[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ihnama ‹ihnata 48›
ihnsusest (mitte) raatsima, ihne olema. Ei söö ise ega ihna ka teistele anda. Ihnaks ta ometi selle vana sohva välja visata! Lõika veel leiba, ära ihna! *Ääh, kopikakoi! Omal tuhanded sukasääres, aga kööberdab jalgsi, ei ihna voorimeest võtta! R. Sirge.

kaust ‹-a 23› ‹s›

1. (papist) kaaned koos nende vahel olevate paberitega. Käskkirjade, avalduste, ajaleheväljalõigete kaust. Paksud, õhukesed kaustad dokumentidega. Toimetuse kaustadesse koguneb palju materjali. Materjalid, kirjavahetus õmmeldi, köideti kausta. Leidis otsitud kirja ühe kausta vahelt. Kirjutuslaud on kaetud raamatute ja kaustadega.
▷ Liitsõnad: arhiivi|kaust, vaatluskaust.
2. formaat. Ajaleht oli kaustalt väike. Mõlemad trükid ilmusid samas kaustas.
▷ Liitsõnad: foolio|kaust, kaheksandik|kaust, kvart|kaust, oktaav|kaust, raamatukaust.
3. etn jalasega paralleelne pikipuu ree kodarate otsas. Reekodarad ja kaustad tehti enamasti kasest.
4. van pastlatäis nahka; suur nahatükk. Kui võõras nahk ees, siis küll lõikab kahe kausta täie, kui oma – siis ei lõika rihmagi. *Lõpuks oli kingsepp need sihvid siiski nõnda saanud, et oli suuremast kaustast servad maha lõiganud. H. Raudsepp.

käiakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
murd käntsakas. *Hommikul lõika teisele maailmatu käiakad leiba kotti, õhtuks pole raasugi järel. T. Braks.

käärid ‹-de 21› ‹s› pl

1. kahe samas tasandis vastassuunaliselt liikuva lõiketeraga tööriist (v. tööpink) lõikamiseks. Suured, väikesed käärid. Käärid paberi, pleki, puuvõra lõikamiseks. Käärid lõikavad, ei lõika hästi. Käärid on teravad, nürid, võtavad vahele. Kääridega lõikama, pügama. Kääre teritama. Juukselõikaja lõgistab kääre, kääridega. Vastase traattõketesse tehti kääridega ava. | piltl. *..vähk, kurivaim, oli naksti! oma suurte kääridega poisi sõrmest kinni. J. Vahtra.
▷ Liitsõnad: aia|käärid, heki|käärid, juuksuri|käärid, maniküüri|käärid, muru|käärid, paberi|käärid, pleki|käärid, riide|käärid, rätsepa|käärid, taskukäärid; giljotiin|käärid, ketaskäärid.
2. kõnek mittevastavus, ebakõla, erinevus. Käärid võimaluste ja vajaduste, teooria ja praktika vahel. Tekkisid käärid töö ja tasustamise vahel. *Käärid tegelikkuse ja unistuste vahel on alati olemas olnud.. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: hinnakäärid.
3. släng käärpikksilm. *..ütles mees, kellega koos olime tulnud vaatluspunkti: „Roni sinna kääride taha.” R. Vaidlo.

laasima ‹42›
(langetatud) puult oksi eemaldama (hrl. raiudes). Puud laasitakse kirve, sae või oksalõikuriga. Oksi laasima. Laasib tüve okstest puhtaks. Lõika võsast paras kepp ning laasi ära. Rohukasvu parandamiseks laasiti karjamaapuudelt alumised oksad. | piltl. *Kas kaua veel me noorust tallab hauda / hull julmus eluvõrseid laasides .. M. Raud.

lõikama ‹lõigata 48›

1. noaga, kääridega vm. terariistaga laaste, viilusid, tükke, lõike millestki eraldama, sälku, täket vms. tekitama; midagi (soovitavat vormi andes) lõhki, pooleks vm. osadeks tegema; lõikeriistaga töötlema. Noaga, kääridega, lambaraudadega, saega, skalpelliga, žileti(tera)ga lõikama. Leiba, saia, liha, juustu, vorsti lõikama. Kartulid lõikame pooleks, viiludeks, kuubikuteks. Paberit, pappi, riiet, klaasi lõikama. Lõikab kala ühe noatõmbega lõpustest sabauimeni lahti. Lõika konservikarp lahti. Raamat on lahti lõikamata. Lõika ajalehest see artikkel välja. Vaata, et sa endale sisse, noaga pöidlasse, žiletiga põske ei lõika. Poistel on kombeks oma nime puutüvesse, koolipinki lõigata. Küüsi lõikama. Oli lasknud endal juuksed lühikeseks, maha, poisipeaks lõigata. Hekki tuleb lõigata. Lähme metsa puid, palke lõikama. Saekaater lõikab laudu. Palgid lõigatakse laudadeks. Katuselaaste, sindleid lõikama. Turvast lõigati õhukese terava turbalabidaga. Vikatit lõigatakse vikatinoaga. Kraavi lõikama 'kraavi kaevama'. Vilja lõikama 'sirbiga lõigates v. niites koristama'. Vankrirattad lõikavad kõrrepõldu sügavad rööpad. Uusmaasaajale lõigati suurtalust tükk maad. Linooli, puitu, metalli lõigatud joonis. Halvasti lõigatud kuub. Metalle lõigatakse peamiselt metallilõikepinkidel. Tooriku töötlemisel lõigatakse sellelt laaste. Nii paks udu, et lõika või noaga. Ülemus astus sisse, jutt lõigati nagu noaga katki, pooleks. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Mida külvad, seda lõikad. Kes tuult külvab, see tormi lõikab. *Isa lõikab laua juures suure pika noaga tubakat .. M. Traat. | piltl. Laev lõikab laineid. Pääsukese tiivad lõikavad vihinal õhku. Tantsupaarid lõikavad parketil hoogsaid kaari, poognaid. || kõnek opereerima; kastreerima, kohitsema. Teda on mitu korda lõigatud. Tal lõigati pimesool, osa magu välja. Taheti lõigata, aga haige polnud nõus. Põrsaid, kulti, täkku lõikama. Ähvardanud teisel munad maha lõigata. || (terariista lõikevõime kohta). Vikat lõikab hästi nagu habemenuga. Nuga, saag on nüri, ei lõika.
2. piltl teravat, hrl. ebameeldivat, valulist vm. aistingut v. tunnet tekitama. a. teravalt valutama. Lõikav valu rinnus. *.. lõikas Jüri Vihuri kätesse ja jalgadesse otse väljakannatamatu valu. H. Sergo. b. teravat, häirivat aistingut esile kutsuma. Vile, sireen, trammirataste krigin, ukse kägin lõikab (valusalt) kõrva, kõrvu. Ere valgus lõikas silma, silmadesse. Põrandalaki terav hais lõikab ninna. Lõikav hääl. c. hinge-, südamevalu tegema. Solvang lõikab hinge, südamesse. Lõikab (südant, südames) nagu nüri saega, kreissaega. Lõikav pilge. *Esimest korda oma abielus tunneb Andres, et Krõõda sõnad võivad südamesse lõigata. A. H. Tammsaare. d. (järsku) teravalt teadvusse tungima; teadvusse, mällu sööbima. Upun, lõikas mul läbi pea. Lapsepõlvesündmused lõikavad eredalt mällu. *Kas oli see unenägu või jampsimine, .. aga meelde on ta mulle lõiganud teravalt. J. Parijõgi. *Aga kui siis tuule puhang niutsatas korstnas, lõikas hirmuvärin läbi südame. A. Mälk. e. (tuule, madala temperatuuri kohta:) teravat külmatunnet tekitama. Tuul, tuisk lõikab hammustavalt näkku. Lõikav külm, pakane.
3. midagi läbima, millestki üle kulgema (ning sel teel osadeks jaotama), millegagi lõikuma. Sirge AB lõikab sirget CD punktis P. Juhe liigub magnetväljas selle jõujooni lõigates. Põhjaga paralleelse tasapinnaga lõigatud tüvikoonus. Magistraalkraav lõikab heinamaa pooleks, kaheks. Maanteelint lõikab viljavälju. Värsked jänesejäljed lõikasid meie rada. Vanaisa otsaesist lõikavad sügavad vaod. Autojuht lõikas kurvi sirgeks. Autolaternate valgusvihud lõikavad pimedust, udu. || suunduma, tungima. *.. ainult Via Appia lõikas takistusist hoolimata nöörsirgelt edasi. F. Tuglas. *Veidi aja pärast lõikas teine auto kõrvalrajalt ette. T. Kokla (tlk).
4. piltl (millegi pealt) teenima, (vahelt)kasu, tulu saama; midagi osaks saama. Kasu, profiiti lõikama. Ärimees oskab (igalt poolt, igast asjast, igas asjas) lõigata. Osav mees lõikab, kust vähegi annab. Defitsiitse kauba pealt annab lõigata. Ihaldab kuulsust, au, kiitust lõigata. Reeturid lõikavad rahva põlgust ja viha. *Härrale kerkisid majad, aga mina lõikasin aina sõimu ja sajatusi. I. Sikemäe.
5. piltl (teis(t)e juttu katkestades) teravalt, järsult ütlema, nähvama. „Ole vait!” lõikas Jaan. „Mis see sinu asi on,” lõikas teine talle vastu. *„Tuhkagi te ei tea,” lõikas Paul vahele ja naeratas siis hädiselt oma järskude sõnade pehmendamiseks. R. Kaugver.
6. kõnek lööma, nähvama. Haaras vitsa ja lõikas poisile mööda paljaid sääri. Lõikab hobusele piitsaga. *Laterdavad seljataga, tõmmaku, tulevad suu sisse ütlema, lõikan vastu vahtimist .. A. H. Tammsaare. || sport palli (teatava liikumissuuna ja pöörlemise saavutamiseks) riivamisi lööma. Lõigatud palling, löök.
7. kõnek jooksma, tormama, lippama. Pani, pistis lõikama. Üks lõikab ees, teine lippab järel. *Ja lõikabki noor rätsep Ülesoolt tulisi jalu koju .. O. Luts. *.. Maril käind kohe külm tuul südame alt läbi, nõnda lõigand noor mära mõisa soo peal. A. H. Tammsaare.
8. kõnek taipama, jagama. Sel mehel pea, nupp, kolu, kuppel lõikab. Mul (pea) ei lõika. *Tudeerigu need, kelle rahakott kannab ja aru lõikab .. R. Sirge.
9. kõnek (nägu, ilmet) tegema. Poiss lõikas koledaid lõustu, et teisi naerma ajada. *Kääbus viskas poole viinast alla, lõikas kibeda näo, tõmbas hinge .. M. Metsanurk. *Saamel köhatab ja lõikab veidraid irveid. B. Alver.

lühike(ne) ‹-se 5 komp lühem superl kõige lühem e. lühim› ‹adj›
ant. hrl. pikk
1. suhteliselt väikese pikkuse v. ulatusega. Lühike mees, naine. Ta on minust lühem. Lühikest kasvu poiss. Lühikesed sääred, jalad, sõrmed. Lühike kael. Moekalt lühike kleit, seelik. Käib suvel lühikeste pükstega. Tahan osta lühikeste varrukatega pluusi. Need püksid on sulle (säärest) lühikesed. Kasvajale lapsele jäävad riided ruttu lühikeseks. Lõika juuksed lühemaks. Lühike vorstijupp. Lühike vahemaa, lennuliin. Juhatas mulle lühima tee bussipeatusse. Seda lühikest maad võib ka jala käia. Lühike artikkel, kirjutis, jutustus. Lühikesed jõulised aerutõmbed. Olen lühikese nägemisega 'lühinägelik'. Valel on lühikesed jalad. Seni võtab lühike marja maast, kuni pikk kummardab. *Elna samm on lühike, kiire ja kuuldamatu. H. Sergo.
2. suhteliselt väikese kestusega. Lühike suveöö, sügispäev. Päevad hakkavad lühemaks jääma. Elu, suvi on lühike, üürike. Lühike õnn, rõõm. Lühike haugatus, naer. Olen lühikese unega. Lühike peatus. Lühike 'põgus' pilk. Lühikesed vokaalid. Lühikese ajaga on palju ära tehtud. Oleme alles lühikest aega tuttavad.
3. napisõnaline, lakooniline. Lühike vastus, hinnang, otsus. Ta on lühikese jutuga mees. *Ta seletas lühikese poriseva sõnaga, mis tüdrukul oodata ja teha olevat .. E. Vilde.
4. äkiline, järsk. Kes vaenlase kätte langes, sellele tehti lühike lõpp – lasti maha. *„Sinuga on lugu lühike,” ütles Mihkel seale, „sul võtame jõuluks hinge välja.” H. Lehiste.
5. küündimatu, vähene. Lühikese aruga, mõtlemisega inimesed ei näe tänasest päevast kaugemale. Naisterahval öeldi olevat pikad juuksed ja lühike aru, taip. *Kui lühike on järelpõlvede mälu! Kui vähe peab see midagi konkreetset kinni! F. Tuglas. *Lühikese mõistusega poja pärast oli teda juba küllalt pilgatud. A. Viirlaid.

mõõtma ‹mõõdan 46›

1. ühe suuruse suhet teisesse (kvalitatiivselt samasugusesse), ühikuks võetud suurusesse määrama. Mõõdetakse mõõtevahenditega. Joonlauaga, mõõtelindiga, tollipulgaga, süllapuuga mõõtma. Pikkust, laiust, kõrgust, sügavust sentimeetrites, meetrites, tollides, jalgades, süldades mõõtma. Vahemaad, kaugust mõõdetakse kilomeetrites, laeva kiirust sõlmedes. Ampermeetriga mõõdetakse, ampermeeter mõõdab elektrivoolu tugevust. Maad mõõtma. Mõõda sammudega, kui pikk see peenar on. Mõõdab eseme pikkust kämblaga. Silmaga mõõtes, silma järgi mõõta umbes 30 meetrit. Mõõdeti sentimeetri, millimeetri täpsusega. Arst laskis palavikku mõõta. Mõõda, mitu liitrit sellesse potti mahub. Vedelikku mõõdeti vanasti toobiga. Universumis mõõdetakse vahemaid valgusaastatega, valgusaastates. Teekonda võib mõõta ka päevadega. Peremees mõõtis aidas vilja kottidesse. Mõõda paberileht neljaks. Mõõtsin leivapätsi enam-vähem pooleks. Mõõdan tapeedipaanid parajaks, ühepikkuseks. Kell mõõdab aega. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. *Usbeki kultuuri vanust mõõdetakse Hiivas, Buhaaras ja Samarkandis aastatuhandetega .. L. Meri. || (midagi omavahel võrreldes). Lapsed mõõtsid omavahel, kumb neist on pikem. Mõõda, kas vöö annab ümber. Mõõtsin, kas lusikas sellesse karpi mahub. Poisid mõõtsid maadeldes jõudu. Tule rammu mõõtma! Mõttes mõõtsin end temaga, oma häid külgi tema omadega. || piltl (üldisemalt suurusi, väärtusi võrreldes). Vastab pilkele samaga, mõõdab sama mõõduga tagasi. Inimesi ei saa mõõta sama, ühesuguse mõõdupuuga. Millega mõõta armastuse suurust? Kõik ei ole rahaga mõõdetav, on väärtusi, mida ei saa raha eest. *Rahvuslik kirjandus on asi iseeneses, seda ei saa õieti millegagi mõõta .. M. Traat.
2. mõõdu järgi, teat. mõõduga eraldama, andma v. jagama. Mõõtis kulbiga igaühele ta jao suppi. Mõõtis ostjale meetri patsipaela, liitri piima. Mõõtsin mahla kastrulisse. Mõistust pole kõigile ühepalju mõõdetud. Pojad on tal kõik ühtmoodi pikad nagu mõõdetud. *Tuleb osata mõõta nii hellust kui karmust, jagada seda õigetes annustes. E. Tegova. *„Ega ei jäeta, midagi ei jäeta tasumata,” seletab Liisa kõvasti. „Kõik mõõdetakse kätte. Joomine ja kiskumine ja patutööd. ..” A. Mägi. || ‹hrl. tud-partitsiibis› kaalutletult, mõõdukalt tegema v. esitama. Mõõdetud liigutused. Napp mõõdetud naeratus. Jalutab mõõdetud sammul. Räägib mõõdetud aeglusega. *.. tõsine, mõõdetud olekuga, kuiva ja järsu sõnaga härra. E. Vilde. || hoope jagama, lööma. Poisile mõõdeti kümmekond sirakat tagumiku peale. Vaat kui mõõdan sulle (malakaga) üle turja, ühe tulise! Mõõtis pullile vitsaga mööda külgi.
3. hrl. pikemat aega v. korduvalt teat. vahemaad läbima v. edasi-tagasi liikuma. Ma olen seda teed küllalt mõõtnud, küll jalgsi, küll jalgrattaga. Olin sel ajal poisike, mõõtsin alles kooliteed. Olen seda jõge suve jooksul paadiga küllalt mõõtnud. Muudkui vantsib, jalad mõõdavad nagu iseenesest tolmust maanteed. Liinibuss, reisilaev mõõdab oma igapäevast teed. Rattad, rattakummid mõõdavad kilomeetreid, koduteed. Mõõdab närviliselt, raskete sammudega kongi pikkust, põrandalaudu. Mõõtsin rahutult jaama ooteruumi põrandat. Istu paigal, mis sa sest toast mõõdad! *.. vana Nugis mõõdab Surru poole, nagu oleks Peltsebul ise tal kannul. O. Tooming. *Läbi lenda [lõoke] pilveparved, / mõõda metsad, mõõda maad .. L. Koidula.
4. arvustavalt, hindavalt silmitsema. Mõõtis meid imestava, kahtlustava, umbuskliku, halvakspaneva, põlgliku, jaheda, hävitava pilguga. Mõõdab võõrast pealaest jalatallani, ülevalt alla pika uuriva pilguga. Mees mõõtis silmadega laine kõrgust. Mõõdab uustulnukat uudishimulikult üle prillide. Mõõtis vastast silmanurgast. Ta mõõtis mind varjamatu muigega. Poisid mõõtsid teineteist väljakutsuvalt. Mis sa mõõdad – kas ei tunne mind ära? Mehe vaade mõõdab riiulil olevaid pudeleid. Tema silmad mõõtsid mind külmalt. *Ühel hooviväraval istus vesihall kass, mõõtes neid askeldusi filosoofilise rahuga. O. Luts. || (väärtust) hindama. Inimene pole masin, et teda ainuüksi tema tööga mõõta. Mõistusega mõõdame mõndagi asja teistmoodi kui südamega.

mööda
I. ‹prep› [part]
1. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingil pinnal v. piki mingit pinda, rada v. joont. Tuleb mööda teed, tänavat, mööda looklevat rada, mööda põllupeenart. Laps roomab mööda põrandat. Köis lohiseb mööda maad. Poisid sõidavad, liuglevad mööda trepikäsipuud alla. Tuli minna mööda käänulisi koridore. Üle oja pääseb mööda kitsast purret. Suusatajad laskusid mööda nõlvakut orgu. Vesi, gaas, nafta voolab mööda torusid. Vesi valgub, niriseb mööda seinu alla. Pisarad veerevad mööda põski. Sulg libiseb kergelt mööda paberit. Judinad jooksevad mööda selga, selgroogu. Käed ripuvad lõdvalt mööda külgi alla. Igasugust kola vedeleb mööda seinaääri. *Murka tuli talle [= kassile linnu]pesa juurest mööda haisu järele. A. H. Tammsaare. | piltl. *Kriitika nõrkuseks on libisemine mööda pinda. J. Smuul.
2. kasut. seoses liikumise v. paiknemisega mingi maa-ala, ruumi piires v. ulatuses. Uitasime mööda metsa, linna. Lapsed jooksevad mööda aeda, parki. Rändab mööda maad, maailma (ringi). Poiss ajas mööda maja kassi taga. Marsib mööda tuba edasi-tagasi. Vanasti käis rätsep mööda talusid õmblemas. Kobab mööda taskuid, otsib tikutoosi. Jookseb mööda poode, ametiasutusi. Õnnetused käivad mööda inimesi, ei käi mööda kive ega kände. Majad on laiali mööda orgu ja mäenõlvu. Vedeleb mööda kõrtse.
3. (seoses löömisega:) vastu. Andis, virutas, laksas, sai mööda nägu, kõrvu, lõugu. Poiss sai vitsaga paar sirakat mööda sääri, tagumikku. Sähmas hobust ohjaharudega mööda külgi. *Siin põrutas Tõmm rusikaga mööda lauda, et piimakauss ja võitaldrik kõlisesid .. J. Pärn.
II. ‹postp› [part]
1. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingil pinnal v. piki mingit pinda, rada, joont jne. Tuleb teed, tänavat, põllupeenart, rada mööda. Laps roomab põrandat mööda. Köis lohiseb maad mööda. Koolipoisid sõidavad trepikäsipuud mööda alla. Jooksid, põgenesid aiaäärt mööda minema. Sõudsime jõge mööda alla. Roniti redelit mööda üles. Purret mööda pääseb üle jõe. Hiilisime neile jälgi mööda järele. Lõika, sae täpselt joont mööda. Läheb otse(joones) nagu nööri mööda. Vesi voolab kraave, renne, torusid, voolikuid mööda. Higi niriseb selga mööda alla. Võtsime ritta ja andsime telliseid rida mööda edasi. *Põrand oli pesemisest veel ääri mööda niiske. M. Raud. | piltl. See jutt jõudis riburada mööda minunigi.
2. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingi maa-ala, ruumi piires v. ulatuses. Hakkas tuba mööda edasi-tagasi käima. Hulgub ilma, küla, linna mööda (ringi). Eksles kogu päeva metsa mööda. Harjusk käis kaubitsedes külasid mööda. Sellega on palju asjaajamist ning asutusi mööda käimist, vantsimist. Nohu pärast ei maksa arste mööda joosta. Lapsed on kõik juba ilma mööda laiali. *Niisuguse jutuga käis Västrik oma üleaedsete uksi mööda. P. Vallak.
3. millelegi vastavalt, millegi kohaselt, millegi järgi. Toimib oma arvamist, tahtmist mööda, elab oma harjumusi mööda. Vanarahva tarkust mööda peaks tänavu ilus kevad tulema. Minu teadmist ja mäletamist mööda oli see 1950. aastal. Püüan võimalust mööda aidata. Miski pole tema meelt mööda. Tööta jaksu mööda. Peenraid tuleb tarvidust mööda kasta. Pealtnägijate kinnitust mööda, tunnistajate seletust mööda toimus see nii. Tehku oma äranägemist mööda. *Või peab ta võimude kätte toimetama, et talle mõistetaks seadust mööda? A. H. Tammsaare. *Piiskopi käsku mööda hakati nüüd Ükskülas sõjamehi koondama. E. Kippel. || ‹konkreetse substantiiviga›. Hästi keha, pihta, taljet mööda kleit. *See [= mood] nõudis, et sukad oleksid ilusasti säärt mööda .. L. Promet. *.. aga juurikast kepi käepide oli äti pahklikku pihku mööda. V. Sõelsepp. | piltl. Soojus oli talle nahka mööda. See töö on talle südant mööda.
▷ Liitsõnad: jõudu|mööda, järge|mööda, konti|mööda, korda|mööda, meelt|mööda, mokka|mööda, pikka|mööda, sedamööda.
III. ‹adv› ‹hrl. ühendverbi osana›
1. esineb ühendites, mis väljendavad ühe objekti peatumatut edasiliikumist teise objekti suhtes. a. (liikumistee ääres paiknevat v. vastuliikuvat objekti endast tahapoole jättes). Siit pole selle aja sees kedagi mööda läinud. Hiilis akna alt, ukse eest mööda. Jalutasime surnuaiast, surnuaia juurest mööda. Kolonnid marsivad tribüünist, tribüüni eest mööda. Tal õnnestus piletikontrollist mööda lipsata. Rong kihutas mürinal mööda. Astu sisse, kui juhtud mõnikord siit mööda minema. Agulimajad libisevad vaguniaknast mööda. Tõstsin käe, aga takso vuhises peatumata mööda. Marsib ülbelt, teretamata mööda. b. (ees liikujat endast tahapoole jättes). Mootorratas kihutas autost mööda. Finiši eel õnnestus tal teistest mööda spurtida. Kitsal teel ei pääse eessõitjast kuidagi mööda. Teised autod lasevad kiirabiauto mööda. *Andres kupatanud pikast kirikuliste voorist mööda. A. H. Tammsaare. *Ta ruttas mööda kõigist, kes käisid neil minuteil jala mööda Harju uulitsat .. M. Raud. c. piltl. Seadustest, korraldustest, eeskirjadest annab mööda hiilida. Sellest ei saa vaikides mööda minna. Teda tuleb arvestada, temast ei saa mööda minna. Kas läheb see karikas meist mööda? Selline vapustus ei lähe jälgi jätmata mööda. *Need [= ükskõiksed inimesed], kes lähevad laiduväärsest mööda ja ei tee väljagi. A. Valton. *Aga sina .. virised kõrval ja elu läheb sust mööda. H. Raudsepp.
2. viltu, märgist kõrvale, mitte pihta v. täppi. Viskas, laskis, tulistas mööda. Kuul, nool, oda läks mööda. Teine vabavise – jälle mööda! Läks korda see hoop mööda juhtida. Vaatas midagi märkamata minust mööda. | piltl. Vastus läks mööda. Oma sõnavõtuga laskis ta märgist mööda. Luulest võib valesti aru saada, hoopis mööda lugeda. Tõsiasjadest ei saa mööda vaadata. Neil pole vastastikust mõistmist, elavad teineteisest mööda. *Lame kiitus on mage. Pahandab koguni, kui asjast mööda kiideti. G. Ernesaks. *Alati hõlpsasti / mõistatad mööda, / kes on siin kes .. J. Kross. || ‹adjektiivilaadselt› kõnek niisugune, nagu ei pea olema, ebaõnnestunud, sobimatu. See kleit on sul päris mööda ost. Moel pole vigagi, aga värv on mööda. Ära tema joba tähele pane, ta on veidike mööda 'napakas'.
3. (ajaliselt tahapoole, seljataha jäämise kohta). Läks natuke aega, mõni päev, paar tundi mööda. Lendasid, veeresid mööda kuud ja aastad. Sõidame maale nädalalõppu mööda saatma. Ära lase head juhust, võimalust mööda. Haigus-, valuhoog, peapööritus, väsimus, unisus läks mööda. Küll halb tuju läheb mööda. Sadu, vihm, tuisk, äike läks mööda. *Lõunaaeg jõuab mööda, Liisi ja Maret peavad tuppa minema. A. H. Tammsaare. || kõnek möödas. Kesköö, mardipäev juba ammugi mööda. Sellest on paar tundi mööda. Kui heinaaeg mööda, saab hinge tagasi tõmmata.

niimoodi ‹adv›
nii(viisi), selliselt. Tee, aseta, lõika niimoodi. Ma sain (sellest) niimoodi aru, et.. Niimoodi ei tohi rääkida. Kes siis niimoodi asju ajab! Niimoodi paistab küll. Vaat niimoodi! Niimoodi võisin minagi nooruses välja näha. *Ja kui ma teda niimoodi üle laua, niimoodi ligi-ligidalt silmitsesin .. J. Kross. *Aga ma ei lasknud süüdistajat niimoodi ära minna lähema selgituseta .. G. Helbemäe.

nudi ‹11› ‹adj›
ilma väljaulatuvate osadeta v. tömbiks, ümaraks kärbitud; sile, paljas. a. sarvedeta. Nudi lehm, oinas. Nudi peaga lambad. b. paljaks aetud, paljas; pöetud juustega. Nudiks aetud, pöetud pea. Nudi peaga noorsõdurid. Tal olid enne õlgadeni juuksed, nüüd on lasknud nudimaks lõigata. Ära mind päris nudiks pöe! Pole harjunud teda nudina nägema. Kiitsakas nudi mees. c. kärbitud, lühendatud v. lühenenud; tömp, töbi. Ära hekki liiga nudiks lõika. Nudiks kulunud hari, pintsel, küüned. Nudi sabaga koer. Nudiks lõigatud remmelgad kui nuiad tee ääres. Liibuv müts teeb su näo nudiks. *Mis parata, kui üllas aeg / meil okkaid kõikjal maha laasib, / et nudina roos istuks vaasis .. J. Sütiste. d. piltl eripäratu, lame, ilmetu. Kõigil on ühesugune nudi jutt, oma arvamust ei ütle keegi. Elu nühib teravad nukid maha, teeb kõiki ühesugusteks nudideks. Nudi arvustus, artikkel. *Mis on linn ilma kõrgemate tippudeta, tornideta, vabrikukorstnateta? Eemalt vaadates igatahes nudi ja igav. J. Semper.

nuga ‹noa 24› ‹s›

1. mitmesuguse otstarbega (ning vastava kuju ja ehitusega) terariist käsitsi lõikamiseks. Noa tera, selg, ots, pea. Kahe teraga, korgitseriga, käänispeaga nuga. Teeb oma liigendiga noa lahti, paneb noa kinni. Nuga on paksu, õhukese, laia, kitsa, hambulise teraga. Terav nuga lõikab hästi. See nuga on nii nüri, et ei lõika hapupiimagi. Nuga tuleb teritada, (teravaks) ihuda, käiata. Noaga lõikama, voolima, vestma, nikerdama, peenestama, tükeldama. Nätske leib jääb, hakkab lõigates noa külge. Määrib või leivaviilul noaga laiali. Laps õpib noa ja kahvliga sööma. Nuga vääratas, lõikasin noaga sõrme, nuga lõikas sõrme. Roogivad kalu, nii et noad välguvad. Pean veel lõuast noaga üle käima 'habet ajama'. Tal tuleb maohaavandi pärast noa alla 'operatsioonile' minna. Korra on ta sellepärast juba noa all 'operatsioonil' olnud. Lõi teisele noa(ga) selga, rindu. Äraandja sai noa selga. Ähvardas teist noaga: „Kui lähemale tuled, annan nuga, saad nuga!” Kellelegi nuga kõri peale panema, kõri peal hoidma (ka ahistamise, sundimise kohta). Õhk on nii paks, et lõika või noaga. Valu lööb rindu, nagu noaga lõikab. Need sõnad lõikasid nagu noaga südamesse. Karjatus lõikas vaheda noana õhku. Viha närib hinges, lõikab kui nüri noaga. Jutt katkes nagu noaga lõigatult. Pill vaikis ja tants lõigati nagu noaga katki. *Vedur vilistas kiledalt ja läbilõikavalt nagu karjuks tapaloom noa all. B. Kabur (tlk). | piltl. *.. kui taevast lõikasid / helgiheitjate noad. J. Semper.
▷ Liitsõnad: aedniku|nuga, aia|nuga, elektriku|nuga, fileerimis|nuga, habeme|nuga, hakk|nuga, jahi|nuga, juustu|nuga, kaabli|nuga, kaap|nuga, kabja|nuga, kingsepa|nuga, kirurgi|nuga, kiti|nuga, klaasi|nuga, koka|nuga, krohvi|nuga, kärje|nuga, käänispea|nuga, köögi|nuga, laua|nuga, leiva|nuga, liha|nuga, lihuniku|nuga, liigend|nuga, lusika|nuga, naha|nuga, paberi|nuga, pook|nuga, puss|nuga, puuvilja|nuga, sadulsepa|nuga, sule|nuga, tasku|nuga, uurde|nuga, võinuga.
2. tööriista, seadme v. masina lõikav osa. Hakkmasina, höövelmasina nuga. Niidumasina noad. Kolme noaga kapsariiv. Vertikaalselt liikuva noaga juurdelõikusmasin. Adral on künniviilu lahtilõikav nuga.
▷ Liitsõnad: hööveldus|nuga, ketas|nuga, lõike|nuga, vertikaalnuga.

nupp ‹nupu 21› ‹s›

1. väike (pool)kerajas, kooniline vm. kujuga moodustis hrl. mingi peenema, varsja eseme otsas (kaunistuseks v. käepidemeks). Kepi, lipuvarda nupp. Sängisamba treitud nupud. Nikeldatud nuppudega raudvoodi. Pärlmutrist nupuga jalutuskepp. Mõõga käepideme hõbedane, kullatud nupp. Nupuga karbi-, potikaas. Värviliste nuppudega ilunööpnõelad. Nupust tõmmatavad, nuppudega sahtlid, kapiuksed. Arvelaua nuppude klõbin. Nupuga müts, soni. Plõksatas rahakoti nupud kinni. || murd nööp. *.. [ema] kohendas ristiema antud salli [poisi] kaela ümber, avitas kõik nupud ilusti kinni panna .. Ansomardi. || heegeldatud v. kootud paksend. Teki äärde heegeldati neljakordsetest nuppudest rida. Nuppu kududes kasvatatakse ühest silmusest 5–9 silmust. || nupjas lüliti, käiviti vms. Uksekella, äratuskella, laualambi nupp. Vajuta ainult nupule ja masin hakkab tööle. Lüliti, juhtimispuldi nupud. Keerab raadio, televiisori nuppe. Akordioni klahvid ja nupud. Ei oska seda aparaati käsitseda, ei tea kõiki nuppe. Tööriistariba nupud (arvutiekraanil). || (mängunupu, näit. malendi kohta). Sea nupud üles, mängime ühe partii. Malehaiged tõstavad päev läbi nuppe. Lauamängude täringud ja nupud. || (puhkemas olev) õiepung; nupjas õis v. õisik, (õie)nutt [-nuti]. Leidsin, et kaktus ajab, kasvatab nuppe. Pojengil on nupud pakatamas, hommikuks lähevad lahti. Kas soovid lahtist või pooleldi nupus õit? Tulp lööb päeval kroonlehed laiali, ööseks tõmbab uuesti nuppu. Lill on kauneim nupu avanemise, puhkemise järgus. Ohakate lillakad punjad nupud. Vesiroosi nupud nagu pallikesed veepinnal. Kullerkuppude kuldkollased nupud. *Oo, õitsvad ristikheina nupud – / .. ja pääsusilmad, kullerkupud .. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: kella|nupp, kepi|nupp, lifti|nupp, skaala|nupp, starteri|nupp, ukse|nupp, voodinupp; häälestus|nupp, juhtimis|nupp, käivitus|nupp, lülitus|nupp, seiskamis|nupp, väljakutsenupp; doomino|nupp, kabe|nupp, male|nupp, mängunupp; kummeli|nupp, lille|nupp, ohaka|nupp, takja|nupp, õienupp.
2. kõnek pea. a. pea kehaosana, peakolu, peanupp. Noorsõduritel on nupud paljaks aetud. Lapsed jooksevad kõrge rohu sees, nupud vaevalt paistavad. Sai nipsu nupu pihta. See müts on väike, ei lähe mulle nupu otsa. Viin lõi nupu soojaks. Nupp mõtetest raske. *Mõõk on neil kõver, süllapikkune. Korra äigab – nupp maas! A. Sinkel. *.. pikad [poisid] seevastu pelgavad pead ära lüüa, lasevad nupu longu ja põlved lõnksu .. L. Hainsalu. b. mõistus, taip. Jõust üksi on vähe, nuppu on ka vaja, nuppu peab olema. Temast pole õppijat: tal nupp ei võta, ei lõika, ei jaga. Kaval mees, nupp lõikab iga kandi pealt. Nupp on tal hea, ta on nupuga poiss, mees. Mõelge ometi, pange nupud tööle. Oleks mul sinu nupp, läheksin elektroonikat õppima. Tal on keelte peale nuppu. On sel tüdrukul alles nupp (otsas)!
▷ Liitsõnad: peanupp.
3. kõnek lühikirjutis, lühisõnum ajakirjanduses. Maakonnalehes on nuppe kohalikelt kirjasaatjailt. Kirjutab nuppe ja nupukesi, ühtki pikemat artiklit polegi temalt ilmunud.

näks ‹-u 21› ‹s›
kerge hoop, löök; (sellest tekkinud) täke, sälk vm. jälg. Sain talt, andis mulle hoiatava näksu küljekontide vahele. Auto on näksu külge saanud. Tee, lõika pulgale märgiks näks sisse.

oks ‹-a pl. part oksi e. oksasid 29 või -a 22› ‹s›
puu v. põõsa tüvest v. selle harust lähtuv, hrl. puitunud varreharu. Tugevad, nõrgad, jämedad, peenikesed, suured oksad. Vanad sammaldunud oksad. Rõhtsad, allarippuvad, ülespoole kasvavad oksad. Ülemistel, alumistel okstel. Männi oksteta tüvi. Hõredate, tihedate okstega põõsas. Oksad murduvad tormi käes. Korvipajul on vintsked oksad, remmelgal rabedad. Sõstra oksad vajuvad kobarate raskuse all looka. Pooge tehakse puu tüvele või oksale. Läksime kuuse laiade okste alla vihmavarju. Orav hüppab oksalt oksale. Lind laulab puu oksal. Oksi laasima, raiuma, tagasi lõikama. Kuiv oks praksatas jala all. Paneb värsked oksad vaasi. Riputas vikati kase oksa 'oksa külge'. Nöör rippus kuuse oksas 'oksa küljes'. Elab (muretult) nagu linnuke oksal. | piltl. Perekonna sugupuu oksad ulatusid üle kogu Eesti. || rohtse varrega taime haru kohta. Mõni oks peterselli, tilli. Lõika mulle floksipuhmast paar oksa!
▷ Liitsõnad: kase|oks, kibuvitsa|oks, kuuse|oks, männi|oks, mürdi|oks, paju|oks, pihlaka|oks, sireli|oks, sõstra|oks, vahtra|oks, õunapuuoks; külg|oks, ladva|oks, põhi|oks, vilja|oks, võraoks; pehk|oks, sarv|oks, sõrg|oks, tubak|oks, tuli|oks, umboks; pist|oks, pookoks.

paks ‹-u 21 komp paksem superl kõige paksem e. paksim›

1. ‹adj› (plaatjate, koorikjate vms. esemete, materjalide v. moodustiste kohta:) suhteliselt suure ristlõikepinnaga; ant. õhuke. Paks plekk, klaas, papp, vineer, saepuruplaat. Paksudest laudadest kast. Paksud seinad, müürid. Ostsin paki paksemat joonistuspaberit. Paks nahk, paksud varbaküüned. Paksude nahkjate lehtedega taim. Hästi paksust riidest mantel. Paksud treeningupüksid, sokid. Magab paksu vatiteki all. Paksud leivakäärud, vorstilõigud. Paks patakas sedeleid, kirju. Sel onkul on paks rahakott 'palju raha'. Paksuks paisunud romaan, uurimus. 1,5 cm paks klade. Raamat on 300 lehekülge paks. Paksu tallaga kingad. Paks kiht täitematerjali, mulda. Paksud kivisöelademed. Paks ja krõbe leivakoorik. Paksu koorega õunad. Paks pekk. Raamatud olid paksu tolmukorraga kaetud. Paks lumi tuli maha, katab maad. Hommikul oli paks kaste maas.
2. ‹adj› (inimese v. looma keha v. mõne kehaosa kohta:). a. täidlane, tüse, priske, korpulentne; ant. kõhn; ant. peenike. Paks laps. Mõni inimene seisab söömatagi paks. Ta on paksuks läinud, paks kui tünn. Ta on minust paksem. Paksuks söödetud koer. Paks keha, kõht, tagumik. Paksud sääred, reied, käsivarred, põsed. Paksu näoga mees. Ta on näost, kehast paks. Paksud huuled. Magusa söömine teeb (inimese) paksuks. Surus, mahutas oma paksu kere tugitooli. | ‹substantiivselt›. Kuule, vana paks, liigu kiiremini! b. tursunud, puhetunud, sellisena tunduv. Silmalaud on väsimusest paksud. Keel on janust paks. Suu on seest paks nagu pärast toomingamarjade söömist. Pea on magamatusest, õppimisest paks 'uimane'.
3. ‹adj› paljudest tihedasti asetsevaist üheliigilistest esemetest või osakestest koosnev, tihe.; ant. hõre. a. (puude, rohu vms. kohta). Paks võsa, padrik, tihnik. Õunapuu võra ei tohi lasta paksuks kasvada. Läksime paksu kuuse alla vihmavarju. Paks muru, oras, rohi, ädal. Paks heegelkiri võtab palju lõnga. Paksu koega kardinad. b. (juuste vm. karvade kohta). Paksud juuksed, kulmupuhmad. Paksu musta habemega mees. Paksu karvaga koer. c. hrv (inimeste v. loomade kogumi kohta). Trügisime läbi paksu rahvamurru saalist välja. Paksus rahvamassis kaotasime teineteise silmist. Linnud lendasid paksus parves. d. (udu, suitsu vms. kohta). Soo kohal hõljus paks udu. Köök oli paksu tossu, auru täis. Korstnast tõusis paksu suitsu. Auto keerutas üles paksu tolmupilve. Taevas on täna paksus pilves. Sadas nii paksu lund, et midagi polnud näha. Õhk on hingeaurust, suitsust, lõhnadest paks. Paks leitsak lõi tulijale uksel vastu. Õppisin, tuupisin nii, et pea oli paks (otsas). Tehke ometi aken lahti, õhk on toas nii paks 'sumbunud, umbne', et lõika noaga. Paks 'pilkane' sügisöine pimedus.
4. ‹adj› (vedeliku kohta:) suhteliselt halvasti voolav, püdel, (mõnikord:) puderjas; ant. vedel. Küllalt paks määrdeõli. Paks veniv tõrv, siirup, mesi. Paks hapukoor, kaste. Hapupiim oli nii paks, et murra või lusikas. Vesi on vetikatest, kaladest paks. King jäi paksu porri kinni, on paksu poriga koos. Paksu õlivärvi saab oksooliga vedeldada. Kört on täna üsna paks saanud. Tee supp nii paks, et lusikas seisab sees püsti. Pane joogile mahla hulka, ikka paksem kui paljas vesi. Tangudest keedetakse suppi või paksu putru. Kas sulle maitseb rohkem kapsasupp või paksud kapsad 'mulgi kapsad, kapsast puder'? Paks piim murd kohupiim. Veri on paksem kui vesi.
5. ‹adj› (trükikirja, joone, kriipsu vms. kohta:) jäme. Kirjad jagunevad tähejoonte jämeduse järgi harilikuks, poolpaksuks ja paksuks kirjaks. Tõmbas sõnale paksu joone alla. Paks raske uurikett üle kõhu. Kannab juukseid paksus patsis.
6. ‹adj› kõnek (hääle kohta:) tuhm, kõlatu. Ta rääkis seda lugu piinlikkusest paksu häälega.
7. ‹adj› piltl (millegi intensiivse kohta). Paks 'jäme, jultunud' vale. Rahva hulgas valitses veel paks 'kindel, kõigutamatu' ebausk. Paks 'äge, intensiivne' pahameel. Sellest ei tule muud kui paksu pahandust. Talle on paksu 'suurt' ülekohut tehtud. Ma ei mõista ta paksu 'suurt, liialdatud' optimismi. *Viha ta näikse endiselt pidavat.., ent pole Varamäe omadel vajagi tea mis paksu sõprust.. B. Alver. || (jutu kohta:) ropp, rõve. Vastas paksu sõimuga. Purjus meeste jutt kippus paksuks minema. *Kõrtsis kuuleb alati palju paksemat lora kui raamatust! H. Raudsepp.
8. ‹s› kõnek puderjas mass, tahke jääk vms. Tõmmanud kohv valatakse paksu pealt ära. Marjamahl pigistati läbi marli, paks jäi marli sisse. Hapupiimal on paks peal ja vesi all. Ära mulle ainult leent tõsta, pane ikka paksu ka. Siga otsib molli põhjast paksu.
▷ Liitsõnad: kohvi|paks, supipaks.

pikuti

1. ‹adv› pikkuse suunas, pikkupidi. Puutüvi, palk oli pikuti lõhki saetud. Lõikasime leivapätsi pikuti pooleks. Lõika muna, kurk, porgand pikuti pooleks. Rappimisel tuleb kala pikuti lõhki lõigata. Tõmbasin paberi pikuti kaheks. Vaigutamiseks lõigati puutüvesse pikuti soon sisse. Kangas pandi pikuti kahekorra kokku. Avenüüd läbisid linna pikuti. Parki pikuti läbiv tee. Ruum oli vaheseinaga pikuti pooleks jagatud. Lained rullusid pikuti üle laevateki. Pange laud pikuti akna alla. Järv on pikuti 15 km. Tuba on viis sammu laiuti ja kümme pikuti. Metsa on paar kilomeetrit laiuti, viis pikuti. Kõndisin saare pikuti ja põigiti läbi. Linn kasvas rohkem pikuti kui laiuti. Ma olen seda asja pikuti ja põigiti 'igas suhtes' läbi mõelnud. *Martin kasvas Alajõe meeste moodi enam laiuti kui pikuti. H. Sergo.
2. ‹adv› hrv pikali. *Nad oleksid ju võinud olla ilusasti pikuti autol, aga püsti oli ikkagi uhkem. K. A. Hindrey. *Ta heitis, nagu oli, kõigi riietega pikuti pingile. K. Rumor.
3. ‹prep› [part] hrv piki. *Pistis pikuti katuseharja punuma.. A. Jakobson. *See oli pikk eeskoda, mis jooksis pikuti maja.. A. Oras (tlk).

plekiline ‹-se 5› ‹adj›
plekkidega (kaetud). Plekiline pluus, põll, laudlina. Hallitusest plekiline lagi. Tint pritsis paberi plekiliseks. Lõika õuntelt plekilised kohad välja! Nägu läks plekiliseks, on plekiliseks löönud. Plekiline soetõbi e. plekiline tüüfus 'tähniline tüüfus'.

reegel ‹-gli, -glit 2› ‹s›

1. juhis v. eeskiri, mis lubab v. keelab mingis olukorras v. paigas midagi teha. Lihtsad, keerulised, üksikasjalised reeglid. Mängus tuleb reeglitest ausalt kinni pidada. Kõigi reeglite järgi mängitud malepartii. Kooli siseelu reeglid on fikseeritud kodukorras. Ma pole korteriühistu ühiselu reegleid millegagi, kuidagi rikkunud. See dokument pole reeglite kohaselt vormistatud. Seltskondliku käitumise reeglid. Väli mineeriti kõigi sõjakunsti reeglite järgi. Kõigepealt pead ära õppima värsitegemise reeglid. Draamateose klassikaline kolme ühtsuse reegel nõuab, et .. Matemaatika, loogika reeglid. Grammatika õppimisel tuleb meelde jätta terve hulk reegleid. Nominatiivse ja genitiivse liitumise, ühildumise, kirjavahemärkide reeglid. Millist reeglit sa ülesande lahendamisel kasutasid? Reegleid meelde tuletama, pähe õppima. Sellest reeglist on mitu erandit. Parema käe reegel füüs (magnetväljas liikuva juhtme indutseeruva elektrivoolu suuna määramiseks).
▷ Liitsõnad: grammatika|reegel, keele|reegel, tuletus|reegel, silbitus|reegel, õigekirjareegel; mängu|reegel, võistlusreegel; konspiratsiooni|reegel, käitumis|reegel, moraali|reegel, protseduuri|reegel, usu|reegel, viisakus|reegel, õpilas|reegel, ühiselureegel; põhireegel.
2. toimimis- v. tegutsemisprintsiip, põhimõte, juhtnöör. Järgib oma tegutsemises reeglit „seitse korda mõõda, üks kord lõika”. See on vana hea reegel, mis kehtib igas olukorras. Mul on kindlad reeglid, mille järgi elan. Seadsin endale juba lapsepõlves reegliks aidata endast nõrgemat. Kuldne 'suurepärane, läbi proovitud, alati kehtiv' reegel.
▷ Liitsõnad: elureegel; kirve|reegel, kuld|reegel, rusikareegel.
3. mingit üldist seost väljendav seaduspärasus, mingit süsteemi kirjeldav üldistus. Ökogeograafilised reeglid. Biogeneetiline reegel 'seaduspärasus, mille järgi isendi arengus kordub lühendatult liigi ajalooline areng'.
4. üldine v. normaalne nähtus; üldjuht [-juhu]. Täielik üksmeel on abielus pigem erand kui reegel. Erand kinnitab reeglit. || reeglina (parem:) üldiselt, üldjuhul, harilikult. Kopsupõletiku ravi toimub reeglina haiglas. Hiina mänguasjad on reeglina kergesti purunevad.
▷ Liitsõnad: tava|reegel, üldreegel.

risti

1. ‹prep› [part] (ristsuunas liikumise v. paiknemisega ühenduses); ant. hrl. piki. Hakkasin ujuma risti lainet, laineid. Puugravüür tehakse risti puud lõigatud plaadile. Noalaev jookseb risti taevast. Praad lõigatakse risti kiudu viiludeks. *Vahel tõmmatakse istutamisel ette piki ja risti peenart jooned ning taimed istutatakse tekkinud ruutude nurkadesse. L. Patune-Mitt.
2. ‹adv› (paari moodustavate asjade, esemete vms. asendi kohta teineteise suhtes:) ristamisi, ristakuti, vaheliti. Eideke pani käed palveks risti. Seisab seina ääres, käed rinnal risti, ja vaatleb teisi. Käed risti pea all, süles. Tüdruk istub risti jalu, jalad rätsepa kombel, nagu türklasel risti. Jalad käivad väsimusest, kangest joogist risti. Asetas noa ja kahvli risti taldrikule. Suusad läksid hüppel risti.
3. ‹adv› mingi asendi v. suuna suhtes (umbkaudu) täisnurga all; pikitelje v. püstsihiga (umbkaudu) täisnurgi. Meestel olid automaadid risti rinnal. Taadil on prillid risti nina peal. Lapsed magasid risti laias voodis. Poisil on viiulikast risti süles. Pani vaikimise märgiks sõrme risti suu peale, huultele. Kass jooksis risti meie eest läbi. Lapsed läksid risti üle põllu. Lendame risti üle Alpide. Tänavat tuleb ületada risti, mitte põiki. Kauplus asub siit risti üle tee. Paadimees sõuab risti üle jõe. Läksin risti läbi alevi. Lõika muna algul pikuti kaheks, siis risti. Sügav kraav lõikab tänava risti pooleks. Turvas laoti kuivama, ikka kaks pätsi alla ja kaks risti peale. Juhita jäänud paat käändus voolusuunaga risti. Saaremaa on mul risti ja põiki, risti ja põigiti, risti ja rästi 'igas suunas, põhjalikult' läbi käidud. Tunnen võistlusmäärusi risti ja põiki 'igast küljest, põhjalikult'. Siin oled igaühel risti hammaste vahel 'kõneaineks, taga rääkida'. *Et sina kõrrekesegi risti paneksid, pisutki kaasa aitaksid.. A. Mälk. || takistamas, segamas (ees). Mees seisis lävel risti ees, tõkestades tee. Kutsikad sebivad töömeestel risti jalus. Võimu juurde trügides laskis ta kõrvaldada kõik, kes ta teel risti ees olid. *Pidi küll see pagana vanatüdruk talle just nüüd kõikjal risti ja põiki ees olema! O. Luts. *See õnnetu auto oli jutul risti ja põigiti ees.. O. Kruus.
4. ‹adv› kokku, ristuma. *Lükkab aga vanajumal meie teed veel kord risti, ajame jälle mõne sõna juttugi.. A. Jakobson.
5. ‹adv› täiesti, täielikult, diametraalselt. Risti vastupidised arvamused, seisukohad. Üksteisele risti vastukäivad korraldused. Tegelikult on asi risti vastupidi. Sellisele kavatsusele seisis, oli ema risti vastu. Risti vastu vanemate soovi(le) lahkus noormees koolist.

tangid ‹-de 21› ‹s› pl

1. kahest liigendiga ühendatud vastassuunalisest poolest koosnev tööriist esemete haaramiseks, hoidmiseks, painutamiseks, lõikamiseks vms. Suured, väikesed tangid. Tangide mokad, sääred. Sepp hoiab punast rauda tangide vahel. Tõmbas tangidega naelu välja, painutas plekki. Lõika, hammusta tangidega kaabli otsast tükk maha. Aeg-ajalt tuleb tangidega tuld liigutada. Säbrutab tangidega soengut. Arst aitas sünnitamisele tangidega kaasa. Hobuse rautamise, lindude rõngastamise tangid. Sportlasel on tugevad käed nagu tangid. Kõrvahark naksas mul käest justkui tangidega kinni. Ta on väga kidakeelne, iga sõna kisu suust nagu tangidega välja.
▷ Liitsõnad: augu|tangid, kingsepa|tangid, lame|tangid, lapik|tangid, lõike|tangid, maniküüri|tangid, montööri|tangid, naela|tangid, näpits|tangid, räsamis|tangid, sepa|tangid, tisleri|tangid, toru|tangid, tsvikk|tangid, tule|tangid, ümartangid; kruus|tangid, loki|tangid, pähkli|tangid, suhkru|tangid, sünnitus|tangid, voolutangid; suiratangid.
2. piltl teat. püsiühendites märgib survet, mille alla keegi satub, mille all ta on v. millest ta vabaneb. Vaenlane haaras, pigistas nad oma tangide vahele. Ülekuulamisel võeti mees kõvasti tangide vahele. Tundis, et on tangide vahel, pääsu ei ole. Parajasti toodi üks vang ülekuulajate tangide vahelt. *Kui mõistus tümaks tehtud, võeti tunded tangidesse. K. Rumor.

udu ‹11› ‹s›

1. veepiisakeste, jääkristallide v. nende segu kogum Maa pinna kohal. Öine, hommikune udu. Sügisene udu. Madal, paks, rõske, külm, niiske udu. Udu tuli, langes maha. Soost hakkab udu üles ajama. Järvest, järvelt, järve poolt tõuseb udu. Mere kohale on kerkinud udu. Järve kohal on tekkinud udu. Udu tiheneb, muutub paksemaks. Väljas on tihe udu. Heinamaa kohal hõljub, heljub õrn valge udu. Ümberringi lasub piimjas udu. Kogu ümbrus on hallis udus, halli udu sees. Udu hõreneb, hajub, lahtub. Tuul ajas udu laiali. Udu tõttu lükati lend edasi. Lambid vilkusid läbi udu. Läbi udu ei näe midagi. Udus on nähtavus halb. Meri mattus uttu, on udus. Kallas, laev kadus uttu. Kogu rannik on uppunud uttu. Mägede tipud, linn on uttu mähkunud. Uttu peitunud saared. London on tuntud oma udude ja vihmadega. Udu on nii paks, et lõika või noaga. Mäletan juhtunut nagu läbi udu 'ähmaselt, häguselt'. Nagu läbi udu tuleb mulle meelde, et .. Mõned päevad pärast mehe surma elas ta nagu udus. Mõistus mähkus nagu uttu. Tõmba uttu! kõnek mine ära, kao minema! *Taevas rippus madalal, ilm oli udus ja raskemeelne. J. Lintrop. | piltl. Pisarate udu tumestas pilku. Mälestused on kadunud aegade, unustuse uttu. Tema päritolu on mähkunud legendide uttu. Peas oli veel pohmeluse udu. Hõljub kuulsuse roosas udus. Elab oma kujutluste udus. Ära teda usu, ta ajab udu 'räägib kahtlast v. segast juttu, luiskab, ajab udujuttu'. || kondenseerunud auru kord klaasi vms. pinnal. Hingeõhust tekkis aknaklaasile udu.
▷ Liitsõnad: halla|udu, hommiku|udu, külma|udu, mere|udu, pakase|udu, põua|udu, soo|udu, sügis|udu, õhtu|udu, ööudu; pilveudu; suitsudu.
2. (muu udutaolise hõljumi kohta); gaas, milles hõljuvad peened vedelikuosakesed, väga peen pihu. Mürgitus tekkis kroomhappe udust. Jahutusvedelik pihustus uduna õhku. Putukamürk pritsitakse lehtedele peene uduna.
3. astr udukogu. Planetaarsed udud. Andromeeda udu 'Andromeeda tähesüsteem'.
▷ Liitsõnad: rõngasudu.
4. hrv uduvihm. *Kord tuli taevast tüütut tihedat udu, kord valas nagu oavarrest. N. Kaplinski (tlk).

vanarahva|tarkus
(hrl. vanasõna kohta). Üheksa korda mõõda, üks kord lõika, ütleb vanarahvatarkus.

[millegi] vilja lõikama
tehtu tulemusi tunda saama. Noored tahavad kiiresti oma pingutuste, vaeva vilja lõigata. Lõika nüüd ise oma kasvatuse vilja!

või
I. ‹konj› eraldav sidesõna
1. seob alternatiive väljendavaid sõnu v. lauseosi. Nüüd või ei iialgi! Olla või mitte olla? Raha või elu! Kumb tuleb, kull või kiri? Tüdruk võis olla nii nelja- või viieaastane. Armastas matkata ainult jalgsi või jalgrattal. Salga või ära salga, meie nägime kõik. Sõiduplaan on enam või vähem täpne. Varem või hiljem peavad lapsed kodunt lahkuma. Üks kroon ees või taga, mis tähtsust sel on. Mõni sent siia või sinna. Randlase elu on juba kord mere võtta või jätta. Nii või teisiti 'igal juhul' oli see temast suuremeelne. See töö tuleb tahes või tahtmata ära teha. Sosistatakse, et see või teine võtnud jälle noore naise. „See ka mõni mees või asi!” põlastas tüdruk. *Asi läks põnevaks, kuigi ma – löö või maha – aru ei saanud, mille ümber kogu jutt keerles. H. Kross (tlk). || (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Sure või igavuse kätte ära! Poiss jääb või püstijalu magama. Selle mehe juttu kuula või söömata. See hais paneb või hinge kinni. Mine või vihast lõhki! Õhk oli nii paks, et lõika või noaga. Sellest pole pääsu, tee või tina. *Sadagu või pussnuge, aga see poiss peab kohal olema. A. Vanapa. || alustab lauset, kui see on mõeldud eelneva lause jätkuks. Pane raamatud aknalauale. Või riiulile. Kus ta võib olla? Kodus? Või kinos? *Kas see vale on või? Või mõni suur patt? Või riigisaladus? R. Roht.
2. esineb loetelus, mille liikmed võivad kõik võimalikud olla. Otsustasime nädalaks või paariks suvilasse sõita. Olgu ta vana või noor, haigus on ristiks igaühele. Kas te maksate sularahas, tšekiga või ülekandega? *Ma ei tea, mis ma teile annaksin või teie heaks teeksin, kui te laulaksite ainult minule siin metsas. A. H. Tammsaare. *Võõrastemaja valvur või administraator, või kes ta oli, või oli kõik kokku ühes isikus, äratas Borkwelli üles. J. Kruusvall.
3. (ähvardust vm. ebasoovitavat tagajärge viitavas väites:) muidu, vastasel juhul. Mine ära, või ma ei vastuta oma tegude eest! Palu kohe andeks, või isa võtab vitsa!
4. (paranduse ees:) see tähendab, täpsemalt; pigem ei. *Kes on mõrvar? Või õigemini, kas üks teatud isik on süüdi mõrvas või mitte. K. Ristikivi. *Joo see vein ära! Või ei, ära neilt parem midagi vastu võta! K. Ruus (tlk).
5. kõnek jutustava lause lõppu lisatuna muudab selle küsilauseks. Päris põrunud oled või? Tuli tagasi elusalt ja tervelt või? Halvad uudised või? *Ja nüüd sa siis minu pärast kardad või? M. Raud.
II. ‹adv›
1. (rõhutav sõna lause alguses v. teisel kohal väljendab imestust, kahtlust, üleolekut, halvakspanu:) kas tõesti, ega ometi, vaevalt. Või teie hakkate maja ehitama? Või ometi kord leidsid aega! Või nii, või tema sõidab välismaale! Või salgab ka veel! Või sa ise targem oled. Ah või ei saa aru? Ja või ta seda mulle ütlekski. Paluda ju võib, aga või sellest kasu on. Või mina pläran? Või tema ei kuulnud! Valevorst! *Ja nüüd oli pesa käes. Mõtle, või sõime all! V. Luik. *Paljugi, mis saksad vastu vaidlevad! Või need talupojale kunagi head on soovinud! E. Vilde.
2. ‹koos adverbiga veel› kuidas teisiti, aga muidugi, lõpuks ometi; kus sa sellega. Või veel, kes siis teda ei mäletaks! Kas sa uisutada oskad? – Või veel, mul on ema uisutamistreener. Või veel, seda ma ju kogu aeg ootasingi! Rühmad hommikust õhtuni ja mitte keegi ei ütle aitäh. Või veel! Sõimatakse veel pealekauba. Ta on ehk haige? – Või veel! Haige ta küll ei ole. *Tavaliselt poisid ei salli nukke. Või veel – plikade mängud! E. Pillau (tlk).
3. kõnek lause lõpus koos mõne adverbiga kasut. umbmäärases tähenduses. Usun, et see oli eksitus või nii. *Enne töö, siis tasu. Tulete nädala pärast või kuidas, siis näete, mis olen teinud .. H. Raudsepp.
4. esineb adverbi kas või osana vt kas
III. ‹interj› (imestus- v. üllatushüüatus). *Või, mis ilusad teki lõngad teil! Juh. Liiv. *Või jumal, see [= mees] on nagu vikatimees ise! M. Traat.

õhem ‹-a 2› ‹adj›
(< komp õhuke(ne) õhe) (ka kõige-superlatiivi osana). Lõika õhem viilakas. Mu mantel on õhem kui sinu oma. Pane midagi õhemat selga! Hanged sulavad üha õhemaks. Siia riiulisse ei mahu enam ka kõige õhem raamat ära.

äärest

1. ‹postp› [gen] millegi vahetust lähedusest, millegi juurest v. kõrvalt. Tulime just lõkketule äärest. Aia äärest juuriti põõsad välja. Astus seina äärest eemale. Tõusti laua äärest. Lapsed tulid järve, mere äärest. Ta on pärit Vahemere äärest. Jõgi oli kinni külmunud ainult kalda äärest.
2. ‹adv› ääre poolt. Ära lõika keskelt, lõika äärest!
vrd äär

üheksa ‹1›

1. ‹num› põhiarv 9. Üheksaga korrutama, jagama. Kolm korda kolm on üheksa. Üheksa ja pool. Null koma üheksa. Kakskümmend üheksa. Üheksa tuhat. Üheksa kümnendikku. | (kellaaja kohta). Kell on pool üheksa, saab viie minuti pärast üheksa. Kell on üheksa ja kaksteist minutit. See juhtus vähe enne (kella) üheksat, umbes (kella) üheksa paiku. Jõudsime (kella) üheksaks pärale. Olin õhtul (kella) üheksani tööl. || hulgalt, koguselt 9. Üheksa aastat vana. Linnamüür oli üheksa kilomeetrit pikk. Kott võis kaaluda kaheksa-üheksa kilo. Sügisesel ööl on üheksa poega. Üheksa ametit, kümnes nälg. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Paragrahv üheksa 'üheksas paragrahv'. Sinna tuleb sõita bussiga number üheksa, buss üheksaga. Korter 9 on kolmandal korrusel.
2. ‹s›. a. number 9. Rooma, araabia üheksa. b. (muid juhte). Esimene kuul läks üheksasse. Ärtu üheksa.

üks ‹ühe, üht e. ühte, ühesse e. ühte, ühtede, ühtesid e. üksi, ühtedesse e. üksisse 22›
I. ‹num›
1. põhiarv 1. Kaks pluss üks on kolm. Üks viiendik. Null koma üks. Kaheksakümmend üks. Sada üks. Üks, kaks ja – korraga! | (kellaaja kohta). Kell üks öösel, päeval. Kell oli kolmveerand üks. Kell üks kakskümmend viis minutit. Kell on viis minutit ühe peal. Ma jõuan ehk kohale (kella) üheks. See võis juhtuda kaheteistkümne ja poole ühe vahel. || arvult, hulgalt 1. Selles majas elab ainult üks inimene. Sügisel müüs ühe lehma ära, kaks jäi alles. Praegu töötab vaid üks masin. Raamatust on säilinud üks eksemplar. Neid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ühe jalaga mees. Särgil ei olnud ees enam mitte ühte 'ühtegi' nööpi. Kas ühtedest kinnastest ei aita? Ühe päevaga seda tööd ära ei tee. Olen seal käinud ainult ühe korra. Kui ta mulle ühegi hea sõna ütleks! Sobib ainult üks variant. Tühjendas peekri ühe sõõmuga. Meil on ju ainult üks elu elada. Üks tee ja kaks asja. Üks pääsuke ei too kevadet. Ega puu ühe laastuga lange. Üks ühe vastu tulen temaga toime. Mida üks ei suuda, seda üheksa suudavad. Üks kõigi eest, kõik ühe eest. Üks kärnane lammas ajab terve karja kärna. Üks rumal oskab enam küsida kui üheksa tarka vastata. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. | (piltlikes väljendites). Kas nii või teisiti, aga asjad olgu lõpuks ühel pool 'korras, selged'. Oodati, et asi kord ühele poole saaks. Ants ei läinudki kaebama, oli ühe sõnaga 'lühidalt öeldes' täitsapoiss. *„Poisi eluga on siis ühel pool,” ohkas isa kergendatult .. M. Mutt. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Punkt, paragrahv üks. Lehekülg (number) üks.
2. ‹s›. a. number 1. Rooma, araabia üks. Ühega lõppevad liitarvud. b. hinne 1. Sai matemaatikas ühe. Karm õpetaja jagas küsitlemisel ühtesid ja kahtesid. c. (muid juhte). Viskas täringuga ühe. Mängiti kahtkümmend üht 'teat. kaardimängu'.
▷ Liitsõnad: ükskordüks.
II. ‹pron› umbmäärane asesõna: osutab, et tegemist on objektiga, keda v. mida ei identifitseerita
1. ‹adjektiivselt› kasut. kellegi v. millegi esmakordsel mainimisel, kui põhisõnaga tähistatavat ei konkretiseerita. Elas kord üks kuningas. Üks kirjanik on kusagil öelnud, et .. Seal on üks võõras mees. Mulle helistas üks tuttav inimene. Ta käitus nagu üks korralik kodanik kunagi. See on üks kuulus laulja. Meile tuleb tuleval nädalal üks praktikant. Kas ma tohin ühe sõbra kaasa võtta? Jõe ääres on ühed suvitajad. Ühed nurjatud viskasid mu akna sisse. Kelle juurde sa lähed? – On üks Sirje, sa ei tunne teda. Olid sa üksi? – Üks teine oli ka. Kusagil meres on üks saar. Sõime lõunat ühes kohvikus. Ja siis tuli üks põhjalikum jutuajamine. Mul on sulle üks palve. Tal on üks veider komme. Ta lubas üks teine kord tulla. Ma tulen ühel õhtul sinu juurest läbi. Mulle meenub üks suveöö. Ja ühel heal päeval tuligi asi ilmsiks. Otsis hoones viimse kui ühe urka 'kõik kohad' läbi. *.. ja jutt aina voolas Jaani suust nagu üks otsata lai ja laisa vooluga jõgi. A. Ploom. | aitab põhisõna emotsionaalselt esile tõsta. See Gustav on üks ütlemata lahke inimene. Sirje on ikka üks vahva ja elav tüdruk! Sa oled ka üks naljatilk! Oled ikka üks ohmu küll! Ta tormas mööda nagu üks keravälk. Metsatöö on üks raske töö. See jutt pole muud kui üks totter jama. See joomine on ikka üks hirmus asi. Oli see vast üks võit! Oled sina ka üks! Miks sa varem ei rääkinud? | rõhutab mingi tegevuse v. olukorra pidevat jätkuvust. Üks töö ja õiendamine ilmast ilma, ei mingit puhkust. Nende vahel käib kogu aeg üks kisklemine ja riid. Üks lõpmata kisa ja lärm iga päev! *Hommikust õhtuni üks mürin, kolin ja gaasiving ... akent ära parem lahti teegi .. V. Lattik. | ‹koos sõnaga mitte eitavalt› (mitmesugustes fraseoloogilist laadi väljendites:) mitte sugugi, üldsegi mitte, mitte natukestki. See lugu ei meeldi mulle mitte üks raas. Toit ei maitsenud mitte üks põrm. Ma ei usalda teda mitte üks tera. Tütar ei ole mitte üks mõhk ema moodi. Aga meie jutust Mihklile mitte üks noh! || kõnek hulka väljendava sõna ees ebamääraselt tähenduses 'umbes, umbkaudu, võiks öelda vms.'. Sinna tuleb maad üks kolm kilomeetrit. See läheb maksma üks kuus-seitsesada krooni. Kas tahad veel kohvi? – Vala üks pool tassi. *.. aga äkki seal vana veskikere kohal ratsutab meile vastu üks paarkümmend punast. Andsime kohe tuld. A. Kivikas.
2. ‹ka pl., substantiivselt› (isiku vm. olendi kohta:) keegi. Ole tasa, üks tuleb. Üks tuli mulle teel vastu, aga ma ei tundnud teda. Üks on mu magustoidu ära söönud. Pean nüüd minema, üks juba hüüdis. Ärkasin, kui üks koputas. Ühed räägivad seal. *Lähedal tegi üks: „Ku-kuu-kuu-ku” ja kaugel vastas talle teine ... V. Luik.
3. ‹substantiivselt› tähistab konkretiseerimata üksikobjekti mingi hulga seast v. konkretiseerimata hulka (lähedane numeraalile). Üks meist. Üks neist, nende seast tegi seda. Kutsututest jäi üks tulemata. Lahkus peolt ühena esimestest. Üks lastest uppus. Viimane kui üks põgenikest tabati. Onul on palju maale, üks neist meeldis mulle eriti. Õunad on köögis, too mulle sealt üks. Täna müüdi ilusaid kingi, ostsin endale ka ühed. Mis sa enam valid, võta üks ära! Ta on üks väheseid õnnelikke, kes pääses. See mees on üks meie tuntumaid kunstnikke. Ta on üks andekamaid õpilasi klassis. Penitsilliin oli omal ajal üks efektiivsemaid ravimeid. *Kuningas teab isegi, et sõduril peab olema kas viin ja veri või viin ja naine, üks kahest. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: igaüks.
4. ‹substantiivselt› (mingi asjaolu, olukorra kohta, millest hrl. järeldub midagi). Üks on selge – alustatu tuleb lõpule viia. Üks mis selge: töömeest temast enam ei saa. Teist sellist võimalust enam ei tule, see on üks mis kindel. Kuid ühes ta ei kahelnud: naine rääkis tõtt. Ühte arvasid kõik: see oli Jaagupi kättemaks. *Mina ütlen ühte: enne kui neid baase ükskord ehitama hakatakse, on sakslased meil ammugi sees. J. Semper.
III. ‹pron› substantiivne ja adjektiivne umbmäärane asesõna, esineb koos asesõnaga teine ja väljendab midagi ebamäärast v. viitab mingile täpsemalt konkretiseerimata asjale, olendile v. olukorrale
1. (mitmesugustes ühendites umbkaudu tähenduses:) see, miski, mõni, mõnesugune vms. Uustulnukalt küsiti üht ja teist. Olen sellest üht ja teist kuulnud, aga täpselt ei tea. Rääkisime ühest ja teisest. Ta on sel teemal üht-teist kirjutanud. Poest oli tarvis veel üht-teist osta. Lobiseti niisama ühest-teisest. Eks elus ole üht kui teist nähtud. Üks kui teine oli saladuse jälile saanud. Ma ei tea midagi, võin ainult üht kui teist oletada. Võõrastelt oli võimalik ühte kui teist õppida. Ei kuulnud ma temast ühte ega teist. Kodus on alati ühte või teist teha. Üht või teist võis ju tema vaikimisest oletada. Üks ja teine hädaline käis abi palumas. Külas pakuti ühte ja teist paremat. Vaatasin ühele ja teisele poole, aga kusagil ei olnud kedagi näha. Ta oli sellele juba üks kui teine kord mõelnud. Kartsin, et ettepanek lükatakse ühel või teisel põhjusel tagasi.
2. tõstab kahe (v. mitme) objekti hulgast lähemalt täpsustamata esile ühe v. üksiku(id). Üks mees saagis, teine hööveldas. Vanaemal on kaks kassi, üks on hall ja teine must. Ühele meeldib ema, teisele tütar. Ühes käes tort, teises lilled. Üks kivi oli liiga suur, teine väike, kolmas liiga teravate servadega. Kompassinõel näitab ühe otsaga põhja, teisega lõunasse. Siis äkki kadusid kõik, üks siia, teine sinna. Sõideti, kord üks ees, kord teine. Mis üht inimest vaimustab, võib teise hoopis külmaks jätta. Ühed juba lõpetavad, teised alles alustavad. Ühtedega rääkis spordist, teistega arutles kirjandusprobleeme. Ühed kivimid murenevad kiiremini, teised aeglasemalt. *Rääkisin öömaja pärast küll ühega, küll teisega, aga kaubale ei saanud. H. Sergo. || iga üksik eraldi võetuna. Tuleb ära otsustada, mis ühele või teisele lapsele kinkida. Ütle, milline tapeet ühte või teise tuppa panna. Meile õpetati, kuidas ühel või teisel juhul käituda. *.. seadis Mari liha ja vorstid ahju ning kerisele, nagu ühele või teisele kohane. A. H. Tammsaare. || (kaht asjaolu, olukorda vastandavalt). Täna üks meeleolu, homme hoopis teine. Ühelt poolt oli sellest kasu, aga teiselt poolt tuli uusi muresid lisaks. Raadio räägib üht, tegelik elu näitab hoopis teist. *Rahvalaul teeb vahet töö ja töö vahel, üks töö on endale, teine – töö võõrale, orjastajale. Ü. Tedre. || (objektide vastastikuse tegevuse v. olukorra puhul). Nad saavad hästi läbi, üks aitab teist. Hõikasid ja hüüdsid küll, aga üks ei kuulnud teist. Nad istusid nii lähestikku, et üks kuulis teise hingamist. Üks maja on ühel pool, teine teisel pool teed. Vili on kehv, üks kõrs hüüab teist taga. || ‹komparatiivses võrdlustarindis›. Üks tüdruk on ilusam kui teine, ei oska valida.
3. esineb korduvuse, järgnevuse osutamisel. Käis rahutuna ühest toast teise. Tõstab asju ühest kohast teise. Poiss pääses raskusteta ühest klassist teise. Üks koorem metsamaterjali teise järel toimetati laoplatsile. Polegi vahet: üks külaline läheb, teine tuleb. Üks töö ajab teist taga. Teda tabas üks häda teise otsa. Üks sõna järgnes teisele ja tüli oligi käes. || (vahelduvuse osutamisel). Poiss keksis ühelt jalalt teisele. Kaldub oma meeleoludes ühest äärmusest teise.
IV. ‹pron› lähedane omadussõnalisele näitavale asesõnale
1. osutab objektide, nähtuste, olukordade identsusele, samasusele v. sellele, et miski on kahele v. enamale ühine; sün. sama (sobib sageli). Seisab kui naelutatult ühe koha peal. Ta läheb igal õhtul ühel ajal magama. Ole ettevaatlik: nad on kõik üks kamp. Šamaan oli preester ja arst ühes isikus. Neis on nii palju ühist, et nad on kui üks olend. Meil olid ühte värvi mantlid. Üht tüüpi laevad. Seadused kehtivad ühte viisi kõigi kohta. Olime ühel nõul, arvamusel, seisukohal. Selles asjas on nad ühel meelel. Riis on tatraga ühes hinnas. Mõlemad raamatud on ühe hinnaga. Ametiredelil olime enam-vähem ühel pulgal. Kõiki inimesi ei saa mõõta ühe mõõdupuuga. Temperatuur püsis kogu aja ühel tasemel. Kasutati küll eri vahendeid, kuid eesmärk oli üks. Nad istusid ühe laua taga. Ühiselamus elasime temaga ühes toas. Temaga on võimatu ühe katuse all 'samas majas' elada. Tuleb välja, et sõitsime ühes rongis. Oleme käinud ühes koolis, kuigi eri aegadel. Lähme koos, meil on üks tee! Koer ja kass sõid ühest kausist. | esineb koos sõnadega sama ja seesama, mis aitavad identsust rõhutada. Ei mingit vaheldust, aina ühed ja samad inimesed ümberringi. Nende nimetustega mõeldakse tegelikult üht ja sama asja. Kuidas ka arvutati, tulemuseks oli ikka üks ning sama summa. Mart käib kogu aeg ühe ja sellesama tüdrukuga. Ma ei saa ju ühel ja selsamal ajal mitmes kohas olla. Aastast aastasse korduvad kirjandites ühed ja needsamad vead. Päevast päeva kordub üks ja seesama.
2. ühesugune, samasugune. Vennad on ühte nägu 'näolt sarnased'. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. *„Ei usu ma enam kedagi ega midagi. Ühed petised olete te, mehed, kõik!” karjatas Ene-Age .. O. Kruus.