[MUL] Mulgi sõnaraamat

keelik1 <keeligu ~ keeliku, keelikut> keelekandja, keelepeksja ▪ üit´s keelik inimen, egä ehen om ta libeve oma keelege üks keelekandja inimene, igaühe ees lipitseb oma jutuga; kes rahva tüllü aave ja pal´lu kõneleve, nii om keeliku kes rahva tülli ajavad ja palju räägivad, need on keelepeksjad. Vrd kedrus, keele|vedäje, vilas´k2