[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Leitud 794 artiklit, väljastan 250.

aed ‹aia 23› ‹s›

1. viljelusala, kus kasvatatakse köögi- v. puuvilju, aiamarju, ehistaimi, lilli jne. (hrl. taraga piiratud). Korras, hästi hooldatud, hooletusse jäetud aed. Aia planeerimine, kujundamine. Aeda rajama, harima, pidama. Maja ees oli väike aed. Aeda piirab kõrge plank. Aias töötama, puhketunde veetma. Aedades õitsesid sirelid. Aias kasvatame lilli. Rohisin aias peenraid.
▷ Liitsõnad: botaanika|aed, dekoratiiv|aed, dendroloogia|aed, ees|aed, ehis|aed, ilu|aed, juurvilja|aed, kapsa|aed, katse|aed, kirsi|aed, kodu|aed, kooli|aed, köögivilja|aed, lille|aed, marja|aed, paradiisi|aed, ploomi|aed, puuvilja|aed, roht|aed, roosi|aed, sise|aed, taime|aed, tapu|aed, viljapuu|aed, õue|aed, õuna|aed, õunapuu|aed, ühisaed.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› taraga piiratud ala mingiks otstarbeks (peale viljeluse). *Ja raske on iga loomaliiki teisest eraldada, oma lauta, kuuti, aeda või sulgu ajada. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: jooksu|aed, kabeli|aed, kana|aed, karja|aed, kiriku|aed, lamba|aed, looma|aed, surnuaed vrd lasteaed.
3. piirav v. eraldav tõke, tara. Lattidest, lippidest aed. Vitstest punutud, paekividest laotud aed. Aeda tegema, parandama. Üle aia ronima, hüppama. Läbi aia pugema. Lõpuks leidsime aias värava. Aiaga piiratud karjakoppel. Toetusin seljaga vastu aeda. Karjub nagu siga aia vahel. Vihkab teda nagu ussi aia all.
▷ Liitsõnad: hirs|aed, kivi|aed, kopli|aed, latt|aed, okastraat|aed, piht|aed, piirde|aed, piiri|aed, pistand|aed, plank|aed, puu|aed, püst|aed, raud|aed, roigas|aed, rõht|aed, teivas|aed, traat|aed, vahe|aed, varb|aed, vits|aed, võrkaed.

ahi ‹ahju 32› ‹s›
seade, ehitis, milles kütuse põlemisel vm. keemilise reaktsiooni tagajärjel, samuti elektrienergia muundumisel eraldub soojus. a. (ruumide kütmiseks, toidu valmistamiseks). Tellistest, pottkividest, kahhelkividest ahi. Lai madal Vene ahi. Kõrge püstlõõriga Hollandi ahi. Valgeks lubjatud ahi. Ahju kolle, lõõrid, põrand, lagi. Pottsepp teeb, laob ahju. Ahju kütma. Pane tuli ahju, ahi küdema. Tegin tule ahju. Ahi köeb hästi, ajab suitsu sisse. Küdevat ahju tuleb segada, et tukid ühtlaselt ära põleksid. Ahi on köetud. Perenaine pani leivad ahju. Liha on ahjus. Just ahjust võetud, tulnud saiad. Taat kobis ahju peale magama. b. ‹hrl. liitsõna järelosana› tehn (tehnoloogiliseks kuumutamiseks). Ühe-, mitmekorruseline ahi. *Ahjude loitel hõõguv sulatis siin / retordist vormidesse surutakse .. G. Suits.
▷ Liitsõnad: elektri|ahi, gaasi|ahi, grill(imis)|ahi, kahhel|ahi, keris|ahi, leiva|ahi, malm|ahi, plekk|ahi, pott|ahi, prae|ahi, raud|ahi, rehe|ahi, röstimis|ahi, sauna|ahi, suitsu|ahi, suitsutus|ahi, tellis|ahi, toa|ahi, umb|ahi, vanniahi; induktsioon|ahi, kamber|ahi, karastus|ahi, kuivatus|ahi, kuumutus|ahi, kõrg|ahi, küpsetus|ahi, lubja|ahi, martään|ahi, muhvel|ahi, põletus|ahi, pöörd|ahi, sulatus|ahi, šaht|ahi, tellise|ahi, tiigel|ahi, toru|ahi, trummel|ahi, tunnel|ahi, tõrva|ahi, utte|ahi, valuahi.

akadeemiline ‹-se 5› ‹adj›

1. ülikooli vm. kõrgkooliga, ka teaduste akadeemiaga seoses olev. Akadeemiline noorsugu, akadeemilised noored. Akadeemiline haridus. Akadeemilised ringkonnad. Akadeemilised seltsid ja ühingud. Akadeemiline aasta 'kõrgkooli kahest semestrist koosnev õppeaasta'. Akadeemiline kraad 'teaduskraad'. Akadeemiline puhkus 'üliõpilase vabastus õppetööst teatavaks perioodiks'. Akadeemiline tund 'loenguks määratud aeg kõrgkoolis (45–50 min.)'. Akadeemiline veerand 'veerandtund, mille võrra loengu, koosoleku jms. algus väljakuulutatud ajast hilineb'. Akadeemiline võlgnevus 'õpivõlgnevus ülikoolis'. Akadeemiline sõudmine sport sportlik sõudmine pikal kitsal paadil. || (rangelt) teaduslik, väga põhjalik. Mitmeköitelised akadeemilised sõnaraamatud. Eesti rahvalaulude akadeemiline suurväljaanne.
2. kindlaksmääratud traditsioonidest kinnipidav, akademismile omane; puhtteoreetiline, praktilise tähtsuseta. Akadeemiline maalimismaneer. Kuivalt akadeemiline loeng. Akadeemiline vaidlus. Ka moekunstis räägitakse rangest akadeemilisest joonest. Nende kunstnike looming on tunduvalt akadeemilisem.
3. ka nõuk ametlik auepiteet kõrge tasemega teatrite, kooride, ansamblite jne. nimetustes. Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater. Riiklik Akadeemiline Meeskoor.

alam ‹-a 2›
I. ‹adj› ‹komparatiivne›
1. teenistusastmelt madalamal seisev, teenistuslikult alluv; sotsiaalselt positsioonilt v. ametiredelil madala(ma)l olev; mittetäisväärtuslikuks peetav. Alamad ja kõrgemad vaimulikud, ametnikud. Kraavihalle peeti alamat sorti inimesteks. Sulaseid, teenijatüdrukuid ja muud alamat rahvast pulma ei kutsutud. Alamast soost, seisusest inimesed. Ta hakkas end teistest halvemaks ja alamaks pidama. Ta oli ametnikest kõige alam.
2. algelisem, madalamal arenemisastmel olev, vähem komplitseeritud, lihtne. Alamad taimed, seened, loomad. Elu areng alamatest vormidest kõrgemate vormide poole. || (astme, järgu jms. kohta:) madalam. Alama astme rahvakoolid. *Vanema klassi tüdrukud ei tundnud alamate klasside poiste vastu huvi .. V. Gross.
II. ‹s›
1. endisaegse, hrl. monarhistliku riigi kodanik, kuninga, tsaari, vürsti vms. alluv. Vene riigi, Vene keisri, tsaari alamad. Noortest püüti kasvatada isevalitsusele sõnakuulelikke ning truid alamaid. 17. sajandil said eestlased Rootsi alamaiks. Taani kuninga, hertsog Magnuse, Liivi ordu alamad.
▷ Liitsõnad: riigialam.
2. teenistuslikult alluv v. sotsiaalselt ning ametiredelil madalamal olev isik. Alamad pidid ülemate sõna kuulama, ülematele alluma. Ta on mingi kõrge ülem, tal on palju alamaid.

andekus ‹-e 5› ‹s›
inimese võime(te) kõrge tase, mis võimaldab eriti edukat tegevust teat. alal. Üldine, muusikaline, kirjanduslik andekus. Keskmine, loomulik, eriline, harukordne andekus. Näitleja, õpilase andekus. Juba koolis paistis ta silma erakordse andekusega.

angervaks ‹-a 23› ‹s›
niisketel aladel kasvav kõrge sulgjate lehtedega rohttaim (Filipendula ulmaria). Angervaksadest lõhnav võsaalune.

angervars ‹-varre, -vart 35› ‹s›
bot Eestis läänerannikul ja saartel kasvav mürgine väikeste valgete õitega mitmeaastane kõrge rohttaim (Antitoxicum officinale)

apsat ‹-i 2› ‹s›
konts [-a]. *Trotuaaril kapsat-kapsat / astub peen ja kõrge apsat .. M. Raud. *Kingad olid tehtud paksust nahast, tugevasti õmmeldud ja madalate apsatitega. J. Mändmets.

araukaaria ‹1› ‹s›
bot Austraalias ja Lõuna-Ameerikas kasvav väärtusliku puiduga okaspuu (Araucaria); selle üks liik toataimena. Kõrge araukaaria ehk toakuusk.

välja arenema
teat. (kõrge) astmeni v. eesmärgini v. lõpuni arenema; kujunema. Arengumaades on oma rasketööstus veel välja arenemata. Algetest arenevad välja anded. Taimel arenes välja tugev peajuur.

arengu|tase
Rasketööstuse kõrge arengutase. Õpilaste arengutasemes on erinevusi.

audients ‹-i 21› ‹s›
kõrge ametiisiku jutul olek, tema ametlik jutulevõtt. Palus ministrilt audientsi. Riigipea andis audientsi. Audients kestis kümme minutit. Delegatsioon pääses audientsile, oli audientsil presidendi, kuninga juures.

au|kandja ‹1› ‹s›
võimukandja, kõrge ametiisik. Õukonna, kiriku aukandjad. Kõrged, ilmalikud aukandjad. Tsaar oma aukandjatega.

au|tasu
eriti hinnatavate saavutuste v. teenete eest määratud materiaalne tasu, aumärk vms. tunnustus. Rahaline autasu. Riigi, riiklikud, valitsuse autasud. Kõrgeimad autasud. Autasusid määrama, andma. Sai autasuks kuldkäekella. Pälvis teenete eest kõrge autasu.

baar1 ‹-i 21› ‹s›
väike restoran v. kohvik (ka nende osa), sageli kõrge müügileti ja pukkistmetega. Hotelli, restorani, kohviku baar. Istub baaris puki otsas, konjakiklaas ees. Einestasime ühes kesklinna baaris. Mindi baari õlut jooma.
▷ Liitsõnad: grill|baar, jäätise|baar, kohvi|baar, kokteili|baar, piima|baar, püstijala|baar, toidu|baar, veini|baar, õllebaar.

baari|pukk
kõrge pukkiste baarileti ääres

basilisk ‹-i 21› ‹s›

1. zool troopilise Ameerika pika ja peenikese sabaga (isastel seljal kõrge hari) sisalik (Basiliscus)
2. folkl hrl. aardeid valvav mürgise hinguse ning surmava pilguga koletis idamaade folklooris

denge|palavik
med moskiitode levitatav troopikamaade äge viirushaigus, mille iseloomulikke tunnuseid on kõrge palavik, liigesevalu ja verejooksud; denge. Haigestus, suri dengepalavikku. Dengepalaviku epideemia.

elatus|tase
maj rahva v. mõne rahvastikurühma aineliste ja vaimsete vajaduste rahuldamise üldine keskmine tase. Kõrge, madal elatustase. Elatustaseme tõus, langus.

elu|standard
maj normaalseks peetav elatustase. Meie elustandard on pidevalt tõusnud. Kõrge, madala elustandardiga riik.

elu|tase
inimese materiaalsete ja vaimsete vajaduste rahuldamise aste. Madal, kõrge elutase.

enese|hinnang
Positiivne, negatiivne enesehinnang. Kõrge, madala enesehinnanguga inimene.

era|kordselt ‹adv›
harukordselt, haruldaselt; eriti. Erakordselt suur, kaunis. Erakordselt tihedad juuksed. Inimesena oli ta erakordselt tagasihoidlik. Erakordselt kõrge tasu. Erakordselt põnev raamat. Erakordselt soe vastuvõtt. See talv oli erakordselt külm. Jõudsin erakordselt ruttu tagasi. *.. täna, kus me erakordselt oleme talitanud teisiti kui harilikult .. H. Pärli-Sillaots.

eskortima ‹-kordin 42›
eskordina saatma, eskorteerima. Mootorratturid eskortisid kõrge külalise autot lennuväljalt presidendilossi.

etiku|kivi
ehit kunst kahel pool etiku treppi paiknenud kõrge raidkivi vapi, peremärgi vm. kujutisega

eukalüpt ‹-i 21› ‹s›
bot Austraaliast pärinev kuni 100 m kõrge igihaljas lehtpuu (Eucalyptus)

falsett ‹-seti 21› ‹s›
muus eriline laulmisviis, mille puhul häälekurrud võnguvad osaliselt ja kasutusel on ainult pearesonants || hääle eriline kõrgem register; kõrge hääl. Terav, kile falsett. Ärritusest tõusis ta bariton vahel kõrge falsetini.

flööt ‹flöödi 21› ‹s›
muus õrna puhta kõla ja kõrge heliulatusega puupuhkpill, mida mängitakse küljel asetseva aukhuuliku kaudu. Flööti mängima, puhuma, õppima. Mozarti kvartett flöödile, viiulile, aldile ja tšellole. Esitas flöödil keerulisi improvisatsioone.
▷ Liitsõnad: alt|flööt, böömi|flööt, paani|flööt, pikolo|flööt, plokkflööt.

framuug ‹-i 21› ‹s›
ehit kõrge akna v. ukse ülemine, eraldi raamistusega osa. Ruumi õhustati avatud framuugide kaudu. Akna framuug oli alla lastud.

galioon ‹-i 21› ‹s›
aj mer kõrge tekiga 3–4 mastiga suur sõja- ja kaubapurjekas 16.–18. saj.

galtoonia ‹1› ‹s›
bot kõrge valgeõieline aiailutaim (Galtonia candicans)

haigestunu ‹1› ‹s›
haigestunud isik. Leetreisse haigestunuil oli kõrge palavik.

haljastus ‹-e 5› ‹s›
haljastamine; selle üksikjuhtum v. tulemus. Kõrge, madal haljastus. Linna otstarbekas, asjatundlik haljastus. Haljastus reguleerib õhu niiskust ja temperatuuri. Puud, põõsad ja muru on haljastuse põhimaterjal.

haridus|tase
Kõrge, madal haridustase. Uuriti erineva haridustasemega inimeste tervist.

heaolu|riik
riik, kus on saavutatud kõrge elatustase ja kodanike sotsiaalne turvalisus. Lääne-Euroopa heaoluriigid.

heaolu|ühiskond
ühiskond, kus on saavutatud kõrge elatustase ja kodanike sotsiaalne turvalisus. Skandinaavialik heaoluühiskond.

hea|tasemeline
hea, kõrge tasemega. Heatasemeline võistlus, mäng. Heatasemeline proosateos, uurimus.

heina|koorem
Kõrge heinakoorem.

hein|putk [-e]
bot niisketes kohtades, metsades, soovõsades jm. kasvav kõrge õõnsavarreline taim (Angelica)

hekk1 ‹heki 21› ‹s›
tihe, hrl. pöetav, ühtlaste vahedega põõsaste v. puude rida (tuule, tolmu, lume tõkestamiseks vm. otstarbeks), elavtara. Madal, kõrge hekk. Igihaljas, ühe-, mitmeaastane hekk. Hekki istutama, pügama, kärpima, piirama. Pargiteid ääristas tihe hekk. Hekiga ümbritsetud maja ja aed.
▷ Liitsõnad: akaatsia|hekk, elupuu|hekk, kuuse|hekk, ligustri|hekk, sireli|hekk, viirpuuhekk; lehtpuu|hekk, põõsashekk; piirde|hekk, raudteehekk.

hele ‹-da 2› ‹adj›

1. tugevat valgust kiirgav. Hele tuli. Hele päike, täiskuu, täht, välgusähvatus. Kuivad puud põlesid heleda leegiga. Astusin hämarast toast heledasse päevavalgusse. || valgusküllane, hästi valgustatud. Heledad kevadpäevad, suveööd. Kuuvalgusest hele taevas. Päikesepaistest läks tuba heledamaks ja rõõmsamaks. *Vahtis lausa rõõmsast huvist / ilma heledat ja suvist. K. Merilaas. | piltl. Ta on hele täht kunstitaevas.
2. värvuselt, toonilt valkjas, mittetume. Heledad värvid, toonid. Hele nahk, jume, silmad, juuksed. Naise põskedele kerkis hele puna. Hele õlu. Heledast puust mööbel. Heledaks pleekima. Tint oli liiga hele. Tumehall kuub ja tunduvalt heledamad püksid. Hõõrusin tuhmunud aknaklaase varrukaga veidi heledamaks 'puhtamaks, läbipaistvamaks', et valgus sisse paistaks.
3. kõrge ja kõlav. Hele kisa, kiljatus, plaks. Laste hele naer, nutt. Poiss laskis heledat vilet. Luges heleda häälega. Oli kuulda tüdrukute heledaid huikeid. Hommikul äratas teda hele kukelaul. Kellukese hele tilin. Kellalöögid muutusid järjest heledamaks ja rõõmsamaks. Heleda kõlksuga langes vasar alasile.
4. tugev, jõuline (mingi tunde kohta). Jalga lõi hele valu. *Täku hele rõõm tegi ka Joosepi ja Liisi meele rõõmsamaks.. A. H. Tammsaare. *Õpetaja, preester ja köster olid jalga lasknud, ikka heledas hirmus oma elunatukese pärast. L. Kibuvits.
5. kõnek nälga tundev, näljane, tühi. Kõht, keskpaik, vöövahe on üsna hele. Olime juba pool päeva tööd rassinud ja kere läks järjest heledamaks. *Praegu on mul seest nii hele.. E. Särgava. *Sulle viska kivi kurku, ikka oled hele! H. Raudsepp.
6. piltl lootusi andev, paljutõotav; helge. Heledad lootused, perspektiivid, tulevikuplaanid. Heledamad hetked, silmapilgud raskes elus. Peep oli meie klassi heledamaid 'targemaid, andekamaid' päid. *Kaugel, kusagil ees pidi olema heledam aeg, siis, kui ta pääseb jälle oma reisidele. E. Krusten.

helisema ‹37›
heledat, kõlavat heli andma; kõlisema. Kitarri-, viiuli-, kandlekeeled helisevad. Laual helises telefon, äratuskell. Hakkasid helisema kirikukellad, vaskkuljused. Kaunilt helisesid kristallpokaalid. Till-till-till, helises kelluke. *Külmunud männioksad helisesid murdes nagu purunevad jääpurikad. L. Metsaalt. || (kaunilt) kõlama. Toas helises rõõmus naer, laul. Lauluviis heliseb kõrvus. Hakkas helisema koori eeslaulja kõrge tenor. Pillimehed panid lood helisema. Tema hääles helises kahetsus, nukrus, vaikne palve. Oma kiitus haiseb, võõra kiitus heliseb. || (vastu) kajama, kaikuma. Õu helises laste rõõmsatest häältest. Kevadel heliseb õhk lindude sillerdustest. *Tänini oli ta ikka kodu all mõistnud põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. A. H. Tammsaare. || piltl (tunnete, meeleolu kohta). Rõõm, õnnetunne heliseb rinnas. *Noorte inimeste saatus peab publikus helisema panema kaastunde ja valu.. O. Tooming.

hernes ‹herne 19› ‹s›

1. liblikõieline kaunviljade hulka kuuluv hrl. aia- ja põllukultuurina kasvatatav ümmarguste seemnetega ronitaim (Pisum). Madal, kõrge hernes. || maa-ala koos selle kaunviljaga; hernepõld. Lapsed läksid hernesse, on hernes, tulid hernest. Hernes kasvab ka vikki.
▷ Liitsõnad: aed|hernes, poetus|hernes, põld|hernes, suhkru|hernes, söögihernes.
2. ‹hrl. pl.› selle taime seeme. Ussitanud hernes. Peotäis herneid. Herneid poetama, mulda tippima. Pildus sõnu nagu herneid. Herned sealihaga. || ‹hrl. liitsõna järelosana› piltl (hernetera meenutavate moodustiste v. esemete, näit. kompvekkide kohta). Värvilised herned.
▷ Liitsõnad: konserv|hernes, soolahernes; higi|hernes, pauk|hernes, piparmündihernes.
3. ‹liitsõna järelosana› bot mitmete hernest meenutavate taimede nimetustes
▷ Liitsõnad: aspar|hernes, hiire|hernes, kiker|hernes, lill|hernes, lipp|hernes, sea|hernes, vesihernes.

hiigla

1. ‹adv› üliväga, tohutult, määratult, hiigla- (2. täh.). a. ‹adjektiiviga›. Hiigla kõrge, lai. Hiigla jäme, tugev. Hiigla tark, tore, vahva mees. Jüri on hiigla pikka kasvu. See on hiigla huvitav, põnev. Hiigla rumal, täbar lugu. Kõigil oli hiigla hea meel, et ma nõustusin. Sa oled hiigla tubli. Hiigla moodsa sisustusega korter. b. ‹adverbiga›. Hiigla hästi, kiiresti, kaua. Poiss käitus hiigla kavalalt, väljakutsuvalt. See oli hiigla ammu. Ärkasin hiigla vara. Tal on hiigla palju, vähe aega. Nad elasid linnast hiigla kaugel.
2. ‹indekl. adj› ‹substantiiviga, hrl. kokkukirjutatav›. Ta teadis hiigla hulga laule. *Ja nemad suudaksid ühisel jõul hiigla rahvavalgustamistöö korda saata. F. Tuglas.

hikkori|puu
bot Põhja-Ameerika ja Kagu-Aasia kõrge lehtpuu, millest saadakse elastset puitu (Carya)

hinnaline ‹-se 5› ‹adj›

1. (esemete kohta:) hinnalt kallis, kalli, kõrge hinnaga; väärtuslik. Hinnalised esemed, karusnahad, vaasid. Kaelakee, käevõru oli hinnaline. Kinkis tütrele hinnalise kasuka. Portfellis ei olnud midagi hinnalisemat.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› hinnaga, hinda omav
▷ Liitsõnad: kalli|hinnaline, kulla|hinnaline, kõrge|hinnaline, madala|hinnaline, odavahinnaline.

hong ‹-a 22› ‹s›
murd suur vana mänd. *Hallid habetanud hongad / kaovad kõrge pääga sompu, / pilvetompu. B. Alver.

hoone ‹18› ‹s›

1. (inimestele v. koduloomadele, samuti millegi tootmiseks v. hoidmiseks määratud) suurem siseruumidega ehitis. Ühe-, kahe-, viie-, üheksakorruseline hoone. Tehnikumi ajakohane, moodne hoone. Vanaaegne, klassitsistlik hoone. Ühiskondlikud hooned. Suur, kõrge, vägev, väike, madal, vilets hoone. Nägusad, toredad, uhked hooned. Hoone vundament, seinad, vahelaed, põrandad, katus. Hoonet ehitama, püstitama, lammutama. Hoone sai katuse alla. Valmis haigla uus hoone. Talu hooned olid lagunenud. Hoonest oli järel ainult vundament. Tulekahjus põles maani maha viimane kui hoone.
▷ Liitsõnad: administratiiv|hoone, elu|hoone, esindus|hoone, farmi|hoone, haigla|hoone, haldus|hoone, jaama|hoone, kasvu|hoone, kauplus|hoone, klubi|hoone, kontori|hoone, kooli|hoone, kunsti|hoone, külm|hoone, lao|hoone, loomapidamis|hoone, mõisa|hoone, näituse|hoone, olme|hoone, parlamendi|hoone, põllumajandus|hoone, raamatukogu|hoone, ranna|hoone, sadama|hoone, spordi|hoone, talu|hoone, teatri|hoone, teenindus|hoone, tehase|hoone, tootmis|hoone, triip|hoone, turu|hoone, tööstus|hoone, vabriku|hoone, valitsushoone; abi|hoone, kõrg|hoone, kõrval|hoone, pea|hoone, sammas|hoone, tiibhoone; kivi|hoone, klaas|hoone, palk|hoone, paneel|hoone, puu|hoone, puit|hoone, tellishoone.
2. murd enamasti piklik rehetoa otsa ehitatud ruum, kamber

hundi|tall [-i]
hundilaut. *Nüüd on kõrge ja suur kivimaja külm kui hunditall.. M. Aitsam.

hunt1 ‹hundi 21› ‹s›

1. Euraasia ja Põhja-Ameerika tundra-, stepi- ja metsavööndi suur kollakashall koerasarnane kiskja (Canis lupus). Hall hunt. Pimedusest kostis huntide ulgumist. Hunt murdis lamba. Huntidele korraldati ajujaht. Ega hunt enne jäta, kui viimane tall viidud. Näljane nagu hunt. Elab üksinda nagu hunt. Ei karda hunti ega tonti 'ei karda kedagi'. Teeb nii, et hundid söönud ja lambad terved 'teeb nii, et kellelegi poleks liiga tehtud'. Ega hunt hunti murra. Ega hunt ulgumist unusta. Kui oled huntide hulgas, siis pead nendega ühes ulguma. Sööda hunti, hunt vaatab ikka metsa poole. Kui hundist räägid, hunt aia taga. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Hundil hundi isu. Hunt heidab küll karva, aga mitte viisi. || kõnek hundikoer. Keti otsas haugub tige hunt. *See Kääriku Oskari koer, tead, too suur hunt, tikkus jälle kallale nagu metsaline. A. Tigane. || piltl (inimese kohta). Rahvas kutsus lossiisandat Toolse hundiks. Ta on vana kogenud hunt, kes nii kergesti vahele ei jää. *Artellivanemaga pole kerge võistelda. Visa hunt. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: ema|hunt, isa|hunt, metsa|hunt, preeriahunt; merehunt.
2. peenestus-, purustus-, kohestusmasin (ketrusvabrikus vm.). Villad, vanad dokumendid lasti hundist läbi.
▷ Liitsõnad: kaltsu|hunt, lina|hunt, lõnga|hunt, paberihunt; liha|hunt, turbahunt.
3. kõnek kõrge laiavõraline jämedaoksaline puu, mis oma ümbruses kasvavaid puid lämmatab. *Mõnigi laiavõraline ja jäserik, tarbepuuks vähesobiv nn. hunt väärib eksponeerimist.. J. Eilart.
4. ‹liitsõna järelosana› mõnes looma-, kala- v. putukanimetuses
▷ Liitsõnad: kukkur|hunt, punahunt; merihunt; kärbse|hunt, mesilas(e)|hunt, röövikuhunt.

husaari|müts [-i]
Kõrge karusnahast husaarimüts.

hõbe ‹-da 2› ‹s›

1. keemiline element, valge läikiv väärismetall (Ag); seda metalli rohkesti sisaldav sulam. Puhas hõbe. Hõbeda leiukohad. Hõbedat kaevandama. Hõbedast kaelakee, sõlg, küünlajalg.
2. sellest metallist v. seda metalli rohkesti sisaldavast sulamist raha vm. ese(med). Kõlisev hõbe. Maksis peene hõbedaga. Palk oli tuhat rubla hõbedas, hõbedat. Kelle kukkur, selle kohus, kelle hõbe, selle õigus. *Võtab kaelarahad, röövib hõbeda! M. Under. *..lauda istudes panin tähele helkivat kristalli, läikivat hõbedat.. M. Metsanurk. || kõnek hõbemedal; hõbemedali omanik. Võistlustelt saadi nii kulda kui hõbedat. Vasaraheites oli võidukas mulluste MM-võistluste hõbe.
▷ Liitsõnad: lauahõbe; olümpiahõbe.
3. piltl miski, mis on (eriti värvuselt v. läikelt) selle metalli sarnane. Mehe juustes ja habemes oli tublisti hõbedat. Paadipõhja kattis kalasoomuste hõbe. *..kuu tuleb, / vana ja vaevlik, / üle puistab mind / hõbedaga. H. Runnel. || (heleda, kõrge ja puhta hääle kohta). *..oli tema hääles ööbiku hõbe / ja musta linnu mõistus. H. Adamson.
▷ Liitsõnad: härmatis|hõbe, juuste|hõbe, merehõbe; elav|hõbe, uushõbe.

hõbedane ‹-se 5› ‹adj›

1. hõbedast valmistatud; hõbedakihiga kaetud. Lauanõud olid hõbedased. *Peale selle ei mõjunud libahundi peale muu kui hõbedane kuul.. A. Kitzberg. | piltl. Kuldne ja hõbedane ajastu.
2. värvilt, läikelt hõbedasarnane. Kuu hõbedane valgus. Hõbedase läikega metall. Tõusid õhku hõbedased lennukid. Kala hõbedased soomused. Ta juuksed, meelekohad olid hõbedased. Hõbedaste lehtedega taim. Taevas sirasid hõbedased tähed.
3. kõrge, kõlav, puhas (heli kohta). Hõbedane naer. Lapse hele hõbedane hääl. Kellukese hõbedane heli. *Põldlõoke toob kuuldavale oma hõbedasi trillereid.. J. Piiper (tlk).

hõõgus|värvus
tehn kõrge temperatuurini kuumutatud helendava metalli värvus. Metalli punane, helepunane, kollakaspunane, kollane hõõgusvärvus.

härm|paju
bot kollakasvalkja vahakirmega kaetud võrsete ja okstega kõrge põõsana v. väheldase puuna kasvav paju (Salix daphnoides)

härra ‹6› ‹s›

1. jõukamasse v. haritumasse kihti kuuluv v. käitumiselt ja välimuselt peen mees. Kõrge, peen, uhke härra. Härrad silindrites ja frakkides. Riides nagu tõeline härra. Kamandab nagu suur härra. Elab härra elu. Vaat kus mul alles härra! Ta tahtis oma poja härraks koolitada. (Suurt) härrat mängima.
2. meesisik (ka viisaka kõnetlussõnana). Härra Kask ei saanud täna meile tulla. Härra linnapea! Härra president! Härrad ministrid! Härra professor! Väga austatud härrad! Lugupeetud daamid ja härrad! *„Kas härra Murak?” ulatati talle käsi ja teretati nagu oodatud külalist. M. Raud.
3. isand, käskija. a. mõisnik talupoegade suhtes. Käis mõisas härra jutul. *Või oli härral sellest keeva-külma, kui Sander jäi peksust põdema ning suri. A. Hint. b. peremees teenijate suhtes (hrl. linnaoludes). Mitte härra, vaid proua maksis teenijaile palka. Toatüdrukul kästi eine härrale kabinetti viia.
Omaette tähendusega liitsõnad: kammer|härra, kauba|härra, keisri|härra, kindrali|härra, kirik|härra, kohtu|härra, krahvi|härra, linna|härra, lossi|härra, maa|härra, maja|härra, mõisa|härra, noor|härra, paruni|härra, praosti|härra, päris|härra, rae|härra, toom|härra, vaba|härra, vanahärra

hästi ‹adv›

1. nii, et millegagi ollakse rohkem kui ainult rahul; omaduste, laadi poolest hinnatavalt, nõuetele täiesti vastavalt vrd hea Õpin, töötan, ujun hästi. Sooritas eksamid hästi. Magan, kuulen, näen hästi. Saag lõikab hästi. Õunad maitsevad hästi. Raamat meeldib päris hästi. Vene keelt räägib Viktor hästi. Maja on hästi ehitatud. Hästi sisustatud korter. Hästi õmmeldud mantel. || sõbralikult, lahkelt; lähedaselt, intiimselt. Meid koheldi hästi. Teda võeti eriti hästi vastu. Tunnen teda väga hästi. || soodsalt, kasulikult, sobivalt; viperusteta. Kõik on, lõppes hästi. Tegid hästi, et siia tulid. Kui hästi läheb, jõuame tööga õigeks ajaks valmis. || mugavalt, mõnusalt, hõlpsalt, kergelt. Kogu ümberkondne maastik oli tornist hästi näha. Käsi käib hästi. Ela, elage hästi! (hüvastijätuväljend). Tundsin end pärast haigust juba üsna hästi. Selle töö võib väga hästi 'rahumeeli' jätta teiseks korraks. Miks mina, niisama hästi võid sina ise seda teha. || rohkesti, ohtralt, küllaldaselt. Töö eest makstakse kaunis hästi. Seal teenib hästi. *Mina nõuan, et mul laud oleks alati hästi kaetud, et mul nälgida ei tarvitseks.. M. Metsanurk.
2. ‹eitavas lauses› kuigivõrd, päriselt, eriti, täiesti, millegi suhtes puudujäävalt. Ma ei tahtnud seda hästi uskuda. Kuulajad ei saanud kõnelejast hästi aru. Seal talle hästi ei meeldinud. Asi polnud talle endalegi vist hästi selge. Sa pole teda ilmaski hästi sallinud.
3. ‹hrl. adjektiivi v. adverbiga› (tugevdavalt, millegi määra rõhutavalt:) väga, õige, kangesti. Hästi suur, kõrge, kallis, odav. Hästi tore üritus. Hästi ilusad asjad. Hästi vähese jutuga inimene. Hästi hakkaja mees. Hästi kange kohv. Männid olid hästi jändrikud. Ütles midagi hästi naljakat. Hästi kõrgele, kaugele. Hästi palju lilli. Koputati hästi valjusti. Ta tuli hästi hilja koju. Olen oma ametiga hästi rahul. *Vaatavad tagasi, sikutavad ohjaharu, et vana Valge veaks vankri hästi tee veerele... M. Raud. || ‹hrl. komparatiiviga› tublisti, palju. *Ta oli Tüürmannist hästi lühem mees.. R. Sirge. *Näib hästi vanem, kühm turjal suurem, habe pikem ja nägu murelikum. E. Männik.
4. (hrl. dialoogis:) tubli!, olgu!, hea küll! Hästi, lähme siis pealegi koju! Noh, hästi, jäägu pealegi nii. *„Hästi, mu poiss! Homme tule meilt läbi..” E. Rängel.

hüpe ‹hüppe 18› ‹s›

1. ühe õhulennuna toimuv keha ümberpaigutumine pärast lahtirebimist mingist tugipunktist. Kiire, hoogne hüpe. Pikk, lühike, kõrge, madal hüpe. Hüpe üles, paremale, vasakule. Hüpe õhku, vette. Hüpe üle aia, üle kraavi. Hüpe aknast välja, katuselt alla. Ühe hüppega oli ta voodist väljas. Kass valmistub hüppeks. Haavikuemand tegi veel paar hüpet. Delfiinide hüpped. *Vanker hõljus ja tegi kohati järske hüppeid. M. Metsanurk. | sport. Esimene, teine, kolmas hüpe (näit. kaugushüppes). Hüpe harki. Hoota hüpe. Hüpe kätele. Hüpe kätelt jalgadele. Hüpe õnnestub, nurjub. Eriti hästi esineti hüpetes. Langevarjusportlasel, suusahüppajal, vettehüppajal õnnestus kõige paremini viimane hüpe. Hüppe pikkus oli 7 m. | piltl. *Paatsalust liigume Virtsu poole, et teha hüpe Saaremaale.. A. Mäemets.
▷ Liitsõnad: alla|hüpe, kõrvale|hüpe, lahti|hüpe, üleshüpe; langevarju|hüpe, suusa|hüpe, vettehüpe; kaugus|hüpe, kolmik|hüpe, kõrgus|hüpe, teivashüpe; hark|hüpe, hoolaua|hüpe, jalatõste|hüpe, kägar|hüpe, käär|hüpe, külg|hüpe, maha|hüpe, nurk|hüpe, peale|hüpe, proovi|hüpe, pöörd|hüpe, ratas|hüpe, samm|hüpe, siru|hüpe, sisejala|hüpe, stardi|hüpe, toeng|hüpe, torni|hüpe, upp|hüpe, võistlus|hüpe, välisjalahüpe.
2. ‹hrl. sisekohakäänetes› kõnek (ajutise omavolilise lahkumise v. puudumise kohta, näit. koolist, sõjaväeosast). Hüppes käima. Mõned läbematud läksid hüppesse. Jõudsin hüppest õnnelikult tagasi. Sõdur tabati hüppelt. *..jefreitor Viies pole arvatavasti mitte kadunud, vaid hüppes. Külas. P. Kuusberg.
3. piltl suur ja järsk üleminek ühest olukorrast teise. Tohutu hüpe edasi, paremuse poole. Hüpe ühest äärmusest teise. Hüpe uude ajajärku. Meloodia hüpe do-lt la-le. Graafik tegi järsu hüppe üles. Põllutöölisest teadlaseks – see on alles hüpe.

idanevus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
bot idanemisvõime. Hea, halva, kõrge, madala idanevusega seeme.

igapidi ‹adv›

1. igas suhtes, igat moodi, igati. Igapidi tubli tüdruk, peen mees. Suur, igapidi täiuslik keraamikaahi. Igapidi kiiduväärt ettevõte, õnnestunud valik. Oli igapidi abiks, aitas igapidi kaasa. Üksi oleks igapidi parem. Mõtle nii või teisiti, raske on igapidi. Oli igapidi asjaga päri. Lavastus oli igapidi valmis – nii tehniliselt kui mänguliselt. *Nigula ja Miili noor abielu ei ole igapidi mitte nõnda, nagu ta peaks olema. E. Vilde. *Häbi miilitsat kutsuda, häbi naaberkorterist peavarju paluma minna. Igapidi häbi. M. Traat.
2. igas suunas. Keerutab ennast igapidi peegli ees. *See [= koolituba] oli vist oma kaks ja pool sülda igapidi suur ja tublisti oma kaheksa jalga kõrge. A. Kitzberg. *Ta vahetas kätt, hoidis oma varandust püsti, keeras seda igapidi, aga mühakate eest ei olnud varju. A. Valton.

ihu|kaitse [-kaitse]
väesalk v. valvegrupp kõrge võimukandja v. ametiisiku julgeoleku tagamiseks. Kuningas liikus ihukaitse saatel. Ihukaitse peab valitsuse residentsi ees valvet.

ihukaitse|vägi
sõj valikväeosad valitseja v. kõrge võimukandja (ka valitseva korra) kaitseks. Kuninga, šahhi, paavsti ihukaitsevägi.

iive ‹iibe 18› ‹s›
arvuline v. koguseline juurdekasv. Rahvastiku loomulik iive. Positiivne, negatiivne, suur, väike iive. Iivet tõstma. Usbekkidel on kõrge iive. Laste kehakaalu iive. Nuumikute ööpäevane iive.
▷ Liitsõnad: kaalu|iive, rahvaiive.

inim|kogu

1. inimene üldjoontes nähtuna. Hall, kössivajunud, kõrge inimkogu. Hakkavad silma mõned liikumatud inimkogud. Askeldavad valgetes kitlites inimkogud.
2. inimeste rühm. Kirju, mitmekümnepäine inimkogu. *See juhuslik inimkogu oli omameestega arveid õiendades küll vahva, kuid ülemusega asju ajades arg kui lambakari. F. Tuglas.

intelligentsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
taibukus, arukus. Kõrge, madal, loomulik intelligentsus. Intelligentsus alla keskmise. Intelligentsuse poolest jääb ta sulle alla.

iseloomustama ‹37›

1. kellegi v. millegi iseloomulikke tunnuseid v. omadusi määrama ja kirjeldama, karakteriseerima. Tabavalt, õigesti, lühidalt, paari sõnaga iseloomustama. Oskus nähtusi täpselt iseloomustada. Kirjanik iseloomustab oma tegelasi nende välimuse ja käitumise kaudu. Kõneleja iseloomustas rahvusvahelist olukorda. Kolleegid iseloomustasid Raimot kui ausat ja otsekohest meest.
2. kellelegi v. millelegi iseloomulik olema. Tema käitumist iseloomustab lihtsus. Dneprit iseloomustab kõrge künklik parem kallas. Sõja-aastaid iseloomustavad nähtused.

iste ‹istme 17› ‹s›

1. koht v. ese, millel istutakse, istumise alus. Auto, traktori iste. Istme seljatugi, põhi. Kõva, pehme, mugav, polsterdatud iste. Kõrge, madal iste. Esimene, tagumine iste. Tool, pink istmeks all. Köögis kasutatakse istmetena taburette. Võtsin paku istmeks. Kuskil, kuhugi istet võtma 'millelegi, kuhugi istuma'. Istmelt tõusma. End istmelt kergitama. Langes, vajus tagasi istmele. Perenaine pakkus külalisele istet. Anna onule istet! Jaan painutas endale paraja kase istmeks. Hea leiab istme isegi, paha ei istu pakkudeski. *Ta.. kohendab istet ja kobib rekke. M. Traat. || istmepõhi, istmeplaat. Kõva, pehme istmega taburet. Tugitooli seljatugi ja iste on valmistatud ühes tükis. Õpilase tooli iste peaks olema reguleeritav.
▷ Liitsõnad: kivi|iste, klapp|iste, nahk|iste, puuiste; auto|iste, ees|iste, juhi|iste, lisa|iste, taga|iste, varu|iste, vastasiste.
2. istmik, tagumik. Laud vajus ta istme all looka. *.. istusid.. mõned rinnakad ja laia istmega aleviemandad sulgkübarais. H. Raudsepp. *Poiss nihutab järi laua äärde, ronib sellele põlvili, käänab siis parema jala istme alla ja laseb vasaku rippu. V. Alttoa.

jalane ‹-se 4› ‹adj›
üks jalg pikk, lai, kõrge v. sügav

jalg ‹jala pl. gen jalgade e. ‹koos postpositsiooniga ka› jalge 23› ‹s›

1. inimese v. ahvi alajäse; linnu tagajäse; paljudel loomadel, putukatel jm. üldse jäse v. kulgemiselund; ka labajalg, (taga)käpp. a. (inimese kohta). Parem, vasak jalg. Pikad, sirged, saledad, sihvakad jalad. Lühikesed, jämedad, kõverad jalad. Suur, väike, kitsas, lai jalg. Kiired, kärmed, väledad, nobedad jalad. Haiged, terved jalad. Metsavahil peavad head jalad olema. Jalad on väsinud, kanged, paistes, rasked kui tina. Jalad on rangis. Jalg on lääpas. Jalad mustad kui sea sõrad, külmad kui konnal, punased kui kurel. Jalad on kuresaapais 'külmast ja tuulest lõhenenud nahaga ja punased'. Jalad pikad kui koodid. Jalad nagu pakud, sambad. Jalad ei tõuse enam, käivad väsimusest risti. Jalad valutavad, tuikavad, pakitsevad, surisevad. Jalg, jalad on pikast istumisest (ära) surnud. Jalad ei kuula sõna, ei käi, ei kanna, on (põlvist) nõrgad, pehmed, vedelad, väsinud, nagu vatist. Jalg, jalad on vanadusest töntsiks jäänud. Sul on noored jalad; sa noorem, jalg kergem. Jalad käivad kui värtnad. Jookseb, nii et jalad käivad kuklasse. Jalad läksid, kadusid alt ja matsatasin täies pikkuses jääle. Lähen, kuhu jalad viivad 'eesmärgita, ükskõik kuhu'. Istub, jalad koos, ristis, jalg üle põlve. Laskis jalad üle koormaääre rippu. Jalgu tõstma, siputama, püsti ajama. Jalgu puhkama, sirutama. Jalgu puhastama, pühkima. Hirm võttis jalad nõrgaks. Ajab jalad harki, laiali. Seisab, jalad harkis, koos. Poisid püüdsid maadeldes teineteisele jalga taha panna. Lõin jala vastu kivi. Jalg vääratas. Nikastas, väänas, murdis jala. Jalg pandi kipsi, lahasesse, on kipsis, lahases. Lonkab üht jalga, on ühest jalast lombakas. Kooditab, kõlgutab jalgu. Lõi jalga vastu maad, trampis jalgu. Vahetas seistes jalga. Vaheta jalga, sul on vale jalg! (marssimisel). Astub õiget, vale jalga. Astuvad jalutades ühte jalga. Pole ruumi jalgagi maha panna. Lippab, nagu oleks sada paari jalgu all. See jää veel jalga ei kanna. Jookse või jalad rakku. Pani jala ukse vahele. Viskas ühe jala üle teise. Saapad ei ole jala järgi, hõõruvad, vaevavad jalga. Kass mehkeldas perenaise jalgade ümber. Pall veeres tal kahe jala vahelt, jalgade vahelt läbi. Jalgu kinni panema, lahti võtma. Panen, tõmban kingad, saapad, püksid jalga. Kas proovisid neid kingi jalga? Ära mine palja jalu, pista, torka midagi jala otsa! Mul lõi kramp jalga, jalgu. Sukad ja saapad on jalas. Võttis sokid, kingad jalast. Poiss astus naela jalga. Tal on jooksva jalus, jalgades. Jüri võttis Antsul jalust kinni. Jooksis lapse jalust maha. Lõi teise jalust vigaseks. Taat on hommikuti jalust kange. Jalale võtt! (püssi asendit määrav käsklus). Jalule tõusma, hüppama, kargama. Vanake ajas, upitas end pikkamisi jalule. Aitas kukkunu jalgadele. Haige läks omal jalal autosse. Joobnu taarus jalgadel. Olin nii väsinud, et vaevu püsisin jalul. Istekohta polnud, tuli kogu aeg jala peal 'püsti' olla. Tõttas kärmel jalal 'kiiresti' käsku täitma. Tammub ühelt jalalt teisele, jalalt jalale. Mees kukkus jala pealt 'püsti olekust' kokku ja oligi surnud. Ants lõi Jukut jalaga, andis Jukule jalaga. Tee on niisugune, et kuiva jalaga, kuivi jalu läbi ei pääse. Ärge kandke, tassige, tooge jalgadega pori tuppa! Nii pime, et ei näe jala ette(gi). Vanake astus nõrkevi, vankuvi, värisevi jalu oma teed. Poiss lippas tulisi jalu 'väga kiiresti joostes' kodu poole. Valel on lühikesed jalad. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Kui pead ei ole, siis peab jalgu olema. *Ma juba astusin Kõrele jala peale, et pidagu pool suud kinni. O. Luts. b. (loomade kohta). Lehma, pardi, konna, putuka jalad. Esimesed, tagumised jalad. Kõrge jalaga lehm, hobune. Madala jalaga koer. Hobuse jalad pandi kammitsasse. Poegadega kanale oli pael jalga pandud. Hobune püherdas, jalad taeva poole, vastu taevast. Kits ajas, lõi jalad vastu ega lasknud ennast paigalt liigutada. Koer tõmbas saba jalg(ad)e vahele. Põrsas läks kõigi nelja jalaga moldi. Jalga! (käsklus hobusele jala tõstmiseks). Hobune hoiab (üht) jalga. Hobused magavad jala peal 'seistes'. Lehm jäi jalust ära. Sälg pillub joostes jalgu. Koer käis naabrite ukse ees jalga tõstmas 'pissil'. Kass kukub alati jalgade peale. Rebane teeskles surnut, jalad sirevil. Lehm lõi jalaga lüpsiku ümber. *Aluspinnal roomab labatigu oma lameda lihaserikka jala abil. J. Piiper.
▷ Liitsõnad: hoo|jalg, komp|jalg, kraap|jalg, kunst|jalg, könt|jalg, laba|jalg, lamp|jalg, masa|jalg, nõja|jalg, puu|jalg, pänt|jalg, päta|jalg, rang|jalg, tugi|jalg, tõukejalg; ees|jalg, haard|jalg, istu|jalg, jooksu|jalg, kõnni|jalg, roni|jalg, sibli|jalg, taga|jalg, ujujalg; kaheksajalg vrd värsijalg vrd käsk|jalg, vrd üksjalg.
2. alumine kandev v. toetav osa. a. (esemel, moodustisel vms.). Laua jalg. Peenikeste kõverate jalgadega tool. Jõulukuuse puust, metallist jalg. Kerilaua, lambi jalg. Vokil on kolm jalga. Jalaga õmblusmasin. Tšello on varustatud teravaotsalise jalaga. Lihaastja toetub kolmele madalale jalale. Trükitüübi jalg. Jalaga kauss, vaas, joogiklaas. Ausamba, monumendi, obeliski jalg. Väikesed majakesed viinamäe jalal. Seene maapealne osa koosneb jalast ja kübarast. *..kui Toompea kantsi kõrgelt jalalt / ma esmakorda nägin merd. J. Sütiste. *Ka siis, kui .. oma vili jalal pudiseb, ei tohi seda hingamisepäeval koristada.. J. Peegel. b. (abstraktsemalt:) alus, põhi; sellest tulenev seisund, olukord. On oma elu seadnud heale, kindlale, tugevale jalale. Elab jõukal, kindlal jalal. Ta on naabritega heal, sõbralikul, halval jalal. Meie suhted peaksid paremal jalal olema kui seni. Oota, kuni majapidamise kindlamale jalale saan. *Minu äi ei ela sugugi nii suurel jalal. E. Vilde. *Mõisnikku oleme orjanud siin ja vabale jalale oleme tõusnud siin. Mart Kalda.
▷ Liitsõnad: korstna|jalg, mäejalg; kolm|jalg, küünla|jalg, pukk|jalg, tulejalg vrd hakkjalg vrd kangas|jalg, vrd raejalad.
3. ‹liitsõna järelosana› (esineb taimenimetustes)
▷ Liitsõnad: hani|jalg, kilp|jalg, kuusk|jalg, maa|jalg, põis|jalg, raun|jalg, sõna|jalg, varesjalg.
4. endisaegne pikkusmõõt, umbes 30 cm. 6 jalga pikk. 1 jalg = 12 tolli.
▷ Liitsõnad: kant|jalg, ruutjalg.
5. van joogipoolis, alkohoolne jook. *Vana Jaak tuli.. toast pudeliga ja pakkus enne meile, siis poistele pühade jalga. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: pulma|jalg, titejalg.

jalgne ‹-se 2› ‹adj s›
‹liitsõna järelosana› jalgu omav, jalgadega
▷ Liitsõnad: kahe|jalgne, kerge|jalgne, kiire|jalgne, kõrge|jalgne, kõver|jalgne, lamp|jalgne, lühi|jalgne, madala|jalgne, masa|jalgne, nelja|jalgne, nobeda|jalgne, paljas|jalgne, peene|jalgne, rang|jalgne, raske|jalgne, räsas|jalgne, saja|jalgne, väledajalgne; hulk|jalgne, käsi|jalgne, lüli|jalgne, pea|jalgne, sadajalgne.

jarl ‹-i 21› ‹s›
aj Vana-Skandinaavia ülik; kõrge võimukandja Norras ja Rootsis keskajal

jume ‹6› ‹s›

1. näovärv. Terve, värske, hea, puhas, õrn, roosakas, rõõsk jume. Haiglane, halb, kahvatu, kollakas, hall jume. Ta on tõmmu, pruunika, heleda jumega. Terve jumega nägu. || puna; hea, terve näovärv. Jume tõuseb palgesse, näkku. Palgeilt kadus jume. Õnn tõi jume palgesse. Ta näos on jumet. || piltl värving, värvivarjund. Eha roosakas jume taevaserval. Pruunika jumega kastehein. *Vesi võtab aeg-ajalt kollase, siis roosa ja lõpuks lilla, kanarbikuõie jume. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: näojume.
2. (näo)ilme. Näol on häbelik, rahulik, heasüdamlik jume. Kartlik, kohmetu, piinlik jume. Õnneliku naeratuse jume libises üle ta näo. *Köstri kõrge, lage otsaesine läks kortsu, misläbi tema nägu veel vagama jume sai. E. Särgava. | piltl. Ungari kunstil on tugev rahvuslik jume. Asi hakkab jumet võtma, asjal on juba jumet. Sel jutul, mõttel on jumet. *Ei ole niisugusel abielul õiget jumet, kus mehe harjumused naisele vastikuks lähevad ja vastupidi.. P. Kuusberg.

kaader|värk
kõnek hrl. paljudest osadest koosnev ehitis, selle osa, seadeldis vms. Kangaspuud olid üles seatud; kogu see kaadervärk võttis küllalt palju ruumi. *Taamal mustas kõrge silla kaadervärk .. R. Sirge. *.. on ainult hoburaudtee – üks lõpmata igav ja aeglane kaadervärk, mis enne kolistab terve igaviku, kui viib pärale su tümad kondid. O. Luts.

kaap|kübar

1. etn kõrge rummuga viltkübar
2. kaabu, kübar. *.. nägi ta, et varnas rippus hele, välismaa vildist moodne kaapkübar. M. Nurme.

kaar ‹-e, -t 34› ‹s›

1. enam-vähem ühtlase kumerusega, sageli ringjoone osale lähenev joon v. joonjas moodustis. Saarte ahelik moodustab kaare. Jõgi, maantee teeb siin kaare. Tal on tihedad kaares kulmud. Kumera kaarega ukseava. Huulte kaar. Volta kaar 'elektrikaar'. *.. sakslased kuulukse kuskil eespool laias kaares läbi murdnud .. A. Hint. || mat kõverjoone osa tema kahe punkti vahel. Ringjoone, ellipsi kaar. Kaare pikkus.
▷ Liitsõnad: elektri|kaar, hamba|kaar, kulmu|kaar, meridiaani|kaar, õlakaar; ammu|kaar, aordi|kaar, lõpuse|kaar, roide|kaar, sarna|kaar, triumfi|kaar, viker|kaar, võidukaar.
2. liikuva keha suurema v. väiksema kumerusega kulgemistee. Sellest paigast mindi suures, kauges kaares, suure kaarega mööda. Mootorpaat tegi lahel uhke kaare. Talvine päike käib madalas kaares. Viige parem käsi kaarega ülalt vasakule! Viskab tarbetu asja suure kaarega minema. Kergitas kübarat kõrges kaares. Vanamees sülitas vihaselt laias kaares. *See [= jänes] oli kaari ja keerusid teinud .. ning jälle metsa kadunud. F. Tuglas. | piltl. Nendest probleemidest on kogu aeg kaarega mööda käidud 'on välditud, pole puudutatud'. *.. elab ja liigub laias kaares õige mitmelaadsete ja mitut liiki südamesõpradega .. M. Mõtslane.
▷ Liitsõnad: lennu|kaar, löögikaar.
3. ehit kõvera varda kujuline sildetarind (näit. hoonel, sillal). Kahe, kolme liigendiga kaar. Silla kaared.
▷ Liitsõnad: lame|kaar, terav|kaar, võlv|kaar, ümarkaar.
4. ‹hrl. pl.› laeva (v. paadi) ribi, mille külge on kinnitatud plangud v. plaadid. Laeva, paadi kaared.
▷ Liitsõnad: laeva|kaar, paadikaar.
5. ilmakaar; suund. Kust kaarest on täna tuul? Siit viivad teed mitmesse kaarde. Rahvast tuli igast kaarest. *.. ikka tihedamad pilved, ikka sagedamini päikest varjates, kuni taevas kaetud kaarest kaareni! M. Metsanurk. | piltl. *Ta lõi pilgu maha. Ta mõtted hüppasid mitmesse kaarde. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: hommiku|kaar, ida|kaar, loode|kaar, loojangu|kaar, lõuna|kaar, lääne|kaar, põhja|kaar, vesi|kaar, õhtukaar.
6. niiduesi niitmisel (ka vastav niidetud riba). Kitsas, tasane, puhas kaar. Niitis laia kaare. Katkestas niitmise poolel kaarel. Niitmisel ei jõudnud keegi Matsile kaarega järele. Lõin veel mõne kaare.
▷ Liitsõnad: heina|kaar, niidukaar.
7. niiduee niitmisel mahajääv heina- v. viljaviirg. Paks, kõrge, õhuke kaar. Hakkas rehaga kaari lahti lööma, kokku riisuma. Kaared tõmmati hoburehaga kokku. Palju heina on kaares maas 'maha niidetud'. Hein on kaarde niidetud.
▷ Liitsõnad: heina|kaar, lookaar.

kaar|pall
sport (kõrge) kaarjalt kulgev pall (näit. jalgpallis, veepallis)

kaaskond ‹-konna 22› ‹s›
(hrl. valitseja vm. kõrge isiku) saatjaskond. Kuninga ülikutest kaaskond. Keiser saabus hiilgava kaaskonna saatel. President ja tema kaaskond saabusid Helsingisse. *Maksu nõudmiseks sõitis kohale feodaal koos suurearvulise kaaskonnaga. J. Kahk.

kabinet ‹-neti, -netti 21› ‹s›

1. vastuvõtu- v. töötuba. Arsti kabinet. Dr. Niglase kabinet. Direktori, peainseneri kabinet. Professor on oma kabinetis. Tal tuli kõrge ülemuse kabineti ukse taga oodata.
▷ Liitsõnad: arsti|kabinet, töökabinet.
2. eriotstarbeline vastava sisseseadega ruum (v. ruumid) õppeasutuses, polikliinikus v. mujal. Võõrkeelte kabinet. Eesti keele ja kirjanduse kabinet. Kutsekoolil on hulk kabinette ja töökodasid. Hambaarsti, ravivõimlemise, protseduuride kabinet (polikliinikus). *Aitan koolimaja ehitada, kabinette sisustada .. V. Saar.
▷ Liitsõnad: aine|kabinet, eriala|kabinet, füsioteraapia|kabinet, füüsika|kabinet, geograafia|kabinet, hambaravi|kabinet, keemia|kabinet, kodundus|kabinet, käsitöö|kabinet, metoodika|kabinet, ravi|kabinet, röntgeni|kabinet, õppekabinet.
3. eraldatud ruum restoranis väikesele seltskonnale. *Kelner soovitab neile kabinetti istuda, sest [restorani] üldine saal pannakse kinni .. M. Mõtslane.
4. pol valitsuse, ministrite kogu nimetus. Ministrite kabinet. Peaminister nimetas kabineti. Kabineti koosseisus oli 15 ministrit.

kaelus ‹-e 4› ‹s›

1. kaelaava ümbritsev osa riietusesemel; krae. Kraega, kraeta kaelus. Särgi, kleidi, pintsaku kaelus. Tal oli seljas lahtise kaelusega särk. Kõrge kaelusega kampsun. Kaeluse haak, nööp. Kandis pitsist kaelusega kleiti. Kitsas kaelus pitsitas kaela. Tugev käsi haaras tal kaelusest kinni. Vihma valgus kaeluse vahele. Mantli, kasuka kaelus on üles tõstetud. *Kõigis mundripluusi kaelustes pidid olema puhtad valged kraed. V. Gross. || kaelaava, kaelaväljalõige. Kaelusest paistab tugevasti päevitunud kael, rind. *Alati leidus õnnelikke, kes kleidi kaelusesse võisid poetada välitempliga kolmnurga [= kirja]. L. Promet.
▷ Liitsõnad: jaki|kaelus, kleidi|kaelus, kuue|kaelus, pluusi|kaelus, sineli|kaelus, särgikaelus.
2. (teist värvi) sulgedest v. karvadest riba, (paksem) vööt linnu v. looma kaela piirkonnas. Sinikaelpardi valge kaelus. Isatutkaste kohevad kaelused. Nirgil on kaelus heledam või koguni valge.

kahisema ‹37›

1. kahinat (1. täh.) andma v. tekitama. Pilliroog, kõrkjastik kahiseb tuules. Kuiv loog kahiseb riisumisel. Rohi ja langenud lehed kahisesid jalge all. Samovar kahiseb tasakesi laual. Kohvivesi pliidil hakkas kahisema. Vana heliplaat kahises mängides tugevasti. Naine tormas seeliku kahisedes minema. Puudes kahises tuul. Kahisev haab, kask, rukkiväli. Kahisev siid, taftkleit. Kahisev hingamine. *Ta kõrge kahisev hääl oli täis viha ja kadedust. V. Gross. || kahinat tekitades liikuma, kulgema, langema vms. Kerge laine kahises randa. Vihm kahiseb jõepinnale. Tuiskav lumi kahises aknale. *Mõisapreili kahises oma laias rukkihakitaolises kleidis tulbipeenra juurde .. Madde Kalda. *Vajutus kangile, ja koorem kahiseb iseenesest maha. O. Tooming.
2. (paljude inimeste kõlatu, eleva v. äreva poolsosinal kõnelemise, naerusumina vms. kohta). Koosolekusaal lõi kahisema. *Murak vaatas korraks naerumuhelusest kahiseva rahva poole. M. Raud.

kaisel ‹-sla, -slat 2› ‹s›
bot kõrkjale lähedane kõrge lehistumata rulja varrega vee- ja sootaim (Schoenoplectus). Tuul kahistab kaislaid. Järvesopp on kaislaid, kaislat täis kasvanud. Kaislates, kaislas solistasid pardid.
▷ Liitsõnad: järvkaisel.

kaksteist(kümmend) ‹kaheteistkümne, kaht(e)teist(kümmend) e. kaht(e)teistkümmet, kaheteistkümnesse, kaheteistkümnete, kaheteistkümneid, kaheteistkümnetesse e. kaheteistkümneisse› ‹num›
põhiarv 12. Kaheteistkümnega korrutama, jagama. Kuuele liita kuus on kaksteist. Nelisada kaksteist. Kaksteist kolmeteistkümnendikku. | (kellaaja kohta). Kell kaksteist nelikümmend viis. Kell saab kohe pool, kolmveerand kaksteist. Tuli enne, pärast kahtteist. Jõudsin koju kaheteistkümne paiku südaööl. || hulgalt, koguselt 12. Aastas on kaksteist kuud. Kaksteist meetrit kõrge, pikk. Ta on minust aastat kaksteist noorem. Kaheteistkümnest toolist koosnev komplekt. Lõunasöök kaheteistkümnele. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Paragrahv 12. Maja nr. 12.

kalda|nõlvak
kaldanõlv. *Kõrge kaldanõlvaku taga sillerdas jõgi .. A. Jakobson.

kalda|pealne
Kõrge lage kaldapealne. Kõndis mööda Emajõe kaldapealset. Kaldapealsed ehitised, puud. Kaldapealne puiestee.

kalju|küngas
Taamal kerkis kõrge kaljuküngas.

kaljune ‹-se 4› ‹adj›
kaljudega kaetud v. kaljudest koosnev. Kõrge ja kaljune rand. Kaljune mäenõlv. Kaljuse põhjaga mägijõgi.

kalju|rand
kaljune rand. Kõrge, järsk, maaliline kaljurand.

kallas ‹kalda 19› ‹s›

1. veekogu-äärne, seda piirav (pisut kõrgem) maismaariba (terminina ainult jõe, oja ja väiksema järve puhul). Kõrge, madal, lauge, järsk kallas. Järve kaldad on liivased, soised. Jõe vasak, parem kallas. Ujume kaldale! Paat tõmmati kaldale. Laine loksub vastu kallast. Saarmas elutseb jõgede ja järvede kallastes. Vesi on kalda sisse koopaid uuristanud. Aerutati kalda äärt mööda. Jõgi tõuseb, ajab, paisub üle kallaste, väljub kallastest. Paat jooksis kaldasse. Tõukas parve kaldast lahti. Läksime läbi jõe teisele kaldale. Rada kulges mööda oja, kraavi kallast. Kallastes püsima 'mitte üle kallaste tõusma'. *Nad jätsid ranna selja taha ja sammusid kaldast üles. A. Kalmus. | piltl. *Mälestused, mida ta oli vaevaga tagasi surunud, valgusid nüüd üle kallaste. P. Kuusberg. || mingi suurema veekogu (mere, jõe) lähikonnas asuv maa-ala. Eestlaste muistsed esivanemad saabusid Läänemere kallastele enne meie ajaarvamise algust. || auku, süvendit piirav ääreala. Liivaaugu, kruusaaugu, turbahaua kallas.
▷ Liitsõnad: graniit|kallas, jõe|kallas, kalju|kallas, kivi|kallas, kruusa|kallas, kõrkja|kallas, liiva|kallas, pae|kallas, õõtsikkallas; ida|kallas, lõuna|kallas, lääne|kallas, põhjakallas; vastaskallas.
2. kõnek (merel-, laevasolekule vastandatuna:) maa. *Selle kirja kirjutan seepärast merel valmis, et nii kui kaldasse saame, saadan ära. A. Kaskneem.
3. van mäe, künka v. mõne kunstliku moodustise nõlv. *Ronib siis kõrget kallast mööda mäe harjale, et siit silma kaugemale saata. J. Kunder. *Sellest [= kanarbikust] kirendasid nägusalt üksikud metsalagendikud ja raudteetammi kõrged kaldad. J. Kärner.

kallis ‹kalli, kallist; kallite 17 või kalliste 19›
I. ‹adj›
1. hinnaline, palju maksev; kulukas; ant. odav. Kallis aparatuur. Kallid kingitused, ehted. Kallis ülikond, kasukas, kübar, vaip. Kallist puust mööbel. See raamat on küllalt kallis. Mõned kaubad läksid kallimaks. Kalkuniliha on sealihast kallim. Korter oli liiga kallis. Värske aedvili on kevadel kallis. Kui kallis see hobune on? Tootmine on väga kallis. Restoranis lõunatamine läheb kalliks. Ostjal kallis, müüjal odav. Mis kallis, see kaunis, mis odav, see mäda. || suur, kõrge (hinna, rahalise tasusumma kohta). Müüs vilja kalli raha eest. Kallis rätsep, kingsepp 'kes võtab töö eest kõrget tasu'. See on väga kallis kauplus.
2. piltl oluline, tähtis, väärtuslik. Praegu on iga minut kallis. Ma ei või sellele oma kallist aega raisata. Tervis on kõige kallim vara. Päästku end, kel elu kallis! Ma pean tema sõprust kalliks. Hea nõu on kallis 'on hädasti tarvilik, kulub hädasti ära, on kiiresti vajalik'. *.. ja üks kallis asi on see, et siingi on vaba iga kolmas päev. O. Luts.
3. armas (1. täh.), südamelähedane. Kallis isa, õde, naine. Kallis kodumaa, emakeel, lapsepõlvekodu. Kallid külalised. Kasupoeg on talle sama kallis kui oma laps. Peab seda mälestuseset väga kalliks. Kui sa teaksid, kui kallis sa mulle oled! Tema mälestus on meile kallis. *On veetlust veel nendes tõdedes, / mis nooruses saanud kalliks .. J. Kärner. | iroon. Mu kallid naabrid mürgeldasid eile poole ööni. || (pöördumisfraasides, ka hüvastijätul). Kallis ema! Kallis sõber! Kallid lapsed! Maali, kallis! Aga kallid inimesed, mis saan mina sinna parata! Aga nüüd kallist nägemist, rahu!
▷ Liitsõnad: kullakallis.
4. (tagasihoidliku soovi, palve puhul:) hea, lahke, vastutulelik. Olge nii kallis ja öelge, kui palju on kell. *Kas sa ei oleks nii kallis ja ei laenaks mulle selle summa? M. Metsanurk.
5. õnnis, püha, pühalik. Kallil pühade ajal. Kallis jõulu-, jõululaupäeva õhtu. *Kallis laupäeva õhtu, nüüd's mõni inimene enam toimetab kesal .. A. Jakobson.
6. esineb vananevais imestust, üllatust v. ehmatust väljendavates hüüatustes. Tule kallis aeg appi, või tema ei lähe! Kallis taevas küll, mis nüüd saab!
II. ‹s› armastatud, lähedane inimene; kallim. Oota mind, kallis! „Valli, kuule!” – „Mis on, mu kallis?”. *.. kes hämaral pargiteel kalliga kohtus .. F. Kotta.

kammer|teater
teater kõrge kunstilise tasemega väike teater

kana ‹7› ‹s›

1. kanaliste hulka kuuluv munade ja liha pärast peetav kodulind; eeskätt vastav emaslind. Kirju, must kana. Valge leghorni, plimutroki kana. Kõrge, madala harjaga kana. Hauduja, poegadega, hea muneja kana. Noored kanad hakkavad varsti munele. Kanu söötma, kasvatama, pidama. Kanad kaagutavad, kõõrutavad. Kanad munevad hästi. Kukk ja kanad siblivad õues. Sügisel kanad ajavad sulgi. Kana lendab õrrele, õrrelt alla. Reas nagu kanad õrrel. Läheb (koos) kanadega 'vara' magama. Tõuseb (koos) kanadega 'vara' üles. Pime kana leiab ka tera. Muna on targem kui kana. Muna õpetab kana. | (toiduna). Praetud, grillitud kana. Täna sõin lõunaks kana.
▷ Liitsõnad: kodu|kana, liha|kana, muna|kana, noor|kana, nuumkana.
2. mitme muu kanalise emaslind. *.. õige pulmamängu haripunkt langeb [metsistel] siiski aprillikuule, kui kanad kah juba mängu tulevad. Siis kostab metsiste mängupaikadelt kukkede laul. F. Jüssi.
▷ Liitsõnad: faasani|kana, metsise|kana, tedrekana.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› mitmetes muudes (rahvapärastes) linnunimetustes
▷ Liitsõnad: kalju|kana, lume|kana, nurm|kana, pärl|kana, raba|kana, roo|kana, tiigi|kana, vesikana.
4. piltl (naise kohta). a. hlv (rumalavõitu, tühise naise kohta). *Ja kujuta ette, see kana solvus: kuidas ma võivat teda kahtlustada. E. Krusten. b. hrv (hellitussõnana naise, neiu kohta)
▷ Liitsõnad: kodukana.

kanep ‹-i 2› ‹s›

1. kiu ja õli saamiseks kasvatatav üheaastane pikarootsuliste sõrmjate lehtedega kõrge kultuurtaim (Cannabis sativa). Kanepi isas-, emastaim. Kanepit külvama. Eestis kasvatatakse kanepit vähe. India kanep 'uimastusainete saamiseks kasvatatav eriliik' (Cannabis indica).
▷ Liitsõnad: ema|kanep, isakanep.
2. kuivatatud kanepivarred; neist saadav kiud. Kanepit leotama, lõugutama. Kanepist lõng, köied, purjeriie.
3. (mõnes muus taime- v. kiunimetuses). Manilla kanep 'Kagu-Aasia banaani (Musa textilis) lehtedest saadav tugev kiudaine'.
▷ Liitsõnad: põdra|kanep, vesikanep.
4. India kanepist valmistatud uimasti, hašiš. Kanepit tõmbama, suitsetama, tarvitama. Mõnes riigis on kanep legaliseeritud.

kapell ‹-i 21› ‹s›

1. muus väike (puhkpilli)orkester v. instrumentaalansambel
▷ Liitsõnad: küla|kapell, mustlas|kapell, sõjaväe|kapell, tantsu|kapell, õuekapell.
2. muus kõrge kvalifikatsiooniga kutseline koor
▷ Liitsõnad: koorikapell.
3. väike palvetamisruum katoliku kirikus. *Kui ta näeb, et kapellis rahvas põlvitab ja palveid ümiseb, laseb ka tema põlvili ja ümiseb kaasa .. J. Semper.

kapp|kell
erilisse põrandal asuvasse kappi monteeritud pendelkell. Nurgas seisis kõrge, massiivne kappkell.

kare|putk [-e]
bot metsades ja puisniitudel kasvav kõrge sarikaline taim (Laserpitium). Laialehine kareputk.

karu|putk [-e]
bot kõrge kandilise karedakarvalise varrega sarikaline niitude taim (Heracleum). Siberi karuputk.

kasaka|müts [-i]
kõrge karusnahkne kalevist põhjaga müts, mida kandsid kasakad, kasakapapaaha

kast1 ‹-i 21› ‹s›

1. puust vm. materjalist (täisnurkne) säilitus-, transportimis- vms. vahend. Kasti seinad, põhi, kaas. Puust, metallist, laudadest, vineerist, papist, plastmassist kast. Kaanega, kaaneta kast. Väike, madal, piklik, kõrge, suur, mahukas kast. Tühi, täis kast. Tööriistade, malendite kast. Õunad, munad, varustus pakiti kasti. Raamatud on kastides. Tegi, kangutas kastid lahti. Lillemugulaid hoiti kastides. Must kast 'lennu kõiki üksikasju salvestav konteinerikujuline automaatseade'. Musta kasti meetod 'meetod objekti uurimiseks tema käitumise järgi, sisestruktuuri tundmata'. | piltl. *.. uue televiisori ostmiseks tal raha pole, aga see vana kast näitab veel täitsa hästi. T. Kallas. || kastitäis (mingit kaupa vms.). Kast õlut, viina, konserve. Kast kala, räime. Kast naelu, padruneid. || veoki (hrl. veoauto) vastavakujuline osa. Veoauto kast. *Tankide vahel sõitsid veoautod, kastid relvastatud mehi täis. R. Kaugver. || (sellekujulise hoone, eseme kohta). Mõned ehitused olid üsna ilmetud kastid. *Standardsed kolmekorruselised kastid, kaks isegi viiekorruselised, ei pakkunud silmale midagi uut. V. Saar.
▷ Liitsõnad: klaas|kast, laud|kast, papp|kast, plastmass|kast, plekk-|kast, puu|kast, raud|kast, vineerkast; auru|kast, aurutus|kast, auto|kast, jahu|kast, kala|kast, kande|kast, kartoteegi|kast, kauba|kast, kirja|kast, kogumis|kast, koli|kast, kraami|kast, kõla|kast, käia|kast, külvise|kast, lamp|kast, laskemoona|kast, lava|kast, liiva|kast, lille|kast, limonaadi|kast, loputus|kast, marja|kast, mördi|kast, mürsu|kast, naela|kast, padruni|kast, pakk-|kast, pesa|kast, pesu|kast, pikeerimis|kast, pikkimis|kast, post|kast, prügi|kast, pudeli|kast, pühkme|kast, raha|kast, riide|kast, savi|kast, segu|kast, sorteerimis|kast, taara|kast, toidu|kast, tuha|kast, tähe|kast, tööriista|kast, valimis|kast, veo|kast, viiuli|kast, või|kast, õlle|kast, õnge|kast, õunakast; jaotus|kast, jõu|kast, käigukast; leier|kast, plärakast.
2. maapinnale v. paberile joonistatud nelinurkne kujund. Tõmbab arvule kasti ümber. Lapsed hüplevad keksu mängides kastist kasti.
▷ Liitsõnad: hüppe|kast, keks(u)|kast, pallingu|kast, tõukekast.

kaste|hein
ka bot peene lehistunud kõrrega mitmeaastane niidurohttaim (Agrostis). Harilik, suur, valge kastehein. Tee ääres olid mõned pikad kasteheinad. | (vastav kasvuala). Ta lamas kraavikaldal kasteheinas. Lapsed lähevad läbi kõrge kasteheina.

kastreerima ‹42›

1. hrl. isasolendil (inimesel v. loomal) sugunäärmeid kõrvaldama v. talitlusvõimetuks muutma. Eunuhh on kastreeritud haaremivalvur. Keskajal kastreeriti poisikesi kõrge lauluhääle säilitamiseks. Kultpõrsaid kastreeritakse. Kastreeritud täkku kutsutakse ruunaks.
2. bot õiel tolmukaid eemaldama

kasvu|aasta

1. (taimedel:) aastane kasvuperiood. Hea, halb kasvuaasta. Kõrge raihein annab kõige paremat saaki teisel kasvuaastal.
2. ‹hrl. pl.› (inimesel:) lapsepõlve- v. noorusaasta. Meie kasvuaastad langesid raskesse sõjaaega.

kasvuline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. (keha)kasvu, kogu omav, teat. kasvuga
▷ Liitsõnad: aeglase|kasvuline, hiigel|kasvuline, hiigla|kasvuline, kidura|kasvuline, kiire|kasvuline, kõrge(ma)|kasvuline, kääbus|kasvuline, lopsaka|kasvuline, lühema|kasvuline, lühi(kese)|kasvuline, madala|kasvuline, pika|kasvuline, pikema|kasvuline, suure|kasvuline, tugeva|kasvuline, väikese|kasvuline, väiksemakasvuline.

katsuma ‹42›

1. käega, sõrmedega (harvem jalaga) puudutama, puudutades kompama. Väljapanekuid ei tohi käega katsuda! Katsub riiet näppude vahel. Ema katsus peoga poisi kuuma otsaesist. Katsu, kas pesu on nööril juba kuiv. Katsu, kui külmad on mu käed. Katsus läbi riide kotis, taskus olevaid esemeid. Ära katsu kurja koera! Pimedas tuli seal jalaga vaevaliselt teed katsuda. Katsusin varbaga, kas vesi on soe. Tahtmatult katsusid sõrmed haiget kohta. Kassipoeg katsub käpaga lõngakera. Eks ole hanguvart saanud küllalt katsuda. || kõnek (tüdrukut, naist) kätega mudima, käperdama. *.. peaasi on kilkav tüdruk kohmakalt õlgedesse muljuda, teda kõdistada ja katsuda, nii palju kui annab. M. Traat.
2. ‹hrl. da-infinitiiviga› midagi teha püüdma, üritama, proovima. Katsub lugeda, kirjutada, künda, niita, end liigutada. Poiss katsus tüdrukut suudelda. Katsuvad küll jõuga, küll nõuga. Lind katsus lendu tõusta. Katsub uinuda, rahuneda. Katsus läbi pisarate naeratadagi. Katsun juhusliku autoga maale sõita. Ei katsunudki oma pettumust, pahameelt, viha varjata. Temaga katsu heaga läbi ajada. Süüdlane katsub kõike jälle heaks teha. Aega on küll vähe, kuid ma katsun siiski tulla. Sõbrad katsuvad teda rahustada, lohutada. Katsub päästa, mis päästa annab. Kui õige katsuks temaga veel kord rääkida! Eks katsugu keegi temale vastu hakata! Katsu sa sadu või tormi tagasi hoida! | kasut. viisakas käsus v. palves, samuti nõudes, ähvardades jne. Lapsed, katsuge nüüd vaiksemalt olla! Katsu sellega leppida, mis laua peal on. Katsu võlg ära maksta. *„Mis sa seal kirjutad?” – „Märgin meie vaidlust päevikusse.” – „Katsu sa!” L. Meri. || hankida, muretseda püüdma. Ta oleks ikka endale ühe rahuliku koha võinud katsuda. *Mees tapeti, üksi kasvatas lapsi, küla teab, missuguse vaevaga ta neile leiva lauale katsus ja riide selga sai .. A. Hint.
3. millegi sobivust, teat. seisundit, tugevust, kordaminekut vm. järele proovima, kontrollima. Katsub kinga jalga, mantlit selga, kinnast kätte, mütsi pähe. Poisid katsusid jõudu, rammu. Katsume, kumb meist on kiirem! Noored linnud hakkavad oma tiibade tugevust katsuma. Keegi astus kotta ja katsus ust. Lapsed katsuvad, kas jää juba kannab. Kõik katsuvad uut kiike. Katsus pöidlaga lõikeriista tera. Katsume, kuidas kala näkkab. Nooruk on kümneid ameteid katsunud. Katsugu, kas töö ongi nii kerge. Pulssi katsuma 'pulsi sagedust kontrollima'. Õnne katsuma 'millegi võimalikku õnnestumist järele proovima'. || mingi katsumusega proovile panema (piiblipärases keelepruugis). Elu, saatus pole teda katsumata jätnud. *Sina loodad oma suure rammu ja õiguse peale, aga jumal on sind katsuma tulnud – alles hiljuti matsid sa oma naise. A. H. Tammsaare. *.. keegi ei võinud teada, kui kauaks Issand heaks arvab linna piiramisega katsuda. J. Kross. || van teadmiste, oskuste taset kontrollima; revideerima. Vanasti käis kirikuõpetaja kevadel kooli katsumas. *Katsume nüüd, kuidas on lood teie peadega ja kui palju seal seda jagamist õige on. M. Traat. *See on kõrge Orlamünde krahv, Taanist. Katsub Liivimaa losse ja kirikuid. J. Sütiste.
4. maitsma, maitset proovima; pisut sööma v. jooma. Katsu, kas on magus, hapu, soolane. Katsuge meie õlut kah! Ta ei jätnud laualt ühtegi rooga katsumata. Haige ainult katsus suppi.
5. ‹esineb eriti juhul, kui järgneb et- v. kuidas-kõrvallause› kõnek nii kiiresti kui võimalik, viivitamatult midagi ette võtma, tegema, toimima. Katsu, et sa kaod! Katsume, et uksest välja saame. Katsu, et saad kähku kuivad riided selga. Katsuvad ise, et veel eluga tulema saavad. Ta oli väga väsinud, katsus aga, kuidas voodisse sai.
6. kõnek vaatama, kaema. Katsun seal väheke ringi. Katsub endale metsast mõne tarbepuu. *Aga ka kiusatus oli suur – minna ise katsuma seda saladust .. R. Roht. *Ma tahan katsuda, kes on siin peremees, kas mina või sina. A. H. Tammsaare. | ‹imperatiivis› (rahvapärastes väljendites). Katsu imet! Katsu nalja! Katsu mul asjameest! *Katsu asja! On mul tarvis tema ninakärsutamist näha .. E. Vilde.

kauboi|kübar
eriline kõrge laiaääreline kübar. Ratsanikul oli peas kauboikübar.

keelu|toll
maj kõrge sisseveotoll, mis muudab välismaa kaupade sisseveo praktiliselt võimatuks

keerlema ‹keerelda 49›

1. ringe v. keerde tegema; oma keskpunkti v. telje ümber liikuma, pöörlema; selliselt mingis suunas edasi liikuma. Propeller, vurrkann keerleb. Vesi keerles kärestikes. Paat keerles veekeerises ühe koha peal. Karussell keerleb. Kraavi paiskunud vankri rattad keerlesid veel mõnda aega. Koer ajas keereldes oma saba taga. Esimesed tantsupaarid keerlesid põrandal. Keerlesime valsirütmis. Okstelt keerlesid alla esimesed kolletanud lehed. Keereldes langesid esimesed lumehelbed. Tule kohal keerles suitsu ja sädemete pilv. Tolm tõusis keereldes õhku. Aur keerles paja kohal. Vool kandis edasi keerlevaid jääpanku. Taeva poole, üles keerlev suitsusammas. *Näis, nagu keerleks tuba ta silmade ees ratast-ringi .. E. Männik. || tiirutama, siia-sinna sagima. Mesilased keerlesid mesipuude kohal. Kärbsed keerlesid loomade ümber. Jõe kohal keerlesid kajakad. Koerad keerlesid meeste jalus. Lapsed keerlesid laadaliste hulgas ringi. Poisikesed keerlesid uudishimulikult ümber auto. *Miilu keerleb ta läheduses, jälgib vanaisa iga kriipsu, mis see paberile tõmbab .. L. Promet.
2. piltl mõtete, jutu vms. liikumise kohta (millegi ümber, mingis valdkonnas v. mingis suunas). Jutt, jutulõng, vestlus keerles eelmise päeva sündmuste, uue filmi ümber. Meeste mõtted keerlesid kodu ja koduste ümber. Diskussioon keerles põhiliselt kahe probleemi ümber. Majandusmeeste peas keerles see mõte juba ammugi. *Ma olin noor, mu veri oli kuum, tuhanded unistused ja igatsused keerlesid minus. J. Kärner.
3. käänakuid, lookeid, keerde tehes kulgema. Tee keerles mööda mäekülge. Pargis keerlevad kõnniteed. Oja keerleb nagu sisalik läbi heinamaa. *.. trepp keerles ümber kõrge posti – aina ringi, ringi, ringi. J. Tamm (tlk).
4. mitte paigal püsima, keerutama, visklema. Õpilased muutusid rahutuks, nihelesid ja keerlesid pinkides. Ta rähkles ja keerles kinnihoidjate käte vahel. Tal silmad keerlevad peas. *Kuis kaisutuste kires keerles keha! M. Under.

keeruline ‹-se 5› ‹adj›

1. keerde omav, keerdudega; keerdus. Keeruline palmik, küünal. Kringlid on keerulised. Veini joodi suurest keerulisest sarvest. *.. juhtis ta läbi kõverate ning keeruliste koridoride ümmargusse kõrge kupliga tuppa. L. Metsar (tlk).
2. rohkete erisuguste osiste v. seostega, raskesti mõistetav v. teostatav, vähe ülevaatlik vms., keerukas, komplitseeritud; ant. lihtne. Keeruline riist, aparaat. Molekuli keeruline ehitus. Keeruline protsess, nähtus, ülesanne, küsimus, probleem. Ta püüdis asja keeruliseks ajada. Poliitiline olukord oli keeruline. Lugu on keerulisem, kui algul arvati. Ajad olid äärmiselt keerulised. Elu, olukord oli väga keeruline. Kerge on lubada, keeruline täita. Tee sinna on võrdlemisi keeruline. Keerulist polnud selles töös midagi. Minu jaoks on see jutt, mõttekäik liiga keeruline. Keeruline reegel, sõnastus. Keerulised vahekorrad.
▷ Liitsõnad: ime|keeruline, ülikeeruline.

kehv ‹-a 22›

1. ‹adj› omadustelt ja kõlblikkuselt halb v. halvavõitu, nigel, vilets. a. (füüsilistelt v. vaimsetelt võimetelt, ka moraalselt). Kas sa nii kehv mees oled, et isegi temast ei saa jagu! Hobune oli neil kehv. Kehvad lehmad annavad vähe piima. Kevadeks jääb karugi kehvaks. Kehv tervis. Kehv kuulmine, nägemine. Silmad on kehvaks jäänud. Ta on kehv kirjamees, matemaatik, maletaja. Ega ma sinust kehvem ole – mul ka ülesanne valmis. Väeosa võitlusvaim oli kehv. *„Ma olin ikka priske poiss, ega kehvemaid mägipolkudesse võetud,” lausus mees. I. Viiding. b. (taimede kohta:) kidur, armetu. Kehv vili. Kehv kaer, rukis. *Kehvad puud on vaevakased, / piitsavarre ümber toht. U. Laht. c. (asjade, nähtuste, olukordade kohta). Kehv riietus. Kehvad jalanõud. Kehv söök, jook. Kehv raamat, film. Kehv tuba, korter. Toa sisustus oli kehv. Sain rulli kehvemat paberit. Kehv tõlge. Teos on kehvas keeles. Külavaheteed olid kehvad. Toodete kvaliteet oli kehv. Kehvade omadustega taim. Olin kehvas tujus. Kehv suvi, lahja sügis. || ebameeldiv, täbar. Tema elu oli üsna kehv. Rahaline olukord on kehv. Temaga on lood kehvad. Üksi oli ka kehv elada. Jääkeltsasel teel oli kehv käia. || vähese viljakandvusega. Kehvad maad, põllud. Pinnas on saartel paene ja kehv.
2. ‹adj› napp, vähene, mittepiisav. Kehv heinakasv. Kehv saak, kalaõnn. Kehv valgustus. Kehv palk, sissetulek. Teenistus läks järjest kehvemaks. Kehv võõrkeelte oskus. Kehv fantaasia. Kehva jutuga mees. *Räimepüük oli sel sügisel kehv. Käidi vaid seks, et saada tursasööta. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: jutu|kehv, lume|kehv, mõtte|kehv, sõna|kehv, viljakehv.
3. ‹adj› vaene, varatu, puudust kannatav. Kehv saunamees, pops. Kehv, kuid edasipüüdlik noormees. Kehvade vanemate laps. Olime nii kehvad, et polnud külalistele midagi pakkuda. Ta on pärit kehvast kodust, kehvadest oludest. Kõrge õppemaksu tõttu polnud kehvematel õpilastel võimalik õpinguid jätkata. Sõjajärgsed kehvad aastad. Heal ajal on palju sõpru, kehval ajal ei kedagi.
▷ Liitsõnad: kerjus|kehv, pool|kehv, purukehv.
4. ‹s› vaene inimene. Kus vaesel õigus või kehval kohus! Aeg aitab konna mättale ja kehva kannikale.

kelp|katus
ehit neljatahuline, kelpadega katus. Kõrge kelpkatus. Kelpkatusega maja. Vanalinna kelpkatused.

kesk|kõrge
keel (vokaalide kohta:) keele asendilt keskmise kõrgusega. Keskkõrged vokaalid on e, o, õ ja ö.

keskmine ‹-se 5 või -se 4›

1. ‹adj› ruumiliselt millegi keskkohas, keskel v. vahel paiknev. Raba keskmine osa on kõrgem. Toa keskmine aken. Akna keskmine ruut. Pea kolmest mehest keskmist silmas! Hõõrus pöialt vastu keskmist sõrme. Viljakestas võib eristada pealmist, keskmist ja seesmist kihti.
2. ‹adj› (hrl. kolme üksuse v. indiviidi korral:) ajaliselt (v. vanuselt) vahepealne. Keskmine kiviaeg, rauaaeg. Noorem, keskmine ja vanem kooliiga. Vanem põlvkond mäletab neid aegu hästi, keskmine vaid juttude järgi. (Vanuselt) keskmine vend, poeg. Keskmistes aastates 'keskeas' mees.
3. ‹adj› omadustelt v. näitajatelt kahe äärmuse (hea ja halva, suure ja väikese, raske ja kerge, kõrge ja madala vms.) vahepealne. Keskmise kvaliteediga toodang. Keskmise headusega maa. Tervis on tal keskmine. Lauluhääl on Juhanil alla, üle keskmise. Näitlejate mäng oli keskmine. Koolis oli ta keskmine õpilane. Keskmise piimaanniga lehm. Kartulisaak on tänavu keskmine. Sissetulek, palk, hind on keskmine. Olen keskmist kasvu. Keskmise kaldega katus. Sõitis keskmise kiirusega. Keskmise karedusega vesi. Keskmine remont. Mehed olid päris keskmises tujus. Keskmise keerukusega, raskusega ülesanne. Maavärinad jagatakse nõrkadeks, keskmisteks ja tugevateks. Keskmise astme õppused. Keskmine register (muusikas). *..pole virk ega pole laisk, ka on tema vaimuanded keskmised.. O. Luts. | (taime-, putukanimetustes jm.). Keskmine teeleht, maran, värihein, ristik. Keskmine vesimardikas. || mitte millegi poolest eriti silmatorkav, tavaline. Ta oli keskmine, enesega rahulolev ametnik. Elab keskmise kodaniku keskmist elu. Keskmine tallinlane. Keskmine ameeriklane. Välimuselt ja olemiselt on ta täiesti keskmine inimene.
4. ‹adj› matemaatilist, statistilist keskmist (5. täh.) osutav v. väljendav. Keskmine kasum. Toodete keskmine omahind. Keskmine kuupalk, töötasu. Palk oli keskmisest madalam, kõrgem. Aasta, kuu, ööpäeva keskmine temperatuur. Mäestiku keskmine kõrgus. Järve, India ookeani keskmine sügavus. Vastsündinute keskmine raskus. Keskmine eluiga. Keskmine külvipind. Osavõtjate keskmine vanus oli 43 aastat. Koolitunnistuse keskmine hinne 'hinnete keskmine'. Rahvastiku keskmine tihedus 'mingi territooriumi rahvaarvu ja pindala suhe'.
5. ‹s› mat tase, mille ümber uuritava tunnuse väärtus kõigub. Aritmeetiline, geomeetriline, harmooniline keskmine. Statistiline keskmine.
▷ Liitsõnad: ruutkeskmine.

kesk|mäestik
geogr 1000–2000 m kõrge mäestik

kesk|register
muus inimhäälel pea- ja rinnaregistri, muusikariistal kõrge ja madala registri vahepealne register

kibitka ‹6› ‹s›

1. omaaegne kõrge kummiga reisivanker v. saan (peamiselt Venemaal). Hobused rakendati kibitka ette. *Kõik [vankrid] olid muudetud „kibitkadeks”: redelitele olid püstitatud loogad, mis riidega olid üle tõmmatud. E. Vilde.
2. rändrahvaste kerge lahtivõetav rändelamu, ka väike savimaja (Kesk-Aasias). Viltkattega kibitka. *Pererahvas elas küla serval väikeses valges savimajas, kibitkas .. M. Nurme.

kiil1 ‹-u 21› ‹s›

1. (piklik) teravnurkne ese millegi lõhestamiseks, kinnitamiseks, reguleerimiseks vms. Rauast, puust kiil. Ajas kasepakud kiiluga lõhki. Kiil kargas puu seest välja. Saetee hoiti tarbe korral kiilu abil lahti. Põlevkivi lahtimurdmiseks kasutati kirkat, kangi ja kiilu. Logisev labidavars kinnitati kiiludega. || füüs keha, mille kaks tahku moodustavad teravnurga
▷ Liitsõnad: metall|kiil, puu|kiil, raud|kiil, teraskiil; istutus|kiil, langetuskiil.
2. tekst kolmnurkne vahele õmmeldud v. kootud (riide)siil. Kiiludega seelik. Kirjatud kiiludega sukad (rahvariietuses). Kuuest kiilust murumüts.
▷ Liitsõnad: külje|kiil, vahe|kiil, varrukakiil.
3. piltl kiilu (1. täh.) meenutav kolmnurkne moodustis. Metsatukk ulatus kiiluna põldude vahele. Maasäär tungib kiiluna merre. Meie väed tungisid kiiluna vaenlase positsioonidesse.
▷ Liitsõnad: habeme|kiil, katuse|kiil, metsakiil.
4. zool rinnaluu kõrge hari (lindudel, nahkhiirtel)
5. keel ülejäänud lausega sidumata lauseosa, parentees

kile ‹-da 2› ‹adj›
(hrl. inimeste ja loomade-lindude, harvemini muude häälte kohta:) läbilõikavalt kõrge ja terav. Naisel, tüdrukul oli kile hääl. Eit tänitas, karjus midagi kileda häälega, kiledal häälel. Tema kile tiiskant kostis üle teiste lauljate häälte. Koera kile klähvimine. Laudast kostis põrsaste kiledat vingumist. Tiirud on merelindudest kõige kiledama häälega.

kilisema ‹37›
kilinat andma. Lauanõud, kellukesed, kuljused, kannused kilisevad. Võtmed, sukavardad kukkusid kilisedes põrandale. Meestel kilisesid aurahad rinnas. Tõstmisel kett kilises. Klaasid kilisesid kokku. || kilinal kukkuma, kulgema vms. Nuga kilises põrandale. || märgib selle heli esinemist kusagil. *Kõrvus kilises tal imelik kõrge toon, huugas otse .. R. Sirge. *Kui [laps] ei nuta, siis kiljub, nii et tuba kiliseb. E. Maasik.

kiljuma ‹42›

1. heleda häälega karjuma. Lapsed kiljusid heameelest, rõõmust. Naised pistsid ehmatusest, hirmust heleda häälega kiljuma. Tüdruk kilkas ja kiljus kiigel, kõditajate käes. Tehti ringmängu, lauldi, hõisati ja kiljuti. Ta lausa kiljub naerust, naerda. Kiljuv hääl, nutt. || (loomade, eriti lindude kõrgetoonilise häälitsemise kohta). Kajakad kiljuvad. Kiivitaja tõusis heledalt kiljudes lendu. Kutsikas põgenes kiljudes. *.. kaugemal rabametsa kohal kiljus vihmakass ja kõlas musträhni helisev hüüd. O. Tooming. || piltl (eluta looduse mingi kõrge heleda heli kohta). *Tramm lähenes, lüües kurviks painutatud roopapaaril kiljuvat vilet. V. Gross.
2. midagi kõrgel heledal toonil hüüdma. „Lase mind lahti!” kiljus tüdruk mulle otse kõrva sisse. *„Ah nii,” kiljus poisi ema. „Ma tean küll su plaane, va jääger ja riigivaras! .. ” L. Kibuvits.

kilt|maa
geogr ulatuslik, rohkete orgudega kõrge tasandik (hrl. absoluutne kõrgus üle 500 m), kõrglava. Kesk-Siberi kiltmaa. Tiibet asub kõrgel kiltmaal.

kime ‹-da 2› ‹adj›
kõrge, läbitungiv. Kime hääl, hüüe, kiljatus. Sireenide kime huilgamine. Klarneti kimedad helid. *Polnud muud kui palava õhu virvendus ja kime tirtsude kisa .. A. Saareste (tlk). *Aga üksiku lennuki kõrge, kime undamine kuskil selges taevas videvikutunnil... V. Beekman.

king ‹-a 22› ‹s›

1. jalalaba kattev (kontsaga) jalats, mis ei ulatu pahkluust kõrgemale. Kinga tald, konts, nina. Kinnised, lahtised kingad. Tüdrukul olid jalas kõrge, madala kontsaga kingad. Terava ninaga kingad. Randiga, ilma randita kingad. Tumedad, heledad, pruunid, mustad, valged kingad. Uued, moodsad kingad. Kannab alati elegantseid kingi. Nahk-, kummi-, kautšuktallaga kingad. Pani kingad jalga. Kingad on jalas. Võttis kinga jalast. Kingi puhastama, parandama. Proovis kingi jalga. Kingad on väikesed, parajad, avarad, suured. Kingad loksuvad, pigistavad, hõõruvad. Vanad lääpas kingad. Jalad hakkasid katkistes kingades külmetama. Vesi tuli üle kingade. Pidulikum king on harilikult kõrge kontsaga.
▷ Liitsõnad: laste|king, meeste|king, naisteking; brokaat|king, kummi|king, lakk-|king, nahk|king, puu|king, riide|king, tekstiilking; balleti|king, hommiku|king, import|king, jooksu|king, kooli|king, kõps|king, mudel|king, nael|king, nöör|king, pannal|king, peo|king, platvorm|king, ranna|king, rihm|king, spordi|king, suve|king, sügis|king, tantsu|king, tennis|king, toa|king, tänava|king, ummis|king, varvas|king, võimlemisking.
2. etn (veskis:) renn, mida mööda vili jookseb kolust kivide vahele. *Ei olnudki enam aega kõnelda, sest kivide mürin teatas, et ivad on kingast lõppenud. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: veskiking.
3. ehit (tellingu)posti alumist otsa toestav metallist kest
4. ‹liitsõna järelosana› taimenimetustes
▷ Liitsõnad: kuld|king, käoking.

kink ‹kingu 21› ‹s›
väike kõrgendik; geogr ümar keskmise kõrgusega (10–25 m) küngas. Kõrge, madal kink. Metsaga kaetud kingud. Ronisime kingu harjale. Teerada viib üles kingule. Kinkude vahel olid väikesed järvesilmad. Ümberringi kinkudel süüdati jaanituled.
▷ Liitsõnad: liiva|kink, moreen|kink, mäe|kink, savikink vrd häbemekink.

kinner ‹kindra 20› ‹s›

1. põlvetagune lohk, põlveõnnal. Kõrge rohi riivab sääri ja kõditab kindraid.
2. murd reie ülaosa, reba. Tal ripuvad püksid kinnerdel.

kirn ‹-u 21› ‹s›

1. kõrge kitsas puunõu (hrl. piima v. koore säilitamiseks). Sahvris seisid kirnud koorega. Kirnus oli hapupiim. Vanasti tehti võid kirnus. *.. kirnu põhjas on ainult veel natuke soolvett paari silgupeaga .. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: koore|kirn, küünla|kirn, piima|kirn, võikirn.
2. hrv hiiukirn

kirp ‹kirbu 21› ‹s›

1. inimeste, loomade ja lindude parasiit, tugevate hüppejalgadeks kujunenud tagajalgadega tiivutu putukas. Kirp hüppab, hammustab. Ihu oli kirpudest puretud. Otsis, püüdis, tappis kirpe. Koer oli kirpe täis. Sul oleks nagu kirbud püksis 'oled rahutu, ei püsi paigal'. See oli talle kirbu aevastus 'väga väike, tähtsusetu asi'. || piltl (pisikese inimese, looma vm. olendi kohta). *Vaata [tüdruku] tirtsu... Kui ühes kooliteed sammusid, Oskariga paaris, siis see kirp vantsis neil ikka sabas. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: inimese|kirp, koera|kirp, liiva|kirp, rotikirp.
2. laskerelva raua suudmepoolsel otsal olev nupp v. rõngas sihtimiseks. Kõrge, madal, tasane, vahetatav kirp. Sihtimisel peavad laskuri silm, sihiku sälgu keskkoht, kirbu tipp ja märk sattuma ühele sirgele. Varitsejad hoidsid meest kirbul, valmis iga hetk tulistama. Ma ei saanud rebast kuidagi kirbule. Vaenlase täpsuslaskur oli mehe kirbule võtnud.
▷ Liitsõnad: püssi|kirp, rõngas|kirp, tulpkirp.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnedes lülijalgsete nimetustes
▷ Liitsõnad: lehe|kirp, maa|kirp, vesikirp.

kirve|hind
kõnek väga kõrge hind. Küsib, maksab kauba eest kirvehinda. Ostis korteri kirvehinnaga, kirvehinna eest.

kisendama ‹37›

1. (kõrge, terava häälega) karjuma. Kajakad kisendavad tormi eel. Metsas kisendas mingi lind. Kisendas nagu siga aia vahel, nagu ratta peal. Naine kisendas valu pärast, õudusest. Laps kisendas enda hällis hingetuks. Ta pani, pistis hirmu pärast kisendama. | piltl. Udusireenid kisendasid. Lumi lausa kisendas jalge all. Kividki peaksid kisendama (ütlus väga suurest kuritööst v. ülekohtust kõneldes).
2. valjusti karjudes rääkima, hüüdma vms., kisama. Appi kisendama. Vanamees oli poolkurt, temaga rääkides pidi kõigest jõust kisendama. Kisendati täiest kõrist laulda, teistest üle. Vanaeit kisendas talle needusi järele. Kisendas midagi ärritatult isale vastu. Ta otse kisendas naise ja laste peale. Kas sa oled vait, mis sa sellest kõigile kisendad! *„Välja, välja!” kisendas Liispet õele kallale sööstes. E. Kippel. | piltl. Mu süda kisendas sees tema pärast. Veri soontes kisendab selle vastu.
3. piltl hädasti, tungivalt vajama, nõudma v. ihkama. Põuane maapind otse kisendab vihma järele. Mu hing kisendas sinu järele. Iga rakk temas kisendas elu ja vabaduse järele. *Majad kisendasid uute katuste järele. H. Sergo. *See kelmus kisendas kättemaksmist. E. Vilde.
4. ‹hrl. v-partitsiibis› piltl äärmiselt teraval kujul esinema v. ilmnema. Kisendav häda, nälg, vaesus, viletsus, lohakus. Tubakast tunti kisendavat puudust. Uute riiete järele oli kisendav vajadus. Kisendavad vastuolud. Taevani kisendav ülekohus. *Oletame, et need jooned kuidagi kaudselt peegeldasid ühiskonnas valitsevaid vastuolusid, mis samuti kisendasid. O. Jõgi.

kiud|kihtpilv
‹hrl. pl.› meteor kõrge valkjas pilveloor, millest Päike ja Kuu paistavad selgelt läbi (Cirrostratus)

kiud|pilv
‹hrl. pl.› meteor eriti kõrge õrna kiulise ehitusega (valge) pilv (Cirrus). Üle taeva ulatus kiudpilvede riba. Taevas on kiudpilves.

kiud|rünkpilv
‹hrl. pl.› meteor üksikutest valgetest varjudeta pallikestest v. topikestest koosnev kõrge pilv (Cirrocumulus)

kivi|müür
Kindluse paksud kivimüürid. Kloostrit ümbritseb kivimüür. *Otse ees kõrge kivimüüriga laut, selle otsas tall .. R. Sirge.

kivi|trepp
Majal oli kõrge kivitrepp. Ta läks kivitreppidest üles Toompeale.

klõbin ‹-a 2› ‹s›
lühikeste üksteisele järgnevate vähese kõlavusega helide rida. Kirjutusmasina, arvutiklaviatuuri, arvelaua klõbin. Koob varraste klõbinal. Söögitoast kostab nugade, kahvlite, lusikate ja taldrikute klõbinat. Katelokkide ja plekk-kruuside klõbin. Teda äratas lukuaugus keeratava võtme klõbin. Kivikesed veeresid kuiva klõbinaga. *.. ning kadus oma kõrge kontsaga poisikesekingade klõbinal parkimisplatsi sügavusse. V. Beekman.
▷ Liitsõnad: kontsa|klõbin, noka|klõbin, sõraklõbin.

kodu|kultuur
kodude ja nende ümbruse üldine ilme (kujundus, korrastus jms.), ka nende ilmet määrav vaimulaad. Kõrge kodukultuur.

koge ‹6› ‹s›
aj keskaegne kõrge vööri- ja ahtriehitisega ning kõrgete parrastega suur Põhja- ja Läänemere purjekas. Hansa kaupmeeste koged.

kohati ‹adv›

1. mitte igal pool, vaid mõnes kohas, siin-seal, tükati, paiguti. Metsa all oli veel kohati lund. Jõgi on kohati üle 5 m sügav. Tee oli kohati porine. Vili oli kohati lamandunud. Kohati oli käik nii madal, et tuli roomata. Homseks on oodata pilves ilma, kohati sajab. Müür on kohati lagunenud. Ukselt on värv kohati maha koordunud. Käsikiri vajab veel kohati ümbertöötamist. Näonahk on kohati kare. *Kohati on see lõng habras, kohati jomplik... K. Kangur.
2. aeg-ajalt, mõnikord, vahetevahel, ajuti. Etendus oli kohati igav. Võistkond mängis kohati päris hästi. *See kõrge ja kärisev, kohati katkev hääl kuulub kõhnale omakaitse ohvitserile .. H. Pukk.
3. hrv osalt, mõneti, mõnel määral. *Kas Hanna on kitsi või mitte? Kohati nagu oli, sest kaupmehelikku laia joont ei talunud ta kellegi juures .. J. Jõerüüt.

kohev ‹-a 2› ‹adj›

1. suurte õhuvahedega, urbne, poorne, kobe, kohe. Kohev muld, pinnas, lumi, vill, vatt, sammal. Kohev sidekude. Pasteet oli hästi õrn ja kohev. Sai kerkis kohevaks. Oraval on kohev karv, saba. Koheva sulestikuga lind. Kohevad juuksed. Mehel olid suured kohevad vuntsid. Magamisase oli kohev ja kõrge. Kloppis padjad kohevaks. Piimal kobrutas kohev vaht. *.. pööris paneb oma räsinaga kaskede kohevad ladvad võimsasti mühama. M. Raud.
2. piltl hrv erutatud, elevil, kergelt ärevil, kohevil. *Üldse olid nad kuidagi kohevad. „Mis teil viga on?” tahtsin teada. „Tulime teid pulma kutsuma,” pahvatas Mai .. V. Lattik.

kohtuniku|pukk
sport kõrge pukk, millel istub kohtunik (näit. võrkpallis)

koka|müts [-i]
koka valgest riidest kõrge müts

kokošnik ‹-u 2› ‹s›
etn vene abielunaise kõrge pärlite ja litritega kaunistatud pidulik peakate

kolla|palavik
med sääskede levitatav troopikamaade äge viirushaigus, mille iseloomulikke tunnuseid on kõrge palavik ja kollatõbi. Haigestus, suri kollapalavikku.

kolm|nurkne ‹-se 2› ‹adj›
kolmnurgakujuline. Kolmnurkne puri. Kolmnurkne rätik, kaelarätt, kübar. Kolmnurkne nurgatempel. Kolmnurkne ava. *Kõrge sinise kevadtaeva all näeme sookurgede kolmnurkset rivi. K. Põldmaa.

koloratuur|sopran
muus
1. kõrge ja paindlik, koloratuuri laulmiseks sobiv naishääl
2. vastava häälega laulja. Vera Nelus on koloratuursopran.

konsiilium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
nõukogu; nõupidamine. Mis konsiilium siin koos on? *Tema üksi pidi seisma kõrge konsiiliumi palge ees ja kaitsma filmi.. E. Vetemaa. || med arstide nõupidamine haige seisukorra selgitamiseks ja ravi määramiseks. Kutsuti kokku arstide konsiilium.

kontori|rott
kõnek kontoriametnik, valgekrae. Ülikonnastatud kontorirotid. Tallinna vanalinnas toimus kontorirottide jooks 'New Yorgist pärinev meelelahutuslik võidujooks, kus joostakse tööriietuses (ülikonnas, kõrge kontsaga kingades jne.)'.

konts ‹-a 22› ‹s›

1. tugiosa jalatsi kanna all. Madala, kõrge kontsaga kingad. Sõdurisaabaste rautatud kontsad. Kingadel on kontsad viltu tallatud. Konts jäi kivi taha kinni. Saapal tuli konts alt ära. Lõi kontsaga vastu maad.
▷ Liitsõnad: kinga|konts, saapakonts; krookel|konts, plokk-|konts, tikk-|konts, võlvikkonts.
2. kõnek kand. *Kogu kindrali kaaskond seisis tikksirgelt, kontsad koos.. R. Lahi. *Noorem koer, Poisu, pureb siga kontsast.. J. Lapp.

kontsaline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi kontsa omav, teat. kontsaga
▷ Liitsõnad: kõrge|kontsaline, madalakontsaline.

kookos|palm
bot troopikamaades eriti rannikualadel kasvav kõrge sulglehine palm (Cocos nucifera). Kookospalm on igivana kultuurtaim.

kool ‹-i 21› ‹s›

1. õppe- ja kasvatusasutus, kus õpilased õpetajate juhtimisel omandavad teadmisi, oskusi ja vilumusi. Eesti, vene õppekeelega kool. Vaegnägijate, kurttummade kool. Üheksaklassiline kool. Lapsesõbralik kool. Kooli õpilased, õpetajad, direktor, õppekava. Töötab koolis õpetajana. Poiss õppis koolis hästi, lõpetas kooli medaliga. Ta jättis kooli pooleli, heideti koolist välja. Eeva pani tütre linna kooli. Ta käis Pärnus koolis. Laps läheb esimest aastat kooli. Mare oskas juba enne kooli 'kooliminekut, kooliskäimist' lugeda. Sellest poisist oleks tulnud suur mees, kui ta veel kooli 'kooliharidust' oleks saanud. Asulas avati uus kool. *Peale pühi tuleb praosti-härra ühes köstriga kooli katsuma.. O. Luts. || hoone, maja, kus asub vastav asutus, koolimaja. Kool asub lähedal. Endised õpilased kogunesid oma vanasse kooli. Vanemad kutsuti kooli. || koolikollektiiv (õpilased ja õpetajad). Saal oli suur: sinna mahtus kogu kool. Terve kool käis kevadel metsa istutamas. || vastavas asutuses toimuv õpetus, õppetöö. Kool algab hommikul kell 8. Pärast kooli ruttasid lapsed koju. Poiss puudus koolist põhjuseta. Lastel hakkab varsti kool peale. Pühapäeval ei ole kooli. || kursusetaoline teadmiste ja oskuste andmise sari. Noorte emade kool.
▷ Liitsõnad: abi|kool, alg|kool, elementaar|kool, era|kool, internaat|kool, kaugõppe|kool, kesk|kool, kihelkonna|kool, kiriku|kool, kloostri|kool, kodu|kool, kommerts|kool, kreis|kool, kroonu|kool, kõrg|kool, köstri|kool, küla|kool, linna|kool, maa|kool, ministeeriumi|kool, misjoni|kool, mõisa|kool, pikapäeva|kool, poiste|kool, rahva|kool, reaal|kool, riigi|kool, sega|kool, suur|kool, talurahva|kool, toom|kool, täiendus|kool, tütarlaste|kool, valla|kool, õhtu|kool, ühis|kool, ülikool; aiandus|kool, auto|kool, balleti|kool, eri|kool, kaevandus|kool, kalandus|kool, kaubandus|kool, keelte|kool, kodumajandus|kool, koka|kool, koreograafia|kool, kunsti|kool, kutse|kool, käsitöö|kool, lennu|kool, loomakasvatus|kool, majapidamis|kool, male|kool, meditsiini|kool, mere|kool, muusika|kool, poliit|kool, politsei|kool, põllumajandus|kool, põllutöö|kool, raudtee|kool, spordi|kool, sõja|kool, teatri|kool, tehnika|kool, tööstus|kool, vabriku|kool, õmbluskool; baas|kool, harjutuskool; matka|kool, perenaiste|kool, pühapäeva|kool, suvekool.
2. haridus-, koolisüsteem. Kool lahutati kirikust.
▷ Liitsõnad: töö|kool, ühtlus|kool, üldhariduskool.
3. mingisuguste oskuste omandamine, koolitus; kogemused, õppetund. Töö ajalehtede juures andis tulevasele kirjanikule kõva kooli. Tema hääl vajab veel kooli. Vabakava esitamises oli tunda head kooli. Tegi läbi karmi võitluse kooli. *„Teile tuleks tubli kool anda, siis vahest saaks teist asja!” arvas Parker joobnu südikusega. J. Nõmm. || kogemuste, koolituse andja, koolitaja. Vestlus on keeleõppimisel parimaks kooliks. Kirjanduse lugemine oli talle heaks kooliks. *Elu on kõige ülem kool ja avatud igaühele, aga ta kooliraha on liig kõrge.. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: eel|kool, elu|kool, hääle|kool, kehakool; palli|kool, suusa|kool, ujumis|kool, vehklemiskool.
4. koolkond (kirjanduses, kunstis, teaduses vm.). Iluuisutamises kujunes paarissõidus välja kolm koolkonda: inglise, viini ja saksa kool. *Ja nii on see kirjanik [= Dostojevski] hakanud kooli looma alles käesoleval sajandil.. O. Urgart.
▷ Liitsõnad: maalikool.
5. käitumiskultuur, kombed, kasvatus jms. Käitumises on tal vana hea kool. *Roogas on vana kooli seltskonnainimene, laitmatute kommetega ohvitser ja kavaler. P. Kuusberg.
6. ‹hrl. liitsõna järelosana› loomade dresseerimise asutus; viljapuude, marjapõõsaste, ilupuude ja -põõsaste paljundamise koht v. asutus
▷ Liitsõnad: puukool.

kooli|raha
kooliskäimiseks, koolis õppimiseks vajalik raha. Teenis endale suvel töötades kooliraha. | piltl. Hooletuse pärast tuli kooliraha maksta. || õppemaks. *..kooliraha oli kõrge. Mu isa käis semestri jooksul mitmel korral Heine juures kodus, et järjekordset osa õppemaksust õiendada. J. Semper.

koore|kirn
etn ülalt pisut kitsenev kõrge kaanega puunõu või tegemiseks v. koore säilitamiseks. Lapsed käisid koorekirnu kallal maiustamas.

koorem ‹-rma, -rmat 2› ‹s›

1. korraga vankril, reel, autol vm. veokil transporditav materjal, esemed, inimesed vms. Kõrge, suur, raske, väike koorem. Koorem laudu, heinu, puid, liiva, kive, loomi. Mitu koormat vilja. Koormat maha laadima, peale laduma, kinni siduma. Reel oli koorem lapsi. Vankril oli kohvrite ja muude pakkide koorem. Hobune veab koormat. Koorem läks ümber, jäi porisse kinni. Isa andis alt heinu kätte ja Jüri tegi koormat. Autol on koorem peal. Poiss istus vankril koorma otsas. Heinad aeti koormast lauda peale. Koormas oli tonn heina. Rändkaupmeeste koormates oli väga mitmesugust kaupa. Peatuspaigas võeti kaamelitelt koormad. *Paadivanemad ja ülemad valvaku, et mõni laev ei oleks liias koormas.. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: halu|koorem, hao|koorem, heina|koorem, kala|koorem, kauba|koorem, kivi|koorem, koli|koorem, koti|koorem, kraami|koorem, kruusa|koorem, laua|koorem, liiva|koorem, moona|koorem, mulla|koorem, palgi|koorem, puu|koorem, saagi|koorem, sõnniku|koorem, vara|koorem, viljakoorem; auto|koorem, hobuse|koorem, laeva|koorem, ree|koorem, vankrikoorem.
2. kandam. Võttis koorma turjale ja läks. Laadijad olid raskete koormate all küürus. *..kui söandaksin sind sülle võtta ja kanda kätel, mu vaev oleks ju nii väike ja mu koorem kebja. A. H. Tammsaare. | piltl. *Iida andis mulle terve koorma tervitusi kaasa koduste jaoks. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: lume|koorem, marjakoorem.
3. piltl (raskuste, ebameeldivate asjaolude, murede vms. kohta). Aastate koormast hoolimata on ta veel küllalt reibas. Maksude, kohustuste koorem rõhus. Sõjakulud lasusid raske koormana rahva õlgadel. Abielu, kooselu muutus talle koormaks. Haige inimesena olen ma sulle koormaks. Süütunne lasus koormana hingel. Raske koorem langes südamelt. Olen harjunud oma koormat kandma.
▷ Liitsõnad: elu|koorem, häbi|koorem, maksu|koorem, mure|koorem, patu|koorem, süü|koorem, töö|koorem, vastutus|koorem, võlakoorem.

koori|kultuur
kooride, koorilaulu arengutase. Eestit peetakse kõrge koorikultuuriga maaks.

koorima ‹42›

1. koort (1. täh.), kesta, pealmist kihti kõrvaldama. Palke, propse koorima. Kooris puuhalult tüki tohtu. Jänesed käisid talvel õunapuid koorimas. Koorisin kartulid, kaalikad, õunad, muna ära. Hakkas sõrmedega apelsini koorima. Kooris vorstilt naha. Kooritud riis, tangud. Kooritud vitstest korv. Kooritud, koorimata puit. | piltl. Kõik mättavahed kooriti vikatiga paljaks. *..jääd kevad nüüd jõgedelt koorib. A. Sang.
2. koort (2. täh.) piimast eraldama. Piima koorima. Vanaema kooris lusikaga piima pealt koort. Kooritud piim ehk lõss.
3. umbrohu hävitamiseks pinnase pealmist kihti purustama v. madalalt kündma. Kõrrepõldu, kõrt, kesa, sööti koorima.
4. kõnek hrl. riideid seljast, ümbert ära võtma. Kooris endal särgi, (märjad) riided seljast. Poisid koorisid end aluspesu väele, supelpüksteni paljaks, peaaegu alasti. Hakkasin endal riideid vähemaks koorima. Lapsed kooriti kasukatest. Koorib ülakeha paljaks. | piltl. *..ning ei kannatanud, kui keegi mind oma pärimistega alasti koorima kippus. O. Tooming.
5. piltl kedagi liiga kõrge hinnaga tüssates vm. teel nöörima, sellise toiminguga raha (v. vara) (ülemäära) endale kiskuma. Liiakasuvõtjad, advokaadid oskasid oma kliente koorida. Jaan kooriti kaardimängus paljaks. Ma ei taha sind koorida, 100 kroonist aitab! Kooris neilt pettusega viimase raha. Hobuseparisnikud olid teda laadal kõvasti koorinud. Kelner üritas mind arvemaksmisel koorida. Sain selle tehinguga, ostuga haledasti koorida. Sõber koorib sõbra püksid. *„Vist tüdrukutega raha läbi löönud. ” – „Linnatüdrukud mõistavad matsi hästi koorida.” M. Metsanurk.

kordaiit ‹-iidi 21› ‹s›
paleont okaspuudele lähedane kõrge saledatüveline vanaaegkonna puu

kori ‹korju 32› ‹s›
seljatugi, leen. Kõrge korjuga toolid. Nõjatusin pingi kõrgele nikerdatud korjule. Ta istus korvtoolis, selg vastu korju. || kanakorv, kresla. *Lähenes suur must hobune, kõrge korjuga saan järel. J. Vorms.
▷ Liitsõnad: toolikori.

koti|virn
Laos on kõrge kotivirn.

kraater ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. geol tulemäe lehterjas v. peekerjas purskeava. Vulkaani, tulemäe kraater. Kraatrist eraldub pidevalt gaase ja suitsu, purskub kõrge aurusammas.
▷ Liitsõnad: hiidkraater.
2. geol meteoriidi löögi v. plahvatuse tagajärjel tekkinud lehterjas süvend. Kaali kraatrid Saaremaal. || (üldkeeles:) mingi lõhkekeha plahvatusest tekkinud lehterjas süvend. *Seda oli õhust pommitatud: tohutud kraatrid olid mõlemal pool, aga sild ise oli terveks jäänud. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: löögi|kraater, meteoriidi|kraater, plahvatuskraater.
3. astr rõngasmägi. Kuu kraatrid.

krae ‹14› ‹s›

1. kaela ümbritsev riietuseseme osa. Särgil on pehme, kõva, tärgeldatud krae. Särgi krae on puhas, määrdunud. Püstnurkadega krae. Kleidil oli laia pitsäärisega krae. Suure karvase kraega karusnahkne kasukas. Poisil oli seljas kõrge kraega kampsun. Tõstis, tõmbas mantli, vihmakuue krae üles. Krae pigistab. Haaras käratsejal kraest kinni ja viskas uksest välja. Külm vihmavesi tungis talle krae vahele. || särgi (vm. riietuseseme) eraldine, nööpide v. haakidega kinnitatav osa. Pani kõva krae kaela. Tal on krae kaelas ja lips ees. Kandis pidulikel juhtudel valget kraed. *.. Juhan ostis Emmaste poest Tõraveres kokkuhoitud rublade eest Liisule pruudiloori, endale krae ja maniski. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: alus|krae, apaši|krae, jaki|krae, karakull|krae, karus|krae, kasuka|krae, kaunistus|krae, kotik|krae, krook|krae, kuue|krae, madruse|krae, mantli|krae, mundri|krae, naaritsa|krae, palitu|krae, pintsaku|krae, pits|krae, pluusi|krae, plüüs|krae, püst|krae, reväär|krae, rull|krae, sall|krae, särgikrae.
2. piltl mingi kraed (1. täh.) meenutav moodustis. Saapa krae 'säärsaapal sääre tagasikäänatav osa'. Isatutka krae 'pikenenud suled kaelal'.
▷ Liitsõnad: sulgkrae.
3. ‹sisekohakäändeis adverbi- v. postpositsioonilaadselt› kõnek tutti, kallale; tutis, kallal; tutist. Kellelegi, kellegi kraesse kargama, kraesse hakkama. Kui midagi juhtub, võetakse kohe temal kraest kinni. *No-jah – temal ju ollakse kraes, kui räime vähe on. R. Vellend.
4. ‹illatiivis adverbi- v. postpositsioonilaadselt› kõnek kaela, peale, taluda, kanda. Ole ettevaatlik, muidu tuleb veel kogu lugu sinu kraesse. Püüdis oma patte, koerusi Antsu kraesse veeretada. *.. muudkui igal kümnendal päeval oli meie karjakord, mis vahetevahel ka minu kraesse langes. A. Kaal. *Kes katsub sellest määrusest üle astuda, saab ilusa trahvi kraesse. E. Männik.
5. släng (inimese kohta). Kuradi krae, tema tuleb teisi vargaks tembeldama! Anna suitsu, krae! *„Teie, krae, ärge segage vahele, kui härrad asju ajavad!” käratas noorem kolmest Joosepile. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: sini|krae, täi|krae, valgekrae.

krigin ‹-a 2› ‹s›
kõrge terav müra. Kaevuvõlli, raudukse, vintsi, autopidurite, hammasrataste, viilimise, teineteise vastu hõõrduvate kettide, reejalaste krigin. Liiva, kiviprügi krigin taldade all. Läbilõikav, terav, üdini tungiv, tasane krigin. Kuulsin haavatu hammaste kriginat. Värav avanes, sulgus ebameeldiva kriginaga. *Mööda vasakut parrast tõusid hirmsa kriginaga poolteise meetri paksused jääpangad. E. Kreem.

kriiskavalt ‹adv›

1. (hääle, helide kohta:) läbilõikavalt, kriisates. Hakkas kriiskavalt karjuma, naerma. Tal on kriiskavalt kõrge hääl. Uks kääksus kriiskavalt.
2. (värvitoonide kohta:) teravalt, käredalt, karjuvalt. Kriiskavalt kollane, punane riie. Kriiskavalt ere päikesepaiste. Pilt oli kriiskavalt kirev.

krookel|konts [-a]
ülalt tugevasti laienev poolkõrge v. kõrge võlvikkonts. Krookelkontsaga kingad.

kroonu|ametnik
van riigiametnik. Tähtis, kõrge kroonuametnik.

krunt ‹krundi 21› ‹s›

1. piiristatud maatükk. a. talukoha maatükk. Väike, suur, keskmise suurusega krunt. Mõisamaad jagati kruntideks. Talusid, kohtasid, maid krunti ajama 'hajali tükkidest koosnevat v. ühiskasutuses olnud maavaldust omaette suuremateks maatükkideks ümber jaotama'. Popsi eluhoone asus peremehe krundil. b. hoonestamiseks vm. otstarbeks määratud väike maatükk. Hakkas krundile maja ehitama. Ostis äärelinna krundi. Krunti ümbritseb kõrge plank.
▷ Liitsõnad: aiandus|krunt, ehitus|krunt, suvilakrunt.
2. mingi kattekihi ettevalmistuskiht. a. ehit (näit. maalritöödel). Laudsepatöödel kasutatakse krundiks õlisid, lakke, vahasid, liime. b. kunst aine maalitava pinna katmiseks enne maalimist, alus, alusvärv
▷ Liitsõnad: oksool|krunt, värnitskrunt.
3. murd merepõhi, madalik. *Laevu läheb siin ja seal krunti, mehed aga päästetakse enamasti ära. A. Hint.
4. hrv (üldse:) alus, põhi. *Sul lahtine pea, [õppimiseks] krunt parem all, kaks kooli seljataga. P. Kuusberg. *Ei kanna see mees kah midagi... No-jah, eilne krunt all. O. Anton.

kruusa|kallas
kruusaga kaetud, kruusane kallas. Jõe kõrge kruusakallas.

kräuksuma ‹42›

1. tugevasti katkeliselt krägisema. Värav, uks kräuksus valjusti. Trepiastmed kräuksuvad. Saapad kräuksusid. Vanker veeres puutelgede kräuksudes.
2. kärisevat ja kräunuvat katkelist häält tegema. Nugised ajavad üksteist jooksuajal kräuksudes taga. Mehe hääl jäi kõrge tooni peal kräuksudes kinni. *„Sähke!” kräuksub korraga ema ja lükkab tütre Anni ettepoole. E. Särgava.

krüptomeeria ‹1› ‹s›
bot kõrge koonusja võraga igihaljas Jaapani ja Hiina okaspuu (Cryptomeria japonica)

kubu ‹koo 27 või kubu 11› ‹s›
suur seotud kimp v. vihk. Suur kubu õlgi, hagu. Haod, oksad seoti kubusse, kuppu. Õled, linad seoti kubudeks. Tal oli kaenlas terve kubu 'suur kimp' lilli. Kõrtest kubu korjatakse. *Suvel pärast heinaaega seoti haavalehiseid kubudesse talviseks lambasöödaks. A. Viires. | piltl. *Kõrge märg kubu ta kõrval oli Vanda, Sitska naine. L. Promet.
▷ Liitsõnad: hao|kubu, kõrkja|kubu, lina|kubu, oksa|kubu, roo|kubu, sasi|kubu, õlekubu; kaltsukubu.

kuhi ‹kuhja 32› ‹s›

1. suur (varda ümber moodustatud) teravatipuline munajas v. pudeljas kuivade heinte v. põhu, õlgede kogum säilitamiseks lahtise taeva all. Kuhja hari, pea, magu, katus. Suur, kõrge, maokas kuhi. Kuhja tegema, kahandama, teritama. Kuhjategija on kuhja otsas. Õled olid lauda taha kuhja pandud. Heinamaal oli hein juba kuhjas. Kuiv hein saadi kuhja. || (teat. kõrge soengu kohta). Neiu kandis juukseid kuhjana pealael.
▷ Liitsõnad: heina|kuhi, pahna|kuhi, põhu|kuhi, õlekuhi; juuksekuhi.
2. pealt kitsenev hunnik. Kuhi kruusa, killustikku, liiva. Jõel ajas jää end raginal kuhja. || säilitamiseks põhu ja mullaga kaetud kartuli- v. juurviljahunnik. Kartuleid, porgandeid kuhja panema. Kuhi kartuleid, söödajuurikaid. || korrapäratu lamedam hunnik, virn, lasu. Peatsis on patjade kuhi. Kuhi raamatuid, ajakirju, ajalehti. Perenaine lõikas lahti terve kuhja leivatükke. Laual oli suur kuhi telegramme ja õnnitluskaarte. *Ree tagaotsas oli kolmelt realt kuhi võipütte.. I. Sikemäe. || piltl (millegi) suur hulk. Sai terve kuhja õpetusi teele kaasa. Rahvast kogunes kuhjana kaubitsejate ümber. *Et ka kõik pahandused ja mured pidid ühe korraga, kuhjana kaela veerema! P. Viiding.
▷ Liitsõnad: juurvilja|kuhi, kartulikuhi; jää|kuhi, kivi|kuhi, kruusa|kuhi, liiva|kuhi, mulla|kuhi, sõnniku|kuhi, söe|kuhi, viljakuhi; paberi|kuhi, padja|kuhi, prahi|kuhi, prügi|kuhi, pühkme|kuhi, räbalakuhi.
3. nõu äärtest üleulatuv (keskelt kõrgem) osa. Pudrukausil, vaagnal on kuhi peal. Perenaine jättis jahumatile kuhja peale. Kuhjaga külimit teri, jahu. Kuhjaga täis marja-, seenekorv. Viljasalved olid sel aastal kuhjaga täis. *Toimetaja valas pitsidesse viina, valas kuhjaga ja loksatas laudlinale. T. Vint. || kuhjaga rohkesti, ohtralt; küllaga, liiaga. Tööd ja tegemist, probleeme, küsimusi oli kuhjaga. Muresid oli neil kuhjaga. Sellest oli kasu kuhjaga. Aega oli neil kuhjaga. Ta on kiituse kuhjaga ära teeninud. Korras aed tasus tehtud kulutused kuhjaga. Vaenlasele maksti kuhjaga kätte. Teen raisatud aja homme kuhjaga tasa. *Ei mäleta, et oleksime suppi volilt saanud ja leiba kuhjaga. L. Promet.

kuhik ‹-u 2› ‹s›

1. koonusjas, kuhjataoline moodustis. Mutimulla, sipelgapesade kuhikud. Kadakate kaharad kuhikud. Põõsalinnupesa oli kuivadest taimekõrtest kõrge kuhik. Madala, kõrge kuhikuga hõbesõlg. *Silmapiir on kaetud väikeste jäämägede sakiliste kuhikute, kuupide ja saadudega. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: kasvu|kuhik, mulla|kuhik, mäe|kuhik, pesa|kuhik, rinna|kuhik, rusukuhik.
2. geogr ümmargune terava tipuga kõrgendik

kuhikuline ‹-se 5› ‹adj›
kuhikukujuline, kuhikutaoline, keskelt kõrge. Kuhikulised sõled.

kuhilas ‹-la, -lat 2› ‹s›

1. kuhelik (1. täh.), kuhil. Rukis, vili pandi kuhilasse. Vili oli kuhila(te)s. *Väljad on täis kollaseid viljarõuke ja kuhilaid.. R. Roht.
2. väike kuhjataoline hunnik vm. moodustis. Termiitide, sipelgapesade, mutimulla kuhilad. Turbapätsid asetatakse kuhilatesse kuivama. Lapsed ajavad liiva, lume kuhilasse. Kombainipõhk on põllul kuhilatena maas. Laudadel on raamatute kuhilad. *Kuid uusi jäälahmakaid surub tagant peale, kari mattub, muutub valgeks kuhilaks.. R. Vellend. || (koheva kõrge soengu kohta). Kõrgeks kuhilaks üleskammitud juuksed. Tuul sasib ta lokkide kuhilat.
▷ Liitsõnad: juukse|kuhilas, juurvilja|kuhilas, kartuli|kuhilas, kivi|kuhilas, lume|kuhilas, mulla|kuhilas, pesa|kuhilas, pilve|kuhilas, turbakuhilas; põhu|kuhilas, rukki|kuhilas, vilja|kuhilas, õlekuhilas.

kuivatus|temperatuur
Ühtlane, madal, kõrge kuivatustemperatuur.

kuju ‹11› ‹s›

1. väline vorm; esinemisvorm. Keha, pea, silmade, kõrvade kuju. Eseme kuju. Maal on kera kuju. Järvel on ebakorrapärane kuju. Kujult erinevad purjetüübid. Lillepeenrale oli antud ringi, hulknurga kuju. Pilved muutsid järjest kuju. Savi hakkas ta käe all ikka enam kannu kuju võtma. Sõna, kohanime tänapäevane kuju. Plaan, idee, kavatsus, mõte hakkab selgemat kuju omandama, võtma, saama. Püüdis oma märkusele leebemat kuju anda, leida. Teos anti välja täiendatud, parandatud, muutmata kujul. Haigus esineb kergel, raskel, varjatud kujul. Ravim on müügil pulbri või tablettide kujul. See on puhtal kujul 'täiesti, täielikult' minu eraasi. Maja taastati algses mahus ja kujus. || (inim)keha väline vorm, figuur, kogu. Tüdruku habras, sale kuju. Mehe tugev, kõrge, sihvakas kuju paistis teiste seast silma. Pole tal (head) rühti ega kuju. Kujult oli ta priske ja matsakas. Läheneja on kuju järgi otsustades meesterahvas. Naise hele kuju kadus puude vahele. *„Vaene peni,” ütles naine, vaadates metsa sörkiva koera arglikku, kõhna, viletsat kuju. R. Roht.
▷ Liitsõnad: alg|kuju, eri|kuju, normaalkuju; keele|kuju, nime|kuju, tähtkuju; keha|kuju, väliskuju.
2. elusolendi (hrl. inimese) kolmemõõtmeline kujutis. Pronksist, graniidist, kipsist kujud parkides, haljasaladel, teede ääres. Puust, luust nikerdatud kuju. Väike savist voolitud, keraamiline kuju. Jumalate, pühakute kujud. Tedrejahil kasutati peibutamiseks papist või riidest tehtud tetrede kujusid. Valvurid seisid liikumatult nagu kujud.
▷ Liitsõnad: graniit|kuju, kips|kuju, kivi|kuju, marmor|kuju, pronks|kuju, puu|kuju, raid|kuju, rinna|kuju, terrakota|kuju, vahakuju; hobuse|kuju, inim|kuju, keisri|kuju, linnu|kuju, looma|kuju, pühakuju.
3. kujutluspilt (hrl. isikust). Tema kuju kerkib mulle tihti silme ette. *Ehk küll ma pole kaua näinud sind, / mu südames on sinu armas kuju.. M. Nurme.
▷ Liitsõnad: ees|kuju, mõtte|kuju, võrdkuju.
4. teat. isik kogu oma (vaimses) olemuses, isiksus. Tuntud, autoriteetne kuju. Kihnu Jõnn on meie purjelaevanduses legendaarne kuju. G. Ernesaks on laulupidude populaarseim, keskne kuju. Johannes Kotkas, meie maadlusspordi silmapaistev kuju. || kõnek hrl hlv tüüp, tegelane. Ta on veider, imelik, kahvatu, keskpärane, kahtlane, ebameeldiv kuju. Arvo on tõepoolest mannetu, hale, koba kuju. Ah, oli üks mulle hoopis tundmatu kuju. Need on sünged kujud, ei mõista nalja. Keegi habetunud kuju käis sind küsimas. || kirjandusteose, rahvaluule, filmi tegelane, tegelaskuju (ka laval näitleja kehastuses). Kirjanduslik, üldistatud, tüüpiline kuju. Positiivne, negatiivne, koomiline, traagiline kuju. Romaani, näidendi keskne kuju. Theodor Altermann lõi Piibelehena unustamatu, värvika kuju.
▷ Liitsõnad: karakter|kuju, koond|kuju, kõrval|kuju, lava|kuju, mees|kuju, nais|kuju, suur|kuju, tegelaskuju.

kuklase|pesa
Kõrge kuklasepesa.

kukla|soeng
Üleskammitud kõrge kuklasoeng.

kulg ‹kulu 21› ‹s›
kulgemine
1. (edasi)liikumine. Aja igavene kulg. Joonis kujutab laine kulgu.
2. kulgemistee, kulgemisjoon. Tee, jõe loogeline kulg. Kõrge paekalda kulgu katkestavad jõgede orud. Masseerimisliigutusi tehakse lümfiteede kulgu mööda.
3. käik, edenemine; arenemine. Sündmuste, tööde normaalne, aeglane, kiire kulg. Haiguse, mürgistuse, raseduse kulg. Malepartii edasine kulg oli ootamatu. Keemik tunneb reaktsioonide kulgu mõjustavaid, kiirendavaid, aeglustavaid tegureid. Etenduse hoogne kulg. Selline on asjade loomulik, paratamatu kulg.

kulitš ‹-i 21› ‹s›
kok magusast rosinate ja mandlitega taignast küpsetatud kõrge ümmargune saiapäts

kultuur ‹-i 21› ‹s›

1. ‹hrl. sg.› inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse tulemuste kogum; sama teat. ajajärgul, rahval, teat. piirkonnas jne. Kultuuri areng, tõus, langus. Vaimne, aineline kultuur. Hellenistlik, keskaja, tänapäeva kultuur. Kristlik, islami kultuur. Rahvuslik, eesti, saksa kultuur. India, Aafrika, Idamaade rahvaste kultuur. Vana-Peruu kultuurid. Kõrge, madala kultuuriga riik. || arheol samast ajajärgust pärinevate ühiste iseloomulike tunnustega muististe rühm teat. territooriumil. Arheoloogilised kultuurid. Kammkeraamika, venekirveste, varaneoliitiline, rauaaja kultuur. Kesk-Dnepri, Djakovo, La Tene'i, Kunda kultuur.
▷ Liitsõnad: aadli|kultuur, antiik|kultuur, feodaal|kultuur, kõrg|kultuur, küla|kultuur, linna|kultuur, maa|kultuur, maailma|kultuur, massi|kultuur, neegri|kultuur, oma|kultuur, pseudo|kultuur, rahva|kultuur, rahvus|kultuur, renessansi|kultuur, salongi|kultuur, talupojakultuur.
2. mingil alal saavutatud tase. Sajandipikkune laulupidude kultuur. Suulise ja kirjaliku kõne, mõtlemise kultuur. Kõrge esteetiline, kirjanduslik kultuur. Suure sisemise kultuuriga inimene.
▷ Liitsõnad: ehitus|kultuur, elamu|kultuur, filmi|kultuur, hinge|kultuur, juhtimis|kultuur, kaubandus|kultuur, keele|kultuur, kirjandus|kultuur, kodu|kultuur, kohviku|kultuur, koori|kultuur, kunsti|kultuur, kõne|kultuur, käitumis|kultuur, laulu|kultuur, lava|kultuur, liiklus|kultuur, muusika|kultuur, mõtlemis|kultuur, olme|kultuur, sanitaar|kultuur, suhtlemis|kultuur, tantsu|kultuur, teatri|kultuur, teenindus|kultuur, tootmis|kultuur, tunde|kultuur, tõlke|kultuur, töö|kultuur, vaimu|kultuur, vormi|kultuur, väljendus|kultuur, värsikultuur; alasti|kultuur, kehakultuur.
3. viljeldav taimeliik, eriti kui seda vaadeldakse kasutamisviisi, kasvatamisnõuete vm. poolest teiste kultuurtaimedega ühte rühma kuuluvana. Vaheltharitavad, niisutatavad kultuurid. Tehnilised kultuurid, nagu lina, puuvill, päevalill, suhkrupeet. Kurk ja tomat on soojalembesed kultuurid. Uudismaale külvati esimese kultuurina kaer. Arutati, kui palju maad iga kultuuri alla võtta. || ‹sisekohakäänetes› (osutab millegi kultuurtaimena viljeldavusele). Münt oli ravimtaimena kultuuris juba antiikajal. Peamiselt lindude vahendusel on mõned taimed levinud kultuurist loodusmaastikku.
▷ Liitsõnad: aia|kultuur, avamaa|kultuur, eel|kultuur, heina|kultuur, hüdro|kultuur, järel|kultuur, karjamaa|kultuur, kasvuhoone|kultuur, katmik|kultuur, katse|kultuur, kaunvilja|kultuur, köögivilja|kultuur, marja|kultuur, mono|kultuur, puuvilla|kultuur, põllu|kultuur, rohumaa|kultuur, rühvel|kultuur, sega|kultuur, silo|kultuur, sööda|kultuur, teravilja|kultuur, toidu|kultuur, vahe|kultuur, vesi|kultuur, viinamarja|kultuur, vilja|kultuur, õlikultuur.
4. mets külvatud v. istutatud taimed v. noored puud; vastav külviala v. istandik. Kultuuri rajama. Kultuuride rohimine, tarastamine, harvendus, täiendus. Sajaani kuuse kultuur. Põdrakari on kultuure rüüstanud.
▷ Liitsõnad: istutus|kultuur, kase|kultuur, kuuse|kultuur, külvi|kultuur, metsa|kultuur, männi|kultuur, tammekultuur.
5. biol mõnede katse- ja uurimisobjektide (söötmel) kasvatamise moodus; selliselt kasvatatud mikroobid vms. Tuberkuloosipisikute, kooleravibrioonide kultuur. Pärmseente kultuurid. Kudede, bakteriofaagide kultuurid. Tööstuslikult saadakse piimhapet vadaku kääritamisel piimhappebakterite kultuuridega.
▷ Liitsõnad: bakteri|kultuur, juuretis|kultuur, koe|kultuur, mikroobi|kultuur, puhas|kultuur, pärmi|kultuur, segu|kultuur, vesikultuur.

kultuuri|tase
Rahva kõrge, madal kultuuritase. Kultuuritaset tõstma.

kultuur|rahvas
kõrgel kultuuritasemel olev rahvas, kõrge kultuuriga rahvas. Noor, vana kultuurrahvas. Kultuurrahvaks saama, arenema.

kultuur|riik
kõrge kultuuritasemega riik. Antiikaja kultuurriigid Kreeka ja Rooma.

kulu|kuiv
kuiv kui kulu. Kõrge kulukuiv nõmmemaa. Lauda kulukuiv katus võttis tuld.

kumer ‹-a 2› ‹adj›
(joone v. pinna kohta:) väljapoole kaardus, väljapoole kaarjas; ant. nõgus. Kumerad prilliklaasid. Sõrmust kaunistas kumer kivi. Kumerad kuppelkatused. Vanaaegne kumera kaanega riidekirst. Tõi lauale suure kumerate külgedega savikannu. Kleidile võib teha kumera, kolmnurkse või sirge passe. Tüdrukul on kõrge kumer laup. Kumerad puusad. Kumer rind. Eit istus, käed kumeral kõhul ristis. *Taevast kaob kuu kumer laast .. M. Under.
▷ Liitsõnad: kaksik|kumer, lame|kumer, nõgus|kumer, pool|kumer, tasakumer.

kummis ‹adv›
(võlvina) kumer(as). Kõrge kummis laup. Astus uhkelt, rind kummis. Istus, selg kummis. Võimas kummis turjaga piison, pühvel. Puri, pluus, kardinad on tuulest kummis. Sillakaar on kummis jõe kohal. Kui konservikarp on kummis, osutab see konservi riknemisele. *.. istus võõras mees, kõrvitsana kummis kõhuke vastu lauaserva. A. Uustulnd.

kummut ‹-i 2› ‹s›
pesu jms. panipaigana kasutatud sügavate sahtlitega mööbliese. Vanaaegne kõrge kummut. Otsis kummutist puhtaid voodilinu. Kummuti peal olid lillevaas ja nipsasjad.

kumm|vanker
vanker, mille kohal on kõrge kumm [2]. Mustlaste, kolonistide kummvankrid.

kuning|palm
väga sirge tüvega kõrge palm

kure|samm
kõrge jalatõstega astutud samm. *Kõrgeid kuresamme võttes tuli kohale kihutada.. R. Sirge.

kurgaan ‹-i 21› ‹s›
(kõrge) kääbas. Lõuna-Venemaa, sküütide kurgaanid.

kurss ‹kursi 21› ‹s›

1. laeva v. lennuki liikumissuund, koos; mer nurk meridiaani ja laeva liikumissuuna vahel. Kurss paremale, vasakule, otse. Kurss oli süüdvest. Kurssi muutma, kindlaks määrama, kontrollima. Kurssi kaotama, kursist kõrvale kalduma. Laev peab kurssi lõunasse, kirdesse, avamerele. „Elna” hoidis kurssi Kõpu tuletorni peale. Laev on kursil. Torm viis, ajas auriku kursilt välja. Kaater võttis kursi itta, Vilsandile, Muhu väina. Lennuk tõuseb õhku ja võtab kursi läänesaarte suunas, Riiale. || (üldisemalt käimisel, kulgemisel). Suusatajad hoiavad kurssi Otepääle. Kui kogu aeg kurssi vastupäeva hoida, siis jõuate lõpuks maanteele välja. *Katai hoiatuse peale võtsime kursi maja otsa juurde .. E. Kuus.
▷ Liitsõnad: otsekurss.
2. piltl teat. kindel suund, liin poliitikas, mingil tegevusalal, elus vm. Kindel poliitiline kurss. Kurss pingelõdvendusele, kultuurisidemete laiendamisele. Põllumajanduses võeti kurss kartulikasvatusele. Olen valiku teinud, nüüd on juba hilja kurssi muuta. *Järsk, isemeelne, julm ja õel / ta karmilt oma kurssi pidas / nii oma tões kui ebatões. A. Sang (tlk).
3. maj väärtpaberite börsihind; rahakurss, valuutakurss. Obligatsioonide, vekslite kurss. Dollari, frangi, naela kurss. Krooni kurss tõuseb, langeb, kõigub, on stabiilne. Raha vahetati ametliku kursi järgi. Aktsiate kurss on madal, kõrge. || piltl kellegi väärtus teiste silmis. Tõnise kurss ülemuste silmis on langenud. *.. Karin arvas tundvat, et tema kurss tõuseb viimasel ajal. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: börsi|kurss, kulla|kurss, ujuv|kurss, vahetuskurss.

kutsumus ‹-e 5› ‹s›

1. sisemine vajadus, tahtmine, eriline kalduvus mingiks tegevuseks, ametiks, kutsealaks vms. Valis eriala kutsumuse järgi. Iga töö nõuab inimeselt eeldusi ja kutsumust. Ta on (oma) kutsumuselt pedagoog. Tundis endas kutsumust arheoloogia vastu, arstielukutseks. || vastav ala v. tegevus. Muusika on tema tõeline kutsumus.
2. piltl tähtis, vastutusrikas ülesanne, missioon, kõrge eesmärk vms. *..ühe mehe ümber, kes tundis jumalikku kutsumust, kogunes viis või kuus venda. G. Helbemäe. *Jaa, minu meest ootavad nüüd suured ülesanded ja kõrged kutsumused. H. Raudsepp.

kuu|kala
zool soojade merede kõrge ovaalse kehaga hiigelkala (Mola mola)

kuulsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. silmapaistvate teenete, saavutuste, omaduste eest osaks saav üldine kõrge tunnustus. Au ja kuulsus kangelastele! Saavutas oma kangelasteoga surematu, kustumatu kuulsuse. H. C. Andersenile tõid kuulsuse tema kunstmuinasjutud. Helilooja oli oma kuulsuse tipul. Kapten ihkas auahne mehena kuulsust. Ma ei aja kuulsust taga. Otepää kui talispordikeskuse kuulsus kasvab pidevalt. Prantsuse lõhnaõlid on saavutanud rahvusvahelise kuulsuse.
▷ Liitsõnad: kirjaniku|kuulsus, maailma|kuulsus, sõjamehekuulsus.
2. ‹koos lähemalt iseloomustava laiendiga› üldiselt levinud hinnang kellegi v. millegi kohta, maine. Tal on õiglase inimese, hea perenaise, seikleja, veidriku kuulsus. Noorusele vaatamata oli Mihklil aruka ja targa mehe kuulsus. Noormehel on skandaalitseja, joodiku kuulsus. Sel mehel on halb kuulsus. Muskaadil on hea veini kuulsus. Väin, mäekuru on halvas kuulsuses. Kahtlase kuulsusega lõbustusasutus. Restoran pole kõige parema kuulsusega. Kõmulise kuulsusega raamat. *..proua Itami häälel oli kuulsus, et sellele ei suuda ükski mees vastu panna. A. H. Tammsaare.
3. kuulus isik. Sinust on saanud, tulnud kuulsus. Saksa kirjanduse kuulsused, nagu Goethe, Schiller ja Heine. Filmis teeb kaasa mitu kuulsust. *..tundis hästi oma onutütarde viisi kiinduda kuulsustesse, olgu need Uusküla jõumehed, Tallinna luuletajad või ameerika filmitähed. L. Promet.
▷ Liitsõnad: filmi|kuulsus, jooksu|kuulsus, kergejõustiku|kuulsus, lava|kuulsus, male|kuulsus, poksi|kuulsus, spordi|kuulsus, suusa|kuulsus, tennise|kuulsus, vaimukuulsus.

kuum ‹-a 22›

1. ‹adj› kõrge temperatuuriga, väga soe, palav. a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Kuumad ilmad, suved. Kuum juulipäev, tuul. Kõrbete kuum kuiv õhk. Troopika kuum niiske kliima. Tänavu oli juuni lõpp kõige kuumem. Kuum leil. Tuba, köök oli kuum ja umbne. Laval oli kõrvetavalt kuum. Päikese käes oli rammestavalt, väljakannatamatult kuum. Lamab rannaliival kuuma päikese käes. b. (esemete, ainete kohta). Kuum ahi, pliit, triikraud. Kuumaks aetud ora. Kuum aur, liiv. Päikesest kuumad kaljud, kivid. Kuum vesi on kannus. Kuum vann 'kuuma veega täidetud vann'. Küpsetasime kuumas tuhas kartuleid. Ahjust võetud kuum leivapäts. Supp on liiga kuum. Kuum tee, kohv, piim, punš. Kuumad 'soojana pruugitavad' kastmed, võileivad. Kuumad mähised. Haigele tuleb midagi kuuma juua anda. Niisked heinad lähevad kuhjas kuumaks. c. (keha, kehaosade kohta, mis haiguse, pingutuse, erutuse vm. tõttu on tavalisest soojemad v. mida inimene ise aistib soojemana). Haige otsaesine ja käed olid kuumad. Su keha on kuum. Lapsel hakkas paksudes riietes kuum. Ajas kiire käiguga naha kuumaks. Kuum juga, laine jookseb üle selja. Keha läbisid kuumad ja külmad hood. Keha kattus üleni kuuma higiga. Erutusest läksin üle keha kuumaks. Tundsin, kuidas mul kõrvalestad solvumisest kuumaks lõid. Poisi nägu kattus kuuma punaga.
▷ Liitsõnad: ahju|kuum, hõõg(uv)|kuum, kõrvetav|kuum, lämmatav|kuum, palaviku|kuum, põrgu|kuum, tulikuum.
2. ‹adj› piltl äge, palav, tuline. a. (kergesti süttiva, kirgliku, talitsematu, tulise loomuse kohta). Tal on lõunamaalase kuum süda, veri. *Niisugune on ta ju alati olnud, tormakas ja kuum, ikka nagu põleks temas miski. K. A. Hindrey. b. (väga tugeva, kõikehaarava tunde, tundmuse kohta). Kuum viha, tusk, kahetsus. Kuum igatsus kodumaale jõuda. Kuum rõõmulaine, tänutundmus. Kuum iha, kihk, armastus, erutus. Kuumad tunded. Tundis väljaväänatud jalas kuuma valu. Kuum pilk. Kuum suudlus, sülelus. Kuum armastuskiri. *Nagu rahet sadas igasuguseid kuuldusi ja küttis inimeste meeled kuumaks. M. Rebane.
3. ‹adj› (millegi toimumise, mingi tegevuse kohta:) äge, täies hoos, pingeline. Kuum lahing, võitlus. *Uude, aina kuumemasse keerutusse kippus, / nagu takjas tantsitaja käsivarrel rippus. K. Merilaas.
4. ‹s› kuumus (hrl. õhu, ilmastikuga ühenduses). Ahi hõõgab, õhkub kuuma. Keskpäevase kuumaga on väsitav käia. Saunas kuuma käes läks selg paremaks. Suvised kuumad on veel ees. *..paar leilisähvakat viskasid ilusa kuuma üles. H. Laipaik.
▷ Liitsõnad: põrgu|kuum, põua|kuum, saunakuum.
5. ‹s› kõnek kuumustunne (mitmesugustes kehatemperatuuriga seotud väljendites). Tundis, kuidas keha lõi üleni kuuma täis. Turi kipitas ja ajas kuuma välja. *..justkut värin rabiseb üle ihu ja kuum tõuseb palge. J. Tuulik. *Aga pane [haavale] viina pääle. See kisub kuuma välja. R. Roht. *..mul jooksis kuum üle ihu. A. Mälk.

kuumavee|allikas
geol kõrge temperatuuriga põhjavee allikas. Vulkaanilistel aladel esineb kuumaveeallikaid.

kuumus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. kõrge temperatuur (hrl. õhu, ilmastiku kohta), palavus. Päikese kõrvetav kuumus. Suvine, keskpäevane, põuane, lõunamaine kuumus. Kolmekümnekraadine kuumus. Juba hommikul valitses metsik, hirmus, kole kuumus. Kuumus tõusis 32 kraadini. Õhk virvendab kuumusest. Tulekahju tohutust kuumusest süttisid ka naabruse hooned. Hautas end saunaleili kuumuses. Õhtupoolikul andis kuumus järele. Kuumus roiutas, mõjus rammestavalt. Kari otsis varju lõõskava kuumuse eest. Ahi uhkab, hõõgab kuumust. Kivisüsi annab põledes suurt kuumust. *..tuli mingi kuri haigus, mis rabas nende vanima poja, kaksikvenna Joosu, suure kuumusega jalust.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: põrgu|kuumus, suvekuumus.
2. piltl tulisus, kirglikkus, ägedus. Tundmuste, tunnete kuumus. *Kreutzwald pidas tarvilikuks tema [= Köleri] vaadete kuumust mõnevõrra jahutada.. H. Kruus. *Seal avaldas ta .. plikale säärase hoo ja kuumusega armastust, et see juba esimesel silmapilgul pea kaotas. A. Jakobson.

kuuse|hekk
Aeda ümbritseb kõrge, tihe kuusehekk. Raudteeäärne kuusehekk.

kuusik ‹-u 2› ‹s›
kuuse enamusega puistu, kuusemets, kuusesalu. Tihe, pime, sünge, põline, kõrge kuusik. Raieküps kuusik. Kägu kukkus kuusikus. Tee viis läbi kuusiku.
▷ Liitsõnad: mustika|kuusik, pohlakuusik.

kuusk ‹kuuse 22› ‹s›

1. igihaljas tiheda koonusja võraga okaspuu (Picea, hrl. Picea abies). Harilik, torkav, kanada, Engelmanni kuusk. Kõrge, suur, põline, sihvakas, sirge, kidur kuusk. Metsa ääres kasvasid noored kuused. Kuuse otsas oli varesepesa. Kuuskede kohin. Olime kuuse all vihmavarjus. Pole peavarju, mine või metsa kuuse alla. Kedagi kuuse alla ajama, kihutama 'kedagi majast välja ajama, peavarjutuks tegema'. Kuuskedes sädistasid linnud. Raius kuuse maha. Kuusest pudenes okkaid. || jõulu-, näärikuusk. Kuuske ehtima. Kuusel süüdati küünlad.
▷ Liitsõnad: heki|kuusk, hõbe|kuusk, ilu|kuusk, laane|kuusk, põlis|kuusk, soo|kuusk, ussi|kuusk, vitskuusk; leinakuusk.
2. kuusepuit. Kuusest rehavarred. Kuusest valmistati puunõusid. Puuriidas olid kased, haavad ja kuused läbisegi.
3. esineb mõnes muus taimenimetuses. Saksamaa kuusk kõnek lehis.
▷ Liitsõnad: vesikuusk.

kvalifikatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. kutseoskus, erialane ettevalmistus; ettevalmistuse, kohasuse aste mingiks elukutseks v. tööks. Kõrge kvalifikatsiooniga töötaja, insener. Kvalifikatsiooni tõstma. Sai kutsekooli lõpetamisel traktoristi kvalifikatsiooni. Töökohale määrati vastavalt kvalifikatsioonile.
2. kvalifitseerimine. Kuriteo kvalifikatsioon.

kvaliteediline ‹-se 5› ‹adj›
kvaliteediga (1. täh.) seostuv; teat. laadi kvaliteediga
▷ Liitsõnad: hea|kvaliteediline, kõrge|kvaliteediline, madalakvaliteediline.

kvaliteet ‹-teedi 21› ‹s›

1. omadus. *Niisiis on rütm ja proportsioon elementaarsemateks ilu kvaliteetideks. L. Soonpää.
2. toote, töö jne. omaduste kogusumma, mis näitab otstarbele vastavuse suhtmäära. Toodete, kauba kvaliteet. Toiduainete, leiva, aedvilja, paberi, jalanõude, aparatuuri kvaliteet. Kõrge, hea kvaliteediga kivisüsi. Paber jaotati vastavalt kvaliteedile I, II ja III sorti. Parandati, tõsteti toodangu kvaliteeti. Tööde kvaliteet paranes.
3. filos eseme v. nähtuse määratletus, tema püsivate omaduste kogusumma, mis eristab teda teistest esemetest v. nähtustest. Kvantiteedi üleminek kvaliteediks. See teos on sootuks uus kvaliteet autori loomingus.
4. sport (males:) vanker vastukaaluks vastasmängija odale v. ratsule. Valge kahis, võitis keskmängus kvaliteedi.

kõne|kultuur
suhtlemiskeele stiililine vastavus üldistele ortoeepia-, sõnatarvituse jt. normidele. Näitleja peab olema kõrge kõnekultuuriga. Esinejate, diktori kõnekultuur jättis soovida.

kõne|lava
van lava, poodium kõnepidamiseks. *Aleksandri tänava nurgal ilutses kõrge kõnelava. Sealt hüüti vahetpidamata number kahe kasuks lööklauseid. R. Sirge.

kõps|konts [-a]
kõnek kõrge peen konts. Kõpskontsaga kingad.

kõrg|aretis
põll aiand aretamise tulemusena saadud kõrge tootlikkusega loom v. taim

kõrge ‹1›
I. ‹adj›
1. ümbrusest v. alustasandist tugevasti ülespoole ulatuv, alt üles, püstsuunas pikk. a. (ehitiste, esemete, taimede, pinnavormide vm. kohta). (Väga) kõrge hoone, maja, ahi, sammas. Kõrged müürid. Ukselävi on liiga kõrge. Tuba on küllalt kõrge. Kõrged uksed, väravad. Tanu on eest kõrgem. Kõrge krae, kaelus, soeng. Kõrgete kontsadega kingad. Kõrged kalossid jalas. Kapp on kõrgem kui riiul. Kohendasin peaaluse kõrgemaks. Kõrged puud, kuused, männid. Kõrge paekallas, kalju, mägi, nõlvak. Merel olid kõrged lained. Maapind on siin kõrge. Euroopa kõige kõrgem mäetipp. Hanged on katuseräästani kõrged. Vesi voolab kõrgemast kohast madalamale. Kõrge rukis, rohi. | bot (taimenimetustes). Kõrge raihein, hunditubakas, kannike. Kõrge maasikas. || (hrl. koos vastava arvulise suurusega:) teatava kõrgusega. 3 m kõrge müür. Taim on umbes 10 cm kõrge. Kui kõrge see tara on? b. (inimese, looma kohta). Kõrgete jalgadega jahikoer. See king ei sobi mu kõrgele jalale. *Ta on aastat 25–30 vana, kõrget kasvu .. M. Metsanurk. || esileulatuv, esilekerkiv. Kõrge laup, otsaesine. Kõrged põsesarnad. Kõrge rinnaga naine. c. (veeseisu kohta:) normaalseisust ülespoole ulatuv. Kevadel on vesi, veeseis jões kõrge. Veehoidla vesi püsib ühtlaselt kõrge. Kõrge meri 'kõvasti lainetav, kõrgete lainetega meri'.
▷ Liitsõnad: pool|kõrge, ülikõrge.
2. alustasandist v. maapinnast ristisuunas kauge(ma)l asetsev. Kõrge õrs. Kõrged parred. Toal on kõrge lagi. Taevas on kõrged pilved. Paistab kõrge kesksuvine päike. Kõrges sinitaevas polnud ainsatki pilve. Pall lendas kõrges kaares.
3. piltl (hrl. arvudes määratavalt) suur. a. (hinna, koguse, määra, astme vm. kohta). Kõrge omahind, protsent, toll, trahv, õppemaks, üür. Kõrged normid, viljasaagid. Piima kõrge rasvasisaldus. Kõrge kuumus, palavik, temperatuur, vererõhk. Karistuste, trahvide kõrged määrad. Töötasu oli võrdlemisi kõrge. Palgad olid seal kõrgemad. Rent oli kohutavalt kõrge. Kõrge honorar. Spekulandid kruvisid hinnad kõrgeks. Ta jooksis ühtlases kõrges tempos. || (hrl. koos vastava arvulise suurusega). Omahind kujunes arvatust kaks korda kõrgemaks. Temperatuur on paarkümmend kraadi kõrgem. Kui kõrgeks need hinnad siis aetakse? b. (inimese vanuse kohta). Kõrges eas taat. Ta on jõudnud kõrgesse ikka. Isa suri kõrges vanuses.
4. seisuselt, positsioonilt juhtiv, tähtis, teistest tublisti üle olev. Kõrgemad seisused olid aadel ja vaimulikkond. Kõrgest soost isik. Kõrgem seltskond. Ühiskonna kõrgemad kihid. Tal on tutvusi kõrgemates ringkondades. Kõrgem instants. Kõrged, kõrgemad ametnikud, ülemused, aukandjad. Kõrgemad ohvitserid, vaimulikud. Tallinnas viibis kõrge külaline – Taani kuninganna. Kõrge komisjon tutvus kohapeal olukorraga. Ta kutsuti kõrge kohtu ette. Kõrgel positsioonil olev isik. Ta on kõrge ameti peal, töötab kõrgel kohal. Kõrgema võimu esindaja. Kõrgeim riigivõimuorgan. Kõrgem ülemjuhatus 'riigi relvajõudude kõige ülem strateegiline juhtimisorgan hrl. sõjaajal'. Kaardimängus on kõige kõrgem kaart äss. Kõrgemale poole, kõrgemal pool, kõrgemalt poolt 'kõrgemasse instantsi, kõrgemas instantsis, kõrgemast instantsist'. *Kõrge keisrihärra nimel, ma käsin teid laiali minna! R. Sirge. || seda tõendav, väljendav. Kõrge aunimetus, tiitel.
5. arenguastmelt, tasemelt tublisti esile kerkiv; kvaliteedilt silmapaistev. Kõrge tsivilisatsiooniaste. Põllumajandus, karjandus on kõrgel järjel. Kõrge kultuuriga riik. See oli kõrget klassi mäng. Kõrge elatustase, teeninduskultuur, teadlikkus, moraal. Toodangu kõrge kvaliteet. Kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid. Kohvi, tee kõrgemad sordid. Seda õpetatakse keskkooli kõrgemates klassides. Kõrged koolid läbiteinud mees. Kõrgem haridus 'kõrgharidus'. Kõrge toiteväärtusega puuvili. Kõrge kunstimeisterlikkus. Kõrge tööviljakus. Tööstuse kõrge kontsentratsioon. Nõuded polnud eriti kõrged. || ‹komp.› (mingis klassifikatsioonis vastandina alamale, primitiivsele, algelisele). Kõrgemad loomad, taimed, seened. Kõrgem närvitalitlus. Kõrgemad rasvhapped. Kõrgem matemaatika, geodeesia. Kõrgem spordijärk. || suurt tunnustust väljendav, kiitev. Komisjon andis toodetele kõrge hinnangu. Õpilase teadmisi hinnati kõige kõrgema hindega. Tema võistlustöö pälvis kõige kõrgema auhinna. Kaaslaste arvamus temast pole kuigi kõrge.
6. õilis, üllas, aateline, ülev. Kõrged ideaalid, aated. Kõrge kutsumus. Kõrgemad püüdlused, huvid. Kõrged elueesmärgid. *Praegu on aeg, kus meid palju kõrgemad ja pühamad ülesanded ootavad.. O. Luts.
7. ‹hrl. komp.› jumalik, taevane, ebamaine. Kõrgemad väed. Loodusrahvad uskusid kõrgemate jõudude, olevuste olemasolu. *Taevased kõrged väed, olge teie tänatud selle armulise abi eest! A. Saal.
▷ Liitsõnad: kõigekõrgem.
8. (heli, hääle kohta:) suure võnkesagedusega; ant. madal. Kõrged helid, toonid. Naiste kõrged ja heledad hääled. Kõrge register. Üks kõrgem ja teine madalam alt. See laul on metsosopranile liiga kõrge.
9. keel (vokaalide kohta, mille hääldamisel keeleselg on kõrgel). Kõrged vokaalid on i, u ja ü.
▷ Liitsõnad: keskkõrge.
II. ‹s› kõnek kõrgel asetsemine, kõrge asend. Päike on juba, alles suures kõrges 'kõrgel'. *Vahepeal oli päev suurest kõrgest allapoole veerenud.. L. Remmelgas (tlk).

kõrge|andeline
van väga andekas. *Raden Saleh oli kõrgeandeline maalija.. A. Saal.

kõrge|auline
väga austusväärne, kõrgesti austatud (eriti endisaegses austavas pöördumises kellegi poole). Kõrgeauline parunihärra! Minu kõrgeaulised vanemad ei teadnud sellest midagi.

kõrge|ausus
van ütleja erilist alandlikkust osutav sõna hrl. kõrge isiku poole pöördumisel. Just nii, teie kõrgeausus, jätkata vaatlust! Teie kõrgeausus, teiega soovib kokku saada krahv Konrad. Tema kõrgeausus laseb teatada, et..

kõrge|jalgne
pikkade jalgadega. Kõrgejalgne hagijas, ratsu, tool.

kõrge|kasvuline
pikakasvuline, pikk; kõrge. Kõrgekasvuline mees. Timut ja kerahein on kõrgekasvulised heintaimed.

kõrge|klassiline
kõrgetasemeline. Mäng oli kõrgeklassiline. 400 m tõkkejooksu tulemused olid kõrgeklassilised.

kõrge|kontsaline
kõrge kontsaga. Kõrgekontsalised kingad.

kõrge|korjuline ‹-se 5› ‹adj›
kõrge korjuga. Kõrgekorjuline tool.

kõrge|kraeline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
kõrge kraega. Kõrgekraeline pintsak, kleit.

kõrge|kvaliteediline
kvaliteetne. Kõrgekvaliteediline paber, seeme, teras. Kõrgekvaliteediline toodang.

kõrge lend vt lend

kõrge mäng vt mäng

kõrge|lennuline
suurejooneline, hoogne; pateetiline, ilutsev. Kõrgelennulised plaanid, unistused, taotlused. Kõrgelennuline kõne. Kõrgelennuline patriootiline luule. Kõrgelennulised fraasid, sõnad. Autori stiil on paiguti kõrgelennuline.

kõrge|meelne
van õilis, üllas, suuremeelne. *Meie ajalooline vaatlemisviis on kahtlemata kitsas, kui ta meid kõrgemeelne ja aus olla ei luba. J. Luiga.

kõrge|palgaline
suurepalgaline. Kõrgepalgaline töötaja, ametikoht. Tema vanemad on kõrgepalgalised.

kõrge|pardaline ‹-se 5› ‹adj›
kõrge pardaga. Vanaaegne kõrgepardaline laev.

kõrge|pinge

1. el 1000 voldist kõrgem pinge
2. piltl eriti pingeline õhkkond v. olukord. Vaimne kõrgepinge. Võistluste kõrgepinge seisab veel ees.

kõrge|pingeline
el kõrgepingega. Kõrgepingeline elektrivool.

kõrge|protsendiline
Kõrgeprotsendiline laen.

kõrge|rinnaline
kõrge, esileulatuva rinnaga. Kõrgerinnaline naine.

kõrge|saagiline
suuresaagiline

kõrge|tasemeline
tasemelt kõrge, kvaliteetne, heatasemeline, väga hea. Kõrgetasemeline töö, ettekanne, lavastus. Kunstiliselt kõrgetasemelised luuletused. Võistkonna mäng oli kõrgetasemeline.

kõrge|temperatuuriline
kõrge temperatuuriga. Kõrgetemperatuuriline lahus, sulam.

kõrge|toodanguline
suure tootlikkusega. Kõrgetoodanguline piimakari.

kõrge|tooniline
(heli, hääle kohta:) toonilt kõrge

kõrge|tüveline
Ümberringi olid kõrgetüvelised puud.

kõrge|varreline
Kõrgevarreline taim.

kõrge|võitu ‹adj adv›
üsna, võrdlemisi kõrge. Kõrgevõitu hind, hääl, kontsad. Vererõhk on kõrgevõitu.

kõrge|väärtuslik
väga suure väärtusega, eriti väärtuslik; kõrgetasemeline, kõrgekvaliteediline. Kõrgeväärtuslik teos, kirjandus, film. Piim on kõrgeväärtuslik toiduaine. Kõrgeväärtuslik kaup.

kõrg|hoone
kõrge, rohkete korrustega hoone. Ta elab kõrghoone 18. korrusel.

kõrg|hotell
kõrge, paljukorruseline hotell

kõrg|iste [-istme]
kõrge v. kõrgel asetsev iste (eriti jahimehel puu otsas)

kõrg|laine
kõrge laine. *Säärases kõrglaines ei võinud ma laeval parrast tuule ette keerata. H. Sergo.

kõrg|rõhk

1. meteor kõrge õhurõhk
2. tehn kõrge rõhk gaasis v. vedelikus

kõrgrõhu|ala
meteor kõrge õhurõhuga piirkond, antitsükloni piirkond

kõrg|seis
kõrge asend, kõrge seis; kõrge tase. Põhjavee, suurvee kõrgseis. Päikese kõrgseis keskpäeval. Loominguline kõrgseis.

kõrg|tase
kõrge tase. Loomingu, sündimuse kõrgtase.

kõrg|temperatuur
kõrge temperatuur

kõrguke(ne) ‹-se 5› ‹adj›
murd kõrgune; kui kõrge. *Ja kõrguke see müür peab olema, kust kahe ja poolene üle ei saa. L. Hainsalu.

kõrgune ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
nii kõrge kui (täpsustus eelneb genitiivis); teat. kõrgusega (1. täh.) Suure mäe kõrgune. Ookeaniaurik oli mitmekorruselise maja kõrgune. Paari meetri kõrgune käik. Kolme meetri kõrgune kuusk. Puu kasvas paarikümne meetri kõrguseks. 15 cm kõrgune taim.
▷ Liitsõnad: inimese|kõrgune, maja|kõrgune, meetri|kõrgune, mäe|kõrgune, põlve|kõrgune, sama|kõrgune, vaksa|kõrgune, ühekõrgune.

kõrgus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. pikkus alt, alustasandist üles, pikkus püstsuunas. Puu, tara, seina, maja, kapi, koorma kõrgus. Ruumi, toa kõrgus. Maapinna absoluutne, suhteline kõrgus. Luidete kõrgus on kuni 30 m. Hobuse turja kõrgus maast. Nina kõrgus. *Elupuude allee .. näis seda kitsam, mida rohkem puud kõrgust võtsid. A. Kaal. || mat pikim ristlõik, mis on tõmmatud kujundi punktidest selle sirgjoonelisele v. tasandilisele alusele; selle lõigu pikkus. Risttahuka, trapetsi, silindri, prisma, kolmnurga kõrgus. Koonuse, püramiidi kõrgus.
▷ Liitsõnad: kogukõrgus.
2. teat. eseme v. objekti kaugus maapinnast v. alustasandist. Pilvede kõrgus maapinnast oli üle 6 km. Kõrguse kasvades õhurõhk väheneb. Hüppe kõrgus. Kõrgust hüppama 'kõrgushüpet sooritama'. Kõrguse 2.14 ületasid 3 sportlast. Lennuk lendas suures kõrguses. Kruvi iste parajale kõrgusele. 100 m kõrgusel merepinnast. Pilt on tehtud kümne meetri kõrguselt. Lennuk võtab, kaotab kõrgust 'lennuk tõuseb kõrgemale, laskub'. || astr nurk taevakeha suuna ja horisondi tasandi vahel. Tähe, taevakeha kõrgus.
▷ Liitsõnad: alg|kõrgus, lennu|kõrgus, rekordkõrgus.
3. ‹ka pl.› kõrguv (õhu)ruum; taevalaotus. Udu haihtus kõrgustesse. Hoone pürib kõrgusse. Lõpmatus kõrguses säras tähemeri. Kotkas tiirutab kõrguses. || piltl (taotluste, unistuste, püüdluste jms. ülemise piiriala kohta). Teda ahvatlesid teaduse kõrgused. *..olgu muuga kuidas on, aga kunsti helesinised kõrgused näitavad sulle küll õige pea oma kättesaamatust! E. Tennov.
4. kõrge (4. täh.) isik. a. (monarhi, valitseja, ka nende perekonnaliikmete kohta). Tema kõrguse käsk. Teie kuninglik kõrgus! Pöörduti palvekirjaga keiserliku kõrguse enese poole. Kõrgus, bojaarid ootavad teid! *Meid on kästud ilmuda tema kõrguse prints Oldenburgi juurde. O. Luts. b. kõnek (üldisemalt kõrgema positsiooniga isiku kohta). *Ma olen mõndagi kukkunud kõrgust, lahtilastud vallavanemat näinud.. A. Kitzberg.
5. piltl kõrge, silmapaistev tase. *Eestist peab tulema maa, mis ka oma sisemise korra õiglusega ja kultuuri kõrgusega on eeskujuks kogu maailmale... A. Kivikas. || [millegi] kõrgusel, kõrgusele teat. nõuetele vastaval, kohasel, sobival tasemel v. sellisele tasemele. Ta seisab, on, püsib oma ülesannete kõrgusel. Uus juhtkond viis mõne aastaga ettevõtte ajanõuete kõrgusele.
6. muus heli iseloomustav tunnus, mille aluseks on heliallika võnkesagedus. Heli kõrgus. Erineva kõrgusega helid.
7. keel keeleselja tõsteasendist sõltuv vokaalide hääldusviis. Vokaalide kõrgus.
8. kõnek kõrgushüpe. 1.65 kõrguses on tüdruku jaoks hea tulemus. Kõrguses olid kolm paremat USA sportlased.

kõrisema ‹37›

1. kõrinat andma. Krapid kõrisevad loomade kaelas. Astub kannuste kõrisedes. Sillutisel sõites vanker kõrises. Niidumasin, kombain kõriseb põllul. Ankrukett kõrises vastu paadiserva. Puudutamisel kupar kõrises. Lapsel on kõrisev lelu käes. *..[uduga] pole kipper kunagi kindel, kas äkki rannakivid või leetseljak kiilu all kõrisema ei hakka. H. Sergo. || kõrinal kulgema. Herned kõrisesid üle põranda. *Kiriku poolt kõriseb vastu kõrge kohvrikoormaga vanaaegne kaless. L. Promet. || (hääle, naeru kohta). Loeb midagi kõriseva häälega.
2. körisema, korisema, rögisema. *Roogas kuulis, kuidas lamaja kopsud hingamisel kõrisesid. P. Kuusberg. *Ta kurk kõrises rõskest ööõhust.. A. Jakobson.

kõrkjas ‹-ja, -jat 2› ‹s›
kõrge lehistunud varre ja pöörisja õisikuga vee- ja vesiste alade taim (Scirpus). Jõekäärus kasvab kõrkjaid ja vesiroose. Paadinina tungis läbi kõrkjate. Kõrkjatest katus. Kõrkjatest punutud toolipõhi. Järv on kõrkjaisse kasvanud. | (kogumõistena). Järvesopp on kõrkjat täis kasvanud. *Ta vaatleb mulluses kõrkjas solistavaid särgi.. R. Vellend. || ‹pl.› seda taime täis kasvanud ala, kõrkjastik. Kõrkjatest tõusid lendu pardid. Kõrkjates lõi kala sulpsu. Ta peitis end kõrkjatesse.
▷ Liitsõnad: järve|kõrkjas, metskõrkjas.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur