[MUL] Mulgi sõnaraamat

sõnnik <sõnnigu ~ sõnniku, sõnnikut> sõnnik; loomade väljaheitest väetis ▪ ku kesä päält kivi koristet, akas´ kohe sõnniku vedämine kui kesapõllu pealt kivid koristatud, hakkas kohe sõnnikuvedu; nüid om sõnniku vedämine, vanast ütelti sitta veetäs nüüd on sõnniku vedamine, vanasti öeldi [et] sitta veetakse. Vrd sitt, vägi2