[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kas ‹adv›

1. alustab jaatavat v. eitavat vm. alternatiivset vastust eeldavat küsilauset (samas funktsioonis kasutatakse ka inversiooni ja intonatsioonimuutust). Kas väljas sajab? Kas linna on palju maad? Kas valus ka on? Ants, kas sa ütlesid nii? „Hakkame minema” – „Kas kohe?” Kas ei või jaa? Kas Linda on tööl või ei? Kas sa sõidad Tartusse või Elva? || kõnek (pöördumiste algul). Sina, kas tead, ära tee nende nöökimistest väljagi. *Nõiajõud, kas näete, mõjusid veelgi. F. Tuglas (tlk).
2. alustab lauset, mis on vormilt küsiv, väljendab aga (kas ainult v. küsiva sisu kõrval):. a. kahtlust, ebakindlust. Kas ta täna tulebki? Kas me enam kunagi kohtume. *„See on kuri poiss,” seletas Maret. – „Kas ta just kuri on ...” lausus Tiina .. A. H. Tammsaare. b. kõhklevat ettepanekut. *„Kas me ei läheks kord aeda,” tegi Emmi pärast sööki ettepaneku. K. Ristikivi. c. käsku, keeldu, nõuet vms. Kas sa oled vait! Kas sa saad minema! Neid marju ei tohi võtta, kas kuuled! *„Kas sa pead lõuad söögi ajal!” käratas Heroodes. R. Kaugver. d. imestust v. pahameelt. Kas sa näed, tema ka siin! Inimesi öösel häirida, kas see on kellegi komme! Kas teie, piimahabemed, ka midagi teate! *Mis ta jandab nende kividega, kas ta ei oska oma käsi paigal pidada! P. Vallak. e. eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet. Kas laps ei olegi inimene? Kas ta siis loll on! f. hrv eitust. *„Mis on metall?” – „Kas mina tean. Toots räägib, et olevat must puu, millest indiaanlased vibupüsse põletavat.” O. Luts.
3. alustab küsivat, kahtlevat vms. sihitis- vm. kõrvallauset vrd kas (1. ja 2.a. täh.) Ütle, kas see on tõsi. Nad küsivad, kas ma olen ettepanekuga nõus. Tekkis küsimus, kas on mõtet edasi minna. Ei tea, kas ta enam tuleb. Otsustage ise, kas see on õige. Kahtlane, kas ma teda enam ära tunnen. Vaatab, kas maja paistab juba. Kuula, kas sammud juba kostavad.
4. kõnek esineb omapärase rõhutava sõnana rahvapärastes ütlustes. Ta kirus kaaslast taga kas küll saab. Kuidagi ei pääsenud üle jõe, kas tee mis tahad! *„Mina olen nagu voorimehe vana hobune,” oli kord Vana seletanud, „kui nahk juba soojaks läheb, siis jookseb kas mu meie ...” L. Metsar. *Aga leili, seda võtab kere vastu kas kui palju. Mida palavam, seda parem. A. Mägi.
5. van kas või. Poiss saab ikka tüdruku juurde, kas läbi oherdiaugu. *Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei püsi ükski minu ees, peksan kas terve kõrtsitäie üksipäinis läbi. A. H. Tammsaare. *Viiu oleks kas 5 päeva mulle ühtelugu [laulda] kõõrutanud. M. J. Eisen.
6. ‹ühendsidesõna osana› kas ... või vt või

kas või ‹adv›
‹esineb ka liitsõnana›
1. (kasut. viitamisel mingile äärmisele võimalusele:) isegi või, (äärmisel juhul) isegi. Lähen kas või kohe. Ootan kas või õhtuni. Lähme kas või jalgsi. Ta annaks kas või sada rubla, et aga raamatut endale saada. Siin tapa end tööga kas või ära. Ta kas või sureb, aga alla ei anna. Tüdruk on nii kurb, et kas või puhkeb nutma. Jõekaldal võis poiss kas või tundide kaupa istuda. „Oled ise nõus kaasa tulema?” – „Kas või!”. | (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Poeb ülemuste ees kas või nahast välja. Seda ma teen, kas või nui neljaks. Häda on suur, roni kas või mööda seina üles. Kas mine või hulluks.
2. (kasut. öeldava piiramiseks, konkretiseerimiseks:) (kui mitte rohkem, siis) vähemalt. Ütle kas või ainuski sõna! Tule kas või natukeseks ajaks! Laena kas või homseni! Püüdku kas või paari lausega olukorda iseloomustada. Oleks ta kas või muianudki! Ta tegi seda kas või ainult selleks, et teiste ees kelkida.
3. (tõstab esile ühe võimaluse teiste hulgast:) näiteks. Võtame kas või niisuguse näite. Saavutustest kõneleb kas või järgmine fakt. Selle maja võiks korda seada ja kas või klubiks teha. Las läheb mõni poistest, kas või Tõnu! *Jõe ääres hakkab siis .. kasvama peen ja pehme arurohi, kas või metshärjapea ja hiirehernes. A. H. Tammsaare.