[MUL] Mulgi sõnaraamat

kinniteme <kinnite, kinnide>
1. millegi külge kinni panema, kinnitama ▪ lätsi pal´la pääge, juuse olli kinnidet läksin palja peaga, juuksed olid kinni pandud
2. tunnistama, tagama ▪ sääl piap tunnisteje oleme kes kinnitep et sii om tõsi seal peab tunnistaja olema, kes kinnitab, et see tõsi on. Vrd tunisteme, .tõendeme
3. kellegi valdusse andma, kinnistama ▪ esä kinniten talu ärä poja pääl isa [olevat] kinnistanud talu poja nimele
4. end pingutama; pressima, väitama ▪ lehm kinnitep enne ku ta sünniteme akkap lehm väitab, enne kui ta sünnitama hakkab. Vrd .res´me, .väidleme, .väitäme
5. pingutama, pingule tõmbama ▪ ku oki nüür ärä venüs, sis ta taht kinnite kui voki nöör ära venib, siis on vaja teda pingutada. Vrd pinguteme