[EKS] Eesti keele sõnaraamat

seisund ‹s› 1 inimese vm olendi tervisest vm teguritest tingitud olek teatud ajahetkel
= seisukord
▫ Haige seisund halvenes järsult.
▫ Vaimne seisund tundub hea olevat.
▫ Koomaseisund.
▫ Šokiseisund.
■ asjade üldine olukord, milleski valitsevad olud teatud ajahetkel
= seisukord, seis (1. täh)
▫ Monopoolne seisund annab võimaluse määrata turul hinda.
▫ Keskkonnaseisund.
2 sotsiaalne roll, kellegi või millegi üldtunnustatud koht või tähtsus ühiskonnas, kollektiivis vm
= asend (2. täh), positsioon (1. täh), staatus
▫ Sotsiaalse tõrjutuse seisund.
▫ Kunstnik eelistab vabakutselise seisundit.
◊ kirjakeele sõna Verbist stāre 'seisma' tuletatud ladina sõna status 'seisund, staatus eeskujul
‣ J. V. Veski 1924