[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aadress ‹-i 21› ‹s›

1. sihtkohta (ning adressaati) osutav tekst postisaadetisel, telegrammil vms.; isiku elupaiga v. asutuse asukoha osutus. Halvasti loetav, puudulik aadress. Kodune, töökoha aadress. Sihtnumbrita (postiindeksita) aadress. Anna, jäta, ütle mulle oma aadress. Kuidas su aadress on? Olen koolivenna aadressi unustanud, ära kaotanud. Saatja aadressi ümbrikul polnud. Mul ei ole Jaani uut aadressi. Kas keegi teab Tallinna Kaubamaja aadressi? Korterinumber polnud aadressil õige. Saatke kiri aadressil Tallinn, Sakala 3. || piltl (kirjutise, teose, kriitika vms. objektist rääkides). Üldsõnaline ja aadressita kriitika. Arvustus õigel aadressil. Vaenlase aadressil sadas ähvardusi. Ülistustega võitja aadressil ei oldud kitsi. Kiitvaid sõnu öeldi tehase uudistoodangu aadressil.
▷ Liitsõnad: posti|aadress, telegrammiaadress.
2. info seadme, mälu pesa, võrgus oleva objekti vms. tähis
▷ Liitsõnad: meili|aadress, võrguaadress.
3. van (hrl. paljude allkirjadega pidulik) palve-, tänu-, märgukiri kõrgemale võimukandjale; auaadress. *Keisrile antud truualamliku aadressi teksti koostas Veske .. F. Tuglas.

abi ‹11› ‹s›

1. aitamine, abistamine, abistus; see, mis aitab vrd appi Vastastikune abi. Sõbralik, omakasupüüdmatu, ootamatu, kiire abi. Materiaalne, rahaline, majanduslik, sõjaline abi. Vältimatu meditsiiniline abi. Tehnilise abi auto. Abi arengumaadele, loodusõnnetuste piirkondadele. Kelleltki abi paluma, otsima, saama. Kellelegi abi osutama, andma. Hädas vajatakse abi. Õpilane vajab abi matemaatikas. Sõprade abi kulus marjaks ära. Hea nõu on kõige parem abi. Mitte kusagilt polnud abi loota. Haavatud oigasid ja palusid abi. Kas teil abi ka tarvis läheb? Abi jäi hiljaks. Naabrite abist ta keeldus. Poiss võttis küüned abiks. Ei maksa teiste abile lootma jääda. Ta tuleb toime ilma teie abita. Naabrite abiga said kartulid võetud. || abil ‹postpositsioonilaadselt› millegi, kellegi abiga, midagi kasutades, abiks, appi võttes, millegi vahendusel, millegagi. Juurte abil hangib taim mullast toitaineid. Vääntaimed kinnituvad väänlate abil. See on katsete abil kindlaks tehtud. Sugestiooni abil saab inimest mõjustada. Ingliskeelset kirjandust loeb ta sõnaraamatu abil. Vinnasin end käte abil purdele.
▷ Liitsõnad: arsti|abi, enese|abi, esma|abi, finants|abi, humanitaar|abi, häda|abi, kaas|abi, kiir|abi, oma|abi, sünnitus|abi, välis|abi, õigusabi.
2. (millestki, kellestki) kergendus, kasu. Ravimist, rohust, süstidest oli varsti abi märgata. Kaitsekiivrist, turvavööst on kindlasti abi. Ettevaatusest oli abi. Sellest on vähe abi. Lapsed alles väikesed, paljuke neist abi on. Minust pole neile abi, ma ei tunne ümbrust ega inimesi. Poisist on isale juba suur abi. Arvasin, et kompress võiks haigele jalale abi tuua. Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi.
3. abiline (tihti elukutse, ameti poolest); abistaja(d), aitaja(d) vrd asetäitja Ministri, direktori, metsaülema, kapteni, vedurijuhi abi. Vallavanema, kirjatoimetaja abi. USA riigisekretäri abi Lähis-Ida küsimustes. Remondiga ei saa ma üksi hakkama, tuleb abi võtta. Ta ei jõua seda üksi ära teha, keegi peaks talle abiks minema. Tütar on emale köögis abiks. Ta püüdis kogu aeg nõu ja jõuga abiks olla. Juhtival töötajal on sageli asetäitja(d) või abi(d). *Sauna Mari käis peres ühtepuhku abiks, sest perenaise tervis oli selle lapsega vilets. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: meistri|abi, noorem|abi, vanemabi; direktori|abi, kapteniabi.

abi|paluja ‹1› ‹s›
Raske on abipalujatele ära öelda.

absurdsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as absurdne). Olukorra absurdsus.
2. absurdne väide, nähtus vm. mõttetus. Ära räägi absurdsusi.

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

aegus ‹postp› [gen]
murd ajal, aegu. *".. tahtnuvad tänavu kevade kiikegi jälle üles ehitada, mis sinu aegus ära lõhuti ..” A. H. Tammsaare. *Ma läksin ükskord öö aegus pesu riputama. M. Rebane.

aga
I. ‹konj› kõige üldisem vastandav sidesõna; sün. kuid, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. ühe lause v. lauseosa kaks komponenti on vastandatud teise lause v. lauseosa kahele komponendile. a. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Eile oli külm, aga täna on soe. Sina lähed, aga mina mitte. Mõte oli hea, aga selle teostus ebaõnnestus. Ma keelasin küll, aga või tema sellest hoolis! *Miika oli surnud, Mihkel oli surnud, tema aga elas ja teda võidi vihata. A. Jakobson. b. (korduvate lauseliikmete puhul). Tal on vähe raha, aga palju tööd. Muret oli tihti, rõõmu aga vahel harva. Ühed elasid jõukalt, teised aga äärmises vaesuses. Võib-olla kunagi tulevikus teen, aga praegu mitte. Seda võib küll mõista, aga mitte õigustada.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Ta on väike, aga tubli. Paratamatu, aga ikkagi kurb sündmus. Koosolekul arutleti praegust olukorda, aga ka tulevikuväljavaateid. Ütles seda tasa, aga kindlalt. Kõik olid väsinud, aga matkaga rahul. Koer haukus ägedalt, aga kallale ei tulnud. Ähvardab lüüa, aga ometi ei löö. *Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle. E. Vilde. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ma oleksin ehk läinudki, aga isa ei lasknud. Tundis väsimust, aga uni ei tulnud. Raske muidugi on, aga küll me toime tuleme. *Ema vahest ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. A. H. Tammsaare. | (otsese kõne korral võib lause aga kohalt katkeda). *„Noh, kas perenaine lubas?” küsis noorhärra järgmisel õhtul. – „Lubas küll, aga ..” M. Metsanurk.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandus nõrk ning aga kasutatakse ütlust sissejuhatava sõnana. „Mina seda ei teinud.” – „Aga kes siis tegi?”. *Jajah, nojah, õige küll. Aga siis peate rikas inimene olema, kui nii palju raamatuid ostate. R. Roht. *Nõu meeldis vanahärrale, ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. E. Vilde.
II. ‹adv› (rõhutav sõna)
1. muudkui, vaid. Mis siin enam oodata, istume aga lauda! Tulge aga julgesti, koer on ketis! Lase aga kuulda! Mine aga sina pealegi, küll saame siin hakkama! *Pole inimesed ju taevapilved, et aga lähevad ja lähevad ja seda kiiremini, mida kurjem on tuul. A. Mälk.
2. ainult, vaid, üksnes. Kaupa on külluses, oleks aga raha! Tal pole muud mõttes kui aga oma töö. Ta tuleb kõigega toime, kui ta aga viitsib teha. No oodaku aga! (ähvarduses). *Temal on ükskõik, kuidas elab, kui tal aga riided seljas ja tükk leiba on .. M. Metsanurk. || ‹hrl. ühenduses pronoomenite, adverbide ja konjunktsioonidega› iganes. Kes aga ette sattus, see kolki sai. Võeti, mis aga kätte sattus. Läks, kuhu aga tahtis. *.. ruttas nii kärmesti kodu poole, kui aga vana ruuna kabjad kandsid. J. Kunder.
3. (hrl. imestust, üllatust väljendavates hüüatustes:) alles, ikka. Oled sina aga optimist! No on see aga peletis, suli! Küll on aga kuum – päris ära tahab lämmatada.
4. väljendab v. rõhutab etteheidet v. ähvardust. Aga! Aga, ema, kuidas sa võid ometi Reinust nii rääkida! „Aga sa nüüd isa käest saad!” ähvardas tädi.
5. (ebamäärase tähendusega). a. sissejuhatava sõnana, eriti otseses kõnes. Aga küll tõusis kära! Aga see oli alles sõit! Aga me kolkisime neid päris korralikult kohe! „Arva, mis ma leidsin.” – „Aga mitte ei oska arvata.”. b. tarvitatakse hrl. koos verbi kordamisega imperatiivis. Tule aga tule lähemale! Vaata aga vaata, või tema ka siin! Rääkige aga rääkige, küll te pärast kahetsete! „Astu aga astu!” sundis mees hobust. c. (muudel juhtudel). Ta tundis huvi humanitaarainete, eriti aga ajaloo vastu. See asi puudutab meid kõiki, eelkõige aga sind.

ahi ‹ahju 32› ‹s›
seade, ehitis, milles kütuse põlemisel vm. keemilise reaktsiooni tagajärjel, samuti elektrienergia muundumisel eraldub soojus. a. (ruumide kütmiseks, toidu valmistamiseks). Tellistest, pottkividest, kahhelkividest ahi. Lai madal Vene ahi. Kõrge püstlõõriga Hollandi ahi. Valgeks lubjatud ahi. Ahju kolle, lõõrid, põrand, lagi. Pottsepp teeb, laob ahju. Ahju kütma. Pane tuli ahju, ahi küdema. Tegin tule ahju. Ahi köeb hästi, ajab suitsu sisse. Küdevat ahju tuleb segada, et tukid ühtlaselt ära põleksid. Ahi on köetud. Perenaine pani leivad ahju. Liha on ahjus. Just ahjust võetud, tulnud saiad. Taat kobis ahju peale magama. b. ‹hrl. liitsõna järelosana› tehn (tehnoloogiliseks kuumutamiseks). Ühe-, mitmekorruseline ahi. *Ahjude loitel hõõguv sulatis siin / retordist vormidesse surutakse .. G. Suits.
▷ Liitsõnad: elektri|ahi, gaasi|ahi, grill(imis)|ahi, kahhel|ahi, keris|ahi, leiva|ahi, malm|ahi, plekk|ahi, pott|ahi, prae|ahi, raud|ahi, rehe|ahi, röstimis|ahi, sauna|ahi, suitsu|ahi, suitsutus|ahi, tellis|ahi, toa|ahi, umb|ahi, vanniahi; induktsioon|ahi, kamber|ahi, karastus|ahi, kuivatus|ahi, kuumutus|ahi, kõrg|ahi, küpsetus|ahi, lubja|ahi, martään|ahi, muhvel|ahi, põletus|ahi, pöörd|ahi, sulatus|ahi, šaht|ahi, tellise|ahi, tiigel|ahi, toru|ahi, trummel|ahi, tunnel|ahi, tõrva|ahi, utte|ahi, valuahi.

ahju|alune

1. ‹adj s› ahju all olev (ruum vms.). Ahjualune betoonvalatis. Ahjualune oli puid täis topitud.
2. ‹s› folkl väike mehike, kes tuleb ahju alt välja ja sööb kogu toidu ära. Haldjad, härjapõlvlased, ahjualused ja teised müütilised tegelased.

ahmima ‹42›

1. korduvalt (ning ahnelt) midagi v. millegi järele haarama, korduvalt ahmama. Ahmib raamatuid sülle, süle täis ning tassib teise tuppa. Ahmis kukkudes kätega õhku. Ekskavaatori kopp muudkui ahmib ning tõstab kruusa. Leegid, tulekeeled ahmivad vana kuuri. || (toitu). Lapsed ahmisid nii palju toitu taldrikule, et ei jõudnud ära süüa. Putru ahmiti suurte lusikatega otse kausist. Ahmis suhu, mida aga sai. Lehmad ahmivad mahlakat ristikuädalat. *Vaatan: [laps] näost must ja ahmib suuga söögi järele ... E. Särgava. || endasse tõmbama, sügavasti v. lõõtsutades sisse hingama. Pärast trepist ülesminekut tuli õhku ahmida. Ahmisin imestusest, ehmatusest suuga õhku nagu kala kuival. Tüdruk oli ahminud kopsudesse liiga palju tolmu. Kops ahmib kosutavat hapnikku. Vanamees pani pläru ette ja ahmis suurte sõõmudega suitsu.
2. ahnelt enda valdusse haarama v. saada püüdma. a. (vara). Raha, vara (kokku) ahmima. Vanem tütar püüdis kõiki emast jäänud asju endale ahmida. b. (teadmisi, muljeid jne.). Ahmis lugeda, mis kätte sattus. Noored ahmivad seiklus- ning ulmekirjandust. Ahmisin teadmisi, uudiseid, muljeid siit ja sealt. Kõik lausa ahmivad teda pilkudega. Tahaks ahmida endasse kõiki neid värve ja helisid. *Oh seda aplust, kuidas ahmib / silm kraaviäärtes varsakapju / ja jõge päiksekirjalist. H. Mänd.

ahvatlema ‹37›
(kedagi kutsuvalt, erutavalt kuhugi v. midagi tegema v. tegutsema jne.) meelitama, peibutama; kiusatusse viima, võrgutama. Reklaam peab ostjat ahvatlema. Noori ahvatlevad kauged maad ja mered. Mätastel punetavad pohlad lausa ahvatlesid korjama. Rikkus, au, võim teda ei ahvatle. Mees ahvatles sõbragi eksiteele, kuriteole. Näkineid ahvatlenud noormeest enda juurde. Ahvatles poisi ära, ajas tal pea segi. Püüdis vanapoissi igasuguste võtetega abiellu ahvatleda. Lausa ahvatlev naine. Ahvatlev ettepanek, lubadus, võimalus.

ai ‹interj›
väljendab (v. rõhutab):. a. valu. Ai, ära tee haiget! Ai, ai! Valus on! „Ai-ai-ai,” nuttis laps. b. pahameelt, kirumist jms. Ai sa pagan! Ai sa kuramus! c. (naljatlevat) etteheidet. Ai, ai poisid, kes siis niimoodi teeb! d. üllatust, imestust; rõõmu, vaimustust jms. Ai kui tore! Ai, missugune kaupade küllus!

aina ‹adv›

1. kogu aeg, muudkui; üha, järjest. Hommikust õhtuni aina sajab. Läksime peatumata aina edasi. Aina mets – lagedat ei paista. Aina pidu ja pillerkaar! Tuul läheb aina valjemaks. Ilmad lähevad aina soojemaks. Rõõm aina suurenes. Mis te aina toas istute? Autosid aina voorib mööda. Hakkab aina kõvemini müristama. Hiilivad aina ligemale. Ta ei kaota kunagi, muudkui võidab aina. Aina üks ja seesama, ära tüütab juba. || (kogu aeg) ainult, vaid. Ta ei rääkinud kogu õhtu jooksul sõnagi, nohises aina. See tuleb asjale aina kasuks. Lumi sulab, aina vaht ja soga veel järel. *Puha vaskne peenraha – aina ühe-, kahe-, kolme- ja viiekopikalised. I. Sikemäe.
2. lausa, päris. Mets aina kubises loomadest ning lindudest. Võsad aina valendavad ülastest. Sõjas purustatud linnad – aina varemete väljad. Uhked käevõrud, kaelakeed – ja kõik aina kullast. Lapsed aina kilkasid rõõmust, kui jõuluvana kingikoti avas. *Pere mära oli aina märg kohe, kui kirikulised koju tulid. A. H. Tammsaare. *Üksnes paar särjepoega jäi õnge: needki nii tillukesed, et aina vihastu. A. Tigane.

aitama ‹aidata 48›

1. (kaas)abi osutama, abiks olema, abistama. a. (tegevusega v. nõuga). Haiget vagunisse, üle tänava aitama. Aitasin vanakest trepist üles minnes kaenla alt. Aitasin eidekese tugitoolist, laua äärest voodisse puhkama. Aita ta jalule, püsti, istuma. Vanaperenaine ise on ainult aidata veel. Aitasin tütarlapsele mantli selga, õlgadele. Aitasime tal puid lõhkuda, korterit remontida. Vanem vend aitab nooremat matemaatikas. Millega võiksin, saaksin sind aidata? Aidake nüüd mõelda, nuputada, aru pidada. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. b. (majanduslikult). Vaeseid, puudustkannatajaid aitama. Ühiskond aitab paljulapselisi perekondi. Vanemad aitasid mul auto osta. Arenenud maad aitavad arengumaid. c. (aluseks miski, millest on abi, kasu). Need näited aitavad olukorda iseloomustada, illustreerida. Rõivad aitavad meil vältida liigset soojuse kadu. Muusika, kirjandus aitab leevendada argielu hallust. Usk paremasse tulevikku aitas taluda raskusi. Teda on vigurid ja krutskid elus edasi aidanud. Ruutu aitab (kaardimängus teatatakse nii, et ruutust kui mittetrumbimastist on käes kuningas ja emand).
2. tarvilikku mõju v. toimet avaldama; asja parandama. See rohi aitab kindlasti. Minu reuma vastu mudavannid küll aitasid. Mis see vabandamine enam aitab, see ei aita (enam) midagi. Kõik on ära proovitud, miski ei aidanud. Ei aidanud midagi 'polnud midagi teha, parata', koorem tuli uuesti maha laadida. *Ei aidanud eidel muud kui pidi aita jooksma .. A. H. Tammsaare.
3. ‹impers.› piisama, küllalt olema. Aitab küll, ära nii palju pane! Aitab, aitab – jäta juba! Aitab naljast! Tänaseks, selleks korraks aitab. Aitab näägutamisest, mina lähen ära. Aitab, kui kell kümme kohal olete. Oli nutnud nii et aitas 'rohkesti'. Kas ei aita juba ükskord magamisest? Sellest peaks aitama. Kas sulle ühest ei aidanud? Ei, aitab sulle kolmest abilisest. Ega ma siidi taha, aitab sitsistki. Linnakesega tutvumiseks aitab paarist tunnist.
4. kõlbama, sobima. *Kuid aitavad [saapad] kanda küll, on veel päris korralikud. A. Hint. *On nüüd juba [mõõk] roostetama läinud ja nüriks jäänud, ei aita teisega enam tubakatki lõigata .. E. Raud. *„Siin aitab elada küll,” lohutas Aet. M. Traat.
5. hrv järele aitama (2. täh.) *Kergelt värviga eredamaks aidatud huuled tõmbusid kitsamaks. R. Kaugver.

aitäh ‹aitähhi 21› ‹s›
tänamissõna. Oleks ta selle eest aitähki öelnud! See töö tuli palja aitähhi eest ära teha. Aitähhist ei aita, anna raha ka! Siin ainult aitähhiga läbi ei saa.

ajaja ‹1› ‹s›
(< tgn ajama). Kartulivagude ajaja. Lähen, kui tahan, sina pole minu ajaja. Temast pole selle asja ajajat. Noor koer, aga hea jälgede ajaja. || küttidele ulukeid ette ajav jahiline. Ohvitserid olnud küttideks, soldatid ajajateks. *Ei siis saa mind [= jänest] kätte ei ajajad ega hurdad, ei kütt ise ega küti kuul .. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: asja|ajaja, ette|ajaja, habeme|ajaja, hobuse|ajaja, jutu|ajaja, jälje|ajaja, puskari|ajaja, samagonni|ajaja, taga|ajaja, tõrva|ajaja, viina|ajaja, ära|ajaja, ülesajaja; luhta|ajaja, nurjaajaja.

aja|leht
lühikese ajavahemiku järel (tihti iga päev) ilmuv, päevasündmusi käsitlev ning meelelahutust pakkuv, hrl. suureformaadiline trükis. Värske, tänane, eilne, vana ajaleht. Ajalehe toimetaja, toimetus. Kas ajalehed on tellitud? Ajalehti lugema, sirvima. Ajalehte tegema. Ajalehte asutama, toimetama, välja andma. Ta töötab ajalehe juures, kirjutab ajalehele, teeb ajalehele kaastööd. Mis ajalehes uudist? Mis ajalehed kirjutavad? See ajaleht ilmub ainult 2 korda nädalas. Üleskutse avaldati kõigis suuremates ajalehtedes. Ta oli ajalehest lugenud, näinud, teada saanud, et kontsert jääb ära. Ajalehe internetiväljaanne.

ajama ‹impers aetakse, aetud 37›

1. teat. suunas v. kuhugi liikuma sundima; (kuhugi) midagi tegema sundima; tagant kihutama, kannustama. Poisid aeti peolt minema. Inimesed aeti kodunt sõjapõgenikena rännuteele. Mõnda poissi peab lausa ajama kooli. Ta ei lasknud end ajada, läks ise. Ma ei lähe ajades ka enam sinna. Juba lapsena aeti ta karja, poisikesena tööle. Vaenlane aeti põgenema, pakku. Ema ajas tütre poodi leiva järele. Aja kari koju, lauta. Tuul ajas jää randa, pilved laiali. Torm oli laeva madalikule, karile ajanud. Paat jäi lainete ajada. Emajõgi oli ajanud oma veed kaugele üle kallaste. Küll me selle mõtte tal peast ajame. Igavus ajas tänavale lonkima. Mis häda sind ajas niimoodi talitama? Kes sind ajas teiste peale kaebama? Mure, hirm, teadmatus ajas kalurinaised randa paate ootama. Auahnusest aetud, lõhkus ta tööd teha. Häda ajab härja kaevu. Aja tühi asjale, karga ise kannule. Ega kutsumata võõrad ajamata ei lähe. *Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. O. Luts. *Kõrged pilved nagu hirmust aetud / üle maa ja mere lendavad .. L. Koidula. || juhtides lükkama; veo- v. sõiduvahendit, masinat vms. (aeglaselt) kuhugi vajalikku kohta juhtima; ohjadest juhtima. Ajasin jalgratast käekõrval, käru ees. Aja sõiduk ukse ette, koorem lakaluugi alla. Ajasin auto garaaži, garaažist õue, tagurpidi kõnniteele. Ta laskis end ratastoolil toast tuppa ajada. Poiss sai ohjad oma kätte ning tohtis hobust ajada. | (kehaosa kohta). Ajab käies üht külge, paremat õlga ees. || füüsilise jõuga kuhugi tõstma, panema, suruma, toppima, lükkama jne. Muld, kivid aeti auku. Vana kaev aeti täis. Teri aeti kottidesse. Praht ajage hunnikusse. Heinad aeti koormast lakka. Ärge rohkem puid enam ahju, tulle ajage. Siia tuleb kiil vahele ajada. Ta oli endale pinnu küüne alla ajanud. Silgud aeti vardasse. Uss aetakse õnge otsa. Kätt püksitaskusse ajama. Niiti nõela taha ajama. Laps ajab kõik suhu, mis kätte saab. Koer lastud maha ja aetud auku. Hobusele aeti rangid kaela. Proovi võtmiseks aeti sond makku. Ajasime pika redeli puu najale, katusele. Aita antenn püsti ajada. || rõivast, jalanõud vms. selga, jalga panema v. seljast, jalast võtma. Ajab särgi, pluusi, kleidi, seeliku, jaki, kuue, mantli, riided selga, seljast. Pükse, saapaid, säärikuid jalga ajama. Ajage kähku püksid jalast! Ajas puhta linase pesu ülle. Ta oli vana kasuka veel mantli peale ajanud. Ajab end ruttu riidesse.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa teat. suunas, kuhugipoole liigutama, teat. asendisse viima jne. End istukile, upakile, põlvili, püsti, jalule ajama. Ajab jalad harki, laiali, sirgu, sõrmed harali. Kartulivõtjail polnud aega selga sirgu ajada. Püüdsime kaela õieli ajades üle teiste näha. Ajasin pea selga, kuklasse. Ajab imestunult, ehmunult silmad suureks, pärani, pungi. Huuli torru, prunti ajama. Hobune ajas kõrvad kikki. Koer ajas hambad irevile ning karvad turri. Kana ajab suled kohevile. Lind ajas noka lahti. Täkk ajas end tagajalgadele püsti. *Tihnikus männidki sirgu end ajavad .. P. Haavaoks.
3. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi v. psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne. esile kutsuma. Rasvane toit ajab ta oksele, öökima. Külmavärinad käivad ning iiveldama ajab. Õlu ajab urineerima, kusele. Tolm ajab köhima, aevastama. Väsimus ajab haigutama. Aspiriin ajab higistama. Jooksmine ajas hingeldama, higiseks, naha märjaks, kuumaks, südame kloppima. Toidulõhnad ajasid suu vett jooksma. Jahutoidud ajavad inimese paksuks, rasva. Nii hirmus, et ajab kananaha ihule, juuksed püsti. Kiikumine ajab mõnel pea pööritama. See ajab lausa vihaseks, vihale, marru, raevu. Nii kurb lugu, et ajab pisarad silma, nutma. Ära aja naerma. Ähvardus ajas poistele hirmu nahka. Sõjajutud ajasid meeled ärevile. Poegade käitumine ajas ema meeleheitele. See ajab mul pea halliks. || paistetust, paiset, muhku, löövet jms. moodustist esile kutsuma. Ajas paise värvli alla. Sõrm ajas umbe. Mingisuguse muhu on ajanud jala peale. Ajas suure villi peopessa. Südamehaigetel ajab mõnikord jalad paistesse. Mesilase nõelamine ajas näo paistesse.
4. midagi v. kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima v. mingisuguseks muutma. Tööasjad, paberid tuleb joonde, jutti, korda ajada. Ajasite meie plaanid luhta, segi, nurja, nässu, mokka, asjad untsu. Tuul ajab juuksed sassi. Vesi aeti keema. Sulaks aetud tina. Sepp ajas raua tulipunaseks. Puupakk oli keskelt lõhki aetud. Vaadake, et te maja põlema ei aja. Firmat pankrotti, talu oksjoni alla ajama. Tuisk on kõik teed umbe ajanud. Ants püüdis meid Ainoga, mind ja Ainot tülli ajada. Ajasin mehed riidu. Ei või vahekordi teravaks ajada. Asjad on keeruliseks aetud. Viin on poisi hukka, raisku ajanud. Armukadedus ajas perekonna lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. *Üksikelamute rohkus ajab vahemaad pikaks .. R. Sirge.
5. endast (vooluna) välja saatma v. (osakestena) enda küljest eraldama. a. ‹ka impers.› endast (vooluna) eraldama v. välja saatma. Vabrikukorstnad ajavad paksu musta suitsu. Pliit ei tõmba, ajab suitsu kööki. Pott keeb ning ajab auru. Tukid ajavad vingu. Tänavapoolsetest akendest ajab tolmu tuppa. Õlu ajab vahtu. *Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast .. A. H. Tammsaare. b. (naha sarvkihti, selle osakesi v. mitmesuguseid marrasknaha moodustisi) uuenemise käigus eraldama. Jänestel veel karv ajamata. Rästikud, nastikud ajavad kesta. Päikesest põlenud käsivarred ajavad nahka. Põdrad ajavad sarvi. c. (muid juhte). Värvimata voodrilauad ajavad pinde. Kuused, männid ajavad okkaid.
6. kätte saada püüdes, ahistades v. otsides (jälgi, lõhna mööda kannul) järgnema. Koerad ajavad jänese jälgi, rebast, põtra. Ajujahil ühed ajavad, teised kütivad. Koer jookseb nuhkides metsa all, ajab erutatult lõhna, haisu. | piltl. Politseinikud ajavad kurjategija jälgi. || (näit. loetavat tekstirida näpuga järgides). Laps ajab lugemisel näpuga järge. Sõrm ajab tabeliridu.
7. rääkima, kõnelema, vestma (hrl. koos vastavasisulise objektiga); ka kõnek (eriti objektita kasutustes). Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Kes selliseid lorajutte ajab? Ei saanud aru, kas ajas nalja või rääkis tõsiselt. Lori, rumalusi, loba, plära, jama, joba ajama. Ära aja udu(juttu)! Mis sa nüüd hullu ajad! Mis sa ajad – ei või olla! *.. aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! Nüüd on ometi sõna kätte saanud! O. Luts. || (visalt väites, argumenteerides) midagi erapoolikult tõendada püüdma (näit. süü, vastutuse veeretamiseks). Mis sa enda tegusid teiste süüks ajad? Poiss oli akna lõhkunud, kuid püüdis asja teiste kaela ajada. Puudujääki üritati noore müüja kraesse ajada. *Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, .. hakkas valeks ajama, mida ta ise tõeks oli tunnistanud .. E. Vilde.
8. (mingit häält, heli, müra) tekitama. Laulujoru, vilet ajama. Kass hakkab kohe nurru ajama, kui silitad. Vabrik ajab vilet. Kõrvad ajavad pilli. || van (pasunat vm. pilli) puhuma. *Kuski pasunat ajas karjus .. J. Kärner. *Üks vanamees ajab vilepilli .. O. Kallas.
9. (hrl. hobusega ning kihutades) sõitma; jooksma, liduma, kiiresti minema. Hüppas sadulasse ja ajas otse üle põldude alevi poole. Ajas, mis hobune võttis. Ärge inimestele selga, otsa ajage! Tulid tuhatnelja võidu ajades. Hobused märjaks, vahule aetud. Nad olid täies lastis kalalaevaga karile ajanud. Ükski auto ei peatunud, kõik ajasid mööda. Kõik panid, pistsid ajama 'läksid kiiresti joostes ära'. Ma sain veel õigel ajal ajama. *Teised ajavad sõnnikuvankrites Mahtra poole, teel jalamehi peale võttes. E. Vilde.
10. korraldama, õiendama, millegagi tegelema. Mul on linnas asju ajada. Kes seda ekskursiooni asja nüüd ajab? Ajavad musta äri, sahkerdavad ja spekuleerivad. Rahumeelset välispoliitikat ajama. *Kelle kosje sa ajad? Ei mul veel mehelemineku mõtteid ole! H. Raudsepp.
11. mingit käitumisliini järgima; midagi taotlema. Jonni ajama. Mõlemad ajavad kangust, kumbki järele ei anna. Ajas naabritega kiusu. Alati ei saa oma tahtmist ajada. Mehed ajasid visalt oma joont. Ajab pärlitega uhkust. Oli tal tarvis uut autot osta ja uhkust ajada. Ära aja edevust! *.. kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust. A. Kitzberg. *Nad sellepärast nii kibedad, et ei saa enam toredust ajada ega mõnuleda! M. Metsanurk.
12. edasi liikudes, töötades mingit käiku, sihti, liini vms. rajama. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Ebasümmeetriliselt aetud pargiteed. Läbi metsa tuli ajada siht. Ajab sirge kaare läbi põllu, üle heinamaa. Kartulivagusid ajama, lahti ajama. Ajab pressrauaga viigid pükstesse. Mutid on aias risti-rästi käike ajanud. Üraskite aetud käigud puidus. Koidest aetud vana kasukas.
13. ‹hrl. ühendverbi osana› õmmeldes kinnitama. Pükstele, kuuele lappi (peale) ajama. Varrukat külge, otsa ajama. *.. isegi oma laste pluuside ette ajas ta kuldsed sinelinööbid. L. Promet.
14. destilleerima, utma. Viina, puskarit, samagonni ajama. Kartulitest aetud piiritus. Tökatit aeti kasetohust, tõrva männist. Põlevkivist aetud õli. Osa kartuleist aeti viinaks.
15. (taimede kohta:) kasvatama, välja ajama. Puu ajab juured sügavale, kaugele, mulla pealmisse kihti. Vaarikad ajavad risoome, maasikad võsundeid. Õunapuud hakkavad õisi ajama. Kaktus on ajanud mitu õienuppu. | piltl. *Ning korraga tabas mind mõte, mis minus nähtavasti juba kaua juuri oli ajanud – abielu. R. Kaugver.
16. habet, juukseid raseerides v. masinaga lõigates eemaldama. Habet ajama. Lõug, kael habemenoaga puhtaks aetud. Noorsõduritel aeti pea paljaks.

asja ära ajama vt asi

kinni ajama

1. (auku, kraavi jms.) täitma, täis ajama. Auku, kraavi, hauda kinni ajama. Ära vana kaevu enne kinni aja, kui uus valmis.
2. loomi lauta, sulgu jne. ajama, sinna minema sundima. *Paks rohi meelitas loomad .. kroonumetsa, kust metsavaht nad kohe kinni ajas. J. Mändmets.

kokku ajama

1. kokku koondama. a. (eluta asjade kohta:) kokku tassima, tõstma, koguma jne. Kivid aeti põllu serva kokku. Praht, oksarisu aeti aianurka kokku. Tuisk on lund hoonete vahele kokku ajanud. Ajab lausa labidaga, kühvliga, roobiga raha, vara kokku. b. (elusolendite kohta:) kogunema panema, kogunema sundima. Koosolekule oli palju rahvast kokku aetud. Ajame koosoleku kokku ja otsustame asja ära. Terve suguselts oli pulma kokku aetud.
2. kõnek (igasugust asja) kokku rääkima, kokku keerutama. Tema jutul pole aru ega otsa, ajab kokku, mis sülg suhu toob.

maha ajama

1. kõrgemalt allapoole, maha, pikali v. ümber tõukama v. pillama; maha valama v. puistama. Ajas kogemata lillevaasi laualt maha. Kass oli kausi riiulilt maha ajanud. Tuul ajas pesu nöörilt maha. Traktor oli väravaposti maha ajanud. Keegi on siia piima, jahu maha ajanud. Ärge ajage prahti maha! | ‹impers.› Päev otsa ajas lund, lörtsi maha.
2. midagi enda küljest v. kusagilt eemaldama. Riideid, rõivaid, kasukat, mantlit maha ajama. Ajas kuue, särgi, püksid maha. Lehmad olid juba talvekarva maha ajanud. Ta on habeme, vuntsid, juuksed maha ajanud. Kuusk hakkas kuivama ja okkaid maha ajama.
3. kõnek läbi sõitma, läbi kihutama. *Sõideti sõbra autoga, pandi kokku bensiinirahad ja aeti maha üle kolmesaja viiekümne kilomeetri. R. Sirge.
4. kõnek ära rääkima. Istusime ja ajasime pikad jutud maha.

peale ajama

1. peale panema, seadma, loopima, pillama vms. Kartulikuhjale aeti muld peale. Laps on endale piima peale ajanud. Tünnile aeti vitsad peale. || peale õmblema. Pükstele tuleb paigad peale ajada.
2. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi, psüühilist seisundit jms. esile kutsuma, ajama (3. täh.) Nii õudne, et ajab mulle hirmu, judinad peale. Igav raamat ajab une peale. Kurgus kõditab ja ajab köha peale. See ajab vägisi naeru peale. Nii kurb lugu, et ajab nutu peale.
3. manguma, nuruma, nuiama; (midagi tegema) keelitama, veenma, peale käima. Ajab peale nagu uni, mustlane. Poiss ajab kangesti mootorratast peale, tuleb vist ära osta. Lapsed hakkasid kinno minekut peale ajama. Viina ta ei võtnud, olgugi et teised peale ajasid. Talle aeti niikaua peale, kuni ta nõustus.
4. peale, otsa sõitma. Mootorrattur oli jalakäijale peale ajanud.
5. kallale ässitama. Peremees oli õunavargaile koerad peale ajanud.

tagasi ajama

1. tagasi minema sundima. Koer tahtis kaasa tulla, aga peremees ajas ta tagasi. Jääge, ega kedagi tagasi aeta.
2. vastu vaidlema, eitama, salgama, ümber lükata püüdma. Alguses püüdis tagasi ajada, hiljem tunnistas üles. Ära hakka tagasi ajama, me teame kõik. „Mina pole teinud!” ajas Juhan tagasi.

ära ajama
(ära lisab ühendverbis ajama tähendustele perfektiivsust, lõplikkust jms.). a. ära v. eemale minema sundima, minema kihutama; ära lükkama v. loopima jne. Ajas naise ära ja elab nüüd üksinda. Alaealised aeti peolt ära. Aja lehmad heinamaalt ära. Lumi oli kõnniteelt ära aetud. b. (füsioloogiliste protsessidega vms. seoses). Piim ajab mõnikord kõhu korrast ära. Soe vesi ei aja janu ära. Kohv ajab une ära. c. ära vaevama, kurnama. Hobused olid nii ära aetud, et tuikusid. *Ise on enese ära ajanud nagu jäär, aga näe – noort naist temale vaja. O. Luts. d. ära korraldama, õiendama, korda ajama. Ajasime asjad ära ja hakkasime koju minema. e. raseerides täielikult eemaldama. Habe tuleb ära ajada. Ta on oma toredad vuntsid lasknud ära ajada. f. (juttu) lõpuni, tervikuna ära rääkima. Kõik jutud said ära aetud. g. rõivast seljast, jalatseid jalast ära võtma. Ajas isegi särgi seljast ära. Aja mantel ära, palav hakkab. h. (näit. koide kohta:) auke, käike sisse sööma, uuristama. Koid on villased sukad nii ära ajanud, et lausa auk augu kõrval. i. kõnek kellegi autot vm. transpordivahendit omavoliliselt ära viima. Öösel oli tal auto hoovist ära aetud.

aju2 ‹11› ‹s›
inimese ja selgroogsete loomade kesknärvisüsteem; (tihti:) peaaju. Aju jaguneb seljaajuks ja peaajuks. Piklik aju. Kuul tungis ajju. || ‹ka pl.› peaaju kui aru, mõistuse, vaimsete võimete keskus. Tema rahutu, juurdlev aju. Teadlaste geniaalsetes ajudes sündinud avastused. Ajudega mees. Mingi ähmane mõte kerkis ta ajju. Pane ajud tööle 'mõtle'. Seda tema aju(d) ei jaga. Ära pinguta, vaeva oma aju(sid). *Igaühe ajus pöörles pime, raske küsimus: miks on elus nii palju vaeva, viletsust, nälga? F. Tuglas. || piltl (vaimselt võimeka inimese, juhtiva keskuse jms. kohta). Peatoimetaja oli ajalehe ajuks ja südameks. Ajude vool Euroopast USA-sse. Laeva, lennuki, orbitaaljaama ajuks on raal.
▷ Liitsõnad: ees|aju, inim|aju, pea|aju, selja|aju, suur|aju, taga|aju, vahe|aju, väikeaju; elektronaju.

alandama ‹37›

1. madaldama, allapoole viima, vähendama. a. (pinda, nivood vms.). Maaparandustöödega on alandatud paljude järvede pinda. Paistetust alandav kompress. b. (mingit hrl. arvudes väljendatavat suurust). Makse, üüri, palka alandama. Omahinda, tootmiskulusid, ehituste maksumust alandama. Mitmete tööstuskaupade hindu alandati 10%. Temperatuuri alandati 20° võrra, 75 kraadilt 55 kraadini. Alandame sissemaksu poole peale, 100 kroonile. Uued vererõhku alandavad ravimid. Kahel poisil alandati hinne kolmele. c. (millegi tugevust, teravust, intensiivsust vms.). Alkohol alandab keskendumis- ning töövõimet. Soostumine alandab metsade tootlikkust. Riigieksamite nõudeid pole alandatud. Alandas häält, ehkki kedagi võõrast kuulamas polnud.
2. madalamale ametikohale v. madalamasse auastmesse viima; degradeerima. Sõja ajal alandati ta ohvitserist reameheks. Ta oli direktor, kuid alandati osakonnajuhatajaks.
3. kedagi väärituna kohtlema; kedagi halvemana paista laskma; kellegi väärikust riivama. Peksmine alandab last ning kasvatab temas trotsi. Alluvaid ei tohi solvata ega alandada. Püüab oma võistlejat teiste silmis alandada. Alandav on nii raha nuruda. Alandatud ning solvatud inimesed. Alandav tegu, olukord, karistus. Alandav ettepanek streigimurdjaks hakata. Ei maksa ennast alandada ega paluma minna. Ära alanda ennast ülemuste kintsu kaapima. Ta ei pidanud endale alandavaks lihtrahvaga suhelda. *Lõppude lõpuks pole olemas tööd, mis alandaks inimest, kui inimene ise ennast ei alanda. V. Gross.

alandus ‹-e 5› ‹s›

1. alandamine; alandav tegu, olukord vms.; alandatud olek. Tal tuli taluda alandusi ja solvanguid. Kannatasin ära sellegi alanduse. Alandust ja häbi tundma. Kui kord sellest alandusest pääseks! *Kuid kanda hingel alanduse mustust / on raskemgi kui surra õigel teel. F. Kotta. || alandlikkus. *Ihkan sind [= Olovernest] maailmavürstina, kuningate kuningana, et seda suuremas alanduses sinu poole üles vaadata .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: enesealandus.
2. alandamine, vähendamine. On oodata jalatsite hindade alandust.
▷ Liitsõnad: hinnaalandus.

alasti ‹adv›

1. rõivasteta, palja kehaga. End alasti võtma, koorima. Saunas on kõik alasti. Lesiti alasti rannaliival. Jooksin alasti vette. Olime peaaegu, lausa, päris alasti. Alasti inimesed, mehed, naised. Alasti kehad võisid nautida päikest ja vett. || piltl (puude, põõsaste vm. loodusvormide kohta:) lehtedeta, roht-, taimkatteta, roheluseta. Alasti, raagus puud, põõsad. Sügisesed alasti põllud, aiad, mets. Alasti liivaluited, kaljud. Sügistuuled rebivad puud alasti. || piltl (esemete ja tehisvormide kohta:) paljas, katmata. Sõjast saabujaid ootasid kodude ahervaremed ning alasti korstnajalad. *Ühe armatuuri asemel rippus laest alasti pirn. H. Pukk.
▷ Liitsõnad: ihu|alasti, poolalasti.
2. piltl (millegi abstraktse kohta:) kaunistamata, varjamata; kaunistamatult, varjamatult. Julm alasti tõde. Tuli seista alasti faktidega silm silma vastu. Alasti otsekohesusega rääkis ta kõik ära. Igast toanurgast vahib vastu alasti vaesus.

alatine ‹-se 5› ‹adj›

1. pidev, püsiv, alaline. Ilma alatise töö- ja elukohata hulkur. Kunstimuuseumi alatine ekspositsioon eesti vanemast kunstist. Alatine komisjon. Alatine elukoht, elanik.
2. tihtilugu esinev, toimuv, juhtuv jne., korduv, sage, alaline. Tema alatine virisemine ning hädaldamine tüütab ära. Alatised tülid ja pahandused naabritega. Alatine rahahäda. Ta on siin alatine külaline.

alatu ‹1› ‹adj›

1. jämedalt ebaaus ning kedagi sihilikult kahjustav v. kellegi usaldust kurjasti kasutav, nurjatu. Alatu inimene, pealekaebaja, petis. Alatud võtted. Alatu tegu. Tema kohta levitati alatuid väljamõeldisi ning kuulujutte. See on alatu laim, kõige alatum pettus. Ta oli oma sõbra vastu alatu.
2. van vilets, armetu. *Ukse taga seisis üks alatus riides pikk meesterahvas. A. Saal. *Ma nii porine ja alatu. Määrin puhta põranda ära ja puha. F. Tuglas.
3. van alamast seisusest. *Tema ei pea lugu kõrgest seisusest, vaid käiks ennemini alatu kirjarahvaga läbi .. A. Saal.

algama ‹alata 48›

1. algust saama; (peale, pihta) hakkama; saabuma, kätte jõudma.; ant. lõppema. a. (ajaliselt). Algab uus päev. Algas järgmine nädal, 1976. aasta. Kontsert algab kl. 19. Kool on juba alanud. Pidu, etendus, spordivõistlus peaks varsti algama. Algasid läbirääkimised. Algas töö, uus elu. Sirelite õitseaeg oli just algamas. Varsti algab puhkus, suvevaheaeg. Millest tüli algas? Pealetung algas 14. septembri hommikul. Maal algasid suured ümberkorraldused. Päev algas päikesepaistelisena, sajuga. b. (kohaliselt jm.). Luuletus algab järgmiste sõnadega. Teisel pool teed algab mets. Suur-Emajõgi algab Võrtsjärve kirdesopist. Ei ole selge, kus lõpeb tõelisus ja algab fantaasia. *Siin valitsev satiir algab salvavast pilkest ja ulatub raevuka sajatuseni. Ü. Tedre.
2. (midagi) alustama, millegagi algust tegema; ant. lõpetama. Uut elu algama. Jõudsin ühe kaare ära niita ning teist alata. Üks lõpetab, teine alles algab. Uut õppeaastat alati aktusega. Tuleb uuesti, otsast alata. Lihtsalt ei tea, millest alata. Varsti on aeg heinatööga alata. „Kallid kolleegid!” algas Jaan. *Põllul algas Andres salakividega – need kõige enne välja. A. H. Tammsaare. || alates millestki peale, alustades. Ta töötab meil sügisest alates. Alates esimesest jaanuarist 1975. Kõik olid loogu võtmas, lastest alates ja vanakestega lõpetades. *Kogu maa tundus kuidagi vaenulik, alates koerte vihase haukumisega ja lõpetades ähvardava vihmapilvega silmapiiril. K. Ristikivi.

algul

1. ‹adv› esialgu; alguses. Algul oli kõik nagu võõras ja imelik, hiljem harjusime ära. Ma arvasin ka algul nii. Töötasin algul paar aastat õpetajana. Asi pole nii hull, kui algul paistis. *Jaan hakkas tagasi minema, algul sammu, siis jalalt jalale keksides, lõpuks juba joostes. E. Rängel.
2. ‹postp› [gen] millegi alguses. Möödunud sajandi algul. Sõnavõtu, kõne algul. Oma elutee algul. Romaani, teose algul.

algupära ‹11› ‹s›

1. päritolu, põlvnemine. See sõna on germaani algupära. India algupäraga muinasjutt.
2. van omapära, eripära. *Tsivilisatsioon nühib ära rahvusliku algupära, teeb ühesarnaseks. H. Raudsepp.

alla
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki allapoole, madalamale; kaetud, varjatud olekusse; ant. peale. Laua, voodi alla. Kivi, põõsa alla. Maa, mulla alla. Õngekork kadus vee alla. Vili jäi lume alla. Pääsuke tegi pesa räästa alla. Maja saadi katuse alla 'majale saadi katus peale'. Tegi tule pliidi alla. Mees jäi koorma, lumelaviini, auto, rongi alla. Läksime vihma käest suure kuuse alla. Tõusis pilvede, taeva alla. Peitis pildi kummutisse pesu alla. Võttis viha kaenla alla. Valu lõi rinde alla. Sai vastaselt hoobi lõua alla. Kirjuta tekst pildi alla! Pane pilt klaasi alla. Peitis käed põlle alla. Puges teki, vaipade alla. Pani kuue alla kampsuni. Peitis paki hõlma alla. Kuuri alla 'kuurialusesse'. Rehe alla 'rehealusesse'. Heinad saadi enne vihma varju alla 'varjualusesse, küüni'. Rukki alla 'alusviljana' külvati timutit. *Isa tahab oma maja voodri alla panna. O. Luts.
2. millestki hõlmatud, hõivatud seisundisse. Põld läks rukki alla. Uudismaa läheb põllu ja kultuurheinamaa alla. Üle 2/3 saare pindalast võtab enda alla mets. Poistekamp võttis enda alla kogu kõnnitee. Paneb kogu oma raha raamatute alla 'kulutab kogu oma raha raamatute ostmiseks'.
3. millegi juurde, lähedale (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamale). Mäeveeru alla. Küla, õue, väljamäe alla. Kalda alla on kuhjunud kive. Noored kogunesid kiige alla. Istus akna alla. Tüdruk jäi seisma ukse alla. Mäng kandus vastasmeeskonna värava alla. Poiss nihkus hirmunult ema külje alla. Vaenlane jõudis Tallinna alla. Väed koondati Narva alla. *Kahekümne viie minutiga jaama eest Logina kopli alla ... Tore sõit! R. Sirge.
4. tegevus- v. mõjupiirkonda, mingi tegevuse v. mõju objektiks. See piirkond käib Nõmme polikliiniku alla. See mets läheb varsti kirve alla. Rühm sattus vaenlase tule alla. Mustade malenditega sattusin tõrjumatu rünnaku alla. Hoole, järelevalve, kaitse, kontrolli alla. Kohtu alla andma. Langes ränga karistuse alla. Vahi, valve alla võtma. Aresti alla panema. Oksjoni alla minema. Kedagi kellegi eestkoste alla andma. Keelu alla panema. Kellegi võimu, meelevalla, valitsuse, voli, mõju alla sattuma. Kahtluse, põlu, tagakiusamise, viha, naeru, pilke alla sattuma. Arutuse, kõne alla tulema. Vaatluse, uurimise alla võtma. Kirikuvande alla panema. Mobilisatsiooni alla kuuluma. *Me ei paindu kuidagi üldiste elureeglite alla. E. Rängel. || kellegi, millegi alluvusse, haldusse. Asutus kuulub haridusministeeriumi alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt Liivi ordu alla. *Küllaltki isesugune on päev, millal Aiaste saab ametlikult uue peremehe alla .. M. Traat. *Oli õnneks seegi, et vabrikus töötades ta pääses haigekassa alla .. S. Kabur.
5. (vahetult) enne, millegi eel. Söögi alla anti pits viina. Lämmastikväetist anti põllule sügiskünni alla. *Aga kes siis randaali alla võib seemet panna? Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. R. Sirge.
6. osutab mingile lahtrile, rubriigile, kategooriale, kuhu miski arvatakse, paigutatakse. Ühise nimetaja alla viima. Käesolev kuritegu ei käi selle paragrahvi alla.
7. esineb ühendites nurga alla, kraadi alla (asendi tähistamisel küsimuse puhul kuhu?). Toorik pööratakse freesimisel vajaliku nurga alla. *„Küll rullib,” katkestab Mart vaikuse, kui laev ennast jälle nelja-viiekümnekraadise nurga alla keerab. K. Raja.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Teed jalge alla võtma. Jalge alla tallama. Tuult tiibade alla saama. (Kellegi) tiiva alla pugema. Oma käe alla võtma. Katuse alla saama, viima. Haamri alla minema. Vihma käest räästa alla sattuma. Põranda alla minema. Küsimärgi alla seadma. (Oma) küünalt vaka alla peitma. Ühe mütsi alla saama. Tanu alla saama. Kalevi alla panema. Luubi alla võtma. Tuhvli alla sattuma. Kõrvu pea alla panema. Hamba alla saama. Hinge alla võtma. Püssi, lipu alla kutsuma. (Kellegi) silma(de) alla. (Kellelegi midagi) nina alla hõõruma.
II. ‹prep›
1. mingist määrapiirist vähem, vähem kui. a. [gen] Pisut alla kahesaja krooni. Alla kaheteistkümne kilogrammi. Alla viie aasta vanused lapsed. Ta on mees alla neljakümne. Alla viie päeva selle tööga toime ei tule. Uisutas 500 meetrit alla 40 sekundi. Mõni kraad alla nulli. Kasvult oli ta alla keskmise. Alla normaalkaalu. Alla õige hinna. Alla oma võimete. b. [part] hrv. Alla viit päeva selle tööga toime ei tule. Ta on veidi alla keskmist kasvu. Alla kahtsada krooni. Esines alla oma võimeid.
2. [part] mingis suhtes allapoole v. allpool; päri-. Seelik on tükk maad alla põlve. *.. põõsalindude salk keerles ladvastiku kohal ja kadus alla tuult .. A. Mälk. *Tuba oli hall ja hämar, alla päikest .. L. Kibuvits.
III. ‹adv›
1. allapoole, madalamale; ant. üles, peale. Üles-alla kiikuma. Ülalt alla liikuma. Riiulilt rippus alla mingi rõivas. Trepist alla laskuma, minema. Kummardus alla. Vajutas juhtkangi, ukselingi alla. Sukasäär vajus alla. Tõmbas mütsikõrvad alla. Laskis kardina alla. Käsi langes lõdvalt alla. Mina heitsin üles narile, tema alla. Tuli kabinetist alla elutuppa. Võta kaks piletit alla 'parterisse', kaks rõdule. Midagi alla neelama, kugistama. Ei saanud toitu suust alla. Veenired jooksevad mööda akent alla. Higi valgus mööda nägu alla. Tünn veeres mäest alla. Vaatasin mäelt alla orgu. Ta läks alla jõe äärde. Suurelt maanteelt keerab rada alla 'kõrvale, ära'. Sõitsime mööda jõge alla 'suudme poole, pärivoolu'. Laevad liiguvad mööda Volgat üles ja alla. Purjetati mööda Tšiili rannikut alla 'lõunasse'. Järv, jõgi lastakse alla 'lastakse kuivaks v. veepinda alandatakse'. || (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Paneb kartulipajale tuld alla. Seadis õunapuule toed alla. Istikutele ajasid juured alla. Sügiseks saadi majale põrandad alla. Pane suusad, uisud alla. Vankrile pandi uus ratas alla. Hobusele löödi uued rauad alla. Lõin kingadele pooltallad alla. Loomadele viidi õlgi, põhku alla. Tõmbas olulisematele sõnadele joone alla. Kirjutasin lepingule, aktile alla. Sekretär lõi tõendile pitseri alla. *Alla tõmbas villase tuukripesu, peale kerged nahkpüksid ja vikerkaarekampsuni. N. Baturin. || maapinnale v. mingile muule pinnale, maha. Alla hüppama, kukkuma. Ronis puu, kivi otsast alla. Ta tuli, kobis lavalt, lakast alla. Lennuk tulistati alla. Lennukilt heideti alla langevarjureid. Tuul raputas õunu alla. Puudelt langes lehti alla. Krohv oli lahmakatena alla langenud. Vihma kallab alla. *.. päästepaat viirati alla ja ikkagi tuldi appi. H. Sergo.
2. hulgalt v. kvaliteedilt vähem v. vähemaks. Alla hindama. Hinnast alla jätma. Tingis hinnast 10 krooni alla. Viiskümmend krooni – ja mitte sentigi alla! Hinnad läksid alla. Vabrikandid lõid palgad alla. Kellegi autoriteeti alla kiskuma. Tase, kvaliteet läks alla. Halb ilm viis tuju alla. Poisil võeti käitumishinne alla.
3. hulgalt, määralt vähem kui; (tasemelt) madalam kui. Alla neljakümnesed mehed. Alla viieteistkümnene nooruk. Alla keskmise õppeedukus.
4. ‹ühendverbi osana› näit. alla andma, alla käima, alla vanduma, alla võtma

alpima ‹albin 42›
edvistama, eputama, albilt käituma; lõõpima. Ära albi! Mis sa albid! *.. mitte nagu plikalõkats, kel muud muret ei ole, kui et saaks mõne mehelogardiga alpida ja armastust ajada. A. Valton. *„Palgast pole lugu,” alpisin ma, „peaasi, kui sooja saab.” I. Sikemäe.

alt
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki altpoolt, madalamalt (ära); kaetud, varjatud olekust (välja); ant. pealt. Laua, voodi alt. Uss ilmus kännu, mätta alt. Maa vabanes lume alt. Kaevati mulla alt välja. Kerkis esile nagu maa alt. Võtsin pliidi alt tuhka välja. Tuli duši alt. Võttis raamatu padja alt. Laev sõitis silla alt läbi. Põgenik puges rongi alt läbi. Tuli kuuse, põõsa alt välja. Välja minu katuse alt 'majast'! Pind kadus jalge alt. Võttis käe lõua alt. Võttis viha kaenla alt 'kaenlast'. Puges teki alt välja. Vabastas pildi katte alt. Kuu tuli pilvede alt välja. Kuuri alt 'kuurialusest'. Rehe alt 'rehealusest'. *Me sõidame ja vaatame teele, mis tormab meile vastu ja kaob me alt. L. Promet. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Käe alt kinni hoidma. Vilksas mütsinoka alt vaadata. Sidus rätiku lõua alt kinni. Valutab rinde, südame alt. Kana nokitses tiiva alt. Kass oli kõhu alt valge. Jaki alt paistis roosa pluus. Pildi alt oli kiri veel loetav. Joone alt leidis ta vajaliku viite. *.. [rebane] oli nii lahja, et ta küljekondid paistsid naha alt kui redelipulgad. R. Roht.
2. millegi juurest, lähedalt (hrl. millestki, kuskilt vaadates madalamalt). Mäerinnaku, künka alt voolas läbi oja. Tuli akna alt ära. Lahkus kiige alt lõbusas tujus. Maantee läheb otse ukse alt mööda. Tee keerab meie õue alt ära. Nad möödusid küla külje alt. Vaenlane taganes Narva alt. Nad sõitsid Orissaare alt mootorpaadiga Kõinastule. *Siin pole muud, kui hakka välja alt kaevama ja kaeva edasi, kuni ots on jões. A. H. Tammsaare.
3. tegevus- v. mõjupiirkonnast ära. Põgenesime pommirünnakute alt. Hoole, mõju alt vabanema. Vahi, valve, aresti, keelu alt vabastama. Ikke, rõhumise, võimu, valitsuse alt pääsema. Sein on äsja krohvija pintsli alt tulnud. Tema käe alt on läbi käinud palju noori. *Pillimehe sõrmede alt aga voolasid valsid ja polkad .. L. Metsar. || kellegi, millegi alluvusest, haldusest ära. Asutus läks ühe ministeeriumi alt teise alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt ordu alla. Talupojad püüdsid mõisnike alt vabaneda.
4. hõivatud, hõlmatud seisundist ära. Heinte alt vabanenud küün. Millal ma oma raha kauba alt kätte saan?
5. osutab lahtrile, rubriigile, kategooriale, kust midagi leitakse, saadakse, ammutatakse. *Jalg kipsis, luges Väärtnõu lehest kohalike teadete alt sõnumit oma õnnetusest. P. Viiding.
6. (ühendis nurga alt osutab lähtumist teat. aspektist, teat. vaatenurgast). Läheneb küsimusele täiesti uue nurga alt. Vaagis asja mitme nurga alt.
7. esineb fraseologismides, näit.:. Hõlma, leti alt. Küünalt vaka alt välja tooma. Nina alt ära näpsama. Pinda jalge alt kaotama. Põranda alt välja tulema. Silma alt kaduma. Südame alt külmaks võtma.
II. ‹prep› [gen] murd alla. Alt viiekümne, kolmekümne (vanuse kohta). *Asutajaliikmeist elas alt veerandi Tartus .. F. Tuglas.
III. ‹adv›
1. altpoolt, madalamalt; ant. ülalt, ülevalt; ant. pealt. Alt üles vaatama. Soe õhk tõuseb alt üles. Pealt pandi vili kolusse, alt jooksis jahu välja. Alt orust kostis laulu. Ulatas müüriladujale alt telliseid kätte. Ta kolis alt '(vahetult) alumiselt korruselt' üles. *Eile alt lehte tuues käis südamest iseäralik tuksatus: nüüd! L. Hainsalu. || (oma otstarvet täitmast). Lõi vaadil põhja alt. Libe jää nagu niitis jalad alt. Võtsin suusad, uisud alt. Autol võeti ratas alt. Võtsin kampsuni alt ära. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Püksisääred on alt katki. Männitüved olid alt tumedamad, ülalt heledamad. Näkineiul on ülalt naisterahva keha, alt kala saba. Hein, loog on veel alt märg. Taime lehed on alt karvased. Alt korter on praegu tühi. Alt on kontserti parem kuulata kui rõdult.
2. eest kõrvale, eest ära (hrl. hoiatushüüetes). Alt ära! Hoia, hoidke alt! *Alt! Alt! Papi! Lea! Minge ometi eest! B. Alver. *Hobused aeti risti-rästi sinna ja siia – muudkui hoia aga alt ja vaata ette! R. Sirge.
3. ‹ühendverbi osana› näit. alt minema, alt tõmbama, alt vedama jt.

alt ära hüppama
lubadusest, kokkuleppest ootamatult loobuma. Lubas tulla, kuid hüppas viimasel minutil alt ära. *Kui sa ainult ei kavatse, nagu paljud arvavad, alt ära hüpata, kui asi tegelikuks läheb. H. Lepik (tlk).

altkäe|maks [-u]
ametiisikule mingi ametialase teo toimepanemise v. tegemata jätmise eest antav raha vm. hüvis; jur tasu, mille eest ametnik teeb teo, mida ta seaduse järgi teha ei tohiks. Altkäemaksu andma, pakkuma, võtma, saama. Üritati kohtunikku altkäemaksuga ära osta. Aus inimene ei lase oma suud altkäemaksuga sulgeda.

amet ‹-i 2› ‹s›

1. ülesannete kompleks, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab tasu, tööala; (elu)kutse, kutseala; teenistus-, töökoht. Tal on kerge, raske, hea, kasulik, kindel amet. Vanasti koolitati lapsi kergema, puhtama, peenema ameti peale. Ta on ameti poolest, ametilt rätsep. Ametit õppima. Vana treial õpetab oma ametit noortele. Tal on mitu ühiskondlikku ametit. Esimees oli ameti maha pannud. Ametit üle andma, vastu võtma. Ema oli õpetaja ning tütargi hakkas sama ametit pidama. Ta on selles ametis teist aastat. Võeti, palgati, pandi ametisse kaks sekretäri. Kedagi ametisse määrama, nimetama, kinnitama. Ametisse astuma, asuma. Ametist vabastama, kõrvaldama, tagandama, vallandama. Ta oli joomise pärast ametist lahti lastud. See amet küll ei toida. Amet ei küsi leiba. Üheksa ametit, kümnes nälg. *Õpipoiss õpib mitu aastat. On tal amet käes, siis saab ta selliks. E. Vilde. || (vananevana:) teenistus, (puhtam) töö. Mees käis ametis, naine oli kodune. Ta sai linna ametisse. Olevat kusagil kontoris ametis. Õhtul tuli ta väsinuna ning pahurana ametist.
▷ Liitsõnad: apteekri|amet, arsti|amet, autojuhi|amet, esimehe|amet, karjase|amet, kingsepa|amet, koolmeistri|amet, kupja|amet, lihuniku|amet, mehhanisaatori|amet, möldri|amet, pottsepa|amet, puusepa|amet, rätsepa|amet, sekretäri|amet, sepa|amet, sulase|amet, tisleri|amet, õpetajaamet; au|amet, kroonu|amet, riigiamet; koera|amet, kõrvalamet.
2. tegevus, töö. Puude lõhkumine ja ahju kütmine oli tema igapäevane amet. Las lapsed mängivad, see nende amet. Mis tal muud ametit kui sööb ja magab. Naised olid kibedasti, agarasti, hoolsasti ametis. Terve päeva oli ta võrgu kallal ametis. Tehti peotoite – vanaemalegi leiti amet, vanaemagi pandi ametisse. Igaüks oli oma mõtetega ametis. Kõik olid tööga nii ametis, et ei märganud tulijat. Kuke amet on laulda.
3. kõnek (halb) harjumus, komme, kalduvus. Isa joob ja hulgub, eks pojad õpivad ka ametit. Tal on see näppamise, näpumehe amet küljes. Kas sa suitsu ei tee – pole veel seda ametit ära õppinud? Loomadel amet käes, kipuvad aga ristikupõllule. *„Ega siis vanal märal ometi niisuke amet ole, et ta värava võrust lahti võtab,” arutas peremees nagu endamisi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: näpuamet.
4. aj tsunft. Mündrikkude ameti põhikiri.
5. ‹hrl. liitsõna järelosana› (asutuste nimetustes)
▷ Liitsõnad: maksu|amet, perekonnaseisu|amet, posti|amet, tolliamet.

ammendama ‹37›

1. täielikult ära kulutama, lõpuni ära kasutama; tühjaks ammutama. Kõik varud, energia ülejäägid on ammendatud. Jooksja oli oma jõuvarud ammendanud. Tehas on oma sisemised reservid ammendanud. Kõik võimalused pole veel ammendatud. Ammendatud karjäärid metsastatakse. || lõpuni käsitlema, lõpuni avama. Päevakord on ammendatud. See teema, probleem on ammendatud. Käesolev lühiülevaade ei ammenda, ei suuda ammendada kõiki olulisi küsimusi. | ammendav põhjalik, täielik, kõike hõlmav. Ammendav seletus, käsitlus, ülevaade. Pole võimalik anda ammendavat vastust. Vajalik on veidi ammendavam loetelu.
2. hrv ammutama (2. täh.) *Rahva suulisest loomingust ammendas kujunev rahvuslik kirjandus aineid ja vormielemente. K. Mihkla.

ammu ‹adv›

1. ajamomendil suhteliselt palju v. pikka aega tagasi, kaua aja eest; kauemat, pikemat, pikka, tükk aega. Lõuna on juba ammu söödud. Läks juba ammu poodi. Vihm on ammu üle. Kas sa tulid juba ammu? See juhtus päris, üsna, väga, õige ammu. Ammu kuuldud lugu, jutt, viis. Ammu möödunud ajad. Pääsmed olid juba ammu enne kontserti läbi müüdud. Ammu enne jaanipäeva. Ükskord ammu hallil ajal elanud kuri nõid. Kunagi ammu, vist Põhjasõja ajal. Ootan teda (juba) ammu. Ma tunnen, tean, armastan teda ammu. Seda ei usu ammu enam keegi. Kas sa elad ammu Tartus?
▷ Liitsõnad: igiammu.
2. ammuks (2. täh.), liiatigi. *Peremees ei pea hobust, kui tal seda tarvis ei lähe, ammu siis veel sulast. R. Sirge. *Ma pole kunagi midagi sarnast mõelnudki, ammu veel rääkinud. O. Tooming.
3. ammuks (1. täh.), alles. Ammu sa tulid ja juba tahad ära minna! Ammu see oli, kui ta pensionile jäi. *Need sibulad on ju alles nii väikesed. Ammu need maha pandi! A. Mälk.

and ‹anni 21› ‹s›

1. see, mida keegi v. miski annab, pakub; kink, annetus. Pidi elama juhuslikest andidest. Võttis anni tänuga vastu. Inimene püüdis loodusjõude ohvrite ning andidega lepitada. Allikasse visati anniks hõbedat. Looduse, sügise annid. Murakad, jõhvikad – põhjamaade soode ja rabade annid. Sügisesed metsad jagavad ohtralt oma ande. *Juulius Kilimitil tuli üle elada lisaks muudele perekonnaelu andidele ka esimene perekonnatüli .. K. Ristikivi. || armuand, almus. Ta käis külas kerjamas ja ande saamas. Sandile anna, aga ära santi andidega tapa. || ‹pl.› etn veimed, mõrsja kingid pulmalistele v. vastukingid pulmalistelt; mõrsja poolt veimevakaks kogutud raha v. esemed
▷ Liitsõnad: armu|and, loodus|and, maa-|and, mere|and, metsaand; ohvri|and, sügisand; pruudi|and, pulmaannid.
2. anne, andekus. Tal on muusika, matemaatika, näitlemise, keelte peale andi. Antsul on eriline and teisi inimesi matkida. *.. mitte üksi riimide kokkuseadmiseks ei lähe loomupärast andi vaja, vaid ka äriajamiseks .. I. Pau.
▷ Liitsõnad: kõne|and, laulu|and, muusikaand.
3. andmine. *Raha või muu hinnalise asja and läheks meile raskeks .. F. R. Kreutzwald.
▷ Liitsõnad: andeksand.

andma ‹annan 45›

1. ulatama, kellegi kätte v. kättesaadavusse toimetama. Anna mulle riiulilt raamat. Anna, palun, kääre. Teretab kõiki kätt andes. Anna käsi, ma tirin su üles. Suitsule tuld andma. Tuletikke ei tohi anda lastele mängida. Lõputunnistusi, diplomeid, aukirju, medaleid, ordeneid kätte andma. *Ema tõi kirstust raha ja andis viivlemisi poja näppu. E. Vilde. | (söömiseks, joomiseks, sissevõtmiseks). Külalistele anti süüa, juua. Haigele antakse rohte, ravimeid. Prae võib lauale anda külmalt. Anna mulle ka maitsta. Hobustele anti heinu ja kaeru. Rinda andma 'rinnaga toitma, imetama'. *.. anti rõõska piimagi ainult laupäeviti, karaski kõrvale. V. Ilus. | piltl. Autori elukäik andis võtme teose mõistmiseks.
2. loovutama, kellegi teise omandusse, valdusse v. kasutusse siirma. a. (kinkides, annetades). Almust, armuandi, jootraha andma. Verd andma. Lastele antakse taskuraha. Õunu jätkus müüa, jätkus ka tuttavatele niisama anda. Ta annab või viimase hinge tagant. Kel on, sellele antakse. Õndsam on anda kui võtta. Kes ei anna antust ega murra murtust, see ei anna aidatäiest. | piltl. Nad andsid oma elu isamaa eest. Igaüks püüab anda oma parima, oma panuse. Talle on antud tervist ja elupäevi. Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Ta on enda jäägitult muusikale andnud. b. (makstes, müües, laenates, vastutasuks jne.). Rendile, üürile, laenuks, võlgu andma. Altkäemaksu andma. Andsin talle oma mantli selga. Ülemise korruse toad anti külalistele. Anna mulle homseni sada krooni. Palju sa sellest kellast annaksid? Ma ei annaks selle eest sentigi. Andis viie krooni eest kilo õunu. Kas avanssi antakse? Peremees andis vähe palka. Andsin pakid hoiule, hoidu. Andke, palun, arve, kviitung. *.. ning Eesti Kirjanduse Selts annab tõlkegi poognast 40 rbl. E. Vilde. c. (kedagi kuhugi suunates v. kellegi hoolde, kätte, hoitavaks jne. toimetades v. usaldades). Noori mehi anti soldatiks, nekrutiks. Andis oma tütre mulle naiseks. Kasulapseks, õpipoisiks andma. Poiss anti lastekodusse. Kedagi ametivõimude kätte, kohtusse, kohtu alla andma. Vaenlase sõdurid andsid end vangi. Keegi ei taha end teise võimu, voli alla anda. Lapsed anti vanaema hoole alla. Pidime end saatuse hoolde, hooleks andma. d. (midagi tehtavaks, töödeldavaks v. kasutatavaks toimetades). Õpetaja oli andnud õpilastele õige raskeid ülesandeid lahendada. Mis meile homseks õppida anti? Käsikiri anti eriteadlasele retsenseerida. Andsime raamatu trükki. Andsin kella parandada, parandusse. Tootmisse on antud uue tegumoega jalatsid. Uus tehas anti käiku. Maja antakse kasutusse. *Koonla annab ema talle / kauniks lõngaks kedrata. Jak. Tamm.
3. (saada) võimaldama, osaks saada laskma. Kellelegi peavarju, ulualust, öömaja andma. Tööd andma. Poeg pidi isale-emale ülalpidamist andma. Iga töö annab leiba. Suurriigid annavad arengumaadele abi. Kannatanule antakse esmaabi. Eest ära, andke teed! Andeks andma 'andestama'. Piletimüüja teateid ei anna. Midagi kellelegi teada andma 'teatama'. Eks elu näita ja aeg anna arutust. President võib surmamõistetuile armu anda. Sa rühmad tööd teha, ei anna endale hõlpu. Hirm, mure ei andnud talle kuskil asu. Süda, see mõte ei andnud talle ööl ega päeval rahu. Töö ei anna mahti 'ei lase, ei võimalda' linnagi sõita. Andke aega, ärge kiirustage! Ei tohi kätele, pisaratele, oma tunnetele voli anda. Talle anti koosolekul sõna. Talle lubati anda osakonnajuhataja koht. Antagu talle võimalus end parandada. Annaks jumal, et kõik hästi läheks. *Aeg antud naerda, / aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || karistusena, sunnivahendina v. ergutusena osaks saada laskma. Talle kuluks anda hea keretäis, nahatäis. Ema andis lastele vitsa, vitsu, urvaplaastrit. Kellelegi peksa, kolki andma. Mees andis hobusele piitsa, rooska, nuuti, kannuseid. Perenaine andis koerale malka. Mitu aastat talle varguse eest anti? Huligaansuse eest anti 15 päeva. Ordeneid, medaleid, doktorikraadi, professorikutset andma. Nobeli kirjanduspreemiaid annab Rootsi Akadeemia. || millegagi töötlema v. mõjustama. Vikatil pole viga midagi, anna aga luisku! Ei saa nüüd mootorit käima, anna aga vänta! Andis gaasi ja kihutas mööda. *Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. Äket oleks vaja anda, kõvasti äket! R. Sirge. || kehtestama. Riigikogu annab seadusi. Pojale anti nimeks Jaan. || ‹objektiks hrl. da-infinitiiv ka impers.› laskma. See asi annab (end) korraldada, seada. Pajuvitsad annavad hästi painutada ja punuda. Ta ei anna ennast pilgata. See sõna ei anna kuidagi riimida. Annab mõista, et ta on ülemus. Hammas lausa ei valuta, aga annab tunda. Lidus (joosta), mis jalad andsid. Häda ei anna häbeneda. *Logina Peter ei kuulu meeste hulka, kes annavad end sõnaga veenda või painutada. R. Sirge. *Kui ilm annab, teeme jälle sääred jääle. A. Mälk. || ‹impers.› võimalik olema. Temaga annab rääkida. Tegime kõik, mis teha andis. Võtab, kust võtta annab. Päästke, mis päästa annab. Ajab suu nii lahti, kui vähegi annab. || ‹ma-infinitiiviga› mingiks tegevuseks suuteline olema. Sõrmed ei anna kuidagi kõverduma. *Tera andis tublisti veel painduma .. J. Mändmets. *„Katsu, kas käed-jalad annavad liikuma,” ütles Anne. I. Sikemäe.
4. tekitama, esile kutsuma, põhjustama; mingi tulemuseni viima. Kasu, kasumit, tulu andma. Põhjust, kõneainet, ettekäänet andma. Viimast lihvi andma. See annab alust kahelda ning ettevaatlik olla. Mis võis talle selliseks sammuks tõuke anda? Kordaminekud annavad lootust, julgust, uut jõudu, enesekindlust. Mis annab tema luulele sellise võlu? Kadakased kapad annavad õllele erilise maitse ja lõhna. Läbirääkimised ei andnud tulemusi. Keres andis vastasele mati. Metallidega reageerides annab lämmastik nitriide. Autod annavad signaali, vedurid vilet. Kas sa andsid mitu korda kella? Öösel anti häire. Start anti stardipüstoliga. *Ma ei või mitte liiga hea olla, kui ma vihkamiseks asja annan. E. Vilde. || (enda küljest, endast eraldades). Kasukas annab karvu. Riie annab pesemisel värvi. Vana padi annab sulgi.
5. tootma, produtseerima; toodanguna saada võimaldama. Noored õunapuud hakkavad juba saaki andma. Mais annab palju haljasmassi. Mitu seemet kartul andis? See on hea lehm – annab palju piima. Lambad annavad villa. Bakuu annab naftat, Donbass kivisütt. Metsad annavad puitu. Peipsi annab üle poole Eesti sisevete kalasaagist. Kaev annab külale vett. Uus tehas, tsehh, vooluliin hakkab andma toodangut. Elektrijaam hakkas voolu andma. Katlamaja annab soojust kogu linnaosale. Lamp annab valgust. *Näeb sügisel, mis põld annab, lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles .. A. H. Tammsaare. || (õppeasutuste kohta:) välja laskma. Maaülikool annab põllumajanduse ja metsanduse spetsialiste. Viimasel kümnendil on tehnikum andnud üle tuhande lõpetaja.
6. (suuliselt, kirjalikult, käitumise, žestidega jne.) midagi teatavaks tegema, teatama; (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama. Juhtnööre, õpetusi, nõu, käsku, käsklust, korraldust andma. Annab (oma) nõusoleku, loa, sõna, ausõna. Tunnistajad annavad seletusi suuliselt. Retsensent annab käsikirja kohta hinnangu. Anna talle mõned näpunäited! Antud tõotust, vannet ei saa murda. Sellele küsimusele ei osanud keegi vastust anda. Annab käega, noogutades, silma pilgutades märku. Ta pole juba tükk aega endast elumärki andnud. Ega viinapudel veel mehest tunnistust anna. Millestki kujutlust, pilti andma. Oma uurimuses annab ta nende nähtuste uue klassifikatsiooni. *Valitseja oigas .. ja astus paar sammu ligemale, et sakstele oma lombakusest aimu anda. E. Vilde. | (mõnedes tervitustes ning soovimistes). Astun töömeeste juurde ja annan jõudu. Tänu andma van tänama. || (vahendavalt) esitama, avaldama. Ajalehed, raadio, televisioon annavad informatsiooni. Tallinn annab parajasti sporditeateid. Seda sõna pole üheski sõnaraamatus antud. Ta rääkis sellest raadiole antud intervjuus. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmustik mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna .. F. Tuglas. || (ette) määrama; eelnevalt teatavaks tegema. Ülesandes olid antud kolmnurga alus ja kõrgus. Temperatuur võib katse puhul kõikuda antud piires. Antud juhul 'sel konkreetsel juhul'.
7. hrl kõnek lööma, virutama, äigama; ründavalt kohtlema. Andis mehele rusikaga, kaikaga pähe. Andsin poisile vitsaga paar nähvakat mööda sääri, üle turja. Andis võmmu kuklasse. Vastu kõrvu, lõugu, vahtimist, hambaid andma. Anna talle nii, et teab, mäletab! Ma sulle annan! Ära mine lähedale, hobune võib kabjaga anda. Tuuleveski tiib oli mehele hoobi rindu andnud. Vaip on tolmu täis, anna klopitsaga mõni mats. Ega vanasti polnud pesumasinat, siis anti muudkui kurikaga. *Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma .. ja ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma. A. H. Tammsaare. || (viskamise, heitmise; tulistamise, laskmise kohta). Sandarmitele anti nurga tagant kividega. Vaenlasele anti tuld, tina. Andsin kuulipildujast valangu. Talle oli ähvardatud kuuli anda. Nii kui paugu andis, oli rebane pikali. || piltl (arvustavalt ründamise, teravalt kritiseerimise, ülemuslikult noomimise jne. kohta). Enda kohta ta kriitikat ei kannata, aga teistele annab, kus vähegi saab.
8. korraldama, (omalt poolt) pakkuma; sooritama, tegema. President andis dinee kuninglike külaliste auks. Peaminister andis neile audientsi. „Vanemuine” annab külalisetendusi Tallinnas. Koor andis kontserdi. Keres andis Tartu maletajaile simultaani. Eksameid, arvestusi andma. Lembitu otsustas anda orduvägedele lahingu. Direktor andis dokumendile allkirja 'kirjutas dokumendile alla'. || (näit. koolis:) midagi õpetama, koolitarkust, teadmisi jagama. Annan keskkoolis matemaatikat ja füüsikat. Klaveri-, tantsu-, eratunde andma.
9. (kellelegi v. millelegi midagi) omistama. Noored ei oska alati vanemate hoolitsusele küllalt tähtsust anda. Mida sa mulle süüks annad? Sellised huvitavad road, et ei oska neile nime anda. Et oma sõnadele suuremat kaalu anda, põrutas ta rusikaga vastu lauda. Püüab oma soosikule igas asjas õigust anda. *Nüüd meenub meile mõndagi [haiguse sümptomitest], millele me varem ei osanud tähendust anda. E. Krusten. || oletamisi, hindamisi, ära arvata püüdes pakkuma (näit. ea kohta). Ega talle üle kolmekümne aasta ei annaks. Välimuse järgi võiks talle anda umbes 50 aastat.
10. ‹hrl. da-infinitiiviga impers.› pingutust pakkuma, jõudu, vaeva, aega, püsivust nõudma; jätkuma. Nii raske kott, et annab kahe mehega tõsta. Koorem on raske, annab hobusel vedada. Säärast meistrimeest annab tikutulega otsida. Lõpuks ometi, küll andis oodata. Seda reisi annab mul mäletada. Paks raamat, annab lugeda. Jäme tamm, annab kahel mehel ümbert kinni võtta. | hrv (koos teonimega). *Nüüd [vanas eas] annab tegemist, enne kui lühikese jupikese ära jõuad lugeda. R. Roht. *See andis palju lugenud-kogenud mehelegi mõnda aega mõtlemist. E. Tennov.

alla andma

1. alistuma. a. vastupanust loobuma; end võidetuks tunnistama. Vaenlane sunniti alla andma. Poisid muudkui maadlesid, kumbki ei andnud alla. b. mingi olukorraga leppima, alla vanduma. Saatusele, kiusatusele, nõrkusele alla andma. Kes haigusele alla ei anna, sellele annab haigus alla. Töö on ränk küll, aga mehed ei anna alla. Ära anna alla, kui sul õigus on.
2. maha jääma, alla jääma. a. (kellelegi milleski). Naised ei andnud töös meestele alla. Pikkuselt ei anna poeg isale enam alla. b. (millelegi milleski). Meie söökla toidud ei anna restoraniroogadele karvavõrdki alla. *Paljukest too mõisaait alla andis keskmisele kaubamajale Pärnus, ah? A. Sinkel.

ette andma

1. ette tooma, ette viima; ette sõita laskma. Tuli süüa, mis ette anti. Hobustele anti heinu ette. Dosaatorid annavad segu ette täpsetes kogustes. Pump annab paagist kütust ette. *Kui rong ette anti, tekkis väravasse kork. L. Promet.
2. (nõrgemale) vastasele teatavat algedu, edumaad vms. võimaldama. Poiss andis tüdrukule võidujooksus 10 meetrit ette. Talle anna ratsu ette (males).
3. ette ära määrama. Operatsioonid sooritada etteantud järjekorras.

kokku andma

1. vastamisi v. kinni ulatuma, kinni andma. Hõlmad ei anna kokku, vaks maad jääb vahet. Püksid ei andnud enam värvlist kokku.
2. kedagi enda lähedale, endaga kokku laskma. Hoidub inimestest eemale, ei anna end kellegagi kokku. *Aga ära sa ennast sulipoistega kokku anna! O. Luts.
3. (ühinemisel, liitmisel) tulemuseks andma. Kollane ja sinine annavad kokku rohelise. 124 ja 89 – palju see kokku annab?

(viimast ~ kõike) hinge tagant ~ takka ära andma vt hing [1]

ära andma

1. (päriselt, täielikult) loovutama. Lapsed ei raatsinud ühtki kassipoega ära anda. Relvad tuli ära anda. Ei või viimast senti ära anda. || (müües). Ma maksan 100 krooni – anna ära! Ei maksa liiga odavalt ära anda. || (ajutiselt, näit. hoiule). Ülerõivad tuleb garderoobi ära anda.
2. reetma. a. (saladusi paljastades, vaenlase poole üle minnes jne.). Ülestõusnute hulgast oli keegi juhi ära andnud. Ma ei julge sulle saladust rääkida, äkki annad mu ära. b. (kedagi ametivõimudele üles v. välja andes). Keegi nende endi hulgast andis nad ära. c. piltl (millestki tunnistust andes). Su käitumine ja ilme annavad su ära.
3. ära tegema, sooritama. Õpetaja andis tunnid ära ja läks koju. Kavatseb kevadel paar eksamit ära anda.

üles andma

1. (ametivõimudele) kellestki, millestki teatama; reetma, välja andma. Andis põgeniku politseile üles. Ta oli end ise võimudele üles andnud. Kaassüüdlasi ta üles ei andnud. Jaak andis asja politseile üles. || registreerima, (nime) kirja panema. Ta oli enda vabatahtlikuna üles andnud. Andku üles, kes soovib ekskursioonile tulla. Ta andis mind tunnistajaks üles.
2. õpitavaks, tehtavaks määrama. Mis ajaloos(t) homseks üles anti? Õppis, tegi korralikult kõik ära, mis üles anti. *Kui sa just nii palju ei saa, kui üles on antud, pole viga. O. Luts.

aparaat ‹-raadi 21› ‹s›

1. spetsiaalse otstarbega, hrl. kompaktse ja peenema ehitusega seade. Keerukas, tundlik aparaat. Mõõteriistad, optikaseadmed, automaatika- ning elektroonikaseadmed jt. aparaadid. Konstrueeritakse, katsetatakse, ehitatakse, toodetakse uusi aparaate. Aparaat töötab korralikult, on korrast ära, läks rikki. Aparaati hakati remontima, täiustama. | (foto- v. telefoniaparaadi kohta). Turistid muudkui pildistasid, aparaadid klõpsusid. Panin uue filmi aparaati. Kui telefon sisse pannakse, sooviksin valget aparaati.
▷ Liitsõnad: automaatika|aparaat, elektri|aparaat, elektroonika|aparaat, filmi|aparaat, foto|aparaat, habemeajamis|aparaat, hapniku|aparaat, haude|aparaat, hingamis|aparaat, inhalatsiooni|aparaat, kassa|aparaat, keevitus|aparaat, kino|aparaat, kitsasfilmi|aparaat, kontroll|aparaat, kopeer(imis)|aparaat, kosmose|aparaat, kudumis|aparaat, kuulde|aparaat, lennu|aparaat, lüpsi|aparaat, morse|aparaat, mõõte|aparaat, paljundus|aparaat, projektsiooni|aparaat, raadio|aparaat, raseerimis|aparaat, röntgeni|aparaat, suurendus|aparaat, telefoni|aparaat, telegraafiaparaat.
2. organismi mingi elundkond v. elund
▷ Liitsõnad: hingamis|aparaat, hääle|aparaat, mälu|aparaat, seede|aparaat, vestibulaaraparaat.
3. teatavat haldus- vm. ala teenindavad asutused ja organisatsioonid v. nende süsteem, samuti nende töötajad. Töötas nõukogude aparaadis. Täidesaatva võimu aparaat.
▷ Liitsõnad: administratiiv|aparaat, haldus|aparaat, juhtimis|aparaat, kesk|aparaat, kohtu|aparaat, politsei|aparaat, propaganda|aparaat, riigi|aparaat, valitsus|aparaat, võimuaparaat.

apteekri|abiline
(endisaegsetes apteekides). Apteekriõpilane sai apteekriabiliseks, kui ta tegi ära vastava eksami.

arastuma ‹37›
araks muutuma. *Rein tahtis ära minna, siis aga arastus, andis alla ja rääkis loo ära. T. Kallas.

ara|vereline
arg, kartlik. Mõne araverelisema mehe hirmutasid need sündmused ära. See ajas araverelistel hirmu nahka.

arm ‹-u 21› ‹s›

1. (üleolev) heatahtlikkus, armulikkus; soosing. Armu poolest, armu pärast majja võetud vaeslaps. Ootab teiste armust antud kõhutäisi. Ülemuste armust teda tööl peetakse. Kaua sa teiste armule loodad! Kunstnik, meistrimees jumala armust 'päritud andega'. Parem oma ema hirm kui võõra arm. *Ennem leiab rikka silmis armu koerapoegki kui lesknaise laps. A. H. Tammsaare. | piltl. Kohtasin teda nagu juhuse armust. || armuand, armuannid. *.. kuid ma saan hakkama oma nelja lapsega, kelleltki armu paluma ei lähe. R. Janno.
2. karistuse kergendus v. tühistus; andeksand, halastus. Surmamõistetu palus armu. Kurjategijale anti armu. Võideldi viimse meheni – armu ei antud ega palutud. Armu ega halastust polnud loota. Peremees sundis takka, ei andnud armu endale ega teistele 'ei säästnud ennast ega teisi'. *Armu, kubjas! Ära löö! J. Sütiste. | piltl. Kevadel ei leia rebastelt armu ei linnupojad ega munad. *Ei saa [siblivatelt kanadelt] armu sibulad ega porgandid .. M. Raud. || armuta armutult, halastamatult. Professor oli ta eksamil armuta läbi kukutanud. Päike kõrvetab armuta.
3. armastus. a. kiindumus. See jääb kogu eluks meelde nagu esimene arm. Vana arm ei roosteta. Isa arm kestab hauani, ema arm igavesti. b. armastatu, kallim. Kas mäletad, mu arm? *Mu isamaa on minu arm, / kel südant andnud ma .. L. Koidula. *Kas oled Miiat näinud, tead küll, minu esimest armu? I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: ema|arm, sala|arm, vennaarm.
4. kõnek esineb imestust, üllatust v. ehmatust väljendavates hüüatustes. Taevane arm, kui kaua see veel kestab! Sa arm kui hele! Sa arm küll, või lõi kohe päris surnuks! *Arm ja heldus, need – need – on ju suured raudjad hobused! E. Vilde.

armas ‹armsa, armsat 16 või armast 17› ‹adj›

1. armastatud, kallis. Armas ema, õde, mees. Minu kõige armsam tädi. Siiski oli see tüdruk Sandrile armas. Meile armsaks saanud kool, laul. Tahaksin olla jälle armsas kodus. Meie armas kodumaa. Ärge unustage armast emakeelt! Jookse, kui sulle elu on armas. Mida armsam laps, seda kibedam vits. | iroon. Armsad sugulased hoolitsesid selle eest, et naine kõik teada saaks. Meie armas koolivend valetab, nii et suu suitseb. || (kesk- v. ülivõrdes:) lemmik-. Tema armsaim ajaviide, tegevus, laul. Lapse armsamad mänguasjad. Minu armsaim raamat. Missugune on su kõige armsam lill? *Tema armsamaks toiminguks näis olevat võtta napsi .. J. Vahtra. || (pöördumisfraasides, näit. kirja v. kõne alguses). Armas sõber! Armsad kuulajad! Aga, armas inimene, sa ju lubasid! Sul on õigus, armas Jaan. *„Armas hing, armu peab nõudma, mitte õigust,” õpetas vaimulik. A. H. Tammsaare.
2. kena, meeldiv, sümpaatne; lahke, armastusväärne. Küll teil on armsad lapsed. Perenaine oli meie vastu väga armas. Tal on suured armsad silmad. Kassipojad on nii armsad. Kui armsad on kevadel esimesed sinililled! | (viisakusvormelites). Väga armas, et tulid! Armas kuulda, et teil kõik hästi läheb. Leili ja Mari, olge nii armsad ja tehke see ära! *Kui armas Sinust, et Sa vaeva paljuks ei pidanud. E. Krusten. || hubane, õdus. Kodus oli kõik puhas ja armas. *Aga rõõmsalt lõõmas kasehalgude tuli, mille armsas õhetuses vennaksed end meeltmööda soojendasid. F. Tuglas (tlk).
Omaette tähendusega liitsõnad: ime|armas, üliarmas; halearmas

armastus ‹-e 5› ‹s›

1. sügav kiindumus. a. kellessegi, eriti vastassoost isikusse. Platooniline, meeleline, erootiline, seksuaalne armastus. Suur, sügav, puhas, tõeline, kirglik, ennastsalgav, hell, õrn, pime armastus. Õnnetu, keelatud armastus. Armastus esimesest silmapilgust, esimene armastus. Armastus tekib, tärkab, kustub. Noormees avaldas neiule armastust. Püüab võita tütarlapse armastust. Nad abiellusid armastusest. Ainult õhust ja armastusest ära ei ela. Mehe armastus naise vastu. Ema armastus laste vastu. Vennalik, emalik armastus. Perekonnas valitses üksmeel ja armastus. Vana professorit meenutati tänutunde ja armastusega. Armastus kõige elava vastu. b. (elutu objekti puhul ka nõrgenenult:) eriline huvi, meeldumus. Armastus looduse, kodu ja töö, teatri, kunsti vastu. Ei teinud seda raha pärast, vaid armastusest asja vastu.
▷ Liitsõnad: ahvi|armastus, asja|armastus, elu|armastus, ema|armastus, enese|armastus, inim|armastus, isamaa-|armastus, jumala|armastus, kodumaa-|armastus, korra|armastus, lapse|armastus, lapsepõlve|armastus, laste|armastus, laulu|armastus, ligimese|armastus, looduse|armastus, looma|armastus, maa-|armastus, muusika|armastus, noorus|armastus, puhtuse|armastus, rahu|armastus, sala|armastus, spordi|armastus, tarkuse|armastus, teatri|armastus, tõe|armastus, töö|armastus, vabaduse|armastus, vanemate|armastus, vastu|armastus, venna|armastus, õearmastus.
2. suguline läbikäimine, armatsemine. Füüsiline, kehaline armastus. Ostetav, raha eest saadav armastus.
▷ Liitsõnad: vabaarmastus.
3. kõnek armastatu. Tal on nüüd uus armastus, pikk blond poiss. *Vassili, mu Vasjake! Vaat sina oled mu tõeline, õilis armastus! L. Promet.
▷ Liitsõnad: lapsepõlve|armastus, noorusarmastus.

armu|aeg
(halastusest antud) ajapikendus (hrl. mingi ebameeldiva sündmuse, toimingu vms. eel). Ta ei saanud võlgu ära maksta, palus veel armuaega. Teda ei vallandatud, anti aasta armuaega.

armu|heitlik
van halastav. *Sa jätad mu väetikese ellu ega võta mu rahapunga ära – sul on tõesti armuheitlik süda! E. Vilde.

armu|kade
armukadedust tundev, kiivas. Otse haiglaselt, väiklaselt armukade abielumees. Olin Antsu iga pilgu pärast sõbranna peale, sõbrannale armukade. Ära armukadedaks mine! Tahtsin naist armukadedaks teha. Luuravad armukadedad pilgud.

armulik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
(üleolevalt) heatahtlik, helde, lahke; halastav, armuheitlik. Kasutas ära mõisahärra armuliku soosingu. Seisis uksel, armulik naeratus näol. Ohverdamine pidi tegema jumalad armulikumaks. *Ning Kaspar .. oli armulik. Ta andis igaühele pisut rohkemgi, kui see oli teeninud. F. Tuglas. *Ma olen julm, kuid siiski armulik: / ei taha, et sul oleks pikka piina ... J. Kross (tlk).

armuline ‹-se 5› ‹adj›

1. halastav, armulik. Issand olgu teile armuline! Saatus on tema vastu armuline olnud. *.. meie vastu oli ta pärast väga armuline, ei ajanud meid ära, jättis ulualla. A. H. Tammsaare.
2. van nlj v iroon austust väljendav sõna. Tere tulemast, armuline proua! Armuline parunihärra! Kuidas elab teie armuline abikaasa? Kuidas soovite, mu armuline! *Aga kust olete teie, armuline preili, selle kena poisi välja võtnud? K. Ristikivi.

aru pähe panema, aru pähe võtma
milleski arukas v. mõistlikus veenma; aru saama v. mõistlikuks muutuma. Sõbrad püüdsid talle aru pähe panna. Võta aru pähe, ära räägi rumalusi.

arust ära (olema)
peast segane, pöörane, hull (olema). Mis sa teed, kas sa oled arust ära! Ta oli rõõmu pärast lausa arust ära. Lõhub tööd teha nagu arust ära.

aru|anne
ametlik ettekanne töötulemustest, ettenähtud tegevusest, ülesannete täitmisest jne. Kirjalik, suuline aruanne. Täpne, üksikasjalik, mahukas, asjalik, tõetruu aruanne. Aruanne oli lohakas, ebatäpne. Ettevõtte, asutuse, organisatsiooni aruanne. Sektorijuhataja aruanne. Vanemteaduri aruanne tööst viimase viie aasta jooksul. Riigieelarve täitmise aruanne. Avaldati Eesti inimarengu aruanne. Direktor teeb, koostab aruannet. Üldkoosolekul esitas aruande, esines aruandega tegevdirektor. Aruanne kuulati ära. || seletus, selgitus; ülevaade. *Vanaema ootas täpsemat aruannet möödunud koolipäevast. L. Promet.
▷ Liitsõnad: aasta|aruanne, avansi|aruanne, kaas|aruanne, kassa|aruanne, koond|aruanne, kuu|aruanne, kvartali|aruanne, lühi|aruanne, raamatupidamis|aruanne, tegevus|aruanne, tööaruanne.

arusaamatus ‹-e 5› ‹s›

1. mittearusaamine, mittemõistmine. Ära teeskle arusaamatust! Nad vaatasid arusaamatuses üksteisele otsa. Olime kõik arusaamatuses ning hämmelduses. || eksitus, segadus. Andestage – väike arusaamatus – pidasin teid kellekski teiseks!
2. sekeldus, pahandus. Neil oli tihti omavaheliste arusaamatuste klaarimisi. Tal oli olnud perekondlikke arusaamatusi. Naabritega tekkis neil mõnikord arusaamatusi.

läbi arutama
igakülgselt, põhjalikult arutama, läbi kaaluma. Kutsuti koosolek kokku, arutati plaan, projekt, probleemid läbi. Koosolek kuulas ära ning arutas läbi esimehe ettekande. Peaks kõik teistega läbi arutama. Ta oli kõik vastuargumendid mõttes läbi arutanud.

arutlema ‹37›
(läbi) arutama. a. Neid küsimusi arutleti nii koosolekuil kui kuluaarides. Leidis sõbra, kellega eluprobleeme arutleda. Käsikirja on korduvalt ning põhjalikult arutletud. b. Arutles mõtteis, kas minna või mitte. Ära nii palju arutle! Püüa loogiliselt arutleda! Kirjanik arutleb vabaduse ja võrdsuse üle. Arutlev artikkel. „See vist ikka päris õige ei ole,” arutles Mihkel.

arutult ‹adv›
(< arutu). a. Talita tasa ja targu, ära arutult torma. b. Sel aastal on arutult palju seeni. Arutult rikas vanapoiss.

arvama ‹arvata 48›

1. milleski, mis ei pruugi olla päris kindel, teat. subjektiivsel veendumusel v. arvamusel olema, tõenäoseks v. usutavaks pidama, mõtlema, oletama; milleski teat. seisukohal olema. Ma kindlasti ei tea, aga ma arvan. Mis seal arvata, see on kindel! Paljugi, mis arvatakse! Arvan, et tegemist on eksitusega. No seda võis arvata. Arvatakse, et ta hukkus. Arvasin kuulvat koera haukumist. Isa arvas koju jõudvat alles südaööl. Arvaku tema meist, mida tahab. Mis sa sellest ettepanekust, viimastest sündmustest arvad? Mis sa arvad, kui käiks poe juures ära? Haiguse arvatav põhjus. || [kellegi] arvates (kellegi) meelest, arust. Minu, sinu, tema arvates. Loengud olid Reinu arvates igavad. Ta on enda arvates väga tähtis mees. || (arvamust, oletust sõnades väljendades). „Öösel hakkab vist sadama,” arvas Jaan. *„Liig suisa hakkas teine peale,” arvas perenaine Jussi kohta .. A. H. Tammsaare. || lootma, kujutlema. Ära arva, et sa nii kergesti pääsed! Arvad, et ma ei tea, kus sa olid! Mida sa õige arvad, et selliseid ettepanekuid teed! Kus sa arvad enda olevat, et niimoodi käitud! Ära sa arva (midagi), vastased on ka tublid poisid! *Äh, ehk kuigi künda ja külvata, mis arvad sealt õige saama? Umbrohtu, muud midagi. A. H. Tammsaare. || heaks arvama, suvatsema, sobivaks v. vajalikuks pidama. Kuidas arvate, see on teie asi. Eks nii tuleb teha, kuidas ülemused arvavad. *„Mina ilmun punases sametkleidis,” ütles proua Ottas. – „Kuidas prouad ja preilid arvavad ..” M. Sillaots. || ‹hrl. da-infinitiiviga› van kavatsema, nõuks võtma, plaanitsema. *Kust meie üldse seda teame, mis jumal meiega arvab teha. A. H. Tammsaare. *Villem arvas järgmisel päeval vallamajasse minna .. M. Metsanurk.
2. hrl kõnek kedagi kellekski v. mingisuguseks, midagi millekski v. mingisuguseks pidama. Teda ei arvatud veel täismeheks. Talupoegi ei arvatud inimesteks. Arvasime õigemaks mõnda aega oodata. Arvab enesest ei tea mis. Mõni arvas paremaks jalga lasta. Need, keda me selle au, auhinna vääriliseks arvasime. || kellegi v. millegi hulka v. kuhugi kuuluvaks pidama. Tema arvati juba täismeeste hulka. Maailmaklassikasse arvatud teos. Sakala koosseisu arvati ka Pärnu jõe alamjooksu piirkond.
3. millegi koosseisu, liikmeskonda jne., teat. tööle v. töökohale, teat. kategooriasse jne. määrama v. suunama. Komisjoni, toimkonda arvama. Reservi, erru arvatud sõjaväelased. Esindusmeeskonda, varusse arvatud jalgpallurid. Kes kaugushüppajaist olümpiakoondisse arvati? Tennist ei ole seni olümpiamängude kavva arvatud. *.. ja et Enn augustist alates kindla kuupalga peale arvati .. A. Hint. *Enne vallandamist oli teda aga haigekassa alla arvatud .. P. Kuusberg.
4. arvestama, arvesse võtma. Ravil olemise aeg arvatakse üldise tööstaaži hulka. Võla katteks, protsentideks arvatud summa. *Ainult kolmekesi oleme siin. Kui mitte arvata sünnipäevalisi .. A. Ilves. || loendama, (üles, kokku) lugema. Aega arvati siis nädalate kaupa ühest tähtpäevast teise. Volikiri kehtib aasta jooksul, arvates selle tegemise päevast. *Põllud on siledad nagu laud, tühja maad – seda ei jõua arvatagi. J. Parijõgi. *Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. A. Kitzberg.
5. ära arvama, mõistatama. Püüdsin arvata, mida ta mõtleb. Kes võis kaebamas käia, kas sa oskad arvata? Mis sul põues on? – Arva! *Lootuseta katsus ta arvata, kus kohal oli. F. Tuglas.
6. (hrl. vanasõnades:) hindama, kellegi üle otsustama. Ära arva piigat palest, vaid viisist. Meest arvatakse mütsist, naist tanust. Ära arva koera karvast, vaid hambast.

ette arvama
midagi varem aimama v. oletama; ette ära ütlema. Ma arvasin ette, et nii see läheb. Seda võib juba ette arvata. Ei oska kunagi ette arvata, mida ta võib teha või öelda.

välja arvama

1. kusagilt, millegi hulgast v. arvestusest välja jätma v. eemaldama. Seltsi liikmeskonnast välja arvama. Kogu Eesti, välja arvatud Hiiumaa. *See [= sovhoos] oli tühi, kui välja arvata paar ätti ja eite. J. Peegel.
2. kõnek välja arvutama; ära arvama. *.. et neid läikivaid riistu mõistan käsitseda ja taevatähtede järgi pikkus- ja laiuskraade välja arvata. J. Parijõgi. *.. siis ma võin ligilähedalt isegi välja arvata, kui palju sul [raha] olla võiks. A. H. Tammsaare.
3. van välja mõtlema. *Selle rumala jutu on inimesed välja arvanud; meie teame seda paremini. A. Kitzberg.

ära arvama

1. oletamisi õiget tabada püüdma v. tabama; mõistatama. Arva ära, mis mul peos on. Ei oska teise mõtteid ära arvata. Seda sa küll ära ei arva! Arvasingi ära, kus sa elad. Arvas mu mõistatuse ära. Arva ära, mis see on: seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline.
2. hrl van välja v. kokku arvutama; loendama, üles lugema. *Ja rahvast, rahvast – seda ei osanud keegi ära arvata. A. Kimm.

üles arvama
hrl van ära arvama. a. *Kui teaks, kes ta on, küllap siis ehk võiks ta vanadusegi üles arvata. E. Krusten. b. *Nüüd tuli huvitavam osa – hakati üles arvama, mida kumbki abielusse kaasa toob. H. Suislepp.

arvatlema ‹37›
hrv ära arvata püüdma, kaalutlema. *Lamasin avasilmi oma voodis ja arvatlesin endamisi, kui kauaks uustulnukad tallu jäävad. J. Semper.

arvestama ‹37›

1. kedagi v. midagi arvesse võtma, tõsiselt võtma, olulise teguri v. asjaoluna silmas pidama; kellessegi v. millessegi hoolivalt, tähelepanelikult suhtuma. Oleks hea, kui arvestaksime rohkem teisi inimesi, kaaskodanikke, naabreid, kolleege. Peab arvestama kohalikke tingimusi, rahvuslikke traditsioone, harjumusi. Rivaali tuleb tõsiselt arvestada. Kõik läks õnnelikult, kui mitte arvestada paari väiksemat äpardust. Tema töökust ja usinust arvestades usume, et ta tuleb ülesandega toime. Tõsiasju ei saa arvestamata jätta. Küllaltki arvestatav noorkirjanik, sõnaraamat, tulemus. *Olgu naine kuitahes iseseisev, mõnikord tuleb ka mehe tahtmistega arvestada. L. Hainsalu. || kellelegi v. millelegi lootma; millekski valmis olema. Temaga võib igas olukorras arvestada. Retkel tuleb arvestada üllatustega, ootamatustega. Arvestage (sellega), et võib puhkeda torm. Nii paljude külalistega polnud ma arvestanud. Ta arvestas seejuures sõprade abi. *Küllap võin edaspidi ka tema tänulikkusega arvestada .. E. Vetemaa.
2. arvesse v. arvele panema; kirja panema, registreerima. Kohtunikud arvestasid maadlejale kaotuse. Sissemakstud raha arvestati võla katteks. Iga toodud autokoorma eest arvestati viis kuupmeetrit. Tööaastat hakkame arvestama tööle asumise päevast. || lisama, kaasa arvama. Lapsi arvestamatagi oli meid paarkümmend. Kui toitlustamist mitte arvestada, on ekskursioonikulud 5000 krooni. || sooritatuks pidama. Kontrolltöö on arvestatud.
3. kalkuleerima; kaalutlema, ette mõtlema. Arvestan iga inimese kohta pool pudelit veini. Arvestame iga mehe peale 200 krooni. Tagasiteeks, tagasiteele peame arvestama vähemalt kaks päeva. Mõndagi on elus viltu läinud, mõndagi on valesti arvestatud. Külmalt arvestav inimene. *Pudenes rahakopikatki, ja hoolikalt arvestades elati aasta muretult ringi. E. Tennov. *.. hirm tuleviku pärast tegi Tilde sageli kitsiks ja arvestavaks. L. Promet. || ära v. ette arvama. *Ta polnud harjunud mürsu vingumise järele arvestama, kuhu see kukub. R. Vaidlo.
4. kõnek arvutama. Võta paber ja pliiats ning arvesta, kui palju see maksma läheb.

arvustama ‹37›

1. eeskätt puudusi ning vigu esile tuues hindama, kritiseerima. Esimeest arvustati tehtud vigade pärast, asja eest. Kes julgeb ülemusi avalikult arvustada! Ära hakka teise tööd tagaselja arvustama! Valitsust, riigikorda arvustama. Arvustav hoiak, märkus.
2. kriitikuna hinnangut andma. Kirjandusteost, lavastust, etendust, kontserti arvustama. Ilmunud romaani arvustati mitmes ajalehes ja ajakirjas.

asemele

1. ‹postp› [gen] millegi muu, kellegi teise asendajaks, samale kohale. Läksin järjekorda ema asemele. Vanade puumajade asemele ehitatakse moodsad hooned. Viina asemele valati vesi. Purunenud aknaklaasi asemele pandi uus. Sisalikul kasvab murdunud saba asemele uus. Langenute asemele tulid uued vaenlaste salgad. Kes tema asemele saab? Noored asuvad vanade asemele. Orjandusliku korra asemele tekkis feodalism. Endise muretuse asemele asus kartus.
2. ‹adv› asendajaks, kellegi v. millegi kohale, paigale. Soe õhk tõuseb üles ja külm valgub asemele. Kui üks pudel tühjaks sai, toodi uus asemele. Lükkas teised kõrvale ja trügis ise asemele. Kui tema ära läheb, siis pole kedagi asemele võtta. Kahvatus kadus ja puna tuli asemele. *.. midagi vana on kadunud, midagi uut on asemele tulnud. J. Peegel.

asi ‹asja 31› ‹s›

1. ese, hrl. olmega v. tööga seotud tarbeese, vahend, riist, toode vms. Tal on taskud igasuguseid asju täis. Tarbetuid asju ärge kaasa võtke! Pakkisin oma asjad kohvrisse. Igaüks peab oma asjad korras hoidma. Ostis meelsasti ilusaid asju. Külmutuskapp on hädavajalik asi. Remondi ajal tuli asju ühest toast teise kanda. Lapsel lasti pärast mängimist oma asjad kokku korjata. Lapsed aitasid emal lauda kraamida ja asju pesta. Õpilane pani juba õhtul asjad koolikotti valmis. Kogusin mustad asjad kokku ja hakkasin pesu pesema. Mis asjad need siin maas on? Orja peeti asjaks, mitte inimeseks. Ega asi süüa küsi. *Loendamatu hulk asju ümbritseb inimest igapäevases elus. Hooned ja tööriistad, rõivad ja masinad, igasugused tarbeesemed .. V. Beekman. || ‹hrl. sg.› materjal, aine; söödav v. joodav. Lauda, tsementi, värvi, lakki – iga asja läheb ehitajale tarvis. Peolaual oli igasuguseid häid asju. Sõja ajal oli ühest kui teisest asjast puudus – polnud liha, võid ega suhkrut. *Ainus asi, mis ta [= haige] võtab, on paar lonksu külma vett. O. Luts. || (kirjandus-, kunsti)teos. „Loomingu” viimases numbris on mitu huvitavat, head asja. Kunstinäitusel meeldisid talle Vive Tolli asjad. „Vanemuises” tuleb lavale kaks uut asja. Kontserdil mängiti tuntud asju. *Isa armastas klassikalist muusikat, mina olen jõudumööda juurde ostnud [heliplaatidena] meie sajandi asju. E. Vetemaa. || kõnek suguti. *.. kippus oma asja püksist välja võtma. A. Ilves.
▷ Liitsõnad: antiik|asi, ehte|asi, ilu|asi, kooli|asi, moe|asi, mängu|asi, nips|asi, tarbe|asi, väärtasi; kuld|asi, metall|asi, raud|asi, saviasi.
2. probleem, arutatav, lahendamist vajav küsimus; juhtum, lugu, sündmus. Võttis koosolekul asja üles. Töö asjus peame veel rääkima. Asi on keerulisem kui arvasime. Neis asjus tuleks pöörduda ministri poole. Asi on otsustamata, seda uuritakse. Selles asjas ma pole sinuga nõus. See on kahe otsaga asi. Ta ei saanud asjast aru, ei tabanud asja tuuma. Asi on selge, otsustatud. Eks igaüks tea oma asju kõige paremini. Milles asi seisab? Milles on asi? See ei puutu asjasse. Asi on selles, sai alguse sellest, et .. Ärge kalduge asjast kõrvale. Asja juurde! Asi võttis tõsise pöörde. Seal juhtus igasuguseid asju. Kodus oli asi teistel juba teada. Asja tuleb uurida. Ära asja nii suureks puhu! Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja! See pole küll õige asi. || õigusrikkumine, süü-, kohtuasi vms. Asja võidakse arutada kõigis kohtuis. Asja kohtulik uurimine. Asi läks kohtusse. *Läksid koos rahukohtusse, asi tuli ette ja solvaja sai kolm päeva. J. Smuul. || plaan, kavatsus. Jaan oli asjaga nõus, päri. Tema pole asjasse pühendatud.
▷ Liitsõnad: era|asi, ise|asi, korteri|asi, maitse|asi, majandus|asi, pea|asi, pisi|asi, tüliasi; raha|asi, riigi|asi, sise|asi, töö|asi, usu|asi, välisasi; kohtu|asi, kriminaal|asi, süü|asi, tsiviilasi.
3. asjaolu, seik; nähtus. Esimene asi, mis silma torkas .. Kuidas sa nii lihtsa asja peale ei tulnud! Haigus on tõsine asi. On asju, millest ei räägita. Niisugust asja ma ei salli. Ära seda tühja asja nii südamesse võta. Sõprus on kuldaväärt asi. Nende asjad 'omavahelised suhted' on sassis. *Ta oli neid asju, mis temalt [koolis] küsiti, küll juba kord õppinud, aga nüüd unustanud .. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ime|asi, moe|asi, tõsi|asi, üksikasi; armu|asi, südameasjad.
4. olukord. Asi on üsna räbal, sant. Asi läheb tõsiseks, hulluks, segaseks, keeruliseks. Asjad on halvasti. Püüdis asja paremas valguses näidata. Küllap asi paraneb. || omadused, olukord v. situatsioon, mis on kellelegi v. millelegi omased. Vanainimese asi – samm tönts, nägemine vilets. Sakste, ülemuste asi – peavad aga uhkeid pidusid. Kirjutis oli üsna üldsõnaline. Algaja asi. *Rinde asi. Siin võib laskmist tulla .. L. Vaher.
5. filos teadvusest sõltumatult eksisteeriv objektiivse maailma ese v. nähtus. Asi iseeneses 'asi omaette, tegelikult, olenemata sellest, kuidas ta esineb meie jaoks, meie tunnetuses'.
6. töö, tegevus, toiming, (asja)toimetus; kohustus, ülesanne. Ajame asjad joonde, jutti, korda. Mul on keskuses, ministeeriumis asju ajada. Asjad õiendatud, sõitsime koju. Üks tee, kaks asja. Kui sul linna asja on, astu ka meile sisse. Küll ta eksami ära teeb, kui asja tõsiselt võtab. Ta on ihu ja hingega asja juures. Esimene asi – labidas kätte ja kaevama. Selle asjaga pole kiiret. Ta on iga asja peale mees. Ta tunneb asja. Kella parandamine on tema käes väike asi. Toidutegemine on perenaise asi. Mehed käisid merd, põllutöö oli naiste asjaks. Müüja asi on müüa. Mille taga asi seisab? Töö on au ja kuulsuse asi. Mis see sinu asi on, see pole sinu asi 'see ei puutu sinusse (keeluna)'. Aja tühi asjale, karga ise kannule. *Teevad vedureid ja masinaid, asi neil siis see pott terveks teha. M. Raud. || ühiskondlik, poliitiline üritus. Kogu rahvas on ühise asja eest väljas, seisab ühise asja eest. || kõnek (loomulike vajaduste õiendamise kohta). Ei julge pimedas välja asjalegi minna. Mees läinud võssa oma asja õiendama. Käidi asjal ära ja mindi magama. *Ja et siit saadik Eespere koer aina käis oma asju toimetamas Tagapere akende all .. A. H. Tammsaare. || asja kõnek (kellegagi, millegagi); tegemist, pistmist. Mul pole sinuga asja. Mis on temal sellega asja, mis me teeme? Miks igaühel on asja minu vanusega?
▷ Liitsõnad: ameti|asi, töö|asi, äriasi.
7. (midagi tingiv) põhjus v. vajadus. Kas tulid asja pärast? Kas ta käis niisama või oli tal asja ka? Läheb iga väikese asja pärast arsti juurde. Kes norida tahab, leiab igalt poolt asja. Tal ei peaks asja olema meiega nuriseda. Nüüd on neil asi, mille ümber nalja teha. Tuleviku pärast pole meil asja muretseda. Sai asja eest 'põhjusega'! Mis asja 'miks, mis põhjusel' sa siin kolad?
8. (hrl. püsiühendites:) miski omaette väärtus, midagi kõlblikku, vastuvõetavat, kasulikku vms. Lastest pole töö juures veel asja. Tammsaare „Tõde ja õigus” – see on juba asi! Kui paremat pole, siis asi seegi. Ekskursioonist ei saanudki asja. Sellest käsikirjast võib asja saada. Aega läheb, aga asja saab. Sõjaväes tehakse poisist veel asi. Pole tast asja kõnet pidama. Pisut väike see labidas, aga asjaks ikka. Kus (veel) asi, kah asi, mõni asi, asi nüüd, mille pärast muretseda! Ennäe, ena, õige mul asja – kellele seda tarvis peaks olema! Asi veel, mida säilitada ja hoida! Temal, tühjal, mõni auto või asi! Jaan ka mõni mees või asi! Kui võid pole, käib margariin ka asja ette, on asja eest. Temast pole, ei saa suur(ema)t asja. Õunad pole sel aastal suure(ma)d asjad. *Hea tükk asja nisuke kuldkapslitega „Moser” [= taskukell]! E. Rannet. *Olid ikka mul meheks ja asjaks ja lastel isaks ja kõik. E. Särgava. | ‹adj› kõnek. Ta pole midagi asi mees. See pole eriti asi raamat. Need pole suured asjad noad. *Kas see on ka asi talu? J. Mändmets. *Olgu mis on, asjemaks see Riidalu [talumaja] oli sellega [värvimisega] saanud. H. Ranna.

asi (on) ants ~ tahe ~ vask ~ mutt ~ nudi, asi toosis, asi sellega
(hrl. ütluse, mõttekäigu jne. lõpus:) (ja) asi (on) korras, kombes, lahendatud; jutul (on) lõpp jne. Lõpetame selle töö kähku ära ja asi ants. No lööme käed ja asi on nudi. Me lihtsalt ei lähe ja asi tahe. Kui oled nõus, siis on asi vask. Anna avaldus sisse ja asi sellega. *Keda me teist homme veel pargis näeme, neil lööme nina üles ja asi mutt! H. Väli. *Näe, vanemad tütred läksid mehele: polnud nagu asjagi. Tuli võtja, viis ära, – asi toosis. K. Rumor.

asja ära ajama
(kuidagimoodi) piisama, oma funktsiooni täitma. Võrkpalliplats võiks parem olla, aga asja ajab ära. Juba kümme krooni peab asja ära ajama.

asja|lugu
hrl van v kõnek olukord; lugu, asjakäik; seik, asjaolu. Asjalugu on selline, et varsti saame uue korteri. Räägi nüüd asjalugu ära. Vaat nõndamoodi on asjalood! *Arnot pani kõige rohkem imestama see asjaolu, et Toots .. lihtsat vene keele jätti kirjutada ei mõistnud. O. Luts.

asja|tundlik
asja, küsimust, teat. ala jne. hästi tundev, selles kodus olev; asjatundmist osutav v. väljendav; ant. võhiklik. Asjatundlik inimene, aednik, kollektsionäär. Näiteringile on vaja asjatundlikumat juhendajat. Loomakasvatuses on ta eriti asjatundlik. Asjatundlik kriitika, hinnang. Kuulame ära professori asjatundliku arvamuse. Ostjad valivad asjatundlikul ilmel arbuuse.

askus2 ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
hrl luulek nõidus, lumm, ask. *Kindlasti ta ära tehtud, siin on teoksil askus: / nõid on salamahti käinud, kaarnakivi taskus .. M. Under.

aspektiline ‹-se 5› ‹adj›
aspektiga (hrl. 2. täh.) seotud, seda väljendav, sellest johtuv jne. Eesti keeles saab aspektilisi tähendusi edasi anda näiteks abimäärsõna abil: jõi – jõi ära.

aspireerima ‹42›

1. hrl med välja v. ära imema; hingamisteedesse tõmbama. Röga ja lima aspireeritakse hingamisteedest.
2. keel hõngama. Aspireeritud klusiilid.

astla vastu (takka) üles lööma
van trotslikult vastu hakkama v. vastu panema. *Ütle, Juhani, oma südamele veel nõndagi: ära löö astla vastu takka üles! Venla tegi õieti, kui korvi andis .. F. Tuglas (tlk).

astuma ‹42›

1. ühe, paari, mõne sammu võrra kuhugipoole liikuma. Paar sammu astuma. Jalg on valus, ei või kuidagi astuda. Astume akna juurde, nurga taha. Astuge ettepoole, tahapoole, lähemale, juurde, ligi. Bussi, vagunisse astuma. Palun, astuge edasi! Ratsanik astus sadulast. Astusime õuest tuppa, kööki, rõdule, vaipa mööda mõne sammu akna poole. Ma ei astu enam kunagi üle tema läve. Kui sa üle koera astud, astu ka üle saba. | piltl. Ta astus julge, otsustava sammu. Valitsus astus samme hariduse edendamiseks. || jalaga millegi peale, otsa v. sisse sattuma v. vajutama. Kellelegi jala peale, varbale, kannale astuma. Orgi, naela, klaasikillu otsa astuma. Vaata, et sa porri ei astu! Otsis mahakukkunud prille, kuni astus need puruks, katki. Ta oli endale pinnu jalga astunud. Ära peale astu! Ta viskas suitsuotsa maha ja astus jalaga surnuks.
2. sammuma, kõndima, käima; sammudes, käies minema. Astub kiirel sammul mööda tänavat kodu poole. Tükk maad minna, annab astuda. Üksinda astub väsinud rändur oma teed. Läheb kuulmatult, kikivarvul astudes. Marssige korralikult, astuge ühte jalga. Pärimäge hobune sörkis, vastumäge astus sammu. Hakka aga astuma 'hakka minema'. Aeg on hiline, tuleb astuma hakata. *.. harva astus pimedaid metsaradu inimese jalg. J. Saar. | piltl. Elu astub oma paratamatut rada. Tuleb ajaga ühte sammu astuda. *Ees astub armuõpetus / ta kannul kaubakavalus .. A. Haava.
3. ‹hrl. illatiiviga› midagi, mingit tegevust jms. alustama, midagi tegema hakkama, millegi juurde asuma. Uus valitsus astus ametisse. Komisjon ei jõudnud veel tegevusse astuda. Astuti võitlusse ükskõiksuse ja loiduse vastu. Kellegagi kirjavahetusse, kontakti, ühendusse, sidemetesse, suhetesse, läbirääkimistesse astuma. Oleks tore temaga tutvuda ning vestlusse astuda. Noored astuvad ellu. Kirjandusse astus ta hilja, täies meheeas. Sõjas purustatud tehased astusid varsti jälle rivisse. Mängu astusid hoopis uued tegurid. Kuningas astus troonile. Ta ei astu kunagi kahtlastesse sobingutesse. Kirjanik astus 70. eluaastasse. Abielusse, abiellu astuma 'abielluma'. Jõusse astuma 'jõustuma, kehtestuma'. *Jälle pidi sulane perenaisele appi astuma .. A. H. Tammsaare. || mingi organisatsiooni, seltsi vms. liikmeks hakkama. Parteisse, ametiühingusse astuma. Skaudiks astuma. Seltsi liikmeks astuma. || kuhugi õppima, tööle, teenistusse asuma. Kooli, tehnikumi, ülikooli, majandusteaduskonda, magistrantuuri astuma. Ta oli vabatahtlikult armeesse astunud. *.. veetis suve maal, astus sügisel pedagoogilistele kursustele .. E. Krusten. || mingit usku omaks võtma. Luteri, vene, katoliku usku astuma.
4. piltl saabuma, tulema, jõudma. Mõne minuti pärast astume uude aastasse. Uued rõõmud ja mured astuvad meie ellu. Uus põlvkond astus ajaloo areenile. Vanad lähevad pensionile, noored astuvad asemele. Kellegi palge, silma ette astuma. 13. sajandisse astus siinne rannikuala peaaegu inimtühjana.

läbi astuma
kusagil, kellegi juures kiiresti, möödaminnes, põgusalt ära käima, kedagi, mingit asutust vms. põgusalt külastama. Püüa enne ärasõitu minu poolt läbi astuda. Koju minnes peaks kaubamajast läbi astuma.

välja astuma

1. astudes välja tulema v. minema. Vanaema astus kliinikust, kliiniku uksest välja. Sealt, ahju tagant astus välja Jaan. Astusime vagunist välja.
2. (näit. mingi organisatsiooni) liikmeskonnast, koosseisust lahkuma. Seltsist, ühingust, parteist välja astuma. Ülikoolist, instituudist välja astuma.
3. (tegude v. sõnadega) kellegi, millegi eest v. kellegi, millegi vastu võitlema. a. (kellegi v. millegi eest). Oma tõekspidamiste, veendumuste, ideede, õiguste, vabaduse eest välja astuma. Astub enda, oma kaaslaste eest välja. Sõbra kaitseks tuli välja astuda. Enamik sõdureid oli valmis ülestõusnute poolel välja astuma. b. (kellegi v. millegi vastu). Vaenlase, rõhujate, vägivalla, omavoli vastu välja astuma. Talupojad astusid välja mõisnike vastu. *G. Suits astus vahel karmide arvustajate vastu karmilt välja. J. V. Veski.
4. hrl van avalikult esinema. Aktuse kontsertosas astus esmakordselt välja meeskoor. *Miina nägi ära, et salgamine oleks nüüd niisama asjatu kui valetamine, ja otsustas parem tõega välja astuda. E. Vilde.

üle astuma

1. millestki ühe sammuga üle minema. Astusin kraavist üle.
2. kaugus- v. kolmikhüppes lubatust lähemalt ära tõukama. Teisel katsel astus Uudmäe üle.
3. (näit. eeskirju, seadust) rikkuma. Eeskirjadest, korraldustest, seadusest, käsust, keelust üle astuma. Ta polnud tagasihoidlikkuse piiridest millegagi üle astunud.

asu|maa
maa v. territoorium, mille mingi teine, hrl. majanduslikult arenenum riik on allutanud ning mida ta ära kasutab, koloonia. Endised Suurbritannia, Portugali, Hollandi asumaad.

asutama ‹37›

1. midagi rajama, looma. Kodu, perekonda asutama. C. R. Jakobson asutas „Sakala”. Asutati kool, instituut. Poisid asutasid oma orkestri. Kavatsen maja juurde iluaia asutada. Sinna asutati linn, koloonia. Millal asutati Meleski klaasikoda? Selts „Säde” asutati Valgas 1902. a. 1970. a. asutati eesti kirjanduse aastapreemia. Asutav kogu 'uue riigi loomisel põhiseaduse väljatöötamiseks kokkukutsutav esinduskogu'. *Sinna [künkale] asutati ööleer, tehti leegitsev lõke .. F. Tuglas (tlk).
2. end (millekski, mingiks tegevuseks jne.) valmis seadma, valmistuma, ettevalmistusi tegema. Külalised asutasid (ära) minema, minekule. Vanemad asutavad tööle, lapsed kooli (minema). Hakati teele, pikale reisile asutama. Ema asutas loomi talitama. Asutasime juba magamaminekut. Kuhu sina end asutad, kas peole? *Miski küpseb ja valmib, miski alles asutab puhkema. L. Hainsalu. || kuskil sisse seadma. Kuhu tema enese asutab? *„Tänan,” kummardas Lutsar asjalikult ja asutas ennast otsekohe laua äärde. L. Promet. *Ega Matis rumal pole, et sooservale elamist asutab. A. Beekman.

ata ‹interj›
‹hrl. korduvana› lastek lüüa, laksu. Ära mine, ata-ata! Saad ata, ata-ata. Ema annab ata-ata.

atakk ‹ataki 21› ‹s›

1. rünnak. *Meil hulk relvi paadis – võidavat mõne rünnakrühma poolt kergesti atakk teha, kui teada saadakse. R. Sirge. *Naine valmistus koledaks atakiks mehe lohakusele. E. Krusten.
2. äkiline haigus- v. valuhoog. Tal oli atakk. Tuleb lamada, kuni atakk üle läheb. *„Ära, kurat, ehmata!” taganes Herbert. „Nii võib ataki saada!” T. Lehtmets.
▷ Liitsõnad: südameatakk.

atribuut ‹-buudi 21› ‹s›

1. ka filos asja oluline ning lahutamatu omadus; iseloomulik tunnus. Jumalate atribuudiks peeti igavest noorust.
2. juurdekuuluv ese, tarvik. Pühapildid, vaimulike ametirüüd jt. katoliikliku kultuse atribuudid. *Ennelõunal kooliasju pakkides avastas ta, et vend on tema sirklikarbis pooled atribuudid ära rikkunud. T. Lehtmets.
3. keel täiend. Nimisõnaline, omadussõnaline atribuut.
▷ Liitsõnad: adjektiiv|atribuut, substantiivatribuut.

au ‹part au 14› ‹s›

1. eetika kategooria, milles väljendub ühiskonna v. sotsiaalse rühmituse positiivne hinnang inimese, kollektiivi vms. kohta; hea nimi; arusaamine enda väärtusest, subjektiivne autunne. Igaühele on kallis oma perekonna, suguvõsa, kooli, võistkonna, kollektiivi, rahva, riigi, kodumaa au. Kõik on oma pataljoni, rügemendi au eest väljas. Kellegi au haavama, määrima, teotama, rüvetama. Oma au kaitsma, jalule seadma. Meeskonna au on mängus. Vannub oma au nimel, et see on tõsi. Lausa lurjus, kel pole häbi ega au. Kartulikoorimine ja nõudepesemine ei käi ühegi mehe au pihta. || seksuaalne puutumatus, süütus, neitsilikkus. Mõisahärra oli röövinud talupoja mõrsja au.
▷ Liitsõnad: mundri|au, ohvitseri|au, seisuse|au, spordi|au, sõjameheau; neitsiau.
2. austus, lugupidamine. Igavene au langenud kangelastele! Talle on tähtis au ja kuulsus, mitte raha. Talle sai, langes osaks see au. Halb õppeedukus ei tee koolile au. Vanad kombed on jälle au sees. Au ja kiitus vaevanägijaile. Istuge meie lauda, tehke meile seda au. Vana kooliõpetaja maeti auga maha, orkester mängis ja koor laulis. || [kellegi, millegi] auks austamiseks; tähistamiseks. Vabariigi aastapäeva, juubeli auks. Tõstame klaasid meie lugupeetud külaliste auks. Vanaisa auks anti talle nimeks Kristjan. || auga täiesti, igas suhtes, igati. On puhkuse, preemia auga ära teeninud. Antud lubaduse täitsid nad auga. See raamat kannatab auga välja ka kõige rangema kriitika.
3. lugupidamist, austust äratav isik, tegevus, nähtus vms. Jaan oli klassi au ja uhkus. Habe mehe au. *Eks ta ole meilegi siis isaga auks: näe, tütar koolitatud inimene .. M. Sillaots. || auväärne võimalus, juhus jne. Kellega on mul au (rääkida, tuttavaks saada)? Mul on au tervitada, ilmuda, teatada. Mul oli au seda koosolekut juhatada. || hrl van (auväärse positsiooni, ameti vms. kohta). *Olgu siis, sõbrad, ma tahan teie soovi täita ja vanema au vastu võtta. A. Saal. *Kas ta [= kubjas] ei tõstvat teda [= Miinat] emanda ausse? E. Vilde.

augu|täide
kõnek see, mis v. kes mingit lünka, tühikut täidab. Kui ettenähtud saade ära jääb, otsitakse midagi augutäiteks. Päris direktor ta pole, ajutine augutäide.

auku ajama
ka vulg maha matma (ka inimese kohta). Hea lehm suri ära, pole muud kui aja auku. *.. oleks ka August võidud öösel püssimeeste vahel ära viia ja linnataguses metsas auku ajada .. P. Kuusberg.

aurama ‹aurata 48›

1. (nähtavat) auru eritama. Vesi aurab juba – läheb keema. Õhtu jahenes, jõgi hakkas aurama. Toit, supp aurab laual. Istuti auravate kohvitasside juures. Märjad rõivad hakkasid lõkke ääres aurama. Maa auras öisest sajust. *Nüüd rabad sulavad lahti / ja rõskust auravad ööd. A. Sang. || (higierituse kohta). Niideti nii, et nahk, selg, turi auras. Askeldasin nii, et pea auras otsas.
2. auruna erituma, auruma. Vesi aurab potist. Osa maapinnale langenud sademeist aurab tagasi õhku. | piltl. Küllap tal need veidrad mõtted peast auravad.
3. kõnek ära aurama (2. täh.), kaduma. Aurake siit kähku minema! *Kolistasin ukse taga. On teab kuhu auranud. O. Tooming.
4. van suitsema, tossama. Küün oli maha põlenud, tukid veel aurasid. *Kõik maailm on mu ümber, kui mu piibuke aurab .. F. R. Faehlmann.

ära aurama

1. lõpuni, täielikut auruma. Kui merevesi ära auras, jäi soolakord järele.
2. kõnek märkamatult kaduma. a. ära minema, kaduma, jalga laskma. Õige aeg oleks ära aurata. Aurake ära, kuni pole veel hilja! b. (esemete v. ainete kohta). *„Kas sa tead, et küünist on ristikheinaseeme ära auranud?” küsis emm .. L. Vaher.

auruma ‹37›
keemistemperatuurist madalamal temperatuuril aurustuma; auruna erituma; ära aurama. Osa maapinnale langenud sademeist aurub. Mullast saadud vesi aurub lehtede kaudu õhku. Elavhõbe aurub juba toatemperatuuril intensiivselt. Kergesti auruv vedelik.

aus ‹-a 2› ‹adj›

1. oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne. tõest ja õiglusest juhinduv, ebaõiglust, pettust mittesalliv; lepetest, lubadustest jne. kinnipidav; tõde salgamatu, otsekohene. Aus inimene, töötaja. Ta on täiesti, läbini, üdini, pedantselt, kristalselt aus. Teeb sohki, aga enda arvates aus mees pealegi. Kas see oli aus tegu, käitumine! Sõpra hätta jätta pole aus. See polnud sinust aus. Olgu aus mäng. Võistlus olgu aus. Elad ausat elu. Nii on palju ausam elada. Endale ausa tööga, ausal teel leiba teenima. Kas ta tuli ausate kavatsustega? Mitte petturi kombel, vaid ausal viisil. Olen teie vastu aus. Olgem ausad: me tegime suure vea. Aus kriitika, ülestunnistus. Tal on ausad silmad. Teeb ausa näo pähe ja luiskab. Aus nimi 'hea maine'. Aus silma ees, kelm selja taga. Aus võtmas, kelm tagasi andmas.
2. van (neiu, naise kohta moraali seisukohast:) rangete elukommetega; vooruslik. Püüdis võrgutada ausaid neiusid ja naisi. Aus naisterahvas, truu oma mehele. *Peaksin seletama, et aus tüdruk ei tohi sobida korraga kahe mehega. H. Raudsepp.
3. kõnek korralik, tubli, väärt. Maja, suvila on aus. Pidu tuleb aus. Talv oli küll vilets, aga suvi tuli aus. Püksid on ausad, osta ära. Hein kasvas aus. Palk on aus. Elektrikerisega saun ei saa siiski vana ausa maasauna vastu. Konjak on ikka üks aus märjuke. *Igatahes mürgel peab saama aus. A. H. Tammsaare.
4. van lugupeetud, austatud. *Ärge pange pahaks, aus preili .. J. Pärn. *Hakkan kohe peale, et aus lugeja rutem lõpule saaks ja mõnd paremat peale võiks lugeda. E. Särgava.

ausalt ‹adv›
(< aus (hrl. 1. täh.)) Tahab ausalt elada, töötada. Võla maksab ta alati ausalt ära. Rääkis kõik ausalt ära, tunnistas ausalt üles. Ta ei võistle, mängi, talita ausalt. Ausalt öelda – ma ei usu seda. || täiesti, igati. *Essi ei oska üllatusega isegi ette teha pahast nägu, mille Mihkel on ausalt ära teeninud. L. Tigane. || kõnek (päris) tõesti, tõsijutt. Kukkusin eksamil läbi; te ei usu – ausalt! „Kai olevat abiellunud.” – „Ausalt?”. *Maru raamat, ausalt .. T. Kallas.

ausasti ‹adv›
ausalt. Rääkis kõik ausasti ära. Tegi ausasti oma tööd, täitis ausasti oma kohustusi. Ta on puhkuse ausasti ära teeninud.

austus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
austamine, sügav tunnustav lugupidamine. Sügav, jumaldav, alandlik austus. Kellegi vastu austust tundma. Kellelegi austust osutama, avaldama. Kuulasime kuulsat õpetlast aukartuse ning austusega. Pole neil austust vanemate inimeste vastu. Olümpiavõitja sai erilise austuse osaliseks. Asetasime austuse märgiks pärja ta kalmule. Ma pole seda austust ära teeninud. Äratagem, kasvatagem noortes austust raamatu vastu.

au|sõna
oma au nimel antud kinnitus, tõotus, lubadus vms. Andis ausõna, et ta sellest ei räägi. Kinnitas, tõotas, lubas ausõnaga. Võtsin temalt ausõna, et ta tuleb. Ausõna peale 'tagatiseta' laenama, andma. | nlj. Ausõna, (aga) augud sees, aukudega ausõna 'kinnitus, tõotus, lubadus, mida (päriselt) ei peeta'. || (kinnitussõnana:) tõsi(jutt), tõesti, tõepoolest, ausalt; päris kindlasti. Kuulen seda esimest korda, ausõna. Ausõna, maksan ära.

avalalt ‹adv›
(< aval). Rääkis kõik avalalt ära. Vaatab avalalt otsa, silma.

avaldama ‹37›

1. hrl. sõnadega (kõnes v. kirjas) midagi (kellelegi v. avalikult) teatavaks tegema, esile tooma, väljendama. Armastust, lugupidamist, tunnustust, tänu, kiitust avaldama. Lahkunu omastele avaldati kaastunnet. Kõik avaldasid imestust. Kahetsust, meelepaha, ägedat protesti avaldama. Umbusaldust, laitust, rahulolematust avaldama. Avaldati kahtlust, kas see ikka on nii. Avaldas lootust, veendumust, et töö saab õigel ajal valmis. Avaldasin oma arvamuse, seisukoha, mõtte, kartuse, soovi. Raadio avaldas teadaande. Võistluseksamite tulemused avaldatakse homme. || ära rääkima; kellelegi midagi usaldama, pihtima. Tunnistaja on kohustatud avaldama kõik, mis ta asja kohta teab. Avaldan sulle saladuse, kogu tõe. Põhjust ei ole ta kellelegi avaldanud. *Ma märkan, et sul on midagi südame peal ... Avalda oma õpetajale: ta aitab sul koormat kergendada! E. Särgava.
2. publitseerima, üllitama. Ta on avaldanud 11 romaani. Avaldas „Loomingus” jutustusi, luuletusi. Kõik ajalehed avaldasid peaministri kõne. Trükis avaldatud uurimused. Perioodikas, aastaraamatutes avaldatud artiklid. Avaldamata käsikirjad, fotod. *.. tal olevat siin midagi kirjutatud, vaadaku meie, ehk kõlbab avaldada. J. V. Veski.
3. ilmutama, osutama. Vaenlane avaldas vastupanu. Lahkunule avaldati viimast austust. Lapsed avaldavad oma vaimustust kilkamisega. Talle avaldati igal viisil tähelepanu. Nad avaldasid huvi kõige ümbritseva vastu. Ta ilme, pilk, nägu avaldas imestust, hämmastust, kohkumist, nõutust. Mürgistatu avaldas veel elumärke. Avaldavad rahutuse tundemärke. Ta avaldab end muusikas, musitseerimises. || hrl van millestki tunnistust andma, midagi tõendama. *Tugevad kondid avaldavad tervist, tüse keha jõudu. Juh. Liiv. *Jordani kollendava oru põhjas avaldab roheline viir seda kohta, kus jõgi puude ja põõsaste varjul voolab. E. Bornhöhe.
4. (vähestes ühendites:) esile kutsuma, tekitama. Ravimid, süstid avaldavad mõju. Kellelegi positiivset, negatiivset, halba mõju avaldama. Tuleb talle survet avaldada. Kontsert avaldas publikule sügavat muljet. Tahab muljet avaldada ning imponeerida. Müra avaldab ebameeldivat toimet organismile.
5. mat avaldisena esitama. Avaldada ristküliku pindala aluse ja kõrguse kaudu.

avameeli ‹adv›
avameelselt. Avameeli tunnistama, ära rääkima. Ütleb avameeli välja, mida ta mõtleb. *Mis seal veel ettekäänetega! Minna ja küsida [laenu] otsekoheselt, avameeli! M. Metsanurk.

avastama ‹37›

1. midagi (ammu) eksisteerivat, kuid seni tundmatut leidma, millegi olemasolu, omadusi, varem tundmata seaduspärasusi jne. esimesena kindlaks tegema. Uusi maavarasid avastama. Tuumafüüsikud on avastanud üha uusi elementaarosakesi. Uurida seda probleemi ju võib, kuid Ameerikat 'midagi olulist ja uut' siin ei avasta.
2. märkama, (ära) nägema; milleski selgusele jõudma, midagi järsku taipama. Haigus avastati algstaadiumis. Arst avastas haigel kasvaja. Luure avastas vaenlase patarei. Poeme siia peitu, siit ei avasta meid keegi. Viga, eksitus jäigi avastamata. Pettust, vargust, kuritööd avastama. Kontroll avastas kassas puudujäägi. Ema oli poiste saladuse avastanud. Avastasin äkki, et raha oli otsas. Ta oli avastanud endas ärimehe ande. *Head kirjandusteost avastab inimene oma elu jooksul mitu korda. K. Ird.

bingo ‹interj›
(kasutatakse siis, kui midagi arvatakse täpselt ära). „Bingo!” hüüdis Maris, kui Triin oli õigesti vastanud.

bingo|loto
loterii, kus püütakse ära arvata loosimisel selguv arvukombinatsioon, bingo. Bingoloto pilet. Mängib bingolotot. Võitis bingolotoga miljon krooni.

blameerima ‹42›
häbistama, teotama, naeruvääristama. Püüab oma võistlejat, vastast, kogu asutust teiste ees blameerida. Oma kahepaiksusega on ta enda lõplikult ära blameerinud.

bluff ‹blufi 21› ‹s›
ülespuhuv, kiitlev väljamõeldis v. osav manööver kellegi eksiteele juhtimiseks; kõmuteade. Täielik bluff. Ära usu, see on puhas Sirje bluff. Teateid lumeinimesest peetakse blufiks.

deheroiseerima ‹42›
kangelase omadustest ilma jätma, kangelase aupaistet ära võtma

dekanteerima ‹42›
vedelikku (eriti veini) sette pealt ära valama . Lahust dekanteerima. Dekanteeritud portvein.

deklareerima ‹42›
avalikult kuulutama, ametlikult v. pidulikult teada andma. Põhiseadus deklareeris sõna- ja trükivabadust. Deklareeris, et ta enam oma jalga sinna ei vii. *„Ilma Saaremaa koduõlut maitsmata küll ära ei lähe!” deklareeris Paul Laane .. L. Metsar.

demagoogitsema ‹37›
demagoogiat kasutama, hämama. Ära hakka nüüd jälle demagoogitsema. Demagoogitsev poliitik.

demaskeerima ‹42›
maskeeringut v. moondust ära võtma | sõj. Lõkkeid ei lubatud süüdata, et vägesid mitte demaskeerida. || piltl paljastama. *Minu koht [söögilauas] on kapteni paremal käel ja demaskeerib neli korda päevas mu seltskondliku seisundi: olen külaline. L. Meri.

denaturaliseerima ‹42›
jur kodakondsust ära võtma

desarmeerima ‹42›

1. relvastust ja relvajõude likvideerima v. vähendama
2. relvi ära võtma, relvitustama. Ülestõusnud desarmeerisid politsei.

determineerima ‹42›

1. ette ära määrama; põhjustama, tingima. Inimese teadvus on sotsiaalselt determineeritud. Tegelikkus determineerib ka kunstiloomingut. Geen determineerib organismi ühe või mitme tunnuse kujunemise.
2. loog mingi tunnuse lisamise teel mõiste mahtu piirama, ahendama

diadohhid ‹-de 21› ‹s› pl
aj Aleksander Suure väejuhtidest järglased, kes tema riigi omavahel ära jagasid

draamat tegema
kellelegi etteheiteid v. stseeni tegema; millestki suurt kära, tüli, skandaali jne. tegema. Abiellugu poeg, kellega tahab – emal ei maksaks sellest draamat teha. Ära hakka tühjast asjast draamat tegema!

draiv ‹-i 21› ‹s›
info
1. seadmestik andmekandja käituseks. Flopi, kõvaketta, laserketta draiv. Ära jäta disketti draivi.
▷ Liitsõnad: CD-|draiv, laser|draiv, laserkettadraiv.
2. ketas- v. lintsalvesti

drill ‹-i 21› ‹s›
millegi mehhaaniline kätteõpetamine v. -õppimine. Tuim sõjaväeline drill. Nekrutid tegid drilli. Treener, õpetaja tegi poistele drilli. Kuiv drill tüütab ära. Omandas töövõtted kiiresti, ilma drillita.
▷ Liitsõnad: rividrill.

duubel ‹-bli, -blit 2› ‹s›
hrl kõnek (millegi dubleeriva, dubletiks v. teisikuks oleva kohta). a. dubleeriv koosseis v. meeskond. „Kalevi” I meeskond ning duubel kohtusid omavahel. b. kahe ala võit samadel võistlustel c. (filmimisel:) episoodi variant. *.. muudkui lubavad, et pilved lähevad sedamaid auklikuks, päike hakkab paistma ja saame ühe duubli ära võtta. A. Beekman.

eba|meeldivus
(< as ebameeldiv); ebameeldiv sündmus, asjaolu vms. Ei lasknud ennast olukorra ebameeldivusest heidutada. Sain ära hoida suure ebameeldivuse. Tööl ootasid teda ebameeldivused. Ütleb kõigile ebameeldivusi.

eba|tõsi
mittetõsi, vale. Ära püüa ebatõtt rääkida!

eba|viisakas
viisakusnõudeid mittearvestav, viisakusetu. Ebaviisakas inimene. Ebaviisakas käitumine. Ebaviisakad sõnad, väljendused. Ta oli minu vastu ebaviisakas. Ära muutu, mine ebaviisakaks!

eba|viisakus
(< as ebaviisakas); ebaviisakas väljend v. tegu. Jäme, andestamatu ebaviisakus. Ebaviisakus endast vanemate inimeste vastu. Oli ärritatud teise ebaviisakusest. Häbenes oma äsjast ebaviisakust. Ütles kõigile ebaviisakusi. Pidin ära kuulama hulga ebaviisakusi. Hoia oma ebaviisakused enesele!

edasi-tagasi ‹adv›

1. vahelduvalt kord ühes, kord vastupidises suunas. Jalutab, käib, kõnnib edasi-tagasi. Pendel võnkus edasi-tagasi. Pesu õõtsub nööril edasi-tagasi. Kolb liigub silindris edasi-tagasi. Kooliteed tuli mul edasi-tagasi 6 kilomeetrit. *.. õiget mängumeest polnud ühestki. Tagusid palli niisama edasi-tagasi üle võrgu. H. Pukk. || siia-sinna. Lülitit otsides kobasin seinal käega edasi-tagasi. Sihitu edasi-tagasi sagimine.
2. nii ja teisiti; kaksipidi. Edasi-tagasi mõtlemine, kahtlemine. Ei armasta edasi-tagasi targutada, heietada. Asja oli pikalt edasi-tagasi arutatud, kaalutud. Ära räägi edasi-tagasi, ütle parem otse välja!

edaspidi ‹adv›

1. tulevikus, hiljem (tulevikus). Nüüd ja edaspidi. Ei sel päeval ega ka edaspidi. Ole edaspidi hoolsam! Mis saab neist edaspidi? Seda asja peame edaspidi ühiselt arutama. On seni läbi saadud, saadakse ka edaspidi. *Ja vaata mind nüüd hästi teraselt, et sa mu edaspidi ära tunned. A. Jakobson.
2. ees olevas suunas, pärisuunas; ant. tagurpidi, tagaspidi. Kas lugeda edaspidi või tagurpidi? Kuival maal liigub vähk edaspidi. *.. aiva imesta, kuidas aeg võib ühe inimese suhtes edaspidi, teise suhtes tagurpidi joosta. A. Sinkel.

edendus ‹-e 5› ‹s›
van edendamine v. edenemine; edasiminek, progress. *Ole usin, ära maga, / elu nõuab edendust .. P. Jakobson. *.. ja kõik [= niisugused sõnad] on keelele mitte edenduseks, vaid takistuseks ja koormaks. K. Leetberg.

edev ‹-a 2› ‹adj›

1. tähelepanu v. imetlust äratada püüdev. a. edvistav, kenitlev, koketeeriv; sellisele isikule omane. Mees oli veidi, üsna, hirmus edev. Plika on edev nagu harakas. Mõned edevamad tüdrukud turtsatasid. Külas peeti teda edevaks. Edev naer, kiljumine. Edev eneseimetlus. Armastab edevaid riideid, ehteid. *Viimane [= metsaisand] oli edev isik, kellel enese mehelikust ilust ja meeldivusest suur arvamine. E. Vilde. b. millegagi uhkeldav. Ta on edev oma ilule. Laste võimetele edevad vanemad. *Ja lõppeks on ta [= Aristoteles] oma tarkusele pisut edev, kaldudes tõekspidamiste esitamisel nendega vahel uhkeldama. L. Anvelt.
2. läbematu, ettetikkuv, kerglane, alp. Edeva keelega võib palju pahandust teha. Ära Kaiele räägi, tal on edev suu. Ega ma edev ole, et lähen seda edasi rääkima. Milli oli naeruga edev, edev naerma.

edvistama ‹37›
tähelepanu ja imetlust äratada püüdma (eriti välimuse v. käitumisega), eputama; meeldida püüdma (eriti vastassugupoolele), koketeerima. Kõneleb edvistades. Edvistab oma võõrkeelte oskusega, võõrsõnadega, haritusega. Edvistab teiste ees oma uhkete rõivastega. Räägi asjalikult, ära edvista! Edvistab poistega. Edvistav naer, poos, hääl, kõnnak. *Tädi Himma õhetas ja edvistas ja hööritas oma puusi. L. Vaher.

eeh ‹interj›
väljendab rahulolematust, tüdimust, käegalöömist. Eeh, mis sest rääkida! Eeh, parem ära küsigi! Eeh, jälle läks viltu! Eeh seda elukest! *„Said sa pärast säärase naise, missugust tookord otsisid?” – „Eeh! Sain ja ei saanud kah! ..” J. Vahtra.

eel
I. ‹postp› [gen]
1. (ajaliselt:) vahetult enne. Õhtu, hommiku, päikesetõusu, loojangu eel. Äikese eel on õhk raske. Pühade eel oli palju sõitjaid. Esimese maailmasõja eel. Valimiste eel. Keskendus stardi eel. Surma eel. | ‹ka prep› [part] hrv luulek. *.. eel koitu väsis raju tusk – / kõik oli korraga kui surnud. J. Sütiste.
2. hrv (ruumiliselt:) ees. *Ja õhtu taevas helendas mu eel .. G. Suits.
II. ‹adv› van ees a. tulevikus, saabuvana, kättejõudvana. *Ta ju kuulis praegu, et eel on matused. O. Luts. b. kellestki varemalt, enne. *Kui nad pärale jõudsid, laskis ta Asta eel ära minna ja hakkas alles siis .. aeglaselt sama teed kodu poole sammuma. J. Kärner. c. (ruumiliselt). *Jaak läks eel, Mihkel käis järel. J. Mändmets. *Pruunikalt eel näeb punavat kaugete metsade latvu .. V. Ridala.

eemaldama ‹37›
eemale v. ära toimetama, võtma v. viima, kõrvaldama. Koopa sissekäigult eemaldati raske kiviplaat. Eemaldas üleliigse kreemi näolt. Operatsioonil eemaldati osa maost. Tunnistajad eemaldatakse kohtusaalist kuni nende küsitlemiseni. Kahjulikud ainevahetussaadused eemaldatakse kehast erituselundite kaudu.

eemale ‹adv›
millegi v. kellegi juurest ära, teatava vahemaa taha; kaugemale, kaugele. Eemale lükkama, kiskuma. Hoidub teistest eemale. Katsus end veidi eemale nihutada. Peletas varblased eemale. Mine eemale! Rong kannab mind eemale kodulinnast. Astus paar sammu akna juurest eemale. Viskas paberi eemale põrandale. Valis istekoha orkestrist võimalikult eemale. Seda pistet õmmeldakse enda poolt eemale. Püüdis halbu mälestusi eemale tõrjuda. Keegi ei tahtnud võistlustest, ühisüritustest eemale jääda.

ees
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kauguses, eespool; ant. taga. Tema sammus ees, mina järel. Kes seal ees läheb? Üks jooksja oli teistest tublisti ees. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Kari tuli koju, Punik kõige ees. Paatidest oli kord üks ees, kord teine. Ta lükkas käru ees. Poiss ajab lehma ees. Ees on tee hange tuisanud. Mis seal ees sinetab? Ees paistis jõgi. || (kehaosa asendi kohta). Poiss hüppas pea ees vette. Surnu kanti välja, jalad ees. Astub uhkelt, rind ees. Harjutuse algasendis on käed ees. Tal on juba kena kõhuke ees. *Aleksandri lõug oli sõjakalt ees ja kulm kortsus. E. Maasik.
2. esiküljele kinnitatud v. asetatud, esiküljel v. selle läheduses (oma otstarvet täitmas v. selleks valmis). Perenaisel on põll ees. Poisil oli lips ees. Kuuel on kõik nööbid ees. Tal on prillid ees. Meestel olid maskid, valehabemed ees. Uksel on riiv, kang, taba ees. Akendel on luugid ees. Majal on aknad ees. Kardinad, eesriie on ees. Ta istus laua taga, raamat ees. Autot, bussi ei ole veel ees. Loomadel on heinad ees. Tal oli muhe, lahke nägu ees 'tal oli muhe, lahke nägu'. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas.
3. segamas, takistamas, tüliks. Puu oli tee peal risti ees. Vana koli, ämber on asjata tüliks ees. Ära seisa ukse peal, vahekäigus ees! Oled mul igal pool ees. Koerad olid jalus ees. *.. kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. A. H. Tammsaare.
4. varem kohal, varem olemas. Mul seal mitu tuttavat ees. Mind ei ole seal keegi ees ootamas. Pööningul on juba ennegi igasugust koli ees. *Kiilu on ikka kõige kergem sinna lüüa, kus pragu ees .. R. Sirge. || kõnek enne vastuvõtul, jutul, aru andmas, kontrollitavana vms. Kas direktori juures on keegi ees? *Doktor Trapets on ennegi end oodata lasknud. „Tal on keegi ees,” sosistas paks vanatädi mulle ust avades .. L. Promet.
5. kohtus arutlemisel; kohtuprotsessil. See asi on juba mitu korda kohtus ees olnud. *Mehed käisid mitu raksu [kohtus] ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse .. A. H. Tammsaare.
6. (ajaliselt) tulemas; kavatsusel, teoksil. Ees on heinaaeg. Küll ma puhkan, suvi ees. Ehk jõuab, pikk päev ees. Sul elu, paremad päevad alles ees. Neid ootab ees õnnelik tulevik. Ees on veel palju raskusi. Ees seisid lahingud. Poisil on ajateenistus alles ees. Ees on tähtis nõupidamine. Selle artikliga on veel rohkesti tööd ees. Tal on suur tehing, tähtis käik ees. Mis sul täna õhtul ees on?
7. (seoses mingi tegevusega:) eelnevalt, enne teisi. Ta teeb kõik järele, mis teised ees teevad. Ta ütles sõnad ees ja teised kordasid kooris järel. Kuidas isa ees, nõnda poeg järel. Hakka ees minema, küll mina tulen varsti järele. Kes ees, see mees.
8. arengult, edasijõudmiselt kaugemal eespool. Suure kirjanikuna käis ta oma ajast ees. Võimete, teadmiste poolest on ta minust ees. Naabrid on töödega meist tublisti ees. Nemad on igas asjas meist ees. Aastate poolest pole ta minust kuigi palju ees, kuid näeb vana välja. *Pikkuselt oli ta ligemasti pea jagu Tiinast ees .. A. H. Tammsaare. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ette jõudnud. Küll sa jõuad, meie kell on ees. Kell on viis minutit, tervelt pool tundi ees.
9. hrv käsutada, käealusena, käsu peale tegijana. *Aga nüüd on juba taluperemehi, kes vanemate käest varandust on pärinud, kes perenaisele tüdruku ees jõuavad pidada ... A. Kitzberg.
10. kõnek (males:) löödavana, tule all. Vigur, ratsu on puhtalt ees.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki eespool, esikülje v. liikumise suunas; ant. taga. Ta sammus minu ees. Maja ees on aed. Auto peatus ukse, kaupluse ees. Jaama ees on väike väljak. Istus peegli, kamina ees. Nad seisid maali, Euroopa kaardi ees. Noorpaar seisis altari ees. Nende ees laiusid viljaväljad. Hoiab kätt silmade ees. Esikoha võitis Tal Kerese ja Spasski ees. Tal oli minu ees kenake edumaa. Meie ees seisavad suured ülesanded 'meil on täita suured ülesanded'. || hrv (ajaliselt). Orjalapse ees seisid mure- ja nutupäevad.
2. millegi küljes, millegi esiküljel (oma otstarvet täitmas). Kardinad, luugid on akna ees. Võti on ukse ees. Prunt, tropp augu ees. Hobune on vankri, saani ees. Härjad astusid laisalt adra ees.
3. kellegi juuresolekul, nähes v. kuuldes. Tunnistasin seda kõigi ees. Rääkis sellest koosoleku ees. Esines selle teadaandega ajakirjanike ees. Laps häbenes võõraste ees. Poissi kiideti kooli, klassi ees. Ei julge ülemuse ees suudki lahti teha. Ta armastas teiste ees kiidelda oma vägitegudega. Ta tegi seda minu silme ees 'minu nähes'. || kellegi küsitletavana, kellelegi seletusi andmas vms. Mehed käisid mitu korda kohtu ees. Kaitses erialanõukogu ees väitekirja. Õpilane vastas komisjoni ees.
4. kasut. osutamiseks isikule, olendile v. nähtusele, kelle v. mille suhtes midagi tehakse v. toimub. Õpilane vabandas õpetaja ees. Ta püüab end minu ees heana näidata. See oleks enese alandamine vastase ees. Mul ei ole sinu ees saladusi. Müts maha niisuguse mehe ees! Mul on kohustusi kollektiivi ees. Pean täitma oma kohust isamaa ja rahva ees. Toimkond on vastutav seltsi juhatuse ees. Tal on suuri teeneid ühiskonna ees. Olen süüdi, võlglane nende ees. Mul on piinlik, häbi teiste ees. Ma ei taha sinu ees narri seisukorda jääda. Ei saanud jagu kartusest võõraste ees. Hirm teadmatuse, ohtude, surma ees. || millegagi, kellegagi võrreldes. Tal on sinu ees mõningaid eeliseid.
5. vaatekohast, vaatevinklist, seisukohalt, arvates. Ära tee end maailma ees naeruks! Seaduse ees on kõik võrdsed. *Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna nii vana kui noore paruni ees maksab. E. Vilde. *Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. A. H. Tammsaare.
6. kasut. osutamiseks mingile nähtusele, olukorrale, milleni on jõutud v. ollakse jõudmas. Seisime, olime tõsise probleemi ees. Ta ei kohku raskuste ees tagasi. Seisti tõsiasja ees, et minek on paratamatu. Riik seisab uue majanduskriisi ees.
7. (kasut. fraseologismides:). (Kellegi) jalg(ad)e ees. Lõhkise küna ees. (Kellegi) nina ees. Silm(ad)e ees läheb, muutub, võtab mustaks, kirjuks. Suu ees. (Miski on, seisab) ukse ees.

ees ja taga

1. igal pool abistamas, korraldamas, jälgimas vms. Ta ei jätnud midagi teiste hooleks, vaid oli ise igal pool ees ja taga. Proua ei teinud ise midagi, aina teenijad ees ja taga. Uus direktor on vilumatu, sekretär olgu ees ja taga.
2. kogu aeg meeles, kogu aeg jutuaineks, kogu aeg hoolitsuse all. Muud enam ei kuulegi, ainult Juhan ees ja taga. *Ema hellitas ju teise ära, tööd ei lasknud teha, ikka Dagi ees ja Dagi taga. R. Roht.

eest
I. ‹adv›
1. eestpoolt küljest, esiküljelt; eesmisest otsast.; ant. tagant. a. eestpoolt teat. kauguselt. Eest tõusis suitsu. Rünnati eest ja küljelt. Üks tõmbas eest, teine lükkas tagant. Poisid uurisid autot eest ja tagant 'igast küljest'. Pani mul tee eest kinni. Igas ürituses peab olema keegi, kes eest veab. Bussi tagumine uks oli kinni, tuli eest peale minna. Ta oli rivis eest viies. b. eesmisest otsast, esiküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Eest on maja kollaseks värvitud. Pluus on eest märg. Tal olid mantlihõlmad eest lahti. Hobune raius, lõi eest ja takka üles. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. omalt kohalt esiküljel ära, esipoolelt (oma otstarvet täitmast) küljest ära. Võttis põlle, lipsu eest. Võtab prillid eest. Võta mask eest! Kuuel on nööp eest ära. Võtsin uksel võtme, aidauksel taba eest. Lükkas uksel riivi eest. Tõmbas aknal kardina eest kõrvale. Õhusurve lõi akendel klaasid eest. Võta hobune eest! Rakendasin hobuse eest lahti.
3. segamast, takistamast, tülinast ära. Mine eest! Eest ära, või muidu sõidan otsa! Käi tee pealt eest! Tee, et sa eest kaod! Ma tulin neil tülist eest ära. Lükkas tooli eest kõrvale. Lõhkus kraavil tammi eest. Vesi murdis kõik takistused eest. *Mida saab Ene sinna parata, et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub, kui ta suudab eest ära teha. V. Lattik.
4. kasut. koos põgenemist, kõrvalehoidmist, vältimist väljendavate verbidega. Jooksis, pages, põgenes mul eest ära. Olin teda juba kätte saamas, kuid ta hüppas äkki eest kõrvale. Haavatud lind ei jõudnud eest ära lennata.
5. ‹hrl. ühenduses verbiga leidma› varem kohal, varem olemas, varem ees. Kodus leidsin ainult õe eest. Kui kohale jõudsime, leidsime seal juba hulga inimesi eest. Leidis eest tühja korteri, mõned kirjad. Pani osa leiba kappi tagasi, siis õhtul hea eest võtta. *Nad läksid välja ja leidsid eest muutunud ilma – sadas tihedat laia lund. M. Raud.
6. varemalt, enne endale, nii et keegi teine ilma jääb. Varasemad tulijad napsasid huvitavamad raamatud, paremad kohad eest ära. Kellega ma tantsin, kui teised poisid on ilusamad tüdrukud eest ära võtnud.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki v. kellestki eestpoolt, esikülje v. liikumise suunast; ant. tagant. Läks maja eest mööda. Astusin kaardi, tahvli eest kõrvale. Võttis käe silmade eest. Rongkäik liikus tribüüni eest mööda. Poisikesed jooksid meie eest läbi. Päikesevarjutuse ajal läheb Kuu Päikese eest läbi. Laskis veel korraks päevased sündmused silmade eest läbi. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli rinna eest verine. Hääled kostsid kaupluse eest. Pühkis ja koristas natuke trepi eest.
2. millegi küljest, millegi esiküljelt (oma otstarvet täitmast). Tõmbas kardinad akna eest kõrvale. Võta võti ukse eest ära! Võttis tropi augu eest. Rakendas hobuse vankri eest lahti.
3. kelleltki otsust saamast, kellelegi aru andmast, kellegi jutult vms. Eksamisessioonil käib komisjoni eest läbi palju õpilasi. *Jenseni Kristast sai korraga Kristiine-proua. Mis sellest, et altari ja õpetaja eest läbi käimata. H. Sergo.
4. osutab sellele, kelle v. mille kartusel põgenetakse, kõrvale hoitakse, keda v. mida välditakse. Põgenes tagaajajate eest. Nekrutid pagesid pika kroonuteenistuse eest võõrsile. Läks sõja eest pakku. Ära jookse mu eest ära! Pani meie eest putku. Mõisnikud põgenesid talupoegade viha ja kättemaksu eest linna. Ta püüab end minu eest kõrvale hoida. Hoidu rongi eest! Mul õnnestus pea löögi eest kõrvale tõmmata. Säärane mees ei kohku millegi eest tagasi 'võib kõigega hakkama saada'. *Ent vaatamata kõigile pingutustele ei pääsenud ta siiski mälestuste eest .. A. Jakobson.
5. osutab kellegi v. millegi suhtes kaitstud, varjatud olekule v. kaitsmise, varjamise, hoidmise vajadusele. Lukud ei hoidnud röövlite ja varaste eest. Ta hoiatas mind nende kättemaksu eest. Ta on halb inimene, hoia end tema eest! Parvel oli ta metsloomade eest kaitstud. Kuusehekk varjab aeda põhjatuulte eest. Kuuse all olid nad vihma eest varjul. Tema eest tuleb uks kinni hoida. Ma ei varja sinu eest midagi. Tema eest hoiti kõik salajas. Seda tehti vanemate eest salaja. Põlde tuli liigvee eest kaitsta. Muul kaitseb sadamat ummistumise eest. Hoia end kahjulike mõjude eest! *.. arvas end seega kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat .. E. Krusten.
6. asemel, asendajana, ülesannetes. Kes selle töö tema eest ära teeb? Rektori eest kirjutas alla prorektor. Mine sa täna minu eest nõupidamisele! Õienda minu eest see asi ära! Maksa minu eest ka! Ta juba vastas meie mõlema eest. Tädi oli vaeslastele ema eest. Nad kasvatasid teda lapse, poja eest. Ta oli härral nii toapoisi kui ka kutsari eest. Tuhatoosi eest käib alustass. Viletsal ajal oli kartul ka leiva eest. *Karjapoistele see puu oli kella eest – tema vari näitas, millal on õige aeg lõunale minna. J. V. Veski. || võrdselt kellegagi v. millegagi. Poisid olid tööl juba mehe, täismehe eest väljas. Töötab, rabab tööd mitme inimese eest. Rammu oli tal kolme mehe eest. Sõi ja jõi mitme eest. Vihma ei olnud kaste eestki. *.. aga kui naerab, siis ragistab kolme eest. O. Luts.
7. (ajaliselt:) tagasi, varem. Paari aasta eest polnud veel seda maja. Hiiumaa asustati umbes 700 aasta eest. Sellest oli juttu juba aastate eest. Ta sai paari kuu, mõne nädala eest kaheksakümmend täis. Ta käis paari-kolme päeva eest meil. Ta tuli mulle natukese, vähe aja eest vastu. See juhtus nüüdsama, mõne minuti eest.
8. vastu (andes v. saades); väärtuses. Seda ei saa raha eestki. Sularaha eest osteti vähe. Selle palga eest võib juba töötada. Tegi seda väikese tasu eest. Andis 100 krooni eest kella pandiks. Andis viimase kauba poole hinna eest. Mõne penni eest sa ei saa midagi. Must loovutas lipu kahe vankri eest (males). Tegi seda vaid hea sõna eest. Ülesostjad ostsid kokku suurte summade eest. Kaupa on siin praegu 5000 krooni eest. Kopika eest asja, rubla eest lärmi. *.. ta pidavat paljalt aitäh eest tegema kõike väga põhjalikult. V. Gross.
9. osutab sellele, mille tasuks midagi makstakse v. mille vastutasuks midagi toimub. Nende tööde eest makstakse hästi. Plaani täitmise eest anti preemiat. Sai artikli, raamatu eest honorari. Sai kurkide eest head hinda. Kui palju sa selle eest tahad? Tasus remondi, aparaadi parandamise eest. Suur osa palgast läks korteri ja toidu eest. Maksis viletsa toapugeriku eest 1000 krooni kuus. Tegi peremehele maalapi eest päevi. Sai oma hoolikuse eest kiita. Õpilane sai vastuse eest viie. Ma olen veel selle eest võlgu. Teda edutati hoolika ja korraliku töö eest. Suur aitäh abi eest! See on küll mitte millegi eest saadud. Ma olen selle eest sulle surmani tänulik. Nõuan selle eest kahjutasu. || osutab sellele, mille pärast kedagi karistatakse, kritiseeritakse vms. Mille eest teda karistati? Mõisteti riigivastase tegevuse eest 7 aastaks vangi. Istus hobusevarguse eest kinni. Teda trahviti laimamise eest. Ülestõusust osavõtmise eest ootas surmanuhtlus. Talle määrati varguse eest rahatrahv. Poiss sai ulakuse eest tutistada. Iga väikseimagi eksimuse eest peksti. Ta vallandati tööluuside eest. Selle eest ma maksan neile veel kätte! Kas sulle selle eest midagi ei tehta, et nii kaua puudusid?
10. osutab sellele, keda v. mida kaitstakse, kelle v. mille pärast võideldakse vms. Nad võitlesid, langesid, andsid elu kodumaa eest. Võitlus rahu eest. Olin alati ise enda eest väljas. Kellegi eest seisma, kostma. Käis oma poja eest mõisnikku palumas. Nad seisid, võitlesid oma õiguste eest. Töö tulemused kõnelevad ise enese eest. Üks kõigi, kõik ühe eest. *Oli aeg, kus olin valmis surema Su eest. O. Luts. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes hoolt kantakse, korrasolekuks kõik tehakse vms. Perekonna eest hoolitsemine. Hoolitseb laste, haigete, külaliste eest. Minu eest kantakse siin hästi hoolt. Lapsed hoolitsevad küülikute eest. Pakkide korrashoiu, ruumide puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Hoolitse selle eest, et laud oleks kaetud! *Parem muretsege selle eest, et teil enestel igav ei oleks olla, kaks vanapoissi ... A. Kitzberg. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes ollakse vastutav. Mina vastutan teie kõikide eest. Sina vastutad välitööde, kauba ärasaatmise eest! Oma tegude eest annad sa veel vastust!
11. osutab isikule, kes teiste kiirema toimimise tõttu millestki ilma jääb. Kes kiirem oli, kahmas ka teiste eest paremad palad endale. *Ta sõi üldse palju. Ta sõi ka minu eest kõik ära. K. A. Hindrey.
12. esineb fraseologismides, näit.:. Elu, hinge eest. Iga hinna eest. (Mitte) mingi hinna eest. Ilma eest. Jumala eest. Kopika eest; ei ole (mitte) kopika eest(ki). Marja eest. Nina eest napsama, näpsama. Ust nina eest kinni lööma, tõmbama. Täie eest käima, minema. Võileiva (hinna) eest.
Omaette tähendusega liitsõnad: otsa|eest, see-eest

eestkostmine ‹-se 5› ‹s›

1. kaitse, soosimine, kellegi huvide eest väljaastumine. Pääses doktorantuuri professori eestkostmisel. Ei vaja kellegi eestkostmist. Tänu ema eestkostmisele pääses poiss nahatäiest. Ära vihasta mind oma palumatu eestkostmisega!
2. ülemvõim, kellegi eest otsustamine, pealesunnitud hooldus. Mõisa eestkostmise alt vabanenud talurahvas.
3. kõnek eestkoste (1. täh.) Eestkostmise alla panema. Eestkostmise all olema.

ega
I. ‹konj› eitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II. ‹adv›
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

egotsema ‹37›
egoistlikult käituma, isetsema. See on meeskonnatöö, siin ei tohiks egotseda. Ära egotse, arvesta ikka teistega ka.

ehe ‹ehte 18› ‹s›

1. ehtimiseks kasutatav ese, ehteasi. Vanaaegne, hinnaline, kullast, merevaigust ehe. Käevõrud, sõrmused jm. ehted. Kannab ehteid ainult pidulikel puhkudel. Münte on kasutatud ka eheteks, ehetena. Jõulukuuse ehted. || van (uhke) rõivaese, rõivastus. *.. tanud, vööd, seelikud ja muud seesugused ehted, kus punast sees, käskis [ta] ära visata .. O. W. Masing.
▷ Liitsõnad: filigraan|ehe, hõbe|ehe, kuld|ehe, väärisehe; kaela|ehe, kõrva|ehe, pea|ehe, rinnaehe; mõrsja|ehe, pidu|ehe, pulmaehe; jõulu|ehe, nääriehe.
2. kõik see, mis ilustab, kaunistab, mille v. kelle üle ollakse uhke. Ilus muru on aia ehteks. Raamatud olid tal rohkem riiuli ehteks. Mets on kevadises ehtes. Hallid juuksed eide ehe, töö tütarlapse ehe.
▷ Liitsõnad: härma|ehe, lipu|ehe, suve|ehe, õieehe.

ehitama ‹37›

1. püstitama, rajama; (osadest koostades) tegema, valmistama. Lammutada on kergem kui ehitada. Ehitatakse uusi elamuid, koolimaju, kultuurihooneid. Ehitati silda, paisu, raudteed, tänavat, staadioni, tunnelit. Laps ehitas klotsidest torni, lumest kindluse. Ehitas majale ärklikorruse peale. Ehitab sahvrisse riiulit. On selle keldri oma kätega ehitanud. Ehitas maja algusest lõpuni ise valmis. Hoone on ehitatud lohakalt, viltu. Aedlinnas on majad ehitatud hõredalt, üksteisest kaugele. Linn on ehitatud soisesse kohta. Isa ehitatud ait. Vanast meiereist ehitati koolile garaaž. Saarlased ehitasid häid laevu. Ehitatakse uusi masinaid. Poiss kavatseb endale raadiot ehitada. Linnuse ründajad ehitasid kiviheitemasinaid ja piiramistorne. Lind ehitab pesa. Mesilased ehitavad kärgi. *.. raiesmikul keerles vinge tuul ja ehitas hangesid vastu majaseinu. F. Tuglas (tlk).
2. looma, kujundama. Ehitama uut elu, helget tulevikku. Noored ehitavad tulevikuplaane. Lubaduste peale ei saa midagi ehitada. Nappidest faktidest ehitas ta terve teooria. Tõsielu sündmustele ehitatud novell. Rahvaviisidele ehitatud helitöö. Laps õpib lauseid õigesti ehitama. *.. oli Annuse [saada loodetud] kuuekümnele kopikale ehitanud rea tarvilikke ostusid .. H. Angervaks.
3. mat antud mõõtmete alusel geomeetrilist kujundit joonestama. Kolmnurga hüpotenuusile ehitatud ruut. Läbi antud punkti ehitada tasand, mis on risti antud sirgega AB.
4. van ehtima. Tõrvaskändki on ilus, kui ära ehitad. *.. sügise, külm edeneb – / punakoldse kuue sisse / haljas mets end ehitab. L. Koidula. *Õla pääl oli hõbedaga ehitatud kirves .. J. V. Jannsen.
5. kõnek (kedagi ähvardades:) lööma, virutama, andma, näitama. *„Mustlane, kurat,” vihastas poiss. „Ma sulle ehitan!” L. Kibuvits. *Või mind kasepõõsasse? Küll ma sind ehitan, väänkael, sõrasilm! A. H. Tammsaare.
6. murd end valmis seadma, ehtima (2. täh.) Kuhu sa minema ehitad?

ehk
I. ‹adv› osutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: võib-olla, vahest. Ehk tuleb mulgi minna. Ehk oli paremgi, et ta seda ei näinud. Ehk polegi midagi juhtunud. „Ehk ta ei tulegi enam,” kahtles mees. Ehk ta eksis pimedas ära? Ehk ta on haige! See asi annab ehk veel korraldada. Ta hakkab ehk varsti pärale jõudma. Teda ei ole ehk enam kuigi kauaks. Sellel jutul on ehk tõepõhja ka! Mis ta seal seisab, ootab ehk kedagi? Päeva peale läheb ehk soojemaks. Tänaseks ehk aitab õppimisest. Ta on noor mees, ehk paraneb veel. Küsi temalt, ehk tema teab. Praegu küll ei saa, ehk kunagi tulevikus. Leiba ja piima seal ehk ikka leidub. Seda juhtub ehk kord kogu suve jooksul. Tema jaoks oli see ehk ainult huvitav ajaviide. Kõigile ehk ei meeldi see raamat. Seal edasi on ehk kuivem. Silo oli vähe, viis-kuus tonni ehk. Kas ma ei peaks ehk sellest vennale rääkima? Vaatab ringi, kas ehk mõni tuttav teda ei näe majja minemas. Ta on ehk pisut kõhnavõitu. „Millal sa tagasi jõuad?” – „Ehk lõuna paiku.”. *Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. A. H. Tammsaare. | esineb koos teise võimalikkust väljendava sõnaga. Vahest ehk Mihkel teab sellest midagi. Seal võis olla paar-kolmkümmend inimest, vahest ehk rohkemgi. *Värske kala kalapoes jäi nägemata ... Võib-olla ehk kevadel, lohutas end Märt. R. Sirge. || esineb tagasihoidlikus kõnetluses, eriti mingi soovi v. palve korral. Teate ehk öelda, kus asub Maakri tänav? Ehk saad mulle paar krooni laenata? Sa ehk oled nii lahke ja juhatad võõra tee peale! Kas sul on ehk mõni minut aega? Ehk võiksite mind pisut aidata! Ehk on sul raha vaja? Ma ehk segan teid, kui siin pisut kirjutan? Sul on ehk igav? Ma ehk toon sulle veidi süüa? || kõnek kasut. ebamäärases, pooleldi nõustuvas vastuses mingi küsimuse peale. „Kas sa tuled õhtul?” – „Ehk tulen ka.”. *„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt. – „Küllap näis,” vastas Andres. „Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.” A. H. Tammsaare.
II. ‹konj›
1. ühendava sidesõnana:. a. seob sünonüümseid, üht ja sama mõistet tähistavaid v. teat. kontekstis samatähenduslikult kasutatud sõnu. Isohüps ehk samakõrgusjoon. Diameeter ehk läbimõõt. Vokaal ehk täishäälik. Kalender ehk varasema nimetusega tähtraamat. Kõmri ehk uelsi keel. Vääna ehk Tõdva jõgi. Uue- ehk Vastse-Kasaritsa. *Paterdan kõrkjais ja leian sealt ilusaid susipurikaid ehk hundinuie .. O. Luts. b. seob kaht väljendit, milledest viimane selgitab esimest v. annab seda edasi teiste sõnadega. Soode üldpindala on 9340 km² ehk 20,7% Eesti territooriumist.
2. van ka kõnek või. *Ja siis tuleb ehk läheb üks ja teine rongi ootaja. V. Ridala. *.. tulge minu tuppa ja istuge seal, ehk visake voodisse pikali. O. Luts.
3. van ehkki, kuigi, olgugi et. *Särgava rahva meeleolu ei näinud olevat just mitte kõige lõbusam, ehk selles ei heinakoristamise töö ega ka ilm ei võinud olla süüdi. E. Särgava.

ära ehmatama
(põhjalikult) ehmatama. Ma ehmatasin sellest ise ka ära. See sõnum ehmatas mehed päris ära.

ehtima ‹37›
murd ära kaduma v. kaotama (mingi füsioloogilise võime v. nähtuse kohta). *Ta [= kits] lahjenes, piim kippus ehtima. A. Saareste (tlk).

ei ‹adv›

1. öeldisverbi juurde kuuluv eitussõna, annab kogu lausele eitava sisu. Ma ei tee seda. Tal ei ole raha. Siin ei aita enam miski. See ei võta palju aega. Ei mäletagi, millal me viimati teatris käisime. Ma arvasin juba, et sa ei tulegi enam. Miks sa minema ei hakka? Ei tea, kas maksab teda tülitada. Inimene ei ela ainult leivast. Mis see siis ära ei ole! Mees ei joo ega suitseta. Ta ei kurtnud ega hädaldanud. Ta ei lausu musta ega valget. Kas nad siis ei teadnud, et tee on suletud? Ega ta enne ei jäta, kui oma tahtmise saab. Kingatallad ei pidanud enam vett. Isa ei olnud seal varemalt käinud. Ei puudunud palju, et kõik oleks õnnelikult läinud. Töö ei tahtnud kuidagi edeneda. Sellisest võimalusest ei ütleks keegi ära! Täna ei mindud metsa. Aeg on hiline, teda ei oodata enam. Rääkis, et ilma temata ei tuldavat seal toime. „Äkki sa valetad?”–„Ei valeta.”. | ‹predikaatverb on juurdemõeldav›. Kas sa tuled või ei? „Kas sa süüa tahad?”–„Tänan, ei.” „Kas teid sunniti?”–„Ei, me tegime seda vabatahtlikult.” Vaatasime, et nüüd keerab meile sisse, aga ei, mööda läks. Ma ei saa, mitte kuidagi ei! Külmetasin kõvasti, aga ei häda midagi. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
2. üldisem, ilma verbita esinev eitussõna. a. eitab korrigeerivalt teat. lauseosa. Sajad, ei, tuhanded hukkusid. Tule kell neli, ei, veel parem – kell viis! b. eelneb (harvemini järgneb) rõhutavalt, väidet kategooriliseks tegevalt eituslausele (viimases on hrl. verbiga koos esinev ei v. mõni muu eitussõna). Ei, seda ma ei tee! Ei, see ei ole Madis! Ei, mind ta ei näinud. Ei, ära tee nii! Ei, see pole kuidagi võimalik. Ei, selline olukord küll ei meelitanud. „Ei, kauem see kesta ei tohi!” otsustas ta. See ei olnud mina, oh ei! Ei, ei, ma ei usu teid! *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid inimliku õnnega. F. Tuglas. c. esineb eitava vastuse v. otsusena millegi kohta (järgnev lause on tavaliselt jaatavas kõnes). Ei, ei, see võimalus langeb ära. *„Ei, ei,” ütles Kati tõsiselt, „sa pead mulle rääkima! Mul on ikka tundmus, nagu varjaksid midagi minu eest.” A. Gailit. *„Ärge talle haiget tehke,” palus perenaine tagant järele.–„Ei noh, kus nüüd seda,” vastas sauna Madis. A. H. Tammsaare.
3. annab üksnes järgnevale sõnale eitava sisu v. rõhutab seda.; sün. hrl. mitte. a. (järgnevaks sõnaks adverb). Ei iialgi! Tundis hirmu, nagu ei eales varem. Töö pole puudusteta, ei pooltki. Proovisin igasuguseid vahendeid, aga abi ei ühti. Otsin, otsin, aga teda ei kuskil pool. *„Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine. – „Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup .. A. H. Tammsaare. *Ega ole Eerogi enam nende lühemate hulgast Soomes, ei sugugi. F. Tuglas (tlk). b. (järgnevaks sõnaks pronoomen). Kasu polnud sellest ei mingisugust. Töö oli korralik, ei ühtki viga. Andres on süüdi, ei keegi muu. Nad elavad vanamoodi, ei midagi uut. *„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt. A. H. Tammsaare. c. (järgneb mõni muusse sõnaliiki kuuluv sõna). Õunad on ilusad, ei ainsatki ussitanut ega kärbatanut hulgas. *Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem .. R. Kaugver. *Teda narriti igal pool, nii, väikselt, ei asja ees, teist taga, – oli juba säärane mood. R. Roht.
4. esineb sisult jaatavates lausetes. a. tagasihoidliku küsimuse v. soovi esitamisel. Kas see ei ole äkki August? Kas sa süüa ei taha? Kas ma ei öelnud sulle, et ära mine? Kas ma ei saaks sind aidata? Kas ei tuleks sedagi võimalust kaaluda? „Kas me ei läheks kinno?” tegi üks poistest ettepaneku. b. retoorilistes küsilausetes, hüüatustes vm. seda laadi väljendustes. Kuhu sa ka ei läheks, igal pool tema ees. Mis imeasju seal küll näha ei saanud! Mille kõige pärast küll tema muret ei tunne! Kas ma siis tema kombeid ei tunne! Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjatu. *„Ma arvasin, et see on teie pruudi kiri.” – „Mis teile küll pähe ei tule,” ütles Eduard .. E. Krusten. c. mõnikord koos miks-sõnaga nõustuval v. möönval vastamisel. „Kas sa tahad kaasa tulla?” – „Miks ei taha!”. „Aga nii ei tohi ju!” – „Miks ei, sõjas on kõik lubatud!”. *„Noh, siis on hästi. Kas võiksin tuba näha?” – „Seda võib kah, jah, jah. Miks ei või ...” R. Roht. d. vahel mitte ainult ~ üksnes ... vaid ka lausetes (viimasest võib mõni sõna olla ka ainult juurdemõeldav). See ei ole mitte ainult sinu, vaid meie kõikide ülesanne. *Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid .. A. H. Tammsaare.
5. eitavas lauses võib kuuluda sidesõnalisse konstruktsiooni. a. ‹korduvana› läheneb ühendavale sidesõnale. *Seljas polnud tal enam mundrit, ei mütsi peas, ei saapaid jalas. E. Vilde. *Ta lamas peaaegu liikumatult ega rääkinud kellegagi. Ei sanitaridega, ei õdedega, ei arstidega, ei palatikaaslastega. P. Kuusberg. b. ‹ühendsidesõna osana› ei ... ega vt ega
6. kõnek esineb mõnedes teadma-verbiga seostuvates ebamäärasust väljendavates ütlustes. Arvab endast veel ei tea mis! Ta annaks ei tea mis, et sellest ülesandest lahti saada. Kui ohver viimaks toibus, oli ründaja juba ei tea kus. *Kas tead, sa ära karda midagi, kui see ka ei tea mis oleks. O. Luts. *Algselt näib, et säärases külas polekski nagu aset ei tea kui keerukatele inimsuhetele .. V. Alttoa.
7. kõnek rõõmu, vaimustust, heameelt, rahulolu vm. tunnet väljendavate (hüüd)lausete algul läheneb hüüdsõnale. Ei, oli see alles sõit! *Ja hakkaski [liköörist] soe. „Ei, tont võtku, tore on,” ütles Hella Aasa .. P. Viiding. *Aga nüüd lähen ma järve ja suman jahedas vees ... ei, see oli saun! H. Raudsepp.

einoh ‹interj›
väljendab ning rõhutab:. a. nõustumist v. vastuväidetest loobumist. Einoh, tingimata tulen! Einoh, ega mina vastu ei ole! Einoh, mis minul sellest! Einoh, miks ta kole ei olnud, oli muidugi. Einoh, traktor mis traktor, kuigi vanavõitu. Einoh, tublid poisid on mõlemad. b. tagasihoidlikku vastuväidet. *„Kuule, kust sa selle kaabu said?” – „Varastasin!” – „Einoh, ära tee nalja!” A. Sinkel.

eks ‹adv›

1. nõrk kinnitus- v. rõhusõna lausetes, mis väljendavad:. a. nõustumist, nõusolekut. Eks ma ikka tule, kui vähegi võimalik. Hea küll, eks ma proovi(n). Jah, eks see kuumus tee liiga küll. Kui tarvis, eks siis või minna ka. Eks me vaata, mis siin teha annab. „Õuna tahad?” – „Eks anna pealegi.”. *„Kena poiss,” kiitis Rudolf. „Eks ole,” kinnitas Irma. A. H. Tammsaare. b. nentimist, kinnitamist. Eks pärast ole igaüks tark. Eks seda ole juhtunud paljudega. Eks iga algus ole raske. Eks ma öelnud! Eks olnudki rebane lõksus. „Kes seda tegi?” – „Eks ikka Juhan.” Eks ta ole (ebamääraselt möönev reageering kaasvestleja jutule). c. seletust, selgitust. Eks ta karda(b), sellepärast rabelebki. Eks ma läinud külma ilmaga vette, nüüd on nohu kallal. Eks me nägime, et vihm on tulekul ja jooksime tagasi. d. arvamust, oletust. Eks hunt ta murdnud, kes muu. Eks kahekümne ringis peaks külalisi ikka tulema. Eks see paranda(b), kes ära lõhkus. Eks külarahvas saa(b) imestada, kui Jaan nooriku koju toob. e. soovitust v. soovi. Eks tee ise. Eks küsi talt eneselt! Eks mingu ja vaadaku ise järele. Eks võtnud siis lapsed tööle kaasa! Eks astuge vahel meie poole ka sisse! Eks teeme siis väikesed tropid! Eks jääme siis nägemiseni! Eks terekest kah! Eks hüvasti siis seda korda! f. ilkumist, ähvardust v. pahameelt. Eks sa näe, kus tark väljas! Eks katsu veel vastu hakata! Eks tulgu ainult, koera ajan peale! Eks sa proovi süüa, kui supp on nagu soolvesi! g. imestust, üllatust. Eks näe imet! No eks sa kuule, kus lugu!
2. usutlussõna, millele oodatakse jaatavat vastust, nõustumist; täh. 'kas ei, kas'. On ju nii, eks ole? Tulete siis homme, eks? Eks ole ilus? Oleme kokku leppinud, eks ju? *Mäletad, kui üles kirjutama tuldi, siis ütlesin: eks, Goori, see on ju sinu laud. H. Kiik. *„Eks see ükskõik ei ole, missuguse rahaga osteti,” arvas Anna. A. H. Tammsaare.

eksam ‹-i, -it 2› ‹s›

1. teadmiste v. praktiliste oskuste kontrollimiseks sooritatav katse. Kirjalik, suuline eksam. Eesti keele, matemaatika eksam. Eksamiks valmistuma, õppima. Sooritas eksamid edukalt. Paar eksamit on veel õiendada. Eksamit võttis vastu professor Tamm. Poiss kukkus eksamil läbi. Sai eksamil hea hinde. Eksam tuleb ka keemias(t) ja geograafias(t). Tegi ära autojuhi eksami.
▷ Liitsõnad: eriala|eksam, kutse|eksam, küpsus|eksam, lõpu|eksam, meistri|eksam, riigi|eksam, sisseastumis|eksam, vastuvõtu|eksam, võistlus|eksam, üleminekueksam.
2. piltl kontroll, proov. Kontserdid suurlinnas olid meeskoorile tõsine eksam.

ära eksima
eksima (1., 2. täh.); ära rõhutab kujunenud olukorda. Eksis metsa, metsas ära. Lapsed eksisid tuisuga ära. *Üks ametlik kiri väliapteegile! Kuidas see siia ära eksis? O. Luts.

eksinu ‹1› ‹s›
see, kes on eksinud. Asjatult otsis eksinu tuttavat teerada. *Kuidas sa siis tõukad enesest ära selle vaese eksinu, kurjale teele sattunud lapse? R. Sirge.

ekspatrieerima ‹42›
kodumaalt välja saatma, pagendama; kodakondsust ära võtma

ekspedeerima ‹42›
(kaupa, posti, ajalehti) ära v. laiali saatma

ekspeditsioon ‹-i 21› ‹s›

1. uurimisreis v. -retk; sellest osavõtvad isikud. Ekspeditsioon Kihnu saarele etnograafilise materjali kogumiseks. Kolmas Antarktise ekspeditsioon. Nanseni ekspeditsioon. Valmistusime ekspeditsiooniks. Ekspeditsiooni tulemused. Geoloogiaüliõpilased siirdusid, sõitsid suvisele ekspeditsioonile. Kas arheoloogid on juba ekspeditsioonilt tagasi? Ekspeditsiooni koosseisu kuulus ka kaks bioloogi. Ekspeditsioon saadeti välja, asus teele juuni algul. Ekspeditsioon töötas kolm nädalat Saaremaal.
▷ Liitsõnad: arheoloogia|ekspeditsioon, kompleks|ekspeditsioon, mere|ekspeditsioon, murde|ekspeditsioon, polaar|ekspeditsioon, uurimisekspeditsioon.
2. väeosa v. sõjalaevade lähetamine eriülesannete täitmiseks nende alalisest asukohast kaugemale; lähetatavad väeosad v. laevad || muu eriotstarbeline retk; sellest osavõtvad isikud
▷ Liitsõnad: karistus|ekspeditsioon, päästeekspeditsioon.
3. ära-, laialisaatmine (posti, kaupade vm. kohta); seda toimetav osakond. Kaupade ekspeditsiooni leping. Töötab postkontori ekspeditsioonis.

ekspluateerima ‹42›

1. süstemaatiliselt kasutama, rakendama (loodusvarasid, ehitisi, ettevõtteid, seadmeid, liiklusvahendeid vm.). Otstarbekalt, ratsionaalselt, heaperemehelikult ekspluateerima. Meie metsi ekspluateeritakse säästlikult. Vana soolakaevandust ekspluateeritakse tänapäevani. Kunstnike loomingus palju ekspluateeritud meremotiivid.
2. (marksismi ideoloogias ja majandusteaduses:) tootmisvahendite omanikuna võõrast tööjõudu oma huvides ära kasutama. Töölisi ekspluateeriti rängalt. Mõisnikud ekspluateerisid talupoegi. Ekspluateeriv klass. Ekspluateeritav klass. || piltl kurnama. *Ta [= teater] hakkas Sällikut halastamatult ekspluateerima, rakendades teda kõikjale .. E. Uuli.

eksproprieerima ‹42›
maj sundvõõrandama, tootmisvahendeid ära võtma (riigivõimu poolt). Mõisad, vabrikud eksproprieeriti.

elama ‹37›

1. elus olema, eksisteerima, olemas olema; ant. surnud olema. Jäi imekombel elama. Kas ta elab? Kui isa-ema veel elaksid! Vastsündinu elas vaid lühikest aega. 80 aastat juba elatud. Üks vendadest on surnud, teised elavad. Haige ei tahtnud enam elada. Kotkas elab väga vanaks. || ‹käskiva kõneviisi 3. pöördes interjektsioonilähedaselt› õnnitlus-, juubeldus- v. poolehoiuväljendites. Elagu noorpaar! Elagu juubilar! Elagu olümpiavõitjad! || (hrl. elutu kohta:) elumärke avaldama, liikumises olema, elavana tunduma. Näos elasid ainult silmad. Rõõm paneb näo elama. Kunstnik oskab oma maastikke elama panna. Iga noot muusikas peab elama. Orel lausa elab ta käes. Mõnda osa on laval raske elama panna. Hommikuti hakkab maja elama. Leek lõi tuules jälle elama. Vesi lõi äkki elama – väikesed kalapojad kihutasid siia-sinna. *Kogu [kevadine] loodus elas ja kees häältest. J. Mändmets.
2. päev-päevalt kulgevast eluprotsessist osa võtma (hrl. täpsustatult elamise laadi, viisi, tingimuste vms. poolest). Elame, näeme. Kes sind keelab elamast? Ela ise, lase teisi ka elada. Pole kurta, on ikka elatud ka. Nüüd võiks alles elama hakata! See mees juba oskab elada! Elati täisverelist, huvitavat, sisukat elu. Meie elame oma elu, elagu nemad oma! See pole kellegi elu, mis ta elab! Elab niisama päevast päeva, päevast teise. Kuidas ta oma elu elatud saab? Elu tahab elada. Mis elu sa vahepeal oled elanud? Kuidas sa elad? Elan ilusasti, hästi, õnnelikult, muretult, lahedalt, tagasihoidlikult, vaeselt, halvasti. Rahamehed elasid laialt, suurelt, uhkesti, toretsedes, pillates, üle jõu. Elab siidis ja sametis 'rikkuses, toretsedes'. Elab hooleta kui linnuke oksal. Elab kui saks, kuninga kass 'hästi, toredasti'. Ela nagu tuule peal 'ebakindlalt'. Elab kui vanajumala selja taga 'rahulikult, kaitstult, kartmata'. Katsume paremini elada kui tänini. Elab vaikselt ja omaette. Elab kõlvatult, viltu, ula. Ela hästi! (hüvastijätuvormel). Igaüks elab nii, nagu oskab. Elab vaest viisi, vaesuses, ebainimlikes oludes. Pääseme ükskord inimeste moodi elama. Elab vanemate hoole all. Elab teiste kulul, teiste armul, teiste armust, teiste kaela peal. Poeg elab omas leivas, oma käe peal. Koolipõlves elasime temaga ühe katla peal, ühes leivas. Elab nagu putukas puukoore all, vahel 'vaikselt, enesessetõmbunult'. Elame nagu kotis 'teadmata, mis mujal toimub, uudisteta'. Pidi elama hulkudes ja põgenedes. Revolutsionäärid pidid sageli põranda all 'illegaalselt' elama. Elas kasulapsena onu peres. Püüab elada vale ja pettusega. Elab kõigi õpetuste vastu. Elab seaduste järgi. Elati hirmu all, raske paine all. Elame töö tähe all. Elatakse ootuses ja lootuses. Elati rahus, sõpruses, üksmeeles. Naabrid olime ja sõbru elasime. Elasid omavahel vaenus, riius. Elavad kassi ja koerana, nagu kass ja koer 'tülitsedes, riius'. Elavad abielus, vabaabielus, meest-naist. Elab üksi. Elavad naisega kahekesi. Toakeses elati viie-kuue inimesega. Elavad registreerimata koos. Aastate kaupa on lahus elatud. Elab eilses, homses, oma ajast kaugel ees. Linn elas kõige harilikumat argipäeva. *Kõrboja elas oma endist elu, elas nagu tõsise peremeheta maalapp kunagi, metsistus, rohtus, lagunes. A. H. Tammsaare.
3. elunema, asuma. Kus ta praegu elab? Kuskil peab ju inimene elama. Elab Alutagusel, Tartus, pealinnas. Elab oma majas, avaras korteris. Kütmata kambris ei elatud kunagi. Elame kuuendal korrusel. Matkajad elasid telkides. Elame nendega samas majas, naabermajades, üleaia, ühe katuse all. Teisel pool seina elab meil orkestrant. Elame äärelinnas, Tähe tänavas, kooli(le) lähedal, kaupluse kõrval. Võin elada kas või metsas kuuse all. Kolisime linna elama. Elasin mitu aastat maal. Nad on hiljuti meie kanti elama asunud. Tagalas elades õppis korralikult ära vene keele. Vanaema elab meie juures. Tädi elab meilt 3 km kaugusel. Inimesi elab kõigis kliimavöötmeis. Mutt elab maa all. Troopikataimed elavad meil ainult kasvuhoonetes. | piltl. Oh kui palju kurjust elab selles inimeses! Kes teab, mis teise südames elab. Hinges elab igatsus, rahutus, lootus, vaimustus. Ta silmades elas hirm. *Väsimatu kangelasjõud näis tema käsivarres elavat. E. Bornhöhe.
4. millelegi pühendunud v. millestki haaratud olema. Elab ainult oma tööle, kunstile, õpingutele. Ema elab oma lastele. Elab hetkele, käesolevale silmapilgule, tulevikule. Tal on, mille eest, nimel elada.
5. toituma; elatuma, elatist saama, ära elama. Ta on viimasel ajal elanud ainult teest ja leivast. Söö tublisti, ega paljalt õhust ja armastusest ei ela! Šaakal elab raipest. Kasvatas kartuleid ja nendest elaski. Rannarahvas elab kalastusest. Elab pensionist, stipendiumist, honoraridest. Elab oma tööst, teiste tööst, vargusest, dividendidest. Elab vanemate varast, toetusest. Kelle vaevast te olete elanud?! | piltl. Kirjanik elab sulest 'kirjatööst'. Linn elas eeskätt turistidest. Ajakirjandus elab uudistest.
6. säilima, püsima. Mõned vanad tavad elavad tänapäevalgi. Dante „Jumalik komöödia” on elanud ja elab veel sajandeid. Ta töö elab üle aegade. Mälestus sinust jääb meis elama. Varjud elavad, kuni on valgust. Vana on sitke elama ja visa kaduma.
7. hrl van kellegagi (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama. Peremees elanud oma teenijaga. Aeles ringi, elas kõlvatute naistega. Mees on haige, naine elab teistega.

ära elama

1. (teenitud sissetulekuga) läbi v. välja tulema. Oma sissetulekutest elab ta lahedasti, ilusasti, muretult ära. Sellest palgast perega ära ei ela. Suudab omal käel, omal jõul ära elada. Selle rahaga ei ela kuidagi ära.
2. (eluprotsessi teat. osa läbitegemist rõhutavalt:) elama (2. täh.) Äraelatud aastad. Oma aja ära elanud majandussüsteem, ühiskond, vaade, arusaamad. Vana koolimaja on oma aja ära elanud. *Ma olen oma elu ära elanud, aga mulle näib täna kõik endine [nagu lapsepõlves]. A. Kaal.

elamine ‹-se 5› ‹s›

1. (< tn elama). Elamiseks kohandatud ait. Möbleeritud tubades elamine. Elamiseks vähe, suremiseks palju. Tööpuudus tegi elamise raskeks. Niisugune asi võtab elamise isu ära! Elamine tähendas talle töötamist. Elu tahab elamist. Elab vaikselt oma elamist.
▷ Liitsõnad: kaasa|elamine, läbi|elamine, sisse|elamine, ära|elamine, üleelamine.
2. elukord, elutingimused. Maarahva elamine läheb ülesmäge. *Vedasin teist linnas ringi, näitasin tudengilinna elamist. L. Tigane.
3. eluase; majapidamine (v. selleks vajaminev). On oma elamise linna moodi sisse seadnud. Selles eas tahab inimene juba oma elamist ja olemist. Tulime teie uut elamist vaatama. Teil siin päris korralik elamine. Vanasti oli talus kogu elamine ühe katuse all. Sellesse kohvrisse mahub pool elamist ära. *Hommikul lähed hämaraga ära, elamine jääb laokile .. L. Hainsalu.

elatuma ‹37›
ära elama, ülalpidamist saama. Elatub oma tööst. Uganda riik elatub põllumajandusest. Kavatses elatuda vabakirjanikuna. Pensionist elatuv eideke. *Haug on ju suur röövel – elatubki väikeste kalade söömisest. M. Raju.

elfenbein ‹-i 21› ‹s›
van elevandiluu. *Klaveril oli löödud kaas pooleks, elfenbein klahvidelt ära rebitud .. J. Mändmets.

elik ‹konj›
van ehk; või. *.. nad astusid kokku ja tegid ära lepingu elik „lepituse” .. I. Sikemäe. *Ja Aalo hoidis sel kevadel ennast ka üksi soo peale elik kaugemale metsa minemast .. F. Tuglas (tlk).

elitaarne ‹-se 2› ‹adj›
eliidi hulka kuuluv, välja v. ära valitud; eliidile loodud v. mõistetav. Elitaarne kunst, kirjandus. Elitaarne haridus, vaimuelu. Õhtusöögil pakuti elitaarset veini .

elu|isu
kõnek elutahe. Eluisu kaob ära, on otsas. Ebaõnnestumised on võtnud talt eluisu.

elu|küünal
piltl. Kellegi eluküünalt kustutama, ära puhuma 'kedagi tapma'. Vanakese eluküünal kustus 'vanake suri'.

elu|lained pl
rahutu elu, elusündmused. Elulained löövad üle pea. Elulained olid ta kodust eemale kandnud, ära vintsutanud.

elu|puu

1. bot meil ilupuuna kasvatatav lamedate soomusjate okastega igihaljas puu v. põõsas (Thuja)
2. van piltl elu (2., 3. täh.) *Ta [= haigus] sammus edasi ja hakkas Jaani elupuud tükk tüki järele ära hävitama. O. Münther. *Ka minu elupuu on maikuul õitsend, / kuid õied, viljad langenud ta päält. Juh. Liiv.

elusalt ‹adv›
(< elus); ant. surnult. Elusalt maha matma, ära neelama, nahka panema. Põgenik tuleb elusalt kinni püüda. Ketsereid põletati elusalt. Seekord sündisid kõik põrsad elusalt. Vähid pannakse keema elusalt.

ema ‹11› ‹s›

1. naissoost vanem, naine oma lapse v. laste suhtes. Mitme lapse ema. Lasterikas ema. Riinal on hea, hoolitsev, armastav ema. Oma lihane ema ei tundnud teda ära. Oleme ühe, sama ema lapsed. Ema poolt sugulased. Sündis oma ema kaheksanda lapsena. Tulevased emad. Imetav ema. Noor ema. On emaks saamas. Ema pidi oma lapsi üksi kasvatama. Tütar on neil emasse (läinud) 'ema sarnane (väliselt, loomult)'. Lasteaiatädi on lastele teiseks emaks. Vaeslapsed said uue ema. Oma ema vits on parem kui võõra ema võileib.
▷ Liitsõnad: ema|ema, esi|ema, isa|ema, kasu|ema, mehe|ema, naise|ema, pere|ema, tite|ema, vallas|ema, vana|ema, vanavana|ema, võõras|ema, üksikema.
2. emane loom oma otseste järglaste suhtes. Noor lehm, alles kahe poja ema. Kassipojad mängisid ema sabaga. Tibud magasid ema tiiva all. Isahunt aitab emal kutsikaid kaitsta. Talled määgisid ema. Mesilaste, sipelgate ema.
▷ Liitsõnad: kana|ema, karu|ema, kassi|ema, linnu|ema, looma|ema, mesilasema.
3. pereema; vanem lugupeetav naine. *Näe, mis teisepere ema meile saatnud. J. Mändmets. *Uks avanes ja lävele ilmus ema Lepik. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: laulu|ema, majaema.
4. mingil alal eeskuju andev, juhatav v. hooldav naine. Vaimne ema. Püha ema 'abtiss'. *Tutvusin preili Niilusega konvendis. Organiseerusin alles tänavu. Preili Niilus on mu akadeemiline ema. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: leiva|ema, ristiema.
5. piltl millegi alus, tekitaja, esilekutsuja. Eesti teatrikunsti ema Lydia Koidula. Tagasihoidlikkus olevat kõigi vooruste ema. Ettevaatus on tarkuse ema. *Vaesus on sagedasti mitme haiguse ema. J. V. Jannsen. || (personifitseeritult). Niilus, Egiptuse helde ema. Päike, meie ema. *Maamulda on rahvas sageli ristinud emaks. Ja seda ta on. J. Eilart.
▷ Liitsõnad: metsa|ema, tuule|ema, veteema.
6. (laeva, paadi) emapuu. *Tema kiilu, üsna väikest nagu kõigil Põhjala laevadel, kutsuti emapuuks või lihtsalt emaks. L. Meri.

ema|õigus

1. aj tavaõiguse süsteem, kus sugulust, pärimisõigust jne. arvestatakse ainult ema järgi, matriarhaat
2. ‹pl.› ema vanemaõigused. Emaõigustest ilma jätma, emaõigusi ära võtma.

enam ‹adv›

1. (< komp palju); rohkem, üle omaduse, koguse vms. algse, hariliku, eeldatud v. ettenähtud määra v. hulga. Sõin eile tavalisest enam. Ühed tarvitavad soola enam, teised vähem. Kõige enam silma paistnud aktiviste premeeriti. Lund oli poole sääreni ja enamgi. Sinna on enam kui sada kilomeetrit. Siit saadik ja mitte enam. Enam kui tarvis. Saak oli enam kui rikkalik. Mul on enam jõudu kui sul. Taevas oli õhtul veel enam pilves kui hommikul. Sõita soovijaid oli enam, kui bussi mahtus. On enam kui kahtlane, kas me õigeks ajaks kohale jõuame. Mida enam koeri koos, seda vedelam lake. *.. need lootused on teostunud enam kui kuhjaga, enam kui mitmekordselt. H. Kruus. || pigemini. Enam tsirkus kui teater. Enam teiste õhutusel kui omal algatusel. Need kingapaelad on enam lühikesed kui pikad. *.. oli loomult enam tõsine ja mõtlik kui rõõmus ja kergemeelne .. A. H. Tammsaare.
2. ‹eitavas lauses› sellest peale, edaspidi. Ei ole enam aega, ruumi. Ära tule enam minu juurde! Ei temast ole enam asja. See pole enam õige asi. Ei suuda enam töötada. Ega mul pikka iga enam ole. Sa pole enam laps. Ära nuta enam! Teda ei ole enam. Tal polnud enam jõudu vastu hakata. Suurt viga enam polnudki. Pühadeni pole enam nädalatki. Ei maksa joosta, rongile enam ei jõua. Ma enam ei tee! Mitte iialgi enam! || ‹sisult eitavas, vormilt hrl. jaatavas lauses› veel, nüüd veel. Kas ta mind enam tunneb? Mis see enam aitab! Mis ma sellega enam teen! Kes seda enam mäletab! Teisi vaevalt enam tuleb. Kes siis sellisel kellaajal enam kodus on! *Aga kuhu sa vaeneke enam punud: jalad hoopiski töntsiks jäänud .. A. Jakobson. || lisaks. Ei mõista enam midagi öelda. *„Ei mina teist last enam taha, aitas sellest ühestki,” vastas Hildegard. A. H. Tammsaare.

energia ‹1› ‹s›

1. füüs keha võime tööd teha; mateeria liikumise üldine mõõt. Kineetiline e. liikumisenergia. Mehaaniline, keemiline energia. Potentsiaalne energia. Suurte energiate füüsika. Langeva vee energia. Energiaga varustamine. Energia jäävuse seadus. Energia muundamine, muundumine.
▷ Liitsõnad: aatomi|energia, elektri|energia, hüdro|energia, kiirgus|energia, liikumis|energia, soojus|energia, tuuma|energia, valgus|energia, võnkumisenergia.
2. tegutsemisind, tarmukus, aktiivsus. Töötab väsimatu energiaga. On täis, tulvil energiat. Puhkame selleks, et koguda energiat. Ära raiska asjatult aega ja energiat! Rakendab kogu oma energia loomingulisele tööle. *.. ning Juuli lõi ukse sellise jõuga kinni, et Ott aina imetles tema energiat. A. H. Tammsaare.

enese, enda ‹ennast e. end, enesesse e. endasse, eneste e. endi, endid, enestesse e. endisse ‹nom. puudub›› ‹pron›

1. laiendab verbi, viidates tegevuse subjektile (hrl. elusolendile). a. ‹objektina›. Tüdruk kammib ennast. Soojendasime end lõkke ääres. On enda hästi ära peitnud. Ta ei lase ennast petta. Pakkus ennast abiks, appi kolima. Ära sega end teiste asjadesse! Ta kauples enese tööle, sulaseks, puid saagima. Tundke end nagu kodus! Ajas enda sirgu, püsti, istukile. Sõime endid liiga täis. Ta hindab end üle. Mul tuleb ennast kõvasti pingutada. Võta end kokku! Püüa ennast talitseda, vaos hoida! Ei maksa end killustada mitme töö vahel. Tühi kõht tuletas end meelde. Haigus hakkas ennast jälle tunda andma. See muudatus ei õigusta end. Linakasvatus ei tasunud end ära 'ei andnud (loodetud) tulu'. || koos transitiivse verbiga vastava refleksiivse verbi asemel. Ta tõmbas enese kössi, küüru. Mees viskas enese riietes voodile. Ätt toetab ennast kepi najale. Tahate end täielikult spordile pühendada. Puud sirutavad end kõrgusse. Igal pool laiutab end lepavõsa. b. ‹adverbiaalina›. Teeb endale etteheiteid. Ei anna armu enesele ega teistele. Talupojad said endile perekonnanimed. Lase endale hea maitsta! Nad ei lasknud seda enestele kahte korda öelda. Endasse sisendatud eelarvamus. Ta kannab endas uut elu. Hoolib enesest liiga vähe. Jättis endast hea mulje. Inimene võib metslooma endaga ära harjutada. Pani mu enese kõrvale istuma. Võtan selle ülesande enda peale. Jalutajad võtsid endi alla kogu kõnnitee. Ta on sageli enesesse tõmbunud, süvenenud, sulgunud. Pilved kannavad endas rahet. Mida see raamat endast õieti kujutab? Teater tõmbab teda üha enam enda poole. Olen seda eneses 'endamisi, omaette' mitu korda mõelnud. Pomises enda ette 'omaette, endamisi' arusaamatuid sõnu. c. objektilise v. adverbiaalse atribuudina deverbaalsubstantiivide juures. Laps ei tule enda pesemisega toime. See töö nõuab enda pingutamist. Ta võttis seda enesele vasturääkimisena. Ta näost paistab enesega rahulolu. Ta on kaotanud usu endasse.
2. ‹genitiivse atribuudina possessiivpronoomeni oma asemel› hrl. rõhutab kuuluvust tegevuse subjektile. Andis raamatu enda nime all välja. Võta minu pliiats ja anna enda oma mulle. Ta on enese meelest kangesti tark. Mind jäeti enese hooleks. Enda muredest pole tal kombeks rääkida. Tegi tüdruku enese omaks.

endast ~ enesest ära
tugevasti erutatud, tavalisest olekust ja käitumisviisist kõrvale kaldunud. *Ta näis .. nii enesest ära, nagu ei teakski, mis ta teeb ja kuhu ta läheb. H. Raudsepp.

enesetapu|katse
katse ennast ära tappa. Mees on teinud, sooritanud mitu enesetapukatset.

ennakult ‹adv›
ettehaaravalt, enne, ette ära. Kõik sai ennakult kokku lepitud. Mõned olid juba ennakult araks löönud. Liiga ennakult antud hinnang. Ennakult olgu öeldud, et ..

enne
I. ‹adv›
1. varem, varemalt. Enne rääkis kõik emale ära, nüüd aga salatseb. Olen enne hakkama saanud, saan pärast ka. Niisugust asja pole ma enne näinud, kuulnud. Nii on ennegi tehtud. Kus sa enne töötasid? Tüdruk näis ilusam kui kunagi enne. Mina olin ammu enne kohal kui tema. Minek pole enam nii lihtne kui enne. Autoga oleksime enne pärale jõudnud. Enne ma sind ära ei lase, kui töö lõpetatud. Mul oli see temaga enne kokku lepitud. | ‹ühendsidesõna osana› enne kui vt kui || ennist, natukese aja eest. Just enne ma tulin sealt läbi.
2. eelnevalt, esmalt, kõigepealt (osutab millegi järgnemisele). Enne mõtle asi läbi, siis otsusta. Arutame enne koos, millest kirjutada. Kuhu sa nii kiirustad, söö enne! Ma ei saa praegu sõita, pean enne töö lõpetama. Kohe alustame, enne aga mõni sõna sissejuhatuseks. Kõige enne on vaja plaan koostada. Enne töö, siis palk.
3. kõnek pigem, ennem. Enne olgu sul müüa kui osta.
4. murd aga, ainult, vaid. *„Ei tea, kas tuleb [noormees] õige siia?” – „Katsugu enne,” ütleb Linda sõjakalt. L. Tigane. *Ega kõik pääse marjamaale. Mõnel ennegi läheb see korda. R. Roht.
II. ‹prep› [part]
1. millestki v. kellestki ajaliselt varem. Enne meie ajaarvamist. Enne jaanipäeva. Enne lõunat, keskhommikut. Ega ta enne õhtut tule. Tõusti juba enne kukke ja koitu. Rong väljub kümme minutit enne kuut. Katsuti enne pimedat koju jõuda. Vaikus enne tormi. Töö valmis enne tähtaega. Elas enne abiellumist vanemate juures. See juhtus enne sõda. Oli enne surma kaua haige. Keegi on siin enne meid käinud. Uhkus tuleb enne langemist. || vahetult millegi eel. Jõudsime just enne sadu koju. Enne päikesetõusu oli eriti külm. Pesi enne sööki käsi. Sulges enne kodunt lahkumist kõik uksed. Enne ärasõitu käisin tuttavatega hüvasti jätmas. Enne startimist keskendus ta kaua.
2. hrv (ruumiliselt:) varem, enne kui millenigi jõutakse. Enne seda maja keerab maanteelt rada paremale.

ennest ‹adv›
ennist. *Ma tundsin su rahva hulgast ära juba ennest .. L. Kahas. *„Otsisin sind ennest – kus sa olid?” küsib ta .. N. Baturin.

eputama ‹37›
edvistama; peenutsema. Eputab oma tutvustega, mõjukate sugulastega, peente kommetega. Ei hakatud enam klaasidega eputama, rüübati otse pudelist. Läheb nüüd teiste ette eputama. Võttis rätiku eputades kahe sõrme vahele. Uues kleidis eputav tüdruk. *Räägib mikrofonisse loomuliku häälega, ei eputa ega tee ilulugemist .. A. Pervik. || edvistavalt, moe pärast tõrkuma, peps olema. Võta vastu, ära eputa! *Pille üldse ei eputanud, võttis lähenemiskatset täiesti loomulikuna. H. Kiik.

eraldi ‹adv›
teistest, muudest lahus, omaette; eri kohas, mujal kui muud; üks siin, teine seal; ant. koos. Eraldi tulema, käima, istuma, magama, töötama, õppima. Ta tahtis olla üksinda, teistest eraldi. Mikroväetisi antakse koos teiste väetistega või eraldi. Maja asub muudest majadest eraldi. Nad ei räägi eraldi, vaid kõik korraga. Täna kõik koos, homme igaüks eraldi. Iga töömehe juures peatus meister eraldi. Oleme igaüks eraldi leivas. Lastele kaeti eraldi laud. Ülikoolipõlves oli tal ühiselamus eraldi tuba. Vahetada suurem korter kahe eraldi korteri vastu. Korterisse on eraldi sissekäik. *Peale selle töö, mis Liisu ja Juhan üheskoos ja kõrvuti ära tegid, olid kummalgi veel oma eraldi mured. H. Sergo.

eralduma ‹37›

1. millegi küljest v. millestki (hrl. osa tervikust) lahti minema, ära tulema, vabanema. Osa saari on kunagi mandrist eraldunud maismaaosad. Murenemisprotsessis eralduvad kivide ja kaljude küljest alatasa osakesed. Valminud ploomidel eraldub kivi hõlpsasti viljalihast. Külma veega pestes ei eraldu rasv nõudelt. Kihinal eralduvad limonaadist mullikesed. Magmast eraldub auru ja gaase. Maandumisaparaat eraldus automaatjaamast. Aatomituuma lõhustumisel eralduv energia.
2. kellestki v. millestki eemalduma, lahku minema, lahku lööma; teistest eemale tõmbuma, tagasi tõmbuma, isoleeruma. Teistest inimestest, seltskonnast, maailmast eralduma. Kaks matkajat eraldus põhirühmast. Pärast õhtueinet eraldus professor oma kabinetti töötama. Tuleb hoolitseda, et poegivad emapõdrad ei eralduks karjast. *1923. aastal eraldus tööerakonnast asunike ja väikemaapidajate koondis .. H. Saarniit.
3. (hrl. nägemisega) ümbrusest eraldatav, eristatav olema. Ta kõhnadel kätel eraldusid jämedad sooned. Diivan eraldub värvitoonilt muust mööblist. Maali taustast selgelt eralduv figuur. Jutusuminast eraldus kellegi kile tiiskant. *Juba valgeneb. Hahkjas valguses eralduvad teeveersed tarad, metsagi all omandavad põõsad juba oma hariliku ilme. V. Alttoa.
4. erinevaks muutuma, lahku arenema, eristuma. Millal eraldus inimene ahvist? Aerodünaamika eraldus hüdrodünaamikast iseseisvaks teadusharuks. *Selleks ajaks olid eesti hõimud .. oma keele, kommete ja uskumuste poolest naabritest eraldunud. Ü. Tedre.

erodeerima ‹42›
erosiooni tekitama. Vooluvee, tuule erodeeriv toime. Erodeeritud mullad 'mullad, kust viljakas kiht on ära uhutud'.

esi ‹ee, ett 36› ‹s›
ees olev töötamisriba, -lõik. a. põllutöödel, näit. rukkilõikusel, niitmisel, linakitkumisel. Puhas, sasitud, kitsas, lai esi. Jõudis oma eega lõpule. Läks uuele eele. Esi lõppenud, tõmmati hinge. *.. niidetud viimne kui esi, lõpul on päevane orjus .. J. Kärner. b. mäend töörinne kaevanduses. Ee edasinihkumine. *.. kui esi sisse ei varise, töötan vahetuse ära, variseb sisse – lähen üle teise eesse. K. Täht (tlk). c. (juhuslikumalt muude tööde kohta). Otsijad käisid metsa ete kaupa läbi.
▷ Liitsõnad: külvi|esi, lõikus|esi, tööesi; koristus|esi, läbindusesi.

esimene ‹-se 5›
I. ‹num› järgarv põhiarvust 1 (ka liitjärgarvude lõpposana), märgitakse mõnikord numbriga 1. (punktiga) v. I (punktita)
1. osutab mingite üht laadi sündmuste, nähtuste vm. rea v. millegi loenduse v. arvestuse algust. a. alguses v. eesotsas olev, loendit v. rida alustav. 1. märts. I sajand, aastatuhat. Septembri esimesel nädalal. Iga kuu esimesel teisipäeval. Esimesel elunädalal, elukuul, eluaastal. I dekaad, poolaasta. Esimene üleriigiline künnivõistlus. I maailmasõda. I klass, kursus. Esimese astme võrrand. I astme põletus, külmumine. Kuu esimene veerand. Selgroo esimene lüli. Konkursi esimene voor. Näidendi esimene vaatus. Filmi I seeria. „Tõe ja õiguse” I köide. Teose kolm esimest osa. Peeter I, Richard I Lõvisüda. Newtoni esimene seadus. Helistiku 1. aste. I oktaavi la. Esimene rühm, salk. 21. Kool. Mustamäe I mikrorajoon. Pavlovi õpetus I ja II signaalisüsteemist. I käändkond, pöördkond. Ainsuse, mitmuse 1. pööre. Elamu I sektsioon, esimene sissekäik, esimene korrus. On rivis, nimekirjas, järjekorras kahekümne esimene. On pildil paremalt esimene. Otsekoridoris esimene uks vasakul. Tuli kuulitõukes esimeseks. Jõudis ujumises esimese kümne hulka. Kooli esimene lend. Valmis metroo esimene järk. Etendus algab varsti, esimene ja teine märguanne on juba olnud. b. tähtsuselt v. väärtuselt teisest, kolmandast jne. ees v. kõrgemal asuv. Ministri esimene asetäitja. Kapteni I abi. Laeva I tüürimees. I koht, auhind, preemia. Esimene seisus. Esimese gildi kaupmees. Esimese järgu ateljee, võõrastemaja. Esimese klassi vagun, kajut. Ta on I järgu maletaja. Valgetähe ordeni I järk. Esimese sordi kaup. Esimese ringi pärijad. Täna õhtul esineb tantsijate esimene koosseis. I sopran, I alt, I tenor, I bass 'hääleliigi kõrgemad rühmad kooris v. ansamblis'. Laulab esimest 'hääleliigi kõrgemat, meloodiat kandvat' häält. Esimesed viiulid (sümfooniaorkestris). Esimene armastaja 'peamiselt armastaja osades esinev näitleja'.
2. ‹ka pl.› teat. ajavahemikul, teat. sündmuse puhul teistest kõigist varasem (ja sellele järgnevad). a. ajaliselt (kõigist) muudest v. kõigest muust eespool, enne muid olev v. olnud. On alati esimene tööle tulema. Esimene mees platsis. Õhtul viimane, hommikul esimene. Lõpetas töö esimeste hulgas. Andrese esimene tütar. Esimese öö õigus aj feodaalhärra õigus oma talupoja noorikuga selle pulmaööl magada. Minu esimene kool, õpetaja. Oli esimene, kes mulle sellest teatas. Esimene hüpe õnnestus paremini kui järgmised. Armastus esimesest pilgust. Esimene klaas sünnipäevalapse terviseks! Esimesed sammud. Esimesed vaod. Esimesed katsed keeleajakirja väljaandmiseks. Kõlasid esimesed akordid. Langesid esimesed vihmapiisad. Esimene pärib eide helmed, viimane pärib viisupaelad. b. mingil ajavahemikul (hrl. sel aastal) kõige varasem. Esimesed soojad, külmad ilmad. Esimene sügistorm. Esimesed hallad. Esimene lumi. Esimesed sinililled, maasikad. Esimene liblikas. Esimene lõoke, kuldnokk, pääsuke. Esimesed suvitajad, suplejad. Esimene uudsevili läks seemneks. See on mul tänavu esimene saanisõit. Tulid esimesed hommikused ostjad. Ärkas esimese kukelaulu ajal. c. järgnevatest kõige varasem, ajaliselt kõige lähem. Saadan kirja esimese postiga. Tulen, sõidan, maksan ära esimesel võimalusel. Esimene tuisk ajab teed uuesti umbe. d. lähim, kõige esmalt ettesattuv. Jäin esimesse taksopeatusse ootama. Ära vali, võta esimene, mis pihku juhtub! Ega esimesele vastutulijale kõlba kohe südant puistata. Tõmbaksin selle kassirisu esimese oksa külge. Haaras maast esimese käepärase kivi ja viskas.
3. varem mitteolnud v. mittekogetud. a. (ühiskonna vm. kollektiivi eksisteerimise aja jooksul). Esimene aurumasin, aatomielektrijaam. Esimene auto Tallinna tänavail. Esimene kosmoselend. Esimene selletaoline tehas Euroopas. Esimene eestikeelne trükis. Esimene naisprofessor Eestis. Meie esimene kutseline maalikunstnik, ajakirjanik. Esimene ametlikult kinnitatud kirjanike organisatsioon. Selline juhtum on meie kooli ajaloos esimene. b. (üksikolendi, eseme vm. eksisteerimise aja jooksul). Esimene armastus, suudlus, kohtumine, pettumus. Esimene rasedus, sünnitus. Esimest korda elus. Ükskord on ikka esimene kord. Esimest ja viimast korda. Näitleja esimene suurem osa. Minu elu esimene ball. Tema esimene töökoht, välisreis, meresõit. Esimene iseseisev töö. Esimene selline juhtum tema praktikas. Esimest ööd uues korteris. Esimest poega 'esimest korda' lüpsmatulev lehm. Hundipoegade esimene jaht. Esimest aastat kandev õunapuu. See on meil korteris alles esimene remont. Riie andis esimeses pesus värvi.
II. ‹adj›
1. (kõige) eesmine, eespoolne, esi-, ees-. Teatrisaali, kino esimesed read. Bussi esimesed istmed. Esimesed ja tagumised käpad. Siga sõi, esimesed jalad mollis. Tagumine tuba oli esimesest väiksem. Piletijärjekorra esimene ots oli kassa ees, lõpp ulatus tänavale.
2. esialgne, esma-. Esimene mulje on hea. Esimeses ärevuses, ehmatuses ei osatud midagi ette võtta. Asi näis esimesel pilgul väga lihtsana. Tahtis esimeses tuhinas, õhinas kohe tegutsema hakata. Esimese ähmiga ei tulnud midagi meelde. Esimene nälg, isu, janu sai kustutatud. Esimene abi 'esmaabi'.
3. muid mingis suhtes ületav, muude seast esileküündiv. a. tähtsaim, olulisim, peamine. Esimene nõue, tingimus. Hästi õppida on õpilaste esimene kohustus. Töö peab saama inimeste esimeseks eluvajaduseks. Praegu on ta esimene mure korter leida. Koju jõudnult oli tal esimene asi süüa otsida. b. silmapaistvaim, tähelepandavaim, kuulsaim; juhtpositsioonil olev, parim. Küla esimene kaunitar. Ta on üle valla esimene mees, poiss, tüdruk. Esimene jutumees, vigurivänt, tantsija, keelepeksja. Esimese numbri suli, elumees. Esimene ihnus, röövel, kelm. Klassi esimene joonistaja. Teatri esimene koomik. Esimene meister korve punuma, pitse heegeldama. Seletas enesekindlalt nagu esimene asjatundja. Esimene parimate seas. Tahab kõiges esimene olla. Ärgu hakaku esimeseks, kui asja ei tunne!

esinik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›
van eesistuja, esimees; peamees, ninamees. *Temast sammu võrra tahapoole jäi .. Kustas, see küla nõukogu esinik. I. Sikemäe. *„Ära n'a palju päri, külamees, anna parem süüa,” ütles ratsameeste esinik upsakalt. E. Bornhöhe.

esiteks ‹adv›

1. esiti, algul, esialgu, esmalt. Vaatas esiteks ühe, siis teise otsa. Esiteks langes üksikuid lumehelbeid, hiljem läks päris sajule. *Ta hakkab laulma, esiteks aralt, siis julgemini .. E. Krusten.
2. esimeseks. *„Lähete kaasa?” – „Ei. Esiteks ei saa kolme kuud ära olla ja teiseks vajaksin puhkust ja rahu.” M. Metsanurk.
3. murd ennemalt, varemalt, enne. *Neiu vahtis jällegi raamatusse ja ta kõrvalestad helendasid veel enam kui esiteks. A. H. Tammsaare.

eskimo|jäätis
šokolaadiümbrisega jäätis. Võis korraga ära süüa seitse eskimojäätist.

ess ‹-u 21› ‹s›
kõnek (eufemistlikult:) sitt; sõnnik. *Kas vead ikka veel sõnnikut või vehid juba heina teha ..? Ja mitu koormat sa oled oma elus seda essu ka ära vedanud? E. Maasik. *Kui tükk läbi kukub, on autor süüdi, kui tükk läbi lööb, on teater essust asja teinud. H. Lumet.

et ‹konj›

1. üldalistav sidesõna. a. alustab aluslauset. On hea, et sa tulid. Paistab, et see on õige lahendus. Vanematele oli peaasi, et laps õppis. Tähtis on, et vili saaks õigeks ajaks koristatud. Võimalik, et ilm päeva jooksul muutub. Et minekust midagi välja ei tule, see oli algusest peale selge. *Ainuke, mis kõiki mõtlema pani, oli see, et preili mehele ei saa. A. H. Tammsaare. b. alustab sihitislauset (sealhulgas kaud- ja siirdkõnet ning kaudküsimust). Kuulsin ainult seda, et uksele koputati. Ma tean, et see raamat sulle meeldib. Lubage, et ma olukorda pisut selgitan! Võib-olla ta ootas, et sa vabandust paluksid. Meile öeldi, et sa olevat haige. Mainisin nagu muuseas, et nägin teda eile kohvikus. Poiss muudkui mangub, et osta ja osta mulle võrr. Ta räägib, et tema poeg olevat meremees. Ma juba mõtlesin, et mis see koer küll haugub. *Et tema vaikne ema võib nii vihaseks minna, seda ei osanud Peep arvatagi. T. Lehtmets. *Pikisilmi ootas sauna Juss, et millal küll pere Andres hakkab pulmamõtteid mõtlema. A. H. Tammsaare. c. alustab täiendlauset. Talle andis julgust teadmine, et ta ei ole päris üksi. Muret tegi juba seegi asjaolu, et toiduvarud vähenesid. Ta püüdis harjuda mõttega, et peab õpingud katkestama. d. alustab öeldistäitelauset. Olukord oli säärane, et pidime taganema. *Jah, asjalugu on niisugune, et ega ma enam aias ei olegi. K. Ristikivi. e. alustab sihitismääruslauset. Hoia, et ema sind siit ei leia! Võid kindel olla, et ma sellest kellelegi ei räägi. Mis sa selle kohta ütled, et ma täna varem ära lähen? Kogu lugu lõppes sellega, et koosolek jäi pidamata. *Kas nad siis sellest aru ei saa, et ta tahab vait olla .. E. Krusten.
2. tagajärge ja viisi väljendav sidesõna, alustab tagajärje-, viisi- ja määralauset. Kas te ise seda nägite, et nii enesekindlalt räägite? Tõmbas nii, et nöör katkes. Näpistas nii valusasti, et teine karjatas. Kraav oli nii lai, et sellest ei saanud üle hüpata. Juhtus nõnda, et ma pidin ära sõitma. Naerab, et hoov rõkkab. Saavutas niipalju, et koosolek lükati edasi. Ta oli niivõrd ärevil, et unigi ei tulnud. Et vaikus tuleb pärast tormi, nii on ikka olnud. *Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe! A. H. Tammsaare. *Tõuvili on küps, et variseb. H. Suislepp.
3. otstarvet väljendav sidesõna, alustab otstarbelauset. Tõusti kikivarbaile, et paremini näha. Võttis raamatu, et natuke aega lugeda. Kui vähe on tarvis selleks, et teist rõõmustada. Tal oli tegemist, et võlgadest lahti saada. Näitan sulle valgust, et sa trepil ei komistaks. Oled liiga noor, et elu mõista. *Et lapsele sooja saada, tuli koldesse lõke läita. M. Nurme.
4. põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset. Ütlesin seda sellepärast, et tal on õigus. Et Jüril midagi teha ei olnud, läks ta metsa hulkuma. *Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema. A. H. Tammsaare.
5. hrl kõnek alustab iseseisvaid, sageli elliptilisi lauseid, mis väljendavad:. a. käsku, kategoorilist nõuet. Et see homseks korda tehtud oleks! Et see kõigil teada oleks! *Otto: Et seda meest homme laeval ei ole! E. Tammlaan. b. soovi (öeldis hrl. tingivas kõneviisis). Et ta juba kord tuleks! Et sa ometi mõistlikumaks muutuksid! Va ahnepäits, et sa lämbuksid! *Eesti laul, et kõla sa / üle metsa, üle maa! L. Koidula. c. kahetsust v. etteheidet. Et see just nõnda pidi minema! Et ma seda varem ei taibanud! Et sul ka häbi pole selliseid asju rääkida. *Et ilm juba kord soojaks ei lähe! A. Hint. d. imestust, üllatust. Ah et ta ei tulegi! *Et sa mu ka leidsid! M. Raud. e. siirdkõnet. *Ta rääkis asjast ka Kägile. Et näe, missugune häda. Raha ei ole ja maksta on vaja. P. Viiding. *Mindki kipub Neeme sageli ülearu sõnaohtralt esitlema. Et palun väga, siin on teile nüüd seltsimees Lõuend, kirjutab doktoritööd .. E. Raud.
6. kõnek esineb lausetes fakultatiivse täiteelemendina:. a. (dialoogi) küsilause alguses. Et mina pean minema? „Et millal?” küsis Ats. „Nõupidamine on Viljandis.” – „Et ikkagi Viljandis?”. *Ning perenaine ütles: „Et mõtled siis koju kõmpida? ..” A. Jakobson. b. tervituse vm. ütluse alguses. Et head aega siis! Et terekest kah! Et olgu siis pealegi nii! *„Tere õhtust.” – „Et tere. Varn on seal.” R. Kaugver. c. koos sõnadega peaaegu, vaata, vaevalt vms. Seal oli kolm peaaegu et ühesuguses rõivastuses last. Viimased meetrid läbis ta peaaegu et vaarudes. Teost võiks pidada peaaegu et romaaniks. Vajadus on praegu vaata et suuremgi. Lund on vaata et vööni. Seda riista vaevalt et enam kasutada saab. *Ent Vallasmaad oleks nagu hella paika puudutatud, peaaegu et solvatud. E. Tennov. *Laiu ja maa vaheline silm ei olnud lai – vaevalt et sülda viis-kuuskümmend .. J. Peegel.

etem ‹-a 2› ‹adj›
kõnek parem. Hoopis, palju, poole etem. Mille poolest nad teistest etemad on? Tööd teha on etem kui niisama logelda. Temast etemat sõpra ei olegi. Päris omaette oleks veelgi etem. *Tema ise pidas end maailma kõige etemaks meheks ja oli enese teada kõigist üle. R. Roht. *Ära unusta, et üks lõks on etem kui sada kassi .. L. Kibuvits.

etendus ‹-e 5› ‹s›
sõna- v. muusikalavastuse, tsirkusenumbrite vms. esitus vaatajaskonnale. Päevane, õhtune etendus. Etendus algab, kestab, lõpeb. Oleme hilinenud, etendus juba käib. Etendus jätkus klounide numbriga. A. Kitzbergi tragöödia „Libahunt” etendus. Etendusele kaasaelav publik. Pärast etendust toimus arutelu. Mitu etendust külalisteater meie linnas annab? Peategelase haigestumise tõttu jääb tänane etendus ära. || iroon vaatamisväärne sündmus, vaatemäng. *Nad ei suutnud varjata, et tahavad kirikus oma laulatusega sugulasile ja tuttavaile etenduse anda. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ava|etendus, diplomi|etendus, esi|etendus, kordus|etendus, külalis|etendus, laste|etendus, ringreisi|etendus, vabaõhu|etendus, võõrus|etendus, õpilas|etendus, ühemeheetendus; balleti|etendus, draama|etendus, estraadi|etendus, kino|etendus, ooperi|etendus, opereti|etendus, revüü|etendus, teatri|etendus, tsirkuseetendus.

kui et

1. alustab pealause järel olevat sisult eitavat otstarbelauset. *Vargamäe jõe süvendamine on liiga suur ja kulukas töö, kui et see ministeeriumis pooldamist leiaks. A. H. Tammsaare. *Elu on liiga lühike, kui et sellest veeta hetkegi igavuses ja ükskõiksuses. M. Metsanurk.
2. alustab võrdluslauset. *.. noormees vandunud neiule: „Ennem jooksku see järv kohalt ära, kui et ma sinu maha jätan.” A. Annist. *.. hoiad mind pigem, mulle paistab, igast sobivast juhusest eemal, kui et aitad mu lootusel kuidagi edeneda. J. Kross (tlk).

mitte et ... vaid
ühendsidesõna, esineb hrl. korduvate lauseliikmetega lauses. *Mitte et ta oleks ülearu aus loodud, vaid just nimelt ülearu arg. E. Rannet. *.. et ta selle eest ära annab mitte et viimase kopika, vaid ka oma hinge .. J. Peegel.

nii et

1. alustab viisi- ja tagajärjelauset. Põleb, nii et ragin taga. Valetab, nii et suu suitseb. Laulab, nii et imesta. Tulime, nii et maantee tolmas. Ütles seda valjusti, nii et kõik kuulsid. Naeris, nii et pisarad tulid silma. Sadas kogu päeva, nii et toast kordagi välja ei saanud. *Ära mängi, muidu tõmban sulle ühe täie, nii et ajad käpad püsti! V. Beekman.
2. hrv. alustab otstarbelauset. *.. hoidsime laternat otse veepinnal, et neid [= vaalhaisid] üles meelitada, nii et saaksime lähemalt näha, mis elukad nad õieti on. H. Sepamaa (tlk).
3. järeldav sidesõna, seob korduvaid lauseliikmeid v. iseseisvaid lauseid rinnastavalt. *Vana Siimon oli oma linnatulekust saadik, nii et juba õndsa Koelli päevist, Pühavaimu koguduses olnud .. J. Kross. *Ema teenistusest oli viimasel ajal õieti elanud ka poeg. Nii et pärast ema surma polnud õieti enam midagi, millest elada. R. Roht.

seda enam et
alustab põhjuslauset, mis toob rõhutatult esile põhjuse, mille pärast pealauses märgitud olukord v. tegevus aset leiab; sün. liiati(gi) et. *Hiljem harjusin õige kiiresti ära, seda enam et suur osa haigeid olid sõbralikud, ainult mõni põrnitses ehtsa hullu moodi. L. Tigane.

sellele vaatamata et
sellest hoolimata et. *Seesugust meeleolu tundis ta eneses tekkivat ka praegu: optimistlikku ja tugevat, sellele vaatamata et koosolek oli pisut käest ära läinud. R. Sirge.

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

ette ja taha
(kellegi teise eest hoolitsedes, tehes) kõik viimseni valmis, kõik ära. Kodus polnud neil mingit muret, ema tegi kõik ette ja taha ära. Ei hakka mina teda poputama ega ette ja taha passima!

evakueerima ‹42›
kedagi v. midagi ohupiirkonnast organiseeritult ära viima (sõja ajal, loodusõnnetuse vm. puhul). Elanikkonda, asutust, ettevõtet, tehast evakueerima. Kogu vara linnast evakueerida ei jõutud. Naised ja lapsed evakueeriti maale. *.. Paabut sai Sõrve säärel haavata ja evakueeriti Tallinna. H. Angervaks.

faasima ‹42›
tehn teravat serva teat. nurga all ära lõikama v. lihvima. Faasitud klaas. Faasitud teraga peitlid.

fanatt ‹-nati 21› ‹s›
släng fanaatik. Fanatid röökisid hokistaadionil hääled ära. *Küsisin vanemate poiste käest, kes see kartulinina on? Öeldi, et joonistusõpetaja, jube fanatt! V. Panso.
▷ Liitsõnad: muusika|fanatt, spordifanatt.

fikseerima ‹42›

1. teatavasse asendisse v. olekusse kinnitama, teatavas asendis v. olekus püsimas hoidma. Luu murrukoht tuleb kipsmähisega liikumatuks fikseerida. Viike, volte fikseerima. Mitmed ained tihendavad ja fikseerivad koepreparaate. Tõstja sai küll raskuse sirgetele kätele, kuid ei suutnud seda fikseerida. Fikseeriv seadis, side. Lakiga fikseeritud soeng. || pilku kellelgi v. millelgi hoidma, (kedagi v. midagi) üksisilmi teraselt vaatama. Fikseeris meid ainiti läbi prillide. Fikseeris mind nii, et mul hakkas ebamugav. Fikseeris meie tegevust üleoleval ilmel. Kõigi pilgud olid fikseeritud ekraanile. Kaugusse, ühte punkti fikseeritud pilk, vaade. *„Minu noor sõber,” fikseeris Kaiser oma pungis silmad Einarile näkku, „ärge arvake, et tahan teile halba soovida ..” H. Angervaks. || kunst fiksatiiviga katma. Söejoonistused tuleb fikseerida.
2. üles v. ära märkima, registreerima. Küsimused fikseerige kirjalikult. Mänguseisu fikseerib valgustabloo. Kolmes partiis fikseeriti viik. Tulemus fikseeriti maailmarekordina. Kõik huvitav fikseeriti filmilindile. Fotol fikseeritud sündmus. Dokumendis fikseeritud nõudmised, otsus. Mälus fikseeritud teadmised, muljed, pildid.
3. kindlaks määrama. Norme, reegleid fikseerima. Põhiseaduses, põhiseadusega fikseeritud õigused ja kohustused. Põhikirjas oli fikseeritud ühingu eesmärk, ülesanded ja töökorraldus. Sätetes on fikseeritud, et ..

fikseeruma ‹37›

1. kinnituma, kinnistuma. Värvaine peab värvitaval esemel fikseeruma. Kaugusse, ühte punkti fikseerunud pilk, vaade.
2. registreeruma, üles v. ära märgitud saama. Mälus fikseerunud teadmised, muljed. Peegeldunud kiired fikseeruvad filmil sümmeetriliste kaartena.
3. (lõplikult) kindlaks kujunema. Fikseerunud keelenormid, žanritunnused, tavad.

finantsid ‹-de 21› ‹s› pl
maj rahalised vahendid, rahandus. Riigi, ettevõtte, asutuse finantsid. || kõnek raha, rahaasjad. Restorani minek jääb ära, finantsid on kehvad.

fookus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. füüs punkt, milles koondava optikasüsteemi (kumerläätse, nõguspeegli) toimel lõikuvad paralleelsed kiired pärast murdumist v. peegeldumist
▷ Liitsõnad: ebafookus.
2. koht fotoaparaadil, pikksilmal, kus pilt tuleb terav v. ese on selgesti näha. Fooku(se)sse võtma, seadma. Fookuses olema, püsima. Fookusest ära libisema.
3. mat püsiv punkt, mis on mõnesuguste tasapinnaliste joontega (eriti koonuselõigetega) teatavas kindlas seoses. Ellipsi, hüperbooli fookused. Parabooli fookus.
4. piltl tähelepanu, tegevuse vm. keskpunkt. See probleem on meil fookusesse võetud. Oli tahtmatult kõigi tähelepanu fookusse sattunud. Inimsuhted on autoril pidevalt kujutamise fookuses. Tallinna all-linna tänavastiku fookuseks on Raekoja plats. *.. sa oled ammu mul fookuses, ja kui sa ennast ei paranda, alandan ma su lõputunnistusel hinnet. H. Mänd.

foto ‹6› ‹s›
ülesvõte, päevapilt. Kunstiline foto. Selge, ähmane foto. Must-valge, värviline foto. Suurendatud, raamitud foto seinal, laual. Noort naist kujutav foto. Sellel fotol on mu vanaema noorena. Siin on mõned fotod eelmisest matkast, eelmiselt matkalt. Tundsin ta fotol teiste hulgast ära. Maja on taastatud vanade fotode järgi. Tegi vikerkaarest mitu fotot. Kinkis mulle oma pühendusega foto. Foto on ebaõnnestunud, hästi välja tulnud.
▷ Liitsõnad: aero|foto, allvee|foto, kosmosefoto; digi|foto, makro|foto, mikro|foto, panoraam|foto, röntgen|foto, stereo|foto, värvifoto; kiir|foto, välkfoto; ajalehe|foto, dokumendi|foto, kaane|foto, portree|foto, reklaam|foto, reportaažfoto; looduse|foto, matka|foto, spordifoto; amatöör|foto, harrastusfoto.

fuh ‹interj›
väljendab vastikust, tülgastust, põlastust. *„Fuh!” – „Ära pirtsuta midagi! Sa arvad, et see abielu oli õnnetu ja et mees oli vana? Eksid, laps ..” R. Roht.

gripp ‹gripi 21› ‹s›
äge viiruseline nakkushaigus palaviku ja mitmesuguste haigusnähtudega hingamiselundeis, närvisüsteemis ja mujal. Gripi kulg, tüsistused. Haigestus, jäi, nakatus grippi. Põdes möödunud talvel grippi. On gripis, gripist paranemas. Olin gripiga, gripi tõttu terve nädala töölt ära. Tunnen, et gripp hakkab vist kallale kippuma. Gripp murdis paljud maha, voodisse.
▷ Liitsõnad: kõhu|gripp, linnu|gripp, paragripp.

haamri alla minema, haamri all olema
(vara, eriti kinnisvara oksjonil müümise kohta). Maja, talu, maa läks haamri alla. *Kui ta kevadel seda [võlga] ära ei tasu, siis on ka minu mära ja lehmakont haamri all. E. Krusten.

haavunu ‹1› ‹s›
haavunud, solvunud isik. „Ära mängi haavunut,” ütles ta põlastavalt.

habe ‹-me 3› ‹s›

1. mehe näo alaosa karvkate. Tihe, hõre, harv habe. Hele, tume, must, ruuge habe. Pikk, lühike, tärkav habe. Tal on uhke, tore habe. Halli, valge habemega vanataat. Habet ajama, kärpima, piirama, kasvatama. Habe kasvab tal kiiresti. Mees oli habemesse kasvanud. Habe on härmas. Aja habe maha, ära! Habe itsis (ees). Ta silitab, silub habet. Habe on mehe au. || habemesse ebaselgelt; omaette. Ta pobiseb, ühmab, ümiseb midagi habemesse. Naerab, muheleb, muigab endale habemesse. Teise õnnetusest kuuldes itsitab, irvitab ta endale habemesse. || habemega piltl kulunud, kordumise tõttu oma mõju kaotanud. Habemega nali. See ju habemega jutt, lugu. || kõnek (habemiku kohta). Tere, habe! *Kuuled sa, habe, taltsuta oma keelt! A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: kikk|habe, kitse|habe, lõua|habe, moka|habe, pant|habe, põsk|habe, rõngas|habe, soku|habe, tutt|habe, täis|habe, vale|habe, võruhabe; hall|habe, piima|habe, punahabe.
2. habet meenutavate moodustiste kohta. a. pikkade karvade tutt mõnedel loomadel, hrl. lõua all. Kitse, soku, põdra habe. b. hrl piltl (muu kohta). Härmatisest habemes kuused, männid. *Üle veduri rinna aga valendab lumine habe. J. Semper.
▷ Liitsõnad: puuhabe.

haihtuma ‹37›
lenduma, ära aurama; õhku laiali hajuma. Lõhn haihtub. Udu haihtub. Suits haihtus õhku, puude vahele. Eeter haihtub kergesti. Kui tolm oli teelt haihtunud, märkas ta poistesalka. *Veel kaua kajasid haugatused eemaldujale järele. Lõpuks haihtusid need suveõhtu vaikusse. V. Gross. || olematuks muutuma, nagu õhku kaduma. Meelepaha, viha(hoog), tusk haihtub. Esimene kohmetus haihtub peagi. Esialgne huvi, ind, vaimustus on haihtunud. Veiniuim haihtus peast. Rohu mõju haihtus pikkamisi. Valu ja hirm haihtus. Haihtuv rõõm, joovastus. Haihtunud illusioonid, lootused, unistused. *.. kõik kõrged mõtted haihtuvad tavaliseks tuimaks rahuks. Ü. Tuulik.

haisema hakkama ~ minema
teatavaks saama, avalikuks tulema. Salajutt läheb haisema. *Tahab ära oodata, kas asi [= tüdruku võrgutamine] jääb seks või hakkab haisema. A. H. Tammsaare.

haisutama ‹37›
haisu levitama, haisuga täitma, haisevaks tegema. Nugis, tuhkur haisutab. Haisutab oma piibuga kogu maja ära. *Haisutab siin hirmu pärast nagu tõhk .. A. Jakobson. *Sa oled vist ennast jälle haisutanud, Kazimir ..? E. Rängel.

hakkama panema

1. ära kulutama, ära raiskama, ära sööma vms.; ära rikkuma, nurja ajama. Pani mööbli peale mitme kuu palga hakkama. Pani kausitäie pannkooke hakkama. Keegi on mu sigaretipaki hakkama pannud. *Sina, vurle, tahad mu puhkuse hakkama panna. E. Maasik.
2. maha müüma, maha sokutama. Too aga õunad linna, küll ma nad turul hakkama panen.
3. (millekski, mingiks tegevuseks) valmis seadma, valmis panema. *Oskar ärkas varakult, pani oma kompsud hakkama ja läks välja. E. Krusten. *Pane aga nüüd paat hakkama, et härra saaks haarata aerud. R. Sirge.
4. millegagi algust tegema. Kuulnud, et külalised tulekul, pani pererahvas süldi ja õlle hakkama.

hakkama saama
toime tulema, toime saama. Inglise keelt valdan, prantsuse keelega saan ka hakkama. Ta sai kõigega, lastega hakkama. Kuidas te ilma minuta hakkama saite. || midagi (ära) tegema, korda saatma. Millega sa jälle hakkama said? Sai hakkama rumalusega, ulakusega, vallatusega.

kinni hakkama

1. millestki kinni võtma, kinni haarama; kinni jääma, takerduma. Kaelast, kaela, piha ümbert kinni hakkama. Laps hakkas ema käest kinni. Koer hakkas hammastega nööri otsast kinni ja sikutas. *Ta kleit hakkas kinni pimedusest sirutuvasse oksa .. A. Antson. *Nojah, peaasi, et luu kurku kinni ei hakka. E. Maasik.
2. midagi (olukorda, fakti vms.) ära kasutama. *Nüüd aga avanes tal võimalus – ja ta hakkas sellest kohe kinni .. B. Kabur. *Ema .. hakkas kohe õhinal asjast kinni: „Kõige parajam aeg! ..” O. Jõgi (tlk). || mõnd asjaolu, sõna etteheidete tegemiseks sihilikult ära kasutama. Ära hakka kinni igast tühisest sõnast. Tegin oma töö korralikult, et keegi ei saaks (millestki) kinni hakata.

hakkamine ‹-se 5› ‹s›

1. (< tn hakkama)
▷ Liitsõnad: külge|hakkamine, pähe|hakkamine, vastuhakkamine.
2. ettevõtlikkus, teotahe, tarmukus, ind. Hea, julge, tubli, vähese hakkamisega tüdruk. Tal on tahtmist ja hakkamist kõiges. Neiul oli hakkamist õmblustöö peale. Polnud mul enam endist lusti ega hakkamist. Sul pole niigi palju hakkamist, et katus ära parandada. Nüüd said muudki mehed hakkamise tagasi.
3. elatumist võimaldav tegevus, teenistus, tööots. *Maal polnud tal praegu midagi hakkamist. E. Vilde. *Nüüd pead sa endale mingit teist hakkamist vaatama. Selle sitsivabriku tööga jääd varsti jänni .. E. Männik.

halastamatu ‹1› ‹adj›
ilma halastuseta, julm, karm, armutu. Halastamatu mõrtsukas. Vaenlaste vastu oli ta halastamatu. Ära ole nii halastamatu. Halastamatu võitlus, konkurents, terror, sõda. See oli kõige halastamatum iroonia, pilge, satiir. Halastamatu järjekindlus, loogika, tõde. Taipasin äkki halastamatu selgusega, et olin teinud vea.

halb ‹halva 23›
ant. hea
1. ‹adj› oma laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne, ebarahuldav. a. (võimete, oskuste v. nende omajate, ka füüsilise v. psüühilise seisundi vms. kohta). Halb nägemine, haistmine. Vanakese kuulmine oli halb. Halva peaga õpilane. Tal on halb maitse. Mu mälu läks iga päevaga halvemaks. Halb joonistaja, õppija, ujuja. Ta polnud sugugi halb luuletaja, näitleja, organisaator. Veelinnud, kes hästi sukelduvad, on enamasti halvad lendajad. Halb enesetunne. Halb jume, välimus. Halb meeleolu, tuju. Tervis läheb järjest halvemaks. Ta näeb halb välja. Süda läks halvaks 'hakkas iiveldama'. Tal hakkas bussis halb. *Väga halb ja raske oli olla. Tusk tegi pea otse valusaks. R. Janno. b. (esemete, ainete vms. kohta). Halb sulg, pliiats, labidas, paber. Halb supp, toit, vein. Nende korter on halb. Tee on halb ja porine. Halb sõnaraamat, õpik. Halb näidend, maal. Puu on halb soojusejuht. Ventilatsioon oli ruumis halb. Halvemad põllud jäeti metsa alla. Mu riided pole sugugi halvad. || riknenud; roiskunud. Halvaks läinud kala, toit, vorst. Haav on halvaks läinud. Toas oli halb õhk. *Järsku on halb liha ja rahvas saab süües mürgituse .. L. Vaher. || vastumeelne, vastik. Halb lõhn, hais. Mehe hingeõhk oli halb. Pudrul on halb maitse. *Maailmaparandaja! Millise halva maigu oli see sõna aja jooksul omandanud. E. Krusten. c. (nähtuste, olukordade, tegevuste vms. kohta). Halb ajalehekeel, stiil. Halb meetod, süsteem. Halvad omadused, tingimused. Haige halb hooldamine, põetamine, ravimine. Ega see ettepanek, kavatsus, mõte halb ole. Tunnistusel oli ka halbu hindeid. Tema õppeedukus on halvim kogu klassis.
2. ‹adj› negatiivsete eetiliste omadustega, moraalselt vääritu; laiduväärt. Halb inimene, naine. Halvad kaaslased, sõbrad. Ta oli olnud halb isa. Halvad harjumused, kalduvused, kombed. Ära pea mind halvemaks, kui ma olen. Poisi käitumine ja iseloom on halvad. Sattus halba seltskonda. Läks halvale teele. Näitas ennast halvast küljest. See tegu heidab sulle halba varju. Kahetseb oma halba tegu. Ära anna teistele halba eeskuju! Tal on halb kuulsus. Ta on elanud halba elu. Halb haigus 'suguhaigus'. || ebasõbralik, ebalahke. Halb kohtlemine, vastuvõtt. Halvad suhted. Tüdrukud tegid Mardiga halba nalja. Tal on töökaaslastega halb vahekord. Ma ei öelnud talle ainsatki halba sõna.
3. ‹adj› mingis suhtes ebasoodus, mittekasulik. Halb ilm, kliima. Halb vilja-, marja-, õuna-aasta. Halvad kaardid (mängus). Halvad teated, uudised. Halvad ajad. Halb eelaimus, enne, üllatus. Halb juhus, tagajärg, tulemus. Halb mulje, arvamus. Andis mulle halba nõu. Tal oli halb õnn. Haigus võttis halva pöörde. Asjad, lood on väga halvad. Lootsin pääseda halvimast. *Ah, sel kevadel ei saa ta mehele, / halbu märke metsas pani tähele. M. Veetamm (tlk).
4. ‹adj› ebamugav, tülikas. Linakitkumine on halb töö. Jalgadel oli halb asend. Kõval asemel on halb magada. Sellel kohal on halb istuda. Libedast paadiservast oli halb kinni hoida. Tee oli nii porine, et oli halb käia. Halb on, kui väljendate oma mõtteid segaselt.
5. ‹adj› van odav. *Hinna poolest võiks raamat natuke halvem olla. F. R. Kreutzwald. *Toad olid [võõrastemajas] imeilusad .. ja hinnad naeruväärt halvad. E. Bornhöhe.
6. ‹s› halb, mittehea asi v. nähtus. Endale, teistele halba tegema. Ega ma seda halva pärast tee. Ega ma sulle halba soovi. Aimasin halba. Pole halba ilma heata. Sellest tuleb ainult halba. Kaardid ennustasid halba. Ärge rääkige teistest halba! Hea ja halb võitlesid tema hinges.

haletsema ‹37›
haledust tundma, kellelegi kaasa tundma; kahju-, kaastunnet väljendama. Haletses ennast, teisi. Jõuad sa kõiki hädalisi haletseda. Kõik haletsesid seda õnnetut perekonda. Ära sellepärast pisaraid vala ega haletse. „Sa vaeseke küll!” haletses ta last. Haletsev hääl, ilme, pilk, naeratus. Haletsevad sõnad. Lausus midagi haletsedes, haletseval toonil.

halisema ‹37›
nuttes v. haledalt kaebama, kurtma, hädaldama; soiguma. Halisedes paluma. Nutab ja haliseb. Haliseb ja kaebab oma häda. Oskab ainult jõuetult haliseda. Ära halise iga tühja-tähja pärast! Halises oma raske elu üle. „Oi, oi, oi!” halises ta padja sisse. Halisev hääl. *„Märt sureb viimati ära – ma kardan!” halises Enn läbi nutu. M. Metsanurk. *.. poiss haliseb nüüd maas ja isa valab piiritust talle haavadesse .. A. H. Tammsaare. || (kaebliku häälitsemise, kaeblike loodushäälte kohta). Halisev lind, tuul. *Peni halises pikalt .. N. Baturin. *Veel viimane rida neid kalme, / veel halises viimane lepp .. M. Under.

hallitama ‹37›

1. hallitusega kattuma. Niiskes ruumis lähevad toiduained hallitama. Igal sügisel ja talvel hallitasid toa seinad ära. Hallitanud leib, või, marjad. Hallitanud riided, nahad.
2. piltl kasutamatult, tegevusetult seisma; halli, mittetäisverelist elu elama. Käsikirjad jäid arhiiviriiulitele hallitama. *..väljavaade niisuguses pisilinnas elu lõpuni hallitada ajas kananaha ihule. P. Kuusberg.

halvama ‹halvata 48›

1. ‹hrl. impers.› halvatust tekitama, paralüseerima. Jalgadest ja kätest halvatud. Selgroovigastuse tõttu oli kogu allkeha halvatud. Möödunud aastal halvati ta parem käsi ja parem jalg. Alles hiljuti halvati ära ta ema. Halvatud inimene.
2. piltl tegutsemisvõimet v. -võimalust takistama, pidurdama. Tihe udu halvas liikluse. Sõja tõttu oli väliskaubandus halvatud. Opositsioonil ei õnnestunud halvata parlamendi tööd. Masendus halvab töötahet. *Ja ma vaatasin seda tegevust pealt, halvatud hirmust, suutmata end liigutada. J. Kärner.

hammas ‹hamba pl. illat hammastesse e. hambu(sse) pl. iness hammastes e. hambus pl. elat hammastest e. hambust pl. term hammasteni e. hambuni 19 ‹tugevaastmelised paralleelvormid esinevad mõnedes ühendites v. (pool)adverbiaalselt›› ‹s›

1. (luu)moodustis inimese v. looma suuõõnes toidu haaramiseks ning peenestamiseks ja ka hammustamiseks. Hammaste tulek. Esimesed, tagumised, alumised, ülemised hambad. Kõverad, pikad, teravad hambad. Hooldatud, terved, lagunenud, vigased hambad. Valged, kollased hambad. Haige hammas. Hammas tuikab, pakitseb, valutab. Hambad on puseriti. Hammas tuli (suust) ära. Tal on eest kaks hammast ära. Hammast puurima, plombeerima. Peseb, puhastab hambaid. Pigistas valust hambad tugevasti kokku. Surub hambad leivasse. Räägib, pomiseb läbi hammaste. Liiv ragiseb hammaste all. Ta krigistas unes hambaid. Hambaid kiristama (vihast, viha väljendusena). Mööda, vastu hambaid tõmbama, virutama, andma, saama (näkku löömise kohta). Hambad lõgisevad, plagisevad, plaksuvad suus (hirmu, külma tõttu). Plagistas (hirmu, külma tõttu). hambaid. Koer lõi hambad säärde. Hunt lõgistas hambaid. Rebane ajas hambad irevile, näitab hambaid. | ‹mõnedes ühendites v. adverbiaalselt ka tüvega hambu›. Pani piibu hambu. Koeral on kont hambus. Võttis piibu hambust. Hambuni 'üleni, tugevasti' relvastatud, relvis, sõjariistus vaenlane. *Vastutulijad oma eeslite ja mänguponidega on hambuni märjad. J. Sütiste. | piltl. Külma, nälja hammas. Rooste hambad närivad masinaid. *Tee äärest tõusevad sambad, mis aastate hambaid ei karda.. F. Kuhlbars. *Las lõksutada, Anna ju viimaseid päevi neil hambus. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ala|hammas, ees|hammas, jääv|hammas, kuld|hammas, kunst|hammas, lõike|hammas, piima|hammas, puri|hammas, silma|hammas, taga|hammas, tarkus(e)|hammas, vale|hammas, ülahammas; kihv|hammas, kisk|hammas, mürgihammas; ajahammas.
2. terav, väljaulatuv tipp, sakk mingil tööriistal, masinaosal vm. Hammaste lõikamine, soveldamine. Sisselõikega hammas. Ekskavaatorikopa, freesi hambad. Teravate hammastega saag. Hammasrattal on mõned hambad kulunud. *..[kohvi]veski hammaste vahel purunes raginal põletatud kohviuba.. F. Tuglas (tlk). || sälk, täke. Höövliraud, kirvetera, nuga on hambaid täis.
▷ Liitsõnad: kruvi|hammas, sae|hammas, võllihammas; kaar|hammas, kald|hammas, kolmnurkhammas.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnes isiku- ja taimenimetuses
▷ Liitsõnad: irv|hammas, nalja|hammas, tummahammas; hundi|hammas, nõiahammas.

hammustama ‹37›

1. hammastega millestki tükki, pala eraldama ja (söömiseks) suhu haarama; hammastega purustama v. katki lõikama. Hammustab õuna küljest suure tüki, paraja suutäie. Lapsed hammustavad vaheldumisi ühest ja samast saiapätsist. Hammustab redise pooleks, pähkli puruks. Õmblustöö lõpetanud, hammustas neiu niidi katki. Hai võib hammustada inimesel jala, käe otsast. *Hammustavad üks ja teine ja söövadki sedaviisi terve võileiva ära. O. Luts. || (söömise kohta). Poiss hammustas isukalt saia ja vorsti. Ta hammustas pudru juurde, kõrvale ka leiba. *Mehed rüüpasid viina alla, sülitasid ja hammustasid saia peale, naised ja lapsed aga hammustasid saia alla ja rüüpasid viina peale ja ei sülitanud üldse mitte. A. H. Tammsaare.
2. hambaid (ka suiseid, astelt) sisse suruma v. muljudes kokku pigistama. Haukuja koer ei hammusta. Kass küünistas ja hammustas mu kätt. Rott hammustas ta sõrme katki, veriseks. Poiss hammustas kinnihoidjat käest. Uss hammustas teda kanda. Sääsed, kihulased, kärbsed, kirbud, lutikad, sipelgad hammustavad. Huulde hammustama. | piltl. Külm, pakane hammustab ninaotsa ja põsenukke. *Aga elu hammustab valusasti igaüht, kellel kaitsjat ei ole. A. Jakobson.
3. piltl teravas toonis, salvavalt midagi ütlema. Hammustav küsimus, vastus. Hammustav pilge, iroonia. Hammustavad sõnad. *Ja nõnda hammustabki neiu: „Käisin, kus käisin – tegin, mis tegin: on mul vaja sinule sest aru anda!” E. Vilde. *„Näed, agronoom, kuidas meil lookesed on.” – „On nagu vaja,” hammustas Juursalu otsekohe vastu. V. Ilus.

harjukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
harjulane. *Alt ära, harjukad: Metsküla mehed tulevad! E. Särgava.

ära harjuma
täiesti lõplikult kohanema, harjuma (hrl. 2. täh.) Kui ära harjud, hakkab seegi töö meeldima.

külge harjutama
midagi kindlaks harjumuseks tegema, harjumusena omandama. Ära harjuta endale külge seda halba kommet. *Ei ole veel linnameeste moodi külge harjutanud? P. Viiding.

ära harjutama
harjutamise teel mingist kalduvusest, omadusest, harjumusest võõrutama, mingist harjumusest lahti saama. Harjuta endalt ära see igahommikune hilinemine.

haspel ‹-pli, -plit 2› ‹s›

1. rõhttelje ümber pöörlev nelja tiivaga riist lõnga vihti ajamiseks. Lõnga hasplile ajama. Valmis viht võeti hasplilt ära.
2. hasplit (1. täh.) meenutav seadeldis. a. põll (kombainil, isesidujal) b. kal (õngel varunööri latile kerimiseks)