[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

justkui

1. ‹konj› esineb sarnasusvõrdlustes, kus seostab võrdluse selle põhisõnaga.; sün. kui, nagu, otsekui (on viimastest kõnekeelsem ja juhuvõrdlustes harvem). a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga mingi nimetamata, kuid aimatava ühisomaduse põhjal. Mees justkui härg. Plika justkui tulesäde. Nina justkui kartul. Silmad justkui söed, tõllarattad, taldrikud. Hambad justkui rehapulgad. Juuksed justkui padrik. Tal on jõudu justkui karul. Mehel on isu justkui hundil. Elu justkui kuninga kassil. b. seostab võrreldava adjektiivi sama omadusega iseloomustuva substantiiviga. Raske justkui tina. Vedel justkui sült. Räpane justkui poriorikas. Kare justkui lehma keel. Näost must justkui korstnapühkija. Keel haraline justkui ussil. Jalad on külmad justkui jäätükid. Poiss on pisike justkui püksinööp. Tuba on külm justkui hundilaut, lage justkui koppel. c. seostab võrreldava adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Vait justkui hiir urus. Ennast täis justkui konn mätta otsas. Üksi justkui vana känd. Selili justkui sitikas. Kinni justkui tinutatud, justkui pigiga. Libedasti justkui õlitatult. Jutt lõppes järsku justkui noaga lõigatud. d. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vms. Tammub justkui karu. Lippab justkui jänes koera eest. Tormab ringi justkui pöörane, arust ära. Peatus justkui kõheldes. Hoidis käest justkui tangidega kinni. Vihkab teda justkui ussi aia all. Räägib, laulab justkui tõrre põhjast. Vastasid justkui ühest suust. Kadus justkui maa alla, justkui tina tuhka. Vihma tuleb justkui oavarrest. Karjub justkui põrsas aia vahel. Käib peale justkui uni. Kargas püsti justkui ussist nõelatud. Sobib justkui rusikas silmaauku. Valu kadus justkui peoga pühitud. Kõik tõusid justkui käsu peale. Kõik paistab siit justkui peo peal. Teda on hoitud justkui essu pilpa peal. See tuli justkui iseenesest. Hea nõu on tal alati justkui varnast võtta. See raha on justkui maast leitud. Olen siin justkui herilase pesas. Oli ehmatusest justkui puuga pähe saanud. Poiss on justkui isa suust kukkunud. Kõik nad on justkui ühe vitsaga löödud.
2. ‹konj› alustab näimist v. tundumist võrdlevat, tingivas kõneviisis kõrvallauset. Nägin unes, justkui oleksin olnud kuskil lossis. Puud painduvad tuules, justkui kummarduksid kellegi ees. Tuleb tuttav ette, justkui oleksin seda juba kunagi näinud. Nii kerge oli joosta, justkui oleksid jalgadele tiivad kasvanud. Talle tundus, justkui oleks midagi puudu. Mulle paistis, justkui muigaksid teised. Teeb näo, justkui ei saaks aru. Mul on tunne, justkui võiksin lendu tõusta.
3. ‹adv› kõnek kasutatakse mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel.; sün. nagu. a. tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Oleks justkui põhjust rääkida. Aga see oli meil justkui juba kokku lepitud. Sa justkui lubasid kindlasti tulla. Oleks justkui aeg lõunale minna. Tuleks justkui tööle hakata (või nii). Sai justkui sellepärast tuldud. Ootasime justkui enamat. Tahaks justkui midagi soolast. Pole justkui tahtmist minna. Seda peaks ta justkui teadma. Korter tuleks justkui oma silmaga üle vaadata. Kas oled seda tööd varem teinud? – Justkui oleks. b. näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Sadu on justkui hõredamaks jäänud. Hakkab justkui sulale minema. Sai mu ütlemise peale justkui pahaseks. Ta justkui ehmatas, jahmatas. Sa justkui varjad midagi. Ta justkui ei rõõmustanudki. Tal oli justkui häbi, piinlik. Kuula, keegi justkui koputab. Poiss justkui ei julge sisse tulla. Justkui raske uskuda. See ikka justkui ei kõlba, ei lähe. Ta paistab justkui linnamehe moodi. Sa oled justkui rohkem selle töö mees. Ei näe selgesti: oleks justkui põder, aga võib-olla on hoopis lehm. c. millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele, hurjutuse väljendamiseks. Justkui sa ise ei teaks! Justkui mul ilma selleta tööd vähe on! Justkui ta minu juttu usuks! Justkui sellest midagi kasu oleks! Justkui nad ise poleks näinud, kuulnud. Justkui meie sinna midagi saaksime parata. *Teised inimesed justkui polekski inimesed, ainult põllumehed ja põllumehed! O. Luts.

kael ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. pead ja keret ühendav kehaosa. Kaela lihased. Kaela jämedus, ümbermõõt. Pikk, peenike, lühike, jäme, punetav, lumivalge, kortsuline kael. Kael on haige, kange. Turske kaelaga mees. Mässis salli ümber kaela. Istuvad kaelani, kaelast saadik meres. Käsi on sidemega kaelas. Sõdureil ripuvad automaadid kaelas. Rätik, krae, lips on kaelas. Panin salli, lipsu kaela. Võttis salli kaelast. Nad tõusid kikivarvule ja ajasid kaela õieli. Poisid sirutasid, küünitasid, õiendasid uudishimulikult kaela. Poiss uudistas lähenejat, kael õieli. Laps võttis emal kaela ümbert kinni. Sõbrannad langevad teineteisele kaela. Kellelegi kaela hakkama, viskuma. Lahkujad nutavad teineteise kaelas. Lehmal on kell, kett kaelas. Mullikale seotakse lõõg kaela. Ratsul kael kenasti rõngas. Rangid on hobusel kaela katki hõõrunud. Murdis kanal kaela kahekorra. Kahekuine kannab kaela, kolmekuine koogab, viiekuune mõistab vitsa. | piltl. Lillekestel vajunud kaelad longu. || kaelani piltl täiesti, üleni, läbinisti; kõrini. Sipleb kaelani võlgades. Kaelani märg 'läbimärg'. *Kõik oli räägitud ja kuuldud, kõik olid kaelani tüdinenud .. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: härja|kael, kõõr|kael, luige|kael, põdra|kael, rõngaskael.
2. piltl kitsas osa v. koht. a. mingi eseme, taime, elundi vm. peenike, kitsas v. kitsenev (sageli ka teisi osi ühendav) osa. Pika kaelaga pudel. Kitsa, laia kaelaga vaas, kolb. Püssilae kael. Viiuli, mandoliini, kitarri, harfi kael. Säärsaapad ei tohi kaelast kitsad olla. Sibula kael. Reieluu, õlavarreluu kaela murd. Hammas koosneb kroonist, kaelast ja juurest. b. kitsas ühendav koht maismaa-aladel v. veekogudel, ka tänavatel. Poolsaare, väina kael. Järved on kitsa kaela kaudu ühenduses. Pööras Vana turu kaelast Viru tänavasse.
▷ Liitsõnad: emaka|kael, hamba|kael, juure|kael, järve|kael, lae|kael, lahe|kael, maa|kael, mere|kael, roidekael.
3. ‹hrl. sisekohakäänetes› kasut. sageli fraseologismilaadseis ühendeis (piltlikus vananenud v. kõnekeelses pruugis ka gen. peale, peal, pealt konstruktsioonina) adverbi ja postpositsiooni funktsioonis. a. ‹illatiivis› ülalt (kellelegi) peale; (ülalt) alla, maha, otsa vms. Ründajaile pilluti linnusest kive, tuld ja tõrva kaela. Puu ähvardas saagijale kaela tulla. Okstelt tilkus vett kaela. Tuul keerutas katustelt lund kaela. Vaata, et laps endale laualt midagi kaela ei tõmba! Komistas ja kukkus eesminejale kaela. Lagi, vanad hooned on kaela langemas. Valas kogu oma viha õe kaela. Kallab oma viha süütuile kaela. b. piltl häirivaks, tülikaks koormaks peale, kanda, taluda; häiriva koormana peal, kanda, taluda; koormast pealt, häirimast ära. Võlad tekkisid, tulid kaela. Neil on suured maksud, võlad kaelas. Saaks ainult võlad kaelast! Saavad veel endale ebameeldivusi kaela. Ei taha sõbrale häda kaela saata. Sa tood meile õnnetuse kaela! Saad ühe sekelduse kaelast, juba teine asemel! Kahtlus langes Jüri kaela. Ära aja, veereta oma süüd teiste kaela. Nad püüdsid igati süüd endi kaelast ära ajada. Ta ei taha vastutust enda kaela võtta. Kohapidamise mured olid Eltsu kaelas. Saaks ometi selle jama kaelast ära! No nüüd on nuhtlus kaelas! Lähevad, tulevad teistele lausa nuhtluseks, ristiks kaela. Sai endale joodiku mehe kaela. Sai kutsumata võõrad kaelast ära. Sadas kaela arvukalt küsimusi, süüdistusi. *.. nüüd on minu kord teenima hakata. Aitab mul sinu kaela peal elamisest. V. Ilus. || teha, toimetada, ülesandeks; ülesandena, teha, toimetada; ülesandest, sooritamisest, toimetamisest ära. See suur töö oli kõik meie kaelas. Kõik toimetused jäid minu kaela. Talle laoti igasuguseid ülesandeid kaela. See töö, asi, asjaõiendus on jälle kaelast ära. Eksamid said kaelast ära. *Pärast seda vajusid jälle argipäevaaskeldused üksteise võidu kaela. O. Kruus. c. kallale, ahistama; kallal, ahistamas; kallalt, ahistamast ära. Vaenlane langes ootamatult kaela. Vaata et saadab sulle politsei kaela! Revidendid tulid kaela. Sai võlausaldajad kaelast ära. Hakkame minema, vihm on varsti kaelas. *.. kõrtsmik oma võla nõudmisega oli ka kaela peal. J. Pärn. d. ‹illatiivis› kõnek kaotuse osaliseks (mingis mängus), kolki. Meie võistkond sai täna jälle kaela.
4. ‹liitsõna järelosana› märgib inimest v. looma, harvemini taime
▷ Liitsõnad: ihnus|kael, kenus|kael, kudrus|kael, kure|kael, kõver|kael, nadi|kael, näru|kael, sini|kael, säni|kael, võru|kael, väänkael.

kartuli|vabariik
piltl (kasutusel enamasti kõnekeelsena Eesti kohta)

kõne|keelne
kõnekeeles esinev, kõnekeelele omane. Kõnekeelsed väljendid. Kõnekeelne sõna.

luu ‹15› ‹s›

1. ka anat luukoest koosnev selgroogsete luustiku üksikosa; sün. kont (kõnekeelsem). Lühikesed, lamedad, pikad luud. Lihased kinnituvad luude külge kõõluste vahendusel. Inimese, imetajate, kalade, lindude luud. Vanainimese luud on haprad, võivad kergesti murduda. Luu on kokku kasvanud. Haav ulatub luuni. Tal on reuma kallal, kõik luud ja liikmed valutavad. Jäi sõjas kaduma, kes teab, kus tema luud (ja kondid) puhkavad, pleegivad. Küll luu liha kasvatab. || (ainena). Muistne inimene valmistas luust tarbeesemeid, ehteid. Luust nikerdatud kuju. || hrv (kehaehituse kohta:) kont. *Vanaisa, tugeva luuga mees .. J. Mändmets. *Olen väike, kitsas ja õhukese luuga. H. Raudsepp. || (koos sõnaga liha:) inimkeha. Külm tuul puhub lihast ja luust läbi, läbi liha ja luu. *Siis veidi väsimust mul tundub lihas-luus .. M. Under.
▷ Liitsõnad: aba|luu, hamba|luu, häbeme|luu, istmiku|luu, jala|luu, kaarna|luu, kaela|luu, keder|luu, keele|luu, kiiru|luu, kodar|luu, kolju|luu, koolja|luu, krõmps|luu, kukla|luu, käe|luu, külje|luu, küünar|luu, laba|luu, lõua|luu, nina|luu, oimu|luu, otsmiku|luu, pahk|luu, pea|luu, pind|luu, puusa|luu, pöia|luu, randme|luu, rang|luu, reie|luu, rinna|luu, rist|luu, saba|luu, sahk|luu, sarna|luu, sääre|luu, toru|luu, õla|luu, õlavarre|luu, õndraluu; elevandi|luu, hark|luu, kala|luu, linnu|luu, loomaluu; umbluu.
2. linaluu. Linaleovesi peab olema sobiva temperatuuriga, et võtaks parajasti luud lahti, seejuures kiudu määndamata. *Linakolkmed lasti robinal [ropsiratta] lippide ette ja valged luud lendasid õhku kui lumi. E. J. Voitk.
▷ Liitsõnad: linaluu.
3. luuvilja puitunud sisekest, kivi. Ploomi, kirsi, kreegi luu.

nõnda ‹adv›
nii (kasutus veidi piiratum, mõnikord kõnekeelsem)
1. sedamoodi, sel kombel v. viisil, selliselt. Vaata nüüd, seda tehakse nõnda. Siit tuleb nõnda kinni võtta ja tõmmata. Seo nõnda, siis ei tule sõlm lahti. Tee nõnda, kui on soovitatud. Rääkis nõnda, et jäin uskuma. Seleta nõnda, kuidas asi oli. Tundub nõnda, nagu hakkaks sadama. Nõnda olen ma alati teinud. Kuidas (siis) nõnda? Kas nõnda tohib? Seda asja ta nõnda ei jäta. Kas nõnda sobib? Ei, nõnda (küll) ei sobi. Või nõnda (on lood)! Ja nõnda edasi. Kuidas sina mulle, nõnda mina sulle. Kuidas lükkad, nõnda läheb. || (kinnitavalt, möönvalt). Just, täpselt, ainult nõnda. Olgu, jäägu siis nõnda. Nõnda, tänaseks aitab. Nõnda, rohkem me sellest ei räägi. Nõnda, nõnda, jätan meelde, pean meeles. Nõnda et tuled siis homme?
2. sel määral, sedavõrd; (hrl. rõhutatuna:) väga, eriti. Oli nõnda naljakas, et praegugi ajab naerma. Tuul on nõnda kõva, et ajab sea püsti. Nõnda kuiv, et krõbiseb. Söö nõnda palju, kui läheb. Võta nõnda palju, kui tahad. Kuhu sa veel nõnda hilja lähed? Ole nõnda kena ja aita mind natuke. Ole nõnda lahke, võta istet. Nõnda kallist mantlit ma ei osta. Nõnda kaugele ma ei näe. Elavad nõnda hästi, et kade näha. Miks sa siis nõnda vihastasid? Mul on su tulekust nõnda hea meel. Olin nõnda üksi, õnnetu. Oodata oli nõnda igav.
3. umbes, (millegi) ringis. Võis kaaluda nõnda paarkümmend naela. || midagi sellist v. sedamoodi, nagu. Ma nõnda nalja pärast proovisin. Koer on tal nõnda lapse eest. Näts on rohkem nõnda laste maius.
4. selle tulemusel, sellest tingituna, seetõttu. Taksoraha polnud ja nõnda hakkasingi jalgsi koju tulema.
5. väljendab vahetut ajalist järgnevust. Nagu jääle astusin, nõnda libisesin. Nagu mina sisse tulin, nõnda tema toast kadus. Nagu pikali heidab, nõnda norskama hakkab.
6. ‹ühendsidesõna osana› nõnda et, nõnda kui vt et, vt kui

prill ‹-i 21› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. kahe (optilise) prilliklaasiga varustatud nägemist parandav, korrigeeriv v. silmi kaitsev seade (ainsuslikuna kõnekeelsem v. vanemas keelepruugis kasutatud). Suured, kitsad, ümmargused prillid. Suurte klaasidega prillid. Pluss-, miinusklaasidega prillid. Tugevad, nõrgad prillid (optiliste prilliklaaside suure v. väikese valguskiirte murdmise tugevuse kohta). Kuld-, hõbe-, traatraamidega, raamideta prillid. Sarvraamis prillid. Heleda raamiga tumedad prillid. Tal on rohelised 'roheliste raamidega v. klaasidega' prillid. Keegi prillidega mees. Ta kannab prille. Isal on prillid ees, nina peal, ninal. Pani prillid ette, nina peale, ninale. Võttis prillid eest, nina pealt, ninalt ära. Taat seab prilli pähe. Vaatab läbi, üle prilli(de). Ma ei näe enam ilma prilli(de)ta lugeda. Arst kirjutas talle prillid. Prillid läksid, lõid uduseks. Pühi prillid puhtaks. Prilli(de)l on sang katki. Võtame ujuma minnes lestad ja prillid kaasa. *Otsis karbist igivanad prillid, seadis paelad üle kõrvade. O. Jõgi (tlk). || ‹sg.› kõnek prille kandev inimene, prillikandja. *Prillil keerutab suus veel üks küsimus, aga ta mõtleb alles. A. Pervik (tlk). || piltl (osutab kelle v. millisest vaatenurgast asju nähakse). Ta näeb elu sotsioloogi prilliga. Vaatab maailma ülemuse prillide läbi. Nägin meremeheelu poeetiliste prillidega. *Iga kirjanik näeb kõike ainult oma aja prilli läbi. V. Tork.
▷ Liitsõnad: kaitse|prill, kuld|prill, kuulde|prill, lugemis|prill, lume|prill, miinus|prill, näpits|prill, pluss|prill, päikese|prill, ravi|prill, sarv|prill, sukeldumis|prill, tolmu|prill, võluprillid.
2. väliselt prille meenutav ese v. moodustis. Must valgete prillide ja maniskiga kass. Seale saadi prill ninale ja keerutati suu kinni.

rahva|ladina indekl
keel (Rooma riigi kõnekeelse ladina keele kohta), vulgaarladina. Rahvaladina keel. Rahvaladina murdeist tekkisid hilisemad romaani keeled.

riista|puu

1. mingi riist (1. täh.); asjandus (on kõnekeelsem, kasut. sageli asja kohta, mille nimetust, otstarvet v. tööpõhimõtet täpsemalt ei teata). a. Sepp võttis haamri ja andis samasuguse riistapuu ka sellile. Kas meil saagimiseks mingit riistapuud leidub? Töökojas on õige iseäralikud riistapuud. Ma ei oska neid riistapuid kasutada. Naabritel oli kõver vändaga käi, meie peres seda riistapuud polnud. Spinning paistab lihtne riistapuu olevat. Tal on trukkide panemise riistapuu. Sulg on kirjutamiseks tülikas riistapuu. *.. hane söödi nende neetud riistapuudega, mis olid nagu väikesed hõbedast sõnnikuhargid või Neptuunuse kolmpiid.. J. Kross. b. Mõõk on sõjamehe riistapuu, mitte lapse mänguasi. Kas selle riistapuuga pauku ka saab teha? Tal on hea kuulipilduja, lihtne ja kerge riistapuu. Põrgulik, tuldsülgav riistapuu. c. Poom on kapriisne riistapuu. Kuhu ketas lendas? – Siin on see riistapuu. d. Selle riistapuu nimi on turbapress. Too imelik riistapuu annab voolu. Ei tea, kuidas niisuguse riistapuuga kohvi jahvatada. Telefon on memme arvates kardetav riistapuu. Seda riistapuud peab reguleerima. *.. laeva kell on püha riistapuu! Ei tõuse minu sõrm selle kruttimiseks. H. Sergo. e. Nii lagunenud riistapuul on narr sõita. Mööda veeres isevärki riistapuu. Mu auto on tujukas riistapuu. *Enn tõi kuurist kelgu. Rohmakas riistapuu külasepa taotud jalastega. J. Kello.f. *.. urgitseb palitu taskus, võtab viimaks ühe imeliku riistapuu, paneb suu juurde ja ...mängib. Uia-uia, tuia-tuia. O. Luts. g. *Seesama riistapuu, mida kutsutakse ka telekaks ja vusseriks, kuid need teised sõnad pole meie külas nõnda läbi löönud kui „viisor”. A. Kaal. h. *„Antti. Näita õige, mihuke riistapuu mehel on.” Pilgu aja pärast kostis koridorist naerurõkatus. H. Lepik (tlk). i. Istus mingis tugitooli moodi riistapuus. Portfell on tülikas riistapuu. Huntide peletamiseks oli tal kaasas imelik riistapuu. Mis riistapuud need on, mida sa jalas kannad? *Jälle poetab end apteeki – enne üks nina, siis alles selle riistapuu seaduslik omanik, Kadri Vemmal. O. Luts.
2. riist (2. täh.), nõu, anum. Tooks vett, aga riistapuud pole. Mis riistapuu seest me siis sööme? Kuidas sa selle riistapuu vett pidama said?
3. kõnek (inimese kohta.). See mees pole suurem (asi) riistapuu. Mis riistapuu su kooliõpetaja on? Teie poiss on päris vahva riistapuu.
4. puunõude valmistamiseks sobiv puu, nõupuu. Vahtrapuu kõlbab riistapuuks küll.

släng ‹-i 21› ‹s›
mõne ühiskonnarühma kõnepruuk, mis erineb üldkasutatavast kõnekeelest, sotsiaalmurre, sotsiolekt, argoo, erikeel. Koolilaste, jalgpallurite släng.

sättima ‹sätin 42›
seadma (sellest mõneti kõnekeelsem)
1. vajalikku korda seadma, korrastama, korraldama, kohendama. Tuba, toas on vaja kõik korda sättida. Hakkas külvimasinat, kombaini töökorda, mootorratast sõidukorda sättima. Käis sepal atra sättimas. Paadid tuleb mereleminekuks valmis sättida. Jalgrattur peatus, et sadulat sättida. Töölaual peab kõik olema paika sätitud. Õde sättis haigel peaalust kõrgemaks. Sätib endal särgikraed, lipsu otseks. Hakkas peegli ees juukseid (soengusse, soenguks) sättima. Sättis mündid kenasti ritta. Sätib vaasis lilli. Fotograaf on säritusaja parajaks sättinud. Dokumendid on valmis sätitud. Tahab oma elu juba ise sättida. Neil oli nõnda sätitud, et kõigil jäi ka vaba aega. Sättis asja nii, et kõik jäi saladusse. *.. ma pean toa koristama, laua katma ja ennast sättima. A. Beekman. *See liigutas teda nii, et ta sättis olud meie kasuks, lastes meid lõplikult võita.. E. Vilde. || oma mõtteid sõnastama. Laps sätib alles esimesi sõnu. || kohaseks tegema, kohandama, sobitama. Võõrsõnu on mugandatud, sätitud rahvale suu- ja sulepärasemaks. Lepingut annab ehk pisut sättida. *Nüüd sättisin küll oma käigu päris matusepäevale, kus kogu suguselts koos. F. Tuglas.
2. kuhugi v. mingisse asendisse panema. Sätib salli kaela, mütsi pähe, prillid ninale. Sätin lilled kohe vaasi. Õie sättis kleidiriide täies ulatuses laiali. Perenaine kiirustas kannu tulele, toitu lauale sättima. Laps sätib pea ema õlale. Lubas meid tuttava juurde öömajale sättida. Sättis end diivanile pikali. Sätib ennast üht- ja teistpidi, aga und ei tule. Säti ennast mugavalt istuma! Sättis oma näo naerule. Paat sätib end suurema laeva kiiluvette. *Maua kobas jalaga, liikus käsikaudu, sammhaaval, sättis jalga jala ette. A. Vanapa. *Nüüd aga sätib [mees] ennast Nugise seltsi. E. Tennov.
3. millekski v. mingiks tegevuseks valmistuma, midagi tegema asuma. Lennuk sätib maanduma. Poisid sättisid küla peale minema. Kui kohv joodud, sättisime lahkuma. On aeg end magama sättida. Hakati kojusõitu sättima. Külaline sätib ennast minekule, minekuvalmis. Aeg oli ennast sättima '(minekuvalmis) riidesse panema' hakata. Jäädi laagrisse ja hakati lõket sättima 'selle süütamiseks ettevalmistusi tegema'. Sättisin sammud 'astusin, sammusin' järgmise sõbra poole. *Eelmine päev, kui Rutt ennast välja sättis, loopis ta asju, kriiskas, vahetas kolm korda riideid.. E. Park. || (ilma kohta:) mingis suunas muutuma hakkama. Tuul vist sätib pöörama. Ilm sättis selgeks. Paistab, nagu sätiks sajule, vihmale. *Kurat seda ilma teab. Paistab, nagu sätiks midagi. R. Vellend.
4. kõnek sätestama. Kriminaalseadus sätib vastutuse kuritegude eest. Need suhted on õigusaktides seni sättimata.

takka
I. ‹adv›
1. tagant (hrl. kõnekeelsem, ülekantud tähendustes üldine). a. tagantpoolt küljest, tagaküljelt; tagumisest otsast. Üks sikutas eest, teine lükkas takka. Mees uuris autot eest ja takka. Poiss lidub ees, mutt vehib takka järele. Hobune lõi, raius takka üles. Täkk pillub takka üles. *Plikal oli seljas sihuke kellukesekujuline seelik, mis takka püsti seisis. H. Lepik (tlk). *Aga mida rohkem ta [= Saulus] Issanda vastu takka üles lõi, seda raskem see oli. A. Kalmus. b. osutab hrl. kellegi sõnadega nõustumisele, nende toetamisele, nõusolule. Kiitis aina teiste juttu takka. Vennad kiidavad teineteisele takka. „Täitsa õige,” kiitis ta teise sõnu takka. „Just minu mõte,” kinnitasin takka. Vend itsitas mu üle ja kogu pere naeris takka. *„Kange mark.” – „See on kange jah,” kiitsin mina takka. T. Liiv. *Ega põld ole lasteaed! Esimees noogutas takka ja ütles, et õige küll .. H. Jõgisalu. c. ‹ühendverbi osana› rõhutab sundimise ja õhutamise intensiivsust. Ergutas hobust ohjaharudega takka. Kubjas sundis teolisi kepihoopidega takka. Rabas ise tööd ja tegi ka teistele säru takka. Kihutasin, kiirustasin kaaslasi takka. Ega ta ise oleks teinud, teised ässitasid takka. Ässitas koera takka. Anna härgadele takka! „Mine jah,” õhutasin teda takka. Ta ei keelanud, pigem andis hoogu takka. Viha, auahnus kannustas takka. Pole aega puhata, töö ajab takka. Kui sul jaksu ja tahtmist rassida, siis tõmba aga takka!
2. hiljem, pärastpoole. Igaüks takka tark, ette ei tea keegi.
3. hrv järele. *.. ainult Mall Habahannes jääb neile [= parvepoistele] kurvalt takka vaatama, kuni näha veel nende kogusid ja kuulda nende hääli. A. Gailit.
II. ‹postp› [gen] tagant (sageli vananenum ja kõnekeelsem). a. millegi v. kellegi suhtes tagantpoolt, millegi v. kellegi tagakülje poolt. Maja nurga takka ilmus koerarakats. Päike tõusis metsa takka. Tähesilmagi ei paistnud pilvede takka. Keegi lõi talle selja takka pähe. Seina takka kuuldus jutukõminat. Kratsis kõrva takka. *Teed on porised ja venivad loogeldes ühe põõsa takka teise taha nagu poriojad .. E. Särgava. b. teat. vahemaa kauguselt. Liiva toodi ehitusele sajakonna meetri takka. Kauge maa takka kuuldi kostmas jahisarve häält. Järgnes isale pika vahemaa takka. c. kasut. viitamaks ajavahemikule, mille järel miski kordub. Vaatas iga natukese aja takka kella. Pesu vahetati viie-kuue päeva takka. Saab sind ka mitme aja takka näha! Kes see nii pika aja takka enam täpselt mäletab! d. teat. aja järel. Nüüd, saja aasta takka, on selle kirja sisu raske mõista. e. kasut. viitamaks isikule, kellelt tema teadmata midagi võetakse. Ei tea, kelle takka ta selle rätiku näppas! f. esineb fraseoloogilistes väljendites. (Kõike, viimast) hinge takka ära andma.

tänava|keel
(kõnekeelse, ka vulgaarse keelekasutuse kohta). Kasutab oma romaanides palju tänavakeelt.