[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kallis ‹kalli, kallist; kallite 17 või kalliste 19›
I. ‹adj›
1. hinnaline, palju maksev; kulukas; ant. odav. Kallis aparatuur. Kallid kingitused, ehted. Kallis ülikond, kasukas, kübar, vaip. Kallist puust mööbel. See raamat on küllalt kallis. Mõned kaubad läksid kallimaks. Kalkuniliha on sealihast kallim. Korter oli liiga kallis. Värske aedvili on kevadel kallis. Kui kallis see hobune on? Tootmine on väga kallis. Restoranis lõunatamine läheb kalliks. Ostjal kallis, müüjal odav. Mis kallis, see kaunis, mis odav, see mäda. || suur, kõrge (hinna, rahalise tasusumma kohta). Müüs vilja kalli raha eest. Kallis rätsep, kingsepp 'kes võtab töö eest kõrget tasu'. See on väga kallis kauplus.
2. piltl oluline, tähtis, väärtuslik. Praegu on iga minut kallis. Ma ei või sellele oma kallist aega raisata. Tervis on kõige kallim vara. Päästku end, kel elu kallis! Ma pean tema sõprust kalliks. Hea nõu on kallis 'on hädasti tarvilik, kulub hädasti ära, on kiiresti vajalik'. *.. ja üks kallis asi on see, et siingi on vaba iga kolmas päev. O. Luts.
3. armas (1. täh.), südamelähedane. Kallis isa, õde, naine. Kallis kodumaa, emakeel, lapsepõlvekodu. Kallid külalised. Kasupoeg on talle sama kallis kui oma laps. Peab seda mälestuseset väga kalliks. Kui sa teaksid, kui kallis sa mulle oled! Tema mälestus on meile kallis. *On veetlust veel nendes tõdedes, / mis nooruses saanud kalliks .. J. Kärner. | iroon. Mu kallid naabrid mürgeldasid eile poole ööni. || (pöördumisfraasides, ka hüvastijätul). Kallis ema! Kallis sõber! Kallid lapsed! Maali, kallis! Aga kallid inimesed, mis saan mina sinna parata! Aga nüüd kallist nägemist, rahu!
▷ Liitsõnad: kullakallis.
4. (tagasihoidliku soovi, palve puhul:) hea, lahke, vastutulelik. Olge nii kallis ja öelge, kui palju on kell. *Kas sa ei oleks nii kallis ja ei laenaks mulle selle summa? M. Metsanurk.
5. õnnis, püha, pühalik. Kallil pühade ajal. Kallis jõulu-, jõululaupäeva õhtu. *Kallis laupäeva õhtu, nüüd's mõni inimene enam toimetab kesal .. A. Jakobson.
6. esineb vananevais imestust, üllatust v. ehmatust väljendavates hüüatustes. Tule kallis aeg appi, või tema ei lähe! Kallis taevas küll, mis nüüd saab!
II. ‹s› armastatud, lähedane inimene; kallim. Oota mind, kallis! „Valli, kuule!” – „Mis on, mu kallis?”. *.. kes hämaral pargiteel kalliga kohtus .. F. Kotta.

kalliks maksma minema
(kellelegi) raskeid tagajärgi v. üldse midagi ebameeldivat v. halba põhjustama. I ja II maailmasõda läksid inimkonnale kalliks maksma. *See pussitamine läks talle kalliks maksma: kaheksa kuud türmi. A. Jakobson.