[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kõikuma ‹kõigun 42›

1. edasi-tagasi v. üles-alla liikuma; õõtsuma. Paat, parv kõigub lainetel. Lainetus pani laeva kõikuma. Puu kõikus ja langes maha. Tänavalatern kõikus tuule käes. Maa otsekui kõigub jalge all. Pilliroog kõigub tuules. Joobnu kõikus käies, tuli kõikudes lähemale. Hoop võttis mehe jalgadel kõikuma. Sammujate õlad kõikusid astumise rütmis. Kaalukausid kõikusid veidi, enne kui jäid tasakaalu. *Rattad kiunusid ja kääksusid, koormad kõikusid. K. A. Hindrey. || vaarudes, tuikudes liikuma. *Just nagu ummiklaines laev kõikus ta köögi ja sahvri vahet.. H. Sergo.
2. piltl (vastupidavuselt, püsivuselt) ebakindel olema. Rahakurss on hakanud kõikuma. Kuningas püüdis oma kõikuma löönud võimu kindlustada. Minu usk, tasakaal, enesekindlus lööb kõikuma. Ta lõi oma usus, veendumustes kõikuma. Mehe meelekindlus, rahu lõi hetkeks kõikuma. Kõikuvad seisukohad. || kahevahel olema, otsuse langetamisel kõhklema. Ta ei kõikunud otsustamisel, valiku tegemisel kunagi. *Ning kogu päev kõigub noormees arguse ja uudishimu vahel – kas minna või mitte? O. Luts.
3. mitte ühesugune olema, (teatud piirides) vahelduma. Klassi õpilaste arv kõikus 30 – 40 vahel. Palk kõikus mõnekümne krooni piires. Aastane sademete hulk kõigub 600 mm ümber. Merevee värvus kõigub rohelisest koobaltsiniseni. Temperatuur kõigub 0° ümber. Järve veetase on kõikuv. Turuhinnad kõiguvad nõudmisest ja pakkumisest olenevalt. Sõna välde võib tegelikus keeletarvituses kõikuda. *Ta meeleolud kõikusid siis tihti ühest äärmusest teise. E. Rannet.

pind kõigub jalg(ad)e all vt pind [pinna]