[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ainsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. keel grammatiline arv, mis väljendab seda, et kõnealuseid objekte on üks, singular; ant. mitmus. Ainsuse osastav, sisseütlev. Ainsuse esimene isik. See sõna esineb ainult ainsuses.
2. hrv ainsana, ainulisena eksisteerimine. *Iga hindu usub Jumalasse ja tema ainsusesse, usub taassünnisse ja lunastusse ... L. Mäll (tlk).
▷ Liitsõnad: kolmainsus.