[MUL] Mulgi sõnaraamat

.vanme <.vandu, vannu> Krk
1. vandega kinnitama, tõotama ▪ kohtun pannas tunnisteje vanme, vannudets enne ärä kohtus pannakse tunnistajad vannet andma, vannutatakse enne ära. Vt .vandme, Vrd .tõoteme
2. vanduma, kiruma ▪ ta olli miis vanme ta oli mees vanduma; kuri inimen, vand üttepuhku ja kakles kuri inimene, vannub ühtepuhku ja kakleb. Vrd kirume1, .ras´me1, sajateme, .siuname