[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

aerutama ‹37›
aeru(de)ga sõudma (tullidega paadi vm. veesõiduki puhul on sõudma harilikum). Poiss aerutas, tüdruk istus paadi pärapingil. Aerutati tükk maad pärijõge alla. Õhtuti mindi Emajõele aerutama. *.. laeva aerutas 30 meest. L. Meri. | piltl. *.. [tiigi] kõntsaga kaetud vees aerutasid paar helevalget luike .. E. Vilde.

ahju|lõugas
lõugas (I 1. täh.) *Vana Oheliku peremees istus ahjulõukal .. E. Särgava.

aida|lävi
Vanaisa istus aidalävel.

alistunult ‹adv›
vastupanust loobunult, olukorraga leppinult, resigneerunult. Alistunult nõustuma. Naeratas nukralt ning alistunult. Istus alistunult voodiservale. *Nad talusid piinu tuimalt ning saatusele alistunult. L. Metsar (tlk).

alla
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki allapoole, madalamale; kaetud, varjatud olekusse; ant. peale. Laua, voodi alla. Kivi, põõsa alla. Maa, mulla alla. Õngekork kadus vee alla. Vili jäi lume alla. Pääsuke tegi pesa räästa alla. Maja saadi katuse alla 'majale saadi katus peale'. Tegi tule pliidi alla. Mees jäi koorma, lumelaviini, auto, rongi alla. Läksime vihma käest suure kuuse alla. Tõusis pilvede, taeva alla. Peitis pildi kummutisse pesu alla. Võttis viha kaenla alla. Valu lõi rinde alla. Sai vastaselt hoobi lõua alla. Kirjuta tekst pildi alla! Pane pilt klaasi alla. Peitis käed põlle alla. Puges teki, vaipade alla. Pani kuue alla kampsuni. Peitis paki hõlma alla. Kuuri alla 'kuurialusesse'. Rehe alla 'rehealusesse'. Heinad saadi enne vihma varju alla 'varjualusesse, küüni'. Rukki alla 'alusviljana' külvati timutit. *Isa tahab oma maja voodri alla panna. O. Luts.
2. millestki hõlmatud, hõivatud seisundisse. Põld läks rukki alla. Uudismaa läheb põllu ja kultuurheinamaa alla. Üle 2/3 saare pindalast võtab enda alla mets. Poistekamp võttis enda alla kogu kõnnitee. Paneb kogu oma raha raamatute alla 'kulutab kogu oma raha raamatute ostmiseks'.
3. millegi juurde, lähedale (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamale). Mäeveeru alla. Küla, õue, väljamäe alla. Kalda alla on kuhjunud kive. Noored kogunesid kiige alla. Istus akna alla. Tüdruk jäi seisma ukse alla. Mäng kandus vastasmeeskonna värava alla. Poiss nihkus hirmunult ema külje alla. Vaenlane jõudis Tallinna alla. Väed koondati Narva alla. *Kahekümne viie minutiga jaama eest Logina kopli alla ... Tore sõit! R. Sirge.
4. tegevus- v. mõjupiirkonda, mingi tegevuse v. mõju objektiks. See piirkond käib Nõmme polikliiniku alla. See mets läheb varsti kirve alla. Rühm sattus vaenlase tule alla. Mustade malenditega sattusin tõrjumatu rünnaku alla. Hoole, järelevalve, kaitse, kontrolli alla. Kohtu alla andma. Langes ränga karistuse alla. Vahi, valve alla võtma. Aresti alla panema. Oksjoni alla minema. Kedagi kellegi eestkoste alla andma. Keelu alla panema. Kellegi võimu, meelevalla, valitsuse, voli, mõju alla sattuma. Kahtluse, põlu, tagakiusamise, viha, naeru, pilke alla sattuma. Arutuse, kõne alla tulema. Vaatluse, uurimise alla võtma. Kirikuvande alla panema. Mobilisatsiooni alla kuuluma. *Me ei paindu kuidagi üldiste elureeglite alla. E. Rängel. || kellegi, millegi alluvusse, haldusse. Asutus kuulub haridusministeeriumi alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt Liivi ordu alla. *Küllaltki isesugune on päev, millal Aiaste saab ametlikult uue peremehe alla .. M. Traat. *Oli õnneks seegi, et vabrikus töötades ta pääses haigekassa alla .. S. Kabur.
5. (vahetult) enne, millegi eel. Söögi alla anti pits viina. Lämmastikväetist anti põllule sügiskünni alla. *Aga kes siis randaali alla võib seemet panna? Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. R. Sirge.
6. osutab mingile lahtrile, rubriigile, kategooriale, kuhu miski arvatakse, paigutatakse. Ühise nimetaja alla viima. Käesolev kuritegu ei käi selle paragrahvi alla.
7. esineb ühendites nurga alla, kraadi alla (asendi tähistamisel küsimuse puhul kuhu?). Toorik pööratakse freesimisel vajaliku nurga alla. *„Küll rullib,” katkestab Mart vaikuse, kui laev ennast jälle nelja-viiekümnekraadise nurga alla keerab. K. Raja.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Teed jalge alla võtma. Jalge alla tallama. Tuult tiibade alla saama. (Kellegi) tiiva alla pugema. Oma käe alla võtma. Katuse alla saama, viima. Haamri alla minema. Vihma käest räästa alla sattuma. Põranda alla minema. Küsimärgi alla seadma. (Oma) küünalt vaka alla peitma. Ühe mütsi alla saama. Tanu alla saama. Kalevi alla panema. Luubi alla võtma. Tuhvli alla sattuma. Kõrvu pea alla panema. Hamba alla saama. Hinge alla võtma. Püssi, lipu alla kutsuma. (Kellegi) silma(de) alla. (Kellelegi midagi) nina alla hõõruma.
II. ‹prep›
1. mingist määrapiirist vähem, vähem kui. a. [gen] Pisut alla kahesaja krooni. Alla kaheteistkümne kilogrammi. Alla viie aasta vanused lapsed. Ta on mees alla neljakümne. Alla viie päeva selle tööga toime ei tule. Uisutas 500 meetrit alla 40 sekundi. Mõni kraad alla nulli. Kasvult oli ta alla keskmise. Alla normaalkaalu. Alla õige hinna. Alla oma võimete. b. [part] hrv. Alla viit päeva selle tööga toime ei tule. Ta on veidi alla keskmist kasvu. Alla kahtsada krooni. Esines alla oma võimeid.
2. [part] mingis suhtes allapoole v. allpool; päri-. Seelik on tükk maad alla põlve. *.. põõsalindude salk keerles ladvastiku kohal ja kadus alla tuult .. A. Mälk. *Tuba oli hall ja hämar, alla päikest .. L. Kibuvits.
III. ‹adv›
1. allapoole, madalamale; ant. üles, peale. Üles-alla kiikuma. Ülalt alla liikuma. Riiulilt rippus alla mingi rõivas. Trepist alla laskuma, minema. Kummardus alla. Vajutas juhtkangi, ukselingi alla. Sukasäär vajus alla. Tõmbas mütsikõrvad alla. Laskis kardina alla. Käsi langes lõdvalt alla. Mina heitsin üles narile, tema alla. Tuli kabinetist alla elutuppa. Võta kaks piletit alla 'parterisse', kaks rõdule. Midagi alla neelama, kugistama. Ei saanud toitu suust alla. Veenired jooksevad mööda akent alla. Higi valgus mööda nägu alla. Tünn veeres mäest alla. Vaatasin mäelt alla orgu. Ta läks alla jõe äärde. Suurelt maanteelt keerab rada alla 'kõrvale, ära'. Sõitsime mööda jõge alla 'suudme poole, pärivoolu'. Laevad liiguvad mööda Volgat üles ja alla. Purjetati mööda Tšiili rannikut alla 'lõunasse'. Järv, jõgi lastakse alla 'lastakse kuivaks v. veepinda alandatakse'. || (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Paneb kartulipajale tuld alla. Seadis õunapuule toed alla. Istikutele ajasid juured alla. Sügiseks saadi majale põrandad alla. Pane suusad, uisud alla. Vankrile pandi uus ratas alla. Hobusele löödi uued rauad alla. Lõin kingadele pooltallad alla. Loomadele viidi õlgi, põhku alla. Tõmbas olulisematele sõnadele joone alla. Kirjutasin lepingule, aktile alla. Sekretär lõi tõendile pitseri alla. *Alla tõmbas villase tuukripesu, peale kerged nahkpüksid ja vikerkaarekampsuni. N. Baturin. || maapinnale v. mingile muule pinnale, maha. Alla hüppama, kukkuma. Ronis puu, kivi otsast alla. Ta tuli, kobis lavalt, lakast alla. Lennuk tulistati alla. Lennukilt heideti alla langevarjureid. Tuul raputas õunu alla. Puudelt langes lehti alla. Krohv oli lahmakatena alla langenud. Vihma kallab alla. *.. päästepaat viirati alla ja ikkagi tuldi appi. H. Sergo.
2. hulgalt v. kvaliteedilt vähem v. vähemaks. Alla hindama. Hinnast alla jätma. Tingis hinnast 10 krooni alla. Viiskümmend krooni – ja mitte sentigi alla! Hinnad läksid alla. Vabrikandid lõid palgad alla. Kellegi autoriteeti alla kiskuma. Tase, kvaliteet läks alla. Halb ilm viis tuju alla. Poisil võeti käitumishinne alla.
3. hulgalt, määralt vähem kui; (tasemelt) madalam kui. Alla neljakümnesed mehed. Alla viieteistkümnene nooruk. Alla keskmise õppeedukus.
4. ‹ühendverbi osana› näit. alla andma, alla käima, alla vanduma, alla võtma

areldi ‹adv›
aralt, arglikult; kõhklevalt. Avab areldi ukse ja piilub sisse. Istus areldi tooli servale. Tüdruk heitis areldi pilgu noormehe poole. „Kas ma nüüd võin minna?” küsis Mihkel areldi. *Aga värinat tundus selles [Indreku] käeski, mis areldi pisteti Milli käe alla. A. H. Tammsaare.

aru pidama

1. (järele) mõtlema v. kaaluma, kaalutlema. Ta näis millegi üle aru pidavat. Pidasin aru, kuidas sellest emale rääkida. Hüpati pikka aru pidamata vette. *Vanamees istus kütmata toas ja pidas aru, et peaks naise võtma. A. Valton.
2. nõu pidama, arutlema. Tarvis seltsi juhatus kokku kutsuda ning aru pidada. Mehed tulid kokku asja üle aru pidama. Pidasid isekeskis aru, mida teha.

au|järg [-järje]
van troon. Kalliskividega ehitud aujärjel istus kuningas. *".. missugune rõõm ootab usklikke taevas, jumala aujärje ees!” M. Metsanurk.

au|koht

1. lugupeetavale isikule austuse märgiks antav parim istekoht. Külalisele anti lauas aukoht. Juubilar istus laua otsas aukohal.
2. hea, austav seisund. „Kalevipojale” kuulub tänini meie kirjanduses aukoht. Kask on meil ka pargipuuna aukohal.

au|väärne
lugupeetav, austamist vääriv. Auväärne töömees, õpetaja. Vana auväärne professor. Auväärsete vanemate lapsed. Iga töö on auväärne. Peab auväärset ametit. Laua otsas, kõige auväärsemal kohal, istus peremees. || väärikas, soliidne. Auväärne välimus, olek. Auväärsesse ikka jõudnud, auväärsetes aastates daam.

baldahhiin ‹-i 21› ‹s›
ehisvari voodi, trooni vm. kohal. Karmiinpunasest damastist, brokaadist baldahhiin. Baldahhiiniga voodi. Baldahhiini all troonil istus khaan. || (vanadel idamaadel:) ülikute kohal kantav päikesevari

büst ‹-i 21› ‹s›

1. inimese pea ja ülakeha skulptuurne kujutis, rinnakuju. Puškini, Goethe büst.
▷ Liitsõnad: graniit|büst, kips|büst, pronksbüst.
2. (naise) rinnapartii. *Hapra tütarlapse asemel istus mu vastas hea büstiga asjalik naine. R. Sirge.

ees
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kauguses, eespool; ant. taga. Tema sammus ees, mina järel. Kes seal ees läheb? Üks jooksja oli teistest tublisti ees. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Kari tuli koju, Punik kõige ees. Paatidest oli kord üks ees, kord teine. Ta lükkas käru ees. Poiss ajab lehma ees. Ees on tee hange tuisanud. Mis seal ees sinetab? Ees paistis jõgi. || (kehaosa asendi kohta). Poiss hüppas pea ees vette. Surnu kanti välja, jalad ees. Astub uhkelt, rind ees. Harjutuse algasendis on käed ees. Tal on juba kena kõhuke ees. *Aleksandri lõug oli sõjakalt ees ja kulm kortsus. E. Maasik.
2. esiküljele kinnitatud v. asetatud, esiküljel v. selle läheduses (oma otstarvet täitmas v. selleks valmis). Perenaisel on põll ees. Poisil oli lips ees. Kuuel on kõik nööbid ees. Tal on prillid ees. Meestel olid maskid, valehabemed ees. Uksel on riiv, kang, taba ees. Akendel on luugid ees. Majal on aknad ees. Kardinad, eesriie on ees. Ta istus laua taga, raamat ees. Autot, bussi ei ole veel ees. Loomadel on heinad ees. Tal oli muhe, lahke nägu ees 'tal oli muhe, lahke nägu'. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas.
3. segamas, takistamas, tüliks. Puu oli tee peal risti ees. Vana koli, ämber on asjata tüliks ees. Ära seisa ukse peal, vahekäigus ees! Oled mul igal pool ees. Koerad olid jalus ees. *.. kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. A. H. Tammsaare.
4. varem kohal, varem olemas. Mul seal mitu tuttavat ees. Mind ei ole seal keegi ees ootamas. Pööningul on juba ennegi igasugust koli ees. *Kiilu on ikka kõige kergem sinna lüüa, kus pragu ees .. R. Sirge. || kõnek enne vastuvõtul, jutul, aru andmas, kontrollitavana vms. Kas direktori juures on keegi ees? *Doktor Trapets on ennegi end oodata lasknud. „Tal on keegi ees,” sosistas paks vanatädi mulle ust avades .. L. Promet.
5. kohtus arutlemisel; kohtuprotsessil. See asi on juba mitu korda kohtus ees olnud. *Mehed käisid mitu raksu [kohtus] ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse .. A. H. Tammsaare.
6. (ajaliselt) tulemas; kavatsusel, teoksil. Ees on heinaaeg. Küll ma puhkan, suvi ees. Ehk jõuab, pikk päev ees. Sul elu, paremad päevad alles ees. Neid ootab ees õnnelik tulevik. Ees on veel palju raskusi. Ees seisid lahingud. Poisil on ajateenistus alles ees. Ees on tähtis nõupidamine. Selle artikliga on veel rohkesti tööd ees. Tal on suur tehing, tähtis käik ees. Mis sul täna õhtul ees on?
7. (seoses mingi tegevusega:) eelnevalt, enne teisi. Ta teeb kõik järele, mis teised ees teevad. Ta ütles sõnad ees ja teised kordasid kooris järel. Kuidas isa ees, nõnda poeg järel. Hakka ees minema, küll mina tulen varsti järele. Kes ees, see mees.
8. arengult, edasijõudmiselt kaugemal eespool. Suure kirjanikuna käis ta oma ajast ees. Võimete, teadmiste poolest on ta minust ees. Naabrid on töödega meist tublisti ees. Nemad on igas asjas meist ees. Aastate poolest pole ta minust kuigi palju ees, kuid näeb vana välja. *Pikkuselt oli ta ligemasti pea jagu Tiinast ees .. A. H. Tammsaare. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ette jõudnud. Küll sa jõuad, meie kell on ees. Kell on viis minutit, tervelt pool tundi ees.
9. hrv käsutada, käealusena, käsu peale tegijana. *Aga nüüd on juba taluperemehi, kes vanemate käest varandust on pärinud, kes perenaisele tüdruku ees jõuavad pidada ... A. Kitzberg.
10. kõnek (males:) löödavana, tule all. Vigur, ratsu on puhtalt ees.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki eespool, esikülje v. liikumise suunas; ant. taga. Ta sammus minu ees. Maja ees on aed. Auto peatus ukse, kaupluse ees. Jaama ees on väike väljak. Istus peegli, kamina ees. Nad seisid maali, Euroopa kaardi ees. Noorpaar seisis altari ees. Nende ees laiusid viljaväljad. Hoiab kätt silmade ees. Esikoha võitis Tal Kerese ja Spasski ees. Tal oli minu ees kenake edumaa. Meie ees seisavad suured ülesanded 'meil on täita suured ülesanded'. || hrv (ajaliselt). Orjalapse ees seisid mure- ja nutupäevad.
2. millegi küljes, millegi esiküljel (oma otstarvet täitmas). Kardinad, luugid on akna ees. Võti on ukse ees. Prunt, tropp augu ees. Hobune on vankri, saani ees. Härjad astusid laisalt adra ees.
3. kellegi juuresolekul, nähes v. kuuldes. Tunnistasin seda kõigi ees. Rääkis sellest koosoleku ees. Esines selle teadaandega ajakirjanike ees. Laps häbenes võõraste ees. Poissi kiideti kooli, klassi ees. Ei julge ülemuse ees suudki lahti teha. Ta armastas teiste ees kiidelda oma vägitegudega. Ta tegi seda minu silme ees 'minu nähes'. || kellegi küsitletavana, kellelegi seletusi andmas vms. Mehed käisid mitu korda kohtu ees. Kaitses erialanõukogu ees väitekirja. Õpilane vastas komisjoni ees.
4. kasut. osutamiseks isikule, olendile v. nähtusele, kelle v. mille suhtes midagi tehakse v. toimub. Õpilane vabandas õpetaja ees. Ta püüab end minu ees heana näidata. See oleks enese alandamine vastase ees. Mul ei ole sinu ees saladusi. Müts maha niisuguse mehe ees! Mul on kohustusi kollektiivi ees. Pean täitma oma kohust isamaa ja rahva ees. Toimkond on vastutav seltsi juhatuse ees. Tal on suuri teeneid ühiskonna ees. Olen süüdi, võlglane nende ees. Mul on piinlik, häbi teiste ees. Ma ei taha sinu ees narri seisukorda jääda. Ei saanud jagu kartusest võõraste ees. Hirm teadmatuse, ohtude, surma ees. || millegagi, kellegagi võrreldes. Tal on sinu ees mõningaid eeliseid.
5. vaatekohast, vaatevinklist, seisukohalt, arvates. Ära tee end maailma ees naeruks! Seaduse ees on kõik võrdsed. *Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna nii vana kui noore paruni ees maksab. E. Vilde. *Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. A. H. Tammsaare.
6. kasut. osutamiseks mingile nähtusele, olukorrale, milleni on jõutud v. ollakse jõudmas. Seisime, olime tõsise probleemi ees. Ta ei kohku raskuste ees tagasi. Seisti tõsiasja ees, et minek on paratamatu. Riik seisab uue majanduskriisi ees.
7. (kasut. fraseologismides:). (Kellegi) jalg(ad)e ees. Lõhkise küna ees. (Kellegi) nina ees. Silm(ad)e ees läheb, muutub, võtab mustaks, kirjuks. Suu ees. (Miski on, seisab) ukse ees.

eesel ‹-sli, -slit 2› ‹s›

1. hobusest väiksem hrl. hall pikakõrvaline veo- ja kandeloom (Equus asinus). Istus eesli selga. Eesli vali kisa. Koormakandja eesel. Kangekaelne nagu eesel.
▷ Liitsõnad: ema|eesel, hobu|eesel, isa|eesel, kodu|eesel, koorma|eesel, metseesel.
2. piltl (rumala, taipamatu, põikpäise inimese kohta, ka sõimu- ja kirumissõnana). Oh sa eeslite eesel! Olin viimane eesel, et sind uskusin! Ja meie, vanad eeslid, ei taibanud! *Eesel! Kes teeb siin nalja? H. Raudsepp.
3. eeslimäng. Poisid mängisid eeslit.

eest
I. ‹adv›
1. eestpoolt küljest, esiküljelt; eesmisest otsast.; ant. tagant. a. eestpoolt teat. kauguselt. Eest tõusis suitsu. Rünnati eest ja küljelt. Üks tõmbas eest, teine lükkas tagant. Poisid uurisid autot eest ja tagant 'igast küljest'. Pani mul tee eest kinni. Igas ürituses peab olema keegi, kes eest veab. Bussi tagumine uks oli kinni, tuli eest peale minna. Ta oli rivis eest viies. b. eesmisest otsast, esiküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Eest on maja kollaseks värvitud. Pluus on eest märg. Tal olid mantlihõlmad eest lahti. Hobune raius, lõi eest ja takka üles. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. omalt kohalt esiküljel ära, esipoolelt (oma otstarvet täitmast) küljest ära. Võttis põlle, lipsu eest. Võtab prillid eest. Võta mask eest! Kuuel on nööp eest ära. Võtsin uksel võtme, aidauksel taba eest. Lükkas uksel riivi eest. Tõmbas aknal kardina eest kõrvale. Õhusurve lõi akendel klaasid eest. Võta hobune eest! Rakendasin hobuse eest lahti.
3. segamast, takistamast, tülinast ära. Mine eest! Eest ära, või muidu sõidan otsa! Käi tee pealt eest! Tee, et sa eest kaod! Ma tulin neil tülist eest ära. Lükkas tooli eest kõrvale. Lõhkus kraavil tammi eest. Vesi murdis kõik takistused eest. *Mida saab Ene sinna parata, et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub, kui ta suudab eest ära teha. V. Lattik.
4. kasut. koos põgenemist, kõrvalehoidmist, vältimist väljendavate verbidega. Jooksis, pages, põgenes mul eest ära. Olin teda juba kätte saamas, kuid ta hüppas äkki eest kõrvale. Haavatud lind ei jõudnud eest ära lennata.
5. ‹hrl. ühenduses verbiga leidma› varem kohal, varem olemas, varem ees. Kodus leidsin ainult õe eest. Kui kohale jõudsime, leidsime seal juba hulga inimesi eest. Leidis eest tühja korteri, mõned kirjad. Pani osa leiba kappi tagasi, siis õhtul hea eest võtta. *Nad läksid välja ja leidsid eest muutunud ilma – sadas tihedat laia lund. M. Raud.
6. varemalt, enne endale, nii et keegi teine ilma jääb. Varasemad tulijad napsasid huvitavamad raamatud, paremad kohad eest ära. Kellega ma tantsin, kui teised poisid on ilusamad tüdrukud eest ära võtnud.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki v. kellestki eestpoolt, esikülje v. liikumise suunast; ant. tagant. Läks maja eest mööda. Astusin kaardi, tahvli eest kõrvale. Võttis käe silmade eest. Rongkäik liikus tribüüni eest mööda. Poisikesed jooksid meie eest läbi. Päikesevarjutuse ajal läheb Kuu Päikese eest läbi. Laskis veel korraks päevased sündmused silmade eest läbi. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli rinna eest verine. Hääled kostsid kaupluse eest. Pühkis ja koristas natuke trepi eest.
2. millegi küljest, millegi esiküljelt (oma otstarvet täitmast). Tõmbas kardinad akna eest kõrvale. Võta võti ukse eest ära! Võttis tropi augu eest. Rakendas hobuse vankri eest lahti.
3. kelleltki otsust saamast, kellelegi aru andmast, kellegi jutult vms. Eksamisessioonil käib komisjoni eest läbi palju õpilasi. *Jenseni Kristast sai korraga Kristiine-proua. Mis sellest, et altari ja õpetaja eest läbi käimata. H. Sergo.
4. osutab sellele, kelle v. mille kartusel põgenetakse, kõrvale hoitakse, keda v. mida välditakse. Põgenes tagaajajate eest. Nekrutid pagesid pika kroonuteenistuse eest võõrsile. Läks sõja eest pakku. Ära jookse mu eest ära! Pani meie eest putku. Mõisnikud põgenesid talupoegade viha ja kättemaksu eest linna. Ta püüab end minu eest kõrvale hoida. Hoidu rongi eest! Mul õnnestus pea löögi eest kõrvale tõmmata. Säärane mees ei kohku millegi eest tagasi 'võib kõigega hakkama saada'. *Ent vaatamata kõigile pingutustele ei pääsenud ta siiski mälestuste eest .. A. Jakobson.
5. osutab kellegi v. millegi suhtes kaitstud, varjatud olekule v. kaitsmise, varjamise, hoidmise vajadusele. Lukud ei hoidnud röövlite ja varaste eest. Ta hoiatas mind nende kättemaksu eest. Ta on halb inimene, hoia end tema eest! Parvel oli ta metsloomade eest kaitstud. Kuusehekk varjab aeda põhjatuulte eest. Kuuse all olid nad vihma eest varjul. Tema eest tuleb uks kinni hoida. Ma ei varja sinu eest midagi. Tema eest hoiti kõik salajas. Seda tehti vanemate eest salaja. Põlde tuli liigvee eest kaitsta. Muul kaitseb sadamat ummistumise eest. Hoia end kahjulike mõjude eest! *.. arvas end seega kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat .. E. Krusten.
6. asemel, asendajana, ülesannetes. Kes selle töö tema eest ära teeb? Rektori eest kirjutas alla prorektor. Mine sa täna minu eest nõupidamisele! Õienda minu eest see asi ära! Maksa minu eest ka! Ta juba vastas meie mõlema eest. Tädi oli vaeslastele ema eest. Nad kasvatasid teda lapse, poja eest. Ta oli härral nii toapoisi kui ka kutsari eest. Tuhatoosi eest käib alustass. Viletsal ajal oli kartul ka leiva eest. *Karjapoistele see puu oli kella eest – tema vari näitas, millal on õige aeg lõunale minna. J. V. Veski. || võrdselt kellegagi v. millegagi. Poisid olid tööl juba mehe, täismehe eest väljas. Töötab, rabab tööd mitme inimese eest. Rammu oli tal kolme mehe eest. Sõi ja jõi mitme eest. Vihma ei olnud kaste eestki. *.. aga kui naerab, siis ragistab kolme eest. O. Luts.
7. (ajaliselt:) tagasi, varem. Paari aasta eest polnud veel seda maja. Hiiumaa asustati umbes 700 aasta eest. Sellest oli juttu juba aastate eest. Ta sai paari kuu, mõne nädala eest kaheksakümmend täis. Ta käis paari-kolme päeva eest meil. Ta tuli mulle natukese, vähe aja eest vastu. See juhtus nüüdsama, mõne minuti eest.
8. vastu (andes v. saades); väärtuses. Seda ei saa raha eestki. Sularaha eest osteti vähe. Selle palga eest võib juba töötada. Tegi seda väikese tasu eest. Andis 100 krooni eest kella pandiks. Andis viimase kauba poole hinna eest. Mõne penni eest sa ei saa midagi. Must loovutas lipu kahe vankri eest (males). Tegi seda vaid hea sõna eest. Ülesostjad ostsid kokku suurte summade eest. Kaupa on siin praegu 5000 krooni eest. Kopika eest asja, rubla eest lärmi. *.. ta pidavat paljalt aitäh eest tegema kõike väga põhjalikult. V. Gross.
9. osutab sellele, mille tasuks midagi makstakse v. mille vastutasuks midagi toimub. Nende tööde eest makstakse hästi. Plaani täitmise eest anti preemiat. Sai artikli, raamatu eest honorari. Sai kurkide eest head hinda. Kui palju sa selle eest tahad? Tasus remondi, aparaadi parandamise eest. Suur osa palgast läks korteri ja toidu eest. Maksis viletsa toapugeriku eest 1000 krooni kuus. Tegi peremehele maalapi eest päevi. Sai oma hoolikuse eest kiita. Õpilane sai vastuse eest viie. Ma olen veel selle eest võlgu. Teda edutati hoolika ja korraliku töö eest. Suur aitäh abi eest! See on küll mitte millegi eest saadud. Ma olen selle eest sulle surmani tänulik. Nõuan selle eest kahjutasu. || osutab sellele, mille pärast kedagi karistatakse, kritiseeritakse vms. Mille eest teda karistati? Mõisteti riigivastase tegevuse eest 7 aastaks vangi. Istus hobusevarguse eest kinni. Teda trahviti laimamise eest. Ülestõusust osavõtmise eest ootas surmanuhtlus. Talle määrati varguse eest rahatrahv. Poiss sai ulakuse eest tutistada. Iga väikseimagi eksimuse eest peksti. Ta vallandati tööluuside eest. Selle eest ma maksan neile veel kätte! Kas sulle selle eest midagi ei tehta, et nii kaua puudusid?
10. osutab sellele, keda v. mida kaitstakse, kelle v. mille pärast võideldakse vms. Nad võitlesid, langesid, andsid elu kodumaa eest. Võitlus rahu eest. Olin alati ise enda eest väljas. Kellegi eest seisma, kostma. Käis oma poja eest mõisnikku palumas. Nad seisid, võitlesid oma õiguste eest. Töö tulemused kõnelevad ise enese eest. Üks kõigi, kõik ühe eest. *Oli aeg, kus olin valmis surema Su eest. O. Luts. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes hoolt kantakse, korrasolekuks kõik tehakse vms. Perekonna eest hoolitsemine. Hoolitseb laste, haigete, külaliste eest. Minu eest kantakse siin hästi hoolt. Lapsed hoolitsevad küülikute eest. Pakkide korrashoiu, ruumide puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Hoolitse selle eest, et laud oleks kaetud! *Parem muretsege selle eest, et teil enestel igav ei oleks olla, kaks vanapoissi ... A. Kitzberg. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes ollakse vastutav. Mina vastutan teie kõikide eest. Sina vastutad välitööde, kauba ärasaatmise eest! Oma tegude eest annad sa veel vastust!
11. osutab isikule, kes teiste kiirema toimimise tõttu millestki ilma jääb. Kes kiirem oli, kahmas ka teiste eest paremad palad endale. *Ta sõi üldse palju. Ta sõi ka minu eest kõik ära. K. A. Hindrey.
12. esineb fraseologismides, näit.:. Elu, hinge eest. Iga hinna eest. (Mitte) mingi hinna eest. Ilma eest. Jumala eest. Kopika eest; ei ole (mitte) kopika eest(ki). Marja eest. Nina eest napsama, näpsama. Ust nina eest kinni lööma, tõmbama. Täie eest käima, minema. Võileiva (hinna) eest.
Omaette tähendusega liitsõnad: otsa|eest, see-eest

eine(s)tama ‹37›
einet võtma, sööma. Istus eine(s)tama. Eine(s)tas kiiruga, püstijalu, isukalt. Peaks minema kuhugi eine(s)tama. Lõunatunnil saavad töölised eine(s)tada oma töökoha sööklas. *.. sõi üksipäinis, nagu poleks ta enam seda väärt, et einetada ühes teistega. A. H. Tammsaare.

elutult ‹adv›
(< elutu). Lamas liikumatult, otsekui elutult. *.. rebib end edasi ainult käte abil! Jalad lohisevad elutult järele. H. Pukk. *.. istus elutult paigal ja vahtis aknast välja otsekui vahakuju. E. Vilde.

emand ‹-a 2› ‹s›

1. perenaine, käskijanna. Emandale kuulekad ümmardajad. Toatüdruk oli oma emandat kümme aastat teeninud. Koerake istus oma emanda süles. *Talle andis poeg siinsed valdused lääniks ja Eestimaa emanda .. tiitli. R. Kenkmaa.
▷ Liitsõnad: lossi|emand, maja|emand, pereemand.
2. van (ütlejaga võrreldes) kõrgemasse ühiskonnakihti kuuluv (abielus) naisisik. Suurtsugu emand. Uhkes riides emandad. Peole tuli peeni emandaid ja isandaid. Peeti ühe isanda ja emanda pulmi. Ühel kaugel maal elas kuningas oma emandaga. *.. ei oleks Miilit võinud emandaks teha, vaid ainult taluperenaiseks. E. Vilde. || (eriti keskkihtidest) abielunaine; isikunime ees kõnetlussõnana. Laskis oma naist emandaks hüüda. Opmani noor emand. Meister võttis ta endale emandaks, tõstis ta emanda ausse. Kooliõpetaja istus laua taga, emand tema kõrval. Emand oli mehele prisked kaksikud sünnitanud. Emand Margareete laseb kohvile paluda. Auväärne emand Baumann ärgu mu peale pahandagu. *.. pead tema abikaasaks – vanema emandaks saama. A. Saal. | nlj (tänapäeva tarvituses). Kuidas su emand ja lapsed elavad?
▷ Liitsõnad: köstri|emand, meistri|emand, möldri|emand, pagari|emand, papiemand; kooli|emand, poe|emand, veskiemand; alevi|emand, linnaemand; ämmaemand.
3. hrl hlv (soliidsust taotlev) naisisik, naisterahvas. Sisenes tüse, priske, paks emand. Ülesmukitud, sõrmustatud, karusnahkades emandad. Keegi rinnakas emand trügis lähemale. Kes see emand peaks olema? Niisugust emandat näen esimest korda.
4. naisepildiga mängukaart (kuningast järgmine allapoole)
▷ Liitsõnad: pada|emand, poti|emand, risti|emand, ruutu|emand, ärtuemand.

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

ette|pidi ‹adv›
murd ettepoole. *.. istus [öökull] ühele ettepidi kõverale oksale .. E. Heinaste (tlk).

ettepoole ‹adv›

1. (kaugemale) ette, teatavasse kaugusse näo-, esiküljepoolsesse külge; ant. tahapoole. Ettepoole kummarduma, vaatama. Käsi ettepoole sirutama. Ettepoole vimmas, kumaras, köökus. Samm ettepoole. Trügis teiste vahelt ettepoole. Lapsed armastavad kinos ettepoole 'eesmistesse ridadesse' istuda. Ettepoole kammitud soeng. Sirvis raamatut tagant ettepoole. Temast ettepoole platseerus ainult kaks võistlejat. *Raudvoodil, üsna välisseina ääres, istus hall, ettepoole kõveraks langenud mehekogu .. A. Jakobson.
2. hrv ajaliselt lähemale; ajaliselt kaugemale, tulevikku. Koosoleku algus on tunni võrra ettepoole nihutatud. *Ühtlasi suunas Kreutzwald oma pilgud kolmkümmend aastat ettepoole, uskudes, et siis hoopis teisiti õpetuse väärtust hinnatakse .. A. Vinkel.

evangeelium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
kirikl
1. kristlikus teoloogias Uue Testamendi kuulutus Jeesusest kui pattude lunastajast (nn. armuõpetus). Evangeeliumi kuulutama. Evangeeliumi usk. || piltl miski, millesse pimesi usutakse. *.. istus Ruth oma armastatud raamatute kohal, mis tähendasid temale evangeeliumi .. I. Sikemäe (tlk).
2. Jeesuse elust ja õpetusest jutustav raamat piiblis v. varakristlikus kirjanduses; sellest etteloetav katkend. Matteuse, Luuka, Johannese evangeelium. Evangeeliumi lugema.

haardam ‹-a 2› ‹s›
murd võllkiige ais. *Ell istus poiste vastas, kes .. viibutasid haardamatele ikka suurema ja suurema hoo ... A. Hint.

halvatu ‹1› ‹s›
halvatud isik. Istus tugitoolis liikumatult nagu halvatu. Halvatu ei saanud rääkida ega süüa.

harguma ‹37›
hargnema. a. Tee, rada hargub kaheks, kolmeks, mitmes suunas. Põdra hargunud sarved. Hargunud oks, puutüvi. b. Vaatajaskond oli laiali hargunud: osa istus mäenõlval, osa jõekaldal. *Pikk välgujuga kuristikku hargus.. B. Alver. c. See kude, riie hargub kergesti. Kui harutad, siis ikka hargub. Käis on õmblusest lahti hargunud. d. Ühest küsimusest hargub teine. Lõpuks hakkab neist ebamääraseist helidest harguma mingi viis.

hari2 ‹harja 31› ‹s›

1. millegi ülemine, kõrgeim, tipmine osa. Mägede kõrged, lumised harjad. Künka, seljandiku, raudteetammi hari. Lainete valged, vahused harjad. Luidete veerjatel harjadel kasvasid männid. Päike kuldab metsade harju. Kartulikuhja, rõugu harjal istus vares. Porgandivagude harjad olid rohtu kasvanud. *Ent juba urbsete hangede harjult / langevad lumele roosakad varjud. U. Laht. || katusehari. Küün oli harjani heinu täis. Laudale pisteti punane kukk harja. *Ja siis nägi ta vastasmaja harjal pigimusta meest.. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hange|hari, katuse|hari, laine|hari, mäehari; kõrgrõhuhari.
2. hari-, kõrgpunkt. Tõnisepäeval talv harja peal, leib pooleks, põhk pooleks. *Oktoober on pärissügisene kuu, meie sügise hari. K. Kalamees. *Jõulurõõmu hari oli [kooli jõulupuuga] möödas.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: suve|hari, talihari.
3. lihakas moodustis mõningate lindude pealael; miski seda meenutav. Kuke, kana, kalkuni punane hari. Kukeseene erekollane hari. Tanu hari. Lõkke punane hari. | piltl. *Jalad pakitsesid ning jookki kippus juba harja. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kukehari.
4. biol luu väljaulatuv osa, millele kinnituvad lihased (crista)

harjas|lind
nlj siga. *Ta käis veel korra ümber sigadekopli, istus siis laisalt poris lesivate harjaslindude juurde aialatile. E. Rannet.

heina|kott [-koti]
heintega täidetud kott, ka istmena vankris. Jalakäija istus hobusemehe kõrvale heinakoti otsa.

heina|võrk
hobusele etteriputatav kotitaoline võrk heinte jaoks, kess. Mees istus vankripäras heinavõrgul.

hilja ‹adv›
ant. vara
1. hilisel (kella)ajal. Hilja öösel. Õhtuti hilja. Rong väljub õhtul üsna, väga hilja. Saabusime hilja, kui kõik juba magasid. Kust te nii hilja veel öömaja leiate? On juba päris hilja 'on juba päris hiline aeg'. Jäin kojutulekuga hilja 'hilise aja' peale. Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi. || ‹täiendina› hiline. Istus seal hilja õhtuni. Hilja aja eest 'hiljaaegu, hiljuti' seisis siin vana kõrtsihoone. *Härra pidutses sel õhtul hilja ööni. J. Parijõgi.
2. pärast tavalist, määratud v. vajalikku aega, hilinenult. Parem hilja kui mitte iialgi. Abi saabus liiga hilja. Kevad tuli tänavu võrdlemisi hilja, sest talv venis. Sel aastal tulid nad maale hilja, alles südasuvel. See mõte tuli talle hilja, alles enne ärasõitu. Mine enne, kui on hilja. Sa pead temaga rääkima, kuni pole veel hilja. *..aga ta tahtis ka, et need kortsud üldse ei tuleks või et nad tuleksid võimalikult hilja.. A. H. Tammsaare.

hingeke(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem hing (hrl. 2., 3., 5. täh.)) Ta istus surija juures, kuni sel hingeke välja läks. *Võttis [köster] mu vaese hingekese otsekui näpitsa vahele.. A. Gailit.

hommiku|eine
eine, mida süüakse hommikul. Hommikueinet võtma. Pere istus hommikueinele. Hommikueineks oli munaroog.

hoolestama2 ‹37›
murd vooletama, voolima. *Vana Robert istus.. raudkivimürakal ja hoolestas rehapulki. A. Hint.

hämm ‹-u 21› ‹s›
murd väike heina- v. viljahunnik. *Heinamaa viimases otsas istus Barbara hämmu otsas. J. Bergmann (tlk).

isand ‹-a 2› ‹s›

1. peremees, käskija, valitseja. Oma isanda truu teener. Relvakandja saatis oma isandat sõjaretkel. Vasall kohustus oma isandat ustavalt teenima. Koer järgnes truult isandale. Jahikull istus oma isanda käel. Olen ise enda isand. | piltl. Inimene on looduse isand. Rahvas sai oma saatuse isandaks. Kõht on isand, sina tema sulane. *Tõsta pead, õiekene! / Koit on saanud isandaks! L. Koidula.
▷ Liitsõnad: feodaal|isand, lossi|isand, majaisand.
2. (ütlejaga võrreldes) kõrgemasse ühiskonnakihti kuuluv meesisik, härra, saks (vahel ka irooniliselt). Rikas, uhke, tähtis, auväärt isand. Suurte isandate villad ja luksusautod. Isanda välimusega mees. || van (hrl. keskkihti kuuluv) abielumees; isikunime ees ka kõnetlussõna. Emand ja isand Kiisk. *..kapten Tihu oli sellega juba harjunud, et ta naist emandaks, teda ennast aga isandaks kutsuti.. A. Hint.
▷ Liitsõnad: kirik|isand, köstri|isand, mõisa|isand, opmaniisand.
3. hrl van v nlj (soliidne, lugupeetud) mees, meesterahvas, härra. Kaabuga, prillidega isand. Tuli sisse vanem soliidne hallipäine isand. *..hakkasin vaatlema oma isikut kõrvalt, leides, et olen kaunis tore isand ja tingimata tarvilik siin maailmas. O. Luts. | piltl. *Karu, noh, sellest oli Enn lugenud, et see suvel on kaunis sõbralik isand.. R. Roht.

ise|päinis ‹adv›
omaette, eraldi. Istus isepäinis toa nurgas. Tahan sinuga isepäinis nõu pidada. Oli, jäi oma mõtetega isepäinis. Nemad tegutsesid koos, meie igaüks isepäinis. *Sulase elumaja oli kaugel, talu elumajast isepäinis.. A. Kitzberg.

istmik ‹-miku, -mikku 30› ‹s›
kehaosa, millel istutakse, tagumik. Lai, paks, pehme, kondine istmik. Istus rahutult, istmikku kehitades. Tõmbas jalad istmiku alla. Istub, üks jalg istmiku all. Laps ukerdas, istmik püsti. Sai laksu vastu istmikku. Isa tegi poisi istmiku tuliseks. Libistasin end istmikul kaldast alla. || pükste istmikukoht. Püksid olid veel üsna uued, kuid istmik oli juba läikima hakanud.

istuma ‹42›

1. asendi kohta, kus istmiku ja reitega toetutakse mingile alusele (vahel liitub sellega mingi tegevus). a. sellises asendis olema (ka loomade vastava asendi ning lindude, putukate kuskil asetsemise kohta). Vankril, vankris, sadulas, autos, trammis, rongis istuma. Nad istusid akna all, ahju juures, pimedas toanurgas. Istusime murul, maas, puu all, lõkke ääres. Istun rõdul, aias lehtlas. Istusime kõrvu, vastastikku, kaelakuti, vaikselt, omaette, mõtetes. Laps istub ema süles, isa kukil. Taat istus kössis voodiserval. Eit istus, käed rüpes. Istusin pingil, toolil, sohval, diivanil, mugavalt tugitoolis. Istu rahulikult paigal! Istusime laua ääres, laua taga, lauas, veiniklaasi taga. Külaline istus peremehe paremal käel, perenaise kõrval. Me pole juba ammu koos istunud. Arno istub kogu öö raamatute taga, töö kallal. Istusin pea iga õhtu kinos, teatris. Ta on mitu aastat koolipingis istunud. Istus nagu nõeltel, nagu tulistel sütel. Koer istus tagumistel käppadel. Karu istus pakul. Kana istub pesal, kukk õrrel. Lind istub oksal, kajakas kivi otsas. Kärbes istus seinal, sääsk nina otsas. Istuv eluviis. | piltl. Mõisnik istus talupoja kukil. Uus diktaator istus kindlalt pukis. b. sellist asendit võtma. Toolile, pingile, vankrile, sadulasse, autosse, jalgrattale, saani istuma. Istusin rooli taha, hobuse selga ja sõitsin ära. Istusime akna alla, murule maha, lõkke äärde, rõdule. Istusin esimesse ritta oma tavalisele kohale. Istuti televiisorit vaatama. Istu minu kõrvale, ettepoole. Istuge koomale. Palun istuge lauda! Istusin jälle raamatute taha. *Vahel istuvad linavästrikud jäätükkidele.. F. Jüssi. | piltl. *Kui igale hakka „palun” ütlema, siis istub varsti mõni sulle kukile. I. Maran (tlk).
2. (otsesemalt v. kaudsemalt eelmise tähendusega seoses:) pikemat aega mingis kohas v. olukorras viibima. Redus, peidus istuma. Ei saanud tööd ja istus kodus. Muudkui istu ja oota, ei tea, millal ta ükskord tuleb. Külas istuvad ikka veel vaenlased. Istub juba mitmendat aastat tähtsal ametikohal. Juhatuses istuvad omad poisid. Poiss ei viitsinud õppida ja jäi kevadel istuma 'klassikursust kordama'. Mõni iluski neiu on istuma jäänud 'pole mehele saanud'. Endised võimumehed istuvad jälle valitsuses. Istus viletsa palga peal mitu aastat. Tuli paar päeva istuda leival ja heeringal. *Põlv põlve järel olete siin Tammarul istunud ja – teopäevi teinud. A. Kitzberg. *.. plikakesele on päris paras, kui ta ilma õunteta istub – nälga ta seepärast ei sure. V. Lattik.
3. (hrl. vabamas, kõnekeelsemas pruugis:) vabadusekaotust kandma, vangistatud olema. Vangis, vanglas, arestikambris, pogris, trellide taga istuma. Istub süütult, asja eest. Oma karistust, aega istuma. Mees istus neli aastat üksikkongis. Neil tuli varastatud asjade müümise eest istuma minna. Selle teo eest, pärast võidakse ta mitmeks aastaks istuma panna. Ta istub juba viiendat aastat. Mispärast sa õieti istusid? *Ta istub kümmet aastat. H. Kiik.
4. (hrl. vabamas, kõnekeelsemas pruugis:) ühel kohal, millegi peal v. sees (kinni) olema. Auto istub poris. Jaht istub sügavalt vees. Laev istus kõvasti madalikul. Hammasratas, laager istub võllil vabalt, liikumatult. Lips istub viltu. Ta kohevail juustel istus uljas soni. Kaabu istus viltu peas. Sügaval koobastes istuvad silmad. || kelleski v. milleski olemas v. juurdunud olema. Nõrkus istub kehas. Laiskus, väsimus istub kontides. Kohusetunne istub tal lihas ja veres. Südamesopis istus hirm. Sul istub jonn, tants veres. Kaotusevalu istus hinges nagu nüri teivas. Põgenemismõte istus kangekaelselt ta peas.
5. (hrl. vabamas, kõnekeelsemas pruugis:) sobima, sobiv olema, oma kohal olema, vastuvõetav v. meeldiv olema. Needid istusid aukudesse nagu valatud. See amet, töö ei istu talle. Maaelu istus mulle iga päevaga üha enam. Vastus istus nagu rusikas silmaauku. Mossitamine sulle ei istu. *Ei meeldinud talle siin majalogus, ei istunud hästi see rahvas, kes koos käis. R. Sirge. || paras, sobiv olema, figuuriga, muu riietuse vms. sobima. Ülikond istus nagu valatud. Kuub istub seljas kui kott. Munder istub ta seljas laitmatult, elegantselt. Tume lips selle ülikonnaga ei istu. Habe sulle ei istu. Hästi, halvasti istuv kleit, mantel. || klappima, laabuma, välja tulema. Töö ei istu täna. Korvpallurite pealevisked seekord istusid. Näitlejal mäng veel ei istunud. Mõne inimesega rääkides ei taha jutt kuidagi istuda. *Lugemine ei istunud, kohvikus oli igav. M. Unt. || maitsema, hea olema. Mulle see jook ei istu. Kohv istub likööri peale suurepäraselt. *Ega ma suur suitsumees olegi, aga pärast sööki istub see päris mõnusasti. M. Kesamaa.

kinni istuma

1. vangistatud olema, istuma (3. täh.) Varguse, kakluse, salakaubaveo, mõrva pärast kinni istuma. Mees oli revolutsioonilise tegevuse pärast kümme aastat kinni istunud. Ta olevat juba paar korda ei tea mille eest kinni istunud. Istus kinni linna kõige viletsamas vanglas.
2. karistuseks pärast tunde koolis viibima. *„Kus sa hulkusid? Kas koolist visati välja?” – „Kinni istusin.” L. Kibuvits.
3. istuma (4. täh.) Auto istus poris kinni.

ära istuma

1. vangistusaega vm. lõpuni v. teat. piirini istuma. Istus oma aja ära. Mees istus ära kolmekuuse karistuse. Nüüd on tal kuuest aastast kolm ära istutud. Istus oma kolm päeva arestikambris ära. Istus oma sõudekorra aerude juures ära.
2. istumisega rikkuma. Tugitooli vedrud on ära istutud.

jala|rahvas
van jalainimesed, jalakäijad. *Ta istus saani.. ja sõitis Antsu kõrval jalarahvast väleda raudja traavides mööda. M. Metsanurk.

jalg|ratas
jalgade abil liikuma pandav kahe-, harva kolmerattaline sõiduk. Abimootoriga jalgratas. Jalgrattaga, jalgrattal sõitma. Mees istus, hüppas jalgrattale, tuli jalgrattalt maha, ajas jalgratast käekõrval.
▷ Liitsõnad: koormus|jalgratas, laste|jalgratas, maastiku|jalgratas, meeste|jalgratas, mootor|jalgratas, naiste|jalgratas, nooruki|jalgratas, turismi|jalgratas, võidusõidu|jalgratas, võistlusjalgratas.

jeti2 ‹6› ‹s›
veepinnal libisev mootorrattataoline veesõiduk, jett, veemootorratas. Jetiga sõitma. Istus jetile ja kihutas üle jõe.

ju ‹adv›

1. rõhutab kergelt lauses esitatut (vahel seetõttu, et öeldut peetakse endastmõistetavaks v. tuntuks). See on ju üldiselt teada. Sa ju aitad mind. Ma ju armastan sind. Ta on ju alati veidi naljakas olnud. Võib ju rääkida ka millestki muust. Siis on ju kõik selge. Ma ju ei kirjutanud maha. Ära edvista, sa oled ju poiss. Näed ju, inimene on alles uimane. Ta käib ju nüüd ülikoolis. Mees ju naise kõrvalteenistusest midagi ei teadnud. Seetõttu me neile ju kaotasimegi. Ma ei ela ju kuigi kaugel. Iga päev ju loeb. Siin on ju ometi vahe vahel. Sa ei lase mul ju rääkida. See pole ju mingi kiirus. Ma võin ju ka lahkuda. On ju nii? *Ta on ju Dvinski elupõline elanik, eks ju? O. Luts.
2. väljendab kahtlust, kõhklust, kahevahelolekut, öeldu võimalikku paikapidamist; küllap, arvatavasti, tõenäoliselt. Võib ju olla. Ju see lugu nõnda juhtus. Ju tal olid omad plaanid. Ju see siis nii on. Ju ma kunagi tulen. Ju sellest kasu ka on. Ju ta midagi kurja tegi. Mõtlesin, et ju vist ema tuli. *Neil päevil polnud Seiut ennast kuskil näha. Ju ta kodus istus. A. Kaal. *Ta naine nuttis, ju see tähendas armastust. L. Promet.
3. van v luulek juba (1. täh.) *Kas on rukis ju küps? F. R. Faehlmann. *„Kas poeg ju naist hakkab võtma?” küsib perenaine.. Juh. Liiv. *Kevade on tulnud ju! E. Enno.

jusima ‹37›
murd näsima, närima. *Ja varsti istus laps ahju kõrval kummuli pööratud jahumatil ja jusis leiba. P. Vallak. *Seejärel astus ta põõsast jusiva hobuse juurde.. N. Baturin.

juuksur ‹-i 2› ‹s›

1. oskustöötaja, kes lõikab juukseid, teeb soenguid, ajab habet jne. Õppis kutsekoolis juuksuriks. On aastaid töötanud juuksurina. Käib iga nädal juuksuril, juuksuri juures. On näha, et oled just äsja juuksuri juurest tulnud.
▷ Liitsõnad: laste|juuksur, meeste|juuksur, naistejuuksur.
2. juuksuritöökoda, juuksurisalong. Sellel tänaval avati uus juuksur. Selles majas on kaks juuksurit – kumba sa mõtlesid minna? Istus kaks tundi juuksuris.

juunior ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›

1. (isikunime järel hrl. poja eristamiseks isast:) noorem. (lüh. jun.). Dumas juunior. *Minu teisel käel istus Andrew Robinson juunior, perepoeg. V. Beekman (tlk).
2. sport noorte ja täiskasvanute vahelisse vanuseklassi kuuluv sportlane. Juunioride jalgpallikoondis. Juunioride ja noorte meistrivõistlused. Juunioride tenniseturniir.

järg ‹järi 21› ‹s›
järi. Ümmargune, kandiline, kolmejalgne, neljajalgne järg. *Ta istus harilikult kõrges tugitoolis ning mina tema jalgade ees madala järi pääl. R. Roht.

kaaduma ‹37›
murd ümber v. kummuli minema. Paat kaadus tormiga. *.. kelk kaadus ning Näll istus lumes. A. Vanapa.

kaalutelema ‹-tella 39›
kaalutlema. *Kleenuke oma kogukais rõivais, istus don Efraim kaalutelles ja sügavas mures. H. Saari (tlk).

kaardi|laud
laud, millel kaarte mängitakse. Istus pooled ööd jooma- või kaardilaua taga. Veetis terve õhtu kaardilauas. *Ta ei kohkunud tagasi kaardilauastki, jättes sinna enamasti viimse veeringu. K. Rumor.

kaardi|mängija ‹1› ‹s›
kaarte mängiv isik. Hasartne kaardimängija. Laua ümber istus kaardimängijate seltskond.

kaarik ‹-u 2› ‹s›
kahe rattaga (kerge) vanker. Kaarikuga sõitma. Hobune rakendati kaariku ette. Kaarikul, kaarikus istus kaks meest. Asetas jahukotid kaarikule.
▷ Liitsõnad: härja|kaarik, sõja|kaarik, võidusõidukaarik.

kaart1 ‹kaardi 21› ‹s›

1. mängukaart. Partii kaarte. Kaarte mängima. Mehed lõid, tagusid 'mängisid' raha peale kaarte. Hakkas kaarte segama, jagama. Jaan, hakka kaarte tegema 'kaarte segama ja mängijatele välja jagama'! Äss on kõige kõrgem kaart. Tal oli käes mitmest mastist kaarte. Istus sageli kaartide taga 'mängis kaarte'. Kaart ei käi, ei jookse 'mängus ei tule häid kaarte kätte'. Kaartide järgi ennustamine. Kaarte (välja) panema 'kaartide järgi ennustama'.
▷ Liitsõnad: trumpkaart.
2. maapinna vähendatud ja üldistatud tasapinnaline kujutis, mis näitab mitmesuguste objektide ja nähtuste paiknemist. Geograafiline, topograafiline, poliitiline, füüsiline, sünoptiline kaart. Eesti kaart. Seinal rippus suur Euroopa kaart. Kaardi mõõtkava. Näita kaardilt Eesti suuremad jõed! Atlases on mitukümmend kaarti. Maanteede kaart. Mehed uurisid kaarti. Asukohad on täpselt kaardile kantud. Kaardi järgi matkama, orienteeruma. Matkamarsruudi kaart. Eesti murrete kaart.
▷ Liitsõnad: ajaloo|kaart, ilma|kaart, kliima|kaart, leviku|kaart, maa|kaart, matka|kaart, mere|kaart, mullastiku|kaart, navigatsiooni|kaart, operatiiv|kaart, rahvastiku|kaart, raudtee|kaart, rinde|kaart, sõja|kaart, taimkatte|kaart, teede|kaart, turismi|kaart, õppekaart; kontuur|kaart, reljeef|kaart, seinakaart; taevakaart.
3. postkaart. Saatis reisilt vaid paar mõnerealist kaarti. Arnoldilt tuli sanatooriumist kaart, et tervis hakkab paranema.
▷ Liitsõnad: jõulu|kaart, nääri|kaart, sünnipäeva|kaart, uusaasta|kaart, õnnesoovi|kaart, õnnitluskaart.
4. (lineeritud, lahterdatud) leht paksemat paberit v. õhukest kartongi spetsiaalsete andmetega täitmiseks. Kõik andmed iga osavõtja kohta kanti kaardile.
▷ Liitsõnad: arvestus|kaart, kartoteegi|kaart, kataloogi|kaart, kontroll|kaart, koond|kaart, kuurordi|kaart, liikme|kaart, lugeja|kaart, plats|kaart, raha|kaart, vaatlus|kaart, vahekaart; papp|kaart, perfo|kaart, sälkkaart.
5. eriotstarbeline plastist vm. tugevamast materjalist ristkülikukujuline leheke, mis on sageli varustatud magnetriba v. kiibiga . Maksis poes, restoranis kaardiga . Kaart on tühi, miinuses. Rahakott on kaartidest pungil. Parklasse pääseb kaardiga. See kaart avab nii koridori- kui kabinetiuksed.
▷ Liitsõnad: deebet|kaart, ID-|kaart, kiip|kaart, kliendi|kaart, krediit|kaart, liikme|kaart, magnet|kaart, makse|kaart, panga|kaart, parooli|kaart, plast(ik)|kaart, telefoni|kaart, uksekaart.
6. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. eriotstarbeline (kunstiliselt kujundatud) kartongleheke
▷ Liitsõnad: kihla|kaart, kutse|kaart, nime|kaart, visiitkaart.
7. (kaardisüsteemi korral:) äralõigatavate talongidega plank, mis annab õiguse toiduainete v. tööstuskaupade ostuks. Sõja ajal sai leiba ainult kaardiga.
▷ Liitsõnad: leiva|kaart, toidukaart.
8. van söökide ja jookide valikuloend, menüü. *Siis ulatati talle kullatud kaante vahel söökide ja jookide kaart. M. Mõtslane.

kabiin ‹-i 21› ‹s›

1. väike eriotstarbeline suletud ruum. Valimisjaoskonna kabiinid. Omaaegne kaugekõnede kabiin. Käimla kabiinid. *.. kitsal liivaribal, eredavärvilise rannahoonekese ja kabiinide ees sagisid suvitajad. M. Nurme. || sõiduki v. masina juhiruum. Traktori, buldooseri, ekskavaatori, kraana kabiin. Veoauto peatus ja juht ronis kabiinist välja. Istus autojuhi kõrval kabiinis.
▷ Liitsõnad: auto|kabiin, juhi|kabiin, lifti|kabiin, proovi|kabiin, riietuskabiin.
2. hrv kajut. *Otsime kuskilt laeva sisemusest üles oma kabiinid. J. Sütiste.

kaela peal ~ kaelal ~ kaelas istuma
millegagi pidevalt tüütama, mitte rahu andma; suureks tüliks v. koormaks olema. Igasugused ametnikud istusid nõudmistega kaela peal. *Nõnda istus Salme isa-ema kaelas aasta, kaubanduskooli lõputunnistus äri- ja kontoriuksi tema ees ei avanud. P. Kuusberg.

kaevu|rake [-rakke]
‹hrl. pl.› puust, betoonist vm. materjalist vooderdis salvkaevu seinte kindlustamiseks, ka selle maapealne osa. Istus kaevuraketele. Silmasin kaevurakkel veeämbrit.

kahklema ‹kahelda 49›
kahtlema; kõhklema. *„Kas ta usub sind ja tuleb metsa?” kahkles Henneke. M. Aitsam. *Priit istus voodiveerel ja kahkles: kas minna Puugale Saimat kaema või jätta minemata. V. Ilus.

kaksiraksi ‹adv›
kaksiti (1. täh.) *Mehed olid mööda tuba laiali – kes istus kaksiraksi pingil, supikauss ees, kes kasutas söögiks lauda .. O. Tooming.

kaksiratsa ‹adv›
kaksiti (1. täh.) Istub kaksiratsa talal. Istus kaksiratsa pingile. Võttis poisikese kaksiratsa kukile. *Trepi käsipuil on võimalik sõita kaksiratsa alla .. B. Alver (tlk).

kaksiti ‹adv›

1. isteasendis(se) millegi peal(e), nii et üks jalg on ühel(e), teine teisel(e) pool(e) (rippumas), kaksiratsa, kaksiratsi, kaksiraksi. Kargas kaksiti hobuse selga. Poiss istub kaksiti puutüvel. Istus kaksiti pingile. Isa võttis poisi endale kaksiti turjale.
2. kaksipidi (1. täh.) *Ta loogika oli lihtne ega tekitanud kaksiti mõtlemist. A. Uustulnd.

kalu toitma ~ söötma
merehaiguse tõttu oksendama. *Ruudi istus piidal. Oli näost hall, toetas kahe käega pardale ja „toitis kalu”. O. Kool.

kalbe ‹1› ‹adj›
kahvatu, kaame. Näost kalbe. Kalbed põsed. Kalbe laup. *.. ta istus vaiksena ja kalbena lauas ning jõi veini. L. Promet. *Juba kerkis suur ümmargune kuu kalbena idataevasse .. J. Sang (tlk).

kambake(ne) ‹-se 5› ‹s›
(väike) kamp v. seltskond. Nende kambake istus jälle kohvikus koos.

karistus|aeg

1. jur kellelegi määratud vabadusekaotuse aeg. Süüdimõistetu istus oma karistusaja lõpuni ära.
2. sport karistuseks, trahviks määratud aeg. a. aeg, mille jooksul mängija on mängureeglite rikkumise pärast mängust kõrvaldatud (näit. jäähokis, väravpallis) b. distantsi läbimise ajale karistusena lisatav aeg (näit. laskesuusatamises, orienteerumises)

karts ‹-a 23 või hrv -u 21› ‹s›
‹hrl. sg. nom. ja sisekohakäänetes› kõnek kartser. Vang pandi, pisteti kartsa. Sõdur istus mitu päeva kartsas. *Teie, kollanokk, lähete veel täna mul kartsu – vee ja leiva pääle sitsima. K. Ehrmann.

katte|vari [-varju]
varjav kate, varikate. Tööline istus puldanist kattevarju all. Tihe udu oli rünnakule heaks kattevarjuks. | piltl. *Meeste mõtte järgi tuli Revalis ära käia hilissügisese kalapüügi kattevarjus. H. Sergo.

kaunike(ne) ‹-se 5›

1. ‹adj› üsna v. võrdlemisi suur, kenake. Kogunes kaunike hulk uudishimulikke. Neiu sai kaunikese kaasavara. Laual oli kaunike virn raamatuid. Poisid olid kaunikeses mänguhoos. Nad on selles töös omandanud kaunikese vilumuse.
2. ‹adj s› õige v. üsna kaunis; õige v. üsna kaunis ese, inimene vm. Pea tehtud pilla-palla, kaua tehtud kaunikene. Kaugelt toodaks kaunikene, üle ilma ilusakene. *Isamaa hiilgava pinnalla paistab / kodu mul kaunike, kallike .. L. Koidula. || (hellitussõnana tütarlapse kohta). Tema kaunike võttis ka peost osa. *Nõnda ma teda kord ilmsigi nägin – / traktoril kaunike istus. D. Vaarandi.

keha|kasv
inimese keha üldine kasvulaad. Õitsev, lopsaka kehakasvuga naine. *.. tema seltsis istus samal pervel väike, lapsetaolise kehakasvuga külakingsepp .. V. Uibopuu.

kell ‹-a 22› ‹s›

1. hrl. peekri-, pirnikujuline õõnes, tila v. vasarakesega metallese helide tekitamiseks (tihti millegi alguse v. lõpu kuulutamiseks). Ilusa kõlaga kell. Kiriku kellamees lööb kella. Kellad hakkasid lööma, helisema. Kellad tagusid alarmi. || samakujuline väiksem metallese aisa külge v. loomadele kaela sidumiseks, ka koolides tunni alguse ja lõpu helistamiseks vm. otstarbeks. Vastlasõidu tegime kellade ja kuljustega. Sõideti nii, et kellad paukusid. Lehmal, hobusel on kell kaelas. Kari tuli kellade kõlksudes. Karjaaias tilksuvad kellad. Kooliteenija helistas kella. Ukse avamisel helises kaupluse ukse kohal olev kell. Õnnetus ei tule, kell kaelas. || elektri vm. toimel töötav mitmesuguse ehituse ja kujuga helistus-, märguandeseadeldis. Kell helises, tee uks lahti! Kell helises ja etendus algas. Jalgrattur tilistas kella.
▷ Liitsõnad: kiriku|kell, torni|kell, vaskkell; aisa|kell, kaela|kell, karja|kell, kooli|kell, laeva|kell, lehmakell; elektri|kell, jalgratta|kell, signaal|kell, uksekell.
2. kella (1. täh.) helistamine; kellahelin, kellakõlin. Õpilased jõudsid kooli veidi enne kella. Kõlas kolmas kell ja etendus algas. Andis ukse taga kella 'helistas ukse taga'. Eemalt kostsid loomade kellad. *Juhan maeti kelladega, laulmisega ja lugemisega. A. Kalmus. || piltl kuulujutt, kõlakas. *Kogu küla oli kella täis, et Rohtmaa Leeni tahtnud Hitleri-meestele pommi alla panna. H. Pukk.
▷ Liitsõnad: hinge|kell, häda|kell, häire|kell, lõuna|kell, matuse|kell, märgu|kell, surma|kell, tulekahju|kell, õhtu|kell, ärakell.
3. (numbrilauaga) riist aja mõõtmiseks. Kella numbrilaud, vedru, osuti. Raudteejaama, raekoja kell. Pommidega, pendliga kell. Vanaaegne käoga kell. Kell käib, tiksub. Kell on seisma jäänud, maha käinud. Kell näitab õiget aega. Kell käib ette, jääb taha. Kell on vale, õige, täpne. Kella õigeks seadma, ette lükkama, üles keerama. Kell on rikkis. Kell lõi kaheksa, tirises. Polnud aega kellagi vaadata. Kellassepp parandab kellasid. Füsioloogiline ehk bioloogiline kell 'loomadele ja taimedele omane aja hindamine organismi elutegevuse perioodiliste muutuste põhjal'.
▷ Liitsõnad: kamina|kell, kapp|kell, kontroll|kell, käbi|kell, käe|kell, käo|kell, laua|kell, male|kell, pendel|kell, seina|kell, stopper|kell, tasku|kell, tunni|kell, täpsus|kell, äratuskell; hõbe|kell, kuld|kell, nikkelkell; aatom|kell, elektri|kell, elektron|kell, kvarts|kell, liiva|kell, päikese|kell, veekell.
4. aeg, mida kell (3. täh.) näitab. Mis, (kui)palju kell on? Tüdruk küsis minult kella. Kell on juba palju, täpselt kolm, üle nelja, viie peal, veerand viis, pool seitse. Kell saab 20 minuti pärast üheksa. Tulen enne, pärast kella kaheksat. Kella kuue ajal. Kella kolme ja nelja vahel. Mis kellast sa õhtule jääd? Mis kellani on kauplused avatud? Mis kell see juhtus? Mul on kella peale minek 'täpselt kokkulepitud ajaks'. Meil käib kõik kella pealt 'toimub täpsel ajal'. Laps ei tundnud veel kella 'ei osanud kellaaega lugeda'. *Bussijuht istus käsipõsakil rooli taga, oodates, millal kell saab täis. M. Traat.
5. ‹pl.› muus rippuvatest, erineva pikkusega metalltorudest koosnev löökpill kellaheli matkimiseks

kelp1 ‹kelba 22› ‹s›

1. maja kolmnurkne otsakatus. Kelbata, täis, poole kelbaga elumaja. Vana-Tallinna keskaegsed majad on kõrgete teravate kelpadega.
▷ Liitsõnad: katuse|kelp, majakelp.
2. hrv (sängi, vankri, ree vms.) otslaud. Pruuniks värvitud kelpadega säng. Istus, jalad üle vankri kelba rippu.

kerra|tõmbunult ‹adv›
kerratõmbunud asendis, keras, rõngas. Rästik lebas kerratõmbunult. Kass magas kerratõmbunult. *Milli istus kerratõmbunult tugitoolis .. P. Kuusberg.

kes ‹kelle, keda, kellesse, kelles, kellest, kellele, kellel e. kel, kellelt e. hrv kelt, kelleks, kelleni, kellena, kelleta, kellega pl kes, kelle e. kellede, keda, kellesse e. kelledesse›
I. küsiv-siduv pron
1. ‹otsese küsisõnana hrl. substantiivselt› kasut. isikute vm. elusolendite kohta. Kes seal on? Kes need mehed on? Kes nõnda ütles? Keda sa nendest tunned? Kellega sa lähed sinna? Kelle ülesandel sa seda teed? Kellele see on mõeldud? Kellelt sa seda kuulsid? Kelleks sa tahaksid saada? Kellena ta praegu töötab? Kes pagan seda tegi? Ah, et kes meil kohal on? Kes ei saanud tänaseks õppida? Kellest on juttu? Kas ma räägin sulle või kellele?! Kes seal sööb, kas Kirjak? Kes seal põõsas krabistab? Kes see veel tuli? Kes need täna tulevad? Küllap otsid mind, keda teist sul vaja? || kõnek hrv mis. *".. Peremees tapab tööga, sina...” – „Kellega mina?” küsis Mari kärsitult. A. H. Tammsaare.
2. esineb eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet sisaldava emotsionaalse värvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt›. Kes teid seal ikka ootab! Kes oleks võinud seda arvata! Kes siis sellepärast nutma hakkab! Kes sinna nii väga minna tahab! Kellel siis selleks aega on! Kes seda enam mäletab, kuidas see kõik algas! Ma ei taha, aga kes sellest küsib! Kes sulle niisama ikka annab. Kes ta muu on kui Toots. Kes kurat sind käskis seda teha! Kes siis seda ei teaks! Kes see julges minemata jätta! Kellel see aega lugeda oli! *Kui on läinud vanker, kes hakkab kodaraid taga leinama. H. Angervaks. b. ‹adjektiivselt› (tunderõhulisena umbkaudu täh.:) missugune. Kes võõras seda teadis võtta! Kes teine selleks veel paremini sobib kui tema! Kellel muul veel rohkem aega oleks! Kes see muu seda tegi! *„Kes ilus neiu niisugust lolli ometi peaks endale meheks himustama!” mõtlesid vanemad vennad. J. Kunder. *.. ja ta süda oli aimanud, et kes see muu kui tema vanamees võis olla. A. Valton.
3. seob kaudset küsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb (v. on juurdemõeldav) enamasti mingi korrelatiivne sõna. a. (kasut. inimeste v. muude elusolendite kohta). Ütle, kelleks sa tahad saada. Kes otsib, see leiab. Tulid need, keda ei oodatud. Tulgu kõik, kes soovivad. Mul pole kedagi, kellega nõu pidada. Kes ta on, seda ma ei tea. Teadku, kellega tal on tegemist! Kel janu, sel jalad. Ta on üks nendest, kes pidi seda tegema. Ta on seltsinud sellega, kellest kõik eemale hoiavad. Mina olin see, kes pidi lahkuma. Tema on säärane, kes kärbselegi kurja ei tee. Ta on inimene, kes kõigega lepib. Ma kohtusin sõbraga, keda ei olnud ammu näinud. Leidus üksikuid, kes tema juttu veel uskusid. Ta pelgab koera, kes on ukse ees ketis. Ta on kui kala, kes sattunud kuivale. „Ole vait!” ütles Jaan, kelle kannatus katkes. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. *Otsekui polekski see tuul, kes seal väljas vingub, vaid kodutu koer. T. Kallas. b. (kasut. ka organisatsioonide, asutuste kohta, kui need on tegija funktsioonis). Kus oleks veel majand, kes hoolitseks paremini oma liikmete eest! *Proovis agendileiba äri juures, kes kauples kirjutus- ja muude büroomasinatega. P. Kuusberg. c. van (asjade, esemete vms. kohta, kus tänapäeval esineb mis). *Rutuga oli ta ühe suure vasara kottu kätte saanud, kellega ta Peetri ette astus .. J. V. Jannsen. *Aiast enesest käivad teed läbi, kelle ääres pingid jalutajat puhkama kutsuvad. M. J. Eisen.
II. ‹pron› (mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites) a. ‹koos teadma-verbi ains. 3. pöördega› esineb mitmesugustes ebaselgust, teadmataolu väljendavates ühendites. Nad on juba kes teab kus. Ma loen seda raamatut juba kes teab mitmendat korda. Sadu võib kesta veel kes teab kui kaua. Ta on väga haige inimene, kes teab kui kauaks tal enam elupäevi jätkub. Neid polnudki kes teab kui palju. Kes teab millal see juhtus. Selle asjaga pole kes teab mis 'mitte mingisugust' kiiret. Ta käitub, nagu oleks ta kes teab mis 'mingisugune' tähtis isand. Ma pole kes teab kui suur 'mitte eriti suur' suitsetaja. Ta polnudki kes teab kui tugev 'mitte eriti tugev'. Kes teab missugune asjamees temast veel tuleb! Nii võib pagan teab kes tulla. Peab mind jumal teab kelleks. Kes teab, kas temast enam töötegijat tuleb. Kes teab, vahest on nõnda paremgi. „Ega mujalgi parem ole.” – „Kes teab.”. b. ‹eriti ühenduses sõnadega tahes, ükskõik› märgib isikut, kelle kohta pole midagi täpsemat teada. Olgu ta kes tahes, vastu võtame ikka. Uuel inimesel tuleb sellega palju vaeva näha, kes ta ka ei oleks. Tulgu ükskõik kes. *.. olen valmis hakkama ükspuha kelleks, mis talle meele järgi oleks, kas või omnibussikutsariks. A. Kurfeldt (tlk). c. ‹esineb ühendites› kes kuhu(gi), kes kuidas, kes kusagil jne. Kõik pugesid peitu, kes kuhu. Valmistuti teeleminekuks, kes kuidas. Nad on kõik, kes kusagil. Igaüks püüdis haarata, kes mida sai. d. ‹korduvana› mitme lähemalt täpsustamata isiku vm. elusolendi korral. Kes tõi raha, kes toidupoolist. Kes tuli jala, kes hobusega, kes autoga. Mehed olid kohal, kes istus, kes tammus rahutult edasi-tagasi. *.. viin ja õlu oleksid nagu läbi purenud pidurdavad lukud ning riivid, viies kelle pisarateni, kelle uhkeldava praalimiseni, kelle sõjaka riiakuseni. O. Tooming.

keskel
I. ‹postp› [gen]
1. keskpaigas, keskkohas. Laud oli toa keskel. Atolliks nimetatakse rõngakujulist saart, mille keskel on laguun. || millestki, kellestki ümbritsetuna. Maja asub metsa, puude, pargi keskel. Konjakipudel oli keset lauda toitude keskel. Poiss kükitas kuuris vana koli keskel. Lause keskel olev üte eraldatakse komadega. Ta seisab kogu aeg sündmuste, elu keskel. || vahel. *.. tulime kolmekesi – Miia, Miilen ja mina – mööda hommikueelset tänavat, tüdruk meie keskel, ja olime oma arust lõbusad. I. Sikemäe.
2. kellegi, millegi seltsis, hulgas, kellegagi, millegagi koos (hrl. samast tegevusest, olukorrast osavõtvana). Elas hulga aastaid võõra rahva keskel. Kurjategija viibib meie keskel. Veetsin pühapäeva perekonna, omaste keskel. Teiste inimeste keskel oli tal kergem kui üksi oma mõtetega. *.. nii ta liikus nagu vari teiste saatjate keskel viletsas matuserongis. J. Kärner. *Üks mustajuukseline naine istus .. pingil, patjade keskel, mingi õmblemistööga. G. Helbemäe.
3. seas, hulgas (osutab hrl. keskkonnale, inimrühmale, kus midagi esineb, on levinud). Rahva keskel puudus üksmeel. Teoorjus kutsus talupoegade keskel esile rahutusi. Argoo on eriti levinud varaste, sõjaväelaste ja õpilaste keskel. Õpetlaste keskel oli selle üle vaidlusi. Poiste keskel oli sellest juba varem juttu.
4. (ajaliselt:) keskpaiku, keskpaigas. See juhtus detsembrikuu, aprilli keskel. See on mahajäänud maanurk, kus veel 20. sajandi keskel usuti nõidust. *Ka sündinud oli ta aasta keskel – juunikuu viimasel päeval. E. Raud.
II. ‹adv› keskkohas, keskpaigas. Ringmängus oli üks osavõtja keskel. Jões on vesi keskel külmem. Pudrul on võisilm keskel. Pikemad poisid seisid keskel, väiksemad äärtel. Teed mööda liikus voor, hobuveokid koormatega keskel, saatemeeskond ees ja taga. *Veskikivid, keskel nabad, / müürit seina. M. Under. || vahel. *Härra istus ühel pool, daam teisel, mina keskel. A. H. Tammsaare.

keskis ‹postp› [gen]
keskel, seltsis, ringis. Talle meeldib sõprade keskis aega veeta. Nädalavahetusel istus ta kodus oma suure pere keskis.

ketraja ‹1› ‹s›
(< tgn ketrama (hrl. 1. täh.)); ketrusmasinal töötaja. Ketraja istus voki taga. Osa tütarlapsi omandas ketraja, osa kangru elukutse.
▷ Liitsõnad: kullaketraja.

ketrama ‹kedrata 48›

1. kiududest (v. heidest) lõnga valmistama. Linad on kedratud. Vill, puuvill kedrati vabrikus lõngaks. Ketras linadest peent lõnga. Kindalõng kraasiti ja kedrati kodus. Talviti tuli mõisale kedrust kedrata. Vanaema istus voki taga ja ketras. | piltl. Aeg ketrab juustesse hõbedat. || keemilist kiudainet valmistama
2. kõnek palju, vahetpidamata rääkima. Eit ketras laia juttu. *Aeg-ajalt vilksas pilk minu poole, kas tunnen ikka asja vastu huvi, suu aga ketras kogu aeg edasi. I. Sikemäe.
3. piltl vokivurinaga sarnanevat häält v. heli tekitama; võristama. Kass, öösorr ketrab. *Päeval haukusid üsna lähedal kahurid ja ketrasid püssiragina sekka kuulipildujad. R. Sirge.
4. hrv kiiresti liikuma, kiiresti käima, sibama. *..valus piitsanips võigu kubemesse pani ta väledad jalad ketrama. E. Vilde.

tagasi kihutama

1. (endisesse paika) tagasi sõitma v. tormama. Istus autosse ja kihutas maale tagasi. Poiss keeras ümber ja kihutas päkkade välkudes tagasi.
2. tagasi ajama, tagasi minema sundima. Koer tahtis kaasa tulla, kuid ta kihutati tagasi. Kes mind sealt ikka tagasi kihutab!

kiigutama ‹37›
kiikuma panema, rütmiliselt edasi-tagasi v. üles-alla liigutama. Kiigutas hälli, kätkit, lapsevankrit. Naine kiigutas hällis imikut. Kiigutasin lapse magama. Kiigutab last põlvel, süles, kätel. Istu kiigele, ma kiigutan sind! || õõtsutama, kõigutama, hõljutama. Poisid kiigutasid tüdrukute hirmutamiseks meelega paati. Tuul kiigutab puude oksi, rohukõrsi. Männid kiigutavad tasakesi oma kroone. Tüdruk istus laual ja kiigutas jalgu. Poiss kiigutas end tooliga ette ja taha. Kiigutas end päkkadel paar korda üles-alla.

kiki|kõrvu ‹adv›
kikkis kõrvadega. *.. koer istus kikikõrvu ja tema terav nina oli pööratud ukse poole .. A. H. Tammsaare (tlk). || piltl teraselt, tähelepanelikult. Kikikõrvu kuulama. Poisid kuulatasid kikikõrvu, mida räägiti teispool seina.

kilda
‹postp› [gen]
1. (kellegi) hulka, seltsi, sekka (hrl. samast tegevusest osavõtmiseks). Võtke ka mind endi kilda! Istus sõprade kilda juttu puhuma. Noormees sattus varaste, halbade kaaslaste kilda. Ma kaldusin kõhklejate kilda.
2. (kellegi, millegi) hulka, liiki (teat. rühma, kategooriasse, liiki kuulumise kohta). Poissi loetakse, arvatakse juba täismeeste kilda. Ma ei kuulu argade, lobisejate kilda. See ülesanne ei kuulunud just kergete kilda.

kinga|nöör
kingapael. Istus toolile ja hakkas kinganööre lahti päästma.

kinni|sui ‹adv›
kinnise suuga; vaikides. Kõik teised rääkisid, ainult tema istus kinnisui.

kipakalt ‹adv›

1. ebakindlalt, kergesti ümberminevalt. *Sybil istus kipakalt oma suurel, täispuhutud rannapallil .. V. Raud (tlk).
2. kärsitult, läbematult, tõtlikult. *Liinibuss oli alles kaugel, kui ema kipakalt üles tõusis. L. Promet.

kipakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. ebakindel, kergesti ümberminev; viltu, kaldu seisev. Kipakas paat, süst. Istus ettevaatlikult kipakale taburetile. Heinakoorem on kipakas, võib kergesti ümber minna. *Kilda naaldus vastu kipakat väravat, see varises kääksudes küljeli. E. Tegova.
2. kärsitu, läbematu, tõtlik. *„Ära nüüd ometi nii kipakas ole, Malli,” tömmab Miili mind varrukast. J. Tuulik.

kirja|töö

1. kirjutamisega seotud, kirjutamises seisnev töö, kirjutamine. Istus laua taha kirjatööd tegema. Kirjutas küll hoolega ajalehtedele artikleid, kuid leidis peagi, et kirjatööga palju ei teeni. Igasuguseid aruandeid ja muud kirjatööd oli aasta lõpul rohkesti.
2. ilukirjanduslik, teaduslik vms. teos v. kirjutis. Kirjanik kavatses oma kirjatööde kogu välja anda. *Herderi kirjatööde lugemisel sai Kreutzwald uut äratust oma huvikallakule muinasaja ja rahvaluule vastu. E. Nirk. || kirjalik töö koolis. Õpetaja parandab õpilaste kirjatöid. *Ta ei õppinud, puudus sagedasti, aga mõistis kõike hästi, kirjatööd olid parimad .. M. Metsanurk.

kirjutama ‹37›

1. tähti, numbreid vm. kindla tähendusega märke v. nende ridu paberile vm. materjalile tegema; kirjalikku teksti koostama, midagi kirja panema. Tähti, numbreid, hieroglüüfe, noote kirjutama. Kirjutab (pasta)pliiatsiga, sulega, tindiga, täitesulepeaga. Kirjutab kriidiga tahvlile. Käsitsi, masinal, arvutiga kirjutama. Ta kirjutab vaevaliselt, aeglaselt, kiiresti. Katsu hästi väikselt kirjutada! Kirjutas vasaku käega. Laps õpib alles kirjutama. Mees ei oska lugeda ega kirjutada. See on loetavalt, selgesti, halvasti, segaselt kirjutatud. Kirjutas paberilehele ainult paar sõna. Allkirja, oma nime, aadressi kirjutama. Kirjutasin telegrammiblanketile: „Saabun homme!” Ettekannet, seletuskirja, aruannet, protokolli kirjutama. Kirjuta kohe avaldus! Volitust, tõendit kirjutama. Õpilane kirjutab harjutust. Vihik on täis kirjutatud. Istus oma kabinetis ja kirjutas. Heebrea keelt kirjutatakse paremalt vasakule. See sõna tuleb kirjutada suure algustähega. Siis kirjutati 'oli' aasta 1784. Randlaste hulgas valitses kirjutamata seadus, et merehädalisi tuleb abistada. Käsi tõrgub seda kirjutamast. | piltl. Kangelaslikud võitlejad kirjutasid oma nime igaveseks ajalukku. *Egas neile pole näkku kirjutatud, et nad vaenlased on. E. Maasik. || nende märkide tegemiseks vastav, sobiv olema. Sulg kirjutab hästi. See kriit ei kirjuta.
2. kirja (4. täh.) saatma; midagi kirja teel teatama. Ta pole enam ammu emale kirjutanud. Lubas kohe kirjutada, aga unustas. Sellest on tarvis talle kindlasti kirjutada. Poeg kirjutab, et elab hästi. Sain temalt kirja, kuid ei ole jõudnud veel vastu kirjutada.
3. kirjutades (1. täh.) mingit teost looma. a. (hrl. ilukirjandusliku, aga ka muu kirjasõnalise loomingu kohta). Kirjutab luuletusi, jutustusi, vesteid, novelle, kuuldemänge, stsenaariume. Värsse, proosat kirjutama. Kogu pala on kirjutatud dialoogis. Kirjutasin sellest sündmusest ajalehele följetoni. Kirjutas huvitava populaarteadusliku artikli, põhjapaneva uurimuse. Raamatu kohta kirjutati mitu retsensiooni. Raamat, teos on kirjutatud ladusalt. Rein kirjutab parajasti väitekirja. Ta kirjutab sageli ajakirjas „Eesti Loodus”. Selle probleemi kohta on palju kirjutatud. Kirjanik kirjutas algul varjunime all. b. (heliloomingu, komponeerimise kohta). Helilooja on kirjutanud koorilaule, kantaate, sonaate, oratooriume, mitu ooperit. Laulumängule on kirjutanud muusika üks kohalik helilooja. H. Eller on kirjutanud ka meeskoorile.
4. (ajakirjanduse, raamatute kohta:) tekstina avaldama, teatavaks tegema. Sellest sündmusest kirjutavad kõik ajalehed. Uutest filmidest kirjutati „Sirbis”. „Lõuna-Eestis algas viljakoristus,” kirjutab tänane „Päevaleht”. Ajalooõpikus kirjutatakse sellest üpris lühidalt.
5. kuhugi registreerima. Peremees kirjutas koha, talu poja nimele. *Millise nime all pidi nüüd väike kirikuraamatusse kirjutatama .. ? M. Pedajas (tlk). *Tuleb järeldada, et Peterson end muudele loengutele ei kirjutanud, kuna loengutsüklid olid pealegi tasulised .. K. Taev. || piltl kellegi v. millegi arvele panema, kontosse kandma. Küllap seegi temp kirjutatakse Jussi arvele. Õnnetus tuli kirjutada juhuse arvele.
6. määrama, välja kirjutama (3. täh.) Käisin arsti juures, arst kirjutas rohtu. Kooliarst kirjutas poisile prillid. *Et ta heas lugupidamises seisis, kirjutati talle mõisaaidast viis kuli rukkeid .. J. Mändmets.

kirjutus|tuba
van tuba kirjatöö tegemiseks, kabinet. *Ta [= opman] istus „kunturis”, nagu ta oma kirjutustuba kutsus, ja oli mõisa äriraamatute kallal töös. E. Vilde.

kius ‹-u 21› ‹s›

1. püüe kangekaelselt, vihuti oma tahet läbi viia; pahatahtlik jonn. Ega tema järele anna, ajab aga peale kiusu. Vanamees on kiusu täis. Kiusu pärast jätan sinna minemata.
2. kiusamine. Koolis tuli tal suuremate poiste kiusu kannatada. Sattus vastuütlemise pärast peremehe kiusu alla. Mis ta oma kiusuga mulle ikka teha saab! Tegi, rääkis seda ainult teiste kiusuks. *Ja parmudki hobuste kiusuks juba väljas. M. Raud.
▷ Liitsõnad: tagakius.
3. hrv kiusatus (1. täh.) *Joosep istus oma voodi serval, võideldes väljaminemise kiusuga .. A. Mälk.

kivi ‹9› ‹s›

1. looduses, maakoores esinev kõva mineraalne aine. Paemurrus murtakse kivi. Kivist alusmüür, hoone, kindlustus. Liikumatu kui kivist kuju. Porised teed on talve tulekul muutunud kõvaks kui kivi.
▷ Liitsõnad: juudi|kivi, kilt|kivi, küüne|kivi, liiva|kivi, lubja|kivi, nõrg|kivi, pae|kivi, pimss|kivi, põlev|kivi, päeva|kivi, räni|kivi, sarv|kivi, savikilt|kivi, tilke|kivi, tule|kivi, vilgu|kivi, õlikivi.
2. kõvast mineraalsest ainest looduslik keha. Kõva, rabe, ümar, lapik, veealune kivi. Karjamaal oli kivi kivis kinni. Põldudel lõhuti, korjati, koristati, kaaluti kive. Koorem kive. Kividest laotud aed. Poiss ronis suure kivi otsa. Seisab kivil, kivi otsas. Istus kivile. Jõest saab mööda kive kuiva jalaga läbi. Kivid veeti hunnikusse kokku. Lõin jala vastu kivi. Puuris kivisse augu. Poisid loopisid, pildusid kividega. Ehitusmaterjalina kasutati kive ja savi. Läks nagu kivi põhja. See ülesanne oli mul nagu kivi kaelas. Ega õnnetus käi kive ja kände mööda. Veerevale kivile ei kasva sammalt. Terav kirves leiab kivi. | (piltlikes väljendites). Ega temagi süda kivist 'tundetu' ole! Kividki peaksid kisendama (ütlus väga suurest kuritööst v. ülekohtust rääkides). || sellest töödeldud, vahel ka tehislikku päritolu ese. Veskis oli jahvatamiseks kaks paari kive. Teadlase sünnikohta asetati tema bareljeefiga kivi. Kaks kõva kivi ei tee head jahu.
▷ Liitsõnad: graniit|kivi, hiigel|kivi, hiiu|kivi, kalda|kivi, kant|kivi, klibu|kivi, loodus|kivi, maa|kivi, mere|kivi, muna|kivi, põhja|kivi, põllu|kivi, ranna|kivi, raud|kivi, ränd|kivi, sala|kivi, veer|kivi, võlu|kivi, ümarkivi; alus|kivi, ankru|kivi, ehitus|kivi, haua|kivi, hiie|kivi, ihna|kivi, ihumis|kivi, iste|kivi, jahvatus|kivi, jahve|kivi, kalmu|kivi, kerise|kivi, klomp|kivi, kolde|kivi, kultuse|kivi, kupitsa|kivi, käia|kivi, käsi|kivi, lautri|kivi, lihvimis|kivi, lingu|kivi, litograafia|kivi, luisu|kivi, lutsu|kivi, läve|kivi, mälestus|kivi, ohvri|kivi, piiri|kivi, raid|kivi, risti|kivi, ruuni|kivi, sillutus|kivi, tahu|kivi, tänava|kivi, uri|kivi, vajutus|kivi, veski|kivi, viske|kivi, vundamendi|kivi, võlvi|kivi, võrgu|kivi, äärekivi; kaarna|kivi, komistus|kivi, proovikivi.
3. looduslikku kivi (2. täh.) meenutav tehisliku päritoluga keha. a. (ehitusmaterjalina). *Ta nägi, kuis kollasest telliskivivirnast heideti kive käest kätte. F. Tuglas. b. (muu). *Kahe sõrmega toppis ta uue kivi välgumihklisse. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: ahju|kivi, dekoratiiv|kivi, ehis|kivi, ehitus|kivi, fassaadi|kivi, harja|kivi, katuse|kivi, korstna|kivi, parketi|kivi, põranda|kivi, voodrikivi; betoon|kivi, glasuur|kivi, kahhel|kivi, pott|kivi, räbu|kivi, silikaat|kivi, tehis|kivi, tellis|kivi, tsementkivi; tulemasinakivi.
4. vääriskivi, kalliskivi (v. selle imitatsioon). Säravatest kividest rinnaehe. Kividega kaunistatud käevõru. Neiu kandis tagasihoidliku kiviga sõrmust. Viie kiviga käekell.
▷ Liitsõnad: ehte|kivi, ilu|kivi, poolkallis|kivi, poolvääris|kivi, sõrmusekivi.
5. seemet (v. seemneid) ümbritsev kõva puitunud sisekest luuviljadel, luu. Kivideta kirsikeedis. Aprikoosidel, toomingamarjadel on kivid sees. Sülitas ploome süües kivid välja.
▷ Liitsõnad: aprikoosi|kivi, kirsi|kivi, ploomikivi.
6. mänguplaadike mõningates lauamängudes
▷ Liitsõnad: doominokivi.
7. ‹hrl. liitsõna järelosana hrl. pl.› med anorgaanilisest ainest tekkiv kõva kivitaoline moodustis sapipõies, neeruvaagnas v. kusepõies
▷ Liitsõnad: kuse|kivi, neeru|kivi, põie|kivi, sapikivi.
8. ‹hrl. liitsõna järelosana› kõva sadestis v. katt millegi pinnal. Katla seintele tekkis kivi.
▷ Liitsõnad: hamba|kivi, katlakivi.
9. ‹liitsõna järelosana› mõnedes ainenimetustes
▷ Liitsõnad: põrgu|kivi, seebi|kivi, silma|kivi, viinakivi.

kivinema ‹37›

1. kivistuma (1. täh.) Kõik otsekui kivinesid kohale. Ta istus liikumatult nagu kivinenud. *Vahel soovib pruut ise saada pigem kiviks kui vastumeelse mehe naiseks – ja kivinebki. A. Annist.
2. piltl liikumatuks v. ilmetuks, osavõtmatuks, tundetuks muutuma, kiviseks muutuma, tarduma. Nägu kivines maskiks. Küsitletava ilme kivines ja ta ei vastanud enam midagi. Ta süda on kivinenud võõraste hädade suhtes. *Kahtteistkümmend aastat ei elaks ka kõige kivinenum vanapoiss kõrbes naiseta... R. Sirge. || kindlat, muutumatut, jäika kuju omandama. Kivinenud väljendid, grammatilised vormid. Kivinenud vaated, seisukohad, arusaamad, eelarvamused. Kivinenud harjumused, tavad. *Eluaeg paigal seistes võib mõte tarduda, tõekspidamine kivineda .. V. Panso.

kivistunult ‹adv›
kivistunud olekus, kivinenult; liikumatult, tardunult. Istus nagu kivistunult ühel kohal. *Seisime kivistunult paigal, kartes vähimatki liigutust teha. B. Alver.

klahvistik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›

1. muus helikõrguse järjekorras paiknevate klahvide kogum klahvpillidel, klaviatuur. Akordioni klahvistik. Istus klaveri taha ja libistas sõrmed üle klahvistiku.
2. kirjutusmasina, arvuti vm. aparaadi klahvide kogum, sõrmistik

klapp|tool
kokkukäiv klappistmega tool. Kino, teatri klapptoolid. Kunstnik, õngitseja istus klapptoolil.

klass ‹-i 21› ‹s›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. järk, liik, rühm. a. teat. tunnuste alusel moodustatud liik üldises klassifikatsioonis. Võistlusjahid kuuluvad eri klassidesse. Mootorrattad ja kardid jaotatakse klassidesse mootori silindrimahu järgi. Muldade, kivimite klassid. Ratsutamises oli kavas keskmise ja raskema klassi takistussõit. Juunioride, seenioride klass. Tütarlaste klassis püstitati uus kuulitõukerekord. b. väärtuse, headuse, kvaliteedi, vahel ka kvalifikatsiooni alusel moodustatud järk. I, II, III klassi seeme. Esimese, teise, kolmanda klassi kajut, vagun. Kolmanda klassi reisija 'III klassi kajuti v. vaguni reisija'. Erahaigla teise klassi palat. Esimese, teise klassi maantee. I, II, III klassi telegrafist, sideoperaator. I, II klassi madrus. c. kasut. mitmesugustes väljendustes taseme märkimiseks. Rahvusvahelisse klassi kuuluv, rahvusvahelise klassiga mängija. Mäng oli huvitav ja kõrget klassi. Tulemus oli heast klassist. See sportlane, näitleja, tantsurühm, lavastus on klass omaette 'tasemelt teistest parem'. d. loog ühiste tunnustega esemete v. nähtuste kogum
▷ Liitsõnad: boniteedi|klass, eliit|klass, kvalifikatsiooni|klass, kvaliteedi|klass, suurus|klass, täpsus|klass, vanuseklass; jahi|klass, masina|klass, paadiklass; maailma|klass, meistri|klass, noorte|klass, tippklass.
2. õppeaastale vastav üldharidusliku kooli õpilaste rühmitusaste. Vanemate, nooremate klasside õpilased. Poeg läheb sügisel teise klassi. Tüdruk käib, õpib kuuendas klassis. Ta lõpetas kaheksanda klassi. Jättis seitsmenda klassi pooleli. Poiss istus kaks aastat samas klassis. Ta oli keskkoolis minust üks klass ees. Mehel oli ainult kolm klassi kooliharidust. || samas ruumis ühtse õppeplaani alusel õppiv õpilaste rühm. Kooli kümnendad klassid. Koolis on kaks seitsmendat klassi. Ta on klassi parim õpilane. Õppisime Mihkliga ühes klassis. Õpetaja pöördus küsimusega klassi poole. Karistati kogu klassi. Klass muutus tähelepanelikuks. || vastava õpilasrühma õppetööks, vahel ka teat. aine õpetamiseks sisustatud ruum. Klassid on hästi sisustatud. Õpetaja astus klassi. Õpilased peavad vahetunniks klassist lahkuma.
▷ Liitsõnad: alg|klass, eri|klass, ettevalmistus|klass, kooli|klass, liit|klass, lõpp|klass, lõpu|klass, paralleel|klass, põhi|klass, täiendus|klass, õppeklass; aine|klass, füüsika|klass, keemia|klass, kirjandus|klass, kunsti|klass, käsitöö|klass, masinakirja|klass, muusika|klass, spordi|klass, ujumisklass; klarneti|klass, klaveri|klass, kompositsiooni|klass, laulu|klass, oreli|klass, trompeti|klass, tšello|klass, viiuliklass.
3. ühiskonna suurim inimrühm, mille piiritlemisel tuginetakse inimeste majanduslikule seisundile, tööalale, haridusele vms., ühiskonnaklass. Feodaalide, kapitalistide, kodanlaste klass. || teat. rahvakiht. Ta kuulub alamasse, kõrgemasse klassi. *Ka need, keda jõukam klass „alamaks” rahvaks nimetas, ka need tundsid Martensit .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: töölis|klass, ühiskonnaklass; alam|klass, kesk|klass, kõrg|klass, ülemklass.
4. biol hõimkonna ja seltsi vahepealne üksus süstemaatikas. Imetajate klass. Roomajate klass. Õistaimed jaotatakse 2 klassi: üheidulehelised ja kaheidulehelised.
▷ Liitsõnad: alamklass.
5. keel teat. (grammatiliste) tunnustega suur sõnarühm. Bantu keeltes jaotuvad nimisõnad inimeste, loomade, puude, väikeste asjade, suurte asjade jne. klassideks.
▷ Liitsõnad: sõnaklass.

klaver ‹-i 2› ‹s›
klahvinstrument, kus heli tekib vildiga kaetud haamrikese löögist keelele. Klaveri klahvid, keeled, pedaal. Klaverit mängima, harjutama, klimberdama. Kedagi klaveril saatma. Tüdruk harjutas klaveril mingit pala. Klaver oli häälest ära. Istus klaveri taha ja hakkas mängima. Kontsert kahele klaverile. Kontsert viiulile ja klaverile. || kõnek klaverimäng (erialana). Õppis konservatooriumis klaverit.
▷ Liitsõnad: automaat|klaver, kabinet|klaver, kontsert|klaver, püst|klaver, tahvel|klaver, tiibklaver.

kobama ‹37›

1. ebakindlalt, ekslevalt, kompides otsima; otsides puudutama. Kobab jalaga, kepiga enda ette. Pime kobab kepiga teed. Kobab heintes, rohus, sängi alt, kapi kallal. Kobas seinalt lülitit. Kobas taskutes, mööda taskuid, aga ei leidnud midagi. Kobasin ahjuservalt tikutoosi. Tõuseb voodist ja kobab riiete järele. Leidis käsikaudu ringi, ümber kobades ukse. Mehe käsi kobas mõõgapära. Vanainimese samm oli lühike ja kobav. *Kosta tõuseb ja kobab pimedas käsikaudu välja minna. H. Kiik. | piltl. Mul ei ole midagi selge, ma alles koban pimeduses. See oli esimene kobav katse midagi uut luua. Kobav mõte. *Uus ilmub kobades ja argsi / ja vaidlust tõstab alati. A. Sang. || käsikaudu liikudes kuhugi minema. Vanamees kobas pimedas kuidagi ukse juurde. *Meie kobasime kottpimeduses tüki aega ühest uulitsakõverikust teise. E. Bornhöhe. || (uurivalt, kontrollivalt) kompima. Kobasin käega haiget kohta, muhku peas. Püüdis tüdrukut, tüdruku rindu kobada. Läbiotsijate käed kobasid ta keha. Kobasin läbi paberi pakis olevat eset. Lihunik kobas looma selga ja kaela. *Ta [= hobune] kobab mu nägu ja käsi oma sametmokkadega .. J. Peegel. | piltl. Helgiheitjate kiired kobasid taevast. Kogu tema jutt oli kuidagi kobav. *Ta pilk kobas Eeva vorme kerge lillelise suvikleidi alt. L. Anvelt. || piltl ebakindlalt, sõnu otsides, takerdudes rääkima. *Kütt alustas visalt, kobades ja kokutades, aga pikkamisi rääkis enda soojaks .. O. Tooming. *".. Sa seda – Saima asja ... tead?” kobas vend kohmetult. A. Sinkel.
2. hrv kobima. *Mees istus pilgu sõnatult. Siis kobas püsti ja pöördus minema. A. Mälk.

kodu|kuub
kodus kantav (kerge) kuub. Istus teleri ees kodukuues ja toatuhvlites.

koduselt ‹adv›

1. kodule omaselt, kodus toimuvalt, esinevalt vms. Ta oli koduselt riides. *.. oli toonud koduselt meisterdatud lapsevankri välja päikse kätte ja veeretas seda. A. Mälk.
2. nagu kodus; vabalt, sundimatult, mitteametlikult. Tundis end siin koduselt, ent veel kodusemalt Antsu pool. Seltskond istus koduselt kamina ees. Asjaajamine käis lihtsalt ja koduselt. Seadis end katusekambris koduselt sisse. Ta hakkas mind kohe koduselt sinatama. Mõlemad naeratasid mulle koduselt. *.. alama rahva hulgas tundsin ennast väga koduselt. G. Helbemäe. || kodutunnet äratavalt. Kõik oli koduselt tuttav, rahulik. Tuli praksus koduselt pliidi all.

kohe ‹-da 2› ‹adj›
kohev. Sügav ja kohe lumi. Kohe muld, liiv. Pinnas oli hästi kohe. Pärm kergitas saia kohedaks. Poiss istus karusambla kohedale mättale. *.. kohedad hallid pilved kuhjusid taeva alla .. M. Pärna (tlk).

kohmetu ‹1› ‹adj›

1. ebakindel ja pisut segaduses teadmatusest, kuidas käituda; ujedalt tagasihoidlik, pisut piinlikkust tundev. Kohmetu nooruk. Laps oli külaliste ees kohmetu. Algul olid mõlemad häbelikud ja kohmetud. Tüdruk punastas ja muutus sellest veel kohmetumaks. Nii kohmetu, et ei saa sõna suust. Tunneb end seltskonnas kohmetuna. Poisi näole ilmus kohmetu naeratus. Heitis juuresolijaile kohmetu pilgu.
2. külmast pisut kange, kohmetanud. Soojendas külmast kohmetuid käsi ahju paistel. *Huhuu oli enese vaipadesse mässinud, oli kohmetu ja kange mängima, istus lõdisedes .. F. Tuglas.
3. (liigutustelt) kohmakas. Vanainimese kohmetud sõrmed. *Ta oli kasvult üle keskmise, nõtke rühiga, liikumisel pisut nurgeline ja kohmetugi. M. Metsanurk.

koht ‹koha 22› ‹s›

1. (kõige üldisemalt:) ruumi, pinna, joone punkt v. piirkond; (hrl. kitsamalt:) maa-ala, piirkond, paik maastikul, looduses; asu-, toimumispaik. Looduslikult kaunid kohad. Eesti lumerohkeim koht. Seda kohta ei ole kaardile märgitud. Pealetung algas mitmest kohast korraga. Kõrts oli hea koha peal: teede ristumiskohas. Maja asub pisut kõrvalises kohas. Tee on mõnes kohas halb. Kõrgematelt kohtadelt on lumi juba sulanud. Jõudsin ikka samasse kohta tagasi. Paistab, et oleme õigesse kohta jõudnud. Madalamates kohtades on põld veel pehme. Sellele taimele sobivad poolvarjulised kohad. Jões on kärestikulisi kohti. Ära hüppa vette tundmatus kohas! Otsiti kaevu puurimiseks sobivat kohta. Matkajad istusid tuulevarjulisse kohta puhkama. Kus kohas sa elad? Kus kohal see juhtus? Kust kohast sa selle kivi leidsid? Kuhu kohta me puu istutame? Temataoliste koht pole meie hulgas. Mul ei ole kohta, kus elada. Jooksjad asusid kohtadele. Asus rivis oma kohale. Pealtvaatajad võtsid aegsasti mäeveerul kohad sisse. Jälgis kõike kohalt liikumata. Poiss seisis nagu kohale naelutatud. Koera koht pole toas. Riiulile ei leidunud toas enam kohta. Vana koli koht on pööningul. Raamatud tuleb oma kohale tagasi panna. Pange, jätke kõik asjad omale kohale! Igal asjal olgu kindel koht. Tõstis asju ühest kohast teise. *.. mul oli korraga selge, et ei siin ega selle tüdruku seltsis ei ole minu koht. M. Metsanurk. | piltl. Ta pole veel leidnud oma kohta elus. Feodaalkord loovutas koha kapitalismile. Need laulud on võitnud kindla koha meie kooride repertuaaris. || ‹mitmuse väliskohakäänetes› (kasut. vahel keskusele vastandatud provintsi, perifeeria ja neis esinevate asutuste märkimiseks); siin adverbid kohapeal, kohapeale, kohapealt sobivamad. Kohtadel oodati keskuse korraldusi. Kohtadelt saabunud teadetest nähtub, et .. || (asutuse, maja, ruumi vm. kohta). Klubid, teatrid, kinod jm. avalikud kohad. Kohvik oli koht, kus kokku saadi. Mul ei tule võõras kohas und. Varas toimetati kindlasse kohta. See ajakiri oli veel ainus koht, kus sai midagi tõsisemat avaldada. Hea koht kõnek käimla, WC.
▷ Liitsõnad: allika|koht, ankru|koht, asu|koht, asula|koht, avarii|koht, ehitus|koht, einestamis|koht, elu|koht, hargnemis|koht, haua|koht, hiie|koht, hoiu|koht, hukkamis|koht, jalutus|koht, joogi|koht, jooma|koht, kaevu|koht, kalapüügi|koht, kalme|koht, kasvu|koht, kaubitsemis|koht, keedu|koht, keeru|koht, kinnipidamis|koht, kinnitus|koht, kodu|koht, kogunemis|koht, kohtumis|koht, koolme|koht, koondumis|koht, kooskäimis|koht, kudemis|koht, kultus(e)|koht, kuriteo|koht, kurvi|koht, käänu|koht, laagri|koht, laske|koht, leiu|koht, lemmik|koht, linna|koht, lodu|koht, lohu|koht, läbikäigu|koht, lähetus|koht, lähte|koht, maa|koht, maabumis|koht, maandumis|koht, marja|koht, matmis|koht, matuse|koht, müügi|koht, nõupidamis|koht, ohverdus|koht, pagendus|koht, parkimis|koht, peatus|koht, peidu|koht, pesa|koht, pesemis|koht, pesitsus|koht, plahvatus|koht, prügiveo|koht, puhke|koht, pöörde|koht, püügi|koht, raie|koht, randumis|koht, ristumis|koht, seene|koht, sidumis|koht, siht|koht, sonni|koht, sooniku|koht, suitsetamis|koht, sukeldumis|koht, suplemis|koht, suplus|koht, suvitus|koht, söötmis|koht, sündmus|koht, sünni|koht, talvitumis|koht, talvitus|koht, tapmis|koht, tegevus|koht, tekke|koht, telkimis|koht, ukse|koht, vaate|koht, vaatlus|koht, varitsus|koht, veevõtu|koht, võistlus|koht, väljasõidu|koht, õnge|koht, õnnetus|koht, äravoolu|koht, ööbimis|koht, ühinemis|koht, ülekäigu|koht, ülesõidu|koht, üleveokoht.
2. kindel ettenähtud paik istumiseks, kuskil asumiseks, viibimiseks (mingis ruumis). a. (istekoht). Rida 7, koht 8. Saal oli viimse kohani välja müüdud. Kellelegi, kellegi jaoks kohta hoidma, kohta kinni panema. Kellelegi kohta pakkuma. Kas see koht on vaba? Vahetasime naabriga kohad. Sain rongis, lennukis aknaaluse koha. Õpilane istus kohale, vastas kohalt. Pärast tantsu lõppu saatis noormees tütarlapse kohale. b. (asumiseks, viibimiseks). Ehitati uus paarisaja kohaga haigla. Lasteaias on sada kohta. Hotellis polnud ühtki vaba kohta. Õpilased kindlustatakse kohaga ühiselamus. Valmis 250 kohaga laut 'laut 250 looma jaoks'.
▷ Liitsõnad: au|koht, iste|koht, kajuti|koht, magamis|koht, seisukoht; haigla|koht, sõime|koht, voodi|koht, õpilaskoht.
3. keha, eseme, hoone jne. kitsam piirkond. Haige, valus, muljutud, marraskil koht. Sai kolmest kohast haavata. Ristluude kohalt hakkas valutama. Pehme, hea koht kõnek tagumik, istmik. Lõikab õuna küljest plekilised kohad ära. Pirukas on mõnest kohast kõrbenud. Kampsun on mitmest kohast katki. Katus jookseb mitmest kohast läbi. Siin pole keegi puhastanud – tolmu kõik kohad täis. || piltl teat. (häiriv, vaeva tegev, puuduseks olev) asjaolu, nähtus, seik kellelgi v. milleski. Ma tunnen suurepäraselt tema nõrku kohti. Pilge tabas vastase hella kohta. Teose, teooria nõrgad kohad ilmnesid peagi. *See oligi Helmi valus koht. Ta oli juba seitsmeteistkümne-aastane, kuid ikka veel isa ülalpeetav. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: luupekse|koht, meele|koht, oimu|koht, põlve|koht, ristluu|koht, taljekoht; haava|koht, joote|koht, jätku|koht, keevitus|koht, liite|koht, murru|koht, oksakoht; kesk|koht, vahekoht; eba|koht, kitsaskoht.
4. katkend, osa, lõik, lause vms. Kriipsutas raamatus tähtsamad kohad alla. Lugemine jäi huvitava, põneva koha peal pooleli. Luges kirjast paar kohta ette. Mõni koht ettekandest jäi selgusetuks. Orkestriproovil korrati raskemaid kohti. *Jutt algas nagu samast kohast, kus see kevadel Jürna lahkudes oli katkenud. A. Kalmus.
5. ameti-, töö-, teenistuskoht. Sain hea, korraliku, tasuva, kõrgepalgalise koha. Soe koht 'mugav, rahulik, tasuv teenistus- v. töökoht'. Töötab vastutusrikkal, juhtival kohal. Vakantne, vaba koht. Kohta vahetama, kaotama. Kedagi kohalt vallandama, teisele kohale üle viima. Kedagi kohale kinnitama, määrama. Ta edutati kõrgemale kohale. Ta võeti kohalt maha, vabastati töökoja juhataja kohalt. Võttis end kohalt lahti, tuli koha pealt ära. Asub uuele kohale. Sai joomise pärast kohalt lahti. Asutuses koondati kolm kohta. Töötab kahel kohal, poolteise kohaga. Tööline jäi kohata. Talle öeldi koht üles. Otsib paremat kohta. Käis mitmel pool kohta kuulamas. Vaatan endale kontorisse mingi väikese koha. Talle pakuti meistri kohta. Seltsi esimehe, osakonnajuhataja koht. || saadikukoht. Konservatiivid said parlamendis üle poole kohtadest.
▷ Liitsõnad: direktori|koht, inseneri|koht, kirjutaja|koht, kojamehe|koht, koolmeistri|koht, laborandi|koht, madruse|koht, ministri|koht, teenija|koht, treeneri|koht, valvuri|koht, õpetaja|koht, õpipoisikoht; põhi|koht, töökoht.
6. asend, seisund, positsioon. Auhinnalised kohad. I ja III koht kuulusid meie sportlastele. P. Keres tuli esimesele kohale, saavutas esimese koha. Mitmendal kohal meie võistkond on? Naiskond langes tänavu paari koha võrra tahapoole. Esimesed kohad läksid külalisvõistlejatele. Hiina on elanike arvult esimesel kohal maailmas. Aiandus on hõivanud ta elus tähtsa, keskse koha. P. Vallakule kuulub eesti novelli arenguloos silmapaistev koht. Kaks kohta pärast koma.
▷ Liitsõnad: auhinna|koht, esi|koht, medali|koht, punktikoht; juhi|koht, liidrikoht.
7. talumajapidamine (eelkõige selle maa). Suur, väike, kehv, vilets, jõukas koht. Kohta pidama. Ostis koha mõisa käest päriseks. Andis koha rendile, müüs ära. Koha päris vanem poeg. Vanaperemees kirjutas koha tütre nimele. Koht on võlgades, läheb oksjoni alla. Koha peal oli tublisti võlga.
▷ Liitsõnad: asuniku|koht, isa|koht, kandi|koht, kolmepäeva|koht, kuuepäeva|koht, ostu|koht, popsi|koht, puumaa|koht, rendi|koht, sauna|koht, talu|koht, uudismaa|koht, vabadiku|koht, üksjalakoht.
8. teat. ajaline moment v. pikem lõik. Ütle siis parajal kohal sõna sekka. 19. sajandi 30-ndad ja 40-ndad on meie ajakirjanduse ajaloos tühi koht. *Temal oli elus aga kümnete aastate pikkune tühi koht. J. Mändmets.

kohvi|laud
kohvijoomiseks kaetud laud. Hommikune, pidulik kohvilaud. Kohvilauda katma. Külalised paluti kohvilauda. Pere istus parajasti kohvilauas. Kohvilauas kaldus jutt päevasündmustele. Pere tõusis kohvilauast. Suurt pidu ei tehtud, korraldati vaid väike kohvilaud.

koketselt ‹adv›
(< koketne). Koketselt naeratama. Istus, jalg koketselt välja sirutatud. Kübar on koketselt ühele kõrvale lükatud.

kolde|kivi
kolde juures olev (iste)kivi, lõukakivi. Vanaeideke istus koldekivil.

kolin ‹-a 2› ‹s›

1. (tugev) keskmise kõrgusega müraline heli. Laudade, pleki kolin. Veerevate vaatide kolin. Trammi, vankri kolin. Kostis tooli kukkumise kolin. Riiul läks suure kolinaga ümber. Trepilt kostis kolinat ja samme. Keegi ei tule nii suure kolinaga kui sina. Ärkasin mingi kolina peale. Viskas puusületäie kolinal põrandale. Kivid kukkusid kolinal autokasti. *Klass istus pingiklappide kolinal kohale. J. Sarapuu.
2. vedeliku kiirel voolamisel tekkiv (tugev) madal heli. *Aga vesi ei läbenud lõpuni oodata, murdis ise [tõkkest] läbi, .. pistis kolinal ja vahutades jõe poole. A. H. Tammsaare. *Ja kolinal kaob viin Kaarli kurku. R. Roht.

kompvek ‹-veki, -vekki 21› ‹s›
suhkrust, siirupist ja mitmesugustest lisanditest väike maiustus. Värvilistes paberites kompvekid. Ostis poest pool kilo kompvekke. Laps sõi, imes, lutsis kompvekki. || piltl kena, meeldiv isik, ese vm. Kena aruanne, päris kompvek kohe. *„Nägid, kui kena tüdruk tol sellil [autos] kõrval istus ... Kompvek!” hüüdis Tõldsepp Antole .. E. Rannet.
▷ Liitsõnad: iiris|kompvek, jõulu|kompvek, karamell|kompvek, klaas|kompvek, koore|kompvek, köha|kompvek, lagritsa|kompvek, likööri|kompvek, nääri|kompvek, piparmündi|kompvek, pumati|kompvek, purgi|kompvek, pähkli|kompvek, soja|kompvek, šokolaadikompvek.

kong ‹-i 21› ‹s›

1. väike suletav ruum (näit. vanglas, kloostris). Rõske, külm, läppunud õhuga kong. Vangla trellitatud akendega kongid. Surmamõistetute kong. Vangid heideti, pisteti lossikeldri kongidesse. Kõige kardetavamaid kurjategijaid hoiti eraldi kongis. Munkade askeetlikud kongid. *Elna istus tühjas toas nagu nunn kongis .. M. Traat. || väike armetu tuba vm. ruum. Meie tuba oli pikk kitsas kong ärklikorrusel. Korralikku tuba oli raske saada, ta elas mingisuguses kongis.
▷ Liitsõnad: munga|kong, nunna|kong, piina|kong, vangi|kong, ühis|kong, üksikkong; toakong.
2. van kuut, putka; puur. *.. Seku istus oma kongi ees ja kratsis kirpe. M. Aitsam. *Vanasti olid Sangel kosklate jaoks puurid üleval, pakkudest õõnestatud ja laudadest kokkulöödud kongid, kuhu nad meelsasti pesa tegid. H. Jõgisalu.
▷ Liitsõnad: kana|kong, koera|kong, tuvikong.
3. tõlla, kalessi vm. sõiduki kumm. *Eemalt paistis tõld kolme hobusega rinnu, kong üles tõmmatud, kutsar pukis. E. Särgava.
4. mäend tõstuk kaevise, materjalide ja seadmete, samuti inimeste transportimiseks šahtis
5. ‹liitsõna järelosana› kõnek inimese kohta käivates halvustavates v. sõimusõnades
▷ Liitsõnad: täikong.

konka ‹6› ‹s›
van hoburaudtee, ka selle vagun. Istus konkale ja sõitis koju. *Teel Kadriorgu ajab konka minust võidurõõmsalt mööda. H. Raudsepp.

konukil ‹adv›
kooku vajunult (istukil), konutades. Vanamees istus konukil voodiserval.

konutama ‹37›

1. kössis v. pea norus istuma; tüdinult, igavledes hrl. tegevusetult (pikemat aega) istuma v. seisma. Konutab taburetil, paku otsas, tugitoolis. Haige konutas voodiserval. Voorimees konutas sõitjaid oodates pukis. Vanamees konutas ahjusuu ees ja vahtis tulle. Istus laua äärde ja jäi käsipõsakile konutama. Konutasime jaama ooteruumis pingil. Konutas aknal ja vahtis möödaminejaid. Tule välja, mis sa seal nurgas konutad! Poisid konutasid kuuse all vihmavarjus. Konutas lõdisedes mingis kangialuses. Hakkame pealegi minema, mis siin ikka konutada! Tule tuppa, mis sa väljas konutad! Lasipuu ääres konutas paar hobusesetukat. Lehmad konutasid küüru tõmbunult külma vihma käes. Üksik vares konutas männi otsas. || piltl (eraldi, otsekui kössi vajunult, mahajäetult asuvate hoonete, asjade jms. kohta). Muudest hoonetest eemal konutab vana rehi. Keset heinamaad konutas üksik küün. Õuenurgas konutas vana ratastraktor. *..nurgas konutas helekollane kummut.. A. Jakobson.
2. kestvamalt ühes paigas üksluiselt viibima, vahelduseta v. vastumeelselt asuma. Ta ei käi kusagil, aina konutab kodus. Jüri konutas mitu päeva metsas paos. Kahetses, et nii kauaks siia kolkasse oli konutama jäänud. Konutasin aastaid mingis kontoris. Konutate siin üksikul saarel ega teagi, mis maailmas sünnib!

koogutama ‹37›

1. (korduvalt) kooku tõmbuma, küürutama v. kummardama. Istus ja koogutas end edasi-tagasi. Istub voodi veerel ja koogutab jutu juurde ülakehaga. Mehed koogutasid end laua kohale kaarti uurima. Mees koogutas end aknast välja, et paremini näha. Koogutas keha kummarduseks. Uksehoidja koogutas kummardusi teha. Eideke koogutas ikoonide ees. Musulmanid koogutasid palves Meka poole. Ei maksa sakste, ülemuste ees koogutada. Mine magama, mis sa siin laua taga koogutad! 'tukud'. | piltl. Puud koogutasid tuule käes. *.. müttab hommikust õhtuni ekskavaator, koogutades alatasa oma teraskaela. P. Haavaoks. || kummargil, küürutades töötama v. midagi tegema. Ega kerge olnud kartulivaol koogutada. Töökojas oli mehi mootorite kohal koogutamas. || kõngutama, noogutama. Vanaisa koogutas raugalikult pead. Hobune koogutas pead, peaga. *Vanker liikus mäkke, selle taga astusid koogutades lehmad .. I. Saks (tlk).
2. konutama. *Äss koogutas kuiva kraavi põhjas üsna maadligi ja oli haige või oimetu. L. Vaher. *..ainult tahmased korstnatüükad koogutasid tuha keskel .. A. Beekman.
3. koogu abil vett võtma. *Tuleb suvise kuumaga heinaline Andrese õue, palub luba kaevust vett koogutada. E. Maasik.
4. murd (toor)nahka kaapides pehmendama. *Siis võttis ta pargitud lambanahad ja sidus nad oksa külge ja koogutas pehmeks.. A. Schmuul.

kooli|pink

1. pingist ja madalast kirjutuspuldist koosnev mööbliese klassis. Klassitoas oli kolm rida koolipinke.
2. piltl kool, kooliskäimine, koolis õppimine. Asus, istus koolipinki veel vanas eas. Seda õpetati meile juba koolipingis. Alles koolipingist tulnud nooruk.

koor2 ‹-i 21› ‹s›

1. ehit kiriku idaosas olev ruum (v. pikihoone idaosa), kus asetseb peaaltar, altariruum
2. kirikus pikihoone lääneotsas olev rõdu, millel paikneb orel, oreliväär. Orel kooril hakkas mängima. Lauljad läksid trepist üles koorile. *Iga pühapäev istus Leena köstri kõrval kooril.. J. Mändmets.

koorem ‹-rma, -rmat 2› ‹s›

1. korraga vankril, reel, autol vm. veokil transporditav materjal, esemed, inimesed vms. Kõrge, suur, raske, väike koorem. Koorem laudu, heinu, puid, liiva, kive, loomi. Mitu koormat vilja. Koormat maha laadima, peale laduma, kinni siduma. Reel oli koorem lapsi. Vankril oli kohvrite ja muude pakkide koorem. Hobune veab koormat. Koorem läks ümber, jäi porisse kinni. Isa andis alt heinu kätte ja Jüri tegi koormat. Autol on koorem peal. Poiss istus vankril koorma otsas. Heinad aeti koormast lauda peale. Koormas oli tonn heina. Rändkaupmeeste koormates oli väga mitmesugust kaupa. Peatuspaigas võeti kaamelitelt koormad. *Paadivanemad ja ülemad valvaku, et mõni laev ei oleks liias koormas.. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: halu|koorem, hao|koorem, heina|koorem, kala|koorem, kauba|koorem, kivi|koorem, koli|koorem, koti|koorem, kraami|koorem, kruusa|koorem, laua|koorem, liiva|koorem, moona|koorem, mulla|koorem, palgi|koorem, puu|koorem, saagi|koorem, sõnniku|koorem, vara|koorem, viljakoorem; auto|koorem, hobuse|koorem, laeva|koorem, ree|koorem, vankrikoorem.
2. kandam. Võttis koorma turjale ja läks. Laadijad olid raskete koormate all küürus. *..kui söandaksin sind sülle võtta ja kanda kätel, mu vaev oleks ju nii väike ja mu koorem kebja. A. H. Tammsaare. | piltl. *Iida andis mulle terve koorma tervitusi kaasa koduste jaoks. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: lume|koorem, marjakoorem.
3. piltl (raskuste, ebameeldivate asjaolude, murede vms. kohta). Aastate koormast hoolimata on ta veel küllalt reibas. Maksude, kohustuste koorem rõhus. Sõjakulud lasusid raske koormana rahva õlgadel. Abielu, kooselu muutus talle koormaks. Haige inimesena olen ma sulle koormaks. Süütunne lasus koormana hingel. Raske koorem langes südamelt. Olen harjunud oma koormat kandma.
▷ Liitsõnad: elu|koorem, häbi|koorem, maksu|koorem, mure|koorem, patu|koorem, süü|koorem, töö|koorem, vastutus|koorem, võlakoorem.

koormama ‹koormata 48›

1. koormaga varustama, midagi koormaks peale panema. Reed koormati mitmesuguse varustusega. Kaupadega koormatud auto. Pakkidega koormatud käru. Raskelt koormatud laev, kaamelid. || mitmesuguseid asju rohkesti v. ülemäära kanda panema v. võtma. Laud oli koormatud söökide ja jookidega. Istus paberitega koormatud töölaua taga. Võta vähem pakke, ära koorma end! *..suurte kottidega koormatud naised vaarusid kodu poole.. M. Unt. || (tegevuse, ülesannete, kohustuste vm. (rohke) koorma pealepanemise v. endale kanda võtmise kohta). Olen tööga, mitmesuguste ülesannetega väga koormatud. Oskar on sel nädalal väga koormatud: tal on vaja mitu tööd lõpetada. Elanikkonda koormati üha uute maksudega. Võlgadega koormatud talu. Hüpoteegiga koormatud kinnistu. Ma ei taha sind oma muredega koormata. Miks koormata end vastutusega? Koormas oma hinge raske süüga. Midagi enam lisada ei või, õppekava on niigi koormatud.
2. (liigseks) koormaks olema. Õunad koormasid raskelt oksi. Järsk mäkketõus koormas südant. Õhtusöök ei tohi liigselt koormata seedeelundeid. Tähtsusetute faktide meelespidamine koormab asjata mälu. Koormavad võlad, maksud. | koormav tülikas, ebamugav; üle jõu käiv, tüütav, raske. Kohustus muutus koormavaks. Peab distsipliini endale koormavaks. Kas nii paljude asjadega tegelemine sulle koormavaks ei muutu? Tundus, et sõprade selts oli talle koormav. || piltl koormana (3. täh.) rõhuma, rusuma, piinama, vaevama. Mure koormab südant. Raske kuritegu koormas mehe hinge. Teda koormavad mingid vanad patud, sünged mõtted. Mis sind rõhub ja koormab? *Miski ei koorma mõtteid, maailm on lihtne, tore ja ilus. T. Vint.
3. tehn koormust peale panema, koormusega varustama. Tehast oleks võimalik rohkem koormata. Elektriliinid on õhtuti väga koormatud.
▷ Liitsõnad: ala|koormama, ülekoormama.

koos
I. ‹adv›
1. ühte kohta, üheks rühmaks koondatult v. koondunult, ühe rühmana. Siin-seal istus mehi rühmiti koos. Seisti kobaras koos. Kivid on hunnikus koos. Paberid on kaante vahel koos. Pael hoiab juukseid koos. Reisitarbed on kohvris koos. Minu asjad on koos, võime teele minna. Vili on suurelt osalt koos 'koristatud'. Doktoritöö materjalid on koos. Vajalikust summast on veerand koos. *Arno püüdis oma mõtteid koos hoida.. O. Luts. || ühes tervikus, üht tervikut moodustavana. Lahtivõetud mootor on jälle koos. Raamat on nii lagunenud, et vaevalt seisab koos. Kuur on laudaga ühe katuse all koos. Näitetrupp püsis koos ainult ühe aasta. Neid hoiab koos ainult harjumus. Kaup, kaubad on koos 'millegi suhtes on kokku lepitud'. *..need olid smuuliliku huumoriga vürtsitatud elujuhtumid, kus tõde teinekord vaid sellepärast koos seisis, et valeks tunnistamine vajanuks oma silmaga nägemist.. Ü. Tuulik. || (kohaloleku, koosolemise, ka kogunemise, kokkutulemise kohta). Üle hulga aja oli jälle terve pere, meie kamp, lõbus seltskond koos. Muist külalisi oli juba koos, muist alles tulemata. Spordivõistlustel oli rahvast murdu koos. Rahvamajas käis palju noori koos. Komisjon istus mitu korda koos. Möödunud nädalal oli ministeeriumis koos kalanduse ekspertgrupp.
2. väga lähestikku v. päris vastamisi. Seisab, kannad koos. Istus, põlved koos, käed põlvedel koos. Nad arutasid midagi, pead koos. Tülitsejad olid peagi käsitsi, rinnutsi koos. Nad on karvupidi koos. Uksepooled seisid tihedalt koos. Toas on otsakuti koos kaks voodit. | (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Nad on alatasa ninapidi koos. Elati väikeses toauberikus, pead-jalad koos. Pea oma suu, lõuad koos!
3. ühes, seltsis (kahe v. mitme olendi, eseme, nähtuse kohta); ühiselt, üheskoos. Kahekesi, mitmekesi, hulgakesi, kõik, mõlemad koos. Lindat ja Antsu nähti sageli koos. Lastena olime, hullasime, mängisime sageli koos. Me tulime Peetriga kogu tee koos. Käis vennaga sageli koos jahil. Lähme koos koju! Koos on julgem liikuda. Poisid kasvasid koos üles. Tule, istume veidi koos ja ajame juttu. Nad pole ametlikult abielus, elavad niisama koos. Lõpetasime koos ülikooli. Lehmad ja lambad lasti koos karjamaale. Neid ravimeid ei tohi koos tarvitada. Sa oled õnnega koos 'sul on õnne', et nii hea korteri said. *..suure osavusega mässis ta orava maapinnal rätiku sisse ja pistis rätikuga koos korvi. J. Vahtra.
4. millegagi kaetud v. määrdunud. Kingad on poriga paksult koos. Riided olid tolmuga koos. Lusikas on veel meega koos. Sõrmed olid tindiga koos. Laste suud olid moosiga koos. Su püksisäär on millegagi koos.
5. hrl. ühes verbiga seisma osutab millegi koosnemisele teat. osistest. *Koos seisis kihelkonnakohus kohtuhärrast, keda mõisnikud valisid ja kolmest kõrvalistujast.. A. Kitzberg. *Söömisest ja magamisest karihiire elu õieti koos seisabki. F. Jüssi.
II. ‹prep postp› [komit]
1. ühes (sama tehes, sama laadi tegevusest v. protsessist osa võttes), kellegi seltsis (vahel lähedane sidesõna ja funktsioonile). Läks, tuli koos teistega, teistega koos. Tule koos Antsuga! Madli elab seal koos oma vanema tütrega. Ta töötas mõnda aega koos Arturiga. Kutsu ta abikaasaga koos! Isa läks pojaga koos linna. Meie koos Mardiga juba lõpetasime töö. Teda jäid leinama naine koos kolme lapsega. Küün koos rehealusega süttis põlema.
2. ühes (hrl. esinemusest, olemasolust rääkides). Koos kartulitega, kartulitega koos on kotti sattunud ka paar kivi. Koos raamatutega saadeti see kiri. Ta maeti koos teiste võitlejatega ühishauda. Võõrkeelsed lausenäited esitatakse tõlkega koos. Talle anti üle diplom koos rahalise preemiaga. Lepp koos pajuga moodustas siin läbipääsmatuid padrikuid. Kaassõnad esinevad kõige sagedamini koos nimisõnadega. || rõhutab millegi kaasasolu v. kaasaarvatust; sün. tükkis (sobib mõnikord). Rebis taimed koos juurtega, juurtega koos välja. Kaotas rahakoti koos dokumentidega. Ta müüks oma sõbrad koos naha ja karvadega, et aga ise karjääri teha.
3. märgib mingi sündmuse v. olukorra samaaegsust mingi teise olukorra v. sündmusega. Juhan tõusis hommikul koos päikesega, päikesega koos. Koos temperatuuri tõusuga suureneb ka aurustumine.
4. millegagi ühenduses, seoses. Olud ja inimeste suhtumine muutuvad koos ajaga, ajaga koos. Koos Forseliuse surmaga lõppes ka tema kooli tegevus.

kori ‹korju 32› ‹s›
seljatugi, leen. Kõrge korjuga toolid. Nõjatusin pingi kõrgele nikerdatud korjule. Ta istus korvtoolis, selg vastu korju. || kanakorv, kresla. *Lähenes suur must hobune, kõrge korjuga saan järel. J. Vorms.
▷ Liitsõnad: toolikori.

korjama ‹korjata 48›

1. kusagilt midagi (ära v. üles) võtma; siit-sealt vähehaaval v. osakaupa midagi koguma. Marju, seeni, lilli korjama. Raasukesi, palukesi korjama. Esimesed kurgid korjati kasvuhoonest juba talvisel pööripäeval. Korjasin korvi pähkleid täis. Korjas maast paar roostetanud naela. Korjab vaost, masina tagant kartuleid. Riknenud porgandid korjatagu tervete hulgast välja. Korjake paberitükid, suitsukonid põrandalt paberikorvi. Kivid korjati põllult hunnikusse. Lõkke tegemiseks korjasime metsa alt kuivi oksi. Perenaine korjas nöörilt pesu (ära). Raamat korjati müügilt (ära). Ta korjas allkirju, liikmemakse. Vanavara, etnograafilist materjali korjama. Mesilane korjab õitelt mett. Kõrtest kubu korjatakse. *..ühe päeva kõhutäie korjavad loomad ka lepiku alt. A. H. Tammsaare. | piltl. Korjab raamatutest tarkust, teadmisi. Korjad sealt endale veel haiguse külge. *Tulid ju kaks päeva, mil puhata võis ja uut jõudu korjata.. E. Aspe. || kogumise eesmärgil kirja panema v. helilindistama. *Meie korjame keelt, murret, igasuguseid jutte ja ütlemisi. Me oleme filoloogid. J. Smuul. || inimesi (kokku) koguma. Buss korjas tee pealt inimesi peale. *Ta korjas hulga talupoegi .. enese ümber, tungis mõisade ning losside kallale.. E. Bornhöhe. || kõnek väljaspool abielu last saama. Mine tea kust väntsaka korjas. *Koju jäänud veel poolõde Rosaalie. Ema tüdrukupõlves korjatud laps. H. Sergo.
2. (säästes, kokku hoides) tagavaraks koguma. Raha, vara korjama. Mul on juba kenakene summa korjatud. Vanaisa oli aastatega suutnud korjata paar tuhat krooni. Töö ja vaevaga korjatud kopikad. Perenaine korjas koort, kuni kauss täis sai. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa.
3. hrv koristama. *..murumunana ümmargune Liida korjas käsirehaga puhtaks põõsaaluseid, kuhu Erni hobusega ligi ei pääsenud. T. Lehtmets. *Ta istus tugitooli, tõmbus kerra, korjas paksudes villastes sokkides jalad istmiku alla.. M. Traat.
4. van korjuma. *Oru põhja korjas vett ja lumi sulas peagi mustaks ja näotuks lobjakuks. J. Mändmets.

korrus ‹-e 4› ‹s›

1. hoone osa, mille moodustavad ühel rõhttasandil asuvad ruumid, majakord. Esimene, teine, kümnes korrus. Elan kolmandal, üheksandal, alumisel, ülemisel korrusel. Lähen neljandale korrusele. || millegi muu korrusetaoline osa. Ta istus bussi, trammi teisel korrusel. *Üks teise korruse sõiduteedest, Corso Francia Roomas. H. Matve.
▷ Liitsõnad: all|korrus, allmaa|korrus, katuse|korrus, keldri|korrus, maja|korrus, mansard|korrus, pool|korrus, pööningu|korrus, sokli|korrus, vahe|korrus, ärkli|korrus, ülakorrus; laevakorrus.
2. mäend strekkidega ja kaevandusvälja piiridega piiratud kaevandusvälja osa

kortsus|näoline
*Siin istus ja norises magada kortsusnäolisi taate.. E. Tennov.

korv ‹-i 21› ‹s›

1. punutud, hrl. pealt lahtine ning enamasti sangaga nõu millegi kandmiseks v. säilitamiseks. Vitstest, laastudest, männijuurtest korv. Kaanega korv. Korvi punuma, tegema. Korv munadega, pähklitega. Marjad korjati, nopiti korvi. Õunad on korvis. Korv on täis, tühi. Korv käes, käe otsas. Kannab rasket korvi. Tõi korviga keldrist kartuleid. Korviga veinipudel. *Veab vabrikust müügikohtadele korve ja kaste õllepudelitega, karastava puuviljajoogiga. L. Kibuvits. || korvitäis (ka mõõduna). Korv õunu, porgandeid. Võtsin käsitsi kolm korvi kartuleid. Joodi ära korv õlut.
▷ Liitsõnad: kande|korv, kartuli|korv, käsitöö|korv, lille|korv, lõnga|korv, marja|korv, muna|korv, ostu|korv, pesu|korv, pudeli|korv, saia|korv, sibula|korv, toidu|korv, turu|korv, viina|korv, õlle|korv, õmbluskorv; juur|korv, laast(u)|korv, peerg|korv, peeru|korv, roog|korv, traat|korv, vits|korv, õlgkorv.
2. (eelmist meenutavate sõidukiosade kohta). Isa juhtis mootorratast, mina istusin korvis. Põhuveoks kinnitati vankrile peale pulkadest korv. *On ilus vanker, korv nikerdatud, et lust on vaadata. K. A. Hindrey. *Kõige kõrgemale mastile oli kinnitatud korv, kus istus madrus. H. Treimann (tlk).
▷ Liitsõnad: heina|korv, kana|korv, külg|korv, masti|korv, põhu|korv, ree|korv, vankri|korv, veokorv; paberi|korv, prügi|korv, rinna|korv, suukorv.
3. (korvpallis:) tagalaual asuv võrguga metallrõngas. Ta viskas palli puhtalt korvi. Pall tabas korvi. Mängijad kogunesid külaliste korvi alla. Mängis ennast korvi all vabaks. Mäng kulges vahelduvalt: ühe korvi alt teise alla. || punkte (v. punkti) toov vise selles mängus. Viskas, tegi mitu korvi järjest. Sai vabavisetest kaks korvi. || kõnek korvpall, korvpallimäng. Peeter mängib korvi. *Meie poisid on korvis ja võrgus .. üle linna koolide kõige kibedamad. S. Rannamaa.
▷ Liitsõnad: ava|korv, vastu|korv, võidukorv.
4. kõnek mingist ettepanekust äraütlemine, mingi ettepaneku tagasilükkamine. *Et Timo pidi olema Marina Narõškinal kosjas käinud ja korviga tagasi saadetud. J. Kross.

koss ‹-i 21› ‹s›
kõnek
1. jalg. *On mul kossid kõverad või vaatab silm kõõrdi? L. Promet. *Põmm ja ... ja elukas sirakile, kossid taeva poole! H. Pukk.
2. (suur) jalats, kott [kota]. Kossid on katki. Viis oma kossid kingsepale parandada. *Teisel päeval istus [kingsepp] Traatjalg .. vanal toolilogul ja klopsis kiiresti kossidele rupsikuid alla. E. Männik.
▷ Liitsõnad: kinga|koss, saapakoss.
3. kossimäng; selles tarvitatav münt v. luu. Kossi mängima.

kotjalt ‹adv›
(< kotjas). *Hallis ülikonnas mees istus kotjalt oma toolil.. V. Beekman.

kotka|nina
(suur, tugev) kongus nina, kullinina. Kotkaninaga mees. Ta istus laua taga, kuldsed näpitsprillid suursugusel kotkaninal.

kotti ‹adv›
kotti meenutavaks, kotitaoliseks, kotjaks. Kotti vajuma, tõmbuma, venima. Istus püksipõlved kotti. Kuub kiskus, hoidis selja pealt kotti. Silmaalused olid kotti vajunud.

krimpsuline ‹-se 5› ‹adj›
krimpsudega kaetud, krimpsus, kortsus. Krimpsuline nägu, pale. *Toas istus vanamoor, krimpsuline nagu kuivatatud viinamari. T. Hallap (tlk).

kruttima ‹krutin 42›
kõnek
1. nuppu, kruvi vms. keerama; seda keerates midagi reguleerima, eraldama v. kinnitama. Istus raadio juures ja kruttis nuppe. Kruttisin aeg-ajalt raadiot, televiisorit. Tüdrukud kruttisid raadiost muusikat. Kruttis autoakna lahti. Kruttis kella õigeks. Krutib aparaadil kruvisid, ühe mutri küljest. Krutib midagi televiisori kallal, mootori juures. Tal oli rumal komme teise palitunööbist kinni võtta ja seda kruttida. | piltl. *Tänaseks ööks krutitakse siin majas pinge kõrgemale kui kunagi enne, taipab Arve. H. Kiik. || midagi kõverasse, rulli, krussi keerama. Naine krutib juuksesalgu ümber sõrme. Mann kruttis ja krussitas oma juukseid. *Ta võttis rätiku peast ja kruttis sellest .. midagi vorstitaolist, keskelt paksema, tippudest peenema. T. Lehtmets.
2. hrv suunda muutes, ringi keerutades edasi liikuma. Lennuk kruttis end üha kõrgemale. *Olin vist mõttes või muidu nii juhm, et jalgteelt kõrvale olin sattunud ja ikka sügavamale rabasesse metsa kruttisin. E. Vilde.

kuhja|pesa
kuhjalava. *Priidu ise istus võsa veeres vanas kuhjapesas.. P. Vallak.

kuhtuma ‹37›

1. jõuetuks v. viletsaks muutuma, nõrkema, väsima. Eluraskustest, vintsutustest, näljast kuhtunud inimesed. Vanakese nägemine kipub kuhtuma. Lausus seda lootusetu, kuhtunud häälega. *Meeled kuhtuvad, silmad punased – nagu näib! – / rajudest. M. Traat. || raugema, vaibuma; kustuma. Kauged hääled kuhtuvad lämbes öös. Tema huvi, tööhoog, energia kuhtus. Päevavalgus kuhtus pikkamööda. *Tiudur istus, kuni kuhtusid peaaegu kõik hääled.. Ü. Tuulik.
2. närbuma, närtsima; pleekima, luituma, kahvatuks muutuma. Maapealsed taimeosad kuhtuvad püsivate külmade saabumisel. Kuhtunud õied, rohi, ädal. *.. võttis kuhtunud õlgedelt härmase vatmani, ajas selle selga .. K. Saaber. *Ta huuled ja küüned läksid siniseks, näonahk kuhtus halliks ja karedaks. L. Hainsalu.

kui
I. ‹konj› võrdlev sidesõna
1. (esineb sarnasusvõrdlustes:) metafoorsetes võrdlustes.; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi v. adverbi algvõrdega. Mees oli tugev kui karu. Ta oli näost punane kui keedetud vähk. Meri oli sile kui peegel. Ma olen näljane kui hunt. Lapsed on paljad kui porgandid. Poiss on laisk kui kapsauss. Ta on vaene kui kirikurott. Saksa keel on tal selge kui vesi. See on kindel kui aamen kirikus. Ta on niisama vana kui mina. Joob, on sageli täis kui tint, täis kui tina. Ants oli vait kui sukk. Nõnda kui täna pole varem sadanud. *Palaganiuksed olid pärani kui põrguväravad. F. Tuglas. b. kui-konstruktsioon seostub verbiga. Poisid võitlesid kui lõvid. Mis te vahite kui juhmid! Karjus kui ratta peal. Kaagutab kui kana. Poiss lõdises kui haavaleht. Ta istus kui tulistel sütel. Ta jäi seisma kui soolasammas. Ta kadus kui tina tuhka, kui tuul. Ta oli kui hauast tõusnud, kui meelest ära. Vihma sadas kui oavarrest. See mõjus kui välk selgest taevast. Ülikond istub kui valatud. Valu oli kui peoga pühitud. Ma kardan seda meest kui tuld. Hoiab teda kui oma last. *.. ootusärevus täitis koopa, lämmatas laulu ja tantsu, kustutas kära kui kulutule. A. Üprus. c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, harvemini mõne muu noomeniga (välja arvatud adjektiiv). Tüdruk kui elavhõbe. Hambad suus kui rehapulgad. Tal on küüned kui kullil. Ise kui kirp, aga kangust täis. Seal oli rahvast kui murdu. Tal on raha kui raba. Mehe ilme oli kõike muud kui heatahtlik. *Üks neist [= naistest] oli nagu päev, teine kui kuuvalge öö. F. Tuglas.
2. (esineb sarnasusvõrdlustes:) esineb mõnedes väljendites, mis rõhutavad mingi asjaolu, seisundi ülemmäära v. sellele lähenemist. Nad tulid kõik kohale, viimane kui üks. Tunnen siin iga viimast kui rada. Viimne kui toiduraas oli otsas. Täitsin tema vähema kui kapriisi. Mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Ta ei saanud mitte kui millestki aru. Töö on niisama hästi kui lõpetatud. *Pärast lepingu sõlmimist on aga veerand honorarist avansina samahästi kui käes. E. Vetemaa.
3. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. a. alistavas lauses esinevad enamasti korrelaatidena nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi, sedasi, selliselt, niikaua, niipalju jmt. adverbid; sün. nagu (sobib mõnikord). Ilm polegi nii külm, kui naabrid rääkisid. Nii kaugele ma ei julge ujuda, kui Olev ujus. Mul ei ole niipalju raha, kui see ülikond maksab. Sa tegid ikkagi teisiti, kui ema õpetas. b. ebareaalset, näilikku, kujutletavat tegevust v. olukorda väljendavas võrdluse varjundiga viisilauses on öeldis tingivas kõneviisis; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu (sageli sobivad kui asemel). Juss tõttas (nii), kui oleks tuli takus. Oli, kui viibiksime unenäos. Neelatasin, kui oleks midagi kurku läinud. *Mehed vaikisid ja mehed kõnelesid omavahel tasahääli, kui oleks majas olnud surnu. A. Mälk. *Vaatab paljutähendavalt mulle otsa, kui tahaks öelda, et tal olnud õigus. A. Gailit.
4. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlust sisaldavat alus-, sihitis-, öeldistäite- v. täiendlauset (alistavas lauses on hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. sõna). Ei siin aita muu, kui tuleb kiiresti teele asuda. Aadu ei osanud tookord muud ette võtta, kui rääkis asjast isale. Lugu näib selline, kui saaksime kumbki omamoodi armastusest aru. *Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. A. H. Tammsaare.
5. (erinevusvõrdlustes:) esineb adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral (kui-konstruktsioonile vastab sageli elatiiv). Ta on noorem kui mina. Urve on ilusam kui Virve. Uus korter on natuke suurem kui vana. Ants on täna lõbusam kui tavaliselt. Viljasaak oli väiksem kui eelmisel aastal. Ilm tundub soojem kui hommikul. Olukord oli raskem kui kunagi enne. Mis nende meestega peale hakata: üks arem kui teine. Rahvast tuli kokku enam kui tavaliselt. Poiss õpib hoolsamini kui enne. Ära mine ligemale kui vaja! Mis mõjuks paremini kui kiitus! Sinna on tagasi rohkem kui viiskümmend aastat. Meie arvamused langesid ühte enam kui kümnes punktis. Nende vahet ei olnud rohkem kui kolm-neli sammu. Poiss ei saanud vanem olla kui viisteist, viieteistaastane. || teat. suurt määra osutavates väljendites. Asi on hullem kui hull 'väga hull, täiesti hull'. Olukord oli enam kui imelik. Asi on enam kui kahtlane. Selles võib enam kui kahelda. Tule rutem kui muidu!
6. (erinevusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. Rahvast kogunes rohkem, kui osati oodata. Ta teab kaugelt rohkem, kui te arvate. Ülesanne osutus raskemaks, kui oletasime. Me elame paremini, kui me vanemad elasid. *Tunnid kulusid kiiremini, kui seda oleks soovitud. E. Krusten.
7. (erinevusvõrdlustes:) alustab vastandavat kõrvutuslauset. Pigem olen söömata, kui tema käest abi paluma lähen. Ma parem nokitsen kodus midagi teha, kui siin aega viidan. *Ennem laseme Kõrboja võõraste kätte minna, kui pimeda peremehega teda pidada. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset. Uinusin alles siis, kui väljas hakkas valgeks minema. Kell kolm, kui pere lõunalauas istus, helises telefon. Kui ma töö lõpetan, siis ajame veidi juttu. Pärast seda, kui külalised olid lahkunud, heitsime magama. Ta mõtleb enne tükk aega, kui vastab sõbra küsimusele. *Kui Eeva Andrukson jõudis metsast välja, oli päike juba loojenenud. A. Jakobson.
2. alustab täiend- v. aluslauset. Ma mäletan veel aega, kui siin olid põllud. See oli aprilli lõpus, kui ekspeditsioon asus teele.
3. alustab sihitislauset ning on sageli lähedane sidesõnale et (ka siduvale määrsõnale kuidas). Kuulsin, kui aken avati. Ta ei pannud tähelegi, kui isa tuppa astus. Ta nägi, kui koer last hammustas. Juku ei armasta, kui teda töö juures segatakse. Kas mäletad, kui me esimest korda kalal käisime?
III. ‹konj› tingimust väljendav sidesõna
1. alustab tingimuslauset. Kui homme sajab, siis me jõele ei lähe. Kui säärane olukord edasi kestab, on meie lugu väga halb. Kui sa just ei taha, ära siis tule kaasa! Küll ma tulen, kui aega ja tervist on. Kui võimalik, jätaksin sinna minemata. Aga kui pension oleks äkki ära võetud, mis sa hing siis kostad! *.. kõik on arusaadav, kui asja lähemalt vaadata. J. Vahtra. | esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui sõita, siis sõita. Kui juba, siis juba. Kui mitte, siis mitte. Kui töö, siis töö, nii et kondid raksuvad.
2. alustab aluslauset. Teda ei häirinud see, kui mõni asi läkski viltu. *Küll on tore, kui sul on sõber, kellega koos on üle elatud midagi erakordset, mõtles Eduard. E. Krusten.
3. alustab vastandavat kõrvutuslauset (viimane on hrl. pealause ees). Kui näidendi esimene vaatus areneb rahulikult, siis järgmistes tõuseb pinge pidevalt. *Kui mardid soovisid peamiselt põlluõnne, siis kadrid saatsid karjaõnne. Ü. Tedre.
4. alustab tingimuse varjundiga kiillauset. *Teie olete vist, kui ma ei eksi, proua Pihlat? E. Raud. *Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda võiks nimetada – oli Matile mitmes suhtes tuluks. E. Vilde.
5. koos adverbiga mitte alustab tingimuslikku vaeglauset. See oli juba tõrkumine, kui mitte avalik vastuhakk. Poisse oli kolm, kui mitte rohkem. Asjasse suhtuti skeptiliselt, kui mitte isegi eitavalt. *Näen neidudes elu peamist, kui mitte ainukest võlu. H. Luik (tlk).
6. esineb iseseisvate lausete algul. a. alustab soovi, mõnikord ka kahetsust väljendavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui poiss ometi natuke hoolsam oleks! Kui homseks vihm üle jääks! Oh kui sa teaksid, kuidas ma sind ootasin! Kui ta ometi nii ruttu ei oleks lahkunud! *Kui seda metsa ees ei oleks... Juh. Liiv. *„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. A. H. Tammsaare. b. alustab kõhklust, kahtlust väljendavat lauset. Kui õige saadaks talle kirja! Kui siiski sõidaks mõneks ajaks ära! *Senini on olnud päris soe. Kui ei lähe ainult liialt palavaks! A. Mälk. c. alustab viisakat, tagasihoidlikku palvet v. soovi sisaldavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui te tooksite vett! Kui sa laenaksid mulle oma raamatut. Kui te näitaksite mulle seda riiet.
IV. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab tingimuse varjundiga põhjuslauset. *Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. A. H. Tammsaare. *.. ja kui selleta [= klaverita] on saadud seni läbi, miks siis mitte ka edaspidi. P. Pinna.
V. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset; sün. ehkki, kuigi, olgugi et. *Ja tõhk, kui ta oligi väga häbematu, ei julgenud iialgi ronida rebaseurgu. R. Roht.
VI. ‹konj› samastav sidesõna, seob lisandit põhisõnaga. Peeter kui matemaatik armastas täpsust. Neist peeti lugu kui tublidest põllumeestest. Sina kui koosoleku juhataja pead päevakorrast täpselt kinni pidama. Kubism kui kunstivool tekkis 20. sajandi algul. Tunnen teda kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest. See plaan lükati kui vastuvõetamatu tagasi.
VII. ‹konj› ühendav sidesõna, seob koondlause kaht rööpliiget (= nii(hästi) ... kui (ka)). Ta valvas haiget ööd kui päevad. Nüüd hakkas üks kui teine Oskarile appi. Ma olen sellest ühelt kui teiselt midagi kuulnud. *Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. E. Vilde.
VIII. ‹adv› esineb adjektiivide, partitsiipide, adverbide ja indefiniitsete pronoomenite mitu ja palju ees, väljendades määra, astet, ulatust
1. küsiva-siduva sõnana alustab küsimust. a. iseseisva küsilause algul. Kui vana sa oled? Kui kaugel ta elab? Kui kauaks Jüri ära sõitis? Kui palju see maksab? b. alustab sihitislauset. Ütle mulle, kui kaua see võib kesta. Kas sa tead, kui mitu kilomeetrit meil veel minna on? *Kas võis Juulius öelda, kui tõsiselt ta neid katseid oli võtnud? K. Ristikivi.
2. esineb hüüd- v. väitlauses. a. iseseisvas lauses, hrl. selle algul. Kui ilus maja! Kui tugev te olete! Kui noored me veel tookord olime! Oh, kui hea inimene sa oled! Kui parajal ajal sa tulid. Kui ammu see kõik oli! Kui vähe on inimesel vaja, et olla õnnelik! Kui kiiresti lendab aeg! „Kui kahju!” ütles ta kahetsevalt. Hullusti läks, oi kui hullusti! Kui mitu korda olen ma sulle öelnud: ära mine sinna! *„Kuhu su rikkused sulasid?” uriseb Jurnas. „Nüüdsama oli varandust kui palju.” A. Mägi. b. alustab sihitis- vm. kõrvallauset. Ma ei oska öelda, kui suur on tekitatud kahju. Evald ei aimanudki, kui armukade Mare on. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Pani imestama, kui hästi ta orienteerub kõikides üksikasjades.
3. alustab imestust, üllatust, ootamatust väljendavat lauset; sün. kus (sobib sageli). *Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! J. Parijõgi. *Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilveseroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! F. Tuglas (tlk).
4. esineb mitmesugustes kindlakskujunenud umbmäärastes v. määratlevates väljendites, nagu kui tahes, ükskõik kui, (jumal ~ kes) teab kui jt. (vahel ka üksikult samas tähenduses). Olgu vastane kui tahes tugev, Jõnn tuleb temaga toime. Ta pole just (kes) teab kui suur süüdlane. Poiste kuraasi ei jätkunud teab kui kauaks. Tööta ükskõik kui hoolsasti, ikka ei olda rahul. *.. õieti ei saa aru. Ei näe, kas pinguta silmi kui palju. A. Mägi. *Tema saapad enam ei pea vett ega kedagi, aga minu saabastega mine kui sügavast veest läbi. J. Parijõgi. || tähenduses 'kui tahes, ükskõik kui' alustab mööndlauset. Kui kokkuhoidlikult läbi ei ajagi, ikka tuleb rahast puudu. Kui tark ta ka poleks, kõike ta ikka ei tea. *Nii et haiglas ei ole keegi üle kolme päeva, kui kaugelt sa ka pole. V. Vahing. *Väriseja Johannes ei avanud üldse ust, kui palju Kaarel selle taga ka ei koputanud. A. Jakobson.
Omaette tähendusega liitsõnad: enne|kui, just|kui, muud|kui, nii|kui, otsekui

kukal ‹kukla 20› ‹s›

1. inimese v. looma pea tagaosa (koos osa kaelapealsega). Mehe kukal oli karva kasvanud, puhtaks aetud. Vanaemal oli juuksekrunn kuklas, kuklal. Sidus rätiotsad kukla taha sõlme. Sain kukkumisest muhu kuklasse. Lükkas, lõi mütsi kuklasse. Käib, kaabu uljalt kuklas. Heitis, lõi pea uhkesti kuklasse. Istus, pea kuklas, hambaarstitoolil. Silmitses pead kuklasse ajades Oleviste kõrget torni. Ema andis poisile, poiss sai emalt võmmu kuklasse. Kratsib, sügab järele mõeldes, nõutult kukalt. Kihutas rivaalile kuuli kuklasse. Linnu kuklal oli tumedam laik. Karvad koera kuklal tõusid turri. Lippas, (nii) et kannad käisid kuklasse 'väga kiiresti'. *.. meie oma lööks sellel kõlkapüksil esimese täiega nina kukla taha.. J. Peegel.
2. ‹illatiivis ja inessiivis› piltl märgib vahetut lähedust, kimbutamist vms.. a. vahetusse lähedusse, vahetus läheduses, kannule, kannul. Jälitajad olid neil juba üsna kuklas, neile juba üsna kuklasse jõudnud. *Pole meil brigadiri töö juures kuklas ega esimeest kärkimas. M. Talvest. b. nuhtluseks, ristiks kaela(s), kukil(e), kraes(se). *.. Nogu lahkumisega tuleb see kuradi kassa laen kuklasse. Jak. Liiv. *Jah, tema kuklasse oli vajunud kogu süükoorem. R. Janno.
3. see, mis millegagi meenutab kukalt (1. täh.), näit. lõiketera tagatahk, roolipinni ja -telje liitekoht

kullane ‹-se 4› ‹adj›
hrl luulek kuldne. Kullane kuu, päike. Päikese kullased kiired. *Sääl valguses istus siis Maarja, / pääs kullast kullasem pärg.. M. Under. *Seal on minu hälliase, / seal mu kodu kullane. K. E. Sööt.

kumaras ‹adv›
kummargil; kühmus. Kumaras selg, õlad. Astub, käib ettepoole kumaras. Istus laua juures, pea mõtlikult kumaras. Mehed olid kandamite all kumaras. Tuba oli nii madal, et tuli kumaras seista.

kumer ‹-a 2› ‹adj›
(joone v. pinna kohta:) väljapoole kaardus, väljapoole kaarjas; ant. nõgus. Kumerad prilliklaasid. Sõrmust kaunistas kumer kivi. Kumerad kuppelkatused. Vanaaegne kumera kaanega riidekirst. Tõi lauale suure kumerate külgedega savikannu. Kleidile võib teha kumera, kolmnurkse või sirge passe. Tüdrukul on kõrge kumer laup. Kumerad puusad. Kumer rind. Eit istus, käed kumeral kõhul ristis. *Taevast kaob kuu kumer laast .. M. Under.
▷ Liitsõnad: kaksik|kumer, lame|kumer, nõgus|kumer, pool|kumer, tasakumer.

kummargil ‹adv›
ülakeha ettepoole (alla) painutatuna, kummardununa, kumaras. Istus kummargil laua taga. On kummargil pesukausi kohal, üle käsipuu. Käib kummargil ja otsib midagi maast. Tassis kivi, pingutusest kummargil. Ronis kuivama riputatud pesu alt kummargil läbi. Kummargil töötamine väsitab kiiresti. Hiilis kummargil eemale. || longus, lookas, kooldus. Terade raskusest kummargil viljapead. Vee kohal kummargil kõrkjad. *.. üle plangu olid kummargil läätspuud.. E. Maasik.

kummis ‹adv›
(võlvina) kumer(as). Kõrge kummis laup. Astus uhkelt, rind kummis. Istus, selg kummis. Võimas kummis turjaga piison, pühvel. Puri, pluus, kardinad on tuulest kummis. Sillakaar on kummis jõe kohal. Kui konservikarp on kummis, osutab see konservi riknemisele. *.. istus võõras mees, kõrvitsana kummis kõhuke vastu lauaserva. A. Uustulnd.

kummuli ‹adv›

1. põhi v. alapool ülespoole (eriti õõnsate esemete kohta). Laine lõi paadi, süsta kummuli. Siga keeras küna kummuli. Toolid olid põranda pesemise ajaks laudadele kummuli pandud. Istus kummuli keeratud kastil, ämbril. Pani taldrikud, kruusid kummuli nõrguma, kuivama. Vanker, auto oli kummuli kraavis. *.. lõi saapaninaga vana seene kummuli, see oli alt tähniline ja limane nagu konna kõhualune. S. Ekbaum. *Niiskevõitu muld pöördus [kündmisel] ühtlase läikiva lindina kummuli. O. Tooming. || kirjapoolega allapoole. Üks kaartidest kukkus kummuli. Asetas avatud raamatu kummuli lauale. *Kirjalehed lebasid kummuli. E. Tennov.
2. otseti maha v. maas, näoli (hrl. täies pikkuses). Haavatu vajus aeglaselt kummuli maha. Viskus, heitis, kukkus, langes kummuli voodile. Lamab kummuli maas, liival, rohus. Nuttis kummuli põrandal, voodis.

kuna
I. ‹konj› aega väljendav sidesõna: samal ajal kui, sel ajal kui, sellal kui
1. alustab hrl. vastandava varjundiga ajalauset, mille tegevus on pealause omaga samaaegne. Ema tõusis hommikul varakult, kuna pere jäi veel magama. Kuna ühed agaralt tegevuses olid, vaatasid teised niisama pealt. *Karl kõverdus koera üle, kuna see end kiunudes seljale heitis ja ta mädaseid käsi lakkus. A. Mälk. *Taneli lõug hakkab äkki vabisema, kuna suu abitult virilaks kooldub. B. Alver.
2. alustab vastandavat kõrvutuslauset. *Linna piiras ühelt poolt hõbedaselt läikiv järv, teiselt poolt tumeroheline mets, kuna mujal laiusid heinamaad ja nurmed. R. Roht. *„Meie elame rahus ainult kristlastega,” lausus nüüd piiskop teravalt, „kuna aga paganatega peame halastamatut sõda!” E. Kippel.
II. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset a. põhjuslause eelneb pealausele; sün. et. Kuna ta haige oli, (siis) ei saanud ta koosolekust osa võtta. Ja kuna elu juba kord oli viltu kiskunud, (siis) lõi ta kõigele käega. Rühma juht teatas, et kuna aeg on hiline, (siis) tuleb laagrisse jääda. *Kuna talle näis, nagu peaks ta millegi üle põhjalikumalt järele mõtlema, läks ta aidaesikusse ja istus tünniveerele.. A. Jakobson. b. põhjuslause asub pealause järel; sün. sest, sest et, sellepärast et, seepärast et. Ma pean seda tegema, kuna olen lubanud. Ta ei saanud tulla, kuna oli haige. Tootmine tuleb lõpetada, kuna toorainet ei jätku. *Ühe liivlaste muistendi järgi ei tohtivat ka Riia linn kunagi valmis saada, kuna ta muidu maa alla langevat. A. Annist. *Lahing puhkes, kuna see pidi puhkema, nad said haavata, kuna nii oli otsustatud.. I. Sikemäe (tlk).
III. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud tegevus v. olukord siiski aset leiab; sün. kuigi, ehkki, sellest hoolimata et, sellele vaatamata et, olgugi et. *Lible lasti parve pärast lahti, kuna ta ometi süüdlane ei olnud. O. Luts. *Suurt süüdlast Taavetitki nuheldi ainult ühe lapsukese surmaga, kuna tal neid küllalt ja küllalt oli. E. Vilde.
IV. ‹adv› kõnek kunas, millal a. *„Ja kuna ma siis kosja tulen?” küsis Jaan. A. Kitzberg. b. *Kõige selle närvelduse keskel ma ei märganudki, kuna kõledad talvetuuled olid lakanud.. F. Tuglas. c. *Kuna kuulutavad [kaardimoorid] blondi, kuna brünetti, aga ei tule kumbagi! M. Metsanurk.

kurduma2 ‹37›
murd pikkamööda kustuma, läbi põlema, veel hõõguma; närbuma, kuhtuma. Söed kurduvad koldes. Kaua istus ta kurduva ahju(suu) ees. Kurdub murest. *Ah, kui ometi võiks valutava südame võtta, kui võiks kurduva hinge püüda ja saata nad sinna, kus nende kodu.. A. H. Tammsaare.

kutserdama ‹37›
kõnek hobust juhtima, kutsariks olema. *Mart ise istus vankri eesotsas ja kutserdas.. F. Kõlli.

kuues ‹-nda 2› ‹num›
järgarv: 6., VI. Kuues laps perekonnas. Elan kuuendal korrusel. Juuni on aasta kuues kuu. Istus kuuendas reas. Olin järjekorras kuues. Ta elab siin kuuendat aastat. Teda hoiatas hädaohu eest nagu mingi kuues meel. Kuuendad spordimängud. Jäi finaalis kuuendaks. 6. veebruaril. Rootsi kuningas Gustav VI Adolf. Kooli kuuendad klassid. Viiekümne kuues. Kuues osa 'üks kuuendik'.

kuulde|klapid pl
peatelefon, kõrvaklapid (1. täh.) Radist istus, kuuldeklapid peas.

kõle|külm
kõledalt külm. Tuul, ilm oli kõlekülm. Istus kõlekülmas kütmata jaamahoones.

kõlgutama ‹37›

1. rippuvana ühele ja teisele poole kõigutama. Laps istus jalgu kõlgutades toolil. Istub nari serval ja kõlgutab jalgu. Tüdruk kõlgutab kompsu käe otsas, korvi sangapidi käes. *..tuul puhub [rehealuse] väravatest sisse ja kõlgutab suurt sarja, mis pealispaku küljes ripub.. O. Luts.
2. hrv riputama, millegi külge kõlkuma panema. *Ja hakkas suurnikkudega sula jonni ajama... Ja kõlgutati [= poodi] tamme otsa. A. Jakobson. *Õõnsuste lagede külge kõlgutavad end nahkhiired. O. Tooming.

kõne|alune ‹adj›
jutuks, arutlusel, kõne all olev. Kõnealune küsimus. Kõnealusel juhul. | ‹substantiivselt›. Kõnealune ise istus osavõtmatu näoga.

kõrendik ‹-diku, -dikku 30›

1. ‹s› kõrend (2. täh.) *Sinusugusele kõrendikule ju keegi kätt külge ei pane. O. Tooming.
2. ‹adj› hrv kõrendlik. *..istus seal pikka kasvu kõrendik noormees, pikk õhuke nina nagu kiil peas. M. Traat.

kõrval
I. ‹postp› [gen]
1. asetuselt kellegi, millegi külje ligidal, juures, ääres, veeres. Istusin ees autojuhi kõrval. Laps magab ema kõrval. Nad lamasid, istusid külg külje kõrval. Ta ujus päris minu kõrval. Poisike astus arglikult võõra mehe kõrval. Mehed kõndisid koorma kõrval. Seisis ukse kõrval nurgas. Lauda kõrval on kuur. Labidas on käru kõrval maas. Tee kõrval on metsasalu. Õlg õla kõrval 'lähestikku' seisma, töötama, võitlema. *Siin on palju panku, rahavahetusasutusi ja äri äri kõrval kinni. J. Sütiste.
2. osutab tihedale, pidevale ajalisele järgnevusele (seejuures põhisõna kordub). Ta oli päev päeva kõrval ametis. Tüütab ära päev päeva kõrval kuulata üht ja sama juttu. *Õhtu õhtu kõrval võisid nad üheskoos kõndida ja oma unistusist rääkida.. A. H. Tammsaare.
3. peale millegi, kellegi lisaks, paralleelselt, samaaegselt millegagi v. kellegagi. Selle kõrval, mida vaja läks, ostsime tarbetutki. Pedagoogitöö kõrval tegeles ta sordiaretusega. Kutseliste näitlejate kõrval esines filmis isetegevuslasi. Kreutzwaldi kõrval tuleb siin mainida veel Faehlmanni ja Kunderit. Kuuse kõrval oli tähtis tarbepuu kask. Toit peab valkude, rasvade ja süsivesikute kõrval sisaldama mineraalsoolasid ja vitamiine.
4. millegagi, kellegagi võrreldes. Minu töö ei ole sinu oma kõrval midagi. Mis on lepad põlismändide kõrval! Mis sina tema kõrval ka oled. See kõik ei ole veel midagi selle kõrval, mis mina tean. *Kõrboja on suurem ja Katku väiksem, Katku pole Kõrboja kõrval midagi. A. H. Tammsaare.
II. ‹adv›
1. külje suunas päris juures v. väga lähedal. Kes tal kõrval käib? Ärgates märkas, et keegi magas kõrval. Seiske, käed vabalt kõrval! Vanamees istus, kepp kõrval. Tal peab alati olema nõuandja kõrval. *..ei ees ega taga, ei kõrval sul muud / kui kõleda tuule käes kohavad puud.. M. Nurme.
▷ Liitsõnad: käekõrval.
2. (millestki) eemal. Hooned on maanteest mõnisada meetrit kõrval. Talu seisab kõikidest teedest kõrval. || (millestki) mitteosavõtvas seisundis. Ta seisis ühiskondlikust elust kõrval. *Ühtepidi oleks hea, kui vana seisaks kõigest kõrval. Teistpidi parem, kui ta teab. R. Sirge.

kõrvale
I. ‹postp› [gen]
1. asetuselt kellegi, millegi külje juurde, ligidale, äärde, veerde. Istu minu kõrvale! Laps heitis voodisse ema kõrvale. Kotid tõsteti ukse kõrvale virna. Mihkel pani portfelli enda kõrvale pingile. Ma jäin auto kõrvale seisma. Uus maja ehitati vana kõrvale. Kivid laoti maja kõrvale küüni.
2. lisaks, juurde. Joob võileiva kõrvale piima. Saiakesed sobivad tee kõrvale. Supi kõrvale söödi leiba. Leiva kõrvale hammustati silku. Kogus, korjas krooni krooni kõrvale.
3. (millelegi) paralleelseks, samaaegselt esinema. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul asub regivärsi kõrvale lõppriimiline rahvalaul. *Nii tekkis tootlike jõudude arengu tagajärjel varem valitsenud ühisomanduse kõrvale eraomandus. H. Moora.
II. ‹adv›
1. külje suunda; otsesuunast paremale v. vasakule. Kõrvale vaatama, piiluma. Kardinat, eesriiet kõrvale tõmbama, lükkama. Laps pööras näo, pilgu kõrvale. Kopp liikus üles-alla ja siis kõrvale. Sirutasin vasaku käe kõrvale. Astus paar sammu kõrvale. Laev kaldus kursist kõrvale. Eksis pimedas teelt kõrvale. Sõitja keeras maanteelt kõrvale külateele. Siin keeras rada paremale kõrvale. Äikesepilv kaldus õnneks kõrvale. Hüppasin auto eest kõrvale. Juhtisin löögi kõrvale. *..litsus põõsad kõrvale ja vaatas... R. Roht. || (külje peale) juurde, veerde. Talle istus kõrvale keegi võõras.
▷ Liitsõnad: käekõrvale.
2. eemale, kaugemale, juurest v. eest ära. Pildus kivid keldri ukse eest kõrvale. Madis läks natuke maad teest kõrvale. Ta hoiab tuttavatest, sõpradest, minu eest kõrvale. Tule natuke kõrvale, ütlen sulle midagi. Vastutulijat märgates põikas ta aegsasti kõrvale. | (ülekantud tähendusega ühendites). Pakkumisest, ettepanekust kõrvale põiklema. Põikas otsesest vastusest kõrvale. Kõneleja kaldub teemast kõrvale. Tõmbus elust kõrvale. Hoidis sõjaväeteenistusest, mobilisatsioonist kõrvale. Püüan teiste tähelepanu kõrvale juhtida. Jaanus hoidus, jäi meie ühisest üritusest kõrvale. Nad kaldusid kõrvale reeglitest, eeskirjadest, traditsioonidest. Uued ülesanded viisid teda põhitööst kõrvale. Sõnad „veen” ja „arter” on „tõmb-” ja „tuiksoone” kõrvale tõrjunud. || välja, ära; minema. Teoses on püütud kõik juhuslik kõrvale jätta. Osa kõnealuseid küsimusi tuleb täna kõrvale jätta. Ta tõrjuti juhtimisest väevõimuga kõrvale. See termin heideti kui ebasobiv kõrvale. *Nõnda jäid Vihukse ja Lõppe palgiveost kõrvale, kuigi nad ehk heameelega sellest oleksid osa võtnud. A. H. Tammsaare. || käest, teoksilt ära (tegevuse katkestamiseks). Ta pani raamatu, sulepea kõrvale ja väljus. Rätsep heitis õmmeldava riidetüki kõrvale ja sirutas selga. *..tõmbas mõne korra lõõtsa, katsus sõrmilisi ja pani jälle pilli kõrvale.. M. Metsanurk. || tagavaraks, kellegi v. millegi tarbeks üldisest kasutusest ära. Pani õhtusöögist osa laste jaoks kõrvale. Panen igast palgast natuke raha mustadeks päevadeks kõrvale. Müüja pani tuttavate jaoks kaupa kõrvale. Kõneldakse, et laomees toimetanud riigivara kõrvale.
3. lisaks, täienduseks. Tangupudrule rüübati hapupiima kõrvale. Seapraele anti kõrvale pohlasalatit. Ema tõi lauale kartulisupi ja sinna kõrvale karaskit.

kõrvaline1 ‹-se 5›

1. ‹adj› asjaga mitteseotud, asjasse mittepuutuv. Rääkis sosinal, sest kartis kõrvalisi kõrvu. Otsib vaikses paigas varju kõrvaliste silmade eest. Kõrvalistel isikutel on tehase territooriumil viibimine keelatud. Ära tegele tunnis kõrvaliste asjadega! *Arkadi tajus, et tänasel hommikul on kõrvalised jutud lubamatud.. A. Beekman.
2. ‹adj› mittepeamine, mittepõhiline; teisejärguline, ebaoluline, vähetähtis. Kõrvaline töö, tegevus. Kõrvalise tähtsusega asjaolu, sündmus. Tal on selles loos päris kõrvaline osa. Esialgne teema muutub aegamööda teoses kõrvaliseks. Harjuta, kõik muu on praegu kõrvaline! Töö on neile kõrvaline asi. Talle ei ole miski kõrvaline ega vähetähtis.
3. ‹adj› (keskusest, suurest liiklusest, käidavast paigast) kõrvale jääv, eemal asuv. Kõrvalised külavaheteed, metsarajad. Äärelinna kõrvalised tänavad. Kõrvaline paik, kolgas. Maja kõrvaline asukoht. Vana riidekirst seisis aidas kõrvalises nurgas. Istus seina ääres kõrvalises lauas. See oli keskustest eemal asuv kõrvalisem küla.
4. ‹adj› mujalt lähtuv, väljastpoolt tulev. Ta tuli toime ilma kõrvalise abita. Tõrjus tagasi kõik kõrvalised soovitused ja näpunäited. *..kui Tollil oli vaja kõrvalist tööjõudu, siis kutsuti sinna ikka kas Krõõt või Jüri. H. Kruus.
5. ‹s› kuhugi mittekuuluv, asjaga mitteseotud isik. Peaasi, et keegi kõrvaline asjast teada ei saaks. Olime omavahel, ühtegi kõrvalist ei olnud kuulmas. || keegi teine (mitte asjaomane ise). *Aga kui keegi nii viletsaks jääb, et ta ise enese eest põrmugi hoolitseda ei suuda, kõiges oma abituses kõrvalistele peab toetuma, on kaastunne kadunud. R. Sirge.
6. ‹s› (talus) teise juures elav, mõnikord ka selle ülalpidamisel olev inimene, manuline. Talus elas kõrvalisena vanem naisterahvas. *Nüüd on läinud koht käest ja kõik näeksid meelsasti, kuidas ta sureb viletsana, poja kõrvalisena, armuleivasööjana.. M. Metsanurk.
7. ‹s› van leivakõrvane. *..hankis endale külast leiba ja kõrvalist lisaks. H. Raudsepp.

kõõgutama ‹37›
hrv köögutama. *.. istus seejärel laua taha, et kõõgutada seal paberite ning raamatute juures poole ööni. V. Saar.

känd ‹kännu 21› ‹s›

1. pärast puu langetamist juurestikule jääv tüveosa. Kõrge, madal, vana, mädanenud, kõdunenud känd. Kände juurima, kaaluma. Puu langes prantsatades kännult. Poiss istus kännule, kännu otsa. Löö kirves kändu! Kaasikust jäid järele ainult värsked kännud. Ta on kui vana, pehkinud känd. Käbi ei kuku kännust kaugele. Kuidas känd, nõnda võsu.
▷ Liitsõnad: kase|känd, kuuse|känd, männi|känd, tamme|känd, tõrvaskänd.
2. piltl vana, eakas, elatanud inimene. Mis meie, kaks vana kändu, enam noorte vahele segame! Temasugust vana kändu enam ei kasvata. *Nendegi uulitsal võttis number kümnenda maja omanik, seitsmekümne kahe aastane känd, uue naise.. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: mehe|känd, vanamehe|känd, vanapoisikänd.
3. piltl (päritoluga ühenduses:) see, kellest v. millest keegi v. miski on tekkinud v. arenenud; sugu(võsa), suguselts, (rahva)tõug. Eesti kännust teadusemees. *Noore härra ema oli aadlisoost, isa vanast literaatide ja pastorite kännust. E. Vilde. *Nagu kogu eesti vaimuelu, nii põlvneb ka eesti teater saksa kännust.. J. Kärner.

kängits ‹-i 2› ‹s›
murd jalats. *Tõusis voodist, et otsida kängitseid, istus järile.. R. Roht.

kärbes ‹kärbse, -t, kärbsesse, -te, kärbseid, -tesse e. kärbseisse 19› ‹s›

1. väike kahetiivaline (parasiit)putukas (hrl. Musca); ka mingi muu jässakas lühikese kehaga kahetiivaline putukas. Kärbse vastsed. Kärbseid hävitama. Kärbes lendas aknale, istus seinale, jookseb seinal. Kärbes pirises ämblikuvõrgus. Hobune vehib sabaga kärbseid eemale. Tuba sumises kärbestest. Laud on kärbestest must. Kärbsed mustavad kõik ära. See mees ei tee kärbselegi liiga 'pole suuteline kellelegi halba tegema'. Rootsi kärbes 'teat. kahetiivaline läikivmust putukas, viljakahjur' (Oscinosoma frit). Hispaania kärbes zool läikivroheline ebameeldiva lõhnaga mardikas (Lytta vesicatoria). Inimesi suri katku ajal nagu kärbseid 'massiliselt'. Kärbes lendab niikaua ümber tule, kuni tiivad põletab. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. Hädaga sööb vanakurat kärbseidki. || kärbsekirja üksikkujutis. *Seejärel lasti neil [= lastel] otsustada, mis värvi kärbsed sobivad kellegi kinnastele. V. Saar.
▷ Liitsõnad: toakärbes; juustu|kärbes, kaalika|kärbes, kapsa|kärbes, peedi|kärbes, piste|kärbes, porgandi|kärbes, pori|kärbes, põdra|kärbes, raud|kärbes, rooja|kärbes, sibula|kärbes, talli|kärbes, tsetse|kärbes, vilja|kärbes, äädikakärbes; kunstkärbes.
2. piltl vilets, tähtsusetu isik, könn. *Ja kui ma Madjakuga kampa löön, siis te kõik olete kärbsed meie kõrval. J. Kärner.

kärtsuma ‹42›

1. paukuma, raksuma, mürtsuma, kärgatama. *Siis hakkasid mootorrattad mürisema ja kärtsuma – noorrahvas istus raudratsude selga.. V. Traat (tlk). *..see totter tantsimine hirmsasti ja valesti kärtsuva orkestri saatel. K. A. Hindrey.
2. kurjalt, kärinal õiendama, käratsema, raksuma. *Mis sa, Taavet, õieti kärtsud siin? R. Sirge.

kärutama ‹37›

1. käruga vedama, midagi käruga kuhugi toimetama. Mulda, liiva, kruusa, kive, kivisütt kärutama. Kärutage see praht siit välja! Kärutab tünnid, kastid hoovilt lattu. Kotid kärutati põllu äärde. Hoidjad kärutasid pargiteedel lapsi. || kõnek (üldisemalt:) vedama, transportima; sõidutama. *Sõida [autoga] sinna, sõida tänna, käruta seda ja teist, oled kõigil kamandada.. A. Beekman.
2. kõnek sõitma, kupatama, kihutama. *Sakslane .. istus autosse ja kärutas minema. H. Susi.
3. kõnek virutama, äigama, põrutama. Kärutab poisile hea täie vastu vahtimist. || laskma, tulistama, paugutama. Valvur kärutas püssist paar pauku põgenikule järele. *Tahab – elagu, ei taha – kärutagu endale kuul pähe! T. Lehtmets.

käsi ‹käe, kätt 36› ‹s›

1. inimese v. ahvi ülajäse randmest sõrmeotsteni; ülajäse tervikuna, õlast kuni sõrmeotsteni. Parem, vasak käsi. Tal on suur, väike, kitsas, lai käsi. Külmad, soojad, mustad, pesemata, puhtad käed. Pahklikud, korpas, krobelised, rakkus, karedad käed. Paljad, kinnastatud käed. Käsi pesema, kuivatama. Käega katsuma, puudutama, silitama. Pühkis käega otsaesist. Käega näitama, viipama. Käed valutavad, külmetavad, on külmast sinised. Käed on pakkidega kinni, punumisega ametis. Kätt andma, pakkuma, pigistama, raputama, suruma (näit. teretamisel). Sirutab tervitades, ulatab hüvastijätuks käe. Mehed andsid lepingu kinnituseks kätt. Minu käsi selle peale (kindla väitmise v. nõusoleku vormel). Pani käed palveks risti, nagu palvetades kokku. Hõõrub rõõmu pärast, rahulolevalt käsi. Käsi plaksutama. Pealtvaatajad ahhetasid ja lõid jahmunult käsi kokku. Mehed vedasid kihla ja Juhan lõi vahemehena nende käed lahti. Käsi taskusse panema, pistma. Seisis, käsi taskus. Tõstab tervituseks käe kõrva äärde. Kätt rusikasse suruma, pigistama. Käsi on rusikas. Kätt suudlema. Kätte kinni hakkama, kargama. Kindaid kätte panema, käest tõmbama. Ühes käes on kinnas, teine on paljas. Õllekann, pudel käis käest kätte. Halge anti edasi käest kätte. Haarab, kahmab labida, kangi kätte. Pole mahti raamatut kätte võttagi. Võõral on ühes käes kohver. Tal oli kirves, kepp käes. Annab, viskab palli käest. Käest kinni hoidma, lahti laskma. Pillas kausi käest maha. Pea vajub kätele. Süütas värisevi käsi sigareti. Käsi raudu panema. Vangid istusid seotud, raudus käsi. Valib oma käega loosipileti. Haarasin mõlema käega paadiservast kinni. Käsi on sidemega kaelas. Käed väsisid, surid ära. Käed all, ees, kõrval. Käsi püsti. Käed üles! Tegin oma käele haiget. Sain käest haavata. Käsi sai vigastada. Õpilased tõstsid tunnis agaralt kätt. Kätt, käega lehvitama. Vehib käega sääski eemale. Seisab, käed puusas. Kindla käega laskur. Tugevate kätega mees. Küünarnukist kõverdatud käsi. Laps sirutas käed emale vastu. Võtan kompsu käe otsa. Laskis oma pikad käed abitult rippu. Ringutas meeleheites käsi. Ei oska midagi peale hakata, laotab ainult nõutult käsi. Ema haaras lapse käte vahele. Rabelesin püüdjate käte vahelt lahti. Käe alt kinni võtma. Käsi kaela ümber, rinnale vaheliti panema. Mind kanti kätel autoni. Tal käed-jalad terved. Ahvi, inimahvi käsi. Käsi peseb kätt. | piltl. Surma, nälja kondine käsi. Pakane pigistas jäise käega. Saatuse karm käsi. Talve käsi. *Sõja käsi hakkas meid kobama. R. Vaidlo. || (elukutsest, soost, east jne. sõltuvate iseärasustega). Tal on sepa, viiuldaja, klaverimängija käed. Vanainimese, lapse, naise käsi. Remont nõuab mehe kätt. *Ei oska [ametit ära] arvata. Mõnele vaatad näkku ja kohe on klaar. Või kui nägu ei räägi, siis räägivad käed. A. Liives.
▷ Liitsõnad: inimkäsi; kunst|käsi, kunstniku|käsi, kura|käsi, laba|käsi, puu|käsi, sepa|käsi, terekäsi.
2. piltl sümboliseerib isikut, kes midagi teeb (enamasti adjektiivide vm. sõnadega lähemalt määratletud). Metrood ehitasid tuhanded käed. Üks tundmatu käsi oli kalmule lilli toonud. Võõrad käed ei hoolinud hoonetest. Virgad käed asusid appi. Lahke käsi tõi toidu lauale. Maja vajab hoolitsevat kätt. Saadetis jõudis pärale mitme käe läbi. Poiss on nüüd heades kätes. Kiri sattus õigetesse kätesse. Raamat on läbi käinud paljudest kätest. Tulevik on meie endi kätes. Su vastane on kõva käsi. Küllap süütas hooned kuri käsi 'kurjategija, pahatahtlik inimene'. *Ei olnud suurt tööd, sest oli püügivaheaeg ja jõude käsi oli linnas isegi küllalt. J. Parijõgi. || kõnek üks vajalikest mängupartnereist kaardimängus; bridžis ka mängija, kelle kätte mäng jääb; ant. laud. Üks, neljas käsi on puudu. Viimane käsi 'tagakäsi'. Käsi käis, võttis.
▷ Liitsõnad: rakkus|käsi, raud|käsi, siidkäsi; ees|käsi, tagakäsi.
3. piltl sümboliseerib töötamist, tegutsemist, toimimist; võim, mõjuvõim. Poisil kätt 'käega töötamise oskust' selle peale, selleks on. Et ma kooli sisse sain, selle juures aitas pisut kaasa tuttava direktori käsi. Süütaja käe läbi sai tuleroaks mitu maja. Siia metsade taha vaenlase käsi ei ulatunud. *Seda ma talle ei jäta, ta peab mu kätt maitsta saama! E. Vilde. || ‹koos laiendiga› iseloomustab tegutsemise, toimimise, suhtumise laadi. Tal on virgad, osavad, nobedad käed. Tal on kuldsed käed: kõike ta oskab teha. Vanemad andsid, jätsid lastele elukutse valikus vabad käed. Tegi seda armastava, õrna käega. Mehel oli kõigis ettevõtmistes õnnelik käsi. Sõuab hoogsa käega. Koristab kärmel käel tuba. Laeva, lennukit juhiti kindla käega. Siin kitsi käega ei oldud. Perenaine kandis lahke käega toite lauale. Meid kostitati laial käel 'ohtrasti, kokku hoidmata'. Ta võeti lahkel käel 'lahkesti' vastu. Kunstnik jagas heldel käel autogramme. Vürst lõi valjul käel korda. Valitseb riiki raudse, tugeva, kange käega. Korra loomiseks on kõva, kõvemat kätt vaja. Tema üle oli, teda varjas võimukandja kaitsev käsi. Majapidamises on tunda korraliku peremehe kätt. Teoses on märgata toimetaja kätt. Elu pakkus ohtral käel 'ohtrasti' üllatusi. *Vabandage seda korralagedust! Poissmehe asi! Pole naise hoolitsevat kätt majas! A. Maripuu.
▷ Liitsõnad: kunstniku|käsi, meistrikäsi.
4. hrl van esineb ühendites, mis väljendavad ettepanekut abielluda, selle vastuvõtmist v. tagasilükkamist. Palus vanematelt tütre kätt. Sulane saanud peretütre käe ja pool talukohta. *Ta on aus ja jõukas mees, aga ma lükkasin ta käe tagasi. Juh. Liiv.
5. van käekiri. *Täna sain kirja, mille ümbrikul tundsin ära Tamaara käe. M. Metsanurk. || allkiri. Panin oma käe ka lepingule alla. *Vaata, siin on üks kiri aastast 1601, sellel on koguni kuninga käsi all. H. Sergo.
6. pool, külg, suund. Paremat, head kätt. Vasakut, pahemat kätt. Kumbagi, mõlemat kätt laiusid viljaväljad. Kummalgi käel olid uhked majad. Õnnetuses oli süüdi vale kätt sõitev hobusemees. Pannakse istuma peoperemehe paremale käele. Tema ühel käel istus kooliõpetaja, teisel köster. *Nii saadavad sind teel kõndides kivitarad hüva ja kura kätt.. J. Peegel.

käsi|põsekil ‹adv›
käsipõsakil. *Anna istus käsipõsekil küdeva ahju ees.. M. Sillaots.

käsi|põsikile ‹adv›
murd käsipõsakile. *Ja ta istus viimaks käsipõsikile maja ette pingile.. M. Jürna.

käsi|töö

1. töönduslik väiketootmine lihtsate tööriistadega käsitsi. Keskajal tegeles suur osa linnarahvast käsitööga. Alevi elanikud elatusid mitmesugusest käsitööst, eelkõige sepa- ja rätsepatööst. || käsitsi tehtav töö, eriti igasugune meisterdamine ja näputöö (heegeldamine, väljaõmblus vms.); vastav õppeaine koolis. Laste, tütarlaste käsitöö. Naised kudusid õhtuti ja tegid muud käsitööd. Poisid teevad osavate käte ringis mitmesugust käsitööd. *Käsitöö oli mul koolis hea, sai seal küll kleepida ja raamatuid köita. H. Kiik.
▷ Liitsõnad: kodu|käsitöö, kunst|käsitöö, tellimus|käsitöö, tsunfti|käsitöö, turukäsitöö.
2. käsitsi valmistatud (v. valmistatav) tarbe- v. iluese. Käsitööde näitus. Tütarlaste, õpilaste käsitööd. Kodundusringi liikmete valmistatud käsitööd. *Õpetaja näitab meile poiste käsitöid: korvikesi, pulgakestest imeilusaid toole, pinke, voodeid ja palju muid tillukesi asju. J. Parijõgi. *Talitusist väsinud, istus ta minu lähedusse, alati mingi käsitöö näppude vahel.. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: kunstkäsitöö.
3. piltl hlv tuim, kesisevõitu looming (eriti kunsti ja kirjanduse valdkonnas). Kirjanduslik käsitöö. Stuudio esimesed filmid olid käsitöö tasemel.

könksus ‹adv›
kõveras, konksus. Istus, põlved könksus. Raskest tööst könksus sõrmed, käed. *..rukis seisis juba hakkides, odral kõrgemail paigul kael kenasti könksus.. A. H. Tammsaare.

könt ‹köndi 21› ‹s›

1. kehaliikme, hrl. jäseme järelejäänud tömp jupp pärast vigastatud v. haige osa eemaldamist. Käest, sõrmest oli ainult könt järel. Parema jala asemel oli invaliidil vaid lühike könt. | piltl. *Kahel pool teed sirutavad oma musti könte taeva poole põlenud männi- ja lehisetüükad. Ü. Tootsen.
▷ Liitsõnad: jala|könt, käe|könt, naba|könt, pöidla|könt, saba|könt, sõrme|könt, tiivakönt; oksa|könt, tüükakönt.
2. kõnek könksu tõmbunud, konksus, paindumatu jäse v. selle osa. *Metsavahi-vanataat istus lävepakul ja kohmitses jalarätte ümber pahklike köntide keerata. E. Maasik.
3. hrv vana vilets kulunud tööriist, ka vana loom v. inimene, konts. *..edaspidi oli sunnitud teisi häid inimesi paluma, et need temagi vikatit vastavalt kohendaksid, niipalju kui see vana könt üksnes kohendada andis. K. Ristikivi. *..köhmib ja targutab nagu mingi vana könt, mis vist enam õieti ei kõlbagi suure talu etteotsa... R. Sirge.

köökus ‹adv›
(ettepoole) kõveras, kookus. Valust, külmast, kandamist köökus. Haige käib kõveras ja köökus. Ta istus natuke köökus. Köökus vanake, eidetudi. Ta oli pikk, ettepoole köökus mees. *..kusagil eemal, läbi saju ja tuisu, paistis vana ja köökus, külmast lõdisev hobusekronu.. A. H. Tammsaare.

köötsus ‹adv›
ettepoole kõveras, kühmus, köökus, köötsakil. Mees käib, selg köötsus. Bussiootajad seisid köötsus külma tuule käes. Istus köötsus laua ääres. See oli vana köötsus eideke. *Alati mures, alati vastutuskoorma all köötsus.. M. Traat.

külitsi ‹adv›

1. külgepidi koos, külg külje vastas v. ligidal, küljekuti, kõrvuti. Käisime temaga külitsi. Kraanad seisid külitsi üksteise kõrval.
2. külg ees; küljega, külgepidi. *.. istus maha, ning end külitsi vastu tüve surudes, kuulatas. O. Tooming. *„La Tortuga” pöördus külitsi lainete poole ja kaldus tugevasti ühele küljele. E. Heinaste (tlk).
3. külili. *.. ja kui parajasti su oma vabavaht on, siis oled külitsi kois.. Ü. Tuulik.
▷ Liitsõnad: poolkülitsi.

külma|kohmas
külmast kohmas. Külmakohmas käed. *Don Efraim, ise kössis ja külmakohmas, istus toas.. H. Saari (tlk).

küür ‹-u 21 või kõnek -a 22› ‹s›

1. suurem kühm seljas, hrl. inimesel. a. (lülisamba ebanormaalsest tahapoole kumerusest tingitud). Kaasasündinud küür. Poisile tekkis luutuberkuloosist küür selga. Küüru teise seljas näeb igamees. | piltl (mingi sobimatu, ebasoodsalt mõjuva asjaolu kohta). *Proua ise on algharidusega ja teenija keskharidusega, kus sa selle küüruga lähed! A. H. Tammsaare. b. (tööst, vanadusest). Raske tööga kasvas küür selga. Rätsep istus endale küüru selga. Vanamees astus kumeras ja küür seljas. *.. piht kasvatab juba ammu küüru.. A. H. Tammsaare. *Ah, mitte tunda aastakoormat küüral.. J. Kärner. c. (ajutiselt alandlikkusest, pelgusest, meeldida püüdmisest vm. põhjusel). Tõmbas küüru selga ja hiilis minema. Ta ei kiskunud ülemuse ees kunagi küüru selga. Kass tõmbas küüru selga ja turtsus vihaselt.
▷ Liitsõnad: kassiküür.
2. kõnek selg, turi. Küür valutab kartulivõtmisest. Peatus töötamises ja ajas küüru sirgeks. Peremees andis poisile vemblaga üle küüru.
3. kühmjas rasvkoemoodustis looma turjal. Ühe küüruga, kahe küüruga kaamel. Kõrge küüruga seebu.
4. piltl kumeralt, kühmuna esileulatuv kõrgem koht. Jõudsime künka küürule. Eemalt paistab lossimäe küür. Merepinnast ulatuvad välja kaljude küürud. Suure küüruga sild. Vanal õlgkatusel oli keskel küür. *.. kerge küüruga kongus nina valitseb näos.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: mäeküür.

küürakil ‹adv›
küüru tõmbunult, küürutades, kummargil. Madalas koopas tuli küürakil käia. Hiilis küürakil lähemale. Põgenik jooksis küürakil. Kraavikaevaja töötas küürakil. Vanaema istus küürakil pliidisuu ees.

küütsakil ‹adv›
köötsakil, köökus, kummargil. Hakkas püstijalu, laua kohal küütsakil olles kirjutama. *Vanake istus küütsakil, suur palitu seljas.. A. Alas (tlk). *.. ta nägi juba siis välja nagu suur, külmast küütsakil lind.. J. Rähesoo (tlk).

laam ‹-i 21› ‹s›
hrv (laiendus)raam, laamik, laamits. Laamiga vanker. *.. istus Urmas lähedale tõmmatud ree laamile ja pidas enesega aru .. K. A. Hindrey.

lapse|pabul
nlj põngerjas, põnn. *Ants istus pliidisuu ees, lapsepabulad ümberringi, jutustas neile midagi. I. Sikemäe.

maha laskma

1. allapoole, madalamale vajuda, libiseda v. langeda laskma, alla laskma. *.. Pearu laskis püksid maha ja istus kaevuraketel, nagu tahaks ta siin oma loomulikke tarbeid õiendada. A. H. Tammsaare. || laskuma. *.. laskis [rebane] tee äärde pikali maha, sirutas saba sorgu .. E. Särgava. *.. kuni ta [= kotkas] viimaks kuningapoja ligidale pärna otsa maha laskis. F. R. Kreutzwald.
2. peatust tehes sõitjat sõidukist väljuda laskma. Vanainimene palus bussijuhti, et teda maja juures maha lastaks. *.. linnabuss peatus teeristil, avas ukse, laskis maha summa naisi ja koolilapsi. M. Traat.
3. käsitulirelvast lastes tapma. Jahimehed olid hundi maha lasknud. Reetur mõisteti surma ning lasti maha. Ta oli enda maha lasknud.

lee|lõugas
etn lõugas. Taat istus leelõukal ja kohendas tuld. *Leelõukas lõid hõõguma tuha alt väljakraabitud söed. A. Sinkel.

leiba võtma
sööma, einestama. Pere istus lauda leiba võtma.

lidus ‹adv›

1. lamavalt vastu aluspinda. Hoiab kõrvad lidus, ligi pead. Hülgel on lühike lidus karv. Rasvased juuksed on lidus, kuivad juuksed kohevil.
2. kummargil, kühmas. *.. kambrikese lagi oli nii madal, et mitte väga pika kasvuga laevamees pidi lidus seisma .. E. Vilde. *Ja naine istus lidus, / kui taplema lõi kõu .. M. Under. || piltl norgus, löödud. *Ka muidu oli ta sel õhtul natuke lidus, sest tema .. luuletus oli [ajalehe toimetusest] tagasi tulnud. H. Lepik (tlk).

linnu|silm [-a]
piltl
1. Ümmarguste linnusilmadega tüdruk.
2. kõnek väike ümmargune muster v. toim. a. (kanga koekirja v. sellise kirjaga riide kohta). *Laua otsas istus sünnipäevalaps, punetav, ümar, riietatud belgia „linnusilma”. J. Smuul. b. (hrl. vahtra peenpoorse süü ning sellise süüga puidu kohta). Pähklipuu, karjala kask, pöök, linnusilm on väärispuidud. *Ärge seda liistu [= pildiraami] pange .. Otsige, palun, linnusilmadega [liist] .. Teadsin linnusilma väärtust .. K. Saaber.

lint ‹lindi 21› ‹s›

1. suhteliselt kitsas ja õhuke ning pikk ribajas moodustis v. kujund. a. teat. otstarbeks mõeldud riideriba, (laiem) pael. Tanu, madrusemütsi lindid. Roosad lindid juustes, patsides. Korravalvuritel oli lint ümber käise. Haridusminister lõikas lindi läbi ning avas uue koolimaja. Lindiga köidetud lillekimp. Valgete lintidega pärg. Iluvõimlemisel kasutatakse palli, linti jt. vahendeid. *Kui ma ärkasin, istus minu vastas leitnandipagunitega ohvitser, Georgi lint rinnas .. J. Lintrop. *Selle [= kaabuloti] hall vilt oli tolmust peaaegu kivistunud, lindil võis näha higisõõna. R. Sirge. b. kõnek (magnetofoni-, filmi-, perfolindi vm. ribaja toote kohta). Makk mängib, lint kerib ühelt kettalt teisele. Muusikat, kõnet lindile võtma 'lindistama'. Linti, lindile rääkima, laulma. Muusikat jooksvalt lindilt '(raadios:) vahepealse teadustuse v. kommentaarideta'. Barograafi lint. c. kõnek (kuulipildujalindi kohta). Kuulipilduja vaikis, lint oli läbi. *Ta tühjendas kuulipildujasse jäänud pooliku lindi esimese valanguga lõpuni .. H. Lepik (tlk). d. tekst jäme kohev esialgne heie. Lindimasin ühendab mitu linti ning venitab need ühtlaseks. e. (muu ribaja moodustise kohta). Taimed istutatakse ridadena või mitmest reast koosnevate lintidena. Ahven koeb marja pika lindina, mis kinnitub veetaimede külge. f. piltl. Teede hallid lindid põldude vahel. Keset luhta lookleb Emajõe sinine lint, Emajõgi sinise lindina. Kündev traktor läheb, vagude must lint järel. Ta elu oli hall argipäevade lint.
▷ Liitsõnad: au|lint, finiši|lint, käise|lint, leina|lint, ordeni|lint, palmiku|lint, patsi|lint, pulma|lint, pärja|lint, siidlint; filmi|lint, heli|lint, kirjutusmasina|lint, kleep|lint, kärbse|lint, magnetofoni|lint, maki|lint, mõõdu|lint, mõõte|lint, mütsi|lint, paber|lint, perfo|lint, telegraafi|lint, tihendus|lint, videolint; kuulipilduja|lint, padrunilint; jõe|lint, maantee|lint, suitsu|lint, teelint.
2. tehn lintkonveieri veovahend ning lastikandeelement. Transportööri lint jäi seisma. Heinapallid liiguvad linti mööda virna otsa. *Ma jälgin, kuidas roomav lint / alt üles kannab tõmmud kivid .. J. Sütiste. | piltl. Peolaua katmine läks nagu jooksval lindil 'kiiresti ja sujuvalt'.
▷ Liitsõnad: konveieri|lint, transportöörilint.
3. kõnek veolint, roomik. Tanki, traktori, buldooseri, ekskavaatori lindid. || linttraktor. *Kraksi [= traktoristi] lint seisab poe juures, aga mehi pole ollagi! E. Rannet.
▷ Liitsõnad: veolint.

luht ‹luha 22› ‹s›

1. suurvee ajal üleujutatav ala oru lammil, jõe v. järve kaldal, lamminiit. Emajõe, Kasari luhad. Lai luht kahel pool jõge. Mindi luhta heinale. Luht on niidetud, loos.
▷ Liitsõnad: jõe|luht, järveluht.
2. murd luga; kõrkjas. *.. sauna taga luhta täis kasvanud ojas lõid konnad oma lusti. A. Hint. *Ado istus vanale tuttavale luhtadest põhjaga tagakambri toolile .. M. Raud.

luige|kael
piltl pikk ning kaunilt kaarjas kael. Luigekaelaga traavel. || (kauni kaelaga neiu, naise kohta). *Sööklas istus paar luigekaela .. M. Traat.

luipjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
(pisut) luip. Luipjas laup. *Lea istus ta [= küüdimehe] kõrval luipjal õlgkotil .. V. Ilus.

lõristama ‹37›
lõrinat, lõrisevat häält tegema, laristama; luristama. Koer lõristab hambaid. Tuli põleb mühinal ahjus, tõmbus lõristab siibrit. Lõristab piipu. Lõristab nina(ga). *Ta tõi suupilli välja ja lõristas sellega .. A. Viirlaid. *Töömees istus tähtsalt laua ääres, lõristas leent .. R. Roht.

lõugas1 ‹lõuka 19› ‹s›
etn
1. istemüür v. -kivi kolde eesserval v. kõrval. *Ta istus ahju ette lõukale, et pisut sooja saada. J. Lintrop.
2. lee, (ahjuesisel olev lahtine keedu)kolle. *Seinad mustasid, söed lõukas hõõgusid, pird põles võbinal. F. Tuglas.

lärmama ‹lärmata 48›
lärmi tegema. Mehed lärmavad õllebaaris. Terve öö lauldi ja lärmati. Mis te lärmate, olge vait! Koerad lärmavad, keegi tuleb. Kõikjal lärmasid raadiod, valjuhääldajad. || laialt rääkima, lärmi lööma. Temale ei või saladust usaldada, ta lärmab sellest igal pool, igaühele, lärmab kõik välja. *Lärmas teine [= Pearu] maad ja taevad kokku ja istus viimaks perenaise juurde, kes sõtkus vokki. A. H. Tammsaare.

lööma ‹lüüa, lõin 40›

1. lööki v. lööke andma, löögiga v. löökidega mingisse seisundisse viima, kuhugi suunama vms. Lööb rusikaga, peoga, jalaga, vitsaga, piitsaga. Lööb õrnalt, kõvasti, valusasti, kõigest jõust. Nähvab, laksab, raksab, virutab, äigab, kopsab, patsab lüüa. Lööb nii et nätsub, laksub, mürtsub, lööb nätsuga, laksuga, mürtsuga, lööb nätsti, laksti, mürtsti. Lööb pähe, näkku, kõhtu, allapoole vööd. Lööb teise jalust maha, pikali, uimaseks, sandiks, surnuks. Lööb teisel hambad kurku, silma siniseks, kulmu lõhki, huule verele, nina verd jooksma, vere välja. Ära löö, valus on. Mehed hakkavad, lähevad lööma 'kaklema'. Lõin joostes varba vastu kivi, kukkudes põlve marraskile. Lõi teisel noa käest, mütsi peast. Lõi halu pooleks, aknaklaasi katki, kausi puruks, tükkideks. Pann on mõlki, lömmi, lössi löödud. Löö suhkrupea küljest tükke. Vanasti löödi vargal käsi otsast. Lõi tulekivist, tulerauaga tuld. Lõin kirjale templi peale. Löö paar muna pannile. Ma löön su selja lumest puhtaks. Eit muudkui lõi risti ette. Lõin palli auti, üle otsajoone, väravasse. Meeskond lõi kolm väravat. Lööb vaia, teiba maasse, kirve puusse, naela seina. Välk lõi kõrgesse kaske, majja sisse, lauda põlema. Rahe on õrnemad taimed puruks löönud. Maaslamajat ei lööda. Küsija suu peale ei lööda. || löögi andmisega kellekski kuulutama. Rüütliks lööma. Ants lõi Peetri kulliks. || naelte, pulkade vm. sisselöömisega kinnitama, (sel teel) midagi millegagi katma. Katust lööma. Lõin katuse peale. Aialatid lüüakse postide külge, lattide külge lüüakse lipid. Lööme nagi seina, pildi seinale. Kingadele löödi kontsaplekid. M. Luther lõi oma 95 teesi Wittenbergi lossikiriku uksele. Kristus löödi risti, ristile. Plekiga, nahaga löödud uks. *Seal Kõrbojal on kena laudadega löödud ja tumeroheliseks värvitud lahe ja ruumikas elumaja. A. H. Tammsaare. || löömist meenutavate liigutustega vm. rütmilise liikumisega midagi tegema. Võtsime vikatid ja läksime heina lööma 'niitma'. Kaare löön, siis puhkan. Munakollane, koor tuleb vahule, vahtu lüüa 'kloppida'. Löö 'pumpa' mulle pang vett. Aitab pumpamisest, ära kaevu tühjaks löö. Süda, pulss lööb 'tuksub' normaalselt, rahulikult, aeglaselt, tugevasti, kiiresti, korrapäratult, nõrgalt. Sekretär lööb 'kirjutab masinal, tipib' koosolekukutseid. Ta lööb kiiresti, vigadeta. Masin lööb 'stantsib' plekist, plastmassist vajalikke detaile. Linn hakkas oma raha lööma 'müntima'. *Sel ajal istus ema piimakambri lävel ja lõi võid. Juh. Liiv.
2. löögiga heli tekitama. Trummi, gongi, trianglit lööma. Lööb klaveril paar akordi. Kellamees lööb hingekella. Kella lüüakse, kuskil vist põleb. Lokku lööma '(endisajal) tööaja alguse v. lõpu kuulutamiseks lokulauda taguma'. Klaasi lööma '(endisajal) vahikorra vahetuse kuulutamiseks märgukella lööma'. Lööb keelega laksu, sõrmedega nipsu, kätega plaksu, jalaga tümpsu. Kala lõi sabaga lupsu, sulpsu. || kella heli (täistunni vm. märkimiseks) kuuldavale laskma. On südaöö, raekoja kell lööb 12 kumisevat lööki. Kas see kell lööb ka? Kell lõi pool kaks. Kell on kaks löömata 'pole veel kaks'. Tulekahjukell lööb, kuskil vist põleb. Kirikukellad löövad.
3. (hooga liikudes) paiskuma. Tuuleiilid löövad näkku. Lained löövad üle parda, vastu kaldakive. Tuli levib, leegid löövad juba räästani. Lõi välku ja müristas. Kohvilõhn lõi juba lävel ninna. Häbist, piinlikkusest lõi veri näkku.
4. piltl purustavat hoopi andma, purustama. Vaenlast lööma. Sõjas, lahingus lüüa saama. Ta lõi eelkõneleja väited pihuks ja põrmuks. || võitma, võitu saavutama; ületama. Meie korvpallimeeskond lõi vastast 78:72. Noor odaheitja lõi kõiki oma konkurente. Tribüünidel juubeldati – kaugushüpperekord oli löödud 7 sentimeetriga. || tugevasti mõjuma. Häält pole sel poptähel ollagi, ta lööb oma vambiliku seksapiiliga. || (lauamängudes:) käigu tegemisega nuppu mängureeglite kohaselt laualt eemaldama. Partii oli pingeline: esimene malend löödi alles 32. käigul. Järgmisel käigul lööb must vanker h7 – h3. || löödud (ka:) lüüa saanud, kaotanud; masendatud, rõhutud meeleolus vms. Astub löödud inimese raskel sammul. Tudeng oli eksamil läbikukkumisest väga löödud.
5. (otsustavalt, järsku ning) energiliselt midagi tegema. Lööb koorma peale ja läheb. Löö masin käima. Löö uks lukku ja ära kedagi sisse lase. Lapsed löödi hommikul vara maast lahti. Lööb pläru ette, suitsu, piibu näkku. Lõi kähku riided selga, kaabu pähe. Lõin kingad läikima. Hobune löödi aiste vahele. Suli löödi vangi, trellide taha. Lõi talu paari aastaga korda. Lööb lahkumisavalduse lauale. Lõi käed mehele ümber kaela. Näljane lõi ahnelt hambad leivasse. Kuri koer võib hambad säärde lüüa. *.. siis laske [kitsepraad] pannil pruuniks ja lööge potti hauduma. V. Lattik. || (keha v. mõne kehaosa asendi järsu muutmise kohta). Lööb end sirgu, sirgeks. Lööb pea kuklasse, jalad harki, jala üle põlve, käe tervituseks kõrva äärde. Lööb käed puusa, laiali, üle pea. Lööb silmad, pilgu seinale, kellale. Lind lõi tiivad laiali, suled kohevile. *.. siis lõid kõik lehmad korraga sabad selga ja kihutasid tulisel ajul järve .. J. Vahtra. || põikama. Mul õnnestus end kõrvale lüüa ja kokkupõrget vältida. *Ta lõi end tee kõrval kasvava kahe suure kadaka varju. J. Mändmets. || (vägisi, sunniga kuhugi saatmise kohta). Looderdajad löödi tööle, töölt minema. Jaan löödi kaheks kuuks kordusõppustele. || piltl heitma, viskama. *Kuu tõusis maja tagant ja lõi selle varju üle õuemuru. F. Tuglas. *Päike tõuseb .. ja lööb oma esimesed kiired Tallinna tornidesse. A. Hint.
6. midagi hoogsalt (ja kestvalt) tegema (vahel täh. nõrgenenud kuni ühendi verbiks vormistajani). Tantsu, tralli, lusti lööma. Uperpalli, uperkuuti, hundiratast lööma. Talled löövad kepsu. Vurrkann lööb tiiru, keeru. Uss lööb õnge otsas vinksu. Kalad löövad jões lupsu. Laulu, vilet, lärmi lööma. Kass lööb nurru. Luuslanti, luuslanki lööma. Loodrit lööma 'looderdama'. Litsi lööma 'liiderdama, hoorama'. || mängima, taguma. Mehed lõid päev läbi kaarte. Noored kogunesid õhtuti palli lööma. Poisid lõid jalgpalli, vutti. || pidama. Lahingut lööma. Koosolekul löödi ägedaid sõnalahinguid. || kokku ajama, hankima. Kasu, profiiti, ränka raha lööma. *Romaanidega on mõnedki eesti kirjanikud endale kapitali löönud. O. Luts.
7. järsku mingisuguseks muutma, mingisse uude seisundisse viima. Autotuled lõid tee valgeks. Järsk valgus lööb silmad pimedaks. Püssipauk lõi kõrvad lukku. Tuulehoog lõi lipud lehvima, purjed paisuma, soengud sassi. Vapustus, õnnetus lõi ta nagu segaseks. Ehmatus lõi pea klaariks. Uudis lõi mu tummaks, pahviks, kogu küla kihama. Ootamatu vahejuhtum lõi plaanid segi. Mees löönud südame kõvaks ja hakanud minema. Kevadel lõi soe vihm puud lehte, maa haljaks, rohetama.
8. (järsku) hakkama; järsku mingisuguseks muutuma, mingisse seisundisse üle minema, kuhugi asuma jne. Õitsema, õitsele lööma. Mets lööb rohetama, muru haljaks, kaasik hiirekõrvule. Idataevas lõi helendama, valgeks, pilve. Seelik lõi tuult täis, kohevile. Heinaküün lõi üleni leegitsema. Vesi lööb lainetama, keema. Purjed lõid laperdama. Prilliklaasid lõid uduseks. Mets lõi kohama, mühama. Põsed lõid õhetama, punetama. Tundsin, et lõin vankuma, vaaruma, tuikuma. Süda lõi värisema, põlved lõid nõrgaks. Silmad löövad särama. Ta nägu lõi muhelema, laiale naerule, pilve, tõsiseks. Lõin kartma, araks, kõhklema, põnnama. Süda lõi äkki valutama, haledaks. Ihu lõi imelikuks, üleni higiseks. Nahk lõi sügelema, korpa. Silmade ees lõi mustaks, virvendama. Mootorid lõid mürisema, laevakere lõi võbisema. Kogu klass lõi kihama. Ta positsioon, autoriteet lööb kõikuma. || järsku ilmuma, (kuhugi) tekkima. Valu lõi sisse, kõhtu, pähe, kuklasse, südamesse. Kramp lõi jalga. Haava sisse lõi põletik. Pisted löövad rindu. Gripile lõi juurde kõrvapõletik. See on paha köha, võib kopsugi lüüa. Seale olid täid selga löönud. Naermisel löövad ta põskedesse armsad lohukesed. Halvasti õmmeldud mantlil lõid käeaugu kõrvale voldid. || kõnek kellegagi seltsima, ühinema, liituma. Me lähme jahile, kas lööd ka (meie, meiega) kampa? Kolm-neli meest löövad punti, mesti ja hakkavad äri ajama. Ära sa nende, nendega nõusse löö! Sõjavägi lõi rahva, ülestõusnute poolele. *Lõpuks oli Vähkmann nõus kompanjoniks lööma. O. Luts. *Löövad äkki paari, rahad ja firmad kokku .. A. Hint. || kuhugi asuma. Matkajad lõid männiku alla laagrisse. *Prussakaid on kivide vahele pesitsema löönud .. V. Uibopuu. || hrl van (kellekski) hakkama. *Olin ma üks issanda lollkapsas, kui lõin siia orjaks! Nüüd ei saa enam lahti kah! R. Roht.

magus ‹-a 2›

1. ‹adj› suhkru, siirupi, mee jms. aine maitsega, sellise ainega maitsestatud, seda sisaldav. Suhkruga, sahhariiniga magusaks tehtud kohv. Jook oli parajalt, liiga, läägelt magus. Kas sa jood magusat või mõru kohvi? Magusad koogid, saiad, küpsised. Magus kohupiim. Magusad kastmed. Sahhariin on suhkrust magusam. Ploomid olid hästi magusad, magusad kui mesi. Magusad ja hapud veinid. Külma(st) näpistatud kartulid on magusa maitsega. Soolase toidu peale kuluks magus suutäis ära. Kompvekist jäi magus maitse suhu. Tahaksin kohvi kõrvale midagi magusat. Tee suu magusaks 'söö, maitse, pane midagi magusat suhu'. | ‹substantiivselt›. Ants armastab magusat. Ma ei või magusat süüa. Tal tekkis isu magusa järele. || (lõhna meeldivuse kohta). Magusa lõhnaga vedelik. Magus heinalõhn, viirukisuits. *.. tundis mahedalt magusaist lõhnadest, et see oli daam, kes oli tulnud tema naabriks. M. Raud.
▷ Liitsõnad: hapu|magus, hapukas|magus, imal|magus, kibe|magus, mage|magus, mesi|magus, mõru|magus, suhkur|magus, tulimagus.
2. ‹s› hrl van mesi. *Kui suur ka meeisu oli, pidas karuott valusat õppetundi meeles ja ei korranud rünnakut. Üksikud magusat näppama kippuvad herilased, kimalased ja sipelgad tõrjuti kerge vaevaga eemale .. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: linnumagus.
3. ‹adj› maitsev, (maitselt, lõhnalt) isuäratav. Kanast saab magusa prae. Kondi ümber on liha kõige magusam. Köögist tuleb magusaid toidulõhnu. See mees juba magusat leiba 'kerget, hõlpsat, mugavat elu' ei otsi. Sügisel suured söömad, kevadel keed magusad. *Suure tüki sooja leiba! / Oh küll maitses magus see! Juh. Liiv. *.. lihapala oli kuum, kuid selle mekk ütlemata magus: liha söödi haruharva. M. Lott (tlk).
4. ‹adj› mõnus, mõnu(tunnet), naudingut pakkuv, seda sisaldav. Kehas oli magus rammestus, roidumus, väsimus, surin. Magab magusat 'rahulikku, sügavat' und. Ta aeti üles kõige magusama une pealt. Magus tukastus tuli peale. Magus saunaleil veel kontides. Värske lõhnav viht on magus väsinud kehale. Magus ringutus, sirutus, haigutus. Magus judin, värin käib kehast läbi. Mõtteid täitis magus ärevus. Tõmbab esimesed magusad mahvid suitsu. Keelatud vili, patt, kättemaks on magus. || ülimalt meeldiv; rahulolu, rõõmu pakkuv. Mehed ajavad, puhuvad magusat juttu. Õnn, kuulsus – oo mis magusad sõnad! Teiste kiitust oli magus kuulda. See on päris magus 'ihaldusväärselt kena ja armas' piiga, naine. Ega see karjase- ja sulasepõli nii magus olnudki! Teda valdas magus õnnetunne, rõõm, rahulolu, igatsus. Unelmate, unistuste magus veetlus. Elab magusas ootuses ja lootuses. Hing oli täis magusat valu. *.. siis alles tuleb puhkeaeg, kallis magus laupäeva-õhtu ... E. Vilde. *Mul on praegu tööl magus minek. M. Seping.
5. ‹adj› (meeldida püüdvalt) lahke ja mahe; ülepakutult ilus ja armas. Oskab magusat nägu teha ja mahedalt rääkida, kui midagi tahab. Ta pöördus minu poole magusa naeratusega. Mehe hääl oli magus ja meelitav. Magusa lahkuse taga pidi küll midagi peituma. Selline magus ülistamine, kiitmine hakkab vastu. Magus muusika, valsiviis. Maastikumaal tundus idülliliselt magusana. Ajakiri avaldas magusaid lookesi. Tema stiil on nõretavalt magus.
▷ Liitsõnad: mesimagus.
6. ‹adj› armas, kallis. *„Mu magus, mu magus Julia,” algas ta [= kiri], „mu öö ja päeva kustumatu janu!” F. Tuglas. *Lapsed olid nagu lapsed kunagi – magusad väikesed võrukaelad, täis ilmsüüta kelmust ja vallatust .. E. Bornhöhe.
7. ‹adj› (aja kohta:) millekski eriti soodus, eriti sobiv. Õhtutunnid on poeedile magusaks tööajaks. Te laisklete kõige magusamal tööajal! *Mees valvas magusa momendi, kus naine parajasti keetis ja küpsetas, ronis katusele ning istus korstna otsa. A. Beekman.

mahutuma ‹37›
end mahutama. *Autos istus Marine Levani kõrvale, ülejäänud mahutusid tagaistmele. M. Pau (tlk).

maitsma ‹maitsta, maitsen imperf maitsesin, maitses 44›

1. maitset proovides suhu võtma; (pisut) sööma v. jooma. Maitse, kas supp on mage või soolane. Maitse keeleotsaga, kas see on sooda. Ma ei joo õlut, maitsen ainult. Tõin sulle Saaremaa leiba maitsta. Tule sööma – no maitsegi vähemalt (meie toitu). Maitse meie märjukest kah! Maitsesime piduroogadest üht kui teist. Ma pole täna veel toiduivagi maitsnud. Konjakit maitstakse tilkhaaval! Rüüpavad kohvi ning maitsevad aeg-ajalt ka klaasikesest. „Kas maitseme ka,” tõstab Jaan klaasi. *.. istusid kaks vanaeite ja maitsesid lõunaks jahukörti. E. Bornhöhe. || piltl midagi tunda saama v. kogema; midagi nautima, sellest mõnu, lõbu, rahuldust saama. Sõda lõppes, maailm sai jälle rahupõlve maitsta. Ränk sõda röövis paremad aastad, noorust ei saanudki maitsta. Olen elus saanud näguripäevi maitsta. Pärisorjad said kupja keppi, mõisa vitsu, peksupinki maitsta. Sa saad veel mu rusikat maitsta! Kiputakse linnadesse elu mõnusid, lõbusid, rõõme maitsma. Ta näis maitsvat tõelist õnne. Nad maitsesid suvepuhkust ja vabadust. Võiduvilja, oma töö vilja, keelatud vilja maitsma. *.. peaasi, et elad, et maitsed iga jumala päeva, iga tundi, iga päikesepaistelist silmapilku. A. H. Tammsaare. *Loeme jälle maitstes Voltaire'i „Candide'i”. F. Tuglas.
2. maitselt isuäratav, meelepärane olema. Võileivad maitsesid hästi, suurepäraselt, ei maitsenud. Talle maitseb väga sült. Ühele maitseb värske, teisele kõva leib. Kui kõht tühi, küll siis toit maitseb. Istus lauda ja laskis toidul maitsta. Ära häbene, söö, kui maitseb. Kuidas küll maitses suitsuangerjas! Ei maitsnud talle söök ega jook. Lehmadele maitses ristikuädal. || piltl nauditav, meelepärane olema. Uni maitseb pärast väsitavat päeva. Millegi vastu pole enam huvi ja lugeminegi ei maitse. *Mida suuremate takistuste kiuste oli kordaminekuid saavutatud, seda paremini need maitsesid. E. Krusten.
3. teat. maitsega (1. täh.) olema. Kala maitses puisena, traani järele. *Päälegi maitsevad need tilgad kui linaseemneõli pluss vanaks läinud lambarasv .. B. Alver. || piltl teat. viisil tunduma. Ta teab, kuidas orjus, vägivald, võõra käsu all olemine maitseb. Eks proovi siis, kuidas elu seal maitseb! *.. kõigepealt, kuidas see lapsepõli sulle siis maitseb. E. Vilde.

maja|valitseja

1. nõuk majavalitsuse juhataja
2. majaülem, valitseja, ülemteener. *Piiskop Albert istus parajasti koos Alobrandi ja oma majavalitseja ning laekur Gebhardiga suure laua Taga .. E. Kippel.

manööverdama ‹37›

1. manöövrit v. manöövreid (1. täh.) sooritama. Vaenlane manööverdas, hoidudes esialgu otsesest rünnakust. Laev manööverdas kai äärde. Lennuk manööverdas stardipaigale. Jaamas huikasid manööverdavad vedurid. Manööverdasin auto parklas vabale kohale. Juht manööverdas edasi-tagasi, et autot kitsal teel ümber pöörata. Mees manööverdas osavalt ratastooliga. Valgel õnnestus ratsu teisele tiivale manööverdada. Keskmäng oli manööverdav. *Järgmise tantsu ajal istus Palusoo ukse kõrval toolil ja mina manööverdasin kaugemas saalinurgas, et mitte õppejõu silma alla sattuda. L. Metsar.
2. piltl kavalalt, osavaid võtteid kasutades toimima. Diplomaadina oskas ta laveerida ja manööverdada. Pange tähele, küll ta manööverdab end mõnele juhtivale kohale! *Niisugune on juba meie saatus, aina manööverda suurte [riikide] jalus, vaata, et keegi sind ära ei tallaks. R. Kaugver.

meelisklema ‹37›
(järele) mõtlema, mõtisklema, mõtteid mõlgutama. Istus tükk aega meeliskledes jõe kaldal. *Ning mida rohkem ta meeliskles Lembitust, seda võõramaks talle muutus Muikman. J. Kärner. *Herbert meeliskles, kas preili Marchand'il vahest kogemata mõne tema tuttavaga sarnasust ei ole. E. Vilde.

mereline ‹-se 5›

1. ‹adj› merega seotud, mere-. Mereline kliima 'merekliima'. Merelised õhumassid. Saarte ilmastik on merelisem kui sisemaal. Merelised pinnavormid. Merelise päritoluga soolajärved, settekivimid. Hahk, merivart, tõmmukajakas, hallhani jt. Vilsandi merelised linnuliigid.
2. ‹s› merel olija. Torm tõusis, rannal oodati murelikult merelisi. *Muinaslaevas ei olnud sõudjatel pinke. Iga mereline istus oma kaubakirstu peal. L. Meri.

meri|roheline
mereroheline. *Preili Marchand istus merirohelises vanamoodi tugitoolis .. E. Vilde.

minema ‹minna, lähen, läksin, läks, mingu, mingem (e. lähme e. läki), minev, läinud, minnakse, mindud 39›

1. (eesmärgile osutamata:) (eemaldudes) edasi liikuma. a. (kulgeva inimese v. looma kohta). Seal metsaserval liigub keegi, ei saa aru, kas läheb või tuleb. Läheb kõndides, aeglaselt jalutades, komberdades, kepile toetudes, joostes, hüpeldes, puusi hööritades. Läheb kas või neljakäpukil, roomates. Longib, vehib, tipib, sibab minna. Mari läks ees, teised tema kannul. Mindi mööda metsasihti. Läksime tükikese maad. Kas läheme jala või hobusega, jalgrattaga, bussiga? See on pikk maa, annab minna. Lähme rutem, kiiremini! Jänes läheb pikkade hüpetega, hölpsat-hölpsat. Mees magab vankris, hobune läheb omapead. Läheb sammu, sörki, galoppi. Jälgedest on näha, et siit on läinud suur koer. b. (sõiduki vm. liikuva objekti kohta). Süst läheb lainetel kui nool. Sputnik läheb üle tähistaeva. Jõel läheb jää suure raginaga. Pilved tulevad ja lähevad. *Läks suitsev rong kesk udust ööd. M. Heiberg. *Mööda lõpmata teed / lähevad reed .. V. Ridala.
2. eesmärgipäraselt (eemale) liikuma, kuhugi v. midagi tegema suunduma. Poodi, kaubamajja, kinno, külla minema. Lähme, käime seal ära! Läki teele! Kuhu ta pidi minema, kuhu ta lubas minna? Läheb jõele, jõe äärde. Lähme siit veidi kaugemale! Kas sa pulma, koosolekule lähed? Peaks minema naabrimehe jutule. Lähme korraks aeda, sauna juurde. Poiss läinud kapi kallale. Hommikul läheb kari metsa, õhtul tuleb koju. Lähen nädalaks maale. Ehale, naistesse, tädiranda, kosja minema. Tööle, õppima, kooli minema. Homme mindavat puid istutama. Pere läks luhta heinale. Marjule, seenele, jahile, kalale minema. Kalurid läksid võrke sisse laskma. Kas lähete jalutama? Lähen toon piima. Läks põõsa taha asjale. Ära nii sügavale vette mine! Tule, lähme tantsima. Lähme juubilari õnnitlema. Läks kööki nõusid pesema. Kes siis nii vara magama läheb? Kuhu sa vastu ööd ikka lähed! Ma pean õhtul valvesse minema. Hädalistele tuleb appi minna. Läks istus kõige viimasesse lauda. Kaugele reis läheb? Sõtta, lahingusse, rünnakule, luurele minema. Sõjaväkke, aega teenima, kroonusse, sõduriks minema. Läheb sepale selliks, õpipoisiks. Läks linna autojuhiks. Lähen suvel karja, karjaseks. Rebane läinud kanavargile. Kass läheb hiirejahti. Loomad läksid paha peale. | kõnek (halvustavalt tõrjudes). Mine metsa, põrgusse, potilaadale, kassisaba alla! Ah, mine persse! || (suunatud v. juhuslike liigutuste v. liikumise kohta). Käsi läheb käisesse, tasku. Sõrm läks päästikule. Pall läks korvi, väravasse. Nael läks hõlpsasti seina. Niit ei läinud nõela taha. Paks püree läheb halvasti läbi sõela. Pilv läheb päikese ette. Päike läheb pilve taha. Hoop läks vastu õlga, põlve. Vaikse ilmaga läheb suits otse üles. Tolm läheb suhu, ninna. Mul läks midagi kurku. Laudlinale on küünlarasva läinud. Pind läks jalga, küüne alla. | piltl. Ta läks nii kaugele, et süüdistas mind plagieerimises. Ärge minge kergema vastupanu teed. Naljadega ei tohi liiga kaugele, liiale minna. Need sõnad läksid talle südamesse, hinge. See päev, sündmus läheb ajalukku. Majapidamine, kord läheb allamäge. Jutt läks oma rada. See lugu läheb homsesse lehte. Oletus läks märki, täppi, täkkesse. *Siis läks naerune vaade jälle üle hommikuse vee maamärke jälgima. O. Kool.
3. lahkuma, kuhugi mujale siirduma, (mõnikord ainult öeldisverbi tugevdavalt:) ära. Külalised asutavad juba minema. Kured on läinud, luiged on veel minemata. Kontoris tuleb koondamine, ei tea veel, kes jäävad ja kes lähevad. Raske on kodumaalt võõrsile minna. Lõi ukse kinni ja läks oma teed. Pärast lühikest nõupidamist mindi laiali. Millal buss, rong, laev läheb? Jooksis, lippas, kihutas, tormas, pühkis, lendas, pani (tulistjalu, padavai) minema. Katsu, et sa siit kiiremini minema saad. Hüppesse, pakku, redusse minema. Koer hiilis minema, saba jalge vahel. Vanker sõitis, veeres minema. Viige ta minema. Saadeti, aeti, kihutati, peksti, kupatati minema. Ta löödi töölt minema. Hirmutas linnud marjapõõsaste kallalt minema. Ehmatad, peletad une minema. Viska need vanad kotad minema! || (ajades v. ähvardades). Tee, et minema saad! Käi, kasi, kao minema! Välja mu majast, minema! Kukemait, kas saad minema! || piltl surema. Ta on väga haige, päris minemas. Igaühel tuleb kord (mulda, mulla alla) minna, keegi ei ela igavesti. Temal oli juba aeg manalasse minna. Siit ilmast minema. Teise ilma minema. *Aga nägu oli tal [= surnul] ilus, väga vaikselt vist läks. R. Kaugver. || (tegevust, elukorda, omandust v. alluvust vahetades) millelegi v. kellelegi muule siirduma. Jutt läks teistele teemadele, muudele asjadele. Läks sörgilt kõnnile. Ta olevat taimtoidule läinud. Läks mehele 'abiellus'. Ei see tüdruk Jürile (naiseks) lähe. Noored kurameerisid paar kuud ja läksid siis paari. Läksin erru, pensionile, kergemale tööle. Meie teeme töö, aga raha läheb tema taskusse. Hiljem läks maja pärijatele, pärijate kätte. Küla läks ühe valla alt teise alla. *Võru on läinud, Narva on läinud, kui kaua me siin sedaviisi juperdame! H. Susi.
4. kaduma, (ära) kuluma. a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma. Kohver on läinud, keegi on ta vist ära varastanud. Ei leia rahakotti kusagilt, läinud mis läinud. Mis läinud, see läinud, tagasi seda enam ei saa. Kui on trumm läinud, siis mingu ka pulgad! Maja, auto läks võlgade katteks. Kui avarii teed, on su juhiload läinud 'võetakse ära'. Kevad käes, varsti on lumi läinud. b. (millegi peale) kuluma. Kui palju sul kuus korteri peale läheb? Suur osa palgast läheb toidu peale. Mida rohkem raha saad, seda rohkem läheb. Mingu või viimane kopikas, aga auto peab saama! Üle saja krooni on läinud, kuhu see mul küll läks? Sügisel ja talvel läks palju petrooleumi. Kleidile, kleidiks läheb oma 4 meetrit riiet. Ütle, kui palju see sul maksma läks! Pani 'kulutas' restoranis ühe õhtuga pool palka minema. Pole viga, see raha läks asja ette. *.. näete, kui palju mehi laua ääres, üks tegu leiba teise järel läheb nagu kerisele. A. H. Tammsaare. c. (aja kohta:) mööduma, kuluma. Kui kiiresti küll aeg läheb! Aega läks, aga asja sai! Läks tükike, hulk aega. Tervet päeva selle töö peale küll ei lähe. Ja nii läks päev päeva järel. Paar tundi läks tarbetu tegevuse nahka. Palju aega läks kaotsi. Meenutati läinud aegu. See oli läinud pühapäeval, nädalal, aastal, suvel, sajandil. *Ja laevade peal / tema paremad aastad on läinud. J. Smuul. d. piltl. Kas sa mäletad veel või on sul see juba meelest läinud? See on ammu moest läinud. Kõik lootused on läinud. Õnn ja armastus – kõik on läinud! *.. ja sest saadik on tema sõprus Mariga läinud. A. H. Tammsaare.
5. oma seisundit, olekut v. asendit muutma; senisest erinevaks muutuma. a. (elusolendiga toimuvate füüsiliste, füsioloogiliste, psüühiliste jm. muutuste kohta). Ta on priskeks, paksuks läinud. Mehel on pealagi paljaks läinud. Ihu läheb kananahale. Kulm, otsmik läheb kortsu. Juuksed lähevad halliks. Läheb näost punaseks, valgeks, kahvatuks. Jalg läheb paiste(sse), siniseks. Silme ees läheb mustaks. Käed läksid kärna, paiste. Kõht läheb tühjaks. Vanainimese sõrmed lähevad konksu ja kõveraks. Tuju läheb halvaks, heaks. Meel läheb haledaks, härdaks, nukraks. Mängijad läksid järjest enam hoogu. Silmad lähevad märjaks seda meenutades. Ära sellepärast pabinasse, ärevusse, ähmi (täis) mine. Ei maksa ägedaks, marru, hasarti, põlema minna. Tüdrukud läksid kihevile. Suu läheb ammuli. Silmad lähevad imestusest suureks, pärani. Nägu läheb pilve, mossi, naerule. Kas ta on hulluks, lolliks, jaburaks, segaseks läinud? Tal läks mõistus segi. Laps on ulakaks, ülekäte läinud. Mees läks vihaseks. Loll läheb kergesti lõksu, mõrda 'saab petta'. See mees läheb joomisega põhja. Poiss on logardiks, pätiks läinud. Vanad kurdavad alati, et noored on raisku, hukka läinud. Lehmal läheb karv siledaks, läikima. Toakoer kippus liiga rammusaks, rasva minema. Kõrvad lähevad kikki, lonti, lingu. Saba läheb püsti, rõngasse, sorgu. Karv läheb turri, hambad lähevad irevile, paljaks. Pull läks kurjaks, tigedaks. Hobune on kaerte peal jõudu 'tugevaks, jõuliseks' läinud. *Näe kassipoeg läheb ka niruks, kui teda solgutad. A. H. Tammsaare. b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms. muutuste kohta). Järv läheb järsku sügavaks. Puud lähevad lehte, mets läheb roheliseks, sirelid lähevad õide. Ilm läheb külmaks, külmale, sulale, soojaks, soojale, vihmale, sajule. Läheb vist tormile, tuisule. Tuul on suureks läinud. Väljas läheb juba valgeks, pimedaks. Taevas läheb selgeks, pilve. Puud lähevad härma. Seened on vanaks läinud. Nuga on roostesse läinud. Katki, pooleks, tükkideks, kildudeks, lömmi, mõlki minema. Kott läks lõhki. Nöör läks umbsõlme. Uks läks sneprisse, lukku, riivi. Lukk läks rikki. Kevadel lähevad teed põhjatuks, poriseks. Seelik läks istudes kortsu. Toit läks soojaga halvaks. Lärm, kära läks suureks. Käru läks kummuli, uppi, uperkuuti. Talu läks pankrotti. Õhk läheb lämbeks, paksuks, raskeks. Nende kooselu läks võimatuks. Asi läheb halvaks, tõsiseks. Nüüd läks meil kiireks. Elu läheb räbalaks, viletsaks, viltu. Kõik kipub untsu, nässu, nurja minema. Nüüd sa läksid oma jutuga küll metsa. Unistused lähevad harva täide. Igavaks siin küll ei lähe. See ennustus võib tõeks minna. Seekord läks veel õnneks 'õnnestus, läks korda'. Ega sellepärast veel ilm hukka lähe! Kogu ettevõtmine läks tühja. c. välimuselt v. loomult kellegi sarnaseks kujunema. Vanem poeg on isasse läinud, noorem jälle emasse. Tal pole sarnasust ei isa ega emaga, oleks nagu pulmalistesse läinud. Kellesse ta niisugune küll on läinud! *Ta näis minevat noorusepäevade Jakobisse. Ilmalik trall oli tema kõrvadele magusam inglite laulust .. O. Tooming. *.. erineb oma isast, .. arvatavasti on ta läinud mõnesse kaugemasse esivanemasse .. M. Traat.
6. protsessi v. tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema. Mootor ei tahtnud käima minna. Uus elektrijaam läheb käiku. Lind läks lendu. Maja läks välgust põlema. Ahi läks hõlpsasti küdema, kütte. Kohvivesi läks keema. Haav läks mädanema. Mahl on käärima, pealt hallitama läinud. Selline kuuldus, kumu on liikuma, liikvele läinud. Istutasin kadaka, aga see ei läinud kasvama. Koerad läksid purelema. Eks katsu minna rahva vastu! Läheb nüüd sulane peremehega maid jagama! Läksid omavahel vaidlema, nägelema, tülli, riidu, raksu, käsitsi kokku, kaklema, kiskuma. Läks vaidluseks, ütlemiseks, nägelemiseks, tüliks. Nüüd läheb löömaks, mölluks, madinaks, raginaks. Hommikul läheb sõiduks. Traktoristidel kippus palgapäeviti viinavõtmiseks minema. *Kas siis mõni kaupmees teil kahjuga kauplema läheb, hurjuh! O. Luts. | läks! las läheb, las minna. Tähele panna! Valmis olla! Läks! *.. (valab Filosoofile veiniklaasi konjakit täis): Läks! E. Rannet.
7. sujuma, edenema, arenema. Kuidas elu, töö läheb? – Läheb ka, mis seal ikka. Kuidas sul koolis, eksamil läks? – Läks üle ootuste hästi. Seekord läks halvasti, kehvasti. Sul võib haprasti minna. Alati ei lähe nii, nagu soovime. Eks näe, kuidas tal kauplemisega läheb. – Mis seal minna! Sain asjad korda, kõik läks libedasti. Ei tea, mis saab või kuidas läheb. Ära muretse, las minna nagu läheb. Harjuta rohkem, küll hakkab minema. Töö ei lähe ega lähe, tee mis tahad. Sul, sinu käes läheb puude ladumine nagu päris metsamehel. Sai jalad alla, elu hakkas minema. Kõik asjad läksid korralikult. Jutt hakkas kuidagimoodi minema. Kuidas lükkad, nõnda läheb. *On mehi, kellel ei õnnestu hobustega, leidub teisi, kellel ei lähe linadega. R. Sirge. || kujunema, juhtuma. Läks nii, et ma ei saanudki tulla. Kahju, et nõnda läks. Ega see teisiti võinudki minna. See asi läks küll viltu.
8. sobima, kõlbama, sünnis olema. See kübar läheb sulle hästi. – Peab minema, kui teist ei ole. Minusugusele see korter ehk kuidagi läheks. Punased värvitoonid lähevad talle. Igale mehele habe ei lähe. See pole viisakas, see lihtsalt ei lähe. See nõu ei lähe. *Kuidas see ikka läheb, et kooliõpetaja lõhub puid. E. Männik.
9. mahtuma; mõõtmetelt sobima. Topi kott nii täis kui vähegi läheb! Siia ei lähe enam midagi. Kõht on nii täis, et enam ei lähe suutäitki. Saunapatta läheb 15 pange vett. Kilosse läheb marju poolteist liitrit. Need kingad ei lähe mulle jalga. Sinu mantel mulle selga ei lähe. Püksid lähevad lahedasti jalga. Proovisin sõrmust sõrme, aga ei läinud.Raamatud on riiulil nii tihedalt, et käsi ei lähe vahele.
10. tarvis, vaja olema, ära kuluma. Jämedamad puud läksid ehitusmaterjaliks. Seda läheb sul endal tarvis. *Ustel valvavad virgad, enamasti nahkpõlledes poesellid ja küsivad igalt mööduvalt maainimeselt: „Noh, peremees, noh, peremees, mis läheb?” O. Luts. *".. Või läheb ehk enne magamist üks topka?” – „Ei lähe ühtigi,” vastas onu. E. Männik.
11. ostetav, nõutav, menukas olema. Vanamoelised rõivad ei lähe, kes neid ostab. Kirjastaja kartis, et selline raamat ei lähe. Sõnaraamatud lähevad nagu soojad saiad. *Lugu on nõnda, et meie leht enam viimasel ajal ei lähe. M. Metsanurk.
12. teat. suunas paiknema v. kulgema; selliselt liikumist v. läbipääsu võimaldama. Esikust läheb üks uks kööki, teine tuppa. Kuhu see tee läheb? See tee läheb Paide peale, Türi poole. Raudtee läheb läbi metsa. Jõgi teeb siin käänaku ja läheb kirdesse. Koobas, kust pidi minema tee põrgusse. Näitas kaardilt, kus(t) rindejoon läheb. *Kahelt poolt ta [= pulli] kaelast läksid jämedad ketid käevarrepaksuste raudpostideni .. F. Tuglas.
13. etenduma. „Kuningal on külm” läheb „Vanemuises” suure menuga. Kõik etendused läksid täissaalile. O. Lutsu „Kevade” läks üle 200 korra. Kinos läks suure menuga üks Tarzani-film.

minev ‹-a 2›

1. (< partits minema). Tartusse minevad ja Tartust tulevad bussid. Ekspordiks minev või.
2. ‹adj› (aja kohta). a. käesolevale, praegusele vahetult eelnenud, viimane. Kas see oli mineval või ülemineval nädalal? Mineval suvel oli laulupidu. See oli mineva sajandi 60-ndail aastail. Tal on osa mineva aasta puhkust veel saamata. Mees on minevast kolmapäevast saadik kadunud. *Jass juba mineva [= mineva aasta] jõuluks lubas, aga ei pea mees sõna. A. Mägi. b. hrv üldse ajaliselt möödunud. *Indrek istus veel tükk aega endises poosis, uneldes minevaist ja olevaist päevist. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: üleminev.
3. ‹adj› müübiv, nõutav. Talvesaapad on praegu minev kaup. Kaubelda tasub sellega, mis on minev. Minevamad raamatud lausa haaratakse müügilettidelt ära. See ajakiri pole eriti minev olnud.
▷ Liitsõnad: mitteminev.

mis ‹mille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledesse ‹substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron›
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a. ‹substantiivselt› (tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b. ‹adjektiivselt› (täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2. ‹hrl. sg. nom.› kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c. ‹asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus› (umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt› (millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b. ‹adjektiivselt› (nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a. ‹adjektiivselt› (hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b. ‹substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a. ‹substantiivselt› (esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b. ‹adjektiivselt› (nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a. ‹seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid› (ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3. ‹kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.› kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b. ‹adjektiivselt› (nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

miss ‹-i 21› ‹s›

1. vallaline naisisik inglise keelt kõnelevates maades, ka kõnetlussõna (tarvitatakse peam. koos järgneva nimega), preili, neiu. Laua taga istus alati naeratav miss Jones.
2. teat. ringkonnas valitav kõige kaunim (v. populaarsem) neiu, iluduskuninganna. Miss Universum, Euroopa. Eesti missi valimised.

mootor|ratas
kahe v. kolme rattaga mootorsõiduk, mille mootori töömaht on vähemalt 50 cm³. Mootorratta esiratas, tagaratas, mootor, sadul, külgvanker, summuti. Külgvankriga mootorratas. Mootorrataste ringrajasõit. Noorukid sõidavad, kihutavad mootorratastega. Sõitis minust mootorrattal mööda. Istus mootorrattale ja kihutas linna. Mootorrattad mürisevad.
▷ Liitsõnad: krossi|mootorratas, soolo|mootorratas, tsirkuse|mootorratas, tänavasõidu|mootorratas, võidusõidu|mootorratas, võistlusmootorratas.

mujale ‹adv›
teise, muusse kohta. Kolime siit kuhugi mujale. Sõitsime Saksamaale ja ka mujale Kesk-Euroopasse. Lähen kaubamajja ja võib-olla mujalegi. Kes keelab teda mujale tööle minemast. Istus voodi servale, sest mujale polnud istuda. Tuleb koju, kuhu mujale tal ikka minna on. Muusika kisub mõtted töö juurest mujale. Juhib jutu mujale. *Ema on haiglane, pole enam mujale kui koju sukki nõeluma ja supikatla juurde. A. Hint.

mulder ‹-dri, -drit 2› ‹s›

1. etn vundamendi väljaulatuv muldne äär. *Piiri ätt istus toa ees muldril juba aovalgest saadik .. M. Metsanurk.
2. (tee) muldkeha. *.. läbi üksildasest metsatukast, kus maantee kitsas mulder lookles kõrge kuusemetsa kohiseva müüri vahel. P. Vallak.

munder ‹-dri, -drit 2› ‹s›
(auastme- v. ametitunnustega) vormirõivastus. Sõjaväelased, politseinikud, raudteelased kannavad mundrit, käivad mundris. Ta oli Kaitseliidu mundris. Mees on pildil mereväelase, tuletõrjuja, pakikandja mundris. Uhketes mundrites ohvitserid. Salk sinihallides, khakivärvi mundrites mehi. Kohe nagu teine mees, kui mundri selga tõmbab. Munder istus selga nagu valatud. Teda ei oska mundris ette kujutadagi. Mobiliseeriti ja topiti mundrisse isegi 16-aastaseid poisikesi. || kõnek rõivastus üldse. Sa nii vara üleval ja juba täies mundris, kasukaski seljas. Ta on end nii pühapäevasesse mundrisse seadnud. *„Sa nagu mineku mundris ... Poodi jälle või?” küsis Tiit .. M. Raud. *Laudas ja laudatöö mundris polnud ta Meerit veel iial näinud. R. Kolk. | piltl. Mundris kartulid 'koorega keedetud kartulid'. *Loodus on põuaaegse halli ülikonna asemel rohelise mundri selga võtnud. A. Kivi.
▷ Liitsõnad: ameti|munder, husaari|munder, jäägri|munder, khaki|munder, ohvitseri|munder, paraad|munder, suve|munder, sõduri|munder, sõjaväe|munder, talvemunder.

murdja ‹1›

1. ‹s› (< tgn murdma). Kas sa tahad olla selle tõotuse ainukene murdja? *.. ligi kaheksakümnekraadine murdja [= puskar] istus söögi alla pagana hästi. E. Rannet. || kiskja (hrl. loom). Näljane hunt on ohtlik murdja. *Jah, nii te ju olete, te vihaste murdjate sugu! A. Jakobson. || kõnek (küljendaja kohta varasemal ajal). Ladujad ja murdjad.
▷ Liitsõnad: jää|murdja, lainemurdja; lahti|murdja, sissemurdja; lepingu|murdja, streigi|murdja, sõna|murdja, südamete|murdja, truuduse|murdja, töö|murdja, vandemurdja.
2. ‹adj› murdev. Murdja loom, hunt, metsaline. *.. et mõlemas peres oli alati aasta ümber ankur õlut keldris, mis vanemaks minnes muutub ka kangemaks ja murdjamaks. J. Mändmets.

mõni ‹mõne, mõnd e. mõnda illat mõnesse e. mõnda 13› ‹pron›
I. umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› märgib lähemalt määratlemata isikut v. eset. a. keegi, ükskõik kes. Ära räägi nii kõvasti, mõni võib kuulda. Kui mõni kaebab, saad karistada. Aga kui mõni meid näeb? Kontrolli, kas mõni pole kapi kallal käinud. Kes see oli, kas mõni vallamajast? Mõned räägivad, et ta on selle kusagilt maha kirjutanud. Kas tead mõnda, kes tahaks heinu müüa? Toa võib mõnele üürile anda. Kas mõni juhatas teid siia või tulite umbropsu? b. mingi suvaline isik v. ese samalaadsete hulgast. Mis sa valid, võta mõni ära! Mantleid poes on, osta endale mõni. Kas mõnel teist on nuga? Seni hullate, kuni mõni (teist) haiget saab! Lumepallid aina lendavad, võib mõnega pihta saada. Otsi sahtlid läbi, küll märkmik mõnest leidub. c. kõnek (irooniliselt vihjates:) teada olev, kuid nimeliselt välja ütlemata isik. Mõni pidas sünnipäeva, aga mind ei kutsunud. Mõni on nii uhkeks läinud, et ei tee vanu tuttavaid enam tundmagi. Paistab, et mõni norib nahatäit. Kui mõnel raha taskus sügeleb, las kostitab meid pealegi.
2. ‹adjektiivselt› osutab, et isik, ese v. olukord (samalaadsete seast), kellest v. millest juttu, on lähemalt määratlemata. a. keegi, mingi. Küllap oodatakse mõnda tähtsat meest. Mõni teine tema asemel oleks sellega kohe nõus. Siit on vist mõni suur loom läinud. Alli meelest oli maja nagu mõni loss kohe. Kui see ei meeldi, pane mõni muu kleit. Mõni teelõik sai uue katte. Anna ruttu mõni niisugune pastakas, mis kirjutab! Tulen mõni teine kord, mõnel pühapäeval. Kas poiss on jälle mõne tembuga hakkama saanud? Pean mõnda muud võimalust proovima. Mõnede oletuste põhjal olnud koopad sõja ajal pelgupaigaks. Otsin mõnda tulusat tööotsa. *.. iga risti all on mõni mees, naine või laps puhkamas .. A. Kalmus. b. kõnek (iroonilise vihje puhul:) isik on teada, kuid jääb nimeliselt välja ütlemata. Mida mõni mees sööb, et ta nii tark on? Mõne preiliga ei saa üldse enam jutule. Mõni proua on täna nii üles löödud. *.. kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees mõnes asjas munade peal peab käima, siis saaks mõni mees mõnda meest mõnikord vähem mõnitama. J. V. Jannsen.
II. umbmäärane asesõna, mis märgib umbmäärast arvu v. hulka
1. ‹adjektiivselt› (väikese, hrl. loendatava hulga kohta). Mõne minuti jooksul, kestel. Mõneks päevaks, kuuks. Selle maa sõidan mõne tunniga läbi. Mõni gramm vähem. Sinna on mõni kilomeeter. Tal on mõni tuhat krooni pangas. Ta on minust mõni aasta, mõned aastad vanem. Ta on mõne hea kilo juurde võtnud. Osta mõni tükk seepi. Mõni lehekülg hiljem, mõne lehekülje järel kordub sama lause. Keemiakauplus on siit mõni peatus Mustamäe poole. Ainult, üksnes mõne sammu kaugusel. Tänaval liikus mõni harv inimene, mõni üksik kojuruttaja. Kutsutud on ainult mõned kõige lähemad sõbrad. Tal on seapõrsas ja mõni kana. Ta on kirjutanud mõne luuletuse. Ekskursioon jääb ära, sest soovijaid on ainult mõni. Need mõned erandid ei kummuta reeglit. Räägi mõne sõnaga 'lühidalt', kuidas elad. Seda on juhtunud ainult mõnel korral. Lähme teeme mõned õlled. Keldris on mõni mahlapudel, mõned mahlapudelid käärima läinud. Mul on linnas veel mõned asjad ajada.
2. ‹substantiivselt› (suurest hulgast v. tervikust esile tõstetavate üksikute isikute v. esemete kohta). Kõigil olid uued riided, mõnel ka uued kingad. Teretas sisseastumisel ja pärast mõnda veel eraldi. Tulid sõbrad, kellest mõnda polnud aastaid näinud. Mõni, mõned on teatanud, et ei saa kooriproovile tulla. Mõnda koolikaaslastest mäletan hästi, mõnda üldse mitte. Mõni seisis, mõni istus, mõni lausa lesis v. mõned seisid, mõned istusid, mõned lausa lesisid. *Palgid ei olnud täpse pikkusega, mõni tuli pooleks saagida, mõnel otsast natuke maha võtta. M. Metsanurk.
3. ‹adjektiivselt› (täiesti umbmäärase, hrl. vähese hulga v. määra kohta). Mõni aeg hiljem, tagasi. Mõne aja eest. Mõne aja jooksul, vältel. Mõne aja pärast, järel. Pean mõneks ajaks lahkuma. Pole teda mõnda aega, mõnel ajal näinud. Ta on oma uurimust mõnel määral täiendanud. See on sulle mõnes suhtes, mõnes mõttes kasulik. Ta on mõnes tükis, mõnest kohast imelik mees. Mõnel maal, mõnel pool külades on nii kombeks.
III. umbmäärane asesõna, mis koos gi- ~ ki-liitega esineb jaotavana täh. 'üks, teine, kolmas jne., see ja teine; üsna mitu'. Ta on mind mõnigi kord aidanud, mulle mõnelgi puhul nõu andnud. Temalt on ilmunud (nii) mõnigi hea luuletus. Mõnedki tööd kippusid takerduma. Nii mõnigi lollus võinuks tegemata jääda. Kuulsin temalt mõndagi huvitavat. Eks ta ole oma elus mõndagi näinud ja kogenud. Mõnigi neist pole seda unustanud. Teab mõnestki (inimesest) rohkem kui need ise. *Kasvab [aias] mõndki. Paar õunapuud, paar ploomipuud, paar kirssi. M. Sillaots. || ‹ka ilma gi- ~ ki-liiteta, hrl. partitiivis› van. F. R. Kreutzwaldi „Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on.”. *Aeg tuli. Maa ja mere peal / silm mõnda seletas .. L. Koidula. *Küll saame mõnda kuulda, näha / ja tunda pikal eluteel ... Jak. Tamm.
IV. umbmäärane asesõna, mis rõhutab adverbilaadselt (koos arvu v. mõõtu väljendava sõnaga) kõnes oleva ligikaudse hulga suurust: mitte vähem kui, tublisti, oma. Sellest on ju mõni viisteist aastat möödas! Neil oli suur, mõni kümne toaga maja. Teenib mõni üheksa tuhat krooni kuus. Mõni kolmkümmend versta tuli jala minna. *Aga kus tulejõud! Mõni sadakond kuuli minutis ... R. Sirge.
V. kõnek hrl hlv esineb kedagi v. midagi, mingit väidet vähendava sõnana: mingi, mingisugune. Mõni mees või asi – naise tuhvlialune! Mõni kohapidaja või midagi, va joodik! Temast enam mõni töötegija, mõnd töötegijat, kui tervis läbi. See nüüd mõni laps enam, varsti mehelemineja tüdruk juba. Temal nüüd mõni peigmees, kelgib niisama. See mõne täie aruga inimese jutt! On see mõni mehetegu!? See mõni kink nii tähtsaks puhuks! On see siis mõni õige heinaniitmine? See sandikopikas ka mõni palk! See nüüd mõni mure! See paar kilomeetrit meil ka mõni maa minna. On see ka mõni elu, mis te siin elate! Mõni asi ka, millest rääkida! *.. püüdku siis mõni Maali teistpidi öelda ... H. Kiik.

mõttetu ‹1› ‹adj›

1. tähenduseta, ilma mõtteta, loogilise seoseta; mõttetühi. Rodu mõttetuid silpe. Joobnu mõttetu sõnamulin. Mõttetu sonimine, unenägu. Aastaarvude mõttetu pähetuupimine. Vaatas mulle vastu nüri, mõttetu pilguga. *Tüki aega istus ta seal täiesti mõttetuna, tundes aina tugevat tülgastust .. A. Kivikas.
2. tarbetu, asjatu, ilmaaegne, aruka mõtteta. See oleks mõttetu ajaraiskamine. Vastupanu oli mõttetu. Mõttetu hulljulgus. Ära tee mõttetut tööd, ära näe mõttetut vaeva. Mõttetu on lühikesele matkale kaasa vedada nii palju söögikraami. Praegune tormijooks oleks mõttetu surmaminek. *Naise peale vihastada on sama mõttetu kui vihma peale vihastada sellepärast, et ta sajab .. K. Süvalep. || kõnek tühine, sisutu. Sai paariliseks täiesti mõttetu mehe.

mõõtma ‹mõõdan 46›

1. ühe suuruse suhet teisesse (kvalitatiivselt samasugusesse), ühikuks võetud suurusesse määrama. Mõõdetakse mõõtevahenditega. Joonlauaga, mõõtelindiga, tollipulgaga, süllapuuga mõõtma. Pikkust, laiust, kõrgust, sügavust sentimeetrites, meetrites, tollides, jalgades, süldades mõõtma. Vahemaad, kaugust mõõdetakse kilomeetrites, laeva kiirust sõlmedes. Ampermeetriga mõõdetakse, ampermeeter mõõdab elektrivoolu tugevust. Maad mõõtma. Mõõda sammudega, kui pikk see peenar on. Mõõdab eseme pikkust kämblaga. Silmaga mõõtes, silma järgi mõõta umbes 30 meetrit. Mõõdeti sentimeetri, millimeetri täpsusega. Arst laskis palavikku mõõta. Mõõda, mitu liitrit sellesse potti mahub. Vedelikku mõõdeti vanasti toobiga. Universumis mõõdetakse vahemaid valgusaastatega, valgusaastates. Teekonda võib mõõta ka päevadega. Peremees mõõtis aidas vilja kottidesse. Mõõda paberileht neljaks. Mõõtsin leivapätsi enam-vähem pooleks. Mõõdan tapeedipaanid parajaks, ühepikkuseks. Kell mõõdab aega. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. *Usbeki kultuuri vanust mõõdetakse Hiivas, Buhaaras ja Samarkandis aastatuhandetega .. L. Meri. || (midagi omavahel võrreldes). Lapsed mõõtsid omavahel, kumb neist on pikem. Mõõda, kas vöö annab ümber. Mõõtsin, kas lusikas sellesse karpi mahub. Poisid mõõtsid maadeldes jõudu. Tule rammu mõõtma! Mõttes mõõtsin end temaga, oma häid külgi tema omadega. || piltl (üldisemalt suurusi, väärtusi võrreldes). Vastab pilkele samaga, mõõdab sama mõõduga tagasi. Inimesi ei saa mõõta sama, ühesuguse mõõdupuuga. Millega mõõta armastuse suurust? Kõik ei ole rahaga mõõdetav, on väärtusi, mida ei saa raha eest. *Rahvuslik kirjandus on asi iseeneses, seda ei saa õieti millegagi mõõta .. M. Traat.
2. mõõdu järgi, teat. mõõduga eraldama, andma v. jagama. Mõõtis kulbiga igaühele ta jao suppi. Mõõtis ostjale meetri patsipaela, liitri piima. Mõõtsin mahla kastrulisse. Mõistust pole kõigile ühepalju mõõdetud. Pojad on tal kõik ühtmoodi pikad nagu mõõdetud. *Tuleb osata mõõta nii hellust kui karmust, jagada seda õigetes annustes. E. Tegova. *„Ega ei jäeta, midagi ei jäeta tasumata,” seletab Liisa kõvasti. „Kõik mõõdetakse kätte. Joomine ja kiskumine ja patutööd. ..” A. Mägi. || ‹hrl. tud-partitsiibis› kaalutletult, mõõdukalt tegema v. esitama. Mõõdetud liigutused. Napp mõõdetud naeratus. Jalutab mõõdetud sammul. Räägib mõõdetud aeglusega. *.. tõsine, mõõdetud olekuga, kuiva ja järsu sõnaga härra. E. Vilde. || hoope jagama, lööma. Poisile mõõdeti kümmekond sirakat tagumiku peale. Vaat kui mõõdan sulle (malakaga) üle turja, ühe tulise! Mõõtis pullile vitsaga mööda külgi.
3. hrl. pikemat aega v. korduvalt teat. vahemaad läbima v. edasi-tagasi liikuma. Ma olen seda teed küllalt mõõtnud, küll jalgsi, küll jalgrattaga. Olin sel ajal poisike, mõõtsin alles kooliteed. Olen seda jõge suve jooksul paadiga küllalt mõõtnud. Muudkui vantsib, jalad mõõdavad nagu iseenesest tolmust maanteed. Liinibuss, reisilaev mõõdab oma igapäevast teed. Rattad, rattakummid mõõdavad kilomeetreid, koduteed. Mõõdab närviliselt, raskete sammudega kongi pikkust, põrandalaudu. Mõõtsin rahutult jaama ooteruumi põrandat. Istu paigal, mis sa sest toast mõõdad! *.. vana Nugis mõõdab Surru poole, nagu oleks Peltsebul ise tal kannul. O. Tooming. *Läbi lenda [lõoke] pilveparved, / mõõda metsad, mõõda maad .. L. Koidula.
4. arvustavalt, hindavalt silmitsema. Mõõtis meid imestava, kahtlustava, umbuskliku, halvakspaneva, põlgliku, jaheda, hävitava pilguga. Mõõdab võõrast pealaest jalatallani, ülevalt alla pika uuriva pilguga. Mees mõõtis silmadega laine kõrgust. Mõõdab uustulnukat uudishimulikult üle prillide. Mõõtis vastast silmanurgast. Ta mõõtis mind varjamatu muigega. Poisid mõõtsid teineteist väljakutsuvalt. Mis sa mõõdad – kas ei tunne mind ära? Mehe vaade mõõdab riiulil olevaid pudeleid. Tema silmad mõõtsid mind külmalt. *Ühel hooviväraval istus vesihall kass, mõõtes neid askeldusi filosoofilise rahuga. O. Luts. || (väärtust) hindama. Inimene pole masin, et teda ainuüksi tema tööga mõõta. Mõistusega mõõdame mõndagi asja teistmoodi kui südamega.

mäletsema ‹37›

1. (liitmaoga sõraliste kohta:) söömisel vaid osaliselt peenestatud ja vatsast suhu tagasi liikuvat toitu teistkordselt, põhjalikult mäludes peenestama. Veised, lambad, kitsed mäletsevad. *.. kaamelid aga tukkusid oma kõhutäit mäletsedes. H. Kiik (tlk). *Kõrts ja vallamaja lamavad teeristil otsekui mäletsevad lehmad. M. Traat. || hlv (inimese kohta:) loiult, aeglaselt mäluma. Istus nätsu mäletsedes teleka ees. *Nende [= laste] suud hakkasid üsna aeglaselt liikuma, nad mäletsesid ainult veel .. E. Vilde.
2. hlv tüütult rääkima, korrutama, nämmutama. Mis ta mäletseb, öelgu selgesti ära, mis tal öelda on. Mäletseb ammu tuntud tõdesid. *.. naised vadistasid oma lõpmatuid külauudiseid, mäletsedes neid ümber uuesti ja uuesti .. A. Mälk.

mängu|õnn
(hasartmängus vm. mängus). Tal ei ole ruletis mänguõnne. Istus kaardilauda mänguõnne proovima. Mänguõnn on temast lahkunud, ära pöördunud, ta maha jätnud.