[MUL] Mulgi sõnaraamat

larta <larta, lartat> Hls Krk
1. lobiseja, latraja; tagarääkija ▪ larta inime, muud ei tii ku üttepuhku kõneles lobiseja inimene, muud ei tee, kui ühtelugu räägib. Vrd lara, ladra, larka, larrat´, lartu
2. lohakas, korratu inimene ▪ larta inimen, laristes vii maha, ei ari ärä mitte lohakas inimene, ajas vee maha, ei korista ära mitte. Vrd landsu, lan´ts3, laoss, luhver´t, lötä1

larta|ok´k <larta|oki, larta|okki> piltl lobiseja, lobamokk ▪ sa olet ku lartaok´k, ei pia kedäki kinni sa oled igavene lobamokk, ei hoia midagi endale. Vt larta, .lartam