[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aimama ‹aimata 48›

1. ebamääraselt, hämaralt ette tundma v. arvama; vaistlikult tundma, tunnetama v. tajuma. Õnnetust, hädaohtu aimama. Süda aimab halba. Ma aimasin, et sa täna tuled. Seda ei osanud küll uneski, hinges(t)ki aimata. Takistus tuli sealt, kust seda ei osanud aimatagi. Seda ei oska täpselt seletada, seda võib ainult aimata. Läksime paha aimamata edasi. Toa sisustus laskis aimata naise kätt. Juba kooliajal võis temas aimata tulevast kirjanikku. Looduses võib aimata juba kevadet. *Preili Marchand .. heitis tüdruku peale niisuguse pilgu, et see nagu koer, kes head inimest aimab, tema juurde jooksis ja ta kätt suudles. E. Vilde. || (oletamisi) mõistma, aru saama, taipama. Näib, et ta aimas mu mõtteid. Ahaa, nüüd ma hakkan aimama, kuidas see lugu oli. Tema olekust aimasin, et ta ei taha sel teemal rääkida. Matemaatikast ta ikka niipalju aimab, et päris hätta ei jää. Tema näost ei oska midagi aimata. *Teinekord on nad käega võtta, aga sa ei aima kätt sirutada, kõnnid kui unenäos .. M. Metsanurk.
2. ähmaselt, ebamääraselt, ainult üldistes kontuurides nägema. Linna torne võis läbi udu vaevu aimata. Hommikuhämaruses võis eespool aimata metsaserva. Päikeseketas oli läbi pilveloori vaevu aimatav.
3. hrv järele aimama, matkima. *Püssiga õlal aimad vahti. G. Suits.

südant täis ajama vt süda

üle ajama
üle ääre, kallaste jne. tõusma v. voolama. Piim läks keema ning hakkas üle ajama. Kevadel ajavad jõed, kraavid üle. Taigen on üle ajanud. | piltl. Tal energia lihtsalt ajab üle. Süda tundmustest tulvil, üle ajamas.

alamus ‹-e 5› ‹s›

1. alam-olek. *Ainult peeglitükist osatuks jäänud [ahvid] istuvad mornilt, meel kibe, süda täis ühiskondliku alamuse tunnet .. F. Tuglas.
2. kõnek alam (2. täh.) Tore brigadir, saab ülemuste ja alamustega hästi läbi. *Torisemine alamuse kallal kuulus asja juurde. A. Sinkel.

andma ‹annan 45›

1. ulatama, kellegi kätte v. kättesaadavusse toimetama. Anna mulle riiulilt raamat. Anna, palun, kääre. Teretab kõiki kätt andes. Anna käsi, ma tirin su üles. Suitsule tuld andma. Tuletikke ei tohi anda lastele mängida. Lõputunnistusi, diplomeid, aukirju, medaleid, ordeneid kätte andma. *Ema tõi kirstust raha ja andis viivlemisi poja näppu. E. Vilde. | (söömiseks, joomiseks, sissevõtmiseks). Külalistele anti süüa, juua. Haigele antakse rohte, ravimeid. Prae võib lauale anda külmalt. Anna mulle ka maitsta. Hobustele anti heinu ja kaeru. Rinda andma 'rinnaga toitma, imetama'. *.. anti rõõska piimagi ainult laupäeviti, karaski kõrvale. V. Ilus. | piltl. Autori elukäik andis võtme teose mõistmiseks.
2. loovutama, kellegi teise omandusse, valdusse v. kasutusse siirma. a. (kinkides, annetades). Almust, armuandi, jootraha andma. Verd andma. Lastele antakse taskuraha. Õunu jätkus müüa, jätkus ka tuttavatele niisama anda. Ta annab või viimase hinge tagant. Kel on, sellele antakse. Õndsam on anda kui võtta. Kes ei anna antust ega murra murtust, see ei anna aidatäiest. | piltl. Nad andsid oma elu isamaa eest. Igaüks püüab anda oma parima, oma panuse. Talle on antud tervist ja elupäevi. Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Ta on enda jäägitult muusikale andnud. b. (makstes, müües, laenates, vastutasuks jne.). Rendile, üürile, laenuks, võlgu andma. Altkäemaksu andma. Andsin talle oma mantli selga. Ülemise korruse toad anti külalistele. Anna mulle homseni sada krooni. Palju sa sellest kellast annaksid? Ma ei annaks selle eest sentigi. Andis viie krooni eest kilo õunu. Kas avanssi antakse? Peremees andis vähe palka. Andsin pakid hoiule, hoidu. Andke, palun, arve, kviitung. *.. ning Eesti Kirjanduse Selts annab tõlkegi poognast 40 rbl. E. Vilde. c. (kedagi kuhugi suunates v. kellegi hoolde, kätte, hoitavaks jne. toimetades v. usaldades). Noori mehi anti soldatiks, nekrutiks. Andis oma tütre mulle naiseks. Kasulapseks, õpipoisiks andma. Poiss anti lastekodusse. Kedagi ametivõimude kätte, kohtusse, kohtu alla andma. Vaenlase sõdurid andsid end vangi. Keegi ei taha end teise võimu, voli alla anda. Lapsed anti vanaema hoole alla. Pidime end saatuse hoolde, hooleks andma. d. (midagi tehtavaks, töödeldavaks v. kasutatavaks toimetades). Õpetaja oli andnud õpilastele õige raskeid ülesandeid lahendada. Mis meile homseks õppida anti? Käsikiri anti eriteadlasele retsenseerida. Andsime raamatu trükki. Andsin kella parandada, parandusse. Tootmisse on antud uue tegumoega jalatsid. Uus tehas anti käiku. Maja antakse kasutusse. *Koonla annab ema talle / kauniks lõngaks kedrata. Jak. Tamm.
3. (saada) võimaldama, osaks saada laskma. Kellelegi peavarju, ulualust, öömaja andma. Tööd andma. Poeg pidi isale-emale ülalpidamist andma. Iga töö annab leiba. Suurriigid annavad arengumaadele abi. Kannatanule antakse esmaabi. Eest ära, andke teed! Andeks andma 'andestama'. Piletimüüja teateid ei anna. Midagi kellelegi teada andma 'teatama'. Eks elu näita ja aeg anna arutust. President võib surmamõistetuile armu anda. Sa rühmad tööd teha, ei anna endale hõlpu. Hirm, mure ei andnud talle kuskil asu. Süda, see mõte ei andnud talle ööl ega päeval rahu. Töö ei anna mahti 'ei lase, ei võimalda' linnagi sõita. Andke aega, ärge kiirustage! Ei tohi kätele, pisaratele, oma tunnetele voli anda. Talle anti koosolekul sõna. Talle lubati anda osakonnajuhataja koht. Antagu talle võimalus end parandada. Annaks jumal, et kõik hästi läheks. *Aeg antud naerda, / aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || karistusena, sunnivahendina v. ergutusena osaks saada laskma. Talle kuluks anda hea keretäis, nahatäis. Ema andis lastele vitsa, vitsu, urvaplaastrit. Kellelegi peksa, kolki andma. Mees andis hobusele piitsa, rooska, nuuti, kannuseid. Perenaine andis koerale malka. Mitu aastat talle varguse eest anti? Huligaansuse eest anti 15 päeva. Ordeneid, medaleid, doktorikraadi, professorikutset andma. Nobeli kirjanduspreemiaid annab Rootsi Akadeemia. || millegagi töötlema v. mõjustama. Vikatil pole viga midagi, anna aga luisku! Ei saa nüüd mootorit käima, anna aga vänta! Andis gaasi ja kihutas mööda. *Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. Äket oleks vaja anda, kõvasti äket! R. Sirge. || kehtestama. Riigikogu annab seadusi. Pojale anti nimeks Jaan. || ‹objektiks hrl. da-infinitiiv ka impers.› laskma. See asi annab (end) korraldada, seada. Pajuvitsad annavad hästi painutada ja punuda. Ta ei anna ennast pilgata. See sõna ei anna kuidagi riimida. Annab mõista, et ta on ülemus. Hammas lausa ei valuta, aga annab tunda. Lidus (joosta), mis jalad andsid. Häda ei anna häbeneda. *Logina Peter ei kuulu meeste hulka, kes annavad end sõnaga veenda või painutada. R. Sirge. *Kui ilm annab, teeme jälle sääred jääle. A. Mälk. || ‹impers.› võimalik olema. Temaga annab rääkida. Tegime kõik, mis teha andis. Võtab, kust võtta annab. Päästke, mis päästa annab. Ajab suu nii lahti, kui vähegi annab. || ‹ma-infinitiiviga› mingiks tegevuseks suuteline olema. Sõrmed ei anna kuidagi kõverduma. *Tera andis tublisti veel painduma .. J. Mändmets. *„Katsu, kas käed-jalad annavad liikuma,” ütles Anne. I. Sikemäe.
4. tekitama, esile kutsuma, põhjustama; mingi tulemuseni viima. Kasu, kasumit, tulu andma. Põhjust, kõneainet, ettekäänet andma. Viimast lihvi andma. See annab alust kahelda ning ettevaatlik olla. Mis võis talle selliseks sammuks tõuke anda? Kordaminekud annavad lootust, julgust, uut jõudu, enesekindlust. Mis annab tema luulele sellise võlu? Kadakased kapad annavad õllele erilise maitse ja lõhna. Läbirääkimised ei andnud tulemusi. Keres andis vastasele mati. Metallidega reageerides annab lämmastik nitriide. Autod annavad signaali, vedurid vilet. Kas sa andsid mitu korda kella? Öösel anti häire. Start anti stardipüstoliga. *Ma ei või mitte liiga hea olla, kui ma vihkamiseks asja annan. E. Vilde. || (enda küljest, endast eraldades). Kasukas annab karvu. Riie annab pesemisel värvi. Vana padi annab sulgi.
5. tootma, produtseerima; toodanguna saada võimaldama. Noored õunapuud hakkavad juba saaki andma. Mais annab palju haljasmassi. Mitu seemet kartul andis? See on hea lehm – annab palju piima. Lambad annavad villa. Bakuu annab naftat, Donbass kivisütt. Metsad annavad puitu. Peipsi annab üle poole Eesti sisevete kalasaagist. Kaev annab külale vett. Uus tehas, tsehh, vooluliin hakkab andma toodangut. Elektrijaam hakkas voolu andma. Katlamaja annab soojust kogu linnaosale. Lamp annab valgust. *Näeb sügisel, mis põld annab, lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles .. A. H. Tammsaare. || (õppeasutuste kohta:) välja laskma. Maaülikool annab põllumajanduse ja metsanduse spetsialiste. Viimasel kümnendil on tehnikum andnud üle tuhande lõpetaja.
6. (suuliselt, kirjalikult, käitumise, žestidega jne.) midagi teatavaks tegema, teatama; (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama. Juhtnööre, õpetusi, nõu, käsku, käsklust, korraldust andma. Annab (oma) nõusoleku, loa, sõna, ausõna. Tunnistajad annavad seletusi suuliselt. Retsensent annab käsikirja kohta hinnangu. Anna talle mõned näpunäited! Antud tõotust, vannet ei saa murda. Sellele küsimusele ei osanud keegi vastust anda. Annab käega, noogutades, silma pilgutades märku. Ta pole juba tükk aega endast elumärki andnud. Ega viinapudel veel mehest tunnistust anna. Millestki kujutlust, pilti andma. Oma uurimuses annab ta nende nähtuste uue klassifikatsiooni. *Valitseja oigas .. ja astus paar sammu ligemale, et sakstele oma lombakusest aimu anda. E. Vilde. | (mõnedes tervitustes ning soovimistes). Astun töömeeste juurde ja annan jõudu. Tänu andma van tänama. || (vahendavalt) esitama, avaldama. Ajalehed, raadio, televisioon annavad informatsiooni. Tallinn annab parajasti sporditeateid. Seda sõna pole üheski sõnaraamatus antud. Ta rääkis sellest raadiole antud intervjuus. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmustik mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna .. F. Tuglas. || (ette) määrama; eelnevalt teatavaks tegema. Ülesandes olid antud kolmnurga alus ja kõrgus. Temperatuur võib katse puhul kõikuda antud piires. Antud juhul 'sel konkreetsel juhul'.
7. hrl kõnek lööma, virutama, äigama; ründavalt kohtlema. Andis mehele rusikaga, kaikaga pähe. Andsin poisile vitsaga paar nähvakat mööda sääri, üle turja. Andis võmmu kuklasse. Vastu kõrvu, lõugu, vahtimist, hambaid andma. Anna talle nii, et teab, mäletab! Ma sulle annan! Ära mine lähedale, hobune võib kabjaga anda. Tuuleveski tiib oli mehele hoobi rindu andnud. Vaip on tolmu täis, anna klopitsaga mõni mats. Ega vanasti polnud pesumasinat, siis anti muudkui kurikaga. *Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma .. ja ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma. A. H. Tammsaare. || (viskamise, heitmise; tulistamise, laskmise kohta). Sandarmitele anti nurga tagant kividega. Vaenlasele anti tuld, tina. Andsin kuulipildujast valangu. Talle oli ähvardatud kuuli anda. Nii kui paugu andis, oli rebane pikali. || piltl (arvustavalt ründamise, teravalt kritiseerimise, ülemuslikult noomimise jne. kohta). Enda kohta ta kriitikat ei kannata, aga teistele annab, kus vähegi saab.
8. korraldama, (omalt poolt) pakkuma; sooritama, tegema. President andis dinee kuninglike külaliste auks. Peaminister andis neile audientsi. „Vanemuine” annab külalisetendusi Tallinnas. Koor andis kontserdi. Keres andis Tartu maletajaile simultaani. Eksameid, arvestusi andma. Lembitu otsustas anda orduvägedele lahingu. Direktor andis dokumendile allkirja 'kirjutas dokumendile alla'. || (näit. koolis:) midagi õpetama, koolitarkust, teadmisi jagama. Annan keskkoolis matemaatikat ja füüsikat. Klaveri-, tantsu-, eratunde andma.
9. (kellelegi v. millelegi midagi) omistama. Noored ei oska alati vanemate hoolitsusele küllalt tähtsust anda. Mida sa mulle süüks annad? Sellised huvitavad road, et ei oska neile nime anda. Et oma sõnadele suuremat kaalu anda, põrutas ta rusikaga vastu lauda. Püüab oma soosikule igas asjas õigust anda. *Nüüd meenub meile mõndagi [haiguse sümptomitest], millele me varem ei osanud tähendust anda. E. Krusten. || oletamisi, hindamisi, ära arvata püüdes pakkuma (näit. ea kohta). Ega talle üle kolmekümne aasta ei annaks. Välimuse järgi võiks talle anda umbes 50 aastat.
10. ‹hrl. da-infinitiiviga impers.› pingutust pakkuma, jõudu, vaeva, aega, püsivust nõudma; jätkuma. Nii raske kott, et annab kahe mehega tõsta. Koorem on raske, annab hobusel vedada. Säärast meistrimeest annab tikutulega otsida. Lõpuks ometi, küll andis oodata. Seda reisi annab mul mäletada. Paks raamat, annab lugeda. Jäme tamm, annab kahel mehel ümbert kinni võtta. | hrv (koos teonimega). *Nüüd [vanas eas] annab tegemist, enne kui lühikese jupikese ära jõuad lugeda. R. Roht. *See andis palju lugenud-kogenud mehelegi mõnda aega mõtlemist. E. Tennov.

[kellelegi] (oma) südant andma vt süda

süda annab järele vt süda

armu|heitlik
van halastav. *Sa jätad mu väetikese ellu ega võta mu rahapunga ära – sul on tõesti armuheitlik süda! E. Vilde.

au|pärg
van austuse märgiks antav pärg; piltl au, austus. *.. tema on veel palava verega noormees, kelle süda vahvate tegude janus suure sõja järele igatseb, et aupärga teenida .. A. Saal.

(oma) südant avama vt süda

ehk küll
möönev sidesõna (ehk ja küll vahel võib eriti varasemas pruugis esineda teisi sõnu); sün. kuigi, ehkki, olgugi et
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Mindi teele, ehk küll sadas kõvasti. Jaak jätkas tööd, ehk küll Mikk arvas, et sellest pole kasu. Ehk küll see on juba vana lugu, võetakse ta vahel uuesti kõne alla. Ta läks koosolekule, ehk tal küll selleks tahtmist polnud. *Körber nikutas tõsiselt peaga, ehk süda küll naeris ... E. Särgava. *Ehk ta küll oma vettinud riietes külma pärast lõdises, uinus ta siiski varsti magama. E. Vilde.
2. alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset) v. vastava iseloomuga lauseosa. See raamat meeldis rohkem poistele, ehk küll ka tüdrukute hulgas oli lugejaid. Ta oli hea inimene, ehk küll pisut äge. Niisugust asja juhtub, ehk küll mitte sageli. Üldiselt oldi arvamusel (ehk küll kuuldus ka kahtlevaid hääli), et töö tuleb hinnata heaks. *Iga lusikatäie järel lähevad elavamaks ta silmad, kõnekamaks ta nägu, ehk küll ikka nii tõsine, tume. Juh. Liiv.

ehmatus ‹-e 5› ‹s›
ehmumine, kohkumus. Hetkeline, äkiline ehmatus. Silmad ehmatusest pärani. Süda hakkas ehmatusest pekslema. Niisuguse ehmatuse peale peab suhkruvett jooma. Potsatas ehmatusest istuli. Teeskleb ehmatust. Hakkab ehmatusest pikkamööda toibuma. Pidi ehmatusest, ehmatusega taldriku käest pillama. Esimese ehmatusega tahtsin jooksu pista. Oma suureks ehmatuseks leidis ta korteriukse avatuna.

elund ‹-i 2› ‹s›
biol kindla asendi, kuju, ehituse ja ülesandega osa organismist, organ. Süda on pidevalt töötav elund. Taime generatiivsed ja vegetatiivsed elundid.
▷ Liitsõnad: eritus|elund, haaramis|elund, haistmis|elund, hingamis|elund, kompimis|elund, kuulmis|elund, liikumis|elund, maitsmis|elund, meele|elund, nägemis|elund, paaris|elund, seede|elund, sise|elund, sugu|elund, tasakaalu|elund, tehis|elund, vereloome|elund, vereringe|elund, õõneselund.

ema|süda
Hell emasüda. Emasüdame soojus. *.. tema emasüda ei olnud teda petnud: ukse taga seisis tõepoolest ta poeg .. V. Ilus.

sellepärast et
alustab põhjuslauset. Kõik läksid telki, sellepärast et väljas oli kõva tuul. *Ja minul läks süda siis palju kergemaks, sellepärast et polnud enam vaja karta .. A. Jakobson.

haamer ‹-mri, -mrit 2› ‹s›
vasar. Väike, suur, raske haamer. Haamriga kopsima, taguma. Lõin haamriga naelu seina. Toksas haamriga kogemata näpu pihta. Isa pani haamrile uue varre. Süda tagus nagu haamriga.
▷ Liitsõnad: auru|haamer, oksjoni|haamer, puu|haamer, sepahaamer.

haamerdama ‹37›
haamriga taguma, vasardama; taguma nagu vasaraga. Naine hoidis latti ja mees haamerdas. Mõlema rusika ja lõpuks ka jalgadega haamerdas ta vastu ust. Süda haamerdab.

haige ‹1›

1. ‹adj› mingit haigust põdev; halvas tervislikus seisundis olev, mitteterve vrd haige (2. täh.) Haige inimene. Ta on raskesti, väga haige. Ma ei ole sugugi haige. Vihastas, ehmatas end päris haigeks. Jäi päev-päevalt haigemaks. Haige käsi, jalg, süda, maks, hammas. Kopsud on haiged. Lapsel on kõht haige. Haige koer, lehm. Põõsaste noorendamiseks tuleb aeg-ajalt välja lõigata kuivanud ja haiged oksad. | piltl. Haige aeg. Haige kirjandus, kunst. || valus, valutav. Selg jääb kummardamisest haigeks, on kummardamisest haige. Eilsest pidutsemisest oli tal pea haige. *.. maatöö oli teinud ta kondid kangeks, lihased haigeks. P. Vallak. || murelik, kurb, nukker. *Udusse upuvad sihid kõik eel / haige on süda ja väsinud meel. G. Suits. *Mida lähemale jõudis päev, kus teised pidid Vana-Võhmale tagasi sõitma, seda haigemaks muutus Olevi meel. V. Saar.
▷ Liitsõnad: pool|haige, puru|haige, surma|haige, ülihaige.
2. ‹s› mingit haigust põdev, mitteterve inimene. Haigete vastuvõtt. Haigete külastamise kellaajad. Lamav haige. Kergete, raskete haigete palat. Haige vajab rahu, on meelemärkuseta, suremas. Haige paranes hästi. Haige eest hoolitses tema õde. Haiget põetama, ravima, talitama. Arst kuulas, opereeris haiget. Haigele tehti vereülekanne.
▷ Liitsõnad: astma|haige, difteeria|haige, düsenteeria|haige, gripi|haige, hüpertoonia|haige, jooksva|haige, jooma|haige, katku|haige, koolera|haige, kopsu|haige, leepra|haige, leetri|haige, maksa|haige, mao|haige, mere|haige, mumpsi|haige, nakkus|haige, neeru|haige, närvi|haige, podagra|haige, rahhiidi|haige, reuma|haige, roosi|haige, rõuge|haige, sarlaki|haige, sugu|haige, suhkru|haige, südame|haige, tiisikus|haige, tuberkuloosi|haige, tüüfus|haige, vaimu|haige, vähihaige; haigla|haige, operatsiooni|haige, palaviku|haige, voodihaige; mees|haige, naishaige; ebahaige; surmahaige.
3. ‹s› ‹sg. partitiivis seoses verbidega saama, tegema› valu, häda, viga; hingevalu. Põlv teeb haiget. Poiss sai puu otsa ronides haiget. Tegi oma käitumisega emale haiget. Mida kõrgemalt kukud, seda rohkem haiget saad. *Vabandage, kui tegin teile sõnadega haiget. J. Mändmets.
4. ‹adj s› piltl midagi kirglikult harrastav; ‹hrl. liitsõna järelosana› midagi kirglikult harrastav isik. Ta on lihtsalt haige raamatute, seiklusfilmide järele.
▷ Liitsõnad: jalgpalli|haige, kaardimängu|haige, kino|haige, korvpalli|haige, male|haige, margi|haige, moe|haige, raamatu|haige, spordi|haige, tantsu|haige, teatri|haige, televiisori|haige, tennisehaige.

haige|võitu ‹adj adv›
pisut haige, haiglane. Haigevõitu inimene, süda. Tõnu näis, oli eile pisut haigevõitu.

südamele ~ südame peale hakkama vt süda

halastaja ‹1›

1. ‹s› (< tgn halastama)
2. ‹adj› van halastav. Halastaja süda, inimene. *Helde ja halastaja oli ta vaeste vasta .. M. J. Eisen.

halb ‹halva 23›
ant. hea
1. ‹adj› oma laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne, ebarahuldav. a. (võimete, oskuste v. nende omajate, ka füüsilise v. psüühilise seisundi vms. kohta). Halb nägemine, haistmine. Vanakese kuulmine oli halb. Halva peaga õpilane. Tal on halb maitse. Mu mälu läks iga päevaga halvemaks. Halb joonistaja, õppija, ujuja. Ta polnud sugugi halb luuletaja, näitleja, organisaator. Veelinnud, kes hästi sukelduvad, on enamasti halvad lendajad. Halb enesetunne. Halb jume, välimus. Halb meeleolu, tuju. Tervis läheb järjest halvemaks. Ta näeb halb välja. Süda läks halvaks 'hakkas iiveldama'. Tal hakkas bussis halb. *Väga halb ja raske oli olla. Tusk tegi pea otse valusaks. R. Janno. b. (esemete, ainete vms. kohta). Halb sulg, pliiats, labidas, paber. Halb supp, toit, vein. Nende korter on halb. Tee on halb ja porine. Halb sõnaraamat, õpik. Halb näidend, maal. Puu on halb soojusejuht. Ventilatsioon oli ruumis halb. Halvemad põllud jäeti metsa alla. Mu riided pole sugugi halvad. || riknenud; roiskunud. Halvaks läinud kala, toit, vorst. Haav on halvaks läinud. Toas oli halb õhk. *Järsku on halb liha ja rahvas saab süües mürgituse .. L. Vaher. || vastumeelne, vastik. Halb lõhn, hais. Mehe hingeõhk oli halb. Pudrul on halb maitse. *Maailmaparandaja! Millise halva maigu oli see sõna aja jooksul omandanud. E. Krusten. c. (nähtuste, olukordade, tegevuste vms. kohta). Halb ajalehekeel, stiil. Halb meetod, süsteem. Halvad omadused, tingimused. Haige halb hooldamine, põetamine, ravimine. Ega see ettepanek, kavatsus, mõte halb ole. Tunnistusel oli ka halbu hindeid. Tema õppeedukus on halvim kogu klassis.
2. ‹adj› negatiivsete eetiliste omadustega, moraalselt vääritu; laiduväärt. Halb inimene, naine. Halvad kaaslased, sõbrad. Ta oli olnud halb isa. Halvad harjumused, kalduvused, kombed. Ära pea mind halvemaks, kui ma olen. Poisi käitumine ja iseloom on halvad. Sattus halba seltskonda. Läks halvale teele. Näitas ennast halvast küljest. See tegu heidab sulle halba varju. Kahetseb oma halba tegu. Ära anna teistele halba eeskuju! Tal on halb kuulsus. Ta on elanud halba elu. Halb haigus 'suguhaigus'. || ebasõbralik, ebalahke. Halb kohtlemine, vastuvõtt. Halvad suhted. Tüdrukud tegid Mardiga halba nalja. Tal on töökaaslastega halb vahekord. Ma ei öelnud talle ainsatki halba sõna.
3. ‹adj› mingis suhtes ebasoodus, mittekasulik. Halb ilm, kliima. Halb vilja-, marja-, õuna-aasta. Halvad kaardid (mängus). Halvad teated, uudised. Halvad ajad. Halb eelaimus, enne, üllatus. Halb juhus, tagajärg, tulemus. Halb mulje, arvamus. Andis mulle halba nõu. Tal oli halb õnn. Haigus võttis halva pöörde. Asjad, lood on väga halvad. Lootsin pääseda halvimast. *Ah, sel kevadel ei saa ta mehele, / halbu märke metsas pani tähele. M. Veetamm (tlk).
4. ‹adj› ebamugav, tülikas. Linakitkumine on halb töö. Jalgadel oli halb asend. Kõval asemel on halb magada. Sellel kohal on halb istuda. Libedast paadiservast oli halb kinni hoida. Tee oli nii porine, et oli halb käia. Halb on, kui väljendate oma mõtteid segaselt.
5. ‹adj› van odav. *Hinna poolest võiks raamat natuke halvem olla. F. R. Kreutzwald. *Toad olid [võõrastemajas] imeilusad .. ja hinnad naeruväärt halvad. E. Bornhöhe.
6. ‹s› halb, mittehea asi v. nähtus. Endale, teistele halba tegema. Ega ma seda halva pärast tee. Ega ma sulle halba soovi. Aimasin halba. Pole halba ilma heata. Sellest tuleb ainult halba. Kaardid ennustasid halba. Ärge rääkige teistest halba! Hea ja halb võitlesid tema hinges.

hale ‹-da 2› ‹adj›

1. (pisarateni) härras, kergesti kurvastav, kaastundlik; kurb. Haleda loomuga inimene. Meel, süda läheb haledaks. Mul hakkas, on sinust hale. Emal hakkas nii hale, et vesi tuli silma. Hale (meel) tuli peale. Seda on hale mõelda, meenutada, vaadata, näha, veelgi haledam ise kaasa teha. Pisut nagu hale on kodunt lahkuda. || kurbust, kahju- v. kaastunnet põhjustav, liigutav; kurbust v. kannatust väljendav. Hale jutt, lugu, raamat. Laste hale saatus. Laulu sõnad olid haledad. Nüüd tuli hale lahkumine. Ta nägu, näoilme, naeratus, muie on hale. Neiu vaatab mehele otsa haledate silmadega. Kostis hale hädaldamine, nutt, nuuksumine. Naise hääl oli üpris hale. Kajakate hale kisa. On kuulda kutsika haledaid niutsatusi.
2. vilets, kehv, haletsemisväärne, armetu. Hale koopia kellestki, millestki. Millegi haledad riismed, jäänused. See on kõige haledam enesekiitus, väljamõeldis, vale. Poissi narriti haledal kombel 'armetult, haletsusväärselt'. Sai haledal moel 'armetult, haletsusväärselt' petta. See on hale lohutus. Ruumid olid haledas seisukorras. *Ma hale narr, kel ausus paheks muutus! J. Kross (tlk).

haraka|kivi
van kvarts. *..olgu mehe süda ikka kõva nagu valge harakakivi. F. Tuglas (tlk).

hea ‹pl. part häid pl. illat headesse e. häisse 15 komp parem superl kõige parem e. parim›
ant. halb, paha
1. ‹adj› oma laadi, omaduste, kvaliteedi poolest hinnatav, väärtuslik, nõuetele vastav. a. (inimeste kohta:) osav, vilunud, võimekas, tubli. Hea maletaja, matemaatik, arst, õpetaja, ujuja. Hea võõrkeelte oskaja. Kõnemees on ta hea. Inna on hea õpilane. Peetrist oleks võinud saada hea insener, advokaat, ohvitser. b. (omaduste, võimete, oskuste, samuti füüsilise v. psüühilise seisundi kohta). Hea isu, uni, tervis. Hea ja tugev süda. Sportlase head kopsud. Hea nägemine, kuulmine, keskendumisvõime. Hea rühiga, kasvuga noormees. Hea peaga poiss. Mu enesetunne, meeleolu, tuju on hea. Tal oli päris hea hääl, väga hea maitse. Meie korvpallurid on heas vormis. Ta näeb üsna hea välja. *„Mul on hea kõht,” uhkustas hunt. „Kui tahan, võin süüa kas või kive..” L. Tigane. c. (esemete, ainete vms., ka koduloomade kohta). Ta ostis endale hea ülikonnariide, hea raadioaparaadi ja hea pesumasina. Need on veel üsna head kingad, rõivad. Head küünlad põlevad kaua. Hea kirves, saag, nuga, vikat. Teos on trükitud heale paberile. Hea maa, muld. Tänavu on hein, vili hea. Hea, kõigi mugavustega korter. Puder, kook, sai tuli hea. Head söögid ja joogid. Head õunad. Vein, õlu maitses hea. Leib oli hea maitsega. Hea lõhnaga lill. Hea tõukari, lüpsilehm, veohobune. Head tõugu kanad, lambad. d. (nähtuste, olukordade vms. kohta). Head lauakombed. Hea hoolitsus, teenindamine, reklaam. Õppeedukus oli tal hea. Head hinded tunnistusel. Haige seisund, olukord on hea. Nooruk sai hea hariduse, kasvatuse. Hea muusika, kirjandus, portree, maastikumaal. See on hea raamat, luuletus, ettekanne. Välismaalase kohta rääkis ta head eesti keelt.
2. ‹adj› sõbralik, lahke; positiivsete eetiliste omadustega, moraalselt väärtuslik; kiiduväärt. Hea inimene, kaaslane, hooldaja. Sul on hea mees, poeg. Head vaimud, haldjad. Hea kohtlemine, vahekord, vastuvõtt. Riikidevahelised head suhted. Ta oli mu vastu hea. Neiu on hea iseloomuga. Noormehe käitumine ja elukombed olid head. Tegin seda heast südamest. Teen seda hea meelega 'meeleldi, meelsasti'. Ole hea tüdruk, ära kiusa endast väiksemaid. Vanakese silmad näisid head ja lahked. Võõrasema ei vaadanud lastele hea pilguga. Neil oli hea läbisaamine. Kadunut tuletati meelde hea sõnaga. Liigub heas seltskonnas. On pärit heast perekonnast. Ilm on selline, et hea peremees ei aja koeragi välja. Heal lapsel mitu nime. Hea naine maja lukk, paha naine põrgutukk. || (kõnetlus- ja viisakusväljendites). Head inimesed, aidake! Ole hea, tule siia! Olge hea, astuge sisse! Aitäh, hea laps, et sa vanainimest aitasid! Sepp, hea mees, rautas hobuse ära. *Aga nüüd, head kuulajad, oleks teile üks küsimus. H. Saari. | iroon. Hea mees lubama 'lubab, kuid ei täida'. Kes see hea inimene oli, kes tema peale kaebama läks? || lähedane, intiimne. Hea tuttav. Ta on mu hea sõber, temale söandan kõigest rääkida.
3. ‹adj› mingis suhtes soodus, kasulik, sobiv. Hea juhus, võimalus, õnn. Head kaardid mängus. Head tutvused raamatukaupluses. Ended olid head. Töötingimused on siin head. Hea ettepanek, tagajärg, tulemus. Hea kuulsus, nimi. Hea ilm, kliima. Vanad head ajad. Head kaupa, äri tegema. Häid ja halbu päevi nägema. Midagi, kedagi heas valguses näitama. Heal järjel olema. Leidis hea teenistuse, tööotsa. Tegi abiellumisel päris hea partii. Saime kinos head kohad. Sain kodunt häid sõnumeid. Mul tuli hea idee, mõte. Harril on vennale hea mõju. On hea, et sa tulid. Vitamiinid on väsimuse vastu head. Lavastus jättis üsna hea mulje. Ära ole endast nii heal arvamusel! Püüdsin end näidata heast küljest. Lõpp hea, kõik hea. Hea nõu on kallis. Saagist jäi talupojale heal juhul 2/5. | (nõrgenenud tähenduses). Ühel heal päeval läks ta meilt ära. || (soovide, tervituste, jumalagajätu jne. väljendamisel). Head aega! Head õhtut! Head ööd! Häid pühi! Head uut aastat! Head reisi! Head tervist!
4. ‹adj› mugav, mõnus, meeldiv, hõlpus, kerge. Sul hea naerda, rääkida! Jalgrattaga on poisil hea koolis käia. Terava vikatiga on hea niita. Kuumal suvepäeval on hea põõsa all lamada. Kodus on nii hea olla. Hea laske-, istumisasend. Hea tool, voodi. Toas oli hea ja soe. Hea käekäik, põli. Hea soe tunne südames. Küll sul on ikka hea elu. Külas hea, kodus veel parem. *Oli hea teada, et tal kuhugi tõtata ei olnud. M. Raud.
5. ‹adj› (kogust, kvantiteeti, hulka märkivalt v. rõhutavalt:) rohke, ohter, paras, tubli, tugev, suur. Mõne hea aasta eest. Mitu head päeva tagasi. Linnani on mitu head kilomeetrit. Tal oli teiste suusatajate ees hea edumaa. Hea hulk maad tuli jala käia. Õhtuks oli tehtud hea tükk tööd. Auto eest maksti head hinda. Hea summa raha. Hea sissetulek, palk. Hea patakas käsikirja. Hea kartuli-, viljasaak. Lõikas hea kannika leiba. Rüüpas hea lonksu vett. Tehti hea laar õlut. Hea sületäis puid. Tuli hea hoog vihma. Sai hea müksu, keretäie. Laps sai kukkudes hea hoobi. Nuttis hea peatäie. Talle tehti hea peapesu. Tal jätkub head tahet, kannatust mind lõpuni kuulata. *Tuhkur on mägrast peaaegu poole väiksem, vahest nii hea kassi suurune.. R. Roht. || ‹adjektiivi vm. sõna ees› kõnek (intensiivistab sellega väljendatut:) üsna, kaunis, võrdlemisi. Hea paks raamat. Hea suur õun. Hilinesin hea mitu korda. Mu vennad on head pikad mehed.
6. ‹adj› murd parem; ant. vasak. *Kaks oli teed, kas kurale või heale – / ma mõlemale tõmmand kriipsu peale.. A. Alle.
7. ‹s› miski väärtuslik, hinnatav, kasulik, meeldiv vms. Kellelegi head soovima. Kellelegi head tegema. Kellegagi head ja halba jagama. Head kurjaga tasuma. Võitlus hea ja kurja vahel. Igal inimesel on oma head ja vead. Mis teil head on? Pole halba ilma heata. Ei lausunud head ega kurja. Kui heaga ei antud, võeti kurjaga. Katsusime heaga läbi ajada. Tänan teid kõige hea eest. Küsisin seda hea pärast. Temast räägiti üksnes head. Sellest loost ei tule midagi head. Mis hea pärast ma peaksin tema ees vabandama? *Olen käinud mitmegi [arsti] juures, aga suurt head sellest pole olnud. P. Vallak.
8. ‹s› „rahuldavast” kõrgem hinne (4), hrl. koolis. Väga hea 'kõrgeim hinne (5)'. Õpilase tunnistusel olid üksnes head ja väga head.

heaks võtma

1. (ära) sööma, hea maitsta laskma. *Kõndis nüüd manu kass – oli just natukese aja eest metskana heaks võtnud, süda kõrbes. A. Jakobson.
2. suvatsema; nõustuma. *.. ma pean seda [= oma vanust] teatama igaühele, kes võtab heaks küsida .. R. Kaugver.
3. ‹käskiva kõneviisi 2. pöördes› viisakusväljend, millega vastatakse tänamisele. *„Suur tänu sõidu eest!” .. – „Võtke heaks,” vastab Anne-Mai jäiselt .. E. Rannet.

helde ‹1› ‹adj›

1. oma osast teistele meelsasti, ohtrasti andev, lahtise käega; ant. kitsi. Helde andja, inimene, perenaine. Helde jagama, andma, kinkima. Onu oli laste vastu helde. Ta on helde loomuga. Isa süda, meel läks heldeks. Mees muutus ootamatult heldeks ja kinkis poisile viis rubla. Jagas heldel käel, helde käega ande, kingitusi. Arvustaja oli kiitusega helde. Mida vaesem, seda heldem. Kitsi annab kirstust, helde omast suust. || annikas, viljakas; soosiv, lahke (maa, looduse, saatuse jms. kohta). Helde lõikuskuu, vilja-aasta, meri, päike. Maa on hoolsale helde. Põhjamaine loodus pole kunagi liiga helde. Saatus oli noormehe vastu helde.
2. hrl van lahke, sõbralik. *Seal astus Anna haige voodi äärde .. ja katsus heldete sõnadega teda vaigistada. L. Koidula.
3. heldene. Oh sina helde aeg!

heldima ‹37›
tundeliseks, leebeks, hellaks muutuma; härduma. Süda, hing heldib. Lõpuks ema meel heldib. Heldis sõbralikest sõnadest, looduse ilust. Mälestused panid mind heldima. Ta oli sõprade kaastundest, teiste eneseohverdamisest pisarateni heldinud. Kergesti heldiv inimene. Heldinud ilme, pilk, nägu. Meeleliigutuse tõttu rääkis ta heldinud häälega. || murd järele andma. *Teist päeva näikse taeval Noalaeva, / kuid heldimata kestab hirmus põud. V. Ridala.

helluma ‹37›
hellaks (1. täh.) muutuma; heldima. Meel, hing hellub. Süda hellub kaastundest, liigutusest. Ta hellus rõõmust, õnnest pisarateni. Isa vaatas tütart hellunud pilguga. *Tüdrukki hellub ja liibub tugevasti poisi vastu. M. Traat.

hepp ‹hepu 21› ‹adj›
hrv hepik, eputav; elav, erk. *Kuid süda tal veelgi erk ja hepp. J. Semper.

himustama ‹37›
millegi järele himu tundma, midagi väga tahtma, tungivalt soovima, ihaldama. Himustab magusat, viina, õlut. Laps himustas pähkleid. Himustab endale autot. Ahne himustab raha ja vara. Võta, mida silm, süda, hing himustab! Himustab kättemaksu, võimu, õnne. Ta ei himustanud au ega kuulsust. Ära himusta võimatut! Himustab reisida, hästi riietuda. Himustab kellegi elu, hinge. *..sest sinu ema himustas Vargamäele perenaiseks juba siis, kui tema esimene mees Juss alles elas.. A. H. Tammsaare. || kellegi vastu meelelist himu tundma, kedagi ihaldama. *Kas see on üldse armastus? – Võib-olla on vennal õigus, et mees ainult himustab teda.. R. Vellend.

himuti ‹adv›
nii palju, kui süda himustab, soovi järgi. *Siin söö kõike himuti.. V. Ilus. *Aga maa ei jäta tänamata, kui ta nii himuti on puhata saanud. M. Raud.

hirm ‹-u 21› ‹s›

1. erutusseisund, mida põhjustab selgesti tajutav oht, suur kartus. Ebaõnnestumise, kaotuse hirm. Salajane, varjatud, haiglaslik, alatine hirm. Metsik, paaniline, õudne, tarretav, kohutav hirm. Masendav hirm vanaduse, surma ees. Hirm eksida, hiljaks jääda. Kellelegi hirmu tegema. Kellelegi hirmu peale, nahka, naha vahele ajama. Oma hirmust jagu, võitu saama. Naist haaras, valdas hirm. Hirm rõhub, ängistab rinda. Mul on hirm. Hirm on südames, poeb südamesse. Hirm on nahas, naha vahel, poeb naha vahele. Mul hakkab sinu pärast hirm. Lapsel tuli pimedas hirm peale. Silmist paistab sõnatu hirm. Silmad on hirmu täis, hirmust pärani. Hirmu ja õuduse jutud. Surus oma hirmu maha. Hirmu tundma millegi, kellegi ees. Süda hirmu täis. Ema oli kogu talve elanud hirmus ja kartuses. Hirmust haige, meeletu, segane. Kiljatab, lõdiseb, väriseb hirmust, hirmu pärast. Hirmust, hirmu pärast jäi tal hing kinni, süda rinnus seisma. Viskusin hirmuga pikali. Haige oli hirmul 'kartis' oma tervise pärast. Võttis karistuse hirmul 'kartuses' ise endalt elu. Hirmul on suured silmad. *„Ega peremees ometi selle minu asja pärast?” küsis eit hirmul. A. H. Tammsaare. || hirmuks hirmutamiseks. Poissi karistati teiste hirmuks.
▷ Liitsõnad: kabu|hirm, sala|hirm, surma|hirm, sõjahirm.
2. hirmuvalitsus; nuhtlus, (kehaline) karistus, vitsahirm. Jüri hoidis terve maja, klassi oma hirmu all. Enne hirmu, siis armu. Parem oma ema hirm kui võõra arm. Kus ei ole hirmu, seal ei ole armu. Kes hirmuta kasvab, see auta elab. *Aga.. et ta käsitsi hirmu hakkab andma, seda ma küll ei oleks uskunud... L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: vitsahirm.
3. hirmuäratav olend v. ese. Vanemõde oli haigla hirm. See koer on hirmuks kogu külale. *Kaasaja moodsaim gigant [= lennukilaev] / – ookeanide hirm – / algas manöövrit. U. Laht.

hirmsasti ‹adv›
(üli)väga, kõvasti, tohutult. Higistab, köhib, rabeleb hirmsasti. Ta vihastus hirmsasti. Poiss häbenes, kahetses oma tegu hirmsasti. Neiu meeldis talle hirmsasti. Tahan hirmsasti magada. Pea valutab hirmsasti. Käsi paistetas hirmsasti üles. Väljas sajab, tuiskab hirmsasti. Mul oli süda hirmsasti täis. Olime kõik hirmsasti ärevil. *Ta oli hirmsasti nõutu, pisut koguni nagu häbistatud.. J. Kärner.

hirmu|kahkvel ‹adv›
(väheke) hirmul, hirmuärevuses. *Süda oli äkki hirmukahkvel, rõske soouduna hiilis hinge kartus.. O. Jõgi (tlk).

hirmukil ‹adv›
hirmul, hirmunud. *Kuis on mu süda hirmukil! B. Alver (tlk). *Pärja pidas hinge, hirmukil silmades küsimus.. L. Promet.

hoidma ‹hoian 45›

1. millestki v. kellestki kinni pidama, seda haardesse jätma, haardest mitte vabastama. Hoiab mappi kaenlas, saapaid näpu otsas, raha peos. Hoia mu kätt (oma käes). Hoidsin last põlvel, kätel, süles. Hoiab piipu hambus, suitsukoni hammaste vahel. Hoidsin hobust ohelikust. Hoidis last käest. Hoidis kassipoega, kassipojal turjast. Hoidsin hammastega nööriotsast ning sikutasin. Palun hoia mu kohvrit. Käsi hoidis kangi, viiulipoognat. Kass hoidis hiirt suus. Kull hoidis saaki küünte vahel. Rooli, tüüri hoidma. Ohje hoidma (hobuse juhtimiseks). *Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole.. A. H. Tammsaare.
2. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima, teda sinna jätma. Ema hoidis haiget last terve nädala toas. Mind ei hoitud enam haiglas. Hitlerlased hoidsid teda mitu aastat vanglas, koonduslaagris. Hoidis käed taskus, silmade ees. Tööriistu hoitakse kuuris. Liha hoiti vardaga tulel. Ta hoidis laual poja fotot. Hoian raha harilikult lauasahtlis. Rasked kivid hoiavad paati merepõhjas. Naasklit kotis ei hoia.
3. midagi v. kedagi teat. olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima, teda sellesse jätma. Midagi salajas, saladuses, tallel, enda teada hoidma. Kedagi ahela(i)s, kammitsas, kütkes, vangis hoidma. Kedagi oma mõju, võimu all hoidma. Korras hoidma. Peidus, redus, luku taga hoidma. Vibu pingul, lippu kõrgel hoidma. See juhtum hoidis külarahva hirmul, meeled elevil. Viha hoidis ta oma võimuses. Võõrasema hoidis mõnikord lapsed söömata. Hoia käed minust eemal! Teda hoiti elus vereülekannetega. Lind hoiab oma pesa puhta, puhtana. Tehas tuleb iga hinna eest käigus hoida. Suvel hoidsime aknad lahti, pärani. Konksud hoiavad kardinapuud ülal. *..„Johanna” oli üks neid väheseid laevu, mida firma suutis veel sõidus hoida. A. Hint. || teat. asendis olla laskma v. olema sundima. Hoidis käed rusikas, silmad maas, pea viltu, kuklas. Hoidsin sõrmed harali, laiali. Suutsin end vaevu püsti hoida. Ta hoidis silmad lahti, pilukil. Hoia end tasakaalus! Hoia selg sirge! Hobune hoiab kaela rõngas. Pael hoidis juukseid koos.
4. midagi säilitama, alal hoidma; midagi säästma, säästlikult kulutama v. kasutama. Korda, puhtust hoidma. Distantsi hoidma. Midagi tagavaraks, varuks hoidma. Midagi alles, alal, mälestuseks hoidma. Hoiab saladust, hoiab saladuse endale. Igaüks hoiab oma elu. Hoia oma tervist, oma silmi! Hoia mulle kohta! Hoia see kell endale! Neiu hoiab saledat joont. Ta ei suutnud tasakaalu hoida. Jooksja püüdis tempot hoida. Püüdsin kuidagi jutujärge ülal hoida. Ema hoidis paremad palad laste jaoks. Küpsised hoiame õhtuks. Kartuleid hoitakse kuhjas. Laev hoidis kurssi, suunda Virtsu sadamale. Ta hoiab raha, iga kopikat. Eit hoidis oma kõigest väest. Toas oli pime, sest hoiti küünlaid. Kes hoiab, sel on. *Anni ise oli kohustatud oma häält hoidma pika soolopartii jaoks.. A. Hint. || millegagi (kellegagi) hoolikalt, ettevaatlikult ümber käima, midagi heaperemehelikult kasutama. Ta hoiab oma asju, raamatuid. Uut vaipa hoitakse ikka rohkem kui vana. Aino hoidis soengut, et õhtul teatrisse minna. Hästi hoitud ülikond. Hea peremees hoiab hobust. *Tööd teed sa hästi, autot hoiad nagu iseenda oma. O. Tooming.
5. midagi v. kedagi tagasi hoidma, ohjeldama, tõkestama, pidurdama. Ei teda hoia vihm, tuul ega põhjatu tee. Ta ei suutnud end hoida ja hakkas valjusti laulma. Tüdrukud ei saanud naeru, nuttu hoida. *Hoian hingamist, et see mind ära ei annaks. J. Semper. || midagi ebameeldivat, ebasoovitavat v. ohtlikku vältima, selle teoks saamist takistama. Argus hoidis meest oma kavatsust täide viimast. Sool hoiab toiduaineid riknemast. Mõõdutunne hoidis kunstnikku liialdustesse sattumisest. Kogemused hoidsid teda saatuslikest vigadest. Hoidke tuletikke laste eest! Mart hoiab oma silmi ereda valguse eest. Koer oli nii tige, et lambaid pidi tema eest hoidma.
6. kellegi eest hoolitsema; kellegi, millegi järele valvama. Last hoidma 'lapsehoidja(ks) olema'. Karja hoidma 'karjane, karjaseks olema'. Väike Jüri jäi vanaema hoida. Perekonna vanima lapsena tuli tal hoida nooremaid õdesid-vendi. Ants hoidis põllul lehmi ja lambaid. Vanataat jäeti kodu hoidma. || ettevaatlik olema, hoolt kandma, et midagi halba ei sünniks. Parem hoida kui ohata. *Tihane pidi end nüüd hoolega hoidma päeval kui ka öösel, et lahits teda kätte ei saaks.. R. Roht.
7. kellessegi v. millessegi kiindunud olema, temasse armastuse ja poolehoiuga suhtuma. Hoidsin sind nagu oma last. Poiss ja tüdruk hakkasid teineteist hoidma. Ta hoiab väga kõiki loomi. Piia hoiab eriti väikest sinisilmset nukku. *Ja selleks, et peni oma kodu hoidma hakkaks, pandi ta ketti. E. Krusten.
8. hoiduma (1., 2. täh.). a. Hoidke veidi eemale, kaugemale! Hoidsin kuulide eest suure kivi varju. Hakid hoiavad parvedesse. Teinekord hoiavad metsloomadki inimese lähedusse. Kiiresti käies hoidis ta vimma. Mehe silmad hoidsid kissi. Juuksed hoidsid pisut lainesse, lokki. Ta sõrmed hoidsid konksu. Hoidke vasakule, vasakut kätt! Meil polnud aimugi, kuhupoole hoida, kas läände või itta. Tütred hoidsid alati ema poole. Marguse süda hoidis Tiina poole. Hoidke eest (ära), alt! Hoia metsas ussi eest! Haige peab tervetest eemale, kaugemale hoidma. Hoia isa millegagi vihastamast. *Põhja pool on kodu, aga Vallaste hoiab sinna lääne poole.. J. Parijõgi. b. ‹hrl. imperatiivis, koos eitava et-kõrvallausega›. Hoia, et sa häält ei tee! Hoia, et ema sind siit ei leia! Hoidke, et te sellest kellelegi ei räägi! *..pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. A. H. Tammsaare.

hulga ‹adv›
palju, tublisti. a. ‹adjektiivi v. adverbi komparatiivi ees›. Hulga enam, rohkem, paremini. Süda läks hulga kergemaks. Enn on viimase paari aastaga hulga mehelikumaks muutunud. Tuba on suvel hulga valgem kui talvel. See tee on hulga lühem. Ta jõudis kohale oodatust hulga varem. b. ‹verbi laiendina›. *Lilli tuli vannitada, pesu pesta ja ka õppida oli hulga. E. Rängel. *Tuul oli hulga tasanenud.. A. Mälk.

hulk ‹hulga 22› ‹s›

1. kogus, arv, määr. Süsihappegaasi, vedeliku, sademete hulk. Saabuva informatsiooni hulk. Lillede hulga ja valiku tingib aia suurus. Võtsin kaasa niisuguse hulga toitu, et jätkub terveks nädalaks. Vitamiinid on inimesele tarvilikud väikestes hulkades. Teile tasutakse vastavalt töö hulgale ja kvaliteedile. Autobaas ei saanud kütust vajalikul, piisaval hulgal. | (koos rohkust rõhutavate omadussõnadega). Arutu, ilmatu, tohutu, päratu, otsatu hulk rahvast. Arvutu, loendamatu, lõputu, määratu hulk siravaid tähti. Seal oli lugematul hulgal linde. Ta teadis hea, kenakese hulga lustakaid lugusid. *Jürkal läks süda suure hulga kergemaks.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: energia|hulk, sooja|hulk, soojus|hulk, valgus|hulk, vooluhulk.
2. suur kogus v. arv. Sinna on hulk maad. Külmal talvel hävis hulk viljapuid. Sain hulga raha. Nad kasvatasid üles hulga lapsi. Hulga rahva seast oli teda raske leida. Hulga piltidega raamat. Ma pole teda hulgal ajal näinud. Üle hulga aja tundis ta end tervena. See juhtus hulga aastate eest. Vahepeal on hulk vett merre voolanud 'hulk aega on mööda läinud'. Oma tilk on enam kui võõra hulk.
3. ‹ka pl.› suur rühm inimesi, harvemini muid olendeid; salk, jõuk. Ärplejate ümber oli kogunenud pealtvaatajate, uudishimulike hulk. Turistide hulgad ummistavad vanalinna tänavaid. Hulga peale saime poisist jagu. *Niipalju kui me üle hulga nende jutust aru saime, olid nad veristanud oma ainsa vasika.. J. Peegel. *Kolooniatena pesitsevate lindude hulgad väetavad rannikumerd tugevasti oma väljaheidetega.. V. Masing (tlk).
▷ Liitsõnad: inim|hulk, rahva|hulk, töölishulk.
4. mat üksteisest erinevate objektide kogum, mida vaadeldakse ühe tervikuna. Lõplik, lõpmatu hulk. Tühi hulk. Hulkade summa, vahe.
▷ Liitsõnad: alam|hulk, ülemhulk.

hullupööra ‹adv›
üliväga, meeletult, pööraselt, hullumoodi. Rõõmustab, kurvastab hullupööra. Armastab hullupööra vaheldust. Ta on otse hullupööra armunud. Süda peksab hullupööra. Tal vedas hullupööra. Sul oli lihtsalt hullupööra õnne. Hullupööra huvitav raamat. Kõht on hullupööra tühi. Auto sõitis hullupööra kiiresti. Toas oli kõik hullupööra segamini. Päike paistis hullupööra palavalt.

hõiskama ‹hõisata 48›

1. hõiset v. hõiskeid kuuldavale tooma. Rõõmu pärast, lapse kombel hõiskama. Talgulised hõiskasid ja lärmitsesid. „Hoh-hoh-hoh-hoo-o-o-o!” hõiskas poiss täiest rinnast. Salkkond lapsi jooksis hõisates õue. Poisid hõiskasid laulda. *Oleksin võinud hõisata õhku uue ärkamisaja elurõõmu ja teguiha. F. Tuglas. || (lindude häälitsemise v. muusikariistade rõõmsalt kõlava heli kohta). *..tuiskasid siis [pääsukesed] vidiit-vidiit hõisates avatud kuuriuksest sisse ja välja.. O. Tooming. *Viiul hõiskas ja torupill ajas rõõmsat joru. M. Aitsam.
2. rõõmsalt valju häälega midagi hüüdma, hõikega midagi teatama. *„Noh, mis sa seal kannad?” küsis sulane.. – „Viiul, viiul!” hõiskas Arno temale vastu. O. Luts. *„Härra dr. Hermann?” hõiskas rentnik õnnetuhinal. „Teie oletegi härra dr. Hermann?” E. Vilde.
3. piltl rõõmustama, juubeldama; hooplema, kiitlema. Rind, süda hõiskas võidurõõmust. Vara veel hõisata, sest raskused on alles ees. Mille üle siin nii kangesti hõisata. Ära hõiska enne õhtut. *Korteriperenaine Eeva ei hõisanud oma allüürniku varajase ilmumise puhul. A. Beekman. *Nii kaltsus mehi polnud politruk Rein Mänd siin varem kohanud. Ega teisedki oma riietusega hõisata saanud. P. Kuusberg.

härduma ‹37›
härdaks muutuma. Ta meel, süda härdus. Naine härdus pisarateni. Vana õpetaja härdus talle osaks saanud tähelepanust. Kõneleb härdunud häälel. *Ent raskeim on Juulil lahkuda Kirikumaja ja Niidutoa inimesist, siin ta ise härdub sellisesse nuttu, et midagi ei näe ega kuule. A. Hint.

härras ‹härda 19› ‹adj›
tundlik ja hale, halemeelsusse kalduv; härdust, haledust väljendav. Süda, meel läks härdaks, veelgi härdamaks. Kurb laul tegi hinge härdaks. Olin väga härdas meeleolus, tujus. Härdaid pisaraid valama. Härras palve, lauluviis. Toast kostis härras nutt. Rääkis härdal toonil.

häälitsema ‹37›

1. mingit häält tegema, hääli kuuldavale tooma. a. (inimeste kohta). Laps hällis hakkas häälitsema. Ta häälitses ebamääraselt unes. „Vissi, vissi, vissi!” häälitses perenaine lehma kutsudes. *Iga kord, kui ta oma oletusi kinnitava tundemärgi leidis, häälitses ta kuuldavalt läbi suletud huulte. A. Jakobson. *„Nii et siis... ei!” häälitseb õnnetu kosilane. M. Traat. b. (muude elusolendite kohta). „Kukku! Kukku!” häälitseb kägu. Rukkis häälitses rääk. Ka kalad on suutelised häälitsema. *Siis hakkas häälitsema / ta jalge ees valge voon. M. Under. c. hrv (millegi elutu kohta). Kõrvalseinas häälitseb veetorustik. *Meri möirgab, kattes puude kohinat ja kõike, mis tormil häälitseb. A. H. Tammsaare.
2. murd sõnadega rahustama, vaigistama, meelitama; meelitavalt kutsuma. *Ära häälitse mind nagu last, mu süda ei kannata seda välja – ega ma mõni memm ole. A. Taar. *Ala-Sepale jõudnud, ronis Toomas üle püstandaia, häälitses koera vaikseks ja läks kohe aida juurde. A. Jakobson.

hüppama ‹hüpata 48›

1. hüpet v. hüppeid tegema, kargama; hüppega v. hüpetega kuhugi liikuma (inimeste ja loomade kohta). Alla, kõrvale hüppama. Üle nööri hüppama. Hüppas sadulast maha. Hüppasin ühel jalal. Hüppas vankrile, vankrisse, rekke, sadulasse, hobuse selga. Hüppas üle tara, kivilt kivile ja mättalt mättale. Hüppas aknast välja, vankrilt, vankrist maha. Hüppasin jala paigast ära. Hüppasime ja kargasime rõõmu pärast. Ohtlik on hüpata liikuvale trammile. Ta jooksis üle poriloikude hüpates. Hüppasin vette, et uppujat päästa. Orav hüppas oksalt oksale, puust puusse. Kass hüppas põrandale. Konn hüppas tiiki. | piltl. Süda hüppab suurest rõõmust. Pilk hüppas ühelt esemelt teisele. | sport. Harki, harkseisu hüppama. Hüppasime üle kitse. Kaugust, kõrgust, kolmikut hüppama. Teivast hüppama 'teivashüpet sooritama'. Langevarjuga hüppama. || äkitselt hooga tõusma; kuhugi kiiruga, hooga sööstma. Jalule hüppama. Hüppas püsti, toolilt üles. Hüppas voodis istukile. Sõdur lõi jalaga ukse lahti ja hüppas kööki. Hüppas mulle kallale, teele ette. || kõnek korraks kuhugi minema. Lubas minu juurest läbi hüpata. *Kui kinno lähme, siis teel hüppan kuhugi poodi sisse ja ostan vihiku. H. Rammo.
2. (üles) kargama, viskuma, paiskuma. Saag hüppas puu seest välja. Haak hüppas aasast välja. Käivitasin mootori ja traktor hüppas paigalt. Tuli hüppas kuiva samblatuti külge. Sädemed hüppasid igale poole laiali. *Vasja virutas käes olnud kivi niisuguse jõuga vastu maad, et see hüppas teelt kaugele rohu sisse. V. Beekman. || hüplema (2. täh.) Pall hüppab põrandal. Paat hüppas lainetel.
3. piltl kiiresti ja järsult muutuma; äkki muule siirduma. Turuhinnad hüppasid kõrgele. Temperatuur kord langeb, kord hüppab üles. Ühest äärmusest teise hüppama. Ühelt teemalt, kõneainelt teisele hüppama. Hüppas oma jutuga ei tea kuhu. *Venna juurest hüppas mõte koju isa ja ema juurde. A. Hint.
4. kõnek millegagi kelkima, kiitlema, uhkeldama. Vaat kus alles hüppab oma teadmistega! *Mis ta hüppab – muudkui kunst ja kunst! Justkui arstidel poleks vaja ürgset loomisjõudu.. E. Tennov.

iganes ‹adv›

1. (rõhutava sõnana:) vähegi, üldse; eales, iial, aga. Teeb, mis ta iganes tahab. Võta, mis sa iganes soovid! Rääkis kõik ära, mis ta iganes teadis. Aitas mind, kuidas iganes sai. Läheb, kuhu iganes tahab. Päästku end, kes iganes jõuab! Ütle kõigile, keda sa iganes näed! Tal on kõike, mis süda iganes ihaldab. Mängi, mida iganes tahad! Mis ta ka iganes teeb – ikka laste pärast. Nii kiiresti, nii palju, nii kaua, kui iganes võimalik. Lauldi nii valjusti, kui keegi iganes suutis. See oli kõige halvem, mis nad iganes teha võisid. Lugu lõppes paremini, kui iganes oskasin arvata. Otsin su üles, kus sa iganes oled, (ei) oleks. Oled teretulnud, kust sa ka iganes tuled, ei tule(ks).
2. ‹eitavas lauses› iialgi, kunagi, mingil juhul. Sellist asja pole iganes kuuldud. Siit ei tahaks iganes lahkuda. Mitte iganes ei saa seda unustada. *Papa ei salliks iganes, et lapsed oma nina tema asjusse topivad. E. Vilde. *..ei õnne iganes too ei siid-, ei sametkangad. J. Kärner.

igatsema ‹37›
igatsust tundma, igatsust tundes midagi soovima, ihkama, ihaldama; (pilgu, häälega jne.) igatsust väljendama. Igatseme vaikust ja rahu. Oma kodu oli ta eluaeg igatsenud. Oi, kuidas ma olen sind igatsenud kõik need pikad aastad! Tüdruk igatseb kallima järele. Igatses oma töölaua, Tartu järele. Igatsen teda näha. Igatseb koju tagasi. Võta kõik, mis süda igatseb! Poiss igatseb endale jalgratast. Igatsen terveks saada, siit välja pääseda. Igatseme tagasi neid ammuseid aegu. Hing igatseb õnne. Maa igatseb vihma. Igatsev pilk, hääl. Igatsevad silmad. Kurb, igatsev meloodia. *Enne nutsin ja igatsesin, enne unistasin ja juurdlesin, praegu aga naeran oma elu üle.. A. Gailit. *Kuidas oli igatsenud, et lõppeksid kord sajud.. V. Saar.

igatsus ‹-e 5› ‹s›
nukker, hell tunne, mis sisaldab endas (unistuslikku) soovi, iha millegi v. kellegi järele. Palav, kirglik, valuline igatsus. Armunute igatsus teineteise järele. Igatsus kaugete maade, kevade, millegi tundmatu järele. Tunneb igatsust kodukandi, omaste järele. Süda on täis igatsust. Imelikud igatsused hinges. Vanaemal on kange igatsus näha lapselapsi. Ootan igatsusega haiglast pääsemist. Poisi suur igatsus oli kord sõjameheks saada.
▷ Liitsõnad: armu|igatsus, kodu|igatsus, sala|igatsus, õnneigatsus.

ihaldama ‹37›
iha tundma millegi v. kellegi järele, midagi v. kedagi väga (endale, omandada) soovima, ihkama. Õnne, kuulsust, vabadust ihaldama. Ihaldab tulusat ametikohta, paremat elu, kergeid võite. Tal on kõik, mis süda ihaldab. Just niisugust vaipa oli ta aastaid ihaldanud. Kuidas oli ta endale lapsi ihaldanud! Ordu oli juba ammu ihaldanud Taani valdusi. Ta ihaldab teid näha. Heitis roale ihaldavaid pilke. Ihaldatud mänguasi, eesmärk, meistritiitel, viigivärav. *Neid kevadeid ja suvesid sai oodatud ja ihaldatud. Ja kui nad saabusid, tahtis süda õnnest lõhkeda. H. Raudsepp. || (vastassoo kohta:) meelelist iha tundma. Poisid ihaldasid üht ja sama tüdrukut. Mees ihaldas teda meeletult, pööraselt, kogu hingest. Noored ihaldavad teineteist. Kõige ihaldatum tütarlaps.

ihkama ‹ihata 48›
väga tahtma, ihaldama. Kuulsust, vabadust, võimu ihkama. Haige ihkab rahu. Ihkan kättemaksu. Ihkas surra. Ihkab uusi elamusi, teise inimese lähedust. Naine ihkab last. Ihkas kõiges ise selgusele jõuda. Rahvad ihkavad elada rahus ja sõpruses. Hing ihkab tagasi maale. Mis sa, hing, veel ihkad? Laual oli kõike, mida süda ihkab ja suu himustab. Tõenäoliselt ihkab ta ise esimeheks saada. Ihkab näha võõraid maid. Revanši ihkav vastane. *Sirutun voodis ja tunnen, kuidas käed aerusid ihkavad, jalad joosta ning hüpata tahavad.. B. Alver. *Oo, Taavet on just see mees, keda Dagi viimasel ajal ihanud. R. Roht.

ihulikult ‹adv›
(< ihulik). Ihulikult on nad terved. *..olen andnud ennast temaga ihulikult ühte, sest mu süda hoiab tema poole! E. Kippel.

iiveldama ‹37›

1. paha v. läilat tunnet, iiveldust tundma v. tekitama (eriti seotuna mingi vastumeelse lõhna v. maitseaistinguga). Hais võtab, paneb ta (südame) iiveldama. Kerge õõtsumine ajas (südame) iiveldama. Tüdrukul hakkas vere nägemisest (süda) iiveldama. *See oli peen, iiveldav turbasuitsu lõhn. F. Tuglas. || (suurt) vastikust, tülgastust tundma. Vaatepilt võtab lihtsalt (südame) iiveldama.
2. hrv (rasvast) läikima, leemendama. *Suurekehaline must loots ronib laevale. Ta vana nägu iiveldab kui rasvane pannipõhi. J. Sütiste.

ilutsema ‹37›

1. rõõmu tundma, rõõmutsema; lusti pidama, lõbutsema; lüüriliselt meeleolutsema. Süda, hing ilutseb. Temal pole kalduvust tühja ilutseda. Ilutsev loodusekirjeldus, maalimislaad. *Noorus selleks ongi antud, et lõbusasti elada ja ilutseda. O. Luts.
2. ilusana olemas olema v. silma paistma. Laual ilutseb vaas roosidega. Puude otsas ilutsesid punapõsksed õunad. Kevadehtes ilutsevad aiad. *Puude ja põõsaste vahel ilutsevad jaanikannid, kullerkupud ja kassikäpad. A. H. Tammsaare. || (nõrgenenud tähenduses v. irooniliselt:) olema, eksisteerima; uhkeldama. Ustel ilutsevad vägevad sildid. Küünarnukkidel ilutsevad lapid. Otsaesisel ilutseb suur muhk. Vihikus ilutsesid puha kahed. Turniiritabelis ilutsevad seni vaid nullid.

ime|hell
haruldaselt hell. Imehell süda, pilk.

ime|kerge [-kerge]
haruldaselt kerge. Imekerge kandam. Jalad tunduvad imekergetena. Mängida, kirjutada oli imekerge. Süda läheb imekergeks.

inim|süda

1. inimese süda. Inimsüdame ehitus, haigused. Reuma kahjustab inimsüdant.
2. inimene (oma tundemaailmaga). Miljonite inimsüdamete unistus. Kalgistunud inimsüda.

isa|süda
Hoolitsev, muretsev isasüda.

ära jahtuma
lõplikult v. liiga jahtuma. Hakka kohe sööma, muidu toit jahtub ära. Pane suu kinni, süda jahtub ära.

jajaa ‹adv›
jajah. *Ja mis peaasi – aiandus on puhas ala. Jajaa. Käed saavad küll mullaseks, aga süda jääb puhtaks. E. Raud.

januma ‹37›
hrv janunema. Armastust januv süda. *Praegu janunevad aasad, / janub põllumaa .. K. E. Sööt.

janune ‹-se 4›

1. ‹adj› janu (1., 3. täh.) omav. Janune inimene, loom. Ta on pikast sõidust näljane ja janune. Poiss jõi januse sõõmu. Tõstis kruusi oma janusele suule. Janune maapind. Kõigele uuele janune süda.
2. ‹s› janus olija. Siit saavad kõik janused juua. *Õnne otsides oli ta ekselnud ümber nagu janune pimeduses joogivee järele kobades. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: armu|janune, elu|janune, kultuuri|janune, kuulsus|janune, teadmisjanune.

jobin ‹-a 2› ‹s›
kõnek joba. *Jätku oma jobin! sõnan vahele. Rääkigu midagi mõistlikku või olgu vait. O. Luts. *..süda isegi mures ja sina tuled ka veel oma jobinaga. M. Mõtslane.

jonksatama ‹37›
jonksu tegema, vonksatama, jõnksatama. Kõrisõlm jonksatas. *Kuule... süda kohe nagu jonksatas sees. A. Jakobson.

joobumus ‹-e 5› ‹s›
joobunud olek, vaimustus-, eneseunustusseisund, joovastus. Kerge joobumus. Hardas, õnnelikus joobumuses. Joobumus valdas, haaras teda. Ärkas oma joobumusest. Maalisin sellise joobumusega, et unustasin kõik enda ümber. Milline joobumus tunda end vabana! *Ja valgus sügav rõõm mu rindu / ja süda lööb täis joobumust.. A. Sang (tlk).

süda jookseb verd vt süda

jukerdama ‹37›
kõnek
1. jändama (1. täh.) Mis sa kirvega jukerdad, selle puu jaoks on saagi vaja! Jukerdasime paar tundi, enne kui auto porist välja saime. Jukerdas terve pühapäeva oma mootorratta kallal.
2. töökorrast ära olema, tembutama, streikima. Mootor jukerdab. Mul on viimasel ajal süda jukerdama hakanud.

jupsima ‹42›
kõnek jukerdama a. jändama. Selle puu kallal ei tasu kirvega jupsida, peab sae võtma. Kui ei oska, ära hakka ilmaaegu jupsima. *Manivald paneb televiisori tööle. Tükk aega jupsib nuppudega.. V. Ilus. b. töökorrast ära olema, tembutama, streikima. Auto mootor kipub jupsima. Olen haiguslehel, süda jupsib jälle.

juubeldama ‹37›

1. rõõmust hõiskama, rõõmutsema, vaimustatud olema. Meie meeskonna võit pani publiku juubeldama. Olümpiavõitja võeti juubeldades vastu. Mu süda lausa juubeldas rõõmust. Juubeldav rahvahulk. Juubeldavad hurraahüüded. *Juubeldab mu mõte-meel: / terveks saamist pühitsen! A. Haava. *..kogu maa juubeldas viiekümneseks saanud Tammsaarele.. L. Siimisker.
2. kõnek midagi pühitsema v. tähistama. *Peaaegu oleks õige aeg niisugust uhket kokkusattumist [= sõprade kohtumist] veidi juubeldada. A. Jakobson.

jõnksatama ‹37›
korraks jõnksu tegema; jõnksuga liikuma hakkama v. seisma jääma. Tukkuja pea jõnksatas lauale. Mehe kõrisõlm jõnksatas. Süda jõnksatas suurest rõõmust. Rong jõnksatas ja hakkas liikuma. Auto jõnksatas paigalt. Rattad jõnksatasid veerema. Traktor jõnksatas seisma. *Jõnksatab [aedlepalind] järsku sabaga tugevasti üles-alla ning see jääbki võnkuma. J. Piik.

jõuliselt ‹adv›
(< jõuline). Mootor, süda töötab jõuliselt. Hääl kõlas vabalt ja jõuliselt. Jõuliselt rulluvad lained.

süda annab järele vt süda

vahele jätma
lünka jätma. Haige süda jättis lööke vahele. Jätab lugedes ebahuvitavad lõigud vahele. Pidi haiguse tõttu ühe kooliaasta vahele jätma.

jääma ‹imperf jäin, jäi 41›

1. olema, püsima. a. (kuskil, mingis paigas). Sõitke teie maale, ma jään linna, siia, paigale. Haige peab veel mõneks ajaks voodisse, haiglasse, koju jääma. Sellise ilmaga jääme parem tuppa, katuse alla. Hobune komistas, kuid ratsanik jäi sadulasse. Toit jäi praeahju, pliidile, lauale. Jääge telefoni juurde, kohe tuleb kaugekõne. Jään õhtuni tehasesse, tööle. Mul on töövihik koju jäänud. Võti jäi minust varna, otsi sealt. Jäin kööki nõusid pesema. Jäin tädi juurde ööd, ööseks, ööbima. Jäime nende juurde ka õhtueinele, õhtueineks. Kuhu ta nii kauaks jääb? Kuhu sa eile jäid 'miks sa eile ei tulnud'? Palju kalureid on merre jäänud 'meres hukkunud'. Sõtta jäänud 'sõjas langenud' mehed. Näidend jääb ka selle hooaja mänguplaani. Jäägu see vana lugu minevikku. Otsus on seni ainult paberile jäänud. Mure jäi hinge, südamesse, hingele, südamele. Päike on nii hele, et silmad jäid õue 'näevad ruumi valguses esialgu halvasti'. Ega talv taevasse jää. b. (mingis suunas). Meie aknad jäävad õue poole. Köök jääb esikust minnes vasakule, vasakut kätt. Kärestik jääb siit pool kilomeetrit vastuvoolu. Teest paremale jääb kasevõsa, vasakule heinamaa. Linnusest itta jääb sügav org. Maja jääb sinna metsatuka taha. Kuhupoole siit vaadates Tartu jääb? Mehe nägu jäi vastu valgust, pimedusse, meie poole. c. (kellenagi v. millenagi, mingis seisundis, asendis, olukorras v. tegevuses). Jääme alati sõpradeks. Mats jäi surmani poissmeheks. Ausus on jäänud ta iseloomulikemaks jooneks. Kavatsus jäigi ainult kavatsuseks. Hunt jääb ikka hundiks. See on mulle tänini mõistatuseks jäänud. Tema parimaks tulemuseks kõrgushüppes on jäänud 1.20. Jäi kindlaks, ustavaks, truuks. Silmad jäid kuivaks, pisarateta. Ta ilme jäi muutumatuks, külmaks, tõrjuvaks. Tüdrukud ei saanud ta vastu ükskõikseks jääda. Hea, et nahk terveks jäi. Parandamiskatsetele vaatamata jäi raadio tummaks. Näitus jääb avatuks 30. novembrini. Laev on jäänud tänini kadunuks. Rekordaeg jäi talle saavutamatuks. Kõik jääb vanaviisi, endiseks. Jäägu see jutt meie vahele. Jäi kahevahele, keda uskuda. On siiani jäänud äraootavale seisukohale. Lahendus jääb veel mõneks ajaks küsimärgi alla. Jääge asja juurde, viisakuse piiridesse! Jäi oma ütluse, tunnistuse, sõna juurde. Jään selle juurde, et.. Ära mulle muid jooke paku, ma jään morsi juurde 'joon ainult morssi'. Jäi püsti, märkamata pakutud istet. Ta suu, süda jäi endiselt lukku. Trahv, karistus jäi jõusse. Vana valukoda jäi tegevusse. See ütlus on jäänud tänapäevani käibele, kasutusse, pruuki. Avar siluett jääb ka tänavu moodi. K. J. Petersoni looming jäi ligi 100 aastaks käsikirja. Jalale 'püsti, kasvama' jäänud rukis, nisu. Huige jäi pikalt kajama. Mis te seal koperdama jäite? Jäi lootma teiste abile, õnnelikule juhusele. Jäi rahulikult istuma, lamama. Ma ei jää viha kandma. Ta looming jääb aegadeks püsima. Jäid kestma kuumad põuased päevad. Jäi imekombel ellu, elama. Jäi õppimisega kuue klassi peale pidama. Poiss jäi klassikursust kordama, teiseks aastaks, istuma. Poeg jäi sõjast tagasi tulemata. Asi on siiani jäänud lahendamata. Jäi teadmata, mida tema sellest arvab. Sula tõttu jäid suusavõistlused pidamata. Mul jäi eile saunas käimata. See jääb minust tegemata, küsimata, proovimata. Vaidluses jäid poisid isa poolele. Tüli põhjus jäi asjaosaliste endi teada. Ilm jäi terveks nädalaks tuisule. Õpetussõnad jäid mõjuta, tagajärjeta. Jäi vastuse võlgu. Oskusest jääb veel puudu, vajaka. Kingsepp jäägu oma liistude juurde. d. lahkumistervitusega seotud väljendites. Jää(ge) hüvasti, jumalaga, terveks! Jääme nägemiseni!
2. säilima; alles, üle v. järel olema. Jääb lootus paremale tulevikule. Jäägu küpsised tagavaraks. Tal jäi selles asjas ikkagi väike kahtlus. Tal jääb lugemiseks vähe aega, mahti. Lemmikharrastuste jaoks jäävad õhtutunnid. Sulle jääb päev mõtlemisaega. Ei jää muud kui käsku täita. Ärasõiduni on jäänud täpselt tund. Nüüd ei jää muud nõu kui ise küsima minna. Jääb soovida paremat. Jääb oodata, millal tulemused avaldatakse. Hilinenutele jäid ainult seisupiletid. Kangast on jäänud vaid väike rest. Pärast mööbli ostmist jääb meile üsna vähe raha. Kolmest pojast oli emale ainult üks jäänud. Jääb veel veerand tundi tööd, siis on kõik valmis. Temasse pole jäänud kübetki noorusesärtsu. Kõik jääb sulle. Koduni jääb siit ainult kilomeeter. Tuul kahistas sügisest puudele jäänud lehtedes. Tassi on jäänud tilgake kohvi. Kontrolli, et töösse ei jääks vigu! See on mul emast jäänud sõlg. Põletushaavadest jäävad armid. Lumistest saabastest jäid põrandale loigud. Turbast jääb põledes palju tuhka. Matkast jäid head mälestused. Temast on jäänud soodne mulje. Kohvist jäävad riidele plekid. Klaasile jäi kriim. Pehmele asfaldile, pehmesse asfalti jäid sügavad kontsajäljed.
3. muutuma, saama. a. (kellekski, millekski v. mingisuguseks). Jäi leseks, vaeslapseks. Korrapidajaks jääb Mari. Jäi turniiril kolmandaks. Võttis enda töölt lahti ja jäi koduperenaiseks. See on nüüd vanaks moeks jäänud. Jäi ise narriks, lolliks, turakaks. Äkki jäi kõik väga vaikseks. Vihm, sadu jäi hõredamaks. Korter on perekonnale väikeseks jäänud. Ta jäi haigeks, vanaks, kurdiks, pimedaks, rasedaks. Kleit on mulle kitsaks, laiaks, lühikeseks, napiks jäänud. Jalad on istumisest kangeks jäänud. Sa oled kõhnemaks jäänud. Kass on rojuks, niruks jäänud. Liikumine jäi järjest aeglasemaks. Värvitud pind jäi ühtlane, sile, krobe. Valmis vaiba pikkuseks jääb 4 meetrit. b. mingisse olukorda, seisundisse v. tegevusse siirduma v. sattuma. Mees jäi norgu, longu, lonti, mossi. Kasv jäi kängu. Jääb kergesti vinti, purju, jommi. Ehitustöö jäi soiku, katki. Mäng jäi viiki. Aed jäi rääma, sööti. Jäi räbalasse, kaltsu, nälga. Lugu hakkab juba unustusse jääma. Ütlesin nii, et ta suu jäi lukku. Imestusest jäi suu lahti, ammuli. Tuul vaibus, purjed jäid rippu. Viilimine kõrvalruumis jäi vait. Kes kärbestest mürki maitses, kohe siruli, pikali jäi. Põllutööd on neil jäänud ripakile, lohakile. Jäi jänni, kimpu, hätta, pigisse, puntrasse, häbisse. Jäi lõunata, rahata, toetuseta, toitjata. Jäin tühjade kätega. Jäi kleidi väele, paljajalu, püksata. Jääd ise süüdi. Jooksin, et mitte hiljaks jääda. Vili jäi lume alla. Küla jäi sõja jalgu. Kas jääd mu vastusega rahule? Jäi leetritesse, angiini. Rääkis, kuni teine nõusse jäi. See töö on vahepeal unarusse jäänud. Jäi sügavasti mõttesse. Jäädi kalda äärde ankrusse. Jäi pankrotti, petise õnge, naiste mõrda. Jään puhkusele 25. juunist. Kell on juba palju, jääme õhtule 'lõpetame tööpäeva'. Eelmised teosed jäävad uusima kõrval varju. Pöördusin nii, et jäin temaga küljetsi. Mulle jäävad luuletused kergesti meelde, pähe. Mis sulle näituselt silma jäi? Arutluselt jäi kõrva, et.. Vaata, et sa direktorile pihku ei jää! Laps jääb õhtuks vanaema hoolde. See soo jääb uudismaa alla. Töö valmimine jääb sügise peale. Maja jäi noorte päralt. Laev jäi tormi kätte. Jäid tulemisega hilja peale, pimeda peale, öö peale. Jäi metsas öö kätte, pimeda kätte. Jäin unne, tukastama, tukkuma. Sinna jäi pilk peatuma, pidama. Jäi jahmunult kuulama, vaatama. Pidime äärepealt toppama jääma. Kuula, kell jäi seisma. Jäin uuesti magama. Viimaks jäi muutlik tuul kagusse pidama.

jüts ‹-i 21› ‹s›
väike poiss. *..süda mehe, kuid kujult veel jüts. J. Smuul. *No ja kui ka lõpetaksin selle stuudiumi, mis ma sellest saaksin? Hakkan jütse õpetama või? V. Ilus.
▷ Liitsõnad: koolijüts.

kaaluma ‹42›

1. teat. kaalu (2. täh.) omama. Haug kaalus neli kilo. Kiri ei kaalu kümmet grammigi. Koorem kaalus mitu tonni. Kui palju sa kaalud? || piltl olulist tähtsust, väärtust omama, väärt olema; tähendama, lugema. Tema sõna kaalub siin vähe. Need põhjused ei kaalunud kuigi palju. Kaaluv argument, sõna. Õige sõber kaalub enam kui kuld. *Ka on Lindal meeles ema õpetus, et kena näolapp ei kaalu seda, mis hea süda .. M. Nurme.
2. kaalu (2. täh.) mõõtmisega kindlaks määrama. Vastuvõtmisel vili kaalutakse. Kaalus end pärast sauna. Kaalu mulle kotti 5 kg jahu! Hakkas margapuuga võid kaaluma. Kaalus vasetükki peopesal. || piltl väärtust kindlaks määrama, hindama. *Alles hiljuti kaaluti mind nimelt välispidise sileduse poolest. Kaaluti ja leiti kerge olevat! M. Raud.
3. järele mõtlema, vaagima, aru pidama, kaalutlema. Ma kaalusin juba seda võimalust, kujunenud olukorda, kõiki asjaolusid. Ettepanekut, seda mõtet peab kaaluma. Kaaluti isegi koosoleku ärajätmist. Kaalub hoolikalt iga oma sõna, lauset. Kaalusime eelnevalt iga kandidatuuri. Kaalusime, mis teha, kuhu minna, kas minna või mitte. Ants kaalus, kuidas teatada juhtunust isale. Nad mõtlesid ja kaalusid, kuhu peita varandus. Tegi seda pikemalt kaalumata. Kaalu hoolega, enne kui midagi otsustad! Mis seal enam nii palju kaaluda, muudkui lähme! Rahaasjus oli ta äärmiselt kokkuhoidlik ja kaaluv. *.. viimastes klassides isegi juba kaalus edasi õppima minna õigusteadust .. E. Siirak. | kaalutud läbimõeldud; taotletult väärikas. Tema esinemine oli alati äärmiselt kaalutud. Astub kaalutud sammul. Tegi seda kaalutud liigutustega. *Meil kõik on kaalutud ja kaine, / meil süda harva üle keeb .. K. Merilaas. || (rahaliselt) arvestama, kalkuleerima. Seda ostu kaaluti enne kümmet kanti. Koonerdati ja hoiti kokku, kaaluti iga suutäit. *Pidi igat marka, igat penni lugema, pidi iga asja, iga riidehilbu hinda kaaluma, kas osta või mitte. A. H. Tammsaare.
4. kangiga midagi maa seest välja kangutama v. kuhugi üles kergitama. Kände, kive kaaluma. *Arvas, et küllap ta poomi abil jäksab tüve töllakile kännule kaaluda .. M. Raud.
5. (oma raskusega) vajutama. *Kõige esiteks puutus silma lauda looka kaaluv raamatukuhi. L. Vaher.
6. van kalduma. *Regi kaalub – kraavi, / läheb küljeli .. Juh. Liiv. *.. võib-olla ehk kaalub õnn meie poole, võib aga ka olla, et homme juba viimne võitlus käes on. E. Bornhöhe.
7. folkl mingi rippuva eseme (näit. võtme, sõela) abil arbuma

kaas|tundlik
kaasa tundev, osavõtlik; kaastunnet väljendav v. sisaldav. Kaastundlikud inimesed. Ta oli minu vastu kaastundlik ja valmis abistama. Kaastundlik süda, pilk, naeratus. Kaastundlikud sõnad.

kaduvus ‹-e 5› ‹s›
(< as kaduv). Nooruse, armastuse kaduvus. Tunnetasin selgesti aja kaduvust. Mõtted elu, kõige maise kaduvusest. *.. aga inimese süda on raske kaduvusest ja tühjusest. A. H. Tammsaare.

kaebama ‹kaevata 48›

1. kellelegi millestki halvast, ebameeldivast, muret tekitavast v. häirivast asjaolust rääkima, kurtma. Kaebab sisemisi valusid, sisemiste valude üle. Isa kaebas õhtul väsimust, väsimuse üle. Kaebab külmavärinaid, peavalu, pisteid küljes. Kaebas, et süda on paha. Ei kaevanud kunagi kellelegi oma tervise üle. Kaebas ajapuudust, janu, rahapuudust. Kaebab igavuse, tüdimuse, üksilduse üle. Sissetulekute, korteri üle ei saa kaevata. Kaebas sõpradele oma häda. Talus kaebamata kõik saatuselöögid. Eit pistis hädaldama ja kaebama. Kaebab, et aasta, viljasaak oli halb. Kaevatakse liigse müra ja kuumuse üle tsehhis. „Mul on külm!” kaebas Anu. | piltl. *.. ja mu süda nutab ning kaebab sinu valu pärast .. H. Anto. || van halama, taga nutma, häälekalt leinama. *Isamaa! / Sinuga / nutan teda härdal meelel, / kaeban teda kurval keelel. A. Grenzstein. *Nii nagu vanast Paabeli vangis, nii kaebavad nad siin [= Jeruusalemma nutumüüri ääres] pikas nutulaulus .. O. Kallas.
2. kellegi kohta teisele isikule (v. instantsile) midagi süüdistades teatama. Kedagi kohtusse kaebama. Ats läks, tuli vanaemale kaebama. Kaeba või keisrile. Tüdrukud ähvardasid õpetajale ära kaevata. Jookseb iga tühja-tähja pärast kaebama. Ta oli ministri juures kaebamas käinud. Kaebas aina teiste peale. *Varsti tuldi emale kaebama, et Karl on saanud hakkama mingi ulakusega. E. Krusten.

kaine ‹18 või 1› ‹adj›

1. mittejoobnud, mittepurjus. Ta on võrdlemisi, täiesti, päris kaine. Restoranis oli vähe kaineid (inimesi). Purjus peaga teeb inimene tegusid, mida ta kainena kahetseb. Kainemad püüdsid oma purjus kaaslast tagasi hoida. Magas ennast kaineks. Ehmatus võttis, tegi mehe kaineks. Kaine peaga oli ta arg mehike. Kainest peast 'kainena' on ta meeldiv inimene. Ega ta kainet päeva 'kus oleks kaine olnud' näinud.
▷ Liitsõnad: eba|kaine, purukaine.
2. karske, elukommetelt korralik (näit. mittejoov v. -suitsetav). Peeter oli kaine ja korralik mees: viina tema ei võtnud. *„Kas teie suitsetate ka?” – „Tänan, ei!” – „Väga ilus, väga ilus, et noor inimene on nii kaine, see on väga ilus! ..” E. Särgava. *Siis järgnes isalik manitsus, kuidas .. ta ainult voorusliku, jumalakartliku, kaine eluga ausa ja tubli käsitöölise nime pälvib .. E. Vilde.
3. praktiliselt mõtlev v. toimiv; tunnetele vähe ruumi jättev, mõistuspärane. Kaine ning praktiline inimene. Külm ja kaine ärimees. Oma loomult oli ta asjalik ja kaine. Sina olid oma hinnangutes objektiivsem ja kainem. Kaine mõistus. Väga, võrdlemisi kaine ellusuhtumine. Kaine kaalutlus, arvestus, otsustus. Olukorra kaine analüüs, hinnang. Kaine vaade, pilk elule. Ta tegi seda kaine asjalikkusega. Kuiv ja kaine keel, stiil. Kained faktid. *Meil kõik on kaalutud ja kaine, / meil süda harva üle keeb .. K. Merilaas.

kaku|kull
kõnek kakleja. *Ja lõi mulle rusikaga vastu jalga. Ta on paras kakukull, kui tal süda täis saab. V. Raud (tlk).

kaledus ‹-e 5› ‹s›
(< as kale [-da]). Sügistuule kaledus. Süda on täis kaledust.

kalestuma ‹37›

1. kaledaks (hrl. 3. täh.) muutuma. Aastatega ta kalestus oma ametis. Kalestunud süda, hing, nägu. Rahaahnusest kalestunud inimene. Paljudest vintsutustest ja sõjakannatustest kalestunud mees.
2. tehn (plastsel deformatsioonil toimuva metalli v. sulami tugevuse ja kõvaduse suurenemise ning ühtlasi plastsuse ja sitkuse vähenemise kohta). Metall kalestub.

kalgema ‹37›
luulek kalgeks muutuma. *.. kui kõik läks pimedaks, kui süda kalges – / ei mõista enam! Juh. Liiv.

[kellegi] süda kannab vt süda

südant kaotama vt süda

kargama ‹karata 48›

1. hüppama (1. täh.) Poisid kargasid kaldalt vette. Mees kargas kärmesti üle kraavi. Sõudja kargas paadist kaldale. Jõudis viimasel hetkel auto eest kõrvale karata. Tal õnnestus liikuvale rongile karata. Kargas soos mättalt mättale. Läks kivilt kivile karates üle oja. Kargas sadulasse, hobuse selga, jalgrattale, vankrile, rekke. Kargas sadulast, vankrist, jalgrattalt maha. Kargas puu otsast alla. Orav kargab oksalt oksale. Põder kargas ootamatult teele, auto ette. Kargab kõrgele nagu kirp. *.. sealt kuskilt kostab sulpsatus: kala kargas pinda. R. Sirge. || äkitselt hooga tõusma; kuhugi kiiruga tormama, sööstma. Kargas jalule, voodis istukile. Kargas järsku laua tagant püsti, üles. Hobune kargas tagumistele jalgadele. Koer kargas rõõmsalt mehe najale püsti, lastele vastu. Ärkasin ja kargasin kohe voodist. Kargas ruttu ukse juurde, puu taha, värava varju. Põgenik kargas toast õue. Kargas paari sammuga põõsaste vahele. Kargas eemale nagu herilasest nõelatud. Ta oli nii vihane, et oleks teisele küüntega näkku karanud. Poisid kargasid talle appi. Talle karati mitmekesi kallale. Varitsejad kargasid Otile teele ette. Kargas õigel ajal jaole. Kuri koer võib sulle kintsu, säärde, kandu, rindu (kinni) karata. Hunt kargas oinale kõrri. Linnud kargasid lendu. | piltl. Tuuleiil kargas juustesse. Pakane kargas ninasse, kõrvalestadesse. *Iga hetkega loitsid puuehitused üha heledamalt, tuli kargas ka tarasse kinni .. V. Beekman. || kõnek korraks kuhugi minema, korraks sisse astuma. Oodake, ma pean korraks siia poodi, enda poole sisse kargama.
2. hüplema, karglema. Kargab ühelt jalalt teisele. Lapsed hullavad ja kargavad õues (ringi). Kargas suurest rõõmust, suure rõõmu pärast kui poisike. Kitsetalled kargasid ja kepsutasid. Krants kargas ja klähvis lehma nina ees. Regi kargas teekonarustel. || kõnek (kareldes) tantsima. *.. selle [= krakovjaki] helide saatel kargas Soustin kunagi igiammu Mšanskis õmblejannadega tantsupõrandal. O. Samma (tlk). | piltl. Süda kargab rõõmust sees.
3. paiskuma, viskuma. Šampanjapudeli kork kargas lakke. Herned kargasid põrandal(e) laiali. Vaas kukkus maha ja kargas kildudeks. Värav kargas kolksatusega kinni. Kohvrilukk kargas lahti. Nööp kargas eest. Hoia, et kuum rasv, pritsmed näkku ei kargaks. Tuletukist kargas praginal sädemeid. | piltl. Ninna kargas tugev viinalehk. Sisenejaile kargas näkku kuum saunaleitsak. Häbipuna kargas põskedesse. Lõin pea vastu uksepiita, nii et tuli kargas silmist. Silmad kargasid üllatusest suureks. Ruum kargas heledat valgust täis. *Ta silmadesse kargas uuesti heameele sära .. J. Mändmets. || ‹ma-infinitiiviga› märgib tegevuse v. olukorra järsku algust. Mootor kargas käima. Puu kargas praginal põlema. Pargivaht kargas poistega pragama. Mees kargas vihast põlema. *Ainult Sammi, kellel oli „neli silma”, karanud vihaselt haukuma .. M. Metsanurk.
4. piltl (mõtete, tunnete, kõneaine vms. järsu muutumise kohta). Talle kargas vallatu mõte pähe. Hea, et see mulle õigel ajal meelde kargas. Jutt kargas uuele teemale.
5. põgenema, ära jooksma. Otsiti vanglast karanud kurjategijat. Kaks orja kargas peremehe juurest minema. Sõdurid kargasid väeosast metsa. Eelmises sadamas oli mitu meest laevalt karanud. Seiklushimus poiss kargas kodunt laevale.
6. kõnek suguakti sooritama (isasloomade, ka mehe kohta). Pull kargab lehma. *Mul hirnub täkk kõrtsi reiall. Tahad, lasen sinugi mära karata? A. H. Tammsaare. *.. sinu kukk ei tohi minu kanu karata .. V. Lattik.

süda kargab täis vt süda

välja kargama

1. (järsku) välja hüppama, välja tormama. Põgenik kargas läbi akna välja. Koer kargas kuudist välja. Poiss kargab kiiresti voodist välja. Jänes kargas põõsast välja. || kõnek (ootamatult) välja ilmuma (hrl. inimese kohta, kelle juttu v. tegevust peetakse vähekaalukaks v. ebasoovitavaks). Ena kus kargas käsutaja välja! Kus mul kargas tark välja – muudkui õpetama! Kust küll selline saks on välja karanud!
2. välja viskuma, välja paiskuma (näit. esemete kohta). Kirves kargas puulõhkumisel pakust välja. Polt kargas pesast välja. Kivist kargas sädemeid välja. Süda peksab erutusest, nagu tahaks rinnust välja karata.

karjuma ‹42›

1. valju (ebameeldivat) häält kuuldavale tooma. a. (inimeste kohta). Karjub hirmu, valu pärast. Karjub heleda, kileda, kriiskava häälega. Karjus metsikult, täiest kõrist, mis kole. Laps ehmatas ja jooksis karjudes ema juurde. Poiss pistis, pani, kukkus, hakkas suure häälega karjuma. Nuheldav karjus, nii et õu kajas. Piinatav karjus kohutavas valus. Karjub nagu ratta peal. Karjuv laps. *Esimesed hoobid panevad ta karjuma, järgmised juba röökima. E. Vilde. b. (loomade ja lindude häälitsemise kohta). Kassid karjusid koleda häälega. Lehm karjub laudas. Karjub nagu siga aia vahel. Kajakad karjuvad mere kohal. Kullid, varesed karjuvad. Vihmakass karjub vihma. c. piltl. Oli väga külm, lumi karjus reejalaste all. Süda otse karjub sees seda ülekohut nähes. Määritud ratas ei karju. *Tuul hakkas rannamajade õlgkatuste räästais ikka kiledama häälega karjuma. A. Hint.
2. kõva häälega rääkima v. hüüdma. Kuulake, keegi karjub appi. Ründajad lähenesid hurraa karjudes. Karjusin abi kutsudes hääle kähedaks. Karjus midagi eemalseisjaile. Räägi vaiksemalt, ära karju! Miks sa vastu ei hüüdnud, kui ma sind karjusin? „Miina, Miina ae!” karjus perenaine tüdrukut. „Tee vabaks!” karjus keegi. „Räägi siis ometi!” karjus mitu häält. Ta pistis karjuma, et aitab juba teiste kulul elamisest. Nad karjusid laulda, nagu kõri võttis. Karjus kõnet pidades oma hääle ära. Asi on nii hull, et karju või appi. *Siis hakkasid nad omavahel vaidlema ja karjusid üksteisele näkku. E. Niit (tlk). || kellegagi kõrgendatud häälega, kärkivalt rääkima. Ülevaatajad karjusid tööliste peale. Pani, pistis, kukkus meie peale karjuma. Mis sa karjud ta kallal! || millestki palju, korduvalt rääkima v. kirjutama, pasundama. Sellest pole mõtet kogu maailmale karjuda! *Las karjuvad Tallinna lehed, las pauguvad ministeeriumi uksed! A. Kaal.
3. kõnek kurtma. Tüdruk karjub kanget kõhuvalu. *.. ka tervise on suure rabamisega ära tapnud, karjub rindealust. A. Hint. | piltl. *Kartul karjub kuiva. Kui nüüd ometi sajaks! E. Rannet.
4. piltl midagi tungivalt, hädasti vajama. Käed otse karjuvad tegevuse järele. See tegu karjub kättemaksu järele. *Kas ta tõesti selleks pidi koju sõitma, et näha, mis siin tegemist karjus? V. Saar.

karmuma ‹37›
karmistuma. *Elu tegi karmi põike. / Süda ei saand karmuda. P. Haavaoks.

südame külge ~ südamesse kasvama vt süda

keeleke(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. (< dem keel (hrl. 1. täh.)) *Kaeba, kaeba keelekene, / kurda mu süda sees .. L. Koidula.
2. piklik keelekujuline küpsis. Muretaignast keelekesed.
3. bot kilejas lise lehelaba ja lehetupe piiril (näit. kõrrelistel)

keema ‹41›

1. (vedelike kohta:) nii tugevasti aurustuma, et vedeliku seest kerkib auru mullidena ka pinnale. Vesi hakkas, läks, tõusis keema. Tegi tule alla ja ajas vee keema. Vesi vuliseb keeda, keeb katlas mulinal. Ema pani supi keema. Piim, supp keeb. Kolvis kees mingi vedelik. Benseen keeb temperatuuril 80,1° C. Keenud vesi. || (ka sellises vedelikus olevast tahkest ainest, samuti vastavast nõust kõneldes). Kartulid keevad pajas. Kartulid keesid puruks. Liha hakkas keema. Pada keeb. Teekann keeb tulel. *Hennu ülesanne oli lihtne: ajada pesuköögis katlad keema .. V. Gross. || piltl maa seest välja pulbitsema. Kivi serva alt keeb selgeveeline allikas. *.. vaatasin, kuidas allika põhi kees, kuidas mullikesed tõusid, lõhkesid ja laiali vajusid. V. Saar.
2. tugevasti mitmes suunas paiskuma. a. (vee kohta:) lainetama; mäslema. Torm pani, lõi mere keema. Laeva ümber kees lainete möll. Sõuab, nii et vesi keeb paadinina ees. Vesi kees kalaparvedest. Veepind kees vihmasajus. b. (tahke aine kohta:) paiskuma, lendama; tuiskama. Kaevikuserva muld kees kuulidest. Suusataja laskus mäest, nii et lumi kees. *Raginal langes katus sisse, sädemete meri kees ja kihas .. M. Metsanurk.
3. piltl (tegevuse kohta:) tormiliselt, ägedalt käima, toimuma vms. Igal pool kees töö. Sadamas kees kibekiire tegevus. Kaevikute ümber keeb vihane võitlus. Kogu rindel keeb lahing. Poisid jälgisid jalgpalliväljakul keevat võistlust. Ehituspaigal kees elu hommikust õhtuni. *Siis läks kõrvaltoas äge vaidlus vene keeles uuesti keema .. K. A. Hindrey. || rohkest liikumisest, tegevusest kihama; liikumist ja saginat täis olema. Turg, laadaplats kihiseb ja keeb. Määratu rahvahulk kihas ja kees. *Keeb punapäine pihlasalu! / Seal reisipalavikus rästaparv. J. Kaidla.
4. piltl mingist intensiivsest, ägedast tundest haaratud, selle võimuses olema; mässama, pulbitsema (mingi tunde kohta). Mees, mehe süda keeb vihast, viha pärast. Ma otse keesin ärevusest, vaimustusest, nördimusest. Temas keeb viha vägivalla vastu. Jaagus lõi keema viha, meeletu raev. Naise rinnas, südames, hinges kees viha. Väliselt polnud märgata, missugused tunded temas keesid. Vastase rahu ajas mind keema 'ärritas, vihastas mind'. Jaan läks solvangust lausa keema 'ärritus, vihastus'. *Issand, missugune elurõõm keeb ses noores neius. O. Luts.

üle keema

1. keemisel üle nõu ääre voolama v. valguma. Supp, piim kees üle. Pada, katel keeb üle.
2. piltl rahu v. enesevalitsust kaotama, tasakaalust välja minema, mingist tundest ülemäära haaratud olema. Poiss kees rõõmust üle. Ta on tasakaalutu inimene, kel tunded keevad sageli üle. Ta süda, hing keeb üle. *.. [ta] kees üle energiast, vaatas kõike ja katsus kõike .. O. Tooming. *Kajasse on ajapikku kogunenud palju sappi ja nüüd keeb see üle. H. Laansalu.

keps ‹-u 21› ‹s›

1. kerge hüpe kepslemisel. Talleke, kits, varss lööb kepsu. Lapsed lõid rõõmu pärast kepsu. Noored lõid tantsupõrandal kepsu. Tal hakkasid jalad iseenesest kepsu lööma. *Ja [näinud] niisuguseid, kellel oli kõlavam lauluhääl, kergemad kepsud rahvatantsu ringis .. M. Raud. | piltl. Küll sa veel minu käe all kepsu lööma hakkad! Ta süda lõi rõõmu pärast kepsu. *Kui sa, mees, teaksid, mismoodi su naise ümber on kepsu löödud! V. Gross.
2. tehn liikuvaid lülisid ühendav varb varbmehhanismis. Keps ühendab sisepõlemismootoris kolbi väntvõlliga. || etn voki vändapuu (ühendab tallalauda võlliga)
▷ Liitsõnad: vokikeps.

südant kergendama vt süda

südant kergitama vt süda

kes ‹kelle, keda, kellesse, kelles, kellest, kellele, kellel e. kel, kellelt e. hrv kelt, kelleks, kelleni, kellena, kelleta, kellega pl kes, kelle e. kellede, keda, kellesse e. kelledesse›
I. küsiv-siduv pron
1. ‹otsese küsisõnana hrl. substantiivselt› kasut. isikute vm. elusolendite kohta. Kes seal on? Kes need mehed on? Kes nõnda ütles? Keda sa nendest tunned? Kellega sa lähed sinna? Kelle ülesandel sa seda teed? Kellele see on mõeldud? Kellelt sa seda kuulsid? Kelleks sa tahaksid saada? Kellena ta praegu töötab? Kes pagan seda tegi? Ah, et kes meil kohal on? Kes ei saanud tänaseks õppida? Kellest on juttu? Kas ma räägin sulle või kellele?! Kes seal sööb, kas Kirjak? Kes seal põõsas krabistab? Kes see veel tuli? Kes need täna tulevad? Küllap otsid mind, keda teist sul vaja? || kõnek hrv mis. *".. Peremees tapab tööga, sina...” – „Kellega mina?” küsis Mari kärsitult. A. H. Tammsaare.
2. esineb eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet sisaldava emotsionaalse värvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt›. Kes teid seal ikka ootab! Kes oleks võinud seda arvata! Kes siis sellepärast nutma hakkab! Kes sinna nii väga minna tahab! Kellel siis selleks aega on! Kes seda enam mäletab, kuidas see kõik algas! Ma ei taha, aga kes sellest küsib! Kes sulle niisama ikka annab. Kes ta muu on kui Toots. Kes kurat sind käskis seda teha! Kes siis seda ei teaks! Kes see julges minemata jätta! Kellel see aega lugeda oli! *Kui on läinud vanker, kes hakkab kodaraid taga leinama. H. Angervaks. b. ‹adjektiivselt› (tunderõhulisena umbkaudu täh.:) missugune. Kes võõras seda teadis võtta! Kes teine selleks veel paremini sobib kui tema! Kellel muul veel rohkem aega oleks! Kes see muu seda tegi! *„Kes ilus neiu niisugust lolli ometi peaks endale meheks himustama!” mõtlesid vanemad vennad. J. Kunder. *.. ja ta süda oli aimanud, et kes see muu kui tema vanamees võis olla. A. Valton.
3. seob kaudset küsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb (v. on juurdemõeldav) enamasti mingi korrelatiivne sõna. a. (kasut. inimeste v. muude elusolendite kohta). Ütle, kelleks sa tahad saada. Kes otsib, see leiab. Tulid need, keda ei oodatud. Tulgu kõik, kes soovivad. Mul pole kedagi, kellega nõu pidada. Kes ta on, seda ma ei tea. Teadku, kellega tal on tegemist! Kel janu, sel jalad. Ta on üks nendest, kes pidi seda tegema. Ta on seltsinud sellega, kellest kõik eemale hoiavad. Mina olin see, kes pidi lahkuma. Tema on säärane, kes kärbselegi kurja ei tee. Ta on inimene, kes kõigega lepib. Ma kohtusin sõbraga, keda ei olnud ammu näinud. Leidus üksikuid, kes tema juttu veel uskusid. Ta pelgab koera, kes on ukse ees ketis. Ta on kui kala, kes sattunud kuivale. „Ole vait!” ütles Jaan, kelle kannatus katkes. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. *Otsekui polekski see tuul, kes seal väljas vingub, vaid kodutu koer. T. Kallas. b. (kasut. ka organisatsioonide, asutuste kohta, kui need on tegija funktsioonis). Kus oleks veel majand, kes hoolitseks paremini oma liikmete eest! *Proovis agendileiba äri juures, kes kauples kirjutus- ja muude büroomasinatega. P. Kuusberg. c. van (asjade, esemete vms. kohta, kus tänapäeval esineb mis). *Rutuga oli ta ühe suure vasara kottu kätte saanud, kellega ta Peetri ette astus .. J. V. Jannsen. *Aiast enesest käivad teed läbi, kelle ääres pingid jalutajat puhkama kutsuvad. M. J. Eisen.
II. ‹pron› (mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites) a. ‹koos teadma-verbi ains. 3. pöördega› esineb mitmesugustes ebaselgust, teadmataolu väljendavates ühendites. Nad on juba kes teab kus. Ma loen seda raamatut juba kes teab mitmendat korda. Sadu võib kesta veel kes teab kui kaua. Ta on väga haige inimene, kes teab kui kauaks tal enam elupäevi jätkub. Neid polnudki kes teab kui palju. Kes teab millal see juhtus. Selle asjaga pole kes teab mis 'mitte mingisugust' kiiret. Ta käitub, nagu oleks ta kes teab mis 'mingisugune' tähtis isand. Ma pole kes teab kui suur 'mitte eriti suur' suitsetaja. Ta polnudki kes teab kui tugev 'mitte eriti tugev'. Kes teab missugune asjamees temast veel tuleb! Nii võib pagan teab kes tulla. Peab mind jumal teab kelleks. Kes teab, kas temast enam töötegijat tuleb. Kes teab, vahest on nõnda paremgi. „Ega mujalgi parem ole.” – „Kes teab.”. b. ‹eriti ühenduses sõnadega tahes, ükskõik› märgib isikut, kelle kohta pole midagi täpsemat teada. Olgu ta kes tahes, vastu võtame ikka. Uuel inimesel tuleb sellega palju vaeva näha, kes ta ka ei oleks. Tulgu ükskõik kes. *.. olen valmis hakkama ükspuha kelleks, mis talle meele järgi oleks, kas või omnibussikutsariks. A. Kurfeldt (tlk). c. ‹esineb ühendites› kes kuhu(gi), kes kuidas, kes kusagil jne. Kõik pugesid peitu, kes kuhu. Valmistuti teeleminekuks, kes kuidas. Nad on kõik, kes kusagil. Igaüks püüdis haarata, kes mida sai. d. ‹korduvana› mitme lähemalt täpsustamata isiku vm. elusolendi korral. Kes tõi raha, kes toidupoolist. Kes tuli jala, kes hobusega, kes autoga. Mehed olid kohal, kes istus, kes tammus rahutult edasi-tagasi. *.. viin ja õlu oleksid nagu läbi purenud pidurdavad lukud ning riivid, viies kelle pisarateni, kelle uhkeldava praalimiseni, kelle sõjaka riiakuseni. O. Tooming.

kesse ‹pron›
kõnek kes (see). Eks sa mine, kesse keelab! *Vilma küsis, et kesse on. Mul süda põksus sees, aga ma ütlesin, et mina, Kõõluse Jaan, olen ukse taga. A. Valton. *Sellega oli tüli läbi. Sest kesse vanamemme vastu ikka saab! A. Kaal.

kevad ‹-e 2› ‹s›
talve ja suve vaheline aastaaeg. Kevade algus, esimesed tundemärgid. Kevad ligineb, läheneb, algab. Kevad on käes. Vilu, soe, vara(ja)ne, kaunis kevad. Kevad oli sel aastal hiline ja jahe. Väljas on juba suur kevad. Vastu kevadet haaras õpilasi väsimus. Sellest oli kevade poole palju juttu. Kevade poole talve. Ilmad hakkavad kevadele kiskuma. Tegi seda kevadel varakult. Ehitamine kestis kevadest sügiseni. 1974. aasta kevadest peale. Tuleval, möödunud kevadel. See kordus iga(l) kevad(el). Õhus tundub juba kevadet. Kevaded on tundras lühikesed. | piltl. Inimelu kevad. *1886. a. uinus Kroonlinnas unele rahvusliku kevade laulik Koidula. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: eel|kevad, hilis|kevad, süda|kevad, varakevad; elu|kevad, muusika|kevad, sõja|kevad, teatri|kevad, võidukevad.

kibedus ‹-e 5› ‹s›

1. ebameeldivate, hingeliselt haiget tegevate läbielamistega seotud tundmus, kibestumus. Kibedust tundma. Lüüasaamise, ebaõnnestumise, pettumise kibedus. Kibedus tekib, koguneb, purskub välja. Südames, hinges oli, südant, hinge täitis kibedus. Meel, süda on täis kibedust. Rääkis juhtunust äärmise kibedusega. Mõtles kibedusega oma lastele, kes temast ei hoolinud. Tema hääles kõlas kibedus. *.. selles naeratuses polnud niivõrd pilge ja üleolek, kuivõrd mingi mõru üleelamise kibedus. E. Männik.
▷ Liitsõnad: kaotus|kibedus, solvumiskibedus; meelekibedus.
2. hrv kibe väljend; raske, kibe asjaolu. Ütles teisele aina kibedusi. Moonaka elu kibedused. *On elus mõndagi kibedust ja kitsikust ette tulnud, millest välja rabeleda olen suutnud, ehk pääsen ka sellest .. Jak. Liiv.
3. (< as kibe (hrl. 1., 2., 3. täh.)) Maitsta ära proovigi, kibedus missugune. Naha, peopesade kibedus. *Ja Flora pigistas tohterdamise kibedusest suu nupsu .. J. Kross.

kibelema ‹-lda 38 või -leda 37› ‹adj›

1. kärsitusest mitte paigal püsima, kärsitu olema; kärsitult midagi teha tahtma v. millegi ootel olema. Ära kibele, seisa paigal! Ärge kibel(e)ge, paar minutit veel ja hakkame peale! Poisid kibelesid ootusest, põnevusest, kärsitusest. Eit kibeles uudishimus. Ta kibeles teada saada, millest seal räägiti. Tüdrukuke kibeleb öelda, mis ta näinud. Kibeleb nagu süte peal, nagu nõeltel. Poiste südamed kibelesid, tarvis oli minema hakata. Käed kibelevad töö järele. Hobused kibelesid lasila ääres. *Juba siis, kui aedade ääres valendab veel lumi .., kibeleb sarapuu Sõerumäe nõlvakul õitsemisega. K. Põldmaa. || kärsitult kuhugi v. midagi tegema kippuma; millegagi kiirustama. Kibeleb tööle, koju. Poisid kibelesid teele. Ta kibeles sooja tuppa, koju minema. Ma kibelesin uut raamatut lugema. *Rongini oli veel aega, aga juba kibelesid Kitsed minekuga. J. Semper. || muret, rahutust tundma. Süda ei anna rahu, muudkui kibeleb. *Juba õnnis õhtuke käes, pereeit hakkab kibelema – ei vanameest tule ega tule. I. Sikemäe. || piltl rahutult, tunglevalt esile pürgima; pakitsema. Hulk asju kibeleb südamel, millest kõigest tahaks rääkida. Ootusärevus kibeleb rinnus, hinges. Temas kibeles kättemaksuhimu.
2. kergelt kipitama, pisut kibe olema, kihelema. Sääred kibelevad kõrretüügaste torkeist. Külm vesi võttis sõrmed kibelema. Rehetolm võttis ninasõõrmed kibelema. Päikeses sätendav lumi paneb silmad kibelema. Silmalaud, silmad kibelesid nutust. Olen veidi külmetanud, kurgus kibeleb.

kihvatama ‹37›

1. ‹hrl. 3. pöördes› (valutunde kohta:) torgatama, sähvatama. Ägedat hambavalu ei ole, ainult vahetevahel kihvatab. Aeg-ajalt kihvatasid peas valuhood.
2. ‹hrl. 3. pöördes› äkki, järsku hingest, mõttest läbi sähvatama. Peas, pähe kihvatas ootamatu mõte: „Kui õige laseks jalga!” Mõnikord kihvatas tahtmine kõigele käega lüüa. Temas kihvatas kadedus, viha, metsik raev. Hinges, südames kihvatas pahameel, ärritus, viha. Tundis, kuidas temas miski, midagi kihvatas. Hing, süda kihvatas tulises vihas. Süda kihvatab rõõmust, kurbusest, kadedusest, viha pärast. Süda kihvatab sees, kui niisugust asja kuuled. | ‹subjektita lauses› (hrl. ägestumise, vihastumise kohta). Südames, hinges kihvatas. Niisuguse jutu peale mul kihvatas sees. Temas kihvatas, kui säärast lollust räägiti. Minus kihvatas ja ma hõikasin kõnelejale vahele.
3. järsku vihaseks, ägedaks saama, järsku vihastuma v. ärrituma. Ma kihvatasin selle jutu peale ja tahtsin juba teravalt vastata. Lahkus ägestunult; ta kihvatas üldse kergesti. *Jüri kihvatab ja kargab maast üles, tema mõõt on sedapuhku täis. M. Traat. || vihaselt, ägedalt ütlema, valusalt puudutatuna nähvama. „Mis see sinu asi on?” kihvatab poiss tigedalt. *„Kurat, Kurre, sõita ei oska või!” kihvatas Ahven. J. Smuul.

kiirelt ‹adv›
kiiresti. Mees sammus kiirelt. Meie korvpallurid mängisid kiirelt ja teravalt. Kui kiirelt möödus aeg! Ta süda hakkas kiiremalt tuksuma. *..noor veri liigub soontes kuumalt ja kiirelt. M. Traat.
▷ Liitsõnad: kibe|kiirelt, nool|kiirelt, välkkiirelt.

kindel ‹-dla, -dlat 2› ‹adj›

1. mingis suhtes usaldusväärne, oma funktsiooni hästi täitev. a. kandev, kõva, mittevajuv. Jää pole enam kuigi kindel. Randa jõudes rõõmustasid kõik, et jälle kindel maa jalge all. Kevadel ja sügisel polnud teel kindlat põhja all. Mindi tükk maad mööda porist metsaalust, enne kui maapind kindlamaks muutus. | piltl. Püüdis oma elujärjele kindlamat alust panna. b. tugev, vastupidav. Kindel kants. Linnal olid kindlad müürid, väravad. Püüdis tara tugedega kindlamaks muuta. Varaste jõuk paljastati ja toimetati kindlasse kohta 'arreteeriti'. *Kui lõuna tuli, siis sõin ka silku, et süda kindlam oleks. J. Parijõgi. c. mitteläbilaskev, tihe. Kindla kaanega purk. Pudelil on kindel kork peal. Õllenõul peab olema kindel kraan. d. ‹hrl. liitsõna järelosana› mingile (välisele) toimele vastupidav v. selle eest kaitstud, häireteta toimiv. Tõrvamine muudab puu mädanemise suhtes kindlamaks. e. (varaliselt, majanduslikult) tagatud, majanduslikult usaldusväärne. Paigutas oma raha kindlatesse ettevõtetesse, väärtpaberitesse. Nad on majanduslikult kindlal järjel. *Kindel käemees on kõigepealt see, kellel on teatav varandus, peaasjalikult liikumata varandus .. O. Luts. f. kaitstud, turvaline, ohutu, julge. Kindel peidukoht. Põgenikel oli kindel salapaik. Vaenlane ei tundnud end okupeeritud aladel kusagil kindlana. Minu juures on sul praegustel segastel aegadel kindlam olla. Hulgakesi on kindlam minna. *Aga nüüd hoidke endid! Nüüd ei ole ühegi elu kindel. R. Roht. g. selline, kellele v. millele võib loota, usaldusväärne. Söandas sellest rääkida ainult kõige kindlamatele sõpradele. See on kindel vahend, abinõu. Need ei olnud kuigi kindlad mehed.
▷ Liitsõnad: haigus|kindel, hallitus|kindel, happe|kindel, heli|kindel, ilmastiku|kindel, koi|kindel, korrosiooni|kindel, kuiva|kindel, kulumis|kindel, kuuli|kindel, kuuma|kindel, kuumus|kindel, külma|kindel, leelis|kindel, lolli|kindel, löögi|kindel, mädanemis|kindel, müra|kindel, mürsu|kindel, niiskus|kindel, pesu|kindel, plahvatus|kindel, pommi|kindel, purunemis|kindel, põua|kindel, rooste|kindel, sooja|kindel, soojus|kindel, talve|kindel, temperatuuri|kindel, tolmu|kindel, tule|kindel, tuule|kindel, töö|kindel, valgus|kindel, vee|kindel, vihma|kindel, õhukindel.
2. mittemuutuv, püsiv, vastupidav; vankumatu, vääramatu, kõigutamatu, järeleandmatu. Kindel sõprus, armastus. Kindel usk, lootus. Kindel sõna, lubadus. Kindla tahtega inimene. Tal on kindel iseloom. Kindel plaan, nõu edasi õppida. Kindlad põhimõtted, tõekspidamised, veendumused. Ta on oma otsuses kindel. Pead olema julge ja kindel. Ta jäi kindlaks nagu raud. „Mina ei lähe!” oli isa kindel. Ta on selle ürituse kindlamaid poolehoidjaid. Temast õhkus kindlat rahu. Kindel vaade, pilk. Astus edasi kindlal sammul. Kindlas toonis väljendatud nõudmine. Direktor juhtis asutuse tööd kindla käega. *.. lausus kindla sõnaga: „See lehm jääb siia!” M. Metsanurk. || mittevääratav, mittevärisev. Kindla käega laskur, kütt.
▷ Liitsõnad: eba|kindel, enese|kindel, iseloomu|kindel, maitse|kindel, moraali|kindel, otsuse|kindel, põhimõtte|kindel, rütmi|kindel, saagi|kindel, tahte|kindel, tõsikindel; eesmärgi|kindel, järje|kindel, kava|kindel, meetodi|kindel, plaani|kindel, sihi|kindel, süsteemikindel.
3. selline, mille paikapidavuses, tõepärasuses pole põhjust kahelda, mitteebamäärane; selge. Aksioom on kindel, vaieldamatu tõde. Kindlad tõendid, süüdistusmaterjalid, faktid, andmed. Ei ole kindel, kas ta tuleb. See asi ei ole veel päris kindel. Tulemus oli juba ette kindel. See on kindlam kui kindel, enam kui kindel, üks mis kindel. Tema seda ei teinud, niipalju on kindel. Praegu pole veel kindel, kumb pool võidab. Ma ei oska selle kohta midagi kindlamat öelda. See pole niisama rääkimine, vaid päris kindel jutt. Kindel teadmine, aimus. Koosoleku aeg on juba enam-vähem kindel. Kindel kõneviis keel kindlasti toimuvat v. toimunud tegevust väljendav kõneviis. || lõplik, otsustatud. Ma tegin temaga kaubad kindlaks. Arvasin, et see asi on juba kindel. Kindlaks määrama 'otsustama, fikseerima'. Kindlaks tegema 'välja selgitama, selgeks tegema'. || paratamatult järgnev, paratamatu. Sellise korrarikkumise eest oli noomitus kindel. Ettevalmistamatult eksamile minna tähendab kindlat läbikukkumist. Merehädalistel seisis kindel surm silme ees. || ilmne. Kindel ülekaal. Tuli finišisirgele kindla edumaaga. Nemad ongi kaks kindlamat esikohapretendenti.
▷ Liitsõnad: eba|kindel, kalju|kindel, raud|kindel, surmkindel.
4. veendunud, mittekahtlev, julge (millegi v. kellegi suhtes). Ma olen kindel, et ta tuleb. Ta oli kindel, et kõik ohud on seljataga. Ole päris kindel, midagi ei juhtu! Ma ei ole kindel, kas ma õigesti tegin. „See oli sama mees,” jäi Jass kindlaks. Tütarlaps polnud noormehe armastuses absoluutselt, täiesti kindel. Ma ei või enam millegi ega kellegi peale, millelegi ega kellelegi kindel olla.
▷ Liitsõnad: kalju|kindel, raud|kindel, surmkindel.
5. püsivamat laadi, mittejuhuslik. Kindel teenistus, sissetulek, kuupalk. Tal pole kindlat töökohta. Pereisal oli lauas oma kindel koht. Hoiab oma asjad alati kindlas kohas. Noormehel oli oma kindel tütarlaps, kellega ta käis. G. Ernesaksa koorilauludel on kindel koht meie koorirepertuaaris. || ettenähtud, määratud. Kindel graafik, tähtaeg. Süüa tuleb kindlatel kellaaegadel. Kindlad tariifid. Kindla vahemaa järel. Kindlad nõuded, reeglid, eeskirjad. Elab kindla korra, päevakava järgi. Kõik toimus kindlas järjekorras.
6. eriline, kellelegi v. millelegi omane. Igal kirjanikul on oma kindel stiil. Igal näitlejal on oma kindel ampluaa. *Siis toimus lõplikult see murrang, mis „Noor-Eesti” tegevusele ta kindlama ilme andis. F. Tuglas.
7. teatav konkreetne. Romaani kirjutamisel olid autoril eeskujuks kindlad isikud. Tegi seda kindla eesmärgiga, tagamõttega. Igaühel oli oma kindel ülesanne. Igal mõistel on kindel sisu. *Rahvaluulel pole kindlat, nimelist autorit. Rahvaluule on anonüümne. Ü. Tedre.

[kellelegi] (oma) südant kinkima vt süda

südant kinnitama vt süda

kiperdama ‹37›
murd
1. kipitama (3. täh.), kripeldama. *Maa asjus tema süda ei kiperdanud ega tundnud ta ka isa plaane. R. Sirge.
2. nihelema, siplema. *Unes ma käte-jalgadega vahel kiperdan, ema kutsus seda pusserdamiseks. Segan sind. H. Sergo.

kipp ‹interj adv›
annab edasi tasast teravat lööki, koputust. *Süda rinnas teeb / kipp ja kõpp. K. Ligi.

kippama ‹kipata 48›
murd
1. viltu kalduma, ümber minema. *.. taipasin, et meie laev oli karil oma põhja rebestanud. Ta vappus ja kippas küljeli. E. Kuus.
2. hüppama. *Järsku kohkub... süda kurku kippab... M. Raud.
3. nihkuma; tõttama. *Et keegi ei kuuleks, võtab lähemale kipata .. J. Barbarus.

kisendama ‹37›

1. (kõrge, terava häälega) karjuma. Kajakad kisendavad tormi eel. Metsas kisendas mingi lind. Kisendas nagu siga aia vahel, nagu ratta peal. Naine kisendas valu pärast, õudusest. Laps kisendas enda hällis hingetuks. Ta pani, pistis hirmu pärast kisendama. | piltl. Udusireenid kisendasid. Lumi lausa kisendas jalge all. Kividki peaksid kisendama (ütlus väga suurest kuritööst v. ülekohtust kõneldes).
2. valjusti karjudes rääkima, hüüdma vms., kisama. Appi kisendama. Vanamees oli poolkurt, temaga rääkides pidi kõigest jõust kisendama. Kisendati täiest kõrist laulda, teistest üle. Vanaeit kisendas talle needusi järele. Kisendas midagi ärritatult isale vastu. Ta otse kisendas naise ja laste peale. Kas sa oled vait, mis sa sellest kõigile kisendad! *„Välja, välja!” kisendas Liispet õele kallale sööstes. E. Kippel. | piltl. Mu süda kisendas sees tema pärast. Veri soontes kisendab selle vastu.
3. piltl hädasti, tungivalt vajama, nõudma v. ihkama. Põuane maapind otse kisendab vihma järele. Mu hing kisendas sinu järele. Iga rakk temas kisendas elu ja vabaduse järele. *Majad kisendasid uute katuste järele. H. Sergo. *See kelmus kisendas kättemaksmist. E. Vilde.
4. ‹hrl. v-partitsiibis› piltl äärmiselt teraval kujul esinema v. ilmnema. Kisendav häda, nälg, vaesus, viletsus, lohakus. Tubakast tunti kisendavat puudust. Uute riiete järele oli kisendav vajadus. Kisendavad vastuolud. Taevani kisendav ülekohus. *Oletame, et need jooned kuidagi kaudselt peegeldasid ühiskonnas valitsevaid vastuolusid, mis samuti kisendasid. O. Jõgi.

kiskuma ‹kisun impers kistakse, kistud 42›

1. tõmbama, tirima, sikutama. Haaras tüdrukul käest ja kiskus ta tantsima. Poiss kiskus end kinnihoidjate käest lahti. Püüdis portfelli minu käest ära kiskuda. Keegi kiskus teda mantlihõlmast tagasi. Mehed kiskusid köit täiest jõust enda poole. Kiskusin uppuja paati. Palgid kisti jõest kaldale. Ta kiskus nöörist, ohjadest. Kiskus suure vaevaga jala porist. See niit ei lähe kiskudeski katki. Kiskus teist juustest, karvust, habemest. Kiskus magajal teki pealt. Kiskusin ukse jõuga lahti. Kiskus endal pintsaku, särgi seljast, säärikud jalast. Kisub kindad käest, kätte. Kiskus endal maski eest. Kiskusin kiiresti püksid, säärikud jalga, tööriided selga. Kiskus end pesuväele, alasti, endal viimase kui katte ült. Hakkas jahe ja ta kiskus hõlmad koomale. Poisil oli soni silmadele kistud. Kiskus mõõga tupest. Kiskus taskust pungil rahakoti. Laps kiskus endale riiulilt raamatud kaela. Tuul kiskus puud looka, rebis ja kiskus riideid. Vool kiskus paadi keerisesse. | piltl. Raske on koos tegutseda, kui igaüks kisub ise kanti. On kogu võimu enda kätte kiskunud. Rahvad kisti sõtta. Teda kisti tahtmatult sekeldustesse. Kisud oma jutuga endale õnnetust, pahandusi kaela. Ta kisub kõiges enda poole 'on omakasupüüdlik'. Tema naer, vaimukus oli pisut kistud 'tehtud, kunstlik'. *Aegamisi kiskus sügisene hommik merelt pimeduse. A. Mälk. || tugevasti v. hooga midagi kusagilt küljest v. seest ära rebima; kitkuma, katkuma. Kisub tangidega lauajuppidest naelu. Miinikild kiskus käe otsast. Kiskus haava sidumiseks särgihõlmast tüki. Ma ei räägi midagi, kistagu või keel suust. Kiskus plangust paar lauda lahti. Kiskusin pudelil korgi pealt. Peerge kisti kuivast lõmmust. Kaskedelt kisti tohtu, pärnadelt niint. Torm kiskus puid juurtega maast. Laps kiskus liblikal tiivad ära. Lehm kiskus keti katki. Kiskus kirja puruks, pisikesteks tükkideks. Ta riided olid lõhki kistud. Torm kiskus purjed räbalaiks. Käed-jalad nii tööd täis, et kisu ennast või tükkideks. Iga sõna otsekui kisu tal suust (vähese jutuga inimese kohta). Kisu jänestele tee äärest rohtu. Metsa alt kisti sammalt. Kiskus peast paar juuksekarva. Tuul kisub puudelt lehti. || tõmmates tugevasti, energiliselt midagi tegema. Mees kiskus kõigest väest sõuda. Hobused kiskusid koormat vedada. *.. kisub [Kaarli] pilli, nii et maailm mürab, ja laulab vägevast kõrist Kaasa .. R. Roht. || kõnek (tugevasti sisse tõmmates) suitsetama. Piipu, paberossi, sigaretti, sigarit kiskuma. Mehed kiskusid pläru, plotskit, suitsu, mahorkat, „Priimat”. || (tugeva tuuletõmbuse, tõmbetuule kohta). *Leidsid sina ka endale koha – siin kisub hullemini kui korstnas. O. Tooming.
2. (märgib millegi asendi v. olukorra muutmist); tõmbama. a. (aluseks tegija, sooritaja). End kõverasse, küüru, kössi, kühmu, kägarasse, vimma kiskuma. Kiskusin käe rusikase. Mees kiskus pea õlgade vahele ja pani jooksu. Tüdruk kiskus huuled prunti. Poiss kiskus näo mossi, viltu, virilaks, naerule. Kiskusime imestusest silmad pärani. Siil kiskus end kerra. Koer kiskus saba jalgade vahele. Kass kiskus küüru selga. b. (aluseks põhjustaja). Valu kiskus mehe liigendnoana kõverasse. Tal kiskus kramp näo viltu. Jooksvast konksu kistud sõrmed. Ere valgus kisub silmad kissi. Tuul, lahkumiskurbus kiskus vägisi silmad vesiseks. *.. nüüd olid aastad ta kokkupoole kiskunud, ent praegugi oli tal veel pikkust küllalt. A. Hint.
3. (märgib millegi asendi v. olukorra muutumist); tõmbuma. Lauad kiskusid kuivamisel kaardu. Uks on kiiva kiskunud. Kasetoht kisub põledes krussi. Mehe turi kisub juba kühmu. Parem jalg kiskus krampi. Sõrmed hakkasid tööga kronksu kiskuma. Seda nähes kiskusid mul käed rusikasse. Nahk on kätel kipra kiskunud. Ta nägu, suu kiskus muigele. Kulmud kiskusid pahaselt kortsu. Laup kiskus murekortsudesse. Mehe nägu kiskus pilve, murelikuks, vihast tumepunaseks. Silmad kiskusid valguse käes kissi.
4. kippuma mingis suunas arenema, muutuma v. minema; mingile olukorrale lähenema. Taevas kisub pilve. Ilm kisub vihmale, sajule. Hommikutaevas kisub juba heledamaks. Päev kisub juba õhtusse, õhtule. Väljas kisub hämaraks, pimedaks, videvikuks, videvikule, valgeks. Ilmad hakkavad juba kevadele, kevadesse kiskuma. Tänavu kisub varakult külmale. Tuul hakkas loodesse kiskuma. Aeg, suvi kisub sügisesse, sügise poole. Rukkipead hakkasid juba valkjaks kiskuma. Paat kiskus vägisi kaldasse. Lennuk kiskus tugevasti suunast kõrvale. Jutt kisub vägisi poliitika peale. Asi hakkab viltu, kiiva, halva poole kiskuma. Tal kisuvad juuksed varakult halliks. Nende huvid kiskusid lahku. Toredasti alanud päeva lõpp kiskus kurvaks. Aastaid kisub tal juba 60 ligi. Tütarlapse süda kisub noore meremehe poole.
5. vastupandamatult, tugevasti kuhugi v. midagi tegema meelitama, tõmbama. Meri kisub noorukeid vastupandamatu jõuga. Raamat kisub lugema. Valsihelid lausa kisuvad tantsima. Kaunid roosid kiskusid pilgu ligi. Jahimehekirg kiskus teda püssiga metsa. Uudishimu kiskus last tänavale. Süda kisub laste, perekonna, sõprade juurde. Veri kiskus noorukit näitemängu tegema. | ‹impers.› Sellisel kaunil kevadpäeval kisub maale, loodusesse. Tundis, kuidas teda kiskus selle tüdruku poole. Meest kisub vägisi kõrtsi poole. Sain vaevalt mõne päeva linnas olla, kui tundsin, et kisub koju tagasi. Teised läksid suvilasse, kuid mind ei kisu sinna. Tüdrukut kisub hullama.
6. kestvamalt mingis olukorras v. tundes püsima v. vastavat olukorda saavutada püüdma. Mees solvus ja hakkas minu vastu vimma kiskuma. Vanamees kiskus endamisi naeru, naerda. Tüdruk hakkas tasakesi nuttu kiskuma 'nutma'. Hakkas purjuspäi riidu, tüli kiskuma. Pole ma öelnud talle midagi, kisub niisama kiusu. *Pidite ju hirmsat viha kiskuma, üksteisest kauges kaares mööda käima. J. Rannap.
7. kaklema, kisklema, tülitsema. Koerad kiskusid, nii et karvatutid lendasid. Poisid läksid omavahel kiskuma. Väimees kisub äia ja ämmaga. Kui kassid kisuvad, siis hiired hüppavad. *Omavahel ei saa need pisiorganisatsioonid millegipärast läbi ja kisuvad. H. Sergo.
8. katki rebides hammustama, hammaste v. küüntega rebima. Koer kiskus käe, sääre veriseks, püksisääre lõhki. Sai kurja koera käest kiskuda. Hunt, karu kiskus mullikat. Kulli kistud kanast ei saanud enam asja.
9. midagi v. kedagi mitte rahus olla laskma, midagi kätte võtma, puutuma v. käperdama. Lapsed kipuvad kõiki asju kiskuma. Ära kisu, lase olla! *.. ta tõrjus kärsitult kobavad käed tagasi, öeldes: „Anna mulle rahu, ära kisu mind!” A. H. Tammsaare.
10. mingist kohast ülemäära, takistavalt pingul, kitsas olema. Kuub, kleit kisub kaenla alt. Mantel kisub tagant. Püksid on muidu parajad, ainult värvli kohalt kisub veidi.
11. hrv uudismaad algeliste vahenditega rajama. *See oli Koltse Ebe, Koltse metsas uudsepõlde kiskuva lasterikka mehe tütar. A. Mälk. *Kui kisuks kevadel kütist ja teeks tüki uut maad juurde? A. Kitzberg.

kokku kiskuma

1. kokku (kõverasse, kooldu, kägarasse, kössi, koomale) tõmbama. Krambid kiskusid keha kokku. Jooksva lausa kisub liikmed kokku. *.. mõttetu uni kisub meie lauge kokku. M. Unt.
2. kokku (krimpsu, kortsu, koomale) tõmbuma. Mehe kulmud kiskusid pahameelest kokku. Riie kiskus märjaks saades kokku. | piltl. Süda kisub murest kokku.

kivi ‹9› ‹s›

1. looduses, maakoores esinev kõva mineraalne aine. Paemurrus murtakse kivi. Kivist alusmüür, hoone, kindlustus. Liikumatu kui kivist kuju. Porised teed on talve tulekul muutunud kõvaks kui kivi.
▷ Liitsõnad: juudi|kivi, kilt|kivi, küüne|kivi, liiva|kivi, lubja|kivi, nõrg|kivi, pae|kivi, pimss|kivi, põlev|kivi, päeva|kivi, räni|kivi, sarv|kivi, savikilt|kivi, tilke|kivi, tule|kivi, vilgu|kivi, õlikivi.
2. kõvast mineraalsest ainest looduslik keha. Kõva, rabe, ümar, lapik, veealune kivi. Karjamaal oli kivi kivis kinni. Põldudel lõhuti, korjati, koristati, kaaluti kive. Koorem kive. Kividest laotud aed. Poiss ronis suure kivi otsa. Seisab kivil, kivi otsas. Istus kivile. Jõest saab mööda kive kuiva jalaga läbi. Kivid veeti hunnikusse kokku. Lõin jala vastu kivi. Puuris kivisse augu. Poisid loopisid, pildusid kividega. Ehitusmaterjalina kasutati kive ja savi. Läks nagu kivi põhja. See ülesanne oli mul nagu kivi kaelas. Ega õnnetus käi kive ja kände mööda. Veerevale kivile ei kasva sammalt. Terav kirves leiab kivi. | (piltlikes väljendites). Ega temagi süda kivist 'tundetu' ole! Kividki peaksid kisendama (ütlus väga suurest kuritööst v. ülekohtust rääkides). || sellest töödeldud, vahel ka tehislikku päritolu ese. Veskis oli jahvatamiseks kaks paari kive. Teadlase sünnikohta asetati tema bareljeefiga kivi. Kaks kõva kivi ei tee head jahu.
▷ Liitsõnad: graniit|kivi, hiigel|kivi, hiiu|kivi, kalda|kivi, kant|kivi, klibu|kivi, loodus|kivi, maa|kivi, mere|kivi, muna|kivi, põhja|kivi, põllu|kivi, ranna|kivi, raud|kivi, ränd|kivi, sala|kivi, veer|kivi, võlu|kivi, ümarkivi; alus|kivi, ankru|kivi, ehitus|kivi, haua|kivi, hiie|kivi, ihna|kivi, ihumis|kivi, iste|kivi, jahvatus|kivi, jahve|kivi, kalmu|kivi, kerise|kivi, klomp|kivi, kolde|kivi, kultuse|kivi, kupitsa|kivi, käia|kivi, käsi|kivi, lautri|kivi, lihvimis|kivi, lingu|kivi, litograafia|kivi, luisu|kivi, lutsu|kivi, läve|kivi, mälestus|kivi, ohvri|kivi, piiri|kivi, raid|kivi, risti|kivi, ruuni|kivi, sillutus|kivi, tahu|kivi, tänava|kivi, uri|kivi, vajutus|kivi, veski|kivi, viske|kivi, vundamendi|kivi, võlvi|kivi, võrgu|kivi, äärekivi; kaarna|kivi, komistus|kivi, proovikivi.
3. looduslikku kivi (2. täh.) meenutav tehisliku päritoluga keha. a. (ehitusmaterjalina). *Ta nägi, kuis kollasest telliskivivirnast heideti kive käest kätte. F. Tuglas. b. (muu). *Kahe sõrmega toppis ta uue kivi välgumihklisse. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: ahju|kivi, dekoratiiv|kivi, ehis|kivi, ehitus|kivi, fassaadi|kivi, harja|kivi, katuse|kivi, korstna|kivi, parketi|kivi, põranda|kivi, voodrikivi; betoon|kivi, glasuur|kivi, kahhel|kivi, pott|kivi, räbu|kivi, silikaat|kivi, tehis|kivi, tellis|kivi, tsementkivi; tulemasinakivi.
4. vääriskivi, kalliskivi (v. selle imitatsioon). Säravatest kividest rinnaehe. Kividega kaunistatud käevõru. Neiu kandis tagasihoidliku kiviga sõrmust. Viie kiviga käekell.
▷ Liitsõnad: ehte|kivi, ilu|kivi, poolkallis|kivi, poolvääris|kivi, sõrmusekivi.
5. seemet (v. seemneid) ümbritsev kõva puitunud sisekest luuviljadel, luu. Kivideta kirsikeedis. Aprikoosidel, toomingamarjadel on kivid sees. Sülitas ploome süües kivid välja.
▷ Liitsõnad: aprikoosi|kivi, kirsi|kivi, ploomikivi.
6. mänguplaadike mõningates lauamängudes
▷ Liitsõnad: doominokivi.
7. ‹hrl. liitsõna järelosana hrl. pl.› med anorgaanilisest ainest tekkiv kõva kivitaoline moodustis sapipõies, neeruvaagnas v. kusepõies
▷ Liitsõnad: kuse|kivi, neeru|kivi, põie|kivi, sapikivi.
8. ‹hrl. liitsõna järelosana› kõva sadestis v. katt millegi pinnal. Katla seintele tekkis kivi.
▷ Liitsõnad: hamba|kivi, katlakivi.
9. ‹liitsõna järelosana› mõnedes ainenimetustes
▷ Liitsõnad: põrgu|kivi, seebi|kivi, silma|kivi, viinakivi.

(nagu) kivi langeb ~ veereb südamelt
keegi vabaneb murest, kellegi süda läheb kergemaks. Kodus oli kõik korras: mul langes kohe nagu kivi südamelt.

kivinema ‹37›

1. kivistuma (1. täh.) Kõik otsekui kivinesid kohale. Ta istus liikumatult nagu kivinenud. *Vahel soovib pruut ise saada pigem kiviks kui vastumeelse mehe naiseks – ja kivinebki. A. Annist.
2. piltl liikumatuks v. ilmetuks, osavõtmatuks, tundetuks muutuma, kiviseks muutuma, tarduma. Nägu kivines maskiks. Küsitletava ilme kivines ja ta ei vastanud enam midagi. Ta süda on kivinenud võõraste hädade suhtes. *Kahtteistkümmend aastat ei elaks ka kõige kivinenum vanapoiss kõrbes naiseta... R. Sirge. || kindlat, muutumatut, jäika kuju omandama. Kivinenud väljendid, grammatilised vormid. Kivinenud vaated, seisukohad, arusaamad, eelarvamused. Kivinenud harjumused, tavad. *Eluaeg paigal seistes võib mõte tarduda, tõekspidamine kivineda .. V. Panso.

kloppima ‹klopin 42›

1. (kergelt) taguma, korduvalt lööma; selliselt puhastama. Kloppis padjad kohevile, piibu tuhatoosi tühjaks. Kloppis tolmuseid säärikuid vastamisi. Klopib vaipa, tekke, madratsit, põrandariideid. Kloppisin riided, pintsaku tolmust puhtaks. Klopib eeskojas riietelt lund vähemaks. Hakkas köhijale käega (vastu) selga kloppima. Masseerimisel nahka silitatakse, hõõrutakse ja klopitakse õrnalt sõrmeotstega. *Automaat hõõrus selja veriseks ja gaasitorbik küljel kloppis vastu vasakut kintsu .. J. Nõmm. || segamini, vahule lööma. Klopib muna, munavalget, mannakreemi. Koor tuleb vahule, võiks kloppida. || raputama, pillutama, loksutama. Vedamisel kloppida saanud puuvili läheb kergesti mädanema. *Kui töövankriga seda teed iga päev kolistaks, siis klopiks sisikonna segi .. H. Kiik.
2. kõnek peksma, kolkima. Hakkas, kukkus vastast kloppima. Oskar sai külapoiste käest armetult, kõvasti kloppida. Teda ähvardati pehmeks kloppida.
3. ägedalt, valjusti koputama. Klopib kõvasti uksele, vastu ust, väravale, aknale. Kuulsin läbi une, et keegi klopib ukse taga. Alumiselt korruselt klopiti vastu lage.
4. ägedalt tuksuma, pekslema. Süda klopib erutusest, hirmust. Süda hakkas kangesti, tugevasti kloppima. Järsk mäkketõus pani, võttis südame kloppima.

kogu südamest vt süda

südamele ~ südame pihta koputama vt süda

kotkas ‹kotka 19› ‹s›

1. suur, hrl. tume- v. hallikaspruun hea lennuvõime ja kiire sööstlennuga röövlind. Kotka kuninglik lend, võimsad teravad küünised. Noolena sööstis kotkas saagi kallale. || piltl (julge, ulja, kohkumatu inimese kohta). Sel mehel on kotka süda.
▷ Liitsõnad: habe|kotkas, kaelus|kotkas, kala|kotkas, kalju|kotkas, konna|kotkas, madu|kotkas, meri|kotkas, raisa|kotkas, stepikotkas.
2. van piltl (mingi riigivõimu kohta, hrl. vapil kujutatud linnu järgi). Preisi kotkas. *„Nüüd on ju armuaeg, mitte hirmuaeg, sest meie oleme vene kotka tiibade all,” seletas Hundipalu Tiit.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: vapikotkas.
3. noorsoo-organisatsiooni „Noorkotkad” liige. *Noorkotkarühma kotkana mul tegemist jätkus. E. Tegova.

kramplema ‹krambelda 49›
krampides, kramplikult tõmblema. Loom kramples surmaeelses agoonias. Vihast kramplev nägu. *Süda pööritas ja kramples ihus .. H. Visnapuu.

kribelema ‹-lda 38 või -leda 37›
mitte rahu andma, kripeldama. Südamel kribelema. Poisi süda vist natuke kribeles selle asja pärast. *Minus kribeles ja nakitses, justkui oleksin midagi unustanud, midagi kaotanud või midagi hoopis valesti teinud. O. Tooming.

kripeldama ‹37›

1. mitte rahu andma, kergelt rahutuks tegema. Süda kripeldas (sees): ei tea, kuidas nad kodus hakkama saavad. Ema süda kripeldas laste pärast. Kaaslaste etteheited panid poisi südame kripeldama. Südames kripeldas ootusärevus. Südamel kripeldas paar asja. Midagi jäi hinge kripeldama. Rinnas kripeldas väike süütunnegi.
2. kärsitult midagi teha tahtma v. millegi ootel olema, kibelema. Poisid kripeldasid: aeg oleks juba minna. *„Palun kiirustage!” kripeldab Jakob. H. Nõu.
3. hrv kergelt kipitama, kipitsema. *Teel hotelli tundis ta, kuidas miski ta silmades kripeldama hakkas. J. Nõmm.

kukerpall ‹-i 21› ‹s›
keha ring üle pea, nii et aluspinda puudutavad järjekorras kukal, selg, tuharad ja jalad; sün. uperpall, kukerkuut; sport tirel. Edaspidi, tagurpidi kukerpall, kukerpall ette, taha. Lapsed lasksid õuemurul kukerpalli. Poiss tegi, lõi, viskas kukerpalli. *Vanaema saunani oli ainult kirbu kukerpall, nagu isa ütles. R. Lahi. || keerutus, keerd (hrl. üle pealmise, ülemise osa). Auto tegi libedal teel kukerpalli. *Vahvasti kukerpalle visates kargas kivilahmakas kõrgele üles.. H. Väli. | piltl. Süda tegi erutusest kukerpalli. Elu teeb vahel kummalisi kukerpalle. *Nii mõnigi sõnade tiritamm ja mõtete kukerpall pani ta naeratama .. A. H. Tammsaare.

süda kukub saapasäärde vt süda

süda kukub täis vt süda

kuldne ‹-se 2› ‹adj›

1. kullast tehtud, kulda sisaldav v. kullaga kaetud, kuld-. Kuldne sõrmus, karikas, kroon, rist. Kuldne autasu. || kõnek kuldmedali saanud. Meie kuldne teatesõidukoondis. Jalgratturite kuldne 'kuldmedalile toonud' finiš.
2. kullavärviline v. -läikeline, kuldkollane. Kuldne rukki-, nisupõld. Kuldsed viljaterad. Kask on juba sügiseselt kuldne. Kuldsed kiharad, lokid. Linnul oli roheline kuldse helgiga seljasulestik. Raamatu kaanel on kuldsed tähed. Kuldne kuu, päike, eha, koidukuma. Päikese kuldne lõõsk, kuldsed kiired. Hommik koitis kuldsena.
▷ Liitsõnad: ere|kuldne, hele|kuldne, puna|kuldne, punakas|kuldne, purpur|kuldne, sädelev|kuldne, särav|kuldne, tuhm|kuldne, tulikuldne.
3. piltl kuldaväärt, suurepärane, ütlemata hea, tore, meeldiv. a. (elusolendi, hrl. inimese kohta). Jaanus on kuldne inimene, alati sõbralik ja abivalmis. Ta on kuldse südamega, tal on kuldne süda. Mul on kuldsed vanemad, lapsed, sõbrad. Sai endale kuldse mehe, naise, ämma, minia, väimehe. Mardil on lausa kuldsed käed: kõigega tuleb toime. Lillik oli kuldne lehm, andis lüpsis pange piima. b. (olukorra, seisundi vms. kohta). Kuldne vabadus, priius, lapsepõlv, noorusaeg. Kuldsesse keskikka 'elu kõrgpunkti' jõudnud mees. Pole tal seal elu, põli kuigi kuldne. Kuldne kodupaik. Kuldsed mälestused, unelmad. Rooma kirjanduse kuldne ajastu 'kõrgaeg, õitseaeg'. Tal oli kuldne teenistus. Tänavu olid lausa kuldsed heinailmad. Oli järelsuve kuldne päev. Kuldsed 'väga õiged' sõnad! Kuldne põhimõte, reegel, elutõde. Tal on kuldne mälu. Tuju ei ole kõige kuldsem. Hinges valitses kuldne rahu.

kunstlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. tehniliste vahendite v. võtete abil tekitatav v. toimuv, mitteloomulik, mittelooduslik, (terminoloogilistes ühendites sageli:) tehis-. Kunstlik tamm, veekogu, koelmu. Kunstlik valgustus, valgus, ventilatsioon. Kunstlikud keeled. Kunstlik neer, süda. Uppunule tehti kunstlikku hingamist. Loomade kunstlik seemendamine. Munaraku kunstlik viljastamine. Taimede kunstlik ristamine, tolmeldamine. Karjakoplite kunstlik niisutus, vihmutus. Kunstlik metsauuendus külvi ja istutamise teel. Aretustöös rakendatakse kunstlikku valikut. Kunstlik immuunsus, uni. Imiku kunstlik 'emapiimata' toitmine. Katse on teatava nähtuse kunstlik tekitamine.
2. piltl ebaloomulikuna tunduv, ebausutav; tehtud, otsitud, võlts. Kritiseeriti noore autori kunstlikku väljendusviisi. Draama intriig, lõpplahendus on kunstlik. Kunstlik naeratus, lõbusus.
3. van väga keeruline. *Mina tegin enam vibupüsse ja väga kunstlikke tuule- ja vesiveskeid.. A. Kitzberg. *..taelast tule raiumine on kunstlik töö. A. H. Tammsaare.

kurbuma ‹37›
kurvaks muutuma, kurvastuma. *Juuli ei teadnud isegi, miks ta sellest kurbus. E. Vilde. *Mu isamaa, su pärast kurbub süda.. J. Kärner.

kurbus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
kurva meele, hingevalu, ka haledus-, kahju- v. norutundega seotud hingeline seisund; ant. rõõm. Suur, siiras, sügav, lohutamatu kurbus. Kurbust tundma, põhjustama, tekitama. Kellegagi rõõmu ja kurbust jagama. Mind valdas, haaras kurbus. Ta häälest kostab tagasihoitud kurbus. Mu süda on täis kurbust. Kurbusega lugesime teadet teid tabanud raskest õnnetusest. Lahkub ilma erilise kurbuseta. Unustas peagi oma äsjase kurbuse. Valas kurbusest, kurbuse pärast pisaraid. *Nüüd on need ruumid tühjad. Mahajäetuse kurbust on võtme roosteses kriginaski.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: lahkumis|kurbus, sala|kurbus, südame|kurbus, üksinduskurbus.

kuri ‹kurja 32›
I. ‹adj›
1. (loomu poolest) õel, tige, halastamatu, pahatahtlik. Kuri mõisahärra, kubjas, sundija. Kuri nõid. Deemonid ja muud kurjad jõud. Perenaine, võõrasema oli väga kuri. Tal on kodus kuri ämm. Vanas eas läks ta üha kurjemaks. Eidel oli kuri süda, kuri ja terav keel. Kes kaitseb mind kurja maailma eest? Viin on tema kurjem vaenlane. Poisil on kurjad silmad. Kuri kahjurõõmus muie. Kurjad keeled kõnelesid 'levisid kuulujutud', et raamatupidaja armastab vägijooke pruukida. || (pahasoovliku plaani, teo vms. kohta). Kuri kavatsus, plaan. Nad peavad kurja nõu. Haub kurje mõtteid, kurja kättemaksu. Sa mängisid mulle kurja vembu. Temaga tehti kurja nalja. *..halastamatu on tema süda ja kurjad ta teod. J. Sütiste. || (loomade kohta:) kallale, hammustama v. lööma kippuv. Kuri elajas, pull. Vana isahani on hirmus kuri. Lapsed on kuke, jäära kurjaks õpetanud. Kuri koer õue hoiab.
2. vihane, (väga) pahane. Nüüd sai isa päris kurjaks. Ega sa minu peale väga kuri ole? Miks oli ta kõigi vastu nii kuri? Ära ole lapsele nii kuri. Mart ei olnudki eriti kuri, kui juhtunust kuulis. Ta heitis naisele kurja pilgu. Kes seal räägib kurja häälega? Õpetaja nägu, ilme läks iga hetkega kurjemaks. Ma ei lausunud ühtegi kurja sõna.
3. (millegi kohta:) halb, paha; kehv; hull vms. vrd kuri (4. täh.) Algasid sügisesed kurjad ilmad. Kurjad aimused, ended, kuuldused. Tal on kuri kuulsus. Ajad on kurjad. Kohtuasi võttis kurja pöörde. Olen oma elus näinud nii häid kui kurje päevi. Noored läksid, sattusid kurjale teele. Kurjemaks ei või see asi, lugu enam minna. *Ööd muutusid pikemaks ja meri kurjemaks. A. Mälk.
4. (millegi suurust, tugevust, ägedust vms. rõhutades) vrd kuri (3. täh.). a. ränk, raske; ohtlik; piinav, raskesti talutav. Tuli kallale kuri köha, palavik. Isal oli kuri haigus, tõbi, kasvaja. Meest kardeti kui kurja katku. Võlad tegid emale kurja muret. Sulle tehti kurja ülekohut. b. suur, hirmus, kõva, kange. Kõige kurjem külm oli möödas. Tüdruk nägi õppimisega kurja vaeva. Tekkis kuri kiusatus ujuma minna. Tal tekib kuri kahtlus, et midagi on korrast ära. Mul on kuri kavatsus, plaan sind maale kaasa võtta. Haige piinles kurjal kombel 'väga, hullusti, hirmsasti'. See kõik tüütas mind kurjal moel 'väga, hullusti, hirmsasti'. *Aga kurjaks prassimiseks on viimasel ajal läinud ikka küll – juba teist ööd on ta ühtejärge joobnud. E. Kippel. c. karm, range. Kuri käsk, korraldus, ettekirjutus. Sai kurja karistuse. Kord on siin väga kuri. Korra säilitamiseks võeti tarvitusele kõige kurjemad abinõud.
II. ‹s›
1. kurat, saatan, vanaõelus, vanasarvik. Kuri kiusab, ahvatleb. Sipleb kurja võrgus. Mehel õnnestus kurja küüsist pääseda. Kõik tormasid, nagu oleks neil kuri kannul. *Ja lävesse oli hobuseraud naelutatud, et kuri jalgupidi kinni jääks. F. Tuglas. || kõnek (kergelt kirudes, pahandades, vahel ka naljatades:) põrguline, kurivaim, sunnik. Vaata, näe kurja, tema ka kohal! Kes kurja teab, mis nad loomale sisse söötsid. *..ema vaatab mesilaste järele, need kurjad võivad küll tänase ilmaga peret heita. E. Krusten. *Kuri võtku, mõtles ta, see peremeheseisus ei ole naljaasi. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: vanakuri.
2. halb asi v. tegu, halb; halbus, kurjus; ant. hea. Kellelegi kurja tegema. Kurja ära hoidma. Ära tasu kurja kurjaga! Me tasume neile kõige kurja eest kätte. Mu hing aimab kurja. Neil on midagi kurja mõttes. Meeste näod kuulutavad kurja. Haub südames mehe vastu kurja. Viin on kõige kurja juur. Proovisin küll heaga, küll kurjaga. Kui ei lähe heaga, siis läheb kurjaga. Ega küll küllale kurja tee. *Et sa ka muidu ei kuula, kui ikka kurjaga. A. H. Tammsaare. *Ta on täna püsti kurja täis, see Andres... A. Jakobson. || ‹omastavas koos postpositsioonidega peale, peal, pealt, harvemini väliskohakäändeis› kõnek (mingisse keelatud kohta minemise, seal olemise vm. halva lubamatu teo, toimingu kohta). Lambad läksid kurja peale. Kari on kurja peal. Karjane ajas loomad kurja pealt ära. Poiss oli sellise näoga, nagu oleks ta kurja pealt, kurjalt tabatud. *Sellistel kordadel viis Priidu loomad lausa kurjale – kas riigimetsa või naabrite heinamaale. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: tulekuri.

kurjus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as kuri (hrl. 1., 2. täh.)) Mind kohutas selle inimese kurjus. Su süda on kurjust täis. Ei tea, mis ta oma kurjuses oleks teinud. Tegi seda sulaselgest kurjusest. Lausus seda ilma vähimagi kurjuseta. Tuhkur on täis kurjust ja verejanu.
2. kuri (1., 3. täh.) olend, asjaolu vms. Võitles ebaõigluse, kurjuse ja julmuse vastu. Muinasjuttudes võidab headus kurjuse. *Jumalate tark nõu moondas aga Linda Irumäel kivisambaks, et keegi kurjus tema karski lese elu solkida ei saaks. J. Kunder. *Niikaua kui inimesel veel sinepiiva võrra hinge sees on, võib ta iga kurjusega hakkama saada.. K. Rumor.

südant kurku tõstma, süda (on) kurgus, süda tõuseb kurku vt süda

kurt1 ‹kurdi 21›

1. ‹adj› kuulmisvõimetu. Kurt tütarlaps, vanake. Kurdiks jääma. Teeb, nagu oleks ta natuke, veidi kurt. Ta on paremast, vasakust, ühest kõrvast kurt. Oled sa kurt, kurdiks jäänud või, et ei vasta? Koer on peaaegu, täiesti kurt. Siis sa pead küll kurt ja pime olema, kui sa sellest midagi ei tea! Ta kõrvad jäid kurdiks mu manitsustele 'ta ei võtnud kuulda mu manitsusi'. Taipasin, et räägin kurtidele kõrvadele 'et minu juttu ei võeta kuulda, ei võeta arvesse'. *Ta ei kuule enam sutsugi, läheb iga päevaga kurdimaks... E. Vilde. || ajutiselt kuulmisvõimetu v. halvasti kuulev. Plahvatus, kahuripauk, piksekärgatus lõi kõrvad tükiks ajaks kurdiks. Lärm, masinate müra tegi meid kurdiks. Olin kajakate kisast esialgu üsna kurt.
▷ Liitsõnad: poolkurt.
2. ‹s› kuulmisvõimetu v. väga halvasti kuulev inimene. Sündinud kurt. Kurdid kõnelevad kõva häälega. Kurdile tuleb kõike kõrva karjuda.
3. ‹adj› piltl (millegi suhtes) osavõtmatu; mõistmatu, ükskõikne, hoolimatu. Vanemate palvetele ja veenmistele jäi noormees kurdiks. Ta on kurt ja pime kõige suhtes, mis ei puutu temasse. Valitsus jäi kurdiks opositsiooni nõudmistele. *..ma olen uhke ta üle, aga armastada ei suuda, kõigest tahtmisest hoolimata on mu süda kurt. L. Hainsalu.
4. ‹adj› hrv piltl (millegi elutu kohta:) tumm, hääletu. *Kurt kesköö sai ligi. M. Heiberg. *Maja oli siitpoolt kurt ja kinnine, nagu poleks temas üldse mitte elatud. F. Tuglas.

kuuldavalt ‹adv›
nii valjusti, et on kuulda. Loe kuuldavalt! Haige rääkis vaevalt kuuldavalt. „Olgu nii!” pomises ta kuuldavalt. Süda tagus kuuldavalt. *Kuuldavalt kõrises robirohi, lüües sulle igal sammul vastu jalgu.. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: vaevukuuldavalt.

kuuluma1 ‹37›

1. [allat] kellegi oma, päralt, valduses olema. Maa kuulub riigile. Teravmäed kuuluvad Norrale. See maja kuulus rikkale kaupmehele. Vabrik kuulub aktsiaseltsile. Mõisnikele kuulusid suured maavaldused. Need jäljed ei kuulunud ühelegi tuntud loomale. Tüdruku süda kuulub teisele 'tüdruk armastab teist'. Tema kõik õhtud kuuluvad 'on pühendatud, määratud' perekonnale. Meie võistkonnale kuulus teine koht. Teosele kuulub kindel koht meie kirjandusloos. Sulle kuulub algataja au. Tema poolehoid kuulub noortele. *Armastasin sind. Tahtsin, et sa kuuluksid mulle ihu ja hingega. P. Krusten. || kellegagi armastusvahekorras olema. Tüdruk ei ole kuulunud veel ühelegi mehele.
2. liikmena v. koostisosana millegi koosseisus olema; kellegi, millegi hulka, mingi liigitusrühma alla käima. Ta ei kuulunud ühtegi parteisse, organisatsiooni. Ta kuulub Eesti Kirjanike Liitu 1965. a-st peale. Noormees kuulus hulk aastaid Eesti korvpallikoondisse. 16. saj. lõpul ja 17. saj. algul kuulus Eesti Poola koosseisu. Komisjoni kuulub kolm liiget. Poiss kuulub arvatavasti mingisse kampa. Suguvõsa kuulus linnakodanike jõukamasse kihti. Ta kuulub meie ujujate paremikku, ettevõtte paremate töötajate hulka. Haug kuulub röövkalade hulka. Tulp kuulub liilialiste sugukonda. Kivimi koostisse kuulub mitu mineraali. See romaan kuulub kirjaniku silmapaistvamate saavutuste hulka. Riho ei kuulu lobisejate kilda. || teat. maa-ala, territooriumi v. ajajärguga seotud olema. Euroopa kuulub põhiliselt parasvöötmesse. Lihula kuulub Lääne maakonda. Talu kuulus Valtu mõisa alla. Rüütlilüürika kuulub keskaega. A. H. Tammsaare loomingu põhiosa kuulub aastaisse 1920 – 1940. See kalme kuulub 11. või 12. sajandisse. || millegi tegevus-, mõjupiirkonnas v. valdkonnas olema. Selle piirkonna elanikud kuuluvad Tõnismäe polikliiniku alla. Selle maja elanikud kuuluvad valimisringkonda nr. 3. See ei kuulu minu kompetentsi. Isa oli juba vanem ega kuulunud mobilisatsiooni alla. Selline ütlus kuulus hea tooni juurde. *Sõnelusi ikka tuli ette, aga see kuulus elu juurde. M. Seping.
3. [allat] hrl. koos teise verbi teonimega osutab, mida tuleb, on vaja, on ette nähtud teha. Asi kuulub otsustamisele järgmisel koosolekul. Kohtuotsus on lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Kahju kuulub hüvitamisele. Kõik isikud kuuluvad arstlikule läbivaatusele.
4. kuhugi ette nähtud olema; sobivas paigas olema. Tumeda ülikonna juurde kuulus tingimata valge triiksärk. *Raidnaine kuulunuks näitusesaali, lossiparki või muuseumi – ilu ei tohi vaka all hoida. A. Beekman.

kuum ‹-a 22›

1. ‹adj› kõrge temperatuuriga, väga soe, palav. a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Kuumad ilmad, suved. Kuum juulipäev, tuul. Kõrbete kuum kuiv õhk. Troopika kuum niiske kliima. Tänavu oli juuni lõpp kõige kuumem. Kuum leil. Tuba, köök oli kuum ja umbne. Laval oli kõrvetavalt kuum. Päikese käes oli rammestavalt, väljakannatamatult kuum. Lamab rannaliival kuuma päikese käes. b. (esemete, ainete kohta). Kuum ahi, pliit, triikraud. Kuumaks aetud ora. Kuum aur, liiv. Päikesest kuumad kaljud, kivid. Kuum vesi on kannus. Kuum vann 'kuuma veega täidetud vann'. Küpsetasime kuumas tuhas kartuleid. Ahjust võetud kuum leivapäts. Supp on liiga kuum. Kuum tee, kohv, piim, punš. Kuumad 'soojana pruugitavad' kastmed, võileivad. Kuumad mähised. Haigele tuleb midagi kuuma juua anda. Niisked heinad lähevad kuhjas kuumaks. c. (keha, kehaosade kohta, mis haiguse, pingutuse, erutuse vm. tõttu on tavalisest soojemad v. mida inimene ise aistib soojemana). Haige otsaesine ja käed olid kuumad. Su keha on kuum. Lapsel hakkas paksudes riietes kuum. Ajas kiire käiguga naha kuumaks. Kuum juga, laine jookseb üle selja. Keha läbisid kuumad ja külmad hood. Keha kattus üleni kuuma higiga. Erutusest läksin üle keha kuumaks. Tundsin, kuidas mul kõrvalestad solvumisest kuumaks lõid. Poisi nägu kattus kuuma punaga.
▷ Liitsõnad: ahju|kuum, hõõg(uv)|kuum, kõrvetav|kuum, lämmatav|kuum, palaviku|kuum, põrgu|kuum, tulikuum.
2. ‹adj› piltl äge, palav, tuline. a. (kergesti süttiva, kirgliku, talitsematu, tulise loomuse kohta). Tal on lõunamaalase kuum süda, veri. *Niisugune on ta ju alati olnud, tormakas ja kuum, ikka nagu põleks temas miski. K. A. Hindrey. b. (väga tugeva, kõikehaarava tunde, tundmuse kohta). Kuum viha, tusk, kahetsus. Kuum igatsus kodumaale jõuda. Kuum rõõmulaine, tänutundmus. Kuum iha, kihk, armastus, erutus. Kuumad tunded. Tundis väljaväänatud jalas kuuma valu. Kuum pilk. Kuum suudlus, sülelus. Kuum armastuskiri. *Nagu rahet sadas igasuguseid kuuldusi ja küttis inimeste meeled kuumaks. M. Rebane.
3. ‹adj› (millegi toimumise, mingi tegevuse kohta:) äge, täies hoos, pingeline. Kuum lahing, võitlus. *Uude, aina kuumemasse keerutusse kippus, / nagu takjas tantsitaja käsivarrel rippus. K. Merilaas.
4. ‹s› kuumus (hrl. õhu, ilmastikuga ühenduses). Ahi hõõgab, õhkub kuuma. Keskpäevase kuumaga on väsitav käia. Saunas kuuma käes läks selg paremaks. Suvised kuumad on veel ees. *..paar leilisähvakat viskasid ilusa kuuma üles. H. Laipaik.
▷ Liitsõnad: põrgu|kuum, põua|kuum, saunakuum.
5. ‹s› kõnek kuumustunne (mitmesugustes kehatemperatuuriga seotud väljendites). Tundis, kuidas keha lõi üleni kuuma täis. Turi kipitas ja ajas kuuma välja. *..justkut värin rabiseb üle ihu ja kuum tõuseb palge. J. Tuulik. *Aga pane [haavale] viina pääle. See kisub kuuma välja. R. Roht. *..mul jooksis kuum üle ihu. A. Mälk.

kõigest südamest vt süda

kõpitsema ‹37›

1. vähehaaval, tasapisi midagi tegema v. toimetama, kohendama, nokitsema. Vanamees kõpitseb niisama kodus, kodu ümber, mesipuude juures, kuuri all. Käsikirja kallal tuleb veel veidi kõpitseda. Pärast tööd kõpitsesin veidi aias. Kõpitseb noaga rehavarre kallal. Taat kõpitseb tööd teha. Parandas õueaia ja kõpitses katust. Ta kõpitses luku korda. || nakitsema, sügama. *Puusepa suur sooneline käsi tõusis kõrva juurde, sõrmed hakkasid seal kõpitsema. V. Saar.
2. kõditama, pakitsema. *Ta ei pannud sedagi tähele, et rinnas kardetav köha kõpitses ja päev-päevalt nagu südikamaks muutus. A. H. Tammsaare. || piltl mitte rahu andma, kripeldama, kipitama. Sisimas kõpitses rõõm kingi üle. *Tema süda ikka vist kõpitses Aaloni-ema ja selle tütrelidu pärast. P. Vallak. *Pöördus siis küsimusele, mis tal juba ammu südames kõpitses ja keelele kerkis.. E. Vilde.

kõrbema ‹37›

1. leegita põlemisel v. kuumuse mõjul (pinnalt) söestuma v. mustaks tõmbuma. Pliidil kõrbeb midagi. Kotletid läksid kõrbema. Liha kõrbes söele. Puder kõrbes põhja. Piparkoogid kõrbesid päris mustaks. Ahi oli liiga käre, leivad kõrbesid ära. Pannkoogid on ühelt poolelt kõrbenud. Kõrbenud rasv, leib, toit. Tulekahju kuumusest kõrbes naabermajal värv. Ta juuksed ja habe on kõrbenud. Kassil on karvad ühelt küljelt kõrbenud. Rohi on tuleaseme ümber mustaks kõrbenud. || tugevasti päevituma. Heinateol kõrbesid nägu ja sääred pruuniks. Päikesest punaseks kõrbenud käsivarred. Ta on kõrbenud tõmmuks nagu neeger.
2. kõnek (maha) põlema. Pistan su maja põlema, et sa kõigega tükkis sisse kõrbeksid! *Umbsed täiskiilutud raudteevagunid vedasid suures tapluses tuhaks kõrbenud linnade ning külade räbaldunud toiduhankijaid .. E. Tennov.
3. põuaga päikese käes väga ära kuivama. Maapind kõrbes päikese käes praguliseks. Nõmm on nii kõrbenud, nagu oleks tuli üle käinud. Vili kõrbeb põllul. Kollaseks kõrbenud rohi. Kuiva käes kõrbenud lilled, lehed.
4. kõnek tugevat janu väljendavates, eeskätt rahvapärastes ütlustes (harvemini verb üksi). Keel kõrbeb suulakke, kurku. Ulata kaljakapp, kurk kõrbeb. Sisikond kõrbeb sees. Süda kõrbeb, juua tahaks. *Ruta, kallis! Ma kõrben. Õlut oleks tarvis. V. Gross.
5. kõnek läbi kukkuma, ebaõnnestuma, vahele kukkuma, põhja kõrbema. Plaan kõrbeb. Kaks küsimust vastasin õigesti, aga kolmandaga kõrbesin. Sõdur läks kasarmust hüppesse ja kõrbes.

(oma) südant kõvaks tegema vt süda

kõvasti ‹adv›

1. vastupidavalt, kindlalt, tugevasti, püsivalt. Ankrul oli punn kõvasti ees. Topi augud kõvasti kinni! Kotisuu on kõvasti kinni. Sidus paki kõvasti kinni. Uks on kõvasti kinni. Tõmba köis kõvasti koormale ümber. Õng jäi puujuurika taha kõvasti kinni.
2. jõuliselt, jõuga, tugevasti. Pigistas minu kätt nii kõvasti, et hakkas valus. Sikutas kõvasti, kõigest jõust. Ta hoidis vastasest kõvasti kinni. Tõukas, lõi nii kõvasti, et teine kukkus maha. Tal olid huuled kõvasti kokku litsutud. *Juhan viskas värava nii kõvasti enese järel kinni, et mõned varvad langesid maha. M. Metsanurk.
3. järeleandmatult, kindlalt, kõigest väest; visalt. Talupojad seisid kõvasti oma õiguste eest. Vaenlane pani kõvasti vastu. Lepingust, tavadest peeti kõvasti kinni. Seda pidage kõvasti meeles. *Niiviisi nägin siis ise ka ära, kui kõvasti need igandid veel inimesel sees võivad istuda. L. Kerge.
4. rangelt, karmilt. Suitsetamine oli kõvasti keelatud. Teda noomiti, ähvardati kõvasti. Karjapoiss sai kõvasti pragada. Põrutas tülitsejaile kõvasti peale. *..ja kui neid [= tüdrukuid] nähti noormeestega tänaval rääkimas, siis võeti nad kõvasti käsile.. H. Sepamaa (tlk).
5. kõnek valjusti, valju häälega, kõva häälega. Hõikas, huikas, hüüdis kõvasti. Keegi karjus kõvasti appi. Ära nii kõvasti räägi, teised kuulevad! Laps puhkes kõvasti nutma. Mees hakkas kõvasti norskama. Raadio mängis kõvasti. *Ta tõmbas säärikud jalga ja käis nendega nõnda kõvasti, et õedki ärkasid tagakambris.. M. Metsanurk.
6. kõnek palju, rohkesti. Loomi on siinkandis kõvasti. Tänavu on kõvasti seeni. Paatkond sai kõvasti kala. Vesi jões on kõvasti tõusnud. Toitu tuleb kõvasti kaasa võtta. Põld vajab kõvasti sõnnikut. Selle tööga teenib kõvasti. Rahvast tuli kõvasti kokku. Raske töö puhul peab kõvasti sööma. Mehed olid kõvasti (viina) võtnud. Aega on kõvasti mööda läinud. Kella seitsmeni on veel kõvasti aega. Öösel on kõvasti vihma sadanud. Puulehtedes on juba kõvasti kollast. Tal on kõvasti tööd. Ta on külmaga väga kõvasti riides.
7. kõnek (üldse intensiivsust väljendav sõna:) väga, suurel määral, tugevasti, kangesti. a. (tunde- ja tahteavaldustes). Ma kartsin, ehmusin kõvasti. Ta oli kõvasti väsinud. Poisid olid kõvasti hirmul, ärevil. Mehel oli hing kõvasti täis. Ma kahtlen selles kõvasti. Daamid olid temast kõvasti sisse võetud. See asi on kõvasti südamel. Seda pandi talle kõvasti pahaks. Algul punnis kõvasti vastu, aga hiljem andis järele. Ta jäi kõvasti mõttesse. Ta sai kõvasti kiita. b. (seisundi kohta). Ta hingeldab, lõõtsutab kõvasti. Süda peksleb, pulss taob kõvasti. Ta higistas öösel kõvasti. Sain kõvasti külmetada. Jalg on kõvasti paistes, paistetanud. Pea valutas kõvasti. Olin päris kõvasti haige. Käsi on kõvasti valus. Mees oli kõvasti habemesse kasvanud. Nägu punetas kõvasti, oli kõvasti verine. Laev lekib kõvasti. Mehed olid väga kõvasti purjus. Ta sai kõvasti klobida. Ta magas nii kõvasti, et ei ärganud koputuse peale. Rong oli rahvast kõvasti täis. Päike sulatas kõvasti. Tee on kõvasti tuisanud, hanges. Kõht on kõvasti täis. Tuli põleb kõvasti. Seep lõhnab kõvasti. Poeg on kõvasti isasse. || vähemalt, mitte vähem kui. Tal on oma nelikümmend kõvasti turjal. See maksab oma kümme krooni kõvasti. Poiss on kõvasti kaheksateist. Maanteed mööda saab sinna kõvasti viisteist kilomeetrit. c. (füüsilise v. vaimse tegevuse kohta). Põrandat tuleb kõvasti pesta. Turul kaubeldi kõvasti. Ta oli kõvasti tegevuses, ametis. Tehti kõvasti tööd. Majand ehitab kõvasti. Perenaine toimetab, askeldab kõvasti köögis. Poisid lõid tüdrukule kõvasti külge. Tüdruk kurameerinud kõvasti. Mees plaanitseb midagi kõvasti. Räägitakse kõvasti, et ta minevat meilt ära. *Juuksedki võeti kõvasti käsile: enne suur kamm, siis tihe kamm, siis veel harjaga üle. E. Rängel.

kärisema ‹37›

1. katki, lahti rebenema, (kärinal) katkema. Riided, püksid on mitmest kohast katki, puruks kärisenud. Pintsak kärises õmblustest. Kott kärises lõhki. Taskuräti serv on veidi kärisenud. Paberileht kärises võtmisel pooleks. Kärisenud diivanikatte vahelt paistsid karvatordid. Haav kärises lahti. | piltl. Udu, pilveloor kärises mõnes kohas. Sõprussidemed kärisevad. Hing, süda käriseb suurest valust. Lõhe nende vahel kärises järjest suuremaks. Feodaalkord kärises kõigist õmblustest. (Ega) topelt ei kärise 'ega sellest halba ole, kui midagi topelt saab'.
2. (hääle, heli kohta:) ebapuhast ragisevat (kõrval)kõla andma; tärisema, särisema. Ärritusest, külmetusest, joomisest hakkas mehe hääl kärisema. Kostab rukkiräägu kärisev hääl. Seinakell tagus mitu kärisevat lööki. Mootorsaag tungis kärisedes puusse. Kadakas põles kärisedes. Kärisev ja ragisev valjuhääldi, raadioloks. *Põrisedes ning kärisedes veeres sõiduk jaamaagulist välja.. R. Roht. || (sellise häälega rääkimise, naermise v. laulmise kohta). *„Noh, jumalapoeg, mis sa ristiinimestele kuulutad?” käriseb Märt. A. Mägi. *Viskuti üksteise kaela, pill mängis, kärises laul. L. Promet.
3. käredalt rääkima, õiendama vms.; käredalt haukuma. Mis sa kärised! Käriseb iga tühise asja pärast. Kunagi ei ole ta millegagi rahul, käriseb ja säriseb nagu kadakas. *..jälle nagu oleks ta kuulnud, kuidas Kännu koerad äkki kärisema pistsid.. O. Jõgi (tlk).

käskima ‹käsin impers kästakse, kästud 42›
käsku, korraldust andma, midagi tegema sundima, käsutama; midagi kellelegi ülesandeks tegema (vahel ka soovi v. palvena). Teeb, mis, kuidas kästud. Käskis teatada, edasi öelda, et ta tuleb hilja. Vürst käskis vangid üles puua. Tüdrukud käskisid tal väljast puid tuua. Arst käskis haigel lamada. Käskis lastel vaiksemalt olla. Ma ei tahtnud seda teha, kuid mind kästi. Keela või käsi, tal ükskõik! Ta oli tigeda perenaise käskida. Mida käsite, peremees? „Sultan, vait!” käskis peremees koera. „Hakake nüüd sööma!” käskis perenaine. „Vaata, et sa sellest kellelegi ei räägi!” käskis ta. Käskiv toon, hääl. Käskiv käeliigutus. Käskiv kõneviis keel käsku, keeldu, palvet, soovi v. üleskutset väljendav kõneviis, imperatiiv. *Koerad tükkisid kaasa, kuid vanamees käskis need tagasi. A. Mälk. | kõnek (parastuse, etteheite v. kahetsusena). Paras, kes sul käskis sinna minna! Kes käskis nii palju süüa, nüüd kõht valutab! Oh ma igavene lollakas, kes mul käskis seda öelda! | piltl. Tegi, nagu süda, südametunnistus käskis. Mõistus käskis tal vaikida.

köötsima2 ‹42›
kõnek oksendama. Poisil läks süda pahaks ja ta hakkas köötsima. *Ma olen kuulnud, et väga hea olevat oma kurku kukesulega kõdistada ja ennast korralikult tühjaks köötsida. L. Remmelgas (tlk).

küljes
I. ‹adv›
1. millelegi kinnitatuna. Vanal pintsakul ei ole enam nööpe küljes. Kaubal on etiketid küljes. Mis silt see siin küljes on? Puudel püsisid kaua lehed küljes. Põõsal on valged marjad küljes. || üldisemalt märgib millegi esinemust kellelgi, millelgi. Tal on mingi haigus, tõbi, häda küljes. Kleidil oli higihais küljes. Tootel on paar defekti küljes. Sel mehel on vanad harjumused veel tugevasti küljes. Aadu teeb vahel tööluuse, tal ju see viinaviga küljes. Poisikesel oli näppamise mood küljes. Tal on minevikust paar plekki küljes. *Kõik, kellel oli küljes saksa verd, pidid surema. A. Hint.
2. haardega, hoidega kelleski, milleski kinni. Koer oli kepil hammastega küljes kinni. Ta ei jäänud minust maha – oli nagu takjas küljes.
II. ‹postp› [gen]
1. millessegi, kuhugi kinnitatuna. Laud on põranda küljes kinni. Põõsa küljes on veel mõned lehed. Ülikond rippus seinal konksu küljes. Sink rippus penni küljes. Aisa küljes on kellad. Jõulukuuse küljes särasid küünlad. Hobune on lasila küljes kinni. Kontide küljes oli veel veidi liha. *Rehetoa küljes seisis siin ka kamber.. J. Pärn. || üldisemalt märgib millegi esinemust kellelgi, millelgi. Majade küljes märkasin nikerdusi. Puudusi märgatakse ikka teiste küljes. *Ma leidsin lihtsa vaese külalapse küljes omadusi, mis mind temast enam lugu pidama äratasid.. Juh. Liiv.
2. (hrl. piltlikes väljendites:) haardega, hoidega kelleski, milleski kinni. Suur poiss, aga ripub ema seelikusaba küljes. Rippus pilguga kõneleja suu küljes. Ta on hingega, südamega ürituse küljes. Sinu süda ripub Tartu küljes. Sassi hing on vara küljes kinni. Kodu oli tal väga südame küljes. Miks sa nii väga ühe inimese küljes ripud? Põllumehe mõtted on aina mitmesuguste tööde küljes. *Ta rippus kramplikult elu küljes ja ei tahtnud surra. O. Luts.
3. millelegi väga lähedal. Liiklus oli väga tihe – auto auto küljes kinni.

südame alt külmaks võtma, südame alt külmaks minema ~ tõmbuma vt süda

lahe ‹-da 2› ‹adj›

1. avar; ruumikas, selline, kus on ruumi (liigutamiseks, liikumiseks) ning õhku (hingamiseks), kus on mugav ja vaba olemine. Lahe mantel, kleit, pluus. Matkasaabas olgu piisavalt lahe. Ehitati lahedate ruumidega uus elumaja. Neil on päris lahe korter – igaühel omaette tuba. Inimesi väljus, vagunis läks lahedamaks. Õunapuud istutati lahedate vahedega. Laskis lipsusõlme lahedamaks. Lakas on lahedam magada kui toas. Linastes rõivastes on suvel mõnusalt lahe. Võrksärgiga on hea lahe käia. *Kõigile oli [heinatalgutest] teada antud – tulgu, kes soovib, luht on lahe, ruumi jagub. V. Ilus. || tõketeta, vaba. Siin on lahe läbipääs. *Mul oli oma istmelt hea lahe vaade üle terve koplisuuruse saali .. E. Vilde.
2. oludest piiramata, vaba. Inimene otsib lahedamaid tingimusi, lahedamat äraelamist, lahedamat elu. Tal suurem palk ja lahedamad võimalused. Säästab ja kogub, et lastel lahedam oleks. Küllap tulevad lahedamad ajad! Poliitilisest surutisest pääseti lahedamatesse tingimustesse.
3. üksipidi kiudude v. niitidega; mitte sassis, puntras v. tükkis. Linad soeti enne koonlasse keeramist lahedaks. Pestud vill nopiti sõrmede vahel lahedaks. Lahedat lõngavihti on hea kerida. Kalamehed harutasid võrke lahedaks. Pärast peapesemist kammitakse juuksed lahedaks. Hea lahe muld, pole mättaid ega juurikaid. *Ta võtab [vilja]vihu, puistab selle lahedaks ja laseb pikkamisi [rehepeksumasina] huugavasse trumlisse. M. Traat. *Päris lahedas sootarnas murdus vikatilüsi .. H. Sergo. || sirge läbipõimumata süüga, mitte näsuline ega kisklik. Lahedaid oksteta kasepakke on kerge lõhkuda. Peerupuu pidi olema lahe. Lahedast puust lauad. | piltl. Noormees oli lahedat kasvu. || selge, klaar. Hommikul laheda peaga on parem õppida. Ta on purjus, las magab enda lahedaks. Värske õhk tegi pea lahedaks.
4. kerge, karastav, värskendav. Suvel ei taha rasvast toitu, tahaks midagi lahedat – piimasuppi või kama. Hapupiim on hea lahe jook, lahe rüübata. Äike lööb õhu lahedaks. Mere ääres on lahe hingata. Puhkas puu lahedas varjus. Lahe kevadine tuul.
5. kerge, ladus, hõlbus. Kodu poole läheb hobune alati lahedama sammuga. Laheda jooksuga jalgratas, regi, paat. Otsi mulle midagi lahedat lugemist! *Seda [= sangleppa] oli hõlbus muretseda ja ka lahe töödelda. H. Relve. *.. Saiakopli Maasik oli talle ikka veel armsam Rauaselja Akast, ehkki Akal olid lahedamad nisad ja rammusam piim? K. Saaber.
6. mõnus, õdus; kergenenud, pingest vaba, muretu. Südames on soe ning lahe tunne. Hingel hakkab lahe, vimm ja vaen kaob. Ta on täna lahedas tujus, meeleolus. Kohvitassi juures nagu lahedam juttu puhuda. Kõik läks hästi, nüüd on süda jälle kerge ja meel lahe. Lahedad laulud, naljad, lõõtspillilood. Ta morn ilme, nägu lõi veidi lahedamaks. || sõbralik, lahke, ladna. Võõraste vastu on ta nii mahe ja lahe, aga kodus päris tulehark. Ülemus on lahe mees, temaga saab asju ajada. Ta on tähtsaks läinud, pole enam endine lahe poiss. Ajab lahedat juttu, laseb lahedat naeru. Papa Jannseni mõnus ja lahe ütlemisviis. Tal on alati lahe muhelus näol.
7. kõnek tore, vaimustav. Hevi on lahe. *Kuradi lahe mõte plahvatas poisile pähe .. V. Lattik. *.. jätkas usalduslikult: ".. ma mäletan teda täitsa selgesti seniajani, oli alles lahe lits!” A. Alas (tlk).

laienema ‹37›
laiemaks, avaramaks, suuremaks muutuma. a. (ristsuunas v. läbimõõdult ulatuslikumaks). Tee, rada kord kitseneb, kord laieneb. Kitsas käik, jääpragu laienes. Alamjooksul jõgi laieneb. Veresooned laienevad. Sportlasel oli süda laienenud. b. (millegi konkreetse kohta:) avarduma, suurenema. Kõuepilv kerkis ning laienes üha. Asula laieneb tulevikus metsa suunas, tee poole. Paistetus oli öö jooksul laienenud. Muie ta näol laienes. *Anne nägu värvus roosakaks, reetlik õhetus laienes kaelalegi. L. Metsar. c. (arvuliselt, hulgaliselt v. ulatuse, haarde poolest). Tootmine, toodete sortiment laieneb. Kohvi tarbimine laieneb. Ta klientuur, tutvusringkond laienes. Rahutused ähvardavad laieneda. See õigus laieneb kõigile pensionäridele. d. (millegi abstraktse kohta). Silmaring, eruditsioon laieneb. *Ja sääraste huvide tõttu laienes ta vaade elu ning maailma kohta. F. Tuglas (tlk).

laisk ‹laisa 23›

1. ‹adj› tööd vm. pingutust vältiv, tegevusetut olelust armastav, viitsimatu; aeglane, pikaldane. Laisk ning hooletu õpilane. Ta on oma töös lohakas ja laisk. Mees on töö peale, tööle laisk. Jaan on laisaks läinud. Ta on laisk kirjutama, kirjale vastama. Teine mees polnud ka laisk ning virutas kohe vastu. Hea elu teeb inimese laisaks. Laisk nagu vorst, pori, porikärbes, päevakoer. Laisk hobune ei viitsi joosta. Vana laisk kõuts aina peesitab päikese käes. Laisad liigutused. Ta laisk pilk libises üle toa. Loivab laisal sammul lähemale. Hobune astus laiska sammu, laskis laiska sörki. Laiska konti, laiska nahka 'laisk' mees, hobune. || piltl (millegi aeglase, pikaldase kohta). Laisk laine loksub vastu kaldakive. Tal on laisk süda ning laisk pulss. Alamjooksul on jõed aeglased ning laisad. Tuul oli laisk ja unine.
▷ Liitsõnad: pori|laisk, purulaisk.
2. ‹s› laisk inimene. Laisale on iga töö vastumeelne. Laisa tööpäev on ikka homme. Kes virga vilja sööb, kui laiska maa peal ei ole. *„Oh jumal, tollega sa mind küll üle ei trumpa,” vastas Leeni. „Laisemat laiska kui mina pole teist maailmas.” R. Roht.

lakkama ‹lakata 48›

1. lõppema, järele jääma. Vihm, sadu, äike, torm lakkas. Haav seoti ning verejooks lakkas. Talvel lakkab taimede elutegevus peaaegu täielikult. Kui südametegevus lakkab, siis inimene sureb. Mootorite mürin ei lakanud ka öösel. Elu läheb edasi, elu ei lakka. Külmavärinad ei tahtnud kuidagi lakata. Meie kirjavahetus harvenes ning lakkas siis hoopis. *Tuju tõuseb, tants ei lakka. J. Smuul. || lakkamata lakkamatult. Terve päev(a) on lakkamata sadanud. Mure näris hinges lakkamata. *Neid [= autosid] neelab lakkamata tänav pikk .. M. Under.
2. ‹ma-infinitiivi elatiiviga› lõpetama, järele jätma. Laps lakkas nutmast, jonnimast, vastu vaidlemast. Lakkas end kaitsmast, õigustamast. Ta ei lakanud meest armastamast. Rooma impeerium lakkas olemast. On lakanud tuksumast väsimatu töömehe süda. Mootor lakkas töötamast.

süda langeb saapasäärde vt süda

laps ‹lapse, last, lapsesse, laste, lapsi, lastesse e. lapsisse 35› ‹s›

1. inimene sündimisest sugulise küpsemise alguseni. Vastsündinud laps. Ilus, priske, terve laps. Hea, paha, jonnakas, vallatu laps. Kodutud, vanemateta lapsed. Laps roomab, õpib käima, rääkima. Lapsed käivad lasteaias, koolis. 1. septembril lähevad lapsed kooli. I klassi lapsed. Väiksemad, nooremad, suuremad, vanemad lapsed. Ta on alles laps. Lapsed mängivad, hullavad, kisavad. Seal sai lapsest peast, lapsena joostud ja mängitud. Ta on lapsest saadik, lapsest peale väga hoolas. Seda taipab iga lapski. Lapsel ikka lapse aru. Lapse asi, muud ei ole kui aina mäng. Selles asjas olen süütu kui sündinud laps. Heal lapsel mitu nime. Laps noor, jalg kerge. || piltl (naiivse, lapse mõtte- ja hingelaadiga inimese kohta). Eluvõõras inimene on suur laps. Vanainimene muutub tihti lausa lapseks. Ära ole nii laps, et teda usud! *Võõramaa pinnal on meist igaüks laps, – küsib ka seda, mis polegi sünnis .. A. Kaal. *Sinu põlvkond on palju sallivam, vabam ja lapsem, kui meie olime. A. Biin. || (meelitus- v. kõnetlussõnana täiskasvanud inimese kohta). *„Kuhu siis .. mu kallis laps?” päris vana parun .. „Linna, linna!” nuttis proua .. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: aia|laps, heit|laps, hälli|laps, ime|laps, inimese|laps, inim|laps, jõulu|laps, karja|laps, kodu|laps, kooli|laps, kosti|laps, lasteaia|laps, lastekodu|laps, laulu|laps, leeri|laps, leid|laps, linna|laps, maa|laps, mure|laps, pai|laps, poeg|laps, poiss|laps, päikese|laps, pühapäeva|laps, rinna|laps, sõime|laps, süle|laps, sünnipäeva|laps, tüdruk|laps, tütar|laps, valu|laps, väikelaps.
2. kellegi järglane, poeg v. tütar (oma vanemate suhtes). Noorik ootab, kannab last 'on rase'. Tal sündis laps. Sünnitas, sai lapse. Tõi priske lapse ilmale. Mari sai Jaaniga, Jaanilt lapse, Maril oli Jaaniga laps. Jaan oli Marile lapse teinud. Aga kui meil laps tuleb 'sünnib'? Ema imetab last, annab lapsele rinda, toidab last rinnaga. Neil, perekonnas on kolm last. Vanemate ainuke laps. Lasteta abielupaar. Ta ei saa lapsi. Nad ei tahagi lapsi muretseda. Poeg on nende lihane laps, tütar kasulaps. Isa hülgas oma naise ja lapsed. Neil on lapsed juba suureks kasvatatud, neil on juba täisealised lapsed. Lapsed on vanemate seadusjärgsed pärijad. Lapsega tüdruk 'vallasema'. Rikkal leiba, vaesel lapsi. Kuidas vanemad ees, nõnda lapsed järel. Lapsel valutab sõrm, emal süda. || hrl lastek (linnu- ja loomapoegade kohta). *Lapsi on [karul] kaks-kolm ja sündides kaaluvad nad ainult pool kilo. F. Jüssi. *.. ütles, et sellel emakotkal on lapsed .. H. Sepamaa (tlk). || piltl teat. ajajärgule tüüpilise vaimu- ja mõttelaadiga inimene; teat. ajajärgule tüüpiline nähtus. Kõik me oleme nii või teisiti oma aja lapsed. *.. [Eesti ajakirjandus on] sündiva kapitalismi ning feodalismi kriisi laps. J. Peegel. || piltl teat. rahvusest, paikkonnast v. keskkonnast pärit inimene. Andide asukad on kõrgmägede lapsed. Karm põhjala pole oma lapsi hellitanud. Iisraeli lapsed '(Vanas Testamendis Jaakobi poegadest põlvnevate hõimude kohta)'. *.. ja väikse mehe väike mure / mind vaevab, oma rahva last. A. Sang. || piltl hrv (millegi millestki tuleneva v. tekkiva kohta). *Need on sügislilled, udude ja raske kaste lapsed .. K. Põldmaa. *.. taevasta / pilvede lapsed, / kanged sügisevihmad / kurvanäolise oja / lainte pääle maha on / tuleman .. K. J. Peterson. || piltl (millegi omaks v. meelevalda sattumise kohta). *Kes meisse puutub, on surma laps. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: esik|laps, kasu|laps, lapse|laps, poja|laps, päris|laps, risti|laps, sohi|laps, tüdruku|laps, tütre|laps, vaene|laps, vaes|laps, vallas|laps, venna|laps, võõras|laps, õelaps; ilma|laps, jumala|laps, loodus|laps, maailmalaps; surma|laps, õnnelaps.

laulma ‹laulan 43›

1. hääleelundite abil teat. rütmi ja kõrgusega helide jada kuuldavale tooma. a. (inimese kohta:) oma häälega muusikalisi, hrl. sõnadega seotud helisid moodustama; laulu (2. täh.) v. helitööst laulja partiid esitama. Vaikselt, tasa, kõvasti, ilusasti, kõlavalt, kähinal, heleda häälega laulma. Ta laulab hästi, kindlalt, vaimustunult, innuga. Laulab metsa poole 'viisilt kõrvale kaldudes, valesti'. Lapsed, laulame midagi kevadest! Lauldi hümni, „Gaudeamust”, vanu laule. Sopranit, alti, tenorit, baritoni, bassi laulma. Laulab ooperis, operetis. Kes laulab selles etenduses Toscat? Laulab soolot, kooris, ansamblis, kvartetis. Käib poistekooris laulmas. Tulime laulmast. Laulab noodist, klaveri saatel, orkestriga. Ümiseb, joriseb, lällutab, põrutab, üürgab, rõkkab, lõõritab, kõõrutab laulda. | piltl. Süda laulab õnnest, rõõmust. *.. mu ümber sala laulvad vaiksed leinad. E. Enno. b. (lindude kohta:) hrl. laulukõri abil liigiomaseid häälitsusi v. kindlat häälitsuste jada moodustama. Linnud laulavad, nii et mets kajab. Ööbik laksutab laulda. Kukk laulis kolmandat korda. c. (putukate kohta:) sumisti, siristi vm. abil liigiomast heli tekitama. Emamesilane laulab tarus. Sääsed laulavad. Kilk laulab ahju taga. d. piltl (loodushäälte jms. kohta). Raielangil laulavad saed. Kumedalt laulavad telefonitraadid. Meri, torm laulab oma ürgset viisi. Vagunirattad laulavad monotoonset rütmi. Teekann laulab pliidil.
2. midagi luulendama, luules ülistama. L. Koidula on laulnud isamaast. Eeposes lauldakse vägilasest. *Siis laulda tahan ajaks igaveseks / su ilu, mis on antud üürikeseks. H. Visnapuu.
3. hrl hlv rääkima. Seda juttu, sellest asjast ei maksa küla mööda laulda. Pugeja laulab järele, mis suured saksad ees ütlevad. Võimumeestele, võimule kiitust, kiidulaulu, ülistust laulma 'võimumehi kiitma, ülistama'. Avalikult laulavad ühte, südames mõtlevad teist. Küll siis laulad teist laulu 'räägid teist juttu', kui tegelikku olukorda näed. Reeturiga pikka laulu ei lauldud 'reeturi saatus otsustati kiiresti'.

lehk ‹leha 22› ‹s›
tugev, hrl. ebameeldiv lõhn, hais. Vänge, imal, iiveldama ajav lehk. Naftaliini, petrooleumi, atsetooni, tõrva, tökati lehk. Küüslaugu lehast läks süda pahaks. Kassikuse lehk lõi ninna. Hingemattev jalahigi lehk. Roiskuva liha lehk. *Isegi sõnniku lehk põllult tundus talle armsaks saanud lõhnana. M. Aitsam. *Ta läks koju kainena, ainult lehk küljes, mitte rohkem. E. Krusten. || hrl van hea lõhn. *Ning mee ja heina lehk tungib su rindadesse .. A. Gailit.
▷ Liitsõnad: higi|lehk, kopitus|lehk, kõrbe|lehk, laiba|lehk, mäda|lehk, peldiku|lehk, raipe|lehk, roisu|lehk, surnu|lehk, viina|lehk, virtsalehk.

libitsema ‹37›
murd lipitsema. *Ta libitses neitsi ümber, näitas lahket nägu, aga süda mõtles pettust .. F. R. Kreutzwald.

lihaline ‹-se 5› ‹adj›

1. hrv lihalik (2. täh.) *.. ta [= süda] kirge täis on verist, lihalist ning toorest .. J. Kärner.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi lihaga
▷ Liitsõnad: heleda|lihaline, paksu|lihaline, punase|lihaline, valgelihaline.

liha|meel
van lihahimu, lihalikkus. *.. võtke enestes uputada see vana Aadam, see on – meie lihameel ja patune süda. J. Lintrop.

linn ‹-a 23› ‹s›

1. suur oma halduse ja juriidiliste õigustega hrl. kompaktse hoonestusega asula, mis on ümbruskonna majandus- ja kultuurielu keskus ning kus inimesed ei elatu põllumajandusest. Keskaegne, vana, uus, suur, väike linn. Linna majad, tänavad, pargid, väljakud. Peterburi linn rajati Neeva suudmesse. Antsla sai linna õigused 1938. aastal. Tartu on teaduse ja hariduse linn. Nii linnades kui maal oli töökäte(st) puudus. Jalutasime linnast välja. Algaja juht ei julge autoga linna vahel sõita. Noored kipuvad maalt linna, vanad jälle linnast maale (elama). Homme sõidame linna teatrisse. Linnas on kuulujutt liikvele läinud. Ta on üle linna kuulus. Linn 'linlikkus, linna elulaad' meelitab noori. Linn 'linnavalitsus' otsustas tõsta maamaksu. Seda teab terve linn 'kogu linna rahvas'. Linna ja maa erinevused. || kõnek kesklinn, eriti vastandatuna äärelinnale, kodule, töökohale. Küll olid jalad väsinud, kui linnast, linna pealt hotelli tagasi jõudsime. Kuulsin linna peal(t) hea anekdoodi. Jaaniga juhtusin lõunal käies linnas kokku.
▷ Liitsõnad: aed|linn, all-|linn, antiik|linn, ees|linn, ema|linn, feodaal|linn, festivali|linn, garnisoni|linn, hansa|linn, hiid|linn, kaevandus|linn, kaksik|linn, kauba|linn, kesk|linn, kodu|linn, kolka|linn, kubermangu|linn, kuurort|linn, maailma|linn, maakonna|linn, mere|linn, miljoni|linn, naaber|linn, olümpia|linn, pea|linn, piiri|linn, provintsi|linn, ranniku|linn, sadama|linn, satelliit|linn, suur|linn, suvitus|linn, sõprus|linn, sõsar|linn, süda|linn, sünni|linn, teadus|linn, turismi|linn, tööstus|linn, tütar|linn, uus|linn, vaba|linn, vana|linn, väike|linn, ääre|linn, üla|linn, ülikoolilinn.
2. van aj maalinn, linnus; kindlus, kants, loss. Üks kindel linn ja varjupaik. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. *.. [olid nõuks võtnud] sinna kohta, kus kirik praegu seisab, mõisat kui linna ehitada .. O. W. Masing. *.. Alakose kindlust käest ära anda, armast linna, mille ta oma esimesel sõjaretkel oli vaenlase käest võtnud .. H. Saari (tlk). | piltl. *.. ahju taga on laisa linn. M. Traat.
▷ Liitsõnad: ao|linn, maa|linn, muinaslinn; lume|linn, okaslinn.

linna|süda
südalinn, kesklinn. Nad elavad linnasüdamest kaugel.

lipsatama ‹37›
lipsama. Lind lipsatas peost lendu. Ronija käsi lipsatas oksa küljest lahti. *Puud, telefonipostid, eluasemed, mis rööbastele lähemal, lipsatavad [vaguniaknast] mööda .. L. Hainsalu. | piltl. Üks mõte lipsatas pähe, peast läbi. *Ta ei tea isegi, kuis tal suust lipsatasid need sõnad, millest ainult süda mõtleb. E. Kippel.

lohutuma ‹37›
lohutust, lohtu saama; end lohutama. Lohutusin lootusest, et kõik läheb jälle hästi. *Aga Liisi ja Maret lohutuvad sellega, et ükskord saavad ka nemad suureks ja siis teevad nad, mis süda kutsub .. A. H. Tammsaare.

loida|puu
murd lodjapuu. *.. seda [= libahunti] ei tapa muu kui hõbekuul elik loidapuu süda. F. Tuglas (tlk).

loilutama ‹37›
hrv luilutama. *.. ja tasa loilutab süda oma mõistmatuid mõlgutusi elu saladustest. B. Alver (tlk).

lume|põlv
hrv (talvise aja kohta, kus lumi on maas). *Lumepõlveski käis Andres kord kraavi vaatamas, nii väga rippus ta süda selle küljes. A. H. Tammsaare.

lustima ‹42›

1. millekski lusti, tahtmist omama; tahtmist, lusti olema. Tule kaasa, kui lustid. Kui lustite, minge tantsima. Tee nii, kuidas (süda, meel) lustib. *Võib sõita täpselt sinna, kuhu tahad, ja peatuda, kus lustib. V. Beekman. *Saamuel armastas komöödiaid nii elus kui ka rahvamaja laval, kus ta kõrge eani kaasa mängida lustis. L. Promet.
2. lõbutsema, lõbu tundma. Liuväli on valmis, lapsed saavad lustida. *.. itsitava lustiga läks ka viimane peaproov. Kõige rohkem lustis [autor] Juhan [Smuul] ise .. V. Panso. *.. te lustite, kui tööd ma teen, / ja laulate nii kui sireen .. J. Kross (tlk).

lustitama ‹37›
hrv
1. lustitsema, lõbutsema. Pidutseti ja lustitati hommikuni. *.. oli iga kondiots ramp ja silmad rasked. Aga süda lustitas ikka sees .. O. Kool. *Rõõmsas elevuses lustitasid poisid nüüd nii, nagu keegi oskas .. T. Kallas (tlk).
2. lõbustama. Poisid naerutasid ja lustitasid tüdrukuid.

lõhkel ‹adv›
hrv lõhkemas. *Laul kõle on, on kõle ta viis, / kui süda on lõhkel, ta tuleb siis. L. Promet.

lõhkema ‹37›
lõhki minema, purunema. Õhupall, autokumm lõhkes. Tal lõhkes peas veresoon. Pimesool on lõhkenud. Rakud, vesivillid lõhkevad. Seemne kest lõhkeb, idu tungib välja. Pea valutab nii, et tahab lõhkeda. || plahvatama. Mürsk, miin lõhkeb. Lõhkekuul lõhkeb märgi tabamisel. Aurukatel lõhkes. Lõhkemata granaat. || lõhenema. Huuled, käed, sääred on tuulest, kuivusest lõhkenud. Noorel kasel on sile koor, vanal lõhkenud praguline korp. || piltl (millegi ülemäärase rohkuse kohta). Lõhkete kadedusest, kui Jaani uut maja näete. On armukadedusest, vihast, uudishimust, rõõmust ja õnnest, uhkusest, vihast lõhkemas. Süda tahab murest lõhkeda. *Võin haavu lüüa sulle – / ja endal lõhkeb rind! A. Haava.

lõhkuma ‹lõhun 42›

1. lõhki v. tükkideks lööma, ajama jne.; katki tegema, purustama. Puid lõhkuma. Pliidipuud lõhu peenemad. Palk lõhuti kiilude abil lõhandikeks. Kaevu ümbert tuli kangiga jääd lõhkuda. Kive, müüri lõhkuma. Linnupesi ei tohi lõhkuda. Kui tülli lähevad, siis lõhuvad mööblit ja toidunõusid. Poiss lõhkus talve jooksul kahed suusad. Ei hakka ma rallisõiduga oma autot lõhkuma. Tuul lõhub katust. Kivine põld lõhub masinaid. Metsatöö lõhub jalatseid ja rõivaid. Puujuured olid lõhkunud kõnnitee asfaltkatte auklikuks. Lõhun ukse maha! Ole ettevaatlik, lõhud veel vaasi ära! Rattarööbastest lõhutud muru. Tööst veriseks lõhutud käed. Päeva lõhud, aasta parandad. *Leib oli kõva kui jääkamakas, lõhu või kirvega. L. Promet.
2. piltl hävitama, kahjustama. Perekonda lõhkuma. Ebaedu lõhub eneseusaldust. Selline elu lõhub närve. Veduriviled lõhkusid öist vaikust. Tervikut, stiilipuhtust lõhkuv detail. *Tervist lõhub see alaline viinapruukimine. H. Kiik.
3. midagi energiliselt, intensiivselt tegema (hrl. kiirete jõuliste liigutustega). a. peksma, lööma, kolkima. Kargab kallale, lõhub teise läbi, lõhub teisel kere kuumaks. Lõhub piitsaga hobust. Kange vihtleja, lõhub, nii et vihalehed lendavad. b. vehkima, lööma, taguma. Rabeleb, lõhub käte ja jalgadega. Laps lõhub teki pealt ära. Hani lõhub tiibadega, tahab lendu tõusta. Lehm ei lase lüpsta, lõhub jalaga. Lõhub sääski peletades sabaga. Hobune lõhub tagant üles. *Üks [ratsanik] lõhkus nagu hull mõõgaga, aga teha ta meile midagi ei saanud. A. Kitzberg. c. kõvasti koputama, taguma, kolkima. Lõhub ukse, värava taga, nõuab sisselaskmist. *Teenija lõhkus ukse pihta. „Härra! Härra, sõidule jääte hiljaks!” E. Oja. d. (hrl. südame kohta:) pekslema, taguma. Süda lõhub ja pea on uimane. Külmavärinad käivad ja pulss lõhub. Meelekohtades lõhub nagu haamriga. e. tormama, kihutama. *Küll lõhkus poisike päikese veeruni mööda metsa paigast teise, aga ei leidnud kadunud lehma. F. R. Kreutzwald. *Las ma lõhun veel mööda maailma ringi, kuni saab tahtmine kord täis. K. A. Hindrey. f. (hobuse kohta:) ette rakendatuna juhtimisele allumatult galoppima. Hobune kardab autot, võib lõhkuma hakata. Täkk läks, pistis, pani lõhkuma. g. rõhutab teise verbiga väljendatud tegevuse intensiivsust. Lõhub tööd teha, töötada. Suvel lõhkusin niita, kraavi kaevata. Lõhub tantsida, tantsu. Koer lõhub haukuda. Orkester lõhub mängida. Lõhub, paugub köhida. Lõhuvad kaarte mängida. Pea lõhub valutada. Vanainimese kondid lõhuvad kurja ilmaga valutada.

lõõpimisi ‹adv›
lõõpides, lõõpivalt. *„Kas siis toidus ei väljendu naise süda?” küsis praktikant lõõpimisi. M. Traat.

läbi
I. ‹prep postp›
1. ‹hrl prep› [gen] mingi ava, ruumi, keha, keskkonna ühest otsast, küljest v. poolt sisse ja teiselt välja; nii et miski jääb (takistades v. soodustades) vahele. Ronis, hüppas, vaatas läbi akna välja. Rong läheb läbi tunneli. Tuli minna läbi pika koridori. Piilub läbi ukseprao, lukuaugu. Auto vajus läbi jää. Piim kurnati läbi marli. Läbi eesriiete paistab valguskuma. Uurib marke läbi luubi. Maastiku värvid olid tumedad nagu läbi päikeseprillide, päikeseprillide läbi vaadates. Tee valatakse läbi sõela. Külm tungib läbi riiete. Läbi sideme immitses verd. Karjub läbi ruupori. || kaudu, mööda, pidi. Hingab läbi suu. Räägib läbi nina. Vantsisin läbi metsa koju. Jõgi lookleb läbi luha, heinamaa. Tee viib läbi põldude, niitude. || mitme samalaadse v. paljude samalaadsete esemete, objektide vahelt, samalaadse keskkonna seas(t), keskel(t). Lirtsab läbi hammaste sülitada. Kattis näo kätega ja piilus meid läbi sõrmede. Läbi puurivarbade sirutus ahvi käsi. Läbi puulehtede, puulehtede läbi sillerdab valgust. Pahameelenurin käis läbi rahvahulga. Artikkel ilmus ajakirjas läbi mitme numbri. *Surnuaia poolt kostsid läbi tuule ja tuisu inimeste hääled ja koerte haukumine. O. Luts. || (piltlikes väljendites). Mõte käis läbi pea. Läbi südame käis hirmuviirg. Mul tuli see nagu läbi udu meelde. Läbi häda sai asi korda aetud.
2. ‹postp prep› [nom gen] kogu teat. ajavahemiku kestel, selle algusest lõpuni. Eile sadas päev läbi. Istub päevad läbi üksi kodus. Olin öö läbi üleval. Metsatööd käisid talv läbi, talve läbi. Lapsed olid suvi läbi, suve läbi maal. Mägikuurortides saab aasta läbi, läbi aasta suusatada. Olime kõik need aastad läbi kirjavahetuses. Nii see on olnud läbi aegade. *Küla .. on pillavalt toomingais ja õiteilus, ööbikud laulavad läbi öö .. D. Vaarandi. *Ööd läbi nüüd vantsin väljas .. J. Kross.
3. ‹prep› [gen] mingi seisundi ajal, kestel, seda katkestades. Kuulsin läbi une, et keegi tuli. Seletab midagi läbi nutu, läbi naeru. Naer läbi pisarate.
4. ‹postp› [gen] kellegi v. millegi vahendusel, tõttu, kaudu v. abil, mingil teel. Langes vaenlase käe läbi. Kuningas oli sellest oma maakuulajate läbi teada saanud. Mitme tuttava läbi õnnestus ehitusmaterjali saada. Pääses nagu ime läbi. Mõisteti surma mahalaskmise läbi. Surma läbi lahkunud kallist isa mälestavad lapsed. Suu- ja sõrataudi läbi hukkus palju põtru. Kohtusime, pääsesime ainult õnneliku juhuse läbi. *Nõnda siis saigi Sass Mareti suu läbi kõik teada .. A. H. Tammsaare. *Mina olen tema läbi kannatanud rohkem kui teie .. A. Hint.
5. esineb fraseologismides, näit.:. Läbi lillede ütlema. Läbi mustade, roosade prillide nägema, vaatama. Läbi paksu ja vedela minema. Läbi sõrmede vaatama.
II. ‹adv› ‹hrl. ühendverbi osana›
1. esineb ühendites, mis väljendavad liikumist, kulgemist, suundumist v. suunamist mingi ava, ruumi, keha, keskkonna, ala, pinna vms. ühest otsast, küljest v. poolt sisse ja teisest välja; midagi pidi, millegi kaudu, üle millegi. Kapp ei mahu uksest läbi. Ei saa niiti nõelasilmast läbi. Kahest toast tuli läbi minna. Auto oli jääst läbi vajunud. Puges, trügis, pressis end inimeste vahelt läbi. Juured, oksad põimuvad üksteisest läbi. Tuul puhub mantlist läbi. Pomm lõi kolmest korrusest läbi. Tunnel kaevati jõe alt läbi. Jalg läks lumekoorikust läbi. Kõne, jutt kostab seinast läbi, seinad kostavad läbi. Kardinad paistavad läbi. Soost kaevati kraav läbi. Küla vahelt läheb tee läbi. Tee oli umbe tuisanud, autod ei saanud, pääsenud läbi. Sõitsime Tartust läbi. Katus jookseb läbi, sajab läbi. Kingad lasevad vett läbi. Liha aetakse hakkmasinast läbi. Lauad tuleb veel höövelmasinast läbi lasta. Tõmbasin, kriipsutasin kirjutatu läbi. || mööda. Laske, lubage (mind) läbi! Sportlased marssisid tribüüni eest läbi. || (piltlikes väljendites). Hea mõte sähvatas, välgatas, käis peast läbi. Hirmujudin käis südame alt läbi. Koosoleku otsus kanti protokollist läbi. Dokumendid käivad kaadriinspektori käest läbi. Kuigi asja hoiti salajas, imbus, tilkus siiski ühtteist läbi. See vale paistab läbi.
2. esineb ühendites, mis väljendavad (mööda minnes) korraks sisseastumist. Töölt tulles astusin poest läbi. Tule meilt mõnikord läbi. Käi kantseleist läbi ja võta allkiri. Turist ainult jookseb muuseumidest, näitustelt läbi. Tahaksin korraks kodunt läbi põigata.
3. esineb millegi terviklikkuse katkestamist, millessegi augu, lõhe vms. tekitamist väljendavates ühendites. Rihma, köit, nööri, juhtmeid läbi lõikama. Torkab nahast naaskliga augu läbi. Trellid viiliti läbi. Redelil on osa pulki läbi saetud. Tal on jalg sõjas läbi lastud. Vesi murdis tammi läbi. || (piltlikes väljendites). Karjatus lõikas öise vaikuse läbi. Jutt nagu lõigati läbi, kui ülemus sisse astus.
4. katki, tarvitamiskõlbmatu(ks). Rõivad kuluvad läbi, ülikond on täiesti läbi. Kulutab kingad ühe suvega läbi. Saabastel on tallad läbi. Vool katkes, keegi on korgid läbi lasknud. Triikraud põles läbi. Autol on mootor läbi. Taskulamp ei põle, patarei on vist läbi.
5. otsa, otsas. Raha, palk, stipp on läbi. Oskab raha läbi lüüa. Lõi vanemate vara läbi. Toiduvaru oli, sai paari päevaga läbi. || (ruineeritud tervise, kurnatuse, väsimuse jne. kohta). Tervis, närvid, süda, kopsud on läbi. Tal on jalad, käed, selg läbi. Eksamisessiooni lõpuks olin päris läbi. || (lootusetu olukorra kohta). Läbi, pole enam mingit lootust! *Äriga on nagunii asjad läbi. Varanatuke, mis on, see on naise nimel .. M. Metsanurk.
6. (ajaliselt:) mööda(s), otsa(s). Suvi, puhkus on läbi, saab varsti läbi. Tööaeg, vastuvõtuaeg, tähtaeg on läbi. Kas eksamid on läbi? || (teat. arv minuteid) rohkem kui (ümardatud kellaaeg). Kell on veerand kolm läbi. Minu kell on kolm minutit kaheksa läbi. || (õppeasutuse vms. lõpetamise kohta). Tal on kool, ülikool, instituut, tehnikum, kursused läbi.
7. esineb suhtlemist, omavahelist sobimist vms. väljendavates ühendites. Oleme küll naabrid, aga läbi me suurt ei käi. Nad saavad (omavahel) hästi läbi. Rääkisime asja omavahel läbi.
8. esineb hakkamasaamist, toimetulemist väljendavates ühendites. Tuli vähesega, piskuga, kitsalt läbi ajada. Saame ilma teie abita läbi. Ta ei saa paki sigarettidega päeva läbi. Katsume kuidagi palgapäevani läbi tulla. Tuli läbi ajada petrooleumilambiga, oma jõu ja nõuga. *.. ta polnud jutukas tüdruk, ajas jah ja eiga läbi. L. Promet. *.. kuidas ta tudengina ka oli ... vedas kuidagi läbi, jah? A. Liives.
9. esineb õnnestumist, kordaminemist, eesmärgile jõudmist väljendavates ühendites. Mis ta pähe võtab, selle ta ka läbi viib. See nali, vigur, number, nõks ei lähe (sul) läbi. Püüab oma arvamust, seisukohta läbi suruda. Pressib vahendeid valimata oma tahtmise läbi. Kas said eksamil läbi? Ettepanek läks läbi. Kandidaat ei läinud valimistel läbi. Toimetaja ei lasknud artiklit läbi. Sinu mees lööb igal pool läbi.
10. esineb ebaõnnestumist, ebaedu väljendavates ühendites. Kukkus, lendas eksamil läbi, professor olevat ta läbi kukutanud. Film, kandidaat kukkus läbi.
11. algusest lõpuni, kogu ulatuses; üleni, täiesti; põhjalikult, üksikasjalikult. Läbi lugema, elama, põdema, otsima, uurima, mõtlema, kaaluma. Läbi peksma, kolkima, klobima, nüpeldama, sugema. Läbi noomima, hurjutama, näägutama, pragama, sõimama. Teretasin kõik kättpidi läbi. Olen kõik tuttavad läbi helistanud. Kobas, katsus taskudki läbi, tuhnis kõik sahtlid läbi. See mees on poole maailma läbi käinud. Jooksin kogu linna, kõik kauplused läbi. Järv traaliti läbi. Sõjaväeosa kammis metsa läbi. Katseandmed töötatakse läbi. Kaup on läbi müüdud. Arst vaatas haige läbi. Seda pole me veel koolis läbi võtnud. Vihm leotab rõivad läbi. Pesu on leos, pärast pesen läbi. Tainas tuleb korralikult läbi segada, läbi sõtkuda. Leib, liha on hästi läbi küpsenud. Toit tuleb korralikult läbi mäluda.

läikima ‹läigin 42›

1. sileda pinna tõttu tugevasti valgust peegeldama; vastu helkima. Poleeritud, lakitud pinnad läigivad. Läikima hõõruma, lihvima, nühkima, kulutama. Läikima kulunud püksitagumik. Lööb, viksib kingad läikima. Veepind läigib hõbedaselt. Parkett läigib kui peegel. Jõus hobuse karv läigib. Veekalkvel silmad läigivad. Nägu läigib higist. Õliselt läikivad juuksed. Läikiv tuhkpuu. *Rõõmuhelk läikis sulase näost. E. Bornhöhe. *Vihm oli just üle jäänud ja asfalt alles läikis. V. Lattik.
2. iiveldama, pööritama. Süda läigib. See lõhn ajab südame läikima. Õõtsumine võtab südame alt läikima.
3. üle ääre maha loksuma, läigatama (3. täh.) *Kütja (haarab pootsmani käest kausi ja tõstab tüürimehe nina alla, nii et supp läigib üle ääre). E. Tammlaan. *.. paneb pange potsatades maha, vesi läigib märjale maale. A. Mägi.

läilus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as läila). Süda pööritab kalamaksaõli läilusest. Korrutab läiluseni ühte ja sama juttu. *.. nii et inimesed oleksid sinust omad palged läilusega ära pööranud .. F. Tuglas (tlk).

löök ‹löögi 21› ‹s›

1. löömise üksikjuhtum. a. liikuva objekti põrkumine vastu liikumatut v. liikuvat objekti; sellisel põrkumisel tekkiv järsk tugev hõõrdumine ning sellega kaasnev heli; liikuva objekti liikumisjärk, mille tõttu põrkumine toimub. Poksija välkkiired jõulised ning tabavad löögid. Löök rindu, näkku. Osava löögiga lõi ta kallaletungija pikali. Sepahaamri rasked löögid. Pall lendas tugevast löögist üle katuse. Meie masinakirjutaja lööb üle 200 löögi minutis. Jõulise löögiga pianist. Taimed purunesid jämedate raheterade löökide all. *Madjakas tõusis ja langes, lahja hobune võpatas iga löögi ajal .. O. Tooming. *Kilk-kõlk! kilk-kõlk! mats-pots! mats-pots! Juba hakkavad löögid oma heledat kõla kaotama .. E. Vilde. b. (südametukse, pulsilöögi kohta). Süda jätab lööke vahele. Pulss on 70 lööki minutis. c. (välgu-, elektrilöögi kohta). Katkisest seinakontaktist võib löögi saada. *Ja välk ei löönud ka sinna, vaid siia samasse, lähedasse metsa. Nii lühikene oli löögi ja müristamise vahe. A. Mälk. d. (kellalöögi kohta). Kirikukella kumedad löögid. Südaöö, seinakella kaksteist lööki. e. (taktilöögi, ka taktilöömise, takti osa v. rütmi kohta). Mudilaskoori tuleb juhatada selge löögiga. Takt koosneb neljast löögist. *Lüdigi juhatamises oli vastupandamatut ürgjõudu .. tema löök oli otstarbekas, selge ja loogiline, hästi taibatav. G. Ernesaks. *Sundija väikese trummi saatel tõusis ja vajus nelikümmend aeru nagu üks. Kes aga kas või karvavõrdki löögist välja läks, seda tabas trummimehe pika keelega piits. H. Sergo. f. jõuline ja kiire ründeoperatsioon; tulelöök. Taktikaline löök. Diviis valmistus vastasele löögi andmiseks. Sattusime vaenlase löögi alla. *.. ning künka pihta suunati raskerelvade löök. Mürsud langesid ette ja taha, muld tuiskas .. R. Kaugver. g. käik, mille tulemusena mängunupp laualt eemaldatakse
▷ Liitsõnad: aeru|löök, ava|löök, eel|löök, eestkäe|löök, gongi|löök, hakk|löök, haamri|löök, jala|löök, kabja|löök, kaksik|löök, karistus|löök, kaug|löök, kepi|löök, kirve|löök, käe|löök, läbi|löök, madal|löök, mõõga|löök, mööda|löök, noa|löök, nurga|löök, otse|löök, peale|löök, pea|löök, pette|löök, piitsa|löök, pintsli|löök, pomm|löök, põhi|löök, põlve|löök, põrke|löök, randme|löök, rusika|löök, ründe|löök, saba|löök, sisse|löök, südame|löök, tagantkäe|löök, tagasi|löök, tiiva|löök, trahvi|löök, tõrje|löök, täägi|löök, vaba|löök, vahe|löök, vasara|löök, vastu|löök, vikati|löök, viltu|löök, välgu|löök, välja|löök, väravalöök.
2. õnnetus, lüüasaamine. Poja surm oli talle vapustav löök. Ta elas selle löögi vapralt, mehiselt üle. Mind tabas raske löök. *Teise tütre sünnil oli Krõõt nutnud, nüüd [kui jälle sündis tütar] võttis ta löögi alistunult vastu. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: saatuselöök.
3. kõnek hea võimalus; menu. Jaan on vaikne nohik, tal pole tüdrukutega, tüdrukute juures lööki, ta ei pääse löögile. Koolide lõpuaktuste ajal on lillekaubitsejatel lööki.

lööma ‹lüüa, lõin 40›

1. lööki v. lööke andma, löögiga v. löökidega mingisse seisundisse viima, kuhugi suunama vms. Lööb rusikaga, peoga, jalaga, vitsaga, piitsaga. Lööb õrnalt, kõvasti, valusasti, kõigest jõust. Nähvab, laksab, raksab, virutab, äigab, kopsab, patsab lüüa. Lööb nii et nätsub, laksub, mürtsub, lööb nätsuga, laksuga, mürtsuga, lööb nätsti, laksti, mürtsti. Lööb pähe, näkku, kõhtu, allapoole vööd. Lööb teise jalust maha, pikali, uimaseks, sandiks, surnuks. Lööb teisel hambad kurku, silma siniseks, kulmu lõhki, huule verele, nina verd jooksma, vere välja. Ära löö, valus on. Mehed hakkavad, lähevad lööma 'kaklema'. Lõin joostes varba vastu kivi, kukkudes põlve marraskile. Lõi teisel noa käest, mütsi peast. Lõi halu pooleks, aknaklaasi katki, kausi puruks, tükkideks. Pann on mõlki, lömmi, lössi löödud. Löö suhkrupea küljest tükke. Vanasti löödi vargal käsi otsast. Lõi tulekivist, tulerauaga tuld. Lõin kirjale templi peale. Löö paar muna pannile. Ma löön su selja lumest puhtaks. Eit muudkui lõi risti ette. Lõin palli auti, üle otsajoone, väravasse. Meeskond lõi kolm väravat. Lööb vaia, teiba maasse, kirve puusse, naela seina. Välk lõi kõrgesse kaske, majja sisse, lauda põlema. Rahe on õrnemad taimed puruks löönud. Maaslamajat ei lööda. Küsija suu peale ei lööda. || löögi andmisega kellekski kuulutama. Rüütliks lööma. Ants lõi Peetri kulliks. || naelte, pulkade vm. sisselöömisega kinnitama, (sel teel) midagi millegagi katma. Katust lööma. Lõin katuse peale. Aialatid lüüakse postide külge, lattide külge lüüakse lipid. Lööme nagi seina, pildi seinale. Kingadele löödi kontsaplekid. M. Luther lõi oma 95 teesi Wittenbergi lossikiriku uksele. Kristus löödi risti, ristile. Plekiga, nahaga löödud uks. *Seal Kõrbojal on kena laudadega löödud ja tumeroheliseks värvitud lahe ja ruumikas elumaja. A. H. Tammsaare. || löömist meenutavate liigutustega vm. rütmilise liikumisega midagi tegema. Võtsime vikatid ja läksime heina lööma 'niitma'. Kaare löön, siis puhkan. Munakollane, koor tuleb vahule, vahtu lüüa 'kloppida'. Löö 'pumpa' mulle pang vett. Aitab pumpamisest, ära kaevu tühjaks löö. Süda, pulss lööb 'tuksub' normaalselt, rahulikult, aeglaselt, tugevasti, kiiresti, korrapäratult, nõrgalt. Sekretär lööb 'kirjutab masinal, tipib' koosolekukutseid. Ta lööb kiiresti, vigadeta. Masin lööb 'stantsib' plekist, plastmassist vajalikke detaile. Linn hakkas oma raha lööma 'müntima'. *Sel ajal istus ema piimakambri lävel ja lõi võid. Juh. Liiv.
2. löögiga heli tekitama. Trummi, gongi, trianglit lööma. Lööb klaveril paar akordi. Kellamees lööb hingekella. Kella lüüakse, kuskil vist põleb. Lokku lööma '(endisajal) tööaja alguse v. lõpu kuulutamiseks lokulauda taguma'. Klaasi lööma '(endisajal) vahikorra vahetuse kuulutamiseks märgukella lööma'. Lööb keelega laksu, sõrmedega nipsu, kätega plaksu, jalaga tümpsu. Kala lõi sabaga lupsu, sulpsu. || kella heli (täistunni vm. märkimiseks) kuuldavale laskma. On südaöö, raekoja kell lööb 12 kumisevat lööki. Kas see kell lööb ka? Kell lõi pool kaks. Kell on kaks löömata 'pole veel kaks'. Tulekahjukell lööb, kuskil vist põleb. Kirikukellad löövad.
3. (hooga liikudes) paiskuma. Tuuleiilid löövad näkku. Lained löövad üle parda, vastu kaldakive. Tuli levib, leegid löövad juba räästani. Lõi välku ja müristas. Kohvilõhn lõi juba lävel ninna. Häbist, piinlikkusest lõi veri näkku.
4. piltl purustavat hoopi andma, purustama. Vaenlast lööma. Sõjas, lahingus lüüa saama. Ta lõi eelkõneleja väited pihuks ja põrmuks. || võitma, võitu saavutama; ületama. Meie korvpallimeeskond lõi vastast 78:72. Noor odaheitja lõi kõiki oma konkurente. Tribüünidel juubeldati – kaugushüpperekord oli löödud 7 sentimeetriga. || tugevasti mõjuma. Häält pole sel poptähel ollagi, ta lööb oma vambiliku seksapiiliga. || (lauamängudes:) käigu tegemisega nuppu mängureeglite kohaselt laualt eemaldama. Partii oli pingeline: esimene malend löödi alles 32. käigul. Järgmisel käigul lööb must vanker h7 – h3. || löödud (ka:) lüüa saanud, kaotanud; masendatud, rõhutud meeleolus vms. Astub löödud inimese raskel sammul. Tudeng oli eksamil läbikukkumisest väga löödud.
5. (otsustavalt, järsku ning) energiliselt midagi tegema. Lööb koorma peale ja läheb. Löö masin käima. Löö uks lukku ja ära kedagi sisse lase. Lapsed löödi hommikul vara maast lahti. Lööb pläru ette, suitsu, piibu näkku. Lõi kähku riided selga, kaabu pähe. Lõin kingad läikima. Hobune löödi aiste vahele. Suli löödi vangi, trellide taha. Lõi talu paari aastaga korda. Lööb lahkumisavalduse lauale. Lõi käed mehele ümber kaela. Näljane lõi ahnelt hambad leivasse. Kuri koer võib hambad säärde lüüa. *.. siis laske [kitsepraad] pannil pruuniks ja lööge potti hauduma. V. Lattik. || (keha v. mõne kehaosa asendi järsu muutmise kohta). Lööb end sirgu, sirgeks. Lööb pea kuklasse, jalad harki, jala üle põlve, käe tervituseks kõrva äärde. Lööb käed puusa, laiali, üle pea. Lööb silmad, pilgu seinale, kellale. Lind lõi tiivad laiali, suled kohevile. *.. siis lõid kõik lehmad korraga sabad selga ja kihutasid tulisel ajul järve .. J. Vahtra. || põikama. Mul õnnestus end kõrvale lüüa ja kokkupõrget vältida. *Ta lõi end tee kõrval kasvava kahe suure kadaka varju. J. Mändmets. || (vägisi, sunniga kuhugi saatmise kohta). Looderdajad löödi tööle, töölt minema. Jaan löödi kaheks kuuks kordusõppustele. || piltl heitma, viskama. *Kuu tõusis maja tagant ja lõi selle varju üle õuemuru. F. Tuglas. *Päike tõuseb .. ja lööb oma esimesed kiired Tallinna tornidesse. A. Hint.
6. midagi hoogsalt (ja kestvalt) tegema (vahel täh. nõrgenenud kuni ühendi verbiks vormistajani). Tantsu, tralli, lusti lööma. Uperpalli, uperkuuti, hundiratast lööma. Talled löövad kepsu. Vurrkann lööb tiiru, keeru. Uss lööb õnge otsas vinksu. Kalad löövad jões lupsu. Laulu, vilet, lärmi lööma. Kass lööb nurru. Luuslanti, luuslanki lööma. Loodrit lööma 'looderdama'. Litsi lööma 'liiderdama, hoorama'. || mängima, taguma. Mehed lõid päev läbi kaarte. Noored kogunesid õhtuti palli lööma. Poisid lõid jalgpalli, vutti. || pidama. Lahingut lööma. Koosolekul löödi ägedaid sõnalahinguid. || kokku ajama, hankima. Kasu, profiiti, ränka raha lööma. *Romaanidega on mõnedki eesti kirjanikud endale kapitali löönud. O. Luts.
7. järsku mingisuguseks muutma, mingisse uude seisundisse viima. Autotuled lõid tee valgeks. Järsk valgus lööb silmad pimedaks. Püssipauk lõi kõrvad lukku. Tuulehoog lõi lipud lehvima, purjed paisuma, soengud sassi. Vapustus, õnnetus lõi ta nagu segaseks. Ehmatus lõi pea klaariks. Uudis lõi mu tummaks, pahviks, kogu küla kihama. Ootamatu vahejuhtum lõi plaanid segi. Mees löönud südame kõvaks ja hakanud minema. Kevadel lõi soe vihm puud lehte, maa haljaks, rohetama.
8. (järsku) hakkama; järsku mingisuguseks muutuma, mingisse seisundisse üle minema, kuhugi asuma jne. Õitsema, õitsele lööma. Mets lööb rohetama, muru haljaks, kaasik hiirekõrvule. Idataevas lõi helendama, valgeks, pilve. Seelik lõi tuult täis, kohevile. Heinaküün lõi üleni leegitsema. Vesi lööb lainetama, keema. Purjed lõid laperdama. Prilliklaasid lõid uduseks. Mets lõi kohama, mühama. Põsed lõid õhetama, punetama. Tundsin, et lõin vankuma, vaaruma, tuikuma. Süda lõi värisema, põlved lõid nõrgaks. Silmad löövad särama. Ta nägu lõi muhelema, laiale naerule, pilve, tõsiseks. Lõin kartma, araks, kõhklema, põnnama. Süda lõi äkki valutama, haledaks. Ihu lõi imelikuks, üleni higiseks. Nahk lõi sügelema, korpa. Silmade ees lõi mustaks, virvendama. Mootorid lõid mürisema, laevakere lõi võbisema. Kogu klass lõi kihama. Ta positsioon, autoriteet lööb kõikuma. || järsku ilmuma, (kuhugi) tekkima. Valu lõi sisse, kõhtu, pähe, kuklasse, südamesse. Kramp lõi jalga. Haava sisse lõi põletik. Pisted löövad rindu. Gripile lõi juurde kõrvapõletik. See on paha köha, võib kopsugi lüüa. Seale olid täid selga löönud. Naermisel löövad ta põskedesse armsad lohukesed. Halvasti õmmeldud mantlil lõid käeaugu kõrvale voldid. || kõnek kellegagi seltsima, ühinema, liituma. Me lähme jahile, kas lööd ka (meie, meiega) kampa? Kolm-neli meest löövad punti, mesti ja hakkavad äri ajama. Ära sa nende, nendega nõusse löö! Sõjavägi lõi rahva, ülestõusnute poolele. *Lõpuks oli Vähkmann nõus kompanjoniks lööma. O. Luts. *Löövad äkki paari, rahad ja firmad kokku .. A. Hint. || kuhugi asuma. Matkajad lõid männiku alla laagrisse. *Prussakaid on kivide vahele pesitsema löönud .. V. Uibopuu. || hrl van (kellekski) hakkama. *Olin ma üks issanda lollkapsas, kui lõin siia orjaks! Nüüd ei saa enam lahti kah! R. Roht.

maa ‹15› ‹s›

1. ‹suure algustähega› (astronoomilise nimena:) Päikesest kauguselt kolmas Päikesesüsteemi planeet, maakera. Planeet Maa. Maa kuju, läbimõõt, mass, tuum, kese. Maa tehiskaaslased. Teooriad Maa ning Päikesesüsteemi tekkest. Kosmosest paistab Maa helendava sinaka kettana. Maa tiirleb ümber Päikese. Kuu on Maa looduslik kaaslane. Kas ainult Maal on elu? || ‹väikese algustähega› hrl kõnek selle planeedi pind kui kõige elusa asupaik vastandina atmosfäärile, taevale v. (usulistest kujutelmadest lähtunud väljendites) taevariigile ja põrgule. Sõda lõppes, jälle on rahu maa peal. Kas siis maa peal enam õigust polegi? Milleks on maa peale loodud igasugused putukad ja mutukad? Ähvardas kogu vaenlaste soo maa pealt hävitada. Kalle on mu kõige parem sõber maa peal 'üleüldse kõige parem sõber'. Tuiskab nii, et ei näe maa ega taeva vahet. Piibel räägib, et alguses loonud jumal taeva ja maa. Kalevipoeg käinud põrgus ja tulnud jälle maa peale tagasi. Kinnitas, et kõneleb tõtt, kutsus taevast ja maad tunnistajaiks. *Kuu paistab, tähed säramas, / öö katab ilma, maad .. E. Enno. || piltl (kaine reaalsuse, tegelikkuse kohta). Unistused kiskusid ta mõtted maast lahti. *Ta võis unistada, kuid sealjuures siiski maa peale jääda .. E. Krusten. *Kuid keemiakombinaadi tegelikkus tõi Georgi [mõtetest] kiiresti ja valusalt maa peale tagasi .. A. Valton.
▷ Liitsõnad: ilmamaa.
2. maismaa (vastandina merele vm. veekogule). Kas tuul on täna maa või mere poolt? Laev, paat lähenes maale. Dessant saadeti maale. Hüppasin esimesena paadist maale. Pärast pikka merereisi oli hea jälle kindlat, kõva maad jalge all tunda. Vahimadrus märkas kaugusest mingit maad. Saarmas elab nii vees kui kuival maal. *Nägemisulatusse ei satu ühtki laeva ega ühtki märki maa lähedusest. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: mais|maa, mannermaa.
3. maismaa pind, maismaa pindmine osa. Mägine, tasane, künklik, lage maa. Madal, kõrge, lausk, soine, vesine maa. Mätlik, kivine, konarlik maa. Maa on märg, kuiv, porine. Metsaalune maa on niiske. Lumine, must, paljas maa. Maad kuivendama, dreenima. Maa on sula, kahutanud, külmunud. Lumi katab maad. Kevadine maa lõi peagi haljendama. Maa väriseb, põrub, kõigub jalge all. Vajutas labida maasse. Siga songib kärsaga maad. Vesi imbub maasse. Nõlvakul immitseb, keeb põhjavesi allikana maa seest välja. Torm rebis puud juurtega maa seest välja. Sõduritel tuli mööda maad roomata. Surub end, liibub vastu maad. Hoidis end roomates maad ligi. Pääsukesed lendavad madalalt maa kohal. Põlevkivi kaevandatakse maa all. Maast kerkis udu. Väeosa kaevus kõrgendikul maasse. Vanad varemed tehti maaga tasa. Plahvatus lausa pühkis hoone maa pealt. Võtsin leivatüki maast üles. Kust sa selle kivi said? – Maast leidsin. Vajugu ma maa alla, kui see tõsi ei ole! (ütlus mingi väite kinnituseks). Hääl kostab summutatult nagu maa alt. Leian su kas või maa alt 'ükskõik kust' üles. Poiss on nagu maa alla kadunud, vajunud 'jäljetult, teadmata kadunud'. Järsku oli ta meie ees, nagu maa alt kerkinud. Ta seisis nagu maa külge naelutatult paigal. || mõnedes ühendites märgib ka põrandat vm. aluseks olevat pinda. Ruum oli maast laeni paksu suitsu täis. Maani 'väga pikk, peaaegu aluseks oleva pinnani ulatuv' kleit, talaar. Seelik on liiga pikk, lohiseb mööda maad. Ta tegi maani 'väga sügava' kummarduse. Põrutas jalga vastu maad. *Pildid seintel, paksud vaibad maas, kardinad akende ees. E. Männik. || viljeldav pinnas. Liivane, kruusane, savine, paene maa. Hea, rammus, lahja, vilets, hästi väetatud maa. Viljakas, viljakandev maa. Põllumajanduslik maa 'põllumaa, heinamaa, karjamaa jm. kasutatav maa'. Maad kündma, väetama. Maad tuleb äestada, kultiveerida. Kaevab aias maad. Metsast, rabast tehti, hariti maad juurde. Kõrgematel maadel alustati kevadtöödega, madalamad maad on veel pehmed. See on meie maade kohta rekordiline viljasaak. Maa nõuab põllumehelt ränka tööd. Põldu hari korralikult, ära narri maad. || (kellegi omandina). Riigi metsafondi maa. Seal algasid juba naabertalu, Oru talu maad. Maade mõõtmine, krundistamine, piiristamine. Mõisnik kihutas talupojad nende maadelt minema. Suurtel taludel oli mitukümmend hektarit maad. Nad ostsid, müüsid, rentisid tüki maad. Maatarahvale anti, jagati maad. Suurtaludelt võõrandati osa maad. Nõukogude Liidus oli maa riigi omand. *Kas neil maad on, ja kui on, siis: kuipalju sellest maast on kapsaaia all? R. Janno. || kõnek (üldisemalt:) ruum, koht, paik, võimalus millekski. Buss on nii täis, et pole jalale maad. Tema hinges polnud halastusele, kaastundele maad. *Kahel jalal seistes jätkus meile maad ikka kõigile, aga pikali heitmiseks oli enam ruumi vaja. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: aia|maa, ale|maa, aru|maa, ava|maa, heina|maa, juurvilja|maa, jäät|maa, kapsa|maa, karja|maa, kartuli|maa, kruusa|maa, kultuur|maa, kõnnu|maa, kõrve|maa, künni|maa, kütise|maa, liiva|maa, lina|maa, lodu|maa, luha|maa, marja|maa, metsa|maa, mulla|maa, mustmulla|maa, peenra|maa, puustus|maa, põllu|maa, raat|maa, raba|maa, rohu|maa, rukki|maa, savi|maa, soo|maa, sõõru|maa, sööda|maa, turba|maa, uudis|maa, õue-aia|maa, ääremaa; era|maa, hinge|maa, kiriku|maa, kogukonna|maa, kroonu|maa, mõisa|maa, pärus|maa, rendi|maa, reserv|maa, riigi|maa, talu|maa, vaku|maa, ühismaa; jaos|maa, kooli|maa, kuhja|maa, lapimaa; kilt|maa, kuppel|maa, küngas|maa, lausk|maa, lava|maa, mägis|maa, ranniku|maa, vooremaa; hoonestus|maa, jahi|maa, pinu|maa, töömaa; songer|maa, tallermaa; adra|maa, taalri|maa, tündri|maa, vakamaa.
4. ruumiline vahemaa. Sinna on meilt hulk, tükk, palju maad. Natuke, väheke, veidike maad eemal. Käisime ära hulga, hea tüki, jupi maad. Hakkame astuma, pikk maa on minna. Lähen selle lühikese maa jalgsi. Siit mereni on päratu maa. Linna oli maad oma paarkümmend versta. See viis kilomeetrit nüüd mõni maa! Pool maad on käidud, sõidetud. Meil on natuke, tükike maad ühist teed. Kauge maa tagant saabunud külalised. Selle maa pealt sa märki ei taba. Ta hääl kostab kauge maa taha, kostab kus maale, on kust maalt kuulda. Ta astus kärmesti, kuid maa ei edenenud. Ta on nimekirjas tükk maad minust eespool. *Eks sealt Õismäelt „Estonia” teatrisse ole ka pirakas maad .. O. Kruus. *Bret mõõtis sammudega ukse- ja aknavahelist maad: seitse sammu. E. Tegova. || kõnek (hrl. koos sõnaga tükk ka ajalise vahe, teat. määra vm. kohta). Kevadeni on veel tükk maad. Sa oled minust tükk maad noorem. Lund on tükk maad üle põlve. See ader, jalgratas on eelmisest tükk maad parem. Tema juuksed on tükk maad tumedamad kui minul. *Seda kõike võis hulk maad kergemini taluda kui endist läilat ükskõiksust. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: edu|maa, vahemaa; kesk|maa, võistlusmaa.
5. ant. linn. (1. täh.) Kas ta elab linnas või maal? Maalt linna, linnast maale elama asuma. Pühadeks, koolivaheajaks sõidame linnast maale. Käisin maal onu juures. Suve veedame maal. Osa noormehi oli maalt pärit. Linna ja maa erinevused.
6. (ka geograafilistes nimedes:) riik v. selle osa; teat. füüsilis-geograafiline piirkond. Maailma maad ja rahvad. Lääne-Euroopa, Kagu-Aasia, Vahemere-äärsed maad. Baffini maa 'teat. saar'. Arnhemi maa 'teat. poolsaar'. Koloniaalikkest vabanenud, kolmanda maailma, blokivälised maad. Demokraatlik, okupeeritud, ikestatud maa. Ihkab näha kaugeid, eksootilisi, troopilisi maid. Elab võõral maal võõra rahva hulgas. India on iidse kultuuriga maa. Norra on ta unelmate, unistuste maa. Ta saadeti ebasoovitava isikuna maalt välja. Rahutusi oli kõikjal üle terve maa. Võõraid maid vallutama, anastama. Iga rahvas armastab oma maad. Vaenlane tungis meie maale. Ta on tuntud üle kogu maa. Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Tervitan sind siit maade ja merede tagant. Linnud lendavad sügisel soojale maale. Sünnimaa on igaühele kallim kõigist teistest maadest. Norra on fjordide maa. Tuhande järve maa (Soome kohta). Tõusva päikese maa (Jaapani kohta). Ameerikat on nimetatud piiramatute võimaluste maaks. Tsaarivõimud saatsid vange külmale, tühjale maale 'Siberisse jm. kaugetesse väheasustatud piirkondadesse'. Saarte elanikud käisid suurel maal 'mandril' tööd otsimas. Tal ei ole kindlat elupaika, vaid hulgub mööda maad ringi. Pariis oli kõigile kunstijüngritele omamoodi tõotatud maa 'unistuste, ihalduste paik'. *Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt / käib Läänemere rannale .. M. Veske.
▷ Liitsõnad: agraar|maa, arengu|maa, asu|maa, ema|maa, hommiku|maa, ida|maa, industriaal|maa, isa|maa, kapitali|maa, kapitalismi|maa, krooni|maa, kultuur|maa, liidu|maa, liikmes|maa, lõuna|maa, lääne|maa, mandaat|maa, naaber|maa, piiri|maa, polaar|maa, põhja|maa, põllumajandus|maa, päritolu|maa, sotsialismi|maa, sünni|maa, troopika|maa, tööstus|maa, vasall|maa, välis|maa, õhtumaa; sise|maa, süda|maa, taga|maa, ääremaa; jalgpalli|maa, jäähoki|maa, kergejõustiku|maa, male|maa, olümpia|maa, spordi|maa, suusa|maa, talispordi|maa, tennise|maa, turismimaa; kohvi|maa, kulla|maa, nafta|maa, veinimaa; muinas|maa, muinasjutu|maa, noorus|maa, une|maa, õnnemaa; eikellegimaa.
7. ‹hrl. väliskohakäänetes pl.› teat. maakoht, kant, ümbrus. Sõitsime Palamuse, Vargamäe maile. Olime Mahtra, Pühajärve mail. Tulime just Rõuge, Emajõe mailt. Muusikarahvas käis Hüpassaares – Mart Saare mail. Kui palju looduskauneid maid ja paiku leidub meie väikesel Eestimaalgi! Kauaks sa meie maile jääd? Linda talitas lauda mail. *.. kes see ette teab, kuhu maile elu sind võib viia ... L. Kibuvits. || (üldisemalt hrl. ajaliselt). *Kell võis olla üheksa mail, kui Toomas kohale jõudis. H. Sergo.
8. hrv muld. *.. võttis vaolt peotäie värsket mulda. Maa oli külm ja elutu. M. Traat.

maa|süda
südamaa. *Sest kus oli seda varem olnud, et lätlane ja liivlane tungivad sisse maasüdamesse .. K. A. Hindrey.

hinge ~ pähe ~ südamesse mahtuma vt hing [1] vt pea vt süda

mahukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. mahult, mõõtmetelt suur, palju mahutav. Mahukas nõu, kastrul, ämber. Vaat, tünn, katel võiks olla mahukam. Mahukas kohver, korv, kapp, seljakott. Mahukad taskud. Mahukas garaaž, küün, kuivati, ait. See on hästi mahukas ümbrik. *Tal olid treenitud jalalihased, mahukad kopsud ja rasvumata süda. P. Kuusberg. || kogukas. *Mind üllatas varsti mahukas postisaadetis. J. Semper. *Komps Elmari kaenla all sai üpris mahukas, nii et käsi seda vaevalt haarama ulatas. A. Beekman.
2. mingite üksuste (näit. lehekülgede) arvult suur. Üsna mahukas raamat, teos, köide. Ilmus mahukas romaan. Mahukas märkmik, kaust, toimik. Selle probleemi kohta on kirjutatud mahukaid monograafiaid. Mahukas materjalikogu, fond, kartoteek. Koolil on mahukas raamatukogu. || piltl ulatuslik, haardelt suur. Kirjaniku, helilooja mahukas looming. Kapitaalremont on mahukas töö. Sõna võib olla uskumatult mahukas oma tähendus- ja tundevarjundite poolest.
▷ Liitsõnad: energia|mahukas, töömahukas.

marutama ‹37›
marutsema. Tuul paisus marutavaks tormiks. Ilm pööras marutama. Mees marutas ja räuskas purjus peaga. Võtke asja rahulikult, ärge tormake ega marutage! *Ometi ütles seda kõike ainult mõistus, süda marutas endiselt [armukadedusest]. T. Lehtmets.

meeletult ‹adv›
(< meeletu). a. Purjuspäi märatses ta meeletult. Poiss oli tüdrukusse meeletult armunud. Ta kogus meeletult igasuguseid postmarke. Ants vihastas, rõõmustas meeletult. Kinnipüütud lind rabeles meeletult. Koerad klähvisid meeletult. Süda hakkas meeletult peksma, taguma. b. Meeletult rikas, auahne, ihne mees. Ilm oli meeletult palav. Marju oli meeletult palju. *Turski oli meeletult, tursapüük ajas meid hasarti nagu kunagi poisipõlves .. J. Tuulik.

mees ‹mehe, meest, mehesse, meeste, mehi, meestesse 35› ‹s›

1. meessoost inimene, meesisik, meesterahvas (mõnikord naisele v. poisi(kese)le vastandatuna); ant. hrl. naine. Noor, keskealine, vana mees. Mees parimas eas, paremates aastates. Umbes 50-aastane mees. Pikk, lühike, keskmist kasvu mees. Laiaõlgne musklites mees. Jässakas, tüse, paks mees. Tugev, kõva jõuga mees. Rikas, jõukas, vaene mees. Mees on terve kui pull. Ants olnud noorelt ilus mees. Mehine, julge, arg mees. Targad, nutikad, osavad, kavalad, rumalad mehed. Kuri, heasüdamlik, lahke mees. Ta on hakkaja, ettevõtlik, rassija mees. Vallaline, lahutatud, leseks jäänud mees. Viinavõtja, joodik mees. Jaan oli mees üle küla. Üksuses olid puha eesti mehed. Saaremaa, Tallinna, siit kandi mees. Kust mehi võõras on? See on meeste jutt, töö. Tüdruk hakkas varakult meeste vastu huvi tundma, mehi jahtima, meestega ringi tõmbama. Raskejõustik on meeste sport. Maailmameister meeste odaviskes. Hakati mees mehe vastu jõudu katsuma. Töötab, rabab mitme mehe eest. Karul olevat seitsme mehe jõud. Mehe 'suur' lonks, kõhutäis. Magab nagu seitse meest 'kõvasti, sügavalt'. Poiss on juba meheks sirgunud, peaaegu täis mees, töös mehe eest väljas, käib mehe ette, annab mehe mõõdu välja. Jüts püüab ennast mehena näidata. *Inimeste meelest olin ma raiskuläinud poiss, kes mehest peast hakkab endale kahtlasel teel ülalpidamist hankima. T. Hallap (tlk). || (tegevusala, harrastust v. kuhugi kuulumist silmas pidades). Lihtne musta töö mees. Mina pole selle töö mees. Tema seda ei oska, ta on teise ala mees. Ei teadnudki, et oled nii kõva saksa keele mees. Kaubalaeva, turvameeskonna mehed. Kaitseliidu mehed. Kuninga, mässujuhi mehed. Paar meest koos ohvitseriga. Dirigent ja juhatuse mehed olid asja arutanud. *Sa nüüd kaptenist mees. A. Kalmus. || (mehelikkust, mehe väärt omadusi silmas pidades). See on mehe tegu, jutt! Ta on ikka mees mis mees. Tee siis midagi, kui sa vähegi mees oled! Näita, et sul mehe süda sees on! Mis mees sa oled, kui kartma lööd! Niisugune nüüd mõni mees! Pole see kellegi mees, kes midagi ei julge. Ole mees, ära ole memm! Selle töö peale pole tast meest. Elada saab igal pool, kui aga ise mees oled. Andres ja Jaan, vaat need on alles mehed! Ole mees, pea vastu! Sepp lubas õpipoisist mehe teha. Tule rammu katsuma, kui mees oled. Ma olen teda ikka meheks pidanud. Ega temagi taha mehest madalam olla. Räägime õige nagu mees mehega. Materjali saad, ole (muudkui) mees ja ehita. Oli mees lubama, aga jättis kõik täitmata. Ta on iga töö peale mees, mees iga töö peale. Kes ees, see mees. Meest sõnast, härga sarvest. Riie ei riku meest. Kes mees siin, see mees seal. || (viisakusväljendites palvet, soovi esitades v. tänades). Ole (hea) mees ja käi ise seal ära. Aita natuke, ole meheks! Ole meheks aitamast! Olge meheks hea nõu eest. Olgu nad meheks, et abiks tulid! „Ole meheks!” ütles Ann tänulikult.
2. abielumees. Naine kiitis oma meest, lahutas mehest ära. Maimu seaduslik, tulevane, endine mees. Ta sai heasüdamliku, hoolitseva, kuldse mehe. Mu kooliõed on kõik abielus, kõigil on mehed. Naine on mehele truu, petab meest, teeb oma mehele sarvi. Maali lõi teise naise mehe üle. Ellul on juba kolmas mees. Nad laulatati altari ees naiseks ja meheks. Mehele minema '(naise kohta:) abielluma'. Õde läks joodikule mehele. Miina sai naabervalda ühele poodnikule mehele. Mihklil oli veel kaks tütart mehele panna. Tütar oli linnas ühel tisleril mehel. Pulmad olid läbi, nad olid nüüd meest-naist. *Täpselt üheksanda klassi viimasel päeval, umbes kell kolm pärast lõunat olid nemad Meeliga nagu mees ja naine. Siinsamas, selles toas. T. Kallas. *Tema [= Melanie] kuuleb omakorda, kes on mehele läinud, kes mehelt ära .. E. Mihkelson.
3. (soolisust rõhutamata:) inimene, isik; asjamees, tegelane. Mind huvitab, mis mees ta oma vaadetelt on. Võid julgesti rääkida, see on meie mees. Tõi valitsusse oma erakonna mehed. Tal on igal pool omad mehed ees. Ta olevat mingiks suureks, tähtsaks meheks saanud. Kõrge ülemuse asemel tuli keegi väiksem mees. Õige mees õigel kohal. Teeb õige, ausa mehe näo pähe. Sel nädalal olen õhtuti vaba mees. Kui asi avalikuks tuleb, oled kadunud 'häbistatud, läbikukkunud, otsas' mees. Ega temal mehelgi kerge ole. Mis ta, vaene mees, nüüd peale hakkab? Seda pole igal mehel 'igaühel' vaja teada. Iga mees 'igaüks' siin suud ei pruugi. Vaata, mõni mees on õige uhkeks läinud. Ega teise mehe suugi seinapragu pole (ütleja vihje, et ka talle pakutaks). Lubamine ka hea mees.
Omaette tähendusega liitsõnad: aadli|mees, aate|mees, abi|mees, aida|mees, ajalehe|mees, ameti|mees, ankru|mees, au|mees, baari|mees, ehitus|mees, elu|mees, esi|mees, foto|mees, haltuura|mees, hobuse|mees, hoki|mees, huumori|mees, hõbemedali|mees, häitsme|mees, härras|mees, iga|mees, ihukaitse|mees, isa|mees, jahi|mees, jala|mees, jooma|mees, julgeoleku|mees, jumala|mees, jutu|mees, jõulu|mees, jäähoki|mees, kaamera|mees, kaika|mees, kala|mees, kamba|mees, kandi|mees, kandle|mees, kauka|mees, kaup|mees, keele|mees, kella|mees, kiriku|mees, kirja|mees, kirve|mees, kohi|mees, kohtu|mees, koja|mees, kont|mees, kooli|mees, koti|mees, kriuka|mees, krutski|mees, kuldmedali|mees, kõne|mees, kõrtsi|mees, käe|mees, käli|mees, käru|mees, küla|mees, küüdi|mees, labida|mees, laeva|mees, lao|mees, laulu|mees, lehe|mees, leierkasti|mees, lesk|mees, liht|mees, linna|mees, lume|mees, luua|mees, lõua|mees, lääni|mees, lööma|mees, maa|mees, maata|mees, majandus|mees, manala|mees, masina|mees, matka|mees, medali|mees, meistri|mees, mere|mees, metsa|mees, miilitsa|mees, moona|mees, moora|mees, muidu|mees, mundri|mees, mustatöö|mees, muusika|mees, mõisa|mees, mängu|mees, mässu|mees, mürtsu|mees, naabri|mees, naise|mees, naiste|mees, nalja|mees, napsi|mees, nimis|mees, nina|mees, noor|mees, nupu|mees, näpu|mees, nääri|mees, oda|mees, omakaitse|mees, omakandi|mees, oma|mees, ordu|mees, paadi|mees, paari|mees, paiga|mees, palli|mees, partei|mees, pasuna|mees, pea|mees, peig|mees, pere|mees, piibu|mees, piima|mees, piiri|mees, pikanäpu|mees, pilli|mees, poe|mees, poiss|mees, poliitika|mees, pooletera|mees, posti|mees, pronksmedali|mees, puutöö|mees, põllu|mees, päkapiku|mees, pära|mees, püha|mees, püssi|mees, raadio|mees, raha|mees, rahva|mees, rammu|mees, ranna|mees, ratsa|mees, raud|mees, rea|mees, reisi|mees, rekordi|mees, remondi|mees, riigi|mees, rinde|mees, riuka|mees, rivi|mees, rooli|mees, rännu|mees, saama|mees, sauna|mees, seaduse|mees, seltsi|mees, seltskonna|mees, side|mees, soodi|mees, spordi|mees, staabi|mees, suitsu|mees, sulas|mees, sule|mees, suur|mees, suusa|mees, sõbra|mees, sõja|mees, sõna|mees, sööma|mees, süsta|mees, tagala|mees, talli|mees, talu|mees, tantsu|mees, teaduse|mees, teatri|mees, tehnika|mees, televisiooni|mees, tembu|mees, teo|mees, tipp|mees, tolli|mees, toru|mees, trummi|mees, tunni|mees, tunnis|mees, turva|mees, tädi|mees, täis|mees, täitsa|mees, töö|mees, tütre|mees, tüüri|mees, usaldus|mees, usu|mees, vaba|mees, vabat|mees, vaga|mees, vahe|mees, vahi|mees, valgepileti|mees, valija|mees, valve|mees, vana|mees, vande|mees, varu|mees, vembu|mees, vibu|mees, viguri|mees, viha|mees, viie|mees, viina|mees, vikati|mees, vinga|mees, voli|mees, voori|mees, võidu|mees, võimu|mees, vägi|mees, väike|mees, väi|mees, õe|mees, õnge|mees, õnne|mees, äri|mees, ühepaela|mees, üllatusmees

metsa|süda
piltl. *Jumal ise teab, millal see küla siia metsasüdamesse tekkis. V. Saar.

metsikult ‹adv›
(< metsik (hrl. 1., 2., 4. täh.)). a. Troopikaaladel metsikult kasvavad puuviljad. Orhideesid näeme kasvuhooneis, metsikult nad meil ei kasva. Metsikult rohtu kasvanud aed. Stepis metsikult elavad loomad. b. Vange olevat metsikult pekstud ja piinatud. Ukse juures trügiti metsikult. Kass rabeles poisi käes metsikult. Ta puhkes metsikult nutma. Ta on metsikult armunud. Väljas sajab metsikult. Süda hakkas metsikult kloppima. Siin on metsikult palav. Seal on metsikult palju marju. Ümbrus oli lausa metsikult ilus.

millegi|pärast ‹adv›
mingil ebamäärasel, teadmata põhjusel, millegi tõttu, teadmata miks. Naine naeratas millegipärast. Millegipärast mulle tundub, et me ei lähe õiges suunas. Kontserdi algus venis millegipärast. Millegipärast ei maksta täna palka. Süda on millegipärast rahutu.

süda läheb täis vt süda

süda läheb vesiseks vt süda

süda läheb üle vt süda

südame alt külmaks ~ õõnsaks minema vt süda

[kellegi] südant murdma vt süda

[kellegi] süda murdub vt süda

mure ‹6› ‹s›

1. rõhuv sisemise rahutuse ja hirmu tunne, mille kutsub esile ebameeldiv v. raske olukord. Rõhuv, vaevav, piinav, ängistav, näriv mure. Tühi, asjata mure. See on väike, tühine mure suurte murede kõrval. Must 'väga suur', tõsine, ränk, raske mure on südamel. Süda on muret täis. Mure rõhub, vaevab, piinab. Mure tervise, laste käekäigu, töö, toimetulemise pärast. Mured kasvavad üle pea. Juuksed lähevad murest halliks. Mis teile muret teeb, mis mured teil on? Igaühel omad mured. Mõtleb murega tulevikule. Püüab oma muresid peita, varjata. Kurdab oma muresid. Ma ei saa mure pärast magada. Aina mured, üks mure mure otsa! Hakkas murega jooma. Valmistab, teeb oma käitumisega vanematele muret. Kas sul temaga vähe muret oli! Hea, kui on keegi, kellele oma mure(de)st rääkida, kellega muret jagada. See leevendab muret, viib mured minema. Vabanesin oma muredest. Mis sa nii mures oled? Ära tee sellest muret, ära selle pärast muret tunne! Sellest murest saab üle. See nüüd ka mõni mure! Heida mured minema. Ole mureta, see asi saab korda! See pahandus ka veel, nagu mul muret vähe (oleks). Nüüd on see mure murtud 'seda pole enam'. Murest murtud mees. Ta näost paistis mure. Rõõm ja mure kaksikvennad. Mure murrab mehe, valu vaeslapse. Mure teeb mustaks, häda halliks. *Vana Andres oli viimaste aastate murede ja vaevade käes ruttu kokku vajunud .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: argi|mure, elu|mure, korteri|mure, maailma|mure, pisi|mure, päeva|mure, raha|mure, riide|mure, sala|mure, südame|mure, töömure.
2. hool, ülesanne, kohustus. Ema mured. See on rohkem peremehe kui perenaise mure. Kohvilaua korraldamine jääb sinu mureks. Hommikul oli esimene mure ahi küdema panna. Küte on koju veetud, sellega pole enam muret. Minusse see ei puutu, see pole minu mure. Saab tehtud, jäta see minu mureks. Tüdrukute mure oli põrandaid pühkida. Muret pidama, kandma 'hoolitsema, muretsema'. Puud ja peerud mehe mure, leib ja riie naise mure. *Võtad päevatööst väsinud inimestelt toiduvalmistamise mured. K. Raja.
▷ Liitsõnad: kõhu|mure, leiva|mure, majapidamis|mure, söögi|mure, toidumure.

mure ‹-da 2› ‹adj›
kergesti murenev, pudenev, (väikesteks) tükkideks lagunev, pude. Muredad küpsised. Muredad ning jahused kartulid. Ahjus muredaks hautatud liha. Kivi oli võrdlemisi mure. *Kõrs oli küntud, vao seljad veel muredad .. M. Metsanurk. *Näe, mis paks mure piim see on! Kohe kas murra lusik sisse. Juh. Liiv. | piltl. *.. kas tema mure süda ja rabe kont seda veel kestis? H. Raudsepp.

murelema ‹-lda 38 või -leda 37›
hrv mures olema, muret tundma. Ema süda aina mureleb laste pärast. *Ta oli kindel, et seal rõkkas [laulda] mõni üksildane murelev mees, pudel pihus. P. Nemvalts (tlk).

murtud|süda
bot hallikasroheliste lehtede ja südamekujuliste roosade õitega püsik-aialill (Dicentra). Peenardel õitsesid pojengid ja murtudsüdamed.

must ‹-a 22›

1. ‹adj› nõe, tõrva värvi; tume, tõmmu. Must värv, värvus. Must kui tõrv, süsi, nõgi, värskelt küntud muld. Must riie, mantel, ülikond, kleit, pluus, lips, barett. Mustad kingad, saapad, kindad. Mustast graniidist plaat. Värav värviti mustaks. Mustast eebenipuidust laegas. Mustas nahkköites raamat. Mustas raamis leinakuulutus. Sinkjalt must habe, mustad juuksed, kulmud, vuntsid. Ta on mustade silmadega. Mustad malendid. Must lehm, hobune. Must kingakreem. Mustade marjadega taim. Must kalamari. Taevasse tõusid mustad pilved. Magamatusest mustad rõngad ümber silmade. Lapsed päikesest lausa mustaks põlenud. Süda hakkas puperdama ja silmade ees läks, lõi mustaks. Must nagu korstnapühkija. Mustad mungad 'dominiiklased'. Must 'piima v. kooreta' kohv. Must leib 'rukkileib'. Must 'suitsuga' püssirohi. Mustad metallid 'mustmetallid'. Must kuld 'nafta'. Mustad 'tumeda lööbega' rõuged. Must surm 'katk'. Must auk astr oletatav ülikompaktne keha, mille ümbrusest nende suure gravitatsioonipotentsiaali tõttu ei pääse osakesed (ka valguskiirgus) välja. Must kast 'lennukil lennu kõiki üksikasju salvestav automaatseade'. Musta kasti meetod 'meetod objekti uurimiseks tema käitumise järgi, sisestruktuuri tundmata'. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. || valgustuseta, seetõttu tume, pime. Must sünge sügisöö. Kuuvalguseta must öö. Ilm läks korraga mustaks. *.. ja kadus otskambri ukse musta ruutu. A. Mälk. || (hrl. maapinna kohta:) lumeta. Öeldakse, et kui on mustad jõulud, siis tulevad valged lihavõtted. Tänavu oli märtsis maa juba must. Lumi sulab – katused, lõunapoolsed nõlvakud juba mustad. || tume, tumedanahaline. Aafrikast veeti Ameerikasse musti orje. Rantšos töötas ka mitu musta perekonda. Aafrikat nimetatakse mustaks 'tumedanahaliste' mandriks. | (taime-, harvemini loomanimetustes). Sanglepp ehk must lepp. Must sõstar. Must aroonia, leeder, pappel, rõigas. Must maavits, seahernes, vägihein, kurelääts. Must pilvik, riisikas. Must pipar. Must mamba. Must meriahven, haug. Punased ja mustad sipelgad.
▷ Liitsõnad: hallikas|must, kollakas|must, pruunikas|must, punakas|must, rohekas|must, sinakas|must, sini|must, sinkjasmust; eeben|must, kaaren|must, läikiv|must, nõgi|must, pigi|must, ronk|must, samet|must, sitik|must, sügav|must, sünk|must, süsi|must, tint|must, tont|must, tõrv|must, tökat|must, öömust; lambamust.
2. ‹adj› ebapuhas. a. määrdunud, millegagi koos; pesemata, koristamata, kasimata. Su nägu, kael on must. Käed said mustaks. Ära tule mustade jalgadega, kingadega tuppa. Keha on tolmust ja higist must. Määrdunud mustad sokid, taskurätid. Kohvris oli must pesu. Sa ka otsisid kõige mustema käteräti välja! Mustad (toidu)nõud, tassid, taldrikud. Põrand on mustaks tallatud. Toad koristamata, kogu korter must ning räpane. Mustad küünealused. Vii must vesi 'solgi- v. pesuvesi' välja! *.. lapsed mustad kui sead. Pöörlevad õue peal pori sees .. M. Metsanurk. b. (kasimatu ja) puhtusest mittehooliv, puhtust mittepidav. Tuba kui seapesa – tütarlapsed ei tohi olla nii mustad. Kas see on boheemlaslik või on nad lihtsalt mustad ja kasimatud? c. määriv, määrdunuks tegev. (Söe)kaevuri töö on must ning raske. Kumb on mustem, sõnnikuvedu või rehepeks? Läks linna peenema ameti peale, et mitte musta talutööd teha. d. erilisi oskusi mittenõudev; tuim, vähese loovusega. Ehitustööline ei hakka labidamehe musta tööd tegema. Musta tööd jääb tehastes üha vähemaks. Suured üldistused pole mõeldavad eelneva musta tööta. e. kõlalt ebapuhas. *Vahel polnud lahtilaulmisel head kõlavust, isegi intonatsioon osutus mustaks .. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: roppmust.
3. ‹adj› piltl sünge, morn; raske, lootusetu, rõõmutu. Kõik on pahas tujus ja mustas meeleolus. Sa teed mu meele mustaks. Peleta mustad mõtted eemale. Tulevik on must ja tume. Must lehekülg meie rahva ajaloos. See oli mu elu üks mustemaid päevi. Meeleheite mustimad hetked. Sa näed kõike liiga mustades värvides 'süngena, lootusetuna'. Must huumor 'millegi tõsise, süngega naljatlemine'. *.. ainult et viha kõiki asju laskis veelgi mustematena paista. G. Helbemäe. || (negatiivse emotsiooni erakordset tugevust rõhutavana). Must meeleheide, masendus, ahastus, lootusetus, mure, tusk. Must viha, (armu)kadedus, pettumus põletab hinge. Meel tulvil musta sappi.
4. ‹adj› piltl süüga koormatud, häbiväärne, kuritegelik; ebaseaduslik, mitteametlik. Must südametunnistus ei anna rahu. Mustad sepitsused, intriigid, plaanid, teod. Üpris musta minevikuga mees. Mõni ärikas või muidu must tüüp. Mingi mustemast mustem tegelinski. Mustad reaktsioonijõud. Ajab musta äri, hangeldab mustal turul. Mingi must tehing, kombinatsioon, mahhinatsioon. Autojuht armastas musti otsi teha. Must kassa. Tema jäi ausaks, teised pidid tema eest musta töö ära tegema. Musta börsi spekulandid. Altkäemaksud ja muud mustad asjad. Kõik käib kuidagi musti teid ja sahkermahker. Temaga oli mingi must lugu, mingisugune segane afäär. Puhas ankeet, ei mingit musta plekki. *Tead sa ka, et ta oli musta südamega mees, valelik ja varas? A. Mälk. *Parun on teda igal pool mõjuvates kohtades laimanud, ta mustaks määrinud. E. Vilde. || sündsusetu, siivutu. Sõimas, kirus, needis teda kõige mustemate sõnadega. Vannub musta kurja. Kõige mustem sõim.
5. ‹adj› piltl nõidusega, maagiaga, vaimudega, ka põrguväega seotud. Must maagia. Arvati, et nõiad, posijad on mustade jõududega ühenduses. *.. ja nõiad teevad oma musti tegusid öö varju all. F. Tuglas (tlk).
6. ‹s› see, mis v. kes on must. a. mustus. Haavale on musta sisse läinud. Vihm uhub akendelt musta maha. Jalgadega, jalanõudega kantakse musta tuppa. Sa pole temast mitte küünealuse musta võrra halvem. Hing vabanes kõigest mustast. *„Mida te tassite?” – „Näh, mis see's ikka,” ühmas voorimees, „tui must, muud ühti.” J. Kross. b. must värv v. värvus. Lagi värviti mustaga. Kindakirjas oli sinist, punast ja musta. c. must (1. täh.) riietus. Vanematele inimestele meeldib kanda musta. Matuselised olid üleni mustas. Musta riietatud mehed. d. kõnek neeger, mustanahaline (vahel ka mõne muu tumedaverelise inimese, näit. kaukaaslase kohta). Ta pole ehtne must, vaid puertoriikolane. Omal jõul läbi mustade maa. *Eurooplane on sajandid olnud mustade, kollaste ja punaste isandaks .. A. H. Tammsaare. e. must (1. täh.) loom (hrl. hobuse kohta). Peremees rakendas musta vankri ette. f. must malend v. nendega mängiv maletaja. Mustadega suurmeister võitis. Musta käik, seis. Partii lõpul jäi must ajahätta.
▷ Liitsõnad: kübara|must, trükimust; kirbu|must, koera|must, küüne|must, linnumust.

muu ‹15› ‹pron›
I. umbmäärane asesõna, mis substantiivselt näitab, et tegemist on millegagi v. kellegagi, mis v. kes ei ole sama kui kõne all olnu, jääb väljapoole mainitut
1. ‹ainsuses› (millegi elutu kohta:) hrl. tähistab midagi ebamäärast ja abstraktset, asjaolu(sid), olukorda, tegevust, nähtusi v. nähtust. Tahan teada, kes seda tegi; muu mind ei huvita. Lind on harjunud alati puuris olema ega oska muud tahtagi. Ma pidin mööbli ära müüma, muud ei jäänud enam üle. Asi pole mitte selles, kus ja kellega ta käis, vaid hoopis muus. Kõigepealt õpi koolitükid ära, alles siis võid muuga tegelda. Ma tahaksin sinult küsida sootu muud. Raha teda ei huvitanud, ta mõtles muule. Vaasi purunemine on muuga võrreldes väike õnnetus. Ta oli unustanud, et maailmas võib peale töö veel muudki olemas olla. Nad rääkisid raamatutest, filmidest, matkamisest ja veel paljust muust. Kõigeks muuks võib ta võimeline olla, ainult mitte loominguks. Ta meisterdas kõige muu kõrval isegi viiuleid. Aitab haigustest, räägime parem millestki muust. Teda ei huvita miski muu peale filateelia. Ega sel plikal muud peas ole kui tants ja poisid. Sina aga muud ei tee, kui irvitad! Tal ei jäänud enam muud üle, kui minema hakata. Ei siin pole muud, kui hakka aga astuma. Mis muud kui marjule. Ta ei taha midagi muud kui magada. Nüüd ei aita miski muu, kui sina pead ka appi tulema. Temast oleks võinud oodata kõike muud kui seda. Poiss õppis kunstiklassis veel muudki kui joonistamist. Ega seal palju muud tehtudki kui söödi. Siin pole tegemist muuga kui lohakusega. *Pole veel viga, kui ta [= kivi] varitseb maa peal, aga kui ta lömitab maa all, siis pole muud kui aina ragin taga. A. H. Tammsaare. *Süda kripeldas veel muugi pärast: ta ei suutnud unustada Marinat. E. Maasik.
2. (tähistab mingit isikut (v. olendit) peale mainitu, hrl. täh.:) teine. Ta jäi muudest hiljemaks tulema. Realistlikest kirjanikest rääkides nimetas ta muude seas ka Ibsenit. Mina olen alati seal, kus muudki. Õpetaja arvas teisiti kui kõik muud. Anna kiri Tiina enda kätte, mitte mõnele muule. Jüri ei armasta kedagi muud kui Marit. See olin mina ja ei keegi muu. Karl oli tugevam kui keegi muu. Kellest te räägite? – Eks ikka sinust, kellest siis muust. Vaata sina mu kalade järele, kelle muu hooleks mul neid jätta on. Kes need muud olid kui meie poisid. Ei olnud see keegi muu kui vanahärra ise. Kes see muu seal krõbistab kui hiir. *Ära muile lausu, hakkavad nurisema. V. Uibopuu.
II. umbmäärane asesõna, mis adjektiivselt osutab (vastandavalt) rühma vm. terviku mainimata, täpsustamata osale: ülejäänud, teistsugune, teine
1. põhisõna tähistab midagi elutut. Võsa, soo ja muu kõlbmatu maa. Seda kala leidub mitmes muuski järves. Lapsi ei huvitanud enam joonistamine, nad otsisid juba muud ajaviidet. Müüdi värsket kurki ja muud head-paremat. Lisaks kõigele muule vajalikule saime ka seljakotid. Ei taha enam doominot, mängime mõnda muud mängu. Ei olnud lampi ega mingit muud valgust. Arutati õppeedukust ja muid küsimusi. Miks sa ainult valsse mängid, kas sa muid lugusid ei oska? Peale dekaanikohustuste oli tal palju muidki ülesandeid. Pärast läks jutt muude asjade peale. Muu jutu seas mainisin ka, et .. Tal pole muud muret kui kõhutäide. Ei olnud muud väljapääsu kui kõik ära rääkida. Ei aidanud muu nõu, kui pidime ema appi kutsuma. Asjast saame ehk üle mõnel muul moel. Luges kriminaalromaane ja muud seesugust.
2. põhisõna tähistab elusolendit. Saabusid õpetaja ja muu peenem rahvas. Ta lahkus koos muude pidulistega. Ta rõõmustas pühade üle nagu kõik muudki inimesed. Ta ei tunnista muud seltskonda kui kunstnike oma. Muude klassivendadega saan hästi läbi, ainult Antsuga on naginaid. Vahib aga Malle, nagu muid tüdrukuid poleks olemaski. Nägin peale põtrade veel mitut muudki looma. Kuldnokad, pääsukesed ja muud rändlinnud on juba ära lennanud. Kas sa muid kalu ei saanudki?

mõisa|süda
mõisa keskus parimate põllumaadega. Sai asunikutaluks tüki mõisasüdamest. *Mahajäetud mõisasüda metsistunud ja laastatud pargiga, põllukivist talli ja kuivatihoonega. E. Tennov.

mõõnama ‹mõõnata 48›

1. mõõnana alanema, vajuma, taanduma. Meri, vesi mõõnab. Mõõnates paljastab meri rannakivid. || (tagasi) voolama, voogama. Lained veerevad pahinal randa ning mõõnavad siis tagasi. *.. tõstsime Jacki autosse. Rahvas mõõnas laiali, nagu poleks midagi sündinud. E. Vilde. *Korrapärases hingamises tõusis ja mõõnas rind ning tuksus süda. E. Ellor.
2. piltl vaibuma, raugema, taganema, madalseisu langema. Lahingukära kord ägenes, kord mõõnas. Nooruses lõõmanud kired hakkavad mõõnama. Ärevus, hingepiin, süütunne mõõnas. Tervis halvenes ning loomevõime mõõnas. Pikkamisi mõõnab puna neiu näolt. *Ka äike oli saavutanud oma haripunkti ja hakkas mõõnama. P. Vallak.

märk ‹märgi 21› ‹s›

1. ese, kujund, kujutis vm., mis (üldarusaadavalt) viitab millelegi, tähendab midagi; tähis. a. suunav, juhatav, osutav tähis. Liiklusmärke on palju, sõidukijuht peab iga märki tundma. Sissesõitu, parkimist, peatumist keelav märk. Järsk kurv on märgiga tähistatud. Mis märk on tooder? Märkidega tähistatud laevatee. Panid linnupesa juurde märgiks kepi, murdsid märgiks kuuseoksa. Täkkisid puutüvele märke, et oskaksid neid märke mööda tagasi tulla. b. ametile, huvialale vm. viitav (rõivastusel kantav) tähis. Raudteelase, metsaülema, šerifi märk. Suurmeistri märk, meistersportlase märk jt. spordimärgid. Mütsi ees, rinnas, käisel kantav märk. See on mul esperantistide, looduskaitsjate märk. Kongressil osalejad said kongressi märgi rinda. Kas sul on kõigi Eesti laulupidude märgid? c. eristav, iseloomustav (hrl. tootja v. omaja) tähis. Õmblusmasinal on „Singeri” märk. „Fiskarsi” märgiga saag. Kas raamatus omaniku märki polnud? Põhjapõdrakasvatajad sälkavad oma põtradele märgid kõrva. Ihule tätoveeritud, nahale põletatud märgid. | piltl. Ka alusetust laimust võib inimesele märk külge jääda. Tal on juuda märk 'reeturi maine' küljes. d. mõiste, eseme vm. kindlaks kujunenud graafiline sümbol. Sirvilaudade märgid. Topograafilised, geodeetilised märgid. Kuu faaside, sodiaagi märgid jt. astronoomilised märgid. Pluss (+) ja miinus (-) on matemaatiliste tehete märgid. Noodikirja märgid. Diakriitilised märgid tähtede peal või all. Täht on hääliku, number arvu märk. Keele mis tahes tähenduslik üksus on märk. Surnupealuu eluohtlikkuse märgina. Seletas mulle sõrmusele graveeritud märke: süda on armastuse, rist usu ja ankur lootuse märk.
▷ Liitsõnad: astronoomia|märk, eraldus|märk, haua|märk, hoiatus|märk, kaardi|märk, kalda|märk, kalendri|märk, keelu|märk, leppe|märk, lugemis|märk, maa|märk, maandumis|märk, mere|märk, nime|märk, noodi|märk, nõia|märk, omaniku|märk, pere|märk, piiri|märk, põletus|märk, raamatu|märk, raha|märk, risti|märk, sodiaagi|märk, stardi|märk, stopp|märk, sünni|märk, tee|märk, ting|märk, tootemi|märk, vesi|märk, võrgu|märk, õuemärk; ameti|märk, au|märk, kooli|märk, käise|märk, matka|märk, mütsi|märk, numbri|märk, rinna|märk, spordi|märk, tegelasmärk; firma|märk, vabrikumärk; jagamis|märk, juure|märk, korrutus|märk, lahutamis|märk, liitmis|märk, miinus|märk, pluss|märk, tehte|märk, võrdusmärk; hüüu|märk, kirja|märk, kirjavahe|märk, keele|märk, korrektuuri|märk, palatalisatsiooni|märk, rõhu|märk, vältemärk.
2. (spetsiaalne) kujund vm., mida püütakse (lasuga) tabada; märklaud. Ammuga, vibuga, püstoliga, püstolist märki laskma. Seisev, liikuv hirvekujutisega märk. 10-ringiline märk. Lask, nool, kuul läks märki, tabas märki, läks märgist mööda. Sihib märgist pisut paremale, vasakule, allapoole, ülespoole. Hakkame kividega, lumepallidega märki viskama. | piltl. Ütlemine, vastus läks märki, märgist mööda. Ta sõnad tabasid märki. Selle oletusega lasksid küll märgist mööda. || van eesmärk. *.. nüüd, kus ma arvasin ennast juba oma etteseatud märgile lähenevat .. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: ring|märk, siluettmärk; sihtmärk.
3. märguanne. a. liigutus, häälitsus vm. tahte- v. tundeavaldusena. Noogutus nõustumise, jaatamise märgina, pearaputus nõustumatuse, eitamise märgina. Pani vaikimise märgiks sõrme risti huultele. Tõstis käe märgiks, et tahab rääkida. Surub tänu märgiks käe südamele. Ulatas, sirutas mulle leppimise märgiks käe. Tegi sõbrale kahjurõõmu märgiks pikka nina. Mühatas rahulolematuse märgiks. Viipas, tegi käega keelava märgi. Pööras meile selja, see oli selge põlguse märk. b. muu signaal. Äratuskella helin on märgiks, et tuleb tõusta. *.. ning leegionid liikusid ta märgi järgi kui merelained. F. Tuglas. c. enne. Kraaksuv vares lendas üle, kas see on hea või halb märk? See oli õnnetuse märk, kui must kass kellegi ees üle tee jooksis. Päikesevarjutust peeti viimsepäeva märgiks. *.. aga õnn on sind, Jõnn, maha jätnud. Taeva märgid näitavad. J. Smuul.
4. nähtus, ilming, mille põhjal midagi järeldatakse, oletatakse; tunnusmärk, tundemärk. Looduses on juba sügise märke. Külmavärinad on haiguse, palaviku märgiks. Nende suhetesse on siginenud pinevuse märke. Läheb närviliseks, ilmutab kannatamatuse, ärrituse märke. Maa kõmiseb selles kohas kumedalt – selge märk, et siin all on salakäik. Huumorimeele kadumine on saabuva vanaduse märk. Kui märgid ei peta, hakkab poeg naist võtma. Ärivaim on aja märk. *.. ei saanud mehe silmavaatest ega jutustki märki, et ta nii palju kanget kraami oma kõhupauna oli toimetanud. E. Rannet.
5. jälg. Hammustuse, hammaste märgid käe peal. Näpistas nii, et sinised märgid jäid järele. Päris uued need kingad ei ole – hõõrdumise, kulumise märgid on näha. Mured, valud on tema näole oma märgi jätnud. Väsimusest pole enam märkigi. *.. kuid tal jõudu mitte märki [= mitte sugugi], / imeb küll kui puuk. M. Under. *.. polnud tal taplusest ühtegi märki keha küljes. A. Kalmus.

möllama ‹möllata 48›
tormakalt (segadust tekitades v. purustades) liikuma v. tegutsema. a. (looma, inimese sellise käitumise kohta). Hirmunud hobune möllab aiste vahel. Hunt möllab kihvu välgutades koerte sõõris. Metssead olid öösel kartulipõllul möllanud. Möllab sõgedas vihas, pekstes puruks kõik, mis ette jääb. *Hirmsasti möllas ta tugev käsivars vaenlaste keskel, armutult saatis ta ühe ohvri teise järel enese eel surma .. E. Bornhöhe. b. lärmakalt pidutsema. Pulmas möllati mitu päeva. Joobnud möllavad ja lärmavad. Vahel on vaja end korralikult välja möllata. *.. noored filoloogid kappasid õhtule, kes intrisse, kes tudengielu möllama .. O. Remsu. c. mängeldes mürama, hullama. Lastele meeldib heintes möllata. Lapsed sulistavad ja möllavad soojas vees. Poisid möllavad lumes. Kassipojad möllavad lõngakeraga. Rebasekutsikad maadlevad ja möllavad uru suu ees. *.. kuis möllas veski Juuli poisiga jõeäärses heinasaos, kui tüdruk kiljus poisi käte vahel .. F. Selg. d. millegi kallal rassima, millegagi jändama. Möllab päev läbi aias, heinamaal, pliidi juures, traktori kallal, kände juurida, ehitada. Möllas autoga mitu päeva, lõpuks sai korda. Sellest kellast ei saa enam asja, ei tasu temaga rohkem möllata. Valiti uus esimees, las tema möllab. e. (loodusjõudude jm. stiihia kohta). Merel möllab torm, raju, maru. Tuisk möllas öö läbi, öö läbi möllas tuisata. Mägede kohal möllab äike. Metsatulekahju möllas taigas. Vietnamis, Afganistanis möllas aastaid sõda. Hakkas möllama terror. Vangilaagris möllanud tüüfus, düsenteeria. *.. kohutavad lahingud on neil kantsidel möllanud .. E. Vilde. f. piltl. Mõtete tulv möllab peas. Rahutus, tusk, viha, raev möllab hinges. Kirg, veri lõi temas möllama. *Meremehe süda tormas ja mässas. Möllas noore vere esimest möllamist. H. Sergo.

naerma ‹naeran 43›

1. end naeruga väljendama, naeru kuuldavale laskma. Naerma hakkama, p(r)ahvatama, pistma, puhkema, purskama, panema, kukkuma, turtsatama. Kihistab, kõhistab, kõkutab, lõkerdab, lagistab, luksub, kõõksub, kudrutab, kõgistab, kudistab, itsitab, hirnub, mugiseb, mügistab, pugistab, puksub, möirgab, müristab, turtsub naerda. Kõditatav kiljus, kriiskas naerda. Naerab nagu, (nii) et, (nii) mis müriseb, lagiseb. Kõvasti, valjusti, suure häälega, täiest kõrist, laia lõuaga, tasa, vaikselt, muigavalt, poole suuga naerma. Lõbusalt, vallatult, ülemeelikult, kelmikalt, edvistavalt, kaasakiskuvalt, nakatavalt, heledalt, kilkavalt, lõkerdavalt, luksuvalt, hirnuvalt, itsitavalt, mürinal, laginal, nukralt, kavalalt, kahjurõõmsalt, pilkavalt, ülbelt, üleolevalt, halvakspanevalt, irvitavalt, ilkuvalt, lipitsevalt, pugejalikult naerma. Naerab heledat, muretut, lollakat naeru. Naerab heameelest, kahjurõõmust, sõbra naljade peale. Naera (end) või kõveraks, pooleks, lõhki, puruks, haigeks, surnuks, lolliks. Olime naerust hingetud, väsinud. Naeris pisarateni, nii et silmad märjad, nii et vesi silmas. Sai hea lõuatäie, mitu lõuatäit naerda. Naerab nii, et suu kõrvuni, et kõht, vats vabiseb, vappub. Kisub kahe käega kõhtu kinni hoides naerda. Sa paned, ajad oma jutuga surnugi, hobusedki naerma. Kinos naersime isu täis, saime end tühjaks naerda. Terve õhtu naersime mis hirmus. Naerab läbi pisarate, naerab ja nutab korraga, läbisegi. Naerab üle terve näo, ainult silmadega, ühe suunurgaga. Ma pole teda ammu nii südamest naermas näinud, kuulnud. Tema naer ajab naerma, kisub kaasa naerma. Kloun paneb vaatajad, saali naerma. Suu naerab, süda muretseb. Ei vasta midagi, ainult naerab vastu, vastuseks. Mida, mis sa naerad? Mida, mis siin naerda on? Mis te naerate ja lõkerdate kogu aeg? | piltl. Tildrid kiljuvad, kajakad naeravad. Päike naerab pilvitust taevast. *Karvasjalg-kakk lendab männilatvade kõrguselt üle mu pea, ise kuristab naerda .. F. Jüssi. || naerusui, naeruselt, naerusegaselt rääkima. Naerab mulle vastu, et hüppa sina enne alt üles, siis mina hüppan ülevalt alla. *„Nii oleks ju ometi parem, kui meid polekski,” naeris naine. F. Tuglas. || piltl (millestki mõnu tundmise kohta). Süda naerab sees, rinnus. Nii pehme särgi sees ihu lausa naerab. Töö pole raske, kont naerab. *Andis sooja suppi ja putru peale, nii et vats kohe naerab .. E. Rängel.
2. (naeruga) oma halvustavat, tühiseks pidavat, pilkavat suhtumist väljendama; naeruks panema, naeruvääristama, pilkama. Keegi ei taha, et teda, tema üle naerdaks. Ärge naerge teise (inimese) äpardust, õnnetust, häda. Rahvanaljades naerdakse tihti võimu- ja ametimehi, naerdakse nende ahnuse ja rumaluse üle. Irvhambad leiavad alati, kelle kallal või mille üle naerda. Sellest loost sai külarahvale kauaks naerda. Nii lolli jutu peale ei oska naerdagi. Naersin ta ähvardustele. Mulgid naeravad tartlasi, tartlased jälle mulke. Teda naerdakse nii tagaselja kui näkku 'otse, tema enese kuuldes'. Naera mehe tegu, aga mitte mehe nägu. Kes pärast naerab, naerab paremini. | piltl. Roop naerab seni tuld, kui ta ise süsi on.
3. ära naerma (1. täh.) *Näljutatakse meie lapsi ja naerdakse meie naisi. A. Jakobson. *Kas ta juba teab ka, et naine oli võõra naerda? H. Kiik.

naise|süda
naisevaist. Armastav naisesüda aimas halba.

nargutama ‹37›
murd näägutama. *Nüüd võis Sonjagi süda rahule jääda, aga muidu kippus teine vahel vanameest nargutamagi. O. Jõgi (tlk).

natuke(ne) ‹adv›
veidi, pisut. Vesi on suplemiseks natuke külm. Süda on natuke paha. Natuke piinlik on sinult abi paluda. Ma olen natuke väsinud. Natuke rohkem või vähem, ükskõik. Vajaminevast summast oli ikka veel natuke puudu. Nad on natuke ühte nägugi. Sattusin õigelt rajalt natuke kõrvale. Ole natuke pikali. *Elas kord poeet, kes oli natuke prosaist ja raasuke dramaturg. I. Sikemäe.

ning ‹konj›
ühendav sidesõna, ja harvem sünonüüm; kasut. lauses hrl. siis, kui ja on läheduses juba olemas
1. seob korduvaid lauseliikmeid. Kokku tulid Mikud ja Mannid ning Eedud ja Annid. Külalisi oli Tallinnast ja Tartust ning Tartu tagantki. Mis sa vedeled ööd ja päevad külades ning kõrtsides. Mägede vahele jääb orge ning sulglohke. Küsimus oli lahke ning sõbralik. Kogu järgmine päev oldi tusane ning mossis. Hääled kõlasid selgelt ning valjusti. Paitasin hellalt ning emalikult ta pead. Aina ta salgas ning valetas. Rändurid süütasid lõkke ning heitsid selle ümber pikali. *Aga ei aita see, et määrid oma nägu paksu ning vedelaga ja kõrvetad juukseid. A. Mälk. *Küll helises ikka kiledalt, kurivaim, ning visalt ja valjusti, lausa vihaga. E. Raud. || asendab ja'd ka mitmesugustes kindlaks kujunenud sõnapaarides. Palusin sõbralt nõu ning abi. Anne kordas üht ning sedasama ikka ja jälle. Oma ristiks ning viletsuseks oli tal ka jonnakas iseloom. Küll sa saad oma pitsid ning satsid. Relvastus oli ajast ning arust. Läbi ning läbi valelik tüdruk. Vihma aga sadas ning sadas. || ja ühtlasi. Laulja andis oma kolmanda ning viimase kontserdi Tartus. *„Laulude raamatuga” võrreldes täiesti erinevat annab ainult neljas ning viimne tsükkel „Ajalaulud” .. A. Sang.
2. seob liitlause rinnastuvaid osalauseid. Mõtlesin sinu peale ning süda hakkas tugevasti põksuma. *Teda ei oodatud ning ta jäi sõpradest tükk maad maha. E. Krusten. *Hoobid jäid kord-korralt nõrgemaks ja harvemaks ning lõpuks ei jaksanud enam kumbki midagi teha. V. Beekman. *Ja aeg veereb, päike kõrvetab, tolm tungib kurku ning jook tundub läägena. F. Tuglas.
3. lauset alustades seob selle eelmise lause v. pikema kontekstiga. *Aga see seal murul. – Ning Kremeri pilk käis viiliti magaja juures ära. E. Vilde. *.. ei läbenud enam haigevoodi juurde istuma jääda. Ning ta tõusis püsti, Harrile head paranemist soovides. E. Krusten.
4. hrv arvu ja määra märkimisel seob suuremat ja väiksemat koostisosa. *Ja kõige viimati surnud kotkal oli kõige laiem tiibade siruulatus, nimelt üheksateist jalga ja kaks ning kolmveerand tolli. V. Raud (tlk).
5. võib asendada ja'd ka selle mõnel määral vastandavas tähenduses. Süüdi on tema ning mitte mina. Siit saadik ning mitte enam.

nonoh
I. ‹interj› tugevdab öeldava tundetooni, väljendab teatavat suhtumist; (no)noo, noh
1. alustab imestust, üllatust väljendavat (küsi)lauset. Nonoh, kuhu nüüd, kuhu sa tormad? Nonoh, miks nii ehmunud näoga, mis sinuga on? Nonoh, nii noor inimene, ja süda haige!
2. alustab hoiatavat, manitsevat ja vaigistavat, rahustavat lauset. Nonoh, tasem, vaiksemalt, lapsed! Nonoh, miks nii ägedalt, kas rahulikumalt ei saa rääkida. Nonoh, ära ikka ninna karga, käsitsi kallale tule! Nonoh, jäta nüüd, ära seda nii tõsiselt võta. Nonoh, ära nüüd pahanda. *Ainult ema tõrjus teda [= hellutsema kippuvat last] armastavalt: „No-noh, sa oled suur tüdruk.” L. Promet.
3. alustab rahulolematust, halvakspanu, etteheidet, kurjustust v. ähvardust väljendavat lauset. Nonoh, kas süüa ei antagi? Nonoh, või viina võtate siin keset tööpäeva! Nonoh, mis see siis tähendab? Nonoh, eks me vaatame! Nonoh, selle eest sa veel saad! *Ise võtad vastu hõbepokaale ja mina pean leppima ainult lillekorviga? Nonoh! A. Liives.
4. alustab ergutavat, kehutavat lauset. Nonoh, lase käia. Nonoh, mulle võiksid ju ikka rääkida. Nonoh, hakka aga peale, mis sa ootad.
II. ‹adv› alustab jaatust, kinnitust, nõustumist väljendavat lauset. Kuule, ma siis nüüd lähen. – Nonoh (, mine pealegi). *„Passid teil ikka on?” – „Aga kuidas siis, muidugi!” kogeles tüdruk. „No-noh! Siis pole ju häda midagi! ..” M. Rebane.

noor ‹-e, -t 34›

1. ‹adj› suhteliselt alles lühikese eaga, suhteliselt lühikest aega eksisteerinud. a. (inimese kohta:) suhteliselt lühikest aega elanud, mitte veel elatanud; alles lühikest aega teat. alal tegutsenud, teat. seisundis olnud. Noored inimesed, poisid, mehed, tüdrukud, naised. Olin siis veel õige, päris noor. Noor seitsmeteistkümneaastane neiu. Meie jääme vanaks, noor põlvkond kasvab peale. Küll on inimene noorena, noorest peast rumal. Keegi ei jää igavesti nooreks. Tal on noored vanemad. Väga noor vanaema, vaevalt neljakümnene. Sa oled minust aasta noorem. Jaan on meist kõige noorem, ta oli meie klassis noorim. Noor õpetaja, esimest aastat tööl. Noore näitleja esimene peaosa. Noor abielumees, alles kuu aega tagasi võttis naise. Karl Burman noorem 'juunior'. Noores eas õpitud amet. Noorem ja keskmine kooli-iga. Noores põlves olime kõvad laulumehed. Inimene on seni noor, kuni ta süda, hing on noor. Vana mees, aga nii noore näoga. Vaata sina, sul noored terased silmad. Las tema jookseb, tal noor kerge jalg. Noor veri mängib, vemmeldab. *Kas sellest veel küllalt ei ole, kui ma oma noore elu siia [tallu] matan?! T. Lehtmets. b. (looma kohta). Noored kuked proovivad juba laulda. Noor koer tahab mängida, hullata. Mehel on rammu nagu noorel karul. Müüa noor lüpsmatulev lehm. c. (taimede jms. kohta). Noored viljapuud, marjapõõsad. Noor mets, männik, kaasik. Noortest käbidest punetav kuuselatv. Pähklid on korjamiseks alles liiga noored. Hiirekõrvul või noores lehes kased. Männi noored võrsed. Maikuu noor haljus, rohelus. Lehmad lasti noore rohu peale. d. (alkohoolse joogi kohta:) värske v. laagerdamata. Noor õlu. *See vein on küll pisut noor. Aga vanemad aastakäigud on keldrisse müüritud. H. Raudsepp. e. (loodusobjektide, -vormide, -nähtuste kohta:) suhteliselt hiljuti tekkinud; uus, värske; (aasta-aja, ööpäeva mingi järgu, aga ka muude loodusnähtuste jms. kohta:) varane, algav, puhkev, kujunemisjärgus olev. Noor kurdmäestik. Nooremad ja vanemad ladestud, ladejärgud, ladestikud. Nooremad kivisöekihid. Muhu on noor saar. Galaktika nooremad tähed. Kas praegu on noor või vana kuu? Sügisel noore jää aegu. Jänese jäljed noorel lumel. Asusime juba hommikul noore valgega teele. Noore koidu õrn puna. Pühapäeval võis põõnata noore lõunani. Kevadest sai noor suvi. Atlandilt saabub meile noor tsüklon. Öösel tõusis tuul, hommikul oli juba noor torm. *Oli juba noor öö ja ma ei teadnud, kuhupoole minna. O. Tooming. *Kui kohale jõudsime, oli Viireküla poe juures noor laat. H. Sergo. f. (objektide, rajatiste, institutsioonide, tegevusalade, millegi ajaliste järkude jms. kohta). Noor linn, spordibaas, haljasala, park. Noored Aafrika riigid. Noored instituudid, uurimiskeskused. Raadioastronoomia on noor teadus. Vanem, keskmine ja noorem kiviaeg. *Peatee pole lai autopromenaad, nagu neid kohtab noorematel kalmistutel .. V. Lattik.
▷ Liitsõnad: igi|noor, puru|noor, tuli|noor, verinoor.
2. ‹s› ‹hrl. pl.› noor inimene; nooruk. Noorte ja vanade vahekord. Lapsed ja noored. Puberteediealised, murde-eas noored. Õppivad, töötavad noored. Kesk-, kõrgharidusega noored. Noortel on omad harrastused, huvid. Noorte maailmameistrivõistlused jäähokis. Küla noored tulid kiigele kokku. Vanad vaatasid noorte lusti pealt. Parem vana habeme all kui noore piitsa all. Noorel nugise, vanal varese silmad.
▷ Liitsõnad: kooli|noor, küla|noor, linna|noor, maa|noor, töölisnoor.

noorduma ‹37›
hrv nooreks muutuma. *Ma vaatlesin rahuldusega peeglis oma puhast ning noordunud nägu. F. Tuglas. *.. sest noordub süda ja sirgub selg. A. Annist (tlk).

norus|päine
Noruspäised väsinud hobused. *.. lahkus noruspäisena, nagu oli tulnudki. Ta süda oli veel raskem. A. Antson.

nukker ‹nukra, nukrat 2› ‹adj›
(eriti seoses meeleolu ning seda kujundavate teguritega:) kurvameelne, (hardalt v. härdalt) kurb, kurvatooniline; sellist meeleolu v. tundetooni väljendav. Sügis ei masenda, kuid teeb siiski nukraks. Meel, süda muutub, läheb nukraks. Ta on kuidagi vaiksemaks ja nukramaks jäänud. Lahkumine, lahkuminek teeb ikka nukraks. Mingi nukker eelaimus kummitab. E.Enno „Kojuigatsus” loob valuliselt nukra tunde, täidab hinge nukra hellusega. Nukrad mõtted elu nukratel hetkedel. Nukker lauluke, meloodia. Nukker pilk, ilme, nägu, naeratus, hääl. Suu naerab, aga silmad on nukrad. Räägib oma lootuste purunemisest nukra huumoriga. Hall ja nukker sügispäev. Vihma ühetasane nukker rabin. *Kas polnud tal nukker siin värvimata põrandaga ruumis, kus päevavalgus piklikust lauast suurt kaugemale ei ulatunudki? A. Beekman. *Eduard oli vahel nukrat rõõmu tundnud mõttest, et elu on nad [Katiga] lõplikult lahutanud .. E. Krusten.

süda nutab verd vt süda

nõder ‹nõdra, nõtra 31›

1. ‹adj› nõrk, jõuetu, väeti, vilets. a. (inimese kehalise v. vaimse seisundi kohta). Keha, ihu on veel haigusest nõder. Vanaema on vanadusest väeti, lapselaps alles noorusest nõder. Haige jäi üha nõdremaks. Jalad, käed läksid ehmatusest nõdraks. Umbses ruumis läheb süda nõdraks. Jõult, kätest, jalust nõder kui imik. Vaim on valmis, aga liha on nõder. Nõder naisterahvas ei jõua puid lõhkuda. Selleks tööks on tema jõud nõder. Minu nõder mõistus, aru ei võta seda kinni. Läks peast, arust, meelest nõdraks. *Ja kus näib teine nõdrem ees, / sääl iga kergatski on mees! Jak. Tamm. *.. küll tunnen, mis mul teha tuleks, / kuid käevars on nõder väest. A. Rennit. b. (inimese moraalse külje, tahte v. tunnete kohta). Nõder inimlaps ei suuda ahvatlustele vastu panna. Ära ole nõder, ära anna järele. Ka raudse tahtejõuga inimene võib mõnel hetkel nõder olla. Palub, et Jumal ta nõtra usku kinnitaks. Nõder viha endast tugevama vastu. *.. kui tööd ja tegemist, ei teki inimesel nõtru mõtteid. L. Kibuvits. *Aga kes koolmeistri Annat nõdra südamega tütarlapseks pidas, see laskis märgist mööda. L. Koidula. c. (inimese võimete, oskuste vms. kohta). Ei usalda oma nõtra mälu. Nägemine, kuulmine on nõdraks jäänud. Nõder hääl ei kosta kaugele. Mu nõder keel, sulg ei suuda seda kirjeldada, edasi anda. *.. ka kõige nõtkem sõna jääks looduse vägevuse ees nõdraks. V. Gross. d. piltl (millegi kohta). Nõdrast taimekesest sirgub vägev puu. *Kambrist on kuulda magusat ohet, vanadusest nõdra voodi käginat .. P. Viiding (tlk).
2. ‹s› nõrk, väeti inimene. Nõdrad tallatakse elus jalge alla. Kes nõtradest hoolib! *Kui võimas kevadmaru tuleb / .. vaid arg ning nõder silmad suleb .. J. Kärner. *Mis võib nõder teha / taeva vitsa ees! Jak. Tamm.

nõksatama ‹37›
nõksu tegema, nõksuga v. nõksuna liigatama. Nõksatasime istmel tahapoole, ettepoole. Rong nõksatas liikuma, seisma, peatus nõksatades. Kella osuti nõksatab minuti võrra edasi. Põlved nõksatasid, süda nõksatas ehmatusest. Tukkuja pea nõksatab ettepoole, allapoole. Õngenöör nõksatas – kala näkkab. Püüdsime kivi üles kangutada, aga see ei nõksatanudki. Sõdurid nõksatasid, rivi nõksatas valvelseisangusse, sirgu. Uksed nõksatasid õhusurvest. Kõik nõksatasid kohkunult, ootamatusest paigale, tagasi. Nõksatas ärritatuna püsti, üles. „Näe, ongi Ants,” nõksatan peaga tulija suunas. Tal on järsud nõksatavad liigutused. *Juba nõksatas paadi nina vastu madalat järvepõhja. J. Vahtra. *Ta suunurgas nõksatas närv. T. Kallas.

nõrgalt ‹adv›
(< nõrk). a. (tugevuselt). Nõrgalt kinnikeeratud mutrid tulevad lahti. Kas tugevasti kinni vajutada või ainult nõrgalt suruda? Omavahel nõrgalt seotud vürstiriigid. *.. silmad läksid [ehmatusest] pärani lahti ja käed langesid nõrgalt alla. O. Luts. b. (intensiivsuselt). Süda lööb nõrgalt ja aeglaselt. Nõrgalt valgustav küünlatuli. Nõrgalt magusa maitsega aine. Limaskestad olid nõrgalt põletikulised. Valge, nõrgalt roosaka varjundiga roos. Nõrgalt laineline tasandik. *Jää laieneb, pakseneb tasakesi, / üha vaiksemalt, nõrgemalt voolab vesi. T. Lehtmets. c. (kvaliteedilt). Nõrgalt põhjendatud teooria. Meie odaheitjad esinesid olümpiamängudel nõrgalt. Suurmeister mängis seda malepartiid nõrgalt. Nõrgalt arenenud juurekavaga taim. *Kuid Mägisteid on vähe, need kaovad nõrgalt orienteeruda suutva liikmesumma hulka nagu tilk merre. P. Kuusberg.

nõrgasti ‹adv›
hrv nõrgalt. Nõrgasti seotud sõlm. *.. mu nõrgasti valmistatud jutlused, mille lüngad alati sõnarohkusega kaetud .. M. Metsanurk. *.. süda igatahes tuksub nii nõrgasti, et ei kuule! F. Selg.

nõrga|võitu ‹adj adv›
nõrga poole kalduv, nõrgapoolne. Jää on alles nõrgavõitu. Ta oli pärast haigust veel nõrgavõitu. Kehalt, jõu poolest, kätest nõrgavõitu. Nõrgavõitu süda, seedimine. Koolis oli ta nõrgavõitu õpilane. *.. ruumis, mida nõrgavõitu valgustas kaks elektrilampi. A. Sepp (tlk).

nõrgestuma ‹37›
hrv nõrgaks muutuma, nõrkema; nõrgenema. Raskest haigusest nõrgestunud inimene. Süda kippus kuumas leilis nõrgestuma. Sõjast nõrgestunud riik.

nõrk ‹nõrga 23›

1. ‹adj› mitte tugev, kõva, kindel v. vastupidav. a. (ainete, esemete, taimede vms. kohta). Jää on alles nõrk. Sild, tala on liiga nõrk. Nõrga pinnase kaevamisel tuleb augu servi kindlustada. Nõrga koorega muna. Puul on nõrgad rippuvad oksad. Pumpas nõrgaks läinud jalgrattakummi jälle täis. Kui tainas on liiga nõrk, sõtku jahu juurde. Nõrga varrega, juurestikuga taimed. *.. vallid olid Tuunisel nõnda nõrgad, et võidi neid õla tõukega lammutada. A. Saareste (tlk). | piltl. Oletus, teooria on nõrgal alusel, nõrkadel jalgadel. b. (inimese v. looma kehalise oleku, tervise jm. kohta). Jäi nii nõrgaks, et ei jõudnud käiagi. Jalad, põlved läksid, lõid nõrgaks. Jalad on põlvist nõrgad. Ehmatus võttis ihu nõrgaks. On palavikust, näljast nõrk. Nõrga kondiga, kehalt nõrk plikanääps. Käed on nõrgad kandma. Tal on nõrk tervis, nõrgad kopsud. Umbses ruumis läheb süda nõrgaks. Linnupoegadel on tiivad alles nõrgad. Üks vanadusest väeti, teine noorusest nõrk. Mitmed mesilaspered jäid kevadeks õige nõrgaks. Õrnem, nõrgem sugu 'naised, naiste sugu'. *.. kaebas nõrka olemist, heitis pikali ja sinna jäigi. V. Ilus. c. (inimese meelte, vaimsete võimete, iseloomu, moraali jms. kohta). Nõrk mälu, nägemine, kuulmine. Tal on nõrk iseloom, tahtejõud. Inimene on nõrk, ei suuda kiusatustele vastu panna. Mees oli viina, naiste vastu nõrk. Lõi ülekuulamisel nõrgaks ja tunnistas kõik üles. Minu nõrk aru, mõistus ei võta seda kinni. Ta on nõrkade närvidega. Läks enne surma peast, arust nõrgaks. *.. magustoidu ees veel olin nõrk. K. Ristikivi. *Tiirase naise poolt äravõrgutatud nõrk meesterahvas ... E. Rannet. d. ‹substantiivselt› (kellegi v. millegi kohta). Rikas koorib vaest, vägev nülib nõrka. Nõrgad jäävad olelusvõitluses alla. *Nõrgemad taganesid; kes rahulikult [püstolit laadiva] Tootsi juurde seisma jäid, nende julguse üle avaldati imestust. O. Luts.
2. ‹adj› (intensiivsuselt, tõhususelt, võimsuselt) vähene v. väike. Päike on suhteliselt nõrk täht, suhteliselt nõrga heledusega. Nõrk raadiosaatja. Nõrga suurendusega luup. Aine nõrk viskoossus, elastsus. Tal on nõrgemad prillid kui minul. Nõrk lainetus, veevool, tuul, sadu, öökülm, maavärin. Nõrga läbivooluga järv. Keedetakse nõrgal tulel, küpsetatakse nõrgas kuumuses, nõrgas ahjus. Nõrgad püsilokid. Nõrk rahusti, antiseptikum. Nõrgad 'aeglaselt reageerivad' leelised, happed. Valu jäi nõrgemaks. Avaldas vaid nõrka vastuseisu, vastupanu, protesti. Nõrk trööst, lootus. Nõrk riik, majandus, sõjavägi, kuningavõim. || lahja, väikese kontsentratsiooniga. Nõrk soolvesi, siirup, värvilahus. Jootis imikut nõrga kummeliteega. Nõrga soolaga heeringad, kurgid. || halvasti v. vaevalt nähtav, kuuldav v. tuntav. Nõrk hääl, heli, kaja. Nõrgad hüüded, oiged. Kuulsin nõrka krabinat, sahinat, niutsumist. Nõrgad punktiirjooned. Nõrk templijälg. Nõrk kauge kuma. Parkides on juba nõrka rohelust märgata. Näole tekkis nõrk naeruvine. Meel võib olla nõrk või üsnagi tugev lõhn. *Istud nagu ämblik keset võrku ja tunned niitide nõrgimatki võbinat .. L. Metsar (tlk). || keel. Nõrgad klusiilid b, d, g. Nõrk aste 'astmevaheldusega sõna II-välteline või b, d, g kao v. muutusega vorm'.
3. ‹adj› kehv, vilets; ebarahuldav, küündimatu. Keskpärased ja nõrgad õpilased. XII c oli lõpuklassidest kõige nõrgem. Matemaatikas on ta nõrk, vaevalt veab nõrga kolme välja. Matemaatika on kogu kooliaja olnud ta nõrk koht, külg. Nõrk ettevalmistus, keeleoskus, juhtimine. Nõrk ujuja ärgu mingu kaldast kaugele. Ta on nõrk ärimees, näitleja. Odaviskes jäi ta võitjast 10 cm võrra nõrgema tulemusega teiseks. Novellivõistlusele oli saadetud ka üsna nõrku töid. Nõrgad põhjendused, tõendused. *Ja siis veel – pealevisked on nõrgad! Aina mööda ja mööda. H. Pukk. | piltl. Selle ilu kirjeldamiseks on mu sulg nõrk, jääb mu sulg nõrgaks.
4. ‹s› van hinne "1” v. mitterahuldav hinne üldse. Poisil oli tunnistusel mitu nõrka. *.. et selle töö eest tuleks lihtsalt nõrk välja panna. Mul hakkas aga kahju sellist sirget numbrit kirjutada .. E. Järs.

nõrkema ‹37›
nõrgaks muutuma, nõrgaks jääma. a. (kehalise seisundi kohta). Olime näljast, väsimusest, hirmust, pingutusest nõrkemas. Paljud nõrkesid ja minestasid. Tüdrukud olid naerust nõrkemas. Nõrkesid üle jõu käivast tööst. Käed ja jalad kippusid nõrkema. Komberdas nõrkevail jalul, nõrkevi jalu voodi poole. Jõud hakkab nõrkema. Karastuseks joo külma vett, et süda ei nõrkeks. Kihutas meeletut galoppi kuni hobune nõrkes. Paljud rändlinnud nõrkevad ega jõuagi üle mere. | piltl. *Oma isiklikus edevuses nõrkesin toimetajate agaruse ees. Hakkasin saateid [raadiovestlusi] trükisõnaks laiendama. G. Ernesaks. b. (millegi kohta:) raugema, vaibuma, nõrgenema. Lõpuks ometi hakkas torm, tuul nõrkema. Surija püüdis nõrkeval häälel veel midagi rääkida. *.. ja kaua soojendas neid lõkendav tuli, kuni ta nõrkes ning söestus. F. Tuglas (tlk). *Pikkamisi nõrkeb ka sõnelemine äia ja väimehe vahel .. O. Luts.

nõrkuma ‹37›
jõuetuks, nõrgaks muutuma, nõrkema. Jalad nõrkusid hirmust. Käed nõrkuvad, haare lõdveneb. Pea vastu, ära nõrku. *.. käed nõrkusid õlgadest – asjad käsivarrelt pudenesid maha ... N. Baturin. || järele andma. Ta on hirmus kangekaelne, tema süda ei nõrku. *„Kui ometi sinugi meel nõrkuks,” ütles Mari Liisile. A. H. Tammsaare.

nõtkuma ‹42 või 37›

1. korduvalt nõtku vajuma, vetruma. Põrandalauad nõtkuvad jalge all. Läksime mööda nõtkuvat purret üle oja. Pikk raudlatt õlal nõtkub sammude taktis. Jalge all nõtkuv turbane pinnas. Noored kased nõtkuvad tuules. Mastid nõtkusid tuule survest purjedele. Laud lausa nõtkub toitude all, toiduküllusest. Põlved, jalad nõtkuvad väsimusest. Raske kandam paneb, lööb põlved nõtkuma, võtab põlvist nõtkuma. Tuigerdab nõtkuvate jalgadega, nõtkuvail jalul, nõtkuvi jalu, jalgade nõtkudes kodu poole. Nõtkub käies puusadest, vööst. Jookseb nõtkuval sammul. *Tema pea nõtkub, nagu tukuks ta alati. A. Kitzberg. *Nõtkusid maani roosipõõsad, laotades kastest, külma aroomi. F. Tuglas. || nõtkuval sammul käima. *.. ja koheval vaibal paar korda komistades, nõtkus oma tuppa. R. Janno. || piltl järele andma, kõikuma lööma. Raudne iseloom ei nõtku. Ei üks ega teine anna järele, et nõtku karvavõrdki. „No olgu siis peale,” nõtkus Jaan lõpuks. *Tema [= mõrtsuka] süda nõtkus, nõtkus esimest korda, kui ta, hinges külm ja must kahetsus, vaatles surijate imelikke silmi .. F. Tuglas (tlk).
2. hrv (nobedasti edasi-tagasi) liikuma. Kes kõik nõmmed nõtkub, see kõik marjad maitseb. Nõtku, nõtku nõelakene, / nõtku, nõelasilmakene. *Tütreke tilluke hüppas ja nõtkus, / ema põlve peal sõtkus .. K. E. Sööt.

nälgima ‹37›

1. näljas olema, söömataolemise v. alatoitluse all kannatama. Kui söögikraam otsas, nälgime. Tegi näljastreigi, nälgis üle kuu aja. Ta olevat taigas surnuks nälginud. Kõhnad ning nälginud nägudega sõjavangid. Maailmas on palju nälgivaid inimesi. *Nad unistasid kõigi eesliinil nälgitud kuude eest kere täis parkida .. S. Hallik (tlk).
2. piltl tugevat iha, janu millegi järele tundma. Hing nälgib ilu, õnne, armastust, hellust. Vaim nälgib: ei saa kätte kirjandust, raamatuid, ei pääse teatrisse ega kontserdile. *Leiba olete ihule andnud, hinge olete nälgida lasknud. .. armastanud ei ole te mind. A. Kitzberg. *Noor süda kumendavat kaugust nälgib .. M. Traat.

nämmuma ‹42 või 37›

1. lastek nämmima. *„Nämmu aga nämmu! [räägib laps koerale] Mul on endal süda nii hale, et süüa ei tahagi ..” L. Kibuvits.
2. nämmutama, mäluma. Poiss venitab nämmutud nätsu.

näo|lapp
kõnek nägu. Tal on kena näolapp. See poiss võlub oma sileda näolapiga kõik naised ära. Näolapp pole tal suurem asi, aga süda on hea. *Ei ole mul seda uhkust tarvis, et näolapp kuskil autahvlil või ajalehes. I. Sikemäe.

närb ‹närva 22› ‹adj›

1. isutu, vähe sööv, toitu liialt valiv. Närvad põrsad jäävad kängu. Ta on alati olnud närb sööma, närb sööja, närva söömisega. *Kuid piimamees vastu, et temagi aasta kibe. Piim vesine, või vähene, ostjad närvad. E. Vilde. || (isu kohta:) vähene, nõrk. *.. ei saa Mai .. nuriseda, et Kustase isu närb oleks. E. Rannet.
2. jõuetu, nõrk; rauge. Süda on närb, läheb närvaks. Ta on närva südamega, ei kannata verd näha. Väsimusest nõrk ja näljast närb. Selline leitsak teeb igaühe närvaks. *Aga sisemiselt tundis ta end praegu iga ülesande jaoks närva olevat. R. Sirge. *Ta endisest sõnakusest on järele jäänud mõni kõhn „ei” ja mõni närb „jah”. N. Baturin.