[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aadel ‹-dli, -dlit 2› ‹s›
eesõigustatud (feodaalühiskonnas valitsev) kõrgem seisus. Vene, Prantsuse, Hispaania aadel. Aadel koos kõrgvaimulikega moodustas feodaalide klassi. Kuulus baltisaksa aadlisse.
▷ Liitsõnad: alam|aadel, kõrg|aadel, maa-|aadel, sünni|aadel, teenistus|aadel, uus|aadel, väikeaadel.

abi|noot [-noodi]
muus akordi mittekuuluv, akordihelist sekundi võrra kõrgem v. madalam noot meloodilises figuratsioonis

admiraliteet ‹-teedi 21› ‹s›

1. sõj merejõudude kõrgem juhtiv ametkond paljudes riikides. Inglismaa admiraliteet.
2. aj sadama territoorium sõjalaevade ehituseks ja remondiks vajalike töökodade, ladude ning seadmetega

ajatolla ‹6› ‹s›
šiiitide kõrgem vaimulik

areopaag ‹-i 21› ‹s›
aj kõrgem kohus muistses Ateenas | piltl. Keeleliseks areopaagiks oli tollal Akadeemiline Emakeele Selts.

arhont ‹-hondi 21› ‹s›
aj Vana-Kreeka, eriti Ateena kõrgem võimukandja. Ateena üheksa arhonti.

ase|haldur
hrl aj kõrgem kohapealne riigivõimu esindaja, asevalitseja

basiilika ‹1› ‹s›
ehit sammaste v. piilaritega löövideks jaotatud piklik (hrl. kiriku)ehitis, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ning kõrgem. Vana-Kreeka, Rooma, gooti basiilikad. Kolme-, viielööviline basiilika.

brigaadi|kindral
sõj kolonelist kõrgem ja kindralmajorist madalam sõjaväeline auaste

bürokraatia ‹1› ‹s›

1. väiklaselt formaalne asjaajamine ning suhtumine. Asjaajamises valitsev bürokraatia. Milleks selline bürokraatia!
2. valitsemisele spetsialiseerunud kõrgem ametnikkond

djakk ‹djaki 21› ‹s›

1. kirikl õigeusu kiriku köster, salmilaulja
2. aj Vana-Vene vürsti sekretär v. asjaajaja; kõrgem ametnik Venemaa riigiasutustes 16.–17. sajandil

eliit|klass
põll tõuloomade kõrgem klass. Eliitklassi lehm, jäär. Eliitklassi kuulus noorloomadest 30 protsenti.

falsett ‹-seti 21› ‹s›
muus eriline laulmisviis, mille puhul häälekurrud võnguvad osaliselt ja kasutusel on ainult pearesonants || hääle eriline kõrgem register; kõrge hääl. Terav, kile falsett. Ärritusest tõusis ta bariton vahel kõrge falsetini.

flagman ‹-i 2› ‹s›
sõj mer
1. sõjalaevade koondise komandör; mingi laevade grupi ülem
2. aj kõrgem auaste NSV Liidu sõjalaevastikus

foogt ‹-i 21› ‹s›
aj feodaalaegne kõrgem haldusametnik ja kohtunik
▷ Liitsõnad: kohtu|foogt, linna|foogt, ordu|foogt, piiskopkonnafoogt.

hea ‹pl. part häid pl. illat headesse e. häisse 15 komp parem superl kõige parem e. parim›
ant. halb, paha
1. ‹adj› oma laadi, omaduste, kvaliteedi poolest hinnatav, väärtuslik, nõuetele vastav. a. (inimeste kohta:) osav, vilunud, võimekas, tubli. Hea maletaja, matemaatik, arst, õpetaja, ujuja. Hea võõrkeelte oskaja. Kõnemees on ta hea. Inna on hea õpilane. Peetrist oleks võinud saada hea insener, advokaat, ohvitser. b. (omaduste, võimete, oskuste, samuti füüsilise v. psüühilise seisundi kohta). Hea isu, uni, tervis. Hea ja tugev süda. Sportlase head kopsud. Hea nägemine, kuulmine, keskendumisvõime. Hea rühiga, kasvuga noormees. Hea peaga poiss. Mu enesetunne, meeleolu, tuju on hea. Tal oli päris hea hääl, väga hea maitse. Meie korvpallurid on heas vormis. Ta näeb üsna hea välja. *„Mul on hea kõht,” uhkustas hunt. „Kui tahan, võin süüa kas või kive..” L. Tigane. c. (esemete, ainete vms., ka koduloomade kohta). Ta ostis endale hea ülikonnariide, hea raadioaparaadi ja hea pesumasina. Need on veel üsna head kingad, rõivad. Head küünlad põlevad kaua. Hea kirves, saag, nuga, vikat. Teos on trükitud heale paberile. Hea maa, muld. Tänavu on hein, vili hea. Hea, kõigi mugavustega korter. Puder, kook, sai tuli hea. Head söögid ja joogid. Head õunad. Vein, õlu maitses hea. Leib oli hea maitsega. Hea lõhnaga lill. Hea tõukari, lüpsilehm, veohobune. Head tõugu kanad, lambad. d. (nähtuste, olukordade vms. kohta). Head lauakombed. Hea hoolitsus, teenindamine, reklaam. Õppeedukus oli tal hea. Head hinded tunnistusel. Haige seisund, olukord on hea. Nooruk sai hea hariduse, kasvatuse. Hea muusika, kirjandus, portree, maastikumaal. See on hea raamat, luuletus, ettekanne. Välismaalase kohta rääkis ta head eesti keelt.
2. ‹adj› sõbralik, lahke; positiivsete eetiliste omadustega, moraalselt väärtuslik; kiiduväärt. Hea inimene, kaaslane, hooldaja. Sul on hea mees, poeg. Head vaimud, haldjad. Hea kohtlemine, vahekord, vastuvõtt. Riikidevahelised head suhted. Ta oli mu vastu hea. Neiu on hea iseloomuga. Noormehe käitumine ja elukombed olid head. Tegin seda heast südamest. Teen seda hea meelega 'meeleldi, meelsasti'. Ole hea tüdruk, ära kiusa endast väiksemaid. Vanakese silmad näisid head ja lahked. Võõrasema ei vaadanud lastele hea pilguga. Neil oli hea läbisaamine. Kadunut tuletati meelde hea sõnaga. Liigub heas seltskonnas. On pärit heast perekonnast. Ilm on selline, et hea peremees ei aja koeragi välja. Heal lapsel mitu nime. Hea naine maja lukk, paha naine põrgutukk. || (kõnetlus- ja viisakusväljendites). Head inimesed, aidake! Ole hea, tule siia! Olge hea, astuge sisse! Aitäh, hea laps, et sa vanainimest aitasid! Sepp, hea mees, rautas hobuse ära. *Aga nüüd, head kuulajad, oleks teile üks küsimus. H. Saari. | iroon. Hea mees lubama 'lubab, kuid ei täida'. Kes see hea inimene oli, kes tema peale kaebama läks? || lähedane, intiimne. Hea tuttav. Ta on mu hea sõber, temale söandan kõigest rääkida.
3. ‹adj› mingis suhtes soodus, kasulik, sobiv. Hea juhus, võimalus, õnn. Head kaardid mängus. Head tutvused raamatukaupluses. Ended olid head. Töötingimused on siin head. Hea ettepanek, tagajärg, tulemus. Hea kuulsus, nimi. Hea ilm, kliima. Vanad head ajad. Head kaupa, äri tegema. Häid ja halbu päevi nägema. Midagi, kedagi heas valguses näitama. Heal järjel olema. Leidis hea teenistuse, tööotsa. Tegi abiellumisel päris hea partii. Saime kinos head kohad. Sain kodunt häid sõnumeid. Mul tuli hea idee, mõte. Harril on vennale hea mõju. On hea, et sa tulid. Vitamiinid on väsimuse vastu head. Lavastus jättis üsna hea mulje. Ära ole endast nii heal arvamusel! Püüdsin end näidata heast küljest. Lõpp hea, kõik hea. Hea nõu on kallis. Saagist jäi talupojale heal juhul 2/5. | (nõrgenenud tähenduses). Ühel heal päeval läks ta meilt ära. || (soovide, tervituste, jumalagajätu jne. väljendamisel). Head aega! Head õhtut! Head ööd! Häid pühi! Head uut aastat! Head reisi! Head tervist!
4. ‹adj› mugav, mõnus, meeldiv, hõlpus, kerge. Sul hea naerda, rääkida! Jalgrattaga on poisil hea koolis käia. Terava vikatiga on hea niita. Kuumal suvepäeval on hea põõsa all lamada. Kodus on nii hea olla. Hea laske-, istumisasend. Hea tool, voodi. Toas oli hea ja soe. Hea käekäik, põli. Hea soe tunne südames. Küll sul on ikka hea elu. Külas hea, kodus veel parem. *Oli hea teada, et tal kuhugi tõtata ei olnud. M. Raud.
5. ‹adj› (kogust, kvantiteeti, hulka märkivalt v. rõhutavalt:) rohke, ohter, paras, tubli, tugev, suur. Mõne hea aasta eest. Mitu head päeva tagasi. Linnani on mitu head kilomeetrit. Tal oli teiste suusatajate ees hea edumaa. Hea hulk maad tuli jala käia. Õhtuks oli tehtud hea tükk tööd. Auto eest maksti head hinda. Hea summa raha. Hea sissetulek, palk. Hea patakas käsikirja. Hea kartuli-, viljasaak. Lõikas hea kannika leiba. Rüüpas hea lonksu vett. Tehti hea laar õlut. Hea sületäis puid. Tuli hea hoog vihma. Sai hea müksu, keretäie. Laps sai kukkudes hea hoobi. Nuttis hea peatäie. Talle tehti hea peapesu. Tal jätkub head tahet, kannatust mind lõpuni kuulata. *Tuhkur on mägrast peaaegu poole väiksem, vahest nii hea kassi suurune.. R. Roht. || ‹adjektiivi vm. sõna ees› kõnek (intensiivistab sellega väljendatut:) üsna, kaunis, võrdlemisi. Hea paks raamat. Hea suur õun. Hilinesin hea mitu korda. Mu vennad on head pikad mehed.
6. ‹adj› murd parem; ant. vasak. *Kaks oli teed, kas kurale või heale – / ma mõlemale tõmmand kriipsu peale.. A. Alle.
7. ‹s› miski väärtuslik, hinnatav, kasulik, meeldiv vms. Kellelegi head soovima. Kellelegi head tegema. Kellegagi head ja halba jagama. Head kurjaga tasuma. Võitlus hea ja kurja vahel. Igal inimesel on oma head ja vead. Mis teil head on? Pole halba ilma heata. Ei lausunud head ega kurja. Kui heaga ei antud, võeti kurjaga. Katsusime heaga läbi ajada. Tänan teid kõige hea eest. Küsisin seda hea pärast. Temast räägiti üksnes head. Sellest loost ei tule midagi head. Mis hea pärast ma peaksin tema ees vabandama? *Olen käinud mitmegi [arsti] juures, aga suurt head sellest pole olnud. P. Vallak.
8. ‹s› „rahuldavast” kõrgem hinne (4), hrl. koolis. Väga hea 'kõrgeim hinne (5)'. Õpilase tunnistusel olid üksnes head ja väga head.

häbeme|kink [-kingu]
anat nahaaluse rasvpadjandi tõttu kõrgem karvkattega piirkond ülalpool välimisi suguelundeid (mons pubis)

inversioon ‹-i 21› ‹s›
ümberpööre, ümberasetus. a. kirj keel ebatavaline sõnade järjekord lauses b. meteor nähtus, et kõrgemates õhukihtides on temperatuur (vastupidi normaalsele olukorrale) kõrgem kui madalates c. biol kromosoomisisene struktuurimuutus, mille puhul kromosoomi- v. kromatiidisegment pöördub 180° võrra

jumal ‹-a 2› ‹s›
religioonis kõrge(i)m üleloomulik olend v. jõud, keda austatakse ja teenitakse. a. ‹ka pl.› Muistsed jumalad. Kreeklaste, roomlaste, germaanlaste jumalad. Jumalatele ohverdama, ohvreid tooma. Jumalaid kummardama, teenima, appi hüüdma. Puupakust jumal aidanurgas. Vaaraod peeti maapealseks jumalaks. Tantsib, laulab nagu noor jumal 'eriti hästi, hiilgavalt'. b. ‹ristiusu kirjanduses suurtäheliselt sg.› Jumal; sün. Issand, Jehoova, Looja. Kolmainus, kõikväeline, kõikvõimas, suur jumal. Jumala arm, nimi. Jumala viha, vits. Jumalat paluma, tänama, uskuma. Jumalale lootma, end jumala hoolde andma. Jumal olgu neile patustele armuline! Jumalat eitama, teotama. Jumalast taganema. Jumala tahtmine sündigu. Nii on jumalast seatud. Jumal on ta ära, enese juurde kutsunud 'ta on surnud'. Muusik, kunstnik jumala armust 'sünnipärase andega'. Palun, vannutan sind jumala nimel 'härdasti, tungivalt'! Jumalast mahajäetud 'üksildane, kõrvaline' maanurk. Jumal kõrgel, kuningas kaugel. Kui jumal loob lolli, annab ta ka molli. c. rahvapärastes ütlustes, täh. tugevasti nõrgenenud. Vaatan siin seda jumala ilma. Tule söö, jumala loomake! Jumala õnn, et juhtusid täna siia tulema. Istub jumala rahus, jumala rahuga ahju kõrval. Heinaajal sadas iga jumala päev. Iga jumala öö kooserdab poiss küla peal. Annaks jumal, et kõik hästi läheks! Toas on niisugune segadus, et tule jumal appi. Jumal appi, kui jonni täis võib üks inimeseloom olla! Issand jumal, tuli on lahti! Armas jumal, kust ta sellise mõtte peale tuli? Oh sa mu jumal, kui suureks on Kati kasvanud! Uhke nii et jumal hoidku. Jumal hoidku, mis seal kõik ära tehti! Hiljaks jäin, jumal paraku. Jumal teab 'keegi ei tea', kus poiss jälle kolab. Tegi, nagu oleks käsil jumal teab kui 'eriti, väga' tähtis töö. See pole jumal teab kui 'kuigi' kallis. Jumal nendega 'olgu (peale)', las räägivad mis tahavad. Tehku nagu tahab, jumal temaga! Jumalale tänu, kõik on hästi. Pääsesime, jumal tänatud, õigel ajal varju alla. d. piltl austus-, ihalusobjekt, ideaal. Kogu eluks jäi kunst ta jumalaks. Raske on korraga mitut jumalat teenida 'mitmele eri harrastusele pühenduda'. *..raha peab mul olema; raha on jumal, raha on vägi, raha on võim! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: armastus|jumal, kodu|jumal, sõja|jumal, tarkusejumal; maa|jumal, päikese|jumal, tule|jumal, veejumal; eba|jumal, peajumal.

kallas ‹kalda 19› ‹s›

1. veekogu-äärne, seda piirav (pisut kõrgem) maismaariba (terminina ainult jõe, oja ja väiksema järve puhul). Kõrge, madal, lauge, järsk kallas. Järve kaldad on liivased, soised. Jõe vasak, parem kallas. Ujume kaldale! Paat tõmmati kaldale. Laine loksub vastu kallast. Saarmas elutseb jõgede ja järvede kallastes. Vesi on kalda sisse koopaid uuristanud. Aerutati kalda äärt mööda. Jõgi tõuseb, ajab, paisub üle kallaste, väljub kallastest. Paat jooksis kaldasse. Tõukas parve kaldast lahti. Läksime läbi jõe teisele kaldale. Rada kulges mööda oja, kraavi kallast. Kallastes püsima 'mitte üle kallaste tõusma'. *Nad jätsid ranna selja taha ja sammusid kaldast üles. A. Kalmus. | piltl. *Mälestused, mida ta oli vaevaga tagasi surunud, valgusid nüüd üle kallaste. P. Kuusberg. || mingi suurema veekogu (mere, jõe) lähikonnas asuv maa-ala. Eestlaste muistsed esivanemad saabusid Läänemere kallastele enne meie ajaarvamise algust. || auku, süvendit piirav ääreala. Liivaaugu, kruusaaugu, turbahaua kallas.
▷ Liitsõnad: graniit|kallas, jõe|kallas, kalju|kallas, kivi|kallas, kruusa|kallas, kõrkja|kallas, liiva|kallas, pae|kallas, õõtsikkallas; ida|kallas, lõuna|kallas, lääne|kallas, põhjakallas; vastaskallas.
2. kõnek (merel-, laevasolekule vastandatuna:) maa. *Selle kirja kirjutan seepärast merel valmis, et nii kui kaldasse saame, saadan ära. A. Kaskneem.
3. van mäe, künka v. mõne kunstliku moodustise nõlv. *Ronib siis kõrget kallast mööda mäe harjale, et siit silma kaugemale saata. J. Kunder. *Sellest [= kanarbikust] kirendasid nägusalt üksikud metsalagendikud ja raudteetammi kõrged kaldad. J. Kärner.

kalmu|mägi
(kõrgem) kalmistu. *35 aastat on juba tema kadumisest Põlva kaskedega kalmumäe liivasesse nõlva. J. Eilart.

kammer|härra
aj kammerjunkrust kõrgem õukondlase tiitel; seda tiitlit kandev isik

kapten ‹-i, -it 2› ‹s›

1. laevajuht, kõige kõrgem juhtiv isik laevas. Kaubalaeva, sõjalaeva, reisilaeva kapten. Auriku, „Suure Tõllu” kapten. Kapteni esimene, teine abi 'esimene, teine tüürimees'. Kapten seisis komandosillal.
▷ Liitsõnad: kaugsõidu|kapten, laevakapten; sadamakapten.
2. sõj enamiku riikide maa- ja lennuväes (ka Eesti Vabariigis) majorist ühe astme võrra madalam ohvitseriauaste; selles auastmes sõjaväelane. Kapteni auastmes ohvitser. Üksuse komandöriks oli kapten. Ta ülendati teenete eest kapteniks. Kapten Martna.
▷ Liitsõnad: eru|kapten, jalaväe|kapten, kaardiväe|kapten, lennuväe|kapten, mereväe|kapten, staabikapten.
3. sport võistkonna vanem ning esindaja. Võistkonna, meeskonna, naiskonna kapten. Jäähokikoondise kapten.

kastell ‹-i 21› ‹s›
aj ristkülikulise ringmüüriga linnus v. väike kindlus || reelingust kõrgem kindlustis laevalael. Kõrgete kastellidega koge.

katuse|hari
katuse kõige kõrgem terav serv. Varesed istusid reas katuseharjal. Käänaku tagant hakkavad paistma külamajade katuseharjad.

keerub ‹-i 2› ‹s›

1. müt inimese pea ja härja v. lõvi kehaga tiivuline olend assüüria-babüloonia mütoloogias
2. kirikl paradiisi väravavalvur; kõrgem ingel. *Keerub seisab Looja ees. F. R. Kreutzwald. | (võrdlustes). *.. nagu karistav keerub seisis ta [= preili] nüüd Jaani ees .. A. Kitzberg.

kelgu|mägi
kelgutamiseks sobiv küngas, kõrgem koht. Lapsed kilkasid ja askeldasid kelgumäel.

kesk|võim
tsentraalne, kõrgem võim riigis (vastandina kohapealsele võimule); keskvalitsus. Tugeva keskvõimuga riik. Feodaalid taotlesid suuremat sõltumatust keskvõimust.

kiige|mägi
kõrgem koht, kuhu on püstitatud kiik. Noorrahvas pidutses kiigemäel.

kiige|plats [-i]
lage (kõrgem) koht kiigega. Noored käisid suviti kiigeplatsil koos.

kindral|leitnant
sõj kindralmajorist kõrgem kindraliauaste; selles auastmes sõjaväelane

kindral|polkovnik
sõj kindralleitnandist kõrgem kindraliauaste (Venemaa, Nõukogude sõjaväes jm.); selles auastmes sõjaväelane

kiriku|mägi
kõrgem koht, millel asub kirik. Kirikulised läksid kirikumäest üles.

kiriku|pea
kirikl kiriku eesotsas seisev kõrgem vaimulik (näit. paavst, peapiiskop)

kooming ‹-i 2› ‹s›
mer laevaluuke ümbritsev kõrgem serv vee sissevoolu takistamiseks

kubermangu|valitsus
aj kubermangu kõrgem haldusorgan eesotsas kuberneri v. kindralkuberneriga

kuberner ‹-i, -i 10› ‹s›
keskvalitsusele v. kindralkubernerile alluv kõrgeim haldusametnik teat. piirkonnas. a. aj kubermangu eesotsas seisev haldusametnik (eriti tsaristlikul Venemaal). Eestimaa, Liivimaa kuberner. Talupojad pöördusid palvekirjaga kuberneri poole. b. riigipead esindav kõrgem kohalik võimukandja mõnes koloonias. Püha Helena saare kuberner. c. osariigi (näit. USA-s, Brasiilias), distrikti (Argentinas) vm. haldusüksuse kõrgeim haldusametnik
▷ Liitsõnad: ase|kuberner, kindral|kuberner, viitsekuberner.

kuhi ‹kuhja 32› ‹s›

1. suur (varda ümber moodustatud) teravatipuline munajas v. pudeljas kuivade heinte v. põhu, õlgede kogum säilitamiseks lahtise taeva all. Kuhja hari, pea, magu, katus. Suur, kõrge, maokas kuhi. Kuhja tegema, kahandama, teritama. Kuhjategija on kuhja otsas. Õled olid lauda taha kuhja pandud. Heinamaal oli hein juba kuhjas. Kuiv hein saadi kuhja. || (teat. kõrge soengu kohta). Neiu kandis juukseid kuhjana pealael.
▷ Liitsõnad: heina|kuhi, pahna|kuhi, põhu|kuhi, õlekuhi; juuksekuhi.
2. pealt kitsenev hunnik. Kuhi kruusa, killustikku, liiva. Jõel ajas jää end raginal kuhja. || säilitamiseks põhu ja mullaga kaetud kartuli- v. juurviljahunnik. Kartuleid, porgandeid kuhja panema. Kuhi kartuleid, söödajuurikaid. || korrapäratu lamedam hunnik, virn, lasu. Peatsis on patjade kuhi. Kuhi raamatuid, ajakirju, ajalehti. Perenaine lõikas lahti terve kuhja leivatükke. Laual oli suur kuhi telegramme ja õnnitluskaarte. *Ree tagaotsas oli kolmelt realt kuhi võipütte.. I. Sikemäe. || piltl (millegi) suur hulk. Sai terve kuhja õpetusi teele kaasa. Rahvast kogunes kuhjana kaubitsejate ümber. *Et ka kõik pahandused ja mured pidid ühe korraga, kuhjana kaela veerema! P. Viiding.
▷ Liitsõnad: juurvilja|kuhi, kartulikuhi; jää|kuhi, kivi|kuhi, kruusa|kuhi, liiva|kuhi, mulla|kuhi, sõnniku|kuhi, söe|kuhi, viljakuhi; paberi|kuhi, padja|kuhi, prahi|kuhi, prügi|kuhi, pühkme|kuhi, räbalakuhi.
3. nõu äärtest üleulatuv (keskelt kõrgem) osa. Pudrukausil, vaagnal on kuhi peal. Perenaine jättis jahumatile kuhja peale. Kuhjaga külimit teri, jahu. Kuhjaga täis marja-, seenekorv. Viljasalved olid sel aastal kuhjaga täis. *Toimetaja valas pitsidesse viina, valas kuhjaga ja loksatas laudlinale. T. Vint. || kuhjaga rohkesti, ohtralt; küllaga, liiaga. Tööd ja tegemist, probleeme, küsimusi oli kuhjaga. Muresid oli neil kuhjaga. Sellest oli kasu kuhjaga. Aega oli neil kuhjaga. Ta on kiituse kuhjaga ära teeninud. Korras aed tasus tehtud kulutused kuhjaga. Vaenlasele maksti kuhjaga kätte. Teen raisatud aja homme kuhjaga tasa. *Ei mäleta, et oleksime suppi volilt saanud ja leiba kuhjaga. L. Promet.

kuhja|lava
heinakuhja hagudest alus (vahel ka kõrgem lava). Saod veeti hobuse järel kuhjalava juurde kokku.

kunsti|akadeemia
kõrgem kunsti ja kunstiteaduse õppe- v. uurimisasutus. J. Köler õppis Peterburi kunstiakadeemias.

kunsti|instituut
kõrgem kunstiõppeasutus

kutsari|pukk
kutsari kõrgem iste tõlla v. saani esiosas. *Välja sõites oli sõiduk alati meeldivalt puhas, vasksed laternad kutsaripuki mõlemal pool läikisid. H. Kruus.

kvarter|tekk
mer tagumine kõrgem laevatekk

kõne|tool
kõrgem alus koos puldiga avalikuks esinemiseks, kateeder. Esineja astus, asus kõnetooli. Kõnetoolis on professor Martens. Saadikud esinesid kriitikaga parlamendi kõnetoolist, kõnetoolilt.

kõrgemal|seisev ‹-sva, -svat 2› partits
kõrgemal ametikohal, positsioonil olev, kõrgem. Kõrgemalseisev asutus, instants, organ. Kõrgemalseisev ametiisik.

kõrge|pinge

1. el 1000 voldist kõrgem pinge
2. piltl eriti pingeline õhkkond v. olukord. Vaimne kõrgepinge. Võistluste kõrgepinge seisab veel ees.

kõrg|kallas
geogr jõe järsk kõrgem kallas

kõrg|kiht

1. kõrgemal asuv kiht. Atmosfääri kõrgkihid.
2. kõrgem ühiskonnakiht. Bojaarid olid feodaalne kõrgkiht. Suurgild oli linna kõrgkihi organisatsioon.

kõrg|klass

1. kõrgem väärtus- v. kvalifikatsiooniklass
2. kõrgem ühiskonnaklass

kõrgustik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
geogr laialdane ümbruskonnast kõrgem lauskmaaosa, kus esineb mitmesuguseid väiksemaid pinnavorme; ant. madalik. Pandivere, Sakala, Haanja, Otepää kõrgustik. Rannikumadalikult kerkib künklik kõrgustik.

kõrg|vesi
veepinna tavalisest kõrgem seis; suurvesi. Kevadine, sügisene kõrgvesi. Kõrgvesi ujutas madalamad paigad üle. || geogr voolusängi ummistumisest v. mere v. järve ajuveest tingitud vee kõrgseis

kärgas ‹kärka 19› ‹s›
kivine kõrgem koht, kivine küngas; jões v. järves asuv kivine madalik. Põlluks oli kivine kärgas. *Veel kord lõi vesi ülemisel neemel elevalt kohisema, jagunedes vastu kärgast voolates kahte harru.. O. Jõgi (tlk).
▷ Liitsõnad: kivikärgas.

kätik ‹-u 2› ‹s›
murd soosaar, kõrgem koht keset lagedat raba. *Eemalt paistsid kätikud saartena soost. J. Mändmets.

küür ‹-u 21 või kõnek -a 22› ‹s›

1. suurem kühm seljas, hrl. inimesel. a. (lülisamba ebanormaalsest tahapoole kumerusest tingitud). Kaasasündinud küür. Poisile tekkis luutuberkuloosist küür selga. Küüru teise seljas näeb igamees. | piltl (mingi sobimatu, ebasoodsalt mõjuva asjaolu kohta). *Proua ise on algharidusega ja teenija keskharidusega, kus sa selle küüruga lähed! A. H. Tammsaare. b. (tööst, vanadusest). Raske tööga kasvas küür selga. Rätsep istus endale küüru selga. Vanamees astus kumeras ja küür seljas. *.. piht kasvatab juba ammu küüru.. A. H. Tammsaare. *Ah, mitte tunda aastakoormat küüral.. J. Kärner. c. (ajutiselt alandlikkusest, pelgusest, meeldida püüdmisest vm. põhjusel). Tõmbas küüru selga ja hiilis minema. Ta ei kiskunud ülemuse ees kunagi küüru selga. Kass tõmbas küüru selga ja turtsus vihaselt.
▷ Liitsõnad: kassiküür.
2. kõnek selg, turi. Küür valutab kartulivõtmisest. Peatus töötamises ja ajas küüru sirgeks. Peremees andis poisile vemblaga üle küüru.
3. kühmjas rasvkoemoodustis looma turjal. Ühe küüruga, kahe küüruga kaamel. Kõrge küüruga seebu.
4. piltl kumeralt, kühmuna esileulatuv kõrgem koht. Jõudsime künka küürule. Eemalt paistab lossimäe küür. Merepinnast ulatuvad välja kaljude küürud. Suure küüruga sild. Vanal õlgkatusel oli keskel küür. *.. kerge küüruga kongus nina valitseb näos.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: mäeküür.

lava ‹7› ‹s›

1. (hrl. laudadest tehtud) kõrgendatud alus, kõrgend; sellise kõrgendi pealmine osa. a. saunalava. Istuti laval, higistati ning viheldi. Kes leili ei kannatanud, kobis lavalt maha, alla. Lase sant sauna, tahab lavale. b. magamislava, lavats, nari. Vanasti olid sängide asemel lavad. *Siin lamati seinaäärseile lavadele laotatud õlgedel pikad öötunnid .. A. Mälk. c. (muude kõrgendite v. aluste kohta). Müüri laotakse hoone põrandale või vahelaele toetuvatelt lavadelt, nn. töölavadelt. Jahimehed ehitavad ulukite varitsemiseks puude otsa lava. Teede ääres on postidele toetuvad lavad piimanõude jaoks. Kuhja aluseks laoti hagudest lava. *Otse laevamasti ees asetses tugisammastele ehitatud lava – see oli kõrgem paik, millel mereröövlite käsknik taotses seista. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: kuhja|lava, magamis|lava, sauna|lava, surnu|lava, sööda|lava, tantsu|lava, tapa|lava, töölava.
2. teater kõrgendatud põrandaosa, kõrgem ruumiosa v. pind, kus esitatakse (teatri)etendusi. Lava ja vaatesaal. Estraadietendused kontserdisaali laval. Koor tuleb lavale, on laval, lahkub lavalt. Tantsijad ootavad lava taga esinemisjärge. || (teatri kohta üldse). Aleksis Kivi „Nõmmekingseppade” menu Eesti laval. Jüri Järvetit tunneme nii lavalt kui kinolinalt. „Estonias” toodi lavale 'lavastati' Verdi „Aida”. Juhan Peegli fragmentaarium sõjasuvest tuli lavale 'lavastus' „Vanemuises”. || piltl elu näitelava, (ajaloo) areen. Lavale on ilmunud uus poliitiline jõud.
▷ Liitsõnad: ees|lava, eksperimentaal|lava, kontserdi|lava, külg|lava, maa|lava, näite|lava, pöörd|lava, taga|lava, taidlus|lava, teatri|lava, vabaõhu|lava, vajuk|lava, vanker|lava, väikelava.
3. aiand raketega piiratud ning klaasi v. kilega kaetud madal lihtne katmikala hrl. köögivilja ja lillede v. nende istikute kasvatamiseks; ka selline piirav ning kattev ehitis. Ühe-, kahepoolne lava. Köetav lava. Aeda tehti kasvuhoone ning paar lava. Lavas kasvatatud kurgid. On paras aeg taimed lavast peenrale istutada.
▷ Liitsõnad: kasvu|lava, kile|lava, klaas|lava, kurgi|lava, lille|lava, sõnniku|lava, süvendlava.
4. geogr lavamaa osa. Ürgorgudega lavadeks lõhestatud Sakala kõrgustik.
▷ Liitsõnad: kõrg|lava, mandri|lava, paelava.

lava|maa
geogr ümbrusest kõrgem laialdane tasandik, mida harilikult ääristab astang

lennuväe|akadeemia
õhujõudude kõrgem õppeasutus

linna|kool [-i]

1. linnas asuv kool. Vanasti algas linnakoolides õppetöö varem kui maakoolides.
2. aj kõrgem (linna-)algkool Tsaari-Venemaal
3. aj hiliskeskaegne 3-klassiline keskkool, ladina kool

läve|pakk [-paku]
läveks, künniseks olev põrandast kõrgem pakk ukseava allosas, uksepakk. Kõrge lävepakk. Astub üle lävepaku (sisse, välja). Istub lävepakul.

lütseum ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›

1. humanitaarkallakuga gümnaasium mõnedes maades. Prantsuse lütseum Tallinnas.
2. aj riigiametnikke ettevalmistanud kõrgem aadlinoorte õppeasutus tsaristlikul Venemaal. Tsarskoje Selo lütseum.

maa|kohus [-kohtu]

1. aj mitme endisaegse kohtuorgani nimetus. a. esimese astme kohus Liivimaal 16. saj. II poolest kuni aastani 1889. Pärnu, Tartu maakohus. b. kõrgem kohus Saaremaal 16. ja 17. sajandil c. sillakohus
2. jur Eesti Vabariigis esimese astme kohus, kus arutatakse kõiki tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju

maa|marssal
aj
1. Liivi Ordu kõrgem ametiisik, ordumeistri lähim abiline
2. Liivimaa ja Saaremaa maapäeva juhataja 16. saj. II poolest (lühikeste vaheaegadega) kuni aastani 1917

mandariin2 ‹-i 21› ‹s›
aj kõrgem riigiametnik Taga-Indias v. feodaalses Hiinas (Euroopa kõnepruugis)

mere|kallas
mereranna veeäärne (kõrgem) maismaariba. *Aknast välja vaadates nägi .. Mustamäe nõlva, endist merekallast. M. Unt.

mägi ‹mäe, mäge 28› ‹s›

1. geogr hrl. ümara v. ovaalse põhijoonisega kõrgendik, mille suhteline kõrgus on üle 200 m (Eestis ka kõrgendiku kohta, mille suhteline kõrgus on üle 50 m); (üldkeeles:) igasugune ümbritsevast alast kõrgem pinnamoodustis. Meie mäed on künkad Kaukaasia mägede kõrval. Mägede hambulised harjad. Järskude, laugjate nõlvadega, rusukalletega, koonusja tipuga, lumemütsiga mägi. Mäest (alla) laskumine pole kergem kui mäkke ronimine, tõusmine. Mäest alla, mäest üles. Tee viib, tõuseb spiraalina mäkke. Mäelt avaneb kaunis vaade ümbrusele. Suur Munamägi on Eesti kõrgeim mägi. Pole korralikku mäge, kus lapsed kelgutada saaksid. *.. siin [välja]mägi, seal mägi.. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo .. A. H. Tammsaare. || hunnik, kuhjatis, suur kogus. Killustikku, kruusa on mägedena kokku veetud. Voodi peal pehmete patjade mägi. Ladudes on kaupa mägede viisi, mägedena. Sel teemal on terve mägi raamatuid (kokku) kirjutatud. Mees kui mägi 'suur ja tugev'.
▷ Liitsõnad: aheraine|mägi, hiie|mägi, hüppe|mägi, jää|mägi, kalju|mägi, kantsi|mägi, kelgu|mägi, kiige|mägi, kiriku|mägi, kuppel|mägi, kõrg|mägi, laine|mägi, linna|mägi, liu|mägi, lossi|mägi, lume|mägi, ohvri|mägi, prügi|mägi, pudru|mägi, suusahüppe|mägi, suusa|mägi, tehis|mägi, tuha|mägi, tule|mägi, viina|mägi, võlla|mägi, väljamägi.
2. ‹väliskohakäänetes› murd. a. talu (vastandina popsimajale); elumaja (vastandina saunale, laudale vm.). Popsieit läks mäele perenaist aitama, oli mäel loomi talitamas, tuli mäelt leiba laenamast. *Iga ivakese aja pärast aga lippan [sauna kütmast] mäele, see on tare juurde .. O. Luts. b. rand. *.. räägime siis, kui teie kõik jälle laevast mäele astute. J. V. Jannsen. *.. meie sõidame rannameeste poolt juhatatud kohal mäele, s. o. randa. G. Vilbaste.
3. ‹kohakäänetes› piltl (majanduslikult) soodus, kindel seisund. Ta on lühikese ajaga oma talu mäkke viinud. Nende elu hakkas mäkke minema 'edenema'. Isa raha aitas pojad mäele. Mis temal viga, tema on nüüd omadega mäele saanud, mäel. Eks vaatame, kes mäele jääb, kes allamäge läheb. Äri, õppimine on hakanud tal mäest alla, allamäge minema. Ära karda, minuga koos oled ikka mäel. Viljakoristusega jõuti, saadi tänavu varakult mäele 'valmis, toime'. Ega ta väitekirjaga veel mäel 'valmis' ole. *Iga ameti otsas võib mäkke tõusta ja võib sohu vajuda. E. Tennov.

nukk ‹nuki 21› ‹s›

1. millegi väljaulatuv kõrgem v. eenduv osa (kühm, ots, nurk vms.). Teravate nukkidega kivi. Müüri, varemete kõrgemad nukid. Künnimulla nukid on kahutanud. Puu juured ulatuvad nukkidena maa seest välja. Jalg otsis ronides nukke, millele toetuda. *Õige, Kivimäe tagumiselt nukilt versta poolteist või kaks üle raba minnes algavad oma jooksu uued seljandikud .. A. H. Tammsaare. || maanina, (väike) neem, neeme tipp. Ruusna neeme nukk. Tahkuna nukk. *Mina istusin üksipäini, vahtisin neemi ja nukke, mis silma puutusid. A. Kaal. || pätsi ots, kannikas. Lõikab leivapätsi otsast krõbeda nuki. Kuivanud nukkidest saab leivasuppi. | piltl. *Endiselt on selle tüdruku hing nii hästi ära peidetud, et ükski nukk välja ei paista. H. Sergo. *Laevas nühitakse nukid kiiresti maha. Kollektiiv pole siin tühi sõnakõlks. L. Meri.
▷ Liitsõnad: jää|nukk, kalju|nukk, kivi|nukk, mäe|nukk, müüri|nukk, neemenukk; leiva|nukk, saianukk.
2. keha pinnal naha all muhkjana eralduv liigesekoht vm. luumoodustis. Sõrmede, varvaste nukid. Pingutusest valgete nukkidega käed on klammerdunud käsipuu ümber. Hõõrub pöidla nukiga otsaesist. Jalapöia nukid. Põseluu nukid tungivad kõhnunud näos teravalt esile. *Igal rusikal on viis nukki, aga ajukurdusid juba üle ei loe ... E. Raud. || (vana rahvapärane mõõtühik:) keskmise sõrme üksikute lülide pikkus. Puunõude tegijad arvestasid nõude mõõte vaksades, nukkides ja kämmaldes.
▷ Liitsõnad: jala|nukk, küünar|nukk, pale|nukk, puusa|nukk, põlve|nukk, põse|nukk, pöidla|nukk, randme|nukk, sarve|nukk, sõrme|nukk, tiiva|nukk, õlanukk.
3. murd koon, nina. Koer pistab oma külma märja nuki mulle pihku, tonksab mind nukiga. Kutsikas ujub, nukk vee peal. Hundil on pikk nukk. *Ta [= siil] ei näita nukki pea sugugi, surub keha nõnda vastu maad, et jalgu näha ei ole ja ajab kõik okkad laiali. K. A. Hindrey.
▷ Liitsõnad: peninukk.
4. tehn nukkmehhanismi muutuva kõverusega kinemaatilist elementi omav lüli. Nukkidega võll võimaldab seadmel vastavalt nukkide profiilile sooritada tsükliliselt mitmesuguseid operatsioone. Sisepõlemismootori jaotusvõlli nukid.
▷ Liitsõnad: ketas|nukk, liugurnukk.
5. ‹pl.› kõnek kasteet. Nukid on ohtlik külmrelv. *Rusikakangelasi, tõsi küll, imetletakse, kui nad detektiivfilmist õpitud liigutusega nukid kätte suruvad ja kinda peale tõmbavad .. K. Saaber.

orden ‹-i, -it 2› ‹s›
kõrgem aumärk silmapaistvate sõjaliste vm. teenete eest. Ta on autasustatud mitme ordeniga. Talle on teenete eest antud mitu ordenit. Tsiviilteenistuse eest saadud orden. Auleegioni ordeni kavaler. *.. kandis kõiki tsaaririigi aumärke kuni Anna ordenini. H. Gustavson.

padur ‹-a 2› ‹s›
geogr paduranna kõrgem, soolalembeste taimedega osa, kuhu tõus ulatub harva, marš

pahk ‹paha 23› ‹s›

1. paksem, kõrgem koht mingil pinnal. a. bot haiguslik väärmoodustis, mügarik, kühm mingil taimeosal (hrl. tüvel, lehel, võrsel), näit. kasepahk; gall [1]. Pahkadega kaetud puutüvi. Suure pahaga kask. Pahast nikerdatud piip. Pahklest tekitab pirnilehtedele halle, rohelisi või punaseid pahku. b. tööst v. hõõrdumisest tekkinud nahapaksend. Kõvade pahkadega kaetud peopesad. Suure tööga on nahk pahka läinud. *.. väärtpabereid lugedes läinud sõrmeotsad pahka. A. H. Tammsaare. c. jämend, paisutus. Pahaga hoburaudsõlg. d. murd pahkluu. Sumpas pahkadeni sügavas lumes.
▷ Liitsõnad: kasepahk.
2. murd mullakamakas, pahkar. *.. seal savisel maal kõvaks kuivanud pahku puunuiaga tükkideks lömastada, et anda orasel paremini tõusta.. E. Särgava.

pakk4 ‹paki 21› ‹s›
mer pardast pardani ulatuv (üla)teki kõrgem osa laeva vööris

palatiin ‹-i 21› ‹s›
aj kõrgem riigi- v. õukonnaametnik mõnel maal

palavik ‹-viku, -vikku 30› ‹s›

1. normaalsest kõrgem kehatemperatuur (hrl. haigussümptomina); haiguslik seisund, millele on iseloomulik normaalsest kõrgem kehatemperatuur. Palavik tekib, tõuseb, langeb. Kõrge palavik. Palavikku mõõtma. Kui palju tal palavikku on? Õhtul oli lapsel palavikku 39,1°. Kõrge palavikuga, ilma palavikuta kulgev gripp. Jäin palavikku. Mul on väike palavik, natuke palavikku. Palavikku alandavad ravimid. Reumaatiline palavik. Oli kolm päeva palavikus. Palavikus haige sonib.
▷ Liitsõnad: haava|palavik, kolla|palavik, lapsevoodi|palavik, nälja|palavik, närvi|palavik, troopikapalavik.
2. piltl palavikuline ind; erutus. Võitluse palavik. Relvastumise palavik. Suvilate ehitamise palavik. *Su silmades on vana haruldustekoguja palavik. K. Kangur.
▷ Liitsõnad: armu|palavik, kire|palavik, kulla|palavik, loome|palavik, ostu|palavik, sõjapalavik; eksami|palavik, esinemis|palavik, lava|palavik, oote|palavik, rambipalavik.

pea|rahvakool
aj kõrgem rahvakool Venemaal (ka Eestis) 18. saj. lõpul ja 19. saj. algul

perekond ‹-konna 22› ‹s›

1. abielupaar koos järglaste ja lähisugulastega, kes kuuluvad leibkonda. Perekond Sirel. Laamannide suur perekond. Neljaliikmeline, kolmelapseline perekond. Lastega, lasteta perekond. Paljulapseline, lasterikas perekond. Õnnelik, korralik, allakäinud perekond. See on jõukas perekond. Ta on pärit haritud, heast perekonnast. Meremeeste, sõjaväelaste perekonnad. Eesti, vene perekonnad. Perekonda looma, asutama, soetama, planeerima. Perekonna matusepaik, reliikviad. Meie majas elab neli perekonda. Perekonnas on, kasvab viis last. Neil on oodata perekonna juurdekasvu 'lapse sündimist'. Mees peaks suutma oma perekonda toita. Hoolitseb oma perekonna eest. Sündisin kooliõpetaja perekonnas. Onu perekond sattus tema surma järel suurtesse raskustesse. Eeva mehe perekonnast on ainult üks vana tädi elus. Seda juhtub ka kõige paremas perekonnas. Nii halvad asjad peavad perekonda jääma 'neist teistele ei räägita'. Ta tuli matkale kogu perekonnaga. Mind kutsuti külla ühte perekonda. Koer oli kogu perekonna lemmik. Viinavõtmine on neil perekonna viga. || selle muud liikmed ühe liikme, hrl. perekonnapea seisukohast. Tal on perekond: naine ja viis last. Sattus sõjakeerises võõrsile, perekond jäi kodumaale. Evald jättis oma perekonna maha 'läks perekonnast lahku'. Mart oli üksinda kodus, perekond oli sõitnud suvilasse. Üksik, perekonnata inimene. *Niinal oli varem olnud perekond – mees ja kaks last. A. Paas. || (loomade kohta:) hrl. vanaloomad koos järglastega. Rebase perekond. Suur lõvide perekond. Nastikute perekond. Talvel elavad metskitsed perekondadena.
▷ Liitsõnad: aadli|perekond, haritlas|perekond, patriitsi|perekond, tsaari|perekond, töölis|perekond, üliõpilasperekond; tuumperekond.
2. biol liigist kõrgem üksus taime- ja loomasüstemaatikas (genus). Karikakra perekonnas on umbes 150 liiki. Vaarikas kuulub muraka perekonda. Lõhe, kajaka perekond. Karulaste sugukonna noorimaks perekonnaks on päriskarud. Putukate perekonnad.
▷ Liitsõnad: alam|perekond, looma|perekond, taimeperekond.
3. põll (tõuaretuses:) ühe väärtusliku emaslooma järglased
4. piltl rühm esemeid, asju, nähtusi, millel on ühiseid iseloomulikke omadusi v. mis on sama algupära, pere (3. täh.) Keelpillide perekonda kuuluvad viiulid, vioolad, tšellod ja kontrabassid. Kuuseriisikad kasvasid suurte perekondadena.

personaal|palk [-palga]
hrl nõuk teat. spetsialistile personaalselt määratud tavalisest ametipalgast kõrgem palk

personaal|pension
nõuk riigi ees erilisi teeneid omavatele isikutele makstav tavalisest kõrgem pension, eripension

piiskop ‹-kopi, -koppi 21› ‹s›
kirikl kristliku kiriku kõrgem vaimulik, algselt ristiusu kogukonna juht. Katoliku, vene õigeusu piiskop. Luteri kiriku piiskop. Roomakatoliku kiriku piiskopid nimetatakse paavsti poolt. Tallinna, Tartu, Riia piiskop. Liivimaa piiskop Albert. Valiti, määrati uus piiskop. Jumalateenistust pidas piiskop ise.
▷ Liitsõnad: peapiiskop.

platvorm ‹-i 21› ‹s›

1. rõhtne ümbrusest kõrgem tasandiline tarind. a. kõrgend (rongi)vagunisse minekuks, sealt mahatulekuks, ka laadimistöödeks raudteejaamas; perroon. Rong peatub platvormi ääres. Astusin vagunist platvormile. Vagonett seisab kaubalao platvormi juures. Ootasime platvormil trammi. Bussipeatuse platvorm. Metroojaama lahtine platvorm. b. millegi aluskõrgend. Väikesel platvormil lamav skulptuur. Haubitsa, suurtüki platvorm. c. ehitise, masina jm. maapinnast kõrgemal asuv tasane pinnaosa. Vaate-, vahitorni platvorm. Trepi ülemisel platvormil kakeldi. Kuuselatva ehitatud platvorm metssigade passimiseks. Tornkraana ülemine platvorm. *Pesa ehitab [leevike] õige lameda ja madala platvormina .. kuusele või kadakale.. E. Kumari.
▷ Liitsõnad: jaama|platvorm, oote|platvorm, raudteeplatvorm; vaateplatvorm.
2. ääristeta ja katuseta lahtine vagun v. suur lahtine veok. Traktoritega platvormid haagiti rongi lõppu. Palgid on tõstetud platvormile. Treilerid ja paneeliveokid on suure kandejõuga platvormid. *See oli pikk segarong, koosnedes reisi- ja kaubavaguneist, lahtistest platvormidest ja tsisternidest. Joh. Tamm (tlk). || vaguni hrl. lahtine otsmine osa. Mehed suitsetasid viimase vaguni platvormil. Vaguni tagumine kinnine platvorm. Ta sõitis trammi platvormil.
3. partei vm. rühmitise ühtne lähtealus, tegevuskava. Oma platvormiga fraktsioon parlamendis. Kõneleja esitas rühmitise poliitilise ja majandusliku platvormi. Partei valimiseelne platvorm. See oli hinnang konservatiivide platvormilt. Ühist platvormi almanahhi autoritel polnud.
▷ Liitsõnad: valimisplatvorm.
4. geol maakoore piirkond, kus tektoonilised liikumised ja magmalised protsessid on vähe intensiivsed. Eesti kuulub Ida-Euroopa platvormi loodeossa. Maakoor jaotub geosünklinaalideks ja platvormideks.

plokk|-konts [-a]
jäme (ja kandiline) kõrgem konts. *Kord kinnitab reklaam üliterava tikk-kontsa, samas kabjataolise plokk-kontsa erilist võlu. H. Palamets.

pluss|kraad
nullist kõrgem temperatuurikraad, soojakraad. Ilmaennustus lubab homseks plusskraade.

pluss|puistu
mets kõrgem puistukategooria

politsei|komissar
kõrgem politseiametnik

politsei|ohvitser
kõrgem politseiametnik

politsei|valitsus
kõrgem politseiasutus. Linna, siseministeeriumi politseivalitsus.

pool|tekk
mer kõrgem tekiosa purjeka ahtris

positiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. (omadustelt) hea, heakskiitu vääriv; väärtuslik, kasulik; ant. negatiivne. Positiivne nähtus, fakt, tegu. Positiivsed emotsioonid, pinged. Korrektsus on kindlasti positiivne omadus. Julge otsuse positiivsed tagajärjed. Raamatu positiivsed küljed. Meelepärase muusika positiivne mõju. Mida varem haigus avastatakse, seda positiivsemad on ravitulemused Teeme midagi positiivset! See on väga positiivne tegelane, kangelane. Ta on üdini positiivne inimene.
2. heakskiitev, pooldav, jaatav. Positiivne hoiak, suhtumine. Läbi ja lõhki positiivne iseloomustus. Taotlusele saadi positiivne vastus. Alles kohtunike positiivne otsus kinnitab rekordi.
3. ka med vet mingite tunnuste suhtes jaatav, millegi olemasolu näitav. Aidsianalüüsi vastus oli positiivne. Dopinguproov osutus positiivseks.
▷ Liitsõnad: reesuspositiivne.
4. filos kaheldamatult kindel, faktidel põhinev, tõeline. Positiivne teadmine.
5. fot tegelikule vastavate heledus- v. värvussuhetega. Positiivne kujutis.
6. ka mat (skaalal) nullist suurem, ülalpool nulli olev; ant. negatiivne. Positiivne arv, suurus. Positiivne jagatis, korrutis. Positiivne temperatuur. *.. Eesti ala üldine kaubandusbilanss pidi olema positiivne, väljavedu ületas sisseveo. E. Tõnisson.
7. el (elektrilaengu kohta:) positronide ülekaaluga iseloomustuv, plussmärgiga tähistatav; ant. negatiivne. Positiivne laeng. Positiivsed ioonid.
8. geogr (pinnavormi kohta:) ümbritsevast maapinnast kõrgem; ant. negatiivne. *[Sarapuu kasvab] .. seljandikel, kühmudel ja teistel positiivsetel pinnavormidel. H. Taimre.

postament ‹-mendi 21› ‹s›
(kõrgem) alus vaaside, kujude vm. asetamiseks. Kõrge, madal postament. Postamendil seisev kaktus. Valge postament asparaagusega. Skulptuuri graniidist postament.
▷ Liitsõnad: lillepostament.

praost ‹-i 21› ‹s›
kirikl katoliku kirikus teat. kõrgem vaimulik; protestantlikus kirikus superintendent v. pastor, kes ühtlasi juhib praostkonna pastorite tegevust. Võru praostkonna praost. O. W. Masing oli Äksi pastor ja Tartumaa praost.

preetor ‹-i, -it 2› ‹s›
aj Vana-Rooma kõrgem kohtuametnik ja konsuli asendaja

prefekt ‹-i 21› ‹s›

1. politseiprefektuuri juhtiv kõrgem politseiametnik. Põhja prefektuuri prefekt.
2. suure territoriaalse haldusüksuse ülem (näit. Prantsusmaal). Seine'i departemangu prefekt. *Uue administratiivse korra alusel jagunes Jaapan prefektkondadeks eesotsas prefektidega.. J. Konks.
3. aj Vana-Rooma kõrgem tsiviil- v. sõjaväeametnik

prelaat ‹-laadi 21› ‹s›
kirikl kõrgem vaimulik roomakatoliku (ka anglikaani ning mõne maa luterlikus) kirikus

pressi|sekretär
mõne maa kõrgem riigiametnik ajakirjanduse küsimustes. Valge Maja pressisekretär teatas, et.. Valitsuse pressisekretär.

professor ‹-i, -it 2› ‹s›

1. kõrgem õppejõu ametikoht kõrgkoolis, sellel kohal töötav isik; mõnel pool ka vastav kutse v. tiitel. Ülikooli, muusikaakadeemia professor. Rahvaluule professor. Akadeemik professor Veski. Kes valiti professori kohale? Talle on antud professori kutse. Korraline 'püsiva ametikohaga, asutuse juhtimisel otsustava hääleõigusega' ja erakorraline 'ajutine' professor. Poiss on hajameelne nagu professor.
▷ Liitsõnad: anatoomia|professor, füüsika|professor, juura|professor, keemia|professor, kirurgia|professor, matemaatika|professor, meditsiini|professor, muusika|professor, psühholoogia|professor, zooloogia|professor, teoloogiaprofessor; abi|professor, au|professor, emeriit|professor, külalisprofessor.
2. ka aj kesk- v. muu kooli õpetaja mõnel maal
▷ Liitsõnad: gümnaasiumiprofessor.

prokuraator ‹-i, -it 2› ‹s›

1. aj Rooma keisririigis kõrgem majandus- ja finantsametnik, provintsi maksukoguja, väiksema provintsi asehaldur
2. prokurist

proskeenion ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
teater Vana-Kreekas teatri lava ees asunud poodiumitaoline kõrgem pind; eeslava, prostseenium

protokolli|ülem
diplomaatilise protokolli küsimustega tegelev välisministeeriumi kõrgem ametnik

puit|taim
bot puituvate võsudega kõrgem taim. Puud, põõsad, puhmad ja liaanid on puittaimed. Rohttaimed ja puittaimed.

punkt|elamu
ehit ümbritsevast hoonestusest kõrgem hrl. ühesektsiooniline elamu, tornelamu. 9-korruselise punktelamu projekt.

põllu|kühm
kõrgem kingul v. künkal asuv põld. Liivased põllukühmud.

põllu|küngas
kõrgem, künkal asuv põld. Kõrgematelt põlluküngastelt on lumi juba sulanud.

põllu|nukk [-nuki]
põllu kõrgem, esile ulatuv osa. Kivised põllunukid. Põllunukid on juba lume alt väljas.

põllu|rinnak
kõrgem, rinnakul asuv põld. Metsaäärne põllurinnak.

põllu|seljak
kõrgem, seljakul asuv põld. Kõrgem kruusane põlluseljak.

põlmas ‹põlma 19› ‹s›
murd
1. (lage) kõrgem koht, kink, küngas. *Nad põiklesid kadakate vahel, orus sulises vesi jalge all, siis lõppesid põõsad ja algas kuiv põlmas. F. Tuglas.
2. eraldi seisev kasutamata põllutükk, sööt

põndak ‹-u 2› ‹s›
väike küngas v. kink, kõrgem pae- v. kruusapõhjaga kuiv koht hrl. heinamaal v. põllul. Lage, kivine, kruusane, liivane põndak. Niiduäärsed põndakud. Väike põldudevaheline põndak. Põndakul oli küün, kasvasid männid. Lapsed hakkasid kelguga põndakust alla laskma. *Aga üks pikk põndak jookseb ka Lagesoos otse laugaste vahel. H. Laipaik.
▷ Liitsõnad: kruusa|põndak, liiva|põndak, nurme|põndak, nõmme|põndak, söödipõndak.

pöidla|päkk
kõrgem osa peos pöidla juures

raba2 ‹7› ‹s›
suuremate soomassiivide keskosas asuv ümbruse pinnast kõrgem ala, mida iseloomustab pidevalt kasvav turbasamblaist kate ning vähelagunenud turbalasund, kõrgsoo. Kikepera, Pääsküla raba. Kuivendatud raba. Rabas on rohkesti laukaid. Läheme rabasse murakale. Loom vajus rappa ja uppus. Rabal kasvasid kidurad männid. Rabast hangitakse kütteturvast. Põgenikud varjasid end metsades ja rabades. Madalsoo võib muutuda rabaks. | piltl. Vajub oma juttudes demagoogia, skolastika rappa. *See läheks täide, kui sa mitte siin provintsi rabas hallitada ei tahaks! H. Anto.
▷ Liitsõnad: kõrg|raba, lage|raba, lauka|raba, puhma|raba, puis|raba, turba|raba, älveraba; jõhvika|raba, murakaraba.

raba|lava
geogr raba kõrgem tasasem keskosa. Rabalaval kasvasid mõned kidurad männid.

ranna|mägi
kõnek kõrgem rannaala. *.. mõrrad pleekisid rannamäel ja mehed kõpitsesid kodus, oodates sügisest angerjapüüki. A. Uustulnd.

rant ‹randi 21› ‹s›
(hrl. mingi eseme paksem, kõrgem, kaunistav) serv, äär, ääris. Mündi rant. Karusnahkse randiga kapuuts. Tikitud rantidega pluus. Uksele oli pandud vildist rant. Ämber on randist saadik, randini vett täis. Sinise randiga taldrikud, tassid. Kristallkausil oli kullatud rant. Vanataat tegi ilusaid kirjatud rantidega korve. Mehel olid jalas punase randiga kalifeed. || (mütsil:) pead ümbritsev kõvem, paksem serv. Sinine tumekollase randiga vormimüts. Nokkmütsil on randi all higirihm. || (jalatsitel:) pinsoli serva külge kinnitatud tugev nahariba, kuhu võidakse tald kinnitada. Randiga, randita kingad. Kinnitas suusasidemed suusasaabaste rantide külge. || (meeste soengul:) sirge juuste serv kuklal, kaelal. Juuksed on lõigatud randiga, ilma randita. || (millegi äärjoone v. jälje kohta). Nekroloogi ümbritseb must rant. Koorest jäi piimakannu külge kollane rant. Prillid on jätnud ninajuurele punase randi. Ta näib nii kurnatuna – mustad randid silmade all. *.. laternad põlesid, loodetaevas õhetas veel kustuv roosakas rant. M. Traat.

ree|pea
ree (kõrgem) esiosa. Kõrge, madal reepea. Istus reepeas. *Eevald kaotas tasakaalu .. ja lasi ohjad peost, need läksid reepea alla puntrasse. V. Luik.

ringkonna|kohus [-kohtu]

1. Eesti Vabariigi kohtusüsteemis teise astme kohus, aastail 1920–1940 osalt ka esimese astme kohus
2. kohtusüsteemiti erinev kohtuaste; aj Balti kubermangudes aastast 1889 kõrgem kohalik kohus; Tsaari-Venemaal aastast 1864 üks üldkohtutest. Vallal oli Riia ringkonnakohtus mõisniku vastu protsess pooleli.

rist ‹-i 21› ‹s›

1. (hrl. täisnurgi) lõikuvatest sirgjoontest moodustatud kujund v. märk; samakujuline ese. a. põikpuuga post, mille külge vanaaja kurjategijaid surema seoti v. naelutati. Jeesus löödi risti. Kurjategijad poodi risti(le). b. selline kujund v. ese maagilise v. sakraalse (meil hrl. ristiusu) sümbolina. Usulise sümbolina tuntakse risti peaaegu kõikjal maailmas. Preestril on rist rinna peal, õnnistamiseks käes. Katedraalil, kirikutornis sädeleb rist. Risti ette lööma, heitma, taguma 'käega ristimärki tegema'. Rangidele tehtud rist pidi hobust hoidma õnnetuste eest. Ta kardab mind kui kurat risti. Kreeka rist 'täisnurgi asetsevate võrdsete harudega rist'. Ladina rist 'täisnurkne rist, mille alumine haru on teistest pikem'. Antoniuse rist 'T-kujuline rist'. Andrease rist 'X-kujuline rist, mille keskel võib olla vertikaalne joon'. *Risti ja mõõgaga tungisid nüüd sakslased ühelt poolt, taanlased teiselt poolt eestlastele peale. A. Vassar. c. selline ese hauamärgina. Haual oli puust, kivist, marmorist rist. Kääbas on rohtunud ja rist längu, viltu vajunud. Sammaldunud ristid vanal surnuaial, kirikuaias. Ristideta hauad. d. samakujuline (kõrgem) aumärk. Georgi rist. Onu sai sõjas risti rinda. Ohvitseril oli rind riste ja aurahasid täis. e. selline märk embleemina, ornamendi motiivina, peremärgina vms. Skandinaaviamaadel on ristidega lipud. Kiirabiauto külgedele on maalitud punased ristid. Punane Rist 'rahvusvaheline organisatsioon, mille ülesandeks on sõjas v. loodusõnnetuste tagajärjel kannatada saanute abistamine'. Korraga ilmus nähtavale musta ristiga lennuk. Puust õllekannudele põletati riste ja südameid. *Ka seisis.. suurpurje sees Hansa rist, mastis nende punavalge vimpel. H. Sergo. f. ristamisi tõmmatud kriipsud allkirja asemel, meelespidamise v. mahatõmbamise märgina vms. Mehed tegid allkirja asemel kes risti, kes pöidlajälje. Tegi paberile kolm risti alla. Tõmbasin mitmele käsikirja lõigule risti peale. Külalise saabumise päeva ette tehti kalendrisse rist. Kuhu ma pean risti tegema! (imestus- v. üllatushüüatus hrl. ootamatu külalise, teo vms. puhul).
▷ Liitsõnad: haak|rist, kald|rist, niit|rist, põik|rist, ratas|rist, rõngasrist; haua|rist, kaelarist; kivi|rist, kuld|rist, malm|rist, puu|rist, raud|rist, sepis|rist, vaskrist; rüütli|rist, vabadus|rist, vapruserist.
2. ristumiskoht; ristmik. Kahe tee ristil tehti väike peatus. Hommikul oli raske liiklusõnnetus Narva maantee ja Veski tee ristil. Viaduktist kuni Tulika tänava ristini läksin joostes. Ootasime Mäo ristil Tallinna bussi. *Rannatee ristis tegi auto kaare ning Jaan sõitis uuesti küla poole tagasi. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: maantee|rist, sihi|rist, tee|rist, tänavarist.
3. risti. Rist on trump. *.. minagi õppisin [kaardimaste] tundma, mis on rist, mis on pott.. M. Metsanurk.
4. piltl raskused, mured, vaev; häda, nuhtlus, tülin, koorem. Elu pole muud kui rist ja viletsus. Igaüks peab oma risti kandma. Mis häda ja risti seal kõik kannatada tuli! Küll võib ikka rist olla joodikust mehega! Ise sa endale selle risti kaela võtsid. Ja sellise majaloksu oled sa endale ristiks kaela võtnud! Kellel nüüd sellist risti veel vaja peaks olema. Naabritega on üks igavene, viimane rist. Uus auto osutus rohkem ristiks kui rõõmuks. Kooselu muutus lõpuks mõlemale ristiks. Osa inimesi on ainult teistele ristiks maailma sündinud. Ema nägi lapsega ööd läbi risti ja vaeva. Selle poisi kasvatamisega nägid vanemad alles risti. Oh seda häda ja risti! Issanda rist ja viletsus! *Suvel aga veeresid päevad uniselt ja õhtul ei saanud õiget und, see oli üks rist igapidi. K. Ristikivi.
5. esineb kohkumist, pahameelt v. põlastust väljendavates hüüatustes. Issa(nda) rist! Sa püha rist, küll sa oled ikka tossike! Oh sina taevane rist, kui palav siin on! *Sa rist, ju koidab!/ Aeg otse lendab töö ja naljaga. J. Kross (tlk).

rohu|tukk [-tuka]
rohupuhmas, (kõrgem) rohututt. Rohutuka varjus oli linnupesa.

saal ‹-i 21› ‹s›

1. suurt inimeste hulka mahutav avar ruum mitmesugusteks tegevusteks v. üritusteks. Suur, avar, kõrge, valgusküllane saal. Saali lagi, põrand. Saali mõõtu ruum. Rahvamaja, kooli, spordiühingu saal. Teatri suur ja väike saal. Kolme saaliga restoran. Üheteistkümne saaliga kino. „Vanemuise” seltsi saalis peeti rahvakoosolek. Õpilased kogunesid saali. Teatris käiakse palju, saal on alati välja müüdud. || selles viibijad, vaatajad, kuulajad, publik (hrl. vastandatuna esinejaile). Saal aplodeeris, möirgas vaimustusest. Saal ootas, muutus rahutuks, hakkas sumisema. Koosoleku juhataja vaigistas saali. Saal tardus kuulama. Saal jälgis pingsalt laval toimuvat. Kontakt lava ja saali vahel.
▷ Liitsõnad: ampiir|saal, hiigel|saal, kamina|saal, kuppel|saal, marmor|saal, ovaal|saal, palmi|saal, peegli|saal, sammas|saal, ümarsaal; aktuse|saal, banketi|saal, esindus|saal, harjutus|saal, istungi|saal, kassa|saal, kohtu|saal, kongressi|saal, kontserdi|saal, konverentsi|saal, koosoleku|saal, kudumis|saal, loengu|saal, lugemis|saal, lõikus|saal, maadlus|saal, masina|saal, müügi|saal, näitus(e)|saal, oote|saal, operatsiooni|saal, peo|saal, pidu|saal, piljardi|saal, proovi|saal, spordi|saal, söögi|saal, tantsu|saal, treeningu|saal, trooni|saal, vaate|saal, vastuvõtu|saal, vehklemis|saal, võimlemis|saal, õllesaal; gildi|saal, kapiitli|saal, kino|saal, klubi|saal, kooli|saal, kuur|saal, lossi|saal, muuseumi|saal, rae|saal, teatrisaal.
2. korteri v. elamu avar esindustuba vastuvõttudeks, tantsuõhtuteks jms. Häärberi ruumikas saal. Söögitoast siirduti saali. *.. astub Möldre talu elamu saali ehk võõrastetuppa. O. Luts.
3. kõrgem ja avaram osa koobastikus. Koobastiku käigud ja saalid.

saar1 ‹-e, -t 34› ‹s›
igast küljest veega ümbritsetud (mandrist väiksem) maismaa-ala. Väike, suur, asustamata saar. Vulkaanilised saared. Ruhnu, Kihnu, Rammu saar. Matsalu lahe saared ja laiud. Egeuse mere saared. Pühajärve saared. Saarte ahelik. Jõesuudmes on palju saari. Saarel on asula, raadiojaam. Raske oli kaljusele saarele pääseda. Loovis laevaga saarte vahel. Indoneesia on tõeline saarte rägastik. Saarte murre 'Lääne-Eesti saarestikus kõneldav murre (üks põhjaeesti murdeid)'. *Talu nagu saar kollases rukkipõllus. L. Promet. | (saarestike, saarerühmade nimedes). Briti saared. Kanaari saared. Falklandi saared. Saalomoni saared. | piltl. Maa algrahvast on säilinud siin-seal etniliste saartena. Metsade vahel esineb üksikuid kultuurmaistu saari. *.. üksikute saartena ja pikkade keeltena piki jõeorge ulatub ta [= Siberi seedermänd] kaugele läände. A. Läänelaid. *.. see on kodu, see on kodu, / soode taga oma saar... E. Enno. || kõrgem, kuivem ala rabas, soos. Sõja ajal varjati end rabas olevatel saartel. *Selle imeliku maja taga peab kuskil laiuma soo. Keset laukaid ja mätasmaad asub saar. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: jõe|saar, järve|saar, mere|saar, ookeani|saar, poolsaar; kalju|saar, korall|saar, kõrkja|saar, pilliroo|saar, rõngas|saar, tehis|saar, uhtesaar; kaksik|saar, kodu|saar, lõuna|saar, lääne|saar, naaber|saar, pea|saar, piiri|saar, sõsar|saar, sünni|saar, troopikasaar; raba|saar, soosaar; keele|saar, kõrbe|saar, ohutussaar.

salapitsati|hoidja
pol teat. kõrgem riigiametnik Inglismaal (varemalt lordkantsleri abi)

sandarmi|valitsus
sandarmeeria kõrgem, juhtiv asutus. Kubermangu sandarmivalitsus.

seerav ‹-i, -it 2› ‹s›
kirikl (Vanas Testamendis:) kuuetiivaline olend Jumala aujärje juures; kõrgem ingel

selg ‹selja 22› ‹s›

1. inimese keha tagaosa õlgadest tuharateni. Kitsas, lai selg. Selg on sirge, nõgus. Selja lihased. Käib, selg küürus, kühmus, vimmas. Selg jäi haigeks, kangeks. Selg valutab, tulitab, sügeleb. Pingutus võttis selja higiseks. Higi nõrgub mööda selga alla. Nii jahe, et kananahk tuleb selga. Peseme saunas üksteise selga. Rahmeldamisest kasvab küür, kühm selga. Tõmbas hirmu pärast küüru selga. Päev läbi küüruta selga 'ole küürakil'. Tahaks vahepeal selga sirgu ajada, selga sirutada '(ka:) puhata'. Seisab seljaga minu poole. Eda vihastas ja keeras mehele selja. Teeline pööras selja vastu tuult. Taganes uksest, selg ees. Mängijad seisavad ringis, seljad vastamisi, selg selja vastas. Vaid ema kaitsva selja taga tundis hirmunud laps end kindlalt. Politseinik väänas, murdis vastuhakkajal käed selja taha. Ei saa pildistada, päike paistab selja tagant. Luurajad pääsesid vaenlase selja taha. Selja tagant ründama, kallale tungima. Vaatas aeg-ajalt selja taha. Haigus hoidis mind nädal aega selja peal 'voodis'. Vastu selga, üle selja andma, lööma. Isa tõmbab poisile vitsaga üle selja. Teomehele laoti kakskümmend hoopi seljale. Orja seljal plaksus piits. Kõnnib, käed seljal, selja peal. Pani käed seljale (kokku) ning jalutas edasi. Patsutab poissi sõbralikult seljale. Poisid proovisid, kumb paneb kumma selja peale 'võidab (maadluses)'. Sai kuuli, noa selga. Tunnen, kuidas mu selga puurivad uudishimulikud pilgud. Valu lõi selga. Seljas pistab. Sõduril oli seljas haav. Ta on seljast ära 'tal on selg haige'. Viskab, võtab seljakoti, pambu selga. Kandis suurt kotti seljas. Võta kandam seljast maha! Lapsed ajavad pea selga ja vaatavad õhupalli. Tüdruk lõi, viskas, heitis pea uhkelt selga. Vahib pilvi, pea seljas. Nii tähtsust täis ja pea seljas, et ei tee enam tundmagi. Tuli, rusikas seljas 'püsti', mulle kallale. Kakleja lendas üle selja 'uperkuuti'. Võtab selja külmaks, külmavärinad käivad üle selja. Hirmujudin jooksis mööda selga (alla). Kõhe oli: sipelgad 'judinad' jooksid üle selja. Kelle selg sügeleb, küll see sauna kütab. Küüru teise seljas näeb igamees. *Meie oleme eidega olnud alati nagu särk ja selg, ei ole kahtepoole vedamist. A. Mälk. || (kogu inimese kohta). Nägi kolme selga pimedusse kaduvat. || (piltlikes väljendites). Selga sugema, kuumaks, soojaks kütma 'peksma, nüpeldama, keretäit andma'. Kas sul selg sügeleb 'tahad peksa saada', et tuled tüli norima? Nahk suitseb, tolmab seljas (pingelise tegevuse, kõva pingutuse kohta). Selja taha on jäänud '(ajaliselt) möödas' väsitav päev. Tal on selja taga pikk elutee. Andekuse ja töökuse poolest jättis Ann eakaaslased kaugele selja taha 'ületas neid'. Oma arvamuse väljaütlemise asemel puges autoriteetide selja taha. Hennu selja taga seisavad 'teda toetavad' äriringkonnad. Naise ärasõit oli mehele hoobiks selja tagant. Andres ei tõmba küüru selga, ei kõverda selga 'ei lipitse, ei alanda ennast' kellegi ees. Sünnipäev oli maruline, lapsed tahtsid maja selga võtta 'mürgeldasid kõvasti'. Müüjal on päev läbi jalad seljas 'tuline kiire'. Peremees koorib, võtab sinu seljast mitu nahka 'nõuab mitmekordset tööd'. Ootas laupäeva, millal saaks seened seljast maha 'end puhtaks pesta'. Teiste tööga kasvatab endale sammalt selga 'kogub varandust'. Talve selg 'talvehari'. *Ei võta naistki, endal kasvavad [laiskusest] varsti samblad selga ja seenetab ära nagu vana känd. P. Vallak. *Talle ei meeldinud, et Katri peab ümmardajat, kasvatab juba nii noorelt laiska ihu selga. L. Vaher. || ‹sisekohakäänetes adverbilaadselt› (kehal olevate, sellele pandavate v. sellelt võetavate riietusesemete kohta:) ülle, üll, ült. Pani, tõmbas kleidi, pintsaku, kasuka selga. Ajas endale kiiruga midagi selga. Kitsast seelikut annab selga tirida. Uut ülikonda peab selga proovima. Tal pole raha riideidki selga osta. Ema õmbles perele isegi palitud selga. Mul ei ole midagi korralikku selga panna. Tal on pintsak, uus ülikond seljas. Mehel on laiguline munder seljas. Talle on väga tähtis, kuidas riided seljas istuvad. Seljas kannab Aino tavaliselt pluusi ja seelikut. Mis tal täna seljas oli? Heidab, ajab, võtab, viskab särgid-püksid seljast (maha). Aita mul mantel seljast!
▷ Liitsõnad: kumer|selg, nõgusselg; küürselg.
2. loomadel keha ülaosa (hrl. turjast sabajuureni). Metskitse, haugi, nastiku selg. Siili okkaline selg. Tihane ripub oksal, selg allapoole. Sadul hõõrus hobusel selja veriseks. Loomal oli seljas sügav haav. Kass tõmbas küüru selga. Kaamelil on küür seljas. Ratsu ajas korsates pea selga. Paneb hobusele sadula selga. Täku, muula, elevandi, kaameli selga istuma. Armastab poni seljas sõita, ratsutada. Hoop paiskas ratsaniku hobuse seljast maha. Koer on kirbud selga saanud. Peletas okstega lehma seljast parme. Lehmad jooksevad kiini, sabad seljas 'püsti kergitatud'. Rammus lehm, kõht üle selja. Mürk võttis kärbsed igaveseks selja peale kõnek tappis maha. *Iga lind kasvatab endale ise suled selga ega lähe teise linnu käest küsima, mis värvi ja mis moodi suled peavad tal seljas olema! A. Hint. || piltl (hrl. jalgratta vm. sõiduvahendi kohta, millel v. millele istutakse v. millelt maha tullakse). Istub, hüppab jalgratta selga. Kihutas ratta seljas Tallinnast Valka. Tuli jalgratta seljast maha. Nõid ratsutab luua seljas. Poiss ronis kaksiti vees ujuva palgi selga.
▷ Liitsõnad: ees|selg, kesk|selg, tagaselg; küütselg.
3. kuju, asendi v. ülesande poolest selga (1. täh.) meenutav osa esemel, kehaosal v. loodusobjektil. a. millegi tagumine pool, tagakülg. Pintsaku, vesti, särgi selg. Sirge seljaga mantel. Lahtise seljaga peokleit. Võtab tugitooli seljalt mantli. Lilletatud seljaga saan. Tegi märkmeid vana ümbriku seljale. Mängukaardi, foto selg. Lameda, kumera seljaga nööbid. Toetus vastu ahju sooja selga. Majad seisid ridamisi, seljad vastakuti. Köite, raamatu selg 'osa, kus kaaned ja lehed liituvad'. Klaasi taga paistavad entsüklopeediate kuldtähtedega seljad. *Väike kuu, seljaga päikese poole, oli uppunud taeva tohutu suurde kummulipaisatud ovaali. V. Helde (tlk). b. millegi pealmine, ülemine (sageli kõrgem, esileulatuv) pool v. pind. Parema käe seljal oli näha jämedaid sooni. Koob labakinda seljale nimetähed. Keele selg oli katune. Mehe näos torkas silma pikk sirge seljaga nina. Leivapätsi seljale muljutakse rist. Längus seljaga õlgkatus. Nõgusa seljaga rändkivi. Ronime mööda rada voore kühmus seljale. Eemalt paistsid mägede lumised seljad. Saare seljal kasvab männitukk. *.. läbi vee paistavad liivade heledad seljad. V. Maavara. *Kõrs oli küntud, vao seljad veel muredad.. M. Metsanurk. c. tarbeeseme, tööriista jämedam v. paksem, mitteterav osa. Kammi hõbedaga kaunistatud selg. Nimetissõrm toetus lauanoa seljale. Saelehe seljaks nimetatakse lehe ülemist äärt. Tera luisates hoidis isa tugevasti vikati seljast kinni. Kirve, reha selg.
▷ Liitsõnad: ahju|selg, kasuka|selg, kleidi|selg, köite|selg, mantli|selg, nahk|selg, pluusi|selg, raamatu|selg, särgi|selg, tooli|selg, vestiselg; jala|selg, kalju|selg, keele|selg, kinda|selg, kirve|selg, käe|selg, luite|selg, maa|selg, mõõga|selg, mäe|selg, nina|selg, noa|selg, vikatiselg.
4. ühesugune laiuv vee- v. maismaa-ala. Mere sinetav, raudhall selg 'avameri'. Soo seljal punas jõhvikaid. Tee viib üle nõmme, nurme selja. *On nad [= ööd] isegi pikad sügisel, kui pilvine taevas näib laskuvat otse maa selga.. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: jõe|selg, järve|selg, mere|selg, soo|selg, veeselg.
5. ‹sisekohakäändeis adverbi ja postpositsiooni funktsioonis› (piltlikes ja püsiväljendites). a. ülalt peale, kaela; (ülalt) alla, maha, otsa, pihta vms.; turjal, peal, otsas vms. Räästast tilkus vett selga. Kõdunenud lagi võib selga sadada. Saime kõva vihmasagara selga. Auto oleks talle äärepealt selga ajanud. Ei tee teist inimest märkamagi, ronib või jalgupidi selga. Mees läks järjest vihasemaks, kuni oli viimaks teisel pussiga seljas. Põgenejatele tõmmati tuli selga 'tulistati tagant'. Pataljon langeb vaenlasele selga 'ründab ootamatult'. Jäid hommikul pisut hiljaks, karati kohe selga 'hakati pragama'. Jääliustik on oma seljas toonud meile suuri rändrahne. Poiss oli aedade seljas riided katki rebinud. Tähtsaid mehi on meil paksult: ülemus istub ülemuse seljas. Räägib, nii et üks vandesõna teise seljas. *Seinal nagis ripub riideid, muist on maha saabaste selga varisenud. A. Mägi. *.. keegi ei hoolinud orjast, kelle seljas iga päev kepp tantsis.. A. Saal. b. (häirivaks, tülikaks) koormaks peale, kanda, taluda; (häiriva, tülika) koormana peal, kanda, taluda; (häiriva, tülika) koorma enda pealt ära, sellest vabaks. Pannakse suured maksud, trahvid selga. Võlausaldajad tulid oma nõudmistega selga. Talul on suur võlakoorem seljas. Selga tuli üks raskus ja pahandus teise järel. Maamehel on kaua aega mõisaorjus seljas olnud. Need eksamid on ka nagu tõbi seljas. Kogu süü aeti noore naise selga. Püüab süüd oma seljast maha veeretada. Ei jaksa enam, vanadus trügib selga. Ta jõudis enne surma kaheksakümmend aastat selga saada. Lubab enne mitte surra, kui sajand seljas. *See igavene tülitsemine on justku jumala vits Sirgasmäe talu seljas. O. Luts. || teha, toimetada, ülesandeks; ülesandena teha, toimetada; ülesandest, toimetamisest ära. Tuhat tööd langes peremehe selga. Trükitöölistele pandi ränk plaan selga. Hakkajal inimesel on seljas sada kohustust. Kevadtööd said seljast ära, kui heinategu oli juba ootamas. Mehel on kogu aeg sõit seljas 'palju tegemist'.

senat ‹-i 2› ‹s›

1. pol paljudes riikides kahekojalise parlamendi ülemkoda. USA, Kanada, Itaalia senat. Senat ei andnud presidendile nõusolekut lepingu ratifitseerimiseks.
2. kollegiaalne otsustuskogu mõnes ülikoolis. Tallinna ülikooli senat. Kraadide kaitsmise korra ja tingimused kehtestab senat.
3. aj Vana-Roomas sugukonnavanemate nõukogu v. kõrgem riiginõukogu. Rooma senat kinnitas seaduseelnõusid, juhtis sõjapidamist, rahandust ja välispoliitikat.
4. aj Venemaal algul riigi seadusandluse ja juhtimisorgan, hiljem kohtu järelevalveorgan. Senat valvas seaduste täpse täitmise järele. Õiguse otsimisega mindi senatini välja.

senešall ‹-i 21› ‹s›
aj kõrgem õukonna-, haldus- v. kohtuametnik keskaegsel Prantsusmaal

serv ‹-a 22› ‹s›

1. (hrl. õhukese, lameda) eseme äär, äärejoon või külgpind, mõnikord ka osa sisepinna poole suunduvast äärealast, kitsam v. laiem riba tasapinna v. eseme välispiirdel. Margi hammastatud servad. Saagja servaga puuleht. Terava servaga kivikild. Kirjuta paberi paremale servale oma nimi. Pildi alumisel serval on kunstniku signeering. Lehekülje servadele oli tehtud märkmeid. Pargitud nahk on servast õhem ja rabedam. Riide lõigatud serv tuleb palistada. Varrukate servad on narmendama kulunud. Tüdruk tõmbas rätiku serva näo ette. Toppisin juuksed mütsi serva alla. Kampsuni alumine serv on soonikkoes. Must valge servaga pilv. Sakiliste servadega haavaarm. Mündi rihveldatud serv. Loojuvast päikesest paistis veel punane serv. Labida serv puutus vastu kivi. Vanaema tegi käe servaga leivataignale risti. Näkitses isutult võileiva serva. Vesised, punaste servadega silmad. Istusin voodi, tooli servale jalgu puhkama. Hoidsin tooli servast kahe käega kinni. Saapad olid sängi serva all. Istusime parve serval, jalad vees. Tõmbasin taldriku laua serva poole. Katuse serva all oli pääsukesepesa. Saematerjali kitsas külg on serv. Korrapärase kujuga tellise või kivi pikki külgtahkusid nimetatakse servadeks. || mat hulktahuka kahe külgneva tahu kokkupuutumiskoht, kahetahulise nurga tasanditele ühine sirge. Kolmnurkse püstprisma kõik servad on võrdsed.
▷ Liitsõnad: all|serv, ees|serv, esi|serv, külg|serv, otsa|serv, põhi|serv, sise|serv, välisserv; kinnitus|serv, lõike|serv, paindeserv; hõlma|serv, kai|serv, keele|serv, kleidi|serv, laua|serv, lava|serv, lehe|serv, mantli|serv, naha|serv, pilve|serv, seeliku|serv, sängi|serv, tooli|serv, voodiserv.
2. mingi ala, territooriumi piirjoon ja osa välisäärest keskkoha poole jäävast pinnast, ääreala; vahel ka osa väljaspool olevast vahetult külgnevast alast. Jahimehed varitsesid metsa serval. Püstitasime telgi lagendiku servale. Kopli servas sõid hobused rohtu. Tihniku serv ulatus järve kaldale. Töötati põllu ühest servast teise ulatuva ahelikuna. Õue teises servas on lillepeenrad. Meie müügilaud on turu sealpoolses servas. Sõitsime trammiga linna serva, servale. Ta elas linna servas. Kolisin elama linna teise serva. Selliseid sõnumeid tuli Eestimaa igast servast. Sõjad puhkevad kord siin, kord seal maailma servas. Kogu mannerjää mass liikus keskkohast servade poole. Tuul kihutas pilvi taeva ühest servast teise. Maantee, kõnnitee servas ootasid inimesed bussi. Hoidusin tee servale. Rada on mõlemast servast valge triibuga märgistatud. Tee servadele istutati ilupuid. Põllu servale korjatud kivihunnikud. Majake pargi serval. *Ma olen nüüd oma väikest isamaad servast servani näinud, teda tundma õppinud.. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: heinamaa|serv, jää|serv, linna|serv, liustiku|serv, maa|serv, metsa|serv, muru|serv, pargi|serv, põllu|serv, raba|serv, ranna|serv, rentsli|serv, soo|serv, söödi|serv, taeva|serv, tee|serv, turu|serv, tänava|serv, võsa|serv, väljakuserv; ida|serv, kagu|serv, loode|serv, lõuna|serv, lääne|serv, põhja|serv, õhtuserv.
3. augu, süvendi, järsaku äär, ääreala. Vahtisin augu servalt alla. Seisime jõe kaldal, üsna serva peal. Laava valgus üle kraatri serva allapoole. Ratsutasime piki järsaku serva. Kraavi serv tuleb sirgeks võtta.
4. rinnaku, järsaku külgpind. Kõrgendiku parem serv on järsk. Niisutatavate põldude külgi piiravad kumerad servad. Tallinna lahte piiritleb lõuna pool Põhja-Eesti platoo järsk serv.
5. nõu, anuma vm. (kõrgem) äär, külg, eriti ääre ülaosa. Katkise servaga savikauss. Kass pani käpad lüpsiku servale. Ronisin üle tünni serva sisse. Kullatud servaga tass, kauss. Ämbrid on servani, servini täis. Jõi piima otse kannu servast. Lind vaatas üle pesa serva. Uppuja haaras kinni paadi servast. Vesi valgus üle kalossi serva sisse. Üles, alla keeratud servaga kübar. Tõmbasin kaabu serva silmadele.
▷ Liitsõnad: kaabu|serv, kausi|serv, klaasi|serv, paadi|serv, sõime|serv, taldrikuserv.
6. piltl (abstraktsetes seostes). Oma aastatelt jõuab ta juba kolmekümnenda serva alla. Ta kaldub juba üht serva pidi meie mesti. Lugu jäi mulle mõnest servast segaseks. See film näitas meie elu servast serva. Neiu on täitnud mehe meeled servast servani. *.. kuskil teadvuse serval.. uitab üks mõte, see on rõõm. M. Traat.

sinjoriia ‹6› ‹s›
aj
1. autokraatlik valitsusvorm paljudes Põhja- ja Kesk-Itaalia linnriikides keskajal
2. kõrgem valitsusorgan Itaalia keskaegsetes linnriikides

soo|saar
soos olev kõrgem, hrl. võsa ja puudega kaetud koht, võhmas. Soosaarel redutama. Soosaartele pageti sõja eest pakku. Rajas soosaarele talu. Leidsime soosaarel jahimeheonni.

strateeg ‹-i 21› ‹s›
strateegia tundja. Hea, väljapaistev strateeg. Kindralstaabi võimekad strateegid. Osav strateeg välispoliitikas. Külma sõja strateegid. || aj Vana-Kreekas väepealik, kõrgem sõjaväelise võimuga riigiametnik. Tulevane strateeg pidi olema aristokraat. Perikles jt. tuntud Kreeka strateegid.

suur|maailm
kõrgem seltskond, ühiskonna ladvikusse kuuluvate inimeste ring. *.. reisis välismaale ka Viktor Faadajev, üks Peterburi suurmaailma kõige tuntumaid lõvisid. E. Bornhöhe.

suur|vesiir
aj kõrgem riigiametnik Türgis jm. idamaades

sõjaväe|akadeemia
riigi relvajõudude kõrgem õppeasutus (Venemaal, Saksamaal jne.). Õppis sõjaväeakadeemias. On lõpetanud sõjaväeakadeemia.

söödi|küngas
kõrgem söödiala. *Lamedat söödiküngast kattis alles pruunikashall kulu.. V. Saar.

sündik ‹-u 2› ‹s›
aj kõrgem ametnik, kellele allusid peam. õigusalased küsimused. Rae sündik.

šerif ‹-i 2› ‹s›
kõrgem haldus-, politsei- ja kohtuametnik Suurbritannias ja USA-s. Krahvkonna šerif. Kuriteost teatati kohalikule šerifile.

seitsmes taevas, (nagu) seitsmendas taevas
kabalistliku maailmakäsituse ja islami pärimuse järgi kõige kõrgem taevas, Jumala ja kõrgemate inglite asupaik; kõrgeimas õndsuses, ülima rahulolu seisundis. Pruut oli pulmapäeva hommikul (nagu) seitsmendas taevas. Olin rõõmu pärast seitsmendas taevas.

tiib|adjutant
aj riigivalitseja adjutant, kõrgem käsundusohvitser. Tsaari tiibadjutant.

tipp|tase
kõige kõrgem tase. Täiesti tipptasemel aparatuur, koolitus. Labori sisustus vastas maailma tipptasemele.

trump ‹trumbi 21› ‹s›

1. teistest kõrgem mast kaardimängudes, trumbimast; sellesse kuuluv kaart. Risti, ärtu on trump. Trump lamooriga (marjasemängus). Trumbiga, trumbita 'milles ei tehta trumpi' mäng. Käis kohe välja trumbi. Lõi, tappis trumbiga. Vastasel oli käes mitu trumpi.
▷ Liitsõnad: omatrump.
2. piltl otsustav, mõjuv tegur v. väide. Firma peab oma trumbiks kõrgtehnoloogiat. Meeskonna trumbiks on kombinatsiooniline ründemäng. Vastase trumbiks on suuremad kogemused. Ilu ja graatsia on tütarlapse peamised trumbid. Kõrgkooliharidus oli kõva trump koha saamisel. Lõpuks tõin välja oma kõige vägevama trumbi plaanitava ürituse kasuks. Mis sul öelda on: löö, too oma trumbid lagedale! Oma rumala sõnavõtuga mängis ise vastasele trumbid kätte. Mul on tema vastu kõva trump tagavaraks. Mis tal viga süüdistada, kui trumbid käes! *Kasutades oma senist laitmatut töötamist kui trumpi, asus ta vasturünnakule .. R. Aller. *„Pedagoogiliselt täiesti lubamatu.” Selle trumbiga nad [= komisjoni liikmed] lahkusidki. A. Kaal.

tsensor ‹-i, -it 2› ‹s›

1. tsenseeriv ametnik (eriti tsaariajal). Tsensori tekstikärped. Teose trükkimiseks oli tsensori luba olemas. Tsensor keelas raamatu avaldamise. Sõjaväe tsensor oli kirjast mõned kohad kustutanud.
2. aj Vana-Rooma kõrgem, peam. tsensust korraldav riigiametnik

tuline ‹-se 4›

1. ‹adj› leegitsev, tuld täis. Koldes hõõgusid tulised söed. Ahjust lennanud tuline säde süütas põranda. Taevas sähvisid tulised välgud. Päikese tuline kera 'tulekera'. || piltl tulena helendav, särav. Taevas on täis tuliseid tähti. Silme ees keerlesid tulised rõngad. *.. ja nende [= inglite] tuliseid rõivaid märkasid ainult vaimust vaesed .. A. H. Tammsaare.
2. ‹adj› põletavalt, kõrvetavalt kuum, väga kuum. Tuline pliidiraud, keris. Ahi on tuliseks köetud. Mees põletatud tulise rauaga pimedaks. Ajas triikraua tuliseks. Tulistatud nii, et püssiraud tuline. Ründajatele valati müürilt tulist tõrva kaela. Tuline rasv pritsis pannilt näkku. Kartulid pandi tulisesse tuhka küpsema. Rüüpasime tulist teed, kohvi. Tulised pannkoogid. Kompress oli liiga tuline. Tuline rannaliiv kõrvetas jalataldu. Päike on ruumid tuliseks kütnud. *Keskpäev aina lähenes ja päike [= päikesepaiste] muutus aina tulisemaks. J. Nõmm. | piltl. Asjad kipuvad siin tuliseks minema. Tao rauda, kuni raud tuline 'tegutse, toimi õigel ajal'. || temperatuurilt normaalsest v. tavalisest kõrgem, palav. Haige laup, otsaesine on tuline. Ega sul palavikku ei ole, ihu nii tuline? Laps oli üleni tuline ja sonis. Tüdruk tunneb, kuidas tal selle ütluse peale kõrvalehed tuliseks lähevad. Tagusime endal aplodeerides peopesad tuliseks. Tema tuline hingeõhk lõi mulle näkku. Niiske vili võib salvedes tuliseks minna.
▷ Liitsõnad: hõõguv|tuline, keev|tuline, põrgutuline.
3. ‹adj› kõrvetavat tunnet tekitavalt kange (alkoholi kohta). Tuline vägijook, pipraviin, naps. Üsna tulise maitsega vein. Rüüpas pudelist: viin läks tulise joana alla.
4. ‹adj› piltl tugevatest tunnetest, tundmustest lähtuv v. neid sisaldav, väga äge. Tuline soov, tahtmine, himu õppida. Tuline vabadusejanu. Noorte tulised aated. Pidas tulise ning sütitava kõne, ettekande. Pöördus rahva poole tuliste sõnadega, tulise üleskutsega. Puhkesid tulised vaidlused. Ettepanek leidis tulist poolehoidu. Teda tervitati tuliste aplausidega. Koosolek oli tuline 'ägedate sõnavõttudega, tormiline'. See on nende tuline veendumus. Kõike tehti tulise vaimustusega. Ta tegi mulle tuliseid etteheiteid. „Tee, et sa kaod!” karjus eit tulises vihas, täis tulist viha. Mul on sinu tuleku üle tuline heameel. Ta oleks tulisest rõõmust ei tea mis teinud. Teda valdas tuline tusk. Mul on tema pärast tuline mure. Tundis oma sõnade pärast tulist häbi. Eit on täis tulist õelust. Mul on temast tuline kahju. Haigel on tuline hirm lõikuse ees. Missugune tuline elamus! *Aga kunagi tulevikus taltuvad need tulised tunded [= armastus] – ja siis tuleb pikk ning troostitu elu. R. Kaugver. || selliseid tundeid omav, innukas, veendunud; fanaatiline. Tuline rahvuslane, isamaalane, patrioot. Tuline rahvajuht, revolutsionäär. Tuline humanist, katoliiklane. Koolmeister on tuline C. R. Jakobsoni vaadete pooldaja. Uuendusel oli tuliseid poolehoidjaid. Tuline vabadusidee eestvõitleja. Tuline taimetoitluse propageerija. Teda tunti talupoegade õiguste tulise kaitsjana. Poeedil on palju tuliseid austajaid. *Tundsin teda väga hästi, on üks tuline mees, armastab oma rahvast .. E. Särgava.
5. ‹adj› piltl loomult, olemuselt kuumavereline, kergesti süttiv, ka tormakas, taltsutamatu vms. Lõunamaiselt tulised armeenlased. Poiss on veel noor ja tuline. Anne oli tüdrukuist kõige tulisem. Äge ja tuline oled sa ju alati olnud. Majandusjuhiks on ta liiga tuline. Noored on harilikult tulised ja mõtlematud. Tulise loomuga mees, naine. Andresel on tuline iseloom. Tal on tuline süda, hing. Püüa taltsutada oma tulist meelt! Ta läks rääkides, rääkis end tuliseks 'ägestus'. Heitis vastasistujale tulise 'ägeda' pilgu. *Ta esiisad, tulise verega mehed, olid tapnud nii mõnegi oma vastastest .. A. Jakobson. *Clemet oli ju poisikesena üsna tulise peaga [= tulipea] .. H. Sergo. || (tormaka, rahutu looma, hrl. hobuse kohta). Tuline ratsu. Tal on tulised hobused tõlla ees. Kihutas oma tulise täkuga kõigist mööda. Taat ei saa noore tulise loomaga enam hästi hakkama. *See oli noor Sõrgelju, kes sõitis tulise põdraga läbi taiga .. H. Laipaik.
6. ‹adj› (väljendab mingi omaduse v. olukorra ülimat astet). a. väga, äärmiselt suur, kõva. Tulise külmaga ei mindud metsa tööle. Tundis lausa tulist nälga. Majas valitses tuline puudus, vaesus. Me nägime selle asjaga tulist vaeva. Sai selle tehinguga tulist kahju. Töötati tulise hoolega. Poiss oli täis tulist julgust. Neile tehakse tulist ülekohut. Mehed hauvad tulist kättemaksu. Hüüdis appi tulises hädas. Selles asjas, selle koha pealt on Jüril tuline õigus. Miks ma peaksin loobuma, kui mul on pärandusele tuline 'täielik' õigus. Hannu rääkis tulist tõtt. Tuline õnn, et täna sadama ei hakanud. *.. pohlamoos oli talvel tuline hea kala või süldi juurde salatiks võtta. A. Hint. b. (löögi, hoobi, peksmise, ka tulirelvast lasu kohta:) tubli, kõva, mõjuv. Sai paar tulist hoopi, vopsu. Andis, virutas teisele tulise kõrvakiilu. Sähvas hobusele piitsaga tulise siraka. Poiss on oma tempudega isalt tulise keretäie ära teeninud. *Kuid nüüd laskis Tuomas ja saatis tulise [= kõrvetava] kuuli karu koiba. F. Tuglas (tlk). | ‹substantiivselt›. Põrutas püssist paar tulist. c. (valutunde kohta:) terav, kibe. Haav tegi tulist valu. Kannatab tulist hambavalu. Tuline valuhoog käis kehast läbi. Tallaalused, päkad on pikast käimisest tulised 'hellad, valusad'. | ‹substantiivselt›. *.. kobe muld kõditas taldu, kuid küürukoht ajas siiski kibedat tulist välja. H. Väli. d. (võitluse, võistluse kohta:) äge, metsik, pingeline, raske. Puhkes tuline lahing. Mõlema poole kaotused selles tulises tapluses olid suured. Meeste vahel läks tuliseks lööminguks. Poiste tulised pallimängud. Tuline heitlus jalgpallis, jäähokis, males. Möödas oli esimene tuline võistluspäev.
7. ‹adj› (kiiruse, kiirustamise kohta:) tormakas, hoogne; pöörane, kange. Tuline masurka, samba. Tants, pillimeeste mängurütm muutus järjest tulisemaks. Läks lahti tuline sõit kodu poole. Hobune laseb tulist traavi, galoppi. Tulisel sammul tõtatakse tööle. Nüüd oli neil tuline minek. Ruttasin tulise valuga sõbra poole. Lapsed tormavad tulise hooga, tulise tuhinaga uksest sisse. Poiss tormas tulisi jalu 'tulistjalu' minema. Auto kihutas meist tulise ajuga mööda. Ta pani tulise kiiruga jooksu. Riietuti tulise kiiruga. Äraminek, põgenemine sündis tulise kiiru(se)ga, tulise rutuga. Kõigil oli äkki kuhugi tuline rutt. Sul ka kunagi aega ei ole, aina tuline kiire. Nende töödega on tuline kiire (taga). Tulised askeldused, toimetused, asjaajamised. Päevad olid täis tulist tööd. Viljalõikuse tulised päevad.
8. esineb mitmesugustes kirumisvormelites. a. ‹adj› Oh sa tuline kurat! Millega te, tulised kuradid, nüüd hakkama saite! Sa tuline saatan, hinge tahtis välja võtta! Sa tuline mait, mis nüüd juhtus! b. ‹s› Oh sa tuline oma jutuga! Võtku sind tuhat ja tuline! Kuhu ta, tulise päralt, ometi nii kauaks jääb! Tulise pihta, kas see on siis mehetegu! *Tuhat tulist! Kas see poisijõmm, kes mind jääpraost välja tiris, olete tõesti teie?! J. Metua.
9. ‹s› kõnek (valu tekitava löögi kohta): hoop, latakas, sirakas vms. Norijale anti, virutati, valati rusikaga paar tulist vastu vahtimist. Sai kakluses mõne hea tulise. Nähvas piitsaga hobusele paar tulist. Tõmbas hobusele ühe tulise ja kihutas minema. *Kui veel kord tuled minu [= haagikohtuniku] aega viitma, siis saad armetumast kuuskümmend tulist! E. Vilde.
10. ‹s› kõnek viin vm. kangem alkohol. Pani sada grammi tulist hinge alla. *„Katsuge söögi sekka ka Stockholmi tulist, annab hea isu,” pani tüdruk viinanõu keset lauda. H. Sergo.

vahe|kaart
ka bibl materjali jaotav kõrgem kaart (näit. kartoteegis, kataloogis)

vana ‹7›

1. ‹adj› kaua elanud, pika eaga; ant. noor. Vana inimene. Vana aednik, õpetaja, tööline. Vana Sass. Naine on näost, väljanägemiselt vanaks jäänud. Ega see kübar mind vanaks tee? Vanul päevil, vanas eas 'vanaduses, eakana'. Taat võis muretult oma vanad päevad lõpetada. Vanemates aastates brünett. Vanema põlve kirjanik. Võttis veel vanast peast 'vanuigi, vanana' naise. Mida mu vanad silmad veel nägema peavad! Ta on juba vanem 'vanapoolne' mees. Vanem vend andis nooremale tuupi. Klassi vanim õpilane. Laps on luti imemiseks liiga vana. Ta pole selle filmi vaatamiseks piisavalt vana. Noorem, keskmine, vanem kooliiga. Vanem generatsioon pelgab tänapäevast tehnikat. Ärgu see vana känd, vana muld tulgu õpetama! Vana mees, aga varsa aru. || (loomade, taimede kohta). Vana kass, koer, hobune. Vanad männid.
▷ Liitsõnad: igi|vana, iid|vana, muld|vana, puru|vana, vara|vana, üli|vana, ürgvana.
2. ‹adj› selline, mis on ammu tekkinud v. olemas, kaua kestnud, varase(ma)st ajast pärit; ant. hrl. uus. Vana park, linnaosa, sild, maja, reheahi. Tallinn on vana linn. Vana, isaisadelt päritud talukoht. Kogub vanu maale, raamatuid, münte. Tartu vanim kool. Tekstiilitööstus on vanemaid tööstusharusid. Vana vein läheb aina paremaks. Vana asustusala, muinasleid. Vanad ürikud, kroonikad. Vanast hõbedast lauanõud, ehted. Vanad kogemused kulusid marjaks ära. Ümiseb üht vana viisi. Loos, laulus korratakse vanu motiive. Vana meremehetarkus. Tegi seda meie vana sõpruse nimel. Vana kombe kohaselt. Tuli vanu arveid õiendama. Vana võlg tahab tasumist. Vana arm ei roosteta. Käsk on vanem kui meie. || ajast v. rohkest kasutamisest kahjustatud, kulunud; pruugitud; kehtetu. Vanad paigatud püksid. Käis vanas kulunud riides. Ei tahtnud endale vana ülikonnaga häbi teha. Vana roostetanud konservikarp. Vana aukuvajunud diivan. Vana, närtsinud nahk. Aeti vanade majariistadega läbi. Vana koli. Vana paadiloks. Vanad autokummid visati ära. Vana värv kraabitakse pinnalt maha. Lipitud-lapitud vana katus. Ostis vana auto. Õde käib venna vanade tossudega. Vana pilet. || riknenud; hukka, käest ära (läinud). Vana või, rasv. Haav, haigus on lastud vanaks minna. *Kana pidavat sa kohe ära sööma, sest see võivat vanaks minna. K. A. Hindrey.
3. ‹adj› kunagine, endine, mitte praegune; varasem, selline, mille kõrval v. asemel on uuem; ant. uus. Vanades jõesängides rohetavad nüüd niidud. Vana sõjatee läks siit. Kohtusin vana koolivennaga. Vana esimees on ammu pensionil. Mis sest vanast asjast enam meelde tuletada! Vanu haavu lahti käristama. Nad tahavad vanu õigusi tagasi. Ega praegu enam vana aeg pole. Vanal Vene ajal. Vanal hallil ajal. Vana korra ajal. Ta pole vanas kodus enam kordagi käinud. Tahaks vanasse kohta tööle tagasi minna. Ta on maetud vanale kalmistule. Surnuaia vana osa. Taime vanad ja uued juured. Kas ostame vana või värsket kartulit? Need on juba vanad uudised. Vana vihik on täis, võta uus! Palju sa vanas rahas palka said? Vana Testament. Vana kirjaviis. Vana Maailm 'Euroopa, Aasia ja Aafrika'. Vanem kiviaeg 'paleoliitikum'. Vana 'Juliuse' kalender. Vanad keeled 'eeskätt klassikalised vanaaja keeled (kreeka, ladina)'. Vanad 'muistsed' germaanlased, kreeklased, roomlased, egiptlased, eestlased. Vana Tallinn (Tallinna vana osa kohta). || (tunnustavalt:) varasematele aegadele omaselt rangem, nõudlikum. Vana kooli eriteadlane. *Roogas oli vana kooli seltskonnainimene, laitmatute kommetega ohvitser ja kavaler. P. Kuusberg. || möödunud v. mööduvasse aastasse puutuv. Vana aasta ärasaatmine. Saadab sõbrale veel vana aasta lõpu sees kirja. Head vana aasta lõppu!
4. ‹adj› selline nagu enne, endine, muutumatu; sama. Kõik läheb seal vana viisi, vanal viisil edasi. Algul jäid asjad vana moodi. Elu läheb vana rada. Külastused jätkusid vanas vaimus. Saatis veel vanas usus paar kirja samal aadressil. Suhtub sõbrasse vana lugupidamisega. Ta on ikka oma vanas olekus: rõõmus ja häirimatu. Mängib pilli vanas tuntud headuses. Pärast päevapikkust kõndimist jõuti vanasse kohta tagasi. Võti käib meil vanas kohas. || sageli kasutatav, traditsiooniline, kulunud. Jälle see vana nali, vabandus! See on neil vana laul!
5. ‹adj› (kellegi kohta:) kauaaegne, ammuaegne, ammune. Küll ta oskab, ta ju vana põllumees, karjakasvataja. Poiss on juba üsna vana õngitseja. Nad on vanad suitsumehed. Ta on siin vana olija. Oleme vanad tuttavad, sõbrad. Kokku said vanad konkurendid. Tehase vana kaardivägi. Üks vana sõber on parem kui kaks uut.
6. ‹adj› vanem komp positsioonilt kõrgem, astmestikus eespool vrd vanem- Vanem skribent. Ta on aukraadilt sinust vanem.
7. ‹adj› (hrl. koos arvuliste suurustega:) teatava vanusega. Kui vana sa oled? Sama vana kui mina. Ta sai viis aastat vanaks. Neli kuud vana kassipoeg. Hunt elab kuni 15 aastat vanaks. Viis poega vana lehm. Oma kolm nädalat vanad ajalehed. Pool aastat vana maja. Ligi tuhat aastat vana linn.
8. ‹adj› kasut. püsiühendeis. a. (tugevdavalt mütoloogiliste olendite nimetustes). Vana kurat. Vana sarvik, sarviline. Vana tühi. Nagu vana õelus ise. b. ka hlv (inimese kohta:); igavene, kuradi(ma). Sa vana jäär! Vana hani, oinas! Sa vana sinder! Vana narr! Vana kalts, tola, ahv! Kes seda vana rebast ei tunne! Oota sa, vana nõid! c. taevakehade rahvapärastes nimetustes. Vana Sõel 'Hüaadide täheparv'. Vana 'Suur' Vanker. Vanad Sauatähed 'kolm ridastikku tähte Kotka tähtkujus'. d. (hundi kohta). Vana hall. e. muid juhte. Vana valge 'valge viin'. Kardab jääda vanaks tüdrukuks van vanatüdrukuks.
9. ‹adj› kasut. kahaneva kuufaasi kirjeldamisel; sellise kuu paistmise aeg. Vana kuu tõusis taevasse hilja. Lehtpuud soovitati raiuda vanal kuul. *Ka seinatoppimise sammal, keldriks vajalikud kivid ning ahjumaterjal tuli hankida vanas kuus. T. Habicht.
10. ‹adj›. a. päris, tõeline. Vana valge, pime juba käes, väljas. Vana videvik, öö ammu käes. Tugev tuul tõusis vanaks maruks. Mardipäevaks oli vana talv käes. Palju kell on? – Vana päev juba. b. hääbuv, vaibuv. *Eemal ulgumerel nähti veel vaibuva põhjatuule jälgi: .. kerget vana laine kohamist karidel, laiad väljad vaikivat vett. A. Mälk.
11. ‹s› (kellegi kohta). a. vana inimene (sg. sagedamini mehe kohta); isa; lastek vanaema v. vanaisa. Hoolitsus vanade eest. Lahke, tarmukas, energiline vana. Vana on veel üsna kõbus. Täitsa vana! Vana andis talu pojale üle. Mis su vana sellest arvab? Tule vana sülle! Homme lähme vanale külla. Vanal varese, noorel nugise silmad. b. ‹pl.› vanemad. Vanad kasvatasid üles viis poega. c. kõnek (ülemuse kohta). Kõik kutsusid kaptenit, kiprit laeval vanaks. Sõdurid usaldavad oma vana. Poistega oli vana range. Sai vana käest peapesu. d. (looma kohta). Talled kepsutavad vana ümber.
▷ Liitsõnad: jõulu|vana, näärivana; järve|vana, metsavana.
12. ‹s› miski endisaegne, varasemast tuntud v. teada. Uue võitlus vanaga. Hoiab vanast kinni. Ripub vana küljes. Hääbuv, manduv vana. Aeg-ajalt tuleb vana korrata.

vanem ‹-a 2› ‹s›

1. juht, pealik. a. aj Baltimaade hõimude ülikkonna liige, kes juhtis maakonda, kihelkonda v. küla; külakogukonna talupojaseisusest eestseisja. Lehola vanem Lembitu. Liivlaste vanem Kaupo. Tasuja astus vanemate telki. Vanemat valima. Vanemate nõupidamine. Vanemate nõukogu. || sugukonna, hõimu vms. juht mujal. Gallia vanemate kongress. b. mingi kollektiivi, koosluse juht, esindaja vms. Diplomaatilise korpuse vanem. Ta on puhkpilliorkestri vanem. Iga konvent valis endale vilistlaste hulgast vanema. Gildi eesotsas seisid vanemad. *.. jumal ise ilmus mulle möödunud ööl unes ja noomis mind. Ütles, et tema olla mind teiste üle vanemaks seadnud.. H. Sergo. || ‹liitsõna järelosana› haldusüksuse kõrgem ametnik, näit. vallavanem
▷ Liitsõnad: kihelkonna|vanem, küla|vanem, maa|vanem, rahva|vanem, riigi|vanem, sugukonna|vanem, vallavanem; gildi|vanem, grupi|vanem, klassi|vanem, kloostri|vanem, kooli|vanem, koori|vanem, kursuse|vanem, laagri|vanem, pulma|vanem, rühma|vanem, saaja|vanem, toa|vanem, tsunfti|vanem, töölisvanem; abi|vanem, peavanem.
2. sõj Venemaa (ka NSVL) relvajõududes roodu- v. patareikomandörile alluv sõjaväelane; Venemaa (ka NSVL) relvajõudude seersantkoosseisu kõrgeim auaste. Vanem määras reamehele köögitoimkonna. *.. ta sai lõkmetele vaid vanemale vastavad neli kolmnurka .. J. Peegel.
3. ‹pl.› ema ja isa; ‹sg.› ema v. isa. Ta vanemad elavad maal. Kehvemate vanemate lapsed said tasuta söögi. Armastab oma vanemaid. Vanemateta laps. Kasvas üles ilma vanemateta. Tal polnud vanemaid, vanemad olid surnud. Need ei ole ta lihased vanemad. Päevikusse oli tarvis vanema allkirja. Teinekord on kasvatusmured veeretatud ühe vanema õlule. || (lindude, loomade kohta). Vanemad söötsid oma poegi nokast. Kui vanemad haugatavad, jooksevad rebasepojad urgu. || (taimede kohta). Uudissortide aretaja peab tundma risteldavate vanemate omadusi.
▷ Liitsõnad: esi|vanem(ad), kasu|vanem(ad), lapse|vanem(ad), laste|vanem(ad), mehe|vanem(ad), naise|vanem(ad), risti|vanem(ad), vaar|vanem(ad), vanavanem(ad); leivavanem(ad).

vanem|veebel
sõj veeblist kõrgem auaste; selles auastmes allohvitser

vesiir ‹-i 21› ‹s›
aj kõrgem riigiametnik islamimaades (vastab tänapäeva ministrile)
▷ Liitsõnad: suurvesiir.

õnne|jumal
kõrgem jõud, kelle määrata on õnnelik juhus ja edu. Õnnejumal nöögib.

õue|kohus
aj kõrgem kohus Euroopa monarhi õukonnas; tähtsas halduskeskuses asuv kesk- v. alamastme kohus. Liivimaa õuekohus.

äär ‹-e, -t 34› ‹s›

1. mingi ala, territooriumi piirjoon ja sellega vahetult külgnev sees- v. väljaspoolne pinnaosa, maariba vms.; serv, veer. Kõndis põllu äärt mööda kodu poole. Maanteelt läheb rada edasi piki jõe äärt. Lõpuks jõuti välja linna põhjapoolsesse äärde. Raiesmiku teises ääres kasvab maasikaid. Maanteel tuleb käia vasakul äärel. Elab linna äärel. Teede ääred on koristamata, võssa kasvanud. Õhurõhk kahaneb tsükloni äärtelt keskme suunas. || piir, kus mingi ala lõpeb, lõpp, ots. Põllu äärt pole nähagi. Ei tea, kas sel metsal äärt ongi. Metsavaht saatis äraeksinud poisid metsa ääreni. Maailma äärel. *.. igal teel on oma ots ja igal avarusel oma äär. T. Paul. || (jalgpallis, korvpallis:) väljaku ääreala. Poolkaitsja mängis end paremale äärele. || kant, nurk; maakoht. Laulupeolisi tuli kokku Eesti kõigist äärtest. *Omanikud näivad olevat ühe ääre mehed, vähemalt on nad üksteisega tuttavad. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: linna|äär, mere|äär, metsa|äär, põllu|äär, taeva|äär, tee|äär, tänavaäär; aia|äär, plangu|äär, seina|äär, taraäär.
2. augu, süvendi ülemise otsaga vahetult külgnev ala; perv. Augu äärel käige ettevaatlikult. Kirst asetati haua äärele. Kraavi äärtel kasvab rohi.
▷ Liitsõnad: kraaviäär.
3. mingi (hrl. õhukese, lameda) eseme piirjoon v. küljepoolne pind, eseme serv; külg. Raamatu vahelt paistis ümbriku äär. Äärest ääreni täis kirjutatud leht. Kutsikas armastab närida vaiba ääri. Riide äär tuleb palistada. Kuue alumine äär on kulunud. Otsis ka teki ääre alt. Istu mu voodi äärele!
▷ Liitsõnad: all|äär, ees|äär, tagaäär; ultusäär; kleidi|äär, seeliku|äär, silma|äär, sängi|äär, vankri|äär, voodiäär.
4. peakatte alumine (ärakeeratud) osa; rant, ääris. Lükkas juuksed mütsi ääre alla. Laia äärega kübar. Karusnahkse äärega talimüts.
5. nõu, anuma vms. kõrgem külg, eriti selle ülemine osa, mis on ühtlasi eset muust eraldavaks jooneks, ka mahtumise piiriks. Piim kees üle kastruli ääre. Kallas klaasi äärest saadik, ääreni täis. Prügikastid ajavad üle ääre 'on nii täis, et rohkem ei mahu'. Hüppas üle ääre paati. Koorem ei tohi ulatuda üle veokasti ääre. Nõjatus rõdu äärele 'piirdele, rinnatisele'. || (piltlikes väljendites, mis märgivad millegi rohkust, üleküllust v. mingi tunde ülimat intensiivsust). Õnn ajas üle ääre. Viha, uudishimu kees üle ääre. Maril voolas hing üle ääre. Kannatuse mõõt sai ääreni täis.
▷ Liitsõnad: paadiäär.
6. ‹hrl. väliskohakäänetes› piltl abstraktsemas seoses märgib läheneva olukorra piiri, algust. Firma seisab pankroti äärel, on jõudnud pankroti äärele. Tüdruk oli nutu äärel. Ekspeditsioon oli hukkumise äärel. Merehädalised olid näljasurma äärel. Rahvas on viidud hukatuse äärele. Talu on sattunud oksjoni äärele. *Minus on talletatud pilt – ema minestuse ääre peal, näost valge ja käsi laiutav .. H. Mänd.
vrd äärde
vrd ääres
vrd äärest
vrd ääri-veeri

üheksas ‹-nda 2› ‹num›
järgarv: 9., IX. September on aasta üheksas kuu. 9. märtsi pommitamine. Üheksanda klassi õpilased. Elab üheksandal korrusel. Meeskond saavutas üheksanda koha, jäi üheksandaks. Tütar käib üheksandat 'on üheksandas eluaastas'. Üheksas laine 'kõige kõrgem, hukutav merelaine (eriti kirjanike ja meremaalijate teostes)'. Prantsuse kuningas Louis IX. Neljakümne üheksas. Üheksas osa 'üks üheksandik'.

üla|rinne
mets puurinde kõrgem osa. Metsa ülarindes valitsevad kuused, männid ja kased.

ülem ‹-a 2›
I. ‹adj› ‹komparatiivne›
1. ameti- v. teenistusastmelt, sotsiaalselt positsioonilt vm. suhtes kõrgemal seisev. Ülemad ja alamad ametnikud. Ta arvas, et küll ülemal pool 'kõrgemas instantsis, kõrgemal pool' asjast aru saadakse, kui palvekiri läkitada. Peab end teistest ülemaks 'paremaks'. || piltl kallim, olulisem, tähtsam (neist mõneti vanamoelisem). Tema ülem vara oli puhas süda. Paljude meelest on raha ja rikkus ülem asi siin ilmas. Pidas haljale oksale pääsemist elu ülemaks ülesandeks. Noormehe ülem iha, püüe oli õpinguid jätkata. Naine pidas abieluõnne kõigest ülemaks. Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormat tuleb tarkust tunnistada. *Tõesti, siin maailmas on midagi ülemat kui raha ja leib! M. Metsanurk.
2. kõrgem, kõrgemasse järku kuuluv. Alama, ülema astme rahvakool. Ülema astme õpingud. Vallakohtust ülem kohus oli kihelkonnakohus. *Vene keelt õpiti [kihelkonnakooli] ülemas klassis Carl Heinrich Niggoli raamatu järgi .. J. V. Veski.
3. hrv ülemine. *Lamasin [laevas] oma koikul, õlgmatt pää all .. Magasin ülemas reas, all norskas norralane rasket und .. R. Janno.
II. ‹s› ameti- v. teenistusastmelt v. sotsiaalselt positsioonilt kõrgemal olev isik; juhataja. Lennujaama turvateenistuse ülem. Kaitsejõudude peastaabi ülem. Kindralstaabi, väeosa ülem. Ülema ja alluvate vahel valitsesid head suhted. Otto pandi, määrati meie salga ülemaks. *Kristlikul kombeõpetusel põhjeneb ainult, et alam ülemat, ori isandat peab kartma ja austama .. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: jaama|ülem, kantselei|ülem, kloostri|ülem, kreisi|ülem, laagri|ülem, lossi|ülem, majandus|ülem, metsa|ülem, politsei|ülem, posti|ülem, protokolli|ülem, sadama|ülem, sisekaitse|ülem, valve|ülem, vanglaülem; veebi|ülem, võrguülem; garnisoni|ülem, jao|ülem, roodu|ülem, rühma|ülem, side|ülem, staabi|ülem, suurtükiväe|ülem, vahtkonna|ülem, varustusülem.

ülem|aednik
ametiastmelt teistest kõrgem aednik. Lossipargi ülemaednik.

ülem|aste [-astme]
kõrgem aste, kõrgem järk (näit. kõrgkoolis). Ülikoolis sai filosoofiat, ajalugu, keeli õppida alam-, kesk- või ülemastme ulatuses. Ülemastme õpingud.

ülemine ‹-se 5› ‹adj›
(kõige) peal olev, peal asetsev (võrdlevalt vähemalt kahe objekti puhul), üla-, kõrge(i)m; ant. alumine. Maja ülemine korrus. Tema korter asus kõige ülemisel korrusel. Üks ülemine aken oli avatud. Istusin teatris ülemisel rõdul. Peatus korraks trepi ülemisel astmel. Pikutas ülemisel naril, ülemises kois. Vajalikud paberid on kirjutuslaua ülemises sahtlis. Pereisa, majahärra ise istus laua ülemises 'kõrgemas v. tähtsamas' otsas. Koolimaja asus küla ülemises osas. Tegi kasuka ülemise nööbi lahti. Ülemine huul, ülemised hambad. Ülemiste hingamisteede katarr, põletik. Maakoore, aluspõhja ülemised kihid. Atmosfääri ülemised kihid. Ülemisteks pilvedeks on mitmesugused kiudpilved. Kuu ülemine kulminatsioon. || astmelt, arvult, määralt (kõige) kõrgem, ülem-. Nooruse ülemiseks piiriks peetakse üldiselt 30. eluaastat. *Üheksa-aastaselt saadeti Ferdinand Johann Haapsalu kreiskooli ülemisse jakku ehk sekundasse. P. Ariste. || helikõrguselt (kõige) kõrgem. Ülemine do. Ülemised registrid.

ülem|juhataja
sõj relvajõudude kõige kõrgem ülem. a. riigi relvajõudude kõrgeim ülem sõja ajal vm. eriolukorras, kõrgem ülemjuhataja. Eesti Vabariigi sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner. Paljudes riikides on ülemjuhatajaks riigipea. b. liitlasriikide vägede juhataja sõjatandril. D. D. Eisenhower oli Teise maailmasõja ajal lääneriikide Loode-Euroopa vägede ülemjuhataja. NATO relvajõudude ülemjuhataja. c. relvajõudude põhiliigi v. teat. sõjatandril tegutsevate vägede juhataja. Saksa sõjalaevastiku ülemjuhataja. Okupatsioonivägede ülemjuhataja. Lõuna-, põhjarinde ülemjuhataja.

ülem|juhatus
sõj relvajõudude kõrgeim juhtkond. Liitlasvägede, põhjarinde ülemjuhatus. || (kellegi) kõige kõrgem juhtimine. *Sügisel 1813 oli Timo oma polguga Barclay de Tolly ülemjuhatuse all Saksamaal. J. Kross.

ülem|kelner
ametiastmelt teistest kõrgem kelner. Külastajaid teenindasid restoranis viis kelnerit ja ülemkelner.

ülem|maakohus
aj kõrgem kohus Eestimaa kubermangus enne 1889. aasta kohtureformi

ülem|ohvitser
kõrgem ohvitser

ülem|piir
kõige kõrgem v. ülemine piir. Osavõtjate vanuse ülempiiriks määrati 20 aastat. Ta on nähtavasti oma võimete ülempiirini jõudnud. Temperatuuri ülempiir.

ülem|timukas
kõige kõrgem timukas

ülem|valitseja
kõige kõrgem valitseja. Terve impeeriumi ülemvalitseja. Keiser oli riigis ülemvalitseja.

ülem|võim
kõrgem võim. Iirimaa oli sajandeid Inglismaa ülemvõimu all. Ülemvõim katoliku kirikus kuulub paavstile. *Tegelikuks peremeheks kohapeal jäi esiotsa ordu, kes sageli ei arvestanud ei paavsti ega keisri ülemvõimu .. R. Kenkmaa. | piltl. Päevade pikenedes hakkas talve ülemvõim kaduma.

üle|olev

1. kellelegi (v. millelegi) ülalt alla vaatav, ennast täis, kõrk, upsakas. Pilkehimuline, veidi üleolev mees. Jaak oli oma ütlustes võrdlemisi üleolev. Hellitatud lapsed võivad väga üleolevaks muutuda. Häiris ametniku üleolev suhtumine, käitumine. Mind solvasid tema üleolevad sõnad, naljad. Kõneles jahedal üleoleval toonil. Kuulas, vaatles kõike täiesti üleoleval ilmel. Manas ette üleoleva näo. Mehe näol oli üleolev naeratus. Heitis mulle üleoleva pilgu.
2. hrv parem, mingis suhtes kõrgem. *Ta ei vaadanud teda enam kui last ja õpetatavat, vaid kui kõrgemalseisjat, targemat, üleolevat. V. Uibopuu.

üle|rõhk
füüs õhurõhust kõrgem rõhk. Silindris valitseva ülerõhu mõjul paiskub heitgaas välja.