[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

alpus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as alp); alp mõte, tegu, väljendus vms. Ärge tehke, kirjutage alpusi. *.. ja kuigi mamma Neider kui kristlik naisterahvas oli iga tühise uhkuse ja alpuse vastu .. K. Ristikivi.

apetiitne ‹-se 2› ‹adj›
isuäratav. Apetiitsed suupisted. Kook ei näinud kuigi apetiitne välja. | piltl. Väga apetiitne brünett. Apetiitse pealkirjaga film.

are ‹-da 2› ‹adj›
selge, selgesti eristatav, kindlate piirjoontega. Küllalt aredad reeglid. Piir murde- ja kirjakeele vahel polnud kuigi are. *.. kõik asjad muutusid aredaks ja hääled selgeks .. J. Kross.

arvama ‹arvata 48›

1. milleski, mis ei pruugi olla päris kindel, teat. subjektiivsel veendumusel v. arvamusel olema, tõenäoseks v. usutavaks pidama, mõtlema, oletama; milleski teat. seisukohal olema. Ma kindlasti ei tea, aga ma arvan. Mis seal arvata, see on kindel! Paljugi, mis arvatakse! Arvan, et tegemist on eksitusega. No seda võis arvata. Arvatakse, et ta hukkus. Arvasin kuulvat koera haukumist. Isa arvas koju jõudvat alles südaööl. Arvaku tema meist, mida tahab. Mis sa sellest ettepanekust, viimastest sündmustest arvad? Mis sa arvad, kui käiks poe juures ära? Haiguse arvatav põhjus. || [kellegi] arvates (kellegi) meelest, arust. Minu, sinu, tema arvates. Loengud olid Reinu arvates igavad. Ta on enda arvates väga tähtis mees. || (arvamust, oletust sõnades väljendades). „Öösel hakkab vist sadama,” arvas Jaan. *„Liig suisa hakkas teine peale,” arvas perenaine Jussi kohta .. A. H. Tammsaare. || lootma, kujutlema. Ära arva, et sa nii kergesti pääsed! Arvad, et ma ei tea, kus sa olid! Mida sa õige arvad, et selliseid ettepanekuid teed! Kus sa arvad enda olevat, et niimoodi käitud! Ära sa arva (midagi), vastased on ka tublid poisid! *Äh, ehk kuigi künda ja külvata, mis arvad sealt õige saama? Umbrohtu, muud midagi. A. H. Tammsaare. || heaks arvama, suvatsema, sobivaks v. vajalikuks pidama. Kuidas arvate, see on teie asi. Eks nii tuleb teha, kuidas ülemused arvavad. *„Mina ilmun punases sametkleidis,” ütles proua Ottas. – „Kuidas prouad ja preilid arvavad ..” M. Sillaots. || ‹hrl. da-infinitiiviga› van kavatsema, nõuks võtma, plaanitsema. *Kust meie üldse seda teame, mis jumal meiega arvab teha. A. H. Tammsaare. *Villem arvas järgmisel päeval vallamajasse minna .. M. Metsanurk.
2. hrl kõnek kedagi kellekski v. mingisuguseks, midagi millekski v. mingisuguseks pidama. Teda ei arvatud veel täismeheks. Talupoegi ei arvatud inimesteks. Arvasime õigemaks mõnda aega oodata. Arvab enesest ei tea mis. Mõni arvas paremaks jalga lasta. Need, keda me selle au, auhinna vääriliseks arvasime. || kellegi v. millegi hulka v. kuhugi kuuluvaks pidama. Tema arvati juba täismeeste hulka. Maailmaklassikasse arvatud teos. Sakala koosseisu arvati ka Pärnu jõe alamjooksu piirkond.
3. millegi koosseisu, liikmeskonda jne., teat. tööle v. töökohale, teat. kategooriasse jne. määrama v. suunama. Komisjoni, toimkonda arvama. Reservi, erru arvatud sõjaväelased. Esindusmeeskonda, varusse arvatud jalgpallurid. Kes kaugushüppajaist olümpiakoondisse arvati? Tennist ei ole seni olümpiamängude kavva arvatud. *.. ja et Enn augustist alates kindla kuupalga peale arvati .. A. Hint. *Enne vallandamist oli teda aga haigekassa alla arvatud .. P. Kuusberg.
4. arvestama, arvesse võtma. Ravil olemise aeg arvatakse üldise tööstaaži hulka. Võla katteks, protsentideks arvatud summa. *Ainult kolmekesi oleme siin. Kui mitte arvata sünnipäevalisi .. A. Ilves. || loendama, (üles, kokku) lugema. Aega arvati siis nädalate kaupa ühest tähtpäevast teise. Volikiri kehtib aasta jooksul, arvates selle tegemise päevast. *Põllud on siledad nagu laud, tühja maad – seda ei jõua arvatagi. J. Parijõgi. *Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. A. Kitzberg.
5. ära arvama, mõistatama. Püüdsin arvata, mida ta mõtleb. Kes võis kaebamas käia, kas sa oskad arvata? Mis sul põues on? – Arva! *Lootuseta katsus ta arvata, kus kohal oli. F. Tuglas.
6. (hrl. vanasõnades:) hindama, kellegi üle otsustama. Ära arva piigat palest, vaid viisist. Meest arvatakse mütsist, naist tanust. Ära arva koera karvast, vaid hambast.

arve|pidamine
hrl kõnek arvestamine, registreerimine, kokkuvõtete tegemine; ka raamatupidamine. Igaühel olgu oma arvepidamine, kui palju ja mida ta on teinud. *.. valla arvepidamisega pole nad kuigi hästi kursis. M. Traat.

asula ‹1› ‹s›

1. (hrl. tiheda, kompaktse hoonestusega) asustatud koht (näit. linn, alev, küla). Väike, suur asula. Linnalised asulad ja maa-asulad. Iru muistne kindlustatud asula. Kirikute, raudteejaamade juurde tekkinud asulad.
▷ Liitsõnad: abi|asula, keskasula; kaevandus|asula, kaluri|asula, kolhoosi|asula, kuurort|asula, maa-|asula, polaar|asula, puhke|asula, põllumajandus|asula, sovhoosi|asula, töölis|asula, tööstus|asula, vabrikuasula.
2. hrl van inimeste eluase v. asumispaik. *Sest ka oma vannitoa saavad nad, kuigi mitte selles ajutises asulas, vaid pärises eluhoones .. A. H. Tammsaare.

atleetlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. atleeditaoline, jõumehelik. Kuigi üle kahe meetri pikk, on ta kiire ning atleetlik.
2. jõudu (ja osavust) nõudev. Tennis on tänapäeval küllaltki atleetlik spordiala.

avalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. üldiselt teada olev v. teatavaks saanud; (paljude) inimeste juuresolekul toimuv; varjamatu, ilmne. Pettus tuli avalikuks. Asi oli avalikuks saanud. See on avalik saladus. Asjaarutamine kohtus oli avalik. Avalik vargus. Puhkes avalik tüli, skandaal. See on ju avalik riisumine ja röövimine! Vahekorrad teravnesid avalike kokkupõrgeteni. Rahulolematus kasvas avalikuks vastuhakuks. Parem avalik vaenlane kui salalik sõber.
2. kõigile, rahvahulkadele, üldsusele mõeldud v. ette nähtud, kõikide kasutada olev. Avalikud raamatukogud. Linna avalikud käimlad. Kinodes, kohvikutes, restoranides, lauluväljakul jt. avalikes kohtades. Osa koolipidusid on avalikud, osa kinnised. Avalik loeng, esinemine, ettekanne, kõne. E. Vilde avalik kiri Eesti Kirjameeste Seltsile. Avalik maja 'lõbumaja'. Avalik naine 'lõbunaine'.
3. ühiskondlikku v. halduslikku sfääri kuuluv, sellesse puutuv v. seda haarav. Politsei kaitseb avalikku korda, võitleb avaliku korra rikkujatega. 1. üldlaulupidu oli suursündmus Eesti avalikus elus. C. R. Jakobsoni avalik tegevus põllumeeste seltsides. Talupojad maksid pearaha ja kandsid teisi avalikke kohustusi. Avalik arvamus 'rahvaküsitlustel, valimistel, meeleavaldustel jm. ilmnev suurema inimühenduse hinnang ühiskondlike nähtuste kohta'. Avalik teenistus 'töötamine riigi v. kohaliku omavalitsuse ametiasutuses'. Avalik omand 'riigile v. omavalitsustele kuuluv omand'. Avalik maks 'riigi v. omavalitsusmaks'. Avalik õigus 'õigusvaldkond, mis reguleerib avalikest huvidest tulenevaid suhteid'. Avalik huvi 'rahva ühishuvi; õiguslikult määratud riigi tahe'. *On aga inimestel tahtmist jännata nende avalikkude asjadega! H. Raudsepp.
4. van avameelne, otsekohene. *Ole ometi avalik, Lea, ja ütle: keda armastad sina? B. Alver. *.. kuigi ma olen avaliku jutuga ja veidi liiga otsekohene .. A. Jakobson.

diagonaal ‹-i 21› ‹s›

1. mat sirglõik, mis ühendab hulknurga kaht mitte ühel küljel asetsevat v. hulktahuka kaht mitte ühel tahul asetsevat tippu. Kuusnurga, kuubi, prisma diagonaalid. Kineskoobi diagonaal. || põikjoon. Malelaua diagonaalid 'sama värvi nurkühendusega väljade read'. Läheb diagonaalis 'diagonaalselt, põiki' üle väljaku. Loeb raamatut diagonaalis 'pealiskaudselt'. *Tuba oli endiselt täis päikesevalgust, kuigi läbi akna sissetungivad kiired langesid nüüd mööda diagonaali, poolviltu. A. Jakobson.
2. tekst diagonaalriie. Diagonaalist püksid.

diamatt ‹-mati 21› ‹s›
nõuk kõnek dialektiline materialism (õppeainena). *Omal ajal ei tahtnud diamatt ja muud seda laadi õppeained kuigi kergesti ta pähe mahtuda. I. Viiding.

eba|edu
edu puudumine, edutus. Lavastuse ebaedu. Maletaja ebaedu turniiril. Meeskonna nõrk ettevalmistus ennustas ebaedu. *Teie edu üle rõõmustan küll, kuigi mind ennast tabas ebaedu. M. Talvest.

eba|sümpaatia
sümpaatia puudumine, vastumeelsus. *Lõpuks ei näi olevat tädil ja Lindal kuigi olulisi põhjusi Ruudu vihkamiseks, peale isikliku ebasümpaatia. L. Tigane.

edevus ‹-e 5› ‹s›
(< as edev). Tühine edevus. Ilma vähemagi edevuseta. Oma kenadust hindava inimese edevus. Meeste tähelepanu kõditas ta naiselikku edevust. *Ajab edevust taga, käib kaabuga, kuigi kõrvad on õrnad nagu sülelapsel. P. Kuusberg. || edev (riietus)ese vm. *.. ei ole vaja lipsu ette ega muud edevust! F. Tuglas.

ees
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kauguses, eespool; ant. taga. Tema sammus ees, mina järel. Kes seal ees läheb? Üks jooksja oli teistest tublisti ees. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Kari tuli koju, Punik kõige ees. Paatidest oli kord üks ees, kord teine. Ta lükkas käru ees. Poiss ajab lehma ees. Ees on tee hange tuisanud. Mis seal ees sinetab? Ees paistis jõgi. || (kehaosa asendi kohta). Poiss hüppas pea ees vette. Surnu kanti välja, jalad ees. Astub uhkelt, rind ees. Harjutuse algasendis on käed ees. Tal on juba kena kõhuke ees. *Aleksandri lõug oli sõjakalt ees ja kulm kortsus. E. Maasik.
2. esiküljele kinnitatud v. asetatud, esiküljel v. selle läheduses (oma otstarvet täitmas v. selleks valmis). Perenaisel on põll ees. Poisil oli lips ees. Kuuel on kõik nööbid ees. Tal on prillid ees. Meestel olid maskid, valehabemed ees. Uksel on riiv, kang, taba ees. Akendel on luugid ees. Majal on aknad ees. Kardinad, eesriie on ees. Ta istus laua taga, raamat ees. Autot, bussi ei ole veel ees. Loomadel on heinad ees. Tal oli muhe, lahke nägu ees 'tal oli muhe, lahke nägu'. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas.
3. segamas, takistamas, tüliks. Puu oli tee peal risti ees. Vana koli, ämber on asjata tüliks ees. Ära seisa ukse peal, vahekäigus ees! Oled mul igal pool ees. Koerad olid jalus ees. *.. kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. A. H. Tammsaare.
4. varem kohal, varem olemas. Mul seal mitu tuttavat ees. Mind ei ole seal keegi ees ootamas. Pööningul on juba ennegi igasugust koli ees. *Kiilu on ikka kõige kergem sinna lüüa, kus pragu ees .. R. Sirge. || kõnek enne vastuvõtul, jutul, aru andmas, kontrollitavana vms. Kas direktori juures on keegi ees? *Doktor Trapets on ennegi end oodata lasknud. „Tal on keegi ees,” sosistas paks vanatädi mulle ust avades .. L. Promet.
5. kohtus arutlemisel; kohtuprotsessil. See asi on juba mitu korda kohtus ees olnud. *Mehed käisid mitu raksu [kohtus] ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse .. A. H. Tammsaare.
6. (ajaliselt) tulemas; kavatsusel, teoksil. Ees on heinaaeg. Küll ma puhkan, suvi ees. Ehk jõuab, pikk päev ees. Sul elu, paremad päevad alles ees. Neid ootab ees õnnelik tulevik. Ees on veel palju raskusi. Ees seisid lahingud. Poisil on ajateenistus alles ees. Ees on tähtis nõupidamine. Selle artikliga on veel rohkesti tööd ees. Tal on suur tehing, tähtis käik ees. Mis sul täna õhtul ees on?
7. (seoses mingi tegevusega:) eelnevalt, enne teisi. Ta teeb kõik järele, mis teised ees teevad. Ta ütles sõnad ees ja teised kordasid kooris järel. Kuidas isa ees, nõnda poeg järel. Hakka ees minema, küll mina tulen varsti järele. Kes ees, see mees.
8. arengult, edasijõudmiselt kaugemal eespool. Suure kirjanikuna käis ta oma ajast ees. Võimete, teadmiste poolest on ta minust ees. Naabrid on töödega meist tublisti ees. Nemad on igas asjas meist ees. Aastate poolest pole ta minust kuigi palju ees, kuid näeb vana välja. *Pikkuselt oli ta ligemasti pea jagu Tiinast ees .. A. H. Tammsaare. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ette jõudnud. Küll sa jõuad, meie kell on ees. Kell on viis minutit, tervelt pool tundi ees.
9. hrv käsutada, käealusena, käsu peale tegijana. *Aga nüüd on juba taluperemehi, kes vanemate käest varandust on pärinud, kes perenaisele tüdruku ees jõuavad pidada ... A. Kitzberg.
10. kõnek (males:) löödavana, tule all. Vigur, ratsu on puhtalt ees.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki eespool, esikülje v. liikumise suunas; ant. taga. Ta sammus minu ees. Maja ees on aed. Auto peatus ukse, kaupluse ees. Jaama ees on väike väljak. Istus peegli, kamina ees. Nad seisid maali, Euroopa kaardi ees. Noorpaar seisis altari ees. Nende ees laiusid viljaväljad. Hoiab kätt silmade ees. Esikoha võitis Tal Kerese ja Spasski ees. Tal oli minu ees kenake edumaa. Meie ees seisavad suured ülesanded 'meil on täita suured ülesanded'. || hrv (ajaliselt). Orjalapse ees seisid mure- ja nutupäevad.
2. millegi küljes, millegi esiküljel (oma otstarvet täitmas). Kardinad, luugid on akna ees. Võti on ukse ees. Prunt, tropp augu ees. Hobune on vankri, saani ees. Härjad astusid laisalt adra ees.
3. kellegi juuresolekul, nähes v. kuuldes. Tunnistasin seda kõigi ees. Rääkis sellest koosoleku ees. Esines selle teadaandega ajakirjanike ees. Laps häbenes võõraste ees. Poissi kiideti kooli, klassi ees. Ei julge ülemuse ees suudki lahti teha. Ta armastas teiste ees kiidelda oma vägitegudega. Ta tegi seda minu silme ees 'minu nähes'. || kellegi küsitletavana, kellelegi seletusi andmas vms. Mehed käisid mitu korda kohtu ees. Kaitses erialanõukogu ees väitekirja. Õpilane vastas komisjoni ees.
4. kasut. osutamiseks isikule, olendile v. nähtusele, kelle v. mille suhtes midagi tehakse v. toimub. Õpilane vabandas õpetaja ees. Ta püüab end minu ees heana näidata. See oleks enese alandamine vastase ees. Mul ei ole sinu ees saladusi. Müts maha niisuguse mehe ees! Mul on kohustusi kollektiivi ees. Pean täitma oma kohust isamaa ja rahva ees. Toimkond on vastutav seltsi juhatuse ees. Tal on suuri teeneid ühiskonna ees. Olen süüdi, võlglane nende ees. Mul on piinlik, häbi teiste ees. Ma ei taha sinu ees narri seisukorda jääda. Ei saanud jagu kartusest võõraste ees. Hirm teadmatuse, ohtude, surma ees. || millegagi, kellegagi võrreldes. Tal on sinu ees mõningaid eeliseid.
5. vaatekohast, vaatevinklist, seisukohalt, arvates. Ära tee end maailma ees naeruks! Seaduse ees on kõik võrdsed. *Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna nii vana kui noore paruni ees maksab. E. Vilde. *Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. A. H. Tammsaare.
6. kasut. osutamiseks mingile nähtusele, olukorrale, milleni on jõutud v. ollakse jõudmas. Seisime, olime tõsise probleemi ees. Ta ei kohku raskuste ees tagasi. Seisti tõsiasja ees, et minek on paratamatu. Riik seisab uue majanduskriisi ees.
7. (kasut. fraseologismides:). (Kellegi) jalg(ad)e ees. Lõhkise küna ees. (Kellegi) nina ees. Silm(ad)e ees läheb, muutub, võtab mustaks, kirjuks. Suu ees. (Miski on, seisab) ukse ees.

ega
I. ‹konj› eitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II. ‹adv›
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

ehk
I. ‹adv› osutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: võib-olla, vahest. Ehk tuleb mulgi minna. Ehk oli paremgi, et ta seda ei näinud. Ehk polegi midagi juhtunud. „Ehk ta ei tulegi enam,” kahtles mees. Ehk ta eksis pimedas ära? Ehk ta on haige! See asi annab ehk veel korraldada. Ta hakkab ehk varsti pärale jõudma. Teda ei ole ehk enam kuigi kauaks. Sellel jutul on ehk tõepõhja ka! Mis ta seal seisab, ootab ehk kedagi? Päeva peale läheb ehk soojemaks. Tänaseks ehk aitab õppimisest. Ta on noor mees, ehk paraneb veel. Küsi temalt, ehk tema teab. Praegu küll ei saa, ehk kunagi tulevikus. Leiba ja piima seal ehk ikka leidub. Seda juhtub ehk kord kogu suve jooksul. Tema jaoks oli see ehk ainult huvitav ajaviide. Kõigile ehk ei meeldi see raamat. Seal edasi on ehk kuivem. Silo oli vähe, viis-kuus tonni ehk. Kas ma ei peaks ehk sellest vennale rääkima? Vaatab ringi, kas ehk mõni tuttav teda ei näe majja minemas. Ta on ehk pisut kõhnavõitu. „Millal sa tagasi jõuad?” – „Ehk lõuna paiku.”. *Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. A. H. Tammsaare. | esineb koos teise võimalikkust väljendava sõnaga. Vahest ehk Mihkel teab sellest midagi. Seal võis olla paar-kolmkümmend inimest, vahest ehk rohkemgi. *Värske kala kalapoes jäi nägemata ... Võib-olla ehk kevadel, lohutas end Märt. R. Sirge. || esineb tagasihoidlikus kõnetluses, eriti mingi soovi v. palve korral. Teate ehk öelda, kus asub Maakri tänav? Ehk saad mulle paar krooni laenata? Sa ehk oled nii lahke ja juhatad võõra tee peale! Kas sul on ehk mõni minut aega? Ehk võiksite mind pisut aidata! Ehk on sul raha vaja? Ma ehk segan teid, kui siin pisut kirjutan? Sul on ehk igav? Ma ehk toon sulle veidi süüa? || kõnek kasut. ebamäärases, pooleldi nõustuvas vastuses mingi küsimuse peale. „Kas sa tuled õhtul?” – „Ehk tulen ka.”. *„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt. – „Küllap näis,” vastas Andres. „Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.” A. H. Tammsaare.
II. ‹konj›
1. ühendava sidesõnana:. a. seob sünonüümseid, üht ja sama mõistet tähistavaid v. teat. kontekstis samatähenduslikult kasutatud sõnu. Isohüps ehk samakõrgusjoon. Diameeter ehk läbimõõt. Vokaal ehk täishäälik. Kalender ehk varasema nimetusega tähtraamat. Kõmri ehk uelsi keel. Vääna ehk Tõdva jõgi. Uue- ehk Vastse-Kasaritsa. *Paterdan kõrkjais ja leian sealt ilusaid susipurikaid ehk hundinuie .. O. Luts. b. seob kaht väljendit, milledest viimane selgitab esimest v. annab seda edasi teiste sõnadega. Soode üldpindala on 9340 km² ehk 20,7% Eesti territooriumist.
2. van ka kõnek või. *Ja siis tuleb ehk läheb üks ja teine rongi ootaja. V. Ridala. *.. tulge minu tuppa ja istuge seal, ehk visake voodisse pikali. O. Luts.
3. van ehkki, kuigi, olgugi et. *Särgava rahva meeleolu ei näinud olevat just mitte kõige lõbusam, ehk selles ei heinakoristamise töö ega ka ilm ei võinud olla süüdi. E. Särgava.

ehk küll
möönev sidesõna (ehk ja küll vahel võib eriti varasemas pruugis esineda teisi sõnu); sün. kuigi, ehkki, olgugi et
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Mindi teele, ehk küll sadas kõvasti. Jaak jätkas tööd, ehk küll Mikk arvas, et sellest pole kasu. Ehk küll see on juba vana lugu, võetakse ta vahel uuesti kõne alla. Ta läks koosolekule, ehk tal küll selleks tahtmist polnud. *Körber nikutas tõsiselt peaga, ehk süda küll naeris ... E. Särgava. *Ehk ta küll oma vettinud riietes külma pärast lõdises, uinus ta siiski varsti magama. E. Vilde.
2. alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset) v. vastava iseloomuga lauseosa. See raamat meeldis rohkem poistele, ehk küll ka tüdrukute hulgas oli lugejaid. Ta oli hea inimene, ehk küll pisut äge. Niisugust asja juhtub, ehk küll mitte sageli. Üldiselt oldi arvamusel (ehk küll kuuldus ka kahtlevaid hääli), et töö tuleb hinnata heaks. *Iga lusikatäie järel lähevad elavamaks ta silmad, kõnekamaks ta nägu, ehk küll ikka nii tõsine, tume. Juh. Liiv.

ehkki ‹konj›
möönev sidesõna; sün. kuigi, olgugi et, ehk küll
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Mehed jätkasid tööd, ehkki hakkas sadama. Ma kartsin veidi, ehkki kartuseks polnud põhjust. Ta toetas veel lapsigi, ehkki ta enda majanduslik olukord polnud just kiita. Ta ei tunne korralikult linna, ehkki on seal aastaid elanud. Ta ei tulnud, ehkki lubas. Ehkki ta kedagi kaasa ei kutsunud, tormasid kõik talle järele. Ehkki ta on veel võrdlemisi noor mees, hakkavad juuksed meelekohtadel juba halliks tõmbuma. *Ta ei lähe mööda, ehkki me pole teab mis suured tuttavad, ja istub mu kõrvale. L. Promet.
2. alustab piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset) v. vastava iseloomuga lauseosa. Ta on suurte kogemustega mees, ehkki ilma erihariduseta. Ta tuli, ehkki hilinemisega. Need marjad on vitamiinirikkad, ehkki mitte kõige maitsvamad. Räägiti (ehkki seda eriti ei usutud), et ta olnud vanasti röövel. *Ja üks säärane salakõrts oli ka mamsel Siilivälja kodu, ehkki hoopis suurejoonelisem kui kõik teised. A. Jakobson.

ehtne ‹-tsa, -tsat 2› ‹adj›

1. võltsimata. Ehtsad pärlid. Ehtne kalliskivi, elevandiluu. Ehtne Pärsia vaip. Ehtne Rootsi teras. Joodi ehtsat Prantsuse konjakit. Pitsat ja allkiri on ehtsad.
▷ Liitsõnad: sordiehtne.
2. siiras, puhas, loomulik, teesklematu. Ehtne kaastunne, lein, rõõm. Ootasin sinult ehtsat sõprust. Mehe üllatus oli ehtne. Ta näol oli kõige ehtsam kohkumus. Kas on ta vaimustus ehtne või tehtud? *Ta pisarad olid ehtsad, kuigi ta sõnad võisid võltsilt kõlada .. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: tundeehtne.
3. tõeline, õige, päris; tüüpiline. Ehtne meremees. Ehtne suli. Laasib nagu ehtne metsamees. Ajab asju kõige ehtsama bürokraadi kombel. Sammus ehtsa sõjameherühiga. Magab ehtsat vägilaseund. Rebane on ehtne kiskja. Räägib ehtsat Mulgi murret. Lugu on üles kirjutatud ehtsa rahvajutu pähe. Need roosid pole ehtsad, vaid paberist. Pole enam ammu olnud nii ehtsat talve.
▷ Liitsõnad: pesuehtne.

einoh ‹interj›
väljendab ning rõhutab:. a. nõustumist v. vastuväidetest loobumist. Einoh, tingimata tulen! Einoh, ega mina vastu ei ole! Einoh, mis minul sellest! Einoh, miks ta kole ei olnud, oli muidugi. Einoh, traktor mis traktor, kuigi vanavõitu. Einoh, tublid poisid on mõlemad. b. tagasihoidlikku vastuväidet. *„Kuule, kust sa selle kaabu said?” – „Varastasin!” – „Einoh, ära tee nalja!” A. Sinkel.

elu|iga [-ea]

1. inimese, looma v. taime elu kestus, aeg sünnist surmani. Pikk, lühike eluiga. Inimese keskmine eluiga. Sport pikendab inimese eluiga. Üle 100-aastase elueaga kilpkonnad. Üheaastaste lillede eluiga kestab kevadest sügiseni. || millegi eksisteerimise kestus. Keravälgu eluiga on keskmiselt 3–5 sekundit. Kuumas kuivatamine lühendab jalatsite eluiga. || eluaeg, kogu elu. *Seda tõotust olen pidanud terve eluea, kui raske see noormehena ka on olnud. J. Parijõgi.
2. aeg sünnist käesoleva momendini; vanus. Nukuteatri eluiga ei ole veel kuigi pikk. *.. seda olid talle õpetanud ta kümneaastase eluea kogemused. V. Beekman. *450 aastat – eestikeelse trükitud raamatu eluiga – tundub tohutu pika perioodina. P. Rummo.
3. teat. järk eluajast. Varasemas elueas põetud haigused. *Nende isa .. tabas paremas elueas äkki surm .. F. Tuglas (tlk). *Kogu elatud elust langes sõja arvele iga kuues päev, teadlikku eluiga arvesse võttes aga – terve noorpõlv. E. Sõel.

elu|tava
‹hrl. pl.› Üksteist abistada on saarlaste põline elutava. *Ma olin uustulnuk, ei teadnud selle linnakese elutavadest veel kuigi palju .. V. Maavara.

esprii ‹14› ‹s›
vaimukus, teravmeelsus; teravmeelne vaim. *Ta vaim on rikas, kuigi ta ei ole vaimurikas. Tal on enam mõistust kui espriid. J. Luiga.

olgugi et
ehkki, kuigi, ehk küll
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Olgugi et päike oli juba kõrgel, oli väljas veel jahedavõitu. Olgugi et ma siinkandis olen elanud, ei tunne ma kõiki inimesi. *Aga Reinul on tubakat kotis veel küll, olgugi et kott küla peremeeste käes ringi käis .. A. H. Tammsaare.
2. alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset v. vastava iseloomuga lauseosa). *Heledad lokkis juuksed, olgugi et hallisegused, terav sirge nina – kõik nagu temal. T. Lehtmets.

peale hakkama

1. alustama; algama. Ei hakanud õigest otsast peale. Kui kõik on kohal, siis hakkame prooviga peale. Hei, pillimees, hakka peale! *Kui tants oli peale hakanud, läks Adelheid saali tagasi .. E. Vilde. *„Katil vist hakkab varsti kool peale,” ütles ema. E. Krusten.
2. tegema, ette võtma. Mis ma koeraga peale hakkan? Mida sa pärast kooli lõpetamist peale hakkad? Võõras linnas ei osanud ta midagi peale hakata. Maal pole meil talvel midagi peale hakata. *Kuigi see väide on õige, pole temaga palju peale hakata. P. Viiding.
3. ‹hrl. eitavas lauses› mõjuma, oma mõju, toimet avaldama. Jõud, mõistus, võim ei hakka peale. Päike oli talle hästi peale hakanud 'päike oli teda hästi pruunistanud'. *".. On siis noorikul mõni niisugune asi, et meeste nõu peale ei hakka?” küsis sepp. A. Hint. || (hrl. töövahendi kohta:) mingiks tööks, tegevuseks suuteline olema. Nuga on nüri, ei hakka habemele peale. Puu on nii kõva, et kirves ei hakka peale. *Hunt pistis heinatuti suhu, katsus närida, aga hambad ei hakanud peale .. E. Särgava.

haruldane ‹-se 5› ‹adj›
harva esinev, mittesage; harukordne, erakordne, ebatavaline. Haruldane loomaliik, taim, mineraal, metall. Haruldased elemendid. Haruldased sõnad ja väljendid. Haruldane eksemplar, käsikiri, raamat, leid, väljaanne. Haruldane oskus, võime midagi teha. Haruldane võimalus. Haruldane leidlikkus, tagasihoidlikkus, töökus. Ta on haruldane töömees. Haruldaseks muutuma, jääma. Tal on haruldane hääl, mälu. Milline haruldane ilm, sügispäev, uudis! See juhtum on üsna, väga, võrdlemisi haruldane. Õppis haruldase innu ja visadusega. Murdekogumismatkalt toodi kaasa haruldast keeleainestikku. Haruldasem, kuigi mitte võimatu, on muinasjutu muutumine muistendiks. See on haruldane asi, et.. Lihtsalt haruldane, et kõik nii hästi laabub. *Majaproua oli neid haruldasi naisi, kes armastavad veel lapsi. A. H. Tammsaare.

heroiline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
kangelaslik, sangarlik; kangelas-. Heroiline eepos, ooper, poeem. Heroiline kantaat, maastikumaal. Jüriöö ülestõus on meie ajaloo heroilisemaid sündmusi. *Kui sind siia direktoriks tõsteti, siis su esimesed sammud tõesti polnud kuigi heroilised. H. Raudsepp.

hoiduma ‹37›

1. mingis olukorras, seisundis v. asendis olles v. sellesse minnes seda olukorda, seisundit v. asendit säilitama (v. säilitada püüdma), end hoidma. Hoiduge eemale, kaugemale! Loomad hoidusid lähestikku. Naised hoidusid omaette rühma. Mehe õlad hoiduvad pisut ettepoole. Juuksed hoidusid kohevile, püsti. Purgi kaas hoidus kummi. Lapsed hoidusid kartlikult nurka. Ta hoidus vastutulijate eest põõsaste taha. *Kuigi.. oleks seal [= tagakambris] emalgi ruumi olnud, hoidus ta tuppa, isa lähedusse.. M. Metsanurk. || liikumisel endale võetud suunda säilitama; (abstraktsemalt:) kellegi poolele asetuma. Hoiduge kogu aeg paremale, paremat kätt! Osa sugulasi hoidus tülis mehe, osa naise poole.
2. millegi v. kellegi ebameeldiva, ebasoovitava v. ohtliku eest kõrvale põikama, end selle eest hoidma, seda enese suhtes vältima. Ebameeldivustest, raskustest, pahandustest, kiusatusest hoiduma. Hoiduge ülearustest kulutustest! Miks sa minust (eemale) hoidud? Ta ei valinud teed ega hoidunud porilompidest. Nad hoidusid teineteisele otsa vaatamast. Hoidun mõtlemast ja kujutlemast, mis mind võiks ees oodata. Kõik vaikisid, hoiduti isegi sosistamast. Ta hoidus neiuga kohtumast. Hoidu sõiduteed ületades auto eest! Ema hoidus palava päikese eest.
3. säilima, alles püsima, alles seisma. Seened hoiduvad soolatult hästi. Ta oli keskealine, ent hästi hoidunud daam. Käsikirjast on alal hoidunud ainult kümmekond lehekülge. *Loobu kahtlusest, et kaunilt hoiduks / kõik, mis esimeses usus omati. B. Alver.

homoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
samalaadne, vastav. Homoloogiline rida keem rühm keemilistelt omadustelt ja struktuurilt sarnaseid orgaanilisi ühendeid, mis erinevad üksteisest ühe või mitme CH₂-rühma võrra. Homoloogilised elundid biol tekkelt ja asendi poolest ühesugused (kuigi erineva funktsiooniga) kehaosad.

hädine ‹-se 4› ‹adj›

1. haiglase, viletsa väljanägemise v. olemisega, põdur. Hädine eit, taat. Hädise tervise, olemisega inimene. Hädiseks jääma, muutuma. Olin üsna tõbine ja hädine. Läks hädisel sammul toast välja. *Mu jalad kannavad mind jälle, kuigi on hädised ja teevad valu.. R. Roht. || hädas olemist väljendav, viril. Tema näoilme, naeratus, muie oli üsna hädine. Käis ringi hädise näoga. *„Püksid on kitsad...” kurtis Vidrik hädise häälega, nagu oleks küsimus teab mis õnnetusest. M. Raud.
2. vilets, jõuetu, nõrk; mannetu. Hädine leek, valgus. Hädised joonised. Tegi vaid ühe hädise põgenemiskatse. Oh seda hädist elu! *Veski mühises ja müdises küll, kuid siis muutus ta käik ikka aeglasemaks ning hädisemaks.. F. Tuglas.

hägus ‹-a 2› ‹adj›
hägune. Hägusad silmad. *Hägusat öövalgust ei mahtunud pisukestest akendest kuigi palju sisse.. V. Ilus.

häirimatu ‹1› ‹adj›
segamatu, mittehäiritud. Häirimatu rahu, vaikus. Millestki häirimatu rõõm. Nende häirimatu kooselu ei kestnud kuigi kaua.

ilmsesti ‹adv›
ilmselt. *Ta polnud ilmsesti veel kuigi vana, ta nägu aga oli juba kortsus ja kipras.. A. Jakobson.

inim|kõrgune
inimesekõrgune. *Need polnud veel kuigi suured puud, umbes nii inimkõrgused. A. Kaal.

inkognito ‹adv›
tundmatuna, võõra nime all. Ta sõitis, saabus inkognito Pariisi. Filminäitleja ei suutnud kuigi kaua inkognito elada.

iseenesest ‹adv›

1. ise, ilma välise tõukejõuta, spontaanselt. Haigus paranes, kadus iseenesest. Värav, uks läks iseenesest lahti. Teadmised, oskused ei tule iseenesest. Sõnad voolasid suust nagu iseenesest. Kõik lahenes justkui iseenesest. *Õnnelikud päevad ei tule iseenesest, nende eest on tarvis võidelda. P. Kuusberg.
2. tegelikult, sellisena nagu ta on. Töö iseenesest polnud eriti keeruline. Gripp iseenesest pole raske haigus. Kolm nädalat pole ju iseenesest kuigi pikk aeg. Tema osa näidendis on iseenesest tühine.

ise|seisev ‹-sva, -svat 2› ‹adj›

1. mitte kellelegi alluv, sõltumatu. Iseseisev riik. Poliitiliselt, riiklikult iseseisev. Riik kuulutati iseseisvaks. Alma oli nüüd iseseisev perenaine. *Olen harjunud olema iseseisev, niipalju, kui see on võimalik abielumehel. E. Krusten.
2. omal jõul, teiste abi v. juhtimiseta tehtav; abi, juhtimist, toetust mittevajav. Tema esimene iseseisev projekt. Õpilaste iseseisev töö. Noored alustavad iseseisvat elu. Ehitusmalevas muutus noormees iseseisvamaks ja algatusvõimelisemaks. *Suund ongi niisugune, et lapsed harjuksid iseseisvaks, tuleksid ise kõigega ladusalt toime. R. Vaidlo. || kõrvalmõjudest vaba; originaalne. Väga iseseisev mõttelaad, analüüs. On oma otsustes üpris iseseisev. Esimesed noorpõlveluuletused polnud kuigi iseseisvad.
3. omaette, eraldi olev, eri. Noor viiulikunstnik andis esimese iseseisva kontserdi. Redist kasvatatakse nii iseseisva kultuurina kui ka teiste köögiviljade vahel.

jonksutama ‹37›
lühikeste katkeliste liigutustega tõmbama v. lükkama, jõnksutama. Ära jonksuta lauda! *Ta [= luts] jonksutab mõnusalt, kuigi mitte võrdselt landi otsa jäänud havi või ahvenaga.. R. Vaidlo.

ju ‹adv›

1. rõhutab kergelt lauses esitatut (vahel seetõttu, et öeldut peetakse endastmõistetavaks v. tuntuks). See on ju üldiselt teada. Sa ju aitad mind. Ma ju armastan sind. Ta on ju alati veidi naljakas olnud. Võib ju rääkida ka millestki muust. Siis on ju kõik selge. Ma ju ei kirjutanud maha. Ära edvista, sa oled ju poiss. Näed ju, inimene on alles uimane. Ta käib ju nüüd ülikoolis. Mees ju naise kõrvalteenistusest midagi ei teadnud. Seetõttu me neile ju kaotasimegi. Ma ei ela ju kuigi kaugel. Iga päev ju loeb. Siin on ju ometi vahe vahel. Sa ei lase mul ju rääkida. See pole ju mingi kiirus. Ma võin ju ka lahkuda. On ju nii? *Ta on ju Dvinski elupõline elanik, eks ju? O. Luts.
2. väljendab kahtlust, kõhklust, kahevahelolekut, öeldu võimalikku paikapidamist; küllap, arvatavasti, tõenäoliselt. Võib ju olla. Ju see lugu nõnda juhtus. Ju tal olid omad plaanid. Ju see siis nii on. Ju ma kunagi tulen. Ju sellest kasu ka on. Ju ta midagi kurja tegi. Mõtlesin, et ju vist ema tuli. *Neil päevil polnud Seiut ennast kuskil näha. Ju ta kodus istus. A. Kaal. *Ta naine nuttis, ju see tähendas armastust. L. Promet.
3. van v luulek juba (1. täh.) *Kas on rukis ju küps? F. R. Faehlmann. *„Kas poeg ju naist hakkab võtma?” küsib perenaine.. Juh. Liiv. *Kevade on tulnud ju! E. Enno.

julgeoleku|abinõu
*..kuigi mulle jäi arusaamatuks, mis minu vastu kavatsusel on, otsustasin ometi vajalikud julgeolekuabinõud kasutusele võtta. Ü. Kurvits (tlk).

jumal ‹-a 2› ‹s›
religioonis kõrge(i)m üleloomulik olend v. jõud, keda austatakse ja teenitakse. a. ‹ka pl.› Muistsed jumalad. Kreeklaste, roomlaste, germaanlaste jumalad. Jumalatele ohverdama, ohvreid tooma. Jumalaid kummardama, teenima, appi hüüdma. Puupakust jumal aidanurgas. Vaaraod peeti maapealseks jumalaks. Tantsib, laulab nagu noor jumal 'eriti hästi, hiilgavalt'. b. ‹ristiusu kirjanduses suurtäheliselt sg.› Jumal; sün. Issand, Jehoova, Looja. Kolmainus, kõikväeline, kõikvõimas, suur jumal. Jumala arm, nimi. Jumala viha, vits. Jumalat paluma, tänama, uskuma. Jumalale lootma, end jumala hoolde andma. Jumal olgu neile patustele armuline! Jumalat eitama, teotama. Jumalast taganema. Jumala tahtmine sündigu. Nii on jumalast seatud. Jumal on ta ära, enese juurde kutsunud 'ta on surnud'. Muusik, kunstnik jumala armust 'sünnipärase andega'. Palun, vannutan sind jumala nimel 'härdasti, tungivalt'! Jumalast mahajäetud 'üksildane, kõrvaline' maanurk. Jumal kõrgel, kuningas kaugel. Kui jumal loob lolli, annab ta ka molli. c. rahvapärastes ütlustes, täh. tugevasti nõrgenenud. Vaatan siin seda jumala ilma. Tule söö, jumala loomake! Jumala õnn, et juhtusid täna siia tulema. Istub jumala rahus, jumala rahuga ahju kõrval. Heinaajal sadas iga jumala päev. Iga jumala öö kooserdab poiss küla peal. Annaks jumal, et kõik hästi läheks! Toas on niisugune segadus, et tule jumal appi. Jumal appi, kui jonni täis võib üks inimeseloom olla! Issand jumal, tuli on lahti! Armas jumal, kust ta sellise mõtte peale tuli? Oh sa mu jumal, kui suureks on Kati kasvanud! Uhke nii et jumal hoidku. Jumal hoidku, mis seal kõik ära tehti! Hiljaks jäin, jumal paraku. Jumal teab 'keegi ei tea', kus poiss jälle kolab. Tegi, nagu oleks käsil jumal teab kui 'eriti, väga' tähtis töö. See pole jumal teab kui 'kuigi' kallis. Jumal nendega 'olgu (peale)', las räägivad mis tahavad. Tehku nagu tahab, jumal temaga! Jumalale tänu, kõik on hästi. Pääsesime, jumal tänatud, õigel ajal varju alla. d. piltl austus-, ihalusobjekt, ideaal. Kogu eluks jäi kunst ta jumalaks. Raske on korraga mitut jumalat teenida 'mitmele eri harrastusele pühenduda'. *..raha peab mul olema; raha on jumal, raha on vägi, raha on võim! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: armastus|jumal, kodu|jumal, sõja|jumal, tarkusejumal; maa|jumal, päikese|jumal, tule|jumal, veejumal; eba|jumal, peajumal.

jumetu ‹1› ‹adj›
kahvatu. Haiglaselt jumetu nägu. *Madli hakkas laginal naerma, kuigi ta nägu praegusest õudusemuljest veel jumetu oli. E. Vilde. || piltl ilmetu. See mõte, jutt pole sugugi jumetu.

juures|olu
hrv juuresolek. *Kellegi juuresolu tundus, kuigi kedagi ei olnud. R. Roht.

jõudumööda ‹adv›
vastavalt oma jõule, võimetele, võimalustele. Ära raba, tööta jõudumööda! Iga laps aitas kodutöödel jõudumööda kaasa. Harrastab jõudumööda tervisesporti. Abistas naabreid jõudumööda kartuliseemnega. Kuigi vaesed, püüdsid vanemad jõudumööda lastele haridust võimaldada. On oma raamatukogu jõudumööda täiendanud. Luuletusi on ta kirjutanud jõudumööda muu töö kõrval. Kui hädavajalik olemas, saab teisi asju jõudumööda juurde muretseda. Jõudumööda tööd on lust teha. Kas see oleks sulle jõudumööda?

järgi
I. ‹postp› [gen]
1. osutab asjaolule, mille kohaselt, millele vastavalt, millest lähtudes midagi toimub. Toimis seaduse, eeskirjade järgi. Tarbeaineid jaotati sõja ajal normi järgi. Tegin tema õpetuse, nõuande järgi. Leidsin koha üles tema juhatamise järgi. Seda tehti vana kombe, tava järgi. Meie kokkuleppe järgi tuleb sul töötada veel kuus kuud. Riietus uusima moe järgi. Kudus mustrit mälu järgi. Toimis automaatselt, harjumuse järgi. Poisile pandi vanaisa järgi nimeks Rein.
2. osutab esemele v. asjaolule, mida abiks võttes, mille abil midagi toimub. Orienteeruti kompassi, kaardi, tähtede järgi. Määrab puid-põõsaid pungade järgi.
3. osutab millegi kohta midagi väitvale isikule v. muule allikale, ka teat. süsteemile. Tema jutu, sõnade järgi olnud asjalugu nii. Kuulu järgi minevat tal päris hästi. Muistendite järgi on Neeruti mäed Kalevipoja künnivaod. Kohaliku aja järgi on kell 10. Kuupäevad on esitatud vana kalendri järgi. Pluss 15˚ Celsiuse järgi.
4. millegi põhjal, alusel (otsustades). Välimuse järgi võis lindu pidada mingiks rästaliigiks. Riietuse järgi otsustades võis mees olla autojuht. Inimest hinnatakse tema tegude järgi. Tundsin su hääle, näo järgi ära. Kella järgi on juba hommik, kuid väljas alles pime. *Hoopis teist sorti mees oli ta, kui tema ameti järgi arvata võis. O. Kool.
5. osutab sobivusele v. vastavusele; järele. Kingad peavad olema jala järgi. Näib, et see töö pole talle just meele järgi. Abiellus sellega, kes talle rohkem südame järgi. Püüdis kõikide meele järgi elada ja olla. See riie on liiga kallis, pole mulle rahakoti järgi. *Ta veidi nagu itsitab sisemiselt, kuigi selline komme pole tema loomu järgi. H. Kiik.
6. järele (lõhnamise, lehkamise puhul). *Jahedas, hämaras aidas lõhnas hallituse ja kopituse järgi. F. Tuglas. *See paks mees haiseb ju kangesti küüslaugu ja viina järgi. L. Kibuvits.
7. kõnek osutab mingi maa-ala v. koha kuuluvusele millegi juurde v. alluvusse. See küla oli vanasti Sootaga valla järgi. *Nüüd on koha järgi juba põldu küll.. J. Mändmets.
8. järele. Selle järgi on tungiv vajadus. Kaua ma pean sinu järgi ootama?
9. järel (osutab tihedale järgnevusele). *..ning neelasime raamatu raamatu järgi.. A. Hint.
10. esineb fraseologismides, näit.:. (Miski on) käe järgi. Oma käe järgi panema. Moka järgi olema. (Oma) nina tuule järgi seadma. Oma näo järgi (vormima). Kellegi pilli, tujude järgi tantsima.
II. ‹adv› järele a. alles, säilinuks. *Põlevast küünlast sinu laual on jäänud järgi veel suitsev jupike. K. Põldmaa. b. osutab vastupanu lakkamisele v. vastuseisust loobumisele. Uks andis lõhkumisele järgi. *Lehtmets vihastas algul, aga pärast hakkas järgi andma ja lõpuks ta oli sellega nõus.. J. Semper. c. osutab kontrollivale kindlakstegemisele. Ma vaatan järgi, mis ta seal teeb. d. osutab kellenigi jõudmisele. Me jõuame talle varsti järgi.

kaaluma ‹42›

1. teat. kaalu (2. täh.) omama. Haug kaalus neli kilo. Kiri ei kaalu kümmet grammigi. Koorem kaalus mitu tonni. Kui palju sa kaalud? || piltl olulist tähtsust, väärtust omama, väärt olema; tähendama, lugema. Tema sõna kaalub siin vähe. Need põhjused ei kaalunud kuigi palju. Kaaluv argument, sõna. Õige sõber kaalub enam kui kuld. *Ka on Lindal meeles ema õpetus, et kena näolapp ei kaalu seda, mis hea süda .. M. Nurme.
2. kaalu (2. täh.) mõõtmisega kindlaks määrama. Vastuvõtmisel vili kaalutakse. Kaalus end pärast sauna. Kaalu mulle kotti 5 kg jahu! Hakkas margapuuga võid kaaluma. Kaalus vasetükki peopesal. || piltl väärtust kindlaks määrama, hindama. *Alles hiljuti kaaluti mind nimelt välispidise sileduse poolest. Kaaluti ja leiti kerge olevat! M. Raud.
3. järele mõtlema, vaagima, aru pidama, kaalutlema. Ma kaalusin juba seda võimalust, kujunenud olukorda, kõiki asjaolusid. Ettepanekut, seda mõtet peab kaaluma. Kaaluti isegi koosoleku ärajätmist. Kaalub hoolikalt iga oma sõna, lauset. Kaalusime eelnevalt iga kandidatuuri. Kaalusime, mis teha, kuhu minna, kas minna või mitte. Ants kaalus, kuidas teatada juhtunust isale. Nad mõtlesid ja kaalusid, kuhu peita varandus. Tegi seda pikemalt kaalumata. Kaalu hoolega, enne kui midagi otsustad! Mis seal enam nii palju kaaluda, muudkui lähme! Rahaasjus oli ta äärmiselt kokkuhoidlik ja kaaluv. *.. viimastes klassides isegi juba kaalus edasi õppima minna õigusteadust .. E. Siirak. | kaalutud läbimõeldud; taotletult väärikas. Tema esinemine oli alati äärmiselt kaalutud. Astub kaalutud sammul. Tegi seda kaalutud liigutustega. *Meil kõik on kaalutud ja kaine, / meil süda harva üle keeb .. K. Merilaas. || (rahaliselt) arvestama, kalkuleerima. Seda ostu kaaluti enne kümmet kanti. Koonerdati ja hoiti kokku, kaaluti iga suutäit. *Pidi igat marka, igat penni lugema, pidi iga asja, iga riidehilbu hinda kaaluma, kas osta või mitte. A. H. Tammsaare.
4. kangiga midagi maa seest välja kangutama v. kuhugi üles kergitama. Kände, kive kaaluma. *Arvas, et küllap ta poomi abil jäksab tüve töllakile kännule kaaluda .. M. Raud.
5. (oma raskusega) vajutama. *Kõige esiteks puutus silma lauda looka kaaluv raamatukuhi. L. Vaher.
6. van kalduma. *Regi kaalub – kraavi, / läheb küljeli .. Juh. Liiv. *.. võib-olla ehk kaalub õnn meie poole, võib aga ka olla, et homme juba viimne võitlus käes on. E. Bornhöhe.
7. folkl mingi rippuva eseme (näit. võtme, sõela) abil arbuma

kaas|aeg
samaaegne ajajärk (kellegi v. millegi suhtes). Luuletaja polnud oma kaasajal kuigi populaarne. Kunsti, kirjanduse seos kaasajaga. Kaasaeg 'kaasaja inimesed' ei osanud teda vääriliselt hinnata. || tänapäev, nüüdisaeg. Roomas elavad kõrvuti kaasaeg, antiikmüüdid ja ajalugu. See kunagi suhteliselt tavaline põllulill on kaasajaks pea kõikjalt kadunud.

kaas|aeglane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
kaasaegne (3. täh.) *Kuigi ta oma kaasaeglasi hämmastas, ei naernud nad just ta üle .. M. Sillaots (tlk).

kaas|võitleja ‹1› ‹s›

1. võitluskaaslane (sõjas, ka mingis tegevuses). Kogenud luurajana oli tal kaasvõitlejate hulgas suur autoriteet. *Leidus siin kaasvõitlejaid puhta kunsti alal .. M. Metsanurk.
2. samasse üliõpilasorganisatsiooni kuuluv üliõpilane, harvemini ka üldse ülikoolikaaslane. See oli ta sõber ja kaasvõitleja ülikoolipäevilt. *Kuigi vanad konvendikaaslased, kaasvõitlejad, ei olnud neil täit ülevaadet teineteise viimaste aastate elust .. R. Sirge.

kabe ‹-da 2› ‹adj›

1. käbe, kärmas; tragi, hakkaja. Ta oli kabeda käiguga. *Lembit polnud ju Priidu teadmist mööda kuigi kabe tüdrukutega, ennemini arg. V. Ilus.
2. korralik, kena, hea väljanägemisega. *Martens pöördus elumaja poole, kus salk peremehi seisis, riiete poolest kabedamad, keha poolest tüsedamad .. M. Metsanurk. *Isa hoidis Tommit metsaveost .. ja hobune nägi välja päris kabe. V. Gross.
3. peenike, sale, kõhn. Tüdruku kabe käsi. *Nii õrn ning kabe kael ja valge kui luigel. E. Vilde.
4. hrv täbar, vilets, kehv, paha. *„Oleks sahkki,” arvas Jürka. – „Kabe lugu küll, kui sahka ei ole ..” A. H. Tammsaare.

kandam ‹-i, -it 2› ‹s›
kantav(ad) ese(med), kantav koorem. Suur kandam seljas, turjal. Kandam rõhub õlga, venitab kätt. Tassib kogukat kandamit. Selle kandamiga ei jaksa sa kuigi kaugele minna. Pakkis raamatud parajateks kandamiteks. Asetas tööriistade kandami pingile. Haaras kandami sülle. Jalad käisid raske kandami all risti. Hobustele laoti kandamid selga. Kraana tõstab tohutuid kandameid. *Uibu oksi, uibu latva, / lookas latva / kaalub maha raske kandam, / õunte kandam. A. Alle. | piltl. *.. hall kandam muret kukil, hinges palju vaeva ja vähe rõõmu .. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: heina|kandam, puukandam.

karja|tüdruk
karjaseks olev, karjas käiv tüdruk; (mõisas, suurtalus) karja eest hoolitsev, karja talitav tüdruk. Karjatüdruk läks karjaga aasale. *Kõigepealt kujundati niisiis Jälgimäe karjamõis, kuigi karjaks olid vaid mõned lehmad, kelle eest hoolitsesid karjatüdrukud Glehni abikaasa juhendamisel. P. Rahno.

karvane ‹-se 4› ‹adj›

1. (rohkete) karvadega kaetud; karvadesse kasvanud (s.o. habetunud, pikajuukseline). Karvane loom, koeranäss. Oraval on lai karvane saba. Karvane mardikas, ämblik. Karvane kämmal, käsivars, rind. Hästi karvased sääred. Mehe põsed ja lõug olid enamasti karvased 'raseerimata'. Karvane kasukas, müts, krae. Villane lõng, riide vasak pool on karvane. Karvaste lehtedega taim. Mõnedel taimedel on karvased seemned. *.. madame Lemercier' salongis võis kohata kõige karvasemaid boheemlasi .. K. Ristikivi. | ‹substantiivselt› kõnek (pikajuukselise, habetunud, karvadesse kasvanud nooruki kohta). Noorte tantsuõhtule trügis sisse kamp nokastanud karvaseid. | bot (taime-, seenenimetustes). Karvane hunditubakas, lipphernes, piiphein, naistepuna. Karvane kannike. Karvane sõstar. Karvane riisikas. || piltl ebasile, nagu karvadega kaetud. Hööveldamata laua pind on karvane. Kaar ei tohtinud niitjal karvane olla.
▷ Liitsõnad: karedakarvane.
2. kõnek ebasõbralik, lahkusetu, karune; tõre, pahur. Kaaslaste vastu oli ta üsna karvane. Mees on võrdlemisi karvases tujus. Teiste norimine teeb Tõnise karvaseks. Niisuguse jutu peale läks meel veelgi karvasemaks. || toores, jäme, vulgaarne. Karvased vandesõnad. Tulijaile lendas vastu karvaseid märkusi. Ilgub kahjurõõmsat karvast naeru. || (ilmastiku kohta:) halba ennustav, halb, paha. Ilm muutus õhtupoolikul järjest karvasemaks. *Meri polnud kuigi karvane ja seepärast jõudsime edasi päris hästi. H. Sergo.
3. kõnek hrv rikas, jõukas. *Kuus või seitse tükki neid ju kogu suure kihelkonna kohta linnas gümnaasiumis käib, aga need on hoopis teist sorti, karvasemate inimeste lapsed. A. Hint.

kauaks ‹adv›

1. pikaks v. hulgaks ajaks. Ta jäi kaunis, üsna kauaks ära. Jäin hommikul kauaks magama. Asi ei jäänud kuigi kauaks saladusse. Mees jäi kauaks põdema. Teda pole enam kauaks meie hulgas. Kuhu ta peaks nii kauaks küll jääma? Kauaks te külla tulite? *On [leeriskäik] niikuinii kauaks jäänd. Nii vana mees veel leeris .. K. Ristikivi. | ‹täiendina›. See sündmus jäi kauaks ajaks meelde.
2. kuniks, kui pikaks ajaks. Kauaks sellest rahast jätkub! Kauaks nõndaviisi uus riist vastu paneb! *Kauaks elu, liiatigi kauaks noorust, et vaevata oma südant tühiste asjadega. A. H. Tammsaare.

kaugel ‹adv›
ant. lähedal, ligidal
1. pika vahemaa taga; eemal. See maa on meist võrdlemisi, õige, väga, tohutu, hirmus kaugel. Kaugel mägede ja merede taga, sisemaal, laanekurus, metsakolkas. Nad elavad linnast kaugel. Heinamaa oli kodust 10–15 km kaugel. Sõja ajal olid mu lapsed kaugel tagalas. Kaugel silmapiiril sinab mägi. Nii kaugel me polnud varem käinud. See paik on siit kaugel-kaugel. Meest tuntakse kaugel väljaspool kodumaa piire. Kusagil kauge(ma)l hakkab kukkuma kägu. Kui kaugel on jaam? Mitte kaugemal kui mõni samm.
2. pika ajavahemiku taga (minevikus v. tulevikus). Kevad, heinaaeg on veel kaugel. Aastalõpp ei ole enam kaugel. Ta oli oma ajast kaugel ees. Kaugel see surmgi enam on! Nüüd polnud võit kuigi kaugel. Aeg, kell on nii kaugel 'nii palju', et peab hakkama koju minema.
3. (ülekantult muude suhete kohta). Nad olid õpingutega, põllutöödega kaugemal kui meie. Laps polnud nutust, lapsel ei olnud nutt enam kaugel. Mees oli naljast, kahtlustest kaugel. Ma olen kaugel sellest, et kõike heaks kiita. Tõelisest kunstist on see veel üpris kaugel. Lõpuks olid asjad nii kaugel, et võidi uude majja sisse kolida. *Vaata, poiss, olin ise kord just niisama kaugel – viin paistis võimust võtvat. R. Vellend.

keerastik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
hrv (käänuline, keerduv, sopiline) lage maatükk metsas; keerdudega (kasvu)koht. *Metsa all oli veel lund, kuigi lagedamail keerastikel ajas lumesurvest vabanenud sammal end juba kohevile .. O. Tooming.

keerd|käik
‹hrl. pl.›
1. kitsas keerdude ja soppidega kulgemistee. Katakombide keerdkäigud. Eksles vanalinna tänavarägastikus ja keerdkäikudes. Rebaseuru keerdkäigud. *.. kaptenile ei paistnud see olevat kuigi suur kunst kuunarit korallsaartest ja karide keerdkäikudest mööda juhtida .. E. Masing (tlk).
2. piltl millegi liikumine, kulgemine v. areng mitte otsejoones, vaid keerdudega; mitteotsene, mittesirgjooneline tee millegi sooritamiseks ning täideviimiseks. Ajaloo, sõja, võitluse, saatuse keerdkäigud. Mõtete, inimhinge, hingeelu keerdkäigud. Elu võib teha kõige ootamatumaid keerdkäike. Süvenesin romaani psühholoogilistesse keerdkäikudesse. Kasutas oma plaanide elluviimiseks mitmesuguseid keerdkäike. *.. kes teab, millised vigurid või keerdkäigud tal jälle on teoksil .. R. Janno.

keha ‹8› ‹s›

1. inimese v. looma kogu organism; (üldkeeles ka:) selle keskosa, kere. Lapse kleenuke keha. Jässaka kehaga mees. Tüdrukul on sale, proportsionaalne keha. Kehalt oli ta lühike ja jässakas. Sportlasel on hästi arenenud keha. Terve keha valutab, sügeleb, on roidunud. Kehale tekkis punane lööve. Värin, judin, kuum hoog käis üle keha. Võpatus, värin käis kehast läbi. Väriseb kõigest kehast. Ehmatusest läks keha nõrgaks. Peseb hommikul kogu keha külma veega, karastab oma keha. Hea korvpallur valitseb hästi oma keha. Keha järgi õmmeldud riided. Mantel on kehast kitsas. Kehasse 'taljesse' töödeldud kostüüm, jakk. Ta on poolest kehast saadik vees. Terves kehas terve vaim. Naise elutu keha pandi kanderaamile. Looma keha. Vesilik on pika saleda kehaga. Lülijalgsete keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Aiaauk oli kitsas: koera pea mahtus vahelt läbi, aga keha mitte. *Mul käis see [ = karjatus] päris kehast läbi, aga polnud kuigi tark oma hirmu näidata. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ala|keha, all|keha, ees|keha, kesk|keha, taga|keha, ülakeha; inim|keha, liha|keha, looma|keha, surnukeha.
2. ka füüs teat. kindlat ruumiosa täitev aine; üksikese, üksikobjekt ruumis. Keha mass. Tahked, vedelad, gaasilised kehad. Liikuv, paigal püsiv keha. Elastne, võnkuv keha. Meid ümbritsev maailm koosneb mitmesugustest kehadest. Päike on päikesesüsteemi keskne keha. || mat kõikidest külgedest tasa- v. kõverpindadega piiratud ruumiosa. Geomeetrilised kehad, nagu kuup, risttahukas, silinder, tüvikoonus, kera.
▷ Liitsõnad: meteoor|keha, taevakeha; pöördkeha.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› eseme põhiline, keskne osa; asi, moodustis tervikuna. Raudteetammi keha. Treitera koosneb peast ja kehast. Kannu, nõu keha. *Pöördub [tuulik] kivist alusel kogu kehaga. J. Parijõgi. || anat elund v. selle (keskne, kompaktne) osa. Selgroolüli keha.
▷ Liitsõnad: kütte|keha, lõhke|keha, muld|keha, tammi|keha, võõrkeha; emaka|keha, immuun|keha, kaitse|keha, klaas|keha, kolla|keha, korgas|keha, käbi|keha, lüli|keha, mõhn|keha, valkkeha.
4. etn riist lõnga kerimiseks ja kanga käärimiseks. Lõnga kehale ajama. *Sealsamas keerlesid kärmesti kerilauad ja kehad, kuna rehetoas, kus oli rohkem ruumi, laiad käärpuud ringeldes kääksusid. M. Metsanurk.
5. murd suurem puunõu õlle, kala, liha vm. hoidmiseks. *Kikerdasime lubatud kaks keha õlut Ristiküla meeste traktori peale .. J. Tuulik.
▷ Liitsõnad: õllekeha.
6. ‹hrl. pl.› murd vankri redelid, küljelauad; ka nende ja põhja vaheline ruum. *Viilupi vend .. tõstis poisikesed vankri kehade vahele. T. Braks.

kekkama ‹kekata 48›

1. kergelt hüppama, keksama. *Ja väike, hele, matsakas Laura kekkas sealt minema sika-saka hüpetega, täitsa nagu mõni rõõmus koerakutsikas .. E. Raudsepp (tlk). *Ära sa nii hõisates kekka üle kesa! B. Alver.
2. suurustama, uhkeldama, kelkima. Ära kekka oma teadmistega. Oskustega pole tal just kuigi palju kekata. Kekkab teiste ees oma uute asjadega. Sa kekkad niisama, tegelikult ei tea sa sellest midagi.

kellama ‹kellata 48›
kõnek tühje jutte rääkima, kuulujutte levitama; midagi kõigile edasi rääkima, kõigile kuulutama. Eided kellasid mööda küla. Mis ta peaks kõigest kellama! Kellab kõik kohad täis: „Näe, mis naabrid teevad!”. *Säh ...! Ja ära mine küla peale kellama, et sa oled ilma jäänud. A. Jakobson. *Arvikule meeldis töö, mida ta tegi, kuigi ta ei läinud sellest kellelegi valjuhäälselt kellama. M. Traat.

kikitama ‹37›

1. kikki ajama. Hobune, koer kikitab kõrvu. Kitsed kikitasid rahutult kõrvu. Rebane kuulas kõrvu kikitades. *Onu Laas naeratas vuntse kikitades. A. Jakobson. *Puud kikitasid pungi, kuigi need veel ei pakatanud. R. Sirge.
2. esileulatuvalt püsti, kikkis olema. Rinnataskus kikitas täitesulepea. Kleidi all kikitasid väikesed rinnad. *.. kahel pool läikivat kiilaspead kikitasid [mehikesel] teravad kõrvad. A. Kurtna (tlk). *Mustadel juustel kikitas tal väike valge paažimüts. J. Kross.

kindel ‹-dla, -dlat 2› ‹adj›

1. mingis suhtes usaldusväärne, oma funktsiooni hästi täitev. a. kandev, kõva, mittevajuv. Jää pole enam kuigi kindel. Randa jõudes rõõmustasid kõik, et jälle kindel maa jalge all. Kevadel ja sügisel polnud teel kindlat põhja all. Mindi tükk maad mööda porist metsaalust, enne kui maapind kindlamaks muutus. | piltl. Püüdis oma elujärjele kindlamat alust panna. b. tugev, vastupidav. Kindel kants. Linnal olid kindlad müürid, väravad. Püüdis tara tugedega kindlamaks muuta. Varaste jõuk paljastati ja toimetati kindlasse kohta 'arreteeriti'. *Kui lõuna tuli, siis sõin ka silku, et süda kindlam oleks. J. Parijõgi. c. mitteläbilaskev, tihe. Kindla kaanega purk. Pudelil on kindel kork peal. Õllenõul peab olema kindel kraan. d. ‹hrl. liitsõna järelosana› mingile (välisele) toimele vastupidav v. selle eest kaitstud, häireteta toimiv. Tõrvamine muudab puu mädanemise suhtes kindlamaks. e. (varaliselt, majanduslikult) tagatud, majanduslikult usaldusväärne. Paigutas oma raha kindlatesse ettevõtetesse, väärtpaberitesse. Nad on majanduslikult kindlal järjel. *Kindel käemees on kõigepealt see, kellel on teatav varandus, peaasjalikult liikumata varandus .. O. Luts. f. kaitstud, turvaline, ohutu, julge. Kindel peidukoht. Põgenikel oli kindel salapaik. Vaenlane ei tundnud end okupeeritud aladel kusagil kindlana. Minu juures on sul praegustel segastel aegadel kindlam olla. Hulgakesi on kindlam minna. *Aga nüüd hoidke endid! Nüüd ei ole ühegi elu kindel. R. Roht. g. selline, kellele v. millele võib loota, usaldusväärne. Söandas sellest rääkida ainult kõige kindlamatele sõpradele. See on kindel vahend, abinõu. Need ei olnud kuigi kindlad mehed.
▷ Liitsõnad: haigus|kindel, hallitus|kindel, happe|kindel, heli|kindel, ilmastiku|kindel, koi|kindel, korrosiooni|kindel, kuiva|kindel, kulumis|kindel, kuuli|kindel, kuuma|kindel, kuumus|kindel, külma|kindel, leelis|kindel, lolli|kindel, löögi|kindel, mädanemis|kindel, müra|kindel, mürsu|kindel, niiskus|kindel, pesu|kindel, plahvatus|kindel, pommi|kindel, purunemis|kindel, põua|kindel, rooste|kindel, sooja|kindel, soojus|kindel, talve|kindel, temperatuuri|kindel, tolmu|kindel, tule|kindel, tuule|kindel, töö|kindel, valgus|kindel, vee|kindel, vihma|kindel, õhukindel.
2. mittemuutuv, püsiv, vastupidav; vankumatu, vääramatu, kõigutamatu, järeleandmatu. Kindel sõprus, armastus. Kindel usk, lootus. Kindel sõna, lubadus. Kindla tahtega inimene. Tal on kindel iseloom. Kindel plaan, nõu edasi õppida. Kindlad põhimõtted, tõekspidamised, veendumused. Ta on oma otsuses kindel. Pead olema julge ja kindel. Ta jäi kindlaks nagu raud. „Mina ei lähe!” oli isa kindel. Ta on selle ürituse kindlamaid poolehoidjaid. Temast õhkus kindlat rahu. Kindel vaade, pilk. Astus edasi kindlal sammul. Kindlas toonis väljendatud nõudmine. Direktor juhtis asutuse tööd kindla käega. *.. lausus kindla sõnaga: „See lehm jääb siia!” M. Metsanurk. || mittevääratav, mittevärisev. Kindla käega laskur, kütt.
▷ Liitsõnad: eba|kindel, enese|kindel, iseloomu|kindel, maitse|kindel, moraali|kindel, otsuse|kindel, põhimõtte|kindel, rütmi|kindel, saagi|kindel, tahte|kindel, tõsikindel; eesmärgi|kindel, järje|kindel, kava|kindel, meetodi|kindel, plaani|kindel, sihi|kindel, süsteemikindel.
3. selline, mille paikapidavuses, tõepärasuses pole põhjust kahelda, mitteebamäärane; selge. Aksioom on kindel, vaieldamatu tõde. Kindlad tõendid, süüdistusmaterjalid, faktid, andmed. Ei ole kindel, kas ta tuleb. See asi ei ole veel päris kindel. Tulemus oli juba ette kindel. See on kindlam kui kindel, enam kui kindel, üks mis kindel. Tema seda ei teinud, niipalju on kindel. Praegu pole veel kindel, kumb pool võidab. Ma ei oska selle kohta midagi kindlamat öelda. See pole niisama rääkimine, vaid päris kindel jutt. Kindel teadmine, aimus. Koosoleku aeg on juba enam-vähem kindel. Kindel kõneviis keel kindlasti toimuvat v. toimunud tegevust väljendav kõneviis. || lõplik, otsustatud. Ma tegin temaga kaubad kindlaks. Arvasin, et see asi on juba kindel. Kindlaks määrama 'otsustama, fikseerima'. Kindlaks tegema 'välja selgitama, selgeks tegema'. || paratamatult järgnev, paratamatu. Sellise korrarikkumise eest oli noomitus kindel. Ettevalmistamatult eksamile minna tähendab kindlat läbikukkumist. Merehädalistel seisis kindel surm silme ees. || ilmne. Kindel ülekaal. Tuli finišisirgele kindla edumaaga. Nemad ongi kaks kindlamat esikohapretendenti.
▷ Liitsõnad: eba|kindel, kalju|kindel, raud|kindel, surmkindel.
4. veendunud, mittekahtlev, julge (millegi v. kellegi suhtes). Ma olen kindel, et ta tuleb. Ta oli kindel, et kõik ohud on seljataga. Ole päris kindel, midagi ei juhtu! Ma ei ole kindel, kas ma õigesti tegin. „See oli sama mees,” jäi Jass kindlaks. Tütarlaps polnud noormehe armastuses absoluutselt, täiesti kindel. Ma ei või enam millegi ega kellegi peale, millelegi ega kellelegi kindel olla.
▷ Liitsõnad: kalju|kindel, raud|kindel, surmkindel.
5. püsivamat laadi, mittejuhuslik. Kindel teenistus, sissetulek, kuupalk. Tal pole kindlat töökohta. Pereisal oli lauas oma kindel koht. Hoiab oma asjad alati kindlas kohas. Noormehel oli oma kindel tütarlaps, kellega ta käis. G. Ernesaksa koorilauludel on kindel koht meie koorirepertuaaris. || ettenähtud, määratud. Kindel graafik, tähtaeg. Süüa tuleb kindlatel kellaaegadel. Kindlad tariifid. Kindla vahemaa järel. Kindlad nõuded, reeglid, eeskirjad. Elab kindla korra, päevakava järgi. Kõik toimus kindlas järjekorras.
6. eriline, kellelegi v. millelegi omane. Igal kirjanikul on oma kindel stiil. Igal näitlejal on oma kindel ampluaa. *Siis toimus lõplikult see murrang, mis „Noor-Eesti” tegevusele ta kindlama ilme andis. F. Tuglas.
7. teatav konkreetne. Romaani kirjutamisel olid autoril eeskujuks kindlad isikud. Tegi seda kindla eesmärgiga, tagamõttega. Igaühel oli oma kindel ülesanne. Igal mõistel on kindel sisu. *Rahvaluulel pole kindlat, nimelist autorit. Rahvaluule on anonüümne. Ü. Tedre.

kindlasti ‹adv›

1. ilma et selles mingit kahtlust oleks, kahtlemata, kahtlematult; tingimata. Koosolek toimub kindlasti. Ta ei jäta tulemata, kindlasti mitte. Päris kindlasti ta eksis. Kindlasti ta pole süüdi. Ta on meist kindlasti kõige vanem. Seal on kindlasti väga lõbus. Kindlasti ei olnud see tal esimene kord valetada. See probleem huvitab kindlasti paljusid. „Kas ka meie läheme?” – „Kindlasti.”.
2. kindlalt (hrl. 2. täh.); hrv kindlalt (1. täh.) Ta oli nii kindlasti selle vastu, et tuli järele anda. *.. pidi linnas, sepal, veskil ja vallamajas käima, sest Mihkel ütles kindlasti, et temal ei olevat aega. M. Metsanurk. *Ühe laua naelad olid aga halvasti sisse löödud, nii et laud polnud kuigi kindlasti oma kohal. R. Roht.

kirgama2 ‹kirata 48›
hrv kirema. *Uneta ohkasin voodis, ei saanud ma silmagi kinni, / valutas pää, kuni kukk juba kirgamas hommiku laulu. J. Bergmann. | piltl. *„Ah siis oo õige, mis see Kustase eit seal kirgas, et sind põle siin änam kuigi kauaks?” K. Ristikivi.

heas kirjas olema ~ seisma
kellegi silmas hinnatud olema, heas kuulsuses olema. Mees polnud oma ümbruskonnas, kõrgemal pool kuigi heas kirjas.

kirja|kirjutaja
Ma pole kuigi suur kirjakirjutaja 'kirjutan harva kirju'.

koba1 ‹11›
kõnek
1. ‹s› kobakäpp. *Ta tantsiski Mardiga terve selle peo, kuigi poiss oli põrandal igavene koba. A. Biin.
2. ‹adj› kohmakas ja saamatu. *Ta on ikka natuke koba mees, see Einstein. J. Tuulik.

koera|laut
hundilaut. *Aga kuhu tal minna, kuigi talv tulekul ja küünis külm kui koeralaudas? A. Maripuu.

koketeerima ‹42›
oma edvistava käitumisega kellelegi (hrl. vastassugupoolele) meeldida, tema tähelepanu ja huvi äratada püüdma. Riina oli lõbus tüdruk ja koketeeris paljudega. Tüdruk armastab koketeerida, naeris koketeerides. Ta heitis koketeerivaid pilke. *Kuigi kogu lokaalis oli vaid üksikuid naisi, koketeeris ta pahemale ja paremale: ilus, lumivalgete hammastega elumees .. A. Jakobson. || millegagi edvistama, eputama. Koketeerib oma teadmistega, võõrkeelte oskusega.

konsekventne ‹-se 2› ‹adj›
järjekindel. Konsekventne rahupoliitika. Ta pole oma tegevuses kuigi konsekventne.

kontrollima ‹42›

1. midagi nõuetele, eeskirjadele vastavuse v. korras- v. õigeoleku kindlakstegemise eesmärgil üle vaatama. Revident kontrollis asutuse raamatupidamist. Õpetaja kontrollis õpilaste koduseid töid. Arst kontrollib haige kopse, nägemist. Kontrollitakse masina korrasolekut, toodangu kvaliteeti. Kontrolliti ruumide puhtust. Kontrollige andmete õigsust! Piiripunktis kontrolliti dokumente. Konduktor tuli sõidupileteid kontrollima. Eksamil kontrolliti üliõpilaste teadmisi. Oletust tuleb kontrollida. Kontrollisin, kas kõik on korras. Esimees kontrollis isiklikult, kuidas tema ülesannet täidetakse. || midagi kindlaks tegema, välja selgitama. Kontrolli, kas pass on kaasas. Kontrollis, kas kõik on kohal. Kõigepealt kontrollime, kus me asume. Kontrollige, mis mees ta on! Tahtsin (järele) kontrollida, kuidas ta sellele reageerib. Laagripaigast lahkudes tuleb kontrollida, kas tuli on kustunud. Arseeni olemasolu tööruumi õhus saab kontrollida indikaatorpaberi abil.
2. oma kontrolli all hoidma; määravat, mõõduandvat mõju avaldama, määravalt mõjutama. Sissid kontrollisid suurt osa riigi territooriumist. USA suurmonopolid kontrollivad paljude maade majandust. || vaos hoidma, millegi üle valitsema. Ta kaotas närvid ega suutnud end enam kontrollida. *Aga arvestage, palun, et ma pole täna kuigi võimeline oma tegusid kontrollima. A. Jakobson.

kooli|haridus
koolis saadav, omandatav haridus. Korralik, vähene kooliharidus. Sai esimese koolihariduse külakoolis. Kooliharidust on tal vaid kuus klassi. *Lastele oleks praegune peremees kooliharidustki enam andnud, aga nad polnud selleks kuigi vastuvõtlikud.. M. Metsanurk.

koolitus ‹-e 5› ‹s›

1. koolitamine. Laste koolitus läks kulukaks. Tütarde koolituseks võeti koduõpetaja.
2. (kooli)haridus, ettevalmistus, kool. Sai esimese koolituse kooliõpetajast isalt. Tal puudub süstemaatiline koolitus. *..saab õige korraliku koolituse ladina keeles ja antiikajaloos. R. Parve. *Mis teame india, egiptuse või mehhiko kunstniku teoreetilisest koolitusest, kuigi see oli kahtlemata olemas? F. Tuglas.
3. (kursuste, täiendusõppe jms. kohta). Käis avaliku esinemise koolitusel. Firma pakub turundusalast koolitust.

kooli|õpetus
koolis antav õpetus, kooliharidus. Tasuta kooliõpetus. Kooliõpetus oli madalal järjel. Ta on harimata mees, pole kuigi palju kooliõpetust saanud.

kroonu|püha
van riigipüha. Keisri nimepäev oli suur kroonupüha. *.. ega Karlilgi ole kuigi tihti aega isakoju käima tulla. Ainult koolivaheajal või kroonupühal. M. Traat.

kui
I. ‹konj› võrdlev sidesõna
1. (esineb sarnasusvõrdlustes:) metafoorsetes võrdlustes.; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi v. adverbi algvõrdega. Mees oli tugev kui karu. Ta oli näost punane kui keedetud vähk. Meri oli sile kui peegel. Ma olen näljane kui hunt. Lapsed on paljad kui porgandid. Poiss on laisk kui kapsauss. Ta on vaene kui kirikurott. Saksa keel on tal selge kui vesi. See on kindel kui aamen kirikus. Ta on niisama vana kui mina. Joob, on sageli täis kui tint, täis kui tina. Ants oli vait kui sukk. Nõnda kui täna pole varem sadanud. *Palaganiuksed olid pärani kui põrguväravad. F. Tuglas. b. kui-konstruktsioon seostub verbiga. Poisid võitlesid kui lõvid. Mis te vahite kui juhmid! Karjus kui ratta peal. Kaagutab kui kana. Poiss lõdises kui haavaleht. Ta istus kui tulistel sütel. Ta jäi seisma kui soolasammas. Ta kadus kui tina tuhka, kui tuul. Ta oli kui hauast tõusnud, kui meelest ära. Vihma sadas kui oavarrest. See mõjus kui välk selgest taevast. Ülikond istub kui valatud. Valu oli kui peoga pühitud. Ma kardan seda meest kui tuld. Hoiab teda kui oma last. *.. ootusärevus täitis koopa, lämmatas laulu ja tantsu, kustutas kära kui kulutule. A. Üprus. c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, harvemini mõne muu noomeniga (välja arvatud adjektiiv). Tüdruk kui elavhõbe. Hambad suus kui rehapulgad. Tal on küüned kui kullil. Ise kui kirp, aga kangust täis. Seal oli rahvast kui murdu. Tal on raha kui raba. Mehe ilme oli kõike muud kui heatahtlik. *Üks neist [= naistest] oli nagu päev, teine kui kuuvalge öö. F. Tuglas.
2. (esineb sarnasusvõrdlustes:) esineb mõnedes väljendites, mis rõhutavad mingi asjaolu, seisundi ülemmäära v. sellele lähenemist. Nad tulid kõik kohale, viimane kui üks. Tunnen siin iga viimast kui rada. Viimne kui toiduraas oli otsas. Täitsin tema vähema kui kapriisi. Mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Ta ei saanud mitte kui millestki aru. Töö on niisama hästi kui lõpetatud. *Pärast lepingu sõlmimist on aga veerand honorarist avansina samahästi kui käes. E. Vetemaa.
3. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. a. alistavas lauses esinevad enamasti korrelaatidena nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi, sedasi, selliselt, niikaua, niipalju jmt. adverbid; sün. nagu (sobib mõnikord). Ilm polegi nii külm, kui naabrid rääkisid. Nii kaugele ma ei julge ujuda, kui Olev ujus. Mul ei ole niipalju raha, kui see ülikond maksab. Sa tegid ikkagi teisiti, kui ema õpetas. b. ebareaalset, näilikku, kujutletavat tegevust v. olukorda väljendavas võrdluse varjundiga viisilauses on öeldis tingivas kõneviisis; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu (sageli sobivad kui asemel). Juss tõttas (nii), kui oleks tuli takus. Oli, kui viibiksime unenäos. Neelatasin, kui oleks midagi kurku läinud. *Mehed vaikisid ja mehed kõnelesid omavahel tasahääli, kui oleks majas olnud surnu. A. Mälk. *Vaatab paljutähendavalt mulle otsa, kui tahaks öelda, et tal olnud õigus. A. Gailit.
4. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlust sisaldavat alus-, sihitis-, öeldistäite- v. täiendlauset (alistavas lauses on hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. sõna). Ei siin aita muu, kui tuleb kiiresti teele asuda. Aadu ei osanud tookord muud ette võtta, kui rääkis asjast isale. Lugu näib selline, kui saaksime kumbki omamoodi armastusest aru. *Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. A. H. Tammsaare.
5. (erinevusvõrdlustes:) esineb adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral (kui-konstruktsioonile vastab sageli elatiiv). Ta on noorem kui mina. Urve on ilusam kui Virve. Uus korter on natuke suurem kui vana. Ants on täna lõbusam kui tavaliselt. Viljasaak oli väiksem kui eelmisel aastal. Ilm tundub soojem kui hommikul. Olukord oli raskem kui kunagi enne. Mis nende meestega peale hakata: üks arem kui teine. Rahvast tuli kokku enam kui tavaliselt. Poiss õpib hoolsamini kui enne. Ära mine ligemale kui vaja! Mis mõjuks paremini kui kiitus! Sinna on tagasi rohkem kui viiskümmend aastat. Meie arvamused langesid ühte enam kui kümnes punktis. Nende vahet ei olnud rohkem kui kolm-neli sammu. Poiss ei saanud vanem olla kui viisteist, viieteistaastane. || teat. suurt määra osutavates väljendites. Asi on hullem kui hull 'väga hull, täiesti hull'. Olukord oli enam kui imelik. Asi on enam kui kahtlane. Selles võib enam kui kahelda. Tule rutem kui muidu!
6. (erinevusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. Rahvast kogunes rohkem, kui osati oodata. Ta teab kaugelt rohkem, kui te arvate. Ülesanne osutus raskemaks, kui oletasime. Me elame paremini, kui me vanemad elasid. *Tunnid kulusid kiiremini, kui seda oleks soovitud. E. Krusten.
7. (erinevusvõrdlustes:) alustab vastandavat kõrvutuslauset. Pigem olen söömata, kui tema käest abi paluma lähen. Ma parem nokitsen kodus midagi teha, kui siin aega viidan. *Ennem laseme Kõrboja võõraste kätte minna, kui pimeda peremehega teda pidada. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset. Uinusin alles siis, kui väljas hakkas valgeks minema. Kell kolm, kui pere lõunalauas istus, helises telefon. Kui ma töö lõpetan, siis ajame veidi juttu. Pärast seda, kui külalised olid lahkunud, heitsime magama. Ta mõtleb enne tükk aega, kui vastab sõbra küsimusele. *Kui Eeva Andrukson jõudis metsast välja, oli päike juba loojenenud. A. Jakobson.
2. alustab täiend- v. aluslauset. Ma mäletan veel aega, kui siin olid põllud. See oli aprilli lõpus, kui ekspeditsioon asus teele.
3. alustab sihitislauset ning on sageli lähedane sidesõnale et (ka siduvale määrsõnale kuidas). Kuulsin, kui aken avati. Ta ei pannud tähelegi, kui isa tuppa astus. Ta nägi, kui koer last hammustas. Juku ei armasta, kui teda töö juures segatakse. Kas mäletad, kui me esimest korda kalal käisime?
III. ‹konj› tingimust väljendav sidesõna
1. alustab tingimuslauset. Kui homme sajab, siis me jõele ei lähe. Kui säärane olukord edasi kestab, on meie lugu väga halb. Kui sa just ei taha, ära siis tule kaasa! Küll ma tulen, kui aega ja tervist on. Kui võimalik, jätaksin sinna minemata. Aga kui pension oleks äkki ära võetud, mis sa hing siis kostad! *.. kõik on arusaadav, kui asja lähemalt vaadata. J. Vahtra. | esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui sõita, siis sõita. Kui juba, siis juba. Kui mitte, siis mitte. Kui töö, siis töö, nii et kondid raksuvad.
2. alustab aluslauset. Teda ei häirinud see, kui mõni asi läkski viltu. *Küll on tore, kui sul on sõber, kellega koos on üle elatud midagi erakordset, mõtles Eduard. E. Krusten.
3. alustab vastandavat kõrvutuslauset (viimane on hrl. pealause ees). Kui näidendi esimene vaatus areneb rahulikult, siis järgmistes tõuseb pinge pidevalt. *Kui mardid soovisid peamiselt põlluõnne, siis kadrid saatsid karjaõnne. Ü. Tedre.
4. alustab tingimuse varjundiga kiillauset. *Teie olete vist, kui ma ei eksi, proua Pihlat? E. Raud. *Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda võiks nimetada – oli Matile mitmes suhtes tuluks. E. Vilde.
5. koos adverbiga mitte alustab tingimuslikku vaeglauset. See oli juba tõrkumine, kui mitte avalik vastuhakk. Poisse oli kolm, kui mitte rohkem. Asjasse suhtuti skeptiliselt, kui mitte isegi eitavalt. *Näen neidudes elu peamist, kui mitte ainukest võlu. H. Luik (tlk).
6. esineb iseseisvate lausete algul. a. alustab soovi, mõnikord ka kahetsust väljendavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui poiss ometi natuke hoolsam oleks! Kui homseks vihm üle jääks! Oh kui sa teaksid, kuidas ma sind ootasin! Kui ta ometi nii ruttu ei oleks lahkunud! *Kui seda metsa ees ei oleks... Juh. Liiv. *„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. A. H. Tammsaare. b. alustab kõhklust, kahtlust väljendavat lauset. Kui õige saadaks talle kirja! Kui siiski sõidaks mõneks ajaks ära! *Senini on olnud päris soe. Kui ei lähe ainult liialt palavaks! A. Mälk. c. alustab viisakat, tagasihoidlikku palvet v. soovi sisaldavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui te tooksite vett! Kui sa laenaksid mulle oma raamatut. Kui te näitaksite mulle seda riiet.
IV. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab tingimuse varjundiga põhjuslauset. *Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. A. H. Tammsaare. *.. ja kui selleta [= klaverita] on saadud seni läbi, miks siis mitte ka edaspidi. P. Pinna.
V. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset; sün. ehkki, kuigi, olgugi et. *Ja tõhk, kui ta oligi väga häbematu, ei julgenud iialgi ronida rebaseurgu. R. Roht.
VI. ‹konj› samastav sidesõna, seob lisandit põhisõnaga. Peeter kui matemaatik armastas täpsust. Neist peeti lugu kui tublidest põllumeestest. Sina kui koosoleku juhataja pead päevakorrast täpselt kinni pidama. Kubism kui kunstivool tekkis 20. sajandi algul. Tunnen teda kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest. See plaan lükati kui vastuvõetamatu tagasi.
VII. ‹konj› ühendav sidesõna, seob koondlause kaht rööpliiget (= nii(hästi) ... kui (ka)). Ta valvas haiget ööd kui päevad. Nüüd hakkas üks kui teine Oskarile appi. Ma olen sellest ühelt kui teiselt midagi kuulnud. *Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. E. Vilde.
VIII. ‹adv› esineb adjektiivide, partitsiipide, adverbide ja indefiniitsete pronoomenite mitu ja palju ees, väljendades määra, astet, ulatust
1. küsiva-siduva sõnana alustab küsimust. a. iseseisva küsilause algul. Kui vana sa oled? Kui kaugel ta elab? Kui kauaks Jüri ära sõitis? Kui palju see maksab? b. alustab sihitislauset. Ütle mulle, kui kaua see võib kesta. Kas sa tead, kui mitu kilomeetrit meil veel minna on? *Kas võis Juulius öelda, kui tõsiselt ta neid katseid oli võtnud? K. Ristikivi.
2. esineb hüüd- v. väitlauses. a. iseseisvas lauses, hrl. selle algul. Kui ilus maja! Kui tugev te olete! Kui noored me veel tookord olime! Oh, kui hea inimene sa oled! Kui parajal ajal sa tulid. Kui ammu see kõik oli! Kui vähe on inimesel vaja, et olla õnnelik! Kui kiiresti lendab aeg! „Kui kahju!” ütles ta kahetsevalt. Hullusti läks, oi kui hullusti! Kui mitu korda olen ma sulle öelnud: ära mine sinna! *„Kuhu su rikkused sulasid?” uriseb Jurnas. „Nüüdsama oli varandust kui palju.” A. Mägi. b. alustab sihitis- vm. kõrvallauset. Ma ei oska öelda, kui suur on tekitatud kahju. Evald ei aimanudki, kui armukade Mare on. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Pani imestama, kui hästi ta orienteerub kõikides üksikasjades.
3. alustab imestust, üllatust, ootamatust väljendavat lauset; sün. kus (sobib sageli). *Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! J. Parijõgi. *Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilveseroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! F. Tuglas (tlk).
4. esineb mitmesugustes kindlakskujunenud umbmäärastes v. määratlevates väljendites, nagu kui tahes, ükskõik kui, (jumal ~ kes) teab kui jt. (vahel ka üksikult samas tähenduses). Olgu vastane kui tahes tugev, Jõnn tuleb temaga toime. Ta pole just (kes) teab kui suur süüdlane. Poiste kuraasi ei jätkunud teab kui kauaks. Tööta ükskõik kui hoolsasti, ikka ei olda rahul. *.. õieti ei saa aru. Ei näe, kas pinguta silmi kui palju. A. Mägi. *Tema saapad enam ei pea vett ega kedagi, aga minu saabastega mine kui sügavast veest läbi. J. Parijõgi. || tähenduses 'kui tahes, ükskõik kui' alustab mööndlauset. Kui kokkuhoidlikult läbi ei ajagi, ikka tuleb rahast puudu. Kui tark ta ka poleks, kõike ta ikka ei tea. *Nii et haiglas ei ole keegi üle kolme päeva, kui kaugelt sa ka pole. V. Vahing. *Väriseja Johannes ei avanud üldse ust, kui palju Kaarel selle taga ka ei koputanud. A. Jakobson.
Omaette tähendusega liitsõnad: enne|kui, just|kui, muud|kui, nii|kui, otsekui

kuigi
I. ‹adv› ‹laiendab hrl. adjektiivi v. adverbi, hrl. eitavas lauses› eriti, mainimisväärselt (tagasihoidlikumaks väitmiseks). Park pole kuigi suur. Vesi pole siin kuigi sügav. Teekond polnud kuigi pikk. Õunad polnud kuigi kallid. Maja ülesleidmine ei olnud kuigi keeruline. Aeg polnud veel kuigi hiline. Ma pole temast kuigi heal arvamusel. Sellest pole kuigi palju kirjutatud. Ei ole kuigi kaugel aeg, millal peame jälle tööle minema. Lapsed ei jäänud vette kuigi kauaks. Lennuk ei lennanud kuigi kõrgel. Taat ei kuule enam kuigi hästi. Soos ei jõutud edasi kuigi kiiresti. Ja või seda vilja kuigi palju saadigi! *„Tema ei tea isegi kuigi paljukest,” ütles Karin. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› möönev sidesõna
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud tegevus v. olukord siiski aset leiab; sün. olgugi et, ehkki, ehk küll. Mees sõi, kuigi tal isu ei olnud. Ta läks, kuigi väljas tuiskas. Kuigi töötati hommikust õhtuni, ei jõutud tööga ometi lõpule. Kuigi ta kuulatas teraselt, ei kuulnud ta ometi midagi kahtlast. Kuigi oli käes september, oli väljas veel siiski suviselt soe. Ei tea seda Tõnugi, kuigi on kõrgesti koolitatud. Isa paistis olevat väga rahulik, kuigi oli näost kahvatu. *Aga Kõrbojale peremeheks ei läheks ta mitte, kuigi perenaine kutsuks – niisugune arutu mees on Katku Villu. A. H. Tammsaare. *Vaadake, see keedetud vasikaliha on siiski etem, kuigi ta ei ole praad. R. Roht.
2. alustab piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset) v. vastava iseloomuga lauseosa; sün. ehkki, olgugi et, ehk küll. Õpilane vastas, kuigi vaevaliselt. Ta tuli, kuigi hilinemisega. Ta räägib saksa keelt, kuigi mitte vabalt. Lugu ise on väheusutav, kuigi mitte võimatu. *Tüdruk oli nüüd töö juures alati jaol ja pani käedki külge, kuigi Eerik pidi teda enamasti aitama. A. Mälk. *Räägiti (kuigi seda liialt ei usutud), et õnnistatud vesi pidi rohkem kuulide vastu kaitsma kui hõberistid ja ikoonid.. A. Hint.
3. hrv kui ka, alustab möönva varjundiga tingimuslauset. *Või kuigi ta ise seda poleks tahtnud, siis sundisid teda teised, sundisid olud, sundis Kõrboja.. A. H. Tammsaare. *Miina peitis aga enda oma kambrisse. Kuigi teised noored tulevad, siis võib ema öelda, et Miina polegi kodu.. J. Vorms.

kuigivõrd ‹adv›
mingil määral, mõnel määral, natuke, veidi. Tunned sa kuigivõrd seda ümbruskonda? Jõudsin toa külaliste tulekuks kuigivõrd korda teha. Olen kuigivõrd õppinud läti keelt. Tal oli palju raamatuid, kuigivõrd ka ajakirju. Kuigivõrd olime vist õnnetuses ise ka süüdi. Haige seisund on juba kuigivõrd parem. Kuigivõrd peab raha alati kaasas olema. || ‹eitusega› mitte eriti, mitte nimetamisväärselt, mitte kuigi suurel määral. Töö ei edenenud kuigivõrd. See ei huvita mind kuigivõrd. Vanaisast pole enam kuigivõrd töötegijat. Ta ei lasknud oma solvumist kuigivõrd välja paista. Ma pole sel alal kuigivõrd kodus, asjatundja, kompetentne. Ma ei pea seda fakti kuigivõrd tähtsaks. Üks pole teisest kuigivõrd parem.

välja kukkuma

1. millegi seest v. vahelt maha langema. Linnupoeg oli pesast välja kukkunud. Sul kukkus midagi kotist välja. Raamatu vahelt kukkus kiri välja. Vanemas eas hakkavad juuksed välja kukkuma. | piltl. Tasakaalust, rivist välja kukkuma. Kukkus oma rollist, tõsisest toonist välja. Meeskond kukkus B-liigast välja.
2. kõnek (tegelikkuses) kujunema, välja tulema (kujutletuga, plaanitsetuga võrreldes). Vabanda, et kõik nii rumalasti välja kukkus. See kukkus välja teisiti, kui olime kavatsenud. Ta naljad ei kukkunud kuigi hästi välja. Pidu kukkus välja keskmine. Foto ei ole kõige parem(ini) välja kukkunud. See kleit kukkus õmblejal ilusam välja kui eelmine.
3. kõnek lagedale ilmuma, platsi tulema. Vaat kus mul käsutaja välja kukkus! *.. kust sina sellise ilusa ilmaga välja kukkusid? E. Kask.

kuldne ‹-se 2› ‹adj›

1. kullast tehtud, kulda sisaldav v. kullaga kaetud, kuld-. Kuldne sõrmus, karikas, kroon, rist. Kuldne autasu. || kõnek kuldmedali saanud. Meie kuldne teatesõidukoondis. Jalgratturite kuldne 'kuldmedalile toonud' finiš.
2. kullavärviline v. -läikeline, kuldkollane. Kuldne rukki-, nisupõld. Kuldsed viljaterad. Kask on juba sügiseselt kuldne. Kuldsed kiharad, lokid. Linnul oli roheline kuldse helgiga seljasulestik. Raamatu kaanel on kuldsed tähed. Kuldne kuu, päike, eha, koidukuma. Päikese kuldne lõõsk, kuldsed kiired. Hommik koitis kuldsena.
▷ Liitsõnad: ere|kuldne, hele|kuldne, puna|kuldne, punakas|kuldne, purpur|kuldne, sädelev|kuldne, särav|kuldne, tuhm|kuldne, tulikuldne.
3. piltl kuldaväärt, suurepärane, ütlemata hea, tore, meeldiv. a. (elusolendi, hrl. inimese kohta). Jaanus on kuldne inimene, alati sõbralik ja abivalmis. Ta on kuldse südamega, tal on kuldne süda. Mul on kuldsed vanemad, lapsed, sõbrad. Sai endale kuldse mehe, naise, ämma, minia, väimehe. Mardil on lausa kuldsed käed: kõigega tuleb toime. Lillik oli kuldne lehm, andis lüpsis pange piima. b. (olukorra, seisundi vms. kohta). Kuldne vabadus, priius, lapsepõlv, noorusaeg. Kuldsesse keskikka 'elu kõrgpunkti' jõudnud mees. Pole tal seal elu, põli kuigi kuldne. Kuldne kodupaik. Kuldsed mälestused, unelmad. Rooma kirjanduse kuldne ajastu 'kõrgaeg, õitseaeg'. Tal oli kuldne teenistus. Tänavu olid lausa kuldsed heinailmad. Oli järelsuve kuldne päev. Kuldsed 'väga õiged' sõnad! Kuldne põhimõte, reegel, elutõde. Tal on kuldne mälu. Tuju ei ole kõige kuldsem. Hinges valitses kuldne rahu.

kulgema ‹37›

1. edasi liikuma, minema. Küülik kulgeb hüpates, madu roomates. Inimvool kulgeb raudteejaamast linna poole. Tsüklonid kulgevad läänest itta. Külmad hoovused kulgevad ekvaatori suunas. Aeg kulgeb peatumatult. Ärritus kulgeb retseptoritest kesknärvisüsteemi. *Ja jälle hakkasid mõtted kulgema läbi väsiva pea.. A. Jakobson.
2. (pika joonena) suunduma, ulatuma, minema. Mäeahelik kulgeb põhjast lõunasse. Peatänav kulgeb sirgena läbi linna. Rada, talitee kulges otse üle heinamaa. Läbi metsa kulgeb kõrgepingeliin. Rindejoon kulges piki jõge. Piki rästiku selga kulgeb must sakiline joon.
3. (tegevuse, sündmuste vms. kohta:) (edasi) arenema; toimuma. Reis kulges hästi, meeldivalt, äpardusteta. Võistlus kulgeb tasavägiselt, vahelduva eduga. Töö peab kulgema rütmiliselt, seisakuteta. Vestlus kulges kerges toonis. Riigipeade kohtumine kulges soojas ja sõbralikus õhkkonnas. Läbirääkimised kulgesid tulemusrikkalt. Õpingud ei kulgenud tal kuigi edukalt. Tervenemine kulges normaalselt, kiiresti, pikaldaselt. Ägedalt kulgev haigus. Hea näidendi tegevus kulgeb pingeliselt. Reaktsioon kulgeb tormiliselt. Elu kulges oma harilikku rada.

kulu1 ‹11› ‹s›

1. (rahaline) kulutus, väljaminek. Asjaajamise kulu(d). Raamatu kirjastamise, laste koolitamise kulud. Maksud ja muud kulud. Eelarve kulude osa. Esialgseteks kuludeks arvestati sada krooni. Kulud olid suuremad kui tulud. Jätame mingi summa ka ettenägematuteks kuludeks. Neil oli pulmadega (seoses) suuri kulusid. Tegime peolaua, tulime toime üsna vähese kuluga. Millega neid kulusid katta? Võtsin osa kuludest enda kanda. Toit ei võtnud kuigi palju kulu. Üürnik laskis omal kulul korteris remondi teha. Ära tee endale asjata kulu!
▷ Liitsõnad: administratiiv|kulu, ekspluatatsiooni|kulu, haldus|kulu, haridus|kulu, kantselei|kulu, kohtu|kulu, käibe|kulu, lisa|kulu, lähetus|kulu, parandus|kulu, pisi|kulu, posti|kulu, raha|kulu, ravi|kulu, reisi|kulu, saate|kulu, sõidu|kulu, sõja|kulu, tootmis|kulu, transpordi|kulu, töö|kulu, veokulu.
2. kulumine. Jalanõude, rõivaste kulu. Materjali ja tooraine kulu. Kanga kulu mantli peale on 2, 8 m.
▷ Liitsõnad: aja|kulu, energia|kulu, jõu|kulu, kütuse|kulu, metalli|kulu, närvi|kulu, sööda|kulu, toidu|kulu, tööjõu|kulu, vee|kulu, väetisekulu.

kulukas1 ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
suuri kulusid, väljaminekuid nõudev. Kulukas töö, ettevõtmine, lõbu, meelelahutus. Laste koolitamine oli vanematele kulukas. Tooraine kaugelt vedamine oleks liiga kulukas. See sõit ei tule kuigi kulukas. Linnas on elamine kulukam kui maal. Ümberehitamine on vahel kulukam kui uue rajamine. Sa lähed mulle oma soovidega üpris kulukaks.

kummatigi ‹adv›

1. ometi, siiski. Epideemiale suudeti kummatigi piir panna. Tuleb kummatigi valvel olla, kuigi otsest ohtu ei paista. *.. ei saadud teda kummatigi kätte, sest tema oli väle jalgade poolest.. F. Tuglas (tlk). *Kõrvad huugavad. Aga kummatigi tabavad nad üsna varsti ühe väga hirmsa hääle.. J. Peegel.
2. ammuks siis, saati siis. *Vana Paul ütles, et tema ei paneks sihukesse kuuri loomahinge ka mitte, kummatigi inimesi. V. Ilus.
3. lisaks kõigele, pealegi. *Andres ei vastanud: see kõik tüütas teda juba ammugi! Kummatigi oli tal küllalt tegemist oma isiklikkudegi mõtetega. A. Jakobson.

kuna
I. ‹konj› aega väljendav sidesõna: samal ajal kui, sel ajal kui, sellal kui
1. alustab hrl. vastandava varjundiga ajalauset, mille tegevus on pealause omaga samaaegne. Ema tõusis hommikul varakult, kuna pere jäi veel magama. Kuna ühed agaralt tegevuses olid, vaatasid teised niisama pealt. *Karl kõverdus koera üle, kuna see end kiunudes seljale heitis ja ta mädaseid käsi lakkus. A. Mälk. *Taneli lõug hakkab äkki vabisema, kuna suu abitult virilaks kooldub. B. Alver.
2. alustab vastandavat kõrvutuslauset. *Linna piiras ühelt poolt hõbedaselt läikiv järv, teiselt poolt tumeroheline mets, kuna mujal laiusid heinamaad ja nurmed. R. Roht. *„Meie elame rahus ainult kristlastega,” lausus nüüd piiskop teravalt, „kuna aga paganatega peame halastamatut sõda!” E. Kippel.
II. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset a. põhjuslause eelneb pealausele; sün. et. Kuna ta haige oli, (siis) ei saanud ta koosolekust osa võtta. Ja kuna elu juba kord oli viltu kiskunud, (siis) lõi ta kõigele käega. Rühma juht teatas, et kuna aeg on hiline, (siis) tuleb laagrisse jääda. *Kuna talle näis, nagu peaks ta millegi üle põhjalikumalt järele mõtlema, läks ta aidaesikusse ja istus tünniveerele.. A. Jakobson. b. põhjuslause asub pealause järel; sün. sest, sest et, sellepärast et, seepärast et. Ma pean seda tegema, kuna olen lubanud. Ta ei saanud tulla, kuna oli haige. Tootmine tuleb lõpetada, kuna toorainet ei jätku. *Ühe liivlaste muistendi järgi ei tohtivat ka Riia linn kunagi valmis saada, kuna ta muidu maa alla langevat. A. Annist. *Lahing puhkes, kuna see pidi puhkema, nad said haavata, kuna nii oli otsustatud.. I. Sikemäe (tlk).
III. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud tegevus v. olukord siiski aset leiab; sün. kuigi, ehkki, sellest hoolimata et, sellele vaatamata et, olgugi et. *Lible lasti parve pärast lahti, kuna ta ometi süüdlane ei olnud. O. Luts. *Suurt süüdlast Taavetitki nuheldi ainult ühe lapsukese surmaga, kuna tal neid küllalt ja küllalt oli. E. Vilde.
IV. ‹adv› kõnek kunas, millal a. *„Ja kuna ma siis kosja tulen?” küsis Jaan. A. Kitzberg. b. *Kõige selle närvelduse keskel ma ei märganudki, kuna kõledad talvetuuled olid lakanud.. F. Tuglas. c. *Kuna kuulutavad [kaardimoorid] blondi, kuna brünetti, aga ei tule kumbagi! M. Metsanurk.

kunikski ‹adv›
kõnek mitte kuigi kauaks. *.. teenijad ta juures kunikski paika ei pidanud.. J. Mändmets. *„Hakkad sa tõesti surema?” – „Minu päevi pole kunikski.” A. H. Tammsaare.

kunskoppi ‹adv›
van kõnek kavalasti, ääriveeri, ümbernurga, kaude. Niisugust asja peab kunskoppi ajama. Ega ta taha rääkida, peab kunskoppi uurima. *.. ja kuigi Lensi nänn neid kunskoppi sõnule püüab meelitada, jääb päristõde ta eest varjule. R. Kõvamees.

kuski ‹adv›
kuskil. Koerad haukusid kuski väga kaugel. *Keegi oli sellest kuski rääkinud, kuigi ta ei mäletanud, kes ja kus. A. Kalmus. *..tal ei ole kuski ees omamehi ega sõpru. J. Kärner.

kutse|kiri
van kirjalik kutse. *Kutsekirjad saadeti külalistele enne lõunat varakult kätte. E. Vilde. *18. detsembril oli isa kohtu ees, aga poeg polnud ilmunud, kuigi oli kutsekirja kätte saanud. I. Sikemäe.

kõbe ‹-da 2› ‹adj›
kõnek kõbus, elujõuline, tragi (kuigi eakas). Kõbe taat, toimetab veel kõik ise. *Ta ju veel üsna kõbe, võib mõnikümmend aastat elada. M. Metsanurk.

kõbus ‹-a 2› ‹adj›

1. kräbe, hea tervise juures (olgugi hrl. vana). Päris kõbus eideke, taat. Kõbusa olemisega vanapapi. Mees juba seitsekümmend täis, aga veel kõbus. Märt on oma aastate kohta küllalt kõbus. Vanaisa on vanaemast kõbusam. Haige on täna hulga kõbusam kui eile. *Vana Ants veel päris kõbus kass. K. Ristikivi.
2. (asjade, esemete kohta:) terve, tarvitamiskõlblik (kuigi vana). Paat, regi on veel üsna kõbus. Kingad on juba viletsad, hädasti oleks kõbusamaid vaja. *Kohendab Tupsi hurtsiku kõbusamaks.. E. Tennov.

kõhe ‹-da 2› ‹adj›

1. (tunde kohta:) (kerge) kartuse tõttu ebamugav; kergelt hirmu peale ajav. Pisut, veidi, vähe, hirmus, päris, kangesti kõhe oli üksinda pimedas. Algul oli kõhe tunne, aga siis harjusin kõigi raskustega. Tondijutte kuulates hakkas kõigil kõhe. Seda on kergelt kõhe vaadata, mõelda. Lähenev lahingumüra võttis südame alt kõhedaks. Kõhe oli esimesena vastama minna. Ta ei kartnud, aga natuke kõhe oli küll. *Kuigi oma mets, aga öösel tundub teine kõhe ja võõras. L. Vaher.
2. jahedavõitu, viluvõitu. Kõhe ilm. Puhub kõhe tuul. Poisil hakkas bussi oodates kõhe. Tuulise ilmaga on kõhe suplema minna. *..pärast magamist tundus kõhe olevat, tõmbasin kampsuni selga.. R. Saluri.

kõrge ‹1›
I. ‹adj›
1. ümbrusest v. alustasandist tugevasti ülespoole ulatuv, alt üles, püstsuunas pikk. a. (ehitiste, esemete, taimede, pinnavormide vm. kohta). (Väga) kõrge hoone, maja, ahi, sammas. Kõrged müürid. Ukselävi on liiga kõrge. Tuba on küllalt kõrge. Kõrged uksed, väravad. Tanu on eest kõrgem. Kõrge krae, kaelus, soeng. Kõrgete kontsadega kingad. Kõrged kalossid jalas. Kapp on kõrgem kui riiul. Kohendasin peaaluse kõrgemaks. Kõrged puud, kuused, männid. Kõrge paekallas, kalju, mägi, nõlvak. Merel olid kõrged lained. Maapind on siin kõrge. Euroopa kõige kõrgem mäetipp. Hanged on katuseräästani kõrged. Vesi voolab kõrgemast kohast madalamale. Kõrge rukis, rohi. | bot (taimenimetustes). Kõrge raihein, hunditubakas, kannike. Kõrge maasikas. || (hrl. koos vastava arvulise suurusega:) teatava kõrgusega. 3 m kõrge müür. Taim on umbes 10 cm kõrge. Kui kõrge see tara on? b. (inimese, looma kohta). Kõrgete jalgadega jahikoer. See king ei sobi mu kõrgele jalale. *Ta on aastat 25–30 vana, kõrget kasvu .. M. Metsanurk. || esileulatuv, esilekerkiv. Kõrge laup, otsaesine. Kõrged põsesarnad. Kõrge rinnaga naine. c. (veeseisu kohta:) normaalseisust ülespoole ulatuv. Kevadel on vesi, veeseis jões kõrge. Veehoidla vesi püsib ühtlaselt kõrge. Kõrge meri 'kõvasti lainetav, kõrgete lainetega meri'.
▷ Liitsõnad: pool|kõrge, ülikõrge.
2. alustasandist v. maapinnast ristisuunas kauge(ma)l asetsev. Kõrge õrs. Kõrged parred. Toal on kõrge lagi. Taevas on kõrged pilved. Paistab kõrge kesksuvine päike. Kõrges sinitaevas polnud ainsatki pilve. Pall lendas kõrges kaares.
3. piltl (hrl. arvudes määratavalt) suur. a. (hinna, koguse, määra, astme vm. kohta). Kõrge omahind, protsent, toll, trahv, õppemaks, üür. Kõrged normid, viljasaagid. Piima kõrge rasvasisaldus. Kõrge kuumus, palavik, temperatuur, vererõhk. Karistuste, trahvide kõrged määrad. Töötasu oli võrdlemisi kõrge. Palgad olid seal kõrgemad. Rent oli kohutavalt kõrge. Kõrge honorar. Spekulandid kruvisid hinnad kõrgeks. Ta jooksis ühtlases kõrges tempos. || (hrl. koos vastava arvulise suurusega). Omahind kujunes arvatust kaks korda kõrgemaks. Temperatuur on paarkümmend kraadi kõrgem. Kui kõrgeks need hinnad siis aetakse? b. (inimese vanuse kohta). Kõrges eas taat. Ta on jõudnud kõrgesse ikka. Isa suri kõrges vanuses.
4. seisuselt, positsioonilt juhtiv, tähtis, teistest tublisti üle olev. Kõrgemad seisused olid aadel ja vaimulikkond. Kõrgest soost isik. Kõrgem seltskond. Ühiskonna kõrgemad kihid. Tal on tutvusi kõrgemates ringkondades. Kõrgem instants. Kõrged, kõrgemad ametnikud, ülemused, aukandjad. Kõrgemad ohvitserid, vaimulikud. Tallinnas viibis kõrge külaline – Taani kuninganna. Kõrge komisjon tutvus kohapeal olukorraga. Ta kutsuti kõrge kohtu ette. Kõrgel positsioonil olev isik. Ta on kõrge ameti peal, töötab kõrgel kohal. Kõrgema võimu esindaja. Kõrgeim riigivõimuorgan. Kõrgem ülemjuhatus 'riigi relvajõudude kõige ülem strateegiline juhtimisorgan hrl. sõjaajal'. Kaardimängus on kõige kõrgem kaart äss. Kõrgemale poole, kõrgemal pool, kõrgemalt poolt 'kõrgemasse instantsi, kõrgemas instantsis, kõrgemast instantsist'. *Kõrge keisrihärra nimel, ma käsin teid laiali minna! R. Sirge. || seda tõendav, väljendav. Kõrge aunimetus, tiitel.
5. arenguastmelt, tasemelt tublisti esile kerkiv; kvaliteedilt silmapaistev. Kõrge tsivilisatsiooniaste. Põllumajandus, karjandus on kõrgel järjel. Kõrge kultuuriga riik. See oli kõrget klassi mäng. Kõrge elatustase, teeninduskultuur, teadlikkus, moraal. Toodangu kõrge kvaliteet. Kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid. Kohvi, tee kõrgemad sordid. Seda õpetatakse keskkooli kõrgemates klassides. Kõrged koolid läbiteinud mees. Kõrgem haridus 'kõrgharidus'. Kõrge toiteväärtusega puuvili. Kõrge kunstimeisterlikkus. Kõrge tööviljakus. Tööstuse kõrge kontsentratsioon. Nõuded polnud eriti kõrged. || ‹komp.› (mingis klassifikatsioonis vastandina alamale, primitiivsele, algelisele). Kõrgemad loomad, taimed, seened. Kõrgem närvitalitlus. Kõrgemad rasvhapped. Kõrgem matemaatika, geodeesia. Kõrgem spordijärk. || suurt tunnustust väljendav, kiitev. Komisjon andis toodetele kõrge hinnangu. Õpilase teadmisi hinnati kõige kõrgema hindega. Tema võistlustöö pälvis kõige kõrgema auhinna. Kaaslaste arvamus temast pole kuigi kõrge.
6. õilis, üllas, aateline, ülev. Kõrged ideaalid, aated. Kõrge kutsumus. Kõrgemad püüdlused, huvid. Kõrged elueesmärgid. *Praegu on aeg, kus meid palju kõrgemad ja pühamad ülesanded ootavad.. O. Luts.
7. ‹hrl. komp.› jumalik, taevane, ebamaine. Kõrgemad väed. Loodusrahvad uskusid kõrgemate jõudude, olevuste olemasolu. *Taevased kõrged väed, olge teie tänatud selle armulise abi eest! A. Saal.
▷ Liitsõnad: kõigekõrgem.
8. (heli, hääle kohta:) suure võnkesagedusega; ant. madal. Kõrged helid, toonid. Naiste kõrged ja heledad hääled. Kõrge register. Üks kõrgem ja teine madalam alt. See laul on metsosopranile liiga kõrge.
9. keel (vokaalide kohta, mille hääldamisel keeleselg on kõrgel). Kõrged vokaalid on i, u ja ü.
▷ Liitsõnad: keskkõrge.
II. ‹s› kõnek kõrgel asetsemine, kõrge asend. Päike on juba, alles suures kõrges 'kõrgel'. *Vahepeal oli päev suurest kõrgest allapoole veerenud.. L. Remmelgas (tlk).

kõrgel ‹adv›
ant. madalal
1. ümbrusest v. mingist alustasandist tublisti ülalpool. Kõrgel kuhja otsas. Kõrgel lae all. Ta hoidis lippu kõrgel. Lennuk tiirutas kõrgel linna kohal. Päike on juba üsna kõrgel. Õunad, pirnid on kõrgel puu otsas. Kõrgel taevas on pilved. Raamat oli nii kõrgel, et seda oli raske kätte saada. See oli palju, natuke, mõni meeter kõrgemal. Ta elab minust korrus kõrgemal. Järv on merepinnast kõrgemal.
2. millegi poolest eespool, ülalpool v. silmapaistval kohal. a. (seisuse, positsiooni, tähtsuse poolest). Ta on ameti poolest minust võrratult kõrgemal. *Seltskond, kes teda nüüd mõtleb austada, seisis temast kaugel ja kõrgel. A. H. Tammsaare. b. (arengutaseme v. kvaliteedi poolest). Oma au, väärikust kõrgel hoidma. Rõõmus meel hoiab inimeste tuju kõrgel. Poeg on kolmandas, tütar üks klass kõrgemal. *Ja ometi seisis näitekunst iseenesest väga kõrgel, kuigi see meie vaateile enam ei vasta. F. Tuglas.
3. (arvudes määratavalt) suurena. Hindu kõrgel hoidma. Palavik püsib kõrgel.

kõrvale
I. ‹postp› [gen]
1. asetuselt kellegi, millegi külje juurde, ligidale, äärde, veerde. Istu minu kõrvale! Laps heitis voodisse ema kõrvale. Kotid tõsteti ukse kõrvale virna. Mihkel pani portfelli enda kõrvale pingile. Ma jäin auto kõrvale seisma. Uus maja ehitati vana kõrvale. Kivid laoti maja kõrvale küüni.
2. lisaks, juurde. Joob võileiva kõrvale piima. Saiakesed sobivad tee kõrvale. Supi kõrvale söödi leiba. Leiva kõrvale hammustati silku. Kogus, korjas krooni krooni kõrvale.
3. (millelegi) paralleelseks, samaaegselt esinema. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul asub regivärsi kõrvale lõppriimiline rahvalaul. *Nii tekkis tootlike jõudude arengu tagajärjel varem valitsenud ühisomanduse kõrvale eraomandus. H. Moora.
II. ‹adv›
1. külje suunda; otsesuunast paremale v. vasakule. Kõrvale vaatama, piiluma. Kardinat, eesriiet kõrvale tõmbama, lükkama. Laps pööras näo, pilgu kõrvale. Kopp liikus üles-alla ja siis kõrvale. Sirutasin vasaku käe kõrvale. Astus paar sammu kõrvale. Laev kaldus kursist kõrvale. Eksis pimedas teelt kõrvale. Sõitja keeras maanteelt kõrvale külateele. Siin keeras rada paremale kõrvale. Äikesepilv kaldus õnneks kõrvale. Hüppasin auto eest kõrvale. Juhtisin löögi kõrvale. *..litsus põõsad kõrvale ja vaatas... R. Roht. || (külje peale) juurde, veerde. Talle istus kõrvale keegi võõras.
▷ Liitsõnad: käekõrvale.
2. eemale, kaugemale, juurest v. eest ära. Pildus kivid keldri ukse eest kõrvale. Madis läks natuke maad teest kõrvale. Ta hoiab tuttavatest, sõpradest, minu eest kõrvale. Tule natuke kõrvale, ütlen sulle midagi. Vastutulijat märgates põikas ta aegsasti kõrvale. | (ülekantud tähendusega ühendites). Pakkumisest, ettepanekust kõrvale põiklema. Põikas otsesest vastusest kõrvale. Kõneleja kaldub teemast kõrvale. Tõmbus elust kõrvale. Hoidis sõjaväeteenistusest, mobilisatsioonist kõrvale. Püüan teiste tähelepanu kõrvale juhtida. Jaanus hoidus, jäi meie ühisest üritusest kõrvale. Nad kaldusid kõrvale reeglitest, eeskirjadest, traditsioonidest. Uued ülesanded viisid teda põhitööst kõrvale. Sõnad „veen” ja „arter” on „tõmb-” ja „tuiksoone” kõrvale tõrjunud. || välja, ära; minema. Teoses on püütud kõik juhuslik kõrvale jätta. Osa kõnealuseid küsimusi tuleb täna kõrvale jätta. Ta tõrjuti juhtimisest väevõimuga kõrvale. See termin heideti kui ebasobiv kõrvale. *Nõnda jäid Vihukse ja Lõppe palgiveost kõrvale, kuigi nad ehk heameelega sellest oleksid osa võtnud. A. H. Tammsaare. || käest, teoksilt ära (tegevuse katkestamiseks). Ta pani raamatu, sulepea kõrvale ja väljus. Rätsep heitis õmmeldava riidetüki kõrvale ja sirutas selga. *..tõmbas mõne korra lõõtsa, katsus sõrmilisi ja pani jälle pilli kõrvale.. M. Metsanurk. || tagavaraks, kellegi v. millegi tarbeks üldisest kasutusest ära. Pani õhtusöögist osa laste jaoks kõrvale. Panen igast palgast natuke raha mustadeks päevadeks kõrvale. Müüja pani tuttavate jaoks kaupa kõrvale. Kõneldakse, et laomees toimetanud riigivara kõrvale.
3. lisaks, täienduseks. Tangupudrule rüübati hapupiima kõrvale. Seapraele anti kõrvale pohlasalatit. Ema tõi lauale kartulisupi ja sinna kõrvale karaskit.

kõrvetus ‹-e 5› ‹s›

1. kõrvetamine; selle tulemus. Tulise raua kõrvetus. Tundis suus kange joogi kõrvetust. Nõgese kõrvetused kätel. *Kõrval maa kuum juunikuu päikese kõrvetusest.. Juh. Liiv. || kuumus, leitsak, palavus. *Kuigi päike juba metsalatvade kohale vajus, tundus siin veepinna läheduses veel ikka keskpäevast kõrvetust. I. Pau.
▷ Liitsõnad: päikesekõrvetus.
2. terav, kõrvetav valu. Tundis lööki ja kõrvetust kaelal. *Ent juba vihises Billi nuut. Kuum kõrvetus jooksis Jüril üle selja. H. Pukk.

kõva ‹7›
I. ‹adj›
1. (materjali, aine, asjade jm. kohta:) koostiselt tihe, survele vastupidav; tugev, paindumatu, jäik; ant. pehme. Kõva kalju, kivim, puit, metall. Magma kattus kõva koorikuga. Malm on kõva ja rabe. Kõva seep. Kõvaks tambitud savipõrand. Kõvaks karastatud mõõk. Kõva kattega maantee. Kõva pinnas, pind jalge all. Kõvaks kuivanud leivakannikas. Lumi oli kõvaks tallatud. Teras on kõvem kui raud. Tamm on kõvem puu kui kask. Tihe ja kõva parknahk. Kõvade kaantega raamat. Kartulid on kõvad, tuleb veel keeta. Väikesed kõvad rinnad. Kõva kui kivi, sarv, puujuurikas. Kõva nagu kont. Kõva suulagi 'suulae eesmine, jäigana tunduv osa'. Kõva habe 'jäikade karvadega, raskesti aetav habe'. *Kõht on kõva ja punnis nagu kerisekivi.. O. Tooming. *Tee muutus ikka liivasemaks ja pehmemaks ning lõpuks kadus kõva põhi täiesti. Jalad vajusid sügavale liiva.. P. Kuusberg. || (riietusesemete kohta:) jäigaks, paindumatuks töödeldud v. muutunud. Kõva krae. Tanu tärgeldati kõvaks. Kõvaks kuivanud saapad. Märjad riided külmusid kõvaks. Kõvad mähised. || istumisel, lamamisel jäik (ning ebamugav). Ase oli kõva. Voodi tundus esimesel ööl kõvana. Konutas ooteruumi kõval pingil. Kõva mööbel 'polstri ja kattematerjalita mööbel'. Kõva kupee 'tavaline, pehmete istmeteta kupee'. || (teat. ainete kohta:) tahke, mittevedelas, mittesulas olekus. Jahedas seisnud või on kõva. Rasv on kõvaks hangunud. Kõvaks keedetud muna.
▷ Liitsõnad: kivi|kõva, kont|kõva, luu|kõva, raud|kõva, teraskõva; poolkõva.
2. kindel, vastupidav, tugev, korras; ant. nõrk. Karjamaal on kõva aed ümber. Katus on veel kõva ega lase vihma läbi. Nad on endale siia kõva kantsi rajanud. Kapil oli kõva lukk: seda ei suudetud lahti murda. Mantel pole küll enam uus, aga alles päris kõva. *„Minu omad [säärikud] peavad küll hästi vett, aga risu ja orkide vastu pole nad kuigi kõvad,” vastas Indrek. A. H. Tammsaare. || (inimese kohta). Kõva tervis, närvid. Klaasipuhujal peavad olema kõvad kopsud. *..vanad mehed sundisid alaealised magama, et nad raskele tööle kõvemad oleksid. Juh. Liiv.
3. jõuline, füüsiliselt tugev. Kõva mees, poiss. Kõva kondiga metsatööline. Jõu poolest oled minust kõvem. Poiss ei anna veel mehemõõtu välja, aga jalad on kõvad. Tal on kõva jõud. *Mu onul on kõva käsi, lihtsalt raudrusikas. E. Männik. || tugeva jõuga, jõuliselt sooritatav. Kõva hoop vastu ust. Äigas poisile kõva võmmu, tohlaka kuklasse.
4. kindel, vankumatu. Kõva majanduslik põhi. Ta teenis hästi ning sai mõne aastaga kõva järje peale. Tal on kõrgemal pool kõva seljatagune. Neil oli kõva nõu asi nurja ajada. Tal on kõva usk, et olukord peagi muutub. Asutuses valitseb kõva kord, distsipliin. Majandi juhtimisel oleks vaja kõvemat kätt. *..kõva sõnaga mees, kes oskas enda eest väljas olla. E. Maasik. || (iseloomult, käitumiselt) järeleandmatu, kange, vastupidav. See oli kemplemine kahe kõva vastase vahel. Ole kõva, ära anna järele. *Näed, va Värdi tahtis teist nagu issanda imet, aga ei läinud [talle] – kõva tüdruk. R. Roht.
5. väga range, karm, vali, halastamatu. Selle eest on kõva karistus. Ta sai kõva peapesu. Ütlesin paar kõva sõna. Kõva kriitika, noomitus, kontroll. Käsk, keeld oli kõva. Kõik teed olid kõva valve all. Majanduses on kõva kokkuhoid.
6. hrl kõnek tubli, heatasemeline, silmapaistev. Kõva firma. Ta sai kõva koolihariduse. Meie kool kuulub kõvemate keskkoolide hulka. Ta sai sinu kõrval kõva kooli, väljaõppe. See oli kõva pidu. Ta tegi kõva karjääri. Töömees vajab kõvemat toitu. Kõva uni 'sügav, raske, hea uni'. *Neil oli kõva relvastus: püssid, revolvrid, kuulipilduja ja granaadid. V. Gross. || väljapaistev, silmapaistev, tubli mingil alal. Saima on kõva tööinimene. Ta on kõva laulu- ja pillimees, kõnemees, õngesportlane, maletaja, ujuja. Kõva spetsialist, teadusemees. Ta on bioloogias, saksa keeles kõva. Juba koolis olin kõva matemaatik. Juhan on kõva meistrimees. Mikk on palju kõvem kalamees kui sina. Ta on igati kõva mees omal alal. || äge midagi tegema, kange. Poiss on kõva kakleja. Mees on kõva joodik, suitsumees, viina- ja naistemees. Tüdruk on kõva kurameerija. Jutumees, lubama oled sa kõva. Vanamees on kõva tingija ja ihnuskoi, ärimees ja hangeldaja. Sa oled kõva vihtleja. Kes see nii kõva norskaja on?
7. kõnek (koguse, hulga, kogu kohta:) suur, tubli, vägev. Heinu oli kõva autokoorem. Kõva sületäis, peotäis. Söödi kõva kõhutäis. Toiduportsjonid olid kõvad. Kõva lõuna, õhtusöök. Tänavu oli kõva räimesaak. Tütar sai kõva kaasavara. Põld sai kõva sõnniku. Mullu kasvas hein kõva. Rüüpas pudelist kõva sõõmu. Mehed tegid kõvad tropid 'võtsid tublid napsid'. Hobuseostmisele järgnesid kõvad liigud. Eile oli kõva võtmine 'kõva joomine'. || rõhusõnana kinnitab, et midagi on mainitavast hulgast, määrast pigem rohkem kui vähem. Sinna on kõva kilomeeter maad. Pudeleid on oma kõva tosin. Sellest ajast lahutab meid kõva poolteist sajandit. Ettekanne kestis kõva pool tundi. Kõva kolmandik teed on veel käimata. Ta on minust kõva kümme aastat noorem. *Mul kõva katusetäis roogu ilmaaegu seismas. E. Õun. || (rahaasjades:) suur, rohke. Tal on kõva teenistus, sissetulek, palk. Selle eest on kõva tasu, preemia. Teenis kõva kopika. Sul on kõvad summad taskus. Kõva päevaraha, taskuraha, jootraha. Kõva vaheltkasu. Võttis laenu pealt kõva protsendi. Kaup on hea, kuid hind kõva. Salaküttimise eest on kõva trahv.
8. kõnek äge, suur, kange. Küll pada läheb varsti keema, tal kõva tuli all. Saunas oli kõva leil. Kõva vihkamine, vaen. Poisil oli kõva õppimishimu. Kõva kojuigatsus. Sellest tõusis kõva nurin, vaidlus, tüli. Tal on rahva hulgas kõva poolehoid. Kõva janu, nälg, peavalu, nohu, köha, palavik. Mul on kõva kahtlus, kas see ikka nii on. Mehed olid kõva auru all. Tal on kõva tahtmine, plaan linna minna. Sellest tuleb kõva pahandus. Tal oli küll kõva kannatus, kuid lõpuks sai ka see otsa. Kõva lahing, võitlus, taplus, kähmlus. Vaenlane avaldas kõva vastupanu. Tal on kõva kiirus peal. Paat sai kohe alguses kõva hoo sisse. Õppustel oli sõduritel kõva mahv peal. Ta tuli kõva jooksuga. Sõna sõnast, nii läkski kõvaks ütlemiseks. *Pärast käiguvahetust võttis mootor kõvemad tuurid peale. E. Raud. || pingeline. Kõva töö. Poistel käis kõva pallimäng. Kõva ettevalmistus, harjutamine, askeldus. Kogu nädal käis kõva kartulivõtmine. Bussipeatusse on veerand tundi kõva astumist. Enne valimisi tehti kõva selgitustööd, propagandat. Kõva tegemisega saadi asjad korda. || (ideeliselt) tuline, äge, kange. Ta on kõva isamaalane, kommunist. || (ilmastikuga ühenduses). Kõva külm, pakane. Väljas valitses kõva talv. Keskpäeval oli kuumus kõva. Kõva tuul, maru, torm, tuisk, sadu, vihm. Merel oli kõva lainetus. Kõva äike tegi palju kahju. Lõuna-Eestis on juba kõva 'kaugele arenenud, suur' kevad. || visa, lakkamatu. Käivad kõvad jutud, et ta läheb meilt ära. *Ja Clodti kohta käib kõva kumu, et pidi olema kuritõppe jäänud. J. Kross.
9. kõnek kange (eriti alkoholi kohta). Kõva puskar, samagonn, kärakas. See naps on hirmus kõva. Saarlased olid kõva õlle teinud. See oli kõva tubakas. Need sigarid on minu jaoks kole kõvad. Võtsin kõva tableti sisse. Kõva kõrbelehk, hais. Selle näidendi lavastamine oli teatrile kõva pähkel 'raske ülesanne'. *Juba toodigi talle pingiotsale toop õllega, varsti ka kortel kõvemat. M. Metsanurk.
10. kõnek tugeva mõjujõuga, kange. See oli kõva dokument, paber. Kohtualusel oli kõva alibi. Tal on kõvad kaardid, trumbid peos. Kaitsja pidas kohtus kõva kõne. *Isa, vast on kavalus / kõvem veel kui vägevus.. Jak. Tamm.
11. (hääle, heli kohta:) vali, tugev, kaugele kostev. Kõva kisa, kõmin, põrin, undamine, mürin. Käis kõva pauk, kõmakas, plaks. Mehed rääkisid kõva häälega. Jutuajamine läks kord-korralt kõvemaks. Vareste kõva kraaksumine kostis kaugele.
12. (kuulmise, mälu kohta:) vilets, halb. Eit oli kõva kuulmisega. Temaga tuleb valjusti rääkida, sest tal on veidi kõva kuulmine. Poisil on kõva pea 'halb mälu õppimiseks'.
13. kõnek (vee kohta:) kare; ant. pehme. Pesemiseks ei sobi kõva vesi.
14. kõnek (klusiilide kohta:) tugev. Kõva p,t.
II. ‹s› kõnek kõvakübar. Sisseastujal oli kõva peas. *Kolab niisama ringi, kõva kuklas ja lips ees. R. Janno.

kägisema ‹37›

1. käginat (1. täh.) andma. Kuskil kägises kaevuvinn. Vana voodi, tool, nari kägiseb. Redelipulgad, põrandalauad kägisesid astumisel. Värav, uks avanes kägisedes. Kägisevate astmetega puutrepp. Kägisevate puutelgedega vanker. Puud nagisevad ja kägisevad tuulega. Uus, veel kägisev nahkportfell. *Kell hakkas saali nurgas kägisema ja tagus kaksteist lööki.. A. Sinkel. || käginal liikuma, käginal kulgema. *Vanker kägises aeglaselt koolimajast mööda.. J. Rähesoo (tlk).
2. vaikselt, hädiselt (ka virisedes) häälitsema, rääkima vms. Imik kägises hällis. Poiss kägises kõhuvalu käes. *„Priileivasööjad!” kägises vanaisa, kuigi me sugugi tema leiba ei söönud. E. Rand (tlk). || (lindude v. loomade vaikse häälitsemise kohta). *Haned kägisesid kuskil lähedal öö läbi.. R. Sirge.

käsi rüppe laskma ~ panema, käed rüpes istuma, käsi rüpes hoidma
tegutsemast, töötamast lakkama; mitte midagi tegema v. ette võtma, tegevusetult olema (kuigi oleks vaja töötada, tegutseda vms.). Ta ei lasknud ka pensionil olles käsi rüppe. Kibedal tööajal ei saa istuda käed rüpes. *.. ei või käsi rüpes hoides pealt vaadata, kui maad nii suur hädaoht ähvardab. A. Saal.

kätte
I. ‹adv›
1. käsutusse, kasutusse, omandusse, valdusse, osaks vms. Asula käis lahingutes käest kätte. Uusasukatele mõõdeti maatükid kätte. Sai selle riide odavalt kätte. Sain palga, päranduse kätte. Nõuab võla kätte. Õpilastele anti koolitunnistused kätte. Isa andis alt heinu kätte. Jüts ei saanud riiulilt moosipurki kätte. Luges, sõi seda, mis kätte juhtus. Telegramm, kiri, kutse ei läinud kätte. Varastatud asjad saadi kätte. Küll ma toimetan selle paki talle kätte. Poiss sai käsu kätte karja minna. Töömeestele jagati ülesanded kätte. Ta sai oma nahatäie, karistuse kätte. Koer tiris kõik ära, mis kätte sai. | (abstraktsemas ühenduses). Asumaadel tuli iseseisvus kätte võidelda. Raha andis talle kätte piiramatu võimu. Mul ei õnnestunud tõde, selgust kätte saada. Sai alles paari tunni pärast õige tööhoo, hea tuju kätte.
2. (hrl. kinnipüüdmise, tabamisega seoses:) meelevalda, võimusesse. Kurjategija, bandiidid, põgenik saadi kätte. Siit peiduurkast ei saa meid keegi kätte. Põgeneme, muidu jääme vaenlasele kätte. Sain õngega ainult paar viidikat kätte. Ta saadi varguse pealt kätte. Hobune ei andnud end karjamaal kätte. Koer sai jänese kätte. Äikesepilv kerkib, viimaks jääme veel kätte.
3. sellisesse olukorda, kus keegi v. miski on (ruumiliselt v. ajaliselt) tabatud v. tabatavas seisus. Sain eesminejad varsti kätte. Ta sai mind veel kodust kätte. Leidis maja, õige tee juhatuse järgi kergesti kätte. Sind polnud kuigi hõlpus kätte leida. Helistasin mitmele sõbrale, kuid ei saanud kedagi kätte. Kallas, rand, tuletorn, küla paistis kätte. Koerte haukumine kostis selgesti kätte. || saabunud v. saabumas. Õhtu, öö, videvik, suvi, heinaaeg jõudis kätte. On jõudnud kätte aeg tõde teatavaks teha. Vanadus kipub kätte. Rahast tuleb puudus kätte. Toiduga tuleb kitsas kätte. *Vihm jõuab enne kätte, kui heina jõuame üles korjata. J. Mändmets. *Pimedus tuli ruttu kätte.. A. Saal.
4. ‹ühendverbi osana› esineb osutamist, tutvustamist, teatavaks tegemist väljendavais ühendverbides. Näita külalisele tema tuba kätte! Jäljed juhatasid kätte põgeniku peidupaiga. Meister näitas töövõtted kätte. Dirigent andis lauljatele hääle kätte. Ta võib ülemustele kätte rääkida, mis sa ütlesid. *„Volmer on surnud,” seletab Tahvet. „Unes näidati kätte..” A. Mägi.
5. (ühenduses oskuste omandamisega, harjutamisega:) selgeks, täielikult omandatuks. Õpetab poisile ameti kätte. Töövõtted tuleb kätte õppida, õpetada. Sai koolis lugemisoskuse, saksa ja inglise keele kätte. Harjutas klaveril paar pala kätte.
6. ‹koos verbidega minema, jääma, surema jms.› käes, valduses, käsutuses. Hobune lõppes kätte ära. Tomatid lähevad kätte mädanema. Piim läheb hapuks kätte. Poiss läheb laisaks kätte. *..küll oleks aeg meite Taavilgi naine võtta, muidu kipub vaata et vanapoisiks kätte jääma teine. E. Maasik.
7. käsile, tegemiseks. Sa võta kätte ja käi linnas ära. *Kui ukse- ja aknapiidad korda said, siis võttis peremees kätte põrsasulu. R. Roht. *Teisel ega kolmandal päeval ei võtnud sepp tööd kättegi, vaid hulkus külasid kaudu ümber. E. Bornhöhe.
8. ‹ühendverbi osana› näit. kätte maksma, kätte tasuma
II. ‹postp› [gen]
1. kellegi omanduseks, valdusse, kasutusse, käsutusse. Stenby lepinguga läks Põhja-Eesti Taani kätte. Poeg võttis talu enda kätte. Varandus läks võõraste kätte. Maa läks riigi kätte. Andis raha sõbra kätte hoiule. Anna raamat tema kätte! Ta kahmab, haarab kõik enda kätte. Viskas lihatüki kassi, koera kätte. Seltsi juhtimine läks konservatiivsete ringkondade kätte. Ülekaal läks vastaste kätte. Haaras jutuotsa enda kätte. || ülesandeks, tehtavaks, sooritada, korraldada. Seda tööd, ülesannet ei usaldata iga inimese kätte. *Kahju, et jõudu polnud üksinda tselluloositehase ehitustöid enda kätte võtta. P. Kuusberg.
2. võimusesse, meelevalda. Linn langes vaenlase kätte. Ta langes sakslaste kätte vangi. Kurjategija anti võimude, kohtu kätte. Ära jäta mind kiskjate kätte! *Pidi see Kosta noorest peast ka just selle naise kätte sattuma. H. Kiik.
3. millegi (hrl. ilmastikunähtuste) mõju v. toime alla. Laev sattus tormi kätte. Teelised jäid pimeda kätte. Jäi saju, vihma, tuisu kätte. Riputas riided päikese kätte kuivama. Läksin välja värske õhu kätte. Lilli ei tohi pakase kätte viia. Tuleb nurgast valguse kätte. Ma ei saa sind jätta siia nälja ja külma kätte. *Kas sa usud, et me jääme sõja kätte? J. Sütiste.
4. millegi tagajärjel, tõttu, mõjul, mingil põhjusel, millestki tingituna. Koolera, katku, sõjas saadud haavade kätte suri palju inimesi. Loomad lõppesid toidupuuduse kätte. Ma olin nõrkemas janu kätte. Ma suren häbi, igavuse kätte! 'mul on hirmus häbi, igav'. Nad olid lämbumas naeru kätte. Vili kõrbes päikese kätte.
5. märgib, et mingis järjestuses v. reas jõutakse kellenigi v. millenigi. Vastamise järg jõudis minu kätte. Mis sa kibeled, küll tuleb kord ka sinu kätte! *..viimaks tuli [söögilauas] järg magustoidu kätte.. E. Särgava.
6. piiblipärases pruugis märgib, et mingi karistus langeb kellegi osaks, kellegi arvele. *Mõtlesime kibedalt muiates, et vanemate patud nuheldakse laste kätte. T. Vint.

küllap ‹adv›

1. (väljendab oletust:) tõenäoliselt, arvatavasti, nähtavasti, ju. Küllap sa tunned teda, kuigi ei mäleta nime. Kui mind oleks kutsutud, küllap oleksin läinud. Küllap ta tahtis meid üllatada. Küllap on aeg teele asuda. Küllap sul on õigus. Keegi käis uksest, küllap vanaema. Kas tuled? – Küllap vist. *Küllap on maailm liiga väike, et hoida kõike, mis kunagi loodud. V. Saar.
2. (väljendab kinnitust, veendumust:) küll, eks; ju. Küllap ma toon, ma ju lubasin. Küllap sa tead, aga ei taha öelda. Saan hakkama, küllap näed! Oodake, küllap ta tuleb! Küllap seegi aeg kätte jõuab! Ära muretse, küllap ma sinu eest hoolitsen! Kaua ta ikka jookseb, küllap väsib varsti. Pole viga, küllap harjud! Küllap me kohtume veel! Küllap näed, et see paik hakkab sulle veel meeldimagi! Kas sa saad mind aidata? – Küllap saan! *..küll kasvab rukkimüür ja küllap oder loob. J. Sütiste.

lahus ‹adv›
(üksteisest, kellestki v. millestki) eemal v. eraldi. Elab naisest, perekonnast lahus. Nad on juba ammu lahus. Elavad omaette, maailma kärast lahus. Varandus, raha on neil lahus. Ühissöömist polnud, igaüks nosis lahus oma leivakoti kallal. Need mõisted tuleb lahus hoida. Seda teost ei saa käsitleda lahus kirjaniku muust loomingust. Veidi liiga lahus asetsevad silmad. *Huvitav on ka kameeleoni võime silmi lahus liigutada .. J. Piiper. *„Ning kõrvad ei seisa tal pea küljest kuigi kaugel lahus,” tähendas noorem õde. E. Vilde.

lai ‹laia 23 komp laiem superl kõige laiem› ‹adj›

1. ristsuunas suure ulatusega (pikliku eseme, ruumi, maa-ala vms. puhul); ant. hrl. kitsas. Lai maantee, tänav, jõgi, kraav. Lai voodi. Laiad väravad, aknad, uksed. Lai trepp. Uus lai sild üle Emajõe. Lai org, poolsaar, väin. Saare põhjaosa on laiem, lõunaosa aheneb. Kanjoni kõige laiem koht. Maa-alune käik muutus laiemaks. Nüüd kantakse laiu vöösid. Laia äärega kübar. Moes olid alt laiad püksisääred. Laia kontsaga, laia ninaga kingad. Laiade triipudega riie. Lai kangas. Kas kardin on selle akna jaoks küllalt lai? Tuba oli 5 meetrit pikk ja 3 meetrit lai. || (inimese v. looma kehakuju, vormide, kehaosade kohta). Küll ta on turjast laiaks läinud. Lapsed pugesid isa laia selja taha peitu. Laiade õlgadega maadleja. Ajas oma laia rinna ette. Laiad (laba)jalad. Mehel on käed laiad kui labidad. Ta on laiade puusadega, puusadest lai. Nägu lai nagu täiskuu. Laiad mustad kulmud. Madal lai nina. Lai laup. Kukkus libedal teel, nii pikk kui lai ta oli 'täies pikkuses'. Koer on neil laiaks 'paksuks' nuumatud, end laiaks söönud. *See oli keskmisest kõrgemat kasvu ja õige laia kondiga aasta viiekümnene mees. J. Kross. || (naerust veninud näo v. suu kohta). Nägu, suu venis laiale naerule. Nägu laial naerul, laia naeru täis. Tal on alati lai naeratus, irve näol. Räägib oma kordaminekust, endal nägu heameelest lai. || mingist lähte- v. keskpunktist suhteliselt kaugele ulatuv; suure kaarega. Võngete lai amplituud. Postide, talade vahed ei tohi olla liiga laiad. Tal on lai silmade vahe, laiad põsesarnad. Lai viibe, käeliigutus. Laiade tiivalöökidega lendav kurg. Poisil on laiad 'peast eemale hoidvad' kõrvad. Tantsivad valssi kauni laia keerutusega. Tegime laia kaare ümber laugaste, läksime laugastest laia kaarega mööda. Vett tuleb voolikust laias kaares. || suure läbimõõduga; (deformeerununa) normaalsest v. esialgsest suurema läbimõõduga (ning õhem). Vahtral, kapsal on laiad lehed. Kõrvad laiad kui kobrulehed. Laiad baretid on moes. Vana laia võraga tamm. Sadas laia lund, laiu räitsakaid. Laia põhjaga kastrul, kann. Laia suuga, laia kaelaga pudel. Tindiplekk levis aina laiemaks. Laiaks astutud, litsutud tikutoos, karp. Laiaks istutud padi. Laiaks magatud põhukott. Buss on nii täis, et laiaks litsuvad. Lõi kärbse laksti laiaks. || (liiga) avar. Sulle on see mantel lai. Kuub, seelik on laiaks jäänud. Püksid on värvlist laiad. Muidu mugavad kingad, aga mulle veidi laiad.
▷ Liitsõnad: topeltlai.
2. igas suunas suure ulatusega, avar, kaugele ulatuv. Laiad laaned, sood, rabad. Ümberringi lai ääretu stepp, kõrb, meri. Mindi laia ilma õnne otsima.
3. (hrl. millegi abstraktse kohta:) suure ulatusega, ulatuslik, avar. Lai teema, probleem, küsimuste ring. Laiemas mõttes tähendab kirjandus kogu trükisõna. Kitsam ning laiem eriala. Laia silmaringiga inimene. Siin on laiemad võimalused enesetäiendamiseks, edasiõppimiseks. Tegevus laial rindel. Puhtteadusliku kirjanduse levik pole kuigi lai. Tehase toodete sortiment on lai ning laieneb veelgi. || suurt inimeste hulka haarav, suurele hulgale mõeldud. Teos jõudis laiema avalikkuse ette aastaid hiljem. Noore viiuldaja esmaesinemine laia kuulajaskonna ees.
4. kõnek (kõne, laulu jm. kohta:) valjuhäälne (ja vabalt voolav). Pidu käis, toast kostis laia laulu, lärmi. Suuvärk on tal hea, lai jutt käib kogu aeg. Laseb laia vene keelt. Kostab laia voorimehesõimu. Läheb laia vilet lastes küla poole.
5. kõnek (käitumise, maneeride jms. kohta:) suureline, tähtis, praaliv. Laia joonega mees armastab korraldada hiilgavaid vastuvõtte. Ta on nüüd mingisugune direktor ning lai mees. Mõisnikud elasid laia elu. Tahab kangesti tähtis olla ning laia tegelast mängida. Püüab end tähtsaks teha ja laiaks ajada. *„Ei, noor laevnik, nii see asi siin ei käi,” lõi islandlane end laiaks. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: hiigel|lai, ülilai

laud ‹laua 23› ‹s›

1. palgist lõigatud, oma pikkuse suhtes suhteliselt õhuke puitmaterjal ehitamiseks jm. Õhukesed, paksud lauad. Sirge, kaardus, kaardu kiskunud laud. Servamata, servatud, hööveldatud, sulundiga ehk punniga lauad. Virnastatud lauad, laudade virnad. Laudadest põrand, seinad, katus, tara. Laudu lõikama. Sein on laudadega vooderdatud. Aknad löödi laudadega kinni. Tal on rind, kõht lame nagu laud. || ‹hrl. liitsõna järelosana› sellisest materjalist (tarbe)ese v. millegi osa. Lokulaud on põikpuu küljes rippuv kuusepuust laud, mida lüüakse ühe või kahe puuhaamriga. Toober jookseb, sest lauad ja vitsad on kuivanud. Pikkvankri laud. *Kirjule postile kinnitatud hele laud juhatas, et jalakäijail tuleb tarvitada parempoolset kõnniteed .. M. Raud. *Lembitu: Nende pilk ei küüni kaugele. Nad käivad kui vanad härjad – lauad silmil. J. Sütiste. || ‹pl.› kõnek (kirstu, puusärgi kohta). Üks sai lauad, teine rauad v. ühele lauad, teisele rauad 'keegi tappis teise ning pandi vangiraudu'. || ‹pl.› kõnek suusad. *Mõtlesime suuskadega [üle lahe Soome sõita]. Aga selleks peavad head lauad olema. V. Ilus. *Armastan .. suusatada. Kuigi sel talvel olen ainult paar korda laudadele saanud. R. Kaugver. || ‹pl.› van (teatrilava kohta). *Teie lehest kuulen, et „Pisuhänd” Helsingis laudadele pääseb .. E. Vilde. *P. Pinna juhatusel läks ta [= „Estonia” operett] nii tantsutujulisena üle laudade, et saavutas haruldase kuulsuse. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: akna|laud, alus|laud, arve|laud, astme|laud, harja|laud, hoo|laud, hüppe|laud, iste|laud, joon|laud, kaane|laud, kande|laud, kase|laud, kasti|laud, katte|laud, keri|laud, kiige|laud, kirstu|laud, kisk|laud, koonla|laud, kuuse|laud, kõla|laud, käsu|laud, külje|laud, lae|laud, lennu|laud, liha|laud, loku|laud, lood|laud, lõike|laud, männi|laud, märk|laud, otsa|laud, paadi|laud, parda|laud, parketi|laud, peatsi|laud, pesu|laud, piida|laud, piir|laud, pind|laud, pori|laud, prill-|laud, profiil|laud, põhja|laud, põranda|laud, püti|laud, sae|laud, suusa|laud, sõtke|laud, talla|laud, tamme|laud, tara|laud, toobri|laud, tünni|laud, ukse|laud, unka|laud, vee|laud, voodri|laud, äratõuke|laud, äärelaud.
2. hrl. rõhtsast (puit)plaadist ja jalgadest vm. tugitarindist koosnev mööbliese. Väike, suur, kõrge, madal, ümmargune, ovaalne, nelinurkne, kokkukäiv laud. Poleeritud, lakitud, värvitud laud. Laua taga, laua ääres, laua ümber istuma. Istu laua taha ja hakka kirjutama. Pereisa koht on laua otsas 'laua lühemal küljel'. Poiss ronis laua otsa 'laua peale'. Lillevaas, raamat on laual. Põrutab rusikaga lauale, vastu lauda. Auto eest tuli sada tuhat krooni lauale laduda. Paneb, lööb lahkumisavalduse lauale. Ei joonud end kunagi laua alla 'purupurju, pikali'. *Doktoridissertatsiooni pole meie instituudis naljalt keegi päris plaaniliseks tähtajaks lauale pannud. E. Raud. || (söögilaua, toidulaua kohta). Rikkalik, luksuslik, vaene, kehv laud. Lauda katma, kaunistama, koristama. Road kantakse lauda, lauale. Laud neljale. Tegin sünnipäevalistele korraliku laua. Kas pidu tuleb lauaga või ilma? Laud 'lubatud, ettenähtud toidud' haavandtõbe põdejale. Tellib laua, paneb restoranis laua kinni. Külalised paluti lauda. Istusime lauda. Istuti lauas, tõusti lauast. Mida perele lauale panna? Angerjat on meie laual harva. Pikk laud 'lauatäis' pulmarahvast. Kui kõik korraga sööma ei mahtunud, sõid vanemad ja tähtsamad esimeses lauas 'esimeses voorus', nooremad teises lauas 'teises voorus'. Meie laud 'laudkond' laulis teise lauaga vastamisi. Rootsi laud 'eine serveerimise viis, mille puhul igaüks võtab valmispandud toitudest soovitava ning sööb seistes v. valib istumiskoha vabalt'. || lauamängu puust, papist vms. materjalist alus. Otsiti lauad ja nupud ning hakati kabet mängima. Paul Keres andis simultaani 39 laual. Lauale tekkis viigiseis. Võistlused ruudulisel laual 'males'. || kõnek armulaud. Õpetaja võtab kirikulisi lauale. Nad polnud mitu aastat laual käinud. *Mamma võis ju rõõmus olla, et ei tarvitse kitsas kirikuvankris Hallistesse lauale sõita .. K. A. Hindrey.
▷ Liitsõnad: aia|laud, baari|laud, büroo|laud, diivani|laud, eine|laud, eksami|laud, hommiku|laud, joogi|laud, jooma|laud, joonestus|laud, juurdelõikamis|laud, jõulu|laud, kaardi|laud, kabineti|laud, kantselei|laud, kapp|laud, kirjutus|laud, klapp|laud, kohtu|laud, kohvi|laud, kontori|laud, kooli|laud, koroona|laud, kõrtsi|laud, kõrval|laud, köögi|laud, külm|laud, labor(atoorium)i|laud, lahkumis|laud, lille|laud, lõikus|laud, lõuna|laud, male|laud, masinakirja|laud, müügi|laud, naaber|laud, nurga|laud, operatsiooni|laud, peegli|laud, peo|laud, pere|laud, piljardi|laud, pulma|laud, pühade|laud, raadio|laud, serveerimis|laud, sorteerimis|laud, sööma|laud, sünnipäeva|laud, tee|laud, televiisori|laud, triikimis|laud, tualett|laud, töö|laud, õhtu|laud, õpetajalaud; armatuur|laud, vibrolaud.
3. ‹liitsõna järelosana› tähistab mõningaid (endisaegseid) asutusi v. nende allüksusi
▷ Liitsõnad: aadress|laud, eine|laud, lugemis|laud, passi|laud, valvelaud.

leiva|laud
söögilaud. *Ei tahaks teiste leivalauas istuda, kuigi see leivalaud oleks mu lihase poja oma .. P. Vallak. | piltl. Rikkal on lai, vaesel kitsas leivalaud.

liha ‹11› ‹s›

1. (toiduks) tapetud looma lihaskude (hrl. koos rasv- ja sidekoe ning luudega). Rasvane, pekine, lahja, taine, läbikasvanud liha. Värske, soolatud, suitsutatud, kuivatatud liha. Liha on riknenud, halvaks läinud. Kilo pehmet 'kontideta' liha. Suure kondiga loomast saab puhast 'kondita' liha vähe. Liha raiuma, lõikama. Liha keetma, küpsetama, praadima, grillima. Liha keeb, küpseb, praeb, haudub. Liha on toores, küps, vintske, pehmeks keenud. Liha maitse, lõhn. Lihaga supp, kapsad. Lihast puhtaks näritud kondid. Kas te sööte meelsamini liha või kala? Kas vasikas jäetakse kasvama või läheb lihaks? Aher lehm tehti lihaks. Pühadeks tehti maal ikka liha, värsket 'tapeti loom'. Kiskjad söövad peamiselt liha. Rebase, mägra, hundi liha meil ei sööda. Kalkunil on palju liha. Latikas on paksu lihaga kala.
▷ Liitsõnad: hakk|liha, hane|liha, hobuse|liha, inim|liha, kala|liha, kalkuni|liha, kana|liha, karu|liha, keedu|liha, koera|liha, kotleti|liha, lamba|liha, lehma|liha, linnu|liha, looma|liha, pardi|liha, peki|liha, prae|liha, põdra|liha, sea|liha, soola|liha, suitsu|liha, tai|liha, uluki|liha, vasika|liha, veiseliha; kaela|liha, kõhu|liha, külje|liha, rinna|liha, seljaliha.
2. elava inimese v. looma lihaskude (hrl. koos rasv- ja sidekoega). Prink, lõtv liha. Kõik mu luu ja liha on valu täis. Terav nuga vääratas käesse, lõikas liha luuni läbi. Kuul oli lihasse tunginud, lihast läbi jooksnud. Küüs oli valusasti lihasse kasvanud. Lõikas küüne lihani maha. Sel mehel on liha luude peal. Mehel on konti ja liha. Paks, täies lihas perenaine. Ta on nii kõhnaks jäänud, et liha pole enam ollagi. Küll ta kosub, kasvatab jälle liha luude peale. *.. kuigi [tulistest raudrõngastest] lihale põlenud käed olid selge tõelus. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: lahk|liha, liigliha; veriliha.
3. inimese keha, ihu, füüsiline olemus (vastandina vaimule); hrl kirikl patune ihu (vastandina surematule hingele). Mees teeb palehigis tööd, ei anna (oma) lihale hõlpu. Ta on ikka venimus ja laisa lihaga mees. Noorel inimesel on liha lusti täis. Päevitaja päevitaja kõrval, on plaaž paljast liha täis. Öeldakse, et inimese elu on üürike, liha on kui lilleke. Vaim on valmis, aga liha on nõder. *Siinsamas liikusid ka tema mõrtsukad, kuid mitte varjudena, vaid oma lihas ja mundrites. E. Krusten. *Kui tühine on inimese elu siin ja sant liha olemine! J. Sütiste. *Kas ei käinud ma kord nende iharate mõtetega unetuil öil nagu himur munk, kellele liha puhkust ei anna? F. Tuglas. | piltl. *.. püüdis uue novelli kondikavale liha ja verd juurde mõelda .. O. Tooming. *.. tegevustik venib [näidendis] nagu kumm, tüüpidel pole ei liha ega hinge. O. Luts.
▷ Liitsõnad: kahuri|liha, suurtükiliha.
4. hrl van (veresugulaste, hrl. lihaste järglaste kohta). *Tema [= Andrese] veri tuksuks siis Vargamäe elusoontes, tema liha kõnniks siis Vargamäe nurmedel ja niitudel. A. H. Tammsaare.
5. viljaliha; viljakeha. Hästi tumepunase lihaga söögipeet. Kõrvitsal on kollane liha. Jahuka lihaga viirpuumarjad. Kõva lihaga tomat. Seenejala liha on harilikult vintskem kui seenekübara oma. *Kuid mitte õunte liha ei olnud neile [= oravatele] tähtis, vaid nende seemned. K. A. Hindrey.
▷ Liitsõnad: arbuusi|liha, marja|liha, seeneliha.
6. kõnek hrv puit. Punase lihaga lepad. *.. ja õunapuu on pagana kõva lihaga. E. Särgava. *.. sügisene mets, puude lihas särisevad ja sahisevad saed .. A. Mälk.

lisa|ots [-a]
kõnek täiendav tööots, haltuuraots. *Kelle majale katus, kes tahtis aknaplekke, luuki või korstnakraed .. Need lisaotsad polnud [Markusele] kuigi koormavad. A. Beekman.

ludima ‹37›
murd
1. imema, ludistama, lutsima. *.. kui ta kurk kuivaks tõmbus, pani ta suhu pisut lund ja ludis seda .. I. Pau (tlk). *.. harjumus töö alguses viis-kuus minutit autokummidel konutada, ludida sigaretti ja pajatada uudiseid. R. Vellend.
2. vudima, jooksma. *Tema [= laps] juba ludib oma jalul ega nõua kuigi palju vanaema hoolitsust. M. Raud.

lugema ‹loen 42›

1. kirjutatut häälikulises kõnes enda v. kuulaja(te) tarbeks taastekitama; ka päheõpituna esitama. Lapsed õpivad tähti, seejärel veerima ja lugema. Oskab lugeda ja kirjutada. Loeb valju häälega, vaikselt, pominal, sosinal, endamisi, silmadega, mõttes. Loeb soravalt, ilmekalt, üksluiselt, takerdudes. Ta käekirja on raske lugeda. Õppetükk anti lugeda ja küsimustele vastata. Saksa keelt loen, aga vesteldes jään jänni. Loeb neljas keeles vabalt ilma sõnaraamatuta. Viidalt on lugeda, et Tartuni jääb veel 39 km. Armastab (ilukirjandust) lugeda, loeb väga palju. Loeb kirja, kuulutust, ajalehte, raamatut, artiklit, luuletust, romaani, pealkirju, kaupade hindu. Loe mulle ka, mida ta kirjutab. Lugesin lehest, et tuleb uus pensioniseadus. Ma olen sellest kusagilt lugenud. Loeb õhtuti lastele muinasjutte. On sul midagi head, põnevat lugeda? Tänasest lehest polegi midagi lugeda 'pole midagi huvitavat'. Jaan Krossi (romaane) loen ma alati naudinguga. Korrektuuri lugema 'korrektuurpoognaid v. -veerge (trüki)vigade leidmiseks ning parandamiseks lugema'. Lemmikraamat sai lausa pähe loetud. Narmendama, kapsaks loetud kriminull. Diktor loeb päevauudiseid. Noored näitlejad lugesid kirjaniku mälestusõhtul tema luuletusi. Issameiet, söögipalvet, loitse, nõiasõnu lugema. Lapsed loevad jõuluvanale salme. || (kõrgkoolis) loengut pidama. Professor Kivi loeb ülikoolis filosoofia ajalugu, seda loetakse neljandale kursusele. Keskaegses ülikoolis loeti ladina keeles. *Kord olime Aavikuga Viljandis õpetajate kursustel lektoriteks, mina lugesin keelt, tema kirjandust. J. V. Veski. || pühakirjakohta ette lugema v. vaimulikku kõnet pidama. *.. õpetaja luges ilusasti nii kodust ärasaatmisel kui ka surnuaial. P. Vallak. || hääldama, välja lugema. Kes pole prantsuse keelt õppinud, ei oska prantsuse nimesid lugeda. Kuidas seda sõna, nime loetakse? Perrault' (loe: perroo) muinasjutt. || (üllatava v. uskumatu rõhutamiseks). *Ent kas teate, mäherdusel eksemplaride arvul trükiti [Oscar Wilde'i] teoste andeid? Ütle ja loe: tuhat tükki. E. Vilde. || ‹hrl. väljendites: lugemas käima, lugema minema› van leeris käima, leeri minema; kirikuõpetaja juures abiellumisluba hankimas ning sellega seoses lugemisoskuse kontrollil käima. *Vaevalt oli ta leeris, peakoolis või lugemas .. ära käinud, kui talle ta ilu pärast kosilasi hakkas käima. Chr. Kannike. *.. tihti näen noori, õhetavate nägudega poisse ja tüdrukuid väljumas praosti kirjutustoast .. need käisid lugemas, et pühade ajal heita paari .. O. Luts.
2. mingeid muid märke, muud märgisüsteemi lahti mõtestada oskama, sellistest märkidest v. süsteemist aru saama. Nooti lugema. Matkaja peab oskama kaarti lugeda. Võhik ei oska lugeda tööjooniseid, skeeme. || looduslike moodustiste põhjal midagi teada saama. Aastarõngastest võib üht-teist lugeda puu kasvutingimuste kohta. Ennustaja loeb käejoontest inimese minevikku ja tulevikku. *Kui geoloogi ees on kivimipaljand, loeb ta sealt nagu avatud raamatust. I. Murdmaa.
3. välisilmingute järgi midagi varjatut, sisimat aimamisi taipama, mõistma. Oskab armastatu soove ta silmist lugeda. Luges mu pilgust, ilmest etteheidet, nõustumist. Ta taipab kõik ära, just nagu loeks teise mõtteid. *Ta võis juba selle [= ema] näost lugeda, kuidas haigega lugu oli. O. Luts. *Õpetaja silm jälgis seejuures järjest meeste nägusid, et nende pealt oma kõne mõju lugeda. E. Vilde.
4. loendama. a. (arve järjekorras nimetades). Laps oskab juba sajani lugeda. Ringikohtunik loeb kümneni: nokaut! Opereeritav ei saanud kahekümnenigi loetud, kui narkoos juba mõjus. „Üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm,” loeb tantsuõpetaja takti. b. (hulka, kogust arvuliselt kindlaks tehes). Loeb raha. Loe (ära), kui palju meid on. Kes neid lugeda jõuab, neid on nii palju. Luges mulle kümme kümnelist peo peale. Töö on tehtud, loe palk lauale. Loeb sõrmedel, sõrmede peal, keda tuttavatest külla kutsuda. Luges kompvekid kahe lapse jaoks pooleks. Loeb puhkuseni jäänud päevi. Kellaosuti loeb minuteid, logi loeb miile. Loeb keskendunud ilmel pulssi. Perenaine istub laua otsas just nagu sööjate suutäisi lugedes. c. (rivikäsklused võimlemistunnis). Järjest loe! Paariks, kolmeks loe!
5. ‹impers.› arvestama. Maakera vanuseks loetakse rohkem kui kolm ja pool miljardit aastat. *Ülepea loeti terves külas seitse korralikku noort tüdrukut .. O. Truu. *Puulaeva iga hea hoidmise juures loetakse üldse viisteist aastat. H. Sergo. || millestki, mingist momendist arvestust alustama v. algust arvestama. Tööstaaži loetakse tööle asumise momendist. Meie ajaarvamist loetakse Kristuse sünnist. Eesti teatri algust loetakse 24. juunist 1870, „Saaremaa onupoja” etendusest. *.. ja kui sa ise ära ei ütle, hakkab palk homsest lugema. M. Raud.
6. arvesse minema. a. arvestamisele kuuluma. Kergejõustikus rekordit ei loeta, kui tuule kiirus on lubatust suurem. Hüpe, tõuge loeb, ei loe. Pühapäevi puhkuse sisse ei loeta. *Sai tööd tapetud – kaks päeva luges kolme ette ja nõnda lastigi ennem tulema .. A. Hint. b. väärtust, tähtsust omama, väärt olema, midagi tähendama. Aega on vähe, iga minut loeb. Ärge jääge tulemata, talgul loeb iga inimene. Ilm ei loe, väljasõit tuleb igal juhul. Asjaajamises loevad tutvused palju. Teiste arvamused, seisukohad ei loe talle midagi. Mis loeb mehele paar muhku või kriimustust! *Ma mõtlesin, et meie ja meie poja tulevik ka sulle midagi loeb. R. Kaugver.
7. pidama, arvama. Midagi oma ülesandeks, kohuseks, saavutuseks, teeneks lugema. Seda loetakse talle süüks, veaks. Virisemist loetakse häbiasjaks. Küsimus loeti otsustatuks. Loeb end asja eest vastutavaks, oma hinnangut eksimatuks. Möödunud aastat võib tulemusrikkaks lugeda. Loeb ennast luuletajaks, kuigi trükis pole midagi ilmunud. Ma pole end veel kaotanuks, lööduks lugenud. Orja ei loetudki inimeseks. Ta ei taha end veel raukade hulka lugeda. Teda loetakse pugejate kilda. *Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad! A. Kitzberg.

lugu ‹loo 27› ‹s›

1. juhtum, sündmus v. omavahel seotud juhtumite, sündmuste kogum; sellest räägitav v. kirjutatav. Tõestisündinud lugu. Temaga juhtub igasuguseid naljakaid, tobedaid lugusid. Ma ei tea sellest loost midagi. Ta rääkis meile kogu oma kurva loo. Temaga oli mingi tume, segane lugu. Jutumehel lugudest puudu ei tule. Vanaisalt kuulsime põnevaid meremeeste lugusid. Rääkis lugusid tontidest, nõidadest. Väljamõeldud, olematud lood. *Eks nende [armastuse] lugu oli omamoodi liigutav tõesti. T. Kallas. || hrl kõnek juhtumi(te), sündmus(t)e käsitlus mõnes ilu- v. ajakirjandusžanris; jutustus, kirjutis vm. Tema lugusid on ajakirjades ilmunud, raadiost kuuldud. Kirjaniku lood loomadest, lindudest. Kirjutasin sellest ajalehte krehvtise loo. Reporter läks lugu tegema, loo jaoks materjali koguma. Lugemikust meelde jäänud lood. Eepos „Kalevipoeg” koosneb kahekümnest loost 'laulust, peatükist'. || ‹hrl. liitsõna järelosana› teadusala vm. süsteemne käsitlus ajalises, põhjuslikus vm. järgnevuses. *Ajalugu on alles tänapäevgi peaasjalikult sõdade ja teaduslike ning usuliste tagakiusamiste lugu. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ajalehe|lugu, armu|lugu, dokumentaal|lugu, haledus|lugu, hirmu|lugu, jahi(mehe)|lugu, kangelas|lugu, kriminaal|lugu, kummitus|lugu, laste|lugu, lava|lugu, lehe|lugu, libahundi|lugu, lora|lugu, luiske|lugu, mere|lugu, muinas|lugu, mõistu|lugu, nalja|lugu, nõidus|lugu, pila|lugu, pilke|lugu, proosa|lugu, põnevus|lugu, seiklus|lugu, sõja|lugu, tondi|lugu, ulme|lugu, vaga|lugu, värss|lugu, õuduslugu; aja|lugu, arengu|lugu, asustus|lugu, eel|lugu, elu|lugu, haigus|lugu, hääliku|lugu, järel|lugu, kiriku|lugu, kirjandus|lugu, kodu|lugu, koostamis|lugu, kujunemis|lugu, kultuuri|lugu, loodus|lugu, loomingu|lugu, loomis|lugu, perekonna|lugu, piibli|lugu, põlvnemis|lugu, saamis|lugu, teadus|lugu, tekkelugu.
2. kõnek muusikapala (hrl. tantsuks vm. meelelahutuseks). Mängi üks lugu (pilli). Löö lugu lahti, ma lähen tantsima. Orkester alustas uut lugu. Kui raadiost tuleb häid lugusid, võtame need linti, makile. Ansambli, bändi uued lood. *Ma tahaksin sinuga meelsasti paar lugu maha tantsida. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: biit|lugu, džässi|lugu, kandle|lugu, pilli|lugu, rokk|lugu, tantsu|lugu, torupilli|lugu, valsilugu.
3. olukord, asjaolu(d), asjade seis, asi. Piinlik, rumal, loll lugu, et hiljaks jäime. Neetud lugu! Hull, sant, räbal lugu küll, aga kukkusin eksamil läbi. No vaat kus lugu! Küll on lugu! Siis on tõesti kurb, kahju lugu. Nõnda see lugu on. Ah nii on lood! Siis on hoopis teine lugu. Igas poes sama lugu: niiti pole. Lugu on nüüd nii, et homme sõidame välja. Kuidas sinuga lood on? Temaga pole enam õige lugu. Laenu saamisega on täbar lugu. Katsu ise sellest loost kuidagi välja rabelda. Rindel olid lood kehvad. Kui lugu nõnda edasi läheb, mis siis saab? Kordub jälle vana lugu. Ma lihtsalt ei taha ja kogu lugu '(ongi) kõik'. *Sel lool [= selles olukorras] ei pruukinud ta ju kohutki nii väga karta – asi oli juba muidugi laiali lagunenud. E. Vilde. *Nüüd oli kõigile selge, kuidas lood Andrese ja Mari vahel seisavad. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: asjalugu.
4. kõnek kord, puhk; tükk. Vanamees tegi harju ja müütas neid rubla lugu. *Jah, iga lugu karussellil maksab viis senti .. A. Jakobson. *.. kes oma vanainimese-und küll raskesti, kuid lühikeste lugudena magab. E. Krusten.
5. hrl van kõnek arv, hulk. *Loomad poegisid, aga lugu vähenes ... M. Raud. *Kui nüüd ka mina tulin, siis oli ikka kohe Vene väes loo järgi üks mees rohkem. A. Kitzberg. *.. kuigi aastate loolt oli mees vaevalt viiekümnene. E. Krusten.

lõvilik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
lõvile omane. Selles koeras on midagi lõvilikku. *Kuigi see [= Juhan Simmi dirigeerimislaad] hilisemas eas polnud just nii lõvilik nagu kunstnik Ole oma maalil on kujutanud .. G. Ernesaks.

läbi
I. ‹prep postp›
1. ‹hrl prep› [gen] mingi ava, ruumi, keha, keskkonna ühest otsast, küljest v. poolt sisse ja teiselt välja; nii et miski jääb (takistades v. soodustades) vahele. Ronis, hüppas, vaatas läbi akna välja. Rong läheb läbi tunneli. Tuli minna läbi pika koridori. Piilub läbi ukseprao, lukuaugu. Auto vajus läbi jää. Piim kurnati läbi marli. Läbi eesriiete paistab valguskuma. Uurib marke läbi luubi. Maastiku värvid olid tumedad nagu läbi päikeseprillide, päikeseprillide läbi vaadates. Tee valatakse läbi sõela. Külm tungib läbi riiete. Läbi sideme immitses verd. Karjub läbi ruupori. || kaudu, mööda, pidi. Hingab läbi suu. Räägib läbi nina. Vantsisin läbi metsa koju. Jõgi lookleb läbi luha, heinamaa. Tee viib läbi põldude, niitude. || mitme samalaadse v. paljude samalaadsete esemete, objektide vahelt, samalaadse keskkonna seas(t), keskel(t). Lirtsab läbi hammaste sülitada. Kattis näo kätega ja piilus meid läbi sõrmede. Läbi puurivarbade sirutus ahvi käsi. Läbi puulehtede, puulehtede läbi sillerdab valgust. Pahameelenurin käis läbi rahvahulga. Artikkel ilmus ajakirjas läbi mitme numbri. *Surnuaia poolt kostsid läbi tuule ja tuisu inimeste hääled ja koerte haukumine. O. Luts. || (piltlikes väljendites). Mõte käis läbi pea. Läbi südame käis hirmuviirg. Mul tuli see nagu läbi udu meelde. Läbi häda sai asi korda aetud.
2. ‹postp prep› [nom gen] kogu teat. ajavahemiku kestel, selle algusest lõpuni. Eile sadas päev läbi. Istub päevad läbi üksi kodus. Olin öö läbi üleval. Metsatööd käisid talv läbi, talve läbi. Lapsed olid suvi läbi, suve läbi maal. Mägikuurortides saab aasta läbi, läbi aasta suusatada. Olime kõik need aastad läbi kirjavahetuses. Nii see on olnud läbi aegade. *Küla .. on pillavalt toomingais ja õiteilus, ööbikud laulavad läbi öö .. D. Vaarandi. *Ööd läbi nüüd vantsin väljas .. J. Kross.
3. ‹prep› [gen] mingi seisundi ajal, kestel, seda katkestades. Kuulsin läbi une, et keegi tuli. Seletab midagi läbi nutu, läbi naeru. Naer läbi pisarate.
4. ‹postp› [gen] kellegi v. millegi vahendusel, tõttu, kaudu v. abil, mingil teel. Langes vaenlase käe läbi. Kuningas oli sellest oma maakuulajate läbi teada saanud. Mitme tuttava läbi õnnestus ehitusmaterjali saada. Pääses nagu ime läbi. Mõisteti surma mahalaskmise läbi. Surma läbi lahkunud kallist isa mälestavad lapsed. Suu- ja sõrataudi läbi hukkus palju põtru. Kohtusime, pääsesime ainult õnneliku juhuse läbi. *Nõnda siis saigi Sass Mareti suu läbi kõik teada .. A. H. Tammsaare. *Mina olen tema läbi kannatanud rohkem kui teie .. A. Hint.
5. esineb fraseologismides, näit.:. Läbi lillede ütlema. Läbi mustade, roosade prillide nägema, vaatama. Läbi paksu ja vedela minema. Läbi sõrmede vaatama.
II. ‹adv› ‹hrl. ühendverbi osana›
1. esineb ühendites, mis väljendavad liikumist, kulgemist, suundumist v. suunamist mingi ava, ruumi, keha, keskkonna, ala, pinna vms. ühest otsast, küljest v. poolt sisse ja teisest välja; midagi pidi, millegi kaudu, üle millegi. Kapp ei mahu uksest läbi. Ei saa niiti nõelasilmast läbi. Kahest toast tuli läbi minna. Auto oli jääst läbi vajunud. Puges, trügis, pressis end inimeste vahelt läbi. Juured, oksad põimuvad üksteisest läbi. Tuul puhub mantlist läbi. Pomm lõi kolmest korrusest läbi. Tunnel kaevati jõe alt läbi. Jalg läks lumekoorikust läbi. Kõne, jutt kostab seinast läbi, seinad kostavad läbi. Kardinad paistavad läbi. Soost kaevati kraav läbi. Küla vahelt läheb tee läbi. Tee oli umbe tuisanud, autod ei saanud, pääsenud läbi. Sõitsime Tartust läbi. Katus jookseb läbi, sajab läbi. Kingad lasevad vett läbi. Liha aetakse hakkmasinast läbi. Lauad tuleb veel höövelmasinast läbi lasta. Tõmbasin, kriipsutasin kirjutatu läbi. || mööda. Laske, lubage (mind) läbi! Sportlased marssisid tribüüni eest läbi. || (piltlikes väljendites). Hea mõte sähvatas, välgatas, käis peast läbi. Hirmujudin käis südame alt läbi. Koosoleku otsus kanti protokollist läbi. Dokumendid käivad kaadriinspektori käest läbi. Kuigi asja hoiti salajas, imbus, tilkus siiski ühtteist läbi. See vale paistab läbi.
2. esineb ühendites, mis väljendavad (mööda minnes) korraks sisseastumist. Töölt tulles astusin poest läbi. Tule meilt mõnikord läbi. Käi kantseleist läbi ja võta allkiri. Turist ainult jookseb muuseumidest, näitustelt läbi. Tahaksin korraks kodunt läbi põigata.
3. esineb millegi terviklikkuse katkestamist, millessegi augu, lõhe vms. tekitamist väljendavates ühendites. Rihma, köit, nööri, juhtmeid läbi lõikama. Torkab nahast naaskliga augu läbi. Trellid viiliti läbi. Redelil on osa pulki läbi saetud. Tal on jalg sõjas läbi lastud. Vesi murdis tammi läbi. || (piltlikes väljendites). Karjatus lõikas öise vaikuse läbi. Jutt nagu lõigati läbi, kui ülemus sisse astus.
4. katki, tarvitamiskõlbmatu(ks). Rõivad kuluvad läbi, ülikond on täiesti läbi. Kulutab kingad ühe suvega läbi. Saabastel on tallad läbi. Vool katkes, keegi on korgid läbi lasknud. Triikraud põles läbi. Autol on mootor läbi. Taskulamp ei põle, patarei on vist läbi.
5. otsa, otsas. Raha, palk, stipp on läbi. Oskab raha läbi lüüa. Lõi vanemate vara läbi. Toiduvaru oli, sai paari päevaga läbi. || (ruineeritud tervise, kurnatuse, väsimuse jne. kohta). Tervis, närvid, süda, kopsud on läbi. Tal on jalad, käed, selg läbi. Eksamisessiooni lõpuks olin päris läbi. || (lootusetu olukorra kohta). Läbi, pole enam mingit lootust! *Äriga on nagunii asjad läbi. Varanatuke, mis on, see on naise nimel .. M. Metsanurk.
6. (ajaliselt:) mööda(s), otsa(s). Suvi, puhkus on läbi, saab varsti läbi. Tööaeg, vastuvõtuaeg, tähtaeg on läbi. Kas eksamid on läbi? || (teat. arv minuteid) rohkem kui (ümardatud kellaaeg). Kell on veerand kolm läbi. Minu kell on kolm minutit kaheksa läbi. || (õppeasutuse vms. lõpetamise kohta). Tal on kool, ülikool, instituut, tehnikum, kursused läbi.
7. esineb suhtlemist, omavahelist sobimist vms. väljendavates ühendites. Oleme küll naabrid, aga läbi me suurt ei käi. Nad saavad (omavahel) hästi läbi. Rääkisime asja omavahel läbi.
8. esineb hakkamasaamist, toimetulemist väljendavates ühendites. Tuli vähesega, piskuga, kitsalt läbi ajada. Saame ilma teie abita läbi. Ta ei saa paki sigarettidega päeva läbi. Katsume kuidagi palgapäevani läbi tulla. Tuli läbi ajada petrooleumilambiga, oma jõu ja nõuga. *.. ta polnud jutukas tüdruk, ajas jah ja eiga läbi. L. Promet. *.. kuidas ta tudengina ka oli ... vedas kuidagi läbi, jah? A. Liives.
9. esineb õnnestumist, kordaminemist, eesmärgile jõudmist väljendavates ühendites. Mis ta pähe võtab, selle ta ka läbi viib. See nali, vigur, number, nõks ei lähe (sul) läbi. Püüab oma arvamust, seisukohta läbi suruda. Pressib vahendeid valimata oma tahtmise läbi. Kas said eksamil läbi? Ettepanek läks läbi. Kandidaat ei läinud valimistel läbi. Toimetaja ei lasknud artiklit läbi. Sinu mees lööb igal pool läbi.
10. esineb ebaõnnestumist, ebaedu väljendavates ühendites. Kukkus, lendas eksamil läbi, professor olevat ta läbi kukutanud. Film, kandidaat kukkus läbi.
11. algusest lõpuni, kogu ulatuses; üleni, täiesti; põhjalikult, üksikasjalikult. Läbi lugema, elama, põdema, otsima, uurima, mõtlema, kaaluma. Läbi peksma, kolkima, klobima, nüpeldama, sugema. Läbi noomima, hurjutama, näägutama, pragama, sõimama. Teretasin kõik kättpidi läbi. Olen kõik tuttavad läbi helistanud. Kobas, katsus taskudki läbi, tuhnis kõik sahtlid läbi. See mees on poole maailma läbi käinud. Jooksin kogu linna, kõik kauplused läbi. Järv traaliti läbi. Sõjaväeosa kammis metsa läbi. Katseandmed töötatakse läbi. Kaup on läbi müüdud. Arst vaatas haige läbi. Seda pole me veel koolis läbi võtnud. Vihm leotab rõivad läbi. Pesu on leos, pärast pesen läbi. Tainas tuleb korralikult läbi segada, läbi sõtkuda. Leib, liha on hästi läbi küpsenud. Toit tuleb korralikult läbi mäluda.

lähikondne ‹-se 2›

1. ‹s› lähikondlane. *.. ei olnud ju tema ega vist keegi lähikondseistki seesugusest ametimehest [kunstnikust] kuulnud. E. Nirk.
2. ‹adj› hrv lähiümbruses asuv, lähedane (1. täh.) *Kuigi mees otsis läbi kõik lähikondsed tänavad, ei leidnud ta siiski otsitavat. P. Vallak.

lämmatama ‹37›
lämbuma panema. a. (elusolendite kohta:) hingamist takistama; sel teel surmama. Natsid lämmatasid vange gaasikambrites. Suits kipub lämmatama. Leitsak lausa lämmatab. Pisarad lämmatavad mind. Püüab vastast kägistada, ära lämmatada. Lämmatav kuumus, hais, köhahoog. *Tal oli palavikuhoo vaheaeg ja mõistus selge, kuigi rinnas lämmatas ja jalad otsekui põlesid. R. Vellend. b. (hääle kohta:) summutama, matma. Köhahoog lämmatab kõneleja hääle. Mootorimüra lämmatas kõik muud hääled. Rääkis nutust, nuuksumisest lämmatatud häälel. *Mere märg süli haaras inimese, lainemüra lämmatas appihüüde. H. Sergo. c. (tule kohta:) kustutama. Kustutusvaht lämmatab leegid. Püüti tuld liivaga lämmatada. d. taimi valguse ja õhu vaegusega hukutama. Umbrohi kipub lilletaimi, vilja lämmatama. e. piltl alla, maha suruma. Iseseisvat mõtlemist, omaalgatust lämmatama. Vastuhakk püüti eos lämmatada. Rahva vabaduspüüdu ei saa lämmatada. Lämmatasin endas kõhkluse. *Aeg on kitsas ja lämmatav. Ei ole mahti mõttele ega teole. F. Tuglas.

lärtsakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
lärts. Käis lärtsakas, kui kivi kukkus porri. *.. ja sülgas lumele vormitu lärtsaka. R. Sirge. *Ei olnud ka põhjus kuigi suur, mille pärast Heino Jaanile lärtsaka vastu nägu andis. M. Mõtslane.

lühi|nägeline ‹-se 5› ‹adj›
van lühinägelik. *Ta oli lühinägeline, ja kuigi ta kandis prille, oli neist nii vähe abi .. K. Ristikivi.

maa|ilm

1. (maailma)kõiksus, universum. Maailma loomine. || ‹hrl. pl.› universumi teat. osa, planeedi- v. tähesüsteem. Universumi maailmad ja maailmasüsteemid. Eksisteerib oletus, et paljudes teistes maailmades võib esineda arukat elu.
▷ Liitsõnad: antimaailm.
2. Maa, maakera (kõige sellel eksisteerivaga). Maailma maad, riigid, rahvastik, keeled. Maailma taimestik, loomastik. Maailma maavarad, tööstustoodang, energiavarud. Reisis mitu aastat mööda maailma ringi. See teade levis kõikjal maailmas, üle kogu maailma, sai teatavaks kogu maailmas. Sõdasid toimus mitmel pool maailmas. Maailma sellesse nurka polnud ta varem sattunud. Ajalehe kaudu oli ta maailma asjadega kursis. Noortele näib, et kogu maailm on nende ees lahti. Kaotada pole midagi, võita aga terve maailm 'kõik'. Järgneb oma armastatule kas või maailma otsa. Ta ei loobu oma plaanist, mingu või maailm hukka. Arvab, et tema suudab kõik, nihutab või maailma paigast. Arvas, et nüüd on maailma lõpp käes. || selle teat. suurem piirkond. Vana Maailm 'Euroopa, Aasia ja Aafrika'. Uus Maailm 'Ameerika mander, Austraalia'. Araabia maailm 'araabia maad'. Tahtis näha, kuidas mujal maailmas elatakse. Läks kodusaarelt (laia) maailma õnne otsima. Tahaks rännata ning maailma näha. Ta on maailma näinud mees. Poegadest ei jäänud ükski kodumaale – kõik lendasid maailma (laiali). *.. ja jutustas [Eeva] Tartu ja maailma uudiseid. J. Kross. || (vahel ka lähema ümbruse, lähikonna kohta). Täna särab päike, maailm on kaunis. Maailm mähkub, peitub uttu. Mets, raba vist põleb, kõik maailm on suitsu täis. Pea käis ringi ja maailm läks silmade ees mustaks. Lõugab nii, et maailm kajab. *Tundus, nagu oleks õhkki külmemaks läinud, ainult kaugel eemal eretav kaasik oli nagu tulekahju keset sinist maailma. E. Maasik. || (liialdavalt, kedagi v. midagi üle tähtsustades). See on maailma põnevaim 'väga põnev' raamat. Sa oled maailma kauneim tüdruk. Ema teeb maailma parimaid pirukaid. Peab ennast maailma nabaks 'kõige tähtsamaks'.
▷ Liitsõnad: välismaailm.
3. keskkond, miljöö, olustik, eluring. Idamaa turg on omaette kirev maailm. Lapse maailm piirdus koduga ja kodukülaga. Maalt linna kolides sattusime hoopis uude, võõrasse maailma. Tema noorpõlve maailm oli agul. Ühiselamu oli maailm, millega ma ei harjunud. Rahvaluule, muinasjuttude maailm. Ta luges palju, otse elas raamatute maailmas. *Taluelu ja koolimaja elu vahel oli ka suur vahe. Need olid kaks maailma. J. Semper.
▷ Liitsõnad: ime|maailm, luule|maailm, muinasjutu|maailm, muinasmaailm.
4. inimeste maine elukeskkond, maapealne elu (lähtub kujutlusest, et olemas on ka surnute riik, hauatagune elu). Ajalik, kaduv maailm. (Siia) maailma sündima, tulema. Siit maailmast lahkuma 'surema'. Meest ähvardati ja soovitati maailmaga jumalaga jätta. Eedi jäi vaeslapsena üksi maailma. Ta on nii eluvõõras ja kohanematu, just nagu poleks siit, sestsinatsest maailmast pärit. *See oli tal [= junkrul] viimne naer siin maailmas, sest juba vuhises Jaanuse mõõk õhus .. E. Bornhöhe. || hrl. koos sõnadega teine, parem märgib taevast, hauatagust elu, surnute riiki. Teise, paremasse maailma minema, kolima 'surema'.
▷ Liitsõnad: allmaailm.
5. maailma (2. täh.), ka mõne selle piirkonna inimesed, rahvas, üldsus; teat. inimeste ring. Kogu maailm jälgis põnevusega esimest kosmoselendu. Maailm ei hooli temast, ei hinda teda küllaldaselt. Vanemad inimesed kurtsid, et maailm on hukas, päris käest ära. Ta hülgas oma lapsed, jättes nad maailma hooleks. Kes kaitseks teda kurja, ülekohtuse maailma eest! Võid sattuda maailma naeru, pilke alla. Ära kaeba maailmale oma häda, õnnetust. Ära kuuluta seda maailmale! Lugu läks maailma kõrvu, nüüd teavad seda kõik. Proovi, katsu sa maailma suud sulgeda! Maailma silmis olen ma muidugi süüdlane.
▷ Liitsõnad: inim|maailm, järelmaailm.
6. ühesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike, kultuuriliste vm. tingimuste v. ühesuguste tõekspidamiste alusel moodustuv ühiskond v. suur inimeste rühm. Kolmas Maailm 'arengumaad'. Katoliiklik, protestantlik, islami(usuliste) maailm. Ingliskeelne maailm. Nõnda kirjutab seda nime kogu ladinakirjaline maailm. Kunstirahva, teadlaste, sportlaste, boheemlaste, kurjategijate maailm. Kapseldub oma akadeemilisse maailma. Ärimeeste maailm jäi talle võõraks, kaugeks. *Õpetajad – need olid [õpilastele] teine maailm .. J. Parijõgi. || mingi eluringkond v. nähtuste piirkond looduses. Taimede, loomade, kalade, lindude, putukate, vetikate, bakterite maailm. Korallide imepärane maailm. Sügislooduse värvide maailm. *Kuid kõik kalad pole kolinud hauakohtadesse ega püsi paigal, kuigi jääalune maailm on pime ja vaikne. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: antiik|maailm, kapitalimaailm; kirjandus|maailm, kunsti|maailm, male|maailm, muusika|maailm, raha|maailm, spordi|maailm, teaduse|maailm, teatri|maailm, tehnika|maailm, ärimaailm; makro|maailm, mikromaailm.
7. inimese mõtete, tunnete, kujutluste ja muu vaimse elu ring. Talurahva, õpilaste vaimne maailm. Kunstniku sisemine maailm. Ma imetlesin tema kujutluste, unistuste, mõtete, huvide maailma. Laste mõistmiseks tuleb mõista nende maailma. Meie sinuga oleme nii erinevad, elame oma eri maailmades. *Aga on olemas ainult üks Mari Möldre, ja see tähendab omaette maailma. V. Panso.
▷ Liitsõnad: fantaasia|maailm, kujutlus|maailm, mõtte|maailm, sise|maailm, tunde|maailm, vaimumaailm.
8. kõnek suur hulk; väga, (maa)ilmatu palju. Aega on rongini (veel) maailm. – Pole maailma midagi, see paar tunnikest läheb kiiresti. Mul on neli tuba, ruumi maailm. Aitab koorimisest, siin on kartuleid juba maailm. Õiendamist oli selle asjaga (terve) maailm. Sinna on maailma plarakas maad. Maailma hulk raamatuid, kes neid jõuab läbi lugeda! *Rongi polnud veel ees, aga rahvast juba maailm koos. L. Promet.

maast madalast
lapsepõlvest, varasest noorusest peale, väikesest peale. Ta on maast madalast rasket talutööd teinud. Poisike paistis maast madalast silma erilise andekusega, oma huviga muusika vastu. Lapsi õpetati maast madalast vanemaid inimesi austama. *Jantsiks hüüti teda juba maast madalast, kuigi ta pühas ristimises Jaaniks nimetatud .. M. Metsanurk.

mainimis|väärne
mainimist, nimetamist vääriv. Pole mingit mainimisväärset uudist. Viimaste aastate kõige mainimisväärsem film, romaan. Üleskutsel polnud mainimisväärset 'kuigi suurt' mõju. Ma pole korda saatnud midagi mainimisväärset.

matma ‹matta, matan; maetakse, maetud 47›

1. surnut hrl. vastava kombetalitusega viimsesse puhkepaika (hauda, kalmesse jne.) toimetama. Surnut matma. Lahkunu maeti ilmalikult, kiriklikult, suurte austusavaldustega. Koidula on maetud Tallinna Metsakalmistule. Ta maeti oma vanemate kõrvale. Ühishauda on maetud kümneid lahingus langenuid. Villem on juba matnud naise ja kaks poega. Käis sõpra, koolivenda matmas 'sõbra, koolivenna matusel'. Meremehed maeti merre. *.. koolnuid oli palju, ega neid kõiki jõudnud kirikhärra matta .. A. Hint. | piltl. Ta ei olnud veel kogu lootust matnud. Ära mata end, oma noorust sellesse kolkasse! *.. Reedik mattis kogu oma rõõmutu elu Külasoo viletsasse rendikohta .. E. Nirk. *Miks proua nii noorelt abiellus, mattis oma õitseaastad nelja seina vahele? L. Kibuvits.
2. millegi alla varjule panema, peitma; millegagi (kinni) katma. Mattis varanduse maa sisse. Relvad, väärtesemed maeti põranda alla. Koer matab konte. Hakkas kartulikuhja (kinni) matma. Söed maeti tuha alla, et nad ei kustuks. Aknad maeti tekkidega kinni. Haige maeti tekkide alla. Matsin end rees kasukasse ja tekkidesse. Mattis pea padja alla. | piltl. Püüdis end oma mõtete, murede eest töösse matta. Ta ei suutnud end enam valitseda ega oma viha, pettumust, solvumist matta. Sügavale hinge põhja maetud unistused, tunded. *Ma pean valud oma rinda matma ja rahul olema .. A. Saal.
3. peale paiskudes, peale tulles katma v. varjama. Laava, vulkaaniline tuhk mattis asula. Lumelaviin mattis rändurid enda alla. Rusud matsid ta enda alla. Tuiskliiv mattis kõik ees oleva. Lained matsid peagi laeva. Lumi, tuisk matab jäljed (kinni). Hangede alla maetud põllud, aiad. Hommikuks olid majad hangedesse maetud 'hangedega ümbritsetud'. Paks udu mattis silmapiiri, kogu oru. Suits, tolmupilved matsid ümbruse. Pilved matsid päikese. Ümbrus on pimedusse maetud. | piltl. Öö mattis kõik endasse, oma hõlma. Viha, ahastus mattis kaine mõtlemise. *.. oli ju praegusel silmapilgul uusi, erutavaid sündmusi, mis matsid vanad asjad mõne päevaga oma lademe alla. A. H. Tammsaare.
4. (kohest selget) hüvitust saamata raha, kapitali kulutama. Tööstusse maetakse kõvasti kapitali. Ettevõttesse, vabrikusse maeti miljoneid. Mattis kõik oma säästud, kogu raha talusse. Riik on matnud suuri summasid ehitusse. Viimased veeringud maeti laste koolitamiseks. *Ülesoo kohasse tuleb enne tubli summa raha matta, kui sealt midagi hakkab saama. O. Luts. | piltl. Ta on sellesse töösse, ülesandesse palju energiat matnud.
5. millelegi takistavalt mõjuma, lämmatama. a. hingamist takistama v. raskendama. Leil oli nii käre, et mattis hingamist. Köha, läkastamine kippus hinge matma. Suits, tolm, hais tahtis hinge matta. Haigel mattis vahetevahel hinge. Hirm ängistas, nii et mattis hinge. *.. ja õhk, milles tundus samas seisvast autost bensiinihaisu, tahtis tal matta rinnad. M. Raud. b. kuuldavust summutama. Torm, tuulemühin mattis nende hüüded, karjed. Kära ja hüüded matsid kõneleja viimased sõnad. Mootorrataste põrin mattis muud hääled. c. hrv leeke kustutama. *Seljast kuub! Poiss leeke matab, / peksab, materdab ja katab .. M. Kesamaa. d. (muid juhte). Vänge küüslaugulehk mattis kõik teised lehad. Pisarad matsid naise hääle. Umbrohi, virnhein mattis taimed.
6. kõnek märga, vesist, porist kohta millegagi täitma. *Kuigi kõige alla maeti mitu koormat haorisu, nõudis põhjatu mülgas siiski ka lugemata hulga kärutäisi rabamulda .. M. Raud.

meele|pärast ‹adv›
meeltmööda, tahtmise järgi. Kohe nina vingus, kui miski meelepärast ei ole. See töö polnud mulle kuigi meelepärast. Talle oli väga meelepärast, et poeg põllumeheks hakkas.

metsastus ‹-e 5› ‹s›

1. metsastamine, metsa alla võtmine. Jäätmaade, liivikute, mahajäetud kaevanduste metsastus.
2. hrl van jahipidamine, küttimine. *Ta harrastas metsastust, kuigi tabas väga harva mõnda looma või lindu. M. Metsanurk.

minek ‹-u 2 või murd -i 2› ‹s›

1. (eemalduv) liikumine, minemine. Kuhu minek? Tädi poole, arsti juurde, järvele, jalutama, eksamile minek. Jälgis meeste minekut, kuni need silmist kadusid. Sinna minekuga ei ole kiiret. Mutsutas hobuse minekule 'liikvele, minema'. Oli riides nagu kuskile minekul 'minemas'. Pani mineku peal 'minnes' mantlinööpe kinni. Olin magama minekul 'minemas', kui helises uksekell. Käisime ühe minekuga 'järjest, puhkamata' 15 kilomeetrit (maha). Kerge minekuga jalgratas. Autol on hea, kiire minek.
2. lahkumine, äraminek. Külaline juba asutab minekut, seab minekule, on minekul. Jättis head aega ja pöördus minekule. Asu minekule, enne kui aetakse! Teeme minekut, muidu jääme pimeda peale. Ei valva mina ta minekuid ega tulekuid. Rongi, bussi minekuni on veel aega. Enne lume, keltsa minekut. || (rahvapärastes ütlustes tugevdavalt:) ära, minema. Ajage, kupatage ta minekut, minekit! Käi, kasi, mine minekut, minekit! Läks, kadus, pani minekut, minekit. Lidus, jooksis, kappas, lonkis, kõmpis minekut, minekit. Viska see solk minekut, minekit!
3. surm, suremine. Isa oli enne minekut mitu kuud voodihaige. Haige oli üksvahe peaaegu minekul 'suremas'. Kas ta minek oli kerge? Sai enne minekut jumalaarmu. Hingusele minek 'surm'. *Ma jäin seal düsenteeriaga nii otsa, et minek oli juba silmade ees. V. Gross.
4. teise olukorda v. seisundisse siirdumine, teistsuguseks muutumine. Peitu, redusse, pagulusse, pensionile minek. Poisil seisab ees sõjaväkke minek. Tehaste pankrotti minek. Vargile minek. Ilma soojale, külmale, sajule minek. Ootab pojengide õitsema minekut. Inimese kõhnaks, paksuks, ülbeks minek.
5. nõutavus; ostetavus. Kahtles oma kauba minekus. Uuel saiasordil on minekut. Turul võil suurt minekut polnud. Kui kõht tühi, on igasugusel toidul minekut. Raamatul, näidendil, filmil oli ootamatult hea minek.
6. hoog; edenemine; edu. Jutul oli juba hea minek sees. Viljakasvul on pärast vihma hoopis teine minek. Tööl pole enam endist minekut. Nohikul poisil polnud naiste juures minekut. *Äril näis olevat suur minek, sest kuigi polnud turupäev, oli ruum täis ostjaid .. R. Roht.
Omaette tähendusega liitsõnad: alt|minek, edasi|minek, erru|minek, ette|minek, halvaks|minek, hukka|minek, kaotsi|minek, kasvama|minek, keema|minek, koju|minek, kokku|minek, kooli|minek, korda|minek, käiku|minek, külla|minek, lahku|minek, leeri|minek, linna|minek, looja|minek, lõhki|minek, läbi|minek, maale|minek, magama|minek, maha|minek, mehele|minek, moodi|minek, nurja|minek, paari|minek, põhja|minek, raisku|minek, ringi|minek, sassi|minek, segi|minek, sisse|minek, surma|minek, sõtta|minek, taeva|minek, tagasi|minek, teele|minek, tulle|minek, täide|minek, tööle|minek, vangi|minek, välja|minek, ära|minek, üleminek; jää|minek, lumeminek

mitte ‹adv›
I. eitav abisõna, rõhutab, intensiivistab eitust, dubleerib eitavat öeldisverbi
1. ‹sageli koos rõhutava gi- ~ ki-liitega› hrl. paikneb selle sõna v. sõnaühendi ees, millele eitus on keskendatud. Mitte keegi ei teadnud õiget vastust. Mitte ei tea, kust alustada. Seda ma mitte ei lootnudki. Süüdi polnud mitte tema, vaid keegi teine. Nad polnud mitte kunagi sõpradeks saanud. Mitte ainsatki minutit ei tohi hilineda. Ta ei olnud mitte aitähki öelnud. Leibagi ei olnud majas mitte kildu. Mitte midagi ei juhtunud. Mitte ei lasta oma mõtetega üksi olla. Ja ei jätnudki järele, no mitte ei jätnud. Ära mine, ära mitte mine! || ‹järelasendis rõhuadverbina› van. Sa ei tee seda mitte! Ei, see ei lähe (teps) mitte. See plaan ei sobi mulle hoopiski mitte. Ma ei usu mitte, et sa sellega toime tuled. Ta ei rääkinud nähtust kellelegi, ka isale mitte. *Karja ei lähe, kingsepa juurde ammugi mitte, hakkan looderdama .. V. Uibopuu.
2. kõnek esineb mitmesugustes fraseoloogilist laadi väljendites. Koolis ei huvitanud grammatika meid mitte üks põrm. Kasu polnud sellest mitte tuhkagi. Ta ei teadnud kõigest sellest mitte mõhkugi, mitte üks mõhk. Ma ei tee seda mitte mingi hinna eest. Raha pole sul ju mitte punast krossigi. Poiss ei viitsi mitte lillegi liigutada. Miks sa teda küll mitte sugugi ei salli? Ma ei teadnud mitte kui midagi. Teda ei aita enam mitte kui miski. Ta ei pea, pane seda mitte miskiks. Kas said targemaks? – Mitte üks raas, mitte raasugi.
II. eitav abisõna, jaatavas kontekstis eristab eitatava osa
1. annab eitava sisu üksnes järgnevale sõnale v. sõnaühendile (v. lauseosale). Juhan otsustas neid mitte kutsuda. Ma palun mitte nõnda kõnelda. Laps sulges silmad, et välku mitte näha. Ta oli hukkunud veel mitte üheksateistkümneaastasena. Seda tuli ette mitte just väga tihti. Lähen, aga mitte täna. Hinga läbi nina, mitte läbi suu! *Hüüdja oli Elisabeth, mitte vähem kaame kui ta noorem vend .. E. Krusten. *Õigem oleks olnud – mitte vaadata võõra maja sisemusse, mitte toppida oma nina igale poole, mitte olla odavalt uudishimulik .. J. Kruusvall.
2. esineb vaeglausetes ning elliptilistes lausetes v. lauseosades (hrl. koos rõhu- v. modaaladverbidega). Anne keeldus otsustavalt: täna mitte. Kas olete kunagi kohanud seesugust inimest, vist mitte? No mitte just nii. Ka siis mitte. Siitsaadik ja mitte enam. Muidugi mitte. Annaks isa natukegi järele, aga mitte ilmaski. *Aga mis nad söövad? Mitte viljaterakestki kuskil. J. Kunder. || (käskudes, keeldudes). Mitte suitsetada! Võõrastel mitte siseneda! || ‹asendab eitavat öeldisverbi›. Teised põgenesid, mina mitte. Kõik teised käivad vahel kodus, sina mitte. Kas keegi soovib teed? – Mina mitte. Ta teadis alati, kuidas talitada ja kuidas mitte. *Tere ise ka, oled sa siis sõber või mitte. J. Sang (tlk). || ei. *Värin pani tüdrukul kogu keha võpatama ja ta vastas: „Ei, ei! Mitte!” A. H. Tammsaare.
3. rinnastusseose korral eitab üht rindliiget (sõna, sõnaühendit, osalauset); seos on enamasti eitavat ja jaatavat liiget vastandav. a. ‹ühendsidesõna osana› mitte (ainult ~ üksnes) ... vaid (ka). Ma ei kohanud mitte Jaaku, vaid tema venda. See pole mitte ainult sinu soov, vaid meie kõigi ühine tahtmine. Jõgi pole mitte üksnes sügav, vaid ka kärestikuline. Teeksin seda mitte enese, vaid oma laste pärast. *.. tema hoole all polnud nüüd mitte üksnes Erikupoeg Niglase vara, vaid ka kogu ta saladus. E. Kippel. b. esineb koos vastandavate, möönvate, eraldavate ja ühendavate sidesõnadega v. nende puudumisel ka kirjas ainult komaga eraldatult. Tegemist on šedöövriga, mitte aga tavalise pildiga. Raamat on nauditav, kuigi mitte ilma puudusteta. Olla või mitte olla! Ta nuttis närvide ülepingutusest ja mitte teistel põhjustel. See auto on punane, mitte sinine. See on minu palve, mitte käsk. Välimuse järgi oli ta kahekümnene, mitte vanem. *Seepeale olid nad mõlemad naerma hakanud, kuid mitte just väga lõbusalt. E. Krusten. *.. tabanud olid ainult mõned üksikud haavlid ja mitte kogu laeng .. R. Roht. || eitab tervet osalauset. Mitte et ma just igatsesin, aga hea oli teda kohata küll.
4. ‹ühendsidesõna osana› esineb sisult jaatavates, möönvates, nentivates ühendites miks (ka) mitte 'mispärast ma ei peaks seda tegema, (täiesti) nõus, olgu pealegi' ja kui mitte 'võib-olla ka, võib-olla isegi'. Lähen, kui palutakse, miks mitte. Aitan küll, miks mitte. Taat on vähemalt kuuekümnene, kui mitte rohkemgi. *See oli naine; pigem noor tütarlaps, kui mitte haldjas. L. Meri (tlk). || kõnek ka täpsustavates väljendites kui ~ et mitte öelda 'võib-olla isegi'. Traditsiooniline, et mitte öelda vanamoeline vormikäsitus. *.. teretan trepil tüsedat – kui mitte öelda paksu – koristajat .. M. Loodus (tlk).
5. kahtlevas küsimuses laiendab verbifraasi v. küsimusalust sõna. Kas me ei ole mitte kohale jõudnud? Ega mitte sina seda ei teinud? Kas me ei pidanud mitte kella kolmeks sinna minema? Kas ta pole mitte sinu isa?

mood ‹moe, moodi 21› ‹s›

1. ajastu üldine maitselaad, mis määrab suuresti rõivastuse (jm. inimese välimuse juurde kuuluva), samuti ka tarbeesemete, ruumide, sisustuse, kirjanduse, kunsti vm. laadi ja ilme; mingite väärtuste suhteliselt lühiajaline tunnustatus. Moega kaasas käima, moodi järgima, moodi taga ajama. Mood näeb ette, nõuab, dikteerib. Mood vaheldub kiiresti. Mõni aasta tagasi olid sellised kleidid, pluusid, kingad moes, nüüd on nad moest läinud, nüüd on hoopis uued moed. Moest läinud esemed. Moest läinud kaabud, lipsud, muster. Käib viimase moe järgi riides. Sellised soengud, selline meik on nüüd moes. Kas praegu on moes tume või hele mööbel? Sellised ehted lähevad võib-olla kunagi uuesti moodi. Habe on jälle moes. Biitmuusika, abstraktne kunst on moes. Suurepärane laulja, aga ta pole enam moes 'populaarne'. Kõik peavad koera, koerad on moes. Millal tuli saunsuvilate ja saunapidude mood? Inimene ei tohi olla moe ori. || ‹pl.› (moodsate rõivamudelite kohta). Uued Pariisi moed. Saksa moed on praktilised. Vanemale inimesele ei sobi ekstravagantsed moed.
▷ Liitsõnad: habeme|mood, juukse|mood, kinga|mood, kleidi|mood, kübara|mood, mantli|mood, meeste|mood, naiste|mood, riide|mood, suur|mood, ülikonnamood; maksi|mood, midi|mood, minimood; kevad|mood, suve|mood, sügis|mood, talvemood.
2. tava, harjumus, komme. Rumal, paha, vastik mood küüsi närida. Tal on veider mood omaette, iseendaga rääkida. Kust ta sellise halva, lolli moe on saanud, õppinud? Üksteise peale kaebamine ei olnud moeks. Nutt, pisarad on naiste mood oma tahtmist läbi viia. Väga ootamatu ettepanek – aga see on juba kord Jaani mood! Tal on selline uhkustamise, praalimise, ilkumise mood. Varem Antsul vandumise moodi ei olnud. Ega ta seda tõsiselt võtnud, rääkis rohkem moe pärast. Mis mood see on, olgu emale vastu toriseda! See pole küll kellegi mood poole päevani sängis lesida! Kassil on mood voodis padja peal magada. Mustlase hobusel öeldakse mitmesugused vigurid ja moed küljes olevat. *.. näe, isegi maaplikad jooksevad rohkem poiste kui poisid nende järele. See nüüd niisuke uus aeg ja uus mood. A. H. Tammsaare.
3. olek, olemus; kuju. Vaikse, argliku, häbeliku, tasase, lahke, leebe moega neiu. Terase, asjaliku, targa, aruka moega poiss. Ausa, uhke moega isand. Naabrid on lepliku moega inimesed. Ta on kinnise loomu ja salaliku moega. Kuidagi väsinud ja haiglase moega. Ära ole nii õnnetu, hädise moega. Sa täna nii mossis moega. *.. ülituttava moega valged majad, mis eemalt püüdsid pilku, polnud lähedalt kuigi meeldivad. V. Saar. *Juba Reinu välispidine mood on isevärki: tilluke mehike, tedretähniline nägu ja nösinina .. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: keha|mood, pinna|mood, tegumood.
4. ‹hrl. partitiivis, adessiivis v. komitatiivis koos adjektiivse täiendiga› viis, komme. Tuntuks võib saada mitut moodi, mitmel moel. Kas sa muud moodi, muul moel ei osanud seda asja ajada? Seda ülesannet saab lahendada kaht(e) moodi. Las jääb kõik vana, endist moodi. Ta püüdis igat moodi 'igati' äri ajada. Astub aeglasel, tähtsal moel. Jutustas seda lugu oma rahulikul, muhedal, asjalikul moel. Püüdsin teda ühel ja teisel, õige mitmel moel mõjustada. Mingil moel, mingi moega ta lõpuks ülikooli lõpetas. Sellest ei pääse mingil moel mööda. Sel moel, selle moega saigi temast kirjanik. Niiviisi, selle moega sa kaugele ei jõua. Ta rääkis sellest niisuguse moega, et kuulajail hakkas kõhe. Kuidas elu läheb? – Keskmist moodi. Sa pead mind aitama. – Mis moel? Nad said haledal moel, haledat moodi 'hullusti' petta. Tal vedas roppu moodi, tal oli roppu moodi 'väga ohtrasti' õnne. *Lõhnasime mõlemad koledal moel nitrolaki järele .. K. Saaber. *Elu on santi moodi [= ääretult] ebaõiglane! V. Lattik. || ‹määrsõnaga› kõnek. *Mis kuradi moodi see ometi juhtuda sai? J. Tuulik. *Igav. Pagana moodi igav ... A. Sinkel.
▷ Liitsõnad: ise|moodi, kuidagi|moodi, mis|moodi, miskit|moodi, muud|moodi, naa|moodi, nii|moodi, nõnda|moodi, oma|moodi, seda|moodi, teist|moodi, üht(e)moodi; hiigla|moodi, hullu|moodi, mehemoodi.
5. ‹genitiivis täiendiga, hrl. substantiivi järel postpositsioonilaadselt› (väljendab tegelikult mingit sarnasusvõrdlust: kellegi, millegi sarnane v. sarnaselt). Ta on välimuselt isa, loomult ema moodi. Pikk kuuri moodi ehitis. Mingi koera moodi loomake. Mingisugune sineli moodi mantel seljas. Kollakas vaha moodi aine. Poiss kires kuke moodi. Ta ei näe põrmugi professori moodi välja. Lõnguse moodi riides noorukid. Tahaks kord inimese moodi elada. Rukist lõigati siis veel esiisade moodi. Ta istub türklase moodi ristisjalu. Elad koos huntidega, käitu hundi moodi. Öösel sadas lund, nüüd on päris talve moodi. Jüri moodi poiss küll ei ole. See oli kangesti Joeli moodi ärbelda oma rikkusega. *.. preili Luige, üks teie moodi preili kõndis rannas kunstnik Liibusega. P. Vallak.
6. [part] liik, laad. Sõpru on mitut moodi. *Sealt kostis juba selle uut moodi pilli, lõõtsmoonika hääli .. A. Kalmus.

moon ‹-a 22› ‹s›

1. toit, toiduained, toidukraam. Matkale võeti paari päeva, terve nädala moon kaasa. Terve kotitäis moona. Söödi kaasavõetud moona, sooja toitu polnud saada. Moon hakkas lõppema, otsa saama. Isa tõi linnas õppivale pojale aeg-ajalt kodust moona. Metsaveole minnes pidi ka hobuse moon kaasas olema. Tuli muretseda moona inimestele ja loomadele. Sõjavägi rekvireeris taludest moona. *Ja suvevaheaegadel oli ta siin-seal tööpoisiks olnud ja endale talveks moona teeninud. M. Pihla. || naturaaltasu, hrl. töö eest mõisas v. talus. Moonakad said mõisast korteri ja moona, tegid tööd peamiselt moona eest, elasid mõisa moonal. Karjapoiss kaubeldi moona eest. *Poole aasta moon – see oli ju terve tünder rukist. A. Sinkel.
▷ Liitsõnad: aasta|moon, hobu(se)|moon, päeva|moon, reisi|moon, söögi|moon, talve|moon, tee|moon, toidumoon.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› (lahingu)varustus. *.. kuigi teadsime, et niikuinii on lõpp, sest moon on praktiliselt otsas. Viimases raginas olid ka püssimehed tulistanud mis jõudsid. H. Susi.
▷ Liitsõnad: lahingu|moon, laske|moon, sõjamoon.

mugav ‹-a 2› ‹adj›

1. rahuldust, mõnu pakkuv, head enesetunnet tekitav, kõike häirivat välistav. Püüab lamades leida kõige mugavamat asendit. Pehmes vagunis on mugav sõita. Sellise naabriga polnud kuigi mugav. Võtan lipsu eest, on mugavam olla. Veetsime mugava õhtu. Vanem inimene vajab mugavat kodurahu. || selline, kus on mõnus viibida, mida on hõlpus ja meeldiv kasutada v. käsitseda, mida on meeldiv teha jne. Uued moodsad ja mugavad autod, bussid, vagunid. Mugav voodi, tugitool. Käepärane mugav tööriist. Sul ju uus mugav kodu. Mis viga nii mugavas korteris elada! Mul oli suvilas väga mugav. Elektripliidid on mugavamad kui gaasipliidid. Matkajalatsid olgu otstarbekad ja mugavad. Valges päikeselises ruumis on mugav töötada. Mul on mugav töö, tegevus. Toidu tegemine on tülikas, mugavam on restoranis lõunatada.
▷ Liitsõnad: ebamugav.
2. laisavõitu, pingutamist vältiv. Mugav mees, püüab kergema vaevaga hakkama saada. Ta on liiga mugav, et edasi õppima minna. Tüdrukud olid aktiivsemad, poisid mugavad ja ükskõiksed.

murd ‹murru 21› ‹s›

1. murdmine; murdumine; murdekoht. Luumurrud jagunevad lahtisteks ja kinnisteks murdudeks. Kui tuleb murd muile puile, siis tuleb katk ka kadakaile. *.. ja vaikus ümberringi on nii suur, et iga väiksem oksa murd või käbi kukkumine männikus on selgesti kuulda. J. Vahtra. *Murru juurest tõusid aga kasvud, olgugi nigelad, mitmele poole. M. Metsanurk. || geol mineraali v. kivimi murdepind. Tasane, ebatasane, teraline murd. Mineraalil oleneb murd lõhenevusest ja kõvadusest.
▷ Liitsõnad: lume|murd, läbi|murd, sissemurd; jalaluu|murd, kolju|murd, luu|murd, rangluu|murd, reieluu|murd, roide|murd, selgroomurd.
2. murtud, murdunud puud; selliste puudega ala. Tormist põhjustatud murd. Puud murrus risti-rästi risakil.
▷ Liitsõnad: tormi|murd, tuulemurd.
3. kivimurd. Vasalemma murrud. *Tema, Tõnis Tihu, on ise sedasorti kivi küllalt oma purjekatega Soome murdudest Rootsi vedanud. A. Hint.
▷ Liitsõnad: kipsi|murd, kivi|murd, kriidi|murd, marmori|murd, paemurd.
4. murdlaine; murdlainete ala. Karidelt tulev, kostev murdude kohin. Tuul on järele andnud, ent murrud kohisevad endiselt. *Ja kuigi merelt tulev järsk ja lühike murd neid mitu korda üle kallas, vedasid nad paadi kalda poole. J. Smuul. *Ning meri Nootamaa sääre murdudel mürises, mürises. A. Hint.
▷ Liitsõnad: lainemurd.
5. inimeste, sõidukite vms. (tunglev) hulk. Suurlinna kära, kiirustavate inimeste murd. Õnnetuspaigale kogunenud uudishimulike murd. Lauluväljaku murruna voogav rahvamass. Miks peab minema päikest võtma just Pirita ranna inimkehade murdu? Laadale, peole voolas rahvast murruna kokku. Ostjaid nagu murdu 'väga palju'. Sellises autode murrus ei pääse edasi ega tagasi. *Läbi tänavate kurru / ja majade murru / nagises krigisev tramm .. K. Ehrmann.
▷ Liitsõnad: inim|murd, rahvamurd.
6. mat kahe täisarvu jagatisena esitatud ratsionaalarv. Murru lugeja ja nimetaja. Murdu laiendama, taandama. Harilikku murdu saab teisendada kümnendmurruks.
▷ Liitsõnad: kümnend|murd, liht|murd, liigmurd.

muuti ‹adv›
muul viisil, muud moodi. *.. sest tal [= naisel] polnud kombeks teha tööd muuti kui mehega urisedes. A. Mälk. *Ja kuigi Hans Varrikoff polnud vallas ametis ega muuti seal asjamees .. V. Ilus.

mõte ‹mõtte 18› ‹s›

1. mõtlemise üksikakt v. tulemus. Lapsik, veider, kummaline, imelik, meeletu, pöörane, naljakas, absurdne, ketserlik, kaval mõte. Head, helged, halvad, pahad, rasked, sünged, mustad, murelikud mõtted. Mõtteid mõlgutama, heietama. Kuidas ta sellisele mõttele tuli? Teda valdas ootamatu mõte. Äkki välgatas, sähvatas, vilksas lohutav mõte pähe, peast läbi. Igaüks mõtles oma mõtteid, tegeles oma mõtetega. Sellist mõtet pole mul varem pähe tulnud. Kes on talle sellise mõtte pähe pannud? Tema ainus mõte oli, kust süüa saada. Mõtted keerlevad, tormavad (peas). Palavikuline mõtete tulv. Piinavad mõtted närivad südant, hinge. See mõte ei andnud talle enam rahu. Ma ei usu seda, mulle ei mahu see mõte pähe. Kes suudaks mõista, ära aimata, lugeda teise mõtteid! Igaüks ei suuda oma mõtteid arusaadavalt väljendada, sõnastada, paberile panna. Ei suuda erutusest mõtteid koguda, koondada. Mõtted valguvad laiali, on laiali, laokil, mujal, rändavad ringi. Pea on mõtetest tühi. Heida sellised mõtted peast. Mõnikord ei saa tüütavast mõttest kuidagi lahti. || arvamus, seisukoht, käsitus. Vahetati mõtteid ning vaieldigi. Meie mõtted selles asjas lähevad oluliselt lahku, ei lange kokku, on paljuski erinevad. Seda mõtet ma ei jaga, ei poolda. Ta tuli välja huvitava mõttega.
▷ Liitsõnad: juht|mõte, põhi|mõte, tagamõte; kinnis|mõte, luulu|mõte, sala|mõte, sundmõte; hirmu|mõte, mure|mõte, mässu|mõte, noru|mõte, patu|mõte, soov|mõte, surma|mõte, tusa|mõte, uit|mõte, äkkmõte.
2. mõtlemine, mõttetegevus, kaalumine. Majandusliku, ühiskondliku, kriitilise mõtte areng Eestis. Mõte aeglustub, soikub, nürineb. Tööd tuleb teha mõttega, mitte huupi ponnistades. Sa ei kuulagi mind, oled mõtetega mujal. Kas selline võimalus pole sulle mõttesse tulnud? Olen eilse õhtu mõttes mitu korda läbi käinud, mõttest läbi lasknud. On mõttesse, mõtetesse, mõtteisse vajunud, süvenenud. Istub mõtetes, sügavas mõttes kamina ees. Püüan endale kõike mõttes ette kujutada. Ärkas mõttest, oma mõtteist, oma mõtetest ja asus tegutsema. Mõtted võtsid peagi teise suuna. Ei suuda mõtteid vaos hoida. Ta mõte uitas hoopis kaugel. Rehkendas mõttes välja, et.. Mis sul mõtteis mõlgub? Olen seda ideed kaua mõttes kandnud, mõttes hellitanud. Mis tal ometi mõttes oli, kui ta niimoodi otsustas? *Telegrafistiproua meel ja mõte on rahulik – mehega on asjad korras .. M. Traat.
▷ Liitsõnad: inimmõte.
3. kavatsus, plaan, nõu, idee. Eesti Aleksandrikooli mõtte algatajad. Millal te kord mõttest teoni, mõtetest tegudeni jõuate? Tegi oma mõtte teoks, mõte sai teoks. Ta pole loobunud maale asumise mõttest, kuigi seda mõtet on maha laidetud. See mõte ei lähe sul läbi. Kavatsed maja ehitada? – Jah, mõte on tõesti. See mõte on hea, pole laita. Algul oli mõte jalgsi minna, kuid hiljem sellest loobuti. Vanamehel on mõte uuesti abielluda. Kui miski on mõtteks, mõttesse võetud, tuleb see ka täide viia. Mis sul edaspidi mõttes 'kavatsusel, nõuks' on? – Mul on mõttes talupidajaks hakata. Meil pole midagi paha sinu vastu mõttes. Ei tule mõttessegi, ei ole mõtteski 'ei kavatse' järele anda, vabandust paluda. *Öösiti vaevas teda aga saatanlik mõte: hooned põlema pista või Annus maha lüüa. M. Metsanurk.
4. tähendus, sisu, olemus; asjaolu, suhe. Ma ei saa selle vanasõna mõttest aru. Lause mõte jäi arusaamatuks, segaseks. Meie laulupidudel on olnud ka muusikapidustustest laiem rahvuspoliitiline mõte. Uuenduse mõte on selles, et .. Maja varises rusuhunnikuks sõna otseses, tõsises mõttes. Ekskursioon oli mitmes mõttes huvitav, õpetlik. Mõnes, teatavas mõttes on tal õigus. Laiemas mõttes võtta on linnudki loomad. Lugeda oli põnev, aga kunstilises mõttes ei paku see raamat midagi. Ta on fanaatik heas mõttes. Mis mõttes ta veidrik on? – Igas mõttes. Käitumise mõttes pole talle midagi ette heita. Raha mõttes elasime lahedalt. *Meri on andnud inspiratsiooni loojale ja sisu ning mõtte teosele. Ü. Tuulik.
5. otstarve, eesmärk; olulisus, tähtsus. Igal tööl olgu mõte. Selle ettevõtte, ürituse mõte ei olnud mulle selge. Mis mõtet on parandada, kui jälle ära lõhutakse? Mis mõttega, mis mõttel peaksin tühja tööd tegema? Jaa, sel asjal on mõte sees. Kokkuhoiu mõttes loobusime restorani minekust. Paneme kindluse mõttes tabaluku ka ette. Vahelduse mõttes oleksime paar nädalat maal. Me ei kakelnud, rüselesime niisama nalja, huumori mõttes 'naljaks, naljaviluks'. Huumori mõttes 'niisama, igaks juhuks' võiks ju asja uurida. Raudrüüs rüütlivägi kaotas oma mõtte. Kas meie vastupanul on üldse mingit mõtet? Pole (sügavat) mõtet kiirustada, rong on juba läinud. Tema juba teab, kellega on mõtet häid suhteid hoida.
▷ Liitsõnad: elumõte.

mõõdu|puu

1. teat. pikkusega v. peale märgitud pikkustega varva- v. latikujuline mõõtevahend. Süllapuu oli ühe sülla pikkune, küünarpuu ühe küünra pikkune mõõdupuu.
2. piltl millegi mõõtmise, hindamise alus. Palk on elatustaseme põhiline, kuigi mitte ainus mõõdupuu. Raamatuhuvi rahva kultuuritaseme mõõdupuuna. Tänapäeva mõõdupuuga mõõtes on ta teosed üsna küündimatud. Ära mõõda teisi oma mõõdupuuga! Vanemal põlvkonnal on alati teistsugused mõõdupuud kui noortel. *Ja ehk oligi ta õnnelik, kui võtta õnne mõõdupuuks eluiga, sest ta suri üheksakümneaastasena. L. Metsar. *Veidrik ja liigmõtleja oli ta siinse mõõdupuu järgi .. V. Traat (tlk).

märgu|anne
liigutus, häälitsus vm. signaal millekski (hrl. tegevuse alustamiseks v. lõpetamiseks), märguandmine. Ootasime märguannet peatumiseks, liikuma hakkamise märguannet. Andsin märku, aga ta ei saanud mu märguandest aru. Kella vaatamine oli vist märguanne, et ma lahkuksin. Vilista, huika märguandeks. Tseremooniameistri märguande peale, märguandel tõusid kõik püsti. *Kuigi ta [halvatusest] enam-vähem toibus, oli see juba teine tõsine märguanne. E. Nirk.

märkima ‹märgin 42›

1. tähistamiseks kuhugi v. millelegi märki tegema v. panema. Märgi need kohad ristikestega, linnukestega lehekülgede servadele. Kõige olulisem on märgitud punase pliiatsiga alla kriipsutades. Linnad märgitakse kaardile vastavalt suurusele erisuguste tingmärkidega. Töötlemiseks vajalikud punktid ja jooned märgitakse tooriku pinnale. Orjad märgiti põletusmärkidega. Põdrakasvatajad märgivad oma põhjapõdrad nende kõrvu sälgates. Vanasti märgiti talu tarbeesemed peremärkidega. Suusarada märgiti lipukestega. Krunt on välja mõõdetud ja vaiadega märgitud. Monogrammiga märgitud laudlinad. Poidega märgitud supluskoht. | piltl. Murest märgitud nägu. Surma märgitud mehed. Jäi varguse pärast inimeste silmis kogu eluks märgituks. *Kuidas ma märgitud lambaks muutusin, täpselt ei teagi. Omajagu aitas kaasa kumu, et mu vanemad on metsa läinud .. E. Mihkelson. || kirjamärke kasutades üles tähendama, märkmeid tegema. Hinded, õpilase puudumine märgitakse klassipäevikusse. Märkisin kõik taskuraamatusse. Kas sul on kuhugi märgitud, millal on Peetril sünnipäev? Sünniaega pole siin märgitud. Kõik märgiti paberile. Nii intiimseid asju ei usalda päevikussegi märkida. || kõnek midagi täheldama, märkama. Niisugune asi ei tähenda head, seda olen ammugi märkinud. *.. et proua iseäranis lõbus oli .. ka niisugustel kordadel, kus ta seda polnud oma armulisest leivavanemast enne märkinud. J. Mändmets. || piltl mingit sündmust millegagi tähistama. Jällenägemist märgiti tassi kohviga, klaasikese konjakiga.
2. tähiseks, märgiks olema. Täht märgib häälikut või häälikuühendit. Pluss (+) märgib liitmistehet või positiivset suurust. Tema hauakohta märgib suur kivirist. Vaid õuepuud märgivad siin kunagise talu aset. || tähendama, tähistama. Mõiste kalm tähistas esialgu laipa, hiljem hakkas märkima laiba asukohta, hauda. Pearaputus märgib eitust, noogutus jaatust. See värsikogu märgib pöördepunkti luuletaja loomingus. Rusuv okupatsiooniaeg märkis langust meie kunstis ja kirjanduses. || millestki märku andma, millegi kohta märguandeks olema. Jõgi siia ei paista, ta lähedust märgib vaid veetaimede lõhn. *Iga niisugune mürin [välisukse kinnilangemine] märkis ühe usina ametniku päralejõudmist. E. Õun. *Sellest [= võimlast] .. kostis rõõmsahäälelisi ergutushüüdeid. Vali käteplagin märkis korve .. K. Saaber. || hrv osutama, sihtima. *Oku (pöidlaga Sinisalu märkides): Toosama seal, klaar! H. Raudsepp.
3. nentima, mainima. Ta ei jätnud märkimata, et ma hommikul hilinesin. Tuleb märkida, peab märkima, et Jaan on hakanud viina võtma. Nagu eelmine sõnavõtja märkis.., nagu siin varem juba märgiti.. Arvustuses märgiti kiitvalt raamatu illustratsioone. „Sa oled nii väsinud näoga,” märkis sõbranna. *Kurvastusega pidi noor kunstijünger märkima, et kõhuprobleemist ei pääse mööda kõige askeetlikumagi enesesalgamisega. E. Tennov. || ‹imperatiivi sg. 2. pöörde eitavas vormis› kõnek hüüatusena väljendab imestust, üllatust v. kinnitust. Ära märgi, või kohe kosja! *Ära sa märgi, täna võib päris õige torm veel lahti minna. J. Tuulik. *„Sul on iseloomu, poja, ära märgi,” muheles onu reipalt .. K. Saaber.
4. murd mõtlema, arvama. *.. aga mulle torkas äkki silma, et Oskar ei kipu kuhugi või kuigi läheb, siis käib nagu tuld toomas. Alguses ei teadnud ma sellest midagi märkida. A. H. Tammsaare.

nah ‹interj›

1. noh. Nah, olgu pealegi. Nah, egas sellega nii suurt häda ka pole. Nah, seda võis arvata. *..kuigi ta – kuigi ta – nah, kuigi ta sinu laps ei ole. E. Vilde.
2. näh. Nah, proovi ka meie õlut!

[kellelgi] on paks nahk, [keegi] (on) paksu nahaga
(inimese kohta, kes pole kriitika, solvangute jne. vastu kuigi tundlik). Ta ei ärritu kunagi, tal on paks nahk. Kes ühiskorteris elab, peab paksu nahaga olema. Paksu nahaga mees.

naljatlemisi ‹adv›
naljatamisi. *Vahel peab Ilmar naljatlemisi ka ennast asjatundjaks moe alal, kuigi ta tegelikult ilmutab rõivastumisel tagasihoidlikkust ja ükskõiksust. M. Nurme.

narri|mäng

1. õuenarrina v. klounina esinemine, tembutamine, veiderdamine. *Narri mängin ma tasuta, kuigi narrimäng on kuningakojas raskeim osa. A. H. Tammsaare.
2. jant, veiderdamine, tembutamine. Mõtleme üht ja ütleme teist: elu on tõesti narrimäng. *Minu luhtunud armastuski .. omandas pisut nagu narrimängu ilme ja ajas mind vahetevahel muigama. A. H. Tammsaare.

naturaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. looduslik, loodusest pärinev; ant. tehis-, kunst-. Naturaalne värnits, värvaine. Naturaalsetest harjastest hari, naturaalsest jõhvist jõhvriie. Naturaalne mesi, vein. *Kuid mitte iialgi enam pole ma näinud neid [= soomurakaid] naturaalses olekus, ainult moosina .. D. Vaarandi.
2. loomulik, ehtne. *Hindi randlased ei räägi „Tuulises rannas” enam naturaalset Saaremaa murret .. E. Nirk. *Kuigi mu figuur pole kõige halvem .., ei meeldiks mulle ometi, et mind mu naturaalses olekus [= alastiportreena] mööda näitusesaale lehvitatakse. L. Hainsalu.
3. natuuras esinev; naturaalmajanduslik. Naturaalsed kohustused. Naturaalne tasu. Feodaalmajandus oli oma olemuselt naturaalne.

natuur ‹-i 21› ‹s›

1. loomus, iseloom; teatava (omadussõnalise täiendiga iseloomustatava) loomusega inimene. Tundelise, hella, kirgliku, fanaatilise natuuriga inimene. Jääb oma raske, impulsiivse, erakliku natuuriga elus hätta. Tal on väljakujunenud, tugev, kindel natuur. Närvilised natuurid kaotavad kergesti enesevalitsemise. *Ema oli hoopis teistsuguse loomuga. .. oli praktiline natuur, ükski töö polnud talle võõras .. J. Semper.
▷ Liitsõnad: kunstniku|natuur, luuletaja|natuur, võitlejanatuur.
2. loodus, loodusobjekt(id), hrl. kunstiteose alusena. Maalib, joonistab natuurist. Kunstnik pole natuurist kuigi palju kinni pidanud.

neel ‹-u 21› ‹s›

1. anat kurgule järgnev seedekulgla ja hingamisteede algusosa (pharynx). Suust ja kurgust siirdub toit neelu ja söögitoru kaudu makku. Neelu limaskesta põletik ehk farüngiit. Toiduga võivad neelu sattuda võõrkehad. Neelu suu-, nina- ja kõriosa. | piltl. Kaljukoopa mustav neel. Krematooriumiahju, vulkaani punane neel.
2. neela(ta)mine, neelamisliigutus, neelatus. Suu jookseb vett ja neelud käivad. *Rüüpas siis teise neelu veel ja ulatas klaasi üle laua Vidriku ette. M. Raud. *Olime kui näljased, kes loevad kokaraamatust toitude nimesid ja neelavad seejuures tühja neelu. M. Metsanurk. || aeg, mil kala sööta neelab, neeluaeg. Praegu pole õiget haugi neelu.
3. ‹hrl. pl.› kõnek isu, himu(d). Temal käivad neelud viina järele. Läks sokujahti, värske liha, prae neelud tulid peale. *Ahto tahtis jätta endast paremat muljet ja tänas [söömist lõpetades] viisakalt, kuigi neelud olid veel kõvad. E. Rannet. *Aga koer, kelle neelud käisid linnupesa järele .. A. H. Tammsaare. | piltl. Tema neelud käivad ämma raha, maja järele. *Nüüd aga oli [vanamehel armukese poole] mineku neel sees, ei jäta, kas löö või maha! L. Perandi.
▷ Liitsõnad: suitsu|neel, söögi|neel, toidu|neel, viina|neel, õlleneelud.
4. neelav, imev veekeeris; kiirevooluline koht, neelukoht. Vajuvast laevast uju kiiresti eemale, muidu kisub neel su põhja. Jõesäng õgvendati, saadi kärestikest ja neeludest lahti. | piltl. *Sa oled ju sülitsi sündmuste sees, otse nende neelus. A. Jakobson.
5. bot õie krooniputke suue. Iirise õie kollakas tumedate joontega neel.
▷ Liitsõnad: õieneel.
6. etn lehterjas kitsend mõrras, mis ei lase sinna sattunud kala tagasi pääseda. Mõrra neel ehk pujus.
7. ehit katuse murrukoht, kuhu vihmavesi kokku voolab

nemad ‹rõhulises asendis› pl, nad ‹rõhutus asendis› ‹nende, neid, nendesse e. neisse, nendes e. neis, nendest e. neist, nendele e. neile, nendel e. neil, nendelt e. neilt, nendeks e. neiks, nendeni, nendena, nendeta, nendega› pl
‹pron› mitmuse kolmanda isiku asesõna vt tema
1. osutab isikutele v. olenditele, kes ei ole ei kõnelejad ega kuulajad. Nad laulavad, jooksevad. Nad tulid, õmblesid. Nemad nad ongi! Noorpaarile lauldi „Nad elagu!” Nemad kolmekesi. Nad olid kõik kohale tulnud. Trots on noortele omane, kuigi nad alati ei teagi, mida nad trotsivad. Mitte meie, vaid nende poeg. See pole nende asi. Ma pole nende peale pahane. Marjad on nende omad. Nende arvates, nende meelest. Ta usaldab neid. Ta on mees, nagu neid harva kohata võib. Ta usub neisse. Nendes olen ma kindel. Olen neis pettunud. Nendest ei pea ta enam lugu. Kuulsin neist palju head. Tahtsin nendele rõõmu valmistada. Tõin neile lilli. Nendel on kaks last. Neil tuleb minema hakata. Nendelt nõuti aruannet. Küsi neilt nõu. Ega me nendeks ole. Nendeni ta ei küüni. Püüdke end nendena ette kujutada. Ilma nendeta ma ei lähe. Töötan nendega koos. Jumal nendega, las arvavad, mida tahavad! || ‹väliskohakäänetes› (kohavarjundiga). Siit on neile umbes pool kilomeetrit. Käisin eile neil, aga poissi ei olnud kodus. Tulin neilt läbi. Las tulevad ise, ega meilt neile pole lähem kui neilt meile.
2. hrl. rõhutus asendis osutab varem mainitud nähtustele. *Valmilik ülesehitus muudab aga luuletused vanamoodsaks, nad pärinevad nagu kuskilt varasemast ajajärgust. O. Kruus.
3. van kõnek (pöördumistes 2. isiku tähenduses). Noh, kuidas nemad siis nüüd elavad 'kuidas teie (Teie) nüüd elate'?

nihu ‹adv›
kõnek nii nagu ei peaks olema v. ei tohiks olla. Eksam läks nihu. Äriga läks nihu, varsti kuulutatakse pankrot. *Küllap on laomehega kokkumäng, teevad veidi nihu.. H. Kiik. *.. ta [= üks hobustest rakendis] laseb vedamise juures vahetpidamata nihu, kuigi teeb näo, et veab kõige rinnaga. M. Traat.

niru ‹11›

1. ‹adj› kõnek (mitut laadi halbade omaduste kohta:) näru, vilets, kehv, halb jne.. a. (esemete, ainete jms. kohta:) näru, kulunud, liru, (peaaegu) kõlbmatu, logu. Nirust materjalist head toodet ei saa. Ülikond on vilets, kingad veel nirumad. Nii niru tool, et sellele ei julge istudagi. b. (nähtuste, olukordade, aja, koha jms. kohta). Ilmad olid juulis nirud. Meil on kivised nirud põllud, seal mustmullamaa. Elu on siiamaani küll päris niru olnud. Toit on siin veel nirum kui teistes sööklates. Kuidagi ajame läbi, kuigi ajad on nirud. Teised ju nii niru palga eest tööle ei tulnud. Niru lugu, et ei jõudnud heina enne suuri sadusid ära teha. c. (töö, tegevuse jms. kohta:) vastumeelne, tüütu. Kartulivõtmine vihma ja poriga on niru töö. Niru tunne on teise töö järele valvata. *.. veekandmine on tal [= isal] talvisel ajal ka niru. L. Tungal. d. (inimese v. looma kehalise seisundi kohta:) kõhn, kõhetu, jõuetu, kiitsakas, kidur; (taime kohta:) kidur, kiratsev. Näost hall, kehast niru. Oled kehva toidu peal nirumaks jäänud. Selline niru lehmakont annab ainult paar liitrit piima. Nirud põrsad, ei söö ega kasva. Rukis on niru, põud tegi liiga. *.. need [= lihunikud] on kõik rasvased. See aga kõhn ja niru nagu suvise silgu niisk .. I. Sikemäe. *Niruma söömisega poisid hakkasid juba lõpetama. R. Männis. e. (inimese iseloomu, käitumise, teistesse suhtumise jne. kohta:) halb, sant; närune. Niru mees viriseb ja iriseb iga asja juures. Nirumat ülemust on raske ette kujutada. *Niru vend, kes naist ähvardab .. A. Beekman. f. (inimese suutlikkuse, võimete jne. kohta:) vilets, nõrk. Oli hea riie, aga niru rätsep rikkus ülikonna ära. Keegi ei taha teistest nirum olla. Ta teeb üksi rohkem ära kui niru paarimehega koos.
2. ‹s› kõnek selliste omadustega inimene, loom v. ese; (kirumissõnana:) raisk, raip. Jaan on nuhk, sellisest nirust hoia eemale. See niru valetas minu peale. Kuramuse niru niisugune! Osta korralikud rõivad, ära too täikalt nirusid ja närusid. Saapad, nirud, lasevad vett läbi. Autost, nirust, on palju tülinat ja muret. *Mis mina sust nirust tapan, sured isegi, kui õige aeg .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kinga|niru, kleidi|niru, mantli|niru, rõiva|niru, saapaniru; kännu|niru, oksaniru; hobuse|niru, kassi|niru, koera|niru, lehma|niru, põrsaniru; plika|niru, poisikese|niru, tüdrukuniru.

noteerima ‹42›

1. üles märkima, üles tähendama. Ainult kahest kihelkonnast noteeritud haruldane murdesõna. Raskesti noteeritav meloodia. Kõik käigud, seisud, kogu malepartii noteeritakse.
2. maj (börsil:) kaupade hinda, raha- v. väärtpaberite kurssi määrama. Noteeritud hind, kurss. Uusi hindu, kursse pole veel noteeritud. || piltl hindama. Kriitika noteeris uut romaani üsna madalalt. *Ning orkester püüdis kõigest väest .. pakkuda seda, mida lõnguste poolt nii kõrgelt noteeritakse. J. Smuul. *Kuigi kõrgelt meie marssal ennast ei noteeri, kui nii vähe andis [oma juubeli puhul sõduritele viina]. H. Lepik (tlk).

nõudlikult ‹adv›
(< nõudlik). Õpetaja suhtub õpilastesse nõudlikult. Uksekell helises pikalt ja nõudlikult. Ei vali kuigi nõudlikult. Nõudlikult täpne töö. *Tunneme nimepidi oma .. moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame .. L. Meri.

ette nägema

1. ettepoole nägema. Udu tõttu polnud võimalik kuigi kaugele ette näha.
2. (ette) aimama, oletama, arvama. Seda ei osanud keegi ette näha. Kõike on võimatu ette näha. Selgeltnägija näeb ette, mis on tulemas. Ilmatark nägi ette varast kevadet.
3. (õigusakti kohta:) sätestama, ette kirjutama, kindlaks määrama. See paragrahv näeb ette vabadusekaotuse kolmest kuni viie aastani. Seda pole määrustikus, eeskirjades ette nähtud. Seadustes, seadustega ettenähtud õigused, kohustused. *Leping näinud ette: kelle koduloomad või -linnud teise maa peale tulevad, see peab kahjukannatajale iga looma või linnu pealt kümme rubla maksma. I. Sikemäe.
4. (projektdokumendis jms.:) planeerima, kavandama. Lähemaiks aastaiks on ette nähtud kesklinna tänavate kapitaalremont. Klubi tööplaanis nähti ette ka kolm ekskursiooni.

nägu ‹näo 27› ‹s›

1. inimese pea esikülg (juuste piirist alalõua alaservani); ka anat (facies). Lai, kitsas, ümmargune, nurgeline, ovaalne nägu. Meeldiv, jumekas, rohmakas, rõugearmiline nägu. Hallide juustega, kuid noore näoga naine. Nägu nagu kitsejälg 'väike ja kitsas', nagu (täis)kuu 'ümar (ja priske)'. Kortsus, kipras, krimpsus nägu. Tedretähed, armid, sügavad kortsud näos, näol. Valge, kahvatu nägu. Näost valge, kahvatu (nagu lubi, lubjatud sein). Nägu on külmast sinine, iiveldusest roheline, väsimusest hall, pisaraist märg. Läheb, langeb, kukub näost valgeks, kahvatuks, kaameks. Läheb, lahvatab näost, üle näo punaseks. Veri tõuseb, lööb näkku. Nägu tõmbub punaseks, lööb õhetama. Näost punane kui keedetud vähk. Punetab, õhetab, lõkendab näost (nagu tulekuri). Pese oma kriim nägu puhtaks! Krimpsutab, väänab, moonutab nägu. Nägu venis pettumusest pikaks. Nägu hirmust moondunud. Mis viga, sul pole inimese nägu, oma nägu(gi) peas 'oled näost võõras, moondunud'? Nägu läheb, tõmbub muigele, naerule, nutule, naeruseks, nutuseks. Nägu rõõmsalt naerul, naerune. Miks oled nii nutuse, nutul näoga? Mehel lõi nägu rõõmust särama, mees lõi näost särama. Oled sellel fotol natuke võõra näoga. Pöörab näo kõrvale, ära. Varjab, katab näo kätega. Kallistavad, nägu näo vastu surutud. Pühib näolt pisaraid, higi. Magab näoga seina poole. Määris kreemi, tupsutas puudrit näole. Näo poolest, näolt kena tüdruk. Tunnen, tean teda vaid näo järgi, nägu pidi. Punane värv ei ole talle näo järgi 'ei sobi'. Mõni õpetaja panevat hindeid näo järgi 'meeldivuse alusel'. See nägu tundub tuttav. Tal on hea nägude mälu, hea mälu nägudele, nägude peale. Poeg on väga isa nägu 'näolt isaga sarnane'. Kaksikud, vend ja õde on ühte nägu 'näolt sarnased'. Mina oma õega küll ühte nägu 'näolt sarnane' ei ole. Teda oli näkku, vastu nägu löödud. Tal oli nägu sisse, üles pekstud. Kes on su nägu kribinud, äestanud? Kass võib küüntega näkku karata. Vinge, jäine tuul puhub näkku. Sisenemisel lõi suits, leitsak, aur näkku. Näkku vaatama, vahtima, jõllitama. Paneb, torkab, pistab, viskab, lööb suitsu, paberossi, sigareti, sigari näkku 'suhu'. Näo ees 'avalikult, asjaosalise juuresolekul' lipitseb ja kiidab, tagaselja kirub. Ütleb igaühele tõtt näkku 'otse, avalikult'. Naeris teisele kahjurõõmsalt näkku. | piltl. Tuleb raskustele, ohule näkku vaadata, mitte haliseda ega peitu pugeda. || looma pea esikülg. Armsa ümmarguse näoga kass. Buldogi tömbi koonuga nägu. Öökullil on suuresilmne sõõrjas nägu. || millegi esikülg, palgepool. Kuu, Päikese nägu. Mündi nägu ehk avers. Maja on ehitatud näoga vastu hommikut, nägu hommikusse. Äratuskell oli seatud näoga voodi poole. Õis pöörab näo päikesele vastu. *Veetorni tuuleratas käis aeglaselt ringi, nägu vastu lõunat .. K. A. Hindrey.
▷ Liitsõnad: silmnägu; inim|nägu, mehe|nägu, naisenägu; ahvi|nägu, hobuse|nägu, kuu|nägu, linnu|nägu, nirgi|nägu, nuku|nägu, rotinägu.
2. näoilme. Kaval, pettunud, õnnetu, hapu nägu. Ta on kavala, rõõmsa, pettunud, õnnetu näoga. Teeb tähtsa näo (pähe, ette), tähtsat nägu. Tähtis nägu peas, ees. Seletab midagi tähtsa näoga. Nägu läks, tõmbus rõõmsaks, kurvaks, pilve. Probleem võttis näo tõsiseks, murelikuks. Käib rahuloleva, mureliku, pilves, mossis, kurja, kannataja, süüdlase näoga ringi. Silmitseb, takseerib asjatundliku näoga. Tõotab pühaliku näoga. Jäi mulle ütlemata lolli näoga otsa vahtima. Võib kõige süütuma näoga valetada. Mõnel on näost näha, lugeda, et valetab. Nägu nalja, häda täis 'naljane, hädine'. Ei olnud talle näkku kirjutatud 'näost (ja olekust) näha', et ta varas on. Näis, mis(suguse) näo ta teeb 'kuidas reageerib', kui meie plaanist teada saab. Mis(suguse) näoga '(ilme ja) enesetundega' ta tuleb mult andeks paluma? Löö või lükka, väsinud hobune ei tee teist nägugi 'ei tee väljagi, ei reageeri'. Teeb näo 'teeskleb', nagu poleks küsimust kuulnudki. *Seda öeldes oli Jussil endal niisugune imelik nägu, nagu kutsuks ta Marit surmasuust põgenema. A. H. Tammsaare. || grimass. Teeb peegli ees nägusid. Teeb niisuguse näo nagu sidrunit süües. *Insener laksutas lapsele keelt ja tegi naljakaid nägusid. L. Promet.
▷ Liitsõnad: ingli|nägu, naerunägu.
3. kõnek hrl hlv inimene, tüüp. Igasuguseid kahtlasi nägusid liigub ringi. Seal on uusi nägusid, keda ma veel ei tunne. Lunis igalt tuttavalt näolt laenu. Pool liitrit viina näo kohta, näo peale. Iga nägu pani, andis viielise, klapiti viieline näo pealt. Arve tuli sada krooni nägu. *Aga mis nägusid siia kokku ajab! Mulgimaa punnpõselised perepojad. Endised vürtspoodnikud .. E. Tennov. *Lugematu arv nägusid, lõpmatu „sinade” ja „teiede” vahel laveerimine. J. Jõerüüt.
▷ Liitsõnad: ahvi|nägu, kelmi|nägu, kirve|nägu, röövli|nägu, saatana|nägu, sindri|nägu, sunniku|nägu, varga|nägu, võllanägu.
4. piltl ilme, pale. a. välimus, väljanägemine; vorm, kuju v. ilming. Ilma kõrvata pole tassil õiget nägu. Linna nägu on tundmatuseni muutunud. Pärast vihma on tänavail puhtam nägu. Kulunud vaibal pole enam miskit nägu. Vaata, melonitaim on niisugust nägu. Iga torn oli ise nägu 'isesugune'. Mitut nägu 'mitmesuguseid' troopilisi puuvilju. Näo poolest ilusad õunad, aga hapud. Toal hoopis teine nägu, kui kardinad on ees. Üks ärika, lõunamaalase, kunstniku nägu mees käis sind otsimas. Poiss on suur, juba mehe nägu võtmas. Uuslinna majad on üsna ühte, sama nägu. Kevadisel päeval on suve nägu, aga talve hambad. Ilm on kahtlast nägu, läheb vist sajule. Asi paistab seda nägu, et oleme siin ülearused. Väga seda nägu kui hammustushaav. Tahab oma äritsemisele seadusliku näo anda. Neil kingadel ei ole nägu ega tegu 'ilusat välimust ega kõlblikkust'. Alatusel on lugematuid nägusid. Sademeid oli nii vihma kui lume näol. Puhastusained pulbri, pasta või aerosooli näol. Annetuste näol kogutud raha. Mis näol sa tasu tahad, kas rahas või natuuras? Põllu nägu näitab põllumehe tegu. *Loodus on ikka huvitav, esinegu ta missugusel näol tahes. E. Vilde. *Ta hakkab oma jutu otsast uuesti kinni, kordab seda teisel näol, teises järjes .. A. H. Tammsaare. b. olemus, eripära, (eri)laad. Noore põlvkonna nägu avaldub tema tegudes. Ajalehe poliitiline nägu. Noorkirjanik alles katsetab, otsib oma nägu. Peidab oma õiget, tõelist nägu lõõbi ja veiderdamise taha. Oma näoga noor tekstiilikunstnik. *.. aga minu siseilm on võtnud teise näo selle tagajärjel, mis on minust üle käinud. P. Krusten.
5. hrv nägemine. *Küll öösel unes nägin / üht rasket nägu ma: / üks lillepõõsas kasvas / mu aias üksinda. L. Koidula. || näoks, näo pärast teistele nägemiseks; moepärast. Tööd tehti ainult näo pärast. Metsa kõndima minnes võtsin näoks marjakorvi kaasa. *Ja egas mina kuigi palju [ei söö]. Ma niisama näo pärast, et kõhtu petta. F. Tuglas. || nägudeni kõnek nägemiseni. Nägudeni (siis)! Jääme nägudeni.

ohi ‹ohja 32› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. hobuse juhtimiseks kasutatav pikem rakmerihm v. -nöör, mille otsad kinnitatakse valjaste v. päitsete külge kahel pool looma suud. Võttis, haaras ohjad kätte ja sõit algas. Peremees ise hoidis ohje. Küüdimees astus vankri kõrval, ohjad peos. Tõmbas ohjad pingule, hoidis ohjad pingul. Tõmbas ohjadest ja hobune jäi seisma. Hobune seoti ohje pidi lasila külge. Ohjad keerdusid ümber vankri ratta, jäid hobusele jalgu. Pidusõidul pandi hobusele kõige ilusamad ohjad peale. Hobu ohjata, mees piitsata, tee tolmuta? (mõistatus merel sõitva laeva kohta).
▷ Liitsõnad: nahk|ohi, nöörohjad.
2. miski oma kujult ja otstarbelt ohje meenutav. Ohjadega juhitav mudellennuk. Pea mähise tegemisel hoiavad sidet paigal sideme ohjad. Istukile tõusmise abistamiseks olid haigevoodi jalutsi küljes ohjad.
3. piltl (juhtpositsioonil olekut, kellegi v. millegi talitsemist, distsiplineerimist märkivates väljendites). Kodus on ohjad alles isa käes. Meie korvpallimeeskond ei andnud kogu mängu jooksul ohje käest. Kuigi päike käib juba kõrgemalt, hoiab talv veel kõvasti ohje peos. Isa oleks pidanud poissi paremini ohjes, ohjas hoidma, pidama. Valitsus tõmbas ohjad pingumale. *.. olid korraldanud ühe päris ohjadeta olengu kahe rootsi naisüliõpilasega. K. Ristikivi. *.. purjus, ilma ohjata talumehed, kes joovad end kõrtsis täis.. M. Traat.
▷ Liitsõnad: jutu|ohi, peremehe|ohi, perenaise|ohi, talu|ohi, valitsemis|ohi, võimuohjad.

olgugi ‹konj›
alustab selgitavat v. täpsustavat möönduslauset v. möönvat lauseosa; sün. kuigi, ehkki. Raha, olgugi peenike, on ikkagi raha. Ta on üliõpilane, olgugi alles esimesel kursusel. *.. kõik arvasid, et olgugi preili, ometi on ta nii-öelda naisterahvas.. A. H. Tammsaare. | ‹ühendsidesõna osana› olgugi et vt et

oopus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
kirjanduslik, teaduslik vm. teos. *Selle oopuse vastu oli Irinal sügav aukartus, kuigi ta seda polnud läbenud lugeda. A. Beekman. || nlj (kirja, kirjandi vms. kohta). Ta on usin kirjutaja, saan talt oopusi peaaegu ülepäeva. || järjekorranumbriga märgitud muusikateos sama helilooja teiste muusikateoste seas, lüh. op

pagana|usk
vana traditsiooniline kohalik usk (vastandatuna ristiusule). Paganausu jumalad, nõid, preester. Vanad paganausu kalmed. *Siis olid sõtta sõitjad alles paganausku, kuigi osa tunnistas juba Lunastajat ja Püha Neitsit. K. A. Hindrey.

paine1 ‹18› ‹s›

1. (psüühiline) surve, rõhumine; vaev, äng. Vaimne, hingeline paine. Raskemeelsuse, murede, rusuva vaikuse paine. Meest ei vaevanud enam kahtluste paine. Põua, läheneva äikese paine. Nimetu paine surus teda maadligi. Elati (nagu) raske paine all. Painest vabanema, pääsema. See mõte vabastas mu korrapealt painest. Tuule painel kaldunud puud. Purskas nagu paine alt: „Ise oled süüdi!”. *Kuigi Artur pidi alles esmaspäeval käima paaris asutuses, .. elas ta juba nädalalõpul linnamineku paines.. T. Vint.
▷ Liitsõnad: elu|paine, töö|paine, unepaine.
2. murd luupainaja. Poiss käib kui paine peale. *Aga maa – see on nagu paine, see lahti ei lase. R. Sirge. *.. vallavalitsus tuleb teie peale kui paine öösel ja võtab pearahavõla ette ära teie kummikraed.. A. Kitzberg.
3. van keel aste. Tugev, nõrk paine.

palge|joon

1. hrv näojoon. *Tuttav pilk ja palgejooned, / kätelgi needsamad sooned.. U. Laht.
2. piltl iseloomulik joon. Isikupäraste palgejoontega kirjanik. Uue elu palgejooned. Antarktise karmid palgejooned. *Et kuigi teie palgejoontes / on sarnasust küll väheke, / sul nagu teine veri soontes. P. Haavaoks.

palju ‹adv›

1. väljendab lähemalt piiritlemata suurt hulka: suurel määral, arvul v. hulgal, rohkesti.; ant. vähe. a. ‹verbiga›. Ta armastab palju rääkida. Möödunud suvel sadas palju. Ta on palju lugenud. Koolis antakse palju õppida. See ei maksa palju. Mulle see tähendab palju. Palju ei puudunud, et oleksin kukkunud. Pean minema, kell on juba palju. Kellele palju antud, sellelt palju nõutakse. Kes palju teeb, see palju sööb. *.. kõhutäidet – kassile palju, mehele vähe. H. Sergo. *Niisuguse sooja ilmaga oli musta kostüümi muidugi palju, kuid tavast tuli kinni pidada. M. Traat. b. ‹substantiivi partitiiviga›. Palju tööd, vaeva, muret. Vii talle palju tervisi. Kontserdil oli palju rahvast. Sellest on palju juttu olnud. On möödunud palju aega, aastaid. Sinna on palju maad. Heal lapsel palju nimesid. Noorpaarile sooviti palju õnne, päikest. Kui palju päid, nii palju arvamusi. Võta 200 g võid ja niisama palju suhkrut. Palju kisa, vähe villa. c. ‹adjektiivi v. adverbi komparatiiviga›. Palju ilusam, suurem, väiksem, soojem, külmem, tugevam, õrnem, kallim, odavam, vanem, noorem. Palju paremini, halvemini, kiiremini. Palju hiljem, varem, vähem, rohkem. d. ‹koos teise määra v. hulka väljendava adverbiga›. Väga, õige, lõpmata, hirmus, kole palju. Raha pole mul kuigi palju. Kulutan toidu peale liiga palju. Kas nii palju? Tohutult, pööraselt, ülearu palju. Aega pole enam teab kui palju. Nalja sai parasjagu palju. Nii palju kui süda soovib, kutsub. Poistega on tal juttu kui palju 'väga palju'. *Ja ta seadis nõnda, et oleks hästi palju ja sagedasti kirjalikke töid.. A. H. Tammsaare. || kõnek kui palju. Palju sa tahad, soovid? Palju see maksab? Palju kell võiks olla? Ei tea, palju talle anda. || kõnek nii palju kui. Tee, palju sa teed, rahul ikkagi ei olda. Proovis palju proovis, mootor käima ei läinud. Seda plekki välja ei saa, nühi palju tahes.
2. ‹rõhumäärsõnana› suurt, eriti. Tüli nende vahel ei lõppenud palju kunagi. Üksinda ei tohtinud ta palju kuhugi minna. Sealt pole palju keegi julgenud läbi minna. *Kahvlit polnud küll palju kellelgi – seda tarvitati harva. A. Hint.

paradoksaalselt ‹adv›
paradoksi (1., 2. täh.) meenutavalt, sellel põhinedes, näilikult vastuoluliselt v. mõistusvastaselt. Kuigi see kõlab paradoksaalselt, on see ometigi tõsi.

partii ‹14› ‹s›

1. kindlaksmääratud kogus ühesuguseid tooteid v. tooteosi; suur kaubasaadetis. Partii suhkrut, puuvilla, autode varuosi, elutoamööblit. Kombinaat saatis suure partii paberit Bulgaariasse. Saabus suurem partii seemnevilja. Vabrik laskis esimesed partiid toodangut turule. Väikeste partiide kaupa tootmiselt mindi üle seeriatootmisele. Toornahad sorteeritakse ühesuguste tunnuste alusel tööstuslikeks partiideks. || hrv (inimeste kohta). Saabus partii vange. || ‹liitsõna järelosana› inimese kehaosade kohta
▷ Liitsõnad: kanga|partii, katse|partii, kauba|partii, naela|partii, proovi|partii, relva|partii, seemne|partii, viljapartii; lõua|partii, pea|partii, rinna|partii, suu|partii, säärepartii.
2. sport üks mäng males, kabes, kaardi-, piljardi- vm. lauamängus. Partii katkestati huvitavas seisus. Mitu partiid malevõistlustel mängiti? Alustas partiid Hispaania avanguga. Ajakontrolliga simultaanil mängiti kümme partiid. Turniiri üks nõrgemaid partiisid. Partii lõppes mustade võiduga. Teeme, lööme partii bridži, paar partiid piljardit! Ta kaotas viimase partii doominot.
▷ Liitsõnad: kaardi|partii, kabe|partii, male|partii, võistlus|partii, välkpartii.
3. muus ühe muusikariista v. hääleliigi osa mitmehäälse helitöö partituuris. Soprani kõrge partii. Löökriistade rütmikas partii. Ooperi vokaalne partii ei olnud kuigi ilmekas. Laululiselt nõudlik Tonio partii. Nii solisti kui ka koori partiid on kirjutatud rahvalaulu tekstile.
▷ Liitsõnad: aldi|partii, bassi|partii, klaveri|partii, koori|partii, laulu|partii, orkestri|partii, saate|partii, soolo|partii, vokaalpartii.
4. materiaalseil kaalutlustel sõlmitud abielu, sellega kaasnev karjäär vm. tulu. Tema abiellumist peeti hiilgavaks partiiks. Loodab kasuliku partiiga jõukale järjele saada. Tüdruk ei hoolinud partiist rikka perepojaga. || tulus, sobiv isik abiellumiseks. Selline mees on ihaldatav, tulus partii. Suurepärane partii ja ihaldusväärne elukaaslane. Temast paremat partiid ei oska tahtagi. Aita tal sobiv partii leida! Parim partii kogu ümbruskonnas.

patu|kahetseja ‹1› ‹s›
pattu kahetsev inimene; eksimuse v. süüteo ülestunnistaja ja kahetseja. Kristlike vennaskondade patukahetsejad. Rääkis alandlikul patukahetseja toonil. Poisid seisid isa ees, patukahetseja näod peas. *Panin endale selga patukahetseja halli rüü ja riputasin tuhka pealaele. H. Sergo. *.. ei kahetse seda praegu ka Juulius, kuigi ta peab seisma patukahetseja näoga oma tulevase ämma ees. K. Ristikivi.

patune ‹-se 4›

1. kirikl. a. ‹adj› pattu (1. täh.) teinud; patust rikutud; pühitsemata, ilmalik, mitteusklik; lihalik, maine; liiderlik, halbade elukommetega; ant. püha, puhas. Patune inimene, hing. Patune liha, ihu. Patused teod, mõtted, laulud. Patune himu, armastus, naine. Hoolitseb aina oma patuse keha eest. Ei olnud tema patusem kui teised. *Mai hädaldas: „Ma olen vist väga patune, et jumal mind nõnda rängalt karistab...” O. Tooming. *Tühi jutt puha, et unenäod tulevad liiast söömisest või patusest meelest.. E. Maasik. b. ‹s› pattu teinud inimene; lihtsurelik, tavaline inimene. Issand olgu talle vaesele patusele armuline! Keegi patune tuli pihile. Palju patusele vaja, tõrretäiest saab küllalt. *Me pole inglid, kuigi meil on tiivad, / vaid rasket elu eland patused. J. Smuul.
2. piltl. a. ‹adj› paheline, hukkamõistetav; kellegi v. millegi vastu eksinud; vastaline. Patune linn, linnaelu, maamuna. Jäta oma patune lori! Patune mõte heast teenistusest. Tundis patust rõõmu oma kordaläinud kelmuse üle. Tema on neil väga patuste meeste kirjas. Võõra silmis olime hoopis patused hinged. b. ‹s› süüdlane, milleski eksinu, halb v. vastaline inimene. Polnud tema selles loos kõige suurem patune. Kõik asusid vaest patust ründama. Poiss seisis nagu vaene patune ukse kõrval ja ootas, et teda märgataks.

peale|minek

1. (sõidukisse). Pealeminek ja mahatulek rongi liikumise ajal on keelatud. Algab pealeminek Riia rongile.
2. rünnak, pealetung. *Tõesti, säärane pealeminek võib meil ka üsna kurvalt lõppeda, sest meie hulk ei ole ju kuigi suur.. E. Kippel.

pealpool

1. ‹adv› millegi allpool, madalamal asuva suhtes kõrgemal. Pealpool asetsevad kivimikihid.
2. ‹prep› [part] millestki ruumiliselt kõrgemal, ülalpool. Lennuk lendas pealpool pilvi. Haavaarm on pealpool põlve. Õngitseti pealpool 'jõe alguse pool' kärestikku. *.. hoides end nende jälgede joonel, kuigi pisut pealpool tuult [= pealetuult], astus Tähve ühes tõbistega. A. Mälk.

ära pesema
pesemisega, uhtmisega eemaldama. Vihm on jäljed ära pesnud. *.. nutujäljed näol, kuigi ta nähtavasti oli püüdnud neid ära pesta. A. Lemberg (tlk).

pidu2 ‹peo 27 või pidu 11› ‹s›
pidamine, püsi(mine), olemine. Ei olnud tal linnaski pikka pidu, oli varsti maal tagasi. Ei sõduritel olnud külas pikka pidu: vaenlane peale tulemas. Ega mul enam pikka pidu ole, varsti tuleb astuma hakata. Tuul on vesikaares, ei ole jääl enam kuigi pikka pidu. *Noad kaovad laualt vibupüsside tegemiseks, ei ole [poisslaste korral] aknaklaasidel ega riietel pidu. Juh. Liiv. *See oli kevadel viimase peoga, kui ei saanud ei ree ega rattaga läbi, kui hakkas laguma. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: hoole|pidu, ülalpidu.

piiritu ‹1› ‹adj›

1. piiri(de)ta, otsatu (v. sellisena paistev). Piiritu taevalaotus, maailmaruum. Meri pole piiritu, kuigi ta sellisena paistab. Meie kujutlustes on kõrb harilikult piiritu liivaluidete lagendik. Piiritu lumelagendik, stepp. Me silme ees avanes piiritu avarus. *Oee! lõpuks ta näeks teda, merd, mis oleks seesama laas, ainult ilma puudeta, veelgi piiritum ja vähem äraseletatav. N. Baturin. *Tõeline teadus on piiritu, ja mida rohkem tegeled mistahes teadusega, seda rohkem tekib aina uusi ja uusi küsimusi, mille arv on lõputu. V. Masing (tlk). || piiramata, piiramatu. Vaarao võim oli piiritu. Määrus andis eriüksusele tegutsemiseks piiritu voli. *Milline meistriteos on inimene, kui ülev mõistuselt, kui piiritu võimeis, kujus ja liigutustes.. G. Meri (tlk).
2. tohutu, lõpmatu, väga suur. Piiritu armastus, viha, valu, mure, õnn. Tormas piiritus raevus vastasele kallale. Mu rõõm oli piiritu. Piiritu ustavus oma ideedele. Tundsin maestro vastu piiritut austust. Leinaja meeleheide oli piiritu. Väikese inimese teadmishimu on piiritu. Missugune piiritu optimism selles mehes! Oma õigusi peame taotlema piiritu kannatlikkusega. Nägime kehvikute piiritut viletsust. Sel tööalal avanevad sul piiritud võimalused. *Sinu heldus on piiritu, oo kuningas! J. Sütiste.

piisake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. väike piisk. Udu koosneb tavaliselt 0,005 – 0,05 mm läbimõõduga piisakestest. Veeaur kondenseerub jahtunud maapinnale piisakestena, nn. kastena. Raamatu väike tiraaž oli nagu piisake kerisele. See natuke oli nagu piisake merre.
▷ Liitsõnad: udu|piisake(ne), veepiisake.
2. natuke, veidike (hrl. alkohoolse joogi kohta). Klaasipõhjas on järel piisake veini. Jõime piisakese konjakit. Võtame õige piisakese! Küll on janu, kui saaks piisakese vett. | piltl. Tal on vist piisake annetki. Hinges pesitses piisake kibedustki. *..kuigi ma ei tea, et meis oleks piisakestki võõrast verd. B. Kangro. *Oli [jürikuul] päikses ja õite silmades / väike piisake soojust ja valgust. J. Smuul.

piisama ‹piisata 48›
jätkuma, (millestki, midagi) küllalt olema. Rahast piisas ainult kõige hädavajalikumaks. Sellest toidust piisab, jääb ülegi. Meie põlevkivivarudest ei piisa kuigi kauaks. Ülemiste järve veevarudest Tallinnale enam ei piisa. Niiskusest piisas taimede kasvuks. Loomulikust valgusest ei piisa, tuleb kasutada elektrivalgust. Sellest ajast ei piisa linnaga tutvumiseks. Minu jõust selle kivimüraka nihutamiseks ei piisa. Vähesest keeleoskusest ei piisanud kirjanduse lugemiseks. Selleks et osata autot juhtida, piisab mõnekuulisest kursusest. Selgus, et parandustest ei piisa, vaid kogu tekst tuleb ümber teha. Asja kordaajamiseks piisab vaid kokkuleppest telefoni teel. Talle piisas viimases partiis viigist. Nendest näidetest, sellest ülevaatest piisab täiesti. Piisas isa ainsast pilgust, lausest, et poiss vait jäi. Lapsele piisas rõõmuks vähesest. Suurt süüa ei tahagi, tükist leivast piisab. Karjale ei piisa sööta. Sööki peaks kõigile piisama. Raha piisas laua ja toolide ostuks. Varuosi ei piisa. Peaasi, et tuju ja tahtmist piisaks. Piisab, kui meenutada, et tollal oli suurem osa rahvast kirjaoskamatu. *.. paljudest asjadest ülevaate saamiseks piisab korduva fikseerijana usaldada vaid oma kõrvu ja silmi.. Ü. Tuulik.

piitsa|pliu
piitsapiug. *Kuigi ta [= hobuse] külgede vastu ohjaharusid laksutati või koguni piitsapliuga mööda kintsusid nähvati, hoiti teda. O. Tooming.

pikalt ‹adv›

1. (suhteliselt) pikka aega, kaua kestvalt; ant. lühidalt. Meremehed on pikalt kodust eemal. Seda ametit pidasin päris pikalt. Kui pikalt võib veel sõda kesta? Viimast korda oli pikemalt sünnikodus eelmisel suvel. Kevad oli pikalt külm. Koosolekut valmistati pikalt ette. See mees peab pikalt viha. Istungil tehti pikalt juttu linna heakorrast. Sellel teemal kavatseme pikemalt peatuda. Maletaja mõtles pikalt iga käiku. Uksekell helises kaks korda lühidalt, üks kord pikalt. Vedur huilgas pikalt. Hobune hirnus pikalt. Keegi koputas pikalt uksele. Poiss vilistas, peeretas pikalt. Ärge laske end pikalt paluda. Kirjutas sellest kõigest pikalt ja põhjalikult. Kristi rääkis pikalt 'üksikasjades, põhjalikult' oma koolielust. Sellest pole mõtet pikalt, pikemalt tääkida. Seletas, jutustas, rääkis, kõneles kõigest pikalt ja laialt 'põhjalikult'. Mis siin pikalt mõelda ja arutleda: asi on selge. Pikalt aru pidamata võttis ta suuna metsatukale. Pikemalt kaalumata pahvatasin oma arvamuse välja. Suudles tüdrukut pikalt suule. Vaatas mulle pikalt-pikalt otsa. Silmitsesin teda pikalt. Vaatasime teekäijale pikalt järele. Haigutas pikalt. Tõmbas suitsu pikalt ja mõnuga. Ta pilk peatus pikalt Hellel. *Sest väin oli sel aastal pikalt lahtist jääd täis ja keegi polnud mitmel nädalal linna pääsenud. J. Kross. || ‹eitavates lausetes› (kuigi) pikka aega, (kuigi) kaua v. kauaks. Tal pole enam pikalt elupäevi. Sellise ameti, eluviisi puhul tervis küll pikalt vastu ei pea. Anne ei pidanud pikalt lesepõlve, vaid läks uuesti mehele. Teemoonast ei piisanud kuigi pikalt. Päikesepaistelist aega polnud pikalt, varsti hakkas jälle sadama. Hommikune külm õhk ei lasknud pikalt magada. Ma ei kavatse teid pikalt tülitada. Ega mul midagi pikalt rääkida ei ole. Me ei lasknud end pikalt paluda. *Teadagi, kui elu peale enam pikalt kindel ei ole, siis võtad, mis võtta annab. E. Maasik.
2. aegamööda, pikkamisi, pikaldaselt. Mehed astusid pikalt ja raskelt. Töö kulges pikalt ja vaevarikkalt. Aeg venis pikalt. Ta võtab pikalt vedu, aga kui tegutsema asub, on väsimatu. *.. pahandas ta postipoiste üle, et need väga pikalt sõitvat.. E. Särgava. *Pikalt kiigub paadikene / mööda jõge edasi.. L. Koidula.
3. (ruumiliselt:). a. kaugele (välja, esile) ulatuvalt. Mees sirutas jalad pikalt välja. Poiss ajas huuled pikalt torru. Haned lendasid, kaelad pikalt ees. *Selle paiga vastas, kus ta seisis, ulatus pikalt jõkke lai siledatest jõekividest luide. J. Pärni (tlk). || kõnek (kasut. kellegi minemaajamisega, kellestki lahtiütlemisega ühenduses). Käi pikalt, ma ei taha su varjugi näha! Ta lunis minult viinaraha, aga ma saatsin ta pikalt. *Sakslasi avalikult pikalt saata ei või, sest siis pannakse kõik õiged mehed kinni.. H. Susi. b. pikas ulatuses, ulatuslikult. Kalvis on pikalt sõmerat liivaranda. Trepp keerles pikalt. Hobune seisis, lakk pikalt alla rippumas. Ujuja oli liidrist küllaltki pikalt 'üsna kaugel' maas. *Ainult aeru sunnil hoiti laevade pead õiges koosis. Laine jooksis pikalt ja tuli idast. A. Kalmus.

pika|meelne

1. kannatlik, leplik, rahumeelne, pika meelega. Pikameelsena talus ta kannatlikult kõiki laste tembutusi. Ole vana isaga kannatlikum ja pikameelsem. Põlluharimine tegevat inimese visaks ja pikameelseks. Ta näol oli rahulik, pikameelne heasüdamlikkus. *Oled sina alles pikameelne. Ma olen su juba surmani ära tüüdanud, aga sina ei kavatsegi protestima hakata. A. Jaaksoo (tlk).
2. aeglase reageerimisega, aeglaselt mõtlev. *Ning kuigi pops oli pikameelne nii tegudes kui mõtlemises, ometi hakkas talle varsti selguma, et siin polnud enam valikut ega antud ka aega kaalumiseks. A. Gailit.

pikuke(ne) ‹-se 5› ‹adj›

1. (< dem pikk) (väljendustes, mis osutavad lühidusele, hrl. piisamatule pikkusele). a. (ajaliselt). Kui pikuke see suvine öö siis ongi! Pikuke see puhkus siis ära ei ole – ainult mõni nädalake. Pikuke siis ongi ühe inimese elu. Pikuke see meie linnade ajalugu siis ära ei ole. Niisama pikuke see kõne oligi. *Kuigi pikuke ei saanud see uni olla. Äkki, nagu oleks keegi teda tõuganud, viskus ta püsti. V. Saar. b. (ruumiliselt v. kogult). Ma lähen jala, pikuke see maa siis sinna on. *Ei võinud ju seegi tütar olla ise kuigi pikuke, kui ta karja saadeti, kui loorehale või rukkikõrde kutsuti. O. Anton. || pisike, lühike. *Ma olin alles nii pikuke, et vaevalt ulatusin üle söögirenni ääre vaatama. A. Hint. *Laud oli nii pikukene, et teine teises otsas istujail puutuvad põlved laua all kokku.. H. Kiik.
2. pikkune. *Vaevalt paari jala pikuke mustanahaline poisipõnn jalutas koputamata uksest sisse.. L. Mölder (tlk). *Ei too olnud suurest suurem / ei ka just päris pisike: / mehe pöidla pikukene.. A. Annist (tlk).

pillama ‹pillata 48›

1. kogemata v. tahtlikult kukkuda laskma. Pillas kausi, sulepea, võileiva käest. Perenaine pillas kulbi põrandale. Pillasin ehmatusega prillid eest. Kiiruga tõustes pillas käekoti maha. Pillas klaasi, taldriku põrandale puruks. Pillasin endale sousti sülle. Leiba ei tohtinud maha pillata. Kallas klaasid täis ega pillanud piiskagi maha. Vares pillas leivatüki noka vahelt. Tütarlaps pillas sitsivale koerale lihatüki suhu. Tõusis ja pillas mõned mündid jootrahaks lauale. Helikopter pillas laagri kohal postikoti hange. *Pruunikalt mustavail põllusiiludel liikusid naised ja tüdrukud .. pikkamisi edasi, pillates pooleks lõigatud musti kartuleid värskeisse vagudesse.. E. Vilde. | piltl. Kastanid, kased pillavad koltunud lehti. Õitsvad õunapuud pillavad helbeid. Taevas pillas üksikuid vihmapiisku. || (vähese nutu kohta). Pillas oma endisest kodust rääkides veel nüüdki pisara. Maria ei pillanud oma elukaaslase surma puhul kuigi palju pisaraid.
2. heitma, viskama, paiskama, pilduma. Kõik esemed toas olid laiali ja segi pillatud. *Pärast mööda kaart tagasi tulles pillas ta löeotsaga paksu kaare laiali. J. Mändmets. *Andres tampis viha pärast jalgu vastu maad, lubas Tiiu surnuks lüüa ja terve Kalmu talu laiali pillata. J. Pärn. | piltl. Vastase väeüksus pillati äkkrünnakuga laiali. Sõda purustas paljud perekonnad ja pillas nad mööda ilma laiali. Suvine päike pillas heldelt oma kiiri, soojust ja valgust. Sügis pillab värve helde käega. *Kadakatäks pillab katkendlikke helisid nagu tillukeste klaaskellukeste tilinat. J. Piiper. || ‹hrl. nud-partitsiibis› (laialdasel alal, siin-seal hajali asumise v. asetsemise kohta). See väike rahvarühm on laiali pillatud väga ulatuslikule metsaalale. Püüti eri paikadesse laiali pillatud sõjapõgenikest kaasmaalastega kontakti luua. Endised koolikaaslased on laiali pillatud üle terve maa. *Külavaheteed ühendasid nagu juhuslikult siia-sinna pillatud talusid.. J. Kello. *Inglaste linnaosa on üksikute elamute kaupa laiali pillatud mereranda puude alla. J. Sütiste. || (kiir)pilku kuhugi heitma. Aeg-ajalt pillas ta mu poole hajameelse pilgu. Ta ei pillanud mulle pilkugi.
3. murd sõidu ajal perutama, lõhkuma (hobuse kohta). *Ja ennegi kärsitu, nüüd veel päris meeletuks kohkunud hobune kihutas pillates edasi. M. Raud. *Hauaksemägi, kust alla sõites tuli hobust kõvasti ohjadest hoida, et ta pillama ei hakkaks, on nüüd lauskmaa. J. Semper.
4. korraks, muu jutu sekka v. teiste jutu vahele midagi lausuma, mingit repliiki, vahemärkust poetama. Pillas ka omalt poolt sekka mõne sõna. Mõtlematult pillatud sõna võib palju kurja teha. Koduteel ei pillanud Ants ainsatki sõna. Keegi oli pillanud kirjutise kohta sõna „diletantlik”. Kõrvallauas pillatud lause äratas mu tähelepanu. Kõneluse kestel pillas ta pilkavaid märkusi. Ta on väga kitsi komplimente pillama. Ott ei pillanud ainsatki etteheidet. „Soovin õnne,” pillasin mokaotsast. *Hiljuti pillas üks mu „Werneri” tuttav paradoksi: parimini läheb siis, kui ei lähe kuidagi.. M. Traat.
5. raiskama, laristama, ülemäära kulutama. Meil pole raha pillata. Pillas oma raha tühistele ostudele, igasugustele lõbustustele. Kogu suur varandus läks pojale, kes selle peagi laiali pillas. Ei maksa oma vara sinna-tänna pillata. Lapsed pillavad, mida isa on kogunud. Vanemad korjavad, lapsed pillavad, lapselapsed näevad nälga. *Va ihnuskott ta küll on, aga kui kord pillama hakkab, siis pillab hullupööra. E. Bornhöhe. || piltl (muu kui raha vm. materiaalse väärtuse kohta). Ei tohi pillata oma energiat, vaimset jõudu. Ei maksaks pillata entusiasmi liiga paljude asjade peale. *Pinna pillas elu nagu paljud teisedki näitlejad neil aegadel. V. Panso. *Kaua ma siis sedaviisi ennast pillan ja joodikutega ringi aelen. Tuleb hakata teisiti elama. P. Krusten.

pillavalt ‹adv›

1. raisates, kergekäeliselt kulutades. Pillavalt elama. Puitu ei tohiks pillavalt kasutada. Ta käis oma toiduvarudega liiga pillavalt ümber.
2. (üli)külluslikult, rikkalikult. Pillavalt helde päike. Pillavalt värvirikas lõunamaa. Pillavalt rikkalik juuksepalmik. Temas ei ole nii pillavalt annet kui mõnes teises kunstnikus. *Ma ei saa olla kuigi tänulik oma ülemustele, kes kitsilt jagasid kiitust, kuid pillavalt laitust. H. Lepik (tlk).

pilve|alune

1. ‹adj› lauspilves (taevaga), hrl. soe ja sumbunud. Pilvealune hall ilm. On pilvealune hommik, ennustatakse sadu. *Aga öö oli ometi vaikne, mõttes ja pilvealune. Toas valitses hämarus. E. Krusten. *Must pilvealune taevas hakkas juba halliks tõmbuma.. H. Sergo.
2. ‹adj› pilvkatte all v. peal esinev. Pilvealune 'pilvede all puhuv' pagi. Pilvealune 'läbi pilvkatte paistev' päike ei andnud kuigi palju sooja.
3. ‹s› pilvkatte alune, hrl. sellele lähedane õhuruum. *Vajuva tulekera [= päikese] kiirtest helkis pilvealune silmipimestava kollase säraga.. E. Rannet. *Lai, erepunane välk läbistas pilvealuse, järgnev müristamine pani juba õhu võnkuma. A. Sepp.

pimesiku|mäng
(laste)mäng, kus kinniseotud silmadega otsija peab käsikaudu, häälte järgi kellegi kinni püüdma ja kobamisi ära arvama, kelle ta on kätte saanud, kinnipüütust saab aga uus pimesikk. Pimesikumängust ei tüdinud lapsed kunagi. || piltl (teadmatuse teesklemise v. jutuga keerutamise kohta). Püüdsin teda unustada, kuigi taipasin, kui mõttetu on pimesikumäng iseendaga. Rääkigu ometi tõtt, milleks selline pimesikumäng!

pind1 ‹pinna 23› ‹s›

1. eseme, olendi vm. väliskiht, pealmine kiht. Sile, tasane, ebatasane pind. Kivi krobeline pind. Karvase pinnaga riie. Kudumi mustriline pind. Tahvli pind ei tohi olla liiga libe. Kriimustused kummikute läikival pinnal. Mööbli poleeritud, lakitud pind. Detailide töödeldud, töötlemata pind. Niiskes ja kuumas õhus on higi aurumine keha pinnalt takistatud. Taime lehtede pinda katab vahajas kiht. Pilvede liigitamisel on oluline ka pilvede alumine pind. || piltl pealispind, väline olemus. Kriitika nõrkuseks on sageli libisemine pinda mööda. Sügavamal pinna all küdes rahulolematus edasi. Pinna all võib peituda mõndagi, mis kiirel lugemisel silma ei hakka. *Nagu näeme, libiseb pastorist luuletaja sulg välist pinda kaudu, taotlemata erilist tundesügavust. A. Vinkel.
▷ Liitsõnad: ihu|pind, jää|pind, keha|pind, lehe|pind, lume|pind, mulla|pind, naha|pind, pildi|pind, purje|pind, seina|pind, teepind; graniit|pind, kivi|pind, klaas|pind, krohv|pind, murupind; aurumis|pind, eraldus|pind, hõõrde|pind, kokkupuute|pind, kontakt|pind, lõhenemis|pind, lõike|pind, löögi|pind, murde|pind, murdumis|pind, puutepind; külg|pind, ots(a)|pind, pealis|pind, sise|pind, välispind.
2. aluspõhja kattev pind, maapind, maismaa pind; maakamar, pinnas. Üle kahe kolmandiku maakera pinnast on kaetud veega. Erinevate pindade – põld, niit, mets, kõrb – puhul on vee aurumine erinev. Kõva, pehme pind. Viljakas, niiske, liivane, savine pind. Võrdlemisi kivine pind. Põhja-Eesti paene pind. Soo õõtsuv pind. Kuivade liivaste pindade metsastamine. Rammusa mullaga pind. Pind on siin viljakasvatuseks vähesobiv. || (üldisemalt mingi ala maapinna, ka territooriumi kohta). Mu jalge all on taas sünnimaa püha pind. Vabadusvõitlejate veri on niisutanud kodumaa pinda. Mis tõi su siia võõrale pinnale, rändaja? Lahingud polnud veel kandunud Eestimaa pinnale. Esmakordselt viibin Prantsusmaa, Ameerika pinnal. Pind muutus kurjategija jalge all palavaks ja ta põgenes üle piiri. Ta põrm puhkab võõras pinnas. *Mu süda on kinni su pinnas, / mu kannatav sünnimaa. J. Kärner. || (muude taevakehade pealiskihi kohta). Rakett viis vimpli Kuu pinnale. Teame vähe kaugemate planeetide pinnast. || piltl üldine olukord, tingimused, vajalik keskkond; üldine suhtumine. Uuendusteks polnud pind veel küps. Vitamiinivaegus loob soodsa pinna haiguste tekkimiseks. Uue mõistmine eeldab vastuvõtlikku pinda inimese hinges. Valgustuslikud ideed langesid juba ettevalmistatud pinnale. Manitsustest polnud abi: sõnad langesid viljatule pinnale. Ükskõiksus on kuritegudele soodsaks pinnaks. Tuli pinda sondeerida: kas meid võetakse vastu või mitte? *Kodulugu sai pinnaks, mille kaudu kooliuuenduse ideed hakkasid algkoolide õppetöös levima. F. J. Eisen.
▷ Liitsõnad: alus|pind, kodu|pind, maapind; asfalt|pind, betoon|pind, kalju|pind, liiva|pind, pae|pind, raba|pind, rohu|pind, soopind; kald|pind, kallakpind; kasvupind.
3. alus, põhi, jalgealune. Sumasime poris, otsides kõvemat pinda. Ujusime kalda poole, et pääseda kindlale pinnale. Parkett oli lapsele liiga sile pind, ta kukkus ühtepuhku. Plahvatuse ajal tundsime, et pind jalge all kõikus. *Selge on ainult see, et pind maksva korra talade alt on ära uhutud ja katus langeb varsti meile kaela. V. Adams. | piltl. Pärast finantsskandaali ei saanud ta enam kunagi kindlat pinda jalge alla. Enesekriitikat tehes lõi ta süüdistustel pinna alt. *Andrese mustad mõtted ei kestnud kuigi kaua, sest neil oli vähe olulist pinda. Tema ise kui ka Krõõt, mõlemad olid ju alles noored.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: alus|pind, kande|pind, kõla|pind, toetus|pind, toitepind.
4. vedeliku v. vedela aine ülemine piir, selle pealmine kiht. Järve peegelsile pind. Sügisese mere rahutu pind. Vee pinnal ujusid mullid. Õli läikiv pind. Kalad tõusid pinnale hingama, putukaid püüdma. Lind sukeldus ja tõusis uuesti pinnale. Uppuja kerkis mõned korrad pinnale. Allveelaev tõusis pinnale. Lahe pinda katab jäälobjakas. Vaht kerkis supi pinnale. Räbu tõuseb pinnale. *..sealt kuskilt kostab sulpsatus: kala kargas pinda. R. Sirge. || piltl (seoses kellegi, millegi esilekerkimisega, aktiivse toimimas olekuga). Võimuvahetuste ajal ujub pinnale ikka kahtlasi kujusid. Ebameeldiv lugu minevikust ujus jälle pinnale. Lahendus probleemile tõusis alateadvusest pinnale. *Pealegi vaevas teda nüüd lakkamatult mingi ebamäärane mälestus, mis tahtis kõigest jõust pinnale tõusta.. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: jõe|pind, järve|pind, laine|pind, mere|pind, peegel|pind, veepind; nivoopind.
5. pindala, ala (suuruselt). Hoonetealune pind. Umbes 50 ha suurune pind. Aia, metsaalade pind. Maaparandusobjektide pind on aasta-aastalt suurenenud. Kilealusel pinnal kasvatati varajast köögivilja. Talul on küllaldaselt pinda, aga see on väheviljakas. Elamu akende pind peab moodustama vähemalt 1/8 põrandapinnast. Karusnaha pind jagatakse eri väärtusega osadeks. || (ruumide) põrandapind; (elamispinna kohta). Abiruumide pind. Vabanenud pinnale paigutati viimistlusosakond. Üürime välja pindu äriruumideks. Pinnaga on raskusi, ligemal ajal pole korterit lootagi. Üleliigsele pinnale võeti üüriline. Tahaksin uues kohas elada sama suurel pinnal kui ennegi.
▷ Liitsõnad: hoonestus|pind, kasvu|pind, kogu|pind, koristus|pind, kultuur|pind, külvi|pind, lava|pind, põllu|pind, üldpind; elamis|pind, lisa|pind, manööver|pind, miinimum|pind, põranda|pind, tootmispind.
6. ‹hrl. väliskohakäänetes› piltl see, millel miski rajaneb, millele miski tugineb, millest miski lähtub. Vastuolud tekkisid majanduslikul, maailmavaatelisel pinnal. Ta tervisehäired tekkisid psüühilisel pinnal. Jutt läks, kaldus isiklikule pinnale. Jääb selgusetuks, missuguselt pinnalt sai tüli alguse. Konflikt võrsus isiklike vastuolude pinnalt. Rahvusliku liikumise pinnal sündinud selts. Vaba konkurentsi pinnal tekkinud monopol. Antiik-Kreeka kultuur arenes idamaade kõrge kultuuri pinnal. Realistlikud kunstnikud jäid vanade traditsioonide pinnale. Sõpruskond kujunes välja ühise õppimise pinnal. Jutustus võrsus kirjaniku isiklike tähelepanekute pinnalt. Selline järeldus võis tekkida ainult asjatundmatuse pinnal(t). Enesesüüdistuste pinnal tekkinud sisepiinad. Kõik lepingu pinnalt tekkinud vaidlused lahendatakse kohtu korras. || tase, tasand. Jutustused jäid vaid üldise kirjeldamise pinnale. August Kitzbergi esimesed näidendid olid veel olustikurealismi pinnal. Kiriku ehituslugu on jäänud veel mitmeti oletuste pinnale. Ta oli kunstiga kokku puutunud vaid asjaarmastajalikul pinnal. *Mõndagi jäi minu elukogemuste pinnalt arusaamatuks. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: lähtepind; tasapind.
7. mat ruumis liikuva joone jäljena tekkiv kahemõõtmeline kujund (geomeetria põhimõisteid). Geomeetriline pind. Kooniline, silindriline pind. Kumer pind. Prismaline, püramiidne pind. Hulktahkne pind. Silindri ja koonuse külgpinnad kuuluvad kõverate pindade hulka.
▷ Liitsõnad: kera|pind, koonus|pind, silinderpind; horisontaal|pind, kõver|pind, lõike|pind, põik|pind, pöörd|pind, rõht|pind, tasa|pind, vertikaalpind.

pinna|alune ‹adj›
pinna all olev v. toimuv. Jää on seal pinnaaluse veevoolu tõttu ohtlikult õhuke. || piltl varjatud. *Valga elu tundus poliitiliselt võrdlemisi vaiksena, kuigi ka seal käis pinnaalune käärimine. F. Tuglas.

pisar ‹-a 2› ‹s›

1. pisaranäärmeis tekkiv üle alalau serva langev vedelikutilk; ‹pl.› (sageli nutu kohta). Pisar on silmas, laugel, silmanurgas, tuleb silma. Tuul, suits ajas, võttis pisarad silma. Naerab pisarateni, nii et pisar silmas, nii et pisarad tulevad silma. Meeleliigutusest, valust, suure rõõmu pärast tulid, valgusid pisarad silma. Silmad läikisid pisaraist. Nägin ta silmis pisaraid. Pisaratest kalkvel silmad. Pisaraist märg, nõretav nägu. Ta nägu, silmad olid pisarais. Ema silmist purskusid, voolasid, veeresid pisarad. Pisarad jooksevad ojadena üle näo, mööda põski alla. Ta silmist langes, kukkus jämedaid, suuri pisaraid. Ann valas lahkudes kibedaid, palavaid, kuumi pisaraid. Poetas, pillas kaastundest mõne pisara, paar pisarat. Ema on poja pärast valusaid pisaraid nutnud. Tüdruk puhkes pisaraisse 'hakkas nutma'. Pühib, kuivatab põselt pisara, pisarad silmist. Pisaraid tagasi hoidma, varjama, (alla) neelama. Võitlesin pisaratega. Naine oli üleni pisarais, uppus pisaratesse. Ei tema hoolinud orbude ja lesknaiste pisaraist. Oli oma jutust pisarateni liigutatud. Ta heldis pisarateni. Mul hakkas vaesekesest pisarateni kahju. Need olid ehtsad, siirad, tehtud 'teeseldud' pisarad. Viimased sõnad ütles ta läbi pisarate, pisarad hääles. Tüdrukul olid pisarad kurgus 'oli nutma puhkemas', tõusid pisarad kurku. Häälest kostsid pisarad. Sõnad lämbusid pisaraisse. See oli naer läbi pisarate 'kurb naer'. Pisaraist nõretav 'sentimentaalne' armastusfilm.
▷ Liitsõnad: haledus|pisar, heldimus|pisar, häbi|pisar, härdus|pisar, jonni|pisar, kahetsus|pisar, kergendus|pisar, leina|pisar, liigutus|pisar, mure|pisar, naeru|pisar, rõõmu|pisar, silma|pisar, valu|pisar, viha|pisar, õnnepisar; krokodillipisar.
2. (sageli poeetilise varjundiga:) tilk, piisk. Kevadvihma soojad pisarad. Vihmajärgsed pisarad hiilgavad murul. Veepritsmeist pisarad õitel. Lumeräitsakaist sulanud rasked pisarad. Laubal läikisid hirmuhigi pisarad. Kuivanud jõesängis pole pisaratki vett. Vere punane pisar sõrmeotsal. *Kuigi lehitud, nõrisesid oksad pisaraist. V. Uibopuu. | piltl. *Tema pilkes oli ka pisar enesepilget. F. Tuglas. || kõnek (õige vähese alkoholi kohta). Võtame ühe väikese pisara konjakit. Nii raske päeva peale kuluks üks pisar marjaks ära. *Andsin talle siis pisara puskarit, et pista kinni ja saa õnnelikuks. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: higi|pisar, kaste|pisar, rasva|pisar, udu|pisar, vaigu|pisar, vee|pisar, vere|pisar, vihmapisar; viinapisar.

pisikeselt ‹adv›
hrl kõnek väikselt. *Ja kuigi Mart varemgi oma juttude pärast pisikeselt pigis oli olnud, tähendas tänane siiski üht raskemat juhtumit. O. Anton.

posser ‹-i, -it 2› ‹s›
kõnek saamatu inimene. *Väliselt tähtsuseta ja kuidagi nagu posseri moodi, oli ta ka kõnes saamatu. A. Adson. | ‹adjektiivselt›. *.. ega minagi ole kõige posserim, kuigi mul seekord äpardus.. M. Raju.

pretensioonikus ‹-e 5› ‹s›
(< as pretensioonikas). Upsaka naise pretensioonikus. Teda ei saa küll pretensioonikuses süüdistada. *Aga kuigi ta ei sallinud pretensioonikust, ei olnud ta teisest küljest ka auahnuseta. J. Rähesoo (tlk).

puksiir ‹-i 21› ‹s›
ka mer (abi)laev teiste laevade ja ujuvobjektide pukseerimiseks, pukser, vedurlaev. Pargast, lotja vedav puksiir. Puksiir tõukab parve. Puksiir tõi purjeka sadamast välja, viis paadi merele. Puksiirid pööravad laeva ümber. Väike puksiir vedas enda järel kaht pikka praami. *Möödume laevakaravanist. Nad püsivad paigal, kuigi puksiiri vesirattad peksavad vahtu. L. Meri. *Üks puksiir ähib ahtris, teine vööris. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: jõe|puksiir, järve|puksiir, mere|puksiir, reidipuksiir; tõukurpuksiir.

pullitama1 ‹37›
lehma paaritama. Ann läks lehma pullitama, käis lehma pullitamas. *.. [lehm] kippuvat ahtraks jääma, kuigi teda on kevadest peale pullitatud juba kaks korda.. A. Jakobson.

punker ‹-kri, -krit 2› ‹s›

1. mahuti, ajutine (väike) hoidla. a. mer laeva kütuse-, eriti söeruum. Laeva punker. b. tehn kitseneva alaosaga mahuti peamiselt puistmaterjali lühiajaliseks säilitamiseks. Terasest, puidust, raudbetoonist punker. Kombaini, külvimasina, kivikoristusmasina punker. Jõusööda, seemnevilja, kivisöe, põlevkivi, väetise punker. Kombainile ehitati aganate kogumise punker. Punker täideti, sai täis. Transportöör veab põlevkivi punkritesse, kust see laaditakse vagunitesse. Betoonisegu tuuakse ehitusele spetsiaalsetes punkrites. Prügišaht lõpeb all punkriga.
▷ Liitsõnad: jõusööda|punker, laastu|punker, liiva|punker, mördi|punker, soola|punker, söe|punker, sööda|punker, teravilja|punker, tolmu|punker, tuha|punker, viljapunker; jaotus|punker, kogumis|punker, konteiner|punker, laadimis|punker, segamis|punker, säilitus|punker, toite|punker, vastuvõtupunker.
2. sõj tugeva laega varjend, blindaaž. Betoonist punker. Palkide ja mullaga kaetud punker. Piki raudteed oli ehitatud palju punkreid. Sakslaste, venelaste punkrid. Punkri laskeava. Metsavennad varjasid end maa-aluses punkris. Mehed laskusid punkrisse. Punkrist avati tuli.
▷ Liitsõnad: raudbetoonpunker; staabi|punker, vahtkonna|punker, varitsemispunker.
3. pugerik, väike (armetu) ruum v. korter. Fotograafi pimikuks oli pisike vineerist punker. Elame väikeses poolpimedas punkris. Üürisin vanas(t) majas(t) ühe punkri. Minu punkrisse ei mahu kuigi palju külalisi. *Tõelises teatris [tahaksin käia], mitte mõnes punkris, nagu siinne seltsimaja. R. Roht.
▷ Liitsõnad: kino|punker, toapunker.
4. vilets (sala)kõrts, urgas. See pole mingi restoran, vaid punker. *.. siit algab allakäik, mis viib kõige koledamasse punkrisse, sadamakõrtsi.. E. Rängel.
▷ Liitsõnad: jooma|punker, kõrtsi|punker, oopiumi|punker, viinapunker.

vastu punnima
tõrkuma, vastu hakkama. Punnisin esialgu vastu, aga siis jäin nõusse, andsin järele. Mis sa tühja vastu punnid, kaup on kasulik. Alguses punnisin moe pärast vastu. Punnis kõigest väest, kõigest hingest, käte ja jalgadega vastu. Iga kord punnib ta vastu, enne kui minuga peole tuleb. Ma ei punninud lõunakutsele kuigi kaua vastu. Punnisin vastu: „Mina viina ei võta.” Punnis vastu mis punnis, nüüd on vagur nagu talleke. Punnis kinnivõtjatele kõigest jõust vastu. Vagunisse aetav härg punnis kõigi nelja jalaga vastu. *.. need [= ehalised] lubavad ka igaühe ära võtta, kes vastu punnib... M. Mõtslane. | piltl. *Veskikeldri lukk punnis vastu hiigelvõtmele mamma tugevas peos. A. Beekman.

punn|suutäis
suur suutäis (hrl. alkohoolset jooki). Võttis, rüüpas, kummutas tubli punnsuutäie (vägijooki). Sulle kuluks üks kõva, hea punnsuutäis ära. Kapten ergutas madruseid punnsuutäie rummiga. Isa jäi paarist punnsuutäiest üsna purju. Lonksas paraja punnsuutäie õlut, veini. Küll üritab punnsuutäit ahmida! *.. üks remondimeestest .. jõi pudelist punnsuutäie piima. M. Traat. *Ning kuigi uudishimu silmades püsis, kerkis käsi ometi võileivaga suu juurde ja hammustati tubli punnsuutäis. R. Vellend.

puu|ehitus
puuehitis. *Kuigi [kirikutorni] kivimüür veel oma kahe majakorra jagu ülespoole jätkus, algas siit ka müüridesse ankurdatud puuehitus.. J. Kross.

puutumatu ‹1›

1. ‹adj› selline, mida ei ole puututud; puutumata, kasutamata, rikkumata, puhas. Siin kasvab vikatist puutumatu hein. Pudrutaldrik rändas puutumatuna kööki tagasi. Toad, asjad seisavad puutumatutena. Ühtki jälge pole värskel puutumatul lumel. Ürgne, puutumatu loodus. Unistab elust puutumatus paradiisis, igatseb metsiku maa puutumatut üksildust. Puutumatuid metsi on vähe alles. Öine luht hingas puutumatus rahus. Ta on argielu rutiinist imekombel puutumatuks jäänud. || sugueluliselt süütu. Pruut olevat veel ikka puutumatu. *.. ta kavatseb abielluda Reriga kõigi kommete kohaselt, kuigi tüdruk pole enam puutumatu. U. Masing.
2. ‹adj› selline, mida ei tohi v. ei saa puutuda, kasutada, kahjustada, muuta jne. Puutumatud tagavarad. Sõidab bussis jänest, puutumatu trahviraha alati taskus. Pidas preestrina end jumala puutumatuks esindajaks. Vabadus on rahva puutumatu vara. Püha ja puutumatu eraomand, kuningaseisus, õigus. Saadikud on puutumatud. Tundis end puutumatuna vaid oma kodus. Ta ei tunnista puutumatuid dogmasid. *Kaali ehk Kalijärve muistseks nimetuseks oli Pühajärv, puutumatu, tabuline järv. L. Meri.
3. ‹s› ‹pl.› kastikorra järgi India kõige madalam pärilik ühiskonnakiht

põhja kõrbema ~ põlema
millegagi mitte toime tulema v. hakkama saama, ebaõnnestuma, äparduma. Nad kõrbesid oma äriga põhja ja jäid võlgadesse. Teadlasena kõrbes ta põhja. Kes tööd ei mõista teha, see kõrbeb põhja. Põhja kõrbenud poliitik. *".. Madis on suurniku poeg, kuigi läbipõlenud suurniku poeg ja ise ka põhja kõrbenud,” ütles isa. M. Metsanurk.

põli ‹põlve 33› ‹s›
põlv (5. täh.) Kerge, kuldne, raske põli. Kes teab, missugune põli neid seal ees ootab! Rahva põli on palju paranenud. Kui vanemad kodunt ära, siis on lastel vaba põli käes. Loomadel on ristikupõllul hea põli. Põli nagu kuninga kassil! *Ega sul sealgi jumal teab mis põli ole. Saad meistri ja sellide käest tonkida ja pead tühja kõhtu kannatama. E. Vilde. || hea elu. Lastel oli maal alles põli! No küll on sinul täna põli – terve päev enda jaoks vaba! Päevavarastel on siinkandis tõesti põli! *Oli see küll üks põli ja aeg, oli üks lust ja rõõm üle maakera. J. Jaik. || elu v. töötamine kellenagi; mingi ajajärk elus. Rikka inimese põli polevat kuigi suur asi. Saunamehe põli polnud kiita. Nüüd lõpeb sinu vallalise naise põli. Orja põli – raske põli. Karjase põli – kuri põli.
▷ Liitsõnad: hõlbu|põli, karjapoisi|põli, karjase|põli, kooli|põli, lapse|põli, lese|põli, mehe|põli, mõrsja|põli, neiu|põli, orja|põli, orvu|põli, peremehe|põli, perenaise|põli, proua|põli, rauga|põli, sulase|põli, tüdruku|põli, vaeslapse|põli, vanapoisi|põli, vangi|põli, õpipoisipõli.

põsk ‹põse 22› ‹s›

1. näo kumbki külgmine osa silmade ja alalõualuu vahel, pale. Paksud, prisked, täidlased, punased põsed. Punnis põskedega poisike. Poisil on põsk suhkrutükist punnis. Naerulohud põskedes, põskedel. Põsed hõõguvad, roosatavad, kuumavad. Tüdruku põsed lõid õhetama. Puna lööb, tõuseb põskedesse. Põskedele ilmus kerge puna. Põsed punetavad pakasest. Haige põsed on auku vajunud. Põsk paistetas tugevasti üles. Vanaema paitab, silitab lapse põske. Pisarad veerevad üle põskede, mööda põski alla. Magab, käsi põse all. Panin põse vastu sooja ahju. Noored tantsivad põsk põse vastas. Laps näpistas teist põsest. Vaidles erutusest lõkendavi, õhetavi põsi. Puhub punnis põsi tuld pliidi all. *.. ja seadis siis püssi kõvasti põse külge [= vastu põske]. J. Lattik. | piltl. Punaste põskedega õunad. || suuõõne sisekülg, selle külgmine osa. Hammustasin kogemata põske. Laps pani uue kommi, nätsu põske. Orav toppis pähklid põske. Meremehel on põses närimistubaka junn. Taat lõi, pani piibu põske. *Aga jänese valged kõrvad olid valvsad, kuigi põsk jahvatas puukoort. T. Kokla (tlk).
▷ Liitsõnad: puna|põsk, punnpõsk.
2. piltl (mõnede esemete külgmiste osade kohta). Väntvõlli, puuritera, kruustangide põsed. Kirve põsk 'külg, pale'. Jääpurjeka jalased on varustatud plekist põskedega. Põskedega 'külgmise müüritisega' aiatrepp. *Peata korraks höövel, pane ta põsega pingile ja vaata aknast välja. K. Saaber.
▷ Liitsõnad: akna|põsk, ukspõsk.

päeva|valge ‹s›
päevavalgus. Astus hämarast eeskojast heledasse päevavalgesse, heleda päevavalge kätte. Jääme siia ööbima ja sõidame homme päevavalges, päevavalgel edasi. Ärkasin alles päevavalgel, päevavalges. *Küünlad põlesid, kuigi väljas oli veel päevavalge.. G. Helbemäe.

läbi pääsema

1. kuskilt läbi v. millegi kaudu liikuda saama, midagi läbida võimalik olema. Soost ei pääse me läbi. Seal oli sügav vesi, kuidas ta küll läbi pääses! Autoga siit läbi ei pääse. Kas siit majade vahelt pääseb läbi järgmisele tänavale? || läbi mahtuma. Hädavaevalt pääsesime pargitud autode vahelt läbi. Käik oli parajasti nii lai, et inimene läbi pääses. Nii tihedast padrikust ei pääseks usski läbi.
2. eksamil, katsetel läbi saama. Kuigi eksamitel olid nõudmised ranged, pääsesid kõik läbi.

sisse pöörduma
sisse pöörama (1. täh.) Koorem pöördus väravast sisse. *Miks ei tahtnud ma algul Firenzesse sisse pöörduda, kuigi reisitee sealt mööda läks? J. Semper.

püüdlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
püüdlemine; see, mille poole püüeldakse. Romantilised, õilsad, egoistlikud, asjatud, nurjunud püüdlused. Loovintelligentsi kirjanduslikud, kunstilised püüdlused. Noormehe visa püüdlus elus edasi jõuda. Rahvusliku liikumise, talurahva püüdlused. Rahvaste püüdlus iseseisvusele, enesemääramisele. Teatri püüdlused vaatajaile midagi uut pakkuda. Püüdlused südamehaigusi võita ei ole olnud kuigi tulemusrikkad. Inimestele on omane püüdlus ilusa poole. Perekond toetas noormeest tema püüdluses kunstnikuks saada. Tema püüdlustele seisti risti vastu. Kõigist püüdlustest hoolimata asi ebaõnnestus. Kes mõistaks tema püüdlusi! Lavastaja püüdlustele vastav rollilahendus. Me püüdlused said teoks, varisesid põrmu. Oleme oma püüdlused saavutanud. Tema püüdlused käivad võimetest üle.
▷ Liitsõnad: kultuuri|püüdlus, tõe|püüdlus, uuenduspüüdlus.

püüdma ‹püüan 45›

1. midagi v. kedagi kätte saada üritama; selle üritamisega kätte saama. a. (liikuvat objekti) oma kätesse, haardesse, puudutatavaks. Poiss püüab palli kinni. Ta ei oska palli õhust püüda. Suutis kapi otsast kukkuva raamatu veel lennult püüda. Viskas tikukarbi üles ja püüdis selle taas pihku. Jüri lippab mängukaaslast püüdma. Püüdsin ta koridoris kinni 'peatasin ta' ja ütlesin, et on vaja rääkida. Külarahvas püüab kiini jooksvat lehma. Poisid püüdsid kassi kinni. Noormees püüdis neiu käed oma pihkudesse. Surija püüab poja kätt. Laps püüab päikesekiiri. *Vastasseinas nari all püüab deliiriumihaige kuradeid.. A. Kaal. || piltl järele, sama kaugele v. samale tasemele. Stardis mahajäänud sportlane ei suutnud enam juhtgruppi (kinni) püüda. Botvinnik üritas veel viimaseski partiis turniiri liidrit püüda. b. millegi sisse v. peale. Avas kraani ja püüdis veejoa pudelisse. Filter püüab puru kinni. Tüdruk püüab valguselaiku peeglile. Püüdsin vikerkaare kaadrisse. c. (saagiks kalastamisel v. jahti pidades). Kala, kalu püüdma. Mehed püüavad võrguga, rüsadega, mõrdadega, noodaga, õngega kalu. Lõunaks oli püütud kümmekond ahvenat, latikat. Ott püüdis suure kala kinni. Kalalaevad käivad Atlandil heeringat püüdmas. Suurem osa kalasaagist püüti mais. Kalurid läksid avamerele püüdma. Kalatiik püüti tühjaks. Poiss tahab suurena merd püüdma 'merel kalastama' hakata. Vähki püütakse kahvaga. Merekarpe, pärleid püüdma. Vanaisa püüdis jäneseid paeltega ja rebaseid raudade ning lõksudega. Mindi karu püüdma. Noorena püütud põdravasikad lasevad end kodustada. Püüti ja rõngastati hulk linde. Liblikaid püüdma. Kass on püüdnud juba mitu hiirt kinni. Pääsukesed püüavad putukaid. Kalad püüdsid kaldalt visatud leivapalukesi. d. kinnipidamiseks, vahistamiseks, karistamiseks. Pätte, vargaid püüdma. Põgenikku püüti kui metslooma. Haarangul püüti põgenikud peagi kinni. Püütakse roolijoodikuid. e. ka piltl oma kasutusse, valdusse; endale kuuluvaks. Lootsime tänaval vaba takso kinni püüda. Puri püüab tuult. Pärani aknad püüdsid värsket õhku. Ei see tüdruk hakka poisse püüdma. Jutat püüavad kõik siinse kandi noormehed. Kedagi endale naiseks, meheks püüdma. Teenijatüdruk üritab peremeest võrku püüda. Vaba mees ei lase naistel end lõksu püüda. Ta püüab kui kurat sõbra hinge 'tahab teda oma meelevalda saada'. Poiss jättis kooli pooleli ja läks pikka rubla 'suurt palka v. töötasu' püüdma. Ta püüab parajat hetke, et öelda midagi tähtsat. Püüdis hulk aega eetrist kodukandi raadiojaama. Püüdsin sest jutuvadast kinni vaid mõne üksiku lause. See poiss püüab teadmisi lausa õhust. Poeg püüab linnas rikkust, õnne, haridust. Omakasu püüdev mees. Püüan su sõprust. Sinilindu püüdma 'hrl. kättesaamatu unistuse täitumist lootma ja selles suunas tegutsema'. Ta aitas mind kasu püüdmata. Kes arg on, ärgu püüdku mehe nime. Mees, kes püüab südameid. Ta ei suutnud õe pilku kinni püüda. Kena neid kõndis pilke püüdes 'endale pilke tõmmates' puiesteel. Maja ees püüab pilku suur roosipõõsas. Pilku püüdev 'silma hakkav, atraktiivne' vaateaken. Püüdsin ahnelt iga su sõna. Üritan eile kummitanud mõtet uuesti kinni püüda. Ära mine pätsiga leiba püüdma. || tajuma. Loom püüdis õhust võõra lõhna. Ta erksad kõrvad püüdsid kinni vähimagi krõbina. Eide silm ei suuda enam kaugust püüda. Silmad püüdsid taamal tumeda kogu.
2. kõnek kedagi petma, sisse vedama, alt tõmbama. Ära tule mind püüdma nende asjadega! Kiitmisega püüa lolle! Nii lihtlabaste trikkidega minusugust ei püüta. Võltsija, kes püüdis õnge kogenudki margikogujad. Meid üritati narriks püüda. *Mätta Maali.. kutsus [poissi] igasuguste ettekäänete all, et olevat vaja midagi tõsta ja et pind olevat läinud jalga, – aga keda sa püüad. R. Tiitus.
3. midagi püüdlikult tegema, pingutama. Püüdsin ja püüdsin, aga ikka läks asi untsu. Sai soodsa töökoha ja püüab nüüd kas või nahast välja, ihust ja hingest, kõigest hingest. Kogu klass püüab, mis jaksab. Ta ei osanud korralikult tantsida, aga püüdis väga. Poiss püüdis küll, ent käekiri tuli ikka kole. Püüa hoolega! Tunnustus pani püüdma. Sa ei püüagi, sa püüad liiga vähe. Kuidas Tartu korvpallurid ka ei püüdnud, vahe jäi püsima. Kui püüad kõigest väest, saad üle igast mäest. *Kuidas meie ikka elasime ja olime, kui olime noored! Kõrvu püüdsime ja tapsime tööd teha! R. Sirge.
4. püüdlema, edasipüüdlik olema, pürgima. Õpib nagu hull, sest püüab ikka ülespoole. Peab aina edasi püüdma paremuse poole. Teadus püüab tõe poole. Nüüd oli tal eesmärk, mille poole püüda. Mul pole enam kuhugi püüda. Lilled püüavad päikese poole. *Tal pidi midagi püüda olema, tal pidi eesmärk silmas seisma, mida vaja saavutada. E. Vilde. *On midagi saatuslikult traagilist vaimses töös. Vaim püüab sügavale alla ja kõrgele üles. A. H. Tammsaare.
5. ‹hrl. da-infinitiiviga› üritama, proovima, katsuma. Vaenlast püüti Emajõel kinni pidada. Arreteeritu püüdis põgeneda. Püüab magada, aga uni ei tule. Püüa õigeks ajaks tulla! Looder, püüab teiste kulul elada. Püüan oma töödega, muredega ise toime tulla. Püüdis aknast sisse piiluda, saladuse jälile saada. Püüti lõket süüdata. Püüan naeratada, asja selgitada, teist juttu teha. Haige ei püüdnudki tõusta. Vangis püüdis endalt elu võtta. Ära püüa teistest targem olla, mulle prügi silma ajada. Laps püüdis tubli olla. Ta püüdis ilmselt ülemustele pugeda. Püüdis otsesest vastusest kõrvale hiilida. Kui õige püüaks tülitsejaid lepitada? Lahkusin, püüdmata pisaraid varjata. Vastas, rõõmsat nägu teha püüdes. Teda on püütud mõjutada. Püüdsin tema heaks teha kõik, mis võimalik. Püüa arvata, kes tuli. Püüdkem kõigiti nende usaldust õigustada. Püüdis naise meele järele olla, pojale aru pähe panna. Püüa säilitada rahu, mõelda millelegi muule! Püüan end veenda, lohutada, kaitsta. Seda nähtust, probleemi on juba aastakümneid püütud lahendada. Püüti välisturgudele pääseda. Koer püüdis poissi hammustada. Ta ei jõudnud tööd valmis, kuigi püüdis (jõuda). Kas sa usud mind? – Püüan. Ma arvan, et ta püüdis head, kuid kukkus halvasti välja. Silmad püüavad läbi pimeduse puurida. See väljapanek, raamat püüab anda ülevaate sillaehituse ajaloost. Malmist nupud püüdsid pronksi muljet jätta. *Tugevad tuulekeerud aga püüavad teekäijat maha paisata. A. Kaal.