[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tagasi kajama
(helide, häälte kohta:) vastu kajama. *..[kõlas] läbilõikav, ulguv, kiunuv hääl, mis ümberkaudseilt mägedelt kohutavalt ja jubedalt tagasi kajas. A. Sang (tlk).

kile ‹-da 2› ‹adj›
(hrl. inimeste ja loomade-lindude, harvemini muude häälte kohta:) läbilõikavalt kõrge ja terav. Naisel, tüdrukul oli kile hääl. Eit tänitas, karjus midagi kileda häälega, kiledal häälel. Tema kile tiiskant kostis üle teiste lauljate häälte. Koera kile klähvimine. Laudast kostis põrsaste kiledat vingumist. Tiirud on merelindudest kõige kiledama häälega.

kiunuma ‹42›

1. heledalt vinguma. a. (elusolendite tekitatud häälte kohta). Kutsikad kiunusid. Koer kargles ja kiunus rõõmu pärast. Näljased sead kiunusid. Põrsas kiunub kotis. Naised kiunusid naerda. Hääl muutus vihast, valu pärast kiunuvaks. Kiunuv hingamine, köha. b. (esemete, eluta looduse tekitatud helide kohta). Uks, värav, vints kiunus. Määrimata vankrirattad kiunusid kaeblikult. Kiik kägises ja kiunus. Raielangil kiunusid saed. Kuul lendas kiunudes mööda. Mürtsus trumm ja kiunus viiul. Lumi kiunus reejalaste all. Tuul kiunus korstnas ja ahjutruupides. || vastavat heli tekitades kulgema. *Kuulid kiunusid ja plaksusid kividesse. V. Beekman.
2. kõnek (vinguva häälega) hädaldama, kurtma v. virisema, vinguma. „Ära löö, valus on!” kiunus poiss. *„Ärge jätke ust lahti!” kiunus ta. „Kes maailma kütta jõuab!” K. Ristikivi.

kohama ‹37›

1. kohisema (sageli poeetilisemas kasutuses). Meri, järv kohab. Karidel kohavad suured lained. Ümberringi kohas põline laas. Mets kohab tumedalt. Kohav rand, kosk. Kohavad kased, männid. *Tuul kohab iidsetes pärnapuudes .. E. Vetemaa. | ‹objektiga›. *Põline põhjamaa mets kohab lõpmatut lugu kõigest sellest, mis ta oma pikal eal näinud. F. Tuglas. || (paljude ebaselgelt kostvate häälte v. helide tulvamise kohta). *Sõjameeste naer kohas talle järele. E. Bornhöhe.
2. kohinal minema, kohinal kulgema. *Umblained kohavad tast üle .. L. Meri.
3. piltl keema, kihama, pulbitsema; tormitsema, mässama. *Ei, need olid hoopis teised sõnad, mis poisi hinge kohama panid. H. Sergo. *Suur, kohav, rikas elu, / see tõmbab mind edasi. A. Haava.

kohisema ‹37›

1. kohinat andma. Meri, kosk kohiseb. Karidel kohisevad lained. Vesi sööstis kohisedes tammist alla. Mets kohiseb tuules. Kuusik kohises tumedalt. Väljas kohiseb tuul puulatvades. Kõrvad hakkasid kohisema. Kõrvus kohiseb. Pea kohises väsimusest. *Teevad teised – teeb tema kah. Mis siis, et veri kohiseb kõrvus ja selg jääb kangeks. V. Beekman. *Kohisedes nagu suur lind lendas kõrgelt üle mürsk. P. Kuusberg. || (paljude ebaselgelt kostvate helide v. häälte tulvamise kohta). *Istusin kohvikus teispool suuri ähmaseid aknaid, mille taga suurlinn kohises, ruttas, ragises. F. Tuglas.
2. kohinal minema, kohinal kulgema; kohinal langema. Laine kohises üle parda. *.. tänavatelaiused jõed kohisevad tagasi ookeani poole .. R. Sirge. *.. aeg-ajalt kohises alla vihmavalanguid. E. Tennov. | piltl. *Temas endas liikus, lainetas ja kohises kevad. M. Traat.

koor1 ‹-i 21› ‹s›

1. suurem kollektiiv ühiseks laulmiseks, harvemini orkestripalade esitamiseks. Ühehäälne, mitmehäälne koor. „Vanemuise” koor. Koori dirigent, liikmed. Koori kontsert, harjutused. Koori juhatama. Laulan oma asutuse kooris esimest tenorit. Kõnede vaheajal laulis koor. Koor on ringreisil. Kooris on üle 100 laulja. Laulupeost osavõtvad koorid. | piltl. Lindude koor. Imetlejate koor ülistab teda taevani. *Kevaditi krooksusid konnade tohutud koorid.. H. Raudsepp. || folkl eeslaulja teksti ja meloodiat täpselt v. varieerides kordavad järellauljad || teater Vana-Kreeka teatris rühm inimesi, kes lauldes v. deklameerides tegevust kommenteeris (vahel ka sekkus sellesse)
▷ Liitsõnad: isetegevus|koor, kammer|koor, kiriku|koor, kontsert|koor, kooli|koor, koond|koor, kõne|koor, külalis|koor, laste|koor, laulu|koor, mees|koor, mudilas|koor, muusika|koor, nais|koor, noorte|koor, pasuna|koor, pilli|koor, poiste|koor, rahva|koor, sega|koor, taidlus|koor, teatri|koor, tipp|koor, valik|koor, õpilas|koor, ühend|koor, üliõpilaskoor; ingli|koor, linnukoor.
2. muusikalise lavateose osa, mida kannab ette suurem lauljate rühm. Palverändurite koor Wagneri ooperist „Tannhäuser”. Operetis on mitu head aariat ja koori.
▷ Liitsõnad: lõpu|koor, ooperikoor.
3. paljude helide, häälte üheaegne kostmine. *Löögid, üksikud lasud, kukkuvate kehade mütsatused ja karjed sulasid üheks kooriks. P. Kuusberg. || kooris ‹adverbilaadselt› läbisegi, ühekorraga, palju hääli v. mitu häält koos. Naerdi kooris. Lapsed vastasid õpetajale kooris. „Elagu!” karjusid kõik kooris. Vangid hakkasid kooris armu paluma. *Aga taltsutas ennast, kui vaatas lastele, kes olid hakanud hirmu pärast nutma, kõik kooris. P. Viiding. *Külakoerad hakkasid äkki kooris haukuma. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: kiidu|koor, kisa|koor, naeru|koor, vilekoor.
4. hrv hulk. *..ja pühalikult särab / sääl kõrgel tähte' koor. A. Haava.

välja kostma

1. üldisest helide v. häälte segust esile tungima. Tema viiul ei kostnud teiste hulgast välja. *Tuli eelkõige muret tunda, et teravatämbrilised lauljad koorist välja ei kostaks. G. Ernesaks.
2. välja kuulda olema. Avatud aknast kostis välja valju klubimuusikat.

kulisema ‹37›

1. kulinal voolama. Kulisedes voolab vesi läbi sillaaluse. Õlu kulises pudelist klaasi, kurgust alla. Tühjendas pudeli mõne kuliseva sõõmuga. *Väikesed järsud lained muudkui kulisevad ta [= paadi] ninas.. A. Hint. || (muude samalaadsete helide v. häälte kohta). *Ta ei saanud muud kui tegi oma kuliseva vilega järele ühe kauge vesilinnu häält. M. Raud. *Ta [= tedrekukk] .. muudkui kuliseb ja kuriseb ja kudrutab. O. Tooming.
2. (vaikselt) kumedalt helisema. Kuljused kulisevad. Tantsijanna ehted kilisesid ja kulisesid ta liigutuste rütmis.

kustuma ‹42 või 37›

1. põlemast, hõõgumast v. helendamast, valgustamast lakkama. Tuli ahjus, pliidi all, kaminas on (ära) kustunud. Õletuli kustub kiiresti. Söed, viimased leegid kustuvad. Lõke kustus vihmavalingust. Tungal, tõrvik, küünal, lamp kustus. Ahi, kamin 'tuli neis' on kustunud. Tikk süttis ja kustus. Sigaret, pabeross kustub ära. Taat istub, kustunud piip hambus. Signaaltuli kustub. Järsku kustusid toas kõik tuled. Valgus kustub. Päev, päevavalgus on ammu kustunud. Kustusid tähed, viimased päikesekiired. Eha, ehapuna kustus pikkamisi. Tulekuma linna kohal kustub. *Õhtu kustus ööks. H. Laipaik. | piltl. Lõpuks kustus ohtlik sõjakolle. Haige elu, eluküünal kustus varsti. *Mart kirus või ahastas, süttis kergesti ja kustus veelgi kergemini. V. Saar. || vulkaaniliselt tegutsemast lakkama. Kustunud vulkaan, tulemägi. || piltl oma tavalist ilmet, elavust, sära kaotama. Naise silmad lõid korraks särama, siis kustusid taas. Vangi pilk oli kuidagi elutu ja kustunud. *See oli kustunud ja kurblik nägu, pisikeste kustunud silmadega. A. Saareste (tlk).
2. ebaselgeks, mittemärgatavaks v. mittenähtavaks muutuma. Kiri ristidel, marmortahvlil on pooleldi kustunud. Tekst paberil on kustumas, paiguti kustunud. Jäljed kustuvad rannaliival. Suusajäljed kustusid tuisuga kiiresti. *..rattarööpad hakkasid juba kustuma, jalgrada oli veel käidav... A. Kaal. *Sõudis [lahele], kuni kustus halli veekanga taha esmalt ta enda hurtsik, siis kaldajoon ja mahajäänud paadid. A. Mälk.
3. piltl (pikkamööda) olemast lakkama, kaduma, hääbuma. Veel tekkis nõrk virvendus ja kustus samas. Tingitud refleksid võivad kustuda. Vanad traditsioonid, kombed kustuvad aegadega. Janu kustus. Naeratus, naeruvine näol kustus. Puna, jume kustub palgeilt. Vanamehe nägemine hakkab kustuma. Põdeja jõud hakkas silmanähtavalt kustuma. Ärevus, erutus kustub. Huvi, uudishimu ei kustunud. Kired, ihad, igatsused, soovid, unistused kustuvad. Poiste esialgne õhin kustus. Malle rõõm kustus peagi. Vaen, viha, solvumine ei tahtnud kustuda. Kõik tunded, tundmused on kustunud. Tema armastus ei olnud veel kustunud. Kustus viimnegi pääsemislootus. Ajapikku kustuvad elavamadki muljed, kujutlused, mõtted. Tema kuulsus hakkab juba kustuma. Need sündmused ei kustu rahva mälestusest. Mälestused möödunud aegadest ei kustu. Tema elutahe on kustunud. *„Nii et sinuga kustub meie vahmiil Vargamäelt,” tähendas vanamees. A. H. Tammsaare. || (häälte, helide kohta:) kuuldav olemast lakkama, mittekuuldavaks muutuma. Mootorratta põrin, kõuemürin kaugenes ja kustus. Appihüüded kustusid tormimühasse. Eemaldujate sammumüdin kustus maantee suunas. Sammud kustusid pehmesse vaipa. Hääled eemaldusid ja kustusid siis. Lask kustus nõrga kajana. Vihmarabin ei kustunud hetkekski. Sõnad vaibusid sosinaks ja kustusid. Ta püüdis midagi öelda, ent hääl kustus kurku. Haige, haavatu rääkis kustuva häälega. Viimane lause kustus arusaamatuks pominaks. *Verdtarretav korin süvenes, nõrgenes, kuni kustus kuuldamatuks... A. Kivikas. || nägemist, nägemisvõimet kaotama. Silmad kipuvad nutust, eredast valgusest kustuma. *..oli siia tulnud ka pime Jullo, kes kustunud pilku taeva poole tõstes leelutas.. E. Kippel. || jur kehtivust kaotama. Kohtualuse karistatus on kustunud.
4. piltl (poeetilisemas stiilis:) surema, manalasse minema. Vend kustus juba noorelt mingisse verehaigusse. Haige võib iga hetk kustuda. Mees põdes paar aastat, siis kustus. Sa olid paar nädalat voodi oma – kartsime juba, et kustud. Poeg saab talu, kui isa ükskord (ära) kustub. *Kustuda, mõõk pihus, minna manalasse vaba mehena. H. Laipaik. || elutuks muutuma, elutuks tarduma (surija v. surnu silmade kohta). Viimased hingetõmbed, siis kustusid silmad. *..vajutab laud kustunud silmadele ja põlvitab voodi ette lahkunu hinge eest palvetama issameiet. M. Raud.
5. (kustutamata lubja kohta:) veega reageerima

kvoot ‹kvoodi 21› ‹s›
maj pol tervikust mingiks sihtpäraseks otstarbeks määratud osa, määrosa; hääletusprotseduuris igale üksusele kehtestatud häälte arv. Kvoote kehtestama. Taotlus piimatoodete kvoodi suurendamiseks.
▷ Liitsõnad: euro|kvoot, kalapüügi|kvoot, püügi|kvoot, sisserände|kvoot, soo|kvoot, tootmis|kvoot, väljaveokvoot.

kõne|kõmin
häälte, rääkimise kumedalt kostev heli, kõnekõma. Tasane, kõva, vali kõnekõmin. Kõnekõmin vaibus, katkes, läks valjemaks. Läbi ukse kostis, oli kuulda summutatud kõnekõminat.

lineaarsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as lineaarne). Dekoori lineaarsus.
2. muus häälte horisontaalne liikumine sõltumata vertikaalsest kooskõlast

lärm ‹-i 21› ‹s›
valjude (inim)häälte segu, kisa, kära. Joobnute, pulmaliste lärm. Vahetunni ajal oli koolimaja laste lärmi täis. Sellise lärmi sees ei kuule enda häältki. Peolt tuldi suure lärmi ja lauluga. Lööb lärmi 'lärmab' mitme eest, nagu kümme venelast. Kajakad teevad hirmsat lärmi. || õiendamine, lament, kära. See tekitab pahameelt, sellest võib tõusta, tulla lärm(i). Naised lõid lärmi lahti, tõstsid lärmi: esimees joob. *Et asi lärmiks ei läheks, valetas Martin: „Päeva paari-kolme pärast olen tagasi ..” H. Sergo.
▷ Liitsõnad: laada|lärm, põrgu|lärm, turulärm.

minoriteet ‹-teedi 21› ‹s›
(häälte) vähemus

muusika ‹1› ‹s›

1. kunstiliik, mille kunstilisi kujundeid luuakse helidega ning tajutakse helidena, helikunst; muusikateos(ed), helind(id); (igapäevases keeles hrl.:) selle kunstiliigi instrumentaalne vorm. Instrumentaalne, vokaalne muusika. Klassikaline, rahvalik, moodne, kerge, tõsine muusika. Homofooniline, polüfooniline, tonaalne, atonaalne, dodekafooniline, stereofooniline, programmiline muusika. Armastab, harrastab sümfoonilist muusikat. Minoorne, mažoorne, nukker, lõbus muusika. Kõlab sütitav, haarav, kaasakiskuv muusika. Eesti, soome, ungari, vene, prantsuse muusika. Sibeliuse, Tubina, Ernesaksa muusika. Muusika väljendusvahendid, liigid. Muusikat looma, kirjutama, kuulama, nautima. Kes on selle(le) filmi(le) muusika loonud? Poisid lõid oma bändi ning hakkasid muusikat tegema. Ostis heliplaate ja -linte kõige uuema muusikaga. Raadiost tuleb, saalist kostab muusikat. Muusika mängib ning tants käib. Võimeldi muusika saatel. Keera muusika vaiksemaks.
▷ Liitsõnad: ajaviite|muusika, barokk|muusika, biit|muusika, džäss|muusika, elektron|muusika, estraadi|muusika, filmi|muusika, folk|muusika, grammofoni|muusika, heliplaadi|muusika, instrumentaal|muusika, kammer|muusika, kantri|muusika, kiriku|muusika, kontserdi|muusika, kooli|muusika, koori|muusika, kunst|muusika, laste|muusika, lava|muusika, leina|muusika, levi|muusika, lindi|muusika, magnetofoni|muusika, maki|muusika, marsi|muusika, masina|muusika, meelelahutus|muusika, meeleolu|muusika, mustlas|muusika, neegri|muusika, nüüdis|muusika, ooperi|muusika, opereti|muusika, orkestri|muusika, plaadi|muusika, pop|muusika, raadio|muusika, rahva|muusika, rokk|muusika, rütmi|muusika, saate|muusika, salongi|muusika, suve|muusika, taidlus|muusika, tantsu|muusika, taust|muusika, vanatantsu|muusika, vokaalmuusika; arvuti|muusika, flöödi|muusika, kandle|muusika, klaveri|muusika, leierkasti|muusika, oreli|muusika, puhkpilli|muusika, torupilli|muusika, viiulimuusika.
2. piltl miski muusikat (1. täh.) meenutav v. muusikana mõjuv. a. (häälte, helide, kõla, ka müra jms. kohta). Rohutirtsude muusika. Linnulaulu rõkatav muusika. Lainete kohin on mere muusika. Tormi sünge muusika. Vagunirataste monotoonne muusika. Etleja võlub esile sõnade, värsside muusika. Neiu naer kui sulnis muusika. *Ei enne, ei pärast pole ma iial kuulnud kellegi hääles sarnast muusikat, kui kõlas selle tundmatu naise sõnus. O. Luts. b. (millegi harmoonilise v. meeltülendava kohta). Vaikuse muusika. *Ajutine koht saada! See oli muusika Kaja Soomäe kõrvadele. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: tuleviku|muusika, värvimuusika.

orel|punkt
muus meloodiat (bassis) saatev pikk väljapeetud heli, mis ei sõltu teiste häälte liikumisest ega harmoonia muutustest

pahvak ‹-u 2› ‹s›

1. (suitsu, auru vms.) pilv, (õhu v. lõhna) hoog, puhang. Puhus teisele pahvaku suitsu näkku. Uksest tuli pahvak külma õhku. Tuul toob pahvaku lillelõhna, bensiinivingu. Mehest levis pahvakutena viinalehka. Suitsetas sigarit, puhudes aeglaselt väikesi pahvakuid õhku. Magaja hingas raskete pahvakute kaupa teisele kõrva. *Kustuvast, juba tumenevast tuleasemest paiskus äkki pahvak kollaseid leeke otse üles.. V. Raud (tlk). || pahmakas, lahmakas. Pahvakute viisi tõmmatakse okstelt lund üksteisele kaela. || (häälte kohta:) järsk lühike hoog, puhang. Pahvak naeru, elevust. *Pärast seda bassihääle pahvakut kostis vaigistav sisin.. V. Ilus. *.. kõrvulukustav helide pahvak ehmatab teda.. Müriseb orkester.. K. Ruus (tlk).
▷ Liitsõnad: auru|pahvak, külma|pahvak, leili|pahvak, suitsu|pahvak, sädeme|pahvak, tolmu|pahvak, tule|pahvak, vingu|pahvak, õhupahvak; naeru|pahvak, nutu|pahvak, raevu|pahvak, tunde|pahvak, vihapahvak.
2. hrv mahv, pahv. Tõmbas sigarist paar pahvakut. *Toots kisub endale suure pahvaku suitsu sisse.. O. Luts.
3. hrv (elusolendite kohta:) suur hulk, parv, summ. Pahvak kihulasi. *Tema järel ilmusid teised [= inimesed], nähtavasti oli buss neid terve pahvaku kohale toimetanud. A. Valton.

paralleel ‹-i 21› ‹s›
rööbik
1. kõrvutus, võrdlus; kõrvutatav, võrreldav nähtus. Autor tõmbab paralleele minevikusündmuste ja tänapäeva vahel(e). Sellele keelenähtusele leiab paralleele rahvaluules. Paralleeliks räägitule meenub juhtum lapsepõlvest. *Ja ma leian siit paralleeli oma hilisema kirjandusliku maitsega. F. Tuglas.
2. miski rööpselt asetsev. Soonimismasina mootor ja kere kinnituvad kahele paralleelile, mida mööda nad võivad edasi-tagasi liikuda. *Tallinna rongist lahutavad mind kantservaliste kraavide paralleelid.. A. Beekman.
3. a. geogr ekvaatoriga rööpne kujutletav ringjoon. Geograafilised paralleelid. Suurimat paralleeli nimetatakse ekvaatoriks. Soome asub 60. paralleelist põhja pool. b. astr taevaekvaatoriga rööpne kujutletav ringjoon
4. mat rööpjoon
5. muus omavahel samaks jääva intervallisuhtega häälte üles v. alla liikumine. Kvindi, kvardi, oktaavi paralleelid.
6. kõnek paralleelklass. Meie lennus oli viis paralleeli. Ta õppis minu paralleelis.

paus ‹-i 21› ‹s›

1. vaheaeg, seisak, peatus, katkestus; puhke- v. vaikusehetk, soikeperiood. Hetkeline, lühike, pikk paus. Nädalaid kestev, aastatepikkune paus. Pausi pidama, tegema. Vestlusse tekkis piinlik paus. Pärast pisikest pausi töö jätkus. Rääkis aeglaselt ja sagedaste pausidega. Tegi kõnes mõjukaid, tähendusrikkaid pause. Ilusate ilmade tõttu polnud heinatöös pause. *„Oli see alles tants!” hingeldas Anne, kui .. muusikamehed kuulutasid veerandtunnilise pausi. L. Metsar. || keel peatus v. katkestus kõneprotsessis. Mõnede sõnade vahel on pausid, teised sulavad üldisse kõnevoolu.
▷ Liitsõnad: hingamis|paus, kohvi|paus, kunst|paus, kõne|paus, lõuna|paus, mõtte|paus, puhke|paus, põnevus|paus, suitsu|paus, sund|paus, söögi|paus, töö|paus, vahepaus.
2. muus ühe, mitme v. kõigi häälte v. muusikariistade ajutine vaikimine ühe v. mitme takti jooksul; selle vältust tähistav märk noodikirjas. Esimestele viiulitele tuli paus. Pauside suhteline vältus vastab helide vältusele.
▷ Liitsõnad: kaheksandik|paus, kuueteistkümnendik|paus, pool|paus, täis|paus, veerandpaus.
3. meteor atmosfääri eri kihtide vaheline üleminekuala, siirdekiht
▷ Liitsõnad: meso|paus, strato|paus, tropopaus.

pehme ‹1› ‹adj›

1. survele kergesti järeleandev; vetruv, painduv, ka kergesti töödeldav; ant. kõva. Pehme pinnas, soo, heinamaa. Madalate, pehmete kallastega järv. Järve põhi on mudane ja pehme. Teerada muutus poriseks ja järjest pehmemaks. Kohev, pehme muld, lumi. Kuumusest pehme asfalt. Pehme ja pude liivakivi. Pehme kivim, metall. Haava puit on pehme. Kurgid on tünnis pehmeks läinud. Rukkitera on alles pehme. Pehme liha 'kontideta liha'. Pehme muna 'keetmisel vedelaks jäänud kollasega muna'. Pehme 'pehme südamikuga' pliiats. Kartulid, herned keesid pehmeks. Liiga pehmeks haudunud puder. Värske ja pehme sai, leib. Pehmed juustud. Pehme, kergesti määritav või. Pehmete kaantega raamat. Pehmest nahast käekott. Pehmed tuhvlid, kingad, saapad. Pehme krae 'tärgeldamata krae'. || istumisel, lamamisel vetruvuse, painduvuse vms. omaduse tõttu mugav. Pehme ase, voodi. Pehme kušett, tugitool, iste. Pehme padi. Keeldus pehmest küljealusest. Kas oli hea pehme magada? Pane endale midagi pehmet istumise alla. Heintel, mättal oli pehme istuda. Pehme mööbel 'polstri ja kattematerjaliga mööbel'. Pehme vagun 'pehmete istmetega vagun'. || paindlik, painduv, mittejäik (liikudes, liigutustel). Saun teeb ihuliikmed, luud-kondid pehmeks. *.. läheb kuulama, kas pill juba hüüab, et võiks pehmeks tantsida tööga kangenenud keha. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: pool|pehme, vahapehme.
2. puudutamisel sile, mittetorkiv, õrn; ant. kare. Täissiid on pehme ja voogav materjal. Pehmed mähised. Pehme tekk, vaip, sall. Pehme rohi. Pehme villaga lambad. Silitas kassi pehmet karva. Lapse pehmed juuksed. Vihad on kuumas vees hästi pehmeks hautatud. Õrn ja pehme näonahk. Väikese lapse pehme käsi. Ümarad, pehmed puusad, õlad. Pehme kõht. Pehmed huuled. Kassil on pehmed käpad. Pehme jahu 'peen jahu'. Pehme suulagi 'suulae tagumine, ainult pehmeist kudedest koosnev osa'. Pehme šanker 'teat. suguhaigus'. Pehme koht, kehaosa kõnek istmik. Ihu on pehme kui siid. Pehme kui samet, vatt. *Mine Mari juurde! .. Tema on samuti tüdruk ... ümarik ja pehme... F. Tuglas. | (taimenimetustes). Pehme kibuvits, luste, madar, kurereha, koeratubakas. Pehme nisu.
▷ Liitsõnad: ime|pehme, padi|pehme, samet|pehme, sammal|pehme, siid|pehme, sulg|pehme, vatt|pehme, villpehme.
3. (haigusest, väsimusest, purjutamisest) lõtv (ja jõuetu); ebakindlate liigutustega. Jalad, põlved on pehmed, ei kanna hästi. Viimane pits tegi mehe üsna pehmeks. Oled juba päris pehme poiss! Kedagi pehmeks kloppima, taguma, tegema 'läbi peksma'. *Kaks gallat katsusid teda püsti upitada, aga ta oli pehme ja lontis nagu riidest nukk. A. Ravel (tlk).
4. (hrl. inimloomuse ja selle väljenduste kohta:) heasüdamlik, leebe; mitte (liiga) karm v. range; järeleandlik. Ta on pehme iseloomuga, loomult pehme. Uus peremees oli eelmisest pehmem. Lapse nutt tegi, võttis ema (südame) pehmeks. Ka kõige kõvem süda võib pehmeks minna, muutuda. See mees on pehme ja tahtejõuetu. Poiss pole pehmest puust (visa, sitke poisi kohta). Ta on laste vastu liiga pehme. Kedagi sõnadega pehmeks tegema 'ümber veenma; järeleandlikuks muutma'. Küll ma ta pehmeks 'järele andma, nõustuma' räägin! Pehme naeratus näol. Tal on pehmed näojooned, head ja pehmed silmad. Pehme pilk, ilme. Pehme huumor. Loobus teravustest ja kasutas pehmemat tooni. Pehme märkus, etteheide. *.. aastatelt juba viiekümne ligi, pehme näoga, hea loomuga mees.. G. Helbemäe. || (üldisemalt:) talutav, kerge. Palun pehmemat karistust, kohtuotsust. Mõnes paigas olnud orjus pehmem. *Muidugi oli see [raha]puudus mõnikord pehmem, teinekord teravam olnud.. E. Krusten.
5. meeldivana tajutav, rahulikult mõjuv. a. (häälte, helide kohta:) mahe, tasane, mitte terav. Tal oli madal pehme hääl. Pehme alt, bariton, bass. Eesti keele pehme kõla. Räägib pehmes kodumurdes. Kostis pehme mütsatus. *Nendega [= Toomkiriku kelladega] seltsivad madalamast Niguliste tömptornist tagasihoidliku Maarjakella pehmed vesperihelid. H. Salu. b. (valguse, värvide kohta:) mahe, õrn. Öölambi pehme valgus. Pehmed rohelised toonid. Hilissuve värvid on pehmemad. Pehmetes pastelltoonides maal. Veele langes loojuva päikese pehme helk. c. (joonte, vormide kohta:) ümar, mittenurgeline; vabalt langev. Keha pehmed kumerused. Pehme õlajoonega mantel. Pehmed voldid 'pressimata voldid'. *.. [Inglismaa] mäed olid aga palju pehmemad kui Norras. A. Hint. d. (liigutuste kohta:) sujuv, paindlik, graatsiline. Astus pehmel kassikõnnakul. *.. ta [= dirigent] juhatas graatsiliselt, pehmete löökidega, peaaegu et tantsiskledes.. A. Liives. e. (maitse kohta:) mitte terav v. vänge. Pehme maitsega juust. Pehme tume õlu. Jook meenutas samagonni, kuid oli pehmem.
▷ Liitsõnad: imepehme.
6. (ilma, ilmastikunähtuste kohta:) suhteliselt soe, mahe; mitte karm. Ilm muutus, läks, pööras pehmemaks. Jaanuaris püsisid pikemat aega pehmed ilmad. Talved on siin üldiselt pehmed. Hiline ja pehme sügis. Vahemeremaade pehme kliima. Oli pehme talvepäev, varakevadine hommik. Pehme suveöö. Puhus pehme tuul. Õhk oli pehme ja soe. Pehme kevadine vihm.
7. ka keem (vee kohta:) vähe kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav; ant. kare. Pehme veega pesemisel kulub vähem seepi. Pehme vihmavesi.
8. kõnek (klusiilide kohta:) nõrk. Pehme b, d.

pimesiku|mäng
(laste)mäng, kus kinniseotud silmadega otsija peab käsikaudu, häälte järgi kellegi kinni püüdma ja kobamisi ära arvama, kelle ta on kätte saanud, kinnipüütust saab aga uus pimesikk. Pimesikumängust ei tüdinud lapsed kunagi. || piltl (teadmatuse teesklemise v. jutuga keerutamise kohta). Püüdsin teda unustada, kuigi taipasin, kui mõttetu on pimesikumäng iseendaga. Rääkigu ometi tõtt, milleks selline pimesikumäng!

raske ‹1› ‹adj›

1. palju kaaluv, suure kaaluga; ant. kerge. Raske kivi, kaljurahn. Palgid olid rasked kanda, tõsta. Raske ese, kohver, kaubakast, seljakott, kandam. Mis selles pakis on, et ta on nii hirmus raske? Rasked vasksed kroonlühtrid, hõbedased küünlajalad. Raske aidavõti, pesurull, massiivne uurikett. Meestel olid jalas rasked saapad. Rasked viljavihud. Mõrd oli kaladest raske. Hobune veab rasket koormat. Põld on pehme, ei kanna raskeid masinaid. Laev, paat on raskes lastis. Sa oled minust raskem mees. Üks raske lehm vajus sohu sisse. Sukellinnud on raske kehaga. Raske kui tina. Magma kergemad osad kerkisid üles, raskemad vajusid alla. Külmemad veekihid, õhumassid on raskemad kui soojad. Õhust raskemad gaasid. Raske vesinik 'deuteerium'. Raske vesi keem vesi, mille molekulis esineb deuteerium. *Kuld on raske, nelikümmend münti on paras ponts käe peal. H. Kiik. | piltl. Rasked vigurid 'vanker ja lipp males'. Talupidamine oli liiga raske koorem ta noortele õlgadele. *Tuli peagi ta pihku kõige raskem puu, kerjusekepp tuli ta kätte .. F. Tuglas (tlk). || (hrl. koos vastava arvulise suurusega). Koorem on kolm tonni raske. Kui raske see pakk on? || suhteliselt suure kogu ja kaaluga (hrl. teiste sama liiki asjadega, moodustistega võrreldes). Pikad lookas viljapead on täis raskeid teri. Rasked kirsimarjad. Langesid esimesed rasked vihmapiisad. Jämedad rasked pisarad veeresid üle lapse palgete. Rohul helkis raske kaste. Varane kaer, raske kaer. *Raskeid helbeid näeb täna taevast langemas alla. A. Kaalep. || (kehaehituse, kehaosade kohta:) suur, kogukas, kaalukana näiv. Rasked ardenni hobused. Tal on raske keha kohta ebanormaalselt peenikesed jalad. Mehe rasked kandilised õlad. Raske käsi, rusikas. Naisel olid rasked kummis rinnad. Raskete patsidega, raske juuksepalmikuga tüdruk.
▷ Liitsõnad: hiigla|raske, kivi|raske, märg|raske, rahn|raske, ramp|raske, raud|raske, ront|raske, ränk|raske, tina|raske, üliraske.
2. (kehalise töö, tegevuse kohta:) rohket lihaste jõudu nõudev ja väsitav; ant. kerge. Laadimine oli raske kehaline töö. Sepatöö on raske töö. Töö turbarabas oli väga raske. Taludes tuli lapsest saadik rasket maatööd teha. Põllud said raske tööga järjele. Päeval palavaga oli raske niita. Korvpalluritel on peetud kolm rasket mängu. *Aga, vanaonu, ega's koormale peale istuta – hobusel on ju raske. A. Taar. || (teel, maastikul liikumise kohta:) rohkesti kehalist pingutust põhjustav. Meessuusatajatel tuli läbida kolmekümne kilomeetri pikkune raske rada. Suusarajal oli mitu rasket tõusu. Orienteerujad treenivad raskel maastikul. Raskema kategooria takistussõit (ratsutamises). Teekond mäkke osutus erakordselt raskeks. Soos on raske käia. Tal on jalg haige, seepärast raske liikuda. *Tee oli väga raske, külmunud ja rooplik, koorem mitte kerge .. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: hiigla|raske, ränk|raske, üliraske.
3. hoogne, jõuga sooritatud, jõuline; ant. kerge. Jagas mõõgaga vasakule ja paremale raskeid hoope. Oli kuulda raskeid lajatavaid lööke. Kunstnik maalib raskete pintslitõmmetega. *.. üksteise järel huugasid viled, pikad ja madalad, otsekui esimesed rasked poognatõmbed päeva kumiseval kontrabassil .. F. Tuglas.
4. rohket vaeva, oskusi nõudev, rohke vaevaga sooritatav, saavutatav, talutav vms.; keeruline, komplitseeritud; ant. hrl. kerge. See on raske amet, elukutse. Õpilastel seisab ees raske kontrolltöö. Rasked matemaatikaülesanded. Siin on palju raskeid küsimusi, probleeme. Sa valisid uurimiseks liiga raske teema. Mis sulle oli koolis kõige raskem õppeaine? Ladina keel on võrdlemisi raske keel. Raskemat teksti ta ei suuda tõlkida. Õpetamisel siirdutakse järk-järgult kergemalt raskemale. Selle osa äraõppimine oli noorele näitlejale küllalt raske. Tuleb korralikult puhata: homme on raske päev. Valvearstil oli olnud raske unetu öö. Sõjaväeteenistuses oli raske. Kõik, mis sa siin näed, on saavutatud raske vaevaga. Üksnes pensionist ära elada läheb ikka raskeks. Meil on raske ilma sinuta toime tulla. Umbses toas oli raske magada. Pimedas oli raske orienteeruda. Tema käekirja on raske lugeda. Seda on raske tõestada. Raske on harjumustest vabaneda, suitsetamist maha jätta. Raske oli ära öelda, raske ka pakkumist vastu võtta. Raske on igaühe meele järgi olla. Väga raske oli otsustada, kummal õigus. Seda on raske ette kujutada, uskuda. Raske oli tagakiusamist taluda. Iga algus on raske. Laenu on kerge anda, aga raske tagasi saada. || (iseloomu, isiku kohta:) olemuselt seesugune, et temaga pole toimetulemine, läbisaamine hõlpus. Temaga ei saa sul kerge olema: tal on väga raske iseloom. Koolis pidasid õpetajad Anne raskeks lapseks. VIIIa oli kooli raskemaid klasse. || (hingamise kohta:) vaevaline, pingutatud. Hingata on raske, õhust tuleb puudu. *Ta silmis läikis palaviku helk .. Ühtlasi kuulsin, et hingamine raskem harilikust. A. Mälk. || (kuulmise kohta:) nõrgenenud, tönts. Raske kuulmisega taat. Temaga tuleb kõvasti rääkida, tal on raske kuulmine.
▷ Liitsõnad: üliraske.
5. (kehalise tunde kohta:) rammetu, jõuetu, väsinud. Pea oli pohmelusest, joomisest raske. Tuli kõrtsist koju raske peaga. Pea on mõtetest raske. Silmalaud on unest rasked. Silmad hakkavad raskeks minema, uni kipub peale. Joobnu seletas midagi raske keelega. Tundis kehas rasket roidumust. Kogu keha on nii raske: vist kipub haigus kallale. *Hobune auras viidakust teest, noorel sulaselgi oli tegu väsimusest raskeid jalgu tõsta .. H. Laipaik.
6. (meeleolu, tunnete kohta:) valuliselt kurb, murelik, sünge; rõhutud, masendunud; ant. kerge. Halb uudis tegi, võttis meele raskeks. Meel, süda läheb järjest raskemaks. Mu süda on raske, justkui aimab halba. Lahkusime kodunt, loobusime kavatsusest raske südamega. Mu südames, hinges on nii raske. Lahkusin haige juurest raske tundega. Tuju muutus raskeks. Leinamajas valitses raske meeleolu. Taat istus raskeis mõtteis. Hinge rusus raske eelaimus. Raske pettumus, elamus, mälestus. Teda vaevasid rasked unenäod. Südamepõhjast tulev raske ohe. Oli kuulda leinajate raskeid nuukseid. Selle teate peale võttis taas maad raske vaikus. *Iga lahkumine on raske, iga teelesaatmine kurb. L. Hainsalu. || osutab ühtlasi selle tunde v. meeleolu erilisele intensiivsusele. Teda rõhuvad rasked mured. Hinges on raske ahastus. Olen tema pärast rasket südamevalu tunda saanud.
▷ Liitsõnad: mõtteraske.
7. (olude, olukorra kohta:) palju kannatusi, vaeva, muret valmistav; ant. kerge. Toimus raske liiklusõnnetus. On meeles veel raske sõjaaeg, rasked sõja-aastad. Raske teoorjus. Rasked majanduslikud tingimused. Töö-, elutingimused olid rasked. Elati okupatsiooni rasketes tingimustes. Ta on üles kasvanud väga rasketes oludes. Rindel käivad rasked lahingud. Vangilaagri rasked päevad. Maad tabas raske näljahäda. Meie rahva raske minevik. Talupoegade elu oli mõisasunduses väga raske. Tema lapsepõlv, elusaatus oli raske. Tuleb kuidagi läbi ajada, ajad on rasked. Külm ja lumerohke talv oli ulukitele raske. Möödunud aasta oli meie põllumeestele raske. Ma ei või teda raskel tunnil, silmapilgul 'raskes olukorras' maha jätta. *See oli raske suvi. Olid rüüstatud väljad, põletatud majad, puudusid töötegijad. F. Tuglas. || (kellegi isikliku elu, hakkamasaamise kohta). Algul oli tal uues töökohas väga raske. Naistel on eriti raske – perekond, kodu, töö. Kõigil on raske, kõigil on omad mured. *Mina tean küll. Sul on raske oma vigase tervisega. Chr. Rutoff.
8. (haiguse, kehavigastuse jms. kohta:) tõsine, (elu)ohtlik; ant. hrl. kerge. Raske, isegi surmaga lõppeda võiv haigus. Raske südameatakk. Rasked rindkere haavad. Mitu haavatut suri rasketesse haavadesse. Autoõnnetuses sai kaks inimest raskeid vigastusi. Raske alkoholimürgi(s)tus. Sünnitus oli raske. Haiget ootab ees raske operatsioon. Haige seisund on raske. Haigus võttis raske pöörde. Raske külmetus. Ta jampsib raskes palavikus. See on raskete haigete palat. | piltl. Sõda lõi riigi majandusse raskeid haavu. Sel lool võivad olla rasked tagajärjed.
9. ränk, suur, kohutav. Raske kuritegu, süütegu, seadusest üleastumine. Sa oled talle rasket ülekohut teinud. See oli mulle raske katsumus. Meie muusikute peret on tabanud raske kaotus. Isa surm oli kogu perele raskeks löögiks. *Ma ei suuda enesetapjaid mõista. Niisugune raske, andestamatu patt! B. Alver. || kõnek tohutu, väga rohke. Teenib kogu aeg rasket raha. Ilusad asjad, aga maksavad ka rasket raha. Valvurid ei kuulnud ega näinud midagi: nad olid raske(te) raha(de)ga kinni makstud. Kõike saab, kui on rasked rahad mängus. *Oli laenanud raskete protsentide eest veskiomanikult ja veel mujaltki ehituseks raha. E. Männik. || suur(ema)t kapitali omav, varakas. *Ta oli rõõmus, kui peremees soovitas natukeseks aeda istuma minna. Tulid kaasa mõned raskemad peremehed. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ränkraske.
10. väga tugev, intensiivne.; ant. kerge. a. (hrl. loodusnähtuste kohta). Puhkes raske torm, raju. Pärast rasket tuisku ja lumesadu läks sulale. Raske vihmavaling, rahehoog. Laev sõitis raskes udus karile. Taevast katsid tumedad rasked pilved. Kuskil põleb, laotus on täis rasket suitsu. Tormine raske meri. Laine oli kõrge ja raske. Akende taga oli juba raske pimedus. b. (hrl. madalatooniliste helide, häälte kohta). Mere raske koha, müha. Kaugelt kostab rasket kahurimürinat, lahingu rasket kõma. Kajas raskeid plahvatusi. Lennukimootorite raske undamine. *.. sõnas oma raske bassiga: „Mina! Mina tegin püüse tühjaks, lasin [kalad] merre!” R. Vellend. c. (lõhnade kohta). Toomeõite, jasmiinide raske lõhn. Oli tunda muda ja vesikasvude rasket lõhna. Õhutamata ruumi raske läppunud lehk. Juba vaguniuksel lõi vastu raske higilehk. d. (värvuste, värvitoonide kohta:) tume; sünge. Must ja lilla on rasked värvid. Kunstnik armastab tumedaid, raskeid toone. Mehe nägu kattus raske vihapunaga. e. (une kohta:) sügav, kõva, sitke. Tuli nii raske uni, et ärkasin alles keskhommikul. Kõik magasid rasket und, olid raskes unes. Väsinuna vajusin raskesse unne. Mall on raske unega. Kuulasin magajate rasket hingamist, norskamist. f. (toidu kohta:) raskesti seeditav, maos raskustunnet tekitav. Liha on seedimise seisukohalt raske toit. Õhtul ei ole hea süüa liiga rasket toitu. *.. ühekülgse toitumise tagajärg, liiga palju soolast ja rasket. Tuleb dieedile minna, rohkem tarvitada piima- või kalatoitu. R. Sirge. g. kõnek (alkohoolsete jookide kohta:) kange, tugevatoimeline. Raske vein tegi ruttu pea uimaseks. Ta oli raske 'väga tugeva' joobe seisundis, raskes joobes. *Oli teada, et ta ei joo rasket õlut, ainult maitseb korra pealt ... V. Pant.
▷ Liitsõnad: magusraske.
11. karm, vali, range; ant. hrl. kerge. Süüdlasi ootab raske karistus, trahv. Kohtuotsus oli raske: kümme aastat vangistust. Meestele esitati raske süüdistus. || (sõnade, väljenduste kohta:) ränk, ähvardav, vihane. Kuuldus raskeid vandesõnu, rasket sõimu. Loobib teisele raskeid sajatusi näkku. Raske teotav pilge, solvang. Süüdlane tõmbus teise raskete sõnade all kössi. Puhkes raske riid. || (pilgu, vaate kohta:) kuri, tige, hukkamõistev. Isa vaatas, mõõtis poissi raske pilguga. Ta silmavaade oli nii raske, otse vihkav.
▷ Liitsõnad: rõhuvraske.
12. (õhu kohta:) hingamiseks ebasoodus, rõhuvana tunduv, sumbunud, läppunud, umbne; ant. kerge. Aknad olid suletud, õhk toas lämmatavalt raske. Peab tuba tuulutama, õhk läheb raskeks. Tubakasuitsust, toidulõhnadest raske õhk. Tuleb vist äikest, õhk on nii raske. *Raske leitsak, kuumuse ja sõnnikuhaisu tiine segu, rippus liikumatuna välja kohal .. A. Jakobson.
13. (kõnnaku, kulgemise kohta:) kerguseta; aeglane; ant. kerge. Töömehe, meremehe raske samm. Nad vantsivad pikkamisi, väsimusest raskel sammul. Suur raske sammuga mees. Ta tuli raskel kõnnakul. Põrandalauad kriuksuvad perenaise raskest astumisest. *Naise jalg oli pealegi juba väga raske, kuue või seitsme nädala pärast oli oodata mahasaamist .. H. Saari (tlk).
14. (hrl. ehitiste, ka mööbli kohta:) kogult suur ja võimas, massiivne; ant. kerge. Toomkiriku rasked kivimüürid. Raske võlvitud lagi. Seintel olid rasketes kuldraamides maalid. *Tume puutahveldis, raske barokkmööbel, kuld, parkettpõrandad kriuksusid .. See oli vana maja. I. Sikemäe (tlk).
15. (riide, rõiva vm. tekstiili kohta:) paks ja tihe; ant. kerge. Raske, hea langusega ülikonnariie. Tugevast ja raskest riidest jope. Taft kuulub raskemate siidide hulka. Rasked kardinad, eesriided, portjäärid.
16. (väljenduslaadi, stiili, kujunduse kohta:) raskepärane, keeruline. Ta väljendusviis, lausestus, stiil on raske. Sonett on kindlas, küllaltki raskes vormis kirjutatud luuletus. Eredad värvid ja rasked mustrid teevad figuuri suuremaks. Armastab kerget muusikat, sümfooniline muusika on tema jaoks liiga raske. Klassikuid ta ei lugenud, pidas raskeks.
17. (mulla, pinnase kohta:) savikas, savisegune; ant. kerge. Rasked savimullad. Raske liivsavimuld. Pinnas on siin raske savimaa.
18. van rase, raskejalgne. *„Nägid sa teda,” jätkati pikkamisi .. „Ja kas sa tead, et ta on sinust raske?” M. Jürna. *Kuid sellel [mehe] koduskäimisel oli see tagajärg, et lõpuks jäi Erna raskeks. V. Ilus.

röhkima ‹röhin 42›
(hrl. sea häälitsemise kohta). Siga, orikas röhib. Emis mõnuleb röhkides poris. || (muude seda meenutavate häälte v. helide kohta). Mäger röhib pahaselt. Mees ei saanud suure vihaga õieti rääkidagi, ainult röhkis ja kraaksus. Röhib pilkavalt naerda. *„Ma olen väga haige,” ütles ta siis nõrga, röhkiva häälega. E. Vilde. *.. naerab klarnet ja sekka röhib kontrabass. A. Gailit.

terav ‹-a 2› ‹adj›

1. (terariista, selle tera kohta:) hästi lõikav, vahe; hästi sisse v. läbi tungiv; ant. nüri. Terav nuga, saag, kirves. Terav naaskel, puur, nõel. Terav mõõk, oda. Väga teravad uued käärid. Habemenuga on hästi terav. Ihus noa teravaks. Nuga on nii terav, et juuksekarva lõikab pikuti pooleks. Laseb pussi käia peal teravamaks. Luiskas vikati teravaks. Mehed läksid heina niitma, teravaks pinnitud vikatid õlal. Terav kirves leiab kivi. || (hammaste kohta). Noortel on head teravad hambad, nemad saavad kõike süüa. || (millegi muu kohta:) selline, millel on lõikav, torkav, kriipiv, kergesti haavu tekitav serv v. ots. Terav kivitükk, granaadikild. Teravad klaasikillud võivad õnnetusi põhjustada. Roosi, kaktuse teravad ogad. Teravate ohetega nisupead. Kassil on teravad küüned. Röövlinnu terav nokk. Ole ettevaatlik, kapil on teravad nurgad. Jalg sattus millelegi teravale. Teravad lõikeservad viilitakse tasaseks.
▷ Liitsõnad: naaskel|terav, nael|terav, nuga|terav, nõel|terav, oga|terav, ohak|terav, tikk|terav, tääkterav.
2. (millegi kuju, välise vormi kohta). a. õheneva serva v. aheneva otsaga, kitsast serva, tippu v. nurka moodustav; teravikuga lõppev. Terav kikkhabe. Terava ninaga kingad. Teravad kraenurgad. Pliiatsi terav ots. Sedel on kirjutatud hästi terava pliiatsiga. Muna tömp ja terav ots. Kuhjal võetakse hari teravaks. Mägede teravad tipud. Veest tõusevad teravad kaljunukid. Merre lõikus terav maanina. Teravad murdlained. Vanalinna teravad katuseharjad. Teravad püksiviigid. Seljak on kohati nii terav, et seal leidub ruumi ainult kitsale teerajale. Tee keeras terava 'järsu' kurviga paremale. b. kitsas v. (kõhnusest) kitsenenud, esiletungiva luuga, nurgeline (kehaosade kohta). Teravad põsenukid, -sarnad. Tal on terav lõug ja veel teravam nina. Terava näoga kõhn poisike. Kondine, teravate õlanukkidega mees. Poisil olid kõhnad sääred ja teravad põlved. Terava ninaga koer. Kitsa koonu ja teravate kõrvade järgi tundsin ära rebase. Andis kronule piitsavarrega vastu teravaid puusakonte. *Nälg oli nende näod teravaks vooletanud, magamatus silmadele kibepunased sõõrid ümber joonistanud. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: nõel|terav, oga|terav, tikkterav.
3. (visuaalselt) selgesti eristuv v. eristatav, selge, kontrastne. Terav kujutis. Teleril pole pilt terav. Teravad kontuurid. Ere päike heitis hoovi teravaid varje. Taeva taustale joonistub kraana terav siluett. Piir aastarõngaste vahel on terav. Pilvede piirjooned muutusid teravamaks. || sügav. Suu ümber on tekkinud teravad kurrud. || (mõtteliste piiride kohta). Lapse kujutluses pole oleva ja olematu vahel teravat piiri. Seisuste vahel tehti teravat vahet.
▷ Liitsõnad: ebaterav.
4. intensiivselt meeltele mõjuv, tugevat (sageli häirivat) aistingut tekitav. a. (lõhna kohta:) ninna tungiv, nina limaskesti ärritav, mitte mahe. Terav higilõhn, tubakahais. Küüslaugu, puskari terav hais. Kabiini tungis teravat bensiinivingu. Väävelvesinik on terava lõhnaga värvitu gaas. *Kui tikust tuld tõmmata, siis on õhus alati tunda erilist teravat lõhna. See lõhn tuleb põlevast tikuväävlist. V. Beekman. b. (maitse kohta:) suu limaskesti ärritav, suus erilist hõõgumistunnet tekitav; mitte mahe. Sibula, pipra terav maitse. Terav tomatikaste. Riis terava kastmega. Idamaa toidud vürtsitatakse teravate maitseainetega. Sinihallitusjuustud on terava maitsega. Maohaavade korral ei tohi süüa teravat ega haput. *Keelele tuli terav hapu maitse – hilist sorti punastest sõstardest, mis kasvasid vanaema aias keldri juures. L. Ruud. c. (helide v. häälte kohta:) läbilõikav, läbitungiv; lühike, järsk ja vali. Terav vedurivile. Terav signaal puuris pealuust läbi. Ukse tagant kostab terav ja nõudlik kellahelin. Sügistuule terav vihin. Õhk tungib terava sisinaga kummist välja. Terava kõlaga tenorsaksofon. Hakkide, kajakate teravad häälitsused. Kõrvaltoast kostis kuivi teravaid köhatusi. Koer laskis kuuldavale paar teravat haugatust. Lajatas terav püssipauk. Oks murdub terava praksatusega. Terav piitsaplaks. Terav koputus uksele. d. (valguse, värvide kohta:) (väga) ere v. hele. Tähtede, lumevälja terav sära. Kunstnik kasutab teravaid värve. Erkroosa ja teised teravad toonid. Liiga terav valgus pole silmadele hea. e. (valu kohta:) lõikav, torkiv, kõrvetav; äge, mitte tuim. Küljes puurib terav valu. Teravad valuhood kõhus, rinde all. Pea tuikab teravast valust. Haige tunneb rinnas teravaid pisteid. f. (seoses külma- v. puuteaistinguga:) torkivat, kipitavat valutunnet tekitav; (tuule kohta:) lõikavalt külm, vinge, kõle. Merelt puhus terav kirdetuul. Lagedal on tuul veel teravam. Teravad tuuleiilid sundisid varju otsima. Teravat lumepihu peksis näkku. Tuulehoog lõi teravat rahepuru vastu nägu. Tuul keerutas üles lõikavalt teravat tolmu. *.. oli pime nagu kotis, ja vihm – külm, terav ja rõske – kriipis nägu nagu nõeltega. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: pipar|terav, tuliterav.
5. (pilgu kohta:) läbitungiv, karm. Tal on külmad ja teravad silmad. Äkitselt muutus terav vaade pehmeks, mahedaks. Mehe ilme muutus järsuks ja teravaks. *Silmanurkadest jooksid meelekohtade poole kortsukesed, mis pehmendasid hallide silmade teravat pilku. E. Rängel.
6. (meelte ja vaimuomaduste hrl. positiivsel iseloomustamisel:) terane. a. (meelte, vaistu kohta:) hea, täpne, tundlik, mitte tönts. Röövlindudel on terav nägemine. Noortel on teravamad silmad kui vanadel. Seitsmekümneseltki oli ta silm veel terav ja käsi kindel. Terav kõrv kuuleb iga pisimatki heli, eristab helisid hästi. Vanaisa on peaaegu pime, kuid terava kuulmisega. Loomadel on terav haistmine. Koera terav nina tundis erutavat jäneselõhna. Tänu pimeda teravale vaistule jäi õnnetus tulemata. *Kui teravad on ikka lapse meeled: Rein mäletab täpselt isegi värske hobusekuse sooja .. lõhna. E. Vetemaa. b. tähelepanelik (ja vilunud). Õpetaja terava silma eest ei jää midagi varjule. Tüdrukul on looduse jaoks teravat pilku. Rahaasjades on tal terav silm. *Oled ikka terava pilguga mees olnud, mine nüüd parem ja hoia silm maanteel – et keegi meile peale ei juhtuks! A. Jakobson. c. vaimselt ergas, kiire ja selge taibuga; nutikas, leidlik. Terava mõistusega inimene. Male nõuab teravat mõtlemist. Laps on oma ea kohta terava arusaamisega. *Käämer on kõigest hoolimata siiski terava peaga poiss .. A. Kivikas.
7. (ütlemislaadi, tooni kohta:) torkav, salvav, pilkav; kuri. Kasutab tihti teravat ja üleolevat tooni. „Mis sa sellega öelda tahad?” küsis ta teraval toonil. Ta läheb, muutub kergesti teravaks. Mõnele lausa meeldib terav olla. Sähvab teisele midagi teravat. Kumbki ei säästnud teravaid sõnu. Palvele vastati terava naeruga. Tüdrukut ei sallitud tema terava keele pärast. Ajakirjaniku terav sulg põhjustab sekeldusi. Läks teravaks vaidluseks, ütlemiseks, sõnavahetuseks. Kõige teravamad kohad on arvustusest välja jäetud. Armutult terav kriitika. Terav vastus, märkus. Teravad etteheited, süüdistused. Nõupidamiste toon oli küllaltki terav.
8. (suhete, olukordade kohta:) konfliktne, vaenulik; pingeline, ärev. Suhted vendade vahel on teravad. Ära aja suhteid asjata teravaks! Vahekorrad kipuvad järjest teravamaks minema. Olukord muutub päev-päevalt teravamaks.
9. (liigutuste, liikumise kohta:) äkiline ja kiire; järsk, hoogne. Terav pealevise. Õnge veest väljavõtmine toimugu kerge terava löögiga. Mäng algas vastasmeeskonna terava rünnakuga. Viimane kolmandik algas rootslaste survega, soomlased piirdusid üksikute teravate vastulöökidega. Hobune pani teravat traavi.
10. väljendab millegi intensiivsust. a. (füsioloogiliste ja psüühiliste protsesside ning tunnete kohta:) väga suur, sügav. Äkitselt tundis poiss teravat nälga. Näljatunne läks järjest teravamaks. Silmapilgu tundis ta teravat kadedust. Tunneb alluvate vastu teravat põlgust. Tajus äkki teravat kahjutunnet teiste lahkumise pärast. Liiga ere valgus tekitas terava ebamugavustunde. Publik jälgib etendust terava huviga. Terav uudishimu sundis poissi teistega kaasa minema. Mõnel on kohe terav vajadus pihtida. *Niisugusel minutil vaatad terava tusaga möödunud päevale tagasi ja tunned end poisikesena, kes omapead hulkuma tulnud. O. Kool. || erutav. Otsib teravaid elamusi. *Diskode ja pubide keskkond on neid [= teismelisi] tüüdanud, uusi teravaid kogemusi enam ei ole. J. J. Leppik. b. (seoses probleemsete, keeruliste olukordadega:) raske; väga suur, äärmiselt suur. Terav majanduskriis. Kõige teravamal kujul avaldusid kriisinähtused väikeriikides. Tööpuudus oli tol ajal terav. Töökätest on talus terav puudus. Sõjajärgsel ajal tunti teravat puudust igasugustest ehitusmaterjalidest. *Korterihäda oli mõisas terav .. A. Kivikas. || olulise tähtsusega, (kiiret) lahendust nõudev. Teravad sotsiaalsed probleemid, küsimused.

tume ‹-da 2› ‹adj›

1. (suhteliselt halvasti valgust peegeldavate värvuste, toonide kohta:) mustjas, rohkem musta- kui valgepoolne, mittehele. Must ja pruun on tumedad värvid. Tumedates toonides pilt. Hele kogu tumedal taustal. Tumedad silmad, juuksed. Tume nahk. Tumedat verd mees. Tumedad laigud Kuu pinnal. Kandis silmade kaitseks tumedaid prille. Tumedad prilliklaasid varjasid pilku. Pani selga tumeda ülikonna. Selle kleidi juurde sobivad tumedad kingad. Värvitud lõng sai liiga tume. Tumedad kardinad. Tumedast puust mööbel. Hõbeesemetele tekib õhu toimel tume kiht. Tume õlu. Silmade all olid tumedad rõngad. Tumedad äikesepilved. Taevas tõmbus tumedaks. Meri näib tumedana, peaaegu mustana. Tumedad varjud. Jõevesi on tume kui tökat. Palgid on tumedamaks tõmbunud. Esiplaanil on mäed tumedamad. Nägi tulevikku vaid tumedates värvides 'süngena, rõõmutuna, lohutuna'. Näeb kõike liiga tumedate prillide läbi (pessimistliku suhtumisega inimese kohta). | (taimenimetustes). Tume aroonia, tuhkpuu. Tume kopsurohi, nokkhein, rebashein. Tume käokannus, pajulill, võilill.
▷ Liitsõnad: sügavtume.
2. vähese valgusega v. valgusetu, halvasti valgustatud v. valgustuseta, pime. Lõunamaa tumedad ööd. Päev on pilves ja tume. Küll on aga tume ilm. Siin on tume nagu toas, kuhu ei lange päikest. Lamp andis nõrka ja tumedat 'hämarat' valgust. *Eespool on tume tühjus, ei ühegi laeva tuld. A. Kivistik.
3. (helide, häälte kohta:) pehme ja madal; sügav. Tume müdin, mürin, põrin, kõmin. Mere tume müha, koha. Gongi tume kumin. Väljast kostis tumedaid lööke. Maa vappus tumedatest plahvatustest. Toas käis tume põnts, sellele järgnes hele karjatus. Välisuks langes tumeda mürtsuga kinni. Tumeda mütsatusega jooksis paat kaldasse. Puu prantsatas tumeda mütsuga maha. Seina tagant kuuldus tumedaid samme. Surija huultelt tuli tume korin. Koera tume urin. *Angela tumeda aldi kõrval Susanna hääl oli heledast hõbedast. H. Raudsepp. || kõlatu, tuhm (rusutust, masendust, kurbust vms. meeleolu väljendavalt) vrd tume (7. täh.) „Kuidas see õnnetus siis juhtus?” küsis ta tumedal häälel.
4. kõnek rumal, juhm, taipamatu. Harimatu ja tume inimene, rahvas. Koolis oli ta üsna tume vend. Teoorias, poliitikas olen ma täiesti tume. Oled sina alles tume! Tume oled, vaat mis! Kuidas saab sellisel ametikohal töötades nii tume olla! Häbi öelda, et ma selle koha pealt nii tume olen. Tume kui tubakas, tökatipudel, tuuravars (äärmiselt juhmi, rumala inimese kohta). Selles asjas on nad kõik sama tumedad kui ma isegi. *Ja sinu pea ei tundu kõige tumedam olevat, kuigi sa oled minu poeg .. G. Helbemäe. || (ajajärgu kohta:) mahajäänud, pime. *See [= Merovingide valitsusaeg] oli tume aeg, mil isegi paljud piiskopid ei osanud lugeda. P. Härmson.
5. selgusetu, segane, ebamäärane, hämar. Sai selgeks, mis seni tume oli olnud. Mulle on see asi päris tume. Tema sõnavõtus oli palju tumedat. Sõnade mõte jäi tumedaks. Eriti tumedaks jäi mulle koolis matemaatika. Seegi jäi tumedaks, kust ta pärit on. Midagi pole veel selgunud, tulevik on tume. Abielu on minu jaoks täiesti tume maa 'tundmatu valdkond'. *„Inimene peab elama selge mõistuse, mitte tumedate tunnete järele,” sõnab Priit. P. Krusten. || alateadvuse valdkonda kuuluv. Tumedad tungid. || moraalses mõttes kahtlane; ebaaus, ebaseaduslik. Tumedad tehingud. Ajab mingit tumedat äri. Istub ühe tumeda loo pärast trellide taga. Olen kuulnud su tumedatest tegudest. Tal on tume minevik. Tumeda taustaga tüübid. Naabermajja kogunevad igasugused tumedad tegelased. Kuidas ta rikkaks on saanud, see on tume lugu.
6. halb, ebameeldiv, negatiivne. Inimloomuse tumedam pool. Elu heledamad ja tumedamad küljed. Asjal on kahjuks ka tume tagakülg. *Ja selle heleda sõnumi varjus liikus tume kuuldus: Siurul olnud äsja öösel .. lööming üliõpilastega. A. Adson. || raske, murerikas. Nende peres algasid nüüd tumedad ajad. Tume lapsepõlv ei jõudnud õnneks murda seda vastuvõtlikku hinge. *Ja [kapten] hindavat olukorda õige tumedaks. Tume muidugi: rügement lõhutud, juhtkond ja eriväeosad laiali. H. Susi. *Vana-Valgepõllu talus valmistati tumeda aja kiuste peremehe ning vallavanema .. sünnipäevapidu. L. Vaher.
7. (tunde, meeleolu kohta:) ängistav, rusuv, sünge; nukker, kurb; seda väljendav (hääle (3. täh.) kohta). Tume hirm pigistas südant. Tume tusk poeb hinge. Tume tuju kipub võimust võtma. Tume meeleolu, keegi ei räägi sõnagi. Toas lasus tume vaikus. Viin tegi meele tumedaks. Ajuti tõusis temas tume viha kiusajate vastu. Pähe tükivad ainult tumedad mõtted. Tume aimus laskus südamele. Hinges tõstab pead tume kahtlus. Suu kõvasti kokku surutud ja silmades tume pilk. Ta nägu oli tume, nagu oleks tal mõni raske mure. Tume vari libises, käis, jooksis üle naise näo. Pahameelelõõsk, raevulaine värvis mehe näo tumedaks. Nägu tõmbus vihast tumedaks. || (valu kohta:) tuim. Tume valu peas. Kuskil sisemuses tuikas tume valu.
8. kurjuse, pimeduse maailma kuuluv. Võitlus tumedate jõududega.
vrd hele-tume

tungima ‹42›

1. vastupanu, takistust ületades kuhugi v. millessegi minema; end kuhugi, millessegi pressima. a. (inimeste, vahel ka muude elusolendite kohta:) trügides, teed rajades, raskustega võideldes kuskile liikuma. Rüsinal tungitakse staadionile. Üksteist muljudes ja tõugates tungiti ukse vahelt saali. Tungis teiste vahelt ettepoole, esimesse ritta. Rahvas tungib vagunisse. Tungisime täistuubitud liinibussi. Tuletõrjuja tungib akna kaudu tuppa. Samm-sammult, meeter-meetrilt tungiti taigas edasi. Uurimisrühm tungis üsna sügavale kõrbesse. || ilma loata, vastu kellegi tahtmist v. vägivallaga kuhugi minema. Mässulised tahtsid vägisi majja tungida. Mehed tungisid tuppa, püstolid käes. Koolipeole tungisid mõned võõrad. Vaenuväed tungisid maale, üle piiri. Esialgu loodeti takistada vaenlast linna tungimast. Talle tungis kallale 'teda ründas' üks hulkuv koer. *.. Peedi Mihkel jääb valvesse, Jüri Rumm aga tungib proua magamistuppa. E. Vetemaa. || kellegi eraasjadesse sekkuma. Teed valesti, kui tungid teise perekonda. Tungib tuttavate eraellu. Ära tungi teise inimese hingeellu! b. (esemete, ainete v. nähtuste, häälte, helide kohta). Oda tungis puusse. Kuul tungis seina. Pigistas käed nii tugevasti rusikasse, et küüned tungisid lihasse. Vesi tungib keldrisse, lootsikusse. Tolm tungib kõikjale. Veri tungib läbi sidemete. Higi voolas ojadena, tungis suhu ja silma. Jäine tuul tungib naha vahele. Magus lõhn tungis ninna. Kardinate vahelt tungis tuppa heledat päikesevalgust. Pilk tungib kõrgustesse. Toavaikusse tungisid pillihelid. *.. [lõokese] laul tungib põllumehe südamesse ja paneb selle rõõmust tuksuma. K. Põldmaa. || (seoses füsioloogiliste v. psüühiliste seisunditega). Külm higi tungib laubale. Pisarad tungivad kurku. Puna tungib palge, põske. Kahtlused tungivad hinge. || (häälte, helide kohta:) tahtmatult, poolkogemata kuuldavale tulema. Meeleheitlik karjatus tungis tal suust. Kramplik, vapustav naer tungib mehe rinnust.
2. pürgima, pressima. Kõik tungivad linna elama. Noored tungivad ülikooli. Rahvas tungib teatrisse rohkem kui kunagi varem. *Me näeme Tambut, kes visalt ja jõudu säästmata tungib peremeheks .. J. Smuul.
3. kuskile (laiemale v. kaugemale alale) levima; kuskil võimust võtma. Visa võilill tungis pea kõikjale. Ainult vaevakask suudab kaugele põhja tungida. Orashein on juba aeda tunginud. Võsa ja lepik tungivad mahajäetud põllule. Asustus tungis aegamisi väheviljakatele aladele. Tsivilisatsioon tungib ka loodusrahvaste ellu. Uus toode tungis kiiresti välisturule.
4. (uurides) millessegi süvenema, midagi avastama. Alati ei õnnestu näitlejal tungida oma tegelaskuju olemusse. Poiss hakkas suure usinusega tungima keemia saladustesse. Sõnavõtjad ei püüdnudki asja sisusse tungida. Oskus tungida asja tuuma. *Inimene, kellel on kunstiga vähe kokkupuutumist olnud, ei suuda kunstiteose sügavama olemuseni tungida. L. Soonpää.
5. (asendi kohta:) ulatuma. Poolsaar tungib kaugele merre. Ettepoole tungiv lõug, nina.

umbne ‹-se 2› ‹adj›

1. selline, mis takistab liikumist, pääsu v. kulgu; täis v. kinni olev, läbiulatuva avata. Tuisk ajas kõik teed umbseks. Sumpas umbses 'sügavas' lumes. Umbne 'teisest otsast väljapääsuta' teesopp, jõeharu. Umbne 'majadega ümbritsetud' hoov. Umbne 'sisse- ja väljavooluta; ka: kinni kasvanud' tiik, järv. Põld on ohakaist lausa umbne. Jõuluõhtul on kirik rahvast umbne. Umbsed lõõrid, torud. Umbse 'ilma õõnsuseta' varrega võti. Sünteetika on umbne 'õhku mitteläbilaskev' materjal. Haukas suure tüki õuna ja hakkas siis umbse suuga seletama. Umbse nina tõttu ta ainult nohises. Mandlipõletik ajas kurgu limast umbseks. Üksluine toit tegi kõhu umbseks (kõhukinnisuse kohta). Umbne 'avadeta' sein, torn. Umbne 'ilma mädapeata' paise. Umbne 'kinnises mädapõletikus' sõrm. *Potid-pannid seest [mustusest] umbseks kasvand, pliit nagu roostehunnik. H. Sergo.
2. (õhuvahetuse puudusel) lämmatav, rõhuvana tunduv. a. (ruumi, keskkonna kohta:) õhu- v. hapnikuvaene. Umbne buss, lift. Avatud akendest hoolimata oli majas umbne. Täistuubitud vagunis oli lämmatavalt umbne. Tuba on nii umbne, et kas või lämbu. Umbset keldrit tuulutati suvel põhjalikult. Kohvik oli umbseks suitsetatud. Kalad siin ei ela, tiigivesi on väga umbne. *Ta tunneb, kuidas ahastus vajub üle tema nagu umbne kott, mis hingata ei anna. L. Hainsalu. b. (õhu, ilmastiku vm. kohta:) hingamiseks ebasoodne; sombune. Tuulutamata ruumide umbne õhk. Äikese eel oli õhk umbne ja raske. Juulikuu ilm oli umbne nagu sepikojas. Umbne, niiske ja soe troopikaöö. Saun täitus umbsete aurupilvedega. Bussi umbne kuumus mattis hinge. Hall ja umbne taevas. *Hapuks läinud vesi lehkas jälgilt ja kogu tuba oli täis umbset läppa .. H. Lepik (tlk). c. (hapnikupuudusest tingitud halva enesetunde kohta). Kopsuhaigel oli umbne olla. Mul hakkas talumatult umbne, läksin üleni higiseks. Pea oli õppimisest umbseks läinud, vajas tuulutamist. *Hakkas köhima, nagu tahaks tõestada, et rinnus tõepoolest on umbne, kitsas .. O. Tooming.
3. (tunde kohta:) ängistav, rusuv; seda väljendav. Südant vaevas umbne raev, mida ei saanud kuhugi välja valada. Hinges tärkas vahel umbne aimus, kahtlus, rahutus. Umbsed mõtted painasid eriti öösiti. Isa heitis mulle raske umbse pilgu. *Viha .. oli nüüd muutunud umbseks tusaks ja veel umbsemaks teadmatuseks. R. Janno. || (helide, häälte kohta:) tume, summutatud. Tuppa kostis umbset tänavamüra. „Mis siis ikka,” vastas ta kuidagi umbseks muutunud häälel. *Esimese tardunud vaikuse järel kajas rahvamurrust umbne, lämblik sumin. See oli haavatute oigamine ja surijate viimne ägamine. E. Vilde.
4. piltl (hirmu, suletuse, väljapääsmatuse jne. tõttu) ängistavalt mõjuv. Umbne okupatsiooniaeg. Ärevad ja umbsed küüditamispäevad. Need olid rasked ja umbsed aastad. Elu raudse eesriide taga tundus talle hingematvalt umbsena. Kloostri umbne õhkkond. Ühiskondlik olukord muutus veelgi umbsemaks. Tüli oli seniste sõprade vahel tekitanud umbse vaikuse. Umbne tinahall värvus.
5. rumal, juhm. Volikokku ei valita mingeid umbse peaga mehi. *„Kas see on su umbse aru järjekordne jama?” küsis emm Pupult. L. Vaher. *Kõige esimene, kes aru jälle pähe sai, oli Tiio ise. Teised vahtisid veel .. umbseil silmil üksteise otsa .. L. Koidula.

vaibuma ‹37›

1. (helide, häälte kohta:) vaikse(ma)ks jääma, vähem kuuldavaks muutuma v. kuulda olemast lakkama. Merekohin kord paisus, kord vaibus. Tormimüha hakkas vaibuma. Vankrikolin, kabjaplagin, sammude tümin vaibus aegamisi. Kaugeneva rongi müra vaibub. Vilede undamine vaibus peagi. Hilisõhtul linnakära vaibub. Rongkäik oli läbi: kostis veel vaibuvaid pasunahelisid. Lähenejate hääled vaibusid vahepeal, siis valjenesid uuesti. Peokära ja lärm ei vaibunud öötundidelgi. Kõneleja ootas, kuni sumin saalis vaibus. Jutustaja hääl vaibus peaaegu sosinaks. Lapse nutt, naer vaibus silmapilkselt. Aplaus ei tahtnud kuidagi vaibuda. Öösel vaibusid metsas lindude häälitsused. *Ragin ja kõmin paisus kord tugevaks, tuhandehäälseks kooriks, vaibus samas üksikute relvade selgesti eraldatavaiks valanguiks ning laskudeks. P. Kuusberg.
2. (loodusnähtuste kohta:) nõrgenema, vähenema v. lakkama. Tuul, torm hakkas vaibuma, on täiesti vaibunud. Natukeseks ajaks sadu, vihm vaibus. Säärase tuulega tuisk ei vaibu veel niipea. Lõpuks äike vaibus. Meri on rahunenud ja lainetus vaibunud. Ehaõhetus vaibus aeglaselt. *Virmaliste mäng taeval oli vaibunud, ainult veel harva kerkisid kollased tuhmid vöödid idast kesktaevani. V. Uibopuu.
3. (mingi tegevuse, protsessi, tundeseisundi kohta:) soikuma, raugema v. lakkama. Vastuhakk, ülestõus vaibus pikkamööda. Võitlus rindel ei vaibunud. Streigiliikumine sedapuhku küll vaibus, kuid puhkes peagi uuesti. Erimeelsuste tõttu seltsi tegevus vaibus. Öösel elav liiklus teedel vaibus. Hobuse sörk vaibus peagi. Pidu oli juba vaibumas. Vaidlused ei vaibunud, vaid hoopis ägenesid. Epideemia oli vaibunud ja koolid avati taas. Talvel taimede elutegevus vaibub. Verejooks haavast vaibus. Ravimite toimel valud, põletikunähud pisut vaibusid. Külmavärinad ei tahtnud vaibuda. Närvipinge, ärevus hakkas pikapeale vaibuma. Mehe viha, ahastus, südamevalu, hirm, rõõm vaibus peatselt. Mõneks ajaks naabrite avalik riid vaibus. Poiste esialgne õhin vaibus varsti. Huvi ürituse vastu kippus vaibuma. Inflatsioon on vaibunud oletatust aeglasemaks. *Kõik see .. piitsutas ja vaevas teda, laskmata mõttel lõdveneda ning vaibuda mõnusaks ükskõikseks unustuseks. R. Põder.
4. ka piltl vajuma. Tolmupilv tõusis, ent vaibus peagi taas allapoole. Päike vaibus silmapiiri taha. Jalad vaibusid sügavale soosamblasse. Vaibus väsinult voodisse, toolile, istukile. Magaja suu vaibus lahtiseks, avali. Vaibus 'suikus' sügavasse, rahulikku unne. Mees oli raskeisse mõtteisse, mõtiskellu vaibunud. Need sündmused on juba peaaegu unustusse vaibunud. *Kahju aga, et need oskussõnad meie päevil .. mineviku hõlma kipuvad vaibuma ja sinna osalt vaibunud ongi. J. V. Veski.
5. piltl surema, otsa saama, hääbuma. *Isa – see vaibus vaenuväljal, / ema – siin kalmule kanneti .. A. Haava. *.. nõnda kustub püham püüegi, / nõnda närtsib surematuski, / nõnda vaibub selgem tõdegi .. Juh. Liiv.

vaikne ‹-se 2› ‹adj›

1. (hääle, helide, kõne jms. kohta:) mitte vali, nõrgalt v. vähe kuulda olev, tasane; hääletu v. häälte poolest vähene. Räägib vaikse häälega, vaiksel häälel. Kuulsime vaikset naeru. Vaiksed, sosinal öeldud sõnad. Lindude vaiksed häälitsused. Metsa vaikne kohin. Vaikne vihmakrabin katusel. Vaikne koputus. Keeras raadio vaiksemaks. Tema sõnade peale jäi ruumis korrapealt vaikseks. Toas oli imelikult vaikne, sest kell seisis. Maja, majas oli täiesti vaikne. Õues oli pime ja vaikne. Kõndisime mööda vaikset metsateed. Elan vaikses põiktänavas. Kuulatasin: ümberringi oli kõik vaikne. Oli nii vaikne, et võinuks kuulda nööpnõela kukkumist. Vaikne õhtu, vaiksed öötunnid. Olime hästi vaiksed, et mitte linde hirmutada. Peied olid tagasihoidlikud ja väga vaiksed. Lahkunut mälestati vaikse leinaseisakuga. On vaikne nagu hauas. Vaikne tund 'pärastlõunane puhkeaeg ravi- ja lasteasutuses'. Vaikne nädal 'ülestõusmispühadele eelnev nädal'. *Nüüd muutus peres üsna vaikseks: Andres oli tumm, Mari keeletu, nagu varjaksid nad kahekesi mõnda paha asja. A. H. Tammsaare. || (ilma, looduse kohta:) tuuletu vm. suhtes liikumatu. Täna tuleb ilus vaikne ilm. Vaikse ilmaga kostavad hääled kaugele. Sadu jääb järjest vaiksemaks 'vähemaks'. Järve pind oli vaikne kui peegel. Meri ei ole siin kunagi päris vaikne 'lainetuseta'. Vaiksed lahesopid. Vaikses vees liigub paat teisiti kui lainetavas vees. Oli väga vaikne: isegi haavalehed ei liikunud. Oli vaikne nagu enne äikest. Jaanuari lõpul püsisid vaiksed kõvad külmad.
▷ Liitsõnad: haud|vaikne, hiir|vaikne, surm|vaikne, tummvaikne; ime|vaikne, peegel|vaikne, tuulevaikne.
2. rahulik, vagane; talitsetud. Elame vaikset elu. Oli vaikne argipäev, pealelõuna. Siin kolkas on vaiksed olud. Kolis pealinnast maakohta, kus on vaiksem. See vaikne poiss ei riku koolis korda. On vaikne inimene, ei tema kedagi sega. Väga vaiksed mehed, ei lärmi ega naeru. Vaikse loomuga mees, naisterahvas. Iseloomult oli Tiit vaikne ja kinnine. Ema oli vaikne ja alati tasakaalukas. Pull oli vaikne ja taltsas. Naise nägu, pilk oli ütlemata vaikne. Tal on alati vaikne naeratus näol. Tema vaikne huumor köitis vestluskaaslasi. *Kokkuleppel arstidega mängis Tihhomirov hullu, mitte märatsevat, vaid vaikset hullu. J. Smuul. || vähe rääkiv, vähese jutuga, sõnaaher. Ta oli vaikne mees, rohkem kuulas kui rääkis. Miks sa täna nii vaikne oled? Sõnakehv vanaisa muutub järjest vaiksemaks. *Saarlane, kes arvas, et on liialt paljugi lobisenud, jäi vaikseks. E. V. Saks.
3. sõnatu, sõnades väljendamata. Vaikne õnn, rõõm, nukrus. Jälgib vaikse valuga, vaikse murega sündmuste käiku. Tema toimimisviis äratas minus vaikset imestust. Südames on vaikne lootus paranemisele. Tal oli olnud vaikne soov tööga täna lõpule jõuda. Tegime seda nagu vaiksel kokkuleppel. Noormehe vaikseks unistuseks on kõrgkooli minna.
4. (liikumise kohta:) vähese kiirusega, aeglane. Vaikne tuul. Tuul on vahepeal vaiksemaks jäänud. Jõe vool on siin hästi vaikne. Lõkke kohalt tõuseb vaikne suitsuvine. Kultuurialases tegevuses oli tunda vaikset 'vähest' edasiminekut. *Meri oli kurruline vaikseist laineist .. A. Kalmus.

vaikus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. vaikne-olu, helide, häälte, müra (täielik) puudumine. Täielik, ääretu vaikus. Südaöine vaikus. Vaikus enne tormi. Pargi vaikus. Soode troostitu vaikus. Istus oma kabineti vaikuses. Tuuletu ilma vaikuses kostsid hääled kaugele. Küla pole veel ärganud, kõikjal suur vaikus. Metsas, majas valitses sügav vaikus. Häiris ebaharilik, harjumatu vaikus majas. On säärane vaikus, et .. Pärast hetkelist vaikust puhkes lärm uue hooga. Vaikust katkestasid, häirisid üksikud püssipaugud ja kuulipildujavalangud. Keset vaikust kostis köhimist. Vaikus mõjus kuidagi rusuvalt. Saabunud vaikus oli rindemeeste kõrvadele võõras. Teda võlus selle maakoha vaikus 'rahulik keskkond'. Armastan vaikust ja rahu. Õpetas mind kuulatama vaikust 'vaikuses pingsalt kuulatama'. | piltl. Tema hinges oli vaikus. *.. ometigi on kolonn sõjasaatuse poolt kaheks jagatud – nendeks, kes jäävad elama, ja nendeks, keda ootab Suur Vaikus. J. Peegel. || vaikimine, vait olemine. Jutuajamine katkes, tekkis lausa rusuv vaikus. Tuppa sigines vaikus, kumbki ei öelnud tükil ajal midagi. Meeste hulgas võttis maad vaikus. Ants katkestas oma küsimusega esimesena vaikuse. Minu küsimusele vastati vaikusega. *Oli sõidetud täielikus vaikuses ja sõnatult tuldi ka [sõidukitest] maha. O. Samma (tlk).
▷ Liitsõnad: metsa|vaikus, talve|vaikus, öövaikus; haua|vaikus, surmavaikus.
2. (millegi lakkamise v. soikumise kohta). Pärast 10-pallist tormi on taas saabunud vaikus. Mõneaastase vaikuse järel on seltsi tegevuses jälle elavnemist märgata.
▷ Liitsõnad: tuulevaikus.

valjenema ‹37›
valjemaks minema. a. (häälte, helide kohta). Mehed läksid ägedaks, hääled valjenesid. Jutuajamine, sumin saalis valjenes. Järjest valjenev tüli. Mindi koerte valjeneva haukumise peale. Läheneva rongi mürin valjenes. Trummipõrin, mootorite müra valjenes. Kostab üha valjenevat undamist, vilinat. Eemalt kostev kellahelin kord valjenes, kord nõrgenes. *.. ta huuled pomisesid sõnu, mis valjenesid hüüatusteks ja täiendasid tamburiini rütmilist põrinat .. G. Sepp (tlk). b. (tuule, saju ägenemise kohta). Tuul valjenes järjest. Tuul oli valjenenud tormiks. Vihmasadu valjenes veelgi. c. (olude karminemise kohta). Riigis valitsev diktatuur oli veelgi valjenenud.

voogama ‹voogata 48›

1. lainetavalt v. õõtsuvalt liikuma. a. (veekogu kohta). Ümberringi voogab ääretu veteväli. Meri voogas rahulikult, rahutult. Saarte ümber voogavad Vaikse ookeani veed. Kose all keerles ja voogas vahutav vesi. Tinajas jõgi voogas tasakesi kallaste vahel. Hommikuks oli järv voogama löönud. *.. suurmere laine voogas vabalt ja tumedalt otse kaldale .. A. Mälk. b. (tuules) lainetena edasi-tagasi liikuma. Tee ääres voogab rukis. Tuulehoog pani nisuvälja voogama. Tuules voogav vili. Rongkäigu ees voogasid lipud. Kandis voogavat seelikut, rüüd. Voogav siid. || (juuste kohta:) laineis langema v. asetsema. Pikad juuksed voogavad seljal, mööda selga alla. Kammis oma voogavaid juuksed. Õlgadele voogavad kiharad. *Bella juuksed voogasid padjal .. A. Beekman. c. piltl. Ülestõusude laine voogas üle maa. Laval voogab lopsakas elu. Ööelu kihas ja voogas.
2. laine(te)na v. joana levima; hoovama, uhkama, voolama, tulvama. a. (niiskuse, õhu, lõhna, soojuse, valguse kohta). Järve poolt, piki jõge voogab külma udu. Udu voogas kord tihedamate, kord hõredamate lainetena. Silmapiiril voogab lillakas põuavine. Soe õhk voogab põldude kohal. Ukse vahelt voogas jahedust. Leti tagant voogab kohvilõhna. Aknast voogas päikesepaistet, kuuvalgust. Lambi pehme valgus voogab vaibale. Köögist voogab tuppa soojust, vingu. *Taevavõlvil voogas koidu võimas tulekahju. M. Rebane. b. (helide, häälte kohta). Kirikus hakkas voogama orelimuusika. Kõlaritest voogas muusikat. Õhus voogasid mustlasviisid. Taeva all voogab lõokese hõiskav laul. Saal täitus voogavaist valsihelidest. c. piltl (meeleolu, tunnete, mõtete vms. liikumise v. levimise kohta). Hinges voogas õrnus, kirg. Läbi keha, südame voogas õnnelaine. Tunded voogavad rinnas, põues. Rahu voogas südamesse. Kuum juga, laine voogas üle kere. Püüdis taltsutada oma voogavaid mõtteid. *Jõime uue pitsi viina ja ajudesse voogas erksust. L. Kivisaar.
3. suurel hulgal ühes suunas liikuma, lainetena v. katkematu vooluna liikuma; tulvama. Rahvas voogab mööda tänavaid, kiriku poole. Ümberringi, kõnniteedel voogab inimsumm. Turul voogas kirev rahvahulk. Väljakut täitis voogav rahvamurd. Peatänaval voogab tihe liiklus. *.. tagantpoolt voogasid uued ja uued inimhulgad ning pressisid peale. A. Beekman. *Prits võitles enda suurte pingutustega edasi-tagasi voogavast inimmurrust välja .. A. Jakobson. || (nii liikuvaid inimesi) täis olema. Laadaplats lausa voogas inimestest.

vääksuma ‹42›
(imiku kohta:) nutma, hädiselt häälitsema. Maimuke vääksub kätkis (nutta). Gaasivalu pani tita haledalt vääksuma. *Sõi [väikevend] ainult omad söömised ja vääksus omad vääksumised, muu aja aga enamasti magas. F. Tuglas. || (juhuslikumalt muude selletaoliste häälte v. helide kohta). Linnupojad vääksuvad pesas. Kiige all vääksusid lõõtspillid.

äge ‹-da 2›

1. ‹adj› äkilise, tormaka loomuga, tunnetelt tuline, keevaline, kergesti ägestuv. Ta oli ägeda (ise)loomuga, loomult äge. Isalt oli poiss pärinud ägeda meele, vere. Äge ja riiakas naine. Ta oli järsk ja äge. Endel oli liiga äkiline ja äge. Äge nagu õletuli, nagu mustlase püss. Ta ei ole halb inimene, ainult vahel pisut äge. Tormas ägedana koosolekult minema. || ägestunud, tugevasti ärritunud, vihane. Pea nüüd, ära mine kohe ägedaks! Taat läks teiste ütlustest järjest ägedamaks. Mehed muutusid vaieldes ägedamaks. Ükskord sai nii ägedaks, et äigas vastasele rusikaga. Ei või kunagi teada, mis ta ägedast peast teeb. Kõrvaltoast kostis ägedaid hääli. || (millegi toimuva kohta:) selliseid tundeid sisaldav, tugevate emotsioonidega, tormiline. Majas puhkes äge tüli, riid. Selles küsimuses toimus ägedaid vaidlusi. Äge poleemika. Vaidlused, sõnavõtud läksid järjest ägedamaks. Peeti ägedaid kõnesid. Meie jutuajamine läks vist liiga ägedaks. Tegi mulle ägedaid etteheiteid. Äge kriitika, kirjutis. *Jeruusalemmas toimus ägedaid meeleavaldusi. Provintsis rünnati roomlasi .. A. Sang (tlk).
▷ Liitsõnad: üliäge.
2. ‹adj› tuline, fanaatiline, kirglik, innustunud. Äge katoliiklane, kommunist, rahvuslane. Ta on kuningavõimu äge pooldaja. On uuenduste äge vastane.
3. ‹adj› hoogne, kiire. Ägedad liigutused. Tegi käega ägeda viipe. Juht tegi kogu tee ägedat sõitu. Hobune kihutas aina ägedamat traavi. Algas äge tegevus, et võistlusteks kõik korda saada.
4. ‹adj› med akuutne, tormiliselt kulgev; ant. krooniline. Äge gastriit, kopsupõletik, konjunktiviit. Äge südamepuudulikkus. Äge väheveresus. Haiguse, kiiritustõve äge vorm. Gripp on äge nakkushaigus.
▷ Liitsõnad: alaäge.
5. ‹adj› väljendab intensiivsust. a. (võitluse vm. tegevuse kohta:) visa, kõva, pöörane. Linna all puhkes, käis äge lahing. Võitlus küla pärast oli äge. Tormas kõige ägedama tapluse keskele. Käis äge kähmlus. Metsaservalt kostis ägedat tulistamist. Vaenlane avaldas ägedat vastupanu. Esikoha pärast käis äge rebimine. Äge võitlus, konkurents turgude pärast. b. kange, kõva, väga tugev (füüsiliste v. psüühiliste tunnete, tundmuste kohta). Ärkasin hommikul ägeda peavaluga. Valud seljas läksid aina ägedamaks. Tundsin küljes ägedaid pisteid. Ägedad külmavärinad. Äge köhahoog tuli peale. Ägedas vihas oleks teise kas või tapnud. Äge tusk südames. Teda valdas äge kahtlus. Äge vastikus kõige ümbritseva vastu. Temas lõi lõkkele äge protestivaim. *„Sa saad terveks, kas mõistad!” kordas ta [= velsker] nagu endamisi, ägeda sosinaga. J. Tuulik. c. (loodusnähtuste kohta, ilmastikuga ühenduses:) väga tugev, kõva. Äge paduvihm, vihmavaling, tuisk. Õhtu eel oli mitu ägedat sajuhoogu. Tuul oli äge, läks järjest ägedamaks. Ägedad tuuleiilid keerutasid tolmupilvi üles. Merel oli äge torm. Lainetus muutus ägedamaks. Öösel oli äge äike. Ägeda vulkaanilise tegevuse periood maakoores. *Jõeorud on siin kitsamad ja ägeda langusega .. J. Kangilaski. d. (helide, häälte kohta:) terav, vali, kaugele kostev. Kostis uksekella äge helin. Oli kuulda koerte ägedat haukumist. Äge naerulagin, nuuksumine. Hüüded muutusid järjest ägedamaks. e. (muudel juhtudel:) kange, tugeva mõjuga. Äge päike 'päikesepaiste' kõrvetas halastamatult. Pliidi all oli äge tuli. Äge leil, kuumus. Vedeliku äge käärimine.
▷ Liitsõnad: üliäge.
6. ‹adj› kõnek (tunnustavalt:) tore, vägev, vahva. Mihkel on ikka täitsa äge mees, vend. Äge daam, hästi särtsakas. Äge pidu, film. Kus Ellal oli äge soeng! Mõned pildid olid iseäranis ägedad. Küll oleks äge praegu Saaremaale sõita.
7. ‹s› hrv ägedushoog, ägedus. *Moško ütles sandarmile esimese ägedaga, et ma olevat varastanud talt suure hulga raha .. H. Rajamets (tlk).

ühe|hääleline
hääletamisel häälte hulgalt ühe võrra erinev mingis suunas. Otsus võeti vastu vaid ühehäälelise enamusega.