[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 99 artiklit

admiral ‹-i, -i 10› ‹s›

1. mereväe kõrgeimate auastmete liik, ka selle liigi kõrgeim auaste; selles auastmes mereväelane. Kohale tuli kindraleid ja admirale.
▷ Liitsõnad: eru|admiral, kontr|admiral, laevastiku|admiral, reserv|admiral, viitseadmiral.
2. zool punaste vöötide ja valgete laikudega mustatiivaline päevaliblikas (Vanessa atalanta)

dalai|-laama
relig lamaistide kõrgeim vaimulik

doktori|kraad
kõrgeim akadeemiline kraad. Sai doktorikraadi. Talle anti doktorikraad. Doktorikraadiga teadlased.

ekso|sfäär
atmosfääri (1. täh.) kõrgeim kiht, kust õhuosakesed hajuvad maailmaruumi

ekstra-
‹liitsõna esiosana›
1. täiendav, lisa-; erakorraline, eri-; näit. ekstrakulu, -maks [-u]
2. väljaspool olev, -väline; näit. ekstrauteriinne
3. kõrgeim, parim; näit. ekstraklass, -sort

ekstra|klass
kõrgeim, parim klass. Toodang kuulub ekstraklassi. Ekstraklassi sportlane.

feld|marssal
sõj kõrgeim sõjaline auaste mõnedes maades; selles auastmes isik

geenius ‹-e 5› ‹s›

1. harukordselt andekas inimene, suurvaim. Inimsoo geeniused. Nii võib kirjutada ainult Shakespeare'i taoline geenius. Ta on silmapaistev teadlane, kuid mitte geenius.
2. loova andekuse kõrgeim aste, geniaalsus. Leiutaja, kunstniku geenius. Beethoveni võimas geenius.
3. müt rooma mütoloogias (inimese) kaitsevaim. Hea, kuri geenius. Kunstis kujutati geeniusi tiivulistena.

generalissimus ‹-e 5› ‹s›
kõrgeim sõjaväeline auaste mõnes riigis; seda auastet omav isik

grand prix [gran prii] ‹14› ‹s›
võistluse, näituse, konkursi vms. kõrgeim auhind. Teatrifestivali, fotovõistluse grand prix . Täiskasvanute grand prix sulgpallis. Lisaks grand prix'le anti välja mitu eripreemiat.

haldus|nõukogu
riikliku ettevõtte kõrgeim juhtimisorgan, mis peab tagama riigi poliitika üldsuundade järgimise ettevõtte tegevuses

hari2 ‹harja 31› ‹s›

1. millegi ülemine, kõrgeim, tipmine osa. Mägede kõrged, lumised harjad. Künka, seljandiku, raudteetammi hari. Lainete valged, vahused harjad. Luidete veerjatel harjadel kasvasid männid. Päike kuldab metsade harju. Kartulikuhja, rõugu harjal istus vares. Porgandivagude harjad olid rohtu kasvanud. *Ent juba urbsete hangede harjult / langevad lumele roosakad varjud. U. Laht. || katusehari. Küün oli harjani heinu täis. Laudale pisteti punane kukk harja. *Ja siis nägi ta vastasmaja harjal pigimusta meest.. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hange|hari, katuse|hari, laine|hari, mäehari; kõrgrõhuhari.
2. hari-, kõrgpunkt. Tõnisepäeval talv harja peal, leib pooleks, põhk pooleks. *Oktoober on pärissügisene kuu, meie sügise hari. K. Kalamees. *Jõulurõõmu hari oli [kooli jõulupuuga] möödas.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: suve|hari, talihari.
3. lihakas moodustis mõningate lindude pealael; miski seda meenutav. Kuke, kana, kalkuni punane hari. Kukeseene erekollane hari. Tanu hari. Lõkke punane hari. | piltl. *Jalad pakitsesid ning jookki kippus juba harja. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kukehari.
4. biol luu väljaulatuv osa, millele kinnituvad lihased (crista)

hari|punkt
tõusu, kasvu, arenemise, pinge vms. kõrgeim, ülim aste, kõrgpunkt, kulminatsioon. Pinevuse, võitluse, epideemia haripunkt. Kultuuri õitsengu, rahvusliku liikumise haripunkt. Streik, majanduskriis saavutas oma haripunkti. Põnevus, pinge jõuab haripunkti, haripunktini. Ilm on ilus ning suvepäevad haripunktis. Kunstnik seisis oma kuulsuse, võimete haripunktil. Draama lähenes haripunktile. Pidustuste haripunktiks kujuneb suur kontsert.

hea ‹pl. part häid pl. illat headesse e. häisse 15 komp parem superl kõige parem e. parim›
ant. halb, paha
1. ‹adj› oma laadi, omaduste, kvaliteedi poolest hinnatav, väärtuslik, nõuetele vastav. a. (inimeste kohta:) osav, vilunud, võimekas, tubli. Hea maletaja, matemaatik, arst, õpetaja, ujuja. Hea võõrkeelte oskaja. Kõnemees on ta hea. Inna on hea õpilane. Peetrist oleks võinud saada hea insener, advokaat, ohvitser. b. (omaduste, võimete, oskuste, samuti füüsilise v. psüühilise seisundi kohta). Hea isu, uni, tervis. Hea ja tugev süda. Sportlase head kopsud. Hea nägemine, kuulmine, keskendumisvõime. Hea rühiga, kasvuga noormees. Hea peaga poiss. Mu enesetunne, meeleolu, tuju on hea. Tal oli päris hea hääl, väga hea maitse. Meie korvpallurid on heas vormis. Ta näeb üsna hea välja. *„Mul on hea kõht,” uhkustas hunt. „Kui tahan, võin süüa kas või kive..” L. Tigane. c. (esemete, ainete vms., ka koduloomade kohta). Ta ostis endale hea ülikonnariide, hea raadioaparaadi ja hea pesumasina. Need on veel üsna head kingad, rõivad. Head küünlad põlevad kaua. Hea kirves, saag, nuga, vikat. Teos on trükitud heale paberile. Hea maa, muld. Tänavu on hein, vili hea. Hea, kõigi mugavustega korter. Puder, kook, sai tuli hea. Head söögid ja joogid. Head õunad. Vein, õlu maitses hea. Leib oli hea maitsega. Hea lõhnaga lill. Hea tõukari, lüpsilehm, veohobune. Head tõugu kanad, lambad. d. (nähtuste, olukordade vms. kohta). Head lauakombed. Hea hoolitsus, teenindamine, reklaam. Õppeedukus oli tal hea. Head hinded tunnistusel. Haige seisund, olukord on hea. Nooruk sai hea hariduse, kasvatuse. Hea muusika, kirjandus, portree, maastikumaal. See on hea raamat, luuletus, ettekanne. Välismaalase kohta rääkis ta head eesti keelt.
2. ‹adj› sõbralik, lahke; positiivsete eetiliste omadustega, moraalselt väärtuslik; kiiduväärt. Hea inimene, kaaslane, hooldaja. Sul on hea mees, poeg. Head vaimud, haldjad. Hea kohtlemine, vahekord, vastuvõtt. Riikidevahelised head suhted. Ta oli mu vastu hea. Neiu on hea iseloomuga. Noormehe käitumine ja elukombed olid head. Tegin seda heast südamest. Teen seda hea meelega 'meeleldi, meelsasti'. Ole hea tüdruk, ära kiusa endast väiksemaid. Vanakese silmad näisid head ja lahked. Võõrasema ei vaadanud lastele hea pilguga. Neil oli hea läbisaamine. Kadunut tuletati meelde hea sõnaga. Liigub heas seltskonnas. On pärit heast perekonnast. Ilm on selline, et hea peremees ei aja koeragi välja. Heal lapsel mitu nime. Hea naine maja lukk, paha naine põrgutukk. || (kõnetlus- ja viisakusväljendites). Head inimesed, aidake! Ole hea, tule siia! Olge hea, astuge sisse! Aitäh, hea laps, et sa vanainimest aitasid! Sepp, hea mees, rautas hobuse ära. *Aga nüüd, head kuulajad, oleks teile üks küsimus. H. Saari. | iroon. Hea mees lubama 'lubab, kuid ei täida'. Kes see hea inimene oli, kes tema peale kaebama läks? || lähedane, intiimne. Hea tuttav. Ta on mu hea sõber, temale söandan kõigest rääkida.
3. ‹adj› mingis suhtes soodus, kasulik, sobiv. Hea juhus, võimalus, õnn. Head kaardid mängus. Head tutvused raamatukaupluses. Ended olid head. Töötingimused on siin head. Hea ettepanek, tagajärg, tulemus. Hea kuulsus, nimi. Hea ilm, kliima. Vanad head ajad. Head kaupa, äri tegema. Häid ja halbu päevi nägema. Midagi, kedagi heas valguses näitama. Heal järjel olema. Leidis hea teenistuse, tööotsa. Tegi abiellumisel päris hea partii. Saime kinos head kohad. Sain kodunt häid sõnumeid. Mul tuli hea idee, mõte. Harril on vennale hea mõju. On hea, et sa tulid. Vitamiinid on väsimuse vastu head. Lavastus jättis üsna hea mulje. Ära ole endast nii heal arvamusel! Püüdsin end näidata heast küljest. Lõpp hea, kõik hea. Hea nõu on kallis. Saagist jäi talupojale heal juhul 2/5. | (nõrgenenud tähenduses). Ühel heal päeval läks ta meilt ära. || (soovide, tervituste, jumalagajätu jne. väljendamisel). Head aega! Head õhtut! Head ööd! Häid pühi! Head uut aastat! Head reisi! Head tervist!
4. ‹adj› mugav, mõnus, meeldiv, hõlpus, kerge. Sul hea naerda, rääkida! Jalgrattaga on poisil hea koolis käia. Terava vikatiga on hea niita. Kuumal suvepäeval on hea põõsa all lamada. Kodus on nii hea olla. Hea laske-, istumisasend. Hea tool, voodi. Toas oli hea ja soe. Hea käekäik, põli. Hea soe tunne südames. Küll sul on ikka hea elu. Külas hea, kodus veel parem. *Oli hea teada, et tal kuhugi tõtata ei olnud. M. Raud.
5. ‹adj› (kogust, kvantiteeti, hulka märkivalt v. rõhutavalt:) rohke, ohter, paras, tubli, tugev, suur. Mõne hea aasta eest. Mitu head päeva tagasi. Linnani on mitu head kilomeetrit. Tal oli teiste suusatajate ees hea edumaa. Hea hulk maad tuli jala käia. Õhtuks oli tehtud hea tükk tööd. Auto eest maksti head hinda. Hea summa raha. Hea sissetulek, palk. Hea patakas käsikirja. Hea kartuli-, viljasaak. Lõikas hea kannika leiba. Rüüpas hea lonksu vett. Tehti hea laar õlut. Hea sületäis puid. Tuli hea hoog vihma. Sai hea müksu, keretäie. Laps sai kukkudes hea hoobi. Nuttis hea peatäie. Talle tehti hea peapesu. Tal jätkub head tahet, kannatust mind lõpuni kuulata. *Tuhkur on mägrast peaaegu poole väiksem, vahest nii hea kassi suurune.. R. Roht. || ‹adjektiivi vm. sõna ees› kõnek (intensiivistab sellega väljendatut:) üsna, kaunis, võrdlemisi. Hea paks raamat. Hea suur õun. Hilinesin hea mitu korda. Mu vennad on head pikad mehed.
6. ‹adj› murd parem; ant. vasak. *Kaks oli teed, kas kurale või heale – / ma mõlemale tõmmand kriipsu peale.. A. Alle.
7. ‹s› miski väärtuslik, hinnatav, kasulik, meeldiv vms. Kellelegi head soovima. Kellelegi head tegema. Kellegagi head ja halba jagama. Head kurjaga tasuma. Võitlus hea ja kurja vahel. Igal inimesel on oma head ja vead. Mis teil head on? Pole halba ilma heata. Ei lausunud head ega kurja. Kui heaga ei antud, võeti kurjaga. Katsusime heaga läbi ajada. Tänan teid kõige hea eest. Küsisin seda hea pärast. Temast räägiti üksnes head. Sellest loost ei tule midagi head. Mis hea pärast ma peaksin tema ees vabandama? *Olen käinud mitmegi [arsti] juures, aga suurt head sellest pole olnud. P. Vallak.
8. ‹s› „rahuldavast” kõrgem hinne (4), hrl. koolis. Väga hea 'kõrgeim hinne (5)'. Õpilase tunnistusel olid üksnes head ja väga head.

hõimkond ‹-konna 22› ‹s›

1. biol kõrgeim üksus taime- ja loomasüstemaatikas, jaguneb kas klassideks v. alamhõimkondadeks. Sõnajalgtaimede, paljasseemnetaimede, katteseemnetaimede hõimkond. Ainuraksete, keelikloomade hõimkond.
▷ Liitsõnad: alamhõimkond.
2. hrv suguvõsa, sugulaskond. *Ühte vanemat naist.. ümbritses [perroonil] terve hõimkond.. V. Gross.
3. keel oletatavas suguluses olevate keelkondade rühm

ideaal ‹-i 21› ‹s›

1. taotluste kõrgeim eesmärk, ettekujutus millestki täiuslikust. Kõrged, suured ideaalid. Kõlbelised, poliitilised ideaalid. Ideaal, mille poole kunstnik püüdleb. Tema ideaal on ikka olnud: loodusele lähemale! Ideaalist oleme veel kaugel. Ideaaliks on omanäoline teater.
2. millegi täiusliku kehastus, ideaalkuju. Igakülgselt arenenud inimese, abielumehe ideaal. Lausa puhtuse ja süütuse ideaal.
▷ Liitsõnad: juhi|ideaal, mehe|ideaal, naiseideaal.

jumal ‹-a 2› ‹s›
religioonis kõrge(i)m üleloomulik olend v. jõud, keda austatakse ja teenitakse. a. ‹ka pl.› Muistsed jumalad. Kreeklaste, roomlaste, germaanlaste jumalad. Jumalatele ohverdama, ohvreid tooma. Jumalaid kummardama, teenima, appi hüüdma. Puupakust jumal aidanurgas. Vaaraod peeti maapealseks jumalaks. Tantsib, laulab nagu noor jumal 'eriti hästi, hiilgavalt'. b. ‹ristiusu kirjanduses suurtäheliselt sg.› Jumal; sün. Issand, Jehoova, Looja. Kolmainus, kõikväeline, kõikvõimas, suur jumal. Jumala arm, nimi. Jumala viha, vits. Jumalat paluma, tänama, uskuma. Jumalale lootma, end jumala hoolde andma. Jumal olgu neile patustele armuline! Jumalat eitama, teotama. Jumalast taganema. Jumala tahtmine sündigu. Nii on jumalast seatud. Jumal on ta ära, enese juurde kutsunud 'ta on surnud'. Muusik, kunstnik jumala armust 'sünnipärase andega'. Palun, vannutan sind jumala nimel 'härdasti, tungivalt'! Jumalast mahajäetud 'üksildane, kõrvaline' maanurk. Jumal kõrgel, kuningas kaugel. Kui jumal loob lolli, annab ta ka molli. c. rahvapärastes ütlustes, täh. tugevasti nõrgenenud. Vaatan siin seda jumala ilma. Tule söö, jumala loomake! Jumala õnn, et juhtusid täna siia tulema. Istub jumala rahus, jumala rahuga ahju kõrval. Heinaajal sadas iga jumala päev. Iga jumala öö kooserdab poiss küla peal. Annaks jumal, et kõik hästi läheks! Toas on niisugune segadus, et tule jumal appi. Jumal appi, kui jonni täis võib üks inimeseloom olla! Issand jumal, tuli on lahti! Armas jumal, kust ta sellise mõtte peale tuli? Oh sa mu jumal, kui suureks on Kati kasvanud! Uhke nii et jumal hoidku. Jumal hoidku, mis seal kõik ära tehti! Hiljaks jäin, jumal paraku. Jumal teab 'keegi ei tea', kus poiss jälle kolab. Tegi, nagu oleks käsil jumal teab kui 'eriti, väga' tähtis töö. See pole jumal teab kui 'kuigi' kallis. Jumal nendega 'olgu (peale)', las räägivad mis tahavad. Tehku nagu tahab, jumal temaga! Jumalale tänu, kõik on hästi. Pääsesime, jumal tänatud, õigel ajal varju alla. d. piltl austus-, ihalusobjekt, ideaal. Kogu eluks jäi kunst ta jumalaks. Raske on korraga mitut jumalat teenida 'mitmele eri harrastusele pühenduda'. *..raha peab mul olema; raha on jumal, raha on vägi, raha on võim! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: armastus|jumal, kodu|jumal, sõja|jumal, tarkusejumal; maa|jumal, päikese|jumal, tule|jumal, veejumal; eba|jumal, peajumal.

kardinal ‹-i, -i 10› ‹s›

1. kirikl katoliku kiriku kõrgeim vaimulik paavsti järel. Kardinal Richelieu. Kardinalide kolleegium.
2. zool Põhja- ja Kesk-Ameerika sarlakpunane tutiga laululind (Cardinalis cardinalis)

keele|inspektsioon
keeleseaduse ning teiste keeleoskust ning keelekasutust reguleerivate õigusaktide täitmise üle riiklikku järelevalvet teostav kõrgeim ametiasutus. Esitas keeleinspektsioonile kaebuse lehe keelekasutuse kohta.

keiser ‹-sri, -srit 2› ‹s›
meessoost valitseja kõrgeim tiitel mõnes monarhistlikus riigis; seda tiitlit kandev isik. Rooma keiser Augustus, Vene keiser Aleksander II. Etioopia keisreid kutsuti neegusteks. Keisri troon, vapp. Keisri loss, valdused. | piltl. *„Ära sa sõima midagi! Kus mul keiser! Ei lähe!” kordas moor tigedaks muutudes. A. Jakobson.

kiird ‹kiiru 21› ‹s›

1. ka anat zool pealagi, lagipea (vertex). Mehel on juba kiird paljas. *.. [mees] võttis mütsi peast, silitas oma paljast kiirdu .. M. Metsanurk. *Kuju oli suur ja lahja ning kiirust kannani mähitud surilinadesse. J. Aavik (tlk). | piltl. *Mäe lamedal kiirul turnivad sipelgaina isekallutajad. H. Kiik.
2. ehit võlvi, kupli kõrgeim osa

kille ‹6› ‹s›
folkl muus setu mitmehäälse koori kõrgeim hääl

kindral ‹-i 2› ‹s›

1. kõrgemate sõjaväeliste auastmete liik maa- ja lennuväes, ka selle liigi kõrgeim auaste; vastavas auastmes sõjaväelane. Johan Laidoner ülendati kindralleitnandist kindraliks. Diviisi komandöriks oli hallipäine kindral. | piltl. Sõraväe kindral 'karjapoiss'. *Vanaproua oli majas kindral, kes juhtis ja kamandas kõiki ja kõike. L. Promet.
▷ Liitsõnad: eru|kindral, jalaväe|kindral, kaardiväe|kindral, lennuväekindral; armee|kindral, brigaadikindral.
2. range korraga mungaordu, usuühingu vms. juht. Jesuiitide ordut juhib kindral koos nõunikega. Päästearmee eesotsas on kindral.

kindral|admiral
sõj aj kõrgeim sõjaväeline auaste Tsaari-Venemaa mereväes; vastavas auastmes sõjaväelane

kindral|feldmarssal
sõj ka aj kõrgeim sõjaväeline auaste Saksa, Austria, Tsaari-Venemaa maaväes; vastavas auastmes sõjaväelane. Kindralfeldmarssal von Paulus.

kindral|kuberner
aj keskvalitsuse kõrgeim esindaja suures halduspiirkonnas (Tsaari-Venemaal, Rahvaste Ühenduse maades jm.)

kindral|prokurör
aj Tsaari-Venemaa kõrgeim riigiametnik, kes valvas riigiaparaadi tegevuse seaduslikkuse üle

kirik ‹-u 2› ‹s›

1. (suur torniga v. tornidega) ehitis kristlikuks jumalateenistuseks. Luteri (usu), õigeusu kirik. Tarvastu, Kullamaa kirik. Oleviste, Kaarli kirik. Hanila vene kirik. Gooti stiilis, keskaegne kirik. Paekivist, puust kirik. Kahe-, kolmelööviline kirik. Kiriku uks, võlvid, katus, käärkamber, kooripealne. Eemalt paistsid kirikute tornid. Laulatus toimus kirikus. Loll saab kirikuski peksa.
▷ Liitsõnad: abi|kirik, pea|kirik, toomkirik; koda|kirik, kuppel|kirik, saalkirik; kindlus|kirik, linna|kirik, maakirik; kivi|kirik, puukirik.
2. kirikus (1. täh.) peetav jumalateenistus. Kirikus käima. Kirikusse minema. Täna kirikut ei ole. Pärast kirikut mindi kohe koju. Jõuluõhtul sõideti kirikusse. Kirikut sisse lööma 'jumalateenistuse algamise märgiks kirikukella lööma'. Kirikut välja lööma 'jumalateenistuse lõppemise märgiks kirikukella lööma'.
▷ Liitsõnad: jõulu|kirik, lauakirik.
3. kirikulised, kirikurahvas. *Niisugune nõupidamine oli juba enne jumalateenistust elav, võttis aga siis, kui kirik oli välja tulnud, veel suuremat hoogu .. E. Vilde.
4. mingi usundi (hrl. kristluse) v. selle eri suuna kõrgeim, tsentraliseeritud organisatsioonivorm. Luteri, katoliku, õigeusu, metodisti, adventisti, baptisti, anglikaani kirik. Kiriku dogmad, õpetus. Kiriku liige. Kirikusse kuuluma, kirikust välja astuma.
▷ Liitsõnad: riigi|kirik, vabakirik.

kolleegium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›

1. nõuandev v. korraldav organ, mille liikmed otsustavad arutusel olevaid asju ühiselt. Ajakirja, ajalehe toimetuse kolleegium. Kohtunike kolleegium (spordis). Õppekava koostab õpetajate kogu – kolleegium.Teose toimetamiseks määrati kolmeliikmeline kolleegium. Ta kuulub mitmesse kolleegiumi. Maanõunike kolleegium 'Balti kubermangude rüütelkondade kõrgeim nõuandev ja täidesaatev organ'. || ‹hrl. väliskohakäänetes› selle koosolek v. istung. Kolleegiumil otsustati, et..
▷ Liitsõnad: kohtu|kolleegium, toimetuskolleegium.
2. aj isikute kogu, keda sidus ühine amet, elukutse, kohustus v. kultus (Vana-Roomas). Käsitööliste, preestrite kolleegium.
3. aj ministeeriumile vastav keskasutus 18. saj. Venemaal. Välisasjade Kolleegium.
▷ Liitsõnad: justiitskolleegium.
4. aj internaadiga kesk- v. kõrgkool (peam. 16.–18. saj.). Jesuiitide kolleegium.

kolonel1 ‹-i, -i 10› ‹s›
sõj vanemohvitseri kõrgeim auaste paljudes riikides, ka Eesti kaitseväes (välja arvatud merevägi); vastavas auastmes sõjaväelane. Ta ülendati kolonelleitnandist koloneliks. Rügementi juhtis kolonel Higgs.

komtuur ‹-i 21› ‹s›
aj vaimuliku rüütliordu kõrgeim piirkondlik võimukandja keskajal. Viljandi, Pärnu komtuur.

kongress ‹-i 21› ‹s›

1. partei, seltsi vm. organisatsiooni, ka mingi eriala esindajate suur, sageli rahvusvaheline nõupidamine. Erakonna kongress. Eesti Heliloojate Liidu kongress. Rahvusvaheline fennougristide kongress. Ülemaailmne geoloogide, keemikute kongress. Kongressi delegaadid. Kongressi avamine, lõpetamine, ettevalmistamine. Kongress peetakse, toimub Pariisis. Esinesin kongressil ettekandega. || tähtsaid rahvusvahelisi küsimusi käsitlev riikidevaheline nõupidamine. Viini kongress a-il 1814–1815. Pariisi kongress toimus 1856. aastal.
▷ Liitsõnad: botaanika|kongress, geograafia|kongress, geoloogia|kongress, meditsiini|kongress, partei|kongress, psühholoogia|kongress, rahukongress.
2. kõrgeim rahvaesinduslik riigivõimuorgan mõnes riigis. USA Kongress koosneb Esindajatekojast ja Senatist.
▷ Liitsõnad: rahvuskongress.

konsul ‹-i, -it 2› ‹s›

1. ametnik, kelle ülesandeks on peam. oma riigi majanduslike huvide ja kodanike õiguste kaitsmine välisriigi teat. linnas v. piirkonnas. Pöördusin Amsterdamis kohaliku Eesti konsuli poole.
▷ Liitsõnad: ase|konsul, au|konsul, pea|konsul, viitsekonsul.
2. aj üheks aastaks valitud kõrgeim riigiametnik Rooma vabariigis. Rooma konsul.
3. aj magistraadi liige paljudes Euroopa linnades keskajal

kuberner ‹-i, -i 10› ‹s›
keskvalitsusele v. kindralkubernerile alluv kõrgeim haldusametnik teat. piirkonnas. a. aj kubermangu eesotsas seisev haldusametnik (eriti tsaristlikul Venemaal). Eestimaa, Liivimaa kuberner. Talupojad pöördusid palvekirjaga kuberneri poole. b. riigipead esindav kõrgem kohalik võimukandja mõnes koloonias. Püha Helena saare kuberner. c. osariigi (näit. USA-s, Brasiilias), distrikti (Argentinas) vm. haldusüksuse kõrgeim haldusametnik
▷ Liitsõnad: ase|kuberner, kindral|kuberner, viitsekuberner.

kulminatsiooni|punkt

1. astr taevakeha kõrgeim v. madalaim seis taevavõlvil
2. haripunkt, kulminatsioon. Teose sündmustiku kulminatsioonipunktid. Spordihooaja kulminatsioonipunktiks olid olümpiamängud. Majanduskriis oli saavutanud oma kulminatsioonipunkti.

kuuria ‹1› ‹s›

1. pol seisuse v. varandusliku tsensuse alusel moodustatud valijate liik mõnedes maades. Maaomanike, talupoegade, tööliste kuuria (näit. tsaristlikul Venemaal).
2. paavstivõimu kõrgeim valitsusorgan. Paavsti kuuria.
3. aj keskaegne tähtsamaist vasallidest koosnev nõukogu feodaali juures
4. aj rahvajaotus Vana-Roomas (1/10 triibusest)

kõrg|haridus
keskharidusele tuginev erihariduse kõrgeim aste. Kõrgharidusega õpetaja, spetsialist. Omandas, sai kõrghariduse Tartu ülikoolis.

kõrg|punkt
millegi kõrgeim aste, haripunkt. Ettevalmistused olid kõrgpunktis. Arengu, hooaja, epideemia kõrgpunkt on möödas. Oli kätte jõudnud pidustuste kõrgpunkt.

maa|härra

1. aj keskvõimust peaaegu sõltumatu feodaalriigi valitseja Saksa-Rooma riigis, maaisand. 15. sajandil oli eestlaste ala jagatud mitme maahärra vahel.
2. lääni kõrgeim ametiisik Soomes

maa|nõunik

1. aj Baltimaade rüütelkonna kõrgeima täidesaatva organi liige 17. sajandist kuni aastani 1917, Põhja-Eestis ka sellele eelnenud Maanõukogu liige. Maanõunike kolleegium.
2. aj maavalitsuse liige Eestis 1938–1940
3. kreisi kõrgeim ametiisik Saksamaal

maa|päev

1. aj 15.–16. saj. maahärrade (1. täh.) ja feodaalühiskonna vabade seisuste esindajate nõupidamine, 17. sajandist kuni 1920. aastani rüütelkonna kõrgeim organ Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Rüütelkonna, mõisnike maapäevad.
2. seadusandlik organ Saksamaal ja Austrias
3. aj Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (1917–1919) mitteametlik nimetus

maa|vanem

1. maakonna kõrgeim ametiisik Eesti Vabariigis
2. aj (kasutatud maakonda juhtinud muistse Eesti vanema kohta). Sakala maavanem Lembitu.

marssal ‹-i, -it 2› ‹s›

1. sõj kõrgeim sõjaväeliste auastmete liik, ka selle üks auastmeid paljudes riikides; selles auastmes sõjaväelane. Kindral ülendati marssaliks. Soome marssal Mannerheim.
▷ Liitsõnad: feld|marssal, kindralfeld|marssal, peamarssal; lennuväe|marssal, suurtükiväemarssal.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb kõrgemate õukonna- ja aadliametnike nimetustes
▷ Liitsõnad: aadli|marssal, maa|marssal, õuemarssal.

nirvaana ‹6› ‹s›
relig (budismis:) kõrgeim hinge arenemisaste, ülima õndsuse seisund || piltl õndsalik muretus ja rahu. *Imbi lähedus on mulle mingiks nirvaanaks, õndsaks äravajumiseks endasse. H. Raudsepp.

ordu|meister
aj ordu kõrgmeistrile v. vahetult paavstile alluv vaimuliku ordu v. selle haru kõrgeim võimukandja. Liivi ordumeister. Väed liikusid ordumeistri juhtimisel.

paavst ‹-i 21› ‹s›
roomakatoliku kiriku kõrgeim pea. Rooma paavst. Paavst Johannes Paulus II. Paavsti bulla. Paavsti valimised. || piltl (kellegi kõige kõrgema kohta). Tuglast on nimetatud eesti kirjanduse paavstiks.

parlament ‹-mendi 21› ‹s›
pol riigi kõrgeim seadusandlik esindusorgan. Ühe-, kahekojaline parlament. Parlamendi deputaadid, saadikud. Parlamendi istung, debatt. Parlamendis arutati uut seaduseelnõu.

patriarh ‹-i 21› ‹s›

1. aj sugukonna esiisa v. vanem || piltl mingi kollektiivi, eriala vm. kõige vanem ja auväärsem isik. Maalikoolkonna patriarh. Tolle aja eesti kirjameeste patriarh F. R. Kreutzwald. Vene pianistide hallipäine patriarh oli noore kunstniku mängust vaimustatud. Perekonna 100-aastane patriarh.
2. kirikl kreekakatoliku usu kõrgeim vaimulik. Vene õigeusu kirik eesotsas Moskva ja kogu Venemaa patriarhiga. Pärast ristiusu vastuvõtmist Kiievis sai kiriku juhiks metropoliit, kes allus Konstantinoopoli patriarhile.

pea|direktor
keskasutuste, suurte äride, firmade jne. juhtiv, kõrgeim direktor. Firma, tootmiskoondise peadirektor. Soome Panga peadirektor. Eesti Raadio peadirektor.

pea|inspektor
kõrgeim, juhtiv inspektor (1. täh.)

pea|piiskop
kirikl juhtiv, kõrgeim piiskop. Rootsi, Soome peapiiskop. Eesti evangeelse luterliku kiriku peapiiskop.

pea|prokurör
jur kõrgeim prokurör

pea|sekretär

1. ühiskondliku, poliitilise v. rahvusvahelise organisatsiooni haldusaparaadi kõrgeim ametiisik. ÜRO, NATO peasekretär.
2. juhtiv, koordineeriv sekretär (näit. kongressidel, spordivõistlustel). Fennougristide kongressi peasekretär. Võistluste peasekretär.

pea|staap
sõj
1. Eesti kaitsejõudude keskjuhtimisorgani nimetus; (reas riikides:) kindralstaap
2. relvajõudude põhiliigi (näit. maa-, mere-, õhujõudude) kõrgeim juhtimisorgan
3. piltl millegi juhtiv keskus. Ülestõusnute, partisanide peastaap.

pea|torn
kõrgeim, tähtsaim torn. Linnuse, kindluse peatorn.

pea|vanem
vanem, kellele teised vanemad alluvad, kõrgeim pealik. *Kõrge kasvuga hallpea, keda teised kui peavanemat austasid, pööras silmad Tasuja poole.. E. Bornhöhe.

pea|varahoidja
kõrgeim varade eest vastutav isik (näit. muuseumis)

piir|hind
maj kauba madalaim v. kõrgeim võimalik hind, marginaalhind

piirkonna|komissar
aj okupeeritud aladel piirkonna kõrgeim ametiisik Saksa okupatsiooni ajal

piir|määr
millegi kõrgeim v. madalaim lubatud määr. Kehtestati atmosfääris leiduvate kahjulike ainete kontsentratsiooni piirmäärad.

piir|norm
millegi suhtes kõrgeim lubatud määr. Kui joogivees on fluori üle lubatud piirnormi, võib tekkida fluoroos. Liiklusmüra piirnormi ületamine võib kaasa tuua trahvi.

possaadnik ‹-u 2› ‹s›
aj vürsti asehaldur Kiievi-Venes; Novgorodi ja Pihkva feodaalvabariigi kõrgeim riigiametnik

priima ‹6›

1. ‹adj› kõnek suurepärane, esmaklassiline. Priima laev, kaup. Priimad seened. Priima mõte, nali, lugu. Kui priima töö! Ta on priima tantsupartner. Pruut on tal priima! Käisin priimas saunas. Jõi priimat õlut. Braavo, priima! *.. see oli kõige priimam pull, mida ma viimasel ajal kuulnud olen. T. Kallas.
2. ‹s› van gümnaasiumi viimane, kõrgeim klass. Poiss pääses priimasse. *Härrad priimast aga kandsid põlgliku ilmega oma mappe.. K. Ristikivi.

prints ‹-i 21› ‹s›

1. monarhi meessoost perekonnaliikme tiitel; seda tiitlit kandev isik; kuningapoeg. Walesi prints. Prints Albert. Prints, tulevane troonipärija. Kuninganna ja tema printsist abikaasa. Lugu printsist ja kerjusest. || (ideaalse, ihaldusväärse mehe kohta). Oled mu unistuste prints. Ta ootab oma printsi.
▷ Liitsõnad: kroon|prints, muinasjutuprints.
2. kõrgeim aadlitiitel Saksamaal ja Prantsusmaal; seda tiitlit kandev isik

riigi|kogu
kõrgeim seadusandlik esindusorgan, parlament Eestis. Riigikogu liikmed, esimees. Kuulutati välja riigikogu valimised. Riigikogu võttis vastu tulumaksuseaduse.

riigi|kohus [-kohtu]
kõrgeim kohus Eestis. Riigikohtu esimees, liikmed.

riigi|marssal

1. kõrgeim ametiisik Rootsi õukonnas
2. kõrgeim sõjaväeline auaste natsionaalsotsialistlikul Saksamaal

riigi|vanem

1. aj riigipea v. tema ülesandeid täitnud kõrgeim riigiametnik Eestis 1920–1937. Riigivanem Konstantin Päts.
2. van kõnek kolmveerandliitrine pudel viina. *.. Villem võttis kärbsemustasest õlivärviga halliks võõbatud kapist riigivanema välja. J. Kross.

rinne ‹rinde 18› ‹s›

1. sõj. a. vastasega kokkupuutumise joon sõjatandril (lahinguväljal), ka see kokkupuuteala. Rinne läheneb, liigub lõuna poole, läks külast puutumata üle. Algasid lahingud pikal, laial rindel. Rünnati kogu rindel. Rindest murti läbi. Mis rindel, rinnetel su vanaisa sõdis? Mehed saadeti rindele, tulid rindelt. Ta langes rindel. Tagala varustab rinnet. Maa oli rinnete rõngas. | piltl. Olmekeemia tungib peale kogu, laial rindel. Töö käis täiel rindel. *Igalt sulisevalt veelt / ju hõngab kevad! Kevad täiel rindel! J. Kross. b. vägede lahingukorra vastasepoolne külg. *.. õhtu eel selgus, et ollakse juba kahe rinde vahel: üle aleviku algas kahurväe duell. E. Krusten. c. allüksuse (väeosa) rivi külg, mille poole sõjaväelased seisavad näoga. Rivi rinne. d. Teise maailmasõja aegne NSV Liidu kõrgeim operatiiv-strateegiline väekoondis. 3. Balti rinde väed.
▷ Liitsõnad: ida|rinne, lõuna|rinne, lääne|rinne, sõja|rinne, võitlus|rinne, väerinne.
2. piltl mingi tegevuse v. töö ala. Edusammud majanduse rindel. Onupoeg on tegev mitmel rindel. Rabab kahel rindel: tööl ja kodus. Naiste rindel olevat tal edu. *.. olid pankrotiolukorras elu kõik peamised rinded: majanduselu, kunst, perekond. H. Siimisker. || ühist eesmärki taotlevate inimeste kogu, liikumine. Rahvuslik, demokraatlik rinne. Streikijate seni ühtne rinne lagunes. Arstide rinne suitsetamise vastu.
▷ Liitsõnad: ideoloogia|rinne, kirjandus|rinne, kultuuri|rinne, kunsti|rinne, muusika|rinne, spordi|rinne, töö|rinne, uurimisrinne; isamaa|rinne, rahva|rinne, rahvus|rinne, ühis|rinne, ühtsusrinne.
3. bot mets enam-vähem ühel kõrgusel asuva lehestikuga ja hrl. ühte eluvormi kuuluvad taimed osana taimekooslusest. Puistu esimene, teine, kolmas rinne. Metsas kasvavad puud mitme rindena. Harilik jalakas kasvab hästi segametsade teises rindes. || rindevõra ühekõrgusel paiknevad harud
▷ Liitsõnad: puhma|rinne, puu|rinne, põõsa|rinne, rohu|rinne, sambla-sambliku|rinne, võra|rinne, võsarinne; ala|rinne, ülarinne.
4. rida, viirg, riba, esi; rind (6. täh.); äär, piir(iala). Kartulit võeti ühes pikas rindes. Ta marssis salga esimeses rindes. Oru talu piiras kaks küngaste rinnet. Kustpoolt pilvede rinne tuleb, sealt tuul puhuma hakkab. Veejuga paiskub laia rindena kuristikku. Pärast Põhjasõda pääses Venemaa laial rindel Soome lahe äärde. Igal vihusidujal oli oma rinne. *Paari ööga külmus sadamalaht kuni suudmeni ja suure mere rinnegi oli juba täis jääsuppi. A. Mälk. *Liivaterade summa võib osutuda mäeks, külma ja sooja õhu rinne äikesepilveks. L. Meri.
▷ Liitsõnad: koristus|rinne, külvi|rinne, laine|rinne, lõikus|rinne, pilve|rinne, põlemis|rinne, tulerinne.
5. hrv nõlv, rinnak, rind (7.c. täh.) *Oli päikesepoolseid kallakuid ja varjulisi rindeid vastu põhja. M. Raud.
▷ Liitsõnad: mäerinne.

sala|nõukogu
aj monarhias esinenud kõrgeim haldusasutus tähtsaimate sise- ja välispoliitiliste küsimuste arutamiseks (näit. Inglismaal)

seadus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. ka jur kõrgeima riigivõimuorgani normatiivakt, millel on riigi teiste õigusaktide suhtes kõrgeim õigusjõud; normatiivakt üldse. Eesti Vabariigi seadused. Maareformi seadus. Välismaalaste seadus. Kohtute seadus. Riigisaladuse seadus. Tulumaksu seaduse muutmise ja täiendamise seadus. Seaduse kehtivus, järgimine, rakendamine, kohaldamine, tõlgendamine. Seaduse paragrahvid, sätted. Riigikogus vastuvõetud seadus. Antakse välja uusi seadusi ja määrusi. See seisukoht on fikseeritud ka seaduses. Kohtumõistmine peab toimuma seaduse alusel, järgi. Korraliku mehena ei ole ta kunagi seadusi rikkunud. Sagedased on seadusest üleastumised. Sattus seadusega vastuollu. Seadusega on kehtestatud, lubatud, keelatud.. Kõik kodanikud on võrdõiguslikud seaduse ees. Paistab, et ta on põhjalikult seadusi uurinud. Seaduse nimel, avage! (näit. politsei nõudes sisse lasta). Kas siis sellise omavoli vastu enam seadust 'seaduslikku korda' polegi? Mis mina teha saan, seadus on niisugune! Kolm korda kohtu seadus. | piltl. Kuiv seadus 'täielik alkoholikeeld'. Pead nurisemata kannatama – selline on elu seadus. Ülemuse käsk oli seadus. *Metslooma seaduseks on, et nõrgem peab saagi juurest taganema, ja kui kumbki ei tagane, siis otsustavad kihvad. A. Kalman.
▷ Liitsõnad: agraar|seadus, amnestia|seadus, asjaõigus|seadus, elamu|seadus, haridus|seadus, jahi|seadus, keele|seadus, keelu|seadus, kodakondsus|seadus, kooli|seadus, kriminaal|seadus, liiklus|seadus, looduskaitse|seadus, maa|seadus, maksu|seadus, mere|seadus, metsa|seadus, patendi|seadus, pankroti|seadus, pensioni|seadus, perekonna|seadus, politsei|seadus, põhi|seadus, raam|seadus, reklaami|seadus, sõja|seadus, talurahva|seadus, teadus|seadus, tervishoiu|seadus, tolli|seadus, töö|seadus, töökaitse|seadus, valimis|seadus, võlaõigusseadus; džungli|seadus, hundiseadus.
2. üldiselt heaks kiidetud (kohustuslik) toimimisviis, põhimõte v. juhtnöör. Hädalise abistamine on kirjutamata seadus. Põlvest põlve edasi antud kirjutamata seadused. Talus elati veel isaisade seaduste järgi. Ta on rikkunud külalislahkuse seadust. *Mees on merel, naine maal, see on vana hiiu seadus. A. Kalmus. *.. mõnikord on neil meestel ja naistel [= randlastel] tulnud ise oma seadusi teha. Alati pole need seadused klappinud maksva korraga.. R. Vellend.
3. ka filos nähtuste objektiivne, oluline, püsiv, üldine ja paratamatu seos. Teaduse seadused. Põhjuslikkuse seadus. Dialektika seadused. Kvantmehaanika seadused. Energia jäävuse seadus. Newtoni seadused. Archimedese seadus (hüdro- ja aerostaatikas). Ohmi seadus. Kirchhoffi seadused (elektrotehnika ja elektroonika alusseadused). Mendeli seadused (pärilikkusseadused). Suurte arvude seadus (statistikas).
▷ Liitsõnad: füüsika|seadus, loodus|seadus, majandusseadus; gravitatsiooni|seadus, hääliku|seadus, inertsi|seadus, jäävus|seadus, pärilikkus|seadus, samasusseadus.
4. kirikl Jumala tahe; vastav osa Piiblist, eriti Moosese raamatud. Jumala seadus. Moosese seadused. Vana Testament jaguneb kolme ossa: Seadus, Prohvetid ja Kirjad.

sinod ‹-i 2› ‹s›
kirikl kristlike kirikute valitsemis- v. nõuandev organ. Sinodi otsus. Sinodit kokku kutsuma, pidama. Sinodi ees, sinodil esinema. Püha Sinod 'kõrgeim õigeusu kirikuvalitsuse organ'.
▷ Liitsõnad: praostkonna|sinod, provintsiaalsinod.

sopran ‹-i, -it 2› ‹s›
muus
1. kõrge naishääl; koori kõrgeim hääl. Lüüriline, dramaatiline sopran. || (kõrge kõnehääle kohta). Telefonis kostab naise pehme sopran. Tüdruk hüüdis oma heleda sopraniga: „Tulge koju!”.
2. sellise häälega laulja. Laulab sopran Tiina Kask.
▷ Liitsõnad: koloratuur|sopran, metsosopran.
3. mitmehäälse helitöö ülemine hääl

sotsialistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
sotsialismi põhimõtteil rajanev, sotsialismile omane. Sotsialistlik kord, riik, ühiskond. Sotsialistlik partei. Sotsialistlik realism '20. saj. alguses kujunenud, sotsialistlikes riikides ametlikult soositud kunstivool'. | nõuk. Sotsialistlik võistlus 'sotsialismimaades toimunud töötajate võistlus, mille eesmärk oli suurendada tööviljakust ja toodangut'. Sotsialistliku töö kangelane 'tööeesrindlase kõrgeim aunimetus NSV Liidus'.

sufeet ‹-feedi 21› ‹s›
aj Kartaago kõrgeim riigiametnik. Igal aastal valis rahvakoosolek kaks sufeeti.

suur|saadik
riigi kõrgeim diplomaatiline esindaja teises riigis v. rahvusvahelise ühenduse juures. USA suursaadik Eestis, Eesti USA suursaadik. Ta määrati suursaadikuks Saksamaale, Hiinasse. Moskvasse akrediteeritud suursaadikud. Erakorraline ja täievoliline suursaadik. Seati sisse diplomaatilised suhted suursaadikute tasemel.

suverään ‹-i 21› ‹s›
pol sõltumatu kõrgeim võimukandja. Kahe suurriigi suveräänide kohtumine. | piltl (tunnustatuima asjatundja kohta). *.. kui häid orelimängijaid leidus veel teisigi, siis entsüklopedistina oli ta [= Peeter Süda] suverään. I. Randalu.

sõja|kuberner
aj kubermangu vm. suurema haldusüksuse kõrgeim sõjaväeliste ülesannetega ametiisik. *25. mail pöördus kuberner Grünewaldt Tallinna sõjakuberneri poole palvega saata kiires korras Lõuna-Harjumaa haagikohtuniku käsutusse kaks roodu. J. Kahk. || (tänapäeval mõnes riigis). 1970. a. määrati ta Jordaania sõjakuberneriks ja armee ülemjuhatajaks.

süserään ‹-i 21› ‹s›
aj kõrgeim senjöör feodaalajal

taimkond ‹-konna 22› ‹s›
bot taimkatte klassifikatsioonis kõrgeim taksonoomiaväline üksus; taimkatte tüübi nimetuse osa
▷ Liitsõnad: kalju|taimkond, metsa|taimkond, veetaimkond.

tipp ‹tipu 21› ‹s›

1. millegi väljaulatuv, sageli koonusekujuline (terav) ülaosa, hari. Vulkaani, sopka, kaljukünka tipp. Mäel on terav, nüri, hambuline, ümar tipp. Kivirahnu tipp ulatub veest välja. Kõige kõrgema künka tipule oli ehitatud vaatetorn. Mägedes on tippudel veel lund. Ronisime, tõusime Suure Munamäe tippu. Keerdtrepp viis kirikutorni tippu. Masti tipus lehvis vimpel. Alpinistid hakkasid tipust, tipult alla laskuma. Ülevalt tipust avanes imekaunis vaade. Pikne lõi kuusele tipust kuni juurteni praod sisse. Heinakuhja, rukkihaki tipp. Musta tipuga mädapaise. *.. näe, sibulapealiste tipudki kipuvad juba pruuniks kõrbema. A. Jakobson. || (sellise ülaosaga kõrge mäe kohta). Kõrgmäestiku lumised tipud. Suur Munamägi on Eesti kõrgeim tipp.
▷ Liitsõnad: masti|tipp, metsa|tipp, mäe|tipp, tornitipp.
2. millegi ahenev lõpposa. Poolsaare, maanina tipp. Mandri kõige läänepoolsem tipp. Liivlased elavad Kuramaa tipus. Sadam on lahe tipus. Jaanimardika tagakeha tipp helendab. Keele, kopsu, küüne tipp. Tulbijuured kasvavad tipust. Tipust teravnev ese. Asus suure väe tippu 'etteotsa'. Rongkäigu tipus 'ees' sammus peapiiskop. || mat joone v. pinna teat. eriomadustega punkt. Nurga tipp 'haarade ühispunkt'. Kolmnurga tipud 'kolmnurga külgede lõikumispunktid'. Koonilise pinna tipp on koonuse tipp. Püramiidi tipuks nimetatakse tema külgtahkude ühist tippu.
▷ Liitsõnad: lõuna|tipp, põhjatipp; juure|tipp, keele|tipp, kopsu|tipp, lehe|tipp, neeme|tipp, saba|tipp, võrsetipp; tagatipp; teravtipp.
3. mingi ala parim esindaja; teistest millegi poolest üle olev isik. Meie teaduse, kunsti, muusika tipud. Peab Flaubert'i prantsuse kirjanduse absoluutseks tipuks. Maailma tippe toodi noortele eeskujuks. Koolis on küll esile kerkinud üksikuid tippe, kuid keskmine tase jääb madalaks. Inimene loeb end kõige elava 'kõigi elusolendite' tipuks. Helve on ju korralikkuse tipp! Väe ja võimu tipud. Kuulus ühiskonna tippude, rikaste ülikute hulka. *Nagu ühisel kokkuleppel hoidus seltskonna kõrgem pool oma tippudega sel päeval pastorimajast eemale. E. Vilde.
4. piltl viimane, kõrgeim aste, kõrg- v. haripunkt; tippsaavutus. Tee teaduse tippudele on künklik. Feodaalredeli tipus asus kuningas. Laul on jõudnud edetabelite tippu. Treener viis sportlase mõne aastaga paremiku tippu. Püsis kunstnikuna aastaid tipus. Poisi unistuste tipp oli istuda autoroolis. Tollal olin oma võimete, karjääri tipul. Pidutuju tõusis kõige kõrgemale tipule. Viimase tipuni kasvanud ärevus. Tundis ennast olevat õnne tipul. Nõnda silma sisse valetada – see on häbematuse tipp. Kõige tipuks 'kõigele lisaks' jäi veel lapski haigeks. Romaan kuulub kirjaniku loomingu tippude hulka. Kaua aega peeti maalikunsti tipuks Raffaeli loomingut. *Rahvas jõuab kuulsuse, vägevuse ja hariduse kõrgema tipuni, siis – kaob temagi .. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: haritipp.

tolli|amet
tollimaksude määramise ja nende sissenõudmisega tegelev kõrgeim ametiasutus. Eestis teostab riigi tollipoliitikat Maksu- ja Tolliamet.

tsiviil|kuberner
aj kubermangu kõrgeim halduslike ülesannetega ametiisik. Eestimaa, Liivimaa tsiviilkuberner.

vahtmeister ‹-tri, -trit 2› ‹s›
aj sõj ratsa- ja suurtükiväe allohvitseri kõrgeim auaste Venemaal ja mitmes teises Euroopa riigis; selles auastmes sõjaväelane. Ratsarügemendi vahtmeister.
▷ Liitsõnad: ülemvahtmeister.

valitsus ‹-e 5› ‹s›

1. valitsemine; võimulolek, võim. Uue kuninga valitsuse ajal rahva elu mõnevõrra paranes. Põhjasõja järel läks Eestimaa Vene valitsuse alla.
▷ Liitsõnad: ainu|valitsus, ise|valitsus, oma|valitsus, tsaari|valitsus, ülemvalitsus; kliki|valitsus, rahvavalitsus.
2. täidesaatva riigivõimu kõrgeim organ. Eesti Vabariigi Valitsus. Soome, Austria valitsus. Ajutine valitsus. Revolutsiooniline valitsus. Valitsuse juht, liikmed. Valitsuse istung, otsus, määrus. Valitsuse nõunikud. Valitsuse koosseisud vahetuvad. Sai valitsuse kõrge autasu. Valitsus otsustas luua, kehtestada .. Valitsus astus tagasi, saadeti laiali. Moodustati uus valitsus. Mässajad kukutasid valitsuse. Rahva enamus on valitsuse ja presidendi poolt.
▷ Liitsõnad: eksiil|valitsus, enamus|valitsus, föderaal|valitsus, koalitsiooni|valitsus, nuku|valitsus, pagulas|valitsus, tsiviil|valitsus, vähemusvalitsus; keskvalitsus.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› kõrgemale valitsusorganile alluv haldusorgan v. teat. ala keskasutus
▷ Liitsõnad: kubermangu|valitsus, linna|valitsus, maa|valitsus, oma|valitsus, vallavalitsus; ehitus|valitsus, elamu|valitsus, kooli|valitsus, maja|valitsus, politsei|valitsus, sandarmivalitsus; peavalitsus.
4. valitsemine millegi v. kellegi üle, käsutamine, korralduste jagamine. Vanem poeg võttis talus valitsuse enda kätte. Isa oli juba vana ja põdur, kuid ei tahtnud valitsust käest anda. Õpipoisid olid täielikult meistri valitsuse all. Rahvas ägas rõhujate valitsuse all. Naine oli saanud mehe oma valitsuse alla. *.. siis aga pidi ta valitsuse Vaitlas [= mõisas] täielikult enda peale võtma, sest vana parun läks ühte hiljuti Ida-Harjumaal ostetud mõisa .. E. Vilde. | piltl. *Nüüd valju talve valitsus on laanest lahkunud .. M. Traat.
▷ Liitsõnad: hirmu|valitsus, vägivallavalitsus; enesevalitsus.
5. kõnek esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Sa valitsus, kus plagasid minema! Sa valitsus, juba tulevad, ja meil alles toad korda tegemata! Oh sa valitsus, küll oli sügav vesi!

vanem ‹-a 2› ‹s›

1. juht, pealik. a. aj Baltimaade hõimude ülikkonna liige, kes juhtis maakonda, kihelkonda v. küla; külakogukonna talupojaseisusest eestseisja. Lehola vanem Lembitu. Liivlaste vanem Kaupo. Tasuja astus vanemate telki. Vanemat valima. Vanemate nõupidamine. Vanemate nõukogu. || sugukonna, hõimu vms. juht mujal. Gallia vanemate kongress. b. mingi kollektiivi, koosluse juht, esindaja vms. Diplomaatilise korpuse vanem. Ta on puhkpilliorkestri vanem. Iga konvent valis endale vilistlaste hulgast vanema. Gildi eesotsas seisid vanemad. *.. jumal ise ilmus mulle möödunud ööl unes ja noomis mind. Ütles, et tema olla mind teiste üle vanemaks seadnud.. H. Sergo. || ‹liitsõna järelosana› haldusüksuse kõrgem ametnik, näit. vallavanem
▷ Liitsõnad: kihelkonna|vanem, küla|vanem, maa|vanem, rahva|vanem, riigi|vanem, sugukonna|vanem, vallavanem; gildi|vanem, grupi|vanem, klassi|vanem, kloostri|vanem, kooli|vanem, koori|vanem, kursuse|vanem, laagri|vanem, pulma|vanem, rühma|vanem, saaja|vanem, toa|vanem, tsunfti|vanem, töölisvanem; abi|vanem, peavanem.
2. sõj Venemaa (ka NSVL) relvajõududes roodu- v. patareikomandörile alluv sõjaväelane; Venemaa (ka NSVL) relvajõudude seersantkoosseisu kõrgeim auaste. Vanem määras reamehele köögitoimkonna. *.. ta sai lõkmetele vaid vanemale vastavad neli kolmnurka .. J. Peegel.
3. ‹pl.› ema ja isa; ‹sg.› ema v. isa. Ta vanemad elavad maal. Kehvemate vanemate lapsed said tasuta söögi. Armastab oma vanemaid. Vanemateta laps. Kasvas üles ilma vanemateta. Tal polnud vanemaid, vanemad olid surnud. Need ei ole ta lihased vanemad. Päevikusse oli tarvis vanema allkirja. Teinekord on kasvatusmured veeretatud ühe vanema õlule. || (lindude, loomade kohta). Vanemad söötsid oma poegi nokast. Kui vanemad haugatavad, jooksevad rebasepojad urgu. || (taimede kohta). Uudissortide aretaja peab tundma risteldavate vanemate omadusi.
▷ Liitsõnad: esi|vanem(ad), kasu|vanem(ad), lapse|vanem(ad), laste|vanem(ad), mehe|vanem(ad), naise|vanem(ad), risti|vanem(ad), vaar|vanem(ad), vanavanem(ad); leivavanem(ad).

äärmus|temperatuur
geogr vaadeldava ajavahemiku kõrgeim v. madalaim õhutemperatuur, ekstreemtemperatuur. Ööpäeva, aasta äärmustemperatuurid. Absoluutsed, keskmised äärmustemperatuurid.

üld|kogu

1. organisatsiooni kõrgeim juhtimisorgan, selle liikmete üldkoosolek. Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu koosolek. Erakonna üldkogu valis uue eestseisuse. Kinoliidu üldkogul arutati filmikunsti praegust seisu. Liidu liikmed kogunesid üldkogule.
2. bibl kogu, mis sisaldab teavikuid kõigilt ainealadelt

ülemine ‹-se 5› ‹adj›
(kõige) peal olev, peal asetsev (võrdlevalt vähemalt kahe objekti puhul), üla-, kõrge(i)m; ant. alumine. Maja ülemine korrus. Tema korter asus kõige ülemisel korrusel. Üks ülemine aken oli avatud. Istusin teatris ülemisel rõdul. Peatus korraks trepi ülemisel astmel. Pikutas ülemisel naril, ülemises kois. Vajalikud paberid on kirjutuslaua ülemises sahtlis. Pereisa, majahärra ise istus laua ülemises 'kõrgemas v. tähtsamas' otsas. Koolimaja asus küla ülemises osas. Tegi kasuka ülemise nööbi lahti. Ülemine huul, ülemised hambad. Ülemiste hingamisteede katarr, põletik. Maakoore, aluspõhja ülemised kihid. Atmosfääri ülemised kihid. Ülemisteks pilvedeks on mitmesugused kiudpilved. Kuu ülemine kulminatsioon. || astmelt, arvult, määralt (kõige) kõrgem, ülem-. Nooruse ülemiseks piiriks peetakse üldiselt 30. eluaastat. *Üheksa-aastaselt saadeti Ferdinand Johann Haapsalu kreiskooli ülemisse jakku ehk sekundasse. P. Ariste. || helikõrguselt (kõige) kõrgem. Ülemine do. Ülemised registrid.

ülem|juhataja
sõj relvajõudude kõige kõrgem ülem. a. riigi relvajõudude kõrgeim ülem sõja ajal vm. eriolukorras, kõrgem ülemjuhataja. Eesti Vabariigi sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner. Paljudes riikides on ülemjuhatajaks riigipea. b. liitlasriikide vägede juhataja sõjatandril. D. D. Eisenhower oli Teise maailmasõja ajal lääneriikide Loode-Euroopa vägede ülemjuhataja. NATO relvajõudude ülemjuhataja. c. relvajõudude põhiliigi v. teat. sõjatandril tegutsevate vägede juhataja. Saksa sõjalaevastiku ülemjuhataja. Okupatsioonivägede ülemjuhataja. Lõuna-, põhjarinde ülemjuhataja.

ülem|juhatus
sõj relvajõudude kõrgeim juhtkond. Liitlasvägede, põhjarinde ülemjuhatus. || (kellegi) kõige kõrgem juhtimine. *Sügisel 1813 oli Timo oma polguga Barclay de Tolly ülemjuhatuse all Saksamaal. J. Kross.

ülem|kohtunik
kõrgeim kohtunik. USA ülemkohtunik.

ülem|kohus [-kohtu]
jur kõrgeim kohtuorgan mõnedes riikides. USA Ülemkohus. Alama astme kohtu otsuse peale võis edasi kaevata ülemkohtusse.

ülem|komissar

1. kõrgeim erivolituste ja -ülesannetega ametiisik. ÜRO inimõiguste ülemkomissar.
2. kõrgeim politseiametnik. Tallinna prefektuuri ülemkomissar.

ülem|konsistoorium
aj kõrgeim riiklik kirikuvalitsuse asutus Liivimaal

ülem|nõukogu
nõuk kõrgeim riigivõimuorgan Nõukogude Liidus jm. Eesti NSV Ülemnõukogu. Ülemnõukogu presiidium.

ülim ‹-a 2› ‹adj›

1. astmelt kõige ülem, kõrgeim. Ülim käskijanna. Jumal on ülim kohtumõistja meie tegude üle. Õiglus on voorustest ülim. Poiste erutus, huvi oli ülimal astmel 'poisid olid ülimalt erutatud, huvitatud'. Nad olid õndsuse ülimal tipul. Tõde oli ta elu ülimaks sihiks. Kodurahu oli tema meelest ülim asi siin maailmas. Meid kõiki huvitas ülimal määral, mis saab edasi. Ülimal määral täpne koostöö. *Kunstniku ülim funktsioon, ülim kohustus on olla kunstnik, looja, olla ise. H. Rajamets (tlk).
2. suurim, äärmine. Kõike tehti ülima kiiruga. Kellassepatöö nõuab ülimat täpsust. Temasse suhtuti ülima lugupidamisega. Esinejat kuulati ülima huviga. Ainult ülima vajaduse korral käis ta kodunt ära. Ülimas nõutuses vaadati üksteise otsa. Vabastatud olid ülimas rõõmujoovastuses. Elu nõudis ülimat kannatlikkust. Pulmad peeti ülima toredusega. Juhtus ülim ime: otsus võeti üksmeelselt vastu. On ülim 'viimane' aeg hakata koju minema.