[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ahhaa|-elamus
rõõmuelamus mingi avastuse v. äkki tärganud hea mõtte puhul. Film pakub vaatajale ahhaa-elamust. Seose äratabamine oli mu jaoks tõeline ahhaa-elamus.

aje ‹6› ‹s›
(psüühiline) sund, (sisemine) tõuge. Mingi sisemine aje sundis teda äkki sõpra vaatama minema. Ta oli tegutsenud mingi äkilise, seletamatu, alateadliku aje sunnil. Viha, hirmu, mure, süütunde ajel. *Kõik jõid rõõmu pärast, Pearu üksi aina kurvastuse ajel .. A. H. Tammsaare.

ära andma

1. (päriselt, täielikult) loovutama. Lapsed ei raatsinud ühtki kassipoega ära anda. Relvad tuli ära anda. Ei või viimast senti ära anda. || (müües). Ma maksan 100 krooni – anna ära! Ei maksa liiga odavalt ära anda. || (ajutiselt, näit. hoiule). Ülerõivad tuleb garderoobi ära anda.
2. reetma. a. (saladusi paljastades, vaenlase poole üle minnes jne.). Ülestõusnute hulgast oli keegi juhi ära andnud. Ma ei julge sulle saladust rääkida, äkki annad mu ära. b. (kedagi ametivõimudele üles v. välja andes). Keegi nende endi hulgast andis nad ära. c. piltl (millestki tunnistust andes). Su käitumine ja ilme annavad su ära.
3. ära tegema, sooritama. Õpetaja andis tunnid ära ja läks koju. Kavatseb kevadel paar eksamit ära anda.

armuma ‹37›
kellessegi (äkki) kiinduma, kedagi armastama hakkama. Poiss armus tüdrukusse. Armunud tütarlaps, noormees. Nad on teineteisesse pööraselt, kõrvuni armunud. Vaatab tüdrukut armunud pilgul. || millessegi kiinduma, meelduma. Ta on muusikasse armunud. Turistid lausa armusid Lapimaasse.

avastama ‹37›

1. midagi (ammu) eksisteerivat, kuid seni tundmatut leidma, millegi olemasolu, omadusi, varem tundmata seaduspärasusi jne. esimesena kindlaks tegema. Uusi maavarasid avastama. Tuumafüüsikud on avastanud üha uusi elementaarosakesi. Uurida seda probleemi ju võib, kuid Ameerikat 'midagi olulist ja uut' siin ei avasta.
2. märkama, (ära) nägema; milleski selgusele jõudma, midagi järsku taipama. Haigus avastati algstaadiumis. Arst avastas haigel kasvaja. Luure avastas vaenlase patarei. Poeme siia peitu, siit ei avasta meid keegi. Viga, eksitus jäigi avastamata. Pettust, vargust, kuritööd avastama. Kontroll avastas kassas puudujäägi. Ema oli poiste saladuse avastanud. Avastasin äkki, et raha oli otsas. Ta oli avastanud endas ärimehe ande. *Head kirjandusteost avastab inimene oma elu jooksul mitu korda. K. Ird.

blamaaž ‹-i 21› ‹s›
häbi(asi), häbistus, teotus. Milline blamaaž! Ühingu esinaine – ja äkki selline blamaaž.

eest
I. ‹adv›
1. eestpoolt küljest, esiküljelt; eesmisest otsast.; ant. tagant. a. eestpoolt teat. kauguselt. Eest tõusis suitsu. Rünnati eest ja küljelt. Üks tõmbas eest, teine lükkas tagant. Poisid uurisid autot eest ja tagant 'igast küljest'. Pani mul tee eest kinni. Igas ürituses peab olema keegi, kes eest veab. Bussi tagumine uks oli kinni, tuli eest peale minna. Ta oli rivis eest viies. b. eesmisest otsast, esiküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Eest on maja kollaseks värvitud. Pluus on eest märg. Tal olid mantlihõlmad eest lahti. Hobune raius, lõi eest ja takka üles. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. omalt kohalt esiküljel ära, esipoolelt (oma otstarvet täitmast) küljest ära. Võttis põlle, lipsu eest. Võtab prillid eest. Võta mask eest! Kuuel on nööp eest ära. Võtsin uksel võtme, aidauksel taba eest. Lükkas uksel riivi eest. Tõmbas aknal kardina eest kõrvale. Õhusurve lõi akendel klaasid eest. Võta hobune eest! Rakendasin hobuse eest lahti.
3. segamast, takistamast, tülinast ära. Mine eest! Eest ära, või muidu sõidan otsa! Käi tee pealt eest! Tee, et sa eest kaod! Ma tulin neil tülist eest ära. Lükkas tooli eest kõrvale. Lõhkus kraavil tammi eest. Vesi murdis kõik takistused eest. *Mida saab Ene sinna parata, et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub, kui ta suudab eest ära teha. V. Lattik.
4. kasut. koos põgenemist, kõrvalehoidmist, vältimist väljendavate verbidega. Jooksis, pages, põgenes mul eest ära. Olin teda juba kätte saamas, kuid ta hüppas äkki eest kõrvale. Haavatud lind ei jõudnud eest ära lennata.
5. ‹hrl. ühenduses verbiga leidma› varem kohal, varem olemas, varem ees. Kodus leidsin ainult õe eest. Kui kohale jõudsime, leidsime seal juba hulga inimesi eest. Leidis eest tühja korteri, mõned kirjad. Pani osa leiba kappi tagasi, siis õhtul hea eest võtta. *Nad läksid välja ja leidsid eest muutunud ilma – sadas tihedat laia lund. M. Raud.
6. varemalt, enne endale, nii et keegi teine ilma jääb. Varasemad tulijad napsasid huvitavamad raamatud, paremad kohad eest ära. Kellega ma tantsin, kui teised poisid on ilusamad tüdrukud eest ära võtnud.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki v. kellestki eestpoolt, esikülje v. liikumise suunast; ant. tagant. Läks maja eest mööda. Astusin kaardi, tahvli eest kõrvale. Võttis käe silmade eest. Rongkäik liikus tribüüni eest mööda. Poisikesed jooksid meie eest läbi. Päikesevarjutuse ajal läheb Kuu Päikese eest läbi. Laskis veel korraks päevased sündmused silmade eest läbi. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli rinna eest verine. Hääled kostsid kaupluse eest. Pühkis ja koristas natuke trepi eest.
2. millegi küljest, millegi esiküljelt (oma otstarvet täitmast). Tõmbas kardinad akna eest kõrvale. Võta võti ukse eest ära! Võttis tropi augu eest. Rakendas hobuse vankri eest lahti.
3. kelleltki otsust saamast, kellelegi aru andmast, kellegi jutult vms. Eksamisessioonil käib komisjoni eest läbi palju õpilasi. *Jenseni Kristast sai korraga Kristiine-proua. Mis sellest, et altari ja õpetaja eest läbi käimata. H. Sergo.
4. osutab sellele, kelle v. mille kartusel põgenetakse, kõrvale hoitakse, keda v. mida välditakse. Põgenes tagaajajate eest. Nekrutid pagesid pika kroonuteenistuse eest võõrsile. Läks sõja eest pakku. Ära jookse mu eest ära! Pani meie eest putku. Mõisnikud põgenesid talupoegade viha ja kättemaksu eest linna. Ta püüab end minu eest kõrvale hoida. Hoidu rongi eest! Mul õnnestus pea löögi eest kõrvale tõmmata. Säärane mees ei kohku millegi eest tagasi 'võib kõigega hakkama saada'. *Ent vaatamata kõigile pingutustele ei pääsenud ta siiski mälestuste eest .. A. Jakobson.
5. osutab kellegi v. millegi suhtes kaitstud, varjatud olekule v. kaitsmise, varjamise, hoidmise vajadusele. Lukud ei hoidnud röövlite ja varaste eest. Ta hoiatas mind nende kättemaksu eest. Ta on halb inimene, hoia end tema eest! Parvel oli ta metsloomade eest kaitstud. Kuusehekk varjab aeda põhjatuulte eest. Kuuse all olid nad vihma eest varjul. Tema eest tuleb uks kinni hoida. Ma ei varja sinu eest midagi. Tema eest hoiti kõik salajas. Seda tehti vanemate eest salaja. Põlde tuli liigvee eest kaitsta. Muul kaitseb sadamat ummistumise eest. Hoia end kahjulike mõjude eest! *.. arvas end seega kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat .. E. Krusten.
6. asemel, asendajana, ülesannetes. Kes selle töö tema eest ära teeb? Rektori eest kirjutas alla prorektor. Mine sa täna minu eest nõupidamisele! Õienda minu eest see asi ära! Maksa minu eest ka! Ta juba vastas meie mõlema eest. Tädi oli vaeslastele ema eest. Nad kasvatasid teda lapse, poja eest. Ta oli härral nii toapoisi kui ka kutsari eest. Tuhatoosi eest käib alustass. Viletsal ajal oli kartul ka leiva eest. *Karjapoistele see puu oli kella eest – tema vari näitas, millal on õige aeg lõunale minna. J. V. Veski. || võrdselt kellegagi v. millegagi. Poisid olid tööl juba mehe, täismehe eest väljas. Töötab, rabab tööd mitme inimese eest. Rammu oli tal kolme mehe eest. Sõi ja jõi mitme eest. Vihma ei olnud kaste eestki. *.. aga kui naerab, siis ragistab kolme eest. O. Luts.
7. (ajaliselt:) tagasi, varem. Paari aasta eest polnud veel seda maja. Hiiumaa asustati umbes 700 aasta eest. Sellest oli juttu juba aastate eest. Ta sai paari kuu, mõne nädala eest kaheksakümmend täis. Ta käis paari-kolme päeva eest meil. Ta tuli mulle natukese, vähe aja eest vastu. See juhtus nüüdsama, mõne minuti eest.
8. vastu (andes v. saades); väärtuses. Seda ei saa raha eestki. Sularaha eest osteti vähe. Selle palga eest võib juba töötada. Tegi seda väikese tasu eest. Andis 100 krooni eest kella pandiks. Andis viimase kauba poole hinna eest. Mõne penni eest sa ei saa midagi. Must loovutas lipu kahe vankri eest (males). Tegi seda vaid hea sõna eest. Ülesostjad ostsid kokku suurte summade eest. Kaupa on siin praegu 5000 krooni eest. Kopika eest asja, rubla eest lärmi. *.. ta pidavat paljalt aitäh eest tegema kõike väga põhjalikult. V. Gross.
9. osutab sellele, mille tasuks midagi makstakse v. mille vastutasuks midagi toimub. Nende tööde eest makstakse hästi. Plaani täitmise eest anti preemiat. Sai artikli, raamatu eest honorari. Sai kurkide eest head hinda. Kui palju sa selle eest tahad? Tasus remondi, aparaadi parandamise eest. Suur osa palgast läks korteri ja toidu eest. Maksis viletsa toapugeriku eest 1000 krooni kuus. Tegi peremehele maalapi eest päevi. Sai oma hoolikuse eest kiita. Õpilane sai vastuse eest viie. Ma olen veel selle eest võlgu. Teda edutati hoolika ja korraliku töö eest. Suur aitäh abi eest! See on küll mitte millegi eest saadud. Ma olen selle eest sulle surmani tänulik. Nõuan selle eest kahjutasu. || osutab sellele, mille pärast kedagi karistatakse, kritiseeritakse vms. Mille eest teda karistati? Mõisteti riigivastase tegevuse eest 7 aastaks vangi. Istus hobusevarguse eest kinni. Teda trahviti laimamise eest. Ülestõusust osavõtmise eest ootas surmanuhtlus. Talle määrati varguse eest rahatrahv. Poiss sai ulakuse eest tutistada. Iga väikseimagi eksimuse eest peksti. Ta vallandati tööluuside eest. Selle eest ma maksan neile veel kätte! Kas sulle selle eest midagi ei tehta, et nii kaua puudusid?
10. osutab sellele, keda v. mida kaitstakse, kelle v. mille pärast võideldakse vms. Nad võitlesid, langesid, andsid elu kodumaa eest. Võitlus rahu eest. Olin alati ise enda eest väljas. Kellegi eest seisma, kostma. Käis oma poja eest mõisnikku palumas. Nad seisid, võitlesid oma õiguste eest. Töö tulemused kõnelevad ise enese eest. Üks kõigi, kõik ühe eest. *Oli aeg, kus olin valmis surema Su eest. O. Luts. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes hoolt kantakse, korrasolekuks kõik tehakse vms. Perekonna eest hoolitsemine. Hoolitseb laste, haigete, külaliste eest. Minu eest kantakse siin hästi hoolt. Lapsed hoolitsevad küülikute eest. Pakkide korrashoiu, ruumide puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Hoolitse selle eest, et laud oleks kaetud! *Parem muretsege selle eest, et teil enestel igav ei oleks olla, kaks vanapoissi ... A. Kitzberg. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes ollakse vastutav. Mina vastutan teie kõikide eest. Sina vastutad välitööde, kauba ärasaatmise eest! Oma tegude eest annad sa veel vastust!
11. osutab isikule, kes teiste kiirema toimimise tõttu millestki ilma jääb. Kes kiirem oli, kahmas ka teiste eest paremad palad endale. *Ta sõi üldse palju. Ta sõi ka minu eest kõik ära. K. A. Hindrey.
12. esineb fraseologismides, näit.:. Elu, hinge eest. Iga hinna eest. (Mitte) mingi hinna eest. Ilma eest. Jumala eest. Kopika eest; ei ole (mitte) kopika eest(ki). Marja eest. Nina eest napsama, näpsama. Ust nina eest kinni lööma, tõmbama. Täie eest käima, minema. Võileiva (hinna) eest.
Omaette tähendusega liitsõnad: otsa|eest, see-eest

ega
I. ‹konj› eitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II. ‹adv›
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

ei ‹adv›

1. öeldisverbi juurde kuuluv eitussõna, annab kogu lausele eitava sisu. Ma ei tee seda. Tal ei ole raha. Siin ei aita enam miski. See ei võta palju aega. Ei mäletagi, millal me viimati teatris käisime. Ma arvasin juba, et sa ei tulegi enam. Miks sa minema ei hakka? Ei tea, kas maksab teda tülitada. Inimene ei ela ainult leivast. Mis see siis ära ei ole! Mees ei joo ega suitseta. Ta ei kurtnud ega hädaldanud. Ta ei lausu musta ega valget. Kas nad siis ei teadnud, et tee on suletud? Ega ta enne ei jäta, kui oma tahtmise saab. Kingatallad ei pidanud enam vett. Isa ei olnud seal varemalt käinud. Ei puudunud palju, et kõik oleks õnnelikult läinud. Töö ei tahtnud kuidagi edeneda. Sellisest võimalusest ei ütleks keegi ära! Täna ei mindud metsa. Aeg on hiline, teda ei oodata enam. Rääkis, et ilma temata ei tuldavat seal toime. „Äkki sa valetad?”–„Ei valeta.”. | ‹predikaatverb on juurdemõeldav›. Kas sa tuled või ei? „Kas sa süüa tahad?”–„Tänan, ei.” „Kas teid sunniti?”–„Ei, me tegime seda vabatahtlikult.” Vaatasime, et nüüd keerab meile sisse, aga ei, mööda läks. Ma ei saa, mitte kuidagi ei! Külmetasin kõvasti, aga ei häda midagi. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
2. üldisem, ilma verbita esinev eitussõna. a. eitab korrigeerivalt teat. lauseosa. Sajad, ei, tuhanded hukkusid. Tule kell neli, ei, veel parem – kell viis! b. eelneb (harvemini järgneb) rõhutavalt, väidet kategooriliseks tegevalt eituslausele (viimases on hrl. verbiga koos esinev ei v. mõni muu eitussõna). Ei, seda ma ei tee! Ei, see ei ole Madis! Ei, mind ta ei näinud. Ei, ära tee nii! Ei, see pole kuidagi võimalik. Ei, selline olukord küll ei meelitanud. „Ei, kauem see kesta ei tohi!” otsustas ta. See ei olnud mina, oh ei! Ei, ei, ma ei usu teid! *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid inimliku õnnega. F. Tuglas. c. esineb eitava vastuse v. otsusena millegi kohta (järgnev lause on tavaliselt jaatavas kõnes). Ei, ei, see võimalus langeb ära. *„Ei, ei,” ütles Kati tõsiselt, „sa pead mulle rääkima! Mul on ikka tundmus, nagu varjaksid midagi minu eest.” A. Gailit. *„Ärge talle haiget tehke,” palus perenaine tagant järele.–„Ei noh, kus nüüd seda,” vastas sauna Madis. A. H. Tammsaare.
3. annab üksnes järgnevale sõnale eitava sisu v. rõhutab seda.; sün. hrl. mitte. a. (järgnevaks sõnaks adverb). Ei iialgi! Tundis hirmu, nagu ei eales varem. Töö pole puudusteta, ei pooltki. Proovisin igasuguseid vahendeid, aga abi ei ühti. Otsin, otsin, aga teda ei kuskil pool. *„Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine. – „Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup .. A. H. Tammsaare. *Ega ole Eerogi enam nende lühemate hulgast Soomes, ei sugugi. F. Tuglas (tlk). b. (järgnevaks sõnaks pronoomen). Kasu polnud sellest ei mingisugust. Töö oli korralik, ei ühtki viga. Andres on süüdi, ei keegi muu. Nad elavad vanamoodi, ei midagi uut. *„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt. A. H. Tammsaare. c. (järgneb mõni muusse sõnaliiki kuuluv sõna). Õunad on ilusad, ei ainsatki ussitanut ega kärbatanut hulgas. *Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem .. R. Kaugver. *Teda narriti igal pool, nii, väikselt, ei asja ees, teist taga, – oli juba säärane mood. R. Roht.
4. esineb sisult jaatavates lausetes. a. tagasihoidliku küsimuse v. soovi esitamisel. Kas see ei ole äkki August? Kas sa süüa ei taha? Kas ma ei öelnud sulle, et ära mine? Kas ma ei saaks sind aidata? Kas ei tuleks sedagi võimalust kaaluda? „Kas me ei läheks kinno?” tegi üks poistest ettepaneku. b. retoorilistes küsilausetes, hüüatustes vm. seda laadi väljendustes. Kuhu sa ka ei läheks, igal pool tema ees. Mis imeasju seal küll näha ei saanud! Mille kõige pärast küll tema muret ei tunne! Kas ma siis tema kombeid ei tunne! Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjatu. *„Ma arvasin, et see on teie pruudi kiri.” – „Mis teile küll pähe ei tule,” ütles Eduard .. E. Krusten. c. mõnikord koos miks-sõnaga nõustuval v. möönval vastamisel. „Kas sa tahad kaasa tulla?” – „Miks ei taha!”. „Aga nii ei tohi ju!” – „Miks ei, sõjas on kõik lubatud!”. *„Noh, siis on hästi. Kas võiksin tuba näha?” – „Seda võib kah, jah, jah. Miks ei või ...” R. Roht. d. vahel mitte ainult ~ üksnes ... vaid ka lausetes (viimasest võib mõni sõna olla ka ainult juurdemõeldav). See ei ole mitte ainult sinu, vaid meie kõikide ülesanne. *Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid .. A. H. Tammsaare.
5. eitavas lauses võib kuuluda sidesõnalisse konstruktsiooni. a. ‹korduvana› läheneb ühendavale sidesõnale. *Seljas polnud tal enam mundrit, ei mütsi peas, ei saapaid jalas. E. Vilde. *Ta lamas peaaegu liikumatult ega rääkinud kellegagi. Ei sanitaridega, ei õdedega, ei arstidega, ei palatikaaslastega. P. Kuusberg. b. ‹ühendsidesõna osana› ei ... ega vt ega
6. kõnek esineb mõnedes teadma-verbiga seostuvates ebamäärasust väljendavates ütlustes. Arvab endast veel ei tea mis! Ta annaks ei tea mis, et sellest ülesandest lahti saada. Kui ohver viimaks toibus, oli ründaja juba ei tea kus. *Kas tead, sa ära karda midagi, kui see ka ei tea mis oleks. O. Luts. *Algselt näib, et säärases külas polekski nagu aset ei tea kui keerukatele inimsuhetele .. V. Alttoa.
7. kõnek rõõmu, vaimustust, heameelt, rahulolu vm. tunnet väljendavate (hüüd)lausete algul läheneb hüüdsõnale. Ei, oli see alles sõit! *Ja hakkaski [liköörist] soe. „Ei, tont võtku, tore on,” ütles Hella Aasa .. P. Viiding. *Aga nüüd lähen ma järve ja suman jahedas vees ... ei, see oli saun! H. Raudsepp.

eit ‹eide 22› ‹s›

1. eakas naine. Vana küürus eit. Meie küla kõige vanem eit. *Põgenikud olid enamuses elatanud inimesed – habemikud taadid ja laiades seelikutes kortsulised eided. H. Angervaks.
▷ Liitsõnad: kerjus|eit, küla|eit, naabri|eit, nõia|eit, pere|eit, sauna|eit, turu|eit, vanaeit.
2. hrl nlj abikaasa, naine. Naabrimees oma eidega oli äsja siin. *Kust sa siis äkki eide võtsid. Olid ikka põline vanapoiss. F. Tuglas.
3. kõnek naine, naisterahvas. Maru eit. Ilus eit, mis? *Ja ega ta vana veel ole, täitsa noor eit. R. Roht. *Räägitakse seni, kuni oma naistest tüdinetakse, pärast alustatakse juttu võõrastest. Tuleb välja, et needki [= võõrad naised] pole laita eided. J. Tuulik.
4. van (hellitavalt) ema. *Oh, nad viisid minu hella eide, / viisid minu ema mullasse ... K. E. Sööt. *Ema, mis me nüüd peame tegema? Pai kulla eit, aita ometi! L. Koidula.
▷ Liitsõnad: metsa|eit, muru|eit, tuuleeit.

elama ‹37›

1. elus olema, eksisteerima, olemas olema; ant. surnud olema. Jäi imekombel elama. Kas ta elab? Kui isa-ema veel elaksid! Vastsündinu elas vaid lühikest aega. 80 aastat juba elatud. Üks vendadest on surnud, teised elavad. Haige ei tahtnud enam elada. Kotkas elab väga vanaks. || ‹käskiva kõneviisi 3. pöördes interjektsioonilähedaselt› õnnitlus-, juubeldus- v. poolehoiuväljendites. Elagu noorpaar! Elagu juubilar! Elagu olümpiavõitjad! || (hrl. elutu kohta:) elumärke avaldama, liikumises olema, elavana tunduma. Näos elasid ainult silmad. Rõõm paneb näo elama. Kunstnik oskab oma maastikke elama panna. Iga noot muusikas peab elama. Orel lausa elab ta käes. Mõnda osa on laval raske elama panna. Hommikuti hakkab maja elama. Leek lõi tuules jälle elama. Vesi lõi äkki elama – väikesed kalapojad kihutasid siia-sinna. *Kogu [kevadine] loodus elas ja kees häältest. J. Mändmets.
2. päev-päevalt kulgevast eluprotsessist osa võtma (hrl. täpsustatult elamise laadi, viisi, tingimuste vms. poolest). Elame, näeme. Kes sind keelab elamast? Ela ise, lase teisi ka elada. Pole kurta, on ikka elatud ka. Nüüd võiks alles elama hakata! See mees juba oskab elada! Elati täisverelist, huvitavat, sisukat elu. Meie elame oma elu, elagu nemad oma! See pole kellegi elu, mis ta elab! Elab niisama päevast päeva, päevast teise. Kuidas ta oma elu elatud saab? Elu tahab elada. Mis elu sa vahepeal oled elanud? Kuidas sa elad? Elan ilusasti, hästi, õnnelikult, muretult, lahedalt, tagasihoidlikult, vaeselt, halvasti. Rahamehed elasid laialt, suurelt, uhkesti, toretsedes, pillates, üle jõu. Elab siidis ja sametis 'rikkuses, toretsedes'. Elab hooleta kui linnuke oksal. Elab kui saks, kuninga kass 'hästi, toredasti'. Ela nagu tuule peal 'ebakindlalt'. Elab kui vanajumala selja taga 'rahulikult, kaitstult, kartmata'. Katsume paremini elada kui tänini. Elab vaikselt ja omaette. Elab kõlvatult, viltu, ula. Ela hästi! (hüvastijätuvormel). Igaüks elab nii, nagu oskab. Elab vaest viisi, vaesuses, ebainimlikes oludes. Pääseme ükskord inimeste moodi elama. Elab vanemate hoole all. Elab teiste kulul, teiste armul, teiste armust, teiste kaela peal. Poeg elab omas leivas, oma käe peal. Koolipõlves elasime temaga ühe katla peal, ühes leivas. Elab nagu putukas puukoore all, vahel 'vaikselt, enesessetõmbunult'. Elame nagu kotis 'teadmata, mis mujal toimub, uudisteta'. Pidi elama hulkudes ja põgenedes. Revolutsionäärid pidid sageli põranda all 'illegaalselt' elama. Elas kasulapsena onu peres. Püüab elada vale ja pettusega. Elab kõigi õpetuste vastu. Elab seaduste järgi. Elati hirmu all, raske paine all. Elame töö tähe all. Elatakse ootuses ja lootuses. Elati rahus, sõpruses, üksmeeles. Naabrid olime ja sõbru elasime. Elasid omavahel vaenus, riius. Elavad kassi ja koerana, nagu kass ja koer 'tülitsedes, riius'. Elavad abielus, vabaabielus, meest-naist. Elab üksi. Elavad naisega kahekesi. Toakeses elati viie-kuue inimesega. Elavad registreerimata koos. Aastate kaupa on lahus elatud. Elab eilses, homses, oma ajast kaugel ees. Linn elas kõige harilikumat argipäeva. *Kõrboja elas oma endist elu, elas nagu tõsise peremeheta maalapp kunagi, metsistus, rohtus, lagunes. A. H. Tammsaare.
3. elunema, asuma. Kus ta praegu elab? Kuskil peab ju inimene elama. Elab Alutagusel, Tartus, pealinnas. Elab oma majas, avaras korteris. Kütmata kambris ei elatud kunagi. Elame kuuendal korrusel. Matkajad elasid telkides. Elame nendega samas majas, naabermajades, üleaia, ühe katuse all. Teisel pool seina elab meil orkestrant. Elame äärelinnas, Tähe tänavas, kooli(le) lähedal, kaupluse kõrval. Võin elada kas või metsas kuuse all. Kolisime linna elama. Elasin mitu aastat maal. Nad on hiljuti meie kanti elama asunud. Tagalas elades õppis korralikult ära vene keele. Vanaema elab meie juures. Tädi elab meilt 3 km kaugusel. Inimesi elab kõigis kliimavöötmeis. Mutt elab maa all. Troopikataimed elavad meil ainult kasvuhoonetes. | piltl. Oh kui palju kurjust elab selles inimeses! Kes teab, mis teise südames elab. Hinges elab igatsus, rahutus, lootus, vaimustus. Ta silmades elas hirm. *Väsimatu kangelasjõud näis tema käsivarres elavat. E. Bornhöhe.
4. millelegi pühendunud v. millestki haaratud olema. Elab ainult oma tööle, kunstile, õpingutele. Ema elab oma lastele. Elab hetkele, käesolevale silmapilgule, tulevikule. Tal on, mille eest, nimel elada.
5. toituma; elatuma, elatist saama, ära elama. Ta on viimasel ajal elanud ainult teest ja leivast. Söö tublisti, ega paljalt õhust ja armastusest ei ela! Šaakal elab raipest. Kasvatas kartuleid ja nendest elaski. Rannarahvas elab kalastusest. Elab pensionist, stipendiumist, honoraridest. Elab oma tööst, teiste tööst, vargusest, dividendidest. Elab vanemate varast, toetusest. Kelle vaevast te olete elanud?! | piltl. Kirjanik elab sulest 'kirjatööst'. Linn elas eeskätt turistidest. Ajakirjandus elab uudistest.
6. säilima, püsima. Mõned vanad tavad elavad tänapäevalgi. Dante „Jumalik komöödia” on elanud ja elab veel sajandeid. Ta töö elab üle aegade. Mälestus sinust jääb meis elama. Varjud elavad, kuni on valgust. Vana on sitke elama ja visa kaduma.
7. hrl van kellegagi (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama. Peremees elanud oma teenijaga. Aeles ringi, elas kõlvatute naistega. Mees on haige, naine elab teistega.

elu|iga [-ea]

1. inimese, looma v. taime elu kestus, aeg sünnist surmani. Pikk, lühike eluiga. Inimese keskmine eluiga. Sport pikendab inimese eluiga. Üle 100-aastase elueaga kilpkonnad. Üheaastaste lillede eluiga kestab kevadest sügiseni. || millegi eksisteerimise kestus. Keravälgu eluiga on keskmiselt 3–5 sekundit. Kuumas kuivatamine lühendab jalatsite eluiga. || eluaeg, kogu elu. *Seda tõotust olen pidanud terve eluea, kui raske see noormehena ka on olnud. J. Parijõgi.
2. aeg sünnist käesoleva momendini; vanus. Nukuteatri eluiga ei ole veel kuigi pikk. *.. seda olid talle õpetanud ta kümneaastase eluea kogemused. V. Beekman. *450 aastat – eestikeelse trükitud raamatu eluiga – tundub tohutu pika perioodina. P. Rummo.
3. teat. järk eluajast. Varasemas elueas põetud haigused. *Nende isa .. tabas paremas elueas äkki surm .. F. Tuglas (tlk). *Kogu elatud elust langes sõja arvele iga kuues päev, teadlikku eluiga arvesse võttes aga – terve noorpõlv. E. Sõel.

enesest|mõistetav partits
endastmõistetav. *Enesestmõistetav näib äkki elu, lihtne ja saladusita. B. Alver.

enne|lõuna
päeva osa enne lõunat. Pühapäeva ennelõuna. Mul on täna vaba ennelõuna. *Ka järgmisel hommikul polnud lindu. Aga ennelõunal äkki tuli. S. Truu.

erguma ‹37›
hrv erguks, erksaks muutuma; ärevile ehmuma. *.. kuulatan pingsalt uttu, kui äkki paadinina alt ergub üles hanepaar. N. Baturin. *.. elavamaks ergus paadunud vaim. J. Oengo.

esma|abi
haavatule, vigastatule v. äkki haigestunule (enne arsti saabumist) antav esialgne abi, esimene abi. Esmaabi andma, osutama, saama. Esmaabi põletuse korral.

etendama ‹37›
esitama, ette kandma (sõna- v. muusikalavastust). Etendati kurbmäng, näidend, ooper. Seda balletti on etendatud juba 100 korda. || ka piltl (laval) mingit osa mängima. Miks ta nüüd äkki meile solvunut etendab? Ekspresident ei etenda enam poliitikas mingit osa 'ekspresidendil ei ole enam poliitilist kaalu'. *Inglite koori etendavad valgetes riietes tütarlapsed. A. Kitzberg.

hagrane ‹-se 4› ‹adj›
hrv agrane, segane. *Hagrases peas lõi äkki helendama mingi kinnisidee .. J. Semper.

haigestuma ‹37›
haigeks jääma. Haigestusin leetritesse, grippi, tuberkuloosi, infarkti. Haigestus kergelt, raskelt, äkki, ootamatult. Haigestus külmetuse, põrutuse tagajärjel. Haigestunud loomad, linnud, taimed.

hakkama ‹hakata 48›

1. ‹ka impers.› mingi tegevuse juurde asuma; ‹hrl. ma-infinitiiviga› midagi, mingit uut olukorda alustama. Lugema, joonistama, suusatama hakkama. Tööle hakkama. Hakkab naerma, nutma, pärima. Poiss hakkas kartma, kogelema. Laps hakkab käima. Keegi ei hakanud talle vastu vaidlema. Ene hakkas paremini õppima. Ma hakkan nüüd minema. Haige hakkas oksendama, oksele. Hobune hakkab lõhkuma. Rong hakkab liikuma. Suu hakkas kuivama. Miski hakkas mind häirima. Toast hakkas kostma laulu. Päike hakkab paistma. Päevad hakkavad pikenema. Tuul hakkab tõusma. Hakkab kahutama, külmetama, sulama. Hakkab koitma, hämarduma, pimedaks minema. Väljas oli hakanud sadama lund, tuiskama. Tal hakkab hästi minema. *„Meie, meie ...”, hakkas Miina, aga ei saanud edasi. A. Kitzberg.
2. ‹ka impers.› väljendab mingi olukorra, aistingu, tunde, meeleolu tekkimist. Hakkab halb, paha, hale (kellestki, millestki). Hakkab kõhe, külm, vilu, palav. Neil hakkas igav, piinlik, õudne, jube. Tal hakkas väga kiire. Meil kõigil hakkas hirmus lõbus. Tal hakkas vigasest lapsest kahju. Mul hakkas hirm, häbi, kole janu. Mis sul nüüd hakkas? Haigel hakkab juba parem. Kiiresti kõndides hakkab soojem.
3. mingisse ametisse, tööalale asuma; mingisse olukorda, vahekorda astuma. Hakkab autojuhiks, traktoristiks, õmblejaks, ajakirjanikuks. Enn hakkab naisemeheks. Onu hakkab lapse hooldajaks. Ametisse hakkama. Kellegagi kampa, mesti, paari hakkama. Hakkasin kodustele appi. *Jaan hakkas nõusse ning pikemalt aru pidamata asusidki poisid .. teele. E. Raud.
4. algama, peale hakkama. Kõik hakkas sellest, et .. Üks pidu lõpeb, teine hakkab. Poole tunni pärast hakkab tantsupeo otseülekanne. Koosolek hakkab kell kolm. Mets hakkab jõe äärest padrikuga. *Äkki hakkas ühel päeval kesa kandis suur kisa ja karjumine. A. H. Tammsaare.
5. millestki kinni võtma, kinni haarama; kuhugi kinni, külge jääma, takerduma. Koer hakkas hammastega püksisäärde. Tütar hakkas emale kaela. Talle hakkas pihku tolmune küünlajalg. Tuli hakkab visalt tooresse puusse. Kala hakkab õnge. Puder oli keemisel põhja hakanud. Mis hakkab kulbi külge, see hakkab kondi külge. *Ja vaata, siis silma kinni jäi silm / ja käsi see hakkas kätte. M. Under. *Siis tõstis ta jalgu hakkavad seelikuhõlmad üles .. ning kadus kohe pimedasse eeskotta. A. Jakobson.
6. mõjuma, toimima, mõju avaldama. Hele päike hakkab silmadele. Külm hakkas sõrmedesse ja varvastesse. Paks suits hakkas ninna ja silmadesse. Ränk töö hakkas tervise peale. Ootamine, näägutamine, lärm hakkab närvidele. Ei tema peale hakka tuli ega vesi. Hea sõna tema peale ei hakka. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || (meeleorganitega tajumise kohta). Kaugelt hakkas kõrvu, kõrva automürin. Tuppa astudes hakkas talle ninna tugev sirelilõhn. || millekski suuteline, küündiv olema. Las teeb seda, mille peale jõud hakkab. Minu mõistus selle peale ei hakka.
7. teistele üle kanduma, nakkama. Ema ärevus hakkab lastessegi. Kaaslaste lõbus tuju, ülemeelikus, nukrus hakkas minussegi. Tema kirglik töölust hakkas ka teistesse. *Isandate tüli hakkas lõpuks ka alamatesse rüütlitesse .. E. Kippel.
8. kõnek sobiv, kõlblik olema. Kui hästi lilla värv sulle hakkab! See soeng, kleit ei hakka mulle. Neist võtmetest ei hakka ükski sellele uksele. *.. usu, naiste amet / meestele ei hakka. E. Niit (tlk).

halastamatu ‹1› ‹adj›
ilma halastuseta, julm, karm, armutu. Halastamatu mõrtsukas. Vaenlaste vastu oli ta halastamatu. Ära ole nii halastamatu. Halastamatu võitlus, konkurents, terror, sõda. See oli kõige halastamatum iroonia, pilge, satiir. Halastamatu järjekindlus, loogika, tõde. Taipasin äkki halastamatu selgusega, et olin teinud vea.

läbi hammaste, hammaste vahelt
vihaselt, raevu maha surudes, erilise rõhuga (rääkima, ütlema). *„Ah nii arvad sina,” venitas Sass läbi hammaste, nagu läheks tal kõnelemine äkki raskeks. A. H. Tammsaare.

harmoneerima ‹42›
kooskõlas olema, kokku sobima, kokku kõlama. Helid, värvitoonid harmoneerivad. Tema väike nöpsnina harmoneerib näo kujuga. Helesinine kleit harmoneeris neiu sinisilmadega. Laulu sõnad ja viis harmoneerisid omavahel. Haljastus peab harmoneerima ümbritseva maastikuga. *„Eks ole, härra,” kiitis tüdruk äkki elavalt, mis ei harmoneerinud põrmugi tema praeguse meeleoluga. A. H. Tammsaare.

haud|vaikne
väga vaikne, absoluutselt vaikne. Toas oli haudvaikne. Haudvaikses majas kostis äkki läbilõikav karje. *Kõik ümberolijad jäid haudvaikseks. A. Saar.

haugatama ‹37›
korraks haukuma. Koer haugatas paar korda. Järsku haugatas rebane. Ja siis haugatas hunt. *All kääksatab värat, peni haugatab suutäie. L. Hainsalu. | piltl. Äkki haugatasid kahurid. *„Potiseppadele ajapikendust ei anta,” haugatati vastu. R. Sirge. *Vali, peenike hääl haugatas nimesid. O. Tooming.

heidutama ‹37›
heituma panema, hirmutama, kohutama. Julgeid mehi ei heidutanud teekonna raskus. Ärge laske end sellest uudisest heidutada. Nädalaid ooteaega mind ei heidutanud. Arno sünge näoilme heidutas kaaslasi. Poiss on juhtunust surmani heidutatud. Pauk heidutas varesed laiali, linnud lendu. Sa heidutad oma jutuga naised päris ära. Une pealt üles heidutatud inimesed. Heidutav pimedus, sõnum, mõte. *Siinsamas kaldarohus saevad rohutirtsud, lind tõuseb äkki lendu, vist heidutasid teda aerulöögid pesalt. J. Parijõgi.

helahtama ‹37›
korraks, järsku helama. *..kiriku kell helises, helahtas ühe ainsa hoobi, pika, summutatud. R. Sirge. *„Jääd sa kauaks Tallinna?” helahtas sellesse troostitusse äkki Elleni hääl. R. Kaugver.

helgatama ‹37›

1. korraks helkima. *Ripsmeis helgatas värisevaid tilku. R. Janno. *Poisi silmist helgatab veel kord unelev vaade kauge ranna poole. R. Sirge.
2. äkki heledasti kõlama, kajama. *Nüüd nagu mahajäetud majas / ei helgata seal üksik hõik. B. Alver (tlk).

helk ‹helgi 21› ‹s›

1. väheldane peegelduv valgus; sära, läige. Kuu kahvatu helk. Eha roosakas helk lumel. Sinaka helgiga täht. Küünlatule helk. Seintel mängles koldetule vaevu märgatav helk. Järvepinna virvendav helk. *Dagmari silmad lõid põlema kalliskivide helki, kullaläiget ja briljantide sädelust vaadeldes. M. Metsanurk. || värving, värvikas läige. Punaka, sinakasmusta helgiga juuksed. *Kuldnoka sulestik on üleni must, kuid imeilusa metalse helgiga, mis küütleb kogu aeg rohekalt, lillakalt ja purpurpunaselt. J. Piik.
▷ Liitsõnad: kulla|helk, küünla|helk, metalli|helk, päikese|helk, tule|helk, valgus|helk, vastuhelk.
2. tunnete, meeleolu, hingelaadi (hetkeline) avaldus näoilmes. Unistava, rõõmsa, kurja helgiga silmad. Naise silmis süttis õrn, soe, uudishimulik helk. Ta näole tekkis võidurõõmus helk. *Nüüd meenus talle äkki Eedi näoilme, tema silmade õudne helk.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: naeru|helk, pilke|helk, rõõmuhelk.

heureka ‹interj›
olen leidnud (kreeka matemaatiku Archimedese hüüatus hüdrostaatika põhiseaduse avastamisel); rõõmuhüüatus mingi avastuse v. äkki tärganud uue mõtte puhul

hirmu|kahkvel ‹adv›
(väheke) hirmul, hirmuärevuses. *Süda oli äkki hirmukahkvel, rõske soouduna hiilis hinge kartus.. O. Jõgi (tlk).

hirmus ‹adv›
kohutavalt, tohutult, väga, eriti. Hirmus suur, väike, kallis, odav. Hirmus põnev, huvitav, naljakas lugu. Hirmus hiline, pime aeg. Hirmus porine tee. Toas oli hirmus kitsas, umbne, soe. Ta on hirmus haige, närviline, õnnetu (inimene). Ta meel oli hirmus nukker. Ta on hirmus elava, rõõmsa loomuga. Siin hakkab hirmus külm, palav. Mul on hirmus halb, paha, piinlik. Kaaslased olid ta vastu hirmus kenad. Olen õhtuti hirmus unine, väsinud. Miks sa nii hirmus löödud oled? Poisil hakkas äkki enesest hirmus hale. Hirmus kaugel, kõrgel. Hirmus kiiresti, ruttu, kaua, tihti. Istusin teatris hirmus ees, taga. Ema vaatas talle hirmus tõsiselt otsa. Naised räägivad ju alati hirmus palju. *Kui ma nii hirmus tüliks olen, võin ju ära minna. O. Tooming.

hirmutama ‹37›

1. kedagi hirmuma panema, kelleski hirmu tekitama v. hirmu tekitada püüdma; heidutama, kohutama [1]. Vallandamise, karistuse, vanglaga hirmutama. Tahtsin teda pisut hirmutada. Hirmutad oma õudusjuttudega naised poolsurnuks. Ta hirmutas naabrit tulekahjuga seni, kuni see korstna ära parandas. Meid hirmutati, et põhjamaalastele olevat India kliima talumatu. Ta ei lasknud end äpardustest, raskustest hirmutada. See ettepanek, otsus, teade hirmutas mind. Ebatavaline vaikus hirmutas meid kõige enam. See kohtumine oli teda isegi veidi hirmutanud. Ärge loomi hirmutage. *„Puugi aga kõik kiiresti kõhtu.. Tee ruttu, äkki ma võtan ära!” hirmutas ta pilkavalt. V. Beekman.
2. kelleski hirmu tekitades sundima teda kuskilt lahkuma v. kuhugi suunduma. Hirmutab hernestest kanu, kartulipõllult metssigu. Hirmutasin lepaoksaga lehmalt parme. Püssipaugud hirmutasid katuselt tuvid lendu. Lõke hirmutab metsloomad laagrist kaugemale. Torm hirmutas kalurid merelt randa.

hirnatama ‹37›

1. äkki lühidalt hirnuma. Hobune hirnatas. Ruun hirnatab tasa, sõbralikult.
2. piltl suure häälega, hirnumise moodi lühidalt naerma. Mehed hirnatasid naerda. *„Vägede Jehoova... h-hoho-hoo!” hirnatas punase habemega vennapoeg. A. Jakobson.

hobu ‹11› ‹s›
‹hrl. liitsõna järelosana›
1. hobune (hrl. poeetilisemas stiilis). *Aga ikka kaubamehe hobu kapju kopsis. M. Under. *Nüüd hobu kappab. Tal on äkki kiire.. M. Kesamaa.
▷ Liitsõnad: luulehobu; kepp|hobu, kiik|hobu, mänguhobu.
2. zool mitmes muus loomanimetuses
▷ Liitsõnad: jõe|hobu, merihobu.

holpsatama ‹37›
hrv äkki hüppama, volksatama. *Vaevalt oli minu painaja seda tundnud, kui ta määratuma hüppega trepist alla holpsatas. E. Vilde.

hoopis ‹adv›
‹jaatavas lauses›
1. ‹tugevdavalt, adverb rõhuline› täiesti, täitsa, päris(elt). Ta on hoopis 'täitsa, päriselt' haige. Ta õpib hoopis 'sootuks, kogunisti, täiesti' halvasti. Väljas oli juba hoopis pime. Nüüd juhtus midagi hoopis ootamatut. Ruumis jäi vaikseks, hoopis vaikseks. Elu käib nüüd hoopis uusi radu. See on ju hoopis lihtne ülesanne. Kõik läks hoopis, hoopis teisiti. Peeter jäi pärandusest hoopis ilma. Naine tuli mehe juurest hoopis ära. Raha oli mul hoopis vähe. Ta on veel hoopis poisike. Saima on nüüd hoopis koduta. Püsse oli vähe, mõned mehed olid hoopis relvadeta. Lõunasöök jäi hoopis tegemata. Auto sõitis järjest aeglasemalt, kuni jäi hoopis seisma. Ema manitsused unustas ta hoopis. Kõnekõmin vaikis lõpuks hoopis.
2. ‹koos komparatiiviga tugevdavalt, adverb rõhuline› märksa, märgatavalt, tunduvalt. Hoopis heledam hääl. Hoopis kodusem tunne. Hoopis suurem kiirus. Neiu oli hoopis noorem, kenam, jutukam, kui ma algul arvasin. Ilm on täna hoopis soojem. Elu on muutunud hoopis helgemaks, rõõmsamaks, ilusamaks. Ise teha on hoopis kergem kui teisi juhtida. Kõik see juhtus hoopis, hoopis hiljem. Ta tegi oma töö hoopis paremini, kiiremini, hoolsamalt kui teised. Mets oli majadest hoopis kaugemal, kui algul näis. *Karinile tuli tema halb nõrkusehoog uuesti peale ja nüüd juba hoopis kangemal kujul. A. H. Tammsaare.
3. (hrl. rõhutades järgnevat sõna v. lauseosa, adverb rõhutu:). a. tõstab mitmest võimalusest esile ühe, sageli ootuspärasele vastandliku. Ta on hoopis haige (s. t. ei ole terve). Ta õpib hoopis halvasti (s. t. mitte rahuldavalt ja mitte hästi). See juhtus hoopis hiljem (s. t. ei varem ega praegu). Rein on hoopis minu noorem poeg. Olen väsinud ja lähen hoopis koju. Mu imestuseks oli värav hoopis lukus. Äkki olen hoopis mina teie arvates süüdlane. Sinu asemel hakkaksin hoopis autojuhiks. Selgus, et nad on hoopis õde ja vend. Kooliga on lõpp, saab hoopis tööle mindud. Teistele ei tundnud ta kaasa, naeris ja pilkas hoopis. b. rõhutab üht kahest (mitmest) otseselt vastandatud võimalusest. Ta ei õppinud, vaid hoopis luges. Arvasin, et kõnelen sõbraga, aga tuleb välja, et hoopis vaenlasega. Peaksin rõõmustama, aga südames on hoopis valu. Selle asemel et magama heita, hakkas ta hoopis kirja kirjutama. Rong sõitis hoopis kolmandale, mitte esimesele ega teisele teele. *Ta polnud isegi Toomas Linnupojale pahane. Vastupidi. Maiale hoopis meeldis Toomas Linnupoeg. H. Mänd.

hõigatama ‹37›
äkki korraks lühidalt hõikama. „Tervist, mehed!” hõigatas ta kaugelt. *..kuid äkki nii-öelda hõigatasin iseendale: „Seal nad ongi!” A. H. Tammsaare (tlk).

hõikama ‹hõigata 48›

1. eemalt kellelegi midagi (käsku, kutset, teadet, märguannet vms.) hüüdma. Hõikasin kõigest jõust, kuid keegi ei vastanud. Mees hõikas: „Jõudu tööle!” „Poisid, pidage kinni!” hõikas Peeter täiest kõrist. Kõik hõikasid nagu ühest suust: „Oleme nõus!” „Hei! Tulge siia!” hõigati meile vastu. Ta hõikas mulle paar arusaamatut sõna jutu vahele. Pootsman hõikas, et maa paistab. *„Hei, külamees, too lootsik vastu!” hõikas äkki keegi kaldalt. M. Aitsam. | piltl. Vili on nii hõre, et üks kõrs hõikab teist taga. || (lindude laulu, muusikariistade, sireenide vms. heli kõlamise kohta). *„Pio-liju, pio-liju!” hõikab korraga lind. R. Sirge. *Rongkäik algab pidulik, / hõikavad fanfaarid. M. Kesamaa.
2. hõikega (kuhugi) kutsuma; valju häälega nimepidi hüüdma. Kedagi sisse, tagasi hõikama. Hõika kari koju! Ma hõikan ise sööma, õhtusöögile. Mine, hõika ta kohe siia! Keegi hõikas mind nimepidi. „Kas sa hõikasid mind?” küsis ema. „Ju-uu-han,” hõikas õuest naisehääl. *Valvur pistis pea ukse vahele ja hõikas Roogeni välja. M. Raud.
3. van nimetama, kutsuma. Poissi hõigati Priiduks.

hõikuma ‹hõigun 42›
korduvalt hõikama. Hõiguti ja karjuti läbisegi. Müügilaudade taga hõikusid kaubitsejad. Sa oled oma hääle kähedaks hõikunud. Karjane hõikus koera. Kajakad hõiguvad. *Kaua peab ta pärast hoidjat hõikuma, enne kui see tuleb. A. H. Tammsaare. *„Vana! Hei, Vana, kus sa oled?” hakati õues äkki hõikuma.. M. Raud.

häilatama ‹37›
hrv läigatama, välgatama. *Udude ummuses äkki häilatab kiirtevisk.. G. Suits. *..jõudsin oma noorpõlve ennelõunasse, / kus vidusest taevast häilatas tuhm päike.. R. Parve.

häiring ‹-u 2› ‹s›
ühekordne häirimine. Süsteemi mõjustavad häiringud. *Seal äkki heliseb uksekell. Sand on pahane häiringu pärast ja laseb teenril öelda, et kedagi pole kodus. A. Raid.

hüppama ‹hüpata 48›

1. hüpet v. hüppeid tegema, kargama; hüppega v. hüpetega kuhugi liikuma (inimeste ja loomade kohta). Alla, kõrvale hüppama. Üle nööri hüppama. Hüppas sadulast maha. Hüppasin ühel jalal. Hüppas vankrile, vankrisse, rekke, sadulasse, hobuse selga. Hüppas üle tara, kivilt kivile ja mättalt mättale. Hüppas aknast välja, vankrilt, vankrist maha. Hüppasin jala paigast ära. Hüppasime ja kargasime rõõmu pärast. Ohtlik on hüpata liikuvale trammile. Ta jooksis üle poriloikude hüpates. Hüppasin vette, et uppujat päästa. Orav hüppas oksalt oksale, puust puusse. Kass hüppas põrandale. Konn hüppas tiiki. | piltl. Süda hüppab suurest rõõmust. Pilk hüppas ühelt esemelt teisele. | sport. Harki, harkseisu hüppama. Hüppasime üle kitse. Kaugust, kõrgust, kolmikut hüppama. Teivast hüppama 'teivashüpet sooritama'. Langevarjuga hüppama. || äkitselt hooga tõusma; kuhugi kiiruga, hooga sööstma. Jalule hüppama. Hüppas püsti, toolilt üles. Hüppas voodis istukile. Sõdur lõi jalaga ukse lahti ja hüppas kööki. Hüppas mulle kallale, teele ette. || kõnek korraks kuhugi minema. Lubas minu juurest läbi hüpata. *Kui kinno lähme, siis teel hüppan kuhugi poodi sisse ja ostan vihiku. H. Rammo.
2. (üles) kargama, viskuma, paiskuma. Saag hüppas puu seest välja. Haak hüppas aasast välja. Käivitasin mootori ja traktor hüppas paigalt. Tuli hüppas kuiva samblatuti külge. Sädemed hüppasid igale poole laiali. *Vasja virutas käes olnud kivi niisuguse jõuga vastu maad, et see hüppas teelt kaugele rohu sisse. V. Beekman. || hüplema (2. täh.) Pall hüppab põrandal. Paat hüppas lainetel.
3. piltl kiiresti ja järsult muutuma; äkki muule siirduma. Turuhinnad hüppasid kõrgele. Temperatuur kord langeb, kord hüppab üles. Ühest äärmusest teise hüppama. Ühelt teemalt, kõneainelt teisele hüppama. Hüppas oma jutuga ei tea kuhu. *Venna juurest hüppas mõte koju isa ja ema juurde. A. Hint.
4. kõnek millegagi kelkima, kiitlema, uhkeldama. Vaat kus alles hüppab oma teadmistega! *Mis ta hüppab – muudkui kunst ja kunst! Justkui arstidel poleks vaja ürgset loomisjõudu.. E. Tennov.

ih(h)ii, ih-ih-hii
‹interj› (naeru, sageli itsitava naeru väljendus). *„Või koormaviisi, ih-ih-hii, koormaviisi...!” kihistab eit naeru, ja tal on äkki nii lõbus.. R. Vellend.

ilma|ennustus
Pikaajaline, lühiajaline ilmaennustus. Ilmaennustusi koostama. Vastupidiselt ilmaennustusele läks äkki külmaks.

irduma ‹37›

1. millestki lahti tulema, eralduma (1. täh.) Pähklid irduvad lüdidest. Kahjustunud nahk hakkab kihtidena irduma. *Sel hetkel, mil isa ühte eriti suurt hangutäit üles upitas, irdus sellest äkki midagi pikka ja tumedat ning volksatas alla.. F. Tuglas.
2. (abstraktsemalt:) kellestki v. millestki lahku lööma, eemale tõmbuma, eralduma (2. täh.) Ta on kollektiivist, elust, tegelikkusest irdunud. Rahvast irdunud kunst.

isamaaline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. isamaasse puutuv, isamaa-. *Tal tuli äkki meelde, kuidas köster ja kirjutaja olid kord jõe ääres südaööl vaielnud isamaaliste küsimuste üle.. A. H. Tammsaare.
2. isamaalik. *..kohe peab algama ilus ja kurb isamaaline viis. E. Vetemaa.

ise|äralikult ‹adv›
(< iseäralik). Aadu käitus, rääkis kuidagi iseäralikult. Lapsed jäid äkki iseäralikult vaikseks.

jala|astumine ‹-se 5› ‹s›
jalaaste. *Äkki kuulsin jalaastumisi kahisevail lehil. B. Alver.

joon ‹-e, -t 34› ‹s›

1. ümbrusest millegi poolest erinev kitsas pinna osa, kriips, kitsas triip. Must, punane joon. Jäme, peen, pidev, katkendlik, sirge, kõver, murtud, laineline, looklev, ühtlane, paisuv, ahenev joon. Vihiku jooned. Pliiatsiga, sulega tõmmatud joon. Võrkpalliväljakut piirab valge joon. Tõmbas sõnale joone alla. Kuul lendas üle 18 m joone. Mõne julge joonega, jõuliste, arglike, rahulike, närviliste joontega visandatud portree. Tõmmake jooned joonlauaga, vaba käega. Tumedaid triipe Päikese spektris nimetatakse Fraunhoferi joonteks. | piltl. Teost läbib punase joonena isamaa-armastuse idee. Tõmbab enda ja alluvate vahele selge, terava joone. Jutustuses on kasutatud eredaid värve ja julgeid jooni. || mat geomeetriline kujund, millel on ainult üks mõõde (pikkus). Liikuva punkti jälge nimetatakse jooneks. Joon on pinna piir. Punkt asetseb joonel. || kriips, mis eraldab põhiteksti märkustest, seletustest, lisalugudest. Võõrsõnade seletused antakse joone all. Jutustus ilmus ajalehes joone all. || teat. punkte ühendav kujuteldav sirge. Kaevikute, kindluste joon. Mehed asusid ühele joonele. Võtab, rivistab salga joonele. Vaenlane paisati Tartu – Pärnu joonele. || vaoke näos, peopesas vm. Põlglik, trotslik, kibe, valuline joon suu ümber. Näkku ilmusid äkki lõbusad, muhedad, teravad jooned. || (inimkeha v. selle osade piirjoonte kohta). Hoiab, peab, säilitab saledat joont. Puusade kumer joon. Korrapäraste, peente joontega nägu. || (rõivastuse iseloomuliku lõike, eseme, ruumi vm. tegumoe kohta). Moodne joon rõivastuses. Sportliku joonega jalatsid, mantel. Moodsa joonega auto, suvila.
▷ Liitsõnad: abi|joon, kaar|joon, kald|joon, katkend|joon, kesk|joon, kriips|joon, kriips-punkt|joon, kruvi|joon, kõver|joon, külg|joon, lõike|joon, murd|joon, ots|joon, paralleel|joon, pikendus|joon, punkt|joon, puute|joon, põik|joon, püst|joon, ring|joon, rist|joon, rõht|joon, rööp|joon, siksak|joon, sirgjoon; pliiatsi|joon, sule|joon, tuši|joon, vabakäejoon; demarkatsiooni|joon, finiši|joon, horisondi|joon, juht|joon, jõu|joon, keskpäeva|joon, lahingu|joon, laske|joon, lennu|joon, lõike|joon, lõpu|joon, lähte|joon, murde|joon, murru|joon, märk|joon, neeldumis|joon, noodi|joon, polaar|joon, pööri|joon, ranna|joon, relvarahu|joon, rinde|joon, samakõrgus|joon, samarõhu|joon, samasügavus|joon, samatemperatuuri|joon, siht|joon, stardi|joon, taga|joon, telg|joon, tule|joon, tunnus|joon, vabaviske|joon, väravajoon; elu|joon, kurbus|joon, käe|joon, mure|joon, naeru|joon, põlgusjoon; kontuur|joon, moe|joon, piir|joon, voolu|joon, äärejoon; kukla|joon, lauba|joon, lõua|joon, näo|joon, piha|joon, puusa|joon, rinna|joon, säärejoon.
2. piltl (iseloomulik) omadus, suge, asjaolu v. külg milleski. Negatiivsed, positiivsed, väärtuslikud jooned. Isikupärased, iseloomustavad, omapärased, spetsiifilised jooned. Loomingu individuaalsed jooned. Rahvuslik joon meie muusikas. Kirjaniku keeles leidub murdelisi jooni. Sõprade iseloomus on palju ühiseid jooni. Pojas on isa jooni. Vastutulelikkus on temas väga sümpaatne joon.
▷ Liitsõnad: eri|joon, murde|joon, sugulus|joon, võrdlusjoon.
3. piltl suund mõtlemises, tegutsemises vms.; (käitumis)laad. Riigi joon välispoliitikas, rahvusküsimuses. Oma joont ajama. Õiget, ranget joont pidama, ellu viima. Sirge joonega mees. Areng toimub tõusvas joones. Peab oma joonest kangekaelselt kinni. Laske samas joones edasi. Elumehe lai joon. Ta käitumises, olekus on soliidset, suurt joont. *Jutu juhatab joonele tibama hakanud vihm. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: pea|joon, põhi|joon, sihtjoon; käitumis|joon, süžeejoon.

jortsatama ‹37›
hrv korraks v. äkki jorisevat heli tekitama, tortsatama, turtsatama. Mootor jortsatas käima. *..seab siis käigu sisse ja jortsatab paigalt. H. Kiik.

jubedalt ‹adv›
(< jube). a. õudust tekitades. Kangialune kajas jubedalt. *Jubedalt kui viirastus ta äkki kerkib teele.. J. Kärner. b. väga, tugevasti. Pea valutab jubedalt. Jubedalt mustad olid need majad. *„Ma kardan õudselt vanadust. Jubedalt,” sosistas Elna. M. Traat.

järeldus ‹-e 5› ‹s›

1. faktide, andmete vm. põhjal tehtav otsustus; vastav tehe loogikas. Õige, vale järeldus. Kaudne, otsene järeldus. Loogiline, loomulik järeldus millestki. Järeldust, järeldusi tegema. Järeldusele, järelduseni jõudma, tulema. Vaatlustulemused viivad järeldusele, et.. || (hoiatades v. ähvardades). Loodan, et teed sellest loost oma(d) järeldused 'toimid nii, et midagi sellist enam ei juhtuks'. Kui ta ei tee oma käitumisest vajalikke järeldusi, tuleb ta käitumishinnet alandada. *„Piina, piina! Küll sellest minu [kaebe]kirjast tehakse oma järeldused ka,” mõtleb Mati ootamatu tigedusega. E. Vetemaa.
2. van tagajärg. Sellel lool võivad olla tõsised järeldused. *Meie tundsime pika sõidu ning jalutuse järeldusel kõhunäpistust [= nälga].. E. Bornhöhe. *..tema oli ennast kord äkki millegi üle hirmsasti vihastanud ja suri selle järelduste kätte mõne päeva jooksul. A. Kitzberg.

järk|-järgult ‹adv›
järkude kaupa, mitte korraga v. äkki. Väljas läks järk-järgult hämaramaks. Aja jooksul sai laen järk-järgult tasutud. Laps omandab oskusi järk-järgult. *Järk-järgult tuleb talle kogu Rajal möödasaadetud õhtu meelde. O. Luts.

järsku ‹adv›

1. äkki, äkitselt. a. (ajaliselt). Hüppab järsku püsti, kõrvale. Lahkumine tuli kuidagi järsku. Ilm läks järsku pilve. Troopikas saabub öö järsku. Järsku kajas plahvatus. Sadu lakkas niisama järsku, kui oli alanud. b. (kahtlust väljendades:) võib-olla. Järsku ma ei saa homme tulla. Ega ta järsku haige ei ole? Järsku saaks seda veel kuidagi parandada? c. (muudes seostes). Kargas voodist ja lõi akna järsku lahti. Tee lõppes järsku, nagu lõigatult.
2. murd järjest (2. täh.) Ära vali, võta järsku! Marjapõõsad tuleb järsku 'täielikult, valimata' tühjaks korjata. *Oli meil üks toaämblik, keda kaks aastat järsku tema tegudega oleme tähele pannud.. O. W. Masing.

jääma ‹imperf jäin, jäi 41›

1. olema, püsima. a. (kuskil, mingis paigas). Sõitke teie maale, ma jään linna, siia, paigale. Haige peab veel mõneks ajaks voodisse, haiglasse, koju jääma. Sellise ilmaga jääme parem tuppa, katuse alla. Hobune komistas, kuid ratsanik jäi sadulasse. Toit jäi praeahju, pliidile, lauale. Jääge telefoni juurde, kohe tuleb kaugekõne. Jään õhtuni tehasesse, tööle. Mul on töövihik koju jäänud. Võti jäi minust varna, otsi sealt. Jäin kööki nõusid pesema. Jäin tädi juurde ööd, ööseks, ööbima. Jäime nende juurde ka õhtueinele, õhtueineks. Kuhu ta nii kauaks jääb? Kuhu sa eile jäid 'miks sa eile ei tulnud'? Palju kalureid on merre jäänud 'meres hukkunud'. Sõtta jäänud 'sõjas langenud' mehed. Näidend jääb ka selle hooaja mänguplaani. Jäägu see vana lugu minevikku. Otsus on seni ainult paberile jäänud. Mure jäi hinge, südamesse, hingele, südamele. Päike on nii hele, et silmad jäid õue 'näevad ruumi valguses esialgu halvasti'. Ega talv taevasse jää. b. (mingis suunas). Meie aknad jäävad õue poole. Köök jääb esikust minnes vasakule, vasakut kätt. Kärestik jääb siit pool kilomeetrit vastuvoolu. Teest paremale jääb kasevõsa, vasakule heinamaa. Linnusest itta jääb sügav org. Maja jääb sinna metsatuka taha. Kuhupoole siit vaadates Tartu jääb? Mehe nägu jäi vastu valgust, pimedusse, meie poole. c. (kellenagi v. millenagi, mingis seisundis, asendis, olukorras v. tegevuses). Jääme alati sõpradeks. Mats jäi surmani poissmeheks. Ausus on jäänud ta iseloomulikemaks jooneks. Kavatsus jäigi ainult kavatsuseks. Hunt jääb ikka hundiks. See on mulle tänini mõistatuseks jäänud. Tema parimaks tulemuseks kõrgushüppes on jäänud 1.20. Jäi kindlaks, ustavaks, truuks. Silmad jäid kuivaks, pisarateta. Ta ilme jäi muutumatuks, külmaks, tõrjuvaks. Tüdrukud ei saanud ta vastu ükskõikseks jääda. Hea, et nahk terveks jäi. Parandamiskatsetele vaatamata jäi raadio tummaks. Näitus jääb avatuks 30. novembrini. Laev on jäänud tänini kadunuks. Rekordaeg jäi talle saavutamatuks. Kõik jääb vanaviisi, endiseks. Jäägu see jutt meie vahele. Jäi kahevahele, keda uskuda. On siiani jäänud äraootavale seisukohale. Lahendus jääb veel mõneks ajaks küsimärgi alla. Jääge asja juurde, viisakuse piiridesse! Jäi oma ütluse, tunnistuse, sõna juurde. Jään selle juurde, et.. Ära mulle muid jooke paku, ma jään morsi juurde 'joon ainult morssi'. Jäi püsti, märkamata pakutud istet. Ta suu, süda jäi endiselt lukku. Trahv, karistus jäi jõusse. Vana valukoda jäi tegevusse. See ütlus on jäänud tänapäevani käibele, kasutusse, pruuki. Avar siluett jääb ka tänavu moodi. K. J. Petersoni looming jäi ligi 100 aastaks käsikirja. Jalale 'püsti, kasvama' jäänud rukis, nisu. Huige jäi pikalt kajama. Mis te seal koperdama jäite? Jäi lootma teiste abile, õnnelikule juhusele. Jäi rahulikult istuma, lamama. Ma ei jää viha kandma. Ta looming jääb aegadeks püsima. Jäid kestma kuumad põuased päevad. Jäi imekombel ellu, elama. Jäi õppimisega kuue klassi peale pidama. Poiss jäi klassikursust kordama, teiseks aastaks, istuma. Poeg jäi sõjast tagasi tulemata. Asi on siiani jäänud lahendamata. Jäi teadmata, mida tema sellest arvab. Sula tõttu jäid suusavõistlused pidamata. Mul jäi eile saunas käimata. See jääb minust tegemata, küsimata, proovimata. Vaidluses jäid poisid isa poolele. Tüli põhjus jäi asjaosaliste endi teada. Ilm jäi terveks nädalaks tuisule. Õpetussõnad jäid mõjuta, tagajärjeta. Jäi vastuse võlgu. Oskusest jääb veel puudu, vajaka. Kingsepp jäägu oma liistude juurde. d. lahkumistervitusega seotud väljendites. Jää(ge) hüvasti, jumalaga, terveks! Jääme nägemiseni!
2. säilima; alles, üle v. järel olema. Jääb lootus paremale tulevikule. Jäägu küpsised tagavaraks. Tal jäi selles asjas ikkagi väike kahtlus. Tal jääb lugemiseks vähe aega, mahti. Lemmikharrastuste jaoks jäävad õhtutunnid. Sulle jääb päev mõtlemisaega. Ei jää muud kui käsku täita. Ärasõiduni on jäänud täpselt tund. Nüüd ei jää muud nõu kui ise küsima minna. Jääb soovida paremat. Jääb oodata, millal tulemused avaldatakse. Hilinenutele jäid ainult seisupiletid. Kangast on jäänud vaid väike rest. Pärast mööbli ostmist jääb meile üsna vähe raha. Kolmest pojast oli emale ainult üks jäänud. Jääb veel veerand tundi tööd, siis on kõik valmis. Temasse pole jäänud kübetki noorusesärtsu. Kõik jääb sulle. Koduni jääb siit ainult kilomeeter. Tuul kahistas sügisest puudele jäänud lehtedes. Tassi on jäänud tilgake kohvi. Kontrolli, et töösse ei jääks vigu! See on mul emast jäänud sõlg. Põletushaavadest jäävad armid. Lumistest saabastest jäid põrandale loigud. Turbast jääb põledes palju tuhka. Matkast jäid head mälestused. Temast on jäänud soodne mulje. Kohvist jäävad riidele plekid. Klaasile jäi kriim. Pehmele asfaldile, pehmesse asfalti jäid sügavad kontsajäljed.
3. muutuma, saama. a. (kellekski, millekski v. mingisuguseks). Jäi leseks, vaeslapseks. Korrapidajaks jääb Mari. Jäi turniiril kolmandaks. Võttis enda töölt lahti ja jäi koduperenaiseks. See on nüüd vanaks moeks jäänud. Jäi ise narriks, lolliks, turakaks. Äkki jäi kõik väga vaikseks. Vihm, sadu jäi hõredamaks. Korter on perekonnale väikeseks jäänud. Ta jäi haigeks, vanaks, kurdiks, pimedaks, rasedaks. Kleit on mulle kitsaks, laiaks, lühikeseks, napiks jäänud. Jalad on istumisest kangeks jäänud. Sa oled kõhnemaks jäänud. Kass on rojuks, niruks jäänud. Liikumine jäi järjest aeglasemaks. Värvitud pind jäi ühtlane, sile, krobe. Valmis vaiba pikkuseks jääb 4 meetrit. b. mingisse olukorda, seisundisse v. tegevusse siirduma v. sattuma. Mees jäi norgu, longu, lonti, mossi. Kasv jäi kängu. Jääb kergesti vinti, purju, jommi. Ehitustöö jäi soiku, katki. Mäng jäi viiki. Aed jäi rääma, sööti. Jäi räbalasse, kaltsu, nälga. Lugu hakkab juba unustusse jääma. Ütlesin nii, et ta suu jäi lukku. Imestusest jäi suu lahti, ammuli. Tuul vaibus, purjed jäid rippu. Viilimine kõrvalruumis jäi vait. Kes kärbestest mürki maitses, kohe siruli, pikali jäi. Põllutööd on neil jäänud ripakile, lohakile. Jäi jänni, kimpu, hätta, pigisse, puntrasse, häbisse. Jäi lõunata, rahata, toetuseta, toitjata. Jäin tühjade kätega. Jäi kleidi väele, paljajalu, püksata. Jääd ise süüdi. Jooksin, et mitte hiljaks jääda. Vili jäi lume alla. Küla jäi sõja jalgu. Kas jääd mu vastusega rahule? Jäi leetritesse, angiini. Rääkis, kuni teine nõusse jäi. See töö on vahepeal unarusse jäänud. Jäi sügavasti mõttesse. Jäädi kalda äärde ankrusse. Jäi pankrotti, petise õnge, naiste mõrda. Jään puhkusele 25. juunist. Kell on juba palju, jääme õhtule 'lõpetame tööpäeva'. Eelmised teosed jäävad uusima kõrval varju. Pöördusin nii, et jäin temaga küljetsi. Mulle jäävad luuletused kergesti meelde, pähe. Mis sulle näituselt silma jäi? Arutluselt jäi kõrva, et.. Vaata, et sa direktorile pihku ei jää! Laps jääb õhtuks vanaema hoolde. See soo jääb uudismaa alla. Töö valmimine jääb sügise peale. Maja jäi noorte päralt. Laev jäi tormi kätte. Jäid tulemisega hilja peale, pimeda peale, öö peale. Jäi metsas öö kätte, pimeda kätte. Jäin unne, tukastama, tukkuma. Sinna jäi pilk peatuma, pidama. Jäi jahmunult kuulama, vaatama. Pidime äärepealt toppama jääma. Kuula, kell jäi seisma. Jäin uuesti magama. Viimaks jäi muutlik tuul kagusse pidama.

(nagu ~ kui ~ otsekui) kae langeb silmilt ~ silmadelt ~ silmade eest
(keegi) hakkab äkki mõistma, jõuab äkki milleski selgusele. *Su silmilt langes äkitselt kae ja sa nägid, et olid kobanud pimeduses nädalaid ja kuid. J. Mändmets.

kahlak ‹-u 2› ‹s›
kahl. *.. äkki avati uks ja sisse astus sekretär Keerup, kahlak pabereid käes. E. Vilde.

kahtlane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. kahtlusi äratav, kahtlema v. kahtlustama panev; mitteusaldatav v. umbusaldust äratav. Kahtlane üritus, ettevõtmine. Kahtlased faktid. Kahtlase puhtusega anum. Enam kui kahtlase väärtusega kaup. Äärmiselt kahtlane isik, tüüp. Kahtlase välimusega mees. Tema käitumine tundub kahtlasena. Iga kahtlane sõiduk peeti kinni. Eksperiment andis kaunis, üsnagi kahtlasi tulemusi. Ukse tagant kostis kahtlasi hääli, kahtlast krabinat. Kogu lugu, asi näis kahtlane olevat. Ma ei märganud midagi kahtlast. Ilm on nii kahtlane – äkki hakkab veel sadama. Kahtlane, kas ta tuleb. See, et ta kooli lõpetab, muutub päev-päevalt kahtlasemaks. Kahtlane 'midagi halba oletama panev' köha. Kahtlased sümptomid, haigusjuhud. *Sild oli kahtlane – katteks tahutud propsid paistsid küll uued, aga talad seevastu üsna pehkinud. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: haigus|kahtlane, vähikahtlane.
2. (moraalses mõttes) halva kuulsusega v. taunitav. Viibib kahtlases seltskonnas. Kahtlaste elukommetega naine. Tema pool käisid musta äri ajajad ja muud kahtlased mehed. See oli kahtlase kuulsusega kõrts. *Siis aga kuulsin, et ta ühes kahtlases afääris oli vahele jäänud .. J. Semper.
3. van kahtlev; kahtlustav. *Mida kahtlasem ja kartlikum mõni [raha] andma oli, seda enam tungis juut vasta .. J. V. Jannsen.

kahtlaselt ‹adv›
(< kahtlane (hrl. 1. täh.)) Kahtlaselt käituma. Purre kõikus kahtlaselt. Äkki jäi kõik kahtlaselt vaikseks. Poisi taskud olid kahtlaselt punnis. Nad on olnud ära juba kahtlaselt kaua.

kahtlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. arvamine, et miski ei pruugi tõele vastata, millegi küsitavaks, ebakindlaks pidamine; kahtlustus. Asi ei ärata kelleski vähimatki kahtlust. Et nii läheb, selles pole mingit kahtlust. Tekib tõsine kahtlus, kas meil jätkub raha. Mul on kuri kahtlus, et siin on midagi korrast ära. Mõnikord tekkisid kahtlused oma võimetes. Südant näris piinav, tume kahtlus. Antsu vaevasid kahtlused, kas ta ikka toimis õigesti. Avaldati kahtlust, et äkki ta ei tulegi. Eriteadlaste järeldused ei tekitanud kahtlusi. Ekspeditsiooni tulemused panevad, seavad senised seisukohad kahtluse alla. Suhtus võõrasse umbusu ja kahtlusega. Sina oled kahtluse all, väljaspool kahtlust. Ta sattus kahtluse alla. Temal lasub raske kahtlus. Kahtlus kuriteos langes ühele noorukile.
▷ Liitsõnad: mõrva|kahtlus, vähikahtlus.
2. kahevahelolek, kõhklus. Hinges kees kahtlus: kas minna või mitte.

kahvama ‹kahvata 48›
hrv äkki viskama, äkki paiskama. *Sel hetkel kahvas tuul jälle prahti vastu akent .. R. Sirge.

kainestuma ‹37›
kaineks muutuma, kaineks saama. Joobnu oli järsku kainestunud. *Ootamatult ja äkki oli ta armunud, ootamatult ja äkki oli ta jälle kainestunud. M. Sillaots.

kaislik ‹-liku, -likku 30› ‹s›
kaislaid täiskasvanud ala; kaislad. *Siis tõmbub järv äkki kitsaks, kaislik kerkib laevanina ette, kivid. R. Sirge.

kaksama ‹kaksata 48›

1. kõnek järsku, ühe korraga (katki, küljest, lahti) rebima, äkki tõmbama. Kaksas rohukõrre pooleks. Kaksas niidi hammastega katki. Kaksasin kraavikaldalt peotäie rohtu. Kaksas oksa küljest paar lehte ära. Poiss kaksas kuke sabast mõned suled. Laskis haige hamba välja kaksata. *.. püksata ei julge sinna sisse hüpatagi, sägad ja sammalselgadega haugid kaksavad otsast kõik, mis kaksata on. R. Saluri. || raske töö v. pingutamisega ära venitama, ära katkestama. *Need [= turbapätsid] ju vesised ja rasked nagu plönnid, kaksad ennast juba varakult rinde alt ära. L. Kibuvits.
2. murd kõigest jõust jooksma, põgenema. *Ent nüüd, kui märkasid hädaohu tõsinemist, rahustajate ülekaalu, olid esimesi mehi, kes pistsid kaksama .. R. Sirge.
3. hrv koksama. *Ma sulle kaksan rusikaga pähe! V. Sõelsepp.

kant ‹kandi 21› ‹s›

1. kahe nurgi asetseva pinna v. tahu ühinemisserv, vahel ka vastav pind v. tahk. Laua, kapi, kasti teravad kandid. Telliste kandid on transportimisel rikutud. Viili kandid. Arheoloogid leidsid kulunud kantidega jahvekivi. Mutril on kuus kanti. *Poisi sile nägu läks nukiliseks, lõualuude kant tungis äkki esile .. M. Rebane. | piltl. Küll elu talt kõik teravad kandid maha nühib.
2. riietusesemele äärisena õmmeldud riide- v. nahariba. Kitsas, lai kant. Kantidega kostüüm. Särgi, põlle, kleidi kandid. Kandiga õmblus, palistus. Kandiga kaunistatud põll, kaelaava. Karusnahkse kandiga kapuuts. Peas oli tal ümmargune punase kandiga müts. || (üldisemalt:) külge püstloodselt ümbritsev ääris. *..lillepeenar, millele murumätaste halja kandiga oli antud südame kuju. M. Raud.
▷ Liitsõnad: kaunistus|kant, palistus|kant, äärekant; käise|kant, püksikant.
3. (ebamääraselt:) teat. ümbruskond, ümbrus, piirkond, maanurk. Tartu, Viljandi, Abja, Avinurme kandi mees. Ta on Kunda kandist pärit. Ta elas kusagil Pelgulinna, Sõle tänava kandis. Ühe kandi inimesed. Ma pole teda varem siin(pool) kandis näinud. Seal kandis oli kõvasti sadanud. Siia kanti on mujalt rahvast tulnud. Siinset kanti ma tunnen hästi. See oli talle täiesti võõras kant. Meie kandis seda kommet ei ole. Kust kandi mehi olete? See kant siin on metsavaene. Me elame samas kandis. Uudis levis igasse kanti. Hulkus sadama kandis ringi. Raudtee kandist kostis püssipauke. || teat. suund, külg, ilmakaar. Kust kandist on täna tuul? Mehed lähenesid majale mitmest kandist. Nad olid eksinud ega teadnud, kus kandis on kodu. Maantee on hoopis teises kandis. Te lähete ju valesse, teise kanti. Ehmunud lapsed põgenesid igaüks ise kanti. Keeras end peegli ees mitut kanti. Kõmpisin linnakese kümmet kanti 'väga mitmes suunas' läbi. Uuris autot igast kandist. *Meri otse tuppa ei paista, aga kolme kanti on ta ometi siinsamas kaldakinkude taga .. A. Hint. | piltl. Tema huvid kaldusid teise kanti. Teada ju, kuhu kanti tema mõte hoiab. Puudus üksmeel: igamees vedas, kiskus ise kanti. Jutt pööras, keeras ohtlikku kanti, ohtliku kandi peale. Tal pea lõikab, jagab iga kandi pealt. Poiss hoiab juba kolmekümne kanti. *Palju seda uut esimeest siiski usaldada võib või mis kanti mees ta üldse on? R. Vellend.
▷ Liitsõnad: kodu|kant, sünnikant.
4. kõnek vaatlus- v. käsitlusaspekt, millest millelegi v. kellelegi lähenetakse. Asja kaaluti mitmest kandist, mitut kanti, mitme kandi pealt. Andmed on mitut-setut kanti kontrollitud. Seda võis kümmet kanti 'väga mitut moodi' tõlgendada. Asju tuleb õige kandi pealt vaadata. Tore mees igast kandist. Ta on igat kanti tubli mees. Mis kandi pealt ka ei vaataks, ikka miski ei klapi. Mõne kandi pealt, mõnest kandist on ta imelik mees. Las õpib elu ka sellest kandist, selle kandi pealt tundma.
5. kõnek kantmeeter. Viissada kanti kände, kive. Tee sillutamiseks kulus mitukümmend kanti kruusa.

karja|krapp
puust karjakell. Karjakrappide kõrin, klõbin. *Äkki kuulis Eeva karjakrappide korratut loginat, mis muutus valjemaks .. A. Jakobson.

karmauh ‹interj adv›
annab edasi millegi äkilist, ootamatut toimumist, nagu kukkumist, laialipaiskumist vms. Hüppas kaldalt karmauh! jõkke. *Siis äkki karmauh! ja [ahju] kivid lendavad laiali .. M. Raud. *.. näeb Siiepokki, minestab ära – ja karmauh valli pealt alla. O. Luts.

karnapsti ‹adv interj›
karnaps. *.. hüppas [hüüp] äkki üles, suskas karnapsti nokaga võrgust läbi .. J. Piik.

kartus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. kerge hirm; mure, et midagi halba v. ebasoovitavat võiks juhtuda. Kartus närib hinge, südant. Kartus poeb südamesse, naha vahele. Kartus haige lapse pärast. Ta tegi seda kartuse ja värinaga, ei saanud kartuse pärast sõnagi suust. Tühi kartus kõik! Õnneks osutusid kõik kartused asjatuks. Teda näris kartus kõigest ilma jääda. Poiss tegi seda kartuses(t), et muidu teda ei usuta. Gripiepideemia kartusel kehtestatud kitsendused. Varaste kartusel ei juletud pakkidest kaugemale minna. Lapse näost paistis kartus. „Aga see on äkki tuberkuloos?” avaldas ta oma kartuse. *Õhtul rõhus mind kätte jõudva pimeda öö kartus. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: kukkumis|kartus, pimeduse|kartus, sala|kartus, surma|kartus, õnnetuse|kartus, üksindusekartus; au|kartus, jumalakartus.
2. ‹liitsõna järelosana› tundlikkus, vastuvõtlikkus millegi suhtes
▷ Liitsõnad: külma|kartus, valgus(e)kartus.

kasusse minema
vallaslast saama. *".. äkki on kasusse läinud tüdruk ja tahab oma väetikesest lahti saada,” lõi Reedul hing hirmu täis. H. Laipaik.

keel läheb sõlme, keel on sõlmes
(olukorra kohta, kus kellelgi on millegi väljaütlemisega v. rääkimise, jutuga raskusi). Muidu nii jutukail kelmidel läheb keel äkki sõlme. *Volikogu vaidleb, meeste keeled on sõlmes, silmad punetavad. M. Traat.

kella|mäng

1. mitme erisuguse kõlaga (kiriku)kella helistamisel sündiv meloodia, kellade helin. *Hõiskava tilinaga läks äkki lahti vene kiriku kellamäng. Ruttavalt hüüdsid mitu kella läbisegi .. R. Sirge.
2. muus puitraamil klaviatuurina asetsevatest metallplaadikestest koosnev löökpill, mida mängitakse puust vasarakestega

kibe ‹-da 2›

1. ‹adj› teravalt mõru, viha. Viin, pipar on kibe. Kibe kui tubakas. Võttis lusikatäie kibedat rohtu. Metsõunapuu õunad on enamasti kibedad ja hapud. Seisnud või võtab kibeda maitse. Rohkest suitsetamisest on suu kibe 'suus on kibe maitse'. Talle pakuti pudelit: „Säh, tee suu kibedaks!” „Kibe, kibe!” hüüdsid pulmalised – ja noorpaar suudles. | bot (taime- ja seenenimetustes). Kibe tulikas, piimalill, käbikõrges. | piltl. Teenija leib on kibe. Hüvastijätul oli juures mingi kibe kõrvalmaik.
▷ Liitsõnad: pipar|kibe, sapp|kibe, tulikibe.
2. ‹adj› nina limaskestale v. silmadele teravalt mõjuv. Kibe suits pani läkastama ja silmad vett jooksma. Kibe tukiving. Õhus oli kibedat kärsahaisu. Kibe piibupigi lehk.
3. ‹adj› kipitav, pisut v. torkivalt valus. Kurk on pisut kibe. Silmad on lugemisest kibedad. Nahk on päevitamisest kibe. Jalatallad on käimisest kibedad. Ega see valus olnud, ainult natuke kibe. Kibedad valuhood panevad haige oigama. *Äkki tundis ta kibedat valu sõrmis, mis küünalt hoidsid: tuli puudutas küüsi. F. Tuglas. || sellist valu tekitav. Jood on haava peal kibe. Mida armsam laps, seda kibedam vits. *Ainult elu enda kibedad vitsad võivad Ferdinandi-taolisele inimesele mõistuse pähe panna. P. Kuusberg. || valu v. ebameeldivat tunnet ilmutav v. väljendav. Ta kannatas valu ära ega teinud kibedat nägugi. Tegi viina võttes kibeda näo. *.. seekord pole [vitsasaamisel] kuulda Luteruse ähkimist, vaid kibedat kisa. O. Luts.
4. ‹adj› raske, ebameeldiv taluda. Põua-aasta oli kõigile kibe. Ta on küllalt kibedaid päevi näinud. Kitsi peremehe juures oli teenijate elu kibe. Kurtis oma kibedat saatust. Kibedad kannatused, katsumused, läbielamised, kogemused. See oli talle kibe õppetund. Kibe oli seda kuulda, näha. See on kibe tõde. Kibe puudus, häda, ülekohus, ebaõiglus. *Keset lahinguvälja, kuhu ta kogu aja jäi, kõige suuremaid poisse [= vastaseid] oma hooleks võttes, oli temal muidugi kõige kibedam. O. Luts. || raskete v. ebameeldivate sisemiste läbielamistega, kibestumisega seotud. Kibe kurvastus, hingevalu, meeleheide, lein, üksindustunne. Ütles seda kibeda kahjutundega, kahetsusega. Kibe nutt, silmavesi. Kibedad pisarad. Hoolimatus teeb meele kibedaks. Tegi endale kibedaid etteheiteid. Ta näol paistis kibe solvumistunne, pettumus. Mehel oli kibe joon suunurkades, kibe ilme, kibe naeratus näol. *Jullil ei olnud sellest eriti kahju, kuid natuke kibe oli siiski. E. Rannet.
5. ‹adj› terav, salvav, sapine. Kibe märkus. Kibedad pilkesõnad. Nendes sõnades oli kibe pilge. Tal oli kibe vastus keelel. Kibe sõna kihutab vihale. *.. tahtis siis midagi kibedat ja etteheitvat öelda. A. H. Tammsaare.
6. ‹adj› kange, kõva, suur, äge. Kibe külm. Mere ääres on üsna kibe tuul. Meestel oli kibe nälg, janu. Kibe vajadus millegi järele. Naisi vaevas kibe uudishimu. Jaanil oli kibe rutt. Kibe vaidlushoog, sõnavahetus. Linna pärast käisid kibedad lahingud. Kibe lööming, kähmlus, võitlus. *Üks iseäranis kibe „Sakala” vaenlane oli näiteks Lüganuse kiriku õpetaja praost Vogt. E. Jansen. || kõnek (mingi tegevuse v. oskuse poolest). Kibe töömees. Ta oli kibe kuduma. Kibe spets omal alal. Vastane oli ka kibe poiss, temaga polnudki kerge toime tulla. *Ohoh, ma ei teadnudki, et sa nii kibe vene keele mees oled! S. Rannamaa.
7. ‹adj› tegevusrohke ja kiire. Ehitusel, põllul käis kibe töö. Kibe kesakünd, viljakoristus, kartulivõtt. Kibe marjakorjamine. Köögis on käimas kibe toiduvalmistus, pühade-eelne kibe askeldus. Mesilased olid kibedas tegevuses. Algas kibe sekeldus, otsimine. Kibe heinaaeg. Kõige kibedamad päevad olid enne eksameid. Jäi haigeks kõige kibedamal tööajal. || kõnek kiire; kiireloomuline. Sinna on oma pool tundi kibedat käiku. Hakkas kibeda sammuga astuma.
8. ‹s› kõnek viin. Muidu hea mees, aga armastab liiga palju va kibedat. *Kõrtsimees, pool toopi kibedat ja kuus kalja! E. Vilde.
9. ‹s› kõnek kiirus, rutt. Tee, kuidas jõuad; kibedat selle asjaga ei ole. *Noh, siis hakake tööle. Ütlesite ju, et teil alati kangesti kibe on. O. Luts. *Pole vanahärral selle kohviga nii kibe taga midagi. A. Jakobson.

kibedik ‹-diku, -dikku 30› ‹s›
hrv
1. kibe rutt, kibe kiirustamine. *Nüüd äkki, ühel suvisel päeval viiakse ta linna – milline kibedik oli selle minekuga just nüüd? O. Luts.
2. viin. *.. võib-olla võtame siis ka mõne klaasi kibedikku vana tutvuse kinnituseks. O. Luts.

kihkvele ‹adv›
kihevile, elevile; kihku täis. Kevadelõhnad ajasid meeled kihkvele. *„I-ii-ha-ha!” hirnatas äkki Lavr Kuzmitš kihkvele läinud täkku järele aimates .. V. Linask (tlk).

kihutama ‹37›

1. tugeva hooga, kiiresti sõitma v. minema. Maanteedel kihutasid bussid. Auto kihutas kraavi, jalgratturile otsa. Kiirrong kihutas läbi avarate väljade. Mootorpaat kihutab piki jõge meile vastu. Hobune kihutab nelja, galoppi, täit traavi. Saan kihutas mööda kõrvalisi teid külast linna abi järele, abi tooma. Vaenlase lennuk kihutas meist madalalt üle. Kelk kihutas täie hooga nõlvakust alla. Mõni autojuht armastab kihutada. Me kihutasime taksoga kohale. Kihutas end autoga surnuks. Poisid kihutasid jalgratastega, jalgratastel ühest kohast teise. Eelsalk kihutas mootorratastel, suuskadel linna poole. Käskjalad kihutasid teadet viima. Võidusõitjad kihutasid meeletu kiirusega. Püüdis teistest mööda kihutada. Vaata, et sa otsa ei kihuta! Kihutab, nii et hobune valges vahus. Külla kihutas vaenlase ratsasalk. Ta kihutas ratsa, täku seljas põllule. || kiiresti jooksma, käima, kiiresti minema; tormama. Kihutasin joostes koju. Ta kihutas, nii kuidas jalad võtsid, tulistvalu peitu. Poisid kihutasid kõigest väest joosta. Kutsikas kihutas klähvides ringiratast. Kari kihutas palavaga koju. | (loodusjõudude, mõtete, aja vms. kohta). Üle lagendiku kihutasid tuulehood. Pilved kihutasid taevas. Üle tee kihutasid tuisujoomed. Lained kihutasid rannale. Läbi pea kihutasid mitmesugused mõtted. || kõnek midagi kiiresti tegema, toimetama v. askeldama. *Sest küllap see eit kihutab vist kooke küpsetada ja suppi vaaritada .. A. Jakobson.
2. ägedalt, energiliselt, hooga kuhugi ajama, liikuma v. tegema sundima, kupatama. Vaenlane kihutati piiri taha. Politsei kihutas demonstrandid laiali. Vangid kihutati nuudihoopidega tööle. Peremees kihutas poisi metsast loomi otsima. Kihuta see laiskvorst oma majast kuuse alla! Kihutas koerad malakaga eemale. Kutsar kihutas hobuseid üha kiiremale sõidule. Kari kihutati vaenlase eest ära, metsa. Koer kihutas kassi puu otsa. Tuul kihutab lund näkku, pilved laiali. Kihuta need rumalad mõtted peast! || tagant tõukama, tagant sundima; ajendama. Uudihimu kihutas inimesed kohale. Armukadedus, pime kirg kihutas teda nurjatustele. Mis salajõud küll inimesi reisima kihutab! Mis valu sind siia kihutas 'mis sind siia tulema sundis'? Kordaminek kihutas edasi töötama. *.. kunagi ei jätnud ta rõhutamata, et teda kihutab sõna võtma ainuüksi õiglane soov pahesid välja juurida .. J. Semper.
3. ässitama, õhutama; agiteerima. Kihutas oma juttudega inimesi üksteise vastu. Oma ägedusega kihutab ta teised enda vastu. Kihutab teisi kuriteole. Kihutab rahvast mässule, ülestõusule.
4. kõnek hooga virutama v. viskama. Kihutas poisile rusikaga vastu kõrvu, vastu pead. Ole ettevaatlik, kihutab sulle veel äkki pussiga kõhtu! Kihutas tüdrukule kopsikutäie vett kaela. *Ta sirutas käed ridvaga pea kohale ja kihutas õnge kogu jõust vette. R. Kaugver. || (tulistamise kohta). Kihutas vastasele kuuli rindu, reide, keresse. Mees kihutas endale kuuli pähe 'laskis end maha'. *.. rabab sellelt automaadi, paneb vastu tervet õlga ja kihutab kogu magasini tühjaks. J. Peegel.

välja kihutama

1. kusagilt välja v. ära ajama. Karjalapsed kihutati juba hommikul vara voodist välja. Kihutas vitsahoopidega koera toast, karja viljast välja. Kihutas mind uksest, väravast, majast, korterist välja. Vallutajad, rõhujad kihutati linnast, maalt välja. Sõda oli inimesed kodudest välja kihutanud. Kihuta see mõte oma peast välja!
2. kusagilt kiire hooga välja v. nähtavale sõitma; välja tormama. Vanker kihutas väravast, hoovist välja. Auto kihutas äkki nurga tagant välja. Metsast kihutas välja ratsasalk.
3. hrv teat. punktini, paigani sõitma v. tormama. *Oli esimese hooga Šveitsini välja kihutanud, siis aga jälle tagasi tulnud .. F. Tuglas.

kihvatama ‹37›

1. ‹hrl. 3. pöördes› (valutunde kohta:) torgatama, sähvatama. Ägedat hambavalu ei ole, ainult vahetevahel kihvatab. Aeg-ajalt kihvatasid peas valuhood.
2. ‹hrl. 3. pöördes› äkki, järsku hingest, mõttest läbi sähvatama. Peas, pähe kihvatas ootamatu mõte: „Kui õige laseks jalga!” Mõnikord kihvatas tahtmine kõigele käega lüüa. Temas kihvatas kadedus, viha, metsik raev. Hinges, südames kihvatas pahameel, ärritus, viha. Tundis, kuidas temas miski, midagi kihvatas. Hing, süda kihvatas tulises vihas. Süda kihvatab rõõmust, kurbusest, kadedusest, viha pärast. Süda kihvatab sees, kui niisugust asja kuuled. | ‹subjektita lauses› (hrl. ägestumise, vihastumise kohta). Südames, hinges kihvatas. Niisuguse jutu peale mul kihvatas sees. Temas kihvatas, kui säärast lollust räägiti. Minus kihvatas ja ma hõikasin kõnelejale vahele.
3. järsku vihaseks, ägedaks saama, järsku vihastuma v. ärrituma. Ma kihvatasin selle jutu peale ja tahtsin juba teravalt vastata. Lahkus ägestunult; ta kihvatas üldse kergesti. *Jüri kihvatab ja kargab maast üles, tema mõõt on sedapuhku täis. M. Traat. || vihaselt, ägedalt ütlema, valusalt puudutatuna nähvama. „Mis see sinu asi on?” kihvatab poiss tigedalt. *„Kurat, Kurre, sõita ei oska või!” kihvatas Ahven. J. Smuul.

kiiluma2 ‹42›
kõva häälega karjuma, läbilõikavalt kiljuma. *.. ligi kaks päeva oigas Liisu asemel ja karjus ning kiilus lõpuks kui meeletu .. A. H. Tammsaare. *Siis äkki tungis ta huultelt hele, hüsteeriliselt kiiluv naer .. E. Vilde.

kiire ‹18 või 1›

1. ‹adj› ruttu, suure hooga, hoogsalt toimuv v. kulgev; ant. aeglane. Kiire edasiliikumine, jooks, käimine, sõit, hoog, tempo. Vägede kiire taganemine. Kiire kõnniga mees. Hobune laskis kiiret traavi. Kiired liigutused. Käib kiirel sammul, kiire sammuga. Kiire töötamine väsitas. Jõgi on üsna kiire vooluga. Haigel on pulss kiire. Heitsin võõrale kiire pilgu. Toodangu kiire kasv. Tööstuse areng oli võrdlemisi kiire. Õhtu edenes kiirel sammul. || ruttu, lühikese ajaga toimuv. Ilmade kiire vaheldumine. Nakkuse kiire levik. Ravimi kiire mõju. Olukorra kiire muutus. Teose kiire läbimüük. Mürgistus põhjustas kiire surma. *Mu karjäär on tõepoolest olnud ebatavaliselt kiire. R. Kaugver. || tegevusrohke. Praegu on maal kiire aeg: heinategu lõpeb, rukkilõikus algab. Mul oli täna väga kiire päev. Elu tundub kogu aeg kiiremaks minevat.
▷ Liitsõnad: kibe|kiire, välk|kiire, ülikiire.
2. ‹adj› midagi ruttu, kärmesti tegev v. suuteline seda ruttu tegema, kärmas, nobe; ant. aeglane. Tsehhi kõige kiirem tööline. Hästi kiire masinakirjutaja. Sprindis olid külalisvõistlejad meist kiiremad. Ole nüüd kiire, muidu jääd kohast ilma! Ta on kiire käske täitma. Ta oli liiga kiire järele andma. Kiire hobune. Jänes on kiire jooksma. Noorel lapsel on kiired jalad. Poiss on kiire taibuga, kiire reageerimisega.
▷ Liitsõnad: nool|kiire, tuisk|kiire, tuul|kiire, välk|kiire, ülikiire.
3. ‹adj› pakiline, rutulist sooritamist nõudev. See on kiire töö: õhtuks tuleb lõpetada. Insenerile anti kiire ülesanne. Tehas sai kiire tellimuse. Enne ärasõitu pean veel paar kiiret asja korraldama. Ega see asi nii hirmus kiire olegi. Haiget võib päästa üksnes kiire operatsioon. Tõlkega on meil küll väga kiire.
▷ Liitsõnad: kibe|kiire, ülikiire.
4. ‹adj› (märgib olukorda, kus keegi peab millegagi, millegi sooritamisega ruttama). Mul läks väga kiireks. Täna mul ei ole eriti kiire. Miks sul äkki nii kiire hakkas? Mehel oli nii kiire, et ei jõudnud süüagi. Mul on küll minekuga kole kiire, aga temal on veel kiirem.
5. ‹s› rutt, kiir [-u]. Selle tööga on mul tuline kiire. Ah, sellega ei ole mingit kiiret. Mul pole kuskile suurt kiiret. Tal paistab kiire taga olevat. *Inimestel niisugune kiire, et pole aega ninagi nuusata. A. Gailit.

kikkis ‹adv›
esileulatuvalt püsti v. õieli. Oraval, ilvesel on kikkis kõrvad ja kikkis saba. Jänes jäi seisma, kõrvad kikkis. Kutsikal oli üks kõrv kikkis, teine lontis. Emandal oli tanu kikkis peas. Kikkis vurrud. Vanamees vahtis, habe kikkis. Tüdruku nöbininakene oli uhkelt kikkis. Rinnanibud jahedusest kikkis. Kikkis oras. *Kaks lühikest kikkis palmikut hoidsid peast kohkunult eemale, aga silmad unistasid. L. Promet. || piltl nagu pinge all, ootevalmis; hakkamas, traksis. *Poiss tõuseb rees põlvili, vahib ärevil silmadega, ise üleni kikkis .. M. Rebane. *Mehike, kes alles hirmunult ahju tagant varju otsis, on äkki ootamatult kikkis ja kohevil. I. Sikemäe.

kilatama ‹37›
äkki lühidalt kilama [2]. Uksekell kilatas. Klaas kilatas vastu pudelit. *.. ikka see preili Riis, kui vähegi mahti sai, kilatas oma imesteldavat peent naeru .. R. Janno.

kilje ‹18› ‹s›
kiljatus. *.. lõi [laps] äkki värisevad käed suhu ja hele, südamesse lõikuv kilje kajas üle öise, mõõnava mere. A. Mälk. *.. kurvitsalised rändavad, kostab vihitajate kiljeid. F. Jüssi.

kilksatama ‹37›
äkki korraks kilksuma. Haamer kilksatas alasile. Võti kilksatas põrandale. Adranina, vikatitera kilksatas aeg-ajalt kivisse.

kirevane ‹-se 5›

1. ‹adj› murd kirju, kirivane. *Igal mehel mingisugune kirevane kahvtan seljas .. R. Tiitus.
2. ‹s› kõnek pagan, pärgel (kerge kirumissõna). Kirevase päralt, oleksin ma seda varem teadnud! Kirevase pärast, mis sel siis viga on? *„Oh sa kirevane küll! Oh sa kirevane küll!” imetleb saaki ka üllatusest elevil Raigo. R. Vellend. *Aga pääsukesed, kirevased, vuhisesid siuh ja säuh läbi sülemi. A. Kaal. *Noh, mõtlesin äkki, viimati oled, kirevase pihta, sealt [= linnavalitsusest], siis oleks mul vesi ahjus. E. Männik.

kiuksatama ‹37›
äkki korraks kiuksuma. Uks kiuksatas.

klapsatama ‹37›
järsku, äkki klapsuma. Luuk klapsatas kinni.

klopsatus ‹-e 5› ‹s›
klopsatamine. *Kui ta ees heideti kinni üks aiavärav, siis lõi selle tugev klopsatus ta äkki seisma. A. Mälk.

kohkuma ‹37›
äkki (tugevasti) hirmuma, kartma hakkama, (tugevasti) ehmuma. Laps kohkus võõrast nähes. Kohkusin väljast kostvatest laskudest hirmsasti (ära). Ta on julge poiss, kes naljalt ei kohku. Vaenlane lõi ründajaid nähes kohkuma. Kohkusin unest üles. Poiss kohkus sõnatuks, tummaks, näost kahvatuks. Ta oli surmani 'väga' kohkunud. Ärge kohkuge, asi pole nii hull! See jutt pani teda kohkuma. „Mis juhtus?” küsis ema kohkudes. Mehed ei kohku raskuste ees. Hobune kohkus ja pani kihutama. Linnud kohkusid lendu. Kohkunud silmad, nägu. Heitis juuresolijaile kohkunud pilgu. Kuuldus naiste kohkunud hüüdeid. *„Kas siin on hunte ka?” kohkub nüüd Liisu .. E. Õun.

kohmama1 ‹kohmata 48›

1. (ebakindluse, häbenemise, ootamatuse, kidakeelsuse vms. tõttu) midagi lühidalt, nagu muuseas ütlema, ühmama. Kohmasin ukselt midagi ebamäärast vastuseks, tervituseks. Kohmas vabanduseks mõne sõna. „Ei mina tea,” kohmab Tõnu vastu. „Nojah,” kohmas vähese jutuga Peeter naise jutu sekka, jutu peale. „Kas sina lähed?” kohmas ta küsida. Kohmas midagi selles suunas, sellest, et võib-olla kunagi tulevikus ehk tuleb ka. *Ta kohmas nende küsimuste peale lühikesed vastused, ütles enesel peavalu olevat ja läks varsti tuppa. E. Vilde.
2. hrv umbropsu, huupi, järsku midagi tegema; kaapama, krahmama, krapsama. *Ta ütles oma tere-sõna ja isa kohmas äkki seisma .. A. Mälk. *.. üks käsi paberossi kohmab .. J. Sütiste.

kohvatama ‹37›
lohisevat heli tekitama v. selliselt kulgema. *Tal olid jalas pikad veesaapad, mis käies vastiku kummise kiuksumisega kohvatasid. O. Jõgi (tlk). *.. kohvatas äkki suusataja ees suur mõtus lendu. A. Annist (tlk).

koor1 ‹-i 21› ‹s›

1. suurem kollektiiv ühiseks laulmiseks, harvemini orkestripalade esitamiseks. Ühehäälne, mitmehäälne koor. „Vanemuise” koor. Koori dirigent, liikmed. Koori kontsert, harjutused. Koori juhatama. Laulan oma asutuse kooris esimest tenorit. Kõnede vaheajal laulis koor. Koor on ringreisil. Kooris on üle 100 laulja. Laulupeost osavõtvad koorid. | piltl. Lindude koor. Imetlejate koor ülistab teda taevani. *Kevaditi krooksusid konnade tohutud koorid.. H. Raudsepp. || folkl eeslaulja teksti ja meloodiat täpselt v. varieerides kordavad järellauljad || teater Vana-Kreeka teatris rühm inimesi, kes lauldes v. deklameerides tegevust kommenteeris (vahel ka sekkus sellesse)
▷ Liitsõnad: isetegevus|koor, kammer|koor, kiriku|koor, kontsert|koor, kooli|koor, koond|koor, kõne|koor, külalis|koor, laste|koor, laulu|koor, mees|koor, mudilas|koor, muusika|koor, nais|koor, noorte|koor, pasuna|koor, pilli|koor, poiste|koor, rahva|koor, sega|koor, taidlus|koor, teatri|koor, tipp|koor, valik|koor, õpilas|koor, ühend|koor, üliõpilaskoor; ingli|koor, linnukoor.
2. muusikalise lavateose osa, mida kannab ette suurem lauljate rühm. Palverändurite koor Wagneri ooperist „Tannhäuser”. Operetis on mitu head aariat ja koori.
▷ Liitsõnad: lõpu|koor, ooperikoor.
3. paljude helide, häälte üheaegne kostmine. *Löögid, üksikud lasud, kukkuvate kehade mütsatused ja karjed sulasid üheks kooriks. P. Kuusberg. || kooris ‹adverbilaadselt› läbisegi, ühekorraga, palju hääli v. mitu häält koos. Naerdi kooris. Lapsed vastasid õpetajale kooris. „Elagu!” karjusid kõik kooris. Vangid hakkasid kooris armu paluma. *Aga taltsutas ennast, kui vaatas lastele, kes olid hakanud hirmu pärast nutma, kõik kooris. P. Viiding. *Külakoerad hakkasid äkki kooris haukuma. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: kiidu|koor, kisa|koor, naeru|koor, vilekoor.
4. hrv hulk. *..ja pühalikult särab / sääl kõrgel tähte' koor. A. Haava.

kop ‹interj adv›
‹korduvana› annab edasi koputamisel v. kopsimisel tekkivaid helisid. „Kop-kop!” kuulis ta äkki koputust aknale. Kop-kop-kop kopsivad haamrid.

kops ‹interj adv›
annab edasi kopsatust, kopsatamise heli. Vasar kukkus kops põrandale. *.. kuid vajus siis äkki täies koosseisus pikali – kukal tegi kops! vastu põrandat. L. Tungal.

kops2 ‹-u 21› ‹s›

1. löök, hoop, kopsakas. *Kusagilt ei ilmunud röövlinäoga meest, kes oleks Kaarlile kopsu otsa ette andnud. A. Valton.
2. kopsatus. *Kuid äkki ei teinud jalgade ees teed kobav kepp enam kopsu, selle asemel kostis sulpsatus. H. Sergo.

kopsti

1. ‹adv interj› kopsatades, kopsatusega. Lõi pea kopsti vastu uksepiita. Kivi kukkus kopsti maha. *Äkki – kopsti! – kukkus Maie jalgade ette käbi. H. Rammo.
2. ‹adv› äkki, ootamatult. Me ei teadnud oodatagi, seal astub Kustas kopsti uksest sisse. Ühel päeval oli ämm kopsti kohal. *Õhtul pimedas tulevad otsijad .. neile kopsti vastu. E. Vilde.

korraga ‹adv›

1. äkki, äkitselt, järsku; otsemaid, korrapealt. Korraga kostis vali praksatus, pauk. Korraga jäid kõik vait. Nägin korraga enda ees tumedat kogu. Kust sul korraga niisugused mõtted? Korraga mulle meenus, kus ma teda kohanud olen. Korraga valdas poissi hirm. Kõik oli ju hästi ja nüüd korraga seesugune skandaal. Korraga tuli Kristjanil tahtmine kõik pooleli jätta. Jutt muutus korraga elavamaks. Korraga ei tule ju kõik meelde. *Martin märkab, et kui Jaani naine silmapilguks oma mured ära unustab, on ta korraga hulga noorem. H. Sergo. *Kui sa rahu mind ei jäta, / kaeban kohtu korraga! K. E. Sööt.
2. sama-, üheaegselt. Seal töötas korraga kolm meest. Tulge, aga mitte kõik korraga! Mõlemad tõusid korraga püsti. Linnud tõusid korraga lendu. Ärge rääkige korraga! Üks, kaks (ja) korraga! (hüüe, märguanne samaaegseks tegutsemiseks). Sinna mahub korraga kümmekond autot. Tuled süttisid mitmes eri paigas korraga. Tal oli korraga mitu tööd käsil. Võtsin kaks halgu korraga. *„Ei saa olla korraga tarandikus ja vaba,” mõtles ta. N. Baturin.
3. ühe hooga, ühtejärge, jutiga; ühe korraga. Laenu võid tagasi maksta korraga või osade kaupa. Joob klaasi korraga tühjaks. Võtab trepil kaks astet korraga. Korraga ei või liiga palju päevitada, pingutada. *Kauplusse tuli värsket kala ja ema praadis korraga tubli pannitäie. T. Lehtmets.

kortsutama ‹37›
kortsuma panema, kortsuliseks tegema; kortsu tõmbama. Kortsutas kirja, paberilehe pahaselt kokku, kägarasse. Bussis Jaak ei istunud, et mitte oma mantlit kortsutada. Kus sa oma rõivad nii põhjalikult ära kortsutasid? Kortsutab mõtlikult laupa, otsaesist. Kortsutab pahaselt kulmu, kulme. *Kuid seal tõuseb äkki tuul ja kortsutab peegelsileda järve pinna.. F. Tuglas.

välja kraapima

1. kraapides midagi kusagilt esile tooma v. eemaldama. Põder kraabib sambla lume alt välja. Rohujuured kraabiti rehaga peenrast välja. *Selle [= hüüumärgi] kraapis ta noaga hoolsasti välja ning hõõrus karvendava koha küünega siledaks. M. Metsanurk.
2. kõnek (välja) võtma, hankima, muretsema. Kust ta niisuguse jutu välja kraapis? *Sul pole eluilmaski punast kopikatki olnud, kust sa's need nüüd nii äkki välja kraapisid? E. Nukk.

krahmama ‹krahmata 48›
äkki, järsku haarama, kahmama, krabama. Vastasel krahmati kraest. Krahmasin tal käsivarrest kinni. Ema krahmab lapse sülle. Krahmas varnast mantli ja ruttas minema. Krahmas portfelli kaenlasse. Poiss krahmas igaks juhuks kepi pihku. Krahmas mütsi peast. Krahmasin peoga maast lund, Antsu käest ajalehe. Tüdruk krahmas kiiresti kirja järele. Krahmas kõik paremad palad endale. Koer krahmas hammastega kepist kinni. Kullil õnnestus kana küünte vahele krahmata.

kraps ‹interj adv›

1. annab edasi krapsatust. Tikk tõmmatakse kraps põlema. *Rips, tõmba ribinal, / kraps, tõmba rabinal.. E. Enno.
2. krapsti (rõhutab millegi kiiret toimumist). Kraps oli poiss jalul. Haarab kraps teisel käest kinni. Kargab kraps maast üles. *Kraps, oli õpetaja äkki Estri juures.. M. Saat. *Olin kraps söönud ja väljas. E. Kuus.

krapsama ‹krapsata 48›

1. krapsti haarama, krahmama. Krapsas mul käest, kraest, hõlmast kinni. Krapsasin laualt raamatu enda kätte. Poiss krapsas mütsi peast. Krapsab põõsast peoga marju. Mõlemad leidjad krapsavad raha järele. *Greeta krapsas käe Arnoldi käest lahti.. J. Mändmets.
2. äkki kiiresti tõusma, üles, püsti kargama. Istukile, jalule krapsama. Noormees krapsas toolilt (üles), laua tagant püsti. Poisid krapsasid ruttu voodist välja, pingilt üles. Sõdur krapsas valveseisangusse. Lind krapsas lendu. || äkki, kiiresti kuhugi minema v. kargama. Poisike krapsab redelilt, vankri pealt alla. Orav krapsab oksalt oksale. Kassipoeg krapsas istujale sülle.
3. järsult mingit pinda mööda kraapama. Krapsas tiku põlema, tikust tuld.

krapsti ‹adv interj›
kiire liigutusega, kiiresti; äkki, järsku, kraps. Hüppas, tõusis krapsti püsti. Kargasime krapsti autolt maha. Tal haarati krapsti käest kinni. Tüdruk keerab krapsti kanna peal ringi. Poiss oli krapsti voodist väljas. Kass võttis krapsti hiire kinni. *Krapsti! hüppab talle kapist kassipoeg vastu ja lipsab sängi alla. H. Väli.

kriiksatama ‹37›
äkki, korraks kriiksuma. Uks, põrandalaud, tuulelipp kriiksatas. Võti kriiksatab lukuaugus. Reejalas kriiksatab kivil. Kriiksatades sulgus roostetanud riiv, õuevärav. Auto peatus pidurite kriiksatades. || (elusolendite samalaadse häälitsemise kohta). *Kilk kriiksatab kerise taga nurgas.. A. Mägi. *Rukkirääk saeb vahetpidamata. Harva kriiksatab üks teine lind. M. Unt.

kugistama ‹37›

1. (kramplikult, kiiruga) alla neelama; ahnelt midagi sööma (v. jooma). Näljased poisid hakkasid ahnelt toitu kugistama. Mees kugistas leiba näljase inimese aplusega. Kugistasin kiiruga, püstijalu mõne pala. Kugistas oma toiduportsjoni kiiresti alla. Toit käis suus ringi: suure vaevaga kugistasin mõne suutäie alla. Madu kugistab konna. Haug sööb kõike, mida vaid alla kugistada suudab. *Kuidas nad suhu toppisid, kuidas nad võhmisid ning kugistasid! E. Vilde. | piltl. Hambaid kokku surudes kugistas alla mõnegi solvumispisara. Koolipoisina kugistasin kümnete kaupa kriminulle. *Aurik kugistab süsi ja määret.. M. Under.
2. kugisema. Ta kugistab naerda. *.. kuuldus maja poolt heli, nagu oleks ujuv inimene äkki läkastanud ja kugistanud uppudes. R. Roht. || kugiseval häälel, katkendlikult, justkui takistusega rääkima. *„Jaa – aga –” proua Jänes kugistas nagu kurku ummistava kalaluu kallal.. E. Vilde. *Tulijaga kohastikku jõudnud, ütles ta kugistades: „Tere õhtust... Küll aga sajab...” A. Jakobson.

kui
I. ‹konj› võrdlev sidesõna
1. (esineb sarnasusvõrdlustes:) metafoorsetes võrdlustes.; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi v. adverbi algvõrdega. Mees oli tugev kui karu. Ta oli näost punane kui keedetud vähk. Meri oli sile kui peegel. Ma olen näljane kui hunt. Lapsed on paljad kui porgandid. Poiss on laisk kui kapsauss. Ta on vaene kui kirikurott. Saksa keel on tal selge kui vesi. See on kindel kui aamen kirikus. Ta on niisama vana kui mina. Joob, on sageli täis kui tint, täis kui tina. Ants oli vait kui sukk. Nõnda kui täna pole varem sadanud. *Palaganiuksed olid pärani kui põrguväravad. F. Tuglas. b. kui-konstruktsioon seostub verbiga. Poisid võitlesid kui lõvid. Mis te vahite kui juhmid! Karjus kui ratta peal. Kaagutab kui kana. Poiss lõdises kui haavaleht. Ta istus kui tulistel sütel. Ta jäi seisma kui soolasammas. Ta kadus kui tina tuhka, kui tuul. Ta oli kui hauast tõusnud, kui meelest ära. Vihma sadas kui oavarrest. See mõjus kui välk selgest taevast. Ülikond istub kui valatud. Valu oli kui peoga pühitud. Ma kardan seda meest kui tuld. Hoiab teda kui oma last. *.. ootusärevus täitis koopa, lämmatas laulu ja tantsu, kustutas kära kui kulutule. A. Üprus. c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, harvemini mõne muu noomeniga (välja arvatud adjektiiv). Tüdruk kui elavhõbe. Hambad suus kui rehapulgad. Tal on küüned kui kullil. Ise kui kirp, aga kangust täis. Seal oli rahvast kui murdu. Tal on raha kui raba. Mehe ilme oli kõike muud kui heatahtlik. *Üks neist [= naistest] oli nagu päev, teine kui kuuvalge öö. F. Tuglas.
2. (esineb sarnasusvõrdlustes:) esineb mõnedes väljendites, mis rõhutavad mingi asjaolu, seisundi ülemmäära v. sellele lähenemist. Nad tulid kõik kohale, viimane kui üks. Tunnen siin iga viimast kui rada. Viimne kui toiduraas oli otsas. Täitsin tema vähema kui kapriisi. Mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Ta ei saanud mitte kui millestki aru. Töö on niisama hästi kui lõpetatud. *Pärast lepingu sõlmimist on aga veerand honorarist avansina samahästi kui käes. E. Vetemaa.
3. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. a. alistavas lauses esinevad enamasti korrelaatidena nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi, sedasi, selliselt, niikaua, niipalju jmt. adverbid; sün. nagu (sobib mõnikord). Ilm polegi nii külm, kui naabrid rääkisid. Nii kaugele ma ei julge ujuda, kui Olev ujus. Mul ei ole niipalju raha, kui see ülikond maksab. Sa tegid ikkagi teisiti, kui ema õpetas. b. ebareaalset, näilikku, kujutletavat tegevust v. olukorda väljendavas võrdluse varjundiga viisilauses on öeldis tingivas kõneviisis; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu (sageli sobivad kui asemel). Juss tõttas (nii), kui oleks tuli takus. Oli, kui viibiksime unenäos. Neelatasin, kui oleks midagi kurku läinud. *Mehed vaikisid ja mehed kõnelesid omavahel tasahääli, kui oleks majas olnud surnu. A. Mälk. *Vaatab paljutähendavalt mulle otsa, kui tahaks öelda, et tal olnud õigus. A. Gailit.
4. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlust sisaldavat alus-, sihitis-, öeldistäite- v. täiendlauset (alistavas lauses on hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. sõna). Ei siin aita muu, kui tuleb kiiresti teele asuda. Aadu ei osanud tookord muud ette võtta, kui rääkis asjast isale. Lugu näib selline, kui saaksime kumbki omamoodi armastusest aru. *Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. A. H. Tammsaare.
5. (erinevusvõrdlustes:) esineb adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral (kui-konstruktsioonile vastab sageli elatiiv). Ta on noorem kui mina. Urve on ilusam kui Virve. Uus korter on natuke suurem kui vana. Ants on täna lõbusam kui tavaliselt. Viljasaak oli väiksem kui eelmisel aastal. Ilm tundub soojem kui hommikul. Olukord oli raskem kui kunagi enne. Mis nende meestega peale hakata: üks arem kui teine. Rahvast tuli kokku enam kui tavaliselt. Poiss õpib hoolsamini kui enne. Ära mine ligemale kui vaja! Mis mõjuks paremini kui kiitus! Sinna on tagasi rohkem kui viiskümmend aastat. Meie arvamused langesid ühte enam kui kümnes punktis. Nende vahet ei olnud rohkem kui kolm-neli sammu. Poiss ei saanud vanem olla kui viisteist, viieteistaastane. || teat. suurt määra osutavates väljendites. Asi on hullem kui hull 'väga hull, täiesti hull'. Olukord oli enam kui imelik. Asi on enam kui kahtlane. Selles võib enam kui kahelda. Tule rutem kui muidu!
6. (erinevusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. Rahvast kogunes rohkem, kui osati oodata. Ta teab kaugelt rohkem, kui te arvate. Ülesanne osutus raskemaks, kui oletasime. Me elame paremini, kui me vanemad elasid. *Tunnid kulusid kiiremini, kui seda oleks soovitud. E. Krusten.
7. (erinevusvõrdlustes:) alustab vastandavat kõrvutuslauset. Pigem olen söömata, kui tema käest abi paluma lähen. Ma parem nokitsen kodus midagi teha, kui siin aega viidan. *Ennem laseme Kõrboja võõraste kätte minna, kui pimeda peremehega teda pidada. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset. Uinusin alles siis, kui väljas hakkas valgeks minema. Kell kolm, kui pere lõunalauas istus, helises telefon. Kui ma töö lõpetan, siis ajame veidi juttu. Pärast seda, kui külalised olid lahkunud, heitsime magama. Ta mõtleb enne tükk aega, kui vastab sõbra küsimusele. *Kui Eeva Andrukson jõudis metsast välja, oli päike juba loojenenud. A. Jakobson.
2. alustab täiend- v. aluslauset. Ma mäletan veel aega, kui siin olid põllud. See oli aprilli lõpus, kui ekspeditsioon asus teele.
3. alustab sihitislauset ning on sageli lähedane sidesõnale et (ka siduvale määrsõnale kuidas). Kuulsin, kui aken avati. Ta ei pannud tähelegi, kui isa tuppa astus. Ta nägi, kui koer last hammustas. Juku ei armasta, kui teda töö juures segatakse. Kas mäletad, kui me esimest korda kalal käisime?
III. ‹konj› tingimust väljendav sidesõna
1. alustab tingimuslauset. Kui homme sajab, siis me jõele ei lähe. Kui säärane olukord edasi kestab, on meie lugu väga halb. Kui sa just ei taha, ära siis tule kaasa! Küll ma tulen, kui aega ja tervist on. Kui võimalik, jätaksin sinna minemata. Aga kui pension oleks äkki ära võetud, mis sa hing siis kostad! *.. kõik on arusaadav, kui asja lähemalt vaadata. J. Vahtra. | esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui sõita, siis sõita. Kui juba, siis juba. Kui mitte, siis mitte. Kui töö, siis töö, nii et kondid raksuvad.
2. alustab aluslauset. Teda ei häirinud see, kui mõni asi läkski viltu. *Küll on tore, kui sul on sõber, kellega koos on üle elatud midagi erakordset, mõtles Eduard. E. Krusten.
3. alustab vastandavat kõrvutuslauset (viimane on hrl. pealause ees). Kui näidendi esimene vaatus areneb rahulikult, siis järgmistes tõuseb pinge pidevalt. *Kui mardid soovisid peamiselt põlluõnne, siis kadrid saatsid karjaõnne. Ü. Tedre.
4. alustab tingimuse varjundiga kiillauset. *Teie olete vist, kui ma ei eksi, proua Pihlat? E. Raud. *Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda võiks nimetada – oli Matile mitmes suhtes tuluks. E. Vilde.
5. koos adverbiga mitte alustab tingimuslikku vaeglauset. See oli juba tõrkumine, kui mitte avalik vastuhakk. Poisse oli kolm, kui mitte rohkem. Asjasse suhtuti skeptiliselt, kui mitte isegi eitavalt. *Näen neidudes elu peamist, kui mitte ainukest võlu. H. Luik (tlk).
6. esineb iseseisvate lausete algul. a. alustab soovi, mõnikord ka kahetsust väljendavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui poiss ometi natuke hoolsam oleks! Kui homseks vihm üle jääks! Oh kui sa teaksid, kuidas ma sind ootasin! Kui ta ometi nii ruttu ei oleks lahkunud! *Kui seda metsa ees ei oleks... Juh. Liiv. *„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. A. H. Tammsaare. b. alustab kõhklust, kahtlust väljendavat lauset. Kui õige saadaks talle kirja! Kui siiski sõidaks mõneks ajaks ära! *Senini on olnud päris soe. Kui ei lähe ainult liialt palavaks! A. Mälk. c. alustab viisakat, tagasihoidlikku palvet v. soovi sisaldavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui te tooksite vett! Kui sa laenaksid mulle oma raamatut. Kui te näitaksite mulle seda riiet.
IV. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab tingimuse varjundiga põhjuslauset. *Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. A. H. Tammsaare. *.. ja kui selleta [= klaverita] on saadud seni läbi, miks siis mitte ka edaspidi. P. Pinna.
V. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset; sün. ehkki, kuigi, olgugi et. *Ja tõhk, kui ta oligi väga häbematu, ei julgenud iialgi ronida rebaseurgu. R. Roht.
VI. ‹konj› samastav sidesõna, seob lisandit põhisõnaga. Peeter kui matemaatik armastas täpsust. Neist peeti lugu kui tublidest põllumeestest. Sina kui koosoleku juhataja pead päevakorrast täpselt kinni pidama. Kubism kui kunstivool tekkis 20. sajandi algul. Tunnen teda kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest. See plaan lükati kui vastuvõetamatu tagasi.
VII. ‹konj› ühendav sidesõna, seob koondlause kaht rööpliiget (= nii(hästi) ... kui (ka)). Ta valvas haiget ööd kui päevad. Nüüd hakkas üks kui teine Oskarile appi. Ma olen sellest ühelt kui teiselt midagi kuulnud. *Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. E. Vilde.
VIII. ‹adv› esineb adjektiivide, partitsiipide, adverbide ja indefiniitsete pronoomenite mitu ja palju ees, väljendades määra, astet, ulatust
1. küsiva-siduva sõnana alustab küsimust. a. iseseisva küsilause algul. Kui vana sa oled? Kui kaugel ta elab? Kui kauaks Jüri ära sõitis? Kui palju see maksab? b. alustab sihitislauset. Ütle mulle, kui kaua see võib kesta. Kas sa tead, kui mitu kilomeetrit meil veel minna on? *Kas võis Juulius öelda, kui tõsiselt ta neid katseid oli võtnud? K. Ristikivi.
2. esineb hüüd- v. väitlauses. a. iseseisvas lauses, hrl. selle algul. Kui ilus maja! Kui tugev te olete! Kui noored me veel tookord olime! Oh, kui hea inimene sa oled! Kui parajal ajal sa tulid. Kui ammu see kõik oli! Kui vähe on inimesel vaja, et olla õnnelik! Kui kiiresti lendab aeg! „Kui kahju!” ütles ta kahetsevalt. Hullusti läks, oi kui hullusti! Kui mitu korda olen ma sulle öelnud: ära mine sinna! *„Kuhu su rikkused sulasid?” uriseb Jurnas. „Nüüdsama oli varandust kui palju.” A. Mägi. b. alustab sihitis- vm. kõrvallauset. Ma ei oska öelda, kui suur on tekitatud kahju. Evald ei aimanudki, kui armukade Mare on. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Pani imestama, kui hästi ta orienteerub kõikides üksikasjades.
3. alustab imestust, üllatust, ootamatust väljendavat lauset; sün. kus (sobib sageli). *Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! J. Parijõgi. *Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilveseroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! F. Tuglas (tlk).
4. esineb mitmesugustes kindlakskujunenud umbmäärastes v. määratlevates väljendites, nagu kui tahes, ükskõik kui, (jumal ~ kes) teab kui jt. (vahel ka üksikult samas tähenduses). Olgu vastane kui tahes tugev, Jõnn tuleb temaga toime. Ta pole just (kes) teab kui suur süüdlane. Poiste kuraasi ei jätkunud teab kui kauaks. Tööta ükskõik kui hoolsasti, ikka ei olda rahul. *.. õieti ei saa aru. Ei näe, kas pinguta silmi kui palju. A. Mägi. *Tema saapad enam ei pea vett ega kedagi, aga minu saabastega mine kui sügavast veest läbi. J. Parijõgi. || tähenduses 'kui tahes, ükskõik kui' alustab mööndlauset. Kui kokkuhoidlikult läbi ei ajagi, ikka tuleb rahast puudu. Kui tark ta ka poleks, kõike ta ikka ei tea. *Nii et haiglas ei ole keegi üle kolme päeva, kui kaugelt sa ka pole. V. Vahing. *Väriseja Johannes ei avanud üldse ust, kui palju Kaarel selle taga ka ei koputanud. A. Jakobson.
Omaette tähendusega liitsõnad: enne|kui, just|kui, muud|kui, nii|kui, otsekui

kuidagi ‹adv›

1. annab öeldavale teat. näivuse, mingisugusena tundumise varjundi: (just) nagu, otsekui; mingil määral, pisut, natuke, veidi. Ta näib kuidagi murelik, häbelik, elevil, kohmetu. Kõik olid kuidagi loiud ja tülpinud. Ihu on kuidagi roidunud. Tüdruku pilk oli kuidagi tõrjuv. See koht tundub kuidagi tuttav. Vastas kuidagi ebaledes, kõhklevalt. Lugema õppisin kuidagi märkamatult, iseenesest. Sadu lõppes kuidagi äkki. Ta on kuidagi arenenum kui teised lapsed. Videvik muudab metsaaluse kuidagi salapäraseks. Kuidagi kõhe on öösel läbi surnuaia minna. Ta riietus tundub kuidagi maitsetu(na). Kuidagi ebamugav, piinlik, imelik on seda küsida. Kogu see põhjendus on kuidagi ajast ja arust.
2. mingil kombel, moel v. viisil. Tahaksin teda kuidagi aidata. Katsu kuidagi üksi hakkama saada. Püüab oma tegu kuidagi õigustada. Need sündmused on omavahel kuidagi seotud. Olime kuidagi sohu sattunud. Ehk saame ta kuidagi oma nõusse. Kas saaks kuidagi teie juures öömaja, teie juurde öömajale? Kui kuidagi elaks selle külma aja üle! Sadat krooni ei saa, seitsekümmend viis ehk veel kuidagi. || suuri vaevu, hädaga, raskustega, vaevaliselt, mitte päris korralikult. Suutsin kuidagi koduni komberdada. Pugesin kuidagi läbi planguava. Kuidagi tulime ülesandega toime. Raha oli vähe, aga kuidagi tuldi ots otsaga kokku. Poiss vedas end eksamitel kuidagi läbi. *.. jõudnud õppetükke ainult kuidagi-kuidagi vaadata .. L. Tigane. || ‹eitusega› mitte mingil kombel, moel v. viisil; mitte mingil juhul, üldse mitte. Siia ei mahu me (mitte) kuidagi ära. Ei suuda seda (mitte) kuidagi uskuda. Täna ei saa ma küll (mitte) kuidagi tulla. (Mitte) kuidagi ei tahaks veel minema hakata. Töö ei edenenud kuidagi. Nüüd ei jõua me enam kuidagi õigeks ajaks jaama, rongile. Need asjad ei sobi omavahel (mitte) kuidagi kokku. Pluus ei läinud pesus kuidagi puhtaks. Haav ei tahtnud kuidagi kinni kasvada. Ma ei tunne end kuidagi solvatuna. *.. mets ei ole kuidagi üle paari versta lai ja igast küljest on võimalik lagedale pääseda. E. Särgava.

kuiv ‹-a 22›
I. ‹adj›
1. veeta vm. vedelikuta, väga vähese veega vm. vedelikuga. Põuasel ajal jäävad väikesed tiigid, ojad, kraavid kuivaks. Kaev on juba teist aastat kuiv. Lihatünn on soolveest kuivaks jooksnud. Vili on juba kastest kuiv. Pühkis põranda, laua kuivaks. Väänas pesutüki, põrandakaltsu kuivaks. Hõõrusin enda vannilinaga kuivaks. Merehädalised pääsesid õnnelikult kuivale maale. Äigas silmad rätikunurgaga kuivaks 'pühkis pisarad ära'. Haavatu jooksis verest kuivaks. Mehed ähvardasid kõrtsi kuivaks 'jookidest tühjaks' juua. Rahustas imikut kuiva 'toidupudelita' lutiga. Et suutäis liiga kuiv poleks, rüübati kalja peale. Sõime ainult kuiva 'kastmeta' keedukartulit, kuiva 'võita vm. lisandita' leiba. Enamasti oldi kuival toidul 'keetmist mittevajaval valmistoidul'. Silmad on kuivaks nutetud 'nii palju nutetud, et pisaraid enam ei teki'. Bronhiidiköha on algul kuiv, hiljem vähese rögaga. | piltl. Keegi ei jäänud kuiva suuga, kuiva kurguga, kuiva keelega 'kõik said (alkohoolset) jooki'. Üliõpilaste töömalevas valitseb kuiv seadus 'alkoholikeeld'. Noortele on vaja oma kuiva 'alkoholita' kohvikut. *Kust sa nüüd seda [= raha] said? Kelle sa kuivaks laenasid? H. Sergo.
2. niiskuseta v. vähese niiskusega. Teed, tänavad on tolmavalt kuivad. Põllul on kõrgemad kohad juba liiga kuivaks tõmbunud. Muld on kuiv nagu tuhk. Kuiv metsaalune, nõmm, aruniit. Jusshein on tüüpiline kuivade alade taim. Maailma kuivim kõrb. Kuivaks tõmbunud sai, leib. Kuiv kooruke. Kuiv oks murdus jala all. Sületäis kõlisevalt kuivi kasehalge. Võtab metsas kuivi 'kuivanud' puid maha. Taime lehtedele on tekkinud kuivad pruunid laigud. Kuiv loog on maas. Kuiv(ad) hein(ad) veeti küüni. Karjale peab piisama põhku, turvast jm. kuiva allapanu. Vilju on nii kuivi kui mahlakaid. Sellest soonikust kuiva jalaga, kuivi jalu 'jalgu märjaks tegemata' läbi ei pääse. Pesu nööril on juba kuiv. Lapsele pandi kuivad mähkmed. Suu, kurk tõmbus erutusest kuivaks. Taignasse oli jäänud kuivi jahutompe. Sadas, tuiskas kuiva tuhkjat lund. Kuiv jää 'tahke süsinikdioksiid, mis normaalrõhul kiiresti aurustub'. Kuiv õhk, leil, kuumus. Kuivad kuumad tuuled. || sademeteta v. väga väheste sademetega. Kuiv kliima. Kuiv kevad, suvi, sügis. Ennustatakse kuiva aastat. On oodata kuivi ilmu. Kuival ajal tekivad kergesti metsatulekahjud. Heinaajal on kuiv päev kulda väärt. Kuivad välgud, kuiv äike 'järgneva vihmata'.
3. osutab millegi olulise puudumisele v. selle väga vähesele olemasolule. Nahk ta kätel oli kuiv 'vähese rasueritusega, väherasune' ja ketendav. Kuiv kõõm eraldub helvestena. Kuiv 'vähese rasvasisaldusega, väherasvane' puuder, kreem. Kana kuiv rinnaliha. Kas armastad kuivi või rasvaseid küpsiseid? Kuiv vein 'väikese suhkrusisaldusega naturaalne viinamarjavein'. Viimastel sekunditel löödud värav päästis meeskonna kuivast 'ainsagi väravata' kaotusest. Kuiv skoor '0 : 0' püsis mängu lõpuni.
4. kõhn, kõhetu, kuivetu. Kuiv kõhetu vanamees. Kuiv sooniline kael, kortsuline käsi. Kuivad teravad põsenukid. Araabia hobune on kuiva kehaehitusega.
5. (igavust äratavalt) asjalik, ametlik; ilma tundetoonita, külmalt ükskõikne, kiretu. Kuiv ettekanne, loeng, kirjutis, protokollistiil. Kuivad reeglid. Kuiv tuupimine. Kuiv faktide loetelu. Mis on kuivade arvude taga? Tuntud tõdede kuiv korrutamine. Suurmeistrid mängisid kuiva ilmetu partii. Kuiv käitumine, viisakus. Raamatu kuiv asjalikkus. Kuiv akadeemiline maalimislaad. Tal on omapärane kuiv huumor. Kuiv ja kalk inimene, pedant. Kuiv teoreetik, kabinetiteadlane.
6. kõnek ettevalmistav, tehnika omandamiseks võtteid, liigutusi jm. mehaaniliselt kordav; sellisena üksluine. Sõduritele tehti kuiva rividrilli. Suusatajad tegid kuiva trenni. Enne jääle pääsemist olid hokipoistel kuivad saalitreeningud.
7. järsk ja terav ning ühtlasi kõlatu. Teravad kuivad köhatused. Ta hääl oli kuiv ja kõlatu. Kuiv kõle naer. Varese kuiv kraaksatus. Kostsid laskude kuivad plaksatused. *Äkki rebenes Antoni kurgust esile paar kuiva nuuksatust.. A. Jakobson.
II. ‹s›
1. kuiv ilm; kuivus. Nädal aega oli kuiva, siis tulid jälle sajud. Kui heinaajal ometi kuiva peaks! Juunikuu kuiv pani heinakasvu kinni. Kuiva all kannatanud põllud. Ilm läheb kuivale. Kuivaga peab aeda kastma.
2. ‹esineb hrl. väliskohakäänetes› maa (vastandina veele), veest vaba, kuiv ala v. pind. Saarmas liigub kiiresti nii vees kui kuival. Ujumisliigutuste õppimist tuleb alustada kuival. Ahmib õhku nagu kala kuival. Tõmbas, vedas paadi veest kuivale. Vesistelt kohtadelt tuli hein kuivale välja kanda. Vesi taganes ja kivid jäid kuivale. Mere ja kuiva piiril oli paks adrukiht.
3. ‹hrl. pl.› veealune liivane madalik meres. Rannarahval olid lähemad kuivad täpselt teada. *Sadama ahtast suudmest väljas, pealpool peaaegu alati kohisevaid kuivi sattus paat raskesse lainetusse. A. Mälk.
Omaette tähendusega liitsõnad: krõbe|kuiv, krõps|kuiv, kõsu|kuiv, paber|kuiv, puru|kuiv, tuhk|kuiv, tulikuiv; metsa|kuiv, põua|kuiv, päikese|kuiv, toa|kuiv, õhukuiv; koristus|kuiv, säilituskuiv; pool|kuiv, ülikuiv

kukkuma2 ‹kukun 42›

1. raskusjõu tõttu allapoole liikuma (hrl. kiiremini kui langema). Ära roni, kukud (maha, alla)! Kukkus pimedas auku, kraavi. Alpinist kukkus jääprakku, kuristikku. Auto kukkus sillalt jõkke. Kivi kukkus vastu maad, sulpsti vette. Seeme kukub mulda. Leivatükk kukkus laua alla. Nuga, taldrik kukkus käest. Pommid kukkusid linna taha. Lennuk kukkus kivina maa poole. Vaas kukkus katki, kildudeks. Nii kõrgelt võib ju surnuks kukkuda. Puudelt kukub jämedaid tilku kaela, krae vahele. Trambivad seal lae peal, nii et krohv kukub. Jõgi kukub rannaastangult kohiseva joana (alla). Mida kõrgemalt kukud, seda enam haiget saad. Käbi ei kuku kännust kaugele. *Paadi esiosa tõuseb üles, samas kukub laksatades vastu vett. M. Kesamaa. *.. kraavid ei kuku küllalt [= neil pole küllalt langust], jõgi seisab liig täis. A. H. Tammsaare. | piltl. Tere kukkus nii moka otsast. *.. kaitses teda südilt iga kõvera sõna vastu, mis teiste suust juhtus kukkuma. E. Vilde.
2. püsti-, istumis- vm. normaalasendit kaotama, sellest välja langema. Kukkus ninali, silmili, otseti, käpuli, kõhuli, külili, selili, pikali, istukile, istuli (maha). Uisutaja komistas ja kukkus. Käima õppiv laps kukub palju. Libedal tänaval inimesed muudkui kukkusid. Buss pidurdas nii järsult, et seisjad kukkusid robinal üksteise otsa. Kukkus põlve marraskile, jalaluu katki, muhu pähe. Haaras lauast kinni, et mitte kukkuda. Joobnul ja lapsel on kukkudes padi all 'kukuvad pehmelt, end vigastamata'. Hobune kukkus kiirel traavil üle kaela. Puuriit kukkus kolinal laiali. | piltl (üllatuse, ootamatuse kohta). *Tornimäe Pire kukkus pepuli, kui küsisin, kas ta tuleb mulle naiseks. O. Tooming. || senist seisundit, positsiooni kaotama. Inglismaal olevat jälle valitsus kukkunud. Ei see direktor kuku, tal on mõjukad kaitsjad.
3. vabalt (pehmelt) rippuma (hrl. riideeseme kohta), langema. Linane riie ei kuku hästi. Kleidi pihaosa kukub kergelt vööle. Lai vabalt kukkuv rüü, mantel, kleit. Raskelt kukkuvad kardinad. Õlgadele, laubale kukkuvad lokid.
4. (järsult) alanema, langema. Baromeeter kukub, ilm läheb halvale. Rahakurss kukub. Maa-, viljahinnad olid jälle kukkunud. Ta matemaatikahinne on kukkunud viielt kolmele. *Söödakapsas praegu seda piima hoiabki. Kui kapsas kaob, kukub ka piim.. O. Anton.
5. kõnek järsku mingisuguseks muutuma, mingisse teise (psüühilisse) seisundisse minema. Kukkus näost valgeks, punaseks, ära. Silmad kukkusid pärani, suureks, ümmarguseks, märjaks. Suu kukkus imestusest lahti, pärani, ammuli. Kukkus ehmatusest tummaks. *.. Miitra kukkus tulivihaseks, lõi perenaise kaevu juurde maha. P. Vallak. *Oh sa jumal, mäherdune pauk! Jumal, kõrvad kukkusid lukku .. E. Särgava.
6. kõnek järsku v. ootamatult kuhugi v. mingisse olukorda sattuma. Kust, kuidas sina siia kukkusid? Kukkusin kuuks ajaks haiglasse. Sellise teo eest võib vanglasse, vangi, türmi, trellide taha, vee ja leiva peale kukkuda. Läksin lihtsalt külla, aga kukkusin sünnipäevale. Ta pole sellele tööle juhuslikult kukkunud. Kukkus halba seltskonda, kampa, punti, röövlite küüsi, varitsejate võrku. Nüüd oleme küll portsu otsa kukkunud! Küll vanamees kukkus hoogu, hasarti! Minule kukub ikka tühi loos. Hüüdnimi on talle küll paras kukkunud. Et see mulle ka varem meelde ei kukkunud! *„Kuidas sa nende lauda kukkusid?” küsisin ma Kivimaalt.. L. Metsar.
7. äkki midagi hooga tegema hakkama. Kukkus kärkima, sõimama, räuskama, tänitama, meie peale karjuma. Naine kukkus hädaldama, kurtma, halisema. Kus kukkus hooplema, suurustama, laiutama, ennast kiitma! Kukkus nutma, töinama, vesistama. Kukkus naerma, lõkerdama, itsitama, köhima, läkastama, aevastama. Mees oli jälle jooma, pummeldama kukkunud. Kukkus tantsu, tööd vihtuma, pikalt ja laialt seletama. Kukkus sööma, õgima, helpima. Hobused kukkusid lõhkuma. Pull kukkus möirgama ja maad kaapima. Koerad kukkusid raginal haukuma. Küll kukkus sadama, tuiskama!

kinni kukkuma

1. iseenesest kinni minema. Uks kukkus selja taga kinni. Luuk kukkus kolksuga, kolksatades kinni.
2. kõnek tabatud, arreteeritud saama, (äkki) vanglasse sattuma. *Mehe minevik oli kahtlane. Äritsenud tulekividega, paar korda kinni kukkunud.. A. Hint. *Ubin-Miša oli ainuke, kes kinni ei kukkunud. Ta jäljed kadusid.. O. Jõgi (tlk).

üle kuldama

1. kullaga (v. seda meenutava metalliga) pealt (üleni) katma. Ülekullatud kellakett, teelusikad. || piltl rikkalikult tasuma. *Kas me lüpsjale tohime hakata vähem maksma? Vastupidi – me peame nad üle kuldama ... V. Lattik.
2. kullavärviliseks tegema, kuldselt helkima panema. *.. sündis taevas äkki ime: kaks halli pilveseina taganesid ja hele päike esines kõike üle kullates. F. Tuglas. || piltl ilustama. Sa ülistad mind ja kuldad sõnadega üle. *Muinasjuttudes on elu sageli kaunistatud, üle kullatud.. E. Nirk.

kumama ‹37›

1. nõrgalt, tuhmilt helendama, kumana paistma (valguse, tule kohta). Taevas kumas kuu ja sirasid tähed. Läbi udu kumasid ähmased tuled. Silmapiiril kumab linna valgus. Taevaäär lõi tulekahjust kumama. Ühest aknast kumas õuele nõrka valgust. Läbi lehestiku kumab rohekat valgust. | piltl. Näol kumab rõõm. *Vanaeide .. silmis kumas hetkeline arukus. A. Beekman. || (valgusest) helendama, (tuhmilt) vastu helkima (esemete vms. kohta). Seinad kumavad küünla värelevast leegist. Aed kumas tulpide punast. Päikeseloojangus(t) kumavad pilved, lained, aknad. *Minul on vana rohtaed: / teerajad kumavad kruusast.. H. Visnapuu. *Vaskkollaselt kumasid majad päikeses. I. Sikemäe (tlk).
2. ebamääraselt, ebaselgelt, ähmaselt paistma. Silmapiiril hakkas kumama saar. Läbi udu kumab rannikujoon. Hämaruses kumasid puude ähmased siluetid. Läbi naha kumavad sinakad veresooned. Vana värv jäi uue kihi alt kumama. Paljad käsivarred kumasid pimeduses. | piltl. *Nii „Elu tules” kui ka „Tuulemaas” leidub rohkesti lembeluuletusi, mille taga kumab konkreetseid elamusi. O. Kruus. || kõnek (tärkava arusaamise, taipamise kohta). Midagi kumab, aga täpselt ei mäleta. Kas hakkab nüüd kumama, mida ta kavatseb? *Ja äkki hakkas kapten Tihul kogu tänase koosoleku kohta aimus kumama. A. Hint.
3. kumisema. Ta naer, sõnad kumasid mul kaua kõrvus. *Juhani pea sumises, kõrvad kumasid. L. Perandi. *.. ainult merel kumavad [laeva] viled nii madalalt. L. Meri.

kummitus ‹-e 5› ‹s›

1. (surnu) vaim; kollitav olend. Hirmutav, halba ennustav kummitus. Lossis, majas olevat nähtud kummitusi. Liikus hääletult nagu kummitus. See mõte jälitab mind kummitusena. *.. läks äkki mäekülg lahti ja sealt paistis tore linnavärav. „Mis kummitus see siis on!” hüüdis mees kohkudes.. J. Parijõgi.
2. hrv kummitamine, painamine. *Mõelnud selle asja niiviisi läbi, sai ta sõnade kummitusest lahti. A. Valton.

kuna
I. ‹konj› aega väljendav sidesõna: samal ajal kui, sel ajal kui, sellal kui
1. alustab hrl. vastandava varjundiga ajalauset, mille tegevus on pealause omaga samaaegne. Ema tõusis hommikul varakult, kuna pere jäi veel magama. Kuna ühed agaralt tegevuses olid, vaatasid teised niisama pealt. *Karl kõverdus koera üle, kuna see end kiunudes seljale heitis ja ta mädaseid käsi lakkus. A. Mälk. *Taneli lõug hakkab äkki vabisema, kuna suu abitult virilaks kooldub. B. Alver.
2. alustab vastandavat kõrvutuslauset. *Linna piiras ühelt poolt hõbedaselt läikiv järv, teiselt poolt tumeroheline mets, kuna mujal laiusid heinamaad ja nurmed. R. Roht. *„Meie elame rahus ainult kristlastega,” lausus nüüd piiskop teravalt, „kuna aga paganatega peame halastamatut sõda!” E. Kippel.
II. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset a. põhjuslause eelneb pealausele; sün. et. Kuna ta haige oli, (siis) ei saanud ta koosolekust osa võtta. Ja kuna elu juba kord oli viltu kiskunud, (siis) lõi ta kõigele käega. Rühma juht teatas, et kuna aeg on hiline, (siis) tuleb laagrisse jääda. *Kuna talle näis, nagu peaks ta millegi üle põhjalikumalt järele mõtlema, läks ta aidaesikusse ja istus tünniveerele.. A. Jakobson. b. põhjuslause asub pealause järel; sün. sest, sest et, sellepärast et, seepärast et. Ma pean seda tegema, kuna olen lubanud. Ta ei saanud tulla, kuna oli haige. Tootmine tuleb lõpetada, kuna toorainet ei jätku. *Ühe liivlaste muistendi järgi ei tohtivat ka Riia linn kunagi valmis saada, kuna ta muidu maa alla langevat. A. Annist. *Lahing puhkes, kuna see pidi puhkema, nad said haavata, kuna nii oli otsustatud.. I. Sikemäe (tlk).
III. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud tegevus v. olukord siiski aset leiab; sün. kuigi, ehkki, sellest hoolimata et, sellele vaatamata et, olgugi et. *Lible lasti parve pärast lahti, kuna ta ometi süüdlane ei olnud. O. Luts. *Suurt süüdlast Taavetitki nuheldi ainult ühe lapsukese surmaga, kuna tal neid küllalt ja küllalt oli. E. Vilde.
IV. ‹adv› kõnek kunas, millal a. *„Ja kuna ma siis kosja tulen?” küsis Jaan. A. Kitzberg. b. *Kõige selle närvelduse keskel ma ei märganudki, kuna kõledad talvetuuled olid lakanud.. F. Tuglas. c. *Kuna kuulutavad [kaardimoorid] blondi, kuna brünetti, aga ei tule kumbagi! M. Metsanurk.

kuradima ‹adv›
kõnek (ka kerge kirumissõna:)
1. ‹hrl. adjektiivi ja adverbi laiendina› väga, paganama, kuradi. Kuradima ilus, uhke tüdruk. Kuradima kaval, ettevaatlik mees. Kuradima visa rahvas. Kuradima tuttav nägu. Mul on kuradima hea olla. Sa oled äkki kuradima tõsiseks, vaikseks jäänud. Kuradima igav töö. Kuradima lühikene aeg. Kuradima hull, naljakas lugu. Selle asjaga on kuradima kiire. Tunnen end kuradima hästi, halvasti. Kõik läks ju kuradima toredasti. *..päike aga paistab praegu kuradima otse. K. Saaber.
2. ‹substantiivi laiendina› (kõneleja halvustavat, pahandavat, taunivat vms., harva ka tunnustavat, vaimustust avaldavat suhtumist väljendades:) paganama, sindrima, sunniku, saatana, kuradi. Kuradima eit, naised, ihnuskoi, väänkael. On see alles kuradima lugu. Jätke juba kord see kuradima irisemine! Kuradima õnn, et ma ohtu õigel ajal märkasin. See kuradima kuumus püsib juba mitmendat päeva. (Oh sa) kuradima kurat! (tugev kirumine).

kurin ‹-a 2› ‹s›

1. vee neeldumisest, pooltühjades torudes voolamisest vms. tingitud heli; (lindude, inimese) kudrutav, kugisev häälitsus. Vee neeldumisega kaasnes kaugele kostev kurin. Kostis tuvide kurinat. Tüdrukud naersid vaiksel kurinal. Kihutas kuljuste kurinal otse kõrtsi ette.
▷ Liitsõnad: veekurin.
2. ‹pl.› kuljus, kelluke. Täkule pandi kurinad kaela. Hobustel olid kurinad kaelas, peal. Voorimees sõitis kurinate kõrinal. Kosja sõideti kellade ja kurinatega. *..muutus äkki erksaks nagu kirikuhobune, kes kustki kurinaid kuuleb. B. Kangro.
3. hrv kõrinat, krõbinat tekitav lelu, kõristi. *Ta raputas telefonitoru ühtpidi ja teistpidi nagu laps kurinat.. L. Promet.

kurva|meelne
kurb, nukker, melanhoolne; kurba, nukrat meeleolu tekitav. Kurvameelne unistaja, norutaja. Haige kurvameelsed mõtted. Ema ilme, naeratus oli pisut kurvameelne. Miks sa äkki nii kurvameelseks jäid? Kurvameelne jutt, muusika, laul. *Tuleb masendav sügis ja kurvameelne talv ning järgmisel aastal on sünge kevad .. T. Vint.

kust ‹adv›
I. küsiv-siduv sõna
1. otseses küsimuses: missugusest kohast, missugusest allikast v. missugusel põhjusel. Kust sa tuled? Kust see oja alguse saab? Kust ta pärit on? Kust sa selle raamatu ostsid? Kust kandist täna tuul puhub? Kust koolist need poisid on? Jüri, kust sa seda kuulsid? Kust sa tead, et ma haige olin? Kust sa Erna Maranit tunned? Kust see tuleb, et sina täna kodus oled?
2. alustab sihitis-, koha-, täiend- vm. kõrvallauset. Isa hakkas pärima, kust kandist reisimees tuleb. Karla ei teadnud, kust kogu lugu alguse sai. Ma imestasin, kust küll poisil äkki see minekutuhin. Ta elas mõnda aega Pärnus, kust siirdus pealinna. Leida läks oma tuppa, kust hakkas peagi kostma laulu. Abi tuli sealt, kust seda kõige vähem teati oodata. Ronisime mäe tippu, kust avanes hea vaade ümbrusele. Läksime sinna majja, kust kostis pillihääli. Võib kerkida küsimus, kust tagavaraosi hankida. Teda ei huvita, kust ma selle raha sain. Teada, kust tal need andmed. Kust tuul, sealt meel. *Räägiti ka tulevaist pidudest ja sellest, kust ja millise kleidi keegi endale tellib ning mis see maksma minevat. A. H. Tammsaare.
3. mõningates väljendites osutab ebamäärast kohta, millest keegi v. miski lähtub v. millest midagi saadakse. Delegaadid tulid kohale kes kust. Talvel pääses kust tahes üle jõe. Olgu ta ükskõik kust, aga meie seadusi peab austama. Võta see raha välja kust tahes! *..hakkavad [mälus] valusalt tuikama jumal teab kust ja millal talletatud sõnad. K. Kangur.
II. kõneleja tundetooni rõhutav sõna, alustab hrl. vormilt jaatavat lauset, mis tegelikult sisaldab eitavat arvamust v. hinnangut. Kust mina tean, kas see on õige või mitte? Kust mina selle raha võtan? Kust Miinal aega kõike tähele panna! *Kust ma vana inimene enam nii äkki tunnen. Silmanägemine kaob juba ära ja kuulmine pole kah enam korralik... V. Uibopuu.

pealt kuulma
teiste kõnelust (ka ilma nende teadmata) kõrvalt kuulma. Kuulis teiste juttu tahtmatult pealt. Sattusin nende tülitsemist pealt kuulma. Äkki keegi kuuleb meie juttu pealt!

kõhevile ‹adv›
(kõheldes) ärevile, erutatuks, elevile, kohevile. *Tooma Priidu löönud kõhevile: äkki on isand peenelt riietatud röövel! I. Sikemäe.

kõksti

1. ‹adv interj› kõksuga, kõksatades. Lõin kõksti muna katki. Kõpsas kõksti pliiatsiotsaga vastu lauda.
2. ‹adv› (millegi äkki, järsku, ootamatult toimuva kohta). Ei teatud veel ootama hakatagi, aga tema juba kõksti kohal.

kõlatama ‹37›
korraks v. äkki kõlama. Klaasid kõlatasid kokku. *..juba oligi surunud kellanupule. Kõlatas hele tirin tagatubades.. R. Janno.

kõlksatama ‹37›
äkki korraks kõlksuma; kõlksti vastu puutuma, kukkuma vms. Kang kõlksatas vastu jääd. Vikatitera kõlksatas kivvi. Piimanõud kõlksatasid teineteise vastu. Ukselink kõlksatas. Nuga kõlksatas, kukkus kõlksatades kivipõrandale. Laudas kõlksatas mõni karjakell. Joodi terviseks, klaasid kõlksatasid kokku. Raha kõlksatas kasti.

kõmatama ‹37›
korraks v. äkki kõmama. Kõmatas kogupauk. Eemal(t) kõmatasid lasud, plahvatused. Kirikukell kõmatas. Kahurid kõmatasid. Lõi vastu lauda, nii et kõmatas. Uks läks kõmatades kinni. *„Kinni siduda!” kõmatas uus käsk. V. Ilus.

kõpsti

1. ‹adv interj› kõpsudes, kõpsatades, kõpsatusega. Nööp kukkus kõpsti põrandale. Ema lõi kõpsti karbi kaane kinni. Mart lõi kontsad kõpsti kokku.
2. ‹adv› äkki, järsku, kiiresti; ootamatult. Poiss hüppas kõpsti autost välja. Ta kargas kõpsti püsti. Astus kõpsti uksest sisse. Laupäeva õhtul olid nad kõpsti meil.

kõrisema ‹37›

1. kõrinat andma. Krapid kõrisevad loomade kaelas. Astub kannuste kõrisedes. Sillutisel sõites vanker kõrises. Niidumasin, kombain kõriseb põllul. Ankrukett kõrises vastu paadiserva. Puudutamisel kupar kõrises. Lapsel on kõrisev lelu käes. *..[uduga] pole kipper kunagi kindel, kas äkki rannakivid või leetseljak kiilu all kõrisema ei hakka. H. Sergo. || kõrinal kulgema. Herned kõrisesid üle põranda. *Kiriku poolt kõriseb vastu kõrge kohvrikoormaga vanaaegne kaless. L. Promet. || (hääle, naeru kohta). Loeb midagi kõriseva häälega.
2. körisema, korisema, rögisema. *Roogas kuulis, kuidas lamaja kopsud hingamisel kõrisesid. P. Kuusberg. *Ta kurk kõrises rõskest ööõhust.. A. Jakobson.

kähvak ‹-u 2› ‹s›
hrv kähvakas. *Äkki kähvak käis / eestoas laua vastu. Jak. Tamm.

kähvatama ‹37›

1. öelda kähvama (1. täh.) Ta kähvatas midagi vastuseks. „Kas sa oled juba vait!” kähvatas mees. „Mis see sinu asi on!” kähvatasin vihahoos.
2. kähvama (3. täh.) *Kiisa neid kähvatab istukile. E. Vilde. *Vidrik Soo selg kähvatas sirgeks. S. Truu.
3. sähvatama. *Siis kähvatas äkki uus mõte peas – „kodus on ju keegi, kellele lubasin, et tulen tagasi..” E. Tammlaan.
4. kärgatama; laksatama. *Köögist kähvatas järsk lask. I. Sikemäe. *Hoobid kähvatasid vastu nägu ja rinda.. R. Janno.

peale käima

1. (massiga, jõuga) ründama, peale vajuma vms. Neeme varjus ei käinud laine enam nii tugevasti peale. Poksija käis vastasele ägedalt peale. *Aga kui ruun tundis, et vanker hakkab peale käima, pingutas ta äkki oma liikmeid ja lõi vankri hea nõksakuga mööda munakive tagasi. A. H. Tammsaare. || piltl kellelegi millegagi raskusi põhjustama, kedagi ahistama. Peremees käib teenijatele tööga peale. Vallamajast käidi maksudega peale. Naine käis pärimistega, küsimustega peale.
2. kedagi visalt, järelejätmatult, sageli tüütavalt midagi tegema veenma. Käis kogu õhtu peale, et ma midagi laulaksin. „Söö, söö,” käis vanaema peale nagu uni. Ma käisin isale niikaua peale, kuni ta nõusse jäi. „Räägi ometi, mis sul viga on!” käivad kaaslased peale. Peale käima ma ei hakka, otsustage ise!
3. peale puhuma. Pane aken kinni, tuul käib lapsele peale! *„Sa tule siia, minu varju, siis ei käi tuul peale,” õpetas Arno.. O. Luts.
4. peal käima. Poisile hakkasid luksud peale käima. *Noored veel olime ja igasugu himud käisid peale.. O. Anton.
5. millegi külge, peale kuuluma. Karbile käib kaas peale. *„Sellel [= kleidil] on ju valge pitskrae ka veel, mis siia peale käib,” seletas Mari-Ann.. A. Taar.

kärisema ‹37›

1. katki, lahti rebenema, (kärinal) katkema. Riided, püksid on mitmest kohast katki, puruks kärisenud. Pintsak kärises õmblustest. Kott kärises lõhki. Taskuräti serv on veidi kärisenud. Paberileht kärises võtmisel pooleks. Kärisenud diivanikatte vahelt paistsid karvatordid. Haav kärises lahti. | piltl. Udu, pilveloor kärises mõnes kohas. Sõprussidemed kärisevad. Hing, süda käriseb suurest valust. Lõhe nende vahel kärises järjest suuremaks. Feodaalkord kärises kõigist õmblustest. (Ega) topelt ei kärise 'ega sellest halba ole, kui midagi topelt saab'.
2. (hääle, heli kohta:) ebapuhast ragisevat (kõrval)kõla andma; tärisema, särisema. Ärritusest, külmetusest, joomisest hakkas mehe hääl kärisema. Kostab rukkiräägu kärisev hääl. Seinakell tagus mitu kärisevat lööki. Mootorsaag tungis kärisedes puusse. Kadakas põles kärisedes. Kärisev ja ragisev valjuhääldi, raadioloks. *Põrisedes ning kärisedes veeres sõiduk jaamaagulist välja.. R. Roht. || (sellise häälega rääkimise, naermise v. laulmise kohta). *„Noh, jumalapoeg, mis sa ristiinimestele kuulutad?” käriseb Märt. A. Mägi. *Viskuti üksteise kaela, pill mängis, kärises laul. L. Promet.
3. käredalt rääkima, õiendama vms.; käredalt haukuma. Mis sa kärised! Käriseb iga tühise asja pärast. Kunagi ei ole ta millegagi rahul, käriseb ja säriseb nagu kadakas. *..jälle nagu oleks ta kuulnud, kuidas Kännu koerad äkki kärisema pistsid.. O. Jõgi (tlk).

käristama ‹37›

1. katki, lõhki rebima; tükki, riba küljest ära rebima. Käristas naela otsas kasuka, kleidi katki. Käristas särgi, lina ribadeks, et haava siduda. Juku käristas vihikust paar lehte, ajalehe küljest tüki. Käristas kirja, ümbriku lahti, tükkideks. Käristas endale leheservast plärupaberit. *Kiirustades parandab Juulius Reinap lõhevõrku. Viimane torm on seda tublisti käristanud.. R. Vellend. *..miski tohutu jõud käristas kuuskede küljest pikki pinde. A. Beekman. || kiskuma, sikutama, katkuma. Käristab juustest, habemest. *..ning läheb siis, läheb ja käristab oma „vasika” nahklõõtsa, nii et keeled vinguvad.. A. H. Tammsaare. | piltl. Tööd on nii palju, et kärista ennast või lõhki. Tuul käristas pilved, udu laiali. Need sündmused käristasid valusalt tema hinge, tundeid, südant. Äkki käristas vaikust püssipauk. *..kõhulihastes käristas mingi valu.. T. Kallas.
2. kärisevat heli, kärinat (1. täh.) tekitama. Automaadid käristasid raevukalt. Rohus käristas rukkirääk. Käristav lajatus, mürtsatus, kõuemürin. Mehed käristasid ärajoonud häältel laulda. Joosep käristas teiste jutu peale naeru. || kasut. tegevuse (näit. tulistamise, masinatega töötamise jne.) märkimiseks, millega kaasneb kärin, särin, pragin vms. Kärista mootorrattaga otsemaid linna! Käristas püstolist paar pauku õhku. *Hommikul keetis ta kohvi, lõunaks käristas ta panni peal sealiha ja keetis kartuleid või kapsaid. A. Kitzberg.
3. kõnek midagi ägedalt v. käredalt lausuma, kärinal õiendama. Eit muudkui aga käristas taadi kallal. *„Mis aulised saksad soovivad?” – „Sinu lontrus olep!” käristab hull krahv. Juh. Liiv.
4. kõnek midagi rasket tõstma, vinnama, tirima, tassima vms.; rasket tööd tegema. Käristab vilja redelitele, heinu kuhja, viljakotte vankrile. Käristasime päev läbi laudas sõnnikut tõsta. Tule ka, käristame kastid autosse. Käristab sõuda, tööd teha. *„Küll sai seal käristada,” lausus Mart Ristik.. „Nüüd kasvab Kerisemäel rukis..” E. Krusten. || kõnek (tugevasti) trimpama, tinutama, vägijooke pruukima. *Kärista sina [viina], vana Mihkel... Nõndaks! Ja olgu ta terviseks, see magus mahl... A. Jakobson.
5. kõnek välja käristama (2. täh.), välja tegema. *Kuule, Andres, kärista sina õige veel paar potti õlut otsa – mul ei ole praegu raha.. A. Taar.

küdi1 ‹11› ‹s›
mehevend. *Vennanaine oligi mul hirmul, et äkki tahab sõjast tulnud küdi nüüd kodunt midagi saada või koju jääda.. S. Truu.

lahmama ‹lahmata 48›

1. lööma, äigama, virutama. Lahmas hobusele piitsaga. Oli lahmanud teisele vastu pead. Lahmas otsustunult peopesaga vastu lauda. | piltl. *Sa päevad otsa oled istund udus, / nüüd äkki päike lahmas selgeks ranna. B. Kangro.
2. lahmakalt, jämedalt, hrl. pahameelega midagi järsku ütlema. Tema lahmab otse välja, mis pähe tuleb. *„Jääh, üks rämps kõik!” lahmas ta viimaks .. R. Sirge.
3. hrv kahlama. Lahmas läbi pori, lume. *Kogu meestesumm lahmas liivas nagu üksainus keha ja vaim. H. Sergo.

lahtiselt ‹adv›
lahtisena (hrl. 1., 2., 3. täh.). a. Seadis vihmavarju lahtiselt kuivama. b. Algul lastakse õllevirret lahtiselt käia. Sendid kõlisesid lahtiselt taskus. Võid müüdi nii lahtiselt kui ka pakituna. c. Juuksed lahtiselt lehvimas. Mantel lahtiselt õlgadel. Lükkas kingad lahtiselt jala otsa. Kas lehmad on ketis või lahtiselt karjamaal? d. Pani mängukaardi lahtiselt 'pildipool nähtaval' lauale. e. Lahtiselt emotsionaalne näitleja. *J. Kõrv soovitas valida [Eesti Kirjameeste Seltsi presidendi] lahtiselt, nime ütlemisega .. F. Tuglas. *Ei, ta ei läinud [mehele] ainult sellepärast, et jäi äkki väga lahtiselt laia maailma. E. Tennov.

lahtistama ‹37›

1. (hrl. kõhtu) lahti tegema. Mürgistuse korral tehakse maoloputus ning lahtistatakse kõht. Riitsinusõli lahtistava vahendina. Köha, röga lahtistavad ravimid.
2. van avama, lahti tegema. *.. oli neil luba kaasaantud teejuhi-kirju pitserite vangist lahtistada .. F. R. Kreutzwald. *.. ning lahtistas äkki peiupoisiroosi rinnast ja viskas maha. E. Vilde.

lehvima ‹42›

1. õhuvoolus laineliselt v. lipendavalt, laperdavalt liikuma. Lipp lõi tuule käes lehvima. Kuivav pesu lehvib nööril. Mantlihõlmad lehvivad tuules. Tüdruk jooksis seeliku lehvides minema. Keerutab valssi, nii et juuksed lehvivad. Pika lehviva lakaga hobune. || hoogsalt liikuma. *Minu koolipõlves lehvisid mehed ringi laiades kloššpükstes .. L. Promet. *Kakskümmend kaheksa minutit enne asutuse sulgemist lehvisin liimendava nahaga vajalikust uksest sisse. V. Beekman. | piltl. *Ja ikka tuli tal sõnadest puudu, ka siis, kui vaimustus, kui mõte lehvis ja hing pakatas. V. Panso.
2. hõljuma. Aias lehvis valgeid liblikaid. *.. samas lehvisid [rookullid] paha vaimuna madalal roostiku kohal .. H. Jõgisalu. || (hõljudes) levima. Mõru tubakasuits lehvis õhus. Ta suust lehvis viinahaisu. Naeratus lehvis ta huulte ümber. Äkki lehvis puna ta palgeile. *Värske rohu ja lillede lõhn lehvis tulijale meelitades vastu. E. Bornhöhe. *Vanaema ümber lehvis võõrastav vanaaja vaim .. V. Luik.

lipendama ‹37›

1. (millegi õhukese, kerge ning suhteliselt väikese kohta:) õhuvoolus jäigalt v. lainetades edasi-tagasi liikuma, hilbendama, hilpnema. Koltunud lehed lipendavad sügistuules. Lindid lipuvarda küljes lipendavad. Voodilinad laperdavad, rätikud lipendavad pesunööril. Hõlmad, seelik, püksisääred tuules lipendamas. Suletutid lipendasid rüütlite kiivritel. Kuulutus oli ühte serva pidi plangul lipendamas. Kasetüvedel lipendab tohulindikesi. *Halgude ümber ja kohal lipendasid pisukesed leegid. A. Murakin (tlk). *Äkki lipendas mu ümber midagi tumedat. Leinaliblikas! F. Jüssi. || (inimese kohta). Mis sa lipendad mul kogu aeg sabas!
2. (lõdvalt) ripnema. Koerad lõõtsutavad, keeled suust lipendamas. Kassil lipendab suus suur murtud hiir. Jopi rebenenud kohtades lipendasid vatitupsud. Vooder lipendab mantli alt välja. Lõin kukkudes põlvel naha lipendama. Lõdvalt lipendav lott lõua all. *.. hädine, lipendavates narudes rauk. L. Promet.

lippuma ‹37›
hrv lehvima; võnkuma. *Uks prantsatas pärani, hingedel lippus, / kinni uuesti kriiksudes lõi. A. Sang (tlk). *Kremer puhus äkki, nii et kihvad [= vuntsid] ülespoole lippusid ... E. Vilde.

login ‹-a 2› ‹s›

1. loksuda andmine, lõnkumine. Tooli loginast saab lahti, kui kruvid kõvemaks keerata. | piltl. Mõnes luuletuses häirib värsimõõdu login.
2. vankri vms. (lõnkuval, loksuval) liikumisel tekkiv ebarütmiliste helide jada. Vankri lähenev, kaugenev login. Vanker hakkas loginal, loginaga liikuma. *Äkki kuulis Eeva karjakrappide korratut loginat, mis .. ligines piki tanumat. A. Jakobson.
3. kulin (1. täh.) Valab loginal pudelist vett. Jõi pudeli loginal tühjaks.

lopsti ‹adv interj›

1. lopsatades, lopsuga. Andis teisele lopsti vastu kõrvu. Lõi lopsti käega vastu lauda. *.. sülitas pihku, võttis hoogu ja virutas paku lopsti pooleks. M. Traat.
2. ‹adv› äkki, hoobilt, mõtlemata. Ei oska kohe lopsti vastata. *„Nael viina, kõrtsmik,” tellis Jaan lopsti; ta tahtis ka kord rahakas poiss olla. E. Vilde.

luige ‹luike 18› ‹s›
hrv (ühekordne) luikamine; luigatus, huigatus. Mets kajas karjaste luikeist. *.. olid kuulnud orus ekslevaid, üha kaugenevaid luikeid, mis nüüd äkki vaibusid. N. Baturin.

luksuma ‹42›

1. vahelihase kramplike kokkutõmmetega kaasnevalt järsult ning iseloomulike kõõksatustena sisse hingama. Summutatult, valjusti luksuma. Laps luksub, tal on vist külm, mähkmed märjad. Nutab nuuksudes ja luksudes. Luksudes ja kõõksudes naerma. || luksatustega, nende vahel v. saatel rääkima. *„Ta ise tun... tunnistas mulle ... üles!” luksus Anni ja pühkis pisaraid .. A. Hint.
2. piltl. a. (lindude häälitsuste kohta). *Sarapikus lööb ööbik luksuma, jätab aga viisi äkitselt katki .. E. Vilde. b. (mingi eseme tekitatud helide kohta). *Flööt luksub naerda teispool taevakummi .. B. Alver. *All söögitoas aga hakkas kell, mis lõi kesköötundi, äkki luksuma ja vaikis, nagu oleks ta millestki ehmunud. K. Ristikivi.
3. hrv mulksuma, vulksuma. *Ja jões sulksub ja luksub vesi, jäätükid tulevad kiiruga pärivett .. L. Kibuvits.

lurts ‹interj adv›
annab edasi äkki väljapurskuva v. sissetõmmatava vedeliku tekitatud heli. Lurts, pritsis vesi varvaste vahelt üles.

lõhki ‹adv›

1. (pikuti) pooleks, kaheks; sellisesse seisundisse v. sellises seisundis, et on tekkinud lõhe, pragu, auk, mulgustus, rebend vms. Paras kirvehoop ja puupakk on lõhki. Palgid aeti kiiludega lõhki. Lõikan kalal kõhu lõhki. Puhub õhupalli lõhki. Veetoru külmus lõhki. Külm lööb aiateibad lõhki. Kauss, klaas on ju täiesti lõhki. Kulm on lõhki, veri jookseb. Sääred, huuled on lõhki pakatanud. Riided on lõhki rebitud, püksisäär lõhki. Koer tõmbas, rebis mu mantli lõhki. | piltl. Ära end lõhki söö. Pööraselt naljakas, naera või lõhki. Ma ei saa end mitme töö vahel lõhki kiskuda. Nüüd läheb ta kadedusest lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki. *.. siis oli rinnas äkki midagi kuuma ja valusat, nagu oleks seal midagi lõhki kärisenud. A. H. Tammsaare.
2. piltl kõnek (millegi kohta, mis väljub ettenähtud piiridest, ületab lubatud suuruse v. piirväärtuse, lõpeb krahhiga vms.). Ei saa enam midagi osta, mu eelarve on lõhki. Palgafondi ei saa lõhki ajada. Koosolek läks erimeelsuste tõttu lõhki. *Paari kuu pärast olid meie asjad Margitiga lõhki, jäi üle ainult [abielulahutus]avaldus kirjutada .. T. Kallas.

lõõmatama ‹37›
äkki lõõmama hakkama, lõõmama lööma; korraks lõõmama. Tuli lõõmatas heledalt põlema. Välk sähvab, taevas lõõmatab valgeks. Meie vahel valitseb elupõline vaen, mis aeg-ajalt tüliks lõõmatab.

lõõpur ‹-i, -it 2› ‹s›
hrv lõõpija, lõõplõug. *Sellepärast oli äkki kõigil tundmus, nagu seistaks mingisuguse nägematu puusärgi ees, lõõpur Rava Kustaski tundis seda .. A. H. Tammsaare.

lõõsatama ‹37›
äkki, korraks lõõskama v. lõõskama lööma, lõõmatama. Tuli lõõsatas.

läigatama ‹37›

1. korraks, hetkeks läikima. Prilliklaasid läigatavad. Mehe peos läigatas nuga. Sõitjad nägid metsa vahelt järve läigatavat. Tüdruku silmad läigatasid vihaselt. Autolaternate tuled läigatasid vastu akent. *Leena märkas, et ta [= direktori] silmades läigatas mingi pahameele või rahulolematuse helk .. V. Saar.
2. läikima panema, läikida laskma. *On näha, kuidas Valter .. ehmunult poiste poole prilliklaase läigatab. H. Pukk. *Karla läigatas korra silmavalgeid .. J. Sarapuu.
3. üle ääre maha loksuma. Käsi värises, kohvi läigatas laudlinale. Vahtu läigatas üle õllekannu ääre. Vett läigatab üle ämbriserva jala peale.
4. üle ääre maha loksutama, läigitama (2. täh.); äkki valama. Läigatasin endale toobrist vett näkku. Ära õlut maha, endale peale läigata. *Ta läigatas klaasi kraanikaussi tühjaks .. A. Beekman.
5. kõnek lööma, virutama, läigitama (3. täh.) Läigatas hobusele piitsa, piitsaga. Oli teisele vastu vahtimist läigatanud.

lööma ‹lüüa, lõin 40›

1. lööki v. lööke andma, löögiga v. löökidega mingisse seisundisse viima, kuhugi suunama vms. Lööb rusikaga, peoga, jalaga, vitsaga, piitsaga. Lööb õrnalt, kõvasti, valusasti, kõigest jõust. Nähvab, laksab, raksab, virutab, äigab, kopsab, patsab lüüa. Lööb nii et nätsub, laksub, mürtsub, lööb nätsuga, laksuga, mürtsuga, lööb nätsti, laksti, mürtsti. Lööb pähe, näkku, kõhtu, allapoole vööd. Lööb teise jalust maha, pikali, uimaseks, sandiks, surnuks. Lööb teisel hambad kurku, silma siniseks, kulmu lõhki, huule verele, nina verd jooksma, vere välja. Ära löö, valus on. Mehed hakkavad, lähevad lööma 'kaklema'. Lõin joostes varba vastu kivi, kukkudes põlve marraskile. Lõi teisel noa käest, mütsi peast. Lõi halu pooleks, aknaklaasi katki, kausi puruks, tükkideks. Pann on mõlki, lömmi, lössi löödud. Löö suhkrupea küljest tükke. Vanasti löödi vargal käsi otsast. Lõi tulekivist, tulerauaga tuld. Lõin kirjale templi peale. Löö paar muna pannile. Ma löön su selja lumest puhtaks. Eit muudkui lõi risti ette. Lõin palli auti, üle otsajoone, väravasse. Meeskond lõi kolm väravat. Lööb vaia, teiba maasse, kirve puusse, naela seina. Välk lõi kõrgesse kaske, majja sisse, lauda põlema. Rahe on õrnemad taimed puruks löönud. Maaslamajat ei lööda. Küsija suu peale ei lööda. || löögi andmisega kellekski kuulutama. Rüütliks lööma. Ants lõi Peetri kulliks. || naelte, pulkade vm. sisselöömisega kinnitama, (sel teel) midagi millegagi katma. Katust lööma. Lõin katuse peale. Aialatid lüüakse postide külge, lattide külge lüüakse lipid. Lööme nagi seina, pildi seinale. Kingadele löödi kontsaplekid. M. Luther lõi oma 95 teesi Wittenbergi lossikiriku uksele. Kristus löödi risti, ristile. Plekiga, nahaga löödud uks. *Seal Kõrbojal on kena laudadega löödud ja tumeroheliseks värvitud lahe ja ruumikas elumaja. A. H. Tammsaare. || löömist meenutavate liigutustega vm. rütmilise liikumisega midagi tegema. Võtsime vikatid ja läksime heina lööma 'niitma'. Kaare löön, siis puhkan. Munakollane, koor tuleb vahule, vahtu lüüa 'kloppida'. Löö 'pumpa' mulle pang vett. Aitab pumpamisest, ära kaevu tühjaks löö. Süda, pulss lööb 'tuksub' normaalselt, rahulikult, aeglaselt, tugevasti, kiiresti, korrapäratult, nõrgalt. Sekretär lööb 'kirjutab masinal, tipib' koosolekukutseid. Ta lööb kiiresti, vigadeta. Masin lööb 'stantsib' plekist, plastmassist vajalikke detaile. Linn hakkas oma raha lööma 'müntima'. *Sel ajal istus ema piimakambri lävel ja lõi võid. Juh. Liiv.
2. löögiga heli tekitama. Trummi, gongi, trianglit lööma. Lööb klaveril paar akordi. Kellamees lööb hingekella. Kella lüüakse, kuskil vist põleb. Lokku lööma '(endisajal) tööaja alguse v. lõpu kuulutamiseks lokulauda taguma'. Klaasi lööma '(endisajal) vahikorra vahetuse kuulutamiseks märgukella lööma'. Lööb keelega laksu, sõrmedega nipsu, kätega plaksu, jalaga tümpsu. Kala lõi sabaga lupsu, sulpsu. || kella heli (täistunni vm. märkimiseks) kuuldavale laskma. On südaöö, raekoja kell lööb 12 kumisevat lööki. Kas see kell lööb ka? Kell lõi pool kaks. Kell on kaks löömata 'pole veel kaks'. Tulekahjukell lööb, kuskil vist põleb. Kirikukellad löövad.
3. (hooga liikudes) paiskuma. Tuuleiilid löövad näkku. Lained löövad üle parda, vastu kaldakive. Tuli levib, leegid löövad juba räästani. Lõi välku ja müristas. Kohvilõhn lõi juba lävel ninna. Häbist, piinlikkusest lõi veri näkku.
4. piltl purustavat hoopi andma, purustama. Vaenlast lööma. Sõjas, lahingus lüüa saama. Ta lõi eelkõneleja väited pihuks ja põrmuks. || võitma, võitu saavutama; ületama. Meie korvpallimeeskond lõi vastast 78:72. Noor odaheitja lõi kõiki oma konkurente. Tribüünidel juubeldati – kaugushüpperekord oli löödud 7 sentimeetriga. || tugevasti mõjuma. Häält pole sel poptähel ollagi, ta lööb oma vambiliku seksapiiliga. || (lauamängudes:) käigu tegemisega nuppu mängureeglite kohaselt laualt eemaldama. Partii oli pingeline: esimene malend löödi alles 32. käigul. Järgmisel käigul lööb must vanker h7 – h3. || löödud (ka:) lüüa saanud, kaotanud; masendatud, rõhutud meeleolus vms. Astub löödud inimese raskel sammul. Tudeng oli eksamil läbikukkumisest väga löödud.
5. (otsustavalt, järsku ning) energiliselt midagi tegema. Lööb koorma peale ja läheb. Löö masin käima. Löö uks lukku ja ära kedagi sisse lase. Lapsed löödi hommikul vara maast lahti. Lööb pläru ette, suitsu, piibu näkku. Lõi kähku riided selga, kaabu pähe. Lõin kingad läikima. Hobune löödi aiste vahele. Suli löödi vangi, trellide taha. Lõi talu paari aastaga korda. Lööb lahkumisavalduse lauale. Lõi käed mehele ümber kaela. Näljane lõi ahnelt hambad leivasse. Kuri koer võib hambad säärde lüüa. *.. siis laske [kitsepraad] pannil pruuniks ja lööge potti hauduma. V. Lattik. || (keha v. mõne kehaosa asendi järsu muutmise kohta). Lööb end sirgu, sirgeks. Lööb pea kuklasse, jalad harki, jala üle põlve, käe tervituseks kõrva äärde. Lööb käed puusa, laiali, üle pea. Lööb silmad, pilgu seinale, kellale. Lind lõi tiivad laiali, suled kohevile. *.. siis lõid kõik lehmad korraga sabad selga ja kihutasid tulisel ajul järve .. J. Vahtra. || põikama. Mul õnnestus end kõrvale lüüa ja kokkupõrget vältida. *Ta lõi end tee kõrval kasvava kahe suure kadaka varju. J. Mändmets. || (vägisi, sunniga kuhugi saatmise kohta). Looderdajad löödi tööle, töölt minema. Jaan löödi kaheks kuuks kordusõppustele. || piltl heitma, viskama. *Kuu tõusis maja tagant ja lõi selle varju üle õuemuru. F. Tuglas. *Päike tõuseb .. ja lööb oma esimesed kiired Tallinna tornidesse. A. Hint.
6. midagi hoogsalt (ja kestvalt) tegema (vahel täh. nõrgenenud kuni ühendi verbiks vormistajani). Tantsu, tralli, lusti lööma. Uperpalli, uperkuuti, hundiratast lööma. Talled löövad kepsu. Vurrkann lööb tiiru, keeru. Uss lööb õnge otsas vinksu. Kalad löövad jões lupsu. Laulu, vilet, lärmi lööma. Kass lööb nurru. Luuslanti, luuslanki lööma. Loodrit lööma 'looderdama'. Litsi lööma 'liiderdama, hoorama'. || mängima, taguma. Mehed lõid päev läbi kaarte. Noored kogunesid õhtuti palli lööma. Poisid lõid jalgpalli, vutti. || pidama. Lahingut lööma. Koosolekul löödi ägedaid sõnalahinguid. || kokku ajama, hankima. Kasu, profiiti, ränka raha lööma. *Romaanidega on mõnedki eesti kirjanikud endale kapitali löönud. O. Luts.
7. järsku mingisuguseks muutma, mingisse uude seisundisse viima. Autotuled lõid tee valgeks. Järsk valgus lööb silmad pimedaks. Püssipauk lõi kõrvad lukku. Tuulehoog lõi lipud lehvima, purjed paisuma, soengud sassi. Vapustus, õnnetus lõi ta nagu segaseks. Ehmatus lõi pea klaariks. Uudis lõi mu tummaks, pahviks, kogu küla kihama. Ootamatu vahejuhtum lõi plaanid segi. Mees löönud südame kõvaks ja hakanud minema. Kevadel lõi soe vihm puud lehte, maa haljaks, rohetama.
8. (järsku) hakkama; järsku mingisuguseks muutuma, mingisse seisundisse üle minema, kuhugi asuma jne. Õitsema, õitsele lööma. Mets lööb rohetama, muru haljaks, kaasik hiirekõrvule. Idataevas lõi helendama, valgeks, pilve. Seelik lõi tuult täis, kohevile. Heinaküün lõi üleni leegitsema. Vesi lööb lainetama, keema. Purjed lõid laperdama. Prilliklaasid lõid uduseks. Mets lõi kohama, mühama. Põsed lõid õhetama, punetama. Tundsin, et lõin vankuma, vaaruma, tuikuma. Süda lõi värisema, põlved lõid nõrgaks. Silmad löövad särama. Ta nägu lõi muhelema, laiale naerule, pilve, tõsiseks. Lõin kartma, araks, kõhklema, põnnama. Süda lõi äkki valutama, haledaks. Ihu lõi imelikuks, üleni higiseks. Nahk lõi sügelema, korpa. Silmade ees lõi mustaks, virvendama. Mootorid lõid mürisema, laevakere lõi võbisema. Kogu klass lõi kihama. Ta positsioon, autoriteet lööb kõikuma. || järsku ilmuma, (kuhugi) tekkima. Valu lõi sisse, kõhtu, pähe, kuklasse, südamesse. Kramp lõi jalga. Haava sisse lõi põletik. Pisted löövad rindu. Gripile lõi juurde kõrvapõletik. See on paha köha, võib kopsugi lüüa. Seale olid täid selga löönud. Naermisel löövad ta põskedesse armsad lohukesed. Halvasti õmmeldud mantlil lõid käeaugu kõrvale voldid. || kõnek kellegagi seltsima, ühinema, liituma. Me lähme jahile, kas lööd ka (meie, meiega) kampa? Kolm-neli meest löövad punti, mesti ja hakkavad äri ajama. Ära sa nende, nendega nõusse löö! Sõjavägi lõi rahva, ülestõusnute poolele. *Lõpuks oli Vähkmann nõus kompanjoniks lööma. O. Luts. *Löövad äkki paari, rahad ja firmad kokku .. A. Hint. || kuhugi asuma. Matkajad lõid männiku alla laagrisse. *Prussakaid on kivide vahele pesitsema löönud .. V. Uibopuu. || hrl van (kellekski) hakkama. *Olin ma üks issanda lollkapsas, kui lõin siia orjaks! Nüüd ei saa enam lahti kah! R. Roht.

lahti lööma

1. löögiga avama v. millestki, millegi küljest eraldama; hoogsalt, energiliselt lahti tegema. Lõi ukse jalaga lahti. Lööb pudeli lahti, nii et kork lendab. Lööge aknad lahti! Raamatut lahti lööma. Lööge lahti lehekülg 237. Lööb mantlihõlmad lahti. Äkki lõi haige silmad lahti. Vihmavarju lahti lööma. Roos lõi oma esimese õie lahti. || kaarde niidetud heina laiali lööma. Paksud heinakaared tuleb lahti lüüa, muidu hein ei kuiva. || käeandmisega sõlmitava kihlveo jm. suulise kokkuleppe osapoolte käsi teineteisest kerge löögiga vabastama. *Mehed ulatasid üle laua käed ja Kütt-Peeter lõi käemehena käed lahti. M. Aitsam.
2. (millegi küljest) lahti minema. Tapeet on mitmes kohas (liimist) lahti löönud. Jää oli kaldast lahti löönud. Pärast jüripäeva lööb pajukoor lahti. Vana haav lõi uuesti lahti. | ‹impers.› *Paneme nüüd rätiku tagasi, muidu lööb leival kooriku lahti ... K. Saaber. || puhkema. Õunapuudel löövad esimesed õied lahti.
3. hoogsalt alustama v. käima panema. Lööge laul, tants, trall, pidu, mürgel lahti. Hakkavad pahandama, löövad lärmi lahti. Tahtis oma poodi, pagariäri lahti lüüa. | ‹impers.› *Juba märtsi algul lõi suure sula lahti ja jää hakkas lagunema. L. Kibuvits.
4. lahku lööma, eralduma. Kas oled temast, tema kambast lahti löönud? *.. et teeme ühisuse, lööme ennast Tenga-isanda valitsuse alt lahti. A. Hint.
5. kõnek vallandama. Ta löödi päevapealt ametist, direktori kohalt lahti.

ümber lööma

1. ümber kukkuma panema; kaadama. Lõi kogemata pudeli, ämbri, vaasi ümber. Torm lõi paadi ümber.
2. (äkki) kellegi v. millegi ümber panema v. kinnitama. Lõin ridvale plekiriba ümber. *Noorele saleda pihaga kasele, / mis külmetab valges särgis, / ümber löön helluses käed .. M. Under.
3. ringi ajama, ringi liikuma panema. Lõin käia ümber.
4. ära tippima, masinal ära kirjutama. Lasksin käsikirja kolmes eksemplaris ümber lüüa.
5. van muutuma. *Ta hääl lõi ümber vihaseks vingumiseks ja kriiskamiseks .. E. Vilde. *Jalamaid lööb ta meeleolu ümber. B. Alver.

lüdima ‹37›
pähkleid, tõrusid lüdist v. seemneid näit. käbist, kaunast jms. irrutama, välja poetama. Pähkleid lüdima. Lüditud käbid, kaunad, maisitõlvikud. || piltl millestki katvast vabastama. *Kiiresti lüdisid mind riideist mu käed, olin äkki vees .. J. Semper.

lüngi ‹adv›
murd längu. Õhtused päikesekiired langevad lüngi. Vee kohale lüngi kasvanud, vajunud puu. Lüngi veest välja ulatuv vaiaots. *Mõnekümne astme järel lõppes äkki trepp ja algas lüngi alla laskuv käik. F. Tuglas.

maailma|kaar
kõnek ilmakaar, suund. *.. nägi Kurdis äkki üleni kollases ülikonnas meest pulmamajast välja hüppavat, igasse maailmakaarde vaatavat .. F. Tuglas.

majesteetlikkus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as majesteetlik). Mägede, kaljude majesteetlikkus. Ta oli võimas mees, temast otse hoovas majesteetlikkust. *Kuid äikese majesteetlikkus on kadunud. Teda on äkki väga palju ja mitmes kohas korraga .. L. Meri.

mald ‹mallu 21› ‹s›
hrv maldamine, läbemine, kannatus, püsi(vus), kärsimus. *.. nüüd äkki puudus tal mald, ta sai kärsituks, pind põles ta jalge all, veri nõudis tegutsemist .. E. Vilde. *Teised tungisid peale – uudisenälg ei andnud maldu kellelegi. M. Raud.

marruma ‹37›
hrv marru minema, marru sattuma. *„Tasa, juudaline!” vaigistab kingsepp kahel käel äkki marrunud naist. O. Luts.

meel ‹-e, -t 34› ‹s›

1. teat. liiki aistingute vastuvõtu ja eristamise võime; vastavate ärrituste vastuvõtu ring, ala tervikuna. Inimese viis meelt. Koeral on meeltest eriti arenenud haistmine ja kuulmine. Kõik meeled on elevil, ahmivad muljeid. Kaunis suveöö erutab meeli. Mu meeled väsivad selles muljete tulvas. Teda hoiatas hädaohu eest nagu mingi seitsmes meel. || millegi tajumise, mõistmise võime; taju, tunnetus. Andrus on väga eluvõõras, tal pole praktilist meelt. *.. kuid ta [= õpetaja] ei saanud seda vaimustust millegagi üle kanda tütarlastele, kellel puudus meel mehise ja range rooma luule jaoks. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: haistmis|meel, kompimis|meel, kuulmis|meel, maitsmis|meel, nägemismeel; aja|meel, huumori|meel, ilu|meel, kunsti|meel, rütmi|meel, vormi|meel, värvimeel.
2. (inimese loomuse, hingelaadi, vaimu, meelelaadi vms. kohta). Lapse tundlik erk meel. Järeleandliku, alandliku, lepliku, äkilise meelega inimene. Unistava meelega nooruk. Kooselu nõuab leplikku, tasast meelt. Ants oli tuntud oma ausa, õiglase meele poolest. Ta on väga kriitilise meelega. Luuletundliku poeetilise meele päris ta emalt. Tee, mida hing ihkab ja meel lustib. Näitleja oskab publiku meeli köita. Hirm närib hinge, süütunne piinab meelt. Naistel pikad juuksed, kerge meel. *.. ta meel polnud paindlik iga uue tuule järgi. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kangelas|meel, kerge|meel, korra|meel, kriitika|meel, lapse|meel, ohvrimeel.
3. (eeskätt tunnetega ühenduses). a. meeleolu, tunne, tuju. Emal oli poja üle hea meel. Meel on rõõmus, paha, murelik, nukker, mõru, hapu. Meel läheb, muutub raskeks, kurvaks, härdaks, kergemaks. See teeb meele tusaseks, haigeks, kibedaks. Jüri oli ettepanekuga hea meelega 'meelsasti' nõus. Kinno ei tahaks minna, parema meelega 'meelsamini' jalutaksin veidi. Võime rahuliku meelega, rahulikul meelel koju minna. Mul hakkas temast hale meel. Võta, mul ei ole kade meel! Mu meeli valdas ärevus. Poiste meeled olid põnevil. Sõnum pani inimeste meeled kihama. Vaidlejate meeled rahunesid peagi. Mis sinu meelt pahandas? Läks peole, jõe äärde, kõrtsi, teiste hulka meelt lahutama. Püüdsin naljakate lugudega sõbra meelt lahutada. Edu, õnn ülendab meelt. Ohverdamisega püüti jumalate meeli lepitada. b. tahtmine, soov. Kosilane oli tütarlapsele meele järele. See asi pole Mihklile meele järele, meelt mööda. Talita oma meele järgi. Raske on igaühe meele järgi olla. *Kunagi ei jõua sa peremehe meele pärast teha. R. Sirge. *Sina oled poolteed vastu minu meelt Kristjanile läinud, sellepärast ei saa sa minu käest midagi. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: hea|meel, ise|meel, mure|meel, mässu|meel, paha|meel, protesti|meel, rahu|meel, tusa|meel, vihameel; tundemeel.
4. kõnek (sageli arhailise varjundiga väljendites:) mõistus, aru; mõtlemisvõime, kaalutlemisvõime, arukus. Mees läks meelest segaseks, meelest ära. Mõni jääb vanas eas meelest nõdraks. Meel läheb segi, sassi. Minu meel niisugust asja ei mõista. Joomine, viin võtab meele(d) meeste peast. Tormab siia-sinna nagu meelest ära. Noor virtin ajas vanapoisist peremehe meele(d) segi. Ta oli hirmu pärast lausa meelest ära. Naerab, karjub, trambib nagu meelest ära. Millal tema meele pähe võtab! Ema paneb küll lapsele rinna suhu, aga ei pane meelt pähe. Karul on üheksa mehe jõud, aga ühe mehe meel. Mitu pead, mitu meelt. *.. alati leidiski ta sealt [= loodusest] uut ning huvitavat, mis teritas meelt ja rikastas teadmiste varu. K. Põldmaa.
5. mõte; arvamus, seisukoht. Tal näib mingi plaan, ettevõtmine meeles mõlkuvat. Keegi ei tea, mis teisel meeles mõlgub. Selles asjas on nad ühel meelel, jõudsid ühele meelele. Seda plaani oli ta kaua meeles kandnud. Sinna minna – mis sul ometi meelde tuleb! Oli algul nõus, kuid on vahepeal meelt muutnud. Olen ikka olnud seda meelt, et .. *Mina peaksin talle kirjutama! ... Ei tule meelde! ... M. Metsanurk. *Juhtunu oli väga meelel ja keelel, Toomas saab ka kuulda. H. Kiik. || mõttelaad, -viis; meelsus. Rahvuslik, isamaaline meel ja vaim. Omaaegses koolis valitses saksa keel ja meel. Kust tuul, sealt meel. *Aga kõige esiti noomib ta neid südame kanguse, hariduse- ja uuendusevastase meele ja kõrkuse pärast. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: üksmeel.
6. ‹sisekohakäänetes› mälu. Kõik kuuldu, laulusõnad ei jäänud meelde. Jäta see koht hästi meelde! Lugu sööbis poistele alatiseks meelde. Äkki torkas, torgatas, välgatas, sähvas meelde, et .. Pika mõtlemise peale tulid, tärkasid üksikasjad meelde. See on, püsib igavesti, eluaeg meeles. Anekdoodid ei seisa mul meeles. Nähtavasti polnud sul meeles kella üles keerata. Pea siis meeles minu õpetusi! Tema nimi, majanumber on mul kahjuks meelest läinud. Mitte ei mäleta, nagu peoga meelest pühitud. Mis möödas, see meelest! Tuli meelde 'meenus' lapsepõlv, viimane kontsert, kunagine lubadus. Tuletasime meelde 'meenutasime' üliõpilasaastaid. „Vaadake, et te hiljaks ei jää!” tuletas ema meelde. See maastik tuletab meelde 'meenutab'. Haanjamaad. Sõbrad peavad mind alati meeles 'ei unusta kunagi'. *.. asi oli ema meelest varsti ununenud. Aga mitte Maali meelest. M. Metsanurk.

meenuma ‹37›
meelde, mõttesse tulema, mälus elustuma. Järsku meenus mulle isa, üks suveõhtu lapsepõlvest. Antsule meenusid ema hoiatavad sõnad. Mitte ei meenu, kus me oleme kohtunud. Meenub, kui raske elu oli sõja ajal. *Äkki meenus: ma pole iial Oskar Lutsu naermas kuulnud. F. Tuglas.

mesi|magus

1. maitselt (v. lõhnalt) magus nagu mesi. Mesimagusad murakad. Lillede mesimagus lõhn.
2. ülimalt (sageli teesklevalt) lahke ja mahe. Mesimagus naeratus. Teeb mesimagusa näo, räägib mesimagusa häälega. Hääletoon muutus äkki mesimagusaks. Lipitsevalt mesimagus jutt. *Peremees oli korraga täis mesimagusat viisakust lihtsa meremehe vastu .. E. Vilde.

mis ‹mille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledesse ‹substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron›
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a. ‹substantiivselt› (tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b. ‹adjektiivselt› (täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2. ‹hrl. sg. nom.› kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c. ‹asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus› (umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt› (millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b. ‹adjektiivselt› (nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a. ‹adjektiivselt› (hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b. ‹substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a. ‹substantiivselt› (esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b. ‹adjektiivselt› (nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a. ‹seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid› (ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3. ‹kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.› kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b. ‹adjektiivselt› (nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

muu1 ‹14› ‹s›
lastek lehm. *„Vanaema, muu võttis mu leiva!” nutab äkki viimane põlvepikkune [karja]ajaja. R. Vellend.

muutuma ‹37›

1. teistsuguseks v. täiesti teiseks saama. Teiseks, teistsuguseks, paremaks, halvemaks, viletsaks muutuma. Asi, lugu muutus veelgi segasemaks. Vesi muutub külmudes jääks. Tärklis muutub suhkruks. Muutus joobnuna tüütavaks, härdameelseks, jõhkraks. Küll ta on jutukaks muutunud! Ta muutus äkki tõsiseks, rahutuks. Poiss on mehisemaks muutunud. Hämardub, päev hakkab muutuma ööks. Õues on muutunud jahedamaks, soojemaks. Metsas muutus järjest hämaramaks. Ta kiire samm muutus peagi sörgiks. Ta muutus näost kahvatuks. Ema on kuidagi kokku vajunud ja halliks muutunud. Ajapikku muutus tutvus sõpruseks. Navestist lõuna poole muutub lauskmaa küngasmaastikuks. Haruldaseks muutunud taimeliik. Tuule suund, laeva kurss muutus. Eeskirjad, määrused on muutunud. Suhtumine, tõekspidamised, vaated ei muutu kergesti. Ta näoilme, hääletoon muutus. Komisjoni koosseis on mõnevõrra muutunud. Olukord muutus pidevalt. Üleöö võib kõik muutuda. Miski, midagi pole ta elus muutunud. Sa oled palju muutunud. Ajad muutuvad ning meie muutume koos nendega. Elame muutuvas maailmas.
2. keel käänduma v. pöörduma. See sõna muutub astmevahelduseta tüübi järgi.

mõistma ‹mõistan 46›

1. aru saama, taipama; milleski selgusele jõudma v. selgusel olema. Õigesti, valesti, vääriti mõistma. Seda võib mitmeti, ka hoopis teisiti mõista. Nad mõistavad teineteist poolelt sõnalt. Ma ei mõistnud tookord sinu plaani, sinu mõtteid. Alles hiljem mõistsin oma eksitust, vanemate elutarkust. Sa ei mõista mind. Teise häda mõistab vaid see, kes ise on sellises hädas olnud. Mitte ei mõista, kuidas see võimalik on. Nüüd alles mõistsime, mis on juhtunud. Ma ei mõista, kuhu nad nii kauaks jäävad. Ta oli küllalt tark mõistma, mis tagajärjed ta teol võivad olla. Ma ei mõista uuemat muusikat. Kas sa mõistad, mis ma sellega öelda tahan? Seda pole raske mõista. Ma pole kolm päeva süüa saanud, mõistate! Mis seal mõista, see on lapselegi selge. Kas ta siis tõesti ei mõista, et teda ei sallita? Mõistis naise olekust, et see on solvunud. Mõistsin ta vaikimist nõusolekuna. Andsin märku vaikida, kuid sõber ei teinud mõistma 'tegi, nagu ei saaks aru'. Andis näoilmega mõista, et teda see jutt ei huvita. Talle anti mõista 'lasti aimata, vihjati', et ta on kambas ülearune. || (mõiste sisu piiritledes, midagi defineerides). Mida mõistab pedagoogika kasvatuse all? Silindri all mõistame geomeetrilist keha. Selgita, mida sina mõistad aususe all. Loodusena laiemas tähenduses mõistetakse universumit tervikuna.
2. mõistatama, ära arvama. Mõista, mis see on: üks hiir ja kaks saba? Lapsed, mõistke, mis mul peos on! Jälle andsid sa mulle mõistatuse mõista. Mõista, mõista, mu õeke: / „Mis sealt tõuseb soost sinine?” / Mina mõistan, miks ei mõista: / „Kuu tõuseb soost sinine.”.
3. kõnek oskama. Kas ta rootsi keelt mõistab (rääkida)? Laps mõistab juba lugeda. Kas ta ujuda, jalgrattaga sõita mõistab? Mõistab niita, korvi punuda, kangast kududa. Kas sa seda pillilugu veel mõistad? Keegi ei mõistnud seda tööd korralikult. Mõistab ükskordühte peast. Ei mõistnud nii äkki midagi vastata. Kas ta mõistab siit üksi koju minna? No mis sa mõistad öelda niisuguse jutu peale! Mõistab meelitada ja mesimagus olla. Kes oleks mõistnud midagi seesugust arvata! Tema ei mõista kellegagi hästi läbi saada. Mis te lapsed tülitsete, kas (te) ei mõista ilusasti mängida! Mida üks ei mõista teha, seda mõistab teine. Mõistsid alustada, mõista lõpetada. *.. ikka julgesti sisse – siin peres mõistetakse külalistest lugu pidada! E. Vilde.
4. kellegi, millegi kohta otsust langetama, hinnangut andma, oma suhtumist määratlema; (kohtu)otsusega määrama. Ei maksa teist inimest nii kergesti hukka, süüdi mõista. Need seisukohad, agressioon, noorte vääritu käitumine mõisteti karmilt hukka. Kas võime meie teiste üle kohut mõista? Ta kutsus mind nende tüliasjas õigust mõistma. Nende üle mõisteti kohut maakohtus. Mis talle kohtus mõisteti? Mis kohus süüdlastele mõistis? Kohtualune mõisteti süüdi, õigeks. Talle mõisteti 100 krooni trahvi, kolm aastat tingimisi. Mõisteti karistust kandma, vangi, sunnitööle, asumisele, surma, mahalaskmisele. Kohus lahutas abielu ja mõistis lapsed emale. Võitjate üle ei mõisteta kohut 'võidu saavutamise teid ei seata kahtluse alla, tähtis on võit ise'. *Või peab ta võimude kätte toimetama, et talle mõistetaks seadust mööda? A. H. Tammsaare. || määrama. Assimileerumisele ning väljasuremisele mõistetud väikerahvad. *Pantide väljalunastamisel mõisteti, et pidin Laurat suudlema. L. Perandi. || kõnek hüvitust, tasu andma. Kas pidid haiglas arstile midagi mõistma ka? *.. ütles, et ma ei pea tema tööst siin talus mitte midagi, et ma ei mõista talle midagi .. E. Mihkelson.

mõte ‹mõtte 18› ‹s›

1. mõtlemise üksikakt v. tulemus. Lapsik, veider, kummaline, imelik, meeletu, pöörane, naljakas, absurdne, ketserlik, kaval mõte. Head, helged, halvad, pahad, rasked, sünged, mustad, murelikud mõtted. Mõtteid mõlgutama, heietama. Kuidas ta sellisele mõttele tuli? Teda valdas ootamatu mõte. Äkki välgatas, sähvatas, vilksas lohutav mõte pähe, peast läbi. Igaüks mõtles oma mõtteid, tegeles oma mõtetega. Sellist mõtet pole mul varem pähe tulnud. Kes on talle sellise mõtte pähe pannud? Tema ainus mõte oli, kust süüa saada. Mõtted keerlevad, tormavad (peas). Palavikuline mõtete tulv. Piinavad mõtted närivad südant, hinge. See mõte ei andnud talle enam rahu. Ma ei usu seda, mulle ei mahu see mõte pähe. Kes suudaks mõista, ära aimata, lugeda teise mõtteid! Igaüks ei suuda oma mõtteid arusaadavalt väljendada, sõnastada, paberile panna. Ei suuda erutusest mõtteid koguda, koondada. Mõtted valguvad laiali, on laiali, laokil, mujal, rändavad ringi. Pea on mõtetest tühi. Heida sellised mõtted peast. Mõnikord ei saa tüütavast mõttest kuidagi lahti. || arvamus, seisukoht, käsitus. Vahetati mõtteid ning vaieldigi. Meie mõtted selles asjas lähevad oluliselt lahku, ei lange kokku, on paljuski erinevad. Seda mõtet ma ei jaga, ei poolda. Ta tuli välja huvitava mõttega.
▷ Liitsõnad: juht|mõte, põhi|mõte, tagamõte; kinnis|mõte, luulu|mõte, sala|mõte, sundmõte; hirmu|mõte, mure|mõte, mässu|mõte, noru|mõte, patu|mõte, soov|mõte, surma|mõte, tusa|mõte, uit|mõte, äkkmõte.
2. mõtlemine, mõttetegevus, kaalumine. Majandusliku, ühiskondliku, kriitilise mõtte areng Eestis. Mõte aeglustub, soikub, nürineb. Tööd tuleb teha mõttega, mitte huupi ponnistades. Sa ei kuulagi mind, oled mõtetega mujal. Kas selline võimalus pole sulle mõttesse tulnud? Olen eilse õhtu mõttes mitu korda läbi käinud, mõttest läbi lasknud. On mõttesse, mõtetesse, mõtteisse vajunud, süvenenud. Istub mõtetes, sügavas mõttes kamina ees. Püüan endale kõike mõttes ette kujutada. Ärkas mõttest, oma mõtteist, oma mõtetest ja asus tegutsema. Mõtted võtsid peagi teise suuna. Ei suuda mõtteid vaos hoida. Ta mõte uitas hoopis kaugel. Rehkendas mõttes välja, et.. Mis sul mõtteis mõlgub? Olen seda ideed kaua mõttes kandnud, mõttes hellitanud. Mis tal ometi mõttes oli, kui ta niimoodi otsustas? *Telegrafistiproua meel ja mõte on rahulik – mehega on asjad korras .. M. Traat.
▷ Liitsõnad: inimmõte.
3. kavatsus, plaan, nõu, idee. Eesti Aleksandrikooli mõtte algatajad. Millal te kord mõttest teoni, mõtetest tegudeni jõuate? Tegi oma mõtte teoks, mõte sai teoks. Ta pole loobunud maale asumise mõttest, kuigi seda mõtet on maha laidetud. See mõte ei lähe sul läbi. Kavatsed maja ehitada? – Jah, mõte on tõesti. See mõte on hea, pole laita. Algul oli mõte jalgsi minna, kuid hiljem sellest loobuti. Vanamehel on mõte uuesti abielluda. Kui miski on mõtteks, mõttesse võetud, tuleb see ka täide viia. Mis sul edaspidi mõttes 'kavatsusel, nõuks' on? – Mul on mõttes talupidajaks hakata. Meil pole midagi paha sinu vastu mõttes. Ei tule mõttessegi, ei ole mõtteski 'ei kavatse' järele anda, vabandust paluda. *Öösiti vaevas teda aga saatanlik mõte: hooned põlema pista või Annus maha lüüa. M. Metsanurk.
4. tähendus, sisu, olemus; asjaolu, suhe. Ma ei saa selle vanasõna mõttest aru. Lause mõte jäi arusaamatuks, segaseks. Meie laulupidudel on olnud ka muusikapidustustest laiem rahvuspoliitiline mõte. Uuenduse mõte on selles, et .. Maja varises rusuhunnikuks sõna otseses, tõsises mõttes. Ekskursioon oli mitmes mõttes huvitav, õpetlik. Mõnes, teatavas mõttes on tal õigus. Laiemas mõttes võtta on linnudki loomad. Lugeda oli põnev, aga kunstilises mõttes ei paku see raamat midagi. Ta on fanaatik heas mõttes. Mis mõttes ta veidrik on? – Igas mõttes. Käitumise mõttes pole talle midagi ette heita. Raha mõttes elasime lahedalt. *Meri on andnud inspiratsiooni loojale ja sisu ning mõtte teosele. Ü. Tuulik.
5. otstarve, eesmärk; olulisus, tähtsus. Igal tööl olgu mõte. Selle ettevõtte, ürituse mõte ei olnud mulle selge. Mis mõtet on parandada, kui jälle ära lõhutakse? Mis mõttega, mis mõttel peaksin tühja tööd tegema? Jaa, sel asjal on mõte sees. Kokkuhoiu mõttes loobusime restorani minekust. Paneme kindluse mõttes tabaluku ka ette. Vahelduse mõttes oleksime paar nädalat maal. Me ei kakelnud, rüselesime niisama nalja, huumori mõttes 'naljaks, naljaviluks'. Huumori mõttes 'niisama, igaks juhuks' võiks ju asja uurida. Raudrüüs rüütlivägi kaotas oma mõtte. Kas meie vastupanul on üldse mingit mõtet? Pole (sügavat) mõtet kiirustada, rong on juba läinud. Tema juba teab, kellega on mõtet häid suhteid hoida.
▷ Liitsõnad: elumõte.

mõõdukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
mitteliialdav, mitte äärmustesse minev. a. (inimese kohta:) mõõtu pidav, liialdamatu. Ta liigutused on mõõdukad. Astub mõõdukal sammul. On tundeavaldustes mõõdukas, mõõduka käitumisega. Ta nõudmised, soovid võiksid olla mõõdukamad. Mõõdukas söömine, joomine. Oma vaadetelt kuulub ta mõõdukate hulka. Kõiges mõõdukas, korrektne mees. Poliitiliselt mõõdukad ringkonnad. b. (millegi kohta:) mitteäärmuslik, keskmine, paras. Mõõdukas temperatuur, tuul, soojus. Sõidab mõõduka kiirusega. Sai mõõduka hinna eest kena maja. *Ei ole me harjunud oma mõõdukal 58-ndal paralleelil, et öö tuleb sedavõrd äkki. Ü. Tuulik.

märkima ‹märgin 42›

1. tähistamiseks kuhugi v. millelegi märki tegema v. panema. Märgi need kohad ristikestega, linnukestega lehekülgede servadele. Kõige olulisem on märgitud punase pliiatsiga alla kriipsutades. Linnad märgitakse kaardile vastavalt suurusele erisuguste tingmärkidega. Töötlemiseks vajalikud punktid ja jooned märgitakse tooriku pinnale. Orjad märgiti põletusmärkidega. Põdrakasvatajad märgivad oma põhjapõdrad nende kõrvu sälgates. Vanasti märgiti talu tarbeesemed peremärkidega. Suusarada märgiti lipukestega. Krunt on välja mõõdetud ja vaiadega märgitud. Monogrammiga märgitud laudlinad. Poidega märgitud supluskoht. | piltl. Murest märgitud nägu. Surma märgitud mehed. Jäi varguse pärast inimeste silmis kogu eluks märgituks. *Kuidas ma märgitud lambaks muutusin, täpselt ei teagi. Omajagu aitas kaasa kumu, et mu vanemad on metsa läinud .. E. Mihkelson. || kirjamärke kasutades üles tähendama, märkmeid tegema. Hinded, õpilase puudumine märgitakse klassipäevikusse. Märkisin kõik taskuraamatusse. Kas sul on kuhugi märgitud, millal on Peetril sünnipäev? Sünniaega pole siin märgitud. Kõik märgiti paberile. Nii intiimseid asju ei usalda päevikussegi märkida. || kõnek midagi täheldama, märkama. Niisugune asi ei tähenda head, seda olen ammugi märkinud. *.. et proua iseäranis lõbus oli .. ka niisugustel kordadel, kus ta seda polnud oma armulisest leivavanemast enne märkinud. J. Mändmets. || piltl mingit sündmust millegagi tähistama. Jällenägemist märgiti tassi kohviga, klaasikese konjakiga.
2. tähiseks, märgiks olema. Täht märgib häälikut või häälikuühendit. Pluss (+) märgib liitmistehet või positiivset suurust. Tema hauakohta märgib suur kivirist. Vaid õuepuud märgivad siin kunagise talu aset. || tähendama, tähistama. Mõiste kalm tähistas esialgu laipa, hiljem hakkas märkima laiba asukohta, hauda. Pearaputus märgib eitust, noogutus jaatust. See värsikogu märgib pöördepunkti luuletaja loomingus. Rusuv okupatsiooniaeg märkis langust meie kunstis ja kirjanduses. || millestki märku andma, millegi kohta märguandeks olema. Jõgi siia ei paista, ta lähedust märgib vaid veetaimede lõhn. *Iga niisugune mürin [välisukse kinnilangemine] märkis ühe usina ametniku päralejõudmist. E. Õun. *Sellest [= võimlast] .. kostis rõõmsahäälelisi ergutushüüdeid. Vali käteplagin märkis korve .. K. Saaber. || hrv osutama, sihtima. *Oku (pöidlaga Sinisalu märkides): Toosama seal, klaar! H. Raudsepp.
3. nentima, mainima. Ta ei jätnud märkimata, et ma hommikul hilinesin. Tuleb märkida, peab märkima, et Jaan on hakanud viina võtma. Nagu eelmine sõnavõtja märkis.., nagu siin varem juba märgiti.. Arvustuses märgiti kiitvalt raamatu illustratsioone. „Sa oled nii väsinud näoga,” märkis sõbranna. *Kurvastusega pidi noor kunstijünger märkima, et kõhuprobleemist ei pääse mööda kõige askeetlikumagi enesesalgamisega. E. Tennov. || ‹imperatiivi sg. 2. pöörde eitavas vormis› kõnek hüüatusena väljendab imestust, üllatust v. kinnitust. Ära märgi, või kohe kosja! *Ära sa märgi, täna võib päris õige torm veel lahti minna. J. Tuulik. *„Sul on iseloomu, poja, ära märgi,” muheles onu reipalt .. K. Saaber.
4. murd mõtlema, arvama. *.. aga mulle torkas äkki silma, et Oskar ei kipu kuhugi või kuigi läheb, siis käib nagu tuld toomas. Alguses ei teadnud ma sellest midagi märkida. A. H. Tammsaare.

müksatama ‹37›
hrv (end) müksama. Paat müksatas kaldaliiva, vastu kallast. *Rühkisime teineteise järel edasi. Äkki müksatasin kellegagi kokku. A. Saal.

mütsatama ‹37›

1. korraks mütsuma; mütsuga kukkuma v. põrkama. Kukkus mütsatades maha. Mütsatas seljaga vastu seina, diivanile istuma. Sula ilmaga mütsatab katustelt lund ja jääd. *Äkki mütsatas kuskil üsna lähedal tume plahvatus .. J. Peegel. *.. mütsatas [mees] üle merepoolse kõrgema müüri ja kadus mündrikute paadikuuride vahele. J. Kross.
2. mütsuga lööma. *.. poiss mütsatas kannad kokku .. V. Beekman.

naerukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
naerda armastav, palju naerev; naeruilmeline, naerul v. naerukil olev. Heino on alati naerukas ning heas tujus. Muidu nii lõbus ja naerukas neiu oli äkki tõsiseks ja vaikseks jäänud. Viimasel ajal on ta elavamaks ja naerukamaks muutunud. Naerukad silmad, suu, huuled. Sünged näod leevenesid naerukaks.

naerus ‹-e 4› ‹s›
murd naerualune. *".. Mina olen sinu naerus, mina olen kõigi naerus.” Äkki kadus Jussist kõik kangus ja ta hakkas nutma. A. H. Tammsaare.

nagin ‹-a 2› ‹s›

1. (raskuse all) paindumisel, hõõrdumisel jne. tekkiv madal tuhm heli, nagisemine. Põrandalaudade, põranda, trepi(astmete) nagin jalge all. Aerude, tullide nagin. Trossi, vintsi, plokkide nagin. Kõrvaltoast kostab voodi, kiiktooli naginat. Vähemagi naginata ronis ta redelit mööda üles. Värav, uks avanes kerge naginaga, vaiksel naginal. Orav närib naginal käbi. *Tasane nagin tunnistab, kuidas loomad [karjamaal] lühikest rohtu hammustavad. Juh. Liiv.
2. sõnelus, nääklus, nagistamine. Parimaski perekonnas tuleb väikesi naginaid ette. Karjalaudas läks naistel omavahel naginaks, naised läksid omavahel naginasse. Olime temaga natuke naginas, siis leppisime jälle ära. *Tõusis [laste vahel] uus nagin ja sagin, kuni äkki lävel seisis ema .. R. Roht.

naise|narmas
kõnek (hellitlevalt:) naisuke, naisenatuke. *Imelik, et leidub keegi, kellel on praegu aega tegelda minusuguse naisenarmaga. O. Tooming. *Ja ta omagi naisenarmas olevat surnud just sama äkki .. A. Jakobson.

naps ‹-u 21› ‹s›
ühekordne napsamine. a. kerge löök, napsakas. Annab kutsikale vitsaga paar napsu. *.. äkki sai ta [tüdrukult] valusa napsu vastu sõrmenukke ja tõmbas käe kärmesti tagasi. A. Jakobson. b. kiire haare, (kinni)napsamine. Püüab putuka osava napsuga kinni.

nelju ‹adv›
murd (tuhat)nelja. *.. siin karmitujulisel maal, / kus suvi põgeneb meist nelju .. J. Sütiste. *Jõelt äkki ülemeelikult / tuul nelju tuhiseb .. A. Sang (tlk).

nihveldama ‹37›
kõnek
1. amelema, sekeldama. *Ise olen aastates mees, kukub [noor naine] äkki nihveldama noorematega. T. Braks. *Nad puhusid Miinale noorest linnatüdrukust, kellega Sander olevat saunas nihveldanud .. A. Uustulnd.
2. nihverdama. *No mis sa nüüd nihveldad, ole armas ja püsi paigal [ütles lüpsja lehmale]. O. Anton.
3. kombineerima, hankima. *Eks minagi nihvelda laost. Teadagi patuasi .. H. Lepik (tlk). *Restorani võttis tööle, oli talle Tomkaga kahe peale välja nihveldanud toapugeriku .. P. Mõtsküla (tlk).

nodi ‹11› ‹s›
kõnek
1. mammon, rikkus, vara. a. raha. Tal seda va nodi on! Otsib rikast meest, kel oleks taskus nodi. Ajab äritsemisega nodi kokku. Oleks nodi laiemalt käes, hakkaks maja ehitama. Mehed teenivad selle töö peal prisket nodi. b. (toidu)kraam. Haiglas olevat vilets toit, kodunt tuuakse talle igasugust nodi lisaks. Kaupluse röövijad olid hulga väärt nodi saanud. *.. [leidis] metsast saksa sõjaväe voorivankri, milles peale muu nodi oli vitstest korvis päratu suur kunstkonjaki pudel. E. Tennov. c. asjad, kodinad. Pane oma nodi kokku ja hakkame minema. *Siis äkki käratas keegi: „Kurat, sul on kodinad kaasas! Merre kogu nodiga!” H. Sergo.
2. hrv tarkus, aru, nupp, pea. *.. siis oleks ta pidanud tunnistama, et „Läti mässu” kirjutaja suur valetaja .. igatahes õige nüri nodiga ajalookirjutaja on. J. Luiga.

noogutus ‹-e 5› ‹s›

1. noogutamine. Kerge, sügav, sõnatu noogutus. Vastab, tervitab noogutusega. *Äkki vajusidki doktor Kubeliku silmad tõesti kinni ja ta pea tegi sügava noogutuse, hajutades kohe unevaeva. A. Jakobson.
2. murd näägutus. *.. mõned ütlesid: ".. Liblele anna sada silma, siis ka ei ole tal aasta pärast [kaklemise tõttu] enam ühtegi.” Lible ise ütles niisuguste noogutuste peale lihtsalt .. O. Luts.

norutama ‹37›

1. norgus olema. a. (norguspäi) konutama, seisma v. istuma. Kõrtsiliste hobused norutasid lasipuu küljes. Lehmad norutavad karjamaal külma vihma käes. Milvi norutas nurgas (istuda), keegi teda tantsima ei võtnud. Norutab, pea käte vahel, laua ääres nagu hunnik õnnetust. Oleme hommikust peale kontori juures norutanud ja tööd oodanud. Istutatud kapsataimed algul norutavad, siis lähevad kikki. *Viin mõjus .. Nõrgemad pead norutasid juba ammu seina ääres pikkadel pinkidel, tukkusid; tugevamad seisid veel püsti .. E. Särgava. *Puud norutasid enne raagujäämist, kuulsin nende valu. A. Valton. b. rõhutud meeleolus, tusatujus, teotahteta olema. Pea püsti, ära noruta! Maksab siis sellise tühja asja pärast norutada! Ta on parandamatu optimist, ei jää kunagi norutama. Vahel norutab, siis äkki on jälle lõbusas tujus. Petetud peigmees ei jäänud kauaks norutama. Mis sa nii ilusa ilmaga linnas norutad, lähme maale. Kusagil ta ei käi, istub norutades kodus. *Polnuks Laikmaa moodigi norutama jääda; veelgi innukamalt sukeldus ta oma töösse ja ettevõtteisse. E. Nirk.
2. norgu laskma. Ära pead noruta, kõik saab jälle heaks!

nukrustuma ‹37›
hrv nukruma. *.. ja tüdruk tõmbus tõsiseks, nagu hämardub ja nukrustub nurm, kui pilv katab äkki päikese. A. Mälk.

nuuksatus ‹-e 5› ‹s›
nuuksatamine, nuuks. Kramplik, hüsteeriline, vali, vaikne nuuksatus. Nutva lapse nuuksatused. Püüab nuuksatust tagasi hoida, maha suruda. *Äkki on kõik [nutt] jälle möödas nagu äikesevihm, vaid aeg-ajalt väristab nuuksatus tüdruku õlgu. L. Hainsalu.

nõel|terav
Nõelterav torn, obelisk. Kala nõelteravad hambad. Nõelterav pliiats. Nõelteravate tippudega lehed, ogad. Nõelterav läbitungiv pilk. *Mu tähelepanu muutus äkki nõelteravaks. L. Metsar.

nähtamatu ‹1› ‹adj›
mittenähtav. Mingi nähtamatu jõud, võim. Nähtamatud infrapunased ja ultravioletsed kiired. Palja silmaga nähtamatu. Hüüdja jäi meile udus nähtamatuks. *Äkki oli ta juba sealpool kraavi, otsekui oleks kellegi nähtamatu käsi ta sinna aidanud. E. Krusten.

näuguma ‹näun; näutakse 42›
(hrl. kassi häälitsemise kohta). Kass näub ukse taga, näub sisselaskmist. Kaeblikult näuguv kass. Kakud teevad näuguvaid ja naervaid hääli. *.. kaugemal taigas näugus äkki ilves.. H. Laipaik. | piltl. *.. kuid mis me peame tegema, kui nälg meie kõhus näuguma hakkab? F. Tuglas (tlk).

olematus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as olematu); mitteeksisteerimine; ebareaalsus. Asjade, nähtuste olematus. Üks aasta on jälle olematusse läinud, kadunud, vajunud. Haige oli kaua olemise ja olematuse piiril kõikunud. *Ta ärkas äkki ja nagu ühe sööstuga hüpates olematusest tõelisusesse. R. Janno. *Eedi vaikis hulk aega, mõeldes kohutavale olematusele, mis algab surmaga.. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: nõus|olematus, rahulolematus.

omama ‹37›

1. evima, midagi omandina v. enda omana valdama, kellelegi kuuluma v. kellegi (püsivaks) omaduseks olema; kellelgi olemas olema (sageli soovitavam olema + adessiiv, näit. keegi omab venda asemel kellelgi on vend). Omab kogemusi, teadmisi. Tahaks omada maja, autot, suvilat. Pole tähtis see, mida keegi omab, vaid see, milline ta ise on. On vajadus omada keskharidust, elukutset, töökohta. Antud juhul see ei oma tähtsust, kaalu. Maa pole korrapärane pöördellipsoid, vaid omab keerulisemat kuju. *Eesti rahvaluule olemust ei saa mõista, omamata üldist ettekujutust muistsest ellusuhtumisest .. Ü. Tedre. *.. milline õnn oleks omada last... F. Tuglas.
2. hrv omandama, endale v. enda omaks saama. *.. mõni vana krobeline tüvi omab äkki otsekui kuldse sära.. O. Luts. *Ma aiman: aardeid veelgi rikkamaid / meil elult üllatavalt omab pihu. M. Under. || kellegagi suguakti sooritama. *.. jumal Paan omas püsti seistes sasipäist hamadrüaadi.. M. Luht (tlk). *.. mind põletab kirg omada sind, kuid sina aga püsid rahulikuna ja külmana .. S. Kabur.

osatama ‹37›

1. (haiget kohta) puudutama v. liigutama; puudutuse v. liigutamisega ärritama. Haav ei saa paraneda, kui teda ikka uuesti osatatakse. Osatas tänaval libastudes haiget selga. Kui umbes olevat sõrme osatada, käib sellest tuline valu läbi. Võpatas, kui midagi külma ta käe vastu osatas. Oli osatatud ta enesetunnet, uhkust, hella kohta, südant. Osatatud herilasepesa ärev sumin. *Aga samas mind osatas hirm: mis saab siis, kui Konrad hukkub? J. Kärner. || jutu sees puudutama, riivama. Oleksid võinud mulle pulmadest juba varem osatada. *.. oli ühel päeval köstriga juttu ajades osatanud, et tema poeg kah jooma olla hakanud. O. Luts. *Ma ei tahtnud oma asjast midagi nimetada. Kuid tema osav osatama. Osatas seni, kuni tal kõik teada oli. A. Kitzberg. || ärritama, õrritama. Äkki hakkavad teised osatama, et näe kus nohik. Ta hääl osatab kõrva ja riietus silma. Teda osatati ta punaste juuste pärast.
2. kedagi mõnitavalt kordama v. imiteerima. Osatas naise ütlust vihaselt järele. Teistest erinev hääldus või kõnepruuk ahvatleb osatama. „Tänn-nänn-nänn!” osatas suurem tüdruk väiksema nuttu. Poiss osatas kukke, kuni see talle kallale tuli. Kui kägu osatada, minevat tal kukkumine segi. *„Ma ju ütlesin, et see jääb minu teha!” – „Ütlesid, ütlesid..” osatab turske punase kaelaga Hannes.. H. Sergo.

oskama ‹osata 48›

1. midagi õppinud olema, õppimise läbi mingit oskust omama. Oskab õmmelda, toitu valmistada, müüri laduda. Oskab ka kellassepatööd, kõiki maatöid (teha). Laps oskab juba lugeda, kirjutada, peast luuletusi ütelda, end ise riidesse panna. Oskab mitut pilli mängida, valssi ja polkat (tantsida). Vanaema oskas ilusaid rahvaviise. Oskab oma tööd hästi, meisterlikult. Ta oskab hästi prantsuse ja inglise keelt. Nad ei osanud ujuda, tennist mängida. Las ta proovib, kas oskab veel. Kui ei oska, tuleb õppida ja harjutada. Haamri ja saega peaks iga mees oskama ümber käia. *On vaja osata kõike – tunda maastikku, kaarti, osata liikuda märkide järgi.. R. Vaidlo.
2. mingit võimet valdama; millekski võimeline olema, millegagi (ladusalt) toime tulema. Oskab ennast valitseda, oma tundeid varjata, teisi lohutada. Peab oskama vahet teha, mis kõlbab ja mis mitte. Palusin, kuidas vähegi oskasin. Poleks osanud seda karta, arvata, aimata, ette kujutada. Oskab hinnata, mõista teiste taotlusi, tööd. Oskab usaldust võita, end soodsas valguses näidata. Ei oska sulle korrapealt vastata, kosta, midagi kindlat lubada. Ei oska selles loos kedagi süüdistada, õigustada. Mis sa oskad nii äkki ütelda, arvata, otsustada. Selle peale ei oska rõõmustada ega kurvastada. Kas oskad mulle öelda, millal ta võiks kodus olla? Küll sa oskasid parajal ajal tulla! See mees ei oska ilma tööta olla. Oskab kõik vussi ajada, ära rikkuda. Oskab raha teha, osavasti asju ajada, elada. Tee järele, kui oskad! Sinu tahtmist mööda ei oska keegi olla. Temaga peab oskama 'eriliselt käituma'. Nukk oskas silmi kinni panna ja „Mamma!” öelda. Kus sa oled osanud ennast nii ära määrida? Vistrik on osanud just nina otsa kasvada. *Et sina ka oskaks .. kodus seista! Muudkui jookseb oma venekates ringi kui mõni põhjakõrbenud opman!.. R. Sirge.

osutuma ‹37›
ilmsiks v. nähtavale tulema, ilmnema, selguma. Plaan osutus teostamatuks. Kõik pingutused osutusid asjatuiks. Vastuvõtt osutus palju südamlikumaks, kui oli loodetud. Et mitte osutuda ülearuseks, lahkus ta ruumist. Oletused osutusid õigeks. Toode osutus praagiks. Tulija osutus tuttavaks inimeseks. Küllalt raskeks osutus teha siin kaevamistöid. Kui osutub vajalikuks, kutsume sind appi. Rääkisime minevikulugusid ja osutus, et oleme temaga samas koolis õppinud. Osutub, et meid pole oodatud. Otsitav osutus rahumeeli kohvikus istuvat. *.. seenejada meelitab teda uute põõsaste taha ja nii osutubki ta äkki seismas jalgrajal hirsaia ees.. J. Peegel.

otsa
I. ‹postp›
1. [gen] pealmisele pinnale, ülemise osa peale; tipu, teraviku v. otsmise osa peale v. külge. Kotid laoti üksteise otsa. Koorma otsa oli visatud köis. Poiss ronis puu otsa. Lipp pandi torni otsa lehvima. Võttis lihatüki kahvli otsa. Laps vedas järel nööri otsa seotud mänguautot. Astus katkise pudeli otsa. *Siis istusid kivilõhkuja ja kraavikaevaja vankrisse kirstu otsa. R. Sirge. | piltl. Sai külla, hea põlve, priske elujärje otsa. Oled vale, õige isiku otsa juhtunud, sattunud. Niisuguse lolli otsa pole ma enne komistanud. Vaatas ühe otsast teise otsa 'näkku, silmadesse'. || ümbritsevalt millegi peale. Tõmbas sukad, sokid jala otsa. Kingade otsa olid veel botikud pandud. *..ajas mees ennast voodiservale istuli ja sobitas sussid päkkade otsa.. V. Gross. || millegi külge (kinni) rippuma. Pane mantel varna, naela, konksu otsa! Kraana haaras lasti noka otsa. Võttis paki, kohvri, korvi, kompsu käe otsa. Pani lapse rinna otsa (imema). || lükitult millestki läbi. Pärlid on aetud nööri otsa. Lihatükid pandi varda otsa küpsema.
2. [gen] lisaks, juurde. Tegi ühe vea teise otsa. Aina üks häda teise otsa. Tantsisid kogu õhtu koos, ikka tantsu tantsu otsa. *Ta tühjendas kruusitäisi teineteise otsa.. U. Masing.
3. [nom gen] (ajaliselt:) läbi, vältel; kestel, kogu ajavahemiku jooksul. Öö otsa sadas vihma. Päevad otsa istus ta toas. Õhtu otsa ei räägitud sõnagi. Tegi talv otsa metsatööd. Suvi otsa, suve otsa olin maal. || ‹mõnes ühendis muus käändevormis›. Läks aastaks otsaks välismaale. Polnud päeval otsal iva hamba alla saanud.
II. ‹adv›
1. peale, külge (eriti seoses liikumist väljendavate verbidega). Vaata, et sa inimestele otsa ei aja! Kiirrong sõitis kaubarongile otsa. Viskas mantli maha, pintsaku sinna otsa. Laudale ehitati karjaköök otsa 'külge'. Pani sokid jalga ja tõmbas kalossid otsa. Ähvardas majale tule otsa panna, pista, torgata. Tundub, et suur kala on otsa hakanud. Vaatas teisele küsivalt otsa 'näkku, silmadesse'. *Ees sammuv noormees peatus nii äkki, et Jaan talle otsa pidi kukkuma. A. Jakobson.
2. kõnek lisaks, juurde; järele. Kauba hinnale on jälle mõni kroon otsa pandud. Kevad oli külm, nüüd veel suvi ka otsa samasugune. Läks trumm, mingu pulgad ka otsa!
3. lõpule, läbi. Ostude tegemisel sai raha otsa. Jutt sai otsa. Sai isu otsa tantsitud. Töö ei lõppenud kunagi otsa. Jõud lõppes otsa. *Ja kui himu lugemisel otsa sai, kiskus ta paberi pisikesteks tükkideks. A. H. Tammsaare. || tervislikult halba seisundisse; kurnatuks, kõhnaks. Haige on näost otsa lõppenud. *Mõni läheb priskemaks ja kosub, teine jääb otsa kui luu ja nahk. M. Metsanurk. || (suremise, hukkumise kohta). *Ja see Sirelpuu Gustav sai mõne aasta hiljem ühel talvel otsa, jättis hinge tuisku. E. Krusten. *Täna sai kõige parem loom otsa. Jak. Liiv.

otsisklema ‹37›
hrv alatasa, pidevalt otsima. Kõndis teda otsiskledes pargis ringi. Käsi otsiskles klaveriklahvidel. *.. äkki meenus mulle see, mida otsisklesin sellest silmapilgust alates, mil lugesin doktor Grütli nime ta reisukotil. A. Sepp (tlk).

paaniline ‹-se 5› ‹adj›
paanikast põhjustatud, paanikaga seotud, paanikale omane. Paaniline kisa, põgenemine, taganemine. Põgeneti paanilises hirmus, paanilise kiiruga. Meeleolu põgenike leeris muutus paaniliseks. Tekkis paaniline soov siit kiiresti ära sõita. *.. levis paaniline kuuldus, et niikuinii langeb kõik sakslase kätte. J. Peegel. *Äkki virvendas ta silmis midagi meeleheitlikku, peaaegu paanilist. A. Jakobson.

pahvak ‹-u 2› ‹s›

1. (suitsu, auru vms.) pilv, (õhu v. lõhna) hoog, puhang. Puhus teisele pahvaku suitsu näkku. Uksest tuli pahvak külma õhku. Tuul toob pahvaku lillelõhna, bensiinivingu. Mehest levis pahvakutena viinalehka. Suitsetas sigarit, puhudes aeglaselt väikesi pahvakuid õhku. Magaja hingas raskete pahvakute kaupa teisele kõrva. *Kustuvast, juba tumenevast tuleasemest paiskus äkki pahvak kollaseid leeke otse üles.. V. Raud (tlk). || pahmakas, lahmakas. Pahvakute viisi tõmmatakse okstelt lund üksteisele kaela. || (häälte kohta:) järsk lühike hoog, puhang. Pahvak naeru, elevust. *Pärast seda bassihääle pahvakut kostis vaigistav sisin.. V. Ilus. *.. kõrvulukustav helide pahvak ehmatab teda.. Müriseb orkester.. K. Ruus (tlk).
▷ Liitsõnad: auru|pahvak, külma|pahvak, leili|pahvak, suitsu|pahvak, sädeme|pahvak, tolmu|pahvak, tule|pahvak, vingu|pahvak, õhupahvak; naeru|pahvak, nutu|pahvak, raevu|pahvak, tunde|pahvak, vihapahvak.
2. hrv mahv, pahv. Tõmbas sigarist paar pahvakut. *Toots kisub endale suure pahvaku suitsu sisse.. O. Luts.
3. hrv (elusolendite kohta:) suur hulk, parv, summ. Pahvak kihulasi. *Tema järel ilmusid teised [= inimesed], nähtavasti oli buss neid terve pahvaku kohale toimetanud. A. Valton.

pahvama ‹pahvata 48›
pahvatama. a. Kastist pahvab vastu läppunud lõhn. Korstnast pahvab suitsu. Mehest pahvas tugevat mahorkalehka. Ukse vahelt pahvas leili. Telgist pahvas välja hingeauru. Paks tolmupilv pahvas üles hobuse kapjade alt. Leegid pahvasid taeva poole. b. Puud pahvavad põlema. Kõik pahvasid naerma. Pada pahvas keema, üle keeda. c. Pahvas otse välja: „Lähen mehele”. *.. kui siis äkki pahvas: „Tead, .. mina sinu lobajuttu kuulata ei taha.” H. Väli. || hlv rääkima. *„Noh, mis kirikusaks täna ka pahvas?” küsis vana Mart Kodar.. E. Särgava.

pahvatama ‹37›

1. pahvakuna paiskuma, vastu v. üles lööma, kuhugi tungima. Värske õhk, kuumus pahvatab näkku. Köögist pahvatas vastu magusaid lõhnu. Laevakorstnast pahvatas tihe suitsusammas. Keriselt pahvatab auru. Kui keegi ukse avas, pahvatas sisse tolmupilv. Leek pahvatas kõrgele (üles). Hüppas jõkke, nii et vesi pahvatas (kõrgele). Ruum pahvatas eredat valgust täis. *Äkki pahvatas [õlle] valge juga vastu plekknõu äärt säärase jõuga, et vaht latakatena üle kogu laua tuiskas. H. Sergo. | piltl. Kõik pahvatas talle äkki meelde. Kehasse pahvatab kuum kihk.
2. järsku ja hrl. häälekalt, pahvakuga mingisse tegevusse v. protsessi puhkema v. purskuma. Tuli pahvatas põlema, lõkkele, heledaks leegiks. Nägin aknaist leeke pahvatavat. Vaigune oksakoht pahvatas leekima. Pahvatas (laginal) naerma, (lahinal) nutma. Seda põrgulärmi, mis nüüd valla pahvatas! Naerurõkatus pahvatas üle saali. Mootor pahvatas käima. Pada, supp pahvatas keema. Pahvatab üle näo punaseks. *Taimed pahvatavad [Aleuudi saartel] õitsele märatsevas külluses.. L. Meri. | piltl. Tunded pahvatasid lõkkele. || (äkilise ja hoogsa liikumise kohta:) paiskuma, avanema, ilmuma, langema, tõusma vms. Uks, aken pahvatas lahti. Värav pahvatas pärani. Linnud pahvatasid lendu. Pahvatas sillalt vette. Rasked kuused pahvatasid maha, lumme. Kui kell lõi kaks, pahvatas koolimaja õuele elu. *Siia tuulevarju kogunes arutu hulk liblikaid, need pahvatasid ohakaõitelt korraks üles, keerutasid ümber pea.. V. Luik. || piltl kihvatama (2. täh.) *Nüüd pahvatas kõik Laanekotka sisemuses. Ta haaras valitsejal rinnust kinni ja kähistas läbi hammaste.. M. Aitsam.
3. järsku ja hrl. ägedalt midagi ütlema, midagi ootamatut välja ütlema. „Sa sinder!” pahvatas naine südametäiega. „Jutt või asi!” pahvatas ta vihaselt. Tüdruk pahvatas vastuseks midagi rõvedat. „Küll on palju linde!” pahvatas poiss vaimustatult.

pakitsus ‹-e 5› ‹s›

1. pakitsemine, pakitsev valu. Näriv pakitsus kätes, liigestes, peas. Kiirustasin koju, rõhuv pakitsus südames. Valu tuimenes ebamääraseks pakitsuseks.
2. pakitsemine vt pakitsema (2. täh.). a. (eluprotsesside puhul). Vere pakitsus peas. Mahlade pakitsus kevadistes pungades. Põie pakitsus. Tundsin pisarate pakitsust kurgus. Haige tunneb pidevat pakitsust ja roojamine muutub sagedaseks. b. (tunnete vms. puhul). Hinge kogunenud pakitsusi püüdis ta paberile panna.
▷ Liitsõnad: kuse|pakitsus, nutu|pakitsus, roojapakitsus; jõu|pakitsus, tundepakitsus.
3. kibelus, rutt. *Siis äkki tuli preili Savikul midagi meelde, .. tõusis kähku, pakitsus liigutusis. O. Luts.

panema ‹panna, panin, pannakse 39›

1. kuhugi, mingisse kohta asetama, paigutama. Paneb palitu varna, raamatu lauale, pea padjale, telefonitoru hargile, kirja ümbrikku, märgi rinda, raha tasku, sõrme suule, käed puusa, käe sõbra õlale, kõrva vastu lukuauku, piibu suhu, lapse rinna otsa, kohvri enda kõrvale. Pani pudeli suule ja rüüpas. Pane hobusele päitsed pähe, rauad suhu, rangid kaela. Paneb mantli selga, kingad jalga, kindad kätte, mütsi pähe, salli kaela. Käe ümber pandi side, mähis. Haigele tuli kuppu, sinepiplaastrit panna. Lasksin saabastele pooltallad, uksele uue luku panna. Kuhu sa oled mu prillid pannud? Pillimees pani sõrmed kandlele, viiuli lõua alla. Müürsepp paneb kive müüri. Panin raamatu paberisse. Ema pani poti, supi tulele. Panin tule ahju, varsti saab sooja. Leivad pandi ahju (küpsema). Ta pani raamatu käest. Panin kirja posti. Pani suurema summa panka, (vanemate kätte) hoiule. Pani igast palgast natuke tallele. *Või kui paneks raha veel paari laevaaktsia alla, prahihinnad on praegu head. A. Kaskneem. | piltl. Suitsu näkku panema. Jalga kodumaa pinnale panema. Paneb ilusad summad taskusse. Kellelegi midagi nina alla panema. Kirvest puu külge panema. Arstid panid haige taas jalgadele. Kedagi häbipinki panema. Kellelegi nuga kõri külge panema. Kellelegi, millelegi suuri lootusi panema. Ta ei õigustanud temale pandud lootusi. Oma tundmusi, mõtteid sõnadesse panema. Pani mulle nii raskeid küsimusi, et ma ei osanud vastata. Ilu patta ei panda. || kirjutama; joonistama. Panin kuulutuse ajalehte. Tahtis lasta naabri, selle kiusuteod ajalehte panna. Tema tunnistus pandi protokolli. Avaldusele pandi resolutsioon: „Rahuldamata jätta!”. *Margus naeratas hiljemgi veel – kui ta suplevaid poisikesi lõuendile pani, ise juba noor kunstnik. L. Kibuvits. || kedagi kuhugi (midagi tegema) suunama, saatma, viima. Laps pandi kooli, lasteaeda, karja, kostile. Panin poisi suveks tädi juurde maale. Lapsed pandi varakult voodisse, magama. Kurjategija pandi vangi. || (mõnedes koha- vm. määruseta väljendites). Kartuleid panema 'kartuleid saagi kasvatamiseks mulda paigutama'. Paneb 'ehitab, valmistab' lage, katust, põrandat. Paneb 'liimib seinale' tapeeti. Oli osav püünist, paelu, mõrdu panema 'üles seadma'. Laskis endale kaarte panna 'kaartidega ennustada'. Taadid istusid puhkama ja panid 'tegid, tõmbasid' piipu, suitsu. Selle rahaga ta oma ärile aluse, põhja panigi 'äri lõi, rajas, alustaski'.
2. teise asendisse, seisundisse v. olukorda seadma. Ust lukku, haaki, pööra, riivi, ketti panema. Elektripostid on juba püsti pandud. Jalga lahasesse, käsi raudu panema. Röövel pandi raudu. Peremees paneb koera ketti. Lehm pandi köide. Hobust rakkesse, sadulasse panema. Hobust rauda panema 'rautama'. Härgi ikkesse panema. Ennast riidesse panema. Paneb kangast niide. Ema pani lapse kuivaks 'asendas märjad mähkmed kuivadega'. Pane kauss täis! Pane ennast valmis, korda, hakkame kohe minema. Heinu rõuku, kuhja, kive hunnikusse panema. Kedagi pikali, põlvili, õlgadele panema. Paneb tassi kummuli. Rätikut pooleks, kahekorra panema. Käsi, jalgu risti panema. Pani käed torru ja hüüdis. Orkestrandid panid oma pille häälde 'häälestasid'. Ta pani mu täbarasse olukorda. Paneb oma elu hädaohtu. Pani tütre arstile mehele. Jüri ja Mari pandi paari. Mari pandi Jüriga paari. Teemat keelu alla, varandust aresti alla, panti panema. Pani pesu likku, kuivama. Ta pandi politsei valve alla. Nad pandi põlu alla. Tulemused pandi kahtluse alla. Kellegi kannatust, närve, teadmisi, tõelist väärtust, vastupidavust proovile panema. Ettepanek pandi hääletusele. Isa pani 'lubas, andis' tütre koolmeistrile (naiseks). | piltl. Ära tee kõike ise ära, pane oma alluvad rakkesse. Ta on mitu maja püsti pannud 'ehitanud'. *Tõepoolest, nii mõndagi looduses vallatlevat energiat pole inimene veel suutnud lõõga panna. H. Riikoja. *.. elu lust ja rõõm oli meie eest lukku pandud asi. A. Kitzberg.
3. mingit tegevust v. seisundit esile kutsuma. Lampi, suitsu põlema panema. Ahju küdema, kütte panema. Raadiot, grammofoni mängima panema. Mootorit käima, käiku, seisma, seisu, tööle panema. Tööd, töökoda käima panema. Ta pani käed käbedamini käima. Pealetungi, jutuvoolu, tööd, ettevõtet seisma panema. Kedagi piinlikkust tundma, naerma, nutma panema. Probleemid panid meid mõtlema. Koputus uksele pani ootaja võpatama. Rõske õhk pani ihu värisema. Toidu lõhn paneb suu vett jooksma. Kingitus pani lapse silmad särama. Kaupade hinnad panid ostjatel pea pööritama. Tuul paneb lehed sahisema. Vihmapiisad panid veepinna virvendama. On oma tervise mokka, tuksi, turki pannud. Asju jutti, joonde, kombe panema. Oskab oma tahtmist, ennast maksma panna. Viin paneb mehe purju. Pakane pani jõed jäässe. Pauk pani kõrvad lukku, kumisema. Paneme peo püsti 'korraldame peo'. || käskima, sundima. Ta pani mu vägisi sööma. Panin ta puid tegema. Neid ei saanud kuidagi rääkima panna. Terve klass pandi püsti seisma. Ka loodrid pandi tööle. Mis pani sind seda tegema? *Lõunase lüpsi ajal pandi meid okstega lehmade seljast parme peletama. J. Saar.
4. määrama. a. kedagi kellekski v. kuhugi. Ta pandi ühistu esimeheks, vabriku direktoriks, õpetajaks. Ega ma temale vahiks juurde pandud pole! Paneme rühmale uue juhi. *Selle jaoks on ta ametisse pandud.. J. Rannap. b. kellelegi midagi ülesandeks, kohustuseks tegema. Rännakul oli temale pandud pudrukeetja kohustused. Ta ei täitnud temale pandud ülesannet. *Sina oled laste üle pandud, sina vastutad. L. Promet. c. kellelegi v. millelegi hinnangut andma. Arst pani haigele vale diagnoosi. Õpilasele hinnet panema. Õpetaja pani poisile rahuldava. Kirjandi eest pandi talle hindeks viis. Kui palju talle trahvi pandi? d. (omaks) andma. Poistele pandi nimeks Madis ja Mait. Mis nime te oma koerale panite?
5. hrl van pidama, arvama. Ei pannud paljuks (vaeva) lapse järele vaadata. Seda tegu ei saa mei(l)e süüks, patuks panna. Ei pannud vaevaks vanainimest aidata. *.. näha võis, et Joosep Teras ühtegi tööd raskeks ei pannud.. Jak. Liiv.
6. kõnek (tegevuse intensiivsust väljendades asendab teisi verbe:). a. kiiresti, äkki (kuskile) liikuma, minema; põrutama, kihutama. Ta pani toast välja. Pane otse edasi! Urmas pani Reinule järele. Poiss pani suure kiiruga kooli poole, metsa. Panin paarkümmend kilomeetrit ühe jutiga edasi. Naised panid padinal üle hoovi. Paneme Tallinnasse! Buss pani peatusest mööda. Panin „Jawal” saja neljakümnega! Kala pani õnge otsast minema. Pani plehku, pakku, putku, jooksu, kaabet 'põgenes'. b. lööma, virutama. Kellelegi vastu kõrvu, pead, lõugu, mööda kannikaid panema. Pane talle, nii et aitab! Karjapoiss paneb lehmale vitsaga hea nähvaka. | piltl. Kellelegi põntsu, põõna panema. Külmas vees solistamine pani ta jalgadele põntsu. c. kiruma, vanduma; midagi tabavalt ütlema v. kirjutama. Tulist kurja panema. Riho pani paar sarvilist. *„Hästi paned!” Aleksander veab pöidlaküünega üle mu artikli pealkirja, üle mu nime. E. Vetemaa. *Vägevasti laulsid. Panid üle teiste nagu tõrre põhjast. V. Gross. d. jooma. Viina, veini panema. Kärakat panema. e. tulistama. Püssist pauku, valangut, kärtsu panema. Nagu paugu panin, oli hunt pikali. f. (muude intensiivsete tegevuste kohta). Tööle takka panema. *Nägite, Mati paneb tvisti! A. Pervik. *Pane kas või veel paar nädalat streiki. V. Gross.
7. kõnek hakkama, mingit tegevust alustama (hrl. häälitsemise v. liikumise kohta). Karjuma, kisama, ulguma, pragama, kiruma, naerma panema. Poiss pani kõigest kõrist röökima. Tüdrukud panid ehmunult kiljuma. Kõik panid laginal naerma. Laps kohkus ära ja pani töinama. Vanamees pani valitsust siunama. Panime jooksma, jooksu, punuma, lõikama, plagama, leekima, ajama. Hobune pani lõhkuma. Joobnu pani märatsema.

partsama ‹partsata 48›

1. partsatama (1. täh.) Poiss partsas vette. Õhupall partsas lõhki. Partsas äkki valjusti naerma.
2. partsatama (2. täh.) Partsas ukse kinni, raamatu lauale.
3. järelemõtlematult, ootamatult ütlema, lompsama, pahvama. Vihaga partsas ta mõndagi, mis muidu oleks pidanud ütlemata jääma. *.. aimasime, et kohe partsab vanamees midagi kentsakat. H. Lepik (tlk).

partsatama ‹37›

1. partsti kukkuma v. lõhkema, prahvatama. Uks partsatas kinni. Kast partsatas üle parda merre. Tünn partsatas koormast õuemurule. Poiss partsatas lompi. Savipott partsatanud trepile kildudeks. Õlleankur, täispuhutud põis partsatas lõhki. Partsatas rämedalt naerma. *Äkki partsatas kalkunikints kahvli otsast taldrikule.. J. Semper. || korraks partsuma. Pink kukkus partsatades põrandale.
2. partsti lööma v. viskama. Partsatas ukse kinni, raamatu lauale, taldrikuvirna põrandale.
3. äkki, ootamatult v. järelemõtlematult ütlema. „Tee, et sa siit kaod!” partsatas ta äkki.

partsti

1. ‹adv interj› partsudes, partsuga. Kohvri kaas löödi partsti kinni. Viskas lauakandami partsti maha. Partsti kukkus poiss vette. Jalg vääratas, mina partsti pikali maha.
2. ‹adv› kõnek järsku, äkki, kiiresti. Ütles ja istus partsti oma kohale tagasi. Ei oska sulle kohe partsti vastata. Kukkus eksamil partsti läbi.

pasundama ‹37›
kõnek
1. kisama, karjuma, röökima; väga valjusti rääkima. Ta pasundas poolkurdile otse kõrva sisse. Ära pasunda, ma kuulen vaiksematki häält. Ta pasundas täiest kõrist. Kärgib ja pasundab nagu pöörane. Kapten pasundas käskluse ruuporisse. Pasundab nii, et maja rõkkab. „Välja!” pasundas ta äkki. || hrv (loomade, lindude häälitsemise kohta). Kured pasundavad soo kohal. Kuula, elevant, kaamel, eesel pasundab. Hirvepull pasundas kutsuvalt.
2. hlv midagi üliagaralt kuulutama, teatama v. edasi rääkima. Ükskõik mida teed, kohe pasundatakse sellest üle küla. Pasundas oma plaanidest kõigile, kes kuulata viitsisid. Teised tegid salaja, aga sina pasundasid enne maad-ilmad täis. Ta pasundab kõigile oma õnnetusest. Need lobasuud pasundasid terve valla kuulujutte täis. Ära seda kellelegi edasi pasunda. Pead sa's oma mõtteid ilmapidi laiali pasundama. Ütle mulle sedasama, mida sa koridoris teistele pasundasid. *On mehi, kellel on piinlik oma teenekesi iga posti otsast maailmale pasundada. O. Tooming.
3. van helisignaali andma. Linna taga jaamas pasundas rong. Sireen pasundab tööpäeva algust. Kui pasundan kolm korda, siis tule kohe autosse. Trammide kolina sekka pasundas harva mõni kiirabi- või tuletõrjeauto. *Korraga terve voor kihutavaid sõidukeid, kõik pasundavad segiläbi.. R. Sirge.

peale
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna allatiivilõpuga›
1. millestki v. kellestki ülespoole, kõrgemale, millegi pealispinnale; midagi katma, varjama; ant. alla. Kohver tõsteti kapi peale. Asetas kruusi laua peale. Klaveri peale oli kogunenud tolmu. Heitis diivani, kušeti peale pikali. Istus sängi ääre peale. Võta mind ka reepära peale! Taat ronis ahju peale. Koor kerkib piima peale. Pane võid ka leiva peale. Ära mulle jala peale astu. Pani käed kõrvade, rinna peale. Raha laoti talle kohe peo peale. Vaiküla ehitati vee peale. Heinad aeti aida peale 'aidalaele'. Tõmbas endale paksu kampsuni särgi peale. Loss tehti maatasa, nii et kivi ei jäänud kivi peale. Kahtluse vari langes tema peale. Ma ei tea, mis kuri minu peale tuli. Küsija suu peale ei lööda. || (kehaasendist kõneldes:) nõnda et põhisõnaga märgitud kehaosa jääb alla. End selja, külje peale keerama, pöörama. Komistas, ent jäi ometi jalge peale.
2. kasut. viitamaks kohale, kuhu keegi läheb v. saadetakse, midagi rajatakse vms. Poisid läksid paadiga järve peale. Ta tõttas rongi, bussi peale. Läksime soo peale marjule. Kari lasti ristikupõllu peale. Lageda peale ei maksa minna, seal tuul tõmbab. Ema tuli ukse peale 'ukselävele'. Astus mulle poole kehaga tee peale ette. Õue, hoovi peale ehitatakse kuuri. *.. ma kardan, kas see pole mitte Põdeja veski – selle koha peale leek jääb. E. J. Voitk. | ‹asendatav ka põhisõna illatiivilõpuga› kõnek. Õhtul läksime niisama küla, linna peale hulkuma. Tuleks minna Tartu peale uudiseid kuulama. Ta läks vist kõrtsi peale. *„Võta Ilvese Hendrik koolimajja korteri peale,” ütleb ta. M. Traat. || teat. kaugusele, teat. vahemaa taha. Oli nii pime, et paari sammu peale polnud midagi näha. Seda võis mitme versta peale kuulda. Vaenlane oli lähenenud linnale kümne kilomeetri peale. Ta tuli meile poole tee peale vastu.
3. kasut. viitamaks mingile ametile, tööle, tegevusalale, millele keegi siirdub. Ta sai, läks tähtsa, vastutusrikka koha peale. Noormees tahtis väga traktori, kombaini peale saada. Milda viidi põllutöö pealt karja, linnufarmi peale. Mis ameti peale ta pandi? Esimene päev pandi mind heinaveo peale. Noored himustasid linna kergema töö peale. *Kui Reinul tahtmist, saadab poisi ükskord ülikooli matemaatika peale. A. Hint. || viitab tegevuse eesmärgile v. iseloomule. Läks metsa jahi peale. Võtsin ta tööle proovi peale. Lapsed vist läksid ula peale. Ära lase loomi paha, kurja peale! Poiss sai linnas tädi juurde kosti peale. Pani sea nuuma peale. Võitlus käis elu ja surma peale. Sattusime temaga hea jutu peale. *Nad lähevad küll välja rumalate matside pügamise peale.. J. Kärner. || viitab seisundile, millesse jõutakse. Ta on töökas olnud ja kindla järje peale jõudnud. Kõik lapsed on otsa peale aidanud. Noored jõudsid parema põlve peale, kui vanemad seda olid suutnud.
4. kasut. viitamaks sellele, millest tingituna v. ajendatuna, mille pärast midagi toimub. Uks avati pika kloppimise, mitmekordse koputamise peale. Ärkasin uksekella helistamise, telefonihelina, mingi kolksatuse, mingi krõbina peale. Kisa, kära, karjumise peale jooksis rahvast kokku. Ta tegi seda minu käsu, nõudmise peale. Nagu käskluse peale pöörasid kõik ümber. Vahekohtuniku märguande peale sööstsid võistlejad rajale. Tuli alles kutsumise peale tuppa. Tegi seda pika nurumise, palumise peale. Poiss ei vastanud midagi ema pärimise, küsimiste peale. Kõik hakkasid tema jutu, sõnade peale naerma. Ajalehe kuulutuse peale tuli mitu pakkumist. Leidsin selle koha alles pika otsimise peale. See kõik oli nagu tellimise peale. Selle peale ei osanud keegi midagi kosta, ütelda, lausuda. *Ärkas Jaak unenäo peale üles ja ei saanud enam und silma. J. Vahtra.
5. kasut. viitamaks teat. hulgale v. üksusele, kelle v. mille kohta midagi tuleb. Norm oli kaheksasada grammi leiba mehe peale. Saate viiskümmend krooni nina peale. Kui palju te kahe peale (kokku) teenite? Kaks väikest tuba suure pere peale on vähe. See toidukraam on meile kamba peale. Koristajaid on terve maja peale ainult üks. Saime magada ainult neli-viis tundi ööpäeva peale. Kui suur on autol kütusekulu 100 km peale? *Ainult mõne mõõdu kalu said mehed kogu laeva peale. A. Kalmus. || kasut. viitamaks rühmale, hulgale, kes midagi koos, ühiselt teeb. Hulga peale saaksime selle raha kokku. Tellisime ajalehe kahe peale. Purjekas oli ehitatud mitme mehe peale. Jõime kahe peale ära pudeli veini. *.. Tõnis ei taha laeva üksi teha, vaid kamba peale.. A. Hint.
6. kasut. viitamaks objektile, kuhu on suunatud mingi tegevus v. mõju. Nad vist peavad jahti selle põgenenud vangi peale. Me ei saa otsimise peale rohkem aega raisata. Ta mõtleb oma poja, kodukoha, tuleviku peale. Ära karju mu peale! Ta käib kaaslaste peale ülemusele kaebamas. See ei ole õige, ta valetas minu peale. Ella räägib sinu peale igasuguseid jutte. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kümne päeva jooksul. Kõva südamega inimene, ei tema halasta, heida armu kellegi peale. Sinu peale ma lootsin kõige enam. Mihkel oli Tõnu peale kade, maruvihane, tige. Miks sa minu peale pahaseks said? Ta on uhke oma laste, saavutuste, rikkuse peale. Ta ei vaata sinu peale mitte hea pilguga. Koerad haukusid võõra peale. See mürin, lärm käib juba närvide peale. Suur lugemine, nõrk valgus mõjus silmade peale. Selle mehe peale ei hakka tuli ega vesi 'ei mõju miski'. See lehk hakkab juba südame peale käima. *Jutt tahtis vägisi poliitika peale kiskuda.. A. Kitzberg. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || kallale. Kui sa veel meie õue tuled, ma ässitan Muri su peale. *.. nad peitsid endid metsas põõsaste varju ja koobastesse ning langesid salaja meie peale. A. Saal.
7. millegi suhtes eriliselt oskuslik, valmis, hakkamas. Ta on iga töö peale meister, mees. Õmblemise peale on tal lahtised, osavad käed. Teisi tüssata – selle peale on ta mees! Poisil on muusika, keelte peale andi. Matemaatika peale ei ole tal pead. Tempude, koerustükkide peale oled sa valmis! Ta on viina, naiste peale maias.
8. suunas, poole. Üks tee läheb Valga, teine Pärnu peale. Liiguti läbi metsade otsejoones Vändra peale. Siit viib metsasiht Kikepera peale. Laev võttis kursi Aegna peale. Läksin traktorimürina, pillihäälte peale. Ööliblikad lendavad valguse peale. Ta viskas palli korvi peale, kuid ei tabanud.
9. kasut. viitamaks sellele, mille järel v. millega ühenduses midagi (vahetult) toimub. Raske töö peale kuluks väike puhkus, kehakinnitus ära. Ärkas paaritunnise magamise peale. Hoop käis hoobi peale. Peremehelt tuli üks käsk teise peale. Kiskus kogu aeg suitsu, pabeross paberossi peale. Pole hea suitsetada tühja kõhu peale. Pill tuleb pika ilu peale. *Viimaks pika ootamise peale tuli hommik.. A. Kalmus.
10. kasut. viitamaks teat. ajale, millele miski jääb, jäetakse v. mille jooksul midagi toimub v. muutub. Ära jäta kõiki toimetusi õhtu peale. Sõit jääb paraku öö peale. Teeme kiiremini, muidu jääme liiga hilja peale. Hakka varem tulema, ära jää pimeda peale. Väitekirja kaitsmine lükkus sügise peale. Uue hoone ehitamine jäi tuleviku peale. Ole mureta, küll ta aja peale unustab. Öö peale läks külm käredamaks. Küll päeva peale ilm paraneb. *.. laulatus oli suvistepühade peale määratud. O. Kruus.
11. kasut. viitamaks mingile asjaolule v. väitele, mille kinnituseks midagi tehakse v. ollakse valmis tegema. Kaubatehingu peale tehti väikesed liigud. Küll poiss hakkama saab, minu käsi selle peale! *Niisugusest tüdrukust – selle peale võib kas või vanduda – saab tubli perenaine.. E. Vilde.
12. kasut. viitamaks sellele, mille alusel, millele tuginedes midagi tehakse. Tulin siia meie kokkuleppe peale. Kogu äriajamine toimus ausõna peale. Merele mindi hea õnne, hea usu, ehku peale. Mõnigi mees tuli kohale vana usu peale, et küll abistajale midagi ikka antakse. *Hiilgav meil väljamaal muidugi ei saa olema. Me läheme algul lihtsalt Teresa kasina kaasavara peale... J. Kross. || viitab tingimus(t)ele, mille põhjal midagi toimub v. tehakse. Raha peale kaarte mängima. Vedasime kihla kümne krooni peale. Võttis mitu hektarit maad pooletera peale. Kaupmees andis kaupa ka võla, raamatu peale. Pani raha panka intressi peale. Mul ei ole aega, mul on kella peale minek. *Tean, et oled talu peale mõne aasta kestes hulga võlgu teinud.. A. Taar.
13. kasut. viitamaks sellele, millele v. kellele midagi kulub v. kulutatakse. Toiduained on kallid, nende peale kulub palju raha. Laste peale kulus kuus mitusada krooni. Raiskad liiga palju õlle, lõbustuste, loteriide peale. Kampsuni peale kulus palju lõnga. Seda laadi töö peale kulub umbes kolm päeva. Selle käigu peale üle poole tunni kulutada ei saa. Ma panen sulle toitu tee peale kaasa. *Juhan kulutas kogu oma jõu töö peale. H. Sergo.
14. kasut. viitamaks mingile määrale, hulgale. Jõi oma pitsi, klaasi poole peale. Sõidupileti hind tõusis kahe krooni peale. Tegi sulasekauba suve, ühe aasta peale. *.. lõi välk põlisesse tamme, mille vanust arvati vähemalt paarisaja aasta peale.. O. Samma (tlk).
15. kasut. viitamaks sellele, kellele on miski ülesandeks, kohustuseks, taluda vms. Mina seda ülesannet küll enda peale ei võta. Selle töö lõpetamine jääb sinu peale. Käskjala kohustused pandi Riina peale. *Aga ta vaene süda tunneb siiski nii elavat tänutunnet isiku vastu, kes enda peale tema pärast nii raske nuhtluse on tõmmanud.. E. Vilde.
16. kasut. viitamaks mingile seisukohale, arvamusele, mõttele, mis kellelgi on millegi suhtes. Kuidas sa üldse seesuguse mõtte peale tulid? Ta lihtsalt ei tulnud selle peale, et neid kahtlustada. Ma vilistan seesuguse lori peale! Miks pole juba keegi varem selle peale tulnud! *Hindrik ise muidugi niisuguse asja peale ei tulnud. O. Kruus.
17. kasut. viitamaks sellele, kellele v. millele juhuslikult, poolkogemata satutakse. Metsavaht sattus metsavaraste peale. Sattusin raamatukogus huvitava ajakirja, teose peale. Ega alati vajaliku kauba peale ei juhtu. *Oravaga ajasin juttu, väikese väleda rästiku peale juhtusin. A. Kitzberg.
18. kasut. viitamaks sellele, millele minnakse üle v. on üle mindud. Oli vanasti piibumees, kuid on nüüd paberosside peale üle läinud. Kõik masinad on elektri peale viidud. Läks poole jutu pealt inglise keele peale üle.
19. kasut. viitamaks hindele v. hinnetele, mida keegi saab. Õpib, sooritas eksamid viite peale. *Praegu huvitas mind väga, kuidas võis Ingel vene keel viie pealt kahe peale kukkuda. H. Pukk.
20. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kellegi hammas ei hakka tema peale. Kellegi peale hammast ihuma. Hinge peale käima, jääma. Ilma peale jääma. Kaela peale käima, tulema. Kanna peale astuma, käima. Keele peale tulema, kerkima. Kere, kitli, naha peale andma, saama. Kindla peale. Kobina peale. Kedagi kuu peale saatma. Ei tõsta, liiguta kõrt kõrre peale. Käima peale saama. Oma käe peale hakkama. Liimi peale minema. Kedagi liistu peale tõmbama. Mett moka peale määrima. Naha peale andma, saama. Ei saa nahka silma peale. Nina peale andma, saama. Nina peale kirjutama, viskama. Kellegagi nugade peale minema. Kellelegi näppude peale vaatama. Oraste peale. Ei saa kuidagi otsa peale. Pole pea peale kukkunud. Midagi pea peale pöörama, keerama. Pinna peale käima, andma, tegema. Ühe pulga peale panema. Õige soone peale sattuma. Pole suu peale kukkunud. Kellelegi midagi südame peale panema. Tasku peale käima. Tuhka (oma) pea peale raputama. Tuliseid süsi pea peale koguma. Tupe peale andma, saama. Kellelegi varba peale astuma. Vee ja leiva peale.
21. [elat] millestki alates. a. (ajaliselt). Hommikust, lõunast, eilsest peale on sadanud. Nii on see olnud esmaspäevast, kevadest, septembri keskpaigast peale. Tänasest (päevast) peale. Lapsepõlvest, noorest east, lapsest, poisikesest peale. Sündimisest peale on teda hellitatud. Oleme koolivennad esimesest klassist peale. 16. sajandist, 19. sajandi 50-ndaist aastaist peale. Need kivid on siin iidsetest aegadest peale. Sellest ajast peale. Nüüdsest peale hakkame teistmoodi elama. Oleme sõbrad esimesest kohtumisest peale. Nad pole algusest peale omavahel sobinud. *Vanamooriks ta sind laulatusest peale kutsus, kutsub kuni surmani. K. Saaber. b. (harvemini muudel juhtudel). Esimene katse ebaõnnestus, tuleb uuesti otsast peale alata. Õpetust alustati päris a-st ja b-st peale. *Ja mitte Arno üksi, kõik isast ja emast peale silmitsesid viiulit suure uudishimuga. O. Luts.
II. ‹prep›
1. [gen] välja arvatud. Peale vanaema polnud kedagi kodus. Kõik peale Peetri olid kohal. Peale minu ei tea seda veel keegi. Peale leiva polnud neil midagi süüa. Midagi polnud kuulda peale tuule ulgumise. Ei saanud kedagi ega midagi usaldada peale oma vaistu. *Ja nii naeris ja laitis ta iga ametit peale põllumeheameti. K. Ristikivi.
2. [gen] kellelegi v. millelegi lisaks. Peale minu oli toas veel kaks inimest. Peale sinu pean ma ka ema eest hoolitsema. Peale rätsepatöö pidas ta ka kingsepaametit. Peale raamatute hävis tules ka väärtuslikke käsikirju. Ta kogus ise rahvaluulet, peale selle innustas selleks teisi. Peale kutsehariduse annab kool ka üldise keskhariduse. Ma pean artikli käsikirja lõpetama, muud tegemist veel peale selle.
3. [gen] van üle, rohkem kui. Ta on peale kaheksakümne aasta vana. Talul oli peale viiekümne vakamaa põldu. *Meid on peale neljasaja hinge teises klassis. E. Vilde.
4. [part] pärast (ajaliselt). Peale lõunat, hommikusööki. Kaks nädalat peale jaanipäeva, jõulu, pühi. Mõni aasta peale sõda. Aastal 580 peale Kristust, meie ajaarvamist. Läks peale tööd, koolipäeva kohe koju. Peale koosolekut vesteldi kuluaarides. Peale pikki vaidlusi jõuti kokkuleppele. Peale vihma lõi kõik roheliseks. Jõudsime kohale peale teisi. Autot saab näha iga päev peale kella 18. Varsti peale seda vanaema haigestus. *Poiss püüab tekile pikali heita ja peale paari katset see õnnestub. J. Smuul. | [gen] van. *Noomitakse. Peale tundide jäetakse istuma. K. A. Hindrey.
III. ‹adv›
1. pealepoole, kõrgemale; pealispinnale, katma, katteks; ant. alla. Kartulihunnikule kuhjati katteks mulda peale. Kesale veeti sõnnikut peale. Pani pudelile korgi, lambile klaasi peale. Karbile käib ka kaas peale. Keeras kruvile mutri peale. Autojuht surus pidurid peale. Tegi ojale purdegi peale. Määrisin leivale paksult võid peale. Pane haavale joodi peale. Puhus haiget saanud kohale peale. Kitlile tuleb taskud peale ajada. Siin on klaasikilde maas, vaata et sa peale ei astu! Piimale kerkib koor peale. Majale tuleb uus vooder peale panna. Hakkasime autole koormat, kotte peale laadima. Laotas lapsele paksu teki peale. Pani pintsakule veel mantli peale. Kirjuta oma vihikule nimi peale. Kirjale löödi tempel peale. Aidale lüüakse parajasti katust peale. Talveks ehk saame uuele majale sarikad peale. Ta läks vankri juurde ja kobis peale. Üks juhuslik auto võttis mind tee äärest peale. Istu peale, sõidame linna. Selles peatuses ei tulnud kedagi peale. Buss tuli, jõudsin veel peale. *Künna see maatükk ... pealegi üles ... ja tee midagi peale... V. Uibopuu. || kahjustades kellelegi v. millelegi otsa. See kruusaaugu sein võib sulle peale vajuda. *Ja vaata sa ühtelugu selja taha, et mõni hobusemees sulle peale ei aja. O. Luts. || võitjaks, valitsema. Vallutajad jäid selles võitluses peale. Poiste omavahelises jõukatsumises jäi Oskar enamasti peale. Esimese mängu võitsime, teises jäid peale Läti võrkpallurid. Vaidluses jäi meistri sõna, arvamus peale.
2. kinnitab, fikseerib mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. tekkimist. Mul tuli kole hirm peale. Nii jube, et ajab hirmu, judinad peale. Uni tükkis, kippus kangesti peale. Nii mõnus tukastus tuli peale. Köhahoog, aevastus, iiveldus tuli peale. Poisil tulnud pissihäda peale. Haigel käivad krambid peale. Imelik nõrkus tuli äkki peale. Naer, nutt tükkis vägisi peale. Mul tuli seda nähes ahastus peale. Kogu miljöö ajas talle tülgastuse peale. Tusk, norutunne, kahetsus tuli peale. Meestel kippusid laulutuurid peale. Mis sul ometi meeles oli, nagu hullustus oleks peale tulnud. Lähen jälle edasi, kui tahtmine peale tuleb. Ma ei oska midagi öelda, mul ei tule vaim peale.
3. osutab kallaletungi, rünnaku, surve, ahistamise suunatust kellelegi v. millelegi. Vaenlane tungis, pressis suurte jõududega peale. Eestlased langesid ristirüütlitele kahelt poolt metsast peale. Peale, mehed, vaenlane taganeb! Andrus oli kange kaklema, tuli otse rinnutsi peale. Ma assetan, ässitan sulle koera peale! Oli suur trügimine, kõik pressisid eesminejatele peale. Taludele käidi suurte normidega peale. Siin tungib meri maismaale, teisal jälle maa merele peale. Lained käisid laevale kõvasti peale. Tuiskliiv, võsa surub põldudele peale. Mured, rasked mõtted, mälestused rõhusid peale. | (pallimängudes). Viskas küll peale, kuid pall ei läinud korvi. Lõi küljelt väravale peale. || (ägeda, järsu, käsutava ütlemise kohta). Peremees käratas karjapoisile kurjalt peale. Ärgu tulgu ikka mulle iga asja pärast peale hüppama! Poisile peab peale põrutama, muidu läheb ülekäte. Kus karjus peale, et mis sa mees õige endast mõtled! „Kas sa jääd juba vait!” käratas ta koerale peale.
4. osutab kellelegi v. millelegi suunduvale mõjuavaldusele. Talle ei meeldinud tüdrukud, kes (end) peale pressivad. Ära topi end peale, kui sinust ei hoolita! Nii tugev puit, et isegi kirves ei hakka peale. Hambad ei hakka kivikõvaks kuivanud leivale peale. Sügisene päike ei hakka enam peale. Siin võib tuul lapsele peale käia. Mul pole aega, tööd pressivad peale. Sügiskülmad pressivad juba peale. || osutab ühtlasi tegevuse intensiivsusele. Isa murdis ägedalt tööle peale. Poisid, pressige peale, õhtuks peame heinad rõuku saama! Aga nüüd kiiremini, paneme jalgadele pressi peale! *..rõhun vaikides labidale peale ega mõtlegi õieti midagi. R. Kaugver.
5. kellelegi midagi kohustusena kanda, taluda; kellegi suhtes kehtivaks, maksvaks. Riik pani elanikkonnale mitmesugused maksud peale. Sõja ajal pandi taludele suured normikohustused peale. Ristiusk suruti meie esivanematele relva jõul peale. Sageli surusid vallutajad alistatud rahvastele peale oma kultuuri ja tavad. Abielu paneb peale kohustusi. Selle risti, koorma on sulle jumal peale pannud. Püüdis oma vaateid, seisukohti, tahet teistele peale suruda. *Väevõimuga ei saa kellelegi sõprust ja armastust peale sundida.. L. Metsar (tlk).
6. osutab mingi aja, sündmuse, olukorra saabumisele, mille tõttu hrl. midagi katkeb v. jääb tegemata. Külmad tulid peale ja põllud jäidki kündmata. Võistlused jäid pidamata, kevad tuli enne peale. Lähme koju: õhtu, öö tuleb peale. Pime, pimedus oli peale tulemas. Peale tulnud sõda tõmbas kõikidele plaanidele kriipsu peale. Ehitus jäi pooleli, sest muud tööd ja ülesanded tulid peale. Pole enam jõudu: vanadus tükib peale. *.. tea, mis selle lehega teha, töö surub peale ja lugeda aega pole. E. Maasik.
7. osutab olukorrale, kus kedagi v. midagi märgatakse ootamatult, juhuslikult, hrl. asjaomasele soovimatult. Sattus, trehvas varastele peale. Õpetaja juhtus peale, kui poisid suitsu tõmbasid. Jahimehed sattusid padrikus karukoopale peale. *Lõbu ma ei tundnud, küll pani mind kannatama salahirm, et keegi ehk tuleb peale. P. Krusten.
8. lisaks, juurde; rohkem. Korterivahetusel tuli tal mõni tuhat peale maksta. Kaupmees andnud peoga kompvekke peale, kui midagi ostsid. Sellist filmi ei vaataks ma ka siis, kui peale makstaks. Metsa ei tohtinud rohkem raiuda, kui peale kasvab. Uus kunstnike põlvkond on peale kasvamas. *.. siis viimaks jäi uskuma, et paarikümne aasta paiku see aeg peaks kõikuma – olgu ivake alla või pisut peale... M. Raud.
9. toidule, joogile (nagu hõlbustava) lisana otsa. Mehed sõid ja rüüpasid piima peale. Kuivale toidule joodi kalja peale. Joodi õlut ja hammustati juustu peale. Tühjendati pitsid ja hammustati hapukurki, heeringat peale. Samagonn on vastik, peab olema midagi peale haugata. *.. vanamees pistis õhtul kausitäie ahjus hautatud hapukapsaid kinni ja helpis rosinatega leivasuppi peale. O. Tooming.
10. osutab kusagil ringiliikumise lõpetatusele v. kogu ala läbikäimisele. Tegime kogu saarele, vahtkonnale ringi peale. Selle ajaga jõudsime külale mitu tiiru peale teha. *Mina lasin ringi kolhoosile peale, sest agronoomil on korralik mootorratas.. E. Maasik.
11. esineb millegi algusmomenti rõhutavana. Siit see asi siis peale algas. Aeg on käes, kus koolid peale algavad. Film oli juba peale alanud. Mina ei ole süüdi, tema hakkas peale. Hommikut ei tahaks kohe tüliga peale hakata. *„Nii. Hakkame siis peale,” pomises doktor Kubelik.. A. Jakobson.
12. pealegi. a. (nõustudes). Noh, olgu siis peale nii. Jäägu peale koju, kui ta nii väga tahab. Eks sa siis mine peale! Minge aga peale, ärge mind ootama jääge! Las olla peale, mis sest enam rääkida. Las võtab peale, siin on küllalt. *.. pomises korra: „Naerge peale, mis narridel muud ametit on,” ja hakkas Kiirt otsima. O. Luts. b. kõnek muudkui, alalõpmata. Ajas aga peale oma joru. Tiirutab peale ringi, ära ka ei lähe. Rüga aga peale päevast päeva. *Ja teie logelete peale, ei ametit ees ega taga.. A. Kitzberg.
13. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. peale ajama, peale hakkama (osas ühendites), peale käima, peale passima
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|peale, mis|peale, pika|peale, sealt|peale, see|peale, sest|peale, siit|peale, tihtipeale

pealis|särk
alussärgi peal kantav särk, päevasärk. *.. nägi äkki oma peatsis pestud ja osavasti peenikeste pistetega kinninõelutud madrusesärki ning puhast purjeriidest pealissärki. O. Samma (tlk).

pealt
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna ablatiivilõpuga›
1. millegi v. kellegi ülapoolelt, pealispinnalt, millestki kõrgemalt (ära); midagi katmast, varjamast; ant. alt. Laua, pingi pealt. Tõstsime kohvrid pakiriiuli pealt alla. Võta noodid klaveri pealt. Ajab aida pealt heinu alla. Taat ronis ahju, vankri pealt maha. Võtsin teki voodi pealt. Lapsed kiskusid kivi pealt sammalt. Riisus lusikaga piima pealt koort. Ta tuli rongi, bussi pealt. Murdis seene jala pealt. Lahingute käigus pühiti paljud külad maa pealt 'hävitati sootuks'. Mul langes seda kuuldes nagu koorem südame pealt. Ega meiegi ole sita pealt riisutud 'viletsad' mehed. || (kehaasendist kõneldes:) nii, et lakatakse põhisõnaga märgitud kehaosale toetumast. Lamaja keeras end selja pealt külje peale. Mees tammus jala pealt jala peale. Täies elujõus inimene varises jala pealt 'püsti olekust'. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli selja pealt märg, lõhki. Musta ülikonna pealt paistab iga tolmukübe kohe silma. *Papüürusekõrkjas on tubli kaks meetrit pikk, juure pealt neli-viis sentimeetrit jäme.. E. Lumet (tlk).
2. kasut. viitamaks kohale, kust keegi (v. miski) läheb, liigub v. kust midagi saadakse, hangitakse. Kalamehed tulid paadiga järve pealt. Kari tuli ristikupõllu pealt. Tulen praegu turu pealt. Rein tuli pikema reisi pealt. Mine mul tee pealt eest! Auto paiskus tee pealt kraavi. Hakkas minema, kuid vaatas veel ukse pealt korraks tagasi. Ostsin selle nurga pealt poest. Ma ei suutnud kuidagi oma pilku tema pealt lahti rebida. | ‹asendatav ka põhisõna elatiivilõpuga› kõnek. Millal te linna pealt tagasi jõuate? Ma ei kuulnudki, millal poiss küla pealt tuli. *Ta [= vana soldat] pani kroonu päält saadud „serdoki” selga.. Jak. Liiv. || teat. kauguselt, teat. vahemaa tagant. Mõne sammu pealt oli võimatu mööda tulistada. Peotrall oli mitme versta pealt kuulda. Seda võis juba hulga, tüki maa pealt näha. *Ta tabas vaenlast kiviga terve postivahe pealt. E. Raud.
3. kasut. viitamaks ametile, tööle, tegevusele, millest keegi loobub v. sunnitakse loobuma. Tulin selle töö, ameti pealt ära. Ta on nüüd autojuht, traktori pealt ammu ära. Ella viidi põllutöö pealt üle karja peale. Ta võttis end, tehti, sai koha pealt lahti. *Oma liberaalsete vaadete tõttu pidi ta varsti ka kooli pealt kaduma.. V. Panso.
4. kasut. viitamaks sellele, mille v. kelle eest v. arvel midagi saadakse v. loovutatakse. a. (üldiselt). Teenis selle tehingu pealt kenakese summa. Kaupmehed said kauba pealt suurt vahekasu. Relvavabrikandid teenivad ka sõja pealt. Ma hoidsin sel nädalal toidu pealt natuke kokku. Võta, 100 krooni kogu kupatuse pealt! Tulumaksu tuleb maksta igasuguste sissetulekute pealt. Mõisnikud nõudsid talupoegadelt teopäevi ka kõlbmatu maa pealt. *Neile makstakse preemiaid piima pealt, ja vilja pealt, ja lina pealt.. R. Sirge. *.. see voorimees maksis oma poja pealt kaks hõbemarka aastas kooliraha. J. Kross. b. (üksuse kohta, distributiivselt). Mis praegu piimaliitri pealt makstakse? Teenis õhtu pealt kakskümmend marka. Autojuhid saavad tasu veetud koormate pealt. Koormiseks oli neli külimittu adramaa pealt. Sauna kasutamise eest tuli maksta kümme krooni mehe pealt. *Nüüd olid tulepõletaja kalad eraldatud võrgumajade ette kuhjakestesse, iga paadi pealt oma osa.. A. Mälk.
5. mingist suunast, mingilt poolt. Tuul puhus külje pealt. *Tulime Hiiumaa pealt. / Paadis on räimed ja mõrrad. J. Smuul. || mingis suhtes, mingist aspektist, mingist küljest. *Seda asja tuleb iga kandi pealt kaaluda. Elu on iga kandi pealt mees oli Tõivgi, kui vara pealt vaadata. Ainult seesama valge hobune tal hinge taga oligi ja lapike kehva maad.. A. Maripuu.
6. kasut. viitamaks käimasolevale protsessile, tegevusele, mille ajal midagi toimub v. juhtub. Aeti südaöösel une pealt üles. Paistab, et mees on tapetud magamise pealt. Tulime poole etenduse, filmi pealt ära. Poisid saadi teo, pahanduse pealt kätte. Loomad tabati kurja pealt. Katkestas jutu poole lause pealt. Sõidu pealt ei tohi trammist maha hüpata. Kukkus äkki jooksu pealt pikali. Pealetungijad tulistasid otse jooksu, käigu pealt. *Õpetajad kutsuti poole tunni pealt direktori kabinetti kiirnõupidamisele. E. Raud.
7. kasut. viitamaks ülimale ajalisele vm. täpsusastmele. Maksan sulle selle kõik sendi, kopika pealt kinni. *„Ega nad siis kella pealt tule,” naeratas Aija. – „Miks ei tule? Ikka kella pealt. Kella pealt ja graafiku järgi..” M. Traat.
8. kasut. viitamaks sellele, mille kasutamiselt, pruukimiselt millelegi muule üle minnakse. Vabrikus mindi, vabrik läks auru pealt elektrimootoritele üle. Kütmine viidi masuudi pealt briketi peale.
9. kasut. viitamaks isikule, kelle tööd v. keda ennast eeskujuna võetakse. Poiss on ülesanded teiste pealt maha kirjutanud. Eks ma võtnud oma kirjatöös sinu pealt eeskuju. *Need olid nii ilmselt isa pealt õpitud sõnad, et see ajas peaaegu muigama. J. Kross.
10. kasut. viitamaks hindele, millelt mingis suunas toimub muutus. Füüsikahinne on langenud nelja pealt kolme peale, ajalugu aga tõusnud nelja pealt viie peale.
11. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kõike hinge, südame pealt ära rääkima, ära ütlema. Kohvipaksu pealt ennustama. On nagu kuu pealt kukkunud. Noatera pealt.
II. ‹prep›
1. [gen] rohkem kui, enam kui, üle (hrl. vanusega ühenduses); ant. alla, alt. Naine juba pealt neljakümne, viiekümne.
2. [part] hrv pärast. *Tulime pealt jõulupühi, just enne uut aastat suurelt merelt.. Ü. Tuulik.
III. ‹adv›
1. pealtpoolt, kõrgemalt (ära); pealispinnalt, katmast (ära); ant. alt. Kangutas kastil kaane pealt. Kruvisin pudelil korgi pealt. Lambil on klaas pealt ära. Laps on teki pealt ära ajanud. Ratas viskas rihma pealt. Tapeet, värv on pealt ära tulnud. Varbal tuli küüs pealt ära. Masinal on mootor pealt maha võetud. Hakkasime koormat pealt maha lükkama. Hein tuleb pealt ära niita. Võta endal mantel pealt ära. Rüüpas pealt paar sõõmu ja andis õllekapa edasi. Ma ei lasknud sel mehel silma pealt 'jälgisin meest kogu aja'. *.. ilmus kooliõpetaja Laur ukse peale ja sõnas: „No poisid, poisid, ärge [mürgeldamisega] lage pealt ära tõstke.” O. Luts. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Sibul on pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Suured jääpangad olid pealt valged. Porgandid olid pealt küllalt jämedad, altpoolt peenemad. Pealt karvane riie. Pealt lahtine kaev. Pinal, karp on pealt lakitud. Kartulikuhi kaeti pealt õlgede ja mullaga. Järv kasvab pealt kinni. *.. seisis madala metsa serval palktare, pealt karusnahkadega kaetud nagu jakuudi jurta. J. Pärni (tlk). || väliselt, väljastpoolt. Ta pole nii paha poiss, kui pealt paistab. *Pealt ei saanud keegi aru, et [mees] haige . E. Park.
2. rõhutab mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. lakkamist kellelgi. Mul läks varakult uni pealt ära. *.. nii maias kui ta oligi – oli kompvekiisu ootamatult pealt ära läinud. E. Raud.
3. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. pealt kuulama, pealt kuulma, pealt nägema, pealt vaatama jt.
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|pealt, äärepealt; kõigepealt; hetke|pealt, jala|pealt, jõhvi|pealt, kanna|pealt, karva|pealt, kopika|pealt, korra|pealt, kriipsu|pealt, minuti|pealt, paugu|pealt, punkti|pealt, päeva|pealt, ropsu|pealt, sendi|pealt, sõna|pealt, tunni|pealt, täpipealt

pähe torkama
(äkki, juhuslikult) mingile mõttele sattuma, millegi peale tulema. Siis torkas pähe, et seda võimalust pole me veel proovinud.

pähe võtma
midagi (kindlalt) nõuks võtma, otsustama. *Meie õde Juliana võttis äkki pähe, et tema läheb mehele. V. Ilus.

kui ~ nagu peoga pühkima ~ võtma
‹hrl. tud-partitsiibis› äkki ja jäljetult ära kaotama, ära võtma (peam. millegi psüühilis-füsioloogilise tunde kohta). Uni, valu, söögiisu, rõõm, viha, hirm on nagu peoga pühitud. Öine meeleolu oli hommikul kui peoga võetud. Kogu ta vaprus oli järsku nagu peoga pühitud. *.. need kuumad sidemed võtsid peavalu ära nagu peoga. H. Sergo.

pepuli ‹adv›
pepu peale v. peal, istuli. Kukkus, lendas pepuli. Libisesin – ja olingi äkki pepuli maas.

pesu|ehtne
tõeline, õige, päris; ehtne (3. täh.) Ta ei olnudki pesuehtne sakslane, vaid kadakas. Näitlejatar riietus nagu pesuehtne pariisitar. Pesuehtne parun. Pesuehtne bürokraat, rannapoiss, dändi. Ka kõige pesuehtsam linnainimene igatseb vahel maale. Lärmas nagu pesuehtne joodik kunagi. Äkki kostab pesuehtsat leierkastimängu. Ta imestus oli pesuehtne. Pesuehtsa kavalusega esitatud küsimus. *Neil [= laadijatel] olid pesuehtsate, sajaprotsendiliste piraatide lõustad, ainult kõrvarõngad puudusid. M. Lott (tlk). *Päev on pesuehtne troopika. Kraadiklaas näitab juba +30 °C. Ü. Tuulik.

pettuse|kaup
petmisega seotud kaup; pettus. Kas see on ikka puhas mesi või äkki hoopis pettusekaup?

piipar2 ‹-i, -it 2› ‹s›
murd piibar. *Küll seal karjuti ja seda piiparit puhuti! Äkki ajas üks kirju nupuga kihutaja ratsu rukkisse – ju vist jänes silkas surma eest vaesemehe vilja. L. Kibuvits.

piirama ‹piirata 48›

1. midagi ümbritsema, millegi ümber olema. Eestit piirab kahest küljest meri. Vahemerd piirab peaaegu igast küljest mander. Põhja-eesti keskmurde ala piiravad põhjas rannikumurre, läänes läänemurre ja idas idamurre. Soodega piiratud ala. Rabast piiratud metsajärv. Tihe kuusik piiras kaarena heinamaad. Kahest küljest piiras küla kõrge mäeahelik. Põldusid piirasid kiviaiad. Ümberringi piiravad madalat hoonet põlised puud. Ehitusplatsi piirab kõrge plank. Hekiga piiratud viljapuuaed. Traataiaga piiratud vangilaager. Kindlust piiras vallikraav. Kloostrit piirasid paksud müürid. Hoonetest piiratud õu. Lumehangedest piiratud onnile oli raske ligi pääseda. Aknaid piiravad pruunid raamid. Lõuga piiras võruna tihe habe. Hulktahukaks nimetatakse hulknurkadega piiratud geomeetrilist keha. Ta silmi piirasid kortsukeste võrgud. | piltl. Küünal kustus ja pilkane pimedus piiras mind äkki. *Ta tahtis .. mõneks ajaks kõigest sellest tüütavast ja üksluisest eemale pääseda, mis teda Karjamäel piiras. M. Traat. || (inimeste kohta:) koondununa ümbritsema. Õnnetuspaika piiras tihe rahvahulk. Noormeeste summ piiras uut autot. Uudishimulik lasteparv piiras maalivat kunstnikku. *.. jalavägi püssidega ja kasakad hobuste seljas, kes voori tihedalt piirasid, hoidsid kõik neist [= vangidest] eemale. E. Vilde.
2. midagi millegagi ümbritsema v. piirjoontega, piirimärkidega tähistama. Mu vanaisa piiras põllud kiviaedadega. Istandus piirati taraga kaitseks metsloomade eest. Koppel piirati lattaia või traadiga. Tööstusettevõtte territoorium peab olema millegagi piiratud. Tulease piirati kividega. Ujumisala on piiratud poidega. Enne võistlusi tuli spordiväljak piirata valge joonega. Puude langetamise koht tuleb piirata keelumärkidega. Seinnoodapüügil piiratakse kalaparv poole kilomeetri pikkuse noodaga, mis siis alt kokku veetakse.
3. tiirutades millegi v. kellegi läheduses liikuma; millegi v. kellegi kohal tiirlema. Kass piiras nurru lüües perenaise jalgu. Liblikas piirab õit. Mesilased piirasid õitsvat pärnapuud. Parmud piirasid hobust. Poiss piiras hulk aega ümber maja ega julgenud sisse astuda. *Äkisti lendasid kaks suurt kulli minu poole ning jäid mu pea kohale piirama. A. Saal. || millestki kaarega mööduma. *Õhtuti nähti mõnd noormeest naabrusse minemas, lompisid piirates, kivilt kivile hüpates.. M. Metsanurk. *Nad piirasid [laevaga] ümber Skandinaavia põhjanurga, rand nihkus kaugemale, aga jäi siiski kogu ajaks tüürpoordi. A. Hint.
4. kedagi v. midagi mingi eesmärgiga luurama, jälitama v. passima. Kull piiras õuel siblivat kanakarja. Jahimehed hakkasid hunti piirama mitmest küljest. Vargad piirasid pikemat aega kauplust, oodates soodsat hetke. Ta langes tulevahetuses maja piiravate politseinikega. Lehemehed piirasid olümpiavõitjat. Väljarändajate hulgad piirasid konsulaati. *Järvamaa piiril on liikumas foogti sõjasulaste salgad, piiratakse vabadusse pagenud maarahvast. A. Sinkel. *Mõni päev hiljem piiras ta silla juures seisvaid autosid. Pidi ju padruneid kusagilt saama.. M. Rebane.
5. kellegagi lähemat kontakti taotlema, ligi tikkuma, kellegi tähelepanu, poolehoidu, sümpaatiat, armastust taotlema. Jaan piiras ja jahtis Malle. Noormees oli piiranud tüdrukut kauemat aega: oli kutsunud teda jalutama, kinno ja tantsupidudele. Haigla õed hakkasid noort arsti piirama. Sõbranna on Riina meest piirama hakanud. *Kogu oma vaba aja pühendas Loog tutvuste ja sidemete soetamisele. Tükk aega piiras ta pataljoni adjutanti. P. Kuusberg.
6. sõj mingit vastase objekti v. väeüksusi piiramisrõngasse võtma ning vallutada v. hävitada püüdma. Linnust, kindlust, linna piirama. Liivi sõja ajal piirasid Tallinna edutult Vene väed. Vanad kreeklased piirasid Troojat kümme aastat. Mitu päeva piirati maja, kus asus ülestõusnute staap. Mässuliste poolt piiratud kindlus alistus.
7. millegi v. kellegi esinemusele, levikule, tegevusele, toimele kindlaid, hrl. kitsendavaid piire seadma, midagi v. kedagi tõkestama, tagasi hoidma v. midagi vähendama. Suitsetamist, joomist, söömist piirama. Peame oma väljaminekuid, tarbimist piirama. Mu väitekirja teemat piirati. Kalapüüki järves tuli ajutiseks piirata. Piirati relvade, alkoholi müüki. Peaks piirama autode kiirust. Seltsi juhatuse liikmete arv piirati kümnelt seitsmele. Üürikasarmute kõrgust piirati tollal 21 meetrini. Piirati vastuvõetavate õpilaste arvu. Huntide arvu peab piirama nii, et nad säiliksid vaid liigina. Esinemisaega ei piiratud. Jahiaeg, kalapüügiaeg on kuupäevadega piiratud. Põllumeeste piiramata tööpäev. Piiramata vabadus, võim. Saate asjaajamiseks piiramata voli. Rootsi valitsus piiras Liivimaa aadli poliitilisi õigusi. Ilmalik võim hakkas pikapeale vaimulikku võimu piirama. Mu liikumisvabadust piirati paljude keeldudega. Meie tegevus on mitmesuguste eeskirjade ja määrustega üsnagi piiratud. Termini puhul võib sõna üldkasutatavat tähendust piirata. Rõugepuhanguid õnnestus kiiresti piirata ja lokaliseerida. Väike palk piiras ta ostuvõimalusi. Veekogude reostatus piirab nende kasutamist. Ajalehtede levikut piiras esialgu rahva umbusk kirjasõna vastu. Antibiootikumid ei ole alati suutelised puhkenud epideemiat piirama. Fanatism piirab silmaringi. Igal pool piirasid mind mu kohustused. Tundis end vabana: miski ei seganud ega piiranud. Silmaringi piirav mets. Nähtavust piirav sadu. Tegevusvabadust piiravad asjaolud. *.. algul veel paluvad, siis juba raevused / nõuded, et šahh ja ta nõunikud piiraksid / liiale minevat kuberner Iraxit. J. Kross. *Piirata ennast [= oma tarbimist] aastate jooksul, koguda rubla rubla kõrvale, et siis istuda peremehetundega rooli taha – mina pole selleks võimeline. Mart Kalda. || ‹hrl. tud-partitsiibis› vähene, kitsas, (liiga) väike, kitsendatud, limiteeritud. Vorsti sortiment on piiratud. Uudistoodet valmistati piiratud koguses. Uuendusi võidi teostada piiratud ulatuses. Raamatu piiratud maht ei luba teemat põhjalikumalt käsitleda. Kikkapuu levimisala Eestis on väga piiratud. Teose tegelaste arv on üsna piiratud. Piiratud majanduslikud võimalused. Orkestri võimed olid piiratud: osati mängida ainult mõnda marssi. Selline ettekanne on mõistetav väga piiratud auditooriumile, ainult selle eriala spetsialistidele. Vigastatud liigese liikuvus on piiratud. Turistide majutusvõimalused on esialgu väga piiratud. Nõupidamine oli ajaliselt piiratud. Piiratud aeg ei luba mul siia kauemaks jääda. Selle ajalehe tellimine on piiratud.
8. piiratud mitte eriti arukas v. arenemisvõimeline, vaimselt vähe arenenud, kitsarinnaline, ahta silmaringiga. Piiratud mõistusega, huvidega, võimetega, silmaringiga inimene. Ta on tubli töömees, ehkki mõnevõrra piiratud. Ta on üks piiratud ja nüri inimene. Mida piiratuma muusikalise silmaringiga kuulaja, seda vähenõudlikum ta on. Tema vaadetes on veel palju naiivset ja piiratut. *Tema jutuaine on harilikult piiratud: mõni jube anekdoot, ajalehe kriminaalne sõnum.. F. Tuglas.
9. (korrapäraselt) lõikama, kärpima; pügama. Juukseid, habet piirama. Laskis kord kuus endal juukseid piirata. Ta vurrud olid alati korralikult piiratud. Nüriks piiratud habe. Nudiks piiratud pea. Piirake oma küüsi igal nädalal. Piirasime hobuse lakka, saba. Aednik piiras kääridega hekki, põõsaid. Piiramata kuusehekk oli suureks kasvanud.

pikaldane ‹-se 5› ‹adj›

1. aeglane, selliselt kulgev, liikuv, toimiv v. reageeriv, pikkamööda toimuv. Väsinud mehe samm oli pikaldane ja raske. Külvaja astus üle põllu pikaldasel sammul. Pikaldaste liigutustega mees. Pikaldase toimega 'aeglaste liigutustega, aeglaselt reageeriv' vanainimene. Ants oli vendadest rahulikum ja pikaldasem. Ta on oma elulaadilt, ettevõtmistes liiga pikaldane. Pikaldase mõtlemisega, taibuga inimene. Pikaldase jutuga mees. Pikaldase olemisega koeravolask. Kanga loomine on pikaldane töö. Kiviriistadelt metalli kasutamisele üleminek oli pikaldane. Pikaldase saju puhul imbub maasse rohkem vett. Leepra kulg on väga pikaldane. Stepirohi suri pikaldasse janusurma. Vananemine on pikk ja pikaldane protsess. *Isa ütles, et iga päev sulab natukene lund ja see on hea, et tuleb pikaldane kevad, sest kui sula tuleks äkki, siis oleks lausa veeuputus. T. Vint.
2. pikk, pikavõitu, pikka aega kestev. Pikaldane vihmaperiood. Pikaldane põud hävitas kõik elava. Ta suri pikaldase ja kurnava haiguse järel. Tuppa sigines pikaldane vaikus. Hetkelist valu on kergem taluda kui pikaldast piina. Nahahaiguste ravi on pikaldane. *Kuid õllekapp käis külaliste hulgas ringi, aga pikaldaste vahedega. E. Särgava. *Pühapäeva hommikul oli Kõrula raba poolt laskmist kuulda. Päris pikaldast täristamist. I. Sikemäe.

pikker ‹pikri, pikrit 2› ‹s›
pikne. *Äkki kurjalt kõmab taevas, / pikker sõidab pilve laevas.. H. Visnapuu.

pikk|-kõrv
piltl
1. jänes. *„Oi, jänes!” hüüdis äkki Linda. Pikk-kõrv kappas piki teerada otse nende poole. O. Tooming.
2. eesel. *Seal lasebki lõbusat sörki helehall pikk-kõrv, seljas istumas valges kuues ning pisikese valge mütsikesega mees.. E. Einmann.

pikne ‹-se 2› ‹s›

1. äike (peam. välgu ja müristamise kohta). Kõva, kange pikne võib palju kurja teha. Äkki kärgatas, raksatas, prahvatas pikne. Taevas on äikesepilved ja raksub pikne. Merel möllas torm ja sähvis pikne. Pikne on sisse löönud, maja põleb! Pikne lõi, süütas maja põlema. Pikne tabas kirikutorni. Pikne lõi puusse, kivi sisse. Pikne löönud põllul hobuse maha. Pikse ajal hoidke suurtest puudest eemale. Kui pikne läks mööda, hakkas sadama tihedat vihma. Lapsed kartsid pikset. Piksest murtud puud, purustatud mänd. || (võrdlustes seoses mingi jahmatama paneva ootamatusega). Uudis rabas kõiki nagu pikne selgest taevast. Ootamatu õnnetus tabas nende peret nagu pikne sinavast taevast. Seisin nagu piksest rabatud. Suri äkitselt, nagu piksest rabatud. *".. Hurrjah, peletisi, – siis nõnda teenitegi Jumalat?!” See oli jaanitulelistele nagu selgest taevast kärgatanud Issanda vihane pikne.. E. Kippel.
2. müt eesti rahvausundis äikest ja vihma käsutav ning seega viljakust andev haldjas. *Muist loodushaldjaist eriti suureks paisub indogermaani naabrite mõjul pikse roll, kellele ohverdatakse näit. põua puhul härg. O. Loorits.
3. (ägeda, sageli kärkimisega vihahoo kohta). Ära tee pikset 'ära raevutse', kus vaja pole. Hoiavad teineteisest kõrvale, aga küll ükskord lööb ikka pikne sisse. *No mul kargas ka rind pikset täis. Sa kurask, või zootehnik käib minu peale kaebamas! H. Lehiste. *Mehed üsna kohkusid: arvasid, et nüüd süttib Körberi viha põlema, et nüüd tuleb pikne ja müristamine.. E. Särgava.

pikse|pilv
äikesepilv. Tume, must, sinine, ähvardav piksepilv. Kiiresti tõusid üles piksepilved. Metsa tagant ajas üles piksepilv. Ta ilmus kohale äkki nagu piksepilv. Terve nädala käis ta ringi nagu piksepilv 'süngena, ähvardavana'. | piltl. *See, kelle kohta mõisas nii raske piksepilv üles ajab, istub ilupõõsastiku sees pingi peal.. Juh. Liiv.

pikuke(ne) ‹-se 5› ‹adj›

1. (< dem pikk) (väljendustes, mis osutavad lühidusele, hrl. piisamatule pikkusele). a. (ajaliselt). Kui pikuke see suvine öö siis ongi! Pikuke see puhkus siis ära ei ole – ainult mõni nädalake. Pikuke siis ongi ühe inimese elu. Pikuke see meie linnade ajalugu siis ära ei ole. Niisama pikuke see kõne oligi. *Kuigi pikuke ei saanud see uni olla. Äkki, nagu oleks keegi teda tõuganud, viskus ta püsti. V. Saar. b. (ruumiliselt v. kogult). Ma lähen jala, pikuke see maa siis sinna on. *Ei võinud ju seegi tütar olla ise kuigi pikuke, kui ta karja saadeti, kui loorehale või rukkikõrde kutsuti. O. Anton. || pisike, lühike. *Ma olin alles nii pikuke, et vaevalt ulatusin üle söögirenni ääre vaatama. A. Hint. *Laud oli nii pikukene, et teine teises otsas istujail puutuvad põlved laua all kokku.. H. Kiik.
2. pikkune. *Vaevalt paari jala pikuke mustanahaline poisipõnn jalutas koputamata uksest sisse.. L. Mölder (tlk). *Ei too olnud suurest suurem / ei ka just päris pisike: / mehe pöidla pikukene.. A. Annist (tlk).

pilve|laam
suur pilvelahmakas, suur massiivne pilv; tihe pilvkate. Hall pilvelaam laskus mägedest alla orgu. Sünge pilvelaam vajus päikese ette. Saared olid paksu pilvelaama peidus. Madalad pilvelaamad kihutasid üle taeva. *Siis äkki sai taevast üksainus tinakarva pilvelaam, mis vajus linna peale.. Hakkas sadama.. A. Jaaksoo (tlk).

pinge ‹18› ‹s›

1. pingulolek, füüsiline pingeseisund. Pinges vibunöör. Pinge alt vabanenud vedru. Lihaste pinge. Kudedesisese pinge tõus, langus. Laskumine mäest oli olnud raske: jalad surisesid pingest. Liigutustesse tekib pinge.
2. ‹hrl. pl.› vastuoludest, lahkhelidest tingitud pinev, ärev, närviline olukord, mis võib agressiivse tegutsemiseni viia. Sotsiaalsed, sisepoliitilised pinged. Pinged emamaade ja asumaade vahel, eri ühiskonnakorraga riikide vahel. Ohtlikud pinged rahvussuhetes. Pinged perekonnas. *Linna [= Tartu] ning piiskopi kui maaisanda vahel harilikult ei olnud tõsisemaid hõõrumisi ega pinget. E. Tarvel.
3. (ohtliku v. tähtsa olukorra põhjustatud) psüühiline erutusseisund. Psühholoogiline, psüühilis-emotsionaalne pinge. Vaimne pinge. Võistluste, eksamite, lahingute pinge. Tundeelamuste, ootuse pinge. Elab tohutu pinge all, ääretus pinges. Tema närvid olid kõva pinge all. See sündmus tõstis pinget, kruvis pinge kõrgeks. Pinge minus tõusis haripunkti, andis pisut järele. Koosolekul sündinud pinge suurenes, alanes, lõdvenes, lahenes. Äärmuseni kasvanud pinge langes äkki. Püüa kuidagi oma pinget maandada. Karta midagi ei olnud, sellest hoolimata tundsin mingit pinget. Pingeteta inimene. Meeste näod olid pingel. Pinget täis vaikus. Romaani, teose dramaatiline pinge. Suure sisemise pingega autolitode sari.
▷ Liitsõnad: mõtte|pinge, närvi|pinge, ootus|pinge, tunde|pinge, töö|pinge, võistluspinge.
4. jõu kokkuvõtmist nõudev tegevus, pingutus. Töötati suure, täie pingega. Uuel töökohal jäi aega üle, pinge ei olnud nii suur.
▷ Liitsõnad: tööpinge.
5. el kahe punkti vahelise elektrivälja intensiivsust väljendav suurus, elektriline pinge. Elektrivõrgu, akumulaatori pinge. Indutseeritud pinge. Perioodiline, pulseeriv pinge. Elektroodidevaheline, plaatidevaheline pinge. Pinge kõikumine, kadumine, madaldamine. 220-voldise pingega vooluvõrk. Välgu pinge ulatub üle saja miljoni voldi. Rikkis pesumasin jäi pinge alla, oli pinge all.
▷ Liitsõnad: alalis|pinge, alam|pinge, anood|pinge, elektri|pinge, elektroodi|pinge, faasi|pinge, jääk|pinge, klemmi|pinge, liig|pinge, liini|pinge, läbilöögi|pinge, nimi|pinge, nominaal|pinge, piir|pinge, sisend|pinge, süüte|pinge, toite|pinge, töö|pinge, vahelduv|pinge, vastu|pinge, võrgu|pinge, väljund|pinge, üle|pinge, ülempinge; kõrge|pinge, madal|pinge, väike|pinge, ülikõrgepinge.
6. füüs tehn ühikpinnale mõjuv jõud, mehaaniline pinge. Lubatav, kriitiline, tegelik pinge. Pingete kontsentratsioon. Maakoores tekkinud pinged põhjustavad maavärinaid.
▷ Liitsõnad: alg|pinge, eel|pinge, kontakt|pinge, lõike|pinge, normaal|pinge, painde|pinge, purunemis|pinge, sise|pinge, surve|pinge, termo|pinge, tõmbe|pinge, väändepinge.

pisenema ‹37›
pisemaks, väiksemaks muutuma, vähenema. a. (suuruse poolest). Kaugeneva rongi tuled pisenevad, kuni kaovad sootuks. *Vaatasin oma kodu. Lapsena tundus see avarana. Inimese kasvades piseneb kõik. L. Promet. *.. tegevus võib olla minimaalne. Tema [= P. Vallaku] novellett ei pisene miniatuuriks, vaid säilitab puhtad žanritunnused. H. Puhvel. b. (tähtsuselt, väärtuselt, olulisuselt). Õpetaja roll on teisenenud, mõnevõrra pisenenudki. Üksikinimese kannatused pisenevad rahva tragöödia kõrval. *Ailil oli äkki imelikult kerge, argimured nagu pisenesid tillukesteks.. A. Uustulnd.

üle piserdama
teat. pinda millegagi üle pritsima. Piserdab enne triikimist pesu üle. Vihmutas roose ja piserdas ka muru üle. Piserda kalafilee sidrunhappega üle! *Lind lendab .. nende pea kohale ja piserdab neid äkki vastikult lehkava vedelikuga üle. J. Piik.

pistma ‹pistan 46›

1. teravaotsalise esemega torkama. Nõelaga, noaga, piigiga, oraga pistma. Pistan nõela riidesse, nõelapatja. Pistis loomale pussi rinda, südamesse. Pistis vaenlase odaga, täägiga surnuks. Ta tehti pimedaks, pisteti silmad peast. Piigi otsa pistetud karupea. Hüppas kui nõelast pistetud üles. Mingi okas pistis sõrme. Lipp lipi, lapp lapi peal ilma nõela pistmata. (Mõistatus). *..hein on ohakatutte täis, need pistavad nagu nõelaga. T. Braks. | piltl. Tema sõnad pistavad mind valusasti. *.. siiski pistis sõnades peituv tõeokas Villemit valusasti. O. Tooming. || (mõningate putukate v. usside puhul:) nõelama, hammustama. Sääsed, parmud pistavad valusasti. Herilane pistis mulle vasaku silma alla. Sööstab õuelt minema, nagu oleks teda herilane pistnud. Uss oli hobust ninasse pistnud.
2. ‹hrl. impers.› (järsu torkava valusööstu kohta). Rinnus, rinnas, südames, südame all, küljes, ristluudes pistab. Seljas pistis justkui pussnoaga. Peas, kubemes pistis valusasti. Mõnikord torkis ja pistis seal kusagil pahema külje sees, vasaku abaluu all. Pipraviina on hea võtta, kui südame alt pistab. Naersime nii, et kõhus hakkas pistma. Tuline valu sees, pistab kui oraga. Valu pistab rinde all. Nii hele valgus, otse nagu pistab silmades. *Sees hakkas pistma, aga jooksin nii ruttu, kui ma jõudsin. V. Luik.
3. (piir 4. tähendusega kohati ebakindel:) torkeliigutusega midagi kuhugi suruma, toppima, torkama. Niidiots oli läbi nõelasilma pistetud. Pistis võtme lukuauku, mõõga tuppe, kirja ümbrikku, sõrmuse sõrme, kraadiklaasi kaenla alla. Pistis käe tasku(sse), varrukasse, varrukast mööda. Mees pistis käe tasku ja võttis sealt paar münti. Pistab raha, välgumihkli tasku(sse). Pistis pussi seinaprakku, hangu harusidpidi maasse. Pistsin stepsli seinakontakti. Pistis kainenemiseks pea külmaveekraani alla. Pista pea patja, teki alla ja katsu uinuda! Pistan jalad pehmetesse toatuhvlitesse. Pistis jala ukse vahele. Tüdruk pistis ainult varba vette. Pistab labakud põue, raamatu padja alla. Taskuraamatu vahele pistetud fotod. Pistab vurruotsa hammaste vahele. Poiss pistab näpu, kompveki, suitsu suhu. Pistis sigari näkku, hambu, plotski suhu. Pistis kaks sõrme suhu ja vilistas. Pista lapsele lutt suhu! Pistis sõrmed kurku ja oksendas. Nii pime, et ei näe sõrmegi suhu pista. Vaestel polnud ivakestki suhu pista 'midagi süüa'. Pistab kirsioksa, lilled vaasi. Pistsin seemned, tulbisibulad, taimed mulda. Laps pistis käe isa pihku. Poiss pistis käe tulele veel ligemale. Pistis rusika, protokolli teisele nina alla. Pistis mulle lille rinda, nööpauku. Pistan sulle teate postkasti, ukse külge. Pistab lumememmele silmad pähe. Seelikusaba oli kahelt poolt värvli vahele pistetud. Lauajala alla oli pistetud paberinutsakas. Põrsas pistis nina moldi. Koer pistis oma nina mulle pihku. Lind pistis pea tiiva alla. *Sõjavangid vedasid kaevu juurest vett, teivas läbi toobrikõrvade pistetud.. A. Jakobson. | piltl. Pistis selle tehinguga kenakese summa taskusse. Lööme käed ja kuu aja pärast võid talu tasku pista. Eluaeg polevat ta oma jalga kirikusse, kõrtsituppa pistnud. Ega nii kaval mees kergesti juba kätt tulle ei pista. Olgu kuidas on, mina oma kätt sinna vahele enam ei pista. Kes pagan on juba jõudnud direktorile sellest pista. Aeg-ajalt pistetakse üldsõnalisse lobisemisse huvitavaid fakte. Nii on ja jääb – pista see oma kolusse! Esimesed kevadlilled pistavad päid mättast, rohukulust. *Ja korraga nagu pisteti Kustu meelde: mine linna! A. Kivi. || (andmise kohta). Pistis teretuseks kõigile kordamööda käe pihku. Meestele pisteti püssid, luuad pihku. Pistis sõbrale pudeli, õuna pihku. Pistab poisile saunaraha pihku, viiekroonise, paar rahatähte näppu. Igaühele pisteti reklaamleht pihku, näppu. Kui Ants ise järele ei tule, pista rahasumma vanamehe kätte. | piltl. Saatus ise oli talle trumbid pihku pistnud. *Siin oli ka väljapääs – kutsuda Ruudi appi! Ta heitis käega, otsekui oleks keegi selle mõtte pihku pistnud. O. Kool. || kõnek (kirjapanemise v. äratrükkimise kohta). Me kõik olime nimekirja pistetud. Oma muljed pistsin kirja ja saatsin kodustele lugeda. Tõi oma kirjutise ja palus sobivuse korral ajakirja pista. Mis saladus see enam on, kui te ta juba lehte pistsite!
4. midagi v. kedagi kuhugi asetama v. mingisse olukorda panema. Pistis mantli nagisse, soni naela otsa, dokumendid kausta. Perenaine pistis leiva tagasi riiulile, toidu sahvrisse luku taha. Pistab asjad portfelli, kalad kotti. Pista puud ahju ja tuli otsa! Viimane aeg on praad ahju pista. Pistan panni tulele. Ära pista minu külge oma märga kätt! Kasepuu võib tulle pista isegi pooltoorena. Pole kedagi, kes tule pliidi alla pistaks 'teeks'. Pistis tule maja räästasse. Pistab kindad kätte, sokid ja saapad jalga, kapukad jala otsa, mütsi pähe. Pistis puid lõkkesse juurde. Inimene pole mootor, et pistad tagavaraosa asemele. Vaata, et sa kirvest võõra puu külge ei pista! Pista midagi selga, laps kiiresti riidesse! Pistis ruuna aiste vahele, vankri ette, rakkesse. Loom pisteti puuri. Kavandid on kadunud, mine tea, kuhu ta nad pistis või jättis. Kuhu ma olen küll oma prillid pistnud? Pista möödaminnes kiri posti! Kedagi pokri, vangi, türmi, kongi, kartsa, vanglasse, soolaputkasse pistma. Selline mees tuleks hullumajja pista. Stalin pistis meid laagrisse, luku ja riivi taha. Lihtsad maapoisid, sõdurimundrisse pistetud. Pole, kuhu vanas eas oma pea pista 'pole asumispaika'. *..jäi üle ühiselt postid püsti pista ja nädala pärast võrk külge kinnitada. V. Lattik. *„Mõtlen nimelt, kuhu sind panna,” ütles Indrek. „Pista mind, kuhu tahad,” vastas Melesk. A. H. Tammsaare.
5. mingit tegevust v. seisundit esile kutsuma. Pistis piibu, suitsu põlema. Kevadel pisteti vana kulu põlema. Ähvardas metsa, maja põlema pista. Ma kardan, et ladu oli põlema pistetud. Puud on ahjus valmis, pista ainult põlema! Pista ahi küdema, kütte! Pistab 'lülitab' tule, lambi põlema. Pista uks lukku, riivi, ketti! Pistis mootori, masina käima. Pista raadio mängima! Pistame lapsed magama, siis saame juttu ajada. *Vaikus, kõik väravad on pulka pistetud – küllap siis käib juba siloniit. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek pistist andma. Ei tea, kus ja kui palju ta pistis, et talu jäi jagamata. Kohtunikule tuleks natuke pista. Otsis ametnikkude seast inimest, kellele võiks pista. Taiplik inimene peab ise mõistma, kellele ja kui palju pihku pista. *.. [Pearu] oli maamõõtjale pistnud, mis pista võis, ja see oli vastutasuks sihid ajanud, nagu neid vähegi võimalik oli ajada. A. H. Tammsaare.
7. kõnek midagi teravat, salvavat (vahele) ütlema, hammustama, nähvama, torkama. Püüab mind igal võimalusel pista ja torgata. Ta on terava keelega, oskab päris peenelt pista kui vaja. Poetas vahele mõne pistva märkuse. Sina pead kohe teist paha sõnaga pistma. „Jäta jama!” pistab ta läbi hammaste. *„Sul on siin kurameerimised käsil, sellepärast sa ei taha maale minna,” pistab Johannes. P. Krusten. *Juba naksivad minu sääri. Nagu ma ei oleks kuulnud, kuidas üks ja teine pistab: näeh, Kükakünka kuningas läheb... O. Tooming.
8. kõnek isukalt sööma v. jooma (ka alkoholi). Pistsime marju kahe suupoolega. Pannkooke pistes jäi jutt pooleli. Pole terve päev aega olnud süüa – pistame nüüd! Vana Kristjan pistis nahka mitu taldrikutäit suppi. Tormas lauda ja kukkus pistma. Pista, Kusti, kõik on klimbid! (öeldakse midagi eriliselt head pakkudes). Lapsed olid kõik kommid korraga nahka pistnud. Mehed pistavad ühe topka teise järel. Noh, pistame siis selle esimese pitsi sünnipäevalapse terviseks! Kartsin, et hunt võib su nahka pista. Karu pistab sipelgad nahka koos pesaga. *Kuid olen nii näljane, et pistaksin suure isuga rohutirtse. B. Alver.
9. kõnek kiiresti, hooga (kuhugi) minema, tormama; kihutama. Pistsin tulistvalu, nagu nool kodu poole. Poiss pistis metsa, tulistjalu mereranda, tuhatnelja kõige ees. Tüdruk pistis naerdes toast. Juku pistis joostes koolimaja poole. Loom pistis raginal läbi rägastiku. Lehmad pistsid üle peedipõllu lauda poole. Pistis otse edasi, tuldud teed tagasi. Pane hobune ette ja pista linna! Lõpetasime rohimise ja pistsime järve. Vesi murdis mättad eest ja pistis vulinal jõe poole. *Kui seda kisa kuulsime, pistsime kohe sinna vaatama, kuidas see mees alla jäi. J. Parijõgi. *Kõrb sai külmetada, nüüd pistab teravat traavi. E. Vilde. || (põgenemise, ärajooksmise, äramineku kohta). Pistis mobilisatsiooni eest metsa, merele. Küllap kurjategijad pistsid üle piiri Venemaale. Pistsime selles segases olukorras maalt linna. Pistis sõjaväest jooksu. Pistis hirmuga kodunt, tagaajajate eest plehku. Ei sa kahe mehe käest putku pista! Püüdis paadiga plehku, putku pista. Mees ei pistnud kellegi eest pakku. Jänes, kitsekari pistis plehku. *Meist ei jäänud sinna [= Vihuksele] ükski, pistsime kõik iga nelja tuule poole laiali. A. H. Tammsaare.
10. kõnek äkki, hoogsalt midagi tegema hakkama. a. (liikumise kohta). Pistis hirmuga, kõigest jõust kodu poole jooksma. Mees pistis mind nähes, pauku kuuldes jooksu. Pistis jooksu, et veel bussile jõuda. Pistsin kui tuul punuma. Pistis tulistjalu leekima, lõikama, liduma. Kui hunti näen, pistan plagama. Vaenlane pistis korratult põgenema. Hüppas vankrile ja pistis ajama. Poiss oli kõige ees minema pistnud. Jättis kõik sinnapaika ja pistis tulema. Pistis kodunt minema, tulema. Hobune pistis sörkima, traavima, kappama. Lehmad pistsid kiini jooksma. Jänes pistis üle nurme liduma. Lind pistis vurinal lendu. Putukas pistis vudima. *Aga kui minul sulg vahel õhtul õige hea lustiga lendama pistis, siis oli hommikul ikka küll tore ridasid lugeda.. M. Raud. b. (hüüdmise, kisamise vm. hääletegemise kohta). Pistis appi karjuma, kisama, röökima. Laps pistis täiest kõrist kisendama, karjuma. Pistis kõva häälega nutma, töinama, tönnima, pillima, uluma. Pistab ropult vanduma, sõimama, kiruma. Kõik pistsid laginal naerma, rõõmsalt itsitama, naeru kihistama. Saal pistis tema sõnade peale elavalt sumisema. Pistab äkki valjul häälel laulma. Üks mutt pistis lõugama, et mis me kolame ringi. „Kuidas sa minuga räägid?” pistis ta pragama. Eit pistis hädaldama, pahandama, tänitama, vihaselt kriiskama. Pistis purjuspäi märatsema, räuskama. Pealtvaatajad pistsid juubeldama. Isa pistab poega hurjutama. Pistis kohe kelkima, teisi pilkama. Kelner pistis vabandama, et nii juhtus. Tüdruk pistis paluma: „Pai onu, võta mind kaasa!” Lapsed pistsid üksteise võidu seletama. Keeras uue lehekülje ja pistis vurinal lugema. Koerad pistsid haukuma, klähvima, ulguma. Kukk pistab varakult kirema. Hobused pistsid norskama, hirnuma. Lehmakari pistis ammuma. Olin just suigatanud, kui äratuskell plärisema pistis. *..tuul tõusis ja pikne pistis põristama. H. Raudsepp. c. (muudel juhtudel). Südametäiega pistis ta jälle jooma, purjutama. Mind nähes pistis kohe silmi vesistama. Kuked pistsid kaklema. Kus pistis alles hobust nüpeldama! Võiksime vihmavarju minna, kui jälle sadama pistab. *Aga kui siis kirjutama pistis, siis käsikirja hunnik aina kasvas. F. Tuglas. *Peep tunneb, kuidas ta süda vasardama pistab ja üle kogu keha jookseb palav laine. T. Lehtmets.