[MUL] Mulgi sõnaraamat

kudame <kudade, kua>
1. kuduma ▪ egä ma endel es kua ega ma endale ei kudunud; me kuame ike uvvist lõngust me koome ikka uutest lõngadest; ei ole mia üükest kudanu ei ole mina vööd kudunud. Vrd vesserteme
2. punuma, põimima ▪ lõhmusse ja pajo koorest koeti viise pärna ja paju koorest punuti viiske. Vrd keeruteme, .laut´ma, .pal´mme, punume
3. piltl klobima, peksma ▪ olli kaake käest kudade saanu, moka veritse puha oli kaakide käest peksa saanud, huuled puha verised. Vrd kobime2, lobime2, .pesme, sugame, udime

talduteme <taldute, taldude> Trv tallutama, sukkadele uusi taldu kuduma ▪ ta tallut´ sukka, kudas´ tallu otsa ta tallutas sukka, kudus tallad otsa. Vrd .tallame2, talluteme1

vesserdeme ~ vesserteme <vesserte, vesserde> Krk Hel
1. kuduma ▪ viil om pal´lu vesserte veel on palju kudumist; Ann vesserts küll neit kindit ja võtt neit kirju üles Ann koob küll neid kindaid ja võtab neid mustreid üles. Vt kudame
2. piltl lobisema, tühja juttu rääkima ▪ küll na võive vesserte! küll nad võivad lobiseda!; temä vesserdes juttu Hel tema ajab tühja juttu. Vrd .jaamame, soderdeme, vesselteme

vikeldeme <vikelte, vikelde> vikeldama, viklit sisse kuduma ▪ ku ma sukki kudasi, ma iki vikeldi kikk sääre ärä kui ma sukki kudusin, siis ma ikka vikeldasin kõik sääred ära