[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 982 artiklit, väljastan 250.

aarde|leid
arheol müntidest v. väärisesemeist koosnev peitleid. 76 hõbemünti sisaldav aardeleid. 13. sajandi aardeleidudes on ülekaalus hõbeehted.

aasaline ‹-se 5› ‹adj›
aasadega [1] varustatud; aasadest koosnev v. moodustunud. Aasaline äärispael, sidus. Frotee on aasalise pinnaga pehme ja paks riie.

-aastak ‹-u 2› ‹s›
‹liitsõna järelosana› hrl nõuk teat. arvust aastatest koosnev ajavahemik
▷ Liitsõnad: viis|aastak, seitseaastak.

aatomi|tuum
füüs prootonitest ning neutronitest koosnev aatomi positiivselt laetud keskosa. Aatomituumade lõhustumine, liitumine.

aed|linn
peamiselt aedadega väikeelamuist koosnev linnaosa v. asula. Mähe, Muuga aedlinn. Nõmme aedlinn. Türi on eeskätt aedlinn.

aglomeraat ‹-raadi 21› ‹s›
(nõrgalt) liitunu, kuhjunu, tompunu. a. tehn urbseteks tükkideks paagutatud maak v. maagikontsentraat b. geol eri kivimite v. mineraalide ebakorrapärastest tükkidest koosnev purdkivim

aineline ‹-se 5› ‹adj›

1. varanduslik, majanduslik, materiaalne. Ainelised võimalused. Rahva aineline elujärg. Ühingu aineline olukord halvenes. Sai vanematelt ainelist toetust, abi. Torm tekitas suurt ainelist kahju. Ainelistest raskustest üle saama. Aineline kultuur 'inimtööga loodud v. oluliselt ümberkujundatud esemed'.
2. ainest (1. täh.) koosnev, materiaalne, reaalselt eksisteeriv. Unelmate maailmast ainelisse maailma laskuma. *Selles [= Taj Mahalis] on midagi üliõhulist ja ebareaalset, kuid ühtlasi ka midagi ainelist, tõepoolest olemasolevat. A. Kaal.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. ainet v. teemat käsitlev, neil põhinev. Aino Kalda Eesti ajaloo ainelised jutustused. Tänapäeva külaelu aineline operett.
▷ Liitsõnad: ajaloo|aineline, küla|aineline, mineviku|aineline, muinasjutu|aineline, noorsoo|aineline, sõja|aineline, tänapäevaaineline.

ainu|rakne ‹-se 2›

1. ‹adj› üherakuline, ainult ühest rakust koosnev. Ainurakne organism, isend.
2. ‹s› ainuraksed pl zool primitiivsete (keha koosneb ainult ühest rakust), enamasti mikroskoopiliste loomade hõimkond, algloomad (Protozoa)

akadeemiline ‹-se 5› ‹adj›

1. ülikooli vm. kõrgkooliga, ka teaduste akadeemiaga seoses olev. Akadeemiline noorsugu, akadeemilised noored. Akadeemiline haridus. Akadeemilised ringkonnad. Akadeemilised seltsid ja ühingud. Akadeemiline aasta 'kõrgkooli kahest semestrist koosnev õppeaasta'. Akadeemiline kraad 'teaduskraad'. Akadeemiline puhkus 'üliõpilase vabastus õppetööst teatavaks perioodiks'. Akadeemiline tund 'loenguks määratud aeg kõrgkoolis (45–50 min.)'. Akadeemiline veerand 'veerandtund, mille võrra loengu, koosoleku jms. algus väljakuulutatud ajast hilineb'. Akadeemiline võlgnevus 'õpivõlgnevus ülikoolis'. Akadeemiline sõudmine sport sportlik sõudmine pikal kitsal paadil. || (rangelt) teaduslik, väga põhjalik. Mitmeköitelised akadeemilised sõnaraamatud. Eesti rahvalaulude akadeemiline suurväljaanne.
2. kindlaksmääratud traditsioonidest kinnipidav, akademismile omane; puhtteoreetiline, praktilise tähtsuseta. Akadeemiline maalimismaneer. Kuivalt akadeemiline loeng. Akadeemiline vaidlus. Ka moekunstis räägitakse rangest akadeemilisest joonest. Nende kunstnike looming on tunduvalt akadeemilisem.
3. ka nõuk ametlik auepiteet kõrge tasemega teatrite, kooride, ansamblite jne. nimetustes. Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater. Riiklik Akadeemiline Meeskoor.

aksiomaatika ‹1› ‹s›
algmõistetest, aksioomidest ja tõestusreegleist koosnev deduktiivselt ülesehitatava teooria osa, mis võimaldab tõestada teooria kõiki teisi väiteid (teoreeme), aksioomide süsteem

ametkond ‹-konna 22› ‹s›

1. teat. haldusala keskasutus koos kõigi oma allasutustega. Metsamajanduse, kalakaitse, rahanduse ametkond. Eri ametkondadesse kuuluvad asutused.
2. aj mõisast ning juurdekuuluvatest vakustest koosnev majandus- ja halduspiirkond maahärrade valdustes feodaalaegsel Eesti- ja Liivimaal

amfiboliit ‹-liidi 21› ‹s›
geol peamiselt amfiboolist koosnev tume moondekivim

amfi|teater

1. aj ringikujulisest v. ovaalsest areenist ja seda ümbritsevatest astmeliselt tõusvatest istmeridadest koosnev ülalt katmata ehitis Vana-Roomas etenduste korraldamiseks
2. ka ehit astmeliselt tõusvate istmeridadega, (pool)ringi- v. ellipsikujulise põhiplaaniga ruum, ehitis, rajatis (näit. auditoorium, tsirkus, staadion)

ammoonium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
keem ühest lämmastiku- ja neljast vesinikuaatomist koosnev ioon

anhüdriit ‹-riidi 21› ‹s›
geol valge, mõnikord pruunika v. sinaka tooniga mineraal, mis vett imedes muutub kipsiks; ka valdavalt sellest mineraalist koosnev settekivim

anti|aine
füüs antiaatomitest koosnev aine. Antiaine olemasolu on võimalik.

anti|maailm
antiainest koosnev hüpoteetiline tähesüsteem

apartement ‹-mendi 21› ‹s›
esinduslik korter; mitmest toast koosnev luksuslik eluruum, eriti hotellis. Professoril oli hotellis kasutada kolmetoaline apartement.

arabeskne ‹-se 2› ‹adj›
arabeski(de)ga kaunistatud, arabeskidest koosnev; arabeskina põimunud, vigurlik. Arabeskne dekoor, muster. Idamaa arabeskne fantaasia.

armee ‹15› ‹s›

1. sõj mitmest väekoondisest ning eri väeliikide väeosadest koosnev operatiivkoondis. Armee staap. 8. armee.
▷ Liitsõnad: lennu|armee, löögi|armee, ratsa|armee, reserv|armee, tanki|armee, õhu|armee, üldarmee.
2. sõj riigi relvajõud, sõjavägi; osa relvajõude (välja arvatud merejõud), eelkõige maajõud. Armee ja laevastik.
▷ Liitsõnad: rahva|armee, rahvavabastus|armee, regulaar|armee, tegev|armee, tsaariarmee.
3. piltl mingi ühise tunnusega iseloomustuv (inim)hulk. Töötute armee. Ehitajate, üliõpilaste, turistide armee. *.. kord marsib ellu nagu Rooma / me ärklitubade armee. A. Sang.
▷ Liitsõnad: päästearmee.

armee|korpus
sõj üld- ja eriväeliigi üksustest koosnev operatiivkoondis mõne riigi relvajõududes

arvukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
rohkearvuline, rohkel arvul esinev, paljudest koosnev. Arvukas kuulajaskond. Tuli vastata arvukatele küsimustele. Perekond oli arvukas. Maa suudaks toita arvukamatki elanikkonda.

askofeen ‹-i 21› ‹s›
farm aspiriinist, fenatsetiinist ja kofeiinist koosnev valuvaigistav ning palavikuvastane ravim

aso|rühm
keem kahest lämmastikuaatomist koosnev kahevalentne radikaal

astmeline ‹-se 5› ‹adj›

1. astmetest koosnev, astmeid omav; astmetena tõusev v. langev. Astmeline lava, püramiid. Astmeline esi. Astmeline ratas, renn.
▷ Liitsõnad: kahe|astmeline, kolme|astmeline, mitmeastmeline; nõrga|astmeline, tugevaastmeline.
2. järkjärguline. Astmeline karastamine, pidurdus. Valkude astmeline hüdrolüüs. Astmeline polümerisatsioon. Gradatsioon ehk astmeline tõus (v. langus).

atomaarne ‹-se 2› ‹adj›
füüs keem üksikaatomeist koosnev v. neisse puutuv. Lihtaine atomaarne olek. Atomaarne hapnik, vesinik.

austri|karp [-karbi]
austri kahest poolmest koosnev lubikoda

balustraad ‹-i 21› ‹s›
ehit käsipuuga vm. ühendatud balustrite reast koosnev rinnatis. Trepi, rõdu, veranda balustraad.

barbarlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
barbaritele omane v. iseloomulik; barbaritest (2. täh.) koosnev, barbarite. Barbarlikud kombed, tavad. Rooma võitlus barbarlike riikide, rahvaste vastu.

beeta|kiirgus
füüs beetaosakestest koosnev kiirgus

binaarne ‹-se 2› ‹adj›
kahest osast koosnev; kahend-. Binaarne nomenklatuur biol K. Linné poolt kasutusele võetud taime- ja loomaliikide nimetamisviis (nimetus koosneb perekonnanimest ja liigiepiteedist).

bio|gaas
orgaanilise aine käärimisel tekkiv peam. metaanist ja süsinikdioksiidist koosnev gaas. Biogaasiga kütma.

boksiit ‹-iidi 21› ‹s›
geol peamiselt alumiiniumiühendeist koosnev kivim, tähtsaim alumiiniumimaak

briošš ‹-oši 21› ‹s›
kok kolmest kuklikesest koosnev pärmitaignasai, nupsusai

detsemviraat ‹-raadi 21› ‹s›
aj kümnest mehest koosnev kolleegium Vana-Roomas

diatomee|muda
geol peamiselt ränivetikate kestadest koosnev sete

diatomiit ‹-miidi 21› ‹s›
geol ränivetikate kestadest koosnev muldne v. nõrgalt tsementeeritud settekivim

diatooniline ‹-se 5› ‹adj›
muus seitsmest alushelist koosnev. Diatooniline helilaad.

dinas|tellis
ehit peamiselt ränidioksiidist koosnev tulekindel tellis

dioriit ‹-riidi 21› ‹s›
geol mitmest mineraalist koosnev keskmise ränihappesisaldusega süvakivim

dipood ‹-i 21› ‹s›
kirj kahest ühesugusest värsijalast koosnev rütmiühik

dipool ‹-i 21› ‹s›
el
1. kahest võrdsest lähestikku asetsevast, kuid vastandmärgilisest elektrilaengust v. magnetipoolusest koosnev süsteem
2. dipoolantenn

disahhariid ‹-i 21› ‹s›
keem kahest monosahhariidist koosnev süsivesik

dispersne ‹dispersse 2› ‹adj›
keem füüs pisiosakesteks peenestatuna hajuvil olev. Dispersne aine, faas. Dispersne süsteem 'dispersioonikeskkonnast ja dispergeerunud aine(te)st koosnev süsteem'.

distihhon ‹-i, -i 10› ‹s›
kirj kahest erineva ehitusega reast koosnev värsipaar, kaksikvärss. Eleegiline distihhon 'daktülilisest heksameetrist ja pentameetrist koosnev värsipaar'.

divertisment ‹-mendi 21› ‹s›

1. teater kirju eeskava; üksikpaladest koosnev tantsuetendus; vahelelükitud tantsunumbrid muusikalavastustes
2. muus temaatiliselt seostamata instrumentaalpalade tsükkel
3. muus vahemäng fuugas

diviis1 ‹-i 21› ‹s›
sõj mitmest põhiväeliigi polgust v. pataljonist ja teiste väeliikide ning tagalaallüksustest koosnev peamine taktikaline väekoondis; (merejõududes:) sõjalaevade taktikaline koondis. Diviisi staap. Mitmendasse diviisi teie polk kuulus?
▷ Liitsõnad: jalaväe|diviis, laskur|diviis, motolaskur|diviis, ratsa(väe)|diviis, suurtükiväe|diviis, tankidiviis.

divisjon ‹-i, -i 10› ‹s›

1. sõj pataljonile vastav raketi- v. suurtükiväe (varem ka mõnede teiste väeliikide) taktikaline allüksus; (merejõududes:) mitmest ühetüübilisest laevast koosnev allüksus
▷ Liitsõnad: raketi|divisjon, tankitõrje|divisjon, õhutõrje|divisjon, üksikdivisjon.
2. maj allüksus, osakond. Digitaalseadmete divisjon. Spordikaupade divisjon. Panga finantsturgude divisjon.

duumviraat ‹-raadi 21› ‹s›
aj kahest mehest koosnev kolleegium Vana-Roomas

dünamiit ‹-miidi 21› ‹s›
nitroglütseriinist ja täiteainest koosnev lõhkeaine. Dünamiidiga õhku laskma.

ebemeline ‹-se 5› ‹adj›
ebemetest koosnev; ebemetega kaetud. Õrn ebemeline lumi. Ebemeline seenekübar.

eeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. keem kahest teineteisega hapnikuaatomi kaudu seotud süsivesiniku radikaalist koosnev orgaaniline ühend || farm kergesti lenduv terava lõhnaga värvitu vedelik, mida kasut. uimastina, etüüleeter. Haigla koridorid lõhnasid eetri ja karboli järele.
2. keskkond, mida peeti nii valguse kui ka kõigi teiste elektromagnetiliste nähtuste kandjaks || atmosfäär ja maailmaruum raadiolainete levimise keskkonnana. Saadet eetrisse andma. Lähetas, saatis eetrisse ilmateateid. Saade oli viimati eetris kevadel. Radist sai, püüdis eetrist SOS-signaali. Eetri kaudu, eetri vahendusel jõudis kirjandusõhtu kõigi luulesõpradeni.
3. luulek õhk, taevalaotus. *Eeter virvendab, avarus tuksub. F. Tuglas. *Sääl nõtke oda lendas eetris / ja hõljus ketta kaunis kaar .. J. Sütiste.

ehe ‹-da 2› ‹adj›
ühest ainest koosnev, looduses vabalt esinev. Ehe metall. Uuralites leitakse kulda ka ehedal kujul, ehedana, ehedas olekus. || puhas, rikkumatu. Ehedad tunded. Ehe murdekeel, rahvalaul.

ehmeline ‹-se 5› ‹adj›
ehmestest koosnev; ehmestega kaetud. Ehmeline lumi.
▷ Liitsõnad: lumeehmeline.

elav ‹-a 2›

1. (< partits elama (1. täh.)); elus, (elusana) eksisteeriv, eluprotsessist osa võttev; ant. surnud. Hirmust kange, ei surnud ega elav. Tulistas elava märklaua pihta. Ükski elav hing 'mitte keegi' ei pääse siit läbi. Elavatest lilledest pärg. Mädanikust on nakatatud ka elavad puud. Metsatulekahjus hukkub kõik elav. Lesk liikus elava varjuna. Seisis ta ees kui elav manitsus, süüdistus, hoiatus, etteheide. Elavad ja surnud keeled. Elav rahvakeel, murre. Veel elav südametunnistus. Mälestused sellest olid alles üsna elavad. Kirjandusklassika jääb ka tulevikus elavaks. || elusataoliselt liikuv, muutuv v. talitlusvõimeline. Elavad 'liikuvad' luited. Elavad 'hõõguvad' söed. Küünla elav tuli on hubasem tuimast elektrivalgusest. Tuletõrjujaile paiskus vastu paksu suitsu, kuid elavat tuld polnud näha.
2. ‹s› elus, mittesurnud inimene. Elavad ja surnud. Elav elavate seas. *Jah, surnu austamine on sagedasti tähtis just meile, elavaile. A. Jakobson.
3. ‹adj› elusolenditest koosnev v. moodustuv. Elava müürina tõkestas lehmakari tee. Rahvahulga elav sein. Üksteisel käest kinni võttes moodustati elav kett. || otseselt inimeselt tulev (hrl. kõne vm. esituse kohta). Trükisõna ei asenda lektori elavat sõna. Tahan muusikat kuulata elavas ettekandes, mitte plaadilt. Elavast kõnest kuuldud väljendid.
4. ‹adj› liikuv, elurõõmus, rahutu, kärsitu; kärme, vilgas, ergas. Elava loomuga laps. Ülemeelikuseni elav poiss, tüdruk. Ta on isegi natuke liiga elav. Oli elav ja kärme kõnelema. Elav ja rõõmus kui linnuke. Loomult teistest elavam. Rasvatihane on haruldaselt elav lind. Uru ees müras kuus väga elavat rebasepoega. Elav iseloom. Elavad liigutused. Elavad silmad. Elav mõttelend, kujutlusvõime, mõistus. Elav nägu, pilk, vaade. || (tegevuste v. nähtustega seoses:) täis liikumist, rahvarohke. Kauplus oli kõige elavamal tänavanurgal. Olin kujutlenud sadamat elavamana. Suvel on supelrannas elav. Algas liiklus, muutusid elavaks ka kõnniteed. Kogunemiskohas läks üha elavamaks.
5. ‹adj› aktiivne, intensiivne, energiline. Elav liiklus, kauplemine. Elav vestlus, arutelu, vaidlus. Elav osavõtt kõigist üritustest. Üleskutse leidis elavat vastukaja. Ilmutas asja vastu elavat huvi. Kuulati elava tähelepanuga. Käisid elavad läbirääkimised. Nad on omavahel elavas kirjavahetuses, läbikäimises. Elav soov õppida. See oli poliitiliselt elav aeg. Muuseumi külastamine on tänavu olnud elavam kui mullu. Senisest elavam majanduslik edasiminek. Valitseb elav nõudmine metsasaaduste järele. Arutati, kuidas ringi tegevust elavamaks muuta.
6. ‹adj› väljendusrikas, ilmekas; ere. Elav stiil, kujutuslaad. Elav näide, eeskuju. Teose elav rahvalik keel. Kirjeldab sündmusi elavais värvides. Ebasümmeetria teeb kompositsiooni elavamaks. Elav jume põskedel. Kirjurähni sulestik on elavam kui musträhnil. Erksavärvilised poelõngad tegid mustri elavamaks.
7. ‹adj› tegelik, tõeline; päris, ehtne. Jutu tegelasteks olid elavad inimesed ta lähikonnast. Elavas ringluses moodustavad rahvalaulu sõnad, viis ja esitus alati lahutamatu terviku. See oli mul esimene kord näha elavat luuletajat. Kargas välja nagu elav välk.

eleegia ‹1› ‹s›

1. kirj nukrameelne lüüriline luuletus; antiikkirjanduses distihhonidest koosnev flöödi saatel esitatav luuletus, algselt kaebelaul
2. muus lüüriline kurvatooniline vokaal- v. instrumentaalpala

eleegiline ‹-se 5› ‹adj›

1. eleegiale (1. täh.) omane. Eleegiline distihhon 'daktüliline heksameetrist ja pentameetrist koosnev värsipaar'. Eleegilises värsimõõdus luuletus.
2. kurvatooniline, melanhoolne. Luuletuse eleegiline põhitoon. Muutus mälestusi heietades pisut eleegiliseks.

elektri|patarei
el mitmest elektrienergia allikast (akumulaatorist, galvaanielemendist vm.) koosnev kogum

epiteel|kude
anat loomorganismi välis- ja sisepinda kattev v. näärmeid moodustav, ainult rakkudest koosnev kude

esindus|kogu
pol valitavatest esindajatest koosnev kogu. Üliõpilaste, kohtunike esinduskogu. Eestimaa Rahvuste Ühenduse esinduskogu.

eskadrill ‹-i 21› ‹s›
sõj mitmest lülist v. salgast koosnev peamine lennuväeallüksus
▷ Liitsõnad: hävitaja|eskadrill, kopteri|eskadrill, lennuväe|eskadrill, transpordi|eskadrill, üksikeskadrill.

fibrillaarne ‹-se 2› ‹adj›
fibrillidest koosnev, fibrillidena esinev. Fibrillaarsed valgud.

fibro|müoom
med lihas- ja sidekoest koosnev healoomuline kasvaja

fibroosne ‹-roosse 2› ‹adj›
anat kiuline, kiulisest sidekoest koosnev. Fibroosne kude.

figuuriline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› figuuridest koosnev, figuuridega
▷ Liitsõnad: kahe|figuuriline, mitme|figuuriline, paljufiguuriline.

fort ‹fordi 21› ‹s›
sõj ühest v. mitmest fortifikatsioonirajatisest koosnev üksik kindlus(tus). Kroonlinna fordid. Delhi keskaegne kindlus Punane fort.

foto|album

1. album fotode säilitamiseks. Nahkkaantega fotoalbum.
2. fotodest (ja vähesest tekstist) koosnev raamat. Ilmus värvitrükis fotoalbum Matsalu looma- ja taimeriigist.

foto|film

1. fotograafias kasutatav film. Ostsin kaks fotofilmi.
2. fotodest koosnev kinoteos. Ajaloolisi haruldusi demonstreeriv fotofilm.

fraas ‹-i 21› ‹s›

1. terviklik kõnelõik, (lühi)lause. Ütles pika fraasi ilma hingetõmbeta. Aeg-ajalt vahetati lühikesi fraase. Õppisime selgeks paar armeeniakeelset fraasi.
2. kindlakskujunenud väljend; kõnekäänd. Konventsionaalne, pidulik, tuntud fraas. Seda fraasi on sageli kasutatud. *Üks [eluhoiak] on see, mida kaunis itaalia keeles väljendatakse fraasiga dolce far niente .. E. Nirk.
3. sisutu ilukõneline väljend, sõnakõlks. Kõlavad, ilusad, tühjad, õõnsad, kulunud, šabloonsed fraasid. *Elulähedus – see oli suuresti vaid fraas, sest puudus maailmavaateline lähedus sellesama elu hindamisel. H. Peep.
▷ Liitsõnad: käibefraas.
4. muus hrl. kahest motiivist koosnev heliteose osa, mis moodustab mõttelise ja väljendusliku terviku. Vilistas tasa, korrates ühtsama fraasi. Mäletan sellest laulust ainult mõnda fraasi.
▷ Liitsõnad: laulufraas.

fragmentaarne ‹-se 2› ‹adj›
katkendlik, fragmentidest koosnev. Fragmentaarsed märkmed. Lugulaulust on säilinud mõned fragmentaarsed teisendid. Kirjutis tundub fragmentaarne. Ta õpingud kujunesid äärmiselt fragmentaarseks.

föderatiivne ‹-se 2› ‹adj›
pol föderatsiooniks liitunud, osariikidest koosnev. Austria on föderatiivne vabariik, mis koosneb 9 liidumaast.

gaasiturbiin|seade [-seadme]
tehn gaasiturbiinist, õhukompressorist, põlemiskambrist ja kütusepumbast koosnev soojusjõuseade

gamma|kiirgus
füüs gammakvantidest koosnev kiirgus; röntgenikiirgusest väiksema lainepikkusega elektromagnetkiirgus

gaseel ‹-i 21› ‹s›
kirj idamaine 3–12 kaksikvärsist koosnev lüüriline luuletus

geomeetriline ‹-se 5› ‹adj›

1. geomeetriaga seotud, sellel põhinev, selle seadustest tulenev; geomeetria-. Geomeetriline kujund. Geomeetriline kese. Geomeetriline teisendus. Geomeetrilised konstruktsioonid. Geomeetriline jada 'jada, mille iga element on saadud eelmise elemendi korrutamisel selle jada jaoks kindla teguriga'. Geomeetriline rida 'rida, mille liikmed moodustavad geomeetrilise jada'.
2. punktidest, joontest ja geomeetrilistest kujunditest koosnev. Geomeetriline ornament, muster. Geomeetrilise kirjaga kindad.

glüftaal|värnits
ehit glüftaalvaikudest, taimeõlidest ja vedeldist koosnev pooltehisvärnits

graniitne ‹-se 2› ‹adj›
graniidist koosnev v. valmistatud. Graniitne magma, massiiv. Graniitne kaldarinnatis, obelisk.

haak|kinnis
haagist ja aasast v. haakidest ja aasadest koosnev kinnis (riietusesemetel)

heksameeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
kirj hrl. daktüleist ja spondeustest koosnev antiikse päritoluga kuuejalaline värss

helbeline ‹-se 5› ‹adj›
helbeid sisaldav, helvestest koosnev. Helbeline aine. Valk kalgendub ja vedelik läheb helbeliseks.

hieroglüüfiline ‹-se 5› ‹adj›
hieroglüüfidest koosnev, lähtuv vms. Vanaegiptuse kiri oli hieroglüüfiline.

hobu|voor [-i]
hobuveokeist koosnev voor. Pikad hobuvoorid sõitsid viljakoormatega linna.

hulk|rakne ‹-se 2›
zool
1. ‹adj› rohkem kui ühest rakust koosnev. Hulkraksed organismid.
2. ‹s› hulk|raksed pl paljudest ehituselt ja talitluselt erinevatest rakkudest koosnevad loomad (Metazoa)

hundi|aed
etn kahest ringikujulisest aiast koosnev elussöödaga hundipüünis

hõre ‹-da 2› ‹adj›

1. üksteisest suhteliselt kaugel asetsevatest ühesugustest osadest koosnev, harv; üksteisest suhteliselt kaugel asetsev; ant. tihe, paks. Hõre mets, männik, põõsastik, vili, hein. Ta juuksed, habe ja ripsmed olid päris hõredad. Hõre kude, riie, sall, võrk. Hõredaks kulunud püksipõlved. Hari, kamm on hõre. Suur ja hõre käekiri. Hõre nagu sõelapõhi. Hõre haiglate, koolide, teede võrk. Hõre rahvastik, asustus, taimkate. Kõrgmäestiku hõre õhk. Väga hõre külv. Üpris hõreda võraga puu. Udu, suits muutus hõredamaks. Komeedi saba koosneb hõredast ainest. Sadas hõredat vihma, lund. Pilved olid nii hõredad, et kuuvalgus pääses mõjule. Hambad hõredad nagu rehapulgad. *Baraki hõredate, halvasti täidetud laudseinte taga nuttis tuul. P. Kuusberg. || selline, kus midagi esineb harvalt, kus osalevad vähesed vms. Viljapuude hõre istutus. Hoonete hõre paigutus. Hõre tulevahetus vaibus peagi. Lumesadu oli üsna hõredaks jäänud. Õhtul on tänavatel liiklus hõredam. Saalist kostis üksnes hõredat plaksutamist. Ooteruum oli rahvast, inimestest hõre. | piltl. Asusime teele, kui pimedus, hämarus juba pisut hõredamaks muutus. Mu pea on juba hõre, ei pea enam midagi kinni. *Mu enesetunne oli liiga hõre ja lünklik selleks, et tabada mingeid muutusi. V. Beekman.
2. piltl vähepakkuv, pinnapealne, lünklik. Laialivalguv ja hõre referaat. Näidend on ideelt huvitav, ent sisult hõre. Sõnaraamatu lõpuosa on hõre, nii et mõned harilikumadki sõnad puuduvad. *Meie kunstielu oli seni ikkagi hõre olnud. F. Tuglas.

häälikuline ‹-se 5› ‹adj›
häälikutest koosnev v. häälikute kohta käiv, neid hõlmav, häälik-, hääliku-. Häälikuline struktuur.

hübriid|arvuti
info mitut liiki andmeid töötlev ja mitmest muundavast seadmest koosnev arvuti

hübriidne ‹-se 2› ‹adj›
hübriid-, värdne; erisugustest v. erineva päritoluga osistest koosnev. Hübriidne sort, taim. Hübriidsed kivimid.

hüdroksiid|rühm
keem ühest hapniku- ja ühest vesinikuaatomist koosnev negatiivse laenguga aatomirühm

hüdroksüül|rühm
keem ühest hapniku- ja ühest vesinikuaatomist koosnev neutraalne v. positiivse laenguga aatomirühm. Alkoholid sisaldavad hüdroksüülrühma.

indeks ‹-i 2› ‹s›

1. mat füüs keem arvule v. tähele (sellest madalamale v. kõrgemale) väikekirjas lisandatav eristav, eriväärtusi märkiv vms. number, täht vm. sümbol (näit. x₁, x₂, x_n, aⁿ, v_t); millegi arvu v. hulka tähistav numbrike. Valemis H₂O näitab indeks, et molekulis on kaks vesinikuaatomit.
2. maj suhtarv, näitamaks kas majandusliku nähtuse keskmist muutumist v. mingi(te) teguri(te) mõju suurust majanduslikule resultaadile
3. ka antr kahe mõõdu suhe
▷ Liitsõnad: kuju|indeks, nina|indeks, näo|indeks, peaindeks.
4. ka bibl hrl. numbritest, tähtedest v. mõlemaist koosnev leppemärk. Toimiku indeks. || sihtnumber. Kirjadele ärgu unustatagu märkimast indeksit.
▷ Liitsõnad: posti|indeks, raamatukoguindeks; number|indeks, sega|indeks, tähtindeks.
5. (aine-, nime)register; nimestik, loetelu. Raamatu, entsüklopeedia indeks. Töö on varustatud põhjaliku, suurepärase indeksiga.

inimeseline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teatavast arvust inimestest koosnev
▷ Liitsõnad: kahe|inimeseline, kolme|inimeseline, mitme|inimeseline, sajainimeseline.

instrumentaal|ansambel
muus instrumentalistidest (1. täh.) koosnev ansambel

instrumentaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. instrumente (1. täh.) rakendav; instrumentide abil toimuv, uuritav v. mõõdetav. Instrumentaalne uurimine, mõõtmine, vaatlus. Tektoonilisi kõikumisi uuritakse instrumentaalsete meetoditega.
2. muus muusikariista(de)le komponeeritud v. muusikariista(de)l ettekantav; instrumentalistidest koosnev. Instrumentaalne ajaviite-, kammermuusika.
3. keel vahendit märkiv

inter|natsionaalne

1. rahvusvaheline; eri rahvaste v. rahvuste liikmeist koosnev, paljurahvuseline. Internatsionaalsed sidemed. Internatsionaalsed brigaadid. Laeva meeskond oli üsna internatsionaalne.
2. internatsionalismi põhimõtteile vastav, neid arvestav, internatsionalistlik

intiimne ‹-se 2› ‹adj›

1. väga lähedane, usalduslik; puhtisiklik, võõraste, kõrvaliste eest varjatud. Intiimne vestlus. Intiimne sõprus. Perekonnaelu on intiimne asi. *Aga istuge lähemale... jutt on pisut intiimne. H. Raudsepp. || armueluline; keha varjatud osadega seotud. Noormees ja tütarlaps on olnud intiimses vahekorras. *.. aga oma intiimsed riidehilbud unustas ta rahumeeli siia-sinna toolileenile vedelema. K. Saaber.
2. tundmuslik, tundehell. Intiimne armastus- ja looduslüürika.
3. mugav-rahulik, hubane. Väike intiimne park, lehtla. Varjuline intiimne nurgake. || kitsas, väljavalitutest koosnev v. neile määratud. Intiimne salong. Intiimne kammerteater. Intiimses seltskonnas oli ta hoopis avameelsem.

jagu ‹jao 27› ‹s›

1. (jaotatud v. jagatud) osa millestki v. kelledestki. a. (üldiselt). Suurem jagu heina on juba tehtud. Juurviljaaiast on väike jagu maasikate all. Üks jagu tüdrukuid läks ujuma, teised jäid kaldale peesitama. Perekonna hauaplats on surnuaia uues jaos. Õlgkatust ehitati jagude kaupa. Skandinaavlased on suuremalt jaolt pikka kasvu. Istuti enamalt jaolt vaikides. b. (antav v. saadav) osa; annus, portsjon; norm. Sõi oma jao ära ja küsis lisagi. Jättis laste jao leiba kappi. Söödajagamiskonveierilt tuleb igale loomale tema jagu. Ega sa ilma jää, annan sulle omast jaost. Kümnik hakkas kraavikaevajatele jagusid välja mõõtma. Võtke julgesti, nüüd on jao aeg! Sai oma jao (näit. tõrelda, pahandada, peksa). c. kõnek (osutab kellelegi kuulumist). See pall on vist Marju jagu. Esimesed saapad, mis on päriselt tema enda jagu. Räägitakse, et Anna laps on Mihkli jagu 'Mihkel on lapse isa'. d. van kindla suurusega osa (koos järgarvuga märgib murdarvu). Kolm jagu aasta(s)t on meri jääs, üks jagu jäävaba. Heinateost sai peremees kaks jagu, saunik ühe jao. Sega kaks jagu vett ja kolm jagu viina. Neljanda jao ruumi võttis ahi ära. *..linnast [on] kolmas jagu hinda rohkem lubatud, kui mõis seda võib anda. Jak. Liiv. *..kolmas, neljas või ka viies jagu põldu iga aasta lina alla läheb. C. R. Jakobson.
▷ Liitsõnad: linna|jagu, maailmajagu.
2. mingi struktuuri koostisosa. a. raamatu v. filmi alaosa, jaotis. Romaani I osa koosnes kahest peatükkideks liigendatud jaost. „Sõda ja rahu” on film neljas jaos. b. sõj kõige madalam, 6-12 sõjaväelasest koosnev taktikaline allüksus. *Piki magistraalkraavi kallast viis ta oma jao edasi, nad pidid koos rühma teiste jagudega jõudma rannamaantee joonele.. J. Peegel. c. van kooliklass v. selle alajaotis. Kreiskooli ülem jagu e. sekunda. *..selle ettevalmistusega võis ta pääseda ainult kihelkonnakooli või siis linnakooli esimese klassi teise jakku.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: jalaväe|jagu, laskur|jagu, luure|jagu, sapööri|jagu, sidejagu.
3. hulk, määr. a. (üldiselt). Vilja on veel hea jagu koristada. Igal inimesel peab olema paras jagu auahnust. *..püstiseisjaidki jätkus kiriku istmeteta uksepoolde veel maailmatu jagu. J. Kross. | üks jagu, üksjagu; kõnek teat. määral, küllaltki palju. Üks jagu loll lugu. *..ühtekokku sai vedusid kohe üks jagu. H. Lehiste. b. (hrl. koos mõõtu v. hulka märkivate sõnadega:) määr v. hulk, mille võrra midagi kas on olemas, jääb üle v. puudu. Kaalus ostjale naela jao liha. Pange põhjas on vahest liitri jagu vett. Paadi parras oli paari vaksa jagu veest väljas. Kaevamisega jõuti ainult mõne meetri jagu edasi. Käia jääb veel kilomeetri jagu. Väljasõit lükkus tunni jao edasi. Paari tänava jagu tuleb jalgsi minna. Tõusis edetabelis koha jao ülespoole. Kui ühed lahkusid, jäi teistele seda jagu lahedamalt ruumi. Lapse kingad peavad olema kasvamise jagu suuremad. Tal on habet ainult udukarva jagu. Ripsmed on juustest varjundi jagu tumedamad. Juuksekarva jagu jäi puudu. On temast pea jagu, pea jao pikem, lühem. On teadmistelt kõigist pea jagu, pea jao 'tublisti, tunduvalt' üle. c. määr v. hulk, mis millessegi läheb, millekski kulub, millekski vajalik on. Paari sao jagu loogu jäi vihma kätte. Eterniiti on ainult elumaja katuse jagu. Luuletusi on tal kogunenud juba raamatu jagu. Lõhub nädala jao puid valmis. Toiduaineid anti laost välja päeva jagu korraga. Kas said une jao juba täis? *..Elli võis üsna rahulikult edasi nutta, kuni jagu täis. A. H. Tammsaare.
4. kõnek liik, laad, sort. Paksemat, õhemat jagu riie. Korjas nõidumiseks seitset jagu rohtusid. Külvas segamini mitmest jaost seemneid. Tal on kõik lapsed ühte jagu, puha tüdrukud. Mõni jagu inimesi armastab kiuselda. *Peegelsepad on vabrikus nooremat jagu keskealised mehed. J. Kross. *Leenardile meeldib tema tõmmu näojume.. ja töö juures alati paljad prisket jagu käsivarred. H. Kiik. || (aja määratlustes). On veel eilset jagu purjus. Hommikust jagu ööd hakkas sadama. See oli vist sügisest jagu talve.

jala|pakk [-paku]
aj kahest lahtikäivast osast koosnev pakukujuline riist, mille aukudesse kinnitati karistusaluse jalad. Jalapakku panema.

jalgpalli|värav
jalgpalliväljaku otsjoone keskel asuv kahest postist, põikpuust ja võrgust koosnev ehitis, kuhu pall tuleb lüüa

jambiline ‹-se 5› ‹adj›
jambidest koosnev. Jambiline värss.

joon|klišee
trük joonelementidest koosnev, rastrita valmistatud klišee

joon|spekter
füüs ühevärvilistest joontest koosnev spekter

jäine ‹-se 4› ‹adj›

1. jääst koosnev. Jäävihm koosneb jäistest kerakestest. Jäine läikiv koorik puuokstel. Kaevu ümber kasvas mahaloksunud veest libe jäine kiht.
2. jääga kaetud, jäätunud (mitte veekogu kohta). Roniti üles mööda jäist nõlva. Sulale järgnenud külm oli teed jäiseks muutnud. Vedelad suusamäärded sobivad siis, kui lumi on vesine või jäine.
3. jääkülm. Jäine vesi, tuul, raju. Õhk oli lausa jäine. Palja jala all tundus kivipõrand jäisena. | piltl. Jäine taevas. Tähtede jäine helk. || (tunnete, psüühilise sfääri kohta). Teda haaras jäine hirm. Jäine ükskõiksus, viisakus. Säilitas igas olukorras oma jäise rahu. Oskas ka kõige jäisema inimese leebuma panna. Jäine pilk, ilme. Silmade jäine vaade. Vastas jäisel häälel, toonil.

jätkuline ‹-se 5› ‹adj›
jätkudest koosnev; jätkukohtadega. Jätkuline bambusritv.
▷ Liitsõnad: mitmejätkuline.

jää|pilv
‹hrl. pl.› meteor jääkristallidest koosnev kõrgpilv

jää|vihm
meteor läbipaistvateks jäisteks terakesteks külmunud vihmapiiskadest koosnev sade. Tihti sajab jäävihm koos tavalise vihmaga.

kaader|värk
kõnek hrl. paljudest osadest koosnev ehitis, selle osa, seadeldis vms. Kangaspuud olid üles seatud; kogu see kaadervärk võttis küllalt palju ruumi. *Taamal mustas kõrge silla kaadervärk .. R. Sirge. *.. on ainult hoburaudtee – üks lõpmata igav ja aeglane kaadervärk, mis enne kolistab terve igaviku, kui viib pärale su tümad kondid. O. Luts.

kaar|friis
ehit väikestest kaartest koosnev friis

kadrill ‹-i 21› ‹s›
omaaegne erinimelistest tuuridest koosnev seltskonnatants, milles tantsupaarid asetsesid nelinurkselt vastastikku. Kadrilli tantsima. Ballisaalis algas kadrill.

kaela|kee
lülidest koosnev v. niidile, traadile vms. lükitud helmestest ja ripatsitest kaelaehe. Pärlitest, merevaigust, kalliskividest kaelakee. Naine kandis kallist kaelakeed.

kaevandus|gaas
mäend kivisöe-, soola- jt. kaevandustes tekkiv peamiselt metaanist koosnev gaas. Kaevandusgaasi plahvatus.

kahe|astmeline
kahest eri järgust v. osast koosnev. Kaheastmeline süsteem. Kaheastmeline keskkool. Kaheastmeline kanderakett.

kahe|häälne
muus kahest eri häälest koosnev. Kahehäälne laul, viis. Kahehäälne lastekoor. Laul on kirjutatud kahe- ja kolmehäälses seades.

kahe|keermeline
kahest keermest (1. täh.) koosnev. Kahekeermeline lõng.

kahe|kihiline
kahest kihist koosnev. Kahekihiline plaat, müüritis, mähis.

kahe|kojaline

1. pol (esinduskogu kohta:) kahest kojast koosnev. Kahekojaline parlament.
2. bot (taimede kohta, mille ühed isendid kannavad isas-, teised emasõisi). Kahekojalised taimed nagu haab, paju, humal.

kahe|kordne

1. kahest (ühesugusest) osast, kihist vms. koosnev. Kahekordsed narid, koikud. Kahekordne lõng. Kahekordne õmblus, sõlm. Kahekordse põhjaga kohver. Saali pääseb läbi kahekordsete uste. Kahekordsed aknad. Kahekordne vahelagi. Nõule seoti peale kahekordne marli. Riie oli kahekordne. Kahekordne kvartett 'topeltkvartett'. Kahekordne salto. || kõnek kahekorruseline. Kahekordne maja, hoone.
2. mingi (endise) taseme, arvuga võrreldes kaks korda suurem v. rohkem. Kahekordne suurendus. Sai kahekordse toiduportsjoni. Kari kasvas mõne aastaga peaaegu kahekordseks. Vaenlasel oli kuni kahekordne ülekaal. Pärast puhkamist asuti kahekordse jõuga tööle. Jagatud rõõm on kahekordne rõõm.
3. kahel korral, kahes järgus toimuv v. esinev. Taimede kahekordne harvendamine. Kahekordne 'ühe konto deebetisse, teise kreeditisse' kirjendamine. Kahekordne olümpiavõitja, Eesti meister. Ta andis kaaslastele kahekordse vilega märku.
4. kahel eri viisil esinev v. toimuv, kahesugune. *Eestlasi, lätlasi ja liivlasi rõhus kahekordne – feodaalne ja koloniaalne ike .. A. Vassar.

kahe|korruseline
kahest korrusest koosnev. Kahekorruseline maja, hoone. Kahekorruseline buss, tramm, sild.

kaheksa|köiteline
kaheksast köitest koosnev. Kaheksaköiteline entsüklopeedia.

kaheksa|liikmeline
kaheksast liikmest koosnev. Kaheksaliikmeline perekond, meeskond, ansambel.

kahe|käiguline
kahest käigust koosnev v. kahe käigu pärast järgnev. Kahekäiguline maleülesanne, matt.

kahe|köiteline
kahest köitest koosnev. Kaheköiteline teos, sõnaraamat.

kahekümne|meheline
kahekümnest mehest koosnev. Kahekümnemeheline salk.

kahe|laidne
kahest laiast koosnev. Kahelaidne seelik. Eesti vanimad vaibad on kahelaidsed.

kaheli ‹adv›
kahekordselt, topelt. Haige nägi asju kaheli. Kaheli õiekate 'tupest ja kroonist koosnev õiekate'.

kahe|liikmeline
kahest liikmest koosnev. Kaheliikmeline toimkond.

kahe|miljoniline
kahest miljonist ühikust, üksusest, indiviidist jne. koosnev. Kahemiljoniline rahvas. Kahemiljoniline võlg.

kahe|osaline ‹adj›
kahest osast koosnev. Kaheosaline eeskava, dokumentaalfilm. Park on kaheosaline.

kahe|poolne

1. ‹adj› kahes (vastupidises v. vastandlikus) suunas toimuv v. esinev. Mere tegevus on kahepoolne: lõhkuv ja kuhjav. Muistsed eestlased langesid kahepoolse rünnaku alla – sakslased lõunast ja taanlased põhjast. || kaht eri poolt haarav, mõlemapoolne, vastastikune. Kahepoolsed konsultatsioonid, läbirääkimised. Kahepoolne otsus, leping, koostöö. Kahepoolne raadioside. Kohustused ja õigused olgu kahepoolsed.
2. ‹adj› kahe samasuguse poole v. küljega, kahest samasugusest poolest, osast koosnev. Kahepoolne peegel, kamm. Kahepoolne mutrivõti. Kahepoolne värav. Kahepoolse katusega kasvuhoone. Kahepoolsed lavad (aianduses). Kahepoolne kriitpaber.
3. ‹s› ‹pl.› van kõnek kurgumandlid

kahe|realine

1. kahes reas esinev v. toimuv; kahest reast koosnev. Laudade, riiulite kaherealine paigutus. Kaherealise liiklusega tänav.
2. kahe nööbi-, nupu- vm. reaga. Kaherealine ülikond, mantel, pintsak. Kaherealine lõõtspill. Kaherealine oder 'kahe tähareaga oder'.

kahe|rindeline ‹-se 5› ‹adj›
mets kahest rindest koosnev. Kaherindeline puistu, mets.

kahe|ringiline ‹-se 5› ‹adj›
kahest ringist koosnev; kahel korral kõiki osavõtjaid hõlmav. Kaheringiline turniir. Võistlused on kaheringilised.

kahe|roaline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
kahest roast koosnev. Kaheroaline lõunasöök.

kahe|ruumiline
kahest ruumist koosnev. Kaheruumiline hoone, saun.

kahe|sõnaline
kahest sõnast koosnev. Kahesõnaline lause, väljend, pealkiri.

kahetine ‹-se 5› ‹adj›

1. kahesugune, kahel viisil esinev. Termini, sõna kahetine tarvitus.
2. kahest osast koosnev; paariti esinev

kahe|toaline
kahe toaga, kahest toast koosnev. Kahetoaline korter.

kahe|vooruline ‹-se 5› ‹adj›
kahest voorust koosnev. Kahevooruline takistussõit (ratsutamises). Õpilaste geograafiaolümpiaad oli kahevooruline.

kainiit ‹-niidi 21› ‹s›
geol põhiliselt kaaliumkloriidist ja magneesiumsulfaadist koosnev mineraal, kasut. kaaliumväetiste ja magneesiumi tootmiseks

kaksik ‹-u 2›
‹hrl. pl.›
1. ‹s› üks kahest sama ema korraga sünnitatud järglasest. Naine sünnitas kaksikud. Poisid on kaksikud. Siiami kaksikud 'kaks kokkukasvanult sündinud last'. Üks kaksikutest oli poiss, teine tüdruk. Sarnased, lahutamatud nagu kaksikud. Lonthüljes sünnitab harva kaksikuid.
▷ Liitsõnad: kahemuna|kaksik, ühemunakaksikud.
2. ‹adj› kõnek kaksikutena (1. täh.) sündinud. Lambal olid kaksikud talled. *.. ja laskis kuningale ütelda, et tema kaksikud lapsed, poja ja tütre korraga ilmale toonud. F. R. Kreutzwald.
3. ‹s› miski kahest omavahel seotud osast koosnev (näit. kristalli liitvorm, kaksiktäht)

kaksik|kerapisik
biol kahest rakust koosnev kerapisik, diplokokk

kaksik|nimi
kahest omaette nimest koosnev nimi (näit. Joliot-Curie)

kaksik|riik
kahest riigist koosnev liitriik. Austria-Ungari kaksikriik.

kaksik|seemnis
bot kahest üheseemnelisest osast koosnev jaguvili

kaksik|täishäälik
keel sama silbi kahest eri täishäälikust koosnev häälikuühend, diftong

kalasaba|muster
diagonaalselt suunduvatest joontest v. triipudest koosnev kala saba meenutav muster, kalasabakiri

kalju|mäestik
kaljumägede ahelikest koosnev mäestik

kaljune ‹-se 4› ‹adj›
kaljudega kaetud v. kaljudest koosnev. Kõrge ja kaljune rand. Kaljune mäenõlv. Kaljuse põhjaga mägijõgi.

kalju|rinnak
kaljudest koosnev, kaljune rinnak

kaltseks ‹-i 2› ‹s›
farm kaltsiumkloriidist ja urotropiinist koosnev soolakasmõru külmetushaiguste ravim

kammer|orkester
muus väike solistidest koosnev orkester kammermuusika esitamiseks. Kammerorkestri kontsert.

kamplik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kampadest [2] koosnev v. kampu sisaldav. Muld on kamplik.

kang1 ‹-i 21› ‹s›

1. tugev metallvarb v. puulatt millegi üles- v. lahtikangutamiseks, maa seest väljakaalumiseks, pinnase lahtiraiumiseks vms. töödeks. Tugev, teravaotsaline kang. Kangiga kive, kände välja kaaluma. Jääd, külmunud maad raiuti kangidega. Uks murti kangiga lahti. || ukse, värava kindlaks sulgemiseks selle pooltele risti ette käiv metall-latt. Uksel, väraval oli seespool kang ees.
▷ Liitsõnad: raud|kang, tuletõrjekang.
2. tehn (käepidemega) varb sõidukil, masinal, aparaadil selle käivitamiseks, väljalülitamiseks v. reguleerimiseks, hoob. Masina seiskamiseks tuleb kang alla vajutada.
▷ Liitsõnad: juht|kang, juhtimis|kang, käigu|kang, käivitus|kang, lülitus|kang, pedaali|kang, piduri|kang, ülekandekang.
3. piklik kõva tomp mingit ainet (hrl. metalli). Kuninga varakambris oli hõbedat küll rahadena, küll kangidena. Pärast jahtumist lõigati seep kangideks. Ostis terve kangi keeduvorsti. *Hommikul piima meiereisse saates oli perenaine sealt lasknud tuua kangi tinakõva, värsket, pressitud ekstraeksportvõid .. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: hõbeda|kang, juustu|kang, kulla|kang, seebi|kang, tina|kang, vorstikang.
4. füüs kindla toetuspunkti v. telje ümber pöörduv (vardakujuline) jäik keha. Üheõlgne, kaheõlgne kang.
▷ Liitsõnad: kaalukang.
5. sport teat. spordiriist. a. tugipostidest ja nende vahele kinnitatud tugevast terasvarvast koosnev võimlemisriist; ka vastav meeste sportvõimlemise ala. Harjutused kangil. Kangil saavutas võistkond kaksikvõidu. Kang on ta lemmikala. b. tugevast metallvarvast ja selle otstesse kinnitatavatest metallketastest koosnev tõstevahend. Esimesel katsel pandi kangile 142,5 kg. Tõstab kangi ja sangpommi. Teeb kangiga jõutreeningut.
▷ Liitsõnad: tõste|kang, võimlemiskang.

kanna|side [-me]
nina- ja kannarihmast koosnev suusaside

kantsoon ‹-i 21› ‹s›

1. kirj 5–10 ühesuguse struktuuriga stroofist ja ühest lühemast lõppstroofist koosnev lüüriline luuletus (levinud eriti keskaja lembeluules). Dante, Petrarca kantsoonid. Trubaduuride kantsoonid.
2. muus lihtne rahvapärane laul v. laulva meloodiaga lüüriline instrumentaalpala

kapitaal|kiri
ainult suurtähtedest koosnev ladina kiri

kapsa|riiv
raami sees kaldu olevatest nugadest koosnev riist kapsapeade riivimiseks, kapsahöövel. Kapsapead peenestati kapsariiviga.

karbonaatne ‹-se 2› ‹adj›
geol karbonaatidest koosnev, karbonaate sisaldav, karbonaat-. Karbonaatsed kivimid, mullad. Karbonaatne savi, moreen.

kardaan|ülekanne
tehn kardaanvõlli(de)st ja -liigenditest koosnev mehhanism jõu ülekandmiseks

karnalliit ‹-liidi 21› ‹s›
geol magneesium- ja kaaliumkloriidist koosnev mineraal

karp|lubjakivi
geol peamiselt limuste lubikodadest koosnev lubjakivi

katakomb ‹-i 21› ‹s›
‹hrl. pl.› pikkadest (mitmekorruselistest) käikudest ja suurematest ruumidest koosnev maa-alune matmispaik. Rooma katakombid. Petseri kloostri katakombid. || üldse mingi maa-aluste käikude ja koobaste kogum. Koolilastele tehti ekskursioon Toompea-alustesse katakombidesse.

katkend|joon
katkendlik, kriipsudest koosnev joon. Rajad märgistatakse sõiduteel valgete katkendjoontega.

kee ‹14› ‹s›

1. hrl. kaelakee. Helmestest, pärlitest, kalliskividest, merevaigust kee. Keraamiline kee. Muistne pronkskettidest kee. Naine paneb, riputab kee kaela. Tal on kee kaelas.
▷ Liitsõnad: helme|kee, kuld|kee, pronks|kee, pärli|kee, rinnakee.
2. mitmest sõõrdest koosnev köie keere, säie. Keed keerutatakse kokku köieks.
3. piltl millegi jätkuv, katkemata rida. Sündmuste, juhtumuste kee. *.. enda tunnetamine lahutamatu osakesena rahvast, ühe lülina tema mineviku-oleviku-tuleviku katkematus kees. E. Nirk.

keelpilli|orkester
muus ainult poogenpillimängijaist koosnev orkester

keemia|valem
hrl. elementide sümbolitest ja numbritest koosnev avaldis ühendi koostise märkimiseks

keerme|kamm
tehn
1. paljudest lõikeelementidest koosnev keermelõikeriist
2. vahend keerme liigi ja sammu kindlaksmääramiseks

kell ‹-a 22› ‹s›

1. hrl. peekri-, pirnikujuline õõnes, tila v. vasarakesega metallese helide tekitamiseks (tihti millegi alguse v. lõpu kuulutamiseks). Ilusa kõlaga kell. Kiriku kellamees lööb kella. Kellad hakkasid lööma, helisema. Kellad tagusid alarmi. || samakujuline väiksem metallese aisa külge v. loomadele kaela sidumiseks, ka koolides tunni alguse ja lõpu helistamiseks vm. otstarbeks. Vastlasõidu tegime kellade ja kuljustega. Sõideti nii, et kellad paukusid. Lehmal, hobusel on kell kaelas. Kari tuli kellade kõlksudes. Karjaaias tilksuvad kellad. Kooliteenija helistas kella. Ukse avamisel helises kaupluse ukse kohal olev kell. Õnnetus ei tule, kell kaelas. || elektri vm. toimel töötav mitmesuguse ehituse ja kujuga helistus-, märguandeseadeldis. Kell helises, tee uks lahti! Kell helises ja etendus algas. Jalgrattur tilistas kella.
▷ Liitsõnad: kiriku|kell, torni|kell, vaskkell; aisa|kell, kaela|kell, karja|kell, kooli|kell, laeva|kell, lehmakell; elektri|kell, jalgratta|kell, signaal|kell, uksekell.
2. kella (1. täh.) helistamine; kellahelin, kellakõlin. Õpilased jõudsid kooli veidi enne kella. Kõlas kolmas kell ja etendus algas. Andis ukse taga kella 'helistas ukse taga'. Eemalt kostsid loomade kellad. *Juhan maeti kelladega, laulmisega ja lugemisega. A. Kalmus. || piltl kuulujutt, kõlakas. *Kogu küla oli kella täis, et Rohtmaa Leeni tahtnud Hitleri-meestele pommi alla panna. H. Pukk.
▷ Liitsõnad: hinge|kell, häda|kell, häire|kell, lõuna|kell, matuse|kell, märgu|kell, surma|kell, tulekahju|kell, õhtu|kell, ärakell.
3. (numbrilauaga) riist aja mõõtmiseks. Kella numbrilaud, vedru, osuti. Raudteejaama, raekoja kell. Pommidega, pendliga kell. Vanaaegne käoga kell. Kell käib, tiksub. Kell on seisma jäänud, maha käinud. Kell näitab õiget aega. Kell käib ette, jääb taha. Kell on vale, õige, täpne. Kella õigeks seadma, ette lükkama, üles keerama. Kell on rikkis. Kell lõi kaheksa, tirises. Polnud aega kellagi vaadata. Kellassepp parandab kellasid. Füsioloogiline ehk bioloogiline kell 'loomadele ja taimedele omane aja hindamine organismi elutegevuse perioodiliste muutuste põhjal'.
▷ Liitsõnad: kamina|kell, kapp|kell, kontroll|kell, käbi|kell, käe|kell, käo|kell, laua|kell, male|kell, pendel|kell, seina|kell, stopper|kell, tasku|kell, tunni|kell, täpsus|kell, äratuskell; hõbe|kell, kuld|kell, nikkelkell; aatom|kell, elektri|kell, elektron|kell, kvarts|kell, liiva|kell, päikese|kell, veekell.
4. aeg, mida kell (3. täh.) näitab. Mis, (kui)palju kell on? Tüdruk küsis minult kella. Kell on juba palju, täpselt kolm, üle nelja, viie peal, veerand viis, pool seitse. Kell saab 20 minuti pärast üheksa. Tulen enne, pärast kella kaheksat. Kella kuue ajal. Kella kolme ja nelja vahel. Mis kellast sa õhtule jääd? Mis kellani on kauplused avatud? Mis kell see juhtus? Mul on kella peale minek 'täpselt kokkulepitud ajaks'. Meil käib kõik kella pealt 'toimub täpsel ajal'. Laps ei tundnud veel kella 'ei osanud kellaaega lugeda'. *Bussijuht istus käsipõsakil rooli taga, oodates, millal kell saab täis. M. Traat.
5. ‹pl.› muus rippuvatest, erineva pikkusega metalltorudest koosnev löökpill kellaheli matkimiseks

kella|mäng

1. mitme erisuguse kõlaga (kiriku)kella helistamisel sündiv meloodia, kellade helin. *Hõiskava tilinaga läks äkki lahti vene kiriku kellamäng. Ruttavalt hüüdsid mitu kella läbisegi .. R. Sirge.
2. muus puitraamil klaviatuurina asetsevatest metallplaadikestest koosnev löökpill, mida mängitakse puust vasarakestega

kesk|kõrv
anat kõrva keskmine, trummiõõnest, kuulmetõrvest ja nibujätke rakkudest koosnev osa oimuluus (auris media)

ketas|käärid pl
tehn ühest v. mitmest kettapaarist koosnev masin lehtmaterjali lõikamiseks

kihiline ‹-se 5› ‹adj›
(eriilmelistest) kihtidest koosnev. Kihiline kivim, maak, pinnas. Kihilised lammimullad. Kihiline ehitus, struktuur. Kihiline kook, vorst, tarretis. Kihiline isolatsioon.
▷ Liitsõnad: kahe|kihiline, kolme|kihiline, mitmekihiline; kald|kihiline, paksu|kihiline, põim|kihiline, rõht|kihiline, õhukesekihiline.

kihind ‹-i 2› ‹s›
geol
1. ühest kivimitüübist koosnev ulatusliku levikuga kivimkeha
2. maavara sisaldav setendilasund

kiht|sillus
ehit mitmest kihist koosnev, kihiline sillus. Tellistest kihtsillus.

kiik ‹kiige 22› ‹s›

1. mitmesuguse ehitusega kiikumisvahend. a. postide külge kinnitatud võllilt allarippuvatest aistest v. nööridest ja nende vahele kinnitatud lauast v. laudadest koosnev kiikumisvahend. Tüdrukud istusid, poisid seisid kiigel püsti. Ajas kiigel üle võlli. Kiik kiikus hoogsalt üles ja alla. Eemalt kostis kiige kääksumist. Lähme kiigele, kiige alla! 'lähme kiikuma, lähme kiigeplatsile'. b. posti vm. tugipunkti peale asetatud laud v. palk, mille otstele asuvad kiikujad
▷ Liitsõnad: küla|kiik, nöör|kiik, pöör|kiik, püst|kiik, rõht|kiik, võllkiik.
2. häll, kätki. Laps magas rahulikult kiiges. Laes rippus kiik lapsega.
▷ Liitsõnad: võrkkiik.

kiireline ‹-se 5› ‹adj›
kiirtest koosnev, kiirtetaoline. Vesikupu kiireline emakasuue.

kild ‹killu 21› ‹s›

1. asja, eseme purunemisel v. lagunemisel tekkinud väike tükk. Aknaklaas, peegel, taldrik, vaas purunes kildudeks. Põrandal oli lauanõude kilde. Jääpurikas kukkus, lendas kildudeks. Korjasin kõik killud kokku. Killud toovad õnne (lohutusütlus nõu purunemise puhul). Kivilõhkumisel lendasid tükid ja killud kaugele. Kalmest leiti mitmesuguste esemete kilde. Hammustas, lõi suhkrutüki küljest killu. Teda tabas läheduses lõhkenud pommi kild. Lauaplaadi küljest oli kild ära tulnud. || väike tükk, lõik, viil (hrl. toiduaine kohta). Kild leiba, vorsti, sinki. Andis mulle väikese killu juustu. *Küpsetame paar kildu liha, soojendame kartuleid – palju meile siis vaja! J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: granaadi|kild, jää|kild, kivi|kild, klaasi|kild, luu|kild, metalli|kild, miini|kild, mürsu|kild, peegli|kild, pommi|kild, poti|kild, pudeli|kild, šrapnellikild; juustu|kild, leiva|kild, liha|kild, peki|kild, saia|kild, seebi|kild, suhkrukild; kuu|kild, päikese|kild, valguskild.
2. piltl väike osake, katke millestki suuremast v. terviklikumast. Jutustus toob lugeja ette killu meie rahva minevikust. Meenus kilde lapsepõlvest. Kõneleja esitas vähetuntud kilde kultuuriloost. Jõudis oma uurimusest avaldada vaid mõningaid kilde. *Tänapäeval esindab liivlasi ainult väike hääbuv etniline kild Kuramaa põhjaranniku kalurikülades. E. Tõnisson.
▷ Liitsõnad: mõtte|kild, mälestuskild; maa|kild, rahvakild.
3. kirj paarilauselisest kujundlikust ütlusest v. iseloomustusest koosnev süžeelise arenduseta proosapala. *Eesti kirjanduses on mõningaid kilde avaldanud Juhan Liiv. H. Puhvel.

kileline ‹-se 5› ‹adj›
kilest koosnev, kile-

kilp|kõhr
anat kõri suurim, kahest plaadist koosnev kõhr, mille eesmine nurk ulatub esile kõrisõlmena (cartilago thyroidea)

kilt|kivine
kiltkivist koosnev v. kiltkivi sisaldav. Kiltkivine pinnas.

kimpsud|-kompsud ‹kimpsude-kompsude› pl
kompsudest, pampudest ning muudest pakkidest koosnev (vähene) kraam. Korjas oma kimpsud-kompsud kokku ja läks. Kobis oma kimpsude-kompsudega vagunisse. Laob oma kimpsud-kompsud auto tagaistmele.

kimäär ‹-i 21› ‹s›

1. koletis, peletis (eriti gooti arhitektuuris). *.. teine oli liikumatu, käsipõsakil nagu üks kimääridest Pariisi Jumalaema kiriku katusel. J. Semper.
2. piltl fantastiline mõttekujutis, viirastuslik peletis; täitumatu unistus. *Kuid siiski! Ta on ikkagi elav inimene, mitte kimäär. J. Lintrop.
3. biol genotüübilt erinevatest rakkudest v. kudedest koosnev organism

kirev ‹-a 2› ‹adj›

1. erinevaid (eredaid) värvusi ja värvitoone omav. Park oli kirevates sügisvärvides. Kireva sulestikuga lind. Kirevad liblikad. Kirevad rahvariided. Laste kirevad kleidikesed. Riiulitel oli mitmesuguseid kirevaid kangaid. Kirev laulupeo rongkäik, karneval. Kirevate kaantega ajakirjad. Kirevad afišid. Kunstnik armastab kirevaid värve. Raamatus on palju värvifotosid, üks kirevam kui teine.
▷ Liitsõnad: värvikirev.
2. mitmekesine, vaheldusrikas, erisugustest osadest koosnev. Kirev (ees)kava. Kireva sündmustikuga teos. Tema elukäik on sündmusterohke ja kirev. Kirevad ja tegevusrohked päevad. Seltskond sanatooriumis oli hästi kirev.

kiri ‹kirja 31› ‹s›

1. hrl. graafiliste märkide süsteem keelelise väljenduse kinnistamiseks ja edastamiseks. Egiptuse, kreeka, ladina, slaavi, heebrea, araabia, hiina, armeenia, gruusia, gooti kiri. Pimedate kiri. || šrift, trükikiri, selle liik v. kraad. Raamat trükiti Laakmanni kulu ja kirjadega 'väljaandel, kirjastusel'. Antiikvas, groteskis, fraktuuris vm. kirjas trükitud raamatud. Paks, jäme, rasvane, poolpaks, harilik kiri. Suure kirjaga raamat, kuulutus. || kirjutamine, kirjaoskus; kirjatarkus, kirjasõna. Kolkakülades ei osatud lugeda ega tuntud kirja. *Kui tema amet oleks kirja uurida, võiks ta rääkida niisama targalt kui Küti Elmar. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: hieroglüüf|kiri, häälik|kiri, kiil|kiri, kiir|kiri, masina|kiri, mõiste|kiri, nöör|kiri, pilt|kiri, raid|kiri, ruuni|kiri, sala|kiri, silp|kiri, sõlm|kiri, tähtkiri; fraktuur|kiri, grotesk|kiri, kapitaal|kiri, kapiteel|kiri, korpus|kiri, kursiiv|kiri, ptii|kiri, püst|kiri, trüki|kiri, versaalkiri.
2. kirjamärkide käsitsi kirjutamise viis; käekiri. Tal on ilus, selge kiri. Kiri on hästi loetav, lohakas, kribuline. Kogu päevik on täis tihedat peent kirja.
▷ Liitsõnad: ilu|kiri, kald|kiri, plakat|kiri, püst|kiri, standard|kiri, ümarkiri; pliiatsi|kiri, tindi|kiri, tušikiri; kirbukiri.
3. kirjamärkidest koosnev tekst. Kiri päevikus on tuhmiks muutunud. Kõnnitee serval olid sildid kirjaga „Murul käimine keelatud!” Hauakivide kiri oli peaaegu kustunud. Ega kiri valeta. || mündi pool, millel on väärtust märkiv number koos rahaühikut märkiva sõnaga; ant. kull. Väljakupoolte loosimisel tuli kohtunikul kulli ja kirja visata. Kull või kiri? (küsimus loosimisel, liisuheitmisel). Kulli ja kirja mängima 'õnnemängu mängima, kus võidab see, kes õigesti ennustab, kas pöörlema pandud v. õhku visatud mündil jääb kukkumisel peale vapi- või kirjapool'.
▷ Liitsõnad: all|kiri, haua|kiri, juht|kiri, käsi|kiri, lipu|kiri, peal|kiri, raidkiri; neoon|kiri, tulekiri; õigekiri.
4. (posti teel lähetatav) ümbrikku pandud v. suletud paber kirjutatud tekstiga tea(de)te edastamiseks vm. Ametlik kiri. Tähitud kiri. Õhuke, paks, pikk, lühike, napisõnaline, lakooniline kiri. Avatud, avamata kiri. Kirjade sorteerimine, tembeldamine postiasutuses. Ema, sõbra kiri. Kiri kallimalt. Laual on vanemate kiri. Kiri kodumaalt, välismaalt, Lätist. Tema kirjad kodustele. Kirja kirjutama, saatma, ootama. Luges kirja läbi. Panin kirja posti. Kleepis kirja kinni. Tegin kirja lahti. Sain temalt mitu kirja. Ajalehele, toimetusele saabus lugejatelt palju kirju. Mul on sulle kiri üle anda. Viimase postiga tuli mitu kirja. Rebis kirja tükkideks, puruks. Kirjas polnud sõnagi viimastest sündmustest. Püüdis asja ajada kirja teel. Vangid vahetasid kirju salaja. Teda polnud kodus, jätsin talle väikese kirja. *.. Roht ilmutab hiljem „Tallinna Teatajas” koguni avaliku kirja, milles peale muu teatab, et ta oma endiste kirjanduslike sõprade pärast häbeneb. J. Kärner. || selles vormis kirjutatud ilukirjanduslik vm. teos. O. Lutsu teos „Kirjad Maariale”. Pauluse kirjad. || kirjaümbrikut meenutav nõelte pakend. Kiri nõelu.
▷ Liitsõnad: anonüüm|kiri, armastus|kiri, era|kiri, kaas|kiri, kaebe|kiri, lepitus|kiri, meeldetuletus|kiri, protesti|kiri, soovitus|kiri, tänu|kiri, vabandus|kiri, vastus|kiri, viisakus|kiri, õnnitlus|kiri, ässituskiri; e-|kiri, elektronkiri; liht|kiri, tähtkiri.
5. ‹hrl. pl.› kõnek dokument, ametlik paber; ürik. Laos oli vähem kaupa, kui kirjad näitasid. Arveametnik ja kassapidaja hoiavad kirjad ilusasti korras. *Vahepeal on Emmi – kirjade järgi Anette-Emmeline – vankripäras end sõidusuunda pööranud .. M. Traat. *Tead, Logina on kolmsada aastat vana koht ... Juba poola-aegsetes kirjades mainitakse. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: au|kiri, ees|kiri, hinna|kiri, kaitse|kiri, kiitus(e)|kiri, kinke|kiri, käsk|kiri, luba|kiri, märgu|kiri, nõude|kiri, palve|kiri, pant|kiri, põhi|kiri, raha|kiri, ratifitseerimis|kiri, ring|kiri, saate|kiri, suunamis|kiri, teenistus|kiri, turbe|kiri, voli|kiri, võla|kiri, ärakiri; hinge|kiri, kiriku|kiri, nime|kiri, revisjonikiri.
6. kõnek nimekiri; ‹sisekohakäänetes› osutab kategooriale, liigile, rühmale, kuhu keegi loetakse, arvatakse kuuluvat v. kust keegi välja arvatakse. Poisid võib juba meeste kirja arvata. Oled sa ikka veel poissmeeste kirjas? Koolis oli ta kogu aeg kolmemeeste kirjas. Õppeedukuselt on kool paremate kirjas. Teda ei saa veel kahtlusaluste kirjast kustutada. *.. väga ja väga võimalik, et ta enam polegi Häänküla kooli õpilaste kirjas. O. Luts.
7. van raamat. *Pealegi, kui Ants tõesti tahtis teada, kas vanus raamatuis leidub midagi huvitavat Vanapaganast, siis võis ta õpetaja poole pöörduda, sest see pidi ometi vanu kirju tundma. A. H. Tammsaare. || piibel, püha raamat. Kirigi ütleb, et vanemate patud nuheldakse laste kätte.
▷ Liitsõnad: aja|kiri, kuu|kiri, püha|kiri, reisi|kiri, väitekiri.
8. (kaunistav) muster, ornamentika (riidel, puuesemetel jm.). Lilleliste kirjadega põll. Särgikäiste kiri. Ilusa kirjaga kangas. Põletatud kirjadega puunõud. Hiiu kirjadega õllekapp. Lõikas kepile kirjad peale. Uhkete kirjadega tort. Musta-valget kirja 'musta-valgekirju' lehm. | piltl. *.. tüdruku küüned olid sinna [põsele] jätnud kirja, mida ei saanud valesti mõista. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: kampsuni|kiri, kinda|kiri, käise|kiri, pitsi|kiri, puidu|kiri, suka|kiri, tanu|kiri, tikandi|kiri, vaiba|kiri, varruka|kiri, vöökiri; pilu|kiri, põletuskiri; kalasaba|kiri, kirbu|kiri, kärbse|kiri, liblika|kiri, lill|kiri, vikkel|kiri, vöötkiri.

kiud|aine

1. kiududest koosnev aine. Looduslikud, keemilised, sünteetilised, taimsed, loomsed, mineraalsed kiudained. Pikakiulised, lühikiulised kiudained. Puuvill, lina, vill, siid on kiudained. Sisal on agaavi lehtedest saadav kiudaine.
▷ Liitsõnad: atsetaat|kiudaine, klaas|kiudaine, polüamiid|kiudaine, polüester|kiudaine, süntees|kiudaine, tehis|kiudaine, tekstiili|kiudaine, viskooskiudaine.
2. taimede rakukestade puitaine. Aedviljas olev kiudaine ergutab soolte tegevust.

kiudne ‹-se 2› ‹adj›
kiududest tehtud v. koosnev. Kiudne aine, mass, toode.

kiud|rünkpilv
‹hrl. pl.› meteor üksikutest valgetest varjudeta pallikestest v. topikestest koosnev kõrge pilv (Cirrocumulus)

kiuline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. kiude sisaldav, kiududest koosnev. Kiulise struktuuriga ained. Asbest on kiuline mineraal. Kiudpilved on väliselt peene, kiulise ehitusega.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi kiude omav
▷ Liitsõnad: jämeda|kiuline, lühi|kiuline, peene|kiuline, pikakiuline; sassiskiuline.

kivi|meteoriit
astr peam. silikaatidest koosnev meteoriit

klaas ‹-i 21› ‹s›

1. peam. silikaatide sulatisest toodetav valgust läbilaskev habras tahke amorfne materjal. Klaasi valmistamine, tootmine. Õhuke, paks, värviline, lihvitud, mustriline klaas. Kildumatu, purunematu, tulekindel klaas. Optiline klaas 'pliiklaas'. Klaasist nõud, helmed. Klaasist sein. Klaas purunes. Sile, läbipaistev nagu klaas. Jää helkis nagu klaas. Ega sa klaasist (ei) ole kõnek (öeldakse inimesele, kes seisab millegi ees ja takistab sellega nägemist). Lahustuv klaas 'leelismetallisilikaatidest koosnev vees lahustuv sulam, kasut. vesiklaasi valmistamiseks'. Orgaaniline klaas 'polümeeridest saadav läbipaistev plastmass, pleksiklaas'. Vulkaaniline klaas 'teat. klaasja ehitusega kivim'.
▷ Liitsõnad: barüüt|klaas, flint|klaas, jää|klaas, kristall|klaas, kroon|klaas, kvarts|klaas, lubi|klaas, matt|klaas, opaal|klaas, piim|klaas, pleksi|klaas, plii|klaas, rubiin|klaas, silikaat|klaas, suitsu|klaas, vaht|klaas, valuklaas; akna|klaas, filigraan|klaas, leht|klaas, lihv|klaas, peegli|klaas, pudeli|klaas, tahvel|klaas, vitriiniklaas; sula|klaas, vesiklaas.
2. klaasist (1. täh.) ese v. selle osa. a. plaat, ruut. Akna sisemine klaas on katki. Plahvatus lõi akendest klaasid välja. Klaasidega raamatukapp. Kirjutuslaua klaas. Taimi kasvatati lavades klaasi all. b. väike nõu joomiseks, näit. tee- v. napsiklaas (vahel ka selle sisu kaasa arvatud). Mees jõi, rüüpas klaasist. Jõi klaasi tühjaks. Valas viina, õlut, piima klaasidesse. Klaasid valati ääreni täis. Miks tema klaas on tühi, poolik? Klaasi põhjas oli veel pisut teed. Joodi, vahetevahel löödi klaase kokku. Tõstan klaasi teie terviseks! (joomistoost). Mehed kummutasid agaralt klaase 'jõid vahetpidamata'. *Nad olid pool päeva klaasi taga jorutanud .. O. Tooming. || klaasitäis. Klaas piima, teed, morssi. Jõi paar klaasi veini. Teine klaas joodi pererahva terviseks. *Nõnda valas ta klaasi klaasi järel endal kurgust alla. A. H. Tammsaare. c. muu ese v. selle osa. Lambil, laternal oli klaas tahmunud. Mehel olid ees paksude klaasidega prillid. Käekella klaas. d. (klaasesemete, klaastoodete kogumõistena). Tšehhi klaas on maailmakuulus.
▷ Liitsõnad: joogi|klaas, kokteili|klaas, konjaki|klaas, likööri|klaas, limonaadi|klaas, morsi|klaas, mõõte|klaas, napsi|klaas, piima|klaas, pits|klaas, rohu|klaas, šampuse|klaas, tee|klaas, vee|klaas, veini|klaas, viina|klaas, õlleklaas; eseme|klaas, esi|klaas, kaitse|klaas, katse|klaas, katte|klaas, keedu|klaas, kella|klaas, kraadi|klaas, kupu|klaas, lambi|klaas, preparaadi|klaas, prilli|klaas, suurendus|klaas, tule|klaas, tuule|klaas, ukse|klaas, uuriklaas.
3. mer endisajal laevadel kellakõlksatus vahisoleku pooltunni tähistamiseks (üks kõlksatus iga möödunud pooltunni kohta), ka vastav pooltund ise. *Vaht kilistas südaööd – löödi kaheksa klaasi. A. Kaskneem.

klaas|pakett
ehit kahest v. kolmest hermeetiliselt raamistatud õhkvahe(de)ga klaasitahvlist koosnev ehitustoode

klassiline ‹-se 5› ‹adj›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› väärtuselt teat. järku, klassi, liiki kuuluv
▷ Liitsõnad: esma|klassiline, hea|klassiline, kõrgeklassiline.
2. ‹liitsõna järelosana› (üldhariduslikus koolis:) teat. arvust klassidest (2. täh.) koosnev
▷ Liitsõnad: kaheksa|klassiline, kaheteistkümne|klassiline, kuue|klassiline, nelja|klassiline, üheksaklassiline.
3. klassidega (3. täh.), klassihuvidega seotud, nendest lähtuv. Klassiline diferentseerumine.
4. van klassikaline. *Tema harrastus klassilise kirjanduse vastu oli kõik probleemikirjanduse temast eemal hoidnud .. K. Ristikivi.

klaster ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. muus kobarkooskõla
2. info kettamahu jaotusüksus mõnes operatsioonisüsteemis; ühise juhtseadmega seadmerühm
3. keem mitmetuumaline kompleksühend, mille molekuli ehituse aluseks on vähemalt kolmest omavahel seotud metalliaatomist koosnev rakk
4. maj koos töötavate omavahel seotud ettevõtete, institutsioonide v. seadmete rühm

klaveri|duo
muus kahest pianistist koosnev ansambel

klibu|vall
geogr peam. klibust koosnev rannavall

kobar|kooskõla
muus lähestikku paiknevate terve- ja pooltoonilises vahekorras olevaist samaaegseist helidest koosnev kõlakompleks, klaster

kobar|pomm
paljudest (käsigranaadi suurustest või suurematest) lõhkekehadest koosnev pomm (1. täh.) Ajakirjaniku tappis kobarpomm. Üle saja riigi tahab kobarpommi keelustada.

kogu ‹11› ‹s›

1. kellegi (hrl. inimese) v. millegi kõige üldisem väliskuju (pikkuses, laiuses, kasvus vms.). Tüdruku sihvakas, sale kogu. Mehe pikk, suur, raske kogu hoidus pisut vimma. Enn ei anna oma kõhetu koguga veel mehe mõõtu välja. Tundsin tulija ta kühmus kogust ära. Varjas oma võimsa, tüseda koguga teiste eest ära kogu vaatevälja. Mehel oli lausa hiiglase kogu. Kogu oli mehel vägevasti. Tädipoeg oli aastatega kogus tugevasti juurde võtnud. Poisid olid näolt ja kogult sarnased. *Minnakse vaatama. Tuttavat nägu ja kogu naine. I. Sikemäe. *.. ta [= peamasin] ulatub läbi mitme korruse ja on kogult ainult veidi väiksem majast, kus Nõmmel elan. L. Meri. || (ebaselgelt, ähmaselt v. üldistes kontuurides nähtavana). Tumedad kogud hiilisid puude tagant lähemale. Märkasin aida juures mingit kahtlast kogu. Põõsast volksas välja hall kogu: koer! Põõsad paistsid hommikuhämaruses ebamääraste kogudena.
▷ Liitsõnad: hiigla|kogu, inim|kogu, mehe|kogu, naisekogu.
2. kindla eesmärgiga kogutud ning süstematiseeritud esemete v. ainestiku hulk. Kujutava kunsti, gravüüride, eksliibriste kogud. Linnumunade, topiste, liblikate kogu. Tal on üsna suur kogu heliplaate, vanu postkaarte ja fotosid. Vanasõnade kogu. Muuseumi kogusid täiendatakse pidevalt. || kõnek raamatukogu. Tõin kogust paar raamatut. *Siis tulid lugemisjanu ajad – [lugesin] kõik läbi, mis vallakooli kogus leidus. M. Raud.
▷ Liitsõnad: aine|kogu, arheoloogia|kogu, folkloori|kogu, foto|kogu, graafika|kogu, heliplaadi|kogu, kivimi|kogu, kunsti|kogu, liblika|kogu, mardika|kogu, margi|kogu, materjali|kogu, murde|kogu, mündi|kogu, noodi|kogu, pildi|kogu, putuka|kogu, rahvaluule|kogu, sedel(i)|kogu, sõna(vara)|kogu, taime|kogu, vanavarakogu; era|kogu, haru|kogu, kooli|kogu, küla|kogu, laenu|kogu, raamatukogu.
3. iseseisvaid kirjandustooteid, mitmesuguseid ülesandeid, seadustekste vms. sisaldav koondteos, kogumik. Artiklite, jutustuste, följetonide, miniatuuride, esseede kogu. Koidula luuletused ilmusid kogudes „Vainulilled” ja „Emajõe ööbik”. Kirjaniku teoste täielik kogu. Käsikirjaline kogu. Ülesannete, harjutuste, etteütluste kogu. Koodeksid on õigusnormide kogud.
▷ Liitsõnad: esik|kogu, jutu|kogu, laulu|kogu, luuletus|kogu, muinasjutu|kogu, novelli|kogu, teksti|kogu, valik|kogu, värsi|kogu, ülesandekogu.
4. paljudest liikmetest koosnev esindus- v. juhtimisorgan. Asutav kogu. Seadusandlik kogu.
▷ Liitsõnad: esindus|kogu, hoole|kogu, kiriku|kogu, kohtunike|kogu, nõu|kogu, rahvus|kogu, riigi|kogu, täis|kogu, vanemate|kogu, voli|kogu, üldkogu; rahukogu.
5. teat. ebamäärane hulk inimesi, esemeid, nähtusi vms. ühtse rühmana. *Polk läks lahingusse ilusa kirju koguna. Ja vist mitte ainult väliselt ja varustuse poolest. J. Peegel. *.. ta [= kunstniku] tööd on tegelikult üksteise kõrvale asetatud huvitavate üksikasjade kogu. V. Vaga.
▷ Liitsõnad: tähe|kogu, udu|kogu, veekogu.

kogumik ‹-miku, -mikku 30› ‹s›

1. eraldi tekstidest koosnev (trüki)teos, koguteos. Teadustööde, artiklite, mälestuste, rahvajuttude kogumik. Seni on ilmunud kaks kogumikku artikleid. Koondas oma kirjatööd, luuletused kogumikuks.
▷ Liitsõnad: artikli|kogumik, juubeli|kogumik, luule|kogumik, novelli|kogumik, publitsistika|kogumik, tekstikogumik.
2. bot lähestikku kasvavate (ühte liiki) taimede rühm. Kogumikkudena kasvavad taimed. Järves on vesirooside kogumikke. Puude kogumik.
▷ Liitsõnad: taimekogumik.
3. kogum (1. täh.) Närvirakkude kogumikud. Kartulimardikas muneb munad väikeste kogumikkudena.

kojaline ‹-se 5›

1. ‹adj› ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. arvust kodadest koosnev
▷ Liitsõnad: kahe|kojaline, ühekojaline.
2. ‹s› hrv koja (2. täh.) elanik. *Lembitu: Tervist sulle ja kojalistele, vanem Kaupo! J. Sütiste.

kold|kreem
farm vahast, mandliõlist ja roosiveest koosnev pehmendav nahasalv. Võidis näonahka koldkreemiga.

kollektiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. kollektiivile kuuluv, ühine, ühis-. Kollektiivne omand, majand. || ühiselt, kollektiiviga tehtav, sooritatav, esitatav vms. Kollektiivne töö, tegutsemine, üritus, juhtimine. Kollektiivsed mängud. Rahvaluule on kollektiivne looming. Kollektiivne kaebus, kriitika, arvamus.
2. paljudest üksikisikutest v. -elementidest koosnev. *Alles juutide juures ühinesid need erikutsete esindajad [= erinevad jumalad] ühes kollektiivses Jumalas. F. Tuglas.

kolm|aastak
kolmest aastast koosnev ajavahemik, kolmeaastane periood

kolme|astmeline

1. kolmest (trepi)astmest koosnev. Kolmeastmeline trepp.
2. kolmest eri osast v. järgust koosnev. Kolmeastmeline rakett. Kolmeastmeline liigitus, koolisüsteem.

kolme|häälne
muus kolmest eri häälest koosnev. Kolmehäälne laul, koor.

kolme|kihiline
kolmest kihist koosnev. Kolmekihilised puitlaastplaadid. Kolmekihiline marmelaad, tort.

kolme|klassiline
kolmest klassist (2. täh.) koosnev, kolme õppeaastaga. Omaaegne kolmeklassiline külakool.

kolme|kordne

1. ‹adj› kolmest (ühesugusest) osast, kihist vms. koosnev. Linnust ümbritses kolmekordne müür. Kolmekordsed narid. Kolmekordne lõng, tross. Kolmekordne Kölni vesi 'odekolonn, mis koosneb kolme erineva eeterliku õli piirituslahusest'. || kõnek kolmekorruseline. Kolmekordne maja.
2. ‹adj› mingist (endisest) tasemest, arvust kolm korda suurem v. rohkem. Toodang on kasvanud peaaegu kolmekordseks. Müüs kauba edasi kolmekordse hinnaga.
3. ‹adj› kolmel korral, kolmes eri järgus toimuv v. esinev. Kolmekordne olümpiavõitja, Eesti meister ujumises. Kostis kolmekordne hurraa. *Ärkasin valjust kolmekordsest koputusest. F. Tuglas.
4. ‹adj› kolmel eri viisil esinev v. toimuv, kolmesugune. *Talupoegadel tuli taluda kolmekordset rõhumist: ilmalike senjööride oma, kiriku rõhumist, kes nõudis neilt kümnist, ja linnkommuunide iket.. R. Kulpa (tlk).
5. ‹s› kõnek kolmest sõnast koosnev, hrl. venekeelne vulgaarne sõimuväljend. Vanamees vihastas ja kus kukkus laduma kolmekordseid. *Lähed tema juurde mõne mõtte või ettepanekuga – kukub sind sõimama kolmekordsetega. M. Kesamaa.

kolme|korruseline
kolmest korrusest koosnev. Kolmekorruseline hoone, maja.

kolme|käiguline

1. kolmest käigust koosnev v. kolme käigu pärast järgnev. Kolmekäiguline maleülesanne, matt.
2. kolmeroaline. Kolmekäiguline lõuna.

kolme|köiteline
kolmest köitest koosnev. Kolmeköiteline romaan, valikkogu. Sõnaraamat on kolmeköiteline.

kolmekümne|meheline
kolmekümnest mehest koosnev. Kolmekümnemeheline relvastatud väesalk.

kolme|laidne
kolmest laiast koosnev. Kolmelaidne seelik, vaip.

kolme|liikmeline
kolmest liikmest koosnev. Kolmeliikmeline perekond. Kolmeliikmeline komisjon, delegatsioon. Võistkond oli kolmeliikmeline.

kolmeline ‹-se 5› ‹adj›

1. kolme ühikut v. üksust omav, hrl. kolmest isikust koosnev. Moodustati kolmelised grupid.
2. selline, kelle hinded on kolmed. Kolmeline õpilane.

kolme|meheline ‹-se 5› ‹adj›
kolmest mehest koosnev. Kolmemeheline delegatsioon.

kolme|miljoniline
kolmest miljonist ühikust, üksusest, indiviidist jne. koosnev. Raamat ilmus kolmemiljonilises tiraažis. Kolmemiljoniline linn.

kolme|osaline ‹adj›
kolmest osast koosnev. Kolmeosaline kuuldemäng, eeskava.

kolme|partiiline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
kolmest partiist koosnev. Võitja selgitamiseks toimus kolmepartiiline järelmatš (males).

kolme|realine

1. kolmes reas esinev v. toimuv; kolmest reast koosnev. Kolmerealine liiklus. Kolmerealine okastraataed.
2. kolme nupureaga. Kolmerealine lõõtspill.

kolme|ringiline ‹-se 5› ‹adj›
kolmest ringist koosnev; kolmel korral kõiki osavõtjaid hõlmav. Kolmeringilised hüpped (iluuisutamises). Kolmeringiline turniir, võistlus.

kolme|roaline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
kolmest roast koosnev. Kolmeroaline lõunasöök.

kolme|ruumiline
kolmest ruumist koosnev. Kolmeruumiline hoone.

kolme|sõnaline
kolmest sõnast koosnev. Kolmesõnaline väljend.

kolmetine ‹-se 5› ‹adj›
bot kolmest osast koosnev. Maasikal on kolmetised lehed. Kolmetine õis 'õis, milles ühesuguseid õieosi on kolm v. selle kordne arv'.

kolme|toaline
kolme toaga, kolmest toast koosnev. Kolmetoaline korter.

kolme|vaatuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kolmest vaatusest koosnev, kolmevaatuseline. Kolmevaatuslik näidend, komöödia.

kolme|vooruline ‹-se 5› ‹adj›
kolmest voorust koosnev. Kolmevooruline viktoriin.

kolmik|täishäälik
keel sama silbi kolmest täishäälikust koosnev häälikuühend, triftong

kolmik|värss
kirj kolmest värsist koosnev stroof

kolm|kõla
muus kolmest tertsivahekorras helist akord. Suurendatud 'kahest suurest tertsist koosnev' kolmkõla. Vähendatud 'kahest väikesest tertsist koosnev' kolmkõla.
▷ Liitsõnad: mažoor|kolmkõla, minoorkolmkõla.

komeet ‹-meedi 21› ‹s›
astr ümber Päikese tiirlev tahkest tuumast ja hõredast udukogutaolisest sabast koosnev taevakeha, sabatäht. Komeedi pea, tuum, saba. See sportlane kerkis esile komeedina 'väga ootamatult, väga järsku'.

kompanii ‹14› ‹s›

1. maj ühisettevõte tööstuses, kaubanduses jm. majandusharudes. Välismaised kompaniid. Kaevandused kuulusid ühele USA kompaniile. || aj kaubakompanii. Inglise Ida-India kompanii.
▷ Liitsõnad: aktsia|kompanii, era|kompanii, laeva|kompanii, lennu|kompanii, nafta|kompanii, televisioonikompanii.
2. sõj rühmadest koosnev allüksus (100–250 meest) jalaväes ja soomusvägedes. Vaenlane ründas kahe kompaniiga.
3. kamp, seltskond. *Ma ütlesin, et me täna suure kompaniiga Paunveresse Tootsi pulma sõidame .. O. Luts.

kompleksne ‹-leksse 2› ‹adj›
mitmest osast koosnev, mitut ala haarav; mitmeti rakendatav, kasutatav vms. Viievõistlus on kompleksne spordiala. Eesti rahva etnogeneesi kompleksne uurimine. Majanduspiirkonna kompleksne arendamine. Põlevkivi, veeressursside kompleksne kasutamine. Kompleksne automatiseerimine 'tootmisprotsessi kõigi põhi- ja abioperatsioonide automatiseerimine'. Kompleksne mehhaniseerimine 'enamiku tootmisoperatsioonide ja tööprotsesside seostatud mehhaniseerimine'.

kompleks|programm
eri osadest koosnev, mitmeid eri ülesandeid, uurimistöid vms. hõlmav tegevuskava. Kosmoseuurimise kompleksprogramm.

komplekt|lõuna
kindlast roogade komplektist koosnev lõunasöök. Söögikoha menüüs oli eraldi roogade kõrval ka komplektlõunaid.

kompositsioon ‹-i 21› ‹s›

1. teose ülesehitus. a. kirj sõnakunstiteose koostisosade süsteem, nende seostatus tervikuks. Teose, näidendi kompositsioon. Kompositsioonilt on see romaan lõtv ning laialivalguv. Muinasjutud on sageli küllalt keeruka kompositsiooniga. b. kunst teose ruumiline ja vormiline ülesehitus. Maali, pildi kompositsioon. Vaiba kompositsioon. Huvitava kompositsiooniga monumentaalskulptuur. c. (arhitektuuris:) ehitise konstruktsiooni- ja ruumilahendus; linna tänavastiku, väljakute, hoonete jm. kooskõlaline planeering. Uute hoonete rajamisel tuleb arvestada üldist hoonestuse kompositsiooni. d. muus helitöö vormistruktuuriline ülesehitus. Ooperi, oratooriumi kompositsioon.
2. teos. a. kunst mitmefiguuriline vm. keeruka ülesehitusega kujutava kunsti teos. Kunstnik on loonud maastikumaale, portreid ja kompositsioone. b. valitud tekstikatkenditest ja muusikapaladest vms. koosnev lavastus. Teater esitas kompositsiooni Juhan Liivi loomingust „Kui seda metsa ees ei oleks ... ”. c. helitöö, helind. *Preili Volck andis oma kompositsiooni M. Hermanni koorile ettekandmiseks. J. V. Veski.
▷ Liitsõnad: figuraalkompositsioon; malekompositsioon.
3. muus helitööde loomise õpetus (eriala, õppeaine), kompositsiooniõpetus. Õppis konservatooriumis kompositsiooni.

kondensaator ‹-i, -it 2› ‹s›

1. hrl el kahest teineteisest isoleeritud metall-lehtede süsteemist koosnev seade elektrilaengute salvestamiseks. Raadiovastuvõtja, televiisori kondensaatorid.
2. tehn seade auru veeldamiseks (aurumasinas, auruturbiinis, külmutusseadmes)

kondiitri|toode
suhkrurohke jahust, munast ja lisanditest koosnev küpsetis (kook, küpsis, tort, vahvel jms.); ka rohkesti suhkrut sisaldav maiustus (kompvek, šokolaad, marmelaad, martsipan, pastilaa jms.). Kondiitritoodete tööstus, vabrik. Kohvikus võetakse vastu tortide, kringlite ja teiste kondiitritoodete tellimusi.

konglomeraat ‹-raadi 21› ‹s›

1. erinevate osiste lihtne ühend. Linnasüdamik kujutab endast eri aegade ehitiste konglomeraati. *Aleksandria on rahvuste konglomeraat. Siin on egiptlasi, itaallasi, kreeklasi, palju armeenlasi. J. Smuul.
2. geol peam. munakaist ja veeristest koosnev tsementeerunud purdkivim
3. med kägarik, üheks kambaks liitunud kogum

konserv|toit
konserveeritud, konservidest koosnev toit

konsonant|ühend
keel kahest v. enamast konsonandist koosnev häälikuühend, näit. ps, rst

konstantaan ‹-i 21› ‹s›
tehn peam. vasest ja niklist koosnev temperatuurist vähe sõltuva eritakistusega sulam

kontakt|võrk
el kontaktjuhtmetest ja kandetarindist koosnev süsteem elektrienergia edastamiseks liikuvale elektritarbijale (näit. trammile, trollibussile, elektrivedurile). Trollibussiliini, elektriraudtee kontaktvõrk.

koobalt|sinine

1. ‹s› keem koobalt- ja alumiiniumoksiidist koosnev sinine värvaine
2. ‹adj› seda värvi säravalt sügavsinine. Koobaltsinine lasuriit, klaas, vaas.

kooli|pink

1. pingist ja madalast kirjutuspuldist koosnev mööbliese klassis. Klassitoas oli kolm rida koolipinke.
2. piltl kool, kooliskäimine, koolis õppimine. Asus, istus koolipinki veel vanas eas. Seda õpetati meile juba koolipingis. Alles koolipingist tulnud nooruk.

koolon ‹-i, -it 2› ‹s›
kahest ülestikku asetsevast punktist koosnev kirjavahemärk (:), kaksikpunkt. Lihtlauses kasutatakse koolonit loetelu ees.
▷ Liitsõnad: semikoolon.

koomiks ‹-i 2› ‹s›
napi tekstiga seikluslik v. humoristlik pildisari ajakirjanduses; seesugustest pildisarjadest koosnev raamat. Miki-Hiire koomiksid. Poisid vaatasid koomikseid.

koondis ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. ühistel eesmärkidel, ühiseks tegevuseks koondunud isikute organisatsioon v. rühmitus. Gildid olid kaupmeeste koondised. Kunstnike koondised. Kirjanike liidu noorte autorite koondis. Spordiveteranide koondis. || (loomade, lindude, kalade kokkukogunenud suure rühma kohta). *Püügi seisukohalt pakuvad huvi latikate talvised koondised väikejärvedel. N. Mikelsaar.
2. teat. ettevõtete ühendus
▷ Liitsõnad: agrotööstus|koondis, tootmiskoondis.
3. sport koondvõistkond. Kooli koondis. Aasia jalgpallimeistriks tuli India koondis. Korvpalliturniiri võitis Riia koondis. Noormees arvati vabariigi koondisse.
▷ Liitsõnad: hoki|koondis, jalgpalli|koondis, jäähoki|koondis, lauatennise|koondis, maadlus|koondis, male|koondis, olümpia|koondis, poksi|koondis, spartakiaadi|koondis, suusa|koondis, tennise|koondis, võimlemis|koondis, võrkpallikoondis.
4. omaette üksuseks koondatud (eri väeosadest koosnev) sõjaväerühmitus
▷ Liitsõnad: laeva|koondis, operatiiv|koondis, väekoondis.

koond|kolonn
mitmest eri kolonnist koosnev kolonn. Laulupeo koondkolonn.