[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aadress ‹-i 21› ‹s›

1. sihtkohta (ning adressaati) osutav tekst postisaadetisel, telegrammil vms.; isiku elupaiga v. asutuse asukoha osutus. Halvasti loetav, puudulik aadress. Kodune, töökoha aadress. Sihtnumbrita (postiindeksita) aadress. Anna, jäta, ütle mulle oma aadress. Kuidas su aadress on? Olen koolivenna aadressi unustanud, ära kaotanud. Saatja aadressi ümbrikul polnud. Mul ei ole Jaani uut aadressi. Kas keegi teab Tallinna Kaubamaja aadressi? Korterinumber polnud aadressil õige. Saatke kiri aadressil Tallinn, Sakala 3. || piltl (kirjutise, teose, kriitika vms. objektist rääkides). Üldsõnaline ja aadressita kriitika. Arvustus õigel aadressil. Vaenlase aadressil sadas ähvardusi. Ülistustega võitja aadressil ei oldud kitsi. Kiitvaid sõnu öeldi tehase uudistoodangu aadressil.
▷ Liitsõnad: posti|aadress, telegrammiaadress.
2. info seadme, mälu pesa, võrgus oleva objekti vms. tähis
▷ Liitsõnad: meili|aadress, võrguaadress.
3. van (hrl. paljude allkirjadega pidulik) palve-, tänu-, märgukiri kõrgemale võimukandjale; auaadress. *Keisrile antud truualamliku aadressi teksti koostas Veske .. F. Tuglas.

aga
I. ‹konj› kõige üldisem vastandav sidesõna; sün. kuid, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. ühe lause v. lauseosa kaks komponenti on vastandatud teise lause v. lauseosa kahele komponendile. a. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Eile oli külm, aga täna on soe. Sina lähed, aga mina mitte. Mõte oli hea, aga selle teostus ebaõnnestus. Ma keelasin küll, aga või tema sellest hoolis! *Miika oli surnud, Mihkel oli surnud, tema aga elas ja teda võidi vihata. A. Jakobson. b. (korduvate lauseliikmete puhul). Tal on vähe raha, aga palju tööd. Muret oli tihti, rõõmu aga vahel harva. Ühed elasid jõukalt, teised aga äärmises vaesuses. Võib-olla kunagi tulevikus teen, aga praegu mitte. Seda võib küll mõista, aga mitte õigustada.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Ta on väike, aga tubli. Paratamatu, aga ikkagi kurb sündmus. Koosolekul arutleti praegust olukorda, aga ka tulevikuväljavaateid. Ütles seda tasa, aga kindlalt. Kõik olid väsinud, aga matkaga rahul. Koer haukus ägedalt, aga kallale ei tulnud. Ähvardab lüüa, aga ometi ei löö. *Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle. E. Vilde. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ma oleksin ehk läinudki, aga isa ei lasknud. Tundis väsimust, aga uni ei tulnud. Raske muidugi on, aga küll me toime tuleme. *Ema vahest ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. A. H. Tammsaare. | (otsese kõne korral võib lause aga kohalt katkeda). *„Noh, kas perenaine lubas?” küsis noorhärra järgmisel õhtul. – „Lubas küll, aga ..” M. Metsanurk.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandus nõrk ning aga kasutatakse ütlust sissejuhatava sõnana. „Mina seda ei teinud.” – „Aga kes siis tegi?”. *Jajah, nojah, õige küll. Aga siis peate rikas inimene olema, kui nii palju raamatuid ostate. R. Roht. *Nõu meeldis vanahärrale, ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. E. Vilde.
II. ‹adv› (rõhutav sõna)
1. muudkui, vaid. Mis siin enam oodata, istume aga lauda! Tulge aga julgesti, koer on ketis! Lase aga kuulda! Mine aga sina pealegi, küll saame siin hakkama! *Pole inimesed ju taevapilved, et aga lähevad ja lähevad ja seda kiiremini, mida kurjem on tuul. A. Mälk.
2. ainult, vaid, üksnes. Kaupa on külluses, oleks aga raha! Tal pole muud mõttes kui aga oma töö. Ta tuleb kõigega toime, kui ta aga viitsib teha. No oodaku aga! (ähvarduses). *Temal on ükskõik, kuidas elab, kui tal aga riided seljas ja tükk leiba on .. M. Metsanurk. || ‹hrl. ühenduses pronoomenite, adverbide ja konjunktsioonidega› iganes. Kes aga ette sattus, see kolki sai. Võeti, mis aga kätte sattus. Läks, kuhu aga tahtis. *.. ruttas nii kärmesti kodu poole, kui aga vana ruuna kabjad kandsid. J. Kunder.
3. (hrl. imestust, üllatust väljendavates hüüatustes:) alles, ikka. Oled sina aga optimist! No on see aga peletis, suli! Küll on aga kuum – päris ära tahab lämmatada.
4. väljendab v. rõhutab etteheidet v. ähvardust. Aga! Aga, ema, kuidas sa võid ometi Reinust nii rääkida! „Aga sa nüüd isa käest saad!” ähvardas tädi.
5. (ebamäärase tähendusega). a. sissejuhatava sõnana, eriti otseses kõnes. Aga küll tõusis kära! Aga see oli alles sõit! Aga me kolkisime neid päris korralikult kohe! „Arva, mis ma leidsin.” – „Aga mitte ei oska arvata.”. b. tarvitatakse hrl. koos verbi kordamisega imperatiivis. Tule aga tule lähemale! Vaata aga vaata, või tema ka siin! Rääkige aga rääkige, küll te pärast kahetsete! „Astu aga astu!” sundis mees hobust. c. (muudel juhtudel). Ta tundis huvi humanitaarainete, eriti aga ajaloo vastu. See asi puudutab meid kõiki, eelkõige aga sind.

astla vastu (takka) üles lööma
van trotslikult vastu hakkama v. vastu panema. *Ütle, Juhani, oma südamele veel nõndagi: ära löö astla vastu takka üles! Venla tegi õieti, kui korvi andis .. F. Tuglas (tlk).

avalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. üldiselt teada olev v. teatavaks saanud; (paljude) inimeste juuresolekul toimuv; varjamatu, ilmne. Pettus tuli avalikuks. Asi oli avalikuks saanud. See on avalik saladus. Asjaarutamine kohtus oli avalik. Avalik vargus. Puhkes avalik tüli, skandaal. See on ju avalik riisumine ja röövimine! Vahekorrad teravnesid avalike kokkupõrgeteni. Rahulolematus kasvas avalikuks vastuhakuks. Parem avalik vaenlane kui salalik sõber.
2. kõigile, rahvahulkadele, üldsusele mõeldud v. ette nähtud, kõikide kasutada olev. Avalikud raamatukogud. Linna avalikud käimlad. Kinodes, kohvikutes, restoranides, lauluväljakul jt. avalikes kohtades. Osa koolipidusid on avalikud, osa kinnised. Avalik loeng, esinemine, ettekanne, kõne. E. Vilde avalik kiri Eesti Kirjameeste Seltsile. Avalik maja 'lõbumaja'. Avalik naine 'lõbunaine'.
3. ühiskondlikku v. halduslikku sfääri kuuluv, sellesse puutuv v. seda haarav. Politsei kaitseb avalikku korda, võitleb avaliku korra rikkujatega. 1. üldlaulupidu oli suursündmus Eesti avalikus elus. C. R. Jakobsoni avalik tegevus põllumeeste seltsides. Talupojad maksid pearaha ja kandsid teisi avalikke kohustusi. Avalik arvamus 'rahvaküsitlustel, valimistel, meeleavaldustel jm. ilmnev suurema inimühenduse hinnang ühiskondlike nähtuste kohta'. Avalik teenistus 'töötamine riigi v. kohaliku omavalitsuse ametiasutuses'. Avalik omand 'riigile v. omavalitsustele kuuluv omand'. Avalik maks 'riigi v. omavalitsusmaks'. Avalik õigus 'õigusvaldkond, mis reguleerib avalikest huvidest tulenevaid suhteid'. Avalik huvi 'rahva ühishuvi; õiguslikult määratud riigi tahe'. *On aga inimestel tahtmist jännata nende avalikkude asjadega! H. Raudsepp.
4. van avameelne, otsekohene. *Ole ometi avalik, Lea, ja ütle: keda armastad sina? B. Alver. *.. kuigi ma olen avaliku jutuga ja veidi liiga otsekohene .. A. Jakobson.

edasi-tagasi ‹adv›

1. vahelduvalt kord ühes, kord vastupidises suunas. Jalutab, käib, kõnnib edasi-tagasi. Pendel võnkus edasi-tagasi. Pesu õõtsub nööril edasi-tagasi. Kolb liigub silindris edasi-tagasi. Kooliteed tuli mul edasi-tagasi 6 kilomeetrit. *.. õiget mängumeest polnud ühestki. Tagusid palli niisama edasi-tagasi üle võrgu. H. Pukk. || siia-sinna. Lülitit otsides kobasin seinal käega edasi-tagasi. Sihitu edasi-tagasi sagimine.
2. nii ja teisiti; kaksipidi. Edasi-tagasi mõtlemine, kahtlemine. Ei armasta edasi-tagasi targutada, heietada. Asja oli pikalt edasi-tagasi arutatud, kaalutud. Ära räägi edasi-tagasi, ütle parem otse välja!

ennist ‹adv›
natukese aja eest, hiljuti, enne. Mul jäi ennist pesupesemine pooleli. Ta tundub rõõmsam kui ennist. Vihm pole üle jäänud, sajab ikka nagu ennist. Kas teil torte on? – Ennist oli, aga praegu on otsas. Ütle nüüd, mis ennist ütlemata jäi.

seepärast et
sellepärast et. *Nad [= surnud] ei ütle midagi, seepärast et nad ei kõnele. M. Under.

hind ‹hinna 23› ‹s›

1. ka maj kauba väärtuse rahaline väljendus; rahasumma v. hüvis, mis millegi ostmisel vastu antakse v. mida millegi müümisel nõutakse. Leiva, kohvi, fotoaparaadi, maja hind. Bussi-, kinopileti hind. Kindlad, püsivad, ajutised, hooajalised, ühekordsed, ühtsed, diferentseeritud hinnad. Hindade reguleerimine, stabiliseerimine. Hinnad alanevad, langevad, kerkivad, tõusevad, kõiguvad. Kehtestati mõnede kaupade uued hinnad. Hinnad lasti vabaks. Raamatu hind on kakssada krooni. Turul oli õunte hind kakskümmend krooni kilogramm. Need vaasid on ühe ja sama hinnaga, ühes ja samas hinnas. Karusnahad on maailmaturul heas hinnas. Hinnalt odav, kallis, jõukohane, kättesaadav. Hind on madal. Maksis, pakkus kõrget, kõva, soolast hinda. Ostis maja mõistliku, soodsa, odava hinnaga, hinna eest. Müüb, annab poole, oma hinnaga, oma hinna eest, alla oma hinna. Küsib, nõuab kolmekordset hinda. Püüab hinda üles, kõrgele kruvida, kõrgel, üleval hoida. Küll soolas, väänas vägeva hinna. Kauples, jättis hinnast kümme krooni alla. Turul määrab, kujundab kauba hinna nõudmine ja pakkumine. Kurkide rohkus lõi hinna alla. Lugesin vaateaknalt kaupade hindu. Kelle laps, selle nimi, kelle kaup, selle hind.
▷ Liitsõnad: börsi|hind, hulgi|hind, hulgimüügi|hind, jae|hind, jaemüügi|hind, kaane|hind, kokkuostu|hind, maailmaturu|hind, müügi|hind, nominaal|hind, normi|hind, oma|hind, ostu|hind, sõidu|hind, ting|hind, tootmis|hind, turu|hind, varumis|hind, veo|hind, väljalaske|hind, väljaostu|hind, vööndihind; hinge|hind, võileivahind.
2. ‹hrl. koos täiendiga› piltl. a. hüvitus, tasu millegi eest; see, millest millegi muu nimel tuleb loobuda. Maksin oma eksimuse eest kallist hinda. Vabaduse, võidu hinnaks olid lugematud langenud. Saavutas oma eesmärgi tervise, elu hinnaga. Paljustki loobumise hinnaga võis ta edasi õppida. b. väärtus. Praegu on igal minutil kulla hind. Mõtle ja siis ütle, sest igal sõnal on oma kaal ja hind.
▷ Liitsõnad: auhind.

hinge|kosutav ‹-a 2› partits
sisemist, hingelist rahuldust pakkuv. Hingekosutav muusika, film. Nautisime hingekosutavat vaatepilti. Ütle mulle midagi hingekosutavat.

iganes ‹adv›

1. (rõhutava sõnana:) vähegi, üldse; eales, iial, aga. Teeb, mis ta iganes tahab. Võta, mis sa iganes soovid! Rääkis kõik ära, mis ta iganes teadis. Aitas mind, kuidas iganes sai. Läheb, kuhu iganes tahab. Päästku end, kes iganes jõuab! Ütle kõigile, keda sa iganes näed! Tal on kõike, mis süda iganes ihaldab. Mängi, mida iganes tahad! Mis ta ka iganes teeb – ikka laste pärast. Nii kiiresti, nii palju, nii kaua, kui iganes võimalik. Lauldi nii valjusti, kui keegi iganes suutis. See oli kõige halvem, mis nad iganes teha võisid. Lugu lõppes paremini, kui iganes oskasin arvata. Otsin su üles, kus sa iganes oled, (ei) oleks. Oled teretulnud, kust sa ka iganes tuled, ei tule(ks).
2. ‹eitavas lauses› iialgi, kunagi, mingil juhul. Sellist asja pole iganes kuuldud. Siit ei tahaks iganes lahkuda. Mitte iganes ei saa seda unustada. *Papa ei salliks iganes, et lapsed oma nina tema asjusse topivad. E. Vilde. *..ei õnne iganes too ei siid-, ei sametkangad. J. Kärner.

indiviid ‹-i 21› ‹s›

1. üksikisik. Iga inimene on omaette indiviid. *..ma ei ütle seda mitte teie kui teatud kindla indiviidi kohta, vaid kui teatud põlvkonna esindaja kohta. A. Jakobson.
2. biol isend, üksikolend. Sama looma- või taimeliigi üksikud indiviidid erinevad sageli üksteisest välistunnuste poolest.

itsitama ‹37›
endamisi vaikselt kõhinal, sageli kahjurõõmsalt v. pilkavalt naerma. Naerda itsitama. Naeru itsitama. Itsitades turtsuma. Lõbusalt, edvistavalt, kahjurõõmsalt, ülbelt itsitama. Tasakesi, endamisi, põlastavalt itsitama. Itsitas ja hõõrus käsi. Itsitas heameelest endale pihku, habemesse. No mis sa itsitad. Itsitage, itsitage, pärast kahetsete! Näkku nad ei ütle midagi, aga seljataga itsitavad. Rätsepa üle kiputakse itsitama. Itsitav naer. *Aga eit, see salakaval, see itsitab vahel: „Ihihih, seda sipelgaõli sai vanamees ainult nuusutada..” L. Kibuvits.

jaa ‹14› ‹s›
„jaa”-sõna; jaatav, positiivne otsus. Kas ei või jaa! Jää nõusse, ütle ometi jaa! Vastas kindla jaa-ga.

joru ‹11› ‹s›

1. madal (põrisev) hääl v. heli. Tasane, ühetooniline joru. Lõõtspilli, torupilli joru. Mina laulan sõnu, teie ajage joru. *Laps, kelle uneaeg oli kätte jõudnud, ajas enesega rahulolevat joru. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: laulu|joru, nutu|joru, oreli|joru, pillijoru.
2. tüütu jutt, pidev ühe ja sama rääkimine. Ikka vana joru! Ajavad pealegi oma joru. Seleta, kuidas tahad, nendel ikka oma joru. Kes joobnu joru tõsiselt võtab. *Meil pole aega kuulata pikka joru. Ütle, kas hääletada nii või naa.. E. Männik.
▷ Liitsõnad: jutujoru.
3. kõnek pikk rida, rodu. Neil on terve joru lapsi. Autod jäid jorusse seisma. Rahvas seisis jorus. Kõik läheb vana joru 'vana rada'. *Algas protsesside joru, sest Andres hakkas temale tehtud kahju eest tasu nõudma. A. H. Tammsaare. *..mõnikord olid veotööd kaugel, sai mitu nädalat jorus [= järjest] kodust väljas oldud. E. Krusten.

juhmakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› juhmivõitu, (veidi) juhm. Juhmakas inimene, nägu, naeratus. Küllap on juhmakam kui tavaline surelik.
2. ‹s› (sõimusõnana). Igavene, viimane, kuradi juhmakas. Ütle sellele juhmakale, et töö algab kell 8.

juhtuma ‹37›

1. (ootamatult, juhuslikult) toimuma, sündima, aset leidma. Mis siin juhtus? Juhtus õnnetus, eksitus. Temal(e) oli äpardus juhtunud. Poisiga on midagi juhtunud. See lugu juhtus juba ammu, kevadel. See juhtus kindlasti kogemata. Niisugust asja pole enne juhtunud. Ootas, et juhtuks midagi huvitavat, iseäralikku. *Juba teisel päeval juhtus see, mida Eedi kõige vähem soovis: ta kohtas Kati ema. E. Krusten. || ette tulema, esinema. Kõike võib juhtuda. Mõnikord juhtub, et hilinen tööle. Puhkuseaja sees juhtus ka sajupäevi. Seda juhtub sagedasti, harva, iga päev.
2. juhuslikult, ettekavatsemata midagi tegema, kuskil v. mingis seisundis olema. Juhtub küsima, kuulma, nägema, ütlema. Juhtusin mööda minema, pealt nägema, tähele panema, peale tulema. Juhtusin poes olema, kui uut kaupa toodi. Mul juhtus pesupesemine käsil olema, kui külalised tulid. Ühtki inimest ei juhtunud läheduses olema. Kui juhtud teda kohtama, ütle minu poolt tervisi. Ära muretse, kui juhtun tulekuga hilja peale jääma. Juhtus haige, purjus, kaine olema. Juhtusin mängus Maunoga paari, kõrvuti, vastamisi. Kui juhtuks selge öö olema, võiks lapsed tähetorni viia. Juhtus aega, raha olema. Juhtus vaja, tarvis olema.
3. kuhugi v. mingisse seisundisse v. olukorda sattuma. Juhtusin tundmatusse kohta, võõrasse tänavasse. Olin vale bussi peale juhtunud. Kätte, näppu, pihku juhtuma. Kellegi silma, silma ette juhtuma. Juhtusime huvitavasse seltskonda, jahimeeste sekka. Juhtusin õigel ajal jaole. Metsavaht juhtus salakütile, salaküti(le) peale. Kütid juhtusid hundipesakonnale. Oled juhtunud just õigele inimesele, õige inimese peale. Noormees juhtus petise küüsi, petise otsa.

juudaline ‹-se 5› ‹s›
põrguline (hrl. kerge kirumissõna). *„No siis tee, juudaline, kord ometi lahti oma suu ja ütle midagi!” sõitlen end mõttes. O. Luts.

juuda|töö
äraandmine, reetmine. *Ütle nüüd ausalt välja, palju sakslased sulle su juudatöö eest on maksnud?! A. Hint.

järele
I. ‹postp› [gen]
1. (ruumiliselt) taha. Asusin ritta tema järele. *Kui Väleküüs [= rebane] ..enam ei märatsenud, võttis tante Vilhelmine ta aeg-ajalt kettipidi enda järele ja viis teistessegi tubadesse jalutama. R. Roht.
2. osutab objektile, mida minnakse v. tullakse kusagilt saama, hankima, ära viima vms. Ema saatis poisi poodi leiva järele. Kassapidaja läks panka raha järele. Tulin oma raamatu, asjade järele. Auto sõitis linna ehitusmaterjali järele. Lippa tööle isa järele ja ütle, et tulgu kohe koju! Vanakurat tulnud ahne peremehe hinge järele.
3. osutab objektile, mida sirutatakse kuskilt võtma, haarama vms. Ulatas, sirutas käe raamatu järele. Sirutas käe juba ukselingi järele, kuid peatus siis. Kobas taskus tikkude järele. Sõdurid haarasid kiiresti püsside järele. *..karjamaal muutus rohi karedaks nagu tema järele asjatult ahmiva lehma keel. J. Saar. | piltl. *Normaalne ja terve inimene haarab instinktiivselt hea järele ja tugevatele toetudes muutub tugevamaks. J. Smuul.
4. osutab taotluste, soovide, igatsuste, vajaduste jne. objektile. Tal on tahtmine televiisori, uue korteri järele. Mehel käisid neelud õlle järele. Selle raamatu järele oli suur nõudmine. Rahval oli tung hariduse järele. Praegu on tungiv vajadus tööjõu järele. Tunneb otse füüsilist vajadust tegutsemise järele. Poisid olid nagu hullud selle tüdruku järele. Pidas end elumeheks, kelle järele naised jooksevad. Tundsin juba igatsust sinu järele! *Kõige ahnemad lämmastiku järele on liblikõielised taimed.. H. Kiik. *Majad kisendavad uute katuste järele. H. Sergo.
5. osutab isikule v. asjaolule, kelle v. mille kohta midagi teada tahetakse. Ta küsis ka Aadu ja ta pere järele. Mis sa nuhid minu järele? Ta päris igas kirjas ema tervise järele. Olin kodust kaua ära olnud, seepärast pärisin kodukandi elu-olu järele. Peremees ei küsi selle järele, kas sulasele see töö meeldib või mitte.
6. osutab elusolendile v. olukorrale, kelle v. mille eest hoolt kantakse. Koduhoidjaks ja laste järele vaatajaks kutsuti üks vanainimene. Politseinikud valvavad korra järele. *Kõik me vaatame selle järele, et nad [= lapsed] pestud ja söönud oleksid.. L. Promet.
7. osutab ainele v. esemele, mille lõhn v. lehk on kellegi v. millegi küljes. Metsaalune lõhnas vaigu ja sambla järele. Pargis lõhnab sirelite ja jasmiinide järele. Haigla koridorid lehkasid kergelt arstimite, värske värvi järele. Mehe riided lehkasid tubaka, higi järele. Vanamees haises liikva järele. | piltl. Siin lõhnab kuriteo järele. *See lugu lõhnas juba nagu nöökimise järele! H. Väli.
8. osutab millelegi v. kellelegi sobivusele v. vastavusele. Mu töö on mulle meele järele. Ta püüdis kõikidele meele järele olla. Üritus näis talle väga südame järele olevat. *..loeb piiblit prillidega, mis mitte enam tema silmade järele ei ole. K. A. Hindrey.
9. järel. a. (ruumiliselt). *..[rebane] pani liduma metsa. Koer tema järele. R. Roht. b. (ajaliselt). *Nägin teda uuesti paari aasta järele. K. A. Hindrey. *„Ise tegid seda või?” küsis Mari natukese mõtlemise järele. A. H. Tammsaare. *Pilt pildi järele endisest ajast kerkib tema vaimusilma ette. O. Luts.
10. millestki lähtudes, millegi põhjal, järgi. *Talita neil nõrkuse momentidel minu eeskuju järele.. O. Tooming. *Mis läks see tütarlaps, keda ta vaevalt tundis näo ja nime järele, talle üldse korda. J. Kärner. *Ning töö järele saadakse ka palka. J. Oks.
11. van osutab kuuluvusele millegi juurde v. alluvusse, järgi. *Aga kümmekond versta eemal või veelgi kaugemal oli Vargamäe koha järele suurem metsaheinamaa.. A. H. Tammsaare. *„Kelle mõisa järele see maa on?” – „Tõõtsi mõisa järele.” A. Kitzberg.
12. van millegi poolest, mingis suhtes, järgi. *Heinamaad aru järele päratu hulk, kõõbi teda või mihklipäini, heina ennast aga ikka vähe ja vähe.. A. H. Tammsaare.
13. esineb fraseologismides, näit.:. Oma käe järele panema. Kellegi pilli, tujude järele tantsima. Suud seki järele seadma.
II. ‹adv›
1. osutab kellelegi v. millelegi liikudes järgnemisele. Tule aga mulle järele! Kihutas ratsahobusega põgenikule järele. Koerad jooksid sõitjaile natuke maad järele. Rühkis eelkõndijatele kõigest väest järele. Ta lonkis sõbrale tusaselt järele. Hiilisin talle silmnäolt järele. Võttis hobuse ohelikuga järele. Vedas longates paremat jalga järele. || (üldisemalt, liikudes järgnemata). Talle tulistati järele. Poisid vaatasid talle vaimustusega järele. Kõik jäid talle tänaval järele vahtima. Pilkesõnu ja sajatusi hüüti talle järele. „Õige jah,” kiitis ta teistele järele. || osutab järgnemisel kellenigi jõudmisele. Jõudsin talle poolel teel järele. Astume aga kiiremini, siis saame neile järele! Puu otsa ei pääse talle keegi järele. Oodake meid ka järele! Läksin talle tuppa järele. || osutab millegi v. kellegi teat. isiku juurde toimetamisele pärast asjaomase isiku enese päralejõudmist. Isa viis linnas õppivale pojale toidumoona järele. Laskis endale mõned raamatud järele saata. *Pere tõi ta [Laekverre] aga järele alles nüüd, vastu kevadet. R. Vaidlo.
2. osutab arengult, tasemelt, saavutustelt kellenigi v. millenigi jõudmist v. viimist. Tuleb töödega naabritele järele jõuda. Poeg on kasvus isale järele võtnud. Poiss oli tükk aega haige, ta peab nüüd järele õppima. Meeskond oli mõne punktiga kaotusseisus, kuid võttis siis järele. Otsis inimest, kes tema poega matemaatikas järele aitaks. *Kulmud isegi mustad, neid järele aidata pole vaja. E. Rannet.
3. osutab kuhugi minekule, et sealt kedagi v. midagi ära viia, ära toimetada. Laupäeval tuldi lastele kooli järele. Kui sul läheb mind vaja, saada kedagi järele! Miks sa oma raamatutele järele ei tule? *Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. A. H. Tammsaare.
4. osutab millegi ajaliselt hilisemale toimumisele. Mine sa pealegi ees, ma tulen pärast järele. Need tunnid tuleb hiljem järele teha. *Oli hea, kui selle hommikul magamata jäänud une said järele magada lõunatundidel.. J. Kärner. *..aga kes meist ei ole nii või teisiti pitsitada saanud, ega me sellepärast ööd-päevad järele soiu. I. Sikemäe.
5. alles, säilinuks. Eilsest oli veel pisut toitu järele jäänud. Unistustest ei jäänud midagi järele. Sula ei jäta sellest lumest kübetki järele. *Võttis ühe linnunokatäie [liha] ja jättis suurema osa kõik järele.. O. Münther.
6. ‹hrl. koos verbidega jääma, jätma› tulemuseks, tagajärjeks. Näpistas, nii et sinised plekid jäid järele. *Paistis, et tema nuga jookseb iseäralikult hõlpsasti läbi puu ning jätab järele laitmatult sileda pinna. H. Pukk.
7. osutab millegi lakkamisele, vaibumisele. Vihm, sadu, tuisk jäi järele. Külm, pakane andis järele. Hambavalu, palavik, paistetus annab juba pisut järele. Pahameel, meelekibedus annab järele. Laps jättis nutu järele. Jättis vanemas eas teiste kiusamise järele.
8. osutab millegi paigast lahtitulekule, lõdvenemisele vm. nihkumisele mingi surve mõjul. Uks, värav andis peagi löökidele järele. Ankrutross andis järele ja laev paiskus randa. Mees laskis püksirihma järele. Kleit oli kitsaks jäänud, seda tuli õmblustest järele lasta. || koos verbiga andma osutab mingile vastuseisust loobumisele. Andis kõiges naisele, naise tahtmistele järele. Kokkuleppele ei jõutudki, sest kumbki pool ei andnud järele. Andis kiusatusele järele. Targem annab järele.
9. osutab, et midagi tehakse v. on tehtud mingi eeskuju põhjal, seda imiteerides. Siin pole midagi ehtsat, kõik on järele tehtud. Allkiri on väga osavalt järele tehtud. Tee kõik järele, mis mina ees teen! Ta aimas, tegi järele käokukkumist. Pole mõtet moeveidrusi järele ahvida.
10. osutab mingi asjaolu väljaselgitamisele v. omapoolsele kontrollivale kindlakstegemisele. Ma vaatan entsüklopeediast järele! Vaata järele, kes seal tuli! Kuulas järele, kas maja on veel müüa. Tuleb lähemalt järele uurida, kuidas see kõik juhtus. *Taavet oli õhinal nõus, ta tahtis paljukiidetud suurlinna ööelu ise järele katsuda. M. Traat. || (ühenduses mõtlemisega). Selle võimaluse üle peab veel järele mõtlema. Mõtle enne hästi järele ja siis alles otsusta! *..iga sõna, mis ta ütles, näis ta enne ettevaatlikult järele kaaluvat. A. Jakobson.
11. tahapoole, maha. Auto jättis järele paksu tolmupilve. || ‹koos andma-verbiga› mingilt omaduselt kellestki v. millestki maha (jääma). *Pärast Salme surma.. ostis isa jutluseraamatu, mis oma suuruse poolest küll piiblile järele andis.. J. Lapp.

kas ‹adv›

1. alustab jaatavat v. eitavat vm. alternatiivset vastust eeldavat küsilauset (samas funktsioonis kasutatakse ka inversiooni ja intonatsioonimuutust). Kas väljas sajab? Kas linna on palju maad? Kas valus ka on? Ants, kas sa ütlesid nii? „Hakkame minema” – „Kas kohe?” Kas ei või jaa? Kas Linda on tööl või ei? Kas sa sõidad Tartusse või Elva? || kõnek (pöördumiste algul). Sina, kas tead, ära tee nende nöökimistest väljagi. *Nõiajõud, kas näete, mõjusid veelgi. F. Tuglas (tlk).
2. alustab lauset, mis on vormilt küsiv, väljendab aga (kas ainult v. küsiva sisu kõrval):. a. kahtlust, ebakindlust. Kas ta täna tulebki? Kas me enam kunagi kohtume. *„See on kuri poiss,” seletas Maret. – „Kas ta just kuri on ...” lausus Tiina .. A. H. Tammsaare. b. kõhklevat ettepanekut. *„Kas me ei läheks kord aeda,” tegi Emmi pärast sööki ettepaneku. K. Ristikivi. c. käsku, keeldu, nõuet vms. Kas sa oled vait! Kas sa saad minema! Neid marju ei tohi võtta, kas kuuled! *„Kas sa pead lõuad söögi ajal!” käratas Heroodes. R. Kaugver. d. imestust v. pahameelt. Kas sa näed, tema ka siin! Inimesi öösel häirida, kas see on kellegi komme! Kas teie, piimahabemed, ka midagi teate! *Mis ta jandab nende kividega, kas ta ei oska oma käsi paigal pidada! P. Vallak. e. eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet. Kas laps ei olegi inimene? Kas ta siis loll on! f. hrv eitust. *„Mis on metall?” – „Kas mina tean. Toots räägib, et olevat must puu, millest indiaanlased vibupüsse põletavat.” O. Luts.
3. alustab küsivat, kahtlevat vms. sihitis- vm. kõrvallauset vrd kas (1. ja 2.a. täh.) Ütle, kas see on tõsi. Nad küsivad, kas ma olen ettepanekuga nõus. Tekkis küsimus, kas on mõtet edasi minna. Ei tea, kas ta enam tuleb. Otsustage ise, kas see on õige. Kahtlane, kas ma teda enam ära tunnen. Vaatab, kas maja paistab juba. Kuula, kas sammud juba kostavad.
4. kõnek esineb omapärase rõhutava sõnana rahvapärastes ütlustes. Ta kirus kaaslast taga kas küll saab. Kuidagi ei pääsenud üle jõe, kas tee mis tahad! *„Mina olen nagu voorimehe vana hobune,” oli kord Vana seletanud, „kui nahk juba soojaks läheb, siis jookseb kas mu meie ...” L. Metsar. *Aga leili, seda võtab kere vastu kas kui palju. Mida palavam, seda parem. A. Mägi.
5. van kas või. Poiss saab ikka tüdruku juurde, kas läbi oherdiaugu. *Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei püsi ükski minu ees, peksan kas terve kõrtsitäie üksipäinis läbi. A. H. Tammsaare. *Viiu oleks kas 5 päeva mulle ühtelugu [laulda] kõõrutanud. M. J. Eisen.
6. ‹ühendsidesõna osana› kas ... või vt või

kas või ‹adv›
‹esineb ka liitsõnana›
1. (kasut. viitamisel mingile äärmisele võimalusele:) isegi või, (äärmisel juhul) isegi. Lähen kas või kohe. Ootan kas või õhtuni. Lähme kas või jalgsi. Ta annaks kas või sada rubla, et aga raamatut endale saada. Siin tapa end tööga kas või ära. Ta kas või sureb, aga alla ei anna. Tüdruk on nii kurb, et kas või puhkeb nutma. Jõekaldal võis poiss kas või tundide kaupa istuda. „Oled ise nõus kaasa tulema?” – „Kas või!”. | (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Poeb ülemuste ees kas või nahast välja. Seda ma teen, kas või nui neljaks. Häda on suur, roni kas või mööda seina üles. Kas mine või hulluks.
2. (kasut. öeldava piiramiseks, konkretiseerimiseks:) (kui mitte rohkem, siis) vähemalt. Ütle kas või ainuski sõna! Tule kas või natukeseks ajaks! Laena kas või homseni! Püüdku kas või paari lausega olukorda iseloomustada. Oleks ta kas või muianudki! Ta tegi seda kas või ainult selleks, et teiste ees kelkida.
3. (tõstab esile ühe võimaluse teiste hulgast:) näiteks. Võtame kas või niisuguse näite. Saavutustest kõneleb kas või järgmine fakt. Selle maja võiks korda seada ja kas või klubiks teha. Las läheb mõni poistest, kas või Tõnu! *Jõe ääres hakkab siis .. kasvama peen ja pehme arurohi, kas või metshärjapea ja hiirehernes. A. H. Tammsaare.

kes ‹kelle, keda, kellesse, kelles, kellest, kellele, kellel e. kel, kellelt e. hrv kelt, kelleks, kelleni, kellena, kelleta, kellega pl kes, kelle e. kellede, keda, kellesse e. kelledesse›
I. küsiv-siduv pron
1. ‹otsese küsisõnana hrl. substantiivselt› kasut. isikute vm. elusolendite kohta. Kes seal on? Kes need mehed on? Kes nõnda ütles? Keda sa nendest tunned? Kellega sa lähed sinna? Kelle ülesandel sa seda teed? Kellele see on mõeldud? Kellelt sa seda kuulsid? Kelleks sa tahaksid saada? Kellena ta praegu töötab? Kes pagan seda tegi? Ah, et kes meil kohal on? Kes ei saanud tänaseks õppida? Kellest on juttu? Kas ma räägin sulle või kellele?! Kes seal sööb, kas Kirjak? Kes seal põõsas krabistab? Kes see veel tuli? Kes need täna tulevad? Küllap otsid mind, keda teist sul vaja? || kõnek hrv mis. *".. Peremees tapab tööga, sina...” – „Kellega mina?” küsis Mari kärsitult. A. H. Tammsaare.
2. esineb eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet sisaldava emotsionaalse värvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt›. Kes teid seal ikka ootab! Kes oleks võinud seda arvata! Kes siis sellepärast nutma hakkab! Kes sinna nii väga minna tahab! Kellel siis selleks aega on! Kes seda enam mäletab, kuidas see kõik algas! Ma ei taha, aga kes sellest küsib! Kes sulle niisama ikka annab. Kes ta muu on kui Toots. Kes kurat sind käskis seda teha! Kes siis seda ei teaks! Kes see julges minemata jätta! Kellel see aega lugeda oli! *Kui on läinud vanker, kes hakkab kodaraid taga leinama. H. Angervaks. b. ‹adjektiivselt› (tunderõhulisena umbkaudu täh.:) missugune. Kes võõras seda teadis võtta! Kes teine selleks veel paremini sobib kui tema! Kellel muul veel rohkem aega oleks! Kes see muu seda tegi! *„Kes ilus neiu niisugust lolli ometi peaks endale meheks himustama!” mõtlesid vanemad vennad. J. Kunder. *.. ja ta süda oli aimanud, et kes see muu kui tema vanamees võis olla. A. Valton.
3. seob kaudset küsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb (v. on juurdemõeldav) enamasti mingi korrelatiivne sõna. a. (kasut. inimeste v. muude elusolendite kohta). Ütle, kelleks sa tahad saada. Kes otsib, see leiab. Tulid need, keda ei oodatud. Tulgu kõik, kes soovivad. Mul pole kedagi, kellega nõu pidada. Kes ta on, seda ma ei tea. Teadku, kellega tal on tegemist! Kel janu, sel jalad. Ta on üks nendest, kes pidi seda tegema. Ta on seltsinud sellega, kellest kõik eemale hoiavad. Mina olin see, kes pidi lahkuma. Tema on säärane, kes kärbselegi kurja ei tee. Ta on inimene, kes kõigega lepib. Ma kohtusin sõbraga, keda ei olnud ammu näinud. Leidus üksikuid, kes tema juttu veel uskusid. Ta pelgab koera, kes on ukse ees ketis. Ta on kui kala, kes sattunud kuivale. „Ole vait!” ütles Jaan, kelle kannatus katkes. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. *Otsekui polekski see tuul, kes seal väljas vingub, vaid kodutu koer. T. Kallas. b. (kasut. ka organisatsioonide, asutuste kohta, kui need on tegija funktsioonis). Kus oleks veel majand, kes hoolitseks paremini oma liikmete eest! *Proovis agendileiba äri juures, kes kauples kirjutus- ja muude büroomasinatega. P. Kuusberg. c. van (asjade, esemete vms. kohta, kus tänapäeval esineb mis). *Rutuga oli ta ühe suure vasara kottu kätte saanud, kellega ta Peetri ette astus .. J. V. Jannsen. *Aiast enesest käivad teed läbi, kelle ääres pingid jalutajat puhkama kutsuvad. M. J. Eisen.
II. ‹pron› (mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites) a. ‹koos teadma-verbi ains. 3. pöördega› esineb mitmesugustes ebaselgust, teadmataolu väljendavates ühendites. Nad on juba kes teab kus. Ma loen seda raamatut juba kes teab mitmendat korda. Sadu võib kesta veel kes teab kui kaua. Ta on väga haige inimene, kes teab kui kauaks tal enam elupäevi jätkub. Neid polnudki kes teab kui palju. Kes teab millal see juhtus. Selle asjaga pole kes teab mis 'mitte mingisugust' kiiret. Ta käitub, nagu oleks ta kes teab mis 'mingisugune' tähtis isand. Ma pole kes teab kui suur 'mitte eriti suur' suitsetaja. Ta polnudki kes teab kui tugev 'mitte eriti tugev'. Kes teab missugune asjamees temast veel tuleb! Nii võib pagan teab kes tulla. Peab mind jumal teab kelleks. Kes teab, kas temast enam töötegijat tuleb. Kes teab, vahest on nõnda paremgi. „Ega mujalgi parem ole.” – „Kes teab.”. b. ‹eriti ühenduses sõnadega tahes, ükskõik› märgib isikut, kelle kohta pole midagi täpsemat teada. Olgu ta kes tahes, vastu võtame ikka. Uuel inimesel tuleb sellega palju vaeva näha, kes ta ka ei oleks. Tulgu ükskõik kes. *.. olen valmis hakkama ükspuha kelleks, mis talle meele järgi oleks, kas või omnibussikutsariks. A. Kurfeldt (tlk). c. ‹esineb ühendites› kes kuhu(gi), kes kuidas, kes kusagil jne. Kõik pugesid peitu, kes kuhu. Valmistuti teeleminekuks, kes kuidas. Nad on kõik, kes kusagil. Igaüks püüdis haarata, kes mida sai. d. ‹korduvana› mitme lähemalt täpsustamata isiku vm. elusolendi korral. Kes tõi raha, kes toidupoolist. Kes tuli jala, kes hobusega, kes autoga. Mehed olid kohal, kes istus, kes tammus rahutult edasi-tagasi. *.. viin ja õlu oleksid nagu läbi purenud pidurdavad lukud ning riivid, viies kelle pisarateni, kelle uhkeldava praalimiseni, kelle sõjaka riiakuseni. O. Tooming.

kiriksand ‹-i 21 või -a 22› ‹s›
van kirikisand, kirikuõpetaja. *Eks kiriksand ütle juba altari ees: mees peab naise pea olema? L. Koidula. *Eks Tasase Mihkli poeg õppis kiriksandaks – saa kohta ühti! E. Särgava.

kodjakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. (närudes) hulgus, ringikolaja (ka sõimusõnana). *Kadri, ütle kerjusele, et ta kasigu oma koibakad .. Minema aja sihuke kodjakas! E. Vilde.
2. pikka kasvu (kõhn) inimene, vibalik, kõrend, kolask. *Oli teine Saksamaal laagris nii pisikene .. Aga nüüd niisugune... kodjakas... et annab otsa vaadata. Ü. Tuulik.
3. vilets, kõlbmatu ese. *".. Aga ütle, mis ma nende kodjakatega teen?” – „Ah nendega?” Kiire pilk naise pruunidele murenenud nahaga tänavakingadele .. V. Gross.

kodu|küpsetatud partits

1. kodus, kodusel teel küpsetatud. Koduküpsetatud leib.
2. piltl kodukootud. Jäi oma koduküpsetatud tarkusega peagi jänni. *M-nja, mu koduküpsetatud mõttetark, valgusta siis mind ja ütle, mis on see elu, ah? I. Isop.

koht ‹koha 22› ‹s›

1. (kõige üldisemalt:) ruumi, pinna, joone punkt v. piirkond; (hrl. kitsamalt:) maa-ala, piirkond, paik maastikul, looduses; asu-, toimumispaik. Looduslikult kaunid kohad. Eesti lumerohkeim koht. Seda kohta ei ole kaardile märgitud. Pealetung algas mitmest kohast korraga. Kõrts oli hea koha peal: teede ristumiskohas. Maja asub pisut kõrvalises kohas. Tee on mõnes kohas halb. Kõrgematelt kohtadelt on lumi juba sulanud. Jõudsin ikka samasse kohta tagasi. Paistab, et oleme õigesse kohta jõudnud. Madalamates kohtades on põld veel pehme. Sellele taimele sobivad poolvarjulised kohad. Jões on kärestikulisi kohti. Ära hüppa vette tundmatus kohas! Otsiti kaevu puurimiseks sobivat kohta. Matkajad istusid tuulevarjulisse kohta puhkama. Kus kohas sa elad? Kus kohal see juhtus? Kust kohast sa selle kivi leidsid? Kuhu kohta me puu istutame? Temataoliste koht pole meie hulgas. Mul ei ole kohta, kus elada. Jooksjad asusid kohtadele. Asus rivis oma kohale. Pealtvaatajad võtsid aegsasti mäeveerul kohad sisse. Jälgis kõike kohalt liikumata. Poiss seisis nagu kohale naelutatud. Koera koht pole toas. Riiulile ei leidunud toas enam kohta. Vana koli koht on pööningul. Raamatud tuleb oma kohale tagasi panna. Pange, jätke kõik asjad omale kohale! Igal asjal olgu kindel koht. Tõstis asju ühest kohast teise. *.. mul oli korraga selge, et ei siin ega selle tüdruku seltsis ei ole minu koht. M. Metsanurk. | piltl. Ta pole veel leidnud oma kohta elus. Feodaalkord loovutas koha kapitalismile. Need laulud on võitnud kindla koha meie kooride repertuaaris. || ‹mitmuse väliskohakäänetes› (kasut. vahel keskusele vastandatud provintsi, perifeeria ja neis esinevate asutuste märkimiseks); siin adverbid kohapeal, kohapeale, kohapealt sobivamad. Kohtadel oodati keskuse korraldusi. Kohtadelt saabunud teadetest nähtub, et .. || (asutuse, maja, ruumi vm. kohta). Klubid, teatrid, kinod jm. avalikud kohad. Kohvik oli koht, kus kokku saadi. Mul ei tule võõras kohas und. Varas toimetati kindlasse kohta. See ajakiri oli veel ainus koht, kus sai midagi tõsisemat avaldada. Hea koht kõnek käimla, WC.
▷ Liitsõnad: allika|koht, ankru|koht, asu|koht, asula|koht, avarii|koht, ehitus|koht, einestamis|koht, elu|koht, hargnemis|koht, haua|koht, hiie|koht, hoiu|koht, hukkamis|koht, jalutus|koht, joogi|koht, jooma|koht, kaevu|koht, kalapüügi|koht, kalme|koht, kasvu|koht, kaubitsemis|koht, keedu|koht, keeru|koht, kinnipidamis|koht, kinnitus|koht, kodu|koht, kogunemis|koht, kohtumis|koht, koolme|koht, koondumis|koht, kooskäimis|koht, kudemis|koht, kultus(e)|koht, kuriteo|koht, kurvi|koht, käänu|koht, laagri|koht, laske|koht, leiu|koht, lemmik|koht, linna|koht, lodu|koht, lohu|koht, läbikäigu|koht, lähetus|koht, lähte|koht, maa|koht, maabumis|koht, maandumis|koht, marja|koht, matmis|koht, matuse|koht, müügi|koht, nõupidamis|koht, ohverdus|koht, pagendus|koht, parkimis|koht, peatus|koht, peidu|koht, pesa|koht, pesemis|koht, pesitsus|koht, plahvatus|koht, prügiveo|koht, puhke|koht, pöörde|koht, püügi|koht, raie|koht, randumis|koht, ristumis|koht, seene|koht, sidumis|koht, siht|koht, sonni|koht, sooniku|koht, suitsetamis|koht, sukeldumis|koht, suplemis|koht, suplus|koht, suvitus|koht, söötmis|koht, sündmus|koht, sünni|koht, talvitumis|koht, talvitus|koht, tapmis|koht, tegevus|koht, tekke|koht, telkimis|koht, ukse|koht, vaate|koht, vaatlus|koht, varitsus|koht, veevõtu|koht, võistlus|koht, väljasõidu|koht, õnge|koht, õnnetus|koht, äravoolu|koht, ööbimis|koht, ühinemis|koht, ülekäigu|koht, ülesõidu|koht, üleveokoht.
2. kindel ettenähtud paik istumiseks, kuskil asumiseks, viibimiseks (mingis ruumis). a. (istekoht). Rida 7, koht 8. Saal oli viimse kohani välja müüdud. Kellelegi, kellegi jaoks kohta hoidma, kohta kinni panema. Kellelegi kohta pakkuma. Kas see koht on vaba? Vahetasime naabriga kohad. Sain rongis, lennukis aknaaluse koha. Õpilane istus kohale, vastas kohalt. Pärast tantsu lõppu saatis noormees tütarlapse kohale. b. (asumiseks, viibimiseks). Ehitati uus paarisaja kohaga haigla. Lasteaias on sada kohta. Hotellis polnud ühtki vaba kohta. Õpilased kindlustatakse kohaga ühiselamus. Valmis 250 kohaga laut 'laut 250 looma jaoks'.
▷ Liitsõnad: au|koht, iste|koht, kajuti|koht, magamis|koht, seisukoht; haigla|koht, sõime|koht, voodi|koht, õpilaskoht.
3. keha, eseme, hoone jne. kitsam piirkond. Haige, valus, muljutud, marraskil koht. Sai kolmest kohast haavata. Ristluude kohalt hakkas valutama. Pehme, hea koht kõnek tagumik, istmik. Lõikab õuna küljest plekilised kohad ära. Pirukas on mõnest kohast kõrbenud. Kampsun on mitmest kohast katki. Katus jookseb mitmest kohast läbi. Siin pole keegi puhastanud – tolmu kõik kohad täis. || piltl teat. (häiriv, vaeva tegev, puuduseks olev) asjaolu, nähtus, seik kellelgi v. milleski. Ma tunnen suurepäraselt tema nõrku kohti. Pilge tabas vastase hella kohta. Teose, teooria nõrgad kohad ilmnesid peagi. *See oligi Helmi valus koht. Ta oli juba seitsmeteistkümne-aastane, kuid ikka veel isa ülalpeetav. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: luupekse|koht, meele|koht, oimu|koht, põlve|koht, ristluu|koht, taljekoht; haava|koht, joote|koht, jätku|koht, keevitus|koht, liite|koht, murru|koht, oksakoht; kesk|koht, vahekoht; eba|koht, kitsaskoht.
4. katkend, osa, lõik, lause vms. Kriipsutas raamatus tähtsamad kohad alla. Lugemine jäi huvitava, põneva koha peal pooleli. Luges kirjast paar kohta ette. Mõni koht ettekandest jäi selgusetuks. Orkestriproovil korrati raskemaid kohti. *Jutt algas nagu samast kohast, kus see kevadel Jürna lahkudes oli katkenud. A. Kalmus.
5. ameti-, töö-, teenistuskoht. Sain hea, korraliku, tasuva, kõrgepalgalise koha. Soe koht 'mugav, rahulik, tasuv teenistus- v. töökoht'. Töötab vastutusrikkal, juhtival kohal. Vakantne, vaba koht. Kohta vahetama, kaotama. Kedagi kohalt vallandama, teisele kohale üle viima. Kedagi kohale kinnitama, määrama. Ta edutati kõrgemale kohale. Ta võeti kohalt maha, vabastati töökoja juhataja kohalt. Võttis end kohalt lahti, tuli koha pealt ära. Asub uuele kohale. Sai joomise pärast kohalt lahti. Asutuses koondati kolm kohta. Töötab kahel kohal, poolteise kohaga. Tööline jäi kohata. Talle öeldi koht üles. Otsib paremat kohta. Käis mitmel pool kohta kuulamas. Vaatan endale kontorisse mingi väikese koha. Talle pakuti meistri kohta. Seltsi esimehe, osakonnajuhataja koht. || saadikukoht. Konservatiivid said parlamendis üle poole kohtadest.
▷ Liitsõnad: direktori|koht, inseneri|koht, kirjutaja|koht, kojamehe|koht, koolmeistri|koht, laborandi|koht, madruse|koht, ministri|koht, teenija|koht, treeneri|koht, valvuri|koht, õpetaja|koht, õpipoisikoht; põhi|koht, töökoht.
6. asend, seisund, positsioon. Auhinnalised kohad. I ja III koht kuulusid meie sportlastele. P. Keres tuli esimesele kohale, saavutas esimese koha. Mitmendal kohal meie võistkond on? Naiskond langes tänavu paari koha võrra tahapoole. Esimesed kohad läksid külalisvõistlejatele. Hiina on elanike arvult esimesel kohal maailmas. Aiandus on hõivanud ta elus tähtsa, keskse koha. P. Vallakule kuulub eesti novelli arenguloos silmapaistev koht. Kaks kohta pärast koma.
▷ Liitsõnad: auhinna|koht, esi|koht, medali|koht, punktikoht; juhi|koht, liidrikoht.
7. talumajapidamine (eelkõige selle maa). Suur, väike, kehv, vilets, jõukas koht. Kohta pidama. Ostis koha mõisa käest päriseks. Andis koha rendile, müüs ära. Koha päris vanem poeg. Vanaperemees kirjutas koha tütre nimele. Koht on võlgades, läheb oksjoni alla. Koha peal oli tublisti võlga.
▷ Liitsõnad: asuniku|koht, isa|koht, kandi|koht, kolmepäeva|koht, kuuepäeva|koht, ostu|koht, popsi|koht, puumaa|koht, rendi|koht, sauna|koht, talu|koht, uudismaa|koht, vabadiku|koht, üksjalakoht.
8. teat. ajaline moment v. pikem lõik. Ütle siis parajal kohal sõna sekka. 19. sajandi 30-ndad ja 40-ndad on meie ajakirjanduse ajaloos tühi koht. *Temal oli elus aga kümnete aastate pikkune tühi koht. J. Mändmets.

kolistama ‹37›

1. kolinat tekitama, kolisema panema. Ema kolistab pliidi juures padadega. Poiss kolistab pööningul laudadega. Läks raskete saabastega kolistades trepist alla. Ärge kolistage tooliga, jalgadega! Koer kolistas kuudi juures ketiga. Tuul kolistab aknaluuke, plekk-katust, katuseplekki. Juss tuli uksi kolistades väljast. Keegi kolistas ukse taga, laudaukse kallal. Kes seal kolistab? Kolistas nii kõvasti, et teised ärkasid. Ära kolista, isa tahab magada! Kolistas kraanikausi juures kruuse pesta. || kolinal tuhnima, sorima, otsima vms. *Uudishimutsejale tähelepanu pööramata hakkas traktorist võtmekastis kolistama. V. Saar. || kolinal sõitma, minema vms. Vahetevahel kolistas oma vankriga mööda mõni hobusemees. *Trammiga kolistatakse Võidu väljakuni. H. Kiik.
2. kõnek ringi hulkuma, ringi luusima, ringi kolama. Kolistas päevad läbi mööda metsi. Kolistab mööda maailma ringi. Poisid kolistasid otsides kõik kohad läbi. *Aga ütle parem, miks sa ise Prantsusmaa teedel kolistad nagu mõni santlaager .. M. Riives (tlk).

kui
I. ‹konj› võrdlev sidesõna
1. (esineb sarnasusvõrdlustes:) metafoorsetes võrdlustes.; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi v. adverbi algvõrdega. Mees oli tugev kui karu. Ta oli näost punane kui keedetud vähk. Meri oli sile kui peegel. Ma olen näljane kui hunt. Lapsed on paljad kui porgandid. Poiss on laisk kui kapsauss. Ta on vaene kui kirikurott. Saksa keel on tal selge kui vesi. See on kindel kui aamen kirikus. Ta on niisama vana kui mina. Joob, on sageli täis kui tint, täis kui tina. Ants oli vait kui sukk. Nõnda kui täna pole varem sadanud. *Palaganiuksed olid pärani kui põrguväravad. F. Tuglas. b. kui-konstruktsioon seostub verbiga. Poisid võitlesid kui lõvid. Mis te vahite kui juhmid! Karjus kui ratta peal. Kaagutab kui kana. Poiss lõdises kui haavaleht. Ta istus kui tulistel sütel. Ta jäi seisma kui soolasammas. Ta kadus kui tina tuhka, kui tuul. Ta oli kui hauast tõusnud, kui meelest ära. Vihma sadas kui oavarrest. See mõjus kui välk selgest taevast. Ülikond istub kui valatud. Valu oli kui peoga pühitud. Ma kardan seda meest kui tuld. Hoiab teda kui oma last. *.. ootusärevus täitis koopa, lämmatas laulu ja tantsu, kustutas kära kui kulutule. A. Üprus. c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, harvemini mõne muu noomeniga (välja arvatud adjektiiv). Tüdruk kui elavhõbe. Hambad suus kui rehapulgad. Tal on küüned kui kullil. Ise kui kirp, aga kangust täis. Seal oli rahvast kui murdu. Tal on raha kui raba. Mehe ilme oli kõike muud kui heatahtlik. *Üks neist [= naistest] oli nagu päev, teine kui kuuvalge öö. F. Tuglas.
2. (esineb sarnasusvõrdlustes:) esineb mõnedes väljendites, mis rõhutavad mingi asjaolu, seisundi ülemmäära v. sellele lähenemist. Nad tulid kõik kohale, viimane kui üks. Tunnen siin iga viimast kui rada. Viimne kui toiduraas oli otsas. Täitsin tema vähema kui kapriisi. Mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Ta ei saanud mitte kui millestki aru. Töö on niisama hästi kui lõpetatud. *Pärast lepingu sõlmimist on aga veerand honorarist avansina samahästi kui käes. E. Vetemaa.
3. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. a. alistavas lauses esinevad enamasti korrelaatidena nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi, sedasi, selliselt, niikaua, niipalju jmt. adverbid; sün. nagu (sobib mõnikord). Ilm polegi nii külm, kui naabrid rääkisid. Nii kaugele ma ei julge ujuda, kui Olev ujus. Mul ei ole niipalju raha, kui see ülikond maksab. Sa tegid ikkagi teisiti, kui ema õpetas. b. ebareaalset, näilikku, kujutletavat tegevust v. olukorda väljendavas võrdluse varjundiga viisilauses on öeldis tingivas kõneviisis; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu (sageli sobivad kui asemel). Juss tõttas (nii), kui oleks tuli takus. Oli, kui viibiksime unenäos. Neelatasin, kui oleks midagi kurku läinud. *Mehed vaikisid ja mehed kõnelesid omavahel tasahääli, kui oleks majas olnud surnu. A. Mälk. *Vaatab paljutähendavalt mulle otsa, kui tahaks öelda, et tal olnud õigus. A. Gailit.
4. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlust sisaldavat alus-, sihitis-, öeldistäite- v. täiendlauset (alistavas lauses on hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. sõna). Ei siin aita muu, kui tuleb kiiresti teele asuda. Aadu ei osanud tookord muud ette võtta, kui rääkis asjast isale. Lugu näib selline, kui saaksime kumbki omamoodi armastusest aru. *Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. A. H. Tammsaare.
5. (erinevusvõrdlustes:) esineb adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral (kui-konstruktsioonile vastab sageli elatiiv). Ta on noorem kui mina. Urve on ilusam kui Virve. Uus korter on natuke suurem kui vana. Ants on täna lõbusam kui tavaliselt. Viljasaak oli väiksem kui eelmisel aastal. Ilm tundub soojem kui hommikul. Olukord oli raskem kui kunagi enne. Mis nende meestega peale hakata: üks arem kui teine. Rahvast tuli kokku enam kui tavaliselt. Poiss õpib hoolsamini kui enne. Ära mine ligemale kui vaja! Mis mõjuks paremini kui kiitus! Sinna on tagasi rohkem kui viiskümmend aastat. Meie arvamused langesid ühte enam kui kümnes punktis. Nende vahet ei olnud rohkem kui kolm-neli sammu. Poiss ei saanud vanem olla kui viisteist, viieteistaastane. || teat. suurt määra osutavates väljendites. Asi on hullem kui hull 'väga hull, täiesti hull'. Olukord oli enam kui imelik. Asi on enam kui kahtlane. Selles võib enam kui kahelda. Tule rutem kui muidu!
6. (erinevusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. Rahvast kogunes rohkem, kui osati oodata. Ta teab kaugelt rohkem, kui te arvate. Ülesanne osutus raskemaks, kui oletasime. Me elame paremini, kui me vanemad elasid. *Tunnid kulusid kiiremini, kui seda oleks soovitud. E. Krusten.
7. (erinevusvõrdlustes:) alustab vastandavat kõrvutuslauset. Pigem olen söömata, kui tema käest abi paluma lähen. Ma parem nokitsen kodus midagi teha, kui siin aega viidan. *Ennem laseme Kõrboja võõraste kätte minna, kui pimeda peremehega teda pidada. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset. Uinusin alles siis, kui väljas hakkas valgeks minema. Kell kolm, kui pere lõunalauas istus, helises telefon. Kui ma töö lõpetan, siis ajame veidi juttu. Pärast seda, kui külalised olid lahkunud, heitsime magama. Ta mõtleb enne tükk aega, kui vastab sõbra küsimusele. *Kui Eeva Andrukson jõudis metsast välja, oli päike juba loojenenud. A. Jakobson.
2. alustab täiend- v. aluslauset. Ma mäletan veel aega, kui siin olid põllud. See oli aprilli lõpus, kui ekspeditsioon asus teele.
3. alustab sihitislauset ning on sageli lähedane sidesõnale et (ka siduvale määrsõnale kuidas). Kuulsin, kui aken avati. Ta ei pannud tähelegi, kui isa tuppa astus. Ta nägi, kui koer last hammustas. Juku ei armasta, kui teda töö juures segatakse. Kas mäletad, kui me esimest korda kalal käisime?
III. ‹konj› tingimust väljendav sidesõna
1. alustab tingimuslauset. Kui homme sajab, siis me jõele ei lähe. Kui säärane olukord edasi kestab, on meie lugu väga halb. Kui sa just ei taha, ära siis tule kaasa! Küll ma tulen, kui aega ja tervist on. Kui võimalik, jätaksin sinna minemata. Aga kui pension oleks äkki ära võetud, mis sa hing siis kostad! *.. kõik on arusaadav, kui asja lähemalt vaadata. J. Vahtra. | esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui sõita, siis sõita. Kui juba, siis juba. Kui mitte, siis mitte. Kui töö, siis töö, nii et kondid raksuvad.
2. alustab aluslauset. Teda ei häirinud see, kui mõni asi läkski viltu. *Küll on tore, kui sul on sõber, kellega koos on üle elatud midagi erakordset, mõtles Eduard. E. Krusten.
3. alustab vastandavat kõrvutuslauset (viimane on hrl. pealause ees). Kui näidendi esimene vaatus areneb rahulikult, siis järgmistes tõuseb pinge pidevalt. *Kui mardid soovisid peamiselt põlluõnne, siis kadrid saatsid karjaõnne. Ü. Tedre.
4. alustab tingimuse varjundiga kiillauset. *Teie olete vist, kui ma ei eksi, proua Pihlat? E. Raud. *Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda võiks nimetada – oli Matile mitmes suhtes tuluks. E. Vilde.
5. koos adverbiga mitte alustab tingimuslikku vaeglauset. See oli juba tõrkumine, kui mitte avalik vastuhakk. Poisse oli kolm, kui mitte rohkem. Asjasse suhtuti skeptiliselt, kui mitte isegi eitavalt. *Näen neidudes elu peamist, kui mitte ainukest võlu. H. Luik (tlk).
6. esineb iseseisvate lausete algul. a. alustab soovi, mõnikord ka kahetsust väljendavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui poiss ometi natuke hoolsam oleks! Kui homseks vihm üle jääks! Oh kui sa teaksid, kuidas ma sind ootasin! Kui ta ometi nii ruttu ei oleks lahkunud! *Kui seda metsa ees ei oleks... Juh. Liiv. *„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. A. H. Tammsaare. b. alustab kõhklust, kahtlust väljendavat lauset. Kui õige saadaks talle kirja! Kui siiski sõidaks mõneks ajaks ära! *Senini on olnud päris soe. Kui ei lähe ainult liialt palavaks! A. Mälk. c. alustab viisakat, tagasihoidlikku palvet v. soovi sisaldavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui te tooksite vett! Kui sa laenaksid mulle oma raamatut. Kui te näitaksite mulle seda riiet.
IV. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab tingimuse varjundiga põhjuslauset. *Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. A. H. Tammsaare. *.. ja kui selleta [= klaverita] on saadud seni läbi, miks siis mitte ka edaspidi. P. Pinna.
V. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset; sün. ehkki, kuigi, olgugi et. *Ja tõhk, kui ta oligi väga häbematu, ei julgenud iialgi ronida rebaseurgu. R. Roht.
VI. ‹konj› samastav sidesõna, seob lisandit põhisõnaga. Peeter kui matemaatik armastas täpsust. Neist peeti lugu kui tublidest põllumeestest. Sina kui koosoleku juhataja pead päevakorrast täpselt kinni pidama. Kubism kui kunstivool tekkis 20. sajandi algul. Tunnen teda kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest. See plaan lükati kui vastuvõetamatu tagasi.
VII. ‹konj› ühendav sidesõna, seob koondlause kaht rööpliiget (= nii(hästi) ... kui (ka)). Ta valvas haiget ööd kui päevad. Nüüd hakkas üks kui teine Oskarile appi. Ma olen sellest ühelt kui teiselt midagi kuulnud. *Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. E. Vilde.
VIII. ‹adv› esineb adjektiivide, partitsiipide, adverbide ja indefiniitsete pronoomenite mitu ja palju ees, väljendades määra, astet, ulatust
1. küsiva-siduva sõnana alustab küsimust. a. iseseisva küsilause algul. Kui vana sa oled? Kui kaugel ta elab? Kui kauaks Jüri ära sõitis? Kui palju see maksab? b. alustab sihitislauset. Ütle mulle, kui kaua see võib kesta. Kas sa tead, kui mitu kilomeetrit meil veel minna on? *Kas võis Juulius öelda, kui tõsiselt ta neid katseid oli võtnud? K. Ristikivi.
2. esineb hüüd- v. väitlauses. a. iseseisvas lauses, hrl. selle algul. Kui ilus maja! Kui tugev te olete! Kui noored me veel tookord olime! Oh, kui hea inimene sa oled! Kui parajal ajal sa tulid. Kui ammu see kõik oli! Kui vähe on inimesel vaja, et olla õnnelik! Kui kiiresti lendab aeg! „Kui kahju!” ütles ta kahetsevalt. Hullusti läks, oi kui hullusti! Kui mitu korda olen ma sulle öelnud: ära mine sinna! *„Kuhu su rikkused sulasid?” uriseb Jurnas. „Nüüdsama oli varandust kui palju.” A. Mägi. b. alustab sihitis- vm. kõrvallauset. Ma ei oska öelda, kui suur on tekitatud kahju. Evald ei aimanudki, kui armukade Mare on. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Pani imestama, kui hästi ta orienteerub kõikides üksikasjades.
3. alustab imestust, üllatust, ootamatust väljendavat lauset; sün. kus (sobib sageli). *Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! J. Parijõgi. *Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilveseroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! F. Tuglas (tlk).
4. esineb mitmesugustes kindlakskujunenud umbmäärastes v. määratlevates väljendites, nagu kui tahes, ükskõik kui, (jumal ~ kes) teab kui jt. (vahel ka üksikult samas tähenduses). Olgu vastane kui tahes tugev, Jõnn tuleb temaga toime. Ta pole just (kes) teab kui suur süüdlane. Poiste kuraasi ei jätkunud teab kui kauaks. Tööta ükskõik kui hoolsasti, ikka ei olda rahul. *.. õieti ei saa aru. Ei näe, kas pinguta silmi kui palju. A. Mägi. *Tema saapad enam ei pea vett ega kedagi, aga minu saabastega mine kui sügavast veest läbi. J. Parijõgi. || tähenduses 'kui tahes, ükskõik kui' alustab mööndlauset. Kui kokkuhoidlikult läbi ei ajagi, ikka tuleb rahast puudu. Kui tark ta ka poleks, kõike ta ikka ei tea. *Nii et haiglas ei ole keegi üle kolme päeva, kui kaugelt sa ka pole. V. Vahing. *Väriseja Johannes ei avanud üldse ust, kui palju Kaarel selle taga ka ei koputanud. A. Jakobson.
Omaette tähendusega liitsõnad: enne|kui, just|kui, muud|kui, nii|kui, otsekui

kunas ‹adv›
millal
1. a. otseses küsimuses. Kunas rong Tallinna jõuab? Kunas me üksteist jälle näeme? Kunas me hommikul tõusma peame? Kunas ja kus see juhtus? Sa tuled küll, aga kunas? b. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes. Kunas sa küll aru pähe võtad! Mine nüüd, kunas see parem aeg! Kunas see päev ükskord koidab! Kunas viin on enne seistes halvaks läinud! *.. meil lätlasil aga kõik majad ning õued mööda metsavahesid laiali, kunas sa kogud mehed kokku?! E. Kippel.
2. alustab sihitis-, aja-, täiend- vm. kõrvallauset. Ütle, kunas sa tuled. Küsisin isalt, kunas ta linna läheb. Ma ei tea, kunas ma selleks aega leian. Ei pannud tähele, kunas teised lahkusid. Ootasime, kunas meid koju sööma hüütakse. Rein tuli ja läks, kunas tahtis. *Lähemale nihkunud oli aeg, kunas saab tagasi pöörduda kodumaale. K. A. Hindrey. *Kunas ta küla pealt tuli, see oli tema asi.. V. Ilus.
3. osutab ebamäärast, juhuslikku aega. Võin tulla kunas tahes. Prügikaste tühjendati kunas juhtus. Lapsed hakkasid kodus talitama, sest ema tuleb ei tea kunas.
4. ‹korduvana, sidesõnalaadselt seob eri lauseosi ja lauseid› märgib olukordade vaheldumist. Ta käis sageli väljas: kunas kinos, kunas teatris, kunas sõprade pool. Kunas taat otsis piipu, kunas tikutoosi. *Kunagi ei saa temast õiget aru kätte, kunas luiskab, kunas räägib tõtt. E. Männik. *Kunas [poisipõnn] nutab, kunas naerab, kunas kilkab, kunas laulab. E. Maasik.

kuradiline ‹-se 5› ‹s›
kõnek (kerge kirumissõna:) põrguline, saatananahk, kuradihing vms. Ütle, kuradilisi, või vargile ka veel. *..oleks tal, patukotil, pisarapiiskagi silmas, kus sellega! Kalgi südamega ka veel, kuradiline! L. Kibuvits.

kuram ‹-i 2› ‹s›
‹hrl. sg. nom.› kõnek (leebe kirumissõna:) kuramus, kurivaim. Mis, kuram, see minusse puutub. Kes, kuram, selle küll välja mõtles! Kuidas see, kuram, ometi nii läks! Jaak, kuram, jäta tüdruk rahule! *Ütle, kurami pärast, kuidas sa seda tegid. R. Vellend. *„Kuram jah, pidin tööle minema, aga buss jäi tulemata, nüüd päev raisus,” seletas Arved.. E. Maasik.

kurja|tegija
ka jur
1. kuriteo toime pannud isik. Kurjategija varjamine, kinnipidamine, väljaandmine teisele riigile. Eriti ohtlik, riiklik kurjategija. Tagaotsitav, mitu korda karistatud kurjategija. Politsei ajab kurjategijate jälgi. Kurjategijate jõuk murdis panka sisse. Kurjategijad tabati teolt, võeti kinni, anti kohtu alla. Kurjategijatel õnnestus kuriteopaigalt põgeneda. Meest peeti kurjategijaks.
▷ Liitsõnad: kriminaalkurjategija.
2. pahateo, pahanduse sooritaja. Ütle mulle, kes see kurjategija oli, kes sulle minust halba rääkis. *Pole suuremat kurjategijat kui võlts raamat, eriti veel siis, kui ta on hästi kirjutatud. M. Unt. || (leebe kirumissõna laadis, pahandavalt, kurjustavalt). Kas sa, kurjategija, oled vait! Küll on kurjategijad, vaat mis välja mõtlesid! Kass, kurjategija, ajas piimanõu ümber. *Parmud, kurjategijad, ei anna lehmadele minutikski rahu! J. Saar.

kuuldus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
suust suhu liikuv teade, sõnum vms., mis ei pruugi tõele vastata; kuulujutt. Rahva hulgas levisid, liikusid kuuldused peatsest sõjast. Kuuldus karistussalga metsikustest levis kiiresti. Liiguvad, käivad kõvad kuuldused, et meile tulevat uus juhataja. Tema surma kohta on liikvel vastukäivaid kuuldusi. Kuuldused jõudsid, tulid asjaosaliste endi kõrvu. Kõiki kuuldusi ei maksa uskuda. Kinnitan teile, et see kuuldus on alusetu. *..ütle mulle, kas see omaaegne kuuldus vastas tõele, et sa tahtsid endalt elu võtta? A. Liives.
▷ Liitsõnad: valekuuldus.

kuulma ‹kuulen 43›

1. hääli, helisid kuulmiselundi abil tajuma ja eristama, kuulmise teel vastu võtma. Mees ei kuule hästi vasaku kõrvaga. Vanamehe kõrvad ei kuule enam tasast häält. Räägi valjemini, ma kuulen halvasti! Kuulsin koputust uksele, lähenevaid samme, koera haukumist. Kuuleb pauke, hüüdeid, naeru, jutukõma. Ta vist ei kuulnud mind, minu kutset. Telefonitorust kostis mehehääl: „Jalakas kuuleb!” Olen sel kevadel juba lõokest kuulnud. Kuulsin teda uksest sisse tulevat. Masinate müras ei kuulnud ta iseenda häältki. Polnud muud kuulda kui tormi müha. Polnud midagi kahtlast näha ega kuulda. Seda heli kuulis ainult harjunud kõrv.
2. kellegi rääkimis(t)est teada saama. Oled sa seda juttu, uudist, teadet juba kuulnud? Kuulsin seda raadiost, sõbralt, sõbra käest, sõbra kaudu, Antsu enese suust. Pole oma sugulastest ammu midagi kuulnud. Olen Evaldist ühte-teist kuulnud. Temast, tema kohta on ainult head, halba kuulda. Ta oli meie kavatsusest kuidagi kuulda saanud. Teeb, nagu poleks seda kuulnudki. Kuulsin, et kavatsete puhkusele minna. Oli kuulda, et tänavu tuleb külm talv. Lase kuulda 'räägi', mis sul plaanis on! Tahtsin kuulda, mis te sellest asjast arvate. On's niisugust asja enne kuuldud! Ma ei taha sellest kuuldagi. Valus kuulda, et tal nii pahasti läks. Nagu kuulda, sõidate te varsti ära. Pole kuulda olnud, et see rohi halvasti oleks mõjunud. Rääkisin seda kõigi kuuldes. Noh, mis head kuulda 'mis sul head rääkida'? || kõnek hüüatustes väljendab imestust, üllatust, tõrjuvat suhtumist vms. Kuule hullu! Kuule imet! Kas sa kuuled, või kohe Ameerikasse! Las see mõni sent jääb, kuule nüüd asja! No kuule nüüd juttu! *„Leevi meier olevat surnud.” – „Või surnud. No eks sa kuule. ..” F. Tuglas. || kirjalikust allikast teada saama. Teosest kuuleme palju huvitavat Saaremaa looduse kohta. Anne kirjast kuulsin, et ta kavatseb abielluda.
3. kellegi õpetust, nõuannet, käsku jne. arvestama ning sellele vastavalt toimima, kuulama (3. täh.) Võtab kaaslaste nõuandeid, soovitusi, manitsust kuulda. Kuule mu nõu ja jäta minemata! Hoiatasin küll, kuid mind ei võetud kuulda. Ta ei võta kedagi kuulda, vaid teeb oma tahtmise järgi. Mõistusehäält tuleb kuulda võtta. Võta vits, kui poiss muidu ei kuule. *„Kallis, sa ju armastad mind, kuule mu palvet!” mangus Irma. A. H. Tammsaare.
4. van kuulama (1. täh.) Kuulge, mis ma teile ütlen! *Olgu küll, et see [= kiri] neile puruarusaamatus vene keeles oli, ometi kuulsid talumehed seda nagu usutunnistust kõige suurema tähelepanuga.. J. Mändmets.
5. kuule, kuulge kõnek teat. kõnetlusvormel. a. (pöördumistel, ka vastustes). Kuule, tõuse nüüd üles! Kuulge, hakkame minema! Kuule, ega sa enam pahane ole? Kuule, kas see on tõsi? Kuule, sa vist kardad. Kuule, ütle, milleks see hea on! Kuule, sulle on kantseleis kiri. Aadu, kuule, kas sul on õhtul veidi aega? Kuulge, kas te ei aitaks mind pisut! Toomas, kas sa ootad mind? – Kuule, võib kah. *„Millal sa tulid?” – „Kuule, juba päris mitu päeva. Vist varsti nädal,” vastas Margit.. E. Rannet. b. (kellegi ütluse v. teguviisi peale protesteerides). Kuulge, kuulge, kuhu te trügite! *Nagu poolkogemata libistas ta kätt mööda Aili sihvakaid sääri. „No kuulge...” pahandas Aili. A. Uustulnd.

kõigepealt ‹adv›

1. enne muud, kõige enne, kõige esimese tegevuse v. asjana. Turistid sõitsid kõigepealt hotelli. Sellega aega on, söö kõigepealt kõht täis! Kõigepealt joodi kann õlut, seejärel telliti süüa. Kodus panin kõigepealt ahju küdema. Kuhu me nüüd kõigepealt läheme? Tuleb hästi järele mõelda, mida kõigepealt muretseda. Ütle mulle kõigepealt, mis see salatsemine tähendab!
2. eeskätt, eelkõige, esmajoones. Tallinna vaatamisväärsuseks on kõigepealt vanalinn. Lastes kasvatati kõigepealt korraarmastust. Sotsiaalsete rühmade käitumise määravad kõigepealt materiaalsed huvid. Rahu, kõigepealt rahu! *..majaproua ajas kõik kõverad asjad alati eestlaste süüks, poiste patuks kõigepealt. R. Vaidlo.
3. esiteks (loendamisel). *Seal [= toas] on kõigepealt minu voodi, siis suur ümmargune laud, siis kägisevate ustega kapp ja siis veel isa ning ema voodi. R. Kaugver.

kõmm

1. ‹interj adv› ‹ka korduvana› annab edasi löömist, paugatust vms. heli. Virutas rusikaga kõmm vastu lauda. Viskas ukse kõmm! enda järel kinni. Kõmm-kõmm-kõmm! taoti ukse pihta. *Sätin sihikuraami kahesajale meetrile, lasen puusatoengust: kõmm!!! N. Baturin.
2. ‹adv› (järsu, kiire tegevuse kohta). Võttis kõik pitsid kõmm ja kõmm põhjani. Pani maadlemisel oma vastased kõmm ja kõmm maha. Ütle kohe kõmm välja, mis sa asjast arvad!

kõriorelit (~ kõrioreleid) tegema ~ mängima
kõrist pigistama, kõrist kinni võtma (tuupitegemise mõttes). Jäta norimine, või ma muidu mängin sul veel kõriorelit. *Ütle kuradilisi! Küll teeks mõnele kõriorelit, kui kätte saaks. O. Luts.

kõrv ‹-a pl. illat -adesse e. kõrvusse e. kõrvu 23› ‹s›

1. inimeste jt. imetajate kuulmis- ning tasakaaluelund (sageli ka üksnes selle välise osa kohta). Suured, väikesed, peast eemale hoidvad kõrvad. Parem, vasak kõrv. Kõrvu liigutama. Kõrv valutab, jookseb verd. Ta on ühest kõrvast kurt, kuuleb ainult ühe kõrvaga. Halva kuulmisega inimesele tuleb kõrva sisse karjuda. Vanamehe kõrvad ei kuule enam hästi. Sosistas talle midagi kõrva. Kedagi kõrvast näpistama, tirima. Kellelegi vastu, mööda kõrvu andma, tõmbama, lööma, äigama. Kelleltki vastu, mööda kõrvu saama. Tüdrukul on ehted kõrvas 'kõrva küljes'. Pane rohtu, vatitropid kõrva. Müts teise kõrva peal. Mehed naersid, nii et suu kõrvuni. Mai läks kõrvuni punaseks, punastas kõrvuni. Kõrvad punetasid. Lõi, tõstis tervitamisel käe kõrva äärde. Pani paberossi kõrva taha. Poiss on kõrvuni teki all. Surus kõrva vastu lukuauku ja kuulas. Hobune, põder lingutas kõrvu, tõmbas kõrvad lingu. Koer ajas kõrvad kikki, kikitas kõrvu. Koeral olid kõrvad lidus. Lontis kõrvadega siga. Mis sa minu käest pärid, sul on endal kõrvad peas 'kuula ise'. See on tõsi mis tõsi, oma kõrvaga kuulsin. Lugu oli nii veider, et ma ei uskunud oma kõrvu. Kus su kõrvad küll olid, et sa ei kuulnud? Jutt ulatus, jõudis lõpuks ka asjaosaliste endi kõrvu. Kõrvu kostis vaikne jutukõmin, kauge huige. Pauk võttis kõrvad kurdiks, pani kõrvad lukku. Kisa lõikas ebameeldivalt kõrvu. Ütle, kumb kõrv mul pilli ajab! Veri kohiseb kõrvus. Muusika helises ikka veel kõrvus. Lärm oli nii vali, et mõned hoidsid kätega kõrvu kinni. Tuul vuhises kõrvus. Lärm võttis kõrvad huugama. See jutt pole sinu kõrvade jaoks 'seda sa ei tohi v. seda sul ei sobi kuulata'. Võimumehe kõrvad jäid palvetele kurdiks 'ta ei võtnud palveid kuulda'. Ära veel kõrvu lonti, longu lase! 'ära lase tujul langeda'. Majal, seintel, metsal on kõrvad 'keegi kuulab majas, metsas salaja pealt'. *..jälle hakkas tal kõrvus kumisema isa manitsev hääl: ole ettevaatlik, Tõives.. E. Kippel. || kuulmine, kuulmisvõime, -meel; eriline tajumisvõime kuulmisel. Tal on hea(d), terav(ad) kõrv(ad). Räägiti nii tasa, et tuli kõrva, kõrvu pingutada. Miili teritas kõrvu, et jutust ükski sõna kaduma ei läheks. Väljas oli keegi – tema kõrv(ad) ei petnud. Kõrva haavav keeleviga. Sinu inglise keel on kõrvale valus kuulda. Tal ei ole muusikalist kõrva. *Astuti veskiuksest sisse. Heinol mattis müra kõrvad.. J. Parijõgi. || (inimese kohta, kes midagi kuuleb v. kuulab). Piirivalvurid on silmad ja kõrvad piiril. Taipas peagi, et räägib kurtidele kõrvadele 'et tema juttu ei võeta kuulda'. *..Laming oli ju kõik need kaheksa aastat valitsuse kõrv meie majas. J. Kross.
▷ Liitsõnad: inim|kõrv, kesk|kõrv, sise|kõrv, väliskõrv; itu|kõrv, kikk-|kõrv, lont|kõrv, pikk-kõrv; hiirekõrv.
2. kõrva (1. täh.) meenutav eseme osa, hrl. sang, käepide. Poti, nõu kõrvad. Vana kõrvata toop. Murdunud kõrvaga savikruus. Nikerdatud kõrvaga kann. Tassil on kõrv küljest ära. Kandepuu pisteti toobri kõrvadest läbi.
3. kõrva (1. täh.) kattev peakatte (väljaulatuv) osa. Laskis läkiläki kõrvad alla. Tõstis suusamütsi kõrvad üles. Peas oli üleskeeratud kõrvadega karvamüts.
▷ Liitsõnad: läki|kõrv, mütsikõrv.
vrd kõrvuni

kõver ‹-a 2›
I. ‹adj›
1. mitte sirge, vaid kaari, lookeid, jõnkse vms. omav. Kõverad jalad. Tal on kõver kongus nina. Kullil on kõver nokk, kõverad küüned. Mammutil olid loogataoliselt kõverad kihvad. Kukel on loogana kõverad laulusuled. Tõmbas end voodis kõveraks. Mees oli naerust, külmast kõver. Kisub end valust kõveraks. Taat on vanadusest kõver. Murdunud käeluu kasvas kõveraks. Nael läks seina löömisel kõveraks. Kõverad männijässid, sookased. Kõver kepp. Piibu kõver vars. Vanalinna kitsad kõverad tänavad. S-tähe kujuline kõver klaastoru. Kuuselaud on kõveraks kiskunud. Kõver nagu jäärasarv, kapsaraud, kreeka e. Naera end kas või kõveraks. *Vihikusse esimesed tähed / tulid vinka-vonka kõverad. J. Kaidla. || (viltukistud näojoonte, näoilme kohta). Nutust kõverad huuled. Suu kiskus kõveraks nagu nutma hakkaval lapsel. Tegi kõvera ja krimpsus näo. Näol oli kõver naeratus, muie. || ‹singulari illatiivis ja inessiivis› (olukorda tähistavana). Eit oli tööga vajunud kühmu ja kõverasse. Kiskusin end teki all külma pärast kõverasse. Tuul painutas põõsa kõverasse. Jaan on valust, naerust, raske kandami all kõveras. Naersin nii, et kõht kõveras.
▷ Liitsõnad: nutu|kõver, poolkõver.
2. piltl mittesirgjooneline, mitteotsekohene, keerutav. Jäta oma kõverad kõned ja pilked! *Mis nüüd niisugune kõver jutt. Ole mees, ütle kohe ära. Puhas asi. J. Mändmets. *Selle asemel et magneti ravijõu kaitsmatust teooriast selgesti loobuda, valib ta kõvera taandumistee. J. Kross (tlk).
3. piltl ebaõige v. ebaõiglane; halb, paha. Raske oli otsustada, mis selles loos oli õige, mis kõver. Sattus koos halbade sõpradega kõverale teele. *Nägin küll, et asi kõveraks läheb, aga tegin südame kõvaks.. E. Vilde. *Sellega rahustasid nad oma kõverat südametunnistust.. A. Gailit. | ‹substantiivselt›. Vaest vaga vaevatakse, kõver ei tõsta kõrvagi.
II. ‹s› ka mat kõverjoon. *Marss nagu teisedki planeedid tiirleb ümber Päikese mööda kõverat, mis on lähedane ellipsile. Ü. Veltmann. || see mingi protsessi v. nähtuse graafilise näitajana. Haigestumiste, õppeedukuse kõver. Päevase õhutemperatuuri kõver.
▷ Liitsõnad: palaviku|kõver, siinus|kõver, temperatuurikõver.

küla|onu
hrl lastek võõras mees; külamees. Ütle külaonule tere! Löö külaonule patsi! *„Tere, tere ka, siitpere rahvas!” – „Tere, tere, külaonu! – Eks võta istet ja puhka jalgu.” E. Vilde.

küla|tädi
lastek võõras naine; külanaine. Ütle külatädile tere! *.. elavad ühes maailmas, milles on kirikud paaripanemiseks ja külatädid juttude levitamiseks. P. Viiding.

küll ‹adv›

1. mingit väidet eriliselt toonitav sõna. Istu rahulikult, küll mina lähen. Ole mureta, küll me saame hakkama. Küll ta tuleb, ta ju lubas. Küll ma ta üles leian! Küll näed, et ta peab sõna. Kasva suureks, küll siis saad kõik teada! Küll mina juba tean, mis ma teen! Võta aga, küll sa pärast tasud! Pole viga, küll ta paraneb. Poiss veel noor, küll ta võtab pärast aru pähe. Küll tuleb aeg, kus sa oma sõnu kahetsed. Kas ma talle küll ei rääkinud, et ära mine. Ilm on halb. – Küll päeva peale paraneb. *Kui need näevad, et järele ei anta, küll nad lepivad poole, vahest isegi kolmandiku hinnaga. K. A. Hindrey. || vastust kinnitav sõna. Kas jääb meelde? – Jääb küll. Saad sa üksi hakkama? – Küll (saan). Te olete vist arst? – Seda küll. Sa oled muidugi rahul? – Olen küll. Kas see on direktor? – Vist küll. Sa ei ole vist varem seda tööd teinud? – Ei ole küll. Saad sa sellest aru? – Ega ei saa küll. Mul pole sulle paremat toitu pakkuda. – Ah, see käib küll. *„Ta ei ütle!” – „Ütleb küll! Lubame kompvekki.” R. Vaidlo. || rõhutav sõna, enamasti täh. 'igatahes; tõega'. Nüüd ma pean küll minema. Mihkel nüüd küll selles süüdi ei ole. Praegu ei saa ma küll tema plaanidest aru. Mina küll nii ei teeks. Teile ma sellist õnnetust küll ei sooviks. Mida see küll peaks tähendama? Siin küll poolt kilogrammi ei ole. Upsakas ja uhke ta küll ei ole. Nüüd olen küll ära eksinud! Sellest on küll juba oma paar nädalat, kui ma Hildat nägin. Uudishimulikke oli palju, enamuses küll naised. *See oli küll esimene kord, kus soos oli korraga nii palju inimesi.. L. Metsar.
2. kinnitav, rõhutav sõna mingi vastanduse korral. a. esineb vastandusele eelnevas lauseosas. Lubasime küll teineteisele kirjutada, aga lubadus ununes peagi. Talv on küll peaaegu läbi, kuid väljas ikka veel külm. Ma pole küll päris terve, kuid tulen siiski kaasa. Töö ei olnud küll raske, ent väsitas ometi. Mahtusime küll kuidagi ära, aga kitsas oli. Hooples küll, aga ise oli hirmu täis. Sihtisin küll, aga ei saanud pihta. Aiman küll, missugust vastust ta minult ootab, kuid vaikin. Ta on küll lahke, ent samal ajal nõudlik. Siin on küll rahulik, kuid igav. Küll otsiti kõik metsad ja rabad läbi, aga kadunut ei leitud. b. esineb vastanduvas lauseosas v. lauses endas; hrl. eelneb sel juhul eitavasisuline väide. Venda ta ei kohanud, küll aga nägi vennanaist. Raamatut ma ei saatnud, küll aga kirja. Külm ei tee mulle midagi, küll aga ei talu ma tõmbetuult. Mind nad ei märganud, aga mina nägin neid küll. Ta polnud kuri, aga range küll. Saar on asustamata, küll peatuvad siin vahetevahel kalamehed.
3. ‹sageli elliptiliselt› aitab esile tuua kõneleja arvamust v. tundetooni. Imelik küll, kuhu ta nii kauaks jääb. Kurb küll, aga nii see on. Oleks ikka hull küll, kui sadama hakkab. Kahju küll, aga nii see läks. Ime küll, et see vanker nii kaua vastu pidas. Veider küll, et mõni inimene nii põikpea on. Õige küll, sina ju seda veel ei tea! Sellest me ei rääkinud, tõsi küll. Vaevalt küll ta enam tuleb! See tekst käib küll. *Aga olid ikka rängad ja rasked sõnad küll. Keelepära võttis kangeks.. T. Braks.
4. rõhutav sõna mitmesugustes oletust, kõhklust, imestust, nõutust vms. väljendavates otsestes ja kaudsetes küsimustes, sageli täh. 'ometi, siiski'. Mis sind küll siia tõi? Mis sa temas küll leiad? Mis ta küll praegu peaks tegema? Mis meid küll seal ootab? Miks ta küll nõnda kardab? Kuidas need inimesed küll omavahel sobivad? Kes küll võis arvata, et see nii läheb! Kuidas see küll võis juhtuda, et ta alla jäi! Imestati, kuhu nad küll nii kauaks jäävad. Huvitav, kust ta küll selle raha võtab. Jäime ootama, mis ta küll ütleb.
5. rõhutav sõna mitmesugustes hüüatustes. Küll on ilus õhtu! Küll alles tuiskab! Küll on tore, et sa tulid! No küll ikka ütles vägevasti! Ah teid küll oma pärimistega! Kuidas küll tahaks reisida! Küll on aga palju inimesi! Küll sa ikka oled rumal! Mis teil küll arus on! On aga lugu küll! „Ah sind küll!” pahandas ema. Oi jumal küll, mis nüüd saab! Sa heldene aeg küll! Oi kuradit küll, mida nüüd peale hakata!
6. esineb kõneleja tundetooni rõhutavalt jaatavas lauses, mis aga tegelikult sisaldab eitavat v. kahtlevat arvamust millegi suhtes. Küll ta sul tuleb! Kuhu niisugune temp küll kõlbab! *„Ma luban, et ta enam kunagi ei põgene.” – „Usub Emai sinu lubadust küll!” väitis Thompson. H. Treimann (tlk).
7. küllalt, piisaval määral, piisavalt. Süüa ja juua oli üsna küll. Ehitusmaterjali, raha on veel küll. Puudust ei olnud millestki, kõike oli küll. Ära sina mine, seal on aitajaid isegi küll! Vara alles, koiduni on veel aega küll. Siin on ruumi küll. Pole rohkem vaja, sellest on küll. Küll, ära mulle rohkem suppi tõsta! Laiseldud on juba küll, aeg on tööle hakata. Põhjust sääraseks arvamiseks oli rohkem kui küll. Kas minu kallal norimisest veel küll ei ole, nüüd asud ka laste kallale! *Mitja kelgutas liumäel ja uisutas kinnikülmanud jõel, nii et küll sai.. M. Veetamm. || ‹korduvana› külluses, hästi palju. Aega, tegemist on veel küll ja küll. Selliseid juhtumeid on olnud küll ja küll. Inimesi oli seal juba ilma minutagi küll ja küll. *Juba läbikäidud maa järele otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi palju.. A. H. Tammsaare.
8. seob rõhutades ühendava sidesõna laadselt korduvaid lauseliikmeid v. eri lauseid. Mindi küll üksikult, küll hulgakesi. Temaga on proovitud hakkama saada küll heaga, küll kurjaga. Tuli ette küll suuremaid, küll väiksemaid vigu ja möödalaskmisi. Väntasime küll parema, küll vasaku käega, küll mõlemaga. Küsisin seda küll isalt, küll emalt. Küll oli nüüd rõõmu, küll oli nüüd naeru ja kilkamist! *Varsti oldigi sealmaal, et protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. A. H. Tammsaare. *Küll oli tal igav, küll ta palus, et teda lastaks sõbra juurde, küll ta tahtis ära leppida, küll ta tiirutas ümber arestimaja.. J. Smuul.
9. ‹sidesõnalaadselt› alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat lauseosa v. kiilsõna laadi ühendit. *.. aga nüüd kuulukse Laes „Vabaduses” jälle tegelane olevat, küll mitte enam juhatuse esimehena.. A. Hint. *Pealegi leidub veel teisi tõlkeid, mida võib (küll ainult oletamisi) siduda Mango Hansuga. R. Põldmäe. | ‹ühendsidesõna osana› ehk küll vt ehk

lausa ‹adv›

1. otse, suisa; päris, täiesti. Ütles lausa suu sisse, näkku, mis ta temast arvab. Ei või talle tõtt rääkida, aga lausa valetada ka ei tahaks. Käed lausa sügelesid töö järele. Tuul paisus lausa tormiks. Ega me lausa näljas polnud. Maja oli juba lausa leekides. Seenel käia on lausa lust. Lausa õnn, et luud-kondid terveks jäid. Laud lausa lookas toitude all. Ta on ju lausa loll. Ilm on hall, lausa sügisene. Lausa uskumatu, kuidas ta kõike jõuab. Päeval tibutas, õhtul hakkas lausa sadama. Küps pirn lausa sulab suus. Kontserdil oli rahvast lausa murdu. *Ekspressionist, aga mitte päriselt. Realist, aga mitte lausa. T. Kallas.
2. avameelselt, otsekoheselt. Küsi lausa, mis sa ääri-veeri urgitsed. Ütle kohe lausa välja, ära keeruta.

laveerima ‹42›

1. takistusi, tõkkeid vältides siksakiliselt, risteldes edasi liikuma; loovima. Laev laveerib jääpankade vahel. Jahid laveerivad vastutuules sadama poole. Takso püüdis õnnetuspaigast mööda laveerida. Laveerisime osavalt tantsijate vahelt läbi. Andis puude vahel laveerida, enne kui auto palgivirna juurde saime. Kass ei tee käppi märjaks, ta laveerib veelompide vahelt läbi. Kivilt kivile laveerides pääsesime üle jõe. *Pimesipäi ja käsikaudu laveeris „Norden” Läänemere rihvide ja saarterägas. H. Sergo.
2. piltl kindlast seisukohavõtust, otsustamisest kõrvale põiklema, mitte sirgjooneline ning järjekindel olema. Ta püüab laveerida, ei poolt ega vastu olla. Ütle ei või jaa – ära laveeri! *Ilmateated kah kuidagi laveerivad – midagi kindlat ei ütle .. H. Sergo.

lohutavalt ‹adv›
lohutades, lohutavana, lohutust pakkuvalt. Räägib lohutavalt, silitab lohutavalt lapse pead, patsutab lohutavalt õlale. Ütle mulle midagi lohutavalt head.

lugema ‹loen 42›

1. kirjutatut häälikulises kõnes enda v. kuulaja(te) tarbeks taastekitama; ka päheõpituna esitama. Lapsed õpivad tähti, seejärel veerima ja lugema. Oskab lugeda ja kirjutada. Loeb valju häälega, vaikselt, pominal, sosinal, endamisi, silmadega, mõttes. Loeb soravalt, ilmekalt, üksluiselt, takerdudes. Ta käekirja on raske lugeda. Õppetükk anti lugeda ja küsimustele vastata. Saksa keelt loen, aga vesteldes jään jänni. Loeb neljas keeles vabalt ilma sõnaraamatuta. Viidalt on lugeda, et Tartuni jääb veel 39 km. Armastab (ilukirjandust) lugeda, loeb väga palju. Loeb kirja, kuulutust, ajalehte, raamatut, artiklit, luuletust, romaani, pealkirju, kaupade hindu. Loe mulle ka, mida ta kirjutab. Lugesin lehest, et tuleb uus pensioniseadus. Ma olen sellest kusagilt lugenud. Loeb õhtuti lastele muinasjutte. On sul midagi head, põnevat lugeda? Tänasest lehest polegi midagi lugeda 'pole midagi huvitavat'. Jaan Krossi (romaane) loen ma alati naudinguga. Korrektuuri lugema 'korrektuurpoognaid v. -veerge (trüki)vigade leidmiseks ning parandamiseks lugema'. Lemmikraamat sai lausa pähe loetud. Narmendama, kapsaks loetud kriminull. Diktor loeb päevauudiseid. Noored näitlejad lugesid kirjaniku mälestusõhtul tema luuletusi. Issameiet, söögipalvet, loitse, nõiasõnu lugema. Lapsed loevad jõuluvanale salme. || (kõrgkoolis) loengut pidama. Professor Kivi loeb ülikoolis filosoofia ajalugu, seda loetakse neljandale kursusele. Keskaegses ülikoolis loeti ladina keeles. *Kord olime Aavikuga Viljandis õpetajate kursustel lektoriteks, mina lugesin keelt, tema kirjandust. J. V. Veski. || pühakirjakohta ette lugema v. vaimulikku kõnet pidama. *.. õpetaja luges ilusasti nii kodust ärasaatmisel kui ka surnuaial. P. Vallak. || hääldama, välja lugema. Kes pole prantsuse keelt õppinud, ei oska prantsuse nimesid lugeda. Kuidas seda sõna, nime loetakse? Perrault' (loe: perroo) muinasjutt. || (üllatava v. uskumatu rõhutamiseks). *Ent kas teate, mäherdusel eksemplaride arvul trükiti [Oscar Wilde'i] teoste andeid? Ütle ja loe: tuhat tükki. E. Vilde. || ‹hrl. väljendites: lugemas käima, lugema minema› van leeris käima, leeri minema; kirikuõpetaja juures abiellumisluba hankimas ning sellega seoses lugemisoskuse kontrollil käima. *Vaevalt oli ta leeris, peakoolis või lugemas .. ära käinud, kui talle ta ilu pärast kosilasi hakkas käima. Chr. Kannike. *.. tihti näen noori, õhetavate nägudega poisse ja tüdrukuid väljumas praosti kirjutustoast .. need käisid lugemas, et pühade ajal heita paari .. O. Luts.
2. mingeid muid märke, muud märgisüsteemi lahti mõtestada oskama, sellistest märkidest v. süsteemist aru saama. Nooti lugema. Matkaja peab oskama kaarti lugeda. Võhik ei oska lugeda tööjooniseid, skeeme. || looduslike moodustiste põhjal midagi teada saama. Aastarõngastest võib üht-teist lugeda puu kasvutingimuste kohta. Ennustaja loeb käejoontest inimese minevikku ja tulevikku. *Kui geoloogi ees on kivimipaljand, loeb ta sealt nagu avatud raamatust. I. Murdmaa.
3. välisilmingute järgi midagi varjatut, sisimat aimamisi taipama, mõistma. Oskab armastatu soove ta silmist lugeda. Luges mu pilgust, ilmest etteheidet, nõustumist. Ta taipab kõik ära, just nagu loeks teise mõtteid. *Ta võis juba selle [= ema] näost lugeda, kuidas haigega lugu oli. O. Luts. *Õpetaja silm jälgis seejuures järjest meeste nägusid, et nende pealt oma kõne mõju lugeda. E. Vilde.
4. loendama. a. (arve järjekorras nimetades). Laps oskab juba sajani lugeda. Ringikohtunik loeb kümneni: nokaut! Opereeritav ei saanud kahekümnenigi loetud, kui narkoos juba mõjus. „Üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm,” loeb tantsuõpetaja takti. b. (hulka, kogust arvuliselt kindlaks tehes). Loeb raha. Loe (ära), kui palju meid on. Kes neid lugeda jõuab, neid on nii palju. Luges mulle kümme kümnelist peo peale. Töö on tehtud, loe palk lauale. Loeb sõrmedel, sõrmede peal, keda tuttavatest külla kutsuda. Luges kompvekid kahe lapse jaoks pooleks. Loeb puhkuseni jäänud päevi. Kellaosuti loeb minuteid, logi loeb miile. Loeb keskendunud ilmel pulssi. Perenaine istub laua otsas just nagu sööjate suutäisi lugedes. c. (rivikäsklused võimlemistunnis). Järjest loe! Paariks, kolmeks loe!
5. ‹impers.› arvestama. Maakera vanuseks loetakse rohkem kui kolm ja pool miljardit aastat. *Ülepea loeti terves külas seitse korralikku noort tüdrukut .. O. Truu. *Puulaeva iga hea hoidmise juures loetakse üldse viisteist aastat. H. Sergo. || millestki, mingist momendist arvestust alustama v. algust arvestama. Tööstaaži loetakse tööle asumise momendist. Meie ajaarvamist loetakse Kristuse sünnist. Eesti teatri algust loetakse 24. juunist 1870, „Saaremaa onupoja” etendusest. *.. ja kui sa ise ära ei ütle, hakkab palk homsest lugema. M. Raud.
6. arvesse minema. a. arvestamisele kuuluma. Kergejõustikus rekordit ei loeta, kui tuule kiirus on lubatust suurem. Hüpe, tõuge loeb, ei loe. Pühapäevi puhkuse sisse ei loeta. *Sai tööd tapetud – kaks päeva luges kolme ette ja nõnda lastigi ennem tulema .. A. Hint. b. väärtust, tähtsust omama, väärt olema, midagi tähendama. Aega on vähe, iga minut loeb. Ärge jääge tulemata, talgul loeb iga inimene. Ilm ei loe, väljasõit tuleb igal juhul. Asjaajamises loevad tutvused palju. Teiste arvamused, seisukohad ei loe talle midagi. Mis loeb mehele paar muhku või kriimustust! *Ma mõtlesin, et meie ja meie poja tulevik ka sulle midagi loeb. R. Kaugver.
7. pidama, arvama. Midagi oma ülesandeks, kohuseks, saavutuseks, teeneks lugema. Seda loetakse talle süüks, veaks. Virisemist loetakse häbiasjaks. Küsimus loeti otsustatuks. Loeb end asja eest vastutavaks, oma hinnangut eksimatuks. Möödunud aastat võib tulemusrikkaks lugeda. Loeb ennast luuletajaks, kuigi trükis pole midagi ilmunud. Ma pole end veel kaotanuks, lööduks lugenud. Orja ei loetudki inimeseks. Ta ei taha end veel raukade hulka lugeda. Teda loetakse pugejate kilda. *Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad! A. Kitzberg.

maoli ‹adv›
kõnek
1. kõhuli. Olime kartulivagude vahel, põõsa taga maoli maas. Tuli tükk maad maoli roomata. Mees prantsatas, kukkus maoli (maha). Ta heitis, viskas end maoli (maha). Seal oli üks koeravolask maoli. *Nähtavasti oli hobune vajunud maoli mülkasse ega võtnud koormat järele. P. Vallak. | piltl. *Ta [= mõisnik] ei kannata seda, et sa ta ees enam maoli ei lange, et sa ka inimene tahad olla .. V. Saar.
2. piltl äärmiselt raskes olukorras. *Jah, veel paar päeva [sadu], ja siis ütle heinale aamen. Ja kolhoos on omadega maoli. P. Mõtsküla (tlk).

mehe|sõna
kindel resoluutne ütlemine, lubadus vm. Löö kord majja, ütle oma mehesõna! Tõotas, lubas mehesõnaga, andis mehesõna, et tuleb tagasi. Jääb kindlaks kord antud mehesõnale. *Piiskop nõudis temalt ainult mehesõna, et ta tulevikus ei kannaks tema vastu salaviha .. E. Kippel.

mekutama ‹37›

1. kõnek mekkides vähehaaval, veidi sööma v. jooma. Mõni rüüpab klaasi korraga põhjani, mõni mekutab tilkhaaval. Söö, ära mekuta! Joob väikeste mekutavate sõõmudega. *Sellel [pakul] armastas ta istuda ja omatehtud marja- või õunaveini mekutada. A. Beekman.
2. kõnek saamatult, venitades midagi tegema v. rääkima, mökutama. Ütle välja, kui midagi öelda on, ära mekuta! *Aliide mekutas pisut koha peal, tõusis siis üles ja läks teisele järele. A. Maripuu.
3. mökitama. Kitsed mekutavad. *.. naeris nüüd juba lausa valju häälega, lausa hirnus, lausa mekutas nagu sikk. A. Jakobson.

mina ‹rõhulises asendis›, ma ‹rõhutus asendis› ‹minu e. mu, mind, minusse e. musse, minus e. mus, minust e. must, minule e. mulle, minul e. mul, minult e. mult, minuks, minuni, minuna, minuta, minuga e. muga›
‹pron› ainsuse 1. isiku asesõna, osutab kõnelejale, lausungi väljendajale endale vt meie Seda teame ainult mina ja sina. Ma joonistan, arvutan, pesen. Ma olen juba söönud. Eks ma öelnud, et ära mine! Mina tulen ka kaasa. Seda minagi, et vara on minna. See olin mina, kes helistas. Mina, Tõnu Kukk, tõendan, et .. Minu Piret ja sinu Valli käivad ühes klassis. Matti on mu vend. See raamat on minu oma. Pull tuli otse minu poole. Sa oled minu vastu ikka hea olnud. Minu arvates sa hilinesid. Mind koheldi hästi. Halloo, kas te kuulete mind? Kas sa usud minusse? Minusse on ta alati hästi suhtunud. Sa kahtled minus. Mus tõusis viha. Mis te minust tahate? Ta ei ole must kunagi hoolinud. Palun, ulata mulle suhkrut. Minule küll tundub, et oht on möödas. Ta on mulle armas. Mis mul ometi arus oli! Minulgi on pilet olemas. See töö tuleb mul endal ära teha. Mult varastati mantel. Minult pole neil midagi saada. Minuni jõudis vaid plahvatuse kaja. Proovi end hetkeks minuna kujutleda! Minuta ei tehta siin midagi. Minuga juhtus hull lugu. Krõõt sarnaneb minuga. Miks sa minuga ei räägi? Vaata, mis nad on minuga teinud! Minuga on lood kehvad. || mitmesugustes (püsi)ühendites, väljendites, hüüatustes. Mis mina nüüd! Ah, mis nüüd mina! Oh sa mu aeg! Mu jumal! Mis see minu asi on? Ma sulle näitan! Kuidas sina mulle, nii mina sulle. Minu pärast mingu või maailm hukka. Minugi poolest võib minema hakata. Kui sa minu nahas peaksid olema! Minu ajad on möödas. Minu arust on emal õigus. Minu teada on Emmal poeg. See märkus oli kivi minu kapsaaeda. Minusse see asi ei puutu! Lapsed on minusse (läinud). Minust ei ole asja. Minule (sellest jamast) aitab, katsuge ise hakkama saada! Mul ei ole sinust sooja ega külma. Õige mul mees või asi. Kus mul asi! Ena mul asja! Vaadake te mul! Kus tuli mul keelaja välja! „Kah mul tark!” põlastas naine. Siin sa mul oledki! Vaata mul Evaldit, millega hakkama sai! || genitiivse atribuudina kellegi poole pöördumisel viisakus- v. poolehoiuavaldustes. Mu daamid ja härrad! *Ärge unustage, mu armas, et mina olen siin hingekarjane. V. Veber (tlk). || ‹koos verbiga käskiva kõneviisi ainsuse 2. v. 3. pöördes› hrl kõnek osutab tegevuse sunnitusele, kohustuslikkusele. Ma toogu 'pean tooma, mul kästi tuua' arstitõend. Mina tehku tema tahtmist mööda. Mina tee ja toimeta, aitäh ei ütle keegi. Mina too vett ja lõhu puid, tema ei liiguta midagi. || mina'p, minap (rõhutavalt, kinnitavalt:) just mina. Minap see olengi, keda nad otsivad. Mina'p ta sulle soovitasingi. *.. ütles: „Mina'p see peegli leidja olen ..” J. Kunder.

minema ‹minna, lähen, läksin, läks, mingu, mingem (e. lähme e. läki), minev, läinud, minnakse, mindud 39›

1. (eesmärgile osutamata:) (eemaldudes) edasi liikuma. a. (kulgeva inimese v. looma kohta). Seal metsaserval liigub keegi, ei saa aru, kas läheb või tuleb. Läheb kõndides, aeglaselt jalutades, komberdades, kepile toetudes, joostes, hüpeldes, puusi hööritades. Läheb kas või neljakäpukil, roomates. Longib, vehib, tipib, sibab minna. Mari läks ees, teised tema kannul. Mindi mööda metsasihti. Läksime tükikese maad. Kas läheme jala või hobusega, jalgrattaga, bussiga? See on pikk maa, annab minna. Lähme rutem, kiiremini! Jänes läheb pikkade hüpetega, hölpsat-hölpsat. Mees magab vankris, hobune läheb omapead. Läheb sammu, sörki, galoppi. Jälgedest on näha, et siit on läinud suur koer. b. (sõiduki vm. liikuva objekti kohta). Süst läheb lainetel kui nool. Sputnik läheb üle tähistaeva. Jõel läheb jää suure raginaga. Pilved tulevad ja lähevad. *Läks suitsev rong kesk udust ööd. M. Heiberg. *Mööda lõpmata teed / lähevad reed .. V. Ridala.
2. eesmärgipäraselt (eemale) liikuma, kuhugi v. midagi tegema suunduma. Poodi, kaubamajja, kinno, külla minema. Lähme, käime seal ära! Läki teele! Kuhu ta pidi minema, kuhu ta lubas minna? Läheb jõele, jõe äärde. Lähme siit veidi kaugemale! Kas sa pulma, koosolekule lähed? Peaks minema naabrimehe jutule. Lähme korraks aeda, sauna juurde. Poiss läinud kapi kallale. Hommikul läheb kari metsa, õhtul tuleb koju. Lähen nädalaks maale. Ehale, naistesse, tädiranda, kosja minema. Tööle, õppima, kooli minema. Homme mindavat puid istutama. Pere läks luhta heinale. Marjule, seenele, jahile, kalale minema. Kalurid läksid võrke sisse laskma. Kas lähete jalutama? Lähen toon piima. Läks põõsa taha asjale. Ära nii sügavale vette mine! Tule, lähme tantsima. Lähme juubilari õnnitlema. Läks kööki nõusid pesema. Kes siis nii vara magama läheb? Kuhu sa vastu ööd ikka lähed! Ma pean õhtul valvesse minema. Hädalistele tuleb appi minna. Läks istus kõige viimasesse lauda. Kaugele reis läheb? Sõtta, lahingusse, rünnakule, luurele minema. Sõjaväkke, aega teenima, kroonusse, sõduriks minema. Läheb sepale selliks, õpipoisiks. Läks linna autojuhiks. Lähen suvel karja, karjaseks. Rebane läinud kanavargile. Kass läheb hiirejahti. Loomad läksid paha peale. | kõnek (halvustavalt tõrjudes). Mine metsa, põrgusse, potilaadale, kassisaba alla! Ah, mine persse! || (suunatud v. juhuslike liigutuste v. liikumise kohta). Käsi läheb käisesse, tasku. Sõrm läks päästikule. Pall läks korvi, väravasse. Nael läks hõlpsasti seina. Niit ei läinud nõela taha. Paks püree läheb halvasti läbi sõela. Pilv läheb päikese ette. Päike läheb pilve taha. Hoop läks vastu õlga, põlve. Vaikse ilmaga läheb suits otse üles. Tolm läheb suhu, ninna. Mul läks midagi kurku. Laudlinale on küünlarasva läinud. Pind läks jalga, küüne alla. | piltl. Ta läks nii kaugele, et süüdistas mind plagieerimises. Ärge minge kergema vastupanu teed. Naljadega ei tohi liiga kaugele, liiale minna. Need sõnad läksid talle südamesse, hinge. See päev, sündmus läheb ajalukku. Majapidamine, kord läheb allamäge. Jutt läks oma rada. See lugu läheb homsesse lehte. Oletus läks märki, täppi, täkkesse. *Siis läks naerune vaade jälle üle hommikuse vee maamärke jälgima. O. Kool.
3. lahkuma, kuhugi mujale siirduma, (mõnikord ainult öeldisverbi tugevdavalt:) ära. Külalised asutavad juba minema. Kured on läinud, luiged on veel minemata. Kontoris tuleb koondamine, ei tea veel, kes jäävad ja kes lähevad. Raske on kodumaalt võõrsile minna. Lõi ukse kinni ja läks oma teed. Pärast lühikest nõupidamist mindi laiali. Millal buss, rong, laev läheb? Jooksis, lippas, kihutas, tormas, pühkis, lendas, pani (tulistjalu, padavai) minema. Katsu, et sa siit kiiremini minema saad. Hüppesse, pakku, redusse minema. Koer hiilis minema, saba jalge vahel. Vanker sõitis, veeres minema. Viige ta minema. Saadeti, aeti, kihutati, peksti, kupatati minema. Ta löödi töölt minema. Hirmutas linnud marjapõõsaste kallalt minema. Ehmatad, peletad une minema. Viska need vanad kotad minema! || (ajades v. ähvardades). Tee, et minema saad! Käi, kasi, kao minema! Välja mu majast, minema! Kukemait, kas saad minema! || piltl surema. Ta on väga haige, päris minemas. Igaühel tuleb kord (mulda, mulla alla) minna, keegi ei ela igavesti. Temal oli juba aeg manalasse minna. Siit ilmast minema. Teise ilma minema. *Aga nägu oli tal [= surnul] ilus, väga vaikselt vist läks. R. Kaugver. || (tegevust, elukorda, omandust v. alluvust vahetades) millelegi v. kellelegi muule siirduma. Jutt läks teistele teemadele, muudele asjadele. Läks sörgilt kõnnile. Ta olevat taimtoidule läinud. Läks mehele 'abiellus'. Ei see tüdruk Jürile (naiseks) lähe. Noored kurameerisid paar kuud ja läksid siis paari. Läksin erru, pensionile, kergemale tööle. Meie teeme töö, aga raha läheb tema taskusse. Hiljem läks maja pärijatele, pärijate kätte. Küla läks ühe valla alt teise alla. *Võru on läinud, Narva on läinud, kui kaua me siin sedaviisi juperdame! H. Susi.
4. kaduma, (ära) kuluma. a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma. Kohver on läinud, keegi on ta vist ära varastanud. Ei leia rahakotti kusagilt, läinud mis läinud. Mis läinud, see läinud, tagasi seda enam ei saa. Kui on trumm läinud, siis mingu ka pulgad! Maja, auto läks võlgade katteks. Kui avarii teed, on su juhiload läinud 'võetakse ära'. Kevad käes, varsti on lumi läinud. b. (millegi peale) kuluma. Kui palju sul kuus korteri peale läheb? Suur osa palgast läheb toidu peale. Mida rohkem raha saad, seda rohkem läheb. Mingu või viimane kopikas, aga auto peab saama! Üle saja krooni on läinud, kuhu see mul küll läks? Sügisel ja talvel läks palju petrooleumi. Kleidile, kleidiks läheb oma 4 meetrit riiet. Ütle, kui palju see sul maksma läks! Pani 'kulutas' restoranis ühe õhtuga pool palka minema. Pole viga, see raha läks asja ette. *.. näete, kui palju mehi laua ääres, üks tegu leiba teise järel läheb nagu kerisele. A. H. Tammsaare. c. (aja kohta:) mööduma, kuluma. Kui kiiresti küll aeg läheb! Aega läks, aga asja sai! Läks tükike, hulk aega. Tervet päeva selle töö peale küll ei lähe. Ja nii läks päev päeva järel. Paar tundi läks tarbetu tegevuse nahka. Palju aega läks kaotsi. Meenutati läinud aegu. See oli läinud pühapäeval, nädalal, aastal, suvel, sajandil. *Ja laevade peal / tema paremad aastad on läinud. J. Smuul. d. piltl. Kas sa mäletad veel või on sul see juba meelest läinud? See on ammu moest läinud. Kõik lootused on läinud. Õnn ja armastus – kõik on läinud! *.. ja sest saadik on tema sõprus Mariga läinud. A. H. Tammsaare.
5. oma seisundit, olekut v. asendit muutma; senisest erinevaks muutuma. a. (elusolendiga toimuvate füüsiliste, füsioloogiliste, psüühiliste jm. muutuste kohta). Ta on priskeks, paksuks läinud. Mehel on pealagi paljaks läinud. Ihu läheb kananahale. Kulm, otsmik läheb kortsu. Juuksed lähevad halliks. Läheb näost punaseks, valgeks, kahvatuks. Jalg läheb paiste(sse), siniseks. Silme ees läheb mustaks. Käed läksid kärna, paiste. Kõht läheb tühjaks. Vanainimese sõrmed lähevad konksu ja kõveraks. Tuju läheb halvaks, heaks. Meel läheb haledaks, härdaks, nukraks. Mängijad läksid järjest enam hoogu. Silmad lähevad märjaks seda meenutades. Ära sellepärast pabinasse, ärevusse, ähmi (täis) mine. Ei maksa ägedaks, marru, hasarti, põlema minna. Tüdrukud läksid kihevile. Suu läheb ammuli. Silmad lähevad imestusest suureks, pärani. Nägu läheb pilve, mossi, naerule. Kas ta on hulluks, lolliks, jaburaks, segaseks läinud? Tal läks mõistus segi. Laps on ulakaks, ülekäte läinud. Mees läks vihaseks. Loll läheb kergesti lõksu, mõrda 'saab petta'. See mees läheb joomisega põhja. Poiss on logardiks, pätiks läinud. Vanad kurdavad alati, et noored on raisku, hukka läinud. Lehmal läheb karv siledaks, läikima. Toakoer kippus liiga rammusaks, rasva minema. Kõrvad lähevad kikki, lonti, lingu. Saba läheb püsti, rõngasse, sorgu. Karv läheb turri, hambad lähevad irevile, paljaks. Pull läks kurjaks, tigedaks. Hobune on kaerte peal jõudu 'tugevaks, jõuliseks' läinud. *Näe kassipoeg läheb ka niruks, kui teda solgutad. A. H. Tammsaare. b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms. muutuste kohta). Järv läheb järsku sügavaks. Puud lähevad lehte, mets läheb roheliseks, sirelid lähevad õide. Ilm läheb külmaks, külmale, sulale, soojaks, soojale, vihmale, sajule. Läheb vist tormile, tuisule. Tuul on suureks läinud. Väljas läheb juba valgeks, pimedaks. Taevas läheb selgeks, pilve. Puud lähevad härma. Seened on vanaks läinud. Nuga on roostesse läinud. Katki, pooleks, tükkideks, kildudeks, lömmi, mõlki minema. Kott läks lõhki. Nöör läks umbsõlme. Uks läks sneprisse, lukku, riivi. Lukk läks rikki. Kevadel lähevad teed põhjatuks, poriseks. Seelik läks istudes kortsu. Toit läks soojaga halvaks. Lärm, kära läks suureks. Käru läks kummuli, uppi, uperkuuti. Talu läks pankrotti. Õhk läheb lämbeks, paksuks, raskeks. Nende kooselu läks võimatuks. Asi läheb halvaks, tõsiseks. Nüüd läks meil kiireks. Elu läheb räbalaks, viletsaks, viltu. Kõik kipub untsu, nässu, nurja minema. Nüüd sa läksid oma jutuga küll metsa. Unistused lähevad harva täide. Igavaks siin küll ei lähe. See ennustus võib tõeks minna. Seekord läks veel õnneks 'õnnestus, läks korda'. Ega sellepärast veel ilm hukka lähe! Kogu ettevõtmine läks tühja. c. välimuselt v. loomult kellegi sarnaseks kujunema. Vanem poeg on isasse läinud, noorem jälle emasse. Tal pole sarnasust ei isa ega emaga, oleks nagu pulmalistesse läinud. Kellesse ta niisugune küll on läinud! *Ta näis minevat noorusepäevade Jakobisse. Ilmalik trall oli tema kõrvadele magusam inglite laulust .. O. Tooming. *.. erineb oma isast, .. arvatavasti on ta läinud mõnesse kaugemasse esivanemasse .. M. Traat.
6. protsessi v. tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema. Mootor ei tahtnud käima minna. Uus elektrijaam läheb käiku. Lind läks lendu. Maja läks välgust põlema. Ahi läks hõlpsasti küdema, kütte. Kohvivesi läks keema. Haav läks mädanema. Mahl on käärima, pealt hallitama läinud. Selline kuuldus, kumu on liikuma, liikvele läinud. Istutasin kadaka, aga see ei läinud kasvama. Koerad läksid purelema. Eks katsu minna rahva vastu! Läheb nüüd sulane peremehega maid jagama! Läksid omavahel vaidlema, nägelema, tülli, riidu, raksu, käsitsi kokku, kaklema, kiskuma. Läks vaidluseks, ütlemiseks, nägelemiseks, tüliks. Nüüd läheb löömaks, mölluks, madinaks, raginaks. Hommikul läheb sõiduks. Traktoristidel kippus palgapäeviti viinavõtmiseks minema. *Kas siis mõni kaupmees teil kahjuga kauplema läheb, hurjuh! O. Luts. | läks! las läheb, las minna. Tähele panna! Valmis olla! Läks! *.. (valab Filosoofile veiniklaasi konjakit täis): Läks! E. Rannet.
7. sujuma, edenema, arenema. Kuidas elu, töö läheb? – Läheb ka, mis seal ikka. Kuidas sul koolis, eksamil läks? – Läks üle ootuste hästi. Seekord läks halvasti, kehvasti. Sul võib haprasti minna. Alati ei lähe nii, nagu soovime. Eks näe, kuidas tal kauplemisega läheb. – Mis seal minna! Sain asjad korda, kõik läks libedasti. Ei tea, mis saab või kuidas läheb. Ära muretse, las minna nagu läheb. Harjuta rohkem, küll hakkab minema. Töö ei lähe ega lähe, tee mis tahad. Sul, sinu käes läheb puude ladumine nagu päris metsamehel. Sai jalad alla, elu hakkas minema. Kõik asjad läksid korralikult. Jutt hakkas kuidagimoodi minema. Kuidas lükkad, nõnda läheb. *On mehi, kellel ei õnnestu hobustega, leidub teisi, kellel ei lähe linadega. R. Sirge. || kujunema, juhtuma. Läks nii, et ma ei saanudki tulla. Kahju, et nõnda läks. Ega see teisiti võinudki minna. See asi läks küll viltu.
8. sobima, kõlbama, sünnis olema. See kübar läheb sulle hästi. – Peab minema, kui teist ei ole. Minusugusele see korter ehk kuidagi läheks. Punased värvitoonid lähevad talle. Igale mehele habe ei lähe. See pole viisakas, see lihtsalt ei lähe. See nõu ei lähe. *Kuidas see ikka läheb, et kooliõpetaja lõhub puid. E. Männik.
9. mahtuma; mõõtmetelt sobima. Topi kott nii täis kui vähegi läheb! Siia ei lähe enam midagi. Kõht on nii täis, et enam ei lähe suutäitki. Saunapatta läheb 15 pange vett. Kilosse läheb marju poolteist liitrit. Need kingad ei lähe mulle jalga. Sinu mantel mulle selga ei lähe. Püksid lähevad lahedasti jalga. Proovisin sõrmust sõrme, aga ei läinud.Raamatud on riiulil nii tihedalt, et käsi ei lähe vahele.
10. tarvis, vaja olema, ära kuluma. Jämedamad puud läksid ehitusmaterjaliks. Seda läheb sul endal tarvis. *Ustel valvavad virgad, enamasti nahkpõlledes poesellid ja küsivad igalt mööduvalt maainimeselt: „Noh, peremees, noh, peremees, mis läheb?” O. Luts. *".. Või läheb ehk enne magamist üks topka?” – „Ei lähe ühtigi,” vastas onu. E. Männik.
11. ostetav, nõutav, menukas olema. Vanamoelised rõivad ei lähe, kes neid ostab. Kirjastaja kartis, et selline raamat ei lähe. Sõnaraamatud lähevad nagu soojad saiad. *Lugu on nõnda, et meie leht enam viimasel ajal ei lähe. M. Metsanurk.
12. teat. suunas paiknema v. kulgema; selliselt liikumist v. läbipääsu võimaldama. Esikust läheb üks uks kööki, teine tuppa. Kuhu see tee läheb? See tee läheb Paide peale, Türi poole. Raudtee läheb läbi metsa. Jõgi teeb siin käänaku ja läheb kirdesse. Koobas, kust pidi minema tee põrgusse. Näitas kaardilt, kus(t) rindejoon läheb. *Kahelt poolt ta [= pulli] kaelast läksid jämedad ketid käevarrepaksuste raudpostideni .. F. Tuglas.
13. etenduma. „Kuningal on külm” läheb „Vanemuises” suure menuga. Kõik etendused läksid täissaalile. O. Lutsu „Kevade” läks üle 200 korra. Kinos läks suure menuga üks Tarzani-film.

mis ‹mille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledesse ‹substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron›
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a. ‹substantiivselt› (tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b. ‹adjektiivselt› (täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2. ‹hrl. sg. nom.› kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c. ‹asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus› (umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt› (millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b. ‹adjektiivselt› (nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a. ‹adjektiivselt› (hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b. ‹substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a. ‹substantiivselt› (esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b. ‹adjektiivselt› (nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a. ‹seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid› (ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3. ‹kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.› kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b. ‹adjektiivselt› (nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

miskit|pidi ‹adv›
kõnek miskitmoodi, kuidagimoodi, kuidagipidi. Kui sulle tehakse miskitpidi ülekohut, tule ütle mulle. Ta on miskitpidi minu kauge sugulane. *Siin maailmas tuleb ikka ette, et need, kes armastust väärt on, seda miskitpidi ei leia .. L. Hainsalu.

mismoodi ‹adv›
küsiv-siduv viisisõna: kuidas, mil viisil, mil moel, mis kombel
1. otseses küsimuses, hrl. selle algul. Mismoodi sina siia sattusid? Mismoodi nad välja nägid? Mismoodi tuleb avaldus kirjutada? Mismoodi me aidata saaksime? Ta ajab lolli juttu. – Mismoodi lolli? Ära peab siit minema, aga mismoodi?
2. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes. Võeh, mismoodi võib inimene hea elu peal paksuks minna! Näe, mismoodi meelitada oskab! *Saime Laidarust metsalangi, aga mismoodi see poisike puud maha saab! M. Rebane.
3. alustab sihitis-, täiend-, määra-, viisi- vm. kõrvallauset. Ütle, mismoodi ta välja näeb? Ma ei mõista, mismoodi nad mu üles leidsid. Küsis, mismoodi ma asjasse suhtun. Mul ei olnud aimugi, mismoodi me maal elama hakkame. Teie palk sõltub sellest, mismoodi te oma tööga toime tulete. Tegi nii, mismoodi 'nagu, kuidas' oli teda õpetatud. Mismoodi 'kui väga' Toomas ka ei pingutanud, esikohast jäi ta ilma. *Mismoodi hakkavad kõlama lähemate aastate hundijutud, seda ei tea. F. Jüssi.
4. iseseisvas lauses osutab ebamäärast viisi. Tantsuõhtust alguse saanud tutvus võib jätkuda ei tea mismoodi.

mispeale ‹adv›
küsiv-siduv sõna
1. iseseisva küsilause algul: millest põhjustatuna, mille tõttu, mis põhjusel, mille peale. Mispeale sa nõnda ägestusid, vihastasid?
2. kaudküsimuse vm. kõrvallause algul. a. mis põhjusel, millest põhjustatuna, mille tõttu. Ütle, mispeale sa punastasid. Tõmbas ohjadest, mispeale hobused seisma jäid. *Lööb Kustile piitsaga mööda jalgu, mispeale viimane „ai!” karjub. O. Luts. b. millele vastuseks. Mees tegi sügava kummarduse, mispeale naine kergelt noogutas. Tüdruk sosistas poisile midagi kõrva, mispeale viimane naerma puhkes. c. mille järel, millele järgnevalt, misjärel. Söödi ja joodi, mispeale noorem rahvas tantsumurule läks. Ajas koera toast välja, mispeale ukse kiiresti kinni lõi. *Reesaared olid teatanud, et saabuvad nädala lõpul, mispeale majas vallandus vilgas tegevus. I. Jaks.

mis|pidi ‹adv›
küsiv-siduv sõna
1. millises(se) asendis(se), mis suunas. a. otseses küsimuses. Mispidi seisame, näoga või seljaga tee poole? b. alustab sihitis-, möönd- vm. kõrvallauset. Kas sa ikka veel ei tea, mispidi tuleb jõgesid kaardil näidata! Linnalaps ei teagi, mispidi hobust ette rakendatakse. Mispidi ma end ka pööraksin, und ei tule. *Taevaalused lõõritajad ei hooli sellest, mispidi voolavad veed .. V. Saar.
2. kuidas, mismoodi, mil moel. a. otseses küsimuses. *„Ja mispidi ta [= jaanileib] püha on?” – „Ristija Johannes järas neid.” J. Kross. b. alustab sihitis-, täiend- vm. kõrvallauset, vahel ka muudel juhtudel. Ütle mulle, mispidi need kastid asetada. *Kogu elu oli nüüd üks suur sõlmepundar, võta mispidi tahad. A. Viirlaid.

mis|pärast ‹adv›
küsiv-siduv sõna: mis põhjusel, miks, mistõttu, milleks
1. otseses küsimuses. Mispärast sa ei tulnud? Mispärast Ants sind ei salli? Mispärast mind siia toodi? Mispärast kajakad täna nii ärevalt kiljuvad? Sind vallandati, aga mispärast siis? Sa ei saa hakkama. – Mispärast ei saa? Enam ei saa viivitada, peame pulmad tegema. – Mispärast?
2. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes. Mispärast ma ometi nii ütlesin! *Miks, mispärast su tütretütar pidi küll näo poolest just sinusse minema! E. Maasik.
3. alustab sihitis-, alus-, täiend-, põhjusmäärus- vm. kõrvallauset. Ütle, mispärast ta nõnda endast välja läks. Poeg ei mõistnud, mispärast isa ära viidi. Õpetaja uuris, mispärast Tiit üleeile puudus. Mees tahtis selgusele jõuda, mispärast naine tema vastu nii okkaline on. Külas nähti harva autot, mispärast kõikide silmad olid pööratud tee poole. Siin peituski põhjus, mispärast Epp ja Kai üksteist ei sallinud. Nüüd on selge, mispärast sa alati hilined. *See ilmutanud lapsena üllatavat kavalust kaardimängus, mispärast nõuks võetud teda diplomaadikutsele pühendada. E. Vilde. || (koos lauselühendi v. mittetäieliku kõrvallausega). Dagmar kartis meest, isegi teadmata, mispärast. Vanaema armastas külalisi, raske öelda mispärast. *Aga täna ärgates on ta rõõmus, isegi ei tea, mispärast. A. H. Tammsaare.

mistõttu ‹adv›
küsiv-siduv sõna: mille pärast, mille tõttu
1. otseses küsimuses. Mistõttu vili õieti ikaldus? Mistõttu ta tulemata jäi?
2. alustab kaudküsimust vm. kõrvallauset. Ütle, mistõttu vili ikaldus. Vastased on enam-vähem võrdsed, mistõttu heitlus kulgeb vahelduva eduga. Paneelide vuugid on halvasti isoleeritud, mistõttu niiskus tungib tubadesse. Raha oli vähe, mistõttu osa vajalikke oste jäi tegemata. *Taevatelgil pole kuud, mistõttu Vltava lai veepind on süsimust .. L. Metsar (tlk).

misuke(ne) ‹-se 5› ‹pron›
kõnek missugune. a. otseses küsimuses. Misuke see uus juhataja kah on? Misukest koera sa endale tahaksid? Majast väljus üks naine. – Misuke naine? *„Miks sa siis just selle koha ostsid?” – „Aga misukese siis?” küsis peremees vastu. A. H. Tammsaare. b. alustab kaudküsimust vm. kõrvallauset. Ütle, misuke see praam päris on? Nüüd alles näen, misuke sa oled. Mõtle ometi, misukese pahanduse sa meile kaela tõmbad. Küll ma tean, misukest tüdrukut sa jahid! Vahi, misukeste katkiste kingadega ma pean käima. *Ei saa enam aru, misuke kruvi temal logiseb või misuke minul. A. Kaal. c. retooriliselt, hüüatustes. Ena, misuke veidrik sa oled! Misukesed ilusad riided sul on! Misuke kole mees! Oh, misuke siga sa oled! Misuke jultumus, sõbra naine üle lüüa! *Milline menu, misuke entusiasm kuulajate keskel, määrased aplausid! F. Tuglas. d. umbmäärastes ühendites. Olgu töö misuke tahes, tema lööb ikka käed külge.

muidu ‹adv›

1. muul v. vastasel juhul, vastasel tingimusel. Hakake kohe minema, muidu jääte hiljaks. Räägi õige kõvasti, muidu ta ei kuule. Olge libedal teel ettevaatlikud, muidu võite kraavi sõita. Sa vali sõnu, või muidu ma vihastun. Poissi peab karistama, muidu läheb päris ulakaks. Ütle, kuidas asi oli, või muidu ... – Mis muidu? Tee suitsu ka, mis mees sa muidu oled! *Katsu, Mart, temaga kannatlikum olla, muidu läheb teie elu õige raisku ... Chr. Rutoff. || muul ajal, muul puhul. Toiduraha andis ta igal palgapäeval, aga ka muidu, kui tal ainult oli. Ma ei näe teda muidu, kui ainult pühapäeviti. Tuleb siis, kui tal asja on, muidu mitte. Korterist ei saa muidu välja tõsta, kui ainult kohtuotsuse põhjal. *Seda laeva ei saanud näha muidu, kui ainult pühade ajal. V. Luik.
2. tavaliselt, harilikult. Muidu nii rahulik mees oli täna ärritatud ja vihane. Muidu on ta jutukas, aga nüüd ei saa sõnagi suust. Suurem, teistmoodi, kaugemal kui muidu. Sel aastal on sääski, taimekahjureid rohkem kui muidu. Seekord venis lõunatund pikemaks kui muidu. Lase jalga! Rutem kui muidu! (ka tähenduses: otsekohe, silmapilk). *Uisu krahv ei olnud nimelt sel määral uhke nagu temasugused härrased muidu. E. Vilde.
3. teisiti, muul viisil. Koopasse ei pääse muidu kui köiega. Ega me muidu toime tule, kui kutsume teised appi. Tööd tuleb teha, kuidas sa muidu elad, kust sa muidu raha saad! Kogu aeg rahmeldab ja askeldab – lihtsalt ei saa muidu. Ta võib jala ära nikastada või kuidagi muidu viga saada. *Nüüd ei saanud Kaarel kuidagi muidu, kui pidi teisepere peremehel ka püksivärvlist kinni võtma .. A. H. Tammsaare. *„Tasu ka ikka saab?” – „Noh natuke ikka. Kuidas muidu.” V. Gross.
4. muus osas, muus suhtes; üldiselt. On ta muidu, mis ta on, aga oma ala ta tunneb. Jaan on mu koolivend ja ka muidu hea sõber. Muidu on ta terve, ainult see vigane jalg. On muidu endine, ainult pea on halliks läinud. Üksikud puud ja võsatutid, muidu kõik lage maa. Põrand on veel värvida, muidu on tuba remonditud. Raskeid koormaid ta vedada ei jaksanud, aga muidu oli Miira hea hobune. Tööga oled sa siis rahul, aga kuidas muidu elu läheb, mis sa muidu (ka) teed? *Muidu nii raskemeelses regivärsis moodustavad laulud laulust ja laulikust erakordselt helge ja päikesepaistelise värsipõimiku. Ü. Tedre.
5. tasuta, ilma. Ega ma muidu ei taha, ma maksan. Selliseid kingi ei tahaks muidu ka. Sai korraliku maja päris, peaaegu muidu kätte. Kas ostsid või said muidu? Ikka tuleb maksta, muidu ei anta midagi.
▷ Liitsõnad: jumala|muidu, poolmuidu.
6. niisama, lihtsalt; (ilma)asjata, asjatult. Ega ma seda tõsiselt mõelnud, muidu naljaks ütlesin. See olgu muidu suusoojaks rääkida. Ma ei lähe kuhugi, muidu jalutan. Töö ootab, pole aega muidu vahtida. Mis sa muidu istud, koori parem kartuleid! Raiskasin terve päeva muidu ära. Ega sa muidu tulnud, ju sul ikka asja ka oli? Ju selle taga ikka midagi on, ega rahvas muidu räägi. See on sul küll muidu kartus. *On sinu sõnade taga ka midagi või tahad sa mind muidu hirmutada? A. H. Tammsaare.

mõistu|jutt [-jutu]

1. mõistu räägitav jutt. Kosjas aeti mõistujuttu kadunud mullikast. Ütle otse välja, ära aja mõistujuttu! Poisinolkide nilbed mõistujutud.
2. kirj lühike, puhuti allegooriline jutustus, mille õpetlik mõte on kätketud teise nähtuse valdkonnast võetud sündmusse, parabool, tähendamissõna. Uue Testamendi mõistujutt kadunud pojast. Horatiuse mõistujutud.

mõistu|kõne
mõistujutt; allegooria. Laps ei taipa sellisest mõistukõnest midagi. Jäta mõistukõned ja ütle otse välja. Totalitaarses riigis saab kirjanik öelda tõtt vaid mõistukõnes.

mõistu|sõna
mõistukõneline väljend. Ega tema ütle otse, räägib aina mõistusõnadega.

mõjus ‹-a 2› ‹adj›
mõjuv, tõhus; mõjukas. Uued mõjusad ravimid, ravimeetodid. Iga häda vastu leidub mõjus rohi. Mõjus karistus, trahv. Tuleb mõjusamaid meetmeid rakendada. Karastamiseks on kõige mõjusamad külma vee protseduurid ja saun. Mul polnud mõjusat põhjust tööst keelduda. Tal on mõjusaid eestkostjaid. Ütle sina oma mõjus sõna. Mõjus esinemine, naeratus, pilk. *.. praegusel ajal on kõige mõjusamad süüdistused usuloidus ja riigileigus. M. Traat.

mõtlema ‹mõtelda e. mõelda, mõtelgu e. mõelgu, mõtelnud e. mõelnud, mõteldakse e. mõeldakse, mõteldud e. mõeldud 49›

1. keeruka ajutegevuse abil asjade, nähtuste vm. omadusi ja seoseid leidma, järeldusi ja otsustusi tegema (hrl. mingi probleemi lahendamiseks, millekski selguse saamiseks). Algeliselt, primitiivselt, konkreetselt, abstraktselt, loogiliselt, filosoofiliselt, teaduslikult mõtlema. Kiiresti, kainelt, pingsalt, aeglaselt, laisalt, loiult mõtlema. Kunstnik mõtleb kujundites, kujundlikult. Tavaliselt mõtleme oma emakeeles. Õpi oma peaga, iseseisvalt mõtlema. Mõned inimesed räägivad omaette, mõtlevad valjusti. Igaüks mõtles omi mõtteid. Mõtlesin palavikuliselt, mis teha. Mõtle (hästi) ja tuleta meelde, kuidas see oli. Anna aega mõelda, las ma mõtlen veel. Nõustus ilma pikemalt mõtlemata. Ära rumalusi räägi, mõtle peaga. Mõtleb nii, et pea ragiseb, suriseb. See ülesanne pani mehe mõtlema. Inimene on mõtlev olend, tal on mõtlev aju, pea. Enne mõtle, siis ütle. *Oli ta ju koju tulnud üksinduses üht-teist selgeks mõtlema .. M. Traat. || kellelegi, millelegi oma mõtteid suunama, neid sellele koondama; kedagi v. midagi silmas pidama, arvestama. Kelle peale, kellele, kellest, mille peale, mida, millele, millest sa mõtled? Mõtleb kodustest, kodustele. Ära mõtle surma peale, mõtle elule. Raha on nii vähe, et säästude soetamisele ei saa mõeldagi. Ma tahan ettepaneku üle veel mõelda. Mõtleb aina kurbi, süngeid asju. Asja on mõeldud nii ja teisiti, on mõeldud igat kanti. Mõtleb ainult endale, oma heaolu peale. Kui sa muust ei hooli, siis mõtle vähemalt lastele, laste peale. Selle vihjega mõtles ta vist mind. Ei, ma ei mõtle Jaani, ma mõtlen seda teist poissi. Mida ta selle ütlusega mõtles? Need sõnad olid vist vastuseks mõeldud. Kas uudist tead? – Missugust uudist sa mõtled? Need aastad – ma mõtlen neljakümnendaid – olid rasked. *Mõtlen: mängus ei ole mul õnne / ja naistega mul ei vea. A. Sang. || arvama, teat. arvamusel, seisukohal olema. Mis ta endast õige mõtleb, kelleks ta end peab? Ei maksa teisest inimesest halba, halvasti mõelda. Mõtlen just nii, nagu praegu ütlesin. Mõtlesin juba, et sa ei tulegi. Ma mõtlen, et Maril on õigus. Mis sina sest loost mõtled? Talle on ükskõik, mis teised temast mõtlevad. Ära mõtle, et sina oled maailma naba. Ega te ometi mõelnud, et tulime siia logelema!
2. kavatsema, plaanitsema. Mõtlesin ennast talle appi, abiks pakkuda. Mõtles kleidi pikkade varrukatega teha. Kuidas sa mõtled puhkust veeta? Vahib vihaselt otsa, justkui mõtleks kallale tulla. Mul on seni juba tehtud, kui tema alles mõtleb. Mis siin enam mõelda, teeme nii – ja valmis! Paistab, et ta ei mõtlegi käsku täita, minema hakata. Hakka tööle! – Ei mõtlegi! Romaan on mõeldud kolmeosalisena, kolme eri raamatuna. Mõeldud – tehtud (otsustamise ning kiire selle järgi toimimise kohta). Vihm ei mõtlegi üle jääda. Inimene mõtleb, aga jumal juhib. || ette nägema, määrama. See võis olla hästi mõeldud, kuid kukkus halvasti välja. Eelnev jutt oli mõeldud ettekäändeks, minu vihastamiseks. Etteheide polnud sulle mõeldud. Tööriist on mõeldud tööd hõlbustama. Tehnikumidele mõeldud õpik. Eelkõige lugemiseks mõeldud näidend. *Onnike oli mõteldud peamiselt küll õitselistele .. A. Taar.
3. kujutlema; välja mõtlema. Kui on hea fantaasia, võib mõelda enda karuks, linnuks, kas või Hiina keisriks. Mõtle end minu asemele, siis saad mu probleemidest aru. Mõtelge, mis oleks, kui talve ei tulekski! Ilusam, kui ma eales mõelda oskasin. Kui see tõsi oleks, mõtle ise, mis siis juhtuks! *Kui aga ei olnud, mida lugeda, siis mõtlesin ise endale lugusid. M. Raud. || mõtle!, mõtelge!, mõelda ~ mõtelda!, mõtleks! kõnek (millelegi v. kellelegi tähelepanu juhtimiseks, emotsionaalseks esiletõstmiseks). Mõtle, kell juba kaks! Mõtelge ometi, Milla läheb mehele! Mõelda vaid, tema loodab direktoriks saada! Mõtle, kui põnev! Mõtle, missugune suuvärk! Mõtleks, kui tähtis mees ta oma arust on! Mõtleks, kus asi, mille pärast nutta! *Mõtelda, et on veel inimesi, kes ei usu kotermanni! A. Kalmus. *Kägu kukkus. Mõtleks ometi: pärast jaani! L. Promet.

mökutama ‹37›

1. mökitama. Lambad määgivad ja kitsed mökutavad. *.. lakkamatult mökutas saksofon ja põmpsus trumm. O. Tooming.
2. segaselt, katkendlikult, kidakeelselt v. kobavalt rääkima. Ütle lühidalt ja selgelt ära, mis sul öelda on, ära mökuta! *Aga kõige hullem, mõtlesin, oleks nüüd mökutama hakata. Lao aina vastu, raiu oma, sul on ju õigus! V. Ilus.
3. aeglaselt, venitades midagi tegema v. toimima. Mis te mökutate, hakkame juba minema. Tehke eluga, ei ole (siin) aega mökutada (midagi). *„Mida kuradit sa mökutad, tõmba [lämbuval lehmal] kõri maha!” kriiskab Liide. V. Lattik.

mühin ‹-a 2› ‹s›
tugeva tuule, lainetuse vm. pidev ühetooniline heli, mühisemine, müha. Tuule, tuisu, tormi, mere, metsa mühin. Äikesehoog läheneb kurjakuulutava mühinaga. Püüab karjuda midagi üle kose mühina. Lained veerevad mühinal randa. Vesi langeb ühtlasel mühinal tammist alla. Heinaküün põles mühinaga, mühinal. || (tegevuse intensiivsust, hoogu rõhutades). Töö läheb mis, nagu mühin. Kurk kasvab mühinal, nii et mühin (taga). Elu läheb mühinal. Läheb mühinal, mühinaga mööda, ei ütle teregi. Sai pahaseks, läks mühinal toast välja.
▷ Liitsõnad: maru|mühin, mere|mühin, metsa|mühin, tulemühin.

naagutama ‹37›
hrv näägutama. Ütle ära, mis öelda on, aga ära kogu aeg naaguta. Naagutavad emametsised, -tedred.

nagu
I. ‹konj›
1. esineb metafoorsetes sarnasusvõrdlustes.; sün. justkui, otsekui, kui. a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga. Mees nagu härg. Juuksed nagu harjased. Kõrvad nagu kapsalehed. Nägu nagu kitsejälg, täiskuu. Nina nagu kartul. Lillekimp nagu lehma lõuatäis. Poiss nagu ponks. Hobune nagu unistus. Kaupmees nagu lahkus ise. Õnne nagu tõrva! Uni nagu linnul. Mehel on isu nagu hundil. Tal on elu nagu kuninga kassil. Niisugune arenenud maa nagu Taani. Mees nagu mees ikka. b. seostab võrreldava adjektiivi v. adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Tuba külm nagu hundilaut. Kena nagu nukuke. Pime nagu kotis. Raske nagu tina. Punane nagu tuli, veri. Kerge nagu lind, sulg. Vait nagu sukk. Tumm nagu kala. Käed pehmed nagu siid ja samet. Paljas nagu porgand, püksinööp. Süütu nagu sündinud laps. Häbelik nagu peksa saanud peni. Vaene nagu kirikurott. Lahutamatud nagu kaksikud. Üksi nagu vana känd. Selili nagu sitikas. Kinni nagu tinutatud. Järsku nagu noaga lõigatult. Kiiresti nagu filmis. Teen nii hoolikalt nagu üldse võimalik. *Nõu oli varsti täis, aga tundus veel niisama kerge nagu tühjalt. H. Sergo. c. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vm. Tammub nagu karu. Seisab nagu verstapost. Magab nagu nott, jahukott. Istub nagu nui. Haaras mu käe nagu pihtide vahele. Sõnu tuli nagu kuulipildujast. Nina tilgub nagu mahlakask, kevadine jääpurikas. Räägime nagu mees mehega. Mangub, ajab peale nagu uni, mustlane. Karjub nagu ratta peal, nagu põrsas aia vahel. Kleit istub seljas nagu valatud. Kargas üles nagu ussist nõelatult. Poiss visati nagu vedrust püsti. Hääl tuli nagu tõrre põhjast. Koputab nagu viisakas inimene ikka. Teen, arvan nagu teisedki. Mäletan seda nagu läbi une, udu. Vihma kallab nagu pangest, pangega. Tõmbab ligi nagu magnet, magnetiga. d. seostab öeldisverbi onomatopoeetilise verbi või substantiiviga, mis osutab tegevuse intensiivsust, heli vm.; sün. (nii) et, (nii) mis. Magavad nagu noriseb, nagu norin 'norinaga, norinal'. Läks mööda nagu mühises, nagu mühin. Naerab nagu lagiseb, nagu lagin. Nuuskab nagu löriseb, nagu lörin. Laps jookseb juba nagu madiseb, nagu madin. Õunu tuleb alla nagu robiseb, nagu robin. Laseb laulu nagu laksub. Kloppis vaipa nagu matsus.
2. alustab võrdlus-, viisi- vm. võrdlust sisaldavat kõrvallauset. a. alistavas lauses hrl. korrelaadina nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi jmt. adverbid; sün. kui. Sajabki nii, nagu ilmajaam ennustas. Sain niipalju raha, nagu ülikonna ostmiseks vaja on. Tegi nõnda, nagu poleks midagi kuulnud. Ujus niiviisi, nagu kunagi varem polnud ujunud. Nagu ema ees, nii tütar järel. b. alustab näimist v. tundumist väljendavat võrdluse varjundiga viisilauset; sün. kui, justkui, otsekui, just nagu. Nägin unes, nagu oleksin olnud põrgus. Mulle tundub, nagu oleksime kunagi kuskil kohtunud. Tuleb tunne, nagu oleksin sellest juba kuulnud. Paistab, nagu sajule lõppu ei tulekski. c. alustab muud võrdlust sisaldavat kõrvallauset; alistavas lauses hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. Lugu paistab seesugune, nagu oleks meie arusaamad ses asjas täiesti erinevad. Kas tead teist niisugust tüdrukut, nagu oli meie klassiõde Viiu?
3. alustab ajalauset, mille tegevus v. olukord eelneb vahetult pealause tegevusele v. olukorrale; sün. niipea kui. Nagu mind nägi, pistis kisama ja lippas minema. Nagu lähemale tuled, löön küüned näkku. Nagu teada saad, ütle teistele ka. Nagu ühed kindad valmis, alustan teisi.
II. ‹adv› kasut. mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel; sün. justkui, just nagu a. esineb tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Võiks nagu õhtule jääda, kinno minna. Oleks nagu põhjust rääkida. Aga eile sa nagu lubasid kindlasti tulla. Ootasin, lootsin nagu enamat. Kas oled seda tööd varemgi teinud? – Nagu oleks. b. esineb näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Hakkab nagu sajule, sulale, külmale minema. Vihm on nagu hõredamaks jäänud. Sai mu peale nagu pahaseks. Sa nagu ei rõõmustagi? Tal on nagu piinlik küsida. Seda on temast nagu raske uskuda. Niimoodi nagu ikka ei sobi. Keegi nagu kobistab ukse taga. Oli nagu kuskilt kuulnud, et .. Pidavat nagu hakkama naist võtma. See paistab nagu tõukoera moodi. c. esineb millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele v. hurjutuse väljendamiseks. Nagu ta seda ise ei teaks! Nagu ta mu nõu kuulda võtaks! Nagu nad ise ilma süüta oleks! Nagu mina sinna midagi parata saaks! Nagu keegi teda siia oleks palunud!

no ‹adv›

1. rõhuta modaalsõnana lause alguses v. teatava sõna ees aitab esile tuua öeldava tundetooni, väljendada teatavat suhtumist. a. (meelepaha, hurjutamist, noomimist v. põlastust). No on tobu, ohmu! No kes siis nii teeb! No pagan võtaks, no taga paremaks! No nüüd on lugu lahti, no nüüd on hull väljas! No mis sa ütled lollile, no mis sa hulluga teed! No ütle nüüd! No kus sa sellega! No tema pole minu keelaja! No oota sa. No katsu sa! No mis sa vahid, hakka minema! No noh, ära otsa jookse! No küll on tegelane, tüüp! No kuulge (, mis liig, see liig)! No aitab juba! *„Polla, no mis sa ...!” tõreles tüdruk [koeraga] .. K. Ristikivi. *.. ilmus [kära peale] kooliõpetaja .. ja sõnas: „No poisid, poisid, ärge lage pealt ära tõstke.” O. Luts. b. (möönmist, millegagi v. kellegagi nõustumist, väite kategoorilisust, ka imestust jm.). No olgu (nii, pealegi), ma tulen! No (seda) muidugi, no seda küll. No siis on hästi. No nüüd sa oled mul käes, peos. Ma tulen, no tingimata tulen. Kas sa siis tõesti ei saa? – No mitte kuidagi ei saa. – No siis pole midagi teha. Ära kiirusta, no küll me jõuame. Kas ma tohin ka tulla? – No muidugi. No see ei ole õige. No mitte iialgi, no mitte kunagi. No oli see alles vana! *No olid närused ajad, no maksti viletsat palka .. I. Sikemäe. c. (imestust, üllatust v. pahandamist). No kas siis naerda ka enam ei tohi? No mis see siis tähendab? No millal see maja siis ükskord valmis saab? No kuidas sul siis elu läheb? No kuhu nüüd? No mis siis Tartus ka uudist? d. (palvet, kehutust jne.). No lähme, no käime ära. No ära nüüd sellepärast pahanda. No lepime ära. Söö nüüd midagi, no maitse vähemalt. No ära sellepärast nuta, pahane ole. No las ma proovin vähemalt. No säh, võta! e. (soovi, tervitust, kirumist jms.). No tere, tervist, poisid! No nägemiseni, no jumalaga siis. No kõike head teile! No aitäh sulle! No tohoh kurat! No tohoo tonti! No vaat sulle säh! No vat kus lops! f. (mõttepööret, vastandamist). Oma maja oleks ju tõesti tore, no aga raha, kust see tuleb? Lähete lahku – no aga mis lastest saab? Aastaid hiljem, no siis selgus mõndagi. Ta pole kõnemees, no aga koolivenna juubelil tuli mõni sõna öelda.
2. murd nüüd, n'd. *Teadagi, egas käbi kännust kaugele ei kuku – ei noh, kussa no sellega! O. Luts. *Tulge no sisse, mis me siin seisame. Istume meie pool! R. Roht. *Mis ma tast [= karjatüdrukust] no sellepärast [peksan] ... A. Taar.

noor|härra
noor härrasmees; (hrl. noormehe endisaegse kõnetlussõnana). Mõisa, kirikumõisa noorhärrad. Tudengist noorhärra. Köster ja köstriemand kutsusid oma poega noorhärraks. Peened, nooblid noorhärrad frakis ja kõvakübaras. *Ütle, Tõnisson, kas sina lasksid õpetaja noorhärrade parve jõe põhja? O. Luts.

nudi ‹11› ‹adj›
ilma väljaulatuvate osadeta v. tömbiks, ümaraks kärbitud; sile, paljas. a. sarvedeta. Nudi lehm, oinas. Nudi peaga lambad. b. paljaks aetud, paljas; pöetud juustega. Nudiks aetud, pöetud pea. Nudi peaga noorsõdurid. Tal olid enne õlgadeni juuksed, nüüd on lasknud nudimaks lõigata. Ära mind päris nudiks pöe! Pole harjunud teda nudina nägema. Kiitsakas nudi mees. c. kärbitud, lühendatud v. lühenenud; tömp, töbi. Ära hekki liiga nudiks lõika. Nudiks kulunud hari, pintsel, küüned. Nudi sabaga koer. Nudiks lõigatud remmelgad kui nuiad tee ääres. Liibuv müts teeb su näo nudiks. *Mis parata, kui üllas aeg / meil okkaid kõikjal maha laasib, / et nudina roos istuks vaasis .. J. Sütiste. d. piltl eripäratu, lame, ilmetu. Kõigil on ühesugune nudi jutt, oma arvamust ei ütle keegi. Elu nühib teravad nukid maha, teeb kõiki ühesugusteks nudideks. Nudi arvustus, artikkel. *Mis on linn ilma kõrgemate tippudeta, tornideta, vabrikukorstnateta? Eemalt vaadates igatahes nudi ja igav. J. Semper.

nutusilmi ‹adv›
pisarsilmi. Palub nutusilmi abi. *„Mis ma pean tegema, ütle ometi?” küsis Eeva nutusilmi, värisedes nagu leht. J. Ruven.

näägutama ‹37›

1. tüütavalt korrutades ette heitma, hurjutama, nääksuma (2. täh.); kiusates nöökima, narrima. Ütle ära, mis öelda on ja ära pärast enam nääguta. Ei maksa teda, tema kallal näägutada. Mis te tast näägutate? Kipub teisi iga asja pärast näägutama. Naine näägutab alatasa, päevast päeva, et mees ei oska raha teha. Mina pole igaühe(le) näägutada. Saan kodus näägutada, kui tulekuga hilja peale jään. Ena mul asja, mida nii kaua (järele) näägutada! Käsutamise pärast näägutatakse teda füüreriks. Irisev ja näägutav toon, kriitika. *Mis jääb teistel muud üle, kui ta hobusekronu ja troskat pilgata ja teda ennast näägutada. J. Semper. *Teda näägutati selle Dusjaga, et see surevat armastusest tema vastu. M. Lepik (tlk).
2. nääksuvat häält tegema. *.. juba ta laksutas peopesi okstel näägutavale metsnäärile .. O. Tooming.

nüüd ‹adv›

1. rõhulisena väljendab ajasuhteid ning tähistab just käes v. kulumas olevat ajahetke v. -lõiku; mineviku sündmustest rääkides märgib seda ajahetke, milleni parajasti on jõutud. Enne ja nüüd. Kas nüüd või kunagi hiljem. Just nüüd on õige aeg. Siis oli nii, aga nüüd on hoopis teisiti. Nüüd sa alles tuled! Eile käis ja nüüd jälle. Alles ta nuttis ja nüüd juba naerab. Hommikul sadas, aga nüüd päike särab. Nüüd läheb töö(ks) lahti. Nüüd pole muud, kui hakkame pihta. Ma ei saa nüüd maksta, maksan tuleval nädalal. Ta on nüüd seitsmekümne nelja aastane. Veel nüüdki läheb süda soojaks, kui noorust meenutada. See oli aprillis, aga nüüd on varsti juuni lõpp. Sellest on nüüd juba kaheksa aastat. Meil on nüüd rasked ajad. Nüüd lähme kohvi jooma. Lükkame kõik korraga – nüüd! Nüüd on kõik selge. Nüüd pole enam midagi teha, parata. Mine nüüd, sind oodatakse. Mis nüüd lahti on, mis nüüd juhtus? Kes sealt nüüd tuleb? Nüüd viimasel ajal ma pole seal käinud. Nüüd ta juba teadis ja oskas ettevaatlik olla. Nüüd viimaks olime kohal. Jaan hüüdis nüüd jälle vahele, et ärgu valetagu. Nüüd olime igalt poolt ümber piiratud. || (praegusele ajahetkele lisaks ka muutunud olukorrale viidates). Mis siis nüüd saab? Nüüd on meie nõu otsas. Vaat kus lops – mis nüüd teha? Nii on palju parem, nüüd on hoopis teine asi. Nüüd ma tõesti ei oska enam midagi arvata. Mida ta meist nüüd mõtleb? Hommikul oli hall maas, nüüd võttis küll kartulipealsed ära.
2. ‹hrl rõhutuna› väljendab modaalseid suhteid (ajaline tähendus on tuhmunud v. kadunud), kasut.:. a. (rahustades, veendes v. kehutades). Ära nüüd hädalda, ära nüüd sellepärast meelt heida. Mis sa nüüd nutad, jäta järele! Ära nüüd pahanda, lepime ära! Anna mulle nüüd natukenegi aega! Pea nüüd pea, oota nüüd ometi! Ära nüüd karda, süst pole üldse valus. Seisa nüüd natuke paigal, ära liiguta. Las(e) ma nüüd tuletan meelde. Ole nüüd ikka mees! Võta nüüd võta, kui pakutakse! Räägi nüüd muinasjuttu, kui laps nii väga palub. b. (tõrjudes, vastu väites). Mõni asi nüüd, millest rääkida! Ei tohi, kus nüüd seda! Sina nüüd ka midagi tead! Tema(st) nüüd mõni kündja! Temaga nüüd igav hakkab! Mis rahad nüüd minul, vanainimesel. Mis nüüd leivast, ma olen lihagagi rahul. Kört nüüd kellegi toit! Kuule nüüd juttu, valetab ju! Ah, tema plära nüüd! See nüüd mõni mure, asi! Kus nüüd temal kõlbab minuga käia! Mis oskaja nüüd mina. Mis nüüd müüa, hea, kui oma tarbekski jätkub. Tema nüüd küll süüdi ei ole. Mis tast nüüd nii laita. Ole nüüd asja, mida kiita! Kas oled akadeemik? – Mis sa nüüd, lihtne teadur olen. Mine nüüd, see ei ole ju võimalik! See pole nüüd küll mingi ime, selles pole nüüd küll midagi iseäralikku. *„Kas oma töö?” küsis Körber. „Kust nüüd! Lasksin teha ..” E. Särgava. *Ebausk jah! Kuidas nüüd inimene ennast vahel hundiks ja jälle inimeseks muuta saab! A. Kitzberg. c. (mööndes, nõustudes, kinnitades). Hea nüüd küll. Seda nüüd küll. Mis nüüd teda rääkida! Kes nüüd teda kiita jõuab. Kõike on vaja, olgu nüüd toitu või riiet. Saab nüüd, kui palju saab, päris ilma ikka ei jää. Olgu sellega nüüd, kuidas on. *.. töö on muidugi töö, mis seal nüüd rääkida .. A. H. Tammsaare. d. (kaheldes). Mine nüüd tea. Kas nüüd (just) kõige parem. Ei tea nüüd, kas võib. Mis aastal see nüüd oligi? Teda peeti – kuidas seda nüüd öeldagi – kerglaseks. Kas nüüd direktoriks, aga osakonnajuhatajaks ehk saab. Oli nüüd tee libe või mina hooletu, aga maha ma käntsasin. Vaevalt temast nüüd päris kunstnikku tuleb. e. (hrl. meelepaha, halvustust v. parastust väljendavates emotsionaalsetes hüüatustes). Näh nüüd, seisa paigal! Ütle nüüd last, kuhu roninud! No ütle nüüd lolli, mida usub! Seal see nüüd on, see oma tahtmine! Vaat sulle nüüd iseenese tarkust! Miks ta nii tegi? – Küsi nüüd narri, tegi ja kõik. *Ostsin ma merevaiku – näh nüüd! meresoola ikka, mitte merevaiku .. O. Luts.

ometi ‹adv›

1. ikkagi, siiski, kõigest hoolimata, sellele vaatamata, sellegipoolest. Proovida, küsida võiksime ometi. Nüüd peab ta ometi vastama. Võib süüa ja ometi näljane olla. Selliseid asju ei tohiks juhtuda, aga juhtub ometi. Lubab, ent ometi ei tule. Rääkisid omateada tasa, kuid ometi kuulsime kõik ära. Kui ka ei osta, siis vaadata võib ometi.
2. rõhutab tundetooni lausetes, mis väljendavad:. a. (tungivat) palvet, üleskutset v. ettepanekut, tähelepanu juhtimist; no, nüüd, n'd; juba. Ütle ometi, mis sul on! Rääkige siis ometi! Istu ometi, kui aega on! Mine ometi ära! Maitse ometi, kui hea leib! Kuula ometi, mis ma räägin! Vaata ometi, kuidas ta tantsib! No tere siis ometi! b. imestust, hämmeldust, vaimustust; usutlevat v. uudishimutsevat pärimist. Kui peen seal ometi oli! Mõtle ometi, tema juba tagasi! See ei või ometi tõsi olla! Kes seda tegi – ega kass ometi? Te ei arva ometi, et mina süüdi olen? Kus ta küll ometi on? Ega ometi keegi mu tulekut näinud? Kes sealt ometi tuleb? Ega sa ometi unusta? Ega's kell ometi kaksteist ole? c. pahameelt, (kerget) laitust, halvakspanu, hurjutamist, kahetsust. Kas sa püsid ometi paigal! Mis nende poiste sisse ometi läks! Nõnda ometi ei tohi! Häbenege ometi! Kus su aru ometi oli? Kus sa ometi nii kaua kolasid? Mis sa ometi kohmitsed, tule juba! Kuidas ma sellele ometi varem ei mõelnud? Miks me ometi tal minna lasksime? *„Mis sa ometi sõelud kogu aeg jalus!” pahandas ema. L. Promet. d. igatsust v. ootust, tungivat soovi, kergendustunnet v. rõõmu. Saaks ometi rahamure kaelast ära! Oleks ometi, et eksam hästi läheks! Peaks ema ometi tulema! Saaks ta sealt ometi minema! Ükskord ometi saime omadega valmis! Viimaks ometi kodus! e. mööndust: ju (1. täh.), siiski, ikkagi, tõepoolest, ükskord. See kõik on ometi imelik. Tema oli ometi hakkaja inimene. Mees ometi oskas ujuda. Näed ometi ise, kui vilets ta on. Ta pidi meie tulekust ometi teadma. Töö tuleb ometi kellelgi ära teha. Küsimusele peab ometi vastama. Rand hakkas viimaks ometi paistma. Kuidas tema, ometi tark inimene, võis niisugust juttu uskuda? Seda ma ometi ei tee, et teda paluma lähen.

otseteed ‹adv›

1. kohe, jalamaid, viivitamatult. Need vead tuleb otseteed kõrvaldada. Lahkuge siit otseteed! Asuti otseteed tööle. Jõudnud jõe äärde, hüppas ta otseteed vette.
2. avameelselt, siiralt. Ütle otseteed välja, mida mõtled! *Viimaks ütles isa otseteed: „Kuule Indrek .. on see tõsi, mis leht sinust kirjutas?” A. H. Tammsaare.
3. vahetult, just, täpselt; lausa. Joodi otseteed ämbrist, sest klaasi polnud käepärast. See ei kuulu otseteed tema kohustuste hulka. Moekunstnik oli saabunud otseteed Pariisist. Kuu paistis magajale otseteed näkku. Kauplus asub otseteed tänava nurgal. *Nõnda asutati kaheliikmeline vandeselts Pollo vastu ja mitte tema pahede, vaid otseteed tema vooruste pärast.. A. H. Tammsaare.
4. otse, sirgjoones. Liigub otseteed, kõrvale pööramata meie suunas. Kahlasime otseteed läbi vaarikatihniku.

pagan ‹-a 2› ‹s›

1. risti- (v. juudi, muhamedi) usku mittekuuluv inimene, polüteistliku religiooni tunnistaja. Ristimata pagan. Paganaid ristiusku pöörama. Muistsed eestlased olid paganad, kes kummardasid loodusjõude. *Läheme koos kui ühised Kristuse vennad tolle paganate pagana Lembitu vastu. J. Sütiste. || kirikust võõrdunud, usukommete suhtes ükskõikne inimene. Kirikus ta ei käi, on hoopis paganaks jäänud. *Ja et Lokki, seda paganat, olla seal enne [laulatust] ristitud ja leeritatud. E. Rannet. *.. paludes armu ja halastust paganaile, kes inimese ilma jumalasõna ja kirikulauluta hauda panevad. J. Semper.
▷ Liitsõnad: pool|pagan, püstipagan.
2. hrv kurivaim, kurat, vanapagan. Rahvalaul nimetab mõisat „kuradi kojaks, pagana paigaks”. Mees on must kui pagan, vannub kui pagan. Tee paganaga õlut – ta sööb raba, joob õlle ja lõhub tõrre takkapeale.
▷ Liitsõnad: vanapagan.
3. ‹hrl. sg. nom. interjektsioonilaadselt› tagasihoidlik kirumissõna, kasut. negatiivse, harvem positiivse emotsiooni väljendamiseks ja rõhutamiseks ning vandumisvormelite osana: kurivaim, sindrinahk, sunnik, põrguline, tont, saatan. a. (üldiselt, mitte kellelegi v. millelegi otseselt suunatuna). „Ah sa pagan!” siunas ta endamisi. Oh sa pagan – jälle sajab! Oi pagan, unustasin selle hoopis! Küll raputab pagan! Pagan, kui palju raha on läinud! „Ptüi, pagan!” kirus ta ehmatusest. Oh sa pagan küll, kui kärmed te olete! Tohoo pagan, on need alles julged mehed! Oi (sa) pagan, küll on kõht tühi! Sa pagan, äärepealt oleksime ta kätte saanud! Pagan küll, et see mul ka enne meelde ei tulnud! Noh, pagan, ega mina ka kehvem ei ole! Pagan võtaks, kuidas ma seda ei märganud! Hakka peale, pagan sind võtku! Võtaks pagan su jonni! Ägedad sellid, pagan neid võtaks. Käigu, mingu oma jutuga kus pagan! Nüüd on pagan lahti 'asjad hullusti'. Ära, pagana päralt, mu peale karju! Kuidas, pagana pihta, ta nimi oligi? Pagana pihta, nii me teemegi! b. (pahandavalt, taunivalt, üllatunult, tunnustavalt v. imetlevalt kellegi, harvem millegi kohta). Mis te, paganad, karjute! Kuhu sa, pagan, tormad? Kus ta pagan on? Kas te saate, paganad, koju! Miks sa, pagan, seda kohe ei ütelnud? Paganad, lõid akna puruks! Küll ikka paganad teevad lohakat tööd! Lambad paganad on välja pääsenud! Taevale tänu, läks, pagan, minema! Ükski pagan, mitte keegi pagan ei oska seda ära arvata. (Kes) pagan seal vahet teha mõistab. Pagan ka seda Antsu sinna ajas. Targad, paganad, oskavad oma nahka päästa. Vaata paganat, mis välja mõtles! Küll ma neile paganatele veel näitan! Kuidas sul, paganal, mu sõnad kõik meeles on? Neid paganaid ei osta keegi, kui on müügil ilusamaid kapsaid. Kärbse(id) paganaid on kõik kohad täis. Vanamoori pagan ei taha mulle enam süüa anda. *.. tunnen mõndagi arstimistaime, aga seda paganat, seda tubakat – ei tunne. O. Luts. c. tunderõhuliselt koos sõnadega kes, mis, kus, kuhu, kust, kuidas. Kes pagan seal kolistab? Kes pagan selle vanamehe siia juhatas? Kes pagan võis üldse teada, et ma tagasi olen? Mis pagan sinul sellega asja on? Mis pagan selle koha nimi nüüd oligi? Mis pagan(at), mida pagan(at) te seal teete? Ma lähen vaatan, mis pagan ta veel jokutab. Kus pagan(as) see Villem peaks olema? Kust pagan(ast) ma selle raha välja võtan? Kuhu pagan(asse) sa selle mütsi ometi panid? Kuidas pagan ta enne hakkama sai! Keda paganat te ootate? Mida paganat teadsin mina sellest loost. Milleks paganaks seda arvestust veel vaja on? Mille pagana pärast sa siin istud? d. pagana ‹substantiivi ees genitiivis› (rõhutava sõnana halvustavalt, pahandavalt v. tunnustavalt, imetlevalt:) kurjavaimu, kuradi(ma), sindrima, paganama, saatana. Pagana tüdruk, mida ta kõik tahab teada! Kõik on selle pagana vanamehe süü! Vaata kus pagana sindrinahk! Vaata pagana poissi, millega hakkama sai! Ütle sellele pagana Juhanile, mis ma tast arvan. See pagana konjak hakkas pähe. Kui selle pagana pumba korda saaks! Mul ju see va pagana puujalg. See pagana pilli kääksutamine on kõiki ära tüüdanud. Mis pagana sodi sa meile sisse söödad? Mis pagana virisemine see olgu! Kust pagana kohast need andmed on võetud? Pagana lugu, et vahele jäin! Tema plaan tegi meile pagana nalja. Pagana kahju, et ma seda varem ei teadnud. Pagana moodi 'väga' igav. Tee tolmas pagana moodi 'väga'. *Pagana mehed need traalimehed, tõmbavad, nii et merepõhi kõliseb taga, poegagi mööda ei lase... R. Sirge.

pagana|nahk
kõnek (kirumissõna:) pagan, sindrinahk. Mis sa, pagananahk, siin konutad? Olge ettevaatlikud, kukute pagananahad veel alla! *„No ütle poissi!” pomises sepp murelikult. „Tema, pagananahk, varastab hobuseid..” E. Bornhöhe. *„Seisab siin, pagananahk,” kirus ta ja virutas kappi saapaga, „iga kord löö ennast selle vastu ära...” H. Lepik (tlk).

pahmerdama ‹37›
murd
1. sumama, pahmama, kahlama. *Händ püsti, läks ta [= koer] kõige ees, kohati kuni kurguni paksus lumes pahmerdades. H. Sergo.
2. (väheste tulemustega) askeldama, sahmerdama. Pahmerdab kogu päeva, aga suuremat tulu sellest ei ole. *Andrei aina pahmerdas ja pahmerdas, organiseeris ja korraldas. A. Beekman.
3. segaselt rääkima. *Siis kükitas mu ees ja pahmerdas: „Age, kuule, Age... Sina ei saa sellest aru... Age, ütle mulle – ..” L. Ruud.

painama ‹painata 48›

1. (psüühiliselt) rõhuma, vaevama, piinama; ahistama, ängistama. Last painasid hirmuunenäod. Igavus painavat teda haiglas rängasti. Vanemaid painas mure Aksli pärast. Teda painas kiusatus koos teistega põgeneda. Painav mõte, kahtlus, mälestus, igatsus, üksindus. Salajas meeli painav hädaohutunne. Minevik painas oma raskusega. Painava järjekindlusega korratud soov. Vaikus muutus üha painavamaks. *Pühapäev painab inimesi oma puhkamiskohustusega. Vähesed oskavad ennast õigesti lõdvaks lasta. A. Beekman. || (kehaliste vaevuste kohta). Väsimus painas rännumehi. Hambavalu painab mind teist päeva. || järelejätmatult peale tükkima, kummitama. *.. juba ammust ajast on mind painanud teatud tüübid, teatud lood, mida ma pole seni oma filmides veel saanud ära kasutada. A. Kurtna (tlk). || folkl (luupainaja kohta). *Kõrtsmik vaadanud hobust ja ütelnud: „Näe, nüüd ta, kurivaim, on jälle hobuse peal käinud, muudkui painab aga.” M. J. Eisen.
2. manguma, nuruma, lunima; peale käima (2. täh.) Painab raha veel teise pudeli jaoks. Poisike painab teiselt kommi. Lapsed painavad vanaemalt juttu. Vanatüdruk painanud poissi, et see ta ära võtaks. Painavad mind kaasa tulema. Painas seni ema kallal, kuni saigi loa minna. Lõpuks jäi nõusse, kui teda tükk aega oli painatud. Painas nagu mustlane. *„Tee üks lugugi,” painasid tüdrukud, sest ta oli hea pillimees. A. Mälk. || küsides teada saada püüdma, kangesti pärima. Muudkui aga painas, et kuidas sõiduga jääb. Painas ja painas minult, kes see ikka oli. Painabki lõpuks teiselt nime välja. „Ütle ometi!” painas poiss. *Juba ma painasingi vanaema, et ta kirjeldaks mulle, kuidas ta kodust tulema hakkas.. V. Luik. *Küsiti, käidi peale, painati, aga teada ei saadud. J. Semper. || pealekäimisega, pärimisega tüütama. Painas kõiki oma tühiste soovidega, naiivsete küsimustega.
3. murd painutama. *.. kaarpuud painan rüsal.. H. Suislepp.

papp1 ‹papi 21› ‹s›

1. apostliku õigeusu vaimulik; kõnek kirikuõpetaja üldse. Katoliku, õigeusu, vene (usu) papp. Mustakuueline papp. Papp lõi risti ette. Papp pidas jutlust. Papp pani nad paari. Papita 'ilma kirikliku õnnistuseta' paari minema. Selle tüdrukuga kavatseb ta papi juurde minna 'abielluda'. Papp õnnistas uue maja sisse. Papp luges sõttaminejatele (oma) sõnad peale. Surija viidi papi juurde jumalaarmu saama. Kelchi kroonikas on Liivimaad nimetatud pappide paradiisiks, aadli taevariigiks ja talupoegade põrguks. Ega papp kantslist kaks korda jutlust ütle 'ühest asjast ei räägita mitu korda'.
2. van paganlike jumalate kultusega seotud isik. Setumaa jumala Peko peremeest nimetati Peko papiks. Sugukonna teadjamees oli ülim papp, kes ohverdas jumalatele ja hoidis ohvrihiit.
vrd kallas|papp
vrd rehepapp
vrd vesipapp

parandus|maja
hrl van kasvatuslik kinnipidamisasutus (alaealistele). Poisslaste parandusmaja Harkus. Ta mõisteti kaheks aastaks parandusmajja. *.. ema talt pärast üht suuremat ulatsemist tahtmatult pidi küsima: „Ütle n'd ise, kas annan su parandusmajja või lõhun kere kuumaks..?” R. Sirge.

pasundama ‹37›
kõnek
1. kisama, karjuma, röökima; väga valjusti rääkima. Ta pasundas poolkurdile otse kõrva sisse. Ära pasunda, ma kuulen vaiksematki häält. Ta pasundas täiest kõrist. Kärgib ja pasundab nagu pöörane. Kapten pasundas käskluse ruuporisse. Pasundab nii, et maja rõkkab. „Välja!” pasundas ta äkki. || hrv (loomade, lindude häälitsemise kohta). Kured pasundavad soo kohal. Kuula, elevant, kaamel, eesel pasundab. Hirvepull pasundas kutsuvalt.
2. hlv midagi üliagaralt kuulutama, teatama v. edasi rääkima. Ükskõik mida teed, kohe pasundatakse sellest üle küla. Pasundas oma plaanidest kõigile, kes kuulata viitsisid. Teised tegid salaja, aga sina pasundasid enne maad-ilmad täis. Ta pasundab kõigile oma õnnetusest. Need lobasuud pasundasid terve valla kuulujutte täis. Ära seda kellelegi edasi pasunda. Pead sa's oma mõtteid ilmapidi laiali pasundama. Ütle mulle sedasama, mida sa koridoris teistele pasundasid. *On mehi, kellel on piinlik oma teenekesi iga posti otsast maailmale pasundada. O. Tooming.
3. van helisignaali andma. Linna taga jaamas pasundas rong. Sireen pasundab tööpäeva algust. Kui pasundan kolm korda, siis tule kohe autosse. Trammide kolina sekka pasundas harva mõni kiirabi- või tuletõrjeauto. *Korraga terve voor kihutavaid sõidukeid, kõik pasundavad segiläbi.. R. Sirge.

peitus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
lastemäng, milles üks (liisusalmiga määratud) mängija teisi, end ära peitnuid taga otsib, peitemäng. Kas mängida peitust või pimesikku? Teeme peitust! | piltl. Miks sa minuga peitust mängid 'mis sa salatsed v. mõistu räägid', ütle otse, mida mõtled! *Valgusekiired mängivad peitust / kukkuvais piiskades.. H. Jürisson.

pidama ‹pean imperf pidin 42 ‹umbisikulise tegumoe vorme ei tarvitata››

1. kohustatud v. sunnitud olema midagi tegema. Lapsed peavad vanemate sõna kuulama. Sa pead tegema, mis sind kästakse. Kõik töötajad peavad täna kohal olema. Ka teie peate kaasa tulema. Kas Juta ei peagi täna kooli minema? Kes sind peab välja vahetama? Me peame tuginema faktidele. Ma pean teadma, mis siin teoksil on. Sinna minema peab, minemata jätta ei saa. Mitte ei tahaks seda teha, aga ma pean. Mulle ei meeldi, kui pean ootama. Esimese lahingu nad võitsid, siis pidid taanduma. Ta pidi ära elama väikesest pensionist. Õigust rääkida ei saanud, pidin valetama. Pidin leppima olukorraga, kuuenda kohaga. Me peame kiirustama, kui tahame rongile jõuda. Juss pidi tahes-tahtmata üle kraavi minema. Selle kirja peale peab teile tingimata vastatama 'ollakse kohustatud vastama'. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead jälle saama. Hobune peab rasket koormat vedama. See maja on pidanud mitmesuguseid aegu üle elama. Kas tuled kaasa? – Peab tulema. *Muistne usund ja rahvalooming pidid oma aja majanduslikku korda teenima ja tugevdama. H. Moora.
2. põhjust, alust omama v. olema; sobivaks, otstarbekaks, vajalikuks osutuma. Enne minekut peame natuke sööma. Oleksime pidanud sellele varem mõtlema. Osa sellest varast pead sa endale saama. Sa pead abielluma, naise võtma. Kõik noored peaksid seda raamatut lugema. Sa peaksid tänulik olema, aga mitte nurisema. Õigupoolest peaksin mina sinult andeks paluma. Sõit oli prii, miks ei peaks ta sõitma. Ma ei tea, kelle poole peaksin selles küsimuses pöörduma. Raske on kirjeldada, seda peab ise nägema. Kas peab siis nii hirmsasti (tööd) rügama? Kes mõõga tõmbab, peab mõõga läbi surema. Kes tööd ei tee, ei pea ka sööma. Oma tahtmist ei pea sa mitte saama. Seda juttu ei pea(ks) tõsiselt võtma. Peaks ta ometi tulema! Silmad peavad enne harjuma, kui hämaras midagi märkama hakkad. || (olukorra kohta, üksnes 3. isikus). Ükskord peab sellisele olukorrale lõpp tulema. Inimesele peab jääma aega puhkamiseks. Süüdlase peab üles leidma. Selle üle peab järele mõtlema. Sul ei pea meie juures midagi puuduma. Seda ei pea iganes sündima. Kord peab majas olema. Talu pidi jääma lastele. Aga hobune pidi majapidamises tubli olema. Koer nagu koer olema peab. Tema arvates pidi majal tingimata rookatus olema. Voolu tugevus peab olema 220 volti. Võimatu pidi teoks saama! Need asjad peavad selgeks saama. Teisedki mehed pidanuksid Mardi-taolised olema. Nüüd peavad sul kiired jalad olema 'sul on vaja väga kiiresti minna'. Sa oled purjus. – Peab's seda kõigi kuuldes ütlema?
3. kavatsema, plaanitsema; midagi plaanis, ettenähtud olema. Pidite ju Pärnusse sõitma. Pidin just välja minema, kui sa helistasid. Sa pidid ju meile midagi klaveril ette mängima. Pidin ennist sedasama ütlema. Peaks Kustas tahtma tallu tagasi tulla, las tuleb. Ta pidavat koolist ära tulema. Temast pidi ju arst saama. Kui kõik oleks läinud nii, nagu pidi...
4. midagi sisesunnist, sisemisest vajadusest tegemata jätta mitte suutma. Pidin sind veel korra nägema. Pidin ikka ja jälle Annele mõtlema. Ma ei saa teisiti, kui pean sellest ka sulle rääkima. Jutt oli nii pentsik, et pidin selle üle lausa naerma. Pidime päris imestama vanainimese kannatlikkust. Valu oli nii suur, et pidin oigama. Peab ütlema, et oled selle ülesandega päris kenasti toime tulnud. *.. püüdis alati oma häda salata ja pidi tingimata kõike halba vähendama. Niisugune ta oli loomuldasa. E. Krusten.
5. osutab mingi asjaolu esinemise v. millegi toimumise tõenäosusele v. võimalikkusele. Ma pidin siis paari-kolmeaastane olema. Homme või ülehomme peaksime mägedeni jõudma. Küllap ta peaks mind veel mäletama. Meie tulek pidi neil küll ette teada olema. Too äärmine mees peaks olema Vahtriku Ärni. Need loomad pidid küll rebased olema. See ülikond peaks teile sobima. See uudis peaks talle hästi mõjuma. Siin peab vist küll savine maa olema. See pidi juhtuma 1988. a. suvel. Kõik need ettevalmistused peaksid tagama ürituse õnnestumise. Peaks aga palavik veelgi tõusma, kutsuge arst! Kui isa peaks mind küsima, siis ütle, et..
6. ‹konditsionaalis› osutab kõneleja oletusele v. ära arvata püüdmisele mingi asjaoluga ühenduses (mõnikord ka küsimusena). See laud peaks nüüd siia küll sobima. Toodud näited peaksid andma teile asjast mingisuguse ettekujutuse. Ema peaks varsti koju tulema. Ivariga kokkusaamist peaks vist esialgu vältima. Ei tea, mis mu kodused peaksid tegema. Mis tal viga peaks olema? Mida see küll peaks tähendama? Kas peremees ise peaks ka kodus olema? Ega sa ei tea, mis mu kunagised koolivennad peaksid praegu tegema?
7. osutab mingisugusele kaudsele teadmisele, kuuldusele, ütlusele kellegi v. millegi suhtes. Riina ütles, et ta pea pidi valutama. Läheduses peab üksik metsatalu olema. Ühed Aerud pidid, pidavat siin kandis elama. Tema vanem poeg pidi, pidavat Saksamaal elama. Jürnal pidavat linnas kaks maja olema. Liisa pidi, pidavat juba ammu surnud olema. Andrus kurtvat, et teda ei pidada mõistetama.
8. osutab millelegi, mis oleks võinud juhtuda v. peaaegu oleks juhtunud. Üks päev pidin auto alla jääma. Villem tuikus ja pidi kukkuma, ent sai veel käsipuust kinni haarata. Pidin juba midagi ägedat kähvama, aga suutsin end veel tagasi hoida. Peaaegu pidi õnnetus juhtuma. Koht pidi äärepealt haamri alla minema. Ta pidanud ehmatusest mõistuse kaotama. *Sihita hulkudes, ühel päeval või ööl pidid suured, hallid täkud mu puruks tallama. O. Luts.
9. (nõrgenenud tähendusega:) esineb kurtvates, kahetsevates hüüatustes, etteheidetes vms. ütlustes. Pidi just minuga see õnnetus juhtuma! Pidi see sinuga ka nii hullusti minema! Kust ma pidin selle raha võtma! Pidid sa ka nii halvasti ütlema! Alatine tüli ja riid, mis peavad küll naabrid meist arvama! *Herkulese juures, mis üks inimene kõik peab ära nägema! K. Ristikivi.
10. ‹eitusega› van tohtima (väljendab hrl. keeldu, harvemini etteheidet). Sina ei pea mitte varastama! Sina ei pea himustama oma ligimese naist! Sul ei pea olema teisi jumalaid minu kõrval! Sa ei peaks nõnda rääkima! *„Teie ei pea mitte minu tuppa jooksma, ilma uksele koputamata,” vastas parun etteheitlikult.. E. Vilde.

piinutama ‹37›
pikaldaselt, pikemat aega piinama. Valitsejad piinutasid rahvast üle jõu käivate koormiste ja maksudega. Mis sa temast piinutad, ütle juba ükskord „ei” või „jaa”. Mis sa piinutad seda viiulit! Sõdureid piinutasid külm ja nälg. *.. mehed võidakse viia sinna [= Paidesse] ning ordu mail neid halastamatult piinutada – väänata ihuliikmeid ja põletada väävlitulega.. E. Kippel.

pill pinu taga
häda käes, hädaldamine lahti. *No ütle plikat! Laseb end muidu hullutada, ja kui pill on pinu taga, siis isa aidaku! E. Vaigur. *Ta sõitles ennast lapseks, rumalaks lapseks, kel iga tühja asja pärast kohe pill pinu taga. E. Vilde.

poolt
I. ‹postp› [gen]
1. suunast. Tartu poolt tulev rong. Metsa poolt kostsid lasud. Tee möödub külast lõuna poolt. Sissekäik on hoovi poolt. Küla vallutati mere poolt. Lääne poolt puhuv tuul. Taevas on hommiku poolt pilves. Ära mine hobusele saba poolt ligi. || kandist. Ta on Jõhvi poolt mehi. *.. teisi, kes enamikus olid Emmaste poolt mehed, ei tulnud ega tulnud. H. Sergo. || ‹esineb prepositsioonilises sõnaühendis› (ajalise suuna väljendamisel). Õhtu poolt ööd läheb buss. Ta suri kevade poolt talve.
2. kellegi juurest (elu-, asu- v. töökohast). Ta tuli tuttavate, õe, Malle poolt. Astuge minu poolt läbi. Leidsin naise sõbra poolt.
3. kasut. impersonaalsetes ja passiivsetes v. neile sisult lähedastes tarindites tegija märkimisel (hrl. on personaalsed vm. väljendusvõimalused paremad). Valitsuse poolt vastuvõetud otsus. Saatuse poolt määratud elutee. Leping on direktori poolt allakirjutamata. Kooli poolt korraldatav retk. Ettepanekud vaadatakse komisjoni poolt läbi. Inimese poolt puutumatu loodus. Kohtu poolt karistatu. Tema poolt pole mingit järeleandmist loota.
4. kasut. selle märkimisel, kellelt midagi saadakse, pärineb v. tuleb; käest. Mul on sulle onu poolt 'onult' kiri. Reisiraha, öömaja on sõbra poolt. Iga laps sai kooli poolt jõulukingi. Toit oli laeva poolt. Teatri poolt istus žüriis peanäitejuht. Ütle, vii talle minu poolt tervisi.
5. poolest. Minu poolt jäägu nõnda. Külalist üksi jätta oli võõrustajate poolt viisakusetu.
6. kasut. pärinemise märkimisel. Ema, isa poolt sugulased. Ta isa poolt tädi on õpetaja. Wiedemann oli vanaema poolt eestlane. Ema poolt olen seotud Palamusega.
7. kasut. kellegi v. millegi toetamise v. pooldamise väljendamisel. Kas oleme ettepaneku poolt või vastu? Kogu klass tunnistas Mati poolt. Südames olin isa poolt. Sügis on põllumehe poolt. Õnn oli seekord meie poolt. Oldi selle poolt, et.. Kõik räägib tema aususe poolt.
II. ‹adv› ‹adjektiivi, pronoomeni v. numeraaliga› osutab kuskilt lähtumist, suundumist a. paigast, kohast, suunast. Meil käib rahvast igalt poolt. Vahelehüüdeid kostis mitmelt poolt. | piltl. Kõrgemalt poolt tulnud käsk. b. küljest, küljelt. Kangas on mõlemalt poolt karvastatud. Villast pressitakse pahemalt poolt. *Minus pidi tol korral võitlema kaks tundmust, ühelt poolt minu mehelik armastus, teiselt poolt kõlbeline kohusetunne. A. H. Tammsaare. || omalt poolt enda nimel, isikliku panusena. Ema tõi omalt poolt kassi kingituseks. Sõnavõtja lisas omalt poolt, et.. Perenaine ehmus, koer omalt poolt 'omakorda' kargas võõrale säärde. c. ‹esineb prepositsioonilises sõnaühendis› Paremalt poolt jaamahoonet hüüti appi.
III. ‹adv› toetaval, pooldaval seisukohal. Reet on poolt ja Anu vastu. Kõik hääletasid poolt. Kaalusin väiteid poolt ning vastu. Kõlasid poolt ja vastu hüüded.
Omaette tähendusega liitsõnad: alt|poolt, eest|poolt, sealt|poolt, seest|poolt, siit|poolt, tagant|poolt, väljast|poolt, ülaltpoolt

pragama ‹37›
valjusti pahandama, riidlema. Ema pragab tütrega, koeraga. Kus hakkas, pistis pragama! Ei ütle ühtki head sõna, muudkui pragab (kurjasti, valjusti). Koolipoiss sai õpetaja käest, õpetajalt pragada. *Mehed kuulasid suure huviga, kuidas Jerjomihha vasikat pragab.. O. Jõgi (tlk).

puiklema ‹puigelda 49›
vastu vaidlema v. vastu hakkama, tõrkuma. Puikles viisakusest, ent nõustus siiski. Tegin kõik tööd puiklemata ära. „Mis nüüd mina,” puikles perenaine. Süda puikleb surmasõnumit uskumast. Tirib enda järel puiklevat last. *.. proua Lindvallil on kindlasti niisugused puiklevad suudlused.. A. Ravel (tlk). || ebamäärast, põiklevat vastust andma. Ütle otse, ära puikle. Puiklev vastus, seletus. Lausus puigeldes, et südames pistab.

pumpama ‹pumbata 48›

1. pumbaga töötama; pumba abil vedelikke, õhku, gaase vm. ühest kohast teise toimetama. Pumpab kaevust vett ämbrisse, kaaslase kamalusse. Pumpasime kaevul üksteisele vett selga. Jõest pumbati vett paaki. Mehed pumpasid laevast, paadist vett välja. Kelder pumbati veest tühjaks. Pumpasime reservuaari vett täis. Pumpa bensiini juurde! Nafta pumbati maapõuest välja, maapinnale, tankeritesse. Pumpa pall, jalgrattakummid täis! Ventilaatorid pumpasid kaevandusse värsket õhku. Ema pumpab priimust, gaasilampi. Haige magu pumbati tühjaks. || (pumpamist meenutavate liigutuste kohta). Poiss pumpas pedaale üles-alla. Toonekurg peletab soovimatuid külalisi pumpavate tiivaliigutustega.
2. kokkutõmbumise ja lõtvumise vaheldusega vedelikku v. õhku ühest kohast teise toimetama. Süda pumpab verd kopsu ja üle keha laiali. Kopsud pumpavad värsket õhku. Mesilane pumpab tagakeha liigutustega endasse õhku.
3. piltl (vägisi) sisendama, midagi (jõuga) peale suruma. Lastesse pumbati kõikvõimalikke teadmisi. Näidendi rollidesse ei suudetud kuidagi elu pumbata. *Ta ei piirdunud ainult saksa keelega, vaid püüdis meile .. ühtlasi saksa meelt sisse pumbata. I. Sikemäe. *Miilinõmm oli nimelt värskelt täis pumbatud Marxi ja Nietzschet, kumba just rohkem, seda ei tea.. A. H. Tammsaare.
4. piltl (survet avaldades) midagi endale nõudma v. võtma; (raha vms.) välja pressima. Ehituse jaoks pumbati raha riigikassast. Aafrika rikkused pumbati Euroopasse. Kui raha väheks jääb, pumpa sõprade käest juurde. See naine on mu paljaks pumbanud! Ta võiks ise tööd teha, aga muudkui pumpab oma vanemaid. Pumpasime ametnikelt välja kõik vajalikud andmed. Koostöölepingust tuleb välja pumbata maksimum.
5. kõnek (viinajoomise kohta). Mehed pumpavad pinu taga puskarit sisse. Ta on end kõrtsis juba täis pumbanud. *Ütle nüüd, vennas, mis sadamas ja mis kõrtsis me suga viimati pumpasime? H. Sergo.

läbi punnima
(end) läbi suruma, pressima. *.. ütle õige, kuidas sa suulisel [eksamil] hakkama said? Mitte ei oleks uskunud, et enda läbi punnid. P. Viiding.

pusima ‹37›

1. midagi vaevaga, hrl. kohmakalt, oskamatult ja aega nõudvalt, kuid visalt tegema. Poiss pusib saapapaelte kallal. Küll andis nööpide, lipsu, luku kallal pusida! Karla on jupp aega püksirihma pusinud. Tüdrukuke pusib endale prossi rinda. Eit pusib kompsule sõlme peale. Pusis kohmas sõrmedega haagi kinni, noatera lahti. Isa pusib naaskliga saapa kallal. Sain augu jämeda niidiga kuidagi kinni pusitud. Pusis võrgusilmadesse jäänud kalad välja. Näe, vennas pusibki hobuse ette. Taat pusib koorma otsas, memm upitab heinu üles. Katsub mootorit kokku pusida. Tal on majagi üles pusitud. Kutsikas üritab end lumest välja pusida. Poisid pusivad maadlusmatil. Mann pusib koolitükke. Pusisime tükk aega arvutuste kallal. Ta pusib kirjutada, arvestust teha. Sai viimaks raamatu läbi pusitud. Pusisin, nagu oskasin. Mis sa ilmaaegu pusid! Seda tööd paari päevaga ära ei pusi. Ta on end ülikoolistki läbi pusinud. Ei tea, kas ta pusib sest hullust loost välja? *Ei mina oleks uskunud, et sina, lõdvake, enese üles pusid! E. Vilde. *Igaühel omad asjad ja mured, pole muud, kui pusi hommikust õhtuni teineteise kõrval. A. H. Tammsaare.
2. puskima, pusklema. Lehm pusis sarvedega väravat. *Ja väikesed kitsetalled karglesid vanade ümber .. mängeldes, pusides, poksides. R. Roht. *Poisipõlves tormasid nad parves õuele, lükkasid üksteist hangedesse, rüselesid ja pusisid.. A. Beekman.
3. murd posima. *.. ega sa ette maksa pruugi. Las pusib käe ära ja siis ütle, et raha netu. R. Roht.

põnnama ‹põnnata 48›
kõnek kartma. Põnnama lööma. Mis siin ikka põnnata. Põnnad või? Ütle välja, ära põnna! *Mida siis temagi põnnab, et ei julge küsida ega kosta.. A. Liives.

põrguline ‹-se 5›

1. ‹s› (väike) kurat, tont v. paharet põrgu asukana. *Nüüd olnud vanatont rahul ja iga põrguline saanud tubli töö eest käraka viina. H. Sergo. | (võrdlustes, ka koos värvikust lisava täiendiga). Peremees oli julm nagu põrguline. Vannub ja karjub kui põrguline. Koer haukus kui põrguline. Tee tolmas nagu põrguline. Naine on tal päris, püsti põrguline. *Tuul kui põrguline pühib üle saare, / väänab pikki puid ja piinab kadakaid. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: vanapõrguline.
2. ‹s› leebe kirumis-, siunamissõna, kasut. negatiivse, harvemini positiivse emotsiooni väljendamiseks: kurask, kurivaim, kurinahk, pagan; sunnik, sinder, mait. a. (hrl. pahandavalt, taunivalt kellegi, harvemini millegi kohta). Kuhu te, põrgulised, tormate! Poiss, põrguline, pea kinni! Ei tea, kus see vanamehe põrguline jälle hulgub! Jäta, põrguline, oma virin! Nüüd lööb, põrguline, kassi maha! Kus ta põrguline jõudis end juba täis võtta! Valetab sul suud-silmad täis, usu siis veel põrgulist! Ütle põrgulist – tahab mulle pankroti kaela ajada! Sain paar päeva naisest, sellest põrgulisest, rahu. Kes see põrguline kolistab seal? Lehmad, põrgulised, kippusid kiini jooksma! Sääsed, põrgulised, teevad liiga. Süda, põrguline, kipub streikima. Nooremast peast sai seda põrgulist 'viina' rohkem pruugitud. Sa põrguline, maa sügavalt külmunud. *„Ha-ha-haa!” naerab Tõnisson. „Pagana Toots – ta on ikke niisamasugune põrguline kui kooliski!..” O. Luts. b. (hellitlevalt lapse v. väikese looma kohta). Oled mul üks väike põrguline! *Nii armsaks, põrguline, muutus, / käis kannul, koonuga mind puutus. K. Kangur.
3. ‹adj› hrv põrgulik. *Tänase põrgulise ilmaga ei hakka siin muidugi keegi neid võrke puhtaks rapsima. J. Tuulik.

raas ‹-u 21› ‹s›

1. väike tükk, väike kild; väheke, natuke midagi, kübeke. Järel on veel raas leiba, rasva. Supi sees oli ka raas liha. Võid polnud raasugi. Ta ei raatsinud pirukast ka kõige väiksemat raasu endale lõigata. Murdis küpsisest raasu ja pistis suhu. Poetab saia ja viskab raasud lindudele. Söö nii, et ükski raas maha ei kukuks! Sõi viimase raasu kalast. Leiba ei ole, eile sõime viimase raasu. Lapsed sõid leiva viimse raasuni ära. Sõi toidu ära, viimse kui raasu 'kõik'. Isu ei olnud, sõi ainult mõne raasu. Haige pole eilsest peale raasugi 'vähimatki' söönud. Tal pole enam raasugi tubakat. Küttematerjal on viimse raasuni otsas. *Mitte raasu kogu kraamist ei olnud nad popsisaunadesse .. peitnud. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: leiva|raas, liha|raas, rasva|raas, saia|raas, suhkru|raas, toidu|raas, võiraas.
2. (hrl. ühenduses abstraktsete mõistetega:) väheke, natuke, veidike. Poisid rabelesid raas aega. Ootame veel üks raas (aega). Anna raas mahti, ma mõtlen järele. Ajame raas juttu. Ütle, kas sul on raasu aru peas? Kadus viimane kahtluse ja kartuse raas. *Ainuski vihmatuhin ei teinud maad õieti märjaks. Õhk ainult muutus raasu leitsesemaks .. U. Masing. || ‹eitavates väljendites, ka adverbilähedaselt› mitte sugugi, mitte kübetki, üldsegi mitte, põrmugi. Lahel polnud tuule raasugi. Tal pole enam mõistuse, aru raasugi. Inimesel pole häbi raasugi! Ei olnud enam kahtluse raasugi. Minus ei ole raasugi halastust. Selles loos pole raasugi tõtt. Temal pole raasugi huumorimeelt. Mul pole raasugi tahtmist teiega vaielda. See teade ei teinud mulle raasugi rõõmu. Sa pole raasugi targemaks läinud. Ta ei hooli oma elust raasugi. Ei andnud raasugi järele. Ma ei saanud täna öösel raasugi magada. Ta polnud raasugi imestunud, üllatunud. See lugu ei meeldi mulle mitte raasugi, mitte üks raas. Te liialdate natuke. – Mitte raasugi. *„Te naerate minu üle, Juta?” – „Mitte üks raas ..” L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: ande|raas, aru|raas, julguse|raas, jõu|raas, kahtluse|raas, lootuse|raas, mõistuse|raas, mõtte|raas, rõõmu|raas, õnneraas.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› (hellitavalt v. haletsevalt väikese inimese vms. kohta)
▷ Liitsõnad: lapse|raas, poisi|raas, õeraas.

repetiitor ‹-i, -it 2› ‹s›

1. muus teater ooperi- v. balletirolli, muusikapala, partii vms. kätte õpetaja, koori, orkestri v. nende rühmade esialgsete proovide läbiviija. Solistide repetiitorid teatris. Häälerühmadele partiide õpetamisel aitavad koorijuhti repetiitorid.
2. hrl van õpinguis järeleaitaja, tunniandja. Töötas inglise keele repetiitorina. Repetiitorid valmistasid poissi ette ülikooli astumiseks. *.. võta oma tunnistus ja ütle papale, et ta peale pühi võtaks sulle repetiitori, kes sind sunniks tööle kas või nuiaga. O. Luts.

reverend ‹-i 21› ‹s›
vaimuliku tiitel ja austav kõnetlussõna ingliskeelsetes maades. *Ütle neile, et reverend Larry Shannon läheb tagasi kiriku rüppe.. J. Rähesoo (tlk).

rääkima ‹räägin 42›
kõnelema
1. kõneelundite abil sõnu ja lauseid moodustama, neid kuuldavale tooma. Valjusti, vaikselt, sosinal rääkima. Aeglaselt, selgesti rääkima. Laps alles õpib rääkima. Oskab rääkida ainult üksikuid sõnu. Räägib imelikult läbi nina, võõrapärase aktsendiga, r-i põristades. Räägi täie häälega. Tahtsin rääkida, aga naer tükkis peale. Kahekesi olles tavatsesid nad rohkem vaikida kui rääkida. Ei saa suurest ehmatusest, suure ehmatuse tõttu rääkida. Pole harjunud mikrofoni rääkima. Kogu aeg muudkui räägib ja räägib. Orja peeti rääkivaks tööriistaks. || (lindude, loomade kohta:) inimkõnet meenutavat häält kuuldavale tooma. Õpetas papagoi rääkima. Ahvid ei mõista rääkida.
2. kõnelemise teel mõtteid, tundeid, arvamusi jne. teatud viisil väljendama. Lahkelt, sõbralikult, naljatlevalt rääkima. Avameelselt, ausalt rääkima. Poisid rääkisid inetult, rumalasti. Mees räägib pikalt-laialt, ääri-veeri, ümber nurga 'keerutades, vihjamisi'. Ülemus räägib temaga kuidagi mokaotsast. Milleks mõistu rääkida, ütle otse. Räägib värssides. Mõttetusi, vaimukusi rääkima. Ei tahtnud tõtt rääkida. Kui õigust rääkida, siis ma ei tea sellest suurt midagi. Kes räägib? (küsimus tundmatule helistajale). Siin räägib Vello Vaher (enda esitlemine telefonis). Mis sa räägid, mis te räägite! (uskumatust väljendav hüüatus). Kipub suu asemel kätega rääkima 'kallale tikkuma'. Laps räägib siis, kui kana kuseb. | piltl. Relvad, kahurid hakkasid rääkima. Silmad, pilgud räägivad. Jäljed räägivad vahel väga palju. Faktid rääkisid ise enda eest. Mõned asjaolud räägivad selle vastu 'satub iseendaga vastuollu'. || mingit keelt v. murret oskama v. valdama. Inglise, läti keelt rääkima. Rääkis mingit võõrast keelt. Mees räägib hästi mitut võõrkeelt. Ta ei räägi midagi peale emakeele. Eesti keelt räägitakse üsna väikesel maa-alal. Naine räägib kohalikus murdes, kohalikku murret.
3. midagi käsitlema v. teatama, millestki jutustama. Reisimuljeid, kalamehejutte rääkima. Räägivad äriasju, äriasjadest. Isa räägib sageli oma noorusest, elukäigust, seiklustest. Räägitakse ühest ja teisest, maast ja ilmast. Rääkis seda, mis ta tähele pannud. Ära räägi seda, sellest kellelegi. Ma sulle räägin, aga ära edasi räägi. Räägi, mis küla peal uudist, mida külas kuulsid. Liisa teadis rääkida, et.. Raadio rääkis, et.. Sinust räägiti raadios. Läks juhtunust emale rääkima. Poiss rääkis õpetajale (kätte), mis teised olid teinud. Kes sellist hullu juttu räägib? Nüüd sa rääkisid ennast pigisse! Kaval mees, räägib veel ennast puhtaks. Ei julge rääkida, mis hingel pakitseb. Temast räägitakse hästi, halvasti, nii head kui kurja. Ei maksa tühja 'alusetut, ebatõtt' rääkida. Mis sa patrad, räägi ikka mehejuttu ka! Esinejad on kõik kandidaadi poolt rääkinud. Sama hea, nagu räägiks seinale, kurtidele kõrvadele. Räägi, mis sul rääkida, rääkimist. Vanaema teab palju muinasjutte rääkida. Arst laskis haigel ennast tühjaks rääkida. Töö on raske, mis seal rääkida. Maja oli uhke küll, mis seda rääkida. Isagi ei tõsta seda kivi, mis siis veel pojast rääkida 'poeg veel vähem'. Tänavusest õunasaagist pole, ei maksa rääkidagi. Kas said haiget? – Ära parem räägi! Millest süda täis, sellest suu räägib. Tea palju, aga räägi vähe. Söö, mis küps, räägi, mis tõsi. || mingis asjas (ümber) veenma. Püüab Antsu nõusse rääkida. Peab juhataja jutule minema, ehk annab veel rääkida. Tal õnnestus partner pehmeks, surnuks rääkida. Kaaslased käisid nii kaua peale, kuni rääkisidki Pauli uimaseks. Poiss rääkis onu kaasa tulema. Kõik räägivad talle, et ärgu jätku kooli pooleli. *Emal tuli anuda Muhu preestrit Bobkovskyt, et see sõidaks Tallinnasse ja räägiks poja vangist lahti. O. Kruus. || (rahvasuu kohta, sageli impersonaalselt). Nõnda räägib pärimus, legend, rahvasuu. Rahvas räägib, et tulevat külm suvi. Kurjad keeled räägivad, et ta on lapsega tüdruk. Siberi pakane räägitakse meie omast talutavam olevat. Temast räägitakse naljakaid asju. Selle tembuga pani ta kogu küla endast rääkima. Parem suu sisse rääkida kui selja taha. *Vaenlase hävitamine kuulutati kangelasteoks, millest tulevad põlved pidid imetledes rääkima.. M. Metsanurk. *Kui Juhani kosimine räägitavaks tõusis, kuulis Jüri isa suust, mis vastumeelt temale poja kosimine olnud.. F. R. Kreutzwald. || (kirjalikult). Autor rääkis oma näidendis põletavatest probleemidest. Luuletus räägib armastusest. Ajalehed teavad imeasju rääkida. Press, ajakirjandus rääkis sõjaohust. Vadjalastest räägitakse kroonikas mitmel pool. Uues seaduses ei räägitavat abiteost midagi. Praegusaja teadus räägib sellest hoopis uut moodi.
4. juttu ajama, vestlema, midagi läbi arutama. Salajuttu rääkima. Verneriga juba rääkisime eile telefoniga, telefoni teel. Tahan sinuga pisut omavahel, nelja silma all rääkida. Mul ei õnnestunud temaga sõnakestki rääkida. Praegu pole enam aega, homme räägime edasi. Nad rääkisid avameelselt nagu mees mehega. Huvitav, mida naised kohvikus tundide viisi räägivad. Maali on uhke tüdruk, ega ta igaühega ei räägi. Asi pole veel lõplikult selgeks räägitud. Räägime nüüd selle jutu sirgeks, klaariks. Õpetajal on tarvis vanematega poisi pärast rääkida. Millest, mille üle te räägite? Alles siis, kui suu soojaks räägitud, võib asja juurde asuda. *Toas, seal on Mikanori ema ja isa, ei saa suust suhu [= ilma tunnistajateta] rääkida... O. Jõgi (tlk). || kõnek kokku leppima. Nõnda sai ka tehtud, nagu oli räägitud. Hinna suhtes, öömaja asjus on mul temaga juba räägitud. *Sammul noogutas, et siis on hästi, kalpsas kämblaga Antsu õlale, et oleme rääkinud, ja läks edasi. E. Maasik.
5. kõnet pidama, kõnega esinema. Koosolekul, aktusel rääkima. Miitingul rääkis mitu inimest. Kõneleja rääkis peast, paberilt. Läks kõnepulti ja hakkas rääkima. Pastor räägib kantslist. Advokaat rääkis pikalt süüaluse kaitseks. Käis enne valimisi maal rahvale rääkimas.
6. piltl millestki tunnistust andma, midagi aimata laskma v. tõendama. Punetavad silmad rääkisid nutust. Statistika räägib majanduse tõusujoonest. Muinaslinnused räägivad siinse ala kunagisest tihedast asustusest. Kalmistul räägib kõik kaduvusest. Kõik rääkis sellest, et.. Kogemused räägivad selle teesi vastu, kahjuks. Nende suur sarnasus rääkis veresuguluse poolt, kasuks. *Rammust rääkisid tema piht ja õlad, rammust tema kõnnak ja kaelgi. A. H. Tammsaare.

rüht ‹rühi 21› ‹s›

1. inimese kehahoid seismisel, kõndimisel ja istumisel. Hea, halb rüht. Sirge, sportlasliku rühiga noormees. Tüdrukul on kaunis nägu ja uhke, väärikas, majesteetlik, suursugune rüht. Raske sammuga ja sõjameheliku, sõjaväelase rühiga mees. Ta on kadunud isa kasvu ja rühti. Võimlemisharjutused aitavad (õiget) rühti kujundada. Rühist ning kõnnakust küll ei ütle, et tal juba seitsekümmend aastat turjal. Rühilt jätab ta hoopis vanema inimese mulje. Samm muutus hoogsamaks ja rüht kindlamaks. *Ja toidukraamiga kandekotid olid ta kunagist uljast rühti lookjamaks koolutanud. O. Kruus.
▷ Liitsõnad: ohvitserirüht.
2. hoog(sus), reipus. *Mingi kerge ja rõõmus rüht oli haardunud Kristjani närvidesse. R. Janno.

saam ‹-a 23› ‹s›

1. saamine. Lüpsi ajal tulid kassid alati saamale, olid alati saamal. Kus on suured saamad, seal on suured söömad. *Kui saamad, seisin ikka sabas.. A. Sang. *Ja läbi ongi suurem saam – / pooltühi juba kakuam. K. Merilaas.
2. saak, kasu, tulu. Kerge, hõlbus saam. Temal on ainult saamad mõttes. Otsib paremat saama, vaatab saama poole, on saama peal väljas. Heast saamast ei ütle keegi ära. Kehvast saamast teistele ei räägitud. Selle saamaga ei ela ära.

kokku saama

1. kokku koguma, kokku panema (1. täh.) Sellist summat ei ole meil võimalik kokku saada. Kompsud saadi varsti kokku. Hein tuleb kiiresti kokku saada. Sain mehed koosolekule kokku. Saadi kokku näitering ja ansambel.
2. kohtuma. Ütle Mardile, et Jaan tahab temaga kokku saada. Kas võiksin direktoriga kokku saada? Ainult kord aastas saavad Koit ja Hämarik kokku. Kus me kokku saame? Saame kokku kino ees, Raekoja platsil. Saime juhuslikult turul kokku. Nad hoidusid teineteisega kokku saamast. Kartsin temaga kokku saada. Mees saab mehega kokku, mägi ei saa mäega kokku. || kõnek paari minema, abielluma. Mees on imelik ja naine ka, nii et kaks parajat on kokku saanud. Kes teineteisele loodud, saavad kokku, olgu takistusi vahel kui palju.
3. kaubas kokkuleppele jõudma. Majaostu kaubad saadi kokku. *Saigi mees kaubaga kokku ning lunastas endale kümnetaalrilise valge puruvana ruuna. J. Kunder.
4. millegagi määrduma. Sõrmed said tindiga kokku. Tõrvaga kokkusaanud rõivaid on raske puhastada.

samaaria|mees
kõnek samariitlane. *„No nii,” lõpetas Leili oma samaariamehe ameti [= sidumise]. „Nüüd on siis nii palju kindel, et see sõrm jääb ikka alles. Ütle aitäh.” E. Maasik.

seesam indekl
võlusõna araabia muinasjuttudes. Koputa uksele ja ütle: „Seesam, seesam, ava end!”.

selja|tagant ‹adv›
mitte avalikult, salaja; tagaselja. Ega nad avalikult, ikka seljatagant. Ütle otse, mis sa seljatagant torgid! *Aga ega Volmer välja ei julge tulla, arg on poisikesest pääle. Seljatagant tõmbab, kaugelt julgeb irvitada. A. Mägi.

selle|pärast ‹adv›

1. sel põhjusel, seepärast, seetõttu. Tahtsin sind näha, sellepärast ma siia tulingi. Ta meeldib mulle just sellepärast, et on nii lärmakas. *„Misjaoks sulle neid rattaid tarvis?” küsisin vihaselt. – „Kallimaks lähevad, sellepärast. ..” E. Männik. *Ainult sellepärast, et teised on, oleme seda, mis oleme .. F. Tuglas. | ‹ühendsidesõna osana› sellepärast et vt et
2. sellegipoolest, sellegipärast, ikkagi. Ta lubab küll, aga ega ta sellepärast veel ei tee. Tal on load käes, aga või ta sellepärast sõita oskab! *Peaksin Lembitule tänulik olema ta märkuste eest, kuid ega ma talle sellepärast veel aitäh ütle. A. Kaal.

seltsi
I. ‹postp› [gen] (kellegi) hulka, sekka, keskele, seltskonda; juurde. Tuttavate seltsi tulema, ilmuma. Jääge meie seltsi! Hoidu nende seltsi sattumast. Ma ei kõlba teie seltsi. Luba mind enda seltsi tööle tulla. Ta soovis sõbra seltsi jääda. Nad lubasid ta eneste seltsi võtta. Kass hoidus inimeste seltsi. *Ütle talle, et ta end Kohi-Kaarli ja selle pika Juku seltsi ei annaks .. E. Vilde.
II. ‹adv›
1. seltsiks, seltsiliseks. Jää emale koju seltsi. Tule mulle seltsi, mul on üksinda igav. Koer tuli peremehele seltsi. *Naised istuvad ka sööjale seltsi ja kogu pere tõstab üksmeeles pitsi. H. Kiik.
2. kokku, ühte. Juhtusime linnas seltsi. *Mu õpetaja kohtas paari tuttavat ajurit ja otsekui endastmõistetavalt lõime seltsi, harjudes üksteisega kiiresti .. T. Hallap (tlk).
3. murd kaasa. Neid kutsuti seltsi. Võtke mind ka seltsi. Mees võttis tööriistad seltsi. Tule meiega seltsi. Laps tikub seltsi tulema. Karjasele pandi leib seltsi.

siga ‹sea 25› ‹s›

1. keskmise suurusega sõraline imetaja (Sus); hrl. sellest liha ja peki saamiseks aretatud koduloom. Sigu kasvatama, pidama. Sigu nuumama. Suur valge siga ehk jorkširi siga. Peekonitõugu siga. Perenaine hakkas sigu söötma, talitama. Poiss hoiab põllul sigu ja lambaid. Sead lasti kesa peale. Sead röhivad, ruigavad, vinguvad. Siga armastab tuhnida, tõnguda. Siga songib maad, mõnuleb poriloigus. Jõuluks tapeti, veristati siga. Hapuks läinud toit viidi sigade ette. Keegi ei söö, sööda supp kasvõi sigadele. || esineb rahvapärastes ja piltlikes ütlustes ning võrdlustes. Siin on rukis põllul nii tihe, et siga jääb sisse kinni. Tuul on niisugune, et ajab, puhub sea püsti (väga tugeva tuule kohta). Seda naeraksid kõik küla seadki (millegi naeruväärse kohta). Ennast seaks 'väga purju' jooma. Mees on (lakku) täis nagu siga 'väga purjus'. Kui ta sellest teada saab, siis ta vihastab enese seaks 'vihastab väga tugevasti'. Tal oli sea moodi 'väga palju, rohkesti' õnne. No küll sööb sea moodi! (palju v. räpaselt sööva inimese kohta). Oma kodus on ta must, ropp kui siga. Karjub nagu siga aia vahel. Kogu ümbrus oli segamini pööratud nagu sea songermaa. Sa oled justkui tige siga, ei lase teisi süüa ega söö ise. Olete sellise supi kokku keetnud, et siga ka ei söö (väga keerulise, ebameeldiva olukorra kohta). Saada siga Saksamaale, pese siga seebiga, siga jääb seaks. *„Oh sa siga, on teil alles saar!” hüüatas Tarmo.. T. Kallas.
▷ Liitsõnad: habe|siga, jaava|siga, kodu|siga, kääbus|siga, mets|siga, uluksiga; emis|siga, oriksiga; liha|siga, nuum|siga, peekoni|siga, peki|siga, rasva|siga, tõusiga.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb mitmetes muudes loomanimetustes
▷ Liitsõnad: hirv|siga, jõe|siga, laane|siga, naba|siga, tüügassiga; meri|siga, okassiga.
3. hlv häbematu, jultunud, alatu inimene (hrl. mees); lontrus, lurjus (ka sõimusõnana). Mõni arvab, et kõik mehed on sead. Ütle sellele pealekaebajale, et ta on suur siga. Ma olen aumees, mitte mõni siga. Sa ei tunne seda inspektorit, ta on viimane siga. Kaua sa sellise mehega elad, tule sihukese sea juurest ära! Sa oled temaga ju sea kombel käitunud! Oodake, sead, see asi nii ei jää! Või võõrast naist puutuma, siga niisugune! Tema, siga, ei võta tervitust vastu! Ära sõima midagi, siga! Siga, lurjus selline! *Meie soomepoiste hulgas on üks suurim siga, keda üldse võib kohata. A. Viirlaid. | ‹adjektiivselt›. Meister on siga mees, käib direktori juures kaebamas. *.. mõtlesin, et paras Nahkurile, kui tal nii siga sõber on... A. Valton.
4. viislehega sarnanev kaardimäng, kus kaotajaks jääb see, kellele jääb kätte poti üheksa

siis ‹adv›

1. osutab mainitud, teada olevale (v. mainitavale) ajahetkele v. -lõigule: sel ajal, sel hetkel. Olime siis kõik noored. Läksime aeda, ilm oli siis veel ilus. Ja siis kõlas koputus. Siis astub lavale peategelane. Siis oli nii, nüüd on aga teisiti. Sain siis hakkama, saan nüüd ka. Siis oli kergem elada kui praegu. Taipasid sa juba siis midagi? See oli siis, nooruses. Pärast, siis kuulsime mitmesuguseid jutte. | sidesõnaga kui algava ajalause korrelaadina pealauses. Ta saab just siis kakskümmend, kui abiellub. See oli siis, kui ema veel elas. Alles siis, kui oli juba päris pime, julges põgenik peidust välja tulla. *Esimene komistuskivi visati talle teele juba siis, kui ta alles naiseks oli saamas. A. H. Tammsaare. | kuulub koos sidesõnaga kui sidendi koosseisu ajalauses. Siis kui lapsed olid söönud, läksid nad õue.
2. osutab toimuva v. toimunu ajalisele järgnevusele: seejärel, pärast seda. Enne mõtle, siis ütle. Algul lajatasid üksikud paugud, siis hakkasid tärisema kuulipildujad. Isa silmitses esiteks poega, siis võõrast. Kõigepealt tooge laud, siis toolid. Esmalt tuleb minna otse, siis keerata paremale. Nii nad joostes tulid: kord üks ees, siis teine. Mina ütlen enne ja alles siis sina. *.. [rauk] silmitses mind viivu umbusklikult, noogutas siis ja asus nohisedes oma viinamarjakoogi kallale. E. Vetemaa. || osutab ruumilisele järgnevusele. *Edasi tuleb mets ja siis Vallaste. J. Parijõgi. *.. [toas] on kõigepealt minu voodi, siis suur ümmargune laud, siis kägisevate ustega kapp.. R. Kaugver.
3. viitab mainitud v. mainitavatele asjaoludele, tingimustele vms.. a. niisugusel juhul, sellisel puhul. Võta kompass kaasa, siis pole eksimist karta. Sööge aga, siis jõuate rohkem tööd teha. Lähme koos, siis tee ka lühem! Aga kui kedagi kodus ei ole, mis siis? Ma olen seda filmi näinud, sellepärast ma tean. – Ah nii, siis muidugi. *Aga valeta, vaata, siis oled sa mees! O. Luts. | esineb tingimuslause fakultatiivse korrelaadina pealauses. Kui ei saa mina, siis ei saa ka sina! Kui õhtul sajab, siis jääb kinnominek ära. Kui tahad sõbrast lahti saada, siis laena talle raha. Kui täna raha kaasas pole, siis makske homme! Siis, kui on aega, pole raha. Oleks ta mõne aasta vanem, siis arvaks ta teisiti. b. seega, niisiis, järelikult. *Riigiametnikku preemiatega ei peibuta ega kollita, midagi peale aja varastada ka pole ja seda ainukest siis ammutataksegi. V. Lattik. *„Ta on mees!” teatas Sirje jultunult. Olev jäi talle otsa põrnitsema – see oli siis juba selgeks tehtud! M. Saat. c. esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui juba, siis juba. Kui hiljem, siis hiljem. Kui juba teha, siis teha korralikult. Vihastas, siis vihastas. Räägin oma saladuse ära, saagu siis mis saab. Oled rumal. – Olen, siis olen.
4. alustab pealauset, millele eelneb sidesõnaga kui algav vastandav kõrvutuslause. Kui tütar huvitus peamiselt kaunitest kunstidest, siis poja tähelepanu oli suunatud eeskätt ärile.
5. esineb põhjuslause (fakultatiivse) korrelaadina pealauses. Et me hästi oleme läbi saanud, (siis) ei aja ma sind ära. Kuna keegi ei tulnud, siis lahkusime meiegi.
6. ‹ühendsidesõna osana› ehk olgu siis, või olgu siis vt ehk, vt või.
7. väljendab kõneleja suhtumist, tundetooni. a. esineb vormilt jaatavas (harvemini eitavas) lauses, mis tegelikult sisaldab vastupidist arvamust v. hinnangut. Kaugel see koolimaja siis pole, ainult üle teeristi. Või siis head naist kerge leida on. Paljukest siis sinusugune ikka sööb. Kui pikk see suvine öö siis ongi! Kes siis iga aasta jõuab mantlit osta! Kes siis seda ei tea, et.. b. esineb möönvates, nõustuvates ja kinnitavates või millekski kehutavates ütlustes. Mis siis ikka. Ega siis midagi, kedagi. Mis siis enam, muudkui hakkame astuma. Mis siis muud, kui hakkame tööle. No viruta siis, pagan võtaks! Mine siis, mis sa veel ootad! Täiskasvanugi vajab tunnustust, mis siis veel lapsest rääkida. Haige loomgi tahab abi, ammu(gi) siis veel inimene. Oled kokkuhoidlik inimene? – Kuidas siis. *Kord kulub ja lõpeb ka see maailm, saati siis patune inimloom. F. Tuglas (tlk). *Ei, veskipoiss, ilma piitsata ei saa rahvastki karjatada, siis veel peru looma. J. Sütiste. c. aitab toonitada imestust, üllatust vms. Kust sina siis tuled? Mis see siis tähendab? Kas te siis ei tulegi kinno? Ah teie oletegi siis õpetaja! Kas siis keegi akna lõhkumist ei näinud? Ah siis sina! Ah siis mõtled naist võtta. Kas ta siis sugugi ujuda ei oska? Kas sina siis loed selliseid raamatuid? d. aitab rõhutada pahameelt, üleolekut, etteheidet v. parastust. Kas ma sellest siis vähe rääkinud olen! Kes siis seda niimoodi teeb! Isegi on palav, ja nüüd siis veel prožektorid ka! Sinust räägiti, kellest siis muust! Kaua ma siis nii elan. Nüüd siis tullakse koju! Kas sa siis ei näe, mis minuga toimub! Mis sest siis on, et hilinesin! Ah, mis siis, ma ei karda teda! Mis siin siis nii erilist on. Mõni ime siis, et hinded halvad on! Näed siis, mis juhtus! Saad karmi karistuse, vaata siis!
8. kindla tähenduseta sõnana tugevdab eelnevat v. järgnevat sõna v. lauseosa v. esineb täitesõnana. Homseni siis. No tere siis! Ole siis terve. Kuidas sulle see tuba siis meeldib? Mis laulu ma sulle siis laulan? Kuidas see elu teil siis on? Millal sa siis sõidad? Lapsed, jääb siis nii? Sa siis ei anna andeks? Ma siis nüüd lähen. Peab siis seda veel küsima? Nõnda siis, lapsed, lugu on selline. Ei mäletagi, juhtus see aasta või siis kaks tagasi. Ta oli ikka esimene, olgu siis mängima, kaklema või muidu tegutsema. Seda raamatut sa ei saa. – Miks siis? Pean sulle midagi ütlema. – Eks ütle siis.

silma (peale) heitma ~ lööma ~ viskama
järele v. üle vaatama, kontrollima. Kui kodus oled, heida väikestele ka silm peale. Meister lõi silma pooleli töödele ja jäi vist rahule. *Kuidas sulle see [= naine] seal leti taga meeldib? .. Teine kord löö silm peale ja ütle mulle. A. H. Tammsaare. *Enn-Aksel kihutas .. teise vahtkonda, et sealsele tööle kord silm peale visata. V. Saar.

sina1 ‹11› ‹s›
asesõna „sina”. Ütle mulle sina. Teiest saigi sina. Kuidas te „sinasse” suhtute? Ta räägib igaühega sina. Olin naabriga sina peal 'sinatasime üksteist', läksime sina peale, sinale üle 'hakkasime sinatama'. | piltl. Oled sa arvutiga sina peal 'oskad sa hästi arvutit kasutada'?

sirge ‹1›
I. ‹adj›
1. ilma kõveruste, jõnksude v. loogeteta, mitte kõver ega kaardus; otse kulgev. a. (kujundite, esemete, taimede vms. kohta). Sirge joon, kriips. Sirge toru. Sirged puud, sambad. Kaskede sirged tüved. Sirgete jalgadega tool. Tagus kõvera naela sirgeks. Kes jõuab hobuserauda sirgeks painutada? Kas mu juukselahk on sirge? Suits tõuseb korstnast sirge joana. Tänav oli sirge, nagu joonlauaga tõmmatud. Mindi mööda sirget metsasihti. Pärast käänakut oli tee jälle sirge. Vaod ei tulnud just kõige sirgemad. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Peenral on taimed sirges reas, rivis. Pöörasime põldudevahelisele teele, et maanteekäänakut sirgeks lõigata. | bot (taimenimetuses). Sirge harakalatv. || (rõiva tegumoe kohta:) sirgelõikeline. Sirge mantel, seelik. Kas sirge või taljes pintsak? b. (kehaosade, inimese kohta). Neiul on kenad sirged jalad. Sirge piht. Pikk sirge nina. Linnul oli sirge nokk. Pikad sirged ripsmed. Lapsena olid mul juuksed lokkis, hiljem läksid sirgeks. Ilus sirge rüht, kehahoid. Hoia selg sirge! Ajas selja sirgemaks. Ajas end kogu pikkuses sirgeks. Lõi end, oma rühi sõjaväelase kombel sirgeks. Mees nõksatas valveohvitseri ees sirgeks. Naise muidu sirge kogu oli nüüd kühmu vajunud. Kühmus selg tõmbus sirgeks. Tüdruk on sirge nagu osi, kõrkjas. Seisis sirgena kui küünal, pliiats. *Ja ta kuuekümneaastane keha lõi sirgeks nagu tikk. F. Tuglas. || (ka ühenduses kindlameelsuse, väärikuse, eneseuhkuse säilitamise v. saavutamisega). Olusid trotsiv sirge seljaga inimene. Solvus, kuid lahkus sirge seljaga. Tol ajal mõtlesid kõik ühtemoodi ja neid, kes selja sirge hoidsid, eriti palju polnud. Arengumaade rahvas on hakanud selga sirgeks ajama. || ka sport väljasirutatud. Ajas sõrmed sirgeks. Jalg on põlvest kange, ei saa sirgeks. Istub, sirged jalad harkis. Sirgelt käelt laskmine. Rebimises sai ta sirgetele kätele 155 kg. || (hääle kohta:) ilma vibratsioonita. Lauljal on ilus sirge hääl. Võiks arvata, et see lapselikult puhas ja sirge hääl kuulub poistesopranile. Koori tahetakse, eelistatakse sirgeid hääli.
▷ Liitsõnad: joon|sirge, kepp|sirge, küünal|sirge, lint|sirge, mast|sirge, nool|sirge, nõel|sirge, nöör|sirge, osi|sirge, pulk|sirge, tikksirge.
2. ilma kühmude, kortsude v. voltideta, tasane, sile; mitte lontis. Silus kirja, paberilehe, ajalehe sirgeks. Tõmbas varbaga vaibanurga sirgeks. Tõusis ja tõmbas pintsaku natuke sirgemaks. Hakkas lömmilöödud pange sirgeks taguma. Tuul puhus, lõi lipu sirgeks. *Ma ei saa tal lasta pesu kuivama riputada, sest ta ei oska märga pesu sirgeks raputada.. M. Berg. *Vaevalt oli film lõppenud, kui Kusti keset saali astus ja lõõtsa sirgeks tõmbas. R. Männis.
3. piltl mittekeerutav, otsekohene, sirgjooneline; aus, õiglane. Kindla sõna ja sirge joonega mees. Töös nõuti ausat ja sirget joont. Selle võllaroa suust sirget sõna ei kuule. Meie ema on sirge jutuga inimene, keerutamist ega kavaldamist ta ei salli. Ole nüüd sirge poiss ja ütle, kas said aru, et jonni ajasid? Pole ta isast sirgem ühtigi, riukamehed mõlemad. *Isa oma lihtsa, sirge õigusega ei jõudnud elus kaugele.. A. Hint. *Võib-olla oleks kõige õigem ja sirgem ükskord ometi tõtt kõnelda? L. Vaher.
4. selge, klaar. Enne ärasõitu tahaksin sinuga jutud, ühe jutu sirgeks rääkida. Seda asja me paari minutiga sirgeks ei räägi. Ükskord tuleb see mure, probleem niikuinii sirgeks rääkida. Meie asjad on nii nässus, et ega neid vist enam sirgeks saagi. Tehkem siis asjad sirgeks – kas võtate kauba või ei? Kaup tehti sirgeks ja maja müüdigi maha. Tegin pruudiga sirge soti ja nüüd olen jälle vaba mees. Minul on temaga oma kana kitkuda ja enne ma siit ei lahku, kui sotid sirged. Mehed tegid pudeli kahe peale sirgeks 'jõid pudeli kahe peale tühjaks'. *Mis sest kõrtsitülist kohtukulli ette viia. Seletagu asi siinsamas sirgeks. I. Sikemäe. *Seekord ei mindud kohvimajja, vaid mindi restorani „Kontinentaal” lepingut lõplikult sirgeks tegema. O. Luts. || ilmne, ilmselge. *Jääjate arusaamise järgi olid kojuminejad lollpääd, kelle tegusid oleks sirge rumalus järele ahvida. H. Susi.
II. ‹s›
1. mat joon, mida mööda tema iga kahe punkti vaheline kaugus on väikseim, sirgjoon; ant. kõver. Punkt, sirge ja tasapind. Paralleelsed, ristuvad sirged. Tasapinnaga risti asetsev sirge. Sirge võrrand. *Usus ja kunstis pole ehk ometi sirge kõige lühem tee kahe punkti vahel. A. H. Tammsaare. || see mingi protsessi v. nähtuse graafilise näitajana. Võrdelise sõltuvuse, lineaarfunktsiooni graafikuks on sirge. || selline kujuteldav joon. Vastasseisude ajal asuvad Päike, Maa ja Marss umbkaudu ühel sirgel.
▷ Liitsõnad: horisontaal|sirge, kald|sirge, kiiv|sirge, püst|sirge, rist|sirge, rõht|sirge, rööp|sirge, tugi|sirge, vertikaalsirge.
2. otse kulgev, kurvideta teelõik v. selline võistlusraja osa. Auto kihutas mööda sirget, sööstis sirgele. Lausa lust on kurvis hoogu maha võtta ja sirgetel uuesti kiirust, gaasi lisada. Stardipaik viidi Kloostrimetsast Kose sirgele. Viimasel sirgel möödus meie uisutaja teistest võistlejatest.
▷ Liitsõnad: finiši|sirge, lõpu|sirge, stardisirge.
3. otselöök poksis; ant. haak. Saatis paremaga sirge vastase lõua pihta. Meie poksija põikles osavasti teise seeriarünnakute eest, noppides samal ajal punkte sirgetega. *Näod on neil nii kitsad, et iga teise sirge lööd mööda. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: parem|sirge, vasaksirge.

siunama ‹siunata 48›
kiruma, põhjama, sarjama. Siunab oma saatust, kehvi aegu. Siunab töömehi kõige mustemate sõnadega. Siunasin endamisi kõiki pedagooge. Siunas mõttes oma lihtsameelsust. Teda on lohakuse pärast küllalt siunatud. Ise siunasin ennast, et kes küll sundis mind siia tulema! Mehed asusid siunates võrke parandama. Mis sa sest poisist nii palju siunad! Ei saa läbi ilma ülemusi siunamata. Ära siuna tagaselja, ütle parem suu sisse! Selja taga pidi ta mind orjapidajaks siunama. Seadis eeskujuks vaeseid ja siunas rikkaid. Ühed ülistasid teda taevani, teised siunasid kurjal kombel. Eit siunas ja sõimas et küll sai. „Käigu nad kõik põrgu!” siunas vanamees. *.. oma ema on ikka oma ema, toriseb ja lepib, siunab ja armastab. A. H. Tammsaare. || kirumis-, vandesõna v. -sõnu lausuma, vanduma. *„Kirivase päralt, – vabandage, et ma siunan,” kähvatas mees.. A. Kitzberg.

skolastika ‹1› ‹s›

1. filos Euroopa keskaja filosoofia arengujärk ja sellele omane loogilist arutlust kasutav õpetusmeetod
▷ Liitsõnad: hilis|skolastika, kõrg|skolastika, varaskolastika.
2. eluvõõras, viljatu targutamine. Ära lasku skolastikasse, vaid ütle otse, kumba sa pooldad.

sundusi ‹adv›
murd sunniga, sundides. *Kui sa hääga ei ütle, siis ütle sundusi. (Haarab temast vägivaldselt kinni.) A. Haava (tlk).

sussutama ‹37›

1. kussutama. Sussutab kätel imikut.
2. sooja hingeõhku peale puhudes suu juures hellitama. Sussutab last suu juures. *Mõistsid sa, et sind kui tedrepojukest tahtsin huultele tõsta ja palaval hingusel sussutada? A. H. Tammsaare. || (liialdatult) hellitama. Räägib lapsega sussutaval toonil, sussutades. Eks kõige rohkem sussutatakse peres ikka pesamuna.
3. sosistama. Ämm muudkui käib naabrinaise juures sussutamas. Ütle otse, mis sa tagaselja sussutad! *Kiige all kaasitatud, kambriakna taga eputatud, aidalakas sosijuttu sussutatud .. H. Ranna.
4. sussitama. Sussutab pliidi alla tuld teha. Sussutab saunas puskarit. *.. kes lõõmutab selget kaske ja kes sussutab poolmärgade pindudega. M. Seping.

suud avama ~ p(r)aotama ~ lahti tegema, suu läheb lahti ~ valla
kõnelema hakkama, midagi (välja) ütlema; keegi hakkab rääkima v. muutub jutukaks. Tee ometi suu lahti ja ütle, mida asjast arvad. Paotas suud ainult küsimustele vastamiseks. Ehk läheb ta suu lahti ja saame kõigest lähemalt kuulda.

sõbramehe|kriitika
(ebaobjektiivselt) kiitev kriitika. Ära tee siin sõbramehekriitikat, vaid ütle otse, mida arvad!

sõnu tegema
rohkesõnaliselt, ka keerutades rääkima, tühja lobisema vms. Ta on rohkem jutu- kui töömees, teeb ainult suuri sõnu. Ütle lühidalt, mis siin nii palju sõnu teha! *Sõnu teha ma ei taha / – lihtsalt mälestuste rivist / mällu jäi see kild. U. Laht.

särts ‹-u 21›

1. ‹s› tulisus, agarus, tragidus, hakkamine, hoog, särtsakus. Nooruslik särts. Teeb kõike tulise särtsuga. Naine on särtsu täis. Võistlejail ei jätkunud särtsu lõpuni. Tüdrukule tuli särts sisse. Vanamehel on veel küllalt särtsu (sees). Tal, temas on särtsu ja sädet ülearugi. Koomikute esinemises oli särtsu ja nalja. Abieluski peaks olema rohkem sära ja särtsu. Etendus algas hea tuju ja särtsuga. *Iseloomult on varblane särtsu täis lind. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: noorusesärts.
2. ‹s› kõnek sahmakas, rops. Sai särtsu vett krae vahele. Viska veel üks särts kerisele! Katkisest juhtmest võid särtsu 'elektrilööki' saada. || (tormi kohta). *.. aga nüüd rehviti seilid juba enne, kui õige särts jõudis alatagi. H. Sergo.
3. ‹s› kõnek klõmakas, klahv, (kõva) tropp. *Võta teine särts veel [pudelist] ning ütle siis, kuidas jääb mereasjaga. A. Mälk. *Hobust tuues viskasin väikesed särtsud. Liigud käivad ikka koos. M. Raud.
4. ‹adj› kõnek särtsakas; kärts. Mall on elav ja särts nagu säde. Särtsu vihaga mees. See naps pidi väga särts olema. Ostis õige särtsu rätiku. *.. muhe nali ja särts vemp maksavad kah midagi. I. Sikemäe.

tahtma ‹tahan 46›

1. soovi, püüdlust, tungi omama midagi saada, teha, saavutada, millegi järele vajadust tundma; püüd(le)ma. Midagi väga, kõigest hingest, kogu südamest, ihu ja hingega tahtma. Kes tahab kohvi? Tahtsin veel kooki. Neiu tahtis endale uusi kingi. Ainus, mis ma tahan, on puhkus. Imikud tahavad tihti süüa. Lapsed tahavad palju liikuda. Vana inimene ei taha siin elus enam suurt midagi. Noorik ei tahtnud lapsi. Tahtsin talu tagasi. Tahan magada, lugeda, reisida. Kes see ikka tahab haige olla! Ma tahan sind näha. Külalised tahavad juba lahkuda. Kas sa tahad vastata? Nad ei tahtnud maale elama minna. Kõik tahtsid võitjat õnnitleda. Poiss tahab väga tüdrukut suudelda. Tahab ihust ja hingest mind aidata. Mees tahab rikkaks saada. Tütar tahab edasi õppida. Igale poole tahaks jõuda! Tahan kõike teada. Tahteski ei saanud artiklit õigeks ajaks valmis. Miks sa tahad teistest parem olla? Tahtis karjuda, aga ei suutnud. Kas sa said aru, mis ta tahtis? Teab täpselt, mida tahab. Ma ei tea isegi, mida tahan. Tule kaasa, kui tahad! Tahtis, et ma vastaksin. Tahtsin ju ainult head. Keegi ei taha sulle halba. Kui sa rohkem tahaksid, võiksid paremini õppida. Kõik teed on lahti – tuleb ainult tahta. Ta ei oskagi tõsiselt tahta. Naised tahavad igavesti noored olla. Mõni mees tahab naine olla. Kiirustasin (enese) tahtmata sammu. Ainuski juuksekarv ei lange jumala tahtmata (jumaliku ettemääratuse kohta). Käisin töökohta tahtmas 'küsimas, otsimas'. Mida sa must tahad? 'mis sul minuga asja on'. Mida sa sellega öelda tahad? 'mida sa sellega mõtled'. Sinul ei ole siin midagi tahta 'otsustada, mõelda'. Mis tast tahtagi 'tast polegi midagi loota'. Mis seal tahtagi – vana pill. Said mis tahtsid! 'paras sulle'. | (kasut. tagasihoidlikus, reserveeritud pöördumises). Tahaksin sind tänada heade soovide eest. Kas te ei tahaks ühe koha võrra edasi istuda? | (loomade kohta). Koer tahab välja. Hobune tahab edasi minna, aga peremees hoiab teda tagasi. Näe, kass tahab puu otsa ronida. || kavatsema, plaanima. Arst tahab mind haiglasse panna. Linnavalitsus tahab põlispuud maha võtta. Tahtis aknad ära pesta, aga ei viitsinud. Isa tahab tulevikus maja ette iluaia rajada. *.. ma tahan köstrile ära ütelda, küll ta siis näeb, mis ta saab. O. Luts. || õigeks, heaks, vajalikuks pidama; heaks arvama. Kui tahan, siis ütlen, ei taha, ei ütle. Tee, kuidas ise tahad. Ärritusin rohkem, kui tahtnuksin. Tegin, mis tahtsin. || kedagi (seksuaalselt) ihkama, himustama; abikaasaks soovima. Mari ei tahtnud oma meest. Koledat naist ei taha keegi. Naised on seda meest alati tahtnud. Ta oli tahetud tüdruk. *Ma tahan sind, olen sind juba nii kaua tahtnud .. T. Vint. *Käina kaupmees Sookail käind Ülajõe Elnat tahtmas. H. Sergo. || (tasuks soovima). Palju sa selle koorma eest tahad? Mida õuntest tahate?
2. (millegi kohta, mille järele on vajadus, mida on tarvis teha:) (tungivalt, vältimatult) vajama. Lähme heinale, kuhi tahab püsti panna! Põld tahab künda, kartul tahab võtta. Jalad tahavad puhata. Siinne maa tahaks kraavitada. Majale tahaks uus katus panna. Laud tahaks vahel pesta ka. Mul tahtis kodus koorem puid saagida. Surnu tahab matmist. Elu tahab elamist, töö tegemist. Seelik tahab triikimist. Põhjapoolne korter tahab kõvasti kütmist. Auto tahab remonti. See poiss tahaks vitsu. Varjutaimed tahavad õhurikast huumusmulda. Kala ei taha kaua keeda.
3. (osutab millelegi mittesoovitavale, mis on peaaegu juhtumas v. oleks võinud juhtuda:) kippuma, pidama. Uni tahab tulla. Tädi tahtis enda pimedaks nutta. Tahtsin ennast haigeks naerda. Tahtis naerust nõrkeda. Sisikond tahtis välja tulla. Koer tahtis kassi taga ajades perenaise jalust maha joosta. Kuuldi appihüüdu ja nähti, kuidas poisike uppuda tahtis. Kära tahtis kurdiks teha. Jõud tahtis põlvist kaduda. Külm tahab ära võtta.
4. ‹eitusega› osutab, et millegi toimumine on takistatud, puudub eeldus millekski. Kala ei taha võtta. Uni ei taha tulla. Tüdruk ei tahtnud ega tahtnud teistega harjuda. Haav ei taha kuidagi paraneda. Plekk ei taha välja tulla. Töö ei taha edeneda. Asjast ei tahtnud midagi välja tulla. See ei taha mulle pähe mahtuda. Jutt ei tahtnud lõppeda. Laulud ei taha lõppeda. Mantel ei tahtnud kuidagi varnas seista. Ei tahtnud oma silmi uskuda. Tüdruk on nii suureks kasvanud, et ei taha teda äragi tunda.
5. ‹da-infinitiivis olema-verbiga› osutab, et miski pretendeerib millelegi, selleks vajalikke eeldusi omamata. Liivane plats maja ees tahtis iluaed olla. Tegi suuga liigutuse, mis tahtis naeratus olla. Film tahtis naljakas olla.
6. esineb kindlakskujunenud ühendites vrd tahes Vaata kuidas tahad, kallas ei paista. Kussuta titte niipalju kui tahad, ikka ei jää magama. Ma ei luba, palu palju tahad. Mina ei võtnud, tehke mis tahate. Tee mis tahad, tagaajajad maha ei jää. See töö tuleb tahes või tahtmata ära teha.

tarretama ‹37›

1. tarduma panema. Pektiin on looduslik tarretav aine. Vahukoor tarretatakse želatiiniga, leem agariga. Külm tarretas veetee kõvaks. | piltl. Kohutav vaatepilt tarretab üdi kontides. Jube ulgumine pani tal südame sees tarretama. Verd tarretav õudusfilm. *Talv aga tarretab kõik. Sõnad külmuvad suhu. J. Jõerüüt.
2. kangestama, jäigastama. Kramp tarretas lihased. Läbilõikav põhjatuul oli kalurite liikmed tarretanud. Hädakisa tarretas meid paigale. *.. noor ja mitte just värskuseta nägu on mingi abil tarretatud liikumatuks nukumaskiks .. V. Beekman.
3. tarretuma, tarduma. Pisarad tarretasid põskedel. Seisab tarretanud poosis. Tarretanud jalad tõrguvad astumast. | piltl. Verd tarretama panev hirm. Ta ei ütle midagi, vaatab ainult tarretanud pilgul lakke.

teine ‹teise, teist illat teisesse e. teise 5›
I. ‹num› järgarv põhiarvust 2 (ka liitjärgarvude lõpposana), märgitakse mõnikord numbriga 2. (punktiga) v. II (punktita). a. mingis loendis v. reas esimese järgmine. 2. veebruar. II sajand. Juuni teisel nädalal. Augusti teisest poolest alates. Iga kuu teisel pühapäeval. Jõulu teisel pühal. Koduigatsus tekkis juba teisel päeval. Käib teises klassis. Elan teisel korrusel. Ostis piletid teise ritta. Näidendi teine vaatus. Entsüklopeedia teine köide. Paremalt teine aken. Teise põlve haritlane. Teist põlve majaomanik. Laps köhib juba teist kuud. Ainsuse, mitmuse 2. pööre. Teine maailmasõda. Keiser Aleksander II. Kolmekümne teine. Juht lükkas teise käigu sisse. Kas valid esimese või teise võimaluse? b. tähtsuselt v. väärtuselt esimesest madalamal asuv. Kõrgem, esimene ja teine sort. Teise sordi jahu. Teise klassi vagun. Teise ringi pärijad. Teine tüürimees, piloot. Sai romaanivõistlusel teise auhinna. Saavutas võistlustel teise koha. Meie korvpallurid tulid teiseks, teisele kohale. Mängib orkestris teist viiulit. Tunneb ennast teise järgu, teise sordi inimesena. Suuruselt teine reisilaev maailmas. *Nii olen mina siis Jukola karjas teine mees, mis jõusse puutub. F. Tuglas (tlk).
II. ‹pron› substantiivne ja adjektiivne näitav asesõna
1. osutab, et tegemist on kellegagi v. millegagi, kes v. mis ei ole sama kui teada olev v. mainitu, jääb väljapoole mainitut (vastandub v. lisandub sellele). a. ‹substantiivselt› märgib täpsemalt määratlemata elusolendit (hrl. inimest), harvemini midagi elutut. Tema asemel töötab seal nüüd teine. Ajasin ta kellegi teisega segamini. Seda juttu võid teistele rääkida, mina ei usu. Ta pidi meiega tulema, aga läks hoopis teistega. See ei saanud olla keegi teine kui tema. Teisi ei võetagi tööle kui ainult pillimehi. Ei taha seda kaarti, anna sealt mõni teine. Mõtleb üht, kuid räägib teist. Kutsu mõni teine ka kaasa. Ära soovi teisele seda, mida sa endale ei taha. Ela ise ja lase teistel ka elada. Igaüks tegeleb oma asjadega, teiste jaoks pole kellelgi aega. Mine nüüd teiste juurde mängima. Ära nii kõvasti räägi, teised kuulevad. Oota, kuni teised koju tulevad. Ma ei taha teiste naeruks saada. Üle teiste kõlas Mari hele hääl. Ehitusele läks teiste hulgas ka minu vend. Poiss sörkis teiste sabas. Kui vähe on tarvis selleks, et teist õnnelikuks teha! Selliseid kirju oli teisigi. See on üks olulisemaid teemasid paljude teiste seas. Tema on teistsugune kui kõik teised. Ainult Priit on puudu, teised on kohal. Sa oled üksi, kus teised on? Sina jääd siia, meie teised lähme koju. Ta vajab armastust nagu iga teinegi. Ainult kolm tomatit olid punased, kõik teised olid alles rohelised. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub. *Siiski, küllap see on Liisu, kes teine on vilunud astuma nii ettevaatlikult .. A. Hint. || kõnek (kõneleja enda kohta). Ära võta teise pliiatsit ära! Aga mis ta siis lööb teist! Küll mõnel on kerge elu, teine pingutagu end või surnuks! Ära tule teisele kallale! || ‹omastavalise täiendina› mitte oma, võõras; hrv naabri-, teise pere. Teise vaeva ei hinda keegi. Ära topi oma nina teiste asjadesse. Elab teiste tööst ja vaevast. Kes see teiste asju teab. Oma häda luu küljes, teise häda puu küljes. *Teiste perenaine käis ennist siin. J. Mändmets. b. ‹adjektiivselt› põhisõna võib tähistada nii elusolendit kui ka midagi elutut. Oodatu asemel tuli üks teine arst. Mis sina rabeled, selle töö jaoks on teised inimesed. Mina teiega ei mängi, mina mängin nüüd teiste poistega. Pane teine kleit selga. Ta viidi üle teisele tööle. Läks teise tuppa. Paat on teisel kaldal. Teisel pool teed. Teeme küll, aga teisel ajal ja teises kohas. Elektrist ei tea ta midagi, ta on teise ala mees. Täna ei saa, jätame teiseks korraks. Pööra koogil teine külg. Läheneb asjale hoopis teisest küljest. Poiss tegi ruttu teist juttu. Jutustage see lugu teiste sõnadega ümber. Püüdis kaaslast teistele mõtetele juhtida. Mul on hoopis teised plaanid. Ei olnudki teist teed kui rääkima hakata. Ma ei olnud üksi, üks teine poiss oli ka. Teist inimest ei vahita nagu puurilooma! Teiste lõpetajate hulgas oli ka meie naabripoiss. Klassis oli peale korrapidajate ka teisi lapsi. Käitu nii nagu teised inimesed. Kuhu teised lapsed jäid? Üks laulis salmi, teised neli refrääni. Ka sina pead kooli minema nagu iga teine laps. Selle hääle tunnen kõigi teiste häälte hulgast alati ära. Veenus on heledam kui teised planeedid. Kass, põrsas ja teised loomad. Sina pead oma vanemaid austama ja need teised sõnad. Võib tuua teisigi näiteid. Teistes tubades on ka vingu. Tule mõni teine päev jälle meile! Seda leiba võib teinegi kord osta. Ostsin 200 grammi vorsti ja teist samapalju juustu. Kolm kilomeetrit poeni, teist niisama palju tagasi. *See oli ju siis nii ilmsüüta vale, et teist sellesarnast otsima peab. O. Luts. || mõni. *Ning juttu sel tüdrukul – nagu teisel mehel aganaid! A. Gailit. || järgmine. Teisel hommikul olid külalised kadunud. Aga juba teisel hetkel oli ta otsustanud. Ei tulnud ta sel ega teistelgi päevadel. *„Selle oled sa hästi teinud,” ütles ta vanainimese tõsidusega .. „Teine kord aga ära ole enam nii rumal, et sa puu asemel sõrme lõikad! ..” E. Aspe. || teistsugune, teistmoodi. Ta näis elavat hoopis teises maailmas. Andres parandab oma kahed ära, aga Toomaga on teine lugu, asi teine. Vaikis hetkeks ja jätkas siis teise tooniga. Jättis joomise maha ja hakkas elama hoopis teist elu. Näen nüüd kõike sootuks teises valguses. Pärast seda sündmust vaatas ta elule hoopis teise pilguga. Ta ei teinud teist nägugi. Tuli uus ülemus ja tööl on kohe teine minek. Üks hetk võib inimese teiseks muuta. Usina lapse elu kujuneb teiseks kui laisa oma. Meie nii ei käitu, meie elulaad on teine. Õel on teine iseloom kui minul. Vanasti olid sa minu vastu hoopis teine kui praegu. Ehk keerab homseks ilma teiseks. *Muidugi on pealinna elu üsna teine kui see seal, kodus. R. Roht. | ‹komparatiivis›. Tal on teisemad mõtted. Kui saunas käidud, on ikka teisem tunne küll. Elu on nüüd hoopis teisem kui varemalt. Sõjaväest tuli tagasi sootuks teisem mees. Igal sügisel on lapsed jälle natuke teisemad. Tema on teisemast puust mees.
2. ‹substantiivselt› viitab tekstis kellelegi v. millelegi varem mainitule. a. kõnek rõhuta positsioonis esineb 3. isiku asesõnana v. tähenduses 'see'. Ei tea, kuhu see tüdruk jääb, pidi teine juba hommikul tulema. Ma ei raatsinud Annet üles ajada, magas teine nii magusasti. Kass toob varsti pojad, vaata kui paks teine juba. Mina seda Antsu ei salli, õel teine mis hirmus. Küll meie naabrimees on otsa jäänud, nagu piitsavars teine. Võtsin lapsele kommi ka, kuidas sa jätad ostmata, kui teine nii väga palub. Poiss on ilmast ilma haige, päris häda teisega. Kopliservast kostis tüdrukute kilkamist, tulid teised jooksuga toa poole. Meil on head lapsed, ei jõua teisi ära kiitagi. Kartsin, et ei tule saali kaunistamisega toime, aga päris ilus sai teine. Nuga kadus ära, pillasin teise kuhugi siiasamasse. Päris tore album on, saab teist ikka vahel vaadatud. Ära söö õunu, toored teised alles. Enam ma raamatuid ei osta, niigi teisi juba ülearu kogunenud. || viitab viimasena mainitud isikule. Ta tahtis tüdrukule midagi kinkida, mille üle teisel hea meel oleks olnud. Isa ärritab meelega poega, et panna teine rääkima. Ta möödus sõbrast sellise näoga, nagu oleks teine paljas õhk. b. ‹koos pronoomeniga üks v. see› asendab eelnevas tekstis esinevaid rinnastatud keelendeid v. tarindeid, eitavas lauses tähenduses 'ei kumbki', jaatavas lauses tähenduses 'mõlemad'. Nüüd pidi küll maapind avanema või taevas alla langema, aga ei juhtunud üht ega teist. Kas tahad kommi või küpsist? – Nii üht kui teist. Oleks veel et haigus kallal või ülearu vana, aga ei seda ega teist. *Kiir tõmbab otsaesise kipra ja naeratab suunurgaga, mis võib-olla kahetsust, võib-olla laitust, võib-olla seda kui teist korraga peab avaldama. O. Luts.
III. ‹pron› substantiivne ja adjektiivne umbmäärane asesõna, mis väljendab midagi ebamäärast v. viitab mingile lähemalt täpsustamata asjale, olendile v. tunnusele
1. ‹ka korduvana› (mitmesugustes ühendites). a. ‹koos pronoomeniga üks v. see› umbkaudu tähenduses 'miski, nii mõnigi, mingi, mingisugune vms.'. Ta on sel teemal üht ja teist kirjutanud. Pakuti ühte ja teist. Räägiti ühest ja teisest. Neil on alati ühest ja teisest puudus. Siin leidub nii ühte kui teist. Eks elus ole üht kui teist nähtud. Ma ei tea midagi, võin ainult üht kui teist oletada. Üks kui teine oli saladuse jälile saanud. Inimesi vooris mööda, üks kui teine ostis midagi. Kodus on alati üht või teist teha. Rääkisime niisama sellest ja teisest. Tean temast seda ja teist. Noorpõlves sai seda kui teist tehtud. Tahan üht ja teist asja osta. Üks ja teine hädaline käis abi otsimas. Vaatasin ühele ja teisele poole, aga kuskilt ei paistnud kedagi tulemas. Ta on sellele üks kui teine kord mõelnud. On karta, et ettepanek lükatakse ühel või teisel põhjusel tagasi. Puudusi on ühel või teisel määral igas kirjandis. Üht, teist või kolmandat moodi see asi ikka laheneb. Asja arutati seda ja teist kanti pidi. | (pehmendavalt, mahendavalt mingite ütluste kohta). Ta sõimas mind selleks ja teiseks. Mina olevat see ja teine. b. ‹koos pronoomeniga üks, see v. mõni› tõstab mingist tervikust v. hulgast esile lähemalt täpsustamata üksikuid isikuid, asju v. omadusi. Üks silm nutab, teine naerab. Ühes käes tort ja teises lilled. Vanaemal on kaks kassi, üks on hall ja teine must. Klass jagunes pooleks, ühed süüdistasid teda, teised kaitsesid. Mis üht inimest vaimustab, võib teise hoopis külmaks jätta. Ühed kaabakad on nad kõik, võta üks ja viska teist. Äkki kadusid kõik, üks siia, teine sinna. Kõigisse ei saa ühtmoodi suhtuda, ühed lapsed vajavad hellust, teised karmi sõna. Ühed tahavad ühte, teised teist. Üks kivi oli liiga suur, teine liiga väike, kolmas liiga teravate servadega. Mõned seisavad, teised istuvad. *Teeradadest olid mõned laiaks tallatud, teised kitsaks kraavistunud .. K. Rumor. | ‹elliptiliselt, ilma pronoomenita üks›. Käega suurrätti, teisega seelikut hoides astus perenaine üle õue. Istub, jalg üle teise. | ‹korduvana›. *„Kaks [last] oli, teine poeg, teine tütar,” vastas saunatädi. A. H. Tammsaare. || (kaht asjaolu, olukorda vastandavates tarindites). Ühelt poolt tuleb see asjale kasuks, teiselt poolt teeb kahju. Ühest küljest toob lemmikloom perre palju rõõmu, teisest küljest aga on suureks nuhtluseks. Üks asi on haigust teeselda, hoopis teine asi aga haige olla. || iga üksik eraldi võetuna. Tuleb ära otsustada, mida ühele või teisele lapsele kinkida. Ütle, milline tapeet ühte või teise tuppa panna. Ta jutustas täpselt, mis sellel või teisel seljas oli. *Sel puhul on muidugi kerge teada saada, kus, millal ja kes selle või teise muinasjutu on kirjutanud. H. Niit. || ‹ka korduvana› kummastki paarist kumbki eraldi võetuna (vastandavalt). Apteek ja kauplus asuvad üks ühel, teine teisel pool teed. Kas nad on tülis, et teine istub teises toanurgas? Nad lahkusid teine teises suunas. Kaks õde seisavad teine teisel pool haiget. *Nüüd tõmbas kull kaks sulge seljast, andis nad kuningapoja kätte ja ütles: „Värava suus on kaks karu vahiks. Viska teisele teine sulg ette...” J. Kunder. || vastastikuse tegevuse väljendamisel koos pronoomeniga üks; (harvemini korduvana v. muus ühenduses) tähenduses 'üksteise' v. 'teineteise'. Kõik rääkisid eri keeli, üks ei saanud teisest aru. Inimesi on palju, üks püüab teise eest teenistust ära võtta. Nad istusid nii lähestikku, et üks kuulis teise hingamist. Õde-venda on kui koer ja kass, üks ei anna teisele asu. Poisid saavad hästi läbi, üks aitab alati teist. Nad häbenesid nii väga, et teine ei julgenud teisele silmagi vaadata. Vili on sel aastal kehv, üks kõrs hüüab teist taga. Kumbki ei aimanud, et ta teist sellises paigas kohtab. *Ümberringi sagisid puha võõrad inimesed, keegi ei teinud teist tundmagi. A. Ploom. || ‹koos pronoomeniga üks esineb komparatiivses võrdlustarindis› osutab, et vastav omadus iseloomustab võrdselt kõiki objekte. Nurgas on terve hunnik kitleid, üks räpasem kui teine. Üks tüdruk on ilusam kui teine, ei oskagi valida. c. ‹koos pronoomeniga üks› korduvust, järgnevust näidates. Käib ühest toast teise. Tõstab asju ühest kohast teise. Üks töö ajab teist taga. Muudkui käi aga ühe arsti juurest teise juurde. Üks vale teise otsa! Otsis ühe sahtli teise järel läbi. Üks maja kerkis teise järel. Üks sõna järgnes teisele ja tüli oligi käes. Üks töö lõpetatud, alustas ta kohe teist. Täna polnud muud, kui üks külaline tuli, teine läks. *Pulmi ja pidusid peetud ja magusat õlut joodud ikka ühest pühapäevast teise. E. Aspe. | ‹elliptiliselt, ilma pronoomenita üks›. Künkast alla, teisest üles, ja nii terve tee. *Päev ajas teist taga ja nii nad kadusid. E. Kippel. *Tehku Marie oma prouaga päev otsa nurmel koormaid, nõnda et hobune teises kinni ja vaheaega pole! L. Vaher. || vahelduvust näidates, umbkaudu tähenduses 'edasi-tagasi'. Poiss keksib ühelt jalalt teisele. Pillub tulist kartulit ühest käest teise. Vaarub ühest teeservast teise.
2. üks (kahest). Kassipojal on teine silm alles kinni. Poiss oli teist jalga pidi kraavi kukkunud.
3. mõni. Teinegi kord tunned, et inimesed sind mõistavad. Teine päev juhtub, et pole aega süüagi.

tere ‹11 või 6› ‹s›
tervitussõna „tere”; teretus, teretamine. Mine ütle nüüd tädile tere! Ta ei ütle mulle enam teregi. Igast pingireast hüüti teresid, kui tüdruk pärast pikka puudumist kooli jõudis. Ei saanudki aru, kas tere võeti vastu või mitte. Poiss ei võtnud teregi vastu. Ta ei vastanud mu terele. Teret ta kerjama ka ei hakka. Meie suhted piirdusid vaid paari argliku terega. Sirutas esimesena käe tereks. Sellele mehele annab ministergi kättpidi tere. Võõras andis kohe käega tere. Eks vanakesed tahtnud ka tere saada. Ta ei märganudki minu teret. Tere asemel rünnati külalist küsimustega. Teresid oleme varemgi vahetanud. Mis sinusuguse tere ka maksab! Tüdruk ei tee terest väljagi. *Nüüd läks ta mööda nii jäigalt, nagu ei pälviks Kristiina isegi tema teret. L. Promet.
▷ Liitsõnad: käetere.

topakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› tobe, napakas, totakas. Natuke topakas mees. Vahib topaka näoga ringi. Meest peeti topakaks. No on ikka topakas küll, et kõik ära rääkis. *Ära sa ütle! Einoh, eit ei ole nii topakas, kui arvata võis .. A. Alas (tlk).
2. ‹s› (eriti sõimusõnana:) selline inimene. Topakad, ärge karjuge nii kõvasti! *Mis nali see on! Kutsuge see vana topakas siia. O. Samma (tlk).

torts ‹-u 21› ‹s›

1. lühike madal törtsuv heli, törts. Puhus pasunast paar tortsu. *„Said talle [= traktorile] ikka tortsud sisse või?” huvitus Orel. E. Tegova.
▷ Liitsõnad: pasuna|torts, pillitorts.
2. natuke(ne), sorts, törts. Kallas tortsu koort kohvi peale. Linnani oli veel hea torts maad. Ootasin veel tortsu aega, aga kedagi ei tulnud. *Ajame parem torts tõsist juttu. S. Truu.
3. püssitorts. *Ära ütle, seljakott teisel päris punnis, naerge veel meest ja tema üheraudset tortsu. O. Tooming.

tõe|meeli ‹adv›
siiralt, tõsiselt; pühendunult; tõsimeeli. Ütle nüüd päris tõemeeli, kas käisid seal või ei? Kurtis tõemeeli, et kardab pimedust. Kinnitab tõemeeli, et ta ei valeta. Kõiki lubadusi ei maksa tõemeeli võtta. Raske on aru saada, kas ta kirub tõemeeli või teeb vigurit. Juteldi pooliti naljatades, pooliti tõemeeli. Täitis tõemeeli oma kohust. Kõik tegid tõemeeli tööd. Olin tõemeeli asja juures. || (kinnitavalt, rõhutavalt:) tõepoolest. Ta on tõemeeli tubli sell! *Võib-olla on siis Viljandi tõemeeli „Sakala” asukohaks kõige õigem .. O. Kruus.

täielik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. täies ulatuses v. täiel määral ilmnev, kõigis olemuslikes tunnustes avalduv, lõpuni minev, tingimusteta; kõigekülgne, kõikehaarav, üleüldine. Elutegevuse täielik katkemine. Täielik ja osaline luumurd. Metanoolimürgistus võib tekitada nägemise täieliku kaotuse. Täielik ja osaline päikesevarjutus. Täielikud ja osalised homonüümid. Täielik ja mittetäielik põlemine. Vennad olid täielikud vastandid. Lahing lõppes täieliku lüüasaamisega. Nurjumine, tervistumine oli täielik. Ta võeti täielikule ülalpidamisele. Istuti täielikus vaikuses. Andestamine olgu täielik. Tal on täielik õigus lahkuda. See on täielik väljamõeldis. Asi lõppes meistri täieliku õigeksmõistmisega. Isa andis pojale äris täieliku voli. Sain festivalist täieliku ülevaate, pildi. || tõeline, päris. Veel maikuus oli täielik talv. Ta on täielik patsifist, albiino. Täielik mühkam!
2. kõiki osi sisaldav, selline, kust ükski osa ei puudu. Täielik komplekt tööriistu. Ütle oma täielik nimi. Tammsaare teoste täielik kogu. Tekst polnud täielik. Bibliograafia esitab ilmunud artiklite täieliku loendi. Omandas täieliku keskhariduse.
3. täiuslik, veatu. Uued, täielikumad ravimeetodid. *Ja kõik tehtud tööd leiti nii täielikud, et kes neid kord tundma saanud, enam teiste meistrite ja sellide tööd ei tahtnud. F. R. Kreutzwald.
Omaette tähendusega liitsõnad: eba|täielik, mittetäielik

täpne ‹-se 2› ‹adj›

1. täiesti õige, tegelikkusele v. eeskujule, millelegi etteantule vastav, vigadeta. Täpsed andmed. Laeva täpne asukoht. Täpsed koordinaadid. Kas keegi täpset kellaaega teab? Täpne kaart. Täpne tsitaat. Ajalooliselt täpne film. Protokoll ei anna protsessi käigust täpset ülevaadet. See maja on iidse lossi täpne koopia. Täpne tõlge. *Niisiis polnud päris täpne, et kaks noormeest istusid, sest teine oli küllakil voodis. K. Ristikivi. || õiget, tegelikkusele vastavat näitu v. tulemust andev. Täpsed mõõteriistad. Kas su kell on täpne? Täpne mõõtmine. || (arvuliste näitajatega ühenduses:) just sellises suuruses, raskuses jne. olev, mitte ümardatud v. ligikaudne. Paki täpne kaal on 60,1 kg. Ülesande täpne vastus on 3,14. Mäletad sa selle raamatu täpset hinda? Ütle oma täpne pikkus. Linnaelanike täpset arvu ei teata. || olemust, tuuma tabav, selge. Katsus oma jutus täpne ja selge olla. Kui täpne iseloomustus! Ta sõnad on alati täpsed, väljendused tabavad. Definitsioon olgu täpne. Täpne sõnastus.
2. põhjalik, üksikasjalik, konkreetne, kõiki vajalikke andmeid sisaldav, mitte umbmäärane. Täpne kasutusjuhend. Ei oskagi midagi täpsemat öelda. Täpne aadress. Haiguse täpset põhjust ei teata. Kontserdi täpne kava on koos. Täpne retsept. Anna täpne vastus.
3. üksühene, kõrvalekaldumatu, range (2. täh.), hoolikas, kõiki nõudeid arvestav. Täpne vastavus. Nõuab eeskirjade täpset täitmist. Haiglas on täpne päevakava. Väga täpne raamatupidamine, arvestus. Meeskond töötas nagu täpne mehhanism. Asjaajamine olgu täpne kui kellavärk. Kirurgil peab olema täpne 'eksimatu, osav, vilunud' käsi. Kellassepa, kirurgi täpne 'vilumust nõudev, peen' töö. Täpsed liigutused. || (inimese kohta:); oma tegevuses korralik, hoolikas, harva eksiv. Täpne raamatupidaja, kohtunik. Täpne bridžimängija. Ta on alati täpne: tuleb minutipealt, helistab minutipealt. Sakslased on täpne ja korraarmastaja rahvas. Õppealajuhataja on täpne justkui kellavärk.
4. otse sihtmärki tabav. Täpne lask. Täpsed löögid. Põgenejaid tabas täpne tuli. Täpse silma ja käega kütt.
Omaette tähendusega liitsõnad: eba|täpne, ülitäpne

tömpus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as tömp). Ninaotsa tömpus või teravus ei ütle iseloomu kohta midagi. Sõrmused rõhutasid sõrmede tömpust. Vaimne tömpus.

tükk ‹tüki 21› ‹s›

1. osa tervikust. a. osa millegi küljest, eraldi osa. Tükk nahka, paberit, klaasi. Ostis tüki liha. Tükkidena praetud kala. Hammustab õuna küljest suure tüki. Murendab tükk tüki haaval küpsist. Sõi terve koogi tükk tüki järel ära. Lõikas vorsti neljaks tükiks. Midagi tükkideks hakkima, lööma. Raius kirvega puutüvest tüki. Hauaplaadi küljest on tükk ära löödud. Hamba küljest tuli tükk ära. Serviisist on vaid tükid järel. Peegel läks kukkudes tuhandeks tükiks. Viskas kausi tükkideks. Jääpangad purunesid väikesteks tükkideks. Rebis kirja tükkideks. Miin rebis luuraja tükkideks. Tagus peasuhkrut tükkideks. Võttis seelikul tüki alt ära. Laevakere ehitati valmis mitmes tükis. Kihutas nelja, olgu vankril kas või tükid taga. Kuhu tema käe külge pistis, seal olid kohe tükid taga. Raiu või tükkideks, ikka ei ütle! Suur tükk ajab suu lõhki. || piltl (väljendites selle kohta, kui kellelgi on väga palju tegemist v. keegi on väga nõutud). Oota vähe, ma ei saa ju ennast tükkideks kiskuda. Tööd on nii palju, et kisu, rebi või ennast tükkideks. b. mingi pinna osa, lapp. Rätiku alt paistab ainult üks silm ja tükk põske. Pilvede vahelt helgib tükk sinitaevast. Tal õnnestus saada tükk maad. Krundi sees on tükk sood. Ostis põllu ühes tüki heinamaaga. Müüs tüki metsa. Heinamaa koosnes kuuest eraldiasetsevast tükist. Kündis suure tüki üles. c. katkend. Luges väikese tüki kirjast ette. Kuulsin ta kõnest ainult väikese tüki. d. (abstraktsemalt). Tükk ajalugu, tegelikkust. See on tükk elust, mille tahaks unustada. Pidi tükk tüki haaval oma varandusest loobuma. Läks mööda nädal ja tükk teisestki.
▷ Liitsõnad: ajalehe|tükk, juustu|tükk, jää|tükk, kaela|tükk, kanga|tükk, kivimi|tükk, koe|tükk, koogi|tükk, laba|tükk, laua|tükk, leiva|tükk, liha|tükk, luu|tükk, merevaigu|tükk, mulla|tükk, paberi|tükk, papi|tükk, peki|tükk, prae|tükk, proovi|tükk, puu|tükk, raua|tükk, ribi|tükk, riide|tükk, rinna|tükk, selja|tükk, suhkru|tükk, söe|tükk, turja|tükk, vahe|tükk, varruka|tükk, vati|tükk, vorstitükk; heinamaa|tükk, karjamaa|tükk, lahus|tükk, maa|tükk, metsa|tükk, põllutükk; esi|tükk, kesk|tükk, taga|tükk, tagutükk; peatükk.
2. tihkenenud, kõva koht milleski, klomp, klimp; (kõvaks pressitud) kamakas vms. (korrapärane) kogum mingit ainet. Rinnas on tükk. Magada oli paha, sest õlgedel on tükid sees. Õngitseb kisselli seest tükke välja. Pätsis savi üheks tükiks. Hõbedat müüdi tükkides, tükkidena. Pani tüki turvast pliidi alla. Tükk suhkrut (tükksuhkru kohta). Ühest tükist voolitud kuju. Ühes tükis 'tervikuna, koos'. | piltl (meeleliigutuse vms. kirjeldamisel). Tundis, kuidas tükk tõusis kurku. Kui hümni lauldakse, tunneb ta alati tükki kurgus.
3. võrdlemisi suur kogus, hulk. Koduni on veel tükk maad. See tee viib külast tüki maad lähemalt mööda. Nad on selle ajaga hea tüki maad edasi jõudnud. Tassis tüki maa tagant kive kokku. Tuli päris tükk maad tagapool. Oleme juba tubli tüki teed käinud. Oli tükk aega vait. Kadus tükiks ajaks. Tunneb end üle tüki aja hästi. Kohtusime alles tüki aja pärast. Läks ja ei tulnud tükil ajal tagasi. Otsin seda raamatut juba tükimat aega. Hea on tüki aja tagant jälle kodus olla. Neelamisega oli tükk tegemist. Oli tükk tegu, et auto kuhugi ära panna. Viljakoristusega oli tükk tööd. Katusepanek on hea, tubli tükk tööd. Suur tükk vaeva on juba nähtud. Aasta üür on tükk raha. Reisimine maksab hea tüki raha. Kaheksakümmend aastat on tükk vanust. Sellest on üsna tükk aastaid tagasi. Hea tükk heina jõuti ära vedada. || ‹adverbilaadselt› üksjagu, märksa, tunduvalt. Nuga on tüki väiksem kui vaja. See materjal on tüki soojapidavam. Ta on teistest tüki pikem. Jälgin teda nüüd tüki tõsisemalt. | (koos sõnaga maad). Sa oled minust tükk maad noorem. See jalgratas on eelmisest tükk maad parem. Tema juuksed on tükk maad tumedamad kui minul. Nii on tükk maad mugavam. Elu on tükk maad paremaks läinud. Koos on tükk maad lõbusam. Hingas tüki maad kergemalt, kui ema tuli. Tundis, et on saanud tüki maad vanemaks. Ta tundub nüüd tüki maad armsam kui varem. Kevadeni on veel tükk maad 'tükk aega'.
4. üksikese v. -isend. a. (mingi hulga mõõduna, loendatavana). Neil on lapsi juba neli tükki. Siia majja mahub põgenikke viiskümmend tükki. Õpilasi on klassis kolmkümmend tükki. Laulukesi võiksin teha iga päev paar tükki. Võta see pastakas endale, mul on mitu tükki. Kas sa neid raamatuid oled lugenud? – Kahte tükki olen. Kirju tuli terve pakk, tükki kümme korraga. Vastuvõtul viibis külalisi tükki sada. Sigarette müüdi kolm krooni tükk. Luudade eest sai kümme krooni tükist. Mis ta tükist tahab, küsib? Marke vahetasime tükk tüki vastu. b. kõnek ese, asi. Rauast rist oli igavene raske tükk. See klaver on vist päris korralik tükk. Vana kirves on tööriistaks tubli tükk. Too rehepeksumasin on ikka vägev tükk küll! c. kõnek (naisterahva kohta; hrv. ka mehe kohta). Tüdruk on kobe tükk. Ettekandja oli üsna isuäratav tükk. Naine on tal käre tükk. Ta on juba üsna küps tükk. Sai naiseks ühe tuima tüki. Leenu on rammus tükk. Ta on päris tubli tükk maja pidama. Tahtis vennad kaasa võtta, aga nemad, tuimad tükid, tõrguvad. *Niisugune poolmaamehest ohvitserihakatus on ju liiga haruldane tükk, et mitte huvi pakkuda. J. Kross. *Pildil on töinav poisslaps. „Tubli tükk, mis?” J. Smuul. d. ‹liitsõna järelosana› osutab kergelt halvustavale v. naljatlevale suhtumisele esiosaga märgitusse, näit. mehetükk
▷ Liitsõnad: mööbli|tükk, pesutükk; hõbe|tükk, kuld|tükk, raha|tükk, rubla|tükk, vasetükk; pipstükk; kullatükk; auto|tükk, pintsakutükk; inimese|tükk, hobuse|tükk, mehe|tükk, naisetükk.
5. kõnek lavatükk, näidend. Lavale toodi uus tükk. Tükk tuleb ümber teha. Ta ei mängi enam üheski tükis. Seda tükki polegi eesti keelde tõlgitud. Kes seda tükki lavastama hakkab? Tükk lõpeb ja eesriie langeb. Oli igav, naljakas tükk. Tükk võeti mängukavast maha.
▷ Liitsõnad: ajaviite|tükk, bulvari|tükk, draama|tükk, kassa|tükk, laste|tükk, lava|tükk, muusika|tükk, menu|tükk, mängu|tükk, nalja|tükk, rahva|tükk, salongi|tükk, teatri|tükk, tõmbetükk; kinotükk.
6. kõnek muusikapala. Orkester mängis vägeva tüki. Mängiti marsilugusid ja teisigi tükke. Tükk pani jalad tantsima.
7. koolitükk, õppetükk. Lugemiseks üles antud tükk. Kui tükid õpitud, siis magama! Kas sul on kõik tükid korratud, selged? Vastab õpitud tükke väga hästi. Ta ei oska täna vene keele tükki. Läks kooli õppimata tükkidega. Kui tükki ei mõistnud, saadeti klassist välja.
▷ Liitsõnad: kooli|tükk, lugemis|tükk, õppetükk; kirjatükk.
8. kõnek suurtükk. *.. antagu meile linna suurtükihoovist tükke ja kuule ja rohtu müüritud losside vastu. J. Kross.
▷ Liitsõnad: suurtükk.
9. temp, tegu, vigur. Tehti hulle, tobedaid tükke. Mis tüki ta siis tegi? Küll aga mõtles tüki välja! Küll me juba tunneme, teame su tükke! Mis tükki sa teed! Ära tee oma tükke! Sai niisuguse tükiga hakkama, et häbi rääkidagi. Tuleb see naisevõtu tükk ära teha. Vana mees, aga tükke täis. || trikk. Tantsija teeb jalgadega igasuguseid tükke. On õpetanud koera naljakaid tükke tegema. || lugu, nali. Vaat kus tükk – juba pime käes! Vaat sulle tükki! Küll on tükk! Nüüd on alles tükkide tükk, auto on kraavi sõitnud.
▷ Liitsõnad: julgus|tükk, karu|tükk, kelmus|tükk, koerus|tükk, kunst|tükk, suli|tükk, vägitükk.
10. [mingis] tükis (mingis) suhtes, (mingis) mõttes, (mingis) asjas, (mingist) küljest. Vigane käsi takistas algul mõneski tükis. On mõnes tükis taibukamgi kui vennad. Mis tükis linnas parem on kui maal? Elu on mitmes tükis paranenud. Ei anna üheski tükis mitte ühele poisile alla. Selles tükis on ta kui ema suust kukkunud.

vaevama ‹vaevata 48›

1. vaeva (1. täh.) tegema, piinama, kurnama. a. (füüsiliselt). Vanainimest vaevavad haigused. Naist vaevas reuma, jooksva. Öösiti vaevas palavik. Nohu, köha vaevas hirmsasti. Valud vaevasid haiget. Südame all vaevab vastik iiveldus. Teekäijaid vaevas nälg, tühi kõht, väsimus. Vaevas nõrgestav palavus. Tuleb pikali heita, uni vaevab juba. Ajuti vaevas unepuudus. Teda käib öösiti luupainaja vaevamas. Kitsad kingad vaevasid jalgu. Tüütud sääseparved vaevasid tundras põtru. Mehed olid rännakust rampväsimuseni vaevatud. Ülestõusnute peamees vaevatud lossi keldrites surnuks. Ta on end selle tööga ära vaevanud. Aastate koorem hakkab juba vaevama. Raskest tööst vaevatud keha, käed. Ära vaeva oma silmi viletsas valguses lugedes! Noorepoolne vaevatud näoga mees. *„Kas sind üleliigse tööga vaevatakse?” päris Jaagup. E. Vilde. *Ta oli jala tulnud, sest .. hobust ta ei tahtnud vaevata keset tööaega. K. Ristikivi. | piltl. Taimi vaevavad paljud seenhaigused ja putukkahjurid. b. (hingeliselt). Ütle, mis sinu südant vaevab! Mis sa oma südant selle tühja asja pärast vaevad! Miski vaevab tema hinge. Ära vaeva oma pead nende jaburate mõtetega! Paistab, et südametunnistus hakkas teda vaevama. Noormeest vaevab süütunne. Teadmatus eesseisvast vaevas vange kõige rohkem. Vaevasid rasked mõtted. Poissi hakkas vaevama üksindus, koduigatsus. Elumuredest vaevatud inimene. Räägi ära, mis sind vaevab! *Tiina! Mis sa nüüd ennast vaevad! Kas sind keegi on nõiaks nimetanud? A. Kitzberg.
2. vaevanägemisega koormama, vaeva nägema, pingutama. a. (füüsiliselt). Ei hakka mina end selle tööga, selle ametiga vaevama. Mis sa ennast vaevad, las nooremad teevad! Uudismaad tehes sai kõvasti konte vaevatud. *Pesaehitamisega ei vaeva end kiivitaja. Ta paigutab munad põllulohku või künnivakku. O. Tooming. b. (vaimselt). Vaevab mitmesuguseid tarkusi tudeerides oma pead. Ta ei viitsi koolis käia ega ajusid vaevata. Vaevasime end matemaatiliste valemite tuupimisega. *Tema, Runtinger, ei ole kogu elu jooksul muud teinud, kui [otsatute kalkulatsioonidega] oma mõistust vaevanud .. L. Metsar (tlk).

vagane ‹-se 4› ‹adj›
vaikne, vaga (3. täh.), rahulik. Vesi oli vagane, ei lainetanud. Jõe vool oli päris vagane. Oli pehme ja vagane ilm, sügisõhtu. Majas oli kõik vagane: ei ühtki häält. Ole vagane, ära ütle talle midagi vastu! Elu on siin kolkas vagane. *„Ole vagasem,” noomib Maarja oma peigmeest, „või pole sul veel küllalt tänasest kaklusest?” A. Gailit. || vagur, taltsas. Pealtnäha vagane mees, kuid nüüd läks ägedaks. Kirjak on vagane loom. Lastele anti ratsasõiduks mõni vagasema loomuga hobune. *„Ja kipub [mees] tülitama?” – „Ei, vagane kui lammas.” A. H. Tammsaare.

vaikima ‹37›

1. vait olema, mitte rääkima. Kõneleja vaikis natuke aega, enne kui edasi rääkis. Poiss surus huuled kokku ja vaikis jonnakalt. Ütle ometi midagi, mis sa vaikid! Sööb, seisab, istub, kuulab vaikides. Mehed astusid vaikides kodu poole. Pidin midagi ütlema, sest ei sobinud enam vaikida. Vaiki, ära räägi neile midagi! Kinnine ja vaikiv 'vähe rääkiv' inimene. Ta vaikis kui, nagu haud 'ei rääkinud midagi'. Kus suu peab vaikima, seal kõnelevad silmad. Küsimus otsustati kõigi vaikival nõusolekul 'ilma kellegi vasturääkimiseta'. See on meievaheline vaikiv kokkulepe. Kirjanikuna on ta viimastel aastatel vaikinud. *Öeldakse ju, et kui relvad kõnelevad, vaikigu muusad. M. Mutt. | piltl. Keegi pole mu kirjale vastanud – kõik vaikivad millegipärast. *.. kuu, südi öövaht, laotuses valvab, / tähtede järgi ta loeb tunde ja vaikides käib. A. Kaalep.
2. vait jääma, häält v. heli tekitamast lakkama. Mehed rääkisid tasa, lõpuks vaikisid hoopis. Etendus algab ja sumisev publik vaikib. Koer klähvis paar haugatust, siis vaikis. Orel vaikis poole tooni pealt. Suurtükid, relvad vaikisid. || (hääle, heli vms. kohta:) kuulda olemast, kostmast lakkama v. vaiksemaks jääma. Kõne, laul, jutt vaikib. Viimaks lapse nutt vaikis. Pillimäng on vaikinud. Lõo lõõritamine vaikis. Õhtul tänavamüra vaikib. Kaugenev kabjaplagin vaikis pikkamisi. *Järsku vaikis iga hääl, röökijatele nagu visati helisummutid pähe. E. Kuus.
3. toimimast lakkama, vaibuma. Tuul, torm on vaikinud. Õhtu eel sadu vähehaaval vaikis. Ta on surnud, süda tuksumast vaikinud. *Kui võitlus vaikis, polnud ükski neist puutumata, kes olid ta alustanud. F. Tuglas. *Pikkamisi vaikis ka Reinu südametunnistus, mis teda algul visalt jälitas ja vaevas .. O. Tooming.
4. millestki mitte rääkima; maha vaikima. Sellest loost, asjast on parem vaikida. Oma varasemast elust, minevikust ta lihtsalt vaikib. Juhtunust kõneldes vaikis targu sellest, et oli ise tüli algataja. On asju, millest mehed vaikivad. Miks ta vaikis, parem oleks võinud kõik ära rääkida. Paistab, et ta sunniti juhtunust vaikima. Kaalus, kas mitte kogu asi surnuks vaikida 'teha, nagu poleks seda olnudki'. Mõnest olulisest probleemist minnakse artiklis vaikides mööda.

vanus ‹-e 4› ‹s›

1. aeg (aastates), mille keegi v. miski on käesoleva hetkeni elanud v. olemas olnud, iga (2. täh.). a. (kellegi kohta). Kirja tuli panna vanus ja elukoht. Ütle oma täpne vanus. Tite vanust mõõdetakse päevade ja kuudega. Ebamäärase vanusega, ebamäärases vanuses naine. Koos oli igas vanuses huvilisi. Vanusega nõudmised kasvavad. Suri 72 aasta vanuses. Neil on kahe peale kokku vanust terve sajand! Nägi oma vanuse kohta väga hea välja. On vanusele vaatamata tubli töömees. Tal on küllalt vanust, et ise otsustada. Lauda istuti vanuse järjekorras. Vanaema sai üheksakümmend ja see on juba väga kõrge vanus. b. (millegi kohta). Vanimate maakoore kivimite vanus on 3,3 miljardit aastat. Tallinna vanus.
▷ Liitsõnad: abiellumis|vanus, raievanus.
2. van vanadus. Vanus tuleb enneaegu. *On kustund mu vaade, on raugend mu ramm / ning juustel ju helendab vanuse läik .. K. E. Sööt.

veel ‹adv›

1. väljendab ajalisi suhteid. a. jaatavates ühendites näitab, et tegevus v. olukord kestab v. kestis (mõnikord vihjates, et see on v. oli lõpule jõudmas, peab v. pidi lõppema v. oleks võinud olla juba lõppenud): üha, jätkuvalt; alles. Loen ikka veel seda raamatut. Lapsed veel magavad. Homme olen veel kodus. Ime, et sa veel terve oled. Kas te elate veel selles majas? Päeval on soe, öösiti veel külm. Ei tea, kas ikka veel sajab? Vanaisa elab veel. Sa oled veel nii noor. See oli siis, kui isa veel terve oli. Kas sa mäletad seda veel? Ta on vist veel vihane. Laps usub veel päkapikke. Kohtun veel nüüdki temaga. Nad on veel koosolekul. Istus, ise veel jooksust hingeldades. Vili on veel põllul. Linnud enam ei laula, vaid mõni üksik häälitseb veel võsas. Kartulid on veel kõvad. Veel raagus puud lasevad päikesevalgusel tuppa paista. Kas vesi pole veel ujumiseks külm? Ah, ta on veel liiga väike! See oli siis, kui me veel noored olime. Veel hiljaaegu elasid nad elektrita. Veel 19. sajandil ei õppinud naised ülikoolis. b. ‹eitavates ühendites› näitab, et antud hetkel miski pole juhtunud, pole olemas, pole tulnud jne., kuid hiljem see eeldatavasti juhtub, ilmneb, tuleb jne. Hommik ei ole veel käes. Ma ei oska veel ujuda. Ta polnud siis veel kahekümnenegi. Ma pole veel väsinud. Sellist valu polnud ma veel tundnud. Ta pole veel terve. c. esineb hiljem, tulevikus toimuvat tegevust v. olukorda kirjeldavates lausungites. No seda ma tahan veel näha. Ole vait, saad veel kere peale! Küllap nad veel varga kinni võtavad. Jookse, ehk saad nad veel kätte. Küll tast veel kasvab tubli mees. Sa kuuled veel sellest loost. Näed teda veel korduvalt. Küll ma teid veel õpetan! Ma veel näitan neile! Kui mu silmad seda veel näeksid! Lähen sinna veel täna. Raamat ilmub veel sel kuul. Ajas asja korda veel samal õhtul.
2. lisaks, peale selle, millelegi juurde. Ütlen veel mõned sõnad. Palun veel üks kohv. Anna veel kümme krooni. Üks buss tuleb veel. Sõida veel kilomeeter edasi. Saatsime veel kaks kirja. Mis siis veel vaja? Mis sa veel soovid? Pane veel puid ahju. Tõi veel jooki lisaks. Ilus tüdruk ja veel tark ka. Lisada tuleb veel mõned tabelid. Saime veel muidki uudiseid kuulda. Vaatas veel kord kella. Ütle seda veel teine kord ka! Veel üks kord. Võta ikka veel üks kala! Kaevame veel edasi. Sul tuleb veel palju õppida. Pead veel klaverimängu harjutama. Pidas õpetajaameti kõrval veel kasvataja kohta. Peale kuivendamise on veel palju töid ootamas. Haigestus grippi, millele seltsis veel kopsupõletik. Virutas lisaks veel laua kummuli. Kui veel mees ka ära suri, kolis naine päevapealt linna. Näljane näppab kust saab, liiati kui ta veel laps on.
3. esineb koos keskvõrdega seda tugevdades. Veel enam, rohkem, vähem, suurem. Tee läheb veel halvemaks. Ilm on veel külmem kui eile. Hakkas veel kõvemini sadama. Sa pead seda veel paremini tegema. Ta on muutunud veel ilusamaks. Veel tähtsam on see, et .. Soe tuba ja lahke perenaine, mis veel parem võiks olla. Ta pole püssi kättegi võtnud, veel vähem sellest lasknud. Tema kelk libiseb veel kiiremini. Meel läks veel kurvemaks.
4. esineb pahameelt, imestust jms. väljendavates konstruktsioonides ja ütlustes (mis sageli on vormilt jaatavad, sisult eitavad); rõhutab kõneleja tundetooni. Kas andsid eksami ära? – Mis veel! Kas sina kolistad? – Mida veel, see on tuul! Kas ta sõidab siia? – See veel puudub! Kas see ärritas sind? – Küsid veel! Kas sul raha on? – Või veel! Kas sa mäletad teda? – Või veel, suurepäraselt. Kes siis nüüd veel magab! Mis sa selle koeraga veel teed! Mis see vana inimene veel kilkab! Mis sa veel passid! See värv sobib sulle, ja kuidas veel! Tantsib, ja veel kuidas! Ma olen egoist, ja veel milline!

venna|ihu
nlj sealiha. Leivakäärul oli viilakas rasvast vennaihu. *Ja mine ütle oma eidele .., et ta kohe lööks munad vennaihuga pannile .. E. Rannet.

viimaks ‹adv›

1. lõpuks (1. täh.) Viimaks sai toit valmis. Viimaks jõudis järg ka meie kätte. Mitmekordse kloppimise peale tehti viimaks uks lahti. Viimaks ometi hakkas rand paistma! Viimaks läks tüdruku meel nii härdaks, et pisarad vägisi silma tikkusid. Möödus hulk aega, kuni ta viimaks rahunes. Nüüd viimaks on ka nemad järje peale saanud.
2. võib-olla, vahest, ehk, äkki, viimati. Mine tea, viimaks läheb tarvis. Tee ruttu, viimaks mõni tuleb! Kartsin, et viimaks poiss unustab. Uuri järele, ega viimaks kiri ole kaduma läinud. Toivole ma seda ei ütle, hakkab viimaks naerma.

või
I. ‹konj› eraldav sidesõna
1. seob alternatiive väljendavaid sõnu v. lauseosi. Nüüd või ei iialgi! Olla või mitte olla? Raha või elu! Kumb tuleb, kull või kiri? Tüdruk võis olla nii nelja- või viieaastane. Armastas matkata ainult jalgsi või jalgrattal. Salga või ära salga, meie nägime kõik. Sõiduplaan on enam või vähem täpne. Varem või hiljem peavad lapsed kodunt lahkuma. Üks kroon ees või taga, mis tähtsust sel on. Mõni sent siia või sinna. Randlase elu on juba kord mere võtta või jätta. Nii või teisiti 'igal juhul' oli see temast suuremeelne. See töö tuleb tahes või tahtmata ära teha. Sosistatakse, et see või teine võtnud jälle noore naise. „See ka mõni mees või asi!” põlastas tüdruk. *Asi läks põnevaks, kuigi ma – löö või maha – aru ei saanud, mille ümber kogu jutt keerles. H. Kross (tlk). || (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Sure või igavuse kätte ära! Poiss jääb või püstijalu magama. Selle mehe juttu kuula või söömata. See hais paneb või hinge kinni. Mine või vihast lõhki! Õhk oli nii paks, et lõika või noaga. Sellest pole pääsu, tee või tina. *Sadagu või pussnuge, aga see poiss peab kohal olema. A. Vanapa. || alustab lauset, kui see on mõeldud eelneva lause jätkuks. Pane raamatud aknalauale. Või riiulile. Kus ta võib olla? Kodus? Või kinos? *Kas see vale on või? Või mõni suur patt? Või riigisaladus? R. Roht.
2. esineb loetelus, mille liikmed võivad kõik võimalikud olla. Otsustasime nädalaks või paariks suvilasse sõita. Olgu ta vana või noor, haigus on ristiks igaühele. Kas te maksate sularahas, tšekiga või ülekandega? *Ma ei tea, mis ma teile annaksin või teie heaks teeksin, kui te laulaksite ainult minule siin metsas. A. H. Tammsaare. *Võõrastemaja valvur või administraator, või kes ta oli, või oli kõik kokku ühes isikus, äratas Borkwelli üles. J. Kruusvall.
3. (ähvardust vm. ebasoovitavat tagajärge viitavas väites:) muidu, vastasel juhul. Mine ära, või ma ei vastuta oma tegude eest! Palu kohe andeks, või isa võtab vitsa!
4. (paranduse ees:) see tähendab, täpsemalt; pigem ei. *Kes on mõrvar? Või õigemini, kas üks teatud isik on süüdi mõrvas või mitte. K. Ristikivi. *Joo see vein ära! Või ei, ära neilt parem midagi vastu võta! K. Ruus (tlk).
5. kõnek jutustava lause lõppu lisatuna muudab selle küsilauseks. Päris põrunud oled või? Tuli tagasi elusalt ja tervelt või? Halvad uudised või? *Ja nüüd sa siis minu pärast kardad või? M. Raud.
II. ‹adv›
1. (rõhutav sõna lause alguses v. teisel kohal väljendab imestust, kahtlust, üleolekut, halvakspanu:) kas tõesti, ega ometi, vaevalt. Või teie hakkate maja ehitama? Või ometi kord leidsid aega! Või nii, või tema sõidab välismaale! Või salgab ka veel! Või sa ise targem oled. Ah või ei saa aru? Ja või ta seda mulle ütlekski. Paluda ju võib, aga või sellest kasu on. Või mina pläran? Või tema ei kuulnud! Valevorst! *Ja nüüd oli pesa käes. Mõtle, või sõime all! V. Luik. *Paljugi, mis saksad vastu vaidlevad! Või need talupojale kunagi head on soovinud! E. Vilde.
2. ‹koos adverbiga veel› kuidas teisiti, aga muidugi, lõpuks ometi; kus sa sellega. Või veel, kes siis teda ei mäletaks! Kas sa uisutada oskad? – Või veel, mul on ema uisutamistreener. Või veel, seda ma ju kogu aeg ootasingi! Rühmad hommikust õhtuni ja mitte keegi ei ütle aitäh. Või veel! Sõimatakse veel pealekauba. Ta on ehk haige? – Või veel! Haige ta küll ei ole. *Tavaliselt poisid ei salli nukke. Või veel – plikade mängud! E. Pillau (tlk).
3. kõnek lause lõpus koos mõne adverbiga kasut. umbmäärases tähenduses. Usun, et see oli eksitus või nii. *Enne töö, siis tasu. Tulete nädala pärast või kuidas, siis näete, mis olen teinud .. H. Raudsepp.
4. esineb adverbi kas või osana vt kas
III. ‹interj› (imestus- v. üllatushüüatus). *Või, mis ilusad teki lõngad teil! Juh. Liiv. *Või jumal, see [= mees] on nagu vikatimees ise! M. Traat.

õduma ‹37›
hrv
1. mõnusasti elama. *.. seal õdusin ma šeik Si Mahmudi isaliku valitsuse all .. H. Sepamaa (tlk).
2. edenema, laabuma. *Aga ütle, miks ka sul ei õdu see pidusöök .. G. Suits.

õige ‹adv›

1. ‹hrl. adjektiivi v. adverbiga› (tugevdavalt, määra rõhutavalt:) (peaaegu et) väga, üsna (suurel määral); üpris. Olin siis veel õige väike. Tüdruk näeb uues kleidis õige kena välja. Keel on juba õige pehme. Oli juba õige pime, kui koju jõudsime. Selle kohta on andmeid õige napilt. Asjaga tehtigi õige pea algust. Liha jäi õige pisut tooreks. Õige terav nuga. Õige sügav järv. Ema on õige vihane. Matsalu linnulaht on õige liigirikas. Oli kuulda õige vaikset muusikat. Sattus õige täbarasse olukorda. Ärkas õige vara. Oli õhtuks õige väsinud. Oodata jäi veel õige mitu päeva.
2. (ütlust alustav sõna, tugevdab halvakspanu, pahameelt vms.:) kah (3. täh.), ena, vaat kus. Õige mul lilleke! Õige mul õpetaja väljas! Õige saksad, neile ei meeldi jala kõndida! Õige mul asi, asja! Õige mul varandus, paarsada krooni. || (eitust väljendavana). Õige ma teda kardan 'ma ei karda teda'.
3. ‹üldlaiendina› tugevdab öeldava tähendust. Mine sa õige metsa oma jutuga! Keri õige põrgu! Ütle õige välja, mis sa sellega mõtled. Näeb halb välja, tea kas hakkab õige surema või? Kui prooviks õige kah kätt? Vaja õige poes ära käia. Läheks õige randa. Keedame täna õige suppi.

õigus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. kellelegi millegi (näit. õigusnormi, tava, sisetunde) põhjal kuuluv võimalus, voli, vabadus, luba toimida mingil viisil. Rüütlite õigused Liivimaal. Kodanike, naiste õigused. Lapse õigused. Rahva enesemääramise õigus. Troonipärimise õigus. Autojuhtimise, kalapüügi õigus. Õigus tööle, puhkusele. Seaduslik, juriidiline, moraalne õigus. Poliitilised, varalised, demokraatlikud, võrdsed, vanemlikud õigused. Klubil on juriidilise isiku õigused. Esimese öö õigus aj feodaalhärra õigus oma talupoja noorikuga selle pulmaööl magada. Õigused ja kohustused. Õigusteta orjad. Astub pärija õigustesse. Valitses vürst feodaalisanda õigustes. Võttis isatalu vanema poja õigusega üle. Tal on õigus siin majas elada. Mul pole õigust dokumentidele alla kirjutada. Igaühel on õigus mõelda, mida ta tahab. Astub oma õiguste eest välja. Ta õigusi on rikutud. Tal on täielik õigus vaikida. Juhatajale anti nõukogus suured õigused. Selts asus oma õigusi laiendama. Võttis endale õiguse kõiki käsutada. Arvas endal õiguse olevat tulemata jätta. Mis õigusega ta seda tegi? – Tugevama õigusega. Kärgib naise peale abielumehe õigusega. Poiss on õigusega 'õigustatult' uhke. Mehel pole naise peale õigust. Haigus andis õiguse koju jääda. Meie olime siin enne, meil on siin rohkem õigust. Naabrimees ajab oma õigust (taga), paneb oma õiguse(d) maksma. Õigust ei saa vägisi võtta. Tõrva sai linna õigused. Kool sai gümnaasiumi õigused. Kel võim, sel õigus. *Vanu koeri ja vanu kasse ei lasknud peremees naljalt hukata. Neil oli õigus surra loomulikku surma .. R. Sirge. | piltl. Väljas pimenes, öö astus oma õigustesse. Kevad astub iga päevaga aina rohkem oma õigustesse. Ilm on tormine, sügis ajab oma õigust taga.
▷ Liitsõnad: ainu|õigus, eelis|õigus, ees|õigus, eri|õigus, esmaõigus; allkirja|õigus, asutamis|õigus, eelisostu|õigus, eestkoste|õigus, enesemääramis|õigus, hääle|õigus, hääletamis|õigus, hääletus|õigus, jahi|õigus, juhtimis|õigus, kalapüügi|õigus, kalastus|õigus, kaubandus|õigus, kauplemis|õigus, kirjastamis|õigus, kirjastus|õigus, kodukari|õigus, kontrolli|õigus, linna|õigus, müntimis|õigus, müügi|õigus, nõude|õigus, omandi|õigus, osavõtu|õigus, otsustamis|õigus, otsustus|õigus, pallingu|õigus, pensioni|õigus, pärimis|õigus, püügi|õigus, ranna|õigus, relvakandmis|õigus, streigi|õigus, sõna|õigus, tava|õigus, trüki|õigus, valiku|õigus, valimis|õigus, veto|õigus, viinamüügiõigus; eluõigus; inim|õigus, kodaniku|õigus, lapse|õigus, peremehe|õigus, vanemaõigus; kauka|õigus, mõõga|õigus, rusika|õigus, röövli|õigus, südameõigus.
2. jur riigi kehtestatud v. sanktsioneeritud üldkohustuslike käitumisreeglite kogum, mille järgimine tagatakse riiklike mõjutusvahenditega; õigusnormid. Objektiivne õigus. Avalik õigus. Rooma õigus. Saksa õigus. Rahvusvaheline õigus 'õigusharu, mis reguleerib riikide, rahvusvaheliste organisatsioonide jms. käitumist'. Kanooniline õigus relig roomakatoliku kirikus kehtivate seaduste kogum. Õpib õiguse ajalugu.
▷ Liitsõnad: asja|õigus, autori|õigus, era|õigus, finants|õigus, haldus|õigus, kohtu|õigus, kosmose|õigus, kriminaal|õigus, maa|õigus, linna|õigus, mere|õigus, omandi|õigus, pandi|õigus, perekonna|õigus, ranna|õigus, riigi|õigus, rüütli|õigus, sõja|õigus, talurahva|õigus, tava|õigus, tsiviil|õigus, töö|õigus, võlaõigus; kirikuõigus.
3. (hrl. (püsi)väljendite koosseisus märgib otsustust v. veendumust kellegi arusaamade, tegude vm. õigsuse kohta); õiglus; seaduslikkus; tõde, tõsi. Mul on õigus. Kohus selgitab, kellel on õigus. Peremees sai kohtus õiguse. Ema andis nooremale pojale õiguse. Kummalgi on oma õigus. Usu oma õigust. On oma õigust täis. Tal jääb õigust ülegi. Selles asjas tuleb õigus maksma panema. Õigust mõistma 'kohut mõistma'. Nõuab kohtukullilt õigust. Kohtus õigust saama. Isa teeb õigust 'otsustab, kellel on õigus, ütleb, mis on õige'. Armastab õigust jagada. Õigus peab võidule pääsema. Õigust jalule seadma. Pole siin ilmas õigust. Võim valitseb õiguse üle. Usub õiguse võitu. Õigus peaks igas asjas võidule pääsema. Seekord on õigus sinu poolel. Seisab, võitleb tõe ja õiguse eest. Õigust taga nõudma. Otsib õigust. Õigust jalge alla tallama. Painutab õigust. Õigus on kõveraks pööratud. See, mis ta räägib, on tuline, sula, jumala õigus. Räägi, ütle õigust! Õigust öelda 'õigupoolest' olen ma omadega plindris. *Kel õigus, kel kõverus, võis vanajumal mõista, mitte maapealne kohus. A. H. Tammsaare. | (tähendus nõrgenenud, umbes:) ahjaa. Õigus, ma pidin raamatud ära viima. | ‹adjektiivselt› õige; õiglane. Saime vähem tasu kui õigus. Sai madalama hinde kui õigus.
▷ Liitsõnad: sulaõigus.

õrn ‹-a 23› ‹adj›

1. soojust, hellust ja hoolivust ilmutav, südamlik, hell; soe. Mul oli õrn ja hellaloomuline ema. Õrn armastaja, abielumees. Oma kirjades sa hellitad mind, oled õrn. Ole oma nooriku vastu õrnem! Mõni mees kardab, häbeneb õrn olla. Kirjutas oma vanematele hoolitsevalt õrna kirja. Kõiges oli tunda ema õrna hoolt. Jaani ja Kaie vahel on hakanud arenema õrnemad suhted. Ämma vastu polnud tal mingeid õrnemaid tundeid. Sosistas armsamale õrnu sõnu. Ütle mulle midagi õrna ja armsat! Õrn pilk, naeratus, kallistus. Selle inimesega, kohaga seovad mind õrnad mälestused.
2. hingeliselt tundlik, kergesti haavatav, hellahingeline, hellatundeline (ka sellele osutavates piltlikes väljendites). Õrna hingega poisike. Luuletajal oli õrn hing. Ma pole nii õrn, et ennast iga tühja asja pärast haavatud tunnen olevat. Need jämedakoelised jutud pole määratud õrnematele kõrvadele. Ta on nii õrna nahaga, et ei kannata mingit kriitikat. Selle teemaga puudutasid sa ta õrna kohta. *.. vaatamata õrnale südamele ei lase ema end iial isa käratustest kohutada. J. Rannap. || ettevaatlikku lähenemist nõudev, delikaatne. Poliitika on nendes ringkondades õrn teema. See on eriti õrn küsimus. Elukaaslase valik on õrn asi, siin ei saa teised nõu anda.
3. kergesti murduv, katkev v. purunev, habras; õhuke v. rabe. Munakoor on õrn. Õrnad klaaskuulid, ehteasjad, portselantassid. Õrnemad tassid läksid katki. Õrna jää ajal ei maksa merele minna. Äsja ahjust võetud sai on veel õrn ega kannata transportimist. Õrna koorega õunad. Õrn materjal purunes näppude vahel. | piltl. Midagi õrna rebenes tema hinges. Õrn tasakaal. Püssipauk lõhestas õrna vaikuse. || õhuline, kerge; pehme. Kandis näo ees õrna valget loori. Seelik oli õrnast lendlevast siidist. Akna ette olid tõmmatud õrnad valged kardinad. Õhus liugles õrnu lumehelbeid. Õrnad udusuled. *.. pluus on rinnal õrn kui vaht .. H. Suislepp. || (taimede, nende osade kohta). Kibuvitsa õrnad õied. Kelluka õrnad õiekobarad. *Polaarpaju .. on õrn nagu rohi, õhukeste kitsaste lehtedega. E. Õunas. | bot (taimenimetustes). Õrn tarn, lemmalts, priimula, näsakaktus.
▷ Liitsõnad: ime|õrn, loor|õrn, pits|õrn, siid|õrn, õhkõrn.
4. kehaehituselt v. üldilmelt habras, peen(ike), peenejooneline. Tantsija õrn ja painduv keha. Neiu õrnad sõrmed. Väikesed õrnad käed. Õrna näoga poisike. Liiga raskete raamidega prillid sellise õrna näo jaoks.
5. (hääle, helide kohta:) mahe, pehme, vaikne. Õrn lapselik hääl. Tüdruk laulis hapra, õrna häälega. Flöödi õrn kõla. Õrnad kandlehelid. *Kõrkja-roolinnu .. laul on samuti karedavõitu .., kuid selles kuuldub ka õrnemaid järke .. M. Mäger.
6. (toidu, hrl. liha kohta:) pehme, mitte sitke; (maitse kohta:) mahe, hõrk. Õrn vasikaliha. Noore looma liha on õrn ja mahlane. Küllastunud rasvhapped annavad võile õrna maitse. Aurus keedetud kala on eriti õrna maitsega.
7. (valguse, värvide kohta:) väheintensiivne, mahe; (lõhna kohta:) vaevutajutav, kerge (ja meeldiv). Koidu õrn hahetus. Õrn ehakuma, loojangupuna. Kevadel kattusid põõsad õrna rohelusega. Õrnad pastelsed toonid. Õrnades toonides maal. On tunda õrna kannikeselõhna. Pluusist õhkus õrna aroomi. *Õrn must ja sama õrn punane peaksid kokku andma korraliku pruuni. A. Saar.
8. mitte tugev, kerge; vaevumärgatav, vähene. Põsekedele tõusis õrn puna. Õrn päevitus näol. Õrn tuulepuhang, lainetus, sadu. Korstnast kerkis õrn suitsuvine. Aasa kohal heljub õrn udu. Taevas on õrnas pilvevinas. Kinganinad olid kaetud õrna tolmukorraga. Silmade all on õrnad varjud. Siledal laubal oli paar õrna kortsu. Tüdrukus tärkas õrn lootus. Mul polnud sellest õrna aimugi 'vähimatki aimu'. || delikaatne, leebe, mitte pealetükkiv. Tegin õrna katse vestlust alustada. Rääkis nähtust õrna irooniaga. Nägin ta näol õrna muiet. Tüdruk ütles seda õrna etteheitega.
▷ Liitsõnad: ime|õrn, udu|õrn, õhkõrn.
9. (kehalise oleku, tervise jm. kohta:) vähe vastupidav, nõrk; välismõjude suhtes tundlik. Kõht on pärast haigust veel õrn, ei kannata tugevamat toitu. Ta on õrna tervisega. Liiga soojalt riietamine on lapse õrnaks teinud. Küll sul on õrnad närvid! Õrna närvisüsteemiga lapsed. Vastsündinu õrn nahk vajab hooldust. Silmalaugudel on nahk eriti õrn. Jalahoop tabas meest kõige õrnemasse 'valutundlikumasse' kohta. *.. see tuul, mis vasikate kõhud õrnaks võib tõmmata, võib ka Jüri selja ära tõmmata .. O. Anton. || külma vms. halvasti taluv. Õrnad tõusmed hävisid öökülmas. Õrnemate püsilillede peenrad kaeti talveks kinni. Haned on külma suhtes veidi õrnemad linnud kui luiged. || mingile haigusele vastuvõtlik. Kärntõve suhtes õrn pirnisort.
▷ Liitsõnad: külma|õrn, tallamis|õrn, talve|õrn, tuuleõrn; haigus|õrn, nakkusõrn.
10. nooruse tõttu tundlik ja vastuvõtlik. Õrn lapse-, teismeiga. Tüdruk on õrnas eas. Alustas iseseisvat elu väga õrnas eas 'väga noorena'.
11. (väljendites, mis märgivad naissugu, naist). Õrnem sugu. Naabrimehe õrnem pool oli sünnitanud kolmikud. Viisakas kavaler aitas oma õrnema kaaslase üle kraavi.
12. selline, mis ei mõju ärritavalt (näit. tundlikule nahale mõeldud). Õrn kreem, šampoon. Õrn kehahooldus.

ähvardama ‹37›

1. sõnadega, žestidega vms. väljendama oma kavatsust teha kellelegi midagi halba, kasutada vägivalda, põhjustada kahju v. ebameeldivusi vms. „Kas võtan vitsa?” ähvardas ema. „Tapan ära, kui sellest kellelegi räägid!” ähvardas mees. „Ma lasen su töölt lahti!” ähvardas ülemus. „Neid sõnu sa veel kahetsed,” ähvardanud naaber. On juba mitu korda viinase peaga ähvardanud, et võtab endalt elu. Mässajad ähvardati üles puua. Vanaperemees ähvardanud poja pärandusest ilma jätta. Sulane ähvardas keset suve ära minna. Naaber ähvardas Antsule koera kallale ässitada. Võttis püssiga ähvardades metsavarga kinni. Ähvardas hobust piitsaga. Ähvardas tülitajat rusikaga. Õpetaja ähvardas käratsevaid lapsi sõrmega 'sõrme vibutades'. Vaenulik naaberriik ähvardas sõjaga. Peetrit ähvardati kohtuga, vanglaga. Rahvalauludes ähvardatakse kubjast koleda surma ja põrgupiinadega. Vastutulija hakkas sõimama ja ähvardama. Mind ähvardati eile telefoni teel. Temaga tõreldi ja teda ähvardati. Ütle, kes sind on ähvardanud? Hüüded paisusid järjest ähvardavamateks. || (üldisemalt:) lubama, tõotama midagi teha. Kaja ähvardas maale elama minna. On juba korduvalt ähvardanud pensionile jääda.
2. olema ohuks kellelegi v. millelegi, andma põhjust kartuseks, et võib juhtuda midagi halba; kedagi v. midagi ohtu panema, ohustama. Jõeäärseid asulaid ähvardab üleujutus. Ähvardas sõjaoht, uus sõda. Viljaikaldus ähvardas kogu maad näljaga. Ettevõtet ähvardab pankrot. Linde ähvardavad nende rännetel paljud hädaohud. Paljusid taime- ja loomaliike ähvardab väljasuremine. Meest ähvardab pimedaksjäämine. Maletajat ähvardas kahekäiguline matt. Tiik, jõgi ähvardab ära kuivada. Ülestõus ähvardas laieneda. Olukord ähvardas õige kehvaks minna. Tugev tuul ähvardas lambi kustutada. Saapad ähvardasid laguneda. Külalisi tuli aina juurde, nii et ruum ähvardas kitsaks jääda. Suits ähvardab hinge matta. Nurin ähvardas tüliks kasvada. Kõrtsis ähvardas kakluseks minna. Pea läks segamini, mõistus ähvardas kaduda. Süda ähvardas seisma jääda. Süda ähvardas valust lõhkeda (väga tugeva hingevalu kohta). || osutab mingile (hrl. kahjustavale, ebasoodsale, ebameeldivale) nähtusele v. olukorrale, mis on peaaegu kujunemas v. vähe puudub, et oleks juhtunud. Kuiv loog tuli kiiresti üles võtta, sest ähvardas vihma tulla, sadama hakata. Tuul ähvardas tormiks paisuda. Teel Rootsi ähvardanud nende paat hukkuda. Sellest asjast ähvardanud isegi tüli tõusta. Pidu ähvardab lõbus tulla. *Taevas kihutavate pilvede idakülg otsekui põles, päike ähvardas iga silmapilk tõusta .. E. Kuus.

ära2 ‹ärgu, ärgem e. ärme, ärge›
öeldisverbi juurde kuuluv keeldu väljendav vaegmuuteline eitussõna. Ära tee seda! Ära tule lähemale! Seda meest ära usalda. Ole mees ja ära tagane! Sa ära suitseta nii palju! Ta ärgu võtku seda nii südamesse. Tulgu või ärgu tulgu, mis minul sellest. Ärgu nad täna küll teele asugu. Hoiatasin, et ärgu mängitagu tulega. Ärgem laskem ennast eksitada. Ärme lapsi äratame. Ärme sellest rohkem räägi! kõnek. Ärge pange pahaks, et tülitasime. Ärge meelt heitke, küll kõik saab korda! Ära hõiska enne õhtut. | öeldisverb võib olla vahel ka juurdemõeldav. Ma pistan õige ühe paki põue. – Ära, hull, muidu läheb halvasti! *.. hakkas alumise poole [= all lamava vastase] pead vastu põrandat peksma. „Ära, sa lööd surnuks!” läks Eerik vahele. A. Hint. || kõnek esineb sisult jaatavates lausetes, väljendades koos verbiga tunnustust või imetlust. Ära ütle, päris mõnus tunne! Ära sa ütle, tore kamp on koos. Ära sa märgi, milline hüpe! *„Sul on iseloomu, poja, ära märgi!” muheles onu reipalt .. K. Saaber.

ääri-veeri

1. ‹adv› kaude, mõista andes, keerutades, ümber nurga; riivamisi, otsapidi. Ära räägi ääri-veeri, ütle otse (välja)! Kui sellest üldse kõneldi, siis ettevaatlikult ja ääri-veeri. Päris, uuris ääri-veeri, kuhu teised jäid. Kuula ääri-veeri järele, kuidas lood on. Tegin asjast ääri-veeri juttu. Kosjajuttu alustati ääri-veeri. Andis esiti ääri-veeri, siis ikka selgemini mõista, et .. Püüdis juttu ääri-veeri poliitikale viia. Olen sellest ääri-veeri kuulnud. Asi hakkas ääri-veeri selguma.
2. ‹indekl. adj› kaudne. Tal sai ääri-veeri jutust küllalt. Ääri-veeri mõistaandmine.

üks ‹ühe, üht e. ühte, ühesse e. ühte, ühtede, ühtesid e. üksi, ühtedesse e. üksisse 22›
I. ‹num›
1. põhiarv 1. Kaks pluss üks on kolm. Üks viiendik. Null koma üks. Kaheksakümmend üks. Sada üks. Üks, kaks ja – korraga! | (kellaaja kohta). Kell üks öösel, päeval. Kell oli kolmveerand üks. Kell üks kakskümmend viis minutit. Kell on viis minutit ühe peal. Ma jõuan ehk kohale (kella) üheks. See võis juhtuda kaheteistkümne ja poole ühe vahel. || arvult, hulgalt 1. Selles majas elab ainult üks inimene. Sügisel müüs ühe lehma ära, kaks jäi alles. Praegu töötab vaid üks masin. Raamatust on säilinud üks eksemplar. Neid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ühe jalaga mees. Särgil ei olnud ees enam mitte ühte 'ühtegi' nööpi. Kas ühtedest kinnastest ei aita? Ühe päevaga seda tööd ära ei tee. Olen seal käinud ainult ühe korra. Kui ta mulle ühegi hea sõna ütleks! Sobib ainult üks variant. Tühjendas peekri ühe sõõmuga. Meil on ju ainult üks elu elada. Üks tee ja kaks asja. Üks pääsuke ei too kevadet. Ega puu ühe laastuga lange. Üks ühe vastu tulen temaga toime. Mida üks ei suuda, seda üheksa suudavad. Üks kõigi eest, kõik ühe eest. Üks kärnane lammas ajab terve karja kärna. Üks rumal oskab enam küsida kui üheksa tarka vastata. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. | (piltlikes väljendites). Kas nii või teisiti, aga asjad olgu lõpuks ühel pool 'korras, selged'. Oodati, et asi kord ühele poole saaks. Ants ei läinudki kaebama, oli ühe sõnaga 'lühidalt öeldes' täitsapoiss. *„Poisi eluga on siis ühel pool,” ohkas isa kergendatult .. M. Mutt. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Punkt, paragrahv üks. Lehekülg (number) üks.
2. ‹s›. a. number 1. Rooma, araabia üks. Ühega lõppevad liitarvud. b. hinne 1. Sai matemaatikas ühe. Karm õpetaja jagas küsitlemisel ühtesid ja kahtesid. c. (muid juhte). Viskas täringuga ühe. Mängiti kahtkümmend üht 'teat. kaardimängu'.
▷ Liitsõnad: ükskordüks.
II. ‹pron› umbmäärane asesõna: osutab, et tegemist on objektiga, keda v. mida ei identifitseerita
1. ‹adjektiivselt› kasut. kellegi v. millegi esmakordsel mainimisel, kui põhisõnaga tähistatavat ei konkretiseerita. Elas kord üks kuningas. Üks kirjanik on kusagil öelnud, et .. Seal on üks võõras mees. Mulle helistas üks tuttav inimene. Ta käitus nagu üks korralik kodanik kunagi. See on üks kuulus laulja. Meile tuleb tuleval nädalal üks praktikant. Kas ma tohin ühe sõbra kaasa võtta? Jõe ääres on ühed suvitajad. Ühed nurjatud viskasid mu akna sisse. Kelle juurde sa lähed? – On üks Sirje, sa ei tunne teda. Olid sa üksi? – Üks teine oli ka. Kusagil meres on üks saar. Sõime lõunat ühes kohvikus. Ja siis tuli üks põhjalikum jutuajamine. Mul on sulle üks palve. Tal on üks veider komme. Ta lubas üks teine kord tulla. Ma tulen ühel õhtul sinu juurest läbi. Mulle meenub üks suveöö. Ja ühel heal päeval tuligi asi ilmsiks. Otsis hoones viimse kui ühe urka 'kõik kohad' läbi. *.. ja jutt aina voolas Jaani suust nagu üks otsata lai ja laisa vooluga jõgi. A. Ploom. | aitab põhisõna emotsionaalselt esile tõsta. See Gustav on üks ütlemata lahke inimene. Sirje on ikka üks vahva ja elav tüdruk! Sa oled ka üks naljatilk! Oled ikka üks ohmu küll! Ta tormas mööda nagu üks keravälk. Metsatöö on üks raske töö. See jutt pole muud kui üks totter jama. See joomine on ikka üks hirmus asi. Oli see vast üks võit! Oled sina ka üks! Miks sa varem ei rääkinud? | rõhutab mingi tegevuse v. olukorra pidevat jätkuvust. Üks töö ja õiendamine ilmast ilma, ei mingit puhkust. Nende vahel käib kogu aeg üks kisklemine ja riid. Üks lõpmata kisa ja lärm iga päev! *Hommikust õhtuni üks mürin, kolin ja gaasiving ... akent ära parem lahti teegi .. V. Lattik. | ‹koos sõnaga mitte eitavalt› (mitmesugustes fraseoloogilist laadi väljendites:) mitte sugugi, üldsegi mitte, mitte natukestki. See lugu ei meeldi mulle mitte üks raas. Toit ei maitsenud mitte üks põrm. Ma ei usalda teda mitte üks tera. Tütar ei ole mitte üks mõhk ema moodi. Aga meie jutust Mihklile mitte üks noh! || kõnek hulka väljendava sõna ees ebamääraselt tähenduses 'umbes, umbkaudu, võiks öelda vms.'. Sinna tuleb maad üks kolm kilomeetrit. See läheb maksma üks kuus-seitsesada krooni. Kas tahad veel kohvi? – Vala üks pool tassi. *.. aga äkki seal vana veskikere kohal ratsutab meile vastu üks paarkümmend punast. Andsime kohe tuld. A. Kivikas.
2. ‹ka pl., substantiivselt› (isiku vm. olendi kohta:) keegi. Ole tasa, üks tuleb. Üks tuli mulle teel vastu, aga ma ei tundnud teda. Üks on mu magustoidu ära söönud. Pean nüüd minema, üks juba hüüdis. Ärkasin, kui üks koputas. Ühed räägivad seal. *Lähedal tegi üks: „Ku-kuu-kuu-ku” ja kaugel vastas talle teine ... V. Luik.
3. ‹substantiivselt› tähistab konkretiseerimata üksikobjekti mingi hulga seast v. konkretiseerimata hulka (lähedane numeraalile). Üks meist. Üks neist, nende seast tegi seda. Kutsututest jäi üks tulemata. Lahkus peolt ühena esimestest. Üks lastest uppus. Viimane kui üks põgenikest tabati. Onul on palju maale, üks neist meeldis mulle eriti. Õunad on köögis, too mulle sealt üks. Täna müüdi ilusaid kingi, ostsin endale ka ühed. Mis sa enam valid, võta üks ära! Ta on üks väheseid õnnelikke, kes pääses. See mees on üks meie tuntumaid kunstnikke. Ta on üks andekamaid õpilasi klassis. Penitsilliin oli omal ajal üks efektiivsemaid ravimeid. *Kuningas teab isegi, et sõduril peab olema kas viin ja veri või viin ja naine, üks kahest. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: igaüks.
4. ‹substantiivselt› (mingi asjaolu, olukorra kohta, millest hrl. järeldub midagi). Üks on selge – alustatu tuleb lõpule viia. Üks mis selge: töömeest temast enam ei saa. Teist sellist võimalust enam ei tule, see on üks mis kindel. Kuid ühes ta ei kahelnud: naine rääkis tõtt. Ühte arvasid kõik: see oli Jaagupi kättemaks. *Mina ütlen ühte: enne kui neid baase ükskord ehitama hakatakse, on sakslased meil ammugi sees. J. Semper.
III. ‹pron› substantiivne ja adjektiivne umbmäärane asesõna, esineb koos asesõnaga teine ja väljendab midagi ebamäärast v. viitab mingile täpsemalt konkretiseerimata asjale, olendile v. olukorrale
1. (mitmesugustes ühendites umbkaudu tähenduses:) see, miski, mõni, mõnesugune vms. Uustulnukalt küsiti üht ja teist. Olen sellest üht ja teist kuulnud, aga täpselt ei tea. Rääkisime ühest ja teisest. Ta on sel teemal üht-teist kirjutanud. Poest oli tarvis veel üht-teist osta. Lobiseti niisama ühest-teisest. Eks elus ole üht kui teist nähtud. Üks kui teine oli saladuse jälile saanud. Ma ei tea midagi, võin ainult üht kui teist oletada. Võõrastelt oli võimalik ühte kui teist õppida. Ei kuulnud ma temast ühte ega teist. Kodus on alati ühte või teist teha. Üht või teist võis ju tema vaikimisest oletada. Üks ja teine hädaline käis abi palumas. Külas pakuti ühte ja teist paremat. Vaatasin ühele ja teisele poole, aga kusagil ei olnud kedagi näha. Ta oli sellele juba üks kui teine kord mõelnud. Kartsin, et ettepanek lükatakse ühel või teisel põhjusel tagasi.
2. tõstab kahe (v. mitme) objekti hulgast lähemalt täpsustamata esile ühe v. üksiku(id). Üks mees saagis, teine hööveldas. Vanaemal on kaks kassi, üks on hall ja teine must. Ühele meeldib ema, teisele tütar. Ühes käes tort, teises lilled. Üks kivi oli liiga suur, teine väike, kolmas liiga teravate servadega. Kompassinõel näitab ühe otsaga põhja, teisega lõunasse. Siis äkki kadusid kõik, üks siia, teine sinna. Sõideti, kord üks ees, kord teine. Mis üht inimest vaimustab, võib teise hoopis külmaks jätta. Ühed juba lõpetavad, teised alles alustavad. Ühtedega rääkis spordist, teistega arutles kirjandusprobleeme. Ühed kivimid murenevad kiiremini, teised aeglasemalt. *Rääkisin öömaja pärast küll ühega, küll teisega, aga kaubale ei saanud. H. Sergo. || iga üksik eraldi võetuna. Tuleb ära otsustada, mis ühele või teisele lapsele kinkida. Ütle, milline tapeet ühte või teise tuppa panna. Meile õpetati, kuidas ühel või teisel juhul käituda. *.. seadis Mari liha ja vorstid ahju ning kerisele, nagu ühele või teisele kohane. A. H. Tammsaare. || (kaht asjaolu, olukorda vastandavalt). Täna üks meeleolu, homme hoopis teine. Ühelt poolt oli sellest kasu, aga teiselt poolt tuli uusi muresid lisaks. Raadio räägib üht, tegelik elu näitab hoopis teist. *Rahvalaul teeb vahet töö ja töö vahel, üks töö on endale, teine – töö võõrale, orjastajale. Ü. Tedre. || (objektide vastastikuse tegevuse v. olukorra puhul). Nad saavad hästi läbi, üks aitab teist. Hõikasid ja hüüdsid küll, aga üks ei kuulnud teist. Nad istusid nii lähestikku, et üks kuulis teise hingamist. Üks maja on ühel pool, teine teisel pool teed. Vili on kehv, üks kõrs hüüab teist taga. || ‹komparatiivses võrdlustarindis›. Üks tüdruk on ilusam kui teine, ei oska valida.
3. esineb korduvuse, järgnevuse osutamisel. Käis rahutuna ühest toast teise. Tõstab asju ühest kohast teise. Poiss pääses raskusteta ühest klassist teise. Üks koorem metsamaterjali teise järel toimetati laoplatsile. Polegi vahet: üks külaline läheb, teine tuleb. Üks töö ajab teist taga. Teda tabas üks häda teise otsa. Üks sõna järgnes teisele ja tüli oligi käes. || (vahelduvuse osutamisel). Poiss keksis ühelt jalalt teisele. Kaldub oma meeleoludes ühest äärmusest teise.
IV. ‹pron› lähedane omadussõnalisele näitavale asesõnale
1. osutab objektide, nähtuste, olukordade identsusele, samasusele v. sellele, et miski on kahele v. enamale ühine; sün. sama (sobib sageli). Seisab kui naelutatult ühe koha peal. Ta läheb igal õhtul ühel ajal magama. Ole ettevaatlik: nad on kõik üks kamp. Šamaan oli preester ja arst ühes isikus. Neis on nii palju ühist, et nad on kui üks olend. Meil olid ühte värvi mantlid. Üht tüüpi laevad. Seadused kehtivad ühte viisi kõigi kohta. Olime ühel nõul, arvamusel, seisukohal. Selles asjas on nad ühel meelel. Riis on tatraga ühes hinnas. Mõlemad raamatud on ühe hinnaga. Ametiredelil olime enam-vähem ühel pulgal. Kõiki inimesi ei saa mõõta ühe mõõdupuuga. Temperatuur püsis kogu aja ühel tasemel. Kasutati küll eri vahendeid, kuid eesmärk oli üks. Nad istusid ühe laua taga. Ühiselamus elasime temaga ühes toas. Temaga on võimatu ühe katuse all 'samas majas' elada. Tuleb välja, et sõitsime ühes rongis. Oleme käinud ühes koolis, kuigi eri aegadel. Lähme koos, meil on üks tee! Koer ja kass sõid ühest kausist. | esineb koos sõnadega sama ja seesama, mis aitavad identsust rõhutada. Ei mingit vaheldust, aina ühed ja samad inimesed ümberringi. Nende nimetustega mõeldakse tegelikult üht ja sama asja. Kuidas ka arvutati, tulemuseks oli ikka üks ning sama summa. Mart käib kogu aeg ühe ja sellesama tüdrukuga. Ma ei saa ju ühel ja selsamal ajal mitmes kohas olla. Aastast aastasse korduvad kirjandites ühed ja needsamad vead. Päevast päeva kordub üks ja seesama.
2. ühesugune, samasugune. Vennad on ühte nägu 'näolt sarnased'. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. *„Ei usu ma enam kedagi ega midagi. Ühed petised olete te, mehed, kõik!” karjatas Ene-Age .. O. Kruus.

üksi|sõnu ‹adv›

1. samu sõnu ikka ja jälle korrates. „Tasa, tasa,” kordas ema lapsele üksisõnu. Ajas minule üksisõnu peale, et ütle ja ütle. Poiss raius üksisõnu vastu, et tema ei tea asjast midagi. *Jalad kandsid teda tõepoolest ja mees karjus kõva häälega üksisõnu: „Ma käin! Ma käin!” K. Ristikivi. *Sa räägi talle, mis tahad, aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! O. Luts.
2. mõne sõnaga, napisõnaliselt. *Nii nad sammusid metsa all vaikides või kõneldes üksisõnu hoopis kõrvalisist asjust. J. Parijõgi.

ümber
I. ‹postp prep› [gen]
1. osutab millegi kui keskpunkti suhtes ring- v. pöörlemisliikumisele. a. ‹postp› Maa tiirleb Päikese ümber. Käis paar ringi maja ümber. Mis sa tiirutad minu ümber? Tuks keerles nagu meeletu poisi ümber. Jooksjad tegid järve ümber ringi. b. ‹prep› Maa pöörleb ümber oma telje ja tiirleb ümber Päikese. Kosmoselaev tegi mitu tiiru ümber Maa. Algas teekond ümber maailma. Võistlejatel tuli joosta mitu ringi ümber staadioni 'staadioni ringrajal'. Keerutas hooga vasarat ümber pea 'pea kohal ringe tehes'. || osutab millelegi, millest kaarega möödutakse. Sõudsime paadiga ümber maanina. Tuli ümber lauaotsa minu juurde. See pood on meist ainult ümber nurga 'tänavanurga taga'. || ümber nurga piltl kaude, mitte otse. Sellest räägiti ümber nurga, vihjamisi. Lähenes probleemile ümber nurga. Ütle otse, mis sa hiilid ümber nurga! *Asi puutub küll Tammsaaresse kaunis ümber nurga .. H. Tarand.
2. midagi v. kedagi ümbritsevasse asendisse. a. ‹postp› Seo see pael endale käe ümber. Lõi käed jämeda paku ümber ja püüdis seda tõsta. Tegi noorte istikute ümber pulkadest aia. Lapsed jooksid vanaema ümber kokku. Poisid kogunesid tiheda ringina kandlemängija ümber. Boa lööb end saaklooma ümber keerdu. Lapse suu ümber ilmus nutuvõru. *.. ja samal hoobil lõid tuliste rebaseraudade välkuvad vibud mehe sääre ümber kinni ning pigistasid pööraselt. F. Tuglas (tlk). b. ‹prep› Heitis mulle käed ümber kaela. Keeras endale sideme ümber käsivarre. Lõi käed ümber puupaku ja püüdis seda tõsta. Istus ja asetas käed ümber põlvede.
3. midagi v. kedagi (sõõrina) ümbritsemas; ümberringi. a. ‹postp› Laua ümber istus mitu meest. Noorrahvas seisis kiige ümber. Poistekamp oli oma peamehe ümber kobaras koos. Seisti ringis kõneleja ümber. Omaksed seisid vaikselt lahkunu puusärgi ümber. Maja ümber on väike iluaed. Lätte ümber kasvab kõrge rohi. Viljapuude ümber on kastmiseks rennid. Tal oli seljas tihedasti keha ümber liibuv kleit. Kaela ümber oli pärlikee. Lamas asemel, jalad kõveras ja käed põlvede ümber. Vanaisa suu ümber lehvis kerge naeratus. Selle naise ümber oli mingi salapärasuse loor. Maja ümber valitses vaikus. Minejate ümber oli pime öö. Avas silmad, kuid ei taibanud äkki, mis tema ümber toimus. *.. kaks versta õhtu pool seisab Sauga jõe ääres Sauga mõis ja tema ümber laialine Sauga vald. E. Aspe. b. ‹prep› Istusime kõik ümber suure laua. Kükitasime kolmekesi ümber lõkke. Seisime sõõris ümber matkajuhi. Ümber puutüvede on põimunud liaanid. Kitsas kleit oli ümber keha nagu tupp. Meestel oli punane lint ümber käsivarre. Istus kivil, käed ümber põlvede. Lapsel oli nutuvõru ümber suu.
4. askeldamas, tegevuses, liikumas millegi v. kellegi läheduses v. juures. a. ‹postp› Ema korraldas midagi pliidi ümber. Kalamaimud sagivad toidukübemete ümber. Liblikas tiirleb lille ümber. Ärimaailmas jätkus tants kuldvasika ümber 'mammonajaht'. Vanas tares koondus kogu elu külmal ajal reheahju ümber. Põgeniku pea ümber vihisesid kuulid. Laps keerles ema jalge ümber. || kellegi tähelepanu, soosingut võita püüdes temaga vestlemas, tema eest hoolitsemas jne. Ilus poiss, tüdrukud aina lipitsesid tema ümber. Ats keerles kogu õhtu Viivi ümber. *Tüdrukud olid igalpool nagu mesilased Andrese ümber .. A. H. Tammsaare. b. ‹prep› Inimesed askeldasid ümber autode. Mesilased lendlesid ümber taru. *Ta mõtted ringlesid ümber Simuli .. O. Tooming.
5. ‹hrl postp› osutab koondumisele millegi v. kellegi kui keskuse v. suunaandja juurde. Ajalehe ümber kogunes peagi kindel lugejaskond. Isamaaliselt meelestatud haritlased koondusid Eesti Kirjameeste Seltsi ümber. *Tallinna linnakonsistooriumi ümber koondusid kõik Põhja-Eesti protestantlikud kogudused .. E. Siirak.
6. ‹postp› osutab millegi (v. kellegi) keskpunktiks olekule (jutuajamistes, vaidlustes, sündmustes jne.). Jutt keerles kalapüügi ümber. Tal pole ka midagi uut kõnelda, jorutab aina ühe ja sama asja ümber. Ilmunud raamatu ümber käisid esialgu tulised vaidlused. Jagelus käis päranduse ümber. Seadusemuudatuse ümber oli palju kära. Noormehe mõtted liikusid sageli koduste ümber: kuidas nad elavad ja toime tulevad? Teose sündmustik koondub Mahtra sündmuste ümber. *Ta on ilma teenistuseta, ta on vaene, tema nime ümber on tehtud halba kõmu .. J. Kärner.
7. (arvuliselt:) umbes, ringis. a. ‹postp› Kohale tuli üksnes paarikümne inimese ümber. Naisväge oli kartulipõllul nii tosina ümber. Ajalehel oli tellijaid tuhande ümber. Puuliike on Taheva pargis 50 ümber. Sel teemal on temalt ilmunud veerandsaja kirjutise ümber. Räime võis paadis olla paarisaja kilo ümber. Aastaid võis naisel olla kolmekümne ümber. Jaak oli viiekümne ümber vanapoiss. Mehe kadumisest on juba nädala ümber mööda läinud. Põldu oli talul 30 hektari ümber. Koolimajani oli meilt maad poolteise kilomeetri ümber või veidi rohkemgi. Käre külm püsis mitu päeva neljakümne kraadi ümber. Päikesetõusuni on veel jäänud poole tunni ümber. b. ‹prep› hrv. *Ümber kümne kilomeetri matkanud, istume rukki äärde puhkama. E. Ellor.
8. ‹postp› (ajaliselt:) paiku, ringis. Kell võis kuue ümber olla, kui ta hommikul koju jõudis. Aeg võis olla südaöö ümber ja kõik magasid. Lõuna ümber muutus laadal elavamaks. Jaanipäeva ümber on ööd kõige lühemad. Käsu Hans suri 1715. aasta ümber. See võis toimuda umbkaudu sajandivahetuse ümber.
9. kestel, läbi, ringi. a. ‹postp› *.. siis teevad nad selle ilma maata hurtsiku eest mõisale jälle päevi – mees ühe päeva nädalas aasta ümber, naine kaks päeva nädalas jüripäevast mihklipäevani .. E. Vilde. b. ‹prep› *Buenos Aireses on ümber kogu aasta soe. H. Sergo. *.. nad [= käbilinnud] hauvad poegi ümber aasta, nii talvepakases kui suvesoojuses. K. Põldmaa.
10. esineb fraseologismides, näit.:. Nagu kass ümber palava pudru, palava pudru ümber käima. Kedagi ümber sõrme, sõrme ümber mässima.
II. ‹adv›
1. oma telje v. keskpunkti suhtes ringjoone v. kaare kujuliselt ringi. Ajab käsikivi, käia ümber. Vesi ajab vesiratast ümber. Ajas kohviveskit vändast ümber.
2. ümbritsevasse asendisse, (ringina) ümbritsema. Tegi krundile aia ümber. Karjamaale oli vaja ainult traat ümber vedada. Õunapuudele oli vaja talveks õlgi ümber panna. Pani raamatule uue paberi ümber. Iidsele kindlusele on aastasadadega linn ümber kasvanud. || (riietusesemete katteks võtmise v. selgapaneku kohta). Kui sul külm hakkab, võta endale suurrätt või mantel ümber. Saanis seati lastele veel tekke ja rätikuid ümber. Vanaperemeeski võtab õue minnes kasuka ümber. Võttis endal pintsaku seljast ja pani lõdisevale poisile ümber. Pane endale ka veidi paremad hilbud ümber! Sa ju läbimärg, mine pane endale kuivad riided ümber! || (millegi v. kellegi suhtes ringina ümbritsevasse, piiravasse seisu asumise kohta). Vaenlane piiras linna, lossi ümber. Metsas redutavad mässajad piirati ümber. Põgenikud leidsid, et nad on ümber piiratud. Vaenlane püüdis taganevat väeosa ümber haarata. *Meid võeti [jurtades] sõbralikult vastu, piirati ümber, puistati üle küsimustega. H. Kiik (tlk).
3. ümbritsemas, ümberringi. Maja läheb remonti, tellingudki juba ümber. See oli väike lagendik, ümber kasvas tihe mets. Seisatas ja kuulas: ümber oli kõik vaikne. Ei ühtki elavat hinge, ümber ainult lumi ja jää. Alustas kõnet, peagi oli rahvast murdu ümber. || (riietusesemete katteksoleku kohta). Naistel olid hommikumantlid ümber. Tuli naabertalu perenaine, suurrätt ümber. Kõigil olid pühade ajal paremad hilbud ümber. *Alati on tal midagi värvilist seljas ja ümber, harilikult kollast ja punast ka keset talve. A. Mägi.
4. liikudes, askeldades siin-seal, eri paigus ringi (sageli ilma kindla eesmärgita). Longib, hulgub niisama ümber, tööd ei tee. Kolab mööda linna ümber. Poissi pole näha, aeleb vist jälle kusagil ümber. Keegi luusib siin meie kandis ümber. Sõideti mööda laatu ümber. Lapsed hilpasid õues omapead ümber. Aeg-ajalt koperdas vanataat ka õues ümber. Püsi ometi paigal, mis sa aina tuuseldad ümber! Mis tal viga on, käib kui uimane ümber. || (kergemeelsust v. kõlvatust väljendavates püsiühendites). Kurtis, et mees ajavat tüdrukulipakatega ümber. Tüdruk päris käest ära, aeleb ümber naisemeestega. Poiss joob ja tõmbab igasuguste naistega ümber. Mine tea, kus see Kusti jälle oma topsisõpradega ümber aeleb! *Nüüd on aga nii, et kui töö tehtud, siis pirtsud-partsud selga ja killadi-kõlladi ümber tõmbama. Todaviisi elada ei saa. R. Roht.
5. vastupidisesse suunda, teistpidi, ringi. Mineja tegi paar sammu, kuid pöördus siis ümber. Pööras ukse peal sõna lausumata ümber ja läks tagasi. Pööras end istmel ümber selja taha vaatama. Käskis voorimehel ümber pöörata ja linna tagasi sõita. Pööras paadi ümber ja sõudis kaldasse tagasi. Pööras, keeras poolel teel otsa(d) ümber ja tuli koju tagasi. Autol pole siin ruumi ümber keerata.
6. (vaatamisega ühenduses:) mitmesse suunda, mitmele poole, ringi. Vaatas abiotsivalt ümber. Vaatasin kiiruga ümber, kuhu vihma eest varjule minna. Poiss piilus kogu aeg kartlikult ümber. Ma ei jõudnud veel ümbergi vaadata, kui keegi krabas mind käest. Laskis silmad saalis ümber käia, kuid ei märganud tuttavaid. *Aga sina oled nüüd siiski peremees! Vaatad muidugi ümber, kust saaks rikast naist? M. Metsanurk.
7. teise kohta, teisale, ringi. Kallas kartulid kotist ümber kasti. Hakkas sööginõusid laual ümber tõstma. Paistab, et siin on piirikupitsad ümber tõstetud. Lahkunu põrm maeti ümber Metsakalmistule. Mõne aasta pärast kolis kogu pere Põltsamaalt ümber Tartusse. Vallutajad asustasid osa kohalikku rahvast ümber teistele aladele. Väeosa paigutati ümber teise rindelõiku. Järgmises asulas istusime laevalt ümber paatidesse. Ketitasin nurmel hobused ümber. Kaup laaditi vagunist ümber autodele. Toataimi istutatakse aeg-ajalt ümber suurematesse pottidesse. Oli keelatud elektrijuhtmeid ümber paigaldada. *.. [toimetaja] soovitas nimed ümber tõsta veidi teise järjekorda. E. Vetemaa.
8. püst- v. normaalasendist pikali v. kummuli. Komistas tooli otsa ja see läks kolinal ümber. Kõrtsis läks kakluseks – lauad paisati ümber. Lehm lõi lüpsiku jalaga ümber. Ajasin kogemata kausi, kohvitassi, veepudeli ümber. Värvipott läks ümber. Ristid olid viltu vajunud, mõned ümbergi kukkunud. Ebajumalakujud tõugati ümber. Kõndis õlaga toetades heinakoorma kõrval, et see ümber ei läheks. Kipakas paat võib kergesti ümber minna. Torm oli ühe kalalaeva ümber visanud. Vaata et sa metsas rege ümber ei aja! Mees oli väsimusest ümber kukkumas. *Tuul murrab puu kas tüvest pooleks või virutab juurtega ümber. E. Maasik. || ‹koos verbiga lükkama› osutab millegi paikapidavuse, õigsuse kummutamisele. Kellegi väidet, seisukohta, arvamust ümber lükkama. Teadus on selle teooria, hüpoteesi ümber lükanud. Neid fakte polnud võimalik ümber lükata. Lükkas tunnistajate abiga kogu talle esitatud süüdistuse ümber.
9. teise külje peale, teistpidi. Künti lahmakas sööti ümber. Kaevas aiamaa juba sügisel ümber. Läks heinamaale loogu ümber keerama. Pöörab pannil lihaviile ümber. Pööras paberilehe ümber ja uuris selle teist külge. Kui ta seda kuuleks, pööraks ta end veel hauas ümber. *Harva tuli mõni kunde, laskis ümber pöörata vana mantli, kohendada kleidivolange .. E. Männik.
10. (ühenduses muutmise v. muutumisega:) teistsuguseks, teiseks, ringi. Mitmed vanad hooned on kohendatud ja ümber ehitatud. Vana tuulik ehitati ümber kohvikuks. Autojuht lülitas kaugtuled ümber lähituledele. Ema tegi vanema poja palitu noorema jaoks ümber. Vahetas raha pangas ümber. Loodab senist korterit parema vastu ümber vahetada. Tuli töölt ja riietas end kodus ümber. Töötas käsikirja põhjalikult ümber. Laulumäng on ümber tehtud operetiks. Mälu kipub sündmusi ümber kujundama. Arvutas miilid ümber kilomeetriteks. Püüdis oma elu, majapidamist ümber korraldada. Temasugust enam ümber ei kasvata. Misjonärid läksid paganaid ümber pöörama. Seda meest on raske milleski ümber veenda. Ta suutis muutunud olukorras kiiresti ümber orienteeruda. Elus on tulnud paljugi ümber hinnata. Tehnika tormiline areng sundis paljusid ümber õppima. Kõike ei saa rahasse ümber arvestada. Ta on nagu ümber vahetatud: sõbralikkusest enam mitte jälgegi. || ühest keelest teise. Raamatu on saksa keelest maakeelde ümber pannud üks baltisaksa pastor. Mõtles natuke aega, kuidas öeldut prantsuse keelde ümber panna. Püüdis kuulajaile kuidagi võõra jutu ümber panna. || oma sõnadega (edasi andes). Ma ei saa sulle kogu teost ümber jutustada, pead ise lugema. Võimatu on merehädaliste kannatusi ümber jutustada. || (nimetamisega ühenduses:) uutmoodi, teisiti, teise nimega. Paljud tänavad on ümber nimetatud. Perekonnanimede eestistamisel muutnud ta Tomsoni ümber Toompaluks. Sõjaministeerium nimetati ümber kaitseministeeriumiks. || märgib, et midagi tehakse uuesti v. üle, otsustatakse uuesti vms. Praaktöö tuli suurelt osalt ümber teha. Osa müüri tuleb ümber laduda. Ambulantsis seoti haav korralikult ümber. Mul lubati eksam ümber teha. Osa filmistseene, kaadreid võeti mitu korda ümber. Korteriühistu juhatus valiti ümber. Oli kavatsenud juurat õppida, kuid otsustas ümber filoloogia kasuks. Sa ikka tuled kaasa, ega sa ometi vahepeal ümber ole mõelnud?
11. (ajaliselt:) otsa, mööda, läbi; otsas, möödas. Tema teenistusaeg hakkab ümber saama. Tuleb jälle tööle minna: puhkus sai ümber. Kõik tähtajad on ümber saanud. Taat ütles, et tema aeg on ümber ja ta sureb varsti. *Üks tagasipöördumatu etapp oli asunikuelust ümber. K. Saaber.
12. ringiga, kaarega, mitte otse. Sellest asjast ei pääse, saa me üle ega ümber 'seda ei saa kuidagi vältida'. *Aga ämber vedeles hooviteel ja inimestel tuli sellest üle hüpata või ümber minna. A. Valton.
13. ‹koos verbiga käima› moodustab püsiühendi, mis väljendab hrl. kellegagi käitumist, kellegi v. millegi kohtlemist. a. (inimeste ja loomadega ühenduses). Nii ei tohi lastega, teenijatega ümber käia. Ülemus peab oskama oma alluvatega viisakalt ümber käia. Kes sinuga nii halvasti, toorelt on ümber käinud? Poisile tuleb öelda, et ta loomadega, hobustega paremini ümber käiks. b. (esemete, loodusvarade, aja jm. puhul). Poiss käib oma raamatutega lohakalt ümber. Õnnetus juhtus sellest, et lapsed olid tulega hooletult ümber käinud. Leivaga käis vanarahvas väga austavalt ümber. Sa oled pillaja, ei oska veel rahaga ümber käia. Maapõuevaradega on liiga priiskavalt ümber käidud. c. (mingi riista, vahendi, masina käsitsemisega ühenduses). Kas sa oskad arvutiga ümber käia? Noormehi õpetatakse sõjaväes relvadega ümber käima. *.. seda kalapüüdmise riista ei olegi, millega tema ümber ei mõistaks käia. O. Luts.

ümbernurga ‹adv›
ääri-veeri, mitte otse, kaude, ümber nurga. Mis me ikka ümbernurga räägime, ütle välja, milles asi! Ega arst ka otse ei öelnud, ikka rohkem ümbernurga. *Eks seal ole nii mõnigi jutt maha pajatatud – nii otse kui ümbernurga. E. Maasik.

ütlema ‹ütelda e. öelda, ütelgu e. öelgu, ütelnud e. öelnud, üteldakse e. öeldakse, üteldud e. öeldud 49›

1. sõnades väljendama, sõnama, lausuma. „Tere hommikust!” ütles sisseastuja. Ütles kõva häälega oma nime. Ütles vihaselt: „Jäta mind rahule!” Ütle, Vello, miks sa eile koolist puudusid? Ma lähen ütlen ka isale tere, oma tere-sõna. Ma võin sulle seda peast öelda. Oleks ta selle eest aitähki öelnud. Sa ise ütlesid ju mulle, et mine! Ära tule kätega arveid klaarima, ma ütlen. Kui ta ei oleks olnud nõus, ütelnuks ta sulle seda kohe. Kutsu isa, las ütleb poisile mõne kõvema sõna. Kui ta ütleks mulle ühegi ilusa sõna. Ma ei ole sulle ainustki halba sõna öelnud. Ütles mulle komplimente. Kas ma pole sulle sada korda 'korduvalt' öelnud, et ära sega ennast teiste asjadesse. Kogu see asi oli nii moka otsast 'muuseas, möödaminnes' öeldud. Ütlesin talle suu sisse 'otse, keerutamata', et ta valetab. Ütlesin talle suisa suhu, mis ma temast arvan. Ütle otse, mis ma pean tegema. Ägestus ja ütles teravusi, jämedusi, ütles pahasti. Süüdlane seisis ega öelnud sõnagi. Hästi öeldud, Toomas! Mis sina selle kohta ütled, Juhan? Kohmas midagi öelda. Ta ei öelnud minu küsimuse peale musta ega valget 'mitte midagi'. Ma ei osanud selle peale a-d ega b-d, a-d ega o-d öelda. Ütlen sulle puhtast südamest, et mina ei tea sellest asjast midagi. Raha ei jätkunud ja nii tuli ülikoolile hüvasti öelda 'see pooleli jätta'. Aga ma ütlesin talle nii, et oli öeldud. | piltl. Kinnine mees, ta näoilme ei ütle midagi. Tema pilk ütles mulle kõik. Sõnadest rohkem ütlesid mulle tema silmad. Kas sulle sisetunne midagi ei ütle? Vaist ütles talle, et midagi on toimumas. *Aisa küljes hõbekell / ütleb ikka: till! E. Enno. *Kerges kohinas ütlevad männid ja kuused üksteisele hommikutervituse. K. Põldmaa.
2. mainima, rääkima, seletama (suuliselt v. kirjalikult). Mis arst sulle täna ütles? Kas te võite öelda, kui palju kell on? Meie ütlesime küll, et ärgu mingu, aga tema ei kuulanud meid. Kas ta teile ei rääkinud, mis ma talle ütlesin? Peab ütlema, et see ravikuur mõjus hästi. Pean ütlema, et teie nimi tundus kohe kuidagi tuttav. Kati öeldi päris tõsiselt haige olevat. Andrus, nagu juba öeldud, kavatseb Rootsi tööle minna. Ütle talle minu soov edasi. Öeldagu mis tahes, kõigega inimene siiski ei harju. Võrdluseks olgu öeldud, et .. Kõik, mis järelehüüdeks öeldi, tuli südamest. Eile raadios öeldi, et on tormi oodata. Selle kohta on ka Schopenhauer kusagil midagi öelnud. Vaatame järele, mis ÕS-is selle kohta öeldakse. Tänases ajalehes öeldakse muuseas, et .. Eks pühakirigi ütle, et vanemate patud nuheldakse laste kätte. Käsi peseb kätt, ütleb vanasõna. *.. ja noorus on üldse üks ilus aeg, nagu laulusalmgi ütleb. A. Liives. || piltl tundma, läbi elama, tajuma. Mis ütles vaese ema süda sees, kui ta poja õnnetusest kuulis! Raske on ette kujutada, mis ütlevad sellises kohutavas müras töötavate inimeste kõrvad. || väljendama, esile tooma. Ma ei saa aru, mida kunstnik selle maaliga on öelda tahtnud. Paistab, et autoreil on selle kohta palju öelda. Selles kirjatükis ei räägita otse, vaid öeldakse rohkem läbi lillede 'mõistu'. Ajakirjandus pole selles küsimuses ilmselt veel öelnud oma viimast 'lõplikku' sõna. *Mida enam avardub inimese eruditsioon, seda rohkem peaks tal olema oma kaasaegseile ütelda .. E. Nirk. || piltl ilmutama, teatama, väljendama. Nimed Vilde ja Tammsaare ütlevad meie lugejale palju. Minu nimi teile vaevalt midagi ütleb. Mida ütleb sinule see muusika? Silt uksel ütleb, et see ongi otsitud koht. Õigesti mängitud paus laval võib öelda rohkem kui sõnad. *Peamiselt rongi müra muutumine ütles teile, et tunnel on läbitud. H. Rajandi (tlk).
3. oma arvamust, seisukohta, otsust millegi kohta sõnades esile tooma, väitma. Leiumaterjali vähesuse tõttu ei saa kalme vanuse kohta midagi kindlamat öelda. Ma ei oska selle asja kohta midagi öelda. Ilusaks seda monumenti just öelda ei saa.
4. mingit kõnelemises seisnevat tegevust, toimingut sooritama, pidama (8. täh.) Õpetaja, pastor ütleb kantslis jutlust. Käis vahetevahel maal palvemajades jutlust ütlemas. Pani käed risti ja hakkas palvet ütlema. Võidupühal peeti pidusid ja öeldi kõnesid. Haua juures ütles järelehüüde seltsi esimees. *Lauluraamat oli esimese tüürimehe Tänaku käes, see ütles sõnu ja võttis ka hääle üles. A. Hint.
5. esineb väljendis oma sõna (sekka) ütlema, mis osutab kaasarääkimisele, määravale mõjule milleski. Selles asjas oli ka Juhanil oma sõna sekka öelda. Võib oletada, et neilgi talimängudel ütlevad oma sõna taas Norra sportlased. *Alumiinium on seni veel harva saanud suurte sildade kavandamisel kaasa rääkida, kuid oma sõna on ta enesekindlalt öelnud. H. Matve.
6. kõnek nimetama, kutsuma. *Libahundiks ütlete mind? – Olen jah, te ju teisiti ei taha! A. Kitzberg. *Teise [maja] otsa tahetakse piimavurr sisse seada, või meier, nagu nad seda ütlevad. O. Luts.
7. esineb tegelikku olukorda ja inimeste suhtumist kajastavates väljendustes. Tõtt öelda, olukord üllatas mind mõnevõrra. Kuidas sa oma eluga rahul oled? – Tõtt öelda, mitte väga. Ja kuhu tal siit, tõtt öelda, oligi minna. Seal oli, õigust ütelda, üsna igav. Olin eile, ausalt öelda, natuke tõbine. Ausalt öelda teeb see asi mind murelikuks. Ausalt öeldes ta natuke virises vastu ka. Pehmelt öeldes on see ikkagi utoopia. Raske öelda, millest kõik alguse sai. Võiks öelda, et see oli kasutu aeg minu elus. *Ja polegi midagi öelda – marss oli vägev. E. Raud.
8. esineb rõhulisena mitmesugustes hüüatustes jm. arvamusavaldustes. Ära sa ütle, täitsa korralik tasu selle vaeva eest! No ütle poissi, mis tegi! No eks ma ütle – Jüri jälle küla peale läinud! Kas ta tegi seda ainult viisakusest – ei ütleks! *Või siis Jakov on siin, mis sa ütled! O. Samma (tlk). *Ega tea reosid ütelda jah, lõhkusid ehk tõesti selle ainsagi ülekäigukoha. A. Jakobson.
9. ütleme ‹rõhutus asendis adverbilaadselt› (oletust, näiteks toodud võimalust sisaldavais vm. väljendeis). Teile pakutakse, ütleme, peainseneri kohta, kas võtate selle vastu? Ees on jõgi, ütleme, oma sada meetrit lai. Ütleme, paariks päevaks saaksin ehk teile ehitusele appi tulla. Tule peale lõunat, ütleme, kell neli! Puhkama sõidame kuhugi lõunasse, ütleme Hispaaniasse. Ütleme, keemiaga tulen veel toime, aga matemaatika! *Ütleme nüüd, et mul õnnestub kindlaks teha, et teie esiisa on süütu. Mis sünnib siis? K. Ristikivi.

ette ütlema

1. kellelegi teisele aitamiseks, järeleütlemiseks midagi ütlema. Õpilane ütles teisele salaja ette. Jäi vastamisel hätta ja ootas, et keegi talle ette ütleks. Suflöör ütleb näitlejaile teksti ette. Isa võttis lauluraamatu ja ütles laulusõnu ette. || suuliselt mingiks tegevuseks juhtnööre andma. Kas sulle öeldi kõrgemalt poolt ette, millest tuleb kirjutada?
2. millestki, näit. millegi toimumisest eelnevalt ette teatama. Sulane ütles peremehele kaks nädalat ette, et läheb ära. Üks ennustaja öelnud isegi ette, et meest tabab õnnetus. Kui kaua ma haiglas pean olema, ei oska ette öelda. Võin juba ette öelda, et sulle see raamat ei meeldi. *Pulmatort oli tehtud sahhariiniga, seda peab kohe ette ütlema. K. Saaber. *.. tuuled-tormid, udud ja silmapiiri matvad sajud ei oota tellimist ega ütle [tulekut] ette. H. Sergo.

lahti ütlema

1. (vabatahtlikult) millestki v. kellestki oma valduses olevast, omasest v. harjumuspärasest loobuma. Ütles oma äripartnerist lahti. Ütle nendest sõpradest lahti. Ma ütlen sinust lahti, sest meie kooselust ei tule midagi välja. Ta ei suuda oma austajast kuidagi lahti öelda. Ütles oma pärandiosast õe kasuks lahti. Kuningas oli sunnitud troonist lahti ütlema. Otsustas ise vallasekretäri ametist lahti öelda. Ütles end revideerimiskohustusest lahti. Eideke väsis ja ütles ketrustöödest lahti. Ütles naabrite edasisest abistamisest lahti. Ta on meievahelisest lepingust lahti öelnud. Sa pead oma iganenud seisukohtadest lahti ütlema. Oma tõekspidamistest ei või ma lahti öelda. Ristiusku vastu võttes ütles lahti paganausust. Hilisemas loomingus on luuletaja lahti öelnud ilutsevast romantikast. Oma harjumustest pole kerge lahti öelda. Pead oma viinapahest lahti ütlema! Mungaks hakates ütles lahti kõigest ilmalikust. || (hrl. vanemate ja laste suhetes). Kui poeg varguse pärast vangi läks, ütles isa temast lahti. Ütles ennast oma vanematest lahti. || millestki keelduma, ära ütlema. Oli nõus tööle edasi jääma, kuid ütles igasugusest vastutusest lahti. *Kõik [talupojad] kinnitasid veel kord ühest suust, et nad sõnnikuveost lahti ütlevad. E. Vilde.
2. vallandama. *Vanaperemees oli isegi kõiki teenijaid viimseni lahti ütelnud ja need tuli uuesti palgata. A. Kivikas. *Tuleb kevad, siis ütleme ninamehed lahti. Nagu oleks nüüd inimestest puudu. J. Mändmets.

välja ütlema

1. sõnades väljendama. Oma arvamust, seisukohta välja ütlema. Esialgu ei julgenud keegi oma kahtlusi välja öelda. Algul rääkis niisama, siis ütles oma tuleku põhjuse välja. Ütles kõik välja, mis südame peal. Tal näis midagi meeles mõlkuvat, kuid ta ei öelnud seda välja. Mis ta salatseb, ütelgu otse välja! Öeldi lausa välja, et sina võtsid. || esile tooma, avaldama. Need sõnad võivad sulle haiget teha, aga ma pean nad välja ütlema. Kirjanik ei ütle alati kõike sõnades välja, vaid jätab lugeja enda taibata. Kõik nõuded on eeskirjades selgesti välja öeldud.
2. hääldama, välja rääkima. Paljud saarlased ei suuda õ-häälikut korralikult välja öelda. Nii keeruline nimi, et seda ei oska välja öeldagi.

ära ütlema

1. millestki v. midagi tegemast keelduma. Külm on, praegu ei ütleks ära ühest topkast kangemast. Võileivad olid nii isuäratavad, et mitte ei suutnud neist ära öelda. Kes siis lisateenistusest ära ütleks! Ütles ära talle pakutud korterist. Näitleja ütles talle pakutud osast ära. Ega ma tööst ära ütle! Noormees ütles ära vanemate toetusest, majanduslikust abist. Ta oli mees, kes ei öelnud ühestki seiklusest ära. Püüdis pääseda ministri jutule, kuid talle öeldi viisakalt ära. Meid kutsutakse külla, me ei või neile ometi ära öelda. Temast polnud meest, et rahanorijale ära öelda. Uhke tüdruk ütles kõigile kosilastele ära. Vallasekretäri kohta pakuti mitmele mehele, kuid kõik ütlesid ära. Ega sa ära ei ütle, kui kutsun sind klubisse kaasa? Kuidas sa ära ütled, kui inimesel abi vaja! Ma ei lubanud, aga ei ütelnud ka ära. *Ta [= siil] murrab kõiki olendeid, kellest jõud üle käib, aga samas ei ütle raipestki ära. F. Jüssi.
2. sõnades väljendama, välja ütlema. Ütles kõik oma südamelt ära. Oli tahtmine rääkida, ära ütelda kõik, mis rahu ei andnud. Ma ütlesin kõik otse ära, mis ma temast arvan. Olen juba kõik ära öelnud, mis öelda oli. *Aga no ütle ikka ära kah: kuhu ja kellega sa lähed? M. Raud. || esile tooma, teatavaks tegema. Olgu kohe ette ära öeldud, et käesolevad read pole kirjutatud enese õigustuseks. *Kuid kirjamees oligi tegelikult selle vähese, mis tal pakkuda oli, oma esimeste töödega ära öelnud .. E. Nirk.
3. kõnek kellegi kohta midagi süüdistades teatama, ära kaebama. Kui mind veel kiusad, ütlen emale ära! *„Vaata, kus ometi sitavikat on oma jutuga, vaata, ma tahan köstrile ära ütelda, küll ta siis näeb, mis ta saab.” – „Ei, kaebama just ei maksa minna ..” O. Luts.

üles ütlema

1. teatama teisele lepinguosalisele lepingu, kokkuleppe tühistamisest. a. (seoses vabatahtliku loobumisega hrl. töökohast, elupaigast). Mitu rendiperemeest olid oma kohad üles öelnud ja lahkusid jüripäeval. Ütles oma õpetajakoha kevadel koolis üles. Ütles perenaisele oma toa üles. Ütles ise firmale lepingu üles. *Isa aga ütles parunile üles ja läks kevadel noore naisega Venemaale. Seal rentis mõisa .. E. Vilde. b. (seoses sunniga loobuda). Parun öelnud vastakale peremehele koha üles. Talle öeldi ilma pikemata teenistusleping üles. Majaperemees ütles talle korteri üles. Mitmel rentnikul öeldi rendileping üles. *Laen, mis töökoja asutamiseks tehtud, öeldi üles. Kolme kuu pärast pidi raha makstud olema .. M. Metsanurk. c. piltl. Ära siis nii tühise asja pärast veel sõprust üles ütle! *Ärge ikka enne tutvust üles ütelge, kui te veel meest ei tunnegi. L. Kahas.
2. rikki, katki, töökorrast ära minema. Auto, mootorratas ütles poolel teel üles. Paadil ütles mootor üles. Raadio ütleb vist varsti üles. Suusasidemed ütlesid matkal üles. Mu saapad hakkavad juba üles ütlema. | piltl. Haigel kipub süda üles ütlema. Külmetusest ütlesid neerud lõplikult üles. Vanaema käib vaevu, jalad kipuvad üles ütlema. Vastase närvid ütlesid üles ja ta pistis jooksu. Sellist korralagedust nähes võib närv üles öelda. Sellise töörabamisega võib sul tervis üles öelda. || piltl otsa saama, lõppema. Nad jooksid, kuni jõud üles ütles. Minu mõistus ütleb siin üles. Mõnelgi ootajal kippus kannatus üles ütlema. Nüüd ütles tohtrite tarkus üles.
3. hrl. ülesannet vms. vastama. Koolilapsed ütlevad õppetükke üles. Poiss ütleb õpetajale tundi 'tunniks antud ülesandeid' üles. Oskas veatult luuletusi üles öelda. *Võin une pealt kõik definitsioonid eksimatult üles öelda, aga kasu sellest on vähe – tarvitada ikka ei mõista. T. Raudam.