[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abi|nõu

1. mingile eesmärgile suunatud, selle saavutamiseks rakendatud tegevus, toiming(ud), meede. Kindel, lihtne, mõjuv abinõu. Universaalne abinõu. Administratiivsed, kasvatuslikud, organisatsioonilised, profülaktilised, erakorralised, esialgsed abinõud. Abinõusid rakendama, tarvitusele võtma. Kõiki võimalikke abinõusid on proovitud. Ükski abinõu pole aidanud. Sõda on konfliktide lahendamise äärmine abinõu. Ta ei vali abinõusid eesmärgi saavutamiseks. Otstarve pühendab abinõu.
▷ Liitsõnad: ennetus|abinõu, ettevaatus|abinõu, häda|abinõu, julgeoleku|abinõu, kaitse|abinõu, karistus|abinõu, mõjutus|abinõu, surve|abinõu, tõrje|abinõu, vastuabinõu.
2. riist, vahend. Polnud mingit abinõu, millega konservikarpe avada. *Küll kubises jääpiir hülgeist, kuid ei olnud mingit abinõu nende tabamiseks .. E. Past.

arenema ‹37›

1. kindla seesmise tendentsiga muutuma, hrl. progressina, tõusujoones, madalamalt kõrgemale, lihtsamalt keerukamale jne. Kõik liigub, areneb, muutub. Teadus ja tehnika on tormiliselt arenenud. Rasketööstus arenes kiiremas tempos kui kergetööstus. Rahvuskultuur areneb hoogsasti. Laps areneb iga päevaga. Elu on edasi arenenud. Kaugele arenenud haigus. Kiiresti arenev iluuisutaja. Harmooniliselt arenenud inimene. Nõrgalt arenenud juurestik. || arenenud kõrgel tasemel olev; hästi väljakujunenud. Arenenud laps, inimene. Arenenud lihased. On vaja arenenud kunstimeelt, kujutlusvõimet. Arenenud tööstus, põllumajandus. *Tuleb uus põlvkond, see on arenenum, oskab rohkem näha ja rohkemat hinnata. V. Ilus.
2. (mingi uue kvaliteedi, kvalitatiivselt erineva oleku kohta:) välja kujunema, millestki vähehaaval tekkima. Kõrgemad eluvormid on arenenud madalamatest. Putukate vastseist arenevad valmikud. Inimene on arenenud ahvist. Kinnikasvavatest veekogudest arenevad madalsood. C-vitamiini puudumisel areneb inimesel skorbuut. Sõprus arenes armastuseks. Lähemaid sõprussidemeid nende vahel ei arenenud.
3. (millegi ajaliselt jätkuva kohta:) muutudes kulgema v. kujunema. Sündmused arenesid peadpööritava kiirusega. Kuidas asjad arenevad? Romaani sündmustik areneb kodusõja aastatel. Selle probleemi ümber arenes äge vaidlus. Võistlus arenes tasavägiselt. *Vabeaial aga arenes vali jutt. Pipardatud nalju heideti vabereast teise. A. Mälk.

armu|heitmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
halastamine. *.. vali sundija, kes pehmust ja armuheitmist talupoja vastu nõrkuseks pidas .. E. Vilde.

distsipliin1 ‹-i 21› ‹s›
kindlaksmääratud kord; teat. kollektiivi liikmete allumine sellele korrale (näit. koolis, tööl, sõjaväes, organisatsioonides). Vali, karm, range, raudne, kõva distsipliin. Riiklik, sõjaväeline distsipliin. Teadlik distsipliin. Hea, eeskujuliku distsipliiniga kool. Distsipliin on nõrk. Distsipliini rikkuma. Distsipliinile alluma. Distsipliin langeb, lonkab. Distsipliin on märksa paranenud. Tuleb distsipliini tugevdada.
▷ Liitsõnad: eelarve|distsipliin, enese|distsipliin, finants|distsipliin, kasarmu|distsipliin, kepi|distsipliin, kooli|distsipliin, lepingu|distsipliin, liiklus|distsipliin, makse|distsipliin, partei|distsipliin, spordi|distsipliin, tootmis|distsipliin, töödistsipliin.

eesel ‹-sli, -slit 2› ‹s›

1. hobusest väiksem hrl. hall pikakõrvaline veo- ja kandeloom (Equus asinus). Istus eesli selga. Eesli vali kisa. Koormakandja eesel. Kangekaelne nagu eesel.
▷ Liitsõnad: ema|eesel, hobu|eesel, isa|eesel, kodu|eesel, koorma|eesel, metseesel.
2. piltl (rumala, taipamatu, põikpäise inimese kohta, ka sõimu- ja kirumissõnana). Oh sa eeslite eesel! Olin viimane eesel, et sind uskusin! Ja meie, vanad eeslid, ei taibanud! *Eesel! Kes teeb siin nalja? H. Raudsepp.
3. eeslimäng. Poisid mängisid eeslit.

ehm ‹-u 21› ‹s›
ehmumine, ehmatus. *.. käis püsti maha jooksva välgu nii vali kärgatus, et ta järsust ehmust ühes heintega langes mätaste vahele maha. M. Raud. *.. nõnda jättis ta suure ehmu ja kange valuga malaka ja pussi sinnapaika. A. H. Tammsaare.

ehmatama ‹37›

1. kedagi järsku, ootamatult hirmutama, kohutama, ehmuma panema. Kas see tülitaja ehmatas teid väga? Nii võib ju teise surnuks ehmatada! Sa ehmatasid mind oma karjatusega. Kõiki ehmatanud teade. Vali koputus ehmatas mu ärkvele. Koer ehmatas linnu pesalt lendu. Pauk ehmatas karul kõhu lahti. Herneid tuleb ehmatada 'keemise ajal külma vett lisada', siis keevad nad rutem pehmeks.
2. ehmuma. Ehmatasin ootamatust piksekärgatusest; piksekärgatus pani mind ehmatama. Ehmatas näost valgeks. Surmani ehmatanud varas põgenes. Ratsu kargas ehmatades tagajalgadele. Vaata tasa, et linnupojad ei ehmataks! *Noorik ehmatas roosi rinda. H. Sergo. *Mis sa nüüd, lapseke, nii ehmatad? Ega ma mõni tont ole! H. Vuolijoki.

esimene ‹-se 5›
I. ‹num› järgarv põhiarvust 1 (ka liitjärgarvude lõpposana), märgitakse mõnikord numbriga 1. (punktiga) v. I (punktita)
1. osutab mingite üht laadi sündmuste, nähtuste vm. rea v. millegi loenduse v. arvestuse algust. a. alguses v. eesotsas olev, loendit v. rida alustav. 1. märts. I sajand, aastatuhat. Septembri esimesel nädalal. Iga kuu esimesel teisipäeval. Esimesel elunädalal, elukuul, eluaastal. I dekaad, poolaasta. Esimene üleriigiline künnivõistlus. I maailmasõda. I klass, kursus. Esimese astme võrrand. I astme põletus, külmumine. Kuu esimene veerand. Selgroo esimene lüli. Konkursi esimene voor. Näidendi esimene vaatus. Filmi I seeria. „Tõe ja õiguse” I köide. Teose kolm esimest osa. Peeter I, Richard I Lõvisüda. Newtoni esimene seadus. Helistiku 1. aste. I oktaavi la. Esimene rühm, salk. 21. Kool. Mustamäe I mikrorajoon. Pavlovi õpetus I ja II signaalisüsteemist. I käändkond, pöördkond. Ainsuse, mitmuse 1. pööre. Elamu I sektsioon, esimene sissekäik, esimene korrus. On rivis, nimekirjas, järjekorras kahekümne esimene. On pildil paremalt esimene. Otsekoridoris esimene uks vasakul. Tuli kuulitõukes esimeseks. Jõudis ujumises esimese kümne hulka. Kooli esimene lend. Valmis metroo esimene järk. Etendus algab varsti, esimene ja teine märguanne on juba olnud. b. tähtsuselt v. väärtuselt teisest, kolmandast jne. ees v. kõrgemal asuv. Ministri esimene asetäitja. Kapteni I abi. Laeva I tüürimees. I koht, auhind, preemia. Esimene seisus. Esimese gildi kaupmees. Esimese järgu ateljee, võõrastemaja. Esimese klassi vagun, kajut. Ta on I järgu maletaja. Valgetähe ordeni I järk. Esimese sordi kaup. Esimese ringi pärijad. Täna õhtul esineb tantsijate esimene koosseis. I sopran, I alt, I tenor, I bass 'hääleliigi kõrgemad rühmad kooris v. ansamblis'. Laulab esimest 'hääleliigi kõrgemat, meloodiat kandvat' häält. Esimesed viiulid (sümfooniaorkestris). Esimene armastaja 'peamiselt armastaja osades esinev näitleja'.
2. ‹ka pl.› teat. ajavahemikul, teat. sündmuse puhul teistest kõigist varasem (ja sellele järgnevad). a. ajaliselt (kõigist) muudest v. kõigest muust eespool, enne muid olev v. olnud. On alati esimene tööle tulema. Esimene mees platsis. Õhtul viimane, hommikul esimene. Lõpetas töö esimeste hulgas. Andrese esimene tütar. Esimese öö õigus aj feodaalhärra õigus oma talupoja noorikuga selle pulmaööl magada. Minu esimene kool, õpetaja. Oli esimene, kes mulle sellest teatas. Esimene hüpe õnnestus paremini kui järgmised. Armastus esimesest pilgust. Esimene klaas sünnipäevalapse terviseks! Esimesed sammud. Esimesed vaod. Esimesed katsed keeleajakirja väljaandmiseks. Kõlasid esimesed akordid. Langesid esimesed vihmapiisad. Esimene pärib eide helmed, viimane pärib viisupaelad. b. mingil ajavahemikul (hrl. sel aastal) kõige varasem. Esimesed soojad, külmad ilmad. Esimene sügistorm. Esimesed hallad. Esimene lumi. Esimesed sinililled, maasikad. Esimene liblikas. Esimene lõoke, kuldnokk, pääsuke. Esimesed suvitajad, suplejad. Esimene uudsevili läks seemneks. See on mul tänavu esimene saanisõit. Tulid esimesed hommikused ostjad. Ärkas esimese kukelaulu ajal. c. järgnevatest kõige varasem, ajaliselt kõige lähem. Saadan kirja esimese postiga. Tulen, sõidan, maksan ära esimesel võimalusel. Esimene tuisk ajab teed uuesti umbe. d. lähim, kõige esmalt ettesattuv. Jäin esimesse taksopeatusse ootama. Ära vali, võta esimene, mis pihku juhtub! Ega esimesele vastutulijale kõlba kohe südant puistata. Tõmbaksin selle kassirisu esimese oksa külge. Haaras maast esimese käepärase kivi ja viskas.
3. varem mitteolnud v. mittekogetud. a. (ühiskonna vm. kollektiivi eksisteerimise aja jooksul). Esimene aurumasin, aatomielektrijaam. Esimene auto Tallinna tänavail. Esimene kosmoselend. Esimene selletaoline tehas Euroopas. Esimene eestikeelne trükis. Esimene naisprofessor Eestis. Meie esimene kutseline maalikunstnik, ajakirjanik. Esimene ametlikult kinnitatud kirjanike organisatsioon. Selline juhtum on meie kooli ajaloos esimene. b. (üksikolendi, eseme vm. eksisteerimise aja jooksul). Esimene armastus, suudlus, kohtumine, pettumus. Esimene rasedus, sünnitus. Esimest korda elus. Ükskord on ikka esimene kord. Esimest ja viimast korda. Näitleja esimene suurem osa. Minu elu esimene ball. Tema esimene töökoht, välisreis, meresõit. Esimene iseseisev töö. Esimene selline juhtum tema praktikas. Esimest ööd uues korteris. Esimest poega 'esimest korda' lüpsmatulev lehm. Hundipoegade esimene jaht. Esimest aastat kandev õunapuu. See on meil korteris alles esimene remont. Riie andis esimeses pesus värvi.
II. ‹adj›
1. (kõige) eesmine, eespoolne, esi-, ees-. Teatrisaali, kino esimesed read. Bussi esimesed istmed. Esimesed ja tagumised käpad. Siga sõi, esimesed jalad mollis. Tagumine tuba oli esimesest väiksem. Piletijärjekorra esimene ots oli kassa ees, lõpp ulatus tänavale.
2. esialgne, esma-. Esimene mulje on hea. Esimeses ärevuses, ehmatuses ei osatud midagi ette võtta. Asi näis esimesel pilgul väga lihtsana. Tahtis esimeses tuhinas, õhinas kohe tegutsema hakata. Esimese ähmiga ei tulnud midagi meelde. Esimene nälg, isu, janu sai kustutatud. Esimene abi 'esmaabi'.
3. muid mingis suhtes ületav, muude seast esileküündiv. a. tähtsaim, olulisim, peamine. Esimene nõue, tingimus. Hästi õppida on õpilaste esimene kohustus. Töö peab saama inimeste esimeseks eluvajaduseks. Praegu on ta esimene mure korter leida. Koju jõudnult oli tal esimene asi süüa otsida. b. silmapaistvaim, tähelepandavaim, kuulsaim; juhtpositsioonil olev, parim. Küla esimene kaunitar. Ta on üle valla esimene mees, poiss, tüdruk. Esimene jutumees, vigurivänt, tantsija, keelepeksja. Esimese numbri suli, elumees. Esimene ihnus, röövel, kelm. Klassi esimene joonistaja. Teatri esimene koomik. Esimene meister korve punuma, pitse heegeldama. Seletas enesekindlalt nagu esimene asjatundja. Esimene parimate seas. Tahab kõiges esimene olla. Ärgu hakaku esimeseks, kui asja ei tunne!

forte ‹6› ‹s›
muus muusikapala tugev, vali esitamine; ka vastav koht muusikapalas. Koori forte oli jõuline. Pianos saavutati ühtlasem kõla kui fortes. Kantaat lõppes pika fortega.

haugatama ‹37›
korraks haukuma. Koer haugatas paar korda. Järsku haugatas rebane. Ja siis haugatas hunt. *All kääksatab värat, peni haugatab suutäie. L. Hainsalu. | piltl. Äkki haugatasid kahurid. *„Potiseppadele ajapikendust ei anta,” haugatati vastu. R. Sirge. *Vali, peenike hääl haugatas nimesid. O. Tooming.

hurraa ‹14› ‹s›
hurraahüüe. Kostis vali, võimas, mürisev hurraa. Üle staadioni kaikus heakskiitev tuhandehääleline hurraa. Vana koolimaja vappus õpilaste marulisest hurraast. Komandöri pidupäevaõnnitlusele vastati kolmekordse hurraaga.

hõikus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
van hõige, hüüe. *„Kõik paadid vette, vabaks köisist, muust!” / käib hõikus vali läbi lihast, luust. V. Ridala.

häda|kisa
hädasolija(te) kisa. Hädakisa tõstma. Inimese, jahilooma, linnu hädakisa. Kostab kaeblik, vali, hirmuäratav, luust ja lihast läbilõikav hädakisa.

hüüd ‹hüüu 21› ‹s›
hüüe. Vali, nõrk, kutsuv, raevunud hüüd. Luikede, kurgede, koovitajate hüüd. Kuulsime kellegi hüüdu. Laeva, pasuna, jahisarve, kirikukella hüüd. *„Varas, varas!” käis hüüd läbi rahva. „Taskuvaras kinni saadud!” F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: appi|hüüd, hirmu|hüüd, häda|hüüd, kutse|hüüd, rõõmu|hüüd, sarve|hüüd, sõja|hüüd, tervitus|hüüd, võitlushüüd.

hüüe ‹hüüde 18› ‹s›
hüüdmine, hõige. Vali, vaikne, summutatud hüüe. Nukker, kirglik, igatsev hüüe. Hädaldavad, meeleheitlikud, ahastama panevad hüüded. Meest ei leitud ja hüüetele ta ei vastanud. Saabujat tervitati hüüetega. Õuest kostsid hüüded: „Kuur põleb! Vett! Vett!”. *..nukralt kõlasid lindude [= kurgede] hüüded läbi selge õhu. E. Järs.
▷ Liitsõnad: appi|hüüe, ehmatus|hüüe, elagu|hüüe, ergutus|hüüe, heakskiidu|hüüe, hellitus|hüüe, hoiatus|hüüe, hurraa|hüüe, häda|hüüe, imestus|hüüe, järele|hüüe, poolehoiu|hüüe, protesti|hüüe, rõõmu|hüüe, tervitus|hüüe, vahele|hüüe, võitlus|hüüe, üllatushüüe.

isa ‹11› ‹s›

1. meessoost vanem, mees oma lapse v. laste suhtes. Kolme lapse isa. Lihane isa. Riinal on hea, hoolitsev, karm, vali, nõudlik isa. Isa ega ema pole kodus. Mart elas isa juures. Lapsed armastavad, kardavad oma isa. Isa poolt sugulased. Sai noorelt isa hirmu ja ema armu. Poeg on neil isasse (läinud) 'isa sarnane (väliselt, loomult)'. See on isa eaks ja poja põlveks 'väga vastupidav'. Keda isa ei õpeta, seda õpetab ilm. Kuidas isa ees, nõnda poeg taga. *Endises korteris haukusid poisid ikka [vallas]lapse kallal, et kus see isa: isa metsas, saba seljas. M. Sillaots.
▷ Liitsõnad: ema|isa, isa|isa, kasu|isa, päris|isa, ronga|isa, vaar|isa, vallas|isa, vana|isa, vanavana|isa, võõrasisa.
2. isane loom oma otseste järglaste suhtes. Puhast tõugu hagijas nii isa kui ka ema poolt. Pääsukesepoegadele toovad toitu nii isa kui ka ema.
3. ‹pl.› esivanemad, varasemad sugupõlved. Isade keel, vaim, tõekspidamised. Austus isade töö vastu. Isade kombed, tavad. Jättis maha oma isade maa.
▷ Liitsõnad: esiisad.
4. pereisa; vanem lugupeetav meesisik. Isa on pere leiva tugi. *„Teisepere isa, ae!” hüüdis talle [= Pearule] Andres.. A. H. Tammsaare. *Manja.. kutsus Kukke isaks, otsekui toonitades vanusevahet, mis neid teineteisest lahutas.. T. Lehtmets.
▷ Liitsõnad: maja|isa, naabriisa.
5. (mitmetes ühendites vananenud v. vananev:) kellegi v. millegi eest hoolt kandev meesisik. Akadeemiline isa. *Ainult meeles pidada tuli.. kihelkonna isa ja hingekarjast.. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: leiva|isa, linna|isa, riigi|isa, vallaisa.
6. hrl kirikl. a. (katoliku) vaimulik, papp. Püha isa (hrl. paavsti kohta). Vagad isad panid ta kirikuvande alla. *Isa peapiiskop, kuulen, et siin mainiti selle mässaja nime. L. Metsar (tlk). b. (jumala, kaitsevaimu kohta). Taevane isa. Meie isa, kes sa oled taevas. Isa, poja ja püha vaimu nimel.
▷ Liitsõnad: kiriku|isa, pihiisa; metsa|isa, taevaisa.
7. auväärt (vaimu)inimene, (ühiskonna)tegelane vms.; vaimne juht, õpetaja; algataja, looja, esimene esindaja. Isa Jannsen. Isa Kreutzwald. Teooria, mõttesuuna, liikumise vaimne, ideeline isa. Trükikunsti, arstiteaduse, raketitehnika isa. Eesti puhkpillimuusika isa.
▷ Liitsõnad: lauluisa.

jutt ‹jutu 21› ‹s›

1. vestlus, kõnelus, keskustelu. Naiste, meeste, poiste omavaheline, vali, elav jutt. Juttu alustama, üles võtma. Kellegagi juttu rääkima, puhuma, vestma, veeretama. Juttu vadistama. Juttu millelegi viima, keerama, juhtima. Jutusse sekkuma. Ma ei tahtnud nende juttu segada. Kellegagi jutule, jutu peale saama, sattuma. Mehed ajasid omavahel sõna juttu. Tegin, sobitasin külalisega juttu. Püüdsin juttu edasi viia. Ta otsis minuga juttu. Toas käib lõbus mitmekeelne jutt. Meie jutt hakkas sobima, vedu võtma. Jutt jooksis meil maast-ilmast. Sinust pole meil temaga juttu olnud. Jutt läks, kaldus laste tervisele. Jutt keerles, liikus kevadtööde ümber. Lapsed ei sega täiskasvanute jutu vahele. Jutud, jutt jätta! Kuulasin teiste juttu pealt. Jutt ei taha hästi edeneda, laabuda. Jutt vaikib, soikub, katkeb. Jutule, jutusse tuli vaheaeg. Jääb siis nii, nagu meil jutt oli. Luges jutu lõpetatuks ja lahkus. Jõudsime sind oodates pikad jutud ära rääkida. Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Lapeteus jäi üldisest jutust kõrvale. P. Kuusberg. *Ann on lahtisema suuga kui Juhan ja nii ta rohkem üksi juttu hoiabki. H. Kiik. || ‹väliskohakäänetes› (kellegagi (hrl. ametiasjus) kõnelemise kohta). Direktori, õpetaja, ministri, komandandi jutule minema. Kellegi jutule saama, pääsema, tulema. Poisse ei tahetud jutulegi võtta. Käisin raamatupidaja jutul. Tulin direktori jutult. || kõneaine, arutlusobjekt. Ootamatu sündmus oli igal pool jutuks. Eks sa küsi, kui jutuks tuleb, satub. Kellest on jutt? Ajalehtedes on juttu heinatööst. Koosolekul tuleb juttu töödistsipliinist. Sellest on varemgi juttu olnud. Jätame nüüd selle jutu! Jääd koju ja jutul lõpp 'asi on otsustatud, sellest rohkem ei räägita'. *Kaua aega ootas Jussi, et lubatud leping jutuks võetaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: era|jutt, kohvi|jutt, neljasilma|jutt, sala|jutt, tööjutt.
2. see, mida keegi räägib v. ütleb. Tõsine, tähtis jutt. Räägib õiget, tarka, mõistlikku, asjalikku, naljakat, segast, rumalat juttu. Mul on sulle üks jutt 'tahan sinuga millestki (olulisest) rääkida'. Hännatu 'rumal, alusetu' jutt. Ära aja hullu juttu! Su jutul pole saba ega sarvi 'jutt on rumal, sisutu'. Lõpuks tegime juttu kojuminekust. Teist juttu tegema 'uut kõneainet valima'. Heietab, veeretab, kerib aga peale oma juttu. Õpetaja jutt läks poisil kõrvust mööda. Ta suured plaanid on ainult jutuks jäänud; ta pole jõudnud juttudest tegudeni. Küll sel tüdrukul alles jutt jookseb, voolab. Naabrinaisel juba juttu jätkub. Lapse jutt oli veel pudikeelne. Kaasvestleja juttu ei sobi katkestada. Sinu juttu ei saa puhta kullana võtta. Ära niisuguse jutuga minu juurde tule! Jutt jutuks, aga kuidas asi ikkagi tegelikult oli? Mine (metsa) oma jutuga! See jutt ei kõlba kuhugi, kassi saba allagi. Mis jutt see on, olgu! Vaat kus jutt ja jalad all! Kuule nüüd juttu! See pole kellegi jutt! || ‹komitatiivis adjektiiviga› iseloomustab inimese vestlemisvõimet v. -viisi. Suure, väikese, vähese, hea, aeglase, ladusa, mõnusa jutuga mees. Naine oli lahtise jutuga. *Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? F. Tuglas (tlk). || ‹ka pl.› üldiselt räägitav, suust suhu leviv kuuldus, kuulujutt. Tühje jutte tegema, levitama. Igat juttu ei maksa uskuda. Tema kohta käivad, liiguvad igasugused jutud. Sellel jutul on vist põhi all 'jutul on vist alust'. Lõpuks jõudsid need jutud temagi kõrvu. Jutud läksid lendu, lahti, välja, et poes on vargad käinud. Naabriperest keerutati inetuid jutte. Käisid kõvad jutud rahareformist.
▷ Liitsõnad: hundi|jutt, jahimehe|jutt, jonni|jutt, kalamehe|jutt, kiidu|jutt, kiusu|jutt, klatši|jutt, kosja|jutt, kuulu|jutt, kõmu|jutt, laimu|jutt, lapse|jutt, loba|jutt, lori|jutt, mehe|jutt, patu|jutt, petu|jutt, piibu|jutt, tõsi|jutt, udu|jutt, viguri|jutt, ümbernurgajutt.
3. lugu; kirj üks eepika väikevorme. Huvitav, põnev, õpetlik, igav jutt. J. Liivi jutt „Peipsi peal”. Ajalehe joonealune jutt. Vilde esimesed jutud ilmusid 19. saj. 80-ndail aastail. Rahvasuus liigub jutte Kalevipojast. Poisid lugesid indiaanlaste jutte. Habemega 'vana, tuntud, kulunud' jutt. *Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: ajaviite|jutt, hirmu|jutt, järje|jutt, kalendri|jutt, kriminaal|jutt, küla|jutt, linna|jutt, looma|jutt, lühi|jutt, mere|jutt, muinas|jutt, mõistu|jutt, nalja|jutt, pilke|jutt, põnevus|jutt, rahva|jutt, rebase|jutt, reisi|jutt, röövli|jutt, seiklus|jutt, sõja|jutt, tondi|jutt, ulme|jutt, uudis|jutt, õudusjutt.

jutu|kõmin

1. kõne, vestluse kõmin. Vaikne, tasane, vali jutukõmin. Kuuldub, kostab jutukõminat. Jutukõmin kõveneb, vaibub, kaugeneb, läheneb.
2. kuulujutt, kuuldus. *..hakkas liikuma jutukõminaid, et Hundimõrsja ennast siin-seal mõnele üksikule metsamehele oli näidanud.. F. Tuglas (tlk).

jutu|vada
jutuvadin. Elav, rõõmus, vali, lakkamatu, lõputu jutuvada. Toas käib jutuvada. Laps lõbustas kõiki oma jutuvadaga.

järjest ‹adv›

1. üha, aina, ühtelugu. Järjest rohkem, vähem, paremini, halvemini. Järjest kaugemale, kõrgemale. Järjest kasvav huvi. Külalisi tuli järjest juurde. Ehitatakse järjest uusi spordibaase. Ootaja vaatas järjest kella. Perenaine käis järjest köögi ja sahvri vahet. Mis lastel muret, üks mängimine järjest!
2. üksteise järel, järgemööda, ühtejärge. Oli kolm aastat järjest merel. Puudus töölt mitu päeva järjest. Kümme korda järjest. Mitu hommikut järjest on olnud udu. Ära vali, võta järjest! Järjest loe! (rivikäsklus). *..töövõimet jätkus järjest ainult väga lühikeseks ajaks. N. Andresen.

järsku ‹adv›

1. äkki, äkitselt. a. (ajaliselt). Hüppab järsku püsti, kõrvale. Lahkumine tuli kuidagi järsku. Ilm läks järsku pilve. Troopikas saabub öö järsku. Järsku kajas plahvatus. Sadu lakkas niisama järsku, kui oli alanud. b. (kahtlust väljendades:) võib-olla. Järsku ma ei saa homme tulla. Ega ta järsku haige ei ole? Järsku saaks seda veel kuidagi parandada? c. (muudes seostes). Kargas voodist ja lõi akna järsku lahti. Tee lõppes järsku, nagu lõigatult.
2. murd järjest (2. täh.) Ära vali, võta järsku! Marjapõõsad tuleb järsku 'täielikult, valimata' tühjaks korjata. *Oli meil üks toaämblik, keda kaks aastat järsku tema tegudega oleme tähele pannud.. O. W. Masing.

jää|hall1 [-i] ‹adj›
jää värvi hallikas. *.. juuksed jäähallid, silmavaade vali nagu kohtunikul. L. Kibuvits.

kagu|tuul
Puhus vali kagutuul.

kale ‹-da 2› ‹adj›

1. kõle. Puhus külm ja kale põhjatuul. Sügishommik oli niiske ja kale. *Kaledas taevas sirasid tähed, külm õhk näpistas ninasõõrmeid .. E. Soosaar (tlk).
2. kare; kõva; ant. pehme. Kaledad juuksed. *Traktorist raius jälle traati. Meisel oli pehmest terasest ja nürines kiiresti, traat aga kale. M. Traat.
3. (tundetult) karm, kalk, vali, külm. Kaleda südamega inimene. Õnnetus tegi Tõnu kinnisemaks ja kaledamaks, kui ta tegelikult oli. Jäiselt kale nägu, pilk, hääl, naeratus.

kalk1 ‹kalgi 21› ‹adj›

1. (inimese olemuse kohta:) vali, karm, hoolimatu, südametu. Südametu ja kalk inimene. Külm ja kalk egoist. Peretütar oli kalk ja upsakas. Raske elu on ta kõige vastu kalgiks teinud. Kalgi südamega inimene. Südant kalgiks tegema 'end hoolimatuks, karmiks tegema'. Kalk nägu, ilme, hääl. Ta pilk muutus järjest kalgimaks. Kalgid silmad. Kalgid sõnad. Võõra toon oli nii järsk ja kalk, et lapsed ehmusid. Lausus seda kalgi ükskõiksusega.
▷ Liitsõnad: kivikalk.
2. (looduse, ilmastiku vms. kohta:) kõle, kale, külm. Kalk ja kõle talv. Sügisene kalk taevas. Talvine meri on külm ja kalk. Päevavalguslampide kalk valgus. Hommikuhämaruses paistis kogu ümbrus kalgi ja troostituna.
3. (rabedalt) kõva. Kalk kivi, nahk, jää.
4. kare (hrl. vee kohta); ant. pehme. Vesi oli pesemiseks liiga kalk.
5. füüs tugev, suure läbitungivusega (röntgenikiirguse kohta)

kange ‹1› ‹adj›

1. paindumatu, puine, jäik (nii et liikumine v. liigutamine on takistatud). Jalad on käimisest, külmast üsna kanged. Pärast sellist teekonda oled jalust kange. Ristluud, kondid on raskest tööst kanged. Kael jäi vahtimisest kangeks. Liikmed on luuvalust kanged. Vanamehe sõrmed on rehapulkadena kanged. Jalad, käed tõmbusid jääkülmas vees kangeks. Vaadake, et ta kangeks ei külmu! Ei saa kummarduda, selg on kange. Tõusti ja sirutati istumisest kanget keha. Mehe liigutused olid kohmakad ja kanged. Ohvitser astus tikksirgelt kangel sammul. Surnukeha oli külm ja kange. Räägib kange keelega, nagu oleks ta purjus. Tärgeldusest kange särgikrae. Märjad riided tõmbusid pakases kangeks. | piltl. Kohkus, ehmus kangeks. Jäi hirmust kangeks. || (võõrapärase ja vigase keelepruugi kohta). Parun rääkis kanget eesti keelt. *„Kus on see mees, see Piiri Tönnu?” hüüdis ta pisut kanges maakeeles .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: külma|kange, pulkkange.
2. (keha)jõult tugev, jõuline, kõva. Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem. Mitme vastase vastu ei saa, ole nii kange mees kui tahes. Kelle sõnn on kõige kangem? Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam. *Ülesoo meeste kangete käsivarte mõjul edeneb töö jõudsasti. O. Luts. | piltl. Males oled sa minust kangem. Võõra tahe oli tema omast kangem. Kangem pool (kindlama, otsustavama sõnaga abielupoole, hrl. mehe, harvemini naise kohta). Kangem sugu (meeste kohta). *„Ei Tõnu mind mata,” hooples noorik, „olen tast eluvaimu poolest kangem ..” H. Raudsepp. || mehine, kartmatu; vägev, võimas. Suured teod nõuavad kangeid mehi. Ta oli nii kange mees, et ei kartnud vanakuraditki. Väike, aga kange rahvas. *.. oder kasvas õige kange, mäel pani mahagi. Aga mis tast sai! F. Tuglas.
3. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kõva. Kange töömees, kõnemees. Kange ujuja. Kange kala- ja jahimees. Kange pillimees ja tantsulõvi. Poiss on kange pidudel käija. Ta on kange tööd murdma. Saarlased on kanged meremehed. Mart on valla kangemaid traktoriste. Laine on kange tüdruk: õppeedukuselt klassis esimene. || ‹sageli ma-infinitiiviga› oma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Kange viinavõtja, joodik, kakleja, löömamees. Kange lõuapoolik, mokamees. Kange teisi õpetama, käsutama. Kange mees lubama, lubadusi andma. Ta on kange tagaselja ähvardama, kõigiga vaidlema, tüli norima. Poisid olnud kanged vallatust tegema. Vello olnud kange igasuguste tempude peale. Hobune oli kange üle aia hüppama. Põrsad on kanged sööma. Ohakad on kanged juuri ajama.
4. kõva, väga tugev, suur; äge. Kange peavalu, palavik. Jalga lõi kange valu. Hirmus kange köha, nohu. Kange nälg, janu, söögiisu, väsimus, igavus. Kange tüli, sõnavahetus, vaidlus. Hakkas kange hirm. Ta on kanget jonni täis. Kiristas kanges vihas hambaid. Kange kuraas sees. Kõik asusid kange õhinaga tööle. Mul on kange kiire. Läks lahti kange askeldamine. Kange pingutus võttis nõrgaks. Kange soov, tahtmine edasi õppida. Tal on kange isu välja minna. Kange kiusatus. Mehel käivad kanged viinaneelud. Vennal kange valu naist võtta. *Haigus oli kord juba sees ja muudkui läks aga kangemaks. A. Jakobson. *.. käes on poiss tal esimest aastat ja arm alles kange. V. Lattik. || (kiire liikumise kohta). Tormab kange hooga, ajuga, valuga. Poiss tuli kange jooksuga. Tuhises kange kiiruga edasi. Hobune on kangest sõidust higine. *Siin väinas oli veevool kange ja vesi viis jää varakult välja. A. Kalmus. || (ilmastikuga ühenduses). Väljas on kange külm, pakane, tuisk. Heinaajal oli kange palavus. Puhub kange tuul. Külm läks üha kangemaks. Kange sajuga ei läinud keegi majast välja. *.. oli veel ometi talv, päris kange talv. A. Taar. || vali (hääle, heli kohta). Kange kisa. Vee mühin läks järjest kangemaks. Veski kange mürin. Ukse taga algas kange kloppimine. Kõrvus on kange kohin. || kõnek tuline, innukas. Ta on uue korra kange pooldaja. Mees oli kange katoliiklane. Kingsepp olnud kange punane.
5. tugeva mõjuga, tugevatoimeline (hrl. mingi aine kohta). Kange kohv, tee, äädikas, sinep. Kange tubakas. Kanged rohud, mürgid. Kange hape. Need paberossid on minu jaoks liiga kanged. Tegi lihale kange soolvee. Kange väetiselahus kahjustab taimi. Dieettoidus ei kasutata kangeid vürtse. Klaas kanget lahjendamata jõhvikamahla. || suure alkoholisisaldusega. Kange õlu, viin, puskar. Kange naps. Kanged alkohoolsed joogid. Joodi õlut ja kangematki kraami. | ‹elliptiliselt› kõnek (viina vm. vägevama alkohoolse joogi kohta). Võeti, visati klaasike kangemat. Külalistele otsiti välja pudel kangemat. Peale õlle oli meestel ka üht-teist kangemat kaasas. || (terava, tugeva lõhna v. maitse kohta). Köök oli kanget kärsahaisu täis. Haigla koridoris oli tunda kanget kloroformi ja eetri lehka. Mehel käis suust välja kange õllelehk. *.. märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. O. Luts. || (prillide kohta). Prillid olid liiga kanged ja võtsid silmad valutama. || piltl vägev, võimas. Saunalaval oli kange leil. Käis välja oma kõige kangemad trumbid. Seekord ütles seda juba kraad kangemal kujul. Vandus kõige kangemate sõnadega, kõige kangemat kurja.
▷ Liitsõnad: kibe|kange, mürk|kange, tulikange.
6. mittejäreleandev, visa, vastupidav; kangekaelne, jonnakas. Kange iseloomuga, südamega inimene. Ta on kange ja oma õigust täis. Kanged ja protsessijad vanamehed mõlemad. Oli juba lapsena kange ja isemeelne. Suureline ja kange pealegi! Ära ole nii kange: targem annab järele! Kange nagu sikk. *Nad olid algul kanged olnud ja tühjaks jätnud selle paberi, mis raad neile kongis ette pani .. G. Helbemäe.
7. range, vali, karm. Ta tuli alles kange käsu peale. Tüdrukud läksid kangest keelust hoolimata simmanile. *.. siin oli oma vali kord, omad ülemad ja alamad ja ääretu kange distsipliin. R. Roht.

kantseldama ‹37›
kõnek
1. kedagi vaos, teat. korra all hoidma, karjatama; taga sundima, käsutama. Lapsi kantseldama. Tüdruk kantseldab kodus nooremaid õdesid-vendi. Vali isa kantseldas kindla käega kogu peret. Ta on pehme mehike, laseb end naisel kantseldada. Ise ta töömees ei ole, aga teisi kantseldab küll. Suvel kantseldas karjapoisina kodutalu loomi.
2. kellegagi tegevuses olema, askeldama, õiendama. Ema kantseldab lastega, loomadega. Mis sa aina kantseldad nende võõrastega! || kellegagi kurameerima, mehkeldama. *Väga huvitav, kas tante Sohvi peaks teadma, et mees kantseldab Siisiga? O. Luts.

kare ‹-da 2› ‹adj›

1. (pinna kohta:) mittesile, kergelt krobeline; puudutamisel pisut torkiv. Männi kare koor. Enne hööveldamist on laud kare. Liivapaberi kare pool. Päike on lume, jää karedaks sulatanud. Kivi pind oli kare. Karedamad paberisordid. Tööst karedad käed. Näonahk on külmaga karedaks läinud. Kare riie, lina, tekk. Hõõrub end kareda rätikuga. Maapinda kattis kare rohi. Taimel on karedad lehed. Koeral oli kare karv. Karedad juuksed, harjased. Kare habemetüügas. Kareda villaga lammas. Kurk oli külmetusest kare. | (taimenimetustes). Kare kellukas, kõrkjas, piimohakas, seanupp, hunditubakas.
2. (loomult, olemuselt) karm, vali, järsk. Isa oli laste vastu kare. Sõdurielu on noormehe karedaks muutnud. Ta on kaunis kareda olekuga. Kareda südamega inimene. Väliselt kare ja tahumatu mees. Selja tagant kostis käskiv ja kare hüüe. Katkestas tema jutu karedate sõnadega. Karedaks muutunud naljad. Õppisime tundma elu karedamaid külgi. *„Mamma, sinu otsus on minu meelest liiga kare,” tähendas noor parun. E. Vilde.
3. (ilmastiku kohta:) karm, ebatervislik. Kare põhjatuul. Kare ja vilu sügis. Siberi kare talv, kliima. *Ei olnud hea haigele see kare mereõhk .. R. Roht. *Väljas oli kare aastaaeg, ööd pikenesid, sajud kestsid mõnikord nädalaid .. E. Krusten.
4. (hääle kohta:) mittemeloodiline, kähe, kähisev. Külmetusest kare hääl. Joobnute karedad hääled. *Pääsukese laul on meeldiv vidin, mõnel liigil (näiteks kaldapääsukesel) kare kädistus. H. Veromann.
5. ka keem (vee kohta:) rohkesti kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav, kalk; ant. pehme. Kare vesi pole pesemiseks sobiv. Põhjaveed on sageli karedad.

karm ‹-i 21› ‹adj›

1. vali, range, leebuseta. a. (inimeste kohta). Karmid vanemad, ülemused. Mehised ja karmid sõdurid. Ta ema oli karm ja hellitusteta naine. Ta on karm ja kinnine inimene. Karm õpetaja, kohtunik. Ta on tegudes, sõnades karm. Ärge olge minuga, minu vastu nii karm! Vanamees on loomult veidi karm. Eluraskused on ta järsuks ja karmiks muutnud. Poistega oldi karmim kui varemalt. Karmi käega valitseja. Mehe nägu tõmbus karmiks. Silmad olid etteheitvalt karmid. Isa heitis talle karmi pilgu. Mehe hääl oli lõikav ja karm. Noomis teda karmide sõnadega. „Seis! Kes tuleb?” kõlas karm hüüe. Tema hoiakus on midagi karmi. b. (abstraktsemalt). Karmid seadused. Tuli karm korraldus, käsk, keeld, hoiatus. Karm süüdistus. Võeti tarvitusele ülimalt karmid abinõud. Kord muutus hulga karmimaks. Karm kasvatus, kohtlemine. Karmid kombed, tavad. Niisugune käitumine pälvib karmi hukkamõistu, karistust. || raske, ränk (taluda). Karm elu, saatus. Karm võitlus. Elati sõjaaja karmides tingimustes. See oli karm aeg: kõigest oli puudus. Ees seisid karmid katsumused. Tegi läbi karmi elukooli. Ka karmi tõde ei tohi varjata.
2. piltl tagasihoidlikult lihtne, range, ilustamata. Vana karmide kiviseintega hoone. Saare karm ilu. Nende eluviisid olid lihtsad ja karmid. *„Rolandi laulu” stiil on karm ning range. V. Alttoa.
3. väga külm. Karm talv. Karm pakane 'väga tugev pakane'. Põhjamaade karm kliima. Puhus karm põhjatuul. *.. ilm oli öö jooksul muutunud väga karmiks. A. Jakobson. || raskete loodus-, hrl. ka klimaatiliste tingimustega. Karm põhjamaa. Karm Siber. *Selja taga tõuseb madal lage mägitundra, Verhojanski aheliku karmid eelmäed. L. Meri.
4. puudutamisel mittepehme v. mittesile, kare (1. täh.) Karm riie, lõng. Karm villane tekk. Karmi villaga lambad. Õlilina annab lühikest karmi kiudu. Karmi karvaga koer. Tal olid lühikesed karmid juuksed. Tihe karm habe. Karm stepirohi.

üle kasvama

1. mingite taimedega nende kasvamisel (üleni) kattuma, midagi täis kasvama. *.. ta [= oja] kaldad on üle kasvanud pajupõõsaste ja leppadega. J. Vahtra.
2. arengus millestki üle, kaugemale jõudma. Umbrohi kasvas taimedest üle. Laps on mängu- ja muinasjutumaailmast juba üle kasvamas. Ta kasvas üle väikekodanlikust ellusuhtumisest, igasugustest dogmadest. Autor on oma esikkogust, varasematest seisukohtadest üle kasvanud. Ta luges palju ja kasvas minust varsti üle. || millekski uueks üle minema, arenema. Kevad kasvas märkamatult üle suveks. Vali tuul kasvas paiguti üle tormiks. Esialgne meeldumus kasvab üle sügavamaks tundeks.
3. kellelegi mittekuuletuvaks, kellegi tahtele mittealluvaks muutuma. Lapsed kasvavad liiga pehmest ning järeleandlikust kasvatajast peagi üle.
4. millekski (näit. istutamiseks, talvitumiseks) ülemäära palju kasvama. Ülekasvanud istikud jäävad hiljem kasvus kängu. Liiga vara külvatud taliviljad kasvavad talve tulekuks üle.

kasvatus ‹-e 5› ‹s›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› taimede viljelemine v. loomade pidamine. Tõuloomade kasvatus. Heintaimede kasvatus.
▷ Liitsõnad: broileri|kasvatus, faasani|kasvatus, forelli|kasvatus, heina|kasvatus, hobuse|kasvatus, kala|kasvatus, kana|kasvatus, karja|kasvatus, kartuli|kasvatus, karuslooma|kasvatus, köögivilja|kasvatus, küüliku|kasvatus, lamba|kasvatus, lille|kasvatus, lina|kasvatus, linnu|kasvatus, looma|kasvatus, marja|kasvatus, metsa|kasvatus, pirni|kasvatus, ploomi|kasvatus, puuvilja|kasvatus, puuvilla|kasvatus, põhjapõdra|kasvatus, põldheina|kasvatus, riisi|kasvatus, roosi|kasvatus, sea|kasvatus, seemne|kasvatus, sibula|kasvatus, siidiussi|kasvatus, suhkrupeedi|kasvatus, taime|kasvatus, tee|kasvatus, teravilja|kasvatus, tubaka|kasvatus, veise|kasvatus, viinamarjakasvatus.
2. ped inimese, eriti laste ning noorsoo füüsilise ja vaimse arengu sihikindel suunamine ja mõjutamine; isiksuse kõlbeliste omaduste kujundamine. Laste, noorsoo kasvatus. Koolieelne kasvatus. Vaimne, kõlbeline kasvatus. Noorte tööalane kasvatus. Esteetiline, kunstiline kasvatus. Kehaline kasvatus (ka vastav õppeaine ja -tund koolis). Range, vali, mitmekülgne kasvatus. Tütarde kasvatusega tegeles ema. || kasvatamise tulemusena kelleski väljakujunenud (head) kombed, käitumismaneerid vms. Ta on saanud hea, korraliku kasvatuse. Täieliku looduslapsena puudus tal kasvatus.
▷ Liitsõnad: enese|kasvatus, kloostri|kasvatus, kooli|kasvatus, kunsti|kasvatus, kõlblus|kasvatus, perekonna|kasvatus, seksuaal|kasvatus, töö|kasvatus, vabakasvatus.

kaunis ‹adv›
üsna (suurel määral), võrdlemisi, küllaltki. Kaunis suur, väike. Kaunis külm ilm, vali tuul. Kaunis kahtlane lugu. Isa oli kaunis vihane. Kaunis napid andmed. Ilm läks juba kaunis pimedaks. Ülesannet oli kaunis raske lahendada. Kaunis vara, hilja. Süüa anti kaunis korralikult. Päike oli juba kaunis kõrgel. Põder tuli kaunis lähedale. Seda juhtus kaunis harva. Nad elavad kaunis jõukalt. Poisile jääb kaunis palju vaba aega. Tal läks kaunis kehvasti.

keeld ‹keelu 21› ‹s›
keelav korraldus, ütlus vms.; keelamine. Kategooriline, vali, täielik keeld. Alkohoolsete jookide müümise keeld. Vasakule pöördumise keeld. See keeld jäi aastateks kehtima. Usklikel on oma käsud ja keelud, millest tuleb kinni pidada. Koraani keeld viina juua. Keelu all 'keelatud' olema. Keelu alla panema '(ära) keelama'. Kellegi keelust üle astuma. Nad ei kuula keeldu. Tegi seda keelust hoolimata, vanemate keelu kiuste.
▷ Liitsõnad: abielu|keeld, alkoholi|keeld, avaldamis|keeld, esinemis|keeld, esitamis|keeld, jahi|keeld, püügi|keeld, suitsetamis|keeld, võistlus|keeld, väljaveokeeld.

kiljatus ‹-e 5› ‹s›
hele kõrgematooniline karjatus v. hüüatus. Vali, hirmunud kiljatus. Kõrvu lõikas tüdruku hele kiljatus. Kostis naeru ja kiljatusi. *Tollele naerule järgnevad edevad kiljatused tegid ta korraga rahutuks. A. Jakobson. || (lindude ja loomade häälitsuse kohta). *.. eemalt kostis näljase ilvese verejanuline kiljatus. R. Roht.
▷ Liitsõnad: hirmu|kiljatus, häda|kiljatus, rõõmu|kiljatus, valukiljatus.

kisa1 ‹11› ‹s›
karjumine, nutt vm. vali häälitsemine; kisamine. Imiku kisa. Põrsaste, kasside kisa. Kajakate, vareste, lindude kisa. Läbilõikav, õudne kisa. Varastel ei õnnestunud sisse murda, sest koer tõstis kisa. Pekstava kisa kostis kaugele. Väljast kuuldub kisa ja röökimist. Poiss hakkas nutma ja jooksis kõva kisaga minema. Igavene piripill, kohe kisa lahti! || valju häälega rääkimine, hüüdmine, sõimlemine vms.; lärm. Sõimlejate, tülitsejate kisa. Naine tõstis vargaid nähes kisa. Väljast kostis kisa ja kära. Suure kisaga nõuti paremat palka. Palju kisa, vähe villu. *Liispet ruttas aga kisaga järele: „Välja minu majast, välja silmapilk...!” E. Kippel. || piltl õiendamine, kära. Omal ajal oli selle sündmuse ümber ajakirjanduses palju kisa ja kära. Kui sellest teada saadakse, siis on jälle kõik kohad kisa täis!
▷ Liitsõnad: ahastus|kisa, ehmatus|kisa, ergutus|kisa, hirmu|kisa, häda|kisa, kaebe|kisa, protesti|kisa, riiu|kisa, rõõmu|kisa, sõja|kisa, valu|kisa, vihakisa.

kisendus ‹-e 5› ‹s›
kisendamine; (pikem) teravahäälne karje v. hüüe. Kajakate kisendused. Tuul kandis kõrvu haavatute kisendusi. *Ta jõudis viimase lausega poolsosinast peaaegu kisenduseni .. J. Kross. *.. läbi linna-aia rahu lõikab vali kisendus: „Andke tagasi mu laps!” L. Promet.

kloostri|kord [-korra]
kloostris kehtiv sisekord. Kloostrikord oli vali.

kohin ‹-a 2› ‹s›
tugeva veevoolu, tuule, saju vm. tekitatud pidev ühetooniline heli, kohisemine. Mere, jõe, kose, lainete kohin. Tuule kohin. Metsa, puude, lehtede kohin. Tasane, kange, vali, võimas kohin. Lained jooksid kohinal, suure kohinaga randa. Vihma sadas kohinal. Puudes tõusis kohin. Kuuldus linnutiibade kohinat. Paat lõikas tasasel kohinal vett. Kõrvus on tugev kohin. *Noor olla on kevadet rinna sees kanda / ja kevade kohinat kuulda .. G. Suits.
▷ Liitsõnad: kase|kohin, mere|kohin, metsa|kohin, tormi|kohin, tuule|kohin, veekohin.

komblus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(sugudevaheline) kombeline elu; selle normid. Range, vali komblus. Naist karistati komblusest üleastumise eest.

kord2 ‹korra 22› ‹s›

1. ühiskondliku, riikliku korralduse süsteem. Ühiskondlik, riiklik kord. Ürgkogukondlik, orjanduslik, feodaalne, kapitalistlik, kodanlik kord. Demokraatlik kord. Sugukondlik, pärisorjuslik kord lagunes. See juhtus nõukogude korra ajal. Astus oma esinemistes välja kehtiva korra vastu. Oskas end iga korra ajal sisse seada. *Ega maa või tühjaks [= külvamata] jääda! Olgu valitsus või kord missugune tahes. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: agraar|kord, feodaal|kord, ilma|kord, maailma|kord, riigi|kord, tsunfti|kord, ühiskonnakord.
2. seaduste, määruste, eeskirjade v. tavadega kehtestatud toimimisnormid; nendele vastav häireteta normaalne olukord. Laagris kehtestati karm, kõva, vali kord. Sõjaväes kehtib range kord. Asutuses valitseb eeskujulik kord. Sõjavägi seadis mässulises piirkonnas peagi korra jalule. Sagenesid tööõnnetused: kord ehitusplatsil oli mäda. Kord nagu Viiburi sõjakoolis. Noorukid rikkusid avalikku korda. Ta on eksinud seaduse ja korra vastu. Kord on kord! Politseinik valvas laadaplatsil korra järele, pidas tänavail korda. Kord on käest ära, on lonkama hakanud. Poiss rikkus tunnis korda. Meil on selline kord, et õpilane tõuseb vastamisel püsti. Korrapidajad püüdsid saalis korda luua. Ei hoolitud korrast – kes ees, see mees. Meil on kõik kõige paremas korras. Nüüd hakkan kindla korra järgi elama. Mis kord see on, ons see kellegi kord, et keegi külalistele vastu ei tule! Kord on teil siin käest ära! *Rannakülas valitsesid oma kord ja kombed, mis võõrale võisid üsnagi pentsikuina näida.. A. Uustulnd. || millegi eeskirjad, reeglid vms. Seaduse kehtestamise kord. Haigushüvitise väljamaksmise kord. Teadusnõukogu valimise kord on järgmine. Raamatute laenutamise korrast tuleb kinni pidada.
▷ Liitsõnad: eri|kord, kasarmu|kord, kloostri|kord, kohtu|kord, kooli|kord, püügi|kord, õiguskord; eksami|kord, kasutus|kord, kodu|kord, päeva|kord, sisekord; lahingu|kord, rivi|kord, rännakukord; olu|kord, seisu|kord, vahekord.
3. nõuetekohane, normaalseks eluks ja tööks vajalik seisund; ‹sisekohakäänetes ka› hea, korralik, hoolitsetud seisund. Haiglas valitses piinlik puhtus ja kord. Siin majas pole korda ollagi. Puhastasin ja pesin, püüdes tubades korda luua. Agnes seadis toad külaliste vastuvõtuks korda. Tee oma laud korda! Tänavad, park on heas, eeskujulikus korras. Vanad hooned tuleb korda teha. Restauraatorid seavad vanalinna korda. Korras, võime minna! Mu riided olid kehvas korras. Jalgratas, pliit on korrast ära. Vanainimesed ei jõua enam aeda korras hoida. Õhtuks saadi kraana korda. Küll ma asjad korda ajan. Kas said oma paberid eile korda? Ole mureta, kõik on kõige paremas korras. Neiu seab oma juuksed korda. Seab, paneb end peoleminekuks korda. Poisiga on midagi korrast ära. Tervis, kõht sai korda, on (täiesti) korras. Närvid on pisut korrast ära. *.. ta on võtnud otsuseks oma isiklik elu korda seada. A. Beekman. || van järg, olukord, elujärg. *See'p see viga ongi meie peremeeste juures, et nad kohtasid hea korra peale ei jõua tõsta. Kiratsevad kõik.. M. Metsanurk. || süsteemipärane, mittejuhuslik esinemus, süsteemsus. Esitas oma tähelepanekud läbimõeldult, kindlas korras. Hakkasin oma materjale, kartoteeki korda seadma. *.. piklikud, madalad, räämas krohviga kasarmud ilma kindla korrata kidural nõmmel kobaras koos .. E. Tennov. *Korda luua mõttetulvas, mida uue hea teose lugemine vallandab, pole kerge. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: heakord; sõidu|korras, töökorras.
4. korras kujul, teel, viisil. a. ‹koos (ühilduva) adjektiivse täiendiga, mõnikord asendatav vastavast omadus- v. asesõnast tuletatud adverbiga›. Heinategu tuleb lõpetada kiire(ma)s korras 'kiiresti'. Seda tehti tasuta, vabatahtlikus korras. Esitage oma kaebus ametlikus korras! Süüdlast karistati seadusega ettenähtud korras. b. ‹omastavalise nimisõna järel postpositsioonilaadselt›. Töö tehti talgute korras. Artikkel avaldatakse mõttevahetuse korras. Asi lahendatakse töö, kohtu korras. Tegin seda käsu korras 'käsu peale, käsku täites'.
▷ Liitsõnad: administratiiv|korras, distsiplinaar|korras, haldus|korras, kriminaal|korras, sundkorras.

korraga ‹adv›

1. äkki, äkitselt, järsku; otsemaid, korrapealt. Korraga kostis vali praksatus, pauk. Korraga jäid kõik vait. Nägin korraga enda ees tumedat kogu. Kust sul korraga niisugused mõtted? Korraga mulle meenus, kus ma teda kohanud olen. Korraga valdas poissi hirm. Kõik oli ju hästi ja nüüd korraga seesugune skandaal. Korraga tuli Kristjanil tahtmine kõik pooleli jätta. Jutt muutus korraga elavamaks. Korraga ei tule ju kõik meelde. *Martin märkab, et kui Jaani naine silmapilguks oma mured ära unustab, on ta korraga hulga noorem. H. Sergo. *Kui sa rahu mind ei jäta, / kaeban kohtu korraga! K. E. Sööt.
2. sama-, üheaegselt. Seal töötas korraga kolm meest. Tulge, aga mitte kõik korraga! Mõlemad tõusid korraga püsti. Linnud tõusid korraga lendu. Ärge rääkige korraga! Üks, kaks (ja) korraga! (hüüe, märguanne samaaegseks tegutsemiseks). Sinna mahub korraga kümmekond autot. Tuled süttisid mitmes eri paigas korraga. Tal oli korraga mitu tööd käsil. Võtsin kaks halgu korraga. *„Ei saa olla korraga tarandikus ja vaba,” mõtles ta. N. Baturin.
3. ühe hooga, ühtejärge, jutiga; ühe korraga. Laenu võid tagasi maksta korraga või osade kaupa. Joob klaasi korraga tühjaks. Võtab trepil kaks astet korraga. Korraga ei või liiga palju päevitada, pingutada. *Kauplusse tuli värsket kala ja ema praadis korraga tubli pannitäie. T. Lehtmets.

kosilane ‹-se 5› ‹s›
kosjas, kosimas käiv meesisik. Tütre kosilased. Auväärne, rikas, vaene kosilane. Neiule tulid kolmed kosilased. Viiu saatis kõik kosilased tagasi. Kosilasi käib lähedalt ja kaugelt. Kosilase viinad võeti vastu, saadeti tagasi. Ta oli paarile kosilasele korvi andnud. Kosilane kuri kuulama, mõrsja vali varjama. || ‹pl.› kosija koos saatja(te)ga, hrl. isamehega. Kosilased sõitsid aisakellade helisedes õue. Kosjad võeti vastu ja kosilased kutsuti lauda.

kraksatus ‹-e 5› ‹s›
raksatus, praksatus. Käis kõva, hirmus, vali kraksatus ja puu murdus.

krubis ‹adv›
murd käharas, krussis. *Aga ära määra lammastest halvemaid, vali ilusa krubis villaga.. A. H. Tammsaare.

krõbe ‹-da 2› ‹adj›

1. krõbisedes puruneva kooriku v. pealiskihiga. Hästi krõbedaks praetud kartulid, kala, liha. Leiva, saia krõbe koorik. Vorstid on ahjus krõbedaks tõmbunud. *.. nüüd kraapasid Teele nahaga ääristatud vildid krõbedat lumekoorikut. E. Tennov. || krõbisevalt kuiv. Krõbe kanarbik, kulu. Lillekimp, viht on krõbedaks kuivanud.
2. külmakraadide poolest käre, vali, kangesti külm. Krõbe külm, pakane, talv. Väljas on võrdlemisi krõbe talveilm. Selle aasta märtsiõhtud olid eriti krõbedad.
3. suure alkoholisisaldusega, kange. Võttis, viskas ühe krõbeda napsi. See jook on minu jaoks liiga krõbe. | ‹elliptiliselt› kõnek (kange joogi kohta). Külmaga kulub ära suutäis krõbedatki.
4. (toonilt, ütlemislaadilt:) käre, terav. Päris krõbe arvustus, kriitika. Töö kohta öeldi krõbedaid sõnu. Krõbe vastus kerkis keelele. Sealne rahvas armastab krõbedat nalja, krõbedaid ütlemisi. *Niuhti pöördus ta ümber, et lähemasse põikuulitsasse käänata, kuid emanda krõbe hääl sundis teda seisma jääma. E. Vilde. || vulgaarsusse kalduv, rõvedavõitu. Poisid laulsid krõbedaid lorilaule. Ta teab krõbedaid anekdoote.
5. kõnek (norivalt) range, nõudlik, vali. Krõbe komisjon, revident, arvustaja. Vana on krõbe – nõuab kui hull. Selle asja kohta kehtib üsna krõbe paragrahv. Krõbe karistus, trahv. Järgunormid muutusid nüüd palju krõbedamaks.
6. kõnek toimimiselt v. toimelt kõva, kange. *„Üks krõbe suitsumahv ei tee mehele midagi!” hõikas Spoor vastu. I. Maran. *On küll krõbedad vennad, aga sõdida nendega maksab! A. Kivikas.
7. kõnek väga kallis, soolane. Hinnad olid krõbedad, läksid järjest krõbedamaks.

kurdistama ‹37›
kurdiks tegema, kurdiks muutma (hrl. mõneks ajaks). Plahvatus kurdistas ta täielikult. Meid kurdistas vali muusika. Kõuemürin kurdistas kõrvad. Kurdistav kanonaad.

kõne|kõmin
häälte, rääkimise kumedalt kostev heli, kõnekõma. Tasane, kõva, vali kõnekõmin. Kõnekõmin vaibus, katkes, läks valjemaks. Läbi ukse kostis, oli kuulda summutatud kõnekõminat.

kõrg|meri
murd avameri. *Juba terve nädala oli pahisenud kõrgmerelt vali läänetorm alla madalate väinade vahele. A. Hint.

kõrv ‹-a pl. illat -adesse e. kõrvusse e. kõrvu 23› ‹s›

1. inimeste jt. imetajate kuulmis- ning tasakaaluelund (sageli ka üksnes selle välise osa kohta). Suured, väikesed, peast eemale hoidvad kõrvad. Parem, vasak kõrv. Kõrvu liigutama. Kõrv valutab, jookseb verd. Ta on ühest kõrvast kurt, kuuleb ainult ühe kõrvaga. Halva kuulmisega inimesele tuleb kõrva sisse karjuda. Vanamehe kõrvad ei kuule enam hästi. Sosistas talle midagi kõrva. Kedagi kõrvast näpistama, tirima. Kellelegi vastu, mööda kõrvu andma, tõmbama, lööma, äigama. Kelleltki vastu, mööda kõrvu saama. Tüdrukul on ehted kõrvas 'kõrva küljes'. Pane rohtu, vatitropid kõrva. Müts teise kõrva peal. Mehed naersid, nii et suu kõrvuni. Mai läks kõrvuni punaseks, punastas kõrvuni. Kõrvad punetasid. Lõi, tõstis tervitamisel käe kõrva äärde. Pani paberossi kõrva taha. Poiss on kõrvuni teki all. Surus kõrva vastu lukuauku ja kuulas. Hobune, põder lingutas kõrvu, tõmbas kõrvad lingu. Koer ajas kõrvad kikki, kikitas kõrvu. Koeral olid kõrvad lidus. Lontis kõrvadega siga. Mis sa minu käest pärid, sul on endal kõrvad peas 'kuula ise'. See on tõsi mis tõsi, oma kõrvaga kuulsin. Lugu oli nii veider, et ma ei uskunud oma kõrvu. Kus su kõrvad küll olid, et sa ei kuulnud? Jutt ulatus, jõudis lõpuks ka asjaosaliste endi kõrvu. Kõrvu kostis vaikne jutukõmin, kauge huige. Pauk võttis kõrvad kurdiks, pani kõrvad lukku. Kisa lõikas ebameeldivalt kõrvu. Ütle, kumb kõrv mul pilli ajab! Veri kohiseb kõrvus. Muusika helises ikka veel kõrvus. Lärm oli nii vali, et mõned hoidsid kätega kõrvu kinni. Tuul vuhises kõrvus. Lärm võttis kõrvad huugama. See jutt pole sinu kõrvade jaoks 'seda sa ei tohi v. seda sul ei sobi kuulata'. Võimumehe kõrvad jäid palvetele kurdiks 'ta ei võtnud palveid kuulda'. Ära veel kõrvu lonti, longu lase! 'ära lase tujul langeda'. Majal, seintel, metsal on kõrvad 'keegi kuulab majas, metsas salaja pealt'. *..jälle hakkas tal kõrvus kumisema isa manitsev hääl: ole ettevaatlik, Tõives.. E. Kippel. || kuulmine, kuulmisvõime, -meel; eriline tajumisvõime kuulmisel. Tal on hea(d), terav(ad) kõrv(ad). Räägiti nii tasa, et tuli kõrva, kõrvu pingutada. Miili teritas kõrvu, et jutust ükski sõna kaduma ei läheks. Väljas oli keegi – tema kõrv(ad) ei petnud. Kõrva haavav keeleviga. Sinu inglise keel on kõrvale valus kuulda. Tal ei ole muusikalist kõrva. *Astuti veskiuksest sisse. Heinol mattis müra kõrvad.. J. Parijõgi. || (inimese kohta, kes midagi kuuleb v. kuulab). Piirivalvurid on silmad ja kõrvad piiril. Taipas peagi, et räägib kurtidele kõrvadele 'et tema juttu ei võeta kuulda'. *..Laming oli ju kõik need kaheksa aastat valitsuse kõrv meie majas. J. Kross.
▷ Liitsõnad: inim|kõrv, kesk|kõrv, sise|kõrv, väliskõrv; itu|kõrv, kikk-|kõrv, lont|kõrv, pikk-kõrv; hiirekõrv.
2. kõrva (1. täh.) meenutav eseme osa, hrl. sang, käepide. Poti, nõu kõrvad. Vana kõrvata toop. Murdunud kõrvaga savikruus. Nikerdatud kõrvaga kann. Tassil on kõrv küljest ära. Kandepuu pisteti toobri kõrvadest läbi.
3. kõrva (1. täh.) kattev peakatte (väljaulatuv) osa. Laskis läkiläki kõrvad alla. Tõstis suusamütsi kõrvad üles. Peas oli üleskeeratud kõrvadega karvamüts.
▷ Liitsõnad: läki|kõrv, mütsikõrv.
vrd kõrvuni

kõva ‹7›
I. ‹adj›
1. (materjali, aine, asjade jm. kohta:) koostiselt tihe, survele vastupidav; tugev, paindumatu, jäik; ant. pehme. Kõva kalju, kivim, puit, metall. Magma kattus kõva koorikuga. Malm on kõva ja rabe. Kõva seep. Kõvaks tambitud savipõrand. Kõvaks karastatud mõõk. Kõva kattega maantee. Kõva pinnas, pind jalge all. Kõvaks kuivanud leivakannikas. Lumi oli kõvaks tallatud. Teras on kõvem kui raud. Tamm on kõvem puu kui kask. Tihe ja kõva parknahk. Kõvade kaantega raamat. Kartulid on kõvad, tuleb veel keeta. Väikesed kõvad rinnad. Kõva kui kivi, sarv, puujuurikas. Kõva nagu kont. Kõva suulagi 'suulae eesmine, jäigana tunduv osa'. Kõva habe 'jäikade karvadega, raskesti aetav habe'. *Kõht on kõva ja punnis nagu kerisekivi.. O. Tooming. *Tee muutus ikka liivasemaks ja pehmemaks ning lõpuks kadus kõva põhi täiesti. Jalad vajusid sügavale liiva.. P. Kuusberg. || (riietusesemete kohta:) jäigaks, paindumatuks töödeldud v. muutunud. Kõva krae. Tanu tärgeldati kõvaks. Kõvaks kuivanud saapad. Märjad riided külmusid kõvaks. Kõvad mähised. || istumisel, lamamisel jäik (ning ebamugav). Ase oli kõva. Voodi tundus esimesel ööl kõvana. Konutas ooteruumi kõval pingil. Kõva mööbel 'polstri ja kattematerjalita mööbel'. Kõva kupee 'tavaline, pehmete istmeteta kupee'. || (teat. ainete kohta:) tahke, mittevedelas, mittesulas olekus. Jahedas seisnud või on kõva. Rasv on kõvaks hangunud. Kõvaks keedetud muna.
▷ Liitsõnad: kivi|kõva, kont|kõva, luu|kõva, raud|kõva, teraskõva; poolkõva.
2. kindel, vastupidav, tugev, korras; ant. nõrk. Karjamaal on kõva aed ümber. Katus on veel kõva ega lase vihma läbi. Nad on endale siia kõva kantsi rajanud. Kapil oli kõva lukk: seda ei suudetud lahti murda. Mantel pole küll enam uus, aga alles päris kõva. *„Minu omad [säärikud] peavad küll hästi vett, aga risu ja orkide vastu pole nad kuigi kõvad,” vastas Indrek. A. H. Tammsaare. || (inimese kohta). Kõva tervis, närvid. Klaasipuhujal peavad olema kõvad kopsud. *..vanad mehed sundisid alaealised magama, et nad raskele tööle kõvemad oleksid. Juh. Liiv.
3. jõuline, füüsiliselt tugev. Kõva mees, poiss. Kõva kondiga metsatööline. Jõu poolest oled minust kõvem. Poiss ei anna veel mehemõõtu välja, aga jalad on kõvad. Tal on kõva jõud. *Mu onul on kõva käsi, lihtsalt raudrusikas. E. Männik. || tugeva jõuga, jõuliselt sooritatav. Kõva hoop vastu ust. Äigas poisile kõva võmmu, tohlaka kuklasse.
4. kindel, vankumatu. Kõva majanduslik põhi. Ta teenis hästi ning sai mõne aastaga kõva järje peale. Tal on kõrgemal pool kõva seljatagune. Neil oli kõva nõu asi nurja ajada. Tal on kõva usk, et olukord peagi muutub. Asutuses valitseb kõva kord, distsipliin. Majandi juhtimisel oleks vaja kõvemat kätt. *..kõva sõnaga mees, kes oskas enda eest väljas olla. E. Maasik. || (iseloomult, käitumiselt) järeleandmatu, kange, vastupidav. See oli kemplemine kahe kõva vastase vahel. Ole kõva, ära anna järele. *Näed, va Värdi tahtis teist nagu issanda imet, aga ei läinud [talle] – kõva tüdruk. R. Roht.
5. väga range, karm, vali, halastamatu. Selle eest on kõva karistus. Ta sai kõva peapesu. Ütlesin paar kõva sõna. Kõva kriitika, noomitus, kontroll. Käsk, keeld oli kõva. Kõik teed olid kõva valve all. Majanduses on kõva kokkuhoid.
6. hrl kõnek tubli, heatasemeline, silmapaistev. Kõva firma. Ta sai kõva koolihariduse. Meie kool kuulub kõvemate keskkoolide hulka. Ta sai sinu kõrval kõva kooli, väljaõppe. See oli kõva pidu. Ta tegi kõva karjääri. Töömees vajab kõvemat toitu. Kõva uni 'sügav, raske, hea uni'. *Neil oli kõva relvastus: püssid, revolvrid, kuulipilduja ja granaadid. V. Gross. || väljapaistev, silmapaistev, tubli mingil alal. Saima on kõva tööinimene. Ta on kõva laulu- ja pillimees, kõnemees, õngesportlane, maletaja, ujuja. Kõva spetsialist, teadusemees. Ta on bioloogias, saksa keeles kõva. Juba koolis olin kõva matemaatik. Juhan on kõva meistrimees. Mikk on palju kõvem kalamees kui sina. Ta on igati kõva mees omal alal. || äge midagi tegema, kange. Poiss on kõva kakleja. Mees on kõva joodik, suitsumees, viina- ja naistemees. Tüdruk on kõva kurameerija. Jutumees, lubama oled sa kõva. Vanamees on kõva tingija ja ihnuskoi, ärimees ja hangeldaja. Sa oled kõva vihtleja. Kes see nii kõva norskaja on?
7. kõnek (koguse, hulga, kogu kohta:) suur, tubli, vägev. Heinu oli kõva autokoorem. Kõva sületäis, peotäis. Söödi kõva kõhutäis. Toiduportsjonid olid kõvad. Kõva lõuna, õhtusöök. Tänavu oli kõva räimesaak. Tütar sai kõva kaasavara. Põld sai kõva sõnniku. Mullu kasvas hein kõva. Rüüpas pudelist kõva sõõmu. Mehed tegid kõvad tropid 'võtsid tublid napsid'. Hobuseostmisele järgnesid kõvad liigud. Eile oli kõva võtmine 'kõva joomine'. || rõhusõnana kinnitab, et midagi on mainitavast hulgast, määrast pigem rohkem kui vähem. Sinna on kõva kilomeeter maad. Pudeleid on oma kõva tosin. Sellest ajast lahutab meid kõva poolteist sajandit. Ettekanne kestis kõva pool tundi. Kõva kolmandik teed on veel käimata. Ta on minust kõva kümme aastat noorem. *Mul kõva katusetäis roogu ilmaaegu seismas. E. Õun. || (rahaasjades:) suur, rohke. Tal on kõva teenistus, sissetulek, palk. Selle eest on kõva tasu, preemia. Teenis kõva kopika. Sul on kõvad summad taskus. Kõva päevaraha, taskuraha, jootraha. Kõva vaheltkasu. Võttis laenu pealt kõva protsendi. Kaup on hea, kuid hind kõva. Salaküttimise eest on kõva trahv.
8. kõnek äge, suur, kange. Küll pada läheb varsti keema, tal kõva tuli all. Saunas oli kõva leil. Kõva vihkamine, vaen. Poisil oli kõva õppimishimu. Kõva kojuigatsus. Sellest tõusis kõva nurin, vaidlus, tüli. Tal on rahva hulgas kõva poolehoid. Kõva janu, nälg, peavalu, nohu, köha, palavik. Mul on kõva kahtlus, kas see ikka nii on. Mehed olid kõva auru all. Tal on kõva tahtmine, plaan linna minna. Sellest tuleb kõva pahandus. Tal oli küll kõva kannatus, kuid lõpuks sai ka see otsa. Kõva lahing, võitlus, taplus, kähmlus. Vaenlane avaldas kõva vastupanu. Tal on kõva kiirus peal. Paat sai kohe alguses kõva hoo sisse. Õppustel oli sõduritel kõva mahv peal. Ta tuli kõva jooksuga. Sõna sõnast, nii läkski kõvaks ütlemiseks. *Pärast käiguvahetust võttis mootor kõvemad tuurid peale. E. Raud. || pingeline. Kõva töö. Poistel käis kõva pallimäng. Kõva ettevalmistus, harjutamine, askeldus. Kogu nädal käis kõva kartulivõtmine. Bussipeatusse on veerand tundi kõva astumist. Enne valimisi tehti kõva selgitustööd, propagandat. Kõva tegemisega saadi asjad korda. || (ideeliselt) tuline, äge, kange. Ta on kõva isamaalane, kommunist. || (ilmastikuga ühenduses). Kõva külm, pakane. Väljas valitses kõva talv. Keskpäeval oli kuumus kõva. Kõva tuul, maru, torm, tuisk, sadu, vihm. Merel oli kõva lainetus. Kõva äike tegi palju kahju. Lõuna-Eestis on juba kõva 'kaugele arenenud, suur' kevad. || visa, lakkamatu. Käivad kõvad jutud, et ta läheb meilt ära. *Ja Clodti kohta käib kõva kumu, et pidi olema kuritõppe jäänud. J. Kross.
9. kõnek kange (eriti alkoholi kohta). Kõva puskar, samagonn, kärakas. See naps on hirmus kõva. Saarlased olid kõva õlle teinud. See oli kõva tubakas. Need sigarid on minu jaoks kole kõvad. Võtsin kõva tableti sisse. Kõva kõrbelehk, hais. Selle näidendi lavastamine oli teatrile kõva pähkel 'raske ülesanne'. *Juba toodigi talle pingiotsale toop õllega, varsti ka kortel kõvemat. M. Metsanurk.
10. kõnek tugeva mõjujõuga, kange. See oli kõva dokument, paber. Kohtualusel oli kõva alibi. Tal on kõvad kaardid, trumbid peos. Kaitsja pidas kohtus kõva kõne. *Isa, vast on kavalus / kõvem veel kui vägevus.. Jak. Tamm.
11. (hääle, heli kohta:) vali, tugev, kaugele kostev. Kõva kisa, kõmin, põrin, undamine, mürin. Käis kõva pauk, kõmakas, plaks. Mehed rääkisid kõva häälega. Jutuajamine läks kord-korralt kõvemaks. Vareste kõva kraaksumine kostis kaugele.
12. (kuulmise, mälu kohta:) vilets, halb. Eit oli kõva kuulmisega. Temaga tuleb valjusti rääkida, sest tal on veidi kõva kuulmine. Poisil on kõva pea 'halb mälu õppimiseks'.
13. kõnek (vee kohta:) kare; ant. pehme. Pesemiseks ei sobi kõva vesi.
14. kõnek (klusiilide kohta:) tugev. Kõva p,t.
II. ‹s› kõnek kõvakübar. Sisseastujal oli kõva peas. *Kolab niisama ringi, kõva kuklas ja lips ees. R. Janno.

kära ‹11› ‹s›

1. müra, ragin, kolin, paukumine, mürtsumine, kärin, põrin vms.; üldse mitmesuguse päritoluga, teat. tegevust, protsessi vms. saatvad (paljud samaaegsed) korrapäratud helid. Suurlinna, lahingute kära. Mootorite, masinate põrgulik, kõrvulukustav kära vaibub, vaikib. Kära paisub, kasvab, muutub valjuks. Aparaadid töötavad kärata. Töö toimus ilma suurema kära ja mürata. Väljast kostab sadama tavalist kära. Linttraktor liikus edasi suure kära ja raginaga. Kõrv eraldab kärast tuttava heli, harjub käraga. Püüdis astuda võimalikult vähe kära tehes. *Oi seda kära: raudrehvidega vankrid sõitsid raginal üle kivide, kõlisesid-kolisesid raudlatid, inimeste astuminegi kobises, klõbises, matsus, mütsus! L. Kibuvits. || vali jutuvada, (läbisegi) rääkimine, karjumine, kilkamine, hõikamine, laulmine, kisamine vms. lärm; lindude v. loomade (vali) kisa, läbisegi häälitsemine. Poisikeste, hobusemeeste, lindude, ahvide kära. Kära läheb saalis suureks, valjuks. Puhkes üldine kära. Kära peale ilmus korrapidaja. Vaidluste kärast kostavad üle üksikud hüüded. Suure kära ja müraga tormati tuppa. Õu oli täis laste kära ja kilkamist. Valvurid tõstsid kära, kui selgus, et üks vang on puudu. *Tõusis kära, terve pere jooksis välja, naised hädaldasid, koerad haukusid. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: jutu|kära, laada|kära, lahingu|kära, linna|kära, pidu|kära, rõõmu|kära, sõja|kära, tänava|kära, võitluskära; põrgukära.
2. piltl rohke õiendamine, rääkimine, arutamine vms. millegi ümber, lärm. Kogu vald oli kära täis, et varsti tulevad pulmad. Kära oli ajalehtedes, ajakirjanduses palju, rohkem kui asi väärt. Kas maksab tühja asja pärast nii palju kära teha, tõsta! Näidendi, lavastuse ümber tekkis kära. Näitus korraldati ilmatu käraga. *Kolime metsa ja jätame kus pagan selle maailma kära. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: ilma|kära, päevakära.

kärakas ‹-ka, -kat 2›
kõnek
I. ‹s›
1. (vali) pauk, (tugev) plahvatus, kõmakas. Käib kõrvulukustav, maailmatu, vali kärakas. Metsast kostab kolm kõva kärakat. *..vene tankid said mitu kärakat pihta. H. Susi.
▷ Liitsõnad: ilm|kärakas, maailmakärakas.
2. viin v. mingi muu kangem alkohol; tubli naps, klahv alkoholi. Kärakas valget viina, rummi, konjakit. See oli krõbe kärakas. Oleme küllalt koos kärakat pannud, visanud 'viina võtnud'. Selle peale võeti üks kärakas, tehti, joodi kõvad kärakad. Väike kärakas ei teeks paha. Külmaga kulus kärakas päris ära. Mehed olid käraka peale maiad. Söögi alla pakuti kärakat. *Peremees, valage ruttu kaks kärakat, aga kaks õige suurt. O. Luts.
3. löök, hoop, võmm. *..virutab poisile hea käraka vastu vahtimist. R. Roht.
4. (suur) kamakas, käntsakas. *..päts leiba või sekike kartuleid või tubli kärakas pekki kaasas.. O. Jõgi (tlk).
II. ‹adj› hrv käratsev, kärarikas, lärmakas; õiendaja. *Tromba, kui vaadanud klaasipõhja, on pisut kärakas. Aga südamest ta on kuldne poiss. H. Raudsepp.

käratus ‹-e 5› ‹s›
vali kurjustav hüüatus, karm käsutus, käratamine. Tige, vihane käratus. Alles isa kuri käratus mõjus lastele. Ma ei karda tema käratusi.

käre ‹-da 2› ‹adj›

1. (inimese kohta:) ägedalt ründava loomuga; kergesti süttiv, terava ütlemisega. Käre ja äkiline mees, naine. On see alles käre eit! Ta oli teiste vastu, kaaslastega võrdlemisi, liiga käre. Ta on käre korda nõudma. Käreda loomuga inimene. *Kellelt Andres laenatud raha kätte ei saanud, sellelt läks käre Marta ise nõudma. Ta ei mõistnud nalja.. M. Metsanurk. | ‹substantiivselt›. Uhke läheb hukka, käre kärna, hiljuke saab edasi. || (sisult, laadilt:) ägedalt ründav, kritiseeriv; resoluutne, terav. Käredad sõnad. Käre kriitika, noomitus, hukkamõist. Käre koosolek. Hinnang, arvamus oli õige käre. Käreda ütlemisega mees. Pidas käreda kõne. Toon oli natuke liiga käre. Kiri sai käre. Artikli käredamaid kohti kärbiti. Esitasime käredaid nõudmisi. *..ei olnud see rahulik jutuheietus, vaid käre sõnavahetus. I. Sikemäe.
2. (hääle, helide kohta:) kärisev, kare, räme; (läbi)lõikav; vali ja vihane. Käredad hüüded, käsklused. Käre haukumine. Eide hääl läks käredaks. *Ihatõiv viipas nüüd sarvemehele, kes saatis ettepoole käredaid helisid. K. A. Hindrey.
3. kiiresti v. kärestikuliselt voolav (vee, jõe vms. kohta). Käre, käreda vooluga jõgi, oja. Käre vool viib lootsiku kaasa.
4. märgib mingi nähtuse v. protsessi, samuti aine omaduse erilist intensiivsust. a. (madala temperatuuri kohta:) iseäranis külm, kõva, äge. Käre pakane. Külm on käre, läheb käredamaks. Tänavune jaanuar oli hästi käre. Tuli käre talv, ilm. Puhus käre põhjatuul. b. (kõrge temperatuuri kohta:) lõõmav, ägeda leegiga; kõrvetav, väga kuum. Pada keeb käredal tulel. Ahi oli vorstide jaoks liiga käre. Armastab käredat leili. c. väga kange, tugeva toimega (hrl. alkohoolsete jookide, tubaka kohta). Käre õlu, naps, märjuke. *Ja jutt on niisugune, et endal käib isu käreda tubaka järele. H. Kiik. d. ere, kiiskav, kriiskav (värvitooni kohta); väga ere, terav, hele (valguse kohta). Noore muru käre rohelus. Käredad värvid, värvitoonid. *..sidus ette käreda punase lipsu. V. Beekman. *..olid mõlemad peaaegu pimedad. Käre kevadpäike paistis neile silmi. K. Rumor. e. hoogne, tempokas. Käre polka, masurka, marss. f. range, tugev. *..see oli ka sinu kergemeelne süü, millega sa kõige käredama karistuse oled teeninud. E. Vilde.
5. kõnek (kiitva, tunnustava hinnanguna:) väga tore, maru, vägev, vahva. See on käre mutt, eit (tüdruku, naise kohta). On alles käredad poisid, vennad! Käre raamat, lugu. *Tegime Aljošaga käreda parve, sidusime pajuvitstega kinni ja purjetasime kõrkjate varju.. E. Rängel.

kärgatus ‹-e 5› ‹s›

1. järsk vali pauk, järsk mürin, plahvatus, raksatus vms. Kõrvulukustav, tugev, kohutav kärgatus. Käib, kostab vali kärgatus. Välgusähvatusele järgnes kõva kärgatus. Maapind vappub, põrub võimsatest kärgatustest. Suurtükkide, granaatide kärgatused.
▷ Liitsõnad: kõue|kärgatus, pikse|kärgatus, suurtüki|kärgatus, äikesekärgatus.
2. (järsk, vali) käratus. Kuri, tige kärgatus. „Vait!” käis vihane kärgatus.

kärin ‹-a 2›

1. ‹s› tärin, krigin, ragin, paukumine jms., sageli üldse mitmesuguste teravate mürade segu. Kärinat tegema. Rataste, vankrite kärin kivisillutisel. Mootorratas tuli suure, valju ragina ja kärinaga. Õues oli igavene kärin ja mürin. Lahingumöll muutus üldiseks mürinaks ja kärinaks. Puu langes kärina ja praginaga. Kaas kangutati kärinal lahti. *..püsside kärin segunes vasakult poolt kogu aeg kostnud suurtükimürinaga. A. Kivikas. || särin, pragin. Kadakas põles kärinal, kärinaga. Kuiv kuusk võttis kärinal tuld.
2. ‹s› rebenemise heli. Siid, paber rebenes kärinaga, kärinal. Kuuldus mingit kärinat – nähtavasti jäi mantli hõlm kuhugi kinni.
3. ‹s› (terav) vali lärm, käratsemine, läbisegi õiendamine, kisamine jms. vrd kirin-kärin Vaidluste kärin läks valjuks. Selle sõnavõtu peale läks alles kärinaks! Läksin esimehega kärinal kokku, riidu. Hakkasin talle kärinal vastu. Muri pani kärinaga, kärinal toa poole. Vanamees nuuskas kärinal nina. *Kui [linnupesi] kontrollima läksin, ründasid linnud mind alati suure kärinaga.. O. Tooming. || piltl (suur) hoog, ägedus; (suur) õiendamine, kära. Seisukoht tehakse vägeva kärinaga teatavaks. Ettevalmistused toimuvad ilmatu kärinaga. *..ta otsemaid asus neid [= tahtmisi] ka teostama, alustades suure kärinaga võitlust takistuste vastu. H. Raudsepp.
4. ‹adj› kõnek käre, kergesti ägestuv v. süttiv, keevaline. See oli kärin eit. Oota nüüd, ära ole nii kärin!

kärts ‹-u 21›

1. ‹s› pauk, raks, kärgatus v. mingi järsk kärisev heli. Vali, kõva, ilmatu kärts. Plahvatuste, laskmise kärtsud. Andis püssist paar kärtsu. Aevastab, peeretab mitu kärtsu. Kostsid riide rebimise kärtsud. *Ja siis hakkasid käima kärtsud vastu lauda: „Vaat, mis [kaart] see on!” – „Aga see!” R. Roht. || kära, müra, kärin. Hea pidu oli, kus oli mürtsu ja kärtsu!
2. ‹s› kõnek kenake osa, raks. Jõudsime oma töödega kõva kärtsu edasi.
3. ‹adj› kõnek. a. (intensiivsuselt) äge, käre. Kärtsud käsud, korraldused. Kärtsud värvid. See punane toon on liiga kärts. Leil oli hästi kärts. Mängi midagi kärtsumat! b. (tunnustavalt:) tubli, tore, vahva, maru. Kärts film. Kärts kambajõmm, plika. Kärts elamine, olemine. *„Lugesin läbi, kärts raamat!” kiitis kütja Jalakas.. H. Sergo.

kärtsatus ‹-e 5› ‹s›

1. kärts, raksatus vms. Kostab tugev kärtsatus. *..ning uluvad ning sisisevad mürsud kihutasid üle võitleva aheliku, lõhkedes valjude kärtsatustega siinsamas lähedal.. A. Kivikas.
2. vali hüüatus, järsk kurjustav kõnetus v. ütlus. *".. Rääkige selgemini!” kurjustab .. härra. Haiged jäävad hoopis vait sellisest kärtsatusest. A. Hint.

käsk ‹käsu 21› ‹s›

1. suuline v. kirjalik korraldus millegi vastuvaidlematuks täitmiseks; käskimine. Ülema, komandöri, õpetaja, vanemate, valitseja, keisri, kroonu käsk. Karm, vali, kuri, kõva käsk. Käsk teele asuda, tööle hakata. Käske andma, jagama. Käsku tooma, viima, saatma, läkitama. Käsku tühistama, annulleerima. Käsku täitma. Käsust üle astuma, käsule vastu panema. Väeosa sai käsu tagasi tõmbuda. Kõigil on käsk käes: vaikida. „Tule siia!” kõlas käsk. Koer ei kuulanud käsku. Koolist, töökohast tuleb käsk. Leitnandi käsul, käsu peale avati tuli. Toimisin isa käsku mööda, käsu kohaselt. Niisuguse käsu vastu ma ei saa. Tegi seda käsu korras, ilma käsuta. Koosolijaile loeti käsk ette. Poiss ei jää teist käsku ootama. Poisid hüppasid nagu käsu peale püsti. Käsk on vanem kui meie. *Matiias oli pidanud nii kaua käsu all olema – nüüd tahtis ta ka ise kord käskima hakata. E. Vilde. | piltl. Aja käsk. Järgib oma südame käsku. Selline on elu käsk.
▷ Liitsõnad: arreteerimis|käsk, lahingu|käsk, mobilisatsiooni|käsk, pealetungi|käsk, päeva|käsk, taandumis|käsk, töö|käsk, vahistamis|käsk, väljakolimiskäsk.
2. kirikl ristiusu usulis-kõlbeline põhisäte. Ristiusu kümme käsku. Käsud on tal selged, peas. Ta rikkus seitsmendat käsku, eksis seitsmenda käsu vastu. || (üldisemalt:) käitumis-, toimimispõhimõte. *„Mõtle enne ja siis hakka peale!” see peaks meie arvates iga põllumehe esimene käsk olema.. C. R. Jakobson.
▷ Liitsõnad: moraalikäsk.
3. info toimingut käivitav v. peatav korraldus kasutajalt v. failist

kinni külmetama

1. kinni külmuma. Järv, jõgi külmetas kinni.
2. kinni külmuma panema. *.. talv tuleb õige vali ja külmetab mere kinni.. J. Semper.

ole lahke, olge lahke(d)

1. (viisakusväljendina:) palun. Ole lahke, vali, mis sulle meeldib! Olge lahked, astuge sisse! *„Olge nii lahke, härra Toots,” sunnib meister, „olge nii lahke, sööge!” O. Luts.
2. (imestuse, pettumuse, pahameele puhul). Ole lahke – täna ei makstagi palka! Aga tema, olge lahked, läheb ja lobiseb kõik välja!

lahvatama ‹37›
(mingi tegevuse, protsessi järsu puhkemise kohta:) pahvatama. Kuivad laastud lahvatasid põlema. Leek lahvatas kõrgele. Poiss lahvatas näost punaseks. Veri lahvatas tal järsku näkku. Päike tuli välja, meri lahvatas sädelema. Piirikonflikt lahvatas järsku suureks sõjaks. Temas lahvatas viha, raev. *Eeva armastus ei idanenud pikkamööda .. vaid lahvatas kohe suurelt leekima. L. Promet. *Vali naer, mis selle peale laua otsas lahvatas, lõdvestas üldist pinevust. S. Truu.

laitma ‹laidan 46›
kedagi v. midagi halvaks v. kõlbmatuks hindama, maha tegema; kellegi v. millegi suhtes rahulolematust väljendama; ant. kiitma (1. täh.) Mõnda naabrit ta kiidab, mõnda laidab. Ämm laitis kõigile oma miniat. Vanamutid olid laitnud ta pruudi maapõhja. Ei jõudnud teise valikut, plaani, otsust küllalt laita. Ma ei leia selle ülikonna juures midagi laita. Teise tööd ei maksa huupi laita. Kui midagi viltu läheb, oled esimene laitma(s). Arvustus laitis teose maatasa. Laitev pilk, toon, sõna. Jaan ei ole laita mees. Kas töö on huvitav? – Ei saa laita. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Laidab saaki kehvaks, naist tigedaks. Osta hobu kiidetud ja võta naine laidetud. *.. igaüks arvab, et teed lapsele ülekohut. Üks laidab, et hellitad, teine ütleb, et oled vali. K. Ristikivi.

mahe ‹-da 2› ‹adj›

1. (ilma, ilmastikunähtuste kohta:) parajalt soe; pehme, mõnus, leebe. Puhus mahe lõunatuul. Mahe suvine vihm, hilissuvine päike. Saabus mahe suveõhtu. Sumedad ja mahedad augustiööd. Järelsuve mahe soojus. Prantsusmaa kliima on mahe. *.. pärast pikki pakaseid oli mahe poolsula ilm .. J. Kross.
2. meeltele rahulikult mõjuv, meeldivana tajutav. a. silmale rahulik, mitte liiga ere ega kontrastne. Laualambi, hilissuve mahe valgus. Mahe kuuvalgus, kuupaiste. Puude mahe rohelus. Kunstniku maalides domineerivad mahedad pastelsed toonid. *Piimpehme õhk, kui mahedad kõik varjud! M. Under. b. kõrvale meeldiv kuulda, mitte liiga vali v. muidu häiriv. Tal oli ilus mahe lauluhääl. Mahe bariton, alt. Naise mahe naer. Mahe taustmuusika. Kostsid mahedad kandlehelid. Pääsukeste mahe vidin. *Tuul oli vaiksemaks jäänud, ta hääled männivõrades mahedamaks muutunud. F. Jüssi. c. maitselt v. lõhnalt mitte (liiga) terav v. vänge. Mahe koduõlu on kibedast poeõllest etem. Soovitatakse munaga mahlajooke: muna muudab mahla maitse mahedamaks. Mahe riisikas 'seeneliigi nimetus'. *Lauda põrand on Niinal kaetud vahtralehtedega, mis levitavad sügisese metsa mahedat hõngu. A. Kaal. d. (muudel juhtudel:) mõnus, tore, hea. *.. kui elu oleks meiesuguste [= väikeste inimeste] teha, küll ta siis võiks mahe ja lahe olla ... R. Sirge. *Mul oli sel hetkel väga hea olla. Lasksin enesesse niriseda mahedat rahu .. L. Ruud.
3. (tehtult) sõbralik, leebe; heatahtlik, lahke. Alluvate peale kärgib, ülemuste ees on mahe nagu sulavõi. Alma oli võõraste ees, võõrastega hästi mahe ja viisakas. Ta räägib täna mahedal toonil, eriti maheda häälega. Prits tegi maheda näo. Mehe näol oli mahe naeratus. Nende jutt muutus järjest mahedamaks. Tal oli omamoodi mahe huumor. *Kena ja maheda silmavaatega inimene. Kuldaväärt mees! P. Vallak.
4. ‹hrl. liitsõna esiosana› orgaaniline (1. täh.), looduslik

makjavellism ‹-i 21› ‹s›
pol poliitika, mis eesmärkide saavutamiseks ei vali vahendeid

maksiim ‹-i 21› ‹s›
üldist ellusuhtumist väljendav põhimõte, käitumisreegel v. juhtlause (hrl. aforismilaadses vormis). *On sügav tõde maksiimis, et kui tahad väitlusse astuda, siis kõigepealt vali väärikas vastane. E. Nirk.

menüü ‹14› ‹s›

1. toitude ja jookide loend, toiduvalik. Sööklate menüü on rikkalik, vilets. Talurahva igapäevane menüü oli võrdlemisi ühekülgne. Verivorst kuulub pühade menüüsse. *Kann sooja piima ja tükk sepikut – see oli meie menüü. F. Tuglas. | piltl. *Makrelli menüü moodustavad noored heeringad, kilttursad, kilud ja tobiad. I. Veldre.
2. toidukaart (sööklas, restoranis). Kelner ulatab külastajatele menüü. Uuris, lehitses enne tellimist tükk aega menüüd. Kõiki menüüs märgitud roogi ei olnud enam saada.
3. info (kuvari)ekraanil esitatav valikuvõimaluste loetelu, millest kasutaja saab valida käivitatava toimingu. Windows kuvab menüüs „Start” sagedamini kasutatavate programmide otseteed. Klõpsa hiire parempoolset nuppu ja vali ekraanile ilmuvast menüüst käsk „Delete”. Teleekraanil avanes kanalite valiku menüü. Mobiiltelefoni menüü.
▷ Liitsõnad: hüpik|menüü, rippmenüü.

muidu ‹adv›

1. muul v. vastasel juhul, vastasel tingimusel. Hakake kohe minema, muidu jääte hiljaks. Räägi õige kõvasti, muidu ta ei kuule. Olge libedal teel ettevaatlikud, muidu võite kraavi sõita. Sa vali sõnu, või muidu ma vihastun. Poissi peab karistama, muidu läheb päris ulakaks. Ütle, kuidas asi oli, või muidu ... – Mis muidu? Tee suitsu ka, mis mees sa muidu oled! *Katsu, Mart, temaga kannatlikum olla, muidu läheb teie elu õige raisku ... Chr. Rutoff. || muul ajal, muul puhul. Toiduraha andis ta igal palgapäeval, aga ka muidu, kui tal ainult oli. Ma ei näe teda muidu, kui ainult pühapäeviti. Tuleb siis, kui tal asja on, muidu mitte. Korterist ei saa muidu välja tõsta, kui ainult kohtuotsuse põhjal. *Seda laeva ei saanud näha muidu, kui ainult pühade ajal. V. Luik.
2. tavaliselt, harilikult. Muidu nii rahulik mees oli täna ärritatud ja vihane. Muidu on ta jutukas, aga nüüd ei saa sõnagi suust. Suurem, teistmoodi, kaugemal kui muidu. Sel aastal on sääski, taimekahjureid rohkem kui muidu. Seekord venis lõunatund pikemaks kui muidu. Lase jalga! Rutem kui muidu! (ka tähenduses: otsekohe, silmapilk). *Uisu krahv ei olnud nimelt sel määral uhke nagu temasugused härrased muidu. E. Vilde.
3. teisiti, muul viisil. Koopasse ei pääse muidu kui köiega. Ega me muidu toime tule, kui kutsume teised appi. Tööd tuleb teha, kuidas sa muidu elad, kust sa muidu raha saad! Kogu aeg rahmeldab ja askeldab – lihtsalt ei saa muidu. Ta võib jala ära nikastada või kuidagi muidu viga saada. *Nüüd ei saanud Kaarel kuidagi muidu, kui pidi teisepere peremehel ka püksivärvlist kinni võtma .. A. H. Tammsaare. *„Tasu ka ikka saab?” – „Noh natuke ikka. Kuidas muidu.” V. Gross.
4. muus osas, muus suhtes; üldiselt. On ta muidu, mis ta on, aga oma ala ta tunneb. Jaan on mu koolivend ja ka muidu hea sõber. Muidu on ta terve, ainult see vigane jalg. On muidu endine, ainult pea on halliks läinud. Üksikud puud ja võsatutid, muidu kõik lage maa. Põrand on veel värvida, muidu on tuba remonditud. Raskeid koormaid ta vedada ei jaksanud, aga muidu oli Miira hea hobune. Tööga oled sa siis rahul, aga kuidas muidu elu läheb, mis sa muidu (ka) teed? *Muidu nii raskemeelses regivärsis moodustavad laulud laulust ja laulikust erakordselt helge ja päikesepaistelise värsipõimiku. Ü. Tedre.
5. tasuta, ilma. Ega ma muidu ei taha, ma maksan. Selliseid kingi ei tahaks muidu ka. Sai korraliku maja päris, peaaegu muidu kätte. Kas ostsid või said muidu? Ikka tuleb maksta, muidu ei anta midagi.
▷ Liitsõnad: jumala|muidu, poolmuidu.
6. niisama, lihtsalt; (ilma)asjata, asjatult. Ega ma seda tõsiselt mõelnud, muidu naljaks ütlesin. See olgu muidu suusoojaks rääkida. Ma ei lähe kuhugi, muidu jalutan. Töö ootab, pole aega muidu vahtida. Mis sa muidu istud, koori parem kartuleid! Raiskasin terve päeva muidu ära. Ega sa muidu tulnud, ju sul ikka asja ka oli? Ju selle taga ikka midagi on, ega rahvas muidu räägi. See on sul küll muidu kartus. *On sinu sõnade taga ka midagi või tahad sa mind muidu hirmutada? A. H. Tammsaare.

märkima ‹märgin 42›

1. tähistamiseks kuhugi v. millelegi märki tegema v. panema. Märgi need kohad ristikestega, linnukestega lehekülgede servadele. Kõige olulisem on märgitud punase pliiatsiga alla kriipsutades. Linnad märgitakse kaardile vastavalt suurusele erisuguste tingmärkidega. Töötlemiseks vajalikud punktid ja jooned märgitakse tooriku pinnale. Orjad märgiti põletusmärkidega. Põdrakasvatajad märgivad oma põhjapõdrad nende kõrvu sälgates. Vanasti märgiti talu tarbeesemed peremärkidega. Suusarada märgiti lipukestega. Krunt on välja mõõdetud ja vaiadega märgitud. Monogrammiga märgitud laudlinad. Poidega märgitud supluskoht. | piltl. Murest märgitud nägu. Surma märgitud mehed. Jäi varguse pärast inimeste silmis kogu eluks märgituks. *Kuidas ma märgitud lambaks muutusin, täpselt ei teagi. Omajagu aitas kaasa kumu, et mu vanemad on metsa läinud .. E. Mihkelson. || kirjamärke kasutades üles tähendama, märkmeid tegema. Hinded, õpilase puudumine märgitakse klassipäevikusse. Märkisin kõik taskuraamatusse. Kas sul on kuhugi märgitud, millal on Peetril sünnipäev? Sünniaega pole siin märgitud. Kõik märgiti paberile. Nii intiimseid asju ei usalda päevikussegi märkida. || kõnek midagi täheldama, märkama. Niisugune asi ei tähenda head, seda olen ammugi märkinud. *.. et proua iseäranis lõbus oli .. ka niisugustel kordadel, kus ta seda polnud oma armulisest leivavanemast enne märkinud. J. Mändmets. || piltl mingit sündmust millegagi tähistama. Jällenägemist märgiti tassi kohviga, klaasikese konjakiga.
2. tähiseks, märgiks olema. Täht märgib häälikut või häälikuühendit. Pluss (+) märgib liitmistehet või positiivset suurust. Tema hauakohta märgib suur kivirist. Vaid õuepuud märgivad siin kunagise talu aset. || tähendama, tähistama. Mõiste kalm tähistas esialgu laipa, hiljem hakkas märkima laiba asukohta, hauda. Pearaputus märgib eitust, noogutus jaatust. See värsikogu märgib pöördepunkti luuletaja loomingus. Rusuv okupatsiooniaeg märkis langust meie kunstis ja kirjanduses. || millestki märku andma, millegi kohta märguandeks olema. Jõgi siia ei paista, ta lähedust märgib vaid veetaimede lõhn. *Iga niisugune mürin [välisukse kinnilangemine] märkis ühe usina ametniku päralejõudmist. E. Õun. *Sellest [= võimlast] .. kostis rõõmsahäälelisi ergutushüüdeid. Vali käteplagin märkis korve .. K. Saaber. || hrv osutama, sihtima. *Oku (pöidlaga Sinisalu märkides): Toosama seal, klaar! H. Raudsepp.
3. nentima, mainima. Ta ei jätnud märkimata, et ma hommikul hilinesin. Tuleb märkida, peab märkima, et Jaan on hakanud viina võtma. Nagu eelmine sõnavõtja märkis.., nagu siin varem juba märgiti.. Arvustuses märgiti kiitvalt raamatu illustratsioone. „Sa oled nii väsinud näoga,” märkis sõbranna. *Kurvastusega pidi noor kunstijünger märkima, et kõhuprobleemist ei pääse mööda kõige askeetlikumagi enesesalgamisega. E. Tennov. || ‹imperatiivi sg. 2. pöörde eitavas vormis› kõnek hüüatusena väljendab imestust, üllatust v. kinnitust. Ära märgi, või kohe kosja! *Ära sa märgi, täna võib päris õige torm veel lahti minna. J. Tuulik. *„Sul on iseloomu, poja, ära märgi,” muheles onu reipalt .. K. Saaber.
4. murd mõtlema, arvama. *.. aga mulle torkas äkki silma, et Oskar ei kipu kuhugi või kuigi läheb, siis käib nagu tuld toomas. Alguses ei teadnud ma sellest midagi märkida. A. H. Tammsaare.

mürts ‹-u 21›

1. ‹s› hrl. millegi raske kukkumisel, põrkamisel v. löömisel kõva pinna vastu tekkiv järsk tugev müra, mürtsatus. Lõi ukse, värava mürtsuga kinni. Käis ilmatu mürts nagu suurtükist. Ärkasin mingist tumedast mürtsust, mingi mürtsu peale (üles). Mis mürtsud need on? – Vundamendivaiu rammitakse. Trummi rütmilised mürtsud. Pidurite kriginale järgnes kokkupõrke mürts. Plahvatuse, õhkulaskmise mürts. || sellist heli tekitav löök. Andis vihaselt veel paar mürtsu vastu ust. *.. naerumürina ajal virutas vanem kordnik Kolk konstaabel Pehmele mürtsu selga .. V. Uibopuu.
▷ Liitsõnad: kahuri|mürts, kukkumis|mürts, lõhkemismürts.
2. ‹s› mürgel, mürgeldamine, möll [-u]. Pulmas käis mitu päeva mürts ja möll. Küll sai Kusti sünnipäeval mürtsu. Koolis sai kõvasti mürtsu tehtud. Kui mürtsuks läheb, siis käib mürts hommikuni. *Oh seda kriiskamist, klaaside kõlinat ja igavest mürtsu! O. Luts. || lament, lärm. *Ühe hetkega olin mööda nöörredelit laeval ja tegin seal säärast mürtsu, et ärasõit lükati edasi .. H. Sepamaa (tlk).
3. ‹adj› vali, mürgeldav, äge. Orkester mängis mürtsu lugu. *Näe, plika paile / nõrk on ka kõige mürtsum mees. R. Parve. *.. lubanud jõuluks sihukese mürtsu õlle teha, millest üks toobine kannutäis kokk Väljassool sussid vastu taevast lööb. H. Sergo.

mürtsakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s› mürts (1. täh.) Järsku käis vali mürtsakas vastu seina. Mis mürtsakas see oli? Laskis kasti mürtsakaga põrandale kukkuda.
2. ‹adj› selline, kus on mürtsu, mürglit. Mürtsakas pidu. Kostab mürtsaka marsi helisid. *Tõepoolest, miks ei võiks lahkumine olla lõbus ja mürtsakas .. O. Tooming.

mürtsatus ‹-e 5› ‹s›
mürts (1. täh.) Kahuripauguna vali mürtsatus. Rammi mürtsatused panevad maa vappuma. Õhk kõmises suurtükkide mürtsatustest. Ehmusin mürtsatusest ärkvele. Kuulsin sulguva välisukse mürtsatust. *Kostab okste ragin ning lumme langeva puuhiiglase tume mürtsatus. V. Beekman.

noomitus ‹-e 5› ‹s›
noomimine (hrl. selle konkreetne üksikjuhtum). Sai juhataja käest tubli, kõva noomituse. Hea, et ainult noomitusega pääsesin. Ei jõua tema noomitusi ära kuulata. *Kui Eberhart oli ära läinud, pidas ema mulle pika noomituse sellest, kuidas tuleb viisakalt käituda. H. Raudsepp. || (distsiplinaarkaristusena). Distsiplinaarkaristusi on märkus, hoiatus, noomitus, vali noomitus.

nutu|hala
Kostis naiste vali nutuhala.

nuuksatus ‹-e 5› ‹s›
nuuksatamine, nuuks. Kramplik, hüsteeriline, vali, vaikne nuuksatus. Nutva lapse nuuksatused. Püüab nuuksatust tagasi hoida, maha suruda. *Äkki on kõik [nutt] jälle möödas nagu äikesevihm, vaid aeg-ajalt väristab nuuksatus tüdruku õlgu. L. Hainsalu.

nõudlikult ‹adv›
(< nõudlik). Õpetaja suhtub õpilastesse nõudlikult. Uksekell helises pikalt ja nõudlikult. Ei vali kuigi nõudlikult. Nõudlikult täpne töö. *Tunneme nimepidi oma .. moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame .. L. Meri.

ordnung ‹-i 2› ‹s›
kõnek kord, ornung. Et kõik oleks ordnungis! Nõuab, peab, hoiab ordnungit. *Jaa, ordnung pidi ometi majas olema. J. Kross. *Ja ega muidu ka läbi saa: peab üks vali ordnung olema. M. Mõtslane.

pakane ‹-se 4›

1. ‹s› hrl. suurte miinuskraadidega õhutemperatuur, (kõva) külm. Talvine pakane. -30° pakast. Kõva, vali, käre pakane. Ehtne Siberi pakane. Väljas aiateibas paugub pakane. Pakane kaanetas jõed ja järved. Pakane kõveneb, nõrgeneb, annab järele. Lühikesed sulad vaheldusid pakasega. Ilm läheb, keerab pakasele. Sellise pakasega kulub igaühele kasukas ära. Ka kõige kangema pakasega käisime suusatamas.
2. ‹adj› pakasega iseloomustuv, (väga) külm. Pakane hommik, päev. Pakasel talvel külmub Soome laht kinni. Taevas läheb selgeks ja ilm pakaseks. Öö tuleb pakane. Veebruar on meil harilikult kõige pakasem kuu. Pakases taevas vehklesid virmalised. Küllaldase lumikatte all talvituvad maasikad ka pakastel talvedel rahuldavalt. Pakane lumi krigiseb jala all. || van (intensiivsust rõhutavana koos sõnaga külm). *Ja kuidas need pisukesed elukad .. pakast talvekülma jõudsid kannatada.. F. R. Kreutzwald.

pask|näär [-i]
zool hakisuurune sinise-mustavöödilise tiivatriibuga lind parasvöötme segametsades (Garrulus glandarius). Pasknääride vali kädin, kätsutamine, krääksumine. Pasknäär kogub talvevaruks peidupaikadesse tõrusid ja pähkleid.

pasun ‹-a 2› ‹s›

1. puust v. puukoorest sirge v. pisut kõverdatud ilma huulikuta puhkpill. Kase-, paju-, männikoorest pasun. Poiss keeras lepakoorest pasuna. Karjus ajab, puhub pasunat. Paneb käed pasunana suu juurde.
▷ Liitsõnad: karja|pasun, karjasepasun.
2. kausshuulikuga vaskpuhkpillide (trompetid, aldid, baritonid, bassid ja metsasarved) rahvapärane üldnimetus. Ta käib puhkpilliorkestris pasunat mängimas. Mehed puhusid pasunatel vanu tantsulugusid. Poisid puhuvad või pasunad sirgeks. Laps tuututas oma pisikest plekist pasunat. Läbilõikav hääl nagu viimsepäeva pasunal.
▷ Liitsõnad: jahi|pasun, kontserdi|pasun, vaskpasun.
3. van sõiduki helisignaal. Pööra aga rooli ja anna pasunat. *Mööda tagumist rööpapaari sõitis raksudes sisse elektrirong ja mattis oma pasunaga korraks kõik teised hääled. V. Gross.
▷ Liitsõnad: auru|pasun, auto|pasun, häda|pasun, udupasun.
4. piltl vali, kõva, tugev hääl. Pasun pinu taga, tükid tare taga. *Heldeke, juba jälle see Maali pasun kõrva ääres, pea hakkab sellest häälest pilli lööma! L. Kibuvits. *Surmahirmus olen jooksnud elevantide eest karja juhi sõjaka pasuna saatel. E. Tšeban.
▷ Liitsõnad: kiidu|pasun, kisa|pasun, naeru|pasun, nutu|pasun, piksepasun.

pasuna|heli
Vali, läbilõikav pasunaheli. *Hommikul vara äratasid meid väravavahi pasunahelid. H. Sergo.

Jeeriku pasun
vali hääl; valju häälega inimene. Kui see oma Jeeriku pasuna hüüdma paneb, hoia kõrvad. Oled paras Jeeriku pasun.

pauk ‹paugu 21› ‹s›

1. vali lühike ja terav müra. a. lask; kõmakas, paugatus, kärgatus. Tugev, vali, terav pauk. Käivad, kostavad, kõlavad, kajavad paugud. Bensiinivaat plahvatas kumeda pauguga. Üsna lähedal kõmatas pauk. Tegi uuest püssist esimese paugu. Päästik naksatas, aga pauku ei tulnudki. Hobune ehmus paugust. Pauk oli nii kõva, et lõi kõrvad lukku. Mõnikord võib pauk tulla ka luuavarrest 'juhtuda midagi täiesti ootamatut, ettearvamatut'. *„Seisa!” hüütakse otse selja taga. Siis pauk, veel pauk.. M. Metsanurk. b. kõnek laeng v. padrun; (väljalastud) kuul. Põder sai kaks pauku pihta. Andis paugu pardiparve sekka. Ega iga pauk märki lähe. *Ta oli laadimisvarda mõlemasse [püssi]rauda lasknud ja näinud, et teises rauas .. pauk veel sees. M. Raud. c. seina- v. tornikella löök; üksik kellalöök. Raekoja kell lõi ühe paugu, kaksteist pauku. Käokella paugud kuulutasid südaööd. *Kell lõi endiselt üksikuid, harvu pauke.. R. Sirge. d. mürts(atus), raks(atus), prahvatus, plaks vm. järsk müra; tugev löök millegi pihta. Virutas ukse valju pauguga kinni. Pikne põrutas paugu paugu järele. Täna saame pauguga vihma 'äikesevihma'. Pani rusikaga hea paugu vastu ust. Tüdruk annab vaibale klopitsaga veel paar pauku.
▷ Liitsõnad: au|pauk, hoiatus|pauk, häire|pauk, kogu|pauk, stardi|pauk, söepauk; kahuri|pauk, püssipauk.
2. piltl midagi ootamatut, rabavat; lops, prohmakas, põnts. Niisugust pauku ei osanud kuidagi oodata. Sõda andis, pani ta tervisele (suure) paugu. Temale panid ta parimad sõbrad paugu. Sellest paugust ta vaevalt toibub. Pauk tuleb paugu otsa, üks pauk tuleb teise peale! No see on alles pauk! Säh, vaat sulle pauk(u), pulmi ei tulevatki! *„Teile saab Auguste armastusest küll.” Selle paugu peale ei leidnud Henning vastust. E. Bornhöhe.
3. kõnek kärakas, klahv (viina), tropid. No viska üks pauk!
▷ Liitsõnad: trahvipauk.

piitsutama ‹37›

1. piitsaga peksma, piitsa andma. Kutsar piitsutas hobuseid. Piitsutasin hobust kiiremale sõidule. Parun piitsutas, laskis piitsutada laiska teenrit. Põgenenud orjad piitsutati surnuks. Patukahetsejad piitsutasid end piitsade ja rihmadega. Ratsapolitseinikud hakkasid nuutidega piitsutades väljakule kogunenud rahvast laiali ajama. *Toots piitsutab ratsapiitsaga oma tolmuseid püksisääri.. O. Luts. || ka piltl millegi muuga korduvalt lööma. Piitsutasime vitstega vett. Tuules õõtsuva puu oksad piitsutavad akent, rõduserva. Oksad piitsutasid valusasti, kui ta läbi võsa tormas. Miks sa end asjata süüdistuste ja etteheidetega piitsutad? *Rasked tiivad piitsutavad vett, et kotkas saaks jälle kõrgust võtta. V. Masing (tlk).
2. (hrl. intensiivsete loodusnähtuste lööva, peksva, paiskava toime kohta). Tihe vihm piitsutas maad. Jäised vihmapiisad piitsutasid veepinda, katuseid. Vihma piitsutas tuulega näkku, vastu nägu. Piitsutav vihm, vihmavaling, rahehoog. Ta nägu oli tuulest punaseks piitsutatud. Vahused lained piitsutavad rannakaljusid. *Tuuleiilid ühes rahega piitsutasid maad ja merd.. A. Mälk. *..automaadivalang piitsutas põõsastikku nende [laskepesa] ees. H. Lepik (tlk). || (tugeva, terava kõrvu häiriva heli, müra toime kohta). Vali muusika piitsutas mu kuulmenahku. Kõrvu piitsutavad helid. Kajakate kisendus piitsutas õhku. *Pommitajad lendasid nüüd kiirete inetute noolepeadena kõrgel, lõhestades oma piitsutava mootorimürinaga taevast. E. Soosaar (tlk).
3. kritiseerima, arvustama, hukkamõistvalt avalikkusele teatavaks tegema. Artiklis piitsutatakse ahnust, tänamatust ja muid pahesid. Piitsutas oma kirjutistes teravalt väikekodanlikku moraali ja silmakirjalikkust. Pilkelaulus piitsutati mõisnikke ja pappe. Piitsutas kõnepuldist teravate sõnadega rahajõmme, kes ei taha ühiskonna heaks vähimatki ohverdada. Karm piitsutav satiir, sõnavõtt, kirjutis.
4. (tagant) kihutama, (tagant) sundima, kedagi intensiivsemalt tegutsema panema; kellelegi psüühiliseks ajendiks olema. Pea õppimises vahet, ära end nii hirmsasti piitsuta! Piitsutas teisi kiitusega paremale tööle. Muusika oma metsiku rütmiga piitsutas tantsijaid üha pöörasemale karglemisele. Loovisikuid piitsutab loominguline tahe. Teda piitsutas edasi minema auahnus. Meid kõiki piitsutas üks mõte: kiiremini koju! Tormasin edasi hirmust piitsutatuna. Mind haaras piitsutav rahutus. Meri piitsutas kunstniku fantaasiat. Ärevad sündmused piitsutasid meeli, kujutlusi. *Üks mõrv ajab teist taga, põnevustehnika piitsutab pinget äärmuseni.. G. Meri.

plärin ‹-a 2› ‹s›
vali plekine heli, tärin, põrin. Mootorratta, mootorsae plärin. Telefoni, äratuskella plärin. Uksekell teeb hirmsat plärinat. Pann kukkus plärinaga põrandale, plärinal pliidile. Mees tõmbas paadimootori plärinal käima.

pool|vali
(hääle kohta:) tasandatud, mitte päris tugev. Räägib poolvalju häälega.

puhang ‹-u 2› ‹s›

1. äkiline ja mööduv tuule (tugevam) puhumine, tuulehoog, -iil. Tugev, vali, nõrk puhang. Ookeanituule külmad puhangud. Mahedateks puhanguteks vaibunud tuul. Torm kihutas järskude puhangutena üle maa. Aknast hoovav värske õhu puhang. || pahvak. Puhang sirelilõhna. Keldriaknast paiskus puhang tolmu. Teiste jutt, naer kostis meieni hooti, puhangute kaupa, puhangutena.
▷ Liitsõnad: tormi|puhang, tuulepuhang.
2. piltl (psüühiliste nähtuste ja inimtegevusega seotu kohta:) äkiline ja mööduv ilmumine v. tugevnemine. Homeerilise naeru, hüsteerilise nutu puhang. Erutuse, vaimustuse, rõõmu puhang. Ta hea tahte puhang vaibus peagi. Poisid tõid kaasa puhangu elevust. Kiiduavalduste puhang. || hulgaline haigestumine mõnda nakkushaigusesse; haigushoog. Väiksem kõhutüüfuse puhang Elvas. Ulatuslik marutaudi puhang. Skisofreenia ägedakujuline puhang.
▷ Liitsõnad: aplausi|puhang, elevuse|puhang, energia|puhang, fantaasia|puhang, kaastunde|puhang, kire|puhang, liigutuse|puhang, mõtte|puhang, naeru|puhang, nutu|puhang, patriotismi|puhang, protesti|puhang, rõõmu|puhang, tunde|puhang, vihapuhang; gripi|puhang, haigus|puhang, koolerapuhang.

puusa|ümbermõõt
keha ümbermõõt puusade kohalt. Õmbleja võttis kliendi rinna-, vöö- ja puusaümbermõõdu. Vali oma puusaümbermõõdu järgi õige püksilõige.

põhja|tuul
põhjast puhuv tuul. Jäine, külm, vinge, kõle, vali põhjatuul. Põhjatuultele avatud laht.

põmakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s› kõva (kõmav) pauk, kõmakas. Käis tugev, vali põmakas. Metsa tagant kostsid kahurite põmakad. *Meil polnud püssi, millega vastata Kuninga või Tammeriigi Sassi põmakatele, mis veel mitu korda lajatasid. V. Saar.
2. ‹s› kõnek tugev hoop, tugev löök. Keegi andis mulle vägeva põmaka selga. Poiss saadab palli tubli põmakaga üle võrgu.
3. ‹adj› hrv kogukas, mürakas. *Neli põmakat talupoissi kandsid seda [= puusärki] õlul vankrini. A. Murakin (tlk).

põmm ‹-u 21› ‹s›

1. (vali) pauk, põmakas. Kuskilt kostis järjest viis põmmu. Vaat kui panen sulle püssist põmmu pihta! Hoidke eemale, varsti käib siin üks kõva kärts ja põmm. *.. lasti püksituult ja naerdi mürinal iga põmmu üle. L. Promet. || (millegi ootamatu, rabava kohta). Pauk ja põmm, no nüüd on lugu lahti!
2. kõnek hoop, võmm. Uksele anti vägev põmm. Sain põmmu selga.

põrakas ‹-ka, -kat 2›
kõnek
1. ‹adj› hästi suur, pirakas. Põrakas kivi, puu, känd. Neli põrakat poissi. Igavene, hiiglama, ilmatu põrakas mees. Kus kalad olid alles põrakad! Tõstis kõige põrakama lihatüki enda ette. Sai kukkudes põraka muhu otsaette. *.. tuleb sealt tagasi põraka viinapudeliga.. A. Jakobson.
2. ‹s› suur, kogukas olend v. ese. Paarikilone põrakas hakkas õnge otsa. Ehitas uhke maja, mitmekordse kivist põraka. Kahmasin kivihunnikust paraja põraka pihku. Ilus tugev vasikas nagu põrakas. *.. nende hoiu all on teeliste moonakotid, suured lumivalged põrakad.. R. Kõvamees.
▷ Liitsõnad: havi|põrakas, kalapõrakas; kivipõrakas.
3. ‹s› kõva pauk v. plahvatus, põmakas, kärakas. Käib kõva, vali põrakas. Kütt pani jänese pihta põraka. Virutas ukse kõrvulukustava põrakaga kinni. *Samal hetkel kostab ärklitoast selline põrakas, et väriseb kogu maja.. O. Luts.
4. ‹s› (tugev) löök, hoop, võmm. Sain kiviga tubli põraka pähe. Poiss andis, pani teisele paraja põraka ribide, silmade vahele. Tõmbas mulle rusikaga mööda oimu sellise põraka, et.. Nii kui põraka sai, oli pikali maas. Andis jalaga pallile vägeva põraka. | piltl. Selle keeldumisega pandi mehele alles põrakas.

[kellelegi] põrgut tegema
(kellegagi) kõvasti riidlema, (kedagi) läbi võtma. Küll ma talle selle tembu eest põrgut teen! *Kui Antsoni vali tenor oli pool tundi telefonitorus põrgut teinud, siis sai nii mõnigi asi korda aetud. A. Vaarandi.

raevuma ‹37›
raevu sattuma, raevukaks, maruvihaseks muutuma. Ta raevub ega vali enam sõnu. Ärritatud mees raevus järjest enam. Raevunud mees, rahvasumm. Raevunud orjad tungisid peremehele kallale. Isa raevunud hüüatus. Vaenlaste raevunud, jõhkrad näod. Raevunud loom, kiskja, koer. Raevunud vood paiskasid laeva rannakaljudele.

raiskama ‹raisata 48›

1. raha, vara, tarbeaineid vm. väärtuslikku üleliia, pillavalt, asjata v. mõtlematult kulutama. Oma vara, varandust (ära) raiskama. Prassis kõrtsides ja raiskas raha. Raiskas palju raha igasuguse tühja-tähja peale, igasugusele tühjale-tähjale. Õlle ja viina peale ei raiska Mihkel sentigi. Nüüd tuli veel ka kalliste rohtude peale raha raisata. Kui palju ta veel raamatute ja ajalehtede peale raiskab! Enne korjas iga kopikat, nüüd aina raiskab. Maad oli vähe, seda ei raatsitud õuemuruks raisata. Ehituspuit on kallis, seda ei saa raisata. Kõik tuleb ära süüa, toit pole raisata! Raiskab head paberit pakkepaberiks. Keera kraan kinni, vett ei või raisata! Raiskas mitu tikku, enne kui suitsu põlema sai. Tuled päeva ajal põlevad, raiskate elektrit. || jur usaldatud v. korralduses olevat võõrast vara ebaseaduslikult enese huvides ära kasutama. Ilmnes, et ta oli riigi vara raisanud.
2. ruumi v. aega tarbetult kasutama, seda tarbetult kulutama. Ajakirja maht on piiratud, ruumi ei saa raisata. Suur leivaahi raiskab 'võtab' toas asjata ruumi. Ära raiska asjata kallist aega! Mille kõige peale ei tule aega raisata! Ta raiskas mul oma juttudega palju aega ära. Raiskasin tüki aega raamatu otsimisele, otsimisega. Aega raiskamata 'viivitamatult' asuti teele. Raiskasime mõlemad sellele mitu päeva, terve õhtu (ära). Poiss raiskas mitu tundi ristsõnamõistatusele. Raiskas oma paremad aastad niisama logelemisele.
3. piltl (hrl. inimese, tema võimete ja tunnete kohta:) tarbetult, ebaotstarbekalt kulutama. Raiskad end kontorilaua taga, sa oled väärt paremat elu. Mees ei püsi kodus, raiskab end võõraste naiste peale. Ta raiskas end, oma elu mõttetutes prassingutes. Asjatult raiskad oma jõudu, energiat ja annet. Poiss ei võtnud õppust, ilmaasjata raiskasin oma närve. Siin pole mõtet vaielda ja sõnu raisata. *On otse hirmus, et oma armastust pead minusugusele raiskama. A. H. Tammsaare.
4. hrl van hävitama; rikkuma. *Üksi olime, kui raiskas rahvast nälg ja laastas katk .. A. Oras (tlk). *Alles mõned aastad tagasi .. oli temagi olnud hinge ja ihu poolest raiskamata. V. Lattik. || võrgutama. *Aga Riidalu vanapere oli vali oma vanamoodsas moraalis: mees pidi üles korjama rahva naeru alt oma raisatud tüdruku! H. Ranna.

raksatus ‹-e 5› ‹s›
raksatamine, raksatav heli, raks [-u]. Käis, kostis hirmus, kohutav, vali, tugev raksatus. Oli kuulda murduvate puude ja okste raksatusi. Jääpankade raksatused. Lõhkevate šrapnellide heledad raksatused. Pommiplahvatuste, laskude raksatused. Kogupaugu raksatus. Kõlas niisugune raksatus, et aknaklaasid klirisesid. Kõrvulukustava raksatusega lõi pikne majja. Siis raksatus – ja laev istus karil. *.. ronis villisesse ja tõmbas plekkukse järsu raksatusega kinni. M. Traat.
▷ Liitsõnad: kõue|raksatus, pikseraksatus.

range ‹1› ‹adj›

1. kuulekust nõudev, üleastumisi ja eksimusi hukka mõistev, nende puhul karmilt karistav, leebuseta, vali. Ranged vanemad. Isa oli tal range, ema pehme loomuga. Mõisa valitseja oli range isand. Norivalt range ametnik. Ülemusena, direktorina on ta range. Matemaatikaõpetaja on hindamises range. Kasvatusküsimustes oli ta halastamatult range. Looderdajatega, looderdajate suhtes oldi ranged. Ära ole tema vastu nii range! Ei maksa lastele kõike lubada, tuleb rangem olla. Ta on üles kasvanud ranges kodus. Rangete elukommetega maatüdruk. Meeste ranged ja otsusekindlad näod ei tõotanud head. Nägu tõmbus tõsiseks ja rangeks. Õpetaja range pilk. Ohvitseri range ja käskiv toon. „Mis siin juhtub?” küsis ta range häälega. See ülikond teeb sind liiga rangeks ja ametlikuks. *.. suu rangeks kriipsuks kokku surutud: me teame, mis on meie kohus! ... E. Vetemaa. || (abstraktsemalt). Range kohtlemine. Ta on saanud range kasvatuse. Range käsk, keeld, korraldus. Range kriitika, arvustus, hinnang. See oli range hoiatus, noomitus. Eksaminõuded olid liiga ranged. Kontroll oli range: majja ei pääsenud sisse ükski võõras. Ähvardas range karistus. Tuleb rangemad abinõud tarvitusele võtta.
2. kõrvalekaldumisi, erandeid mittelubav, vaieldamatut järgimist nõudev; vankumatult kindel. Ranged eeskirjad, reeglid. Selles asjas valitseb meil range kord. Kohtumõistmise range seaduslikkus. Tähtis on range neutraliteedi säilitamine. Range kinnipidamine ohutusnõuetest. Rituaalide range täitmine. Kõik toimugu ranges vastavuses seadusega. Range kokkuhoid, säästlikkus. Peab ranget dieeti. Asi tuleb hoida ranges saladuses. Tähtajad olid ranged. Kõik toimus, tehti range järjekindlusega. Rangete tõekspidamistega mees. Range loogikaga teos. Metsikuid sündmusi kirjeldati range mõõdutundega. Soneti ranged vorminõuded. Kõige rangem vorm proosas on novell. See ei ole päris ranges mõttes teaduslik käsitlus. Looduses on kõik ranges kooskõlas. *Vaimse ja kehalise töö vahele ei saa tõmmata ranget piiri .. H. Jänes.
3. (stiili, vormi jms. kohta:) tagasihoidlikult, asjalikult lihtne, lakooniline, ilustusteta. Klassitsistliku arhitektuuri ranged vormid. Lossi välisarhitektuur on range ja monumentaalne. Range geomeetriline ornament. Kujukese, figuuri teostus oli range, isegi jäik. Kabineti range sisustus. Range kujundusega park. Albumi, raamatu kujundus on range. Portree on maalitud ranges akadeemilises maneeris. *See oli range, asjalik tööstuslinn, võrdlemisi uus ja hästi planeeritud. A. Kaal. || (riietuse vms. kohta:) lihtsa(te) v. sirge(te) joon(t)ega; kaunistusteta. Range seelik, kostüüm. Vaid masinatikkeridadega kaunistatud range kleit. Range tegumoega mantel.

raske ‹1› ‹adj›

1. palju kaaluv, suure kaaluga; ant. kerge. Raske kivi, kaljurahn. Palgid olid rasked kanda, tõsta. Raske ese, kohver, kaubakast, seljakott, kandam. Mis selles pakis on, et ta on nii hirmus raske? Rasked vasksed kroonlühtrid, hõbedased küünlajalad. Raske aidavõti, pesurull, massiivne uurikett. Meestel olid jalas rasked saapad. Rasked viljavihud. Mõrd oli kaladest raske. Hobune veab rasket koormat. Põld on pehme, ei kanna raskeid masinaid. Laev, paat on raskes lastis. Sa oled minust raskem mees. Üks raske lehm vajus sohu sisse. Sukellinnud on raske kehaga. Raske kui tina. Magma kergemad osad kerkisid üles, raskemad vajusid alla. Külmemad veekihid, õhumassid on raskemad kui soojad. Õhust raskemad gaasid. Raske vesinik 'deuteerium'. Raske vesi keem vesi, mille molekulis esineb deuteerium. *Kuld on raske, nelikümmend münti on paras ponts käe peal. H. Kiik. | piltl. Rasked vigurid 'vanker ja lipp males'. Talupidamine oli liiga raske koorem ta noortele õlgadele. *Tuli peagi ta pihku kõige raskem puu, kerjusekepp tuli ta kätte .. F. Tuglas (tlk). || (hrl. koos vastava arvulise suurusega). Koorem on kolm tonni raske. Kui raske see pakk on? || suhteliselt suure kogu ja kaaluga (hrl. teiste sama liiki asjadega, moodustistega võrreldes). Pikad lookas viljapead on täis raskeid teri. Rasked kirsimarjad. Langesid esimesed rasked vihmapiisad. Jämedad rasked pisarad veeresid üle lapse palgete. Rohul helkis raske kaste. Varane kaer, raske kaer. *Raskeid helbeid näeb täna taevast langemas alla. A. Kaalep. || (kehaehituse, kehaosade kohta:) suur, kogukas, kaalukana näiv. Rasked ardenni hobused. Tal on raske keha kohta ebanormaalselt peenikesed jalad. Mehe rasked kandilised õlad. Raske käsi, rusikas. Naisel olid rasked kummis rinnad. Raskete patsidega, raske juuksepalmikuga tüdruk.
▷ Liitsõnad: hiigla|raske, kivi|raske, märg|raske, rahn|raske, ramp|raske, raud|raske, ront|raske, ränk|raske, tina|raske, üliraske.
2. (kehalise töö, tegevuse kohta:) rohket lihaste jõudu nõudev ja väsitav; ant. kerge. Laadimine oli raske kehaline töö. Sepatöö on raske töö. Töö turbarabas oli väga raske. Taludes tuli lapsest saadik rasket maatööd teha. Põllud said raske tööga järjele. Päeval palavaga oli raske niita. Korvpalluritel on peetud kolm rasket mängu. *Aga, vanaonu, ega's koormale peale istuta – hobusel on ju raske. A. Taar. || (teel, maastikul liikumise kohta:) rohkesti kehalist pingutust põhjustav. Meessuusatajatel tuli läbida kolmekümne kilomeetri pikkune raske rada. Suusarajal oli mitu rasket tõusu. Orienteerujad treenivad raskel maastikul. Raskema kategooria takistussõit (ratsutamises). Teekond mäkke osutus erakordselt raskeks. Soos on raske käia. Tal on jalg haige, seepärast raske liikuda. *Tee oli väga raske, külmunud ja rooplik, koorem mitte kerge .. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: hiigla|raske, ränk|raske, üliraske.
3. hoogne, jõuga sooritatud, jõuline; ant. kerge. Jagas mõõgaga vasakule ja paremale raskeid hoope. Oli kuulda raskeid lajatavaid lööke. Kunstnik maalib raskete pintslitõmmetega. *.. üksteise järel huugasid viled, pikad ja madalad, otsekui esimesed rasked poognatõmbed päeva kumiseval kontrabassil .. F. Tuglas.
4. rohket vaeva, oskusi nõudev, rohke vaevaga sooritatav, saavutatav, talutav vms.; keeruline, komplitseeritud; ant. hrl. kerge. See on raske amet, elukutse. Õpilastel seisab ees raske kontrolltöö. Rasked matemaatikaülesanded. Siin on palju raskeid küsimusi, probleeme. Sa valisid uurimiseks liiga raske teema. Mis sulle oli koolis kõige raskem õppeaine? Ladina keel on võrdlemisi raske keel. Raskemat teksti ta ei suuda tõlkida. Õpetamisel siirdutakse järk-järgult kergemalt raskemale. Selle osa äraõppimine oli noorele näitlejale küllalt raske. Tuleb korralikult puhata: homme on raske päev. Valvearstil oli olnud raske unetu öö. Sõjaväeteenistuses oli raske. Kõik, mis sa siin näed, on saavutatud raske vaevaga. Üksnes pensionist ära elada läheb ikka raskeks. Meil on raske ilma sinuta toime tulla. Umbses toas oli raske magada. Pimedas oli raske orienteeruda. Tema käekirja on raske lugeda. Seda on raske tõestada. Raske on harjumustest vabaneda, suitsetamist maha jätta. Raske oli ära öelda, raske ka pakkumist vastu võtta. Raske on igaühe meele järgi olla. Väga raske oli otsustada, kummal õigus. Seda on raske ette kujutada, uskuda. Raske oli tagakiusamist taluda. Iga algus on raske. Laenu on kerge anda, aga raske tagasi saada. || (iseloomu, isiku kohta:) olemuselt seesugune, et temaga pole toimetulemine, läbisaamine hõlpus. Temaga ei saa sul kerge olema: tal on väga raske iseloom. Koolis pidasid õpetajad Anne raskeks lapseks. VIIIa oli kooli raskemaid klasse. || (hingamise kohta:) vaevaline, pingutatud. Hingata on raske, õhust tuleb puudu. *Ta silmis läikis palaviku helk .. Ühtlasi kuulsin, et hingamine raskem harilikust. A. Mälk. || (kuulmise kohta:) nõrgenenud, tönts. Raske kuulmisega taat. Temaga tuleb kõvasti rääkida, tal on raske kuulmine.
▷ Liitsõnad: üliraske.
5. (kehalise tunde kohta:) rammetu, jõuetu, väsinud. Pea oli pohmelusest, joomisest raske. Tuli kõrtsist koju raske peaga. Pea on mõtetest raske. Silmalaud on unest rasked. Silmad hakkavad raskeks minema, uni kipub peale. Joobnu seletas midagi raske keelega. Tundis kehas rasket roidumust. Kogu keha on nii raske: vist kipub haigus kallale. *Hobune auras viidakust teest, noorel sulaselgi oli tegu väsimusest raskeid jalgu tõsta .. H. Laipaik.
6. (meeleolu, tunnete kohta:) valuliselt kurb, murelik, sünge; rõhutud, masendunud; ant. kerge. Halb uudis tegi, võttis meele raskeks. Meel, süda läheb järjest raskemaks. Mu süda on raske, justkui aimab halba. Lahkusime kodunt, loobusime kavatsusest raske südamega. Mu südames, hinges on nii raske. Lahkusin haige juurest raske tundega. Tuju muutus raskeks. Leinamajas valitses raske meeleolu. Taat istus raskeis mõtteis. Hinge rusus raske eelaimus. Raske pettumus, elamus, mälestus. Teda vaevasid rasked unenäod. Südamepõhjast tulev raske ohe. Oli kuulda leinajate raskeid nuukseid. Selle teate peale võttis taas maad raske vaikus. *Iga lahkumine on raske, iga teelesaatmine kurb. L. Hainsalu. || osutab ühtlasi selle tunde v. meeleolu erilisele intensiivsusele. Teda rõhuvad rasked mured. Hinges on raske ahastus. Olen tema pärast rasket südamevalu tunda saanud.
▷ Liitsõnad: mõtteraske.
7. (olude, olukorra kohta:) palju kannatusi, vaeva, muret valmistav; ant. kerge. Toimus raske liiklusõnnetus. On meeles veel raske sõjaaeg, rasked sõja-aastad. Raske teoorjus. Rasked majanduslikud tingimused. Töö-, elutingimused olid rasked. Elati okupatsiooni rasketes tingimustes. Ta on üles kasvanud väga rasketes oludes. Rindel käivad rasked lahingud. Vangilaagri rasked päevad. Maad tabas raske näljahäda. Meie rahva raske minevik. Talupoegade elu oli mõisasunduses väga raske. Tema lapsepõlv, elusaatus oli raske. Tuleb kuidagi läbi ajada, ajad on rasked. Külm ja lumerohke talv oli ulukitele raske. Möödunud aasta oli meie põllumeestele raske. Ma ei või teda raskel tunnil, silmapilgul 'raskes olukorras' maha jätta. *See oli raske suvi. Olid rüüstatud väljad, põletatud majad, puudusid töötegijad. F. Tuglas. || (kellegi isikliku elu, hakkamasaamise kohta). Algul oli tal uues töökohas väga raske. Naistel on eriti raske – perekond, kodu, töö. Kõigil on raske, kõigil on omad mured. *Mina tean küll. Sul on raske oma vigase tervisega. Chr. Rutoff.
8. (haiguse, kehavigastuse jms. kohta:) tõsine, (elu)ohtlik; ant. hrl. kerge. Raske, isegi surmaga lõppeda võiv haigus. Raske südameatakk. Rasked rindkere haavad. Mitu haavatut suri rasketesse haavadesse. Autoõnnetuses sai kaks inimest raskeid vigastusi. Raske alkoholimürgi(s)tus. Sünnitus oli raske. Haiget ootab ees raske operatsioon. Haige seisund on raske. Haigus võttis raske pöörde. Raske külmetus. Ta jampsib raskes palavikus. See on raskete haigete palat. | piltl. Sõda lõi riigi majandusse raskeid haavu. Sel lool võivad olla rasked tagajärjed.
9. ränk, suur, kohutav. Raske kuritegu, süütegu, seadusest üleastumine. Sa oled talle rasket ülekohut teinud. See oli mulle raske katsumus. Meie muusikute peret on tabanud raske kaotus. Isa surm oli kogu perele raskeks löögiks. *Ma ei suuda enesetapjaid mõista. Niisugune raske, andestamatu patt! B. Alver. || kõnek tohutu, väga rohke. Teenib kogu aeg rasket raha. Ilusad asjad, aga maksavad ka rasket raha. Valvurid ei kuulnud ega näinud midagi: nad olid raske(te) raha(de)ga kinni makstud. Kõike saab, kui on rasked rahad mängus. *Oli laenanud raskete protsentide eest veskiomanikult ja veel mujaltki ehituseks raha. E. Männik. || suur(ema)t kapitali omav, varakas. *Ta oli rõõmus, kui peremees soovitas natukeseks aeda istuma minna. Tulid kaasa mõned raskemad peremehed. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ränkraske.
10. väga tugev, intensiivne.; ant. kerge. a. (hrl. loodusnähtuste kohta). Puhkes raske torm, raju. Pärast rasket tuisku ja lumesadu läks sulale. Raske vihmavaling, rahehoog. Laev sõitis raskes udus karile. Taevast katsid tumedad rasked pilved. Kuskil põleb, laotus on täis rasket suitsu. Tormine raske meri. Laine oli kõrge ja raske. Akende taga oli juba raske pimedus. b. (hrl. madalatooniliste helide, häälte kohta). Mere raske koha, müha. Kaugelt kostab rasket kahurimürinat, lahingu rasket kõma. Kajas raskeid plahvatusi. Lennukimootorite raske undamine. *.. sõnas oma raske bassiga: „Mina! Mina tegin püüse tühjaks, lasin [kalad] merre!” R. Vellend. c. (lõhnade kohta). Toomeõite, jasmiinide raske lõhn. Oli tunda muda ja vesikasvude rasket lõhna. Õhutamata ruumi raske läppunud lehk. Juba vaguniuksel lõi vastu raske higilehk. d. (värvuste, värvitoonide kohta:) tume; sünge. Must ja lilla on rasked värvid. Kunstnik armastab tumedaid, raskeid toone. Mehe nägu kattus raske vihapunaga. e. (une kohta:) sügav, kõva, sitke. Tuli nii raske uni, et ärkasin alles keskhommikul. Kõik magasid rasket und, olid raskes unes. Väsinuna vajusin raskesse unne. Mall on raske unega. Kuulasin magajate rasket hingamist, norskamist. f. (toidu kohta:) raskesti seeditav, maos raskustunnet tekitav. Liha on seedimise seisukohalt raske toit. Õhtul ei ole hea süüa liiga rasket toitu. *.. ühekülgse toitumise tagajärg, liiga palju soolast ja rasket. Tuleb dieedile minna, rohkem tarvitada piima- või kalatoitu. R. Sirge. g. kõnek (alkohoolsete jookide kohta:) kange, tugevatoimeline. Raske vein tegi ruttu pea uimaseks. Ta oli raske 'väga tugeva' joobe seisundis, raskes joobes. *Oli teada, et ta ei joo rasket õlut, ainult maitseb korra pealt ... V. Pant.
▷ Liitsõnad: magusraske.
11. karm, vali, range; ant. hrl. kerge. Süüdlasi ootab raske karistus, trahv. Kohtuotsus oli raske: kümme aastat vangistust. Meestele esitati raske süüdistus. || (sõnade, väljenduste kohta:) ränk, ähvardav, vihane. Kuuldus raskeid vandesõnu, rasket sõimu. Loobib teisele raskeid sajatusi näkku. Raske teotav pilge, solvang. Süüdlane tõmbus teise raskete sõnade all kössi. Puhkes raske riid. || (pilgu, vaate kohta:) kuri, tige, hukkamõistev. Isa vaatas, mõõtis poissi raske pilguga. Ta silmavaade oli nii raske, otse vihkav.
▷ Liitsõnad: rõhuvraske.
12. (õhu kohta:) hingamiseks ebasoodus, rõhuvana tunduv, sumbunud, läppunud, umbne; ant. kerge. Aknad olid suletud, õhk toas lämmatavalt raske. Peab tuba tuulutama, õhk läheb raskeks. Tubakasuitsust, toidulõhnadest raske õhk. Tuleb vist äikest, õhk on nii raske. *Raske leitsak, kuumuse ja sõnnikuhaisu tiine segu, rippus liikumatuna välja kohal .. A. Jakobson.
13. (kõnnaku, kulgemise kohta:) kerguseta; aeglane; ant. kerge. Töömehe, meremehe raske samm. Nad vantsivad pikkamisi, väsimusest raskel sammul. Suur raske sammuga mees. Ta tuli raskel kõnnakul. Põrandalauad kriuksuvad perenaise raskest astumisest. *Naise jalg oli pealegi juba väga raske, kuue või seitsme nädala pärast oli oodata mahasaamist .. H. Saari (tlk).
14. (hrl. ehitiste, ka mööbli kohta:) kogult suur ja võimas, massiivne; ant. kerge. Toomkiriku rasked kivimüürid. Raske võlvitud lagi. Seintel olid rasketes kuldraamides maalid. *Tume puutahveldis, raske barokkmööbel, kuld, parkettpõrandad kriuksusid .. See oli vana maja. I. Sikemäe (tlk).
15. (riide, rõiva vm. tekstiili kohta:) paks ja tihe; ant. kerge. Raske, hea langusega ülikonnariie. Tugevast ja raskest riidest jope. Taft kuulub raskemate siidide hulka. Rasked kardinad, eesriided, portjäärid.
16. (väljenduslaadi, stiili, kujunduse kohta:) raskepärane, keeruline. Ta väljendusviis, lausestus, stiil on raske. Sonett on kindlas, küllaltki raskes vormis kirjutatud luuletus. Eredad värvid ja rasked mustrid teevad figuuri suuremaks. Armastab kerget muusikat, sümfooniline muusika on tema jaoks liiga raske. Klassikuid ta ei lugenud, pidas raskeks.
17. (mulla, pinnase kohta:) savikas, savisegune; ant. kerge. Rasked savimullad. Raske liivsavimuld. Pinnas on siin raske savimaa.
18. van rase, raskejalgne. *„Nägid sa teda,” jätkati pikkamisi .. „Ja kas sa tead, et ta on sinust raske?” M. Jürna. *Kuid sellel [mehe] koduskäimisel oli see tagajärg, et lõpuks jäi Erna raskeks. V. Ilus.

ropp|kõva
kõnek väga vali. Roppkõva hääl.

rõkatama ‹37›
korraks, äkitselt, intensiivselt rõkkama (hakkama). a. Vise tabas ja rahvas rõkatas rõõmsalt. Pääsuke rõkatab taeva all. Orel rõkatab pidulikult. Mees rõkatas nalja peale nagu laps. Naerdi rõkatades. Õed rõkatasid naerda, naeru. Ta rõkatas kõrvulukustavalt naerma. *Tüdruk.. rõkatab valju häälega nutma. M. Pihla. b. „Hurraa!” rõkatab kogu klass. *„Kajakid!” hüüatas üks laplane. „Inimesed!” rõkatas teine. N. Kaplinski (tlk). c. Läbi öö rõkatab vali laul. Tribüünidel rõkatasid rõõmuhüüded, naerupahvakud. Aknast rõkatas klaverimäng. Rõkatav naer, aplaus. Väike ruum rõkatas muusikast. d. Kunstnik on seekord värvidel rõkatada lasknud. Virmalistest rõkatav taevaalune.

rõkk ‹rõku 21› ‹s›
rõkkamine. Kõrtsist kostis vali laul ja rõkk. *Andis rõkk veidi järele, näitas Jakob sõprade peale näpuga ja jälle mürises ah-ha haa, ho-ho-hoo! L. Kahas.

rämedavõitu ‹adj adv›
veidi räme, rämedusele kalduv. Rämedavõitu hääl. Vali rämedavõitu naer. Rämedavõitu väljendid, naljad.

ränk1 ‹ränga 22› ‹adj›

1. (kehalise töö, tegevuse kohta:) äärmiselt raske, suurt pingutust nõudev, kurnav. Ränk töö paemurrus, kaevanduses. Ränga maatöö jaoks oled sa liiga nõrk. Talukoht nõuab ränka tööd. Ärge endale ränga tööga liiga tehke! Ta abistas mind kõige rängematel töödel. Rängast rassimisest väsinud mehed. See raha on ränga tööga teenitud. *Kuid kas selles seisabki mehisus, kui lõhutakse aina ränka tööd? P. Vallak. || (teel liikumise kohta). Komberdasime mööda ränka mägirada. Trepp on nii ränk, et paneb hingeldama. Vastutuult oli üsna ränk astuda.
2. (olude, olukorra kohta:) palju kannatusi, vaeva v. raskusi põhjustav, kannatuste v. vaevaga iseloomustuv; väga raske (taluda). Rängad ajad, sõja-aastad. On elatud ränka elu. Vangipõli oli ränk. Teda on tabanud ränk saatus. Minevik tundub praegu ränga unenäona. Kasvas kõige rängemates tingimustes. Tänane päev on olnud ränk ja tappev. Seljataga on rängad lahingud. Ränk ja armutu võitlus, heitlus, taplus. Vangide ränk piinamine. Ränk teoorjus. Aafrika kliima on eurooplasele ränk. Lumerohke talv oli metsloomadele ränk. Veetsin haigevoodi ääres ränga öö. Tema mõtlematul tegutsemisel olid rängad tagajärjed. Asjaolud olid meie jaoks liiga rängad. Rängimad katsumused. Sõnatut hukkamõistu on teinekord rängem kanda, taluda kui kõige süüdistavamaid sõnu. Külla toodi ränk sõnum lahingu kaotamisest. Kohe tuli veel rängem uudis, selline, mis päris tummaks lõi. *Paljukesed meist siis ookeanil on olnud, et kõiki ränki asju sealsete tormidega võrdleme. F. Tuglas. *Sa ehk ei tunne ränki tunde, mil inimene vihkab ennast.. L. Hainsalu. || (haiguse, kehavigastuse vms. kohta:) väga raskelt v. suurte vaevustega kulgev, eriti tõsine, (elu)ohtlik. Ränk haigus, tervisehäire. Mees põdes ränka tõbe. Liiklusõnnetuses kannatanu vigastused on rängad. Peapõrutusel olid rängad tagajärjed. Haige piinleb ränkades valudes. Kannatab ränkade peavalude käes.
3. kaalult äärmiselt raske (ja kogult suur v. massiivne). Hobune veab ränka koormat. Ränk kandam, last. Poeriiulid painduvad ränkade kaubakoormate all. Olen rängematki taaka tassinud. Rängad kivimürakad. *Suur ränk sahk jooksis rahulikult oma laia aluse peal tüma maa sees. J. Mändmets. *Söögitoas on ränk tammepuust puhvet, toolid ja lauad.. Madde Kalda. | piltl. Riigivõlgade ränk koorem lasus rahva õlgadel. Ränk kivi langes korraga südamelt. || (kehaehituse, kehaosade kohta:) vägev, võimas. *Vanamees pigistas oma ränkade kämmaldega toolikorju, mille taga ta seisis.. J. Kross. *Läks [lehm] ragisevatel kontidel ränka keret ja rasket piimalännikut kandes kodu poole. H. Jõgisalu. || (sellise olendi astumise kohta). Mees astus rängal sammul ukse poole.
4. (hulga, määra, koguse kohta:) väga suur. Ränka vaeva nägema. Kraavikaevamine on ränka ihurammu nõudev töö. Treeningutel said poisid ränka mahvi. Küll väänati rängad normid kaela! Maal on praegu ränka moodi 'väga palju' tööd, tegemist. *.. meil oli jälle üks neist ränkadest õhtusöökidest 10–13 käiguga ja tervituskõnedega .. A. Eskola. || kohutav, tohutu. Olen teinud ränga vea. Süüdistus on alusetu, tegu on ränga eksitusega. Sellest võib tulla veel ränka pahandust. Milline ränk, andestamatu patt! Ränk ülekohus. Narkootikumide kasutamine viib tihtipeale ränkadele kuritegudele. Ristmikul oli ränk liiklusõnnetus. Ema surm oli lastele rängaks hoobiks, löögiks. Lüüasaamine, kaotus oli ränk. Sõda nõudis ränki ohvreid. Rängad katsumused läbi teinud rahvas. Talupoegi karistati ränga peksuga. || kõnek (rahaasjades:) väga rohke, raske. Advokaadid teenivad tänapäeval ränka raha. Poeg ajab merel, laeva peal ränka raha kokku. Valimiskampaania läks maksma ränki summasid. Olen raamatute peale ränka raha raisanud. Uue elu alustamine nõuab ränka raha, mida kuskilt võtta pole. Tal on rängad rahad taskus, ränk võlg kaelas. Selle maja eest on küll ränka hinda makstud. Tuli maksta ränka trahvi.
5. (intensiivsust väljendades:) ülitugev, ülikange, kõva. a. (ilmastikuga ühenduses). Ränk pakane. Laev sattus ränga tormi kätte. Rängale sajule ei paistagi lõppu tulevat. Väljas möllab ränk lumetuisk. Öösel tuli ränk pikne. Merel oli ränk udu. *Pärast rängemat vihma patsatas alla vaid sõredaid piisku. E. Kuus. b. (meeleolu, tunnete kohta). Teda on haaranud ränk masendus, ahastus, meeleheide, ükskõiksus. Ränk mure, hingepiin. Kõige rängem pettumus ootas alles ees. Rängad kahtlused, kõhklused. Tundsin äkki ränka väsimust. Mees hakkas rängast ärritusest hingeldama. *Ja vaata ette, Gösta, sest sinu vastu kannab ta ränka viha.. M. Pedajas (tlk). c. (hrl. väga väsinud v. kurnatud inimese une kohta:) väga sügav, raske. Pärast söömist vajusid mehed ränka unne. Magas ränka und hilise hommikuni. *Ja tema uni oli nõnda ränk, et ta ei kuulnudki, kui tareväravad lükati jälle valla ja peremees tuli tööd jätkama.. M. Raud. d. jõuline, vägev. Vastu ust hakkas langema ränki lööke. Poiss sai ränga hoobi vastu otsmikku. e. (mingi tegevuse kohta). Oli pulmas alles ränk söömine! Mehel oli ränk joomahoog. Ränk higistamine. *Rängast halva tubaka suitsetamisest ta rinnad körisesid ja ragisesid.. P. Vallak. f. (inimese kohta:) kange, kõva midagi tegema. Uus asunik on tõepoolest ränk töömees! *Nii ränk naljavend küll keegi ei ole, et ta suisa nalja pärast istuma läheb. A. Valton.
6. karm, vali, raske. Kohtuotsus oli ootamatult ränk. Kuriteole järgnes ränk karistus. Nii ränga süüdistuse, etteheite peale puhkes laps nutma. || (sõnade, väljenduste kohta:) väga vihane v. solvav. Ränk solvang. Ütles teisele midagi ränka. Ränk sõim, vandumine. Mina ei nimetaks seda poissi nii ränkade nimedega. Sõimas teist kõige rängemate sõnadega. *Vahel pillab mees ränga vande ja vahel lajatab kibedat tõtt.. I. Sikemäe.
7. palju vaeva, oskusi nõudev, suure vaevaga saavutatav v. sooritatav; väga keeruline. Ränk amet, elukutse. Ränk ja raske ettevõtmine. Noor näitleja sai ränga rolli. Õppimine oli tema jaoks ränk töö. See raamat on ränga mõttetöö vili. *Kaheteistkümnendas voorus alistas Keres rängas partiis (pärast ebakorrektset vankriohvrit) Steineri.. V. Heuer.
8. sünge, masendust äratav; sügavtõsine. Igasugused mõtted keerlesid peas, üks rängem kui teine. *Ja siis ta mängis. Midagi pidulikku ja ränka, mille kohta mina ei mõistnud suuremat arvata. J. Kross. *Kas peab siis just Noorsooteatris olema selline ränk ja rahutu, pigem sünge kui helge „Hamlet”? L. Tormis.

saade ‹saate 18› ‹s›

1. raadio v. telelevi seadmetega edasiantav teavet, meelelahutust jm. pakkuv kava, hrl. selle sisult terviklik osa. Kuuldemäng on oodatud saade. Varsti algab, läheb eetrisse saade „Lugedes looduse raamatut”. Saadet jälgima, vaatama, kuulama. Kell 18.30 läheb saatesse uus telelavastus. Stuudio annab päevas 12 tundi saadet. Eesti raadio võõrkeelsed saated.
▷ Liitsõnad: raadio|saade, telesaade; autori|saade, dokumentaal|saade, eri|saade, huumori|saade, info|saade, kirjandus|saade, kordus|saade, laste|saade, looduse|saade, majandus|saade, meelelahutus|saade, moe|saade, muusika|saade, noorte|saade, olümpia|saade, otse|saade, reklaami|saade, sari|saade, spordi|saade, stereo|saade, tervise|saade, uudiste|saade, vestlussaade.
2. mingit tegevust v. nähtust saatev, sellega sisuliselt seotuna koos, samaaegselt esinev nähtus v. tegevus. a. muus kaasmäng. Laul ja saade moodustasid nauditava terviku. Laulu, tantsu, võimlemise saade. Lauldi saatega, ilma saateta. Laulude saated tegi ansamblijuht ise. Rahvatantsu saateks mängiti kannelt. Saade klaveril, orelil. Liiga vali saade ei lasknud laulu sõnadest aru saada. b. muus mitmehäälses laulus meloodiat laulvale häälele harmoonilist tausta moodustavad hääled c. (muudes seostes). Raamatu eessõnal võib pealkirjaks olla ka „Autorilt”, „Saateks” vms. Dokumentaalfilmi saateks oli tavalise diktoriteksti asemel vestlus. Ojavulin oli jalutuskäigule meeldivaks saateks. Teeb jutu saateks käte- ja näoliigutusi. Pommilennukid lendasid sihtkohta ilma saateta 'saatvate lennukiteta'. *.. rüüpab piima kuivale suutäiele saateks. L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: akordioni|saade, ansambli|saade, instrumentaal|saade, klaveri|saade, oreli|saade, orkestrisaade.
3. hrv saatmine. Hüüdis minejale mõne sõna saateks järele. *Luges ja laulis Krõõda [kodunt surnuaiale] saateks Andres ise. A. H. Tammsaare.

saagima ‹saen 42›

1. saega lõikama. Kaks meest saagisid palki. Saeti palgi otsast kettaid, palgist laudu, palgid laudadeks. Saagis lati lühemaks, latid ühepikkusteks. Küüni juures saeti ja raiuti. *Kriuhat, kriuhat, lõikas saag läbi puu. Saetakse küttepuid.. L. Kibuvits. | piltl. Vali muusika saagis kuulmisnärve, kõrvu. Ämm saagis minia kallal. Ühtlane saagiv valu. Närve saagiv ootamine. *Ikkagi palju etem kui maal kodutalus, kus nad kogu aja sind saagisid, et miks sa gümnaasiumi lõpetades ei too tähti taevast maha. R. Roht.
2. saega lõikamise taolisi liigutusi tegema v. seda meenutavat heli tekitama. Ära sae niimoodi käega õhku! Juht saagis roolirattaga vasemale ja paremale. Kiirel käigul saagisid ta püksisääred vastamisi. Ärkasin mingist saagivast helist. Meeste saagiv norin. *Ta pidi ohjadega hobuste suid saagima, et loomi mitte lasta peruks minna. P. Vallak. || (mõnede lindude ja putukate häälitsemise kohta). Rääk saeb rukkis väsimatult, vahet pidamata, monotoonset viisi. Kuskil lähedal saeb rohutirts, ritsikas. Ahju taga saagisid kilgid unelaulu. || (poogenpillide, eriti viiuli mängimise kohta). Mängijad hakkasid jälle poognaga saagima. Mustlasviiul saeb nukraid viise. Kõlakojas saeb keelpilliorkester. Saeb iga päev paar tundi viiulit.

silma|vaade
silmade vaade, pilk. Lahke, terane, aus, ergas, vali, joobnud, sünge silmavaade. Uhke silmavaatega poiss. Kohkusin isa silmavaatest. Pani oma silmavaatega kaaslase punastama. Tulija silmavaade sihib lihaliuda. Silmavaate poolest olid nad väga sarnased.

sisestama ‹37›
sisse viima v. panema. Andmed sisestati arvutisse. Sisesta pangakaart automaati, seejärel vali PIN-kood. Haige uurimiseks sisestati makku värvainet. *.. tõlkija tegutseb nagu küberneetiline süsteem: tõlkijasse sisestatakse tekst, ta väljundab sama teksti tõlkes. U. Liivaku.

solksatus ‹-e 5› ‹s›
solks. Vali solksatus ehmatas pardid lendu.

soovima ‹42›

1. midagi tahtma, soovi omama v. avaldama. Võistlustest võivad osa võtta kõik, kes seda soovivad. Kes soovib sõna? Soovisin teada, millal rong väljub. Ta soovib juubeli ajal suuremat tähelepanu vältida. Isa ei soovinudki inimestega kokku puutuda. Keda te soovite? Kas sa soovid veel suppi? Mida perenaine soovib? Soovin kolme vaba päeva. Sooviti, et küsimused esitataks kirjalikult. Hakkame minema, kui sa seda soovid. Võtke seda, kuidas (ise) soovite. Mine ära! – Kuidas soovite! Ta oskused jätavad (paremat) soovida 'on puudulikud, ebapiisavad'. Distsipliin, varustus, figuur jätab soovida pole piisavalt hea. Soovida oleks neiu laulu kohta seda, et ta oma häält paremini valitseks. || igatsema, lootma, ihaldama. Kuidas ma sooviksin sind taas kohata! Ma soovin, et sa oleksid rahul. Ta soovib sulle ainult head. Keegi ei soovinud neile halba. Eks sa mine, kui nii väga soovid. Ostis lapsele kõik, mis see soovis. Naine soovib kangesti last. Soovida võib paljugi. Ma ei soovi enam midagi. Soovib vanu aegu tagasi. Paremat elu pole soovidagi. Käin seal, kus süda soovib. Vali välja, mis süda soovib. Lugesin niipalju, kui süda soovis. Soovin ta surma. Kui täht langeb, peab midagi soovima. Ei oskagi muud, rohkem soovida, kui et sa terveks saaksid. Juku oli oodatud, loodetud ja soovitud poeg. Lõpuks sain soovitud raamatu. Uuringud ei andnud soovitud tulemusi. Ta polnud seltskonnas soovitud. Soovimata külalised.
2. häid soove ütlema (sageli kindlakskujunenud väljenditega ühenduses v. nende koosseisus). Soovin õnne! Soovime edu! Tulija ütles tere ja soovis jõudu. Soovisin vennale head õhtut, head päeva, head teed, head paranemist. Mees soovib head jätku, jätku leivale. Õed soovisid teineteisele head ööd. Soovisin talle kaunist suve, õnnelikku reisi, kõike head. Kalameestele sooviti kombekohaselt: „Kivi kotti!”.

suitsu|andur [-i]
seade, mille vali signaal annab märku suitsu leidumisest ruumis. Suitsuandurid ja vingugaasiandurid . Kinnitas suitsuanduri lakke. Suitsuandur päästis majaelanikud tulesurmast.

sulpsatus ‹-e 5› ‹s›
järsk hetkeline sulpsumine. Jõelt kostis kalade sulpsatusi. Käis sulpsatus, nagu oleks kivi kaevu kukkunud. See heli meenutas kõrgelt langevate veetilkade sulpsatusi. *Kostis vali sulpsatus, pritsmeid lendas kõrgele .. H. Jõgisalu.

suu ‹illat suusse e. suhu 15› ‹s›

1. seedekulgla osa huultest neeluni. a. huuled v. kogu vastav ala näost (ka loomadel jm. elusolenditel). Suur, väike, lai, kitsas, täidlane, veretu, kahvatu, punane, värvitud, ilusa lõikega suu. Kala, konna, mao suu. Kassipoja roosa suu. Koer lakub pärast söömist suud. Suu on külmast pakatanud, kange. Käänas, väänas, krimpsutas, muigutas suud. Kõverdab, vingutab põlglikult suud. Tõmbab, veab suu krookesse, kõveraks, prunti, torru. Suu on pruntis, torus. Pigistab suu pisikeseks kokku. Hoiab suu kramplikult koos, kinni. Suu kisub nutule, viltu, pänni, naerule, muig(v)ele. Suu on muig(v)el, naeru(ki)l, irvel, muheluses, naerust kõrvuni. Pool suud naerul, pool tõsine. Suu hakkas värisema, oli krambis. Nutuvõru suu ümber, suul. Naeratavi, võbelevi sui. Teravad kortsud ümber suu, kummalgi pool suud. Maigutab maitset proovides suud. Matsutab süües suud, suuga. Kõrvetas kuuma teega suud. Pühkis lapse suu rätikuga puhtaks. Pani sõrme hoiatades, vaikusele manitsedes suule. Poiss surus oma suu vastu neiu suud, suudles neidu suule. Tal on juba hall habe suus. Hoidsin, vedasin, juhtisin hobust suu kõrvalt. Pahmaja härja suud ei peaks kinni siduma. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. b. suuõõnde viiv ava, üla- ja alahuule vahe, suuava. Avab, suleb suu. Suu praotus, sulgus. Suu vajus imestusest lahti, ammuli. Arst palus patsiendil suu avada, lahti teha. Vahtis küsijale ammuli suuga, ammuli sui otsa. Haigutab suure suuga. Naerab pärani sui, täie, lahtise, laia suuga. Hingab läbi suu, suu kaudu. Suust suhu, suult suule hingamine. Ahmis lahtisi sui õhku. Ajab keele suust välja. Koeral on kuuma ilmaga keel suust väljas. Köhides pane käsi suu ette, hoia käsi suu ees. Pistis nõutult näpu suhu. Seisis, näpp suus. Hoidis suitsu, kustunud piipu suus. Ema andis, pani lapsele rinna suhu. Koer ahmas kondi suhu 'hammaste vahele', kandis konti suus 'hammaste vahel', kaotas kondi suust. Tõstis kruusi, pudeli suule ja jõi. Õllekann käis suu pealt suu peale. Pistis sõrmed suhu ja vilistas. Kas sina oskad sõrmed suus vilistada? Õmbleja pistis nööpnõela suhu 'huulte vahele', võttis nööpnõela suust 'huulte vahelt'. Siga plahvib suure suuga, laia lõuaga 'ahnelt' süüa. See toit ei lähe mul suust sisse 'on väga vastumeelne, võimatu suhu võtta'. Haigus tuleb sisse suu kaudu, läbi suu. Pane suu kinni, muidu süda jahtub ära! (öeldakse sellele, kel suu lahti). Surm on suu ääres, suu juures, suu ees 'väga ligi'. Ütleb igaühele suu sisse 'otse', mida arvab. Ta on otse surma suust pääsenud. Suur tükk ajab suu lõhki. c. suuõõs (vahel ka huuled ja suuava kaasa arvatud). Suu tundub kuiv, mõru, kuivab, kõrbeb. Ta suu haiseb, suust tuleb halba lõhna. Hambad lõid suus külma pärast lõksu. Tal on hambad suus puseriti. Tal on suu valgeid hambaid täis, kõik hambad suus, pool suud hammastest lage. Lapsel tulid hambad suhu, on juba mitu hammast suus. Kuldil on suured kihvad suus. Joo kohvi, saad suu soojaks. Hea toidulõhn teeb suu vesiseks, paneb suu vett jooksma, toob sülje suhu. Vaatas teiste söömist vesise suuga pealt. Ahmis suu toitu täis. Toit, pala käib suus ringi, ei taha alla minna. Ei saa toitu suust alla. Võttis vett suhu ja purskas triigitava pesu peale. Pehmed pirnid lausa sulavad suus, suhu. Suu on toidust pungil. Ära topi suud nii süüa täis. Täis suuga, pungil sui ei räägita. Söö enne suu tühjaks, siis võta järgmine suutäis. Võta kommi, tee suu magusaks. Lutsib kommi suus. Tõsteti toitu ette ja pandi suud liikuma. Toitu mäluvad suud. Süües suu ei väsi. Neil pole midagi suhu panna 'süüa'. Pole paar päeva midagi suhu saanud 'söönud'. Seda toitu, jooki ei võta ta oma suhu, suu sissegi. Ei võtnud ivagi suhu, enne kui teised koju jõudsid. Minu suu pole seda toitu veel maitsta saanud. Õlut jätkus, keegi ei jäänud kuiva suuga 'ilma joogita'. Nutumaik, nutu maitse tuli suhu, on suus. On nii pime, et ei näe sõrme suhu pista. Räägib pudinal, nagu oleks suu kuuma putru täis. Pane soola oma suu 'maitsmise' järgi. See raha on oma suu 'söömise' kõrvalt kokku hoitud. Mis hundi suus, see hundi kõhus.
2. kõnetrakti osa, kõnelemist (jm. häälitsemist) võimaldav elund. Laul, naljad, vile suul, suus. Ärge uskuge, mis inimeste suud räägivad. Olen seda mitmest suust kuulnud. Pole ise näinud, ainult teise-kolmanda suu läbi kuulnud. Lapse suu läbi, lapse suust pead sa tõde kuulma. Kelle suu kaudu see jutt on liikvele läinud? Millest süda täis, sellest räägib suu. Ta suu ei reetnud rõõmu. Ta suu jäi tummaks, sõnatuks. Ootab sõna ta suust. Ei taha ta nimegi suhu võtta. Tal on nagu tropp suus, ei tule sõna eest ega takka. Hea uudis tõi naljasõnad suhu. Palvesõnad jäid tal suus, talle suhu kinni. Laskis suust vänge vandesõna. Paha sõna oli tahtmatult suust lipsanud. Kurjad sõnad olid tal vastuseks suus valmis. Seadis suud krõbedaks vastuseks. Andis oodata, kuni sõna ta suust kukkus. Tema suu ei seisa vait. Laps hoidku, pidagu suu kinni 'olgu vait, ärgu segagu vahele', kui täiskasvanud räägivad. Ta suust ei tulnud enam sõnagi. Sai suust vaikse tere. „Oih!” libises kiljatus neiu suust. Ajab suust jama (välja). Seda on ta oma suuga lubanud, kinnitanud. Sa ise oma suuga käskisid nii teha. Laskis end sõbra suu läbi vabandada. Vahtis rääkijale suu sisse, rippus üksisilmi rääkija suu küljes. Tal lausa osta, kisu sõna suust. Kas sul endal suud peas ei ole, et mina pean küsima? Kus su suu siis oli, kui sai asja seletada? Ennast õigustama on kõigil suud peas. Jutt levis suust suhu. Armsama nimi oli tal alailma suus. Tema suust pole keegi head sõna kuulnud. Ega küsija suu peale lööda. | piltl. Valetab, nii et suu suitseb, vahutab (peas). Võiksid suule prundi ette panna. Sõnad surid, hangusid suhu. Veeretab iga sõna suus 'on aeglase jutuga'. Räägib niisuguse hooga, et sõnad lähevad suus sõlme. Lükka ta suule riiv ette, et vait jääks. Mure surub ohke suule. Nüüd olen klatšimooride suus 'kõneaineks'. Tal on suur suu, mis kõik välja lobiseb.
3. kõnek kõne, kõneosavus; kõnepruuk, suuvärk. Küll on sel poisil suu! Kus on suu peas! See sõna, kõnekäänd on jäänud ainult vanemate inimeste suhu. Pärimus on levinud mitme põlvkonna suus. Tema suus kõlab see väljend võõralt. Rahva suust üleskirjutatud laulud, jutud. Ta on suult õige ropp mees. Niisugust sõna tema suus ei ole. Selle sõna olen vanaema suust õppinud. Eit oli oma suu poolest kuulus. Häbenegu oma riivatut, rumalat suud! Tema suud kartsid kõik. Ta on oma suu pärast kinnigi istunud. Teenib endale suuga leiba. Muheda suuga naljamees. Suuga kiidab, südames laidab. Mahlaka, lopsaka suuga jutustaja. Vaikse, kidakeelse suuga mees. Õige lahvatu suuga moor. Ta on üsna lahtise suuga 'otsese jutuga' mees. Talitse, taltsuta oma suud 'vali sõnu', kui vanema inimesega räägid! Külarahva suus oli ta nimi Keku. Rahva suud ja suurt teed ei saa kinni panna. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
▷ Liitsõnad: lapsesuu.
4. kõnek nägu. Magas suu(ga) seina poole. Kass istus maha ja hakkas suud pesema. Ema ei sallinud, kui tuldi tema suu ette tühje jutte veeretama. Suu ees räägib üht, tagaselja teist juttu. Istuvad pingil, suud vastakuti, suu suu vastu. Lastel on suud kriimus, pesemata. Väljas tuiskab suu(d) ja silmad täis. *Papioja [talu] toetus ainult seljaga vastu metsa .. suuga vaatas küla ja inimeste poole. S. Ekbaum. | piltl. Valetab, luiskab igaühel suu(d) ja silmad täis. Nüüd on suu(d) ja silmad häbi täis 'on väga häbi'.
5. isik v. olend. a. sööja. Pisike põld pidi toitma üheksat suud. Pere on suu võrra suurenenud. Tunneb ennast lauas liigse suuna. Laua äärde, laua taha istus iga päev hulk näljaseid suid. Pere suur, suid palju. Peale oma laste tuli tal veel teisigi suid toita. Üks suu rohkem või vähem. Suid oli peres rohkem kui töökäsi. *On kasvanud suude hulk toas kui ka laudas, nõudes aina pea- ja kõhuvarju. A. H. Tammsaare. b. rääkija. Mitu suud toetas ettepanekut. Mõned kurjad suud räägivad, et .. Nad palusid kellegi keeleoskaja endale suuks.
▷ Liitsõnad: kuldsuu.
6. miski suud v. suuava meenutav. a. mingi toru v. raua, õõnsa v. kotja eseme ees- v. ülaosas paiknev ava, sellise ava v. õõne äär. Mõrra, nooda suu. Padjapüüri, tekikoti suu. Püssi, revolvri, kuulipilduja, suurtüki suu. Väikese suuga käekott. Kitsa suuga kann, pudel. Kitseneva suuga konjakiklaasid. Laia suuga varrukad, sokid, säärsaapad. Läks saabaste suuni vette. Püksisäärte suud on kulunud, katki, narmal. Heie värtna suus oli katkenud. Seob kartulikoti suu kinni, teeb lahti. Võttis kurnalapi piimanõu suult. Korstnate suud puhuvad suitsu. b. spetsiaalne ava (täitmiseks, ammutamiseks jne.); sisse- v. väljapääsukoht; akna- v. ukseauk; millegi eesosa v. algus. Maa-aluse käigu, tunneli, koopa suu. Šahti, puuraugu, kaevu suu. Kuristiku, oru, tänava suu. Ääsi hõõguv suu. Istub küdeva ahju suu ees. Pliit oli suuga ukse poole. Kerise suust pahises leiliauru. Kartulikoopa suu oli vastu lõunakaart. Hobune aeti küüni, keldri suu ette. Hangus heinu laka, küüni suust sisse. Kangutas luugi keldri suult ära. Joosti tropis ukse suu peale, värava suhu. Tänava suus tekkis ummik. Kükitasin mesipuu suu ees. *Üleval trepi suus võtavad kaks tohtrit tulijad vastu .. E. Vilde. c. voolava vee v. veekogu kuhugi avanemise v. suubumise piirkond; sissepääs mere poolt. Allika suu. Jõuti suure jõe suhu. Jäädi ankrusse abaja suus, abaja suhu. Saar kitsa fjordi suus. Keerati kanali suust sisse. Asula Emajõe suust lõuna pool. Laev tüüriti sadama suust sisse. Kitsa, laia suuga laht. Sõideti kuni Valge mere suuni. *Sõitsime lahest välja ja tõmbasime lahe suul purjed üles. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: aganiku|suu, ahju|suu, allika|suu, augu|suu, fjordi|suu, haua|suu, jõe|suu, kaevu|suu, kahuri|suu, kamina|suu, kannu|suu, kerise|suu, kinda|suu, koopa|suu, korstna|suu, koti|suu, kuulipilduja|suu, käise|suu, küüni|suu, lahe|suu, laka|suu, luugi|suu, lähkri|suu, mere|suu, mõrra|suu, nooda|suu, oja|suu, pliidi|suu, portfelli|suu, pudeli|suu, põrgu|suu, relva|suu, sadama|suu, suka|suu, sääriku|suu, tasku|suu, tee|suu, telgi|suu, toru|suu, tunneli|suu, tänava|suu, ukse|suu, varruka|suu, väina|suu, värava|suu, ääsisuu.
7. hrv algus, hakk [haku]. Hommiku, õhtu suus tuul pöördus. *Me vaatlesime kaugeid maid, / kolm last sääl südapäeva suus .. V. Ridala.

suur ‹-e, -t 34› ‹adj›

1. (mõõtmeilt, pinnalt, mahult keskmist ületav:) pikk (ja lai), kõrge, kogukas; ulatuslik, ruumikas, mahukas. a. (esemete, loodusobjektide v. -nähtuste kohta). Suur aken, uks, trepp. Suur maja, saal, tuba, korter, koobas. Suur põld, aed, lagendik. Suured Alutaguse metsad. Suur jõgi, järv, meri. Suur rändrahn. Maailma suurimad kivisoola lademed. Suur katel, paak, vann, tünn. Suur kombain, kallur, traktor. Suur puss, kirves. Suur leib, kringel, šokolaaditahvel. Ostsin kilo suuri pirne, suure kobara viinamarju. Hammustas suure suutäie. Joob suurte sõõmudega. Ristküliku suurem külg. Suured jäljed lumel, poris. Sokkides on suured augud. Suure silmaga sukanõel. Lohverdab suurte kummikutega. Reisijad sisenesid suurte kompsudega. Autol on suur koorem peal. Suur tegu õlut, suur laar suppi. Suur korvitäis seeni. Keedab toitu suurel tulel. Kannab suuri päikeseprille, suurt laiaäärelist kübarat. Elab suure tänava ääres. Jalgrada pööras suurelt teelt metsa. Koer lähenes suurte hüpetega. Käin temast suure kaarega mööda. Tegin koju minnes suure ringi mööda linna. Võimleja tegi suure hööri. Torm tõstab merel suuri laineid. Suures rohus on raske liikuda. Kevadel paisub kitsuke oja suureks. Suure vee ajal siit kuiva jalaga läbi ei pääse. Suure lumega, poriga oli tee läbimatu. Kosmoses leidub meie Päikesest palju suuremaid tähti. Suures plaanis 'lähivaates' filmikaadrid. Tal on suur ja selge käekiri. Suurte tähtedega trükitud pealkiri. Pärisnimi algab suure tähega 'suurtähega'. Kella suur osuti 'minutiosuti'. Nende lapsed on kõik suurde (maa)ilma läinud. Laevaühendus suure maa 'mandri' ja saarte vahel. Albatrossid on suure mere 'avamere' linnud. Sõitis üle suure lombi 'Atlandi'. USA-sse. See mantel on mulle (liiga) suur. Põld on neli hektarit suur. Kleit lotendab ta seljas, nagu oleks (talle) mitu numbrit suur. Talvesaapad osta number suuremad. Suure(ma)d riided 'üleriided' paluti maha võtta. Mineja on juba suurel kaugel. Tundsin ta suurelt kaugelt ära. Oh sa suur ja jäme jumal! (imestus- v. imetlushüüatus). Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. b. (elusolendite v. nende kehaosade kohta). Suur karu, põder, koer. Haruldaselt suur elevant. Kirp oli suur kui hobune. Suurte sarvedega lehm, jäär, põder. Kukel on suur punane hari. Suure kondiga 'tugeva kehaehitusega' mees, naine, hobune. Lüpsilehma suur udar. Naisel olid suured rinnad. Silmad suured kui tõllarattad, taldrikud. Vaatab suuri(l) silmi(l) enese ümber. Suur kongus nina. Kõrvad suured kui kapsalehed. Suurte käte ja jalgadega mees, naine. Mõlemad vennad olid suured tugevad mehed. Oma vanuse kohta suur laps. Kondor on suurimaid linde. Õngemees püüdis uskumatult suure kala. Suure 'pika' karvaga koeranäss. Suure jõuluvanahabemega mees. Haigutas suure 'pärani' suuga. Sõi suure suuga 'ahnelt, suurte suutäitega'. c. rõhutab suurust mingi liigi, sordi v. tõu, keha- v. taimeosa vm. olulise tunnusena. Suur läätspuu, rododendron. Suur kukehari, teeleht. Suur sirmik. Suur hallhüljes, maakirp. Eesti suurt valget tõugu siga. Peaaju suured poolkerad. Suur varvas, vaagen. Suur vereringe. Suur rinnalihas liigutab õlavart. Marsi ja Maa suur vastasseis. Suur sekund, terts, sekst, septim muus teat. intervallid.
▷ Liitsõnad: hiigla|suur, päratu|suur, ülisuur.
2. arvuliselt, hulgalt v. protsentuaalselt keskmist ületav, ulatuslik, rohke. a. paljudest koosnev v. paljusid hõlmav; rohke, arvukas, massiline, rikkalik. Suured arvud, protsendid. Suur õhuniiskus, paisumistegur, kullasisaldus. Suur sündivus, suremus, iive. Suured saagid, loomused, tiraažid. Suur rahvas, suguharu, perekond. Suur koosolek, meeleavaldus. Suured pidustused, pulmad, matused. Suur rahvaste rändamine. Suur katk, gripilaine. Suur linn, asula, küla. Märja puidu mass on umbes kolmandiku võrra suurem kui kuivalt. Kunstikooli lennud ei olnud suured, keskmiselt 5 inimest. Pealetung suurte jõududega. Vaenlase kaotused olid suured. Suur hulk pealtvaatajaid. Hiirel on suur kari poegi. Suurem jagu naisi jättis tulemata. Ostsin suuremal hulgal tibusid. Põldudele anti väetist suurtes kogustes. Suur salk mehi. Kõnnivad suures summas koos. Tuldi suure sõjasaagiga. Kangelane maeti suurte austusavaldustega. Majand peab suurt karja. Kingavalik selles poes on üllatavalt suur. Teksti võiks suuremal arvul paljundada. Suur(em) osa konservidest oli riknenud. Suuremal või vähemal määral leidub savi üle Eesti. Suure(ma)lt jaolt, suure(ma)lt osalt 'enamasti'. Tal on suured kogemused. Asi tõi suuri sekeldusi. Ära hellita suuri lootusi. Ta on tüütult suure jutuga. Suur söömine ja joomine on kahjulik. Suure söömaga mees. Lõunaks seal vaevalt suur(ema)t süüa tehakse. Vihm lõi suure tolmu kinni. Raputas kübaralt suurema vee maha. Pühkis suure prahi nurka kokku. Suured 'tihedad, lopsakad' juuksed, vuntsid. Suur aitäh! Suur tänu kõigile! Suur slämm bridžis 'mängus kõigi tihide võtmine', tennises 'teat. võistluste võitmine ühe aasta jooksul'. b. (rahaliselt, summalt, väärtuselt). Suur varandus, laen, võlg. Suured palgad, sissetulekud. Suurte rahadega mees. Ehitus nõudis suuri summasid. Teenivad, saavad suurt raha. Panganduses liiguvad suured rahad. Tuleõnnetusest tekkinud kahju on suur. Eidekesele oli kümme kroonigi suur raha. Tahtsin oma suurt raha 500-kroonist poes lahti, peenemaks vahetada. Müüjal polnud suurest rahast tagasi anda. Õppemaks oli üsna suur. Kulutused on läinud liiga suureks. Suur sada van 10 tosinat, 120.
3. kasut. mitmesuguste ajahetkede v. -vahemike kirjeldamisel. a. ajaliselt edenenud, kesk- v. kõrgpunkti jõudnud; täielik, kesk-, süda-. Suur hommik, päev juba käes. Kui ärkasin, oli väljas suur valge. Päike on (juba) suures lõunas, suures kõrges. Pühapäevahommikul magati ikka suure valgeni. Töötasime suure pimedani. Oli juba suur südaöö, kui koju jõudsin. Poiss ei raatsinud tüdruku juurest enne suurt hommikut lahkuda. On suur kevad, suvi. Mai algus, aga puud on lehes nagu suurel suveajal. Aeg kisub suurde sügisesse. Suur talv hakkab mööda saama. b. ajaliselt pikk, pikaajaline; kaua kestev. Suure staažiga õpetaja. Suur lihavõtte-eelne paast. Suur vahetund koolis. Kartulitega tuli suurem vahe sisse. Isa ja poja vahel oli suurem jutuajamine. Suured vaidlused ei tahtnud kuidagi lõppeda. Suuremast mõttevahetusest ei saanud ajapuudusel asja. Jalad on suurest seismisest väsinud. c. täiskasvanud, täisealine; (küllalt v. liiga) vana v. vanem (sageli vihjega ka kasvule). Suured inimesed 'täiskasvanud'. Poisi suured õed. Suuremad lapsed vaatasid väiksemate järele. Suureks kasvama, sirguma, saama. Suurem tüdruk käib tal koolis. Lapsed on neil ammu suured ja oma elu peal. Karjapoisiks on ta juba küllalt suur. Kui saad suuremaks, võid ise otsustada. || ‹substantiivselt› täiskasvanu, täisealine; ant. alaealine, laps. Suurte jutud, meelelahutused. Seda peab mõistma nii suur kui väike. Kuni lapsed mängisid, ajasid suured juttu. Poisikese koht pole suurte hulgas.
4. määralt tavapärast, keskmist ületav, intensiivne, tugev (ja püsiv); äärmuslik, äärmine. a. (kõrvaga tajutuna, kuuldeliselt:) vali. Suur kisa, kära, melu. Naerab, nutab, karjub suure häälega. Laps jooksis suure kisaga, nutuga tuppa. Puu langes suure raginaga. Koerad tõstsid suurt lärmi. Müra läks õige suureks. Rääkis suure naeruga oma äpardusest. Uks langes suure mürtsuga kinni. b. (füüsilise toime v. esinemise poolest:) kõva, kange, käre. Suur torm, maru. Suured tuisud, vihmad, sajud. Suur sula, põud. Suured külmad kaanetasid järve. Oigab suurest valust, suure valu käes. Suur kuumus, leitsak teeb rammetuks. Puud painduvad suure tuule käes, suures tuules. Tuleb suure jooksuga, ajuga, kiiruga. Käed on suurest pesemisest väsinud. On rikkunud suure tööga oma tervise. Suure tegemisega, rassimisega saadi asjad joonde. Suured ponnistused ei andnud tulemusi. *.. nägid Jõessaare kohal suurt vareste lendu ja kisa. A. H. Tammsaare. c. (füsioloogiliste v. psüühiliste protsesside ning hingeeluga seoses). Suur isu, näljatunne. Suur armastus, viha, põlgus. Suur mure, kartus, hirm. Suured kahtlused, lootused, pettumused. Tunneb suurt kergendust, uhkust, rõõmu. Tema vastu on mul suur usaldus. Temast peeti suurt lugu. Suure näljaga söödavat ka sealiha ja kanamunad ära. Vandus suure vihaga, suurest vihast kõik maapõhja. Rõõm kingi üle oli suur. Uudis äratas suurt tähelepanu. Suure ähmiga ununes pakk maha. Himu, kiusatus on suur. Räägib temast suure soojusega. Väljendas oma suurt kahjutunnet toimunu pärast. Pole suurt usku asjasse. Tööd tehti suure innuga, õhinaga. Peeter oli olnud ta suur armastus. Abi osutati kõige suurema lahkusega. Igatsus läks talumatult suureks. Tundsime veel suuremat õudu. d. (moraalse vm. hinnanguga:) ränk, jäme. Suur eksitus, viga, rumalus. Temal lasub kõige suurem süü. See on suuremast suurem patt. e. (kulgemiselt) äge, tormiline (ja ulatuslik). Suur tüli, riid, madin. Suured pahandused. f. äärmine, piiritu, ülim; erakordne. Suur kitsikus, ruumipuudus. Suur au, kuulsus, õnn, õnnetus. Sai tunda suurt ülekohut. Elati suures vaesuses, puuduses. Tekib, valitseb suur segadus. Kõikjal valitses suur rahu, vaikus. Suurt vabadust ärgu pruugitagu kurjasti. Žurnalistika osakonda oli ülikoolis suur tung. Esitas oma mõtted suure selgusega. Julgustaval sõnal on suur tähtsus. Suur(ema)t häda, viga polnud kellelgi. Ajas end suure vaevaga, surmaga püsti. Suures hädas lubatakse aitajale ei tea mida. Ronis suurema vaevata aknast sisse. On nähtud suuremaidki imesid. See jutt on lihtsalt suur jamps, soga, möga.
5. millegi poolest väljapaistev, muudest erinev v. neile vastandatav. a. kuulus, tähtis, silmapaistev, ametilt v. seisundilt kõrge, mõjukas; kasut. ka valitsejate nime koostisosana. Suur teadlane, keelemees, matemaatik, filosoof. Suur kirjanik, kunstnik, kujur. Suur valitseja, väejuht, diplomaat. Suured härrad, isandad, saksad, ülemused. Kirjanduses on ta suur nimi. Tal on ees suur tulevik. Ta on oma isamaa suur poeg. Tal on kõik lapsed linnas suurte kohtade peal, suured ninad. Suuri sugulasi mul ei ole. Makedoonia kuningas Aleksander Suur. Vene tsaar Peeter Suur. Raamat sarjast "20. sajandi suuri mõtlejaid”. | piltl. Suur tumm 'tummfilm, tummfilmikino'. Suur külaline 'surm'. Ela kui suure jumala selja taga 'rahus, kaitstult'. || ‹substantiivselt› (kasut. mõjuva isiku, võimukandja vms. kohta). Kõik ei mahu suured olema. Mine vägevaga vaidlema või suurega kohut käima. b. oluline, väga tähtis, põhjapanev; arvestatav, tähelepandav, tunduv; vastutav, kandev; kasut. ka ajaloosündmuste nimetustes. Suur muutus, murrang. Suured probleemid, ülesanded, plaanid, kavatsused. Toimusid suured sündmused. Suured maadeavastused. Venemaal nimetatakse II maailmasõda Suureks isamaasõjaks. Elektrivalguse majja saamine oli tol ajal suur asi. Emal on lastest juba suur abi. Saadetakse korda suuri asju. Agronoomil oli sordiaretuses suuri teeneid. Naised etendavad haridustöös suurt osa. On suuremaidki asju, mille pärast pead valutada. Ei ole suurt vahet, kas teha nii või teisiti. Kavatsusel on midagi suurt. Vaevalt selle jutu taga midagi suurt oli. Andekas näitleja mängib ka väikese rolli suureks. Lugu on asjatult suureks puhutud. Palatites oodati arstide iganädalast suurt visiiti. Tehti ettevalmistusi suurteks pühadeks. Suur nädal kirikl lihavõttepühadele eelnev nädal. Suur neljapäev, suur reede kirikl lihavõttepühadele eelnev neljapäev ja reede. c. innukas, kirglik; suurepärane, silmapaistev, võimekas, eriline; tuntud, teatud, (kuri)kuulus. Suur kõnemees, laulumees, meisterdaja, käsitöö tegija, lugeja. Suur naljahammas, lõuapoolik, vigurivänt. Suur kaabakas, suli, kurjategija. Poiss oli suur maiasmokk. Ta pole suur(em) asi mees. Töö peale pole tast suur(ema)t asja. Õunad polnud tänavu suuremad asjad. Ma pole suur sööja, tülinorija. Istub norgus nagu suur süüdlane. Oled suur eesel, lollpea, patukott. Meremehed pole tavaliselt suured ujujad. Teda tunti suure teatriskäijana. Peab ennast igal alal suureks asjatundjaks. Giid andis seletusi suure asjatundmisega. | rõhuta kasut. irooniliselt, osatades v. ebakindlust väljendades. Ise suur looduskaitsja ja puha. Kuuldi tüdrukul ikka suur kavaler olema. Väimees pidi suur ärimees või pangahärra olema. Ma neid suuri austreid ei tahakski. Käis see suur Toru või mis ta nimi ongi. See suur, et .. (mõtteavalduse kobav, kõhklev sissejuhatus). d. üllas, õilis, austust vääriv. Suure hingega inimene, suur hing. Ka inimesena oli see pedagoog suur. Näitas teoga, et on suurem kõigist oma vastastest. e. suhetelt lähedane; eriline, tõeline. Noored olid omavahel suured sõbrad. Mu suurim sõbranna kooliajal. Suured tuttavad me just pole. Sõpradest said kõige suuremad vaenlased. Vennaste lapsed on omavahel suured sugulased. f. kõrgelennuline; tühi, kõlav; suurustav, lai. Suured sõnad kodumaast ja vabadusest. On meister suuri sõnu tegema. Tema suuri fraase ei armasta. Suurtest kõnedest on hädalistel vähe abi. Sünnipäeva otsustati suurel viisil pühitseda. Nad pole veel suure eluga harjunud. Mõnele meeldib suur joon kõiges. Elati suurel jalal 'rikkalt, laialt'. Ballil kantakse suurt 'pidulikku, esinduslikku' õhtukleiti, tualetti. g. (eriti) oodatud, paljutõotav; meeltülendav, pidulik. Elu, võitluse suur šanss, hetk, silmapilk. Suure tulevikuga tööstusharu, leiutis. Sportlasele ennustatakse suurt tulevikku. Paljud ei näinud võidu suurt tundi. Laulupeo suured päevad ei unune. Suur aeg nõuab suuri tegusid. Midagi suurt liigub mõtteis, hinges. Klassijuhataja tahtis lõpetajaile öelda midagi suurt ja ilusat. h. kõrget klassi, kõrgetasemeline; tipptulemuste, laia publiku v. tarbijaskonnaga seotud. Suur ujumine, jalgpall, korvpall. Iga sportlane suurde sporti ei jõua. Igatseb pääseda suurele lavale. Pürib suurde poliitikasse. Suur ajakirjandus nõuab osavat sulge. Suur kunst eeldab suurt talenti. Suur luule on ajahambale vastu pidanud. i. suursugune, kõrgemat päritolu, ülikas; tähtsamatest v. valitud isikuist koosnev. Suurest soost proua, saksad. Ihkab pääseda suurde seltskonda. Suuremasse seisusse polnud kerge tõusta. Oodati suuri külalisi. Püüab ikka küla suur(ema)tega läbi käia. *Esiotsa peeti kartuhvleid kui võõramaa imeasja kuningate, vürstide ja muu suure rahva aedades .. O. W. Masing.
6. suurt, suuremat ‹eitusega adverbilaadselt› oluliselt, eriliselt, eriti, kuigivõrd; väga, palju. Poisist ei tehtud suurt väljagi. Kas keegi suurt süüdi oligi? Seda autorit pole seni suuremat tõlgitud. Moodne kunst talle suuremat ei meeldi. Sõnu ta suurt ei vali. Ega teda siin suuremat sallitud. Asja suurt polnudki, tulin niisama. Ei saa suurt arugi, et haav valutaks. Autodest pole tal suuremat aimu. Turule müügiks viia suuremat ei olegi. Üksi ei suuda suurt midagi ära teha. Ei saanud asjast suuremat sotti. Ega ta minust suuremat noorem ei ole. Pole viga, sellest pole suuremat ühtigi. Olukord pole tänavugi suurt parem. Raha meil enne palgapäeva suurt pole. Söögist ma praegu suuremat ei hooli. Näe, ei sajagi enam suuremat. Pehme ilmaga pole kinnastest suurt lugugi. Kas mu nägu on veel kriim? – Suur(ema)t mitte.

suure|häälne
suure häälega, vali. Kostis laia, suurehäälset juttu.

sõim ‹-u 21› ‹s›
kellelegi suunatud (valjuhäälne) labaselt väljendatud halvustus. Ebatsensuurne, labane, mahlakas, ropp, rõve, toores, vänge, vali, vihane, äge sõim. Tal on sõim kerge tulema. Vastas sõimule sõimuga. Ei kavatse su sõimu kuulama jääda, taluda. Kõneleja võeti vastu avaliku sõimuga.

sõna ‹7› ‹s›

1. ka keel keele väikseim iseseisev tähenduslik koostisosa (kirjutatuna esitatakse ühe tähekogumina); selle kõnes v. tekstis esinev vorm, sõne. Lühike, pikk, kahesilbiline sõna. Foneetiline, grammatiline, leksikaalne sõna. Kirjakeelsed, kõnekeelsed, murdelised, vananevad sõnad. Haruldane, vähetuntud, vulgaarne sõna. Väga ilmekas sõna. Võõrkeelsed, meie omad sõnad. Deskriptiivsed sõnad. Sõna päritolu, tähendus, sisehäälikud, muutevormid. Sõnade järjekord lauses. Sõnu hääldama, silbitama, poolitama, kirjutama. Selle sõna etümoloogia pole selge. Mis see sõna tähendab? Sõna „kunžuut” lähtub pärsia keelest. Lause koosneb sõnadest. Leksikon sisaldab umbes 5000 sõna. Ta ei oska sõnagi hispaania keelt. Mõnest sõnast sain aru, mõnest mitte. Tekstis oli palju tundmatuid sõnu. Tõmbas kirjutatus mõne sõna maha. Summa tuleb kirjutada sõnadega. Laps veerib silpe ja sõnu. Esineja kippus sõnade lõppe alla neelama. See ümin oli sõnadeta laul. Inimmõte väljendub sõnades. Maja vajus rusuhunnikuks sõna otseses, tõsises mõttes.
▷ Liitsõnad: argoo|sõna, eriala|sõna, laen|sõna, murde|sõna, oma|sõna, oskus|sõna, substraat|sõna, tehis|sõna, unar|sõna, uudis|sõna, võõrsõna; abi|sõna, arv|sõna, ase|sõna, ees|sõna, hüüd|sõna, kaas|sõna, kild|sõna, kõrval|sõna, käänd|sõna, määr|sõna, nimi|sõna, omadus|sõna, pöörd|sõna, side|sõna, taga|sõna, tegusõna; eitus|sõna, jaatus|sõna, liht|sõna, liit|sõna, märk|sõna, paaris|sõna, põhi|sõna, reduplikatiiv|sõna, rööbik|sõna, täiend|sõna, vastandsõna; juhu|sõna, nugi|sõna, parasiit|sõna, tabu|sõna, täitesõna.
2. (keele, keelekasutuse kohta). Trükitud sõna. Kiriklik, ilmalik sõna. Kirjanduslik, kunstiline sõna. Tunnetame Tammsaare sõna võlu. Sündmus jäädvustati nii sõnas kui pildis. See kirjanik valitseb hästi sõna 'oskab hästi keelelisi vahendeid kasutada'. Head stilistid tunnetavad sõna väärtust. Inimeste arusaamad sõna jõust on erinevad. Sõna on näitekunstis olulise tähtsusega. Õpetus ei saa läbi ilma õpetaja elava sõnata.
▷ Liitsõnad: ees|sõna, järel|sõna, kirja|sõna, lend|sõna, lõpp|sõna, rahva|sõna, saate|sõna, seaduse|sõna, tarkus(e)|sõna, trüki|sõna, vanasõna; ristsõna.
3. (rääkimise, kõneluse, jutuajamise vm. teksti kohta). Vahetasime tänavanurgal mõne, paar sõna. Kõigepealt mõni sõna selgituseks. Ta ei öelnud ainsatki sõna. Ma ei ole sellest kellelegi sõnagi lausunud, iitsatanud. Läks sõna lausumata 'mitte midagi ütlemata' uksest välja. Oleks ta kas või poole sõnagagi 'natukegi, möödaminnes' rahast juttu teinud. Ta taipas, mõistis olukorda poolelt sõnalt 'ilma pikema jututa'. Ma ei ole temaga sellest poolt sõna(gi) 'vähimatki' rääkinud. Tule sisse, ajame sõna juttu. Mitte sõnagagi ei andnud ta kambamehi välja. Heitis, poetas, pistis, lausus aeg-ajalt mõne sõna teiste jutu sekka. Need olid rohkem jutujätkuks öeldud sõnad. Valitseja on oma sõnades väga vabameelne. Ta pöördus minu poole järgmiste sõnadega. Paljugi mis ütlesin, ära hakka kohe igast sõnast kinni! Rääkimisest pole abi, milleks asjata sõnu kulutada. Temaga vaielda pole mõtet, raiskad ainult sõnu. Kõik oli asjata, loopisin ainult sõnu tuulde 'ilmaasjata rääkisin'. Eks poeta peremehele ka minu heaks mõni sõna! Ära keeruta, need on su enese sõnad! Vali vähemalt teiste juuresolekul oma sõnu! Sõna sõnast – ja oligi tüli lahti. Torgid mind kogu aeg sõnadega. Ta muudkui keerutab sõnadega. Või mina olen see- ja teistsugune – võta oma sõnad kohe tagasi! See on puhas sõnadega kemplemine. Hakkas mulle moraali lugema ning sõnadega kasvatama. Nii kurb oli, et sõnad jäid kurku kinni 'ei saanud rääkida'. Tahtis nagu midagi öelda, kuid neelas sõnad alla. Tüdruku sõnad läksid segi, lämbusid pisaraisse. Võõras ei leia tänamiseks sõnu. Nii napi jutuga inimene, et lausa kisu tal sõnu suust. Mehel pääsesid sõnad nagu paisu tagant. Ma imestan, kui lihtsalt tal sõnad üle huulte tulid. Ta on hea kõnemees: oskab oma mõtteid sõnadesse panna. See mees juba sõna võlgu ei jää. Ma usun tema sõna: see mees ei valeta. Martinile meenusid Elna sõnad. Pea meeles mu sõnu: see läheb nii! Sõnadest tegudeni ei jõutudki. Korjas selle kohta sõna siit, teise sealt. Kohtualusel on viimase sõna õigus 'õigus midagi lühidalt öelda enne kohtuotsuse tegemist (v. selle täideviimist)'. Enne kui alustame – üks sõna veel! See asi on ju sõnadetagi selge. Temas kees sõnadeta viha. Need tooted ei kõlba kuhugi; sõnaga 'ühesõnaga' praak. Sõna pistab, sõna päästab. Parem sõna hammaste taga kui keele peal. Mees sureb, sõna jääb. *Kadunuke oli olnud kasin nii sõnas kui teos. I. Jaks. *Ärge pange pahaks, kaupmeheisandad, aga me oleme lihtsad meremehed ega oska sõnu seada, veel vähem neid kirja panna .. K. Ristikivi. | koos väljenduslaadi osutava lähema iseloomustusega. Lahked, soojad, südamlikud sõnad. Rasked, karmid, teravad, kurjad, sapised sõnad. Oh kui külmad olid ta sõnad! Ära tarvita nii inetuid, roppe sõnu! Ta pruugib ilmekaid, lopsakaid sõnu. Olen kuulnud temalt ka halbu sõnu. Tuletas mind hea sõnaga meelde. Ütles paar kõva, krõbedamat, tõsist sõna. Mõistlikku sõna ära temalt looda. Need olid väga õpetlikud sõnad. Ta armastab suuri sõnu teha. Kindla, raudse sõnaga mees. Asjatuid sõnu ta ei teinud. Tal on alati paras sõna käepärast. Ütlesin sulle juba selge sõnaga, et ma ei tule. Hea sõna võidab võõra väe. Tüli tõuseb tühjast sõnast. || ‹pl.› teat. tekst v. tsitaat. Need on Koidula, Tuglase, Tammsaare sõnad. Mälestussambale on raiutud luuletaja sõnad. Kas sul laulu sõnad on peas? || ‹pl.› teat. rituaali v. sõnamaagiaga seotud tekst (näit. loits, nõidussõnad vms.). Maa-aluste ehk maaliste sõnad. *Tema isa oli veel osanud sõnu, ihutõbede ärahoidmist ning pasliku tuule nõidumist. Ü. Tuulik. *.. kui ma nüüd roosi ehk elitingi kuhugi saan, kas sa sõnu mõistad? E. Särgava.
▷ Liitsõnad: algus|sõna, armastus|sõna, ava|sõna, etteheite|sõna, heakskiidu|sõna, hüvastijätu|sõna, juht|sõna, julgustus|sõna, jumalagajätu|sõna, kaebe|sõna, kiidu|sõna, kirumis|sõna, kiusu|sõna, komando|sõna, kõnetlus|sõna, käsklus|sõna, käsu|sõna, lahkumis|sõna, laidu|sõna, laimu|sõna, lepitus|sõna, leppe|sõna, lohutus|sõna, lori|sõna, lõmpsi|sõna, lõpp|sõna, löök|sõna, manitsus|sõna, meelitus|sõna, mõistu|sõna, märgu|sõna, nalja|sõna, needmis|sõna, pahameele|sõna, palve|sõna, pihi|sõna, pila|sõna, pilke|sõna, protesti|sõna, sajatamis|sõna, sajatus|sõna, sala|sõna, selgitus|sõna, suri|sõna, sõimu|sõna, teotus|sõna, tere|sõna, tervitus|sõna, troosti|sõna, tunnus|sõna, tunnustus|sõna, tutvustamis|sõna, tõe|sõna, tõotus|sõna, tähendamis|sõna, tänu|sõna, vabandus|sõna, vaimustus|sõna, vande|sõna, viha|sõna, võlu|sõna, võtme|sõna, vägi|sõna, õnnistus|sõna, õnnitlus|sõna, õpetus|sõna, ähvardussõna; hülge|sõna, lausumis|sõna, loitsimis|sõna, loitsu|sõna, mana|sõna, nõia|sõna, nõidumis|sõna, nõidus|sõna, roosi|sõna, tule|sõna, tuule|sõna, ussisõnad.
4. otsustav, määrav, kaalukas ütlus v. seisukohavõtt millegi suhtes. Laevas maksab kapteni, talus peremehe sõna. Härra jäi jonnakalt oma sõna juurde. Oled kange mees küll, aga kodus oma sõna maksma panna ei suuda. Tubli töömehe sõnal on kaalu. On see sinu viimane sõna? 'lõplik otsus'. Räägiti ja arutleti palju, lõpuks jäi treeneri sõna ikkagi peale. Otsustav sõna ses asjas jäi isale. Žüriile jääb öelda viimane sõna. Eks Kaarlilgi ole majamüügis oma sõna öelda. Selles asjas oli ka noortel oma sõna kaasa rääkida. *Oma sõna ütlevad siin kaasa paljud looduskaitsesse puutuvad teadused, aga ikka eelkõige ökosüsteemide tasemel. J. Eilart. || piltl midagi kõige uudsemat, moodsamat, arvestatavamat (teaduses, tehnikas jm.). Laev, sild, tehase masinad on tehnika viimane sõna. Küberneetika, kosmoseuurimine pole veel oma viimast sõna öelnud. See ooper on täiesti uus sõna helilooja loomingus. Meie maletajad pole veel öelnud oma viimast sõna. *Alumiinium on seni veel harva saanud suurte sildade kavandamisel kaasa rääkida, kuid oma sõna on ta enesekindlalt öelnud. H. Matve.
▷ Liitsõnad: jaa-|sõna, jah-sõna.
5. (suuline) informatsioon, teadaanne v. korraldus. a. teade, sõnum. Juhan saatis Saksamaalt sõna, et on elus ja terve. Sündmusest saadeti konstaablile sõna. Tuleme kohe appi, niipea kui sõna saadate. Piilurid tõid sõna, et vaenlast pole märgata. Keegi vallamees tõi küüditajate tulekust Lehtjale sõna. Vii kontorisse sõna, et olen haige. Saime sõna, et Harriga juhtus õnnetus. Mulle oli töö juurde jäetud sõna, et ma helistaksin Viljandisse. *Umbes kella seitsme paiku tuli [laevalt] sõna maale, et nüüd olevat kõige soodsam aeg .. A. Jakobson. *Liina viis saksa ohvitser aasta eest Tallinna. Pärast ei tähte ega sõna. H. Sergo. b. käsk, korraldus; nõuanne, ettepanek vms. Inseneri sõna peale see uuendus tehtigi. Isa sõna on enam kui ema vits. *Meie oleme sinu vanemad ja meie sõna järele pead sina sellele [mehele] minema, kellele meie sind paneme. J. Pärn. c. luba (teat. publiku, koosoleku ees) esineda, õigus v. võimalus kõnelda. Palus koosolekul sõna. Juhataja küsis, et kes soovib veel sõna. Tahtis protestida, kuid koosoleku juhataja ei andnud talle sõna. Selgituseks anti sõna töödejuhatajale. Avaettekandeks sai sõna rahandusosakonna juhataja. Sõna on prokuröril. Kaebealuselt võeti sõna ära.
▷ Liitsõnad: surmasõna.
6. lubadus, tõotus; ausõna, kinnitus vms. Annan sõna, et see asi jääb üksnes meie teada. Peame minema, andsime ju oma sõna. Aus mees peab oma sõna. Suured lubajad ei pidanud sõna. Väga kena sinust, et sa sõna pidasid ja tulid. Võttis minult sõna, et ma sellest kellelegi ei räägi. Vürst murdis sõna, ei pidanud lubadust. Kõik jääb nii, nagu räägitud, mina oma sõna ei murra. Tema oma sõnast ei tagane. Küll ta maksab ära, mul on tema sõna. Kõik saab korda, minu sõna selle peale. Igaühe sõna ei maksa uskuda. Mõned jäidki tema sõna peale lootma. Meest sõnast, härga sarvest. *„Aga kas ka peate, mis lubate?” – „Pean,” kinnitas Villu. „Mees ja sõna, teist ei ole..” A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: au|sõna, mehesõna.
7. mat sümbolite lõplik jada, millel on kindel tähendus v. otstarve
▷ Liitsõnad: kahend|sõna, masinasõna.
8. kirikl Jumala õpetused, korraldused, käsud inimestele (piiblis); piibel tervikuna, pühakiri. Jumala sõna kuulutama, jutlustama, selgitama. Võtke kuulda Issanda sõna! On kogu elu elanud pühakirja sõnast lähtudes.
▷ Liitsõnad: jumala|sõna, piiblisõna.

särtsatus ‹-e 5› ‹s›
särtsatamine, selle heli. Välklampide särtsatused. Kelgujalaste särtsatused teekonarustel. *.. tõmbas tikuga nii kõvasti vastu toosi, et käis vali särtsatus. A. Kurtna (tlk).

söölas ‹sööla 19› ‹adj›
ablas. Söölas põrsas kasvab jõudsasti. Söölad kahjurid on taimede lehed hävitanud. Söölaste kajakate parv. Ei tema toitu vali, ta on nii söölas!

sürje ‹adv›
murd vägisi; otse. *Oli vali lahkusuliste aadressil, kelle palvetundidesse inimesed jälle sürje hakkavad kippuma. E. Tegova. *.. ja siis pööras Miška otsa sauna poole ja traktoriga sürje peale, tahtis sauna otseteed jõkke tõugata. O. Jõgi (tlk).

tahes ‹adv›

1. moodustab koos ase- v. määrsõnadega umbmäärase mööndust märkiva ühendi: ükskõik kes, mis, milline, millal, kui palju jne. Tee mis tahes, mitte ei jõua. See on tõsi, rääkigu nad mis tahes. Ostan selle maali mis tahes hinna eest. Sellest rauakamakast saab sepistada mida tahes. Tulgu kes tahes, karta pole midagi. Töötada tuleb ausalt, ole kelle tahes alam, kelle alam tahes. Laul on nii hästi peas, et võiks kelle ees tahes üles astuda. Ta võib kellel tahes hinge seest süüa. Võid esineda kellena tahes, mind sa ei peta. Olgu kodupaik milline tahes, armsaks jääb ta ikka. Sõna tuleb pidada, olgu sel missugused tagajärjed tahes. Siit saab suitsu osta millal tahes. Olgu kus tahes, meie otsima ei hakka. Mingu kuhu tahes. Võid peole jääda kauaks tahes. Olgu tuul kui vali tahes, meie läheme ikka merele. Vaata kui tahes kaugele, igal pool on meri. Ta võis puhata kui palju tahes, kui tahes palju. Joob mis kole, olgu muidu kui tahes tubli mees, kui tubli mees tahes.
▷ Liitsõnad: igatahes.
2. koos sõnaga tahtmata esineb paratamatust väljendavates ühendites. Patt peab kunagi tahes või tahtmata päevavalgele ilmuma. Tahes või tahtmata jäid põllutööd lõpetamata: tegijaid nappis. Läks pimedaks ja otsimine pidi tahes ehk tahtmata pooleli jääma.

talv ‹-e 22› ‹s›
sügise ja kevade vaheline aastaaeg. Külm, vali, käre, pehme, lumine, tuisune talv. Lumerohke, vähese lumega talv. Astronoomiline talv algab talvisel pööripäeval. Talv tuli, saabus novembris. Vastu talve koliti uude majja. Loodus valmistub talve vastu. Sügis pöördus järsku talvele, käändus üleöö talveks. Siil kogub endale talveks toitu. Rändlinnud lendavad talveks lõunasse. Vanaisa jäi terveks talveks voodisse. Talvel, talv läbi elas ta ühiselamus. Kes suvel hoolas ei olnud, imeb talvel käppa. Ema oli talve jooksul, talvega väga vanaks jäänud. Liblikas on talve üle elanud. Mitu lammast te üle talve, talveks jätsite? Loomi, karja üle talve pidama. Sügisel oli talv 'lumi' enneaegselt maha tulnud. Kartulid jäid talve alla 'lume alla, üles võtmata'. Tänavune talv on must 'lumeta'. Väljas on sügav talv 'talve hari'. Pikk ja karm talv võttis pirnipuu ära. Märtsikuus pidas veel talve. Kevade poole, kevadist poole talve 'kevadtalvel' hakkas tal tuju paranema. Kui varajase kevade järel uuesti talveks läheb, siis on lõokesetalv. Tõnisepäeval murtakse talve selgroog. Ega talv taeva jää. *Küll oleks praegu hea kusagil sügavas laanekurus pätsu kombel talv kevadesse põõnata. H. Laipaik. || kooliaasta, koolitalv. Jaak on esimese talve poiss. Ta on ainult kaks talve koolis käinud. Külakooli oli seitse talve. Kulus kuus talve tööd, enne kui asjast asja sai. | piltl. *Aga ma ei nurise, / kuigi elu astub talve. A. Sang.
▷ Liitsõnad: eel|talv, hilis|talv, järel|talv, kesk|talv, kevad|talv, päris|talv, süda|talv, sügis|talv, varatalv; kooli|talv, olümpia|talv, spordi|talv, suusa|talv, sõjatalv; polaartalv; lõokesetalv; tuumatalv.

talve ‹6› ‹s›
talv. Kui pole talvet talve ajal, siis pole suid sui ajal. *Tuli viimaks vali talve, / kokku kuivas ilus ilm. L. Koidula.

tema ‹rõhulises asendis›, ta ‹rõhutus asendis› ‹tema e. ta, teda e. luulek hrv tend, temasse e. tasse, temas e. tas, temast e. tast, temale e. talle, temal e. tal, temalt e. talt, temaks, temani, temana, temata, temaga e. taga›
‹pron› ainsuse 3. isiku asesõna vt nemad
1. osutab isikule v. olendile, kes ei ole kõneleja ega kuulaja. Ta on õpetaja. Ta elab, sööb, magab. Ta tuli, vaatas. Ta ei käinud siin. Tema usub seda kindlasti. Küsi võõralt, mis ta tahab. Kala paistis suurem, kui ta tegelikult on. See pole teiste asi, kuidas tema oma elu elab. Haigele toodi tema pudrukauss. Rahu tema põrmule! Tulid Mati ja tema sõbrad. Kollane on ta lemmikvärv. Ma olen ta peale pahane. Leidsin ta magamas. See on tema oma. Tema teada, tema arvates on see teisiti. Nägin teda eile. Kuulsin teda laulvat. See ei puutu temasse. Õpetaja suhtub tasse hästi. Temas on palju head. Muusika äratas tas mälestused. Temast ma seda küll ei usu. Kas sul tast kahju pole? Temale pole seda vaja. Soovisime talle õnne. Talle meeldib lugeda. Küll ma talle näitan! Temal tuleb see paremini välja. Tal on hea pea. Kuulsin temalt uudiseid. Talt võeti load ära. Ega ma temaks ole. Sõuame temani. Püüa end temana ette kujutada. Katsume temata hakkama saada. Temaga on vist midagi juhtunud. Kus sa taga tuttavaks said? Ta on üsna hädine, see naabripoiss. „Las tema läheb,” osutas Peeter silmadega venna poole. *Mehel endine kõik lakkas, / silmapilkmel hoidma hakkas, / armastama hakkas tend, / võõrast, kes saand ulualust .. M. Under. || (mitmesugustes ütlustes, püsiühendites). Jäägu peale nii, nagu peigmees tahab, susi teda söögu! Et susi teda sööks! Tont teda võtku! Las Ants jääb koju, jumal temaga. Tühja temaga, las läheb. Istugu siis üksi, kurat temaga! Tehku, nagu tahab, pagan temaga! || ‹ka suure algustähega› (kõrgemate võimukandjate tiitlites). Tema kõrgus, ekstsellents. Tema Majesteet Rootsi kuningas. Tema Pühadus paavst. Tema Pühadus dalai-laama. *Tema keiserlik kõrgus on vali mees, väga vali! E. Särgava. || (austaja, kavaleri kohta, kasut. seoses temakesega). Pargipingil istuvad tema ja temake. Tema püüdis temakest milleski veenda. || tema'p, temap (rõhutavalt, kinnitavalt:) just tema. Tema(')p see oligi, kes kurva sõnumi tõi.
2. hrl. rõhutus asendis osutab varem mainitud (v. mainitavale) esemele, nähtusele, olukorrale. Armastan võilille ta päikesekollase värvuse pärast. *Konjak on maitselt parem, kuid ta paneb jooja targutama. E. Vetemaa. || (ütlustes ja väljendites ka ebamäärasema osutusega v. täitesõnana). Asi ta siis ära pole, auto osta. Seal ta nüüd on, see inimese elu. Ah, mis sest pluusist, tühi temaga! Üks ta kama kõik! Eks ta ole! Ah, küll ta käib! Oli, kuidas ta oli, mis me enam sest arutame. Mis ta praegu ikka nii hilja on! Kui ta nüüd ometi vihma tuleks!
3. hrl. rõhutus asendis osutab esimesena mainitule. Rein ütles Jürile, et ta pole sellest midagi kuulnud. See riie meenutab lavsaani, aga ta on sellest paksem.
4. kõnek (keerutaval v. peenutseval pöördumisel 2. isiku asesõna asemel). „Ja mis siis temal asja oli?” pöördub kõrtsmik lõpuks ootaja poole. *Sellised juuksurid kutsuvad soenguid vesilaineteks, lokitavaid kundedeks, ja räägivad klientidega: „Kuidas tema käsi käib? Tema poeg on juba nii suureks kasvanud!” L. Tungal.

tenor ‹-i 2› ‹s›
muus
1. kõrge meeshääl; kõrguselt kolmas hääl segakooris. Lüüriline, dramaatiline tenor. Laulab meeskooris esimest 'kõrgemat', teist 'madalamat' tenorit. Andrese hele tenor lõikas teistest häältest läbi. || (kõrge kõnehääle kohta). Telefonist kostis peenike tenor. Naabri vali tenor lahendas vaidluse.
2. sellise häälega laulja. Maailmakuulus tenor Luciano Pavarotti. Koori otsitakse tenoreid.
▷ Liitsõnad: ooperitenor.
3. teat. pehmelt kõlav vaskpuhkpill. Mängib puhkpilliorkestris tenorit.

terav ‹-a 2› ‹adj›

1. (terariista, selle tera kohta:) hästi lõikav, vahe; hästi sisse v. läbi tungiv; ant. nüri. Terav nuga, saag, kirves. Terav naaskel, puur, nõel. Terav mõõk, oda. Väga teravad uued käärid. Habemenuga on hästi terav. Ihus noa teravaks. Nuga on nii terav, et juuksekarva lõikab pikuti pooleks. Laseb pussi käia peal teravamaks. Luiskas vikati teravaks. Mehed läksid heina niitma, teravaks pinnitud vikatid õlal. Terav kirves leiab kivi. || (hammaste kohta). Noortel on head teravad hambad, nemad saavad kõike süüa. || (millegi muu kohta:) selline, millel on lõikav, torkav, kriipiv, kergesti haavu tekitav serv v. ots. Terav kivitükk, granaadikild. Teravad klaasikillud võivad õnnetusi põhjustada. Roosi, kaktuse teravad ogad. Teravate ohetega nisupead. Kassil on teravad küüned. Röövlinnu terav nokk. Ole ettevaatlik, kapil on teravad nurgad. Jalg sattus millelegi teravale. Teravad lõikeservad viilitakse tasaseks.
▷ Liitsõnad: naaskel|terav, nael|terav, nuga|terav, nõel|terav, oga|terav, ohak|terav, tikk|terav, tääkterav.
2. (millegi kuju, välise vormi kohta). a. õheneva serva v. aheneva otsaga, kitsast serva, tippu v. nurka moodustav; teravikuga lõppev. Terav kikkhabe. Terava ninaga kingad. Teravad kraenurgad. Pliiatsi terav ots. Sedel on kirjutatud hästi terava pliiatsiga. Muna tömp ja terav ots. Kuhjal võetakse hari teravaks. Mägede teravad tipud. Veest tõusevad teravad kaljunukid. Merre lõikus terav maanina. Teravad murdlained. Vanalinna teravad katuseharjad. Teravad püksiviigid. Seljak on kohati nii terav, et seal leidub ruumi ainult kitsale teerajale. Tee keeras terava 'järsu' kurviga paremale. b. kitsas v. (kõhnusest) kitsenenud, esiletungiva luuga, nurgeline (kehaosade kohta). Teravad põsenukid, -sarnad. Tal on terav lõug ja veel teravam nina. Terava näoga kõhn poisike. Kondine, teravate õlanukkidega mees. Poisil olid kõhnad sääred ja teravad põlved. Terava ninaga koer. Kitsa koonu ja teravate kõrvade järgi tundsin ära rebase. Andis kronule piitsavarrega vastu teravaid puusakonte. *Nälg oli nende näod teravaks vooletanud, magamatus silmadele kibepunased sõõrid ümber joonistanud. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: nõel|terav, oga|terav, tikkterav.
3. (visuaalselt) selgesti eristuv v. eristatav, selge, kontrastne. Terav kujutis. Teleril pole pilt terav. Teravad kontuurid. Ere päike heitis hoovi teravaid varje. Taeva taustale joonistub kraana terav siluett. Piir aastarõngaste vahel on terav. Pilvede piirjooned muutusid teravamaks. || sügav. Suu ümber on tekkinud teravad kurrud. || (mõtteliste piiride kohta). Lapse kujutluses pole oleva ja olematu vahel teravat piiri. Seisuste vahel tehti teravat vahet.
▷ Liitsõnad: ebaterav.
4. intensiivselt meeltele mõjuv, tugevat (sageli häirivat) aistingut tekitav. a. (lõhna kohta:) ninna tungiv, nina limaskesti ärritav, mitte mahe. Terav higilõhn, tubakahais. Küüslaugu, puskari terav hais. Kabiini tungis teravat bensiinivingu. Väävelvesinik on terava lõhnaga värvitu gaas. *Kui tikust tuld tõmmata, siis on õhus alati tunda erilist teravat lõhna. See lõhn tuleb põlevast tikuväävlist. V. Beekman. b. (maitse kohta:) suu limaskesti ärritav, suus erilist hõõgumistunnet tekitav; mitte mahe. Sibula, pipra terav maitse. Terav tomatikaste. Riis terava kastmega. Idamaa toidud vürtsitatakse teravate maitseainetega. Sinihallitusjuustud on terava maitsega. Maohaavade korral ei tohi süüa teravat ega haput. *Keelele tuli terav hapu maitse – hilist sorti punastest sõstardest, mis kasvasid vanaema aias keldri juures. L. Ruud. c. (helide v. häälte kohta:) läbilõikav, läbitungiv; lühike, järsk ja vali. Terav vedurivile. Terav signaal puuris pealuust läbi. Ukse tagant kostab terav ja nõudlik kellahelin. Sügistuule terav vihin. Õhk tungib terava sisinaga kummist välja. Terava kõlaga tenorsaksofon. Hakkide, kajakate teravad häälitsused. Kõrvaltoast kostis kuivi teravaid köhatusi. Koer laskis kuuldavale paar teravat haugatust. Lajatas terav püssipauk. Oks murdub terava praksatusega. Terav piitsaplaks. Terav koputus uksele. d. (valguse, värvide kohta:) (väga) ere v. hele. Tähtede, lumevälja terav sära. Kunstnik kasutab teravaid värve. Erkroosa ja teised teravad toonid. Liiga terav valgus pole silmadele hea. e. (valu kohta:) lõikav, torkiv, kõrvetav; äge, mitte tuim. Küljes puurib terav valu. Teravad valuhood kõhus, rinde all. Pea tuikab teravast valust. Haige tunneb rinnas teravaid pisteid. f. (seoses külma- v. puuteaistinguga:) torkivat, kipitavat valutunnet tekitav; (tuule kohta:) lõikavalt külm, vinge, kõle. Merelt puhus terav kirdetuul. Lagedal on tuul veel teravam. Teravad tuuleiilid sundisid varju otsima. Teravat lumepihu peksis näkku. Tuulehoog lõi teravat rahepuru vastu nägu. Tuul keerutas üles lõikavalt teravat tolmu. *.. oli pime nagu kotis, ja vihm – külm, terav ja rõske – kriipis nägu nagu nõeltega. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: pipar|terav, tuliterav.
5. (pilgu kohta:) läbitungiv, karm. Tal on külmad ja teravad silmad. Äkitselt muutus terav vaade pehmeks, mahedaks. Mehe ilme muutus järsuks ja teravaks. *Silmanurkadest jooksid meelekohtade poole kortsukesed, mis pehmendasid hallide silmade teravat pilku. E. Rängel.
6. (meelte ja vaimuomaduste hrl. positiivsel iseloomustamisel:) terane. a. (meelte, vaistu kohta:) hea, täpne, tundlik, mitte tönts. Röövlindudel on terav nägemine. Noortel on teravamad silmad kui vanadel. Seitsmekümneseltki oli ta silm veel terav ja käsi kindel. Terav kõrv kuuleb iga pisimatki heli, eristab helisid hästi. Vanaisa on peaaegu pime, kuid terava kuulmisega. Loomadel on terav haistmine. Koera terav nina tundis erutavat jäneselõhna. Tänu pimeda teravale vaistule jäi õnnetus tulemata. *Kui teravad on ikka lapse meeled: Rein mäletab täpselt isegi värske hobusekuse sooja .. lõhna. E. Vetemaa. b. tähelepanelik (ja vilunud). Õpetaja terava silma eest ei jää midagi varjule. Tüdrukul on looduse jaoks teravat pilku. Rahaasjades on tal terav silm. *Oled ikka terava pilguga mees olnud, mine nüüd parem ja hoia silm maanteel – et keegi meile peale ei juhtuks! A. Jakobson. c. vaimselt ergas, kiire ja selge taibuga; nutikas, leidlik. Terava mõistusega inimene. Male nõuab teravat mõtlemist. Laps on oma ea kohta terava arusaamisega. *Käämer on kõigest hoolimata siiski terava peaga poiss .. A. Kivikas.
7. (ütlemislaadi, tooni kohta:) torkav, salvav, pilkav; kuri. Kasutab tihti teravat ja üleolevat tooni. „Mis sa sellega öelda tahad?” küsis ta teraval toonil. Ta läheb, muutub kergesti teravaks. Mõnele lausa meeldib terav olla. Sähvab teisele midagi teravat. Kumbki ei säästnud teravaid sõnu. Palvele vastati terava naeruga. Tüdrukut ei sallitud tema terava keele pärast. Ajakirjaniku terav sulg põhjustab sekeldusi. Läks teravaks vaidluseks, ütlemiseks, sõnavahetuseks. Kõige teravamad kohad on arvustusest välja jäetud. Armutult terav kriitika. Terav vastus, märkus. Teravad etteheited, süüdistused. Nõupidamiste toon oli küllaltki terav.
8. (suhete, olukordade kohta:) konfliktne, vaenulik; pingeline, ärev. Suhted vendade vahel on teravad. Ära aja suhteid asjata teravaks! Vahekorrad kipuvad järjest teravamaks minema. Olukord muutub päev-päevalt teravamaks.
9. (liigutuste, liikumise kohta:) äkiline ja kiire; järsk, hoogne. Terav pealevise. Õnge veest väljavõtmine toimugu kerge terava löögiga. Mäng algas vastasmeeskonna terava rünnakuga. Viimane kolmandik algas rootslaste survega, soomlased piirdusid üksikute teravate vastulöökidega. Hobune pani teravat traavi.
10. väljendab millegi intensiivsust. a. (füsioloogiliste ja psüühiliste protsesside ning tunnete kohta:) väga suur, sügav. Äkitselt tundis poiss teravat nälga. Näljatunne läks järjest teravamaks. Silmapilgu tundis ta teravat kadedust. Tunneb alluvate vastu teravat põlgust. Tajus äkki teravat kahjutunnet teiste lahkumise pärast. Liiga ere valgus tekitas terava ebamugavustunde. Publik jälgib etendust terava huviga. Terav uudishimu sundis poissi teistega kaasa minema. Mõnel on kohe terav vajadus pihtida. *Niisugusel minutil vaatad terava tusaga möödunud päevale tagasi ja tunned end poisikesena, kes omapead hulkuma tulnud. O. Kool. || erutav. Otsib teravaid elamusi. *Diskode ja pubide keskkond on neid [= teismelisi] tüüdanud, uusi teravaid kogemusi enam ei ole. J. J. Leppik. b. (seoses probleemsete, keeruliste olukordadega:) raske; väga suur, äärmiselt suur. Terav majanduskriis. Kõige teravamal kujul avaldusid kriisinähtused väikeriikides. Tööpuudus oli tol ajal terav. Töökätest on talus terav puudus. Sõjajärgsel ajal tunti teravat puudust igasugustest ehitusmaterjalidest. *Korterihäda oli mõisas terav .. A. Kivikas. || olulise tähtsusega, (kiiret) lahendust nõudev. Teravad sotsiaalsed probleemid, küsimused.

peale tikkuma

1. (mingi füsioloogilise v. psüühilise seisundi kohta:) vägisi peale tulema, peale kippuma. Uni, nälg, nutt, haigutus tikub peale. Mulle tikub väsimus peale. Vägisi tikub naer peale.
2. peale tungima, peale tükkima. Mees tikkus teisele rinnutsi peale. | piltl. *Ja järgmisel hetkel lõikas tugevasti ning jõhkralt peale tikkudes läbi maja vali koputamine. A. Jakobson.

toitma ‹toidan 46›

1. toitu andma, kellegi toidutarvet rahuldama, kedagi söötma. Toidab mind rammusate suppide ja putrudega. Toidab last püreega. Karja toidetakse heinte ja siloga. Lind toidab poegi putukate ja ussikestega. Vaeseke toidab ennast ainult palukestest. Toidab imikut pudeliga, pudelist. Ema toitis last rinnaga 'imetas' üheksa kuud. Kes see nii suurt õgardit toita jõuab! Lapsed alles väikesed, tahavad toita ja katta. Peres oli viis suud toita. Metsloomad peavad end suvel hästi toitma, et talve üle elada. Kokad toitsid meid korralikult. Jõuluõhtul toidetakse ka loomi rikkalikult. Korralikult toidetud sõdurid. Harjamata ja halvasti toidetud hobune. Kuidas looma toidad, nõnda ta veab. Kütt toidab koera, aga kalamees ei kassigi. *Pleki-Karla on mees, kes elust ei hooli. Sööb, mis juhtub, peamiselt toidab end viinatilgaga. H. Kiik. || söönuks tegema. Leib toidab hästi. Ei seened toida kedagi. | piltl. Toitis viletsas võõrastemajas lutikaid. Rahvast toidetakse kõmu ja skandaalidega. Meid on kaua toidetud lubadustega. Töötu toidab end lootustega. *Aga miski ei ärata ega toida inimese himu nii nagu see, mis on keelatud. K. Ristikivi.
2. elatama. Toidab end tundide andmisega, käsitööga. Sõja ajal toitis ta peret kogutud vara müügist. Pärast vanemate surma jäi väikevend Epu toita. Mees peab suutma toita naist ja lapsi. Iga vald peaks oma vaesed toitma. Metsatöölist on saag ja kirves eluaeg toitnud. Vali endale kindel amet, mis sind toidab. Kirjutamine pole töö, mis toidaks. Kehviku põllulapp ei suutnud peret toita. Töö inimest toidab, laiskus teda rikub. Kes põldu toidab, seda toidab põld jälle. *Minu tiivulised töölised [= mesilased] ühes aiapeenardega toidavad mind täiesti. E. Vilde.
3. vajalikuga (pidevalt) varustama (millegi säilimiseks v. töötamiseks). Toitis suitsuahju lepaokstega. Lõkke ümber istujad toidavad aeg-ajalt tuld. Nahka tuleb õhtul puhastada ja öökreemiga toita. Katel toidab auruga turbiine. Elektrijaamad toidavad ettevõtteid energiaga. Elektrilampe toidetakse madalpingelise vooluga. Valgusteid toidetakse elektrivõrgust. Aparaati toideti patareidest, patareidega. Jõed toidavad oma vetega järvi ja meresid. Maa-alune järv toitis sadu puurkaevusid. Tiiki toidavad allikad. | piltl. Taat hakkas piipu tubakaga toitma. Isetegevus toidab andekamatega professionaalset teatrit. *Rasv sulas tasapisi, valgus mööda tahvlit alla ja toitis tahti. R. Toming (tlk).
4. piltl jõudu juurde andma, elus hoidma. Teadus ja kunst toidavad teineteist. Pühakiri toitis tal hinge. Toidab vaimu pideva eneseharimisega. Egoismi ei maksa toita tarbetu kiitusega. Vange toidab vaid lootus. *Ainult hea toidab head, / ainult kuri kasvatab kurja .. H. Runnel.

toores ‹toore 19› ‹adj›

1. küpsemata, valmimata (marjade, puuvilja jms. kohta); ant. küps. Karusmarjad olid alles päris toored. Toorel pirnil pole õiget maiku. Tooreid pähkleid on raske tupest kätte saada. Pani toored tomatid järelvalmima. || piltl (isiku kohta:) kogenematu, vilumatu. Ta on poliitikuna veel üsna roheline ja toores. Esimene armastus koorib tüdrukult toore ja krobelise kesta.
▷ Liitsõnad: pool|toores, veritoores.
2. rohkesti niiskust sisaldav, veel mitte kuivanud. Toores hein, rohumass. Toorena kokkupandud hernest peab enne peksmist korralikult kuivatama. Kuivi puid ei olnud, tuli kütta toorestega. Klopsis kokku lihtsa toorestest laudadest kasti. Ägedalt põlevale lõkkele visati tooreid oksi peale. Mis elu see ka on, visiseb nagu tuli toores puus. *.. õhk oli täis roheliste männinõelte ning tooreste laastude värsket lõhna. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: pool|toores, veritoores.
3. töötlemata v. pooleldi töödeldud. a. (toiduainete, toidu kohta:) mitte päris valmis (keenud, küpsenud vms.); ilma igasuguse töötlemiseta. Leib on seest tooreks jäänud. Muidugi on kartulid alles toored – kümne minutiga nad ju pehmeks ei kee. Liha oli sitke ja pooleldi toores. Küpsetamisootel toores saiataigen. Ostis tooreid kotlette praadimiseks. Kas osta suitsutatud, soolatud või toorest kala? Lea ei joo toorest piima. Toores puu- ja köögivili on väga tervislik. Titat koheldi õrnalt nagu toorest kanamuna. b. (edasist) töötlust vajav; viimistlemata, toor-. Toores metall, maak, turvas, puuvill. Toored 'parkimata' härjanahad. Mida toorest 'pleegitamata' linasest riidest tehakse? Sein oli täiesti toores – silumata ja krobeline. Ninna tungis toore 'puhastamata, rafineerimata' gaasi lõhn. Külvata on vara, muld on alles toores 'külm ja märg'. Toores käsikiri, tegevuskava. Novelli esimene variant on ilmselt toores. Seaduseelnõu osutus tooreks nii sisuliselt kui ka juriidilise vormistuse poolest. Näitusele pakutav pilt oli kiirustamise tõttu jäänud tooreks. Kantaadi esitus tundus proovis veel sootuks toorena.
▷ Liitsõnad: pool|toores, veritoores.
4. vähearenenud, harimatu, kommetelt robustne, tahumatu, metsik (2. täh.); sellest tunnistust andev. Toores külapoiss pole õpetajapreilile sobilik paariline. Misjonär läks toorestele pärismaalastele haridust viima. Härra põlgas oma tooreid alamaid. Paganaid peeti tooreks rahvaks. Peame keskaja kombeid praegustest palju tooremaks. Kuidas saab olla nii kasvatamatu ja toores ühe daami vastu! Õpipoiste toored naljad. Jämedate, tooreste näojoontega mees. Eedi nägu tundub rohmakama ja tooremana kui vennal. *Sest inimesed, kes käisid seltsides, olid juba puhtamat liiki. Tooremad kihid hoidusid sealt eemale. E. Vilde. *Uued inimesed tõid siia värsket vaimu, milles paljugi jäi Ellerheinale arusaamatuks, tema arvates tooreks ja arenematuks. P. Kuusberg.
5. hoolimatult käituv, jõhker, metsik (3. täh.), julm, halastamatu. Andrus oli toores inimene: peksis naist ja lapsi. Toores peremees, valitseja. Toored sõdalased. Mehed on sõjas läinud, muutunud tooreks. Temast on kujunenud toores ja hoolimatu egoist. Kuidas sa võid teiste vastu nii toores olla! Ärge öelge niimoodi, see on toores! Selle naise olemuses on midagi toorest. Toore näoga, südamega, hingega kurjategija. Hävitas toorel käel, toore käega kõik ettejuhtuva. Toores käitumine, peks, vägivald, tegu. Mõned peavad jalgpalli tooreks mänguks. Ainult toorest jõudu kasutades õnnestus tal rahvahulgast läbi trügida. Neis meestes on vähe vaimsust, seda enam aga toorest jõudu. Filmis on tooreid stseene. Paiskas talle näkku kõige tooremat sõimu. Toores ähvardus, pealekäratamine. Vali ja toores naer. Purjus olles avalduvad ürginstinktid kõige tooremal kujul. Hundikoer aeti lihaga tooreks ja metsikuks. Toores nagu metsloom. || kõlvatu, rõve. *Ikka tooremaks läksid ta nõudmised, ikka metsikumalt rüvetas ta Maalit. M. Metsanurk. *Me idealiseerime naist, et õigustada ja ilustada oma toorest iha. A. Alas (tlk).
6. meeltele ebameeldivalt terav (4. täh.) Toored värvitoonid. Murduvate palkide toores ragin. Vaskpillide toon kippus kohati tooreks minema. Täistuubitud vagunis lämmatasid higihais ja muud inimkehade toored lõhnad.
7. ‹substantiivselt› kõnek (automootori õhuklapi sulgemise kohta). Juht andis toorest.

trahvima ‹42›
trahvi määrama; karistama. Liiklusinspektorid trahvisid eeskirjade rikkujaid. Hooletut jalakäijat trahviti 50 krooniga. Tulude varjajaid trahvitakse kõrgelt. Süüdlasi trahviti kohtu korras. Meest on kalapüügieeskirjadest üleastumise pärast korduvalt trahvitud. Metsavaht ähvardas riigimetsas karjatajaid trahvida. Vabrikuomanikul oli õigus töölisi streigipäevade eest trahvida. *.. olge talle [= tütrele] hästi vali. Hoidke ohjad pingul. Kui ei kuula – trahvige! O. Luts.
▷ Liitsõnad: rahatrahvima.

trr(r) ‹interj›

1. annab edasi telefoni-, uksekella- vm. tirinat. Trr! helises telefon. Trrr! kostab äratuskella vali tirin.
2. hobuse peatamist väljendav hüüatus, tprr. *Trrr! – sikutas Tiit ohje, kuna ruun ei tahtnud järsul pärimäel hästi peatuda .. M. Raud.

tsikaad ‹-i 21› ‹s›
zool siristiga putukas (eriti troopikas ja subtroopikas). Tsikaadide vali sirin. Õlipuudel siristasid tsikaadid.
▷ Liitsõnad: liht|tsikaad, mägitsikaad.

tubli ‹6› ‹adj›

1. tunnustust vääriv, omadustelt hea ja sobiv. a. (elusolendite kohta:) mingil alal tulemuslikult tegutsev, igati mingitele tingimustele v. ootustele vastav. Tubli töömees, treial, pootsman, aednik. Tublit õpilast toodi teistele eeskujuks. Tita on tubli roomama. Uno on tublim pillimees kui sina. Meie klassi peetakse füüsikas kõige tublimaks. Ain on kõigiti tubli mees: tugev, rahulik, järjekindel. Olge edaspidi niisama tublid! Mis sa töinad, katsu ikka tubli olla! Äbarik kutsikas kasvas tubliks koeraks. Metsvint on selle poolest tubli, et ta hävitab kahjureid ja laulab väsimatult. Väike, aga tubli. *Tubli perenaine saab tast Soosaarele, töökas, kokkuhoidlik, vähenõudlik, lahke. M. Metsanurk. b. (esemete kohta:) nõuetekohane, tugev, kasutuskõlblik, töökorras. Õpetab, milline peaks olema tubli kiik. Tellis endale tubli kasuka. Vali hästi tublid jalanõud, mis vees ja poris vastu peaksid. Vanad müürid osutusid veel täiesti tubliks. Kell on küll vana, aga tubli, pole kordagi parandamist vajanud. *Krigoljuk otsib mõttes oma vana mõõka .. Oli tubli tükk tööriistaks. O. Kool. c. (nähtuste, olukordade vms. kohta:) kiiduväärt. Tublid kavatsused, tulemused, teod. Abituurium tegi tubli algatuse. Ka teine koht on tubli saavutus. „Tubli töö!” kiitis meister õpipoissi. Ah lõpetasid kooli ära? See on tubli! Vaata kui tubli, et meeles pidasid! *Heidist oli aga väga tubli, et ta oma süü üles tunnistas. S. Truu. d. (kinnitust, nõusolekut v. mööndust märkivana). Tubli, oleme siis kokku leppinud. Aga teistele mitte üks sõna! – Tubli, jäägu nii.
2. (jõult) tugev, kange, kõva, äge. Tubli müks, võmm, obadus. Vennad proovisid jõudu: kumb on tublim. Nii tubli tuulega ei maksa merele minna. Isa ähvardas anda tubli keretäie, nahatäie, sauna. Peeti maha tubli tüli, lööming. Ätil on käsivarres veel päris tublit jõudu. Vahepeal tegi ruun üsna tublit sõitu. Mida lähemale kodule, seda tublima hooga astuti. Lubab tütrele tublid pulmad teha. Pärast tublit leili hüpati jääauku. Haiguse saab ainult tubli kadakasuitsuga majast välja. Asi nõuab veel tublit uurimist.
3. kõnek (üsna) suur, priske, kopsakas, kõva, kenake. Tõi ilmale tubli poisslapse. Kehalt nagu tubli tammetüvi. Sikutas paati tubli ahvena. Tubli rusika suuruste viljadega puu. Järgneme talle tubli vahemaa tagant. Ta oli käinud juba tubli tüki teed 'hulk maad'. Kollektiiv on tubli sammu edasi astunud. Võttis tubli annuse unerohtu. Lapsed said tubli noosi marju, seeni. Loodetakse tublit saaki. Tänavu kasvab tubli hein. Metsast ilmus järsku tubli salk vaenlasi. Joob tubli kruusitäie vett. Tegime tublid napsid, tropid. Tuul keerutab katuselt tubli sähmaka lund krae vahele. Uuel töökohal lubati tublit palka maksta. Tubli kõhutäis, söömaaeg. Rüüpab tubli lonksu, sõõmu, janu õlut. Põrand oli kaetud tubli tolmukorraga. Tubli hunnik hagu. Meestel tublid leivakotid ligi. Tubli leivakäär, lihakäntsakas. Lõikab endale tubli tüki, jupi vorsti. Jõuludeni on veel tubli tükk maad 'hulk aega'. Sul jääb veel tubli tükk õigust ülegi. Sa oled minust tubli tüki 'märksa' enesekindlam. Iseenesest kurvas loos oli ka tubli annus 'kõvasti, kenakesti' koomikat. *Kõik kolm perekonda on õnnelikud, igal on oma tubli leib majas. A. Kitzberg. || rõhusõnana kinnitab, et midagi on mainitavast hulgast, määrast pigem rohkem kui vähem. Rikke kõrvaldamine võttis tubli kaks tundi. Mees on naisest oma tubli kümme aastat vanem. Linna tuleb oma tubli sada kilomeetrit ära. Ta oli emast tubli pool pead pikem. Laev võtab peale tubli 300 tonni lasti. Tubli söömavahe kulus ettevalmistusteks. Neiust on tehtud tubli tosin pilte. Haaranud veetoobri, kallas ta sellest tubli poole teisele kaela. Tubli kümmekond laidu on asustamata.

tugev ‹-a 2› ‹adj›

1. suure jõuga, kõva, kange. a. (kehajõu kohta). Tugev mees, poiss. Onu oli tugev nagu karu. Sõbrad proovisid, kes on jõu poolest tugevam. Vanake on veel küllalt tugev. Töö tegi keha tugevamaks. Käed olid nii tugevad kui raudpihid. Atleedi tugevad musklid. Tugevate tiibadega kotkas. Maatõugu hobusel on tugev jõud. | piltl. Valitses maad tugeva käega. Tugevam pool 'otsustav pool perekonnas'. Tugevam sugu 'mehed, meessugu'. || jõuliselt sooritatav, jõudu ilmutav. Tugev käepigistus, rusikahoop. Sõuab tugevate tõmmetega. Kuulis liginevat tugevaid samme. *„Maas peaga härg on tugeva veoga,” arvas Simmu. A. Mälk. || piltl jõuline, mahlakas. See tugev väljend ei kannata trükimusta. Madruste jutus kohtab tugevaid sõimusõnu. b. (vaimujõu v. eluvõime kohta:) tahtekindel, elujõuline. Tugevat inimest ei murra ka üksindus. Katsumused on rahva tugevaks muutnud. Võitlus teeb tugevaks. Suutis edasi elada ainult teise, tugevama isiksuse najal. Ole tugev, ära karda! Tugeva iseloomuga, hingega naine. Kasvas tugevas ja terves perekonnas, kodus. Maadlussektsioon on seltsis kõige tugevam. Terved loomad annavad tugevaid järglasi. Orased tulid lume alt tugevaina välja. Tormidega võideldes oli rannamänd kasvanud eriti tugevaks. | ‹substantiivselt›. Tugevaid kardetakse. c. (millegi kohta:) võimas, vägev. Toodetakse järjest tugevamaid relvi. Lõid püssidesse tugeva laengu, tugevad kuulid. Tugev plahvatus tekitas suuri purustusi. Tulvavee tugev surve, vool. Maa tugev külgetõmbejõud. Uus tugev mootor, traktor. Tugev sõjavägi, laevastik, piirivalve. Tugevad erakonnad, organisatsioonid. Saksamaa on Euroopa tugevamaid riike.
2. suure intensiivsuse, tõhususe v. mõjujõuga. a. (protsesside, nähtuste v. omaduste kohta:) kange, kõva, vali, terav. Tugev kuumus, pakane, öökülm. Tugevad tuuled ja vihmad. Läheneb tugev madalrõhkkond. Aine tugev viskoossus. Tugev 'kiiresti reageeriv' hape, leelis. Tugeva desinfitseeriva toimega preparaat. Räägib tugeva slaavi aktsendiga. Võtab üha tugevamaid rahusteid. Loomkatseid tehti tugevate ärritajatega. Vask muutub tugevas tules vedelaks. Tugeva suurendusega pikksilm. Vajas järjest tugevamaid prille. Reguleerib valguse tugevamaks. Kunstnik ei kasuta tugevaid, intensiivseid toone. Kleidi tugev värv neelab kehavärvid. Tugeva tekstuuriga puit. Tugev hääl, aplaus, mootorimüra. Jasmiinide lõhn oli tugev ja tihke. Lõunamaadel eelistatakse tugevat maitset. || suure kontsentratsiooniga. Tugev soolvesi, äädikas. Väga tugev mürk, kantserogeen. Kas soovite tugevat 'suhteliselt kõrge alkoholisisaldusega ja täidlast' või kerget veini? || toitev, rammus. Maadleja vajab tugevat toitu. Mannatummist tüdinud haige himustas midagi tugevamat. *.. seal küll on tugev põllumaa, aga see on mõisa jagu .. Juh. Liiv. b. (füsioloogiliste v. psüühiliste protsesside ja hingeeluga seoses:) kange, kõva, äge. Tugev söögiisu, janu. Esinemist segas tugev närveerimine. Kannatab sageli tugeva valu, peapöörituse all. Sai reisilt tugevaid elamusi, muljeid. Tugevad kired, tunded. Tugev viha, härdus, hirm. Haige elutahe oli väga tugev. c. (tegevuse kohta:) pingeline. Tugev ja tasavägine võistlus. Pääses tugevas konkurentsis finaali. Pärast tugevat tööd maitses puhkus hästi. Tempo püsis haruldaselt tugev. Heinateole pandi tugev press peale. d. keel. Tugev aste 'astmevaheldusega sõna III-välteline v. häälikuid b, d, g sisaldav vorm'.
3. vastupidav, kindel, kõva, sitke. Tugev linnus, hoone. Tugevad rauduksed, ahelad. Päästelaev peab olema kiire ja tugev. Uued ja tugevad kalavõrgud. Tugevast riidest puri pidas marule vastu. Tugeva kõrrega vili. Jää pole veel nii tugev, et kannaks inimest. Kas sul tugevamat liimi ei ole? Tainas, vormisegu olgu piisavalt tugev. Linna kaitses tugev kindlustuste rõngas. Väejuhatus käskis vaenlase tugevast kaitseliinist läbi murda. Vahialune toodagu kohale tugeva valve all. Kloostris valitseb tugev kord. Talu on tugeval järjel. || (inimese kohta). Tugev tervis, süda. Kõige tugevamadki närvid ei pea sellele pingele vastu. Pikamaajooks nõuab tugevaid kopse. Tugev habe, tugevad juuksed. | piltl. Habras naine ilmutas tugevat selgroogu. Abikaasade vahele oli kerkinud tugev müür. *Pealegi, ma olen mõisnik, kellel tugev põhi jalgade all, ma võin ju oma tahtmise järele kord [naise] valida. J. Pärn.
4. silmapaistev, kõva, kõrgetasemeline; hea. Ühtlaselt tugev romaan, film. Lavastamiseks valiti dramaturgiliselt tugevam näidend. Väga tugev näitlejate ansambel. Kooli tänavune lend on eriti tugev. Võistluste koosseis kujunes erakordselt tugevaks. Tugev praktika korvas väljaõppe puudujääke. Ajateenijad said tugeva tehnilise kooli. Jooksja läbis distantsi tugeva ajaga. Valge ei märganud tugevat käiku (näit. males). Tal on tugevat keeleannet, keelevaistu. Põdra nägemine pole kuigi tugev. Näitas end kõige tugevamast küljest. Sai eksamil tugeva kolme. || tubli mingil alal. Tugev teadlane, skulptor, interpreet. Keres oli maailma tugevamaid maletajaid. Ta on tugev reaalainetes, poliitikas, sprindis.
5. (mõõtmeilt, mahult) suur, toekas. Tugev singiviil, vorstilõik, leivakannikas. Ilm on külm, pane midagi tugevamat selga. Tihe ja tugev paber. Otsaesisel tugevad 'sügavad' kurrud. Tugevad, nagu kirvega raiutud näojooned. Kirjutas selgete tugevate tähtedega oma nime. Rüüpas tugeva lonksu. Tellis tugeva portsjoni suppi. Saunauksest lõi välja tugev aurusammas. Hommikul oli maas tugev kaste. *.. ahi võtab ruumist oma tugeva kolmandiku [= vähemalt kolmandiku] enese alla. A. Tõnurist. || (inimese v. looma keha v. mõne kehaosa kohta). Ohvitser on kasvu poolest tugev, tugevat kasvu. Oma suure tugeva mehe kõrval näis ta üsna kleenuke. Laiade puusadega tugev tüdruk. Väikest kasvu, aga tugeva kehaehitusega inimene, loom. Pisike suu ei sobinud tugeva lõuaga kokku. Mongoliidne tugevate põsesarnadega nägu. Päeviliseks palgati tugeva kondiga, tugevat konti 'jämedate luudega' naisterahvas. Tugevad õlad, rinnad, puusad, sääred, käsivarred.
6. (hulgalt, määralt:) tubli, korralik, kõva. Tugev, suure mesilaste arvuga pere. Piimakust saab tõsta just tugeva söödabaasi abil. Roosid vajavad tugevat väetamist. Kus oli alles tugev söömaaeg! Tugev viinavõtmine, tugevad napsid. Pane tugev 'kuhjaga' kaal! Tugevas lastis laev. Narkomaania kipub levima juba liiga tugeval määral. Tugevad intressid. Müüs varajase kartuli tugevama hinnaga. Annab kelnerile tugeva jootraha. Dollar on praegu tugevam 'rahvusvahelises käibes väärtuslikum' kui euro.
Omaette tähendusega liitsõnad: hiigla|tugev, ime|tugev, ülitugev

turtsak ‹-u 2› ‹s›
turtsatus. *Neid võrukaela sõnu saadab esiti mõni üksik turtsak, siis vali naer .. O. Luts.
▷ Liitsõnad: naeruturtsak.

turtsatus ‹-e 5› ‹s›
turtsatamine; selle heli, turts. Kassipoja kähedad turtsatused. Algul kostis üksikuid turtsatusi, siis järgnes vali naer. Meeste naerulagina sekka kostis naiste turtsatusi. Tüdruk ei suutnud turtsatust tagasi hoida. Vastuseks kuuldus ainult mõni pahur turtsatus. Väljasureva mootori turtsatused. *.. siis vihtade sahin, vee solisemine, kerise turtsatused. A. Gailit.
▷ Liitsõnad: naeruturtsatus.

tuul ‹-e, -t 34› ‹s›

1. õhu hrl. pikisuunaline liikumine maapinna suhtes. Tugev, vali, nõrk, kerge, vaikne tuul. Suur, kõva tuul. Kuum, kuiv, soe, niiske tuul. Vinge, lõikav, kõle, jäine tuul. Tihe 'tugev' tuul. Puhuvad läänekaar(t)e tuuled. Tuul on 'puhub' põhjast, kagust. Tuul pööras läände 'hakkas puhuma läänest'. Tuul on täna merelt, mere poolt, maalt, maa poolt. Tuul tugevneb, kogub jõudu, nõrgeneb, vaibub, raugeb, vaikib. Väljas on tõusnud tuul. Tõstab, teeb tuult 'tuul tõuseb, hakkab puhuma'. On palav, peaaegu tuuleta ilm. Tuul kasvas üle, paisus tormiks. Tuule suund, kiirus, jõud. Nelja-, kaheksapalline tuul. Kohalikud tuuled 'väikese ulatusega alal esinevad tuuled'. Mootor töötab tuule jõul. Jääpangad liikusid tuule ajul ranna poole. Tuul undab, ulub, vihiseb, vingub. Väljas lõõtsub tuul. Puulatvades tuhiseb tuul. Tuul painutab puid, õõtsutab puuoksi, keerutab kuivanud lehti, lõgistab akent, tõstab maapinnalt tolmu üles. Tuul ajas pilved laiali, viis mütsi peast, kustutas küünla ära. Tuul paisutab purjesid, tõukab paati. Lipp lehvib tuules. Juuksed, seelik on tuult täis. Tuules lainetav, hälliv viljapõld. Tuulest murtud puu. Tuultest pargitud nägu. Kõigile tuultele avatud saar. Seisime külma tuule käes. Seinad on hõredad, ei pea tuult (kinni). Pane aken kinni, tuul tõmbab 'on tuuletõmbus'. Tule maja varju, siis ei käi 'ei puhu' tuul peale. Higisena ära välja mine, tuul võib läbi tõmmata. Sai veidi tuult ja ongi haigus käes. Läbilõikav tuul puhus otse näkku, tungis luust ja lihast läbi. Tuul oli aida peale ja seegi põles maha. Tuul puhub otse vastu. Tuul on päri, tagant. Pukktuuliku kere pöörati tuulde 'tiibadepoolne külg vastu tuult'. Purjed seati tuulde ja reis algas. Purjed, veskitiivad võtsid tuult. Soodsa tuulega purjetati kiiresti. Laev sõitis tuule sisse 'nii, et purjedesse tuli võimalikult palju tuult'. Jalgrattur ei tohi sõita teise sõiduki tuules 'otse taga, vahetus läheduses'. Suusatab eessõitja tuules. Asus eesjooksja tuulde 'vahetult selja taha'. Kiikujal käis külm tuul südame alt läbi. Võõrad olid kadunud nagu tuulest pühitud. || (võrdlustes osutab suurele kiirusele). Andis jalgadele valu ja kadus nagu tuul. Jookseb kui tuul. Pistis kui tuul punuma. Pühkis kui tuul minema. Nagu tuul oli poiss poest väljas. Niisuguse mehe juurde lendan nagu tuul! || (inimese tekitatud õhuvoolu kohta). Pillimees tõmbas lõõtsa tuult täis. Käib abiks orelile tuult tallamas. Oli nii palav, et pidi endale käega, mütsiga tuult lehvitama. *Ta laskis [kõhu]tuult ja pesi käsi ega andnud millegagi tunda, et .. veel keegi teine inimene ruumis viibis. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: edela|tuul, ida|tuul, kagu|tuul, kirde|tuul, loode|tuul, lõuna|tuul, lääne|tuul, põhjatuul; hommiku|tuul, kevad|tuul, suve|tuul, sügis(e)|tuul, talve|tuul, õhtutuul; järve|tuul, kõrbe|tuul, lange|tuul, maa|tuul, mere|tuul, mäe|tuul, oru|tuul, ranna|tuul, ranniku|tuul, stepituul; keeris|tuul, maru|tuul, mussoon|tuul, passaat|tuul, pool|tuul, põua|tuul, pööris|tuul, raju|tuul, rist|tuul, sula|tuul, taeva|tuul, tiht|tuul, tormi|tuul, tõmbe|tuul, vinutuul; päikesetuul; külg|tuul, külje|tuul, päri|tuul, tagant|tuul, takka|tuul, vastutuul; käigu|tuul, sõidutuul; kala|tuul, purjetuul; kõhu|tuul, püksituul; elutuul.
2. piltl (piltlikes väljendites ning ütlustes). a. (kasut. seoses muutustega; eriti seisukohtade, mõtteviiside vms. kohta). Saatuse, aegade tuuled viisid ta kodust kaugele. Oleme muutuste tuulis. Majanduselus hakkasid puhuma uued tuuled. Ministeeriumis puhuvad nüüd teised tuuled. Renessansiajastu tõi teadusesse värskeid tuuli. Kui tulevikus puhuvad soodsamad tuuled, saab ta parema töökoha. Nüüd on tuul(ed) pöördunud ja mõnedki poliitikud areenilt kadunud. Enne ei tasu äri rajada, kui on selge, kuhu(poole) tuul pöörab. Tema meel paindub iga uue tuule järgi. Kust tuul, sealt meel. b. (muid juhte). Mees laskis kodunt jalga ja jättis lapsed tuule peale '(aineliselt) ebakindlasse olukorda'. Temaga abielludes sa küll tuule peale ei jääks. Näitleja elab ju tuule peal, täna on tal sissetulekut, homme võib-olla enam mitte. Küll tema juba teab, kust tuul puhub 'tunneb olukorda, teab, milles asi'. Või sealt puhub tuul! 'või selles on asi'. Näe, kust kandist tuul puhub, kustpoolt tuuled puhuvad 'milles on asi'. Mis tuuled sind meile tõid? 'mille pärast, mis asjaoludel sa meile tulid'. Alles said palka ja juba rahakott tuult täis 'tühi'. Aastad mööduvad tuule tiivul 'väga kiiresti'. Kes külvab tuult, see lõikab tormi. *Ja kõik need aastad oled sa uskunud tühja tuult, mitte jumalasõna? A. H. Tammsaare.
3. piltl tuju, meeleolu. Paistab, et sa pole just heas tuules. Tüdruk on täna pahal tuulel. Härra juhtus olema heal tuulel.

vaikne ‹-se 2› ‹adj›

1. (hääle, helide, kõne jms. kohta:) mitte vali, nõrgalt v. vähe kuulda olev, tasane; hääletu v. häälte poolest vähene. Räägib vaikse häälega, vaiksel häälel. Kuulsime vaikset naeru. Vaiksed, sosinal öeldud sõnad. Lindude vaiksed häälitsused. Metsa vaikne kohin. Vaikne vihmakrabin katusel. Vaikne koputus. Keeras raadio vaiksemaks. Tema sõnade peale jäi ruumis korrapealt vaikseks. Toas oli imelikult vaikne, sest kell seisis. Maja, majas oli täiesti vaikne. Õues oli pime ja vaikne. Kõndisime mööda vaikset metsateed. Elan vaikses põiktänavas. Kuulatasin: ümberringi oli kõik vaikne. Oli nii vaikne, et võinuks kuulda nööpnõela kukkumist. Vaikne õhtu, vaiksed öötunnid. Olime hästi vaiksed, et mitte linde hirmutada. Peied olid tagasihoidlikud ja väga vaiksed. Lahkunut mälestati vaikse leinaseisakuga. On vaikne nagu hauas. Vaikne tund 'pärastlõunane puhkeaeg ravi- ja lasteasutuses'. Vaikne nädal 'ülestõusmispühadele eelnev nädal'. *Nüüd muutus peres üsna vaikseks: Andres oli tumm, Mari keeletu, nagu varjaksid nad kahekesi mõnda paha asja. A. H. Tammsaare. || (ilma, looduse kohta:) tuuletu vm. suhtes liikumatu. Täna tuleb ilus vaikne ilm. Vaikse ilmaga kostavad hääled kaugele. Sadu jääb järjest vaiksemaks 'vähemaks'. Järve pind oli vaikne kui peegel. Meri ei ole siin kunagi päris vaikne 'lainetuseta'. Vaiksed lahesopid. Vaikses vees liigub paat teisiti kui lainetavas vees. Oli väga vaikne: isegi haavalehed ei liikunud. Oli vaikne nagu enne äikest. Jaanuari lõpul püsisid vaiksed kõvad külmad.
▷ Liitsõnad: haud|vaikne, hiir|vaikne, surm|vaikne, tummvaikne; ime|vaikne, peegel|vaikne, tuulevaikne.
2. rahulik, vagane; talitsetud. Elame vaikset elu. Oli vaikne argipäev, pealelõuna. Siin kolkas on vaiksed olud. Kolis pealinnast maakohta, kus on vaiksem. See vaikne poiss ei riku koolis korda. On vaikne inimene, ei tema kedagi sega. Väga vaiksed mehed, ei lärmi ega naeru. Vaikse loomuga mees, naisterahvas. Iseloomult oli Tiit vaikne ja kinnine. Ema oli vaikne ja alati tasakaalukas. Pull oli vaikne ja taltsas. Naise nägu, pilk oli ütlemata vaikne. Tal on alati vaikne naeratus näol. Tema vaikne huumor köitis vestluskaaslasi. *Kokkuleppel arstidega mängis Tihhomirov hullu, mitte märatsevat, vaid vaikset hullu. J. Smuul. || vähe rääkiv, vähese jutuga, sõnaaher. Ta oli vaikne mees, rohkem kuulas kui rääkis. Miks sa täna nii vaikne oled? Sõnakehv vanaisa muutub järjest vaiksemaks. *Saarlane, kes arvas, et on liialt paljugi lobisenud, jäi vaikseks. E. V. Saks.
3. sõnatu, sõnades väljendamata. Vaikne õnn, rõõm, nukrus. Jälgib vaikse valuga, vaikse murega sündmuste käiku. Tema toimimisviis äratas minus vaikset imestust. Südames on vaikne lootus paranemisele. Tal oli olnud vaikne soov tööga täna lõpule jõuda. Tegime seda nagu vaiksel kokkuleppel. Noormehe vaikseks unistuseks on kõrgkooli minna.
4. (liikumise kohta:) vähese kiirusega, aeglane. Vaikne tuul. Tuul on vahepeal vaiksemaks jäänud. Jõe vool on siin hästi vaikne. Lõkke kohalt tõuseb vaikne suitsuvine. Kultuurialases tegevuses oli tunda vaikset 'vähest' edasiminekut. *Meri oli kurruline vaikseist laineist .. A. Kalmus.

vali ‹valju 32 või van -da 2› ‹adj›

1. (hääle, heli kohta:) hästi, kaugele kostev, kõva. Jaanil on hästi vali hääl. Räägib, naerab, nutab valju häälega. Üldisest jutusuminast kostis välja mõni valjem hääl. Kostis kellegi vali ja vihane hüüe. Vali kisendus, karjatus, hõiskamine, laulmine. Tülitsejate vali kisa, kära. Kõrvaltoas läks jutuajamine, rääkimine, kõnekõmin juba päris valjuks. Teda äratas koerte vali haukumine. Haraka vali kädistus. Kahurilask, püssipauk oli nii vali, et aknad tärisesid. Käis vali raksatus, piksekärgatus. Vali mootorimürin, roomikute lõgin. Miski ese kukkus valju kolksatusega maha. Kostis vali koputus, kloppimine uksele. Muusika oli ülearu vali. Naine keeras raadio valjemaks. Kõrvu hakkas kärestiku vali kohin. Järvelt kostis vali sulpsatus. *Etteheidete ränkusega võrreldes oli Modimbo toon üsna rahulik, mitte eriti vali ega eriti tasane. H. Rajandi (tlk).
▷ Liitsõnad: poolvali.
2. (ilmastikuga ühenduses:) kõva, kange, käre, äge. Puhub vali tuul. Tuul on võrdlemisi, kaunis, väga vali. Tuul muutub valjuks, läheb järjest valjemaks. Mässavad valjud sügistormid. Mitu päeva on olnud vali pakane. Öösel oli külm äkki valjuks läinud. Vali vihmasagar täristas vastu akent. Väljas valitses vali talv. *Varsti olid lainete luuvalged kihvad vahul ja vali ilm sundis suurpurje alla laskma. H. Sergo.
3. karm, range, vähimagi leebuseta. a. (inimese kohta). Südametu ja vali inimene. Lapsed kasvasid üles valjude vanemate käe all. Vali, kuid õiglane peremees. Vali lossihärra, kohtumõistja ei tundnud mingit halastust. Uus ülemus oli eelmisest veelgi valjem. Isa olnud laste vastu väga vali. Sa olid temaga, tema vastu, temale liiga vali. Koolmeister oli nõudlik ja vali. Raske elu on isa valjuks teinud. Loomu poolest oli ta vali ja kange. Valju südamega inimene. Valju näoga vangivaht. Mehe vali näoilme ei tõotanud midagi head. Silmavaade, pilk vali nagu kohtumõistjal. Perenaine oli valju käega: väikseimagi eksimuse eest lõi vaeslast. *Siis lõpuks .. vaatab koolipreili validal pilgul üles, nii validal, nagu ei kunagi enne tema vastu .. A. Haava. b. (abstraktsemalt). Valjud seadused, eeskirjad. Meest ootab vali karistus, nuhtlus. Süüdlastele langetatud kohtuotsus oli vali. Poistele tehti, anti vali noomitus. Isa valju käsu, keelu vastu ei tohtinud eksida. Kord sõjaväes, vangimajas muutus järjest valjemaks. Koolis valitses vali distsipliin. Piiripunktis oli vali kontroll. Tööd tuli teha järelevaatajate valju sunni all. Sugukonna valjud tavad, kombed. Vali kriitika. *.. võetakse ta sügisel sõjaväkke, ning seal juba jätkub temasugustele vett, vilet ning valjemaid sõnu. J. Tuulik. || raske, ränk. Vali saatus, elu. *Vali on harida põuasta sööti, / vali on kiskuda kütiste vööti,– / valjem vaimupõld harida. Juh. Liiv.
4. tugeva mõjuga, kange, kõva, äge. Nende valmistatud õlu oli vali: lausa murdis mehi maha. Pärast rasket rännakut oli meestel nälg vali. Kurtis valju kõhuvalu. *Ainult Muska oli pidanud Valtule alla vanduma, sest sel oli hirmus terav ja vali hammas. A. H. Tammsaare. *.. ning odekolonnilehk, mis temast [= magajast] välja käis, oli valjem kui majaotsas laiutavalt õitseva leedripuu lõhn. J. Tuulik.
5. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kange, kõva. Vali põllumees, tööinimene. Andres on iga töö peale vali. Tubli ja vali naine tegi peagi maja korda. || ‹hrl. ma-infinitiiviga› oma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Juss oli koolis vali õppima. Küll see tüdruk oli aga vali ära kaebama. Koerad olid valjud haukuma. || käigult, jooksult kiire, nobe, väle. Jänes on väga vali jooksma. *„Edasi, nõõ!” Ja nagu nool lendas vali hobune libedat teed mööda edasi, teisi kaugele maha jättes. E. Aspe.

valima ‹37›

1. sobivuse vm. alusel olemasolevate hulgast mingiks otstarbeks üht v. mitut eraldama; kahe v. mitme võimaluse puhul ühe kasuks otsustama. Vali kimbust ise õige võti! Valisin särgi juurde sobiva lipsu. Võttis kapist valimata 'umbropsu' esimese ettejuhtuva kleidi. Vali endale siit midagi lugemiseks! Valis kausist paar ilusat õuna. Hakkas menüüst roogasid valima. Miks ta sinu endale reisikaaslaseks valis? Töökoha soovijaid oli palju, raske oli nende hulgast valida. Korralikke sõpru ta endale valida ei oska: üks hullem kui teine. Oli aeg hakata elukaaslast, meest, naist valima. Uhke tüdruk valis kaua, nii jäigi vanatüdrukuks. Lavastaja valis kuningas Leariks Jüri Järveti. Luuletaja valis avaldamiseks kümmekond luuletust. Juubelietenduseks on teater valinud Kitzbergi „Libahundi”. Oli võimalus valida mitme muusikaprogrammi vahel. Telkimiskohaks valisid matkajad kõrge kingu järve kaldal. Valis kohvikus aknaaluse laua. Ta ei valinud enam teed, vaid tormas umbropsu. Valisime jalgsimatka bussisõidu asemel. Teha on siin palju, vali aga endale jõukohane töö. Miks sa endale niisuguse elukutse valisid? Külvamiseks tuleb valida õige ilm. Valige lahkumiseks paras aeg, sobiv silmapilk! Läks telefoni juurde ja valis kiirabi numbri. Vanemad hakkasid lapsele nime valima. Suurmeister valis seekord Sitsiilia kaitse. Kirjanik valib kirjutades hoolikalt sõnu ja lauseid. Kuidas sa räägid, vali oma sõnu! 'mida v. kuidas sa ütled'. Ei vali oma eesmärkide saavutamiseks vahendeid 'kasutab selleks ükskõik mis vahendit'. Valida oli kahe võimaluse vahel. Meile ei antud midagi valida, kõik oli ette ära otsustatud. Hobune valis ise vaistlikult kodutee. Linnud valivad pesapaiku. Pihlakas ei vali kasvupinda 'ei ole selle suhtes nõudlik'. | piltl. *.. iga eesmärgi poole viib palju teid. Kas tema oli valinud selle kõige lühema? J. Rannap. || pakutavate hulgast ostmiseks sobivat otsima. Valib kaupluses ja turul kaupa väga hoolikalt. Valis ja tingis kaua, enne kui midagi ostis. Naine vaatas ja valis, mees maksis. *.. müüdi kõiksugu nuge. Ta valis suure kaheteralise luupeaga noa. A. Kalmus.
2. valitud partits ‹täiendina› omadustelt, väärtuselt kõige paremate v. tähtsamate hulka kuuluv; sellisena kellegi poolt välja eraldatud. Ülekäigukohta kaitses sadakond meest, kõik valitud sõdalased. Fašismi ideoloogid lugesid sakslasi valitud rahvaks. Koos oli valitud seltskond. Valitud külalistele korraldatud bankett. Anti välja kirjaniku „Valitud teosed” kahes köites. Luges mulle ette valitud kohti kirjast. Järgmine teos oli juba hoopis valituma sõnastusega. Kõneles üsna valitud saksa keelt. Need ei ole just valitud 'kõige viisakama' sõnavaraga mehed. Kohtles kliente valitud viisakusega. *Ta valis välja ja ulatas mulle valitumaid maiuspalu .. H. Heinoja (tlk).
3. koosolijate otsusega kedagi määrama mingisse ametisse, mingile kohale v. mingit ülesannet täitma. Teadlane valiti kateedrijuhatajaks, akadeemikuks, ülikooli audoktoriks. Eesti Kirjanike Liidu esimeheks valiti F. Tuglas. Vald valis noormehe Sauga algkooli õpetajaks. Ta valiti kohtu kaasistujaks. Teati rääkida, et ta olevat valitud linnas mingiks suureks ülemaks. Teadustöötajad valitakse kohale viieks aastaks. Tehti ettepanek valida koosoleku juhatajaks Arnold Kuusk, protokollijaks Signe Varem. Valiti seltsi juhatus ja revisjonikomisjon. Mihkelgi valiti juhatusse. Mind valiti arutlust juhatama. Poistekamp valis endale pealiku. || valimistel otsustama, kes esitatud kandidaatidest saab mingiks riiklikuks ametiisikuks. Rahvas valis võiduka väepealiku riigi presidendiks. Linnapea valiti Riigikokku.

välja valima
millegi v. kellegi hulgast valikut tegema, valima (1. täh.) Valis endale riiulilt välja ühe raamatu teel lugemiseks. Selleks sündmuseks on ta välja valinud tumehalli ülikonna. Maalid näitusele panemiseks on juba välja valitud. Vali endale siit karjast üks mullikas välja! Selleks ülesandeks valiti välja kolm kõige usaldusväärsemat meest. Ta on endale tulevase maja asukohagi välja valinud. *Aga, kui nad teineteist on välja valinud, ei taha ma neile [abieluks] kuidagi takistusi teha ... A. Taar.

valjuvõitu ‹adj adv›
üsna, võrdlemisi vali. Valjuvõitu jutt, rääkimine. Mõisahärra oli valjuvõitu mees. Tuul oli mereleminekuks valjuvõitu.

valla ‹adv›
lahti (on viimasest siiski mõneti kirjanduslikum)
1. avatud seisundisse, avatuks; avatud seisundis, avatuna. Uks tõmmati, lükati valla. Uks paiskus, läks valla ja lävel seisis keegi võõras. Välisuks oli pärani valla. Selle maja uksed on abivajajatele alati valla 'abivajajat lastakse alati sisse'. Jättis ukse haagist valla. Jättis minnes värava valla. Aiavärav seisis valla. Lükkas, jättis akna valla. Üks aken oli valla. Kiskus aknaluugid valla. Hakkas kasukanööpe valla päästma. Lõi palituhõlmad valla. Käised üles kääritud, särgikaelus valla. Lööb ärgates silmad valla. Poisil vajus suugi imestusest valla. || (piltlikes ühendites). Vanajumal päästis taevaluugid valla: sadas tükk aega. Kange märjuke päästis meestel peagi keelepaelad valla. Lastel olid pisarad valla. Süda, meeled on kõigele kaunile valla. *Mis sunnib Janet olema jõhkruseni avameelne, vereni valla? L. Hainsalu.
2. olukorda v. olukorras, kus ei ole millegi külge kinnitatud, köidetud v. ei ole haardes, kütkes, sellisest olukorrast vabaks v. vabana. Poiss päästis loomad lõast, hobuse ketist valla. Ära veel koera valla lase! Päästis looma jalad kammitsast valla. Püüab end kinnihoidjate haardest valla rebida. Mis sa mind kinni hoiad, lase valla! Päästis valla keti, millega paat oli silla külge kinnitatud. Paat oli ketist valla ja ujus allavett. Vangid olid ahelaist valla. Mehel olid ohjad käest valla pudenenud. Naine päästis oma juuksed soengust valla. Neidudel olid juuksed valla või palmitsetud. Neid jõude enam ei talitse, mis nüüd valla pääsesid. *... ja ei märganud, kuidas raamat oli ära loetud, kuidas lehed lahti tulid ja kaaned liimist valla. M. Kõiv.
3. (tee v. juurdepääsu kohta:) takistusteta, avatud; avatuks, vabaks. Noortele on õppimiseks kõik teed valla. Poeet uskus, et tal on nüüd tee kuulsusele valla. Nüüd on teie ees tulevik, kogu ilm valla. Mis ka ei juhtuks, üks tee 'võimalus' jääb ikka valla. *Hiiu jaam oli kurvameelne paik. Lage, tuultele valla. E. Park.
4. (mingi tegevusega v. selle algusega, millegi puhkemisega seoses). Nüüd läks võidusõit, kihutamine valla. Siis läks pidu valla. Lööme tantsu valla. Nüüd laskem laulud valla. Korteris oli tuli valla pääsenud. Sõda päästeti, prahvatas, on valla. Valla on lastud tühjad jutud, et .. Sellega päästad sa valla kadetsejate viha. Pääsesid valla kiiduavaldused, protestihüüded. Selle ütluse peale puhkes saalis valla vali naerulagin. Laste hulgas pääses, prahvatas rõõmukisa valla. Kevadel on metsades siristamine ja hõiskamine valla. Korraga puhkes valla metsik torm, vihmavaling. Soodsad võimalused päästsid valla kohalike elanike initsiatiivi. *.. ja sülitades läks Susi masinate juurde, kus lõi kohe valla oma sõimu .. J. Ruven.
5. millestki v. kellestki vaba(ks). Mitte ei saa sellest tundest valla. Laps sai peagi oma kohmetusest valla. Nüüd olid ta meeled muredest valla. *„Sai eluvaevast valla!” ohkas memm ämma silmi kinni vajutades. L. Vaher. *.. mõte ei saanud valla imelikust tüdrukust, kes sõnagi lausumata teisel pool õitsituld oli istunud .. H. Laipaik.

vastane ‹-se 4›

1. ‹s› see, kes on millegi v. kellegi vastu (suhtub kellessegi v. millessegi eitavalt, vaenulikult jne.). Surmanuhtluse, joomise kirglik vastane. Salaküttide veendunud vastane. Vanaperemees oli uuenduste vihaseim vastane. Demokraatia pooldajad ja vastased. Uue esimehe vastased sõna ei võtnud. Vennad on poliitilised vastased. Igal juhil on toetajaid ja vastaseid. Vastastest tal puudust pole. Andis mehiselt vastastele pihta. Vastastega sai hakkama, aga sõbrad reetsid. Viha vastaste vahel paisus üha suuremaks. Tajusin tas vastast. Ta ei saanud viimast sõna vastasele jätta. Uuel ülikoolil ei puudunud vastased. Kohus arvas, et ehk suudavad vastased veel leppida. Noorus on haiguse vägevaim vastane.
2. ‹s› konkurent, võistleja (mängus, võistluses jne.). Vastane viskas kaardid lauale. Kes on turniiril meie järgmine vastane? Vastast löödi, võideti tema koduväljakul. Jooksja rebis end vastastest lahti. Maadleja seljatas kõik oma vastased. Nad on ujumises võrdsed vastased. Õppimises pole tal klassis vastast. Rammu poolest mehele siin kandis vastast ei leia. Minust pole sulle käesurumises vastast.
3. ‹s› sõjas, lahingus üks sõdivatest pooltest teise suhtes, vaenlane. Vastase allveelaevad. Vastane koondas oma jõude. Vastane on rindest läbi murdnud. Hästi relvastatud vastane. Linn loovutati vastasele. *Lahingus, seal rahmad vastast püssitikuga nagu õlekotti. R. Sirge.
4. ‹s› van vastasolija. *Ei leia [noored] esiteks sõnu, mis öelda, vaadatakse oodates vastase silma .., siis lähevad järsku mõlemate südamed ja suud lahti. A. H. Tammsaare.
5. ‹adj› millegi v. kellegi vastu olev v. toimiv. Ameerika Ühendriikide vastane kampaania. Radikaalsete reformide vastane liikumine. Kollatõve vastane vaktsineerimine. Piloot lülitab sisse lennuki jäätumise vastase süsteemi. Inimese joonistamine oli tema usu vastane tegu. *Viinaklaasi juures sobis jutt üldse paremini kui kohtukulli ees, sest siin polnud vaja vastast poolt kuulata .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: alkoholi|vastane, alkoholismi|vastane, feodalismi|vastane, isiku|vastane, jumala|vastane, juudi|vastane, kolonialismi|vastane, kommunismi|vastane, korrosiooni|vastane, kõlblus|vastane, loomu|vastane, moraali|vastane, mõistus(e)|vastane, määruste|vastane, pisiku(te)|vastane, põletiku|vastane, rasestumis|vastane, riigi|vastane, rooste|vastane, seadus(e)|vastane, sõja|vastane, tuberkuloosi|vastane, usu|vastane, valitsus|vastane, vara|vastane, vene|vastane, vägivalla|vastane, ühiskonnavastane.
6. ‹adj› vastuhakkaja, tõrges, kangekaelne. Tüdruk kasvas kangekaelseks ja vastaseks. Vastast last tuleb vitsaga õpetada! Kõik teenijad olid lohakad, laisad ja vastased. Vastane meel. Vastased sõnad.
7. ‹adj›. a. (vastutuule kohta). Tuul oli vali ja vastane. Reis kestis vastaste tuulte tõttu plaanitust kauem. Purjetajad pelgasid vastast tuult. *Tuul polnud küll kõige parem ja ähvardas vastaseks pöörduda .. A. Kalmus. b. ‹esineb ühendites vastasel juhul, vastasel korral›. Kirjutas alla, sest vastasel korral [= muidu] tulnuks töölt lahkuda. Tuleb hankida raha, vastasel juhul [= muidu] kukub üritus läbi.

viimne|päev ‹viimsepäeva, viimsetpäeva, viimsessepäevasse›
kirikl ristiusus maailma lõpu päev, kus taastulnud Kristus mõistab kohut kõigi elavate ja surnute üle, viimne kohtupäev. Viimsepäeva märgid, ended. Viimsetpäeva kuulutama, ootama. Usuti, et viimnepäev on tulekul. Tõusis kabuhirm, nagu oleks viimnepäev käes. Hakkas viimsekspäevaks ettevalmistusi tegema. Tööd jätkub siin viimsepäeva laupäevani 'väga kaua, ebamääraselt kauge ajani'. *..on sul ka [vali] hääl, laseb nagu viimsepäeva pasunaga. E. Särgava.

vile|koor [-i]
piltl paljude inimeste vali vilistamine (hrl. pahameele-, vahel ka tunnustusavaldusena), vilekontsert. Kõnelejat saatsid huilged ja vilekoor. Laulja põgenes lavalt vilekoori saatel. Fännide vilekoor.

vill ‹-a 23› ‹s›

1. peam. lamba, aga ka kitse, kaameli jmt. looma karvad, mis saadakse looma pügamisel v. kammimisel ja sobivad ketramiseks v. vildistamiseks; nendest saadav kiud tekstiilitööstuse toorainena. Meriino lamba, angoora kitse vill. Tihe, paks, siidine, pehme vill. Kähar, lokkis, laines vill. Peene-, jämedakiuline vill. Pulstunud, korpas villaga oinas. Must lammas andis vähe villa. Lambatäis villa. Pügas, niitis lambalt villa. Kaamelid ajavad praegu villa. Koeralt villa saamiseks tuleb teda kammida. Villad pesti puhtaks, kraasiti läbi ja kedrati lõngaks. Vanasti villu vatkuti. Kudus kitsekese villast sokid. Villast tehakse riiet, vilti, vaipu, jalatseid jm. Halvasti pargitud nahal oli vill lahti. *Nüüd juba oli talus, mida vokil vuristada: olid omad villad ja olid ka omad linad. A. H. Tammsaare. || piltl (millestki saadava tulu, kasu kohta). Neist meestest pole ei villa ega nahka! Võta vähilt villa. Palju kisa, vähe villa. *Abiga on nõnda, et kui teda liiga lobedalt lubatakse, siis ta õiget villa ei anna. R. Sirge. | piltl. Pilverüngaste valge vill. Hämariku hall vill tihenes. || karvkate. Koheva, säbrus villaga talled. Paitas lamba paksu pehmet villa. *Aga ära määra lammastest halvemaid, vali ilusa krubis villaga .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: alpaka|vill, jaki|vill, kaameli|vill, kitse|vill, koera|vill, küüliku|vill, laama|vill, lamba|vill, meriino|vill, mohäär|vill, talle|vill, ute|vill, vikunjavill; alus|vill, jäme|vill, pealis|vill, peen|vill, poolpeen|vill, uduvill; lootevill; saastasvill; jäätme|vill, kaltsu|vill, kamm|vill, toorvill; lume|vill, pilve|vill, unevill.
2. (taimede puhul:) seemnete küljes olevad lendkarvad v. tupsud. Puuvillapõõsas on täis valget villa. || ‹liitsõna järelosana› mõnedes taimenimetustes, näit. jänes(e)vill
▷ Liitsõnad: ohaka|vill, papli|vill, poom|vill, puu|vill, taimevill; jänesevill, jänesvill.
3. ‹liitsõna järelosana› mõne kiulise (ehitus)materjali nimetuses
▷ Liitsõnad: kivi|vill, klaas|vill, mineraal|vill, puiste|vill, puit|vill, räbu|vill, tehis|vill, tsellu|vill, tsellvill.

võrin ‹-a 2› ‹s›

1. mitte väga vali põrisev v. vurisev heli v. müra. Monotoonne, uinutav võrin. Kostis öösorri, liblikatiibade, kärbeste võrinat. Ehmunud linnud tõusid võrinal lendu. Nööp veeres võrinal kapi alla. Vanker sõidab võrinal, võrinaga mööda külavaheteed. *Töötas ka juba kuulipilduja, mis kostis siia tuppa ainult tasase võrinana. A. Kivikas.
▷ Liitsõnad: vokivõrin.
2. (hrl. ladusa, kiire rääkimise kohta). Luges nii kiiresti, et sellest võrinast ei saanud keegi aru. Naine rääkis võrinal kõik uudised kohe ära. Jutt jooksis tal võrinal. Laps veerib juba nii mis võrinal. *Inspektori luitunud silmalaud hakkasid võrinal pilkuma. L. Meri (tlk).

väike(ne) ‹väikese e. väikse, väikest, väikesesse e. väiksesse e. väikesse, väikeste, väikesi e. väikseid e. väikeseid, väikestesse e. väikseisse e. väikesisse e. väikeseisse 5 või 4› ‹adj›

1. (mõõtmeilt, pinnalt, kogult, mahult alla keskmise:) lühike (ja kitsas), madal; peenike. a. (esemete, loodusobjektide v. -nähtuste kohta). Väike tikutops, mapp, märkmik, linik. Väike laud, peegel, tahvel. Väike suvila, ärklituba, süvend. Õige väikeste akendega kelder. Meie vald on maakonnas väikseim. Eesti polegi kõige väiksem riik Euroopas. Väike peenramaa, aialapp, puudesalu. Saar keset merd oli väikene kui täpe. Väike metsajärv, tiik. Suur jõgi toitub väikestest allikatest. Väikeste vesikondadega kraavid. Rand oli täis suuremaid ja väiksemaid kive. Mida kõrgemale tõusis lennuk, seda väiksemaks jäid puud ja majad. Ostis väikese tuututäie kompvekke. Väike kohvitass, hõbekett, käekell, hammasratas. Väikesed küünekäärid. Väike sõiduauto, aiatraktor. Tõi väikese käsivankri täie mulda. Nende rahvarõivastega tuleb kanda väikest kikktanu. Kiir andis Tootsile väikse kärbatanud õuna. Põuaga jäid kapsapead väikeseks. Sõime magusaid väikseid saiu. Ristküliku väiksem külg. Mingi looma väikeste jälgede rida lumel. Nii väikese silmaga nõelu vanaema ei kasuta. Andis juubilarile väikese kingipaki. Vastuvõtul pakuti väikesi ja tikuvõileibu. Toiduportsjonid jäid üha väiksemaks. Maasikaid sai ainult väikese kruusitäie. Maitseb likööri väikeste lonksude kaupa. Mis see väike viin 'vähene kogus viina' suurele mehele ikka teeb! Lähme teeme väiksed õlled. Maanteelt pööras väike jalgrada metsa vahele. Laps tipib väikeste sammudega. Kesalilled on nagu väikesed päikesed. Olgu x mingi lõpmatult väike suurus. Tal on väike ja kribuline käekiri. Hoiatus oli nii väikeses kirjas, et palja silmaga ei loegi. See lühend algab väikese tähega 'väiketähega'. Kella väike osuti 'tunniosuti'. Väike must kleit on klassikaline peokleit. Pintsak on sulle (liiga) väikene. Võttis kaalus juurde, nii et riided jäid kõik väikeseks. Ära mine nii väikese 'kerge' riidega õue! See kala saab elada ka väikeses vees. Väike auk laseb laeva põhja. *Suure talu tütar läks nii väiksesse paika. Joonal ehk seitse hektarit oli maad, meil üle saja. H. Kiik. || ‹substantiivselt› kõnek naps, lonks viina vm. kanget alkoholi. *„Ühe väikese võib ikka võtta, ega see meest maha löö,” seletas üks [mees] ja pakkus Hellamaale õlleklaasitäit viina. E. Kindluste. b. (elusolendite v. nende kehaosade kohta). Väike orav, nirk, hiir. Tahab endale väikest sülekoera. Väiksemad kalad visatakse vette tagasi. Pöialpoiss on meie väikseim värvuline. Sagis ringi sipelgaid ja muid väikesi mutukaid. Väike igerik mehike. Bušmanid on väikest kasvu. Väikese kondiga 'nõrga kehaehitusega' kiitsakas naine. Võttis tüdruku väikese käe oma kätte. Tal olid suured silmad ja väike suu. Armas väike nöbinina, väike ümmargune lõug. Kasvatas endale väikesed vuntsid. Jänese väike sabatups. Puges ennast väikseks kägardades aiaaugust läbi. c. rõhutab väiksust mingi liigi, sordi v. tõu, keha- v. taimeosa vm. olulise tunnusena. Väike hobukastan, läätspuu, igihali. Väike kortsleht, mungalill, vesikupp. Väike mürkel, torik. Väike ogahai, tobias. Väike varvas, vaagen. Väike vereringe. Väikesed häbememokad. Väike trumm on orkestris enim kasutatav löökpill. Väike sekund, terts, sekst, septim muus teat. intervallid. Väike oktaav muus esimesest oktaavist madalam oktaav.
▷ Liitsõnad: ime|väike(ne), kaduv|väike(ne), putuk|väike(ne), üliväike.
2. arvuliselt, hulgalt v. protsentuaalselt keskmisest madalam; mittepiisav. a. vähestest koosnev v. väheseid hõlmav; kasin, napp. Väikesed arvud, protsendid. Väike õhuniiskus, kullasisaldus. Väike sündivus, suremus, iive. Väikesed saagid, tiraažid. Väike rahvas, suguharu, perekond. Väike linn, küla. Suure väljalangevuse tõttu jäi kooli tänavune lend väikeseks. Pargi keskossa on istutatud väike rühm hõbekuuski. Klassis kujunes välja mitu väiksemat sõpruskonda. Väikese orkestri koosseisu kuulus seitse pillimeest. Talus peetakse üsna väikest karja. Ostjad nurisevad väikese kaubavaliku pärast. Ainult väike osa ekspordist läheb naaberriikidesse. Termoelemendi kasutegur osutus tühiselt väikeseks. Ülo oli neist kõige väiksema jutuga. Väike slämm bridžis 'slämm ühe tihi äraandmisega'. b. (rahaliselt, summalt, väärtuselt). Väike laen, võlg. Väikesed palgad, sissetulekud, pensionid. Korteriüür oli väga väike. See on ju lausa väike varandus! Ei oska väikese rahaga läbi ajada. Tuhat krooni pole sugugi väike raha. Jälgis, et kulutused oleksid väikesed.
3. kasut. mitmesuguste ajahetkede v. -vahemike kirjeldamisel. a. ajaliselt lühike, lühiajaline; vähe aega kestev. Väike peatus. Minu staaž on pensioni saamiseks liiga väike. Tegi väikese jalutuskäigu. Etendus jätkus väikese vaheaja, pausi järel. Nüüd kuluks ära väike puhkus. Olen väikese unega. Väikse ajaga tegime ära hulga tööd. b. alaealine; (üsna) noor v. noorem (sageli vihjega ka kasvule). Õpetab väikestele inimestele tänaval liiklemist. Kodus on ainult väike pere 'lapsed'. Tal on kaks väikest venda. Väike Mikk on kaheksa-aastane. Väiksem poiss käib alles lasteaias. Ta on õdedest väikseim. Lapsed olid selles tööks alles liiga väikesed. Kui mu isa oli alles väikene mees, elas ta vanavanemate juures. Juba väiksena tahtis ta arstiks saada. Kord väikesest peast 'väiksena' sattusin ussiga vastamisi. Väikesest peale, saadik on Mari väga suure isuga. Hobusel on väike varss. || ‹substantiivselt› laps, alaealine; ant. täiskasvanu, täisealine. Väikeste mängud. Jaanitulele tulid nii suured kui väikesed. Ema annab väikesele rinda. Väikesed käivad koolis hommikupoolses vahetuses. Väikesed olgu vait, kui suured räägivad. Mis sa narrid väiksemaid!
4. määralt, tugevuselt, mõjult tavapärasest, keskmisest vähesem, madala intensiivsusega, nõrk. Väike lainetus, tuul, lumesadu. Esineb juba väikest öökülma. Suhteliselt väikese heledusega täht. Kõrgemal on õhurõhk väiksem. Maavärin tõi kaasa ainult väikseid purustusi. Väikese elektrijuhtivusega materjal. Turbal on väike kütteväärtus. Keerab ahju kuumuse väiksemaks. Väike 'nõrk' elektripirn. Seelikul on väike klošš. Andis väikese laksu, nipsu. Tal on väike, kuid kauni tämbriga hääl. Ärkab väiksemagi krabina peale. Laskis väikest vilet. Et poleks kuulda mitte väiksematki piuksu! Pikapeale hakkan tundma ka väikest valu. Väiksemgi pingutus väsitas mägironijat. Tal on pidevalt väike palavik. Väike häda kõnek kusehäda. Ei tundnud väiksematki kahetsust, hirmu. Hinges kripeldas väike süütunne. Ujus väikese vaevaga üle jõe. Mul pole väiksematki tahtmist sinna minna. Teine vaatus jättis väiksema mulje kui esimene. See on ainult väike patt. Meil oli väikesi lahkarvamusi. Kahest halvast vali väiksem. Plaani tuleb väikseid muutusi teha. Selleks on väga väike võimalus. Sama kehtib suuremal või väiksemal määral kõigi kohta. Kõpitseb väikest viisi 'veidi, tasapisi' aias. Pidas ennast väiksel viisil 'mõnevõrra' kirjanikuks. *.. hommikul hakkasin väikese valgega [= poolhämaras] vagu ajama ja nii kuni keskpäevani .. K. Aben (tlk).
5. vähese tähtsuse v. tähendusega, tühine, väärtusetu. Sõdades kannatavad alati kõige enam just väikesed 'lihtsad, tavalised' inimesed. Väiksel inimesel ei maksa suure saksaga kohut käia. Kõrge ülemuse asemel tuli keegi väiksem (asja)mees. Asja kordaajamiseks on ta liiga väike ametnik. Väike, kolmanda järgu kunstnik. Näitlejale anti mängida vaid väikesi osi. Suured vargad istuvad tõllas, väikesed ripuvad võllas. Lapsed teevad väiksemaid koristustöid. Tegin käsikirja ainult mõned väikesed parandused. Mul on sulle üks väike palve. Ära tülitse nii väikese asja pärast! Nohu pole sugugi väike asi 'tühiasi'. Kella parandamine on tema käes väike asi 'käkitegu'. Mis haav see ka on, lihtsalt väike kriimustus. Ah, see oli paljalt väike arusaamatus, eksitus, äpardus. Klaasi purunemine on muuga võrreldes väike õnnetus. Ei andesta väiksematki valet. Endine elu näis väike ja mannetu. *Tõepoolest, pole kuigi raske / saada väikeseks Danteks, Catulliks .. B. Alver. || tagasihoidlik, vähenõudlik, liialdusteta. Väike sööja, väikese söömaga laps. Väike võtja, suitsumees. Väike kõnemees, laulumees. Väike pidu, koosviibimine. Pulmad peeti väikesed. Väikese huumoriga jutustatud lugu.

väitlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
väitlemine
1. avalik vaidlus; debatt, poleemika, diskussioon, dispuut. Väitlus riigieelarve üle. Ettekanne kutsus esile väitlusi. Teaduslikud väitlused lahendatakse katsetega. *On sügav tõde maksiimis, et kui tahad väitlusse astuda, siis kõigepealt vali väärikas vastane. E. Nirk.
▷ Liitsõnad: vastuväitlus; raadio|väitlus, televäitlus.
2. küsimuste ja vastuste osa väitekirja kaitsmisel

õige ‹1›

1. ‹adj› tõele, tegelikkusele vastav; veatu; ant. vale, väär. Kõik on õige, mis ma räägin. Sünniaeg passis oli õige. Nutikas kuulaja tegi õige järelduse. Vali õige vastus. Jutustas toimunust õiges järjekorras. Esitas asja õiges valguses 'nii nagu asi oli'. Päikesekella vari näitab õiget aega. Seadis, pani kella õigeks. Arvestus, ennustus osutus õigeks. *Venelastel on ju oma kommetega ristiusk, mida nad õigeks peavad. G. Helbemäe. || tegelik, tõeline, päris, ehtne. Miku õige nimi on Mihkel. Jahilooma ei tohtinud kutsuda tema õige nimega. Viiu pole ta õige ema. Õige süüdlane jäigi karistamata. Mehe dokumendid olid õiged. See pole õige kuld. Nuttis laval õigeid pisaraid. Hakkas meile aja jooksul oma õiget nägu 'tegelikku loomust' näitama.
▷ Liitsõnad: ainu|õige, ebaõige.
2. ‹adj› (parimini) eesmärgile viiv, otstarbekas, antud juhul vajalik v. nõutav, sobiv, hea; ant. vale, väär. Hoiab lilli varjus, aga see pole õige. Hakkame minema! – Õige mõte. Need pole vihmase ilma jaoks õiged saapad. Õige oleks olnud vara magama minna. Laev kaldus õigest kursist kõrvale. Tuletorn näitab meremeestele õiget teed. Hobune ei püsinud õigel teel. On oma elu õige joone peale saanud 'elu laabub'. Tema käib ikka õiget jalga 'toimib õigesti'. Õigelt teelt kõrvale kalduma ka piltl. Kaotas õige suuna ka piltl. Vali õige sõidukiirus. See on õige võti. Ole õigel ajal sadamas! Siin on õigem sõnad lahku kirjutada. Õige toitumine, hingamine, mõtlemine. Korvpallur tegi õige söödu. Kiri läks õigele inimesele, õigetesse kätesse. Ta on just õige inimene seda tööd tegema. Mari on Mardi jaoks õige naine. Ei tea, kas ta sai asjast õiget moodi aru. Raamat avanes õigelt kohalt. Seadis paberid õigesse järjekorda. Tee, nagu õigemaks pead. Kõige õigem oleks tegu üles tunnistada. Koputas õigetele ustele. Otsib elus õiget kohta. On alati õigel ajal õiges kohas. Prillid kukkusid kulmudelt oma õigesse paika tagasi. Igas asjas peab õiget mõõtu tundma. Peole minekuks polnud õiget tuju. Ma pole täna õiges vormis. Viski ja sooda tuleb segada õiges vahekorras. Küll ma ajan asjad õigeks. Auto tühikäik tuleb õigeks seada. || (ütlustes millegi korrast ära oleva kohta). Loomad on rahutud, see pole õige asi. Meie tüdrukuga pole õige lugu, asi (rasedust kahtlustav ütlus).
▷ Liitsõnad: ainu|õige, ebaõige.
3. ‹adj› tõeline, igas suhtes mõõtu väljaandev, täisväärtuslik, kvaliteedilt hea. Õige eestlane. Õige mees kaitseb oma perekonda. Õiget sõpra tunned hädas. Temast pole õiget töömeest. Tast ei saanudki õiget abieluinimest. Lukk õiget varast ei pea. Pole tast enam õiget elulooma. Viimaks ometi on õige talv käes! Elas läbi oma esimese õige tormi. Õhtul hakkas peale õige napsivõtmine. Õigest magamisest polnud enam juttugi. Nüüd alles saime tööle õige hoo sisse. Pole enam seda õiget elurõõmu.
4. ‹adj› aus; õiglane, moraalne; õigustatud, põhjendatud, alusega. Käis majas ringi nagu õige mees kunagi. Tal on õige süda rinnus. Arvab, et võtta sealt, kust annab, on õige (tegu). Last lüüa pole õige. Õige etteheide. Erapooletu ja õige otsus. Õiget karistust on kergem kanda. Ta süüdimõistmine on õige. Kas võtate, tunnistate süüdistuse õigeks? || süüta, süütu; patuta. Kedagi õigeks mõistma. Vaene tehti süüdlaseks ja rikas jäi õigeks. Kui keegi sind lööb, anna vastu, kui õige oled. Teab end õige olevat.
5. ‹adj› sirge; ant. viltu(ne). Õige nina. Vaod jooksid õigetes ridades. *.. nüüd võis Joonas end täiesti õige hoida, selg sirge, pea püsti. H. Sergo. || ‹translatiivis› sirgu, otseks; korda. Kõverad naelad taoti õigeks. Raami kõverused suruti õigeks. Viltuvajunud katus tuleb õigeks ajada. Kohendas mütsi õigeks. Pane pilt seinal õigeks. Seadis õlapaelad õigeks. || otsene, otse-. Kõige õigem on tee läbi metsa.
6. ‹adj› (möönva, kinnitava sõnana; ka vastavates ühendites:) tõsi (jah), tõsi (küll), tõepoolest, just nii, nii see on. Õige küll, võlg on tasumata. Tuleb minna. – Õige mis õige. Õige ta on, aega on vähe. See on jumala õige, võin vanduda.
7. ‹s› keegi, kes on millegi poolest õige. a. (tõeliselt sobiva partneri kohta). Ootab oma õiget. Ta pole veel seda õiget leidnud. b. patuta, süüta inimene. Ainult õiged lähevad Issanda juurde. Saatan püüab õigeid oma võrku meelitada.

äge ‹-da 2›

1. ‹adj› äkilise, tormaka loomuga, tunnetelt tuline, keevaline, kergesti ägestuv. Ta oli ägeda (ise)loomuga, loomult äge. Isalt oli poiss pärinud ägeda meele, vere. Äge ja riiakas naine. Ta oli järsk ja äge. Endel oli liiga äkiline ja äge. Äge nagu õletuli, nagu mustlase püss. Ta ei ole halb inimene, ainult vahel pisut äge. Tormas ägedana koosolekult minema. || ägestunud, tugevasti ärritunud, vihane. Pea nüüd, ära mine kohe ägedaks! Taat läks teiste ütlustest järjest ägedamaks. Mehed muutusid vaieldes ägedamaks. Ükskord sai nii ägedaks, et äigas vastasele rusikaga. Ei või kunagi teada, mis ta ägedast peast teeb. Kõrvaltoast kostis ägedaid hääli. || (millegi toimuva kohta:) selliseid tundeid sisaldav, tugevate emotsioonidega, tormiline. Majas puhkes äge tüli, riid. Selles küsimuses toimus ägedaid vaidlusi. Äge poleemika. Vaidlused, sõnavõtud läksid järjest ägedamaks. Peeti ägedaid kõnesid. Meie jutuajamine läks vist liiga ägedaks. Tegi mulle ägedaid etteheiteid. Äge kriitika, kirjutis. *Jeruusalemmas toimus ägedaid meeleavaldusi. Provintsis rünnati roomlasi .. A. Sang (tlk).
▷ Liitsõnad: üliäge.
2. ‹adj› tuline, fanaatiline, kirglik, innustunud. Äge katoliiklane, kommunist, rahvuslane. Ta on kuningavõimu äge pooldaja. On uuenduste äge vastane.
3. ‹adj› hoogne, kiire. Ägedad liigutused. Tegi käega ägeda viipe. Juht tegi kogu tee ägedat sõitu. Hobune kihutas aina ägedamat traavi. Algas äge tegevus, et võistlusteks kõik korda saada.
4. ‹adj› med akuutne, tormiliselt kulgev; ant. krooniline. Äge gastriit, kopsupõletik, konjunktiviit. Äge südamepuudulikkus. Äge väheveresus. Haiguse, kiiritustõve äge vorm. Gripp on äge nakkushaigus.
▷ Liitsõnad: alaäge.
5. ‹adj› väljendab intensiivsust. a. (võitluse vm. tegevuse kohta:) visa, kõva, pöörane. Linna all puhkes, käis äge lahing. Võitlus küla pärast oli äge. Tormas kõige ägedama tapluse keskele. Käis äge kähmlus. Metsaservalt kostis ägedat tulistamist. Vaenlane avaldas ägedat vastupanu. Esikoha pärast käis äge rebimine. Äge võitlus, konkurents turgude pärast. b. kange, kõva, väga tugev (füüsiliste v. psüühiliste tunnete, tundmuste kohta). Ärkasin hommikul ägeda peavaluga. Valud seljas läksid aina ägedamaks. Tundsin küljes ägedaid pisteid. Ägedad külmavärinad. Äge köhahoog tuli peale. Ägedas vihas oleks teise kas või tapnud. Äge tusk südames. Teda valdas äge kahtlus. Äge vastikus kõige ümbritseva vastu. Temas lõi lõkkele äge protestivaim. *„Sa saad terveks, kas mõistad!” kordas ta [= velsker] nagu endamisi, ägeda sosinaga. J. Tuulik. c. (loodusnähtuste kohta, ilmastikuga ühenduses:) väga tugev, kõva. Äge paduvihm, vihmavaling, tuisk. Õhtu eel oli mitu ägedat sajuhoogu. Tuul oli äge, läks järjest ägedamaks. Ägedad tuuleiilid keerutasid tolmupilvi üles. Merel oli äge torm. Lainetus muutus ägedamaks. Öösel oli äge äike. Ägeda vulkaanilise tegevuse periood maakoores. *Jõeorud on siin kitsamad ja ägeda langusega .. J. Kangilaski. d. (helide, häälte kohta:) terav, vali, kaugele kostev. Kostis uksekella äge helin. Oli kuulda koerte ägedat haukumist. Äge naerulagin, nuuksumine. Hüüded muutusid järjest ägedamaks. e. (muudel juhtudel:) kange, tugeva mõjuga. Äge päike 'päikesepaiste' kõrvetas halastamatult. Pliidi all oli äge tuli. Äge leil, kuumus. Vedeliku äge käärimine.
▷ Liitsõnad: üliäge.
6. ‹adj› kõnek (tunnustavalt:) tore, vägev, vahva. Mihkel on ikka täitsa äge mees, vend. Äge daam, hästi särtsakas. Äge pidu, film. Kus Ellal oli äge soeng! Mõned pildid olid iseäranis ägedad. Küll oleks äge praegu Saaremaale sõita.
7. ‹s› hrv ägedushoog, ägedus. *Moško ütles sandarmile esimese ägedaga, et ma olevat varastanud talt suure hulga raha .. H. Rajamets (tlk).

äkki ‹adv›

1. järsku, korraga, ootamatult. Kust sa nii äkki välja ilmusid? Tuli meelega äkki, et teisi üllatada. Varas tormanud äkki kinnivõtjate käest jooksu. Poiss kargas äkki püsti. Äkki koputati uksele. Mineja seisatas äkki. Äkki märkasin põõsastes liikumist. „Kas Joosep on kirjutanud?” küsis isa äkki. Äkki käis vali pikseraksatus, välgusähvatus. Tuul tõusis äkki. Tänavune kevad tuli äkki. Pimedus saabub Aafrikas äkki. Köhahoog tuli äkki peale. Valu algas äkki. Muutused ei toimu äkki, vaid järk-järgult. Ta oli segastel aegadel äkki rikastunud. Miks see probleem nüüd äkki nii pakiliseks muutus? Mulle meenus äkki kõik. Miks Mihklil äkki nii kiire hakkas? Äkki selgus, et kõik lootused olid olnud asjatud. Kõik tuli äkki nagu välk selgest taevast. *Õnnelikuks saadakse ikka äkki. See tuleb nagu pikselöök. B. Alver. *Mets lõppes äkki nagu nööri järgi maha saetult. H. Pukk.
2. (kahtlust, kahtlevat olekut väljendades:) vahest, ehk, võib-olla. Äkki peitis ta end meie eest ära? Äkki on haigeks jäänud? Äkki juhtusid kuulma, mis seal eile juhtus? Äkki on veel vara minema hakata? Ega me äkki tüli ei tee? Või sa äkki lõid kartma? Muretses kogu tee, et äkki ei jõua rongile. Pane relv tasku, äkki läheb tarvis. Äkki oled nii kena mees ja viskad meid autoga koju? *Nii ei saaks ühtegi mõrda merre viia, et äkki ei tasu ära. A. Mälk.

äratama ‹37›

1. uneseisundist ärkvele ajama, virguma panema, üles ajama. Peab lapsed äratama. Isa käskis ennast äratada kell kuus. Ärata mind hommikul vara, aegsasti. Püüdis vaikselt liikuda, et magajaid mitte äratada. Pere äratas sünnipäevalapse lauluga. Magab nagu surnu, teda ei ärata isegi suurtükipauguga. Öösel äratas meid vali koputus uksele, kõuekärgatus, koerte haukumine. Tooli kägin äratas memme tukastusest. Talveunest äratatud karu.
2. (pool)teadvuseta olekust toibutama, teadvusele tooma; mõnest muust seisundist elustama, ärksaks, virgeks v. elavaks muutma; (ka sellise tähendusega väljendeis). Patsienti hakati minestusest äratama. Tants ja naer äratasid tüdruku letargiast. Kevadpäike äratas putukad talvetardumusest. Laste kisa äratas mehe mõtteist, mõtetest. Tark olevat haigeid ravinud ja mõne surnustki äratanud. Räägiti, et võõras oskavat surnuid ellu äratada. || rahvustunnet, oma usku vms. teadvustama panema; millekski vaimset tõuget ja virgutust andma. Jannsen äratas eestlaste rahvusteadvust. „Kalevipoeg” avaldas rahvale äratavat mõju. Usule, usuelule äratatud inimesed võeti koguduse liikmeks. Rahvamaja äratas küla uuele elule. || midagi unustatut v. kõrvalejäänut elustama; kelleski midagi varjul olevat toimima panema. Kohtumine äratas ellu aastatetaguse mälestuse. Mis sest minevikust enam ellu äratada. Uuesti ellu äratatud lootus. Armastus äratas noormehes romantiku. Hädaoht äratas mehes tundmatuid jõuvarusid. Alkohol äratas temas looma.
3. (mingit tunnet, suhtumist vms.) esile kutsuma, tekitama. Raamat äratas (üldist) tähelepanu. Ettekanne äratas kuulajais suurt huvi. Selline teguviis ei ärata usaldust. Asi äratas kahtlust. Kaunis naine äratas mehes iha. Ülekohus äratab viha. Uhke auto äratas teistes nii imetlust kui ka kadedust. Ei maksa asjata lootusi äratada. Püüdis teises enda vastu kaastunnet äratada. Võõras ei äratanud minus sümpaatiat, poolehoidu, armastust. Kirjutis äratas vastakaid mõtteid. Juhtum äratas elavat vastukaja. Aukartust, lugupidamist äratav vanus.

öö|rahu
öine rahu ja vaikus; vaikust nõudev öine magamisaeg. Noor ema vajab hädasti öörahu. Vali muusika häirib, segab, rikub öörahu. Naabrid, mured ei anna öörahu. Magas täies öörahus. Saabus, valitses öörahu. Laagris algas öörahu. Mehed seadsid end öörahule. Mõned toimetused veel, ja võibki kogu perega öörahule jääda. *Päike on läinud öörahu pidama. Öörahu järele inisevad ka lehmad .. P. Krusten.

üle|aru ‹adv›
ülemäära, üleliia. Ülearu paks mees. Ta on ülearu agar, ettevõtlik, kohusetruu, nipsakas. Isa oli laste vastu ülearu vali. Paul teeb ennast ülearu tähtsaks. Köök oli ülearu soe. Püksid olid ülearu laiad. Ta on täna kuidagi ülearu rõõmus. Raadio mängis ülearu kõvasti. Sa oled tänase ilma kohta ülearu soojalt riides. Kulutas ülearu palju aega tühja-tähja peale. Peremees kurtis, et teenijad söövad ülearu palju. Ülearu lobisemine pole alati hea. Pummeldas natuke ülearu. Sa kiirustasid, viivitasid ülearu. Kontoris on inimesi ülearu, osa tuleb koondada. Raha ei ole kunagi ülearu. Ruumi oli majas ülearugi. Entusiasmi on tal nähtavasti ülearugi. *.. hakkas imelikult puksuma nagu kass, kes enese ülearu täis söönud. O. Luts.