[MUL] Mulgi sõnaraamat

tunisteme <tuniste, tuniste> , tunnisteme <tunniste, tunniste>
1. tunnistama, omaks või õigeks võtma ▪ ta tunnisten esiendel kaala selle süü ta tunnistanud iseendale kaela selle süü (võtnud süü omaks). Vrd .tõendeme || õigust tunisteme õigust tunnistama; üles tunisteme üles tunnistama ▪ ta tah´t kik´k üles tuniste ta tahtis kõik üles tunnistada. Vrd avaldeme
2. kohtus tunnistama ▪ sis lännü tüdrik kohtu ette, tunnisten ärä nõnda, kudas sii asi olli siis läinud tüdruk kohtu ette, tunnistanud üles, kuidas see asi oli; temä olli kogundi võlet tunnisten, temä es tunnista õiget ta oli koguni valet tunnistanud, ta ei rääkinud õigust (valetamisest kohtus). Vrd kinniteme
3. uurivalt vaatama ▪ ta tunnis´t temät ja es lausu sõnagi ta vaatas teda uurivalt ja ei lausunud midagi. Vrd .uur´me, .vaateme

õigust tunisteme vt tunisteme

üles tunisteme vt tunisteme