[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

aga
I. ‹konj› kõige üldisem vastandav sidesõna; sün. kuid, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. ühe lause v. lauseosa kaks komponenti on vastandatud teise lause v. lauseosa kahele komponendile. a. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Eile oli külm, aga täna on soe. Sina lähed, aga mina mitte. Mõte oli hea, aga selle teostus ebaõnnestus. Ma keelasin küll, aga või tema sellest hoolis! *Miika oli surnud, Mihkel oli surnud, tema aga elas ja teda võidi vihata. A. Jakobson. b. (korduvate lauseliikmete puhul). Tal on vähe raha, aga palju tööd. Muret oli tihti, rõõmu aga vahel harva. Ühed elasid jõukalt, teised aga äärmises vaesuses. Võib-olla kunagi tulevikus teen, aga praegu mitte. Seda võib küll mõista, aga mitte õigustada.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Ta on väike, aga tubli. Paratamatu, aga ikkagi kurb sündmus. Koosolekul arutleti praegust olukorda, aga ka tulevikuväljavaateid. Ütles seda tasa, aga kindlalt. Kõik olid väsinud, aga matkaga rahul. Koer haukus ägedalt, aga kallale ei tulnud. Ähvardab lüüa, aga ometi ei löö. *Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle. E. Vilde. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ma oleksin ehk läinudki, aga isa ei lasknud. Tundis väsimust, aga uni ei tulnud. Raske muidugi on, aga küll me toime tuleme. *Ema vahest ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. A. H. Tammsaare. | (otsese kõne korral võib lause aga kohalt katkeda). *„Noh, kas perenaine lubas?” küsis noorhärra järgmisel õhtul. – „Lubas küll, aga ..” M. Metsanurk.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandus nõrk ning aga kasutatakse ütlust sissejuhatava sõnana. „Mina seda ei teinud.” – „Aga kes siis tegi?”. *Jajah, nojah, õige küll. Aga siis peate rikas inimene olema, kui nii palju raamatuid ostate. R. Roht. *Nõu meeldis vanahärrale, ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. E. Vilde.
II. ‹adv› (rõhutav sõna)
1. muudkui, vaid. Mis siin enam oodata, istume aga lauda! Tulge aga julgesti, koer on ketis! Lase aga kuulda! Mine aga sina pealegi, küll saame siin hakkama! *Pole inimesed ju taevapilved, et aga lähevad ja lähevad ja seda kiiremini, mida kurjem on tuul. A. Mälk.
2. ainult, vaid, üksnes. Kaupa on külluses, oleks aga raha! Tal pole muud mõttes kui aga oma töö. Ta tuleb kõigega toime, kui ta aga viitsib teha. No oodaku aga! (ähvarduses). *Temal on ükskõik, kuidas elab, kui tal aga riided seljas ja tükk leiba on .. M. Metsanurk. || ‹hrl. ühenduses pronoomenite, adverbide ja konjunktsioonidega› iganes. Kes aga ette sattus, see kolki sai. Võeti, mis aga kätte sattus. Läks, kuhu aga tahtis. *.. ruttas nii kärmesti kodu poole, kui aga vana ruuna kabjad kandsid. J. Kunder.
3. (hrl. imestust, üllatust väljendavates hüüatustes:) alles, ikka. Oled sina aga optimist! No on see aga peletis, suli! Küll on aga kuum – päris ära tahab lämmatada.
4. väljendab v. rõhutab etteheidet v. ähvardust. Aga! Aga, ema, kuidas sa võid ometi Reinust nii rääkida! „Aga sa nüüd isa käest saad!” ähvardas tädi.
5. (ebamäärase tähendusega). a. sissejuhatava sõnana, eriti otseses kõnes. Aga küll tõusis kära! Aga see oli alles sõit! Aga me kolkisime neid päris korralikult kohe! „Arva, mis ma leidsin.” – „Aga mitte ei oska arvata.”. b. tarvitatakse hrl. koos verbi kordamisega imperatiivis. Tule aga tule lähemale! Vaata aga vaata, või tema ka siin! Rääkige aga rääkige, küll te pärast kahetsete! „Astu aga astu!” sundis mees hobust. c. (muudel juhtudel). Ta tundis huvi humanitaarainete, eriti aga ajaloo vastu. See asi puudutab meid kõiki, eelkõige aga sind.

aja|kaotus
ajakadu. Mõneminutiline, pooletunnine ajakaotus. Ajakaotust vältima, tasa tegema.

aken ‹akna 20› ‹s›

1. hrl. raamitud klaasiga avaus valguse ja õhu sissepääsuks hoone, sõiduki vms. seinas v. laes; selle (klaasitud) raamid, ka aknalaud. Tubade, trepikoja, kaupluse, karjalauda, vagunite aknad. Kõrged, avarad, laiad, suured, madalad, väikesed, kitsad, terava-, ümarakaarelised aknad. Kahe-, kolmekordsed aknad. Sisse-, väljaavanev aken. Toa nurkmine aken on aeda, tänava poole. Laes oli väike aken. Aknad on valgustatud, säravad tuledes. Aknad on jääs, udused, higised, mustad. Ühes aknas on veel tuli. Akna all on lillepeenar. Tuul on akende pealt. Istusin toas akna all. Keegi on akna taga, ronib aknast sisse. Vaatan aknast välja. Aknast paistab vanalinn. Aknal on eesriie ees. Aknale ilmus ema. Ava aken, tee aken lahti. Pane aken kinni, sule aken. Kas aken on haagis? Aknad pärani lahti. Tuul lõi akna kinni. Vihm rabistab vastu akent. Koputasin tasa aknale. Lõi, viskas kiviga akna sisse, katki. Aknaid ette panema, pesema, puhastama. Akent klaasima, värvima. Lava kaeti akendega. Aknal 'aknalaual' õitsevad lilled. Rinnutas aknal 'aknalaual'. | piltl. Peeter I raius akna Euroopasse. *.. vaata, silmad on südame aknad, / head nagu halbagi peites. R. Parve.
▷ Liitsõnad: auto|aken, bussi|aken, kaar|aken, kabiini|aken, katuse|aken, keldri|aken, klapp|aken, köögi|aken, lae|aken, lava|aken, lükand|aken, nurga|aken, otsa|aken, petik|aken, poe|aken, pööningu|aken, sise|aken, taga|aken, topelt|aken, vaate|aken, vaguni|aken, võlv|aken, välis|aken, õhu|aken, ümaraken.
2. info määratletud piiridega andmeesituse osa arvutiekraanil, kuva osa. Brauseri, faili, programmi aken. Klõpsates väiksele pildile avaneb uus aken. Turvaliseks töökeskkonnast väljumiseks sulge aken. Avanenud aknas näed täpsemaid juhiseid.
3. kõnek vähemalt akadeemilise tunni v. koolitunni pikkune vaba aeg loengute v. koolitundide vahel. Õpetaja kurdab, et tunniplaanis on palju aknaid. Kahe loengu vahele jääb aken.
4. hrv kõnek taimedest vaba koht rohtu täis kasvanud veekogus. Kalamehed teevad rohtu kasvanud jõekäärudesse aknaid.

arutult ‹adv›
(< arutu). a. Talita tasa ja targu, ära arutult torma. b. Sel aastal on arutult palju seeni. Arutult rikas vanapoiss.

arvestus ‹-e 5› ‹s›

1. arvesse- v. arvelepanek; registreerimine ja selle alusel kokkuvõtete tegemine. Ametiühinguliikmete, töökohta vajavate kodanike arvestus. Jõuvankrite, liiklusõnnetuste arvestus. Punktide arvestus iluuisutamises. Peab oma sissetulekute ja väljaminekute kohta arvestust. Spordiühingute arvestuses võitis „Dünamo”. Võistlesin väljaspool arvestust. || maj majandusüksuse sooritatud ostu-, müügi-, palgamaksmis-, laenuvõtmis- jm. tehingute tulemuste süstematiseeritud registreerimine. Materjalide, toorainevarude arvestus. Koguseline, rahaline arvestus. Peab arvestust tulude ja kulude üle, kohta.
▷ Liitsõnad: eri|arvestus, individuaal|arvestus, koond|arvestus, palga|arvestus, punkti|arvestus, tasa|arvestus, võistkonna|arvestus, üldarvestus.
2. kaalutlus, ettemõtlemine. Tark poliitiline arvestus. Kaine arvestus. Väejuhi täpne ja loogiline arvestus. Mu arvestus osutus õigeks: poiss tuli tõepoolest tehasesse. Su arvestus oli ekslik. Male nõuab kaugeleulatuvat arvestust. Minu arvestust mööda pidi seal voolama oja. || kalkulatsioon, (arvutustel põhinev) hindamine. Ligikaudse arvestuse järgi võttis Mahtra ülestõusust osa 700–800 meest. Esialgsed arvestused lubavad hektarisaagiks 40 tsentnerit.
3. kõrgkoolis, tehnikumis vm. loengukursuse v. praktikumi lõpul toimuv eksamit asendav v. sellele eelnev teadmiste kontroll. Arvestust sooritama, tegema. Ladina keele arvestus. Psühholoogias oli meil ainult arvestus.

avanss ‹avansi 21› ‹s›
maj tulevase makse arvel ette tasutav summa, ettemakse (ka natuuras). Avanssi maksma, andma. Sain palga arvel 1000 krooni avanssi. Põllutöölised said poole aasta töö eest avansina vilja. | piltl. *Leiab, et rahva tunnustus on talle antud avansina, mis alles tuleb tasa teenida. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: lähetusavanss.

ehmatama ‹37›

1. kedagi järsku, ootamatult hirmutama, kohutama, ehmuma panema. Kas see tülitaja ehmatas teid väga? Nii võib ju teise surnuks ehmatada! Sa ehmatasid mind oma karjatusega. Kõiki ehmatanud teade. Vali koputus ehmatas mu ärkvele. Koer ehmatas linnu pesalt lendu. Pauk ehmatas karul kõhu lahti. Herneid tuleb ehmatada 'keemise ajal külma vett lisada', siis keevad nad rutem pehmeks.
2. ehmuma. Ehmatasin ootamatust piksekärgatusest; piksekärgatus pani mind ehmatama. Ehmatas näost valgeks. Surmani ehmatanud varas põgenes. Ratsu kargas ehmatades tagajalgadele. Vaata tasa, et linnupojad ei ehmataks! *Noorik ehmatas roosi rinda. H. Sergo. *Mis sa nüüd, lapseke, nii ehmatad? Ega ma mõni tont ole! H. Vuolijoki.

ekspressioon ‹-i 21› ‹s›
väljendus. *Mõne stseeni mängis ta kergelt, .. mõnes hingepurskes tegi nagu kõik selle tasa hiiglasliku jõu ja hääle ekspressioonis. V. Panso.

ema|ema
ema poolt vanaema || ‹pl.› esiema. *Seda kõike teeb perenaine tasa ja targu, mingi emaemadelt pärit tundega. O. Kool.

eriti ‹adv›

1. iseäranis, eriliselt; eeskätt, ennekõike. See küsimus, probleem, raamat huvitas teda eriti. Eriti viimasel ajal tundis ta end väsinuna. Maitsekas riietus tõstis ta ilu eriti esile. Ta tegi seda eriti siis, kui kedagi nägemas ei olnud. Lamades ei tohi lugeda, eriti veel viletsa valgusega. Marju, eriti maasikaid, oli tänavu palju. Mul hakkas külm, eriti jalgadel. Kõike tuleb ette, välitöödel eriti. Nad olid kanged spordipoisid, eriti Riks. *Vestlesime maailma elust üldse ja tänasest päevast eriti .. O. Luts.
2. omadussõna, kesksõna v. määrsõna laiendades rõhutab tugevasti selle tähendust: väga, eriliselt, iseäranis. Eriti suur, väike, oluline, tähtis, hea, halb, hinnatav, palju. Eriti pingeline töö. Eriti kirkad värvid. Selles sööklas on eriti maitsvad toidud. Ahju paistel on eriti õdus istuda. Eriti huvitavalt kujundatud näitus. Püüdsin talle eriti tasa juurde hiilida. Eriti rängalt sai linn kannatada Põhjasõjas. Eriti valitud sõnastusega kiri. Eriti mõistev suhtumine. || ‹eitusega› kuigivõrd. Mitte eriti tark. Ettepanekust ei oldud eriti vaimustatud. Tööd jaotades ei koormata kedagi eriti üle. Väsinuna ei tulnud tööst eriti välja. „Kas sulle meeldis?” – „Mitte eriti.”. *Mitmendat päeva vagunis, pesta kuskil pole, süüa eriti pole, tuju eriti pole. R. Vaidlo.
3. hrv spetsiaalselt, nimelt, just. *.. nägus ettekandja – Tamaara poolt eriti selleks korraks kutsutud – tõi sinna kohvi likööri ja konjakiga .. M. Metsanurk. *.. [admirali] asupaigaks oli suur transportlaev, mis tema jaoks eriti ümber ehitatud. R. Roht.
4. van eraldi. *.. õnnelik oli see perekond, kes sai [moonakate] kasarmus oma eriti toakese .. A. Kitzberg.

esiti ‹adv›
algul, esialgu, enne. Esiti mina, siis teised. Kõige esiti. Esiti sadas lund, pärast rahet. Rääkis esiti tasa, siis kord-korralt ikka kõvemini. Esiti kahtles, kuid hiljem jäi nõusse. Arutame asja esiti omavahel. *Tühi teab, kust jutt hakkas ja millest ta esiti tekkis, aga liikumas ta oli .. A. Kitzberg. *Noormees, esiti pean ma sinuga vähe kõnelema .. A. Saal.

fontään ‹-i 21› ‹s›

1. purskkaev. *Keset ta parketilist õue tõuseb ümar fontään tasa suliseva veega. F. Tuglas.
2. purskuv vesi, gaas vm. Põhjavee fontään. Nafta purskub fontäänina kõrgele. Autod paiskavad õhku pori- ja veepritsmete fontääne.
▷ Liitsõnad: naftafontään.

fraas ‹-i 21› ‹s›

1. terviklik kõnelõik, (lühi)lause. Ütles pika fraasi ilma hingetõmbeta. Aeg-ajalt vahetati lühikesi fraase. Õppisime selgeks paar armeeniakeelset fraasi.
2. kindlakskujunenud väljend; kõnekäänd. Konventsionaalne, pidulik, tuntud fraas. Seda fraasi on sageli kasutatud. *Üks [eluhoiak] on see, mida kaunis itaalia keeles väljendatakse fraasiga dolce far niente .. E. Nirk.
3. sisutu ilukõneline väljend, sõnakõlks. Kõlavad, ilusad, tühjad, õõnsad, kulunud, šabloonsed fraasid. *Elulähedus – see oli suuresti vaid fraas, sest puudus maailmavaateline lähedus sellesama elu hindamisel. H. Peep.
▷ Liitsõnad: käibefraas.
4. muus hrl. kahest motiivist koosnev heliteose osa, mis moodustab mõttelise ja väljendusliku terviku. Vilistas tasa, korrates ühtsama fraasi. Mäletan sellest laulust ainult mõnda fraasi.
▷ Liitsõnad: laulufraas.

hammast ihuma

1. kellegi vastu midagi halba kavatsema, kättemaksu hauduma. *Suu ees oled sa kõigile libe, selja taga ihud hammast! J. Semper. *„Vaadake ette,” ütles ta tasa. „Teie peale ihutakse hammast.” R. Kaugver.
2. midagi enda kasutusse v. valdusse haarata tahtma, midagi ihaldama. Poisid ihusid hammast jõekaldal seisvale paadile. *„Ja nüüd veel ihute kahekesi selle majaloksu peale hammast!” A. H. Tammsaare.

heilutama ‹37›
hõljutama, kõigutama. *Vidrik oli jões selili maas.. Pikkamisi voolav vesi heilutas tasa tema hõlmanurki. M. Raud. *Ja juba ta lendaski kandekotti heilutades uksest välja. E. Raud.

helves ‹helbe 19› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. väike, kerge ja õhuke osake millestki, kübe. Õhus lendles sädemeid ja kuuma tuha helbeid. Mineraalvati helbed. Lahusest eraldub sade kollakaspruunide helvestena. *Suuri-suuri helbeid langes / ja kukkus tasa kohevasse hange. H. Jürisson. *Juba hakkavad pudenema toome haprad helbed. O. Luts.
▷ Liitsõnad: lume|helves, tahma|helves, tuha|helves, õiehelbed.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› toidu- vm. ainetest pressitud õhuke libleke
▷ Liitsõnad: kaera|helves, maisi|helves, nisu|helves, seebi|helves, soolahelbed.

hiir ‹-e, -t 34› ‹s›

1. väike, saleda keha ja pika sabaga näriline. Väike, suur hiir. Hall, valge hiir. Hiir krõbistab, piiksub. Hiired rikuvad ja hävitavad toiduaineid. Nagu hiir lõksus. Laps oli nurgas vait kui hiir. Hiilib vaikselt, tasa kui hiir. Kui kassi kodus pole, on hiirtel pidu.
▷ Liitsõnad: juttselg|hiir, kaelus|hiir, kodu|hiir, maja|hiir, mets|hiir, pisihiir.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb väikeste hiirt (1. täh.) meenutavate loomade nimetustes
▷ Liitsõnad: nahkhiir.
3. info arvutihiir. Optiline, juhtmeta, traadita hiir. Vajuta hiire parempoolset nuppu.

hillerdama ‹37›
(tuules) lipendama; lehvima. *Tantsumarus hillerdavad juuksed, / lainetavad üles ja alla. J. Semper. *Lepal hillerdas / leht tasa. J. Kärner.

hirnatama ‹37›

1. äkki lühidalt hirnuma. Hobune hirnatas. Ruun hirnatab tasa, sõbralikult.
2. piltl suure häälega, hirnumise moodi lühidalt naerma. Mehed hirnatasid naerda. *„Vägede Jehoova... h-hoho-hoo!” hirnatas punase habemega vennapoeg. A. Jakobson.

huljuma ‹42 või 37›
(poeetilisemas väljenduses:) tasa lainetama v. õõtsuma; heljuma, lehvima. *Tasa nagu udusulgi huljub alla lund. J. Semper. *Kui nõnda räägin, huljub ta huultel naeruvine.. A. H. Tammsaare.

hõirima ‹42›
hrv võidurõõmutsema, triumfeerima. *Kuid kui hõirivad veel leegid, / paneb jahtumata tuhka / oma hingeurni keegi, / öeldes tasa: ära puhka. P.-E. Rummo.

ikka ‹adv›

1. ‹peam. jaatavas lauses› kogu aeg, alati, iga kord. Ikka ja alati. Ikka ja jälle tuldi vana teema juurde tagasi. Ikka kordus sama lugu. Nagu ikka jõudis ta varakult kohale. Ikka tegutsevad nad tasa ja targu. Suvi nagu suvi ikka 'harilik suvi'. *Vanasti öeldi ikka, et enne söö inimesega vakk soola koos ära, siis alles tunned... O. Tooming. | ‹eitavas lauses› van. *..Villu peab [haiget] aitama, seda-teist andma. Küll mitte ikka, sest ema käib vahel ka üleval.. Juh. Liiv.
2. nüüdki, endiselt, veelgi. Poiss on ikka alles haige, tulemata. Ikka veel peavad nad ootama. Koputasin taas: ikka ei avanud keegi.
3. ‹hrl. keskvõrdega› üha, aina, järjest, kord-korralt. Ikka enam, rohkem, vähem. Tee läheb ikka kitsamaks. Auto kihutab ikka kiiremini. Seda juhtub ikka sagedamini. Metsas mindi ikka edasi, sügavamale.
4. (möönvalt, rõhutavalt:) ikkagi, siiski, ometi, kõigest hoolimata. Küll olin mina ikka taipamatu! Kaks meest (on) ikka kaks meest. Jäi ikka kevad sel aastal hiljaks. Proovida, vaadata võime ikka. Kõik arvavad, et ega teda kodus ikka ei ole. Eks nad ikka imesta küll! Kas see ikka õige on, mis sinust räägitakse? Mis sest vanast asjast ikka arutada. Kuhu tal ikka minna on!
5. (kinnitavalt, selgitavalt:) muidugi, teadagi; nimelt. Lähed jalgsi? – Jalgsi ikka. See kah masin? – Masin ikka. *Mis on saada Tallinnast? / Ikka šokolaadi. E. Enno. *Nad – matkajad ikka – tulevad mööda madalat teed, mida siinkandis soosillaks nimetatakse.. I. Sikemäe.

inisema ‹37›
tasa ühetooniliselt hrl. läbi nina häälitsema (hrl. veiste kohta). Lehm iniseb tasa, kaeblikult, abipaluvalt. Vasikas inises näljast. || hrl hlv (inimese sellise häälitsemise kohta). Haavatu inises valu pärast. Kõneleb iniseva häälega, läbi nina inisedes. Naised inisesid laulda. || (putukate kohta:) pinisema, pirisema. *Aga sääsed inisesid kuuse okstes küüni katuse kohal.. J. Madarik. || (elutute asjade kohta). *Ainsaks heliks oli soolaselt kibe / tuule vantides inisev sööst. J. Smuul.

ja ‹konj›
kõige harilikum ühendav sidesõna
1. seob jaatavas (vahel ka eitavas) lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kaht viimast liiget. Ants ja Mäidu käivad koolis. Siin kasvavad kased, haavad, lepad ja muud lehtpuud. Ta oli kõhn ja kahvatu poisike. Tekst oli eesti ja vene keeles. Kõik ülearune ja tarbetu jäeti maha. Käidi marjul ja pähklil. Söödi ja joodi tublisti. Lapsed lugesid, kirjutasid ja joonistasid. Tüdruk hakkas nutma ja jooksis minema. Ütles paar lauset ja jäi jälle vait. Hävita kahjurid kiiresti ja viimseni. Ta teeb seda mitte sinu ja minu pärast, vaid enese huvides. Siin oli Jürisid ja Juhaneid, Tõnusid ja Mihkleid. Treener luges võimlejatele rütmi: „Ja üks ja hopp ja kaks ja hopp!”. | (stiilivõttena). *Maja on väike ja kollane ja luitunud ja väga puhas. R. Kaugver. *Läheb kevad ja suvi ja sügis ja talv.. A. Sang. || seob kindlaks kujunenud sünonüümseid, antonüümseid, fraseoloogilisi jm. sõnapaare (ka eitavas lauses). On üks igavene rist ja viletsus! Tõusti enne kukke ja koitu. Läheb läbi tulest ja veest. See seisukoht on ajast ja arust. On ihu ja hingega töö juures. Alguses läks õppimine üle kivide ja kändude. Hoiab sellest küünte ja hammastega kinni. Sõdis käte ja jalgadega vastu. Tema võtan ma süle ja seljaga vastu. Karjumine käis luust ja lihast läbi. Vatras maast ja ilmast. Keerutas iidamast ja aadamast. Vannub tuld ja tõrva. Meestel oli vesi ja vile peal. Kõik toimus nagu kord ja kohus. Segamini nagu puder ja kapsad. Tema on siin a ja o. Teen sinuga uut ja vana. Süüa oli head ja paremat. Aina üks ja seesama. Lähen kus see ja teine. Seletas pikalt ja laialt. Ikka ja jälle sama lugu! Ta on läbi ja lõhki maamees. Vaenlane löödi pihuks ja põrmuks. Asja aeti tasa ja targu. Tuhat ja tuline! Kurat ja põrgu! Välk ja pauk! Tere ja jõudu! Tähtsust täis, nii et hoia ja keela! Nüüd pole muud kui kand ja varvas! Polnudki tarvis ööd ja päevad läbi tööd teha. Oma kulu ja kirjadega polnud raamatut võimalik välja anda. || seob rinnastuvaid osi jagamatut sisutervikut moodustavates v. vastastikust seost osutavates sõnaühendites (ka eitavas lauses). Töötas Keele ja Kirjanduse Instituudis. See küsimus ei kuulu varustus- ja turustusosakonna kompetentsi. Tori hobune on veo- ja sõiduhobune. Vanemate ja laste vahel ei olnud usaldust. Algi ja Illa on õed. Minul ja temal pole midagi ühist. Kas sa oled näinud seda kollast ja pruuni triipu riiet? Sinisest ja kollasest saab segades rohelise. Kaks ja 'pluss, liita' kolm on viis. || seob millegi rõhutamiseks vm. põhjusel korratavaid sõnu. Vihma aga sadas ja sadas. Aina mõtleb ja mõtleb. Küsib muudkui leiba ja leiba. Tunnen teda läbi ja läbi. Toitu oli küll ja küll. Kulutati nii ja nii mitu rubla. Vaatas vilks ja vilks üle õla. *Kuuselauad mis kõlisevad, head ja kuivad, panevad mitu ja mitu aastat vastu. A. H. Tammsaare. || (eitava öeldisverbiga; tänapäeval üldisem ega). Ühtegi puud ja põõsast seal ei kasvanud. Veevärgist ja vannitoast ei maksnud unistadagi. Lugeda ja kirjutada ta ei oska. Tema ja ta kaaslased sind küll ei aita. See pole tema keelata ja käskida. Ma ei rääkinud sellest Marile ja Miinale. No kuidas elu läheb? – Läheb ja ei lähe ka.
2. seob liitlause rinnastuvaid osalauseid. a. laused on jaatavad. Vahetund oli läbi ja õpilased läksid klassi. Oli tugev tuul ja lained jooksid kohisedes rannale. Öösel oli kahutanud ja tee võrdlemisi hea. *Seepeale ruttas Olev teatama, et tal on tikud juba lõpukorral ja et targem on katsuda käsikaudu edasi minna. E. Raud. | (stiilivõttena). *Ta silm säras, ja harvad hambad tulid nähtavale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu. E. Vilde. b. üks lausetest on eitav. Töö oli raske ja me ei suutnud seda lõpetada. *Kuid kõrges ruumis valitses pilkane pimedus ja ta ei näinud midagi. A. Jakobson. *Isa polnud suutnud mingeid tagavarasid maha jätta ja ema teenistus oli üksi väikene. R. Roht. c. hrv mõlemad laused on eitavad (tänapäeval harilikum ega). *Aga ta ei tundnud ühtki oma lemmikkirjanikku isiklikult ja polnud tal ka kunagi juhust kirjanikkude tutvuskonda sattuda. J. Vahtra.
3. lauset alustades seob selle eelmise lause v. pikema kontekstiga. *Söödi. Ja joodi natuke veel. Ja siis oli õige hea olla. P. Viiding. *Vahimees ühes kupjaga ruttasid lahkujatele järele. Ja läbiotsimisel leiti näpatud kraam Miika vankrist.. A. Jakobson. || ütlust sissejuhatav sõna, mis võiks ka ära jääda. Ja kui ütlesingi nii, mis siis? Ja mis selles halba on, kui me koos läheme? *„Tulin alles.” – „Ja kuidas te ennast tunnete, mis tervis teeb?” E. Krusten.
4. arvu ja määra märkimisel seob suuremat ja väiksemat koostisosa. Kaks ja pool tonni. Laps oli kolme ja poole aastane. Ligi neli ja pool tuhat kilomeetrit. Tund ja veerand. 25 krooni (ja) 30 senti. See vältas neli kuud (ja) üheksa päeva. Kell kaks ja viis minutit. Kaheksa (ja) kolm neljandikku. Mõisteti üheks aastaks (ja) kolmeks kuuks vangi. | (stiilivõttena liitarvsõnades). *Vanema venna Juhani iga on kakskümmend ja viis aastat.. F. Tuglas (tlk).
5. seob teat. määral vastandavalt lauseosi v. lauseid (täh. lähedane vastandavatele sidesõnadele aga, kuid, ent). Süüdi on tema ja mitte sina. Siit saadik ja mitte enam! Olukord oli raske, ja ometi mitte lootusetu. See on tühine seik ja ometi oluline. Leiba oli vähe, ja sellegi vähese jagas ta teistele. Ma ei usaldaks sinna üksinda minna, ja ega temagi seda vist tee. *Ma otsisin sealt midagi ja ei leidnud. O. Münther. *Puudri ja odekolonni lõhn lõi mulle ninasse ja täna ei olnud see sugugi mulle meelepärane. M. Metsanurk.

juurde
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi, millegi vahetusse lähedusse, täiesti lähedale. Läks akna, ukse juurde. Astus laua, kapi, voodi juurde. Õpilane kutsuti tahvli juurde. Aja auto maja juurde! Jooksis ühe puu juurest teise puu juurde. Käis ühe mehe juurest teise juurde. Tõstis käe kõrva juurde. Pani pudeli suu juurde ja jõi. Koer läks peremehe juurde. Tule minu juurde! Tüdruk läks teiste laste juurde mängima. Rada viib väikese metsajärve juurde. Tee tõe juurde oli raske. *Koolimaja juurde sai paar versta. M. Metsanurk. || (laiemalt:) kuhugi lähedusse ja ka sisse. Lähen sauna juurde ja panen veel tuld alla. *Läksin vahel lauda juurde vaatama, aga juba tema seal – kükitab lehma all [lüpsta].. A. H. Tammsaare. *Pealelõunal kogunesid koolilapsed koolitoa juurde, et õpitud laule veel korrata. O. Luts.
2. kellegi asu-, elu- v. töökohta; kellegi jutule v. vastuvõtule, (mingis asjas) kellegi poole. Sõitsin pühapäevaks maale vanaema juurde. Vanemad kolisid linna laste juurde. Poiss sai korterisse tädi juurde. Viis lapse tuttavate juurde. Kutsusin ta enese juurde koju. Lähen homme arsti juurde. Läheb juuksuri, õmbleja juurde. Tulid sa minu juurde niisama või oli sul asja ka?
3. osutab asutusele v. organisatsioonile, mille alluvusse v. koosseisu miski v. keegi allutatakse v. jääb. Linnavalitsuse juurde moodustati mitu komisjoni. Keskaja koolid rajati ennekõike suurte kirikute ja kloostrite juurde. Jäi pärast lõpetamist ülikooli juurde tööle.
4. osutab sellele, mille kasutamisele v. käsitlemisele v. millega tegelemisele asutakse. Asus paadis kohe aerude juurde. Viimastel aastatel on kunstnik pöördunud tagasi õlimaali juurde. Kirjanduse õpetamisel jõuti Vilde loomingu juurde. Asume uue töö, teema juurde. Mindi järgmise päevakorrapunkti, küsimuse juurde. Pärast ettekannet asuti läbirääkimiste juurde. Asus ilma pikema keerutamiseta asja juurde. Riigipöördega tuli võimu juurde uus klikk. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
5. osutab otsusele, arvamusele, harvemini tegevusele, millel püsitakse v. otsustatakse püsida (esineb üksnes jääma-verbiga). Isa jäi oma tahtmise juurde kindlaks. Kas sa jääd oma sõnade, ütluse, arvamuse juurde? Pika arutlemise järel jäädi selle juurde, et kõige parem on asjast vaikida. Proovis üht ja teist, kuid lõpuks jäi oma endise ameti juurde. *Katsus juba talvemütsigi korraks pähe, aga jäi lõpuks siiski musta kaabu juurde. M. Metsanurk.
6. millelegi lisaks, millegi kõrvale. Kohvi juurde pakuti konjakit. Õlle juurde sobib hästi juust. Prae juurde käis kõrvitsasalat. Ostis elegantse mantli juurde ka uue kübara. Heliplaadi juurde kuulus tutvustav brošüür. | piltl. Tuli halva mängu juurde hea nägu teha. || (vahel ka:) koostisosana millessegi. Etiooplannade riietuse juurde kuuluvad valged seelikud.
7. ‹tänapäeval tavalisem põhisõna allatiiv› osutab teat. seisundisse siirdumisele. Tule mõistuse juurde, mees! *..ei märganud muud, kui et poiss on pääsemas tagasi meelemärkuse juurde.. A. Mälk.
II. ‹adv›
1. vahetusse lähedusse, täiesti lähedale. Astus mulle juurde ja küsis suitsu. Ta tuli lähemale, kuid päris juurde ei tulnud. Rebane hiilis oma saagile vargsi juurde. Koer ei lasknud kedagi endale juurde. Siia ei pääse autoga juurde. *Seda rääku oleks kerge kinni püüda, vaja ainult tasa juurde minna. O. Luts.
2. juba olemasolevale lisaks. Rahvast, külalisi tuli järjest juurde. Tööjõudu on vähe, andke veel kaks meest juurde! Vaenlane vedas rindelõiku vägesid ja varustust juurde. Asulasse on ehitatud mitu maja juurde. Raiesmikust tehti põldu juurde. Kauplus tellis kaupa juurde. Viska kaminasse paar halgu juurde! Tuba on nii mööblit täis, et siia enam midagi juurde ei pane. Ta sai palka juurde. Pani summale paar krooni juurde. Tööd, ülesandeid tuleb kogu aeg juurde. Pani, mõtles edasirääkimisel loole veel omalt poolt üht-teist juurde. Ta on palju juurde õppinud. Need leiud annavad meie teadmistele mõndagi juurde. Ta on kaalus juurde võtnud. Hoogu juurde! Puhkus andis jõudu juurde. *Ei anna külm päevalgi järele, vaata kui keerab veel juurdegi. V. Lattik. || midagi muud mingile toidule, tegevusele v. olukorrale kõrvale, sellele lisaks. Mängis pilli ja laulis sinna juurde. Sõi suppi leiba juurde hammustamata. *Oli mahe suveõhtu linnulaulu ja lillelõhnaga, ning sinna juurde veel maasikad. V. Beekman (tlk).

kaal ‹-u 21› ‹s›

1. ‹ka pl.› seade keha massi mõõtmiseks temale mõjuva raskusjõu kaudu. Analüütiline, hüdrauliline, eriotstarbeline, doseeriv kaal. Viljakotid asetati kaalule. Mis siin vaielda, paneme kaalu peale! Marju võeti vastu kaaluga 'kaalul kaaludes'.
▷ Liitsõnad: apteegi|kaal, auto|kaal, automaat|kaal, detsimaal|kaal, digitaal|kaal, kang|kaal, koorma|kaal, käsi|kaal, kümnend|kaal, laua|kaal, osuti|kaal, posti|kaal, sajandik|kaal, torsioon|kaal, vaguni|kaal, vedrukaal.
2. mingi keha v. aine mass. Eseme, kauba täpne kaal. Koorma kaal on kaks tonni. Kaalult kerge, raske. Kaal on suurenenud 200 grammi võrra. Ta on kaalus juurde, maha võtnud. Selleks sobib mõni kergemat kaalu mees.
▷ Liitsõnad: aatom|kaal, absoluut|kaal, bruto|kaal, elus|kaal, eri|kaal, keha|kaal, kogu|kaal, kuiv|kaal, mahu|kaal, maksimaal|kaal, molekul|kaal, neto|kaal, nimi|kaal, nominaal|kaal, puhas|kaal, punkri|kaal, toor|kaal, tühikaal.
3. füüs jõud, millega keha mõjutab liikumise inertsi v. gravitatsiooni tõttu oma alust v. riputusvahendit. Kaaluta olek.
4. tähtsus, väärtus; mõju. Teose ühiskondlik, kirjanduslik kaal. Riigi rahvusvaheline kaal kasvab järjest. Nendel sündmustel on määratu kaal. Tema nimel pole veel teadusmaailmas kaalu. Sel asjaolul pole nüüd mingit kaalu. Mees, kelle sõnal on kaalu. Tema kaal ülemuste silmis tõusis. Doktorikraad andis ta esinemistele kaalu. *.. mis kaalu oli ühel inimelul, kui hävitamisele olid määratud terved rahvad? O. Tooming.
▷ Liitsõnad: osakaal.
5. sport teat. kindel kaalukategooria (näit. poksis, maadluses, tõstmises). Tõstmises peetakse võistlusi üheksas kaalus.
▷ Liitsõnad: helves|kaal, kerge|kaal, kesk|kaal, kukk-|kaal, kärbes|kaal, raske|kaal, sulgkaal.
6. van (hrl. linade kaaluühik:) 10 puuda. Müüs sügisel mitukümmend kaalu linu. *.. linakaupmees pakkus 49 rubla kaalust .. K. A. Hindrey.
Omaette tähendusega liitsõnad: tasa|kaal, vastu|kaal, ülekaal

kaalu|kauss
kaalukangi küljes olev madala kausikese kujuline alus kaalutava eseme v. kaaluvihtide paigutamiseks. Vasakpoolsele kaalukausile asetati kaalutav ese, parempoolsele vihid. | piltl. Andrese viimane temp kallutas kaalukausse sinu kasuks. *Oleme kolmekümneaastased, kaalukausid seisavad tasa, minevik ja tulevik on ühepikkused. L. Hainsalu.

kaotama ‹37›

1. mingite asjaolude tõttu kaduda (1. täh.), kaduma minna laskma (hrl. esemete kohta); ant. leidma. Kaotas vihmavarju, taskuräti, rahakoti, mantlivöö. Olen oma raamatu, sulepea kuhugi kaotanud. Laps kaotas kindad. Kaotasin taskust kümme krooni. Leidis kaotatud asja üles. Hobune kaotas raua. Ta kaotas rahvamurrus oma kaaslased. Matkajad kaotasid teeraja. Koer kaotas jänese jäljed.
2. olemasolevast ilma jääma, seda minetama. a. (varanduse vm. omatavaga ühenduses). Riik kaotas sõjas neljandiku oma territooriumist. Kaotas ettevõtte pankrotistumisel kogu oma vara. Ta kaotas selle tehinguga paarsada krooni. Kaotas kaardimängus kenakese summa, kihlveoga pudeli veini. Peremees kaotas loomataudi läbi kaks lehma. Teenistust, (töö)kohta kaotama. Sõjamöllus kodu, peavarju kaotanud inimesed. Ründas, ent kaotas siis palli. Valge eksis ja kaotas etturi. Põdrapullid kaotavad jaanuaris-veebruaris sarved. Laev kaotas tormis purjed. Puud kaotavad sügisel oma lehestiku. b. (ühenduses tervisliku olukorra ja füüsilise ning psüühilise seisundiga). Kaotas sõjas mõlemad jalad. Kaotas tööõnnetusel parema käe. Mees kaotas nägemise, kuulmise. Haavatu kaotas rohkesti verd. Ta kaotas töövõime. Kaotas närvivapustuse tagajärjel kõnevõime. Kaotas raskete läbielamiste tõttu mõistuse, aru. Ta on tublisti kaalus kaotanud. Meelemärkust, teadvust kaotama. Sõrmed kaotasid painduvuse. Laulja on kaotanud hääle. Kaotas tasakaalu ja kukkus. c. (seoses isikutega). Vaenlane kaotas lahingus surnute ja haavatutena mitu tuhat sõdurit ja ohvitseri. Ta kaotas autoõnnetusel mehe ja kaks poega. Kaotasin juba õige noorelt oma vanemad. Toitja kaotanud perekond. Kaotasime teise linna ülekolimisega oma sõbrad. Ta on naisele kiivas, kardab teda kaotada. Seltskond ei lasknud teda tulema, sest ei tahetud kambameest kaotada. d. (muid, abstraktsemaid tarvitusi). Elu kaotama. Ära julgust kaota! Ta oli lootust, kannatust, rahu, enesevalitsust, närve kaotamas. Ta on kaotanud au, väärikuse, sündsustunde. Ta kaotas igasuguse mõõdutunde. Tüdruk kaotas süütuse. Mees on kaotanud usu oma võimetesse, oma tavalise jutukuse, mõju teiste üle. Kõneleja kaotas mõttelõnga. Juhid ei tohi kaotada sidet rahvaga. Ta on kaotanud teiste lugupidamise, usalduse. Ta on kaotanud huvi kõige vastu. Soodsat võimalust kaotama. Ta on meie silmis palju kaotanud. Sa ei kaota midagi, kui selle filmi vaatamata jätad! Pärija kaotas oma õigused. Rahvas kaotas vabaduse. Seadus on kaotanud jõu, kehtivuse. Probleem on kaotanud oma tähtsuse, aktuaalsuse. Nii kaotab asi mõtte. Isegi lemmikharrastus oli ta jaoks võlu kaotanud. Lennuk kaotas juhitavuse. Riie on kaotanud esialgse värvuse. Kingad, kübar on kaotanud vormi. Päevavalguses kaotas paik igasuguse romantika. Laul on kaotanud populaarsuse. Energiat, soojust kaotama.
3. hävitama, likvideerima, kõrvaldama. Kaotati pärisorjus, rahvuslik rõhumine, viimased feodaalkorra jäänused. Valitsus kaotas tsensuuri, sõjaseisukorra, kitsendused. Kurjategijad püüdsid kuriteo jälgi kaotada. Püüdis lahke sõnaga laste võõristust kaotada. Ähvardas vaenlased maa pealt kaotada. Ihuvilja kaotama 'aborti tegema v. teha laskma'. Miski ei suutnud ebausku kaotada. Paar võileiba kaotasid esialgse näljatunde. Rohi kaotas sügelised, valu. Rahu kosutab, vaen kaotab. *.. paljude jalgade astumine ja jutukõmin kaotas vaikuse. A. Mälk.
4. (mängus, võitluses jne.) vastas(t)ele alla jääma, võidetuks osutuma; ant. võitma. Mängu, matši, võistlust, teatejooksu kaotama. Kaardimängus, males, jalgpallis kaotama. Meeskond võitis, naiskond kaotas. Poolaeg kaotati 26:32 ja kogu mäng 53:71. Eesti noored kaotasid tasavägises mängus Gruusiale. Kaotasin talle kaks partiid. Suurmeister tegi raske vea ja kaotas võiduseisust. Kaotas 400 m jooksus oma peamisele konkurendile rinnaga. Kaotab liidrile 3 sekundiga, 2 punktiga. Fašistlik Saksamaa kaotas sõja. Diviis kaotas ühe lahingu teise järel. Kaotasin kihlveo, (kohtu)protsessi.
5. (aja kohta:) ettenähtust rohkem v. asjatult kulutama. Pingutas küll, kuid ei suutnud kaotatud aega tasa teha. Ei tohi aega kaotada – ruttu teele! Ei olnud lennuilma, nii kaotasime terve päeva. Kaotas sillast ringiminekuga mitu väärtuslikku minutit.

kaotatu ‹1› ‹s›
see, mis on kaotatud. *Kaotajad kippusid [kaardimängus] riskima suuremalt, et teha kaotatut tasa. P. Viiding.

karjatama2 ‹37›
korraks järsku ja lühidalt karjuma. Hirmust, ehmatusest, ootamatusest, üllatusest karjatama. Ta karjatas surmahirmus. Haige karjatas valu pärast. Naine karjatas tasa, valjusti. Piinatav karjatab südantlõhestavalt, läbilõikava häälega. Terav valu pani karjatama. Mees karjatas ja ärkas üles. *Kaeblikult karjatab mõni kull, või lendab vares vaakudes. A. Gailit. || midagi järsku kõva häälega hüüdma. „Appi!” karjatas keegi. Laps ehmus ja karjatas: „Ema!” „Sa oled koletis!” karjatas naine. „Mis sa nüüd tegid!” karjatas ema lapsele. *„Tuhat viissada krooni?” Proua otse karjatas need sõnad. P. Vallak.

keha ‹8› ‹s›

1. inimese v. looma kogu organism; (üldkeeles ka:) selle keskosa, kere. Lapse kleenuke keha. Jässaka kehaga mees. Tüdrukul on sale, proportsionaalne keha. Kehalt oli ta lühike ja jässakas. Sportlasel on hästi arenenud keha. Terve keha valutab, sügeleb, on roidunud. Kehale tekkis punane lööve. Värin, judin, kuum hoog käis üle keha. Võpatus, värin käis kehast läbi. Väriseb kõigest kehast. Ehmatusest läks keha nõrgaks. Peseb hommikul kogu keha külma veega, karastab oma keha. Hea korvpallur valitseb hästi oma keha. Keha järgi õmmeldud riided. Mantel on kehast kitsas. Kehasse 'taljesse' töödeldud kostüüm, jakk. Ta on poolest kehast saadik vees. Terves kehas terve vaim. Naise elutu keha pandi kanderaamile. Looma keha. Vesilik on pika saleda kehaga. Lülijalgsete keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Aiaauk oli kitsas: koera pea mahtus vahelt läbi, aga keha mitte. *Mul käis see [ = karjatus] päris kehast läbi, aga polnud kuigi tark oma hirmu näidata. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ala|keha, all|keha, ees|keha, kesk|keha, taga|keha, ülakeha; inim|keha, liha|keha, looma|keha, surnukeha.
2. ka füüs teat. kindlat ruumiosa täitev aine; üksikese, üksikobjekt ruumis. Keha mass. Tahked, vedelad, gaasilised kehad. Liikuv, paigal püsiv keha. Elastne, võnkuv keha. Meid ümbritsev maailm koosneb mitmesugustest kehadest. Päike on päikesesüsteemi keskne keha. || mat kõikidest külgedest tasa- v. kõverpindadega piiratud ruumiosa. Geomeetrilised kehad, nagu kuup, risttahukas, silinder, tüvikoonus, kera.
▷ Liitsõnad: meteoor|keha, taevakeha; pöördkeha.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› eseme põhiline, keskne osa; asi, moodustis tervikuna. Raudteetammi keha. Treitera koosneb peast ja kehast. Kannu, nõu keha. *Pöördub [tuulik] kivist alusel kogu kehaga. J. Parijõgi. || anat elund v. selle (keskne, kompaktne) osa. Selgroolüli keha.
▷ Liitsõnad: kütte|keha, lõhke|keha, muld|keha, tammi|keha, võõrkeha; emaka|keha, immuun|keha, kaitse|keha, klaas|keha, kolla|keha, korgas|keha, käbi|keha, lüli|keha, mõhn|keha, valkkeha.
4. etn riist lõnga kerimiseks ja kanga käärimiseks. Lõnga kehale ajama. *Sealsamas keerlesid kärmesti kerilauad ja kehad, kuna rehetoas, kus oli rohkem ruumi, laiad käärpuud ringeldes kääksusid. M. Metsanurk.
5. murd suurem puunõu õlle, kala, liha vm. hoidmiseks. *Kikerdasime lubatud kaks keha õlut Ristiküla meeste traktori peale .. J. Tuulik.
▷ Liitsõnad: õllekeha.
6. ‹hrl. pl.› murd vankri redelid, küljelauad; ka nende ja põhja vaheline ruum. *Viilupi vend .. tõstis poisikesed vankri kehade vahele. T. Braks.

kiibitsema1 ‹37›
kõnek teiste tegevust kõrvalt huvitatult pealt vaatama. Kiibitsesin maletajate selja taga. *..õhtul koduses kaardilauas ta veel vaid kiibitseb. T. Tasa.

kiirendus ‹-e 5› ‹s›

1. kiirendamine; kiirendamisvõime. Kiirendus on sel autol hea. *Lennukid stardivad, teevad kiirenduse, tõusevad maast lahti .. T. Tasa (tlk).
2. füüs kiiruse muutus ajaühikus. Keha vaba langemise kiirendus on 9,8 m/s².
▷ Liitsõnad: nurk|kiirendus, raskuskiirendus.

kiiss ‹interj›
‹korduvana› (kassi kutsumiseks). *.. hüüdsid ikka tasa ja meelitavalt: „Kiiss-kiiss, kiiss-kiiss!” Oli kottpime, .. kassid kartust ja umbusku täis. L. Kibuvits.

kiljatama ‹37›

1. järsku, korraks kiljuma. Ta kohkus ja kiljatas. Naine kiljatas läbilõikavalt, ehmunult, edevalt, heledasti, tasa, valjusti, nii et tuba kajas. Kiljatasin rõõmust, vaimustusest, jahmatusest, valust. || (loomade ja lindude häälitsemise kohta). *Kiljatas tilder, / et ma ei astuks ta pesale. M. Kesamaa. *Viimases hädas haaras Udras koera jalast kinni ja pures seda valusasti. Koer kiljatas ja laskis saarma lahti .. R. Roht. || piltl (eluta looduse järskude heledate helide kohta). *Kell kiljatab Veskiveere esikus, keegi on ukse taga. P. Krusten.
2. midagi järsku heledal toonil hüüatama. *„Taevas, milline häbematus!” kiljatas naine. R. Sirge. *„Jurnas, ära!” kiljatab Liide tareukselt. A. Mägi.

klapsuma ‹37›
klapsu, klapse andma v. tekitama. *.. ning hakkas trepist üles minema; viltutallatud tuhvlid klapsusid tasa astmetel .. M. Loodus (tlk).

kohistama ‹37›
kohinat tekitama, kohisema panema. Väljas kohistas sügisene tuul parki, metsa. *Tuul kohistas kõrgete mändide ladvus õige tasa oma rahutuid ennustusi minejaile kõrvu. V. Gross. *.. kotkas kohistas tiivuga, avades kisaks verinokka. A. Tassa. || kohinal liikuma. *Just sel hetkel, kui nad sadamasillale astusid, kohistas hiigellaine üle sillapostide .. R. Vellend.

kohta
‹postp› [gen]
1. osutab isikule, esemele, olukorrale, nähtusele, kellesse v. millesse miski asi puutub, kellega v. millega miski seostub, kellest v. millest midagi räägitakse, arvatakse, teatakse vms. Puuduvad andmed tema edasise saatuse kohta. Mehe kohta oli isegi üks pilkelaul tehtud. Järve kohta on, teab rahvas mitmeid muistendeid. Kogus andmeid kodukoha ajaloo kohta. Tõend perekonnaliikmete arvu kohta. Leidsin materjali mind huvitavate küsimuste kohta. Selle kohta peetakse eraldi arvestust, koostati protokoll. Andis teose kohta kiitva hinnangu. Hakkas pärima koduste käekäigu kohta. Selle kohta ei osatud midagi öelda, arvata. Mis tema selle kohta ütleb?
2. mingeid tingimusi, asjaolusid, olukordi silmas pidades, arvesse võttes, neist lähtudes. Oma aja kohta haritud mees. Ilmad olid maikuu kohta jahedad. Jüri on oma aastate, vanuse kohta veel kraps mees. Räägib muulase kohta head eesti keelt. Vanaisa oli käsitöölise kohta küllalt jõukas. *Soobel oli ilusat tumedat masti, isase kohta liiga väike, emase kohta liiga suur .. N. Baturin.
3. osutab mingile alale v. hulgale, milles esineb v. mille suhtes arvestatakse mingi teine hulk. See oli ainus korralik maja terve alevi kohta. Salga kohta tuli ainult paar-kolm haritud meest. Terve kuu kohta tuli ainult mõni päikesepaisteline päev. *.. ta oli niisuke haruldane inimene, nagu neid sünnib ainult mitme tuhande aasta kohta üks .. A. H. Tammsaare. || (mingi keskmise v. suhte arvutamisel). Keskmine piimatoodang lehma kohta. Teenistus oli keskeltläbi 5000 krooni inimese kohta. Iga kolme õpilase kohta tuli üks raamat. Eestis oli siis 1000 mehe kohta keskmiselt 1187 naist. Keskmiselt elab seal 1,5 inimest km² kohta. Sel ajal tuli iga aasta kohta umbes 100 trükist. Tiheduse mõõtühik SI-süsteemis on kilogramm kuupmeetri kohta.
4. kellegi, millegi suhtes, osas. Korraldus kehtib, maksab kõigi kohta. Ilmaennustus antakse, käib harilikult laialdase maa-ala kohta. *Eriti peab see väide paika minu vanemate noorema ea kohta .. H. Raudsepp. || van kellegi, millegi vastu. *Aga ta oli seda ju meelega teinud, sügavat sallimatust, vastikust tema kohta tundes! E. Vilde.
5. van kohale. *Pilv oli juba tormanud pea kohta .. A. H. Tammsaare (tlk). *„Teele!” hüüdis ta tasa, kui tulija tema kohta oli jõudnud. O. Luts.

komistama ‹37›

1. jala millegi taha sattumisel v. kinnijäämisel (ajutiselt) tasakaalu kaotama. Komistas puujuurikale, mättale, ettepandud jalale, kivi, kännu otsa. Komistasin pimedas toas tooli otsa. Vaata et sa põrandal magajatele ei komista! Komistas millegi vastu ja pidi peaaegu kukkuma. Komistas mitu korda konarlikul teel. Mees komistas ja väänas jala. Olen väsinud ja jalad kipuvad komistama. Hobune komistab neljal jalal, miks mitte inimene kahel.
2. piltl vääratama, eksima (ka moraalselt). Keel komistas harjumatuid sõnu välja öeldes. Luges kõne paberilt kiirustades ja komistades maha. Ta komistas paar korda sõnade kokku- ja lahkukirjutamisel. Mees oli korra elus komistanud ja nüüd vaadati ta peale viltu. *Ta komistab nootidel, lööb viltu, ägeneb, kaotab takti .. J. Semper.
3. kõnek kellelegi v. millelegi sattuma, kedagi v. midagi kohtama. *.. oota ja vaata, astu tasa ja targu, et ei komista mõne kena näolapi ja sihvaka seelikukandja otsa .. O. Tooming. *Cartagenas komistad kõikjal ajaloole; näib nagu oleks õhk tulvil ikka veel päriselt hävimata stseene .. A. Ravel (tlk).

kompenseerima ‹42›

1. hüvitama, heaks tegema. Teie kulutused katsume kuidagi kompenseerida. Saadud soodustused kompenseerisid talupoegade kahju osaliselt.
2. tasa tegema, tasakaalustama; korvama. Kaotatud aeg kompenseeriti rännaku kiirendamisega. Kivisöe puudumist kompenseerib teataval määral mägijõgede hüdroenergia. Teose ainestik pole eriti uudne, ent seda kompenseerib elamuslik esitus. Töökus ei kompenseeri alati väheseid võimeid.

kompenseeruma ‹37›
hüvitatud saama; tasa saama

koogutus ‹-e 5› ‹s›
koogutamine (hrl. 1. täh.) *Ikka tasa ja targu, ikka pikka ja hiljukesi – koogutus mõisa ees, koogutus kirikhärra poole.. J. Peegel.

kopikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. Venemaa ja NSV Liidu väiksem rahaühik; vastava väärtusega münt. Kuus, neliteist kopikat. Kaks rubla üheksakümmend kolm kopikat. Kopikas kukkus näpu vahelt maha. Koguti kopikas kopika kõrvale, et võlga tasa saada. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa.
2. kõnek raha, eriti väiksem summa. Teenis ilusa, kena, korraliku, priske kopika. Selle eest saab hea, kõva, ainult näruse kopika. Mul ei ole kopikatki taskus, hinge taga. Läks ilma kopikata kodunt välja. Kulutasin ülikonna peale oma viimased kopikad. Aastate jooksul kogutud kopikad pandi panka. Veeretab iga kopikat näppude vahel 'ei raatsi raha välja anda, on ihne'. *Tehke tööd nagu mina, küll siis kopikas taskus kõliseb. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: nälja|kopikas, raha|kopikas, sandikopikas.

kordama ‹korrata 48›

1. uuesti, teist korda v. korduvalt tegema. Võimlejad kordasid harjutust. Kordasime katset. Laulja kordas publiku soovil viimast pala. Lavastaja laskis proovil üht ja sama stseeni mitu korda korrata. Signaali, teadet korratakse iga viie minuti järel. Mõne aja pärast vastane kordas rünnakut. Marjapõõsaste pritsimist tuleb korrata. Helilooja kordab kolmandas osas sama motiivi. Seda viga, eksimust ei tohi ma enam korrata. Autor kipub viimastes teostes end kordama. || õpitavat uuesti (täiendavalt v. meelde tuletavalt) läbi võtma, seda üle lugema, üle harjutama vms. Ainet, õppetükke kordama. Homseks korrake suure ja väikese algustähe reegleid! Õpilane jäi, jäeti klassikursust kordama 'teiseks aastaks samasse klassi'.
2. enda v. teiste sõnu, arvamusi teist korda v. korduvalt lausuma v. esile tooma (ka kirjas). Kordab oma küsimust, väidet, kutset, ettepanekut, ähvardust. Õpetaja ütles värsse ette ja lapsed kordasid kooris järele. „Mis nüüd küll saab! Mis nüüd küll saab!” kordas naine masinlikult. Kordab aina üht ja sama: nii on vaja! Kordan veel kord: töö tuleb ülehomseks lõpetada. Ta kordas papagoina iga mu sõna. Pole mõtet kõike eelöeldut korrata. See on palju korratud tõde. Miks te kogu aeg teiste seisukohti kordate? Ta kordab oma kirjutises sama, mida juba varemgi öelnud. *„Seitseteist?” küsis kokk. „Seitseteist,” kordas Eebe tasa. M. Raud. | piltl. *Mets kordas tumeda kajana kõue kõminat. J. Saar.
3. varem saavutatut uuesti saavutama; midagi järele tegema. Noormees kordas 100 meetri jooksus Eesti rekordit. *Kui mõni usklik pühakuju või altari läheduses risti ette lööb, kordab seda igaks juhuks ka Talapuu. J. Semper.
4. mingis suhtes samasugune olema. Sõrve poolsaare maastikud kordavad väiksemais mõõtmeis Saaremaad. *Vaadake neid õllekannusid! Ükski ei korda kuju ega mustrit! L. Promet.
5. küntud (kesa)põldu hiljem uuesti läbi kündma. Kesa, põldu kordama. *Nüüd vaja [maa] esiteks kõik üles künda, äestada, korrata ja jälle äestada. R. Roht.

korvama ‹korvata 48›

1. puudust v. vajakajäämist (mingil määral) tasa tegema, tasakaalustama. Puudujääke millegagi korvama. Tekkinud kahju, rasket kaotust on võimatu korvata. Kogemuste puudumist korvasid hea tahe ning julge pealehakkamine. Nägemisvõime puudumist korvab mõnedel loomadel terav kuulmine. Uurimistulemused korvasid aja- ja närvikulu. Palkade tõstmine ei korvanud elukalliduse tõusu. Stsenaariumi nõrku kohti korvas mõneti näitlejate suurepärane mäng. *.. ihutoidu nappust korvati vaimutoidu küllusega. L. Metsar.
2. midagi asendama, välja vahetama, millegi aset täitma. *.. kui Cervantes ühe ajast läinud romantilise šablooni tappis, siis korvas ta selle kohe teisega, mis vastas aga rohkem ajavaimule. F. Tuglas. *Ja unistavate silmade sarmi oli nüüd korvanud õudne kannatamise tarretus.. A. Mälk.

kudistama1 ‹37›
tasa mahedalt ja voolavalt häälitsema. Kanad kudistavad tasa. Kägu kudistas kukkumise vahel. Linnud vidistavad ja kudistavad aias. Kudistati naeru, naerda. || tasa (mahedalt) midagi rääkima; sosistama. Tüdrukud kudistasid omavahel. *Mare naerab ja ise kudistab: „Kossu, mu kallis Kossu! Kossu, hakkame jälle headeks...” J. Smuul. || õrnutsedes kudrutama. Kudistavad nagu armunud paar. *Nad ei kõnelnud kunagi oma armastusest, .. nad ei kaisutelnud ega kudistanud teineteisega.. E. Vilde.

kuhi ‹kuhja 32› ‹s›

1. suur (varda ümber moodustatud) teravatipuline munajas v. pudeljas kuivade heinte v. põhu, õlgede kogum säilitamiseks lahtise taeva all. Kuhja hari, pea, magu, katus. Suur, kõrge, maokas kuhi. Kuhja tegema, kahandama, teritama. Kuhjategija on kuhja otsas. Õled olid lauda taha kuhja pandud. Heinamaal oli hein juba kuhjas. Kuiv hein saadi kuhja. || (teat. kõrge soengu kohta). Neiu kandis juukseid kuhjana pealael.
▷ Liitsõnad: heina|kuhi, pahna|kuhi, põhu|kuhi, õlekuhi; juuksekuhi.
2. pealt kitsenev hunnik. Kuhi kruusa, killustikku, liiva. Jõel ajas jää end raginal kuhja. || säilitamiseks põhu ja mullaga kaetud kartuli- v. juurviljahunnik. Kartuleid, porgandeid kuhja panema. Kuhi kartuleid, söödajuurikaid. || korrapäratu lamedam hunnik, virn, lasu. Peatsis on patjade kuhi. Kuhi raamatuid, ajakirju, ajalehti. Perenaine lõikas lahti terve kuhja leivatükke. Laual oli suur kuhi telegramme ja õnnitluskaarte. *Ree tagaotsas oli kolmelt realt kuhi võipütte.. I. Sikemäe. || piltl (millegi) suur hulk. Sai terve kuhja õpetusi teele kaasa. Rahvast kogunes kuhjana kaubitsejate ümber. *Et ka kõik pahandused ja mured pidid ühe korraga, kuhjana kaela veerema! P. Viiding.
▷ Liitsõnad: juurvilja|kuhi, kartulikuhi; jää|kuhi, kivi|kuhi, kruusa|kuhi, liiva|kuhi, mulla|kuhi, sõnniku|kuhi, söe|kuhi, viljakuhi; paberi|kuhi, padja|kuhi, prahi|kuhi, prügi|kuhi, pühkme|kuhi, räbalakuhi.
3. nõu äärtest üleulatuv (keskelt kõrgem) osa. Pudrukausil, vaagnal on kuhi peal. Perenaine jättis jahumatile kuhja peale. Kuhjaga külimit teri, jahu. Kuhjaga täis marja-, seenekorv. Viljasalved olid sel aastal kuhjaga täis. *Toimetaja valas pitsidesse viina, valas kuhjaga ja loksatas laudlinale. T. Vint. || kuhjaga rohkesti, ohtralt; küllaga, liiaga. Tööd ja tegemist, probleeme, küsimusi oli kuhjaga. Muresid oli neil kuhjaga. Sellest oli kasu kuhjaga. Aega oli neil kuhjaga. Ta on kiituse kuhjaga ära teeninud. Korras aed tasus tehtud kulutused kuhjaga. Vaenlasele maksti kuhjaga kätte. Teen raisatud aja homme kuhjaga tasa. *Ei mäleta, et oleksime suppi volilt saanud ja leiba kuhjaga. L. Promet.

kujutama ‹37›

1. konkreetsel, nähtaval kujul esitama; nähtavat pilti, kuju looma. Foto kujutas noort naist lapsega. Skulptuur kujutab haavatud sõdurit. Lavapilt kujutab talutuba. Vapil on kujutatud kotkas. Maalikunst kujutab sündmusi, kirjanik jutustab neist. Temperatuuri muutumist saab graafiliselt kujutada. Joonisel on kujutatud tüvikoonus. Näitlejad kujutasid ajaloolisi tegelasi meisterlikult. Kujutav kunst 'eelkõige maalikunsti, graafikat ja skulptuuri hõlmav kunstiharu'. Kujutav geomeetria 'ruumilisi kujundeid tasapinnal esitav geomeetriaharu'. || millestki kirjeldades, jutustades pilti looma. Kirjanik kujutab elu nii, nagu see tegelikult oli. Romaanis kujutatakse esimesi sõjajärgseid aastaid. Jutustuse peategelast on kujutatud kasuahnena. Püüdis olukorda paremas valguses kujutada.
2. olema, moodustama (hrl. esineb koos sõnadega endast, enesest). Romaan kujutab endast triloogia viimast osa. Tema elukäsitus ei kujuta endast terviklikku süsteemi. Tolm kujutab endast väikeste tahkete aineosakeste kogumit. Iga lend kujutas endast omaette julgustükki. Tahaksin teada, mida ta endast kujutab 'mis on ta tegelik olemus'. Kujutab endast liiga palju 'on ennast täis, liiga enesekindel'. *Inimene oli nõder, tihti halb, vahel õiliski; elu kujutas puudulikku, enamasti suursuguseta kompromissi.. I. Jaks.
3. hrv kujutlema, ette kujutama. *Nüüd kujuta – mind kümme aastat nooremaks. T. Kallas. *Ja vaimus kujutasime, kui kena oleks siin ühel sumedal suveööl vähke püüda.. M. Mõtslane.
4. van (vees) peegeldama. *Tasa hingab lehevarjus / sügav järv, nii sinine; / pilved sees end kujutavad.. L. Koidula. *.. et nagu peegel ta silmale / sätendas Peipsi vesi. / Ja et sääl peeglis end kujutas / randlase majakene.. G. Suits.

kuss

1. ‹interj› vaigistav sõna, et oldaks vait v. lakataks vastu vaidlemast. „Kuss-kuss!” vaigistati lapsi. Aga nüüd, lapsed, kuss! Kuss, olge tasem! Kuss, poisid, ärge lärmake! Kuss, teised kuulevad! Kuss, lapsed magavad! Kuss, mitte üks sõna enam! Kuss, sinu käest pole keegi küsinud!
2. ‹interj› kedagi korrale kutsuv, manitsev v. tõrjuv sõna. Kuss, kuss, ärge minge tülli! Kuss, käitu korralikult! Kuss, ära kipu käperdama! Kuss, ära rabele! „Kuss, seisa nüüd natuke paigal!” õiendas eit lehmaga.
3. ‹adv› vait, tasa, rääkimata v. häält tegemata. Ole nüüd kuss! Ta olgu selle koha pealt päris kuss! Mine koju ja ole sellest kõigest kuss! Lapsed pidid hästi kuss olema. Nemad muudkui seletavad, aga mina istugu kuss. *Aga kui mõrralina sisse viskad, olgu mootor kuss.. E. Maasik.

kuulmatult ‹adv›

1. mittekuuldavalt, kuuldamatult. Sulges kuulmatult ukse. Jahimees püüdis kuulmatult loomale lähemale hiilida. Naine nuttis tasa, peaaegu kuulmatult.
2. ennekuulmatult. Kuulmatult kõrged hinnad. *Ja neid [= liblikaid] oli kuulmatult palju. A. Kaal.

kvitt ‹adv›
kõnek tasa, arved klaarid. *Niikaua kui rubla on meie majanduse nurgakivi, võta raha ja pea lõuad. Kui kvitt, siis kvitt. R. Sirge.

kõrv ‹-a pl. illat -adesse e. kõrvusse e. kõrvu 23› ‹s›

1. inimeste jt. imetajate kuulmis- ning tasakaaluelund (sageli ka üksnes selle välise osa kohta). Suured, väikesed, peast eemale hoidvad kõrvad. Parem, vasak kõrv. Kõrvu liigutama. Kõrv valutab, jookseb verd. Ta on ühest kõrvast kurt, kuuleb ainult ühe kõrvaga. Halva kuulmisega inimesele tuleb kõrva sisse karjuda. Vanamehe kõrvad ei kuule enam hästi. Sosistas talle midagi kõrva. Kedagi kõrvast näpistama, tirima. Kellelegi vastu, mööda kõrvu andma, tõmbama, lööma, äigama. Kelleltki vastu, mööda kõrvu saama. Tüdrukul on ehted kõrvas 'kõrva küljes'. Pane rohtu, vatitropid kõrva. Müts teise kõrva peal. Mehed naersid, nii et suu kõrvuni. Mai läks kõrvuni punaseks, punastas kõrvuni. Kõrvad punetasid. Lõi, tõstis tervitamisel käe kõrva äärde. Pani paberossi kõrva taha. Poiss on kõrvuni teki all. Surus kõrva vastu lukuauku ja kuulas. Hobune, põder lingutas kõrvu, tõmbas kõrvad lingu. Koer ajas kõrvad kikki, kikitas kõrvu. Koeral olid kõrvad lidus. Lontis kõrvadega siga. Mis sa minu käest pärid, sul on endal kõrvad peas 'kuula ise'. See on tõsi mis tõsi, oma kõrvaga kuulsin. Lugu oli nii veider, et ma ei uskunud oma kõrvu. Kus su kõrvad küll olid, et sa ei kuulnud? Jutt ulatus, jõudis lõpuks ka asjaosaliste endi kõrvu. Kõrvu kostis vaikne jutukõmin, kauge huige. Pauk võttis kõrvad kurdiks, pani kõrvad lukku. Kisa lõikas ebameeldivalt kõrvu. Ütle, kumb kõrv mul pilli ajab! Veri kohiseb kõrvus. Muusika helises ikka veel kõrvus. Lärm oli nii vali, et mõned hoidsid kätega kõrvu kinni. Tuul vuhises kõrvus. Lärm võttis kõrvad huugama. See jutt pole sinu kõrvade jaoks 'seda sa ei tohi v. seda sul ei sobi kuulata'. Võimumehe kõrvad jäid palvetele kurdiks 'ta ei võtnud palveid kuulda'. Ära veel kõrvu lonti, longu lase! 'ära lase tujul langeda'. Majal, seintel, metsal on kõrvad 'keegi kuulab majas, metsas salaja pealt'. *..jälle hakkas tal kõrvus kumisema isa manitsev hääl: ole ettevaatlik, Tõives.. E. Kippel. || kuulmine, kuulmisvõime, -meel; eriline tajumisvõime kuulmisel. Tal on hea(d), terav(ad) kõrv(ad). Räägiti nii tasa, et tuli kõrva, kõrvu pingutada. Miili teritas kõrvu, et jutust ükski sõna kaduma ei läheks. Väljas oli keegi – tema kõrv(ad) ei petnud. Kõrva haavav keeleviga. Sinu inglise keel on kõrvale valus kuulda. Tal ei ole muusikalist kõrva. *Astuti veskiuksest sisse. Heinol mattis müra kõrvad.. J. Parijõgi. || (inimese kohta, kes midagi kuuleb v. kuulab). Piirivalvurid on silmad ja kõrvad piiril. Taipas peagi, et räägib kurtidele kõrvadele 'et tema juttu ei võeta kuulda'. *..Laming oli ju kõik need kaheksa aastat valitsuse kõrv meie majas. J. Kross.
▷ Liitsõnad: inim|kõrv, kesk|kõrv, sise|kõrv, väliskõrv; itu|kõrv, kikk-|kõrv, lont|kõrv, pikk-kõrv; hiirekõrv.
2. kõrva (1. täh.) meenutav eseme osa, hrl. sang, käepide. Poti, nõu kõrvad. Vana kõrvata toop. Murdunud kõrvaga savikruus. Nikerdatud kõrvaga kann. Tassil on kõrv küljest ära. Kandepuu pisteti toobri kõrvadest läbi.
3. kõrva (1. täh.) kattev peakatte (väljaulatuv) osa. Laskis läkiläki kõrvad alla. Tõstis suusamütsi kõrvad üles. Peas oli üleskeeratud kõrvadega karvamüts.
▷ Liitsõnad: läki|kõrv, mütsikõrv.
vrd kõrvuni

kärmus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as kärme). Hämmastas mehe kärmus. Kõndimise, liigutuste kärmus. *..ta püüdis kärmusega tasa teha, mis jaksust puudu jäi. E. Rängel.

kääksatama ‹37›
korraks, järsku kääksuma. a. (esemete kohta). Uks, uksehing, värav kääksatab. Naabertoas kääksatas voodi. Kaevuvinn, trepp kääksatab. Põrandalauad kääksatasid astumisel. Lõõtspill kääksatas kaeblikult. b. (elusolendi häälitsemise kohta). Ta kääksatas vastase löögist. *Kuuldus heli, nagu oleks mingi metsloom kääksatanud – tasa, kuid kaeblikult. R. Roht.

kääksuma ‹42›

1. pikalt, teravalt kägisema (näit. millegi vastu hõõrdumisel). Uks, värav kääksub. Uks avanes kääksudes. Rattad, põrandalauad kääksuvad. Vänt, kaevukook kääksub. Aerud kääksusid tullides. Kiik kääksus ja nagises. Mets kohises ja puud kääksusid. || (pillimängu kohta). Viiul kääksub. *Rõskes pimeduses kääksusid lõõtspillid, kostis purjus naise kiljumist.. M. Pau (tlk).
2. (elusolendite häälitsemise kohta:) vääksuma, krääksuma vms. Laps kääksub hällis. Häälemurdest kääksuv hääl. *Hakkide parv üle tardunud maa tasa kääksudes lendab.. A. Kaalep. || (käreda, käratseva rääkimise kohta). *„Mis me kõigest sellest nüüd saime? Midagi!” kääksus ta. E. Särgava.

köis ‹köie, köit 35› ‹s›
jämedam tugevast tekstiilkiudainest kinnitamis- ja sidumis-, ka jõu ja liikumise ülekandmisvahend. Kanepist, džuudist, nailonist köis. Punutud, keerutatud köis. Tõrvatud köied. Pikk, lühike, jäme, tugev, vastupidav köis. Köit valmistama, keerutama 'sõõretest ja keedest kokku keerutades valmistama'. Seob koorma köiega kinni. Ämber tõmmatakse köiega üles. Ronib, laskub köie abil. Poiss ronis köit mööda üles. Mehed sikutavad, tirivad köit, köiest. Köietantsija käib köiel. Köit vedama 'köieveost osa võtma'. Peoplats oli köitega piiratud. Poksija paiskas vastase köitesse 'poksiringi piiravatesse nööridesse'. Mõisa köis – las lohiseb. || ‹sisekohakäänetes› (osutab kellegi v. millegi kinnitamisele, kinniolekule v. sellest olukorrast vabanemisele). Paneb, viib lehmad, lambad köide. Hobune on ristikuädalal köies. Tõi õhtul lehma nurmelt köiest koju. *..meresõidukõlblik pole see kolmemastiline enam kindlasti, ehkki ta köies seistes põhja ei vaju. T. Tasa (tlk). | piltl. *Külainimesel, kes on kümne köiega seotud oma maalapi külge, pole kerge kodukohta maha jätta. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: kanep|köis, kapron|köis, manilla|köis, nailon|köis, sisalköis; ankru|köis, julgestus|köis, kinnitus|köis, laeva|köis, nooda|köis, poomis|köis, puksiir|köis, pääste|köis, tõste|köis, veo|köis, võrguköis; vaenuköis.

langema ‹37›

1. hrl. oma raskuse mõjul allapoole liikuma. a. kukkuma. Maale langeb aastas umbes 1000 meteoriiti. Pommid langesid küladele ja linnadele. Niagara joa veemassid langevad 50 meetri kõrguselt. Lennuk langes õhuauku. Nägin unes, et langesin kuristikku. Luuk langes prantsatades kinni. Vihmapiisad langevad robinal katusele. Tasa langeb laia lund. Vabalt langev keha. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. b. hooga alla liikudes lööma. Puuraiuja kirves tõuseb ja langeb. Isa rusikas langes raksatades lauale. Hoop langes hoobi järele. c. vajuma. Külm õhk langeb allapoole, soe õhk kerkib ülespoole. Udu langeb (alla, maha). Kaste langeb maha. Eesriie langeb. Püksid on rebadele, sukad on lonti langenud. Juuksesalk langes jälle laubale. Haige põsed on lohku, silmad auku langenud. *.. pisarad hakkasid langema üle mu põskede .. J. Vahtra. d. alla vajununa rippuma. See on hea raske riie, langeb hästi. Rasketes voltides põrandani langev kardin. Ta paksud juuksed langevad kaunilt õlgadele. Taadi pikk habe langeb rinnale. e. (valguse ja varju kohta:) mingist suunast kuhugi v. millegi peale paistma. Kirjutamisel peab valgus langema vasakult või eest. Läbi paksude võrade langes metsa alla vaid ähmast valgust. Pliidisuust langeb ta näole punakat paistust. Puudest langesid teele pikad varjud. Küljelt langev valgusvihk. *Suur valgus on halastamatu, kui ta otse vanasse näkku langeb. E. Krusten. f. piltl. Kate, soomus langes silmadelt – mulle oli kõik selge. Vaekauss langes minu kasuks. Kodused tööd langesid ema õlgadele. Unustusehõlma, unustusse langema. Raske koorem langes südamelt. Uni langeb laugudele. Külale langeb õhtu, videvik, hämarus.
2. püsti- vm. normaalasendit kaotama, allapoole, kaldu, maha v. ümber kukkuma v. vajuma. a. (inimese v. looma kohta). Käpuli, kõhuli, ninuli, pikali, selili langema. Langes põlvili ema hauale. Langeb räntsatades toolile, voodile. Langes hoobist kössi, küüru. Haavatu langes lumme kummuli. Sõbrannad langesid ahhetades teineteisele kaela. Buss pidurdas järsult ja püstiseisjad langesid ettepoole. Jooksis, kuni langes hingetult maha. Pea langeb rinnale, longu, norgu. Käed langevad jõuetult rüppe, sülle. Kõht langeb üle püksivärvli. Hobusel langesid kõrvad lonti. *Siis langes ta oma armsale koldekivile puhkama, uinus lõpuks .. F. Tuglas (tlk). b. (esemete, rajatiste jms. kohta). Tõkkepuu langes ja sulges tee. Puuriit langes kolinal laiali. Vana küün on viltu, längakile, tiidakile langenud. Puu langes raginal. Mets langeb kirveste ja saagide all. Rohi langeb vikati all. See müür võib varsti kaela langeda. c. piltl oma positsiooni, seisu kaotama. Langes konkurentsis tahapoole, edetabelis teiselt kohalt kümnendale. Brigadir langes lihttööliseks. Riigid tekkisid ja langesid. Valitsus langes, tekkis valitsuskriis. *On ümber riike, troone, kroone langend .. G. Suits.
3. sõjas, võitluses, lahingus surma saama. Poeg langes tal sõjas, kodumaa eest. Au langenud kangelastele. Langes snaiperi kuulist. Lembitu langes Madisepäeva lahingus. || hrl van tapetuna surma saama. Langes vihamehe kuuli läbi. Olovernes langes Juuditi käe läbi. || vallutatuna võitja valdusse siirduma. Konstantinoopol langes türklaste kätte 1453. aastal. Muistsete eestlaste vabadusvõitluses langes viimasena Saaremaa.
4. laskuma, alanema; madalduma. a. (rõhtpinnaga teat. nurga all) laskuma. Maapind langeb laugelt, järsult mere suunas. Taevaskoja liivakivipaljandid langevad püstloodis jõkke. Lõuna poole langevatelt veerjatelt nõlvadelt oli lumi sulanud. Tee langeb orgu ning tõuseb jälle mäkke. Põlevkivikiht on paiguti maapinna lähedal, paiguti langeb sügavamale. Rind tõuseb ja langeb ärevusest. b. (hääle, tooni, intonatsiooni kohta). Hääl langeb pooltooni võrra. Tõusev, langev intonatsioon. *Ta hakkas ärevalt rääkima, kusjuures hääl langes kähisevaks sosinaks. P. Kuusberg. c. (mingi konkreetse v. abstraktse taseme kohta:) alanema, madalduma. Kuivaperioodil veepind jõgedes langeb. Põhjavee tase langeb suviti ning talviti. Elavhõbedasammas kraadiklaasis langeb. Õhutemperatuur langeb alla nulli. Õhurõhk, baromeeter langeb. Pinge vooluringis langes. Närvipinge, erutus, vererõhk langeb. Hommikuks palavik langes. Õppeedukus on langenud. Dollari kurss langes. Elatustase langeb, elukallidus tõuseb. Tööde tempo langeb. Uues koolis ta hinded halvenesid, matemaatika langes koguni kahe peale. Kardab, et tema prestiiž, autoriteet langeb. Meeleolu, tuju kippus langema. d. (kõlbeliselt, moraalselt) alla käima. Kuidas võib inimene nii sügavale, madalale langeda? On langenud looma tasemele. Ta pole veel nii kaugele langenud, et vargile läheks. Langenud hing, naisterahvas. *.. ähvardas sõrme tõstes: ".. Vaata ette, et sa ei lange! Au on kerge kaotada ..” J. Pärn.
5. sattuma. a. (millegi objektiks). Teiste pilke, põlu, viha alla langema. Niimoodi võid ilma naeruks langeda. Kohtu, karistuse, nuhtluse alla langema. Romaan langes ägeda kriitika alla. Pettuse, tagakiusamise, atentaadi ohvriks langema. Rahvas langes ikke, rõhumise alla. Talu langes haamri alla. Maja langes tuleroaks. b. (mingile objektile). Kahtlus langes temale, tema peale. Meile langes osaks suur õnn, au. Kogu vastutus langeb esimehele. Kellele liisk langes? Otsus langes mineku kasuks. Teatri valik langes noore autori näidendile. Eesti keeles langeb rõhk üldiselt esimesele silbile. Satub hämmeldusse, kui seltskonna tähelepanu temale langeb. Ehmatasin, kui mu pilk kellale langes. *Mulle langes [ankruvahi] esimene kolmandik, kella kaheksast kaheteistkümneni. H. Sergo. c. (mingisse olekusse, seisundisse; mingisugustesse tingimustesse). Minestusse, lovesse, sügavasse unne langema. Ta langeb kergesti kurvameelsusse, enesehaletsusse. Ära lange äärmusse, liialdusse. Ta on kaaslaste halva mõju alla langenud. Majanduslikesse raskustesse, viletsusse, võlgadesse langema. d. (kellegi valdusse, võimusesse, meelevalda). Sõjas vangi langema. Linn langes vaenlase kätte. Mitu kana langes rebase saagiks. Varitsejate küüsi, võimude kätte langema. Langes petise võrku. e. (mingile ajamomendile v. -lõigule). Vastlapäev langes sel aastal 20. veebruarile. Nendesse aastatesse langevad ta esimesed kirjanduslikud katsetused. Õunapuude õitsemine langes tänavu juunisse. Mitmed tähtsad sündmused langesid aasta viimastele päevadele. Ekskursioon langes nii kiirele ajale, et mul polnud võimalik sellest osa võtta.
6. kostma, kõlama. Järsult ning teravalt langesid käsklused. Tema kohta langes mõnitusi siit ja sealt. *Iga sõna, mis täna õhtul siin Kuressaare linnas meie vahel langeb, muudab maailma kaarti. L. Meri. *Nad kolm olid kohe, kui mõisaõues esimesed paugud langesid, jäneseväledusega metsa poole pakku pannud .. E. Vilde.
7. hrv jagunema. Hääled langesid pooleks. *Sellega olid vaidlejad kahte jakku langenud .. E. Särgava. *Sellest seisukohast langeb Liivi lüürika viide eri rühma .. F. Tuglas.

laulma ‹laulan 43›

1. hääleelundite abil teat. rütmi ja kõrgusega helide jada kuuldavale tooma. a. (inimese kohta:) oma häälega muusikalisi, hrl. sõnadega seotud helisid moodustama; laulu (2. täh.) v. helitööst laulja partiid esitama. Vaikselt, tasa, kõvasti, ilusasti, kõlavalt, kähinal, heleda häälega laulma. Ta laulab hästi, kindlalt, vaimustunult, innuga. Laulab metsa poole 'viisilt kõrvale kaldudes, valesti'. Lapsed, laulame midagi kevadest! Lauldi hümni, „Gaudeamust”, vanu laule. Sopranit, alti, tenorit, baritoni, bassi laulma. Laulab ooperis, operetis. Kes laulab selles etenduses Toscat? Laulab soolot, kooris, ansamblis, kvartetis. Käib poistekooris laulmas. Tulime laulmast. Laulab noodist, klaveri saatel, orkestriga. Ümiseb, joriseb, lällutab, põrutab, üürgab, rõkkab, lõõritab, kõõrutab laulda. | piltl. Süda laulab õnnest, rõõmust. *.. mu ümber sala laulvad vaiksed leinad. E. Enno. b. (lindude kohta:) hrl. laulukõri abil liigiomaseid häälitsusi v. kindlat häälitsuste jada moodustama. Linnud laulavad, nii et mets kajab. Ööbik laksutab laulda. Kukk laulis kolmandat korda. c. (putukate kohta:) sumisti, siristi vm. abil liigiomast heli tekitama. Emamesilane laulab tarus. Sääsed laulavad. Kilk laulab ahju taga. d. piltl (loodushäälte jms. kohta). Raielangil laulavad saed. Kumedalt laulavad telefonitraadid. Meri, torm laulab oma ürgset viisi. Vagunirattad laulavad monotoonset rütmi. Teekann laulab pliidil.
2. midagi luulendama, luules ülistama. L. Koidula on laulnud isamaast. Eeposes lauldakse vägilasest. *Siis laulda tahan ajaks igaveseks / su ilu, mis on antud üürikeseks. H. Visnapuu.
3. hrl hlv rääkima. Seda juttu, sellest asjast ei maksa küla mööda laulda. Pugeja laulab järele, mis suured saksad ees ütlevad. Võimumeestele, võimule kiitust, kiidulaulu, ülistust laulma 'võimumehi kiitma, ülistama'. Avalikult laulavad ühte, südames mõtlevad teist. Küll siis laulad teist laulu 'räägid teist juttu', kui tegelikku olukorda näed. Reeturiga pikka laulu ei lauldud 'reeturi saatus otsustati kiiresti'.

loilutama ‹37›
hrv luilutama. *.. ja tasa loilutab süda oma mõistmatuid mõlgutusi elu saladustest. B. Alver (tlk).

luilutama ‹37›
tasa vaikselt laulma, laulvalt häälitsema. *Mitte ühtki häält. .. Võsaraat peaks vidistama – ei vidista, nõmmelõoke peaks luilutama – ei luiluta. F. Jüssi. *„Lähen üksi, tipa-tapa üksi läbi metsa,” luilutas väike Maie. H. Rammo.

lullutama ‹37›

1. lullitama (2. täh.) *Ja ise naeris ja lullutas, õõtsus ja kudrutas. R. Roht.
2. last tasa lauldes rahustama v. suigutama. *.. kuulas, kuidas Annikki last .. lapsekeeli lullutas ning selle viimaks rahunema sai .. T. Kokla (tlk).

maa ‹15› ‹s›

1. ‹suure algustähega› (astronoomilise nimena:) Päikesest kauguselt kolmas Päikesesüsteemi planeet, maakera. Planeet Maa. Maa kuju, läbimõõt, mass, tuum, kese. Maa tehiskaaslased. Teooriad Maa ning Päikesesüsteemi tekkest. Kosmosest paistab Maa helendava sinaka kettana. Maa tiirleb ümber Päikese. Kuu on Maa looduslik kaaslane. Kas ainult Maal on elu? || ‹väikese algustähega› hrl kõnek selle planeedi pind kui kõige elusa asupaik vastandina atmosfäärile, taevale v. (usulistest kujutelmadest lähtunud väljendites) taevariigile ja põrgule. Sõda lõppes, jälle on rahu maa peal. Kas siis maa peal enam õigust polegi? Milleks on maa peale loodud igasugused putukad ja mutukad? Ähvardas kogu vaenlaste soo maa pealt hävitada. Kalle on mu kõige parem sõber maa peal 'üleüldse kõige parem sõber'. Tuiskab nii, et ei näe maa ega taeva vahet. Piibel räägib, et alguses loonud jumal taeva ja maa. Kalevipoeg käinud põrgus ja tulnud jälle maa peale tagasi. Kinnitas, et kõneleb tõtt, kutsus taevast ja maad tunnistajaiks. *Kuu paistab, tähed säramas, / öö katab ilma, maad .. E. Enno. || piltl (kaine reaalsuse, tegelikkuse kohta). Unistused kiskusid ta mõtted maast lahti. *Ta võis unistada, kuid sealjuures siiski maa peale jääda .. E. Krusten. *Kuid keemiakombinaadi tegelikkus tõi Georgi [mõtetest] kiiresti ja valusalt maa peale tagasi .. A. Valton.
▷ Liitsõnad: ilmamaa.
2. maismaa (vastandina merele vm. veekogule). Kas tuul on täna maa või mere poolt? Laev, paat lähenes maale. Dessant saadeti maale. Hüppasin esimesena paadist maale. Pärast pikka merereisi oli hea jälle kindlat, kõva maad jalge all tunda. Vahimadrus märkas kaugusest mingit maad. Saarmas elab nii vees kui kuival maal. *Nägemisulatusse ei satu ühtki laeva ega ühtki märki maa lähedusest. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: mais|maa, mannermaa.
3. maismaa pind, maismaa pindmine osa. Mägine, tasane, künklik, lage maa. Madal, kõrge, lausk, soine, vesine maa. Mätlik, kivine, konarlik maa. Maa on märg, kuiv, porine. Metsaalune maa on niiske. Lumine, must, paljas maa. Maad kuivendama, dreenima. Maa on sula, kahutanud, külmunud. Lumi katab maad. Kevadine maa lõi peagi haljendama. Maa väriseb, põrub, kõigub jalge all. Vajutas labida maasse. Siga songib kärsaga maad. Vesi imbub maasse. Nõlvakul immitseb, keeb põhjavesi allikana maa seest välja. Torm rebis puud juurtega maa seest välja. Sõduritel tuli mööda maad roomata. Surub end, liibub vastu maad. Hoidis end roomates maad ligi. Pääsukesed lendavad madalalt maa kohal. Põlevkivi kaevandatakse maa all. Maast kerkis udu. Väeosa kaevus kõrgendikul maasse. Vanad varemed tehti maaga tasa. Plahvatus lausa pühkis hoone maa pealt. Võtsin leivatüki maast üles. Kust sa selle kivi said? – Maast leidsin. Vajugu ma maa alla, kui see tõsi ei ole! (ütlus mingi väite kinnituseks). Hääl kostab summutatult nagu maa alt. Leian su kas või maa alt 'ükskõik kust' üles. Poiss on nagu maa alla kadunud, vajunud 'jäljetult, teadmata kadunud'. Järsku oli ta meie ees, nagu maa alt kerkinud. Ta seisis nagu maa külge naelutatult paigal. || mõnedes ühendites märgib ka põrandat vm. aluseks olevat pinda. Ruum oli maast laeni paksu suitsu täis. Maani 'väga pikk, peaaegu aluseks oleva pinnani ulatuv' kleit, talaar. Seelik on liiga pikk, lohiseb mööda maad. Ta tegi maani 'väga sügava' kummarduse. Põrutas jalga vastu maad. *Pildid seintel, paksud vaibad maas, kardinad akende ees. E. Männik. || viljeldav pinnas. Liivane, kruusane, savine, paene maa. Hea, rammus, lahja, vilets, hästi väetatud maa. Viljakas, viljakandev maa. Põllumajanduslik maa 'põllumaa, heinamaa, karjamaa jm. kasutatav maa'. Maad kündma, väetama. Maad tuleb äestada, kultiveerida. Kaevab aias maad. Metsast, rabast tehti, hariti maad juurde. Kõrgematel maadel alustati kevadtöödega, madalamad maad on veel pehmed. See on meie maade kohta rekordiline viljasaak. Maa nõuab põllumehelt ränka tööd. Põldu hari korralikult, ära narri maad. || (kellegi omandina). Riigi metsafondi maa. Seal algasid juba naabertalu, Oru talu maad. Maade mõõtmine, krundistamine, piiristamine. Mõisnik kihutas talupojad nende maadelt minema. Suurtel taludel oli mitukümmend hektarit maad. Nad ostsid, müüsid, rentisid tüki maad. Maatarahvale anti, jagati maad. Suurtaludelt võõrandati osa maad. Nõukogude Liidus oli maa riigi omand. *Kas neil maad on, ja kui on, siis: kuipalju sellest maast on kapsaaia all? R. Janno. || kõnek (üldisemalt:) ruum, koht, paik, võimalus millekski. Buss on nii täis, et pole jalale maad. Tema hinges polnud halastusele, kaastundele maad. *Kahel jalal seistes jätkus meile maad ikka kõigile, aga pikali heitmiseks oli enam ruumi vaja. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: aia|maa, ale|maa, aru|maa, ava|maa, heina|maa, juurvilja|maa, jäät|maa, kapsa|maa, karja|maa, kartuli|maa, kruusa|maa, kultuur|maa, kõnnu|maa, kõrve|maa, künni|maa, kütise|maa, liiva|maa, lina|maa, lodu|maa, luha|maa, marja|maa, metsa|maa, mulla|maa, mustmulla|maa, peenra|maa, puustus|maa, põllu|maa, raat|maa, raba|maa, rohu|maa, rukki|maa, savi|maa, soo|maa, sõõru|maa, sööda|maa, turba|maa, uudis|maa, õue-aia|maa, ääremaa; era|maa, hinge|maa, kiriku|maa, kogukonna|maa, kroonu|maa, mõisa|maa, pärus|maa, rendi|maa, reserv|maa, riigi|maa, talu|maa, vaku|maa, ühismaa; jaos|maa, kooli|maa, kuhja|maa, lapimaa; kilt|maa, kuppel|maa, küngas|maa, lausk|maa, lava|maa, mägis|maa, ranniku|maa, vooremaa; hoonestus|maa, jahi|maa, pinu|maa, töömaa; songer|maa, tallermaa; adra|maa, taalri|maa, tündri|maa, vakamaa.
4. ruumiline vahemaa. Sinna on meilt hulk, tükk, palju maad. Natuke, väheke, veidike maad eemal. Käisime ära hulga, hea tüki, jupi maad. Hakkame astuma, pikk maa on minna. Lähen selle lühikese maa jalgsi. Siit mereni on päratu maa. Linna oli maad oma paarkümmend versta. See viis kilomeetrit nüüd mõni maa! Pool maad on käidud, sõidetud. Meil on natuke, tükike maad ühist teed. Kauge maa tagant saabunud külalised. Selle maa pealt sa märki ei taba. Ta hääl kostab kauge maa taha, kostab kus maale, on kust maalt kuulda. Ta astus kärmesti, kuid maa ei edenenud. Ta on nimekirjas tükk maad minust eespool. *Eks sealt Õismäelt „Estonia” teatrisse ole ka pirakas maad .. O. Kruus. *Bret mõõtis sammudega ukse- ja aknavahelist maad: seitse sammu. E. Tegova. || kõnek (hrl. koos sõnaga tükk ka ajalise vahe, teat. määra vm. kohta). Kevadeni on veel tükk maad. Sa oled minust tükk maad noorem. Lund on tükk maad üle põlve. See ader, jalgratas on eelmisest tükk maad parem. Tema juuksed on tükk maad tumedamad kui minul. *Seda kõike võis hulk maad kergemini taluda kui endist läilat ükskõiksust. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: edu|maa, vahemaa; kesk|maa, võistlusmaa.
5. ant. linn. (1. täh.) Kas ta elab linnas või maal? Maalt linna, linnast maale elama asuma. Pühadeks, koolivaheajaks sõidame linnast maale. Käisin maal onu juures. Suve veedame maal. Osa noormehi oli maalt pärit. Linna ja maa erinevused.
6. (ka geograafilistes nimedes:) riik v. selle osa; teat. füüsilis-geograafiline piirkond. Maailma maad ja rahvad. Lääne-Euroopa, Kagu-Aasia, Vahemere-äärsed maad. Baffini maa 'teat. saar'. Arnhemi maa 'teat. poolsaar'. Koloniaalikkest vabanenud, kolmanda maailma, blokivälised maad. Demokraatlik, okupeeritud, ikestatud maa. Ihkab näha kaugeid, eksootilisi, troopilisi maid. Elab võõral maal võõra rahva hulgas. India on iidse kultuuriga maa. Norra on ta unelmate, unistuste maa. Ta saadeti ebasoovitava isikuna maalt välja. Rahutusi oli kõikjal üle terve maa. Võõraid maid vallutama, anastama. Iga rahvas armastab oma maad. Vaenlane tungis meie maale. Ta on tuntud üle kogu maa. Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Tervitan sind siit maade ja merede tagant. Linnud lendavad sügisel soojale maale. Sünnimaa on igaühele kallim kõigist teistest maadest. Norra on fjordide maa. Tuhande järve maa (Soome kohta). Tõusva päikese maa (Jaapani kohta). Ameerikat on nimetatud piiramatute võimaluste maaks. Tsaarivõimud saatsid vange külmale, tühjale maale 'Siberisse jm. kaugetesse väheasustatud piirkondadesse'. Saarte elanikud käisid suurel maal 'mandril' tööd otsimas. Tal ei ole kindlat elupaika, vaid hulgub mööda maad ringi. Pariis oli kõigile kunstijüngritele omamoodi tõotatud maa 'unistuste, ihalduste paik'. *Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt / käib Läänemere rannale .. M. Veske.
▷ Liitsõnad: agraar|maa, arengu|maa, asu|maa, ema|maa, hommiku|maa, ida|maa, industriaal|maa, isa|maa, kapitali|maa, kapitalismi|maa, krooni|maa, kultuur|maa, liidu|maa, liikmes|maa, lõuna|maa, lääne|maa, mandaat|maa, naaber|maa, piiri|maa, polaar|maa, põhja|maa, põllumajandus|maa, päritolu|maa, sotsialismi|maa, sünni|maa, troopika|maa, tööstus|maa, vasall|maa, välis|maa, õhtumaa; sise|maa, süda|maa, taga|maa, ääremaa; jalgpalli|maa, jäähoki|maa, kergejõustiku|maa, male|maa, olümpia|maa, spordi|maa, suusa|maa, talispordi|maa, tennise|maa, turismimaa; kohvi|maa, kulla|maa, nafta|maa, veinimaa; muinas|maa, muinasjutu|maa, noorus|maa, une|maa, õnnemaa; eikellegimaa.
7. ‹hrl. väliskohakäänetes pl.› teat. maakoht, kant, ümbrus. Sõitsime Palamuse, Vargamäe maile. Olime Mahtra, Pühajärve mail. Tulime just Rõuge, Emajõe mailt. Muusikarahvas käis Hüpassaares – Mart Saare mail. Kui palju looduskauneid maid ja paiku leidub meie väikesel Eestimaalgi! Kauaks sa meie maile jääd? Linda talitas lauda mail. *.. kes see ette teab, kuhu maile elu sind võib viia ... L. Kibuvits. || (üldisemalt hrl. ajaliselt). *Kell võis olla üheksa mail, kui Toomas kohale jõudis. H. Sergo.
8. hrv muld. *.. võttis vaolt peotäie värsket mulda. Maa oli külm ja elutu. M. Traat.

maa|tasa ‹adv›

1. maaga, aluspinnaga tasa. Maatasa raketega kaev. Lambad on näsinud rohu peaaegu maatasa. Kunagised hauakünkad on maatasa vajunud.
2. (täieliku purustamise, hävitamise, lammutamise v. hävimise kohta:) täiesti, maani maha; sootuks hävinud. Maa laastati ja asulad tehti maatasa. Linn põletati, pommitati maatasa. Varemed, müürid lammutati maatasa. Ait, kõrtsihoone põles maatasa. *Orunurme hooned olid täielikult maatasa, aga talu maal oli säilinud loomaarsti majake. E. Tennov. || piltl (tugeva kritiseerimise, tauniva hinnanguga ühenduses). Kriitika materdas, tegi teose maatasa. Sõnavõtjad tegid meie teeninduse päris maatasa. Vastased püüdsid õpetlast oma kirjutistes maatasa teha.

marruma ‹37›
hrv marru minema, marru sattuma. *„Tasa, juudaline!” vaigistab kingsepp kahel käel äkki marrunud naist. O. Luts.

mihkli|laat
mihklipäeva paiku peetav laat. Ostis endale mihklilaadalt noore hobuse. *Müü igal aastal noor sälg mihklilaadal või härjapaar – ongi [rent] tasa. J. Peegel.

miljon ‹-i, -it 2›

1. ‹num› tuhat tuhandet (10⁶). Ajalehe tiraaž on üle 3 miljoni. Riigi elanike arv on 2,8 miljonit. Ehituse maksumus ulatub mitme miljoni kroonini. Maapõues leidub miljoneid tonne maaki. || piltl tohutu hulk. *Tuleb närviline linn miljoni askelduse, miljoni tarkuse ja miljoni narrusega. A. Valton.
2. ‹s›. a. (raha, varanduse kohta). Võitis loteriil terve miljoni. *.. Artemi, meie kõnnime miljonite peal, meie kõnnime võib-olla kõige rikkama maalapi peal Siberis ... H. Laipaik. b. ‹pl.› (inimeste kohta). Sõjas hukkusid miljonid. *Kuula, miljonid tasa ohkavad / ja oma risti kannavad .. A. Haava.
▷ Liitsõnad: aastamiljon; mustmiljon.

mitme|võrra ‹adv›
mitmekordselt. Ta on oma võla mitmevõrra tasa teeninud. Tasugu sulle jumal mitmevõrra! Sain ülikoolis mitmevõrra targemaks.

mõtlemisi ‹adv›
mõtlikult. *.. räägib kaunis tasa, mõtlemisi ja natuke laisalt. O. Anton.

mängu|toos
üht pala esitav kellamehhanismiga mänguriist. Üleskeeratav, vändatav mängutoos. *.. selle laulu oli talle pähe õpetanud Läikjärve perenaise mängutoos, see tasa tilisev kast .. M. Raud.

naerma ‹naeran 43›

1. end naeruga väljendama, naeru kuuldavale laskma. Naerma hakkama, p(r)ahvatama, pistma, puhkema, purskama, panema, kukkuma, turtsatama. Kihistab, kõhistab, kõkutab, lõkerdab, lagistab, luksub, kõõksub, kudrutab, kõgistab, kudistab, itsitab, hirnub, mugiseb, mügistab, pugistab, puksub, möirgab, müristab, turtsub naerda. Kõditatav kiljus, kriiskas naerda. Naerab nagu, (nii) et, (nii) mis müriseb, lagiseb. Kõvasti, valjusti, suure häälega, täiest kõrist, laia lõuaga, tasa, vaikselt, muigavalt, poole suuga naerma. Lõbusalt, vallatult, ülemeelikult, kelmikalt, edvistavalt, kaasakiskuvalt, nakatavalt, heledalt, kilkavalt, lõkerdavalt, luksuvalt, hirnuvalt, itsitavalt, mürinal, laginal, nukralt, kavalalt, kahjurõõmsalt, pilkavalt, ülbelt, üleolevalt, halvakspanevalt, irvitavalt, ilkuvalt, lipitsevalt, pugejalikult naerma. Naerab heledat, muretut, lollakat naeru. Naerab heameelest, kahjurõõmust, sõbra naljade peale. Naera (end) või kõveraks, pooleks, lõhki, puruks, haigeks, surnuks, lolliks. Olime naerust hingetud, väsinud. Naeris pisarateni, nii et silmad märjad, nii et vesi silmas. Sai hea lõuatäie, mitu lõuatäit naerda. Naerab nii, et suu kõrvuni, et kõht, vats vabiseb, vappub. Kisub kahe käega kõhtu kinni hoides naerda. Sa paned, ajad oma jutuga surnugi, hobusedki naerma. Kinos naersime isu täis, saime end tühjaks naerda. Terve õhtu naersime mis hirmus. Naerab läbi pisarate, naerab ja nutab korraga, läbisegi. Naerab üle terve näo, ainult silmadega, ühe suunurgaga. Ma pole teda ammu nii südamest naermas näinud, kuulnud. Tema naer ajab naerma, kisub kaasa naerma. Kloun paneb vaatajad, saali naerma. Suu naerab, süda muretseb. Ei vasta midagi, ainult naerab vastu, vastuseks. Mida, mis sa naerad? Mida, mis siin naerda on? Mis te naerate ja lõkerdate kogu aeg? | piltl. Tildrid kiljuvad, kajakad naeravad. Päike naerab pilvitust taevast. *Karvasjalg-kakk lendab männilatvade kõrguselt üle mu pea, ise kuristab naerda .. F. Jüssi. || naerusui, naeruselt, naerusegaselt rääkima. Naerab mulle vastu, et hüppa sina enne alt üles, siis mina hüppan ülevalt alla. *„Nii oleks ju ometi parem, kui meid polekski,” naeris naine. F. Tuglas. || piltl (millestki mõnu tundmise kohta). Süda naerab sees, rinnus. Nii pehme särgi sees ihu lausa naerab. Töö pole raske, kont naerab. *Andis sooja suppi ja putru peale, nii et vats kohe naerab .. E. Rängel.
2. (naeruga) oma halvustavat, tühiseks pidavat, pilkavat suhtumist väljendama; naeruks panema, naeruvääristama, pilkama. Keegi ei taha, et teda, tema üle naerdaks. Ärge naerge teise (inimese) äpardust, õnnetust, häda. Rahvanaljades naerdakse tihti võimu- ja ametimehi, naerdakse nende ahnuse ja rumaluse üle. Irvhambad leiavad alati, kelle kallal või mille üle naerda. Sellest loost sai külarahvale kauaks naerda. Nii lolli jutu peale ei oska naerdagi. Naersin ta ähvardustele. Mulgid naeravad tartlasi, tartlased jälle mulke. Teda naerdakse nii tagaselja kui näkku 'otse, tema enese kuuldes'. Naera mehe tegu, aga mitte mehe nägu. Kes pärast naerab, naerab paremini. | piltl. Roop naerab seni tuld, kui ta ise süsi on.
3. ära naerma (1. täh.) *Näljutatakse meie lapsi ja naerdakse meie naisi. A. Jakobson. *Kas ta juba teab ka, et naine oli võõra naerda? H. Kiik.

niin ‹-e, -t 34› ‹s›

1. ka bot taime koore alumine, mähi peal asuv juhtkimbu osa, floeem; niinekiud kimbuna. Niinel käima. Pärnadelt, pajudelt kisti niint. Niinest punuti köisi, matte. Niinest viisud, märsid, korvid.
2. kõnek niinepuu, pärn. *Tuul ikka laulis tasa – terve öö – / tuul tare taga vana niine lehtes .. E. Enno.

niisama ‹adv›

1. ilma erilise põhjuse, tagamõtte v. eesmärgita, muidu; muuseas; ilma erilise otstarbeta. Ma niisama (jutujätkuks) mainisin, küsisin. See oli niisama suusoojaks öeldud. Lobiseti niisama tühja-tähja. Hulgub niisama ringi, tööd ei viitsi teha. Tee midagi, ära istu niisama. Oota ja vahi siin niisama, asja ees, teist taga. Ega ta niisama tulnud, tal oli asja ka. Auto seisab niisama, keegi temaga ei sõida. Võta spinning endale, mis ta niisama vedeleb. Ega naisevõtt ole niisama 'lihtne, keerukuseta' asi. *Ega see kõik niisama pole, et võtad ohjad pihku ja aidaa. E. Rängel. || midagi erilist ette võtmata v. muutmata. Ei kutsunud arsti, ei võtnud mingit rohtu, valuhoog läks niisama mööda. Kas kaevata kohtusse või jätta niisama? Seda asja ma niisama ei jäta! Heitis niisama koos riiete ja kingadega pikali. Ära pane lampi põlema, näeb niisamagi. Elas mehega niisama, registreerimata. *Niiskevõitu heina ei tohi niisama küüni panna. Ta rikneks, läheks kopitama .. H. Kiik. || vastutasuta. Võta niisama, sinu käest ma raha ei tahagi. *Niisama ei saa midagi, tappagi ei saa enam ilma eest. M. Traat.
2. (võrdlustes:) sama. Poeg on tal niisama pikk ja sihvakas kui ta ise. Tervis on tal niisama vilets kui minulgi. Midagi ei selgunud, olen niisama tark kui ennegi. Vihm lakkas niisama järsku, nagu oli alanudki. Tean sellest niisama vähe kui teisedki. Neil on 3 hobust ja niisama palju lehmi. Kutsikas oli niisama pikk kui lai. *„Jah, siin on ilus!” vastan niisama tasa. O. Luts. || (võrdluseta:) nii. Sellest loost sa niisama lihtsalt välja ei rabele. Niisama paljukest see masin vastu pidaski. *„Siis niisama kaugele saimegi!” sosistasid mehed .. H. Sergo.
3. samuti. Kui teised jõuavad, siis jõuan mina niisama. Käed on väsinud, jalad niisama. Jaanipäevast hakkas sadama, niisama nagu möödunudki aastal. Ta ei näe looduse ilu, niisama ei kuule ta linnulaulu. Ta õpetused ajavad naerma niisama kui anekdoodid. Lapsed – üks niisama kui teine – kartsid pimedasse tuppa minna. *.. on ta ju ise niisama üks küsija, otsija elus. M. Under. *Ta leidis uue laskmisviisi, niisama, nagu ta uue palumisviisi oli leidnud. O. Luts.

nohisema ‹37›

1. kuuldavalt läbi nina hingama; (nina kohta:) sellist heli kuuldavale laskma. Magab nohisedes, nagu nohiseb. Nohiseb magada, nohiseb magusas unes. Nohiseb kui kuri pull. Nina nohiseb ja luriseb. Läks pahaselt nohisedes toast välja. Sööb nohisedes ja matsutades. Kostis magaja nohisev hingamine.
2. nohinal rääkima v. midagi tegema. Tema teistega ei seltsi, nohiseb omaette. *„Ta pole sedagi vastust väärt,” nohises Hannes. L. Promet. *Jutt oli katkenud ja kumbki nohises omaette tööd teha. M. Aitsam.
3. hrv kahisema, sahisema, mühisema. Veekann juba nohiseb, läheb varsti keema. *Meri nohises tasa ja kajakaid polnud näha .. L. Promet. *Tuul nohises tihenevate puhangutena .. A. Mälk.

nurk ‹nurga 22› ‹s›

1. mat punkti ning sellest eri suundades väljuva kahe kiire ühend, selliselt moodustuv geomeetriline kujund; punkti ümber pöörleva poolsirge asendite ühend algasendi ja lõppasendi vahel; kahe ühest punktist väljuva sirge vaheline hälve, selle hälbe määr nurgamõõtu väljendava reaalarvuna. Nurga tipp ja haarad. Nurga sisepiirkond. Positiivne, negatiivne nurk. Kolmnurga nurkade summa on 180°. 60°-line nurk. Kaardimõõdus, radiaanmõõdus antud nurk. Navigatsioonis, astronoomias mõõdeti nurki sekstandiga. Deklinatsioon on nurk geograafilise meridiaani ja magnetilise põhja-lõuna sihi vahel. Ekvaatoril langevad päikesekiired maale peaaegu 90°-se nurga all. Lõiketera ja töödeldava detaili vaheline nurk. Vikat tuleb varretada õige nurga all. Jõgi, tee teeb siin järsu nurga. Paneme söögilauad nurgaga 'üksteise suhtes nurka moodustavalt'. || piltl (käsituse, lähenemisviisi kohta). Uus põlvkond näeb probleeme uue nurga alt. *Mingi nurga alt vaadates võib tal isegi õigus olla .. V. Lattik. *.. kuid niipea, kui lugesin peatüki algust, küllalt kavalat nurka, mille all ta asjale lähenes .. – siis imestasin. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: nüri|nurk, sirg|nurk, terav|nurk, täisnurk; hulk|nurk, kolm|nurk, kuus|nurk, neli|nurk, viisnurk; horisontaal|nurk, vertikaalnurk; alus|nurk, kesk|nurk, kõrvu|nurk, lähis|nurk, piirde|nurk, ruumi|nurk, sise|nurk, tasa|nurk, tipp|nurk, tipu|nurk, vastas|nurk, välisnurk; faasi|nurk, inklinatsiooni|nurk, kalde|nurk, käände|nurk, langemis|nurk, lõike|nurk, murdumis|nurk, nihke|nurk, peegeldumis|nurk, pildi|nurk, põrke|nurk, pöörde|nurk, sihi|nurk, sihtimis|nurk, siht|nurk, teritus|nurk, tunni|nurk, tõste|nurk, tõusu|nurk, varretus|nurk, viskenurk; lähenemis|nurk, vaatenurk.
2. tasapinnalise kujundi, eseme vm. objekti kahe erisuunalise äärjoone v. serva ühinemiskoht; sellise ühinemiskoha piirkond. Vaiba, teki, rätiku, tahvli nurk. Teravate, ümmarguste nurkadega krae. Muruplatsi nurgad on ära tallatud. Kirjutab nime lehe ülemisele nurgale. Murdunud nurkadega postkaart. Vihikulehtedel on nurgad kahekorra ja krussis. Istub arglikult tooli nurgale. Toetub käega laua nurgale. Krundi nurgad tähistati vaiadega. Aiamaa nurka tehti väike kasvuhoone. Laev pöördub ümber saare nurga, kadus saare nurga taha. Narva maantee ja Kreutzwaldi tänava nurk. Seal nurgal, nurga peal on kohvik, kauplus. Ajalehekioskeid on igal nurgal, iga nurga peal. Õnneks saime kohe nurga pealt takso. Ma saadan sind järgmise nurgani. Töö on üle nurga 'lohakalt, hooletult' tehtud.
▷ Liitsõnad: ala|nurk, ülanurk; aia|nurk, tänavanurk; krae|nurk, põlle|nurk, räti(ku)nurk; silma|nurk, suunurk.
3. ruumilise kujundi v. eseme erisuunaliste tahkude ühinemiskoht. Karbi, kasti, laeka, sahtli nurgad. Rautatud nurkadega kirst, puukohver. Täringu nurgad ümardatakse. Kas oskad maja nurka laduda? Kutsikas on padjal nurgad maha närinud. || ‹hrl. liitsõna järelosana› (palkehitise nurkamisviisi ning nurkseotise kohta). Koerakaelanurk jt. nurgad. || piltl (mingi isiku- v. eripärase joone jms. kohta). Küll elu nühib ta(l) teravad nurgad maha. Väldib kriitilisi küsimusi, püüab teravatest nurkadest mööda hiilida. *Meie luules tõi see [= konfliktituse teooria] kaasa aastate vältel mingi õõnsa paatose, paraaditsemise, nurkade silumise .. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: esi|nurk, taganurk; ahju|nurk, aida|nurk, kapi|nurk, majanurk; kalasaba|nurk, koerakaela|nurk, ristnurk.
4. ehitise seinte ühinemiskoht ning selle lähem ümbrus. a. (väljast vaadatuna). Istutas kase suvila nurga juurde. Aida ja kuuri nurk on peaaegu teineteises kinni. Nurga taga võeti viina, joodi ja kakeldi. Läks nurga taha asjale. Hüppas järsku nurga tagant välja. Lapsed piilusid nurga tagant. Tuli ümbert nurga igavese jooksuga. Saame kell seitse postkontori nurgal kokku. Avalikult öelda ei julge, nurga taga 'salaja' sosistavad ja susivad. Ässitab, laimab nurga tagant 'salaja, mitte avalikult'. Räägib, küsib, tegutseb ümber nurga 'kaude, ääri-veeri, keerutades'. b. (seestpoolt vaadatuna). Kapp on toa, köögi nurgas. Istub nurgas. Poeb, taganeb minu eest nurka. Jaaniõhtuks toodi igasse nurka kask. Kõndis rahutult nurgast nurka. Vanasti pandi koolis karistuseks nurka (seisma). Aiatööriistad on kuuri nurgas, võta nurgast labidas. Istub saali kõige kaugemas nurgas. *Muidugi ei näinud ta kogu tuba. Ei näinud kogu toa sisustust, nurgast nurgani. J. Kruusvall.
▷ Liitsõnad: sise|nurk, välisnurk.
5. koht (elu)majas, tuba jm. ruum v. selle osa. Olen kodus kõik nurgad läbi otsinud, läbi tuhninud, aga ei leia. Köök on tüütu nurk majas, ikka kipub ta segi olema. Õpilasel peaks olema oma tuba või vähemalt mingi omaette nurk. Elavad pead-jalad koos, oma nurka pole kellelgi. Sai kapitaguse nurga ühe mutikese juurde. Kole on võõra nurgas, teiste nurkades elada. *Andresele ja Marile olid kõik Vargamäe nurgad täis töö, vaeva, mure, kurbuse ja meelepaha jälgi .. A. H. Tammsaare. *Peaasi – oma nurk, mis kõigi teiste eest varjatud .. Ei, vana ei võinud loobuda oma majast. R. Roht. | piltl. Hinge kõige salajasemas nurgas püsis lootusesäde. || mingiks otstarbeks määratud ja asjakohaselt sisustatud ruumiosa v. ruum näit. mõnes asutuses. Noored kodu-uurijad rajasid koolis oma paikkonna kirjameestele pühendatud nurga. Looduskaitse nurk. || hrv rubriik. Anekdootide nurk pühapäevases lehes. *Kui ma „Päevalehe” toimetuses töötasin, siis jõudis minu kui eesti kirjanduse nurga toimetaja kätte käsikirju, mis, nagu selgus, olid pärit O. Lutsult. J. V. Veski.
▷ Liitsõnad: elav|nurk, koduloo|nurk, laste|nurk, meisterdus|nurk, memoriaal|nurk, mängu|nurk, puhke|nurk, puna|nurk, söögi|nurk, töö|nurk, õppimisnurk; jutu|nurk, keele|nurk, kirja|nurk, luule|nurk, male|nurk, moe|nurk, nalja|nurk, satiiri|nurk, spordinurk.
6. (eraldatud) osa mingist maa-alast, nurgake, sopp; (kõrvalisem, kaugem) osa mingist paikkonnast, maakoht, maanurk, kant; kolgas. Kadriorus võib leida vaikseid rahulikke nurki. Maja taga on roheline nurk basseiniga. Odavalt oli saadaval vaid mõni kaugem ja kehvema pinnasega nurk. Lapsepõlvekodu iga nurgaga seostub mälestusi. Kihelkonna lõunapoolne nurk. Kas sa oled ka sealt nurgast pärit? Siis oleme ju ühe nurga mehed. Mul on seal nurgas sugulasi. Tunnen seda nurka, olen seal käinud. Rahvast tuleb laulupeole igast Eestimaa nurgast. Ta on palju rännanud, kõik maailma nurgad läbi käinud. Saadeti asumisele Siberi kõige kaugematesse nurkadesse. *Kas Paunvere siis nii vaene nurk on meheleminejate tüdrukute poolest? O. Luts.
▷ Liitsõnad: ilma|nurk, kodu|nurk, kõrve|nurk, maa|nurk, maailma|nurk, metsanurk.
7. hrv (nurga-, lapsevoodi kohta). *Kaks nädalat pärast pulmi jäi Teele nurka. .. Poiss saadi õnnega kätte küll, aga noorik ei võtnud pärast jalgu alla. H. Sergo.

näima ‹41›

1. (mingisugusena, millenagi v. kellenagi) tunduma, paistma. a. (hrl. nägemistaju kaudu). Ma näin vist koomiline nendes lotendavates rõivastes. Ta näib vanemana, kui ta tegelikult on. Sinakad toonid lasevad ruumi suuremana näida. Kõik näisid nii muretud, nagu polekski sõjaaeg. Mõnikord võib võõras inimene näida tuttavana. Lumi näib õhtuvalguses sinakas. Päikese näiv tiirlemine ümber Maa. Mulle näis, nagu oleksin käo kukkumist kuulnud. *Kahtlemata, Helene näib ilusam, kuid Marion on ilusam. F. Tuglas. *.. kuid ometi – me pole, mida näime. M. Under. b. (mõttetegevuse kaudu). Kõige raskemad ajad näivad möödas olevat, elu näib paremuse poole minevat. Näib, et ta ei võida seda malepartiid. Muusikaannet ei näi poisil olevat. See näib põnev raamat olevat. *Näib, nagu sünniksid ülimad tarkused tasa ja pingutamata, nagu ka taimest nähtamatult õis puhkeb. J. Semper.
2. van nägema. *Seda [= kirikutorni] ei näi: ta peab veel väga kauge maa taga olema. V. Ridala.

nüri|nurkselt ‹adv›
(< nürinurkne). *Nürinurkselt vastamisi seatud aknaluugid hoiavad kedagi sisse nägemast .. T. Tasa (tlk).

ohkama ‹ohata 48›

1. kurbusest, murest, kuid ka kergendustundest vm. põhjusel läbi suu sügavalt ja kuuldavalt välja hingama. Raskelt, sügavalt, väsinult, kurvalt, kahetsevalt, murelikult, kergendatult ohkama. Naine ohkas tasa ja pühkis silmi. Haige ajas end ohates püsti. Ohkab südamest, südame põhjast. *Kõik ohkasid, otsekui koorma alt pääsedes. F. Tuglas. || piltl (looduse samalaadsete helide kohta). Mets ohkab tuuleiilides. Tasa ohates loksuvad lained randa.
2. ohke saatel rääkima, hrl. kurtma ja hädaldama. „Mis nüüd küll saab!” ohkas ema. Ohati halbade heinailmade pärast. *Lähed tormi ette – hea teada, et keegi kodus ohkab lae poole su nime .. A. Mälk.

ohutama2 ‹37›
tasa hirnatama. *Loomal [= hobusel] oli vist janu, sest ta ohutas himukalt lähenejale vastu. E. Vilde.

olema ‹olla, olen, (ta) on, olin, ollakse; ‹eitavas kõnes ka vormid:› pole, polnud, poleks, polnuks, polevat, polnuvat, poldaks, poldud, poldavat 39›

1. väljendab subjekti (olendi, eseme, sündmuse, nähtuse, seisundi, olukorra vm.) üldist, antud hetkel v. minevikus eksisteerimise fakti: eksisteerima, olemas olema. a. (üldse, tegelikkuses). Olla või mitte olla? Ma mõtlen, järelikult ma olen. Oli kord üks kuningas. Siis oli kõigest puudus. Ei ole head ilma halvata. On sündmusi, mis ei unune. On inimesi, kes tahavad teiste tööst elada. Juhtus olema halb ilm. On nähtusi, mille olemust tänini ei tunta. Vanaduse vastu ei ole rohtu. Olema hakkama, olemas olema, olemast lakkama. See tegu oleks võinud olemata olla. Vanaisa ei ole enam 'suri, on surnud'. On ainult üks pääsemisvõimalus. Ei ole muud nõu kui ise selgusele jõuda. Pole muud kui istuda ja oodata. Toit on valmis, pole muud kui sööma istuda. On oht haigestuda leetritesse. Raskusi on, aga neist saame üle. On põhjust arvata, et.. Kas sellest on abi, kasu, tulu? Temas on näitlejat. Seda on näha, kuulda, tunda. Sellest oli ajalehes lugeda. Süüa tuleb muretseda, ükskõik, kas raha on või pole. b. (mingis kohas, kuskil). Metsa all on veel lund. Tänaval oli palju rahvast. Toas polnud kedagi. Köögis oli kärbseid musttuhat. Väljas on sügis, porine, pakane, kõva tuul. Peol oli olnud tore. Kas laual võid on? Temast polnud seal jälgegi. Kotis oli ainult kroon raha. Majas ei ole veevärki. Õhus on äikest. c. (mingil ajal, millalgi). Praegu on talv, veebruar, aasta 1986, 20. sajand, õhtu, tööaeg. Täna on soe, vihmane, tuuline ilm. Homme koolitööd ei ole. Praegu on juba aeg minna. Rongi väljumiseni on veel kümme minutit. Kunagi oli selle metsa asemel küla. Lambal oli 'sündis' eile utetall. d. (kellegi v. millegi valduses, omanduses, käsutuses). Mehel on uus ülikond, suured majad, loks auto. Mitu last neil on? Kas teil juhtub tikku olema? Meil ei ole midagi süüa. Mul ei ole kohta, kus elada. Neil ei ole kinos käimiseks aega. Kas sul on mahti see töö ära teha? Tal on ju võimalus lepingust loobuda. Tal on mantel seljas, saapad jalas, põll ees, piip hambus, kohver käes. e. (kellegagi v. millegagi ühtekuuluvana: osana, omadusena, tunnusena, funktsioonina, seisundina, protsessina, tegevusena jne.). Tal on käharad juuksed, ilusad silmad, paras kasv, parajalt pikkust. Kirvel on puust vars. Tal on talenti, eeldusi, võimeid, jaksu, jõudu, visadust (midagi teha). Mul pole isu, tahtmist, lusti, soovi kinno minna. Tal oli hirm, häbi, kõhe tunne. Mul polnud asjast aimugi. Mis sul viga, häda on? Mul on peavalu, paha olla. Mul pole midagi selle vastu. Juulal oli armastus Mihkli vastu. Meil polnud pileti muretsemisega mingit vaeva, tüli, raskust. Tema kurbusel, rõõmul polnud piiri. Tal ei ole endasse usku. Poisil polnud kaaslastega õiget klappi. Isal on palju tööd ja tegemist. Kõigil oli kiire, temast kahju. Mul pole sellega mingit asja, tegemist. Tal ei olnud kuskil püsi, asu, rahu. Kas teil on midagi öelda? Teil on õigus. Sul ei ole põhjust, alust, tarvidust seda teha. Tal on kombeks, moeks, viisiks kutsumata külla tulla. Tal on midagi südamel, plaanis, kavas, mõttes. Tüdrukul oli nutt varuks, nutt kurgus, hirm nahas. Asjal on oma mõte sees. Tal oli hale, kurb, halb, lõbus, piinlik, soe, külm, valus. Tal on hea olla. Sinuga on raske vaielda. Pole sul vastu joriseda midagi. Mul on ootamisest villand, isu täis, isu otsas, kõrini. f. (kellelegi v. millekski mõelduna v. määratuna). See kingitus on ema jaoks, too teine sulle. Raamat on Mardile. See tee on jalgratastele, jalakäijatele. Need lõngad on heegeldamiseks, heegeldustööks. Mul on su abi vaja, tarvis. Sulle oleks vitsa, malka vaja. „Mida teile võiks olla?” küsis müüja. Kas mulle kirja ei olnud? Võõrastel(e) on sissepääs keelatud.
2. väljendab subjekti eksisteerimisprotsessi: asetsema, asuma, paiknema, viibima; elama; funktsioneerima, käituma. a. (mingis kohas). Ta on maal, linnas, Siberis, koolis, kodus, kodunt ära, apteegis, aias, toas. Laev on merel, sadamas. Sadam on veel kaugel. Vaas on laual, riiulil. Maja on tee ääres, orus, jõe kaldal, teistest eemal. Ta oli juba väravast väljas. Olemegi päral, kohal. Kus ta on? Sisukord on raamatu lõpus. Viga on temas endas. Koer oli rebase kannul. Hobused on trepis. Olin sugulaste pool, haiglas, ööd võõrastemajas. Õlu on all, vaht on peal. | piltl. Ta nimi on pidevalt kõigi suus. Luuletus on peas. Pühad, lõikusaeg on ukse ees. Südames oli rõõm, kurbus, valu. Nutt, pisarad ei olnud kaugel. Ta oli oma sõiduvees. Oleme omadega enam-vähem mäel. Asi on selles, et.. Seal see asi nüüd on! b. (mingil ajal). Olen varsti tagasi. Olin ammu enne teisi kohal. Olime möödunud pühapäeval maal. c. (mingis tegevuses, milleski osalemas). Olen kalal, jahil, õngel, noodal, tulusel, marjul, seenil. Vend on õitsil, veskil, karjas, õunavargil. Olime pulmas, matustel, külas. Oleme kohvil, lõunal. Olen tööl, reisil, praktikal. Olen praegu dieedil, ravil. Kes on roolis, aerudel? Poiss on õngede kallal ametis, tegevuses õngede korrastamisega. Ta on tegev mitmes ühingus. Olime ootel, valvel. Olin just kinno minemas, koju tulemas. Auto on remondis, paranduses. See sõna on juba mõnikümmend aastat käibel, tarvitusel, kasutusel. Mis siin teoksil on? Vili on jahvatusel, töö on tegemisel. Olen juba varahommikust peale liikvel. Mullikas oli terve talve nuumal. d. (mingil viisil, vahel viisi näitamata). Kuidas olla – minna või mitte minna? Nii peenes seltskonnas ei oska kuidagi olla. Tema oskab ülemuste ees olla. Ole viisakalt, vagusi, vait! Keegi ei ole jõude. Las ma olen natuke aega rahus. Lase kass olla, ära kiusa teda. Kuidas sa elad ja oled ka? Kuidas asjad, lood on? Vaata, nii on lood. Asi, lugu, asjalugu on niisugune, et.. Oli, kuidas oli, aga kuidagi ikka oli. Võib ju olla, et.. Kõik on nii, nagu peab. Kuidas teil seal kodus on? Ole nii nagu omas kodus. e. (mingis (ajutises) olukorras, seisundis v. suhtes). Mees oli purjus, joobnud, jokkis, vintis, täis. Olin ärevuses, mures, mõttes, pabinas, närvis, elevil, lusti täis, pinevil, kahevahel, marus, norus, turris, hirmul, halvas tujus, tujust ära, ähmi täis. Lapsed on kodus üksi, omapäi, omaette. Ettepanekuga oleme päri, nõus. Kas te olete minu poolt või vastu? Oled juba nii vara ärkvel, üleval, jalul. Nad on teineteisega tülis, pahuksis, riius, sõjajalal. Ta on hädas, jännis, pigis, kehval järjel, kõigile võlgu. Poiss oli kui tulistel sütel. Olen oma toidul, omas leivas. Olime jooksust päris läbi, otsas, võhmal. Nüüd oleme sinuga tasa. Aparaat on korrast ära, nässus, rikkis, mokas. See asi on nüüd korras, juttis, joones, kombes. Majapidamine on tal laokil, räämas, ui-ai. Särk on poriga koos. Koeral on saba rõngas, sorgus. Uks on lahti, kinni, lukus, irvakil. Puud on raagus, pungas, õites, hiirekõrvul. Akna klaasid on katki. Käsi on paistes, krampis. Teed on umbes. Taevas on pilves. Meri on jääs. Ma pole praegu vormis. Kas kaubad on koos? Prillid on alles, kaotsis. Raha on läbi, otsas. Tema aeg on ümber. Raskem osa teest on möödas. Vihm on üle. Õhtu on käes. Mis siin lahti on? 'mis on juhtunud v. mis toimub'. Kell oli 6, kui Sohvi tuli. f. (mingis asendis v. suunas). Ta on püsti, pikali, põlvili, kummargil, kägaras, siruli, laatsakil. Klaasid on kummuli kuivamas. Lipuvarras oli otse, veidike viltu, kaldu. Majad on vastastikku. Aknad on lõunasse, põhja, õue poole, tänavale. Istujad olid näoga, seljaga üksteise poole. Vaadake, et rivis oleks kõigi varbad ühel joonel! Täisnurkse kolmnurga kaatetid on teineteise suhtes risti. g. (kellegagi v. millegagi koos; kellestki v. millestki eraldi). Ära karda, ma olen sinuga. Ta soovis minu seltsis olla. Praegu oleme veel koos, varsti enam mitte. Olin temaga ühel kursusel, ühes klassis. Poisid on kogu aeg ninapidi koos. Õu ja aed on eraldi, aed on õuest eraldi. Rõõm ja kurbus on alati käsikäes. Kes on sinuga kaasas? Kas kohv on koorega või ilma? Too mees on enne Marit juba kümne teisega olnud (armuvahekorra kohta). Miina on 'kurameerib' nüüd Mihkliga.
3. iseseisva tähenduseta v. väga üldise tähendusega olles iseloomustab koos predikatiivi v. adverbiaaliga subjekti omadust, olemust, tunnust, kuuluvust (kuhugi v. kellelegi) jms.. a. klassifitseerib, identifitseerib v. defineerib subjekti. Ta on kunstnik, õpetaja, treial. Varblane on lind. Sääsk on putukas. Meie oleme inimesed. Igaüks on oma õnne sepp. Tallinn on Läänemere tähtsamaid sadamaid. Ukraina pealinn on Kiiev. See tütarlaps on minu venna pruut. Mis ta nimi on? Tema nimi on Raimo Saar. Ta on üks Järvidest, üks Järvisid. „Hund” on saksa keeles koer. Einstein on relatiivsusteooria rajaja. Mikroskoop on suurendusseade. Koer oli ta alatine kaaslane. Kes te olete? See on minu poeg Arno. Kes teist on Jaan? Jaan olen mina. Mina olen Jaan. Kaks korda kolm on kuus. Kahe ja kolme korrutis on kuus. Ta on 36-aastane. Üks sentimeeter on kümme millimeetrit. Mütsi hind on 50 krooni. „Nissan” on levinumaid autosid. Äri on äri. Sõda on sõda, mis parata. Kaks meest on ikka kaks meest. b. iseloomustab subjekti laadi. Vesi on soe. Ämber oli raske. Kui hea on olla noor! Ta nägu on kahvatu, tedretähti täis. Kingad on pruunid, pruuni värvi, kõrge kontsaga, ninast kitsad, mulle parajad. Poiss oli väikest kasvu, valget verd, lokkis juustega. Ta on andekas, hea peaga, keeltes tugev. Mees on aeglane, rahuliku loomuga. Ta on just niisugune, nagu mees peab olema. Ta on kahtlane tüüp, isevärki mees, üle küla poiss, igal pool esimene. Ole ikka mees! Igaüks peab olema iseenese üle peremees. Ta on kasvatusküsimustes täielik võhik. See ülesanne on kerge, keeruline, raskesti täidetav, mulle jõudu mööda, erilise tähtsusega. Sinu jutt ei ole eriti loogiline, usutav, kuulamist väärt. Ei ole ilus vanematele inimestele vastu vaielda. Tema süda on süüst puhas. Selle asja pärast ole üsna mureta. Tuba oli akendeta. Oli see nüüd tark tegu? Näidendist ei olnud suuremat asja, näidend ei olnud suurem asi. Oleks rumalus loobuda sellest võimalusest. Nüüd on hea nõu kallis. Käsk on vanem kui meie. Pikuke see suvi siis ära ei ole! Lobisemine pole kunagi kasuks. Keegi on kellelegi koormaks, nuhtluseks, ristiks kaelas, risuks ees. Poiss on tööl juba päris asja eest, täie mehe eest. Tahan olla samasugune kui teised. Kleit on põlvini, allapoole või ülespoole põlvi. Poeg oli isale õlast saadik, õlani. Tema tervis polnud kiita, laita. Kohver oli kerge kanda. Sa oled nagu karu. Olen väsinud kui koer. Maja oli nagu maja kunagi, nagu maja ikka. Tüdruk on ema nägu, täiesti emasse. Nende sarnasus on lausa rabav. Oskar on jõu poolest Aadust üle. Olen näljane nagu hunt. Kas see pilet on veel kehtiv? Olin ta käitumisest liigutatud, rabatud, ärritatud, pahv. Olgu ta tuhandest terve! (tänuvormel). Oma on ikka oma. c. osutab subjekti (kellegi) omanduses v. käsutuses olekut, kuuluvust kellelegi v. millelegi, millegi olemasolu kellelgi. Idee oli sinu, tegutse! Sinul, sinu käes on vägi ja võim. Mul on niisugune tunne, arvamus. Rätik on õe jagu. Nokk on tal nagu kure oma. Tulevik on noorte päralt. Terve korter oli minu käsutuses. Küpsised olid laste jaoks. d. osutab subjekti päritolu. Kust kandist sa (pärit) oled? Ta on (pärit) Tartust, Saaremaalt, töölisperekonnast. Kust niisugune jutt pärit on? See tsitaat on „Iliasest”. Arhitektuurimälestis, raamat, skulptuur on 16. sajandist. Apelsinid on Marokost, õunad Ukrainast. Kiri on ema käest, emalt. Kas ta on Mardi tütreid? See mõte oli sinult. Kas sa oled kuu pealt, et seda ei tea? Ma olen ajalehe juurest, aiandist. e. osutab subjekti ainet, materjali. Sõrmus on kullast. Kirjutuslaud on tamme(puu)st. Kringel oli pärmitaignast. Sild on raudbetoonist. Sinu süda on lausa kivist. Anna meile ka, ega meiegi suud sarvest ei ole!
4. abiverb verbi liitaegade koosseisus. a. isikulise tegumoe täisminevikus. Olen, oled, on, oleme, olete, on kaotanud. Ei ole, pole kaotanud. Oleksin, oleksid, oleks, oleksime, oleksite, nad oleksid kaotanud. Ei oleks, poleks kaotanud. Olgu kaotanud! Ärgu olgu kaotanud! Olevat kaotanud. Ei olevat, polevat kaotanud. b. umbisikulise tegumoe täisminevikus. On kaotatud. Ei ole, pole kaotatud. Oleks kaotatud. Ei oleks, poleks kaotatud. Olgu kaotatud! Ärgu olgu kaotatud. Olevat kaotatud. Ei olevat, polevat kaotatud. c. isikulise tegumoe enneminevikus. Olin, olid, oli, olime, olite, nad olid kaotanud. Ei olnud, polnud kaotanud. Olnud kaotanud. d. umbisikulise tegumoe enneminevikus. Oli kaotatud. Ei olnud, polnud kaotatud. Olnud kaotatud.
5. esineb mõningates püsiühendites, mis väljendavad:. a. möönmist, nõusolekut, (ka eitavat) kinnitust. Olgu kuidas on (, aga teha see töö tuleb). Olgu mis on (– ma lähen). Sa tuled ju ka, eks ole? Eks ta ole (, või ta vale). Mis sa teed või oled! Olgu muud mis on (, aga joodik ta ei ole). Olgu, olen nõus. Olgu pealegi. Olgu siis nii! Ja olgu olla (kõik tipp-topp korras)! Ei ole [kedagi v. midagi] ollagi. Tüdruk on kena, pole midagi öelda. Nad ilmselt liialdasid, olgu siis tahtlikult või tahtmatult. Sinust on ta ikkagi ette, olgu küll, et sa muidu üsna tore poiss oled. b. tõrjumist, halvakspanu, pahandamist. Las olla (pealegi), kulub sulle endalegi ära. Ole (mul) nüüd asja, juttu! Ole sind oma lobaga! Seal see (asi nüüd) on! Mis jooksmine see olgu! Mis jutt see olgu! Mis mood see on (teiste asjades sorida, kaebamas käia)! See pahandus oleks võinud olemata olla. c. suhtlusvormelites palvet ning tänu vm. soovimist. Ole armas, aita natuke. Ole hea, võta millist tahad. Tõstke ette, olge kena! Ole, olge terve (söötmast, aitamast)! Ole meheks (aitamast, et appi tulid)! Ole, olge (tuhandest) tänatud! – Ei ole tänu väärt.

ometi ‹adv›

1. ikkagi, siiski, kõigest hoolimata, sellele vaatamata, sellegipoolest. Proovida, küsida võiksime ometi. Nüüd peab ta ometi vastama. Võib süüa ja ometi näljane olla. Selliseid asju ei tohiks juhtuda, aga juhtub ometi. Lubab, ent ometi ei tule. Rääkisid omateada tasa, kuid ometi kuulsime kõik ära. Kui ka ei osta, siis vaadata võib ometi.
2. rõhutab tundetooni lausetes, mis väljendavad:. a. (tungivat) palvet, üleskutset v. ettepanekut, tähelepanu juhtimist; no, nüüd, n'd; juba. Ütle ometi, mis sul on! Rääkige siis ometi! Istu ometi, kui aega on! Mine ometi ära! Maitse ometi, kui hea leib! Kuula ometi, mis ma räägin! Vaata ometi, kuidas ta tantsib! No tere siis ometi! b. imestust, hämmeldust, vaimustust; usutlevat v. uudishimutsevat pärimist. Kui peen seal ometi oli! Mõtle ometi, tema juba tagasi! See ei või ometi tõsi olla! Kes seda tegi – ega kass ometi? Te ei arva ometi, et mina süüdi olen? Kus ta küll ometi on? Ega ometi keegi mu tulekut näinud? Kes sealt ometi tuleb? Ega sa ometi unusta? Ega's kell ometi kaksteist ole? c. pahameelt, (kerget) laitust, halvakspanu, hurjutamist, kahetsust. Kas sa püsid ometi paigal! Mis nende poiste sisse ometi läks! Nõnda ometi ei tohi! Häbenege ometi! Kus su aru ometi oli? Kus sa ometi nii kaua kolasid? Mis sa ometi kohmitsed, tule juba! Kuidas ma sellele ometi varem ei mõelnud? Miks me ometi tal minna lasksime? *„Mis sa ometi sõelud kogu aeg jalus!” pahandas ema. L. Promet. d. igatsust v. ootust, tungivat soovi, kergendustunnet v. rõõmu. Saaks ometi rahamure kaelast ära! Oleks ometi, et eksam hästi läheks! Peaks ema ometi tulema! Saaks ta sealt ometi minema! Ükskord ometi saime omadega valmis! Viimaks ometi kodus! e. mööndust: ju (1. täh.), siiski, ikkagi, tõepoolest, ükskord. See kõik on ometi imelik. Tema oli ometi hakkaja inimene. Mees ometi oskas ujuda. Näed ometi ise, kui vilets ta on. Ta pidi meie tulekust ometi teadma. Töö tuleb ometi kellelgi ära teha. Küsimusele peab ometi vastama. Rand hakkas viimaks ometi paistma. Kuidas tema, ometi tark inimene, võis niisugust juttu uskuda? Seda ma ometi ei tee, et teda paluma lähen.

paatuma ‹37›

1. kõvaks muutuma, paakuma. Rasked mullad paatuvad kergesti. Rikkaliku kastmise peale võivad peenrad paatuda. Kõvaks paatunud põllupind, jalgrada, muldpõrand. Selg oli paatunud verest must. Higist ja tolmust paatunud räbalad seljas. Vana paatunud kaldajää, lumi. Palavikust paatunud huuled. Tööst karedaks paatunud käed. Laubale kleepunud paatunud 'pulstunud' juuksed. Niiskuse käes lõhkeaine paatub.
2. piltl tuimaks muutuma, panetuma, tuhmuma. Sõjakoledustes, raskes töös paatunud hinged. Vanadusest paatunud mälu. *.. kuid pisaraid ei tulnud, nagu oleks ta süda kõvaks paatunud. K. Ristikivi. *Valu paatub roidunud haleduseks, sundides meeli tasa ja unistades tegutsema. E. Vilde.

palgi|ots [-a]

1. palgi otsmine osa. *Lumi reejalaste all krudises tasa ja kelk palgiotsade juures nagises.. O. Luts.
2. kõnek palgijupp. *Samal kevadel ehitas Juss omale lehmalauta – palgiotsadest, mis pere kambritest järele jäänud. A. H. Tammsaare.

paradoks ‹-i 21› ‹s›

1. näilikult mõistusvastane väide. Vaimukas, rabav, odav paradoks. Paradoksina kõlav väide. Ta on vaimukas kaasvestleja, paradokside pilduja. Paradoks kirjandusliku stiilivõttena. Tammsaare, Shaw' paradoksid. Tuntud paradoks on: tasa sõidad, kaugemale jõuad.
2. ootamatu v. ebatavaline nähtus, mis näib vastu rääkivat tavakujutlustele. Vaesus looduslikult rikkal maal on paradoks. *Pigalle oli traagiline inimene, melanhoolik. Ja paradoks: tema nime kannab Pariisi kõige lõbusam ja patusem paik. V. Panso. || füüs nähtus, mida ei saa seletada tuntud seisukohtadest lähtudes, näilikult mõistusvastane loodusseadus. Hüdrodünaamiline, aerodünaamiline paradoks.
3. jahipüss, mis laseb nii haavlite kui kuuliga. Jahipidamisel lubatud relvade hulka kuulub ka paradoks.

parajuslane ‹-se 5› ‹s›
mõõdukuse pooldaja. Parajuslased tahtsid uuendusi läbi viia tasa ja targu. *Ei tormanud kohale mitte üksnes viinaninad, vaid ka parajuslased ja karsklased.. R. Sirge.

peegel ‹-gli, -glit 2› ‹s›

1. lihvitud klaasist (v. metallist) korrapärase kuju ning tugevasti valgust peegeldava sileda pinnaga keha, mis hrl. tekitab kellegi v. millegi kujutise. Tasapinnaline, sfääriline peegel. Ovaalne, ümmargune, kandiline peegel. Teleskoobi peegel. Seinal on peegel. Vannitoa peegel. Saalis on peeglid maast laeni. Peegliga riidekapp. Silmitsesin ennast peeglis(t). Vaata peeglisse! Tütarlaps seisis peegli ees ja kammis juukseid. Võttis käekotist peegli. Akustiline peegel 'ese helilainete koondamiseks ja suunamiseks'. Elektromagnetiline peegel 'ese elektromagnetlainete koondamiseks ja suunamiseks'. Nühkis säärikud peeglina 'väga tugevasti' läikima. Varjuda ei olnud kuhugi, siin ole nagu peegli peal 'täiesti nähtaval'. Meri on sile kui peegel. Värskelt värvitud põrand läikis nagu peegel. | piltl. Mere tumesinine peegel. *Iga lomp saanud peegliks: / Tuleb üle hüpata taevastest.. M. Under. *Alles teiste inimeste peeglis [= teistes inimestes] näed ennast niisugusena, nagu oled. See on halastamatu peegel.. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: ime|peegel, kapi|peegel, klaas|peegel, kumer|peegel, kõri|peegel, kõver|peegel, käsi|peegel, laua|peegel, metall|peegel, nina|peegel, nurk|peegel, nõgus|peegel, otsmiku|peegel, parabool|peegel, seina|peegel, silma|peegel, tahavaate|peegel, tasa|peegel, tasku|peegel, trümoo|peegel, tualett|peegel, tupe|peegel, võlupeegel; jõe|peegel, järve|peegel, jää|peegel, mere|peegel, veepeegel.
2. piltl mingite nähtuste, protsesside jne. kajastaja. Ajaleht on oma ajastu peegel. Rahvaluule on mineviku peegliks. Rahva keel on tema meelelaadi ja vaimuelu peegel. Silm on südame peegel.
▷ Liitsõnad: satiiri|peegel, vaimupeegel.
3. zool. a. hele laik metslooma saba ümbruses, linnu tiival jm. Metskitsel on saba ümbruses valge laik, nn. peegel. Sinikaelpardi „peegel” on sinivioletse läikega. b. karvadeta ala (näit. mesilasel, loomal)
▷ Liitsõnad: nina|peegel, vahapeegel.
4. med teat. aine sisaldus kehavedelikus. Rasvane toit tõstab lipoidide peeglit veres. Vere kolesteriini peegel on langenud.
5. mer laevakere v. paadi otsa põikvälissein
▷ Liitsõnad: ahtri|peegel, vööripeegel.

pianissimo
muus väga vaikselt, õige tasa (lüh. pp)

piano
muus vaikselt, tasa (lüh. p). Piano pianissimo 'ülivaikselt (lüh. ppp)'.

pikka ‹adv›

1. pikkamisi, pikkamööda, aeglaselt. Ootaja aeg kulub hirmus pikka. Tunnid mööduvad, venivad pikka. Pikka hämarduv tuba. Päike vajub pikka metsa taha. Tegi tööd pikka ja kiirustamata. Lehmad astuvad pikka kodu poole. Tõusis pingilt pikka ja kohmakalt. Töö edenes pikka. Luuletaja anne küpses pikka, kuid järjekindlalt. Ikka tasa ja targu, ikka pikka ja hiljukesi. Uue teatri ehitamine läheb pikka-pikka 'väga aeglaselt'. *Sealt .. kostab kurtev leinakell, pikka, rahulikult, raskemeelselt.. R. Sirge.
2. pikalt, kaua. Vaikisime pikka. Koer ulus pikka ja kaeblikult. Haigutas pikka ja tülpinult. Mu tujutus ei kestnud pikka. Uurisin uustulnukat pikka ja põhjalikult. Ta on liiga pikka kaalutlev inimene. *.. ma pidin ootama kooliaja hakku lütseumis, mis õnneks pikka ei lasknud end oodata. A. Sepp (tlk).
3. välja sirutatuks, õieli, siruli, sirgu. Poiss ajas jalad laua alla pikka. Ajasin uudishimust kaela pikka. *Ju siis mõni Juhan või Jüri või Jaan nägi Anniski kahte palmikut, mille järele ummisjalu tormata, käsi haardeks pikka. E. Maasik.
4. pikali. *Oskar jäigi voodile pikka. Juba ta magas norinal. R. Põder.

pilve|tekk
piltl pilvevaip. *On soe. Päike paistab läbi pilveteki. T. Tasa (tlk).

pind1 ‹pinna 23› ‹s›

1. eseme, olendi vm. väliskiht, pealmine kiht. Sile, tasane, ebatasane pind. Kivi krobeline pind. Karvase pinnaga riie. Kudumi mustriline pind. Tahvli pind ei tohi olla liiga libe. Kriimustused kummikute läikival pinnal. Mööbli poleeritud, lakitud pind. Detailide töödeldud, töötlemata pind. Niiskes ja kuumas õhus on higi aurumine keha pinnalt takistatud. Taime lehtede pinda katab vahajas kiht. Pilvede liigitamisel on oluline ka pilvede alumine pind. || piltl pealispind, väline olemus. Kriitika nõrkuseks on sageli libisemine pinda mööda. Sügavamal pinna all küdes rahulolematus edasi. Pinna all võib peituda mõndagi, mis kiirel lugemisel silma ei hakka. *Nagu näeme, libiseb pastorist luuletaja sulg välist pinda kaudu, taotlemata erilist tundesügavust. A. Vinkel.
▷ Liitsõnad: ihu|pind, jää|pind, keha|pind, lehe|pind, lume|pind, mulla|pind, naha|pind, pildi|pind, purje|pind, seina|pind, teepind; graniit|pind, kivi|pind, klaas|pind, krohv|pind, murupind; aurumis|pind, eraldus|pind, hõõrde|pind, kokkupuute|pind, kontakt|pind, lõhenemis|pind, lõike|pind, löögi|pind, murde|pind, murdumis|pind, puutepind; külg|pind, ots(a)|pind, pealis|pind, sise|pind, välispind.
2. aluspõhja kattev pind, maapind, maismaa pind; maakamar, pinnas. Üle kahe kolmandiku maakera pinnast on kaetud veega. Erinevate pindade – põld, niit, mets, kõrb – puhul on vee aurumine erinev. Kõva, pehme pind. Viljakas, niiske, liivane, savine pind. Võrdlemisi kivine pind. Põhja-Eesti paene pind. Soo õõtsuv pind. Kuivade liivaste pindade metsastamine. Rammusa mullaga pind. Pind on siin viljakasvatuseks vähesobiv. || (üldisemalt mingi ala maapinna, ka territooriumi kohta). Mu jalge all on taas sünnimaa püha pind. Vabadusvõitlejate veri on niisutanud kodumaa pinda. Mis tõi su siia võõrale pinnale, rändaja? Lahingud polnud veel kandunud Eestimaa pinnale. Esmakordselt viibin Prantsusmaa, Ameerika pinnal. Pind muutus kurjategija jalge all palavaks ja ta põgenes üle piiri. Ta põrm puhkab võõras pinnas. *Mu süda on kinni su pinnas, / mu kannatav sünnimaa. J. Kärner. || (muude taevakehade pealiskihi kohta). Rakett viis vimpli Kuu pinnale. Teame vähe kaugemate planeetide pinnast. || piltl üldine olukord, tingimused, vajalik keskkond; üldine suhtumine. Uuendusteks polnud pind veel küps. Vitamiinivaegus loob soodsa pinna haiguste tekkimiseks. Uue mõistmine eeldab vastuvõtlikku pinda inimese hinges. Valgustuslikud ideed langesid juba ettevalmistatud pinnale. Manitsustest polnud abi: sõnad langesid viljatule pinnale. Ükskõiksus on kuritegudele soodsaks pinnaks. Tuli pinda sondeerida: kas meid võetakse vastu või mitte? *Kodulugu sai pinnaks, mille kaudu kooliuuenduse ideed hakkasid algkoolide õppetöös levima. F. J. Eisen.
▷ Liitsõnad: alus|pind, kodu|pind, maapind; asfalt|pind, betoon|pind, kalju|pind, liiva|pind, pae|pind, raba|pind, rohu|pind, soopind; kald|pind, kallakpind; kasvupind.
3. alus, põhi, jalgealune. Sumasime poris, otsides kõvemat pinda. Ujusime kalda poole, et pääseda kindlale pinnale. Parkett oli lapsele liiga sile pind, ta kukkus ühtepuhku. Plahvatuse ajal tundsime, et pind jalge all kõikus. *Selge on ainult see, et pind maksva korra talade alt on ära uhutud ja katus langeb varsti meile kaela. V. Adams. | piltl. Pärast finantsskandaali ei saanud ta enam kunagi kindlat pinda jalge alla. Enesekriitikat tehes lõi ta süüdistustel pinna alt. *Andrese mustad mõtted ei kestnud kuigi kaua, sest neil oli vähe olulist pinda. Tema ise kui ka Krõõt, mõlemad olid ju alles noored.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: alus|pind, kande|pind, kõla|pind, toetus|pind, toitepind.
4. vedeliku v. vedela aine ülemine piir, selle pealmine kiht. Järve peegelsile pind. Sügisese mere rahutu pind. Vee pinnal ujusid mullid. Õli läikiv pind. Kalad tõusid pinnale hingama, putukaid püüdma. Lind sukeldus ja tõusis uuesti pinnale. Uppuja kerkis mõned korrad pinnale. Allveelaev tõusis pinnale. Lahe pinda katab jäälobjakas. Vaht kerkis supi pinnale. Räbu tõuseb pinnale. *..sealt kuskilt kostab sulpsatus: kala kargas pinda. R. Sirge. || piltl (seoses kellegi, millegi esilekerkimisega, aktiivse toimimas olekuga). Võimuvahetuste ajal ujub pinnale ikka kahtlasi kujusid. Ebameeldiv lugu minevikust ujus jälle pinnale. Lahendus probleemile tõusis alateadvusest pinnale. *Pealegi vaevas teda nüüd lakkamatult mingi ebamäärane mälestus, mis tahtis kõigest jõust pinnale tõusta.. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: jõe|pind, järve|pind, laine|pind, mere|pind, peegel|pind, veepind; nivoopind.
5. pindala, ala (suuruselt). Hoonetealune pind. Umbes 50 ha suurune pind. Aia, metsaalade pind. Maaparandusobjektide pind on aasta-aastalt suurenenud. Kilealusel pinnal kasvatati varajast köögivilja. Talul on küllaldaselt pinda, aga see on väheviljakas. Elamu akende pind peab moodustama vähemalt 1/8 põrandapinnast. Karusnaha pind jagatakse eri väärtusega osadeks. || (ruumide) põrandapind; (elamispinna kohta). Abiruumide pind. Vabanenud pinnale paigutati viimistlusosakond. Üürime välja pindu äriruumideks. Pinnaga on raskusi, ligemal ajal pole korterit lootagi. Üleliigsele pinnale võeti üüriline. Tahaksin uues kohas elada sama suurel pinnal kui ennegi.
▷ Liitsõnad: hoonestus|pind, kasvu|pind, kogu|pind, koristus|pind, kultuur|pind, külvi|pind, lava|pind, põllu|pind, üldpind; elamis|pind, lisa|pind, manööver|pind, miinimum|pind, põranda|pind, tootmispind.
6. ‹hrl. väliskohakäänetes› piltl see, millel miski rajaneb, millele miski tugineb, millest miski lähtub. Vastuolud tekkisid majanduslikul, maailmavaatelisel pinnal. Ta tervisehäired tekkisid psüühilisel pinnal. Jutt läks, kaldus isiklikule pinnale. Jääb selgusetuks, missuguselt pinnalt sai tüli alguse. Konflikt võrsus isiklike vastuolude pinnalt. Rahvusliku liikumise pinnal sündinud selts. Vaba konkurentsi pinnal tekkinud monopol. Antiik-Kreeka kultuur arenes idamaade kõrge kultuuri pinnal. Realistlikud kunstnikud jäid vanade traditsioonide pinnale. Sõpruskond kujunes välja ühise õppimise pinnal. Jutustus võrsus kirjaniku isiklike tähelepanekute pinnalt. Selline järeldus võis tekkida ainult asjatundmatuse pinnal(t). Enesesüüdistuste pinnal tekkinud sisepiinad. Kõik lepingu pinnalt tekkinud vaidlused lahendatakse kohtu korras. || tase, tasand. Jutustused jäid vaid üldise kirjeldamise pinnale. August Kitzbergi esimesed näidendid olid veel olustikurealismi pinnal. Kiriku ehituslugu on jäänud veel mitmeti oletuste pinnale. Ta oli kunstiga kokku puutunud vaid asjaarmastajalikul pinnal. *Mõndagi jäi minu elukogemuste pinnalt arusaamatuks. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: lähtepind; tasapind.
7. mat ruumis liikuva joone jäljena tekkiv kahemõõtmeline kujund (geomeetria põhimõisteid). Geomeetriline pind. Kooniline, silindriline pind. Kumer pind. Prismaline, püramiidne pind. Hulktahkne pind. Silindri ja koonuse külgpinnad kuuluvad kõverate pindade hulka.
▷ Liitsõnad: kera|pind, koonus|pind, silinderpind; horisontaal|pind, kõver|pind, lõike|pind, põik|pind, pöörd|pind, rõht|pind, tasa|pind, vertikaalpind.

pisi|tasa ‹adv›
vähehaaval, aegamisi, tasapisi; otsekui märkamatult, väikest viisi. Sammusin pisitasa edasi. Pisitasa kogunesid kuulajad saali. Ta teeb jälle pisitasa sporti. Eks ma ehita pisitasa, korraga ei jõua. Pisitasa hakkasin siinse eluga harjuma. Kuidas töö edeneb? – Pisitasa, saag on nüri. Minu selgitustöö kandis pisitasa vilja. Haige paraneb pisitasa. Pisitasa tuleb juustesse halli. Kuuldused pääsesid pisitasa liikvele. Pisitasa saabub videvik. Rabistab pisitasa vihma. Hoone laguneb pisitasa. Kahtlus hakkab pisitasa hinge närima. Kiirus kasvab pisitasa. *Jah, kõik suured asjad algavad nõnda ... pisitasa. A. Jakobson. || vaikselt, tagasihoidlikult. Elab pisitasa omaette. Veeretas pisitasa päevi õhtusse. Elu läks pisitasa edasi.

plõgisema ‹37›
plõginat kuuldavale laskma, lõgisema, plagisema. Hambad plõgisevad hirmust. Öö läbi plõgises töötoas kirjutusmasin. *.. jõi kopsikuserva tasa vastu hambaid plõgisedes pika sõõmu. E. Rannet.

pool|kuuldavalt
tasa, vaikse häälega. Poolkuuldavalt laulma, midagi ütlema. Ta mõtles poolkuuldavalt.

pool|sosin
vaiksel, summutatud häälel rääkimine, tugev sosin. Poolsosinal, poolsosinaga ütlema, lausuma, kiruma, õpetama. Jutt tasanes poolsosinaks. *Ta jõudis viimase lausega poolsosinast peaaegu kisenduseni ja jätkas taas üsna tasa. J. Kross.

pool|ärkvel
*.. ma magasin, kuid rahutult, üksnes uimastunult, aina poolärkvel püsides. T. Tasa (tlk).

praksis ‹-e 4› ‹s›
(vabakutselise) arsti v. advokaadi tegevus. Laialdase praksisega kirurg. Advokaadi mitmekümneaastases praksises pole sellist juhust ette tulnud. *.. noormees on üle võtnud oma onu praksise ja patsiendid.. R. Tasa (tlk).
▷ Liitsõnad: arsti|praksis, erapraksis.

praksuma ‹42›
(hrl. põledes v. murdudes) prakse v. praginat kuuldavale laskma. Astub tasa, et oksad ei praksuks. Jalge all praksuvad külmunud lehed, jäätunud lombid. Rasv pritsis praksudes pliidile. Oksad süttisid praksudes, lõid tules praksuma. Puud praksuvad ahjus, pliidi all, kaminas. Raudahi praksub hubaselt. Tuli, lõke praksub ja pragiseb. Praksuvad sädemed. Praksuv rasvaküünal. Aiateibad praksusid ja paukusid pakases. Saladuslikult praksuvad seinapalgid. Telefonis praksub miski. || piltl vihaselt karjuma, kärkima. *Küll Kuri-Jaan praksus ja virutas meid uksest välja. E. Pärna.

puhkama ‹puhata 48›

1. töö vm. pingutuse järel väsimustundest vabanemiseks ja jõuvarude taastamiseks jõude olema, rahuolekus viibima v. millegi lõõgastavaga tegelema. Aktiivselt, passiivselt puhkama. Puhkab peale tööpäeva, pärast suplust. Tahan päeva väsimust puhata. Istus lõõtsutades puhkama. Laske pillimehel puhata. Tantsiti peaaegu puhkamata. Pead kärast, lastest, õppimisest puhkama. Et terve olla, tuleb piisavalt puhata. Väsinud käed puhkavad süles. Las närv puhkab! Läks eksamile puhanud peaga. Kas hobused on puhanud? | piltl. Mets puhkab lumevaiba all. Järv puhkab mägede põues. Puhkav meri, tuul, küla. Las mootor puhkab. Telefon ei saa hetkegi puhata. Arhiivitolmus puhkavad käsikirjad. Kohvripõhjas puhkav kangas. Hing puhkab looduses. Ema pilk puhkab magaval lapsel. Silmad lausa puhkavad pruuti vaadates. || tegevuseta, jõude olla laskma. Istume, puhkame jalgu. Puhka jalga 'istu'! Peab konti puhkama. Peatusime, et hobuseid puhata. || magama. Heida varakult puhkama. Ole tasa, isa-ema puhkavad. Kogu pere puhkas sügavas rahus, magusas unes. || söötis olema. Kütisemaa tuleb pikemaks ajaks puhkama jätta.
2. ametikohustustest vaba olema, puhkusel viibima. Mul on selle suve puhkus juba puhatud. Kas ta puhkab või on tööl?
3. piltl surnuna lamama. Ta puhkab Metsakalmistul, surnuaial, mullas, mulla põues, hauas, mere põhjas. Puhka (issanda) rahus. Isa põrm sai puhkama uude kalmuaeda. Siin puhkavad viimast, igavest und meie esivanemad. Ta on jäädavalt mulla, mätta alla puhkama läinud.

pundar ‹puntra 20› ‹s›

1. mitmesuguse kujuga kogum tihedalt (hrl. korrapäratult, segamini, kokkupõimunult v. -haakunult) asetsevaid v. kokku seotud esemeid. Pundar nahku, villu, linu, heinu. Pundar peergusid, paberit. Leidsin kapist puntra sokke ja kindaid. Kotist tuli nähtavale pundar õngi. Õnge otsa pandi pundar ussikesi. Tal on õlal suur pajukoorte pundar. Kannab lastud jäneste, lindude pundart. Harutasin puntra lahti. Poiss hoidis süles suurt ja pehmet pundart. Sidusin kaltsud, raamatud, ajakirjad puntrasse. Puntrasse käkerdatud linad. Puntrasse, puntraks seotud haod. Kappide sisu köideti puntraisse. Toppis seljast võetud riided puntras pesukasti. Rüselejate käed-jalad olid puntraks põimunud. Vormituks puntraks kokkuvajunud langevari. Pundardeks kasvanud seeneniidistik. Püünis ilmus veest halli puntrana. Kookospalmi narmasjuured kasvavad suurte pundardena. *.. koormas on metallilaastud, traat ja raualatid nii puntras, et kuidagi ei hakka magneti hammas peale. B. Lunden. *Silmitses oma soonelist rusikat – see oli nagu suur pundar sitkeid puujuuri. L. Kibuvits. || (korrapäratult keritud v. sassi läinud nööri vms. kohta). Pundar lõnga, nööri. Soolikate puntrad. Okastraat oli puntrasse keritud. Puntrasse läinud õngenöör. Ohjad läksid puntrasse. Kiskus paelad, lõngavihi puntrasse. Sasitud nagu puntras lõng. Pärast tormi olid telefoni- ja elektriliinid puntras. *Vihmaussi kinnitan konksule sirgelt, mitte puntras. H. Lett.
▷ Liitsõnad: kaltsu|pundar, kiu|pundar, lille|pundar, lina|pundar, lõnga|pundar, naha|pundar, nooda(lina)|pundar, näru|pundar, paberi|pundar, pesu|pundar, raamatute|pundar, raha|pundar, riide|pundar, rohu|pundar, rõiva|pundar, räbala|pundar, särgi|pundar, teki|pundar, tubaka|pundar, võrgupundar; juur(t)e|pundar, okstepundar; köie|pundar, nööri|pundar, okastraadi|pundar, soolika|pundar, trossipundar; sasi|pundar, segapundar.
2. tihe ja korrapäratu rühm inimesi v. loomi. Ukse juurde tekkis rüselev inimeste pundar. Poistest sai üksainus rabelev pundar. Lapsed tulid mäest alla nagu suur elav pundar. Löömameeste keerlev ja rabelev pundar. Purelevate koerte pundar. Lambad tormasid puntrasse kokku. Puntraks tõmbunud rästikud talvitasid puuõõnes. Angerjad talvitavad tihedalt koos pundarde kaupa mudas. Mesilased olid sumiseva puntrana puus.
▷ Liitsõnad: inimes(t)e|pundar, kure|pundar, linnu|pundar, madude|pundar, pardi|pundar, räime|pundar, tirtsu|pundar, ussipundar.
3. armetu, viletsa väljanägemisega, kehvades riietes inimene. Määrdunud vattkuues pundar. Vangid konutasid tardunud pundardena lõkke ümber. Ta käib ringi nagu pundar. || (väikeste loomamütsakute kohta). Murul vänderdas kutsikas, väike karvane pundar. Pisike märg pundar osutus linnupojaks. *Kõrges kaares viskasin selle siputavate käppadega puntra [= kassi] välja.. R. Tasa (tlk).
▷ Liitsõnad: kaltsu|pundar, karva|pundar, lapse|pundar, närvi|pundar, räbala|pundar, täi|pundar, õnnetusepundar.
4. piltl sassiläinud olek, segane seis; keeruline, täbar olukord, jänn. Lugu läks järjest segasemaks, keegi ei osanud seda pundart lahti harutada. Mõtete, vastuolude, puuduste pundar. Rääkis nii ruttu, et sõnad läksid puntrasse. Mõtted keerdusid puntrasse. Jäin oma töödega puntrasse. Ta tahtis mind oma kiuslike küsimustega puntrasse ajada. Olen omadega puntras. Tal vaesekesel on terve elu puntras. *Inimeste isiklik elu kui ka vahekorrad ligimestega on puntrasse jooksnud. V. Alttoa.
▷ Liitsõnad: mõtte|pundar, probleemi|pundar, sasi|pundar, segapundar.

puudu ‹adv›

1. näitab, et midagi v. kedagi ei jätku, on vähem kui vaja, ebapiisavalt; ant. üle. Pileti ostmiseks jäi, tuli rahast puudu. Laeval on madruseid puudu. Eestis pole õpetatud meestest puudu. Poes pole jookidest puudu. Õllest tuleb puudu. Kellel on süüa, juua puudu? Meie kodus polnud millestki puudu. Õnnest, teadmistest, otsustusvõimest, kogemustest, julgusest, temperamendist jääb puudu. Tal tuli, ei tule sõnadest puudu. Ohtlikest silmapilkudest polnud retkel puudu. Või tal tegemistest, tööst puudu on! Õhust tuli puudu. Ruumist on puudu. Pakasest sel talvel puudu ei olnud. Isa leidis kapist münte puudu. Lusikaid ei anta kunagi parasjagu, ikka jääb mõni üle või tuleb puudu. Mis jõust puudu tuli, see tehti nõuga tasa. Sel poisil küll nupust, arust puudu pole. Tal on peas paar kruvi puudu 'pole täie aruga'. Memmest ei olnud kuskil puudu 'teda jätkus igale poole'. *Naine, head asja on haruharva üleliia. Ikka jääb puudu. J. Tuulik.
2. näitab, kui palju on midagi millenigi jõudmiseks v. millekski vajalikust vähem. Paar minutit on kahest puudu. Kell on neljast kümme minutit puudu. Õhtuks jäi sihtkohast vaid kilomeeter puudu. Rekordist jääb 2 sentimeetrit, sekund puudu. Küünitasin käega lage, aga natuke jäi puudu. Palju polnud puudu, et oleksin kraavi sõitnud. Oli nii nõrk, et surmast palju puudu polnud. Vaevalt vaks on hauast puudu. Raplal pole linnast midagi puudu.
3. ‹ainult olema-verbi laiendina› näitab, et kedagi v. midagi tarvis olevat ei ole vajalikul kohal v. olemas. Uus sild on peaaegu valmis, ainult käsipuud on puudu. Märkasin kella puudu olevat. Kellel on raamat puudu, saab selle õpetaja käest. Ants avastas, et Peeter on puudu.

puudu|jääk

1. puudujäämine, ebapiisavus; puuduolev osa; defitsiit, vajak. Elektrivool tekib siis, kui juhtme ühes otsas on elektronide ülejääk ja teises puudujääk. Kevadine vitamiinide puudujääk organismis. Une puudujääk roiutab ja ärritab ühtaegu. Terve inimene suudab mõningase hapniku puudujäägi korvata. Põud põhjustab taimedes suure niiskuse puudujäägi. Mees on napisõnaline, ent naise jutuvada teeb puudujäägi kuhjaga tasa. *Kadedus on puudujäägi tunne. K. Tael (tlk). || maj passiva ülekaal aktivast; väljamineku ülekaal sissetulekust. Eelarve puudujääk ulatus kümne miljoni kroonini. Riigieelarve võeti puudujäägiga vastu. Maksebilansi puudujääk. Ministeeriumi ühe osakonna ülejääk katab teise osakonna puudujäägid. Raamatupidamises avastati puudujääk. Inventuur tõi puudujäägi päevavalgele. Juhataja tekitas kaupluses suure puudujäägi, poes on tekkinud puudujääk. Kassiir maksis puudujäägi omast taskust kinni. Aasta lõppes puudujäägiga. *Nii see puudujääk meile tehakse! Ise [= ostja] riides nagu paabulind.. aga varastab pätsi leiba. M. Traat.
2. puudus (4. täh.), ebatäiuslikkus, halbus, vajak. Puudujäägid töös, asjaajamises, peokorralduses. Integratsioonipoliitika saavutused ja puudujäägid. Teose väärtused ja puudujäägid. Kirjastus loodab, et lugeja andestab raamatu tehnilised puudujäägid. Lavastusel, dramaturgias on tõsiseid puudujääke. Kõlalised puudujäägid laulu esituses. Puudujääkidele vaatamata on see väärt teos. Pean väiklust iseloomu suureks puudujäägiks.

puudu|jäänu
see, mis on puudu jäänud. Tundis, et on olnud halb isa ja püüdis puudujäänut tasa teha.

puudus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. kellegi v. millegi puudumine (1. täh.) Hea seltsilise puudus tõmbas reisile kriipsu peale. Meid häirib töövahendite nappus või lausa puudus. Allika puudusel joodi kraavist. Tehas seisab kütuse puudusel. Parema puudusel lähevad lapsed tänavale mängima. Skorbuut tekib värske toidu puudusel. Vihma puuduse pärast muru kolletab. Hakkas muu töö puuduse tõttu sahtleid koristama. Ta kannatab hirmsasti suitsukraami puuduse all. Truudus olevat juhuse puudus. Teda piinab lähedussuhete, julguse puudus. On ka ise oma ematunnete puudusest häiritud. Iseseisva mõtlemise puudus annab teinekord valusasti tunda. Tunnen lastest, kodustest asjadest hirmsat puudust 'igatsen nende järele'. Siin tuntakse heast nõuandjast puudust 'teda vajatakse'. Temast siin küll puudust ei tunta! *Jah, see on tahtmise puudus. Aga just sellepärast, et meil tahtmist ei ole, oleks asjata meilt seda nõuda. M. Sillaots.
2. nappus, vähesus, ebapiisavus (tähendused 1 ja 2 ei eristu alati üheselt). Müüjatest, teenindajatest on alatasa puudus. Töötegijatest oli suur, kibe, terav puudus. Joomakaaslastest tal puudust pole. Siinkandis poistest puudust ei tunta. Ostjate puuduse üle see pood ei kurda. Kodus on ühest ja teisest puudus. Pole meil millestki puudust. Ostsin kõike, millest leidsin puuduse olevat. Söögist-joogist tõotab puudus kätte tulla. Heintest puudust ei tule, jääb ülegi. Kas siis rahast ilmas puudus on? Hapniku puudusel tekkis peapööritus. Kestev kaltsiumi puudus on organismile kahjulik. Taimed kannatavad niiskuse puuduse all. Pisaratest, sõnadest tuli puudus. Naljast polnud sel päeval puudust. Ta ei tunne haridusest puudust. *Liha on kallis, võid ei ole, piimast puudus.. A. H. Tammsaare.
3. kehvus, kitsikus, vaesus, viletsus. Lepa-pere kannatab puudust. Puudust kannatavad perekonnad. Ränk puudus on majas. Terve suguvõsa vaevles, vireles, oli puuduses. Linnas valitses suur puudus. Neil on puudus ja nälg varaks. Maarahvas elab puuduses, kurdab puudust. Puudus ajas vargile, sundis jooma. Tundsime terve talve rasket, hirmsat puudust. Kevadel tuli päris puudus kätte. Ta on terve elu puudusega võidelnud. Olen puudusega harjunud. Kojamees suri puuduses(se). Isa pääses visa tööga puudusest. Mees ei pidanud puudusele vastu. Puudus kasvab, pigistab, vahib uksest ja aknast sisse, on karanud kõrini. Need olid aastad täis puudust. *.. kui rikkaks saan, siis patuks pean vaid puudust.. G. Meri (tlk).
4. see, mis ei võimalda kellelgi v. millelgi olla täiuslik, väga hea, veatu; ebakoht, halbus, viga, nõrk külg, defekt, puudujääk. Selle auto puuduseks on suur bensiinikulu. Liikluskorralduses, politsei töös, uuel kombainil on puudusi. Käsikirjas on, esinevad järgmised puudused.. Rakendatud meetodi puudused ja eelised. Vaeti uue töökorralduse puudusi ja voorusi. Saavutuste kõrval on puudusi. Ta luges üles kõik maaelu puudused ja vead. Mugavus teeb linnaelu puudused tasa. Puudusi kõrvaldama, vältima. Selles seltskonnas peetakse puuduseks, kui oled boheemlik. Pean käremeelsust puuduseks. Romaan polnud puudusteta. Millised olid etenduse puudused ja väärtused? Kehv keskendumisvõime on ta suuremaid puudusi. Ega naermine (mõni) puudus pole. Heinol on ainult üks väike puudus: ta on hirmus hilineja. Ta ei näe oma puudusi, on oma puudustega harjunud. Ilma ühegi puuduseta inimene. Lonkab veidi ja häbeneb seda puudust. Ränga kehalise, vaimse puudusega 'puudega' naine.
Omaette tähendusega liitsõnad: aja|puudus, fosfori|puudus, hapniku|puudus, huvi|puudus, info|puudus, isu|puudus, kaltsiumi|puudus, korteri|puudus, leiva|puudus, lume|puudus, maa|puudus, niiskuse|puudus, raha|puudus, ruumi|puudus, toidu|puudus, tubaka|puudus, töö|puudus, tööjõu|puudus, une|puudus, valgu|puudus, vee|puudus, vitamiini|puudus, õhupuudus; pea|puudus, põhipuudus

pääksuma ‹42›
murd prääksuma. *Part pääksub tasa, kurdab lind, / siis vait on taas kõik metsa paik.. V. Ridala.

rambakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv raske, raskesti liikuv. *.. rambakas keldriuks oli, täna majaseina vastu toetudes, laialt pärani. T. Tasa (tlk).

rekognostseerima ‹42›

1. mingit maa-ala ettevalmistavalt, esialgselt uurima sellest üldpildi saamiseks. Soomassiivi rekognostseerima. Rekognostseerivad uurimistööd. *Kõigil esimestel päevadel saartel, lahekäärudes või üldse igal pool piiritlen ma oma asuala, rekognostseerin. T. Tasa (tlk).
2. sõj maastikuluuret tegema

retsiteerima ‹42›
tundepaisutuseta, kuid ilmekalt ette lugema; rahvalaulu vm. retsitatiivina esitama. *.. loen retsiteerides ja monotoonselt nagu mingit palvet .. A. Sisask. *Loos esinevad lüürilised kohad ta laulab, pateetilised retsiteerib, põristades tasa oma trummi. F. Tuglas.

ribistik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
ribide kogum, ribid teat. süsteemina. Tiheda ribistikuga vahelagi. *Eesmine mast on poolest saadik puru, ahtriplangud peaaegu veepiirini välja ära kistud – seal paljastub laeva ribistik. T. Tasa (tlk).

rinnakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. suure, lopsaka, kõrge naiserinnaga. Rinnakas ja puusakas naine. Peretütred olid prisked ja rinnakad. Ada tahaks rinnakamgi olla.
2. laia, tugeva rinnaga. Jänder rinnakas talumees. Tursked rinnakad laadijad tõstavad kotte. Ta mäletas mehe rinnakat kuju. Priidik on vennast pisut rinnakam. Rinnakad tööhobused. || ka piltl (laia esiosa kohta). *Kollakas-valgeina, rinnakaina nagu lodjad sõudsid pilved tasa.. A. Kurfeldt (tlk). *Kabinet. Klaasiga laud – suur ja rinnakas, et sisendada aukartust.. E. Tennov.

riskima ‹42›
võimaliku ohuga arvestades, midagi ohtu seades toimima, riskist hoolimata midagi tegema, riski peale välja minema. Kas riskida või mitte? Miks siis mitte riskida! Kes ei riski, see ei võida kunagi midagi. Mina riskida ei saa, mina pean kindla peale välja minema. Võidusõitjad riskivad sageli eluga. Ma ei saa oma mainega riskida. Ta riskis oma isikliku rahaga. Ma tean, et riskin kõigega, mis mul on. Poisid turnisid varemetes, riskides alla kukkuda. *Kaotajad [kaardimängus] kippusid riskima suuremalt, et teha kaotatut tasa. P. Viiding. || ‹hrl. eitusega› söandama, julgema. Ilves harilikult ei riski inimesele kallale kippuda. Keegi ei riskinud midagi küsida. Riskimata viivitada asuti õhtul teele.

ruttama ‹rutata 48›
kiirustama, tõttama. a. (elusolendite kohta:) ruttu liikuma v. kuhugi minema. Tänaval ruttab inimesi. Korraks hinge tõmmanud, ruttasin jälle. Ruttab, et õigeks ajaks tööle jõuda. Peame ruttama, sest oleme niigi hilinenud. Parvest maha jäänud lind ruttas teistele järele. Ruttame koju, kooli, poodi, maale, laadale, mere äärde. Ruttab joostes, paari pika hüppega lähemale. Naine ruttas kiirel sammul väravast välja. Möödakäija ruttab uppujale appi. Kui kukk toitu leidis, ruttas kanakari kohe jaole. Perenaine ruttab külalistele vastu. Mehed ruttasid tülitsejaile vahele. Nüüd polnud enam kuhugi rutata. Ei jõua mööda rutates teretadagi. Vaatan aknast edasi-tagasi ruttavaid inimesi. Poiss ruttas pooljoostes, nagu ajaks teda keegi taga. | piltl. Rong ruttab lõuna poole. Sinitaevas ruttas üksikuid pilvepalle. Päike ruttab õhtusse. Ärevad mõtted ruttavad läbi pea. Elu muudkui ruttab ja ruttab edasi. Väsimatult ruttav tuul. *.. tublisti hiljaks jäänud kevad tuli rutates, nagu tahtes oma laiskust tasa teha.. B. Kangro. b. ruttu midagi alustama v. tegema; millegagi kiiret pidama. Rutake, aeg ei oota. Külviga tuleb nüüd rutata. Küsitav ei rutanud vastusega. Sõdur ruttas käsku täitma. Ruttab seletama, miks ta hilines. Külaline ruttas minekule. Sõi aplalt ja rutates. Tõmbas ruttamata paar mahvi, enne kui vastas. Kui kevadel mets ruttab, peab põllumees külviga ruttama. Mis täna võid teha, seega rutta. *Ta oli kohe valmis oma roosivärvilist ihu paljastama, kuid härra Barbatus ruttas vahele. J. Seilenthal (tlk). c. (aja kohta:) ruttu mööduma, kaduma, lendama. Aeg ruttab pöörase kiirusega. Päevad, aastad aina ruttavad. Elu on tuulekiirul mööda rutanud.

rõhukalt ‹adv›
(< rõhukas). Ta vastas tasa, ent rõhukalt. Tõusis rõhukalt püsti ja lahkus. *Too oli ennast tutvustades rõhukalt köhatanud: „Peterson, kirjakunstnik.” T. Kallas.

räme ‹-da 2› ‹adj›

1. (madala, ebapuhta hääle v. heli kohta:) kare, kärisev, kähe, ragisev. Räme mehehääl, bass. Hääl on joomisest, suitsetamisest, külmast räme. Laulab tasa, pisut rämeda häälega. Jagab rämedal häälel käsklusi. Joobnu põristab rämedat naeru. Rämedad hõiked, karjed. Tundsin ta ära rämeda köhatuse järgi. Partide räme prääksumine. Torupilli rämedad helid. *„Siis on ju avalik mäss lahti!” tõukas vana parun rämedast kurgust. E. Vilde.
2. piltl jäme, labane, tahumatu, rohmakas. Rämedad sõnad. Rämedate kommetega inimene. Visati rämedat nalja. Tema rämedat ropendamist oli kaugele kuulda. *Vastukaaluks mu ilukõneharrastusele püüdis ta nii oma käitumises kui keeles olla räme. E. Tegova. *.. Balthasar oli sellesinase Mihkliga võrreldes ikkagi hoopis rämedam ja jämedam ja koolitamatum mees. J. Kross.

saama ‹imperf sain, sai 41›

1. väljendab objekti siirdumist kellegi omandusse, valdusse v. kasutusse, lähtudes selle vaatepunktist, kellele see antakse, võimaldatakse, pakutakse, müüakse jne..; ant. andma. a. (konkreetsete esemete, olendite vms. kohta). Sain isalt sünnipäevaks koera, nukumaja. Kogust saab huvitavaid raamatuid. Sain uue passi. Lapsed ei saa terariistu oma kätte. Haige saab rohtu, ravimeid. Täna lõunaks saame head süüa, toitu. Kas saaksin klaasi vett? (tagasihoidlik palve). Võileiva kõrvale saime piima. Kas kõik on nüüd suppi saanud? Saan palka 4000 krooni kuus. Viljast saadi head hinda. Mis ta turul kartulikilost on saanud? Sain kirja, postipaki. Sai raamatu laenuks, mälestuseks, kingiks, päriseks. Saab kaasavaraks maja ja auto. Sai mõisamaadest asunikukoha. Kas ta kaupa võlgu ei saa? Osa töötasu saadi avansina, avansiks. Viiekuune laps saab rinda 'teda imetatakse'. Mida ma selle eest saan? Kes teab, millal ta viimati iva suhu sai. Ta pole tilka viina suhu saanud. Väeosa sai täiendust. Põgenik sai kuuli, tuld, tina 'teda tulistati'. Sai kuuli keresse, kõhtu. Emalt on ta saanud 'pärinud' tumedad juuksed, isalt sinised silmad. Nüüd saite endale nõiamoori kraesse. b. (abstraktsemates seostes). Tööd, ametit saama. Sai loa, käsu, korralduse koju minna. Märt sai puhkust, naisest lahutuse. Poiss sai koolist hea tunnistuse. Joonistuse eest sain viie 'hinde 5'. Suusahüppaja sai kõigilt kohtunikelt ainult 16 punkti. Praeguse nime sai tänav alles hiljuti. Rein sai koosolekul esimesena sõna. Tema käest ei ole ma eal paha sõna saanud 'ei ole ta mulle pahasti ütelnud'. Sain sõna 'teate', et vajate mu abi. Prantsuse keele algteadmised sai ta kodus. Ta on vähe haridust saanud. Kas võib asjast veel kindlamat tunnistust saada? Sai õiguse toimida oma äranägemist mööda. Poeg tahtis talupidamises ohje enda kätte saada. Kust võiks selle kohta infot saada? Sain võimaluse uuesti katsetada. Sain oma teo andeks. Sain esmaabi, mudaravi. Sai lastelt tuge, abi. Täna võime saada tormi. Nendega saab alati nalja. Peeter on õpetust saanud, ei kiusa enam tüdrukuid. Kui aega saan, räägin pikemalt. Ei saanud aega külla tulla. Tulen, kui toimetustest mahti saan. Ei saanud ta kuskil asu, rahu ööl ega päeval. Tahan natukesekski nende eest, nendest rahu saada. Kes meist on elult hõlpu saanud? Selle teeme siis, kui muust tööst hõlpu saame. Siit sai alguse Pedja jõgi. Tüli sai alguse arusaamatusest. | piltl. Sai oma uhkusele valusa hoobi. Temata saaks meeskond kabelimatsu. Mehed saavad õppustel kõva mahvi. Kosilane sai hundipassi. c. (karistuse, hrl. löömise, peksmise kohta). Aga sa saad, kui isa koju tuleb! Mul on kaigas, kes ligi tuleb, see saab! Poiss sai kõvasti, aga sai ka asja eest. Sa saad mu käest ükskord nii, et ei tea, kui vana oled! Ants sai eilegi valetamise eest. Selle eest saab ta mu oma rusikaga. Sai nuudiga selga, rihmaga tagumiku peale. Saime isa käest pükste alla ja peale. Vanasti saadud koolmeistrilt joonlauaga näppude peale, näppude pihta. Sõnakuulmatuse eest võis saada vitsa, vitsu, malka, rihma 'peksukaristust'. Sai teiselt hoobi, kopsu, laksu, matsu, müksu, obaduse, põntsu, võmaka 'löögi'. Aga ta sai kõva koosa, nahatäie! Noormees sai neiult kõrvakiilu, vastu kõrvu. Paras, nüüd said ka sina oma jao, karistuse! Hobused said piitsa ja tõld läks liikvele. Varas sai poolteist aastat (vangistust). Rahurikkuja oli saanud trahvi, kolm päeva (aresti). Vangirauad saate mõlemad! d. (parastusena, kahjurõõmu avaldusena). Ahah, said nüüd! Kas said, va kiitleja! Said nüüd, hoopis minul oli õigus! e. (objekti mainimata). Kui ilusasti küsite, saate kindlasti. Küll saad, kui küsid. Ära nuru, sa oled juba küllalt saanud. Kui palju sul on veel saada? 'sulle võlgnetakse'. Mees oli kaunikesti saanud 'joobnud', sellepärast noriski tüli. Kutt hooples, et on saanud igalt tüdrukult, kellelt on tahtnud (sugulises vahekorras olemise kohta). f. saada saadaval. Maja on nüüd odavalt saada. Seda raamatut ei ole enam ühes(t)ki poes(t) saada. Naaberkihelkonnas olevat koolmeistrikoht saada. See ei ole enam saada tüdruk, tal on juba peigmees. Mõlemad olid noored saada 'vallalised' inimesed.
2. kellelegi, millelegi tunda, kogeda, omandada tulema. a. (haiguste, vigastuste vm. seisundi v. mõjustustega seoses). Ega sa kukkudes häda, haiget saanud? Puhus haiget saanud sõrmele. Terariistaga võib kergesti viga saada. Haige sai palaviku, tugeva köhahoo. Sai külmetusest kopsupõletiku. Sai nutukrambid, vihastamisest peaaegu rabanduse. Terve öö ei saanud ta und. Joostes saab sooja. Olen külma saanud, kurk valutab. Külma saanud kartulid ei kõlba enam toiduks. Leivad olid ahjus pisut liiga saanud. Tal oli pruun, päikest saanud nägu. b. (juurde) võtma, omandama (3. täh.) Seistes saab melon õige maitse ja lõhna. Höövli all saab laud vajaliku paksuse, kuju. Küpsetis on ahjus isuäratava näo, välimuse saanud. Lugu sai loomuliku seletuse. Ajapikku on sõna saanud uue tähenduse. Oras on saanud tubli kasvuhoo. c. ‹aistimisverbide da-infinitiiviga› (millegi kogemise kohta). Kas minu silmad seda enam näha saavad? Saime kuulda häid uudiseid. Sain temalt kuulda, et kõik on hästi läinud. Selle eest saad malka maitsta 'peksukaristust'. Olen ka head elu maitsta saanud. Ta on küllalt muret tunda saanud. Ülekohut tunda saanud inimene. Elu ja unistuste erinevust sai ta varsti omal nahal tunda. Tahan täit tõde teada saada. Sain sellest sõbranna kaudu teada. d. ‹da-infinitiiviga› rõhutab tegevuse kestust v. paratamatust. Emad said poegade pärast nutta, muretseda, silmavett valada. Saime hulga aega oodata, enne kui teised tulid. Vanamees sai sasitud võrke mitu päeva harutada. Selle kallal saame mitu päeva tööd teha, vaeva näha. Eks saab näha, mis sest loost tuleb! *.. igatahes ta haiged jalad said käia pika edasi-tagasi tee. L. Promet. e. ‹hrl. da-infinitiiviga› teat. kohtlemise, hinnangu, menetluse vms. alla langema. Linn sai sõja ajal raskesti kannatada, rängalt purustada. Sõdur oli jalast haavata saanud. Selg sai kukkumisel, kukkumisest põrutada. Olime teel külmetada saanud. Sai koera käest pureda. Sain mesilaselt nõelata. Laps sai kassilt küünistada. Kukkusin nõgesepõõsasse ja sain kõrvetada. Poiss sai emalt kiita. Keegi ei taha laita saada. Kes tahaks peksa, pekstud saada! Vaata ette, et sa petta ei saaks! Alati oled sa kõigilt petta saanud. Põrkasin tagasi, nagu oleksin lüüa saanud. Vaenlase väed said kõvasti lüüa. Laps sai ema käest riielda, vallatuste eest tõrelda. Aga ma sain õpetajalt võtta! 'noomida'. Sain temalt sõimata, kui vastu vaielda püüdsin. Selle eest saate isa käest sugeda, kolkida, nahutada, tuuseldada 'kehalist karistust'. Tõnu sai õelt tutistada. Lüpsta, nühkida 'petta' saama. *.. leiva saamiseks tuleb [järjekorras] rüselda, trügida, pigistada ja pigistatud saada. L. Kibuvits. *Sest [mõõgavõitluses] lõpuni minna tähendas tappa või saada tapetud. J. Kross. | piltl. Seekord sai meie naiskond lüüa 'kaotas'. Meie meeskond sai selles mängus haledasti sugeda 'kaotas'.
3. omaks tulema enese tegevuse läbi. a. hankima, muretsema (3. täh.), soetama. Nendest kaevandustest saadakse põlevkivi. Tuld saadi vanasti tuleraua ja tulekivi abil. Sai oma elatise kauplemisest. Ta on elu jooksul palju sõpru saanud. Kust saaks nüüd abilisi? Riks on endale hea, rikka naise saanud. *Saan riided selga, saapad jalga – eks siis või jälle maa peal ringi vaatama hakata... V. Saar. | (järglaste kohta). Jaan ja Juuli said juba teise lapse. Teenijatüdruk saanud perepojalt lapse. Selle poja on ta oma teise mehega saanud. b. (jahi-, põllu- jm. saagi kohta). Ants sai täna paisu juurest kolmekilose havi. Jahilised olid saanud põdra ja kaks metssiga. Kass on saanud öö jooksul mitu hiirt. Talvel saime lõksuga viis tuhkrut. Heina saadi tänavu kolm kuhja. Kartulit saime mullu tublisti. Kaera saame sel aastal rohkem kui otra. Piima saab napilt, lehm hakkab kinni jääma. Vaenlastelt saadi lahingus mitu suurtükki ja kuulipildujaid. c. (arvutamise, järeldamise vms. tulemuse kohta). Kui korrutame kahe kolmega, saame kuus. Kui palju saad, kui liidad kümnele viis? Jagamisel saadud arvust lahutage 7. Uuringutel, katsetega saadi ootamatuid tulemusi. d. saavutama. Sportlane sai kõrgushüppes isiklikuks rekordiks 2.05. Sain mälumängus 20 punkti. Meie võistkond sai esikoha. Mida sa heaga ei saa, seda ära pahaga püüa. Vend ei saanud alati oma tahtmist. Teo motiividest ei saadudki täit selgust. Ära lase oma kätel voli saada! Viha sai tema üle, temast võimust. Ta sai nende üle võidu. Rahune, katsu endast võitu saada! Saime hirmust, uudishimust, häbitundest võitu. Nüüd hakati loost selgemat pilti saama. Ta ei tohi millestki enneaegu aimu saada. Ülekaalu said uued tavad.
4. väljendab tegevust, millega õnnestub objekt panna, siirda, suunata, viia mingisse kohta, olukorda, seisundisse v. tegevusse. a. (kohta). Raske ankur saadi siiski paati. Saime venna viimaks tuppa. Lõpuks sai ta hobuse aiste vahele. Surumises sai tõstja sirgetele kätele 222,5 kg. Sain keti koera kaela ümber. Vaevaga sai ta kuue seljast, kingad jalast. Mai ei saanud toitu suust alla. Ta sai joogist alla ainult suutäie. Kas saad lambi lakke (tagasi)? Mis mees see on, kes naela seina sisse ei saa! Sügiseks saame majale katuse peale. Saime viljad maha, nüüd võib veidi puhata. Saab vastuse vaevaliselt üle huulte. Ta maigutab ega saa häält kurgust. Alles pooleldi möödas, sai suust tere. Sain talle aru pähe. Pole ammu kätt saepea külge saanud 'saaginud'. Tüdruk ei saanud pilku, silmi peeglilt, maast. Lohutamatu ema ei saanud silmi peost 'nuttis'. *Nõnda tuli uus põhjus uute kambrite ehitamiseks: et saaks sead ukse eest tänavasse ja et saaks lauad toaukse piitade küljest. A. H. Tammsaare. b. (seisundisse, olekusse, asendisse). Uppunu saadi jälle hinge. Sai enda kähku jalule. Küllap mehed saadakse nõusse. Lapsi ei saadud nii kaugele, et nad oleksid üksi läinud. Selle asja saame hõlpsasti joonde, jutti, ühele poole. Sain teised enese poole 'oma nõusse', Antsu vastu. Nüri kirvega ei saanud puud kuidagi lõhki. Heina saame õhtuks maha 'niidetud'. Ei saanud pilli häälde. Ähvardustega olid nad ta keelepaelad valla saanud. Sain poisi magamast üles. Suure tööga oli ta oma maja üles saanud. Läks aega, kuni sarikad püsti saadi. Sepp sai raua kuumaks. Suurt ahju ei saa kergesti soojaks. Meest saime kõik oma suu magusaks. Sain kingad porist puhtaks. Räägid siis, kui oled suu söögist tühjaks saanud. Sain oma une segamatult täis. Sellel karjamaal ei saa loomad kõhtu täis. Haigus sai mehe pikali. | piltl. Ta on kamba oma käpa alla, meelevalda saanud. Mehi ei saadud mundri alla 'sõjaväkke'. Ta on nad küüsi, pihku, võrku 'meelevalda' saanud. Tehti kõik, et mehi ühe mütsi alla, ühele nõule saada. Naised on Mari oma hambusse 'kõne alla' saanud. c. (tegevusse, teole). Pingutasime, et rasket paati liikuma saada. Poiss ei saanud mootorratast käima. Tüdruk ei saanud nuttu pidama. Lapsed saadi õhtul varakult magama. Tehast ei saadudki sel aastal käiku. Lõpuks saadi mehed minekule. Kõva sõnaga saadi ka loodrid tööle. *.. nõudis ikka tööd ja ränkamist, enne kui sai puud taeva poole tõusma [= korralikult kasvama]. H. Sergo.
5. muutuma, kujunema, arenema. a. uut omadust v. tunnust omandama, mingisuguseks muutuma. Ära saa pahaseks! Sain tigedaks, kurjaks, vihaseks, ägedaks. Meel sai haigeks, haledaks, kurvaks, heaks, rõõmsaks. Hing sai hellaks, liigutatuks. Ämber on tühjaks saanud. Näidend saab varsti lavaküpseks. Märkamatult on lapsed suureks saanud. Iga poiss tahab tugevaks saada. Kõik on muutunud, teiseks saanud. Ta oskas igal pool omaseks, koduseks saada. Tõde saab ükskord avalikuks. See viga sai talle saatuslikuks. Kes ei tahaks tuntuks, kuulsaks, rikkaks saada! Poeg oli joodikuks saamas. Vihm tuleb, saate märjaks! Pluus on mustaks, tõrvaga, tahmaga saanud. Rohijal saavad käed ikka mullaseks, mullaga. Küll särk saab pesus jälle puhtaks. Tuli tublisti kütta, enne kui ahi soojaks sai. Päikesest sai tuba rõõmsaks ja säravaks. Küll sa saad jälle terveks! Paljast õhust ei saa keegi söönuks. Käisin armsaks saanud paikades. Vähemalt ühes asjas olen targemaks saanud. Järk-järgult said lapsed julgemaks ja hakkasid üksteisega mängima. Kas tervis hakkab juba paremaks saama? See lugu sai kõigile selgeks, teatavaks, tuntuks, tuttavaks. Tahaksin temaga tuttavaks saada. Ta rahutus sai teistelegi märgatavaks. Sumina seast sai üks hääl selgesti kuuldavaks. Elu on teiseks, teistsuguseks saanud. Poiss sai viieaastaseks, viieseks, viis aastat vanaks. *Valitseja sai neist sõnadest otse liigutatud.. M. Metsanurk. b. uut seisundit, olekut v. funktsiooni omandama; kellekski v. millekski kujunema, selleks arenema. Kelleks sa tahad saada? Tahan saada näitlejaks, õpetajaks. Ta on oma ala meistriks saanud. Tüdruk on saanud tubliks ujujaks. Poiss on juba noorukiks saanud. Paljud said selle õpetuse pooldajaks. Noor õpetaja sai kooli direktoriks. Viimased saavad vahel esimesteks. Orb sai oma tädi kasvandikuks. Sain temaga sõbraks, sugulaseks. Jüri võttis naise ja sai aasta pärast isaks. Mari on varsti emaks saamas 'sünnitab lapse'. Laps mängis, et on linnuks saanud. Rahu Lähis-Idas on saanud rahvusvaheliseks küsimuseks. Kohtla-Järve sai 1946. a. linnaks. Ülikooli õppekeeleks sai eesti keel. Luuletus on saanud rahvalauluks. Sai tavaks, kombeks suuri töid ühiselt teha. Luuleharrastus on moeks saanud. Iga mõte ei saa teoks. Rahvatarkus on jälle kord tõeks saanud. Selline au ei saa mu osaks iga päev. Tänu asemel sai nende osaks sõimuvaling. Maja oli tulekahjus tuhaks saanud. Kunagi peab igaüks mullaks, põrmuks saama. Nii võid teiste naeruks, naerualuseks saada. See poeg sai vanemate(le) kirstunaelaks. Armastus võib saada vihkamiseks.
6. ‹hrl. 3. pöördes› (välja) tulema (hrl. mis, kes, missugune, kui palju vms.). a. (millegi v. kellegi tekkimise, sündimise, ilmsikstulemise v. saabumise kohta). Kogusin materjali, kuni sai artikkel. Otsustati, et saagu matk ja matk sai. Kevadel võib õue all päris järv saada. Kas homme saab ilus ilm? Sai talv ja lumi tuli maha. Temast oleks võinud kunstnik saada. Küll sinustki saab mees. Kaarlist on saanud hea traktorist. Katist ja Matist sai paar. Sellest kutsikast saab kuri koer. Sälust saab varsti sõiduhobune. Kahtlane, kas minust täna sinna minejat saab. Pole viga, sinust saab pikapeale asja. Soost saab põllumaa. Neist palkidest saab saun. Puuvillast saab riie. Ei saa sellest muud kui haamrivars. Mis tast saada muud kui tulehakatust. Nädalatest said kuud. Talvest sai kevad, kevadest suvi. Õhtust on juba saanud öö, hämarusest pimedus. Sellest näitusest sai kunstielu nael. Kas sellest pillilogust enam asja saab? Armastusloost nende vahel ei saanud midagi. *Saed vihisevad. Saavad talad, / seinapalgid, paarid, katus.. H. Visnapuu. *Võttis vitsakimbu, vehkis ümber pea ja hüüdis: „Saagu siia suur linn ja hulk inimesi linna!” J. Kunder. || ‹seoses mis-küsimusega v. -kõrvallausega› juhtuma, tulema. Mis niimoodi saab? Mis saab siis, kui meid koos nähakse? Mis siis minust saab? Ja mis sellest põgenikust sai? Mis nende puudega edasi saab? – Ei saa nendega muud kui pannakse pliidi alla. *Mis „Pääsukesest” [= laevast] saab, seda ei teadnud Martingi, sest Uudepere Anna tuleb ka ise kaasa.. H. Sergo. b. (seoses omadusega). Öö sai tuulevaikne. Remont sai korralik, hea. Pesu saab keetes puhas. On lõng ilus, saab ka kangas ilus. Maja on saanud hästi ruumikas. Retsensioon sai julgustav. Sall sai soe ja kaelale pehme. Rukis sai mullusest kehvem. Laste rõõm sai suurem, kui arvata oskasime. Lapse kleit saagu pigem lühike kui pikk. Eeskava saavat huvitav, lõbus. Romaani teine osa saab esimesest lühem, ainult 250 lehekülge. Tütar saab ema nägu 'ema moodi (näoga)'. Jumestasin hoolikalt, et saaksin võimalikult kena. Õlu on saanud samasugune kui möödunud jõuluks. Jõuluvanata saaks laste kingirõõm poolik. *„Ükskõik, saagu või sitem, aga siit lähme ära,” toonitas poiss. A. H. Tammsaare. c. kõnek (seoses seisundiga:) hakkama. Tal oli kõndides üsna soe saanud. Joo klaas vett, kohe saab sul parem! Tüdrukul sai kiitusest hea meel. *Tundide kaupa võib ta .. istuda ilma sõna lausumata, nii et emal mõnikord tema pärast õudne hakkab, temast kahju saab.. A. H. Tammsaare. d. (seoses teat. hulga, määraga). Külalisi sai tosin. Iga sööja kohta saab kaks muna. Nii sai meid ühtekokku palju. Meie ümbruskonnas saab järvi ligemale poolsada. Koolimajja saab siit napilt kilomeeter, ei saa kilomeetritki. Otse astudes saab meilt naabritele paarsada meetrit. Nüüd sai minu mõõt ka täis 'kannatus lõppes otsa'. e. (seoses ajamääraga). Naabertaluni sai veerand tundi tiidsat astumist. Pühapäeval sai nädal, kui teda viimati nägin. Saab juba oma kümme aastat kooli lõpetamisest. See kõik polnud kuigi ammu, sinna saab aastat kaks või kolm. Kevadel saab meie abiellumisest juba neli aastat. || (kellaajaga seoses). Kell saab üks, hakkab üks saama. Kell saab viie minuti pärast seitse. Kell sai kaheksa, siis üheksa, aga ema polnud ikka veel koju tulnud. f. (seoses kuuluvusega). Väiksem karp saab märkide jaoks, märkidele. See pluus saab kostüümi juurde. Talle sai üks kook, mulle teine. Poistele said välivoodid. Anule sai omaette tuba. Saaks see töö mulle!
7. jõudma (2. täh.); pääsema (3. täh.). a. (kohta v. kohast). Saa siis ilusasti koju! Kes koju sai, see kohe puhkama heitis. Varsti saime kohale, pärale. Mees sai lehmaga varakult laadale. Sina pole siit ka veel kaugemale saanud? Saame metsast läbi, kohe ongi Pirgu. Mine, aga vaata, et sa ruttu tagasi saad. Sina ka üle hulga aja linna saanud! Kuidas sa nii äkki siia said? Ma pole ammu kodukanti saanud 'seal käinud'. Kust need lilled on siia vaasi saanud? Nii kui pea padjale sain, jäin kohe magama. Ei mina tea, kuhu su raamat on saanud 'jäänud'. Laev sai sadamasse, mehed maale. Homme saame kohe aega viitmata põllule. Ei saanud paigast, kohalt, edasi ega tagasi. Läks tükike aega, enne kui buss paigalt sai. Katsusin, et kiusajatest eemale sain. Majja sai kahe ukse kaudu. Vanaema sai harva kodunt välja, tütrele külla. Linna oleks saanud jalgsigi. Siga teeb pahandust, kui kartulisse saab. Ma ei saanud hobuse selga muidu kui kivi pealt. Eidekene ei saanud aknalt, nii huvitav oli välja vaadata. Kui saad üle koera, siis saad üle saba ka. *Aga kuhu ta siis nii pimedas tahtis saada? A. Saal. | piltl. Nende partei mehed on pukki saanud. Kust selline jutt inimeste suhu sai? Kas saad ükskord maast lahti? 'magamast üles'. b. (olukorda, seisundisse, asendisse). Jüri ja Mari said paari. Haige sai ise istukile, püsti. Jookse, et saaksid pakku, peitu! Aegamööda said päevad õhtusse. Talv hakkab jõusse saama. Kõrbes võib ilma veeta hukka saada. Sai sõjas, tulevahetusel, autoavariis surma. Koer sai lapsele õigel ajal appi. Asi saab varsti kombesse, joonde. Kuidas ma sinuga tasa saan, kui sa oma töö eest raha ei võta? Hein sai tänavu kuivana kuhja. Toit saab varsti valmis. Nende maja on nüüd valmis, sarikate alla, katuse alla saanud. Ploomid saavad hiljem valmis kui murelid. Kui aasta täis saab, lähen mujale tööle. Aeg sai täis ja noorik tõi lapse ilmale. Isa sai just äsja 70 täis. Müüja lisas marju, kuni kilo sai täis. Kõigest saab viimaks himu, isu, tahtmine täis. Mul sai sellest küll(alt), villand. Varsti saab kuu täis 'tuleb täiskuu aeg'. Su soovid saavad täide. Asjaga tuleks kiiremini ühele poole saada. Tuleme, kui tööd koomale saavad. Täna saame varakult õhtule. Tema päevad saavad varsti õhtusse 'lõpevad'. Mari sai noorelt sepale mehele. Ta olevat saanud uue töö peale. Nad said sõidu asjus autojuhiga kaubale, kokkuleppele. Lõpuks saadi üksmeelele, ühele meelele. Nad on üsna jõukale järjele saanud. Kui lapsed juba järjele saanud, läheb vanematel kergemaks. Saime viimaks jutu peale, jutuotsale, jutujärjele, jutusoonele. Selles asjas saime selgusele. Laev sai jälle auru alla ja sõideti edasi. Viljasalv on poole peale saanud. | piltl. Tütar olevat linnas leiva otsa, külla otsa saanud. c. (kellegagi v. millegagi ühendusse, seosesse, kokkupuutesse). Järjekord sai minu kätte, minuni. Kõik koolid said ministeeriumi alla. Uudismaa sai kaera alla. Sai varastele, kaklejatele jaole. Sain teie saladuse jälile. Ta oli saanud (hingekarjaseks) suure koguduse peale. Hiired on leiva kallale saanud. Kui see mees toidu kallale saab, teeb puhta töö 'sööb kõik ära'. Sina oma lauluga ööbiku ligi ei saa 'võrreldav ei ole'. d. (tegevusse, teole:) pääsema. Buss sai lõpuks liikuma. Kulus aega, enne kui mehed astuma, liikvele said. Oli juba hilja, kui magama saime. Kui tema kõnelema saab, ei ole jutul lõppu. Jooksu pealt ei saa kohe pidama. Tüdruk oli saanud sakste juurde teenima. Ei saa siit kuidagi põgenema. Oleks hea, kui me varsti minema saaksime, sest kodus oodatakse. Selle ettekäändega saimegi sealt tulema. Jüri katsus, kuidas kähku äestama sai. Kui lapsel õpitud ei ole, siis jalutama ei saa. Vesi sai viimaks jooksma ja loik tühjenes. Lind sai natukese aja pärast jälle lendu. || kõnek (tegevusse käskides, sundides:) hakkama; kasima (2. täh.) Tehke silmapilk, et minema saate! Kas sa kuriloom saad minema! Kas saate juba ükskord astuma! Tee, et kähku turule saad! Kas saad juba ahju otsast alla! *„Kas saate õue! Või ma võtan rihma!” kisendas Helvi laste peale. L. Promet. e. ajaliselt midagi jõudma. Sain ukse sissetungija ees kinni tõmmata. Sai kontrolltöö enne teisi lõpetatud. Sain kartulid kooritud, kirja kirjutatud. Sain just puhkama heita, kui telefon helises. Kui ta sai istet võtnud, koguneti tema ümber. Kui kõik said söönud, asuti minekule. Sai eit lugema hakata, kostis taadi poolt norin. *Sai karu saba tükk aega järves olnud, käskis rebane katsuda, kas saak otsas. A. Jakobson.
8. väljendab tegevuse võimalikkust ja subjekti võimelisust v. võimalust selleks. a. võimeline olema, suutma, võima. Kas sa ikka saad ise käia? Ma ei saanud mõtelda. Ma ei saa seda uskuda. Ei saanud enam pisaraid tagasi hoida. Kui jooma kukub, siis ei saa enam pidama. Prooviti, kes saab kauem vee all olla. Ta ei saanud teistega kaasa rõõmutseda. Kas te ei saa siis omavahel kuidagi leppida? Ta ei saa teisiti toimida. Või temagi saab sinna, selle vastu siin midagi parata. Ta ei saanud olla kirjutamata. Ma ei saanud muidu, teisiti, kui pidin kaasa minema. Ära aita, ma saan isegi, üksigi. Sirutas käe välja nii pikalt kui sai. Üksi sa kahe vastu ei saa. Jooksmises ei saanud keegi Jaani vastu. Surma vastu ei saa. Ei saa sina ka ennast peetud, ikka pead midagi vastu nähvama! Saad sa oma haige käega veel midagi tehtud? Poiss ei saanud tüdrukule kuidagi öeldud, et armastab teda. *Ikka jälle tuleb see taltsutamatu viha, ja mina ei saa selle vastu! A. Kitzberg. b. võimalust omama. Ta ei saa sinna minna. Tegime kraavile tammi, et vesi ei saaks joosta. Kas saad mulle natuke laenata? Ta on saanud segamatult töötada. Kas sa saad pühadeks maale sõita? Ta sai jälle omas kodus elada. Nad said magada ainult mõne tunni ööpäevas. Kella viieks saan ma küll tulla. Läheks jaanitulele, seal saaks oma nurga rahvast näha. Oma käigust saime teistele rääkida alles õhtul. Istuti, kuhu keegi sai. Ööbis, kus sai. Hoidsime kinni, kust saime. c. ‹hrl. sg. 3. pöördes› võimalik olema, võima. Sirgel teel saab sõita suure kiirusega. Lahkarvamusi saaks ehk klaarida ka riiuta. Kuidas saab sõpra reeta? Too midagi, millest saab süüa teha. Selle rahaga saanuks ehitada mitu maja. Kas saab üldse tõsta sellist süüdistust? Tema juttu ei saa võtta puhta kullana. Seda tegu ei saanud ema eest varjata. Ei saa salata, et pakkumine tundub ahvatlev. Kui õigust rääkida ei saa, tuleb valetada. Osavõtjaid sai ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ei saa öelda, et nende suhted oleksid sõbralikud. Tema käitumist ei saa kiiduväärseks pidada. Teda ei saa kenaks nimetada. Nii ei saa enam edasi elada. Temaga saab rääkida kõigest. Koolis tuleb käia, ilma koolita ei saa. Ei saa muidu, kui pean seal ise ära käima. Kui suvilat pole, saab ilma selletagi. Sellise asjaga ei saa naljatada. *Ei saa nii, saab teisiti. Aga saama peab! G. Ernesaks. d. tohtima, võima. Sellest ma ei saa sulle rääkida. Räägi ikka, kui vähegi saad! Ma ei saa kojuminekuga, kohtumisele, lõunalauda hilineda. Saan sulle ainult mõne vihje anda. Ma ei saa ju sinu eest alla kirjutada.
9. ‹hrl. sg. 3. pöördes› piisama, aitama, jätkuma. Saab tänasest, homme teeme edasi! Kas talle ühest naisest ei saa? Saab ainsast sõnast, et tüli jälle puhkeks. Kassile saab hiirtest, jätku linnupesad rahule. Saab juba jutust, asume tegudele! Vihmast hakkab juba saama, nüüd võiks jälle kuiva pidada. Kas saab sellest või valan lisa? Rahast saab veel umbes nädalaks. Mõnele saab vähesest. Sellest kogusest saab talle küllalt. Vihtlesin, et küll sai. Võiks veelgi näiteid tuua, kuid saagu sellest. Raamatuid saab tal riiulile, lauale ja põrandalegi. Tööd on palju, saab kõigile ja mitmeks päevaks. Siit saab endal süüa ja teistele müüa. Saiadest sai lastel terve õhtu maiustada. Seda nalja sai mitmeks ajaks naerda. Nii rasket kotti saab endalgi tirida, mis siis laps sellega teeks! Kelder on hoidiseid täis, saab perenaisel talv läbi võtta. Saiast sai ainult paar korda ampsata. Temast, teda sai ka igale poole. *Ma riidlesin Oskari läbi, et sai. A. Tigane.
10. ‹pöördelised vormid ma-infinitiiviga› esineb tulevikku väljendavates liitvormides. Meie elu saab olema raske. Uuel aastal saavad töönormid suuremad olema, suurenema. Ma kardan, et jalg ei saa nii pea paranema. Ema saaks seda kuuldes pahandama. Saame talle alati tänumeeli mõtlema. Saagu need sütitavad laulud ikka kõlama! Aega saavat tal oma töö jaoks küllalt jääma. *Teie mind ei tundnud ega tunne ega saagi tundma. V. Panso. || (sajatades). Saagu ta kondid soos mädanema! Ärgu saagu su silmavesi lõppema! Saagu su lehmad verd lüpsma!
11. kõnek esineb sisult 1. isikut (v. impersonaali) esindavates passiivilausetes. a. ‹tulevikus›. Kõik saab tehtud 'tehakse' nii, nagu sina soovisid. Kohe homme saavad asjad selgeks räägitud. Saab tuldud 'tulen, tuleme', nagu kokku lepitud. Kooliga on mul lõpp, saab hoopis tööle mindud. b. ‹olevikus›. Tööd saab murtud 'murran, murrame, murtakse' iga päev. *.. ise saab päeviti roogitud uulitsat.. L. Kibuvits. *„Napsi võtad?” Einar muigas: „Noh, vahel saab ka väikselt tehtud”. H. Angervaks. c. ‹lihtminevikus›. Mäletan, et koolis sai käidud 'käisin, käisime' mardipäevast jüripäevani. Terve kilomeeter sai ilmaaegu maha käidud. Lapsepõlves sai kuulatud vanaema lugusid. Külas sai kõvasti söödud ja joodud. Suvel sai aidatud rohimistöödel. Nooremast peast sai tublisti tööd tehtud, ehal käidud, vempe visatud. Sai kätte võetud ja suitsutegemine maha jäetud. Sai poegi koju oodatud, aga ei tulnud neid ühti. Mõnikord sai ööd läbi tantsu vihtuda. Noormehena sai kõvasti tööd teha, tüdrukuid passida. *Jõnn: Oled sa kohaotsimise peal väljas? Mann: Jah, sellepärast sai tuldud. J. Smuul. *.. vahel sai võtta päris looma moodi, küll õlut, küll viina.. R. Vellend. d. ‹täisminevikus›. Õlut on saanud ikka teha, küll endale, küll teistele. *„Sa oskad siis ehitustööd?” päris Kusta. „Saanud kõike tehtud,” vastas Vello. E. J. Voitk. *.. kuida need kahjud iseenesest oleksid saanud sündima ja tulema. O. W. Masing.
12. esineb püsiühendites, mis väljendavad:. a. ‹ka eitavalt› kinnitust, möönmist. Saagu mis saab, mina lähen. Saagu mis saab või tulgu mis tuleb, seda poissi ma ei jäta. Räägin kõik ära, saagu (siis), mis saab. Saagu muud, mis saab, aga uus auto tuleb muretseda. Pean lubaduse täitma, saagu mis tahes. Pole aega jännata, saagu tast, mis saab. Õiget hobust ei saa sellest varsanirust saamagi. Mehele ta ei saanud saamaski. Ta pole targemaks saanud ega saa saamagi. *„Laevale teie selle ilmaga koguni ei saa”. – „Saagu või saamata, see on jumala tahtmine..” ütlesid mehed.. Suve Jaan. b. ebamäärast lubadust. Too mulle ka poest leiba! – Küll(ap) saab. Üks „säh” on parem kui kaks „küll saab!”. || kõnek tagasihoidlik vastus millegi pakkumisele. Tule võta istet! – Küll saab. *„Sööge, võtke ette ja maitske veini!” – „Aitäh, küll saab, väga maitsev..” V. Gross.

sahisema ‹37›
sahinat (1. täh.) andma v. tekitama. Pilliroog, kõrkjastik, kulurohi sahiseb. Puud, põõsad sahisevad tuules. Rukkiväli sahises tasa. Haabade lehed hakkasid sahisema. Heitis pikali sahisevatele heintele, õlgedele. Varisenud lehed sahisesid jalge all. Tuul sahiseb okstes, puude ladvus. Tuul keerutas sahisevat liiva. Terad langesid sahisedes salve. Väljas sahises sadu, vihm. Sajab nii et sahiseb 'sahinal'. Lumi sahiseb suuskade all. Autokummid sahisevad asfaldil. Niitjate vikatid sahisesid kasteses rohus. Ehitusplatsil paukusid kirved ja sahisesid saed. Paberilehed sahisesid pööramisel. Sahisev siid. Gaasipliit, priimus, teekann hakkas sahisema. Kostsid sahisevad sammud: keegi lähenes. *Põõsais hakkas midagi sahisema ja krabisema. Paar piiska langes näkku. Vihm... V. Traat (tlk). || sahinat tekitades liikuma, kulgema, langema vms. Lained sahisesid rannaliivale. Üks auto sahises meist mööda. Üksteise järel sahisesid saanid minema. Kelk poistega sahises mäest alla. Terad sahisesid kottidesse. Märg lumi sahises katustelt maha. Vihma aina sahises alla. Visatud pall sahises läbi korvirõnga. *Korteriuks klõpsatas kinni, liftiuks sahises lahti.. T. Vint.

sandalett ‹-leti 21› ‹s›
kerge kinnine (v. külgedelt lahtine) jalats, mille augustatud pealse serv on pööratud väljapoole tallaservaga tasa, nii et moodustub rant. Panin jalga sandaletid. Mõned mehed olid sandalettides, kandsid jalas sandalette. Käib suvel sandalettidega.

seina|tagune

1. ‹adj› seina taga olev, esinev vms. Seinatagune sahver. Seinatagused jutud kostavad tuppa ära.
2. ‹s› (seina taga asuva ala, ruumi v. seal olija kohta). Kolistab mööda kõrtsi seinataguseid. Rääkis nii tasa kui sai, et seinatagused ei kuuleks.

siiapoole
ant. sinnapoole
1. ‹adv› siinsesse suunda; siia kanti. Ole tasa, õpetaja vaatab siiapoole! Vihmapilved liiguvad kiiresti siiapoole. Keegi jookseb tulistjalu siiapoole. Kui pomm oleks kukkunud kümme meetrit siiapoole, poleks maja enam olnudki. Vaatas, kuulatas siia- ja sinnapoole. Kui siiapoole juhtud tulema, astu meile ka sisse. Kui see koer veel siiapoole oma nägu näitab, siis lasen ma ta maha! *Ja enne seitset sõitsime Tallinnast siiapoole teele. J. Kross.
2. ‹prep› [part] millegi v. kellegi suhtes samale poole. Suured metsad jäävad siiapoole piiri. Siiapoole teed jääb surnuaed.

silduma ‹37›

1. kai v. randumissilla äärde sõitma. Laev, praam, kaater, paat sildub sadamas, kai ääres. Veeseis oli madal ja suurema süvisega laevad ei saanud silduda. Soodsaim on silduda piki kaid puhuvas tuules. *Kai äärde purjepaatide vahele sildub siin-seal ka suuremaid jahte.. T. Tasa (tlk). || teise laeva vms. külje alla sõitma, sellega küljetsi ühenduma. *Täna keskpäeval sildus meie [laeva] külge üks esimesi merepuksiire, mis oli teel pealinna.. L. Meri.
2. hrv silda moodustama. *.. kalavärvidest sildus kärestiku kohale ikka mõni väike vikerkaar.. N. Baturin.

silitama ‹37›

1. kedagi v. midagi hellitavalt puudutama, paitama. a. (korduvalt, kergelt käega libistades). Ema silitas lapsukest, poja(l) pead. Noormees silitab vargsi neiu kätt, laupa. Tüdruk silitab hellalt, tasa õe juukseid. Kassi, kitsetalle silitama. Karjane silitab tublit koera. Agronoom silitas kuldseid viljapäid. Mees silitab autot, ahjukülge, vana tamme. b. (loodusnähtuste puhul). Avasin akna ja lasksin värskel õhul keha silitada. Pehme suvetuul silitab palgeid. Päike silitab õienuppe. Lained silitavad rannakive.
2. piltl kiitma; hellitama, soosima. Selle aruande eest ülemus pead ei silita. Taat tahab pärikarva silitamist. Jukut ei tohi vastukarva silitada 'ei tohi laita'. Ta silitas mind sõnadega. Elu pole naist silitanud. Täna öösel ilm ei silita. Pilk silitab kohvri sisu. *Teised olid alalised pailapsed, Mait alaline pahategija. Teisi silitati, teda tõugati. E. Vilde. *Kui Sinirand oma magusa ja rahvustunnet silitava loo stuudiosse tõi, siis.. E. Vetemaa.
3. meeldivaid aistinguid tekitavalt mõjuma. Vaikne muusika silitas kõrva. Leebe silitav lillelõhn.
4. käega (v. mingi vahendiga) kergelt tõmmates midagi sileda(ma)ks tegema, siluma; (käega) kellestki v. millestki kergelt üle libistama. Leibu silitati enne ahjupanekut. Tüdruk silitab seeliku sirgu. Katsub kortsuläinud paberit siledaks silitada. Naine silitab luuaga teerada. Silitab kammiga omi pikki juukseid. Vanamees silitab habet, vurre. Silitas korra üle juuste, lõua. Silitab oma kõrget soengut, põske. Silitasin hajameelselt raamatut. Päevitaja silitab sõrmedega liiva. Küsija silitab kohmetult kasukahõlma. Kass silitab sabaga üle magaja näo. *Seinu tuleb silitada, / kivi vahed kilduda.. C. R. Jakobson. *Nagu rulliga silitatud heinakamar, pole mättamügarat ega põõsapuhmaid. A. Mägi.

silma|pett [-petu]
silmapete. *Tasa, ta tuleb, tuleb.. Kuid see oli ainult silmapett – ta ei tulnud. E. Kippel.

snepper ‹snepri, sneprit 2› ‹s›
snepperlukk. Snepper klõpsatas tasa. Keerasin snepri lahti. Tõmba snepper kinni! | ‹sisekohakäänetes› (lukustatud olekut märkivana). Lase uks sneprisse! Vaheuks on, seisab snepris.

soiguma ‹soiun 42 või soigun 37›
kestvalt, monotoonselt, tasa oigama. a. (nõnda häälitsemise kohta). Haige soiub tasa. Oli nii valus, et soigusin. Ajab end soigudes asemelt üles. Kuulen kedagi soiguvat. Soiguv haavatu. Räägib soigudes. *Laps soigus, nagu ei magaks ta ega oleks ka õieti ülal. A. H. Tammsaare. | piltl. Soiguv tuul. *Elutoas soigusid saksofonid.. A. Beekman. b. (nõnda kaeblemise, kurtmise, halisemise kohta). „Olen nii üksi,” soiub lesk. Soigus õnnest, armastust taga, südameviga. Soiuti, et põud võtab vilja. *Et tema ise säärase inimese ees oli soigunud.. lambahäälel oma häda seletanud! L. Kibuvits.

soldati|teenistus
van sõjaväeteenistus. *Kooliõpetajaks oli Jüri Pajus, kes oma soldatiteenistust kooliõpetaja-ametiga tasa teenis. A. Kivikas.

sosisema ‹37›
sosistama. a. tasa rääkima. „Ole vait!” sosiseti vihaselt. Räägib sosiseval häälel. *Naine.. algas sosisevat juttu. R. Sirge. b. piltl kahisema, sahisema. *.. kased sosisesid ning kiigutasid maani longunud oksi. L. Promet.

sosistama ‹37›

1. tasa ja kahisevalt (häälekurdude vibreerimata) rääkima, nii midagi ütlema. Isa sosistab emale midagi kõrva. Naised sosistasid omavahel, tasakesi juttu. Paarike sosistab agaralt. Peaaegu hääletult, vaevu kuuldavalt, poole häälega sosistama. Ütlesin seda sosistades. Sosistab armusõnu. Seosetuid sõnu sosistav hääl. Ma ei taibanud, mida ta huuled sosistasid. Sosistab 'loeb sosistades' palvet. *„Siia,” sosistab ta, nagu oleks keegi keelanud kõvasti rääkimast. R. Vaidlo. *Nüüd nad enam ei sosistanudki, vaid rääkisid tasasel häälel, varjamatult. E. Männik. | piltl. *Mu keel kõneleb, mis süda sosistab. F. Tuglas (tlk).
2. ‹sageli impers.› mitte avalikult, vaid tagaselja v. salamisi (ja sosinal) rääkima, klatšima, salajuttu ajama. Sosistatakse, et tal on armuke. Rahvas sosistab, et kohtunik olla kinni makstud. Naabritest sosistati, et nad on mustlased. Kõik oligi juhatuses nii otsustatud, nagu sosistati. Sosistati riigikontrollist. Inimesed sosistasid omi kahtlusi. Sosistasite muidugi, et olen peast segi? *Lõpuks olid need [= naised] jõudnud nii kaugele, et hakkasid sosistama Minna üle, – sellega oli midagi korrast ära.. K. Ristikivi. *„Koolis teile ei räägitud?” „Oh ei! Ainult sosistati. Et oli mäss olnud.” J. Kross.
3. piltl (loodushäälte kohta:) kahisema, sahisema; kahistama, sahistama. Kerge tuul sosistas lehtedes. Me peade kohal sosistasid puud. Puude oksad sosistavad salasõnu.

s(s)t ‹interj›
vaikusele v. vaikimisele manitsev häälitsus. Sst, pani ema näpu suule. St! Tasa, magavad vist.

sujus ‹-a 2› ‹adj›
sujuv, ladus. Ameerikalikult lahe ja sujus stiil. *Ei ole [siin] videvikku, seda sujusat päevast ööks üleminekut, Kesk-Euroopa pikka vahepealolekuaega. T. Tasa (tlk).

sumin ‹-a 2› ‹s›

1. hrl. madalatooniline suhteliselt ühtlane pidev (vaikne) heli, mida tekitavad lendavad putukad, inimhääled, teat. esemed vms.. a. (putukate tekitatud). Mesilaste ühetooniline madal sumin. Mesipuust kostis ärevat paljuhäälset suminat. Herilaste, kärbeste sumin. Aeda täitis putukate, tuhandete putukatiibade sumin. Lendavate põrnikate sumin täitis õhku. Õitsvast pärnapuust kostab lakkamatut suminat. Sülem tõusis suminal, suminaga lendu. Oli kuulda sitikate unist suminat. b. (inimeste tekitatud). Vahetunni ajal oli klass täis suminat. Juttude sumin vaikis. Läbi rahvahulga käis rahulolematu, erutatud, heakskiitev sumin. Uued hääled liitusid elavasse suminasse. Kohvik kajas paljuhäälsest suminast. Läks suminaks – igaüks püüdis üksteise võidu midagi seletada. Üleüldise sumina seast oli raske eraldada üksikuid sõnu, kaaslase juttu. Rõõmsate häälte sumin katkes järsku. Piinliku vaikuse asemel valitses ruumis elav sumin. Laulja hääl kadus baari suminasse. Kohvik sumises oma suminat. Luges suminal poolvaljusti palvet. c. (esemete tekitatud). Sisselülitatud raadio, televiisori, külmkapi tasane sumin. Töötavate ventilaatorite sumin. Telefonitorust kostis ainult suminat ja prõginat. Liikumine, jooksmine, autode mürin – kõik see suurlinna sumin oli talle võõras. Orel sumises tasa, siis paisus sumin helide jõeks. Voki tuhm sumin mõjus uinutavalt. Köögist oli kuulda priimuse, teekatla suminat. Samovar kees suminal. Tuule kurb sumin telefonitraatides. *.. keeras valijat, kuni puhkes [raadiost] Budapesti mustlaskapelli magus sumin. M. Raud.
▷ Liitsõnad: jutu|sumin, kõne|sumin, mesilas|sumin, pahameele|sumin, peosumin.
2. kõnek joobnud olek. *Noh, „Volga valge kange” ja ... Üks sitt muidugi kõik, peaasi, et suminat saab. T. Kallas.

sumisema ‹37›
suminat kuuldavale laskma. a. (putukate kohta). Mesilased, kumalased, kärbsed, herilased, parmud, põrnikad, sitikad sumisevad. Aed sumiseb mesilastest. Õhus sumisevad putukad. Mesilased sumisevad 'liiguvad suminaga' lennuavast sisse ja välja. Eksinud herilane sumiseb 'lendab suminaga' ruumis ringi. b. (inimhäälte kohta). Kohvik sumiseb jutust. Turg, laadaplats sumises inimestest. Vahetunni ajal sumises koolimaja mesipuuna. Kõrtsituba, restoran sumiseb külastajatest. Rahvamurd lõi sumisema. Vestibüülis sumisesid erutatud hääled. Perroonil seisis sumisev rahvahulk. Kohvik sumises lõunavaheaja suminat. Joodud vein pani laudkonna sumisema. Räägib sumiseval 'vaiksel monotoonsel' häälel. Sumiseb vaikselt laulda. c. (esemete kohta). Teemasin sumiseb laual. Automootor sumises rahulikult. Köögis sumiseb priimus. Klubiruumis sumises raadio. Katel sumiseb keeda. Filmikaamerad lõid sumisema. Mets sumises tasa. *Jüri peas sumisesid ebaselged, lõpuni mõtlemata mõtteräbalad . H. Pukk. d. (enesetunde kohta). Joodud viinast hakkas pea(s) sumisema. Pea huugab ja kõrvus sumiseb, kõrvad sumisevad.

žest ‹-i 21› ‹s›

1. tundeid, märguannet vms. väljendav tahtlikult rõhutatud keha-, eriti käeliigutus. Jaatav, eitav, hoiatav, kutsuv, peatav žest. Pantomiimilised žestid. Viipekeele, tummade žestid. Dirigendi, näitleja iseloomulikud žestid. Kui keelt ei mõista, tuleb žestid appi võtta. Mõtteid saab väljendada ka õlakehituse, pearaputuse, noogutamise ja teiste žestide abil. Andis žestidega märku, et me vaikiksime. Müra tõttu tuli rääkida rohkem žestidega. Viskas rahakoti laiutava žestiga lauale. Saime suhelda vaid žestide keeles. Teeb käega žesti, mis ütleb rohkem kui kõik sõnad kokku. Tegime klaasist ukse taga igasuguseid žeste, et endast märku anda. Võõra žestidest võis välja lugeda ähvardust. Jutu teevad selgemaks žestid ja miimika.
2. piltl tahtlikult rõhutatud, tähelepanu äratamiseks mõeldud tegu. Lahke vastuvõtt osutus tegelikult tühjaks žestiks. Pank tegi helde žesti: annetas haiglale suurema summa. Noor mees armastab laia žesti, teeb seltskonnale õhtusöögi välja. Tegi oma kangelaslikku tööd tasa ja targu, ilma suuremate žestideta. *.. olin pidanud oma võimalikku abiellumist Riksiga minupoolseks suureks žestiks, peaaegu almuseks.. L. Ruud. *Ta tahtis näida vaprana ja ühteaegu ei julgenud seda, tundes, et iga bravuurne žest võiks paista jõhkrana. R. Kaugver.

taeva|luugid pl
piltl (hrl. suure sajuga ühenduses). Taevaluugid läksid, tehti, tõmmati, võeti lahti. Vihma valas nõnda, nagu oleksid taevaluugid kõik korraga valla pääsenud. Taevaluugid on pärani, nagu kotiga kallab lund alla. Issand hoidis endiselt taevaluugid kinni. *.. avanevad pimedas hallid taevaluugid ja tasa, vargsi, pikkamööda hakkab langema suuri valgeid räitsakaid. M. Traat.

taft|kleit
taftist kleit. Must, roheline taftkleit. Pruudi valge taftkleit kahises tasa.

tasa ja targu vt tasa [1]

tasa1 ‹adv›

1. poole, summutatud häälega, sosinal; hääletult, käratult, nõrka heli tekitades. Tasa kõnelema, ütlema, sosistama. Räägib nii tasa, et vaevalt on midagi kuulda. Tüdruk nutab, ohkab väga tasa. Kusagil naerdakse, lauldakse tasa. Poiss hüüdis tasa ema. Mehed hiilivad tasa lähemale. Kõik püüavad hästi tasa astuda. Ta avab, suleb tasa akna. Uks läheb tasa lahti. Paat liugleb tasa kaldale. Klass, tasa! Tss! tasa! Tasa, tasa, õeke magab! Rohukõrred sahisevad tasa. Taftkleit kahises tasa. *See pidi olema Emmi, sest nii tasa koputas ainult Emmi .. K. Ristikivi.
2. aegamisi, pikkamisi. Auto, rongkäik liigub õige tasa. Jõgi, oja voolab siin tasa.
▷ Liitsõnad: pisitasa.
3. kergelt, õrnalt; vargsi, märkamatult. Ema puudutab huultega tasa lapse laupa. Müksab sõbrale tasa külge. Silitas tasa tüdruku pead. Truu kaaslane tuli tasa tema ellu. Mitmed suured avastused on tasa saabunud. Kuri tõbi astus tasa ligi.
▷ Liitsõnad: pisitasa.

tasa ja targu
kiirustamata, rahulikult; läbimõeldult, tasakaalukalt. Astub tasa ja targu. Tasa ja targu töötav meister. Ajab omi asju tasa ja targu. Kaupleb tasa ja targu. *Ja Villu otsustas tulevikus mitte midagi enam uisapäisa teha, otsustas hakata tasa ja targu talitama .. A. H. Tammsaare.

tasa2

1. ‹adv› millegagi ühel(e) joonel(e) v. ühel(e) tasapinnal(e), samal(e) kõrgusel(e), ühetasaseks. Vaarisa maja seinapalgid on maapinnaga tasa. Kuu on puulatvadega tasa. Hanged olid aedadega tasa. Päike vajub järvepinnaga tasa. Vesi tõusis jões kaldaga tasa. Põõnad saetakse äärelaudadega tasa. Küngas vajub, tallatakse maaga tasa. Vihamehe maja tehti maaga tasa 'tehti maatasa, purustati'. *Kaalud peavad tasa vajuma. A. Mägi. *Oleme kolmekümneaastased, kaalukausid seisavad tasa, minevik ja tulevik on ühepikkused. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: maa|tasa, ääre|tasa, ühetasa.
2. ‹adv› märgib võrdses seisukorras olemist, vastastikuste (võla)kohustuste ja pretensioonide puudumist. Mina petsin sind, sina mind, nüüd oleme tasa. Viimaks on tülitsejad teineteisega tasa. Olen saatusega tasa. Mis ausse puutub, on mõlema poole arved tasa. Maksis rendi ära ja oli mõisaga tasa. *Nüüd olen ometi Nässuga tasa. Nässu päästis minu elu, mina päästsin tema suurest hädast. J. Tuulik. || (tennises). Mäng tasa (punktide võrdne seis alates 6. punktist).
3. ‹adv› (rahalistes suhetes:) tasutud v. tasutuks, (ära) makstud v. makstuks, (kulude poolest) kaetud v. kaetuks, nullseisu(s). Võlg on, teenitakse, tehakse tasa. Kui kolmandik raamatuid müüdud, on kulud tasa. Laenu peavad nad tasa töötama. Maja oli vaja kiiresti tasa saada. Seda raha, autot andis tasa teenida. Tal on talu tasa makstud. Inimene peab ju oma palga tasa teenima. Poiss on nii laisk, et ei teeni leibagi tasa. Laevaliin teenis ennast kiiresti tasa. Need investeeringud teevad ennast paari aastaga kuhjaga tasa. Sada krooni oligi jäänud tasa mängida, kui õnn pöördus. *Rahamaksu sai oma suure õunaaiaga tasa .. V. Ilus.
4. ‹adv› osutab millegi tagantjärele ärategemisele, korvamisele, hüvitamisele, tasakaalustamisele. Töötan puudutud tunnid tasa. Bussijuht pidi haiguspäevad tasa sõitma. Talvel magab selle tasa, mis suvel puudu jäi. Üritab saadud kaotust teisal tasa teha. Rubla kallinemine teeb dollari langusest tasa umbes 30%. Viievõistleja tegi ratsutamises selle tasa, mis vehklemises puudu jäi. Sõitis distantsi jooksul pool minutit tasa (vähendas poole minuti võrra ajalist mahajäämust).
5. ‹postp› [gen] hrv millegi suhtes samal(e) kõrgusel(e), ühel(e) joonel(e). Oli hiigelpikk mees, pea noorte puude latvade tasa. *Ühed sugulased oleme kõik, ja ühe suu tasa [= võrdselt] jagame kõik ära kah! O. Luts.

tasa|arveldus
maj majandustehingutega seotud sularahata arvelduste süsteem, kus vastastikused nõudmised ja kohustused loetakse õiendatuks maksevahendeid vahetamata, kliiring. Firmad tegid tasaarvelduse.

tasa|arvestus
vastastikuste rahaliste kohustuste klaarimine; maj ka sama mis tasaarveldus. Kuna teenustasu oli võetud liiga palju, tehti tasaarvestus ja rohkem võetud raha jäi ettemaksuks. Palgatõus kehtib juba aasta algusest, niisiis tuleb teha tasaarvestus. Igaüks tõi jooke kaasa ja pärast tehti tasaarvestus.

tasa|film
lehtformaadis film

tasa|haaval ‹adv›
tasapisi, vähehaaval. Huvi muusika vastu tekkis tasahaaval. Pinge hakkab tasahaaval järele andma. Hakkame tasahaaval tööga harjuma. Küünlalt tilgub tasahaaval vaha.

tasa|hilju
tasa(kesi); vähehaaval, tasapisi. Ümiseb, vilistab tasahilju tuttavat viisi. Väike hakkab tasahilju häälitsema. Hiilib, läheb tasahilju toast välja. Uks, aken avaneb tasahilju. Tuul liigutab tasahilju oksi. Sõrmed liikusid tasahilju mööda haavaarme. Kevad saabus sel aastal tasahilju. Hakkas tasahilju tibutama. Nad maitsevad tasahilju mõnusat jooki. Tegi tasahilju trenni. Üritas tasahilju raha kokku hoida. Elujärg paraneb tasahilju. Tasahilju kujunes temast mõjukas isik. Talu põllumaad on tasahilju laienenud.

tasa|hiljukesi ‹adv›
tasahilju, hiljukesi. Tinistab tasahiljukesi kitarri. Naeris tasahiljukesi. Nihutasin tooli tasahiljukesi kaugemale. Vanamees komberdab tasahiljukesi köögi poole. Tee hakkas tasahiljukesi mäkke tõusma. Hellitab tasahiljukesi lootust koju jõuda. Jõel käib tasahiljukesi röövpüük. Tasahiljukesi tuleb teadmine, et lapsepõlv on läbi. *„Kuidas muidu käsi käib?” küsis Kristjan. „Ikka tasahiljukesi, päevast päeva,” vastas Leenu. J. Pärn.

tasa|hääli ‹adv›
tasase häälega, poolihääli. Naaber küsib, ütleb midagi tasahääli. Käsklus anti tasahääli. Laulab, hüüab tasahääli. *.. naised kõnelesid omavahel tasahääli, kui oleks majas olnud surnu. A. Mälk.

tasa|häälne
tasane, vaikne; tasase häälega. Tasahäälne jutt. Tasahäälne tütarlaps.

tasa|kaal [-u]

1. seisund, kus keha(de) raskus jaguneb toetuspunkti(de) suhtes nii, et see keha püsib (v. need kehad püsivad) muutumatus asendis. Kaalukausid kõikusid pisut ja jäid siis tasakaalu. Püüab liuda pea peal tasakaalus hoida. *.. kirst ulatus otstega üle käru äärte, seadsin ta keskkohta ja tasakaalu .. M. Kõiv.
2. inimese v. looma püsiv, kindel kehaasend, asendis püsimine, püsti püsimine. Laevalael on raske tasakaalu hoida. Komistas ja kaotas tasakaalu. Vehib kätega, et tasakaalus püsida. Slalomistidele õpetati, kuidas tasakaalu valitseda, säilitada. Pingutas jalalihaseid, et mitte tasakaalus vääratada. Saavutas, leidis kaaslase õlale toetudes uuesti tasakaalu. Sai tasakaalu tagasi. Haaras tasakaalu otsides käsipuust kinni. Jalg takerdus mätta taha ja tasakaal lõi kõikuma. Haigel oli tasakaaluga probleeme. || (sõiduki kohta). Jaht ei suutnud tasakaalu hoida ja läks ümber. Mootorratas kaotas tasakaalu.
3. stabiilne olek; kooskõla, harmoonia, paras vahekord; võrdne-olek, võrdsus. Bioloogiline, ökoloogiline, termodünaamiline, keemiline tasakaal. Looduse tasakaal. Tasakaal loomariigis. Kasvuhooneefekt rikub ilmastiku tasakaalu. Organismi sisemine tasakaal. Hapete ja aluste tasakaal organismis. Hormonaalse tasakaalu nihked. Häälte, pillide tasakaal. Värvide tasakaal. Ruumiline tasakaal. Ta elus valitseb kord ja tasakaal. Segakoori koosseis oli tasakaalus. Jääpank seisab paigal, sest merehoovuse jõud ja tuule võim on tasakaalus. Soojuse juurdevool ja äravool on omavahel tasakaalus. Tasakaal nõudmise ja pakkumise vahel. Sõjaliste jõudude tasakaal. Mees- ja naisõpilaste arv hoiti tasakaalus. Pansionipidaja ei suutnud sissetulekut ja kulutusi tasakaalus hoida. Eelarve on tasakaalus 'tulud ja kulud on võrdsed'. Võidud ja kaotused said tasakaalu. *Looduses igal sammul ette tulev mõistlik tasakaal on kinnitust leidnud ka Juhani isikus: aju laiskus on käte jõu kaudu tasa tehtud. H. Kiik. *.. ilmas valitseb mingisugune jumalik tasakaal. On tali külm, siis tuleb vastukaaluks palav suvi .. A. H. Tammsaare. || vastukaal. Rõõmule tasakaaluks mahtus sellesse päeva ka kurbust.
▷ Liitsõnad: ökotasakaal.
4. tundeelu, psüühika normaalne seisund, hinge- v. meelerahu, enesevalitsus. Hingeline, psüühiline, vaimne tasakaal. Hinges valitseb tasakaal. Hingeelu on tasakaalus. Kõnelus viis, paiskas mu tasakaalust välja. Läks, langes tasakaalust välja. Oli tasakaalust väljas. Kaotas tasakaalu. Tasakaal lõi vankuma, oli häiritud. Saavutas tasakaalu. Leidis (endas) tasakaalu. On oma tasakaalu taas jalule seadnud. Sai sisemise tasakaalu kätte. Uus lootus andis tasakaalu tagasi. Alati tasakaalus naine. Tasakaaluta inimene. Kogub tasakaalu. Püsib spordi abil tasakaalus.
5. füüs mehaanilise süsteemi olek, mille puhul leidub niisugune taustsüsteem, mille suhtes kõik süsteemi punktid on paigal
▷ Liitsõnad: soojustasakaal.

tasa|kaalukas
ennast valitsev, rahulik; läbimõeldud. Tasakaalukas inimene. Tasakaalukas iseloom. Käitumiselt tasakaalukas. Olin tasakaalukas meeleolus. Tasakaalukas seisukoht, sõnavõtt.

tasa|kaalukus
(< as tasakaalukas). Teiste juhtimine nõuab palju tasakaalukust. Oli oma tasakaalukuses väga sümpaatne. Artikli, sõnavõtu tasakaalukus.

tasa|kaaluline
tasakaalusse puutuv, tasakaaluga seotud. Pildi rütmiline ja tasakaaluline ühtsus.

tasa|kaalustama ‹37›
tasakaalu seadma v. tasakaalus hoidma. a. (asendi poolest). Jala tahaviimine tasakaalustas keha asendi. Kukkus poomilt, sest keha oli korralikult tasakaalustamata. Üritas käru tasakaalustada, aga ei jaksanud. Piloot tasakaalustas lennuki. Tasakaalustatud kaalukausid. b. õigetesse proportsioonidesse, kooskõlla viima; võrdsustama. Kasutage ravimtaimi tasakaalustatud segudena. Kompositsiooniliselt tasakaalustatud park. Eseme tasakaalustatud proportsioonid. See soliidne ajaleht pakub kõige tasakaalustatumat infot. Kõrgema närvitegevuse tasakaalustatud, tasakaalustamata tüübid. Võit tasakaalustas matši seisu. *.. kõige kibedamalgi kriisiajal tasakaalustab ta [= inglane] oma büdžeti, s. o. teeb väljaminekud võrdseks sissetulekutega. J. Sütiste. c. võrdseks vastujõuks, vastukaaluks olema, kompenseerima; korvama. Aatomituuma positiivne laeng tasakaalustab elektronide negatiivse laengu. Soojuse äraandmine tasakaalustab soojusteket ja kehatemperatuur jääb püsivale tasemele. Kaks jõudu tasakaalustasid teineteist. Suured tulud tasakaalustasid suuri kulutusi. Vastaste suuremad kogemused tasakaalustati püüdlikkuse ja vastupidavusega. d. (psüühiliselt). Reisimine tasakaalustab mind. Maaelu tasakaalustas, sundis järelemõtlikkusele.

tasa|kaalustamatus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
tasakaalustamata olek. Turu tasakaalustamatus. Toiduratsioonide tasakaalustamatus. Närviprotsesside tasakaalustamatus.

tasa|kaalustatus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
tasakaalustatud olek. Majanduse tasakaalustatus. Närvisüsteemi tasakaalustatus. Paneb rõhku toidu tasakaalustatusele.

tasa|kaalustuma ‹37›
tasakaalu minema, tasakaalu saavutama. Kaalukausid tasakaalustuvad. Jõudude vahekord tasakaalustus. Sisse- ja väljamaksed on tasakaalustunud. Hästi tasakaalustunud kooslus. Psühhoteraapia mõjul ta siseelu tasakaalustus. *.. üksi mingit meelepärast tööd tehes tasakaalustub inimene .. A. Beekman.

tasa|kaalustus ‹-e 5› ‹s›
tasakaalustatus; tasakaalustamine. Suuskade aerodünaamiline tasakaalustus.

tasa|kaalutu

1. kergesti enesevalitsust kaotav, muutlik, heitlik. Tasakaalutu inimene. Oli tasakaalutus meeleolus. Ta olemuses on midagi tasakaalutut. Tasakaalutu iseloom.
2. hrv tasakaalu(stama)ta. Kompositsioonilt tasakaalutu jutukogu. Kõikus tasakaalutul kolikoormal.

tasakesi ‹adv›
tasa [1]. a. vaikselt, poole häälega; käratult. Tasakesi kõnelema, laulma, pomisema, vilistama. Sosistab sõbrale midagi tasakesi kõrva. Keegi naerab, nutab tasakesi. Mehed peavad tasakesi nõu. Teeb ukse tasakesi lahti. Paneb akna tasakesi kinni. Et teisi mitte äratada, käidi tasakesi. Võõras hiilis tasakesi aeda. Seinapalgid naksuvad tasakesi. b. aegamisi, pikkamööda. Väsinud töömehed astuvad tasakesi kodu poole. Auto, rong sõidab tasakesi. c. kergelt, õrnalt; märkamatult, vargsi. Silitas tasakesi poisi haavu ja muhke. Müksas naabrile tasakesi külge. Tasakesi saabub hommik. || tagasihoidlikult, väikest viisi. *Kuidas meie elame? Ikka ka tasakesi; ema on vähe haige .. J. Pärn.

tasa|kumer
füüs selline, mille üks pind on tasane ja teine kumer. Tasakumer lääts.

tasa|lülitama
(vaadetelt, meelsuselt) ühtlustama, nivelleerima; alla suruma, vaikima sundima. Tiibetit on üritatud etniliselt ja kultuuriliselt tasalülitada. Tung teisiti olla tasalülitas arukuse. Poliitiliselt tasalülitatud intelligents. Tasalülitatud ajalehed, isiksus. *Abieluga on ju nagu demokraatiaga, mis vägisi kipub kõike tasalülitama. H. Rajamaa. *Mõte on tasalülitatud, pole enam parteisid, pole enam lahkhelisid rahva seas .. J. Semper.

tasa|lülituma
ühtlustuma, nivelleeruma

tasa|lülitus
tasalülitamine; tasalülitumine. Tasalülitused pärsivad arengut. Euronõuetega arvestamine võistlustööde kirjutamisel tõi kaasa mõningase tasalülituse.

tasa|maa
hrv tasane maa. *Nii jõudis [ta] mägedelt alla tasamaale .. R. Roht.

tasane2 ‹-se 4› ‹adj›
konarusteta, lohkudeta, sile, lame. Tasane tantsupõrand. Ühtlaselt laotud tasane sein. Ideaalselt tasaseks rehitsetud mänguväljak. Maapind, lumi on tasaseks tallatud. Karjamaad on tasased kui laud. Jõe tasased kaldad. Koormad veerevad mööda tasast teed. Buldooser lükkab teeääre tasasemaks. Tasane reljeef, pinnamood, ala. Tasane maa, lagendik, väli. Tasane orupõhi. Tasased alad vahelduvad künklikega. Kloostrisaar on tasase pinnaga küngas. Liustiku pind pole tasane, vaid kumer. Tasane 'lainetuseta' lahepind. || ‹translatiivis› ümbritseva pinnaga ühetasa. Hunnikud lükati tasaseks 'laiali, maaga tasa'. Mõlgid taotakse hoolikalt tasaseks. Tuul on jäljed rannaliival tasaseks pühkinud. Sügavad teeroopad tehti tasaseks. || pikkuselt v. kõrguselt ühtlane. Tasane muru, taimkate. Loomad on rohu tasaseks närinud. Vanamees lõikas habeme tasaseks. Tasaste äärtega pitsiriba. Hekk pole tasane.
▷ Liitsõnad: eba|tasane, laud|tasane, ühetasane.

tasa|nõgus
füüs selline, mille üks pind on tasane ja teine nõgus. Tasanõgus lääts.

tasa|paralleelne
kahe paralleelse tasandiga piiratud. Tasaparalleelne plaat.

tasa|peegel
tasapinnaline peegel. Paraboolselt peeglilt tasapeeglile langevad kiired.

tasa|pind [-pinna]

1. ka mat tasand (1. täh.) Kahemõõtmeline tasapind. Lõikuvad, ristuvad tasapinnad. Tasapinna definitsioon. Punkti kaugus tasapinnast. Peegli, järve tasapind. Detaili tasapind lihviti. || (ühenduses kõrgusastmetega). Teed ristusid ühes tasapinnas, eri tasapindades. Sõitsime ühel tasapinnal, eri tasapindadel. Luuk ulatus põranda tasapinnast kõrgemale. Aken on maaga ühel tasapinnal.
▷ Liitsõnad: diagonaal|tasapind, fokaal|tasapind, horisontaal|tasapind, puutuja|tasapind, püst|tasapind, rõht|tasapind, rööp|tasapind, sümmeetria|tasapind, vertikaal|tasapind, võnketasapind.
2. tase, tasand (2. täh.) (kasutuselt taandumas). Aastaid ühel tasapinnal püsinud näitleja. Ta kirjatööd ei kerki üle keskmise tasapinna. *Areng oli selge: rahvusliku liikumise langusega laskus ka Eesti Kirjameeste Selts haridusliku keskuse kohalt hariliku lõbuseltsi tasapinnale. F. Tuglas.

tasa|pindne
tasapinnaline. Tasapindne kujund. || tekst. Tasapindne toimne kangas 'kangas, kus lõimest ja koest moodustuvad toimejooned on ühelaiused'.

tasa|pinnaline
tasapinnaga iseloomustuv, tasandiline; tasase pinnaga, tasane. Tasapinnaline kujund. Maakera on ümmargune, aga kaardid tasapinnalised. Tasapinnalised esemed. Tasapinnaline maatükk, mänguplats. Tasapinnalise põhjaga pott. Madalsoo on enamasti tasapinnaline. *Munthe stiil on tasapinnaline (ilma ruumilise sügavuse kujutamiseta) .. J. Kangilaski.

tasa|pisikesi ‹adv›
tasapisi. Vanamees on tasapisikesi raha kogunud. *No kuidas siis teie oma pool elate? – Ole terve küsimast! Ikka tasapisikesi. Juh. Liiv.

tasa|pisine ‹-se 4› ‹adj›
hrv tasapisi aset leidev. *Nentigem sõnakuju orienteerivalt tasapisist sagenemist trükisõnas .. H. Saari.

tasa|vägine ‹-se 4› ‹adj›
(jõult, jõudude poolest) võrdne. Tasavägised vastased. Tasavägine matš, võistlus, kohtumine, geim. Tasavägine mäng lõppes viigiga, tartlaste võiduga. Kaklus kujunes oodatust tasavägisemaks. Jõud olid tasavägised. *.. tuleb otsusele jõuda, kumb pooltest [on abielus] tugevam. Kui ollakse tasavägised, mindagu lahku. L. Kibuvits.

tasa|vägiselt ‹adv›
(< tasavägine). Tasavägiselt kulgenud võistlus.

tasem ‹adv›
(< komp tasa [1]). Olge ometi tasem! Neil soovitatakse tasem sõita. *Üks laine tuleb tasa, teine tasem .. M. Under.

tasemini ‹adv›
(< komp tasa [1]).; tasakesi. a. vaiksema häälega, käratumalt. Tasemini, lapsed! Nad võiksid veidi tasemini olla. Võõral palutakse tasemini rääkida. b. aeglasemalt. Ratas liigub üha tasemini. Rühm saab käsu tasemini käia.

tasuma ‹37›

1. tasu v. maksu õiendama, maksma. Töö eest tasuma. Üüri, riigilõivu, kooliraha, liikmemaksu, renti tasuma. Arvet, võlga tasuma. Rahaga, natuuras tasuma. Nad on laenu nõus tööga tasuma. Tema tasugu oma osa hiljem. Trahv tuleb tasuda kolme päeva jooksul. Pangaülekandega, sularahas tasuma. Tööraha peab ette tasuma. Ööbimise eest jäi tasumata, on juba tasutud. Vanglas tasuti teenete eest leiva, suhkru või tubakaga. *Sul hobuse kere makstud, küll jalgade eest tasub kolhoos .. J. Semper. | piltl. Minöör tasus ettevaatamatuse eest oma eluga. Poiss peab vallatuse eest kodus oma nahaga tasuma.
2. midagi hüvitama, korvama, tasa v. heaks tegema. Kosjakuulutused tasuvad kogu numbri trükkimise kulud. Saak tasus kulutused mitmekordselt. Mis hulgalt puudu jäi, see tasuti omadustelt. Hääle nõrkuse tasus hea viisipidamine. Püüab mõtete puudust kõlavate sõnadega tasuda. Sõbralik vastuvõtt tasus teekonna raskused. Kehv maa tasus töövaeva halvasti. Suurepärased vaated tasuvad ronimise vaeva. See töö ei tasu vaeva 'ei ole vaeva väärt'. Mõned tööd tasuvad ennast kiiresti 'osutuvad kasulikuks, tulusaks vms.'. *Erakorraline peatumine Messiinas, mida tormipäevad ei lasknud tasuda, oli viivituse põhjustaja. E. Vilde. *Hobuse ja ühe lehma sai Ants rendi katteks endale, teise lehma ostis naaber ja selle hind tasus Malle palga. A. H. Tammsaare.
3. (teole) vastama. Tema vastutulelikkust tasuti samaga. Headust ei maksa kurjaga tasuda. Armastas poega kogu hingest, aga see tasus talle vastupidisega. Tasun sulle sama mõõduga! Tahtis hoopi hoobiga tasuda. || kätte maksma. Rahva kannatuste eest tasuma. Küdeneb soov solvangute eest tasuda. Tasus vanemate surma eest. Tasus oma pilkajatele. Tasumata roim. Elus ei saa kurjus alati tasutud.
4. ‹hrl. da-infinitiiviga› mõtet olema, otstarbekaks, vajalikuks, heaks osutuma, maksma. Teda tasub kuulata. Seda filmi tasub vaadata. Neid aegu tasub meenutada. Nii tühisest asjast ei tasunud rääkidagi. Igat asja ei tasu osta. Vigastatud sibulaid ei tasu maha panna. Ametit õppida tasub ikka. Tasuks mõelda uuenduste peale. Ettepanekut tasus kuulata. Virkadest tasub eeskuju võtta. Selle nimel tasus pingutada. Ei tea, kas tasub oodata? – Ei tasu. || tarvitsema. Tasus võõral vaid aiale läheneda, kui koer endast märku andis. Tasub ainult korraks seisatada, kui sääseparv ründab.
5. masseerima, triikima. Sooni tasuma. Taat laskis endal haiget selga tasuda. Tasus oma veidi paistes sääri. *Jalg tegi valu. Ta katsus seda hiljukesi tasuda. R. Sirge.
6. murd tasandama, ühetasaseks tegema. Laudas tuli loomade asemeid tasuda. Poisil on juuksed kääridega tasutud. *Kui sadu otsas, siis tuleb kraavikaldaid tasuda, et sisse ei vajuks. A. Mägi.
7. hrv (loomi) talitama. Perenaine tasub laudas loomi. Tüdruk palgati kanu tasuma. *Taat tasus hobused. On lehmad lüpstud naistel. H. Suislepp.

tasa teenima
hüvitama, tasa tegema; ära tasuma. Võlg tuli tööga tasa teenida. Nüüd on siis avanss lõpuks tasa teenitud. Laev teenib end kolme aastaga tasa. *Talu oli võlgu ostetud, sisse makstud ainult nii-öelda käsiraha, kõik muu pidi alles tasa teenitama. A. H. Tammsaare.

sisse tegema

1. hoidiseks tegema (koduse hapendamise, soolamise, suhkruga keetmise jms. kohta). Marju, seeni sisse tegema. Meil on kurgid juba sisse tehtud. Tegime talveks kapsaid sisse. *Naine teeb siiani sügiseti koduaia ande hoolsalt sisse. L. Larin.
2. kõnek sissetulekut, tulu andma, sisse tooma. Suur talu küll, aga ei tee midagi sisse. *Põllud seaksin teisiti, loomi peaksin rohkem; koht teeks enam sisse ja me oleksime varsti mõisaga tasa. A. H. Tammsaare.
3. kõnek (edumaa saavutamise kohta spordivõistlustel). Teatemeeskonnas tegin alustuseks sisse minutilise eduaja. Sakslasel ei õnnestunud meie võidusõitjale ringi sisse teha.
4. van varastama, sisse vehkima. *.. keedame ühe toreda kohvi tollest värgist, mis üleeile öösi tegime sisse Viijardi kaupmehe Otsassoni koloniaalfirmast .. R. Roht.

tagasi tegema

1. tegemata jäetut tagantjärele ära tegema, tasa tegema. Teen puudutud tööpäevad hiljem tagasi. *Naise oli võtnud, ilma et suguselts oleks saanud pidutseda, esimese poja sündides pidid nad selle kuhjaga saama tagasi teha. A. Kalmus.
2. kätte maksma. *Kuna see oli juba teine temp minu arvel, siis ma ei saanud seda asja niimoodi jätta. Ja pidin midagi välja mõtlema, millega tagasi teha. J. Rannap.

tasa tegema

1. tasakaalustama, tasuma, korvama, hüvitama. Kulutused peab millegagi tasa tegema. See kapitalimahutus teeb end tasa paari aastaga. Mis tal välimusest puudu jäi, selle tegi seltskondlikkus tasa. Püüdis kärmusega tasa teha selle, mis jõust vajaka jäi. Katsun oma mõtlematut tegu tasa teha. Pärast külma kevadet tegi suvesoojus kõik tasa. *Ja sügisel katsus peremees suvilise palka vastunõudmisega tasa teha: kõik katkimurtud rehavarred ja kaotatud kaeratorgad pani ta tema arvesse. A. Kitzberg. || (võla tasumise kohta). Rendivõlg tuli tööga tasa teha. *.. me kõik nüüd oleme Kuresoobale võlga, mida ei passi õiendada sedasi, et võta aga pung põuest välja ja tee tasa ... M. Raud. || tegemata jäetut tagantjärele ära tegema. Tegematajäänud tööpäevad tuli hiljem tasa teha. Püüdsin seda tasa teha, mis haiguse ajal tegemata jäi. Rääkis palju, nagu püüaks oma pikka vaikimist tasa teha. Magamata uni tuleb tasa teha. || van ettenähtud ulatuses ära tegema. *Kui rendi õigel ajal ära tasume ja mõisapäevad ilusasti tasa teeme, võime siin eluotsani elada. P. Grünfeldt.
2. kaotatud aega tagasi võitma, ajalist mahajäämust kiirema tegutsemisega olematuks tegema. Lisasime sammu, et kaotatud aega tasa teha. Need viis minutit suutsime jooksu lõpu poole tasa teha. Finiši eel tegi suusataja puuduvad sekundid tasa. Tormi tõttu sadamas seisnud laev püüdis kaotatud päeva tasa teha. *Ta hoolealune kasvas jõudsasti, nagu tahaks ta senist viivitust kahekordselt tasa teha. E. Valdna.
3. kätte maksma, tagasi tegema. Küll me selle kiusamise neile tasa teeme! Teeme talle pettuse tasa. *Kartsin, et nüüd ta alles hakkab mind narrima, teeb patsist sikutamise tasa. L. Kahas.

tegemine ‹-se 5› ‹s›

1. (< tn tegema). Mehed olid ametis uue katuse tegemisega. Jaanitule tegemine on vana komme. Töö tahab tegemist. Kuidas saadete tegemine edeneb? *Liulaskmine ja vastlasõidu tegemine usuti muiste linakasvu edendavat. Ü. Tedre.
▷ Liitsõnad: heina|tegemine, lehe|tegemine, leiva|tegemine, saia|tegemine, söögitegemine; püksitegemine; kauba|tegemine, kometi|tegemine, lõpu|tegemine, märuli|tegemine, mürtsu|tegemine, nalja|tegemine, popi|tegemine, pulli|tegemine, raha|tegemine, rahu|tegemine, sohi|tegemine, teatri|tegemine, vahetegemine; heaks|tegemine, kindlaks|tegemine, korda|tegemine, teatavakstegemine; lahti|tegemine, maha|tegemine, tasa|tegemine, ümbertegemine; mittemidagitegemine.
2. (asja)toimetus, asi, askeldamine, töö, tegevus. Sõidan homme linna, mul on seal tegemist. Täna on kõigil palju tegemist. Kevadel on põllumehel tuhat tegemist. Ehitusel jätkub tegemist veel kuuks ajaks. Kui sul mingit erilist tegemist pole, tule õhtul meile. Päevast päeva käis talus hoogus tegemine. Päeva tegemised on tehtud ja talitamised talitatud. Kui suured tegemised ühele poole saab, küll siis on aega pulmi pidada. *Nüüd on võõrsil juba küllalt kaua oldud; tegemised kodumaal ootasid. E. Nirk.
3. vaevanägemine, jändamine, sekeldus, tüli(n). Puu otsa ronida oli kerge, allasaamisega oli rohkem tegemist. Suure tegemisega sai poiss ründajate käest lahti rabelda. Oli suur tegemine, et ots otsaga kokku saada. Tüdruku nõussesaamisega oli tükk tegemist. Oli alles tegemist, et peapööritust varjata. Küll on sellise vanainimesega reisi peal tegemist! *Noorte härgadega oli alguses tegemist. Nad olid harjumata, rabelesid adra ees ega tahtnud sõna kuulda. K. Põldmaa.
4. otsustamine, voli. *Kui need minu raketid oleks, kui see oleks minu tegemine, mina laseks järvel. A. H. Tammsaare.
5. ‹üksnes sg. partitiivis›. a. (millegi v. kellegi kohta, osutamaks, mis v. kes see on või mis v. kes need on). Arst ütles, et tegemist on kopsupõletikuga. Kas tunned lõhna järgi ära, mis joogiga on tegemist? Hääletoonist võis järeldada, et tegemist on tüliga. Siin on vist tegemist arusaamatusega. Kas sa üldse tead, kellega sul tegemist on? *Võimalik, et Reastvere Kalevipoja sängi näol on meil tegemist Henriku kroonikas mainitud Riole linnusega. H. Remmel. b. pistmine, asi, kokkupuude; suhtlemine, läbikäimine. Mul pole sellega mingit tegemist. Temal on ka kõigega tegemist, igale poole topib oma nina! Mis on sinul tegemist selle kahtlase tüübiga? Kui selle tüki ära teed, tuleb sul politseiga tegemist! Seni pole mul ebaausate inimestega tegemist olnud. Küllap meil tuleb edaspidigi teineteisega tegemist. Naabritega nad suuremat tegemist ei teinud. Ära tee selliste poistega tegemist! *Sinu arvates on need kõik, kes rahaga tegemist teevad, kelmid ja kaabakad, räpased loomad. A. H. Tammsaare.

tiivik|ratas
mer laevapõhjaga tasa paigaldatud eenduvate labadega ratas edasiliikumiseks vajaliku jõu tekitamiseks, tiivikpropeller. Tiivikrattaga laev.

tilisema ‹37›
heledalt helisema v. kõlisema. Aisakell tiliseb. Kuljused tilisevad. Tasa tilisev kelluke. Kusagil läheb kari kellade tilisedes. Uksekell, telefon tiliseb. Kroonlühtri ripatsid tilisevad tasakesi. Lusikas tilises vastu klaasi. Põrutas rusikaga lauale, nii et klaasid ja pudelid hakkasid tilisema. Peenraha tilises taskus. *Öövaikuses tiliseb vasar alasilt heledasti vastu. O. Kool.

toimetama ‹37›

1. talitama, askeldama, tegevuses olema. Ema talitab ja toimetab päev läbi. Talus leiab alati midagi teha ja toimetada. Hakkas kähku köögis, pliidi juures toimetama. Mees käis tööl, naine toimetas kodus. Teised magavad ammu, aga ema toimetab ikka edasi. Meister toimetas hulk aega aparaadi kallal. Pimedas keldris tuli toimetada käsikaudu. Sekretär toimetab paberite ja telefonidega. Usinalt toimetavad sipelgad. *.. mereõhk oli sedavõrd isu virgutanud, et käsi oli kiire toimetama kausi ja suu vahel. A. Mälk. || kõnek kellegi (eriti loomade) eest hoolitsema, talitama. Hobused olid sulase toimetada. Enne ei saa õhtule, kui loomad toimetatud. *Mõni teab, kes neid [= tütreid] kord toimetab ja totsutab, kui neil aeg kodust minna. A. H. Tammsaare. *Nüüd ta parajasti käis ümber laua ja toimetas härrasid nii hästi kuidas oskas. A. Kaskneem.
2. tegema, sooritama, toime panema, korraldama, teostama (mõned tarvitused vananenud). Toimetab kõike osavalt, kiiresti, tasa ja targu. Raskemad tööd toimetas sulane. Lubas selle asja ise ära toimetada. Hangu ja rehaga ei toimeta heinateol enam midagi. Küllap mina toimetan, et lugu ilmuks! Naabripoiss toimetab alailma igasuguseid tempe. Virk perenaine leiab alati midagi toimetada. Mul on veel üht-teist toimetada. Kui kõik toimetused toimetatud, saab ta raamatu kätte võtta. Mul on tähtsamatki toimetada! Uurimisi, mõõtmisi, vaatlusi toimetama. Toimetati läbiotsimine, ülekuulamine, juurdlus. Ristimist, matmistalitust toimetatakse suure pidulikkusega. Pimeduse varjus on mõndagi häbiväärset toimetatud. Koer käib naabri akna all oma asju 'oma loomulikku tarvet' toimetamas. *On kättemaks õige kättemaks, kui seda toimetatakse sõnadega? A. H. Tammsaare. *Kui tema [= Jumala] peale loodate, küll ta toimetab kõik hästi! J. Pärn. || van toimima, tegutsema. Sai aru, et oli toimetanud kergemeelselt. Ei maksa nõnda ülepeakaela toimetada. *Kui me iga kord toimetame oma tahtmise ja kire järgi, siis ei saa me kaugele! E. Särgava.
3. viima v. tooma, vedama; saatma, lähetama. Kannatanu toimetatakse haiglasse, röntgenisse. Süüdimõistetu toimetati vanglasse. Korrarikkuja toimetati politseijaoskonda, miilitsasse. Toimetage see mees kiiresti siia! Merehädalised on õnnelikult maale toimetatud. Sõjaväge toimetati edasi hobuküüdiga. Mobiliseeritud toimetati rongiga Tallinna. Leidis mehe, kes lubas ta salaja üle piiri toimetada. Tagasi linna saab teid toimetada alles homme. Toimetasime kahekesi paadi vette. Kutseid ei toimetatud õigeks ajaks kätte. Toimetab kirja, ajalehed kiiresti kohale. Kogub igasugust vanavara ja toimetab seda edasi. Patrull-laev toimetas kahtlase purjeka sadamasse. Aare toimetati pangamaja hoidlasse. Kaup toimetatakse lattu, laost turule. Ehitusplatsile toimetati sada autokoormat kruusa. Traktor toimetab paadi järve äärde. *.. sügisel oli Tiu nimi kõikide huulil vabadusvõitlejana, kes mitu ülekohtust selli teise ilma toimetanud. I. Jaks.
4. mingit väljaannet sisuliselt koostama, selle teksti avaldamiseks viimistlema, sageli ka seda tööd juhtima. Toimetab ajalehte, ajakirja. Gustav Suits toimetas kirjandusalbumit „Kiired”. Ta on toimetanud kümneid raamatuid. Toimetas ajalehes kohalike sõnumite rubriiki. Helilooja lubas oma koorilaulud ise trükki toimetada. Toimetab raadios luulesaateid. Täiesti toimetamata käsikiri.

trummeldama ‹37›

1. (heli tekitavalt) millegi vastu toksides, koputades, tagudes korduvalt lööma. Trummeldas kärsitult, hajameelselt sõrmedega vastu lauda, vastu oma põlve. Seisis akna juures, trummeldades tasa sõrmeotstega vastu klaasi. Pidas sõrmedega lauale trummeldades millegi üle aru. Sõitja trummeldas kannatamatult juhikabiini klaasaknale. Trummeldas rusikatega vastu ust, ägedalt uksele. Mehe sõrmed trummeldasid vastu lauaplaati. Rähn trummeldas nokaga vastu õõnsalt kõmisevat puutüve. *.. Ants märkas, et ta [= Juliuse] naer oli eriline, katkendlik ja jalad trummeldasid vastu põrandat. V. Panso. || heli tekitades millegi vastu korduvalt kukkuma, millegi peale korduvalt langema. Vihm trummeldas vastu plekk-katust, vastu akent, akendele. Suured vihmapiisad trummeldasid katusel(e). Raheterad trummeldasid aknaplekil, vastu aknaplekki. || piltl tukslema, tuiklema. Süda trummeldab rinnus. *.. pea oli raske ja meelekohtades trummeldas nagu väikeste haamrikestega. O. Tooming. || piltl mõtteis, peas taguma, vasardama. *".. Nüüd on kõik suurepärane,” trummeldas tal kogu aeg seosetult peas. E. Kreem. *Koloonia, koloonia, koloonia – see kuri sõna trummeldas nüüd lakkamatult ta ajudes. V. Raud (tlk).
2. trummist [1] löökidega helisid esile kutsuma, trummi lööma. Trummarid trummeldasid. Šamaan võttis oma trummi ja hakkas trummeldama. || piltl suurustades, suure suuga rääkima. *Suvi läbi oli trummeldatud uuest pealetungist, võidukast kaitsest, sõja võidurikkast lõpust. R. Sirge.
3. tehn nahka parketrumlis töötlema. Trummeldatud nahad.

tss ‹interj›
vaikusele v. vaikimisele manitsev häälitsus. Tss, tasa! Tss, ära räägi nii kõvasti! Äkki tegi ta „tss!” ja jäi kuulatama. *„Tss!” paneb Saks sõrme suu peale. „Sellest ei maksa sul kellelegi kõnelda ..” O. Luts.

tšš(š) ‹interj›
vaikusele v. vaikimisele manitsev häälitsus. Tšš, poisid, olge tasa! *„Ta uurib meid,” sosistas jõnglane. „Tššš...” sosistas Sander vastu. J. Põldma.

kaasa tulema
kellegagi koos tulema. Minuga tuli kaasa veel kaks meest. Oota natuke, ma tulen kaasa! Pane koer tuppa kinni, muidu ta tuleb kaasa! || piltl (koostegevuse v. kaasaelamise kohta). Juhatus tuleb esimehe kavadega alati kaasa. Kui publik tuleb kaasa, on näitlejad rahul. *Siis hakkab keegi neist tasa laulu ümisema, teised tulevad kaasa .. M. Metsanurk.

tuli|palavalt ‹adv›

1. väga palavana, tulipalavana, tulikuumana. Lagitaevas olev päike kõrvetas tulipalavalt.
2. piltl kiirustades, tormakalt. Mis sa sinna nii tulipalavalt kipud? Mees püüdis kaotatud aega tulipalavalt tasa teha. Rohmab kõik tulipalavalt välja, mis hingele kogunenud. Tulipalavalt tehtud otsus, järeldus.

tõug1 ‹tõu, tõugu 21› ‹s›

1. mingi kodulooma, kodustatud putuka vms. isendite kogum, mida iseloomustavad ühtne põlvnemine ning kodustamise ja pidamise kestel kujunenud ühesugused pärilikud omadused. Koduloomade tõud. Kohalik, parandatud tõug. Tõu kujundamine, täiustamine. Tori tõugu hobune. Orlovi tõugu traavel. Suur valget tõugu siga. Eesti punast tõugu veis, kari. Eestis kasvatatakse peamiselt kaht tõugu veiseid. Lehm, emis on head tõugu. Puhast tõugu, puhtast tõust loomad. Märasid ristati teist tõugu täkkudega. Linnukoerte, teenistuskoerte tõud. Ebamäärast tõugu koer. Mis tõugu see kass on? Karpkala tõud.
▷ Liitsõnad: hane|tõug, hobuse|tõug, kalkuni|tõug, kana|tõug, kassi|tõug, kitse|tõug, kodulooma|tõug, koera|tõug, küüliku|tõug, lamba|tõug, linnu|tõug, looma|tõug, mesilas|tõug, pardi|tõug, ratsahobuse|tõug, sea|tõug, tuvi|tõug, veisetõug; ilu|tõug, liha|tõug, muna|tõug, naha|tõug, peekoni|tõug, piima|tõug, villatõug; kultuur|tõug, maa|tõug, sega|tõug, stepitõug.
2. pärilike omaduste v. etniliste tunnuste poolest kokku kuuluvad inimesed; sugu; teat. liik (inimesi, rahvast). Ta on talupoja, matsi tõugu. Minia ei ole meie tõugu, on võõrast tõugu. Tüdruk oli oma ema tõugu: saleda keha ja sihvakate säärtega. Tema kehahoiakust ja kõnnakust on märgata Martensite tõugu. Üks esiisadest olevat meresõitjate tõust olnud. Mees on ehtsat eesti tõugu. Saarlased on hoopis teist tõugu kui mandriinimesed. Tugevat, kanget tõugu rahvas. Teda peeti alamat tõugu inimeseks. Pisut äkilist tõugu naine. Ma olen sellist tõugu, et söö, palju tahad, paksuks ei lähe. Nad on rügajat tõugu mehed. Ta pole jutumeeste tõugu. On seda tõugu naisi, kes kõike teha oskavad. On tekkinud uus tõug inimesi. Teadlased on üks visa tõug. *.. juba muiste olnud mäeharja pärgav põlishiis .. soome tõugu hõimudele püha. L. Meri. *Jutuvadamise suhtes oli Marie väga naiste tõugu .. R. Janno. || van (inim)rass. *Mustad ja kollased tõud moodustavad aga tegelikult suurema osa inimkonnast. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: inim|tõug, rahvatõug.
3. (esemete, nähtuste jms. kohta:) liik, sort, laad. Vanaemal on kaht tõugu teesid, raudrohust ja kummelist. Mehe ilu on hoopis teist tõugu kui naise oma. *.. mida jättis puudu kuum leil, seda tegid tasa mitut tõugu pudelid. A. H. Tammsaare.

töötama ‹37›

1. tööd tegema, tööga hõivatud olema; vaeva nägema, pingutama. Rõõmuga, kiiresti, kõigest jõust, üle jõu töötama. Töötab mängeldes, tõhusalt. Suudab mehe eest töötada. Töötab kui moonakas. Töötab kui hobune. Töötas hommikust õhtuni, pikad päevad, päevast päeva, kogu elu. Aina töötab, millal ta küll puhkab? Töötati käed rakku. Töötab istudes, seistes. Terve päev töötati metsas. On eluaeg oma talus töötanud. Töötab enda, peremehe jaoks. Töötab omal käel, meistri käe all. Tuhanded töötasid kindlustuste ehitamisel. Aastaid edu nimel töötanud pianist. Mehed töötavad kõigest jõust, kuid paat liigub vaevaliselt edasi. Kirjanik töötab uue romaani kallal 'kirjutab uut romaani'. Õpetaja töötab nõrgemate õpilastega 'tegeleb nendega' peale tunde. Töötas võla aastaga tasa 'tasus selle aastase tööga v. töötasuga'. Õde ei peaks venna vastu töötama 'venna vastu tegutsema'. || midagi kasutama, millegi abil tegutsema. Oskas ujudes oskuslikult jalgadega töötada. Et läbi pääseda, töötati küünarnukkidega. Lahingus töötati tääkidega. Pead õppima suusakeppidega paremini töötama. || (loomade tegutsemise kohta). Hiired on sahvris kõvasti töötanud. Hästi töötav jahikoer.
2. kusagil, kellenagi ametis olema, elatist teenima. Töötab ajalehe toimetuses. Farmis töötas mõniteist inimest. On kogu elu müürsepana töötanud. Töötas Sangastes pastorina. Ta ei tööta juba paar aastat. Töötav pensionär.
3. (asutuse, ettevõtte, organisatsiooni vms. kohta:) eksisteerima, tegutsema. Siin majas töötas varem kool. Pool sajandit töötanud tehas. Haigla töötab nüüd vanadekoduna. Külas töötab raamatukogu. Iga kooli juures töötas laulukoor. || avatud olema. Kas postkontor täna töötab?
4. tegevuses olema, talitlema, liikuma, oma ülesannet täitma. a. (kehaosade, mõttetegevuse, psüühiliste protsesside jmt. kohta). Süda töötab rahulikult, kiiresti. Kopsud töötasid sepalõõtsadena, vabalt. Kuduja näpud töötasid nobedalt. Linnu jalad töötavad ujudes aerudena. Pea töötas meeletu kiirusega. Pea ei tööta üldse. Mõtted töötasid täie selgusega. Mõte töötas magadeski. Ta kujutlusvõime, ärivaist töötab hiilgavalt. b. (masinate, mehhanismide, seadmete jmt. kohta). Kopp töötas kindlas rütmis. Pidurid töötavad hästi. Juht jättis mootori töötama. Elektri jõul töötav masin. Gaasiga töötav keskkütteseade. Töötav kuulipilduja. || töökorras olema. Lift, telefon ei tööta.
5. kõnek mõju avaldama, toimima. Nali, võte ei töötanud. Sellised nipid töötavad. Kostüümid, valgustus – kõik töötas. Lavastus töötas üksnes mõisamiljöö tõttu. Armastusstseen töötas filmis ilusasti.
6. hrv töötlema. Töötas rätiga nägu nii, et see õhetama lõi. *Selle naha juures võite kindel olla ... see laseb ennast töötada ja kõik. M. Raud.

uisa|(-)päisa ‹adv›
mõtlematult, läbematult, hooletult, ülepeakaela; umbropsu, huupi, hea õnne peale, nii, kuidas juhtub. Ta ei tee kunagi midagi uisapäisa, vaid ikka tasa ja targu. Asi on selleks liiga tõsine, et uisapäisa talitada, toimida. Ära uisapäisa otsusta. Vaata, et sa midagi uisapäisa ette ei võta! Abiellus uisapäisa. Majapidamises ei visata midagi uisapäisa minema. Uisapäisa ei tohi koera võtta. Uisapäisa öeldud sõnad. Uisapäisa tehtud ostud. Kavalus ja leplikkus aitab siin enam kui uisapäisa tormamine. *.. ise naisterahvas, aga jookseb uisapäisa sõtta! E. Vilde. *Majas ei olnud veel õiget korda, söögiajadki uisa-päisa. J. Lintrop.

umisema ‹37›
humisema. Põõsal umisesid mesilased. Mets umises tasa. Umisev samovar, külmkapp. Saali kogunenud inimesed umisesid ja sumisesid. Madratsit täis puhudes hakkas tal peas imelikult umisema. Kadunud isa hääl umises tal veel kaua kõrvus. || (kuulujutu kohta:) kellenigi ebamääraselt ulatuma. *.. jüripäeva paiku umises Mare kõrvu, et Abaja Joonas on sõjast tagasi. A. Hint.

vagusi ‹adv›
häält tegemata v. liikumata, vaikselt, tasa, vakka. Puges küüni peitu ja oli seal vagusi. Kuulas teiste juttu vagusi pealt. Minge nüüd vagusi igaüks oma koju! Koerad haukusid natuke aega, siis jäid vagusi. Haige lamas vagusi voodis. Istus, seisis tükk aega vagusi paigal. Ära liiguta, ole vagusi! Oleksid lapsed natuke aegagi vagusi. Lind püsis pesal vagusi. *.. puud ei liigu ega kohise. Isegi männioksad on vagusi .. R. Roht. *Kõik oli vagusi kui surnuhauas .. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: hiirvagusi.

vaikima ‹37›

1. vait olema, mitte rääkima. Kõneleja vaikis natuke aega, enne kui edasi rääkis. Poiss surus huuled kokku ja vaikis jonnakalt. Ütle ometi midagi, mis sa vaikid! Sööb, seisab, istub, kuulab vaikides. Mehed astusid vaikides kodu poole. Pidin midagi ütlema, sest ei sobinud enam vaikida. Vaiki, ära räägi neile midagi! Kinnine ja vaikiv 'vähe rääkiv' inimene. Ta vaikis kui, nagu haud 'ei rääkinud midagi'. Kus suu peab vaikima, seal kõnelevad silmad. Küsimus otsustati kõigi vaikival nõusolekul 'ilma kellegi vasturääkimiseta'. See on meievaheline vaikiv kokkulepe. Kirjanikuna on ta viimastel aastatel vaikinud. *Öeldakse ju, et kui relvad kõnelevad, vaikigu muusad. M. Mutt. | piltl. Keegi pole mu kirjale vastanud – kõik vaikivad millegipärast. *.. kuu, südi öövaht, laotuses valvab, / tähtede järgi ta loeb tunde ja vaikides käib. A. Kaalep.
2. vait jääma, häält v. heli tekitamast lakkama. Mehed rääkisid tasa, lõpuks vaikisid hoopis. Etendus algab ja sumisev publik vaikib. Koer klähvis paar haugatust, siis vaikis. Orel vaikis poole tooni pealt. Suurtükid, relvad vaikisid. || (hääle, heli vms. kohta:) kuulda olemast, kostmast lakkama v. vaiksemaks jääma. Kõne, laul, jutt vaikib. Viimaks lapse nutt vaikis. Pillimäng on vaikinud. Lõo lõõritamine vaikis. Õhtul tänavamüra vaikib. Kaugenev kabjaplagin vaikis pikkamisi. *Järsku vaikis iga hääl, röökijatele nagu visati helisummutid pähe. E. Kuus.
3. toimimast lakkama, vaibuma. Tuul, torm on vaikinud. Õhtu eel sadu vähehaaval vaikis. Ta on surnud, süda tuksumast vaikinud. *Kui võitlus vaikis, polnud ükski neist puutumata, kes olid ta alustanud. F. Tuglas. *Pikkamisi vaikis ka Reinu südametunnistus, mis teda algul visalt jälitas ja vaevas .. O. Tooming.
4. millestki mitte rääkima; maha vaikima. Sellest loost, asjast on parem vaikida. Oma varasemast elust, minevikust ta lihtsalt vaikib. Juhtunust kõneldes vaikis targu sellest, et oli ise tüli algataja. On asju, millest mehed vaikivad. Miks ta vaikis, parem oleks võinud kõik ära rääkida. Paistab, et ta sunniti juhtunust vaikima. Kaalus, kas mitte kogu asi surnuks vaikida 'teha, nagu poleks seda olnudki'. Mõnest olulisest probleemist minnakse artiklis vaikides mööda.

vaikselt ‹adv›

1. mitte valjusti, tasa. Räägiti väga vaikselt, peaaegu sosinal. Põlvitas kääpa juurde ja luges vaikselt meieisapalve. Laps hakkas vaikselt nutma. Poiss laskis vaikselt vilet. Koer kiunatas vaikselt. Mets , meri kohises vaikselt. Keegi koputas vaikselt aknale. Pliidil podisesid vaikselt kartulid. Vaikselt-vaikselt kandusid helid meieni. *Hulga aega kõnelesid mehed tagakambris, küll vaiksemalt, küll valjemalt .. A. H. Tammsaare.
2. käratult; häält tegemata. Jahiline peab metsas liikuma võimalikult vaikselt. Sulges enda järel vaikselt ukse. Sa läksid hommikul nii vaikselt ära, et ma ei kuulnudki. Nad olid oma peidupaigas vaikselt nagu hiired. Pulmad peeti üsna vaikselt 'ilma suurema trallita' ära. Haige kannatas vaikselt suuri valusid. Vanaema suikus vaikselt igavesele unele. || rahulikult, talitsetult, vaoshoitult. Elab omaette ja vaikselt kusagil kolkas. Mindi lahku vaikselt, ilma riiuta. Töödejuhataja püüdis meeste nurinat vaikselt summutada. *Vaikselt kuulas ta pealt sagedasi pühaduseteotusi, kuni ei kannatanud enam välja .. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: haud|vaikselt, hiir|vaikselt, surmvaikselt.
3. liikumatult. Haige pidi vaikselt lamama. Õpilased nihelesid, nad ei suutnud vaikselt istuda. Töö on lõppenud, kraanad seisavad vaikselt. *Täiskuu põletas taevas, Põhjanael siras ja tähed vaatasid vaikselt. H. Laipaik.
4. aeglaselt, aegamisi, tasapisi. Purjekas libiseb vaikselt merele. Vaikselt voolav oja. Lained käisid vaikselt rannale. Hobune sõidab vaikselt sörkides. Teose sündmustik areneb vaikselt ja vagusalt. Tuul puhub järjest vaiksemalt 'väiksema tugevusega'. Mu süda vaikselt 'pisut, väikselt' valutab tema pärast.

vaim ‹-u 21› ‹s›

1. kõik psüühiline inimeses (eriti mõtlemine, teadvus) vastandatuna kehale. Terves kehas terve vaim. Vaim on valmis, aga liha nõder. Mees on kehalt veel tugev, ent ta vaim on nürinenud. Tema vaim 'mõistus' on, läks segi.
2. sisemaailm, sisemine olemus; vaimulaad. Tal on rahutu, otsiv vaim. Ärksa vaimuga inimene. Mees on ägeda, väga kange vaimuga. Noormehel on terane ja hakkaja vaim. Emal oli rohkem praktilist vaimu kui isal. Järjest rohkem lõi Villemis välja konservatiivne vaim. Fantaasiarikka, ilutseva vaimuga kunstnik. Antsul on uurija vaimu. Oma vaimult, vaimu poolest oli ta ägedusele kalduv. Teda iseloomustab alalhoidlik ja leplik vaim. Oli oma ema konti ja vaimu. Püüab lugemisega oma vaimu värskendada, valgustada, harida. Tema vaim januneb teadmiste järele. Kunst ülendab vaimu. See on täiesti vaimu nüristav, vaimu muserdav töö. Tema meelest olevat see kõik tühi töö ja vaimu närimine (asjatu tegevuse kohta). Vanaemal on tüdimatu vaim, teda jätkub kõikjale. Küllalt eakas juba, ent ta vaim on ikka veel nooruslik. Autorile on omane kokkulepluse vaim. *Mihkli ema oli seda vaimu, et tahtis oma poega koolitada. H. Kiik.
▷ Liitsõnad: inimvaim; kiusu|vaim, koostöö|vaim, mässu|vaim, opositsiooni|vaim, protesti|vaim, trotsi|vaim, võitlus|vaim, ärivaim; eluvaim.
3. ‹hrl. inessiivis› (ettekujutuse, kujutluse kohta). Vaimus näeb ta end juba uues korteris. Kuulen vaimus sinu etteheiteid. Vaimus viibis ta tihti lapsepõlvemail. Elas veel kord vaimus juhtunut üle. Elatud elu libises vaimus ta silme eest läbi. Mingem vaimus tagasi aastasse 1941. Ma ei saa kaasa tulla, kuid vaimus 'mõttes' olen teiega. *Tulgu lugeja meiega vaimus Kiusna küla poole kaasa .. O. Luts. *Jälle tõused vaimu ette, / kaljuvalla kallis rand! L. Koidula.
4. mingit kollektiivi, ajajärku jne. iseloomustav mõtteviis, sellele iseloomulikud tõekspidamised, omane meelsus vms. Väikekodanlik, reformistlik vaim. Elati kristlikus vaimus. Mehed olid täis isamaalist vaimu. Koolis valitses rahvuslik vaim. Siin majas on teised kombed ja teine vaim. Me ei suuda alati mõista teise rahva vaimu. Vilistlastes elab edasi kuulsa kooli vaim. Haridusseltsis valitses kange saksa vaim. Noortes elab veel isade vaim. Nende seisukohtades on tunda ajastu, uue aja vaimu. Noored on täis vastast, vasturääkimise vaimu. Tänapäeva ühiskonnas on mõjule pääsemas karjääritegemise vaim. Noori tuleb kasvatada ühiselu reeglite austamise vaimus. Olen õigluse, headuse vaimus kasvanud, kasvatatud. Romantika ning idealismi vaimus sirgunud põlvkond. Renessansiaegne kunst oli kantud ilmalikust vaimust. Dramatiseerija ei ole alati kinni pidanud raamatu kirjatähest ja vaimust. Võimu ja vaimu vastuolud ühiskonnas. || vaimus (üldisemalt:) viisil, kombel, moel, laadis. Muutustest ei tulnud midagi välja ja nii elati vanas vaimus edasi. Pidu kestis samas vaimus hommikuni. Püüdis mängida partiid Tali vaimus, kuid kaotas peagi. Toimib oma õpetaja vaimus. Kiri oli kirjutatud kokkulepitud vaimus. *.. [õpetaja] püüdis meile .. ühtlasi saksa meelt sisse pumbata, ikka selles vaimus, et kõik hea ja tähtis on sakslaste asutatud, leiutatud, tehtud ja toodetud. I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: aja|vaim, kamba|vaim, kasti|vaim, kildkonnavaim.
5. inimene, isik, hing (5. täh.) On tema alles rahutu vaim! Keegi hoolitseja vaim on ruume pisut korrastanud. Meie ema on üks väsimatu vaim, kõike ta jõuab teha. Vanaema oli nende maja hea vaim. Pöörane vaim, kuhu sa tormad! Jätke järele, hullud vaimud! Ainult kõrgesti haritud vaimud suudavad seda mõista. *.. aga eks seal [= Saksamaal] ole kah mõni peenike koht, kuhu vastalisi vaime panna. R. Kaugver. || väljapaistev, juhtiv isiksus. Inimkonna suured vaimud. Kultuuri viivad edasi suured loovad vaimud.
▷ Liitsõnad: hull|vaim, pime|vaim, sõge|vaim, tobevaim; suur|vaim, teenijavaim.
6. aj korralist jalategu sooritanud teoline, ka naine v. poiss mõisatööl. Mõisa vaimud '(nais)teolised'. Teomeeste ja vaimude raske elu teoorjuse ajal. Kilter andis vaimudele töökäsud kätte. Käidi mõisas vaimuks.
▷ Liitsõnad: abi|vaim, teovaim.
7. (kehatu) üleloomulik olend mitmesugustes usundilistes kujutelmades. a. surnu hing, kummitus; viirastus. Surnute vaimud. Kinnitati, et majas kummitavat, näitavat end vanaparuni vaim. Usk vaimudesse. Mõned inimesed usuvad tonte ja vaime. Mees oli kindel, et nägi lossikeldris vaimu. Surnuaial liikuvat vaimud ringi. Rahvauskumuse järgi on aastavahetusel kõik vaimud liikvel. Vaimude tund 'kummituste aeg (hrl. südaöö)'. Ta tuli tasa, märkamatult nagu vaim. b. haldjas, kaitsevaim. Uskumused loodust hingestavatest vaimudest. Kotermann on laeva kaitsev vaim. Rahaaugu vaimud. Ohvrite toomine vaimudele. *Siiski uskusid talupojad kindlasti, et ta [= loodusetundja vanamees] üleloomulikke asju tunneb ja vaimudega läbi käib .. E. Bornhöhe. c. paharet, põrguvaim vm. pahasoovlik olend. Külas räägitakse, et vanaeit pidavat ühendust kuradi ja kurjade vaimudega. Nõdrameelseid on peetud kurjast vaimust vaevatuiks. Nüüd hakanud pahad vaimud meest kimbutama. Jooksis, nagu oleksid tal kurjad vaimud kannul.
▷ Liitsõnad: kabeli|vaim, laeva|vaim, loodus|vaim, maa|vaim, maja|vaim, mere|vaim, metsa|vaim, mäe|vaim, soovaim; kuri|vaim, paha|vaim, pimedusevaim.
8. ‹ka suure algustähega› kirikl (jumala enese v. tema loova, eluandva väe kohta). Isa, (ja) Poja ja Püha Vaimu nimel. Selline jutt on patt püha vaimu vastu. *Siis otsivad tõe ja õiguse põhja ning jumala vaimu me sees .. F. Tuglas.

vamp ‹vambi 21› ‹s›
külmalt kaalutlev saagiahne kaunitar. Omakasupüüdlikult mehi võrgutav vamp. Vanemad kartsid, et poeg võib mõne vambi ohvriks langeda. *.. ilus Julika elas tookord nagu nunn, kuigi kuulujutud tegid temast vambi .. R. Tasa (tlk).

vanker ‹-kri, -krit 2› ‹s›

1. hrl. veolooma(de) veetav kahe v. nelja rattaga veok. Puutelgedega vanker. Vankri rattad, kere, põhi, korv. Härga, hobust vankri ette rakendama, panema. Hobune on vankri ees. Hobune veab vankrit. Vankriga, vankril sõitma. Vanker sõitis piimanõude kolisedes. Vanker veereb, vurab, logistab kodu poole. Vanker rappub, jõnksutab roobastes. Vana vanker logiseb, kääksub, kägiseb. Määritud vanker sõidab tasa. Vanker peatub, jääb seisma. Veab vankriga puid, heina. Vankril on suur koorem peal. Tühi vanker. Noor loom pole kunagi vankrit vedanud. Hobune õppis vankri ees käima. Vanker läks ümber, kraavi. Hüppa, roni vankrisse, vankrile! Istus viimase voorimehe vankrisse. Tule vankrilt maha! Suur Vanker, Väike Vanker (tähtkujude nimed). | piltl. Olümpiavõitja rakendati reklaamiürituse vankri ette. Soetas perekonna, aga ei taha nüüd seda vankrit vedada. || lapsevanker. Kaksikute lai vanker. Ema lükkab vankrit.
▷ Liitsõnad: hobu(se)|vanker, härja|vanker, kahehobuse|vanker, ühehobusevanker; heina(veo)|vanker, koorma|vanker, kuulipilduja|vanker, küüdi|vanker, moona|vanker, piima|vanker, posti(veo)|vanker, post|vanker, reisi|vanker, sibi|vanker, surnu|vanker, sõidu|vanker, sõja|vanker, sõnniku(veo)|vanker, töö|vanker, veo|vanker, voorivanker; nukuvanker; järel|vanker, korv|vanker, kumm|vanker, käsi|vanker, külg|vanker, laam|vanker, laamits|vanker, pikk|vanker, plaan|vanker, raam|vanker, redel|vanker, vedruvanker; auru|vanker, jõuvanker; abielu|vanker, ajaloo|vanker, elu|vanker, riigi|vanker, võidu|vanker, võimuvanker.
2. tehn juhikutel veerev masina, mehhanismi vm. seadme osa. Ketrusmasina vanker. Rippkonveieri vanker.
3. sport (males:); malend, mis käib mööda ridu ja liine

vantsima ‹42›
aegamisi, raskelt, reipuseta kõndima. Poiss vantsib jalgu järele vedades. Pool päeva vantsiti mööda maanteed. Vantsis tuldud teed tagasi. Postimees pidi iga päev mitu küla läbi vantsima. Mees vantsis metsas ringi ja muudkui pildistas. Andis alles vantsida! Memm hakkas trepist üles vantsima. Eks tuleb jala vantsima hakata. Tuleb vantsides koolist. Sulane vantsib põllul adra taga. Karja taga vantsib väsinud koer. Laseb hobusel tasa vantsida.

vargsi ‹adv›
ettevaatlikult ja tasa, märkamatuks jääda püüdes; salaja, salakesi, salamahti. Koputas väga vargsi uksele. Tegutses, liikus nii vargsi, et keegi ei kuulnud midagi. Tuli trepist üles vargsi nagu varas, nagu vaim. Perenaine talitab juba varahommikul vargsi köögis. Hiilis vargsi ühe puu tagant teise taha. Kass lipsas vargsi sahvrisse. Loeng oli igav ja kuulajad haigutasid vargsi. Pühkis vargsi pisaraid. Poiss piidleb, piilub tüdrukut vargsi silmanurgast. Poetas karbi vargsi taskusse. Neiu käis peol vargsi, ema teadmata. Noored kohtusid vargsi, vanemate seljataga. Keelatud kirjandust tuli vargsi lugeda. Vargsi loodeti võitu. Aastad läksid märkamatult vargsi mööda. *Öises pimeduses armastas ettekujutus vargsi luua pilte .. J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: poolvargsi.

vihadus ‹-e 5› ‹s›
viha-olek, mõrudus, kibedus. Õlle vihadus. *.. küll pärast saksa suhkur selle vihaduse jälle tasa teeb. C. R. Jakobson.

võlg ‹võla 23› ‹s›

1. laenuks saadud ja tagastamisele v. hüvitamisele kuuluv rahasumma, kaup v. teenus. Suured, väikesed, rängad, vanad võlad. Farmi võlad pankadele. Ettevõtte võlg tarnijatele. Põllutööriistade ostuks pidi võlga, võlgu tegema. Kui palju sul on talu peale võlgu tehtud? Viimane aeg on võlg likvideerida, tagasi maksta. Tasub võlga, maksab võla kinni. Müüs võla katteks maja maha. Laenas mitmelt poolt, nii et võlad aina kasvasid. Asuniku talund oli koormatud üle jõu käivate võlgadega. Perekond sattus võlgadesse. Mees oli võlgades. Tal on mitme aasta maksud võlas. Laenuandja hakkas võlga tagasi, sisse nõudma. Lõpuks tuleb see ammune võlg sisse kasseerida. Öeldakse, et võlg on võõra oma. Linn kustutas soojavõlglaste võla. | piltl. Võlad hakkasid üle pea kasvama. Kavalad kaupmehed on teid võlgadesse mässinud. Ehitusfirma maadleb võlgade küüsis. Tal on suured võlad kaelas. Mees siples kaelani, kõrini, kõrvuni, üle pea võlgades. Pank võib selle võla korstnasse kirjutada (võla lootusetu tagasisaamise kohta).
▷ Liitsõnad: au|võlg, maksu|võlg, mõisa|võlg, mängu|võlg, ostu|võlg, panga|võlg, riigi|võlg, sõja|võlg, välis|võlg, üürivõlg.
2. õigel ajal tegemata jäänud ja sooritamisele kuuluv tegu. Kas sa oled oma võlad 'tegemata jäänud arvestused ja eksamid' likvideerinud? Kadunukesele pole võimalik headuse eest enam võlga kinni maksta. *Metsatöökohustused on täitmata .. Aga niipea kui saab hobuse, sõidab Lembituga metsa ja teeb selle võla tasa. H. Angervaks.
▷ Liitsõnad: tänu|võlg, unevõlg.

võrgutus ‹-e 5› ‹s›
võrgutamine. Reaalne elu kimbutas munka oma ilmalike võrgutustega. Ta nimetab kõiki lõbustusi kuradi võrgutuseks. *Päikese sõbraliku soojuse võrgutusel jäin ma silmapilk magama. T. Tasa (tlk).

võtme|ripats
võtmehoidja (2. täh.) *Nonde hotellitubade võtmeil on võtmeripats enamasti võtmest enesest palju suurem .. T. Tasa (tlk).

väliselt ‹adv›
(< väline (hrl. 1.b. täh.)); pealispinda puudutavalt; pealtnäha. Väliselt silmapaistmatu mees. Milles see haigus väliselt avaldub? Väliselt sarnased vennad olid loomult üsna erinevad. Novell käsitleb väliselt puht ajaloolist ainet. Taimeteed tarvitatakse nii joomiseks kui ka väliselt. *Seda hoolsamini käisin pojakesega tema haual, et väliseltki teha seda tasa, mis jäin talle sisemiselt võlgu. M. Metsanurk.

värisema ‹37›

1. (inimese v. looma keha v. kehaosade puhul:) tahtmatult kiiresti ja väikese amplituudiga siia-sinna võnkeid tegema. Vinge tuul pani matuselised kõigest kehast, üle kogu keha värisema. Värisesime külmast, külma pärast, külma käes. Laps väriseb palavikus(t). Pingutuse järel värisesid mehe õlad veel hulk aega. Haige ajas end põlvede värisedes jalule. Taadi käed värisevad vanadusest. Liikmed nõrkusest värisemas. Hobuse sapsud värisesid kiirest traavist. *Laur värises naerust ja koer värises sabaliputamisest. V. Panso. || (ärevusest, hirmust vm. tugevast tundest tingituna). Suur erutus pani kogu keha värisema. Värises surmahirmus(t), hirmu pärast. Võib väriseda rõõmust, pahameelest, õudusest. Poisi lõug lõi ehmatusest värisema. Huuled hakkavad vihast värisema. Tulekahju nägemine võttis jalad all värisema. Sosistas midagi ärevusest värisevate huultega.
2. piltl tugevasti kartma, hirmu tundma; muretsema. Teoori värises oma isanda ees. Napoleoni ees värisenud kogu Euroopa. Kes väriseb või kardab, jäägu koju. Arg mees väriseb oma naha pärast. Ei maksa kogu aeg homse pärast väriseda. Läksin eksamile väriseva südamega, südame värisedes. Vaga veri ei värise. *Aga mees on ju nagu tallesaba, hakkab isegi härra nime kuuldes värisema. H. Sergo.
3. (esemete v. nähtuste kohta:) vappuma, vibreerima. Rongi lähenedes hakkas maapind värisema. Soine maakamar värises sõdurite jalge all. Kärgatus pani maja värisema. Tsehhi põrand väriseb masinate töö rütmis. Virutab ukse mürtsuga kinni, nii et seinad värisevad. Laevakere lõi mootorimürinast värisema. Õhk väriseb mürsuplahvatustest. Klirisedes värisevad aknad. Haavalehed värisesid tasa. Õngekork hakkas värisema. Lusikas väriseb vanaema käes. Tarretis värises isuäratavalt. Tähed värisevad otsekui kangest pakasest. Jälgis kompassi värisevat magnetnõela. Vahib arvuti värisevale ekraanile. Lugesin öölambi väriseval valgusel. Vanadusest värisev hääl.

öhötama ‹37›
tasa hirnatama, ohutama. *.. kui Andres pimedas välja läks, öhötas noor mära talle õuevärava tagant vastu. A. H. Tammsaare.

ühatama ‹37›
hrv tasa hirnatama, ohutama. *Niipea kui käsi vana looma [= hobust] puudutas, ühatas see sõbralikult, viskas pea üles. R. Sirge.

ühe|tasa ‹adv›

1. võrdselt. Pärandvara jagati laste vahel ühetasa ära. Süüa anti kõikidele ühetasa. Töötasime ühetasa, aga tasu saime erinevalt. Mõlemad olid ühetasa osavad.
2. millegagi võrdsel(e) kõrgusel(e), võrdsel(e) joonel(e), võrdsel(e) tasemel(e). Kevadiste tulvade ajal oli vesi jões kallastega ühetasa. Moosi pind oli purgi servaga ühetasa. Mõned hauakünkad olid maaga peaaegu ühetasa vajunud. *Teinekord oli vene veega ühetasa, siis oli meil küll hirm – kui vene nüüd vajub! H. Mänd.

üks ‹ühe, üht e. ühte, ühesse e. ühte, ühtede, ühtesid e. üksi, ühtedesse e. üksisse 22›
I. ‹num›
1. põhiarv 1. Kaks pluss üks on kolm. Üks viiendik. Null koma üks. Kaheksakümmend üks. Sada üks. Üks, kaks ja – korraga! | (kellaaja kohta). Kell üks öösel, päeval. Kell oli kolmveerand üks. Kell üks kakskümmend viis minutit. Kell on viis minutit ühe peal. Ma jõuan ehk kohale (kella) üheks. See võis juhtuda kaheteistkümne ja poole ühe vahel. || arvult, hulgalt 1. Selles majas elab ainult üks inimene. Sügisel müüs ühe lehma ära, kaks jäi alles. Praegu töötab vaid üks masin. Raamatust on säilinud üks eksemplar. Neid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ühe jalaga mees. Särgil ei olnud ees enam mitte ühte 'ühtegi' nööpi. Kas ühtedest kinnastest ei aita? Ühe päevaga seda tööd ära ei tee. Olen seal käinud ainult ühe korra. Kui ta mulle ühegi hea sõna ütleks! Sobib ainult üks variant. Tühjendas peekri ühe sõõmuga. Meil on ju ainult üks elu elada. Üks tee ja kaks asja. Üks pääsuke ei too kevadet. Ega puu ühe laastuga lange. Üks ühe vastu tulen temaga toime. Mida üks ei suuda, seda üheksa suudavad. Üks kõigi eest, kõik ühe eest. Üks kärnane lammas ajab terve karja kärna. Üks rumal oskab enam küsida kui üheksa tarka vastata. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. | (piltlikes väljendites). Kas nii või teisiti, aga asjad olgu lõpuks ühel pool 'korras, selged'. Oodati, et asi kord ühele poole saaks. Ants ei läinudki kaebama, oli ühe sõnaga 'lühidalt öeldes' täitsapoiss. *„Poisi eluga on siis ühel pool,” ohkas isa kergendatult .. M. Mutt. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Punkt, paragrahv üks. Lehekülg (number) üks.
2. ‹s›. a. number 1. Rooma, araabia üks. Ühega lõppevad liitarvud. b. hinne 1. Sai matemaatikas ühe. Karm õpetaja jagas küsitlemisel ühtesid ja kahtesid. c. (muid juhte). Viskas täringuga ühe. Mängiti kahtkümmend üht 'teat. kaardimängu'.
▷ Liitsõnad: ükskordüks.
II. ‹pron› umbmäärane asesõna: osutab, et tegemist on objektiga, keda v. mida ei identifitseerita
1. ‹adjektiivselt› kasut. kellegi v. millegi esmakordsel mainimisel, kui põhisõnaga tähistatavat ei konkretiseerita. Elas kord üks kuningas. Üks kirjanik on kusagil öelnud, et .. Seal on üks võõras mees. Mulle helistas üks tuttav inimene. Ta käitus nagu üks korralik kodanik kunagi. See on üks kuulus laulja. Meile tuleb tuleval nädalal üks praktikant. Kas ma tohin ühe sõbra kaasa võtta? Jõe ääres on ühed suvitajad. Ühed nurjatud viskasid mu akna sisse. Kelle juurde sa lähed? – On üks Sirje, sa ei tunne teda. Olid sa üksi? – Üks teine oli ka. Kusagil meres on üks saar. Sõime lõunat ühes kohvikus. Ja siis tuli üks põhjalikum jutuajamine. Mul on sulle üks palve. Tal on üks veider komme. Ta lubas üks teine kord tulla. Ma tulen ühel õhtul sinu juurest läbi. Mulle meenub üks suveöö. Ja ühel heal päeval tuligi asi ilmsiks. Otsis hoones viimse kui ühe urka 'kõik kohad' läbi. *.. ja jutt aina voolas Jaani suust nagu üks otsata lai ja laisa vooluga jõgi. A. Ploom. | aitab põhisõna emotsionaalselt esile tõsta. See Gustav on üks ütlemata lahke inimene. Sirje on ikka üks vahva ja elav tüdruk! Sa oled ka üks naljatilk! Oled ikka üks ohmu küll! Ta tormas mööda nagu üks keravälk. Metsatöö on üks raske töö. See jutt pole muud kui üks totter jama. See joomine on ikka üks hirmus asi. Oli see vast üks võit! Oled sina ka üks! Miks sa varem ei rääkinud? | rõhutab mingi tegevuse v. olukorra pidevat jätkuvust. Üks töö ja õiendamine ilmast ilma, ei mingit puhkust. Nende vahel käib kogu aeg üks kisklemine ja riid. Üks lõpmata kisa ja lärm iga päev! *Hommikust õhtuni üks mürin, kolin ja gaasiving ... akent ära parem lahti teegi .. V. Lattik. | ‹koos sõnaga mitte eitavalt› (mitmesugustes fraseoloogilist laadi väljendites:) mitte sugugi, üldsegi mitte, mitte natukestki. See lugu ei meeldi mulle mitte üks raas. Toit ei maitsenud mitte üks põrm. Ma ei usalda teda mitte üks tera. Tütar ei ole mitte üks mõhk ema moodi. Aga meie jutust Mihklile mitte üks noh! || kõnek hulka väljendava sõna ees ebamääraselt tähenduses 'umbes, umbkaudu, võiks öelda vms.'. Sinna tuleb maad üks kolm kilomeetrit. See läheb maksma üks kuus-seitsesada krooni. Kas tahad veel kohvi? – Vala üks pool tassi. *.. aga äkki seal vana veskikere kohal ratsutab meile vastu üks paarkümmend punast. Andsime kohe tuld. A. Kivikas.
2. ‹ka pl., substantiivselt› (isiku vm. olendi kohta:) keegi. Ole tasa, üks tuleb. Üks tuli mulle teel vastu, aga ma ei tundnud teda. Üks on mu magustoidu ära söönud. Pean nüüd minema, üks juba hüüdis. Ärkasin, kui üks koputas. Ühed räägivad seal. *Lähedal tegi üks: „Ku-kuu-kuu-ku” ja kaugel vastas talle teine ... V. Luik.
3. ‹substantiivselt› tähistab konkretiseerimata üksikobjekti mingi hulga seast v. konkretiseerimata hulka (lähedane numeraalile). Üks meist. Üks neist, nende seast tegi seda. Kutsututest jäi üks tulemata. Lahkus peolt ühena esimestest. Üks lastest uppus. Viimane kui üks põgenikest tabati. Onul on palju maale, üks neist meeldis mulle eriti. Õunad on köögis, too mulle sealt üks. Täna müüdi ilusaid kingi, ostsin endale ka ühed. Mis sa enam valid, võta üks ära! Ta on üks väheseid õnnelikke, kes pääses. See mees on üks meie tuntumaid kunstnikke. Ta on üks andekamaid õpilasi klassis. Penitsilliin oli omal ajal üks efektiivsemaid ravimeid. *Kuningas teab isegi, et sõduril peab olema kas viin ja veri või viin ja naine, üks kahest. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: igaüks.
4. ‹substantiivselt› (mingi asjaolu, olukorra kohta, millest hrl. järeldub midagi). Üks on selge – alustatu tuleb lõpule viia. Üks mis selge: töömeest temast enam ei saa. Teist sellist võimalust enam ei tule, see on üks mis kindel. Kuid ühes ta ei kahelnud: naine rääkis tõtt. Ühte arvasid kõik: see oli Jaagupi kättemaks. *Mina ütlen ühte: enne kui neid baase ükskord ehitama hakatakse, on sakslased meil ammugi sees. J. Semper.
III. ‹pron› substantiivne ja adjektiivne umbmäärane asesõna, esineb koos asesõnaga teine ja väljendab midagi ebamäärast v. viitab mingile täpsemalt konkretiseerimata asjale, olendile v. olukorrale
1. (mitmesugustes ühendites umbkaudu tähenduses:) see, miski, mõni, mõnesugune vms. Uustulnukalt küsiti üht ja teist. Olen sellest üht ja teist kuulnud, aga täpselt ei tea. Rääkisime ühest ja teisest. Ta on sel teemal üht-teist kirjutanud. Poest oli tarvis veel üht-teist osta. Lobiseti niisama ühest-teisest. Eks elus ole üht kui teist nähtud. Üks kui teine oli saladuse jälile saanud. Ma ei tea midagi, võin ainult üht kui teist oletada. Võõrastelt oli võimalik ühte kui teist õppida. Ei kuulnud ma temast ühte ega teist. Kodus on alati ühte või teist teha. Üht või teist võis ju tema vaikimisest oletada. Üks ja teine hädaline käis abi palumas. Külas pakuti ühte ja teist paremat. Vaatasin ühele ja teisele poole, aga kusagil ei olnud kedagi näha. Ta oli sellele juba üks kui teine kord mõelnud. Kartsin, et ettepanek lükatakse ühel või teisel põhjusel tagasi.
2. tõstab kahe (v. mitme) objekti hulgast lähemalt täpsustamata esile ühe v. üksiku(id). Üks mees saagis, teine hööveldas. Vanaemal on kaks kassi, üks on hall ja teine must. Ühele meeldib ema, teisele tütar. Ühes käes tort, teises lilled. Üks kivi oli liiga suur, teine väike, kolmas liiga teravate servadega. Kompassinõel näitab ühe otsaga põhja, teisega lõunasse. Siis äkki kadusid kõik, üks siia, teine sinna. Sõideti, kord üks ees, kord teine. Mis üht inimest vaimustab, võib teise hoopis külmaks jätta. Ühed juba lõpetavad, teised alles alustavad. Ühtedega rääkis spordist, teistega arutles kirjandusprobleeme. Ühed kivimid murenevad kiiremini, teised aeglasemalt. *Rääkisin öömaja pärast küll ühega, küll teisega, aga kaubale ei saanud. H. Sergo. || iga üksik eraldi võetuna. Tuleb ära otsustada, mis ühele või teisele lapsele kinkida. Ütle, milline tapeet ühte või teise tuppa panna. Meile õpetati, kuidas ühel või teisel juhul käituda. *.. seadis Mari liha ja vorstid ahju ning kerisele, nagu ühele või teisele kohane. A. H. Tammsaare. || (kaht asjaolu, olukorda vastandavalt). Täna üks meeleolu, homme hoopis teine. Ühelt poolt oli sellest kasu, aga teiselt poolt tuli uusi muresid lisaks. Raadio räägib üht, tegelik elu näitab hoopis teist. *Rahvalaul teeb vahet töö ja töö vahel, üks töö on endale, teine – töö võõrale, orjastajale. Ü. Tedre. || (objektide vastastikuse tegevuse v. olukorra puhul). Nad saavad hästi läbi, üks aitab teist. Hõikasid ja hüüdsid küll, aga üks ei kuulnud teist. Nad istusid nii lähestikku, et üks kuulis teise hingamist. Üks maja on ühel pool, teine teisel pool teed. Vili on kehv, üks kõrs hüüab teist taga. || ‹komparatiivses võrdlustarindis›. Üks tüdruk on ilusam kui teine, ei oska valida.
3. esineb korduvuse, järgnevuse osutamisel. Käis rahutuna ühest toast teise. Tõstab asju ühest kohast teise. Poiss pääses raskusteta ühest klassist teise. Üks koorem metsamaterjali teise järel toimetati laoplatsile. Polegi vahet: üks külaline läheb, teine tuleb. Üks töö ajab teist taga. Teda tabas üks häda teise otsa. Üks sõna järgnes teisele ja tüli oligi käes. || (vahelduvuse osutamisel). Poiss keksis ühelt jalalt teisele. Kaldub oma meeleoludes ühest äärmusest teise.
IV. ‹pron› lähedane omadussõnalisele näitavale asesõnale
1. osutab objektide, nähtuste, olukordade identsusele, samasusele v. sellele, et miski on kahele v. enamale ühine; sün. sama (sobib sageli). Seisab kui naelutatult ühe koha peal. Ta läheb igal õhtul ühel ajal magama. Ole ettevaatlik: nad on kõik üks kamp. Šamaan oli preester ja arst ühes isikus. Neis on nii palju ühist, et nad on kui üks olend. Meil olid ühte värvi mantlid. Üht tüüpi laevad. Seadused kehtivad ühte viisi kõigi kohta. Olime ühel nõul, arvamusel, seisukohal. Selles asjas on nad ühel meelel. Riis on tatraga ühes hinnas. Mõlemad raamatud on ühe hinnaga. Ametiredelil olime enam-vähem ühel pulgal. Kõiki inimesi ei saa mõõta ühe mõõdupuuga. Temperatuur püsis kogu aja ühel tasemel. Kasutati küll eri vahendeid, kuid eesmärk oli üks. Nad istusid ühe laua taga. Ühiselamus elasime temaga ühes toas. Temaga on võimatu ühe katuse all 'samas majas' elada. Tuleb välja, et sõitsime ühes rongis. Oleme käinud ühes koolis, kuigi eri aegadel. Lähme koos, meil on üks tee! Koer ja kass sõid ühest kausist. | esineb koos sõnadega sama ja seesama, mis aitavad identsust rõhutada. Ei mingit vaheldust, aina ühed ja samad inimesed ümberringi. Nende nimetustega mõeldakse tegelikult üht ja sama asja. Kuidas ka arvutati, tulemuseks oli ikka üks ning sama summa. Mart käib kogu aeg ühe ja sellesama tüdrukuga. Ma ei saa ju ühel ja selsamal ajal mitmes kohas olla. Aastast aastasse korduvad kirjandites ühed ja needsamad vead. Päevast päeva kordub üks ja seesama.
2. ühesugune, samasugune. Vennad on ühte nägu 'näolt sarnased'. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. *„Ei usu ma enam kedagi ega midagi. Ühed petised olete te, mehed, kõik!” karjatas Ene-Age .. O. Kruus.

üksi|sõnu ‹adv›

1. samu sõnu ikka ja jälle korrates. „Tasa, tasa,” kordas ema lapsele üksisõnu. Ajas minule üksisõnu peale, et ütle ja ütle. Poiss raius üksisõnu vastu, et tema ei tea asjast midagi. *Jalad kandsid teda tõepoolest ja mees karjus kõva häälega üksisõnu: „Ma käin! Ma käin!” K. Ristikivi. *Sa räägi talle, mis tahad, aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! O. Luts.
2. mõne sõnaga, napisõnaliselt. *Nii nad sammusid metsa all vaikides või kõneldes üksisõnu hoopis kõrvalisist asjust. J. Parijõgi.

üsna ‹adv›

1. võrdlemisi, küllaltki, kaunis, üpris. Väljas oli üsna tugev tuul. Ilm oli üsna jahe. Käies hakkas üsna soe. Külavahetee oli üsna auklik. Maja oli küll vana, kuid veel üsna kõbus. Mees paistis olevat üsna rõõmus. Lahkusin sealt üsna segaste tunnetega. Vaatas mulle üsna tõsise näoga otsa. Poisid on üsna ühepikkused, üsna ühte kasvu. Mart on juba üsna vana mees. Ma ei saa täna tulla, mul on üsna kiire. Räägiti üsna igapäevaseist asjust. Võõras kõneles üsna head eesti keelt. Üsna kerge vaevaga sain kõik korda. Üsna hea oli olla mere ääres. Aprilliilmad on üsnagi tujukad. Üsnagi arvestatavad seisukohad. Üsnagi keskpärane teadlane, õpilane. Päike käib juba üsna kõrgelt. Äikesekõmin kostis juba üsna kaugelt. Kuiva kliimaga aladel sajab üsna harva. Kodunes uue ümbrusega üsna ruttu. Taganttulija lähenes üsna kiiresti. Isa jäi üsna kauaks kodunt ära. Selle tööga teenisin üsna hästi. Heitsin üsna varakult magama. Ta näib oma eluga üsna rahul olevat. Noomis poega üsna kurjalt. Ta on uurinud seda probleemi üsna põhjalikult. Mõni mees oli juba üsna purjus. Sa muretsesid üsna asjata – kodus oli kõik korras. Andres oli minu plaaniga üsna nõus. Sul paistab üsna ükskõik olevat, mis sinust arvatakse. Vaikne maanurk – elame siin üsna omaette. Hakkas üsna-üsna tasa laulma. Selline lugu võttis tuju üsna ära. Tütar on üsna ema nägu. Nad olid ikka riius, nüüd on aga üsna sõpradeks saanud.
2. päris, täiesti, lausa. Kilk jäi vaiksemaks ja siis üsna vait. Üsna üksinda ma selle tööga toime ei tule. Oli üsna lust näha, kuidas nad töötasid. Seda juhtus üsna mitu korda. Ole üsna mureta, keegi ei aja sind majast välja! *Mõni ettepanek laideti üsna maha, mõni võeti poolikult vastu. J. V. Veski.

üte ‹ütte 18› ‹s›
keel otsekõnes selle nimi v. nimetus, kelle (v. mille) poole pöördutakse (näit. Jüri, tule siia! Lapsed, olge tasa!), kõnetlussõna. Üte eraldatakse muust lausest komaga või komadega.