[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hammas ‹hamba pl. illat hammastesse e. hambu(sse) pl. iness hammastes e. hambus pl. elat hammastest e. hambust pl. term hammasteni e. hambuni 19 ‹tugevaastmelised paralleelvormid esinevad mõnedes ühendites v. (pool)adverbiaalselt›› ‹s›

1. (luu)moodustis inimese v. looma suuõõnes toidu haaramiseks ning peenestamiseks ja ka hammustamiseks. Hammaste tulek. Esimesed, tagumised, alumised, ülemised hambad. Kõverad, pikad, teravad hambad. Hooldatud, terved, lagunenud, vigased hambad. Valged, kollased hambad. Haige hammas. Hammas tuikab, pakitseb, valutab. Hambad on puseriti. Hammas tuli (suust) ära. Tal on eest kaks hammast ära. Hammast puurima, plombeerima. Peseb, puhastab hambaid. Pigistas valust hambad tugevasti kokku. Surub hambad leivasse. Räägib, pomiseb läbi hammaste. Liiv ragiseb hammaste all. Ta krigistas unes hambaid. Hambaid kiristama (vihast, viha väljendusena). Mööda, vastu hambaid tõmbama, virutama, andma, saama (näkku löömise kohta). Hambad lõgisevad, plagisevad, plaksuvad suus (hirmu, külma tõttu). Plagistas (hirmu, külma tõttu). hambaid. Koer lõi hambad säärde. Hunt lõgistas hambaid. Rebane ajas hambad irevile, näitab hambaid. | ‹mõnedes ühendites v. adverbiaalselt ka tüvega hambu›. Pani piibu hambu. Koeral on kont hambus. Võttis piibu hambust. Hambuni 'üleni, tugevasti' relvastatud, relvis, sõjariistus vaenlane. *Vastutulijad oma eeslite ja mänguponidega on hambuni märjad. J. Sütiste. | piltl. Külma, nälja hammas. Rooste hambad närivad masinaid. *Tee äärest tõusevad sambad, mis aastate hambaid ei karda.. F. Kuhlbars. *Las lõksutada, Anna ju viimaseid päevi neil hambus. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ala|hammas, ees|hammas, jääv|hammas, kuld|hammas, kunst|hammas, lõike|hammas, piima|hammas, puri|hammas, silma|hammas, taga|hammas, tarkus(e)|hammas, vale|hammas, ülahammas; kihv|hammas, kisk|hammas, mürgihammas; ajahammas.
2. terav, väljaulatuv tipp, sakk mingil tööriistal, masinaosal vm. Hammaste lõikamine, soveldamine. Sisselõikega hammas. Ekskavaatorikopa, freesi hambad. Teravate hammastega saag. Hammasrattal on mõned hambad kulunud. *..[kohvi]veski hammaste vahel purunes raginal põletatud kohviuba.. F. Tuglas (tlk). || sälk, täke. Höövliraud, kirvetera, nuga on hambaid täis.
▷ Liitsõnad: kruvi|hammas, sae|hammas, võllihammas; kaar|hammas, kald|hammas, kolmnurkhammas.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnes isiku- ja taimenimetuses
▷ Liitsõnad: irv|hammas, nalja|hammas, tummahammas; hundi|hammas, nõiahammas.

[midagi] hamba alla andma, [midagi] hamba alla panema ~ pistma ~ võtma, [midagi] hamba alla saama
(süüa andmise, süüa saamise, söömise kohta). Ma pole terve päeva midagi, ivagi hamba alla saanud. Neil polnud peale leiva ja kartuli midagi hamba alla panna. Võtsin kiiruga üht-teist hamba alla. *Kas ma annan neile head-paremat ka hamba alla? A. Liives.

[kellegi] hamba alla ~ hammaste alla ~ hammaste vahele sattuma, [kelle(l)gi] hamba all olema, [kelle(l)gi] hammaste all ~ vahel olema
(näägutamise, tagarääkimise, klatšimise vms. kohta). Ei olnud hea selle naise hamba alla sattuda. Linnas ei ole sa igaühel risti hammaste vahel.

hambad kihelevad ~ sügelevad
kellelgi on tungiv soov midagi öelda, millestki rääkida. *Mis sa närid alati selle lapse kallal? Ise juba suur mees, aga hambad sügelevad lõugade küljes. A. Jakobson.

hambaid irevile ~ irvi ajama, hambad (on) irevil ~ irvi, hambaid irvi(ta)ma
(hrl. kahjurõõmsalt, pilkavalt, halvustavalt naermise v. irvitamise kohta). *Tahad, et saks naeraks, tee nutunägu .. Tahad tema nuttu, aja hambad irevile, muud midagi. A. H. Tammsaare. *Õnn, et kaupmees uus on ja temast midagi ei tea, vanal oleks nüüd hea juhus hambaid irvitada. O. Luts.

hambaid külge ajama, hammastega küljes kinni olema
(sõnadega) ägedalt, õelalt kallale tungima; kellegi kallal näägutama. Eit ei anna poisile asu: iga päev hammastega küljes kinni. *Nüüd Reinu kuuldes veel perenaine ei julge hambaid külge ajada. M. Metsanurk.

hambaid murdma
midagi tulemusteta teha püüdma. Selle probleemi kallal võivad hambad murda ka kogenud pedagoogid.

hambaid näitama
viha, vaenu ilmutama v. tunda andma. *..nüüd, millal tal sõjameeste puudusest on kitsikus käes, hakkavad kõik pärismaalased talle hambaid näitama. E. Kippel.

hambaid risti pigistama ~ suruma, hambad (on) risti ~ ristis
(tugeva kannatamise, pingutamise, vastupidamise, enesevalitsemise märgiks). Surub valu, viha, häbi pärast hambad risti. Kannatab valu, pilkeid, naeru hambad risti(s). *Kuus aastat ehitasime seda [maja], hambad risti ja nutt kurgus! L. Kibuvits.

hambaid varna panema ~ riputama ~ viskama
nälga jääma, nälgima. Kodus pole leiva raasugi, nii et õhtul riputame hambad varna. Laena roog külasse, ise pane hambad varna.

hambasse puhuma
luiskama, valetama. *Ega sa's ometi kõike usu, mis ta sulle hambasse puhub! E. Vilde.

hammas hakkab peale
‹hrl. eitusega› keegi saab kellestki v. millestki jagu, suudab kellegagi v. millegagi toime tulla. Tema peale ei hakka kellegi hammas. Sellele ülesandele ei hakka minu hammas peale. *.. korjasin ja kogusin, lõpuks hakkas hammas kolmekümne kahe hektarise koha peale. P. Kuusberg.

hammas on [kellegi peale] verine
keegi on kellegi peale vihane. *Tal juba hammas minu peale verine. Oleks vana asja üles võtnud, kõigile rääkinud. E. Maasik.

hammas saab verele ~ verre ~ veriseks, hammas on verel ~ veres ~ verine
(millestki maigu suhu saamise ja siis selle ihaldamise kohta). *Kuule, vennas, anna kroon! Kurk on kuiv ja kõht tühi... Näe, sain hamba veriseks ja nüüd... H. Sergo. *Tema hammas oli võõrast vaevast verel juba varasest noorusest peale. R. Sirge.

hammast ihuma

1. kellegi vastu midagi halba kavatsema, kättemaksu hauduma. *Suu ees oled sa kõigile libe, selja taga ihud hammast! J. Semper. *„Vaadake ette,” ütles ta tasa. „Teie peale ihutakse hammast.” R. Kaugver.
2. midagi enda kasutusse v. valdusse haarata tahtma, midagi ihaldama. Poisid ihusid hammast jõekaldal seisvale paadile. *„Ja nüüd veel ihute kahekesi selle majaloksu peale hammast!” A. H. Tammsaare.

konti hammaste vahele saama, kont (on) hammaste vahel vt kont

küünte ja hammastega vt küüs

läbi hammaste, hammaste vahelt
vihaselt, raevu maha surudes, erilise rõhuga (rääkima, ütlema). *„Ah nii arvad sina,” venitas Sass läbi hammaste, nagu läheks tal kõnelemine äkki raskeks. A. H. Tammsaare.

(oma) hammast ~ hambaid proovima ~ katsuma
oma jõudu, võimeid proovima (hrl. kellegi, millegi kallal); kellestki jagu saada püüdma. Ilmaaegu hakkas ta naabri kallal oma hambaid proovima. *Katsusime hammast teadustegi kallal, kui saime võõra keelega juba kergemini hakkama. E. Vilde.

(oma) keelt hammaste taga hoidma ~ pidama vt keel

pole hamba all(gi) kuiva kohta
täiesti läbi ligunenud, läbimärg. *Jalad on märjad, krae vahelt jookseb vesi selga, varsti ei ole enam kuiva kohta hamba allgi. J. Parijõgi.

silm silma (vastu), hammas hamba vastu vt silm [-a]