[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aasta|käik

1. bibl perioodikaväljaande ilmumisaasta järjenumber alates ilmumise algusest. Ajalehe kuues aastakäik.
2. (hõlmab teat. aastal sündinud inimesi (ka ainult mehi) v. teat. aastal ilmunut, loodut vms.). a. (inimeste kohta). 1940. aastakäigu mehed. Sõja puhkedes mobiliseeriti 15 aastakäiku. Demobiliseerima hakati vanematest aastakäikudest. Sportlaste nooremad aastakäigud. b. (perioodikaväljaannete kohta). Ajakirjad olid korralikult aastakäikude kaupa köidetud. Raamatukogus polnud „Loomingu” kõiki aastakäike. c. (teat. aasta viinamarjasaagist valmistatud veini kohta). 1981. aastakäik oli Bordeaux's väga hea. d. (tehasest välja lastud automudeli kohta). 1950. aastakäigu Rolls-Royce.

agitatsiooni|brigaad
nõuk agitatsiooni tegev ning samal ajal meelelahutust pakkuv inimeste rühm

ahel ‹-a 2› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› kett (näit. endisajal vangide) köitmiseks, millegi kinnitamiseks. Ahelate kõlin. Ahelaisse panema, neetima. Ahelais orjad. Vangid vabastati ahelaist. Tulekolde kohale kookude või ahelate otsa riputati keedupajad. Ta on nagu ahelatega kodu külge needitud. *Kõlistas [koer] korra ahelaga ja vigises jälle. A. Maripuu. || piltl (millegi kammitseva, köitva, takistava v. ikestava, rõhuva kohta). Kuulsuse ahelad. *Kui kesktalvel külm õige pakaseks läheb, raputab vangistatud Peipsi oma ahelaid. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: jala|ahel, kaela|ahel, käe|ahel, paja|ahel, raud|ahel, vangiahel(ad); abielu|ahel, jää|ahel, orjaahel(ad).
2. üksteisele järgnevate esemete, nähtuste, faktide, sündmuste, ka inimeste jne. pidev rida. Jõekallast palistav hõbepajude ahel. Rahvatantsijate värvikad ahelad staadionimurul. Terve ahel kauneid järvi. Paljudes kõrgmolekulaarsetes ainetes paiknevad süsinikuaatomid ahelana. Assotsiatsioonide, järelduste ahel. Sündmuste ahel. Helgemad hetked elupäevade hallis ahelas. See oli vaid üks lüli mu tööde ja ettevõtmiste pikas ahelas.
▷ Liitsõnad: arengu|ahel, elektri|ahel, koralli|ahel, kõrval|ahel, pea|ahel, süsiniku|ahel, toitumisahel.

ahju taga konutama ~ istuma
kodus olema, vähe väljas, inimeste hulgas liikuma. Mis te, noored inimesed, ahju taga konutate, minge peole!

aja|lugu

1. ühiskonna ja looduse arenemise protsess. Euroopa, Eesti, Tallinna ajalugu. Eesti Kirjameeste Seltsi, „Vanemuise” segakoori ajalugu. Rahva, inimühiskonna ajalugu. Ajaloo kulg, käik. Pööre maailma ajaloos. Ajaloo areen, näitelava. Looduse, taime- ning loomariigi, Maa ajalugu. Filosoofia, pedagoogika, matemaatika ajalugu. Eesti keele, kirjakeele, kirjanduse, kunsti, muusika, laulupidude ajalugu. Meresõidu, lennunduse ajalugu. See lavastus jääb meie näitekunsti ajalukku. Esmakordselt olümpiamängude ajaloos. Uus lehekülg uisuspordi ajaloos. || (inimeste teadvuses säilinud) kauge minevik. Teise maailmasõja lahingud, sündmused on praeguseks (juba) ajalugu. Suurtest heitlustest on saanud ajalugu. Koos purjelaevadega on ajalukku läinud, vajunud ka vanad meremehelaulud. Siin vanas Tallinnas on kauge ajalugu ning tänapäev omavahel põimunud.
2. ühiskonna vms. arengukäiku käsitlev teadus, õppeaine v. uurimus. Läheb ülikooli ajalugu õppima. Õpib soome-ugri rahvaste ajalugu. Koolis oli ta huvitatud ajaloost ja geograafiast. Kevadel tuleb ajaloos(t) eksam. Kolmeköiteline Eesti ajalugu.
▷ Liitsõnad: agraar|ajalugu, antiik|ajalugu, asustus|ajalugu, esi|ajalugu, keele|ajalugu, kirjandus|ajalugu, kultuuri|ajalugu, kunsti|ajalugu, majandus|ajalugu, male|ajalugu, muusika|ajalugu, sõja|ajalugu, teatriajalugu.
3. (panganduses:) sooritatud toimingute loetelu. Maksete ajalugu. Aeg-ajalt võiks internetipangas kontrollida rahaliste tehingute ajalugu. Väärtpaberitehingute ajaloo väljavõte.

aju|rünnak
probleemile lahenduse otsimine rühma inimeste loova mõtlemise stimuleerimise teel

aju|trust
mingi laiahaardelise ürituse kavandamisel ja juhtimisel tegutsev võimekate inimeste rühm vrd mõttekoda

amoki|jooks
(peamiselt Malai saartel:) hullushoos raevunult ringitormamine ja ettejuhtuvate inimeste surmata püüdmine | piltl. *Algas .. argipäev: võimule saanud poliitikute ja majandusmeeste amokijooks saagi järele .. R. Tiitus.

antropoloogiline ‹-se 5› ‹adj›
antropoloogiasse kuuluv; inimese teket, põlvnemist, samuti inimeste rassilisi jt. iseärasusi käsitlev. Antropoloogilised uurimused, avastused. Antropoloogilised mõõtmised, andmed. Antropoloogiline tüüp 'rassi alajaotus'.

are|keel
ped lihtsustatud, kergesti loetav ja mõistetav keel (näit. arengupuudega inimeste tarvis). Ekskursioone korraldatakse ka arekeeles.

arhitektuur ‹-i 21› ‹s›

1. inimeste eluks ja tegutsemiseks vajalikku ruumilist keskkonda kujundav, ehitisi jm. rajatisi planeeriv ning projekteeriv looming, ehituskunst. Arhitektuuri õppima.
2. arhitektuuri-, ehitusstiil. Notre-Dame'i gooti arhitektuur. Standardse arhitektuuriga elamu.
Omaette tähendusega liitsõnad: aiandus|arhitektuur, antiik|arhitektuur, barokk|arhitektuur, elamu|arhitektuur, kivi|arhitektuur, küla|arhitektuur, maastiku|arhitektuur, militaar|arhitektuur, profaan|arhitektuur, puu|arhitektuur, sakraal|arhitektuur, sise|arhitektuur, tellis|arhitektuur, tsiviilarhitektuur

arvuti|põlvkond

1. info arvutiehituse ajaloos omaette arengujärgu moodustavad arvutid. I, II, III, IV, V arvutipõlvkond.
2. arvutihuviliste inimeste põlvkond. Olen arvutipõlvkonna laps. Ta esindab noort, kosmopoliitset arvutipõlvkonda.

asula ‹1› ‹s›

1. (hrl. tiheda, kompaktse hoonestusega) asustatud koht (näit. linn, alev, küla). Väike, suur asula. Linnalised asulad ja maa-asulad. Iru muistne kindlustatud asula. Kirikute, raudteejaamade juurde tekkinud asulad.
▷ Liitsõnad: abi|asula, keskasula; kaevandus|asula, kaluri|asula, kolhoosi|asula, kuurort|asula, maa-|asula, polaar|asula, puhke|asula, põllumajandus|asula, sovhoosi|asula, töölis|asula, tööstus|asula, vabrikuasula.
2. hrl van inimeste eluase v. asumispaik. *Sest ka oma vannitoa saavad nad, kuigi mitte selles ajutises asulas, vaid pärises eluhoones .. A. H. Tammsaare.

auto ‹6› ‹s›
mootorveok v. -sõiduk veoste v. inimeste transportimiseks maanteedel v. tänavail. Auto rattad, rehvid, raam, kere, vedrustus, rool, mootor, pidurid. Lahtine, kinnine auto. Eriotstarbelised autod. Istub autosse, sõidab autoga, juhib autot. Auto seisab, sõidab, kihutab, peatub, teeb äkilise käänaku, võtab järsu kurvi. Auto veab puid, vilja, kruusa. Jalakäija jäi auto alla.
▷ Liitsõnad: amfiib|auto, auru|auto, bensiini|auto, diisel|auto, elektri|auto, furgoon|auto, gaasiballoon|auto, gaasigeneraator|auto, gaasiturbiin|auto, hõljuk|auto, kallur|auto, kart|auto, liini|auto, maastiku|auto, madel|auto, mikro|auto, mini|auto, mängu|auto, platvorm|auto, poort|auto, rahva|auto, ralli|auto, roomik|auto, sadul|auto, seeria|auto, soomus|auto, spordi|auto, standard|auto, sõidu|auto, tsistern|auto, tõld|auto, veo|auto, võidusõidu|auto, võistlus|auto, väike|auto, õppeauto; agitatsiooni|auto, ambulants|auto, kastmis|auto, kauba|auto, kauplus|auto, kiirabi|auto, kino|auto, külmutus|auto, leiva|auto, metsaveo|auto, miilitsa|auto, palgi(veo)|auto, piima|auto, posti|auto, prügi(veo)|auto, sanitaar|auto, surnu|auto, tuletõrje|auto, tänavakastmis|auto, tänavakoristusauto; ameti(sõidu)|auto, asutuse|auto, era|auto, luksus|auto, taksi|auto, teenistus|auto, üüriauto.

avalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. üldiselt teada olev v. teatavaks saanud; (paljude) inimeste juuresolekul toimuv; varjamatu, ilmne. Pettus tuli avalikuks. Asi oli avalikuks saanud. See on avalik saladus. Asjaarutamine kohtus oli avalik. Avalik vargus. Puhkes avalik tüli, skandaal. See on ju avalik riisumine ja röövimine! Vahekorrad teravnesid avalike kokkupõrgeteni. Rahulolematus kasvas avalikuks vastuhakuks. Parem avalik vaenlane kui salalik sõber.
2. kõigile, rahvahulkadele, üldsusele mõeldud v. ette nähtud, kõikide kasutada olev. Avalikud raamatukogud. Linna avalikud käimlad. Kinodes, kohvikutes, restoranides, lauluväljakul jt. avalikes kohtades. Osa koolipidusid on avalikud, osa kinnised. Avalik loeng, esinemine, ettekanne, kõne. E. Vilde avalik kiri Eesti Kirjameeste Seltsile. Avalik maja 'lõbumaja'. Avalik naine 'lõbunaine'.
3. ühiskondlikku v. halduslikku sfääri kuuluv, sellesse puutuv v. seda haarav. Politsei kaitseb avalikku korda, võitleb avaliku korra rikkujatega. 1. üldlaulupidu oli suursündmus Eesti avalikus elus. C. R. Jakobsoni avalik tegevus põllumeeste seltsides. Talupojad maksid pearaha ja kandsid teisi avalikke kohustusi. Avalik arvamus 'rahvaküsitlustel, valimistel, meeleavaldustel jm. ilmnev suurema inimühenduse hinnang ühiskondlike nähtuste kohta'. Avalik teenistus 'töötamine riigi v. kohaliku omavalitsuse ametiasutuses'. Avalik omand 'riigile v. omavalitsustele kuuluv omand'. Avalik maks 'riigi v. omavalitsusmaks'. Avalik õigus 'õigusvaldkond, mis reguleerib avalikest huvidest tulenevaid suhteid'. Avalik huvi 'rahva ühishuvi; õiguslikult määratud riigi tahe'. *On aga inimestel tahtmist jännata nende avalikkude asjadega! H. Raudsepp.
4. van avameelne, otsekohene. *Ole ometi avalik, Lea, ja ütle: keda armastad sina? B. Alver. *.. kuigi ma olen avaliku jutuga ja veidi liiga otsekohene .. A. Jakobson.

avalikult ‹adv›

1. avalikkuse ees, inimeste nähes v. kuuldes; varjamatult. Ta polnud kunagi avalikult esinenud. Kohtuotsus kuulutatakse avalikult. Sellest avalikult ei räägita. Mõni joob avalikult, mõni salaja. Astus avalikult ülemuste vastu välja. Kurameerib päris avalikult teise mehega. Mõned piilusid kardinate vahelt, mõned vaatasid avalikult.
2. avameelselt, otsekoheselt. *.. me oleme mõlemad juba peaaegu vanad inimesed ja võiksime teineteisega päris avalikult ja otsekoheselt rääkida. A. H. Tammsaare.

barakk ‹-raki 21› ‹s›
kerge keldrita (puu)ehitis, hrl. inimeste majutamiseks. Pärast sõda tuli elada barakkideski. Ehitusmehed, metsatöölised majutati barakkidesse. Laagri barakid.

biheiviorism ‹-i 21› ‹s›
psühh 20. saj. esimese poole psühholoogia suund, mis põhjendab inimeste ja loomade käitumist välismaailmast saadavate ärritustega, käitumispsühholoogia

buss ‹-i 21› ‹s›
inimeste veoks ehitatud paljuistmeline sõiduk, autobuss. Suured, uued, mugavad bussid. Millal esimene, viimane, järgmine buss väljub, saabub? Buss sõidab ette, peatub, seisab. Tulen hommikuse, õhtuse, kella kahese bussiga. Sõida viienda (liini) bussiga Kelluka peatusse. Astusime, sisenesime bussi. Väljusin bussist, astusin bussist maha. Jäime bussist maha. Buss jäi hiljaks. Buss oli täis, pooltühi. Kas sõidame bussiga või rongiga? Bussijaamas sagis bussilt tulijaid ja bussile minejaid.
▷ Liitsõnad: ekspress|buss, kaugliini|buss, kiir|buss, liini|buss, linnaliini|buss, lisa|buss, lõõts|buss, maaliini|buss, turismibuss.

demagoogia ‹1› ‹s›
rahva, inimeste poolehoiu taotlemine petlike lubaduste ning tõe moonutamisega, hämamine. Parteide valimiseelne demagoogia. Demagoogiat tegema. Pääses demagoogia abil võimule.

elu|kvaliteet
maj inimes(t)e hinnang oma eluolule. Pikk eluiga ja parem elukvaliteet peaks olema riigi prioriteediks. Elukvaliteet sõltub tervisest, materiaalsest ja vaimsest heaolust. Kuidas tõsta elukvaliteeti?

elu|maja
maja inimeste elamiseks, eluhoone, elamu. Ühekorruseline, mitmekorruseline elumaja. Kaheksa korteriga elumaja. Ehitatakse tootmishooneid ja elumaju. Müüa elumaja koos kõrvalhoonetega.

elu|praktika
inimes(t)e igapäevane töö ja tegevus; sellest saadavad elukogemused. *Noored inimesed on ju nii ilma elupraktikata, et nad ei tea sugugi, mis on nende kohus! E. Särgava.

elu|ring

1. tegevuse, inimeste jm. ringkond, milles kulgeb igapäevane elu. *.. kõige enam kodus tunnen end lihtsate inimeste eluringis. V. Panso.
2. elu (3., 4. täh.) *Konn on seega kahepaikne loom, kelle eluring kulgeb kuival maal ja vees, kuid algab tingimata vees. K. Põldmaa.

eri|olümpiamängud pl
vaimupuuetega inimeste olümpiamängud. Eesti on saanud eriolümpiamängudelt hulgaliselt medaleid.

eskalaator ‹-i, -it 2› ‹s›
iseliikuv trepp inimeste üles v. alla transportimiseks. Metroosse laskuti eskalaatoril. Sõitsime kaubamaja kolmandale korrusele eskalaatoriga.

eugeenika ‹1› ‹s›
biol õpetus inimeste pärilike omaduste parandamisest, pärilikkushügieen

freudism ‹-i 21› ‹s›
psühh psühholoogia vool, mis tähtsustab alateadvuse osa inimeste vaimse ja ühiskondliku elu nähtuste seletamisel, psühhoanalüüsi algvariant

front ‹frondi 21› ‹s›

1. esikülg. Hoone on frondiga tänava poole. Frondist eenduv sammasrõdu.
2. joon, viirg, riba. Tänavat ääristab puude front. Hoonete frondist eenduv ehitis.
▷ Liitsõnad: hoonestus|front, metsa|front, müüri|front, tänavafront.
3. meteor tinglik piir v. üleminekuvöönd erinevate omadustega õhumasside vahel. Külm, soe front. Tormide front.
▷ Liitsõnad: atmosfääri|front, pilve|front, vihma|front, äikesefront.
4. rinne. Frondilt saabusid ärevad teated. *Kui jõuate frondile, siis võib-olla on juba lahingud käimas. A. Hint.
5. piltl mingi riikliku, ühiskondliku vm. ühtse suunitlusega tegevuse ala; ühist eesmärki taotlevate inimeste kogu. Konservatiivne, radikaalne front.

gaasi|kamber
ruum v. mahuti gaasiga töötlemiseks. Raamatuid töödeldakse hallitusseente hävitamiseks auru- v. gaasikambrites. || (fašistidel inimeste hukkamiseks)

geriaatria ‹1› ‹s›
meditsiini haru, mis käsitleb eakate inimeste haigusi, ravi- ja profülaktikameetodeid

grotesk ‹-i 21› ‹s›

1. kirj kunst inimeste, esemete, olukordade jm. veidralt liialdatud ja moonutatud kujutamine, milles põimuvad reaalsus ja fantastika, traagiline ja koomiline, kohutav ja lõbus jne.; selles laadis teos. Leidlik, tabav grotesk. Groteski kalduv lavastus. Selles portreebüstis on tublisti groteski. *Kentsakad lood, mis juhtuvad vaikses puhkekodus „Valge šampinjon”, on teritatud groteskini. H. Lumet.
2. kunst mitmesugustest looma-, taime- jm. motiividest kujundatud fantastiline ornament
3. trük groteskkiri

grupi|pilt
inimeste gruppi kujutav foto. Kokkutulekul tehti mitmeid grupipilte.

habras ‹hapra 19› ‹adj›

1. kergesti murduv, purunev v. katkev, õrn. Haava oksad on võrdlemisi haprad. Veresoonte seinad olid muutunud jäigaks ja hapraks. Vanal inimesel on luud hapramad kui noorel. Haprad küüned. Juuksed on kuivad ja haprad. Habras niit, paber. Habras nagu klaas, portselan. Liigne karastamine teeb terase hapraks. Mänd on hapram kui kask. Vili on küps ja ta kõrs üsna habras. || piltl (hääle, helide kohta). Laste haprad ja õrnad hääled. Eit laulis väriseva ning hapra häälega.
2. (keha)ehituselt nõrk v. õrn; peenike, sale. a. (inimeste v. nende kehaliikmete kohta). Habras naine, tütarlaps, poisike. Tema plikalikult habras kuju. Pärast haigust oli ema veelgi hapram kui enne. Haprad käed, sõrmed. Sale ning habras piht. *Tütar on .. hapra kondiga ja alatihti haiglane. V. Ilus. b. (muu kohta). Metsaserval sirgus noor ja habras kask. Üle jõe viis habras rippsild.
3. piltl kergesti hajuda v. kaduda võiv, õrn. Uni, vaikus oli habras. Sellest lapsepõlveunistusest on jäänud vaid habras mälestus. Liiga habras oli ta side tegeliku eluga. Nende armastus oli hapram, kui võis arvata.
4. kõnek halb, täbar. Habras lugu. Kui asi hapraks läheb, siis saada meile sõna. *Une- ja söögiajad on segi, enesetunne habras, isu puudub .. R. Sirge.
Omaette tähendusega liitsõnad: ime|habras, ülihabras

hea ‹pl. part häid pl. illat headesse e. häisse 15 komp parem superl kõige parem e. parim›
ant. halb, paha
1. ‹adj› oma laadi, omaduste, kvaliteedi poolest hinnatav, väärtuslik, nõuetele vastav. a. (inimeste kohta:) osav, vilunud, võimekas, tubli. Hea maletaja, matemaatik, arst, õpetaja, ujuja. Hea võõrkeelte oskaja. Kõnemees on ta hea. Inna on hea õpilane. Peetrist oleks võinud saada hea insener, advokaat, ohvitser. b. (omaduste, võimete, oskuste, samuti füüsilise v. psüühilise seisundi kohta). Hea isu, uni, tervis. Hea ja tugev süda. Sportlase head kopsud. Hea nägemine, kuulmine, keskendumisvõime. Hea rühiga, kasvuga noormees. Hea peaga poiss. Mu enesetunne, meeleolu, tuju on hea. Tal oli päris hea hääl, väga hea maitse. Meie korvpallurid on heas vormis. Ta näeb üsna hea välja. *„Mul on hea kõht,” uhkustas hunt. „Kui tahan, võin süüa kas või kive..” L. Tigane. c. (esemete, ainete vms., ka koduloomade kohta). Ta ostis endale hea ülikonnariide, hea raadioaparaadi ja hea pesumasina. Need on veel üsna head kingad, rõivad. Head küünlad põlevad kaua. Hea kirves, saag, nuga, vikat. Teos on trükitud heale paberile. Hea maa, muld. Tänavu on hein, vili hea. Hea, kõigi mugavustega korter. Puder, kook, sai tuli hea. Head söögid ja joogid. Head õunad. Vein, õlu maitses hea. Leib oli hea maitsega. Hea lõhnaga lill. Hea tõukari, lüpsilehm, veohobune. Head tõugu kanad, lambad. d. (nähtuste, olukordade vms. kohta). Head lauakombed. Hea hoolitsus, teenindamine, reklaam. Õppeedukus oli tal hea. Head hinded tunnistusel. Haige seisund, olukord on hea. Nooruk sai hea hariduse, kasvatuse. Hea muusika, kirjandus, portree, maastikumaal. See on hea raamat, luuletus, ettekanne. Välismaalase kohta rääkis ta head eesti keelt.
2. ‹adj› sõbralik, lahke; positiivsete eetiliste omadustega, moraalselt väärtuslik; kiiduväärt. Hea inimene, kaaslane, hooldaja. Sul on hea mees, poeg. Head vaimud, haldjad. Hea kohtlemine, vahekord, vastuvõtt. Riikidevahelised head suhted. Ta oli mu vastu hea. Neiu on hea iseloomuga. Noormehe käitumine ja elukombed olid head. Tegin seda heast südamest. Teen seda hea meelega 'meeleldi, meelsasti'. Ole hea tüdruk, ära kiusa endast väiksemaid. Vanakese silmad näisid head ja lahked. Võõrasema ei vaadanud lastele hea pilguga. Neil oli hea läbisaamine. Kadunut tuletati meelde hea sõnaga. Liigub heas seltskonnas. On pärit heast perekonnast. Ilm on selline, et hea peremees ei aja koeragi välja. Heal lapsel mitu nime. Hea naine maja lukk, paha naine põrgutukk. || (kõnetlus- ja viisakusväljendites). Head inimesed, aidake! Ole hea, tule siia! Olge hea, astuge sisse! Aitäh, hea laps, et sa vanainimest aitasid! Sepp, hea mees, rautas hobuse ära. *Aga nüüd, head kuulajad, oleks teile üks küsimus. H. Saari. | iroon. Hea mees lubama 'lubab, kuid ei täida'. Kes see hea inimene oli, kes tema peale kaebama läks? || lähedane, intiimne. Hea tuttav. Ta on mu hea sõber, temale söandan kõigest rääkida.
3. ‹adj› mingis suhtes soodus, kasulik, sobiv. Hea juhus, võimalus, õnn. Head kaardid mängus. Head tutvused raamatukaupluses. Ended olid head. Töötingimused on siin head. Hea ettepanek, tagajärg, tulemus. Hea kuulsus, nimi. Hea ilm, kliima. Vanad head ajad. Head kaupa, äri tegema. Häid ja halbu päevi nägema. Midagi, kedagi heas valguses näitama. Heal järjel olema. Leidis hea teenistuse, tööotsa. Tegi abiellumisel päris hea partii. Saime kinos head kohad. Sain kodunt häid sõnumeid. Mul tuli hea idee, mõte. Harril on vennale hea mõju. On hea, et sa tulid. Vitamiinid on väsimuse vastu head. Lavastus jättis üsna hea mulje. Ära ole endast nii heal arvamusel! Püüdsin end näidata heast küljest. Lõpp hea, kõik hea. Hea nõu on kallis. Saagist jäi talupojale heal juhul 2/5. | (nõrgenenud tähenduses). Ühel heal päeval läks ta meilt ära. || (soovide, tervituste, jumalagajätu jne. väljendamisel). Head aega! Head õhtut! Head ööd! Häid pühi! Head uut aastat! Head reisi! Head tervist!
4. ‹adj› mugav, mõnus, meeldiv, hõlpus, kerge. Sul hea naerda, rääkida! Jalgrattaga on poisil hea koolis käia. Terava vikatiga on hea niita. Kuumal suvepäeval on hea põõsa all lamada. Kodus on nii hea olla. Hea laske-, istumisasend. Hea tool, voodi. Toas oli hea ja soe. Hea käekäik, põli. Hea soe tunne südames. Küll sul on ikka hea elu. Külas hea, kodus veel parem. *Oli hea teada, et tal kuhugi tõtata ei olnud. M. Raud.
5. ‹adj› (kogust, kvantiteeti, hulka märkivalt v. rõhutavalt:) rohke, ohter, paras, tubli, tugev, suur. Mõne hea aasta eest. Mitu head päeva tagasi. Linnani on mitu head kilomeetrit. Tal oli teiste suusatajate ees hea edumaa. Hea hulk maad tuli jala käia. Õhtuks oli tehtud hea tükk tööd. Auto eest maksti head hinda. Hea summa raha. Hea sissetulek, palk. Hea patakas käsikirja. Hea kartuli-, viljasaak. Lõikas hea kannika leiba. Rüüpas hea lonksu vett. Tehti hea laar õlut. Hea sületäis puid. Tuli hea hoog vihma. Sai hea müksu, keretäie. Laps sai kukkudes hea hoobi. Nuttis hea peatäie. Talle tehti hea peapesu. Tal jätkub head tahet, kannatust mind lõpuni kuulata. *Tuhkur on mägrast peaaegu poole väiksem, vahest nii hea kassi suurune.. R. Roht. || ‹adjektiivi vm. sõna ees› kõnek (intensiivistab sellega väljendatut:) üsna, kaunis, võrdlemisi. Hea paks raamat. Hea suur õun. Hilinesin hea mitu korda. Mu vennad on head pikad mehed.
6. ‹adj› murd parem; ant. vasak. *Kaks oli teed, kas kurale või heale – / ma mõlemale tõmmand kriipsu peale.. A. Alle.
7. ‹s› miski väärtuslik, hinnatav, kasulik, meeldiv vms. Kellelegi head soovima. Kellelegi head tegema. Kellegagi head ja halba jagama. Head kurjaga tasuma. Võitlus hea ja kurja vahel. Igal inimesel on oma head ja vead. Mis teil head on? Pole halba ilma heata. Ei lausunud head ega kurja. Kui heaga ei antud, võeti kurjaga. Katsusime heaga läbi ajada. Tänan teid kõige hea eest. Küsisin seda hea pärast. Temast räägiti üksnes head. Sellest loost ei tule midagi head. Mis hea pärast ma peaksin tema ees vabandama? *Olen käinud mitmegi [arsti] juures, aga suurt head sellest pole olnud. P. Vallak.
8. ‹s› „rahuldavast” kõrgem hinne (4), hrl. koolis. Väga hea 'kõrgeim hinne (5)'. Õpilase tunnistusel olid üksnes head ja väga head.

hea|tegevus
annetuste tegemine v. vabatahtlik tegevus teiste inimeste heaolu parandamiseks

hekatomb ‹-i 21› ‹s›
aj
1. suur loomohver (hrl. 100 veist) Vana-Kreekas
2. piltl inimeste massiline tapmine v. hukk. *Süsteem ..ei taha lahkuda ajalooareenilt enne, kui on toime pannud veel ühe verise hekatombi. R. Parve.

hing1 ‹-e 22› ‹s›

1. hingamine, hingetõmme; hingeõhk, sisse- v. väljahingatav õhk. Köhahoog, tolm, tuisk matab hinge. Haigel matab jälle hinge. Kuumus, leil, suits, lehk lõi, pani, võttis hinge kinni. Rõõmust, põnevusest, hirmust, ärritusest jäi mul hing (rindu) kinni. Jooksin, köhisin nii et hing (rinnus) kinni. Põgenesin toast, hing ehmatusest kurgus. Tõmbasin sügavalt, kergendatult hinge. Mees tühjendas õllekapa ühe hingega. Ujun juba viis meetrit ühe hingega. Ta pidas vee all mitu minutit hinge kinni. *Vanamees vedas vilinal hinge ja ärgitas uuesti. A. Maripuu. | piltl. Kell seinal tõmbas kähisedes hinge ja lõi raginal kuus pauku. || (vähestes ühendites:) õhk, gaas. Õlu tuleb ankrusse hinge alla 'õhutihedalt kinni' panna. Õlu on vaadis hinge all. Kork ei pea hinge. *Jannsen kahmas oreli sõrmiste järele, et alustada laulu... Kuid orelil polnud hinge sees.. E. Särgava.
2. elu, eluvõime; elujõud, eluvaim. Hinge kallale kippuma. Sul ainult tühipaljas hing, ei muud midagi. Jookse, kui sul hing armas. Mehele jäi hing vaevalt sisse. Surijal on veel hing sees. Tal on hing väljas, välja minemas. Köhib, nutab kas või hinge seest. Ega ta enam hinge tõuse. Keegi ei jäänud, kedagi ei jäetud hinge. Uppunu saadi hinge. Sain, pääsesin hingega tulema. Palgast jätkus ainult selleks, et perel kuidagi hinge sees hoida, pidada. Süüa sai parajasti niipalju, et hing sees seisis. Ussil on visa hing. Pühadeks võeti seal hing välja. Kalamees peab kassi ikka hinges. Ei tulnud peole enam endist hinge sisse.
3. sisemaailm, eelkõige tundmuste ja tahte ala; ka nende kujuteldav asu- ja lähtekoht (sageli mitmesugustes piltlikes väljendites). Hinge ilu, suurus, ülevus. Ta on uhke, alandliku, nurjatu hingega. Otsiva, rahutu, õilsa, ülla hingega inimene. Fantaasiarikka, ilutseva hingega luuletaja. Hing kisendab kellegi, millegi järele. Hing igatseb midagi kaunist. Hing väriseb, on hirmul, ärevil. Mu hing aimab halba. Tema hing ei teadnud pettusest midagi. Jäta, jätke mu hing rahule! Hing jääb millegagi rahule, on millegagi rahul. Sõi ja jõi, mida hing himustas. Hing keeb vihast, raevust. Hinges keeb, käärib viha. Kartus, tusk poeb, jääb hinge. Nukrus, igatsus tükib hinge. Need sõnad läksid hinge, hakkasid hinge (kinni). Teiste naer ja pilge lõikas küürakale hinge. Hinge kogunes sappi, vimma. Pilkest jäi okas hinge. Kes teise hinge näeb. Venna surm jättis ta hinge sügava jälje. Poisi hinges tõusis trots. Hingelt noor, vana. Hingelt haige, muserdatud inimene. Oma hingelt on ta väikekodanlane. Ta hinges valitses rõõm ja rahu. Oma hinge põhjas uskus ta, et kõik pöördub veel heaks. Kahetsen juhtunut hinge põhjast '(üli)väga'. Olin hinge põhjani '(üli)väga' liigutatud, vapustatud. Kurbus, mure ahistab, rõhub, täidab hinge. Kadedus näris ta hinge. See vihje pani hinge kipitama, kripeldama, pakitsema. See jutt kosutas mu hinge. Kirjanik kirjutab sellest, mis hingel (kibeleb). Silmad on hinge peegel. Eidekesel on tüdimatu hing, temast jätkub kõikjale. Mitte igaühel pole sellist kanget hinge 'sellist tugevat tahtejõudu v. iseloomu'. Sel noormehel pole õiget ehitaja hinge. Maainimese hing igatseb põldude ja heinamaade järele. Ise noor tütarlaps, aga kasaka hing rinnus. Võõras ei mõista teise rahva hinge. *Hea raamat ei paljasta looja hinge üksnes lugejale, vaid ka loojale enesele. F. Tuglas. || (südametunnistusest; moraalse vastutuse ja kõlbeliste tõekspidamistega seotud tundemaailmast). Minu hing on sellest puhas, ei tea sellest midagi. Eksimus piinas, koormas, vaevas hinge. See kuritegu lasus tema hingel. Neid patte, seda süüd minu hingel, hinge peal pole. Varastamise pattu ta oma hingele, hinge peale ei võta. Keeldumise korral jääb selle inimese elu teie hingele, hinge peale. Räägib kõik viimseni hingelt, hinge pealt, hinge tagant ära. Paadunud hingega inimene. *Pealegi polnud tema teada Külasoo naistel midagi niisugust hinge taga, mida nad praegu kartma peaksid. A. Hint. || (kirglikust kaasaelamisest; innust, sisemisest põlemisest, (tegevus)õhinast). Näitleja mängus polnud hinge. Laulab, mängib, töötab hingega. Andus täie hingega oma tööle, uuele harrastusele. Ta teeb kõike hingega. Elu ilma elamusteta on hall ja hingeta. Mees juba üle viiekümne, kuid energiat ja hinge nagu noortel. || (kõrvutatuna v. vastandatuna ühelt poolt kehale, füüsilisele, välisele; teiselt poolt kainele mõistusele, vaimule). Reis tuli kasuks ihule ja hingele. Ise vastutan nii oma ihu kui ka hinge eest. Välise asjalikkuse all peitus hell hing. See mees on ju lausa robot: tal pole raasugi hinge. Mõõk tapab ihu, kuid sõna surmab hinge. *Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga: töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge.. A. H. Tammsaare. || piltl (millelegi elutule tema iseloomulikku ilmet andvast eripärast). Igal linnal on oma hing. See omapärane muusika kajastab rohtlate hinge.
4. (filosoofias, religioonis, mütoloogias:) mittemateriaalne surematu ja elustav alge, mis võib eksisteerida ka kehast sõltumatult. a. Hinge surematus. Hingede rändamine, ümberkehastumine. Surmaga arvati hinge kehast lahkuvat. On usutud, nagu võiksid surnute hinged oma endist kodu külastada. b. (ristiusuga seotud kujutlustes). Sul on patune hing. Hing läheb taevasse, põrgusse. Hing saab, läheb hukka. Ära saada oma hinge hukatusse. Kurat püüab, võrgutab hingi. Vanakuri, saatan päris tema hinge. c. (loomade, loodusesemete hingestatusest). Muistne inimene arvas, et igal loomal, linnul, puul, kivil, metsal, veel jne. on oma hing.
5. elusolend, hingeline, hrl. inimene. Ta on kuldne, truu, lihtsameelne, romantiline hing. See rahutu, väsimatu hing ei püsi kusagil paigal. Sa oled õnnetu, kadunud hing. See on üks müüdav, nurjatu, vilets, äraostetav hing. Liina, hea hing, on siin kõik korda seadnud. Tema, vaene hing, ei aimanud midagi. Pastor hurjutas jutluses koguduse eksinud, patuseid hingi. Siin ei tunne meid ükski, mitte ainus hing. Mitte kusagil ainustki elavat hinge. Õues ei olnud (inimese) hingegi. Oleks ta seal ainsatki meesterahva, naisterahva hinge kohanud. Lauda- ja majauksed pärani, aga õues mitte hingegi, välja arvatud koer. Ära räägi sellest ühelegi hingele. Surnud hinged 'mingi organisatsiooni, seltsi passiivsed, töös mitteosalevad liikmed'. || retoorilistes hüüatustes ja küsimustes kõneleja enda kohta, samuti familiaarses, kurjustavas v. retoorilises pöördumises kellegi teise poole. Mis sa hing ütled, kostad! Mis sa hing teed, ette võtad, peale hakkad! Söö, joo, maga niipalju kui soovid – mis sa hing veel tahad! Kuhu sa hing lähed? Kui kaua sa hing ikka kannatad! Kuidas ma, vaene hing, õpin, kui vaikust ei ole? Kuidas sa, armas hing, välja näed! Kus te, saatana hinged, logelesite? *„Armas hing, kuidas sa oma õpetajahärraga räägid!” hüüdis pastor. A. H. Tammsaare. || (hrl. inimeste arvu, hulga väljendamisel). Sissid tapsid majas viimse kui hinge. Tal oli seitse hinge peret. Perekonnas oli kuus hinge. Meid on siin koos mõnikümmend hinge. Mõisnikul oli mitusada hinge talupoegi. Teolisi oli vähemalt poolsada hinge. Vallamaksu võeti kaks ja pool rubla igalt hingelt. *Ja sõrajalgseid, neid lehmi, neid kah mõni mitu-setukümmend hinge... A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: inim|hing, mees|hing, naishing; kaunis|hing, õilishing; kuradi|hing, saatana|hing, vaenlasehing.
6. piltl (kellestki, millestki olulisest, põhilisest, kesksest). a. mingi kollektiivi, organisatsiooni, ettevõtte, ürituse vms. innustaja, eestvedaja, juhtiv isiksus. Ta on seltsi, näiteringi, ettevõtte, ürituse, matka hing. Laudkonna, seltskonna hingeks näib olevat noor neiu. Meie kodu hing on hakkaja ja energiline vanaema. b. lemmikharrastus, -tegevus, huviala, millega tegelemine on kujunenud vajaduseks. Sport ja muusika – need on poisi hing. Aed ja peenrad on eide hing. *Korvpalli oli tal hea mängida ja see oligi ta hing. V. Saar. c. millegi elustav tuum, põhiolemus. Kunsti sisu ja hing on peidetud ta sügavustesse. *Et lühidus on vaimukuse hing, /../ teen lühidalt.. G. Meri (tlk).

hoiu|kassa
maj ka nõuk panga tüüpi asutus, mille peaülesanne on inimeste rahaliste säästude kogumine ja säilitamine. Esimesed hoiukassad tekkisid 18. sajandi lõpul. Nõukogude ajal olid ainsateks finantsasutusteks hoiukassad. Võttis hoiukassast 100 rubla.

homo|abielu
homoseksuaalsete inimeste abielu

huikama ‹huigata 48›

1. valju (hrl. uutavat) häält v. heli kuuldavale tooma. a. (inimeste kohta:) ülemeelikusest, juubeldusest, endast märku andes vms. põhjusel hüüdma v. hõi(s)kama. Vastastikku huikama. Huikas heleda häälega. Huikab nagu vallatu karjapoiss. Huikab, nagu oleks metsas eksinud. Tütarlaps huikas pikalt ja helisevalt. Lapsed suplesid, huikasid ja pritsisid üksteist veega. Huikasime nii, et kaasik kajas, aga vastust ei tulnud. b. (loodushäälte, hrl. öökulli kohta). Kakk, öökull huikab „Huhuu!”. *Tuul.. huikas vahedalt ja õelalt kirikutornis.. L. Vaher. c. (sireenide, vilede, pasunate lühema, järsema heli kohta). Kusagil kaugel huikas vedur. Laev huikas kumedalt ja lähenes sadamale. *Ja ikka veel huikasid linnuselt ja selle lähemast ümbrusest sõjasarved. A. Antson.
2. ‹hrl. koos objektiga› huikega kutsuma. Kari huigati koju. Perenaine huikas heinalised lõunale, sööma. Üksteist huigates kogunesid marjulised metsaservale.
3. piltl (millegi hõredalt asetsemise v. tühi olemise kohta). Vili on nii hõre, et üks kõrs huikab teist taga. *Tuba huikas tühjusest. L. Vaher. *Kui osakonnast maaparandus üle käib, huikavad talud kui saarekesed keset suuri musti larakaid. V. Lattik.

huilgama ‹huilata 48›
kestvaid ühetoonilisi helisid kuuldavale tooma, uluvalt huikama. a. (vilede, sireenide, pasunate kohta). Huilgav vabrikuvile kuulutab lõunatundi. Vedur huilgas ja ešelon hakkas liikuma. Autod kihutasid huilates mööda. Hakkasid huilgama fanfaarid ja pasunad. Huilgavad udusireenid. b. (inimeste kohta). Röökides ja huilates tormasid sõdalased lahingusse. Pulmarong kihutas mööda valjusti huilates ja hõisates. „He-heei!” huilgas ta heledalt. Poisid huilgasid rõõmust kui pöörased. Lõõtspilli saatel huilgas ta lorilaule. c. (loodushäälte kohta). Tuul, maru, torm huilgab. Väljas lagendikul huilgas ja möllas tuisk.

hõim ‹-u 21› ‹s›

1. aj ühise territooriumi, nime, keele v. murde ja ühiste tavade alusel kokkukuuluv etniline ja sotsiaalne inimrühm ürgkogukondlikus ühiskonnas. Uurali, soome-ugri, läänemeresoome hõimud. Primitiivne kalastajate ja küttide hõim.
▷ Liitsõnad: mägi|hõim, naaber|hõim, neegri|hõim, rändhõim.
2. hrl luulek rahvas; sugu; millegi poolest kokkukuuluv inimeste rühm. *Gruusia, kreeka, abhaasia tavades / kergelt ei kohane põhjamaa hõimud. U. Laht. *Kandes ääretut ahastust põues / elab lihtsate töömeeste hõim. A. Sang (tlk).
3. hõimlane, sugulane. *Ämm ja äi jätsid küll kohe alguses eemaletõukava mulje, kuid siis ei osanud ta veel ette kujutada niisuguste hõimude erikaalu perekonnas. V. Gross.

hõlp ‹hõlbu 21›

1. ‹s› kerge(m) elu; kergendus; kergus. Otsib, ajab hõlpu taga. Ei temal ole siin hõlpu loota. Ega hõlpu ole mul hiljemgi olnud. Sukeldusin töösse endale hõlpu andmata. Hõlpu ei ole elanud isad ega isaisad. *Lapse pärast ei saanud perenaine põrmugi hõlpu, ikka pidi ta täie inimese eest väljas olema.. A. H. Tammsaare. *..[rootslased] tungisid Lihula linnusesse, mille nad hõlbuga vallutasid.. E. Kippel.
2. ‹s› (noorte inimeste ja noorte loomade puhul:) lust, nooruslik kergus, elurõõm. Sälud, vasikad on hõlpu täis. Hõlpu jooksma 'lusti pärast jooksma'. *Las need karglevad, kel ihu hõlpu täis ja kere kerge... R. Sirge. *Juba hommiku poole olid noored esimesel pühal kiigemägedel hõlpu löömas.. M. Metsanurk.
3. ‹adj› hrv hõlpus; kerge. Hõlp töö, hõlp leib. Maal ei saa suvel keegi hõlpu elu nautida.

häälitsema ‹37›

1. mingit häält tegema, hääli kuuldavale tooma. a. (inimeste kohta). Laps hällis hakkas häälitsema. Ta häälitses ebamääraselt unes. „Vissi, vissi, vissi!” häälitses perenaine lehma kutsudes. *Iga kord, kui ta oma oletusi kinnitava tundemärgi leidis, häälitses ta kuuldavalt läbi suletud huulte. A. Jakobson. *„Nii et siis... ei!” häälitseb õnnetu kosilane. M. Traat. b. (muude elusolendite kohta). „Kukku! Kukku!” häälitseb kägu. Rukkis häälitses rääk. Ka kalad on suutelised häälitsema. *Siis hakkas häälitsema / ta jalge ees valge voon. M. Under. c. hrv (millegi elutu kohta). Kõrvalseinas häälitseb veetorustik. *Meri möirgab, kattes puude kohinat ja kõike, mis tormil häälitseb. A. H. Tammsaare.
2. murd sõnadega rahustama, vaigistama, meelitama; meelitavalt kutsuma. *Ära häälitse mind nagu last, mu süda ei kannata seda välja – ega ma mõni memm ole. A. Taar. *Ala-Sepale jõudnud, ronis Toomas üle püstandaia, häälitses koera vaikseks ja läks kohe aida juurde. A. Jakobson.

hüppama ‹hüpata 48›

1. hüpet v. hüppeid tegema, kargama; hüppega v. hüpetega kuhugi liikuma (inimeste ja loomade kohta). Alla, kõrvale hüppama. Üle nööri hüppama. Hüppas sadulast maha. Hüppasin ühel jalal. Hüppas vankrile, vankrisse, rekke, sadulasse, hobuse selga. Hüppas üle tara, kivilt kivile ja mättalt mättale. Hüppas aknast välja, vankrilt, vankrist maha. Hüppasin jala paigast ära. Hüppasime ja kargasime rõõmu pärast. Ohtlik on hüpata liikuvale trammile. Ta jooksis üle poriloikude hüpates. Hüppasin vette, et uppujat päästa. Orav hüppas oksalt oksale, puust puusse. Kass hüppas põrandale. Konn hüppas tiiki. | piltl. Süda hüppab suurest rõõmust. Pilk hüppas ühelt esemelt teisele. | sport. Harki, harkseisu hüppama. Hüppasime üle kitse. Kaugust, kõrgust, kolmikut hüppama. Teivast hüppama 'teivashüpet sooritama'. Langevarjuga hüppama. || äkitselt hooga tõusma; kuhugi kiiruga, hooga sööstma. Jalule hüppama. Hüppas püsti, toolilt üles. Hüppas voodis istukile. Sõdur lõi jalaga ukse lahti ja hüppas kööki. Hüppas mulle kallale, teele ette. || kõnek korraks kuhugi minema. Lubas minu juurest läbi hüpata. *Kui kinno lähme, siis teel hüppan kuhugi poodi sisse ja ostan vihiku. H. Rammo.
2. (üles) kargama, viskuma, paiskuma. Saag hüppas puu seest välja. Haak hüppas aasast välja. Käivitasin mootori ja traktor hüppas paigalt. Tuli hüppas kuiva samblatuti külge. Sädemed hüppasid igale poole laiali. *Vasja virutas käes olnud kivi niisuguse jõuga vastu maad, et see hüppas teelt kaugele rohu sisse. V. Beekman. || hüplema (2. täh.) Pall hüppab põrandal. Paat hüppas lainetel.
3. piltl kiiresti ja järsult muutuma; äkki muule siirduma. Turuhinnad hüppasid kõrgele. Temperatuur kord langeb, kord hüppab üles. Ühest äärmusest teise hüppama. Ühelt teemalt, kõneainelt teisele hüppama. Hüppas oma jutuga ei tea kuhu. *Venna juurest hüppas mõte koju isa ja ema juurde. A. Hint.
4. kõnek millegagi kelkima, kiitlema, uhkeldama. Vaat kus alles hüppab oma teadmistega! *Mis ta hüppab – muudkui kunst ja kunst! Justkui arstidel poleks vaja ürgset loomisjõudu.. E. Tennov.

hüvis ‹-e 4› ‹s›
maj inimeste tarbeid rahuldav vara v. teenus. Materiaalsete hüviste tootmine.

ideaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. ideaalile vastav; absoluutselt täiuslik, parim võimalikest. Ideaalne tulevikuühiskond, abielu. Ideaalne naine, õpetaja. Ideaalne pesitsuspaik lindudele. Ideaalne suvituskoht. Ideaalse kehaehitusega noormees. Ideaalne lennuilm. Ideaalne arv osavõtjaid. Ideaalsete omadustega tooraine. Ruumid olid ideaalses korras. Saalil on ideaalne akustika. Uus projekt pole kaugeltki ideaalne. Peaaegu ideaalsed võistlustingimused. See on ju lausa ideaalne võimalus!
2. ka füüs idealiseeritud, täiuslikuks abstraheeritud; ant. reaalne. Ideaalne gaas, vedelik, atmosfäär, kristall.
3. filos ainult ideedes, inimeste teadvuses eksisteeriv. Inimeste vaimne elu on nende materiaalse elu ideaalne väljendus.

idüll ‹-i 21› ‹s›

1. kirj kirjandusžanr, milles idealiseerivas laadis kujutatakse lihtsate inimeste rahulikku elu maal looduse rüpes
2. vaikne, harmooniline, mitte millestki tumestatud olemine, vaikelupildike. Maaelu, looduse idüll. Perekondlik, mesinädalate idüll. Kuuvalge talveõhtu, kauni suvepäeva idüll. *Meie väikeses peres.. valitses idüll: ei pahandamist, vihastamist, kirumist ega kurje sõnu. J. Semper.

imitaator ‹-i, -it 2› ‹s›
imiteerija, eriti näitleja, kes imiteerib teiste inimeste, loomade, muusikariistade häält

inim|asula
inimeste asula. Eesti vanimad inimasulad. Teedest ja inimasulaist kaugel. Nirk elab ka inimasulates.

inim|asustus
inimeste asustus. Inimasustuse teke, levik kiviajal. Arheoloogilised leiud kõnelevad paiksest inimasustusest.

inim|elamu
inimes(t)e elamu. Ümbruskonnas ei leidu ainsatki inimelamut.

inimese|armastus
armastus teiste inimeste v. inimkonna vastu, inimarmastus

inimese|kaasleja ‹1› ‹s adj›
biol inimasulates v. nende läheduses elav organism, sünantroop; inimeste naabruses elav. Koduhiir on tuntud inimesekaasleja. Inimesekaaslejad umbrohud.

inimese|tundmine
võime inimeste ja nende käitumise üle õigesti otsustada. Noortel tuleb veel puudu inimesetundmisest.

inimeste|vaheline
inimeste vahel toimuv v. olev. Inimestevahelised suhted, kaugused. Inimestevaheline läbikäimine.

inim|geograafia
inimeste ja nende rühmade elu uuriv geograafia põhiharu

inim|grupp
inimeste grupp, inimrühm. Inimgruppide paigutus maalil.

inim|hulk [-hulga]
inimeste hulk. Tunglev, rüselev, sagiv inimhulk. Tänavatel tulvavad tohutud inimhulgad.

inim|kogu

1. inimene üldjoontes nähtuna. Hall, kössivajunud, kõrge inimkogu. Hakkavad silma mõned liikumatud inimkogud. Askeldavad valgetes kitlites inimkogud.
2. inimeste rühm. Kirju, mitmekümnepäine inimkogu. *See juhuslik inimkogu oli omameestega arveid õiendades küll vahva, kuid ülemusega asju ajades arg kui lambakari. F. Tuglas.

inim|kultuur
inimeste loodud kultuur. Inimkultuuri areng, ajalugu, saavutused.

inim|käik
mäend kaeveõõs inimeste liikumiseks

inimlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. inimesepärane, inimesele omane v. loomupärane; inimeste seas esinev; inimesest lähtuv. Inimlik mõtlemine, tunnetus, tahe. Inimlikud pahed, puudused, nõrkused. Väidet kinnitab inimlik kogemus. Eksimine on inimlik. Inimlikust seisukohast arusaadavad soovid. Miski inimlik polnud talle võõras. Inimlikel võimetel, inimlikul vastupidavusel on piir. Üksinduses tekib igatsus inimliku seltsi järele.
▷ Liitsõnad: puht|inimlik, üld|inimlik, üleinimlik.
2. inimväärikust austav, julmust ning asjatut rangust vältiv, humaanne. Inimlik karistus, kohtuotsus. Inimlik suhtumine hädalistesse. Vaenlastegi kohtlemine jäi inimlikuks. Poleks olnud inimlik haiget tööle sundida.
▷ Liitsõnad: ebainimlik.
3. kõnek vastuvõetav, normaalne, mugav vms. Koosolek lõppes päris inimlikul ajal. Sai aparaadi osta üsna inimliku hinnaga. Neil õnnestus leida enam-vähem inimlik istekoht. Sõitku ikka inimliku kiirusega!

inim|looming
inimeste loodu. Kunst, teadus ja muu inimlooming.

inim|maailm
inimeste maailm. Loodus ja inimmaailm.

inim|mõju
inimeste avaldatav mõju. Inimmõju loodusele.

inim|ohver
‹hrl. pl.›
1. ohver inimeste näol. Asteegid tõid jumalaile inimohvreid.
2. inimkaotus. Sõda nõudis palju inimohvreid. Inimohvritega maavärin. On, ei ole inimohvreid. Õnnetus möödus inimohvriteta.

inim|paar [-i]
inimeste paar. Armastav inimpaar.

inim|põlv
ajavahemik, mille jooksul enamik samal ajal sündinud inimesi muutub lapsest vanemaks, vanemast vanavanemaks jne.; keskmise eluea pikkune ajavahemik; sellise ajavahemiku inimeste kogu, inimpõlvkond. Kolm, mitu inimpõlve tagasi. Inimpõlvede jooksul, kestel, vältel kujunenud traditsioonid. Palju inimpõlvi üle elanud vanalinn. Sajad inimpõlved on Eestis põlde püüdnud kividest puhastada.

inim|põlvkond
inimpõlve inimeste kogu. Sirgub uus inimpõlvkond. Meie inimpõlvkonna silma all on toimunud suured muutused.

inim|rööv
inimes(t)e äraröövimine

inim|rühm
inimeste rühm. Suur inimrühm. Eri inimrühmade vaheline suhtlemine.

inim|sagin
inimeste sagin. Kaotab jaamas inimsaginas sõbra silmist.

inim|sõbralik
(teiste) inimeste vastu sõbralik. Inimsõbralik loom. Inimsõbralik suhtumine. Inimsõbralikud näod. Jaan ei olnud just eriti inimsõbralik.

inim|tegevus
inimeste tegevus. Inimtegevuse ala, valdkond, tagajärjed, mõju. Inimtegevuse tulemusena on maastiku ilme muutunud.

inim|toit
inimeste toit. Inimtoiduks kõlbmatu. Rasvade osa inimtoidus.

inim|töö
inimeste töö. Inimtöö tootlikkus. Masinad on inimtööd tunduvalt kergendanud.

inim|tüüp

1. ühiste omadustega inimeste rühm. Asteeniline, atleetiline, pükniline inimtüüp. Introvertne, ekstravertne inimtüüp.
2. teatava omapäraga inimene v. tegelane. Romaani värvikad inimtüübid.

inim|vaenulik
inimeste suhtes vaenulik. Inimvaenulikud ideed, aktsioonid. Rassistid pole loobunud oma inimvaenulikust tegevusest.

inim|voog
inimeste voog, inimvool. Randa, võistlustele suunduv inimvoog. Nad lasevad end inimvoost kanda.

inim|ühiskond
inimeste ühiskond. Inimühiskonna tekkimine, areng, ajalugu. Tänapäeva inimühiskond. Elu inimühiskonnas.

inva|sport
puuetega inimeste sport

jaht1 ‹jahi 21› ‹s›

1. ulukite jälitamine ja püüdmine v. surmamine saagi saamiseks v. kahjulike isendite hävitamiseks, jahipidamine, küttimine. Jahil käima. Jahile minema. Jahil olema. Kütt pidas jahti oravatele ja rebastele. Hea saagiga tuldi õhtul jahilt koju. Kass peab hiirtele jahti. *Jah, aga kui koerad on jahil, tuleb hunt hoovi. A. Mälk. || (inimeste kohta). Snaiperid pidasid jahti vaenlase vaatlejatele. *Igal pool peeti jahti surmahirmul jooksvate inimeste peale. E. Vilde. || tagaajamine. *Kambris algas jaht mööda sängi- ja lauaaluseid, kuni koer kargas tagakambris lauale.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: aju|jaht, hiilimis|jaht, otsi|jaht, peibutus|jaht, varitsusjaht; hundi|jaht, hülge|jaht, jänese|jaht, karu|jaht, linnu|jaht, lõvi|jaht, metsise|jaht, pardi|jaht, põdra|jaht, rebase|jaht, tedrejaht; nõia|jaht, vargajaht; klaperjaht.
2. piltl aktiivne tegutsemine mingi eesmärgi saavutamiseks, millegi kättevõitmiseks. On uute tutvuste jahil. Algas jaht dollaritele, haljale oksale pääsemiseks. Jaht rikkuse, kuulsuse järele. Ajakirjanik oli uudiste jahil. *Mõtlesin, et nüüd on Jaanike vist päris lolliks läinud ja hakkab kõigi seelikukandjate peale jahti pidama. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: armu|jaht, kasumi|jaht, kulla|jaht, kuulsuse|jaht, leiva|jaht, mammona|jaht, medali|jaht, poisi|jaht, raha|jaht, uudise|jaht, õnnejaht.
3. kõnek sekeldus, jändamine, tüli, tegemine. *..jälle puselnud on väänkael Punik.. / Küll on alles sunnikuga jahti! E. Vetemaa. *Oli mul tõesti vaja kogu seda põgenemise jahti ette võtta? H. Sergo.

jalg|rada
rada, inimeste v. loomade tallatud kitsas tee. Läbi heinamaa viis jalgrada. Sammus mööda rohtunud jalgrada metsa poole.

jooks ‹-u 21› ‹s›

1. jooksmine, jooksmise üksikjuhtum. a. (inimeste, loomade kohta). Tuli suure, tulise, kange, kõva, väleda jooksuga. Peremees sundis hobust kiiremale jooksule. Võisteldi 1000 m jooksus. Olime jooksust väsinud. Nööpis kuue jooksu peal kinni. Avasin jooksul paki. Kukkus jooksu pealt maha. Hunt kargas jooksult lambale kõrri. Vasakäär lõi täielt jooksult 1 : 0. Rebase jooks oli vaevaline. Poiss pani, pistis minu eest silla poole jooksu. Olin päevad läbi jooksus 'mingi asjatoimetuse pärast liikvel'. *„Jah, ega me ühe jooksuga ikka jõua Jõessaare alla minna,” arvas ka Andres ning jättis jooksmise. A. H. Tammsaare. b. (vee vm. vedeliku kohta, harilikum: vool, voolamine). Käreda, vaikse jooksuga jõgi. *Esimese vee jooksu tahtis aga Andres oma silmaga näha. A. H. Tammsaare. c. (sõiduriistade, liikuvate esemete kohta). Vankri rataste jooks. Kerge jooksuga regi, jalgratas. Nad vaatasid pilvede jooksu. Sõrmede väle jooks klaveriklahvidel. Püssi, haavlite, kuuli jooks. Hommikul kastega on vikatil hea jooks 'vikatiga jõudus niita'. *Laev juhtus ladusa jooksuga ja parras nii kõva, et ole mees ja anna purje. H. Sergo. d. (muu kohta). Puidukiu, vuukide jooks. Mõtete vaba jooks. Aastate, päevade jooks. Jutule ei tulnudki õiget jooksu. Lõnga jooks 'kanga käärimisel ühes salgus olevad lõngad'. *Küllap märkasid vähem enese elu jooksu kui lehma või lambapaari oma siinsamas onni teises otsas. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: amoki|jooks, järk|jooks, kiini|jooks, kotis|jooks, metsa|jooks, nelja|jooks, tormi|jooks, võidu|jooks, ära|jooks, ülejooks; eel|jooks, finaal|jooks, hoo|jooks, keskmaa|jooks, kestus|jooks, kiir|jooks, kiirendus|jooks, krossi|jooks, lisa|jooks, lõpp|jooks, lähte|jooks, lühimaa|jooks, maastiku|jooks, maratoni|jooks, mitmepäeva|jooks, murdmaa|jooks, orienteerumis|jooks, pikamaa|jooks, soojendus|jooks, sörk|jooks, takistus|jooks, taktika|jooks, teate|jooks, tempo|jooks, tervise|jooks, tunni|jooks, tõkke|jooks, vahejooks; käär|jooks, paigal|jooks, põlvetõste|jooks, pöiajooks; mahla|jooks, vaigu|jooks, vee|jooks, verejooks; alam|jooks, kesk|jooks, ülemjooks; tühi|jooks, vabajooks; lõnga|jooks, säärejooks.
2. ‹hrl. sisekohakäänetes› pagu, deserteerimine. Oli sõjaväest jooksu läinud. Sellelt laevalt pole kunagi jooksu mindud. Kanti ette, et soldat on jooksust tagasi tulnud. Jooksus olnud pärisorjad. *Ent rahvaarmees püüti väejooksikuid.. ja Mihhail Starkov tabati mõni nädal pärast ta jooksu.. R. Roht. *Meie hulgast on üks nekrut juba kolm päeva jooksus, ja ma tean, et [ta] .. meie heinaküünis varjul on. Suve Jaan.

jooksma ‹joosta, jooksen, jooksin, jooksis, jooksku, jooksev, jooksnud, joostakse, joostud 44›

1. (inimeste, loomade kohta:) jalgadel kiiresti edasi liikuma. Sörgib, lidub, lippab, punub, sibab, vudib joosta. Pistis, pani jooksma. Jookseb müdinal, padinal, vudinal. Jookseb kätega vehkides, jalgu pildudes. Hobune jookseb sörki, traavi, nelja. Linnud kulgevad maapinnal kõndides, joostes või hüpeldes. Poiss jooksis täiest jõust, kõigest väest, nii et hing kinni, nii kui jalad võtsid, ummisjalu. Jooksime suure hooga, hirmsa ajuga, kergejalgselt. Rebane jooksis üle heinamaa metsa poole. Jooksin nagu tuul, nagu välk koju. Jooksis tuppa, aeda, tänavale, üle tee. Koer jooksis keti otsas ringiratast. Ma ei jaksa kaua ega kiiresti joosta. Tüdruk jookseb nagu kits. Jooksis naha soojaks, oma kanna orgi otsa lõhki. Lapsed jooksid rüsinal õue, pidid mu pikali jooksma. Poiss jooksis õpetajale otse käte vahele, sülle, selga. Jooksin hingeldades, lõõtsutades kohale. Pakku, peitu, redusse jooksma. Koerad jooksid käratsedes jaole. Lehmad jooksid kiini, robinal lauta. Kärbes jookseb seinal. Lapsed jooksevad õues. Ihu kiheleb, nagu jookseksid sipelgad üle selja. Jooksime edasi jõe poole, tagasi koju. Ära jookse minust ette, mulle ette. Vello jooksis kõigist mööda, uksest sisse. Ehmusime ja jooksime laiali. Laps jooksis emale vastu. Jooksis trepist üles, alla. Olen end väsinuks, hingetuks jooksnud. Ants jooksis mind püüdma, tikke maast üles korjama. Jooksis kähku, tagasi vaatamata minema. Mees lähenes joostes. Jooksin Maiega võidu. Vello jooksis kilomeetri kahe ja poole minutiga, 400 meetrit hea ajaga. Maratoni, sadat meetrit jooksma. Jooksis 5000 meetris uue Eesti rekordi. Viimast paari, nukku jooksma 'teat. jooksumängu mängima'. Mardilaupäeva õhtul joosti marti 'käidi mardisandis'. || (rutates) minema v. käima. Jooksis kauplusse leiba tooma, leiva järele. Perenaine jooksis toa ja lauda vahet. Peeter jooksis asju ajades lausa jalad rakku. Mulle ei meeldi mööda poode joosta. Väike Mall jookseb igal pool õe sabas. Räägi julgesti, ei mina jookse seda küla peale kuulutama. | (halvustavalt). Noored muudkui jooksevad ühelt diskolt teisele. Nii suurel tüdrukul ei kõlba enam hõlpu joosta, peaks juba hakkama leiba teenima. Mis sa jooksed arstide vahet! Kas jooksed avanssi norima? Kes siis kohe kaebama jookseb! Kui ei taha meie juures elada, las jookseb. Jooksis ehituselt minema. Küllap jookseb siit paari kuu pärast jälle tasuvamale tööle. See mees jookseb iga seeliku järel(e) 'püüab iga naisega kurameerida'.
2. (hrl. vedeliku v. peeneteralise aine kohta:) voolama, valguma. Jõed jooksevad merre. Läbi heinamaa jookseb oja. Kivi alt jookseb väike allikas. Tiik on kuivaks jooksnud. Keerasin kraani jooksma, kraanist vee jooksma. Räästast jookseb vihma kaela. Pisarad jooksid üle põskede. Higi jooksis niredena mööda nägu. Haavast, ninast jookseb verd. Koera suust jookseb ila. Piim jooksis lüpsja sõrmede vahelt sorinal lüpsikusse. Muna on poolenisti tühjaks jooksnud. Haavatu jooksis verest kuivaks. Manna jooksis katkisest kotist põrandale. Vili jooksis sabinal salve. || (midagi) eritama v. endast eraldama, (midagi) voolata laskma. Silmad jooksevad sirinal vett. Isuäratav toit ajab suu vett jooksma. Kask jookseb mahla. Kõrv jooksis mäda. Nina hakkas verd jooksma. Nohune nina jookseb nagu mahlakask. Katuseräästad jooksevad ladinal. Paise on jooksma läinud. Kruus, vann, ämber, piimanõu jookseb 'laseb vedelikku läbi, ei pea'.
3. (kiiresti v. ühetasaselt) liikuma; libisema, liuglema. Laev jooksis madalikule, karile, miini otsa. Paat jooksis randa, kaldasse. Värskel lumel, värske lumega jookseb regi hästi. Suusanina jooksis mättasse. Rong jooksis rööbastelt. Auto parempoolsed rattad jooksid mööda teepeenart. Kuul jooksis maasse, seina sisse, läbi mütsi. Leegid jooksid mööda puutüvesid. Laugastel jooksevad virvatuled. Silme ees jooksid värvilised siksakid. Nobedasti jooksis sulg paberil. Ta sõrmed jooksid väledalt klaveriklahvidel, mööda klaveriklahve. Kleidi saba jooksis mööda maad. Köis jookseb vankri järel. Lõng, niit jookseb poolile. Paber jookseb rullist masinasse. Pani magnetofonilindi jooksma. Mis film tuleval nädalal kinos jookseb 'linastub'? Detailid jooksevad lindil koostetsehhi. Hammasrattal jookseb kett. Veski jooksis 'töötas' suure mürinaga. Õmblusmasin jookseb 'töötab' raskelt, kergelt. Kas auto jookseb 'sõidab' korralikult? Sukasilmad on üles jooksnud, jooksma 'hargnema' hakanud. Ta pilk jooksis korraks üle toa. Silmad jooksid ahnelt üle kirjaridade, ühelt esemelt teisele. Lained jooksid pahisedes kaldale, vastu kallast. Pilved jooksevad üle taeva. Tuisk jookseb üle lageda. Kerge tuulehoog, virvendus jooksis üle vee. Kuupaistel jooksid tumedad varjud üle lume. Üle näo jooksis puna, naeratus. || (silmaga mittemärgatavate liikumiste ja kulgemiste kohta). Külmajudinad jooksevad mööda selga, üle keha. Kuum juga jooksis läbi südame. Läbi saali jooksis lõbus kahin. Uudis, kumu jooksis suust suhu. Loendamatu hulk mõtteid jooksis kiiresti läbi pea. Mõte jookseb huupi, vabalt, kergelt, töölt kodustele asjadele. Täna mul mõte lihtsalt ei jookse. Elu on umbsõlme, sassi, umbe, ummikusse jooksnud. Tuulde jooksnud soovid. Tehke rutem, aeg jookseb! Minutid jooksevad, peame kiirustama. Tal jookseb sellel tööl juba viies aasta. Mu tööstaaž jookseb 1952. aastast. *Nende [= laskude] kauge kõma jookseb kiirelt üle vaikse vee.. R. Vaidlo. *Nüüd jooksid päevad jälle ühetooniliselt. A. Mälk.
4. kõnek edenema, sujuma, laabuma, ladusalt toimuma. Jutt tal muudkui jookseb. Praegu jookseb tal kõik libedasti. Peaasi, et töö jooksma saaks. Saab näha, kuidas ta elujärg uuel kohal jooksma hakkab. *Trahter jooksis imehästi ja Sahkerit peeti juba rikkaks meheks. M. Metsanurk. *Tere, külamees! Kuidas siis täna kaup ka jookseb? H. Sergo. || (tulu, saagi vms. ohtra, pideva saamise kohta). Kala, räim jookseb. Raha jookseb nagu raba. Palk, preemia jookseb. Vabrik töötab, toodang jookseb. Ei tahaks veel mängu lõpetada, mul täna kaart jookseb 'saan pidevalt head kaardid'.
5. pikana kulgema, suunduma, teatavas suunas minema. Kraavid jooksid mustade triipudena üle soo jõkke. Künnivaod jooksevad sirgelt üle põllu. Koridor jooksis läbi mõlema majatiiva. Põllusiil jooksis (pikalt, kaugele) heinamaa sisse. Maantee jooksis raudteega kõrvu, piki rannaäärt, loogeldes kaugusse. Tänav jookseb otsaga vastu parki. Üle põranda jookseb kirev kaltsuvaip. Vannitoa lae all jooksevad pesunöörid risti-rästi. Ümber samba jookseb ornamendivööt. Piki, põiki riiet jooksev kangakiri. Ta kirjaread kipuvad viltu, kõveriti, ülespidi jooksma. Sirge lahk jookseb läbi ta tihedate juuste. Pikad härmalõngad jooksid oksalt oksale. Akna kõrvalt jookseb pragu vundamendini. Üle poisi käe jooksis suur sinine vorp. *Kaalep mängib ajaviiteks uuriketiga, mis jookseb ühest vestitaskust teise.. A. Jakobson.

jälitus|tegevus
jur varjatud ja salajaste toimingute seadusjärgne läbiviimine, et koguda teavet teat. inimeste ja sündmuste kohta. Ebaseaduslik jälitustegevus. Politsei, kaitsejõudude, piirivalve jälitustegevus. Jälitustegevuse seadus.

järje|kord [-korra]

1. järgnemise, reastumise kord, kus igal asjal, nähtusel vm. on oma kindel koht. Õige, vale, tavaline, vastupidine järjekord. Tööoperatsioonide, lahendustehete järjekord. Sõnade järjekord lauses. Sedelid on kartoteegis paigutatud tähestikulisse järjekorda. Teoses pole sündmuste ajalisest järjekorrast kinni peetud. Lubage, et räägin kõigest järjekorras. Tööd on nii palju, et ei tea, mida esimeses järjekorras 'kõigepealt, ennekõike, esimesena' teha. Alles viimases järjekorras 'kõige viimasena, pärast (kõiki) muid' hoolitses ta enese eest.
▷ Liitsõnad: pöördjärjekord.
2. kellegi v. millegi koht mingis reastuses, järjestuses; aeg, millal kellelgi on õigus v. võimalus midagi teha, saada vm. Varsti jõuab järjekord minuni. Lahkusin, jõudmata oma järjekorda ära oodata. Pean ennast hambaarsti järjekorda registreerima. Enne pesen tassid, siis tuleb taldrikute järjekord.
▷ Liitsõnad: eelisjärjekord; esinemis|järjekord, stardijärjekord.
3. inimeste rida, kes ootavad midagi (millegi saamist, vastuvõttu jne.). Järjekorras seisma, ootama. Väljaspool järjekorda, ilma järjekorrata. Astusin järjekorra lõppu. Piletikassa ees oli pikk järjekord. Ärge tungelge, võtke järjekorda! Sa mine ajalehte ostma, ma võtan seni poes järjekorra (ära) 'seisan järjekorda, panen järjekorras koha kinni'. Ma käin korraks ära, hoia mulle järjekorda! Pidage järjekorda, ärge tulge väljastpoolt vahele!

jätku|suutlik
Jätkusuutlik ehk säästev areng (arengu kohta, mis tagab inimeste elukvaliteedi paranemise kooskõlas keskkonna taluvusvõimega).

kaan ‹-i 21› ‹s›
lamedakehaline iminappadega (magevee)rõnguss, kes imeb loomade ja inimeste verd. Kaan oli end ujuja külge imenud. Põhjamudas vingerdasid kaanid. Velsker pani haige seljale kaane. Liiakasuvõtja imes kaanina oma ohvreid.
▷ Liitsõnad: ahas|kaan, apteegi|kaan, hobu|kaan, kala|kaan, lame|kaan, verekaan; maksakaan.

kahin ‹-a 2› ‹s›

1. millegi liikumisest v. kergest kokkupuutest tekkiv vaikne kõlatu ühetooniline heli. Riiete, siidi, mantli, kleidi kahin. Kõrkjate, rohukõrte, põhu, heinte, puulehtede kahin. Kahinal lendas üle tee lind. Kerge kahinaga jooksid lained rannale. Avatud aknast kostis vihma uinutavat kahinat. Tuule kahin puulatvades. Priimuse kahin. Magnetofonil jooksis nõrga kahina saatel kulunud lint. Hingas kuuldava kahinaga. Vähem kui kahin sundis teda ringi vaatama. *.. süldipada tõusis just praegu keema ja kargas üle ääre, nii et auru ja kahinat oli, nagu visataks leili. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: hingamiskahin.
2. paljude inimeste elevusest, sosistamisest, vaiksest jutusuminast tekkiv nõrk müra. Klassist käis läbi lõbus kahin. Kerge kahin lendas üle tribüünide. „Ta tuleb, ta tuleb,” käis kahin läbi rahvahulga. Kui ma sisse astusin, tekkis, tõusis saalis kahin.
▷ Liitsõnad: naeru|kahin, nutu|kahin, pahameelekahin.
3. ärev sagimine, õiendamine, kihin-kahin. See oli suur uudis: kogu küla oli kahinat täis. *Suurt kahinat tõi Purila sõjaleeri ja kogu mõisa ühel päeval kindralkuberner vürst Suvorovi sinnatulek Eestimaa kuberneri von Grünewaldi saatel. E. Vilde. *Majas valitses ka liig elav talitus, kihin ja kahin, treppidest jooksmine ja kõndimine. E. Aspe.

kahisema ‹37›

1. kahinat (1. täh.) andma v. tekitama. Pilliroog, kõrkjastik kahiseb tuules. Kuiv loog kahiseb riisumisel. Rohi ja langenud lehed kahisesid jalge all. Samovar kahiseb tasakesi laual. Kohvivesi pliidil hakkas kahisema. Vana heliplaat kahises mängides tugevasti. Naine tormas seeliku kahisedes minema. Puudes kahises tuul. Kahisev haab, kask, rukkiväli. Kahisev siid, taftkleit. Kahisev hingamine. *Ta kõrge kahisev hääl oli täis viha ja kadedust. V. Gross. || kahinat tekitades liikuma, kulgema, langema vms. Kerge laine kahises randa. Vihm kahiseb jõepinnale. Tuiskav lumi kahises aknale. *Mõisapreili kahises oma laias rukkihakitaolises kleidis tulbipeenra juurde .. Madde Kalda. *Vajutus kangile, ja koorem kahiseb iseenesest maha. O. Tooming.
2. (paljude inimeste kõlatu, eleva v. äreva poolsosinal kõnelemise, naerusumina vms. kohta). Koosolekusaal lõi kahisema. *Murak vaatas korraks naerumuhelusest kahiseva rahva poole. M. Raud.

kajut ‹-i 2› ‹s›

1. meeskonna v. reisijate eluruum laevas. Kapteni, radisti kajut. Ühe-, kahekohaline kajut. Esimese, teise klassi kajut. Reisijad olid oma kajutites.
▷ Liitsõnad: luksus|kajut, meeskonna|kajut, ühis|kajut, üksikkajut.
2. pealt kaetud ruum inimeste jaoks purjelaevas v. mootorpaadis. Kajutiga jaht, paat.

kande|tool
toolikujuline kandevahend inimeste kandmiseks (tänapäeval veel idamaades). Kuningannat, paavsti kanti kandetoolis.

karakteroloogia ‹1› ‹s›
psühh inimeste iseloomu uuriv psühholoogia haru

karantiin ‹-i 21› ‹s›
med vet
1. inimeste v. loomade, ka teat. piirkonna eraldamine nakkushaiguste ja taimekahjustajate levimise tõkestamiseks ning nende kolde likvideerimiseks. Karantiini kehtestama. Veiste suu- ja sõrataudi karantiin. Laev pandi, jäeti karantiini. Koolera puhul kuulutati linnas välja karantiin.
▷ Liitsõnad: taimekarantiin.
2. asutus, hoone v. maa-ala, kus hoitakse nakkushaigeid v. nakkuskahtlasi inimesi v. loomi. Astronaudid olid pärast Kuult tagasipöördumist mõned päevad karantiinis.

karavan ‹-i, -i 10› ‹s›

1. läbi kõrbe vm. asustamata ala liikuv inimeste ja kaamelite, harvemini muude veoloomade voor. Pikk karavan liigub läbi kõrbe. Karavan peatus oaasis. Kaubad toimetati edasi karavanidega. | piltl. Lindude, kurgede karavanid.
▷ Liitsõnad: kaameli|karavan, kaubakaravan.
2. pikk rodu üksteise järel liikuvaid laevu, autosid vm. liiklusvahendeid. Laevade, autode karavan. Jäälõhkuja asus karavani etteotsa.
▷ Liitsõnad: auto|karavan, laevakaravan.

karglema ‹karelda 49›

1. (inimeste, loomade kohta:) korduvalt kargama, hüplema. Lapsed jooksid heameelest, rõõmu pärast kareldes emale vastu. Poisike kargles mööda treppi alla. Ta on alles laps ja armastab teiste omasugustega hullata ja karelda. Nad liikusid mättalt mättale kareldes edasi. Koer haukus ja kargles peremehe ümber. Kitsetalled karglesid niidul (ringi). Kargleb kui valla pääsenud vasikas. Oravad karglevad okstel. || (tantsimise kohta). Polkat karglema. *Söödi, joodi, puhuti pilli, löödi kannelt, leelutati ja kareldi .. M. Metsanurk.
2. (esemete ja nähtuste kohta:) mitmes suunas hüplema, viskuma, paiskuma, sööstma, sähvima vms. Regi hüpleb ja kargleb libedal teel. Raheterad karglesid katusel. Tulekeeled, sädemed karglevad. Jooksjate varjud karglesid lumel. *Silme ees karglesid ähmased tähnid ja jutid. A. Sisask (tlk). | piltl. Vestlus kargles ühelt teemalt teisele. Raske oli jälgida tema karglevat mõttekäiku.

karjuma ‹42›

1. valju (ebameeldivat) häält kuuldavale tooma. a. (inimeste kohta). Karjub hirmu, valu pärast. Karjub heleda, kileda, kriiskava häälega. Karjus metsikult, täiest kõrist, mis kole. Laps ehmatas ja jooksis karjudes ema juurde. Poiss pistis, pani, kukkus, hakkas suure häälega karjuma. Nuheldav karjus, nii et õu kajas. Piinatav karjus kohutavas valus. Karjub nagu ratta peal. Karjuv laps. *Esimesed hoobid panevad ta karjuma, järgmised juba röökima. E. Vilde. b. (loomade ja lindude häälitsemise kohta). Kassid karjusid koleda häälega. Lehm karjub laudas. Karjub nagu siga aia vahel. Kajakad karjuvad mere kohal. Kullid, varesed karjuvad. Vihmakass karjub vihma. c. piltl. Oli väga külm, lumi karjus reejalaste all. Süda otse karjub sees seda ülekohut nähes. Määritud ratas ei karju. *Tuul hakkas rannamajade õlgkatuste räästais ikka kiledama häälega karjuma. A. Hint.
2. kõva häälega rääkima v. hüüdma. Kuulake, keegi karjub appi. Ründajad lähenesid hurraa karjudes. Karjusin abi kutsudes hääle kähedaks. Karjus midagi eemalseisjaile. Räägi vaiksemalt, ära karju! Miks sa vastu ei hüüdnud, kui ma sind karjusin? „Miina, Miina ae!” karjus perenaine tüdrukut. „Tee vabaks!” karjus keegi. „Räägi siis ometi!” karjus mitu häält. Ta pistis karjuma, et aitab juba teiste kulul elamisest. Nad karjusid laulda, nagu kõri võttis. Karjus kõnet pidades oma hääle ära. Asi on nii hull, et karju või appi. *Siis hakkasid nad omavahel vaidlema ja karjusid üksteisele näkku. E. Niit (tlk). || kellegagi kõrgendatud häälega, kärkivalt rääkima. Ülevaatajad karjusid tööliste peale. Pani, pistis, kukkus meie peale karjuma. Mis sa karjud ta kallal! || millestki palju, korduvalt rääkima v. kirjutama, pasundama. Sellest pole mõtet kogu maailmale karjuda! *Las karjuvad Tallinna lehed, las pauguvad ministeeriumi uksed! A. Kaal.
3. kõnek kurtma. Tüdruk karjub kanget kõhuvalu. *.. ka tervise on suure rabamisega ära tapnud, karjub rindealust. A. Hint. | piltl. *Kartul karjub kuiva. Kui nüüd ometi sajaks! E. Rannet.
4. piltl midagi tungivalt, hädasti vajama. Käed otse karjuvad tegevuse järele. See tegu karjub kättemaksu järele. *Kas ta tõesti selleks pidi koju sõitma, et näha, mis siin tegemist karjus? V. Saar.

karm ‹-i 21› ‹adj›

1. vali, range, leebuseta. a. (inimeste kohta). Karmid vanemad, ülemused. Mehised ja karmid sõdurid. Ta ema oli karm ja hellitusteta naine. Ta on karm ja kinnine inimene. Karm õpetaja, kohtunik. Ta on tegudes, sõnades karm. Ärge olge minuga, minu vastu nii karm! Vanamees on loomult veidi karm. Eluraskused on ta järsuks ja karmiks muutnud. Poistega oldi karmim kui varemalt. Karmi käega valitseja. Mehe nägu tõmbus karmiks. Silmad olid etteheitvalt karmid. Isa heitis talle karmi pilgu. Mehe hääl oli lõikav ja karm. Noomis teda karmide sõnadega. „Seis! Kes tuleb?” kõlas karm hüüe. Tema hoiakus on midagi karmi. b. (abstraktsemalt). Karmid seadused. Tuli karm korraldus, käsk, keeld, hoiatus. Karm süüdistus. Võeti tarvitusele ülimalt karmid abinõud. Kord muutus hulga karmimaks. Karm kasvatus, kohtlemine. Karmid kombed, tavad. Niisugune käitumine pälvib karmi hukkamõistu, karistust. || raske, ränk (taluda). Karm elu, saatus. Karm võitlus. Elati sõjaaja karmides tingimustes. See oli karm aeg: kõigest oli puudus. Ees seisid karmid katsumused. Tegi läbi karmi elukooli. Ka karmi tõde ei tohi varjata.
2. piltl tagasihoidlikult lihtne, range, ilustamata. Vana karmide kiviseintega hoone. Saare karm ilu. Nende eluviisid olid lihtsad ja karmid. *„Rolandi laulu” stiil on karm ning range. V. Alttoa.
3. väga külm. Karm talv. Karm pakane 'väga tugev pakane'. Põhjamaade karm kliima. Puhus karm põhjatuul. *.. ilm oli öö jooksul muutunud väga karmiks. A. Jakobson. || raskete loodus-, hrl. ka klimaatiliste tingimustega. Karm põhjamaa. Karm Siber. *Selja taga tõuseb madal lage mägitundra, Verhojanski aheliku karmid eelmäed. L. Meri.
4. puudutamisel mittepehme v. mittesile, kare (1. täh.) Karm riie, lõng. Karm villane tekk. Karmi villaga lambad. Õlilina annab lühikest karmi kiudu. Karmi karvaga koer. Tal olid lühikesed karmid juuksed. Tihe karm habe. Karm stepirohi.

karv1 ‹-a 23› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› loomade ja inimeste naha niitjas sarvainest moodustis (inimestel ihu-, juukse- v. habemekarv). Koera, jänese, kitse karvad. Kass ajas karvad turri. Käsivarsi, rinda katsid tumedad karvad. Tal on juustes, kõrva ääres juba mõned hallid karvad. Ihul oli karvadega sünnimärk. Mees oli karva(desse) kasvanud 'pikkade juustega ja habetunud'. Kael on karva(desse) kasvanud. Kratsib, sasib sõrmedega karvades. Kaklejad haarasid teineteisel karvust kinni. Ajab nii hinge täis, et kargaks talle kas või karvu kinni. Katkus endal meeleheites karvu. Pintsaku peal oli paar karva.
▷ Liitsõnad: alus|karv, kompe|karv, laka|karv, looma|karv, nurru|karv, pealis|karv, traat|karv, turjakarv; habeme|karv, häbeme|karv, ihu|karv, juukse|karv, kukla|karv, kulmu|karv, näo|karv, ripsme|karv, silma|karv, vurrukarv.
2. ‹sg.› karvkate, karvad (hrl. loomal). Pulstunud, tokerja, sassis karvaga kass. Kähara, lokkis karvaga puudel. Hobusel on lühike, sile karv. Hästi toidetud loomade karv läigib. Põdral on jõhvjas karv. Oraval on suviti pruun karv. Lehmadel oli veel vana karv tuustakutena seljas. Kasukal oli karv väljapoole. Nahad annavad, ajavad karva. Karva võtma 'tapetud seal karvu kõrvaldama'. Vesi nii tuline, et võta või karva. Hunt ajab küll karva, aga ei jäta ametit.
▷ Liitsõnad: alus|karv, okas|karv, pealis|karv, suve|karv, talve|karv, villkarv.
3. bot taime (ka seene) kattekoe niitjas (harunenud) väljakasve, trihhoom. Karvadega kaetud lehed, vars. Valge riisika servadel leiduvad pikad rippuvad karvad.
▷ Liitsõnad: haake|karv, juure|karv, katte|karv, kõrve|karv, näärme|karv, siid|karv, taime|karv, udekarv.
4. piltl hrv karvake, õige natuke. Mitte karva pole siin midagi head. *Noh, siin puudus veel poole karva võrra, et ... H. Sergo.

kasutama ‹37›
mingil otstarbel, millegi sooritamiseks v. saavutamiseks vahendina rakendama; enese v. kellegi teise kasuks, huvides rakendama; (varasemas keelepruugis on tarvitama üldine, tänapäevases paljudel juhtudel taandunud).; sün. tarvitama. a. (masinate, aparaatide, esemete, riistade vm. vahendite korral; siin tarvitama tänapäeval üsna harva). Masinaid, aparaate, seadmeid kasutama. Lahinguis kasutati lennukeid ja tanke. Auto, vanker seisab hoopis kasutamata. Söömisel kasutame nuga ja kahvlit. Lubage kasutada telefoni! Katuse katmiseks kasutatakse eterniitplaate. Haige kasutab käimisel keppi. Varasemail aegadel kasutati rasvaküünlaid. Karusnahka kasutatakse rõivaste valmistamisel. Seda raamatut kasutatakse õpikuna. Teose lõpul on kasutatud kirjanduse loetelu. Orav kasutab oma kohevat saba tüürina. Aurujõudu, aatomi-, elektrienergiat kasutama. Kasutas ajakirjandust, mitmesuguseid väljaandeid oma vaadete propageerimiseks. b. (mitmesuguste ainete puhul; sageli võrdväärne tarvitama). Tammi rajamiseks kasutati kive, liiva ja kruusa. Kütteks kasutati puid ja turvast. Majandid kasutavad rohkesti mineraalväetisi. Haige kasutas ravimeid. Kitsepiima võib kasutada keetmatult. Maitseainetest kasutati pipart ja soola. c. (looduslike objektide, samuti hoonete, ruumide puhul; vahel võimalik ka tarvitama). Maad kasutama. Kasutas oma suuri maavaldusi rikastumiseks. Jõge kasutati parvetusteena. Kalamajanduslikult kasutatavad järved. Metsi kasutati ebaperemehelikult. Inimene õppis tuld kasutama juba iidsetel aegadel. Tulpe kasutatakse dekoratiivtaimedena. Hoone seisab kasutamata. Saali kasutatakse koosolekuruumina. Vannituba kasutama. d. (ühenduses raha, vara, sissetulekut märkivate sõnadega; võimalik ka tarvitama). Kasutab palka, saadud raha väga otstarbekalt. 1000 krooni eelarvest on veel kasutamata. Sissetulekuid kasutatakse ettevõtte laiendamiseks. e. (inimeste, loomade vm. elusolendite puhul; vananenud pruugis ka tarvitama). Palgalist tööjõudu kasutama. Teid me ei saa sel tööl kasutada. Ülestõusu mahasurumiseks kasutas valitsus sõjaväge. Kaamelit, elevanti kasutatakse tööloomana. *Nad talutasid kaht vaevunud tütarlast, keda poisid olid metsa vedanud ja neid seal lubamatult kasutanud. K. Rumor. f. (ajaga ühenduses; varasemas pruugis ka tarvitama). Tuleb osata aega otstarbekalt kasutada. Kibedal heinaajal tuleb pühapäevigi kasutada. Kasutas jutuajamises tekkinud pausi mõne lisaküsimuse esitamiseks. Vihmaseid ilmu kasutati sisetöödeks. Osa puhkust jäi kasutamata. Selleks tegevuseks ei saa me kasutada üle 15 minuti. g. (abstraktsemalt; varasemas pruugis ka tarvitama). Aretustöös kasutatakse laialdaselt hübridiseerimist. Nad kasutavad teaduse ja tehnika uusimaid saavutusi. Selleks võib kasutada mitmesuguseid meetodeid, vorme, võtteid. Kasutas teiste äraolekut oma kavatsuste täideviimiseks. Pidime võõraste abi, teeneid kasutama. Soodsat olukorda, juhust, võimalust kasutama. Kasutas oma õigusi, kauaaegseid kogemusi. Kasutab kurjasti sõbra usaldust. Oskab kasutada kavalust, teiste nõrkusi. Mees püüab kasutada oma laialdasi tutvusi. See on palju kasutatud teema, motiiv. Teoses on kasutatud rahvapärast ainestikku. h. (ühenduses mitmesuguste väljendamist, ütlemist, rääkimist vms. märkivate sõnadega; harvemini võimalik tarvitama). Omavahelises vestluses kasutasid nad saksa keelt. Kirjanik kasutab murret, kõnekeelt, võrdlusi. Sel juhul kasutatagu tingivat kõneviisi. Seda sõna on kasutatud vales tähenduses. Tema kasutas nii kõnes kui kirjas ühesugust stiili. Luuletuses on poeet kasutanud rahvalaulu värsimõõtu. Mees kasutas liiga karmi tooni.

katk1 ‹-u 21› ‹s›

1. mitme vormina esinev äge inimeste ja loomade epideemiline nakkushaigus (levinud eriti varasemail aegadel). Katku surema. Inimesi suri nälja ja katku kätte. Linnas puhkes, levis, möllas katk. Sõjad ja katk hävitasid suure osa rahvast. Küla oli tühi, nagu oleks katk üle käinud. Temast hoia nagu katkust eemale. Kardab teda nagu katku 'väga'. Veiste, sigade, koerte katk. Lindude katk. Siberi katk 'põrnataud, antraks'.
▷ Liitsõnad: kopsu|katk, kõhu|katk, muhk|katk, nahakatk; veise|katk, vähikatk.
2. piltl nuhtlus, õnnetus, häda; halb, kuri, tüütu inimene vms. Liikumisvaegus olevat meie sajandi katk. Seda katku veel siia õiendama tarvis! Pruun katk 'fašism'. Punane katk 'kommunistlik totalitarism'. Kui tuleb murd muile puile, siis tuleb katk ka kadakaile.
▷ Liitsõnad: viina|katk, õlikatk.

keemia|kaitse [-kaitse]
sõj abinõud inimeste, loomade, looduse jm. kaitsmiseks ründemürkide eest

kes ‹kelle, keda, kellesse, kelles, kellest, kellele, kellel e. kel, kellelt e. hrv kelt, kelleks, kelleni, kellena, kelleta, kellega pl kes, kelle e. kellede, keda, kellesse e. kelledesse›
I. küsiv-siduv pron
1. ‹otsese küsisõnana hrl. substantiivselt› kasut. isikute vm. elusolendite kohta. Kes seal on? Kes need mehed on? Kes nõnda ütles? Keda sa nendest tunned? Kellega sa lähed sinna? Kelle ülesandel sa seda teed? Kellele see on mõeldud? Kellelt sa seda kuulsid? Kelleks sa tahaksid saada? Kellena ta praegu töötab? Kes pagan seda tegi? Ah, et kes meil kohal on? Kes ei saanud tänaseks õppida? Kellest on juttu? Kas ma räägin sulle või kellele?! Kes seal sööb, kas Kirjak? Kes seal põõsas krabistab? Kes see veel tuli? Kes need täna tulevad? Küllap otsid mind, keda teist sul vaja? || kõnek hrv mis. *".. Peremees tapab tööga, sina...” – „Kellega mina?” küsis Mari kärsitult. A. H. Tammsaare.
2. esineb eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet sisaldava emotsionaalse värvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt›. Kes teid seal ikka ootab! Kes oleks võinud seda arvata! Kes siis sellepärast nutma hakkab! Kes sinna nii väga minna tahab! Kellel siis selleks aega on! Kes seda enam mäletab, kuidas see kõik algas! Ma ei taha, aga kes sellest küsib! Kes sulle niisama ikka annab. Kes ta muu on kui Toots. Kes kurat sind käskis seda teha! Kes siis seda ei teaks! Kes see julges minemata jätta! Kellel see aega lugeda oli! *Kui on läinud vanker, kes hakkab kodaraid taga leinama. H. Angervaks. b. ‹adjektiivselt› (tunderõhulisena umbkaudu täh.:) missugune. Kes võõras seda teadis võtta! Kes teine selleks veel paremini sobib kui tema! Kellel muul veel rohkem aega oleks! Kes see muu seda tegi! *„Kes ilus neiu niisugust lolli ometi peaks endale meheks himustama!” mõtlesid vanemad vennad. J. Kunder. *.. ja ta süda oli aimanud, et kes see muu kui tema vanamees võis olla. A. Valton.
3. seob kaudset küsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb (v. on juurdemõeldav) enamasti mingi korrelatiivne sõna. a. (kasut. inimeste v. muude elusolendite kohta). Ütle, kelleks sa tahad saada. Kes otsib, see leiab. Tulid need, keda ei oodatud. Tulgu kõik, kes soovivad. Mul pole kedagi, kellega nõu pidada. Kes ta on, seda ma ei tea. Teadku, kellega tal on tegemist! Kel janu, sel jalad. Ta on üks nendest, kes pidi seda tegema. Ta on seltsinud sellega, kellest kõik eemale hoiavad. Mina olin see, kes pidi lahkuma. Tema on säärane, kes kärbselegi kurja ei tee. Ta on inimene, kes kõigega lepib. Ma kohtusin sõbraga, keda ei olnud ammu näinud. Leidus üksikuid, kes tema juttu veel uskusid. Ta pelgab koera, kes on ukse ees ketis. Ta on kui kala, kes sattunud kuivale. „Ole vait!” ütles Jaan, kelle kannatus katkes. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. *Otsekui polekski see tuul, kes seal väljas vingub, vaid kodutu koer. T. Kallas. b. (kasut. ka organisatsioonide, asutuste kohta, kui need on tegija funktsioonis). Kus oleks veel majand, kes hoolitseks paremini oma liikmete eest! *Proovis agendileiba äri juures, kes kauples kirjutus- ja muude büroomasinatega. P. Kuusberg. c. van (asjade, esemete vms. kohta, kus tänapäeval esineb mis). *Rutuga oli ta ühe suure vasara kottu kätte saanud, kellega ta Peetri ette astus .. J. V. Jannsen. *Aiast enesest käivad teed läbi, kelle ääres pingid jalutajat puhkama kutsuvad. M. J. Eisen.
II. ‹pron› (mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites) a. ‹koos teadma-verbi ains. 3. pöördega› esineb mitmesugustes ebaselgust, teadmataolu väljendavates ühendites. Nad on juba kes teab kus. Ma loen seda raamatut juba kes teab mitmendat korda. Sadu võib kesta veel kes teab kui kaua. Ta on väga haige inimene, kes teab kui kauaks tal enam elupäevi jätkub. Neid polnudki kes teab kui palju. Kes teab millal see juhtus. Selle asjaga pole kes teab mis 'mitte mingisugust' kiiret. Ta käitub, nagu oleks ta kes teab mis 'mingisugune' tähtis isand. Ma pole kes teab kui suur 'mitte eriti suur' suitsetaja. Ta polnudki kes teab kui tugev 'mitte eriti tugev'. Kes teab missugune asjamees temast veel tuleb! Nii võib pagan teab kes tulla. Peab mind jumal teab kelleks. Kes teab, kas temast enam töötegijat tuleb. Kes teab, vahest on nõnda paremgi. „Ega mujalgi parem ole.” – „Kes teab.”. b. ‹eriti ühenduses sõnadega tahes, ükskõik› märgib isikut, kelle kohta pole midagi täpsemat teada. Olgu ta kes tahes, vastu võtame ikka. Uuel inimesel tuleb sellega palju vaeva näha, kes ta ka ei oleks. Tulgu ükskõik kes. *.. olen valmis hakkama ükspuha kelleks, mis talle meele järgi oleks, kas või omnibussikutsariks. A. Kurfeldt (tlk). c. ‹esineb ühendites› kes kuhu(gi), kes kuidas, kes kusagil jne. Kõik pugesid peitu, kes kuhu. Valmistuti teeleminekuks, kes kuidas. Nad on kõik, kes kusagil. Igaüks püüdis haarata, kes mida sai. d. ‹korduvana› mitme lähemalt täpsustamata isiku vm. elusolendi korral. Kes tõi raha, kes toidupoolist. Kes tuli jala, kes hobusega, kes autoga. Mehed olid kohal, kes istus, kes tammus rahutult edasi-tagasi. *.. viin ja õlu oleksid nagu läbi purenud pidurdavad lukud ning riivid, viies kelle pisarateni, kelle uhkeldava praalimiseni, kelle sõjaka riiakuseni. O. Tooming.

kidur ‹-a 2› ‹adj›
hrl. kasvult, välimuselt kängunud, kiratsev, viletsa v. põdura olemisega. a. (taimede, nende kogu vms. kohta). Kidurad puud, männijässid, vaevakased. Laiul kasvas vaid mõni üpris kidur põõsas. Kidura metsaga, võserikuga rabaserv. Põndakul kasvas kidur rohi. Külma suve tõttu jäi vili kiduraks. Tundra taimestik on liigivaene ja kidur. Kidur loodus. b. (inimeste, loomade kohta). Kidur poisike, mees. Poiss on kidur, jäi kiduraks. Ta oli lapsest saadik vennast kiduram. Ta on kidura tervisega, kehaehitusega, kasvuga. Hakkasid silma kidurad õlad ja kõhetud käsivarred. Hõre ja kidur habe. *.. kari jäänud toidu puudusel kiduraks, mitmed loomad lõppenud hoopis ära. A. Taar. c. (abstraktsemas seoses). Kidur luulelooming.

kihama ‹37›

1. (ärevalt) igas suunas, läbisegi liikuma, mitmes suunas liikvel olema, (inimeste kohta:) sagima. Rahvast kihab tänavail. Püssipauk pani kogu väesalga kihama. Kärbsepilv kihas toidujäänuste kohal. Sääsed kihavad vee kohal. Kaldavees kihasid kalamaimud. *Raginal langes katus sisse, sädemete meri kees ja kihas .. M. Metsanurk. *Meri oli neemeotsa täiesti enda kaissu haaranud, seal kihas ja vahutas vesi enam kui kuski mujal. J. Parijõgi.
2. piltl ärevuses, rahutu, elevil olema. Linn kihas ja kääris – igasuguseid jutte liikus ringi. Sõnum pani kogu küla, valla kihama. Klass kihas ja sumises nagu mesipuu. Kõneleja viimaste sõnade peale lõi auditoorium kihama.
3. (tegevuse, askelduse, liikumise kohta:) vilkalt, hoogsalt toimuma v. käima. Kõikjal sadamas, ehitusplatsidel kihas töö ja tegevus. Tänavatel, turul kihas elu. Suurlinna kihav elu.
4. (kasut. tunnete tõusu, mõtete läbisegi liikumise vms. kohta). Temas kihab viha, pahameel, trots, rahutus, kange uudishimu. Tüdruk oskas poiste päid kihama ajada. Ta pea kihas mitmesugustest mõtetest, peas kihas mitmesuguseid mõtteid. See asjaolu pani mu meeled, vere nii kihama, et ma öösel undki ei saanud. Õlu pani pea kihama '(kergelt) purju'.
5. kellestki, millestki liikuvast, sagivast täis olema. Tänavad kihavad inimestest. Jaamaesine, väljak kihas rahvast. Rand kihab suvitajatest. Kelgumägi kihas lastest. Vesi otse kihas kaladest. Õhk kihab sääskedest, kärbestest. Laht kihas lindudest. Jõgi lausa kihas sõude- ja purjepaatidest. || liikumist, sagimist, õiendamist, tegevust täis olema. Kesklinna tänavad kihasid sipelgapesana. Üle tänava kihab turg. Jaamaesine kihab mesipuuna: rong on äsja saabunud. Vahetunnil lööb kogu koolimaja kihama.
6. hrv kihisema (1. täh.) *Ja lemmetab nääriöö lund, / ja klaasides kihab šampanja. L. Hainsalu.

kiim ‹-a 23› ‹s›

1. ind [inna], suguiha (inimeste puhul üldiselt halvustava varjundiga); kiimalus. Kiimale, kiima minema. Loomad on kiimas, kiimal. See on üks kiimas vanamees. *.. soe ja sume sajujärgne ilm – küllap säärase ajaga on lindudelgi kiimad kihevil. M. Raud. *Ilmse kiimaga silmis rippus väheldane brünett mehe käsivarrel .. M. Jürna.
2. hrv kirglik, tugev tung v. iha. *.. röögatas kättetasu kiimast kui metsloom. M. Metsanurk.

kiini jooksma

1. (loomade kohta:) kiinide ja parmude eest paaniliselt joostes põgenema. Lehmad jooksid kiini. Kari hakkas kiini jooksma.
2. (inimeste kohta:) rumalast peast, arutult, pimesi jooksma v. tormama. *Oleks siis veel tõelised naised, niisugused, kes panevad mehepoja tulistjalu kiini jooksma ja muid hulle tegusid tegema. E. Maasik.

kildkond ‹-konna 22› ‹s›
ühesuguste, sageli omakasupüüdlike huvidega inimeste kitsas rühmitus. Valitsev, võimul olev kildkond. Kitsas sõjaväeline, fašistlik, militaristlik kildkond haaras võimu. Linna raes oli võimul suurkaupmeeste kildkond.

kile ‹-da 2› ‹adj›
(hrl. inimeste ja loomade-lindude, harvemini muude häälte kohta:) läbilõikavalt kõrge ja terav. Naisel, tüdrukul oli kile hääl. Eit tänitas, karjus midagi kileda häälega, kiledal häälel. Tema kile tiiskant kostis üle teiste lauljate häälte. Koera kile klähvimine. Laudast kostis põrsaste kiledat vingumist. Tiirud on merelindudest kõige kiledama häälega.

killa|voor [-i]

1. endisaegne vedu voorihobustega (harvemini muude veoloomadega), ka vastav veoloomade ja veokite rivi, voor. Teomehed käisid, olid mõisa killavooris. Mõis käsutas mehed killavoori. *Hiljuti veel olla nad [= röövlid] kaupmeestel, kes laadalt tulid, killavoori ära riisunud. A. Kitzberg.
2. piltl sõidukite, inimeste vm. pikk rodu. Läbi küla sõitis mustlaste killavoor. Tema järel kõndis uudishimulike killavoor. *Lõunakaarel kulgeb killavoor kärisenud vesihalle pilvekahle. J. Piiper.

kinnitama ‹37›

1. kuhugi, millegi külge kinni panema (köitma, naelutama, kruvima vms.). Traatvõrk kinnitati postide külge. Töödeldav ese kinnitati kruustangide vahele. Kinnitas uisud alla. Kinnitasin kaardi nõeltega tahvlile. Riie kinnitati raamile. Kinnitasime plaadi, tahvli seinale. Kinnitas ordeni rinda. Kinnitasin juuksed klambritega kuklasse. Pildid kinnitati liimiga albumisse. Paat kinnitati vaia külge. Õnge otsa kinnitati söödaks vihmauss. Rõivad kinnitati vööga. Pluus oli eest kinnitatud väikese sõlega. Laev kinnitas otsad 'peatus' Liverpooli sadamas. *.. [naine] kinnitab langenud suka kummiga pealtpoolt lillakat põlve. L. Kibuvits. | piltl. Kõik kinnitasid oma pilgu kõnelejale. || kindlamini, tugevamini ühendama. Voodi logiseb, needid tahavad kinnitada. Kruvid liiguvad, neid peab kinnitama. || kõnek kinnistama (2. täh.) *Temale kinnitatud veiste piimaand oli märksa kõrgem kui teistel lüpsjatel .. L. Promet. *Vallakohtus öeldi, et sellega hulk aega ära läheb, enne kui koht minu nime peale kinnitatakse. M. Metsanurk.
2. kindlamaks, tugevamaks, vastupidavamaks muutma; milleski kindlust, vastupidavust andma. Kinnitas oma jõudu puhkamise ja einega. Arsti sõnad kinnitasid haige usku paranemisse. Preester kinnitas vange nende usus. *Käed löödi kokku ja klaas viina kinnitas kaupa. H. Sergo.
3. millegi õigsust, tõelevastavust tõendama. a. (asjaolude, sündmuste vms. kohta). Lepingu õigsust kinnitasid allkirjad. Seda arvamust kinnitavad järgmised asjaolud. Katsetulemused kinnitasid oletust. Sündmuste hilisem areng kinnitas, et tal oli õigus. Eelmiste aastate kogemused kinnitavad, et ettevaatus on vajalik. Notariaalselt kinnitatud ärakiri. *Kõik, mis Murak mõistis temast tähele panna, kinnitas tema esimest muljet: küps naine. M. Raud. b. (inimeste kohta:) tõeks väitma, õigeks tunnistama. Kinnitab koopia õigsust allkirjaga. Võin seda kinnitada kirjalikult. Kinnitan seda oma ausõnaga. Kinnitas seda isegi vande all. „See oli tõepoolest nii,” kinnitas ema tütre sõnu.
4. (hrl. kellegi teise sõnade v. väite peale midagi rõhutavalt, veenda tahtvalt) ütlema, lausuma, mainima, toonitama, väitma vms. Kinnitas, et ta on täiesti rahul. Kinnitas, et ta teeb kõik, mis tema võimuses. Kõik kinnitasid seda nagu ühest suust. Kadedad keeled kinnitasid, et ta olevat kergemeelne. Iga päev on teile kinnitatud, et nii ei tohi teha. Et see ka tulevikus nii jääb, seda ma kinnitada ei söanda. Kinnitasin endale korduvalt, et sinna ma ei lähe. „Ei, mul ei ole viga midagi,” kinnitab ta teistele. „Kas see meeldib sulle?” – „Meeldib,” kinnitasin mina. *„Tule, tule tingimata, sõber,” kinnitas ta laupäeva õhtul koju minnes. E. Krusten.
5. midagi otsustava instantsina heaks kiitma v. alama instantsi otsusele lõplikku kehtivust andma. Kedagi ametisse, kohale kinnitama. Direktor kinnitas aruande, tööplaani. Koosolekul kinnitati seltsi uus põhikiri, eelarve. Kohtuotsus kinnitati.
6. kinnistama (4. täh.)
7. kõnek tähtima (postisaadetise kohta). *Aga viimane kiri oli ju kinnitatud ning see pidi kätte minema. A. Hint.
8. van (õnnetuse puhuks) kindlustama (3. täh.) *Aga ärge te jumala pärast ajage põlema seda maja – ta on meil kinnitatud väga madalasti. O. Luts. *Seda teie ei pruugi [teha], kaptenihärra, minu elu on kinnitatud. E. Bornhöhe.
9. van kindlustama, tugevdama. *Egiptuse sultan Saladin .. kinnitas Kairot müüridega ja ehitas kindluse .. E. Bornhöhe.

kirp ‹kirbu 21› ‹s›

1. inimeste, loomade ja lindude parasiit, tugevate hüppejalgadeks kujunenud tagajalgadega tiivutu putukas. Kirp hüppab, hammustab. Ihu oli kirpudest puretud. Otsis, püüdis, tappis kirpe. Koer oli kirpe täis. Sul oleks nagu kirbud püksis 'oled rahutu, ei püsi paigal'. See oli talle kirbu aevastus 'väga väike, tähtsusetu asi'. || piltl (pisikese inimese, looma vm. olendi kohta). *Vaata [tüdruku] tirtsu... Kui ühes kooliteed sammusid, Oskariga paaris, siis see kirp vantsis neil ikka sabas. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: inimese|kirp, koera|kirp, liiva|kirp, rotikirp.
2. laskerelva raua suudmepoolsel otsal olev nupp v. rõngas sihtimiseks. Kõrge, madal, tasane, vahetatav kirp. Sihtimisel peavad laskuri silm, sihiku sälgu keskkoht, kirbu tipp ja märk sattuma ühele sirgele. Varitsejad hoidsid meest kirbul, valmis iga hetk tulistama. Ma ei saanud rebast kuidagi kirbule. Vaenlase täpsuslaskur oli mehe kirbule võtnud.
▷ Liitsõnad: püssi|kirp, rõngas|kirp, tulpkirp.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnedes lülijalgsete nimetustes
▷ Liitsõnad: lehe|kirp, maa|kirp, vesikirp.

kisa|torm
paljude inimeste äge läbisegi hüüdmine. Kui viimaks värav löödi, puhkes pealtvaatajate kisatorm.

kitsas ‹kitsa 19› ‹adj›

1. ristsuunas väikese ulatusega (pikliku eseme, ruumi, maa-ala, kehaosa vms. puhul); ant. lai. Kitsas sild, aken, värav, voodi. Pikk kitsas tuba, trepikoda, käik. Pööningule viib kitsas trepp. Kitsas tee, purre. Vanalinnas on tänavad kitsad. Käik muutus järjest kitsamaks. Rebis paberi küljest kitsa riba. Kitsa ninaga kingad. Kitsas ava. Kitsas org, kuristik, neem, poolsaar, väin. Siin on saare kõige kitsam koht. Tal oli piklik kitsas nägu. Kitsad huuled, õlad, puusad, kulmud. Sukellindudel on pikk kitsas keha. Naermisel ahenesid silmad kitsaks piluks. Taimel on kitsad lehed. Kitsas kuusirp. || pigistav, hädavaevu kinni ulatuv. Püksid on värvlist kitsad. Pintsak on õlgadest kitsas. Kleit, pluus, särgikrae on kitsaks jäänud. Kuub oli vöökohalt nii kitsas, et nööbid ei andnud hästi kinni. Kitsad kingad.
2. ruumilt, mahutavuselt ebapiisav; ant. hrl. avar. Mu korter on suurele perele võrdlemisi kitsas. Kari kasvas ja laut jäi kitsaks. Lastel oli kahekesi voodis kitsas. Bussis, kajutis oli kitsas. Õu on lastele mängimiseks kitsas. | piltl. Kõike ei saa suruda reeglite kitsastesse raamidesse.
3. väikese ulatusega, piiratud. Uurimus haarab võrdlemisi kitsast ajalõiku. Käsitletavate probleemide ring on kitsas. Kitsas teema. Kitsam eriala. Kirjandus kitsamas mõttes. Teatri repertuaarivalik oli üsna kitsas. See definitsioon on liiga kitsas. Kitsa silmaringiga inimene. Liiga kitsas arusaamine elunähtustest. Lähtus ainult oma kitsastest huvidest. Tegutsemisvõimalused olid uues paigas hoopis kitsamad. || väikest inimeste hulka haarav. Võim Eestis kuulus kitsale baltisaksa ülemkihile. Etendus on mõeldud kitsamale ringkonnale. Ta tutvuskond on võrdlemisi kitsas. Sündmust tähistati kitsas perekondlikus ringis. *Õhtul seisis ees kitsam nõupidamine peaministri juures. P. Kuusberg.
4. hrl. majanduslikult, harvemini mingis muus suhtes raskevõitu, täbar. Majanduslikult kitsad olud. Kitsad ainelised tingimused. Tal on rahaga pisut kitsas käes. Pidu jäi kitsaste aegade tõttu pidamata. Toiduainetega läks kord-korralt ikka kitsamaks. Talvel tuli metsloomadel toiduga kitsas kätte. Lilledega on praegu kitsas. *Aga tal on kitsad päevad ka praegu... Ametist tahavad lahti kangutada... K. A. Hindrey.

klass ‹-i 21› ‹s›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. järk, liik, rühm. a. teat. tunnuste alusel moodustatud liik üldises klassifikatsioonis. Võistlusjahid kuuluvad eri klassidesse. Mootorrattad ja kardid jaotatakse klassidesse mootori silindrimahu järgi. Muldade, kivimite klassid. Ratsutamises oli kavas keskmise ja raskema klassi takistussõit. Juunioride, seenioride klass. Tütarlaste klassis püstitati uus kuulitõukerekord. b. väärtuse, headuse, kvaliteedi, vahel ka kvalifikatsiooni alusel moodustatud järk. I, II, III klassi seeme. Esimese, teise, kolmanda klassi kajut, vagun. Kolmanda klassi reisija 'III klassi kajuti v. vaguni reisija'. Erahaigla teise klassi palat. Esimese, teise klassi maantee. I, II, III klassi telegrafist, sideoperaator. I, II klassi madrus. c. kasut. mitmesugustes väljendustes taseme märkimiseks. Rahvusvahelisse klassi kuuluv, rahvusvahelise klassiga mängija. Mäng oli huvitav ja kõrget klassi. Tulemus oli heast klassist. See sportlane, näitleja, tantsurühm, lavastus on klass omaette 'tasemelt teistest parem'. d. loog ühiste tunnustega esemete v. nähtuste kogum
▷ Liitsõnad: boniteedi|klass, eliit|klass, kvalifikatsiooni|klass, kvaliteedi|klass, suurus|klass, täpsus|klass, vanuseklass; jahi|klass, masina|klass, paadiklass; maailma|klass, meistri|klass, noorte|klass, tippklass.
2. õppeaastale vastav üldharidusliku kooli õpilaste rühmitusaste. Vanemate, nooremate klasside õpilased. Poeg läheb sügisel teise klassi. Tüdruk käib, õpib kuuendas klassis. Ta lõpetas kaheksanda klassi. Jättis seitsmenda klassi pooleli. Poiss istus kaks aastat samas klassis. Ta oli keskkoolis minust üks klass ees. Mehel oli ainult kolm klassi kooliharidust. || samas ruumis ühtse õppeplaani alusel õppiv õpilaste rühm. Kooli kümnendad klassid. Koolis on kaks seitsmendat klassi. Ta on klassi parim õpilane. Õppisime Mihkliga ühes klassis. Õpetaja pöördus küsimusega klassi poole. Karistati kogu klassi. Klass muutus tähelepanelikuks. || vastava õpilasrühma õppetööks, vahel ka teat. aine õpetamiseks sisustatud ruum. Klassid on hästi sisustatud. Õpetaja astus klassi. Õpilased peavad vahetunniks klassist lahkuma.
▷ Liitsõnad: alg|klass, eri|klass, ettevalmistus|klass, kooli|klass, liit|klass, lõpp|klass, lõpu|klass, paralleel|klass, põhi|klass, täiendus|klass, õppeklass; aine|klass, füüsika|klass, keemia|klass, kirjandus|klass, kunsti|klass, käsitöö|klass, masinakirja|klass, muusika|klass, spordi|klass, ujumisklass; klarneti|klass, klaveri|klass, kompositsiooni|klass, laulu|klass, oreli|klass, trompeti|klass, tšello|klass, viiuliklass.
3. ühiskonna suurim inimrühm, mille piiritlemisel tuginetakse inimeste majanduslikule seisundile, tööalale, haridusele vms., ühiskonnaklass. Feodaalide, kapitalistide, kodanlaste klass. || teat. rahvakiht. Ta kuulub alamasse, kõrgemasse klassi. *Ka need, keda jõukam klass „alamaks” rahvaks nimetas, ka need tundsid Martensit .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: töölis|klass, ühiskonnaklass; alam|klass, kesk|klass, kõrg|klass, ülemklass.
4. biol hõimkonna ja seltsi vahepealne üksus süstemaatikas. Imetajate klass. Roomajate klass. Õistaimed jaotatakse 2 klassi: üheidulehelised ja kaheidulehelised.
▷ Liitsõnad: alamklass.
5. keel teat. (grammatiliste) tunnustega suur sõnarühm. Bantu keeltes jaotuvad nimisõnad inimeste, loomade, puude, väikeste asjade, suurte asjade jne. klassideks.
▷ Liitsõnad: sõnaklass.

klubi|õhtu
klubi liikmete, vahel ka lihtsalt ühesuguste huvidega inimeste õhtune kokkutulek vestlusringiks, puhkeõhtuks vms. Tartu inseneride, spordiveteranide klubiõhtu.

kodaniku|algatus
inimeste omaalgatuslik tegevus mõne probleemi arutelu algatamiseks v. lahendamiseks. Kodanikualgatust ärgitama, edendama, toetama.

kodaniku|kaitse [-kaitse]
süsteem, mille abil riik korraldab oma territooriumil asuvate inimeste kaitset ja abiandmist erakorralistes olukordades

kodaniku|ühiskond
inimeste omaalgatuslik koostöö oma huvide järgimiseks ning avalike asjade arutamises ja otsustamises osalemiseks; seda koostööd võimaldavad institutsioonid ja ühendused

kodustama ‹37›

1. koduloomaks muutma. Lammas, kits ja veis kodustati Ees-Aasias. Muistsed indiaanlased kodustasid metskalkuni. Koer oli esimene kodustatud loom. || metslooma v. -lindu inimeste juures elama harjutama, koduseks muutma. Kodustatud ronk, vares. Noorelt püütud põdravasikaid on võimalik kodustada.
2. hrv koduse(ma)ks, mugava(ma)ks, hubase(ma)ks tegema; koduselt sisse seadma. *Kapteni avaras merekajutis püüad end oma käe järgi kuidagi kodustada paari-kolmekuuliseks merereisiks. J. Sütiste. *Tema paitav hääl, tema graatsia aga [jääb] kauaks kodustama mu väikest tuba. R. Sirge.

kodu|teenindus
inimeste teenindamine nende kodudes

kodu|-uurimine ‹-se 5› ‹s›
mingi paikkonna uurimine inimeste poolt, kes on selle kohaga tihedasti seotud päritolu, töö v. elukoha tõttu

kokku ‹adv›

1. ühtekokku (eri osade, eri elementide liitmise summa, ka millegi kogusumma, koguhulga kohta). Kolm ja viis on kokku kaheksa. Kõik kokku teeb umbes sada krooni. Meid oli kokku kenake hulk mehi. Sinuga kokku on meid kuus. Ta teab rohkem kui meie mõlemad kokku. Kahe peale kokku saime tööga toime. Majas oli kokku kümme korterit. Raamatus on kokku üle 500 lehekülje. Kokku moodustati 15 valimisjaoskonda. Sõda kestis kokku kolm aastat. Sinine ja kollane kokku annavad rohelise. *Ei, ei see polnudki päris sumin, see oli jorin, mõmin, kumin, urin – kõik kokku. R. Roht.
2. ühte kohta, üheks rühmaks. Kannab kive kokku. Hein, kuiv loog riisuti kokku. Metsamaterjal veeti laoplatsile kokku. Korja klaasikillud põrandalt kokku! Tuisk ajab lund hangedesse kokku. Korjas oma kimpsud-kompsud kokku. Kahmiti kokku, mis ette juhtus. Pakib oma asjad kokku. Külarahvas käsutati, aeti kokku. Ostis toiduaineid, vilja, kariloomi kokku. Ajab, ahnitseb, kraabib raha, vara kokku. Korjandusega saadi kokku mitusada krooni. Koosolek, istungjärk kutsuti kokku. Komisjon tuleb homme kokku. Muljeid võib kokku võtta paari-kolme lausega. Hakati eeskava kokku seadma. Külalisi oli mitmelt poolt kokku sõitnud. Rahvast tuli murdu kokku. Siia jookseb mitu teed kokku. | (abstraktsemais ja piltlikes väljendites). Võtab kogu jõu, julguse kokku. Tuleb end kokku võtta. Siia jooksid kõik niidid kokku. || (arvude liitmise, tähtede sõnadeks lugemise kohta). Kokku arvama, rehkendama. Laps õppis sõnu kokku veerima. Õhtul võeti arved kokku. Loeb kopikaid kokku.
3. teineteise vastu v. päris lähedale. Nende õlad puutusid kokku. Autod põrkasid kokku. Jooksis vastutulijaga kokku. Lauad lükati kokku. Litsus, pigistas, surus huuled, hambad tugevasti kokku. Sõdur lõi kannad kokku. Naine lõi üllatusest käsi kokku. Sünnipäevalapse terviseks löödi klaasid kokku. Tõmbas aknakardinad kokku. Poisid läksid käsitsi, rinnutsi, sülitsi kokku, panid, pistsid rinnad kokku. Tüdrukud pistsid pead kokku ja hakkasid sosistama. *Kostis vägev sulpsatus, vesi lõi üle ta pea kokku .. H. Mänd. || vastamisi, kontakti, kokkupuutesse. Juhtus, sai, trehvas tuttavaga tänaval kokku. Soodus juhus viis meid paari aasta pärast taas kokku. Oma elus oli tal tulnud kokku puutuda väga mitmesuguste inimestega. Põrkas oma töös kokku mitmesuguste raskustega. Ma ei ole varem seesuguste probleemidega kokku puutunud.
4. (eri osade tervikuks v. üheks rühmaks ühendamise, üksteise külge liitmise v. liitumise kohta). Kokku jootma, kleepima, liimima, monteerima, keevitama. Sidus oma pambud paelaga kokku. Ajakirjad on aastate kaupa kokku köidetud. Sõlmib nöörijupid kokku. Paberilehed on klambritega kokku pandud. Palmitses juuksed kokku. Asulad kasvasid aja jooksul kokku. Murdunud luu kasvas valesti kokku. Teeharud jooksevad eespool kokku. Taevas sulas silmapiiril merega kokku. Kiiruga kokkuklopsitud barakid. || (inimeste kohta:) kellegagi v. millegagi ühte, ühtekuuluvaks. Nad olid omavahel nagu kokku laulatatud. Mul on raske lahkuda, olen sinuga nende aastate jooksul kokku kasvanud. Salme elavat ühe teetöölisega kokku.
5. mingi ainega määrdunuks v. kaetuks. Riided said poriga, käed liimiga kokku. Määrisin näo ööseks kreemiga kokku.
6. koomale, vähem ruumi võtvaks, ka kägarasse, nutsakuks vms. Kokku suruma, käänama. Matkajad panid telgi, välivoodi kokku. Kortsutas, kägardas paberi, kirja kokku. Surus, pigistas taskuräti nutsakusse kokku. Puulehed keerdusid palavaga kokku. Rullib maakaardi kokku. Ema pani särgid korralikult kokku. Keris köie kokku. Murdis paberi, ajalehe neljaks kokku. Pani rihma kahekorra kokku. Vajutab liigendnoa kokku. Riie tõmbus pesemisel kokku. Põrandalauad kuivavad kokku. Tool vajus kokku. Maja varises kokku. Koor ei tahtnud kokku minna. Piim läks keetmisel kokku. || ahtamaks, kitsamaks. Kuduja hakkas sukapöida kokku võtma. || tiheda(ma)lt, kindla(ma)lt millegi ümber. Mantel on vööga kokku tõmmatud. Ohelik, nöör jooksis käe ümber kokku. Blokaadirõngas tõmbus üha enam kokku.
7. (koos vastava verbiga nõrkemise, hukkumise, hävimise, kahanemise vms. kohta). Mees vajus väsimusest, ülepingutusest, nõrkusest kokku. Langes ühel päeval oma töölaua taga kokku. Plaanid, lootused, unistused varisesid kokku. Raha, teenistus otse sulab kokku.
8. esineb ühisele otsusele jõudmist märkivates ühendites. Lepiti kokku kohtuda kell viis. Lepiti hinna suhtes kokku. Räägiti kokku, et asutakse varakult teele. Pikema tingimise ja kauplemise järel saadi kaubad kokku. *Siis pidasid poisid päeval nõu kokku, et võtavad ise paar kärge mett sellest puust välja .. J. Parijõgi.
9. esineb (omavahelist) kooskõla, sobivust väljendavais ühendites. Nende iseloomud ei sobinud kokku. Need värvitoonid ei hakka kokku. Tunnistajate seletused, arvamused ei langenud päriselt kokku. See ei käi tema mõttelaadiga kokku. Tema teod ei lähe alati sõnadega kokku. Püüti erinevaid arvamusi kuidagi kokku klapitada. || (ühendites, mis osutavad kellegagi ühel nõul, üksmeeles olekule v. tegutsemisele). Sõbrad hoidsid alati kokku. Ta oli äraandja, mängis vastasega kokku. || (ühendites, mis märgivad ühtelangevust, kattuvust). Tuleb vaadata, et koosolek ajaliselt kokku ei langeks mõne teise üritusega. Joonise kokkumurdmisel peavad punktid A ja B kokku langema.
10. ‹ühendverbi osana› kõnek esineb rääkimist, samuti mõningates tegevust märkivates ühendverbides ning rõhutab tulemuse ebamäärasust, segasust, mittesoovitavust vms. Mida ta küll kokku rääkis, kokku valetas. Vaata, et sa prohmakat kokku ei keera! Milliseid rumalusi küll inimene võib kokku mõelda! *Sest mis nad siin nõlval on kokku keetnud, ei ole künd, vaid lojuste tegu. E. Rannet.
11. ‹koos verbiga hoidma› väljendab säästmist. Raha, materjali, tööaega kokku hoidma. Hoidsin kõiges kokku. *Kõige selle kujutamisel ei hoia autor kokku värve .. R. Parve.

kokku|tulek
mingil moel seotud inimeste organisatsioonide vms. kogunemine teat. eesmärgil. Kursuse, lennu, vilistlaste kokkutulek. Soomepoiste kokkutulek. Loodussõprade, kodu–uurijate kahepäevane kokkutulek. Esperantistide rahvusvaheline kokkutulek. Nõuti Julgeolekunõukogu kokkutulekut.

kollektiiv ‹-i 21› ‹s›
tegevuse ja eesmärkide, ka huvide poolest ühtekuuluv inimeste rühm. Üksmeelne, sõbralik kollektiiv. Professor juhib suurt uurijate kollektiivi. Meeskonnast, koorist on kujunenud ühtne kollektiiv. Neljast arhitektist koosnev kollektiiv. Kursusel ei kujunenud kollektiivi. || asutuse, organisatsiooni vms. liikmed, töötajaskond. Tehase, kooli, teatri, asutuse kollektiiv. Tsehhi, osakonna töötajate kollektiiv.
▷ Liitsõnad: estraadi|kollektiiv, kehakultuuri|kollektiiv, klassi|kollektiiv, kooli|kollektiiv, taidlus|kollektiiv, tantsu|kollektiiv, tootmis|kollektiiv, töö|kollektiiv, õpilas|kollektiiv, üliõpilaskollektiiv; keelekollektiiv.

kolmik ‹-u 2›

1. ‹s› kolmeliikmeline inimeste rühm. Meie kolmik – Ats, Jüri ja mina – oli varakult kohal. Algusest peale asus jooksu juhtima „Kalevi” kolmik. *Mõisa härrasteõue väraval .. seisis sõdurite kolmikust koosnev valvepost. K. Rumor. || kolmest esemest v. nähtusest moodustuv rühm. Üle taeva sööstis hävitajate kolmik. Kokkukasvanud kristallid moodustasid kolmiku. Järvede kolmik.
▷ Liitsõnad: esi|kolmik, juht|kolmik, medali|kolmik, ründekolmik.
2. ‹s› ‹pl.› kolm sama ema korraga sünnitatud järglast. Naine sünnitas kolmikud. Poisid on kolmikud. *Tavaliselt tõi lammas ühe talle, vahel ka kaksikud, üliharva isegi kolmikud. K. Põldmaa.
3. ‹adj› ‹pl.› kolmikutena (2. täh.) sündinud. *Seatud ajal sai naine nurgavoodisse ja tõi kolmikud lapsed ilmale.. F. R. Kreutzwald.
4. ‹s› kõnek kolmikhüpe. Koolipõlves hüppas ta kaugust ja kolmikut. Hüppas kolmikut 14. 16.
5. ‹s› tehn T-kujuline toruliitmik
▷ Liitsõnad: torukolmik.

kong ‹-i 21› ‹s›

1. väike suletav ruum (näit. vanglas, kloostris). Rõske, külm, läppunud õhuga kong. Vangla trellitatud akendega kongid. Surmamõistetute kong. Vangid heideti, pisteti lossikeldri kongidesse. Kõige kardetavamaid kurjategijaid hoiti eraldi kongis. Munkade askeetlikud kongid. *Elna istus tühjas toas nagu nunn kongis .. M. Traat. || väike armetu tuba vm. ruum. Meie tuba oli pikk kitsas kong ärklikorrusel. Korralikku tuba oli raske saada, ta elas mingisuguses kongis.
▷ Liitsõnad: munga|kong, nunna|kong, piina|kong, vangi|kong, ühis|kong, üksikkong; toakong.
2. van kuut, putka; puur. *.. Seku istus oma kongi ees ja kratsis kirpe. M. Aitsam. *Vanasti olid Sangel kosklate jaoks puurid üleval, pakkudest õõnestatud ja laudadest kokkulöödud kongid, kuhu nad meelsasti pesa tegid. H. Jõgisalu.
▷ Liitsõnad: kana|kong, koera|kong, tuvikong.
3. tõlla, kalessi vm. sõiduki kumm. *Eemalt paistis tõld kolme hobusega rinnu, kong üles tõmmatud, kutsar pukis. E. Särgava.
4. mäend tõstuk kaevise, materjalide ja seadmete, samuti inimeste transportimiseks šahtis
5. ‹liitsõna järelosana› kõnek inimese kohta käivates halvustavates v. sõimusõnades
▷ Liitsõnad: täikong.

koobas|asula
arheol inimeste eluase koobastes

koond|kuju
paljude inimeste iseloomujooni sisaldav inimkuju kirjanduses v. kunstis, koondportree. *Elsa prototüüpi ei ole olemas, see on koondkuju oma ümbruskonnas nähtud naistest. H. Angervaks.

koos|olek
mingi inimeste rühma kokkutulek ühiste küsimuste arutamiseks, otsuste tegemiseks v. ettekannete kuulamiseks; sellest osavõtvad isikud. Koosoleku päevakord. Koosoleku juhataja, protokollija. Koosolekute vabadus. Seltsi juhatuse, õppenõukogu, komisjoni koosolek. Volinike, esindajate koosolek. Kinnine, lahtine, avalik, korraline, erakorraline koosolek. Koosolek oli lühike, pikk, igav, tormiline. Koosolekuid pidama. Kutsuti kokku koosolek. Aastapäeva tähistamiseks korraldati pidulik koosolek. Avas, lõpetas koosoleku. Kuulutas koosoleku avatuks, lõppenuks. Koosolek algab, on kell neli. Koosolekutel käima. Läksin koosolekule. Koosolekule kogunes, tuli palju rahvast. Võttis koosolekul ägedalt sõna. Küsimuse arutamiseks toimus mitu koosolekut. Ta ei julge koosoleku ees kõnelda. Koosolek reageeris sõnavõtule elavalt. Koosolek otsustas, et..
▷ Liitsõnad: aasta|koosolek, aruande|koosolek, arutlus|koosolek, asutamis|koosolek, ava|koosolek, ettekande|koosolek, kihutus|koosolek, klassi|koosolek, kohtumis|koosolek, kõne|koosolek, lühi|koosolek, pea|koosolek, rahva|koosolek, sala|koosolek, töö|koosolek, valimis|koosolek, üldkoosolek.

korpus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (masina, sõiduki) põhiosa, kere. Laeva korpus. *Praami suur hall korpus istub meres raskelt.. J. Smuul. *Vaatleme silla kõrgeid metalltalasid, tema pikka rahulikku korpust. A. Kaal. || inimese keha, kere. *..see [seismine] ei sobinud talle noores easki, saadik siis nüüd, kus korpus liigselt raskepäraseks muutunud.. K. Rumor.
2. mingisse hoonerühma kuuluv üksikhoone. Tehase korpused. Valmis haigla uus neljakorruseline korpus.
▷ Liitsõnad: ravi|korpus, tootmis|korpus, õppekorpus.
3. sõj mitmest diviisist ja eriväeosadest koosnev taktikaline väekoondis. Motoriseeritud, mehhaniseeritud korpus. Tegi sõja läbi korpuses 'Eesti kaardiväe laskurkorpuses'.
▷ Liitsõnad: armee|korpus, kaardiväe|korpus, kadeti|korpus, laskur|korpus, lennuväe|korpus, ratsa(väe)|korpus, tanki|korpus, õhudessantkorpus.
4. ühiste ülesannete v. ühise kutsega seotud inimeste kogu. Diplomaatiline korpus 'ühte riiki akrediteeritud diplomaatiliste esinduste juhid (v. kogu vastavate esinduste isikkond)'.
▷ Liitsõnad: konsulaarkorpus.
5. trük kirjakraad, mille suurus on 10 punkti; vastav trükikiri
6. teat. tunnuste järgi süstematiseeritud andmekogu veebis. Vana kirjakeele korpus. Eesti murrete korpus. Korpuse kasutajaliides. Otsis korpusest tekstinäiteid.
▷ Liitsõnad: tekstikorpus.

kraaksatama ‹37›

1. üks kord, korraks kraaksuma (lindude, eeskätt varese kohta). Vares tõuseb kraaksatades lendu. Kaaren, ronk kraaksatas puu otsas. || (inimeste samalaadse häälitsuse kohta). Mees kraaksatas köhida, naerda. *Vanamemm õiendas veel kord rätiku turris sõlme ja kraaksatas hääle puhtaks. A. Maripuu.
2. käriseva, kareda häälega järsku midagi ütlema. „Rutem!” kraaksatas ta poistele. Mees kraaksatas midagi vihaselt.

kraaksuma ‹42›

1. madalal toonil kärisevalt, katkendlikult häälitsema (lindude, eeskätt varese kohta). Varesed lendavad kraaksudes. Rongad kraaksusid läbilõikavalt. Tuttpütti hüütakse tema kraaksuva häälitsuse pärast merevareseks. *.. õhtuti võis kuulda, kuidas hakid kraaksusid, kui räästa alla ja torni magama pugesid.. R. Soar. || (inimeste samalaadse häälitsuse kohta). Mees kraaksus ja läkastas. Lapsed kraaksusid köhida. Naeris kraaksudes, kraaksuva häälega. *Külmetasin end põhjalikult ja mul tuleb veel kaua köhida, nohistada ning kraaksuda. E. Bornhöhe.
2. kõnek käriseva, kareda häälega (kurjustavalt, kärkides, käsutades) rääkima; käratsema. „Kas te tulete juba ükskord!” kraaksus vanamees poistele. Kraaksub teiste peale otsekui kubjas. Ära kraaksu mu kallal! Joodikud kakerdasid ja kraaksusid õlleputka ümber.

kriiskama ‹kriisata 48›

1. heledat, teravalt läbilõikavat häält tegema. a. (inimeste karjumise v. hüüdmise kohta). Hüsteeriliselt, vihaselt, kiledalt, ärritatult kriiskama. Naine pistis hirmust kriiskama. Joobnud seltskond kriiskas laulda. Vihane eit kriiskas kõigest kõrist needusi. Ta hüüdis seda lausa kriisates. „Ära puutu mind!” kriiskas naine. Kriiskav hääl. Kostis kriiskav kisa, nutt. *Ta häälgi tõusis mehelikust baritonist kriiskavaks aldiks.. K. Rumor. b. (muude elusolendite sellise valju häälitsemise kohta). Peoleo kriiskab enne vihma. Papagoi kriiskab puuris. Järve kohal kriiskasid kajakad. Vihane kukk kriiskas laulda. Puude otsas lärmitsesid ja kriiskasid ahvid. *Suitsenud raudkivist laotud ahju pragude vahel kriiskasid kilgid. J. Mändmets. c. (eluta looduse pikemate teravate helide kohta). Mürtsuvad trummid ja kriiskavad vilespillid. Trammi rattad kriiskavad pöörangul. *Varahommikust hilisõhtuni kriiskas kreissaag. M. Mõtslane.
2. (värvitoonide kohta:); eredana, käredana, lõõskavana paistma. Kriiskavad värvi(tooni)d. Raamatute kriiskavad kaanepildid. *.. seinu katsid lilled, väänduvad ronitaimed, puud ja põõsad, ent see kõik oli elutu, kriiskas vaid kullasära.. T. Vint.

kultuurharidus|töö
inimeste vaba aja sisustamine teadmiste andmise, kultuuriliste ja praktiliste huvide rahuldamise ning taidlusega

kultuuri|kaup
‹hrl. pl.› inimeste kultuurilisi vajadusi rahuldav kaubaartikkel. Kultuurikaupade hulka arvatakse kooli-, kirjutus- ja kantseleitarbed, muusikariistad, foto- ja raadiotarbed, spordi-, jahi- ja kalapüügitarbed, mänguasjad jne.

kuningas ‹-ga, -gat 2› ‹s›

1. mõnede monarhistlike riikide meessoost riigipea tiitel; seda kandev valitseja. Rootsi kuningas. Hispaania kuningas Juan Carlos. Kedagi kuningaks kuulutama, kroonima. Kuninga troon, kroon, loss. Pärast kuninga surma sai, tuli, astus troonile ta poeg. Ta on kuningate soost. Elab nagu kuninga kass 'muretult, lahedalt'. || (üldisemalt:) pealik, vanem, juht. Kerjuste, varaste kuningas. Ülestõusnud talupojad valisid endi seast neli kuningat.
▷ Liitsõnad: ase|kuningas, ekskuningas; hõimukuningas.
2. piltl (inimeste, loomade, esemete vm. kohta). a. mõjuvõimas, silmapaistev v. juhtiv isik kellegi hulgas. Kui sul on raha, siis sa oled kuningas! Kuningate kuningas, taevane kuningas 'jumal'. Inimest on ülistatud looduse kuningaks. Kiiruisutajate, suusamägede kuningas. b. kõige suurem ja tugevam loom. Loomariigi kuningas lõvi. Meie metsade kuningas karu. Kotkas on lindude kuningas. Kukk, kanade kuningas. c. tähtsuse, väärtuse, ilu vms. poolest muude hulgast esilekerkiv ese, aine, ala vm. Orelit peetakse pillide kuningaks. Teemant on mineraalide kuningas. Kergejõustikku loetakse spordialade kuningaks. *Aluspalgid olid äraproovitud „puude kuningast” – tammest – .. K. Saaber.
▷ Liitsõnad: ajalehe|kuningas, kala|kuningas, mere|kuningas, nafta|kuningas, piirituse|kuningas, terase|kuningas, õlikuningas; džässi|kuningas, laulu|kuningas, nõela|kuningas, sprindi|kuningas, suusakuningas; hiire|kuningas, kõrbe|kuningas, käbi|kuningas, laanekuningas; ussikuningas.
3. (mängudes). a. (kaardimängus:) kõige tugevam pildiga kaart. Käis, lõi, tappis, võttis kuningaga. Vastasmängijal oli äss ja kaks kuningat käes. b. (malemängus:) malend, mida vastasmängija püüab matistada. Käisin kuningaga. Valge kuningas on tules.
▷ Liitsõnad: pada|kuningas, poti|kuningas, risti|kuningas, ruutu|kuningas, trump|kuningas, ärtukuningas.

kupatus2 ‹-e 5› ‹s›
kõnek asjade, inimeste, olukordade kogum koos kõige juurdekuuluvaga. a. (asjade kohta:) krempel, (kaader)värk. Lisab hunnikule veel sületäie oksi ja paneb terve kupatuse põlema. Müüb suvila kogu kupatusega maha. Trepp on vana; karta on, et terve see kupatus variseb kokku. Terve see paberite kupatus tuleb veel kord ümber kirjutada. b. inimeste rühm, kamp, jõuk. Üks kelmide kupatus puha! Kogu nende kupatus anti kohtu alla. Vedasin tervet seda kupatust ninapidi. *Ah, üks kupatus kõik: sugulased või mitte! Pole neist paremad keegi! E. Särgava. c. segased, ebameeldivad, sekeldust ja õiendamist nõudvad asjaolud. Ise keetis supi kokku ning nüüd veeretab terve kupatuse teiste kaela. See kupatus on mind lihtsalt ära tüüdanud. Kogu kupatus langes nüüd minu õlgadele.

kutse|suunitlus
inimeste sihipärane suunamine kutsevalikul neile sobiva elukutse juurde

kõhukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. (inimeste, harva ka loomade kohta:) suure kõhuga. Kõhukas mees, isand. Küla kõige kõhukam peremees. *Sõstrapõõsaste all seisis tal piimatass vana kõhuka siili jaoks. J. Rannap.
2. (esemete kohta:) suure ümbermõõduga; paks, tüse. Kõhukas heinakuhi, pudel, kann, kauss, savipott, õlleankur. Lauale toodi kõhukas tirin suppi. Kõhukas puhvetkapp. Lai kõhukas paat. Kõhukas portfell, kohver, rahakott, raamat, album, köide. Aktimapid paisusid päris kõhukateks. Matkajatel olid üsna kõhukad seljakotid.

kõnni|robot
med kõrgtehnoloogiline taastusraviseade näit. ratastooli jäänud inimeste liikumisvõime stimuleerimiseks. Kõnnirobot koosneb keha ja jalgade toetussüsteemist ning liikuvast kõnnirajast.

kõrv ‹-a pl. illat -adesse e. kõrvusse e. kõrvu 23› ‹s›

1. inimeste jt. imetajate kuulmis- ning tasakaaluelund (sageli ka üksnes selle välise osa kohta). Suured, väikesed, peast eemale hoidvad kõrvad. Parem, vasak kõrv. Kõrvu liigutama. Kõrv valutab, jookseb verd. Ta on ühest kõrvast kurt, kuuleb ainult ühe kõrvaga. Halva kuulmisega inimesele tuleb kõrva sisse karjuda. Vanamehe kõrvad ei kuule enam hästi. Sosistas talle midagi kõrva. Kedagi kõrvast näpistama, tirima. Kellelegi vastu, mööda kõrvu andma, tõmbama, lööma, äigama. Kelleltki vastu, mööda kõrvu saama. Tüdrukul on ehted kõrvas 'kõrva küljes'. Pane rohtu, vatitropid kõrva. Müts teise kõrva peal. Mehed naersid, nii et suu kõrvuni. Mai läks kõrvuni punaseks, punastas kõrvuni. Kõrvad punetasid. Lõi, tõstis tervitamisel käe kõrva äärde. Pani paberossi kõrva taha. Poiss on kõrvuni teki all. Surus kõrva vastu lukuauku ja kuulas. Hobune, põder lingutas kõrvu, tõmbas kõrvad lingu. Koer ajas kõrvad kikki, kikitas kõrvu. Koeral olid kõrvad lidus. Lontis kõrvadega siga. Mis sa minu käest pärid, sul on endal kõrvad peas 'kuula ise'. See on tõsi mis tõsi, oma kõrvaga kuulsin. Lugu oli nii veider, et ma ei uskunud oma kõrvu. Kus su kõrvad küll olid, et sa ei kuulnud? Jutt ulatus, jõudis lõpuks ka asjaosaliste endi kõrvu. Kõrvu kostis vaikne jutukõmin, kauge huige. Pauk võttis kõrvad kurdiks, pani kõrvad lukku. Kisa lõikas ebameeldivalt kõrvu. Ütle, kumb kõrv mul pilli ajab! Veri kohiseb kõrvus. Muusika helises ikka veel kõrvus. Lärm oli nii vali, et mõned hoidsid kätega kõrvu kinni. Tuul vuhises kõrvus. Lärm võttis kõrvad huugama. See jutt pole sinu kõrvade jaoks 'seda sa ei tohi v. seda sul ei sobi kuulata'. Võimumehe kõrvad jäid palvetele kurdiks 'ta ei võtnud palveid kuulda'. Ära veel kõrvu lonti, longu lase! 'ära lase tujul langeda'. Majal, seintel, metsal on kõrvad 'keegi kuulab majas, metsas salaja pealt'. *..jälle hakkas tal kõrvus kumisema isa manitsev hääl: ole ettevaatlik, Tõives.. E. Kippel. || kuulmine, kuulmisvõime, -meel; eriline tajumisvõime kuulmisel. Tal on hea(d), terav(ad) kõrv(ad). Räägiti nii tasa, et tuli kõrva, kõrvu pingutada. Miili teritas kõrvu, et jutust ükski sõna kaduma ei läheks. Väljas oli keegi – tema kõrv(ad) ei petnud. Kõrva haavav keeleviga. Sinu inglise keel on kõrvale valus kuulda. Tal ei ole muusikalist kõrva. *Astuti veskiuksest sisse. Heinol mattis müra kõrvad.. J. Parijõgi. || (inimese kohta, kes midagi kuuleb v. kuulab). Piirivalvurid on silmad ja kõrvad piiril. Taipas peagi, et räägib kurtidele kõrvadele 'et tema juttu ei võeta kuulda'. *..Laming oli ju kõik need kaheksa aastat valitsuse kõrv meie majas. J. Kross.
▷ Liitsõnad: inim|kõrv, kesk|kõrv, sise|kõrv, väliskõrv; itu|kõrv, kikk-|kõrv, lont|kõrv, pikk-kõrv; hiirekõrv.
2. kõrva (1. täh.) meenutav eseme osa, hrl. sang, käepide. Poti, nõu kõrvad. Vana kõrvata toop. Murdunud kõrvaga savikruus. Nikerdatud kõrvaga kann. Tassil on kõrv küljest ära. Kandepuu pisteti toobri kõrvadest läbi.
3. kõrva (1. täh.) kattev peakatte (väljaulatuv) osa. Laskis läkiläki kõrvad alla. Tõstis suusamütsi kõrvad üles. Peas oli üleskeeratud kõrvadega karvamüts.
▷ Liitsõnad: läki|kõrv, mütsikõrv.
vrd kõrvuni

kõtt ‹interj›
(kassi v. teiste loomade peletamiseks). Ena kassimaita, kõtt! *„Näe, [vares] raibe, ei kardagi!” ütleb peremees poolkuuldavalt. „Kõtt!” R. Vellend. || (tõrjudes, hurjutades inimeste puhul). Kõtt! oma jutuga. Kõtt, ära käperda! Kõtt, ära kiusa! *Kõtt, vanu inimesi pilkama! O. Tooming.

ümber käima
kõnek
1. ‹komitatiiviga› kohtlema; kellegagi, millegagi käituma, ringi käima (3. täh.). a. (inimeste vm. elusolendite puhul). Ta oskab inimestega aupaklikult, viisakalt ümber käia. Haigega tuleb hellalt ja taktitundeliselt ümber käia. Vangidega käidi halvasti, toorelt ümber. Kes siis oma lapsega niimoodi ümber käib! Linnalaps ei oska hobustega ümber käia. b. (asjade vm. puhul). Kas niimoodi käiakse raamatutega ümber! Õnnetus tuli sellest, et käidi tulega hooletult ümber. Rahva varaga ei tohi nii hoolimatult, pillavalt ümber käia. See mees oskab rahaga ümber käia. Pead oma tervisega paremini ümber käima. Käib oma ajaga oskamatult ümber.
2. ‹komitatiiviga› käsitsema. Ta oskab põllutöömasinatega ümber käia. Noormehi õpetatakse relvaga ümber käima. Kas sa oskad fotoaparaadiga ümber käia? *Niidi ja nõelaga käisime varsti oskuslikult ümber.. S. Kadari (tlk).
3. ringi käima (1., 2. täh.) Jürnas käis päev läbi pahuralt ümber. Pea käib ümber. *Ta laskis oma silmad nende seas ümber käia.. A. Saal. *Leivapala käib suus ümber, aga alla ei lähe. J. Parijõgi.

käituma ‹37›

1. ümbruskonna välismõjude suhtes teat. viisil reageerima, end ülal pidama. a. (inimeste jm. elusolendite kohta). Käitub viisakalt, taktitundeliselt, korrektselt, soliidselt. Õpilased käitusid korralikult. Nooruk käitus väljakutsuvalt, ülbelt, toorelt, nagu mats. Miks sa nii inetult käitusid? Ta käitus halvasti, sobimatult, mõtlematult, argpüksina. Käitub, nagu see on kohane hästikasvatatud tütarlapsele. Seltskonnas, lauas peab oskama käituda. Mees käitus nagu kavaler, nagu sõjamees kunagi. Käitusime ohtlikus olukorras külmavereliselt. *Nad [= rasvatihased] käituvad juba kevadiselt: laiutavad tiibu, ajavad saba püsti.. K. Põldmaa. b. (ainete, esemete vms. kohta). Vedel heelium käitub sellisel temperatuuril nagu iga teinegi vedelik. Oleviku partitsiibid käituvad täiendi positsioonis nagu adjektiivid.
2. kedagi teat. viisil kohtlema, kellegagi mingil viisil suhtlema, ümber käima. *Pulmades manitsetakse peigu, kuidas kohelda naist ja kuidas käituda äia-ämmaga. Ü. Tedre. *Mari-Ann oskas hästi käituda hobustega. Ta oskas seda juba kümneaastasena. A. Taar.

käratsema ‹37›

1. (läbisegi) kisama, hõiklema, rääkima, valjusti häälitsema vms.; lärmitsema. a. (inimeste kohta). Õuel käratsesid joobnud taadid. Ukse taga käratseti valjusti. Käratsev lasteparv. Salk käratsevaid mehi, noorukeid. Kostis käratsevaid hääli. Udo oli kuraasikas ja käratsev. b. (lindude, loomade kohta). Vares käratses kase otsas. Linnud tõusevad käratsedes lendu. Käratsev linnuparv. *Pauka oli võõrast silmanud ja jooksis kurjalt käratsedes lähemale.. O. Tooming.
2. kärama (1. täh.) *Tema kombeks ei olnud raiskuläinud naisega maid jagada, talle epistleid pidada, temaga käratseda. R. Sirge. *Siis aga sattus ta kärsitule direktorile jalgu, kes hakkas temaga ajamata habeme pärast käratsema. E. Männik.

maha kärvama
kõnek ka vulg kärvama, ära surema (ka inimeste kohta). Siga, lehm kärvas maha. Vanamees võttis kätte ja kärvas maha. *Vaat sellepärast pole see meietaolistele, et meie kärvame sihukeses paradiisis varsti maha. A. Jakobson.

käsitöö|ring
käsitööd harrastavate inimeste õppering. Tüdrukud käivad õhtuti käsitööringis.

kössi ‹adv›

1. (nagu kokku tõmbudes) kõverasse, kühmu, ettepoole kummargile (hrl. inimeste kohta). Tõmbab, kisub end kartlikult kössi. Tõmbub hirmust, valust, külma pärast kössi. Vajusin väsimusest, mure pärast kössi. Süüdlane langes istmel üha enam kössi. Ema on aastatega kuidagi kössi jäänud. Aastad, mured vajutasid mehe kössi. Kössi vajunud inimkogu, keha. *Puudel tõmbus laua all kössi, nii väikseks, kui sai.. M. Saat.
2. piltl (hrl. armetult, madalalt) lösakile, räsakile (näit. hoonete kohta). *..[mehed] kadusid haisvatesse hoovidesse ja vanadusest kössi vajunud majadesse. M. Metsanurk. *Metsamännid tõmbusid lumelahmakate all kössi.. A. H. Tammsaare.

kössis ‹adv›

1. (nagu kokkuvajunult) kõveras, kühmus, ettepoole kummargil (hrl. inimeste kohta). Istub, seisab kartlikult, valu pärast kössis. Lapsed olid külmast kössis. Noorena oli ta ilus mees, aga nüüd on küürus ja kössis. Kössis eideke, inimkogu. Aialattidel kükitasid kössis varblased.
2. piltl (hrl. armetuna, madalana) lösakil, räsakil (näit. hoonete kohta). Aguli kössis majad. *Rehi oli endiselt kössis, toed seinte all.. J. Semper.

küpsema ‹42 või 37›

1. (tooreste toiduainete kohta:) (kuivas) kuumuses söödavaks roaks muutuma. Leivad küpsevad ahjus. Kartulid küpsevad lõkketuhas. Kalad küpsesid särisedes lõkke kohal vardas. Panime liha pannile küpsema. Roog küpseb tulel. | piltl. *Las nad küpsevad karistuse ootel. H. Pukk. || tugevasti päevituma. *Toomas seadis end paremini päikesesse. Selg oli tal pruunpunaseks küpsenud, nüüd saab ka rind oma osa. P. Kuusberg.
2. (vilja, puuvilja, marjade vms. kohta:) küpse(ma)ks muutuma, valmima. Viljapuude okstel küpsevad õunad ja pirnid. Päikesepoolsetel mäeveerudel küpsesid marjad, maasikad. Herned on küpsenud ja ootavad koristamist. Rukis küpses põuaga kiiresti. Tera ei jõudnud küpseda. Üleküpsenud vili kippus varisema. Vili on vahajaks küpsenud. *.. puistates laiali ohaka küpsenud õienupu, millest jäi õhku heljuma valgeid kergeid ebemeid. O. Tooming.
3. piltl (täielikult) välja kujunema, välja arenema, valmima. a. (inimeste kohta). Tüdruk oli naiseks küpsemas. Nooruk küpseb suguliselt. Igas töös inimene kasvab ja küpseb. Näitejuht küpseb koos oma teatriga. Temast küpses peagi hea ajakirjanik. *Võtnud alles küpsemata piigakese kaasa, heledapäise ja hapra.. K. A. Hindrey. b. (ühenduses olukordade, nähtuste vms.). Otsus, plaan küpses kiiresti. Tal küpses mõte juurat õppima minna. Eeldused selleks olid juba küpsenud. Kunstniku anne küpseb aastatega. Teatris on küpsemas rida lavastusi. Oli küpsemas streik, revolutsioon. Vastus oli visa küpsema. Küpses arusaamine, et endist viisi elada ei saa. Oli küpsenud vajadus koolielu ümber korraldada.

küttima ‹kütin 42›

1. ulukitele jahti (1. täh.) pidama, jahtima. Jäneseid, metssigu, oravaid küttima. Jahimehed küttisid toiduvaruks metsloomi ja -linde. Käis koera ja püssiga ümberkaudsetes metsades küttimas. Mees läks karu küttima. Randlased kütivad hülgeid. Iga aasta kütitakse erilubadega mitu tuhat põtra. Loodusrahvad küttisid vibu ja nooltega. || hrv (kalapüüdmise kohta). *Ta oli tulnud väikese käsivõrguga Kivijärvele ahvenaid küttima. J. Vahtra. || (inimeste jälitamise kohta). Teda aeti taga ja kütiti nagu metslooma. *Siin olid juba käinud ründelennukid – autosid ja inimesi küttimas. O. Samma (tlk). || (loomade, lindude, kalade vastava tegevuse kohta). Kass kütib hiiri ja linde. Kajakad kütivad kalu. *Ja veepinnal lõi virvendama ebalev rõngaslaine, särg küttis nähtavasti putukaid.. A. Sinkel.
2. piltl püüdma kedagi v. midagi kätte saada, jahtima (2. täh.) Õnne, soodsat juhust küttima. Ajakirjanikud kütivad uudiseid. *.. mängid ühtlasi kavaleri, mis seal muud, kütid endale rikast pruuti. I. Sikemäe.

lai ‹laia 23 komp laiem superl kõige laiem› ‹adj›

1. ristsuunas suure ulatusega (pikliku eseme, ruumi, maa-ala vms. puhul); ant. hrl. kitsas. Lai maantee, tänav, jõgi, kraav. Lai voodi. Laiad väravad, aknad, uksed. Lai trepp. Uus lai sild üle Emajõe. Lai org, poolsaar, väin. Saare põhjaosa on laiem, lõunaosa aheneb. Kanjoni kõige laiem koht. Maa-alune käik muutus laiemaks. Nüüd kantakse laiu vöösid. Laia äärega kübar. Moes olid alt laiad püksisääred. Laia kontsaga, laia ninaga kingad. Laiade triipudega riie. Lai kangas. Kas kardin on selle akna jaoks küllalt lai? Tuba oli 5 meetrit pikk ja 3 meetrit lai. || (inimese v. looma kehakuju, vormide, kehaosade kohta). Küll ta on turjast laiaks läinud. Lapsed pugesid isa laia selja taha peitu. Laiade õlgadega maadleja. Ajas oma laia rinna ette. Laiad (laba)jalad. Mehel on käed laiad kui labidad. Ta on laiade puusadega, puusadest lai. Nägu lai nagu täiskuu. Laiad mustad kulmud. Madal lai nina. Lai laup. Kukkus libedal teel, nii pikk kui lai ta oli 'täies pikkuses'. Koer on neil laiaks 'paksuks' nuumatud, end laiaks söönud. *See oli keskmisest kõrgemat kasvu ja õige laia kondiga aasta viiekümnene mees. J. Kross. || (naerust veninud näo v. suu kohta). Nägu, suu venis laiale naerule. Nägu laial naerul, laia naeru täis. Tal on alati lai naeratus, irve näol. Räägib oma kordaminekust, endal nägu heameelest lai. || mingist lähte- v. keskpunktist suhteliselt kaugele ulatuv; suure kaarega. Võngete lai amplituud. Postide, talade vahed ei tohi olla liiga laiad. Tal on lai silmade vahe, laiad põsesarnad. Lai viibe, käeliigutus. Laiade tiivalöökidega lendav kurg. Poisil on laiad 'peast eemale hoidvad' kõrvad. Tantsivad valssi kauni laia keerutusega. Tegime laia kaare ümber laugaste, läksime laugastest laia kaarega mööda. Vett tuleb voolikust laias kaares. || suure läbimõõduga; (deformeerununa) normaalsest v. esialgsest suurema läbimõõduga (ning õhem). Vahtral, kapsal on laiad lehed. Kõrvad laiad kui kobrulehed. Laiad baretid on moes. Vana laia võraga tamm. Sadas laia lund, laiu räitsakaid. Laia põhjaga kastrul, kann. Laia suuga, laia kaelaga pudel. Tindiplekk levis aina laiemaks. Laiaks astutud, litsutud tikutoos, karp. Laiaks istutud padi. Laiaks magatud põhukott. Buss on nii täis, et laiaks litsuvad. Lõi kärbse laksti laiaks. || (liiga) avar. Sulle on see mantel lai. Kuub, seelik on laiaks jäänud. Püksid on värvlist laiad. Muidu mugavad kingad, aga mulle veidi laiad.
▷ Liitsõnad: topeltlai.
2. igas suunas suure ulatusega, avar, kaugele ulatuv. Laiad laaned, sood, rabad. Ümberringi lai ääretu stepp, kõrb, meri. Mindi laia ilma õnne otsima.
3. (hrl. millegi abstraktse kohta:) suure ulatusega, ulatuslik, avar. Lai teema, probleem, küsimuste ring. Laiemas mõttes tähendab kirjandus kogu trükisõna. Kitsam ning laiem eriala. Laia silmaringiga inimene. Siin on laiemad võimalused enesetäiendamiseks, edasiõppimiseks. Tegevus laial rindel. Puhtteadusliku kirjanduse levik pole kuigi lai. Tehase toodete sortiment on lai ning laieneb veelgi. || suurt inimeste hulka haarav, suurele hulgale mõeldud. Teos jõudis laiema avalikkuse ette aastaid hiljem. Noore viiuldaja esmaesinemine laia kuulajaskonna ees.
4. kõnek (kõne, laulu jm. kohta:) valjuhäälne (ja vabalt voolav). Pidu käis, toast kostis laia laulu, lärmi. Suuvärk on tal hea, lai jutt käib kogu aeg. Laseb laia vene keelt. Kostab laia voorimehesõimu. Läheb laia vilet lastes küla poole.
5. kõnek (käitumise, maneeride jms. kohta:) suureline, tähtis, praaliv. Laia joonega mees armastab korraldada hiilgavaid vastuvõtte. Ta on nüüd mingisugune direktor ning lai mees. Mõisnikud elasid laia elu. Tahab kangesti tähtis olla ning laia tegelast mängida. Püüab end tähtsaks teha ja laiaks ajada. *„Ei, noor laevnik, nii see asi siin ei käi,” lõi islandlane end laiaks. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: hiigel|lai, ülilai

lift ‹-i 21› ‹s›
paikne tõstuk inimeste v. esemete edasitoimetamiseks ehitise eri kõrguses olevate peatuskohtade, hrl. majakorruste vahel. Astusime lifti, sõitsime liftiga. Väljusime liftist hotelli 25. korrusel. Jäime lifti kinni. Kaubad veetakse liftiga keldrikorruse laoruumidest müügisaalidesse.
▷ Liitsõnad: kauba|lift, kiir|lift, sõidulift; suusalift.

liin ‹-i 21› ‹s›

1. ka van teat. punkte ühendav (kujutletav) sirge joon; sellel paiknev esemete, rajatiste v. inimeste rida; rinne. Aiapostid ei ole liinis, kaks posti on liinist väljas, need tuleb liini ajada. Laev hoidis majaka liini(le). Mitu kaevikute liini. Piirikindlustuste liin, Maginot' liin. Pataljon läks, saadeti liinile. Väejooksikud olid liinilt pagenud. *Ajajad pandi [ajujahis] piki [metsa]sihti liinile, äärmistele meestele näidati suund kätte .. O. Tooming. || (males:) ruutude rida. Tal on vabaettur d-liinil. || võistkonnamängudes sama ülesandega mängijate rühm. Edurivi mängis hästi, ka teised liinid olid oma ülesannete kõrgusel. || (koos järjekorranumbriga tänavanimena). *Ei, see Maret küll ei ela kolmandal liinil vanas puumajas .. E. Vetemaa.
▷ Liitsõnad: ees|liin, finiši|liin, kaitse|liin, lahingu|liin, ründe|liin, stardi|liin, sõja|liin, tule|liin, vee|liin, väeliin.
2. ka tehn millegi kestvalt kasutatav kindel kulgemistee. a. maa-, vee- v. õhutee, mida mööda toimub korrapärane liiklus kahe punkti vahel. Tartu-Tallinna liinil on käigus palju ekspressbusse. Istute trammi nr. 3 ja sõidate liini lõpp-peatuseni. Lennufirma avas uue liini. Bussid lähevad liinile. b. (elektri- v. sideliini kohta). Meil pole elektrit, torm on liini rikkunud. Montöörid kontrollivad, parandavad liini. Telefoni teel ei saadud ühendust, liin on rikkis, kinni. c. (automaatliini vm. vooluliini kohta). Klaasitehas paigaldas uue pressklaasi tootmise liini. Kommivabrikus läks käiku täidisnätsu liin.
▷ Liitsõnad: (auto)bussi|liin, kaug|liin, kiir|liin, laeva|liin, lennu|liin, linna|liin, lähi|liin, maa|liin, metroo|liin, rannasõidu|liin, raudtee|liin, reisi|liin, ring|liin, sise|liin, trolli(bussi)|liin, vee|liin, välis|liin, õhuliin; abonendi|liin, elektri|liin, kaabel|liin, kontakt|liin, kõrgepinge|liin, magistraal|liin, paralleel|liin, raadiorelee|liin, side|liin, sise|liin, telefoni|liin, telegraafi|liin, õhu|liin, ülekandeliin; automaat|liin, konveier|liin, montaaži|liin, pakkimis|liin, tootmis|liin, villimis|liin, vooluliin.
3. põlvnemise, suguluse jada. a. põll (sordiaretuses:) ühe isetolmleva taime järglased; (tõuaretuses:) ühe väärtusliku isaslooma järglased b. (inimeste kohta:) veresugulaste ülenev v. alanev jada. Sugulus ema, isa liinis. Muusikaanne on tal emapoolse liini esivanemailt. Abielu ei lubata sõlmida otsejoones ülenevas või alanevas liinis sugulaste vahel. Pärineb suguvõsa vanemast, nooremast, Rootsi, Laiuse liinist. *Et võiksin ka perekonna asutada ning Lepistikkude liini edasi viia. O. Kruus.
▷ Liitsõnad: aretus|liin, puhas|liin, sugulasliin; ema|liin, isa|liin, mees|liin, naisliin.
4. (tegutsemis- v. mõtte)suund. Tal on taotlustes, tegutsemises oma kindel liin. Oma liinist kinni pidama, kõrvale kalduma. Romaani süžee areneb kahes liinis. Ta püüab mitmes liinis tegutseda. Ants ajab Mallega liini 'püüab kurameerida, kurameerib'. *Juhivad ja juhivad kümmet liini pidi, aga isegi ei tea, kuidas kolhoos peaks õieti välja nägema. H. Kiik. *.. Malta ordu Vene prioraadi suurkantsler. Nii et selle ordu liinis keisrist järgmine mees. J. Kross.
▷ Liitsõnad: arengu|liin, kõrval|liin, käitumis|liin, süžee|liin, tegevusliin.
5. mer taimsetest v. tehiskiududest hrl. kolmekeeline kuni 25 mm ümbermõõduga tugev nöör. Tõud, trossid ja liinid. Laseb liini vette, lappab liini paati. *Ankrutuled olid .. välja pandud, lood liini otsas triivi määramiseks põhja lastud .. A. Hint.
▷ Liitsõnad: ahtri|liin, ankru|liin, logiliin.
6. vana pikkusühik, näit. inglise mõõdusüsteemis 1/12 tolli, Venemaal 1/10 tolli (= 2,54 mm)

issanda ~ Issanda loomaaed
(erinevate inimeste kogumi kohta). *.. mõtles pulmavõõraid vahtides: Issanda loomaaed on tõesti veel kirevam kui Pommeri hertsogi oma .. J. Kross.

maa|ilm

1. (maailma)kõiksus, universum. Maailma loomine. || ‹hrl. pl.› universumi teat. osa, planeedi- v. tähesüsteem. Universumi maailmad ja maailmasüsteemid. Eksisteerib oletus, et paljudes teistes maailmades võib esineda arukat elu.
▷ Liitsõnad: antimaailm.
2. Maa, maakera (kõige sellel eksisteerivaga). Maailma maad, riigid, rahvastik, keeled. Maailma taimestik, loomastik. Maailma maavarad, tööstustoodang, energiavarud. Reisis mitu aastat mööda maailma ringi. See teade levis kõikjal maailmas, üle kogu maailma, sai teatavaks kogu maailmas. Sõdasid toimus mitmel pool maailmas. Maailma sellesse nurka polnud ta varem sattunud. Ajalehe kaudu oli ta maailma asjadega kursis. Noortele näib, et kogu maailm on nende ees lahti. Kaotada pole midagi, võita aga terve maailm 'kõik'. Järgneb oma armastatule kas või maailma otsa. Ta ei loobu oma plaanist, mingu või maailm hukka. Arvab, et tema suudab kõik, nihutab või maailma paigast. Arvas, et nüüd on maailma lõpp käes. || selle teat. suurem piirkond. Vana Maailm 'Euroopa, Aasia ja Aafrika'. Uus Maailm 'Ameerika mander, Austraalia'. Araabia maailm 'araabia maad'. Tahtis näha, kuidas mujal maailmas elatakse. Läks kodusaarelt (laia) maailma õnne otsima. Tahaks rännata ning maailma näha. Ta on maailma näinud mees. Poegadest ei jäänud ükski kodumaale – kõik lendasid maailma (laiali). *.. ja jutustas [Eeva] Tartu ja maailma uudiseid. J. Kross. || (vahel ka lähema ümbruse, lähikonna kohta). Täna särab päike, maailm on kaunis. Maailm mähkub, peitub uttu. Mets, raba vist põleb, kõik maailm on suitsu täis. Pea käis ringi ja maailm läks silmade ees mustaks. Lõugab nii, et maailm kajab. *Tundus, nagu oleks õhkki külmemaks läinud, ainult kaugel eemal eretav kaasik oli nagu tulekahju keset sinist maailma. E. Maasik. || (liialdavalt, kedagi v. midagi üle tähtsustades). See on maailma põnevaim 'väga põnev' raamat. Sa oled maailma kauneim tüdruk. Ema teeb maailma parimaid pirukaid. Peab ennast maailma nabaks 'kõige tähtsamaks'.
▷ Liitsõnad: välismaailm.
3. keskkond, miljöö, olustik, eluring. Idamaa turg on omaette kirev maailm. Lapse maailm piirdus koduga ja kodukülaga. Maalt linna kolides sattusime hoopis uude, võõrasse maailma. Tema noorpõlve maailm oli agul. Ühiselamu oli maailm, millega ma ei harjunud. Rahvaluule, muinasjuttude maailm. Ta luges palju, otse elas raamatute maailmas. *Taluelu ja koolimaja elu vahel oli ka suur vahe. Need olid kaks maailma. J. Semper.
▷ Liitsõnad: ime|maailm, luule|maailm, muinasjutu|maailm, muinasmaailm.
4. inimeste maine elukeskkond, maapealne elu (lähtub kujutlusest, et olemas on ka surnute riik, hauatagune elu). Ajalik, kaduv maailm. (Siia) maailma sündima, tulema. Siit maailmast lahkuma 'surema'. Meest ähvardati ja soovitati maailmaga jumalaga jätta. Eedi jäi vaeslapsena üksi maailma. Ta on nii eluvõõras ja kohanematu, just nagu poleks siit, sestsinatsest maailmast pärit. *See oli tal [= junkrul] viimne naer siin maailmas, sest juba vuhises Jaanuse mõõk õhus .. E. Bornhöhe. || hrl. koos sõnadega teine, parem märgib taevast, hauatagust elu, surnute riiki. Teise, paremasse maailma minema, kolima 'surema'.
▷ Liitsõnad: allmaailm.
5. maailma (2. täh.), ka mõne selle piirkonna inimesed, rahvas, üldsus; teat. inimeste ring. Kogu maailm jälgis põnevusega esimest kosmoselendu. Maailm ei hooli temast, ei hinda teda küllaldaselt. Vanemad inimesed kurtsid, et maailm on hukas, päris käest ära. Ta hülgas oma lapsed, jättes nad maailma hooleks. Kes kaitseks teda kurja, ülekohtuse maailma eest! Võid sattuda maailma naeru, pilke alla. Ära kaeba maailmale oma häda, õnnetust. Ära kuuluta seda maailmale! Lugu läks maailma kõrvu, nüüd teavad seda kõik. Proovi, katsu sa maailma suud sulgeda! Maailma silmis olen ma muidugi süüdlane.
▷ Liitsõnad: inim|maailm, järelmaailm.
6. ühesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike, kultuuriliste vm. tingimuste v. ühesuguste tõekspidamiste alusel moodustuv ühiskond v. suur inimeste rühm. Kolmas Maailm 'arengumaad'. Katoliiklik, protestantlik, islami(usuliste) maailm. Ingliskeelne maailm. Nõnda kirjutab seda nime kogu ladinakirjaline maailm. Kunstirahva, teadlaste, sportlaste, boheemlaste, kurjategijate maailm. Kapseldub oma akadeemilisse maailma. Ärimeeste maailm jäi talle võõraks, kaugeks. *Õpetajad – need olid [õpilastele] teine maailm .. J. Parijõgi. || mingi eluringkond v. nähtuste piirkond looduses. Taimede, loomade, kalade, lindude, putukate, vetikate, bakterite maailm. Korallide imepärane maailm. Sügislooduse värvide maailm. *Kuid kõik kalad pole kolinud hauakohtadesse ega püsi paigal, kuigi jääalune maailm on pime ja vaikne. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: antiik|maailm, kapitalimaailm; kirjandus|maailm, kunsti|maailm, male|maailm, muusika|maailm, raha|maailm, spordi|maailm, teaduse|maailm, teatri|maailm, tehnika|maailm, ärimaailm; makro|maailm, mikromaailm.
7. inimese mõtete, tunnete, kujutluste ja muu vaimse elu ring. Talurahva, õpilaste vaimne maailm. Kunstniku sisemine maailm. Ma imetlesin tema kujutluste, unistuste, mõtete, huvide maailma. Laste mõistmiseks tuleb mõista nende maailma. Meie sinuga oleme nii erinevad, elame oma eri maailmades. *Aga on olemas ainult üks Mari Möldre, ja see tähendab omaette maailma. V. Panso.
▷ Liitsõnad: fantaasia|maailm, kujutlus|maailm, mõtte|maailm, sise|maailm, tunde|maailm, vaimumaailm.
8. kõnek suur hulk; väga, (maa)ilmatu palju. Aega on rongini (veel) maailm. – Pole maailma midagi, see paar tunnikest läheb kiiresti. Mul on neli tuba, ruumi maailm. Aitab koorimisest, siin on kartuleid juba maailm. Õiendamist oli selle asjaga (terve) maailm. Sinna on maailma plarakas maad. Maailma hulk raamatuid, kes neid jõuab läbi lugeda! *Rongi polnud veel ees, aga rahvast juba maailm koos. L. Promet.

miljon ‹-i, -it 2›

1. ‹num› tuhat tuhandet (10⁶). Ajalehe tiraaž on üle 3 miljoni. Riigi elanike arv on 2,8 miljonit. Ehituse maksumus ulatub mitme miljoni kroonini. Maapõues leidub miljoneid tonne maaki. || piltl tohutu hulk. *Tuleb närviline linn miljoni askelduse, miljoni tarkuse ja miljoni narrusega. A. Valton.
2. ‹s›. a. (raha, varanduse kohta). Võitis loteriil terve miljoni. *.. Artemi, meie kõnnime miljonite peal, meie kõnnime võib-olla kõige rikkama maalapi peal Siberis ... H. Laipaik. b. ‹pl.› (inimeste kohta). Sõjas hukkusid miljonid. *Kuula, miljonid tasa ohkavad / ja oma risti kannavad .. A. Haava.
▷ Liitsõnad: aastamiljon; mustmiljon.

misantroop ‹-roobi 21› ‹s›
inimeste vihkaja v. pelgaja, inimesepõlgur. Ehkki professor polnud misantroop, ei tundnud ta inimeste vastu vähimatki huvi.

misantroopia ‹1› ‹s›
inimeste vihkamine, põlgamine v. pelgamine

mold ‹molli 21› ‹s›

1. (lühike) küna. Põrsad, sead molli ümber söömas, jalgupidi mollis. Lammastel mold kartulikoortega ees. Seasöök, rokk valati moldi. Siga läheb, mold jääb ikka. *Ruik, ruik, mold on tühi .. E. Enno. || piltl nlj (inimeste toidunõude, ka toidulaua kohta). Taldrikuid pole, sööme ühest mollist. Neil pole toidupuudust, tühja molli ees ei istuta. Kui jumal loob lolli, annab ta ka molli.
▷ Liitsõnad: jootmis|mold, seamold; pohemold.
2. piltl (paadi vm. lihtsa veesõiduki kohta). Kas sihukese molliga julgeme järvele minna? *Säärane mõrakil mold [= purjekas], nina sügaval vees ja tagaots raske nagu tina! A. Gailit.

moraal ‹-i 21› ‹s›

1. väärtuste, põhimõtete, tavade ja normide süsteem, mis reguleerib inimeste käitumist mingi sotsiaalse rühma piires ning suhtumist teistesse rühmadesse. Kristlik, kiriklik moraal. Keskaja moraal. Orja moraal erineb orjapidaja moraalist.
▷ Liitsõnad: hundi|moraal, kiskjamoraal.
2. inimes(t)e käitumine oma kohuse täitmise v. sündsuse seisukohast; kõlblus. Vanad on kõigil aegadel kurtnud, et noorte moraal on madal, langenud, lõtv. Peab ennast kõrge, laitmatu moraaliga inimeseks. || (kellegi, eriti mingi kollektiivi enesetunde v. teotahte jms. kohta). Sõjaväe, väeosa, diviisi moraal on hea, lõi kõikuma.
▷ Liitsõnad: elu|moraal, käibe|moraal, seksuaalmoraal; võitlusmoraal.
3. kõnek järeldus, õpetus (millestki). Jutukeses on ka oma moraal. Ära hakka jälle moraali lugema 'pikalt-laialt rääkides õpetama ja manitsema'. *Ning sest järgneb moraal: tark, kes saksa, rumal, kes talupoega petab. R. Viidalepp. *Oli vaid meelde tuletanud spartalikku moraali: tegutsege, ainult ärge vahele jääge. J. Semper.
▷ Liitsõnad: lõppmoraal.

murd ‹murru 21› ‹s›

1. murdmine; murdumine; murdekoht. Luumurrud jagunevad lahtisteks ja kinnisteks murdudeks. Kui tuleb murd muile puile, siis tuleb katk ka kadakaile. *.. ja vaikus ümberringi on nii suur, et iga väiksem oksa murd või käbi kukkumine männikus on selgesti kuulda. J. Vahtra. *Murru juurest tõusid aga kasvud, olgugi nigelad, mitmele poole. M. Metsanurk. || geol mineraali v. kivimi murdepind. Tasane, ebatasane, teraline murd. Mineraalil oleneb murd lõhenevusest ja kõvadusest.
▷ Liitsõnad: lume|murd, läbi|murd, sissemurd; jalaluu|murd, kolju|murd, luu|murd, rangluu|murd, reieluu|murd, roide|murd, selgroomurd.
2. murtud, murdunud puud; selliste puudega ala. Tormist põhjustatud murd. Puud murrus risti-rästi risakil.
▷ Liitsõnad: tormi|murd, tuulemurd.
3. kivimurd. Vasalemma murrud. *Tema, Tõnis Tihu, on ise sedasorti kivi küllalt oma purjekatega Soome murdudest Rootsi vedanud. A. Hint.
▷ Liitsõnad: kipsi|murd, kivi|murd, kriidi|murd, marmori|murd, paemurd.
4. murdlaine; murdlainete ala. Karidelt tulev, kostev murdude kohin. Tuul on järele andnud, ent murrud kohisevad endiselt. *Ja kuigi merelt tulev järsk ja lühike murd neid mitu korda üle kallas, vedasid nad paadi kalda poole. J. Smuul. *Ning meri Nootamaa sääre murdudel mürises, mürises. A. Hint.
▷ Liitsõnad: lainemurd.
5. inimeste, sõidukite vms. (tunglev) hulk. Suurlinna kära, kiirustavate inimeste murd. Õnnetuspaigale kogunenud uudishimulike murd. Lauluväljaku murruna voogav rahvamass. Miks peab minema päikest võtma just Pirita ranna inimkehade murdu? Laadale, peole voolas rahvast murruna kokku. Ostjaid nagu murdu 'väga palju'. Sellises autode murrus ei pääse edasi ega tagasi. *Läbi tänavate kurru / ja majade murru / nagises krigisev tramm .. K. Ehrmann.
▷ Liitsõnad: inim|murd, rahvamurd.
6. mat kahe täisarvu jagatisena esitatud ratsionaalarv. Murru lugeja ja nimetaja. Murdu laiendama, taandama. Harilikku murdu saab teisendada kümnendmurruks.
▷ Liitsõnad: kümnend|murd, liht|murd, liigmurd.

oikumeen ‹-i 21› ‹s›
inimeste asustatud ala Maal, elamisala

paali|sõlm
mitte kinnijooksev sõlm, mida kasutatakse näit. inimeste tõstmisel, paalsteek. Kahekordne paalisõlm. Seo ots paalisõlmega ümber keha.

paar ‹-i 21›
I. ‹s› kaks kokkukuuluvat, mingis mõttes tervikut moodustavat ühesugust v. ühelaadilist eset v. olendit
1. (kahekaupa esinevate v. kasutatavate, harvem kaheosaliste esemete kohta). Paar pastlaid, saapaid, kingi, sukki, sokke, kindaid. Ostis kaks paari uusi kummikuid. Paar säravaid silmi, tugevaid töökäsi. Kaks paari jalgu. Kolm paari suiseid. Paar kõrvarõngaid, käeraudu, suuski, suusakeppe, uiske, aere. Veski töötab kahe paari kividega. Tegime kümme paari vihtu. Pildiloto põhineb piltide valikul paaride järgi. Kromosoomide paar. Jõudude, muutuvate suuruste paarid. Üks paar võrdseid nurki. Vöö oli kinnitatud kahe paari haakidega. Kingad on ühest, samast paarist. Need kindad on eri paarist. Sokid ei ole ühest, samast paarist. Paar pesu 'särk ja püksid'. Paar nuge-kahvleid 'nuga ja kahvel'. Paar pükse, sukkpükse 'ühed püksid, sukkpüksid'. Lippas tuhatnelja kodu poole, nagu oleks tal kaks, sada, mitu paari jalgu all.
▷ Liitsõnad: jala|paar, jalatsi|paar, jõu|paar, jäseme|paar, kalossi|paar, kihva|paar, kinda|paar, kinga|paar, kivi|paar, kõrva|paar, käte|paar, pastla|paar, pesu|paar, püksi|paar, ratta|paar, riimi|paar, rööpa|paar, saapa|paar, sarika|paar, sarve|paar, silma|paar, soki|paar, suka|paar, sussi|paar, suusa|paar, sõna|paar, uisu|paar, viisu|paar, vitsapaar.
2. kaks koos esinevat, töötavat v. tegutsevat inimest v. looma. a. (inimeste kohta). Elli ja Ester moodustavad töö juures paari. Raielangil töötasid mehed paaridena. Igale paarile anti ämber. Bridži mängitakse kahe paariga. Meie klassis oli kaks paari kaksikuid. Koomikute paar. Tagumist, viimast paari mängima. Kooliajal olime sõbratariga lahutamatu paar. Tüdrukud jalutasid paaridena koridoris. Võtke paaridesse! Paariks loe! Paarid on täis, keegi ei jäänud üksikuks. Pallipüüdmist harjutati paarides. Võistlejad loositi paaridesse. Jäätantsus tuli esikohale Kanada paar. Paras paar, paar parajaid 'halvustav v. irooniline ütlus kahe mingis mõttes ühesuguse, samaväärse inimese kohta'. b. (loomade kohta). Paar härgi. Teenistuskoerte valvas paar. Sulased töötasid kahe paari hobustega. *Ilus kõrbide paar, mära ja ruun olid tõesti märjad, päris nõrgusid.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: esi|paar, finaal|paar, jäätantsu|paar, mees|paar, nais|paar, sega|paar, tennise|paar, võistluspaar; hobuse|paar, härjapaar.
3. kaks hrl. eri sugupoolde kuuluvat inimest v. looma. a. (abielupaari, armastajapaari kohta). Armunud paar. Registreeritud, registreerimata, laulatatud, lahutatud paar. Armunute, vanakeste paar. Nad on kena, ilus, suurepärane, ideaalne, nagu loodud paar. Üks paar suudles pargipingil. Pühapäeval oli laulatusel kolm paari. Meie ees istus üks hallipäine paar. Vanale paarile pakuti istet. Nad olid nii noor paar, et neil ei olnud veel lapsigi. Meist sinuga oleks tulnud ebavõrdne paar. Tiiust ja Antsust võib paar saada. Kodukandis peeti Annet ja Peetrit kurameerijaks paariks. Ruumid jaotati lihtsalt: üks paaridele, teine üksikutele. *Vana Tuvide paari – Jaani ja Anu – ainus poeg langes Poolamaal. L. Kibuvits. b. kaks koos elavat v. pesitsevat looma v. lindu. Leevikeste, metskitsede paar. Kaks paari koovitajaid pesitseb siin lähedal. Kolmandal eluaastal saavad toonekured suguküpseks ja heidavad paaridesse. Nurmkanad elavad paaridena. Kui ka emalinnud on pääsukestel pärale jõudnud, moodustuvad paarid. Oravate ühel paaril võib aastas olla 20 järeltulijat. c. tantsupaar. Põrandal keerlesid tantsivad, tantsijate paarid. Valsitaktis tiirlevad paarid. Mõned paarid läksid tantsima. Üks paar teise järel läheb põrandale. Tantsupõrand oli tihedalt paare täis. Rahvatantsurühmal on iga paari jaoks kaks komplekti rahvariideid.
▷ Liitsõnad: abielu|paar, armastaja|paar, noor|paar, pruut|paar, vanapaar; kuldnoka|paar, kure|paar, linnu|paar, luigepaar; mees|paar, nais|paar, rahvatantsu|paar, sega|paar, tantsupaar.
4. ‹hrl. pl.› murd kaelkoogud hrl. koos nende otsas olevate ämbritega. Läks paaridega vett tooma. Võttis seasöögi paaridega õlale. || kaks ämbritäit (hrl. kaelkookude otsas). Too üks paar vett! Vinnas eile kümme paari vett sauna. *Viilip toob teiste kaevust paarid vett ja kaob siis. R. Kõvamees.
▷ Liitsõnad: veepaar.
5. ‹hrl. pl.› murd sarikas. Katust kannavad paarid. *.. seal [= talli katuses] oli mitmesuguseid auke, kust immitses alla roosakat valgust, heites heledaid laike tolmustele paaridele. V. Uibopuu.
6. murd aampalk, tala. Parte kandjaiks on kaks tugevat tala ehk paari. Pukktuuliku ülemistele paaridele toetub võlliks olev pöörpakk. *Paremat kätt, ukse kanna taga rippus paari küljes kaks-kolm katla kooku. R. Soar.
▷ Liitsõnad: katuse|paar, laepaar.
II. ‹pron› kaks v. mingi muu umbmääraselt väike arv üheliigiliste olendite, esemete, nähtuste vms. hulgast, kaks-kolm, mõni. Paar leevikest istus oksal. Kohtasime paari tuttavat. Paar-kolm suuremat poissi võiks(id) appi tulla. Toas oli(d) laud ja paar tooli. Võtsin kaasa paar taskurätti. Astus paar sammu lähemale. Ajasime paar sõna juttu. Tahaksin teiega paar sõna rääkida. Paari hüppega oli ta trepist all. Tegi paar tiiru linna peal. Pärast paari pala tegi orkester vaheaja. Ainult paaril õpilasel olid kõik viied. Käisime veel paaris kohas sees. Seda ei saa paari-kolme lausega ära seletada. Mõned majad olid veel püsti, paaril aknadki terved. Ega meil suurt pidu ei olnud, ainult paar õnnesoovijat astus läbi. Ega mul lambaid ei olegi rohkem kui paar ainukest. *Kuskilgi kaugemas talus haukusid paar koera: üks pikkamööda, laisalt, uniselt.., teine käredalt, ruttu, vihaselt.. S. Truu. *Kummutile oli siginenud paar õuna. Sõin ühe ära, kaks jäid alles. Ü. Tuulik. || (koos mõõtu, hulka, määra väljendavate sõnadega). Paar pakki võid, paar vagu kartuleid, paar liitrit marju, paar peotäit pähkleid. Paari kilomeetri kaugusel. Paar kraadi üle nulli. Rahvaarv oli kasvanud paarile miljonile. Paarile-kolmele leheküljele jäädvustatud sündmus. Paar korda, paaril korral, korda paar, kord või paar on sulle helistatud. Pits või paar sai konjakit võetud. Teeksime õige paar õlut, paarid õlled! Tuul oli nõrk, võib-olla pall või paar kõige rohkem. Paar piiska kukkus, ega suurt vihma ei tulnudki. Sukasilmad olid paari sõrme laiuselt üles jooksnud. Raamat ei maksnud rohkem kui paar krooni. *Oli vaikne mehike ja niipea kui paar janu õllekannust juua sai, magas ta kas või söögilaua ääres. A. H. Tammsaare. || (mitmesugustes ajalistes seostes). Paar päeva, paaril päeval, paari päevaga. Paar tuhat aastat enne meie ajaarvamist. Paar-kolm aastat tagasi. Kord paari päeva jooksul. Paaril viimasel talvel, viimasel paaril talvel. Iga paari kuu tagant käib ta ema vaatamas. Paar minutit varem, hiljem. Vend on minust paar aastat vanem. Toitu jätkus ainult paariks-kolmeks päevaks. Ärasõiduni oli jäänud paar tundi, tundi paar, tund või paar. Ootas päeva, ootas paar. Paari päeva, päeva paari eest kuuldud uudis. Paari aasta, aasta paari pärast on maja katuse all. Paari päevaga, päeva paariga toimunud muutus. Peatume selles hotellis päeva või paar. Oli tulnud nädalaks või paariks, nädalaks-paariks, nädalaks, paariks. Ta oli saanud puhata ainult paar-kolm hommikueelset tundi. Paar kõige kibedamat päeva puudus ta töölt. *See on Arno ema, kes vaevalt paari tunni osa maganud on.. O. Luts.

pahe ‹6› ‹s›
moraalselt taunitav omadus inimeste juures v. ilming ühiskonnas; (laiemalt:) paha asi, nõrk külg, halb tendents, viga, puudus. Ahnus, kadedus, teesklus jt. inimlikud pahed. Oma aja seltskonna pahed, nagu karjäärihimu, vaimsete huvide puudumine jne. Alkoholism on muutunud suureks sotsiaalseks paheks. Suitsetamine on laialt levinud pahe. Pahed on visad kaduma. Mingi pahega, pahe vastu võitlema. Pahest lahti, üle saama, vabanema. Kahest pahest väiksem, suurem. Tehnikaajastu pahedest rikutud loodus. Linnastumise pahed. Pisukest liialdamist ei peeta suureks paheks. *Ilukirjanduses peetakse sünonüümirohkust hüveks, tarbekirjanduses on oskussõnade sünonüümsus pahe. U. Liivaku.
▷ Liitsõnad: jooma|pahe, tsivilisatsioonipahe.

paisuma ‹37›

1. (molekulide vahemaade suurenemise tõttu) mahult, ruumalalt suurenema; ka füüs. Kuumutamisel metallid paisuvad. Lubi paisub niiskusest. Aur, gaasid paisuvad. Kivimites tekivad erinevalt paisuvate mineraalosakeste vahele juuslõhed. Oad, herned paisuvad leotamisel, keetmisel. Kuumutamisel jämedaks paisunud sardellid. Hästi paisuv jahu.
2. aine lisandumise tõttu suurenema, laienema. a. (konkreetsete esemete kohta). Lapsed veeretavad järjest suuremaks paisuvat lumepalli. Pilv paisus silmanähtavalt. Heinu hanguti kogu aeg juurde ja kuhi muudkui paisus. Tuul puhub purjed paisuma. Kardin, seelik paisub tuules. Mõni õhupall paisub täispuhumisel väga suureks. Voolik paisus veest pungi. b. (taime v. selle osade kohta). Juba varakevadel hakkavad pungad paisuma. Kõrvitsad kompostihunnikul paisusid iga päevaga. *.. õunapabulad paisusid väga visalt suuremaks, olid kaua hapud.. O. Tooming. c. (keha v. kehaosa kohta:) jämenema, paksuks minema. Liigsöömisest priskeks, paksuks, laiusse paisunud proua. Vanemas eas paisus ta turjakaks. Raseduse tõttu paisuma hakkav keha, kõht, keskpaik. Käte lihased paisusid pingutusest. Kinnipigistatud veen paisus jämedaks vorbiks. Ta sooned meelekohtadel paisusid. Korgaskehade võime paisuda. Erutusest paisunud huuled, rinnad. Piimast paisunud udaraga lehmad. Mees muudkui paisub nagu hea isuga siga. *Ta pigistab hambad kokku, et põsemusklid paisuvad. M. Traat. || van sirguma, kasvama. *Ta oli kauniks noormeheks paisunud. A. Saal. d. (vee kohta). Suurveest, sadudest (suureks, laiaks) paisunud jõgi, järv. Üle kallaste paisunud vesi hakkas vähehaaval taganema. Rahulik ojake paisus mühisevaks jõeks. Torm tõuseb, lained paisuvad hiiglaslikeks veevallideks. e. (pisarate kohta). Lapsele paisusid pisarad silma. Silmanurgast paisus põsele pisar. Higipisarad otsaesisel paisusid. f. (tule, leekide kohta). Tuli kipub ülearu suureks paisuma. Küll püüti kustutada, aga leegid paisusid lõõmaks. g. (kirjatöö kohta). Artikkel paisus kümneleheküljeliseks. Uurimus paisus mahukaks monograafiaks. h. piltl laienema, kasvama. Rahulolematus ähvardas paisuda ülestõusuks. Võlg, maksukoorem muudkui paisus. *Koonerdas ja kogus, nülgis naha kirbu koodi pealt ja arve pangas paisus. H. Sergo. i. (inimeste arvu poolest). Koor on paisunud sajaliikmeliseks. Ühing, selts paisus kiiresti. Armee paisus mitmekordseks.
3. intensiivsuselt kasvama, tugevnema. a. (mitmesuguste inimesega seotud nähtuste kohta). Väike lahkheli paisus suureks tüliks, vaidlus sõnalahinguks. Viha tõttu paisus ta jõud mitmekordseks. Põnevus, uudishimu üha paisus. Tuliseks paisunud hasart. b. (tuule kohta). Öösel hakkas tuul paisuma. Tuul paisub tugevamaks, valjemaks, tormiks, rajuks. c. (hääle kohta). Kõnekõmin, peokära (saalis) paisus. Kõneleja hääl paisus kohati pateetiliseks. Lennuki lähenedes mürin paisub (kõrvulukustavaks). Lõvi urin paisus möirgeks. Fortissimosse paisuv koorilaul, sümfoonia finaal. *.. kuulatades [haava] läikivate lehtede lakkamatut kahinat, mis tuuleiili tõustes valjuks plaginaks paisub. O. Tooming. d. (tunnete, tundeilmingute kohta). Seda kuuldes hakkas ta viha paisuma. Ema kallistas last paisuvas helluses. Süda paisub uhkusest, rõõmust, õnnest. Ta rinnas hakkas paisuma lootus. Hirm paisub üha suuremaks.

paisutama ‹37›
paisumist esile kutsuma, paisuma panema; paisuda laskma. a. (füüsikalist paisumist tekitades). Metallkuulikest kuumutamisega paisutama. Tangu, herneid leotades paisutama. Leotamine paisutab naha sarvkihti. Vees paisutatud želatiin. b. (aine hulka kasvatades, suurendades). Kevadpäike paisutab pungi. Rukis paisutab juba tera. Õlast paisutatud varrukad. || (midagi pungi ajades). Tuul paisutab kleidisaba puhevile, pilvi, purje. Õhupalli puhumisega paisutama. Sajalised paisutasid ta rahakotti. *.. ja kell oleks paisutanud vestitaskut nagu priske sõrrunaeris.. F. Tuglas (tlk). || (keha, kehaosa jms. kohta). Värske õhk paisutab kopse. Köhahoog paisutas veresooned ta kaelal jämedaks. Rohke toit paisutas kõhu pinevile. Paisutab käsivarte lihaseid. Paisutas rinna uhkelt ette. *Aituma, ema, sinule, / et mind noorelt äiutasid, / .. rinnapiimal paisutasid. A. Annist (tlk). || (vett, veekogu). Sajud on jõe laiaks, üle kallaste paisutanud. Paisu, tammi abil vett paisutama. Veskitamm paisutab oja väikeseks järveks. Paisutatud veevood panevad turbiinid mürisema. || (kirjatöö kohta). Ei maksa kirjutist, artiklit väga paisutada. Mitmesugused lisad paisutasid raamatu mahtu. Pikaks paisutatud romaan. || (inimeste arvu poolest). Koor, komisjon, ühing, selts on liiga suureks paisutatud. Sõjavägi paisutati mitmekordseks. Tööstus on linna elanike arvu paisutanud poolele miljonile. || (abstraktsemates seostes). Poeetiliselt paisutatud tunded. Rahvasuu on seda lugu (suuremaks) paisutanud. Rõõm, uhkus, viha paisutab südant, rinda, põue. c. intensiivsemaks muutma, tugevdama. Etteheited, solvamised paisutasid ta viha. Häält (valjemaks, möirgeks) paisutama. *Armastatu ilmumine uues kleidis paisutas armastuse peaaegu südamekloppimiseni.. M. Käbin (tlk).

paks ‹-u 21 komp paksem superl kõige paksem e. paksim›

1. ‹adj› (plaatjate, koorikjate vms. esemete, materjalide v. moodustiste kohta:) suhteliselt suure ristlõikepinnaga; ant. õhuke. Paks plekk, klaas, papp, vineer, saepuruplaat. Paksudest laudadest kast. Paksud seinad, müürid. Ostsin paki paksemat joonistuspaberit. Paks nahk, paksud varbaküüned. Paksude nahkjate lehtedega taim. Hästi paksust riidest mantel. Paksud treeningupüksid, sokid. Magab paksu vatiteki all. Paksud leivakäärud, vorstilõigud. Paks patakas sedeleid, kirju. Sel onkul on paks rahakott 'palju raha'. Paksuks paisunud romaan, uurimus. 1,5 cm paks klade. Raamat on 300 lehekülge paks. Paksu tallaga kingad. Paks kiht täitematerjali, mulda. Paksud kivisöelademed. Paks ja krõbe leivakoorik. Paksu koorega õunad. Paks pekk. Raamatud olid paksu tolmukorraga kaetud. Paks lumi tuli maha, katab maad. Hommikul oli paks kaste maas.
2. ‹adj› (inimese v. looma keha v. mõne kehaosa kohta:). a. täidlane, tüse, priske, korpulentne; ant. kõhn; ant. peenike. Paks laps. Mõni inimene seisab söömatagi paks. Ta on paksuks läinud, paks kui tünn. Ta on minust paksem. Paksuks söödetud koer. Paks keha, kõht, tagumik. Paksud sääred, reied, käsivarred, põsed. Paksu näoga mees. Ta on näost, kehast paks. Paksud huuled. Magusa söömine teeb (inimese) paksuks. Surus, mahutas oma paksu kere tugitooli. | ‹substantiivselt›. Kuule, vana paks, liigu kiiremini! b. tursunud, puhetunud, sellisena tunduv. Silmalaud on väsimusest paksud. Keel on janust paks. Suu on seest paks nagu pärast toomingamarjade söömist. Pea on magamatusest, õppimisest paks 'uimane'.
3. ‹adj› paljudest tihedasti asetsevaist üheliigilistest esemetest või osakestest koosnev, tihe.; ant. hõre. a. (puude, rohu vms. kohta). Paks võsa, padrik, tihnik. Õunapuu võra ei tohi lasta paksuks kasvada. Läksime paksu kuuse alla vihmavarju. Paks muru, oras, rohi, ädal. Paks heegelkiri võtab palju lõnga. Paksu koega kardinad. b. (juuste vm. karvade kohta). Paksud juuksed, kulmupuhmad. Paksu musta habemega mees. Paksu karvaga koer. c. hrv (inimeste v. loomade kogumi kohta). Trügisime läbi paksu rahvamurru saalist välja. Paksus rahvamassis kaotasime teineteise silmist. Linnud lendasid paksus parves. d. (udu, suitsu vms. kohta). Soo kohal hõljus paks udu. Köök oli paksu tossu, auru täis. Korstnast tõusis paksu suitsu. Auto keerutas üles paksu tolmupilve. Taevas on täna paksus pilves. Sadas nii paksu lund, et midagi polnud näha. Õhk on hingeaurust, suitsust, lõhnadest paks. Paks leitsak lõi tulijale uksel vastu. Õppisin, tuupisin nii, et pea oli paks (otsas). Tehke ometi aken lahti, õhk on toas nii paks 'sumbunud, umbne', et lõika noaga. Paks 'pilkane' sügisöine pimedus.
4. ‹adj› (vedeliku kohta:) suhteliselt halvasti voolav, püdel, (mõnikord:) puderjas; ant. vedel. Küllalt paks määrdeõli. Paks veniv tõrv, siirup, mesi. Paks hapukoor, kaste. Hapupiim oli nii paks, et murra või lusikas. Vesi on vetikatest, kaladest paks. King jäi paksu porri kinni, on paksu poriga koos. Paksu õlivärvi saab oksooliga vedeldada. Kört on täna üsna paks saanud. Tee supp nii paks, et lusikas seisab sees püsti. Pane joogile mahla hulka, ikka paksem kui paljas vesi. Tangudest keedetakse suppi või paksu putru. Kas sulle maitseb rohkem kapsasupp või paksud kapsad 'mulgi kapsad, kapsast puder'? Paks piim murd kohupiim. Veri on paksem kui vesi.
5. ‹adj› (trükikirja, joone, kriipsu vms. kohta:) jäme. Kirjad jagunevad tähejoonte jämeduse järgi harilikuks, poolpaksuks ja paksuks kirjaks. Tõmbas sõnale paksu joone alla. Paks raske uurikett üle kõhu. Kannab juukseid paksus patsis.
6. ‹adj› kõnek (hääle kohta:) tuhm, kõlatu. Ta rääkis seda lugu piinlikkusest paksu häälega.
7. ‹adj› piltl (millegi intensiivse kohta). Paks 'jäme, jultunud' vale. Rahva hulgas valitses veel paks 'kindel, kõigutamatu' ebausk. Paks 'äge, intensiivne' pahameel. Sellest ei tule muud kui paksu pahandust. Talle on paksu 'suurt' ülekohut tehtud. Ma ei mõista ta paksu 'suurt, liialdatud' optimismi. *Viha ta näikse endiselt pidavat.., ent pole Varamäe omadel vajagi tea mis paksu sõprust.. B. Alver. || (jutu kohta:) ropp, rõve. Vastas paksu sõimuga. Purjus meeste jutt kippus paksuks minema. *Kõrtsis kuuleb alati palju paksemat lora kui raamatust! H. Raudsepp.
8. ‹s› kõnek puderjas mass, tahke jääk vms. Tõmmanud kohv valatakse paksu pealt ära. Marjamahl pigistati läbi marli, paks jäi marli sisse. Hapupiimal on paks peal ja vesi all. Ära mulle ainult leent tõsta, pane ikka paksu ka. Siga otsib molli põhjast paksu.
▷ Liitsõnad: kohvi|paks, supipaks.

para|olümpiamängud pl
puuetega inimeste olümpiamängud. Ateena, Torino paraolümpiamängud.

partei ‹14› ‹s›

1. poliitiline organisatsioon, mis ühendab sarnase maailmavaate ja ühiskondlike huvidega inimesi, erakond. Parempoolne, pahempoolne partei. Sotsiaaldemokraatlik, kommunistlik partei. Demokraatide ja vabariiklaste traditsioonilised parteid. Valitsev partei. Legaalne, illegaalne partei. Partei juht(kond), liikmed, toetajad, pooldajad. Partei huvid, poliitika, põhikiri, programm. Mitme partei süsteem 'mitmeparteisüsteem'. Mis parteid sa valid? || nõuk kommunistlik partei, hrl. NLKP. Ta valiti partei algorganisatsiooni sekretäriks.
▷ Liitsõnad: kesk|partei, koalitsiooni|partei, opositsiooni|partei, parem|partei, töölis|partei, valitsus|partei, vasakpartei.
2. inimeste rühm, kes vastandab oma ühesugused vaated ja huvid ülejäänute omadele. Partei parteis. Klass jagunes kaheks parteiks: ühed pooldasid matka, teised ekskursiooni.

partii ‹14› ‹s›

1. kindlaksmääratud kogus ühesuguseid tooteid v. tooteosi; suur kaubasaadetis. Partii suhkrut, puuvilla, autode varuosi, elutoamööblit. Kombinaat saatis suure partii paberit Bulgaariasse. Saabus suurem partii seemnevilja. Vabrik laskis esimesed partiid toodangut turule. Väikeste partiide kaupa tootmiselt mindi üle seeriatootmisele. Toornahad sorteeritakse ühesuguste tunnuste alusel tööstuslikeks partiideks. || hrv (inimeste kohta). Saabus partii vange. || ‹liitsõna järelosana› inimese kehaosade kohta
▷ Liitsõnad: kanga|partii, katse|partii, kauba|partii, naela|partii, proovi|partii, relva|partii, seemne|partii, viljapartii; lõua|partii, pea|partii, rinna|partii, suu|partii, säärepartii.
2. sport üks mäng males, kabes, kaardi-, piljardi- vm. lauamängus. Partii katkestati huvitavas seisus. Mitu partiid malevõistlustel mängiti? Alustas partiid Hispaania avanguga. Ajakontrolliga simultaanil mängiti kümme partiid. Turniiri üks nõrgemaid partiisid. Partii lõppes mustade võiduga. Teeme, lööme partii bridži, paar partiid piljardit! Ta kaotas viimase partii doominot.
▷ Liitsõnad: kaardi|partii, kabe|partii, male|partii, võistlus|partii, välkpartii.
3. muus ühe muusikariista v. hääleliigi osa mitmehäälse helitöö partituuris. Soprani kõrge partii. Löökriistade rütmikas partii. Ooperi vokaalne partii ei olnud kuigi ilmekas. Laululiselt nõudlik Tonio partii. Nii solisti kui ka koori partiid on kirjutatud rahvalaulu tekstile.
▷ Liitsõnad: aldi|partii, bassi|partii, klaveri|partii, koori|partii, laulu|partii, orkestri|partii, saate|partii, soolo|partii, vokaalpartii.
4. materiaalseil kaalutlustel sõlmitud abielu, sellega kaasnev karjäär vm. tulu. Tema abiellumist peeti hiilgavaks partiiks. Loodab kasuliku partiiga jõukale järjele saada. Tüdruk ei hoolinud partiist rikka perepojaga. || tulus, sobiv isik abiellumiseks. Selline mees on ihaldatav, tulus partii. Suurepärane partii ja ihaldusväärne elukaaslane. Temast paremat partiid ei oska tahtagi. Aita tal sobiv partii leida! Parim partii kogu ümbruskonnas.

parv ‹-e 22› ‹s›

1. samast liigist lindude, putukate v. kalade suurem kogum. Kuldnokkade, pääsukeste, varblaste parv. Partide korratu, põgenev parv. Rohutirtsude parved. Parv käratsevaid kajakaid. Rändlinnud kogunevad parvedesse, lendavad parve(de)s lõuna poole. Soo kohal keerles parvedena sääski. Tuli parv mänglevaid delfiine. Parv parves kinni läks kala lahtedesse kudema. || inimeste suurem korrapäratu kogum. Tööliste parv tehase väravate ees. Õnnetuspaigas tõukles uudishimulike parv. Plikatirtsud hoidusid parvena kokku, parve, olid parves õpetaja ümber. || (esemete kohta). Lennukite parv. Galaktikate, meteooride parved. Vastu tuli parv väikesi laevu ja kalapaate.
▷ Liitsõnad: delfiini|parv, haki|parv, hane|parv, heeringa|parv, hülge|parv, kajaka|parv, kala|parv, kure|parv, kärbse|parv, linnu|parv, luige|parv, maimu|parv, putuka|parv, räime|parv, särje|parv, sääse|parv, tirtsu|parv, tuvi|parv, vareseparv; inim|parv, laste|parv, meeste|parv, naiste|parv, poiste|parv, rahvaparv.
2. mets kinnitatult v. lahtiselt kõrvuti asuvate palkide kogum vees nende edasiujutamiseks. Suured metsamaterjali parved. Aeglaselt venisid parved puksiiri järel. Kevadise suurvee ajal lasti parved jõge mööda alla. Mehed tõmbasid parvest palke pootshaakidega kaldale.
▷ Liitsõnad: palgiparv.
3. veetav, veevoolu v. inimjõu abil liikuv kõrvuti asetatud palkidest, ujukeist vm. koostatud veesõiduk. Rontidest ja lattidest kokkuklopsitud omatehtud parv. Vedasime parvega jõeäärsest luhast heinu. Vaenlane ületas jõe kiiruga ehitatud parvedel. Puksiiri järel liikus suur raskelt koormatud parv. Hüppasime kõikuvale parvele, et pärivoolu alla sõita. Parvedele ehitatud elamud. || teed katkestavast veekogust inimeste ja veokite ülevedamiseks kasutatav kindlal liinil ühest kaldast teise liikuv alus. Üleveotross katkes ja vool kandis parve jõesuudmest välja. Autod sõitsid parvele, mis viis nad jõe teisele kaldale.
▷ Liitsõnad: kõrkja|parv, palk|parv, pontoonparv; pääste|parv, üleveoparv.

pattu|langemine ‹-se 5› ‹s›
kirikl esimeste inimeste esimene patustus jumala käskude vastu; mingi raske patustus, patuelu, abielurikkumine. Piibli jutustus pattulangemisest. Aadama ja Eeva pattulangemine. *.. näe, meelitab nagu Potivaari naine teda pattulangemisse. A. Mälk. | piltl. *Patustamine selle püha kolmainsuse kas või ühegi alge vastu viib paratamatult „pattulangemisele” ja maailma sünnib suuremate või vähemate puudustega kunstiteos. K. Ird.

pea ‹illat peasse e. pähe pl. part päid e. peasid pl. illat peadesse e. päisse 15› ‹s›

1. inimese keha ülemine ajude ja meeleorganitega varustatud ning kerest kaelaga eraldatud osa. Piklik, ümar, kõrge laubaga, suur, väike pea. Pead pöörama, (üles) tõstma, kummardama, langetama. Pead käte vahele võtma, õlgade vahele tõmbama. Noogutab tervituseks peaga, pead. Raputab, väristab eitades pead. Vangutas, kõngutas laitvalt pead. Pea vajub norgu, langeb rinnale. Kõnnib, pea maas, norus päi.. Vanakese pea tudiseb, väriseb (otsas). Ajasime pead ülespidi vahtides selga. Lõi pea uhkelt püsti, kuklasse, selga. Käib pea püsti, kuklas, seljas. Põrkasid pimedas päid pidi kokku. Naised pistsid pead kokku ja sosistasid salajuttu. Osutab peaga ukse poole. Hüppas pea ees vette. Pane padi pea alla. Poiss oskas pea peal seista ja käte peal käia. Hoidis vihmavarju pea kohal. Pea kohal kärgatas äike. Pea kohal ripub 'on otseselt ähvardamas' oht tööta jääda. Vanaema silitab lapse pead. Uudishimulikud pistsid pead aknast välja. Vesi käis kukkujal üle pea. Hoopi pähe, vastu pead andma, saama. Lõi pea valusasti ära. Kannatanul on pea seotud, side ümber pea. Sai peast haavata. Kukkus endal pea lõhki, endale suure muhu pähe. Mütsi pähe panema, vajutama, tõmbama. Mütsi peast võtma. Tõmbab pluusi, kampsuni üle pea selga, seljast ära. Poiss tiris teki üle pea. Tööd on meil praegu üle pea 'väga palju'. Kübar, rätik on peas. Rippus, pea alaspidi. Meie pea peal 'korrus kõrgemal' korteris tantsiti öö läbi. Vend on õest poole pea jagu, pool pead pikem. Poiss on oma teadmistelt teistest pea jagu, pea jao 'tunduvalt' üle. Kuidas pea, nõnda kübar. | piltl. Süüdistusi langes talle pähe nagu rahet. || ‹sisekohakäänetes› rõhutab millegi pea juurde v. külge kuulumist. Lastel olid näod kriimud peas. Silmad põlevad, on pungis peas. Kõigil on naerul, hädised näod peas. Nägu peas väsimusest hall. Küsigu ise, tal endal ka suu peas. Juuksed peas kui harjased, nagu takukoonal. Silmad peas kui tõllarattad. Tal on endal silmad peas, et õiget välja valida. Teevad lahke näo pähe. Silmad läksid valust pahempidi pähe. Külm tahtis kõrvad, nina peast ära võtta. Hoolas ettevaatamine pistab õnnetuse silmad peast. *Pärast vastati talle haiglast, et silm on [mehel] peas, ohtu pole.. M. Traat. || kasut. peas kajastuva tervisliku vm. kehalise seisundi kirjeldamisel. Töötab nii, et pea aurab, suitseb (otsas). Väsinud, unine, joobnud, purjus, vindine pea. Meestel oli õllest väike kilk peas. Oli purjus peaga, joobnud päi jõkke kukkunud. Kaine, targa, selge peaga 'kainena' ei oleks niisugust asja juhtunud. Lähme pead lahutama, pea on õppimisest juba paks, paistes (otsas). Puhanud, värske peaga läheb töö paremini. Pea kumiseb, kohiseb, valutab, lõhub (otsas). Terve eilse päeva valutasin pead. Pea tuikab, lõhub valutada. Pea on raske, uimane, haige. Pea lausa hõõgus palavikust. Tema pea ei kanna(ta) kõrgust. Joob vahel (viina) rohkem kui (nõrk) pea kannab. Viin hakkas, lõi, tõusis pähe. Ving, leitsak, karm hakkab pähe. Tundis, kuidas vihast lööb, tõuseb veri pähe. Magas hommikuks pea selgeks. Haigel hakkas pea pööritama, ringi käima. Kiitus on ta pea ringi käima, pööritama pannud 'eneseimetluse tekitanud'. Haige kaebas pead 'peas oli valu vm. halb tunne'. *Ka Karin tundis, et tema peas sumises ja palged hõõgusid. A. H. Tammsaare. || selle juustega kaetud osa; juuksed, soeng. Valge, linalakk pea. Sassis, salkus, kräsus, kammitud, lokitud pea. Heleda, musta, punase, värvitud peaga naine. Pead sugema, kammima, kratsima. Pea kõõmetab, hakkab paljaks minema. Ema otsis laste päid, lastel pead 'peast täisid'. Poiste pead aeti nulli pealt, nulliga paljaks. Ema peas on juba halli. Tuul sasib laste päid. Mehed seisid paljastatud päi 'mütsid austusavalduseks maha võetud'. Halli pead austa, kulupead kummarda. *Teised juuksurid .. saavad auhindu, teevad ilusaid päid, pildid pannakse lehte. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: laada|pea, pidu|pea, pulmapea; lagipea; poisi|pea, siilipea; vesipea.
2. muu elusolendi vastav kehaosa. Pühvli, karu, kitse pea. Vaala, kala, linnu pea. Sisaliku, mao pea. Mesilase, mardika pea. Suurte sarvedega, kõvera nokaga pea. Nudi peaga lehm, oinas. Koer paneb pea käppadele, tõmbab kõrvad ligi pead. Kutsikal tulevad silmad pähe, on juba silmad peas. Loomad rapsivad parmude käes peaga. Hobusele pannakse päitsed pähe. Varss loobib pead, lööb pea hirnatades püsti. Kärbes puhastab jalgadega pead. Kašeloti pea moodustab umbes kolmandiku ta kogupikkusest. *„Maas peaga härg on tugeva veoga,” arvas Simmu. A. Mälk. || looma pea toiduainena. Ema ostis turult süldi keetmiseks päid ja jalgu.
3. piltl pea psüühiliste protsesside ja tunnete asupaiga ning võrdkujuna. a. (normaalne, selge) mõistus, mõtlemisvõime, mõtlemine; pea mõtete asupaigana; arusaamine, taibukus. Peaga poiss, tüdruk. Ta on hea, targa, kõva, tuima peaga õpilane. Ta pea on puust, aganaid, saepuru, takku täis 'rumal'. Teos annab midagi nii peale kui südamele. Ehitajal läheb vaja nii käsi kui pead. Tema pea ei suuda sellest aru saada. Matemaatikat ta pea jagab (hästi). Pea töötab nagu kellavärk. Tal ei jätkunud õppimiseks pead. Hakkab peaga leiba teenima. Pea on täis suuri kavatsusi. Peas küpses kindel plaan. See mõte käis, välgatas mul tõesti läbi pea, peast läbi. Lasksin peast läbi (käia) kõik võimalused. Viska niisugune mõte, kavatsus peast! Pähe tikuvad veidrad mõtted. Teeb, mis aga pähe tuleb. Tal(le) tuli pähe kampsun roheliseks värvida. Tuli pähe minna ja läksingi. Mis tal(le) pähe tuli, et ta niimoodi minema pistis? Mis sulle pähe tuleb – nii ju ei tohi! Pane sina ka pea tööle, mõtleme koos! Mõistust pähe panema, võtma. Mõistus tuleb pähe. On hulludel aru peas! Viin võttis meele, mõistuse, viimse arunatukese peast. Läks, jäi suure mure pärast peast segaseks. Niisuguseid asju võib ainult peast ogar teha. Rääkisin rumala peaga, rumalast peast saladuse välja. See on mul omast peast mõeldud muster. Omast peast ta sinna ei läinud, keegi ikka käskis. Ära teisi kuula, otsusta, mõtle oma peaga. Olime ehmatusest peata 'segaduses, ähmi täis'. Ema pistab lapsele rinna suhu, aga ei pane meelt pähe. *„Poeg, minu vana pea ei saa hästi sinu asjust jagu,” rääkis isa.. A. H. Tammsaare. *.. näljas inimene ei mõtle enam peaga, vaid kõhuga.. A. Hint. b. pea teadmiste talletajana, talletuskohana; mälu, meelespidamine; miski mälu abil tehtav. Pähe õppima, tuupima. Sõnad ei jää, ei hakka pähe. Õppetükid on hästi, sõna-sõnalt, otsast lõpuni peas. Mitte ei mäleta: justkui auk peas, justkui peast pühitud. Pea on hõre (nagu sõel), ei pea midagi kinni. Tüdruk teab peast palju luuletusi. Peast lugema, ütlema, arvutama. Peast ununema, minema. Kas oskad meie koolimaja peast joonistada? Kui pead ei ole, siis peab jalgu olema. Mis sa õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas. *Toite peaks ta kokaraamatuta, peast keeta mõistma. H. Raudsepp. c. pea tunnete ja tahte asukoha v. sümbolina. Kuuma peaga seda küsimust ei lahenda. Rahulik, külma peaga võistleja. Pead jõudsid juba vaidluseägedusest jahtuda. Ainult tema võib sõbra pead pöörata. *Jutukal minial oli õigus ainult rääkida; tegutseda ja talitada võis ta ainult ämma pead mööda. A. H. Tammsaare. *„Juhanil oli,” ütles ema, „juba maast-madalast natuke kange pea, kes kord ettevõetud tujust ei tahtnud lahkuda..” F. R. Kreutzwald.
4. inimene v. loom. a. (hulga märkimisel). Farmi piimakarjas on üle 100 pea. Lambaid oli tuhande pea ümber. Veiste arv kasvas mõnekümne pea võrra. *Üks jõuab õhtuks sülla klombitud kive paika panna, teine ei saa poolegagi valmis, raha aga jaga peade järgi. P. Kuusberg. b. kellegi isik, keegi ise. Inimkonna, rahva parimad, helgemad pead. Õpetatud, valgustatud pead. Küsi mõne targema pea käest nõu. Noorukite seas oli andekaid päid. Tema kuulub ärksamate peade hulka. Puudust tuntakse iseseisvalt mõtlevaist peadest. Seal soovib rändur kord puhkama panna pea. Tal on koht, kuhu vanas eas panna pea 'kus elada, asuda'. Vaenlane purustab oma pea vastu meie kaitset. *Ohvitseride seas on ausaid ja mõtlejaid päid. J. Kross. c. (inimese) elu. Kurjategija pea eest lubati kõrget tasu. Põgenikul õnnestus oma pea päästa. Vastuhakk võis osavõtjatele pea maksta. Riskis põgeniku varjamisel oma peaga. *Minule on surmaotsus mõistetud, minu pea peale kümme tuhat tsaarirubla pandud. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: hall|pea, kahu|pea, kiilas|pea, kräsu|pea, kulu|pea, kähar|pea, linik|pea, nudi|pea, paljas|pea, puna|pea, sasi|pea, tanu|pea, valge|pea, ümarpea; jahu|pea, juhm|pea, kaval|pea, kummi|pea, kõlu|pea, lamba|pea, loll|pea, nüri|pea, oina|pea, pudru|pea, puu|pea, põik|pea, põrund|pea, rumal|pea, tai(g)na|pea, tark|pea, tola|pea, tuisu|pea, tuli|pea, tuule|pea, uljaspea.
5. piltl juht, valitseja, ülemus; eestvedaja, pea- v. ninamees. Kroonitud pead. Katoliku, luteri usu kiriku pea. Rahva ilmalik, vaimulik pea. Peremees oli söögilauas pea. Kapten on laeva(l) pea. Lasterikka perekonna pea. Suurte riikide pead tulid nõupidamiseks kokku. Kunstikoolkonna pea. Temast sai selle kamba pea. *Kui on kord juba olemas vabariik, küllap siis sellele ka pea leitakse. P. Kuusberg. *Siis asus Atta laev jälle ta [= juhtinud laeva] kõrvale ja pisut ettegi, sest Atta oli selle tee pea. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kiriku|pea, linna|pea, perekonna|pea, riigi|pea, sugukonnapea.
6. miski kujult, asendilt v. ülesandelt pead meenutav. a. taime (jämedam) ülaosa; latv, tõusme ots; õis, vili. Kapsas hakkab juba pead keerama, kasvatama, moodustama. Sel kapsasordil kasvab kõva, tihe, kore, piklik, ümar, lapergune pea. Teravili loob pead. Pika, jämeda, raske peaga rukis, nisu, oder. Tänavu on viljal nii kõrt kui pead. Ostsin paar lillkapsa pead. Ulatas mulle poole päevalille suurest, seemneid täis peast. Juurvilja pea 'ülaosa, kust kasvavad välja lehed'. Punase, valge peaga ristikhein. Lumikelluke on pea mullast välja pistnud. Kurgitaimedel on juba pead väljas. b. hari, tipp; lagimine, pealmine osa. Rukkihakkidele pandi pead otsa, rukkihakid kaeti peadega. Oskan kuhja pead teha, kuhja teritada. Majakale, tuulikule tehti uus pea. Kõrge korstna pead ei olnud udus nähagi. Mahlapudeli lakiga kaetud pea. Mägede lumised pead, lumiste peadega mäed. Aiapostidel on lumemütsid peas. Villi, vistriku pea. Rindade pead 'nibud'. Jätab kirjutades tähtedel pead 'punktid, täpid' ära. c. eesmine, (liikumisel) ettepoole jääv osa. Ree, saani pea ja pära. Komeedi pea ja saba. Spermatosoidi pea. d. (pikliku) eseme jämedam v. laiem ots. Tuletiku, naela, nööpnõela pea. Võimlemiskurika, reketi pea ja vars. Kandilise peaga polt, kruvi. Kullatud peaga täitesulepea. Merevaigust peaga mansetinööbid. Kübaranõelal oli linnukujuline pea. Laskis saapasäärtele uued pead 'labaosad' panna. e. tööriista vm. eseme osa, millest kinni hoitakse, käepide. Noa, kahvli, naaskli, viili pea. Sae leht ja pea. Pöörleva peaga kruvikeeraja. Kirjapressi nikeldatud pea. Luust peaga jalutuskepp. Poiss tegi pussile ise pea taha. *Juhan tõmbas taskust liigendnoa, avas selle, ulatas, pea ees, tütarlapsele. M. Metsanurk. f. tööriista sõlm v. detail, kuhu midagi kinnitatakse. Oherdi, puuri pea. Fotoaparaadi statiivi pea. Kepsu ülemine, alumine pea. Tuuliku tiivad kinnituvad võlli pea külge. Reha saarepuust pea, sirelist pulgad ja kuusest vars. Kitarri, mandoliini peas on häälestusvirblid. Õnge pea abil kinnitatakse õng nööri külge. g. töötamiseks vajalik(em) osa. Harpuun koosneb vardast ja avanevate kidadega peast. Vasara, noole pea ja vars. Treitera kinnitusosa ehk keha ja tööosa ehk pea. Priimuse, õlilambi pea. Mootoriklapi pea ja säär.
▷ Liitsõnad: kapsa|pea, maisi|pea, nisu|pea, odra|pea, rukki|pea, tolmuka|pea, viljapea; küünar|pea, nisa|pea, näärme|pea, reieluu|pea, rinna|pea, sugutipea; frees|pea, heli|pea, jaotus|pea, kopeer|pea, kruvi|pea, lambi|pea, lõhke|pea, lõike|pea, magnet|pea, naaskli|pea, naela|pea, noa|pea, noodi|pea, nõela|pea, oherdi|pea, peitli|pea, pistiku|pea, poldi|pea, priimuse|pea, puuri|pea, pöörd|pea, ree|pea, rist|pea, saapa|pea, sae|pea, silla|pea, sule|pea, süüte|pea, tugi|pea, tuuma|pea, viili|pea, viimistlus|pea, ühenduspea; juustu|pea, suhkrupea; tuulispea; taimenimedes härja|pea, kobar|pea, villpea.
7. piltl algusosa. a. (inimeste rühmal). Kolonni pea. Rongkäigu pea jõudis juba lauluväljakule. *Jaamahoone esisel seisis .. täies varustuses väeühik, ülemad iga allüksuse peas. R. Sirge. *Udu voogas ja muutus paiguti nii tihedaks, et .. paarikümne ree pikkuse voori saba pead ei näinud. E. Rannet. b. (loomakarjal, linnu- v. putukaparvel). *Veidi aega keerelnud, venis elav [mesilaste] pilv koonlakujuliseks, suundudes peaga .. uudismaa kohale. O. Tooming. c. (sissejuhatav andmestik). Ajalehe pea 'nimi koos järjekorranumbri jm. ilmumisandmetega' on sellel aastal uudse kujundusega. Tabeli pea 'lahtrite pealkirjad' on ülevaatlik. Meie sõnaraamatu artikli peas on märksõna koos tema kohta käiva grammatilise infoga. Filmi peatiiter ehk pea.
8. van põhihind. *Nad tasusid vaevalt ostuprotsendid ära, kapitali või pea maksmisest polnud juttugi. J. Mändmets.
9. kõnek kasut. elatiivis seisundi märkimiseks (mida eelnev sõna täpsustab); kellenagi v. millenagi, nii ja niisugusena; teatavas seisundis olles, teataval kujul. Lapsest, noorest, väikesest, vanast peast. Elusast, surnud peast. Keedetud, küpsetatud, praetud peast. Ei saanud unisest peast esialgu arugi, kus ta on. Joobnud peast läheb ta riiakaks. Langes haavatud peast vangi. Poisikesest, tüdrukust peast oli ta nii hea laps. Ägedast peast võib ta lüüagi. Läks haigest peast tööle. Küpsekartul on kuumast peast kõige maitsvam. Seened ei kõlba toorest peast süüa. Mis see vile uuest peast maksis? *.. Ott meeldib Tiinale rohkem kui Oskar, seda ei annagi Oskar Otile surnust peastki andeks. A. H. Tammsaare. *Lüüakse [sõjas] vigaseks ja asi vask. Aga kus sa sandist peast lähed... A. Jakobson.
vt pähe

pedagoogika ‹1› ‹s›
inimeste, eeskätt noorsoo kasvatamist ja õpetamist käsitlev teadusharu, kasvatusteadus. Koolieelne pedagoogika. Pedagoogika teooria, ajalugu. Pedagoogika õppejõud. Eksam pedagoogikast.
▷ Liitsõnad: eri|pedagoogika, kooli|pedagoogika, kõrgkooli|pedagoogika, täiskasvanu|pedagoogika, üldpedagoogika; laulu|pedagoogika, muusika|pedagoogika, spordipedagoogika.

pere ‹illat -sse e. perre 6› ‹s›

1. ühte leibkonda kuuluvate inimeste kogum, hrl. perekond (endisajal kaasa arvatud ka teenijad). Kolmeliikmeline, paljulapseline, lapserikas pere. Lastega, lasteta pered. Suure pere laps(ed), vanemad. Hallopite pere noorrahvas. Saariku talu pere. Pere aastasissetulek. Peret toitma, üleval pidama, katma. Kavatseb peret soetada. Pere kasvab, peret tuleb juurde, on pere juurdekasvu oodata (laste sündimise kohta). Peres kasvab, on mitu last. Kasvasin muusikute peres. Majas elas mitu peret. Peret ei ole meil rohkem kui mina, naine ja ämm. Ema ostab perele toitu. Sünnipäeva pidasime ainult oma perega. Külla mindi terve perega. Kogu pere oli õhtul kodus. Talu tööd tehti oma pere jõududega. Kolmandat põlve ühe pere 'suguvõsa' valduses olev ettevõte. Külalised ööbisid peredes. Elame sõbralikult nagu üks pere. Ei kahe pere koer saa elades süüa. *Kellel oli tugev pere käepärast, see ikka sai midagi kokku panna, aga kellel oli nõrk tööjõud, selle välised tööd jäid hoopis unarile. J. Mändmets. || selle muud liikmed ühe liikme, hrl. perepea seisukohast. Kuidas su pere elab? Kui palju sul peret on? (hrl. küsimus laste arvu kohta). Lembit viis pere suveks maale. Puhkab koos perega. Kas sul oma peret ei olegi – meest ja lapsi? Selles majas elab vana Mahlapuu oma perega. *Nad olid ka liiga jõuetuks jäänud, et püüda .. hea õnne peale üle mere põgeneda. Pealegi olid neil kõigil pered koormaks järel.. A. Hint. || talu teenijaskond (vastandatuna pererahvale). Pererahvas magas tagakambris, eeskamber oli pere päralt. Pere sõi pererahvaga ühes lauas. || hrv (loomade kohta:) pesakond, perekond. Kana kogu oma kümneliikmelise perega. *Ilvese pojad sünnivad aprillis-mais, aga mitte karjakaupa nagu hundi või metssea peres. F. Jüssi.
▷ Liitsõnad: haritlas|pere, kaluri|pere, kaupmehe|pere, kolhoosi|pere, käsitöölise|pere, linna|pere, maa|pere, naabri|pere, talu|pere, töölis|pere, üliõpilaspere; suur|pere, väikepere.
2. talu (koos selle elanikega), majapidamine. Sooaluse küla Mihkli pere. Lähestikku, hajali asetsevad pered. Külas on üheksa peret. Seda üksikut talu hüüti Räpu pereks. Käisime küla pere perelt läbi. Käisin paaris peres sees teed küsimas. Mardisandid käisid perest peresse, perest perre. Iga pere õuel, igas peres oli oma kaev. Majandis ei ole ühtki peret, kaasa arvatud üksikud metsatalud, kuhu ei ulatuks elektriliinid. *„See oli Madis Pöitel või pere järgi Sääse Madis,” teatasin. H. Sergo. || (vastandatuna saunakambri elanikele v. vabadikukohale). Saunarahva laps käis peres karjas. *Eevi murrab peres tööd teha, tasub sauna päevi.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kaluri|pere, metsa|pere, moonaka|pere, popsi|pere, ranna|pere, rendi|pere, sauna|pere, sauniku|pere, talu|pere, vabadiku|pere, üksikpere; sealt|pere, siitpere.
3. (mingi olulise tunnuse põhjal moodustuva rühma kohta:). a. ühise tegevuse, ühiste huvide, eesmärkide vms. põhjal kokkukuuluv inimrühm. „Estonia” teatri pere. Instituudi õppejõudude pere. Klassi õpilaste üksmeelne pere. Botaanikasektsiooni arvukas pere. Mobiliseeritute kirju pere. Meie kunstnike, kirjanike pere. Puhkajate, taidlejate pere. Arvukas pealtvaatajate pere. Tõusev täht pianistide peres. Laupäev oli autobaasi perel pingeline tööpäev. Ta kuulub härraste perre. Erinevail põhjustel sõjapõgenikeks saanud, tunnevad nad end ometi ühise perena. Rahvas peaks moodustama ühtse vennaliku pere. Monaco on üks väiksemaid maid Euroopa riikide peres. b. (loomade kohta). Kiskjaliste perre kuuluvad loomad. Laululindude liigirohke pere. c. (asjade, nähtuste kohta). Täppismõõteriistade pere. Aglutineerivate keelte pere. Okeanograafia kuulub geograafiateaduste perre.
▷ Liitsõnad: kolhoosi|pere, kooli|pere, mudilas|pere, sportlas|pere, teenijas|pere, töölis|pere, töötajas|pere, vilistlas|pere, õpetajas|pere, õpilas|pere, ülikooli|pere, üliõpilaspere; laste|pere, mees(te)|pere, nais|pere, noor|pere, pisipere; keel(t)e|pere, sõnapere.
4. ühe pesa (hrl. taru) mesilaste, harvemini kuklaste kogum. Tugev, elujõuline pere. Mesilas on paarkümmend peret. Pered olid jäänud nõrgapoolseks. Saadi 16 kg mett pere kohta. Metsakuklaste perede arvukus pole viimasel ajal suurenenud. Peret heitma 'sülemlema'.
▷ Liitsõnad: kunst|pere, mesilaspere.

pidama ‹pean, pidasin impers peetakse, peetud 42›
(üleminekud tähenduste vahel sageli ebaselged)
1. kusagil v. mingis olukorras hoidma. a. midagi v. kedagi haardes, kinni hoidma, sellest seisust mitte lahti, mitte vabaks laskma. Pidas vasarat, kirvest käes. Sepp pidas pihtidega rauda tules. Ta suudab veel mõõka peos pidada. Juuli tahtis minna, ent ma pidasin teda käsivarrest (tagasi). Rooli pidama 'roolima (rooliratast hoides)'. Ei see lõõg, kett lehma pea. Palke pidas koos kanepist nöör. Lauda pidas vaid üks nael. Vana võrgukalts peab nüüd 'ei pea' kala! *Sõrmed ei pea libedat, kivi väänab end käest lahti.. A. Mägi. b. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima. Tal oli raske poega koolitada ja ülikoolis pidada. Peame esialgu loomad laudas. Kurjategijat peeti türmis, üksikkambris. Raha ta kodus ei pidanud. Palavik pidas Jutat ikka veel voodis. *.. pea pidas juba ühekordse lugemise järel loetust enam-vähem kõik tallel. T. Lehtmets. c. midagi v. kedagi mingis olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima. Pidage hobused kammitsas! Kaua teda on juba vangis, vahi all peetud? Pidas millegipärast käsi selja taga. Pidage oma käed minust eemal! Haiget peetakse esialgu dieedil. Mari pidas majapidamises ohjad enda käes 'juhtis peremehena'. Peab ennast, peret kuidagi hinges 'elatab raskustega ära'. Hing on vaja kuidagi sees pidada 'on vaja kuidagi toime tulla'. Olen püüdnud teda ikka õige tee peal pidada. Need mõtted pidasid Antut kaua elevil. Perekonnas peeti sporditegemist au sees. *Sa hakkad vanaks jääma ja ei suuda enam oma talu korras pidada. A. Kitzberg. d. midagi enda valduses hoidma. Pea see raha enda käes! See on huvitav raamat. – Kui tahad, pea endale! Tiina ei suutnud ühtki asja enda teada pidada. Tal olid ses asjas eriarvamused, mida ta endale 'enda teada' pidas.
2. säilitama, alal hoidma, mitte lakata v. kaduda laskma. Pidage distantsi, vahemaad, eeskäijatega sammu! Jooksja oskas parajat tempot pidada. Pidasime omavahel silmsidet. Punaste käelintidega mehed pidasid laadal, peoplatsil korda. Peske hoolega käsi ja pidage puhtust! Haige peab režiimi, dieeti. Direktoriga peab häid suhteid pidama. Teda võib usaldada, ta peab saladust. Kõiges peab mõõtu pidama 'mitte liialdama'. Pea nüüd meeles, mis ma sulle ütlen! Küll on tore, et sa mind meeles pidasid 'ei unustanud'. Laev pidas kurssi, kiirust. Koer ei pidanud jälgi 'kaotas jäljed'. || mitte loobuma, millestki mitte taganema, sellest kinni pidama (näit. lubatu, tõotatu, kokkulepitu osas). Sõna pidama. Oma lubadust, tõotust ta pidas. Ta peab ausalt meie kokkulepet. Mida ta ütles, seda ta ka pidas. Salajas peeti vanu kombeid edasi. *„Aga kas ka peate, mis lubate?” – „Pean,” kinnitas Villu. A. H. Tammsaare.
3. midagi v. kedagi tagasi hoidma; ohjeldama, takistama. Ta ei suutnud enam naeru, nuttu pidada. Poiss, pea oma lora! Jaan tahtis midagi öelda, aga sai veel pidama. Nüüd ei suutnud ma end enam pidada ja pahvatasin naerma. Püüdsin teda pidada, et ta midagi mõtlematut ei teeks. Peab end karmilt ohjes. Kui ta minna tahab, ei pea teda ükski vägi. Kraav, madal tara ei pidanud loomi. See võrk ei pea kanu. See uks, lukk ei pea ühtegi varast. *„Ei, ei, sa ei lähe veel!” pidas Körber Mihklit minemast. E. Särgava.
4. pikemat aega, kestvamalt ühes paigas v. ühesugusena püsima. Rahvas ei taha maale pidama jääda. Rahutu ringiliikuja, ei tema kuhugi kauaks pidama jää. Rinne jäi Riia alla tükiks ajaks pidama. Lumi tuli küll sulale maale, aga jäi pidama. Värv jäi hästi pidama. *.. suusatasid ümberringi ja küttisid ning pidasid laagrit süsionnis Impivaara raiesmaal. F. Tuglas (tlk). | ‹hrl. impers.› (ilmastiku kohta). Peab ilusat ilma, põuda, kuiva. Pidas parajal määral sooja. Märtsis pidas veel kõva külma. Kui õhtuni veel peaks, saaksime loo üles. Esialgu peab veel talveteed. Tuul jäi kagusse pidama. *Taat ennustab, et ilmad kuiva peavad.. V. Verev. *Mustjõgi pidas veel jääd. L. Vaher. || vastu pidama, kestma. Aiapostid on küll vanad, kuid peavad veel mõni aeg. Pintsaku õmblused ei pea enam. Küll loom veab, kui look peab. *Ja Lälleoru Hans on siis ka hoolt kandnud, et tõke jälle tugev ja pidav oleks. E. Vilde.
5. liikumises takistatuks, pidurdatuks, paigal püsivaks saama v. tegema; mingis tegevuses peatatuks saama. Mürsukild, kuul jäi seina pidama. Sain libisedes veel kaldaservast pidama. Vool oli tugev, me ei suutnud paati aerudega pidada. Hoidis küll kõvasti ohjadest, kuid ei suutnud hobust pidada. Ma ei saanud kuidagi haavast verd pidama. Palavik jäi pidama 40° juures. Ta ei saanud jooksu pealt kohe pidama. Tema kohta öeldakse: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Minu taha asi pidama ei jää 'minu tõttu ei jää midagi tegemata'. Virve oli ilus tüdruk, pilk jääb tahtmatult temal pidama. || mitte järele andma. Ankur veel esialgu peab. Auto pidurid ei pidanud. Suusad ei pidanud nõlvakul ja ta kukkus. || kõnek (imperatiivis kedagi tagasihoidvalt). Pidage, ärge minge veel ära! Pidage, mehed, ärge tormake! Pea, ära veel osta! Pea nüüd, pea, kuula, mis ma sulle ütlen! Pidage, üks silmapilk! Pidage nüüd, kes siis söömata läheb! *Pea, seda ma ei luba ilmaski! A. Taar.
6. tihe, eristav olema, vedelikku, soojust vm. mitte läbi laskma. Kas see küna enam vett peab? Paat ei pea, laseb vett sisse. Kingatallad ei pidanud, lasksid vett läbi. Katus ei pea vihma. Lagi, õhukesed seinad ei pea sooja. Ahi ei pea sugugi sooja. Vesi tilgub, kraan ei pea. *Levis kerget lepasuitsu lehka, ahjutorud ei pidanud. R. Vellend.
7. (hrl. mingi tegevusalaga ühenduses:) midagi v. kedagi kestvamalt enda kasutuses v. käsutuses hoidma. a. (mingi omandi, äriettevõtte, koduloomade jms. kohta). Hakkas talu pidama. Isa pidas väikest asunikukohta. Ikka raskemaks läks maad, põldu, aeda pidada. Ta pidas maal väikest vesiveskit. Pidas alevis vürtspoodi, teemaja, kõrtsi, kingsepatöötuba. Treffner pidas Tartus erakooli. Karja, loomi, lambaid, sigu pidama. Peab seapõrsast, jäneseid, mesilasi. Talus peetakse mitut lehma, tõupulli, kaht sõiduhobust. Mis sa neist kassidest ja koertest pead? Autot pidada läks kulukaks. Nii suurt korterit me ei jõua enam pidada. Panka pidama (näit. kaardimängus). b. (inimeste kohta). Orje pidama. Teenijaid, sulaseid, tüdrukuid pidama. Sulane läks kalliks pidada. Talus peeti vahel päevilisi, suilist. Meister pidas endal selle ja õpipoisse. Vürst pidas suurt sõjaväge. Ma pidasin palgalisi, abilist, passijat. Pidas korteris kaasüürilist, kostilapsi. c. (mingis ametis teenimise, mingil töökohal olemise kohta). Vend peab Tartus advokaadiametit. Ta on oma elus mitmesuguseid ameteid pidanud. Mees oli laisk, ei pidanud kaua ühtegi kohta. *.. tal tuli pidada ja vahetada juhuslikke kohti, anda eratunde.. J. Semper.
8. mingit tegevust, toimingut, üritust sooritama, läbi viima, korraldama. Kõnet pidama. Koosolekul peeti mitu ettekannet. Jutlust, jumalateenistust pidama. Käis maal loenguid pidamas. Seltsimajas peeti koosolekuid, pidusid. Konverents, kongress peetakse 4.–7. juulini. „Kalev” pidas esiliigas kaks järjekordset mängu, kohtumist. Mullu jäid meistrivõistlused pidamata. Täna peetakse kohut kahe varga üle. Kaitseliit pidas laskeharjutusi. Vanasti peeti siin laupäeviti laata. Talguid, jahti pidama. Mis pitspalli, pillerkaari, pilgarit te siin peate? Lepingu sõlmimise asjus peetakse läbirääkimisi. Teiste magades pidas üks mees vahti, valvekorda. Sõda pidama. Polk pidas edukaid lahinguid idarindel. Oma õiguste eest tuli meil ägedat võitlust pidada. Kõneleja pidas lühikese pausi ja rääkis siis edasi. Kass peab jahti hiirtele, lindudele. Surm, katk pidas lõikust. || (side, liikluse vm. regulaarse v. korduva tegevuse kohta). Otsustati omavahel sidet pidada kirja teel. Ta on pidanud kirjavahetust mitme omaaegse kultuuritegelasega. Saarte ja mandri vahel peab ühendust lennuk. || mingit sündmust pühitsema v. tähistama. Pühi, jaanipäeva pidama. Pulmi peeti kolm päeva. Varrud otsustati pidada nelipühade ajal. Peied peetakse leinamajas. Juubelit, sünnipäeva ei peetud. No kas hakkame täna pidu pidama? 'pühitsema'. Lusti pidama 'lõbutsema, lustima'.
9. (sageli püsiühendeis:) hooldama, hoolitsema, ülal pidama. Hobuse eest pidas peremees ise hoolt. Meie eest peeti võõrsil hästi hoolt. Loomad on rammusad, hästi peetud. Kasuvanemad pidasid teda nagu oma last. Onu pidas õepoega enda juures ainult armu poolest. Mina sind kauem enda juures pidada ei saa. *Clemetil oli seevõrra kergem, et Jakob põllutööde ja muugi eest muret pidas. H. Sergo.
10. kirjapanekutega pidevalt täiendama v. täitma; midagi kirja pannes registreerima. Arveid kulutuste kohta ei peetud. Raamatuid pidama 'raamatupidajana töötama'. Rein pidas võistluste kohta jooksvat arvestust ja punktitabelit. Iga süüdimõistetu kohta peeti isiklikku toimikut. Pidasin reisidel hoolikalt päevikut. Asjahuvilisena pidas ta seltsi kroonikat. *.. jätame surnud rahule, nagu sa soovid, sest nende hingekirja peetakse taevas... A. H. Tammsaare.
11. tööd mitte tehes v. muidu tavalisest erinevalt aega veetma. Pea ikka pühapäeva ka! Läks naabrite juurde laupäevaõhtut pidama. Videvikku, hämarikku pidama (videvikus ilma tuld üles võtmata veedetava puhkepausi kohta). Pere pidas lõunatundi, keskhommikut. Mehed istusid söömaaega, suitsutundi pidama. Pidas aeg-ajalt töös vahet, et puhata. Saju tõttu tuli vihmapüha pidada 'ei saanud väljas töötada'. Ah et peate siin laisapidu! 'laisklete'. *Seegi päev ja öö tuli meestel veel tuulepaos igavaid päevi pidada. A. Kalmus.
12. teat. elujärgus olema, teat. elu elama. Kapten peab endiselt poissmehepõlve 'on poissmees'. Taat pidas oma majauberikus pensionäripõlve, vanaduspäevi. Hõlbupäevi pole ma kunagi pidada saanud. *.. oli rikas ja võis seepärast nii ülilõbusat ja lustilist põlve pidada, nagu ta pidas. J. Järv.
13. hrl. püsiühendeis osutab, et keegi on kestvamalt mingis psüühilises v. füüsilises seisundis. Ta peab minuga, minu vastu, minu peale viha. Mina pikka viha ei pea. Ta näib sinuga, sinu peale vimma pidavat. Sa ei peaks nende meestega, sellise kambaga sõprust pidama. Mis see minu asi, kellega ta tutvust peab. *.. eks sellist sehvti, nagu nende vahel on, või Irmaga igaüks pidada... V. Uibopuu. *Tammekännu Paul arvas, et uhkust ei maksa tõesti pidada. J. Rannap.
14. ‹hrl. translatiiviga› kellegi v. millegi suhtes mingisugusel arvamusel olema, arvama, oletama. a. (kedagi kellekski). Pidasin lähenejat Antsuks. Mõni hull pidavat end Hiina keisriks. Välimuse järgi ei saa teda küll sinu pojaks pidada. Kõhn ja kleenuke, nii et teda võinuks ka tütarlapseks pidada. Kõnepruugi järgi võib teda saarlaseks pidada. Meest võis pidada arstiks, professoriks. Märti peetakse heaks kirurgiks. Teda peeti rikkaks, kitsiks meheks. Mind peeti pealekaebajaks, salakuulajaks. Pidasin sind seni ikka täitsameheks. Kelleks sa mind õige pead! (pahandav ütlus kellegi mingisuguse ettepaneku v. arvamise puhul). b. (kedagi v. midagi teat. laadi olevaks). Oleksin pidanud teda palju vanemaks, nooremaks. Üldiselt peetakse Kustit araks, laisaks. Eedit peeti pisut napakaks. Kas sa pead mind lolliks, pimedaks? Ta ei pea end uhkeks, tähtsaks, teistest paremaks. Kas sa pead mind valelikuks? – Ei pea. Teda peeti omaks ja ei peetud ka. Nad ei pidanud end veel kaotanuks, lööduks. Rahvas pidas seda jõge pühaks. Seda seent peetakse mürgiseks. Pidasin tasu väheseks. Kriitik pidas lavastust ebaõnnestunuks. Ma ei pea seesugust käitumist sündsaks. Kas sa pead praegust olukorda normaalseks? Seda fakti ei peetud oluliseks. Härra pidas kohaseks töölistega mõni sõna juttu ajada. Päris valeks seda lugu pidada ka ei saa. Ta ei pidanud mind ainsagi pilgu vääriliseks 'ei heitnud mulle ainsatki pilku'. c. (üldisemalt kellegi v. millegi suhtes). Teda peeti hukkunuks. Tulpide kodumaaks peetakse Kesk-Aasiat. Selle haiguse põhjustajaks peetakse üht viirust. Vargust, lendlehtede levitamist peeti raskeks kuriteoks. Külalist hästi kostitada peeti auasjaks. Kõike seda peeti heaks tooniks. Mart pidas kõike enda teeneks. Mari pidas neid sõnu enese pilamiseks. Peetakse võimalikuks, et järv on kunagi olnud ühenduses merega. Pidasin vajalikuks sind sellest informeerida. Ei pidanud paljuks 'alandavaks, mittekohaseks' oma käsi musta tööga määrida. *Elunditest on kõige sagedamini peetud hinge asupaigaks verd, aga ka südant. Ü. Tedre. d. (elatiiviga). *Küsisin avameelselt, mis ta arvab mu naisest, mis ta peab temast ja tema käitumisest. M. Metsanurk. *Ta oli Kollilt küsinud, mida too venelastest peab. L. Promet.
15. ‹elatiiviga› hoolima, lugu pidama; (kõrgelt) hindama. Jalgpallist, naistest, luuletustest, aumärkidest ta suurt ei pea. Ta ei pidanud piprast, sibulast. Minu ideest ei pea te siis midagi? Pidasin palju headest raamatutest, väärt kirjandusest. Kiuslikust mehest palju ei peetud. Lastest oli ta alati pidanud. Tüdruk peab nähtavasti rohkem Heinost kui Tiidust. See mees kipub endast juba liiga palju pidama 'arvama'. *Keegi, kes endast vähegi peab, ei julge enam rõivastuda ilma minu nõuanneteta. V. Saretok.
16. ‹hrl. tud-partitsiibis› kasutama, kandma (riietuse, jalanõude kohta). Narmendama peetud pintsak. Ülikond, kleit on juba tublisti peetud. Ära siis uusi riideid kohe iga päev pidama hakka! *Kui kingsepp sulle paari saapaid saadab, võid neid pidada ja ka pidamata jätta. H. Raudsepp.
17. van midagi järgima, arvestama, millestki kinni pidama. *Kui sina nüüd ihaldad astuda igavesse ellu, siis pea käsusõnu. A. Kalmus. *Tema [= looduse] vastu ei saa inimene ega loomgi. Tema seadusi peab pidama, pole parata. A. H. Tammsaare.

pidamine ‹-se 5› ‹s›

1. kusagil, mingites tingimustes hoidmine. Vahi all, pakase käes pidamine.
2. säilitamine, millegi mitte lakata laskmine. Selle haiguse puhul on vajalik toidu- ja unerežiimi pidamine. Puhtuse ja korra pidamine. Initsiatiivi enda käes pidamine. Tutvuse, sõpruse, üksmeele pidamine. Tähtis on omavahel püsiva ühenduse pidamine. Saladuste pidamine. Iga õpetaja ei saa õige distantsi pidamisega hakkama. Hinnati viisi ja rütmi pidamist. Toitu anti vaid sedavõrd, kui hinge sees pidamiseks kulus. *Põhjakoosi pidamisest polnud enam juttugi. H. Sergo.
3. millegi v. kellegi kestev kasutamine, enda valduses v. käsutuses hoidmine. a. (talu, ettevõtte, masinate, loomade jms. kohta). Renditalu, veskikoha, töökoja, postijaama, peenramaa, suure korteri pidamine. Vanaperemees jättis talu laste hooleks, sest ta ei tulnud selle pidamisega enam ise toime. Kahe auto pidamine on liigne luksus. Kariloomade, hobuste, lammaste, kanade pidamine nõuab palju hoolt. Mesilaste pidamine annab suurt tulu. Poisikesena tegeles ta hasartselt tuvide pidamisega. Uus loomade pidamise viis. Karja pidamine, söötmine ja hooldamine. *Mõned vaimulikud ei põlanud ka viinaga hangeldamist ja salakõrtsi pidamist. A. Vassar. b. (inimeste kohta). Teenijate, sulaste, sellide, õpipoiste pidamine. Vanamees elab üüriliste pidamisest. Päeviliste pidamine on peremehele kasulikum kui sulase ja tüdruku pidamine.
4. millegi läbiviimine, tähistamine, veetmine vms. Pulmade, peiete, ristsete, sünnipäeva pidamine. Pühade, pühapäeva pidamine. Palvetunni, miitingu, läbirääkimiste, võistluste pidamine. Kihutuskoosolekute pidamine oli keelatud. Juubeli pidamist alustati juba nädal aega varem. Suurema olengu pidamiseks ei jätkunud raha. Häirib sinu pikkade telefonikõnede pidamine. Lõunatunni pidamine. Videviku pidamisest ei loobunud ta isegi kõige kiiremal ajal. Laisapõlve pidamine 'laisklemine'. || esitamine. Loengu, referaadi pidamine. Ettekande pidamine ebaõnnestus.
5. millegi pidev täitmine, andmete v. sündmuste kuhugi kirjapanek. Päeviku, kroonika, külalisraamatu pidamine. Hilinemiste tabeli pidamine oli klassivanema ülesanne.
6. arvamine kellekski, millekski v. mingisuguseks. Jäta juba ükskord see Ralfi vaenlaseks pidamine! Kellegi täismeheks, poisikeseks, asjatundjaks pidamine. Neljakümnest vanemaks pidamine ei tule tema puhul üldse arvesse. See lõunamaalaseks pidamine on mind juba ära tüüdanud. *Animism .. tähendab kõigi esemete ja loodusnähtuste elavaks ja hingestatuks pidamist.. H. Moora.
7. teat. paigas v. seisus, olukorras püsimine. Vahetas ameteid, pikemat pidamist polnud kusagil. *Tüdrukud jooksid kiljudes laiali ning ega poistelgi pidamist olnud. Küllap oli mul hirmus nägu peas.. A. Vanapa. *Ei ole sul ka pidamist – sa, kurivaim, lähed muudkui paksemaks! H. Lepik (tlk).
8. pidurdamine, tagasihoidmine, vastupidamine; vastupidavus. Kutsari käed olid hobuste pidamisega kinni. Ei aidanud ohjadest pidamine, hobune peatus alles värava ees. Mehed põgenevad nii, et pole enam mingit pidamist. Sajab igasuguse pidamiseta. *Nad võtsid õhtust ja Jakub, kellel oli alati vilets pidamine olnud, läks asjale. L. Remmelgas (tlk). *Kui see Urmo juba viskama [= jooma] hakkab, ei ole piiri ega pidamist! A. Maripuu.
Omaette tähendusega liitsõnad: aia|pidamine, karja|pidamine, kitse|pidamine, koha|pidamine, lamba|pidamine, lehma|pidamine, looma|pidamine, maja|pidamine, mesilaste|pidamine, põllu|pidamine, sea|pidamine, talupidamine; mitmemehe|pidamine, mitmenaise|pidamine, orjapidamine; arve|pidamine, raamatupidamine; kinni|pidamine, koosi|pidamine, sidepidamine; aru|pidamine, jahi|pidamine, kõne|pidamine, lahingu|pidamine, nõu|pidamine, sõjapidamine; laudas|pidamine, lõas|pidamine, ohjas|pidamine, puuris|pidamine, vabapidamine; lugu|pidamine, mure|pidamine, tõeks|pidamine, vaenu|pidamine, õigeks|pidamine, ülalpidamine

piiksatama ‹37›

1. üks kord, korraks piiksuma (väikeste loomade ja lindude kohta). Hiirepoeg piiksatas ehmunult. Võsas piiksatas kaeblikult üks lind. || (inimeste samalaadse häälitsuse kohta). *Tal on parajasti häälemurdmise aeg, seetõttu põristab vahel jämedalt, siis jälle piiksatab peenikeselt. H. Pukk.
2. ‹hrl. eitusega› kõnek midagi ütlema v. lausuma, häält tegema, iitsatama; piiksudes ütlema. Ma ei julge sellest loost kellelegi piiksatada. Vaata et sa sellest poole sõnagagi ei piiksata! Arg mehike, ei tema piiksata sinu kaitseks sõnagi. Klassis on täieline vaikus, keegi ei piiksatagi. Kui vähematki piiksatad – süüdista iseennast! Piiksatasin kohkunult: „Kui hirmus!”. *Nii et ta oleks ükskõik kellele kallale läinud, kui mõni ainult midagi halvustavat oleks piiksatanud. R. Lahi.

piirama ‹piirata 48›

1. midagi ümbritsema, millegi ümber olema. Eestit piirab kahest küljest meri. Vahemerd piirab peaaegu igast küljest mander. Põhja-eesti keskmurde ala piiravad põhjas rannikumurre, läänes läänemurre ja idas idamurre. Soodega piiratud ala. Rabast piiratud metsajärv. Tihe kuusik piiras kaarena heinamaad. Kahest küljest piiras küla kõrge mäeahelik. Põldusid piirasid kiviaiad. Ümberringi piiravad madalat hoonet põlised puud. Ehitusplatsi piirab kõrge plank. Hekiga piiratud viljapuuaed. Traataiaga piiratud vangilaager. Kindlust piiras vallikraav. Kloostrit piirasid paksud müürid. Hoonetest piiratud õu. Lumehangedest piiratud onnile oli raske ligi pääseda. Aknaid piiravad pruunid raamid. Lõuga piiras võruna tihe habe. Hulktahukaks nimetatakse hulknurkadega piiratud geomeetrilist keha. Ta silmi piirasid kortsukeste võrgud. | piltl. Küünal kustus ja pilkane pimedus piiras mind äkki. *Ta tahtis .. mõneks ajaks kõigest sellest tüütavast ja üksluisest eemale pääseda, mis teda Karjamäel piiras. M. Traat. || (inimeste kohta:) koondununa ümbritsema. Õnnetuspaika piiras tihe rahvahulk. Noormeeste summ piiras uut autot. Uudishimulik lasteparv piiras maalivat kunstnikku. *.. jalavägi püssidega ja kasakad hobuste seljas, kes voori tihedalt piirasid, hoidsid kõik neist [= vangidest] eemale. E. Vilde.
2. midagi millegagi ümbritsema v. piirjoontega, piirimärkidega tähistama. Mu vanaisa piiras põllud kiviaedadega. Istandus piirati taraga kaitseks metsloomade eest. Koppel piirati lattaia või traadiga. Tööstusettevõtte territoorium peab olema millegagi piiratud. Tulease piirati kividega. Ujumisala on piiratud poidega. Enne võistlusi tuli spordiväljak piirata valge joonega. Puude langetamise koht tuleb piirata keelumärkidega. Seinnoodapüügil piiratakse kalaparv poole kilomeetri pikkuse noodaga, mis siis alt kokku veetakse.
3. tiirutades millegi v. kellegi läheduses liikuma; millegi v. kellegi kohal tiirlema. Kass piiras nurru lüües perenaise jalgu. Liblikas piirab õit. Mesilased piirasid õitsvat pärnapuud. Parmud piirasid hobust. Poiss piiras hulk aega ümber maja ega julgenud sisse astuda. *Äkisti lendasid kaks suurt kulli minu poole ning jäid mu pea kohale piirama. A. Saal. || millestki kaarega mööduma. *Õhtuti nähti mõnd noormeest naabrusse minemas, lompisid piirates, kivilt kivile hüpates.. M. Metsanurk. *Nad piirasid [laevaga] ümber Skandinaavia põhjanurga, rand nihkus kaugemale, aga jäi siiski kogu ajaks tüürpoordi. A. Hint.
4. kedagi v. midagi mingi eesmärgiga luurama, jälitama v. passima. Kull piiras õuel siblivat kanakarja. Jahimehed hakkasid hunti piirama mitmest küljest. Vargad piirasid pikemat aega kauplust, oodates soodsat hetke. Ta langes tulevahetuses maja piiravate politseinikega. Lehemehed piirasid olümpiavõitjat. Väljarändajate hulgad piirasid konsulaati. *Järvamaa piiril on liikumas foogti sõjasulaste salgad, piiratakse vabadusse pagenud maarahvast. A. Sinkel. *Mõni päev hiljem piiras ta silla juures seisvaid autosid. Pidi ju padruneid kusagilt saama.. M. Rebane.
5. kellegagi lähemat kontakti taotlema, ligi tikkuma, kellegi tähelepanu, poolehoidu, sümpaatiat, armastust taotlema. Jaan piiras ja jahtis Malle. Noormees oli piiranud tüdrukut kauemat aega: oli kutsunud teda jalutama, kinno ja tantsupidudele. Haigla õed hakkasid noort arsti piirama. Sõbranna on Riina meest piirama hakanud. *Kogu oma vaba aja pühendas Loog tutvuste ja sidemete soetamisele. Tükk aega piiras ta pataljoni adjutanti. P. Kuusberg.
6. sõj mingit vastase objekti v. väeüksusi piiramisrõngasse võtma ning vallutada v. hävitada püüdma. Linnust, kindlust, linna piirama. Liivi sõja ajal piirasid Tallinna edutult Vene väed. Vanad kreeklased piirasid Troojat kümme aastat. Mitu päeva piirati maja, kus asus ülestõusnute staap. Mässuliste poolt piiratud kindlus alistus.
7. millegi v. kellegi esinemusele, levikule, tegevusele, toimele kindlaid, hrl. kitsendavaid piire seadma, midagi v. kedagi tõkestama, tagasi hoidma v. midagi vähendama. Suitsetamist, joomist, söömist piirama. Peame oma väljaminekuid, tarbimist piirama. Mu väitekirja teemat piirati. Kalapüüki järves tuli ajutiseks piirata. Piirati relvade, alkoholi müüki. Peaks piirama autode kiirust. Seltsi juhatuse liikmete arv piirati kümnelt seitsmele. Üürikasarmute kõrgust piirati tollal 21 meetrini. Piirati vastuvõetavate õpilaste arvu. Huntide arvu peab piirama nii, et nad säiliksid vaid liigina. Esinemisaega ei piiratud. Jahiaeg, kalapüügiaeg on kuupäevadega piiratud. Põllumeeste piiramata tööpäev. Piiramata vabadus, võim. Saate asjaajamiseks piiramata voli. Rootsi valitsus piiras Liivimaa aadli poliitilisi õigusi. Ilmalik võim hakkas pikapeale vaimulikku võimu piirama. Mu liikumisvabadust piirati paljude keeldudega. Meie tegevus on mitmesuguste eeskirjade ja määrustega üsnagi piiratud. Termini puhul võib sõna üldkasutatavat tähendust piirata. Rõugepuhanguid õnnestus kiiresti piirata ja lokaliseerida. Väike palk piiras ta ostuvõimalusi. Veekogude reostatus piirab nende kasutamist. Ajalehtede levikut piiras esialgu rahva umbusk kirjasõna vastu. Antibiootikumid ei ole alati suutelised puhkenud epideemiat piirama. Fanatism piirab silmaringi. Igal pool piirasid mind mu kohustused. Tundis end vabana: miski ei seganud ega piiranud. Silmaringi piirav mets. Nähtavust piirav sadu. Tegevusvabadust piiravad asjaolud. *.. algul veel paluvad, siis juba raevused / nõuded, et šahh ja ta nõunikud piiraksid / liiale minevat kuberner Iraxit. J. Kross. *Piirata ennast [= oma tarbimist] aastate jooksul, koguda rubla rubla kõrvale, et siis istuda peremehetundega rooli taha – mina pole selleks võimeline. Mart Kalda. || ‹hrl. tud-partitsiibis› vähene, kitsas, (liiga) väike, kitsendatud, limiteeritud. Vorsti sortiment on piiratud. Uudistoodet valmistati piiratud koguses. Uuendusi võidi teostada piiratud ulatuses. Raamatu piiratud maht ei luba teemat põhjalikumalt käsitleda. Kikkapuu levimisala Eestis on väga piiratud. Teose tegelaste arv on üsna piiratud. Piiratud majanduslikud võimalused. Orkestri võimed olid piiratud: osati mängida ainult mõnda marssi. Selline ettekanne on mõistetav väga piiratud auditooriumile, ainult selle eriala spetsialistidele. Vigastatud liigese liikuvus on piiratud. Turistide majutusvõimalused on esialgu väga piiratud. Nõupidamine oli ajaliselt piiratud. Piiratud aeg ei luba mul siia kauemaks jääda. Selle ajalehe tellimine on piiratud.
8. piiratud mitte eriti arukas v. arenemisvõimeline, vaimselt vähe arenenud, kitsarinnaline, ahta silmaringiga. Piiratud mõistusega, huvidega, võimetega, silmaringiga inimene. Ta on tubli töömees, ehkki mõnevõrra piiratud. Ta on üks piiratud ja nüri inimene. Mida piiratuma muusikalise silmaringiga kuulaja, seda vähenõudlikum ta on. Tema vaadetes on veel palju naiivset ja piiratut. *Tema jutuaine on harilikult piiratud: mõni jube anekdoot, ajalehe kriminaalne sõnum.. F. Tuglas.
9. (korrapäraselt) lõikama, kärpima; pügama. Juukseid, habet piirama. Laskis kord kuus endal juukseid piirata. Ta vurrud olid alati korralikult piiratud. Nüriks piiratud habe. Nudiks piiratud pea. Piirake oma küüsi igal nädalal. Piirasime hobuse lakka, saba. Aednik piiras kääridega hekki, põõsaid. Piiramata kuusehekk oli suureks kasvanud.

piiri|kontroll
inimeste, sõidukite vm. kontroll riigipiiri ületamisel

pilv ‹-e 22› ‹s›

1. ka meteor atmosfääris hõljuv pisikeste veepiiskade ja jääkristallide kogum. Ülemised, keskmised, alumised pilved. Tihedad, paksud, hõredad pilved. Madalad 'maapinna lähedal olevad', kõrged 'maapinnast kõrgel olevad' pilved. Marsi pilved on ebapüsivad. Mäe kohal on suured lumivalged pilved. Silmapiiril kerkis mustav pilv. Suur must pilv kattis taeva kinni. Hallid pilved ujusid põldude kohal. Taevas, taeva all sõuavad, liuglevad pilved. Pilved hajusid ja päike tuli välja. Kuu tuli pilve tagant välja. Päike läks pilve taha, varju. Pilvede vahelt vilkusid tähed. Pilved puistasid lund. Taevas oli selge, polnud näha ühtegi pilve. Taevasse hakkas tekkima, ilmuma pilvi. Pilv ajas üles, kasvas kiiresti. Mäed on nii kõrged, et tipud ulatuvad pilvedesse. Lennuk tõusis pealepoole pilvi. Siit pilve piirilt 'kõrgelt mäelt, vaatetornist vms.' on kaugele näha. Kreeklaste jumalad elasid nii meredes kui ka pilvedel. Peremees oli sünge nagu pilv. *.. lävel seisis tema enda näoline naine, sugemata mustad juuksed pilvena ümber pea.. H. Laipaik. | piltl. Euroopa kohale tõusid uue maailmasõja sünged pilved. Must õnnetuse pilv ajas me pere kohale üles. Pilved kodus vanemate vahel tihenesid. Ta on pilvedes hõljuv unistaja. Tuju tõusis pilvedeni 'väga kõrgele'. *„Sina keerasid minu kukel kaela kahekorra!” – „Ära kisu pilve [= tüli] üles!” J. Tuulik.
▷ Liitsõnad: kiht|pilv, kihtrünk|pilv, kihtsaju|pilv, kiud|pilv, kiudkiht|pilv, kiudrünk|pilv, konvektsiooni|pilv, kõrgkiht|pilv, kõrgrünk|pilv, madal|pilv, pärlmutter|pilv, rünk|pilv, rünksaju|pilv, saju|pilv, sulg|pilv, ööpilv; hatak|pilv, hõbe|pilv, jää|pilv, kuhik|pilv, kähar|pilv, lambapilv; kõue|pilv, lume|pilv, müristamis|pilv, pikse|pilv, põua|pilv, rahe|pilv, tormi|pilv, vihma|pilv, äikesepilv; suve|pilv, sügis|pilv, õhtupilv.
2. muude hõljuvate osakeste (näit. auru, suitsu, tolmu, ka kosmilise tolmu, gaasi) kogum. Vulkaani kraatrist kerkis veeauru ja gaaside pilv. Katlast paiskus välja kuuma auru pilv. Ratsanike järel tõusis tolm pilvena tee kohale. Jahutolmu pilv. Torm tõstis liivaterakeste pilved õhku. Musta suitsu pilv tõusis põleva linna kohale. Toas hõljusid tubakasuitsu pilved. Veepritsmete pilv kose kohal. Komeetide tuuma ümbritseb udutaoline pilv. Pärast tuumarelva plahvatust tekib radioaktiivsest tolmust koosnev seenetaoline pilv. Kosmilise tolmu pilv. Kaunitari ümbritses kalli parfüümi pilv.
▷ Liitsõnad: auru|pilv, gaasi|pilv, lõhna|pilv, sombu|pilv, suitsu|pilv, sumu|pilv, sädeme|pilv, tahma|pilv, tolmu|pilv, tossu|pilv, tuha|pilv, udu|pilv, veepilv.
3. suur (tihe) parv. a. (putukate, lindude jm. väikeste olendite kohta). Sääsed ja kihulased sööstsid meile pilvena kallale. Kärbeste pilv sumises prügikastide kohal. Mesilaste pilv lendas puu latva. Liblikate pilv laskus okstele. Kajakate pilv saatis kündvat traktorit. Pilvena tiirutavad kuldnokkade, vareste parved. *Nendega [= kaladega] koos ujus terve pilv hüplevaid, rahutult sinna-tänna sagivaid vähikesi. A. Hint. b. (inimeste suure hulga, inimmassi kohta). Vankri järel jooksis terve pilv kilkavaid lapsi. Värava taga oli inimeste pilv ootamas. Uksest paiskus välja pilv õpilasi. *.. igast jaamast tungis pilv rahvast nagu tormijooksul rongile.. E. Vilde. c. (millegi muu rohkuse kohta). *.. sirutas mulle naeratades juveelidega ilustatud käe pitside ja peene siidi pilvest.. J. Lõhmus (tlk).
▷ Liitsõnad: kärbse|pilv, linnu|pilv, parmu|pilv, sääsepilv; rahvapilv.
4. piltl (tusatuju, sünget, halba meeleolu kajastava ilme kohta). Ta näole ilmus kerge pilv 'nägu muutus rahulolematuks'. Mustad pilved lendasid üle ta näo. *.. seal nad istuvad nurgas, Johannese palgeil alles pilvede jäljed, Adele lõbus ja armas. H. Raudsepp.
▷ Liitsõnad: mure|pilv, tusapilv.
vrd pilve
vrd pilves

pime ‹-da 2›

1. ‹adj› valgusetu v. valgusvaene; vähese valgustusega v. valgustamata. a. (üldiselt). Pimedal pilvisel ööl on kerge eksida. Öö oli pime ja õudne. Pikad pimedad õhtud. Oli augustiöö pimedaim aeg. Kardan pimedal ajal väljas käia. Ilm läks pimedaks. Pimeda ilmaga on nähtavus halb. Väljas on juba pime. Õues on päris, sootuks pime. Oli pilkaselt pime. On pime nagu kotis. Oli nii pime, et silm ei seletanud teerada. Vahepeal oli pimedaks läinud. Väljas kisub, muutub, lööb juba pimedaks. Iga minutiga läks pimedamaks. | piltl. See on minu elu pime pool. b. (ruumide v. mingi muu konkreetse koha kohta). Pime esik, koridor, köök. Õhtul istusime kaua pimedas toas. Mu tuba on üsna pime – suured puud on akna all. Toas oli juba täiesti pime. Tee tuba pimedaks 'kata aken kinni v. kustuta tuli ära'. Sees oli pime, sest aidal polnud aknaid. Valgustasime taskulambiga pimedaid nurki. Pime koobas, kuristik, org. Pime laas, kuusemets. Puude all oli üsna pime. Pime põõsaalune. Jalgrada, metsarada oli pime. Läksin lõkke äärest pimeda mere poole. Pimedate 'halvasti nähtavate' kurvidega tee. || ilma kunstliku valgustuseta v. vähese valgustusega. Aknad on pimedad, pole vist kedagi kodus. Oli elektririke, tänavad olid pimedad. Oli pimenduskäsk ja majad kõik pimedad. Jõulupuu altari ees oli veel pime 'süütamata küünaldega'. Auto sõitis pimedate 'poolvõimsusega põlevate' tuledega. | piltl. Pime 'võisilmata' puder. Juustu kutsutakse „pimedaks”, kui tal on liiga vähe auke.
▷ Liitsõnad: kott|pime, pilkas|pime, poolpime.
2. ‹s› valguse puudumine v. selle vähesus, pimedus; ööpäeva valguseta aeg. Pilkane, suur, vana pime oli juba käes. Väljas valitses täielik pime. Pimeda hakul asusime teele. Tuisu ja pimedaga eksisime teelt. Me ei jõudnud enne pimedat kohale. Pime jõudis kätte. Tõusti juba pimedas. Tuld üles ei võetud, riietuti pimedas. Lapsed kartsid pimedas õue minna. Saarmas näeb pimedas väga hästi. Jäime pimeda peale, kätte 'enne kui kohale jõudsime, valmis saime vm., läks pimedaks'. Lapsed olid pimedani õues. Töötasime pimeda tulekuni. Pimedast pimedani 'varahommikust hilisõhtuni' olime põllul. Tegime tööd varavalgest suure pimedani. *Tuli kustus pikkamisi. Näod kadusid pimedasse. M. Sillaots (tlk). | piltl. Ma ei tea veel täpselt, koban alles pimedas. *.. ma olen juba ammu tahtnud teile seda selgeks teha, kuidas teid pimedas ümber veetakse, aga ma ei ole seda julgenud. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: hommiku|pime, õhtu|pime, ööpime; sügis|pime, talvepime; kott|pime, pilkas|pime, poolpime.
3. ‹adj› mittenägev, nägemisvõimetu. Pime inimene, vanamees, kerjus. Laps sündis pimedana, on sündimisest saadik pime. Jäi gaasist pimedaks. Trahhoom võib pimedaks teha. Oma elu viimastel aastatel oli ta päris pime. Mees on peaaegu pime. Ta on ühest, mõlemast silmast pime. Tal löödi kakluses silm pimedaks. Ega ma pime ole, näen küll. Ta ei märganud midagi ümberringi, just nagu oleks ta pime ja kurt. Kassipojad olid veel pimedad. Saarma pimedad pojad saavad nägijaks 9.–10. päeval. Koobastes elab pimedaid kalu. Pime kana leiab ka tera. *„Siis ta ikka päris pime ei ole?” küsis isa. – „Ei ole.. Aga Villu kõlbaks ehk pimedast peastki Kõrbojale peremeheks..” A. H. Tammsaare. || (ajutise mittenägemise v. puuduliku nägemisvõime kohta). Valgusesähvatus võttis silmad pimedaks. Ere päikesevalgus lõi silmist pimedaks. Koopasse sisse astudes jäin esialgu pimedaks, alles pikapeale hakkasid silmad midagi seletama. Ta silmad olid pimedad pisaraist. Mul lõi hirmu pärast silmade ees pimedaks.
▷ Liitsõnad: kae|pime, kana|pime, lume|pime, poolpime.
4. ‹s› nägemisvõimetu inimene, mittenägija. Sündinud pime. Pimedate kiri, kool. Eesti Pimedate Ühing. Pime oli oma nägemise kaotanud sõjas. Pimedatel on hästi arenenud kompimismeel. Pime kompis kepiga teed. Talutasime pimeda üle tee. Pime ei või pimedale teed juhatada.
▷ Liitsõnad: pool|pime, purupime; kana|pime, värvipime.
5. ‹adj› piltl midagi v. kedagi mitte märkav, tähelepanematu; tegelikkuse suhtes taipamatu v. sellest mitte hooliv ja mitte väljategev. Oled sa pime, et ei märka, milline ta tegelikutl on! Armunud inimene on oma armsama vigade nägemiseks pime. Ta pole kunagi olnud pime ilule. Too isand on pime egoist. Ta on meelitustega, rahaga pimedaks tehtud, löödud. Mõisnikud hoolitsesid selle eest, et keiser oleks kurt ja pime talupoegade hädade suhtes. Armastus on pime. *Kuidas võisin ma pimedaks jääda kõige selle ülekohtu vastu, mis ma kloostris, linnas ja maal nägin? G. Helbemäe.
6. ‹adj› piltl vähearenenud, taipamatu, rumal; harimatu, mahajäänud. a. (inimeste kohta). Poliitiliselt pime inimene. Pärismaalasi peeti pimedateks ja mõistmatuteks. Peaksin olema arust pime, kui su juttu usuksin. Olen eksituse tee peal käinud ja pime olnud. Selles asjas oled sa ikka veel päris pime. Pimedat ja harimata rahvast hirmutati maailmalõpuga. Pimedat massi on kerge petta, lollitada. Sa oled pime 'tahtetu' tööriist nende käes. Otsustati pimedad paganad ristiusku pöörata. *Et lapsed, nagu Tõnu armastas öelda, mitte päris pimedatena ei kasvaks, pani ta nad Lõõnikule kooli. A. Kalman. b. (seesuguse maakoha, kandi kohta). Töötada tuli tal pimedas kolkakülas. Pimedamates maanurkades oli lahkusulistel rohkem edu. Ega meil polnud mõni pime nurk, tegutsesid ühistud ja seltsid. *..ära siit kehvast tarehütist, pimedast ja rumalast ümbrusest.. R. Sirge. c. (ajajärgu kohta). Saabus pime keskaeg oma feodaalsuhetega. Pime orjaaeg. Pimedate aegade ebausk. *Lääne-Euroopa pimedatel sajanditel oli araabia maailm antiikkultuuri pelgupaik. L. Meri.
▷ Liitsõnad: vaimupime.
7. ‹adj› piltl ohjeldamatu, pöörane, pidurdamatu; arutusse tegevusse tõukav. Meest valdas, haaras pime viha. Peksis hobust pimedas vihas. Ta on arutu, pimedat viha täis. Tormas vastasele pimedas raevus kallale. Pimedast hirmust haaratud loomad tormasid jõkke. *.. vihast pime, trummeldab nõrkade rusikatega teise laia rinda. J. Rannap. || arutu, mõistust mittearvestav; tunnetel, vaistul põhinev. Noored olid nii pimedad oma kires, et olid valmis kas või kuritööks. Pime instinkt. Pime armukadedus tegi ta pööraseks. Mind valdas pime hirm, pime trots. Pimeda emaarmastusega võib lapse ära rikkuda. Pime kiindumus ei märka teise puudusi. Pime fanatism. Pime kättemaksuiha kihutas neid tagant. Ma ei kavatse pimedas vaimustuses kõiki ta tegusid heaks kiita. Pime elutahe. Vaen ja viha teevad pimedaks. *Kuid sõjas pole tarvis pimedat vaprust, vaid arukust. L. Metsar (tlk).
8. ‹adj› piltl ebakriitiline, kahtlusteta; alistuv, orjalik. Pime truudus, alandlikkus, käsutäitmine, kohusetunne. Ema pime usk oma poja andekusse. Pime usk üleloomulike jõudude olemasolusse. „Libahundi” Tiina on pimeda ebausu ohver. Suurte eeskujude pime matkimine. Autoriteetide pime kummardamine. Tundis ülemuste ees pimedat aukartust. Ei tohi kelleltki nõuda pimedat sõnakuulmist.
9. ‹adj› piltl sünge, lootusetu, lohutu, raske. Ta elu oli rõõmutu ja pime. Tulevik tundus pime ja lootusetu. Pimedatel aegadel on rahvas tuge saanud usust. Hinges on pime mure. *Igaühe ajus pöörles pime, raske küsimus: miks on elus nii palju vaeva, viletsust, nälga?... F. Tuglas.
10. ‹adj› piltl segane, ebamäärane, arusaamatu; kahtlane, ebaseaduslik. Selle firma tegevus on üks pime asi. Pimeda äriga võib vahele jääda. Turukaup on tihti pime ja kontrollimata. Kasutas ära kõik pimedad otsad. Räägitakse, et ta sai pistiseks suure summa pimedat 'kahtlase päritoluga' raha.
11. ‹adj› piltl täiesti ettenägematu, juhuslik, juhuslikult esinev v. toimiv. Mind päästis ainult pime juhus. Meie kohtumine oli pime juhus. Ei usu, et siin oleks tegemist ainuüksi pimeda juhusega. Pime õnn, et.. Mind aitas pime õnn: leidsin suurema summa raha. *Eks pime saatus oli tahtnud Jakobile Matise kivitee lõhkumise eest kätte maksta. A. Beekman.
12. ‹s› kõnek (pahameelt väljendava kerge rahvaliku kirumissõnana, tihti seotud ehmatuse v. üllatusega:) pimevaim, hullvaim, pimeloom, põrguline. Mis sa, pime, ehmatad teisi inimesi! Mis te pimedad trügite! Kuhu nad pimedad nii ummisjalu tormavad? Mis sa, pime, nii kõvasti norskad! Pime, ehmatas mind päris ära oma jutuga! Mis see koer, pime, nii uluma peaks. Pea, pime, valutab. *Juba ma tulen, kannatage ometi natukene, pimedad! V. Pant. *.. oleks nad [= kiisad] põrgulised natuke suuremad olema. Nad pimedad on ju pisikesed nagu i-pead. O. Luts. || (hrl. jahmatust, üllatust väljendavates hüüatustes). Toho(o) pime, see on ju lausa uskumatu lugu! Tohoh pime, kui raske kott. Või teenisid tuhat kuus, toho pime! Oh sa pime, küll lõhuvad ukse taga! Oh sa pime, magasin sisse! Oi sa pime, mis nüüd saab!
13. ‹adj› kõnek kiirustav, kiire, tuline. *Mul nüüd pime tegemine. Sead sööta, lehmad lüpsa – kõik nõuavad oma õigust.. E. Vaigur. *Ei me saanud mahti sõrmegi kõverdada, kui kult juba tulise jutiga meie kohal, aga ega ta meid pimeda valuga üldse märganudki.. M. Nurme.
14. ‹adj› hrv (värvuse kohta:) tume, must. *.. ja öökull huikas mäe kuuskedes, sünge laas nende all kohises raskelt ning pimedad pilved peitsid taevakaane. F. Tuglas (tlk).

post|hobune
aj postijaama hobune posti ja inimeste vedamiseks, postihobune. Ta on posthobustel pool Venemaad läbi ajanud. *Vanalell oli omal ajal tulnud Pankrannale nagu härra, posthobustega, ja sõitis siit nüüd minema nagu härra, olles samuti posthobused enesele küüti tellinud. A. Hint.

posti|jaam
aj asutus posti ja inimeste veoks posthobustega. Torma postijaam. Kümmekonna hobusega postijaam. Postijaamas puhati ja vahetati hobuseid.

posti|poiss
aj postijaama kutsar, kes tegeles posti laialivedamise, vastuvõtmise ja inimeste vedamisega. Anna piitsa, postipoiss! Postipoiss viis kirja paruni kätte, tassis kohvrid kalessi. Kostis postipoisi sarvehüüd.

posti|tõld
aj tõld posti ja inimeste veoks. *Suuremate linnade vahel peeti ühendust postitõldadega, mida vedasid kaks kuni kuus tugevat hobust. H. Palamets.

post|vanker
aj kinnine vanker posti ja inimeste veoks. Suur kuue hobuse postvanker. *Tal ei tarvitsenud oodata posthobuseid ega postipoistega sõimelda. Ei tarvitsenud rappuda postvankreis.. M. Pedajas (tlk).

psühho|kliima
miljöö, mis kujuneb inimeste psüühiliste seisundite koosmõjul. Soodne psühhokliima tööl ja kodus. Abielu psühhokliima.

puuk ‹puugi 21› ‹s›

1. zool paljuliigiline ühtse kehaga nugiputukas, kes imeb kärsa abil loomade ja inimeste verd (Ixodes). Puugid on koera, mullika karvades. Siil peab oma nahal puuke üleval. Puuk on end sügavale nahasse imenud. Puugi pea jäi teda välja tõmmates sisse. Verd täis puuk. Nopib pluusilt puuke ja põletab nad ära. Puukidest nakatatud loomad. Puuk ehk puutäi. Poiss oli kui puuk teise küljes kinni. Ta on end puugina minu külge imenud. | piltl. *Tsaar oli ju puuk, kes elas töörahva turjal, jäle vereimeja.. E. Vetemaa.
▷ Liitsõnad: laane|puuk, mets|puuk, võsapuuk; meripuuk.
2. folkl kratt (1. täh.), pisuhänd. Peremees tegi, ehitas neljapäeva öösel endale puugi, käskis puugil vilja varastada. Puuk veab vara kokku, kannab raha koju. Asjad kaovad, vist käib puuk majas. Ütleb, et on lendavat puuki oma silmaga näinud. Puuk on vanakurjast. Kardab marduseid ja puuke. Tormas tuppa, näost punane kui puuk. *Ei tea, mis on kratt! Pisuhänd... Vedajas... Puuk... Tulihänd... A. Kaal. *.. aitasin Mürgile kulda hunnikusse ajada nagu mõni pisuhänd või puuk. A. Liives. | piltl (varga v. ahne inimese kohta). Videvikus nahistavad puugid majandi viljapuuaias. *Meil oli küla peale üks puuk .. ta ahmis aga kust sai maad juurde. O. Tooming.

põhi|mass
põhiline, valdav mass v. hulk. a. (hrl. inimeste vm. elusolendite kohta). Rahvastiku, elanikkonna põhimass. Lugejate, publiku põhimassi moodustasid üliõpilased. b. (aine kohta). Kivimi peeneteraline, klaasjas põhimass.

põllu|laager
nõuk suuremates majandites põllutööde ajal ajutine põllumajandusmasinate hoidmis- ja inimeste puhkekoht väljaspool asulat. Majandi, kolhoosi põllulaager.

pärinema ‹37›
pärit olema. a. (inimeste kohta, võib märkida ka põlvnemist). Juhan Liiv pärineb Kirde-Tartumaalt Kodavere kihelkonnast. Eestist pärinev maadeuurija. Kennedyte suguvõsa pärineb Bostonist. Koolis õppis nii talu- kui töölisperedest pärinevaid lapsi. Ta pärineb vaesunud aadlist, keskklassist, lihtrahva hulgast. Ema poolt pärinen ma rootslastest. *Jaapanlased arvavad, et nad pärinevad jumalatest. A. Sisask. b. (asjade, nähtuste jms. kohta). See tuulelipp pärineb 16. sajandist. Keskajast pärinevad majad. Küpress pärineb Ees-Aasiast. Enamik meie järvi pärineb jääajast. Tõsielust pärinev juhtum. Näituse väljapanekud pärinevad mitme muuseumi fondidest. See tsitaat pärineb piiblist, Thomas Mannilt. Juhtkiri pärineb peatoimetaja sulest. Idee pärines minult. Kust pärineb sinu ettekujutus abielust? See sõna pärineb kreeka keelest. *Aga minu kauneimad mälestused pärinevad vanema venna Hermanni kodust.. H. Salu.

pärit ‹adv›

1. (inimeste jt. elusolendite kohta:) osutab sellele, kus on kellegi (algne) kodupaik v. kellest keegi põlvneb. Kust sa pärit oled? Mu isa on pärit Tallinnast, Põhja-Viljandimaalt, naaberkihelkonnast. Olen temaga ühest kandist pärit. Jüri on kusagilt kaugemalt, siitsamast külast pärit. Ta on pärit muusikute suguvõsast, vaesest perekonnast. Inimene on pärit loomariigist. *.. põllult pärit jänes ei jää metsa elutsema. F. Reidolf.
2. (asjade, nähtuste vms. kohta:) osutab sellele, kus miski on valmistatud, loodud v. kust miski lähtub, tuleneb. 18. sajandist pärit ait. See vaas on pärit Jaapanist. Need esemed on pärit veel vanavanematelt. Kust see varandus pärit on? Orhidee on pärit troopikametsadest. Noorusaegadest pärit luuletused. Huvi kunsti vastu on pärit isalt. Tema tarkus on pärit raamatutest. Ma ei tea, kust see kohanimi pärit on. See jutt pole küll kuskilt pärit 'ei kõlba kuhugi'.

pärit|olu
pärit olemine, pärinemine; põlvnemine, sünnipära. a. (inimeste puhul hrl. nende põlvnemise, rahvusliku algupära v. teat. miljööst lähtumise kohta). Saksa, iiri päritolu(ga) Ameerika kirjanik. Päritolult rootslane, lätlane. Polüneeslaste, keltide päritolu kohta puudub tänini lõplik selgus. Kõrget, madalat päritolu isik. Päritolult oli ta aadlik. Ta varjas, häbenes oma proletaarset, talupoeglikku päritolu. *Mis puutub 1870-ndate aastate alguse keeletarvitusse, siis sõltus see suurel määral autori päritolu murdealast. A. Kask. b. (asjade, moodustiste, nähtuste vms. kohta). Välismaise päritoluga esemed, kaubad, relvad, masinad. Jaapani päritolu fotoaparaat. Leidude hulgas on araabia päritoluga münte. Loomse päritoluga toiduained, nagu või, munad. Kohaliku päritoluga pirnisordid. Mais on lõunamaise päritoluga. Vulkaanilise päritoluga saared. Settelist päritolu maakihid. Prantsuse päritolu võõrsõnad eesti keeles. Hilisema päritoluga rahvalaulud.
▷ Liitsõnad: aadli|päritolu, võõrpäritolu.

pääste|laev
mer abilaev päästetööde tegemiseks ja inimeste merehädast päästmiseks. Päästelaev püüdis aurikut madalikult lahti tõmmata. Hädas olevale traalerile sõitis appi päästelaev. Merehädalised aidati päästelaeva pardale.

pääste|paat
paat inimeste päästmiseks hukkumisohus olevalt laevalt vms. ohtlikust olukorrast. Laeva päästepaadid. Lahtised, kinnised päästepaadid. Päästepaadid lasti alla, vette. Ainult vähesed pääsesid päästepaatidesse. Merest leiti paar tühja päästepaati.

pääste|töö
‹hrl. pl.› toiming, tegevus ohuolukorras inimeste päästmiseks ja kaitsmiseks ning õnnetuste ja avariide tagajärgede likvideerimiseks. Pärast varingut alustati kaevanduses otsekohe päästetöid. Tuletõrjepealik juhtis kustutus- ja päästetöid. Päästetööd merel, maavärisemispiirkonnas jätkuvad. Torm takistas päästetöid.

pääste|vahend
‹hrl. pl.› vahend inimeste päästmiseks. Tuletõrje päästevahendid. Paadis puudusid päästevahendid. Korkvestid, päästerõngad jt. individuaalsed päästevahendid.

pühak ‹-u 2› ‹s›
kirikl legendaarne v. ajalooline eriliselt vaga isik, keda ristiusus austatakse imetegijana ja inimeste eestkostjana jumala ees. Kedagi pühakuks kuulutama. Pärast surma pühitseti Jeanne d'Arc pühakuks. Katoliiklike pühakute nimepäevad. Pühakute pildid, elulood. Tsunftidel ja gildidel olid oma pühakud. Kunstnik maalis pühakuid 'nende näopilte'. Aidaku sind pühakud ise selles ettevõtmises! Vannun kõigi pühakute nimel, et kaup on ehtne! Teda austatakse kui pühakut. || (üldisemalt voorusliku inimese kohta). Ta on hoor, kes teeskleb pühakut. *„Von Besser on pühak, tema tahaks kõigile hea olla, kõigiga hästi läbi saada,” ütleb Lendur-Kutt. H. Kiik.
▷ Liitsõnad: kaitse|pühak, mees|pühak, nais|pühak, sambapühak.

püramiid ‹-i 21› ‹s›

1. mat hulktahukas, mille kõik tahud peale põhja on ühise tipuga kolmnurgad vrd tüvipüramiid Korrapärane viisnurkne, nelinurkne püramiid. Püramiidi põhi, kõrgus, tipp, külgpindala, ruumala.
2. selletaoline esemete (ka inimeste) moodustis. Turbapätside püramiidid. Turulettidel on püramiididesse laotud õunad, apelsinid, tomatid. Raamatud, kaubapakid on püramiidina nurka laotud. Seina ääres seisid püramiidis püssid, automaadid. Püssid asetati relvaruumi püramiididesse. *Pesa juurde pääsemiseks ehitasime püramiidi: kaks poissi seisid all ja Avo tõusis nende õlgadele. H. Jõgisalu. | piltl. Linnaühiskonna sotsiaalse püramiidi tipus olid vanasti bürgermeistrid ja raehärrad. || sport võimlejate rühma moodustis mitmekordse ülalt kitseneva tornina, kus ülemised seisavad alumiste õlgadel. Püramiide tegema, harjutama.
▷ Liitsõnad: relvapüramiid.
3. monumentaalne täisnurkse aluse ja längus külgedega ülespoole ahenev v. teravatipuline kivist (haud)ehitis. Vana-Egiptuse püramiidid. Cheopsi püramiid. Püramiidide maa (Egiptuse kohta). Maajade, tolteekide püramiidid olid kultusehitised. Püramiidide ehitamine.
▷ Liitsõnad: astmikpüramiid.

püsi|ränne
inimeste ümberasumine ühe ala piirest teise piiresse, millega kaasneb alatise elukoha muutus

rada ‹raja 25› ‹s›

1. hrl. inimeste v. loomade tallatud (vahel ka sõidetav) kitsas tee, teerada. Heinaliste, kalameeste rada. Metsloomade, põtrade, sipelgate rada. Kitsas, kitsuke, liivane, rohtu kasvanud rada. Vilja, heina sisse, lumme tallatud rajad. Metsavaheline rada oli lund täis tuisanud. Rada viib, läheb, suundub jõe äärde, trepi juurest kaevuni. Rada lookles puude vahel. Oja kallast mööda kulges vaevumärgatav rada. Läheme mööda, piki rada. Jõudsime mingile rajale. Nad leidsid õige raja üles. Siin tunnen ma iga väiksematki rada. Pärastpoole rada laienes. Sellelt rajalt pöördumegi maanteele. Neid radu olen ma palju käinud. Ei teed ega rada, olime eksinud. *Ja tänavgi, tanum või lihtsalt sissesõidetud rada kulges selle maja eest läbi .. J. Kruusvall. || jalgtee (aias, pargis); ülekäigurada. Plaatidest, telliskividest, liivatatud rada. Jalakäijate rada.
▷ Liitsõnad: jalg|rada, joogi|rada, kalju|rada, karja|rada, käigu|rada, liiva|rada, metsa|rada, metslooma|rada, mägi|rada, otse|rada, põllu|rada, raba|rada, sipelga|rada, suusa|rada, sõidu|rada, tee|rada, vankri|rada, õppe|rada, õuerada; pargi|rada, plaat|rada, vööt|rada, ülekäigurada.
2. piltl tee (näit. elus, tegevuses jne.). Igaüks käib oma rada. Isa on põllumees ja poeg käib sama rada. Käin mõttes lapsepõlve radu. Ta ei tahtnud oma loomingus minna vanu, sissetallatud radu. Kunstnik katsetas ja otsis uusi radu. Kirjanduse, teaduse okkaline rada. Elu läheb, kulgeb, käib oma endist, harilikku, igapäevast rada. Asjad, sündmused lähevad oma rada. Loodus käib oma igivana rada ega küsi inimese tahtmistest. Kõik läks jälle vana rada. Meie mõtted käivad paljuski ühist rada. Keeras jutu asjalikumale rajale. Aplaus vaibus ja etendus kulges normaalset rada edasi. Ta elu oli piinarikas kannatuste rada. *Kunstniku tee on liusk. Virvad meelitavad rajalt mujale .. A. Vanapa. *Et milleks sulle tiivad: maas madalas läheb inimese rada? Vesipapp.
▷ Liitsõnad: eksi|rada, elu|rada, kõrval|rada, rännurada; noorusrajad.
3. sport võistluseks v. treeninguks ettenähtud liikumistee. Raske, kerge rada. Murdmaasuusatamise rajad. Meeste 50 km, naiste 10 km rada (suusatamises). Rada oli hästi sisse sõidetud (suusatamises). Orienteerujate rada oli huvitav ja täpset tehnikat nõudev. Raja märkimiseks kasutati värvilisi lipukesi. Võistlejad tulid, asusid rajale. Rajale 'võistlema' läks 44 suusatajat. Rajal käis 'võistles' 93 motokrossist osavõtjat. Mitu mootorratturit sõitis rajalt välja. Autovõidusõit peeti asfaldiga kaetud rajal. Sportlased harjutasid metsas ja rajal. Joosta oli raske: vihm oli muutnud raja pehmeks. Siseujula 25-meetrine rada. Kaheksa rajaga ujula. Aerutamisvõistlused toimusid kuuel 13,5 m laiusel rajal.
▷ Liitsõnad: bobi|rada, harjutus|rada, hoovõtu|rada, jooksu|rada, jää|rada, kardi|rada, keegli|rada, kiirlaskumis|rada, kiiruisutamis|rada, krossi|rada, kõrg|rada, kõrgmäestiku|rada, laskumis|rada, lume|rada, maratoni|rada, matka|rada, moto|rada, murdmaa|rada, orienteerumis|rada, ralli|rada, ring|rada, sise|rada, slaalomi|rada, spordi|rada, suusa|rada, staadioni|rada, söe|rada, talikrossi|rada, tartaan|rada, tehis|rada, treeningu|rada, vee|rada, veeremängu|rada, võidusõidu|rada, võistlus|rada, välisrada; kaar|rada, kaevik|rada, laskerada.
4. lennurada (lennuväljal stardiks ja maandumiseks). Lennuvälja rajad. Lennuk veeres rajale. *Lennuk rebis end raskelt ja vaevaga rajast lahti. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: betoon|rada, maandumis|rada, stardirada.
5. mingi jäljerada, mille liikuja enda taha jätab. Lumel oli näha loomajälgede radu. Verine rada osutas, kuhu poole haavatud loom oli läinud. Põgenik jättis kastesele rohule selge raja. Lumes on sügav rada, nagu oleks siit kedagi lohistatud. Laeva kiiluvette jäi nöörsirge rada. *Ära poeta [põhku] maha! .. Vaata, missugune rada sul taga on .. J. Lintrop. || info informatsiooni kandev pikijälg andmekandjal, näit. magnetkettal
▷ Liitsõnad: jälje|rada, vererada; helirada.
6. piir, raja. *Ta pidi alla kirjutama kohustusele riigi radadest lahkuda kolme päeva jooksul. J. Semper.

rahva|rohke
inimeste poolest rohkearvuline, rahvarikas. Suur ja rahvarohke linn. Rahvarohked külad. Jalutasime kõige rahvarohkemal tänaval. Supelrannas oli võrdlemisi rahvarohke. Turg oli elav ja rahvarohke. Toimus rahvarohke koosolek, demonstratsioon.

rahva|rämps
hlv (lihtrahva, alaväärtuslikuks peetavate inimeste kohta). Isanda silmis olid orjad ainult rahvarämps. *.. nad kõik ihaldavad pööbli poolehoidu. Selle nimel on nad valmis end rahvarämpsu ees kas või tuleriidal ära põletama .. L. Metsar.

rahvaste|rändamine ‹-se 5› ‹s›
rahvaste liikumine ühelt alalt teisele. Suur rahvasterändamine 'germaani, slaavi, sarmaadi jt. hõimude tungimine Rooma riigi aladele 4.–7. saj.'. || piltl rohke inimeste liikumine. Teedel oli meeletu rahvasterändamine. Päris rahvasterändamine voogas akendest mööda staadionile.

rahva|tulu
maj kõigi inimeste aasta tulude üldsumma, rahvuslik tulu. Rahvatulu kasvab, suureneb.

rahvuslus ‹-e 5› ‹s›
samast rahvusest inimeste kokkukuuluvustunde ilming, suunatud oma rahvuse säilitamisele ja põlistamisele, natsionalism. Eesti rahvuslus tekkis 19. saj. ärkamisajal. Rahvuslust edendama. Peokõneleja rõhutas vankumatu rahvusluse vajadust.
▷ Liitsõnad: marurahvuslus.

rahvus|rühm
teat. rahvusest v. rahvastest moodustuv inimeste rühm riigis. Vedad on Sri Lanka kõige väiksem rahvusrühm. *Prantsuse keel, ainus, mis paljusid eri rahvusrühmi omavahel sidus, oli vabariigis ametlikuks keeleks. E. Lumet (tlk).

rahvus|äärmuslane
pol muust rahvusest inimeste suhtes aktiivselt tõrjuva hoiakuga rahvuslane. Serbia rahvusäärmuslased.

rakendama ‹37›

1. rakkesse panema. Hobust, härgi rakendama. Rakendas hobuse vankri, ree, saani, niidumasina, adra ette. Neli hobust rakendati tõlla ette. Veovankrite ette olid rakendatud härjad. Narta ette on rakendatud koerad. Hobust ei ole, rakenda või ennast adra ette. | piltl. *.. ja Hugo rakendas end täie jõuga rahateenimise vankri ette. O. Tooming.
2. kasutusele võtma, mingil otstarbel kasutama, tegevusse panema. Tööstuses rakendatakse uusi masinaid, automaatliine, moodsat tehnikat. Väetise külvamiseks rakendatakse lennukeid. Tehases ei rakendata seadmeid veel täie võimsusega. Tuumaenergiat osatakse rakendada juba aastakümneid. Uurimistöös on rakendatud uut meetodit. See põhimõte, printsiip pole käesoleval juhul rakendatav. Mitmed ettepanekud, soovitused rakendati kohe ellu. Kuidas seda otsust küll ellu rakendada? 'teostada'. Saarte vahel rakendati käiku praam. Eriolukorras rakendati erakorralisi abinõusid. Rakendatavad karistusmäärad olid karmid. Ta rakendab oma teadmisi erialal, agronoomina töötades. Koolmeistrina rakendas ta kõik oma võimed ja oskused rahva harimiseks. Koosolekut rakendama 'koosoleku juhatajat ja protokollijat valima'. || jur õigusakti kohaldatavuse tagamiseks meetmeid võtma || (inimeste vm. elusolendite kohta). Lapsed rakendati maast-madalast tööle. Alaealisi on keelatud rakendada öö- ja ületunnitööl. Kõik täiskasvanud rakendati päästetöödele. Rahutuste mahasurumiseks rakendati sõjaväge. Mind rakendati eksperdina. Koeri rakendatakse gaasilekete avastamiseks, narkootikumide otsimisel, valvurina. *Igas koolis on sajad kätepaarid rakendamata, tüdrukud ei tunne luuda, poisid vasarat ja kirvest. L. Hainsalu.
3. võrgulina seliste külge kinnitama. Rakendati räimevõrke.
4. lõimelõngu kangaspuudele panema. *Kangas valmis rakendatud, lööb emm esimesed lõngad. Madde Kalda.

rappuma ‹rappun 37 või rapun 42›

1. põrutamisest, raputamisest vm. mehaanilisest mõjust tingituna üles-alla, edasi-tagasi v. kahele poole tugevasti võnkuma. Plahvatus pani maa, seinad rappuma. Rongide möödudes kogu maja rappus. Põrand lausa rappus tantsijate jalgade all. Puud rappusid tuules, õhusurvest. Uks rappus tuuletõmbest. Õng rappus: kala oli otsas. Jooksis nii, et raamatud ranitsas rappusid. *Kuljused hobuste kaelas rappusid ja kõlisesid .. A. Vanapa. || (veoki, sõiduki vms. ja nendega sõitvate inimeste kohta). Vanker rappub konarlikul, kivisel, auklikul teel. Auto rappus metsateel koledasti, sõitis rappudes mööda külavaheteed. Rong, tramm rappus pöörangul. Lennuk rappus veidi, kui rattad puudutasid betoonrada. Rappusime autoloksuga läbi peaaegu teedeta maastiku. Mitu tundi sadulas rappuda polnud nali. *See oli uhke tunne .., sõita nii toredas tõllas, pehmelt rappuvas kehas hooletu lõtvus .. M. Raud. || raputamisest maha, alla kukkuma. Koormast (maha) rappunud heinakõrred, kartulid. Okstelt rappus tuulega veepisaraid. *Krahmas oksast kinni ja lumelasu rappus Mariile kaela. E. Tegova.
2. vappuma, võbisema, tõmblema. Keha rappus tagasihoitud naerust. Tüdruku õlad rappusid nutust, nuuksetest. Keha rappus kramplikus nutus, tummas ahastuses. Nuuksus, naeris, nii et kogu keha rappus. Mees lausa rappus raevust, külmavärinaist. *Vahel rappus ta köhahoogudest, higine ja väsinud .. A. Viirlaid.

rass1 ‹-i 21› ‹s›

1. antr kehaehituse pärilike tunnuste (näit. naha värvuse, juuste, pea, näo kuju) poolest sarnaste inimeste rühm, inimrass. Europiidne ehk valge, mongoliidne ehk kollane, negriidne ehk must rass. Inimkond jaguneb erinevatesse rassidesse. Rassistlik vahetegemine kõrgema rassi ja alamate rasside vahel.
▷ Liitsõnad: põhi|rass, segarass.
2. biol mingite geneetiliste iseärasustega organismide liigisisene rühm. Geograafilised, ökoloogilised rassid.

reesus|faktor
füsiol reesusmakaagi ja enamiku inimeste punalibledes leiduv ja nende kleepumist põhjustav antigeen (Rh). Reesusfaktor on pärilik.

reesus|kuuluvus
kuuluvus kas reesuspositiivse v. reesusnegatiivse verega inimeste hulka

ring ‹-i 21› ‹s›

1. mat tasandi osa, mida piirab ringjoon (see ringjoon kaasa arvatud). Ringi keskpunkt, raadius, läbimõõt, ümbermõõt. Ringi segment, sektor. Ma ei mäleta ringi pindala valemit. Ringi kvadratuur 'klassikaline konstruktsiooniülesanne konstrueerida antud ringiga võrdpindne ruut'.
▷ Liitsõnad: pool|ring, suurring.
2. eelmise v. ringjoone kujuline v. sarnane kujund v. ese; sõõr. Punane ring Jaapani lipul sümboliseerib päikest. Sõlel oli ringiga piiratud risti kuju. Ringina joonistatud maagiline märk. Tõmbasin paberile riste ja ringe. Langevatest piiskadest tekkisid veele ringid. Puidu ringe nimetatakse aastarõngasteks. Pudelipõhi jättis lauale märja ringi. Nool tabas märklaua välimist ringi. Ta silmi ümbritsevad sinakad ringid, tal on tumedad, mustad ringid silmade all. Tüdruk astus lambitule ringi. Kaklejate ümber on suur ring tühja maad. Trekisõitjad võistlesid 333,33 meetrisel ringil 'ringrajal'. || (kellestki v. millestki moodustatuna v. moodustununa). Tüdrukud võtsid kätest kinni ja tegid ringi. Mind lükati mängijate ringi sisse. Seisti, tantsiti ringis. Kirstu ümber kogunes leinajatest ring. Uudishimulike ring tõmbus kukkunu ümber koomale, kokku. Mehed istuvad ringis ümber lõkke. Mustlased magasid vankritest moodustatud ringi keskel. Heegelda veel viis ringi! Taime varrel on karvakestest ring. Mõned seened kasvavad suur(t)e ringi(de)na. *Sa tulid läbi valge õilmemöllu, / mis sädeles kui liblikate ring. M. Under. || (sõõrjas) piiristatud ala, millel võisteldakse. Kettaheitja, kuulitõukaja libises märjas ringis. Poksivõistluste finaalis kohtusid ringis Aasia nahkkindamehed omavahel.
▷ Liitsõnad: aasta|ring, kardi|ring, lambi|ring, pool|ring, tule|ring, valgus(e)|ring, veering; inim|ring, istujate|ring, kivi|ring, laste|ring, seene|ring, tantsijatering; (ketta)heite|ring, (kuuli)tõuke|ring, nöör|ring, poksi|ring, vasaraheitering.
3. ringjoone vm. (seda meenutava) suletud kõverjoone kujuline liikumine, tiir; pööre. Tegin ringi ümber tiigi. Hunt teeb laagri ümber ringe. Poiss jooksis paar ringi ümber maja. Kotkas tiirleb suures ringis oma endise kodu kohal. Tegime tantsupõrandal mõne ringi. Tantsijad lähenesid ringiga uksele. Päike on teinud kolmveerand ringi ümber maja. Jalgratturid läbisid ringrajal kümme ringi. Ta läks viiendale ringile kaheksandana ja püsis sel kohal viimase ringini. Viimane jooksja on ringi võrra teistest maha jäänud, on ringiga sisse saanud, lasknud enesele ringi sisse teha. Suusamatka marsruut plaaniti suletud ringina: nii start kui finiš asusid Aegviidus. Tramm sõidab uuele ringile (ringliinil). Kolm kombaini müristavad põllul ringe teha. Kündmine läks iga ringiga aina vaevalisemalt. Võtit sai keerata ainult kolmveerand ringi. Keerasin end pool ringi ukse suunas, tegin kanna peal ühe ringi. Käte, jalgade ringid. Peremees tegi oma maadele ringi peale 'käis oma maad läbi'. Tegime suvega Eestile mitu ringi peale. Õllekapp teeb veel ühe ringi 'käib seltskonnas käest kätte'. Viinaklaas lasti esimesele ringile. Mul on kaardid kaasas, teeks mõned ringid (kaardimängu kohta). Ülemuse juubeliks klapiti kümnene ring 'korjati seltskonna igalt liikmelt kümme krooni (rubla vm.)'. Tellisin ringi 'kõigile lauasistujatele' topeltviskit. *Mõnes korteris tegid toad ringi. Kui käisid mööda tube, siis jõudsid tagasi sinna, kust olid alustanud. M. Unt. | piltl. Mõtted tegid suuri ringe. Ta ei saanudki enne eksamit kogu materjalile ringi peale tehtud 'kogu materjali kord läbi loetud'. || kontroll-, jalutus-, ringkäik (1. täh.) Valvur, arst, komandant on oma igaõhtusel ringil. Meister nägi õhtuse ringi ajal, et töödega valmis ei jõuta. Postiljon sõidab oma ringi mootorrattaga. Viljapeksumasin jõudis ringiga 'tööjärjega' meie tallu. Tegime õhtul linnas pika ringi. Priit armastas jalgrattal kaugeid ringe teha. *Tema läks ühel õhtul hobust kopli viima ja tegi seal väikese ringi, et vaadata, kas aed igal pool korras. A. H. Tammsaare. || liikumine mitte otse, vaid kaare- v. silmusekujuliselt (kellestki v. millestki mööda). Tee oli suletud ja pidime tegema ringi Leppneeme kaudu. Otse ei saa, tuleb pikk ring teha. Nägin musta kassi ja tegin ringi. Hullu Juhani majast mindi suure ringiga mööda. Ema läks läbi elutoa ringiga kööki. Isa tuleb ringiga kõrtsi kaudu koju. Sõitsime kõige pikemat teed pidi, linnas ringe tehes. Jäljed tegid ringe ümber põõsaste. || kulgemine algusest lõpuni, tsükkel; kulgemine nii, et naastakse algusesse. Päev sai oma ringi täis. Vanaisa maine ring on lõppenud. Kirjanik on ringiga jõudnud oma noorpõlve ainevalla juurde. Mõiste defineerimisel ei tohi tekkida loogilist ringi 'ühe mõiste defineerimist teise kaudu, mis omakorda on arusaadav defineeritava mõiste kaudu'. *Elust osasaamise eest, oma ringi kaasategemise eest tuleb taluda ka paratamatuid vaevu.. E. Nirk. *Minu isa oli pärit maalt .. nüüd olin mina [= poeg] taas tagasi, et alustada uut ringi. M. Traat. || piltl (väljapääsuta, muutusteta olukorda märkivana). Ravimite valel kasutamisel tekib surnud, nõiutud, katkematu ring: arstim ise tekitab haigust, mille vastu tuleb omakorda rohtusid võtta. Tuli pidada lisamatš, sest turniiril tekkis surnud ring. *Kõik tõmbub iseendasse rulli, sulgub. Suletud ring. E. Vetemaa.
▷ Liitsõnad: aasta|ring, aja|ring, au|ring, ava|ring, elu|ring, finiši|ring, hoo|ring, jalutus|ring, karistus|ring, karjatamis|ring, käe|ring, käte|ring, künni|ring, lennu|ring, nõia|ring, pea|ring, piima|ring, pool|ring, puusa|ring, päeva|ring, päikese|ring, pöia|ring, pööramis|ring, pöörde|ring, randme|ring, ratta|ring, sajandi|ring, staadioni|ring, sõidu|ring, tantsu|ring, tirel|ring, trahvi|ring, täis|ring, valsi|ring, voolu|ring, võnke|ring, võre|ring, võtmering.
4. spordivõistluse (sageli võistluse sarja) üks järk (mille vältel näit. kõik võistkonnad mängivad turniiril omavahel üks kord läbi). Korvpallurid lõpetasid meistrivõistluste esimese ringi viie võidu ja kuue kaotusega. Väravpalluritel on kolmandast ringist peetud neli kohtumist, ent teisest ringist üks mäng pidamata. Esimese ringi neli viimast teise ringi ei pääsenud. Tennise karikavõistlustel võitis Ungari esimeses ringis Soomet ja läks teises ringis kokku Rootsiga. Lauatennises kaotati juba esimeses ringis. Maadleja võitis teises ringis ja sai veerandfinaali. || (üldisemalt mingi tegevuse ühe etapi kohta). Arutati mitmendat ringi, kuidas asja lahendada. Käsikiri on esimest ringi toimetatud. Peenrad on juba teist ringi üle käidud 'kitkutud, hooldatud'.
▷ Liitsõnad: ava|ring, eel|ring, kaotus|ring, miinus|ring, plussring.
5. miski tervikut moodustav, koos v. ühtsena käsitletav: kogum, hulk; keskkond; seltskond vms. Probleemide ring laieneb, suureneb, avardub. Arutluse all oli maksudega seotud teemade ring. Määratle oma võimaluste, harjumuste, kohustuste ring! Bioloogia ei kuulu mu huvide ringi. Teadmiste ringi saab alati laiendada. Esimehe volituste ring on määratud põhikirjaga. Elu veeres argikohustuste ringis. Oma kannatuste ringi sulgunud naine. Kunstnik, kes rikastas graafikatehnikate ringi. Tema jaoks on ärimaailm tundmatute elunähtuste ring. Põõrdusin oma mõtete ringi tagasi. Poiss kasvas üles isa radikaalsete vaadete ringis. Kippusin kodunurga kitsast ringist kaugemale. Ta huvid piirdusid poe ahta ringiga. Kodu – õpingud – töö oli ring, millest ta pääseda ihkas. Ajakirja autorite, lugejate ringi üritati laiendada. Seadus suurendab pärijate ringi. Esimese. teise ringi pärijad. Kingsepa kundede ring on kitsenenud. Ta elab kapseldununa muusikute kitsasse ringi, on tuntud inimene kunstnike ringis. Nii huvitavate vestluskaaslaste ringist oli kahju lahkuda. Ta kuulub presidendile lähedaste inimeste ringi. Lobiseti niisama sõprade ringis. See tõotab tulla kohviõhtu kitsamas ringis, peoõhtu valitud ringile. Klubisse võeti liikmeid üksnes tuntud inimeste ringist. Perekond on minia oma ringi vastu võtnud. Vanad olijad üritasid uut meest oma ringi tõmmata. Koduses, perekondlikus ringis on ta jutukas. *Te ringi, laulikud, ma tahan astu. H. Visnapuu. || ‹hrl. pl.› ringkond. Uudis levis ülikooli ringides kulutulena. Neis ringides peetakse haridusest lugu. Ta liikus kirjandushuvilistes ringides, oli pealinna ringides omainimene. *Suudlust hindavat tean kõrgemaidki ringe: / me kuninganna käest me õnnelikem lord / sai ükskord kah seks loa! J. Kross (tlk). || (inimeste harrastusliku, erialase, poliitilise vms. ühendusena:) selts, klubi, ühing. Kodu-uurimise, kujutava kunsti, ajaloo, raadiotehnika ring. Osavate käte ring. Noorte loodussõprade ring. Raskejõustiku harrastamise ring. Ühineti ringi, organiseeriti, asutati ring. Tahaks mõnest ringist osa võtta. Klubis töötab 16 ringi. Ringi juhataja. Teaduslik ring. Marksistlikud ringid. Usulised ringid. Illegaalne ring. Ta kirjutas uurimuse neopositivistide Viini ringist.
▷ Liitsõnad: huvide|ring, ideede|ring, jutu|ring, külaliste|ring, küsimus(te)|ring, lugejate|ring, mõju|ring, mõtte|ring, nähtuste|ring, perekonna|ring, probleemi(de)|ring, silma|ring, sõprade|ring, sõprus|ring, teema(de)|ring, tunnetus|ring, tutvus|ring, vestlus|ring, äriring; aine|ring, ajaloo|ring, balleti|ring, draama|ring, eriala|ring, esperanto|ring, esteetika|ring, estraadi|ring, filmi|ring, foto|ring, harrastus|ring, huvi(ala)|ring, isetegevus|ring, karskus|ring, keraamika|ring, kino|ring, kirjandus|ring, kodundus|ring, koreograafia|ring, kultuuri|ring, kunsti|ring, käsitöö|ring, laste|ring, laulu|ring, liiklus|ring, looduskaitse|ring, lugemis|ring, male|ring, mudilas|ring, muusika|ring, näite|ring, piibli|ring, poliit|ring, psühholoogia|ring, raadio|ring, rahvatantsu|ring, raskejõustiku|ring, spordi|ring, sõnakunsti|ring, taidlus|ring, teadus|ring, tehnika|ring, töölis|ring, vaidlus|ring, võimlemis|ring, õmblus|ring, õpilas|ring, õpi|ring, õppering.