[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ilm ‹adv›
kõnek küll ja küll, palju, maailm. *Aastaid kah juba ilm .. V. Ilus.

ilm-
‹prefiksilaadse esiosana› tugevdab põhisõna sisu, näit. ilmalati; -kuulmatu, -võimatu

ilm1 ‹-a 23› ‹s›
pidevalt muutuv atmosfääri olek (temperatuur, sademed, tuul, pilvitus), hrl. lühema aja jooksul. Soe, pehme, vilu, külm ilm. Vaikne, tuuline, tormine ilm. Päikesepaistene, kuiv, selge, vihmane, udune, ilus ilm. Ilm kisub sulale, muutub pehmemaks, keerab sajule. Ilm läks ootamatult halvaks, paranes kiiresti. Ilma ennustama. Igasuguse ilmaga, kui ilm vähegi lubab. Ilm niisugune, et hea peremees ei aja koeragi ulualt välja. Sügisel ilmad jahenevad. Ootame paremaid ilmu. Kui ilma peab, saame töödega hakkama. Oleks vähegi ilma! Ilm muutub kiiresti hämaraks. Ilm valgeneb vähe.
▷ Liitsõnad: aprilli|ilm, heina|ilm, kevad|ilm, koera|ilm, lennu|ilm, maru|ilm, pakase|ilm, põua|ilm, püügi|ilm, raju|ilm, saju|ilm, sula|ilm, suusa|ilm, suve|ilm, sügise|ilm, talve|ilm, tormi|ilm, tuisu|ilm, äikeseilm.

(ei) ööd ega ilma, ööd-ilma vt öö

ilmast ilma
alatasa, ühtelugu, vahetpidamata. Ilmast ilma ajanud ta meie loomad kinni.

ilma tegema
määrava tähtsusega olema, tooni andma. Neil võistlustel tegid ilma hoopis nooremad sportlased.

selge ilmaga segama
kõnek äkitselt, heast peast arusaamatut juttu rääkima. Mis ta segab selge ilmaga!

ilm2 ‹-a 23› ‹s›
maailm (hrl. vabamas, kõnekeelsemas stiilis, osas ühendites vananev). a. maakera koos seda asustava inimkonnaga; inimesed, rahvas, avalikkus; teatav ringkond, mingi eri- v. huvialaga seotud inimesed; maapealne elu vms. Maine, seesinane ilm. Lapsed kasvavad ja lähevad laia ilma. Ilmas juhtub mõndagi. Mujal ilmas on jälle teisiti. Kõigest pole vaja kogu ilmale kuulutada. Sai ilma naeruks. Tulevad kas või ilma otsast kohale. Terve ilm oli juttu täis. Ega raha ilmast otsas pole! Ei tema tunne veel ilma ega inimesi. Mees on palju mööda ilma rännanud. Teevad lõpuks ilma ees valelikukski. Tema tahab näidata, et ilmas ometigi õigust leidub. Tead sa kurja ilma alati uskuda. Vanad inimesed kurtsid ilma hukas olevat. Lahkus siit ilmast, läks, kolis teise ilma 'suri'. Ilm õpetab inimese, raske koorem hobuse. Ära usu ilma, ilm ajab puru silma. *Üks paigake siin ilmas on, / kus varjul truudus, arm ja õnn. L. Koidula. b. piltl teatavad nähtused tervikuna, omaette süsteemina. Inimese sisemine, vaimne ilm. Kogu tema tunnete ilm on segi paisatud.
▷ Liitsõnad: all|ilm, kunsti|ilm, maa|ilm, pool|ilm, spordi|ilm, teaduse|ilm, tuleviku|ilm, välisilm; mõtte|ilm, sise|ilm, tahte|ilm, tunde|ilm, vaimuilm.

(ei) maast ega ilmast, (ei) ilmast ega maast, (ei) maad ega ilma, (ei) ilma ega maad vt maa

ilma hooleks ~ hoolde
hoole v. hoolitsuseta. *Vaese tüdruku iseoma lapsega jättis nagunii ilma hoolde .. A. Hint.

ilmale tooma ~ kandma
sünnitama. *Iga teine oleks tookord lapse ära kaotanud, kui mees jalga laskis. Aga tema tõi ilmale .. R. Kaugver. *Samal ööl, kui Külasoo Mare kandis ilmale oma kolmanda poja, nägi Tõnis Tihu unes .. A. Hint.

ilmale tulema
sündima. Poiss olevat tulnud ilmale õnnesärgis.

ilma peal, ilma peale
peavarju v. sissetulekuta. Abilistel tuli hoolt kanda, et neid ilma peale ei jäeta.

ilma soojaks kütma
maailmas kõike hästi seadma; kõiki aitama. Jõuad sina ilma soojaks kütta!

maa ja ilm vt maa

maast ja ilmast, ilmast ja maast, maad ja ilmad kokku vt maa

(mitte) ilma peal
‹eitusega› kõnek mitte iialgi, eluilmaski. Ta ei oleks seda ilma peal uskunud, aga seekord nägi oma silmaga.

[kedagi] teise ilma saatma
kedagi tapma, surmama. Räägitakse, et ta olevat oma mehe teise ilma saatnud.