[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ei ole aastakaupa
ei ole palju, pikalt aega. Teeme kähku, ega meil siin aastakaupa ei ole!

aasta|poiss
aastasulane. *.. ja mõne aasta pärast ei läinudki ta enam tallu, ei suviliseks ega aastapoisiks .. M. Metsanurk.

aatman ‹-i, -it 2› ‹s›
relig (brahmanismis ja budismis:) inimese hing, tema sisemine mina. Budismis ei peeta aatmanit püsivaks ega tõeliseks.

abi ‹11› ‹s›

1. aitamine, abistamine, abistus; see, mis aitab vrd appi Vastastikune abi. Sõbralik, omakasupüüdmatu, ootamatu, kiire abi. Materiaalne, rahaline, majanduslik, sõjaline abi. Vältimatu meditsiiniline abi. Tehnilise abi auto. Abi arengumaadele, loodusõnnetuste piirkondadele. Kelleltki abi paluma, otsima, saama. Kellelegi abi osutama, andma. Hädas vajatakse abi. Õpilane vajab abi matemaatikas. Sõprade abi kulus marjaks ära. Hea nõu on kõige parem abi. Mitte kusagilt polnud abi loota. Haavatud oigasid ja palusid abi. Kas teil abi ka tarvis läheb? Abi jäi hiljaks. Naabrite abist ta keeldus. Poiss võttis küüned abiks. Ei maksa teiste abile lootma jääda. Ta tuleb toime ilma teie abita. Naabrite abiga said kartulid võetud. || abil ‹postpositsioonilaadselt› millegi, kellegi abiga, midagi kasutades, abiks, appi võttes, millegi vahendusel, millegagi. Juurte abil hangib taim mullast toitaineid. Vääntaimed kinnituvad väänlate abil. See on katsete abil kindlaks tehtud. Sugestiooni abil saab inimest mõjustada. Ingliskeelset kirjandust loeb ta sõnaraamatu abil. Vinnasin end käte abil purdele.
▷ Liitsõnad: arsti|abi, enese|abi, esma|abi, finants|abi, humanitaar|abi, häda|abi, kaas|abi, kiir|abi, oma|abi, sünnitus|abi, välis|abi, õigusabi.
2. (millestki, kellestki) kergendus, kasu. Ravimist, rohust, süstidest oli varsti abi märgata. Kaitsekiivrist, turvavööst on kindlasti abi. Ettevaatusest oli abi. Sellest on vähe abi. Lapsed alles väikesed, paljuke neist abi on. Minust pole neile abi, ma ei tunne ümbrust ega inimesi. Poisist on isale juba suur abi. Arvasin, et kompress võiks haigele jalale abi tuua. Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi.
3. abiline (tihti elukutse, ameti poolest); abistaja(d), aitaja(d) vrd asetäitja Ministri, direktori, metsaülema, kapteni, vedurijuhi abi. Vallavanema, kirjatoimetaja abi. USA riigisekretäri abi Lähis-Ida küsimustes. Remondiga ei saa ma üksi hakkama, tuleb abi võtta. Ta ei jõua seda üksi ära teha, keegi peaks talle abiks minema. Tütar on emale köögis abiks. Ta püüdis kogu aeg nõu ja jõuga abiks olla. Juhtival töötajal on sageli asetäitja(d) või abi(d). *Sauna Mari käis peres ühtepuhku abiks, sest perenaise tervis oli selle lapsega vilets. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: meistri|abi, noorem|abi, vanemabi; direktori|abi, kapteniabi.

ader ‹adra, atra 31› ‹s›
maaharimisriist kündmiseks, muldamiseks jms. Mitmehõlmaline ader. Adra tähtsamad osad on tera, hõlm ja nuga. Kündja rakendab hobused adra ette, pöörab adra vaole, vajutab adra mulda, hoiab atra vaol, raputab mulla adralt. Traktorist läheb uue adraga kündma, kõrt koorima. Väsinud oli hobune adra ees ja kündja adra taga. Ei kõlba ta linna ega adra taha 'maatööle'. Anna aega atra seada.
▷ Liitsõnad: aia|ader, ale|ader, drenaaži|ader, hark|ader, hobu|ader, hõlm|ader, istandiku|ader, konks|ader, koorimis|ader, kraavi|ader, mutt|ader, puu|ader, ratas|ader, raud|ader, ripp|ader, seemendus|ader, soo|ader, traktori|ader, vannas|ader, ühehobuseader.

(ei) a-d ega b-d, (ei) i-d ega a-d
mitte midagi. Ei lausunud a-d ega b-d. Ta ei osanud selle peale öelda, vastata i-d ega a-d.

aelema ‹-leda 37 või kõnek -lda 38›

1. end aeg-ajalt liigutades lamama; vähkrema; püherdama. a. (laisana, roidununa, mõnuledes jne.) end aeg-ajalt liigutades pikutama v. vedelema. Aelevad poole päevani voodis ega viitsi tõusta. Temast pole enam töömeest ega tegijat, aeleb päevade kaupa selili sängis. *.. visata võõras kohas pikali, aeleda ja siruleda nagu kass. L. Promet. b. (unetusest, rahutusest, valust jne.) vähkrema, visklema, vintsklema. Terve öö ta aeles unetult asemel. Palavikus laps sonib ja aeleb. *.. kaks järgmist, kes mõõkadega välja astusid, aelesid varsti veriselt sepa jalge ees maas. E. Bornhöhe. c. (vallatusest, liikumisvajadusest jne.) vähkrema, püherdama. Lapsed aelesid ning hullasid värsketes heintes. Põrsad aelevad poris.
2. (rahutult) siia-sinna, edasi-tagasi liikuma. Lasipuu külge seotud hobused aelesid kärsitult. *Teinekord lähevad jälle sead kesale ja vana virin aeleb jälle niisama ühest kohast teise. O. Luts. *Kesk tuba aeleb viieaastane sassis peaga Miku paljaste harukestega kaksiti luuavarre peal. Juh. Liiv.
3. hlv. a. (ringi, ümber) hulkuma, (ringi) luusima, kolama. Poisist pole töömeest – joob ja aeleb küla mööda (ringi). Pole teda mitu päeva näha olnud, ei tea, kus (ümber) aeleb. *Kui viinavõtja mees aeles Koljagi sagedasti väljas. R. Sirge. b. ringi ajama, ringi tõmbama, amelema. Mees hakkas jooma ning naistega aelema. Ise alles plikake, aga juba aeleb poistega (ümber).

ahimsa ‹6› ‹s›
relig (India usundeis:) hingede rändamise usust tulenev printsiip mitte tappa, vigastada ega kahjustada ühtki olendit, vägivaldsusetus, ahinsa

ahukil ‹adv›
hrv kohevil. *Nüüd ei huvitanud lapsi miski, ei ahukil sulgedega kanad ega jala vastu hõõrutav kassipoeg .. L. Promet.

aia|teivas
püst- v. rõhttara vitstega ühendatud paariline tugielement. Aiateivaste vahele vitste peale pandi aialatid. Perenaine pani lüpsiku aiateibasse kuivama. Nagu harakas aiateibas! Ega aega ole aiateibast võtta.

aie1 ‹18› ‹s›
hrv aietus. *Ei ühtki aiet ega oiet tema okkalisel kooliteel .. O. Luts.

aim ‹-u 21› ‹s›

1. aimus, eelaimus. Saabuva õnne aim. Õnnetuse, surma aim südames. Mingi aim nagu ütles, et täna ta tuleb. Mul oli selline aim, et midagi juhtub. Päikeselistes veebruaripäevades on kevade aimu.
2. ‹hrl. partitiivis› ebamäärane kujutlus v. käsitus millestki. Kellelegi millestki aimu andma. Veidike aimu mul sellest tööst siiski on. Kõrgemast matemaatikast polnud neil vähematki aimu. Selge see asi veel ei ole, aga mingi udune, õrn aim mul siiski on. Türklastel polnud Tallinnast ega Eestist aimugi. Kus asub Tina tänav? – Pole aimugi. *Esimese tõelise aimu sellest, mida kirjandus endast kujutab, sain alles neljateistkümneaastaselt. E. Vetemaa.

ainuke(ne) ‹-se 5›

1. ‹adj› ainult üks, ainus. Ainuke(ne) laps, poeg, tütar. Ainuke mees majas. Mu ainuke sõber. Ainukesed inimesed, elanikud saarel, laiul. Ainuke(ne) järeldus, kohustus, lootus, põhjus, soov, viga, võimalus. Ainuke(ne) säilinud eksemplar. Seeni me ei leidnud, mitte ainukestki. See ei jäänud ainukeseks ega viimaseks. Tema ainukesena pääses. Koer oli vanamehe ainuke seltsiline. Temaealisi poisse oli seal paar ainukest, mõni ainuke. Ainuke, kes teda mõistis, oli ema. Ainuke, mis ta võis teha, oli oodata.
▷ Liitsõnad: üksainuke(ne).
2. ‹s› armsaim inimene. Tüdruk ootas oma ainukest sõjast koju.

aitama ‹aidata 48›

1. (kaas)abi osutama, abiks olema, abistama. a. (tegevusega v. nõuga). Haiget vagunisse, üle tänava aitama. Aitasin vanakest trepist üles minnes kaenla alt. Aitasin eidekese tugitoolist, laua äärest voodisse puhkama. Aita ta jalule, püsti, istuma. Vanaperenaine ise on ainult aidata veel. Aitasin tütarlapsele mantli selga, õlgadele. Aitasime tal puid lõhkuda, korterit remontida. Vanem vend aitab nooremat matemaatikas. Millega võiksin, saaksin sind aidata? Aidake nüüd mõelda, nuputada, aru pidada. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. b. (majanduslikult). Vaeseid, puudustkannatajaid aitama. Ühiskond aitab paljulapselisi perekondi. Vanemad aitasid mul auto osta. Arenenud maad aitavad arengumaid. c. (aluseks miski, millest on abi, kasu). Need näited aitavad olukorda iseloomustada, illustreerida. Rõivad aitavad meil vältida liigset soojuse kadu. Muusika, kirjandus aitab leevendada argielu hallust. Usk paremasse tulevikku aitas taluda raskusi. Teda on vigurid ja krutskid elus edasi aidanud. Ruutu aitab (kaardimängus teatatakse nii, et ruutust kui mittetrumbimastist on käes kuningas ja emand).
2. tarvilikku mõju v. toimet avaldama; asja parandama. See rohi aitab kindlasti. Minu reuma vastu mudavannid küll aitasid. Mis see vabandamine enam aitab, see ei aita (enam) midagi. Kõik on ära proovitud, miski ei aidanud. Ei aidanud midagi 'polnud midagi teha, parata', koorem tuli uuesti maha laadida. *Ei aidanud eidel muud kui pidi aita jooksma .. A. H. Tammsaare.
3. ‹impers.› piisama, küllalt olema. Aitab küll, ära nii palju pane! Aitab, aitab – jäta juba! Aitab naljast! Tänaseks, selleks korraks aitab. Aitab näägutamisest, mina lähen ära. Aitab, kui kell kümme kohal olete. Oli nutnud nii et aitas 'rohkesti'. Kas ei aita juba ükskord magamisest? Sellest peaks aitama. Kas sulle ühest ei aidanud? Ei, aitab sulle kolmest abilisest. Ega ma siidi taha, aitab sitsistki. Linnakesega tutvumiseks aitab paarist tunnist.
4. kõlbama, sobima. *Kuid aitavad [saapad] kanda küll, on veel päris korralikud. A. Hint. *On nüüd juba [mõõk] roostetama läinud ja nüriks jäänud, ei aita teisega enam tubakatki lõigata .. E. Raud. *„Siin aitab elada küll,” lohutas Aet. M. Traat.
5. hrv järele aitama (2. täh.) *Kergelt värviga eredamaks aidatud huuled tõmbusid kitsamaks. R. Kaugver.

ei aita (ei) ussirohi ega püssirohi vt ussirohi

aja|hammas
aeg kui kõige vanandaja, lagundaja, hävitaja jne. Ajahammas ei säästa kedagi ega midagi. Hoone on ajahambale hästi vastu pannud. Ajahambast puretud kindlusemüürid.

ajaja ‹1› ‹s›
(< tgn ajama). Kartulivagude ajaja. Lähen, kui tahan, sina pole minu ajaja. Temast pole selle asja ajajat. Noor koer, aga hea jälgede ajaja. || küttidele ulukeid ette ajav jahiline. Ohvitserid olnud küttideks, soldatid ajajateks. *Ei siis saa mind [= jänest] kätte ei ajajad ega hurdad, ei kütt ise ega küti kuul .. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: asja|ajaja, ette|ajaja, habeme|ajaja, hobuse|ajaja, jutu|ajaja, jälje|ajaja, puskari|ajaja, samagonni|ajaja, taga|ajaja, tõrva|ajaja, viina|ajaja, ära|ajaja, ülesajaja; luhta|ajaja, nurjaajaja.

ajama ‹impers aetakse, aetud 37›

1. teat. suunas v. kuhugi liikuma sundima; (kuhugi) midagi tegema sundima; tagant kihutama, kannustama. Poisid aeti peolt minema. Inimesed aeti kodunt sõjapõgenikena rännuteele. Mõnda poissi peab lausa ajama kooli. Ta ei lasknud end ajada, läks ise. Ma ei lähe ajades ka enam sinna. Juba lapsena aeti ta karja, poisikesena tööle. Vaenlane aeti põgenema, pakku. Ema ajas tütre poodi leiva järele. Aja kari koju, lauta. Tuul ajas jää randa, pilved laiali. Torm oli laeva madalikule, karile ajanud. Paat jäi lainete ajada. Emajõgi oli ajanud oma veed kaugele üle kallaste. Küll me selle mõtte tal peast ajame. Igavus ajas tänavale lonkima. Mis häda sind ajas niimoodi talitama? Kes sind ajas teiste peale kaebama? Mure, hirm, teadmatus ajas kalurinaised randa paate ootama. Auahnusest aetud, lõhkus ta tööd teha. Häda ajab härja kaevu. Aja tühi asjale, karga ise kannule. Ega kutsumata võõrad ajamata ei lähe. *Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. O. Luts. *Kõrged pilved nagu hirmust aetud / üle maa ja mere lendavad .. L. Koidula. || juhtides lükkama; veo- v. sõiduvahendit, masinat vms. (aeglaselt) kuhugi vajalikku kohta juhtima; ohjadest juhtima. Ajasin jalgratast käekõrval, käru ees. Aja sõiduk ukse ette, koorem lakaluugi alla. Ajasin auto garaaži, garaažist õue, tagurpidi kõnniteele. Ta laskis end ratastoolil toast tuppa ajada. Poiss sai ohjad oma kätte ning tohtis hobust ajada. | (kehaosa kohta). Ajab käies üht külge, paremat õlga ees. || füüsilise jõuga kuhugi tõstma, panema, suruma, toppima, lükkama jne. Muld, kivid aeti auku. Vana kaev aeti täis. Teri aeti kottidesse. Praht ajage hunnikusse. Heinad aeti koormast lakka. Ärge rohkem puid enam ahju, tulle ajage. Siia tuleb kiil vahele ajada. Ta oli endale pinnu küüne alla ajanud. Silgud aeti vardasse. Uss aetakse õnge otsa. Kätt püksitaskusse ajama. Niiti nõela taha ajama. Laps ajab kõik suhu, mis kätte saab. Koer lastud maha ja aetud auku. Hobusele aeti rangid kaela. Proovi võtmiseks aeti sond makku. Ajasime pika redeli puu najale, katusele. Aita antenn püsti ajada. || rõivast, jalanõud vms. selga, jalga panema v. seljast, jalast võtma. Ajab särgi, pluusi, kleidi, seeliku, jaki, kuue, mantli, riided selga, seljast. Pükse, saapaid, säärikuid jalga ajama. Ajage kähku püksid jalast! Ajas puhta linase pesu ülle. Ta oli vana kasuka veel mantli peale ajanud. Ajab end ruttu riidesse.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa teat. suunas, kuhugipoole liigutama, teat. asendisse viima jne. End istukile, upakile, põlvili, püsti, jalule ajama. Ajab jalad harki, laiali, sirgu, sõrmed harali. Kartulivõtjail polnud aega selga sirgu ajada. Püüdsime kaela õieli ajades üle teiste näha. Ajasin pea selga, kuklasse. Ajab imestunult, ehmunult silmad suureks, pärani, pungi. Huuli torru, prunti ajama. Hobune ajas kõrvad kikki. Koer ajas hambad irevile ning karvad turri. Kana ajab suled kohevile. Lind ajas noka lahti. Täkk ajas end tagajalgadele püsti. *Tihnikus männidki sirgu end ajavad .. P. Haavaoks.
3. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi v. psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne. esile kutsuma. Rasvane toit ajab ta oksele, öökima. Külmavärinad käivad ning iiveldama ajab. Õlu ajab urineerima, kusele. Tolm ajab köhima, aevastama. Väsimus ajab haigutama. Aspiriin ajab higistama. Jooksmine ajas hingeldama, higiseks, naha märjaks, kuumaks, südame kloppima. Toidulõhnad ajasid suu vett jooksma. Jahutoidud ajavad inimese paksuks, rasva. Nii hirmus, et ajab kananaha ihule, juuksed püsti. Kiikumine ajab mõnel pea pööritama. See ajab lausa vihaseks, vihale, marru, raevu. Nii kurb lugu, et ajab pisarad silma, nutma. Ära aja naerma. Ähvardus ajas poistele hirmu nahka. Sõjajutud ajasid meeled ärevile. Poegade käitumine ajas ema meeleheitele. See ajab mul pea halliks. || paistetust, paiset, muhku, löövet jms. moodustist esile kutsuma. Ajas paise värvli alla. Sõrm ajas umbe. Mingisuguse muhu on ajanud jala peale. Ajas suure villi peopessa. Südamehaigetel ajab mõnikord jalad paistesse. Mesilase nõelamine ajas näo paistesse.
4. midagi v. kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima v. mingisuguseks muutma. Tööasjad, paberid tuleb joonde, jutti, korda ajada. Ajasite meie plaanid luhta, segi, nurja, nässu, mokka, asjad untsu. Tuul ajab juuksed sassi. Vesi aeti keema. Sulaks aetud tina. Sepp ajas raua tulipunaseks. Puupakk oli keskelt lõhki aetud. Vaadake, et te maja põlema ei aja. Firmat pankrotti, talu oksjoni alla ajama. Tuisk on kõik teed umbe ajanud. Ants püüdis meid Ainoga, mind ja Ainot tülli ajada. Ajasin mehed riidu. Ei või vahekordi teravaks ajada. Asjad on keeruliseks aetud. Viin on poisi hukka, raisku ajanud. Armukadedus ajas perekonna lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. *Üksikelamute rohkus ajab vahemaad pikaks .. R. Sirge.
5. endast (vooluna) välja saatma v. (osakestena) enda küljest eraldama. a. ‹ka impers.› endast (vooluna) eraldama v. välja saatma. Vabrikukorstnad ajavad paksu musta suitsu. Pliit ei tõmba, ajab suitsu kööki. Pott keeb ning ajab auru. Tukid ajavad vingu. Tänavapoolsetest akendest ajab tolmu tuppa. Õlu ajab vahtu. *Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast .. A. H. Tammsaare. b. (naha sarvkihti, selle osakesi v. mitmesuguseid marrasknaha moodustisi) uuenemise käigus eraldama. Jänestel veel karv ajamata. Rästikud, nastikud ajavad kesta. Päikesest põlenud käsivarred ajavad nahka. Põdrad ajavad sarvi. c. (muid juhte). Värvimata voodrilauad ajavad pinde. Kuused, männid ajavad okkaid.
6. kätte saada püüdes, ahistades v. otsides (jälgi, lõhna mööda kannul) järgnema. Koerad ajavad jänese jälgi, rebast, põtra. Ajujahil ühed ajavad, teised kütivad. Koer jookseb nuhkides metsa all, ajab erutatult lõhna, haisu. | piltl. Politseinikud ajavad kurjategija jälgi. || (näit. loetavat tekstirida näpuga järgides). Laps ajab lugemisel näpuga järge. Sõrm ajab tabeliridu.
7. rääkima, kõnelema, vestma (hrl. koos vastavasisulise objektiga); ka kõnek (eriti objektita kasutustes). Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Kes selliseid lorajutte ajab? Ei saanud aru, kas ajas nalja või rääkis tõsiselt. Lori, rumalusi, loba, plära, jama, joba ajama. Ära aja udu(juttu)! Mis sa nüüd hullu ajad! Mis sa ajad – ei või olla! *.. aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! Nüüd on ometi sõna kätte saanud! O. Luts. || (visalt väites, argumenteerides) midagi erapoolikult tõendada püüdma (näit. süü, vastutuse veeretamiseks). Mis sa enda tegusid teiste süüks ajad? Poiss oli akna lõhkunud, kuid püüdis asja teiste kaela ajada. Puudujääki üritati noore müüja kraesse ajada. *Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, .. hakkas valeks ajama, mida ta ise tõeks oli tunnistanud .. E. Vilde.
8. (mingit häält, heli, müra) tekitama. Laulujoru, vilet ajama. Kass hakkab kohe nurru ajama, kui silitad. Vabrik ajab vilet. Kõrvad ajavad pilli. || van (pasunat vm. pilli) puhuma. *Kuski pasunat ajas karjus .. J. Kärner. *Üks vanamees ajab vilepilli .. O. Kallas.
9. (hrl. hobusega ning kihutades) sõitma; jooksma, liduma, kiiresti minema. Hüppas sadulasse ja ajas otse üle põldude alevi poole. Ajas, mis hobune võttis. Ärge inimestele selga, otsa ajage! Tulid tuhatnelja võidu ajades. Hobused märjaks, vahule aetud. Nad olid täies lastis kalalaevaga karile ajanud. Ükski auto ei peatunud, kõik ajasid mööda. Kõik panid, pistsid ajama 'läksid kiiresti joostes ära'. Ma sain veel õigel ajal ajama. *Teised ajavad sõnnikuvankrites Mahtra poole, teel jalamehi peale võttes. E. Vilde.
10. korraldama, õiendama, millegagi tegelema. Mul on linnas asju ajada. Kes seda ekskursiooni asja nüüd ajab? Ajavad musta äri, sahkerdavad ja spekuleerivad. Rahumeelset välispoliitikat ajama. *Kelle kosje sa ajad? Ei mul veel mehelemineku mõtteid ole! H. Raudsepp.
11. mingit käitumisliini järgima; midagi taotlema. Jonni ajama. Mõlemad ajavad kangust, kumbki järele ei anna. Ajas naabritega kiusu. Alati ei saa oma tahtmist ajada. Mehed ajasid visalt oma joont. Ajab pärlitega uhkust. Oli tal tarvis uut autot osta ja uhkust ajada. Ära aja edevust! *.. kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust. A. Kitzberg. *Nad sellepärast nii kibedad, et ei saa enam toredust ajada ega mõnuleda! M. Metsanurk.
12. edasi liikudes, töötades mingit käiku, sihti, liini vms. rajama. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Ebasümmeetriliselt aetud pargiteed. Läbi metsa tuli ajada siht. Ajab sirge kaare läbi põllu, üle heinamaa. Kartulivagusid ajama, lahti ajama. Ajab pressrauaga viigid pükstesse. Mutid on aias risti-rästi käike ajanud. Üraskite aetud käigud puidus. Koidest aetud vana kasukas.
13. ‹hrl. ühendverbi osana› õmmeldes kinnitama. Pükstele, kuuele lappi (peale) ajama. Varrukat külge, otsa ajama. *.. isegi oma laste pluuside ette ajas ta kuldsed sinelinööbid. L. Promet.
14. destilleerima, utma. Viina, puskarit, samagonni ajama. Kartulitest aetud piiritus. Tökatit aeti kasetohust, tõrva männist. Põlevkivist aetud õli. Osa kartuleist aeti viinaks.
15. (taimede kohta:) kasvatama, välja ajama. Puu ajab juured sügavale, kaugele, mulla pealmisse kihti. Vaarikad ajavad risoome, maasikad võsundeid. Õunapuud hakkavad õisi ajama. Kaktus on ajanud mitu õienuppu. | piltl. *Ning korraga tabas mind mõte, mis minus nähtavasti juba kaua juuri oli ajanud – abielu. R. Kaugver.
16. habet, juukseid raseerides v. masinaga lõigates eemaldama. Habet ajama. Lõug, kael habemenoaga puhtaks aetud. Noorsõduritel aeti pea paljaks.

kokku ajama

1. kokku koondama. a. (eluta asjade kohta:) kokku tassima, tõstma, koguma jne. Kivid aeti põllu serva kokku. Praht, oksarisu aeti aianurka kokku. Tuisk on lund hoonete vahele kokku ajanud. Ajab lausa labidaga, kühvliga, roobiga raha, vara kokku. b. (elusolendite kohta:) kogunema panema, kogunema sundima. Koosolekule oli palju rahvast kokku aetud. Ajame koosoleku kokku ja otsustame asja ära. Terve suguselts oli pulma kokku aetud.
2. kõnek (igasugust asja) kokku rääkima, kokku keerutama. Tema jutul pole aru ega otsa, ajab kokku, mis sülg suhu toob.

sisse ajama

1. millessegi, millegi sisse minema panema v. sundima. Ajasin viljakotid uksest sisse. Kohe ajas end sisse väike mehenäss. Ahi ajas suitsu sisse. | ‹impers.› Paati ajas vett sisse.
2. ajama (12. täh.) Teed, vagu sisse ajama. Sisseaetud rada, siht. Ajasin pükstele viigid sisse.
3. hlv palju ning ahnelt sööma v. jooma. *.. käsib sind nii palju vorste ja liha sisse ajada, ega see kõht siis mõni suur tünn ei ole .. O. Luts.

tagasi ajama

1. tagasi minema sundima. Koer tahtis kaasa tulla, aga peremees ajas ta tagasi. Jääge, ega kedagi tagasi aeta.
2. vastu vaidlema, eitama, salgama, ümber lükata püüdma. Alguses püüdis tagasi ajada, hiljem tunnistas üles. Ära hakka tagasi ajama, me teame kõik. „Mina pole teinud!” ajas Juhan tagasi.

ümber ajama

1. ümber v. kummuli lükkama v. tõukama; ümberminekut põhjustama. Kass ajas kausi ümber. Tassi, klaasi, ämbrit ümber ajama. Oli koorma ümber ajanud.
2. ringi ajama (1. täh.) Käsikivi, käia ümber ajama. Vändast, käepidemest ümber ajama. Vesi ajab vesiratast ümber.
3. hlv ümber hulkuma, laaberdama, ringi ajama; amelema, ringi tõmbama. Ajab küla mööda ümber ja mürgeldab. Ajad ümber kõrtse mööda ja lakud viina. *.. on ontlik tüdruk, ei aja poistega ümber ega kedagi. M. Metsanurk.

aja|viit ‹-viidu 21› ‹s›
ajaviitmine; ajaviide. Asjatu, tühine ajaviit. *Töö kihab .. Ei ajaviitu ega seisakut. R. Sirge. *.. tegi mõnda kergemat tööd. See oli ajaviiduks ja veel rohkem poja kiusamiseks. I. Sikemäe.

aju|loputus
ajupesu. Ajuloputust tegema. Loomulikult ei tule selgitustöö all mõista stalinlikku ega hitlerlikku ajuloputust.

akna|kate
(paksem, valgust mitteläbilaskev) kardin, ruloo vms. Aknakatted tuli ette, alla lasta. Akende ees polnud kardinaid ega muid aknakatteid.

ala ‹adv›
alalõpmata, alatasa; üha. Ei maksa ala kurta ega haliseda. Ta on ala lahke ja lõbus. *Nigul mõtles ala Miili süü peale, ööd ja päevad. E. Vilde. *Tema enda väsimus aga oli silmanähtav ja see suurenes ala. A. Kurfeldt (tlk).

alamlus ‹-e 5› ‹s›
alamaks olemine. *.. ega jätnud [Liivi ordu] kunagi kätt külge panemata, kui seda oli tarvis põlisrahvaste alamluses hoidmiseks .. H. Kruus.

alandama ‹37›

1. madaldama, allapoole viima, vähendama. a. (pinda, nivood vms.). Maaparandustöödega on alandatud paljude järvede pinda. Paistetust alandav kompress. b. (mingit hrl. arvudes väljendatavat suurust). Makse, üüri, palka alandama. Omahinda, tootmiskulusid, ehituste maksumust alandama. Mitmete tööstuskaupade hindu alandati 10%. Temperatuuri alandati 20° võrra, 75 kraadilt 55 kraadini. Alandame sissemaksu poole peale, 100 kroonile. Uued vererõhku alandavad ravimid. Kahel poisil alandati hinne kolmele. c. (millegi tugevust, teravust, intensiivsust vms.). Alkohol alandab keskendumis- ning töövõimet. Soostumine alandab metsade tootlikkust. Riigieksamite nõudeid pole alandatud. Alandas häält, ehkki kedagi võõrast kuulamas polnud.
2. madalamale ametikohale v. madalamasse auastmesse viima; degradeerima. Sõja ajal alandati ta ohvitserist reameheks. Ta oli direktor, kuid alandati osakonnajuhatajaks.
3. kedagi väärituna kohtlema; kedagi halvemana paista laskma; kellegi väärikust riivama. Peksmine alandab last ning kasvatab temas trotsi. Alluvaid ei tohi solvata ega alandada. Püüab oma võistlejat teiste silmis alandada. Alandav on nii raha nuruda. Alandatud ning solvatud inimesed. Alandav tegu, olukord, karistus. Alandav ettepanek streigimurdjaks hakata. Ei maksa ennast alandada ega paluma minna. Ära alanda ennast ülemuste kintsu kaapima. Ta ei pidanud endale alandavaks lihtrahvaga suhelda. *Lõppude lõpuks pole olemas tööd, mis alandaks inimest, kui inimene ise ennast ei alanda. V. Gross.

algelisus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as algeline). Lihtsus ei tähenda alati primitiivsust ega algelisust. Esimeste tööriistade algelisus. *Teda häirisid väga naise jõhkrus, algelisus, metsinimese asjade omamise kirg .. L. Promet.

algupäratsema ‹37›
algupärane (2. täh.) olla püüdma, originaalitsema. *„Ega ta nii päris hull olegi,” muheleb kolleeg Zuikov. „Ta rohkem vigurdab ja püüab algupäratseda ..” O. Luts.

amet ‹-i 2› ‹s›

1. ülesannete kompleks, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab tasu, tööala; (elu)kutse, kutseala; teenistus-, töökoht. Tal on kerge, raske, hea, kasulik, kindel amet. Vanasti koolitati lapsi kergema, puhtama, peenema ameti peale. Ta on ameti poolest, ametilt rätsep. Ametit õppima. Vana treial õpetab oma ametit noortele. Tal on mitu ühiskondlikku ametit. Esimees oli ameti maha pannud. Ametit üle andma, vastu võtma. Ema oli õpetaja ning tütargi hakkas sama ametit pidama. Ta on selles ametis teist aastat. Võeti, palgati, pandi ametisse kaks sekretäri. Kedagi ametisse määrama, nimetama, kinnitama. Ametisse astuma, asuma. Ametist vabastama, kõrvaldama, tagandama, vallandama. Ta oli joomise pärast ametist lahti lastud. See amet küll ei toida. Amet ei küsi leiba. Üheksa ametit, kümnes nälg. *Õpipoiss õpib mitu aastat. On tal amet käes, siis saab ta selliks. E. Vilde. || (vananevana:) teenistus, (puhtam) töö. Mees käis ametis, naine oli kodune. Ta sai linna ametisse. Olevat kusagil kontoris ametis. Õhtul tuli ta väsinuna ning pahurana ametist.
▷ Liitsõnad: apteekri|amet, arsti|amet, autojuhi|amet, esimehe|amet, karjase|amet, kingsepa|amet, koolmeistri|amet, kupja|amet, lihuniku|amet, mehhanisaatori|amet, möldri|amet, pottsepa|amet, puusepa|amet, rätsepa|amet, sekretäri|amet, sepa|amet, sulase|amet, tisleri|amet, õpetajaamet; au|amet, kroonu|amet, riigiamet; koera|amet, kõrvalamet.
2. tegevus, töö. Puude lõhkumine ja ahju kütmine oli tema igapäevane amet. Las lapsed mängivad, see nende amet. Mis tal muud ametit kui sööb ja magab. Naised olid kibedasti, agarasti, hoolsasti ametis. Terve päeva oli ta võrgu kallal ametis. Tehti peotoite – vanaemalegi leiti amet, vanaemagi pandi ametisse. Igaüks oli oma mõtetega ametis. Kõik olid tööga nii ametis, et ei märganud tulijat. Kuke amet on laulda.
3. kõnek (halb) harjumus, komme, kalduvus. Isa joob ja hulgub, eks pojad õpivad ka ametit. Tal on see näppamise, näpumehe amet küljes. Kas sa suitsu ei tee – pole veel seda ametit ära õppinud? Loomadel amet käes, kipuvad aga ristikupõllule. *„Ega siis vanal märal ometi niisuke amet ole, et ta värava võrust lahti võtab,” arutas peremees nagu endamisi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: näpuamet.
4. aj tsunft. Mündrikkude ameti põhikiri.
5. ‹hrl. liitsõna järelosana› (asutuste nimetustes)
▷ Liitsõnad: maksu|amet, perekonnaseisu|amet, posti|amet, tolliamet.

andma ‹annan 45›

1. ulatama, kellegi kätte v. kättesaadavusse toimetama. Anna mulle riiulilt raamat. Anna, palun, kääre. Teretab kõiki kätt andes. Anna käsi, ma tirin su üles. Suitsule tuld andma. Tuletikke ei tohi anda lastele mängida. Lõputunnistusi, diplomeid, aukirju, medaleid, ordeneid kätte andma. *Ema tõi kirstust raha ja andis viivlemisi poja näppu. E. Vilde. | (söömiseks, joomiseks, sissevõtmiseks). Külalistele anti süüa, juua. Haigele antakse rohte, ravimeid. Prae võib lauale anda külmalt. Anna mulle ka maitsta. Hobustele anti heinu ja kaeru. Rinda andma 'rinnaga toitma, imetama'. *.. anti rõõska piimagi ainult laupäeviti, karaski kõrvale. V. Ilus. | piltl. Autori elukäik andis võtme teose mõistmiseks.
2. loovutama, kellegi teise omandusse, valdusse v. kasutusse siirma. a. (kinkides, annetades). Almust, armuandi, jootraha andma. Verd andma. Lastele antakse taskuraha. Õunu jätkus müüa, jätkus ka tuttavatele niisama anda. Ta annab või viimase hinge tagant. Kel on, sellele antakse. Õndsam on anda kui võtta. Kes ei anna antust ega murra murtust, see ei anna aidatäiest. | piltl. Nad andsid oma elu isamaa eest. Igaüks püüab anda oma parima, oma panuse. Talle on antud tervist ja elupäevi. Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Ta on enda jäägitult muusikale andnud. b. (makstes, müües, laenates, vastutasuks jne.). Rendile, üürile, laenuks, võlgu andma. Altkäemaksu andma. Andsin talle oma mantli selga. Ülemise korruse toad anti külalistele. Anna mulle homseni sada krooni. Palju sa sellest kellast annaksid? Ma ei annaks selle eest sentigi. Andis viie krooni eest kilo õunu. Kas avanssi antakse? Peremees andis vähe palka. Andsin pakid hoiule, hoidu. Andke, palun, arve, kviitung. *.. ning Eesti Kirjanduse Selts annab tõlkegi poognast 40 rbl. E. Vilde. c. (kedagi kuhugi suunates v. kellegi hoolde, kätte, hoitavaks jne. toimetades v. usaldades). Noori mehi anti soldatiks, nekrutiks. Andis oma tütre mulle naiseks. Kasulapseks, õpipoisiks andma. Poiss anti lastekodusse. Kedagi ametivõimude kätte, kohtusse, kohtu alla andma. Vaenlase sõdurid andsid end vangi. Keegi ei taha end teise võimu, voli alla anda. Lapsed anti vanaema hoole alla. Pidime end saatuse hoolde, hooleks andma. d. (midagi tehtavaks, töödeldavaks v. kasutatavaks toimetades). Õpetaja oli andnud õpilastele õige raskeid ülesandeid lahendada. Mis meile homseks õppida anti? Käsikiri anti eriteadlasele retsenseerida. Andsime raamatu trükki. Andsin kella parandada, parandusse. Tootmisse on antud uue tegumoega jalatsid. Uus tehas anti käiku. Maja antakse kasutusse. *Koonla annab ema talle / kauniks lõngaks kedrata. Jak. Tamm.
3. (saada) võimaldama, osaks saada laskma. Kellelegi peavarju, ulualust, öömaja andma. Tööd andma. Poeg pidi isale-emale ülalpidamist andma. Iga töö annab leiba. Suurriigid annavad arengumaadele abi. Kannatanule antakse esmaabi. Eest ära, andke teed! Andeks andma 'andestama'. Piletimüüja teateid ei anna. Midagi kellelegi teada andma 'teatama'. Eks elu näita ja aeg anna arutust. President võib surmamõistetuile armu anda. Sa rühmad tööd teha, ei anna endale hõlpu. Hirm, mure ei andnud talle kuskil asu. Süda, see mõte ei andnud talle ööl ega päeval rahu. Töö ei anna mahti 'ei lase, ei võimalda' linnagi sõita. Andke aega, ärge kiirustage! Ei tohi kätele, pisaratele, oma tunnetele voli anda. Talle anti koosolekul sõna. Talle lubati anda osakonnajuhataja koht. Antagu talle võimalus end parandada. Annaks jumal, et kõik hästi läheks. *Aeg antud naerda, / aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || karistusena, sunnivahendina v. ergutusena osaks saada laskma. Talle kuluks anda hea keretäis, nahatäis. Ema andis lastele vitsa, vitsu, urvaplaastrit. Kellelegi peksa, kolki andma. Mees andis hobusele piitsa, rooska, nuuti, kannuseid. Perenaine andis koerale malka. Mitu aastat talle varguse eest anti? Huligaansuse eest anti 15 päeva. Ordeneid, medaleid, doktorikraadi, professorikutset andma. Nobeli kirjanduspreemiaid annab Rootsi Akadeemia. || millegagi töötlema v. mõjustama. Vikatil pole viga midagi, anna aga luisku! Ei saa nüüd mootorit käima, anna aga vänta! Andis gaasi ja kihutas mööda. *Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. Äket oleks vaja anda, kõvasti äket! R. Sirge. || kehtestama. Riigikogu annab seadusi. Pojale anti nimeks Jaan. || ‹objektiks hrl. da-infinitiiv ka impers.› laskma. See asi annab (end) korraldada, seada. Pajuvitsad annavad hästi painutada ja punuda. Ta ei anna ennast pilgata. See sõna ei anna kuidagi riimida. Annab mõista, et ta on ülemus. Hammas lausa ei valuta, aga annab tunda. Lidus (joosta), mis jalad andsid. Häda ei anna häbeneda. *Logina Peter ei kuulu meeste hulka, kes annavad end sõnaga veenda või painutada. R. Sirge. *Kui ilm annab, teeme jälle sääred jääle. A. Mälk. || ‹impers.› võimalik olema. Temaga annab rääkida. Tegime kõik, mis teha andis. Võtab, kust võtta annab. Päästke, mis päästa annab. Ajab suu nii lahti, kui vähegi annab. || ‹ma-infinitiiviga› mingiks tegevuseks suuteline olema. Sõrmed ei anna kuidagi kõverduma. *Tera andis tublisti veel painduma .. J. Mändmets. *„Katsu, kas käed-jalad annavad liikuma,” ütles Anne. I. Sikemäe.
4. tekitama, esile kutsuma, põhjustama; mingi tulemuseni viima. Kasu, kasumit, tulu andma. Põhjust, kõneainet, ettekäänet andma. Viimast lihvi andma. See annab alust kahelda ning ettevaatlik olla. Mis võis talle selliseks sammuks tõuke anda? Kordaminekud annavad lootust, julgust, uut jõudu, enesekindlust. Mis annab tema luulele sellise võlu? Kadakased kapad annavad õllele erilise maitse ja lõhna. Läbirääkimised ei andnud tulemusi. Keres andis vastasele mati. Metallidega reageerides annab lämmastik nitriide. Autod annavad signaali, vedurid vilet. Kas sa andsid mitu korda kella? Öösel anti häire. Start anti stardipüstoliga. *Ma ei või mitte liiga hea olla, kui ma vihkamiseks asja annan. E. Vilde. || (enda küljest, endast eraldades). Kasukas annab karvu. Riie annab pesemisel värvi. Vana padi annab sulgi.
5. tootma, produtseerima; toodanguna saada võimaldama. Noored õunapuud hakkavad juba saaki andma. Mais annab palju haljasmassi. Mitu seemet kartul andis? See on hea lehm – annab palju piima. Lambad annavad villa. Bakuu annab naftat, Donbass kivisütt. Metsad annavad puitu. Peipsi annab üle poole Eesti sisevete kalasaagist. Kaev annab külale vett. Uus tehas, tsehh, vooluliin hakkab andma toodangut. Elektrijaam hakkas voolu andma. Katlamaja annab soojust kogu linnaosale. Lamp annab valgust. *Näeb sügisel, mis põld annab, lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles .. A. H. Tammsaare. || (õppeasutuste kohta:) välja laskma. Maaülikool annab põllumajanduse ja metsanduse spetsialiste. Viimasel kümnendil on tehnikum andnud üle tuhande lõpetaja.
6. (suuliselt, kirjalikult, käitumise, žestidega jne.) midagi teatavaks tegema, teatama; (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama. Juhtnööre, õpetusi, nõu, käsku, käsklust, korraldust andma. Annab (oma) nõusoleku, loa, sõna, ausõna. Tunnistajad annavad seletusi suuliselt. Retsensent annab käsikirja kohta hinnangu. Anna talle mõned näpunäited! Antud tõotust, vannet ei saa murda. Sellele küsimusele ei osanud keegi vastust anda. Annab käega, noogutades, silma pilgutades märku. Ta pole juba tükk aega endast elumärki andnud. Ega viinapudel veel mehest tunnistust anna. Millestki kujutlust, pilti andma. Oma uurimuses annab ta nende nähtuste uue klassifikatsiooni. *Valitseja oigas .. ja astus paar sammu ligemale, et sakstele oma lombakusest aimu anda. E. Vilde. | (mõnedes tervitustes ning soovimistes). Astun töömeeste juurde ja annan jõudu. Tänu andma van tänama. || (vahendavalt) esitama, avaldama. Ajalehed, raadio, televisioon annavad informatsiooni. Tallinn annab parajasti sporditeateid. Seda sõna pole üheski sõnaraamatus antud. Ta rääkis sellest raadiole antud intervjuus. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmustik mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna .. F. Tuglas. || (ette) määrama; eelnevalt teatavaks tegema. Ülesandes olid antud kolmnurga alus ja kõrgus. Temperatuur võib katse puhul kõikuda antud piires. Antud juhul 'sel konkreetsel juhul'.
7. hrl kõnek lööma, virutama, äigama; ründavalt kohtlema. Andis mehele rusikaga, kaikaga pähe. Andsin poisile vitsaga paar nähvakat mööda sääri, üle turja. Andis võmmu kuklasse. Vastu kõrvu, lõugu, vahtimist, hambaid andma. Anna talle nii, et teab, mäletab! Ma sulle annan! Ära mine lähedale, hobune võib kabjaga anda. Tuuleveski tiib oli mehele hoobi rindu andnud. Vaip on tolmu täis, anna klopitsaga mõni mats. Ega vanasti polnud pesumasinat, siis anti muudkui kurikaga. *Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma .. ja ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma. A. H. Tammsaare. || (viskamise, heitmise; tulistamise, laskmise kohta). Sandarmitele anti nurga tagant kividega. Vaenlasele anti tuld, tina. Andsin kuulipildujast valangu. Talle oli ähvardatud kuuli anda. Nii kui paugu andis, oli rebane pikali. || piltl (arvustavalt ründamise, teravalt kritiseerimise, ülemuslikult noomimise jne. kohta). Enda kohta ta kriitikat ei kannata, aga teistele annab, kus vähegi saab.
8. korraldama, (omalt poolt) pakkuma; sooritama, tegema. President andis dinee kuninglike külaliste auks. Peaminister andis neile audientsi. „Vanemuine” annab külalisetendusi Tallinnas. Koor andis kontserdi. Keres andis Tartu maletajaile simultaani. Eksameid, arvestusi andma. Lembitu otsustas anda orduvägedele lahingu. Direktor andis dokumendile allkirja 'kirjutas dokumendile alla'. || (näit. koolis:) midagi õpetama, koolitarkust, teadmisi jagama. Annan keskkoolis matemaatikat ja füüsikat. Klaveri-, tantsu-, eratunde andma.
9. (kellelegi v. millelegi midagi) omistama. Noored ei oska alati vanemate hoolitsusele küllalt tähtsust anda. Mida sa mulle süüks annad? Sellised huvitavad road, et ei oska neile nime anda. Et oma sõnadele suuremat kaalu anda, põrutas ta rusikaga vastu lauda. Püüab oma soosikule igas asjas õigust anda. *Nüüd meenub meile mõndagi [haiguse sümptomitest], millele me varem ei osanud tähendust anda. E. Krusten. || oletamisi, hindamisi, ära arvata püüdes pakkuma (näit. ea kohta). Ega talle üle kolmekümne aasta ei annaks. Välimuse järgi võiks talle anda umbes 50 aastat.
10. ‹hrl. da-infinitiiviga impers.› pingutust pakkuma, jõudu, vaeva, aega, püsivust nõudma; jätkuma. Nii raske kott, et annab kahe mehega tõsta. Koorem on raske, annab hobusel vedada. Säärast meistrimeest annab tikutulega otsida. Lõpuks ometi, küll andis oodata. Seda reisi annab mul mäletada. Paks raamat, annab lugeda. Jäme tamm, annab kahel mehel ümbert kinni võtta. | hrv (koos teonimega). *Nüüd [vanas eas] annab tegemist, enne kui lühikese jupikese ära jõuad lugeda. R. Roht. *See andis palju lugenud-kogenud mehelegi mõnda aega mõtlemist. E. Tennov.

järele andma

1. mitte ettenähtud olekus püsima, lõdvemale v. lahti tulema v. minema; murduma, varisema. Naelad, kruvid andsid järele ning lauad tulid lahti. Püüti ust lahti murda, kuid lukk, riiv ei andnud järele. Köis, nöör andis järele. Jalg vääratas, käed andsid järele ning poiss kukkuski puu otsast alla. Pehkinud talad võivad järele anda ning lagi kaela langeda. *Tihedaks ja kollaseks tambitud külatee andis ajuti hobusekabjale järele, jalg sumas läbi .. E. Tennov.
2. lõdvemale laskma, järele laskma. Kõht on nii täis, et tuleb püksirihma järele anda. Anna nööri järele, ämber ei ole veel põhjas.
3. kellegi v. millegi mõjustusel mööndusi tegema, oma seisukohast, kavatsusest, otsusest jne. (osaliselt v. täielikult) loobuma. Kellegi tahtmisele, palvele, soovidele, tujudele järele andma. Ahvatlusele, kiusatusele järele andma. Juhtkond oli sunnitud töötajate nõudmistele järele andma. Ei maksa lastele kõiges järele anda. Algul punnis vastu küll, lõpuks andis ikka järele. Targem annab järele.
4. nõrgenema, vaibuma, raugema. Õhtu eel andis kuumus, palavus, külm, pakane pisut järele. Torm, maru, tuisk, sadu hakkab järele andma. Viha, närvipinge, erutus annab pikkamööda järele. Haigus, köha, palavik andis järele.
5. (näit. kellestki v. millestki millegi poolest) maha jääma, alla jääma, alla andma (2. täh.) Kasvult on poiss juba isa pikkune, ja ega tüseduseltki palju järele anna.

andumus ‹-e 5› ‹s›
andunud olek. Andumus kunstile, muusikale. Töötab, õpib suure, täie andumuse ning innuga. *Kuid ilma tundmusteta pole kiindumust, andumust ega tõsivaimustust. F. Tuglas. || (suguline) andumine. Neiu esimene andumus. *See oli alles suudlus, täis soojust ja andumust .. E. J. Voitk.

arg ‹ara 23› ‹adj›

1. kergesti hirmu tundev, hirmutunnet mitte alla suruda suutev ning hädaohtu vältiv, kartlik; ant. julge. Arg mehike. Ta on võrdlemisi ara verega. Ei tohi ülemuste ees araks lüüa. Ei tohi lapsi hirmutada ega araks teha. Ma pole kõige aremate killast. Argadest ei saa alpiniste. Arg nagu jänes. *Minu moodi arga nahka prouasid kogunes tosinkond voori. J. Kross.
2. arglik, häbelikult tagasihoidlik, uje. Arg ja häbelik noormees, tütarlaps. Naiste seltskonnas muutub ta araks. Ta on nii arg, et punastub, kui peab midagi ütlema. Tüdrukud heitsid argu pilke poiste poole. Hakkasin aral häälel rääkima. *Ma tahaksin nüüd teha sulle pai – / ja teengi seda mõnes aras salmis. L. Hainsalu.
3. piltl vaevu märgatav, tagasihoidlik, õrn, tärkav. Kevade esimesed arad rohulibled. Mõned arad lootusekiired. *Süttis värisev tuluke, väike arg leek .. L. Promet.
4. hrv tundlik, hell. Hambad jäid hapudest marjadest araks. *„Äkiline valgus teeb silmad araks,” ütleb Miina ema. Juh. Liiv. *Ja lastes sammalt paita jalgu [türnpuu ogadest] argu, / ma kivilt kivi pääle astun targu. V. Ridala.

arm ‹-u 21› ‹s›

1. (üleolev) heatahtlikkus, armulikkus; soosing. Armu poolest, armu pärast majja võetud vaeslaps. Ootab teiste armust antud kõhutäisi. Ülemuste armust teda tööl peetakse. Kaua sa teiste armule loodad! Kunstnik, meistrimees jumala armust 'päritud andega'. Parem oma ema hirm kui võõra arm. *Ennem leiab rikka silmis armu koerapoegki kui lesknaise laps. A. H. Tammsaare. | piltl. Kohtasin teda nagu juhuse armust. || armuand, armuannid. *.. kuid ma saan hakkama oma nelja lapsega, kelleltki armu paluma ei lähe. R. Janno.
2. karistuse kergendus v. tühistus; andeksand, halastus. Surmamõistetu palus armu. Kurjategijale anti armu. Võideldi viimse meheni – armu ei antud ega palutud. Armu ega halastust polnud loota. Peremees sundis takka, ei andnud armu endale ega teistele 'ei säästnud ennast ega teisi'. *Armu, kubjas! Ära löö! J. Sütiste. | piltl. Kevadel ei leia rebastelt armu ei linnupojad ega munad. *Ei saa [siblivatelt kanadelt] armu sibulad ega porgandid .. M. Raud. || armuta armutult, halastamatult. Professor oli ta eksamil armuta läbi kukutanud. Päike kõrvetab armuta.
3. armastus. a. kiindumus. See jääb kogu eluks meelde nagu esimene arm. Vana arm ei roosteta. Isa arm kestab hauani, ema arm igavesti. b. armastatu, kallim. Kas mäletad, mu arm? *Mu isamaa on minu arm, / kel südant andnud ma .. L. Koidula. *Kas oled Miiat näinud, tead küll, minu esimest armu? I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: ema|arm, sala|arm, vennaarm.
4. kõnek esineb imestust, üllatust v. ehmatust väljendavates hüüatustes. Taevane arm, kui kaua see veel kestab! Sa arm kui hele! Sa arm küll, või lõi kohe päris surnuks! *Arm ja heldus, need – need – on ju suured raudjad hobused! E. Vilde.

armastama ‹37›

1. armastust tundma, kalliks pidama. a. kellegi vastu, kedagi. Vanemad armastavad oma lapsi. Armastan väga oma vanaema. Mihkel ja Juuli armastavad teineteist kirglikult, palavalt, meeletult, tõsiselt, kõigest hingest, kogu südamest. Üle kõige armastab ta loomi, iseennast. Lootusetult, platooniliselt armastav neiu. Hellalt, ennastohverdavalt armastav ema. Meie armastatud õpetaja, professor. *Ma armastan teda, nagu armastab mees naist, kõigi tervete ja elujanuste instinktidega. F. Tuglas. b. millegi vastu, midagi. Armastame oma kodumaad, rahu, muusikat, kunsti. Malle armastab loodust.
2. meeldivaks pidama, meeldivana kogema; eelistama. Ta armastab selget ning lakoonilist otseütlemist. Igaüks ei armasta seltskonda ega pidusid. Armastan vaikust, üksindust, korda, puhtust, vaheldust. Armastan kirevaid värve, head nalja, pikki jalutuskäike. Kas sa seenesalatit armastad? Ta armastab konjakit ja kanget kohvi. Sipelgad armastavad magusat. Mänd armastab liivast maad.
3. midagi meeleldi (ning seetõttu sageli) tegema; tavatsema. Armastab laulda, nalja teha, anekdoote rääkida, napsi võtta. Lapsed armastavad palju joosta ning hullata. Oma tööst ta ei armasta rääkida. *Õhtuti armastas insener nende poole sisse astuda. L. Promet. *.. minu kohta armastati ütelda: „See poiss ei seisa pudeliski.” J. Parijõgi.
4. kõnek armatsema. Noortel pole sageli kohta, kus kahekesi olla ning armastada. *.. aga kõik Pelgulinna nõiamoorid on mul noores põlves viimaseni läbi armastatud. E. Männik. *Kuumad, niisked ja hingetud, armastasid nad teineteist siinsamas suures toas avatud akna all .. T. Kallas.

armu|heitlik
van halastav. *Sa jätad mu väetikese ellu ega võta mu rahapunga ära – sul on tõesti armuheitlik süda! E. Vilde.

arstima ‹42›
ravima, tohterdama. Mutike kurtis, et tohtrid on teda valesti arstinud. Tal polnud aega haiglasse minna ega ennast arstida (lasta). Millega ma sinu nüüd kopsupõletikust terveks arstin? Luuvalu arstiti saunaleiliga, maarohtudega. *Vanarahvas uskus, et nõialaulud, loitsud arstivad haigusi, parandavad tõbesid .. M. J. Eisen. | piltl. Naine püüdis mehest isekust välja arstida. *Ebateadlikku üleannetust / mul kombeks on arstida hääga. U. Laht.

ei ole aru ega otsa ~ otsa ega aru, kus [millegi] ots või aru

1. ei ole piiri, lõppu, otsa ega äärt. Nüüd polnud nende rõõmul enam aru ega otsa. *Sina rühmad, et ei ole aru ega otsa. J. Parijõgi.
2. mitte mingit selgust, täielik segapuder. Tema juttudel ei ole otsa ega aru. *Mis teha? Kuhu minna? Kõik lõngad mu peas jooksid lootusetult sassi, ei otsa ega aru. H. Sergo.

[millestki] ei saa aru ega otsa ~ otsa ega aru
(millestki) ei saa selgust. Tema jutust ei saa õiget otsa ega aru. Ma ei saanud tükk aega otsa ega aru, mis oli juhtunud.

arutlus ‹-e 5› ‹s›
arutlemine, arutelu. a. Projekti arutlus. Ettekandele järgnes arutlus. Arutlus käis tuumajaama rajamise üle, ümber. Arutluse käigus selgusid mitmed asjaolud. Missugused küsimused nõupidamisel arutlusele tulevad? Arutlusel olid töödistsipliini rikkumise juhud. Nad ei lasku arutlustesse ega vaidlustesse. b. Tal on loogilise arutluse oskust. Kirjanik on põiminud jutustusse filosoofilisi ning teoreetilisi arutlusi.

arvesse tulema
võimalikuna arvestatav, mõeldav olema. Lapsed on alles väikesed ega tule veel abilistena arvesse. Peidukohana võiks ehk arvesse tulla aidalakk.

ase ‹-me 3› ‹s›

1. millegi kunagi olnu asupaik (kus tavaliselt on sellest säilinud jäänuseid v. jälgi). Muistse asula, maalinna ase. Kirjaniku sünnimaja ase. Heinakuhjade, viljarõukude, puuriitade asemed. Kunagise kaevu ase. Äsjase lõkke ase. *Aga siis kuivab ka järv .. ja asegi kattub kasvude ja kõrgete puudega. M. Metsanurk. || millegi survel v. vajutamisel kuhugi jäänud jälg. Istumise ase samblamättas, heinarõugus. Pea ase padjas. Näpitsprillide ase ninaseljal. || (tänapäeval harvemini:) koht, millel v. milles miski v. keegi asetseb. Tuleb leida telgile sobiv ase ning see puhtaks rookida. Klaveri jaoks pole siin õiget kohta ega aset. Igaühel oli lauas oma ase, peremehe ase oli laua otsas. *.. kuni aelev elajas lükkas ühe [väravaposti] oma sarvedega pikali ja teine kangiga kaaluti välja oma asemest. M. Raud.
▷ Liitsõnad: ahju|ase, elu|ase, haua|ase, kaevu|ase, kuhja|ase, lõkke|ase, maja|ase, riida|ase, rõugu|ase, sao|ase, sauna|ase, tee|ase, tuha|ase, tule|ase, voodiase; jalaase.
2. voodi vm. magamiskoht. Pehme, kõva, mugav, kitsas ase. Külalisele tehti ase diivanile, lakka värsketesse heintesse. Lamab, vähkreb unetuna asemel. Õhtul heitsime, pugesime asemele. Hommikul ei tahtnud kuidagi soojalt asemelt tõusta. Aset kohendama, üles tegema. Kellega sa nüüd aset jagad? Hommikul kiida aset, õhtul ilma. *Siis liigutas vanamees end asemel, nii et säng nagises .. A. H. Tammsaare. || kodulooma magamiskoht (hrl. inimese valmistatud). Lehmadele pandi põhku alla, tehti kuivad asemed. Koer tegi endale kuuti aseme.
▷ Liitsõnad: magamis|ase, puhke|ase, une|ase, ööase.

asi ‹asja 31› ‹s›

1. ese, hrl. olmega v. tööga seotud tarbeese, vahend, riist, toode vms. Tal on taskud igasuguseid asju täis. Tarbetuid asju ärge kaasa võtke! Pakkisin oma asjad kohvrisse. Igaüks peab oma asjad korras hoidma. Ostis meelsasti ilusaid asju. Külmutuskapp on hädavajalik asi. Remondi ajal tuli asju ühest toast teise kanda. Lapsel lasti pärast mängimist oma asjad kokku korjata. Lapsed aitasid emal lauda kraamida ja asju pesta. Õpilane pani juba õhtul asjad koolikotti valmis. Kogusin mustad asjad kokku ja hakkasin pesu pesema. Mis asjad need siin maas on? Orja peeti asjaks, mitte inimeseks. Ega asi süüa küsi. *Loendamatu hulk asju ümbritseb inimest igapäevases elus. Hooned ja tööriistad, rõivad ja masinad, igasugused tarbeesemed .. V. Beekman. || ‹hrl. sg.› materjal, aine; söödav v. joodav. Lauda, tsementi, värvi, lakki – iga asja läheb ehitajale tarvis. Peolaual oli igasuguseid häid asju. Sõja ajal oli ühest kui teisest asjast puudus – polnud liha, võid ega suhkrut. *Ainus asi, mis ta [= haige] võtab, on paar lonksu külma vett. O. Luts. || (kirjandus-, kunsti)teos. „Loomingu” viimases numbris on mitu huvitavat, head asja. Kunstinäitusel meeldisid talle Vive Tolli asjad. „Vanemuises” tuleb lavale kaks uut asja. Kontserdil mängiti tuntud asju. *Isa armastas klassikalist muusikat, mina olen jõudumööda juurde ostnud [heliplaatidena] meie sajandi asju. E. Vetemaa. || kõnek suguti. *.. kippus oma asja püksist välja võtma. A. Ilves.
▷ Liitsõnad: antiik|asi, ehte|asi, ilu|asi, kooli|asi, moe|asi, mängu|asi, nips|asi, tarbe|asi, väärtasi; kuld|asi, metall|asi, raud|asi, saviasi.
2. probleem, arutatav, lahendamist vajav küsimus; juhtum, lugu, sündmus. Võttis koosolekul asja üles. Töö asjus peame veel rääkima. Asi on keerulisem kui arvasime. Neis asjus tuleks pöörduda ministri poole. Asi on otsustamata, seda uuritakse. Selles asjas ma pole sinuga nõus. See on kahe otsaga asi. Ta ei saanud asjast aru, ei tabanud asja tuuma. Asi on selge, otsustatud. Eks igaüks tea oma asju kõige paremini. Milles asi seisab? Milles on asi? See ei puutu asjasse. Asi on selles, sai alguse sellest, et .. Ärge kalduge asjast kõrvale. Asja juurde! Asi võttis tõsise pöörde. Seal juhtus igasuguseid asju. Kodus oli asi teistel juba teada. Asja tuleb uurida. Ära asja nii suureks puhu! Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja! See pole küll õige asi. || õigusrikkumine, süü-, kohtuasi vms. Asja võidakse arutada kõigis kohtuis. Asja kohtulik uurimine. Asi läks kohtusse. *Läksid koos rahukohtusse, asi tuli ette ja solvaja sai kolm päeva. J. Smuul. || plaan, kavatsus. Jaan oli asjaga nõus, päri. Tema pole asjasse pühendatud.
▷ Liitsõnad: era|asi, ise|asi, korteri|asi, maitse|asi, majandus|asi, pea|asi, pisi|asi, tüliasi; raha|asi, riigi|asi, sise|asi, töö|asi, usu|asi, välisasi; kohtu|asi, kriminaal|asi, süü|asi, tsiviilasi.
3. asjaolu, seik; nähtus. Esimene asi, mis silma torkas .. Kuidas sa nii lihtsa asja peale ei tulnud! Haigus on tõsine asi. On asju, millest ei räägita. Niisugust asja ma ei salli. Ära seda tühja asja nii südamesse võta. Sõprus on kuldaväärt asi. Nende asjad 'omavahelised suhted' on sassis. *Ta oli neid asju, mis temalt [koolis] küsiti, küll juba kord õppinud, aga nüüd unustanud .. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ime|asi, moe|asi, tõsi|asi, üksikasi; armu|asi, südameasjad.
4. olukord. Asi on üsna räbal, sant. Asi läheb tõsiseks, hulluks, segaseks, keeruliseks. Asjad on halvasti. Püüdis asja paremas valguses näidata. Küllap asi paraneb. || omadused, olukord v. situatsioon, mis on kellelegi v. millelegi omased. Vanainimese asi – samm tönts, nägemine vilets. Sakste, ülemuste asi – peavad aga uhkeid pidusid. Kirjutis oli üsna üldsõnaline. Algaja asi. *Rinde asi. Siin võib laskmist tulla .. L. Vaher.
5. filos teadvusest sõltumatult eksisteeriv objektiivse maailma ese v. nähtus. Asi iseeneses 'asi omaette, tegelikult, olenemata sellest, kuidas ta esineb meie jaoks, meie tunnetuses'.
6. töö, tegevus, toiming, (asja)toimetus; kohustus, ülesanne. Ajame asjad joonde, jutti, korda. Mul on keskuses, ministeeriumis asju ajada. Asjad õiendatud, sõitsime koju. Üks tee, kaks asja. Kui sul linna asja on, astu ka meile sisse. Küll ta eksami ära teeb, kui asja tõsiselt võtab. Ta on ihu ja hingega asja juures. Esimene asi – labidas kätte ja kaevama. Selle asjaga pole kiiret. Ta on iga asja peale mees. Ta tunneb asja. Kella parandamine on tema käes väike asi. Toidutegemine on perenaise asi. Mehed käisid merd, põllutöö oli naiste asjaks. Müüja asi on müüa. Mille taga asi seisab? Töö on au ja kuulsuse asi. Mis see sinu asi on, see pole sinu asi 'see ei puutu sinusse (keeluna)'. Aja tühi asjale, karga ise kannule. *Teevad vedureid ja masinaid, asi neil siis see pott terveks teha. M. Raud. || ühiskondlik, poliitiline üritus. Kogu rahvas on ühise asja eest väljas, seisab ühise asja eest. || kõnek (loomulike vajaduste õiendamise kohta). Ei julge pimedas välja asjalegi minna. Mees läinud võssa oma asja õiendama. Käidi asjal ära ja mindi magama. *Ja et siit saadik Eespere koer aina käis oma asju toimetamas Tagapere akende all .. A. H. Tammsaare. || asja kõnek (kellegagi, millegagi); tegemist, pistmist. Mul pole sinuga asja. Mis on temal sellega asja, mis me teeme? Miks igaühel on asja minu vanusega?
▷ Liitsõnad: ameti|asi, töö|asi, äriasi.
7. (midagi tingiv) põhjus v. vajadus. Kas tulid asja pärast? Kas ta käis niisama või oli tal asja ka? Läheb iga väikese asja pärast arsti juurde. Kes norida tahab, leiab igalt poolt asja. Tal ei peaks asja olema meiega nuriseda. Nüüd on neil asi, mille ümber nalja teha. Tuleviku pärast pole meil asja muretseda. Sai asja eest 'põhjusega'! Mis asja 'miks, mis põhjusel' sa siin kolad?
8. (hrl. püsiühendites:) miski omaette väärtus, midagi kõlblikku, vastuvõetavat, kasulikku vms. Lastest pole töö juures veel asja. Tammsaare „Tõde ja õigus” – see on juba asi! Kui paremat pole, siis asi seegi. Ekskursioonist ei saanudki asja. Sellest käsikirjast võib asja saada. Aega läheb, aga asja saab. Sõjaväes tehakse poisist veel asi. Pole tast asja kõnet pidama. Pisut väike see labidas, aga asjaks ikka. Kus (veel) asi, kah asi, mõni asi, asi nüüd, mille pärast muretseda! Ennäe, ena, õige mul asja – kellele seda tarvis peaks olema! Asi veel, mida säilitada ja hoida! Temal, tühjal, mõni auto või asi! Jaan ka mõni mees või asi! Kui võid pole, käib margariin ka asja ette, on asja eest. Temast pole, ei saa suur(ema)t asja. Õunad pole sel aastal suure(ma)d asjad. *Hea tükk asja nisuke kuldkapslitega „Moser” [= taskukell]! E. Rannet. *Olid ikka mul meheks ja asjaks ja lastel isaks ja kõik. E. Särgava. | ‹adj› kõnek. Ta pole midagi asi mees. See pole eriti asi raamat. Need pole suured asjad noad. *Kas see on ka asi talu? J. Mändmets. *Olgu mis on, asjemaks see Riidalu [talumaja] oli sellega [värvimisega] saanud. H. Ranna.

asjandus ‹-e 5› ‹s›

1. kõnek (sageli millegi sellise kohta, mida v. mille otstarvet lähemalt ei tunta:) asi, asjad, värk. a. (mingi eseme, aine vms. kohta). Ma ei tunne neid masinaid ega asjandusi. Mis imelik kaadervärk või asjandus see selline on? Mis asjandus see sul siin pudelis on? b. (mingi nähtuse, valdkonna vms. kohta). Algebra oli tema jaoks üks segane ja raske asjandus. *Aga milline asjandus on niinimetatud sega-arest, seda juba lähemal ajal näidatakse mulle tegelikult. O. Luts.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› märgib teadus-, tegevus- vms. ala
▷ Liitsõnad: auto|asjandus, foto|asjandus, laske|asjandus, lennu|asjandus, mäe|asjandus, posti|asjandus, raadio|asjandus, sideasjandus.

asu ‹11› ‹s›
‹hrl. koos verbidega andma, olema, saama, leidma› püsi, paigalpüsimine; rahu, rahulik olemine. Tööd ja mured ei andnud asu. Ta on rahutu, tal pole, ta ei leia kusagilt pikemat asu. Alati üks rahmeldamine, ei saa õiget asu ööl ega päeval. Sääsed, parmud ei anna loomadele asu. *.. ei teadnud vana peremees, kuniks temal siin asu, ja teisele teha polnud mõtet. A. H. Tammsaare. *Aasta kuskil oli asu. Taas läksime teed. J. Sütiste.
▷ Liitsõnad: hingeasu.

asutama ‹37›

1. midagi rajama, looma. Kodu, perekonda asutama. C. R. Jakobson asutas „Sakala”. Asutati kool, instituut. Poisid asutasid oma orkestri. Kavatsen maja juurde iluaia asutada. Sinna asutati linn, koloonia. Millal asutati Meleski klaasikoda? Selts „Säde” asutati Valgas 1902. a. 1970. a. asutati eesti kirjanduse aastapreemia. Asutav kogu 'uue riigi loomisel põhiseaduse väljatöötamiseks kokkukutsutav esinduskogu'. *Sinna [künkale] asutati ööleer, tehti leegitsev lõke .. F. Tuglas (tlk).
2. end (millekski, mingiks tegevuseks jne.) valmis seadma, valmistuma, ettevalmistusi tegema. Külalised asutasid (ära) minema, minekule. Vanemad asutavad tööle, lapsed kooli (minema). Hakati teele, pikale reisile asutama. Ema asutas loomi talitama. Asutasime juba magamaminekut. Kuhu sina end asutad, kas peole? *Miski küpseb ja valmib, miski alles asutab puhkema. L. Hainsalu. || kuskil sisse seadma. Kuhu tema enese asutab? *„Tänan,” kummardas Lutsar asjalikult ja asutas ennast otsekohe laua äärde. L. Promet. *Ega Matis rumal pole, et sooservale elamist asutab. A. Beekman.

au ‹part au 14› ‹s›

1. eetika kategooria, milles väljendub ühiskonna v. sotsiaalse rühmituse positiivne hinnang inimese, kollektiivi vms. kohta; hea nimi; arusaamine enda väärtusest, subjektiivne autunne. Igaühele on kallis oma perekonna, suguvõsa, kooli, võistkonna, kollektiivi, rahva, riigi, kodumaa au. Kõik on oma pataljoni, rügemendi au eest väljas. Kellegi au haavama, määrima, teotama, rüvetama. Oma au kaitsma, jalule seadma. Meeskonna au on mängus. Vannub oma au nimel, et see on tõsi. Lausa lurjus, kel pole häbi ega au. Kartulikoorimine ja nõudepesemine ei käi ühegi mehe au pihta. || seksuaalne puutumatus, süütus, neitsilikkus. Mõisahärra oli röövinud talupoja mõrsja au.
▷ Liitsõnad: mundri|au, ohvitseri|au, seisuse|au, spordi|au, sõjameheau; neitsiau.
2. austus, lugupidamine. Igavene au langenud kangelastele! Talle on tähtis au ja kuulsus, mitte raha. Talle sai, langes osaks see au. Halb õppeedukus ei tee koolile au. Vanad kombed on jälle au sees. Au ja kiitus vaevanägijaile. Istuge meie lauda, tehke meile seda au. Vana kooliõpetaja maeti auga maha, orkester mängis ja koor laulis. || [kellegi, millegi] auks austamiseks; tähistamiseks. Vabariigi aastapäeva, juubeli auks. Tõstame klaasid meie lugupeetud külaliste auks. Vanaisa auks anti talle nimeks Kristjan. || auga täiesti, igas suhtes, igati. On puhkuse, preemia auga ära teeninud. Antud lubaduse täitsid nad auga. See raamat kannatab auga välja ka kõige rangema kriitika.
3. lugupidamist, austust äratav isik, tegevus, nähtus vms. Jaan oli klassi au ja uhkus. Habe mehe au. *Eks ta ole meilegi siis isaga auks: näe, tütar koolitatud inimene .. M. Sillaots. || auväärne võimalus, juhus jne. Kellega on mul au (rääkida, tuttavaks saada)? Mul on au tervitada, ilmuda, teatada. Mul oli au seda koosolekut juhatada. || hrl van (auväärse positsiooni, ameti vms. kohta). *Olgu siis, sõbrad, ma tahan teie soovi täita ja vanema au vastu võtta. A. Saal. *Kas ta [= kubjas] ei tõstvat teda [= Miinat] emanda ausse? E. Vilde.

aulus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
van auväärsus. *Ei ta arva elada võivat, kui ta ei seisa peremehe auluses ega rikkuse kuulsuses .. E. Vilde.

aupärast ‹adv›
kõnek nime poolest; koguni, pealegi. Naljast aru ei saa, ise veel aupärast hiidlane! See on aupärast kohv, aga pole tal lõhna ega maitset. *Ise aupärast haritud inimene, aga nii tahumatu ja vaimuvaene! I. Pau.

avameelitsema ‹37›
ootamatult v. liiga avameelne olema; avameelset mängima. *„Ega ma täna tükki eriti jälginudki,” avameelitses isa tänaval, „ma mõtlesin sinust.” V. Vahing.

avastuma ‹37›
hrv avalikuks v. ilmsiks tulema. *Seda juhtub vahel parimale politseile, kui [mõrvaloos] ei taha avastuda ühtegi pidet kogemata ega otsides. E. Vilde.

barrikadeerima ‹42›
barrikaadi(de)ga tõkestama. Barrikadeeritud tänavad. | piltl. *.. barrikadeeris ukse voodiga, ei lasknud kedagi sisse ega võtnud midagi kuulda. L. Promet.

(ei) a-d ega b-d vt a

deklaratiivne ‹-se 2› ‹adj›
deklaratsiooni iseloomuga, tõestuseta, üldsõnaliselt väitev. Deklaratiivsed fraasid. Kõneleja väited jäid liiga deklaratiivseteks ega veennud kedagi. Paisutatud pateetikaga deklaratiivsed värsid.

eba|jumal

1. paganlik jumal (ristiusu vm. monoteistliku usundi seisukohalt). Puust, kivist ebajumalad. Ebajumalaid kummardama, teenima.
2. jumaldatud isik, nähtus, ese vm. Raha oli Mogri-Märdi ebajumal. Publik sai uue ebajumala. *Ta ei uskunud jumalat ega kuradit, ainult maa, oma põllulapp oli saanud talle ebajumalaks. A. Saar.

eba|teadlik
ilma teadlikkuseta, mitteteadev; ümbritsevat mitteküllaldaselt mõistev ega hinnata suutev; poliitiliselt mahajäänud. Lapse ebateadlik pahategu. Komeetide ilmumine on tekitanud ebateadlikes inimestes hirmu. Ebateadlikud valijad lasksid end poliitikute ilukõnedest petta.

ebeldama ‹37›
edvistama. Miili armastas poistega ebeldada. *.. teda ei saanud naeru kihistama ega kohmetama panna. Kõike võttis ta hirmus otse, ilma ebeldamata, ilma häbelikkuseta .. V. Ilus.

edasi ‹adv›

1. enda ees olevas suunas; liikumise pärisuunas; ant. tagasi. Sammub, läheb, tungib edasi. Kihutab, tormab edasi. Minge otse edasi! Astus paar sammu edasi. Ei pääse edasi ega tagasi, sammugi edasi. Siit veidi edasi on suur rändrahn. Järgmine jaam Pääskülast edasi on Laagri. Kellaosuti on ainult mõne kriipsuvahe edasi nihkunud. Päikeselaik seinal on edasi liikunud. | (käsklusena, üleskutsena). Rühm, edasi! Täiskäik edasi! || mingis vajalikus, soovitud, kavatsetud suunas. Sõidan Tartusse ja sealt edasi Võrru. Nihutas end pingil veidi edasi, et sõbrannale istumisruumi teha. Igas järgmises reas nihkub mustrikord ühe lõimelõnga võrra edasi. Käisime ristikuväljal ketitatud hobuseid edasi panemas, edasi tõstmas.
2. ajas kaugemale, eelseisvale ajale; eelseisval ajal, tulevikus. Eksam, koosolek, asja arutamine lükkus edasi. Ärasõit, võistluse algus lükati edasi. Mis edasi saab, ei tea. Kuidas edasi elada?
3. (märgib tegevuse v. olukorra jätkumist:) jätkuvalt, üha, endist viisi, (ikka) veel. See seadus on edasi jõus. Ilmad jäid edasi vihmaseks. Ta magas, luges rahulikult edasi. Pidu, töö käib edasi. Rääkige, laulge, jutustage edasi! Töötab tehases edasi. Ela siin edasi, ega mujal parem ole! Me oleme edasi vihased, tülis. Poiss jäeti kooli edasi. || (katkenud tegevuse jätkamise kohta). Pärast räägime, arutame edasi. Mõtles veidi, siis päris, küsis, uuris edasi. Kevadel saab ehitustöid edasi teha. Komistas korraks, siis tantsis hooga edasi.
4. järgnevalt; (varasemale, eelmisele) lisaks, veel. Esimesena ilmuvad lastel keskmised lõikehambad, edasi välimised lõikehambad. Edasi tõmbame punktist A sirge punktini B. Sumpasime rabas, edasi kõndisime männikus ja nõmmel. Kui palju täna matemaatikas edasi võeti? Edasi kuuluvad tehase sisseseade hulka turbiinid, tõstukid jne. Edasi tuleb pidada silmas, et .. Edasi ei mäleta ma enam midagi. Probleem ärgitab edasi mõtlema, edasi uurima. Ja nii, nõnda edasi (kasut. hrl. mittetäieliku loetelu lõpul).
5. väljendab arenemist v. arendamist, kõrgemale tasemele siirdumist v. siirmist. Jõuab õpingutes, elus, töös edasi. Haris end iseõppimise teel edasi. Õpilane viidi järgmisse klassi edasi. Kaebas edasi kõrgema astme kohtusse. Neid seisukohti on ta oma järgmistes töödes edasi arendanud. Põlevkivikeemia on meil hiiglasammudega edasi arenenud. Elu on viimaste aastatega palju edasi läinud. Püüab elus edasi saada. See avastus on inimkonna ajaloos suur, tohutu samm, hüpe edasi. *Aeg on Kusta südamest riisunud mõnedki lootused, kuid tungi edasi pole Kusta kaotanud .. R. Roht.
6. kasut. vahendamise, teistele üleandmise väljendamiseks. Edasi müüma, toimetama, saatma. Kogemusi edasi andma. Saladust ei tohi edasi rääkida. Võid talle edasi öelda, et koosolekut ei tule. Rahvaluule kandub edasi suust suhu, põlvkonnalt põlvkonnale. Kunstnikul on maalis õnnestunult edasi antud suveöö meeleolu.

edaspidi ‹adv›

1. tulevikus, hiljem (tulevikus). Nüüd ja edaspidi. Ei sel päeval ega ka edaspidi. Ole edaspidi hoolsam! Mis saab neist edaspidi? Seda asja peame edaspidi ühiselt arutama. On seni läbi saadud, saadakse ka edaspidi. *Ja vaata mind nüüd hästi teraselt, et sa mu edaspidi ära tunned. A. Jakobson.
2. ees olevas suunas, pärisuunas; ant. tagurpidi, tagaspidi. Kas lugeda edaspidi või tagurpidi? Kuival maal liigub vähk edaspidi. *.. aiva imesta, kuidas aeg võib ühe inimese suhtes edaspidi, teise suhtes tagurpidi joosta. A. Sinkel.

edev ‹-a 2› ‹adj›

1. tähelepanu v. imetlust äratada püüdev. a. edvistav, kenitlev, koketeeriv; sellisele isikule omane. Mees oli veidi, üsna, hirmus edev. Plika on edev nagu harakas. Mõned edevamad tüdrukud turtsatasid. Külas peeti teda edevaks. Edev naer, kiljumine. Edev eneseimetlus. Armastab edevaid riideid, ehteid. *Viimane [= metsaisand] oli edev isik, kellel enese mehelikust ilust ja meeldivusest suur arvamine. E. Vilde. b. millegagi uhkeldav. Ta on edev oma ilule. Laste võimetele edevad vanemad. *Ja lõppeks on ta [= Aristoteles] oma tarkusele pisut edev, kaldudes tõekspidamiste esitamisel nendega vahel uhkeldama. L. Anvelt.
2. läbematu, ettetikkuv, kerglane, alp. Edeva keelega võib palju pahandust teha. Ära Kaiele räägi, tal on edev suu. Ega ma edev ole, et lähen seda edasi rääkima. Milli oli naeruga edev, edev naerma.

edevus ‹-e 5› ‹s›
(< as edev). Tühine edevus. Ilma vähemagi edevuseta. Oma kenadust hindava inimese edevus. Meeste tähelepanu kõditas ta naiselikku edevust. *Ajab edevust taga, käib kaabuga, kuigi kõrvad on õrnad nagu sülelapsel. P. Kuusberg. || edev (riietus)ese vm. *.. ei ole vaja lipsu ette ega muud edevust! F. Tuglas.

ees|kava

1. kontserdil, peol, taidlusõhtul vm. ettekantavad palad kindlas kokkulepitud järjekorras, kava, programm. Kirev, mitmekesine eeskava. Eeskavas oli ka lühinäidend. Tsirkuse uus eeskava. Kooli vilistlaspäeva aktuse eeskava oli gümnasistidelt, eeskava täitsid gümnasistid. *Nende eeskava koosnes ühevaatuselistest näidenditest, segakoori ettekannetest ja üksikutest naljanumbritest. P. Pinna. || van mängukava. *.. need [= näidendid] ei löö läbi ega püsi üle kahe-kolme korra eeskavas. J. Kärner. || van. *Vahtrikul tuli meelde, et piletiga ühes ka väike eeskava pihku oli surutud. L. Saar.
▷ Liitsõnad: segaeeskava.
2. van tegevuse, poliitilise võitluse vm. programm. *Jakobsoni eeskava põhimõte oli äärmiselt lihtne ja loogiline .. F. Tuglas.

eest|vedamine ‹-se 5› ‹s›
juhtimine, organiseerimine. Noorte eestvedamisel loodi kohvik-klubi. Neile pole vaja eestvedamist ega taganttõukamist.

eest|võtmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
juhtimine, algatamine. Näitus organiseeriti kunstimuuseumi eestvõtmisel. *.. ta oli nagu ilma peata jäänud, ei märganud ilma preestri eestvõtmiseta ega käsuta enam midagi teha. J. Järv.

ega
I. ‹konj› eitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II. ‹adv›
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

ega hullu tea vt hull

ega (siis) midagi ~ kedagi vt miski vt keegi

ei ... ega
eitust rõhutav ühendav ühendsidesõna, seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid. Kumbagi, ei Estrit ega Heinot polnud kodus. Ma ei vaja ei abimehi ega nõuandjaid. Ta ei tundnud ei pahameelt ega viha. Ei aidanud ei arstirohud ega hoolitsus. Sellist rahasummat pole ei sul ega mul. Ta ei teinud seda ei siis ega hiljemgi. Midagi polnud näha, ei ette ega taha. *Ta on juba hulk päevi oma kodumaal matkanud, kuid pole veel kuulnud kedagi laulmas, ei põldudel ega metsade vahel, ei külades ega asulates. E. Krusten. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride rõhutavaks sidumiseks. Mul pole sellest ei sooja ega külma. Mees ei vastanud ei musta ega valget. Sinust polnud tükk aega kuulda ei kippu ega kõppu. Sel asjal pole ei tegu ega nägu. Tema juttudel pole ei otsa ega äärt. Teda ei suudetud mõjutada ei heaga ega kurjaga.

egas ‹adv›
kõnek ega siis. Egas igast asjast kõlba kõigile rääkida. Teised tegid, egas meie. Egas sina üksi, me kõik oleme süüdi. Egas midagi, hakkame astuma! Egas teil sellega kiiret ole? *Egas Pommer lusti pärast ilusal kevadpäeval asja ees, teist taga metsas ringi luusi .. M. Traat.

ehk
I. ‹adv› osutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: võib-olla, vahest. Ehk tuleb mulgi minna. Ehk oli paremgi, et ta seda ei näinud. Ehk polegi midagi juhtunud. „Ehk ta ei tulegi enam,” kahtles mees. Ehk ta eksis pimedas ära? Ehk ta on haige! See asi annab ehk veel korraldada. Ta hakkab ehk varsti pärale jõudma. Teda ei ole ehk enam kuigi kauaks. Sellel jutul on ehk tõepõhja ka! Mis ta seal seisab, ootab ehk kedagi? Päeva peale läheb ehk soojemaks. Tänaseks ehk aitab õppimisest. Ta on noor mees, ehk paraneb veel. Küsi temalt, ehk tema teab. Praegu küll ei saa, ehk kunagi tulevikus. Leiba ja piima seal ehk ikka leidub. Seda juhtub ehk kord kogu suve jooksul. Tema jaoks oli see ehk ainult huvitav ajaviide. Kõigile ehk ei meeldi see raamat. Seal edasi on ehk kuivem. Silo oli vähe, viis-kuus tonni ehk. Kas ma ei peaks ehk sellest vennale rääkima? Vaatab ringi, kas ehk mõni tuttav teda ei näe majja minemas. Ta on ehk pisut kõhnavõitu. „Millal sa tagasi jõuad?” – „Ehk lõuna paiku.”. *Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. A. H. Tammsaare. | esineb koos teise võimalikkust väljendava sõnaga. Vahest ehk Mihkel teab sellest midagi. Seal võis olla paar-kolmkümmend inimest, vahest ehk rohkemgi. *Värske kala kalapoes jäi nägemata ... Võib-olla ehk kevadel, lohutas end Märt. R. Sirge. || esineb tagasihoidlikus kõnetluses, eriti mingi soovi v. palve korral. Teate ehk öelda, kus asub Maakri tänav? Ehk saad mulle paar krooni laenata? Sa ehk oled nii lahke ja juhatad võõra tee peale! Kas sul on ehk mõni minut aega? Ehk võiksite mind pisut aidata! Ehk on sul raha vaja? Ma ehk segan teid, kui siin pisut kirjutan? Sul on ehk igav? Ma ehk toon sulle veidi süüa? || kõnek kasut. ebamäärases, pooleldi nõustuvas vastuses mingi küsimuse peale. „Kas sa tuled õhtul?” – „Ehk tulen ka.”. *„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt. – „Küllap näis,” vastas Andres. „Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.” A. H. Tammsaare.
II. ‹konj›
1. ühendava sidesõnana:. a. seob sünonüümseid, üht ja sama mõistet tähistavaid v. teat. kontekstis samatähenduslikult kasutatud sõnu. Isohüps ehk samakõrgusjoon. Diameeter ehk läbimõõt. Vokaal ehk täishäälik. Kalender ehk varasema nimetusega tähtraamat. Kõmri ehk uelsi keel. Vääna ehk Tõdva jõgi. Uue- ehk Vastse-Kasaritsa. *Paterdan kõrkjais ja leian sealt ilusaid susipurikaid ehk hundinuie .. O. Luts. b. seob kaht väljendit, milledest viimane selgitab esimest v. annab seda edasi teiste sõnadega. Soode üldpindala on 9340 km² ehk 20,7% Eesti territooriumist.
2. van ka kõnek või. *Ja siis tuleb ehk läheb üks ja teine rongi ootaja. V. Ridala. *.. tulge minu tuppa ja istuge seal, ehk visake voodisse pikali. O. Luts.
3. van ehkki, kuigi, olgugi et. *Särgava rahva meeleolu ei näinud olevat just mitte kõige lõbusam, ehk selles ei heinakoristamise töö ega ka ilm ei võinud olla süüdi. E. Särgava.

ehmatama ‹37›

1. kedagi järsku, ootamatult hirmutama, kohutama, ehmuma panema. Kas see tülitaja ehmatas teid väga? Nii võib ju teise surnuks ehmatada! Sa ehmatasid mind oma karjatusega. Kõiki ehmatanud teade. Vali koputus ehmatas mu ärkvele. Koer ehmatas linnu pesalt lendu. Pauk ehmatas karul kõhu lahti. Herneid tuleb ehmatada 'keemise ajal külma vett lisada', siis keevad nad rutem pehmeks.
2. ehmuma. Ehmatasin ootamatust piksekärgatusest; piksekärgatus pani mind ehmatama. Ehmatas näost valgeks. Surmani ehmatanud varas põgenes. Ratsu kargas ehmatades tagajalgadele. Vaata tasa, et linnupojad ei ehmataks! *Noorik ehmatas roosi rinda. H. Sergo. *Mis sa nüüd, lapseke, nii ehmatad? Ega ma mõni tont ole! H. Vuolijoki.

ei ‹adv›

1. öeldisverbi juurde kuuluv eitussõna, annab kogu lausele eitava sisu. Ma ei tee seda. Tal ei ole raha. Siin ei aita enam miski. See ei võta palju aega. Ei mäletagi, millal me viimati teatris käisime. Ma arvasin juba, et sa ei tulegi enam. Miks sa minema ei hakka? Ei tea, kas maksab teda tülitada. Inimene ei ela ainult leivast. Mis see siis ära ei ole! Mees ei joo ega suitseta. Ta ei kurtnud ega hädaldanud. Ta ei lausu musta ega valget. Kas nad siis ei teadnud, et tee on suletud? Ega ta enne ei jäta, kui oma tahtmise saab. Kingatallad ei pidanud enam vett. Isa ei olnud seal varemalt käinud. Ei puudunud palju, et kõik oleks õnnelikult läinud. Töö ei tahtnud kuidagi edeneda. Sellisest võimalusest ei ütleks keegi ära! Täna ei mindud metsa. Aeg on hiline, teda ei oodata enam. Rääkis, et ilma temata ei tuldavat seal toime. „Äkki sa valetad?”–„Ei valeta.”. | ‹predikaatverb on juurdemõeldav›. Kas sa tuled või ei? „Kas sa süüa tahad?”–„Tänan, ei.” „Kas teid sunniti?”–„Ei, me tegime seda vabatahtlikult.” Vaatasime, et nüüd keerab meile sisse, aga ei, mööda läks. Ma ei saa, mitte kuidagi ei! Külmetasin kõvasti, aga ei häda midagi. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
2. üldisem, ilma verbita esinev eitussõna. a. eitab korrigeerivalt teat. lauseosa. Sajad, ei, tuhanded hukkusid. Tule kell neli, ei, veel parem – kell viis! b. eelneb (harvemini järgneb) rõhutavalt, väidet kategooriliseks tegevalt eituslausele (viimases on hrl. verbiga koos esinev ei v. mõni muu eitussõna). Ei, seda ma ei tee! Ei, see ei ole Madis! Ei, mind ta ei näinud. Ei, ära tee nii! Ei, see pole kuidagi võimalik. Ei, selline olukord küll ei meelitanud. „Ei, kauem see kesta ei tohi!” otsustas ta. See ei olnud mina, oh ei! Ei, ei, ma ei usu teid! *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid inimliku õnnega. F. Tuglas. c. esineb eitava vastuse v. otsusena millegi kohta (järgnev lause on tavaliselt jaatavas kõnes). Ei, ei, see võimalus langeb ära. *„Ei, ei,” ütles Kati tõsiselt, „sa pead mulle rääkima! Mul on ikka tundmus, nagu varjaksid midagi minu eest.” A. Gailit. *„Ärge talle haiget tehke,” palus perenaine tagant järele.–„Ei noh, kus nüüd seda,” vastas sauna Madis. A. H. Tammsaare.
3. annab üksnes järgnevale sõnale eitava sisu v. rõhutab seda.; sün. hrl. mitte. a. (järgnevaks sõnaks adverb). Ei iialgi! Tundis hirmu, nagu ei eales varem. Töö pole puudusteta, ei pooltki. Proovisin igasuguseid vahendeid, aga abi ei ühti. Otsin, otsin, aga teda ei kuskil pool. *„Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine. – „Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup .. A. H. Tammsaare. *Ega ole Eerogi enam nende lühemate hulgast Soomes, ei sugugi. F. Tuglas (tlk). b. (järgnevaks sõnaks pronoomen). Kasu polnud sellest ei mingisugust. Töö oli korralik, ei ühtki viga. Andres on süüdi, ei keegi muu. Nad elavad vanamoodi, ei midagi uut. *„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt. A. H. Tammsaare. c. (järgneb mõni muusse sõnaliiki kuuluv sõna). Õunad on ilusad, ei ainsatki ussitanut ega kärbatanut hulgas. *Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem .. R. Kaugver. *Teda narriti igal pool, nii, väikselt, ei asja ees, teist taga, – oli juba säärane mood. R. Roht.
4. esineb sisult jaatavates lausetes. a. tagasihoidliku küsimuse v. soovi esitamisel. Kas see ei ole äkki August? Kas sa süüa ei taha? Kas ma ei öelnud sulle, et ära mine? Kas ma ei saaks sind aidata? Kas ei tuleks sedagi võimalust kaaluda? „Kas me ei läheks kinno?” tegi üks poistest ettepaneku. b. retoorilistes küsilausetes, hüüatustes vm. seda laadi väljendustes. Kuhu sa ka ei läheks, igal pool tema ees. Mis imeasju seal küll näha ei saanud! Mille kõige pärast küll tema muret ei tunne! Kas ma siis tema kombeid ei tunne! Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjatu. *„Ma arvasin, et see on teie pruudi kiri.” – „Mis teile küll pähe ei tule,” ütles Eduard .. E. Krusten. c. mõnikord koos miks-sõnaga nõustuval v. möönval vastamisel. „Kas sa tahad kaasa tulla?” – „Miks ei taha!”. „Aga nii ei tohi ju!” – „Miks ei, sõjas on kõik lubatud!”. *„Noh, siis on hästi. Kas võiksin tuba näha?” – „Seda võib kah, jah, jah. Miks ei või ...” R. Roht. d. vahel mitte ainult ~ üksnes ... vaid ka lausetes (viimasest võib mõni sõna olla ka ainult juurdemõeldav). See ei ole mitte ainult sinu, vaid meie kõikide ülesanne. *Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid .. A. H. Tammsaare.
5. eitavas lauses võib kuuluda sidesõnalisse konstruktsiooni. a. ‹korduvana› läheneb ühendavale sidesõnale. *Seljas polnud tal enam mundrit, ei mütsi peas, ei saapaid jalas. E. Vilde. *Ta lamas peaaegu liikumatult ega rääkinud kellegagi. Ei sanitaridega, ei õdedega, ei arstidega, ei palatikaaslastega. P. Kuusberg. b. ‹ühendsidesõna osana› ei ... ega vt ega
6. kõnek esineb mõnedes teadma-verbiga seostuvates ebamäärasust väljendavates ütlustes. Arvab endast veel ei tea mis! Ta annaks ei tea mis, et sellest ülesandest lahti saada. Kui ohver viimaks toibus, oli ründaja juba ei tea kus. *Kas tead, sa ära karda midagi, kui see ka ei tea mis oleks. O. Luts. *Algselt näib, et säärases külas polekski nagu aset ei tea kui keerukatele inimsuhetele .. V. Alttoa.
7. kõnek rõõmu, vaimustust, heameelt, rahulolu vm. tunnet väljendavate (hüüd)lausete algul läheneb hüüdsõnale. Ei, oli see alles sõit! *Ja hakkaski [liköörist] soe. „Ei, tont võtku, tore on,” ütles Hella Aasa .. P. Viiding. *Aga nüüd lähen ma järve ja suman jahedas vees ... ei, see oli saun! H. Raudsepp.

eile ‹adv›
a. käesolevale päevale, tänasele päevale eelnenud päeval. Eile hommikul, õhtul. Eile oli külm ilm. Käisin eile teatris. Sa oled kaval, aga ega minagi ole eile sündinud 'kogemusteta, kergesti petetav, lihtsameelne'. b. lähemas minevikus. *See, mis aastakümneid või ka veel eile rahuldas, ei ole hea täna ega vasta võib-olla hoopiski homsele. R. Üksvärav. c. ‹substantiivilaadselt› eilne päev; minevik. *Ent mõned uut veel vähem tajuvad, / neil kogu elu täidab eile. A. Sang (tlk).
▷ Liitsõnad: tuna|eile, üleeile.

eilne ‹-se 2›

1. ‹adj›. a. tänasele päevale eelnenud; tänasele päevale eelnenud päeval olnud, toimunud, tekkinud jne. Eilne päev, öö. Eilne koosolek, pidu. Eilne ajaleht. Eilne marjulkäik. Lõunaks soojenda eilset suppi! || piltl kogemusteta, kergesti petetav, lihtsameelne, nagu eile sündinud. *Ma ei lase ennast tolaks teha, ega ma eilne ole! A. Liives. b. lähemas minevikus olnud, hiljutine. Nüüdisklassika on eilne uudiskirjandus. *Eilne tarkus – tänane rutiin. R. Rimmel. *Teil kui eilsel madrusel on võib-olla raske laevajuhi osasse sisse elada .. H. Sergo. c. minevikus olnud, minevikku kuuluv, endine. Eilsed tõed, arusaamad on aegunud. Meie eilne ja tänane elu. *Tänast ei oleks, kui elaks me eilse kultuurita. U. Laht.
▷ Liitsõnad: tuna|eilne, üleeilne.
2. ‹s›. a. tänasele eelnenud päev. Eilsest peale olen tööl. Ootan sind eilsest saadik. Töö pidi juba eilseks valmis olema. Eilsega võrreldes on täna olnud edukas päev. b. minevik, möödunu. Elab oma arusaamadega eilses. Eilse vigadest tuleb õppida. *Oma esimese valikkoguga „Kolmnurk” tõmbas kirjanik selge vahejoone loomingulise eilse ja homse vahele .. H. Peep.

einoh ‹interj›
väljendab ning rõhutab:. a. nõustumist v. vastuväidetest loobumist. Einoh, tingimata tulen! Einoh, ega mina vastu ei ole! Einoh, mis minul sellest! Einoh, miks ta kole ei olnud, oli muidugi. Einoh, traktor mis traktor, kuigi vanavõitu. Einoh, tublid poisid on mõlemad. b. tagasihoidlikku vastuväidet. *„Kuule, kust sa selle kaabu said?” – „Varastasin!” – „Einoh, ära tee nalja!” A. Sinkel.

eit ‹eide 22› ‹s›

1. eakas naine. Vana küürus eit. Meie küla kõige vanem eit. *Põgenikud olid enamuses elatanud inimesed – habemikud taadid ja laiades seelikutes kortsulised eided. H. Angervaks.
▷ Liitsõnad: kerjus|eit, küla|eit, naabri|eit, nõia|eit, pere|eit, sauna|eit, turu|eit, vanaeit.
2. hrl nlj abikaasa, naine. Naabrimees oma eidega oli äsja siin. *Kust sa siis äkki eide võtsid. Olid ikka põline vanapoiss. F. Tuglas.
3. kõnek naine, naisterahvas. Maru eit. Ilus eit, mis? *Ja ega ta vana veel ole, täitsa noor eit. R. Roht. *Räägitakse seni, kuni oma naistest tüdinetakse, pärast alustatakse juttu võõrastest. Tuleb välja, et needki [= võõrad naised] pole laita eided. J. Tuulik.
4. van (hellitavalt) ema. *Oh, nad viisid minu hella eide, / viisid minu ema mullasse ... K. E. Sööt. *Ema, mis me nüüd peame tegema? Pai kulla eit, aita ometi! L. Koidula.
▷ Liitsõnad: metsa|eit, muru|eit, tuuleeit.

eksima ‹42›

1. õigelt teelt v. liikumissuunalt kogemata kõrvale kalduma, teed kaotama. Olime teelt eksinud. Laps eksis metsa. Võõras linnas võid kergesti eksida. Metsas huikas eksinud seeneline. Lamba järelt eksinud talleke. Udus eksinud paat.
2. kuhugi juhuslikult sattuma. Võõraid eksib siia metsade taha harva. Vahel eksivad põdrad eeslinna aedadesse. Rääkis võõrast keelt aeglaselt, puhuti emakeelele eksides. Kapsapeenrale eksinud kartulipuhmas.
3. ekslema. Eksis mitu päeva mööda metsi. Silmad eksisid ühelt näolt teisele. Mõtted aina eksisid töö juurest kodustele asjadele. Sihitult kauguses eksiv pilk. *Ta eksis sinna-tänna, tuli tagasi endistele kohtadele, ega tundnud neid enam .. F. Tuglas. | piltl. *Sa eksid, eksid! Oma rahva juurde ei leia teed. D. Vaarandi.
4. viga tegema, ebaõigesti, ebatäpselt v. vääralt tegema, talitama, käituma, arvama, arvestama, tajuma vms.; mitteõigel seisukohal, arvamusel jne. olema. Selles, siin sa küll eksid. Eksid rängasti, kui arvad, et .. Ma vist ei eksi, kui ütlen, et see töö sind ei rahulda. Meie uus töötaja, kui ma ei eksi? Eksis sõnades. Eksisin temas, tema suhtes. Eksis olukorra hindamisel. Keelereegel, mille puhul õpilased kõige rohkem eksivad. Vana jahimehe käsi ja silm ei eksi. Eksis aadressiga, telefoninumbriga. Eksisin uksega ja sattusin võõrasse kabinetti. Oled elukutse valikul, valikuga eksinud. *Ta [= koera] haistmismeel läks sandiks ja ta eksis lõhnades. F. Tuglas. || üldkehtivaid tavasid, norme, moraalireegleid jne. rikkuma, millegi vastu patustama. Määruse, seaduse, eeskirjade, kodukorra, ühiselu reeglite vastu eksima. Eksis kutse-eetika, moraalinõuete vastu. *Miks pidin ma eksima! Miks pidin ma pattu tegema! J. Mändmets.

eksitama ‹37›

1. eksima panema. a. teelt v. liikumissuunalt kõrvale kallutama. Valetuletorn eksitas laevu karidele. Tuisk eksitas sõitjad teelt kõrvale hangedesse. *.. elu pole teda proovida jõudnud, eksitanud ega hulgutanud .. L. Promet. b. eksitusse, eksiarvamusele viima. Laskis end teise välisest rahust eksitada. Eksitav teade, informatsioon. Eksitavad trükivead. *.. teised vaidlevad temale vastu, aga poiss ei lase ennast eksitada, tema peab omast kinni. A. H. Tammsaare. c. ebamoraalsele sammule, halvale teele ahvatlema. Eksitas sõbra jooma, joomisele. *.. Katri oli kirikhärra pärimise peale, kes on lapse isa, turtsakalt vastanud: „Eks seesama, kes Neitsi Maarja eksitas!” M. Metsanurk.
2. segama, häirima, tülitama. Ärge laske end (minust) eksitada! Vabandage, kui ma teid ehk eksitan! Siin ei saa eksitamata vestelda. Miski ei eksitanud mind magama jäämast. Kõneleja ei lasknud end vahelehüüetest eksitada. Et keegi mind kabinetti eksitama ei tuleks! Töö laabub, kui keegi ega miski pole eksitamas. *Oh, ta oli küllalt õrnatundeline, et Villemit tema valus mitte eksitada. M. Metsanurk.

elades ‹adv›
eladeski. Ma pole elades püssi käes hoidnud. *.. mina pean siit lahkuma ega tule vist elades siia tagasi .. E. Vilde. *Kas selliseid maju / on elades näinud keegi?! J. Kross.

elama ‹37›

1. elus olema, eksisteerima, olemas olema; ant. surnud olema. Jäi imekombel elama. Kas ta elab? Kui isa-ema veel elaksid! Vastsündinu elas vaid lühikest aega. 80 aastat juba elatud. Üks vendadest on surnud, teised elavad. Haige ei tahtnud enam elada. Kotkas elab väga vanaks. || ‹käskiva kõneviisi 3. pöördes interjektsioonilähedaselt› õnnitlus-, juubeldus- v. poolehoiuväljendites. Elagu noorpaar! Elagu juubilar! Elagu olümpiavõitjad! || (hrl. elutu kohta:) elumärke avaldama, liikumises olema, elavana tunduma. Näos elasid ainult silmad. Rõõm paneb näo elama. Kunstnik oskab oma maastikke elama panna. Iga noot muusikas peab elama. Orel lausa elab ta käes. Mõnda osa on laval raske elama panna. Hommikuti hakkab maja elama. Leek lõi tuules jälle elama. Vesi lõi äkki elama – väikesed kalapojad kihutasid siia-sinna. *Kogu [kevadine] loodus elas ja kees häältest. J. Mändmets.
2. päev-päevalt kulgevast eluprotsessist osa võtma (hrl. täpsustatult elamise laadi, viisi, tingimuste vms. poolest). Elame, näeme. Kes sind keelab elamast? Ela ise, lase teisi ka elada. Pole kurta, on ikka elatud ka. Nüüd võiks alles elama hakata! See mees juba oskab elada! Elati täisverelist, huvitavat, sisukat elu. Meie elame oma elu, elagu nemad oma! See pole kellegi elu, mis ta elab! Elab niisama päevast päeva, päevast teise. Kuidas ta oma elu elatud saab? Elu tahab elada. Mis elu sa vahepeal oled elanud? Kuidas sa elad? Elan ilusasti, hästi, õnnelikult, muretult, lahedalt, tagasihoidlikult, vaeselt, halvasti. Rahamehed elasid laialt, suurelt, uhkesti, toretsedes, pillates, üle jõu. Elab siidis ja sametis 'rikkuses, toretsedes'. Elab hooleta kui linnuke oksal. Elab kui saks, kuninga kass 'hästi, toredasti'. Ela nagu tuule peal 'ebakindlalt'. Elab kui vanajumala selja taga 'rahulikult, kaitstult, kartmata'. Katsume paremini elada kui tänini. Elab vaikselt ja omaette. Elab kõlvatult, viltu, ula. Ela hästi! (hüvastijätuvormel). Igaüks elab nii, nagu oskab. Elab vaest viisi, vaesuses, ebainimlikes oludes. Pääseme ükskord inimeste moodi elama. Elab vanemate hoole all. Elab teiste kulul, teiste armul, teiste armust, teiste kaela peal. Poeg elab omas leivas, oma käe peal. Koolipõlves elasime temaga ühe katla peal, ühes leivas. Elab nagu putukas puukoore all, vahel 'vaikselt, enesessetõmbunult'. Elame nagu kotis 'teadmata, mis mujal toimub, uudisteta'. Pidi elama hulkudes ja põgenedes. Revolutsionäärid pidid sageli põranda all 'illegaalselt' elama. Elas kasulapsena onu peres. Püüab elada vale ja pettusega. Elab kõigi õpetuste vastu. Elab seaduste järgi. Elati hirmu all, raske paine all. Elame töö tähe all. Elatakse ootuses ja lootuses. Elati rahus, sõpruses, üksmeeles. Naabrid olime ja sõbru elasime. Elasid omavahel vaenus, riius. Elavad kassi ja koerana, nagu kass ja koer 'tülitsedes, riius'. Elavad abielus, vabaabielus, meest-naist. Elab üksi. Elavad naisega kahekesi. Toakeses elati viie-kuue inimesega. Elavad registreerimata koos. Aastate kaupa on lahus elatud. Elab eilses, homses, oma ajast kaugel ees. Linn elas kõige harilikumat argipäeva. *Kõrboja elas oma endist elu, elas nagu tõsise peremeheta maalapp kunagi, metsistus, rohtus, lagunes. A. H. Tammsaare.
3. elunema, asuma. Kus ta praegu elab? Kuskil peab ju inimene elama. Elab Alutagusel, Tartus, pealinnas. Elab oma majas, avaras korteris. Kütmata kambris ei elatud kunagi. Elame kuuendal korrusel. Matkajad elasid telkides. Elame nendega samas majas, naabermajades, üleaia, ühe katuse all. Teisel pool seina elab meil orkestrant. Elame äärelinnas, Tähe tänavas, kooli(le) lähedal, kaupluse kõrval. Võin elada kas või metsas kuuse all. Kolisime linna elama. Elasin mitu aastat maal. Nad on hiljuti meie kanti elama asunud. Tagalas elades õppis korralikult ära vene keele. Vanaema elab meie juures. Tädi elab meilt 3 km kaugusel. Inimesi elab kõigis kliimavöötmeis. Mutt elab maa all. Troopikataimed elavad meil ainult kasvuhoonetes. | piltl. Oh kui palju kurjust elab selles inimeses! Kes teab, mis teise südames elab. Hinges elab igatsus, rahutus, lootus, vaimustus. Ta silmades elas hirm. *Väsimatu kangelasjõud näis tema käsivarres elavat. E. Bornhöhe.
4. millelegi pühendunud v. millestki haaratud olema. Elab ainult oma tööle, kunstile, õpingutele. Ema elab oma lastele. Elab hetkele, käesolevale silmapilgule, tulevikule. Tal on, mille eest, nimel elada.
5. toituma; elatuma, elatist saama, ära elama. Ta on viimasel ajal elanud ainult teest ja leivast. Söö tublisti, ega paljalt õhust ja armastusest ei ela! Šaakal elab raipest. Kasvatas kartuleid ja nendest elaski. Rannarahvas elab kalastusest. Elab pensionist, stipendiumist, honoraridest. Elab oma tööst, teiste tööst, vargusest, dividendidest. Elab vanemate varast, toetusest. Kelle vaevast te olete elanud?! | piltl. Kirjanik elab sulest 'kirjatööst'. Linn elas eeskätt turistidest. Ajakirjandus elab uudistest.
6. säilima, püsima. Mõned vanad tavad elavad tänapäevalgi. Dante „Jumalik komöödia” on elanud ja elab veel sajandeid. Ta töö elab üle aegade. Mälestus sinust jääb meis elama. Varjud elavad, kuni on valgust. Vana on sitke elama ja visa kaduma.
7. hrl van kellegagi (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama. Peremees elanud oma teenijaga. Aeles ringi, elas kõlvatute naistega. Mees on haige, naine elab teistega.

elav ‹-a 2›

1. (< partits elama (1. täh.)); elus, (elusana) eksisteeriv, eluprotsessist osa võttev; ant. surnud. Hirmust kange, ei surnud ega elav. Tulistas elava märklaua pihta. Ükski elav hing 'mitte keegi' ei pääse siit läbi. Elavatest lilledest pärg. Mädanikust on nakatatud ka elavad puud. Metsatulekahjus hukkub kõik elav. Lesk liikus elava varjuna. Seisis ta ees kui elav manitsus, süüdistus, hoiatus, etteheide. Elavad ja surnud keeled. Elav rahvakeel, murre. Veel elav südametunnistus. Mälestused sellest olid alles üsna elavad. Kirjandusklassika jääb ka tulevikus elavaks. || elusataoliselt liikuv, muutuv v. talitlusvõimeline. Elavad 'liikuvad' luited. Elavad 'hõõguvad' söed. Küünla elav tuli on hubasem tuimast elektrivalgusest. Tuletõrjujaile paiskus vastu paksu suitsu, kuid elavat tuld polnud näha.
2. ‹s› elus, mittesurnud inimene. Elavad ja surnud. Elav elavate seas. *Jah, surnu austamine on sagedasti tähtis just meile, elavaile. A. Jakobson.
3. ‹adj› elusolenditest koosnev v. moodustuv. Elava müürina tõkestas lehmakari tee. Rahvahulga elav sein. Üksteisel käest kinni võttes moodustati elav kett. || otseselt inimeselt tulev (hrl. kõne vm. esituse kohta). Trükisõna ei asenda lektori elavat sõna. Tahan muusikat kuulata elavas ettekandes, mitte plaadilt. Elavast kõnest kuuldud väljendid.
4. ‹adj› liikuv, elurõõmus, rahutu, kärsitu; kärme, vilgas, ergas. Elava loomuga laps. Ülemeelikuseni elav poiss, tüdruk. Ta on isegi natuke liiga elav. Oli elav ja kärme kõnelema. Elav ja rõõmus kui linnuke. Loomult teistest elavam. Rasvatihane on haruldaselt elav lind. Uru ees müras kuus väga elavat rebasepoega. Elav iseloom. Elavad liigutused. Elavad silmad. Elav mõttelend, kujutlusvõime, mõistus. Elav nägu, pilk, vaade. || (tegevuste v. nähtustega seoses:) täis liikumist, rahvarohke. Kauplus oli kõige elavamal tänavanurgal. Olin kujutlenud sadamat elavamana. Suvel on supelrannas elav. Algas liiklus, muutusid elavaks ka kõnniteed. Kogunemiskohas läks üha elavamaks.
5. ‹adj› aktiivne, intensiivne, energiline. Elav liiklus, kauplemine. Elav vestlus, arutelu, vaidlus. Elav osavõtt kõigist üritustest. Üleskutse leidis elavat vastukaja. Ilmutas asja vastu elavat huvi. Kuulati elava tähelepanuga. Käisid elavad läbirääkimised. Nad on omavahel elavas kirjavahetuses, läbikäimises. Elav soov õppida. See oli poliitiliselt elav aeg. Muuseumi külastamine on tänavu olnud elavam kui mullu. Senisest elavam majanduslik edasiminek. Valitseb elav nõudmine metsasaaduste järele. Arutati, kuidas ringi tegevust elavamaks muuta.
6. ‹adj› väljendusrikas, ilmekas; ere. Elav stiil, kujutuslaad. Elav näide, eeskuju. Teose elav rahvalik keel. Kirjeldab sündmusi elavais värvides. Ebasümmeetria teeb kompositsiooni elavamaks. Elav jume põskedel. Kirjurähni sulestik on elavam kui musträhnil. Erksavärvilised poelõngad tegid mustri elavamaks.
7. ‹adj› tegelik, tõeline; päris, ehtne. Jutu tegelasteks olid elavad inimesed ta lähikonnast. Elavas ringluses moodustavad rahvalaulu sõnad, viis ja esitus alati lahutamatu terviku. See oli mul esimene kord näha elavat luuletajat. Kargas välja nagu elav välk.

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

elu|mõte
elu sisu, siht, eesmärk. Töö on ta ainuke elumõte. *Ega siis nüüdsel ajal naise elumõte seisa ainult meheleminekus ja lastekasvatamises! R. Sirge.

elu|märk [-märgi]

1. märk, jälg, tunnistus elu olemasolust organismis. Vähesed, nõrgad elumärgid. Avaldab, ilmutab, annab elumärke. *Seal ta lamas sängis, .. elumärgiks ainult katkeline hingamine ja tasane soigumine E. Maasik. | piltl. *Alles 1909. a. hakkas see [= kunstiselts] mõningaid elumärke avaldama .. E. Nirk.
2. märk, tunnistus elusolendi olemasolust. Pole endast enam kaks aastat elumärki andnud. Ootan talt juba ammu elumärki. *Aken on suletud. Ei ole elumärki majas ega aias. M. Raud.

elutsema ‹37›

1. kuskil elama, elunema. Kus ta praegu elutseb? Elutseb kuuldavasti oma tütre juures. Selles pargis on alati öökulle elutsenud. Koger elutseb seisvas vees.
2. olelema, olesklema; kiratsedes elama. *.. Laur ja Jaan elutsesid niisamuti ilma hooleta ja tööta. K. Toom. *Ma pole kuulnud ega näinud, et meil Eestis keegi kirjandusest elaks. Võib-olla elutseb mõni naljahammas kirjandusest, aga see on juba teine asi. O. Luts.

ema|arm [-u]
emaarmastus. Hell emaarm. *Ta oli üks neid agulilapsi, kes ei emaarmu ega isakätt polnud tunda saanud. R. Sirge.

embrüo ‹1› ‹s›
biol loomal v. inimesel loode, taimedel varajane arenemisjärk idu eristumiseni || piltl mingi idee, mõtte jne. alge, suge. *Nii on siginud novelli embrüo. Ma tean, et ma teda kunagi lõpuni ei arenda ega sõnadesse ei vormi. F. Tuglas.

enam ‹adv›

1. (< komp palju); rohkem, üle omaduse, koguse vms. algse, hariliku, eeldatud v. ettenähtud määra v. hulga. Sõin eile tavalisest enam. Ühed tarvitavad soola enam, teised vähem. Kõige enam silma paistnud aktiviste premeeriti. Lund oli poole sääreni ja enamgi. Sinna on enam kui sada kilomeetrit. Siit saadik ja mitte enam. Enam kui tarvis. Saak oli enam kui rikkalik. Mul on enam jõudu kui sul. Taevas oli õhtul veel enam pilves kui hommikul. Sõita soovijaid oli enam, kui bussi mahtus. On enam kui kahtlane, kas me õigeks ajaks kohale jõuame. Mida enam koeri koos, seda vedelam lake. *.. need lootused on teostunud enam kui kuhjaga, enam kui mitmekordselt. H. Kruus. || pigemini. Enam tsirkus kui teater. Enam teiste õhutusel kui omal algatusel. Need kingapaelad on enam lühikesed kui pikad. *.. oli loomult enam tõsine ja mõtlik kui rõõmus ja kergemeelne .. A. H. Tammsaare.
2. ‹eitavas lauses› sellest peale, edaspidi. Ei ole enam aega, ruumi. Ära tule enam minu juurde! Ei temast ole enam asja. See pole enam õige asi. Ei suuda enam töötada. Ega mul pikka iga enam ole. Sa pole enam laps. Ära nuta enam! Teda ei ole enam. Tal polnud enam jõudu vastu hakata. Suurt viga enam polnudki. Pühadeni pole enam nädalatki. Ei maksa joosta, rongile enam ei jõua. Ma enam ei tee! Mitte iialgi enam! || ‹sisult eitavas, vormilt hrl. jaatavas lauses› veel, nüüd veel. Kas ta mind enam tunneb? Mis see enam aitab! Mis ma sellega enam teen! Kes seda enam mäletab! Teisi vaevalt enam tuleb. Kes siis sellisel kellaajal enam kodus on! *Aga kuhu sa vaeneke enam punud: jalad hoopiski töntsiks jäänud .. A. Jakobson. || lisaks. Ei mõista enam midagi öelda. *„Ei mina teist last enam taha, aitas sellest ühestki,” vastas Hildegard. A. H. Tammsaare.

enese, enda ‹ennast e. end, enesesse e. endasse, eneste e. endi, endid, enestesse e. endisse ‹nom. puudub›› ‹pron›

1. laiendab verbi, viidates tegevuse subjektile (hrl. elusolendile). a. ‹objektina›. Tüdruk kammib ennast. Soojendasime end lõkke ääres. On enda hästi ära peitnud. Ta ei lase ennast petta. Pakkus ennast abiks, appi kolima. Ära sega end teiste asjadesse! Ta kauples enese tööle, sulaseks, puid saagima. Tundke end nagu kodus! Ajas enda sirgu, püsti, istukile. Sõime endid liiga täis. Ta hindab end üle. Mul tuleb ennast kõvasti pingutada. Võta end kokku! Püüa ennast talitseda, vaos hoida! Ei maksa end killustada mitme töö vahel. Tühi kõht tuletas end meelde. Haigus hakkas ennast jälle tunda andma. See muudatus ei õigusta end. Linakasvatus ei tasunud end ära 'ei andnud (loodetud) tulu'. || koos transitiivse verbiga vastava refleksiivse verbi asemel. Ta tõmbas enese kössi, küüru. Mees viskas enese riietes voodile. Ätt toetab ennast kepi najale. Tahate end täielikult spordile pühendada. Puud sirutavad end kõrgusse. Igal pool laiutab end lepavõsa. b. ‹adverbiaalina›. Teeb endale etteheiteid. Ei anna armu enesele ega teistele. Talupojad said endile perekonnanimed. Lase endale hea maitsta! Nad ei lasknud seda enestele kahte korda öelda. Endasse sisendatud eelarvamus. Ta kannab endas uut elu. Hoolib enesest liiga vähe. Jättis endast hea mulje. Inimene võib metslooma endaga ära harjutada. Pani mu enese kõrvale istuma. Võtan selle ülesande enda peale. Jalutajad võtsid endi alla kogu kõnnitee. Ta on sageli enesesse tõmbunud, süvenenud, sulgunud. Pilved kannavad endas rahet. Mida see raamat endast õieti kujutab? Teater tõmbab teda üha enam enda poole. Olen seda eneses 'endamisi, omaette' mitu korda mõelnud. Pomises enda ette 'omaette, endamisi' arusaamatuid sõnu. c. objektilise v. adverbiaalse atribuudina deverbaalsubstantiivide juures. Laps ei tule enda pesemisega toime. See töö nõuab enda pingutamist. Ta võttis seda enesele vasturääkimisena. Ta näost paistab enesega rahulolu. Ta on kaotanud usu endasse.
2. ‹genitiivse atribuudina possessiivpronoomeni oma asemel› hrl. rõhutab kuuluvust tegevuse subjektile. Andis raamatu enda nime all välja. Võta minu pliiats ja anna enda oma mulle. Ta on enese meelest kangesti tark. Mind jäeti enese hooleks. Enda muredest pole tal kombeks rääkida. Tegi tüdruku enese omaks.

enese|tunne

1. inimese tervisest ja meeleolust sõltuv üldine kehaline ja vaimne seisund antud momendil. Hea, mõnus, reibas, suurepärane enesetunne. Enesetunne on halb, vilets, kehv, sant. Kuidas enesetunne on? Haige enesetunne on muutunud paremaks, paranenud.
2. van iseteadvus, eneseväärikustunne. Hella enesetundega inimene. Õnnestumised tõstavad enesetunnet. Rahvusliku enesetunde tõus. *Paistis, nagu oleks tema enesetunne saanud haavata .. E. Särgava. *Pole sinus siis põrmugi enam enesetunnet ega uhkust? B. Alver.

ennatult ‹adv›
(< ennatu). *Inimene ei pea oma otsuseid iialgi ennatult ega läbikaalumatult tegema. E. Vilde.

enne
I. ‹adv›
1. varem, varemalt. Enne rääkis kõik emale ära, nüüd aga salatseb. Olen enne hakkama saanud, saan pärast ka. Niisugust asja pole ma enne näinud, kuulnud. Nii on ennegi tehtud. Kus sa enne töötasid? Tüdruk näis ilusam kui kunagi enne. Mina olin ammu enne kohal kui tema. Minek pole enam nii lihtne kui enne. Autoga oleksime enne pärale jõudnud. Enne ma sind ära ei lase, kui töö lõpetatud. Mul oli see temaga enne kokku lepitud. | ‹ühendsidesõna osana› enne kui vt kui || ennist, natukese aja eest. Just enne ma tulin sealt läbi.
2. eelnevalt, esmalt, kõigepealt (osutab millegi järgnemisele). Enne mõtle asi läbi, siis otsusta. Arutame enne koos, millest kirjutada. Kuhu sa nii kiirustad, söö enne! Ma ei saa praegu sõita, pean enne töö lõpetama. Kohe alustame, enne aga mõni sõna sissejuhatuseks. Kõige enne on vaja plaan koostada. Enne töö, siis palk.
3. kõnek pigem, ennem. Enne olgu sul müüa kui osta.
4. murd aga, ainult, vaid. *„Ei tea, kas tuleb [noormees] õige siia?” – „Katsugu enne,” ütleb Linda sõjakalt. L. Tigane. *Ega kõik pääse marjamaale. Mõnel ennegi läheb see korda. R. Roht.
II. ‹prep› [part]
1. millestki v. kellestki ajaliselt varem. Enne meie ajaarvamist. Enne jaanipäeva. Enne lõunat, keskhommikut. Ega ta enne õhtut tule. Tõusti juba enne kukke ja koitu. Rong väljub kümme minutit enne kuut. Katsuti enne pimedat koju jõuda. Vaikus enne tormi. Töö valmis enne tähtaega. Elas enne abiellumist vanemate juures. See juhtus enne sõda. Oli enne surma kaua haige. Keegi on siin enne meid käinud. Uhkus tuleb enne langemist. || vahetult millegi eel. Jõudsime just enne sadu koju. Enne päikesetõusu oli eriti külm. Pesi enne sööki käsi. Sulges enne kodunt lahkumist kõik uksed. Enne ärasõitu käisin tuttavatega hüvasti jätmas. Enne startimist keskendus ta kaua.
2. hrv (ruumiliselt:) varem, enne kui millenigi jõutakse. Enne seda maja keerab maanteelt rada paremale.

ep ‹adv›
van
1. ei. *Neil ep ole silmi, neil ep ole suud, nina ega kõrvu .. E. Vilde. *.. tegi kui ep oleks ta teda näinud .. O. W. Masing.
2. ju, nimelt, just. See ep see asi ongi! *Sest ep see tuli, et Jürile iial poja õigust äia majas ei antud .. F. R. Kreutzwald. *Siis ep Irma tuligi sellele targale mõttele .. A. H. Tammsaare. *Aga või ep vanapagan sest hoolib. M. J. Eisen.

eputama ‹37›
edvistama; peenutsema. Eputab oma tutvustega, mõjukate sugulastega, peente kommetega. Ei hakatud enam klaasidega eputama, rüübati otse pudelist. Läheb nüüd teiste ette eputama. Võttis rätiku eputades kahe sõrme vahele. Uues kleidis eputav tüdruk. *Räägib mikrofonisse loomuliku häälega, ei eputa ega tee ilulugemist .. A. Pervik. || edvistavalt, moe pärast tõrkuma, peps olema. Võta vastu, ära eputa! *Pille üldse ei eputanud, võttis lähenemiskatset täiesti loomulikuna. H. Kiik.

era|asi
isiklik asi, isiklik küsimus. Laste kasvatamine pole perekonna eraasi. See on minu eraasi ega lähe teistele korda. Ei maksa töö ajal oma eraasju ajada. Tahaksin ainult eraasjus nõu küsida.

era|isik

1. mittesõjaväelane, tsiviilisik. *Kõnniteed olid tulvil rahvast, eraisikud pooleks sõjaväelastega. E. Krusten.
2. ant. ametiisik. Tervitustelegrammid organisatsioonidelt ja eraisikutelt. *Sellest nükkest ei teadnud keegi midagi, ei ametlikud ega eraisikud .. A. H. Tammsaare.

era|omand
üksikisikutele ja nende ühendustele (aktsiaseltsidele, osa-, täis- ja usaldusühingutele jms.) kuuluv omand; kogu omand, mis ei ole riigi ega omavalitsuste oma. *Metsaga oli niisugune lugu, pealegi mõisametsaga, et ega rahva moraal seda õigeks eraomandiks pidanudki. H. Raudsepp.
▷ Liitsõnad: väikeeraomand.

erapooletu ‹1› ‹adj›

1. mitte kumbagi poolt, mitte kedagi eelistav, teiste asjadesse mitte vahelesegav. Erapooletuks jääma, erapooletuna püsima. Nähtuste, sündmuste erapooletu vaatleja. Erapooletu vahekohtunik, kohtunik, eksamineerija, komisjon. Erapooletu tunnistaja, arvustaja. Erapooletu arvustus, otsus, suhtumine, arvamus. Sündmuste erapooletu valgustamine. Asus erapooletule seisukohale. Kriitika oli erapooletu ja õiglane. Kas poolt või vastu – erapooletuid ei saa olla. *Ta katsus olla rohkem erapooletu ja vaadelda kõiki asju üldinimlikult vaatekohalt. K. Ristikivi. || (hääletamisel) ei poolt ega vastu. Resolutsioon võeti vastu üksmeelselt, ainult neli delegaati jäi erapooletuks. || poliitiliste parteidega ametlikult mitteseotud; parteitu. Erapooletu ajaleht.
2. pol mittesõdiv, neutraalne. Erapooletu riik. Erapooletu laev, sadam. Sõidab merd erapooletu maa lipu all.

era|pooletus ‹-e 5›
(< as erapooletu); neutraliteet. Näilik, range, jahe erapooletus. Erapooletust hoidma, säilitama. Šveitsi erapooletus maailmasõjas. *.. tahame pidada kõige valjemat erapooletust. Ei kallakut siia- ega sinnapoole. M. Metsanurk.

es ‹adv›
‹imperfekt eitavas kõnes› murd ei. *.. võttis noore naise ja hakkas elama. Elas. Es käi kõrtsis, es joo viina ega õlut .. O. Luts.

esimene ‹-se 5›
I. ‹num› järgarv põhiarvust 1 (ka liitjärgarvude lõpposana), märgitakse mõnikord numbriga 1. (punktiga) v. I (punktita)
1. osutab mingite üht laadi sündmuste, nähtuste vm. rea v. millegi loenduse v. arvestuse algust. a. alguses v. eesotsas olev, loendit v. rida alustav. 1. märts. I sajand, aastatuhat. Septembri esimesel nädalal. Iga kuu esimesel teisipäeval. Esimesel elunädalal, elukuul, eluaastal. I dekaad, poolaasta. Esimene üleriigiline künnivõistlus. I maailmasõda. I klass, kursus. Esimese astme võrrand. I astme põletus, külmumine. Kuu esimene veerand. Selgroo esimene lüli. Konkursi esimene voor. Näidendi esimene vaatus. Filmi I seeria. „Tõe ja õiguse” I köide. Teose kolm esimest osa. Peeter I, Richard I Lõvisüda. Newtoni esimene seadus. Helistiku 1. aste. I oktaavi la. Esimene rühm, salk. 21. Kool. Mustamäe I mikrorajoon. Pavlovi õpetus I ja II signaalisüsteemist. I käändkond, pöördkond. Ainsuse, mitmuse 1. pööre. Elamu I sektsioon, esimene sissekäik, esimene korrus. On rivis, nimekirjas, järjekorras kahekümne esimene. On pildil paremalt esimene. Otsekoridoris esimene uks vasakul. Tuli kuulitõukes esimeseks. Jõudis ujumises esimese kümne hulka. Kooli esimene lend. Valmis metroo esimene järk. Etendus algab varsti, esimene ja teine märguanne on juba olnud. b. tähtsuselt v. väärtuselt teisest, kolmandast jne. ees v. kõrgemal asuv. Ministri esimene asetäitja. Kapteni I abi. Laeva I tüürimees. I koht, auhind, preemia. Esimene seisus. Esimese gildi kaupmees. Esimese järgu ateljee, võõrastemaja. Esimese klassi vagun, kajut. Ta on I järgu maletaja. Valgetähe ordeni I järk. Esimese sordi kaup. Esimese ringi pärijad. Täna õhtul esineb tantsijate esimene koosseis. I sopran, I alt, I tenor, I bass 'hääleliigi kõrgemad rühmad kooris v. ansamblis'. Laulab esimest 'hääleliigi kõrgemat, meloodiat kandvat' häält. Esimesed viiulid (sümfooniaorkestris). Esimene armastaja 'peamiselt armastaja osades esinev näitleja'.
2. ‹ka pl.› teat. ajavahemikul, teat. sündmuse puhul teistest kõigist varasem (ja sellele järgnevad). a. ajaliselt (kõigist) muudest v. kõigest muust eespool, enne muid olev v. olnud. On alati esimene tööle tulema. Esimene mees platsis. Õhtul viimane, hommikul esimene. Lõpetas töö esimeste hulgas. Andrese esimene tütar. Esimese öö õigus aj feodaalhärra õigus oma talupoja noorikuga selle pulmaööl magada. Minu esimene kool, õpetaja. Oli esimene, kes mulle sellest teatas. Esimene hüpe õnnestus paremini kui järgmised. Armastus esimesest pilgust. Esimene klaas sünnipäevalapse terviseks! Esimesed sammud. Esimesed vaod. Esimesed katsed keeleajakirja väljaandmiseks. Kõlasid esimesed akordid. Langesid esimesed vihmapiisad. Esimene pärib eide helmed, viimane pärib viisupaelad. b. mingil ajavahemikul (hrl. sel aastal) kõige varasem. Esimesed soojad, külmad ilmad. Esimene sügistorm. Esimesed hallad. Esimene lumi. Esimesed sinililled, maasikad. Esimene liblikas. Esimene lõoke, kuldnokk, pääsuke. Esimesed suvitajad, suplejad. Esimene uudsevili läks seemneks. See on mul tänavu esimene saanisõit. Tulid esimesed hommikused ostjad. Ärkas esimese kukelaulu ajal. c. järgnevatest kõige varasem, ajaliselt kõige lähem. Saadan kirja esimese postiga. Tulen, sõidan, maksan ära esimesel võimalusel. Esimene tuisk ajab teed uuesti umbe. d. lähim, kõige esmalt ettesattuv. Jäin esimesse taksopeatusse ootama. Ära vali, võta esimene, mis pihku juhtub! Ega esimesele vastutulijale kõlba kohe südant puistata. Tõmbaksin selle kassirisu esimese oksa külge. Haaras maast esimese käepärase kivi ja viskas.
3. varem mitteolnud v. mittekogetud. a. (ühiskonna vm. kollektiivi eksisteerimise aja jooksul). Esimene aurumasin, aatomielektrijaam. Esimene auto Tallinna tänavail. Esimene kosmoselend. Esimene selletaoline tehas Euroopas. Esimene eestikeelne trükis. Esimene naisprofessor Eestis. Meie esimene kutseline maalikunstnik, ajakirjanik. Esimene ametlikult kinnitatud kirjanike organisatsioon. Selline juhtum on meie kooli ajaloos esimene. b. (üksikolendi, eseme vm. eksisteerimise aja jooksul). Esimene armastus, suudlus, kohtumine, pettumus. Esimene rasedus, sünnitus. Esimest korda elus. Ükskord on ikka esimene kord. Esimest ja viimast korda. Näitleja esimene suurem osa. Minu elu esimene ball. Tema esimene töökoht, välisreis, meresõit. Esimene iseseisev töö. Esimene selline juhtum tema praktikas. Esimest ööd uues korteris. Esimest poega 'esimest korda' lüpsmatulev lehm. Hundipoegade esimene jaht. Esimest aastat kandev õunapuu. See on meil korteris alles esimene remont. Riie andis esimeses pesus värvi.
II. ‹adj›
1. (kõige) eesmine, eespoolne, esi-, ees-. Teatrisaali, kino esimesed read. Bussi esimesed istmed. Esimesed ja tagumised käpad. Siga sõi, esimesed jalad mollis. Tagumine tuba oli esimesest väiksem. Piletijärjekorra esimene ots oli kassa ees, lõpp ulatus tänavale.
2. esialgne, esma-. Esimene mulje on hea. Esimeses ärevuses, ehmatuses ei osatud midagi ette võtta. Asi näis esimesel pilgul väga lihtsana. Tahtis esimeses tuhinas, õhinas kohe tegutsema hakata. Esimese ähmiga ei tulnud midagi meelde. Esimene nälg, isu, janu sai kustutatud. Esimene abi 'esmaabi'.
3. muid mingis suhtes ületav, muude seast esileküündiv. a. tähtsaim, olulisim, peamine. Esimene nõue, tingimus. Hästi õppida on õpilaste esimene kohustus. Töö peab saama inimeste esimeseks eluvajaduseks. Praegu on ta esimene mure korter leida. Koju jõudnult oli tal esimene asi süüa otsida. b. silmapaistvaim, tähelepandavaim, kuulsaim; juhtpositsioonil olev, parim. Küla esimene kaunitar. Ta on üle valla esimene mees, poiss, tüdruk. Esimene jutumees, vigurivänt, tantsija, keelepeksja. Esimese numbri suli, elumees. Esimene ihnus, röövel, kelm. Klassi esimene joonistaja. Teatri esimene koomik. Esimene meister korve punuma, pitse heegeldama. Seletas enesekindlalt nagu esimene asjatundja. Esimene parimate seas. Tahab kõiges esimene olla. Ärgu hakaku esimeseks, kui asja ei tunne!

et ‹konj›

1. üldalistav sidesõna. a. alustab aluslauset. On hea, et sa tulid. Paistab, et see on õige lahendus. Vanematele oli peaasi, et laps õppis. Tähtis on, et vili saaks õigeks ajaks koristatud. Võimalik, et ilm päeva jooksul muutub. Et minekust midagi välja ei tule, see oli algusest peale selge. *Ainuke, mis kõiki mõtlema pani, oli see, et preili mehele ei saa. A. H. Tammsaare. b. alustab sihitislauset (sealhulgas kaud- ja siirdkõnet ning kaudküsimust). Kuulsin ainult seda, et uksele koputati. Ma tean, et see raamat sulle meeldib. Lubage, et ma olukorda pisut selgitan! Võib-olla ta ootas, et sa vabandust paluksid. Meile öeldi, et sa olevat haige. Mainisin nagu muuseas, et nägin teda eile kohvikus. Poiss muudkui mangub, et osta ja osta mulle võrr. Ta räägib, et tema poeg olevat meremees. Ma juba mõtlesin, et mis see koer küll haugub. *Et tema vaikne ema võib nii vihaseks minna, seda ei osanud Peep arvatagi. T. Lehtmets. *Pikisilmi ootas sauna Juss, et millal küll pere Andres hakkab pulmamõtteid mõtlema. A. H. Tammsaare. c. alustab täiendlauset. Talle andis julgust teadmine, et ta ei ole päris üksi. Muret tegi juba seegi asjaolu, et toiduvarud vähenesid. Ta püüdis harjuda mõttega, et peab õpingud katkestama. d. alustab öeldistäitelauset. Olukord oli säärane, et pidime taganema. *Jah, asjalugu on niisugune, et ega ma enam aias ei olegi. K. Ristikivi. e. alustab sihitismääruslauset. Hoia, et ema sind siit ei leia! Võid kindel olla, et ma sellest kellelegi ei räägi. Mis sa selle kohta ütled, et ma täna varem ära lähen? Kogu lugu lõppes sellega, et koosolek jäi pidamata. *Kas nad siis sellest aru ei saa, et ta tahab vait olla .. E. Krusten.
2. tagajärge ja viisi väljendav sidesõna, alustab tagajärje-, viisi- ja määralauset. Kas te ise seda nägite, et nii enesekindlalt räägite? Tõmbas nii, et nöör katkes. Näpistas nii valusasti, et teine karjatas. Kraav oli nii lai, et sellest ei saanud üle hüpata. Juhtus nõnda, et ma pidin ära sõitma. Naerab, et hoov rõkkab. Saavutas niipalju, et koosolek lükati edasi. Ta oli niivõrd ärevil, et unigi ei tulnud. Et vaikus tuleb pärast tormi, nii on ikka olnud. *Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe! A. H. Tammsaare. *Tõuvili on küps, et variseb. H. Suislepp.
3. otstarvet väljendav sidesõna, alustab otstarbelauset. Tõusti kikivarbaile, et paremini näha. Võttis raamatu, et natuke aega lugeda. Kui vähe on tarvis selleks, et teist rõõmustada. Tal oli tegemist, et võlgadest lahti saada. Näitan sulle valgust, et sa trepil ei komistaks. Oled liiga noor, et elu mõista. *Et lapsele sooja saada, tuli koldesse lõke läita. M. Nurme.
4. põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset. Ütlesin seda sellepärast, et tal on õigus. Et Jüril midagi teha ei olnud, läks ta metsa hulkuma. *Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema. A. H. Tammsaare.
5. hrl kõnek alustab iseseisvaid, sageli elliptilisi lauseid, mis väljendavad:. a. käsku, kategoorilist nõuet. Et see homseks korda tehtud oleks! Et see kõigil teada oleks! *Otto: Et seda meest homme laeval ei ole! E. Tammlaan. b. soovi (öeldis hrl. tingivas kõneviisis). Et ta juba kord tuleks! Et sa ometi mõistlikumaks muutuksid! Va ahnepäits, et sa lämbuksid! *Eesti laul, et kõla sa / üle metsa, üle maa! L. Koidula. c. kahetsust v. etteheidet. Et see just nõnda pidi minema! Et ma seda varem ei taibanud! Et sul ka häbi pole selliseid asju rääkida. *Et ilm juba kord soojaks ei lähe! A. Hint. d. imestust, üllatust. Ah et ta ei tulegi! *Et sa mu ka leidsid! M. Raud. e. siirdkõnet. *Ta rääkis asjast ka Kägile. Et näe, missugune häda. Raha ei ole ja maksta on vaja. P. Viiding. *Mindki kipub Neeme sageli ülearu sõnaohtralt esitlema. Et palun väga, siin on teile nüüd seltsimees Lõuend, kirjutab doktoritööd .. E. Raud.
6. kõnek esineb lausetes fakultatiivse täiteelemendina:. a. (dialoogi) küsilause alguses. Et mina pean minema? „Et millal?” küsis Ats. „Nõupidamine on Viljandis.” – „Et ikkagi Viljandis?”. *Ning perenaine ütles: „Et mõtled siis koju kõmpida? ..” A. Jakobson. b. tervituse vm. ütluse alguses. Et head aega siis! Et terekest kah! Et olgu siis pealegi nii! *„Tere õhtust.” – „Et tere. Varn on seal.” R. Kaugver. c. koos sõnadega peaaegu, vaata, vaevalt vms. Seal oli kolm peaaegu et ühesuguses rõivastuses last. Viimased meetrid läbis ta peaaegu et vaarudes. Teost võiks pidada peaaegu et romaaniks. Vajadus on praegu vaata et suuremgi. Lund on vaata et vööni. Seda riista vaevalt et enam kasutada saab. *Ent Vallasmaad oleks nagu hella paika puudutatud, peaaegu et solvatud. E. Tennov. *Laiu ja maa vaheline silm ei olnud lai – vaevalt et sülda viis-kuuskümmend .. J. Peegel.

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

ette ja taha
(kellegi teise eest hoolitsedes, tehes) kõik viimseni valmis, kõik ära. Kodus polnud neil mingit muret, ema tegi kõik ette ja taha ära. Ei hakka mina teda poputama ega ette ja taha passima!

fassong ‹-i 21› ‹s›
tegumood, (rõiva-, kinga- jne.) lõige. Uus, moodne, ilus fassong. Kas õmmelda selle fassongi järgi? *„Kes teil mantli fassongi aitas valida?” küsis professoriproua. E. Rängel. || kuju, vorm. Kübar on fassongist väljas. Heast nahast jalats püsib kaua fassongis. Peab püüdma ennast fassongis hoida. *.. seljas lai seelik, millel pole enam värvi ega fassongi. R. Roht.

fatalist ‹-i 21› ‹s›
saatusesse uskuja. *Ma pole ealeski olnud fatalist ega uskunud saatuse poolt ettemääratud teid .. A. Antson.

garderoob ‹-i 21› ‹s›

1. riidehoiuruum, rõivistu. Kooli, teatri, kohviku garderoob. Andis ülerõivad garderoobi. Rahvas tungles garderoobis. Garderoob oli palituid ja kübaraid kuhjaga täis.
2. ühe isiku (kõik) riided, rõivatagavara. Kehv, rikkalik, maitsekas garderoob. Garderoobi täiendama, uuendama. Terve ta garderoob mahub ühte kohvrisse. *Ega Helmil ole suurt garderoobi, ta peab oma kleite kandma mitu aastat. R. Roht.
▷ Liitsõnad: puhkuse|garderoob, põhi|garderoob, reisi|garderoob, suve|garderoob, talvegarderoob.
3. teater näitleja(te) riietusruum teatris. Etenduse vaheajal puhkas peaosaline oma garderoobis.
4. teater teatrikostüümide hoiuruum; teatrikostüümid. *Garderoob [teatril] oli suur ja kostüümid heast, kallist materjalist ning vähe tarvitatud. P. Pinna.

haavuma ‹37›
solvuma. Haavub kergesti. Mees haavus naise kahtlustustest. „Ega ma tita ole,” haavus tüdruk. Hingepõhjani haavunud noormees. Haavunud ilme. *Haavusid või, et nõnda vakka jäid? O. Tooming.

haisema ‹42 või 37›
haisu eritama ning levitama. Tökat, väävelvesinik haiseb tugevasti. Kala, liha on haisema läinud. Jalad haisevad. Tema hingeõhk haiseb. Haiseb kui tõhk. Mees haises liikva, viina, õlle järele. Muldonnis haises tubaka ja puskari järele. Rõivad haisesid higist ja mustusest. Vängelt haisev solgiauk, vedelik. *Hämar kivine koobas haises kopitanud õlgedest ja rotisõnnikust. A. Sinkel. | (taime- ja seenenimetustes). Haisev jooksjarohi, kress, kurereha. Haisev heinik, kollanutt, pilvik, pisisirmik. | piltl. Haisev 'räpane' tehing. Enesekiitus haiseb. Ega raha ei haise.

hakk ‹haku 21› ‹s›
‹hrl. adessiivis› algus; hakkamine. Kevade, suve hakul. Veebruari hakul tuli järsku sula. Päeva, öö hakul. Uue aasta hakul. Videviku hakul. Enne pimeda hakku. Alles õhtu hakuks sai maja korda. Sõitsime öö hakuni. Männik võeti maha juba teetegemise hakul. Nad olid metsa hakule jõudnud. *Seda [= maanteed] mööda venis voor, millel meie ei näinud hakku ega lõppu. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: peale|hakk, vastuhakk.

hakkama ‹hakata 48›

1. ‹ka impers.› mingi tegevuse juurde asuma; ‹hrl. ma-infinitiiviga› midagi, mingit uut olukorda alustama. Lugema, joonistama, suusatama hakkama. Tööle hakkama. Hakkab naerma, nutma, pärima. Poiss hakkas kartma, kogelema. Laps hakkab käima. Keegi ei hakanud talle vastu vaidlema. Ene hakkas paremini õppima. Ma hakkan nüüd minema. Haige hakkas oksendama, oksele. Hobune hakkab lõhkuma. Rong hakkab liikuma. Suu hakkas kuivama. Miski hakkas mind häirima. Toast hakkas kostma laulu. Päike hakkab paistma. Päevad hakkavad pikenema. Tuul hakkab tõusma. Hakkab kahutama, külmetama, sulama. Hakkab koitma, hämarduma, pimedaks minema. Väljas oli hakanud sadama lund, tuiskama. Tal hakkab hästi minema. *„Meie, meie ...”, hakkas Miina, aga ei saanud edasi. A. Kitzberg.
2. ‹ka impers.› väljendab mingi olukorra, aistingu, tunde, meeleolu tekkimist. Hakkab halb, paha, hale (kellestki, millestki). Hakkab kõhe, külm, vilu, palav. Neil hakkas igav, piinlik, õudne, jube. Tal hakkas väga kiire. Meil kõigil hakkas hirmus lõbus. Tal hakkas vigasest lapsest kahju. Mul hakkas hirm, häbi, kole janu. Mis sul nüüd hakkas? Haigel hakkab juba parem. Kiiresti kõndides hakkab soojem.
3. mingisse ametisse, tööalale asuma; mingisse olukorda, vahekorda astuma. Hakkab autojuhiks, traktoristiks, õmblejaks, ajakirjanikuks. Enn hakkab naisemeheks. Onu hakkab lapse hooldajaks. Ametisse hakkama. Kellegagi kampa, mesti, paari hakkama. Hakkasin kodustele appi. *Jaan hakkas nõusse ning pikemalt aru pidamata asusidki poisid .. teele. E. Raud.
4. algama, peale hakkama. Kõik hakkas sellest, et .. Üks pidu lõpeb, teine hakkab. Poole tunni pärast hakkab tantsupeo otseülekanne. Koosolek hakkab kell kolm. Mets hakkab jõe äärest padrikuga. *Äkki hakkas ühel päeval kesa kandis suur kisa ja karjumine. A. H. Tammsaare.
5. millestki kinni võtma, kinni haarama; kuhugi kinni, külge jääma, takerduma. Koer hakkas hammastega püksisäärde. Tütar hakkas emale kaela. Talle hakkas pihku tolmune küünlajalg. Tuli hakkab visalt tooresse puusse. Kala hakkab õnge. Puder oli keemisel põhja hakanud. Mis hakkab kulbi külge, see hakkab kondi külge. *Ja vaata, siis silma kinni jäi silm / ja käsi see hakkas kätte. M. Under. *Siis tõstis ta jalgu hakkavad seelikuhõlmad üles .. ning kadus kohe pimedasse eeskotta. A. Jakobson.
6. mõjuma, toimima, mõju avaldama. Hele päike hakkab silmadele. Külm hakkas sõrmedesse ja varvastesse. Paks suits hakkas ninna ja silmadesse. Ränk töö hakkas tervise peale. Ootamine, näägutamine, lärm hakkab närvidele. Ei tema peale hakka tuli ega vesi. Hea sõna tema peale ei hakka. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || (meeleorganitega tajumise kohta). Kaugelt hakkas kõrvu, kõrva automürin. Tuppa astudes hakkas talle ninna tugev sirelilõhn. || millekski suuteline, küündiv olema. Las teeb seda, mille peale jõud hakkab. Minu mõistus selle peale ei hakka.
7. teistele üle kanduma, nakkama. Ema ärevus hakkab lastessegi. Kaaslaste lõbus tuju, ülemeelikus, nukrus hakkas minussegi. Tema kirglik töölust hakkas ka teistesse. *Isandate tüli hakkas lõpuks ka alamatesse rüütlitesse .. E. Kippel.
8. kõnek sobiv, kõlblik olema. Kui hästi lilla värv sulle hakkab! See soeng, kleit ei hakka mulle. Neist võtmetest ei hakka ükski sellele uksele. *.. usu, naiste amet / meestele ei hakka. E. Niit (tlk).

hakkamine ‹-se 5› ‹s›

1. (< tn hakkama)
▷ Liitsõnad: külge|hakkamine, pähe|hakkamine, vastuhakkamine.
2. ettevõtlikkus, teotahe, tarmukus, ind. Hea, julge, tubli, vähese hakkamisega tüdruk. Tal on tahtmist ja hakkamist kõiges. Neiul oli hakkamist õmblustöö peale. Polnud mul enam endist lusti ega hakkamist. Sul pole niigi palju hakkamist, et katus ära parandada. Nüüd said muudki mehed hakkamise tagasi.
3. elatumist võimaldav tegevus, teenistus, tööots. *Maal polnud tal praegu midagi hakkamist. E. Vilde. *Nüüd pead sa endale mingit teist hakkamist vaatama. Selle sitsivabriku tööga jääd varsti jänni .. E. Männik.

halastama ‹37›
armu heitma, (kedagi) säästma, (kellegi) häda leevendama. Halastage vaesele rändajale ja andke öömaja! Sissid ei halastanud isegi väikestele lastele. Ei tema halasta inimese ega looma peale. Issand halasta! (imestus-, üllatus-, ehmatushüüatus). *Oleksid lombakas, ehk mõni rätsepki halastaks ja võtaks õpipoisiks. E. Männik. *Seda puud oli praegune peremees .. maha tahtnud võtta, aga kuuldes selle sünnilugu, oli ta sellele halastanud. J. Semper.

halastus ‹-e 5› ‹s›
halastamine; arm (2. täh.) Halastust anuma, paluma. Ei leia kusagilt armu ega halastust. Võitluses elu ja surma peale ei tuntud vaenlase vastu halastust. Sa (taevane) halastus! (imestus-, üllatus-, ehmatushüüatus). *Kõige rohkem rõhub [Indrekut] mälestus emast, kellele ta halastuse pärast surmava mürgiannuse ulatas. H. Siimisker.

halb ‹halva 23›
ant. hea
1. ‹adj› oma laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne, ebarahuldav. a. (võimete, oskuste v. nende omajate, ka füüsilise v. psüühilise seisundi vms. kohta). Halb nägemine, haistmine. Vanakese kuulmine oli halb. Halva peaga õpilane. Tal on halb maitse. Mu mälu läks iga päevaga halvemaks. Halb joonistaja, õppija, ujuja. Ta polnud sugugi halb luuletaja, näitleja, organisaator. Veelinnud, kes hästi sukelduvad, on enamasti halvad lendajad. Halb enesetunne. Halb jume, välimus. Halb meeleolu, tuju. Tervis läheb järjest halvemaks. Ta näeb halb välja. Süda läks halvaks 'hakkas iiveldama'. Tal hakkas bussis halb. *Väga halb ja raske oli olla. Tusk tegi pea otse valusaks. R. Janno. b. (esemete, ainete vms. kohta). Halb sulg, pliiats, labidas, paber. Halb supp, toit, vein. Nende korter on halb. Tee on halb ja porine. Halb sõnaraamat, õpik. Halb näidend, maal. Puu on halb soojusejuht. Ventilatsioon oli ruumis halb. Halvemad põllud jäeti metsa alla. Mu riided pole sugugi halvad. || riknenud; roiskunud. Halvaks läinud kala, toit, vorst. Haav on halvaks läinud. Toas oli halb õhk. *Järsku on halb liha ja rahvas saab süües mürgituse .. L. Vaher. || vastumeelne, vastik. Halb lõhn, hais. Mehe hingeõhk oli halb. Pudrul on halb maitse. *Maailmaparandaja! Millise halva maigu oli see sõna aja jooksul omandanud. E. Krusten. c. (nähtuste, olukordade, tegevuste vms. kohta). Halb ajalehekeel, stiil. Halb meetod, süsteem. Halvad omadused, tingimused. Haige halb hooldamine, põetamine, ravimine. Ega see ettepanek, kavatsus, mõte halb ole. Tunnistusel oli ka halbu hindeid. Tema õppeedukus on halvim kogu klassis.
2. ‹adj› negatiivsete eetiliste omadustega, moraalselt vääritu; laiduväärt. Halb inimene, naine. Halvad kaaslased, sõbrad. Ta oli olnud halb isa. Halvad harjumused, kalduvused, kombed. Ära pea mind halvemaks, kui ma olen. Poisi käitumine ja iseloom on halvad. Sattus halba seltskonda. Läks halvale teele. Näitas ennast halvast küljest. See tegu heidab sulle halba varju. Kahetseb oma halba tegu. Ära anna teistele halba eeskuju! Tal on halb kuulsus. Ta on elanud halba elu. Halb haigus 'suguhaigus'. || ebasõbralik, ebalahke. Halb kohtlemine, vastuvõtt. Halvad suhted. Tüdrukud tegid Mardiga halba nalja. Tal on töökaaslastega halb vahekord. Ma ei öelnud talle ainsatki halba sõna.
3. ‹adj› mingis suhtes ebasoodus, mittekasulik. Halb ilm, kliima. Halb vilja-, marja-, õuna-aasta. Halvad kaardid (mängus). Halvad teated, uudised. Halvad ajad. Halb eelaimus, enne, üllatus. Halb juhus, tagajärg, tulemus. Halb mulje, arvamus. Andis mulle halba nõu. Tal oli halb õnn. Haigus võttis halva pöörde. Asjad, lood on väga halvad. Lootsin pääseda halvimast. *Ah, sel kevadel ei saa ta mehele, / halbu märke metsas pani tähele. M. Veetamm (tlk).
4. ‹adj› ebamugav, tülikas. Linakitkumine on halb töö. Jalgadel oli halb asend. Kõval asemel on halb magada. Sellel kohal on halb istuda. Libedast paadiservast oli halb kinni hoida. Tee oli nii porine, et oli halb käia. Halb on, kui väljendate oma mõtteid segaselt.
5. ‹adj› van odav. *Hinna poolest võiks raamat natuke halvem olla. F. R. Kreutzwald. *Toad olid [võõrastemajas] imeilusad .. ja hinnad naeruväärt halvad. E. Bornhöhe.
6. ‹s› halb, mittehea asi v. nähtus. Endale, teistele halba tegema. Ega ma seda halva pärast tee. Ega ma sulle halba soovi. Aimasin halba. Pole halba ilma heata. Sellest tuleb ainult halba. Kaardid ennustasid halba. Ärge rääkige teistest halba! Hea ja halb võitlesid tema hinges.

haletsema ‹37›
haledust tundma, kellelegi kaasa tundma; kahju-, kaastunnet väljendama. Haletses ennast, teisi. Jõuad sa kõiki hädalisi haletseda. Kõik haletsesid seda õnnetut perekonda. Ära sellepärast pisaraid vala ega haletse. „Sa vaeseke küll!” haletses ta last. Haletsev hääl, ilme, pilk, naeratus. Haletsevad sõnad. Lausus midagi haletsedes, haletseval toonil.

hall1 ‹-i 21›

1. ‹adj› värvuselt musta ja valge vahepealne. Hall värv, värvus. Hiire-, tuhakarva hall. Hall ülikond, mantel. Halli värvi kübar. Hallid sokid, kingad. Hallid müürid. Maja värviti halliks. Traktor oli tolmust hall. Kardinad on mustusest hallid. Hall kass, lind. Hallid silmad, juuksed. Habe, pea läks järjest hallimaks. Su meelekohad on täiesti hallid. Hall taat. Ema läks üleöö halliks. Hall udu, suits. Hall sügisene taevas. Madalad hallid pilved. Meri on täna hall. | (looma- ja taimenimetustes; loomanimetustes tihti kokkukirjutatuna). Hall hiidküülik. Hall lepp, pähklipuu. Hall hernes, kaderohi, soomalts. || kahvatu, jumetu; tuim, ähmane, segane. Hall jume. Magamatusest hallid näod. Silmad hallid peas. Pole halli aimu(gi) 'pole vähematki, ähmast, udust aimu(gi)'.
▷ Liitsõnad: graniit|hall, hele|hall, hiir|hall, hõbe|hall, kahvatu|hall, kollakas|hall, kulu|hall, lamba|hall, mere|hall, muld|hall, must|hall, mustjas|hall, plii|hall, pori|hall, pruunikas|hall, punakas|hall, pärl|hall, rohekas|hall, roti|hall, sinakas|hall, sini|hall, suits|hall, teras|hall, tina|hall, tolm(u)|hall, tuhk|hall, tuhkjas|hall, tuhm|hall, tume|hall, tuvi|hall, udu|hall, valkjas|hall, vesi|hall, vihm(a)|hall, välihall.
2. ‹adj› valge ja pimeda vahepealne, hämar; sombune. Hall hommik, ilm, päev. Metsas valitses hall hämarus. Hall ja vilu sügisõhtu. *Väljas hahetas juba pisut hommikust halli valgust. E. Männik.
3. ‹adj› kaugesse minevikku ulatuv, ajaloo hämarusse kaduv. Vanal hallil ajal. Hall ürg-, orjaaeg. Hallidest aegadest tänapäevani. Teos jutustab kaugest hallist minevikust. Rahvakultuuri juured ulatuvad halli muinasaega.
4. ‹adj› piltl üksluine, ühetooniline, vaheldusetu, tuim, igav. Hall argipäev. Hall ja ühetooniline elu. Pikk rida päevi, üks hallim kui teine. Elu veereb vana halli rada. Maastik oli hall ja igav. Film viib meid suurlinna halli agulisse. || (inimese kohta:) üksteisest vähe erinev, vähe silmapaistev, tähtsusetu. Hall ametnik, väikekodanlane, mass. Temas pole midagi halli ega igapäevast. *Ookean .. meenutab mulle paljude igapäevaste ja hallide inimeste saatusi, mis üheks kokku on sulanud. J. Smuul. || kunstiliselt küündimatu, ilmetu, vähe uut pakkuv. Jutustuse keel on hall ja vaene. Lavale ei tohiks pääseda ükski hall näidend. || halb, rõhuv. *Nii hallis tujus polnud ma teda veel näinud. E. Maasik. *See oli reaktsiooni hall vaim, mis end vaimse elu alal maksma pani. J. Kärner.
5. ‹s› see, kes v. mis on hall (1. täh.). a. hallid juuksed v. habemekarvad. Juustes on isal rohkesti halli. Meelekohtades, habemes läikleb tal halli. b. hallparun. *Näe, Raeveres on Kalled ja teised hallid veel peremehed, sulased ja maatamehed on ikka veel nende pigistada ... H. Angervaks. c. van hlv sõdur. *Tüdrukud vahtisid sõjameest teatava lugupidamisega. Ikkagi mitte enam lihtne hall – allohvitser. R. Sirge. d. van inimene maarahva hulgast. *Enamjaolt oli ta [= rootslane] hallidele üsna omasugune hallis kuues tööpargaste kämmaldega või paaditõrvaste pükstega eeslinnaelanik. J. Kross. e. hall loom (eriti hobune, hunt, hüljes). Härra sõitis mööda, hallid tõlla ees. *Kihnu mees .. laskis va halli pähe maha oma koera. E. Männik. f. folkl halltõbi, külmtõbi, malaaria (kujuteldud hrl. elusolendina). *.. luupainaja paneb ometi higistama, hall aga värisema. M. J. Eisen. g. släng mahv suitsu. Halli norima. *Küllap tahtis halli, aga Vassil tegi, nagu ei teaks ta midagi, ja imes plotski ise lõpuni. O. Jõgi (tlk).
▷ Liitsõnad: kraavihall.

(end) halliks ootama
väga kaua, lootusetult ootama. Ta ei tule ega tule, oota end või halliks.

halvatu ‹1› ‹s›
halvatud isik. Istus tugitoolis liikumatult nagu halvatu. Halvatu ei saanud rääkida ega süüa.

hambasse puhuma
luiskama, valetama. *Ega sa's ometi kõike usu, mis ta sulle hambasse puhub! E. Vilde.

harrastuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
harrastusena tehtav, harrastus-. *See polnud paljas trots ega harrastuslik estofiilsus, vaid kutsumus ning veendumus. P. Rummo.

haspeldama ‹37›

1. hasplile ajama, lõnga haspli abil vihti ajama. Haspeldab kindalõnga. Lõng haspeldati vihti.
2. kõnek askeldama, ringi liikuma. *..ja kogu aeg haspeldab ta, õiendab, toimetab ega taha enam päeval põrmugi magada .. R. Roht. *Sa haspeldad linnas ringi, kuuled palju .. O. Luts.

haud ‹haua 23› ‹s›

1. koht surnu matmiseks, hrl. maasse kaevatud süvend; hauaküngas. Lahtine, sügav, värske haud. Jäljetu, unustatud haud. Tundmatu sõduri haud. Ristideta hauad. Kaljusse raiutud haud. Hauda kaevama, kinni ajama, korrastama. Kirstu, surnut hauda laskma. Hauda avama, lahti kaevama. Haud on riisutud, rüüstatud, rüvetatud. J. V. Veski haud on Tartu Raadi kalmistul. Ta pidas haual kõne. Asetas lilled, pärja lahkunu hauale. Hauale pandi kivi, tahvel. Ema käis iga nädal poja haual. Vait, tumm nagu haud. Vaikib nagu haud. Ümberringi oli kõik vaikne nagu hauas. Hääl tuli nagu hauast. Nägu nii kahvatu, nagu oleks hauast tõusnud. Seda kuuldes pööraks ta end hauas ümber. Selle saladuse viis ta endaga hauda. Leidis endale meres külma, märja haua 'uppus'. Hall pea kisub haua poole. Küürakat parandab vaid haud. | piltl (surma, lõpu kohta). Hauani truu. Ümera lahingus leidsid paljud ristirüütlid haua. *Ta.. tundis end oma armastuse haual. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kalju|haud, kivikamberhaud; massi|haud, surnu|haud, vennas|haud, ühishaud; põrguhaud.
2. sügav koht veekogus, hrl. jões. Sügavate, põhjatute haudadega jõgi. *Küllap see on mõni suur kala, sest ega väikesi just haua kohal olegi. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: jõe|haud, merehaud.

haukuma ‹haugun 42›

1. (koera hariliku häälitsemise, harva mõne muu looma samalaadse häälitsemise kohta). Koer hakkas, pistis valjusti haukuma. Kutsikas klähvib haukuda. Koer haugub võõra peale. Koer haugub kassi, siili. *Harva juhtub seda, et rebane haugub nagu koer. R. Roht. | piltl. Korraga hakkas suurtükk vihaselt haukuma. Haukuv hääl. Haukuv köha. *Sakslased haukusid täiest kõrist mingeid käsklusi.. A. Beekman.
2. kõnek pahuralt, häbematult, järsult teisega kõnelema. Ega ta inimese moodi rääkida ei oska, muudkui haugub. Ära haugu vanema inimese kallal! Las hauguvad, küll nad viimaks vait jäävad. Vaata ette, kellega sa haugud! Sul jätkub veel häbematust mulle vastu haukuda. *Igaüks haugub, igaüks nöökab, nina alles tatine peas, aga juba suu põiki nina all.. A. H. Tammsaare.

hea ‹pl. part häid pl. illat headesse e. häisse 15 komp parem superl kõige parem e. parim›
ant. halb, paha
1. ‹adj› oma laadi, omaduste, kvaliteedi poolest hinnatav, väärtuslik, nõuetele vastav. a. (inimeste kohta:) osav, vilunud, võimekas, tubli. Hea maletaja, matemaatik, arst, õpetaja, ujuja. Hea võõrkeelte oskaja. Kõnemees on ta hea. Inna on hea õpilane. Peetrist oleks võinud saada hea insener, advokaat, ohvitser. b. (omaduste, võimete, oskuste, samuti füüsilise v. psüühilise seisundi kohta). Hea isu, uni, tervis. Hea ja tugev süda. Sportlase head kopsud. Hea nägemine, kuulmine, keskendumisvõime. Hea rühiga, kasvuga noormees. Hea peaga poiss. Mu enesetunne, meeleolu, tuju on hea. Tal oli päris hea hääl, väga hea maitse. Meie korvpallurid on heas vormis. Ta näeb üsna hea välja. *„Mul on hea kõht,” uhkustas hunt. „Kui tahan, võin süüa kas või kive..” L. Tigane. c. (esemete, ainete vms., ka koduloomade kohta). Ta ostis endale hea ülikonnariide, hea raadioaparaadi ja hea pesumasina. Need on veel üsna head kingad, rõivad. Head küünlad põlevad kaua. Hea kirves, saag, nuga, vikat. Teos on trükitud heale paberile. Hea maa, muld. Tänavu on hein, vili hea. Hea, kõigi mugavustega korter. Puder, kook, sai tuli hea. Head söögid ja joogid. Head õunad. Vein, õlu maitses hea. Leib oli hea maitsega. Hea lõhnaga lill. Hea tõukari, lüpsilehm, veohobune. Head tõugu kanad, lambad. d. (nähtuste, olukordade vms. kohta). Head lauakombed. Hea hoolitsus, teenindamine, reklaam. Õppeedukus oli tal hea. Head hinded tunnistusel. Haige seisund, olukord on hea. Nooruk sai hea hariduse, kasvatuse. Hea muusika, kirjandus, portree, maastikumaal. See on hea raamat, luuletus, ettekanne. Välismaalase kohta rääkis ta head eesti keelt.
2. ‹adj› sõbralik, lahke; positiivsete eetiliste omadustega, moraalselt väärtuslik; kiiduväärt. Hea inimene, kaaslane, hooldaja. Sul on hea mees, poeg. Head vaimud, haldjad. Hea kohtlemine, vahekord, vastuvõtt. Riikidevahelised head suhted. Ta oli mu vastu hea. Neiu on hea iseloomuga. Noormehe käitumine ja elukombed olid head. Tegin seda heast südamest. Teen seda hea meelega 'meeleldi, meelsasti'. Ole hea tüdruk, ära kiusa endast väiksemaid. Vanakese silmad näisid head ja lahked. Võõrasema ei vaadanud lastele hea pilguga. Neil oli hea läbisaamine. Kadunut tuletati meelde hea sõnaga. Liigub heas seltskonnas. On pärit heast perekonnast. Ilm on selline, et hea peremees ei aja koeragi välja. Heal lapsel mitu nime. Hea naine maja lukk, paha naine põrgutukk. || (kõnetlus- ja viisakusväljendites). Head inimesed, aidake! Ole hea, tule siia! Olge hea, astuge sisse! Aitäh, hea laps, et sa vanainimest aitasid! Sepp, hea mees, rautas hobuse ära. *Aga nüüd, head kuulajad, oleks teile üks küsimus. H. Saari. | iroon. Hea mees lubama 'lubab, kuid ei täida'. Kes see hea inimene oli, kes tema peale kaebama läks? || lähedane, intiimne. Hea tuttav. Ta on mu hea sõber, temale söandan kõigest rääkida.
3. ‹adj› mingis suhtes soodus, kasulik, sobiv. Hea juhus, võimalus, õnn. Head kaardid mängus. Head tutvused raamatukaupluses. Ended olid head. Töötingimused on siin head. Hea ettepanek, tagajärg, tulemus. Hea kuulsus, nimi. Hea ilm, kliima. Vanad head ajad. Head kaupa, äri tegema. Häid ja halbu päevi nägema. Midagi, kedagi heas valguses näitama. Heal järjel olema. Leidis hea teenistuse, tööotsa. Tegi abiellumisel päris hea partii. Saime kinos head kohad. Sain kodunt häid sõnumeid. Mul tuli hea idee, mõte. Harril on vennale hea mõju. On hea, et sa tulid. Vitamiinid on väsimuse vastu head. Lavastus jättis üsna hea mulje. Ära ole endast nii heal arvamusel! Püüdsin end näidata heast küljest. Lõpp hea, kõik hea. Hea nõu on kallis. Saagist jäi talupojale heal juhul 2/5. | (nõrgenenud tähenduses). Ühel heal päeval läks ta meilt ära. || (soovide, tervituste, jumalagajätu jne. väljendamisel). Head aega! Head õhtut! Head ööd! Häid pühi! Head uut aastat! Head reisi! Head tervist!
4. ‹adj› mugav, mõnus, meeldiv, hõlpus, kerge. Sul hea naerda, rääkida! Jalgrattaga on poisil hea koolis käia. Terava vikatiga on hea niita. Kuumal suvepäeval on hea põõsa all lamada. Kodus on nii hea olla. Hea laske-, istumisasend. Hea tool, voodi. Toas oli hea ja soe. Hea käekäik, põli. Hea soe tunne südames. Küll sul on ikka hea elu. Külas hea, kodus veel parem. *Oli hea teada, et tal kuhugi tõtata ei olnud. M. Raud.
5. ‹adj› (kogust, kvantiteeti, hulka märkivalt v. rõhutavalt:) rohke, ohter, paras, tubli, tugev, suur. Mõne hea aasta eest. Mitu head päeva tagasi. Linnani on mitu head kilomeetrit. Tal oli teiste suusatajate ees hea edumaa. Hea hulk maad tuli jala käia. Õhtuks oli tehtud hea tükk tööd. Auto eest maksti head hinda. Hea summa raha. Hea sissetulek, palk. Hea patakas käsikirja. Hea kartuli-, viljasaak. Lõikas hea kannika leiba. Rüüpas hea lonksu vett. Tehti hea laar õlut. Hea sületäis puid. Tuli hea hoog vihma. Sai hea müksu, keretäie. Laps sai kukkudes hea hoobi. Nuttis hea peatäie. Talle tehti hea peapesu. Tal jätkub head tahet, kannatust mind lõpuni kuulata. *Tuhkur on mägrast peaaegu poole väiksem, vahest nii hea kassi suurune.. R. Roht. || ‹adjektiivi vm. sõna ees› kõnek (intensiivistab sellega väljendatut:) üsna, kaunis, võrdlemisi. Hea paks raamat. Hea suur õun. Hilinesin hea mitu korda. Mu vennad on head pikad mehed.
6. ‹adj› murd parem; ant. vasak. *Kaks oli teed, kas kurale või heale – / ma mõlemale tõmmand kriipsu peale.. A. Alle.
7. ‹s› miski väärtuslik, hinnatav, kasulik, meeldiv vms. Kellelegi head soovima. Kellelegi head tegema. Kellegagi head ja halba jagama. Head kurjaga tasuma. Võitlus hea ja kurja vahel. Igal inimesel on oma head ja vead. Mis teil head on? Pole halba ilma heata. Ei lausunud head ega kurja. Kui heaga ei antud, võeti kurjaga. Katsusime heaga läbi ajada. Tänan teid kõige hea eest. Küsisin seda hea pärast. Temast räägiti üksnes head. Sellest loost ei tule midagi head. Mis hea pärast ma peaksin tema ees vabandama? *Olen käinud mitmegi [arsti] juures, aga suurt head sellest pole olnud. P. Vallak.
8. ‹s› „rahuldavast” kõrgem hinne (4), hrl. koolis. Väga hea 'kõrgeim hinne (5)'. Õpilase tunnistusel olid üksnes head ja väga head.

heake(ne) ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
heavõitu, pehmesüdameline. *Peeter ka sihuke heakene, ei tema nõua ega pressi.. L. Hainsalu.

helk ‹helgu 21› ‹s›
hrv helisev ja särav metallehe (sagedamini rahvarõivastel). *Ent minu paganasse ei mõjunud helgud ega litrid. J. Semper.

vastu helkima

1. vastu särama, helgina vastu paistma. Tuled helkisid veest vastu. *Ei olnud see halvakspanu ega trots, mis talle sealt [= naise silmist] vastu helkis.. R. Sirge.
2. vastu kõlama, kajama. *Ja siis kõlasid kirvehoobid läbi hommikuse õhu, et Vakuste küla vastu helkis. A. Kitzberg.

hella|tundeline
Alaealised on küllaltki hellatundelised ega unusta solvangut niipea.

hepik ‹-u 2› ‹adj›
murd hellitatud, pirtsakas; edev, eputav. Hepik inimene, naljatoon, naeratus. Ta pole hepik ega piripill, vaid igati tubli poiss. *..nad jalutavad hepikus jutus mööda ilusaid jalgteid.. E. Vilde.

hiireke(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. (< dem hiir). Väike hiireke.
2. kõnek (hellitussõna neiu v. naise kohta). *Aga ole rahul, mu hiireke, ega ma sulle hakka tüli tegema.. E. Vilde.

hiljukesi ‹adv›
tasahiljukesi, vaikselt; tasapisi. Kõnnib, astub, seisatab hiljukesi. Naerab, ohkab hiljukesi. Avas hiljukesi ukse. Hiilis hiljukesi lähemale. Naised nutsid hiljukesi. Oja voolab hiljukesi. *..elavad inimesed omaette hiljukesi, ei erilist rõõmu ega muret, ikka vaid päev päeva järele. F. Tuglas.

hilp|harakas

1. (kerges rõivastuses v. hilpudes, ka räbalates inimese kohta; hrl. võrdlustes võrdlusalusena). Lapsed jooksid paljajalu ringi nagu hilpharakad. Ära käi ringi nagu hilpharakas, pane endale midagi soojemat selga. Katkises kasukas ja vanades poolsaabastes nägi ta välja kui hilpharakas.
2. hlv vaene, tühine, tähelepanu mittevääriv inimene (ka sõimusõnana). Sina viimane hilpharakas! Plikaohtu hilpharakas. Pole tal raha ega vara, on üks puupaljas hilpharakas. Seda tööd juba igale hilpharakale ei anta. *"..Viieteistaastane hilpharakas alles, aga juba käiakse kosjas!” põlastas moor. A. Jakobson. *Mõni jääb hallide juusteni arulagedaks hilpharakaks, käib ringi, kõlin taga. A. Beekman.

hilpsama ‹hilpsata 48›
kalpsama, kergelt hüppama. Jänes hilpsas kõrges rohus. Tulekeeled hilpsasid mööda seina. *Ega siis muidu /../ varblased teisel pool katust / ei hilpsaks / ja ei pilkaks.. H. Runnel.

himustama ‹37›
millegi järele himu tundma, midagi väga tahtma, tungivalt soovima, ihaldama. Himustab magusat, viina, õlut. Laps himustas pähkleid. Himustab endale autot. Ahne himustab raha ja vara. Võta, mida silm, süda, hing himustab! Himustab kättemaksu, võimu, õnne. Ta ei himustanud au ega kuulsust. Ära himusta võimatut! Himustab reisida, hästi riietuda. Himustab kellegi elu, hinge. *..sest sinu ema himustas Vargamäele perenaiseks juba siis, kui tema esimene mees Juss alles elas.. A. H. Tammsaare. || kellegi vastu meelelist himu tundma, kedagi ihaldama. *Kas see on üldse armastus? – Võib-olla on vennal õigus, et mees ainult himustab teda.. R. Vellend.

hing1 ‹-e 22› ‹s›

1. hingamine, hingetõmme; hingeõhk, sisse- v. väljahingatav õhk. Köhahoog, tolm, tuisk matab hinge. Haigel matab jälle hinge. Kuumus, leil, suits, lehk lõi, pani, võttis hinge kinni. Rõõmust, põnevusest, hirmust, ärritusest jäi mul hing (rindu) kinni. Jooksin, köhisin nii et hing (rinnus) kinni. Põgenesin toast, hing ehmatusest kurgus. Tõmbasin sügavalt, kergendatult hinge. Mees tühjendas õllekapa ühe hingega. Ujun juba viis meetrit ühe hingega. Ta pidas vee all mitu minutit hinge kinni. *Vanamees vedas vilinal hinge ja ärgitas uuesti. A. Maripuu. | piltl. Kell seinal tõmbas kähisedes hinge ja lõi raginal kuus pauku. || (vähestes ühendites:) õhk, gaas. Õlu tuleb ankrusse hinge alla 'õhutihedalt kinni' panna. Õlu on vaadis hinge all. Kork ei pea hinge. *Jannsen kahmas oreli sõrmiste järele, et alustada laulu... Kuid orelil polnud hinge sees.. E. Särgava.
2. elu, eluvõime; elujõud, eluvaim. Hinge kallale kippuma. Sul ainult tühipaljas hing, ei muud midagi. Jookse, kui sul hing armas. Mehele jäi hing vaevalt sisse. Surijal on veel hing sees. Tal on hing väljas, välja minemas. Köhib, nutab kas või hinge seest. Ega ta enam hinge tõuse. Keegi ei jäänud, kedagi ei jäetud hinge. Uppunu saadi hinge. Sain, pääsesin hingega tulema. Palgast jätkus ainult selleks, et perel kuidagi hinge sees hoida, pidada. Süüa sai parajasti niipalju, et hing sees seisis. Ussil on visa hing. Pühadeks võeti seal hing välja. Kalamees peab kassi ikka hinges. Ei tulnud peole enam endist hinge sisse.
3. sisemaailm, eelkõige tundmuste ja tahte ala; ka nende kujuteldav asu- ja lähtekoht (sageli mitmesugustes piltlikes väljendites). Hinge ilu, suurus, ülevus. Ta on uhke, alandliku, nurjatu hingega. Otsiva, rahutu, õilsa, ülla hingega inimene. Fantaasiarikka, ilutseva hingega luuletaja. Hing kisendab kellegi, millegi järele. Hing igatseb midagi kaunist. Hing väriseb, on hirmul, ärevil. Mu hing aimab halba. Tema hing ei teadnud pettusest midagi. Jäta, jätke mu hing rahule! Hing jääb millegagi rahule, on millegagi rahul. Sõi ja jõi, mida hing himustas. Hing keeb vihast, raevust. Hinges keeb, käärib viha. Kartus, tusk poeb, jääb hinge. Nukrus, igatsus tükib hinge. Need sõnad läksid hinge, hakkasid hinge (kinni). Teiste naer ja pilge lõikas küürakale hinge. Hinge kogunes sappi, vimma. Pilkest jäi okas hinge. Kes teise hinge näeb. Venna surm jättis ta hinge sügava jälje. Poisi hinges tõusis trots. Hingelt noor, vana. Hingelt haige, muserdatud inimene. Oma hingelt on ta väikekodanlane. Ta hinges valitses rõõm ja rahu. Oma hinge põhjas uskus ta, et kõik pöördub veel heaks. Kahetsen juhtunut hinge põhjast '(üli)väga'. Olin hinge põhjani '(üli)väga' liigutatud, vapustatud. Kurbus, mure ahistab, rõhub, täidab hinge. Kadedus näris ta hinge. See vihje pani hinge kipitama, kripeldama, pakitsema. See jutt kosutas mu hinge. Kirjanik kirjutab sellest, mis hingel (kibeleb). Silmad on hinge peegel. Eidekesel on tüdimatu hing, temast jätkub kõikjale. Mitte igaühel pole sellist kanget hinge 'sellist tugevat tahtejõudu v. iseloomu'. Sel noormehel pole õiget ehitaja hinge. Maainimese hing igatseb põldude ja heinamaade järele. Ise noor tütarlaps, aga kasaka hing rinnus. Võõras ei mõista teise rahva hinge. *Hea raamat ei paljasta looja hinge üksnes lugejale, vaid ka loojale enesele. F. Tuglas. || (südametunnistusest; moraalse vastutuse ja kõlbeliste tõekspidamistega seotud tundemaailmast). Minu hing on sellest puhas, ei tea sellest midagi. Eksimus piinas, koormas, vaevas hinge. See kuritegu lasus tema hingel. Neid patte, seda süüd minu hingel, hinge peal pole. Varastamise pattu ta oma hingele, hinge peale ei võta. Keeldumise korral jääb selle inimese elu teie hingele, hinge peale. Räägib kõik viimseni hingelt, hinge pealt, hinge tagant ära. Paadunud hingega inimene. *Pealegi polnud tema teada Külasoo naistel midagi niisugust hinge taga, mida nad praegu kartma peaksid. A. Hint. || (kirglikust kaasaelamisest; innust, sisemisest põlemisest, (tegevus)õhinast). Näitleja mängus polnud hinge. Laulab, mängib, töötab hingega. Andus täie hingega oma tööle, uuele harrastusele. Ta teeb kõike hingega. Elu ilma elamusteta on hall ja hingeta. Mees juba üle viiekümne, kuid energiat ja hinge nagu noortel. || (kõrvutatuna v. vastandatuna ühelt poolt kehale, füüsilisele, välisele; teiselt poolt kainele mõistusele, vaimule). Reis tuli kasuks ihule ja hingele. Ise vastutan nii oma ihu kui ka hinge eest. Välise asjalikkuse all peitus hell hing. See mees on ju lausa robot: tal pole raasugi hinge. Mõõk tapab ihu, kuid sõna surmab hinge. *Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga: töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge.. A. H. Tammsaare. || piltl (millelegi elutule tema iseloomulikku ilmet andvast eripärast). Igal linnal on oma hing. See omapärane muusika kajastab rohtlate hinge.
4. (filosoofias, religioonis, mütoloogias:) mittemateriaalne surematu ja elustav alge, mis võib eksisteerida ka kehast sõltumatult. a. Hinge surematus. Hingede rändamine, ümberkehastumine. Surmaga arvati hinge kehast lahkuvat. On usutud, nagu võiksid surnute hinged oma endist kodu külastada. b. (ristiusuga seotud kujutlustes). Sul on patune hing. Hing läheb taevasse, põrgusse. Hing saab, läheb hukka. Ära saada oma hinge hukatusse. Kurat püüab, võrgutab hingi. Vanakuri, saatan päris tema hinge. c. (loomade, loodusesemete hingestatusest). Muistne inimene arvas, et igal loomal, linnul, puul, kivil, metsal, veel jne. on oma hing.
5. elusolend, hingeline, hrl. inimene. Ta on kuldne, truu, lihtsameelne, romantiline hing. See rahutu, väsimatu hing ei püsi kusagil paigal. Sa oled õnnetu, kadunud hing. See on üks müüdav, nurjatu, vilets, äraostetav hing. Liina, hea hing, on siin kõik korda seadnud. Tema, vaene hing, ei aimanud midagi. Pastor hurjutas jutluses koguduse eksinud, patuseid hingi. Siin ei tunne meid ükski, mitte ainus hing. Mitte kusagil ainustki elavat hinge. Õues ei olnud (inimese) hingegi. Oleks ta seal ainsatki meesterahva, naisterahva hinge kohanud. Lauda- ja majauksed pärani, aga õues mitte hingegi, välja arvatud koer. Ära räägi sellest ühelegi hingele. Surnud hinged 'mingi organisatsiooni, seltsi passiivsed, töös mitteosalevad liikmed'. || retoorilistes hüüatustes ja küsimustes kõneleja enda kohta, samuti familiaarses, kurjustavas v. retoorilises pöördumises kellegi teise poole. Mis sa hing ütled, kostad! Mis sa hing teed, ette võtad, peale hakkad! Söö, joo, maga niipalju kui soovid – mis sa hing veel tahad! Kuhu sa hing lähed? Kui kaua sa hing ikka kannatad! Kuidas ma, vaene hing, õpin, kui vaikust ei ole? Kuidas sa, armas hing, välja näed! Kus te, saatana hinged, logelesite? *„Armas hing, kuidas sa oma õpetajahärraga räägid!” hüüdis pastor. A. H. Tammsaare. || (hrl. inimeste arvu, hulga väljendamisel). Sissid tapsid majas viimse kui hinge. Tal oli seitse hinge peret. Perekonnas oli kuus hinge. Meid on siin koos mõnikümmend hinge. Mõisnikul oli mitusada hinge talupoegi. Teolisi oli vähemalt poolsada hinge. Vallamaksu võeti kaks ja pool rubla igalt hingelt. *Ja sõrajalgseid, neid lehmi, neid kah mõni mitu-setukümmend hinge... A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: inim|hing, mees|hing, naishing; kaunis|hing, õilishing; kuradi|hing, saatana|hing, vaenlasehing.
6. piltl (kellestki, millestki olulisest, põhilisest, kesksest). a. mingi kollektiivi, organisatsiooni, ettevõtte, ürituse vms. innustaja, eestvedaja, juhtiv isiksus. Ta on seltsi, näiteringi, ettevõtte, ürituse, matka hing. Laudkonna, seltskonna hingeks näib olevat noor neiu. Meie kodu hing on hakkaja ja energiline vanaema. b. lemmikharrastus, -tegevus, huviala, millega tegelemine on kujunenud vajaduseks. Sport ja muusika – need on poisi hing. Aed ja peenrad on eide hing. *Korvpalli oli tal hea mängida ja see oligi ta hing. V. Saar. c. millegi elustav tuum, põhiolemus. Kunsti sisu ja hing on peidetud ta sügavustesse. *Et lühidus on vaimukuse hing, /../ teen lühidalt.. G. Meri (tlk).

hing (on) niidiga ~ paelaga ~ nööriga kaelas

1. hing on rinnus kinni. Jooksis veiste järele, nii et hing paelaga kaelas.
2. keegi on väga haige, suremas. Mehel hing paelaga, nööriga kaelas, ei ta ela ega sure.
3. majanduslikult raskes olukorras. *Mõnedel, näe, talud ja mõisaväljad käes, teistel jälle – et hing niidiga kaelas. R. Sirge.

hinge|kiri
hingeloend, revisjonikiri; hingede (5. täh.) nimekiri. Kedagi mõisa, valla, koguduse hingekirja panema, võtma. Kedagi hingekirjast maha võtma. Hingekirja pidama. *Aga ei sind ennast ega kadunut seisa meie [koguduse] hingekirjas. A. H. Tammsaare. | piltl. *Loomad olid nõnda viletsad, et teie nad hingekirjast maha kandsite.. O. Tooming.

hingeline ‹-se 5›

1. ‹s› elusolend; inimene. Majas on nii vaikne, nagu oleks siit viimne kui hingeline lahkunud. Poisike ja kirju kass olid esimesed hingelised, keda külas kohtasime. Siin peab olema teisigi hingelisi. Toas oli neli hingelist: vana naine ja kolm last. Laevatekil polnud mitte hingelistki. Kolistasin ukse taga, aga hingelistest ei kippu ega kõppu. Hoovis ei kohtunud me ainsagi hingelisega. *Aga ei tule see [= sünnipäev] tal enesel ega ühelgi teisel hingelisel meelde. H. Kiik.
2. ‹adj› ‹arv- v. asesõnalise esiosaga liitsõna järelosana› -inimeseline, -liikmeline
▷ Liitsõnad: kolme|hingeline, nelja|hingeline, mitmehingeline.
3. ‹adj› inimese sisemaailmaga seotud, sellesse puutuv, hingeeluline, psüühiline. Hingeline erutus, masendus, kriis, murrang, vapustus, trauma. Inimese hingelised elamused, siseheitlused, vastuolud. Mehe ja naise hingeline kooskõla. Haige oli kaotanud hingelise tasakaalu. *Ta viibis hingelises madalseisus ega püüdnud seda varjata. M. Traat. || tundeline, tundehell, tundeid väljendav. Hingeline pilk. Kogu tema olemusest hoovas hingelist soojust, nukrust. *Ma olen hingeline inimene ja hakkan kergesti naerma või nutma. J. Smuul. *Vanadus oli muutnud nende vahekorra sügavamaks ja hingelisemaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: hella|hingeline, kauni|hingeline, puhta|hingeline, tuli|hingeline, õilsa|hingeline, õrna|hingeline, üllahingeline.
4. ‹adj› van hingega, elus. *Sinu kätte ei usalda ma ühtegi hingelist looma.. J. Kunder.

hingitsema ‹37›
vaevaliselt elama, eksisteerima v. tegutsema; tasapisi, peidetult elutsema. a. vaevu hinges olema. Visa elu hingitses siiski selles üleni halvatud kehas. Vanake hingitses veel mõne nädala ja suri siis vaikselt. b. kehvalt elama, virelema. Sellise sissetulekuga ei ela ega sure, ainult hingitsed. Peost suhu hingitsev vabadikupere. c. (kidura, nigela kasvamise kohta). Rohi hingitseb kuluhallide mätaste vahel. *Teisigi puid hingitseb siin – lepp ja sarapuupõõsas. L. Kibuvits. d. midagi vaevaliselt tegema, vaevu tegutsema. Teised elavad täisvereliselt, sina ainult hingitsed. Kooli isetegevusringid üksnes hingitsesid. Kriisiaastail jäid mõned tehased hingitsema pisiettevõtetena. Kunagi hingitses linnas ainult paar bussiliini. *..ei siin aralt saa elada, / hiljukesi hingitseda. K. Merilaas. e. vähehaaval, vaevaliselt põlema, nõrgalt leegitsema v. valgustama. Lõke, küünal hingitses veel põleda. Lamp hingitses nõrgalt, sest õli oli lõpukorral. Kupees hingitseb hädine laevalgus. Hingitsev tuluke. f. piltl. Südames hingitseb lootus, lootusesäde, pahameel, viha, saagiahnus. Kübeke uhkust hingitses veel tema rinnus. *Kui päev veel ainult hingitseb / me kardinate taga.. H. Jürisson.

hingpakki ‹adv›
murd hingeldama panevalt, hingetuks, nii et hing jääb kinni. Hingpakki jooksma. *Ja ega see sõtkumine kõige kergem amet ka polnud, võttis poisi päris hingpakki. V. Ilus.

hirm ‹-u 21› ‹s›

1. erutusseisund, mida põhjustab selgesti tajutav oht, suur kartus. Ebaõnnestumise, kaotuse hirm. Salajane, varjatud, haiglaslik, alatine hirm. Metsik, paaniline, õudne, tarretav, kohutav hirm. Masendav hirm vanaduse, surma ees. Hirm eksida, hiljaks jääda. Kellelegi hirmu tegema. Kellelegi hirmu peale, nahka, naha vahele ajama. Oma hirmust jagu, võitu saama. Naist haaras, valdas hirm. Hirm rõhub, ängistab rinda. Mul on hirm. Hirm on südames, poeb südamesse. Hirm on nahas, naha vahel, poeb naha vahele. Mul hakkab sinu pärast hirm. Lapsel tuli pimedas hirm peale. Silmist paistab sõnatu hirm. Silmad on hirmu täis, hirmust pärani. Hirmu ja õuduse jutud. Surus oma hirmu maha. Hirmu tundma millegi, kellegi ees. Süda hirmu täis. Ema oli kogu talve elanud hirmus ja kartuses. Hirmust haige, meeletu, segane. Kiljatab, lõdiseb, väriseb hirmust, hirmu pärast. Hirmust, hirmu pärast jäi tal hing kinni, süda rinnus seisma. Viskusin hirmuga pikali. Haige oli hirmul 'kartis' oma tervise pärast. Võttis karistuse hirmul 'kartuses' ise endalt elu. Hirmul on suured silmad. *„Ega peremees ometi selle minu asja pärast?” küsis eit hirmul. A. H. Tammsaare. || hirmuks hirmutamiseks. Poissi karistati teiste hirmuks.
▷ Liitsõnad: kabu|hirm, sala|hirm, surma|hirm, sõjahirm.
2. hirmuvalitsus; nuhtlus, (kehaline) karistus, vitsahirm. Jüri hoidis terve maja, klassi oma hirmu all. Enne hirmu, siis armu. Parem oma ema hirm kui võõra arm. Kus ei ole hirmu, seal ei ole armu. Kes hirmuta kasvab, see auta elab. *Aga.. et ta käsitsi hirmu hakkab andma, seda ma küll ei oleks uskunud... L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: vitsahirm.
3. hirmuäratav olend v. ese. Vanemõde oli haigla hirm. See koer on hirmuks kogu külale. *Kaasaja moodsaim gigant [= lennukilaev] / – ookeanide hirm – / algas manöövrit. U. Laht.

hirmutus ‹-e 5› ‹s›
hirmutamine; selle üksikjuhtum. Äraminekust rääkis vanaema ainult laste hirmutuseks. Ei aidanud ema noomitused ega isa hirmutused.

hmjaa, hmjah
‹interj› väljendab järelemõtlemist, kaalutlemist, nõutust vms. Hmjaa, abi on meil vaja. Hmjaa... ma mäletan teid. *Muide, ega üldsus... Hmjah, üldsus pani kõvasti pahaks. V. Gross.

hoidma ‹hoian 45›

1. millestki v. kellestki kinni pidama, seda haardesse jätma, haardest mitte vabastama. Hoiab mappi kaenlas, saapaid näpu otsas, raha peos. Hoia mu kätt (oma käes). Hoidsin last põlvel, kätel, süles. Hoiab piipu hambus, suitsukoni hammaste vahel. Hoidsin hobust ohelikust. Hoidis last käest. Hoidis kassipoega, kassipojal turjast. Hoidsin hammastega nööriotsast ning sikutasin. Palun hoia mu kohvrit. Käsi hoidis kangi, viiulipoognat. Kass hoidis hiirt suus. Kull hoidis saaki küünte vahel. Rooli, tüüri hoidma. Ohje hoidma (hobuse juhtimiseks). *Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole.. A. H. Tammsaare.
2. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima, teda sinna jätma. Ema hoidis haiget last terve nädala toas. Mind ei hoitud enam haiglas. Hitlerlased hoidsid teda mitu aastat vanglas, koonduslaagris. Hoidis käed taskus, silmade ees. Tööriistu hoitakse kuuris. Liha hoiti vardaga tulel. Ta hoidis laual poja fotot. Hoian raha harilikult lauasahtlis. Rasked kivid hoiavad paati merepõhjas. Naasklit kotis ei hoia.
3. midagi v. kedagi teat. olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima, teda sellesse jätma. Midagi salajas, saladuses, tallel, enda teada hoidma. Kedagi ahela(i)s, kammitsas, kütkes, vangis hoidma. Kedagi oma mõju, võimu all hoidma. Korras hoidma. Peidus, redus, luku taga hoidma. Vibu pingul, lippu kõrgel hoidma. See juhtum hoidis külarahva hirmul, meeled elevil. Viha hoidis ta oma võimuses. Võõrasema hoidis mõnikord lapsed söömata. Hoia käed minust eemal! Teda hoiti elus vereülekannetega. Lind hoiab oma pesa puhta, puhtana. Tehas tuleb iga hinna eest käigus hoida. Suvel hoidsime aknad lahti, pärani. Konksud hoiavad kardinapuud ülal. *..„Johanna” oli üks neid väheseid laevu, mida firma suutis veel sõidus hoida. A. Hint. || teat. asendis olla laskma v. olema sundima. Hoidis käed rusikas, silmad maas, pea viltu, kuklas. Hoidsin sõrmed harali, laiali. Suutsin end vaevu püsti hoida. Ta hoidis silmad lahti, pilukil. Hoia end tasakaalus! Hoia selg sirge! Hobune hoiab kaela rõngas. Pael hoidis juukseid koos.
4. midagi säilitama, alal hoidma; midagi säästma, säästlikult kulutama v. kasutama. Korda, puhtust hoidma. Distantsi hoidma. Midagi tagavaraks, varuks hoidma. Midagi alles, alal, mälestuseks hoidma. Hoiab saladust, hoiab saladuse endale. Igaüks hoiab oma elu. Hoia oma tervist, oma silmi! Hoia mulle kohta! Hoia see kell endale! Neiu hoiab saledat joont. Ta ei suutnud tasakaalu hoida. Jooksja püüdis tempot hoida. Püüdsin kuidagi jutujärge ülal hoida. Ema hoidis paremad palad laste jaoks. Küpsised hoiame õhtuks. Kartuleid hoitakse kuhjas. Laev hoidis kurssi, suunda Virtsu sadamale. Ta hoiab raha, iga kopikat. Eit hoidis oma kõigest väest. Toas oli pime, sest hoiti küünlaid. Kes hoiab, sel on. *Anni ise oli kohustatud oma häält hoidma pika soolopartii jaoks.. A. Hint. || millegagi (kellegagi) hoolikalt, ettevaatlikult ümber käima, midagi heaperemehelikult kasutama. Ta hoiab oma asju, raamatuid. Uut vaipa hoitakse ikka rohkem kui vana. Aino hoidis soengut, et õhtul teatrisse minna. Hästi hoitud ülikond. Hea peremees hoiab hobust. *Tööd teed sa hästi, autot hoiad nagu iseenda oma. O. Tooming.
5. midagi v. kedagi tagasi hoidma, ohjeldama, tõkestama, pidurdama. Ei teda hoia vihm, tuul ega põhjatu tee. Ta ei suutnud end hoida ja hakkas valjusti laulma. Tüdrukud ei saanud naeru, nuttu hoida. *Hoian hingamist, et see mind ära ei annaks. J. Semper. || midagi ebameeldivat, ebasoovitavat v. ohtlikku vältima, selle teoks saamist takistama. Argus hoidis meest oma kavatsust täide viimast. Sool hoiab toiduaineid riknemast. Mõõdutunne hoidis kunstnikku liialdustesse sattumisest. Kogemused hoidsid teda saatuslikest vigadest. Hoidke tuletikke laste eest! Mart hoiab oma silmi ereda valguse eest. Koer oli nii tige, et lambaid pidi tema eest hoidma.
6. kellegi eest hoolitsema; kellegi, millegi järele valvama. Last hoidma 'lapsehoidja(ks) olema'. Karja hoidma 'karjane, karjaseks olema'. Väike Jüri jäi vanaema hoida. Perekonna vanima lapsena tuli tal hoida nooremaid õdesid-vendi. Ants hoidis põllul lehmi ja lambaid. Vanataat jäeti kodu hoidma. || ettevaatlik olema, hoolt kandma, et midagi halba ei sünniks. Parem hoida kui ohata. *Tihane pidi end nüüd hoolega hoidma päeval kui ka öösel, et lahits teda kätte ei saaks.. R. Roht.
7. kellessegi v. millessegi kiindunud olema, temasse armastuse ja poolehoiuga suhtuma. Hoidsin sind nagu oma last. Poiss ja tüdruk hakkasid teineteist hoidma. Ta hoiab väga kõiki loomi. Piia hoiab eriti väikest sinisilmset nukku. *Ja selleks, et peni oma kodu hoidma hakkaks, pandi ta ketti. E. Krusten.
8. hoiduma (1., 2. täh.). a. Hoidke veidi eemale, kaugemale! Hoidsin kuulide eest suure kivi varju. Hakid hoiavad parvedesse. Teinekord hoiavad metsloomadki inimese lähedusse. Kiiresti käies hoidis ta vimma. Mehe silmad hoidsid kissi. Juuksed hoidsid pisut lainesse, lokki. Ta sõrmed hoidsid konksu. Hoidke vasakule, vasakut kätt! Meil polnud aimugi, kuhupoole hoida, kas läände või itta. Tütred hoidsid alati ema poole. Marguse süda hoidis Tiina poole. Hoidke eest (ära), alt! Hoia metsas ussi eest! Haige peab tervetest eemale, kaugemale hoidma. Hoia isa millegagi vihastamast. *Põhja pool on kodu, aga Vallaste hoiab sinna lääne poole.. J. Parijõgi. b. ‹hrl. imperatiivis, koos eitava et-kõrvallausega›. Hoia, et sa häält ei tee! Hoia, et ema sind siit ei leia! Hoidke, et te sellest kellelegi ei räägi! *..pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. A. H. Tammsaare.

hoiduma ‹37›

1. mingis olukorras, seisundis v. asendis olles v. sellesse minnes seda olukorda, seisundit v. asendit säilitama (v. säilitada püüdma), end hoidma. Hoiduge eemale, kaugemale! Loomad hoidusid lähestikku. Naised hoidusid omaette rühma. Mehe õlad hoiduvad pisut ettepoole. Juuksed hoidusid kohevile, püsti. Purgi kaas hoidus kummi. Lapsed hoidusid kartlikult nurka. Ta hoidus vastutulijate eest põõsaste taha. *Kuigi.. oleks seal [= tagakambris] emalgi ruumi olnud, hoidus ta tuppa, isa lähedusse.. M. Metsanurk. || liikumisel endale võetud suunda säilitama; (abstraktsemalt:) kellegi poolele asetuma. Hoiduge kogu aeg paremale, paremat kätt! Osa sugulasi hoidus tülis mehe, osa naise poole.
2. millegi v. kellegi ebameeldiva, ebasoovitava v. ohtliku eest kõrvale põikama, end selle eest hoidma, seda enese suhtes vältima. Ebameeldivustest, raskustest, pahandustest, kiusatusest hoiduma. Hoiduge ülearustest kulutustest! Miks sa minust (eemale) hoidud? Ta ei valinud teed ega hoidunud porilompidest. Nad hoidusid teineteisele otsa vaatamast. Hoidun mõtlemast ja kujutlemast, mis mind võiks ees oodata. Kõik vaikisid, hoiduti isegi sosistamast. Ta hoidus neiuga kohtumast. Hoidu sõiduteed ületades auto eest! Ema hoidus palava päikese eest.
3. säilima, alles püsima, alles seisma. Seened hoiduvad soolatult hästi. Ta oli keskealine, ent hästi hoidunud daam. Käsikirjast on alal hoidunud ainult kümmekond lehekülge. *Loobu kahtlusest, et kaunilt hoiduks / kõik, mis esimeses usus omati. B. Alver.

hoolima ‹42›
‹hrl. elatiiviga, hrl. eitavas lauses›
1. kellestki v. millestki pidama, kellegi v. millegi vastu kiindumust v. meeldimust tundma. Poiss taipas, et tüdruk ei hooli temast sugugi. Sa peaksid oma lastest rohkem hoolima. Kas ta üldse kellestki vähematki hoolib? Loomadest hoolib ta küll. Ta ei hoolinud eriti maiustustest. Suvel ei hoolitagi nii väga soolasest. Ma ei hooli suurt teiste seltsist. Ega nad pidudest palju hooligi. Reisimisest hoolin ma vähe. Ta ei hoolinud ei raamatutest ega õppimisest. Kui ta üldse oma tööst hoolis? *Martha polnudki niisugune ettekandja, kes hoolib jootrahast. K. Saaber. *„Lähme [tantsima] !” – „Ei hooli enam,” vastas Elsa. M. Metsanurk. | ‹da-infinitiiviga›. *Ei viitsinud põldudel käia, ei hoolinud üle laudaukse vaadata. I. Sikemäe. *Sa vist hooliksid jätkata uuringuid noil aladel.. N. Baturin. || kellestki, millestki kahju olema. Miks ei hooli sa oma noorest elust, tervisest? Endast hoolib ta veel kõige vähem. *Kui oleks tema, Reinu võimuses midagi Minna heaks teha, ta ei hooliks ajast, vaevast ega kulutustest.. O. Tooming.
2. midagi v. kedagi arvesse võtma, millelegi v. kellelegi tähelepanu pöörama, end millestki v. kellestki segada, takistada laskma. Ettevaatusabinõudest, eeskirjadest, hoiatustest mitte hoolima. Külmast, vihmast, hädaohust mitte hoolima. Kui võrgud meres, ega siis saa alati ilmast hoolida. Väsimusest, nõrkusest suuremat hoolimata jätkasin tööd. Poiss hoolis vähe ema nõuannetest, käskudest ja keeldudest. Ta ei hooli küünevõrdki kaasinimeste hädadest ega muredest. Teiste arvamustest ei tee ta hoolimagi. Neiu kõneleb kiretult, nagu ei hooliks ta üldse kuulajaist. *Millal on saks seadustest hoolinud! E. Vilde.

hoolimatu ‹1› ‹adj›
mitte kellestki ega millestki hooliv, mitte midagi ega kedagi arvesse võttev; kellegi, millegi suhtes ükskõikne. Hoolimatu inimene, seikleja. Mehe hoolimatu ja jõhker käitumine. Isegi õe vastu oli ta hoolimatu ja ülbe. Mida vanemaks ta sai, seda hoolimatumaks muutus ta oma vigade suhtes. *Kuberner Bašilov oli aga kas liiga hoolimatu või laisk sissetulnud kirju lugema.. J. V. Veski.

hoolimatult ‹adv›
mitte kellestki ega millestki hoolides, vastutustundetult, jõhkralt vms. Rikub hoolimatult eeskirju. Trügib, tõukab teisi hoolimatult. Sinuga käituti hoolimatult. Loopis raha hoolimatult tuulde. Ta on hoolimatult julm, toores.

hoopis ‹adv›
‹jaatavas lauses›
1. ‹tugevdavalt, adverb rõhuline› täiesti, täitsa, päris(elt). Ta on hoopis 'täitsa, päriselt' haige. Ta õpib hoopis 'sootuks, kogunisti, täiesti' halvasti. Väljas oli juba hoopis pime. Nüüd juhtus midagi hoopis ootamatut. Ruumis jäi vaikseks, hoopis vaikseks. Elu käib nüüd hoopis uusi radu. See on ju hoopis lihtne ülesanne. Kõik läks hoopis, hoopis teisiti. Peeter jäi pärandusest hoopis ilma. Naine tuli mehe juurest hoopis ära. Raha oli mul hoopis vähe. Ta on veel hoopis poisike. Saima on nüüd hoopis koduta. Püsse oli vähe, mõned mehed olid hoopis relvadeta. Lõunasöök jäi hoopis tegemata. Auto sõitis järjest aeglasemalt, kuni jäi hoopis seisma. Ema manitsused unustas ta hoopis. Kõnekõmin vaikis lõpuks hoopis.
2. ‹koos komparatiiviga tugevdavalt, adverb rõhuline› märksa, märgatavalt, tunduvalt. Hoopis heledam hääl. Hoopis kodusem tunne. Hoopis suurem kiirus. Neiu oli hoopis noorem, kenam, jutukam, kui ma algul arvasin. Ilm on täna hoopis soojem. Elu on muutunud hoopis helgemaks, rõõmsamaks, ilusamaks. Ise teha on hoopis kergem kui teisi juhtida. Kõik see juhtus hoopis, hoopis hiljem. Ta tegi oma töö hoopis paremini, kiiremini, hoolsamalt kui teised. Mets oli majadest hoopis kaugemal, kui algul näis. *Karinile tuli tema halb nõrkusehoog uuesti peale ja nüüd juba hoopis kangemal kujul. A. H. Tammsaare.
3. (hrl. rõhutades järgnevat sõna v. lauseosa, adverb rõhutu:). a. tõstab mitmest võimalusest esile ühe, sageli ootuspärasele vastandliku. Ta on hoopis haige (s. t. ei ole terve). Ta õpib hoopis halvasti (s. t. mitte rahuldavalt ja mitte hästi). See juhtus hoopis hiljem (s. t. ei varem ega praegu). Rein on hoopis minu noorem poeg. Olen väsinud ja lähen hoopis koju. Mu imestuseks oli värav hoopis lukus. Äkki olen hoopis mina teie arvates süüdlane. Sinu asemel hakkaksin hoopis autojuhiks. Selgus, et nad on hoopis õde ja vend. Kooliga on lõpp, saab hoopis tööle mindud. Teistele ei tundnud ta kaasa, naeris ja pilkas hoopis. b. rõhutab üht kahest (mitmest) otseselt vastandatud võimalusest. Ta ei õppinud, vaid hoopis luges. Arvasin, et kõnelen sõbraga, aga tuleb välja, et hoopis vaenlasega. Peaksin rõõmustama, aga südames on hoopis valu. Selle asemel et magama heita, hakkas ta hoopis kirja kirjutama. Rong sõitis hoopis kolmandale, mitte esimesele ega teisele teele. *Ta polnud isegi Toomas Linnupojale pahane. Vastupidi. Maiale hoopis meeldis Toomas Linnupoeg. H. Mänd.

hoopiski ‹adv›

1. ‹jaatavas lauses› hoopis. a. Kujutlesin teda hoopiski teistsugusena. Ma unustasin hoopiski poes käia. Haigusnähud vähenevad või kaovad hoopiski. b. ‹komparatiiviga›. Praegu on sul hoopiski olulisem õppida kui tööl käia. *Kuusikud on hoopiski süngema hõnguga, tihedamad. F. Nõmmsalu. c. (adverb rõhutu). Peaksin rõõmustama, aga hoopiski muretsen. Ta õppis hoopiski arstiks.
2. ‹eitavas lauses› põrmugi, sugugi; üldsegi. Ma ei taha hoopiski magada. Ta pole hoopiski mitte halb inimene. Ei, pimedus polnud hoopiski hirmus. Õnnetused ei murdnud teda hoopiski. Poiss ei ole hoopiski isa moodi. Ta ei salli kedagi, tüdrukuid hoopiski mitte. *„Ei tule täna ega tule hoopiski! Läks kolhoosi!” hüüab Kristiine. R. Vellend.

hoovus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. tugev voolus; merehoovus. Golfi, Labradori hoovus. Hoovus kandis meid paarkümmend kilomeetrit itta. Kiire, tugev hoovus kiskus teda jää alla. *..saarekühm, mille ümber kagutormiga tekib kiire hoovus ja kohutav ristlaine. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: ekvatoriaal|hoovus, mere|hoovus, pinna|hoovus, polaar|hoovus, põhja|hoovus, ranniku|hoovus, süva|hoovus, triivhoovus.
2. hoovamine; vool, hoog. a. (tuule, õhuvoolu vms. kohta). Tuule soe, mahe, külm hoovus. Jahe, jäine, värskendav hoovus jooksis üle mu näo. Jürile paiskus vastu hõrgutavate toidulõhnade hoovus. b. (muu kohta). Aja kiire hoovus. *Ta ei tundnud tõepoolest veel linna, ei tundnud selle väärtushinnanguid ega hoovusi. V. Lattik. *Ma tundsin imelikku hoovust, mis algas sõrmeotstest ja jõudis üle kogu keha.. K. Saaber.

hulgast
I. ‹postp› [gen]
1. (kellegi, millegi) keskelt, seltsist, (kellegagi) koos tegutsemast v. olemast ära, seast. Ta lahkus vaikselt pidutsejate hulgast. Tuli ja kutsus mind teiste hulgast pisut kõrvale. Võttis raamatute hulgast endale vajaliku. Ajalehe reporterite hulgast on mitmed lahkunud. Ta on elavate hulgast lahkunud 'ta on surnud'. || osutab mingile kogumile, rühmale, kust kedagi v. midagi otsitakse, leitakse, kus midagi esineb vms., seast. Piduliste hulgast ma teda ei leidnud. Otsisin teda rahva hulgast. Kask paistab teiste puude hulgast kaugele silma. Kostis vahelehüüdeid publiku hulgast.
2. teat. rühma, kategooriasse, liiki kuuluvaist, teat. rühmas, kategoorias, liigis ettetulevaist (samas funktsioonis enamasti ka põhisõna elatiiv v. partitiiv), seast. Ta on parem kui ükski teine meie hulgast. Ega temagi ole kõige rumalamate hulgast. Selle kooli kasvandike hulgast on võrsunud mitmeid suurmehi. Ühel tuhande hulgast võib siin õnne olla.
II. ‹adv› mingist rühmast, koosseisust, kogumist välja. Kui Jaan hulgast maha arvata, siis jääb järele veel kaheksa meest.

hulka
I. ‹postp› [gen]
1. (kellegi) seltsi (hrl. samast tegevusest osavõtmiseks), sekka. Läks külalaste hulka mängima. Hoidus rohkem omasuguste hulka. Istuge ometi ka meie hulka! Mina ei sobi teie hulka. Kadus kiiresti rahva hulka. *..ta prantsatab kõhuli paadipõhjal siplevate kalade hulka. M. Raju. || osutab keskkonnale, kus midagi levitatakse. Need ideed, teadmised tuleb viia rahva hulka.
2. (millegi) sisse, sekka lisaks. Kartulite hulka on sattunud kive. Poetas ka mõne sõna meie jutu hulka.
3. osutab kellegi v. millegi kuuluvusele teat. rühma, liiki, kategooriasse, millegi koosseisu. Ilves kuulub kaslaste hulka. Haug kuulub röövkalade hulka. Tsaari-Venemaa kuulus Euroopa mahajäänumate maade hulka. Ta kuulub kooli parimate õpilaste hulka. See kuulub meie pakilisemate ülesannete hulka. 100 m jooksus ei pääsenud meie võistlejad esimese kümne hulka. *Asisem rahvas ongi teda juba enda hulka arvanud.. A. Hint.
II. ‹adv›
1. mingisse rühma, kampa (hrl. samaks tegevuseks), sekka. Kakelge, kui tahate, mis te mind sinna hulka kisute! *..ega keegi andnud palli teistele mängimiseks, kui teda ennast hulka ei võetud. V. Alttoa.
2. millelegi sekka, lisaks. Valas piimale vett hulka. Nisujahule segati odrajahu hulka. Ta kuulas teiste juttu, visates ka mõne omapoolse sõna hulka. *Kas keeta sülti vaid vasikalihast või raiuda sea pead-jalad hulka..? M. Metsanurk.
3. kõnek (määra märkimisel:) hulga. Ta on hulka noorem. Ta saabus hulka hiljem. *„Oled hulka muutunud,” ütles Kustas nüüd tantsu ajal. A. Mälk.

hulkur ‹-i, -it 2› ‹s›
paigast teise rändav v. rännata armastav isik; isik, kel ei ole kindlat tööd ega asupaika, hulgus. Kodutu, peavarjuta, vilets hulkur. Ta ei andnud oma tütart tühipaljale hulkurile. *..läksid nemadki läbi siinsete külade, muretud hulkurid, kõigiti karastatud parvepoisid. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: ilma|hulkur, maantee|hulkur, ööhulkur.

hull ‹-u 21 komp hullem superl kõige hullem e. hullim›

1. ‹adj› ‹mõned kasutused tõlgendatavad ka substantiivina; komp. ka hullum› mõistuse kaotanud, nõdrameelne, nõrgamõistuslik, hullumeelne. Meest peeti, ta tunnistati lootusetult hulluks. Naine läks hirmust, õudusest hulluks. Selline piin ajab, teeb lausa hulluks. Mine või hulluks selle teadmatuse pärast. Ta on päris hull, silmadki loidavad nii imelikult.
2. ‹s› mõistuse kaotanud, nõdrameelne, nõrgamõistuslik, hullumeelne inimene. Rahulik, vaikne, parandamatu, märatsev, ümbruskonnale ohtlik hull. Hull kõneles vahetpidamata ja valju häälega. Hullul ikka hullu aru. Alles pikapeale taipasin, et tegemist on hulluga. Et karistusest pääseda, teeskles ta hullu. Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki.
3. ‹adj› marutõbine. Meie metsades hulgub ringi üks hull hunt. Löödi maha nagu hull koer. Otsitakse taga kui hullu koera.
4. ‹adj› pöörane, meeletu, arulage, arutu; jabur. a. ‹mõned kasutused tõlgendatavad ka substantiivina› (mõistuselt terve inimese kohta, kui see toimib rumalasti v. ebanormaalset meenutavalt). Ta oli rõõmust, igatsusest, vaimustusest (lausa) hull. Kiivus, viha, viin tegid mehe hulluks. Purjus peaga on ta päris, puhta hull. Võitleb, töötab kui hull. Kihutab hobust takka kui hull. Hullemaidki kergatseid tuleb ette kui Jüri. *Armastasin kasse, olin hull nende poegade järele. A. H. Tammsaare. | (sageli pahandavalt, hurjutavalt). Kas sa hull oled, et järele annad! Milline hull poisike, heast peast läheb teisele kallale. Mis sa, hull inimene, prõmmid rusikatega vastu ust. Hull peast! Jäta järele, lase lahti! Mis sa, hull loom, ometi teed! b. (mingi emotsiooni, nähtuse, olukorra, tegevuse vms. kohta). Hull mõte, soov, tahtmine midagi teha. Hull üritus, katse. Teda haaras mingi hull igatsus, rõõm, hirm, viha. Hull tuju tuli peale. Tegi purjuspäi hulle tempe, tükke. Selline hull joomine, pidutsemine kestis mitu päeva. Nii hullus olekus pole mina teda varem näinud. Tema juttudest oli üks hullem kui teine. See on minu kõige hullem seiklus. Töö väsitas hullul kombel 'väga, hullupööra'. c. hrv (muu kohta). *..mida valjemini vanker kõristas, seda hullemaks läksid hobused.. L. Koidula. *Meri möirgab, meri hõiskab, / hullu tantsu tantsib voog.. K. Merilaas.
▷ Liitsõnad: armu|hull, jooma|hull, mehe|hull, naiste|hull, usu|hull, viina|hull, võimuhull; pool|hull, püstihull.
5. ‹s› kõnek miski pöörane, meeletu. No nüüd on hull lahti! Mis te nüüd hullu teete! Mis hullu sinuga on juhtunud? Ära hullu 'hullu juttu' aja! *Hi-hi-hi! Oh mis hullu sa laulad! F. Tuglas (tlk).
6. ‹adj› paha, halb, ebameeldiv; jube, kole, hirmus. Hullud ajad. Sattusin sinu süü läbi üsna hullu olukorda. Hull on see, et kõik teda siin tunnevad. Päris hull, kui ka seekord ei vea. Kõige hullem seisab alles ees. Ta tegi oma jutuga asja veel hullemaks. Mind piinas lausa hull köha. Käsi jookseb verd mis hull. Valu pole nii hull kui enne. Saa veel mõni hull tõbi külge. Töö kartulilaos polnud eriti hull. Ta oli oma elus palju hullematki näinud. Ja mis kõige hullem – jäin koosolekule hiljaks. Tüdruku kohta liikusid üsna hullud jutud. Kriitika oli hullem, kui võis oodata. Täna on väga hull ilm. Teed muutuvad poriga võrdlemisi hulluks. Mulle sattus nii hull vikat, et sellega on võimatu niita. Tuba on hullem kui hundilaut. Poiss oli kõige hullema nälja juba kustutanud. Te olete ju hullem kui petis. Hunt on hullem kiskja kui karu. Juhtub hullematki. Taga hullemaks asjad lähevad. Asi, lugu on hullem kui hull 'väga halb'. *..hull ka võõra inimese ees, kui me niiviisi omavahel pahuksis. A. Hint.
7. ‹s› kõnek (tagasihoidliku, kerge kirumissõnana:) hullvaim, sunnik, põrguline. Ega hulle uskuda, ronivadki viimaks katusele. Ärge, hullud, maja kaela tirige. Kas temal hullul ka aru või otsa. Oh sa hull, mis nüüd saab! Tohoh, vaata, kuule hullu! *Mis sa hulluga teed: karu on, aga mitte ei tule [koopast] välja! M. Aitsam.
8. ‹adj› ‹ainult komparatiivis› kõnek on korrelatsioonis eelnevas lauses v. lauseosas oleva adjektiiviga ja annab edasi selle komparatiivset sisu. Ta on tugev poiss – hullem kui mõni poksija. *..pagana põhjalik mees. Hullem kui mõni professor... A. Kaal.

ega hullu tea, mine hullu tea
väljendab kahtlevat jaatust, ligikaudu täh. 'väga võimalik'. *„Varitsevad muidugi ikka veel Eedit.” – „Ega hullu tea,” lausus isa. A. H. Tammsaare.

ei hullu ega tarka
mitte midagi. *Vana Laas ei osanud algul ei hullu ega tarka. H. Sergo.

hundi|laut
(külma ruumi kohta, hrl. võrdlustes). Tuba oli külm nagu hundilaut. Koolimaja oli nagu hundilaut – ei pidanud tuult ega sooja. Päev otsa siin hundilaudas istuda ei paku kellelegi lõbu.

hunt1 ‹hundi 21› ‹s›

1. Euraasia ja Põhja-Ameerika tundra-, stepi- ja metsavööndi suur kollakashall koerasarnane kiskja (Canis lupus). Hall hunt. Pimedusest kostis huntide ulgumist. Hunt murdis lamba. Huntidele korraldati ajujaht. Ega hunt enne jäta, kui viimane tall viidud. Näljane nagu hunt. Elab üksinda nagu hunt. Ei karda hunti ega tonti 'ei karda kedagi'. Teeb nii, et hundid söönud ja lambad terved 'teeb nii, et kellelegi poleks liiga tehtud'. Ega hunt hunti murra. Ega hunt ulgumist unusta. Kui oled huntide hulgas, siis pead nendega ühes ulguma. Sööda hunti, hunt vaatab ikka metsa poole. Kui hundist räägid, hunt aia taga. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Hundil hundi isu. Hunt heidab küll karva, aga mitte viisi. || kõnek hundikoer. Keti otsas haugub tige hunt. *See Kääriku Oskari koer, tead, too suur hunt, tikkus jälle kallale nagu metsaline. A. Tigane. || piltl (inimese kohta). Rahvas kutsus lossiisandat Toolse hundiks. Ta on vana kogenud hunt, kes nii kergesti vahele ei jää. *Artellivanemaga pole kerge võistelda. Visa hunt. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: ema|hunt, isa|hunt, metsa|hunt, preeriahunt; merehunt.
2. peenestus-, purustus-, kohestusmasin (ketrusvabrikus vm.). Villad, vanad dokumendid lasti hundist läbi.
▷ Liitsõnad: kaltsu|hunt, lina|hunt, lõnga|hunt, paberihunt; liha|hunt, turbahunt.
3. kõnek kõrge laiavõraline jämedaoksaline puu, mis oma ümbruses kasvavaid puid lämmatab. *Mõnigi laiavõraline ja jäserik, tarbepuuks vähesobiv nn. hunt väärib eksponeerimist.. J. Eilart.
4. ‹liitsõna järelosana› mõnes looma-, kala- v. putukanimetuses
▷ Liitsõnad: kukkur|hunt, punahunt; merihunt; kärbse|hunt, mesilas(e)|hunt, röövikuhunt.

hurjama ‹hurjata 48›
murd hurjutama, keelama, peletama. *..Else ei lubanud ühtki varblast ega siisikest ta okstel kiikuda, hurjas neid ja ajas ära. L. Promet.

huvi ‹9› ‹s›

1. tähelepanu, samuti mõtete keskendumine objektile, mida tahetakse omandada v. tundma õppida; millegi harrastamine. Suur, elav, tõsine, püsiv, eriline, sügav, tõeline huvi. Laialdaste, mitmekülgsete huvidega inimene. Vaimsed, teaduslikud, kirjanduslikud huvid. Ta tunneb huvi kirjanduse, kunsti, teatri, tehnika vastu. Tiit ei ilmutanud vähematki huvi minu plaanide vastu. Noormehes tärkas, süvenes huvi neiu vastu. Huvi tekib, ärkab, kasvab, kaob. Kaotasin selle seikleja vastu igasuguse huvi. Olime pealtvaatajate huvi keskpunktis. Ettekanne äratas kelleski, pakkus kellelegi huvi. Lehitsen raamatut niisama huvi pärast. Jälgisin, kuulasin, vaatasin huviga, mis ümberringi toimus. Poiss uuris tüdrukut varjatud huviga. || ‹da-infinitiiviga› tahtmine, soov midagi teha. *Tal polnud ei mahti ega huvigi tungida kaastöötajate isiklikku ellu. P. Kuusberg. *Malle põles huvist temaga juttu alustada. I. Truupõld.
▷ Liitsõnad: kirjandus|huvi, kultuuri|huvi, kunsti|huvi, muusika|huvi, spordi|huvi, teatrihuvi.
2. ‹hrl. pl.› tulus, soodus asjaolu, kasu; see, mida keegi taotleb. Üksikisiku, ettevõtte, firma, ühiskonna huvid. Minu isiklikud ja perekonna ühised huvid. Oma huvide eest võitlema. Ametiühingud kaitsevad töötajate huve. *Kuidas me siis mängime? Väike huvi peaks ka ikka olema? Sada marka, mis? P. Viiding. || huvides ‹postpositsioonilaadselt› kasuks, heaks, jaoks. Midagi kellegi, millegi huvides tegema. Loodusrikkusi tuleb kasutada rahva huvides. Ülevaatlikkuse huvides tuleb eseme kirjeldusele lisada joonis.
▷ Liitsõnad: kauka|huvi, kihi|huvi, klassi|huvi, seisuse|huvi, taskuhuvid.

hõiskama ‹hõisata 48›

1. hõiset v. hõiskeid kuuldavale tooma. Rõõmu pärast, lapse kombel hõiskama. Talgulised hõiskasid ja lärmitsesid. „Hoh-hoh-hoh-hoo-o-o-o!” hõiskas poiss täiest rinnast. Salkkond lapsi jooksis hõisates õue. Poisid hõiskasid laulda. *Oleksin võinud hõisata õhku uue ärkamisaja elurõõmu ja teguiha. F. Tuglas. || (lindude häälitsemise v. muusikariistade rõõmsalt kõlava heli kohta). *..tuiskasid siis [pääsukesed] vidiit-vidiit hõisates avatud kuuriuksest sisse ja välja.. O. Tooming. *Viiul hõiskas ja torupill ajas rõõmsat joru. M. Aitsam.
2. rõõmsalt valju häälega midagi hüüdma, hõikega midagi teatama. *„Noh, mis sa seal kannad?” küsis sulane.. – „Viiul, viiul!” hõiskas Arno temale vastu. O. Luts. *„Härra dr. Hermann?” hõiskas rentnik õnnetuhinal. „Teie oletegi härra dr. Hermann?” E. Vilde.
3. piltl rõõmustama, juubeldama; hooplema, kiitlema. Rind, süda hõiskas võidurõõmust. Vara veel hõisata, sest raskused on alles ees. Mille üle siin nii kangesti hõisata. Ära hõiska enne õhtut. *Korteriperenaine Eeva ei hõisanud oma allüürniku varajase ilmumise puhul. A. Beekman. *Nii kaltsus mehi polnud politruk Rein Mänd siin varem kohanud. Ega teisedki oma riietusega hõisata saanud. P. Kuusberg.

hõkerdama ‹37›
hrv lõkerdama. *Ei ta hihitanud ega hõkerdanud iga loba peale.. V. Ilus.

[kelle(le)gi] hõlma (kinni) hakkama
kellelegi midagi paha tegema, kellessegi puutuma. Õige hõlma ei hakka keegi kinni. *Sina oled üks neist vähestest peremeestest, kes ilma kupja ja kasaka hoopideta on jäänud, ega nad nüüdki su hõlma hakka. Juh. Liiv.

hõlp ‹hõlbu 21›

1. ‹s› kerge(m) elu; kergendus; kergus. Otsib, ajab hõlpu taga. Ei temal ole siin hõlpu loota. Ega hõlpu ole mul hiljemgi olnud. Sukeldusin töösse endale hõlpu andmata. Hõlpu ei ole elanud isad ega isaisad. *Lapse pärast ei saanud perenaine põrmugi hõlpu, ikka pidi ta täie inimese eest väljas olema.. A. H. Tammsaare. *..[rootslased] tungisid Lihula linnusesse, mille nad hõlbuga vallutasid.. E. Kippel.
2. ‹s› (noorte inimeste ja noorte loomade puhul:) lust, nooruslik kergus, elurõõm. Sälud, vasikad on hõlpu täis. Hõlpu jooksma 'lusti pärast jooksma'. *Las need karglevad, kel ihu hõlpu täis ja kere kerge... R. Sirge. *Juba hommiku poole olid noored esimesel pühal kiigemägedel hõlpu löömas.. M. Metsanurk.
3. ‹adj› hrv hõlpus; kerge. Hõlp töö, hõlp leib. Maal ei saa suvel keegi hõlpu elu nautida.

hõrestuma ‹37›
hrv hõredaks muutuma. *Hõrestunud lehestiku tõttu polnud meil kuskil ei õiget tuule ega vihma varju. A. H. Tammsaare.

häbi|asi
häbistav, häbiväärne, piinlik seik, juhtum, lugu v. olukord. Sõnamurdmine on häbiasi. Ega vaesus ole häbiasi. Mõisast varastamist ei peetud häbiasjaks.

häda ‹11› ‹s›

1. ahistav, raske, ähvardav, hingevalu tekitav olukord; oht, õnnetus. a. (üldiselt). Sõda, nälg, taudid ja muud hädad. Rusuv, muserdav häda. Kellelegi oma häda kaebama, kurtma. Kedagi hädast välja aitama. Üks häda ajab teist taga, käib teise kannul. Häda (on) käes. Häda tuleb kätte. Häda ajal on hea nõu kallis. Meist on juba kõik võimalikud hädad üle käinud. Hädasid tuli aknast ja uksest. Häda temale, kui ta julgeb vahele segada. Suures hädas hakkas ta appi hüüdma. Läksin haiglasse viimase häda sunnil. Häda ajal hoidis terve pere kokku. Oh häda! Kaotasin rahakoti. Kus sõda, seal häda. Häda õpetab albi targemaks. Häda ei anna häbeneda. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Häda ajab härja kaevu. Häda murrab ka raua katki. *Palju oli nüüd Ükskülas kurtmist ja häda – seal nutsid naised oma meeste ja lapsed langenud isade pärast. E. Kippel. b. majanduslik kitsikus, puudus, viletsus. Alaline puudus ja häda. Häda vaatas sisse uksest ja aknast. Vaeslapsena on ta palju häda ja viletsust näinud. Kulutas raha ära ja on nüüd püsti hädas. Häda õpetab paluma, hea põli hooplema. *Mis ma kõik hädaga ära ei teinud, et kuidagi lapsi toita! R. Roht. c. kimbatus, mure; raskused; vaev, rist. Ta on nii iseteadlik, et päris häda kohe. Poistega on igavene häda, ei taha õppida. Rõivastega on häda, need on väikseks jäänud. Jälle häda, võti ei keera. Jäi hätta aruande kirjutamisega, keemiaülesannetega. On hädas oma töödega. Olin hädas, mida vastata. Hädas kärbeste ja sääskedega. Küll nägi ema temaga häda ja vaeva. Häda 'halb' vaadata, kuidas loomad solistavad vees. *Ta ei tea midagi varustamise hädadest ja pole tema asigi seda teada. J. Peegel. | läbi häda, hädaga vaevaliselt, hädavaevu; vaevaga, raskustega. Räägib inglise keelt läbi häda. Joobnu ajas end läbi häda püsti. Läbi häda on ta oma poega koolitanud. Sain hädaga tulema. *Aiad õue ümber ja tänaval seisid hädaga püsti.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: loodus|häda, mere|häda, näljahäda.
2. haigus, tõbi, valu, viga. Sisemine häda. See mul juba vana häda. Haige kaebab oma häda. Käsi teeb häda. See rohi aitab mitme häda vastu. Peale muude hädade on tal veel selg haige. Saunaga raviti vanasti mitmesuguseid hädasid. Kas said kukkudes häda? Koer ei teinud talle vähematki häda. Parem häda kaugel kui rohi ligi. Igal hädal oma arst, igal tõvel oma tohter. *Kust ma endale häda külge sain, selle kohta oli igaühel oma arvamine. J. Mändmets. | (taimede, esemete vms. puhul). Põud võib ka vanale metsale häda teha. *..kas kukub kivi vastu potti või pott vastu kivi, ikka saab häda pott. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: hinge|häda, ihu|häda, mao|häda, neeru|häda, surmahäda.
3. viga, puudus, miski häiriv. Supil pole häda midagi. Pole sul siin häda midagi. Häda on selles, et ma ei sobi autojuhiks. Sel jalgrattal on mitu häda. Ta teenis vähe, selles kogu häda seisiski. *Mis tal seal häda magada! Lai kott, põhku pealegi pooleni täis topitud. A. Antson. *Pükstel polnud suuremat häda, ajasid asja ära.. H. Sergo.
4. vajadus, tarvidus. Mõni häda mul seda teistele kõnelda. Mis häda tal õppida, kui ilma saab. Ilm on pehme, kinnastest ja kasukast pole häda. Ega mul sest raamatust häda ole, aga kui võimalik, siis ostaksin. Mis häda pärast ma peaksin valetama. Tuli hädaga 'et hädasti vaja' lapsehoidjaks hakata. Häda korral 'kui hädasti vaja' võin ka ise kombaini juhtida. *Õige häda mul teid toita või kasida! Võtan oma kimpsud ja lähen. R. Sirge. *Ma ei räägi ausatest inimestest, keda häda ajab ehitama, vaid sulidest.. P. Kuusberg. || pakiline vajadus, kiirus, rutt. Mehel kibe häda teele asuda. Ega mul söögist häda ole, kõht polegi veel tühi. Võla maksmisega on aega, ega mul häda ole. *Oli sul häda mehele minna?! Ei võinud oodata.. M. Metsanurk. || loomulik vajadus. On sul suur või väike häda? *Aga halb peremees ei lase hobusel isegi siis seisma jääda, kui tol häda tuleb. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: aja|häda, raha|häda, unehäda; kaka|häda, kuse|häda, pissi|häda, sitahäda.

hädaline ‹-se 5›

1. ‹adj› kiireloomuline, pakiline. Hädaline asi, töö. Hädalised toimetused, ettevalmistused, käigud. Tal oli täna midagi hädalisemat ees. *Kui teil midagi hädalist pole ja pisut aega on, tulge, lähme Rajale.. O. Luts. || kärsitu, läbematu, kiirustav. Aega on, ei maksa olla nii hädaline! Ta on nii hädaline, et ei malda süüagi.
2. ‹adj› hädavajalik, hädapärane. Ta püüdis kõige hädalisemaga läbi ajada. Ainult kõige hädalisemad asjad lubati kaasa võtta. *Ometi oli ta [= suvemajake] jäänud niivõrd terveks, et võis anda meile hädalist ulualust. J. Mändmets.
3. ‹adj› hädas olev, abi vajav; hädas olemist väljendav. Tema palvet ei rahuldatud, sest leidus hädalisemaid. Tüdrukute näod olid hädalised, sest nad olid jäänud bussist maha. Ta lausus seda nii hädalise häälega, et ma kohkusin. || vilets, mannetu, hädine, armetu. *..vaevab silmi hädalise valguse juures, mis pisikesest aknapilust sisse paistab. R. Roht. *Ega sihukesele hädalise olemisega hobusele tagasundimine aita. H. Sergo.
4. ‹s› abi v. abistamise vajaja, hädas olija. Hädalisi aitama, ravima. Enamik hädalisi on juba korteri saanud. *Oli kolm hädalist, kellele ta [= arst] pidi nõu andma.. A. Jakobson. *Kui praegu märku antaks, et merel hädalised, võiks paat sõita välja mõne minuti jooksul. J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: mere|hädaline, nälja|hädaline, tormihädaline.

hälli|laps [-e]

1. hällis olev laps. Mähkmeis hällilaps. Abitu nagu hällilaps. Ega ta mõni hällilaps ole, keda hoida ja poputada tuleb.
2. sünnipäevalaps. Hällilaps äratati lauluga. Elagu hällilaps!

hännatu ‹1› ‹adj›

1. ilma hännata. Hännatu koer.
2. murd halb, järelemõtlematu; kõlvatu. Hännatud sõnad. *Mu isa ei pillanud tühje sõnu ega teinud hännatuid tegusid.. H. Sergo.

härduma ‹37›
härdaks muutuma. Ta meel, süda härdus. Naine härdus pisarateni. Vana õpetaja härdus talle osaks saanud tähelepanust. Kõneleb härdunud häälel. *Ent raskeim on Juulil lahkuda Kirikumaja ja Niidutoa inimesist, siin ta ise härdub sellisesse nuttu, et midagi ei näe ega kuule. A. Hint.

hääletama ‹37›

1. (suuliselt, kirjalikult, märguandega) oma seisukohta avaldama (valimistel, mingi küsimuse otsustamisel); kellegi v. millegi poolt v. vastu häält (6. täh.) andma. Kellegi, millegi poolt, vastu hääletama. Hääletati käega märku andes, kätt tõstes. Et kokkuleppele ei jõutud, tuli hääletada. Otsuse, resolutsiooni poolt hääletas vähem kui pool koosolijaist. Keskpäevaks oli enamik kodanikke juba hääletanud.
2. kõnek oma sõidusoovist sõiduki juhile käetõstega märku andma. Ega midagi, tuleb maanteel hääletada.

häälitsema ‹37›

1. mingit häält tegema, hääli kuuldavale tooma. a. (inimeste kohta). Laps hällis hakkas häälitsema. Ta häälitses ebamääraselt unes. „Vissi, vissi, vissi!” häälitses perenaine lehma kutsudes. *Iga kord, kui ta oma oletusi kinnitava tundemärgi leidis, häälitses ta kuuldavalt läbi suletud huulte. A. Jakobson. *„Nii et siis... ei!” häälitseb õnnetu kosilane. M. Traat. b. (muude elusolendite kohta). „Kukku! Kukku!” häälitseb kägu. Rukkis häälitses rääk. Ka kalad on suutelised häälitsema. *Siis hakkas häälitsema / ta jalge ees valge voon. M. Under. c. hrv (millegi elutu kohta). Kõrvalseinas häälitseb veetorustik. *Meri möirgab, kattes puude kohinat ja kõike, mis tormil häälitseb. A. H. Tammsaare.
2. murd sõnadega rahustama, vaigistama, meelitama; meelitavalt kutsuma. *Ära häälitse mind nagu last, mu süda ei kannata seda välja – ega ma mõni memm ole. A. Taar. *Ala-Sepale jõudnud, ronis Toomas üle püstandaia, häälitses koera vaikseks ja läks kohe aida juurde. A. Jakobson.

hüllima ‹42›
murd hõljuma, õõtsuma. *..ei sellel [supil] hüllinud rasva ega olnud paksu üleliia. V. Ilus.

hüvakule ‹adv›
paremale, paremale poole, paremat kätt. Hüvakule jäi heinamaa. *Pole mul nüüd enam aega vaadata hüvakule ega vasakule. O. Luts.

idüll ‹-i 21› ‹s›

1. kirj kirjandusžanr, milles idealiseerivas laadis kujutatakse lihtsate inimeste rahulikku elu maal looduse rüpes
2. vaikne, harmooniline, mitte millestki tumestatud olemine, vaikelupildike. Maaelu, looduse idüll. Perekondlik, mesinädalate idüll. Kuuvalge talveõhtu, kauni suvepäeva idüll. *Meie väikeses peres.. valitses idüll: ei pahandamist, vihastamist, kirumist ega kurje sõnu. J. Semper.

(ei) i-d ega a-d vt a

iga|kord ‹adv›
alati; igal puhul, iga kord. Igakord ei tarvitse see reegel kehtidagi. *Aga kui on viimased võrguribid meres, ega siis saa igakord ilmast hoolida. E. Tammlaan.

ära igama
ära v. üle elama. *Sel ajal igasid palju inimesi oma elu ära, ilma et üle kihelkonna piiri jalgagi välja oleksid saanud. A. Kitzberg. *Rookatus kestab küll [õlgkatusest] poole kauem, kuid ei iga seegi meest ega maja ära. H. Sergo.

igaüks ‹igaühe, igaüht e. igaühte e. igatüht(e), iga(sse)ühesse e. iga(sse)ühte› ‹pron›
‹substantiivne määratlev asesõna› iga üksik eraldi võetuna. Igaüks sai ühe õuna. Igaühel oli oma voodi. Igaüks meist maksis krooni. Igaühel neist on oma töö. Nad läksid igaüks oma koju. Nokitsesime niisama, igaüks omaette. Lapsed seisid ringis, igaühel pall käes. Rääkis igaühele, kellega kokku sai, oma suurest murest. See on igaühe enda asi, mis ta puhkusega teeb. Igaüks on oma õnne sepp. Siin elab kolm leibkonda, igaühel on üks tuba. Rätikud on valmis, peaaegu igaüks ise mustriga. Kompvekid jagati hunnikutesse, igaühes kaksteist tükki. Igaühele juba kõike selgeks ei tee. *Tarud, igaüks ise värvi ja kõik nummerdatud, seisid õunapuude vahel.. E. Krusten. || ükskõik kes. Ega ma ka igaüht kosima ei lähe! Igaühega ei maksa vaielda. *Missugust häbi talusin ma tädi ja tädimehe ees! Nad on ju seisukohaga inimesed, mitte igaüks. E. Männik. *Temale oli sõber igaüks, peaasi et välja käristas. H. Sergo.

igine ‹-se 4› ‹adj›
igavene, igivana, põline. *..ta silmades ega ta kaeblevas hääleski polnud midagi vallatlevat: see oli kõigi sõdurinaiste igine kaebus.. J. Seilenthal (tlk). *..Berliin kuulutas Baltimaade kui igise saksa Kulturbodeni kaitsmist iga hinna eest.. J. Kross.

igi|vana

1. väga vana. Igivana eit, rauk, tamm. Igivana maja, linn, autoloks. Igivana tädilt saadud seelik.
2. väga ammune; ammu tuntud. Igivana komme, meretava, kõnekäänd, tarkus, võte. Oleme igivanad tuttavad, sõbrad. Nende vaen on igivana. Kordus igivana lugu. *Loodus käib oma igivana rada ega küsi midagi inimese väsimusest. M. Traat. || ajaliselt väga kauge, väga kaugesse aega kuuluv, muistne. See juhtus igivanal ajal. Eestlased on igivanast ajast peale tuntud julgete meremeestena.

ihnama ‹ihnata 48›
ihnsusest (mitte) raatsima, ihne olema. Ei söö ise ega ihna ka teistele anda. Ihnaks ta ometi selle vana sohva välja visata! Lõika veel leiba, ära ihna! *Ääh, kopikakoi! Omal tuhanded sukasääres, aga kööberdab jalgsi, ei ihna voorimeest võtta! R. Sirge.

ihnus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
ihnsus. Tema ihnusel pole otsa ega äärt. Ihnuse pärast ei raatsi nad suurt süüagi.

ihust ja hingest, ihu ja hingega
kõigest väest, kogu oma olemusega; jäägitult, täielikult. Poisid on ihu ja hingega asja juures. Naaber oli sellele plaanile ihu ja hingega vastu. *Ega Tiiskäpal polnud teadmata, et Niilas ise tahab Eppu, tahab ihust ja hingest. P. Vallak.

ihu|kate
kehakate. Pole tal õiget peavarju ega ihukatet. Ihukatteks oli õhuke kuub. *Peale ihukatte ja lihtsa peatoiduse ei saa nad mitte midagi.. E. Kippel. *Küll võib sihukeste ihukatete peale ikka raha minna.. E. Vetemaa.

ihu|ramm [-u]
ramm, jõud. Ihurammu on neil palju. Ihurammult oli ta teistest üle. Ega tööd palja ihurammuga tehta.

ikaldama ‹37›

1. ikalduma. Vili, rukis, kartul ikaldab. Saak ikaldas põldudel täielikult.
2. hrv ikaldust põhjustama. *.. ei andnud selle suve lahke taevas rahet ega ka midagi muud ikaldavat .. M. Raud.

ikka ‹adv›

1. ‹peam. jaatavas lauses› kogu aeg, alati, iga kord. Ikka ja alati. Ikka ja jälle tuldi vana teema juurde tagasi. Ikka kordus sama lugu. Nagu ikka jõudis ta varakult kohale. Ikka tegutsevad nad tasa ja targu. Suvi nagu suvi ikka 'harilik suvi'. *Vanasti öeldi ikka, et enne söö inimesega vakk soola koos ära, siis alles tunned... O. Tooming. | ‹eitavas lauses› van. *..Villu peab [haiget] aitama, seda-teist andma. Küll mitte ikka, sest ema käib vahel ka üleval.. Juh. Liiv.
2. nüüdki, endiselt, veelgi. Poiss on ikka alles haige, tulemata. Ikka veel peavad nad ootama. Koputasin taas: ikka ei avanud keegi.
3. ‹hrl. keskvõrdega› üha, aina, järjest, kord-korralt. Ikka enam, rohkem, vähem. Tee läheb ikka kitsamaks. Auto kihutab ikka kiiremini. Seda juhtub ikka sagedamini. Metsas mindi ikka edasi, sügavamale.
4. (möönvalt, rõhutavalt:) ikkagi, siiski, ometi, kõigest hoolimata. Küll olin mina ikka taipamatu! Kaks meest (on) ikka kaks meest. Jäi ikka kevad sel aastal hiljaks. Proovida, vaadata võime ikka. Kõik arvavad, et ega teda kodus ikka ei ole. Eks nad ikka imesta küll! Kas see ikka õige on, mis sinust räägitakse? Mis sest vanast asjast ikka arutada. Kuhu tal ikka minna on!
5. (kinnitavalt, selgitavalt:) muidugi, teadagi; nimelt. Lähed jalgsi? – Jalgsi ikka. See kah masin? – Masin ikka. *Mis on saada Tallinnast? / Ikka šokolaadi. E. Enno. *Nad – matkajad ikka – tulevad mööda madalat teed, mida siinkandis soosillaks nimetatakse.. I. Sikemäe.

(ei) ööd ega ilma, ööd-ilma vt öö

ilm2 ‹-a 23› ‹s›
maailm (hrl. vabamas, kõnekeelsemas stiilis, osas ühendites vananev). a. maakera koos seda asustava inimkonnaga; inimesed, rahvas, avalikkus; teatav ringkond, mingi eri- v. huvialaga seotud inimesed; maapealne elu vms. Maine, seesinane ilm. Lapsed kasvavad ja lähevad laia ilma. Ilmas juhtub mõndagi. Mujal ilmas on jälle teisiti. Kõigest pole vaja kogu ilmale kuulutada. Sai ilma naeruks. Tulevad kas või ilma otsast kohale. Terve ilm oli juttu täis. Ega raha ilmast otsas pole! Ei tema tunne veel ilma ega inimesi. Mees on palju mööda ilma rännanud. Teevad lõpuks ilma ees valelikukski. Tema tahab näidata, et ilmas ometigi õigust leidub. Tead sa kurja ilma alati uskuda. Vanad inimesed kurtsid ilma hukas olevat. Lahkus siit ilmast, läks, kolis teise ilma 'suri'. Ilm õpetab inimese, raske koorem hobuse. Ära usu ilma, ilm ajab puru silma. *Üks paigake siin ilmas on, / kus varjul truudus, arm ja õnn. L. Koidula. b. piltl teatavad nähtused tervikuna, omaette süsteemina. Inimese sisemine, vaimne ilm. Kogu tema tunnete ilm on segi paisatud.
▷ Liitsõnad: all|ilm, kunsti|ilm, maa|ilm, pool|ilm, spordi|ilm, teaduse|ilm, tuleviku|ilm, välisilm; mõtte|ilm, sise|ilm, tahte|ilm, tunde|ilm, vaimuilm.

(ei) maast ega ilmast, (ei) ilmast ega maast, (ei) maad ega ilma, (ei) ilma ega maad vt maa

ilma
I. ‹prep› [abess] kordab ja rõhutab ilmaütleva käände funktsiooni. Ilma mütsita, tööta, loata, põhjuseta. Lahkub ilma sõna lausumata. Poiss astus ilma koputamata sisse. Kõigile oli ilma pikemata 'pikema jututa, otsekohe' selge, mida mees kavatses.
II. ‹adv›
1. maksuta, (vastu)tasuta, muidu. Kas ostsid või anti ilma? Ilma ei saa, taha ta midagi. Aednikul juurvili ilma käes. *Ei söanda väita, et ka muid toiduaineid ilma eest jagati. R. Sirge.
2. nõnda, et midagi vajalikku pole, et see on puudu, ära jäänud v. kaotsi läinud. Mees jäi sõjas käest ilma. Ega nad rahast päris ilma ole! Mõni joob kohvi suhkruga, teine ilma. Sportlane jäi auhinnast, esikohast ilma. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Kuiv aasta on ahtra lehma eest, märg aasta jätab üsna ilma. *Mingi pide peab [elus] olema, ilma ei saa. M. Traat. | ‹ühendsidesõna osana› ilma et vt et

ilmaaegu ‹adv›
asjatult, kasutult; põhjuseta. Milleks ilmaaegu otsida, nagunii ei leia. Koorem on liialt raske, pole vaja ilmaaegu punnitada. Ärgu ilmaaegu tulgu, saame tematagi hakkama. Muretseb, ootab ilmaaegu. Keegi teda ei puudutanud, tuli ilmaaegu kallale. Ega nad ilmaaegu saabunud, asja oli ikka ka. Ilmaaegu oled tige. Ilmaaegu temp, kulutamine. Kogu otsimine oli ilmaaegu, sest kedagi ei leitud.

ilmaasjata ‹adv›
asjata, asjatult (enamasti rõhutatult). Ega ta ilmaasjata helistanud. Ilmaasjata ei maksa teist ka süüdistada. Mis sa ilmaasjata kulutad! Nad otsisid kaua, kuid ilmaasjata. Ilmaasjata vaev.

ilma|klaas
van baromeeter. Ilmaklaas tõuseb, langeb. *Meie ei uurinud ilmaklaasi ega võtnud vihmavarju kaasa, teades, et .. ilus ilm [Egiptuses] aasta läbi kestab.. E. Bornhöhe.

ilma|maa
van maailm. *Hiilgab päike, / oma läike / saadab üle ilmamaa. J. Bergmann. *Ega ma mõni vana naine ole, et ilmamaa täis pasundan. E. Vaigur.

ilmas ‹adv›
ilmaski. *Aga ei.. Leena vanematest ega Leena lapsepõlvest ei räägitud Aia peres ilmas midagi, mitte kunagi. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: eluilmas.

ilma|tark1 ‹s›
kõnek ilmaennustaja. Ilmajaama ilmatargad. Ilmatargad ennustavad, kuulutavad kuiva ilma. Ilmatark arvas, et ega talv esimese korraga veel jää.

ilu ‹11› ‹s›

1. kaunidus, veetlevus (nii välisena kui ka abstraktsemana, esteetilise kategooriana vms.). Naise, neiu, näo ilu. Noore inimese, rõivastuse ilu. Ürgse looduse, kevadpäeva, sügise ilu. Laulu, keele, viimistletud sõnastuse ilu. Klassikaline ilu. Metsik, puutumatu, looduslik ilu. Sisemine, väline, mehine, karge, tõsine ilu. Õied on oma täies ilus. Töö, käitumise, hinge, vaimu ilu. Ansambli arhitektuuriline ilu. Ilu mõistma, nägema, nautima. Ilu ei panda patta. Iluga ei keedeta herneid ega punaga putru.
2. (kellegi v. millegi) ehe, kaunistus. Vana kask jäeti õue iluks kasvama. Lilli tuuakse toale iluks vaasidesse. Värvirõõmsad salatid on laualegi iluks. Vana park oli küla ilu ja uhkus. Järv küla iluks, tüdruk maja iluks. Habe (on) vanataadi ilu.
3. van lõbu, lust, rõõm, ilutsemine; pillerkaar. Pill tuleb pika ilu peale. Noorikuna pill ja ilu, naisena nälg ja pisarad. Siis on hiired ilul, kui vana kassi kodus ei ole. *Nad pidasid ilu, see oligi pulm, / need kaks sääl kaelastikku. M. Under.
▷ Liitsõnad: pulma|ilu, silmailu.

ime|asi
haruldane, kummaline asi v. nähtus. Mõnekümne aasta eest oli veel raadiogi imeasi. Temast räägitakse imeasju. Looduses võib juhtuda imeasju. Ega see nii imeasi olegi.

imestlus ‹-e 5› ‹s›
imestlemine. *Ado Vabbe arvas: ilma uudishimu ja imestluseta ei ole kunstnikku ega kunsti. F. Tuglas.

imestus ‹-e 5› ‹s›
imestamine; millegi ebahariliku, ootamatu v. mõistmatu tajumisel tekkiv tundmus, üllatus. Imestust tundma. Silmad imestusest pärani. Tal jäi imestusest suu lahti. Ei suuda oma imestust varjata. Paljud avaldasid imestust selle üle, kuidas asi nii hästi laabus. Minus äratas imestust mehe ootamatu ägedus. Kõik vaatavad teda imestusega. Poiss oskab teiste (suureks) imestuseks mitut keelt. Naabrite imestusel polnud piiri, otsa ega äärt. Suur on ema imestus, kui.. Luges teadet kasvava imestusega.

inar ‹-a 2› ‹s›
murd
1. õhukeseks kulunud riie; kalts, räbal. Pole hilpu ega inarat seljas.
2. (riide, juure) narmas. *Kuulan, kuis okste tippu / inaraist mahlu surud.. J. Semper.

inetus ‹-e 5› ‹s›

1. (< as inetu). Väline inetus. Ruumi, õue, haigusest moonutatud näo inetus. Ega inetuse pärast saa inimest põlata.
2. inetu tegu, nähtus, väljend vms. Elu inetused. Said alles inetusega hakkama. Teda püüti kõigist inetustest eemale hoida. Temast räägiti igasugu inetusi. Pilluvad teineteisele inetusi näkku.

ingel ‹-gli, -glit 2› ‹s›

1. (juudi usundis, kristluses ja islamis:) üleloomulik olend, jumala teener ja käskjalg (kujutatud hrl. kauni tiivulise noormehena). Püha, taevane, Issanda, Jumala ingel. Inglite koor. Ingel puhub pasunat. Ilus, hea, süütu nagu ingel.
▷ Liitsõnad: jõulu|ingel, pea|ingel, põrgu|ingel, rahu|ingel, surmaingel.
2. piltl väga hea v. ilus inimene (sageli naise v. lapse kohta); vooruste kehastus; üldse miski hea. Ega temagi just ingel olnud. Laps oli tõeline väike käharpäine ingel. Ole või ingel, ei temaga läbi saa. *Viinas on lüürika ja põrgu, on ingel ja kurat koos... J. Peegel. || van paleus, armsam, kallim. *Tiiu, mu ingel, mu tuvike, tall, / jalutab õitseva õunapuu all. F. Kuhlbars.
▷ Liitsõnad: kaitse|ingel, päästeingel.

inimene ‹-se 5› ‹s›
mõtlemis- ning kõnevõimeline ühiskondlik olend, kes valmistab tööriistu ja kasutab neid keskkonna mõjustamiseks ja muutmiseks; üksikisik. Inimese aju, siseelundid, närvisüsteem, psüühika, tundeelu, mõistus, fantaasia. Inimese kätetöö. Inimene kui bioloogiline liik, ühiskondlik olend. Heidelbergi inimene 'liik ahvinimesi'. Kaastundlik, abivalmis, tähelepanelik, taktitundeline, tasakaalukas, heatahtlik, avameelne, tark, haritud, intelligentne inimene. Halb, valelik, salakaval, salalik, ükskõikne, kuri, kade, rumal inimene. Pikk, lühike, paks, kõhn, haige inimene. Jaan on hea, kuldne inimene. Seal olid kõik sõbralikud inimesed. Jõukas, vaene inimene. Te olete mõlemad noored ja terved inimesed. Ta on tõesti õnnelik inimene. Sisse astus täiesti võõras inimene. Sa ikka veel vaba, vallaline, tütarlapsest inimene. Miks sa, kallis inimene, seda kohe ei öelnud? Püsi ilusasti kodus, hull inimene! Inimene õpib nii kaua, kui elab. Inimene läheb vanemaks, tõbi nooremaks. || täisväärtuslik isik. Ega mõisnikud talupoega inimeseks pidanud. Kool püüab kõigist inimesi kasvatada. Loodame, et temast saab veel inimene. Nüüd tunnen end jälle inimesena. *Vana kreeklase silmas oli õieti inimene ainult tema ise, teised olid barbarid, metslased. A. H. Tammsaare. || individuaalse omapäraga isik, isiksus. Inimesena on ta väga sümpaatne. Igaüks tahab olla inimene, mitte mingisugune kruvike suures masinavärgis. || (inimlikku piiratust vm. üldinimlikke omadusi silmas pidades). Inimene on ekslik. Ka arst on inimene ja võib vigu teha. Ole karm, aga ole inimene. || täiskasvanu. Pea lastest inimesed ei saa. Ta pidi kogu aeg (täie) inimese eest väljas olema. || elanik. Kohalikud inimesed. || ‹pl.› teat. kollektiivi liige. Oma inimeste eest ta seisab. Tema on täiesti meie inimene. Asutus rajas oma inimestele puhkekodu. || ‹pl.› (teiste isikute, rahva, võõraste kohta). Ta ei saa inimestega läbi. Ei teatris ega üldse inimeste seas pole nad ammugi käinud. Ära pane inimeste jutte tähele! Ei tohi inimeste öörahu rikkuda.
▷ Liitsõnad: ahv|inimene, alg|inimene, koopa|inimene, kääbus|inimene, loodus|inimene, lume|inimene, mets|inimene, ürginimene; abielu|inimene, alevi|inimene, argi|inimene, elu|inimene, era|inimene, erand|inimene, eriala|inimene, idee|inimene, ilma|inimene, instinkti|inimene, jala|inimene, jutu|inimene, jõude|inimene, kaas|inimene, kabineti|inimene, kirjandus|inimene, kultuuri|inimene, kunsti|inimene, küla|inimene, liht|inimene, linna|inimene, läbilõike|inimene, maa|inimene, mees|inimene, muusika|inimene, mõistuse|inimene, nais|inimene, nüüdis|inimene, oma|inimene, perekonna|inimene, raamatu|inimene, ranna|inimene, risti|inimene, saama|inimene, seltskonna|inimene, tahte|inimene, talu|inimene, teaduse|inimene, teatri|inimene, tehnika|inimene, teo|inimene, tunde|inimene, täis|inimene, töö|inimene, vaimu|inimene, vana|inimene, äri|inimene, üliinimene.

inim|sööja
inimesesööja, kannibal. Maoorid, tahitilased olnud varem inimsööjad. Ega nad siis mingid inimsööjad ole.

irama ‹37›
irisema. *Sest Anu ju kah... uras ja iras kõik selle aja, mis me ühes elasime, et ei minust saavat enam asja ega midagi. M. Raud.

isa ‹11› ‹s›

1. meessoost vanem, mees oma lapse v. laste suhtes. Kolme lapse isa. Lihane isa. Riinal on hea, hoolitsev, karm, vali, nõudlik isa. Isa ega ema pole kodus. Mart elas isa juures. Lapsed armastavad, kardavad oma isa. Isa poolt sugulased. Sai noorelt isa hirmu ja ema armu. Poeg on neil isasse (läinud) 'isa sarnane (väliselt, loomult)'. See on isa eaks ja poja põlveks 'väga vastupidav'. Keda isa ei õpeta, seda õpetab ilm. Kuidas isa ees, nõnda poeg taga. *Endises korteris haukusid poisid ikka [vallas]lapse kallal, et kus see isa: isa metsas, saba seljas. M. Sillaots.
▷ Liitsõnad: ema|isa, isa|isa, kasu|isa, päris|isa, ronga|isa, vaar|isa, vallas|isa, vana|isa, vanavana|isa, võõrasisa.
2. isane loom oma otseste järglaste suhtes. Puhast tõugu hagijas nii isa kui ka ema poolt. Pääsukesepoegadele toovad toitu nii isa kui ka ema.
3. ‹pl.› esivanemad, varasemad sugupõlved. Isade keel, vaim, tõekspidamised. Austus isade töö vastu. Isade kombed, tavad. Jättis maha oma isade maa.
▷ Liitsõnad: esiisad.
4. pereisa; vanem lugupeetav meesisik. Isa on pere leiva tugi. *„Teisepere isa, ae!” hüüdis talle [= Pearule] Andres.. A. H. Tammsaare. *Manja.. kutsus Kukke isaks, otsekui toonitades vanusevahet, mis neid teineteisest lahutas.. T. Lehtmets.
▷ Liitsõnad: maja|isa, naabriisa.
5. (mitmetes ühendites vananenud v. vananev:) kellegi v. millegi eest hoolt kandev meesisik. Akadeemiline isa. *Ainult meeles pidada tuli.. kihelkonna isa ja hingekarjast.. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: leiva|isa, linna|isa, riigi|isa, vallaisa.
6. hrl kirikl. a. (katoliku) vaimulik, papp. Püha isa (hrl. paavsti kohta). Vagad isad panid ta kirikuvande alla. *Isa peapiiskop, kuulen, et siin mainiti selle mässaja nime. L. Metsar (tlk). b. (jumala, kaitsevaimu kohta). Taevane isa. Meie isa, kes sa oled taevas. Isa, poja ja püha vaimu nimel.
▷ Liitsõnad: kiriku|isa, pihiisa; metsa|isa, taevaisa.
7. auväärt (vaimu)inimene, (ühiskonna)tegelane vms.; vaimne juht, õpetaja; algataja, looja, esimene esindaja. Isa Jannsen. Isa Kreutzwald. Teooria, mõttesuuna, liikumise vaimne, ideeline isa. Trükikunsti, arstiteaduse, raketitehnika isa. Eesti puhkpillimuusika isa.
▷ Liitsõnad: lauluisa.

ise

1. ‹adv› iseenesest, ilma et keegi seda otseselt põhjustaks. Küünal kustus ise. Jäi mulje, nagu oleks tuli ise süttinud. See haigus ei parane ise, vaid vajab korralikku ravi. Paise jooksis ise tühjaks. Hambavalu läks üsna ise üle. Ega vikat ise nüriks lähe. Ega käeosavus ja vilumus tule ise, harjutada on vaja. Õnn ei langenud mulle ise sülle, selle eest tuli võidelda. *„Ma ei saa neist mitte mõelda, mõtted tulevad ise,” vastas poiss. A. H. Tammsaare.
2. ‹adv› iseseisvalt, ilma abita, omal jõul; omal algatusel. Laps oskab juba ise käia. Õpilane lahendas selle ülesande täiesti ise. Tüdruk õmbles kleidi peaaegu ise valmis. Tänan juhatamast, siit oskan ma ise edasi minna. Tulin siia ise, oma vabal tahtel. Esimene maal kingiti, teise ostsin juba ise. Ta ei oodanudki käsku, vaid hakkas ise nõusid pesema. Miks sind alati kutsuma peab, tule mõnikord ka ise. Töökohta ei leidnud noormees ise, vaid sai selle sõprade abiga. *Kui just kutsutakse... ise küll ei lähe. L. Kibuvits. || isiklikult, oma käe, oma silma, oma suu, oma mõistusega. Seda ilmaimet peab ise nägema ja kuulma. Tundsin järjest suuremat vajadust päris ise midagi korda saata.
3. ‹adv› van eraldi; peale selle. *Ise olid kaubalaevad, ise sõjalaevad ja vened. C. R. Jakobson. *Oma nelikümmend kaheksa vakamaad põldu ja heinamaad, ise veel veski ja hooned-majad, tegid Andrese jõukaks meheks.. L. Koidula.
4. ‹adv› kõnek oma olemuselt, iseenesest. Ta on ise täitsa ilus tüdruk. Kenad lilled olid ise. Lepalauad olid ise kallid. Ta on selline jutukas ise.
5. ‹indekl. adj› eri, erinev, isesugune; teistsugune. Igal linnul ise laul. Räägib iga kord ise juttu. Meil kõigil kolmel oli ise ülesanne. On selge, et need mehed käivad ise teid. Tundus, et nad elasid kumbki täiesti ise maailmas. Alustasin lugemist iga kord hoopis ise peatükist. Igaüks hilines ise põhjusel. Igal majal ise tegu ja ise nägu. Iga sein värviti ise värvi. Teisel lugemisel sain raamatust hoopis ise mulje. || omaette, eraldi olev. Teenijad sõid ise lauas. Noored hoidsid rohkem ise kampa. Ema ja lapsed olid juba ammu ise leivas. Meile kummalegi on ette nähtud ise tuba.

iseloomutu ‹1› ‹adj›
nõrga, tahtejõuetu iseloomuga. Iseloomutu inimene. Ta on liiga iseloomutu ega sobi seetõttu juhatajaks.

iseäralik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. tugevasti omapärane ning seetõttu imelik, kummaline. See oli iseäralik mees. Hoovipealses majas elab hoopis iseäralik rahvas. Vanas eas läks ta veidi iseäralikuks. Miks me nii iseäralikus kohas pidime kokku saama? Õige iseäralik lugu, lõhn, maitse.
2. eriline, millegi poolest eriti mainimisväärne. Sealt pole leida iseäralikku head ega iseäralikku halba. Ei tea midagi iseäralikku kurja teinud olevat. Tema pojast pidi midagi iseäralikku saama. *Iseäralikku uudist seaduse enese kohta arupidamisel ette ei toodud. E. Vilde.

issu ‹6› ‹s›
lastek isa. *Ei ole issut ega emmet. V. Raud (tlk).

istuma ‹42›

1. asendi kohta, kus istmiku ja reitega toetutakse mingile alusele (vahel liitub sellega mingi tegevus). a. sellises asendis olema (ka loomade vastava asendi ning lindude, putukate kuskil asetsemise kohta). Vankril, vankris, sadulas, autos, trammis, rongis istuma. Nad istusid akna all, ahju juures, pimedas toanurgas. Istusime murul, maas, puu all, lõkke ääres. Istun rõdul, aias lehtlas. Istusime kõrvu, vastastikku, kaelakuti, vaikselt, omaette, mõtetes. Laps istub ema süles, isa kukil. Taat istus kössis voodiserval. Eit istus, käed rüpes. Istusin pingil, toolil, sohval, diivanil, mugavalt tugitoolis. Istu rahulikult paigal! Istusime laua ääres, laua taga, lauas, veiniklaasi taga. Külaline istus peremehe paremal käel, perenaise kõrval. Me pole juba ammu koos istunud. Arno istub kogu öö raamatute taga, töö kallal. Istusin pea iga õhtu kinos, teatris. Ta on mitu aastat koolipingis istunud. Istus nagu nõeltel, nagu tulistel sütel. Koer istus tagumistel käppadel. Karu istus pakul. Kana istub pesal, kukk õrrel. Lind istub oksal, kajakas kivi otsas. Kärbes istus seinal, sääsk nina otsas. Istuv eluviis. | piltl. Mõisnik istus talupoja kukil. Uus diktaator istus kindlalt pukis. b. sellist asendit võtma. Toolile, pingile, vankrile, sadulasse, autosse, jalgrattale, saani istuma. Istusin rooli taha, hobuse selga ja sõitsin ära. Istusime akna alla, murule maha, lõkke äärde, rõdule. Istusin esimesse ritta oma tavalisele kohale. Istuti televiisorit vaatama. Istu minu kõrvale, ettepoole. Istuge koomale. Palun istuge lauda! Istusin jälle raamatute taha. *Vahel istuvad linavästrikud jäätükkidele.. F. Jüssi. | piltl. *Kui igale hakka „palun” ütlema, siis istub varsti mõni sulle kukile. I. Maran (tlk).
2. (otsesemalt v. kaudsemalt eelmise tähendusega seoses:) pikemat aega mingis kohas v. olukorras viibima. Redus, peidus istuma. Ei saanud tööd ja istus kodus. Muudkui istu ja oota, ei tea, millal ta ükskord tuleb. Külas istuvad ikka veel vaenlased. Istub juba mitmendat aastat tähtsal ametikohal. Juhatuses istuvad omad poisid. Poiss ei viitsinud õppida ja jäi kevadel istuma 'klassikursust kordama'. Mõni iluski neiu on istuma jäänud 'pole mehele saanud'. Endised võimumehed istuvad jälle valitsuses. Istus viletsa palga peal mitu aastat. Tuli paar päeva istuda leival ja heeringal. *Põlv põlve järel olete siin Tammarul istunud ja – teopäevi teinud. A. Kitzberg. *.. plikakesele on päris paras, kui ta ilma õunteta istub – nälga ta seepärast ei sure. V. Lattik.
3. (hrl. vabamas, kõnekeelsemas pruugis:) vabadusekaotust kandma, vangistatud olema. Vangis, vanglas, arestikambris, pogris, trellide taga istuma. Istub süütult, asja eest. Oma karistust, aega istuma. Mees istus neli aastat üksikkongis. Neil tuli varastatud asjade müümise eest istuma minna. Selle teo eest, pärast võidakse ta mitmeks aastaks istuma panna. Ta istub juba viiendat aastat. Mispärast sa õieti istusid? *Ta istub kümmet aastat. H. Kiik.
4. (hrl. vabamas, kõnekeelsemas pruugis:) ühel kohal, millegi peal v. sees (kinni) olema. Auto istub poris. Jaht istub sügavalt vees. Laev istus kõvasti madalikul. Hammasratas, laager istub võllil vabalt, liikumatult. Lips istub viltu. Ta kohevail juustel istus uljas soni. Kaabu istus viltu peas. Sügaval koobastes istuvad silmad. || kelleski v. milleski olemas v. juurdunud olema. Nõrkus istub kehas. Laiskus, väsimus istub kontides. Kohusetunne istub tal lihas ja veres. Südamesopis istus hirm. Sul istub jonn, tants veres. Kaotusevalu istus hinges nagu nüri teivas. Põgenemismõte istus kangekaelselt ta peas.
5. (hrl. vabamas, kõnekeelsemas pruugis:) sobima, sobiv olema, oma kohal olema, vastuvõetav v. meeldiv olema. Needid istusid aukudesse nagu valatud. See amet, töö ei istu talle. Maaelu istus mulle iga päevaga üha enam. Vastus istus nagu rusikas silmaauku. Mossitamine sulle ei istu. *Ei meeldinud talle siin majalogus, ei istunud hästi see rahvas, kes koos käis. R. Sirge. || paras, sobiv olema, figuuriga, muu riietuse vms. sobima. Ülikond istus nagu valatud. Kuub istub seljas kui kott. Munder istub ta seljas laitmatult, elegantselt. Tume lips selle ülikonnaga ei istu. Habe sulle ei istu. Hästi, halvasti istuv kleit, mantel. || klappima, laabuma, välja tulema. Töö ei istu täna. Korvpallurite pealevisked seekord istusid. Näitlejal mäng veel ei istunud. Mõne inimesega rääkides ei taha jutt kuidagi istuda. *Lugemine ei istunud, kohvikus oli igav. M. Unt. || maitsema, hea olema. Mulle see jook ei istu. Kohv istub likööri peale suurepäraselt. *Ega ma suur suitsumees olegi, aga pärast sööki istub see päris mõnusasti. M. Kesamaa.

istumine ‹-se 5› ‹s›

1. (< tn istuma). Skelett on kehale toeks ka istumisel.
▷ Liitsõnad: kinni|istumine, peale|istumine, ümberistumine.
2. kõnek oleng, koosviibimine. Tule õhtul meile, teeme väikese, korraliku, mõnusa istumise. Meie istumisest võttis ka Tiit osa. *Aga Ojari sattus ikka.. nende olemistele, olid need siis pulmad, ristsed, peied või muidu istumised. R. Sirge. || van istung, koosolek. *.. kihelkonnakohtu istumisi peeti kord kuus, kolm neli päeva järjestikku. A. Kitzberg.
3. nlj istmik, tagumik. Tõmbas jala istumise alla. Tal auto, mootorratas istumise all. Jüri tõmbas Antsul tooli istumise alt. *Ei olnud tal kõhukest ees ega istumist taga. H. Raudsepp.

ja ‹konj›
kõige harilikum ühendav sidesõna
1. seob jaatavas (vahel ka eitavas) lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kaht viimast liiget. Ants ja Mäidu käivad koolis. Siin kasvavad kased, haavad, lepad ja muud lehtpuud. Ta oli kõhn ja kahvatu poisike. Tekst oli eesti ja vene keeles. Kõik ülearune ja tarbetu jäeti maha. Käidi marjul ja pähklil. Söödi ja joodi tublisti. Lapsed lugesid, kirjutasid ja joonistasid. Tüdruk hakkas nutma ja jooksis minema. Ütles paar lauset ja jäi jälle vait. Hävita kahjurid kiiresti ja viimseni. Ta teeb seda mitte sinu ja minu pärast, vaid enese huvides. Siin oli Jürisid ja Juhaneid, Tõnusid ja Mihkleid. Treener luges võimlejatele rütmi: „Ja üks ja hopp ja kaks ja hopp!”. | (stiilivõttena). *Maja on väike ja kollane ja luitunud ja väga puhas. R. Kaugver. *Läheb kevad ja suvi ja sügis ja talv.. A. Sang. || seob kindlaks kujunenud sünonüümseid, antonüümseid, fraseoloogilisi jm. sõnapaare (ka eitavas lauses). On üks igavene rist ja viletsus! Tõusti enne kukke ja koitu. Läheb läbi tulest ja veest. See seisukoht on ajast ja arust. On ihu ja hingega töö juures. Alguses läks õppimine üle kivide ja kändude. Hoiab sellest küünte ja hammastega kinni. Sõdis käte ja jalgadega vastu. Tema võtan ma süle ja seljaga vastu. Karjumine käis luust ja lihast läbi. Vatras maast ja ilmast. Keerutas iidamast ja aadamast. Vannub tuld ja tõrva. Meestel oli vesi ja vile peal. Kõik toimus nagu kord ja kohus. Segamini nagu puder ja kapsad. Tema on siin a ja o. Teen sinuga uut ja vana. Süüa oli head ja paremat. Aina üks ja seesama. Lähen kus see ja teine. Seletas pikalt ja laialt. Ikka ja jälle sama lugu! Ta on läbi ja lõhki maamees. Vaenlane löödi pihuks ja põrmuks. Asja aeti tasa ja targu. Tuhat ja tuline! Kurat ja põrgu! Välk ja pauk! Tere ja jõudu! Tähtsust täis, nii et hoia ja keela! Nüüd pole muud kui kand ja varvas! Polnudki tarvis ööd ja päevad läbi tööd teha. Oma kulu ja kirjadega polnud raamatut võimalik välja anda. || seob rinnastuvaid osi jagamatut sisutervikut moodustavates v. vastastikust seost osutavates sõnaühendites (ka eitavas lauses). Töötas Keele ja Kirjanduse Instituudis. See küsimus ei kuulu varustus- ja turustusosakonna kompetentsi. Tori hobune on veo- ja sõiduhobune. Vanemate ja laste vahel ei olnud usaldust. Algi ja Illa on õed. Minul ja temal pole midagi ühist. Kas sa oled näinud seda kollast ja pruuni triipu riiet? Sinisest ja kollasest saab segades rohelise. Kaks ja 'pluss, liita' kolm on viis. || seob millegi rõhutamiseks vm. põhjusel korratavaid sõnu. Vihma aga sadas ja sadas. Aina mõtleb ja mõtleb. Küsib muudkui leiba ja leiba. Tunnen teda läbi ja läbi. Toitu oli küll ja küll. Kulutati nii ja nii mitu rubla. Vaatas vilks ja vilks üle õla. *Kuuselauad mis kõlisevad, head ja kuivad, panevad mitu ja mitu aastat vastu. A. H. Tammsaare. || (eitava öeldisverbiga; tänapäeval üldisem ega). Ühtegi puud ja põõsast seal ei kasvanud. Veevärgist ja vannitoast ei maksnud unistadagi. Lugeda ja kirjutada ta ei oska. Tema ja ta kaaslased sind küll ei aita. See pole tema keelata ja käskida. Ma ei rääkinud sellest Marile ja Miinale. No kuidas elu läheb? – Läheb ja ei lähe ka.
2. seob liitlause rinnastuvaid osalauseid. a. laused on jaatavad. Vahetund oli läbi ja õpilased läksid klassi. Oli tugev tuul ja lained jooksid kohisedes rannale. Öösel oli kahutanud ja tee võrdlemisi hea. *Seepeale ruttas Olev teatama, et tal on tikud juba lõpukorral ja et targem on katsuda käsikaudu edasi minna. E. Raud. | (stiilivõttena). *Ta silm säras, ja harvad hambad tulid nähtavale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu. E. Vilde. b. üks lausetest on eitav. Töö oli raske ja me ei suutnud seda lõpetada. *Kuid kõrges ruumis valitses pilkane pimedus ja ta ei näinud midagi. A. Jakobson. *Isa polnud suutnud mingeid tagavarasid maha jätta ja ema teenistus oli üksi väikene. R. Roht. c. hrv mõlemad laused on eitavad (tänapäeval harilikum ega). *Aga ta ei tundnud ühtki oma lemmikkirjanikku isiklikult ja polnud tal ka kunagi juhust kirjanikkude tutvuskonda sattuda. J. Vahtra.
3. lauset alustades seob selle eelmise lause v. pikema kontekstiga. *Söödi. Ja joodi natuke veel. Ja siis oli õige hea olla. P. Viiding. *Vahimees ühes kupjaga ruttasid lahkujatele järele. Ja läbiotsimisel leiti näpatud kraam Miika vankrist.. A. Jakobson. || ütlust sissejuhatav sõna, mis võiks ka ära jääda. Ja kui ütlesingi nii, mis siis? Ja mis selles halba on, kui me koos läheme? *„Tulin alles.” – „Ja kuidas te ennast tunnete, mis tervis teeb?” E. Krusten.
4. arvu ja määra märkimisel seob suuremat ja väiksemat koostisosa. Kaks ja pool tonni. Laps oli kolme ja poole aastane. Ligi neli ja pool tuhat kilomeetrit. Tund ja veerand. 25 krooni (ja) 30 senti. See vältas neli kuud (ja) üheksa päeva. Kell kaks ja viis minutit. Kaheksa (ja) kolm neljandikku. Mõisteti üheks aastaks (ja) kolmeks kuuks vangi. | (stiilivõttena liitarvsõnades). *Vanema venna Juhani iga on kakskümmend ja viis aastat.. F. Tuglas (tlk).
5. seob teat. määral vastandavalt lauseosi v. lauseid (täh. lähedane vastandavatele sidesõnadele aga, kuid, ent). Süüdi on tema ja mitte sina. Siit saadik ja mitte enam! Olukord oli raske, ja ometi mitte lootusetu. See on tühine seik ja ometi oluline. Leiba oli vähe, ja sellegi vähese jagas ta teistele. Ma ei usaldaks sinna üksinda minna, ja ega temagi seda vist tee. *Ma otsisin sealt midagi ja ei leidnud. O. Münther. *Puudri ja odekolonni lõhn lõi mulle ninasse ja täna ei olnud see sugugi mulle meelepärane. M. Metsanurk.

jagu ‹jao 27› ‹s›

1. (jaotatud v. jagatud) osa millestki v. kelledestki. a. (üldiselt). Suurem jagu heina on juba tehtud. Juurviljaaiast on väike jagu maasikate all. Üks jagu tüdrukuid läks ujuma, teised jäid kaldale peesitama. Perekonna hauaplats on surnuaia uues jaos. Õlgkatust ehitati jagude kaupa. Skandinaavlased on suuremalt jaolt pikka kasvu. Istuti enamalt jaolt vaikides. b. (antav v. saadav) osa; annus, portsjon; norm. Sõi oma jao ära ja küsis lisagi. Jättis laste jao leiba kappi. Söödajagamiskonveierilt tuleb igale loomale tema jagu. Ega sa ilma jää, annan sulle omast jaost. Kümnik hakkas kraavikaevajatele jagusid välja mõõtma. Võtke julgesti, nüüd on jao aeg! Sai oma jao (näit. tõrelda, pahandada, peksa). c. kõnek (osutab kellelegi kuulumist). See pall on vist Marju jagu. Esimesed saapad, mis on päriselt tema enda jagu. Räägitakse, et Anna laps on Mihkli jagu 'Mihkel on lapse isa'. d. van kindla suurusega osa (koos järgarvuga märgib murdarvu). Kolm jagu aasta(s)t on meri jääs, üks jagu jäävaba. Heinateost sai peremees kaks jagu, saunik ühe jao. Sega kaks jagu vett ja kolm jagu viina. Neljanda jao ruumi võttis ahi ära. *..linnast [on] kolmas jagu hinda rohkem lubatud, kui mõis seda võib anda. Jak. Liiv. *..kolmas, neljas või ka viies jagu põldu iga aasta lina alla läheb. C. R. Jakobson.
▷ Liitsõnad: linna|jagu, maailmajagu.
2. mingi struktuuri koostisosa. a. raamatu v. filmi alaosa, jaotis. Romaani I osa koosnes kahest peatükkideks liigendatud jaost. „Sõda ja rahu” on film neljas jaos. b. sõj kõige madalam, 6-12 sõjaväelasest koosnev taktikaline allüksus. *Piki magistraalkraavi kallast viis ta oma jao edasi, nad pidid koos rühma teiste jagudega jõudma rannamaantee joonele.. J. Peegel. c. van kooliklass v. selle alajaotis. Kreiskooli ülem jagu e. sekunda. *..selle ettevalmistusega võis ta pääseda ainult kihelkonnakooli või siis linnakooli esimese klassi teise jakku.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: jalaväe|jagu, laskur|jagu, luure|jagu, sapööri|jagu, sidejagu.
3. hulk, määr. a. (üldiselt). Vilja on veel hea jagu koristada. Igal inimesel peab olema paras jagu auahnust. *..püstiseisjaidki jätkus kiriku istmeteta uksepoolde veel maailmatu jagu. J. Kross. | üks jagu, üksjagu; kõnek teat. määral, küllaltki palju. Üks jagu loll lugu. *..ühtekokku sai vedusid kohe üks jagu. H. Lehiste. b. (hrl. koos mõõtu v. hulka märkivate sõnadega:) määr v. hulk, mille võrra midagi kas on olemas, jääb üle v. puudu. Kaalus ostjale naela jao liha. Pange põhjas on vahest liitri jagu vett. Paadi parras oli paari vaksa jagu veest väljas. Kaevamisega jõuti ainult mõne meetri jagu edasi. Käia jääb veel kilomeetri jagu. Väljasõit lükkus tunni jao edasi. Paari tänava jagu tuleb jalgsi minna. Tõusis edetabelis koha jao ülespoole. Kui ühed lahkusid, jäi teistele seda jagu lahedamalt ruumi. Lapse kingad peavad olema kasvamise jagu suuremad. Tal on habet ainult udukarva jagu. Ripsmed on juustest varjundi jagu tumedamad. Juuksekarva jagu jäi puudu. On temast pea jagu, pea jao pikem, lühem. On teadmistelt kõigist pea jagu, pea jao 'tublisti, tunduvalt' üle. c. määr v. hulk, mis millessegi läheb, millekski kulub, millekski vajalik on. Paari sao jagu loogu jäi vihma kätte. Eterniiti on ainult elumaja katuse jagu. Luuletusi on tal kogunenud juba raamatu jagu. Lõhub nädala jao puid valmis. Toiduaineid anti laost välja päeva jagu korraga. Kas said une jao juba täis? *..Elli võis üsna rahulikult edasi nutta, kuni jagu täis. A. H. Tammsaare.
4. kõnek liik, laad, sort. Paksemat, õhemat jagu riie. Korjas nõidumiseks seitset jagu rohtusid. Külvas segamini mitmest jaost seemneid. Tal on kõik lapsed ühte jagu, puha tüdrukud. Mõni jagu inimesi armastab kiuselda. *Peegelsepad on vabrikus nooremat jagu keskealised mehed. J. Kross. *Leenardile meeldib tema tõmmu näojume.. ja töö juures alati paljad prisket jagu käsivarred. H. Kiik. || (aja määratlustes). On veel eilset jagu purjus. Hommikust jagu ööd hakkas sadama. See oli vist sügisest jagu talve.

jah ‹adv›

1. jaatussõna, mida kasutatakse nõusolekut, kinnitust väljendavas vastuses; ant. ei. Kas tuled? – Jah tulen. Kas see on sinu oma? – Jah. „Jah!” vastas mu koputusele räme mehehääl. *„Kas sul ka tütar on?” – „Jah, ka minul on tütar,” vastas Eduard. E. Krusten.
2. kasutatakse mingi väite kinnitamisel, rõhutamisel; küll, tõepoolest. Sina jah! Seda oli kuulda jah. On jah ilus tüdruk. Oleme jah uhked. Eks ta ole õigus jah. Oled jah könn! See töö tuleb jah hommepäev ära teha. Ah jah (väljendab ootamatut meenumist). *Kirju ja korraldusi – jah, neid tuleb meile linnast mehemoodi. R. Vaidlo. || (eituse kinnitusena). *„Ei ole jah, ei ole taevast ega põrgut, ja manalat ka ei ole,” ütles Eedi endiselt. E. Krusten. *„Ei saa jah,” on Jaak nõus. A. Gailit.
3. kasutatakse küsilauses. a. (jaatavat vastust eeldades:) eks. Solvusid, jah? *Millega tegeleb su armas abikaasa? Arhitekt, jah? A. Liives. b. (kaasvestlejat ergutades). *„Tulin [välja kõndima], et mõtelda.” – „Jah?” Ma ei pruugigi rohkem peale käia, Pinna tahab ise rääkida asjadest, mis tal südame peal. L. Promet.
4. kasutatakse kahtluse, uskumatuse v. rahulolematuse väljendamisel. Kuulab ta sul, jah, sõna küll! Võtab ta sul, jah, õppust! *„Ussid käes?” oli Hendriku esimene küsimus. „Jah, ei tea kust,” torises Peeter. A. Tigane.

jahe ‹-da 2› ‹adj›

1. külmavõitu, veidi vilu. Jahe õhk, ilm, kliima. Jahe hommik, õhtu. Jahe tuul, vesi. Tänavune suvi on üsna jahe. Jahe tuba, ruum. Kivihoones on suvel meeldivalt jahe. Andke mulle midagi jahedat juua. Alles õhtu eel läks veidi jahedamaks. Niiske muld tundus palja jala all jahe. Lähme tuppa, õues hakkab jahe! Ega sul jahe ei ole? *Kaua konutanud, jahedaks läinud loom [= hobune] tõmbas selja küüru, ning et sooja saada, pistis hoogsalt traavima. R. Sirge.
2. piltl ükskõikne, mittesüdamlik. Jahedad sõnad, suhted. Jahe tervitus. Jahe asjalikkus, korrektsus, viisakus. Jumalagajätt, vastuvõtt kujunes oodatust jahedamaks. Daami näoilme oli põlglikult jahe. Kirja jahe toon. Oli oma sõpradegi vastu jahedaks muutunud. *Nende vaade on selge, veri jahe ja meel kaine. A. Kitzberg.

jahmatama ‹37›

1. jahmuma panema, ehmatama. Ta sõnad jahmatasid mind. Jahmatav sündmus, teade. *Kuid siis jahmatas Maša Ruudit veel ühe niisuguse uudisega, mida see ei teadnud oodatagi. J. Peegel.
2. jahmuma. Jahmatama panev teade. Olin ootamatust kohtumisest jahmatanud. Püssipauku kuuldes jahmatasid kõik. Poiss jahmatas ega saanudki sõnagi suust. Magaja jahmatas järsust raputusest. Jahmatas kaameks, sõnatuks. Rästikut nähes jahmatasin kohale, seisma. *Mees jahmatas mõtetest ja vaatas hirmunult ümber. F. Tuglas.

jala|vaev
käimisega seotud jõukulu. Jalavaeva vähendama, kergendama. Ilmaaegu tulite, asjatu jalavaev. Matkaja ei kartnud, põlanud pikka teed ega jalavaeva. Sõnatoojale peaks jalavaeva eest midagi andma.

jalg ‹jala pl. gen jalgade e. ‹koos postpositsiooniga ka› jalge 23› ‹s›

1. inimese v. ahvi alajäse; linnu tagajäse; paljudel loomadel, putukatel jm. üldse jäse v. kulgemiselund; ka labajalg, (taga)käpp. a. (inimese kohta). Parem, vasak jalg. Pikad, sirged, saledad, sihvakad jalad. Lühikesed, jämedad, kõverad jalad. Suur, väike, kitsas, lai jalg. Kiired, kärmed, väledad, nobedad jalad. Haiged, terved jalad. Metsavahil peavad head jalad olema. Jalad on väsinud, kanged, paistes, rasked kui tina. Jalad on rangis. Jalg on lääpas. Jalad mustad kui sea sõrad, külmad kui konnal, punased kui kurel. Jalad on kuresaapais 'külmast ja tuulest lõhenenud nahaga ja punased'. Jalad pikad kui koodid. Jalad nagu pakud, sambad. Jalad ei tõuse enam, käivad väsimusest risti. Jalad valutavad, tuikavad, pakitsevad, surisevad. Jalg, jalad on pikast istumisest (ära) surnud. Jalad ei kuula sõna, ei käi, ei kanna, on (põlvist) nõrgad, pehmed, vedelad, väsinud, nagu vatist. Jalg, jalad on vanadusest töntsiks jäänud. Sul on noored jalad; sa noorem, jalg kergem. Jalad käivad kui värtnad. Jookseb, nii et jalad käivad kuklasse. Jalad läksid, kadusid alt ja matsatasin täies pikkuses jääle. Lähen, kuhu jalad viivad 'eesmärgita, ükskõik kuhu'. Istub, jalad koos, ristis, jalg üle põlve. Laskis jalad üle koormaääre rippu. Jalgu tõstma, siputama, püsti ajama. Jalgu puhkama, sirutama. Jalgu puhastama, pühkima. Hirm võttis jalad nõrgaks. Ajab jalad harki, laiali. Seisab, jalad harkis, koos. Poisid püüdsid maadeldes teineteisele jalga taha panna. Lõin jala vastu kivi. Jalg vääratas. Nikastas, väänas, murdis jala. Jalg pandi kipsi, lahasesse, on kipsis, lahases. Lonkab üht jalga, on ühest jalast lombakas. Kooditab, kõlgutab jalgu. Lõi jalga vastu maad, trampis jalgu. Vahetas seistes jalga. Vaheta jalga, sul on vale jalg! (marssimisel). Astub õiget, vale jalga. Astuvad jalutades ühte jalga. Pole ruumi jalgagi maha panna. Lippab, nagu oleks sada paari jalgu all. See jää veel jalga ei kanna. Jookse või jalad rakku. Pani jala ukse vahele. Viskas ühe jala üle teise. Saapad ei ole jala järgi, hõõruvad, vaevavad jalga. Kass mehkeldas perenaise jalgade ümber. Pall veeres tal kahe jala vahelt, jalgade vahelt läbi. Jalgu kinni panema, lahti võtma. Panen, tõmban kingad, saapad, püksid jalga. Kas proovisid neid kingi jalga? Ära mine palja jalu, pista, torka midagi jala otsa! Mul lõi kramp jalga, jalgu. Sukad ja saapad on jalas. Võttis sokid, kingad jalast. Poiss astus naela jalga. Tal on jooksva jalus, jalgades. Jüri võttis Antsul jalust kinni. Jooksis lapse jalust maha. Lõi teise jalust vigaseks. Taat on hommikuti jalust kange. Jalale võtt! (püssi asendit määrav käsklus). Jalule tõusma, hüppama, kargama. Vanake ajas, upitas end pikkamisi jalule. Aitas kukkunu jalgadele. Haige läks omal jalal autosse. Joobnu taarus jalgadel. Olin nii väsinud, et vaevu püsisin jalul. Istekohta polnud, tuli kogu aeg jala peal 'püsti' olla. Tõttas kärmel jalal 'kiiresti' käsku täitma. Tammub ühelt jalalt teisele, jalalt jalale. Mees kukkus jala pealt 'püsti olekust' kokku ja oligi surnud. Ants lõi Jukut jalaga, andis Jukule jalaga. Tee on niisugune, et kuiva jalaga, kuivi jalu läbi ei pääse. Ärge kandke, tassige, tooge jalgadega pori tuppa! Nii pime, et ei näe jala ette(gi). Vanake astus nõrkevi, vankuvi, värisevi jalu oma teed. Poiss lippas tulisi jalu 'väga kiiresti joostes' kodu poole. Valel on lühikesed jalad. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Kui pead ei ole, siis peab jalgu olema. *Ma juba astusin Kõrele jala peale, et pidagu pool suud kinni. O. Luts. b. (loomade kohta). Lehma, pardi, konna, putuka jalad. Esimesed, tagumised jalad. Kõrge jalaga lehm, hobune. Madala jalaga koer. Hobuse jalad pandi kammitsasse. Poegadega kanale oli pael jalga pandud. Hobune püherdas, jalad taeva poole, vastu taevast. Kits ajas, lõi jalad vastu ega lasknud ennast paigalt liigutada. Koer tõmbas saba jalg(ad)e vahele. Põrsas läks kõigi nelja jalaga moldi. Jalga! (käsklus hobusele jala tõstmiseks). Hobune hoiab (üht) jalga. Hobused magavad jala peal 'seistes'. Lehm jäi jalust ära. Sälg pillub joostes jalgu. Koer käis naabrite ukse ees jalga tõstmas 'pissil'. Kass kukub alati jalgade peale. Rebane teeskles surnut, jalad sirevil. Lehm lõi jalaga lüpsiku ümber. *Aluspinnal roomab labatigu oma lameda lihaserikka jala abil. J. Piiper.
▷ Liitsõnad: hoo|jalg, komp|jalg, kraap|jalg, kunst|jalg, könt|jalg, laba|jalg, lamp|jalg, masa|jalg, nõja|jalg, puu|jalg, pänt|jalg, päta|jalg, rang|jalg, tugi|jalg, tõukejalg; ees|jalg, haard|jalg, istu|jalg, jooksu|jalg, kõnni|jalg, roni|jalg, sibli|jalg, taga|jalg, ujujalg; kaheksajalg vrd värsijalg vrd käsk|jalg, vrd üksjalg.
2. alumine kandev v. toetav osa. a. (esemel, moodustisel vms.). Laua jalg. Peenikeste kõverate jalgadega tool. Jõulukuuse puust, metallist jalg. Kerilaua, lambi jalg. Vokil on kolm jalga. Jalaga õmblusmasin. Tšello on varustatud teravaotsalise jalaga. Lihaastja toetub kolmele madalale jalale. Trükitüübi jalg. Jalaga kauss, vaas, joogiklaas. Ausamba, monumendi, obeliski jalg. Väikesed majakesed viinamäe jalal. Seene maapealne osa koosneb jalast ja kübarast. *..kui Toompea kantsi kõrgelt jalalt / ma esmakorda nägin merd. J. Sütiste. *Ka siis, kui .. oma vili jalal pudiseb, ei tohi seda hingamisepäeval koristada.. J. Peegel. b. (abstraktsemalt:) alus, põhi; sellest tulenev seisund, olukord. On oma elu seadnud heale, kindlale, tugevale jalale. Elab jõukal, kindlal jalal. Ta on naabritega heal, sõbralikul, halval jalal. Meie suhted peaksid paremal jalal olema kui seni. Oota, kuni majapidamise kindlamale jalale saan. *Minu äi ei ela sugugi nii suurel jalal. E. Vilde. *Mõisnikku oleme orjanud siin ja vabale jalale oleme tõusnud siin. Mart Kalda.
▷ Liitsõnad: korstna|jalg, mäejalg; kolm|jalg, küünla|jalg, pukk|jalg, tulejalg vrd hakkjalg vrd kangas|jalg, vrd raejalad.
3. ‹liitsõna järelosana› (esineb taimenimetustes)
▷ Liitsõnad: hani|jalg, kilp|jalg, kuusk|jalg, maa|jalg, põis|jalg, raun|jalg, sõna|jalg, varesjalg.
4. endisaegne pikkusmõõt, umbes 30 cm. 6 jalga pikk. 1 jalg = 12 tolli.
▷ Liitsõnad: kant|jalg, ruutjalg.
5. van joogipoolis, alkohoolne jook. *Vana Jaak tuli.. toast pudeliga ja pakkus enne meile, siis poistele pühade jalga. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: pulma|jalg, titejalg.