[MUL] Mulgi sõnaraamat

kedrus <kedrusse, kedrust>
1. püsimatu, rahmeldaja inimene Hel ▪ sii lait´s om üit´s kedrus, muudku lask ümmerringi see laps on püsimatu, muudkui tormab ringi. Vrd kedru, kedrus´k, kekstu, ketsu
2. lobiseja, keelepeksja Pst ▪ mõni kedrus käip kikk maja üte pääväge läbi puha mõni keelepeksja käib ühe päevaga kõik majad läbi. Vrd keele|vedäje, keelik1, laras´k, ladrak, vilas´k2