[EKS] Eesti keele sõnaraamat

ulme1 ‹s› peamiselt kirjandus- või filmiliik, milles maailma kujutatakse teadlikult ja rõhutatult sellisena, nagu see tegelikkuses ei ole; selle alaliik teadusulme (teaduslik fantastika ehk science fiction)
= ulmežanr
▫ Ulme üritab vastata küsimusele, mis meist saab, kui välistingimused muutuvad, kas me tunneme end ära, olles puudutanud Tundmatut.
■ märgib midagi täiesti uskumatut
▫ Lihtsalt ulme, kui ilus teil siin on!
◊ kirjakeele sõna Sõnast ulm
‣ Henn-Kaarel Hellat 1970

ulme2 ‹adv›
kõnekeelne väga, äärmiselt
= õudselt (1. täh), jubedalt (2. täh), jubedasti (2. täh), tapvalt, ulme- (3. täh), ulmeliselt, hirmus2, hirmsalt (1. täh), hirmsasti, jube2, jäle2, kole2
▫ Ülesanne oli ulme raske.

ulme- (esiosana)
1 ulmežanri kuuluv
▫ Ulmepõnevik.
▫ Ulmeteos.
2 ebarealistlik, tegelikkusega mitte kooskõlas olev
▫ Ulmeprojekt.
3 kõnekeelne väga, äärmiselt
= õudselt (1. täh), jubedalt (2. täh), jubedasti (2. täh), tapvalt, ulme2, ulmeliselt, hirmus2, hirmsalt (1. täh), hirmsasti, jube2, jäle2, kole2
▫ Ulmekallis.
▫ Ulmehea.