[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aba|kala
zool Eestis paiguti merelahtedes esinev latikaga sarnanev kala (Abramis ballerus)

abessiivne ‹-se 2› ‹adj›
abessiivis esinev. Abessiivne täiend.

abielu|väline
väljaspool abielu esinev, tehtav, toimuv jms. Abieluväline laps. Tuuli on tunnistanud, et tal oli Martiniga abieluväline suhe. Abieluline ja abieluväline sündimus perioodil 1970-1999.

adenoid ‹-i 21› ‹s›
‹hrl. pl.› med lapseeas esinev neelu- ja kurgumandli vohand. Adenoidide eemaldamine.

adessiivne ‹-se 2› ‹adj›
adessiivis esinev

adjektiivne ‹-se 2› ‹adj›
keel adjektiivina v. adjektiivi funktsioonis esinev, omadussõnaline. Adjektiivne atribuut, pronoomen.

aed|rõigas
bot aiand kahe teisendina (redis ja must rõigas) esinev kultuurtaim (Raphanus sativus)

afektiivne ‹-se 2› ‹adj›
psühh afektist tingitud, tulenev, afekti kujul esinev. Afektiivne vihapurse, lõbusus.

ainu|kordne ‹adj›
kordumatu, üksainus kord esinev. See oli ainukordne juhus, sündmus. Iga elatud elu on ainukordne.

ajaline ‹-se 5› ‹adj›

1. ajaga (hrl. 1., 2. täh.), kestusega, vältusega seoses olev, sellesse puutuv, ajas esinev jne.; ‹liitsõna järelosana› teat. aja kestev, vältav. Ruumilised ning ajalised suhted. Ajaline järgnevus, piir, vahe, vahemaa. Sademete ajaline jaotus. Selle romaani ajaline haare on peaaegu pool sajandit. Kunstiteose mõistmiseks on vaja tunda tema ajalist tausta. Tähtsamad sündmused ajalises järjekorras, reastuses.
▷ Liitsõnad: kuu|ajaline, lühi|ajaline, pika|ajaline, pikema|ajaline, tunniajaline.
2. med õigeaegne. Ajaline sünnitus 'sünnitus normaalse aja kestnud raseduse järel'. Ajaline laps 'normaalse aja kestnud raseduse järel sündinud laps'.

ajutine ‹-se 5› ‹adj›
mittealatine, teatavaks v. mõneks ajaks arvestatud, mõnda aega kestev; mittepüsiv, mööduv. Ajutine asetäitja, kohusetäitja, töötaja, elanik. Ajutine tõend. Ajutine valitsus. Ajutine peavari, kodu, ehitis, juhtmestik. Ajutine hind. Ajutine töövõimetus, äraolek, asendamine. See nähtus on ajutine. Esineb ajutisi kasvuraskusi. Vajaksin seda raamatut ajutiseks kasutamiseks. Ta jäi saarele vaid ajutiseks. *.. viin oli kõik mured ainult ajutiseks, mõneks lühikeseks silmapilguks eemale peletanud. E. Männik. || ajuti esinev. Ajutine järv, jõgi, voolusäng.

ala|lõpmatu
lakkamatu, lõpmatu, ühtepuhku esinev. Alalõpmatud tülid, etteheited, näägutused. Alalõpmatu edasi-tagasi jooksmine.

alatasane ‹-se 4› ‹adj›
hrv alatasa esinev. *Kivistes kohtades liikumist saatis alatasane maokõsin. Vesipapp.

alatine ‹-se 5› ‹adj›

1. pidev, püsiv, alaline. Ilma alatise töö- ja elukohata hulkur. Kunstimuuseumi alatine ekspositsioon eesti vanemast kunstist. Alatine komisjon. Alatine elukoht, elanik.
2. tihtilugu esinev, toimuv, juhtuv jne., korduv, sage, alaline. Tema alatine virisemine ning hädaldamine tüütab ära. Alatised tülid ja pahandused naabritega. Alatine rahahäda. Ta on siin alatine külaline.

aleuroon ‹-i 21› ‹s›
bot teradena esinev valkaine seemne säilituskoes

alguline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› millegi algul seisev v. esinev
▷ Liitsõnad: sõnaalguline.

allatiivne ‹-se 2› ‹adj›
allatiivis esinev

alpiinne ‹-piinse 2› ‹adj›
Alpides esinev, Alpidele iseloomulik; kõrgmägedele iseloomulik, kõrgmäestiku-. Alpiinsed taimed, loomad. Alpiinne kõrgusvöönd.

ansambel ‹-bli, -blit 2› ‹s›

1. muus teater ühtse kunstilise kollektiivina esinev artistide rühm. Kitarristide, noorte viiuldajate ansambel. 9. kl. tüdrukud moodustasid oma ansambli. Laulab ansambli saatel. Mängib, laulab ansamblis.
▷ Liitsõnad: biit|ansambel, džäss|ansambel, estraadi|ansambel, folk|ansambel, instrumentaal|ansambel, kammer|ansambel, keelpilli|ansambel, mees|ansambel, nais|ansambel, rahvapilli|ansambel, rahvatantsu|ansambel, saate|ansambel, tantsu|ansambel, vokaalansambel.
2. muus teater koosmäng, -laul; ettekande kunstiline terviklikkus; seda tähtsaks pidav mängu-, esituslaad. Meeskoori iseloomustab särav kõla ning hea ansambel.
3. ehit arhitektooniliselt terviklik hoonete jm. rajatiste rühm. Väljakut ümbritsevad hooned moodustavad ühtse klassitsistliku ansambli.
▷ Liitsõnad: arhitektuuri|ansambel, memoriaalansambel.
4. terviklik mööbligarnituur, rõivaste komplekt vms. kooskõlaline tervik. *Tal on hall pintsak seljas, hall soni peas, ainult hobune aisade vahel pole hall ja langeb ansamblist välja. M. Traat.

apokalüptiline ‹-se 5› ‹adj›
apokalüpsisesse puutuv, selles esinev v. sellele iseloomulik; ilmutuslik, salapäraselt prohvetlik. Apokalüptiline kirjandus. Apokalüptilised ratsanikud. Apokalüptilised fantaasiapildid.

apokriiva|raamat
kirikl piibli täielikes väljaannetes Vana Testamendi lisas esinev mittekanooniline raamat (näit. Juuditi raamat, Siiraki raamat)

argi|keelne
argikeeles esinev, argikeelele omane. Argikeelne sõnavara. Argikeelsed väljendid.

arteriaalne ‹-se 2› ‹adj›
arteri(te)sse puutuv; arteris esinev. Arteriaalne verejooks, vererõhk. Arteriaalne 'hapnikurikas' veri.

arvukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
rohkearvuline, rohkel arvul esinev, paljudest koosnev. Arvukas kuulajaskond. Tuli vastata arvukatele küsimustele. Perekond oli arvukas. Maa suudaks toita arvukamatki elanikkonda.

ase|sõnaline
asesõnana esinev. Asesõnaline alus, täiend.

atavistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
biol atavismina esinev, atavismil põhinev. Atavistlik nähtus, tunnus.

atlantiline ‹-se 5› ‹adj›
geogr Atlandi ookeani mõjupiirkonda kuuluv, sel alal esinev, sellele alale omane. Atlantiline kliima, staadium. Atlantilised taimeliigid.

atributiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. keel atribuudina, täiendina esinev, täiend-. Adverbi atributiivne kasutus.
2. filos atribuudiks (1. täh.) olev, lahutamatu

bipolaarne ‹-se 2› ‹adj›

1. hrl füüs kahepooluseline. Bipolaarne magnet.
2. anat kahejätkeline. Bipolaarne neuron.
3. biol nii põhja- kui ka lõunapoolkera parasvöötmes esinev. Bipolaarse levilaga loomad.

boor ‹-i 21› ‹s›
keem looduses ainult ühenditena esinev element, mittemetall (B). Amorfne, kristalne boor.

bronhiaalne ‹-se 2› ‹adj›
bronhidesse puutuv, bronhides v. nende läheduses esinev. Bronhiaalsed lümfisõlmed.

diaspoor ‹-i 21› ‹s›

1. bot taime levimisvõimeline osa, levis. Diaspoorideks võivad olla eosed, seemned, viljad, mugulad.
2. geol harva esinev mineraal, keemiliselt alumiiniumhüdroksiid

diftongiline ‹-se 5› ‹adj›
diftongina esinev; diftongi sisaldav

dipsomaania ‹1› ‹s›
med hooti esinev ning mitu päeva kestev rohke alkoholi tarvitamine, joomasööst

draama|näitleja
sõnalavastuses esinev näitleja. „Vanemuise” draamanäitlejad.

eba|tavaline
ebaharilik, mitte tihti esinev, tavatu. Ebatavaline sündmus, nähtus, vaatepilt, lugu. Ebatavaline inimene. Ebatavaline käitumine, teguviis. Tal on ebatavaline jõud, mälu. Ebatavaline kuumus, pakane. Tänavail valitses ebatavaline elevus. Mehe riietus oli küllaltki ebatavaline. Aimasime, et neil on teoksil midagi ebatavalist.

ega
I. ‹konj› eitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II. ‹adv›
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

ehe ‹-da 2› ‹adj›
ühest ainest koosnev, looduses vabalt esinev. Ehe metall. Uuralites leitakse kulda ka ehedal kujul, ehedana, ehedas olekus. || puhas, rikkumatu. Ehedad tunded. Ehe murdekeel, rahvalaul.

ei ‹adv›

1. öeldisverbi juurde kuuluv eitussõna, annab kogu lausele eitava sisu. Ma ei tee seda. Tal ei ole raha. Siin ei aita enam miski. See ei võta palju aega. Ei mäletagi, millal me viimati teatris käisime. Ma arvasin juba, et sa ei tulegi enam. Miks sa minema ei hakka? Ei tea, kas maksab teda tülitada. Inimene ei ela ainult leivast. Mis see siis ära ei ole! Mees ei joo ega suitseta. Ta ei kurtnud ega hädaldanud. Ta ei lausu musta ega valget. Kas nad siis ei teadnud, et tee on suletud? Ega ta enne ei jäta, kui oma tahtmise saab. Kingatallad ei pidanud enam vett. Isa ei olnud seal varemalt käinud. Ei puudunud palju, et kõik oleks õnnelikult läinud. Töö ei tahtnud kuidagi edeneda. Sellisest võimalusest ei ütleks keegi ära! Täna ei mindud metsa. Aeg on hiline, teda ei oodata enam. Rääkis, et ilma temata ei tuldavat seal toime. „Äkki sa valetad?”–„Ei valeta.”. | ‹predikaatverb on juurdemõeldav›. Kas sa tuled või ei? „Kas sa süüa tahad?”–„Tänan, ei.” „Kas teid sunniti?”–„Ei, me tegime seda vabatahtlikult.” Vaatasime, et nüüd keerab meile sisse, aga ei, mööda läks. Ma ei saa, mitte kuidagi ei! Külmetasin kõvasti, aga ei häda midagi. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
2. üldisem, ilma verbita esinev eitussõna. a. eitab korrigeerivalt teat. lauseosa. Sajad, ei, tuhanded hukkusid. Tule kell neli, ei, veel parem – kell viis! b. eelneb (harvemini järgneb) rõhutavalt, väidet kategooriliseks tegevalt eituslausele (viimases on hrl. verbiga koos esinev ei v. mõni muu eitussõna). Ei, seda ma ei tee! Ei, see ei ole Madis! Ei, mind ta ei näinud. Ei, ära tee nii! Ei, see pole kuidagi võimalik. Ei, selline olukord küll ei meelitanud. „Ei, kauem see kesta ei tohi!” otsustas ta. See ei olnud mina, oh ei! Ei, ei, ma ei usu teid! *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid inimliku õnnega. F. Tuglas. c. esineb eitava vastuse v. otsusena millegi kohta (järgnev lause on tavaliselt jaatavas kõnes). Ei, ei, see võimalus langeb ära. *„Ei, ei,” ütles Kati tõsiselt, „sa pead mulle rääkima! Mul on ikka tundmus, nagu varjaksid midagi minu eest.” A. Gailit. *„Ärge talle haiget tehke,” palus perenaine tagant järele.–„Ei noh, kus nüüd seda,” vastas sauna Madis. A. H. Tammsaare.
3. annab üksnes järgnevale sõnale eitava sisu v. rõhutab seda.; sün. hrl. mitte. a. (järgnevaks sõnaks adverb). Ei iialgi! Tundis hirmu, nagu ei eales varem. Töö pole puudusteta, ei pooltki. Proovisin igasuguseid vahendeid, aga abi ei ühti. Otsin, otsin, aga teda ei kuskil pool. *„Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine. – „Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup .. A. H. Tammsaare. *Ega ole Eerogi enam nende lühemate hulgast Soomes, ei sugugi. F. Tuglas (tlk). b. (järgnevaks sõnaks pronoomen). Kasu polnud sellest ei mingisugust. Töö oli korralik, ei ühtki viga. Andres on süüdi, ei keegi muu. Nad elavad vanamoodi, ei midagi uut. *„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt. A. H. Tammsaare. c. (järgneb mõni muusse sõnaliiki kuuluv sõna). Õunad on ilusad, ei ainsatki ussitanut ega kärbatanut hulgas. *Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem .. R. Kaugver. *Teda narriti igal pool, nii, väikselt, ei asja ees, teist taga, – oli juba säärane mood. R. Roht.
4. esineb sisult jaatavates lausetes. a. tagasihoidliku küsimuse v. soovi esitamisel. Kas see ei ole äkki August? Kas sa süüa ei taha? Kas ma ei öelnud sulle, et ära mine? Kas ma ei saaks sind aidata? Kas ei tuleks sedagi võimalust kaaluda? „Kas me ei läheks kinno?” tegi üks poistest ettepaneku. b. retoorilistes küsilausetes, hüüatustes vm. seda laadi väljendustes. Kuhu sa ka ei läheks, igal pool tema ees. Mis imeasju seal küll näha ei saanud! Mille kõige pärast küll tema muret ei tunne! Kas ma siis tema kombeid ei tunne! Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjatu. *„Ma arvasin, et see on teie pruudi kiri.” – „Mis teile küll pähe ei tule,” ütles Eduard .. E. Krusten. c. mõnikord koos miks-sõnaga nõustuval v. möönval vastamisel. „Kas sa tahad kaasa tulla?” – „Miks ei taha!”. „Aga nii ei tohi ju!” – „Miks ei, sõjas on kõik lubatud!”. *„Noh, siis on hästi. Kas võiksin tuba näha?” – „Seda võib kah, jah, jah. Miks ei või ...” R. Roht. d. vahel mitte ainult ~ üksnes ... vaid ka lausetes (viimasest võib mõni sõna olla ka ainult juurdemõeldav). See ei ole mitte ainult sinu, vaid meie kõikide ülesanne. *Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid .. A. H. Tammsaare.
5. eitavas lauses võib kuuluda sidesõnalisse konstruktsiooni. a. ‹korduvana› läheneb ühendavale sidesõnale. *Seljas polnud tal enam mundrit, ei mütsi peas, ei saapaid jalas. E. Vilde. *Ta lamas peaaegu liikumatult ega rääkinud kellegagi. Ei sanitaridega, ei õdedega, ei arstidega, ei palatikaaslastega. P. Kuusberg. b. ‹ühendsidesõna osana› ei ... ega vt ega
6. kõnek esineb mõnedes teadma-verbiga seostuvates ebamäärasust väljendavates ütlustes. Arvab endast veel ei tea mis! Ta annaks ei tea mis, et sellest ülesandest lahti saada. Kui ohver viimaks toibus, oli ründaja juba ei tea kus. *Kas tead, sa ära karda midagi, kui see ka ei tea mis oleks. O. Luts. *Algselt näib, et säärases külas polekski nagu aset ei tea kui keerukatele inimsuhetele .. V. Alttoa.
7. kõnek rõõmu, vaimustust, heameelt, rahulolu vm. tunnet väljendavate (hüüd)lausete algul läheneb hüüdsõnale. Ei, oli see alles sõit! *Ja hakkaski [liköörist] soe. „Ei, tont võtku, tore on,” ütles Hella Aasa .. P. Viiding. *Aga nüüd lähen ma järve ja suman jahedas vees ... ei, see oli saun! H. Raudsepp.

elementaar|laeng
el väikseim looduses iseseisvalt esinev elektrilaeng

eluline ‹-se 5›

1. ‹adj› tõepärane; elus esinev, elust saadud; elu nõuetele vastav. Elulistena mõjuvad karakterid, tüübid (teoses). Romaan on eluline ja veenev. Elulised tähelepanekud, kogemused. Vahetud elulised muljed. Lektor tõi elulisi näiteid. Elulise tõetruuduse mulje.
2. ‹adj› eluks oluline. Eluline tähtsus, vajadus, nõue, küsimus, probleem. Riigi elulised huvid, ülesanded. Organismi põhilised elulised funktsioonid.
3. ‹s› hrv elusolend. *Mitte üht hinge! Mitte üht elulist väljadel, teedel, külades, alevikkudes! F. Tuglas. *Lehma ta laskis enne siiatulekut lõast valla ja sigudiku kuudikust välja .. Rohkem elulisi ta majapidamises ju polnud. L. Kibuvits.

embrüonaalne ‹-se 2› ‹adj›
embrüosse puutuv, sellel esinev, looteline. Embrüonaalne arenemine, faas, staadium. Embrüonaalsed rakud. || piltl algelises seisundis olev. *.. ta oli veel liiga noor, tema tundeelu oli alles embrüonaalses seisundis. M. Unt.

endeem ‹-i 21› ‹s›
biol ainult mingis piirkonnas esinev päriskodune looma- v. taimeliik v. -rühm. Arktilised endeemid. Kukkurloomad on Austraalia endeemid.

endeemiline ‹-se 5› ‹adj›

1. biol med ainult mingil alal esinev, antud kohale omane, seal püsivalt esinev. Endeemiline liik. Endeemilised loomad, taimed. Endeemiline struuma. Etioopias esineb malaaria sageli endeemilise haigusena.
2. med endeemiast haaratud. Endeemiline piirkond.

epideemiline ‹-se 5› ‹adj›
rändtaudi iseloomuga, epideemiana esinev. Epideemiline entsefaliit, hepatiit. Haiguse epideemiline levik. || piltl kiiresti ja laialt leviv. *Sajandi viimaseil aastakümneil oli võtnud erilise ulatuse epideemiline nähtus, mida kutsuti juba tol ajal „luulehaiguseks”. F. Tuglas.

episoodiline ‹-se 5› ‹adj›
episoodina esinev; juhuslik. Episoodiline nähtus. Ants Velt on „Mahtra sõjas” episoodiline kuju. Näitlejal on lavastuses täita episoodiline osa.

esemeline ‹-se 5› ‹adj›
eseme(te)na esinev, esemeid sisaldav; esemega seotud, eseme kohta käiv. Loterii rahalised ja esemelised võidud. Koduloomuuseumi esemeline materjal, nagu kivimid, loomade topised, fotod jne. Esemeline, üldistuseta mõtlemine.

esimene ‹-se 5›
I. ‹num› järgarv põhiarvust 1 (ka liitjärgarvude lõpposana), märgitakse mõnikord numbriga 1. (punktiga) v. I (punktita)
1. osutab mingite üht laadi sündmuste, nähtuste vm. rea v. millegi loenduse v. arvestuse algust. a. alguses v. eesotsas olev, loendit v. rida alustav. 1. märts. I sajand, aastatuhat. Septembri esimesel nädalal. Iga kuu esimesel teisipäeval. Esimesel elunädalal, elukuul, eluaastal. I dekaad, poolaasta. Esimene üleriigiline künnivõistlus. I maailmasõda. I klass, kursus. Esimese astme võrrand. I astme põletus, külmumine. Kuu esimene veerand. Selgroo esimene lüli. Konkursi esimene voor. Näidendi esimene vaatus. Filmi I seeria. „Tõe ja õiguse” I köide. Teose kolm esimest osa. Peeter I, Richard I Lõvisüda. Newtoni esimene seadus. Helistiku 1. aste. I oktaavi la. Esimene rühm, salk. 21. Kool. Mustamäe I mikrorajoon. Pavlovi õpetus I ja II signaalisüsteemist. I käändkond, pöördkond. Ainsuse, mitmuse 1. pööre. Elamu I sektsioon, esimene sissekäik, esimene korrus. On rivis, nimekirjas, järjekorras kahekümne esimene. On pildil paremalt esimene. Otsekoridoris esimene uks vasakul. Tuli kuulitõukes esimeseks. Jõudis ujumises esimese kümne hulka. Kooli esimene lend. Valmis metroo esimene järk. Etendus algab varsti, esimene ja teine märguanne on juba olnud. b. tähtsuselt v. väärtuselt teisest, kolmandast jne. ees v. kõrgemal asuv. Ministri esimene asetäitja. Kapteni I abi. Laeva I tüürimees. I koht, auhind, preemia. Esimene seisus. Esimese gildi kaupmees. Esimese järgu ateljee, võõrastemaja. Esimese klassi vagun, kajut. Ta on I järgu maletaja. Valgetähe ordeni I järk. Esimese sordi kaup. Esimese ringi pärijad. Täna õhtul esineb tantsijate esimene koosseis. I sopran, I alt, I tenor, I bass 'hääleliigi kõrgemad rühmad kooris v. ansamblis'. Laulab esimest 'hääleliigi kõrgemat, meloodiat kandvat' häält. Esimesed viiulid (sümfooniaorkestris). Esimene armastaja 'peamiselt armastaja osades esinev näitleja'.
2. ‹ka pl.› teat. ajavahemikul, teat. sündmuse puhul teistest kõigist varasem (ja sellele järgnevad). a. ajaliselt (kõigist) muudest v. kõigest muust eespool, enne muid olev v. olnud. On alati esimene tööle tulema. Esimene mees platsis. Õhtul viimane, hommikul esimene. Lõpetas töö esimeste hulgas. Andrese esimene tütar. Esimese öö õigus aj feodaalhärra õigus oma talupoja noorikuga selle pulmaööl magada. Minu esimene kool, õpetaja. Oli esimene, kes mulle sellest teatas. Esimene hüpe õnnestus paremini kui järgmised. Armastus esimesest pilgust. Esimene klaas sünnipäevalapse terviseks! Esimesed sammud. Esimesed vaod. Esimesed katsed keeleajakirja väljaandmiseks. Kõlasid esimesed akordid. Langesid esimesed vihmapiisad. Esimene pärib eide helmed, viimane pärib viisupaelad. b. mingil ajavahemikul (hrl. sel aastal) kõige varasem. Esimesed soojad, külmad ilmad. Esimene sügistorm. Esimesed hallad. Esimene lumi. Esimesed sinililled, maasikad. Esimene liblikas. Esimene lõoke, kuldnokk, pääsuke. Esimesed suvitajad, suplejad. Esimene uudsevili läks seemneks. See on mul tänavu esimene saanisõit. Tulid esimesed hommikused ostjad. Ärkas esimese kukelaulu ajal. c. järgnevatest kõige varasem, ajaliselt kõige lähem. Saadan kirja esimese postiga. Tulen, sõidan, maksan ära esimesel võimalusel. Esimene tuisk ajab teed uuesti umbe. d. lähim, kõige esmalt ettesattuv. Jäin esimesse taksopeatusse ootama. Ära vali, võta esimene, mis pihku juhtub! Ega esimesele vastutulijale kõlba kohe südant puistata. Tõmbaksin selle kassirisu esimese oksa külge. Haaras maast esimese käepärase kivi ja viskas.
3. varem mitteolnud v. mittekogetud. a. (ühiskonna vm. kollektiivi eksisteerimise aja jooksul). Esimene aurumasin, aatomielektrijaam. Esimene auto Tallinna tänavail. Esimene kosmoselend. Esimene selletaoline tehas Euroopas. Esimene eestikeelne trükis. Esimene naisprofessor Eestis. Meie esimene kutseline maalikunstnik, ajakirjanik. Esimene ametlikult kinnitatud kirjanike organisatsioon. Selline juhtum on meie kooli ajaloos esimene. b. (üksikolendi, eseme vm. eksisteerimise aja jooksul). Esimene armastus, suudlus, kohtumine, pettumus. Esimene rasedus, sünnitus. Esimest korda elus. Ükskord on ikka esimene kord. Esimest ja viimast korda. Näitleja esimene suurem osa. Minu elu esimene ball. Tema esimene töökoht, välisreis, meresõit. Esimene iseseisev töö. Esimene selline juhtum tema praktikas. Esimest ööd uues korteris. Esimest poega 'esimest korda' lüpsmatulev lehm. Hundipoegade esimene jaht. Esimest aastat kandev õunapuu. See on meil korteris alles esimene remont. Riie andis esimeses pesus värvi.
II. ‹adj›
1. (kõige) eesmine, eespoolne, esi-, ees-. Teatrisaali, kino esimesed read. Bussi esimesed istmed. Esimesed ja tagumised käpad. Siga sõi, esimesed jalad mollis. Tagumine tuba oli esimesest väiksem. Piletijärjekorra esimene ots oli kassa ees, lõpp ulatus tänavale.
2. esialgne, esma-. Esimene mulje on hea. Esimeses ärevuses, ehmatuses ei osatud midagi ette võtta. Asi näis esimesel pilgul väga lihtsana. Tahtis esimeses tuhinas, õhinas kohe tegutsema hakata. Esimese ähmiga ei tulnud midagi meelde. Esimene nälg, isu, janu sai kustutatud. Esimene abi 'esmaabi'.
3. muid mingis suhtes ületav, muude seast esileküündiv. a. tähtsaim, olulisim, peamine. Esimene nõue, tingimus. Hästi õppida on õpilaste esimene kohustus. Töö peab saama inimeste esimeseks eluvajaduseks. Praegu on ta esimene mure korter leida. Koju jõudnult oli tal esimene asi süüa otsida. b. silmapaistvaim, tähelepandavaim, kuulsaim; juhtpositsioonil olev, parim. Küla esimene kaunitar. Ta on üle valla esimene mees, poiss, tüdruk. Esimene jutumees, vigurivänt, tantsija, keelepeksja. Esimese numbri suli, elumees. Esimene ihnus, röövel, kelm. Klassi esimene joonistaja. Teatri esimene koomik. Esimene meister korve punuma, pitse heegeldama. Seletas enesekindlalt nagu esimene asjatundja. Esimene parimate seas. Tahab kõiges esimene olla. Ärgu hakaku esimeseks, kui asja ei tunne!

esma|kordne
esimest korda esinev v. ilmnev. Esmakordne juhtum, kogemus, algatus.

fakultatiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. valikuvaba, mittekohustuslik; ant. obligatoorne. Fakultatiivne aine, kursus, loeng. Klassikalised keeled olid keskkoolis fakultatiivsed.
2. biol mitte alati esinev v. toimiv; ant. obligaatne. Fakultatiivsed ärritid, tegurid. Fakultatiivsed parasiidid.

fantoom|valu
med pärast amputatsiooni esinev valu, mille puhul tundub, nagu valutaks eemaldatud kehaosa

fibrillaarne ‹-se 2› ‹adj›
fibrillidest koosnev, fibrillidena esinev. Fibrillaarsed valgud.

figuraalne ‹-se 2› ‹adj›

1. figuure (1. täh.) sisaldav, figuurina esinev. Figuraalne kompositsioon, ornament, reljeef.
2. kujundlik, piltlik. Seda sõna on siin kasutatud mitte otseses, vaid figuraalses tähenduses.

firn ‹-i 21› ‹s›
geogr kõrgmäestikus lumepiirist kõrgemal esinev ümberkristalliseerunud suureteraline jääsegune lumi, sõmerlumi

fluoriit ‹-riidi 21› ‹s›
geol mitmesuguse värvusega kuubiliste kristallidena esinev mineraal, looduslik kaltsiumfluoriid

fosfor ‹-i, -it 2› ‹s›
keem luudes, looma- ja taimekudedes, samuti mõnedes mineraalides esinev element, mittemetall (P). Valge, punane, must fosfor.

foto|vool [-u]
el fotoelektriliste nähtuste puhul esinev elektrivool

gaasiline ‹-se 5› ‹adj›

1. gaasina, gaasi kujul esinev. Gaasiline aine, keha, mineraal, olek. Aine tuli muuta gaasiliseks.
2. gaasi(de)sse puutuv. Õhu gaasiline koostis on küllalt püsiv.

gradatsiooniline ‹-se 5› ‹adj›
astmeline, gradatsioonis toimuv, gradatsioonina esinev. Pinge gradatsiooniline tõus. Rahvalaulu gradatsioonilised kordused.

hajus ‹-a 2› ‹adj›
laialipaisatult, hõredalt esinev; laialivalguv, hajunud. Hajus udu. Hajus valgus. Hajusad pilved. Hajus asustus, täheparv. Rabal kasvas hajusaid männijändrikke. Sõna tähenduste piirid on sageli hajusad. Teose kompositsioon on hajus. *Kuskilt kaugemalt kostis hajusat tulistamist .. H. Lepik (tlk).

hapukirsi|puu
aiand meil aedades kasvatatav (ka põõsana esinev) hapukate marjadega viljapuu, harilik kirsipuu (Cerasus vulgaris)

harilik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. sageli esinev, toimuv v. kasutatav, üldine, tavaline, laialt levinud, mitteharukordne. Harilikust soojem talv. Kõige harilikumad haigusnähud. Üks harilikumaid lastehaigusi. Kuusk ja mänd on meie harilikumad okaspuud. Lennuk on tänapäeval harilik liiklusvahend. Külmad talved on Siberis päris harilikud. Vitsaga karistamine oli tollal harilik asi. *..peenardel kasvas üsna harilik aedvili: porgandid, peedid, kaalikad.. M. Metsanurk. || oma rühmas, liigis põhiline, kõige tüüpilisem, selline, mille kõrval on tavaliselt (haruldasemaid) eriliike ja -vorme. Harilik, tindi- ja värvipliiats. Harilikud ja kümnendmurrud. Harilikud ehk kümnendlogaritmid ja naturaallogaritmid. Harilikust ja värvilisest klaasist vaas. Harilik ja tehisjää. See on elektri-, mitte harilik saag. Harilik krohv, tellis. Kas valida harilik või poolpaks kiri? Täna on harilik tööpäev. Harilik surelik. Harilik kodanik. Tal on nii harilik nägu, välimus. *Mina olin lihtsa näoga, tugev ja harilik laps, alati terve ja heas tujus.. L. Promet. | (paljudes taime- ja loomaliikide nimetustes). Harilik haab, mustikas, kukeseen. Harilik kärnkonn, pärlkana, võraürask.
2. harjumuspärane, kindlakskujunenud, sissejuurdunud. Harilik ilme, naeratus näol. Ärritatuna ei suutnud ta säilitada oma harilikku hääletooni. Harilikud askeldused, toimetused. Ärgati harilikul ajal. Elu läheb harilikku rada. Jõudsin tööle harilikust varem. H. Treffneri eragümnaasium ei olnud õppeasutus harilikus mõttes. *Väikelinn elas oma kõige harilikumat argipäeva. J. Semper.

haruldane ‹-se 5› ‹adj›
harva esinev, mittesage; harukordne, erakordne, ebatavaline. Haruldane loomaliik, taim, mineraal, metall. Haruldased elemendid. Haruldased sõnad ja väljendid. Haruldane eksemplar, käsikiri, raamat, leid, väljaanne. Haruldane oskus, võime midagi teha. Haruldane võimalus. Haruldane leidlikkus, tagasihoidlikkus, töökus. Ta on haruldane töömees. Haruldaseks muutuma, jääma. Tal on haruldane hääl, mälu. Milline haruldane ilm, sügispäev, uudis! See juhtum on üsna, väga, võrdlemisi haruldane. Õppis haruldase innu ja visadusega. Murdekogumismatkalt toodi kaasa haruldast keeleainestikku. Haruldasem, kuigi mitte võimatu, on muinasjutu muutumine muistendiks. See on haruldane asi, et.. Lihtsalt haruldane, et kõik nii hästi laabub. *Majaproua oli neid haruldasi naisi, kes armastavad veel lapsi. A. H. Tammsaare.

harv ‹-a 23› ‹adj›

1. hõre; hõredalt asetsev. Harv kamm, sõel, võrk. Harvad hambad, juuksed, udemed. Harvade pulkadega reha. Aed on harv, kanad poevad läbi. Harv mets, männitukk. Harv hein, vili, rukis, lina. Habe oli ruuge ja harv. Puu harvad oksad. Harv kotiriie. Õmble veelgi harvemate pistetega! Paks seeme kaotab, harv seeme kasvatab. *Kogu püksipõlv on harvaks kulunud – vaata vastu valget! H. Sergo.
2. mittesage, harva esinev, (ajaliselt) haruldane. Harv sündmus, nähtus. Harvaks muutunud külaskäigud, kohtumised. Valuhood jäid kord-korralt harvemaks. Mind paelub kõik, mis on harv. *Ta on umbes kolmekümneaastane.., aga elavate sõstrasilmadega, üks neist harvadest sõstrasilmalistest naistest, keda näinud siin maal.. R. Sirge.
3. ‹hrl. mitmuslikuna v. koos umbmääraste asesõnadega mõni, mõningas› üksik (nii ruumiliselt kui ka ajaliselt). Kostsid harvad püssipaugud, kellalöögid. Oli kuulda veel harvu hüüdeid ja siis vaikis kõik. Hakkas langema harvu lumehelbeid, vihmapiisku. Tee ääres oli näha mõni harv maja. Kohtasin tänaval mõnd harva inimest. Mart on üks minu harvadest sõpradest. Lausus ainult mõningad harvad sõnad. *..sookaskedest hoidsid veel harvad oma viimseid koltunud lehti raagus latvade tipul. A. H. Tammsaare.

harvik ‹-u 2›

1. ‹adj› harvavõitu. a. hõredavõitu. Harvik hein, vili, mets. Harvik habe. b. harva esinev, üksik. Mõni harvik maja tee ääres. *Liikus üksnes harvikuid autosid.. D. Vaarandi. *..imelikul kombel näole neid [= punne] ilmub vaid mõni harvik. A. Hint.
2. ‹s› harv, hõre mets; mets raie, tormi-, tule- vms. kahjustuse tõttu hõredaks muutunud mets. *Harvik niidu taga oli mätlik ja soine. J. Semper. *Nad.. jõudsid peagi metsaäärse harviku serva. R. Sirge.

hetkeline ‹-se 5› ‹adj›
väga lühiajaline, ainult silmapilgu kestev v. kestnud, hetke jooksul esinev v. esinenud jms. Hetkeline mõju, tundepuhang, võlu. Hetkeline nukrus, kahjutunne, nõrkus. Vaikus oli ainult hetkeline. Sain hetkelisest jahmatusest kiiresti üle.

hiline ‹-se 4› ‹adj›
ant. varane
1. ajaliselt lõpule lähenev, möödumas olev. Hiline hommikutund, pärastlõuna, õhtu, kellaaeg. Hilise novembri pimedad õhtud. Istusime väljas hilise õhtutunnini, ööni. On hiline kevad – õieti võiks seda ka varasuveks pidada. Aeg on üsna, väga hiline, lähme magama. Hiline tund 'hrl. hilisõhtu v. -öö'. || hilja, hilisel kellaajal toimuv, esinev, tegutsev vms.; hilisõhtune, -öine. Hiline ülalolek, õhtusöök. Uksele koputas hiline teekäija. Kohtasin hiliseid jalutajaid. Hilised tänavad olid tühjad ja vaiksed. Käib kinos ainult hilisematel seanssidel.
2. pärast tavalist, kindlakskujunenud v. vajalikku aega saabuv, esinev v. toimuv; (ilmumisega) viibinud; hiljaks jäänud, hilinenud. Hiline õitseaeg, kevadkülv. Hilised hallad, öökülmad. Hiline armastus. Oleme täna väga hilised, kõik on juba kohal. Hilistele külalistele ei jätkunud enam toole. Vallo oli vanemate hiline laps. Toas pirisesid üksikud hilised sügiskärbsed. Kevad oli hilisem kui mullu. Informatsioon oli lünklik ja hiline. Varane vares pühib nokka, hiline lehvitab tiibu. || pärast teisi omasuguseid valmiv v. valminud, esinev, tehtav v. tehtud. Hiline ristik, kerahein, kartul. Hilised lilled, seened. Haiguse hilised tüsistused. *Aednik korjas hoolega ja ettevaatlikult puudelt kõige hilisemaid sügiseõunu. J. Mändmets.
3. hiljuti tekkinud, toimunud, esinenud vms. Hilised kivikalmed. Hiline laensõna. Suhteliselt hiline grammatiline kategooria. Selgus, et ehitis on üsna hiline. Veel hilises minevikus ei teatud, kui rikas on Sahara.
4. ‹komparatiivselt› hiljem ilmnev, saadud v. tekkinud; pärastine, edaspidine. Hilisemad tähelepanekud kinnitavad varasemaid andmeid. Käsikirja hilisem saatus on teadmata. Hilisemad kogemused õpetasid teda elu ja inimesi teisiti hindama. *Ringi tegevus kestis neli aastat ja sellest võttis osa ka hilisem folklorist A. H. Neus. A. Vinkel.

histidiin ‹-i 21› ‹s›
keem farm valkudes esinev asendamatu aminohape

hommikune ‹-se 5› ‹adj›
hommikul esinev, hommikul tehtav v. tehtud jne., hommikuga seotud, hommiku-. Hommikune päike, taevas, tuul. Hommikune jahedus, udu, õhk. Esimene hommikune buss, tramm. Hommikuse unega inimene. Hommikusest ajast hoolimata oli veel üsna hämar. Ei saanud hommikuse valgeni sõba silmale. Töötab hommikuses vahetuses. Toodi hommikune post. Naised jutustasid üksteisele hommikusi uudiseid. Tere hommikust! (tervitusväljend). Või minu süü, tere hommikust! (rahulolematust, ebameeldivat üllatust vms. väljendavana). Hommikust 'hommikuoodet, -einet, -sööki' sööma, võtma. Sadu lakkas hommikust ööd 'vastu hommikut'. Hommikune töö kuld, õhtune muld.
▷ Liitsõnad: eile|hommikune, homme|hommikune, iga|hommikune, kesk|hommikune, kevad|hommikune, pühapäeva|hommikune, suve|hommikune, sügis|hommikune, talve|hommikune, täna|hommikune, varahommikune.

hoo|ajaline
hooajuti esinev v. tegutsev; hooajaga v. hooaegadega seotud. Hooajalised hinnad, kulud. Kütuse hooajalised varud. Turbatootmine on hooajaline töö.

hooglik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
hrv hooti, hoogudena esinev, hootine. *Suurel merel muutus hommikune hooglik tuul rajuilmaks. A. Mälk.

hoog|valu
med lühemate v. pikemate hoogudena esinev valu

hootine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
hooti esinev. Hootine tuul, vihm. Tugev hootine köha, peavalu. Uni oli hootine, rahutu ja napp. Haigus võib kaasa tuua teadvuse hootisi hägunemisi.

ida|maine [-maise]
Idamaadel esinev v. sealt pärinev, Idamaadele omane, orientaalne, ida-. Idamaine linn, tempel. Idamaised rahvad. Turban on idamaine peakate. Idamaised hobusetõud. Idamaine muusika, mõtteviis, värvikirevus. Idamaises stiilis sisustatud ruumid.

iga ‹part iga e. igat 11 ‹ainult ainsuses›› ‹pron›
hrl. omadussõnaliselt esinev määratlev asesõna
1. ükskõik milline üksik paljude omataoliste hulgast. Iga inimene, tantsupaar. Tööstustoodang riigi iga elaniku kohta. Pudel iga kahe mehe peale. Igas peres on omad kombed. Eestlasi leidub igas ilmakaares. Iga sõrme jaoks tüdruk. Iga juuksekarva otsas tilk. Iga asi olgu omal kohal. Iga triip on ise värvi. Iga punkt ja koma pidi paigas olema. Iga kord enne magama heitmist. Buss väljub iga täistund, igal täistunnil. Käin seal iga(l) hommik(ul), laupäev(al), aasta(l). Iga päev sajab. Iga öösi, igal öö(se)l kell kaks. Kord igas kvartalis. Ta võib iga hetk, minut, silmapilk tulla. Iga natukese aja tagant, järel, pärast. Puumaju jääb iga aastaga vähemaks. Iga sammuga jõudis ta eesmärgile lähemale. Iga jalatäis maad. Iga paarisaja meetri järel. Iga kilomeeter alla kolme minuti. Kaalusime asja igat kanti, iga kandi pealt. Igal pool 'kõikjal' on lumi sulanud. Teda jätkub igale poole 'kõikjale'. Lapsi otsiti igalt poolt 'kõikjalt'. Iga kolmas (üliõpilane), igal viiendal aastal. Igal parajal juhul tuletati seda talle meelde. Iga niisugune mõte oli talle võõras. Iga viimane (kui) sõna kostis meieni. Iga väiksem (kui) raskus oli väljakannatamatu. Koer jälgis iga mu liigutust. Kes jõuaks igat su soovi täita! Võpatas iga krabina peale. Igale niisugusele ei tasu tähelepanu pöörata. Iga jalg teeb ise jälgi. Igal oinal on oma mihklipäev.
2. igasugune, ükskõik missugune paljude erinevate hulgast. Igat sorti kalapüügiriistad, jalavarjud. Igat liiki kompvekke, igat laadi ülesandeid. Igas vanuses lapsi. Igat masti sulisid. Igat värvi ja mõõtu padjad. Iga ilmaga olid mehed väljas. Topsi on kasutatud igaks otstarbeks. Nõustus igal tingimusel. Igas suhtes kõva mees, kasulik ettepanek. Igas mõttes ilmetu kuju. Igal kombel, viisil, moel püüdsin tülitajast vabaneda. Proovisin igat moodi, küll kuuma veega, küll bensiiniga, aga plekk välja ei tulnud. Ta on meister iga asja peale. Iga tühja asja pärast ei maksa veel meelt heita. Iga vastupanu oli mõttetu. Arno oli iga lootuse Teele peale kaotanud. Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest.
3. ‹substantiivselt› igaüks. Igal oli oma ase. Sport on kättesaadav igale. Astusime edasi, igal omad mõtted peas. *..[jõuluvana] annab üle kolm pakki. Seal on igas paar villaseid sokke, tükk seepi ja paar raamatut. R. Sirge.

igandlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
igandiks olev, igandina esinev. Igandlik mõtteviis, nähtus. Igandlikud vaated, jooned. *Paljud tänapäeval tuntud kõnekäänud kajastavad vanu suhteid ja mõisteid, sisaldavad igandlikku. A. Vinkel.

iga|päevane

1. iga päev esinev, toimuv v. tarvitatav. Igapäevane elu, töö, toidumure. Igapäevased kohustused, toimetused. Igapäevane harjutamine, treening, puhkus. Igapäevane ilmateade. Igapäevane kohvikukülastaja.
2. tavaline, harilik, argipäevane. Vägagi igapäevane elu, töö. Kõneldi üsna igapäevastest asjadest. Kõige igapäevasemad sündmused. Täiesti igapäevane nähtus. Igapäevane riietus. Igapäevased toidunõud. Igapäevane keelepruuk. Elu läks oma igapäevast rada. Surm oli muutunud liiga igapäevaseks. Üsna igapäevane inimene. *Külla minnes tavatsen ikka mõne õie kaasa võtta, kord pidulikuma, kord igapäevasema, nii kuidas tuju ja käigu eesmärk. L. Hainsalu.

igavene ‹-se 5› ‹adj›

1. ajaliselt lõputu, väga pikaajaline. Mateeria on igavene ja hävimatu. Taevakehad on igaveses liikumises. Keegi meist ei ole igavene. Igavene elu, õndsus. Igavene lumi, jää. Igavene noorus, armastus. Igavest truudust vanduma, tõotama. Elu igavesed väärtused, probleemid. Kirjanduse igavesed teemad. Igavene tõde. Langenute mälestussamba ees põleb igavene tuli. Igavesest ajast igavesti. Rooma – igavene linn. Igavene üliõpilane. Keres oli malemaailmas igavene teine. Igavene tuli 'viigini viiv seis malemängus, kus üks mängijaist ähvardab vastaspoole kuningat pideva tulega'. Igaveseks ajaks 'alatiseks'. Isa magas tal juba igavest und 'oli surnud'. || igaveseks alatiseks, jäädavalt. Igaveseks meeldejäänud sõnad. Sõitis igaveseks ära. Selleks ajaks oli vanaema oma silmad igaveseks sulgenud. Pea igaveseks meeles, et.. Neile jäi igaveseks teadmata, et õige mees pääses.
2. tüütavalt sageli esinev v. pikemat aega kestev, alatine, pidev, lakkamatu. Igavene tüli ja riid hommikust õhtuni. Üks igavene trall ja lullilöömine päevast päeva. See igavene soos solistamine pani jalad valutama. Oma igavese virisemisega on ta kõik ära tüüdanud. See igavene telefonikõlin hakkab juba närvidele. *..mis vanaisa käsib, seda peab täitma isegi sulane Rähn, see igavene uriseja ja rahulolematu vaim. O. Luts.
3. (emotsionaalses kõnes esineb rõhutava, väidet tugevdava sõnana:) tohutu, ääretu, hiigla. Igavesed jändrikud puud. Igavesed lõbusad poisid. Sõjaväes oli igavene kõva kord. Igavene aeg läks kontrollimise peale. Puu kukkus igavese raginaga. Kihutas must mööda igavese ajuga. Sa oled igaveseks suureks kasvanud. Poiss on igavene volask. Igavene hulk võõraid nägusid. Igavene patakas raha. Igavene larakas maad. Sugulasi on mul igavene kari. Igavene tramburai läks lahti. See tegi meile igavest nalja. Sellest võib igavene jamps tulla. Virutas sellele sellile igavese täie vastu pead. Lapse magama saamisega oli igavene tegu. || täielik, tõeline, sulaselge; ka hlv (sõimuväljendeis). Vinuvere on igavene kolgas. Auto on igavene logu. Maja taga on igavene padrik. Toots oli igavene võrukael. Merle on üks igavene kitsipung. Ajab igavest jama, pula. Kõhnaks jäänud nagu igavene luu ja nahk. Seisime justnagu igavesed tolad. Ah sa igavene vigurivänt! Poiss, igavene naljatilk, oli jalga lasknud. Igavene lõuapoolik, joodik ja looder, pätt, suli ja kõrilõikaja. Oh sa igavene laiskvorst, tainapea! Igavene pugeja! Igavene tõbras! Sa igavene ohmu, peletis, kobakäpp, loru, sindrinahk, tubakas, varganägu! Igavesed piripillid. Oh ma igavene (tobu) – jätsin võtme koju! Igavene nöök lugu.

illatiivne ‹-se 2› ‹adj›
illatiivis esinev

inessiivne ‹-se 2› ‹adj›
inessiivis esinev

inimlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. inimesepärane, inimesele omane v. loomupärane; inimeste seas esinev; inimesest lähtuv. Inimlik mõtlemine, tunnetus, tahe. Inimlikud pahed, puudused, nõrkused. Väidet kinnitab inimlik kogemus. Eksimine on inimlik. Inimlikust seisukohast arusaadavad soovid. Miski inimlik polnud talle võõras. Inimlikel võimetel, inimlikul vastupidavusel on piir. Üksinduses tekib igatsus inimliku seltsi järele.
▷ Liitsõnad: puht|inimlik, üld|inimlik, üleinimlik.
2. inimväärikust austav, julmust ning asjatut rangust vältiv, humaanne. Inimlik karistus, kohtuotsus. Inimlik suhtumine hädalistesse. Vaenlastegi kohtlemine jäi inimlikuks. Poleks olnud inimlik haiget tööle sundida.
▷ Liitsõnad: ebainimlik.
3. kõnek vastuvõetav, normaalne, mugav vms. Koosolek lõppes päris inimlikul ajal. Sai aparaadi osta üsna inimliku hinnaga. Neil õnnestus leida enam-vähem inimlik istekoht. Sõitku ikka inimliku kiirusega!

instruktiivne2 ‹-se 2› ‹adj›
instruktiivis esinev. Instruktiivsed vormid.

jooksev ‹-sva, -svat 2›

1. (< partits jooksma). Kõrvuti jooksvad poisid. Kraanist jooksev vesi.
2. ‹adj› päevast päeva korduv, toimuv v. tehtav; teatavate vaheaegade järel korrapäraselt toimuv, tehtav v. esinev. Jooksev remont, korrashoid. Jooksev asjaajamine, aruandlus, kirjavahetus. Jooksvad kulud, väljaminekud. Jooksev kirjanduselu. Jooksvate sündmuste kroonika. Olen jooksva tööga väga koormatud. Jooksev 'käimasolev' aasta, kuu, päev. Jooksev meeter 'meeter pikkusmõõduna kui laiust vm. mõõtmeid ei arvestata'. Jooksev 'pidev, läbiv' numeratsioon. Jooksev konto, arve 'hoiustaja konto pangas, millelt ta võib raha välja võtta (v. üle kanda) igal ajal'.

juhuline ‹-se 5› ‹adj›
hrv juhuslik; üksikjuhuna esinev. *..olid need kokkupuutevõimalused [kunstiga] äärmuseni juhulised ja ahtad. E. Nirk.

juuli|põrnikas
zool juulis-augustis esinev väike metallsinine v. -roheline taimekahjur (Anomala dubia)

juuni|põrnikas
zool juunis-juulis esinev helepruun maipõrnikast väiksem taimekahjur (Amphimallon solstitialis)

juveniilne ‹-se 2› ‹adj›
nooruslik, ebaküps; biol juveniilile omane; inimesel puberteedieas esinev. Lindude juveniilne sulestik. Juveniilsed soolatüükad.

jõe|käsn
zool vooluvees esinev mageveekäsn (Ephydatia)

jänese|kõrv
bot meil harva esinev sinakasroheline peene varrega rohttaim (Bupleurum)

järelduslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
järeldusena esinev, järeldust sisaldav. Ekspertiisiakti järelduslik osa.

järel|näht
med pärast haiguse v. aktiivse haigusprotsessi möödumist esinev haigusnäht. Väikestelgi peavigastustel võib olla järelnähte.

järgne ‹-se 2› ‹adj›

1. millegi järel olev, esinev v. toimuv. Teise maailmasõja järgsed aastad. Liivi sõja järgne periood.
▷ Liitsõnad: koristus|järgne, külvi|järgne, operatsiooni|järgne, poegimis|järgne, sõja|järgne, sünnitusjärgne.
2. millegi järgi toimuv, millelegi vastav. Oma suva järgne tõlgitsus, talitamine.
▷ Liitsõnad: ametikoha|järgne, elukoha|järgne, graafiku|järgne, normi|järgne, programmi|järgne, testamendijärgne.

järgutine ‹-se 5› ‹adj›
järgukaupa esinev v. toimuv. Töövõime järgutine langus.

järje|kordne

1. järjekorras lähim. Tööd leidnud, oli ta järjekordseks mureks korteri otsimine.
2. (samalaadsete nähtuste reas) aeg-ajalt esinev v. korduv. Seltsi järjekordne koosolek. Järjekordne seanss, etendus. Vangi järjekordne põgenemiskatse. Tegi purjuspäi järjekordse rumaluse. Kunstniku järjekordne, seitsmes personaalnäitus. Algas järjekordne võistlus maailmameistri tiitlile.

järjestikune ‹-se 4 või -se 5› ‹adj›
järjestikku esinev, olev v. toimuv. Samaaegsed või järjestikused ärritajad. Kõlas kaks järjestikust lasku. Elementide järjestikune ühendamine patareis.

jääk|näht
med pärast haiguse taandumist esinev haigusnäht. Ajupõrutuse jääknähud. Haigus paranes täielikult, jääknähtudeta. Alkoholi tarbimise jääknähud.

jüri|kuine
aprillikuule omane, aprillis esinev, aprillist pärinev. Jürikuine ilm. Need on meil jürikuised põrsad. *Ah, miks puhkeb jürikuine pajuurb.. H. Visnapuu.

kaas|rõhk
keel sõna mingil silbil esinev pearõhust nõrgem rõhk

kadri|sula
kadripäeva paiku esinev sula

kaela|künnap
kaela seljapoolel esinev kõõlus. Mudis, masseeris kaelakünnapuid.

kaelus|karu
zool Kagu-Aasias esinev valge v. kollaka rinnalaiguga must karu (Ursus thibetanus)

kahe|kordne

1. kahest (ühesugusest) osast, kihist vms. koosnev. Kahekordsed narid, koikud. Kahekordne lõng. Kahekordne õmblus, sõlm. Kahekordse põhjaga kohver. Saali pääseb läbi kahekordsete uste. Kahekordsed aknad. Kahekordne vahelagi. Nõule seoti peale kahekordne marli. Riie oli kahekordne. Kahekordne kvartett 'topeltkvartett'. Kahekordne salto. || kõnek kahekorruseline. Kahekordne maja, hoone.
2. mingi (endise) taseme, arvuga võrreldes kaks korda suurem v. rohkem. Kahekordne suurendus. Sai kahekordse toiduportsjoni. Kari kasvas mõne aastaga peaaegu kahekordseks. Vaenlasel oli kuni kahekordne ülekaal. Pärast puhkamist asuti kahekordse jõuga tööle. Jagatud rõõm on kahekordne rõõm.
3. kahel korral, kahes järgus toimuv v. esinev. Taimede kahekordne harvendamine. Kahekordne 'ühe konto deebetisse, teise kreeditisse' kirjendamine. Kahekordne olümpiavõitja, Eesti meister. Ta andis kaaslastele kahekordse vilega märku.
4. kahel eri viisil esinev v. toimuv, kahesugune. *Eestlasi, lätlasi ja liivlasi rõhus kahekordne – feodaalne ja koloniaalne ike .. A. Vassar.

kaheksa|kordne

1. kaheksal korral esinev v. toimuv. Kaheksakordne maailmameister.
2. kaheksa korda rohkem v. suurem. Vaenlasel oli elavjõus kaheksakordne ülekaal.

kahe|kujuline
hrl biol (looma- v. taimeliigi isendite puhul:) kahel eri kujul esinev

kahe|poolne

1. ‹adj› kahes (vastupidises v. vastandlikus) suunas toimuv v. esinev. Mere tegevus on kahepoolne: lõhkuv ja kuhjav. Muistsed eestlased langesid kahepoolse rünnaku alla – sakslased lõunast ja taanlased põhjast. || kaht eri poolt haarav, mõlemapoolne, vastastikune. Kahepoolsed konsultatsioonid, läbirääkimised. Kahepoolne otsus, leping, koostöö. Kahepoolne raadioside. Kohustused ja õigused olgu kahepoolsed.
2. ‹adj› kahe samasuguse poole v. küljega, kahest samasugusest poolest, osast koosnev. Kahepoolne peegel, kamm. Kahepoolne mutrivõti. Kahepoolne värav. Kahepoolse katusega kasvuhoone. Kahepoolsed lavad (aianduses). Kahepoolne kriitpaber.
3. ‹s› ‹pl.› van kõnek kurgumandlid

kahe|realine

1. kahes reas esinev v. toimuv; kahest reast koosnev. Laudade, riiulite kaherealine paigutus. Kaherealise liiklusega tänav.
2. kahe nööbi-, nupu- vm. reaga. Kaherealine ülikond, mantel, pintsak. Kaherealine lõõtspill. Kaherealine oder 'kahe tähareaga oder'.

kahe|sugune ‹-se 4› ‹adj›
kaht erinevat liiki v. laadi; kahel kujul esinev v. avalduv. Kahesugused arvamused, korraldused, põhjused. Majandi tulud on kahesugused – rahalised ja naturaalsed. Oli kahesuguseid päevi: häid ja halbu. Kahesuguste mõjude ristumine. Kahesugune esinemus, väljendusviis.

kahetine ‹-se 5› ‹adj›

1. kahesugune, kahel viisil esinev. Termini, sõna kahetine tarvitus.
2. kahest osast koosnev; paariti esinev

kahe|veeruline ‹-se 5› ‹adj›
kahes veerus esinev, kahe veeruga. Kaheveeruline artikkel, raamat.

kaksipidine ‹-se 4› ‹adj›
kaksipidi, kahesugusel kujul esinev v. avalduv. Kaksipidine mõju. Kaksipidine käitumine, suhtumine. Kaksipidised seisukohad. Lavastus äratas kaksipidiseid mõtteid. Selle suhtes ei saanud kaksipidist arvamust olla.

kalendriline ‹-se 5› ‹adj›
kalendrile vastav, kalendril rajanev, kalendris esinev, kalendaarne. Kalendrilised tavandilaulud 'rahvakalendri tähtpäevadega seotud laulud'.

kaltsium|fosfaat
keem põll fosforiitides ja apatiidis, ka luudes esinev kaltsiumi ja fosforhappe sool

kaltsium|sulfaat
keem hrl. kipsina esinev kaltsiumi ja väävelhappe sool

kapillaarne ‹-se 2› ‹adj›

1. füüs kapillaaridega seostuv, kapillaarsusel põhinev. Mulla kapillaarne poorsus. Kapillaarne veejuhtivus, läbiimbumine.
2. med kapillaaridega seostuv, kapillaaridega ühenduses esinev. Kapillaarne verejooks.

karakter|koomik
teater karakterosades esinev koomik. P. Pinna oli tugev karakterkoomik.

karakter|näitleja
teater karakterosades esinev näitleja. Aino Talvi oli suurepärane karakternäitleja.

karakurt ‹-kurdi 21› ‹s›
zool Kesk-Aasias, Lõuna-Euroopas jm. esinev väike väga mürgine sametmust ämblik (Latrodectus tredecimguttatus)

karsti|vesi
geol karstist tingitud tühemetes esinev, neis ringlev vesi. Karstiveest toituv järv, kaev.

kaseoosne ‹-oosse 2› ‹adj›
med juustundina esinev; juustundiga iseloomustuv

kasti|süsteem
ühiskonnas esinev mitmesuguste kastide hierarhiline süsteem. Indias valitses kastisüsteem.

kasvatus|raskus
‹hrl. pl.› kasvatamisel esinev raskus. Nende lapsed on tublid, vanematel pole kasvatusraskusi olnud.

kasvatus|viga
kasvatuses, kasvatustöös esinev viga

kasvu|raskus
‹hrl. pl.› kasvamise, arengu algperioodil esinev (kohanematusest tingitud) häire. Uus tehas, majand pole veel kasvuraskustest üle saanud. *Noorte inimeste kasvuraskused jätab Irma [= õpetaja] viimseni nende endi üle elada. E. Tegova.

katk1 ‹-u 21› ‹s›

1. mitme vormina esinev äge inimeste ja loomade epideemiline nakkushaigus (levinud eriti varasemail aegadel). Katku surema. Inimesi suri nälja ja katku kätte. Linnas puhkes, levis, möllas katk. Sõjad ja katk hävitasid suure osa rahvast. Küla oli tühi, nagu oleks katk üle käinud. Temast hoia nagu katkust eemale. Kardab teda nagu katku 'väga'. Veiste, sigade, koerte katk. Lindude katk. Siberi katk 'põrnataud, antraks'.
▷ Liitsõnad: kopsu|katk, kõhu|katk, muhk|katk, nahakatk; veise|katk, vähikatk.
2. piltl nuhtlus, õnnetus, häda; halb, kuri, tüütu inimene vms. Liikumisvaegus olevat meie sajandi katk. Seda katku veel siia õiendama tarvis! Pruun katk 'fašism'. Punane katk 'kommunistlik totalitarism'. Kui tuleb murd muile puile, siis tuleb katk ka kadakaile.
▷ Liitsõnad: viina|katk, õlikatk.

katkeline ‹-se 5› ‹adj›
katkestusi, katkeid sisaldav; katketena, katkete kujul esinev; lünklik. Katkeline hingamine, naer. Katkeline mõttelõng. Katkelised mälestuskillud. Tema haridustee oli olnud väga katkeline. *.. jutt muutub järjest katkelisemaks – üks sõna siit, teine sealt – ning vaibub siis sootuks. O. Luts.

kaug|äike
meteor vaatluskohast üle 3 km kaugusel esinev v. ainult müristamise järgi fikseeritav äike

kavern ‹-i 21› ‹s›

1. med kudede laostumise tõttu teat. elundis tekkinud tühik. Tuberkuloosihaigel on parempoolses kopsutiivas kavern.
2. geol kivimis esinev tühik

keele|laen
mingis keeles esinev laen

keele|reegel
keel keeles esinev korrapärasus; õigekeelsusreegel

-keelne ‹-se 2› ‹adj›
‹liitsõna järelosana›
1. teat. keeles (v. keeltes) esinev v. toimuv
▷ Liitsõnad: alamsaksa|keelne, araabia|keelne, eesti|keelne, esperanto|keelne, heebrea|keelne, hispaania|keelne, hollandi|keelne, inglis|keelne, itaalia|keelne, kreeka|keelne, ladina|keelne, liivi|keelne, lõunaeesti|keelne, läti|keelne, poola|keelne, prantsus|keelne, rootsi|keelne, saksa|keelne, soome|keelne, ungari|keelne, vadja|keelne, venekeelne; ema|keelne, kaks(ik)|keelne, kirja|keelne, kõne|keelne, maa|keelne, mitme|keelne, murde|keelne, muu|keelne, mõlema|keelne, nüüdis|keelne, oma|keelne, palju|keelne, rahva|keelne, rahvus|keelne, riigi|keelne, tarbe|keelne, võõr|keelne, ühe|keelne, ükskeelne.
2. (teat. rääkimislaadi kohta)
▷ Liitsõnad: kida|keelne, libe|keelne, pehme|keelne, mesi|keelne, pudikeelne; umbkeelne.

keelte|vaheline ‹-se 5› ‹adj›
eri keelte vahel esinev; mitmes keeles esinev. Keeltevaheline sugulus, kontakt. Võõrsõnade keeltevaheline levik.

kerge|kujuline
kerges vormis esinev, mitte eriti ohtlik. Kergekujuline kopsupõletik.

kesk|eestiline
Kesk-Eestis esinev, Kesk-Eestile omane. Keskeestiline kõnepruuk, nähtus, erijoon.

kesk|hommikune
keskhommikul esinev, tehtav jne.; keskhommikuga seotud, keskhommiku-. Keskhommikune päike säras heledalt. Aeg oli keskhommikune. Keskhommikune söömakord. Keskhommikust sööma, võtma 'keskhommikust söömakorda sööma'.

kesk|päevane
keskpäeval esinev v. toimuv, keskpäevale omane, keskpäeva-. Keskpäevane leitsak, päikeselõõm. Keskpäevane päike. Keskpäevased varjud on lühikesed. Keskpäevased ilmavaatlused. *Oli keskpäevane tund: nii umbes kella kahe ja kolme vahepeal. K. Rumor.

kesk|suvine
kesksuvel esinev, kesksuvele omane. Kesksuvised valged ööd. Kesksuvine kuumus, põud.

kesk|talvine
kesktalvel esinev, kesktalvele omane. Kesktalvised päevad on lühikesed. Kesktalvised külmad.

kesk|öine
keskööl toimuv v. esinev; keskööle omane. Ühel kesköisel tunnil. Kesköine pimedus, raadiosaade, uni, vaikus.

kevad|hommikune
kevadhommikul esinev v. toimuv. Kevadhommikune värskus, ilu. Kevadhommikune jalutuskäik.

kevadine ‹-se 5› ‹adj›
kevadega seostuv, kevadesse kuuluv v. kevadele omane, kevad-. Kevadine aeg. Kevadine ilm, loodus. Kevadine päev, öö, õhtu. Kevadine pööripäev. Kevadine päike. Ilmad läksid järjest kevadisemaks. Kevadine vihm. Kevadine mahe tuul. Kevadine vesi on veel külm. Kevadine rohelus, ilu. | bot (taimenimetustes). Kevadine märtsikelluke, kurelääts, seahernes. || kevadel esinev v. toimuv. Kevadine suurvesi, jääminek. Kevadised hallad. Kevadine külmetus. Kevadine koolivaheaeg, metsaistutuspäev. Kevadised põllutööd. Kevadine püügihooaeg. || sama aasta kevadel sündinud. Kevadised talled, põrsad, kassipojad. Kevadine põdravasikas.
▷ Liitsõnad: hilis|kevadine, iga|kevadine, möödunud|kevadine, selle|kevadine, tänavu|kevadine, varakevadine.

kevad|õhtune
kevadõhtul esinev v. toimuv. Kevadõhtune jalutuskäik.

kevad|öine
kevadööl esinev v. toimuv. Kevadöised loodushääled.

kihitine ‹-se 5› ‹adj›
kihiti toimuv v. esinev. Ainete kihitine paigutus.

kiht|sajupilv
‹hrl. pl.› meteor halli vormitu kihina esinev madal sajupilv (Nimbostratus)

kiilas|jää
maapinnal, eriti teedel esinev jäide. Tänav on kiilasjääs. Teed on kaetud kiilasjääga. Libises kiilasjääl ja kukkus.

kiriku|koor [-i]

1. kiriku juures tegutsev ja peam. jumalateenistustel esinev koor
2. oreliväär, kooripealne

kirja|keelne
kirjakeeles esinev, kirjakeelele vastav. Kirjakeelne sõnavara.

kirjalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kirjutatud (v. trükitud) kujul esinev, kirja pandud; kirja panemisega, kirjutamisega seostuv; ant. suuline. Kirjalikud allikad, teated. Kirjalik tõend, nõusolek, palve, protest, korraldus, luba. Volikiri on kirjalik volitus. Õpilaste kirjalikud koduülesanded. Eksam oli kirjalik.

kirjaline ‹-se 5› ‹adj›

1. kirjatud, mustriline; kaunistustega. Kirjaline vöö. *..suur kirjaline vaipki oli neil laotatud vankrile. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: hõbe|kirjaline, kauni|kirjaline, kuld|kirjaline, lill|kirjaline, lõike|kirjaline, naast|kirjaline, peene|kirjaline, põletus|kirjaline, väikese|kirjaline, värvikirjaline.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› kirjutatud kujul esinev
▷ Liitsõnad: käsi|kirjaline, ringkirjaline.

kirja|motiiv
kirjas, ornamendis esinev motiiv. Vööde, kinnaste kirjamotiivid.

kirjandus|žanr
ilukirjanduses esinev žanr

kivi ‹9› ‹s›

1. looduses, maakoores esinev kõva mineraalne aine. Paemurrus murtakse kivi. Kivist alusmüür, hoone, kindlustus. Liikumatu kui kivist kuju. Porised teed on talve tulekul muutunud kõvaks kui kivi.
▷ Liitsõnad: juudi|kivi, kilt|kivi, küüne|kivi, liiva|kivi, lubja|kivi, nõrg|kivi, pae|kivi, pimss|kivi, põlev|kivi, päeva|kivi, räni|kivi, sarv|kivi, savikilt|kivi, tilke|kivi, tule|kivi, vilgu|kivi, õlikivi.
2. kõvast mineraalsest ainest looduslik keha. Kõva, rabe, ümar, lapik, veealune kivi. Karjamaal oli kivi kivis kinni. Põldudel lõhuti, korjati, koristati, kaaluti kive. Koorem kive. Kividest laotud aed. Poiss ronis suure kivi otsa. Seisab kivil, kivi otsas. Istus kivile. Jõest saab mööda kive kuiva jalaga läbi. Kivid veeti hunnikusse kokku. Lõin jala vastu kivi. Puuris kivisse augu. Poisid loopisid, pildusid kividega. Ehitusmaterjalina kasutati kive ja savi. Läks nagu kivi põhja. See ülesanne oli mul nagu kivi kaelas. Ega õnnetus käi kive ja kände mööda. Veerevale kivile ei kasva sammalt. Terav kirves leiab kivi. | (piltlikes väljendites). Ega temagi süda kivist 'tundetu' ole! Kividki peaksid kisendama (ütlus väga suurest kuritööst v. ülekohtust rääkides). || sellest töödeldud, vahel ka tehislikku päritolu ese. Veskis oli jahvatamiseks kaks paari kive. Teadlase sünnikohta asetati tema bareljeefiga kivi. Kaks kõva kivi ei tee head jahu.
▷ Liitsõnad: graniit|kivi, hiigel|kivi, hiiu|kivi, kalda|kivi, kant|kivi, klibu|kivi, loodus|kivi, maa|kivi, mere|kivi, muna|kivi, põhja|kivi, põllu|kivi, ranna|kivi, raud|kivi, ränd|kivi, sala|kivi, veer|kivi, võlu|kivi, ümarkivi; alus|kivi, ankru|kivi, ehitus|kivi, haua|kivi, hiie|kivi, ihna|kivi, ihumis|kivi, iste|kivi, jahvatus|kivi, jahve|kivi, kalmu|kivi, kerise|kivi, klomp|kivi, kolde|kivi, kultuse|kivi, kupitsa|kivi, käia|kivi, käsi|kivi, lautri|kivi, lihvimis|kivi, lingu|kivi, litograafia|kivi, luisu|kivi, lutsu|kivi, läve|kivi, mälestus|kivi, ohvri|kivi, piiri|kivi, raid|kivi, risti|kivi, ruuni|kivi, sillutus|kivi, tahu|kivi, tänava|kivi, uri|kivi, vajutus|kivi, veski|kivi, viske|kivi, vundamendi|kivi, võlvi|kivi, võrgu|kivi, äärekivi; kaarna|kivi, komistus|kivi, proovikivi.
3. looduslikku kivi (2. täh.) meenutav tehisliku päritoluga keha. a. (ehitusmaterjalina). *Ta nägi, kuis kollasest telliskivivirnast heideti kive käest kätte. F. Tuglas. b. (muu). *Kahe sõrmega toppis ta uue kivi välgumihklisse. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: ahju|kivi, dekoratiiv|kivi, ehis|kivi, ehitus|kivi, fassaadi|kivi, harja|kivi, katuse|kivi, korstna|kivi, parketi|kivi, põranda|kivi, voodrikivi; betoon|kivi, glasuur|kivi, kahhel|kivi, pott|kivi, räbu|kivi, silikaat|kivi, tehis|kivi, tellis|kivi, tsementkivi; tulemasinakivi.
4. vääriskivi, kalliskivi (v. selle imitatsioon). Säravatest kividest rinnaehe. Kividega kaunistatud käevõru. Neiu kandis tagasihoidliku kiviga sõrmust. Viie kiviga käekell.
▷ Liitsõnad: ehte|kivi, ilu|kivi, poolkallis|kivi, poolvääris|kivi, sõrmusekivi.
5. seemet (v. seemneid) ümbritsev kõva puitunud sisekest luuviljadel, luu. Kivideta kirsikeedis. Aprikoosidel, toomingamarjadel on kivid sees. Sülitas ploome süües kivid välja.
▷ Liitsõnad: aprikoosi|kivi, kirsi|kivi, ploomikivi.
6. mänguplaadike mõningates lauamängudes
▷ Liitsõnad: doominokivi.
7. ‹hrl. liitsõna järelosana hrl. pl.› med anorgaanilisest ainest tekkiv kõva kivitaoline moodustis sapipõies, neeruvaagnas v. kusepõies
▷ Liitsõnad: kuse|kivi, neeru|kivi, põie|kivi, sapikivi.
8. ‹hrl. liitsõna järelosana› kõva sadestis v. katt millegi pinnal. Katla seintele tekkis kivi.
▷ Liitsõnad: hamba|kivi, katlakivi.
9. ‹liitsõna järelosana› mõnedes ainenimetustes
▷ Liitsõnad: põrgu|kivi, seebi|kivi, silma|kivi, viinakivi.

kivi|sool [-a]
maapõues mineraalina esinev naatriumkloriid, haliit. Kivisoola kaevandamine.

klasside|vaheline
klasside vahel toimuv v. esinev. Klassidevahelised võistlused.

klassi|sisene ‹-se 4› ‹adj›
klassi (hrl. 3. täh.) sees esinev. Klassisisesed erinevused.

kliiketendus|tõbi
med väikeste ümmarguste kollakate laikude kujul esinev nahaseentõbi

kliki|aegne
kõnek klikiajal esinev, klikiajast pärinev

klorootiline ‹-se 5› ‹adj›
kloroosi põdev; kloroosi puhul esinev. Klorootilised taimed. Taimede lehtedel on klorootilised laigud.

kloun ‹-i 21› ‹s›
mitmesuguste naljanumbritega esinev tsirkusekoomik. Klounide naljad olid võrdlemisi labased. Palaganis veiderdasid klounid. || piltl veiderdav, tembutav inimene. *Clif oli ühiselamu kloun; maja rõkkas sageli ta hauatagusest naerust, ta lõi tantsu ja laulis mõttetuid laule .. J. Seilenthal (tlk).

kodu|maine [-maise]

1. kodumaa päritoluga, mittevälismaine; kodumaal esinev. Kodumaised kaubad, tooted, seadmed. Kodumaised taimed, puud.
2. kodumaal, oma maal toimuv v. tegutsev. *Ta [= Vilde] töötas esiti kodumaises saksa ajakirjanduses ja siis Riias ning siirdus seepeale Saksamaale .. F. Tuglas.

kodune ‹-se 4›

1. ‹adj› kodus esinev, toimuv, valmistatav, kasutatav vms.; koduga seostuv. Kodune riietus, kleit, toit, elu, majapidamine. Kodused talitused, toimetused, askeldused. Aitas vanemaid kodustes töödes. Õpetaja kontrollis koduseid ülesandeid. Arst ruttas kodustele visiitidele. Range kodune kasvatus. Õpilase kodune olukord oli hea. Mõisnike koduseks keeleks oli saksa keel. Kooliajal oli kodune toetus vähene. Kodune arest. Kodusel teel valmistatud tööriistad. Kodune aadress, telefon. || (laiemalt:) kodupaigas, koduümbruses, kodumaal esinev, sellega seostuv. *Pealegi on siin [= kodupaigas] kõik tuntud: kodune tuul, kodune taevas, kodune päike, kodune maa ja mets ja kodune olek. J. Mändmets. *.. nüüd kõnnivad ka mõtted kaugeid kui ka koduseid teid. K. A. Hindrey.
2. ‹adj› kodus viibiv, sealt vähe väljas käiv; väljas tööl mittekäiv. Mees töötab, naine on kodune. Niikaua kui lapsed väikesed, oli ema kodune. Pensioniea saabumisega jäi isa koduseks. *Kitzbergid ise olid kodune rahvas, külas käisid nad harva .. V. Alttoa.
3. ‹s› ‹pl.› kodus elavad perekonnaliikmed. Külastas koduseid. Sain kodustelt kirja. Kuidas kodused elavad? Tervita koduseid minu poolt! Tunneb muret koduste pärast. Kodused ei tea minu kavatsustest veel midagi.
4. ‹adj› kodutunnet tekitav; mõnus, hubane. Seal oli kõik nii kodune, nagu oleksin olnud päris kodus. Krakov oli hästi kodune linn. Tuba oli väike, aga kodune. Einestati köögis, seal oli kodusem. Oli nii kodune istuda kamina ees. Mul oli seal väga kodune tunne. Kogu ümbruses valitses kodune rahu. || vaba, sundimatu, mitteametlik. Tekkis usalduslikult kodune vestlus. Kui ametiasjad räägitud, muutus jutt kodusemaks. Tal oli oma alluvatega üsna kodune vahekord. Tundsin end nende seltsis kohe kodusena.
5. ‹adj› oma olemuselt kellelegi lähedane, omane, mõistetav vms. Aja jooksul muutus ümbruskond mulle kodusemaks. Ta rääkis ka eesti keelt, kuid saksa keel oli talle siiski kodusem.

kodu|vesi
‹hrl. pl.› kodumaa piirides esinev veekogu; kodukandi veekogu. Laev jõudis koduvetesse. Peled kasvab Eesti järvedes kiiremini kui koduvetes Siberis.

kohalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. teat. paikkonna oma, seal elav, töötav, esinev vms.; sellele iseloomulik v. omane. Kohalikud elanikud, inimesed. Kohalik rahvas. Ta pole kohalik. See on kohalike meistrite töö. Kohalik kooliõpetaja. Mängu võitis kohalik meeskond. Kultuurimajas esines kohalik näitering. Kohalik ajaleht, kool, teater, kultuurielu. Toodeti üksnes kohaliku turu tarvis. Oskas kõiki kolme kohalikku keelt keelt (hrl. eesti, saksa ja vene keele oskuse kohta omaaegses Eestis). Ma ei tunne kohalikke kombeid ega tavasid, kohalikke olusid. Kohalik rong. Kohalik kõne 'mittekaugekõne'. Kohalikud looduslikud tingimused. Kohalik kliima. Kohalikud tuuled 'väikese ulatusega alal esinevad tuuled'. Kohalik aeg 'mingile kohale vastav astronoomiliselt määratud aeg'. Kohalikud rahvarõivad. Muudatused ei ole üldised, vaid kohalikku laadi. Teose kohalik koloriit. See maantee on kohaliku tähtsusega. || antud paikkonnas leiduv, valmistatud vms., mitte mujalt sisse toodud. Kohalikud toorained, ehitusmaterjalid. Põlevkivi on meie kohalik kütus. Kohalikud viljasordid, loomatõud. Kohalik toode, saadus. Kohalik tööstus 'peam. antud paikkonna toorainel baseeruv tööstus, mille toodang läheb sama piirkonna elanike tarbeks'.
2. mittekeskne, mitteüldriiklik, ainult teat. piirkonnas funktsioneeriv. Kohalik omavalitsus. Kohalik eelarve.
3. kitsama paigaga, ruumi- v. kehaosaga seotud. Kohalik tuulutus, ventilatsioon, ülekuumenemine. || med paikne. Kohalik tuimastus, külmumine, haigusnäht, kahjustus. Põletik on organismi üldise reaktsiooni kohalik avaldus.

koha|pealne
kohapeal esinev v. tegutsev, kohalik. Kohapealsed tingimused, olud. Kohapealsed võimumehed, meistrid. Meid abistasid kohapealsed kodu-uurijad.

kohatine ‹-se 5› ‹adj›
kohati esinev. Kirjutise kohatine pinnapealsus. Esituses häiris kohatine liialdus fortissimoga. *Illimar oli minuga nõus, et kõrgem haridus on hädavajalik, hoolimata õpetamise kohatisest keskpärasest tasemest .. M. Unt.

kohr|jää
üleskerkinud, kohru(de)na esinev jää

kohustuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kohustusena esinev, kohustuseks olev, obligatoorne. Suvine kohustuslik õppepraktika. Kohustuslikud maksud. Kohustuslik kindlustus, keskharidus, loeng, õppeaine, tingimus. Esimesel päeval esitasid võimlejad kohustusliku kava. Ilmumine kohustuslik! Osavõtt koosolekust polnud tingimata kohustuslik.

koldeline ‹-se 5› ‹adj›
hrl med piiratult, kolletena esinev. Koldeline kopsupõletik, tuberkuloos. Juuste koldeline väljalangemine.

koli|bakter
med (jäme)sooles esinev pulkbakter, soolekepike (Escherichia coli)

koli|enteriit
med väikelastel esinev kolibakterite põhjustatud peensoolepõletik

kollektiivi|sisene
kollektiivis esinev v. toimuv

kolloid ‹-i 21› ‹s›
keem kolloidsüsteemis dispersse faasina esinev aine

kolloidne ‹-se 2› ‹adj›
keem kolloidi kujul, kolloidina esinev, kolloid-. Aine kolloidne olek. Kolloidne elektrolüüt.

kolm|ainus [-ainu]

1. ‹adj› kirikl kolmainsuses, kolmel kujul esinev. Kolmainu Jumala nimel!
2. ‹s› kirikl kolmainsuses esinev jumal. *Alobrand: Ma vannun kolmainu nimel! J. Sütiste.
3. ‹s› piltl kolmainsus (2. täh.) *Püha kolmainu – misjonäri, kaupmehe ja sõduri hammas neile peale ei hakanud. O. Volmer.

kolme|kordne

1. ‹adj› kolmest (ühesugusest) osast, kihist vms. koosnev. Linnust ümbritses kolmekordne müür. Kolmekordsed narid. Kolmekordne lõng, tross. Kolmekordne Kölni vesi 'odekolonn, mis koosneb kolme erineva eeterliku õli piirituslahusest'. || kõnek kolmekorruseline. Kolmekordne maja.
2. ‹adj› mingist (endisest) tasemest, arvust kolm korda suurem v. rohkem. Toodang on kasvanud peaaegu kolmekordseks. Müüs kauba edasi kolmekordse hinnaga.
3. ‹adj› kolmel korral, kolmes eri järgus toimuv v. esinev. Kolmekordne olümpiavõitja, Eesti meister ujumises. Kostis kolmekordne hurraa. *Ärkasin valjust kolmekordsest koputusest. F. Tuglas.
4. ‹adj› kolmel eri viisil esinev v. toimuv, kolmesugune. *Talupoegadel tuli taluda kolmekordset rõhumist: ilmalike senjööride oma, kiriku rõhumist, kes nõudis neilt kümnist, ja linnkommuunide iket.. R. Kulpa (tlk).
5. ‹s› kõnek kolmest sõnast koosnev, hrl. venekeelne vulgaarne sõimuväljend. Vanamees vihastas ja kus kukkus laduma kolmekordseid. *Lähed tema juurde mõne mõtte või ettepanekuga – kukub sind sõimama kolmekordsetega. M. Kesamaa.

kolme|realine

1. kolmes reas esinev v. toimuv; kolmest reast koosnev. Kolmerealine liiklus. Kolmerealine okastraataed.
2. kolme nupureaga. Kolmerealine lõõtspill.

kolme|sugune ‹-se 4› ‹adj›
kolme erinevat liiki v. laadi; kolmel kujul esinev v. avalduv. Kolmesugune esinemus. Vajan sinult kolmesugust abi.

kolme|veeruline ‹-se 5› ‹adj›
kolmes veerus esinev, kolme veeruga. Kolmeveeruline ajaleheartikkel.

kolmvarvas|-rähn
zool meil suhteliselt harva esinev mustatähnilise valge seljaga väike rähn (Picoides tridactylus)

komatoosne ‹-toosse 2› ‹adj›
med koomaga seotud, koomaga ühenduses esinev. Komatoosne seisund.

kommerts|hind
nõuk maj kommertskaubanduses esinev hind

kontserdi|laulja
kontsertidel esinev v. iseseisvaid kontserte andev laulja. Ooperi- ja kontserdilauljad.

kontsert|koor [-i]
kontsertidega esinev koor, kontserdikoor

kontsert|orkester
kontsertidega esinev orkester (vastandatuna näit. teatrite orkestrile)

kontsert|pianist
kontsertidega esinev pianist

koorik|samblik
bot koorikuna kividel, puude koorel v. mujal esinev samblik

koorikuline ‹-se 5› ‹adj›
koorikuna esinev; koorikuga kaetud. Koorikuline ekseem. *Janust olid neil huuled ohatunud ja koorikulised. A. Kurtna (tlk).

kordne ‹-se 2›

1. ‹adj› ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. korda, juhtu esinev; teat. arv kordi suurem (v. väiksem). Kahekümne viie kordne suurendus. Kahe ja poole kordne ülekaal. Toodang kasvas 1,4-kordseks.
▷ Liitsõnad: ainu|kordne, era|kordne, esma|kordne, haru|kordne, järje|kordne, palju|kordne, teistkordne; kahe|kordne, kolme|kordne, kuue|kordne, kümne|kordne, mitme|kordne, nelja|kordne, poolteise|kordne, saja|kordne, ühekordne.
2. ‹s› mat mingi arv kordi korrutatud arv. 75 on arvu 5 kordne.

kordumatu ‹1› ‹adj›
ainult kord esinev, mittekorduv; ainulaadne. Kordumatu elamus, sündmus, vaatepilt. Iga päev inimese elus on kordumatu. Loodus on oma mitmekesisuses kordumatu. Kordumatu isikupära, võlu.

korilus ‹-e 5› ‹s›
etn elatusalana esinev loodusandide (marjade, puuviljade, seente, seemnete, juurte jne.) korjamine toiduks

kosmiline ‹-se 5› ‹adj›
kosmosesse puutuv, kosmosega seotud, kosmosest pärinev, kosmoses esinev vms., kosmose-. Kosmilised tegurid, nähtused, objektid. Kosmiline kiirgus 'maailmaruumis suure kiirusega liikuvate laenguga osakeste ja Maa atmosfääris nende toimel tekkivate osakeste voog'. Kosmiline hajusaine 'Päikesesüsteemis, galaktikates ja nendevahelises ruumis olev hõre tolmne ja gaasiline aine'. Kosmiline kiirus 'minimaalne algkiirus, mis on vajalik, et tehiskaaslane, kosmoselaev vm. keha jõuaks teat. orbiidile'. | piltl. Kosmilised mõõtmed '(millegi väga suure kohta)'.

krambi|hoog
krampide kujul esinev haigushoog. Epileptilised krambihood. Haigel oli raske, äge krambihoog.

kramplik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. krambina [2] esinev; krambitaoline. Lihaste kramplikud kokkutõmbed. Kramplikud tõmblused läbisid keha. Suunurkade, huulte kramplik tukse, värin. Vabastab end jõuga teise kramplikust haardest. Kramplik köha-, nutuhoog.
2. piltl väga tugevasti, ülemäära pingul; ülepingutatud, (jäigalt) ebaloomulik. Näitlejate mäng oli kramplik. Tööriista, relva kramplik ja oskamatu hoidmine. Tegi seda krampliku tõsidusega. *See polnud vähemalgi määral sunnitud, kohmetusest kramplik naer, ei, see kõlas vabalt ja heledasti.. A. Kurfeldt (tlk). || iga hinna eest taotletav v. teostatav. Kramplik püüe, katse, püüdlikkus. Kramplik eeskirjadest kinnipidamine. Ta tegi kramplikke pingutusi, et näida rahulik ja ükskõikne.

kriisi|aegne
kriisiajal esinev. Kriisiaegsed majandusraskused.

kristalliline ‹-se 5› ‹adj›
kristallile (1. täh.) omane; kristallidest koosnev, kristallidena esinev; ant. amorfne. Aine kristalliline olek, ehitus. Kristallilise struktuuriga ained. Kristallilised kivimid.
▷ Liitsõnad: peene|kristalliline, polükristalliline.

kristallisatsiooni|vesi
keem geol kristallivõres molekulidena esinev vesi

kublaline ‹-se 5› ‹adj›
kupladena esinev; kupladega kaetud. Kublaline lööve. Nägu sääsepisteist kublaline.

kuine ‹-se 4› ‹adj›

1. kuune (hrl. 1. täh.) Kuine imik. Kuised põrsad.
▷ Liitsõnad: kahe|kuine, kolme|kuine, kuue|kuine, mõne|kuine, nelja|kuine, paari|kuine, poolteisekuine.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. kuul esinev, toimuv vms.
▷ Liitsõnad: jaani|kuine, jaanuari|kuine, juuni|kuine, küünla|kuine, märtsi|kuine, suve|kuine, veebruarikuine; igakuine.

kuue|kordne

1. kuuest (ühesugusest) osast, kihist vms. koosnev. Kuuekordne vineer, niit. || kõnek kuuekorruseline. Kuuekordne maja.
2. kuuel korral esinev v. toimuv. Ta on kuuekordne Eesti meister ringrajasõidus.
3. mingi taseme, arvuga võrreldes kuus korda suurem v. rohkem. Kuuekordse suurendusega luup. Vaenlasel oli kuuekordne ülekaal.

kuue|realine
kuues reas esinev v. toimuv; kuuest reast koosnev. Kuuerealise liiklusega tänavalõik. Kuuerealine luuletus, salm. Kuuerealine oder 'kuue tähareaga oder'.

kõhetuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kõhetusega seoses esinev, atroofiline. Kõhetuslikud muutused organismis.

kõne|keelne
kõnekeeles esinev, kõnekeelele omane. Kõnekeelsed väljendid. Kõnekeelne sõna.

kõne|käänuline
kõnekäänu kujul esinev, kõnekäänulaadne. Kõnekäänuline väljend.

kõrbe|loomastik
kõrbes esinev, kõrbele omane loomastik

kõrbene ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
kõrbe kujul esinev, kõrbe laadi. Kõrbene maa.

kõrre|nõgi
põll kõrtel esinev nõgihaigus
▷ Liitsõnad: nisu-|kõrrenõgi, rukki-kõrrenõgi.

kõrre|rooste
põll kõrtel esinev roostehaigus. Kõrrerooste kahjustab kõige enam rukist, nisu ja kaera.

kõrval|aine

1. kõrvaline, lisandina esinev aine (millegi koostises v. tootmisel). Keedusool ei tohi sisaldada kõrvalaineid.
2. mittepõhiline õppeaine; ant. põhiaine. Füüsika on arstiteaduskonnas kõrvalaine.

kõrval|sissetulek
põhisissetuleku kõrval esinev lisasissetulek. Peale palga on tal mitmesuguseid kõrvalsissetulekuid. Alutaguse talupoegadele oli puunõude valmistamine kõrvalsissetuleku allikaks.

kõrval|teema
mittepõhiline, peateema kõrval esinev teema. Peateemale lisaks on teoses veel mitu kõrvalteemat.

kõrval|teenistus
põhiteenistuse kõrval esinev lisateenistus. Rahapuudus sundis talupoegi kõrvalteenistust otsima. Palk oli neli tuhat krooni kuus, peale selle kõrvalteenistus. Ajalehtedele kirjutamine andis väikest kõrvalteenistust.

kõrve|köömen
bot võsastikes, puisniitudel ja mujal esinev rulja varrega sarikaline rohttaim (Cnidium)

kärn ‹-a 22› ‹s›

1. kuivanud koe- v. haavaeritisest koorik vigastatud naha pinnal, korp. Haaval on kärn peal. Kratsis kärna pealt ära. Põrsal on kärnad seljas. Kärnad sügelevad, kihelevad. Kel janu, sel jalad, kel kärnad, sel küüned. || bot taimehaiguste (näit. kärntõve) puhul taimede välisosadel, mugulatel v. mujal esinev tume pragunenud muhuke v. laik
2. kõnek mats [-u]; obadus. *Ja teel Mõllatsi poole saime [sõjas] jõleda kärna. H. Susi.

käändeline ‹-se 5› ‹adj›
keel käändes v. käänetena esinev; käände omadustega. Verbi käändelised vormid.

käände|vorm
keel teat. käändes esinev sõnakuju. Ajamäärus võib eesti keeles olla peaaegu kõigis käändevormides.

küaniit ‹-niidi 21› ‹s›
geol kristalseis kiltades esinev alumiiniumisisaldusega silikaatmineraal

küla|keskkond
külale omane, külas esinev keskkond, külamiljöö

küla|vaheline
küla vahelt, läbi küla kulgev; küla vahel esinev. Külavaheline tee, pori.

kümne|kordne

1. mingist (endisest) tasemest, arvust kümme korda suurem v. rohkem. Müüs kauba edasi kümnekordse hinnaga. Linna elanikkond on kasvanud kümnekordseks.
2. kümnel korral esinev v. toimuv. Kümnekordne Eesti meister suusatamises.

küna|närimine
hobustel, harvemini sigadel ja veistel esinev haiglane komme küna serva närida

laigutine ‹-se 5› ‹adj›
laiguti esinev. Salumetsa laigutine samblarinne. Laigutine pigmenditus ehk vitiliigo.

laineline ‹-se 5› ‹adj›
lainekujuline, lainekujuliste vormidega; laine(te)na esinev v. leviv. Laineline katuseplaat. Kergelt laineline maastik. Laineline soeng, lainelised juuksed. Laineline joon, triip. Laineline õhurünnak. Heli on laineline võnkliikumine. Haiguse laineline 'ägenemiste ja vaibumistega' kulg.

lauljanna ‹6› ‹s›
solistina esinev kutseline naislaulja, lauljatar

letsitiin ‹-i 21› ‹s›
keem biol munarebus, inimese ja loomade rakumahlades ja paljude taimede seemnetes esinev fosforirikas rasvataoline aine

liht|silm [-a]
zool paljudel lülijalgseil lisaks liitsilmadele esinev lihtsa ehitusega silm. Mesilase liit- ja lihtsilmad.

liigi|sisene
biol liigi piires esinev. Loomade, taimede liigisisesed erinevused. Liigisisene ja liikidevaheline olelusvõitlus.

liit|sõnaline
liitsõna kujul esinev, liitsõna moodustav. Liitsõnalised määrsõnad, kohanimed.

lina|kiud
linavarre kooreosas kimpudena esinev kiudaine. Pikk pehme siidjas linakiud.

literatuurne ‹-se 2› ‹adj›
kirjanduslik, kirjanduses esinev; literaarne. Literatuurne tõlge. Literatuursed väljendid. Kogu situatsioon on kuidagi literatuurne, tegelikus elus on hoopis teisiti.

looduslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. loodusega seotud, sellest tulenev; looduses esinev, loodusesse kuuluv, loodusest pärinev v. saadav; loodus-. Looduslik valik. Loodusliku tekkega koopad. Metsa looduslik uuenemine. Looduslikud eeldused, tingimused taimekasvatuseks. Looduslik tõke, piir, sadam. Looduslik veekogu. Looduslikud kivid, ehitusmaterjalid. Looduslik värvaine, jää, gaas. Looduslikud mürad ja helid. Kodukaku looduslikud pesapaigad. Looduslik rohu-, karjamaa. Looduslikud kiudained. Looduslikud radioaktiivsed elemendid.
2. sünnipärane; loomupärane. *.. tegemist on veel õide puhkemata loodusliku talendiga. A. Beekman. *Õrnad, suured, uudishimus ja looduslikus elurõõmus põlevad silmad. R. Roht.

looma|haigus
(ainult) loomadel esinev haigus. Loomahaiguste ärahoidmine ja ravi.

loomulik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. looduslik. a. looduses esinev; loodusele v. looduslikule vastav; loodusest seatud. Loomulik valgus, õhuvahetus. Vesi on kala loomulik elukeskkond. Loomulik surm, sünnitus. Imiku loomulik toit, toitmine. Rahvastiku loomulik 'sündidest tulenev' iive. Teravilja loomulikud kaod kuivatamisel. Loomulikud ja tehiskeeled. Loomulik 'tavatingimustes ja katsealuste teadmata toimuv' eksperiment. Joonisel on seen loomulikus suuruses. Ta on fotol väga loomulik välja tulnud. Kunstlill oli nii osavalt tehtud, et paistis loomulikuna. (Oma) loomulikke tarbeid, vajadusi rahuldama 'roojama, urineerima'. b. sünnipärane, loomuomane, loodusest antud. Loomulik arukus, taktitunne, musikaalsus. Imetles tüdruku loomulikku painduvust, graatsiat. Lapsel on loomulik uudishimu, liikumistarve. Tal on loomulikud lokid. Missugune oli ta juuste loomulik värv? Võlus kõiki oma loomuliku sarmiga. Eelistab naiste loomulikku ilu meigi abil saavutatule. Ära kogu aeg veiderda, ole vahelgi loomulik.
2. (asja, nähtuse) olemusse kuuluv, sellest lähtuv v. johtuv; normaalne, enesestmõistetav, ootuspärane. Loomulik põhjus, tagajärg. Loomulik seletus, otsus, nõue. Asjaajamise loomulik käik, järjekord. Asjad, elu on jälle loomulikus rööpas. Laseb asjal loomulikku teed areneda. Täiesti loomulik soov edasi õppida. Noorte iseseisvumispüüd on igati loomulik. Oleks loomulik, et kõik võtavad osa. Pole midagi loomulikumat kui hätta sattunule abi pakkuda.

luu|painaja
folkl unes esinev rõhumis-, ahistustunne, mis tekitab kujutluse, nagu rõhuks v. tallaks keegi magajat. Mehel käinud öösiti luupainaja peal. Luupainaja vaevanud teda nii, et hommikul olnud ta higist märg. Hirm, mure rõhus luupainajana südant. Väsimus vaevab luupainajana keha. Tüütu inimene, käib nagu luupainaja mu kannul.

lõng ‹-a 23› ‹s›

1. kiudude ketramisel saadav v. ühe pika kiuna esinev materjal riide, silmkoeesemete jm. kudumiseks, tikkimiseks jne. Lõnga keerd, jämedus, tugevus, elastsus, ühtlus. Villane, puuvillane, linane, takune lõng. Keerd, lauge, peenike, jäme, ühekordne, korrutatud lõng. Pleegitatud, värvitud lõng. Lõnga ketrama, korrutama, kerima. Kaks vihti, pooli, rulli lõnga. Soojad maavillasest lõngast sokid. | piltl. Oli katkenud veel üks lõng, mis sidus mind noorusega. Maantee tolmune lõng. *Kuldseid koidukiirte lõngu / kiirgab läbi pilvepraost. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: efekt|lõng, elastik|lõng, frotee|lõng, jäätme|lõng, kaltsu|lõng, kamm|lõng, kard|lõng, karus|lõng, karva|lõng, kinda|lõng, kirja|lõng, koe|lõng, kraas|lõng, krepp|lõng, loe|lõng, lõime|lõng, läik|lõng, maage|lõng, mohäär|lõng, nõele|lõng, nõelumis|lõng, pigi|lõng, poe|lõng, pärl|lõng, side|lõng, siid|lõng, soki|lõng, suka|lõng, sõlm|lõng, šenill-|lõng, tamsa|lõng, tausta|lõng, toor|lõng, vaibalõng; härma|lõng, jutu|lõng, laulu|lõng, mõtte|lõng, ämblikulõng.
2. van piltl pael, püünis. *Just täna oli paras silmapilk, kui rätsep lootis köstriisanda lõnga vedada. A. H. Tammsaare.

lõuna|maine [-maise]
lõunamaal esinev v. sealt pärinev; lõunamaale iseloomulik v. omane. Lõunamaised puuviljad, taimed, maitseained. Lõunamaine linn. Lõunamaine kuumus, leitsak. Lõunamaine temperament.

maakne ‹-se 2› ‹adj›
maagina, maagi kujul esinev. Maaksed maavarad, toorained.

maa|pealne
maa peal asuv, toimuv, esinev vms.. a. maapinna peal asuv (vastandina maa-alusele). Taimede maapealsed osad, võsundid. Maapealsed rajatised, hoidlad, laod. Kalmed on maapealsed matmispaigad. Rändrahnu maapealne osa. Maapealne plahvatus. b. maine, siinses ilmas esinev (sageli vastandina kujuteldavale hauatagusele maailmale, taevariigile jne.). Maapealne elu, vara. Mungad pidid loobuma maapealsetest rõõmudest. Paavsti peeti jumala maapealseks asemikuks. Talle tõotati lausa maapealset paradiisi. *Kes maapealse kasu kammitsas on, näeb oma ligimestki ainult sellesama prilli järgi. R. Kaugver. *Seal nägi õnnetu hing [= Toots], et teda enam ükski maapealne vägi ei päästa. O. Luts. c. Maa pinnal asuv, Maal leiduv vms. Kosmoselende juhitakse maapealsetest komandopunktidest. *Loodus on targem kui kõik maapealsed targad ning lollid kokku .. J. Tuulik.

mage|veeline
mageveega täidetud, magevett sisaldav; magevees elutsev v. esinev. Mageveelised jõed, järved. Matsalu laht on meie mageveelisemaid lahti. Mageveelised kalad, taimed.

magmaline ‹-se 5› ‹adj›
magmana esinev, sellega seotud v. sellest tekkinud. Magmaline aine. Magmaline protsess. Magmalised soonkivimid.

mai|külm ‹s›
maikuus esinev suurem temperatuurilangus

maine ‹-se 4› ‹adj›

1. maakera pinnal asuv, Maaga seotud (vastandina teistesse taevakehadesse puutuvale). *Nüüd siis on inimkond näinud Kuu pinda niisama lähedalt nagu miljonid maised objektiivid on pildistanud maiseid kive, lagendikke ja künkaid. V. Ilus. || ‹hrl. liitsõna järelosana› maakera teat. piirkonnale omane, sellega seotud
▷ Liitsõnad: hommiku|maine, ida|maine, lõuna|maine, põhja|maine, sise|maine, õhtumaine; kodu|maine, oma|maine, päris|maine, võõra|maine, välismaine; sunnismaine.
2. maapealne, siinses ilmas esinev, asuv v. toimuv (hrl. vastandina hauatagusele, taevasele jne.). Maine elu. Maine vara, varandus. Inimese maine teekond (inimelu kohta). Ta oli oma maise matka poolel teel. Maist kohut, karistust ta ei kartnud. Siin maises ilmas. See saar on lausa maine paradiis. Maine hädaorg (reaalne maailm vastandina religioossete kujutluste taevariigile). Maine keha, ihu, kest (inimese keha, ihu kohta). Ta maised jäänused sängitati kodumaa mulda. Asketism nõuab loobumist maistest hüvedest, rõõmudest. Tuli surm ja päästis maistest vaevadest. *Seal ei olnud tegemist maiste olevustega, vaid põrguvaimud ise kolavad siin majas ringi. T. Braks.
▷ Liitsõnad: ebamaine.
3. argieluga seotud, proosaline, argipäevane (vastandina ülevale, kõrgelennulisele, pidulikule v. ebatavalisele). Ka poeedil tuleb tegelda maiste asjadega. Otto oli aatemees, Andres seevastu palju maisem. *Arvikus polnud midagi silmatorkavat ja esileküündivat; kõik oli maine, hall ja kindel nagu põld, mida ta kündis. M. Traat.
4. hrv maismaal esinev, toimuv, veedetav vms. *Ja väga hästi teavad kaptenid ühe maise õhtu hinda. See õhtu peab sisaldama kõike, millest merel ilma oled. Ü. Tuulik.

majandite|vaheline

1. majandite vahel esinev v. toimuv. Majanditevaheline spetsialiseerumine, koostöö.
2. mitmele majandile ühine. Majanditevahelised ettevõtted.

mao|haavand
med mao limaskestas esinev v. ka maoseina teisi kihte läbiv haavand. Maohaavand põhjustab ülakõhu valusid.

matemaatika|tehe
matemaatikas esinev tehe. Liitmine, lahutamine, korrutamine, jagamine on arvudega sooritatavaid matemaatikatehteid.

mediterraanne ‹-terraanse 2› ‹adj›
bot vahemereline, Vahemere mail esinev. Mediterraanne floora.

meeste|vaheline
meeste vahel esinev v. ettetulev. Meestevaheline tüli, vimm. See on meestevaheline jutt, asi, naised ärgu segagu sinna vahele.

meh ‹adv›
kõnek arusaamatust väljendav v. küsilause lõpul esinev küsisõna, mis, mõh. *„Ärka üles!” raputab meest õlast. „Meh?” ümiseb see läbi une. E. Männik. *Ega teil ole ometi millestki puudu, meh? A. Jakobson.

mere|koletis
meres esinev koletis. Räägiti meremadudest ja muudest merekoletistest. Muinasjuttude fantastilised merekoletised.

mere|taim
meres esinev veetaim. Vetikad ja teised meretaimed.

mere|taimestik
meres esinev taimestik, meretaimed

mere|tava
meresõitudel esinev, nendega seotud tava. Laevas surnud maeti meretavade kohaselt merre.