[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

händ ‹hänna 22› ‹s›

1. (hrl. stiilivarjundiga lausetes:) saba. Händ püsti, sorgus. Koer liputas hända. Hunt tõmbas hänna jalgade vahele. Pika hännaga kuub, särk. Häda ajal antakse härg, kui häda möödas, ei härja händagi. *Bussid aga andsid üksteise hännas ettesõidu signaale. L. Vaher.
2. etn talurahva kuubede seljavoldi(kimbu)d

[miski] ei kõlba koera hänna allagi vt koer

[kellelgi] on tuli hänna all vt tuli