[MUL] Mulgi sõnaraamat

kohmits1 <kohmitse, kohmitset> lobudik, halvas seisukorras hoone; kuur ▪ tuul lükäs´ temä kohmitse ümmer tuul lükkas tema lobudiku ümber. Vt koomits

kohmits2 <kohmitse, kohmitset> Hls kohmitseja; aeglane või saamatu inimene ▪ ei saa päist egä jalust edesi, kis niuke kohmits inimene ei saa peast ega jalust edasi, kes selline aeglane inimene on; ta om igäven laisk kohmits ta on väga laisk ja saamatu. Vt kohmus