[MUL] Mulgi sõnaraamat

mekuteme <mekute, mekude>
1. mökitama (looma või linnu kohta) ▪ ku taevasikk mekutes, sis tule siul ää aaste kui tikutaja häälitseb, siis tuleb sul hea aasta. Vrd mekiteme, mäkuteme
2. piltl katkendlikult või segaselt rääkima ▪ lait´s akas´ selgest kõnelem, es mekute enämp laps hakkas selgelt rääkima, ei lalisenud enam. Vt mokuteme
3. mökutama söögi või joogi juures ▪ mis sa sääl söögi man mekudet mis sa mökutad seal söögi juures; küll om ta närb, mekutep man ja kaep kübene kaupa küll on ta vilets, mökutab söögi juures ja proovib raasu kaupa. Vrd mökuteme