[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

irvitama ‹37›

1. (pilkavalt, üleolevalt, pahatahtlikult, kahjurõõmsalt) naerma; selliselt naerdes millestki v. kellestki rääkima. Tagaselja, avalikult kellegi üle irvitama. Kellelegi näkku irvitama. Irvitab täie suuga, suure häälega. Irvitab naerda. Mis te irvitate? Kõik irvitasid tema saamatuse, kohmetuse üle. Jultunult, häbematult, kahjurõõmsalt, parastavalt irvitama. | piltl. Vaesus, viletsus, surm irvitab näkku. *Oleks sel hetkel tahtnud aega tagasi pöörata, ent reaalsus irvitas talle vastu. T. Vint. || mõnitama (hrl. tegudega). Sellise teguviisiga irvitab vabrikant tööliste õiguste üle. *Meie naised ja tütred on praegu veel nende käes irvitada ja teotada.. A. Saal.
2. irvi olema. Peopesas irvitas lühike sügav haav. *.. kuid vägivalla jäljeks jäi teise käeaugu kõrvale lõhe irvitama.. E. Vilde. *Ja nüüd näis pooleliolev laev nagu mingi luukere oma irvitavate küljeluudega. A. Kalmus.

hambaid irvitama vt hammas