[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ahk ‹aha 23› ‹s›
hrv loba, lõõpimine, lõõpjutt. *Eks ta kuulnud meie ahka, pannud asja omamoodi ümber ja rääkinud ülemusele ette. R. Vaidlo.

amet ‹-i 2› ‹s›

1. ülesannete kompleks, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab tasu, tööala; (elu)kutse, kutseala; teenistus-, töökoht. Tal on kerge, raske, hea, kasulik, kindel amet. Vanasti koolitati lapsi kergema, puhtama, peenema ameti peale. Ta on ameti poolest, ametilt rätsep. Ametit õppima. Vana treial õpetab oma ametit noortele. Tal on mitu ühiskondlikku ametit. Esimees oli ameti maha pannud. Ametit üle andma, vastu võtma. Ema oli õpetaja ning tütargi hakkas sama ametit pidama. Ta on selles ametis teist aastat. Võeti, palgati, pandi ametisse kaks sekretäri. Kedagi ametisse määrama, nimetama, kinnitama. Ametisse astuma, asuma. Ametist vabastama, kõrvaldama, tagandama, vallandama. Ta oli joomise pärast ametist lahti lastud. See amet küll ei toida. Amet ei küsi leiba. Üheksa ametit, kümnes nälg. *Õpipoiss õpib mitu aastat. On tal amet käes, siis saab ta selliks. E. Vilde. || (vananevana:) teenistus, (puhtam) töö. Mees käis ametis, naine oli kodune. Ta sai linna ametisse. Olevat kusagil kontoris ametis. Õhtul tuli ta väsinuna ning pahurana ametist.
▷ Liitsõnad: apteekri|amet, arsti|amet, autojuhi|amet, esimehe|amet, karjase|amet, kingsepa|amet, koolmeistri|amet, kupja|amet, lihuniku|amet, mehhanisaatori|amet, möldri|amet, pottsepa|amet, puusepa|amet, rätsepa|amet, sekretäri|amet, sepa|amet, sulase|amet, tisleri|amet, õpetajaamet; au|amet, kroonu|amet, riigiamet; koera|amet, kõrvalamet.
2. tegevus, töö. Puude lõhkumine ja ahju kütmine oli tema igapäevane amet. Las lapsed mängivad, see nende amet. Mis tal muud ametit kui sööb ja magab. Naised olid kibedasti, agarasti, hoolsasti ametis. Terve päeva oli ta võrgu kallal ametis. Tehti peotoite – vanaemalegi leiti amet, vanaemagi pandi ametisse. Igaüks oli oma mõtetega ametis. Kõik olid tööga nii ametis, et ei märganud tulijat. Kuke amet on laulda.
3. kõnek (halb) harjumus, komme, kalduvus. Isa joob ja hulgub, eks pojad õpivad ka ametit. Tal on see näppamise, näpumehe amet küljes. Kas sa suitsu ei tee – pole veel seda ametit ära õppinud? Loomadel amet käes, kipuvad aga ristikupõllule. *„Ega siis vanal märal ometi niisuke amet ole, et ta värava võrust lahti võtab,” arutas peremees nagu endamisi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: näpuamet.
4. aj tsunft. Mündrikkude ameti põhikiri.
5. ‹hrl. liitsõna järelosana› (asutuste nimetustes)
▷ Liitsõnad: maksu|amet, perekonnaseisu|amet, posti|amet, tolliamet.

andma ‹annan 45›

1. ulatama, kellegi kätte v. kättesaadavusse toimetama. Anna mulle riiulilt raamat. Anna, palun, kääre. Teretab kõiki kätt andes. Anna käsi, ma tirin su üles. Suitsule tuld andma. Tuletikke ei tohi anda lastele mängida. Lõputunnistusi, diplomeid, aukirju, medaleid, ordeneid kätte andma. *Ema tõi kirstust raha ja andis viivlemisi poja näppu. E. Vilde. | (söömiseks, joomiseks, sissevõtmiseks). Külalistele anti süüa, juua. Haigele antakse rohte, ravimeid. Prae võib lauale anda külmalt. Anna mulle ka maitsta. Hobustele anti heinu ja kaeru. Rinda andma 'rinnaga toitma, imetama'. *.. anti rõõska piimagi ainult laupäeviti, karaski kõrvale. V. Ilus. | piltl. Autori elukäik andis võtme teose mõistmiseks.
2. loovutama, kellegi teise omandusse, valdusse v. kasutusse siirma. a. (kinkides, annetades). Almust, armuandi, jootraha andma. Verd andma. Lastele antakse taskuraha. Õunu jätkus müüa, jätkus ka tuttavatele niisama anda. Ta annab või viimase hinge tagant. Kel on, sellele antakse. Õndsam on anda kui võtta. Kes ei anna antust ega murra murtust, see ei anna aidatäiest. | piltl. Nad andsid oma elu isamaa eest. Igaüks püüab anda oma parima, oma panuse. Talle on antud tervist ja elupäevi. Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Ta on enda jäägitult muusikale andnud. b. (makstes, müües, laenates, vastutasuks jne.). Rendile, üürile, laenuks, võlgu andma. Altkäemaksu andma. Andsin talle oma mantli selga. Ülemise korruse toad anti külalistele. Anna mulle homseni sada krooni. Palju sa sellest kellast annaksid? Ma ei annaks selle eest sentigi. Andis viie krooni eest kilo õunu. Kas avanssi antakse? Peremees andis vähe palka. Andsin pakid hoiule, hoidu. Andke, palun, arve, kviitung. *.. ning Eesti Kirjanduse Selts annab tõlkegi poognast 40 rbl. E. Vilde. c. (kedagi kuhugi suunates v. kellegi hoolde, kätte, hoitavaks jne. toimetades v. usaldades). Noori mehi anti soldatiks, nekrutiks. Andis oma tütre mulle naiseks. Kasulapseks, õpipoisiks andma. Poiss anti lastekodusse. Kedagi ametivõimude kätte, kohtusse, kohtu alla andma. Vaenlase sõdurid andsid end vangi. Keegi ei taha end teise võimu, voli alla anda. Lapsed anti vanaema hoole alla. Pidime end saatuse hoolde, hooleks andma. d. (midagi tehtavaks, töödeldavaks v. kasutatavaks toimetades). Õpetaja oli andnud õpilastele õige raskeid ülesandeid lahendada. Mis meile homseks õppida anti? Käsikiri anti eriteadlasele retsenseerida. Andsime raamatu trükki. Andsin kella parandada, parandusse. Tootmisse on antud uue tegumoega jalatsid. Uus tehas anti käiku. Maja antakse kasutusse. *Koonla annab ema talle / kauniks lõngaks kedrata. Jak. Tamm.
3. (saada) võimaldama, osaks saada laskma. Kellelegi peavarju, ulualust, öömaja andma. Tööd andma. Poeg pidi isale-emale ülalpidamist andma. Iga töö annab leiba. Suurriigid annavad arengumaadele abi. Kannatanule antakse esmaabi. Eest ära, andke teed! Andeks andma 'andestama'. Piletimüüja teateid ei anna. Midagi kellelegi teada andma 'teatama'. Eks elu näita ja aeg anna arutust. President võib surmamõistetuile armu anda. Sa rühmad tööd teha, ei anna endale hõlpu. Hirm, mure ei andnud talle kuskil asu. Süda, see mõte ei andnud talle ööl ega päeval rahu. Töö ei anna mahti 'ei lase, ei võimalda' linnagi sõita. Andke aega, ärge kiirustage! Ei tohi kätele, pisaratele, oma tunnetele voli anda. Talle anti koosolekul sõna. Talle lubati anda osakonnajuhataja koht. Antagu talle võimalus end parandada. Annaks jumal, et kõik hästi läheks. *Aeg antud naerda, / aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || karistusena, sunnivahendina v. ergutusena osaks saada laskma. Talle kuluks anda hea keretäis, nahatäis. Ema andis lastele vitsa, vitsu, urvaplaastrit. Kellelegi peksa, kolki andma. Mees andis hobusele piitsa, rooska, nuuti, kannuseid. Perenaine andis koerale malka. Mitu aastat talle varguse eest anti? Huligaansuse eest anti 15 päeva. Ordeneid, medaleid, doktorikraadi, professorikutset andma. Nobeli kirjanduspreemiaid annab Rootsi Akadeemia. || millegagi töötlema v. mõjustama. Vikatil pole viga midagi, anna aga luisku! Ei saa nüüd mootorit käima, anna aga vänta! Andis gaasi ja kihutas mööda. *Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. Äket oleks vaja anda, kõvasti äket! R. Sirge. || kehtestama. Riigikogu annab seadusi. Pojale anti nimeks Jaan. || ‹objektiks hrl. da-infinitiiv ka impers.› laskma. See asi annab (end) korraldada, seada. Pajuvitsad annavad hästi painutada ja punuda. Ta ei anna ennast pilgata. See sõna ei anna kuidagi riimida. Annab mõista, et ta on ülemus. Hammas lausa ei valuta, aga annab tunda. Lidus (joosta), mis jalad andsid. Häda ei anna häbeneda. *Logina Peter ei kuulu meeste hulka, kes annavad end sõnaga veenda või painutada. R. Sirge. *Kui ilm annab, teeme jälle sääred jääle. A. Mälk. || ‹impers.› võimalik olema. Temaga annab rääkida. Tegime kõik, mis teha andis. Võtab, kust võtta annab. Päästke, mis päästa annab. Ajab suu nii lahti, kui vähegi annab. || ‹ma-infinitiiviga› mingiks tegevuseks suuteline olema. Sõrmed ei anna kuidagi kõverduma. *Tera andis tublisti veel painduma .. J. Mändmets. *„Katsu, kas käed-jalad annavad liikuma,” ütles Anne. I. Sikemäe.
4. tekitama, esile kutsuma, põhjustama; mingi tulemuseni viima. Kasu, kasumit, tulu andma. Põhjust, kõneainet, ettekäänet andma. Viimast lihvi andma. See annab alust kahelda ning ettevaatlik olla. Mis võis talle selliseks sammuks tõuke anda? Kordaminekud annavad lootust, julgust, uut jõudu, enesekindlust. Mis annab tema luulele sellise võlu? Kadakased kapad annavad õllele erilise maitse ja lõhna. Läbirääkimised ei andnud tulemusi. Keres andis vastasele mati. Metallidega reageerides annab lämmastik nitriide. Autod annavad signaali, vedurid vilet. Kas sa andsid mitu korda kella? Öösel anti häire. Start anti stardipüstoliga. *Ma ei või mitte liiga hea olla, kui ma vihkamiseks asja annan. E. Vilde. || (enda küljest, endast eraldades). Kasukas annab karvu. Riie annab pesemisel värvi. Vana padi annab sulgi.
5. tootma, produtseerima; toodanguna saada võimaldama. Noored õunapuud hakkavad juba saaki andma. Mais annab palju haljasmassi. Mitu seemet kartul andis? See on hea lehm – annab palju piima. Lambad annavad villa. Bakuu annab naftat, Donbass kivisütt. Metsad annavad puitu. Peipsi annab üle poole Eesti sisevete kalasaagist. Kaev annab külale vett. Uus tehas, tsehh, vooluliin hakkab andma toodangut. Elektrijaam hakkas voolu andma. Katlamaja annab soojust kogu linnaosale. Lamp annab valgust. *Näeb sügisel, mis põld annab, lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles .. A. H. Tammsaare. || (õppeasutuste kohta:) välja laskma. Maaülikool annab põllumajanduse ja metsanduse spetsialiste. Viimasel kümnendil on tehnikum andnud üle tuhande lõpetaja.
6. (suuliselt, kirjalikult, käitumise, žestidega jne.) midagi teatavaks tegema, teatama; (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama. Juhtnööre, õpetusi, nõu, käsku, käsklust, korraldust andma. Annab (oma) nõusoleku, loa, sõna, ausõna. Tunnistajad annavad seletusi suuliselt. Retsensent annab käsikirja kohta hinnangu. Anna talle mõned näpunäited! Antud tõotust, vannet ei saa murda. Sellele küsimusele ei osanud keegi vastust anda. Annab käega, noogutades, silma pilgutades märku. Ta pole juba tükk aega endast elumärki andnud. Ega viinapudel veel mehest tunnistust anna. Millestki kujutlust, pilti andma. Oma uurimuses annab ta nende nähtuste uue klassifikatsiooni. *Valitseja oigas .. ja astus paar sammu ligemale, et sakstele oma lombakusest aimu anda. E. Vilde. | (mõnedes tervitustes ning soovimistes). Astun töömeeste juurde ja annan jõudu. Tänu andma van tänama. || (vahendavalt) esitama, avaldama. Ajalehed, raadio, televisioon annavad informatsiooni. Tallinn annab parajasti sporditeateid. Seda sõna pole üheski sõnaraamatus antud. Ta rääkis sellest raadiole antud intervjuus. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmustik mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna .. F. Tuglas. || (ette) määrama; eelnevalt teatavaks tegema. Ülesandes olid antud kolmnurga alus ja kõrgus. Temperatuur võib katse puhul kõikuda antud piires. Antud juhul 'sel konkreetsel juhul'.
7. hrl kõnek lööma, virutama, äigama; ründavalt kohtlema. Andis mehele rusikaga, kaikaga pähe. Andsin poisile vitsaga paar nähvakat mööda sääri, üle turja. Andis võmmu kuklasse. Vastu kõrvu, lõugu, vahtimist, hambaid andma. Anna talle nii, et teab, mäletab! Ma sulle annan! Ära mine lähedale, hobune võib kabjaga anda. Tuuleveski tiib oli mehele hoobi rindu andnud. Vaip on tolmu täis, anna klopitsaga mõni mats. Ega vanasti polnud pesumasinat, siis anti muudkui kurikaga. *Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma .. ja ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma. A. H. Tammsaare. || (viskamise, heitmise; tulistamise, laskmise kohta). Sandarmitele anti nurga tagant kividega. Vaenlasele anti tuld, tina. Andsin kuulipildujast valangu. Talle oli ähvardatud kuuli anda. Nii kui paugu andis, oli rebane pikali. || piltl (arvustavalt ründamise, teravalt kritiseerimise, ülemuslikult noomimise jne. kohta). Enda kohta ta kriitikat ei kannata, aga teistele annab, kus vähegi saab.
8. korraldama, (omalt poolt) pakkuma; sooritama, tegema. President andis dinee kuninglike külaliste auks. Peaminister andis neile audientsi. „Vanemuine” annab külalisetendusi Tallinnas. Koor andis kontserdi. Keres andis Tartu maletajaile simultaani. Eksameid, arvestusi andma. Lembitu otsustas anda orduvägedele lahingu. Direktor andis dokumendile allkirja 'kirjutas dokumendile alla'. || (näit. koolis:) midagi õpetama, koolitarkust, teadmisi jagama. Annan keskkoolis matemaatikat ja füüsikat. Klaveri-, tantsu-, eratunde andma.
9. (kellelegi v. millelegi midagi) omistama. Noored ei oska alati vanemate hoolitsusele küllalt tähtsust anda. Mida sa mulle süüks annad? Sellised huvitavad road, et ei oska neile nime anda. Et oma sõnadele suuremat kaalu anda, põrutas ta rusikaga vastu lauda. Püüab oma soosikule igas asjas õigust anda. *Nüüd meenub meile mõndagi [haiguse sümptomitest], millele me varem ei osanud tähendust anda. E. Krusten. || oletamisi, hindamisi, ära arvata püüdes pakkuma (näit. ea kohta). Ega talle üle kolmekümne aasta ei annaks. Välimuse järgi võiks talle anda umbes 50 aastat.
10. ‹hrl. da-infinitiiviga impers.› pingutust pakkuma, jõudu, vaeva, aega, püsivust nõudma; jätkuma. Nii raske kott, et annab kahe mehega tõsta. Koorem on raske, annab hobusel vedada. Säärast meistrimeest annab tikutulega otsida. Lõpuks ometi, küll andis oodata. Seda reisi annab mul mäletada. Paks raamat, annab lugeda. Jäme tamm, annab kahel mehel ümbert kinni võtta. | hrv (koos teonimega). *Nüüd [vanas eas] annab tegemist, enne kui lühikese jupikese ära jõuad lugeda. R. Roht. *See andis palju lugenud-kogenud mehelegi mõnda aega mõtlemist. E. Tennov.

arvama ‹arvata 48›

1. milleski, mis ei pruugi olla päris kindel, teat. subjektiivsel veendumusel v. arvamusel olema, tõenäoseks v. usutavaks pidama, mõtlema, oletama; milleski teat. seisukohal olema. Ma kindlasti ei tea, aga ma arvan. Mis seal arvata, see on kindel! Paljugi, mis arvatakse! Arvan, et tegemist on eksitusega. No seda võis arvata. Arvatakse, et ta hukkus. Arvasin kuulvat koera haukumist. Isa arvas koju jõudvat alles südaööl. Arvaku tema meist, mida tahab. Mis sa sellest ettepanekust, viimastest sündmustest arvad? Mis sa arvad, kui käiks poe juures ära? Haiguse arvatav põhjus. || [kellegi] arvates (kellegi) meelest, arust. Minu, sinu, tema arvates. Loengud olid Reinu arvates igavad. Ta on enda arvates väga tähtis mees. || (arvamust, oletust sõnades väljendades). „Öösel hakkab vist sadama,” arvas Jaan. *„Liig suisa hakkas teine peale,” arvas perenaine Jussi kohta .. A. H. Tammsaare. || lootma, kujutlema. Ära arva, et sa nii kergesti pääsed! Arvad, et ma ei tea, kus sa olid! Mida sa õige arvad, et selliseid ettepanekuid teed! Kus sa arvad enda olevat, et niimoodi käitud! Ära sa arva (midagi), vastased on ka tublid poisid! *Äh, ehk kuigi künda ja külvata, mis arvad sealt õige saama? Umbrohtu, muud midagi. A. H. Tammsaare. || heaks arvama, suvatsema, sobivaks v. vajalikuks pidama. Kuidas arvate, see on teie asi. Eks nii tuleb teha, kuidas ülemused arvavad. *„Mina ilmun punases sametkleidis,” ütles proua Ottas. – „Kuidas prouad ja preilid arvavad ..” M. Sillaots. || ‹hrl. da-infinitiiviga› van kavatsema, nõuks võtma, plaanitsema. *Kust meie üldse seda teame, mis jumal meiega arvab teha. A. H. Tammsaare. *Villem arvas järgmisel päeval vallamajasse minna .. M. Metsanurk.
2. hrl kõnek kedagi kellekski v. mingisuguseks, midagi millekski v. mingisuguseks pidama. Teda ei arvatud veel täismeheks. Talupoegi ei arvatud inimesteks. Arvasime õigemaks mõnda aega oodata. Arvab enesest ei tea mis. Mõni arvas paremaks jalga lasta. Need, keda me selle au, auhinna vääriliseks arvasime. || kellegi v. millegi hulka v. kuhugi kuuluvaks pidama. Tema arvati juba täismeeste hulka. Maailmaklassikasse arvatud teos. Sakala koosseisu arvati ka Pärnu jõe alamjooksu piirkond.
3. millegi koosseisu, liikmeskonda jne., teat. tööle v. töökohale, teat. kategooriasse jne. määrama v. suunama. Komisjoni, toimkonda arvama. Reservi, erru arvatud sõjaväelased. Esindusmeeskonda, varusse arvatud jalgpallurid. Kes kaugushüppajaist olümpiakoondisse arvati? Tennist ei ole seni olümpiamängude kavva arvatud. *.. ja et Enn augustist alates kindla kuupalga peale arvati .. A. Hint. *Enne vallandamist oli teda aga haigekassa alla arvatud .. P. Kuusberg.
4. arvestama, arvesse võtma. Ravil olemise aeg arvatakse üldise tööstaaži hulka. Võla katteks, protsentideks arvatud summa. *Ainult kolmekesi oleme siin. Kui mitte arvata sünnipäevalisi .. A. Ilves. || loendama, (üles, kokku) lugema. Aega arvati siis nädalate kaupa ühest tähtpäevast teise. Volikiri kehtib aasta jooksul, arvates selle tegemise päevast. *Põllud on siledad nagu laud, tühja maad – seda ei jõua arvatagi. J. Parijõgi. *Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. A. Kitzberg.
5. ära arvama, mõistatama. Püüdsin arvata, mida ta mõtleb. Kes võis kaebamas käia, kas sa oskad arvata? Mis sul põues on? – Arva! *Lootuseta katsus ta arvata, kus kohal oli. F. Tuglas.
6. (hrl. vanasõnades:) hindama, kellegi üle otsustama. Ära arva piigat palest, vaid viisist. Meest arvatakse mütsist, naist tanust. Ära arva koera karvast, vaid hambast.

asi ‹asja 31› ‹s›

1. ese, hrl. olmega v. tööga seotud tarbeese, vahend, riist, toode vms. Tal on taskud igasuguseid asju täis. Tarbetuid asju ärge kaasa võtke! Pakkisin oma asjad kohvrisse. Igaüks peab oma asjad korras hoidma. Ostis meelsasti ilusaid asju. Külmutuskapp on hädavajalik asi. Remondi ajal tuli asju ühest toast teise kanda. Lapsel lasti pärast mängimist oma asjad kokku korjata. Lapsed aitasid emal lauda kraamida ja asju pesta. Õpilane pani juba õhtul asjad koolikotti valmis. Kogusin mustad asjad kokku ja hakkasin pesu pesema. Mis asjad need siin maas on? Orja peeti asjaks, mitte inimeseks. Ega asi süüa küsi. *Loendamatu hulk asju ümbritseb inimest igapäevases elus. Hooned ja tööriistad, rõivad ja masinad, igasugused tarbeesemed .. V. Beekman. || ‹hrl. sg.› materjal, aine; söödav v. joodav. Lauda, tsementi, värvi, lakki – iga asja läheb ehitajale tarvis. Peolaual oli igasuguseid häid asju. Sõja ajal oli ühest kui teisest asjast puudus – polnud liha, võid ega suhkrut. *Ainus asi, mis ta [= haige] võtab, on paar lonksu külma vett. O. Luts. || (kirjandus-, kunsti)teos. „Loomingu” viimases numbris on mitu huvitavat, head asja. Kunstinäitusel meeldisid talle Vive Tolli asjad. „Vanemuises” tuleb lavale kaks uut asja. Kontserdil mängiti tuntud asju. *Isa armastas klassikalist muusikat, mina olen jõudumööda juurde ostnud [heliplaatidena] meie sajandi asju. E. Vetemaa. || kõnek suguti. *.. kippus oma asja püksist välja võtma. A. Ilves.
▷ Liitsõnad: antiik|asi, ehte|asi, ilu|asi, kooli|asi, moe|asi, mängu|asi, nips|asi, tarbe|asi, väärtasi; kuld|asi, metall|asi, raud|asi, saviasi.
2. probleem, arutatav, lahendamist vajav küsimus; juhtum, lugu, sündmus. Võttis koosolekul asja üles. Töö asjus peame veel rääkima. Asi on keerulisem kui arvasime. Neis asjus tuleks pöörduda ministri poole. Asi on otsustamata, seda uuritakse. Selles asjas ma pole sinuga nõus. See on kahe otsaga asi. Ta ei saanud asjast aru, ei tabanud asja tuuma. Asi on selge, otsustatud. Eks igaüks tea oma asju kõige paremini. Milles asi seisab? Milles on asi? See ei puutu asjasse. Asi on selles, sai alguse sellest, et .. Ärge kalduge asjast kõrvale. Asja juurde! Asi võttis tõsise pöörde. Seal juhtus igasuguseid asju. Kodus oli asi teistel juba teada. Asja tuleb uurida. Ära asja nii suureks puhu! Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja! See pole küll õige asi. || õigusrikkumine, süü-, kohtuasi vms. Asja võidakse arutada kõigis kohtuis. Asja kohtulik uurimine. Asi läks kohtusse. *Läksid koos rahukohtusse, asi tuli ette ja solvaja sai kolm päeva. J. Smuul. || plaan, kavatsus. Jaan oli asjaga nõus, päri. Tema pole asjasse pühendatud.
▷ Liitsõnad: era|asi, ise|asi, korteri|asi, maitse|asi, majandus|asi, pea|asi, pisi|asi, tüliasi; raha|asi, riigi|asi, sise|asi, töö|asi, usu|asi, välisasi; kohtu|asi, kriminaal|asi, süü|asi, tsiviilasi.
3. asjaolu, seik; nähtus. Esimene asi, mis silma torkas .. Kuidas sa nii lihtsa asja peale ei tulnud! Haigus on tõsine asi. On asju, millest ei räägita. Niisugust asja ma ei salli. Ära seda tühja asja nii südamesse võta. Sõprus on kuldaväärt asi. Nende asjad 'omavahelised suhted' on sassis. *Ta oli neid asju, mis temalt [koolis] küsiti, küll juba kord õppinud, aga nüüd unustanud .. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ime|asi, moe|asi, tõsi|asi, üksikasi; armu|asi, südameasjad.
4. olukord. Asi on üsna räbal, sant. Asi läheb tõsiseks, hulluks, segaseks, keeruliseks. Asjad on halvasti. Püüdis asja paremas valguses näidata. Küllap asi paraneb. || omadused, olukord v. situatsioon, mis on kellelegi v. millelegi omased. Vanainimese asi – samm tönts, nägemine vilets. Sakste, ülemuste asi – peavad aga uhkeid pidusid. Kirjutis oli üsna üldsõnaline. Algaja asi. *Rinde asi. Siin võib laskmist tulla .. L. Vaher.
5. filos teadvusest sõltumatult eksisteeriv objektiivse maailma ese v. nähtus. Asi iseeneses 'asi omaette, tegelikult, olenemata sellest, kuidas ta esineb meie jaoks, meie tunnetuses'.
6. töö, tegevus, toiming, (asja)toimetus; kohustus, ülesanne. Ajame asjad joonde, jutti, korda. Mul on keskuses, ministeeriumis asju ajada. Asjad õiendatud, sõitsime koju. Üks tee, kaks asja. Kui sul linna asja on, astu ka meile sisse. Küll ta eksami ära teeb, kui asja tõsiselt võtab. Ta on ihu ja hingega asja juures. Esimene asi – labidas kätte ja kaevama. Selle asjaga pole kiiret. Ta on iga asja peale mees. Ta tunneb asja. Kella parandamine on tema käes väike asi. Toidutegemine on perenaise asi. Mehed käisid merd, põllutöö oli naiste asjaks. Müüja asi on müüa. Mille taga asi seisab? Töö on au ja kuulsuse asi. Mis see sinu asi on, see pole sinu asi 'see ei puutu sinusse (keeluna)'. Aja tühi asjale, karga ise kannule. *Teevad vedureid ja masinaid, asi neil siis see pott terveks teha. M. Raud. || ühiskondlik, poliitiline üritus. Kogu rahvas on ühise asja eest väljas, seisab ühise asja eest. || kõnek (loomulike vajaduste õiendamise kohta). Ei julge pimedas välja asjalegi minna. Mees läinud võssa oma asja õiendama. Käidi asjal ära ja mindi magama. *Ja et siit saadik Eespere koer aina käis oma asju toimetamas Tagapere akende all .. A. H. Tammsaare. || asja kõnek (kellegagi, millegagi); tegemist, pistmist. Mul pole sinuga asja. Mis on temal sellega asja, mis me teeme? Miks igaühel on asja minu vanusega?
▷ Liitsõnad: ameti|asi, töö|asi, äriasi.
7. (midagi tingiv) põhjus v. vajadus. Kas tulid asja pärast? Kas ta käis niisama või oli tal asja ka? Läheb iga väikese asja pärast arsti juurde. Kes norida tahab, leiab igalt poolt asja. Tal ei peaks asja olema meiega nuriseda. Nüüd on neil asi, mille ümber nalja teha. Tuleviku pärast pole meil asja muretseda. Sai asja eest 'põhjusega'! Mis asja 'miks, mis põhjusel' sa siin kolad?
8. (hrl. püsiühendites:) miski omaette väärtus, midagi kõlblikku, vastuvõetavat, kasulikku vms. Lastest pole töö juures veel asja. Tammsaare „Tõde ja õigus” – see on juba asi! Kui paremat pole, siis asi seegi. Ekskursioonist ei saanudki asja. Sellest käsikirjast võib asja saada. Aega läheb, aga asja saab. Sõjaväes tehakse poisist veel asi. Pole tast asja kõnet pidama. Pisut väike see labidas, aga asjaks ikka. Kus (veel) asi, kah asi, mõni asi, asi nüüd, mille pärast muretseda! Ennäe, ena, õige mul asja – kellele seda tarvis peaks olema! Asi veel, mida säilitada ja hoida! Temal, tühjal, mõni auto või asi! Jaan ka mõni mees või asi! Kui võid pole, käib margariin ka asja ette, on asja eest. Temast pole, ei saa suur(ema)t asja. Õunad pole sel aastal suure(ma)d asjad. *Hea tükk asja nisuke kuldkapslitega „Moser” [= taskukell]! E. Rannet. *Olid ikka mul meheks ja asjaks ja lastel isaks ja kõik. E. Särgava. | ‹adj› kõnek. Ta pole midagi asi mees. See pole eriti asi raamat. Need pole suured asjad noad. *Kas see on ka asi talu? J. Mändmets. *Olgu mis on, asjemaks see Riidalu [talumaja] oli sellega [värvimisega] saanud. H. Ranna.

au ‹part au 14› ‹s›

1. eetika kategooria, milles väljendub ühiskonna v. sotsiaalse rühmituse positiivne hinnang inimese, kollektiivi vms. kohta; hea nimi; arusaamine enda väärtusest, subjektiivne autunne. Igaühele on kallis oma perekonna, suguvõsa, kooli, võistkonna, kollektiivi, rahva, riigi, kodumaa au. Kõik on oma pataljoni, rügemendi au eest väljas. Kellegi au haavama, määrima, teotama, rüvetama. Oma au kaitsma, jalule seadma. Meeskonna au on mängus. Vannub oma au nimel, et see on tõsi. Lausa lurjus, kel pole häbi ega au. Kartulikoorimine ja nõudepesemine ei käi ühegi mehe au pihta. || seksuaalne puutumatus, süütus, neitsilikkus. Mõisahärra oli röövinud talupoja mõrsja au.
▷ Liitsõnad: mundri|au, ohvitseri|au, seisuse|au, spordi|au, sõjameheau; neitsiau.
2. austus, lugupidamine. Igavene au langenud kangelastele! Talle on tähtis au ja kuulsus, mitte raha. Talle sai, langes osaks see au. Halb õppeedukus ei tee koolile au. Vanad kombed on jälle au sees. Au ja kiitus vaevanägijaile. Istuge meie lauda, tehke meile seda au. Vana kooliõpetaja maeti auga maha, orkester mängis ja koor laulis. || [kellegi, millegi] auks austamiseks; tähistamiseks. Vabariigi aastapäeva, juubeli auks. Tõstame klaasid meie lugupeetud külaliste auks. Vanaisa auks anti talle nimeks Kristjan. || auga täiesti, igas suhtes, igati. On puhkuse, preemia auga ära teeninud. Antud lubaduse täitsid nad auga. See raamat kannatab auga välja ka kõige rangema kriitika.
3. lugupidamist, austust äratav isik, tegevus, nähtus vms. Jaan oli klassi au ja uhkus. Habe mehe au. *Eks ta ole meilegi siis isaga auks: näe, tütar koolitatud inimene .. M. Sillaots. || auväärne võimalus, juhus jne. Kellega on mul au (rääkida, tuttavaks saada)? Mul on au tervitada, ilmuda, teatada. Mul oli au seda koosolekut juhatada. || hrl van (auväärse positsiooni, ameti vms. kohta). *Olgu siis, sõbrad, ma tahan teie soovi täita ja vanema au vastu võtta. A. Saal. *Kas ta [= kubjas] ei tõstvat teda [= Miinat] emanda ausse? E. Vilde.

defekt ‹-i 21› ‹s›
viga, rike. a. (esemel). Naha, riide, materjali defektid. Defektiga tooted, esemed, eksemplarid. Avastati oluline, ebaoluline, jääv, kõrvaldatav, varjatud defekt. Praod, valutühimikud jt. valandi defektid. Mitmed kristallide omadused sõltuvad nende defektidest. *Ja ometi, eks tee pärlikarbi väärtuslikuks just tema haigus, see defekt, mis paneb temas kasvama sätendava ehte. F. Tuglas. b. (elusolendil). Kehaline, füüsiline, psüühiline, vaimne defekt. Üks peab sünnimärki defektiks, teine iluveaks.
▷ Liitsõnad: pinna|defekt, valudefekt.

eks ‹adv›

1. nõrk kinnitus- v. rõhusõna lausetes, mis väljendavad:. a. nõustumist, nõusolekut. Eks ma ikka tule, kui vähegi võimalik. Hea küll, eks ma proovi(n). Jah, eks see kuumus tee liiga küll. Kui tarvis, eks siis või minna ka. Eks me vaata, mis siin teha annab. „Õuna tahad?” – „Eks anna pealegi.”. *„Kena poiss,” kiitis Rudolf. „Eks ole,” kinnitas Irma. A. H. Tammsaare. b. nentimist, kinnitamist. Eks pärast ole igaüks tark. Eks seda ole juhtunud paljudega. Eks iga algus ole raske. Eks ma öelnud! Eks olnudki rebane lõksus. „Kes seda tegi?” – „Eks ikka Juhan.” Eks ta ole (ebamääraselt möönev reageering kaasvestleja jutule). c. seletust, selgitust. Eks ta karda(b), sellepärast rabelebki. Eks ma läinud külma ilmaga vette, nüüd on nohu kallal. Eks me nägime, et vihm on tulekul ja jooksime tagasi. d. arvamust, oletust. Eks hunt ta murdnud, kes muu. Eks kahekümne ringis peaks külalisi ikka tulema. Eks see paranda(b), kes ära lõhkus. Eks külarahvas saa(b) imestada, kui Jaan nooriku koju toob. e. soovitust v. soovi. Eks tee ise. Eks küsi talt eneselt! Eks mingu ja vaadaku ise järele. Eks võtnud siis lapsed tööle kaasa! Eks astuge vahel meie poole ka sisse! Eks teeme siis väikesed tropid! Eks jääme siis nägemiseni! Eks terekest kah! Eks hüvasti siis seda korda! f. ilkumist, ähvardust v. pahameelt. Eks sa näe, kus tark väljas! Eks katsu veel vastu hakata! Eks tulgu ainult, koera ajan peale! Eks sa proovi süüa, kui supp on nagu soolvesi! g. imestust, üllatust. Eks näe imet! No eks sa kuule, kus lugu!
2. usutlussõna, millele oodatakse jaatavat vastust, nõustumist; täh. 'kas ei, kas'. On ju nii, eks ole? Tulete siis homme, eks? Eks ole ilus? Oleme kokku leppinud, eks ju? *Mäletad, kui üles kirjutama tuldi, siis ütlesin: eks, Goori, see on ju sinu laud. H. Kiik. *„Eks see ükskõik ei ole, missuguse rahaga osteti,” arvas Anna. A. H. Tammsaare.

eks-
‹liitsõna esiosana› endine; näit. eksabikaasa, -keiser, -kuningas, -maailmameister, -minister, -president, -tšempion

eks1 ‹-i 21› ‹s›
hrv eksimine. *Ühe igatsus ei tunne eksi, teise igatsus eksib. H. Visnapuu.

eks2 ‹-i 21› ‹s›
kõnek endine abikaasa v. elukaaslane. Ta pole pärast lahutust oma eksi kordagi näinud.

eksitama ‹37›

1. eksima panema. a. teelt v. liikumissuunalt kõrvale kallutama. Valetuletorn eksitas laevu karidele. Tuisk eksitas sõitjad teelt kõrvale hangedesse. *.. elu pole teda proovida jõudnud, eksitanud ega hulgutanud .. L. Promet. b. eksitusse, eksiarvamusele viima. Laskis end teise välisest rahust eksitada. Eksitav teade, informatsioon. Eksitavad trükivead. *.. teised vaidlevad temale vastu, aga poiss ei lase ennast eksitada, tema peab omast kinni. A. H. Tammsaare. c. ebamoraalsele sammule, halvale teele ahvatlema. Eksitas sõbra jooma, joomisele. *.. Katri oli kirikhärra pärimise peale, kes on lapse isa, turtsakalt vastanud: „Eks seesama, kes Neitsi Maarja eksitas!” M. Metsanurk.
2. segama, häirima, tülitama. Ärge laske end (minust) eksitada! Vabandage, kui ma teid ehk eksitan! Siin ei saa eksitamata vestelda. Miski ei eksitanud mind magama jäämast. Kõneleja ei lasknud end vahelehüüetest eksitada. Et keegi mind kabinetti eksitama ei tuleks! Töö laabub, kui keegi ega miski pole eksitamas. *Oh, ta oli küllalt õrnatundeline, et Villemit tema valus mitte eksitada. M. Metsanurk.

eks|keiser
endine keiser

eks|kuningas
endine kuningas

eks|maailmameister
sport endine maailmameister

eks|meister
sport endine meister. Eesti eksmeister sulgpallis.

eks|minister
endine minister

eks|rekordimees
Eksrekordimees kaugushüppes, kaugushüppe eksrekordimees.

eks|tšempion
endine tšempion

elajas ‹-ja, -jat 2› ‹s›

1. (hrl. mingi negatiivse emotsionaalse hinnanguga öelduna:) loom. Käis elaja kombel neljakäpuli. Ahmib süüa nagu elajas. Röögib kui elajas. *Jah, eks hunt ole ikka kuri elajas küll! E. Kippel. || kariloom; veis. *Ühel väga ilusal suvisel päeval hoidis ta karjamaal oma elajaid .. J. Pärn. *Vahest sekka kuuldub .. mõne mäletsedes lamava elaja inisemist. M. Raud.
▷ Liitsõnad: kari|elajas, kodu|elajas, maja|elajas, metselajas.
2. (sõimusõna). Sa alatu elajas! Ma talle, vanale elajale, alles ütlen! Käed küljest, sa elajas! *Teie siga, lurjus, elajas... ütlesin ma talle kohe! A. Jakobson.

ellik ‹konj›
van elik. *Eks sa tea, et naine on mehe kroon / ja et lahkus ellik heldus ta hiilgus on. A. Haava.

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

elu|ratas
piltl elu, elukäik. *Eks see olevat igaühe enda asi, kuidas keegi oma eluratta veerema paneb. A. Saar.

emps ‹-i 21 või -u 21› ‹s›
släng ema (hrl. õpilaste kõnepruugis). *„Emps, kus mu raamatud on?” .. – „Eks seal suures kohvris,” vastas ema .. A. Pervik.

era|omandus
eraomand. *Eks ole kogutud raha meie püha eraomandus! M. Metsanurk.

ets(a) ‹adv›
kõnek eks sa; esineb hrl. väljendites ets kae, etsa kae, etsa näe 'ennäe'. *Tuli konduktor, kontrollis pileteid ja ets kae, küsiski poisilt: „Kui vana sa oled?” R. Tiitus. *Etsa kae, siin kuuldub ju elusolendeidki olevat. P. Rummo.

etse ‹adv›
kõnek eks (see), eks sa. Etse näe, etse kae 'ennäe'. *„Ma viskan su vankrilt maha ...” – „Etse viska! Ptruu!” .. R. Sirge. *„Aga teistel on vara ja sellepärast tuleb vaenlane.” – „Etse tulgu! Kes käsib neil vara koguda.” M. Metsanurk.

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

habisema ‹37›
värisema, võbisema, võbelema. Nurkades habisevad varjud. Tütarlaps habiseb hirmust. *Habiseb klaasita lambi punane leek. A. Hint. || habisedes midagi ütlema, väriseva häälega v. lõuaga kõnelema. *„Seda küll, aga siiski ... saad aru, eks ole?” habises toimetaja. M. Traat. || (värisedes) kahisema, sahisema. *Kõrgel vastaskaldal habises aeg-ajalt haavasalu lehestik, nagu oleks parv varblasi lendu pahvatanud. R. Sirge.

harima1 ‹37›

1. maad viljelema, külviks ette valmistama. Maad, aeda harima. Haris mulla kobedaks. Porgandi reavahesid tuleb harida kohe, kui on märgata umbrohu tärkamist. Kuidas põldu harid, nõnda põld sulle tasub. *Äesta, hari vahelt, harvenda, võitle umbrohuga. H. Kiik.
2. puhtaks tegema, puhastama, kasima (porist, tolmust, mustusest). Harisin toa, põranda puhtaks. Igaüks harigu ise oma ukseesist. Lapse ninaalune tahab harida. Mehed harisid endid lumest ja astusid esikusse. Püüdsin oma poriseid kummikuid veeloigus puhtamaks harida. Lähen sauna, ihu tahab harida. Ta oli mitu nädalat harimata ja pesemata olnud. Linu harima 'lina kodusel viisil töötlema'. *Ometi tõusis ta, et ninaräti ja vee abil pükse vähegi harida. R. Vellend.
3. arendama, silmaringi laiendama, teadmisi, haridust andma. Oma vaimu, kirjanduslikku maitset harima. Püüan ennast kirjanduse lugemisega harida. Ta on end iseõppimise teel harinud. Õpilasi harivad lugemispalad. *Eks tütart oli ka kool juba harida jõudnud.. A. Beekman. || haritud küllaldase hariduse saanud, (suhteliselt) kõrgel haridustasemel olev, laialdaste teadmistega; sellisele isikule v. isikurühmale omane v. kuuluv; ant. harimata, harimatu. Haritud inimene, rahvas. Tema poeg on kõrgesti, väga haritud. Bornhöhe oli oma aja haritumaid eesti kirjamehi. *Autori laiemat silmaringi näitab kaasaja haritud sõnavara. V. Alttoa. *Niisuguse ninatarkuse eest visatakse teid haritud majast välja. E. Särgava. || harimata harimatu. Harimata inimene, rahvas. *See on meie väikekodanlane. Tönts, nüri, harimata vaimu poolest, ilma ideaalideta.. E. Vilde.
4. murd karistama, peksma, lööma. *Tema kahmas kraest kinni / sõimajal kohe sedamaid, / hakkas haukujat harima, / tuttipidi tuuseldama. Jak. Tamm.

harmoneerima ‹42›
kooskõlas olema, kokku sobima, kokku kõlama. Helid, värvitoonid harmoneerivad. Tema väike nöpsnina harmoneerib näo kujuga. Helesinine kleit harmoneeris neiu sinisilmadega. Laulu sõnad ja viis harmoneerisid omavahel. Haljastus peab harmoneerima ümbritseva maastikuga. *„Eks ole, härra,” kiitis tüdruk äkki elavalt, mis ei harmoneerinud põrmugi tema praeguse meeleoluga. A. H. Tammsaare.

välja hauduma
kindla tulemuseni hauduma. a. Kana haudus pojad välja. Teder haudus kümnest munast välja viis poega. b. Lämbe on, eks ta vihma ikka välja haub. c. Plaane välja hauduma. Mida ta jälle välja haub? *Nüüd olete alles loo välja haudunud. O. Tooming. *Poisi terane pea aga haub selle aja sees välja väikese diplomaatilise vale. E. Vilde.

heegeldama ‹37›

1. heegelnõelaga niidist v. lõngast silmuselist kudet tegema. Pitsi, kampsunit, jakki heegeldama. Heegeldatud kardinad, laudlina, krae. Ta heegeldas endale villasest lõngast uue mütsi ja salli.
2. kõnek. a. edasi-tagasi liikuma, saalima, sõeluma. Muudkui heegeldab ringi, edasi-tagasi. Perenaine heegeldas köögi ja toa vahet. *Eks muidusööjad heegeldagu Virus [= Viru tänavas].. U. Laht. *Tema sai nüüd autoga heegeldada. V. Gross. b. lööma, virutama. *Vaata, kui ma heegeldan sulle siit, selle traatoraga paar tükki üle numbrilaua [= näo]! A. Jakobson. c. tühja juttu tegema v. ajama, edasi-tagasi rääkima. *Vähe, et ta jutte heegeldab, ta isegi ennustab kaartidest igasuguseid õudusi. J. Semper. *Ma ju rääkisin. Mis sa seal heegeldad... ülearust. A. Jakobson.

hehee, hehehee, he-he-hee
‹interj› matkib lühikest naeru, väljendades ka kahjurõõmu, parastamist vms. *..ja naeris korraga parastades. „Hehee... näete, kuidas ta praegu lömitseb... Eks te vaadake.” A. Jakobson.

hihih(ih), hihihii, hi-hi-hii, hihii
‹interj› (naeru, sageli itsitava v. kahjurõõmsa naeru jäljendus). „Hihihih, eks ole kummaline lugu,” itsitas tüdruk. Temal juhtus õnnetus, hi-hi-hii! *Ah või sedasi sa mõtlesid, hihii..?..Aga läks teisiti, näe! A. Jakobson. *Meie Juku võitis esimese koha! Hihii! Tagantpoolt lugedes. J. Rannap.

hukutama ‹37›

1. hukku, hävingusse saatma, viima v. ajama. Udu on hukutanud palju laevu. Külm ja lumetorm hukutas rohkesti metsloomi. Kalevipoeg hukutas hetkelises kergemeelsuses Saarepiiga. Hajameelsus on autojuhtidele ohtlik ja pahatihti koguni hukutav. Uhkus hukutab, kangus kaotab.
2. kedagi (hrl. mingile halvale tegevusele) ahvatlema v. meelitama. Kuriteole, patule, vargile hukutama. Hukutas mehe jooma. Noormees laskis end kergesti õigelt teelt hukutada. Teda hukutas ja veetles linna ööelu. *Äkiline vihahoog oli ta kaugele üle soovitud piiri hukutanud. A. H. Tammsaare. *„Eks ta ole, papake! Hüppa ka sisse. Küll siin on hea elu!” hukutas rebane. E. Särgava.

hullu|temp [-tembu]
hull temp, hullutükk. Mis hullutempe te teete? *Eks ole seegi hullutemp, kuidas ta viis aastat onupoja kapsaaia pärast kohut käis. E. Maasik.

häda|asi

1. pakiline asjatoimetus. Linnatulnutel jäid veel mõned hädaasjad õiendada, siis võis koju sõita.
2. see, mis ainult kõige hädapärasemaid nõudeid täita suudab. Eks see varjualune ole üks hädaasi, aga korralikku kuuri ei ole veel ehitatud.

iga ‹ea 27› ‹s›

1. kellegi v. millegi kogu elu- v. olemasoluaeg. Inimese keskmine iga. Noorpaarile sooviti pikka iga. Minu eaks jätkub sellestki. Kodulindudest on eriti pika eaga haned. Puulaeva eaks loeti 15 aastat. Korralik hooldamine pikendab mootori, heki, rõivaste iga. Rekordi iga oli üsna lühike. Vägivallal ei olnud pikka iga. Romantism oli oma ea ära elanud.
▷ Liitsõnad: elu|iga, inim|iga, kasutus|iga, tööiga.
2. aeg, mille keegi v. miski on käesoleva momendini elanud v. olemas olnud, vanus. Ealt üle viiekümne. Oma ea kohta arukas laps. Vaatamata oma kõrgele eale loeb ta ilma prillideta. Näeb oma east noorem välja. Võistelda võis autodel, millede iga on vähemalt neli aastakümmet. *Nojah, eks ole juba igagi, nii teil kui minul ja hobuselgi. F. Tuglas.
3. ‹ainult täiendiga, siis hrl. sisekohakäänetes, v. täiendlausega› teat. järk kellegi eluajast, vanusejärk, vanus. Vanas, kõrges, auväärses, küpses eas. Ohtlik, kardetav iga. Mees paremas eas. Ebamäärases eas daam. Õitsvas eas naisterahvas. Soliidses eas kiilaspäine meeskodanik. Noore(ma)s eas oli ta iludus olnud. Hilises eas tekkinud huvi. Igas eas inimesi. Iluuisutaja parim iga. Mehe iga, aga poisikese aru. Kõrgesse ikka jõuavad ainult tugevad inimesed. Niisuguses eas on natuke piinlik koolipinki istuda. Sellest east peale, mis ma mäletama hakkan. Poiss on just (selles) eas, kus tüdrukuid vaatama hakatakse. Nüüd oleme sellest east väljas, kus igasuguseid tükke tehti. Kuuskümmend pole veel iga, kus surma ootama peaks. Põrsad on just parajas eas. || vastavas vanusejärgus olevad inimesed. *Juttude valikus on silmas peetud algkooli nooremat iga. J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: imiku|iga, kesk|iga, lapse|iga, loote|iga, mehe|iga, neiu|iga, nooruki|iga, plika|iga, poisi(kese)|iga, rauga|iga, täis|iga, väikelapseiga; abiellumis|iga, häälemurde|iga, kasvu|iga, kooli|iga, küpsus|iga, murde|iga, mängu|iga, pensioni|iga, puberteedi|iga, üleminekuiga.
4. geol ajastiku alajaotus, ajavahemik, mille kestel kujunesid ladet moodustavad kivimid

ihitama ‹37›
(kahjurõõmsalt) naeru kihistama. Naeru, naerda ihitama. Ihitas kahjurõõmsalt, parastavalt. *„Eks jookse kaebama, et sinu sõna ei kuulata,” ihitas Priit.. V. Ilus.

ikka ‹adv›

1. ‹peam. jaatavas lauses› kogu aeg, alati, iga kord. Ikka ja alati. Ikka ja jälle tuldi vana teema juurde tagasi. Ikka kordus sama lugu. Nagu ikka jõudis ta varakult kohale. Ikka tegutsevad nad tasa ja targu. Suvi nagu suvi ikka 'harilik suvi'. *Vanasti öeldi ikka, et enne söö inimesega vakk soola koos ära, siis alles tunned... O. Tooming. | ‹eitavas lauses› van. *..Villu peab [haiget] aitama, seda-teist andma. Küll mitte ikka, sest ema käib vahel ka üleval.. Juh. Liiv.
2. nüüdki, endiselt, veelgi. Poiss on ikka alles haige, tulemata. Ikka veel peavad nad ootama. Koputasin taas: ikka ei avanud keegi.
3. ‹hrl. keskvõrdega› üha, aina, järjest, kord-korralt. Ikka enam, rohkem, vähem. Tee läheb ikka kitsamaks. Auto kihutab ikka kiiremini. Seda juhtub ikka sagedamini. Metsas mindi ikka edasi, sügavamale.
4. (möönvalt, rõhutavalt:) ikkagi, siiski, ometi, kõigest hoolimata. Küll olin mina ikka taipamatu! Kaks meest (on) ikka kaks meest. Jäi ikka kevad sel aastal hiljaks. Proovida, vaadata võime ikka. Kõik arvavad, et ega teda kodus ikka ei ole. Eks nad ikka imesta küll! Kas see ikka õige on, mis sinust räägitakse? Mis sest vanast asjast ikka arutada. Kuhu tal ikka minna on!
5. (kinnitavalt, selgitavalt:) muidugi, teadagi; nimelt. Lähed jalgsi? – Jalgsi ikka. See kah masin? – Masin ikka. *Mis on saada Tallinnast? / Ikka šokolaadi. E. Enno. *Nad – matkajad ikka – tulevad mööda madalat teed, mida siinkandis soosillaks nimetatakse.. I. Sikemäe.

impamp ‹impambu 21› ‹s›
hrv kõnek kerglane inimene, hampelmann. Eks ta üks impamp ole. *Suurt juttu kellegagi ei teind.. ja raamatute seas oli ninapidi. Mõni impamp arvas seepärast koguni kohtlaseks.. A. Hint.

isend ‹-i 2› ‹s›
biol üksikolend, -organism, indiviid. Täiskasvanud, suguküps, isane, emane isend. Nõrk, haige isend. Raisakotkas on meil haruldane, üksikuid isendeid on siiski registreeritud. Põtru oli Eestis üle 7000 isendi. Linnapargis on lopsakaid musta leedripuu isendeid. || (inimese kohta). *Aga eks miljonite hulgaski ole igaüks omaette inimene, oma südamega valu ja muret, samuti ka rõõmu tundev isend. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: emas|isend, isasisend.

ise|viisi ‹adv›

1. iseäralikult, omapäraselt. *Mehed, elevil ja iseviisi muhedad, ümbritsesid Simmelit tiheda sõõrina. I. Sikemäe.
2. erinevat viisi, erinevalt. Lastesse suhtusid nad kumbki iseviisi. *Mis on siin õnn? / Eks teda igaüks siin iseviisi mõista.. G. Suits.

isutama ‹37›

1. isu olema, isu tundma. *Kui sa seeni isutad, eks Henn lähe ja too. E. Maasik. *..ta [= karu] värske liha järele suurt ei isutanudki, poolpehmeks käärinud raibe oli hoopis suupärasem. O. Tooming.
2. tahtmist, soovi tekitama. Olen juba nii vana, et ei isuta enam mööda maad ringi rännata. *Vahur viskas ukse kinni. Ei isutanud siin puhkeaset soetada. A. Sinkel. *Niisugust purustatud forelli või ahvenapoega ei isuta õigel kalamehel vardasse ajadagi. K. Saaber.

jah ‹adv›

1. jaatussõna, mida kasutatakse nõusolekut, kinnitust väljendavas vastuses; ant. ei. Kas tuled? – Jah tulen. Kas see on sinu oma? – Jah. „Jah!” vastas mu koputusele räme mehehääl. *„Kas sul ka tütar on?” – „Jah, ka minul on tütar,” vastas Eduard. E. Krusten.
2. kasutatakse mingi väite kinnitamisel, rõhutamisel; küll, tõepoolest. Sina jah! Seda oli kuulda jah. On jah ilus tüdruk. Oleme jah uhked. Eks ta ole õigus jah. Oled jah könn! See töö tuleb jah hommepäev ära teha. Ah jah (väljendab ootamatut meenumist). *Kirju ja korraldusi – jah, neid tuleb meile linnast mehemoodi. R. Vaidlo. || (eituse kinnitusena). *„Ei ole jah, ei ole taevast ega põrgut, ja manalat ka ei ole,” ütles Eedi endiselt. E. Krusten. *„Ei saa jah,” on Jaak nõus. A. Gailit.
3. kasutatakse küsilauses. a. (jaatavat vastust eeldades:) eks. Solvusid, jah? *Millega tegeleb su armas abikaasa? Arhitekt, jah? A. Liives. b. (kaasvestlejat ergutades). *„Tulin [välja kõndima], et mõtelda.” – „Jah?” Ma ei pruugigi rohkem peale käia, Pinna tahab ise rääkida asjadest, mis tal südame peal. L. Promet.
4. kasutatakse kahtluse, uskumatuse v. rahulolematuse väljendamisel. Kuulab ta sul, jah, sõna küll! Võtab ta sul, jah, õppust! *„Ussid käes?” oli Hendriku esimene küsimus. „Jah, ei tea kust,” torises Peeter. A. Tigane.

jala|täis ‹s›

1. jalatalla suurune maa-ala; jala pikkune v. laiune osa maast. Siin pole jalatäitki ruumi seismiseks. *Irma astus veel ühe sammu, üsna lühikese sammu, ainult jalatäie maad. A. H. Tammsaare. || väga väike maa-ala. Sõdurid kaitsesid vapralt iga jalatäit. *Ühel käes maailma plarakas maad, teisel ei jalatäitki. M. Metsanurk.
2. samm; astumine. Ei suutnud jalatäitki astuda. Tee oli halb, ei saanud jalatäit ka sõita. *Aitad vanamehel tänavat pühkida, lööd mulle kaevust vett, tood puid – eks sinu jalatäied ka midagi maksa... J. Parijõgi. *Ka taat ise on siin kõik kohad jalatäitega ära mõõtnud. J. Sarapuu.

jala|vari [-varju]
kõnek jalats. Muretsesin endale moekad jalavarjud. Eks pastel olnud vaesema rahva jalavari. Otsi meestele korralikud jalavarjud!

ju ‹adv›

1. rõhutab kergelt lauses esitatut (vahel seetõttu, et öeldut peetakse endastmõistetavaks v. tuntuks). See on ju üldiselt teada. Sa ju aitad mind. Ma ju armastan sind. Ta on ju alati veidi naljakas olnud. Võib ju rääkida ka millestki muust. Siis on ju kõik selge. Ma ju ei kirjutanud maha. Ära edvista, sa oled ju poiss. Näed ju, inimene on alles uimane. Ta käib ju nüüd ülikoolis. Mees ju naise kõrvalteenistusest midagi ei teadnud. Seetõttu me neile ju kaotasimegi. Ma ei ela ju kuigi kaugel. Iga päev ju loeb. Siin on ju ometi vahe vahel. Sa ei lase mul ju rääkida. See pole ju mingi kiirus. Ma võin ju ka lahkuda. On ju nii? *Ta on ju Dvinski elupõline elanik, eks ju? O. Luts.
2. väljendab kahtlust, kõhklust, kahevahelolekut, öeldu võimalikku paikapidamist; küllap, arvatavasti, tõenäoliselt. Võib ju olla. Ju see lugu nõnda juhtus. Ju tal olid omad plaanid. Ju see siis nii on. Ju ma kunagi tulen. Ju sellest kasu ka on. Ju ta midagi kurja tegi. Mõtlesin, et ju vist ema tuli. *Neil päevil polnud Seiut ennast kuskil näha. Ju ta kodus istus. A. Kaal. *Ta naine nuttis, ju see tähendas armastust. L. Promet.
3. van v luulek juba (1. täh.) *Kas on rukis ju küps? F. R. Faehlmann. *„Kas poeg ju naist hakkab võtma?” küsib perenaine.. Juh. Liiv. *Kevade on tulnud ju! E. Enno.

juba ‹adv›

1. (ajaliselt:). a. näitab, et mingi tegevus, olukord, seisund vms. on käsitletavaks momendiks alanud v. lõppenud (vihjates sellele, et varem see nii polnud); suhteliselt vara, varem kui oodatud, arvatud v. soovitud. Ma juba tulen. Me juba tunneme teineteist. Ööd on juba valged. Päike on juba loojunud. Olime siis juba heas tujus. Toas on juba soojem. Lilled on juba õitsenud. Kell on juba helisenud. Olen uue tööga juba harjunud. Ma juba peaaegu uskusin sind. Olin selle juba unustanud. Kas arst on haige juurde juba kutsutud? Poiss on juba 180 cm pikk. Olen juba 50-aastane. Oodatu saabus juba hommikul, järgmisel päeval. Märkasin sõpru juba eemalt. Tüdruk õppis juba 4-aastaselt lugema. Juba tulebki koju minna. Uus esimees on juba päral. Kas jäite juba õhtule? Hakka tööle juba täna. Aeg on juba läbi. Aimasin seda juba ette. *..metsas linnud laulavad, / juba valmis mustikad. E. Enno. *Hiljem, juba söögilauas, muutusid needsamad hääled kord-korralt aina rõõmsamaks.. E. Krusten. b. rõhutab, et mingi olukord on kestnud suhteliselt kaua v. on kordunud. Juba ammu. Elame juba kaua ühe katuse all. Juba väikese poisina kuulas ta vanu rahvajutte. Ootan siin juba üle tunni. Jüri tundis Antsu juba lapsepõlvest. Ta on meil tehases töötanud juba pikemat aega. Sa oled juba viies küsija. See on juba kolmas noomitus. c. käsk- ja soovlausetes väljendab soovi, et miski toimuks otsekohe v. võimalikult ruttu. Jäta juba! Aitab juba! Kui ema juba tuleks. Kui eksam juba mööda saaks.
2. (rõhutavalt:). a. tõepoolest, kindlasti, küll (nõrgema rõhutuse või lauses esitatu üldtuntuks pidamise korral asendub ju'ga). Seda juba ei juhtu. Tema juba sellest ei hooli. See juba sobib! Tööd juba jätkub. Meist nad juba jagu ei saa. Tema juba kartma ei löö. See hobune juba koormat ei vea. Küll teie juba teate. Oi, see oleks juba huvitav! Nemad juba oskavad asju ajada. Teisele mehele ma sind juba ei jäta. See on juba Arno moodi. Tal on juba säärane komme. Kui juba teha, siis hästi. *„Natukest ei maksa karta, peremees!” naeris sulane.. „Kui juba karta, siis karta...” R. Sirge. b. üksnes, muust rääkimata. Juba roose oli mitukümmend sorti. Juba see mõtegi on hirmus. Juba protokollistki võib saada ettekujutuse koosoleku ägedusest. Juttude kunstiline tase on ebaühtlane juba erineva kirjutusaja tõttu. Hea on juba seegi, et.. Juba seetõttu, et.. *Tundsin otse selgesti, et olin tervem, tugevam – juba füüsiliseltki. A. Mälk. c. isegi, koguni. Kui juba Ants ei oska, siis ei oska keegi. Kui seda juba seadusesilm ütleb, siis tuleb uskuda. *„Nüüd lähed sa küll liiga kaugele, kui kipud kunstnikule juba värvidegi valikut ette kirjutama,” tõrjus Varbla. O. Tooming. *Mis tüürimees sinust nii saab, kui roolis ka juba norutad? E. Tammlaan. d. siiski, pealegi. Andke juba veel 10 muna. Pange juba kilo täis. e. väljendab tugevat kahtlust. Jaah, juba sa tuled! '(= ei sa tule, vaevalt sa tuled)'. Juba nad ta nii kergesti nõusse said. *„Aga kas ei annaks teie uued kosilased järele?” – „Juba nad annavad!” tähendas Miina tihkudes. E. Vilde. f. van (tänapäeval harilikult ju:) küllap, arvatavasti. *Juba tal tänasel rõõmukirjul päeval mõni muu asi ligemal seisis kui too „armas, kallis lellepoeg”. E. Vilde. *Eks see ükskõik ei ole, missuguse rahaga osteti,” arvas Anna. „Juba ta siis ei ole, et nad nõnda ütlevad,” vastas Rein tütrele. A. H. Tammsaare.

just ‹adv›

1. antud ajamomendil v. sellest pisut varem; nüüdsama, äsja, alles, parajasti. Jõudsin just koju. Tahtsin just välja minna. Olin just magama jäämas, kui telefon helises. Puud on just lehte läinud. Päike oli just tõusnud. *Tohin ma teile kohvi pakkuda? Keetsin endale just. P. Kuusberg.
2. (rõhutab, tõstab esile, kinnitab midagi:) nimelt, täpselt, otse. Just nimelt. Just nii, nõnda, niiviisi, niisama, samuti. Just vastupidi. Just praegu, nüüd, siis. Just siin, seal. Just niisugune, samasugune. Sind me just ootasimegi. Just täna ei ole mul aega. Tuled just parajal ajal. Kool asub just suure tee ääres. Kõiges oled just sina süüdi. Siis just oleks teie abi vaja. Ei tea, mis just teda pahandas. Tee, kuidas just ise soovid. Kuidas see lugu just oli? || otseses kõnes väljendab nõusolekut kaaslase jutuga, annab esitatud küsimusele jaatava vastuse. Oled sa minuga nõus? – Just. *„Tegid temast [= nöörist] silmuse ja mina läksin sisse,” naeris Mari. „Just!” kiitis Juss. A. H. Tammsaare. | just nagu justkui. Laps keerutas just nagu vurrkann toas ringi. See asi oli mul just nagu peoga meelest pühitud. Käed on sul külmad just nagu jäätükid.
3. (pehmendab öeldavat, vähendab väite, soovi vms. kategoorilisust:) eriti, nimetamisväärselt; päriselt, päris, lausa. Ega see lugu just kiita ole. See pole just kerge töö. Ta pole just töökas mees. Seda just öelda ei saaks. Nii ei maksaks just arvata. Ei tea, kas ta just kuri on. Kas said aru? – Mitte just kõigest.
4. kasutatakse tingimuslauses juhtumisi võimaliku olukorra märkimisel. Kui just aega on, lähen kinno. Eks ma tule, kui just kutsutakse. Kui ei saa just korvitäit, siis kastme jao seeni leian ikka.

jutt ‹jutu 21› ‹s›

1. vestlus, kõnelus, keskustelu. Naiste, meeste, poiste omavaheline, vali, elav jutt. Juttu alustama, üles võtma. Kellegagi juttu rääkima, puhuma, vestma, veeretama. Juttu vadistama. Juttu millelegi viima, keerama, juhtima. Jutusse sekkuma. Ma ei tahtnud nende juttu segada. Kellegagi jutule, jutu peale saama, sattuma. Mehed ajasid omavahel sõna juttu. Tegin, sobitasin külalisega juttu. Püüdsin juttu edasi viia. Ta otsis minuga juttu. Toas käib lõbus mitmekeelne jutt. Meie jutt hakkas sobima, vedu võtma. Jutt jooksis meil maast-ilmast. Sinust pole meil temaga juttu olnud. Jutt läks, kaldus laste tervisele. Jutt keerles, liikus kevadtööde ümber. Lapsed ei sega täiskasvanute jutu vahele. Jutud, jutt jätta! Kuulasin teiste juttu pealt. Jutt ei taha hästi edeneda, laabuda. Jutt vaikib, soikub, katkeb. Jutule, jutusse tuli vaheaeg. Jääb siis nii, nagu meil jutt oli. Luges jutu lõpetatuks ja lahkus. Jõudsime sind oodates pikad jutud ära rääkida. Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Lapeteus jäi üldisest jutust kõrvale. P. Kuusberg. *Ann on lahtisema suuga kui Juhan ja nii ta rohkem üksi juttu hoiabki. H. Kiik. || ‹väliskohakäänetes› (kellegagi (hrl. ametiasjus) kõnelemise kohta). Direktori, õpetaja, ministri, komandandi jutule minema. Kellegi jutule saama, pääsema, tulema. Poisse ei tahetud jutulegi võtta. Käisin raamatupidaja jutul. Tulin direktori jutult. || kõneaine, arutlusobjekt. Ootamatu sündmus oli igal pool jutuks. Eks sa küsi, kui jutuks tuleb, satub. Kellest on jutt? Ajalehtedes on juttu heinatööst. Koosolekul tuleb juttu töödistsipliinist. Sellest on varemgi juttu olnud. Jätame nüüd selle jutu! Jääd koju ja jutul lõpp 'asi on otsustatud, sellest rohkem ei räägita'. *Kaua aega ootas Jussi, et lubatud leping jutuks võetaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: era|jutt, kohvi|jutt, neljasilma|jutt, sala|jutt, tööjutt.
2. see, mida keegi räägib v. ütleb. Tõsine, tähtis jutt. Räägib õiget, tarka, mõistlikku, asjalikku, naljakat, segast, rumalat juttu. Mul on sulle üks jutt 'tahan sinuga millestki (olulisest) rääkida'. Hännatu 'rumal, alusetu' jutt. Ära aja hullu juttu! Su jutul pole saba ega sarvi 'jutt on rumal, sisutu'. Lõpuks tegime juttu kojuminekust. Teist juttu tegema 'uut kõneainet valima'. Heietab, veeretab, kerib aga peale oma juttu. Õpetaja jutt läks poisil kõrvust mööda. Ta suured plaanid on ainult jutuks jäänud; ta pole jõudnud juttudest tegudeni. Küll sel tüdrukul alles jutt jookseb, voolab. Naabrinaisel juba juttu jätkub. Lapse jutt oli veel pudikeelne. Kaasvestleja juttu ei sobi katkestada. Sinu juttu ei saa puhta kullana võtta. Ära niisuguse jutuga minu juurde tule! Jutt jutuks, aga kuidas asi ikkagi tegelikult oli? Mine (metsa) oma jutuga! See jutt ei kõlba kuhugi, kassi saba allagi. Mis jutt see on, olgu! Vaat kus jutt ja jalad all! Kuule nüüd juttu! See pole kellegi jutt! || ‹komitatiivis adjektiiviga› iseloomustab inimese vestlemisvõimet v. -viisi. Suure, väikese, vähese, hea, aeglase, ladusa, mõnusa jutuga mees. Naine oli lahtise jutuga. *Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? F. Tuglas (tlk). || ‹ka pl.› üldiselt räägitav, suust suhu leviv kuuldus, kuulujutt. Tühje jutte tegema, levitama. Igat juttu ei maksa uskuda. Tema kohta käivad, liiguvad igasugused jutud. Sellel jutul on vist põhi all 'jutul on vist alust'. Lõpuks jõudsid need jutud temagi kõrvu. Jutud läksid lendu, lahti, välja, et poes on vargad käinud. Naabriperest keerutati inetuid jutte. Käisid kõvad jutud rahareformist.
▷ Liitsõnad: hundi|jutt, jahimehe|jutt, jonni|jutt, kalamehe|jutt, kiidu|jutt, kiusu|jutt, klatši|jutt, kosja|jutt, kuulu|jutt, kõmu|jutt, laimu|jutt, lapse|jutt, loba|jutt, lori|jutt, mehe|jutt, patu|jutt, petu|jutt, piibu|jutt, tõsi|jutt, udu|jutt, viguri|jutt, ümbernurgajutt.
3. lugu; kirj üks eepika väikevorme. Huvitav, põnev, õpetlik, igav jutt. J. Liivi jutt „Peipsi peal”. Ajalehe joonealune jutt. Vilde esimesed jutud ilmusid 19. saj. 80-ndail aastail. Rahvasuus liigub jutte Kalevipojast. Poisid lugesid indiaanlaste jutte. Habemega 'vana, tuntud, kulunud' jutt. *Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: ajaviite|jutt, hirmu|jutt, järje|jutt, kalendri|jutt, kriminaal|jutt, küla|jutt, linna|jutt, looma|jutt, lühi|jutt, mere|jutt, muinas|jutt, mõistu|jutt, nalja|jutt, pilke|jutt, põnevus|jutt, rahva|jutt, rebase|jutt, reisi|jutt, röövli|jutt, seiklus|jutt, sõja|jutt, tondi|jutt, ulme|jutt, uudis|jutt, õudusjutt.

juures
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi, millegi vahetus läheduses, täiesti lähedal. Seisis akna juures. Ema toimetas pliidi juures. Raudteejaama juures on autode parkimisplats. Meisterdab midagi tisleripingi juures. Silla juures on jõgi lahti. Ootan sind postkontori juures. Koer ei püsinud karjase juures. Istu natuke minu juures! Lapsed magasid ema juures. Peatus aeg-ajalt mõne vestlejate rühma juures. Ajasime natuke juttu tassi kohvi juures 'tassi kohvi juues'. Minu mõtted olid kogu aeg sinu juures, olin mõtetega sinu juures. *Peale sööki istusid mehed õllekannude juures. A. Mälk. || kallal. *Ja ajas pikema jututa püksid maha. Hakkas aluspükste juures kohmitsema. I. Sikemäe. || (laiemalt:) kusagil läheduses ja ka sees. Toimetab midagi karjalauda juures. Ma käin korra poe juures!
2. kellegi asu-, elu- v. töökohas; kellegi jutul v. vastuvõtul, (mingis asjas) kellegi pool. Ta elab tütre juures. Poiss oli korteris ühe vanainimese juures. Tüdruk kasvas üles vanaema juures. Pühade ajal olin Tartus sugulaste juures. Ma jõin juba Hendriksonide juures kohvi. Ta käis eile minu juures. Käisin hiljuti arsti, õmbleja, juuksuri juures. Käis mitme tuttava juures raha laenamas. Ta rõivad on õmmeldud hea rätsepa juures 'rõivad on õmmelnud hea rätsep'.
3. osutab asutusele v. organisatsioonile, mille alluvusse v. koosseisu miski v. keegi kuulub. Koduloomuuseumi juures tegutseb kodu-uurijate ring. Töötasin mitmel pool maakonnalehtede juures. || osutab juhtivale, suunavale isikule. On õppinud „Pallases” N. Triigi juures. Lõpetas konservatooriumi kompositsiooni erialal H. Elleri juures.
4. osutab isikule vm. elusolendile, samuti esemele v. nähtusele, kellel v. millel midagi esineb ning kelle v. mille suhtes midagi nenditakse (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Eri inimeste juures avaldub rahulolematus erinevalt. Mulle ei meeldi see joon tema juures. Mis sind selle loo juures häirib? Liblikate juures meeldis nende värvikirevus. *Aga küllap oli Sidonialgi Laulu juures midagi võõrastada, kas või tema halliseguseid juukseid. E. Krusten.
5. osutab nähtusele, olukorrale, asjaolule vms., mille puhul v. korral midagi toimub (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Toodangu praeguse taseme juures on see võimalik. Vesi keeb 100˚ C juures. Sellise kiiruse, tempo juures jääme küll hiljaks. Sinu võimaluste, tutvuste juures ei peaks see eriti raske olema. Võpatas selle mõtte juures. Ma ei saa sind aidata isegi kõige parema tahtmise juures. Hingeldas vähimagi füüsilise pingutuse juures. Kõige selle juures ei saa unustada, et.. *Jooksin iga kellahelina juures avama.. R. Kaugver. || osutab mingile tegevusele, millega ühenduses midagi nenditakse (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Ta oli usinasti töö juures. Ilmutas kauplemise juures erilist osavust. Kingad loksusid käimise juures. Oli ihu ja hingega, südamega, innuga asja juures. Oigas iga liigutuse, sammu juures. Mehed läksid kaardimängu juures kaklema. *Ehk eksis Juhan tegemise juures? J. Parijõgi.
6. osutab kellegi seisundile v. omadusele. Ta on hea, täie tervise juures. Vanamees ei ole enam päris mõistuse juures. Haavatu oli täie teadvuse juures. Tema oma tagasihoidlikkuse juures selle ülesandega küll toime ei tule. *Ja ta [= tüdruk] oli jõu juures, sest kandis kompsu ja toetas teisi. A. Mälk.
7. millelegi lisaks. Kõige selle juures jätkub tal veel aega kirjanduse lugemisekski. *Oma lüheldase kasvu juures on see veider mehike veel pisut küürus.. O. Luts.
8. osutab püsivamale valdus- v. kasutus-, ka käsitlusobjektile (tavalisem on selles funktsioonis adessiiv). Võimu juures on konservatiivid. Selle teema juures me pikemalt ei peatu.
9. kõnek osutab isikule, kelle suhtes teisel isikul on teat. mõju. Sel noormehel on suur menu tütarlaste juures. Minu juures sul selline plaan läbi ei lähe.
10. van nimel, pandiks pannes. *„Armas laps,” rääkis ema nüüd, „oma ja sinu hingeõnnistuse juures vannun, et see on hoopis teine asi.” A. H. Tammsaare.
II. ‹adv›
1. vahetus läheduses, täiesti lähedal (nägemas, kuulmas vms.). Olin juba päris juures, kui ta mind märkas. Keegi peab raskel haigel juures valvama. Ma olin juures, kui see juhtus. Pead sa igal pool ninapidi juures vahtima!
2. küljes (hrl. mittesoovitavast kõrvalnähtusest kõneldes). Piimal oli mingi võõras maitse juures. Riietel on koirohu lõhn juures. Mehel olid õllelõhnad juures. Sel lool on natuke halb maik juures. Poisikesel oli näppamise mood juures. Eks sel asjal ole oma „aga” juures. *Kõiksugused albid kombed on tal juures. A. Kitzberg.
3. varasemale lisandunud. Huviliste arv suureneb, täna on jälle mitu uut inimest juures. *Tõsi, uusi masinaid on juures. Keskel pole enam tühja ruumilarakat. I. Sikemäe.
Omaette tähendusega liitsõnad: kus|juures, seal|juures, see|juures, siinjuures

jõlkima ‹jõlgin 42›
kõnek jõlkuma, (palju) käima. Poiss jõlgib ehal käia, tüdruku sabas, simmaneid mööda. Jõlgib iga päev poe vahet. *Ja vanamees – eks see jõlgi nüüd päevad ja õhtud läbi seal Ustavate juures.. L. Kibuvits.

jändrik ‹-riku, -rikku 30›

1. ‹adj› tugev, sitke, kuid madalat kasvu, jässakas, rässakas. a. (puu, selle osade v. puidu kohta). Puud kasvavad soos jändrikuks. Jändrikud rannamännid. Jändrikud tüved, oksad, juured. Vana tamme jändrik võra. Vintsked jändrikud halud. Jändrik kadakane kepp. b. (inimese keha v. selle osade ehituse kohta). Jändrik veidi vimma tõmbunud vanamees. Tugev jändrik kehaehitus. Jändriku kasvuga, jändrikku kasvu mees. Jändrik kael, keha. Jändrikud käed, jalad. *Käed on tal pikad, sõrmed jändrikud. A. Tassa.
2. ‹s› jässakas puu v. inimene. *..majaperemees on kade, nähes nii ilusaid ja kuivi puid, kuna ta enda kuuris on mingisugused vettinud jändrikud.. O. Luts. *Ja kolmas, lüheldane karukäppadega jändrik, eks see olnud .. endine sulaspoiss Joosep Lõuk. I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: juure|jändrik, kepi|jändrik, oksa|jändrik, puujändrik; mehe|jändrik, taadijändrik.

järel
I. ‹postp› [gen]
1. (liikumisel) ruumiliselt kellegi v. millegi taga. Ta sammus kohe minu järel. Nad väljusid üksteise järel. Ta käis mu järel nagu vari. Poisid käisid tropis tema järel. Tiris last kättpidi enda järel. Orkestri järel tuli esimene pataljon. Tõmbas ukse enese järel kinni. Kõndis vankri, adra järel. Laev liikus puksiiri järel. Kohe veduri järel on postivagun.
2. (ajaliselt). a. pärast mingit sündmust v. millegi (ka liikumise) ajalist vältamist. 1905. a. revolutsiooni järel. Suve järel tuleb sügis. Naine kolis mehe surma järel mujale. Nii paljude aastate järel ei suuda kooliaega enam täpselt meenutada. Käis iga poole tunni järel õues. Mees hakkas umbes kümneminutise käigu järel hingeldama. Linn vallutati alles mitmepäevase võitluse järel. Mõningate ettevalmistuste järel istuti lauda. „Eks ma siis tulen,” ütles ta hetkelise vaikimise järel. Juba esimeste lausete järel hakkas kõneleja erutus vähenema. Mõne kilomeetri järel tegime peatuse. Vaatas mõne sammu järel tagasi. Pill tuleb pika ilu järel. b. osutab tihedale ajalisele järgnevusele; enamasti kordub sel juhul ka põhisõna. Tal läheb suits suitsu järel. Mitu sulge läks üksteise järel katki. Auto auto järel vuras mööda. *Nagu õhtusöök söödud, pani Meeta padavai metsa ja tassis koju kandami kandami järel [pohli]. V. Lattik. *Haige haige järel näitas arstile ette oma ihuhädad.. L. Mölder (tlk).
3. mingis järjestuses kellestki v. millestki tagapool. Meie võistkond tuli Leedu järel teiseks. Kohtla-Järve on Tallinna ja Tartu järel suuruselt kolmas linn Eestis.
4. midagi v. kedagi kusagilt ära toomas, kätte saamas vms. Käis postkontoris posti järel. Käis palga, honorari järel. Käis õhtul lasteaias laste järel.
5. järgi. *Anna päralt on tuba, mille ta oma käe järel sisse seadis. E. Rängel. *Aga nüüd oli ka tema sunnitud jõnglase tujude järel tantsima. J. Lintrop.
II. ‹adv›
1. liikumisel ruumiliselt taga v. tagapool. Mina läksin ees, Jaan tuli järel. Laps tuli joostes, koer järel. Ta käis mul tükk aega järel. Vedas käru järel. Autol oli teine trossiga järel. Ta kihutas nii, et paks tolmupilv järel. Vedas oma kanget jalga nagu kooti järel. || piltl toeks, toetamas, seljataga. *Märtsipäikesel on juba jõud järel... V. Lattik.
2. ajaliselt kellestki v. millestki hiljem. Üks ütles sõnad ees, teised kordasid järel. *Mba hüppas ees, Ines järel, ja nad maandusid viimasel hetkel.. B. Kabur. || osutab ühtlasi kellegi eeskujul toimimisele. Kuidas vanemad ees, nõnda lapsed järel.
3. arengult, tasemelt, saavutustelt, edasijõudmiselt tagapool. Naabrid on heinatöödega meist tublisti järel. Ta oli koolis minust paar klassi järel. Vend on õest õppimises järel. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast taga. Su kell on järel 'kell näitab vähem, kui ajaliselt tegelikult on'. Kell oli viis minutit, pool tundi järel.
4. säilinud, alles. Mul on veel pisut šokolaadi järel. Viimasest palgast on ainult paarkümmend krooni järel. Tuli oli oma töö teinud ja majast paljalt müürid järel. Vadjalastest on järel vaid mõni vanake. Vanast kaadrist on vähe järel.
5. kõnek oma olemasoluga kellegi vabadust, tegevust piiramas, kellelegi takistavaks asjaoluks. Ega naisegi elu kerge olnud – kaks last järel. *Ilma hariduseta, talu ja pere järel – mis sai ta veel ette võtta. E. Priidel.
6. kõnek tulemuseks, tagajärjeks; sün. taga. Näpistas nii et sinised plekid järel. *..ega kantsi seina sisse auku järele jäänud, ikka nina läks lössi ja veri oli järel. A. Kitzberg.
7. kedagi kusagilt ära viimas, toomas, kätte saamas, otsimas. Hommikul viin lapsed lasteaeda, õhtul käin neil seal järel. *..tore härraslik teener käis täna mul järel ja viis mu ühte majja.. E. Vilde.

ka ‹adv›

1. ‹sageli asendatav liitega -gi, -ki› samuti (nagu keegi teine v. miski muu), teiste v. muu kõrval; peale selle, lisaks. a. (rõhulisena). Seda ütleb Ants ka! Tema armastab mind ja mina teda ka. Tema tahab ka õppida. Ta võttis ise ka sõna. Anna mulle ka! Meie iseloomud on erinevad ja huvid ka. Vihm jäi järele ja tuul vaibus ka. Mihkli linnaskäik oli ka tagajärjeta. Selle nime päritolu ei ole ka selge. See on ka hea mõte! Töö edenes ja ei edenenud ka 'edenes kuidagimoodi'. *Taksopeatuses ei olnud ainsatki inimest. Ja taksot ka ei olnud. H. Väli. b. rõhutus asendis tugevdab järgnevat sõna v. lauseosa. Ka meie olime kunagi noored. Ka tänavu on halb suvi. Ka seekord ei olnud neil jahiõnne. Ega sina ainus ole, ka teistel on muresid. Nagu kogu Põhja-Euroopas, nii ka meil hilines kevad paar nädalat. Ta on tark, peale selle ka töökas. Oli ka päevi, kus õieti midagi ei juhtunud. Sa olid tugevam, kuid olid ju ka minust vanem. *Nüüd ei mõistnud Ado Murak ei edasi ega ka tagasi minna. M. Raud. | ‹ühendsidesõna osana› nii(hästi) ... kui ka, kui ka, mitte ainult ... vaid ka vt kui, vt vaid
2. ‹sageli asendatav liitega -gi, -ki› isegi, koguni. Sellest vihjest pidi ka kõige rumalam aru saama! Keegi ei suutnud aidata, ka arst mitte. Kord oli karm, ka kõige väiksemate üleastumiste eest karistati. Tööd oli palju, vahel tuli ka öötundidest lisa võtta. *Tubades põlesid tuled, ka nendes, kus polnud ühtegi õpilast. V. Saar.
3. esineb kinnitava sõnana siduva määr- v. asesõnaga algavas mööndlauses. Kuhu ka ei vaataks, aina liiv ja liiv. Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjata. Kui vägev mees ta ka ei ole, selle korralduse vastu ta ei saa. Asitõend jäi leidmata, kui kaua ka otsiti. Kõik jääb endist viisi, mis ka ei juhtuks. Ükskõik missugune ka oleks tulemus, katsetama peab ometi. *Aga kui tark mees kingsepp ka enda meelest oli, pidas ta end siiski targemaks kui tarvis. R. Roht. | ‹ühendsidesõna osana› (esineb möönvas ühendis) kui ka vt kui
4. hrl. rõhutus asendis tugevdab etteheidet, pahameelt, põlastust vms.: ometi, siiski, ikka. Et ka keegi varem sellele ei mõelnud! Sa oled ka imelik: kust mina kõike peaksin teadma! Küll leidis ka aja haigestumiseks! Kus ka asi, mille pärast kurvastada. Millega sinul ka uhkustada on! Mis tema ka teab! *„Ah teid ka!” siunas Irma. „Te olete saamatu nagu kõik mehed! .. ” A. H. Tammsaare.
5. kõnek hrl. otseses kõnes väljendab ebamäärast, lähema selgituseta jaatust, tagasihoidlikku v. kahtlevat nõustumist. Ah et metsa, miks ka mitte! „Kas uni peale ei kipu?” – „Eks vahel kipu ka.” „No kuidas sul läheb?” – „Läheb ka.”. *„Oli ta hea poiss?” – „Ah, oli ju ka,” vastas Richard hajameelselt. E. Krusten. *„Käid sa Rätsepa Klaaraga, vasta otsekoheselt?” – „Käin ka,” vastas Ludvig põiklevalt. M. Metsanurk.
6. kõnek kindla tähenduseta sõnana tugevdab eelnevat v. järgnevat sõna v. lauseosa. a. (küsimustes v. muudes kõnetlustes). On sul veidi aega ka? Kas tuled sisse ka? Mis teil Pärnus ka uudist on? Mis mulje näitus jättis ka? Teate ka, kes ma olen! No tere ka, naabrimees! Istu ka, kuhu sul kiiret on! b. (muudel juhtudel). Kutsusin teda kaasa ja tema oli nõus ka. Tühja ka, jäägu pealegi vanamoodi. Õige ka, mis selle asjaga enam oodata. Lubaja on ka hea mees.

kadu ‹kao 27› ‹s›

1. eksisteerimast lakkamine, lõpp; häving, hukatus. Kuulutas kadu orjusele, viletsusele, kõigele ebatervele ja inetule. Kõik tundemärgid ennustasid vana ühiskonna paratamatut kadu. Ju see ikka kadu tähendab. See rahvas, keel on kao lävel. n-i kadu omastava käände lõpult. *.. aga kaugest kõrbest liiv / tuisates toob kadu. P. Rummo. || (elusolendite kohta:) surm, hukkumine. *Ei ole elu meil, kui neid [= isandaid] ei taba kadu. J. Kärner. *„Eks ta [= koer] jälle kellelegi kadu ulu,” arvab eit. L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: lõpu|kadu, sisekadu.
2. millegi osaline kaotsi-, raiskuminek, millegi vähenemine. Tööaja asjatu, suur kadu. Metalli, kütteainete, tooraine kadu. Materjali loomulik, otsene kadu. Vili, saak suudeti koristada ilma eriliste, nimetamisväärsete kadudeta. Riietus aitab vältida soojuse liigset kadu. Kobestamata mullas on niiskuse kadu suurem.
▷ Liitsõnad: aja|kadu, energia|kadu, imbumis|kadu, juukse|kadu, kaalu|kadu, karva|kadu, kiirgus|kadu, koristus|kadu, kuivamis|kadu, küpsetus|kadu, lekkimis|kadu, lisa|kadu, pudenemis|kadu, põlemis|kadu, saagi|kadu, sooja|kadu, soojus|kadu, säilitus|kadu, tapa|kadu, tolmamis|kadu, tootmis|kadu, töötlus|kadu, varisemis|kadu, varumis|kadu, vee|kadu, veo|kadu, villimis|kadu, võimsuskadu; rauas|kadu, vaseskadu.
3. puudumine; kadumine. Teadvuse lühiajaline kadu. *Isa tuli alles õhtupoolikul koju, aga tema ei pannud Tiina riiete ja pambu kadu tähelegi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: häälekadu.

kaema ‹37›
kõnek vaatama. Tulge imet kaema! Tulime kaema, kuidas te elate! Pole mahti ringi kaeda. Eks kaeme siis, mis nendes kompsudes on. Taat käis mõrdu, püüniseid kaemas. Töömusta ei kae keegi, kodulaiska kaetakse. *Vahest on varsti [näitemängu] lõpp ja algab tants. Siis saab kaeda mõnd kena totsi. R. Roht. || külastama. Läks maale sugulasi kaema. Tulin sind korraks kaema!

kah ‹adv›
kõnek ka (kasutus siiski mõnevõrra piiratum ja alati rõhuline)
1. samuti (nagu keegi teine v. miski muu), teiste v. muu kõrval; peale selle, lisaks. Kas meie kah peame minema? Ants oli kah kodus. Sa ju ise suitsetad kah! Oli parajasti lõunaaeg ja meid kutsuti kah lauda. Eidel on lehm ja kolm lammast kah. „Kah õige mõte!” rõõmustas ema. Ära kõike endale võta, jäta mulle kah! Sind puudutab see asi kah. Teeme seal veidi tööd ja suvitame kah. Värvin põrandad üle ja panen uue tapeedi kah. Ise süüdi ja suureline veel kah! *.. seepärast otsest puudust Veskimetsal ei tuntud, aga jõukusest oli asi kah kaugel. A. Hint.
2. isegi, koguni. Müüri laduda on kah etem kui siin konutada. Niisugust pilti ma ei taha muidu kah.
3. (ütluses üleolekut, pahameelt, põlastust vms. tugevdades, rõhutades:) ena, ikka (mul). Kah asi, millest rääkida! „Kah mees!” põlastas Toivo. Kah mul tark õpetamas! See kah mõni kunst paar kasti kokku klopsida! Oled ikka kah, tühja asja pärast kohe kaebama! Leidis kah aja haigeks jääda!
4. hrl. otseses kõnes väljendab nõustumist v. ebamäärast, lähema selgituseta jaatust kellegi küsimuse v. muu ütluse peale. „Kas sulle ka kohvi?” – „Võib kah.” „Kuidas töö läheb?” – „Läheb kah.” „Sa peaksid ikka natuke puhkama.” – „Eks ma vahel puhka kah.”. *„Ilus saak!” muheles Siim. – „Käib kah, kui paremat pole,” ütles Aadu. J. Rannap.
5. kindla tähenduseta sõnana tugevdab eelnevat v. järgnevat sõna v. lauseosa. a. (küsimustes vm. kõnetlustes). Kas sul igav ei hakka kah? Kuidas sa siis elad kah? Tere kah, Peeter! No terekest kah! Jõudu kah, peremees! *Mis sa kah sööd, et sa nii hirmus tugev oled? A. Jakobson. b. (muudel juhtudel). On ikka tore kah, kui sul on oma maja ja aed. Küll ta harjub pikapeale linnaeluga ära kah. Eks mul ole neid aastaid kah juba omajagu turjal. Tühja kah, las räägivad pealegi!

kand ja varvas (tegema)
(kiire kõndimise, ka põgenemise kohta). *Trambi, vend, trambi. Kand ja varvas. Mis see sada kilomeetrit viluga visata. P. Kuusberg. *Eks hommikul ole aega kaaluda, kas tõepoolest traktoriga päevaks-kaheks tööle minna või teha homme kärmesti kand ja varvas. E. Rannet.

kapiitel ‹-tli, -tlit 2› ‹s›

1. kirikl katoliku vaimulike nõukogu
▷ Liitsõnad: toomkapiitel.
2. kirikl munkade igapäevane koosolek kloostri kapiitlisaalis
3. van kirjateose suurem jaotis, peatükk. *.. sest eks piibli kolmandas kapiitlis ole selgesti kirjutatud, et Issand võttis Aadamalt, kui ta kurja tundmise vilja oli söönud, igavese elu .. G. Helbemäe.

karvu katkuma
(kisklemise, kaklemise v, sõnadega kallalemineku kohta). *Selle nimegi pärast on karvu katkutud. Eks ühinemisel paku iga majand ikka oma nime ja oma esimeest. V. Saar.

kasima ‹37›

1. (pesemise, pühkimise, harimisega) mustusest, tolmust, porist puhastama. Ema kasib lapsel nina, ninaalust. Käed ja jalad, nägu kasimata. Kasimata habe, küünealused. Kasis end teetolmust puhtaks. Perenaisel oli mitu last karjatada ja kasida. Vanamees oli korralikult riides ja kasitud. Kasis oma sopaseid riideid. Tüdruk hakkas (lapiga) põrandat kasima. Tuba, toas peab pisut kasima. Õu on puhtaks kasitud. Maja ümbrus on kasimata. Räpane ja kasimata voodi, laud. Luuaga kasitakse põrandalt suurem praht ära. Loomad laudas on kasimata. Kes sinu järel kasima peab hakkama! Kasi laut sõnnikust puhtaks! Ta oli oma väljendustes üsna kasimata 'ropu' suuga. *Sa noor mees, mis sul viga! Otsi mõni naine, küll see toidab ja kasib. M. Traat. || midagi tülinast kõrvaldama, eest ära koristama. *".. eks need [väljad] olnud minu noorpõlves samuti kiva täis,” jätkas isa. „Aegamööda sai neid sealt kasida.” M. Metsanurk. *Koolilauad kasiti peo ajaks muidugi õue lumehange otsa. A. Kitzberg.
2. kõnek (hrl. järsult käskides:) (ära) minema, lahkuma. Kasi(ge) välja! Kasi(ge) minema! Kasi teelt eest, jalust ära! Kasi koju, tuppa, nurka! Kasige magama, lapsed! Poiss, kasi puu otsast maha! Kasi, et ma sind enam ei näe! Kasi mu silmist, silma alt! Kasi kus kurat! Kasige põrgu! Ta ütles, et kasigu me minema. Meid kästi jalamaid minema kasida. Tee, et sa siit kasid! *Härra kuulutas Marile, et ta oma asjad kokku pidada panema ja majast kasima. A. Kitzberg.

kastus ‹-e 4› ‹s›
murd kaste [kastme], soust. *Mis imet seal ikka, eks keeda kartuleid ja kärista kastust! M. Raud.

katsuma ‹42›

1. käega, sõrmedega (harvem jalaga) puudutama, puudutades kompama. Väljapanekuid ei tohi käega katsuda! Katsub riiet näppude vahel. Ema katsus peoga poisi kuuma otsaesist. Katsu, kas pesu on nööril juba kuiv. Katsu, kui külmad on mu käed. Katsus läbi riide kotis, taskus olevaid esemeid. Ära katsu kurja koera! Pimedas tuli seal jalaga vaevaliselt teed katsuda. Katsusin varbaga, kas vesi on soe. Tahtmatult katsusid sõrmed haiget kohta. Kassipoeg katsub käpaga lõngakera. Eks ole hanguvart saanud küllalt katsuda. || kõnek (tüdrukut, naist) kätega mudima, käperdama. *.. peaasi on kilkav tüdruk kohmakalt õlgedesse muljuda, teda kõdistada ja katsuda, nii palju kui annab. M. Traat.
2. ‹hrl. da-infinitiiviga› midagi teha püüdma, üritama, proovima. Katsub lugeda, kirjutada, künda, niita, end liigutada. Poiss katsus tüdrukut suudelda. Katsuvad küll jõuga, küll nõuga. Lind katsus lendu tõusta. Katsub uinuda, rahuneda. Katsus läbi pisarate naeratadagi. Katsun juhusliku autoga maale sõita. Ei katsunudki oma pettumust, pahameelt, viha varjata. Temaga katsu heaga läbi ajada. Süüdlane katsub kõike jälle heaks teha. Aega on küll vähe, kuid ma katsun siiski tulla. Sõbrad katsuvad teda rahustada, lohutada. Katsub päästa, mis päästa annab. Kui õige katsuks temaga veel kord rääkida! Eks katsugu keegi temale vastu hakata! Katsu sa sadu või tormi tagasi hoida! | kasut. viisakas käsus v. palves, samuti nõudes, ähvardades jne. Lapsed, katsuge nüüd vaiksemalt olla! Katsu sellega leppida, mis laua peal on. Katsu võlg ära maksta. *„Mis sa seal kirjutad?” – „Märgin meie vaidlust päevikusse.” – „Katsu sa!” L. Meri. || hankida, muretseda püüdma. Ta oleks ikka endale ühe rahuliku koha võinud katsuda. *Mees tapeti, üksi kasvatas lapsi, küla teab, missuguse vaevaga ta neile leiva lauale katsus ja riide selga sai .. A. Hint.
3. millegi sobivust, teat. seisundit, tugevust, kordaminekut vm. järele proovima, kontrollima. Katsub kinga jalga, mantlit selga, kinnast kätte, mütsi pähe. Poisid katsusid jõudu, rammu. Katsume, kumb meist on kiirem! Noored linnud hakkavad oma tiibade tugevust katsuma. Keegi astus kotta ja katsus ust. Lapsed katsuvad, kas jää juba kannab. Kõik katsuvad uut kiike. Katsus pöidlaga lõikeriista tera. Katsume, kuidas kala näkkab. Nooruk on kümneid ameteid katsunud. Katsugu, kas töö ongi nii kerge. Pulssi katsuma 'pulsi sagedust kontrollima'. Õnne katsuma 'millegi võimalikku õnnestumist järele proovima'. || mingi katsumusega proovile panema (piiblipärases keelepruugis). Elu, saatus pole teda katsumata jätnud. *Sina loodad oma suure rammu ja õiguse peale, aga jumal on sind katsuma tulnud – alles hiljuti matsid sa oma naise. A. H. Tammsaare. *.. keegi ei võinud teada, kui kauaks Issand heaks arvab linna piiramisega katsuda. J. Kross. || van teadmiste, oskuste taset kontrollima; revideerima. Vanasti käis kirikuõpetaja kevadel kooli katsumas. *Katsume nüüd, kuidas on lood teie peadega ja kui palju seal seda jagamist õige on. M. Traat. *See on kõrge Orlamünde krahv, Taanist. Katsub Liivimaa losse ja kirikuid. J. Sütiste.
4. maitsma, maitset proovima; pisut sööma v. jooma. Katsu, kas on magus, hapu, soolane. Katsuge meie õlut kah! Ta ei jätnud laualt ühtegi rooga katsumata. Haige ainult katsus suppi.
5. ‹esineb eriti juhul, kui järgneb et- v. kuidas-kõrvallause› kõnek nii kiiresti kui võimalik, viivitamatult midagi ette võtma, tegema, toimima. Katsu, et sa kaod! Katsume, et uksest välja saame. Katsu, et saad kähku kuivad riided selga. Katsuvad ise, et veel eluga tulema saavad. Ta oli väga väsinud, katsus aga, kuidas voodisse sai.
6. kõnek vaatama, kaema. Katsun seal väheke ringi. Katsub endale metsast mõne tarbepuu. *Aga ka kiusatus oli suur – minna ise katsuma seda saladust .. R. Roht. *Ma tahan katsuda, kes on siin peremees, kas mina või sina. A. H. Tammsaare. | ‹imperatiivis› (rahvapärastes väljendites). Katsu imet! Katsu nalja! Katsu mul asjameest! *Katsu asja! On mul tarvis tema ninakärsutamist näha .. E. Vilde.

tühi nagu ~ kui kell
täiesti tühi. Pea on tühi kui kell. *.. eks sa näe, et kabel on tühi nagu kell. Kõik on ära läinud. O. Luts.

kesse ‹pron›
kõnek kes (see). Eks sa mine, kesse keelab! *Vilma küsis, et kesse on. Mul süda põksus sees, aga ma ütlesin, et mina, Kõõluse Jaan, olen ukse taga. A. Valton. *Sellega oli tüli läbi. Sest kesse vanamemme vastu ikka saab! A. Kaal.

kimpus

1. ‹adv› täbaras olukorras, kimbatuses; hädas. Mees oli kimpus: rahast tuli puudus. Poiss on kimpus, mida vastata. Ema oli päris kimpus oma tõrksa pojaga. Meie põllumehed on olnud aastasadu kividega kimpus. *.. ta [= tuul] on lausa ülemeelik. Naised on lendlevate seelikutega hullusti kimpus. E. Rannet.
2. ‹adv› hrv kampas, mestis. *.. eks tema [= naine] ole üleväga vihane selleperast, et mina igapäev viinaga kimpus olen. J. Peegel.
3. ‹postp› [gen] hrv võimuses, küüsis. *Ta teadis, et veel palavam on olla oma mõtete kimpus kui kevadkuumal päeval ääsi ees rauda taguda. H. Sergo.

kiratsema ‹37›

1. vaeselt, kehvalt, viletsalt elama, virelema. Vaesuses kiratsema. Kiratses mõne aasta väikesepalgalisel kohal. Kiratseti elada ilma kindla teenistuseta. Kiratseti küll, aga kuidagi elati ära. Kojamees kiratses suure perega viletsas korteris.
2. viletsalt, vaevu tegutsema v. eksisteerima; hingitsema. Linn kiratses, tööstus ja kaubandus käisid alla. Vabrik, ettevõte kiratses tooraine nappuse tõttu. Mitmed majandusharud kiratsesid. Selts hakkas kiratsema ja suri välja. Laulukoorid jäid kauaks kiratsema. Kultuurielu, taidlus, kergejõustik provintsilinnas kiratses. Proosa sai jalad alla, kuid luule kiratses endiselt.
3. põdurana elama, põdur, haiglane olema. Naine on tal haiglane, on kiratsenud juba mitu aastat. Pärast sanatooriumi kiratses veel paar kuud ja siis suri. *„Ta [= lehm] kiratses ammu.” – „Kui kiratses, eks siis ravinud.” O. Tooming.
4. halvasti kasvama, kidur, kängus olema. Marjapõõsad ja viljapuud kasvasid rohtu ja hakkasid kiratsema. Kased, kuused kiratsevad liigvee tõttu. Ümberistutamise järel jäi puu kiratsema.

kiriksand ‹-i 21 või -a 22› ‹s›
van kirikisand, kirikuõpetaja. *Eks kiriksand ütle juba altari ees: mees peab naise pea olema? L. Koidula. *Eks Tasase Mihkli poeg õppis kiriksandaks – saa kohta ühti! E. Särgava.

kiriku|sõit
sõit kirikusse. *Eks Laos ja Emma nüüd saa seda toredama kirikusõidu, nende esimese .. M. Raud.

klähmama ‹klähmata 48›
korraks (lapiti käega) lööma, äigama. Klähmas vastasele vastu nägu, vastu kõrvu. *Kui ma võtan selle leivalabida ja klähman [sulle], eks siis näe! H. Lepik (tlk).

knirps ‹-i 21› ‹s›
kõnek hrv väike poiss v. tüdruk. *Eks oleks ju palju lõbusam, kui niisugune väike knirps sul põlle veerest kinni hoiab .. M. Mõtslane.

kodu|kana

1. kana kui kodulind
2. piltl vaimsete huvideta, üksnes oma kodule ja perekonnale pühenduv naine. *Abielludes aga muutusid harilikuks kodukanaks, kellel pole enam muu tähtis kui mees ja lapsed. S. Kabur. || van (hellitavalt naise, abikaasa kohta). *Ja sina tahaksid teda hea meelega enesele kodukanaks tuua, eks ole tõsi? J. Pärn.

koha|peal ‹adv›
vahetult antud (sündmus-, tegevus)kohas. Sõidame sinna, eks kohapeal selgub, mis vaja teha. Kahjude ulatus tuleb kohapeal kindlaks määrata. Kannatanuile anti kohapeal esmaabi. Tehas vajab treialeid, väljaõpe kohapeal. Lugemissaalis on kirjandus kohapeal kasutamiseks.

kohenema ‹37›

1. koheda(ma)ks muutuma. Muld kohenes.
2. murd paremasse korda saama, kosuma. a. priskemaks minema. *„Minu mees on hästi kohenenud, eks?” pöörab Marja Aleksandrovna minu poole, „tervelt kolmkümmend seitse naela on ta raskemaks läinud. Kopsud paranevad jõudsasti.” A. H. Tammsaare. b. jõukamaks muutuma. *Kui ta ometi näeks, et Kõrboja hakkab kohenema, et katused ei jookse enam läbi .. A. H. Tammsaare.

koinima ‹42›
vulg keppima, kargama (6. täh.) *Te vist arvate, et meietaoline koinib läbi kõik naised ookeanist teiseni, eks ole? V. Raud (tlk).

kolm|ainsus

1. kirikl kristluses ainujumala kolm põhiolekut (Isa, Poeg ja Püha Vaim)
2. piltl kolm kokkukuuluvat isikut, nähtust vms. *..eks kuulunud ju keiser, usk ja isamaa sellesse kolmainsusse, mida soldat ning rahvas pidi kaitsma. J. Peegel.

kombard ‹-i 2› ‹s›
hrv kombakas v. komberdav inimene vm. olend. *Eks kaege seda kombardit! No kas olen mina selle liipjala isa? E. Niit (tlk).

komme ‹kombe 18› ‹s›

1. teat. ühiskonnale v. paikkonnale omane pärimuslik käitumisviis v. mingi sündmusega seotud tavakohane toiming. Esiisade, indiaanlaste kombed. Paganlikud, ristiusu kombed. Idamaade kombe kohaselt. Igal rahval on omad kombed. Jaanipäeva, kadripäeva kombed. Kevadise karjalaskmisega seotud kombed. Jaanitule põletamine, ehalkäimine on vana komme. „Ristimine” ekvaatoril on igipõline meremeeste komme. Minu lapsepõlves oli veel kombeks .. *Hiiumaal kehtis vanasti komme, et pruut käis enne pulmi peigmehe kodus „kolme päeva” tegemas. H. Sergo. || (kitsama piirkonna v. inimrühma tava kohta). Ma ei tunne siinseid kombeid. Külalisena austas ta maja kombeid. Meie peres oli kombeks vara tõusta. Talus oli kombeks pärast lõunasööki pisut puhata. Vahelesegamist ei peetud heaks kombeks.
▷ Liitsõnad: ebausu|komme, jõulu|komme, kiriku|komme, matmis|komme, nääri|komme, pulma|komme, rahva|komme, tähtpäeva|komme, usu|komme, vastlakomme; ohverdamis|komme, tervitamis|komme, tätoveerimiskomme; burši|komme, joomakomme.
2. kellelgi väljakujunenud viis mingil moel toimida v. käituda. Harjuta endalt see halb, veider, inetu komme ära! Poisil oli rumal komme küüsi närida. Mul on kombeks pärast lõunat teed juua. Ta läks harjunud kombe järgi kohe koju. Mul pole kombeks end teiste asjadesse segada! Eks see ole Aadu komme – sõnadega keerutada. Kas see on kellegi komme päevad läbi ringi hulkuda? Mis komme see olgu vanematele vastu haukuda! | (loomade, lindude, asjaolude kohta). Koertel on komme igasuguseid asju peremehe juurde tassida. Sel linnul oli veider komme oma pikka saba väristada. *.. jutt jõudis tema [= šerifi] kõrvu, nagu halbadel uudistel ikka kombeks .. J. Sang (tlk). || (väline) vormitäitmine, niisama moepärast sooritatav tegu. Tegi seda rohkem kombe pärast kui tõemeeli. Mihkli kurjustamine oli pigemini justkui kombeks. Koer polnud kuri: haukus niisama kombe pärast.
3. ‹hrl. pl.› üldistele tõekspidamistele, nõuetele vastav v. mittevastav käitumisviis. Seltskondlikud kombed. Ta oli heade, viisakate, laitmatute kommetega noormees. Uus virtin olevat kommetelt väga peen. Ta oli linnas paremaid kombeid õppinud. On üldine komme, et õpilased tõusevad õpetaja klassi astumisel püsti. Tüdrukul on albid kombed. Mari oli kommetelt lodev tüdruk. *Kõik ootasid, et Ibrahim laskub majesteedi ees ühele põlvele, nagu komme oli. H. Saari (tlk).
▷ Liitsõnad: elu|komme, lauakomme.
4. kombel (mingil) viisil, moel, moodi. a. ‹koos eelneva (ühilduva) omadus- v. asesõnaga; mõnikord on asendatav vastavast omadus- v. asesõnast tuletatud adverbiga›. Tegi seda oma naljakal, pentsikul, veidral kombel. Ta pettis mind kõige nurjatumal kombel. Imelikul, kummalisel kombel pole mulle sellest loost midagi meelde jäänud. Üllataval kombel teadis Sirje asjast üsna palju. Lähen kas rongiga või muul kombel. Tegi seda harjunud kombel. Ta sai sellest omal kombel aru. Töö ei edenenud mitte mingil kombel. Sel kombel ei olnud temaga veel keegi rääkinud. || koos sõnadega kole, hirmus, armetu, hale jms. väljendab millegi rohkust v. intensiivsust. Verd tuli koledal kombel. Teda peksti armetul kombel. Ehmus koledal, hirmsal kombel. Mees vihastas rängal kombel. Kukkusin haledal kombel sisse. Töö väsitas hullul kombel. b. [gen] ‹hrl. nimisõna järel postpositsioonilaadselt› (väljendab tegelikult võrdlust eelneva nimisõnaga: mehe kombel 'nagu mees' jne.). Hullas poisikese kombel. Tervitas sõjamehe kombel. Rõõmustas lapse kombel. Elab munga kombel. Hiilis varga kombel majja. Õigem oleks olnud Jaani kombel ära minna. Sinu kombel ma küll tööd rügama ei hakka. Hiilis kassi kombel. Rebasekutsikad hauguvad koera kombel. Tegi seda üsna inimese kombel 'mõistlikult'. Juhtumise kombel 'juhtumisi, juhuslikult'. c. kõnek koos määrsõnaga. Tal oli häbemata, kuradima kombel 'väga palju' õnne. Kogemata kombel 'täiesti juhuslikult' sattusime õige raja peale.
▷ Liitsõnad: eksi|komme, ime|komme, õnnekombel.

konts1 ‹-u 21› ‹s›

1. hrl. suhteliselt pika eseme, taimevarre vms. murdumisel, katkilõikamisel, kulumisel järele jäänud lühike tüüka- v. lõpuosa, tüügas. Aiaposti pehkinud konts. Katkenud kirvevarre konts. Murdunud hamba konts hakkas valutama. Vihast, luuast on paljas konts järel. Okste laasimisel on jäetud liiga pikad kontsud. Kombain jätab pika kontsu. Halb pardel ei võta lõuga päris puhtaks, vaid jätab kontsu. *Mehed kõnnivad kirvestega Märdile järele, mööda pehmet kontsu põiki üle heinamaa. A. Mägi. || kannikas. Leivapätsist oli järel ainult kuivanud konts.
▷ Liitsõnad: habeme|konts, hamba|konts, leiva|konts, luua|konts, oksa|konts, rohu|konts, varre|konts, viha|konts, vikatikonts.
2. kviitungi, pileti vms. kinnitusosa, mis jääb selle väljarebimisel hrl. vastavasse raamatusse. Kviitungi konts. Tšekiraamatu kontsud. Pileti number on trükitud nii piletile kui ka kontsule.
3. kõnek (vana inimese kohta). *..küll ma näitaksin, kui aga noorem oleksin! Aga kes mind, vana kontsu, veel tahab?! E. Särgava. *Kuumus on nii suur, et usski tõuseb mättal püsti, eks ta siis minusugusegi kontsu luid-liikmeid üles sulata. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: eide|konts, vanapoisikonts.
4. murd kalts

ümber korraldama
uutele nõuetele v. tingimustele vastavaks muutma, neile vastavalt ümber seadma. Oma elu, tööd ümber korraldama. Haridussüsteem, õppetöö korraldati ümber. Majanduselus tuleb palju ümber korraldada ja uuendada. *Eks ole, Aksel, peame selle ruumi siin väikeseks operatsioonisaaliks ümber korraldama? O. Tooming.

korvi andma, korvi saama
abieluettepanekut v. tantsu- v. muud kutset tagasi lükkama; sellise ettepaneku v. kutse peale eitavat vastust saama. Neiu oli juba paarile kosilasele korvi andnud. Räägitakse, et Jaan käinud rikkal peretütrel kosjas, aga saanud korvi. Milla oli selle tantsu ajal juba mitmele korvi andnud. *.. ehk jätkub mõni tunnike minu jaoks, mille võiksime ühiselt veeta vast kohvikus. Eks ole? Ega te mulle korvi ei anna? B. Linask.

kostma ‹kostan 46›

1. hrl. kellegi küsimuse, pärimise, jutu peale (vastuseks) midagi ütlema, lausuma, sõnama; vastama. Küsimustele kostma. Ei oska, mõista midagi kosta. Ta ei kostnud mulle selle peale sõnagi, musta ega valget. „Ei tea,” kostis poiss teisest toast pahuralt, tigedalt. Jaan kostis lühidalt või jäi vastuse hoopis võlgu. Naine kostis ainult „jah” ja „ei”. „Eks ta siis tule,” kostis ema poisi eest. „Kas sa mu kirja panid posti?” – „Muidugi,” kostis Linda. *..meie ei hakka teie ülekuulamisele kostma. J. Kross. || ütlema, lausuma, sõnama (mitte vastuseks). Ruumis valitses vaikus, keegi ei kostnud sõnagi. *Hoopis imelikum, kui suure maja rahvas madistab üksteisest sõna kostmata mööda.. M. Seping. || imestust, üllatust, jahmatust vms. väljendavates retoorilistes hüüatustes. Mis sa kostad, või lahku läksid! No mis sa kostad, tulevadki juba! Mis sa kostad, kui terane laps! Mis sa hing kostad, asi on ikka päris hull!
2. kellegi heaks, kasuks midagi ütlema v. tema eest välja astuma, kedagi eestkostmisega abistama. Kui teie tema eest kostate, siis on kõik korras. Ma oskan juba ise enese eest kosta. Kosta poisi eest meistrile paar head sõna. Kostsin minagi direktori ees, et sa koha saaksid. Sul tutvusi, ehk kostaksid ka hea sõna kõrgemal pool! *„Neitsi Maarja! Neitsi Maarja ... kosta meie eest!” pomises samas hambutu vanaeit.. A. Mälk.
3. kuulduma, kuuldav olema; kõlama. Kostab muusikat, linnulaulu, hõiskeid, naeru, kaebeid ja appihüüdeid. Mu kõrvu kostis summutatud karjatus, vaikne sosin, tasane nutt. Kõrvaltoast kostis jutuajamist, magajate sügavat hingamist. Koridoris kostsid kellegi sammud. Kostis mingi ragin, mürin. Plahvatus kostis kaugele. Kose kohin ei kostnud tuppa. „Kas sa süüa tahad?” kostis ema hääl läbi seina. „Paremalt ükshaaval edasi!” kostis korraldus. *Aga miks kostsid bassikeeled nii hukutavalt, nagu oleks see mõne metsavaimu meelitus? E. Särgava. || hääletoonist läbi kõlama v. aimatav olema. Neiu hääles kostab mure, ärritatus ja hirm. Neist sõnadest kostis enesekindlust, uhkust, ülbust, pilget. Mitmest sõnavõtust kostab nurin ja rahulolematus. *Lapsed jäid uniseks. Nüüd kostis nende kilkamises juba ilmne väsimus. A. Jakobson.

kott|pime

1. ‹adj› pilkaselt pime, vähimagi valguseta. Kottpime sügisöö, koobas. Istusime kottpimedas toas. Kui linna jõudsime, oli õues, väljas, ümberringi juba kottpime. Läks kiiresti kottpimedaks.
2. ‹s› kottpimedus. Jõudsin koju alles kottpimedas. *Kuni kottpimedani jäi Matu vajaka, ja kui ta ükskord tuli, siis suure jooksu ja naeruga. A. H. Tammsaare.
3. ‹adj› täiesti nägemisvõimetu. *Eks ta mõelgu, mis minust siis saab, kui ta päris tõesti kottpimedaks jääb ja enam midagi teha ei näe! A. Jakobson. *Kolmas [sant] oli kottpime vanamees, kuid üha rõõmus.. A. Taar.

ära kraapima

1. kraapides eemaldama. Eks katsu sel kalal soomuseid ära kraapida!
2. kõnek kraapimisega kahjustama, kraapimisega ära rikkuma. Sealsete koobaste seinad on kõik ära kraabitud.

kreatuur ‹-i 21› ‹s›

1. hrv loodud olend, loodu. *Eks kuulu lind ka Issanda kreatuuride hulka. G. Helbemäe.
2. kellegi käsilane v. kuulekas tööriist. Diktaatori kreatuurid. Saksa keisrid seadsid paavstitroonile oma kreatuure. || (põlastavalt:) vilets olevus. *„Neetud kreatuurid!” hüüdis paša. „Eile veel suudlesid need koerad mu jalgu..” J. Selirand (tlk).

kunagi ‹adv›

1. ‹jaatavas lauses› (ebamäärase, kindlalt piiritlemata aja kohta:) mingil ajal, millalgi. a. (minevikus). See võis kunagi varem nii olla. Kunagi aastate eest. Olen seal käinud kunagi lapsena. Lõhavere linnamäel seisis kunagi Lembitu linnus. Kunagi on siin lainetanud meri. Kunagi töötasime koos. Enn oli ka kunagi kooliõpetaja. Kas see pleekinud riie on kunagi tõesti sinine olnud? Unusta, mis kunagi oli! *Läksin, valvsus treeningutugevates jalgades, hüppasin või astusin, kuidas kunagi. A. Maripuu. b. (tulevikus). Seletan sulle kunagi hiljem. Tule kunagi meile! See raamat läheb kunagi hinda. Kunagi sa seda veel kahetsed! Tahan seal kindlasti kunagi ära käia. Kunagi tuleb nagunii surra.
2. ‹eitavas lauses› mitte mingil ajal, korral v. juhul, iialgi, eales(ki). Ta ei tee seda kunagi. Nemad ei tule siia enam (mitte) kunagi tagasi. See lugu ei lähe mul kunagi meelest ära. Tal pole kunagi aega. Tõnis ei tule (mitte) kunagi täpselt. Nii vihasena pole teda kunagi varem nähtud. Head pole ta meist kunagi rääkinud. Kunagi pole liiga hilja end parandada. *Tahan ainult, et see kunagi ei lõpeks: ei täna, homme, ei kümne aasta pärast. H. Raudsepp.
3. iganes, iial, eales, üldse. Oled sa kunagi kuulnud, et isa valetab? Kauneim taies, mis kunagi loodud. See on nüüd mulle selgem kui kunagi varem.
4. nagu- v. kui-võrdlusega seostuv rõhutav sõna: ikka, teadagi. Võitles nagu julge mees kunagi. Häbenesin nagu süüdlane kunagi. Enesekindel nagu noor inimene kunagi. Armastas käsutada nagu perenaine kunagi. Käed karedad nagu töömehel kunagi. Nad olid ühte nägu nagu õde ja vend kunagi. Ta hääl kõlas karmilt nagu arupärijal kunagi. Eks ole temalgi, nagu inimesel kunagi, omad head ja vead. Metssea põrsad on kui põrsad kunagi, ainult et triibulised. Aeg kulus ruttu nagu pühade ajal kunagi. Tralliti nagu maapidudel kunagi. *Kõrboja elas oma endist elu, elas nagu tõsise peremeheta maalapp kunagi, metsastus, rohtus, lagunes. A. H. Tammsaare.

kuniks ‹adv›

1. küsiv-siduv sõna: kui kauaks, kui pikaks ajaks. a. otseses küsimuses. Kuniks sa arvad toiduvarusid jätkuvat? Paat peab esialgu vett, aga kuniks? b. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes (kõneleja arvates hrl. mitte eriti kauaks). Kuniks elu! Kuniks noorust! Kuniks sellest suurele perele jätkub! *Sellest aitab tema eluks, sest kuniks päevi. A. H. Tammsaare. c. alustab sihitis- v. ajalauset. Pole teada, kuniks meil siin asu on. *.. aga eks me panegi sedasorti inimesi tähele vaid seniks, kuniks nad silma puutuvad. V. Krimm (tlk).
2. niikaua(ks) kui, seni kui. Püüame, kuniks kala jätkub. *Kuniks ruuna näha polnud, tõusis rumal kahtlus. Järsku ei olegi enam? L. Vaher.

kuradi ‹adv›
‹adjektiivi ja adverbi laiendina› kõnek väga, kangesti, pagana, kuradima vrd kurat Kuradi mõistlik, kange, tore mees. Kuradi hea, et sa tulid. Ta on kuradi kaval, taibukas sell. Kuradi naljakas, eks ole! Kõik on õige, kuradi õige! Kuradi halb lugu. Väljas on läinud kuradi külmaks. Jalg on kuradi valus. Tööd on kuradi palju, raha kuradi vähe. Tema käes käis kõik kuradi kähku. Ta oli ära kuradi kaua.

kus|maani ‹adv›
kõnek kui kaugele, kuhumaani. Kusmaani sa ära käisid? *Tim, eks me ju tea, kusmaani meie huvid ühtivad ja kust lähevad lahku. N. Baturin.

kuulama ‹kuulata 48›

1. kuulmise teel midagi jälgima. Muusikat, raadiot, ettekannet, päevauudiseid kuulama. Kuulab raadiost ooperi ülekannet. Ene armastab linnulaulu kuulata. Kuulasin vaikides, teraselt, poole kõrvaga, salaja, kikkiskõrvu. Lektorit kuulati tähelepanelikult, huviga. Lapsed armastavad muinasjutte kuulata. Jäin naabrite juttu kuulama. Teda kuulati ainult viisakusest. Eks räägi, ma kuulan sind! Kuulake, mis mina sellest asjast arvan! Kuulas tükk aega, kas kõik on vaikne. Kuula, keegi nagu kõnniks seal! Ta jutustab nii hästi, et lausa lust kuulata. Sa räägid niisugust juttu, et kuula ja imesta. || kõrgkoolis mingi aine loenguil käima. Kuulas ülikoolis kõrgemat matemaatikat, filosoofiat, kunstiajalugu. Kuulas teisel semestril prof. A. Saareste loenguid. || auskulteerima, kuulatlema. Arst kuulas patsiendi kopse ja südant. Tohter koputas ja kuulas haiget põhjalikult.
2. hankimise eesmärgiga (mitmelt poolt) pärides, küsides otsima. Tuli linna tööd kuulama. Kuulasin endale uue töökoha, korteri. Peremehed käisid kevadel kiriku juures endile karjaseid, tüdrukuid ja sulaseid kuulamas. Eit käis mitmest perest põrsast, kangasuga kuulamas. *..käis [Mihkel] mitu korda minu isa palvel, et see talle naise kuulaks. R. Soar. || millegi (v. kellegi) kohta teateid hankima, midagi järele pärima, välja uurima. Tulin kuulama, kas saate mulle laenu teha. Käis mitu korda kuulamas, kas täna ikka koosolek toimub. Lähen kuulama, kuidas homse linnaminekuga jääb. Kuula venna käest, kui palju ta auto eest tahab. Ma kuulasin juba kõikjal tema järele. *..liikus ostusid tehes või kaubahindu kuulates mööda Vitkovi tänavakest.. E. Kippel.
3. kellegi õpetust, nõuannet, käsku jne. arvestama ning sellele vastavalt toimima; kuuletuma. Poiss ei kuula keeldu, keelamist. Miks sa mu nõuannet ei kuulanud? Sõdur peab käsku kuulama. Ta ei kuulanud sõprade hoiatust. Ma hoiatasin küll, aga või sa mind kuulasid! Lapsed peavad vanemaid kuulama. Ta kuulab ainult oma südametunnistuse häält. *„Jäta nüüd ometi...” palub ema, kuid onu ei kuula teda. R. Kaugver. || juhtimisele alluma. Laev, paat, traktor kuulas, ei kuulanud rooli.
4. millestki välja tegema, hoolima. *Ei surm kuula jah, olgu see noor või vana, rikas või vaene. E. Krusten. *Ja Tripsu-Trapsu ei kuulanud tõesti millestki. Nad aina töinasid. M. Sillaots.
5. kuula kõnek mõnedes imestust, üllatust v. uskumatust väljendavates, samuti tõrjuvates, pahandavates vm. väljendites on lähedane interjektsioonile, (täh. sageli:) ennäe, ena. Kuula imet, või sina ei teagi! Ah, kuula nüüd purjus inimese juttu! *Jutustan oma äpardusest. „No kuula ometi!” ütleb tädi Matilde. B. Alver. *„No kuula nüüd,” tõreles Peeter. „Mis seal siis vaja kurjustada oli.” A. Kitzberg.

kuulelik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
hrv kuulekas, sõnakuulelik. *Aga eks sust või veel asja saada.., kui sa püüad temale ja mulle ikka ka kuulelik ja alandlik olla. E. Vilde.

kuulma ‹kuulen 43›

1. hääli, helisid kuulmiselundi abil tajuma ja eristama, kuulmise teel vastu võtma. Mees ei kuule hästi vasaku kõrvaga. Vanamehe kõrvad ei kuule enam tasast häält. Räägi valjemini, ma kuulen halvasti! Kuulsin koputust uksele, lähenevaid samme, koera haukumist. Kuuleb pauke, hüüdeid, naeru, jutukõma. Ta vist ei kuulnud mind, minu kutset. Telefonitorust kostis mehehääl: „Jalakas kuuleb!” Olen sel kevadel juba lõokest kuulnud. Kuulsin teda uksest sisse tulevat. Masinate müras ei kuulnud ta iseenda häältki. Polnud muud kuulda kui tormi müha. Polnud midagi kahtlast näha ega kuulda. Seda heli kuulis ainult harjunud kõrv.
2. kellegi rääkimis(t)est teada saama. Oled sa seda juttu, uudist, teadet juba kuulnud? Kuulsin seda raadiost, sõbralt, sõbra käest, sõbra kaudu, Antsu enese suust. Pole oma sugulastest ammu midagi kuulnud. Olen Evaldist ühte-teist kuulnud. Temast, tema kohta on ainult head, halba kuulda. Ta oli meie kavatsusest kuidagi kuulda saanud. Teeb, nagu poleks seda kuulnudki. Kuulsin, et kavatsete puhkusele minna. Oli kuulda, et tänavu tuleb külm talv. Lase kuulda 'räägi', mis sul plaanis on! Tahtsin kuulda, mis te sellest asjast arvate. On's niisugust asja enne kuuldud! Ma ei taha sellest kuuldagi. Valus kuulda, et tal nii pahasti läks. Nagu kuulda, sõidate te varsti ära. Pole kuulda olnud, et see rohi halvasti oleks mõjunud. Rääkisin seda kõigi kuuldes. Noh, mis head kuulda 'mis sul head rääkida'? || kõnek hüüatustes väljendab imestust, üllatust, tõrjuvat suhtumist vms. Kuule hullu! Kuule imet! Kas sa kuuled, või kohe Ameerikasse! Las see mõni sent jääb, kuule nüüd asja! No kuule nüüd juttu! *„Leevi meier olevat surnud.” – „Või surnud. No eks sa kuule. ..” F. Tuglas. || kirjalikust allikast teada saama. Teosest kuuleme palju huvitavat Saaremaa looduse kohta. Anne kirjast kuulsin, et ta kavatseb abielluda.
3. kellegi õpetust, nõuannet, käsku jne. arvestama ning sellele vastavalt toimima, kuulama (3. täh.) Võtab kaaslaste nõuandeid, soovitusi, manitsust kuulda. Kuule mu nõu ja jäta minemata! Hoiatasin küll, kuid mind ei võetud kuulda. Ta ei võta kedagi kuulda, vaid teeb oma tahtmise järgi. Mõistusehäält tuleb kuulda võtta. Võta vits, kui poiss muidu ei kuule. *„Kallis, sa ju armastad mind, kuule mu palvet!” mangus Irma. A. H. Tammsaare.
4. van kuulama (1. täh.) Kuulge, mis ma teile ütlen! *Olgu küll, et see [= kiri] neile puruarusaamatus vene keeles oli, ometi kuulsid talumehed seda nagu usutunnistust kõige suurema tähelepanuga.. J. Mändmets.
5. kuule, kuulge kõnek teat. kõnetlusvormel. a. (pöördumistel, ka vastustes). Kuule, tõuse nüüd üles! Kuulge, hakkame minema! Kuule, ega sa enam pahane ole? Kuule, kas see on tõsi? Kuule, sa vist kardad. Kuule, ütle, milleks see hea on! Kuule, sulle on kantseleis kiri. Aadu, kuule, kas sul on õhtul veidi aega? Kuulge, kas te ei aitaks mind pisut! Toomas, kas sa ootad mind? – Kuule, võib kah. *„Millal sa tulid?” – „Kuule, juba päris mitu päeva. Vist varsti nädal,” vastas Margit.. E. Rannet. b. (kellegi ütluse v. teguviisi peale protesteerides). Kuulge, kuulge, kuhu te trügite! *Nagu poolkogemata libistas ta kätt mööda Aili sihvakaid sääri. „No kuulge...” pahandas Aili. A. Uustulnd.

kõditama ‹37›

1. kõdi (1. täh.) tekitama. Kõditab lõua, talla, kaenla alt, varbast. Tüdrukud kõditasid poissi. Kõditab kõrrega magaja põske. Kõditasin ta lausa hingetuks. Juuksed kõditavad kaela. Kare rohi kõditas jalataldu. *..päike ning tuul kõditasid ta selga ja õlgu.. H. Väli. || ninas, kurgus kerget ärritust esile kutsuma. Toidulõhn kõditas meeldivalt nina. Tundsin sõõrmeid kõditavaid lõhnu. *..magusad pisarad oma raske saatuse üle kõditasidki juba kurku.. A. Jakobson.
2. piltl kergelt erutama (hrl. meeldivalt, ka pisut pikantselt), kõdi (2. täh.) tekitama. Juhtum kõditab meeli, närve. Kellegi uhkust, edevust, uudishimu, auahnust, enesearmastust, enesetunnet kõditama. Eks see kõdita pisut igaüht, kui teda tähele pannakse. Kõditav jutuaine, nauding, elamus. Tundsin kõditavat heameelt, uudishimu, uhkust. *..karjatüdrukud on ju alati kõditanud rafineeritud härrasid, kui neil villand siidseelikutest. R. Roht.

kõiksugu ‹indekl. adj›
igasugu(ne), kõiksugune. Poes oli müügil kõiksugu asju. Pühadelaual oli kõiksugu häid toite. Tema kohta räägitakse kõiksugu hulle jutte. Kõiksugu mõtted tulevad pähe. Tehti kõiksugu oletusi. Eks ringi liigu kõiksugu inimesi, või sa nende ausust tead!

kõuk ‹kõugu 21› ‹s›
(kauge) esivanem. *Sest eks need olid ju ometi tatanede kujud, keda me kõugud teenisid? U. Masing.

kõveriti ‹adv›
kõverdi. Ämbri põhjas oli kõveriti paar kala. Murdunud luu kasvas kõveriti kokku. Teerajad jooksid kõveriti. *.. sest paigast käiakse mööda kõveriti, nagu oleks sinna heidetud katkukivi. A. Mälk. | piltl. Kui otse ei oska, eks siis räägi kõveriti. *.. terve külanõukogu asjad ja ajamised paistsid käest ära ja kõveriti olevat. A. Liives.

käima ‹käia imperf käisin, käis 40›

1. astudes, kõndides, sammudes liikuma.; ant. jooksma. a. (eeskätt liikumisviisi v. -võimet silmas pidades). Jala, jalgsi käima. Lapsi tuli käies ja joostes. Vehib, vantsib käia. Varvastel, kikivarvul käima. Käib kergel sammul, nõtkelt, hiilivalt. Haige käib omal jalal. Ta käib kepi najal, kepiga, karkudega, proteesiga. Hoiab käies paremat jalga. Taktis, ühte jalga, sammu käima. Minu järel käies – marss! Ära nii kiiresti käi! Küürus, kühmas, lookas käima. Soe, käi või särgiväel. Ta oli nii nälginud, otsa lõppenud, et ei jõudnud käiagi. Laps õpib käima. Ta ei saa käia, jalg on haige. Poiss oskas kätel käia. Hobune käib sammu. *Siledal jääl käivad nad [= pingviinid] püsti nagu inimesed. J. Smuul. b. (muudel juhtudel). Teed käima. Ema käib köögi ja toa vahet. Käib mööda tuba edasi-tagasi. Mees käis koorma kõrval, natuke maad meie ees. Käisime tükk aega kõrvuti. Poisid armastasid salgas käia. Keegi käis uksest. Käib jalad rakku. Jälgib aknast mööda käivaid inimesi. Tükk maad on juba käidud. Käib nagu kass ümber palava pudru. Koer käib peremehe kannul. Sälg ei ole veel vankri ees käinud.
2. kuhugi minema ja sealt tagasi tulema (pole alati seotud kõndimisega, jalgsi astumisega). Külas, võõrsil käima. Ta käis möödunud nädalal kodus, maal, onu pool. Isa käis tihti linnas. Poes, turul, laadal käima. Marjul, seenel, kalal, jahil, õngel, tulusel käima. Arsti juures, arstide vahet, ravil, polikliinikus, rätsepa, kingsepa juures käima. Isa käis veskil tangu tegemas. Teatris, kinos, kontserdil, tsirkuses, peol, kirikus, kiigel käima. Pole mitu aastat armulaual käinud. Käis jaamas isal vastas. Laupäevaõhtul käidi saunas. Ehal, naistes, kosjas käima. Haiget vaatamas käima. Siin on vargad käinud. Sind käidi küsimas, taga otsimas. Mardilaupäeva õhtul käidi (mardi)sandiks. Kas käite sageli kohvikus? Käis hobusega sepal. Tüdrukul käisid mitmed kosilased. Ma ei ole seal, siin käinud. Kellegi jutul, palvel käima. Käisin ujumas, jalutamas, päikest võtmas. Kus sa lõunal, söömas käid? Ta käib seltsi koosolekutel, kooris laulmas. Pulmas, katsikul, sünnipäeval, matustel käima. Ta käis naabritel abiks. Haige ei käi toast väljas. Ma käisin teda saatmas. Tüdruk käinud salaja noormehega kohtumas. Kus te eile käisite? Käisime puhkuse ajal Ungaris. Suvel käis palju külalisi, turiste. Käin iga õhtu vannis. Asjal, poti peal, väljas käima. Vallavaene käis külakorda. Mees käis vargil. Vanaisa on käinud Türgi sõjas. Käisime paadiga sõitmas. Kalurid käisid merel. Aeg-ajalt käivad etendusi andmas külalisteatrid. Sadamas käib sageli välismaa(de) laevu. Kari käib sügisel heinamaadel. Kass on linnupesa kallal käinud. Surnute hingi arvati kodus käivat. || (töötamise, õpingutega seoses jne.). Koolis, ülikoolis käima. Tütar käib tal juba viiendas klassis. Tööl, karjas käima. Vanasti käidi mõisas teol, viinavooris. Käisin kursustel, komandeeringus. Kas sa sõjaväes, kroonus oled juba käinud? Lapsed käivad lähedases lasteaias. || ‹ma-infinitiivis ka› külastama, koduseid vaatama. Lapsed tulid pühadeks koju käima. Sõdur lasti kaheks nädalaks koju käima. Kas sa oled nüüd päriselt kodus või tulid ainult käima? *„Ah, noorperemees ka kodumail käimas,” naeris ta sõbralikult. O. Tooming.
3. ‹hrl. imperatiivis› kõnek minema, kasima. Käi tee pealt eest! Käi minema! Käige magama! *Ja nüüd käi tööle! Mikumärdil villast ei venitata! H. Raudsepp. *Nüüd käite tagasi Laanekurru. Teid ma kaasa ei võta. K. A. Hindrey. || (vandevormelites nördimuse, tugeva pahameele vms. väljendamiseks millessegi eitava suhtumise korral). Käi(gu) seenele, potilaadale, põrgu, kuu peale. Käi(gu) kuradile, kus kurat, mina ei tea kogu asjast midagi.
4. (teat. moel riietatud olemise, teat. riietuse kandmise kohta). Ta käib korralikult, kallilt, lihtsalt, näruselt riides. Poiss käis kulunud pintsakus. Ta käib ilma kübarata, paljapäi. Mulle meeldib hästi riides käia. Tüdruk käis nõelutud kleidiga. Loodusrahvad käisid alasti.
5. liikuma (mitte kõndimise kohta). Kiik käib kõrgele. Süstik käib edasi-tagasi. Kellapendel käib kindlas taktis. Sööjate lusikad käisid kausi ja suu vahet. Vasar käis üles-alla. Luud käib laias kaares. Pilved käivad madalalt. Päike hakkab kõrgemalt käima. Sooled käivad kubemes '(kellelgi) on song'. Käsi käis hellalt üle lapse juuste. Tal käis hea kaart (kaardimängus). Joobnu keel käis kangelt. Olen nii väsinud, et jalad käivad risti all. Mudisin sõrmi, et veri jälle käima hakkaks. Hobuste jalad käisid kui kedervarred. Linavästriku saba käis üles-alla. *".. Magusad söögilõhnad käivad üle küla,” seletas Simm. H. Laipaik. || (kiire töötamise puhul). Käed käivad kärmesti. Sukavardad, näpud käivad vilkalt. Laskis kirvel, rehal, nõelal käia. || sõitma, kurseerima; regulaarselt liikuma. Tallinna ja Tapa vahel käib palju ronge. Tuisu tõttu eile hommikul bussid ei käinud. Tallinnast Frankfurti käib lennuk. Laev käib plaani järgi üle päeva. On hilja, trammid ei käi enam. Kirjad käisid Tartu ja Viljandi vahet. Post käib aeglaselt. || (ukse, värava vms. avanemise ja sulgumise kohta). Jalgvärav käis ja siis oli kuulda kaugenevaid samme. Uks käis ja lävele ilmus võõras mees. Uks ei käi hästi. Aken, sahtel käib raskelt. || puhuma (tuule kohta). Kevad oli külm, tuuled käisid põhjast ja idast. Käisid esimesed tormihood. *Juba kase ladvalt lehed langvad, / kõle tuul käib üle kesamaa.. L. Koidula. || lainena, lainetusena liikuma; lainetama. Lained käivad kõrgelt, madalalt. Vesi käib üle paadi, parda. *Torm tuli. Peipsi kees ja käis. J. Sütiste. || paiskuma, lendama; hoovama. Sädemed käisid vastu taevast. Tulesammas, leek käis kõrgele. Pori ja vesi käib jooksmisel üle pea. Säuhti! käis kopsikutäis külma vett talle kaela. Šampanjapudeli kork käis vastu lage. Kuum leitsak käis vastu nägu. *Viina ja õlle lõhn käis tal suust ning ninast. E. Vilde. || kukkuma. Andis sellise hoobi, et teine käis pikali, uperkuuti, istuli, ninali. Käis plartsti! ülepeakaela vette. Poiss käis koos tooliga põrandale. || hooga millegi pihta minema (hrl. löögi kohta). Sõnade kinnituseks käis rusikahoop vastu lauda, vastasele otse pähe. Laks! käib käsi vastu kõrva. Piits käis siuh! ja piits käis säuh! Mats! käib hoop vastu turja. *„Tolvan!” käis laks soldatile vastu põske. R. Sirge. || järsku läbistama (tunde, aistingu, mõtte v. selle välise ilmingu kohta). Aeg-ajalt käivad valuhood. Haigel hakkasid krambid käima. Külmavärinad, kuumad hood käivad üle keha. Hirmujudin käib üle ihu, läbi keha. Kerge puna, naeruvine käis korraks üle näo. „Aga kui ma ei suuda!” käis mõte läbi pea. Haigutused käivad. *Marial käis magus valu läbi südame, kui ta don Alfredot nägi.. L. Promet. || liikvel olema, ringi liikuma, levima. Tema kohta käisid mitmesugused jutud. Käivad visad kuuldused, et.. Käib kumu, kõlakas, et ta olevat surnud. Uudis käis suust suhu. *Ta rääkis sellest oma tuttavatele edasi ja niiviisi läkski kuulujutt käima. E. Raud. || ühe valdusest, kasutusest teise valdusse, kasutusse minema. Õllekann, raamat, lendleht käib käest kätte. Raamat käis tunni ajal pingist pinki. Mõis käis korduvalt käest kätte. *Klaas käis suu pealt suu peale ja jutt hakkas ladusamalt jooksma. O. Tooming. || tellituna korrapäraselt saabuma. Talle käib kolm ajalehte ja mitu ajakirja. Kas sul „Eesti Loodus” käib? || piltl kulgema, liikuma; arenema. Loodus, elu käib oma rada. Sõda ja viletsus käivad käsikäes. Sõja kannul käisid nälg ja katk. Tema teed ja ettevõtmised käivad laialt. Õnnetused käivad ikka mööda inimesi. Needus käis nende kannul. Sõda käis kaks korda üle maa. Armastus käib kõhu kaudu. Tema mõtted käisid teisi radu. Aegamööda asjad käivad.
6. töötama, talitlema. a. (masinate, seadmete vms. kohta). Mootor, masin ei lähe käima. Ei saa masinat käima. Pani, lõi tsikli, propelleri, masina, mootori käima. Mootor prahvatas, kargas käima. Laskis, pani veski käima. Kell käib täpselt. Kell loksus, täksis käia. Käib nagu kellavärk. Magnetofon käib. Loosirattad pandi käima. Elektriga käiv marjapress. Raha paneb rattad käima. b. ‹muudel juhtudel, hrl. ma-infinitiivis› tegutsema, toimima. Ettevõtet, töökoda, restorani, kohvikut, kõrtsi käima panema. Elektrijaam peab aasta lõpuks käima minema. Oli tegemist, enne kui ajakirja käima saime. Sõjasügisel ei saadud koole õigel ajal käima. *Ma räägin härra Kihule – temal on suured ärid käimas. M. Metsanurk. *Ma panen vahepeal kohvivee käima [= tulele]... L. Metsar.
7. toimuma. Töö käib hommikust õhtuni. Streik käib juba teist nädalat. Käis sõda, lahing, tulevahetus, võitlus elu ja surma peale. Käis äge kaklus. Lauas käis elav vestlus, üsna tavaline jutt. Vaidlus käib uue romaani ümber. Laupäeviti käis pesemine ja puhastamine. Kõrvaltoas käib mürgel ja möll. Käib igavene kauplemine ja tingimine. Läbirääkimised on käimas. Saalis käib koosolek. Siin on midagi kahtlast käimas. Linnas käisid vahistamised. Mis pidu teil siin käimas on? Kultuurimajas käib tants. Kinos käis esimene seanss. Käimas on ettevalmistused pulmadeks. Saalis käib näidendi proov. Maal käib sügiskünd, kibe ehitamine. Juurdlus käib edasi. Meil käib remont. Tartus on käimas korvpalliturniir. Ajakirja veergudel käis äge diskussioon. Kuidas see mäng käib? Ta rääkis, kuidas elu laagris käib. Sinu käes käib see lihtsalt. Ah nii see teil siis käibki. Kõik käib kindlate reeglite järgi. Õppetöö koolides käib emakeeles. Töö käis käsitsi, masinatega, täie hooga. Jutt käis mõistu, mitmes keeles. Vestlus käis sõbralikus toonis. Kella ei olnud, ajaarvamine käis umbkaudu. Nõnda on see käinud põlvest põlve.
8. käiku sooritama. a. (males, kabes). Etturiga, lipuga, kuningaga käima. Valge käis e2 – e4. Must oda käib f7. Valge, musta kord on käia. Tamm käis mööda diagonaali. b. (kaardimängus). Ta käis ruutut, trumpi, kolm korda järjest ristimasti. Käib ässaga, kümnega, emandaga.
9. kurameerima, kurameerivalt kellegagi sõbrustama. Käis kogu üliõpilaspõlve ühe blondi tütarlapsega. Liikusid jutud, et Ivar käivat Edaga. Ema ei lubanud, et tütar poistega käib. Nad käisid enne abiellumist mitu aastat. Sa ehk ei tahagi abielluda, tahad niisama käia.
10. kulgema, suunduma, ulatuma. Tee käis vinka-vonka. Talveteed käivad silmalt üle soode ja rabade linna. Oja käis loogeldes ja kaareldes läbi heinamaa. Voored käivad loodest kagusse. Ühest seinast teise käisid tahmunud parred. Ka üksikusse metsatallu käib elektriliin. Piir käinud vanasti tükk maad lõuna poolt. Üle jõe käib rippsild. Mööda rästiku selga käib siksakiline joon. Üle selja käis sinine vorp. *Alustassi veert mööda käib kannikeste pärg ja ääre ümber käib kuldne vööt.. K. A. Hindrey.
11. kõlbama, (tarvitamis)kõlblik olema, sobima; vastu pidama. Käib kah! Pole uut vaja osta, vana käib veel mõne aja. Need saapad käivad selle talve veel. Esialgu käib see töö, tuba küll, eks pärastpoole või paremat otsida. Kui kohvi ei ole, käib tee ka. Kui paremat paberit pole, käib ka see asja ette 'kõlbab kuidagi ka'. *Passi peal on Eduard Hallik, aga töö juures käib Eedi küll. H. Lumet. || midagi v. kedagi edukalt asendama, millegi, kellegi ülesannetega toime tulema. Rulli keeratud kampsun käib tal padja ette. Tuhatoosi eest käib mõranenud taldrik. *Uus radist aga käis täie eest ja tundis asja. H. Sergo. *Ma tundsin end müügileti taga mehe ette käivat.. H. Raudsepp.
12. käärima (hrl. õlle kohta). Õlu käib, hakkas käima. *.. veel hilja öösel kuuleb Lea läbi oma neitsiune, kuis surutis tõrres käib ja viin sorinal astjasse jookseb. F. Tuglas.
13. (kahjustavalt) mõjuma; (kahjustavat) mõju avaldama. See töö käib tervisele, närvidele, närvide peale. Terav valgus käib silmadele, silmade peale. Kitsad kingad käivad varvaste peale. See müra käib kõrvadele. *Selle adraga ei tahtnud sulanegi künda, sest see käivat käte peale kui kurivaim. M. Mõtslane.
14. kellegagi, millegagi seotud olema, kedagi, midagi puudutama; maksev olema, kehtima. See korraldus meie kohta ei käi. Kelle kohta see märkus käib? Ta ei eitanud tema kohta käivaid kuuldusi. See nimetus käib eeskätt nooruki kohta. Teema kohta käiv kirjandus on hoolikalt läbi töötatud. *Iga tasane sosin ja naeruturtsatus näis käivat tema pihta. V. Gross. *Ketserite kohta käib seadus, et nad avalikult põletatakse. A. Hint.
15. kuuluma. a. (millegi juurde, hulka, sisse, alla). Aunimetuse juurde käis veel preemia. See käib tema ametikohustuste hulka. See käib seaduse, paragrahvi alla. Tema aastakäik ei käi enam mobilisatsiooni alla. *Taari vald oli kroonu oma ja käis vanasti Uuemõisa alla. E. Särgava. b. mingiks otstarbeks sobima v. ette nähtud olema. Moosipurkide peale käib tsellofaanpaber. Kuhu see mutter, kruvi käib? Niisuguse kübara juurde käib sulg. *Liiati arvas onu Juhan teadvat, et kalasupi juurde käib ilmtingimata valge viin.. H. Väli. *Harilikku filmilinti, mis fotoaparaadis käib, teadsid kõik. H. Pukk.
16. kõlama. a. kuuldav olema, kostma. Tema bassihääl käib üle koori. Elaguhüüded, heakskiiduhüüded käivad üle saali. „Tuld!” käis käsklus. Jutt käis valjult. Vanatädil käis iga asja peale „oh issand!”. Läbi oru käis sarvehüüd. Käis väike sulps. Käisid mõned paugud. Käis ilmatu kõmakas, kärgatus, raksatus, praks, hele plaks. Eemal käis paar tumedat mütsatust, tasane naksatus. Sammud käisid matsudes. Käis vabrikuvile, märgukell. *Ikka veel õites käib sumin... P. Haavaoks. b. sõnastatud olema. See laul käis umbes sedamoodi. Sõna-sõnalt käis ütlus nii. Ei mäleta enam, kuidas see salm täpselt käis.
17. ajaliselt edenema teat. ajalõigu sees. Käivad mängu viimased minutid. Suurem poiss oli viieaastane; väiksem käis kolmandat. Ta on kaheksateist täis ning käib üheksateistkümnendat. Taat käib üheksandat aastakümmet. Suvi käis esimest nädalat. *Kell käib keskhommikut.. H. Kiik. *Noh, Mirdi, millal sa siis lüpsma tuled? Õhviti käid esimest poega. M. Nurme.
18. (ihade, himude, tahtmiste jms. intensiivse esinemise kohta). Poisil käivad neelud õunte järele. Tüdruku himu käis ehete järele. Ei, sinnapoole ta iha ei käinud. *Sest vähema kui professoriameti järele ei käinud Karli plaanid. P. Viiding.
19. teat. viisil suletav olema. Uks käib lukku, haaki, konksu, riivi. Mantel käis eest haakidega kinni.
20. van mingis suunas asetsema. *Opman Rosenbergil oli .. kaks ruumikat tuba elukorteriks, mille aknad osalt õue, osalt aia poole käisid. E. Vilde. *Ta [= tuba] oli õhtu pool küljes ja aknad käisid rohuaeda. J. Mändmets.
21. olema. See käib minu põhimõtete, vaadete vastu. See töö käib mul üle jõu, üle mõistuse. *Väga tore värv: miski ei käi üle kastanpruuni. G. Meri (tlk).
22. kõnek toimima, talitama. Ta käiski selle soovituse järgi. Tuleb põhikirja järgi käia. Ma katsusin isa õpetust mööda käia. *.. küünlapäevasel peakoosolekul käisime oma vana põhikirja ja määruste järgi.. A. Hint.

järel käima

1. kannul, taga käima, järgnema. Ta käis meil kogu tee nagu vari järel. Koer käib peremehel järel. Riina oli ilus tüdruk, eks tal käinud neid poisse järel küll.
2. kedagi otsimas, kutsumas, toomas jne. käima. Ma käisin tal kodus järel.

kübe ‹-me 3› ‹s›
raasuke, väike osake, väike hulk. Kübe tolmu, tuhka, jahu. Kübemed keerlevad õhus. Kõõma langes kübemetena. Vedeliku peal ujusid mingid valged kübemed. Lumi oli põldudelt viimase kübemeni sulanud. Eredas valguses oli ümberringi näha viimne kui kübe. Ma olen tema kõrval kübe 'vähetähtis'. || piltl (hrl. ühenduses abstraktsete mõistetega:) natuke, ivake, raasuke(ne). Tema ütluses oli kübe õelat pilget. Meis ei tekkinud kahtluse kübetki. Temas pole kübetki upsakust. Selles jutus pole kübetki tõtt. Selleks ei jää mitte kübetki aega. Me ei kartnud mitte üks kübe 'mitte sugugi'. Ta ei hoolinud sellest (mitte) kübetki. Sellest pole meil kübetki kasu. Ta ei hooli minust kübetki. Jaan pole kübetki targemaks saanud. *Sest eks see kübe inimlikku tähelepanu ole ka hirmus tähtis igaühele. A. Valton. *Pallul oli kübe piinlik, et nad teistest hiljem kohale said.. J. Kross.
▷ Liitsõnad: heina|kübe, kriidi|kübe, liiva|kübe, lume|kübe, mulla|kübe, nõe|kübe, soola|kübe, söe|kübe, tahma|kübe, tolmu|kübe, tuha|kübe, tulekübe; jõu|kübe, kahtluse|kübe, lootusekübe.

küla|onu
hrl lastek võõras mees; külamees. Ütle külaonule tere! Löö külaonule patsi! *„Tere, tere ka, siitpere rahvas!” – „Tere, tere, külaonu! – Eks võta istet ja puhka jalgu.” E. Vilde.

küllalt ‹adv›

1. (täiesti) piisavalt, piisaval määral. Meil on kõike küllalt. Toitu oli laual rohkem kui küllalt. Sellest on enam kui küllalt. On juba küllalt sadanud. On küllalt, kui kell 7 tõusta. Aega küllalt! Mul pole küllalt sissetulekut. Kas teil pole veel sellest küllalt, et.. Oled juba küllalt suur, et seda taibata. Siin on soe küllalt. Kirjutis polnud tema meelest küllalt hea. Oleme teineteist küllalt kaua tundnud. Küllalt 'aitab' paigalistumisest! || võrdlemisi palju, võrdlemisi rohkesti. Eks me tundnud ka hirmu küllalt. Siin oli küllalt mehi, kes polnud olukorraga rahul. Ma olen siin küllalt vaeva näinud. Lahes on jääd veel küllalt.
2. võrdlemisi, üsna. Õhtuti on juba küllalt jahe. Raamat on küllalt kallis. Tuba on küllalt mugav. Ta on küllalt kogenud maletaja. Tundsin end külas küllalt koduselt. Laulmine kostis küllalt selgesti. Käbid olid küllalt kõrgel. Temataolisi inimesi leidub küllalt palju.
3. villand. Mul hakkab kõigest sellest juba küllalt saama. *Nad ei tahtnud aga enam sõda näha, neile oli sellest küllalt! F. Tuglas. *Tal oli nende patramisest ja pilkamistest küllalt.. A. Saal.

küllap ‹adv›

1. (väljendab oletust:) tõenäoliselt, arvatavasti, nähtavasti, ju. Küllap sa tunned teda, kuigi ei mäleta nime. Kui mind oleks kutsutud, küllap oleksin läinud. Küllap ta tahtis meid üllatada. Küllap on aeg teele asuda. Küllap sul on õigus. Keegi käis uksest, küllap vanaema. Kas tuled? – Küllap vist. *Küllap on maailm liiga väike, et hoida kõike, mis kunagi loodud. V. Saar.
2. (väljendab kinnitust, veendumust:) küll, eks; ju. Küllap ma toon, ma ju lubasin. Küllap sa tead, aga ei taha öelda. Saan hakkama, küllap näed! Oodake, küllap ta tuleb! Küllap seegi aeg kätte jõuab! Ära muretse, küllap ma sinu eest hoolitsen! Kaua ta ikka jookseb, küllap väsib varsti. Pole viga, küllap harjud! Küllap me kohtume veel! Küllap näed, et see paik hakkab sulle veel meeldimagi! Kas sa saad mind aidata? – Küllap saan! *..küll kasvab rukkimüür ja küllap oder loob. J. Sütiste.

külma|vares
kõnek külmakartlik inimene. Mis see natuke külma mulle teeb, ega ma külmavares ole. *.. eks istugu siis pealegi kasukas, va külmavares. R. Kaugver.

kümneti ‹adv›
kümnekaupa; kümnete kaupa. Loendamine käis kümneti. *.. eks rikastel kaubameestel ole neid [= laevu] kümneti merel hulkumas, nagu taevaisal meres kalu. A. Mälk.

küsima ‹37›

1. küsimus(t)e abil midagi teada tahtma. Teed, õiget aega, kella küsima. Kellegi päritolu, vanust küsima. Küsisin lillede hinda. Küsisin seletust rohkem suusoojaks, jutujätkuks. Minult küsiti mu arvamust. Mina ei tea, küsi teistelt. Küsi, millal ta tuleb. Ta küsis, mis mina asjast arvan. „Kas kõik on kohal?” küsis treener. Küsisin emalt, kus isa on. Ei ole kedagi, kellelt seda küsida. Ta küsis sinult midagi. | (objektita). Oleksid võinud ise küsida. Temalt küsiti palju, ja kõigele tuli vastata. Kuidas elad? – Ole terve küsimast, hästi. Ta rääkis sellest ise, ilma küsimata. Parem ära küsi! Sa veel küsid! (asi peaks nagunii selge olema). | kõnek esineb osatavas vastuses küsimusele millegi enesestmõistetava kohta. Miks nad sedasi teevad? – Küsi lolle! *„Sa ju ei armasta kompromisse?” – „Küsi veel!” torutas poiss solvunult huuli. K. Saaber. *Mari: Ja mis on Andresel sellega asja? Liisa: Küsi nüüd! Ta saaks paremini laiselda, kui Märti ei oleks. M. Pukits (tlk). || mingis õppeaines küsitlema, mingit õppeainet vastata laskma. Teda küsiti füüsikas, eesti keeles programmi ulatuses. Poiss lootis, et teda täna koolis ei küsita. Õpetaja jõudis küsida ainult kolme õpilast. Seminaris küsiti nagu tavalises koolitunnis.
2. ütlema, paluma, taotlema, et midagi antaks v. teha võimaldataks. Tööd, abi, toetust, laenu küsima. Poiss küsis isalt raha. Küsis laenuks paarsada krooni. Seesuguse kauba eest võib head hinda küsida. Majast küsiti 200 000 krooni. Mehed küsisid palka juurde. Küsis töölt vabaks, luba varem ära minna. Ma ei otsusta midagi ilma temalt nõu küsimata. Küsi seda raamatut endale vaadata. Küsis möödujalt suitsu peale tuld. Teekäija küsis talust öömaja. Haige küsis juua. Poiss küsis end talumehe vankri peale. Küsis sõbralt ratast sõita. Läbirääkimistel sõna küsima. *Kui sa ennast ei paranda, Jaak, pean mõisahärralt uue õpipoisi küsima. L. Kahas. | piltl. Kõht küsib süüa. || kõnek kedagi otsima (kokkusaamiseks). Sind küsitakse telefoniga. Keegi küsis sind vahepeal, aga ma ei teadnud, millal sa tuled. Kas keegi on minu järele küsinud? || (koera kohta:) haugatades midagi söödavat paluma. *„Küsi, Lord!” Koer haugatas. Kati pillas talle midagi lõugade vahele. E. Krusten. || nõudma. Ega raha süüa küsi. *Siin peres valitseb kindel kord: trepiesine ei küsi luuda, rehalauks ei ripu rebadel.. L. Hainsalu. *Eks see asi küsi julget verd ja ega sellest puudus ole! A. Mälk.
3. ‹hrl. elatiiviga› hoolima. Sellisel puhul ei saa vaevast küsida. Kes meie tahtmisest küsib! Tänamatu inimlaps, ei tema küsi isast ega emast! Kirglik kalamees ei küsi ilmast. Ta ei küsinud keelamisest ja tegi ikka omamoodi. See mees ei küsi oma aust ega millestki. Surm ei küsi aastatest. *.. siis seisis ta lugupidamise hinnas, küsimata, kas ta oli perepoeg või sulasest poiss. H. Raudsepp.

lagi ‹lae, lage 28› ‹s›

1. ruumi ülemine sisepind; vahelagi. Põrand, seinad ja lagi. Krohvitud, värvitud, vineeriga üle löödud lagi. Kõrge, madal lagi. Riiulid maast laeni. Laevaas riputatakse lakke. Lamp, armatuur ripub laes. Tuba laeni kraami täis. Vahib lakke. Lagi kukkus, vajus sisse. Hiired krõbistavad lae vahel.
▷ Liitsõnad: kald|lagi, kassett|lagi, katus|lagi, koorik|lagi, krohv|lagi, kuppel|lagi, palk|lagi, ripp|lagi, võlvlagi.
2. millegi ülemine v. pealmine osa v. pind. Kapi lagi ja põhi. Ronis ahju laele magama. Seisime väikese laeva lael. Kõrgendiku, kupli, künka, voore, seljaku lagi. Ümmarguse laega müts. | piltl. *Aga nüüd tulevad tähed uuesti kodutaeva lakke hõbedaselt särama .. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: kolju|lagi, kurgu|lagi, laeva|lagi, pea|lagi, suu|lagi, taevalagi.
3. piltl suutlikkuse, võimete vms. piir, ülemmäär, maksimum; lagipunkt, kõrgpunkt, tipp. Igaühel on oma saavutuste, võimete lagi. Üks kirjanik jõuab oma laeni noorelt, teine alles küpses eas. Teivashüppes jäigi 5.20 talle laeks. Tehase tootmisvõimsusel on lagi. *Kuid eks see [= osakonnajuhataja ametikoht] ka mu laeks vist jää, kõrgemale on raske trügida. M. Nurme.
▷ Liitsõnad: ande|lagi, lennulagi.

lapsik ‹-u 2› ‹adj›
(täiskasvanu kohta:) lapse mõttelaadiga, arenematult naiivne, infantiilne. Lapsik jutt, arvamus, tegu. Naabrite lapsik kemplemine. See on tal lapsik jonn. Vanainimene muutub mõnikord lapsikuks. Ära ole lapsik, et kõiki kuulujutte usud! *Eks meiegi ole oma aja lapsed, sageli lapsikumadki lastest. L. Meri.

lapsuke(ne) ‹-se 5› ‹s›
lapsekene. Lapsuke sündis enneaegsena. Vaene orvuks jäänud lapsuke! Abituriendid pole enam lapsukesed. Oma laps on lapsukene, võõras laps on laastukene. || (neiu v. naise kohta). *Aga ma ütlen sulle, Aadu-pojakene, see Elsa on üks peenikene, hea, ilus, armas, lahke, kallis ja pehme lapsuke .. Oleksin ma [= Kroonu onu] veel noorem .. J. Kunder. *Kaarel: Ah see naine seal pildil. Eks ole kena lapsuke, mis? E. Vaigur. || (laps(el)iku inimese kohta). *Vestmann: .. Neile lapsukestele võid ju hambasse puhuda, mis tahad – aga ära mind püüa uskuma panna .. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: jõululapsuke.

latt1 ‹lati 21› ‹s›

1. pikk ja suhteliselt väikese ristlõikega puitmaterjal. Latid ja teibad. Lattidest aed, tara, püstkoda. Pani paar latti purdeks üle kraavi. On tara tegemiseks postid, latid ja lipid valmis muretsenud. || hüppelatt. Latti ületama, maha ajama. Latt tõsteti maailmarekordikõrgusele.
▷ Liitsõnad: aia|latt, hammas|latt, hüppe|latt, katuse|latt, lood|latt, mõõte|latt, müür|latt, põik|latt, püst|latt, raua|latt, raud|latt, riht|latt, roov|latt, tina|latt, vase|latt, õnge|latt, ühendus|latt, ümarlatt.
2. (lame) metallkang ukse v. akna kindlalt sulgemiseks. *Eks mine katsu Oru lauta pääseda, vaata, misukesed lukud ja latid seal ees. A. H. Tammsaare.
3. piklik kõva tomp mingit ainet, kang (3. täh.) Ostsin terve lati vorsti.

leht ‹lehe 22› ‹s›

1. kõrgemate taimede tüvendi hrl. lame roheline, klorofülli sisaldav organ, kus toimub fotosüntees ja vee aurumine. Nõeljas, süstjas, rombjas, ümar, hõlmine, lõhine leht. Vahajad, nahkjad, sametised, läikivad lehed. Astlaks, köitraoks muundunud leht. Puude, põõsaste lehed. Punaste lehtedega vaher. Lehtede sahin, kahin. Lehed kolletavad, langevad, varisevad. Mets läheb lehte, on lehes, lehtes, lehis. Puud on juba täies lehes. Kurgitaimed on alles kahel lehel 'kahe lehega'.
▷ Liitsõnad: abi|leht, ala|leht, idu|leht, kõrg|leht, liht|leht, liit|leht, pärisleht; haava|leht, kapsa|leht, kase|leht, kastani|leht, lepa|leht, loorberi|leht, palmi|leht, puu|leht, pärna|leht, rabarberi|leht, ristiku|leht, roosi|leht, sireli|leht, tamme|leht, tee|leht, tubaka|leht, vahtra|leht, viigileht; õiel katte|leht, kroon|leht, tupp|leht, õieleht; taimenimedes kobru|leht, korts|leht, kõõlus|leht, lese|leht, paise|leht, piibe|leht, tee|leht, ubaleht.
2. puhas v. tekstiga, piltidega v. kujunditega paberitükk, paberileht (tihti mingi dokumendi v. selle plangina). Puhtad lehed. Konspekteerib lahtistele lehtedele. Märkmikust rebitud leht. Viis lehte kopeerpaberit. Esimehe laud oli avaldusi, ankeete, arveid jm. lehti ja pabereid täis. Mitmest lehest koosnev skeem, kaart. || kunst trükitult paljundatud graafikateos, tõmmis, estamp. Graafiline leht. Graafikanäitusel oli eksponeeritud üle 100 lehe. || kõnek mängukaart. Mehed asusid kaarte mängima, Jaan segas, tegi lehed. Tal olid head lehed käes. Mängime veel, mul leht jookseb 'tulevad kätte head kaardid'. *Pikkamisi keeras Kusti oma kaardi [= potiemanda] nähtavale. Halb leht .. R. Sirge. || kuhugi köidetud paberileht, näit. vihiku-, raamatuleht. Vana raamatu, arhiivitoimiku koltunud lehed. Lehte keerama. Sirvib, lappab albumi lehti. | piltl. *Jah, eks me elu halle lehti / ka pärast meid veel sirvita. P. Haavaoks.
▷ Liitsõnad: ankeet|leht, arvestus|leht, haigus|leht, herbaar|leht, info|leht, joone|leht, kaardi|leht, kava|leht, korjandus|leht, kutse|leht, küsitlus|leht, laulu|leht, lend|leht, loendus|leht, lõike|leht, menüü|leht, mustri|leht, müüri|leht, nõrga|leht, nõude|leht, oote|leht, paberi|leht, palga|leht, registreerimis|leht, reklaam|leht, revisjoni|leht, saate|leht, suunamis|leht, sõidu|leht, teekonna|leht, tellimis|leht, täite|leht, töövõimetusleht; ees|leht, palge|leht, tiitel|leht, vaheleht.
3. lehtmaterjal; õhuke plaat mingit ainet v. materjali. Lehtkuld on üliõhuke kullast leht. Fooliumi müüakse rullina ja lehtedena. Leht nätsu, želatiini.
▷ Liitsõnad: kulla|leht, puit|leht, teras|leht, vineerileht.
4. hrl. mingi tööriista plaatjas, õhem ning laiem osa. Laia, kitsa lehega labidas. Kirvel on silm ja tera ehk leht. *Pilgu hiljem avas ta kaheteralise noa suurema lehe. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kaap|leht, kirve|leht, labida|leht, sae|leht, vedru|leht, viili|leht, vikatileht.
5. ‹liitsõna järelosana› kasut. ka mõne lehtja anatoomilise moodustise kohta
▷ Liitsõnad: kõrva|leht, loote|leht, lõpuseleht.
6. kõnek ajaleht. Lehti tellima. Ostab hommikul värske lehe. Loeb lehte. Mis lehes uudist? Meil käib mitu lehte. Kas lugesid seda lehest või kuulsid raadiost? Leht kirjutas Jaanist, Jaani piltki oli lehte pandud. Lehes kirjutati ufodest.
▷ Liitsõnad: ajaviite|leht, bulvari|leht, hommiku|leht, jutu|leht, kõmu|leht, maakonna|leht, moe|leht, naiste|leht, nalja|leht, noorte|leht, nädala|leht, perekonna|leht, pildi|leht, pilke|leht, provintsi|leht, päeva|leht, rinde|leht, satiiri|leht, töölis|leht, üliõpilasleht; foto|leht, laua|leht, seina|leht, välkleht.

leiva|pala
pala leiba. Hammustas isukalt suure leivapala. Mahakukkunud leivapala võetakse üles. Kolm päeva tuli ilma leivapalata elada. || piltl (napp) toidupoolis, elatis, leivapaluke. *„Eks keegi pea ju perekonna leivapala peale mõtlema,” ohkas ema Miina kibestunult .. L. Kibuvits.

lolli|kari [-karja]
hlv. Eks tema on üksi tark, teised on lollikari.

lugu ‹loo 27› ‹s›

1. juhtum, sündmus v. omavahel seotud juhtumite, sündmuste kogum; sellest räägitav v. kirjutatav. Tõestisündinud lugu. Temaga juhtub igasuguseid naljakaid, tobedaid lugusid. Ma ei tea sellest loost midagi. Ta rääkis meile kogu oma kurva loo. Temaga oli mingi tume, segane lugu. Jutumehel lugudest puudu ei tule. Vanaisalt kuulsime põnevaid meremeeste lugusid. Rääkis lugusid tontidest, nõidadest. Väljamõeldud, olematud lood. *Eks nende [armastuse] lugu oli omamoodi liigutav tõesti. T. Kallas. || hrl kõnek juhtumi(te), sündmus(t)e käsitlus mõnes ilu- v. ajakirjandusžanris; jutustus, kirjutis vm. Tema lugusid on ajakirjades ilmunud, raadiost kuuldud. Kirjaniku lood loomadest, lindudest. Kirjutasin sellest ajalehte krehvtise loo. Reporter läks lugu tegema, loo jaoks materjali koguma. Lugemikust meelde jäänud lood. Eepos „Kalevipoeg” koosneb kahekümnest loost 'laulust, peatükist'. || ‹hrl. liitsõna järelosana› teadusala vm. süsteemne käsitlus ajalises, põhjuslikus vm. järgnevuses. *Ajalugu on alles tänapäevgi peaasjalikult sõdade ja teaduslike ning usuliste tagakiusamiste lugu. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ajalehe|lugu, armu|lugu, dokumentaal|lugu, haledus|lugu, hirmu|lugu, jahi(mehe)|lugu, kangelas|lugu, kriminaal|lugu, kummitus|lugu, laste|lugu, lava|lugu, lehe|lugu, libahundi|lugu, lora|lugu, luiske|lugu, mere|lugu, muinas|lugu, mõistu|lugu, nalja|lugu, nõidus|lugu, pila|lugu, pilke|lugu, proosa|lugu, põnevus|lugu, seiklus|lugu, sõja|lugu, tondi|lugu, ulme|lugu, vaga|lugu, värss|lugu, õuduslugu; aja|lugu, arengu|lugu, asustus|lugu, eel|lugu, elu|lugu, haigus|lugu, hääliku|lugu, järel|lugu, kiriku|lugu, kirjandus|lugu, kodu|lugu, koostamis|lugu, kujunemis|lugu, kultuuri|lugu, loodus|lugu, loomingu|lugu, loomis|lugu, perekonna|lugu, piibli|lugu, põlvnemis|lugu, saamis|lugu, teadus|lugu, tekkelugu.
2. kõnek muusikapala (hrl. tantsuks vm. meelelahutuseks). Mängi üks lugu (pilli). Löö lugu lahti, ma lähen tantsima. Orkester alustas uut lugu. Kui raadiost tuleb häid lugusid, võtame need linti, makile. Ansambli, bändi uued lood. *Ma tahaksin sinuga meelsasti paar lugu maha tantsida. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: biit|lugu, džässi|lugu, kandle|lugu, pilli|lugu, rokk|lugu, tantsu|lugu, torupilli|lugu, valsilugu.
3. olukord, asjaolu(d), asjade seis, asi. Piinlik, rumal, loll lugu, et hiljaks jäime. Neetud lugu! Hull, sant, räbal lugu küll, aga kukkusin eksamil läbi. No vaat kus lugu! Küll on lugu! Siis on tõesti kurb, kahju lugu. Nõnda see lugu on. Ah nii on lood! Siis on hoopis teine lugu. Igas poes sama lugu: niiti pole. Lugu on nüüd nii, et homme sõidame välja. Kuidas sinuga lood on? Temaga pole enam õige lugu. Laenu saamisega on täbar lugu. Katsu ise sellest loost kuidagi välja rabelda. Rindel olid lood kehvad. Kui lugu nõnda edasi läheb, mis siis saab? Kordub jälle vana lugu. Ma lihtsalt ei taha ja kogu lugu '(ongi) kõik'. *Sel lool [= selles olukorras] ei pruukinud ta ju kohutki nii väga karta – asi oli juba muidugi laiali lagunenud. E. Vilde. *Nüüd oli kõigile selge, kuidas lood Andrese ja Mari vahel seisavad. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: asjalugu.
4. kõnek kord, puhk; tükk. Vanamees tegi harju ja müütas neid rubla lugu. *Jah, iga lugu karussellil maksab viis senti .. A. Jakobson. *.. kes oma vanainimese-und küll raskesti, kuid lühikeste lugudena magab. E. Krusten.
5. hrl van kõnek arv, hulk. *Loomad poegisid, aga lugu vähenes ... M. Raud. *Kui nüüd ka mina tulin, siis oli ikka kohe Vene väes loo järgi üks mees rohkem. A. Kitzberg. *.. kuigi aastate loolt oli mees vaevalt viiekümnene. E. Krusten.

lust ‹-i 21› ‹s›

1. (meeleline) nauding, lõbu, mõnu; heameel, rõõm. Sõita, kihutada on lausa lust. Põhus hullamine teeb lastele lusti. Töö on mõnikord lihtsalt lust. Lust vaadata, näha, kuidas töö edeneb. Sõitsime niisama lusti pärast, oma lustiks kaasa. Tüdrukud lusti täis, muudkui naeravad. Vaidleb lihtsalt vaidlemise lustist. Tants käib, kõigil lusti laialt. Nägu lusti täis 'lõbus'. Lusti sõitma 'lõbusõitu tegema, lusti pärast sõitma'. Naised olid tema arvates meeste lustiks loodud. Luu ja liha lusti täis, peremehe leiba kõht täis. || lõbutsemine, pidu. Vanad vaatavad noorte lusti pealt. Elu on lausa lust ja lillepidu. Lusti lööma, pidama, laskma, ajama 'lõbutsema, lustima'.
▷ Liitsõnad: elu|lust, silma|lust, talvelust.
2. himu, tahtmine. Täna pole õiget lusti tööd teha. Vihmase ilmaga pole (suurt, suuremat, erilist, mingit, vähematki) lusti jalutama minna. Eks sa mine, kui sul lusti on. Ma lähen marjule, kellel on lusti, tulgu kaasa. Tal pole millekski lusti.
▷ Liitsõnad: mängu|lust, rännu|lust, tegutsemis|lust, töölust.

luular ‹-i, -it 2› ‹s›
hrv luuletaja, poeet. *„Sina, luular, taipad kirjandusest täpselt sama palju kui sokk kandlemängust,” lausus kriitik. L. Promet. *Eks olnud kuninganna selline suurdaam, kellest laulsid luularid .. H. Saari (tlk).

lõbustama ‹37›
(hrl. kedagi) lõbusa(ma)ks tegema (näit. meelelahutust pakkudes). Ma ei oska külalisi lõbustada. Eks igaüks lõbustagu end ise. Millega teid küll lõbustada? Kassipojad lõbustavad kõiki oma mänguga. Ära ärritu, see ainult lõbustab su vastaseid. Poisi saamatus lõbustas kaaslasi. *Kirjanduski pidavat ainult elu mõnustama ja lõbustama. A. H. Tammsaare.

maa ‹15› ‹s›

1. ‹suure algustähega› (astronoomilise nimena:) Päikesest kauguselt kolmas Päikesesüsteemi planeet, maakera. Planeet Maa. Maa kuju, läbimõõt, mass, tuum, kese. Maa tehiskaaslased. Teooriad Maa ning Päikesesüsteemi tekkest. Kosmosest paistab Maa helendava sinaka kettana. Maa tiirleb ümber Päikese. Kuu on Maa looduslik kaaslane. Kas ainult Maal on elu? || ‹väikese algustähega› hrl kõnek selle planeedi pind kui kõige elusa asupaik vastandina atmosfäärile, taevale v. (usulistest kujutelmadest lähtunud väljendites) taevariigile ja põrgule. Sõda lõppes, jälle on rahu maa peal. Kas siis maa peal enam õigust polegi? Milleks on maa peale loodud igasugused putukad ja mutukad? Ähvardas kogu vaenlaste soo maa pealt hävitada. Kalle on mu kõige parem sõber maa peal 'üleüldse kõige parem sõber'. Tuiskab nii, et ei näe maa ega taeva vahet. Piibel räägib, et alguses loonud jumal taeva ja maa. Kalevipoeg käinud põrgus ja tulnud jälle maa peale tagasi. Kinnitas, et kõneleb tõtt, kutsus taevast ja maad tunnistajaiks. *Kuu paistab, tähed säramas, / öö katab ilma, maad .. E. Enno. || piltl (kaine reaalsuse, tegelikkuse kohta). Unistused kiskusid ta mõtted maast lahti. *Ta võis unistada, kuid sealjuures siiski maa peale jääda .. E. Krusten. *Kuid keemiakombinaadi tegelikkus tõi Georgi [mõtetest] kiiresti ja valusalt maa peale tagasi .. A. Valton.
▷ Liitsõnad: ilmamaa.
2. maismaa (vastandina merele vm. veekogule). Kas tuul on täna maa või mere poolt? Laev, paat lähenes maale. Dessant saadeti maale. Hüppasin esimesena paadist maale. Pärast pikka merereisi oli hea jälle kindlat, kõva maad jalge all tunda. Vahimadrus märkas kaugusest mingit maad. Saarmas elab nii vees kui kuival maal. *Nägemisulatusse ei satu ühtki laeva ega ühtki märki maa lähedusest. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: mais|maa, mannermaa.
3. maismaa pind, maismaa pindmine osa. Mägine, tasane, künklik, lage maa. Madal, kõrge, lausk, soine, vesine maa. Mätlik, kivine, konarlik maa. Maa on märg, kuiv, porine. Metsaalune maa on niiske. Lumine, must, paljas maa. Maad kuivendama, dreenima. Maa on sula, kahutanud, külmunud. Lumi katab maad. Kevadine maa lõi peagi haljendama. Maa väriseb, põrub, kõigub jalge all. Vajutas labida maasse. Siga songib kärsaga maad. Vesi imbub maasse. Nõlvakul immitseb, keeb põhjavesi allikana maa seest välja. Torm rebis puud juurtega maa seest välja. Sõduritel tuli mööda maad roomata. Surub end, liibub vastu maad. Hoidis end roomates maad ligi. Pääsukesed lendavad madalalt maa kohal. Põlevkivi kaevandatakse maa all. Maast kerkis udu. Väeosa kaevus kõrgendikul maasse. Vanad varemed tehti maaga tasa. Plahvatus lausa pühkis hoone maa pealt. Võtsin leivatüki maast üles. Kust sa selle kivi said? – Maast leidsin. Vajugu ma maa alla, kui see tõsi ei ole! (ütlus mingi väite kinnituseks). Hääl kostab summutatult nagu maa alt. Leian su kas või maa alt 'ükskõik kust' üles. Poiss on nagu maa alla kadunud, vajunud 'jäljetult, teadmata kadunud'. Järsku oli ta meie ees, nagu maa alt kerkinud. Ta seisis nagu maa külge naelutatult paigal. || mõnedes ühendites märgib ka põrandat vm. aluseks olevat pinda. Ruum oli maast laeni paksu suitsu täis. Maani 'väga pikk, peaaegu aluseks oleva pinnani ulatuv' kleit, talaar. Seelik on liiga pikk, lohiseb mööda maad. Ta tegi maani 'väga sügava' kummarduse. Põrutas jalga vastu maad. *Pildid seintel, paksud vaibad maas, kardinad akende ees. E. Männik. || viljeldav pinnas. Liivane, kruusane, savine, paene maa. Hea, rammus, lahja, vilets, hästi väetatud maa. Viljakas, viljakandev maa. Põllumajanduslik maa 'põllumaa, heinamaa, karjamaa jm. kasutatav maa'. Maad kündma, väetama. Maad tuleb äestada, kultiveerida. Kaevab aias maad. Metsast, rabast tehti, hariti maad juurde. Kõrgematel maadel alustati kevadtöödega, madalamad maad on veel pehmed. See on meie maade kohta rekordiline viljasaak. Maa nõuab põllumehelt ränka tööd. Põldu hari korralikult, ära narri maad. || (kellegi omandina). Riigi metsafondi maa. Seal algasid juba naabertalu, Oru talu maad. Maade mõõtmine, krundistamine, piiristamine. Mõisnik kihutas talupojad nende maadelt minema. Suurtel taludel oli mitukümmend hektarit maad. Nad ostsid, müüsid, rentisid tüki maad. Maatarahvale anti, jagati maad. Suurtaludelt võõrandati osa maad. Nõukogude Liidus oli maa riigi omand. *Kas neil maad on, ja kui on, siis: kuipalju sellest maast on kapsaaia all? R. Janno. || kõnek (üldisemalt:) ruum, koht, paik, võimalus millekski. Buss on nii täis, et pole jalale maad. Tema hinges polnud halastusele, kaastundele maad. *Kahel jalal seistes jätkus meile maad ikka kõigile, aga pikali heitmiseks oli enam ruumi vaja. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: aia|maa, ale|maa, aru|maa, ava|maa, heina|maa, juurvilja|maa, jäät|maa, kapsa|maa, karja|maa, kartuli|maa, kruusa|maa, kultuur|maa, kõnnu|maa, kõrve|maa, künni|maa, kütise|maa, liiva|maa, lina|maa, lodu|maa, luha|maa, marja|maa, metsa|maa, mulla|maa, mustmulla|maa, peenra|maa, puustus|maa, põllu|maa, raat|maa, raba|maa, rohu|maa, rukki|maa, savi|maa, soo|maa, sõõru|maa, sööda|maa, turba|maa, uudis|maa, õue-aia|maa, ääremaa; era|maa, hinge|maa, kiriku|maa, kogukonna|maa, kroonu|maa, mõisa|maa, pärus|maa, rendi|maa, reserv|maa, riigi|maa, talu|maa, vaku|maa, ühismaa; jaos|maa, kooli|maa, kuhja|maa, lapimaa; kilt|maa, kuppel|maa, küngas|maa, lausk|maa, lava|maa, mägis|maa, ranniku|maa, vooremaa; hoonestus|maa, jahi|maa, pinu|maa, töömaa; songer|maa, tallermaa; adra|maa, taalri|maa, tündri|maa, vakamaa.
4. ruumiline vahemaa. Sinna on meilt hulk, tükk, palju maad. Natuke, väheke, veidike maad eemal. Käisime ära hulga, hea tüki, jupi maad. Hakkame astuma, pikk maa on minna. Lähen selle lühikese maa jalgsi. Siit mereni on päratu maa. Linna oli maad oma paarkümmend versta. See viis kilomeetrit nüüd mõni maa! Pool maad on käidud, sõidetud. Meil on natuke, tükike maad ühist teed. Kauge maa tagant saabunud külalised. Selle maa pealt sa märki ei taba. Ta hääl kostab kauge maa taha, kostab kus maale, on kust maalt kuulda. Ta astus kärmesti, kuid maa ei edenenud. Ta on nimekirjas tükk maad minust eespool. *Eks sealt Õismäelt „Estonia” teatrisse ole ka pirakas maad .. O. Kruus. *Bret mõõtis sammudega ukse- ja aknavahelist maad: seitse sammu. E. Tegova. || kõnek (hrl. koos sõnaga tükk ka ajalise vahe, teat. määra vm. kohta). Kevadeni on veel tükk maad. Sa oled minust tükk maad noorem. Lund on tükk maad üle põlve. See ader, jalgratas on eelmisest tükk maad parem. Tema juuksed on tükk maad tumedamad kui minul. *Seda kõike võis hulk maad kergemini taluda kui endist läilat ükskõiksust. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: edu|maa, vahemaa; kesk|maa, võistlusmaa.
5. ant. linn. (1. täh.) Kas ta elab linnas või maal? Maalt linna, linnast maale elama asuma. Pühadeks, koolivaheajaks sõidame linnast maale. Käisin maal onu juures. Suve veedame maal. Osa noormehi oli maalt pärit. Linna ja maa erinevused.
6. (ka geograafilistes nimedes:) riik v. selle osa; teat. füüsilis-geograafiline piirkond. Maailma maad ja rahvad. Lääne-Euroopa, Kagu-Aasia, Vahemere-äärsed maad. Baffini maa 'teat. saar'. Arnhemi maa 'teat. poolsaar'. Koloniaalikkest vabanenud, kolmanda maailma, blokivälised maad. Demokraatlik, okupeeritud, ikestatud maa. Ihkab näha kaugeid, eksootilisi, troopilisi maid. Elab võõral maal võõra rahva hulgas. India on iidse kultuuriga maa. Norra on ta unelmate, unistuste maa. Ta saadeti ebasoovitava isikuna maalt välja. Rahutusi oli kõikjal üle terve maa. Võõraid maid vallutama, anastama. Iga rahvas armastab oma maad. Vaenlane tungis meie maale. Ta on tuntud üle kogu maa. Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Tervitan sind siit maade ja merede tagant. Linnud lendavad sügisel soojale maale. Sünnimaa on igaühele kallim kõigist teistest maadest. Norra on fjordide maa. Tuhande järve maa (Soome kohta). Tõusva päikese maa (Jaapani kohta). Ameerikat on nimetatud piiramatute võimaluste maaks. Tsaarivõimud saatsid vange külmale, tühjale maale 'Siberisse jm. kaugetesse väheasustatud piirkondadesse'. Saarte elanikud käisid suurel maal 'mandril' tööd otsimas. Tal ei ole kindlat elupaika, vaid hulgub mööda maad ringi. Pariis oli kõigile kunstijüngritele omamoodi tõotatud maa 'unistuste, ihalduste paik'. *Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt / käib Läänemere rannale .. M. Veske.
▷ Liitsõnad: agraar|maa, arengu|maa, asu|maa, ema|maa, hommiku|maa, ida|maa, industriaal|maa, isa|maa, kapitali|maa, kapitalismi|maa, krooni|maa, kultuur|maa, liidu|maa, liikmes|maa, lõuna|maa, lääne|maa, mandaat|maa, naaber|maa, piiri|maa, polaar|maa, põhja|maa, põllumajandus|maa, päritolu|maa, sotsialismi|maa, sünni|maa, troopika|maa, tööstus|maa, vasall|maa, välis|maa, õhtumaa; sise|maa, süda|maa, taga|maa, ääremaa; jalgpalli|maa, jäähoki|maa, kergejõustiku|maa, male|maa, olümpia|maa, spordi|maa, suusa|maa, talispordi|maa, tennise|maa, turismimaa; kohvi|maa, kulla|maa, nafta|maa, veinimaa; muinas|maa, muinasjutu|maa, noorus|maa, une|maa, õnnemaa; eikellegimaa.
7. ‹hrl. väliskohakäänetes pl.› teat. maakoht, kant, ümbrus. Sõitsime Palamuse, Vargamäe maile. Olime Mahtra, Pühajärve mail. Tulime just Rõuge, Emajõe mailt. Muusikarahvas käis Hüpassaares – Mart Saare mail. Kui palju looduskauneid maid ja paiku leidub meie väikesel Eestimaalgi! Kauaks sa meie maile jääd? Linda talitas lauda mail. *.. kes see ette teab, kuhu maile elu sind võib viia ... L. Kibuvits. || (üldisemalt hrl. ajaliselt). *Kell võis olla üheksa mail, kui Toomas kohale jõudis. H. Sergo.
8. hrv muld. *.. võttis vaolt peotäie värsket mulda. Maa oli külm ja elutu. M. Traat.

ära magama

1. midagi magades mööda saatma. Magame selle öö siin ära, eks hommikul rändame edasi.
2. magamisega millegi korrast äraminekut põhjustama. Heitis rõivastega magama, hommikuks oli ülikond ära magatud ja kortsus. Äramagatud loppis nägu. *Kes teab kes ta käe võis ära magada, magatud ta on, et ta [viskamisel] pihta ei saa. J. Lintrop.
3. magades surnuks muljuma v. lämmatama. Emis oli kaks põrsast ära maganud. || lasudes rikkuma. Palgihunnik on rohu enda all ära maganud. Lumest äramagatud oras.

maitsma ‹maitsta, maitsen imperf maitsesin, maitses 44›

1. maitset proovides suhu võtma; (pisut) sööma v. jooma. Maitse, kas supp on mage või soolane. Maitse keeleotsaga, kas see on sooda. Ma ei joo õlut, maitsen ainult. Tõin sulle Saaremaa leiba maitsta. Tule sööma – no maitsegi vähemalt (meie toitu). Maitse meie märjukest kah! Maitsesime piduroogadest üht kui teist. Ma pole täna veel toiduivagi maitsnud. Konjakit maitstakse tilkhaaval! Rüüpavad kohvi ning maitsevad aeg-ajalt ka klaasikesest. „Kas maitseme ka,” tõstab Jaan klaasi. *.. istusid kaks vanaeite ja maitsesid lõunaks jahukörti. E. Bornhöhe. || piltl midagi tunda saama v. kogema; midagi nautima, sellest mõnu, lõbu, rahuldust saama. Sõda lõppes, maailm sai jälle rahupõlve maitsta. Ränk sõda röövis paremad aastad, noorust ei saanudki maitsta. Olen elus saanud näguripäevi maitsta. Pärisorjad said kupja keppi, mõisa vitsu, peksupinki maitsta. Sa saad veel mu rusikat maitsta! Kiputakse linnadesse elu mõnusid, lõbusid, rõõme maitsma. Ta näis maitsvat tõelist õnne. Nad maitsesid suvepuhkust ja vabadust. Võiduvilja, oma töö vilja, keelatud vilja maitsma. *.. peaasi, et elad, et maitsed iga jumala päeva, iga tundi, iga päikesepaistelist silmapilku. A. H. Tammsaare. *Loeme jälle maitstes Voltaire'i „Candide'i”. F. Tuglas.
2. maitselt isuäratav, meelepärane olema. Võileivad maitsesid hästi, suurepäraselt, ei maitsenud. Talle maitseb väga sült. Ühele maitseb värske, teisele kõva leib. Kui kõht tühi, küll siis toit maitseb. Istus lauda ja laskis toidul maitsta. Ära häbene, söö, kui maitseb. Kuidas küll maitses suitsuangerjas! Ei maitsnud talle söök ega jook. Lehmadele maitses ristikuädal. || piltl nauditav, meelepärane olema. Uni maitseb pärast väsitavat päeva. Millegi vastu pole enam huvi ja lugeminegi ei maitse. *Mida suuremate takistuste kiuste oli kordaminekuid saavutatud, seda paremini need maitsesid. E. Krusten.
3. teat. maitsega (1. täh.) olema. Kala maitses puisena, traani järele. *Päälegi maitsevad need tilgad kui linaseemneõli pluss vanaks läinud lambarasv .. B. Alver. || piltl teat. viisil tunduma. Ta teab, kuidas orjus, vägivald, võõra käsu all olemine maitseb. Eks proovi siis, kuidas elu seal maitseb! *.. kõigepealt, kuidas see lapsepõli sulle siis maitseb. E. Vilde.

maja pidama
majapidamisega tegelema, seda korras hoidma. Mees käis tööl, naine pidas maja. *.. suurepärane perenaine. Eks ta ole ju väikesest peast harjunud maja pidama. A. Valton. *Hristonja naine pidas maja üheksa-aastase pojanatukesega .. A. Kurfeldt (tlk).

maki|hark
murd vorstide ahjupaneku hark. *Eks ole naljakas, kui sülitab tuld ja tõrva mehike, väike kui makihark! L. Promet.

matsi|plika
hlv. *.. eks see [= kooliskäimine] ometi arendanud noort inimest, ei ole ta enam lihtlabane matsiplika. I. Sikemäe.

mehe|töö
mehele sobiv ning kuuluv töö, meestetöö; tubli töö v. saavutus, mehetegu. Eks kraavikaevamine ole mehetöö, see nõuab meherammu. Õmblemine nüüd mõni mehetöö! Sõja ajal pidid naised kõik mehetööd ära tegema. Töö kõrvalt väitekiri valmis kirjutada – see on juba mehetöö! Teatesuusatamises tegi ankrumees tõelist mehetööd, tõi meeskonna 3. kohalt kuldmedalile. *.. nüüd on kõik nälja- ja näguripäevad möödas, nüüd hakkab mees mehetööd tegema ja raha teenima .. K. Ristikivi.

meie|isa
meieisapalve. Enne söömist pandi käed meieisaks kokku, loeti meieisa. *Eks pidanud [tondi käest pääsemiseks] ikka hõbekuuliga püss käepärast ja meieisa tagurpidi peas olema. F. Tuglas.

meremehe|jutt [-jutu]
Eks jahimehe- ja meremehejutud ole osalt ikka luiskelood.

mest ‹-i 21› ‹s›
‹hrl. partitiivis v. sisekohakäänetes› kõnek
1. kamp, salk, rühm, seltskond. Tule, istu meeste mesti! Tule meie kampa, löö meiega mesti. Nad tulid neljakesi mestis. Muidu vaikne mees, aga teistega mestis kuraasi täis. Üksi ei tule toime, siis kutsus sõbrad mesti. Oodake pisut, ma löön ka mesti! Kuidas sina selle seltskonnaga mesti sattusid? *Nõnda oligi mu sugulaste, hõimude ja tuttavate kirju mest meil laupäeva õhtul kõige uskumatumal kombel koos .. J. Kross. || (üldisemalt ühel nõul oleku v. ühes laadis tegutsemise kohta). Eks agronoom ja direktor ole ühes mestis. Sulle ei või rääkida, sa oled pererahvaga mestis. Ah, need on ühe mesti mehed kõik! *Aimasin niigi, et selles majas olid kõik köögitüdrukust kuni peremeheni välja riigikukutajatega ühes mestis. H. Sergo. *Neist peredest võrsusid ülbed noorhärrad, kes neljakümne esimesel aastal lõid sakslastega mesti .. E. Tennov.
2. liik, sort, laad, mast. Seal oli koos mitut mesti, mitmest mestist rahvast. Liigub ringi igat mesti sulisid. Mind huvitab, mis mesti mees ta päriselt on. *No kurat, mina pole seda mesti mees, kes endaga mängida laseb! V. Gross. *Vaat sellepärast, et minu mesti mehed ei hooli ilmaski sihukesest sandist asjast! A. Jakobson.

mina ‹rõhulises asendis›, ma ‹rõhutus asendis› ‹minu e. mu, mind, minusse e. musse, minus e. mus, minust e. must, minule e. mulle, minul e. mul, minult e. mult, minuks, minuni, minuna, minuta, minuga e. muga›
‹pron› ainsuse 1. isiku asesõna, osutab kõnelejale, lausungi väljendajale endale vt meie Seda teame ainult mina ja sina. Ma joonistan, arvutan, pesen. Ma olen juba söönud. Eks ma öelnud, et ära mine! Mina tulen ka kaasa. Seda minagi, et vara on minna. See olin mina, kes helistas. Mina, Tõnu Kukk, tõendan, et .. Minu Piret ja sinu Valli käivad ühes klassis. Matti on mu vend. See raamat on minu oma. Pull tuli otse minu poole. Sa oled minu vastu ikka hea olnud. Minu arvates sa hilinesid. Mind koheldi hästi. Halloo, kas te kuulete mind? Kas sa usud minusse? Minusse on ta alati hästi suhtunud. Sa kahtled minus. Mus tõusis viha. Mis te minust tahate? Ta ei ole must kunagi hoolinud. Palun, ulata mulle suhkrut. Minule küll tundub, et oht on möödas. Ta on mulle armas. Mis mul ometi arus oli! Minulgi on pilet olemas. See töö tuleb mul endal ära teha. Mult varastati mantel. Minult pole neil midagi saada. Minuni jõudis vaid plahvatuse kaja. Proovi end hetkeks minuna kujutleda! Minuta ei tehta siin midagi. Minuga juhtus hull lugu. Krõõt sarnaneb minuga. Miks sa minuga ei räägi? Vaata, mis nad on minuga teinud! Minuga on lood kehvad. || mitmesugustes (püsi)ühendites, väljendites, hüüatustes. Mis mina nüüd! Ah, mis nüüd mina! Oh sa mu aeg! Mu jumal! Mis see minu asi on? Ma sulle näitan! Kuidas sina mulle, nii mina sulle. Minu pärast mingu või maailm hukka. Minugi poolest võib minema hakata. Kui sa minu nahas peaksid olema! Minu ajad on möödas. Minu arust on emal õigus. Minu teada on Emmal poeg. See märkus oli kivi minu kapsaaeda. Minusse see asi ei puutu! Lapsed on minusse (läinud). Minust ei ole asja. Minule (sellest jamast) aitab, katsuge ise hakkama saada! Mul ei ole sinust sooja ega külma. Õige mul mees või asi. Kus mul asi! Ena mul asja! Vaadake te mul! Kus tuli mul keelaja välja! „Kah mul tark!” põlastas naine. Siin sa mul oledki! Vaata mul Evaldit, millega hakkama sai! || genitiivse atribuudina kellegi poole pöördumisel viisakus- v. poolehoiuavaldustes. Mu daamid ja härrad! *Ärge unustage, mu armas, et mina olen siin hingekarjane. V. Veber (tlk). || ‹koos verbiga käskiva kõneviisi ainsuse 2. v. 3. pöördes› hrl kõnek osutab tegevuse sunnitusele, kohustuslikkusele. Ma toogu 'pean tooma, mul kästi tuua' arstitõend. Mina tehku tema tahtmist mööda. Mina tee ja toimeta, aitäh ei ütle keegi. Mina too vett ja lõhu puid, tema ei liiguta midagi. || mina'p, minap (rõhutavalt, kinnitavalt:) just mina. Minap see olengi, keda nad otsivad. Mina'p ta sulle soovitasingi. *.. ütles: „Mina'p see peegli leidja olen ..” J. Kunder.

minema ‹minna, lähen, läksin, läks, mingu, mingem (e. lähme e. läki), minev, läinud, minnakse, mindud 39›

1. (eesmärgile osutamata:) (eemaldudes) edasi liikuma. a. (kulgeva inimese v. looma kohta). Seal metsaserval liigub keegi, ei saa aru, kas läheb või tuleb. Läheb kõndides, aeglaselt jalutades, komberdades, kepile toetudes, joostes, hüpeldes, puusi hööritades. Läheb kas või neljakäpukil, roomates. Longib, vehib, tipib, sibab minna. Mari läks ees, teised tema kannul. Mindi mööda metsasihti. Läksime tükikese maad. Kas läheme jala või hobusega, jalgrattaga, bussiga? See on pikk maa, annab minna. Lähme rutem, kiiremini! Jänes läheb pikkade hüpetega, hölpsat-hölpsat. Mees magab vankris, hobune läheb omapead. Läheb sammu, sörki, galoppi. Jälgedest on näha, et siit on läinud suur koer. b. (sõiduki vm. liikuva objekti kohta). Süst läheb lainetel kui nool. Sputnik läheb üle tähistaeva. Jõel läheb jää suure raginaga. Pilved tulevad ja lähevad. *Läks suitsev rong kesk udust ööd. M. Heiberg. *Mööda lõpmata teed / lähevad reed .. V. Ridala.
2. eesmärgipäraselt (eemale) liikuma, kuhugi v. midagi tegema suunduma. Poodi, kaubamajja, kinno, külla minema. Lähme, käime seal ära! Läki teele! Kuhu ta pidi minema, kuhu ta lubas minna? Läheb jõele, jõe äärde. Lähme siit veidi kaugemale! Kas sa pulma, koosolekule lähed? Peaks minema naabrimehe jutule. Lähme korraks aeda, sauna juurde. Poiss läinud kapi kallale. Hommikul läheb kari metsa, õhtul tuleb koju. Lähen nädalaks maale. Ehale, naistesse, tädiranda, kosja minema. Tööle, õppima, kooli minema. Homme mindavat puid istutama. Pere läks luhta heinale. Marjule, seenele, jahile, kalale minema. Kalurid läksid võrke sisse laskma. Kas lähete jalutama? Lähen toon piima. Läks põõsa taha asjale. Ära nii sügavale vette mine! Tule, lähme tantsima. Lähme juubilari õnnitlema. Läks kööki nõusid pesema. Kes siis nii vara magama läheb? Kuhu sa vastu ööd ikka lähed! Ma pean õhtul valvesse minema. Hädalistele tuleb appi minna. Läks istus kõige viimasesse lauda. Kaugele reis läheb? Sõtta, lahingusse, rünnakule, luurele minema. Sõjaväkke, aega teenima, kroonusse, sõduriks minema. Läheb sepale selliks, õpipoisiks. Läks linna autojuhiks. Lähen suvel karja, karjaseks. Rebane läinud kanavargile. Kass läheb hiirejahti. Loomad läksid paha peale. | kõnek (halvustavalt tõrjudes). Mine metsa, põrgusse, potilaadale, kassisaba alla! Ah, mine persse! || (suunatud v. juhuslike liigutuste v. liikumise kohta). Käsi läheb käisesse, tasku. Sõrm läks päästikule. Pall läks korvi, väravasse. Nael läks hõlpsasti seina. Niit ei läinud nõela taha. Paks püree läheb halvasti läbi sõela. Pilv läheb päikese ette. Päike läheb pilve taha. Hoop läks vastu õlga, põlve. Vaikse ilmaga läheb suits otse üles. Tolm läheb suhu, ninna. Mul läks midagi kurku. Laudlinale on küünlarasva läinud. Pind läks jalga, küüne alla. | piltl. Ta läks nii kaugele, et süüdistas mind plagieerimises. Ärge minge kergema vastupanu teed. Naljadega ei tohi liiga kaugele, liiale minna. Need sõnad läksid talle südamesse, hinge. See päev, sündmus läheb ajalukku. Majapidamine, kord läheb allamäge. Jutt läks oma rada. See lugu läheb homsesse lehte. Oletus läks märki, täppi, täkkesse. *Siis läks naerune vaade jälle üle hommikuse vee maamärke jälgima. O. Kool.
3. lahkuma, kuhugi mujale siirduma, (mõnikord ainult öeldisverbi tugevdavalt:) ära. Külalised asutavad juba minema. Kured on läinud, luiged on veel minemata. Kontoris tuleb koondamine, ei tea veel, kes jäävad ja kes lähevad. Raske on kodumaalt võõrsile minna. Lõi ukse kinni ja läks oma teed. Pärast lühikest nõupidamist mindi laiali. Millal buss, rong, laev läheb? Jooksis, lippas, kihutas, tormas, pühkis, lendas, pani (tulistjalu, padavai) minema. Katsu, et sa siit kiiremini minema saad. Hüppesse, pakku, redusse minema. Koer hiilis minema, saba jalge vahel. Vanker sõitis, veeres minema. Viige ta minema. Saadeti, aeti, kihutati, peksti, kupatati minema. Ta löödi töölt minema. Hirmutas linnud marjapõõsaste kallalt minema. Ehmatad, peletad une minema. Viska need vanad kotad minema! || (ajades v. ähvardades). Tee, et minema saad! Käi, kasi, kao minema! Välja mu majast, minema! Kukemait, kas saad minema! || piltl surema. Ta on väga haige, päris minemas. Igaühel tuleb kord (mulda, mulla alla) minna, keegi ei ela igavesti. Temal oli juba aeg manalasse minna. Siit ilmast minema. Teise ilma minema. *Aga nägu oli tal [= surnul] ilus, väga vaikselt vist läks. R. Kaugver. || (tegevust, elukorda, omandust v. alluvust vahetades) millelegi v. kellelegi muule siirduma. Jutt läks teistele teemadele, muudele asjadele. Läks sörgilt kõnnile. Ta olevat taimtoidule läinud. Läks mehele 'abiellus'. Ei see tüdruk Jürile (naiseks) lähe. Noored kurameerisid paar kuud ja läksid siis paari. Läksin erru, pensionile, kergemale tööle. Meie teeme töö, aga raha läheb tema taskusse. Hiljem läks maja pärijatele, pärijate kätte. Küla läks ühe valla alt teise alla. *Võru on läinud, Narva on läinud, kui kaua me siin sedaviisi juperdame! H. Susi.
4. kaduma, (ära) kuluma. a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma. Kohver on läinud, keegi on ta vist ära varastanud. Ei leia rahakotti kusagilt, läinud mis läinud. Mis läinud, see läinud, tagasi seda enam ei saa. Kui on trumm läinud, siis mingu ka pulgad! Maja, auto läks võlgade katteks. Kui avarii teed, on su juhiload läinud 'võetakse ära'. Kevad käes, varsti on lumi läinud. b. (millegi peale) kuluma. Kui palju sul kuus korteri peale läheb? Suur osa palgast läheb toidu peale. Mida rohkem raha saad, seda rohkem läheb. Mingu või viimane kopikas, aga auto peab saama! Üle saja krooni on läinud, kuhu see mul küll läks? Sügisel ja talvel läks palju petrooleumi. Kleidile, kleidiks läheb oma 4 meetrit riiet. Ütle, kui palju see sul maksma läks! Pani 'kulutas' restoranis ühe õhtuga pool palka minema. Pole viga, see raha läks asja ette. *.. näete, kui palju mehi laua ääres, üks tegu leiba teise järel läheb nagu kerisele. A. H. Tammsaare. c. (aja kohta:) mööduma, kuluma. Kui kiiresti küll aeg läheb! Aega läks, aga asja sai! Läks tükike, hulk aega. Tervet päeva selle töö peale küll ei lähe. Ja nii läks päev päeva järel. Paar tundi läks tarbetu tegevuse nahka. Palju aega läks kaotsi. Meenutati läinud aegu. See oli läinud pühapäeval, nädalal, aastal, suvel, sajandil. *Ja laevade peal / tema paremad aastad on läinud. J. Smuul. d. piltl. Kas sa mäletad veel või on sul see juba meelest läinud? See on ammu moest läinud. Kõik lootused on läinud. Õnn ja armastus – kõik on läinud! *.. ja sest saadik on tema sõprus Mariga läinud. A. H. Tammsaare.
5. oma seisundit, olekut v. asendit muutma; senisest erinevaks muutuma. a. (elusolendiga toimuvate füüsiliste, füsioloogiliste, psüühiliste jm. muutuste kohta). Ta on priskeks, paksuks läinud. Mehel on pealagi paljaks läinud. Ihu läheb kananahale. Kulm, otsmik läheb kortsu. Juuksed lähevad halliks. Läheb näost punaseks, valgeks, kahvatuks. Jalg läheb paiste(sse), siniseks. Silme ees läheb mustaks. Käed läksid kärna, paiste. Kõht läheb tühjaks. Vanainimese sõrmed lähevad konksu ja kõveraks. Tuju läheb halvaks, heaks. Meel läheb haledaks, härdaks, nukraks. Mängijad läksid järjest enam hoogu. Silmad lähevad märjaks seda meenutades. Ära sellepärast pabinasse, ärevusse, ähmi (täis) mine. Ei maksa ägedaks, marru, hasarti, põlema minna. Tüdrukud läksid kihevile. Suu läheb ammuli. Silmad lähevad imestusest suureks, pärani. Nägu läheb pilve, mossi, naerule. Kas ta on hulluks, lolliks, jaburaks, segaseks läinud? Tal läks mõistus segi. Laps on ulakaks, ülekäte läinud. Mees läks vihaseks. Loll läheb kergesti lõksu, mõrda 'saab petta'. See mees läheb joomisega põhja. Poiss on logardiks, pätiks läinud. Vanad kurdavad alati, et noored on raisku, hukka läinud. Lehmal läheb karv siledaks, läikima. Toakoer kippus liiga rammusaks, rasva minema. Kõrvad lähevad kikki, lonti, lingu. Saba läheb püsti, rõngasse, sorgu. Karv läheb turri, hambad lähevad irevile, paljaks. Pull läks kurjaks, tigedaks. Hobune on kaerte peal jõudu 'tugevaks, jõuliseks' läinud. *Näe kassipoeg läheb ka niruks, kui teda solgutad. A. H. Tammsaare. b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms. muutuste kohta). Järv läheb järsku sügavaks. Puud lähevad lehte, mets läheb roheliseks, sirelid lähevad õide. Ilm läheb külmaks, külmale, sulale, soojaks, soojale, vihmale, sajule. Läheb vist tormile, tuisule. Tuul on suureks läinud. Väljas läheb juba valgeks, pimedaks. Taevas läheb selgeks, pilve. Puud lähevad härma. Seened on vanaks läinud. Nuga on roostesse läinud. Katki, pooleks, tükkideks, kildudeks, lömmi, mõlki minema. Kott läks lõhki. Nöör läks umbsõlme. Uks läks sneprisse, lukku, riivi. Lukk läks rikki. Kevadel lähevad teed põhjatuks, poriseks. Seelik läks istudes kortsu. Toit läks soojaga halvaks. Lärm, kära läks suureks. Käru läks kummuli, uppi, uperkuuti. Talu läks pankrotti. Õhk läheb lämbeks, paksuks, raskeks. Nende kooselu läks võimatuks. Asi läheb halvaks, tõsiseks. Nüüd läks meil kiireks. Elu läheb räbalaks, viletsaks, viltu. Kõik kipub untsu, nässu, nurja minema. Nüüd sa läksid oma jutuga küll metsa. Unistused lähevad harva täide. Igavaks siin küll ei lähe. See ennustus võib tõeks minna. Seekord läks veel õnneks 'õnnestus, läks korda'. Ega sellepärast veel ilm hukka lähe! Kogu ettevõtmine läks tühja. c. välimuselt v. loomult kellegi sarnaseks kujunema. Vanem poeg on isasse läinud, noorem jälle emasse. Tal pole sarnasust ei isa ega emaga, oleks nagu pulmalistesse läinud. Kellesse ta niisugune küll on läinud! *Ta näis minevat noorusepäevade Jakobisse. Ilmalik trall oli tema kõrvadele magusam inglite laulust .. O. Tooming. *.. erineb oma isast, .. arvatavasti on ta läinud mõnesse kaugemasse esivanemasse .. M. Traat.
6. protsessi v. tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema. Mootor ei tahtnud käima minna. Uus elektrijaam läheb käiku. Lind läks lendu. Maja läks välgust põlema. Ahi läks hõlpsasti küdema, kütte. Kohvivesi läks keema. Haav läks mädanema. Mahl on käärima, pealt hallitama läinud. Selline kuuldus, kumu on liikuma, liikvele läinud. Istutasin kadaka, aga see ei läinud kasvama. Koerad läksid purelema. Eks katsu minna rahva vastu! Läheb nüüd sulane peremehega maid jagama! Läksid omavahel vaidlema, nägelema, tülli, riidu, raksu, käsitsi kokku, kaklema, kiskuma. Läks vaidluseks, ütlemiseks, nägelemiseks, tüliks. Nüüd läheb löömaks, mölluks, madinaks, raginaks. Hommikul läheb sõiduks. Traktoristidel kippus palgapäeviti viinavõtmiseks minema. *Kas siis mõni kaupmees teil kahjuga kauplema läheb, hurjuh! O. Luts. | läks! las läheb, las minna. Tähele panna! Valmis olla! Läks! *.. (valab Filosoofile veiniklaasi konjakit täis): Läks! E. Rannet.
7. sujuma, edenema, arenema. Kuidas elu, töö läheb? – Läheb ka, mis seal ikka. Kuidas sul koolis, eksamil läks? – Läks üle ootuste hästi. Seekord läks halvasti, kehvasti. Sul võib haprasti minna. Alati ei lähe nii, nagu soovime. Eks näe, kuidas tal kauplemisega läheb. – Mis seal minna! Sain asjad korda, kõik läks libedasti. Ei tea, mis saab või kuidas läheb. Ära muretse, las minna nagu läheb. Harjuta rohkem, küll hakkab minema. Töö ei lähe ega lähe, tee mis tahad. Sul, sinu käes läheb puude ladumine nagu päris metsamehel. Sai jalad alla, elu hakkas minema. Kõik asjad läksid korralikult. Jutt hakkas kuidagimoodi minema. Kuidas lükkad, nõnda läheb. *On mehi, kellel ei õnnestu hobustega, leidub teisi, kellel ei lähe linadega. R. Sirge. || kujunema, juhtuma. Läks nii, et ma ei saanudki tulla. Kahju, et nõnda läks. Ega see teisiti võinudki minna. See asi läks küll viltu.
8. sobima, kõlbama, sünnis olema. See kübar läheb sulle hästi. – Peab minema, kui teist ei ole. Minusugusele see korter ehk kuidagi läheks. Punased värvitoonid lähevad talle. Igale mehele habe ei lähe. See pole viisakas, see lihtsalt ei lähe. See nõu ei lähe. *Kuidas see ikka läheb, et kooliõpetaja lõhub puid. E. Männik.
9. mahtuma; mõõtmetelt sobima. Topi kott nii täis kui vähegi läheb! Siia ei lähe enam midagi. Kõht on nii täis, et enam ei lähe suutäitki. Saunapatta läheb 15 pange vett. Kilosse läheb marju poolteist liitrit. Need kingad ei lähe mulle jalga. Sinu mantel mulle selga ei lähe. Püksid lähevad lahedasti jalga. Proovisin sõrmust sõrme, aga ei läinud.Raamatud on riiulil nii tihedalt, et käsi ei lähe vahele.
10. tarvis, vaja olema, ära kuluma. Jämedamad puud läksid ehitusmaterjaliks. Seda läheb sul endal tarvis. *Ustel valvavad virgad, enamasti nahkpõlledes poesellid ja küsivad igalt mööduvalt maainimeselt: „Noh, peremees, noh, peremees, mis läheb?” O. Luts. *".. Või läheb ehk enne magamist üks topka?” – „Ei lähe ühtigi,” vastas onu. E. Männik.
11. ostetav, nõutav, menukas olema. Vanamoelised rõivad ei lähe, kes neid ostab. Kirjastaja kartis, et selline raamat ei lähe. Sõnaraamatud lähevad nagu soojad saiad. *Lugu on nõnda, et meie leht enam viimasel ajal ei lähe. M. Metsanurk.
12. teat. suunas paiknema v. kulgema; selliselt liikumist v. läbipääsu võimaldama. Esikust läheb üks uks kööki, teine tuppa. Kuhu see tee läheb? See tee läheb Paide peale, Türi poole. Raudtee läheb läbi metsa. Jõgi teeb siin käänaku ja läheb kirdesse. Koobas, kust pidi minema tee põrgusse. Näitas kaardilt, kus(t) rindejoon läheb. *Kahelt poolt ta [= pulli] kaelast läksid jämedad ketid käevarrepaksuste raudpostideni .. F. Tuglas.
13. etenduma. „Kuningal on külm” läheb „Vanemuises” suure menuga. Kõik etendused läksid täissaalile. O. Lutsu „Kevade” läks üle 200 korra. Kinos läks suure menuga üks Tarzani-film.

minu|taoline
minusugune. Minutaolisi on maailmas palju. Eks temagi ole minutaoline viletsake.

mis ‹mille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledesse ‹substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron›
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a. ‹substantiivselt› (tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b. ‹adjektiivselt› (täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2. ‹hrl. sg. nom.› kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c. ‹asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus› (umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt› (millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b. ‹adjektiivselt› (nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a. ‹adjektiivselt› (hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b. ‹substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a. ‹substantiivselt› (esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b. ‹adjektiivselt› (nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a. ‹seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid› (ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3. ‹kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.› kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b. ‹adjektiivselt› (nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

moskoviit ‹-viidi 21› ‹s›
aj Moskva suurvürstiriigi elanik (eriti sõjamees); ka selle sõjavägi. *Eks ma ole näinud [Liivi sõja] aegu, kui moskoviidid ja tatarid käisid üle maa. M. Metsanurk. *Need [pealuud] on mälestus sõjast, kui rootslased võitlesid moskoviidi vastu .. H. Salu.

muidugi mõista ~ teada
arusaadavalt, loomulikult, iseenesest mõista, mõistagi, teadagi. Küsimus pole muidugi mõista (mitte) ainult rahas. Mina teda muidugi mõista ei uskunud. Talvel pääses saarelt mandrile muidugi mõista jääd mööda. *„See on lohutav, eks ole?” – „Muidugi teada!” O. Samma (tlk).

muigutama ‹37›
huuli, suud (just nagu muigele seades) liigutama; maigutama. Huuli, suud, mokki muigutama. Laps muigutab unes, läbi une suud. Muigutab justkui kala kuival. Maitseb veini, muigutab ning kirtsutab põlastavalt nina. *„Eks ikka – Üüru poisid,” muigutas Laes muiata. A. Maripuu. *Loom [= joodetav hobune] muigutab ja mulistab niisama .. M. Traat.

muistne ‹-se 2› ‹adj›
väga vana, väga kaugesse minevikku kuuluv, iidne; muinasaegne. Muistsed rahvajutud, pärimused, kombed, uskumused. Muistne maalinn, asulakoht. Muistsed kalmed, pühad hiied, ohvrikivid, kaljujoonised. Eestlaste muistne vabadusvõitlus. Sakala oli üks muistse Eesti maakondi. Muistne Kreeka, Rooma, muistsed idamaad. Meie ala muistsed asukad. See sündis muistsel ajal. *.. eks see [= Rapanui] olnud ainult rusuhunnik endisest. Endine vast oli omakorda jääne miskist veel muistsemast. U. Masing.
▷ Liitsõnad: ennemuistne.

murre1 ‹murde 18› ‹s›

1. murdmine v. murdumine; murdekoht. Oks, roigas läks paari murdega katki. Ühe jalaluu murre. *.. nägi ta enda ees vana kuivanud soomändi, millel latv pealt ära ja murde läheduses pehastunud oksatüügas. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: häälemurre; läbi|murre, sisse|murre, väljamurre.
2. murd koht katuse ja seina v. katuse ja lae vahel. *.. leiti Kuressaare kiriku remonteerimisel kahl vanu pabereid. Need olid visatud vist aastasadu tagasi sinna murde alla .. J. Mändmets. *.. eks inimesel ikka kindlam tunne, kui mullika jaoks heinaköts murdesse mutsitud. A. Uustulnd.

mustakuue|mees

1. kõnek vaimulik. Eks kuulake, mida mustakuuemehed kantslist kuulutavad! *Ristiisa hellitas lootust, et minust kord saab mustakuuemees .. J. Semper.
2. piltl must lind v. loom. *Kui too mustakuuemees [= ronk] kotkast taga ajab .., teeb ta isemoodi häält .. H. Sepamaa (tlk).

must valgel
(kirja, kirjutatu kohta vastandina räägitule, suuliselt ilmutatule). Ajalehes, kirjas seisis must valgel, et hakatakse ehitama uut koolimaja. Siin on must valgel lugeda, et .. *Eks näidaku kord must valgel, mis tema ettevõtted kasu toovad! M. Metsanurk.

mutsima ‹42›
murd
1. suruma, muljuma, vajutama, toppima. *.. eks inimesel ikka kindlam tunne, kui mullika jaoks heinaköts murdesse mutsitud.. A. Uustulnd. *Seda mäletan küll, kuidas ema otse ahjust võetud pirukat seljakotti mutsis .. J. Tuulik.
2. (valmis) meisterdama, (valmis) tegema. *Sa kopsid ju puutööd, potissepp oled, mutsid ka ämbri valmis. O. Jõgi (tlk).

mutt2 ‹muti 21› ‹s›
kõnek eit. a. eakas naine. Kõik viimseni vanakesed: ätid ja mutid. Mutid müüvad väljaku ääres lilli. Ostsin ühelt mutilt sinililli. Muldvana mutt komberdab kepi najal. Ei maksa muttide jutte tähele panna. Noorukid nimetavad kolmekümneaastast naist juba mutiks. *Mutid venitavad [palvetunnis] laulda ja kõõksuvad nutta .. J. Peegel. b. abikaasa, naine. *„Eks sa, mutt, tuled ka lauda juurde,” ütles isa emale. J. Kruusvall. c. ema. Ülle kaudu saab moodsaid kingi, tema mutt on kingapoes müüja. „Ole sina vait, mutt!” ütles Kusti emale. *„Mis su vanemad selle kohta ütlesid?” – „Mutt muidugi häälitses – vanamehel olid muud huvid.” M. Seping. d. släng (naise, tütarlapse kohta). Tore tots, täitsa vahva mutt. *Helle on päris kombes mutt. Kas kavatsed ta'ga kergelt jamada? A. Valton.
▷ Liitsõnad: koja|mutt, koristaja|mutt, küla|mutt, lille|mutt, linna|mutt, maa|mutt, naabri|mutt, poe|mutt, turu|mutt, valvuri|mutt, vanamutt.

muu ‹15› ‹pron›
I. umbmäärane asesõna, mis substantiivselt näitab, et tegemist on millegagi v. kellegagi, mis v. kes ei ole sama kui kõne all olnu, jääb väljapoole mainitut
1. ‹ainsuses› (millegi elutu kohta:) hrl. tähistab midagi ebamäärast ja abstraktset, asjaolu(sid), olukorda, tegevust, nähtusi v. nähtust. Tahan teada, kes seda tegi; muu mind ei huvita. Lind on harjunud alati puuris olema ega oska muud tahtagi. Ma pidin mööbli ära müüma, muud ei jäänud enam üle. Asi pole mitte selles, kus ja kellega ta käis, vaid hoopis muus. Kõigepealt õpi koolitükid ära, alles siis võid muuga tegelda. Ma tahaksin sinult küsida sootu muud. Raha teda ei huvitanud, ta mõtles muule. Vaasi purunemine on muuga võrreldes väike õnnetus. Ta oli unustanud, et maailmas võib peale töö veel muudki olemas olla. Nad rääkisid raamatutest, filmidest, matkamisest ja veel paljust muust. Kõigeks muuks võib ta võimeline olla, ainult mitte loominguks. Ta meisterdas kõige muu kõrval isegi viiuleid. Aitab haigustest, räägime parem millestki muust. Teda ei huvita miski muu peale filateelia. Ega sel plikal muud peas ole kui tants ja poisid. Sina aga muud ei tee, kui irvitad! Tal ei jäänud enam muud üle, kui minema hakata. Ei siin pole muud, kui hakka aga astuma. Mis muud kui marjule. Ta ei taha midagi muud kui magada. Nüüd ei aita miski muu, kui sina pead ka appi tulema. Temast oleks võinud oodata kõike muud kui seda. Poiss õppis kunstiklassis veel muudki kui joonistamist. Ega seal palju muud tehtudki kui söödi. Siin pole tegemist muuga kui lohakusega. *Pole veel viga, kui ta [= kivi] varitseb maa peal, aga kui ta lömitab maa all, siis pole muud kui aina ragin taga. A. H. Tammsaare. *Süda kripeldas veel muugi pärast: ta ei suutnud unustada Marinat. E. Maasik.
2. (tähistab mingit isikut (v. olendit) peale mainitu, hrl. täh.:) teine. Ta jäi muudest hiljemaks tulema. Realistlikest kirjanikest rääkides nimetas ta muude seas ka Ibsenit. Mina olen alati seal, kus muudki. Õpetaja arvas teisiti kui kõik muud. Anna kiri Tiina enda kätte, mitte mõnele muule. Jüri ei armasta kedagi muud kui Marit. See olin mina ja ei keegi muu. Karl oli tugevam kui keegi muu. Kellest te räägite? – Eks ikka sinust, kellest siis muust. Vaata sina mu kalade järele, kelle muu hooleks mul neid jätta on. Kes need muud olid kui meie poisid. Ei olnud see keegi muu kui vanahärra ise. Kes see muu seal krõbistab kui hiir. *Ära muile lausu, hakkavad nurisema. V. Uibopuu.
II. umbmäärane asesõna, mis adjektiivselt osutab (vastandavalt) rühma vm. terviku mainimata, täpsustamata osale: ülejäänud, teistsugune, teine
1. põhisõna tähistab midagi elutut. Võsa, soo ja muu kõlbmatu maa. Seda kala leidub mitmes muuski järves. Lapsi ei huvitanud enam joonistamine, nad otsisid juba muud ajaviidet. Müüdi värsket kurki ja muud head-paremat. Lisaks kõigele muule vajalikule saime ka seljakotid. Ei taha enam doominot, mängime mõnda muud mängu. Ei olnud lampi ega mingit muud valgust. Arutati õppeedukust ja muid küsimusi. Miks sa ainult valsse mängid, kas sa muid lugusid ei oska? Peale dekaanikohustuste oli tal palju muidki ülesandeid. Pärast läks jutt muude asjade peale. Muu jutu seas mainisin ka, et .. Tal pole muud muret kui kõhutäide. Ei olnud muud väljapääsu kui kõik ära rääkida. Ei aidanud muu nõu, kui pidime ema appi kutsuma. Asjast saame ehk üle mõnel muul moel. Luges kriminaalromaane ja muud seesugust.
2. põhisõna tähistab elusolendit. Saabusid õpetaja ja muu peenem rahvas. Ta lahkus koos muude pidulistega. Ta rõõmustas pühade üle nagu kõik muudki inimesed. Ta ei tunnista muud seltskonda kui kunstnike oma. Muude klassivendadega saan hästi läbi, ainult Antsuga on naginaid. Vahib aga Malle, nagu muid tüdrukuid poleks olemaski. Nägin peale põtrade veel mitut muudki looma. Kuldnokad, pääsukesed ja muud rändlinnud on juba ära lennanud. Kas sa muid kalu ei saanudki?

mõlema ‹2 ‹sg. nom. puudub›› ‹pron›
kaht isikut vm. objekti ühe kokkukuuluva paarina tähistav määratlev asesõna. a. ‹substantiivselt›. Poeg ja tütar tulid mõlemad pühadeks koju. Vaadanud teineteisele otsa, puhkesid mõlemad naerma. Kumb on süüdi? – Eks mõlemad. Ma juba maksin meie mõlema eest. See oli neile mõlemale üllatus. Poegadele osteti mõlemale auto. Mingu üks teist, mõlemal ei tarvitse minna. Ta kiitis mõlemaid, nii meest kui naist. Sadagu lund või vihma või mõlemat, mõlemaid korraga. Pada sõimab katelt, ühed mustad (on) mõlemad. *.. palusid süüa ja, kui jätkub, ka uusi riideid. Mõlemaid anti neile häämeelega. J. Järv. b. ‹adjektiivselt›. Mõlemad tütred on juba täiskasvanud. Võttis mu mõlemast käest kinni. Lilli jätkus mõlemasse vaasi. Mõlemas sokis on augud. Leiba oli lõigatud pätsi mõlemast otsast. Mõlemal poolel on ses asjas omajagu õigust. Mõlemal korral ei olnud teda kodus. Mõlemal pool teed, mõlemat kätt on telliskivimajad. Mõlemat lehma ei jõua ületalve pidada. Mõlemad moodused on võimalikud.

mõni ‹mõne, mõnd e. mõnda illat mõnesse e. mõnda 13› ‹pron›
I. umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› märgib lähemalt määratlemata isikut v. eset. a. keegi, ükskõik kes. Ära räägi nii kõvasti, mõni võib kuulda. Kui mõni kaebab, saad karistada. Aga kui mõni meid näeb? Kontrolli, kas mõni pole kapi kallal käinud. Kes see oli, kas mõni vallamajast? Mõned räägivad, et ta on selle kusagilt maha kirjutanud. Kas tead mõnda, kes tahaks heinu müüa? Toa võib mõnele üürile anda. Kas mõni juhatas teid siia või tulite umbropsu? b. mingi suvaline isik v. ese samalaadsete hulgast. Mis sa valid, võta mõni ära! Mantleid poes on, osta endale mõni. Kas mõnel teist on nuga? Seni hullate, kuni mõni (teist) haiget saab! Lumepallid aina lendavad, võib mõnega pihta saada. Otsi sahtlid läbi, küll märkmik mõnest leidub. c. kõnek (irooniliselt vihjates:) teada olev, kuid nimeliselt välja ütlemata isik. Mõni pidas sünnipäeva, aga mind ei kutsunud. Mõni on nii uhkeks läinud, et ei tee vanu tuttavaid enam tundmagi. Paistab, et mõni norib nahatäit. Kui mõnel raha taskus sügeleb, las kostitab meid pealegi.
2. ‹adjektiivselt› osutab, et isik, ese v. olukord (samalaadsete seast), kellest v. millest juttu, on lähemalt määratlemata. a. keegi, mingi. Küllap oodatakse mõnda tähtsat meest. Mõni teine tema asemel oleks sellega kohe nõus. Siit on vist mõni suur loom läinud. Alli meelest oli maja nagu mõni loss kohe. Kui see ei meeldi, pane mõni muu kleit. Mõni teelõik sai uue katte. Anna ruttu mõni niisugune pastakas, mis kirjutab! Tulen mõni teine kord, mõnel pühapäeval. Kas poiss on jälle mõne tembuga hakkama saanud? Pean mõnda muud võimalust proovima. Mõnede oletuste põhjal olnud koopad sõja ajal pelgupaigaks. Otsin mõnda tulusat tööotsa. *.. iga risti all on mõni mees, naine või laps puhkamas .. A. Kalmus. b. kõnek (iroonilise vihje puhul:) isik on teada, kuid jääb nimeliselt välja ütlemata. Mida mõni mees sööb, et ta nii tark on? Mõne preiliga ei saa üldse enam jutule. Mõni proua on täna nii üles löödud. *.. kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees mõnes asjas munade peal peab käima, siis saaks mõni mees mõnda meest mõnikord vähem mõnitama. J. V. Jannsen.
II. umbmäärane asesõna, mis märgib umbmäärast arvu v. hulka
1. ‹adjektiivselt› (väikese, hrl. loendatava hulga kohta). Mõne minuti jooksul, kestel. Mõneks päevaks, kuuks. Selle maa sõidan mõne tunniga läbi. Mõni gramm vähem. Sinna on mõni kilomeeter. Tal on mõni tuhat krooni pangas. Ta on minust mõni aasta, mõned aastad vanem. Ta on mõne hea kilo juurde võtnud. Osta mõni tükk seepi. Mõni lehekülg hiljem, mõne lehekülje järel kordub sama lause. Keemiakauplus on siit mõni peatus Mustamäe poole. Ainult, üksnes mõne sammu kaugusel. Tänaval liikus mõni harv inimene, mõni üksik kojuruttaja. Kutsutud on ainult mõned kõige lähemad sõbrad. Tal on seapõrsas ja mõni kana. Ta on kirjutanud mõne luuletuse. Ekskursioon jääb ära, sest soovijaid on ainult mõni. Need mõned erandid ei kummuta reeglit. Räägi mõne sõnaga 'lühidalt', kuidas elad. Seda on juhtunud ainult mõnel korral. Lähme teeme mõned õlled. Keldris on mõni mahlapudel, mõned mahlapudelid käärima läinud. Mul on linnas veel mõned asjad ajada.
2. ‹substantiivselt› (suurest hulgast v. tervikust esile tõstetavate üksikute isikute v. esemete kohta). Kõigil olid uued riided, mõnel ka uued kingad. Teretas sisseastumisel ja pärast mõnda veel eraldi. Tulid sõbrad, kellest mõnda polnud aastaid näinud. Mõni, mõned on teatanud, et ei saa kooriproovile tulla. Mõnda koolikaaslastest mäletan hästi, mõnda üldse mitte. Mõni seisis, mõni istus, mõni lausa lesis v. mõned seisid, mõned istusid, mõned lausa lesisid. *Palgid ei olnud täpse pikkusega, mõni tuli pooleks saagida, mõnel otsast natuke maha võtta. M. Metsanurk.
3. ‹adjektiivselt› (täiesti umbmäärase, hrl. vähese hulga v. määra kohta). Mõni aeg hiljem, tagasi. Mõne aja eest. Mõne aja jooksul, vältel. Mõne aja pärast, järel. Pean mõneks ajaks lahkuma. Pole teda mõnda aega, mõnel ajal näinud. Ta on oma uurimust mõnel määral täiendanud. See on sulle mõnes suhtes, mõnes mõttes kasulik. Ta on mõnes tükis, mõnest kohast imelik mees. Mõnel maal, mõnel pool külades on nii kombeks.
III. umbmäärane asesõna, mis koos gi- ~ ki-liitega esineb jaotavana täh. 'üks, teine, kolmas jne., see ja teine; üsna mitu'. Ta on mind mõnigi kord aidanud, mulle mõnelgi puhul nõu andnud. Temalt on ilmunud (nii) mõnigi hea luuletus. Mõnedki tööd kippusid takerduma. Nii mõnigi lollus võinuks tegemata jääda. Kuulsin temalt mõndagi huvitavat. Eks ta ole oma elus mõndagi näinud ja kogenud. Mõnigi neist pole seda unustanud. Teab mõnestki (inimesest) rohkem kui need ise. *Kasvab [aias] mõndki. Paar õunapuud, paar ploomipuud, paar kirssi. M. Sillaots. || ‹ka ilma gi- ~ ki-liiteta, hrl. partitiivis› van. F. R. Kreutzwaldi „Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on.”. *Aeg tuli. Maa ja mere peal / silm mõnda seletas .. L. Koidula. *Küll saame mõnda kuulda, näha / ja tunda pikal eluteel ... Jak. Tamm.
IV. umbmäärane asesõna, mis rõhutab adverbilaadselt (koos arvu v. mõõtu väljendava sõnaga) kõnes oleva ligikaudse hulga suurust: mitte vähem kui, tublisti, oma. Sellest on ju mõni viisteist aastat möödas! Neil oli suur, mõni kümne toaga maja. Teenib mõni üheksa tuhat krooni kuus. Mõni kolmkümmend versta tuli jala minna. *Aga kus tulejõud! Mõni sadakond kuuli minutis ... R. Sirge.
V. kõnek hrl hlv esineb kedagi v. midagi, mingit väidet vähendava sõnana: mingi, mingisugune. Mõni mees või asi – naise tuhvlialune! Mõni kohapidaja või midagi, va joodik! Temast enam mõni töötegija, mõnd töötegijat, kui tervis läbi. See nüüd mõni laps enam, varsti mehelemineja tüdruk juba. Temal nüüd mõni peigmees, kelgib niisama. See mõne täie aruga inimese jutt! On see mõni mehetegu!? See mõni kink nii tähtsaks puhuks! On see siis mõni õige heinaniitmine? See sandikopikas ka mõni palk! See nüüd mõni mure! See paar kilomeetrit meil ka mõni maa minna. On see ka mõni elu, mis te siin elate! Mõni asi ka, millest rääkida! *.. püüdku siis mõni Maali teistpidi öelda ... H. Kiik.

mõrult ‹adv›
(< mõru). Kas jood kohvi suhkruga või mõrult? Muigab, naeratab mõrult. „Eks ma siis lähe, kui peab!” vastas Ann mõrult. *Naiste näod sinendasid [külmast] ja mehed seisid mõrult, rusikad taskus. F. Tuglas.

mägi ‹mäe, mäge 28› ‹s›

1. geogr hrl. ümara v. ovaalse põhijoonisega kõrgendik, mille suhteline kõrgus on üle 200 m (Eestis ka kõrgendiku kohta, mille suhteline kõrgus on üle 50 m); (üldkeeles:) igasugune ümbritsevast alast kõrgem pinnamoodustis. Meie mäed on künkad Kaukaasia mägede kõrval. Mägede hambulised harjad. Järskude, laugjate nõlvadega, rusukalletega, koonusja tipuga, lumemütsiga mägi. Mäest (alla) laskumine pole kergem kui mäkke ronimine, tõusmine. Mäest alla, mäest üles. Tee viib, tõuseb spiraalina mäkke. Mäelt avaneb kaunis vaade ümbrusele. Suur Munamägi on Eesti kõrgeim mägi. Pole korralikku mäge, kus lapsed kelgutada saaksid. *.. siin [välja]mägi, seal mägi.. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo .. A. H. Tammsaare. || hunnik, kuhjatis, suur kogus. Killustikku, kruusa on mägedena kokku veetud. Voodi peal pehmete patjade mägi. Ladudes on kaupa mägede viisi, mägedena. Sel teemal on terve mägi raamatuid (kokku) kirjutatud. Mees kui mägi 'suur ja tugev'.
▷ Liitsõnad: aheraine|mägi, hiie|mägi, hüppe|mägi, jää|mägi, kalju|mägi, kantsi|mägi, kelgu|mägi, kiige|mägi, kiriku|mägi, kuppel|mägi, kõrg|mägi, laine|mägi, linna|mägi, liu|mägi, lossi|mägi, lume|mägi, ohvri|mägi, prügi|mägi, pudru|mägi, suusahüppe|mägi, suusa|mägi, tehis|mägi, tuha|mägi, tule|mägi, viina|mägi, võlla|mägi, väljamägi.
2. ‹väliskohakäänetes› murd. a. talu (vastandina popsimajale); elumaja (vastandina saunale, laudale vm.). Popsieit läks mäele perenaist aitama, oli mäel loomi talitamas, tuli mäelt leiba laenamast. *Iga ivakese aja pärast aga lippan [sauna kütmast] mäele, see on tare juurde .. O. Luts. b. rand. *.. räägime siis, kui teie kõik jälle laevast mäele astute. J. V. Jannsen. *.. meie sõidame rannameeste poolt juhatatud kohal mäele, s. o. randa. G. Vilbaste.
3. ‹kohakäänetes› piltl (majanduslikult) soodus, kindel seisund. Ta on lühikese ajaga oma talu mäkke viinud. Nende elu hakkas mäkke minema 'edenema'. Isa raha aitas pojad mäele. Mis temal viga, tema on nüüd omadega mäele saanud, mäel. Eks vaatame, kes mäele jääb, kes allamäge läheb. Äri, õppimine on hakanud tal mäest alla, allamäge minema. Ära karda, minuga koos oled ikka mäel. Viljakoristusega jõuti, saadi tänavu varakult mäele 'valmis, toime'. Ega ta väitekirjaga veel mäel 'valmis' ole. *Iga ameti otsas võib mäkke tõusta ja võib sohu vajuda. E. Tennov.

mäherdune ‹-se 5› ‹pron›
hrl kõnek missugune, milline. a. (küsisõnana, eriti retoorilistes küsimustes ja hüüatustes). Mäherdusest otsast alustada? Mäherdune mees sinust hädavaresest küll kasvab? Mäherdune jultumus temast! Mäherdune kaunis õhtu, öö! *Kas teab sinu naine, et sa siia tulid ja mäherduse hingega? E. Vilde. b. (kõrvallauset siduva sõnana). See on sihuke ime, mäherdust enne pole nähtud. Mäherdune töö, säherdune palk. Eks näe, mäherdune töömees ta päris on. Päriti, mäherdusi plaane me edaspidiseks peame. *On imeteldav, mäherdusi pingutusi teevad emad, kui kavatsevad tütarde elu rikkuda. L. Hainsalu. c. (koos umbmäärasust väljendavate sõnade v. väljenditega nagu tahes, ükskõik, mine tea, jumal teab jne.). Sellist tööd ei taha teha, olgu palk mäherdune tahes. Ei maksa seltsida ükskõik mäherduse inimesega. Tüdruk on kogenematu, abiellub veel jumal teab mäherduse tüübiga.

mäsu ‹11› ‹s›

1. märul, mürgel. Pulmas käis igavene mäsu ja möll. Olid joobnud peaga mäsu teinud ning kõik puruks lõhkunud. || (loodusjõudude kohta). Tõstab tormi, merel läheb mäsuks.
2. kõnek mäss, vastuhakk. *Septembris, kui siin [Pühajärvel] see mäsu lahti läks .. O. Kruus. *Eks ole ta omal ajal koolivalitsusega küllalt mäsu teinud, ikka kooliuuenduse pärast .. R. Kolk.
3. murd sasi, sasimik. Lõngad on mäsusse, mässu läinud, mäsus. *Kaseraagude mäsu ragises jala all. A. Beekman. *Endiselt turris mindi üle mäsus kartulivarte toa poole .. K. Saaber.

mätas ‹mätta 19› ‹s›

1. sambla v. rohuga kaetud väike maapinna kühm. Soo, heinamaa mättad. Mättalt mättale hüpates sai kuiva jalaga üle sooniku. Mätaste vahel lirtsus vesi. Istus mättale, mätta otsa. Mätlikul heinamaal võib niites vikati mättasse lüüa. Mättad punetavad pohladest. Viljahunnik on tihedaks mättaks idanenud. Eit on madal ja matsakas kui mätas. On ennast täis, tähtis nagu konn mätta otsas. | piltl. On omadega ilusasti mättale 'järjele, heasse seisu' saanud, mättal. *Ärgem vaadakem elu ainult enda mina madalalt mättalt. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: heina|mätas, marja|mätas, mulla|mätas, rohu|mätas, sambla|mätas, soomätas.
2. rohukamar; sellest väljalõigatud tükk. Rohumaataimed peavad juurdudes tugeva mätta moodustama. Adrahõlm pöörab mätta kummuli. Lõigatakse labidaga mätast ning kindlustatakse sellega kraavinõlvu. Siit saab haudadele ilusa tiheda rohuga mätast. Mätastest laotud muldonn. Künnimuld on veel toores, mätas ei murene. || piltl muld (väljendites suremise, surnud-oleku v. matmise kohta). Tema on, puhkab juba mitu aastat mätta all. Ei teagi, kas poeg on merepõhjas või mättas. Eks kõigil tule ükskord mätta alla minna. *.. ema oli juba paar aastat isa eel mätta alla pugenud .. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: istutus|mätas, juure|mätas, künni|mätas, muru|mätas, rohumätas.

müttama ‹mütata 48›

1. (mütaga [1]) peksma v. segama; sõtkuma. Mütaga mütati (vett), et kalad võrku läheksid. Kalade kudemise ajal ei tohtinud mütata. Müttab mõlaga segu, mörti. Poisid möllavad vees, müttavad jalgadega muda üles. Võimasinat polnud, koor mütati lusikaga kausis võiks. Savi, tainast müttama. *.. hobune oli õige visa kodu poole minema, aga pikapeale müttas Peeda pastlakand ta siiski sörgile .. M. Raud.
2. müdistama, müdinal liikuma v. midagi tegema; möllama, mürama. Traktor müttab põllul (künda). Buldooserid müttavad karjääris. Kes seal pööningul müttavad? Öösel müttavad rotid põranda all. Ei lapsed väsi, müttavad päev läbi õues. || pehmel pinnasel edasi liikuma. Kord tuli poris mütata, kord lumes sumada. *Umbes pool tosinat püssimeest müttas üle sooääre siiapoole! T. Lehtmets. *Eks ma põruta tsikliga sihte- ja kraaviääripidi. Metsaalust mööda muidugi tuleb jalgsi mütata. M. Nurme.
3. rahmeldama, rassima, rügama. Mees müttab maja ehitada, naine müttab aias. Müttab kände juurida, kive kaaluda, kraavi kaevata. *Mispärast pidigi ta, üksik meesterahvas, omaenese leivatüki eest nii palju müttama?! T. Lehtmets.
4. kokku ajama, kuhjama. Mutid on aias mütanud, peenrad on mutimullahunnikuid täis mütatud. Küll müttab lund (maha), ei pääse varsti enam läbi. Tuisk müttab teed kinni. See mees on vara, raha kokku mütanud. *.. müttas sellepärast [kaupluse]akendele kõike nõnda palju, kui sinna iganes mahtus .. M. Metsanurk. *Võib-olla – kui müttame ühte kõik valed, saame ka tõe. F. Tuglas.

na ‹adv›

1. kõnek (rõhutus asendis:) nii, nõnda; (just) nagu. Pea on hommikust peale na uimane, imelik. Ilm on täna na rõske. Läki koju, aeg na hiline juba. Ega ma na väga kaasa kipugi. Inimesed olid kõik na elevil. Ta on na kehva kuulmisega, töntsi astumisega, napi aruga. See na kahtlane ettepanek, kaup. Pakud na vähe, et sellega ma ei müü. Sundis, ajas na poolvägisi peale. Rääkis na ilusti nagu oma lapsega. *Su kraavid na kuivad kõik, vaevalt kassil juua .. A. H. Tammsaare. || (nii) umbes, nii. Päris suured poisid – na üheksa- või kümneaastased. *Eks see juhtund Ähme mõisas, / mehi oli koos na kümmekond .. V. Sõelsepp. *Rõhub [sapikivi] nagu malakaga maadligi .. – Sul siis na puudane kivi kohe? R. Aller.
2. no. *„Na, servus, iludused!” viskas Voldi käe kiivri äärde [vastu tulnud naisi tervitades] .. R. Kaugver.

narrus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as narr); narr tegu, temp vms. Kas suudame naerda ka enda narrust, enda narruse üle? Selle tembu tegin puhtast narrusest. Narrusi tegema. Jäta juba need narrused! Mis narrusi sa räägid. Läheb originaalitsemises narrusteni. Ta on mingi narrusega hakkama saanud. *Ah, eks ta [= märkide kogumine] üks vaba aja narrus ole .. T. Kallas.
▷ Liitsõnad: moenarrus.

natuke(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. vähene hulk, väheke, ivake, kübeke. Seda natukest ikka leidub, kui sa natukesega lepid. Ega mul sest natukesest kahju ole. Kaua me seda natukest maad ikka kõnnime. Heida natukeseks ajaks pikali. Tahavad mul sellegi natukese käest ära võtta. Iga natukese aja tagant. Ta ei tahtnud mind natukestki aidata. Miks pole sinus natukestki oma isast? *Sa oled vang ja võid oma natukest priiust ainult ahelate vastu vahetada. A. Saal. *„Eks te näe isegi, mis minuga on,” vastas Liisi, nagu poleks tal häbi natukestki. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ime|natuke(ne), natu-|natuke(ne), pisinatuke.
2. ‹liitsõna järelosana› (hellitlevalt v. tühiseks, väheseks pidavalt:) kübe, raas
▷ Liitsõnad: lapse|natuke(ne), mehe|natuke(ne), naise|natuke(ne), peigmehe|natuke(ne), poja|natuke(ne), pruudi|natuke(ne), tütre|natuke(ne), venna|natuke(ne), õenatuke(ne); aru|natuke(ne), elu|natuke(ne), jõu|natuke(ne), lootuse|natuke(ne), mõistuse|natuke(ne), mälu|natuke(ne), nalja|natuke(ne), palga|natuke(ne), piima|natuke(ne), pisi|natuke(ne), raha|natuke(ne), rõiva|natuke(ne), tarkuse|natuke(ne), toidu|natuke(ne), vara(nduse)|natuke(ne), vilja|natuke(ne), võinatuke(ne).

nautlema ‹naudelda 49›
jätkuvalt, korduvalt nautima, naudisklema. *Eks siis menu paremat retkiks / ja nautlemaks võõraid maid! P. Viiding. *.. mis südamega suudaks ta praegu muretult naudelda mõne naise seltsis .. O. Jõgi (tlk).

nihveldama ‹37›
kõnek
1. amelema, sekeldama. *Ise olen aastates mees, kukub [noor naine] äkki nihveldama noorematega. T. Braks. *Nad puhusid Miinale noorest linnatüdrukust, kellega Sander olevat saunas nihveldanud .. A. Uustulnd.
2. nihverdama. *No mis sa nüüd nihveldad, ole armas ja püsi paigal [ütles lüpsja lehmale]. O. Anton.
3. kombineerima, hankima. *Eks minagi nihvelda laost. Teadagi patuasi .. H. Lepik (tlk). *Restorani võttis tööle, oli talle Tomkaga kahe peale välja nihveldanud toapugeriku .. P. Mõtsküla (tlk).

nimeliselt ‹adv›
(< nimeline). a. Üks esimesi nimeliselt teadaolevaid arhitekte. Räägiti korrarikkujatest, kedagi nimeliselt mainimata. Ma neid ploomisorte nimeliselt ei tea. b. nominaalselt. *Las ta [= rent] jääda nimeliselt endiseks .. Eks me pärast näe, kuidas aastad ja saagid .. A. H. Tammsaare. c. ainult nime poolest, formaalselt. Kuningas on riigipea vaid nimeliselt.

nimetama ‹37›

1. kellegi v. millegi kohta teatavat nime kasutama, kedagi v. midagi teatava nimega kutsuma v. teatava nime all tundma. Mõned kutsuvad teda Aleksiks, mõned nimetavad Sassiks. Sõbrannad nimetavad teda proua Elfriede(ks). Paala lahingut nimetatakse ka Madisepäeva lahinguks. || kedagi v. midagi teat. nimetusega tituleerima, kellekski v. millekski pidama. Tavatseb, armastab end peremeheks nimetada. Piirivalvurit nimetati tol ajal randrüütliks. Võin teda oma heaks sõbraks nimetada. Nimetas mind lihtsameelseks, sõimas lollikski. Sellist käitumist ei saa kuidagi korrektseks nimetada. Mida keegi kordaminekuks nimetab! Nimetatagu seda kuidas tahes, nimetage seda kuidas soovite! Ostsin selle suvila ära, nüüd võin teda omaks nimetada. Hunti ei tohtinud nimetada, tuli võsavillemiks hüüda. *Alltoaks nimetati seda mõisahoonete kogu, kus olid tallid, laudad, aidad, tõllakuurid .. P. Krusten.
2. ametisse, ametikohale määrama. Ametisse nimetama. President nimetas akadeemikud, rektorid, professorid, piiskopid. Nimetati riigi esindajaid välisriikidesse. *Peeter nimetas oma kuulsa sõbra, vürst Menšikovi, võidetud maade kindralkuberneriks .. J. Järv.
3. mainima, (ära) märkima; informeerima, teatama; loetlema. Kui sul on abi vaja, nimeta ainult, kohe tuleme. Kui palju sa autost tahad, nimeta hind. Jaan hommikul nagu nimetas jah, et täna tulevad külalised. Oleksite võinud meile ka nimetada, et teil on selline plaan. Tühine asi, seda ei maksa nimetadagi. Oma teeneid ei unusta ta kunagi nimetamast. Nime ma ei taha nimetada, räägime nimesid nimetamata. Nimetage tuntumaid läti kirjanikke. Kõiki nimetatud soove saab ju täita. Puuliike on pargis palju, nimetame siin ainult mõnd. Läksingi nimetatud ajal nimetatud kohta. Eespool nimetatud teosed. *Vaesed ei kutsu külalisi, vahel nimetavad ainult: eks astuge ka meie poole sisse! M. Metsanurk.

nina alla ~ ette, nina alt ~ eest, nina all ~ ees
(vahetu läheduse v. kättesaadavuse kohta). Torkas paberi mulle nina alla: eks loe! Tal peavad kõik asjad kogu aeg nina all olema, muidu ei leia kätte. Nina ees räägib mahedat juttu, tagaselja kirub. Hoiame tahapoole, ülemuste nina alt kaugemale. Raudtee läheb meil lausa nina alt läbi. Buss läks nina eest ära. Teine ostja jõudis ette, suvila läks nina alt minema. Lõi teisel mehel pruudi nina alt üle.

[kellelegi midagi] ninasse pistma
hrv kellelegi midagi (provotseerivalt, ässitavalt) ette rääkima. *.. ja eks võinud leiduda äraandjaid küllalt, kes seda [et Päärn Mahtra sõjast osa võttis] kohtusakstele ninasse pistaksid. E. Vilde.

nohistama ‹37›

1. (ninaga) nohinat, nohisevat heli tekitama; nohinal midagi rääkima. Nohistab nina(ga). Lastel on nohu, muudkui nohistavad ja luristavad. Nohistab magada, nutta. Lehmad mäletsevad ja nohistavad laudas. Nohistas sigaretisuitsu läbi sõõrmete välja. Laps nohistas oma saladuse emale kõrva. Nohistab ja puterdab kõneldes.
2. vaikselt midagi omaette tegema v. toimetama. Teistega ta ei seltsi, nohistab omaette. Muudkui nohistab aga sukka kududa, kirju kirjutada. Hiilisime aeda, nohistasime taskud õunu täis. *.. eks teisedki [kirjanikest kolleegid] nohistanud oma korterites ridu teha. O. Kruus.
3. hrv kahistama, sahistama, mühistama. *Niikui hakkab [tuul] jälle mere poolt nohistama, oleme jaol ja tõmbame võrgud välja. A. Mälk. *Akna vastas nohistas pärnapuu. S. Truu. *Raadio nohistas tasast muusikat. I. Sikemäe.

nojaa ‹adv›
nojah. a. (jaatavalt, kinnitavalt). Nojaa, muidugi. Kukkusid eksamil läbi? – Nojaa. Nojaa, oma kõrvaga kuulsin. b. (möönvalt). Nojaa, tehke, kuidas tahate, arvate. Nojaa, eks seda oli arvata. Nojaa, tol ajal peeti abielusõrmust igandiks. c. (kahtlevalt, rahulolematult). Nojaa, aga ta võis ka valetada. Nojaa, oleks ta siis küsinud kelleltki. d. (täpsustuses). Kui aega on, nojaa ja raha, mis siis viga reisida. Kui mina ülikoolis õppisin, nojaa sellest on nüüd juba oma paarkümmend aastat, siis ..

nojah ‹adv›
jaatust, möönmist väljendav v. seletavat, täpsustavat lauseosa sissejuhatav modaalsõna
1. kasut. jaatavas vastuses küsimusele v. kinnitusena (jutukaaslase) eelnenud väitele. Kas tõesti? – Nojah! Kas Jaan kukkus eksamil läbi? – Nojah, noh! Kas said noomida? – Nojah, sain muidugi! Nojah, nii ütleski. Nojah, tema oli, kes siis muu. Nojah, valetas muidugi, ma sain aru küll. *„Ähvardavad lahti lasta,” ütles Melanie pliidi juurest. – „Nojah, nägite, nimekirjadki juba väljas.” V. Gross.
2. kasut. möönmist, nõustumist väljendava sõnana: hea küll, hästi, hüva; ka taipamist, mõistmist väljendavana: selge, teadagi. Nojah, minge siis pealegi. Nojah, eks ta ise tea paremini. Nojah, siis on hästi. Nojah, olgu nii. Nojah, küllap tõmbasin raha koos taskurätiga taskust välja. *Kui Valli oli .. kõik vennale pikalt-laialt ära seletanud, ütles Volli: „Nojah, aitüma!” H. Pukk. *Alles nüüd mõistsin tema käele vaadata [et kas ta on abielus]. Nojah, sõrmuse kandmine ei ole praegu moes! R. Kaugver.
3. kasut. kahtluse, kõhkluse v. rahulolematuse väljendamisel. Nojah, võiksin ju tulla. Nojah, mine sa tea. Nojah, oota sa, et tema sulle võla ära maksab! Nojah, kes see minu juttu usub! Nojah, ei võinud siis mulle ka märku anda! Nojah, nüüd mängid veel kannatajat!
4. kasut. seletuse v. täpsustuse sissejuhatava sõnana. Kui aega on, nojah ja raha, siis ehitaksin suvila. Sel sügisel, kui vanaisa suri, nojah, sellest on juba oma kolmkümmend aastat .. Nojah, lähen mina siis mööda teed .. Nojah, kuhu ma nüüd jutuga jäingi? *.. sain aru, et Peeter on vahepeal moosipurkide kallal käinud. Nojah, suu oligi tal kõik moosiga koos. E. Raud.

noka|täis ‹s›
nokaga võetav, noka vahele mahtuv kogus. Varblased haaravad kanade toidunõust, tuvide eest nokatäisi. Pääsukesed kannavad pesamaterjali nokatäis nokatäie järel. *Tuli vares, et nokatäit võtta. A. Sang (tlk). || piltl raasuke, kübeke, terake. Anti palake leiba ja nokatäis võid peale. *Sest eks ole ju iga üksiku kõige suuremgi saavutus vaid nokatäis, võrreldes elu jätkuva progressiga. H. Siimisker. *See nokatäis elamist [mehe paar kompsukest] toodi härjavankrile. A. Mälk.

nokkama ‹nokata 48›
(nokaga) lööma. *.. eks nokka tuvidki, et poegi kaitsta. G. Meri (tlk). *Aga eidel olid enne palved lahti, kui vanamees polnud veel kordagi nokanud. A. H. Tammsaare.

nonoh
I. ‹interj› tugevdab öeldava tundetooni, väljendab teatavat suhtumist; (no)noo, noh
1. alustab imestust, üllatust väljendavat (küsi)lauset. Nonoh, kuhu nüüd, kuhu sa tormad? Nonoh, miks nii ehmunud näoga, mis sinuga on? Nonoh, nii noor inimene, ja süda haige!
2. alustab hoiatavat, manitsevat ja vaigistavat, rahustavat lauset. Nonoh, tasem, vaiksemalt, lapsed! Nonoh, miks nii ägedalt, kas rahulikumalt ei saa rääkida. Nonoh, ära ikka ninna karga, käsitsi kallale tule! Nonoh, jäta nüüd, ära seda nii tõsiselt võta. Nonoh, ära nüüd pahanda. *Ainult ema tõrjus teda [= hellutsema kippuvat last] armastavalt: „No-noh, sa oled suur tüdruk.” L. Promet.
3. alustab rahulolematust, halvakspanu, etteheidet, kurjustust v. ähvardust väljendavat lauset. Nonoh, kas süüa ei antagi? Nonoh, või viina võtate siin keset tööpäeva! Nonoh, mis see siis tähendab? Nonoh, eks me vaatame! Nonoh, selle eest sa veel saad! *Ise võtad vastu hõbepokaale ja mina pean leppima ainult lillekorviga? Nonoh! A. Liives.
4. alustab ergutavat, kehutavat lauset. Nonoh, lase käia. Nonoh, mulle võiksid ju ikka rääkida. Nonoh, hakka aga peale, mis sa ootad.
II. ‹adv› alustab jaatust, kinnitust, nõustumist väljendavat lauset. Kuule, ma siis nüüd lähen. – Nonoh (, mine pealegi). *„Passid teil ikka on?” – „Aga kuidas siis, muidugi!” kogeles tüdruk. „No-noh! Siis pole ju häda midagi! ..” M. Rebane.

nublakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek
1. nupuke, kerake. *Hüva, eks siis või ju osta voodi. Nikeldatud nublakatega. H. Rajamets (tlk). *.. topid kõike unustades põue sileda koorega nublakaid, tamme all aga ootab sind juba kojamees luuaga. M. Lott (tlk). || nublu, nolk. *.. sisistas läbi hammaste: „Sa saatana nublakas, käid siin spioonimas.” H. Mänd.
▷ Liitsõnad: kera|nublakas, õunanublakas; poisinublakas.
2. mingi mehhanismi (suhteliselt väike) detail; jublakas, jupp. Traktor seisab, mingi nublakas on katki läinud. Ei oska mootorit uuesti kokku panna, nublakaid kipub üle jääma. *Pidin passima, et .. pätid viinaraha hankimiseks mingeid nublakaid [masinate] küljest ära ei keeraks. V. Beekman.

nägema ‹näha, näen, nägin, nägi, nähku, nägev, näinud, nähakse, nähtud 42›

1. silmadega, silmade vahendusel, nägemisaistingu(te) kaudu tajuma (valgust, värvust, esemete kuju, mõõtmeid ja asukohta ruumis). Näeb hästi, selgesti, halvasti, ähmaselt. Näeb paremini lähedale, kaugele. Ta näeb ainult vasaku silmaga. Pime ei näe. Hämaraks läheb, ei näe enam lugeda. Vanad silmad ei näe peenikest kirja. Tehke valgust, muidu ei näe. Vaata terasemalt, siis näed. Kas sa näed seda üksikut puud seal? Vaatetornist näeb, ulatub (silm) nägema kümnete kilomeetrite kaugusele. Kõik on näha nagu peo peal, peopesal. Nende prillidega ma ei näe. Seda võib näha palja silmaga, mikroskoobi all. Kui õigesti näen, on tulijaid kaks. Nägin üle hulga aja tuttavaid paiku. Teda pole tööl näha olnud, vist on haigeks jäänud. Enne ei usu, kui oma silmaga näen. Nii pime, et ei näe sõrmegi suhu pista. Kedagi oma ihusilmaga 'isiklikult, otseselt' nägema. Teiste nähes ja kuuldes. Kedagi polnud nägemas. Niisugust asja pole minu silmad enne näinud. Valvurite (silma) nägemata ei pääse siia keegi. Pealt näha 'väliselt' kena inimene. Ma ei või, taha teda silma otsas(ki) näha, ma ei või, taha ta varju(gi) näha 'ei salli teda'. Merehaige ei võinud toitu nähagi. Rohi kasvab lausa silma nähes, silmnähtavalt 'väga kiiresti'. Surm, nälg on silmaga näha 'väga ligidal, saabumas'. Haige vist järgmist hommikut, päeva, suve enam ei näe 'sureb enne'. | (tegelike nägemisaistinguteta). Und, unenägusid nägema. Mida sa unes nägid? Näeb viirastusi, kummitusi, tonte, vaime. Nägi vaimus, kuidas ta rikkaks saab. *Näen nagu topelt. Ukse taga koputajana kujutlen end avajana .. I. Jaks. || (tähelepanuga, süvenenult) vaatama. Olen seda filmi, etendust, näitust juba näinud. Anna kirja mulle ka näha! Kas saaksin seda raamatut lähemalt näha? Töö käib, nii et lust näha. Ilus näha, kuidas noored tantsivad. Komberdab nii vaevaliselt, et kahju, häda näha. Reisib, et maailma näha. Loomaaias on lapsel palju näha. Näe kui ilus maja! Võta näe see õun! Näe, näete, niimoodi tuleb sellest kinni hoida. || märkama, tähele panema. Kas sa oled kuskil mu prille näinud? Ei jõudnud näha, kes see oli. Ei näinud, millal sa mööda läksid. Nägin teda juba suurelt kaugelt. Nägi silmanurgast, et poiss teda vaatab. Loeb nii, et ei näe midagi, mis ümber toimub. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Küll ma näen, kui poiss väiksematele peaks liiga tegema. Näidendi elust nähtud tüübid. Teise silmas näed pindu, oma silmas palki ei näe. *Sa näed ainult võõramaa naisi, aga Iisraeli häbi ja viletsuse jaoks pole sul silmi! H. Raudsepp. || (nägemise kaudu) teada saama, millegi üle otsustada võima. Nägin ajalehest, et hakkad maja müüma, et su maja on müüa. Hobuse vanust näeb hammastest. Nägin ta silmist, pilgust, olekust, et midagi on juhtunud. Näeb käejoontest, kaartidelt tulevikku. Näost näha, et valetab. Kaugelt, silmaga näha, et mees on purjus. Temast näeb kohe, et on õige inimene. *Sest näeme, et meie esivanemad ka südame poolest kaunis haritud olid .. C. R. Jakobson. || kellegagi kohtuma, kedagi kohtama, kellegagi koos viibima. Tere, Jaan, rõõm näha üle hulga aja! Saab sindki harvasti näha! Pean sind kiires asjas kohe nägema. Jääb siis nii, et homme näeme. Kui näeme, räägime pikemalt. Näeksin sind millalgi meeleldi enda pool. Tahaks vanu koolikaaslasi näha ja mälestusi heietada. Ei tea, kas näemegi veel kunagi.
2. aru saama, mõistma, tõdema. Nüüd ma näen, mis mees sa oled. Ta ei osanud näha viletsuse tõelist põhjust. Tuleb õppida ka enese vigu nägema. Näen, et olen siin soovimatu külaline. Näen, et sa pole millestki õppust võtnud. Nägime, et mingit lootust enam ei ole. Nägi, et teda on petetud. Varsti nähti, et niimoodi elu ei lähe. Näen küll, mis tal mõttes on. Näed nüüd, et mul oli õigus. Lugu oli näe(d) nii: .. Näed ju, et mul on kiire. *Ja vaata: kuu või paari pärast ma juba näen, et võib elada isegi Narvas. O. Luts. || kõnek (hrl. etteheitvalt:) taipama, märkama; oskama. Ei näe ta ka halva ilmaga kodus istuda, pühapäevalgi puhata. Kas sa ei näinud suud pidada, vastu hakata, õigel ajal koju tulla, heast võimalusest kinni hakata! Nägid riidu minna, näe leppida ka. *Mis sa peaksid küll kohmitsema, kui ei näe magada! R. Sirge. *Oleksin juba ammu surra näinud, ma vilets inimeseloomake! A. Jakobson.
3. tajuma, tunnetama; (ette) aimama. Ma ei näe selles midagi imelikku, taunitavat, halba. Ei näe põhjust, vajadust kohtuda. Näen temas sõpra, võistlejat. Mida küll poisid selles tüdrukus näevad? Ta näeb igas inimeses (midagi) head. Näeme tihtipeale üksnes nähtuste pealispinda. Muud väljapääsu olukorrast ma ei näe. Keegi ei osanud temas tulevast kuulsat heliloojat näha. Juhtumis nähti provokatsiooni. Näen selles ohtu, ähvardust, halba ennet. Pillerkaaritavad, nagu näeks kadu, viimsetpäeva. *Kondid valutavad. Näevad vist teisi ilmu. R. Sirge. | piltl. Elu kainelt, roosilisena, mustades värvides nägema.
4. kogema, tunda saama. a. (kellegi kohta). Ta on elus mõndagi, ühte ja teist, risti ja viletsust näinud. Vaeva, häda, muret, näguripäevi, nälga, puudust nägema. On nähtud häid ja halbu päevi, aegu. Oled tikandi kallal, tikandiga, tikkides palju vaeva näinud. Nägi kurja vaeva, et ärkvel püsida. Sellist tormi, nii vihmast suve pole enam ammu nähtud. Kes kõik pühad peab, see kõik näljad näeb. *Ta sinu rõõmust rõõmu näeb .. L. Koidula. *Aga Eedule anti näha viletsat elujärge. Ta lapsed said õnnetult otsa. A. Schmuul. b. (millegi kohta). See põrand pole ammu luuda näinud. Põld pole mitu aastat sõnnikut näinud. Sellist laulupeorongkäiku polnud Tallinna tänavad enne näinud. Kaevikuelu näinud sinel. *Oli palju ohtusid ja uhkeidki päevi näinud see rand. A. Mälk.
5. (tulevikus) teada saama, milleski selgust saama. Saab näha, kas jõuame õhtuks valmis. Eks me näe, mis sest välja tuleb. Elame, näeme! Sellest tuleb suur pahandus, küll te näete. Eelöeldust näeme, et asjad polegi halvad. Tahaks näha, mis ta selle peale kostab. Siis nähku kõik, kellel meist oli õigus. *Näeb sügisel, mis põld annab, lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles .. A. H. Tammsaare.
6. soovima, tahtma. Igaüks meist näeks hea meelega, et meie lapsed oleksid edukad. Näeks meeleldi, et mees viinast, suitsetamisest loobuks. Keda näed oma järglasena, asetäitjana? *Seda nähti isegi hää meelega, kui saksa soost õpetajate poole saksa keeles pöörduti. K. A. Hindrey. || heaks arvama. Tehke, nagu ise näete. *Kui sa ei taha Tallinnasse sõita, siis tee, mis sa ise näed. J. Kärner.
7. hrv näima, paistma. *Tema näeb nagu aimavat või oletavat .. A. H. Tammsaare.
8. ‹imperatiivi v. indikatiivi 2. pöörde vormid adverbi- v. interjektsioonilaadselt› kõnek (kasut. nõrgenenud tähenduses). a. tähelepanu juhtides, seletades, nentides v. kinnitades. Näe(d) oledki tagasi. Tahab näe(d) kangesti kooli minna. Mõnel, näed sa, on niisugune iseloom. Näed, kuidas olid lood. Näed siis, kui hästi (läks). Tema, näete, otsustas teisiti. Ei ole näe(d) aega saanud. Plaanitsed küll, aga läheb näe(d) teisiti. Läks näed sa meelest ära. Ei anna näe(d) kätte, tee mis tahad. Tule ära! – Näe(d) mitte ei tule! Näed seal inimest, muudkui jonnib vastu! b. imestust, halvakspanu vms. väljendades v. kirudes. Näe imet, või tema naisemees! Kas sa näe, või sina oled vanaemaks saanud! Näe nalja, või temal on õigus! Näe, mida tema teada tahab! Näe maita, või katki läks. Näe aga näe, kui uhkeks läinud. Näed siis, seisa ometi paigal! Näe(d) nüüd, oota mind ka! Näe(d) kus kurivaim, ei lähe ega lähe niit nõela taha.

näis
murd saab näha, eks näe, näikse (2. täh.) Näis, mis saab, mis sest välja tuleb. Näis, kas ta tuleb meile jaama vastu. Eks näis, võib-olla ma tulen ka. Näis, näis, kuidas ta nüüd hakkama saab. *„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt. „Küllap näis,” vastas Andres. A. H. Tammsaare.

näitama ‹näidata 48›

1. kellelgi midagi (v. kedagi) näha võimaldama, näha v. vaadata laskma; vaatamiseks nähtavale asetama v. tooma, nähtaval pidama. Näita, las ma ka vaatan. Näitab oma oste, uut kleidiriiet. Tule siiapoole, näita ennast lähemalt. Ära kirja kellelegi näita. Näita, mis sul peos on. Värskele isale näidati ta vastsündinud tütart. Noored käivad pidudel teisi vaatamas ja ennast näitamas. Näitas teistele lambiga, laternaga tuld 'valgustas'. Näita lollile sõrme ja juba ta naerabki. Näitas, viibutas hoiatavalt, ähvardades näppu. | ‹impers.› Kogu päeva oli pilves, ainult korraks, pooleks tunniks näitas päikest. || (kontrollimiseks) esitama, ette näitama. Näitasin kontrolörile kuukaarti. Piiripunktis tuli passi, dokumente näidata. Õpilane peab oma õpilaspäevikut vanemaile näitama. Lapsed ei taha arstile kurku näidata. || (tutvustades). Giid näitab turistidele linna, vabaõhumuuseumi. Näitab lapsele raamatuid, pilte. Näitas meile oma unikaalset margikogu. Sõidutas meid ringi ja näitas oma kodukanti. Isa viis tütre reisima, tahtis talle maailma näidata. | piltl. Näita rahakotti, küll siis remont tehtud saab. Peaks poisile vitsa näitama 'vitsaga ähvardama; vitsu andma'. Kändudele tuleb kirvest näidata 'kirvega lõhkuda'. Tera, nuga näitama 'noaga ähvardama v. tapma'. || demonstreerima. Tsirkuses näidati koerte tantsu. Seda trikki olen sulle mitu korda näidanud. Nimetatud lavastust on näidatud paljudes linnades. Loodussõpradele näidati filme loomadest, lindudest. Videomakk on rikkis: mängib, aga ei näita (pilti). Sellest on korduvalt raadios räägitud, seda on telerist näidatud. *Ma näitan sulle, kuidas kõndis Vedro. Aga Julius Vaks kõndis nii .. V. Panso. *Kraavipervel näitab kerahein esimesi tolmukaid. H. Kiik. || kellegi ärritamiseks teat. žesti tegema. Keelt, rusikat, trääsa, pikka nina, (paljast) tagumikku näitama.
2. millegi asukohta, suunda jne. osutama, viitama. Näitas käega kagu suunas, kagusse. Näitab peaga nõksates ukse poole. Näita kaardilt Gröönimaad, näita, kus asub Gröönimaa. Näita, kus pool on põhi, kus lõuna. Laps näitas näpuga kooki, mida tahtis. Näita, kes neist poistest on Ants. Tulen teile teed näitama, muidu eksite ära. Läksin näidatud suunas. Magnetnõel näitab põhja. Mis numbrit osuti näitab? Taevasse näitav torninõel. *Imelikud karvased elukad olid meie ümber kogunenud ja näitasid esimeste käppadega meie peale. Juh. Liiv. || (märku andes). Näitas käega, et me edasi ei tuleks.
3. mingit mõõdetavat suurust (hrl. selle hetkväärtust) näiduna, lugemina väljendama. Kell näitab aega, tunde, minuteid, sekundeid. Kellaosutid näitavad pool kaksteist, südaööd. Mis, kui palju sinu kell näitab? Kalender näitas 12. detsembrit 1983. Kraadiklaas näitas 15 kraadi alla nulli. Nii külm, et termomeeter ei näita enam. Kaalud ei näidanud õigesti. Kui palju elektriarvesti näitab? Mis baromeeter näitab? Taksomeeter näitas 95 krooni. Mängu lõpul näitas tabloo 97:77. Graafik näitab toodangu kiiret kasvu.
4. selgeks, arusaadavaks tegema. a. (konkreetselt). Näita, kuidas seda sõlme tehakse. Kalamees näitas kätega, kui suure kala ta oli püüdnud. Näitab, missugusest nupust mootorit käivitatakse. Näita koht, kuhu ma võtme peidan. *Ta näitas, kuidas Poolamaal kakluses löödud, otse alt lõua .. M. Metsanurk. b. (kirjutises, kirjandusteoses). *Ta [= Vilde] näitab, kuidas eeskätt kehvikut autuses süüdistatakse .. F. Tuglas. c. (tõendades, tõestades). Uurimused, arheoloogilised leiud, katsed, mõõtmised, arvutused näitavad, et .. Nagu kogemused näitavad, ei saa teda usaldada. Kõik see näitab, et tal oli õigus. Talle tuleb näidata, et ta eksib. Eks aeg, elu, tulevik näitab, mis neist saab. *Kui sul õigus on, siis näita seda sõnadega, ära mölla oma jõuetus vihas. J. Lintrop.
5. välja paista laskma, ilmutama. Näita, mis sa võid, suudad, oskad. Näitab, milleks ta võimeline on. End (kõige) paremast, halvemast küljest näitama. Talle meeldib teistele oma jõudu näidata. Rõiva pikilõiked näitavad keha saledamana. Näitab töös eeskuju, leidlikkust, osavust, huvi asja vastu. On näidanud end hea organisaatorina, ikka tasakaalukana. Häbeneb oma rõõmu, muret võõrastele näidata. Kellegi vastu usaldust, abivalmidust näitama. Püüab oma võimu, tähtsust näidata. Näitab iseloomu, selgroogu 'kangust, oma tahet', klassi 'kõrget taset milleski'. Põllu nägu näitab põllumehe tegu. *.. pruune kingi, mille pealisnahk näitas juba kulumise tunnuseid. M. Saareots. || (dokumendis) fikseerima, ära märkima. Igal toimikul näidatakse selle alustamise ja lõpetamise aeg. Tehtud oli tegelikult vähem kui aruannetes näidatud. Ta pole ankeedis kõiki oma töökohti näidanud.
6. kõnek (ähvardades:) õpetust andma. (Küll) ma sulle näitan, või haugub vastu! Ma teile, üleannetutele, näitan, nii et mäletate! Küll eit talle kodus näitab, kuidas Luukas õlut teeb! *„Sina, sitavares, ajad minu loomad ära? Küll ma sulle näitan, kuidas loomi aetakse,” .. A. H. Tammsaare.
7. van näima, paistma. Ei ole nii uteke kui näost näitab. *Nagu mõni tohter näitab ta olevat .. J. V. Jannsen. *Alguses näitab see nägu vana, inetu, hall .. Juh. Liiv. *Tahvli juurde minek ei näidanud talle sugugi meeldivat. O. Luts.

näkk ‹näka 22 või näki 21› ‹s›
murd tuhar. Kiljatas nagu näkast näpistatud. Sai laksu vastu näkke, näkkide peale. *Viimaks toetus ta ühe näkaga tooliveerele .. E. Tegova. *Ennäe, eks ükskord löönud väeülema proua näka peale paise. O. Kangilaski. *.. ja ärkas üles Populuse pahura põlvemüksu peale näkkidesse .. L. Promet. || piltl (millegi seda meenutava kohta). *Ljolja võttis torbikust aprikoosi, kiskus selle väikesed näkid lõhki ja viskas kivi välja. R. Saluri (tlk).

näpistama ‹37›

1. pöidla ja (esimese) sõrme vahele haarates pigistama. Kedagi käsivarrest, kintsust, ninast, kõrvast näpistama. Kellegi käsivart, kintsu, nina, kõrva näpistama. Näpista teda, et ta tukkuma ei jääks. Ai, ära nii kõvasti, valusasti näpista! Näpistab nii, et sinised plekid jäävad järele. *Noorik pidi õhtuti .. tema pihtu näpistama ja voolmeid triikima .. E. Vilde. || millegi muu vahele haarates pigistama. Vähk näpistab sõrgadega. Hani näpistas poissi nokaga. Metallaasa harusid võib tangidega kokkupoole näpistada. *Puhastas haava piiritusega, näpistas paar klambritki peale .. H. Sergo.
2. piltl (millegi justkui pigistava v. näriva kohta). a. (hirmu, mure jm. negatiivse emotsiooniga seoses). Hirm, mure näpistab südant, südames. Hinge näpistav piin, tusk. *Ta hääl värises [kurbusest] ja mul endalgi näpistas kurgust. J. Semper. b. (terava näljatundega seoses). Nälg näpistab (kõhtu). Kõht, kõhus näpistab. Tundis näpistavat nälga. *.. putukad peitu on pugenud – / nälg tuleb [linnukestel] nokka näpistama. O. Kangilaski. c. teravat külmatunnet tekitama; ära külmetama, ära võtma. Külm, pakane näpistab nina, kõrvu, põski, varbaid. Mahe lõunatuul paitab, külm põhjatuul näpistab. Kui öösel halla teeb, siis näpistab kurgid, tomatid, kartulipealsed ära. Külmast näpistatud pihlakamarjad on maitsvad. *.. talvepakane aga näpistavat just lopsakalt kasvanud ja vesiseid [viljapuude] oksi. H. Kiik.
3. pigistades millelgi osa v. tükki otsast eraldama. Istutamisel näpistatakse istiku juur lühemaks. Küünla tahti, peergu näpistama. Aedmaasikaid korjates näpistatakse viljavars küünega läbi. Näpistas vistrikul mädapea maha. Nelgil tuleb külgpungad ära näpistada. Võta tangid, näpista traat katki. Näpistas saiasisust raasukesi ja pistis suhu. || piltl millestki niigi napist teatavat väikest osa mingiks eriotstarbeks eraldama. Eks lugemiseks tule uneajast, öötunde näpistada. Uued kingad peab saama, nii palju annab ehk toidurahast näpistada. Kõhu kõrvalt näpistatud kroonid. Töörohked päevad ning lühikeseks näpistatud ööd. *Palju sul veel püülijahu kirstunurgas on, saad ehk pisut ka sealt neile [= tütre perele] näpistada, suvel leivakasteks, kartulitorkeks. A. H. Tammsaare.

närakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s›. a. näru, kalts. Vanu närakaid ei tasu enam paigata. *Selle [= paja] juures kükitab Sivumetsa Katt, närakates nõid, ja segab suure kulbiga suppi. A. Kitzberg. b. alatu, autu, närune inimene (ka sõimusõnana). On üks kaabakas ja närakas! Igavene närakas ja petis! Sa oled närakas, aga mitte mees! Keegi närakas on tema peale kaebamas käinud. Vaata närakat, mis tegi.
▷ Liitsõnad: kleidi|närakas, mantli|närakas, tekinärakas; püksinärakad; varganärakas.
2. ‹adj›. a. närune, näru, armetu. Närakas mantel, pintsak. Eks närakamad püksid jää tööriideks. b. alatu. *.. nagu ei oleks ma elus kõige närakamaid närusid aadli keskel mitte näinud .. K. A. Hindrey. *.. on närakaid mehi ilmas küllalt näinud .. A. Mälk.

ohtuma ‹37›
murd vaeva ja viletsust nägema, vintsutada saama. *Eks nad pea muist puldani all ööbima. Ohtuda nad seal saavad, see on kindel. R. Vellend.

oijah ‹adv›
(murelikku) möönmist, nõustumist, kinnitust väljendav jaatussõna. Oijah, eks ta ole. Oijah, tuleb teele asuda. Oijah, ega siis midagi, hakkame pihta. Oijah, kuidagi ei tahaks tõusta. Oijah, linnas elada oleks kena küll. Kas mõtlete tihti Jaani peale? – Oijah, üsna tihti.

olema ‹olla, olen, (ta) on, olin, ollakse; ‹eitavas kõnes ka vormid:› pole, polnud, poleks, polnuks, polevat, polnuvat, poldaks, poldud, poldavat 39›

1. väljendab subjekti (olendi, eseme, sündmuse, nähtuse, seisundi, olukorra vm.) üldist, antud hetkel v. minevikus eksisteerimise fakti: eksisteerima, olemas olema. a. (üldse, tegelikkuses). Olla või mitte olla? Ma mõtlen, järelikult ma olen. Oli kord üks kuningas. Siis oli kõigest puudus. Ei ole head ilma halvata. On sündmusi, mis ei unune. On inimesi, kes tahavad teiste tööst elada. Juhtus olema halb ilm. On nähtusi, mille olemust tänini ei tunta. Vanaduse vastu ei ole rohtu. Olema hakkama, olemas olema, olemast lakkama. See tegu oleks võinud olemata olla. Vanaisa ei ole enam 'suri, on surnud'. On ainult üks pääsemisvõimalus. Ei ole muud nõu kui ise selgusele jõuda. Pole muud kui istuda ja oodata. Toit on valmis, pole muud kui sööma istuda. On oht haigestuda leetritesse. Raskusi on, aga neist saame üle. On põhjust arvata, et.. Kas sellest on abi, kasu, tulu? Temas on näitlejat. Seda on näha, kuulda, tunda. Sellest oli ajalehes lugeda. Süüa tuleb muretseda, ükskõik, kas raha on või pole. b. (mingis kohas, kuskil). Metsa all on veel lund. Tänaval oli palju rahvast. Toas polnud kedagi. Köögis oli kärbseid musttuhat. Väljas on sügis, porine, pakane, kõva tuul. Peol oli olnud tore. Kas laual võid on? Temast polnud seal jälgegi. Kotis oli ainult kroon raha. Majas ei ole veevärki. Õhus on äikest. c. (mingil ajal, millalgi). Praegu on talv, veebruar, aasta 1986, 20. sajand, õhtu, tööaeg. Täna on soe, vihmane, tuuline ilm. Homme koolitööd ei ole. Praegu on juba aeg minna. Rongi väljumiseni on veel kümme minutit. Kunagi oli selle metsa asemel küla. Lambal oli 'sündis' eile utetall. d. (kellegi v. millegi valduses, omanduses, käsutuses). Mehel on uus ülikond, suured majad, loks auto. Mitu last neil on? Kas teil juhtub tikku olema? Meil ei ole midagi süüa. Mul ei ole kohta, kus elada. Neil ei ole kinos käimiseks aega. Kas sul on mahti see töö ära teha? Tal on ju võimalus lepingust loobuda. Tal on mantel seljas, saapad jalas, põll ees, piip hambus, kohver käes. e. (kellegagi v. millegagi ühtekuuluvana: osana, omadusena, tunnusena, funktsioonina, seisundina, protsessina, tegevusena jne.). Tal on käharad juuksed, ilusad silmad, paras kasv, parajalt pikkust. Kirvel on puust vars. Tal on talenti, eeldusi, võimeid, jaksu, jõudu, visadust (midagi teha). Mul pole isu, tahtmist, lusti, soovi kinno minna. Tal oli hirm, häbi, kõhe tunne. Mul polnud asjast aimugi. Mis sul viga, häda on? Mul on peavalu, paha olla. Mul pole midagi selle vastu. Juulal oli armastus Mihkli vastu. Meil polnud pileti muretsemisega mingit vaeva, tüli, raskust. Tema kurbusel, rõõmul polnud piiri. Tal ei ole endasse usku. Poisil polnud kaaslastega õiget klappi. Isal on palju tööd ja tegemist. Kõigil oli kiire, temast kahju. Mul pole sellega mingit asja, tegemist. Tal ei olnud kuskil püsi, asu, rahu. Kas teil on midagi öelda? Teil on õigus. Sul ei ole põhjust, alust, tarvidust seda teha. Tal on kombeks, moeks, viisiks kutsumata külla tulla. Tal on midagi südamel, plaanis, kavas, mõttes. Tüdrukul oli nutt varuks, nutt kurgus, hirm nahas. Asjal on oma mõte sees. Tal oli hale, kurb, halb, lõbus, piinlik, soe, külm, valus. Tal on hea olla. Sinuga on raske vaielda. Pole sul vastu joriseda midagi. Mul on ootamisest villand, isu täis, isu otsas, kõrini. f. (kellelegi v. millekski mõelduna v. määratuna). See kingitus on ema jaoks, too teine sulle. Raamat on Mardile. See tee on jalgratastele, jalakäijatele. Need lõngad on heegeldamiseks, heegeldustööks. Mul on su abi vaja, tarvis. Sulle oleks vitsa, malka vaja. „Mida teile võiks olla?” küsis müüja. Kas mulle kirja ei olnud? Võõrastel(e) on sissepääs keelatud.
2. väljendab subjekti eksisteerimisprotsessi: asetsema, asuma, paiknema, viibima; elama; funktsioneerima, käituma. a. (mingis kohas). Ta on maal, linnas, Siberis, koolis, kodus, kodunt ära, apteegis, aias, toas. Laev on merel, sadamas. Sadam on veel kaugel. Vaas on laual, riiulil. Maja on tee ääres, orus, jõe kaldal, teistest eemal. Ta oli juba väravast väljas. Olemegi päral, kohal. Kus ta on? Sisukord on raamatu lõpus. Viga on temas endas. Koer oli rebase kannul. Hobused on trepis. Olin sugulaste pool, haiglas, ööd võõrastemajas. Õlu on all, vaht on peal. | piltl. Ta nimi on pidevalt kõigi suus. Luuletus on peas. Pühad, lõikusaeg on ukse ees. Südames oli rõõm, kurbus, valu. Nutt, pisarad ei olnud kaugel. Ta oli oma sõiduvees. Oleme omadega enam-vähem mäel. Asi on selles, et.. Seal see asi nüüd on! b. (mingil ajal). Olen varsti tagasi. Olin ammu enne teisi kohal. Olime möödunud pühapäeval maal. c. (mingis tegevuses, milleski osalemas). Olen kalal, jahil, õngel, noodal, tulusel, marjul, seenil. Vend on õitsil, veskil, karjas, õunavargil. Olime pulmas, matustel, külas. Oleme kohvil, lõunal. Olen tööl, reisil, praktikal. Olen praegu dieedil, ravil. Kes on roolis, aerudel? Poiss on õngede kallal ametis, tegevuses õngede korrastamisega. Ta on tegev mitmes ühingus. Olime ootel, valvel. Olin just kinno minemas, koju tulemas. Auto on remondis, paranduses. See sõna on juba mõnikümmend aastat käibel, tarvitusel, kasutusel. Mis siin teoksil on? Vili on jahvatusel, töö on tegemisel. Olen juba varahommikust peale liikvel. Mullikas oli terve talve nuumal. d. (mingil viisil, vahel viisi näitamata). Kuidas olla – minna või mitte minna? Nii peenes seltskonnas ei oska kuidagi olla. Tema oskab ülemuste ees olla. Ole viisakalt, vagusi, vait! Keegi ei ole jõude. Las ma olen natuke aega rahus. Lase kass olla, ära kiusa teda. Kuidas sa elad ja oled ka? Kuidas asjad, lood on? Vaata, nii on lood. Asi, lugu, asjalugu on niisugune, et.. Oli, kuidas oli, aga kuidagi ikka oli. Võib ju olla, et.. Kõik on nii, nagu peab. Kuidas teil seal kodus on? Ole nii nagu omas kodus. e. (mingis (ajutises) olukorras, seisundis v. suhtes). Mees oli purjus, joobnud, jokkis, vintis, täis. Olin ärevuses, mures, mõttes, pabinas, närvis, elevil, lusti täis, pinevil, kahevahel, marus, norus, turris, hirmul, halvas tujus, tujust ära, ähmi täis. Lapsed on kodus üksi, omapäi, omaette. Ettepanekuga oleme päri, nõus. Kas te olete minu poolt või vastu? Oled juba nii vara ärkvel, üleval, jalul. Nad on teineteisega tülis, pahuksis, riius, sõjajalal. Ta on hädas, jännis, pigis, kehval järjel, kõigile võlgu. Poiss oli kui tulistel sütel. Olen oma toidul, omas leivas. Olime jooksust päris läbi, otsas, võhmal. Nüüd oleme sinuga tasa. Aparaat on korrast ära, nässus, rikkis, mokas. See asi on nüüd korras, juttis, joones, kombes. Majapidamine on tal laokil, räämas, ui-ai. Särk on poriga koos. Koeral on saba rõngas, sorgus. Uks on lahti, kinni, lukus, irvakil. Puud on raagus, pungas, õites, hiirekõrvul. Akna klaasid on katki. Käsi on paistes, krampis. Teed on umbes. Taevas on pilves. Meri on jääs. Ma pole praegu vormis. Kas kaubad on koos? Prillid on alles, kaotsis. Raha on läbi, otsas. Tema aeg on ümber. Raskem osa teest on möödas. Vihm on üle. Õhtu on käes. Mis siin lahti on? 'mis on juhtunud v. mis toimub'. Kell oli 6, kui Sohvi tuli. f. (mingis asendis v. suunas). Ta on püsti, pikali, põlvili, kummargil, kägaras, siruli, laatsakil. Klaasid on kummuli kuivamas. Lipuvarras oli otse, veidike viltu, kaldu. Majad on vastastikku. Aknad on lõunasse, põhja, õue poole, tänavale. Istujad olid näoga, seljaga üksteise poole. Vaadake, et rivis oleks kõigi varbad ühel joonel! Täisnurkse kolmnurga kaatetid on teineteise suhtes risti. g. (kellegagi v. millegagi koos; kellestki v. millestki eraldi). Ära karda, ma olen sinuga. Ta soovis minu seltsis olla. Praegu oleme veel koos, varsti enam mitte. Olin temaga ühel kursusel, ühes klassis. Poisid on kogu aeg ninapidi koos. Õu ja aed on eraldi, aed on õuest eraldi. Rõõm ja kurbus on alati käsikäes. Kes on sinuga kaasas? Kas kohv on koorega või ilma? Too mees on enne Marit juba kümne teisega olnud (armuvahekorra kohta). Miina on 'kurameerib' nüüd Mihkliga.
3. iseseisva tähenduseta v. väga üldise tähendusega olles iseloomustab koos predikatiivi v. adverbiaaliga subjekti omadust, olemust, tunnust, kuuluvust (kuhugi v. kellelegi) jms.. a. klassifitseerib, identifitseerib v. defineerib subjekti. Ta on kunstnik, õpetaja, treial. Varblane on lind. Sääsk on putukas. Meie oleme inimesed. Igaüks on oma õnne sepp. Tallinn on Läänemere tähtsamaid sadamaid. Ukraina pealinn on Kiiev. See tütarlaps on minu venna pruut. Mis ta nimi on? Tema nimi on Raimo Saar. Ta on üks Järvidest, üks Järvisid. „Hund” on saksa keeles koer. Einstein on relatiivsusteooria rajaja. Mikroskoop on suurendusseade. Koer oli ta alatine kaaslane. Kes te olete? See on minu poeg Arno. Kes teist on Jaan? Jaan olen mina. Mina olen Jaan. Kaks korda kolm on kuus. Kahe ja kolme korrutis on kuus. Ta on 36-aastane. Üks sentimeeter on kümme millimeetrit. Mütsi hind on 50 krooni. „Nissan” on levinumaid autosid. Äri on äri. Sõda on sõda, mis parata. Kaks meest on ikka kaks meest. b. iseloomustab subjekti laadi. Vesi on soe. Ämber oli raske. Kui hea on olla noor! Ta nägu on kahvatu, tedretähti täis. Kingad on pruunid, pruuni värvi, kõrge kontsaga, ninast kitsad, mulle parajad. Poiss oli väikest kasvu, valget verd, lokkis juustega. Ta on andekas, hea peaga, keeltes tugev. Mees on aeglane, rahuliku loomuga. Ta on just niisugune, nagu mees peab olema. Ta on kahtlane tüüp, isevärki mees, üle küla poiss, igal pool esimene. Ole ikka mees! Igaüks peab olema iseenese üle peremees. Ta on kasvatusküsimustes täielik võhik. See ülesanne on kerge, keeruline, raskesti täidetav, mulle jõudu mööda, erilise tähtsusega. Sinu jutt ei ole eriti loogiline, usutav, kuulamist väärt. Ei ole ilus vanematele inimestele vastu vaielda. Tema süda on süüst puhas. Selle asja pärast ole üsna mureta. Tuba oli akendeta. Oli see nüüd tark tegu? Näidendist ei olnud suuremat asja, näidend ei olnud suurem asi. Oleks rumalus loobuda sellest võimalusest. Nüüd on hea nõu kallis. Käsk on vanem kui meie. Pikuke see suvi siis ära ei ole! Lobisemine pole kunagi kasuks. Keegi on kellelegi koormaks, nuhtluseks, ristiks kaelas, risuks ees. Poiss on tööl juba päris asja eest, täie mehe eest. Tahan olla samasugune kui teised. Kleit on põlvini, allapoole või ülespoole põlvi. Poeg oli isale õlast saadik, õlani. Tema tervis polnud kiita, laita. Kohver oli kerge kanda. Sa oled nagu karu. Olen väsinud kui koer. Maja oli nagu maja kunagi, nagu maja ikka. Tüdruk on ema nägu, täiesti emasse. Nende sarnasus on lausa rabav. Oskar on jõu poolest Aadust üle. Olen näljane nagu hunt. Kas see pilet on veel kehtiv? Olin ta käitumisest liigutatud, rabatud, ärritatud, pahv. Olgu ta tuhandest terve! (tänuvormel). Oma on ikka oma. c. osutab subjekti (kellegi) omanduses v. käsutuses olekut, kuuluvust kellelegi v. millelegi, millegi olemasolu kellelgi. Idee oli sinu, tegutse! Sinul, sinu käes on vägi ja võim. Mul on niisugune tunne, arvamus. Rätik on õe jagu. Nokk on tal nagu kure oma. Tulevik on noorte päralt. Terve korter oli minu käsutuses. Küpsised olid laste jaoks. d. osutab subjekti päritolu. Kust kandist sa (pärit) oled? Ta on (pärit) Tartust, Saaremaalt, töölisperekonnast. Kust niisugune jutt pärit on? See tsitaat on „Iliasest”. Arhitektuurimälestis, raamat, skulptuur on 16. sajandist. Apelsinid on Marokost, õunad Ukrainast. Kiri on ema käest, emalt. Kas ta on Mardi tütreid? See mõte oli sinult. Kas sa oled kuu pealt, et seda ei tea? Ma olen ajalehe juurest, aiandist. e. osutab subjekti ainet, materjali. Sõrmus on kullast. Kirjutuslaud on tamme(puu)st. Kringel oli pärmitaignast. Sild on raudbetoonist. Sinu süda on lausa kivist. Anna meile ka, ega meiegi suud sarvest ei ole!
4. abiverb verbi liitaegade koosseisus. a. isikulise tegumoe täisminevikus. Olen, oled, on, oleme, olete, on kaotanud. Ei ole, pole kaotanud. Oleksin, oleksid, oleks, oleksime, oleksite, nad oleksid kaotanud. Ei oleks, poleks kaotanud. Olgu kaotanud! Ärgu olgu kaotanud! Olevat kaotanud. Ei olevat, polevat kaotanud. b. umbisikulise tegumoe täisminevikus. On kaotatud. Ei ole, pole kaotatud. Oleks kaotatud. Ei oleks, poleks kaotatud. Olgu kaotatud! Ärgu olgu kaotatud. Olevat kaotatud. Ei olevat, polevat kaotatud. c. isikulise tegumoe enneminevikus. Olin, olid, oli, olime, olite, nad olid kaotanud. Ei olnud, polnud kaotanud. Olnud kaotanud. d. umbisikulise tegumoe enneminevikus. Oli kaotatud. Ei olnud, polnud kaotatud. Olnud kaotatud.
5. esineb mõningates püsiühendites, mis väljendavad:. a. möönmist, nõusolekut, (ka eitavat) kinnitust. Olgu kuidas on (, aga teha see töö tuleb). Olgu mis on (– ma lähen). Sa tuled ju ka, eks ole? Eks ta ole (, või ta vale). Mis sa teed või oled! Olgu muud mis on (, aga joodik ta ei ole). Olgu, olen nõus. Olgu pealegi. Olgu siis nii! Ja olgu olla (kõik tipp-topp korras)! Ei ole [kedagi v. midagi] ollagi. Tüdruk on kena, pole midagi öelda. Nad ilmselt liialdasid, olgu siis tahtlikult või tahtmatult. Sinust on ta ikkagi ette, olgu küll, et sa muidu üsna tore poiss oled. b. tõrjumist, halvakspanu, pahandamist. Las olla (pealegi), kulub sulle endalegi ära. Ole (mul) nüüd asja, juttu! Ole sind oma lobaga! Seal see (asi nüüd) on! Mis jooksmine see olgu! Mis jutt see olgu! Mis mood see on (teiste asjades sorida, kaebamas käia)! See pahandus oleks võinud olemata olla. c. suhtlusvormelites palvet ning tänu vm. soovimist. Ole armas, aita natuke. Ole hea, võta millist tahad. Tõstke ette, olge kena! Ole, olge terve (söötmast, aitamast)! Ole meheks (aitamast, et appi tulid)! Ole, olge (tuhandest) tänatud! – Ei ole tänu väärt.

omakorda ‹adv›

1. (ise) samuti, (ise) ka. Temalt küsitakse ja tema küsib omakorda. Ronime omakorda koopasse. Nüüd asub tema omakorda ründama. Isa noomis tütart omakorda. Haigused suurendasid omakorda üldist viletsust. *„Näe, näe,” tunnistab nüüd võõras omakorda meie selli. „Peep ka siin!..” O. Luts.
2. jällegi, uuesti (edasi); järgnevalt taas, omalt poolt (tagasi). Liigid jagunevad omakorda alaliikideks. Naftast omakorda saadakse bensiini. Puud laotakse riita ja sealt omakorda autodele. Asjaolu, millest omakorda oleneb kõik järgnev. *Lai jõgi muutus kitsamaks, siis omakorda ojaks, viimaks ojakeseks .. A. Kaskneem.
3. seevastu, omalt poolt (vastu), aga, jälle(gi). Mina omakorda arvan, mõtlen, otsustan, teen hoopis nii. Teised käisid mööda poode, tema omakorda otsis muuseume ja näitusi. Pojale tegi lugu nalja, ema omakorda oli murelik. Poisid pühkisid õue, tüdrukud omakorda koristasid tubades. Eks katsu rahulikuks jääda, kui teine omakorda riidu kisub! *Isa ütleb, et need on joovikad, ema vastu, et hoopis sinikad, Mari-tädi aga omakorda nimetab neid lillakateks. L. Kibuvits.

padajann ‹-i 21› ‹s›
kõnek kaasatoodud, -pandud v. saadetud (toidu)kraam v. -pakk. Läks pojale (haiglasse, vanglasse) padajanni viima. Tuli maalt tohutu padajanniga. Kuni mees kinni oli, saadeti talle padajanni järele. Kandekott oli täis kõiksugu padajanni. *.. padajanni pandi kaasa nii, et ägasin. Kampsuneid, villaseid sokke, sooje särke topiti seljakotti nõnda palju kui mahtus. P. Kuusberg. || kraam, vara. *Ja põllumaad ja heinamaad ja kogu padajann. Kõik läks, eks ju? R. Saluri.

paharet ‹-reti, -retti 21› ‹s›

1. paha vaim, kurivaim, kurat, eriti põrgu kujutelmas väike kurat, sarviku abiline. Mis paharet see mulle küll need sõnad suhu pani? *.. selle [= kõrtsihoone] aampalkide vahele on pugenud paharette ja kurivaime, kes kunagi õhutasid kaklusi ja kuritöösid. O. Kruus. *Kalevipoja ja kogu rahva vaenlasena .. kujutatakse eeposes Sarvikut ja tema käsilasi – sortse, paharette, tuuslareid. E. Nirk. | (võrdlustes). Naeravad, irvitavad nagu paharetid. Mustad kui paharetid põrgu eeskojas. „Lähme ikka!” ajas poiss peale nagu väike paharet. *Hüplesime justkui paharetid keset tihedaid aurupilvi.. I. Murdmaa. | piltl. Ahnuse paharet istub tal sügavalt hinges.
2. tagasihoidlik kirumissõna negatiivse, harvem positiivse emotsiooni väljendamiseks; kurivaim, kuriloom, põrguline, sunnik, mait, sindrinahk. a. (pahandavalt, taunivalt hrl. paha teinud v. vallatu elusolendi kohta). Kuhu ta paharet ometi kadus? Oh te paharetid küll, muudkui kiusate süütut inimest! Eks sa näe paharetti, või tema hakkab veel salgama! „Kõtt, paharet!” peletas ta kassi aknalaualt. Pisike paharet ei teinud kurjustamisest väljagi. Krahmas paharetil turjast kinni ja viskas ta ukse taha. Jäljed on värsked, paharet peaks siinsamas redutama. Hobune, paharet, on krutskeid täis nagu ta peremeeski. *„Pahareti päralt, ka see on sul hästi öeldud,” uriseb Kärbo.. E. Kippel. b. (hellitlevalt lapse v. väikese looma kohta). Ah sina, väike paharet, oled ka siin! „Oled mul ikka üks pisike paharet küll!” ütles ema heldinult.

pahverdama ‹37›
murd
1. sumama, pahmerdama (1. täh.) Pahverdab sügavas lumes, abitult jäätükkide vahel. *.. ta tegi liigutusi, nagu oleks kord lumes astuda pahverdanud, kord suuskadel liuelnud.. A. Annist (tlk).
2. lahverdama, lõhverdama. Igasugu jutte on tema kohta pahverdatud. *Küll sa aga talle nüüd palju valet kokku pahverdasid, eks? L. Kibuvits.

pajatama ‹37›
millestki rääkima, jutustama, vestma. Pajatas minevikusündmustest, läinud aegadest, elujuhtumustest. Vanaema pajatas (lastele) ennemuistseid lugusid. Eks pajata külauudiseid, mis külas uudist. Rahvasuu pajatab, et järv olevat siia rännanud. Mida ta sulle siis pajatas? Tal oli palju pajatada oma hiljutisest välismaareisist. Näe palju, kuule palju, ära palju pajata. || kõnek ütlema, lausuma. *Asi oli nii imelik, et vanamees pärast esimest ehmatust täiesti tõsiselt pajatas: „No küll veli lennäs!” F. Tuglas.

pala2 ‹11› ‹s›
murd palavus. *Noneh, eks hitlerlastel ju pala pükstes, saavad Ukrainas kõvasti lakkida.. M. Rebane.

pall1 ‹-i 21› ‹s›

1. ümmargune põrkav ese. a. (mänguasi). Kummist, plastmassist, kaltsudest pall. Kõvasti täispumbatud pall. Täispuhutud, tühjakslastud pall. Pehme, kõva, kerge, raske, suur, väike pall. Palli viskama, püüdma. Pall hüppas, põrkas kõrgele. Laps mängib palliga, veeretab palli mööda põrandat. Viskas teist palliga. Põrgatab palli vastu maad. Lõi palli üle aia. Loobin palli vastu seina. Pall lendas aknast mööda. Pall tabas täpselt märki. Palli järel jooksma, palli taga ajama. | piltl. *Üle metsatee veeres väikesi, karvaseid palle: eks jänesepoegadel oli just pesast väljatuleku pühapäev! L. Kibuvits. b. mänguvahend (võistkondlikes) pallimängudes. Palli mängima. Lõi palli võrku, üle võrgu, väravasse. Söötis palli kaasmängijale. Viskas palli korvi. Saatis palli üle otsajoone. Vastasvõistkond pani palli mängu. Lahtilöögist kandus pall vastaste väljakupoolele. Palli lööma, taguma, loopima 'palli mängima'. || (palli liikumistee iseloomu ja löögijõu kohta). Tugev, nõrk pall. Kõrge, madal, pikk, lühike pall. Vindiga pall. Kõige lihtsamaidki palle ei suutnud ta tõrjuda. Väravavahil oli tegemist kergetegi pallide püüdmisega. c. ‹liitsõna järelosana› esineb pallimängude nimetustes, näit. jalgpall
▷ Liitsõnad: kummi|pall, nahk|pall, piloot|pall, pirn|pall, poksi|pall, sond|pall, topis|pall, õhupall; jalg|pall, korv|pall, kroketi|pall, lauatennise|pall, moto|pall, pesa|pall, sulg|pall, tennise|pall, vee|pall, võrkpall; geim|pall, kaar|pall, küünal|pall, lend|pall, matš|pall, sett|pall, tagalaua|pall, tilkpall; kuker|pall, uperpall; jalg|pall, korv|pall, käsi|pall, moto|pall, pesa|pall, rahvaste|pall, sulg|pall, võrkpall.
2. pallitaoline moodustis. Sulalume pall. Võttis peotäie lund ja mätserdas selle palliks. Veeretasin lumest suure palli. Tainas surutakse palliks ja jäetakse jahedasse seisma. Hakklihast vormitakse väikesed pallid. Istiku juurte ümber jäetakse suur pall kasvukoha mulda.
▷ Liitsõnad: juure|pall, lume|pall, mullapall; kala|pall, lihapall.

kokku panema

1. ühte rühma v. kohta koondama, koguma, ühendama, kokku liitma. Heina, vilja kokku panema. Pane oma asjad kokku! Pandi raha kokku ning osteti klaver. *.. kui mitu meest oma tarkuseraasukesed kokku panevad, eks siis kasva ikka natuke suurem tarkus. K. Ird. || teksti, kõnet vms. koostama. Juttu, laulu kokku panema.
2. osi tervikuks ühendama, üksteise külge liitma, kokku monteerima. Kella, aparaati, masinat kokku panema. Detailidest kokku pandav mööbel. Lapsed panid värvilised paberitükid mosaiikpildiks kokku.
3. midagi tihedamaks, kompaktsemaks muutma, nii et üldine kuju hrl. muutub. Pani ajalehe kokku ja pistis tasku. Paberileht tuli kahekorra kokku panna. Rätikut, lina, vihmavarju kokku panema. Paneme laudlina pikuti, laiuti kokku. Kokkupandav süst, voodi, iste.
4. midagi teineteise vastu v. päris lähedale asetama. Pani käed nagu paluvalt kokku. *„Naljakas mees, see meie agronoom,” panid külanaised pead kokku. F. Issak.

paras ‹paraja part parajat e. parast 2› ‹adj›

1. sobiv, kohane. Ma äratan su parajal ajal. Selleks peab valima paraja silmapilgu. Passis jutuajamiseks, oma palve esitamiseks parajat aega. Mul avanes paras võimalus talle kätte maksta. Meheleminekuks on ta just parajas eas. Ta on paras naisevõtja mees. Otsisin parajat sõna, vastust. Seda pole palju ega vähe, vaid just paras jagu. Ta pole kõhn ega paks, vaid üsna paras. Keedunõu peab olema paraja suurusega. Sain osta just parajas paksuses, paraja paksusega laudu. Ahju tuleb kütta parajal määral. Kütt püüdis sokule parajasse laskekaugusse, parajale laskekaugusele läheneda. Need saapad on mulle parajad. Ülikond on paras, nagu mõõdu järgi tehtud. Kas supp on soola poolest paras? Mis ühele liig, see teisele paras. See kala on paras kassile anda. Need püksid on parajad töö juures trööbata. Selle ürbiga oled paras hernehirmutis. Järgmise rongiga on meil paras ära sõita. Tee kepp parajaks! Seo rihm parajaks! Ära seo tugevamini, nii on paras. Otsige paras 'täpne' raha, mul pole tagasi anda. | iroon. *Laisk sa oled nagu kapsauss. Tootsiga paras paar.. O. Luts. *„Kas sul luba oli?” küsis esimees validalt. Ohhoo! Vaata, vaata, kus mul paras prõmmija! L. Promet. || kasut. kahjurõõmu väljendamiseks. Paras neile ahnepäitsudele! Paras, las tunneb nüüd, kui hea on vaene olla. Paras talle, kui ema käest naha peale saab. Paras sulle, paras, paras! | ‹substantiivselt›. Ma ei leidnud midagi parajat põletamiseks. Nad on paar parajaid! Oota, küll sa ükskord mu käest oma paraja 'nahatäie, hoobi' saad! *Hull oli Eindorhv ise oma eluga.., hull on ka tema naine, nii et kaks parajat on kokku saanud. A. H. Tammsaare. *Noh, eks nad ole ühesugused totrad mõlemad.. Paras seltsib ikka parajaga. P. Grünfeldt. || (koos teise, täpsustava adjektiiviga). Pesu on triikimiseks paras niiske. Taigen on paras pehme rullida. Mul pole parajat peenikest nõela. Parajast jämedast pakust istmed. *.. kanna hoolt, et tõbine kambrist, mis paras soe on, välja ei saa.. F. R. Faehlmann. *Seal konti mööda, paras palav.. U. Laht.
2. üsna suur, tugev, hea; tubli, kaunike, kenake. Paras patakas pabereid. Poiss on juba paras rüblik, volask. Koer oli paraja hundi suurune. Ta on paras lõuapoolik. Õnge otsa hakkas paras havipurakas. Oi, sinna tuleb oma tund parajat astumist. Mitu päeva möllas paras torm. Tal on olnud paras jagu õnne, vedamist. Tuli teha, lasta parajat traavi, et veel bussi peale jõuda. Talle kuluks ära paras keretäis. Kõht lööb juba parajat pilli. Tal on paras palavik. Tal on juba paras kilk peas, paras aur peal. Ta oli üsna parajas tujus, tuuris, juba päris paras (poiss) 'juba üsna purjus'.

parasiit|sõna
keel mehaaniliselt tarvitatav täitesõna. Inimeste kõnet risustavad tihti parasiitsõnad, nagu „kuule”, „no tead”, „eks ole”, „tähendab” vms.

passima ‹42›

1. sobima; kõlbama. See kübar passib mu kostüümi juurde. Sinine värv passib musta ja valgega. Vuntsid passivad mehele ütlemata hästi. Venna kingad passivad talle ilusasti jalga. Ülikond passib selga nagu valatud. Nad passivad hästi paari. Väike skulptuur passiks meiegi aeda. Naabri võti passis ka meie lukuauku, lukule. Mantel pandi kiiresti minu mõõtudele passima. Poiss passib juba meeste kilda. Eks igaüks tea, mis talle paremini passiks. Isal-emal passis maal elada, pojal enam ei passi. Otsi mõni passivam põhjus enda vabandamiseks. Võta kõik, mis passib. Ei passi tööd pooleli jätta, kutsumata külla minna. Mitte kuidagi ei passinud vastu puigelda. Ta passiks hästi ülemuseks, teisi kamandama.
2. proovima, sobitama. Mantlit, kleiti selga passima. Passib peegli ees mütsi pähe. Jalga passiti kümneid jalatseid. Ta oli juba mitut ülikonda passinud, aga sobivat ei leidnud. Mehed passisid sarikaid kohale. Passisime rulood akna ette. Lapsed monteerisid mängukraanat, passides ükshaaval detaile üksteise külge.
3. (kellegi v. millegi tabamiseks) ootama ja vahtima; varitsema, luurama. Passisime hulk aega koolimaja ees bussi. Mehed passivad parajat pärituult. Kass passib hiiri. Nuhid passisid iga nurga taga. Isa passib aias õunavargaid. Ta passis neid salaja plangu varjust. Keda te siin passite? Pead parajat aega passima, et teda teolt tabada. Käisime kordamööda passimas, kas õhk on puhas. Tunnimehe asi oli passida, et keegi ei põgeneks. Ei jõua mina tema tulekuid-minekuid passida. *Passite kodus vihma, tunnete rõõmu, et vili põllul kasvama läheb? Niimoodi? J. Smuul. || tegevusetult vahtima, logelema. Ära tüütab päevast päeva niisama passida, tahaks juba midagi teha. Mis sa passid, pane käed külge!
4. ümmardama, majas teenima. Ta passib selles perekonnas juba kümmekond aastat. Muudkui toida ja passi võhivõõrast inimest. Ta ei lasknud end passida, vaid hakkas ise majas toimetama. Las proovib kordki midagi ise teha, siiamaani on ta olnud teenijate passida. *Saksu passimas käivad peened prouadki, kes räägivad võõraid keeli.. A. H. Tammsaare.
5. oma korda vahele jätma, hrl. kaardimängus pakkumisest loobuma. Bridžimäng algas: esimene pakkus, järgmine aga passis. Niisuguses mänguseisus harilikult passitakse. *Ega me kiuste passinud. Kruus oli liiga raske ja liiga täis. Nuusutasime teda [= õlut] niisama ja saatsime edasi. A. Kaal.

patt ‹patu 21› ‹s›

1. kirikl sõna, mõtte v. teoga jumaluse, religioossete ettekirjutiste, usulis-kõlbeliste põhimõtete vastu eksimine; selline eksimus, üleastumine. Suur, raske patt. Vanemate patud nuheldakse laste kätte. Pattu tegema. Patu sisse, pattu langema. Patust lunastama, (ära) pöörama. Pattu kahetsema, pihtima, (üles) tunnistama. Pattu andeks paluma, andeks saama. Pattude andeksandmine, lunastamine. Tema hingel, hinge peal ei ole seda pattu. Ei taha pattu oma hingele, hinge peale võtta. Elab patus. *„See nagu patt kohe, et esimesel pühal lõhud muudkui tööd teha!” noomis ema vaikselt. M. Metsanurk. *Vanades Muhu pulmades oli komme, et peiupoiss pidi pulmaööl magama pruuttüdrukuga. Ära sa .. mõtle, et siin midagi pattu oli. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: liha|patt, mõtte|patt, päris|patt, sala|patt, surma|patt, verepatt; kuripatt.
2. kõnek hrl nlj taunitav tegu, eksimus, süü; vigur, vemp, harjumus. Noorpõlve patud ja patukesed. Pidime koolis teiste poiste pattude pärast kannatama. Pihib sõbratarile kõik oma väikesed patud. Eks nad ise oma patte tea. Lubab vanad patud maha jätta. Teda süüdistatakse igasugustes pattudes. Polnud nemadki sellest patust puhtad. Püüdis kingitustega oma pattu heaks teha. Mis viga teiste patte piitsutada! Viinavõtmist arvati, pandi talle suureks patuks. Mis seal pattu salata, on sedagi tempu tehtud. On mitmedki seda pattu teinud, et käsku ei täitnud. Ilusa ilmaga on patt kodus istuda. Oleks patt öömaja üle nuriseda. Poleks patt tedagi väikese kingitusega meeles pidada. *Juulius Kilimit luuletas veelgi. Ta polnud seda pattu ka möödunud aastatel jätnud.. K. Ristikivi.

patu|vili
mingi patu, eksimuse tagajärg; sohilaps. *Eks ole nemadki teil ainult sohilapsed, kuna olete toonud neid patuviljana ilmale. E. Kippel.