[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

alliteratsioon ‹-i 21› ‹s›
kirj sama konsonandi kordumine kahe v. enama sõna algul värsis v. lauses (näit. maal ja merel). Regivärsi, vanasõna, kõnekäänu alliteratsioon.

ega
I. ‹konj› eitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II. ‹adv›
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

ei ... ega
eitust rõhutav ühendav ühendsidesõna, seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid. Kumbagi, ei Estrit ega Heinot polnud kodus. Ma ei vaja ei abimehi ega nõuandjaid. Ta ei tundnud ei pahameelt ega viha. Ei aidanud ei arstirohud ega hoolitsus. Sellist rahasummat pole ei sul ega mul. Ta ei teinud seda ei siis ega hiljemgi. Midagi polnud näha, ei ette ega taha. *Ta on juba hulk päevi oma kodumaal matkanud, kuid pole veel kuulnud kedagi laulmas, ei põldudel ega metsade vahel, ei külades ega asulates. E. Krusten. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride rõhutavaks sidumiseks. Mul pole sellest ei sooja ega külma. Mees ei vastanud ei musta ega valget. Sinust polnud tükk aega kuulda ei kippu ega kõppu. Sel asjal pole ei tegu ega nägu. Tema juttudel pole ei otsa ega äärt. Teda ei suudetud mõjutada ei heaga ega kurjaga.

ei ‹adv›

1. öeldisverbi juurde kuuluv eitussõna, annab kogu lausele eitava sisu. Ma ei tee seda. Tal ei ole raha. Siin ei aita enam miski. See ei võta palju aega. Ei mäletagi, millal me viimati teatris käisime. Ma arvasin juba, et sa ei tulegi enam. Miks sa minema ei hakka? Ei tea, kas maksab teda tülitada. Inimene ei ela ainult leivast. Mis see siis ära ei ole! Mees ei joo ega suitseta. Ta ei kurtnud ega hädaldanud. Ta ei lausu musta ega valget. Kas nad siis ei teadnud, et tee on suletud? Ega ta enne ei jäta, kui oma tahtmise saab. Kingatallad ei pidanud enam vett. Isa ei olnud seal varemalt käinud. Ei puudunud palju, et kõik oleks õnnelikult läinud. Töö ei tahtnud kuidagi edeneda. Sellisest võimalusest ei ütleks keegi ära! Täna ei mindud metsa. Aeg on hiline, teda ei oodata enam. Rääkis, et ilma temata ei tuldavat seal toime. „Äkki sa valetad?”–„Ei valeta.”. | ‹predikaatverb on juurdemõeldav›. Kas sa tuled või ei? „Kas sa süüa tahad?”–„Tänan, ei.” „Kas teid sunniti?”–„Ei, me tegime seda vabatahtlikult.” Vaatasime, et nüüd keerab meile sisse, aga ei, mööda läks. Ma ei saa, mitte kuidagi ei! Külmetasin kõvasti, aga ei häda midagi. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
2. üldisem, ilma verbita esinev eitussõna. a. eitab korrigeerivalt teat. lauseosa. Sajad, ei, tuhanded hukkusid. Tule kell neli, ei, veel parem – kell viis! b. eelneb (harvemini järgneb) rõhutavalt, väidet kategooriliseks tegevalt eituslausele (viimases on hrl. verbiga koos esinev ei v. mõni muu eitussõna). Ei, seda ma ei tee! Ei, see ei ole Madis! Ei, mind ta ei näinud. Ei, ära tee nii! Ei, see pole kuidagi võimalik. Ei, selline olukord küll ei meelitanud. „Ei, kauem see kesta ei tohi!” otsustas ta. See ei olnud mina, oh ei! Ei, ei, ma ei usu teid! *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid inimliku õnnega. F. Tuglas. c. esineb eitava vastuse v. otsusena millegi kohta (järgnev lause on tavaliselt jaatavas kõnes). Ei, ei, see võimalus langeb ära. *„Ei, ei,” ütles Kati tõsiselt, „sa pead mulle rääkima! Mul on ikka tundmus, nagu varjaksid midagi minu eest.” A. Gailit. *„Ärge talle haiget tehke,” palus perenaine tagant järele.–„Ei noh, kus nüüd seda,” vastas sauna Madis. A. H. Tammsaare.
3. annab üksnes järgnevale sõnale eitava sisu v. rõhutab seda.; sün. hrl. mitte. a. (järgnevaks sõnaks adverb). Ei iialgi! Tundis hirmu, nagu ei eales varem. Töö pole puudusteta, ei pooltki. Proovisin igasuguseid vahendeid, aga abi ei ühti. Otsin, otsin, aga teda ei kuskil pool. *„Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine. – „Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup .. A. H. Tammsaare. *Ega ole Eerogi enam nende lühemate hulgast Soomes, ei sugugi. F. Tuglas (tlk). b. (järgnevaks sõnaks pronoomen). Kasu polnud sellest ei mingisugust. Töö oli korralik, ei ühtki viga. Andres on süüdi, ei keegi muu. Nad elavad vanamoodi, ei midagi uut. *„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt. A. H. Tammsaare. c. (järgneb mõni muusse sõnaliiki kuuluv sõna). Õunad on ilusad, ei ainsatki ussitanut ega kärbatanut hulgas. *Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem .. R. Kaugver. *Teda narriti igal pool, nii, väikselt, ei asja ees, teist taga, – oli juba säärane mood. R. Roht.
4. esineb sisult jaatavates lausetes. a. tagasihoidliku küsimuse v. soovi esitamisel. Kas see ei ole äkki August? Kas sa süüa ei taha? Kas ma ei öelnud sulle, et ära mine? Kas ma ei saaks sind aidata? Kas ei tuleks sedagi võimalust kaaluda? „Kas me ei läheks kinno?” tegi üks poistest ettepaneku. b. retoorilistes küsilausetes, hüüatustes vm. seda laadi väljendustes. Kuhu sa ka ei läheks, igal pool tema ees. Mis imeasju seal küll näha ei saanud! Mille kõige pärast küll tema muret ei tunne! Kas ma siis tema kombeid ei tunne! Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjatu. *„Ma arvasin, et see on teie pruudi kiri.” – „Mis teile küll pähe ei tule,” ütles Eduard .. E. Krusten. c. mõnikord koos miks-sõnaga nõustuval v. möönval vastamisel. „Kas sa tahad kaasa tulla?” – „Miks ei taha!”. „Aga nii ei tohi ju!” – „Miks ei, sõjas on kõik lubatud!”. *„Noh, siis on hästi. Kas võiksin tuba näha?” – „Seda võib kah, jah, jah. Miks ei või ...” R. Roht. d. vahel mitte ainult ~ üksnes ... vaid ka lausetes (viimasest võib mõni sõna olla ka ainult juurdemõeldav). See ei ole mitte ainult sinu, vaid meie kõikide ülesanne. *Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid .. A. H. Tammsaare.
5. eitavas lauses võib kuuluda sidesõnalisse konstruktsiooni. a. ‹korduvana› läheneb ühendavale sidesõnale. *Seljas polnud tal enam mundrit, ei mütsi peas, ei saapaid jalas. E. Vilde. *Ta lamas peaaegu liikumatult ega rääkinud kellegagi. Ei sanitaridega, ei õdedega, ei arstidega, ei palatikaaslastega. P. Kuusberg. b. ‹ühendsidesõna osana› ei ... ega vt ega
6. kõnek esineb mõnedes teadma-verbiga seostuvates ebamäärasust väljendavates ütlustes. Arvab endast veel ei tea mis! Ta annaks ei tea mis, et sellest ülesandest lahti saada. Kui ohver viimaks toibus, oli ründaja juba ei tea kus. *Kas tead, sa ära karda midagi, kui see ka ei tea mis oleks. O. Luts. *Algselt näib, et säärases külas polekski nagu aset ei tea kui keerukatele inimsuhetele .. V. Alttoa.
7. kõnek rõõmu, vaimustust, heameelt, rahulolu vm. tunnet väljendavate (hüüd)lausete algul läheneb hüüdsõnale. Ei, oli see alles sõit! *Ja hakkaski [liköörist] soe. „Ei, tont võtku, tore on,” ütles Hella Aasa .. P. Viiding. *Aga nüüd lähen ma järve ja suman jahedas vees ... ei, see oli saun! H. Raudsepp.

mitte et ... vaid
ühendsidesõna, esineb hrl. korduvate lauseliikmetega lauses. *Mitte et ta oleks ülearu aus loodud, vaid just nimelt ülearu arg. E. Rannet. *.. et ta selle eest ära annab mitte et viimase kopika, vaid ka oma hinge .. J. Peegel.

hull ‹-u 21 komp hullem superl kõige hullem e. hullim›

1. ‹adj› ‹mõned kasutused tõlgendatavad ka substantiivina; komp. ka hullum› mõistuse kaotanud, nõdrameelne, nõrgamõistuslik, hullumeelne. Meest peeti, ta tunnistati lootusetult hulluks. Naine läks hirmust, õudusest hulluks. Selline piin ajab, teeb lausa hulluks. Mine või hulluks selle teadmatuse pärast. Ta on päris hull, silmadki loidavad nii imelikult.
2. ‹s› mõistuse kaotanud, nõdrameelne, nõrgamõistuslik, hullumeelne inimene. Rahulik, vaikne, parandamatu, märatsev, ümbruskonnale ohtlik hull. Hull kõneles vahetpidamata ja valju häälega. Hullul ikka hullu aru. Alles pikapeale taipasin, et tegemist on hulluga. Et karistusest pääseda, teeskles ta hullu. Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki.
3. ‹adj› marutõbine. Meie metsades hulgub ringi üks hull hunt. Löödi maha nagu hull koer. Otsitakse taga kui hullu koera.
4. ‹adj› pöörane, meeletu, arulage, arutu; jabur. a. ‹mõned kasutused tõlgendatavad ka substantiivina› (mõistuselt terve inimese kohta, kui see toimib rumalasti v. ebanormaalset meenutavalt). Ta oli rõõmust, igatsusest, vaimustusest (lausa) hull. Kiivus, viha, viin tegid mehe hulluks. Purjus peaga on ta päris, puhta hull. Võitleb, töötab kui hull. Kihutab hobust takka kui hull. Hullemaidki kergatseid tuleb ette kui Jüri. *Armastasin kasse, olin hull nende poegade järele. A. H. Tammsaare. | (sageli pahandavalt, hurjutavalt). Kas sa hull oled, et järele annad! Milline hull poisike, heast peast läheb teisele kallale. Mis sa, hull inimene, prõmmid rusikatega vastu ust. Hull peast! Jäta järele, lase lahti! Mis sa, hull loom, ometi teed! b. (mingi emotsiooni, nähtuse, olukorra, tegevuse vms. kohta). Hull mõte, soov, tahtmine midagi teha. Hull üritus, katse. Teda haaras mingi hull igatsus, rõõm, hirm, viha. Hull tuju tuli peale. Tegi purjuspäi hulle tempe, tükke. Selline hull joomine, pidutsemine kestis mitu päeva. Nii hullus olekus pole mina teda varem näinud. Tema juttudest oli üks hullem kui teine. See on minu kõige hullem seiklus. Töö väsitas hullul kombel 'väga, hullupööra'. c. hrv (muu kohta). *..mida valjemini vanker kõristas, seda hullemaks läksid hobused.. L. Koidula. *Meri möirgab, meri hõiskab, / hullu tantsu tantsib voog.. K. Merilaas.
▷ Liitsõnad: armu|hull, jooma|hull, mehe|hull, naiste|hull, usu|hull, viina|hull, võimuhull; pool|hull, püstihull.
5. ‹s› kõnek miski pöörane, meeletu. No nüüd on hull lahti! Mis te nüüd hullu teete! Mis hullu sinuga on juhtunud? Ära hullu 'hullu juttu' aja! *Hi-hi-hi! Oh mis hullu sa laulad! F. Tuglas (tlk).
6. ‹adj› paha, halb, ebameeldiv; jube, kole, hirmus. Hullud ajad. Sattusin sinu süü läbi üsna hullu olukorda. Hull on see, et kõik teda siin tunnevad. Päris hull, kui ka seekord ei vea. Kõige hullem seisab alles ees. Ta tegi oma jutuga asja veel hullemaks. Mind piinas lausa hull köha. Käsi jookseb verd mis hull. Valu pole nii hull kui enne. Saa veel mõni hull tõbi külge. Töö kartulilaos polnud eriti hull. Ta oli oma elus palju hullematki näinud. Ja mis kõige hullem – jäin koosolekule hiljaks. Tüdruku kohta liikusid üsna hullud jutud. Kriitika oli hullem, kui võis oodata. Täna on väga hull ilm. Teed muutuvad poriga võrdlemisi hulluks. Mulle sattus nii hull vikat, et sellega on võimatu niita. Tuba on hullem kui hundilaut. Poiss oli kõige hullema nälja juba kustutanud. Te olete ju hullem kui petis. Hunt on hullem kiskja kui karu. Juhtub hullematki. Taga hullemaks asjad lähevad. Asi, lugu on hullem kui hull 'väga halb'. *..hull ka võõra inimese ees, kui me niiviisi omavahel pahuksis. A. Hint.
7. ‹s› kõnek (tagasihoidliku, kerge kirumissõnana:) hullvaim, sunnik, põrguline. Ega hulle uskuda, ronivadki viimaks katusele. Ärge, hullud, maja kaela tirige. Kas temal hullul ka aru või otsa. Oh sa hull, mis nüüd saab! Tohoh, vaata, kuule hullu! *Mis sa hulluga teed: karu on, aga mitte ei tule [koopast] välja! M. Aitsam.
8. ‹adj› ‹ainult komparatiivis› kõnek on korrelatsioonis eelnevas lauses v. lauseosas oleva adjektiiviga ja annab edasi selle komparatiivset sisu. Ta on tugev poiss – hullem kui mõni poksija. *..pagana põhjalik mees. Hullem kui mõni professor... A. Kaal.

intonatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. keel kõne põhitooni kõrguse muutumine lauses, kõnemeloodia. Ühtlane, tõusev, langev, küsiv, laulev intonatsioon.
2. muus helide ja intervallide helikõrguslik täpsus ettekandel; meloodia kõige väiksem iseseisev väljenduslik osa. Intonatsiooni puhtus. Laitmatu intonatsioon. Helilooja on kasutanud rahvalaulude intonatsioone.
3. (tunde)toon, (tunde)värving. Lausus seda erilise intonatsiooniga. *Lauliku värssides kuuleme uusi võitlevaid intonatsioone.. E. Nirk.

inversioon ‹-i 21› ‹s›
ümberpööre, ümberasetus. a. kirj keel ebatavaline sõnade järjekord lauses b. meteor nähtus, et kõrgemates õhukihtides on temperatuur (vastupidi normaalsele olukorrale) kõrgem kui madalates c. biol kromosoomisisene struktuurimuutus, mille puhul kromosoomi- v. kromatiidisegment pöördub 180° võrra

isegi ‹adv›

1. (hrl. lauses ise rõhutuna, tõstab esile järgnevat sõna v. lauseosa, rõhutades tugevamini kui ka, -gi v. ki:) koguni, peale selle, lisaks kõigele, vastupidi ootustele. Isegi kodus ei saa rahu. Isegi nime unustasin küsimata. Peeter ei pannud isegi mütsi pähe. Ta ei usaldanud kedagi, isegi oma vanemaid mitte. Päris kuivaks ei jäänud tiik isegi põua ajal. Isegi mina saan sellega hakkama. Töö on isegi huvitav. Olin kummaliselt rahulik, isegi ükskõikne. Ta tuli tõrkumata, isegi üsna meelsasti. Möödus paar kuud, võib-olla isegi pool aastat. Isegi seekord ei olnud meil õnne. Loengud isegi tüütasid teda pisut. Ta oli rõõmsas tujus, isegi laulis. Ta isegi ei kuulanud mind. Ma isegi kartsin teda pisut.
2. (lauses rõhulisena:) niigi, selletagi. Tal vist tööd isegi palju. Neil vara isegi küllalt. Isegi käib siin jahimehi laialt. Sa oled täna isegi tubli. Mitu aastat isegi oodatud, ära tüütab juba.

isoleerima ‹42›

1. kellestki, millestki v. ümbritsevast keskkonnast eraldama, ühendust, läbikäimist, vastastikust mõju võimatuks tegema. Haiged isoleeriti tervetest. Nakkushaige laps tuleb isoleerida kas haiglasse või omaette ruumi. Ta isoleeris enda terveks päevaks oma töötuppa. Vanglad ei suutnud enam mahutada kõiki, keda arvati paremaks isoleerida. Puhta sordi saamiseks tuleb risttolmlevad sordid üksteisest ruumiliselt isoleerida. Läänemeri on ookeanist peaaegu isoleeritud. Inimene ei saa end ühiskonnast isoleerida. Isoleeritud, üksteisest sõltumatud ettevõtjad. Isoleeritud etturid. Isoleerivad keeled 'keeled, milles grammatilisi seoseid väljendatakse eelkõige sõnade järjestusega lauses v. abisõnadega'. || segust puhast ainet, puhaskultuuri saama. Baktereid, viirusi isoleerima. Kivisöetõrvast isoleeriti benseeni.
2. tehn soojuse, elektri, vee vm. läbitungimist v. levimist takistama; isolatsiooniga (2. täh.) varustama. Asbestiga, lakiga isoleerima. Paneelide vuugid olid halvasti isoleeritud. Tugimüüri maapealne osa tuleb bituumeni või tõrvapapiga isoleerida maa sees olevast alusmüürist. Isoleeritud juhe, kaabel, traat. Soojust isoleerivad materjalid.

ja ‹konj›
kõige harilikum ühendav sidesõna
1. seob jaatavas (vahel ka eitavas) lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kaht viimast liiget. Ants ja Mäidu käivad koolis. Siin kasvavad kased, haavad, lepad ja muud lehtpuud. Ta oli kõhn ja kahvatu poisike. Tekst oli eesti ja vene keeles. Kõik ülearune ja tarbetu jäeti maha. Käidi marjul ja pähklil. Söödi ja joodi tublisti. Lapsed lugesid, kirjutasid ja joonistasid. Tüdruk hakkas nutma ja jooksis minema. Ütles paar lauset ja jäi jälle vait. Hävita kahjurid kiiresti ja viimseni. Ta teeb seda mitte sinu ja minu pärast, vaid enese huvides. Siin oli Jürisid ja Juhaneid, Tõnusid ja Mihkleid. Treener luges võimlejatele rütmi: „Ja üks ja hopp ja kaks ja hopp!”. | (stiilivõttena). *Maja on väike ja kollane ja luitunud ja väga puhas. R. Kaugver. *Läheb kevad ja suvi ja sügis ja talv.. A. Sang. || seob kindlaks kujunenud sünonüümseid, antonüümseid, fraseoloogilisi jm. sõnapaare (ka eitavas lauses). On üks igavene rist ja viletsus! Tõusti enne kukke ja koitu. Läheb läbi tulest ja veest. See seisukoht on ajast ja arust. On ihu ja hingega töö juures. Alguses läks õppimine üle kivide ja kändude. Hoiab sellest küünte ja hammastega kinni. Sõdis käte ja jalgadega vastu. Tema võtan ma süle ja seljaga vastu. Karjumine käis luust ja lihast läbi. Vatras maast ja ilmast. Keerutas iidamast ja aadamast. Vannub tuld ja tõrva. Meestel oli vesi ja vile peal. Kõik toimus nagu kord ja kohus. Segamini nagu puder ja kapsad. Tema on siin a ja o. Teen sinuga uut ja vana. Süüa oli head ja paremat. Aina üks ja seesama. Lähen kus see ja teine. Seletas pikalt ja laialt. Ikka ja jälle sama lugu! Ta on läbi ja lõhki maamees. Vaenlane löödi pihuks ja põrmuks. Asja aeti tasa ja targu. Tuhat ja tuline! Kurat ja põrgu! Välk ja pauk! Tere ja jõudu! Tähtsust täis, nii et hoia ja keela! Nüüd pole muud kui kand ja varvas! Polnudki tarvis ööd ja päevad läbi tööd teha. Oma kulu ja kirjadega polnud raamatut võimalik välja anda. || seob rinnastuvaid osi jagamatut sisutervikut moodustavates v. vastastikust seost osutavates sõnaühendites (ka eitavas lauses). Töötas Keele ja Kirjanduse Instituudis. See küsimus ei kuulu varustus- ja turustusosakonna kompetentsi. Tori hobune on veo- ja sõiduhobune. Vanemate ja laste vahel ei olnud usaldust. Algi ja Illa on õed. Minul ja temal pole midagi ühist. Kas sa oled näinud seda kollast ja pruuni triipu riiet? Sinisest ja kollasest saab segades rohelise. Kaks ja 'pluss, liita' kolm on viis. || seob millegi rõhutamiseks vm. põhjusel korratavaid sõnu. Vihma aga sadas ja sadas. Aina mõtleb ja mõtleb. Küsib muudkui leiba ja leiba. Tunnen teda läbi ja läbi. Toitu oli küll ja küll. Kulutati nii ja nii mitu rubla. Vaatas vilks ja vilks üle õla. *Kuuselauad mis kõlisevad, head ja kuivad, panevad mitu ja mitu aastat vastu. A. H. Tammsaare. || (eitava öeldisverbiga; tänapäeval üldisem ega). Ühtegi puud ja põõsast seal ei kasvanud. Veevärgist ja vannitoast ei maksnud unistadagi. Lugeda ja kirjutada ta ei oska. Tema ja ta kaaslased sind küll ei aita. See pole tema keelata ja käskida. Ma ei rääkinud sellest Marile ja Miinale. No kuidas elu läheb? – Läheb ja ei lähe ka.
2. seob liitlause rinnastuvaid osalauseid. a. laused on jaatavad. Vahetund oli läbi ja õpilased läksid klassi. Oli tugev tuul ja lained jooksid kohisedes rannale. Öösel oli kahutanud ja tee võrdlemisi hea. *Seepeale ruttas Olev teatama, et tal on tikud juba lõpukorral ja et targem on katsuda käsikaudu edasi minna. E. Raud. | (stiilivõttena). *Ta silm säras, ja harvad hambad tulid nähtavale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu. E. Vilde. b. üks lausetest on eitav. Töö oli raske ja me ei suutnud seda lõpetada. *Kuid kõrges ruumis valitses pilkane pimedus ja ta ei näinud midagi. A. Jakobson. *Isa polnud suutnud mingeid tagavarasid maha jätta ja ema teenistus oli üksi väikene. R. Roht. c. hrv mõlemad laused on eitavad (tänapäeval harilikum ega). *Aga ta ei tundnud ühtki oma lemmikkirjanikku isiklikult ja polnud tal ka kunagi juhust kirjanikkude tutvuskonda sattuda. J. Vahtra.
3. lauset alustades seob selle eelmise lause v. pikema kontekstiga. *Söödi. Ja joodi natuke veel. Ja siis oli õige hea olla. P. Viiding. *Vahimees ühes kupjaga ruttasid lahkujatele järele. Ja läbiotsimisel leiti näpatud kraam Miika vankrist.. A. Jakobson. || ütlust sissejuhatav sõna, mis võiks ka ära jääda. Ja kui ütlesingi nii, mis siis? Ja mis selles halba on, kui me koos läheme? *„Tulin alles.” – „Ja kuidas te ennast tunnete, mis tervis teeb?” E. Krusten.
4. arvu ja määra märkimisel seob suuremat ja väiksemat koostisosa. Kaks ja pool tonni. Laps oli kolme ja poole aastane. Ligi neli ja pool tuhat kilomeetrit. Tund ja veerand. 25 krooni (ja) 30 senti. See vältas neli kuud (ja) üheksa päeva. Kell kaks ja viis minutit. Kaheksa (ja) kolm neljandikku. Mõisteti üheks aastaks (ja) kolmeks kuuks vangi. | (stiilivõttena liitarvsõnades). *Vanema venna Juhani iga on kakskümmend ja viis aastat.. F. Tuglas (tlk).
5. seob teat. määral vastandavalt lauseosi v. lauseid (täh. lähedane vastandavatele sidesõnadele aga, kuid, ent). Süüdi on tema ja mitte sina. Siit saadik ja mitte enam! Olukord oli raske, ja ometi mitte lootusetu. See on tühine seik ja ometi oluline. Leiba oli vähe, ja sellegi vähese jagas ta teistele. Ma ei usaldaks sinna üksinda minna, ja ega temagi seda vist tee. *Ma otsisin sealt midagi ja ei leidnud. O. Münther. *Puudri ja odekolonni lõhn lõi mulle ninasse ja täna ei olnud see sugugi mulle meelepärane. M. Metsanurk.

ju ‹adv›

1. rõhutab kergelt lauses esitatut (vahel seetõttu, et öeldut peetakse endastmõistetavaks v. tuntuks). See on ju üldiselt teada. Sa ju aitad mind. Ma ju armastan sind. Ta on ju alati veidi naljakas olnud. Võib ju rääkida ka millestki muust. Siis on ju kõik selge. Ma ju ei kirjutanud maha. Ära edvista, sa oled ju poiss. Näed ju, inimene on alles uimane. Ta käib ju nüüd ülikoolis. Mees ju naise kõrvalteenistusest midagi ei teadnud. Seetõttu me neile ju kaotasimegi. Ma ei ela ju kuigi kaugel. Iga päev ju loeb. Siin on ju ometi vahe vahel. Sa ei lase mul ju rääkida. See pole ju mingi kiirus. Ma võin ju ka lahkuda. On ju nii? *Ta on ju Dvinski elupõline elanik, eks ju? O. Luts.
2. väljendab kahtlust, kõhklust, kahevahelolekut, öeldu võimalikku paikapidamist; küllap, arvatavasti, tõenäoliselt. Võib ju olla. Ju see lugu nõnda juhtus. Ju tal olid omad plaanid. Ju see siis nii on. Ju ma kunagi tulen. Ju sellest kasu ka on. Ju ta midagi kurja tegi. Mõtlesin, et ju vist ema tuli. *Neil päevil polnud Seiut ennast kuskil näha. Ju ta kodus istus. A. Kaal. *Ta naine nuttis, ju see tähendas armastust. L. Promet.
3. van v luulek juba (1. täh.) *Kas on rukis ju küps? F. R. Faehlmann. *„Kas poeg ju naist hakkab võtma?” küsib perenaine.. Juh. Liiv. *Kevade on tulnud ju! E. Enno.

juba ‹adv›

1. (ajaliselt:). a. näitab, et mingi tegevus, olukord, seisund vms. on käsitletavaks momendiks alanud v. lõppenud (vihjates sellele, et varem see nii polnud); suhteliselt vara, varem kui oodatud, arvatud v. soovitud. Ma juba tulen. Me juba tunneme teineteist. Ööd on juba valged. Päike on juba loojunud. Olime siis juba heas tujus. Toas on juba soojem. Lilled on juba õitsenud. Kell on juba helisenud. Olen uue tööga juba harjunud. Ma juba peaaegu uskusin sind. Olin selle juba unustanud. Kas arst on haige juurde juba kutsutud? Poiss on juba 180 cm pikk. Olen juba 50-aastane. Oodatu saabus juba hommikul, järgmisel päeval. Märkasin sõpru juba eemalt. Tüdruk õppis juba 4-aastaselt lugema. Juba tulebki koju minna. Uus esimees on juba päral. Kas jäite juba õhtule? Hakka tööle juba täna. Aeg on juba läbi. Aimasin seda juba ette. *..metsas linnud laulavad, / juba valmis mustikad. E. Enno. *Hiljem, juba söögilauas, muutusid needsamad hääled kord-korralt aina rõõmsamaks.. E. Krusten. b. rõhutab, et mingi olukord on kestnud suhteliselt kaua v. on kordunud. Juba ammu. Elame juba kaua ühe katuse all. Juba väikese poisina kuulas ta vanu rahvajutte. Ootan siin juba üle tunni. Jüri tundis Antsu juba lapsepõlvest. Ta on meil tehases töötanud juba pikemat aega. Sa oled juba viies küsija. See on juba kolmas noomitus. c. käsk- ja soovlausetes väljendab soovi, et miski toimuks otsekohe v. võimalikult ruttu. Jäta juba! Aitab juba! Kui ema juba tuleks. Kui eksam juba mööda saaks.
2. (rõhutavalt:). a. tõepoolest, kindlasti, küll (nõrgema rõhutuse või lauses esitatu üldtuntuks pidamise korral asendub ju'ga). Seda juba ei juhtu. Tema juba sellest ei hooli. See juba sobib! Tööd juba jätkub. Meist nad juba jagu ei saa. Tema juba kartma ei löö. See hobune juba koormat ei vea. Küll teie juba teate. Oi, see oleks juba huvitav! Nemad juba oskavad asju ajada. Teisele mehele ma sind juba ei jäta. See on juba Arno moodi. Tal on juba säärane komme. Kui juba teha, siis hästi. *„Natukest ei maksa karta, peremees!” naeris sulane.. „Kui juba karta, siis karta...” R. Sirge. b. üksnes, muust rääkimata. Juba roose oli mitukümmend sorti. Juba see mõtegi on hirmus. Juba protokollistki võib saada ettekujutuse koosoleku ägedusest. Juttude kunstiline tase on ebaühtlane juba erineva kirjutusaja tõttu. Hea on juba seegi, et.. Juba seetõttu, et.. *Tundsin otse selgesti, et olin tervem, tugevam – juba füüsiliseltki. A. Mälk. c. isegi, koguni. Kui juba Ants ei oska, siis ei oska keegi. Kui seda juba seadusesilm ütleb, siis tuleb uskuda. *„Nüüd lähed sa küll liiga kaugele, kui kipud kunstnikule juba värvidegi valikut ette kirjutama,” tõrjus Varbla. O. Tooming. *Mis tüürimees sinust nii saab, kui roolis ka juba norutad? E. Tammlaan. d. siiski, pealegi. Andke juba veel 10 muna. Pange juba kilo täis. e. väljendab tugevat kahtlust. Jaah, juba sa tuled! '(= ei sa tule, vaevalt sa tuled)'. Juba nad ta nii kergesti nõusse said. *„Aga kas ei annaks teie uued kosilased järele?” – „Juba nad annavad!” tähendas Miina tihkudes. E. Vilde. f. van (tänapäeval harilikult ju:) küllap, arvatavasti. *Juba tal tänasel rõõmukirjul päeval mõni muu asi ligemal seisis kui too „armas, kallis lellepoeg”. E. Vilde. *Eks see ükskõik ei ole, missuguse rahaga osteti,” arvas Anna. „Juba ta siis ei ole, et nad nõnda ütlevad,” vastas Rein tütrele. A. H. Tammsaare.

kiasm ‹-i 21› ‹s›

1. anat ristmik, (närvide, kõõluste) ristumiskoht
2. kirj lauseliikmete vastupidine järjestus kahes kõrvutises lauses v. sõnarühmas

kiil|osa
vahelekiilutud osa, näit. lauses

koma|koht
koma asukoht lauses; arvus koht peale koma. Komakoht võib määrata lause sisu. Anna vastus kahe komakoha täpsusega. Mis number on pii viiekümnes komakoht?

konstruktsioon ‹-i 21› ‹s›

1. masina, mehhanismi, aparaadi, eseme vm. (üles)ehitus, kokkuseade; sün. tarind. Uus täiustatud, parandatud, õnnestunud konstruktsiooniga traktor. Keeruka, algelise, vananenud konstruktsiooniga aparaat. Mootori konstruktsioonis tehti muudatusi. Konstruktsioonilt erinevad lennukid. Spetsiaalse konstruktsiooniga kirjutuslaud.
2. konstrueeritu (ese, detail vm.), tarind. *Projekteeriti [rahvakunstiõhtuks] keerukaid konstruktsioone – elavaid üle-välja-pilte. U. Toomi. || ainult mõttes loodu, konstrueeritu, konstrukt. Niisugust asja pole olemas, see on puhas mõtteline konstruktsioon.
3. ehit ehituskonstruktsioon, tarind. Katust kandev konstruktsioon. Monteeritavad konstruktsioonid. Konstruktsiooni tugevus.
▷ Liitsõnad: betoon|konstruktsioon, kivi|konstruktsioon, metall|konstruktsioon, puit|konstruktsioon, raudbetoon|konstruktsioon, teraskonstruktsioon; kaar|konstruktsioon, kande|konstruktsioon, karkass|konstruktsioon, keevis|konstruktsioon, piirde|konstruktsioon, plaat|konstruktsioon, raam|konstruktsioon, sõrestik|konstruktsioon, tala|konstruktsioon, võlvkonstruktsioon.
4. keel grammatiliselt seostatud morfeemide v. sõnade rühm; morfeemide v. sõnade ühendumisviis sõnavormis v. lauses; sün. tarind. Morfoloogilised, süntaktilised, kaassõnalised konstruktsioonid.
▷ Liitsõnad: absoluut|konstruktsioon, lausekonstruktsioon.
5. konstrueerimine. Konstruktsioonid sirkli ja joonlauaga. Geomeetrilised konstruktsioonid 'võtted geomeetriaülesannete lahendamiseks joonestusvahenditega'.

kui
I. ‹konj› võrdlev sidesõna
1. (esineb sarnasusvõrdlustes:) metafoorsetes võrdlustes.; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi v. adverbi algvõrdega. Mees oli tugev kui karu. Ta oli näost punane kui keedetud vähk. Meri oli sile kui peegel. Ma olen näljane kui hunt. Lapsed on paljad kui porgandid. Poiss on laisk kui kapsauss. Ta on vaene kui kirikurott. Saksa keel on tal selge kui vesi. See on kindel kui aamen kirikus. Ta on niisama vana kui mina. Joob, on sageli täis kui tint, täis kui tina. Ants oli vait kui sukk. Nõnda kui täna pole varem sadanud. *Palaganiuksed olid pärani kui põrguväravad. F. Tuglas. b. kui-konstruktsioon seostub verbiga. Poisid võitlesid kui lõvid. Mis te vahite kui juhmid! Karjus kui ratta peal. Kaagutab kui kana. Poiss lõdises kui haavaleht. Ta istus kui tulistel sütel. Ta jäi seisma kui soolasammas. Ta kadus kui tina tuhka, kui tuul. Ta oli kui hauast tõusnud, kui meelest ära. Vihma sadas kui oavarrest. See mõjus kui välk selgest taevast. Ülikond istub kui valatud. Valu oli kui peoga pühitud. Ma kardan seda meest kui tuld. Hoiab teda kui oma last. *.. ootusärevus täitis koopa, lämmatas laulu ja tantsu, kustutas kära kui kulutule. A. Üprus. c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, harvemini mõne muu noomeniga (välja arvatud adjektiiv). Tüdruk kui elavhõbe. Hambad suus kui rehapulgad. Tal on küüned kui kullil. Ise kui kirp, aga kangust täis. Seal oli rahvast kui murdu. Tal on raha kui raba. Mehe ilme oli kõike muud kui heatahtlik. *Üks neist [= naistest] oli nagu päev, teine kui kuuvalge öö. F. Tuglas.
2. (esineb sarnasusvõrdlustes:) esineb mõnedes väljendites, mis rõhutavad mingi asjaolu, seisundi ülemmäära v. sellele lähenemist. Nad tulid kõik kohale, viimane kui üks. Tunnen siin iga viimast kui rada. Viimne kui toiduraas oli otsas. Täitsin tema vähema kui kapriisi. Mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Ta ei saanud mitte kui millestki aru. Töö on niisama hästi kui lõpetatud. *Pärast lepingu sõlmimist on aga veerand honorarist avansina samahästi kui käes. E. Vetemaa.
3. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. a. alistavas lauses esinevad enamasti korrelaatidena nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi, sedasi, selliselt, niikaua, niipalju jmt. adverbid; sün. nagu (sobib mõnikord). Ilm polegi nii külm, kui naabrid rääkisid. Nii kaugele ma ei julge ujuda, kui Olev ujus. Mul ei ole niipalju raha, kui see ülikond maksab. Sa tegid ikkagi teisiti, kui ema õpetas. b. ebareaalset, näilikku, kujutletavat tegevust v. olukorda väljendavas võrdluse varjundiga viisilauses on öeldis tingivas kõneviisis; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu (sageli sobivad kui asemel). Juss tõttas (nii), kui oleks tuli takus. Oli, kui viibiksime unenäos. Neelatasin, kui oleks midagi kurku läinud. *Mehed vaikisid ja mehed kõnelesid omavahel tasahääli, kui oleks majas olnud surnu. A. Mälk. *Vaatab paljutähendavalt mulle otsa, kui tahaks öelda, et tal olnud õigus. A. Gailit.
4. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlust sisaldavat alus-, sihitis-, öeldistäite- v. täiendlauset (alistavas lauses on hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. sõna). Ei siin aita muu, kui tuleb kiiresti teele asuda. Aadu ei osanud tookord muud ette võtta, kui rääkis asjast isale. Lugu näib selline, kui saaksime kumbki omamoodi armastusest aru. *Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. A. H. Tammsaare.
5. (erinevusvõrdlustes:) esineb adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral (kui-konstruktsioonile vastab sageli elatiiv). Ta on noorem kui mina. Urve on ilusam kui Virve. Uus korter on natuke suurem kui vana. Ants on täna lõbusam kui tavaliselt. Viljasaak oli väiksem kui eelmisel aastal. Ilm tundub soojem kui hommikul. Olukord oli raskem kui kunagi enne. Mis nende meestega peale hakata: üks arem kui teine. Rahvast tuli kokku enam kui tavaliselt. Poiss õpib hoolsamini kui enne. Ära mine ligemale kui vaja! Mis mõjuks paremini kui kiitus! Sinna on tagasi rohkem kui viiskümmend aastat. Meie arvamused langesid ühte enam kui kümnes punktis. Nende vahet ei olnud rohkem kui kolm-neli sammu. Poiss ei saanud vanem olla kui viisteist, viieteistaastane. || teat. suurt määra osutavates väljendites. Asi on hullem kui hull 'väga hull, täiesti hull'. Olukord oli enam kui imelik. Asi on enam kui kahtlane. Selles võib enam kui kahelda. Tule rutem kui muidu!
6. (erinevusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. Rahvast kogunes rohkem, kui osati oodata. Ta teab kaugelt rohkem, kui te arvate. Ülesanne osutus raskemaks, kui oletasime. Me elame paremini, kui me vanemad elasid. *Tunnid kulusid kiiremini, kui seda oleks soovitud. E. Krusten.
7. (erinevusvõrdlustes:) alustab vastandavat kõrvutuslauset. Pigem olen söömata, kui tema käest abi paluma lähen. Ma parem nokitsen kodus midagi teha, kui siin aega viidan. *Ennem laseme Kõrboja võõraste kätte minna, kui pimeda peremehega teda pidada. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset. Uinusin alles siis, kui väljas hakkas valgeks minema. Kell kolm, kui pere lõunalauas istus, helises telefon. Kui ma töö lõpetan, siis ajame veidi juttu. Pärast seda, kui külalised olid lahkunud, heitsime magama. Ta mõtleb enne tükk aega, kui vastab sõbra küsimusele. *Kui Eeva Andrukson jõudis metsast välja, oli päike juba loojenenud. A. Jakobson.
2. alustab täiend- v. aluslauset. Ma mäletan veel aega, kui siin olid põllud. See oli aprilli lõpus, kui ekspeditsioon asus teele.
3. alustab sihitislauset ning on sageli lähedane sidesõnale et (ka siduvale määrsõnale kuidas). Kuulsin, kui aken avati. Ta ei pannud tähelegi, kui isa tuppa astus. Ta nägi, kui koer last hammustas. Juku ei armasta, kui teda töö juures segatakse. Kas mäletad, kui me esimest korda kalal käisime?
III. ‹konj› tingimust väljendav sidesõna
1. alustab tingimuslauset. Kui homme sajab, siis me jõele ei lähe. Kui säärane olukord edasi kestab, on meie lugu väga halb. Kui sa just ei taha, ära siis tule kaasa! Küll ma tulen, kui aega ja tervist on. Kui võimalik, jätaksin sinna minemata. Aga kui pension oleks äkki ära võetud, mis sa hing siis kostad! *.. kõik on arusaadav, kui asja lähemalt vaadata. J. Vahtra. | esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui sõita, siis sõita. Kui juba, siis juba. Kui mitte, siis mitte. Kui töö, siis töö, nii et kondid raksuvad.
2. alustab aluslauset. Teda ei häirinud see, kui mõni asi läkski viltu. *Küll on tore, kui sul on sõber, kellega koos on üle elatud midagi erakordset, mõtles Eduard. E. Krusten.
3. alustab vastandavat kõrvutuslauset (viimane on hrl. pealause ees). Kui näidendi esimene vaatus areneb rahulikult, siis järgmistes tõuseb pinge pidevalt. *Kui mardid soovisid peamiselt põlluõnne, siis kadrid saatsid karjaõnne. Ü. Tedre.
4. alustab tingimuse varjundiga kiillauset. *Teie olete vist, kui ma ei eksi, proua Pihlat? E. Raud. *Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda võiks nimetada – oli Matile mitmes suhtes tuluks. E. Vilde.
5. koos adverbiga mitte alustab tingimuslikku vaeglauset. See oli juba tõrkumine, kui mitte avalik vastuhakk. Poisse oli kolm, kui mitte rohkem. Asjasse suhtuti skeptiliselt, kui mitte isegi eitavalt. *Näen neidudes elu peamist, kui mitte ainukest võlu. H. Luik (tlk).
6. esineb iseseisvate lausete algul. a. alustab soovi, mõnikord ka kahetsust väljendavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui poiss ometi natuke hoolsam oleks! Kui homseks vihm üle jääks! Oh kui sa teaksid, kuidas ma sind ootasin! Kui ta ometi nii ruttu ei oleks lahkunud! *Kui seda metsa ees ei oleks... Juh. Liiv. *„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. A. H. Tammsaare. b. alustab kõhklust, kahtlust väljendavat lauset. Kui õige saadaks talle kirja! Kui siiski sõidaks mõneks ajaks ära! *Senini on olnud päris soe. Kui ei lähe ainult liialt palavaks! A. Mälk. c. alustab viisakat, tagasihoidlikku palvet v. soovi sisaldavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui te tooksite vett! Kui sa laenaksid mulle oma raamatut. Kui te näitaksite mulle seda riiet.
IV. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab tingimuse varjundiga põhjuslauset. *Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. A. H. Tammsaare. *.. ja kui selleta [= klaverita] on saadud seni läbi, miks siis mitte ka edaspidi. P. Pinna.
V. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset; sün. ehkki, kuigi, olgugi et. *Ja tõhk, kui ta oligi väga häbematu, ei julgenud iialgi ronida rebaseurgu. R. Roht.
VI. ‹konj› samastav sidesõna, seob lisandit põhisõnaga. Peeter kui matemaatik armastas täpsust. Neist peeti lugu kui tublidest põllumeestest. Sina kui koosoleku juhataja pead päevakorrast täpselt kinni pidama. Kubism kui kunstivool tekkis 20. sajandi algul. Tunnen teda kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest. See plaan lükati kui vastuvõetamatu tagasi.
VII. ‹konj› ühendav sidesõna, seob koondlause kaht rööpliiget (= nii(hästi) ... kui (ka)). Ta valvas haiget ööd kui päevad. Nüüd hakkas üks kui teine Oskarile appi. Ma olen sellest ühelt kui teiselt midagi kuulnud. *Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. E. Vilde.
VIII. ‹adv› esineb adjektiivide, partitsiipide, adverbide ja indefiniitsete pronoomenite mitu ja palju ees, väljendades määra, astet, ulatust
1. küsiva-siduva sõnana alustab küsimust. a. iseseisva küsilause algul. Kui vana sa oled? Kui kaugel ta elab? Kui kauaks Jüri ära sõitis? Kui palju see maksab? b. alustab sihitislauset. Ütle mulle, kui kaua see võib kesta. Kas sa tead, kui mitu kilomeetrit meil veel minna on? *Kas võis Juulius öelda, kui tõsiselt ta neid katseid oli võtnud? K. Ristikivi.
2. esineb hüüd- v. väitlauses. a. iseseisvas lauses, hrl. selle algul. Kui ilus maja! Kui tugev te olete! Kui noored me veel tookord olime! Oh, kui hea inimene sa oled! Kui parajal ajal sa tulid. Kui ammu see kõik oli! Kui vähe on inimesel vaja, et olla õnnelik! Kui kiiresti lendab aeg! „Kui kahju!” ütles ta kahetsevalt. Hullusti läks, oi kui hullusti! Kui mitu korda olen ma sulle öelnud: ära mine sinna! *„Kuhu su rikkused sulasid?” uriseb Jurnas. „Nüüdsama oli varandust kui palju.” A. Mägi. b. alustab sihitis- vm. kõrvallauset. Ma ei oska öelda, kui suur on tekitatud kahju. Evald ei aimanudki, kui armukade Mare on. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Pani imestama, kui hästi ta orienteerub kõikides üksikasjades.
3. alustab imestust, üllatust, ootamatust väljendavat lauset; sün. kus (sobib sageli). *Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! J. Parijõgi. *Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilveseroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! F. Tuglas (tlk).
4. esineb mitmesugustes kindlakskujunenud umbmäärastes v. määratlevates väljendites, nagu kui tahes, ükskõik kui, (jumal ~ kes) teab kui jt. (vahel ka üksikult samas tähenduses). Olgu vastane kui tahes tugev, Jõnn tuleb temaga toime. Ta pole just (kes) teab kui suur süüdlane. Poiste kuraasi ei jätkunud teab kui kauaks. Tööta ükskõik kui hoolsasti, ikka ei olda rahul. *.. õieti ei saa aru. Ei näe, kas pinguta silmi kui palju. A. Mägi. *Tema saapad enam ei pea vett ega kedagi, aga minu saabastega mine kui sügavast veest läbi. J. Parijõgi. || tähenduses 'kui tahes, ükskõik kui' alustab mööndlauset. Kui kokkuhoidlikult läbi ei ajagi, ikka tuleb rahast puudu. Kui tark ta ka poleks, kõike ta ikka ei tea. *Nii et haiglas ei ole keegi üle kolme päeva, kui kaugelt sa ka pole. V. Vahing. *Väriseja Johannes ei avanud üldse ust, kui palju Kaarel selle taga ka ei koputanud. A. Jakobson.
Omaette tähendusega liitsõnad: enne|kui, just|kui, muud|kui, nii|kui, otsekui

küll ‹adv›

1. mingit väidet eriliselt toonitav sõna. Istu rahulikult, küll mina lähen. Ole mureta, küll me saame hakkama. Küll ta tuleb, ta ju lubas. Küll ma ta üles leian! Küll näed, et ta peab sõna. Kasva suureks, küll siis saad kõik teada! Küll mina juba tean, mis ma teen! Võta aga, küll sa pärast tasud! Pole viga, küll ta paraneb. Poiss veel noor, küll ta võtab pärast aru pähe. Küll tuleb aeg, kus sa oma sõnu kahetsed. Kas ma talle küll ei rääkinud, et ära mine. Ilm on halb. – Küll päeva peale paraneb. *Kui need näevad, et järele ei anta, küll nad lepivad poole, vahest isegi kolmandiku hinnaga. K. A. Hindrey. || vastust kinnitav sõna. Kas jääb meelde? – Jääb küll. Saad sa üksi hakkama? – Küll (saan). Te olete vist arst? – Seda küll. Sa oled muidugi rahul? – Olen küll. Kas see on direktor? – Vist küll. Sa ei ole vist varem seda tööd teinud? – Ei ole küll. Saad sa sellest aru? – Ega ei saa küll. Mul pole sulle paremat toitu pakkuda. – Ah, see käib küll. *„Ta ei ütle!” – „Ütleb küll! Lubame kompvekki.” R. Vaidlo. || rõhutav sõna, enamasti täh. 'igatahes; tõega'. Nüüd ma pean küll minema. Mihkel nüüd küll selles süüdi ei ole. Praegu ei saa ma küll tema plaanidest aru. Mina küll nii ei teeks. Teile ma sellist õnnetust küll ei sooviks. Mida see küll peaks tähendama? Siin küll poolt kilogrammi ei ole. Upsakas ja uhke ta küll ei ole. Nüüd olen küll ära eksinud! Sellest on küll juba oma paar nädalat, kui ma Hildat nägin. Uudishimulikke oli palju, enamuses küll naised. *See oli küll esimene kord, kus soos oli korraga nii palju inimesi.. L. Metsar.
2. kinnitav, rõhutav sõna mingi vastanduse korral. a. esineb vastandusele eelnevas lauseosas. Lubasime küll teineteisele kirjutada, aga lubadus ununes peagi. Talv on küll peaaegu läbi, kuid väljas ikka veel külm. Ma pole küll päris terve, kuid tulen siiski kaasa. Töö ei olnud küll raske, ent väsitas ometi. Mahtusime küll kuidagi ära, aga kitsas oli. Hooples küll, aga ise oli hirmu täis. Sihtisin küll, aga ei saanud pihta. Aiman küll, missugust vastust ta minult ootab, kuid vaikin. Ta on küll lahke, ent samal ajal nõudlik. Siin on küll rahulik, kuid igav. Küll otsiti kõik metsad ja rabad läbi, aga kadunut ei leitud. b. esineb vastanduvas lauseosas v. lauses endas; hrl. eelneb sel juhul eitavasisuline väide. Venda ta ei kohanud, küll aga nägi vennanaist. Raamatut ma ei saatnud, küll aga kirja. Külm ei tee mulle midagi, küll aga ei talu ma tõmbetuult. Mind nad ei märganud, aga mina nägin neid küll. Ta polnud kuri, aga range küll. Saar on asustamata, küll peatuvad siin vahetevahel kalamehed.
3. ‹sageli elliptiliselt› aitab esile tuua kõneleja arvamust v. tundetooni. Imelik küll, kuhu ta nii kauaks jääb. Kurb küll, aga nii see on. Oleks ikka hull küll, kui sadama hakkab. Kahju küll, aga nii see läks. Ime küll, et see vanker nii kaua vastu pidas. Veider küll, et mõni inimene nii põikpea on. Õige küll, sina ju seda veel ei tea! Sellest me ei rääkinud, tõsi küll. Vaevalt küll ta enam tuleb! See tekst käib küll. *Aga olid ikka rängad ja rasked sõnad küll. Keelepära võttis kangeks.. T. Braks.
4. rõhutav sõna mitmesugustes oletust, kõhklust, imestust, nõutust vms. väljendavates otsestes ja kaudsetes küsimustes, sageli täh. 'ometi, siiski'. Mis sind küll siia tõi? Mis sa temas küll leiad? Mis ta küll praegu peaks tegema? Mis meid küll seal ootab? Miks ta küll nõnda kardab? Kuidas need inimesed küll omavahel sobivad? Kes küll võis arvata, et see nii läheb! Kuidas see küll võis juhtuda, et ta alla jäi! Imestati, kuhu nad küll nii kauaks jäävad. Huvitav, kust ta küll selle raha võtab. Jäime ootama, mis ta küll ütleb.
5. rõhutav sõna mitmesugustes hüüatustes. Küll on ilus õhtu! Küll alles tuiskab! Küll on tore, et sa tulid! No küll ikka ütles vägevasti! Ah teid küll oma pärimistega! Kuidas küll tahaks reisida! Küll on aga palju inimesi! Küll sa ikka oled rumal! Mis teil küll arus on! On aga lugu küll! „Ah sind küll!” pahandas ema. Oi jumal küll, mis nüüd saab! Sa heldene aeg küll! Oi kuradit küll, mida nüüd peale hakata!
6. esineb kõneleja tundetooni rõhutavalt jaatavas lauses, mis aga tegelikult sisaldab eitavat v. kahtlevat arvamust millegi suhtes. Küll ta sul tuleb! Kuhu niisugune temp küll kõlbab! *„Ma luban, et ta enam kunagi ei põgene.” – „Usub Emai sinu lubadust küll!” väitis Thompson. H. Treimann (tlk).
7. küllalt, piisaval määral, piisavalt. Süüa ja juua oli üsna küll. Ehitusmaterjali, raha on veel küll. Puudust ei olnud millestki, kõike oli küll. Ära sina mine, seal on aitajaid isegi küll! Vara alles, koiduni on veel aega küll. Siin on ruumi küll. Pole rohkem vaja, sellest on küll. Küll, ära mulle rohkem suppi tõsta! Laiseldud on juba küll, aeg on tööle hakata. Põhjust sääraseks arvamiseks oli rohkem kui küll. Kas minu kallal norimisest veel küll ei ole, nüüd asud ka laste kallale! *Mitja kelgutas liumäel ja uisutas kinnikülmanud jõel, nii et küll sai.. M. Veetamm. || ‹korduvana› külluses, hästi palju. Aega, tegemist on veel küll ja küll. Selliseid juhtumeid on olnud küll ja küll. Inimesi oli seal juba ilma minutagi küll ja küll. *Juba läbikäidud maa järele otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi palju.. A. H. Tammsaare.
8. seob rõhutades ühendava sidesõna laadselt korduvaid lauseliikmeid v. eri lauseid. Mindi küll üksikult, küll hulgakesi. Temaga on proovitud hakkama saada küll heaga, küll kurjaga. Tuli ette küll suuremaid, küll väiksemaid vigu ja möödalaskmisi. Väntasime küll parema, küll vasaku käega, küll mõlemaga. Küsisin seda küll isalt, küll emalt. Küll oli nüüd rõõmu, küll oli nüüd naeru ja kilkamist! *Varsti oldigi sealmaal, et protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. A. H. Tammsaare. *Küll oli tal igav, küll ta palus, et teda lastaks sõbra juurde, küll ta tahtis ära leppida, küll ta tiirutas ümber arestimaja.. J. Smuul.
9. ‹sidesõnalaadselt› alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat lauseosa v. kiilsõna laadi ühendit. *.. aga nüüd kuulukse Laes „Vabaduses” jälle tegelane olevat, küll mitte enam juhatuse esimehena.. A. Hint. *Pealegi leidub veel teisi tõlkeid, mida võib (küll ainult oletamisi) siduda Mango Hansuga. R. Põldmäe. | ‹ühendsidesõna osana› ehk küll vt ehk

lause|foneetika
keel sõnade vastastikusest mõjust, lause rõhuoludest, rütmist ning kõnetempost tulenevat sõna häälikulise kuju muutumist lauses käsitlev keelekirjelduse osa

lause|laiend
keel lauses rinnastusseoses olev sõna v. sõnaühend, mis kuulub hrl. kogu lause juurde ning annab sellele tähendusliku erivarjundi

lause|liige
keel lauses hrl. sõnavormina v. sõnavormide ühendina realiseeruv oma kindla funktsiooniga süntaktiline kategooria. Eesti keele lauseliikmed on alus, öeldis, sihitis, öeldistäide, määrus, täiend.

lause|tarind
keel kindla grammatilise ehitusega sõnarühm, mis lauses esineb ühe lauseliikme v. osalause rollis

lause|õpetus
keel keeleõpetuse osa, mis käsitleb sõnaühendeid, lauseid ja lausete ühendusi ning sõnaliike ja nende esinemisvõimalusi lauses, süntaks

mis ‹mille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledesse ‹substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron›
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a. ‹substantiivselt› (tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b. ‹adjektiivselt› (täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2. ‹hrl. sg. nom.› kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c. ‹asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus› (umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt› (millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b. ‹adjektiivselt› (nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a. ‹adjektiivselt› (hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b. ‹substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a. ‹substantiivselt› (esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b. ‹adjektiivselt› (nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a. ‹seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid› (ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3. ‹kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.› kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b. ‹adjektiivselt› (nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

mismoodi ‹adv›
küsiv-siduv viisisõna: kuidas, mil viisil, mil moel, mis kombel
1. otseses küsimuses, hrl. selle algul. Mismoodi sina siia sattusid? Mismoodi nad välja nägid? Mismoodi tuleb avaldus kirjutada? Mismoodi me aidata saaksime? Ta ajab lolli juttu. – Mismoodi lolli? Ära peab siit minema, aga mismoodi?
2. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes. Võeh, mismoodi võib inimene hea elu peal paksuks minna! Näe, mismoodi meelitada oskab! *Saime Laidarust metsalangi, aga mismoodi see poisike puud maha saab! M. Rebane.
3. alustab sihitis-, täiend-, määra-, viisi- vm. kõrvallauset. Ütle, mismoodi ta välja näeb? Ma ei mõista, mismoodi nad mu üles leidsid. Küsis, mismoodi ma asjasse suhtun. Mul ei olnud aimugi, mismoodi me maal elama hakkame. Teie palk sõltub sellest, mismoodi te oma tööga toime tulete. Tegi nii, mismoodi 'nagu, kuidas' oli teda õpetatud. Mismoodi 'kui väga' Toomas ka ei pingutanud, esikohast jäi ta ilma. *Mismoodi hakkavad kõlama lähemate aastate hundijutud, seda ei tea. F. Jüssi.
4. iseseisvas lauses osutab ebamäärast viisi. Tantsuõhtust alguse saanud tutvus võib jätkuda ei tea mismoodi.

nagu
I. ‹konj›
1. esineb metafoorsetes sarnasusvõrdlustes.; sün. justkui, otsekui, kui. a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga. Mees nagu härg. Juuksed nagu harjased. Kõrvad nagu kapsalehed. Nägu nagu kitsejälg, täiskuu. Nina nagu kartul. Lillekimp nagu lehma lõuatäis. Poiss nagu ponks. Hobune nagu unistus. Kaupmees nagu lahkus ise. Õnne nagu tõrva! Uni nagu linnul. Mehel on isu nagu hundil. Tal on elu nagu kuninga kassil. Niisugune arenenud maa nagu Taani. Mees nagu mees ikka. b. seostab võrreldava adjektiivi v. adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Tuba külm nagu hundilaut. Kena nagu nukuke. Pime nagu kotis. Raske nagu tina. Punane nagu tuli, veri. Kerge nagu lind, sulg. Vait nagu sukk. Tumm nagu kala. Käed pehmed nagu siid ja samet. Paljas nagu porgand, püksinööp. Süütu nagu sündinud laps. Häbelik nagu peksa saanud peni. Vaene nagu kirikurott. Lahutamatud nagu kaksikud. Üksi nagu vana känd. Selili nagu sitikas. Kinni nagu tinutatud. Järsku nagu noaga lõigatult. Kiiresti nagu filmis. Teen nii hoolikalt nagu üldse võimalik. *Nõu oli varsti täis, aga tundus veel niisama kerge nagu tühjalt. H. Sergo. c. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vm. Tammub nagu karu. Seisab nagu verstapost. Magab nagu nott, jahukott. Istub nagu nui. Haaras mu käe nagu pihtide vahele. Sõnu tuli nagu kuulipildujast. Nina tilgub nagu mahlakask, kevadine jääpurikas. Räägime nagu mees mehega. Mangub, ajab peale nagu uni, mustlane. Karjub nagu ratta peal, nagu põrsas aia vahel. Kleit istub seljas nagu valatud. Kargas üles nagu ussist nõelatult. Poiss visati nagu vedrust püsti. Hääl tuli nagu tõrre põhjast. Koputab nagu viisakas inimene ikka. Teen, arvan nagu teisedki. Mäletan seda nagu läbi une, udu. Vihma kallab nagu pangest, pangega. Tõmbab ligi nagu magnet, magnetiga. d. seostab öeldisverbi onomatopoeetilise verbi või substantiiviga, mis osutab tegevuse intensiivsust, heli vm.; sün. (nii) et, (nii) mis. Magavad nagu noriseb, nagu norin 'norinaga, norinal'. Läks mööda nagu mühises, nagu mühin. Naerab nagu lagiseb, nagu lagin. Nuuskab nagu löriseb, nagu lörin. Laps jookseb juba nagu madiseb, nagu madin. Õunu tuleb alla nagu robiseb, nagu robin. Laseb laulu nagu laksub. Kloppis vaipa nagu matsus.
2. alustab võrdlus-, viisi- vm. võrdlust sisaldavat kõrvallauset. a. alistavas lauses hrl. korrelaadina nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi jmt. adverbid; sün. kui. Sajabki nii, nagu ilmajaam ennustas. Sain niipalju raha, nagu ülikonna ostmiseks vaja on. Tegi nõnda, nagu poleks midagi kuulnud. Ujus niiviisi, nagu kunagi varem polnud ujunud. Nagu ema ees, nii tütar järel. b. alustab näimist v. tundumist väljendavat võrdluse varjundiga viisilauset; sün. kui, justkui, otsekui, just nagu. Nägin unes, nagu oleksin olnud põrgus. Mulle tundub, nagu oleksime kunagi kuskil kohtunud. Tuleb tunne, nagu oleksin sellest juba kuulnud. Paistab, nagu sajule lõppu ei tulekski. c. alustab muud võrdlust sisaldavat kõrvallauset; alistavas lauses hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. Lugu paistab seesugune, nagu oleks meie arusaamad ses asjas täiesti erinevad. Kas tead teist niisugust tüdrukut, nagu oli meie klassiõde Viiu?
3. alustab ajalauset, mille tegevus v. olukord eelneb vahetult pealause tegevusele v. olukorrale; sün. niipea kui. Nagu mind nägi, pistis kisama ja lippas minema. Nagu lähemale tuled, löön küüned näkku. Nagu teada saad, ütle teistele ka. Nagu ühed kindad valmis, alustan teisi.
II. ‹adv› kasut. mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel; sün. justkui, just nagu a. esineb tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Võiks nagu õhtule jääda, kinno minna. Oleks nagu põhjust rääkida. Aga eile sa nagu lubasid kindlasti tulla. Ootasin, lootsin nagu enamat. Kas oled seda tööd varemgi teinud? – Nagu oleks. b. esineb näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Hakkab nagu sajule, sulale, külmale minema. Vihm on nagu hõredamaks jäänud. Sai mu peale nagu pahaseks. Sa nagu ei rõõmustagi? Tal on nagu piinlik küsida. Seda on temast nagu raske uskuda. Niimoodi nagu ikka ei sobi. Keegi nagu kobistab ukse taga. Oli nagu kuskilt kuulnud, et .. Pidavat nagu hakkama naist võtma. See paistab nagu tõukoera moodi. c. esineb millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele v. hurjutuse väljendamiseks. Nagu ta seda ise ei teaks! Nagu ta mu nõu kuulda võtaks! Nagu nad ise ilma süüta oleks! Nagu mina sinna midagi parata saaks! Nagu keegi teda siia oleks palunud!

ning ‹konj›
ühendav sidesõna, ja harvem sünonüüm; kasut. lauses hrl. siis, kui ja on läheduses juba olemas
1. seob korduvaid lauseliikmeid. Kokku tulid Mikud ja Mannid ning Eedud ja Annid. Külalisi oli Tallinnast ja Tartust ning Tartu tagantki. Mis sa vedeled ööd ja päevad külades ning kõrtsides. Mägede vahele jääb orge ning sulglohke. Küsimus oli lahke ning sõbralik. Kogu järgmine päev oldi tusane ning mossis. Hääled kõlasid selgelt ning valjusti. Paitasin hellalt ning emalikult ta pead. Aina ta salgas ning valetas. Rändurid süütasid lõkke ning heitsid selle ümber pikali. *Aga ei aita see, et määrid oma nägu paksu ning vedelaga ja kõrvetad juukseid. A. Mälk. *Küll helises ikka kiledalt, kurivaim, ning visalt ja valjusti, lausa vihaga. E. Raud. || asendab ja'd ka mitmesugustes kindlaks kujunenud sõnapaarides. Palusin sõbralt nõu ning abi. Anne kordas üht ning sedasama ikka ja jälle. Oma ristiks ning viletsuseks oli tal ka jonnakas iseloom. Küll sa saad oma pitsid ning satsid. Relvastus oli ajast ning arust. Läbi ning läbi valelik tüdruk. Vihma aga sadas ning sadas. || ja ühtlasi. Laulja andis oma kolmanda ning viimase kontserdi Tartus. *„Laulude raamatuga” võrreldes täiesti erinevat annab ainult neljas ning viimne tsükkel „Ajalaulud” .. A. Sang.
2. seob liitlause rinnastuvaid osalauseid. Mõtlesin sinu peale ning süda hakkas tugevasti põksuma. *Teda ei oodatud ning ta jäi sõpradest tükk maad maha. E. Krusten. *Hoobid jäid kord-korralt nõrgemaks ja harvemaks ning lõpuks ei jaksanud enam kumbki midagi teha. V. Beekman. *Ja aeg veereb, päike kõrvetab, tolm tungib kurku ning jook tundub läägena. F. Tuglas.
3. lauset alustades seob selle eelmise lause v. pikema kontekstiga. *Aga see seal murul. – Ning Kremeri pilk käis viiliti magaja juures ära. E. Vilde. *.. ei läbenud enam haigevoodi juurde istuma jääda. Ning ta tõusis püsti, Harrile head paranemist soovides. E. Krusten.
4. hrv arvu ja määra märkimisel seob suuremat ja väiksemat koostisosa. *Ja kõige viimati surnud kotkal oli kõige laiem tiibade siruulatus, nimelt üheksateist jalga ja kaks ning kolmveerand tolli. V. Raud (tlk).
5. võib asendada ja'd ka selle mõnel määral vastandavas tähenduses. Süüdi on tema ning mitte mina. Siit saadik ning mitte enam.

näh
kõnek
1. ‹interj› tähelepanu juhtiv hüüatus seletavas, kinnitavas v. nentivas lauses, aga ka tõrjudes v. kirudes. Näh, sealt ta tulebki! Hommikul, näh, polnud aega süüa. Näh tahtsin just minema hakata. Näh, oleksin peaaegu unustanud! Näh mitte ei saanud tulla. Käis see, näh, mis ta nimi nüüd oligi .. Näh, vana mees, aga varsa aru. Näh, kus nali! Näh nüüd, ära trambi! Näh kus narr, ei usu mind. Näh kuradit, kuidas keeras sajule. *Näh, tahtsin sulle endale näidata, mis kahju nad [= kariloomad] teinud .. A. H. Tammsaare. *„Näh,” pöörab Tõnis Sägi ajalehte, „neil Tartus tänavu jällegi näitus.” O. Luts. || (pakkudes). Näh võta!
2. ‹adv› jah, neh. *„Mart, kuule, Mart, kas sa magad?” – „Magan näh!” J. Mändmets. *„Õige näh, peremees: mees on mees ja ristikivi on ristikivi,” kordas Madis .. A. H. Tammsaare.

positsioon ‹-i 21› ‹s›

1. asend, asetus; asukoht (kasut. sagedamini erialasõnavaras). a. klassikalises tantsus käte v. jalgade kindel asend. Alustage kõndi jalgade kolmandast positsioonist. b. muus vasaku käe sõrmede asend keelpilli sõrmlaual. *.. [kitarrist] harjutas päev läbi positsioone ja käike ning võis õhtul üles astuda. J. Joonase. c. malendite v. kabendite asetus mängus. Mustade, valgete malendite positsioon. Suurmeister saavutas juba mängu alguses soodsa positsiooni. d. keel keeleüksuse v. keeleüksuste ühendi koht sõnas v. lauses. Hääliku sõnaalguline positsioon. Lausesiseses positsioonis olev üte. e. sõj väeosa hõivatud maa-ala, mis on kohandatud kaitselahinguks v. rünnakuks; ka tulepositsioon. Pataljoni, jalaväe positsioon(id). Positsioone kaitsma, ründama, vallutama. Kaotatud positsioonid. Väed asusid, taandusid uutele positsioonidele, lahkusid positsioonilt, paigutati positsioonile. Soodne positsioon vaenlase peatamiseks. Jagu oli jõe ja maantee vahel positsioonid sisse võtnud. Kuulipildur lahkus oma positsioonilt. *Tulerühm sättis torusid positsioonile. J. Peegel. f. ka sport sportlaste (ja nende võistlussõidukite) asetus üksteise suhtes. Teisel positsioonil startinud trekisõitja. Kehvas positsioonis purjekas. g. asukoht muudel, üldisemat laadi juhtudel. Fotograaf otsib paremat positsiooni. Võtsime reelingu ääres positsioonid sisse.
▷ Liitsõnad: julgestus|positsioon, kaitse|positsioon, lahingu|positsioon, lähi|positsioon, tiib|positsioon, tulepositsioon; lähte|positsioon, stardi|positsioon, viskepositsioon.
2. (sotsiaalne) seisund; ametikoht; koht hierarhias, süsteemis. Ühiskondlik, seltskondlik, ametialane positsioon. Ta on tähtsa, kõrge positsiooni saavutanud. Silmapaistvale positsioonile jõudnud mees. Juhtival positsioonil töötav ametnik. Mul pole mingit erilist positsiooni. Direktor tahab oma positsiooni säilitada, kindlustada, tugevdada. Isa kõikuv positsioon perekonnas. Ta on positsiooniga inimene. Kiriku positsioon riigis. Eesti rahvusvaheline positsioon.
▷ Liitsõnad: juht|positsioon, liidri|positsioon, võimupositsioon.
3. seisukoht, vaatepunkt. Ta jutustab juhtunust kõrvaltvaataja positsioonilt. Olles tavalugeja positsioonil, näib et... Retsensent kritiseeris uut luulet jäikadelt positsioonidelt. Mulle meeldib autori kindel esteetiline positsioon. Milline on selles küsimuses Eesti riigi positsioon?

predikaat ‹-kaadi 21› ‹s›

1. keel lauseliige, mis näitab, mida lauses millegi v. kellegi kohta teatatakse, küsitakse, kästakse, soovitakse v. keelatakse, öeldis
2. loog otsustuse liige, mis sisaldab objekti kohta öeldut

pööre ‹pöörde 18› ‹s›

1. ühekordne pöördumine ümber telje v. keskpunkti. Võti tegi lukuaugus kaks pööret. Tsentrifuug pöörleb kiirusega neli tuhat pööret minutis. Maa üks pööre ümber oma telje. Hammasratas lisas pöördeid 'hakkas kiiremini pöörlema'. *Mootor käis aeglastel pööretel, podisedes sõbralikult.. M. Traat. | piltl. Ajalooratas tegi veel ühe pöörde. || mat tasandi v. ruumi paigal püsiva punktiga liikumine
▷ Liitsõnad: pool|pööre, ring|pööre, täispööre.
2. ka sport enese keha v. sõiduriista pööramine, selle asendi v. suuna muutmine, kääne. Pööre paremal kannal. Pööre paigal, liikumisel. Pööre 90°, 180°. Kere pöörded. Pöörded poomil. Salto, kaarhoog pöördega. Kettaheide pööretega. Kiire pööre kõrvale päästis teda löögi eest. Rebis end äkilise pöördega vastase haardest lahti. Tantsib järskude pööretega. Suusatajad, uisutajad harjutasid pöördeid. Jooksja, suusataja komistas ja kukkus pöördel. Ujuja, jaht sooritas ebaõige pöörde. Julgelt võetud pöörded tõid võidusõitja esikohale. Sa pead enne pööret teise sõiduritta asuma. Auto tegi pöörde ja tagurdas paraadukse ette. Pääsukeste pöörded õhus.
▷ Liitsõnad: hoog|pööre, kere|pööre, pea|pööre, pool|pööre, salto|pööre, ümberpööre; lehvik|pööre, paigal|pööre, paralleel|pööre, sahk|pööre, tõstepööre; parem|pööre, vasakpööre.
3. pöörak, käänak. Tee teeb siin järsu pöörde. Raudtee tegi pöörde. Kõrge, pöördega trepp.
4. piltl mingi protsessi, sündmuse üldsuunas v. sisus toimuv (suur, otsustav) muutus; murrang. Sügav, põhjalik pööre ühiskondlikus elus. Sotsiaalne, poliitiline, revolutsiooniline, demokraatlik, majanduslik pööre. Galilei avastused tekitasid astronoomias, tõid astronoomiasse suure pöörde. Pööret tekitav avastus, leiutis, sündmus. Elu on teinud ootamatu pöörde, elus esineb alatihti ootamatuid pöördeid. Jutt, vestlus võttis uue, teise pöörde. Me ei tea veel, missuguse pöörde asi võtab. Lugu võttis ebameeldiva, halva, soovimatu, kurja pöörde. Selles majas kipuvad kõik naljad tõsist pööret võtma. Neiu hinges sündis suur pööre. Haigus võttis halva pöörde, pöörde paremusele. See lahing tõi sõja käiku pöörde. || ‹adessiivis› sajandi v. aasta(kümne) üleminek teiseks, nende vahetumine. 1960. aastate pöördel muutus olukord vastupidiseks. Sajandi pöördel võib juhtuda nii mõndagi.
▷ Liitsõnad: palee|pööre, riigipööre.
5. tagakülg. Foto pöördel on pühendus. Tiitellehe pöördel olevad andmed. Postkaardi pöördele oli pliiatsiga midagi kirjutatud. Vaata pöördel! (märkus lehekülje alumisel äärel viitena järgmisele leheküljele).
6. keel grammatiline kategooria, mis tähistab lauses öeldiseks olevate pöördsõna muutevormide isikut. Eesti keeles on kolm pööret ainsuses ja mitmuses.
7. muus intervalli v. kooskõla helide asetuse muutus

rinnastus ‹-e 5› ‹s›
keel ühesuguse süntaktilise funktsiooniga, kuid süntaktiliselt üksteisest sõltumatute sõnade, sõnaühendite või osalausete seos lauses, koordinatsioon

see ‹selle, seda, sellesse e. sesse, selles e. ses, sellest e. sest, sellele, sellel e. sel, sellelt e. selt, selleks e. seks, selleni, sellena, selleta, sellega pl need, nende, neid, nendesse e. neisse, nendes e. neis, nendest e. neist, nendele e. neile, nendel e. neil, nendelt e. neilt, nendeks e. neiks, nendeni, nendena, nendeta, nendega› ‹pron›
I. substantiivne ja adjektiivne näitav asesõna, mida kasut. otsesel viitamisel ümbritsevale reaalsusele
1. kõnesituatsioonis sisaldab viidet lähedal asuvale v. muidu tähelepanu objektiks olevale isikule, loomale, esemele v. olukorrale. a. ‹substantiivselt›. See siin on minu poeg. See on ju Tiina. Kes need on? Vaadati lähenejat, et kes see küll võiks olla. Vaatas Ingeri poole, see istus kiiktoolis. Mis loom see on? – See on siil. See on ilusam pilt kui too. Mul pole rohkem kindaid kui ainult need. See esimeses reas on sinu koht. Seal on järv, vaadake ometi seda! Mis lärm see on? Ja mida see siis tähendab? b. ‹adjektiivselt›. Kes see mees on? Kõik need mehed tulevad minuga kaasa. Seda koera ei maksa karta. See puu hakkab vist ära kuivama. See kleit näeb kena välja. Nendest kingadest küll enam asja ei saa. See korv seal on sinu jaoks. Mina töötan siin selle laua taga. Lähme nüüd seda teed! Nendes paikades olen ma esimest korda. Selle kandi inimesi ma tunnen hästi. Vaata, kas see lause on õige! Nende ridade kirjutaja on asjas täiesti veendunud. Korista see korralagedus siit ära! Missugust õuna tahad? – Seda.
2. ‹adjektiivselt› sisaldab viidet parajasti kulgevale, ka just möödunud v. peatselt saabuvale ajale, parajasti esinevale olukorrale jms. Töö tuleb valmis saada sel aastal, sel kuul, selle aastanumbri sees. Selle päeva parim tulemus. Ta käis neil päevil 'hiljuti' meil. Ta peaks neil päevil 'varsti' saabuma. Homme sel ajal asume teele. Vanaema on ehk ka selle aja peale juba kodus. Selle hooaja etendused algasid eile. Nii, seks korraks on kõik. *Seda puhku oligi õnn nendega niihästi töös kui ka armastuses. A. H. Tammsaare.
II. ‹substantiivselt› (viitab tekstis mainitule v. mainitavale)
1. viitab substantiiviga nimetatud objekti(de)le. a. (viide esemele, loodusobjektile, nähtusele, olukorrale). Ühistul oli aurik, peale selle veel väiksemaid laevu. Vaatas kella, see näitas seitse. Heitis diivanile, jalad üle selle otsa. Võtsin ajalehe, kuid ei avanud seda. Laotas pildid lauale ja hakkas neid uurima. Toal oli vaid üks aken ja seegi pisike. Võttis maha noori kaski ja viis need linna turule. Ilus heinamaa, sellelt saab rohkesti heina. Karula ümbruses on rohkesti järvi, tuntuim neist on Pikkjärv. Kuupalk 5000 krooni, sellega võis tol ajal juba kenasti elada. Pikemaid luuletusi on vähe ja need on ka vähem õnnestunud. Kaltsium ja selle ühendid. Vanainimese mälu, see on kehv. Teeb muudkui oma tempe, nende peale on ta meister. Pärast esimest varastamist kujunes see tal harjumuseks. Ajad muutuvad ja meie ühes nendega. Inimese elu, see on ju nii üürike. Kelle kord on toitu valmistada? – Eks see ole minu kord. *Hakkas tibutama. See oli vastik peenike sügisvihm. E. Vetemaa. *Mõni üksik, ähmane kogu kerkis hetkeks pimedusest ja kadus sesse taas. V. Õun. b. (viide isikule vm. elusolendile). Mees, tema naine ja selle õde. Poisid narrisid tüdrukuid, aga need ei teinud väljagi. Jõe ääres nähtud üht vanameest, kes see muu oli kui Priidu. Noored, need tahavad ei tea mida. Tüdruk nurus nii kaua ema kallal, kuni see järele andis. Palume, et Jüri meid aitaks. – Asjata, ei see aita kedagi. Ta jälestab kasse, need ajavad talle judinad peale. Musträstas meenutab kuldnokka, kuid on sellest veidi suurem. *Usu sa nüüd tüdrukuid! Hullutavad ja valetavad, kuradid! On see küll üks sugu! A. Antson.
2. ‹sg.› viitab verbiga v. verbikonstruktsiooniga väljendatud tegevusele v. olukorrale. Püüdis põgeneda, aga see osutus võimatuks. Lõõbite niisama või on selle taga midagi. Ta pilkab teisi, aga teeb seda vaimukalt. Lõpuks hakkas ta õppima, sest sellest polnud nagunii pääsu. Minu meelest on see barbaarsus oma alamaid niiviisi kohelda. Kiirustasin, aga sellest hoolimata jäin bussist maha. Mis see siis ära ei ole – paar kilomeetrit jala minna. Järves võis supelda ainult selleks ettenähtud kohtades. *Paanikasse sattuda oleks kõige halvem: see viiks otsekohe kindlasse surma. M. Unt.
3. viitab kõrvallauset alustavale relatiivpronoomenile kes v. mis. Kes kohal käis, see nägi. Kes varem tulid, neile ma juba rääkisin. Läks sellega, kellel tema jaoks aega. Laadal oli palju neid, kes niisama vaatasid ja uudistasid. Mida heaga ei saa, see võetakse kurjaga. Pall oligi see, mida ma saada tahtsin. See, mida ma kartsin, läkski täide. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. Kes ees, see mees. Kes otsib, see leiab. Kel vägi, sel võimus. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Mida külvad, seda lõikad. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis silmist, see südamest. *Aga Hansa pole enam see, mis oli. Visby langemisega hakkas kogu liit allamäge lohisema. H. Sergo. | (kinnitavalt, rõhutavalt). Mis tehtud, see tehtud. Otsis küll, aga mis kadunud, see kadunud. Kotti enam ei mahtunud, mis täis, see täis. | (koos adjektiivi v. adverbi komparatiiviga korrelatiivseis ühendeis mida ... seda v. seda ... mida). Mida varem, seda parem. Mida valusam vits, seda parem laps. Mida enam sa üht asja keelad, seda enam hakatakse teda tahtma. Mida aeg edasi, seda mõttetum tundus kõik. Manitsused mõjuvad seda vähem, mida rohkem neid jagatakse. *Keegi tähelepanelik kirjanik on väitnud, et naine armub meisse seda tugevamini, mida vähem meie temasse armunud oleme.. P. Viiding.
4. ‹sg.› (viitab kogu kõrvallausele). Kas minna või jääda, seda ei olnud kerge otsustada. Kust ta raha sai, seda ei teadnud keegi. Sõda oli varsti lõppemas, see oli selge. Ta kõneles sellest, kus käinud. Sellest saab juba aasta, kui ema suri. Neid jutte räägitakse selleks, et Villemit vihastada. Kõnelus lõppes sellega, et lubasin maale sõita. Ma ei tulnud selle pealegi, et voodi alla vaadata. See oli ju alles eile, kui ta lubas sind aidata. Sest pole midagi, et nii läks. Küsimus on selles, kuidas edasi elada ja olla. Pärast seda, kui oli natuke puhatud, jätkus töö. Selle asemel, et tööd teha, looderdate niisama ringi. *Majas on seda igavam, et parun jälle nädalaiks ära on reisinud.. E. Bornhöhe.
5. ‹sg.› viitab sõltumatule osalausele, iseseisvale lausele v. pikemale tekstilõigule. Ta ei leidnud oma asju ja see ärritas teda väga. Teised hakkasid temast kõrvale hoidma, aga mis hoolis tema sellest! Igas paigas on oma tavad, peale selle kehtivad aga veel üldised normid. Talu üldsuurus oli 47 ha, sellest põllumajanduslikku maad ligi 30 ha. Tähtsal kohal oli kaubitsemine; see toimus nii maa kui mere kaudu. Jõe äärde minna Ats ei tohtinud, selle oli ema kõvasti ära keelanud. Vedeled terved päevad ringi, kas see on kellegi komme! Mihkel oleks kindlasti tulnud, kui teda oleks kutsutud; selles olen ma täiesti kindel. Seda tahan ma kõigile öelda: olge ettevaatlikud! Sõprust pole ta minuga pidanud – ja seda pole tarviski. Hea, et ütlesid; ise ma selle peale poleks tulnud. Sa oled ju minust noorem. – Noorem või vanem, mis see loeb. Riina sai matemaatikas kahe. – No see veel puudus. *Oli nagu piibuork, aga näe, misuke nüüd... Eks sest ole ka oma viisteist aastat juba, või rohkemgi veel. B. Alver. | (nõustuvates, möönvates ütlustes). Aga harjutada tuleb palju. – Selge see. Aega on vähe jäänud. – Seda küll, aga tuleme toime. Te olete arst. – Seda küll. *Stsenaarium oli labane ja tehislik, seda küll.. E. Vetemaa. *Sellest tõusis muidugi suur jama, selge see. A. Maripuu. | seda ‹rõhutavalt komparatiivse adjektiivi v. adverbi ees›. Ah te olete juba ennist tuttavad, seda parem. *Tema nime ei ütelnud Juula. Seepärast oli asi metsaisanda meelest seda põnevam ja salapärasem. E. Vilde. *Arvasid, et las kasvatab veel pisut konti, küllap hiljem seda jõudsamini koolitarkuse kallal rassib. E. Männik.
6. esineb ühendites see tähendab, see on selgituse, täpsustuse v. paranduse ees. Ma tulen homme, see tähendab juba täna. Pesu tuleb pesta leiges, see on kuni 40-kraadises vees.
III. ‹adjektiivselt› (osutab, et põhisõnaga tähistatud isikut (vm. olendit), eset, nähtust, olukorda on juba mainitud (v. on see konteksti põhjal iseenesest arusaadav)
1. põhisõna kordab mainitut sama sõnaga. Elas kord kuningas ja sel kuningal oli tütar. Tulid mingid mehed, aga ma ei tunne neid mehi. Andres küll, aga mitte enam see endine Andres. Keegi on siin käinud; ma tahan teada, kes oli see keegi. Tubade vahel on uks, ja see uks ei käi lukku. Oli üsna keeruline töö, aga Märt tundis seda tööd. Mul oli tunne, et kõik ebaõnnestub, ja see tunne ei petnud mind. Teile on kiri? – Kes selle kirja tõi? *Avamerelt kuuldus lainete kohinat. Ja selle kohina sisse tungis äkki madal, veniv, loomalik karjatus. M. Unt.
2. põhisõna kordab mainitut mingi üldistava v. ümberütleva sõna v. tekstiga. Õu võõraid täis; ei tea, kes need inimesed on. Ma otsin Reinu juba tükk aega, aga see mees on kuhugi kadunud. Ta silitas Paukat ja rõõmustas, et oli just selle koera kaasa võtnud. „Tõde ja õigus” meeldib talle; ta on seda teost mitu korda lugenud. Oli juba ammu kavatsenud vanaema vaatama minna, aga alles täna võttis selle käigu ette. Tulge nädala pärast, ehk selle aja peale selgub midagi. Maja näis pimeda tondilossina, seda muljet süvendasid kriuksuvad uksed. Ütlesin, et olin koosolekul, aga see vale ei läinud läbi. Minu meelest on asi halb, aga see arvamus võib ka väär olla. Mõtles vahel surmast, et seda teed peame kord kõik minema. Tööd ta teeb, ses suhtes ei saa talle midagi ette heita. *Paar tuhat hektarit põldu, teist seda osa metsa, avarad uudismaad. J. Tillo. *„Aga naine toidab meest ja last,” tähendas Andres. – „Noh, Miinal seda va jäksi ikka on,” arvas Mari. A. H. Tammsaare.
3. osutab järgnevale kõrvallausele, mis annab põhisõnaga tähistatule lähema iseloomustuse. Ta on seda sorti inimene, kes ei läbe teisi lõpuni kuulata. Mõtlen sageli neile sõpradele, kes sõjast tagasi ei tulnud. Sel kohal, kus enne oli põld, laiutab nüüd võsa. Ta käis nähtavasti sel ajal, kui ma poes olin. Sest ajast saadik, kui see juhtus, pole ma rahu leidnud. Kas sa tead seda lugu, mis Teeduga juhtus? Seda head, mis sa oled mulle teinud, ei unusta ma kunagi. Pole seda nägugi, et tal võiks raha olla. See polnud enam see Andres, keda ma mäletasin esimesest kohtumisest. | ‹ka elliptiliselt, ilma kõrvallauseta›. *Siis on mul kanavarbad silmade all, kortsud otsmikul, kurrud näol, kehagi pole enam see. M. Traat.
IV. ‹adjektiivselt ja substantiivselt› kõnek (sisaldab umbmäärast viidet v. esineb hoopis millelegi viitamata)
1. ‹substantiivselt, korduvana› osutab kellelegi v. millelegi, seda konkreetselt nimetamata. a. Härra, kodanik see ja see. Pandi kirja, et see ja see on temalt nii ja nii palju laenanud. *Nimestik täitis kaks veergu ptiikirjas. Haavatud – need ja need, langenud – need ja need, teadmata kadunud – need ja need.. A. Kurfeldt (tlk). b. ‹adjektiivselt›. Saabus telegramm – tulen sel ja sel kuupäeval selle ja selle rongiga. See ja see asi vaja veel korda ajada. *.. neile ütled aga: nii ja nii palju nõutakse seda ja seda maksu, siis on nad rahul! G. E. Luiga.
2. ‹koos pronoomeniga teine› esineb mitmesugustes väljendites. a. ‹substantiivselt›. Sõja ajal juhtus meie külas seda ja teist. Eks kodus ole ikka seda ja teist teha. Tean temast seda ja teist. Lapsena unistasime sellest ja teisest. Seda või teist oleks veel vaja hankida. Ta jutustas täpselt, mis sellel või teisel seljas oli. Üks tegi seda, teine teist. *Oleks veel et tõbi küljes või ülearu vana, aga ei seda ega teist. I. Sikemäe. *Kiir tõmbab otsaesise kipra ja naeratab suunurgaga, mis võib-olla kahetsust, võib-olla laitust, võib-olla seda kui teist korraga peab avaldama. O. Luts. | (pehmendavalt, mahendavalt mingite ütluste kohta). Ta sõimas, nimetas mind selleks ja teiseks. *Mina olla tuupija, mina olla puupea, mina olla see ja teine, mina ei lugeda midagi. M. Metsanurk. b. ‹adjektiivselt›. Mitmed kutsutuist jäid sel või teisel põhjusel tulemata. Asja kaaluti seda ja teist kanti pidi. *.. alati rahulik ja lahkete pilkudega, ajas [direktor] mõnikord selle või teise õpilasega juttu. K. A. Hindrey.
3. kasut. mittemeenuva v. mitte päriselt sobiva sõna asemel. Kas sa uut filmi oled näinud, noh seda..., mitte ei tule nimi meelde. *Teil on vist igasugused need... hoidjad ja tädikesed. V. Beekman.
4. (eufemistlikult, vihjates millelegi sugueluga seotule). Ei tea, kas Ants on oma tüdrukuga ka juba seda (asja) teinud. Noorikul peaksid varsti need päevad 'sünnitusaeg' kätte jõudma.
V. kõnek kindla tähenduseta, lauses hrl. mõnda teist sõna rõhutada aitav sõna, vahel ka lihtsalt täitesõna
1. ‹substantiivselt›. Kes see tuli? Kes need seal kolistavad? Kes see soojaga ahju kütab! Kes see teise sisse, hinge näeb! Kes see teab, kuidas kõik alguse sai. Kellel see aega oli kaks korda käia! Kellel see inimesel nii suur jalg on! Mis mees see ennemalt meil käis? Ei tea, kumb see kumma maha jättis. Mis mul siin viga, kus see paremgi on! Ootame veel, kuhu see kiire! Millal see enne on metsaalust riisutud. Mis õppimine see öösel enam on. Küllap jõuame, asi see jõuda pole. | (hüüatustes). Seda kisa ja kära mis laadaplatsilt kostis! Oh seda õnne ja rõõmu! Oh seda pidu ja põlve! Oh seda püha lihtsameelsust! Oi-oi seda häda! *Et see õhtu ka nii ruttu tuleb! M. Traat.
2. ‹adjektiivselt›. Kuhu see Peeter siis läks? Aga poiss, see varganägu, oli juba jalga lasknud. Et see ema ka juba ei tule! Ah siis niisugune ongi see suitsutare. See joomine on ikka hull asi küll. Kes neid külmi kartuleid enam sööb. Sa oled jälle seda va kärakat pruukinud. Ei tea, mis see ilm täna teha võtab. Mis see mõni piisk vihma teeb! Paljuke siis inimesele neid elupäevi antud on! Ega töö ise polegi nii hull, aga see pealehakkamine. Jäta juba see igavene irisemine! Kaua see inimene ikka kannatada suudab! *Kus see häbi – meil korralik talu – ja kakeldakse! M. Metsanurk.
VI. ‹ühendsidesõna osana› seda enam et, selle asemel et, selleks et, sellele vaatamata et, sellest hoolimata et, pärast seda kui, sel ajal kui vt et, vt kui

sihiline ‹-se 5› ‹adj›

1. ‹liitsõna järelosana› suunaline
▷ Liitsõnad: püst|sihiline, rõhtsihiline.
2. keel (tegusõna kohta:) selline, mis esineb lauses hrl. koos sihitisega, transitiivne; ant. sihitu. Sihilised tegusõnad.

siis ‹adv›

1. osutab mainitud, teada olevale (v. mainitavale) ajahetkele v. -lõigule: sel ajal, sel hetkel. Olime siis kõik noored. Läksime aeda, ilm oli siis veel ilus. Ja siis kõlas koputus. Siis astub lavale peategelane. Siis oli nii, nüüd on aga teisiti. Sain siis hakkama, saan nüüd ka. Siis oli kergem elada kui praegu. Taipasid sa juba siis midagi? See oli siis, nooruses. Pärast, siis kuulsime mitmesuguseid jutte. | sidesõnaga kui algava ajalause korrelaadina pealauses. Ta saab just siis kakskümmend, kui abiellub. See oli siis, kui ema veel elas. Alles siis, kui oli juba päris pime, julges põgenik peidust välja tulla. *Esimene komistuskivi visati talle teele juba siis, kui ta alles naiseks oli saamas. A. H. Tammsaare. | kuulub koos sidesõnaga kui sidendi koosseisu ajalauses. Siis kui lapsed olid söönud, läksid nad õue.
2. osutab toimuva v. toimunu ajalisele järgnevusele: seejärel, pärast seda. Enne mõtle, siis ütle. Algul lajatasid üksikud paugud, siis hakkasid tärisema kuulipildujad. Isa silmitses esiteks poega, siis võõrast. Kõigepealt tooge laud, siis toolid. Esmalt tuleb minna otse, siis keerata paremale. Nii nad joostes tulid: kord üks ees, siis teine. Mina ütlen enne ja alles siis sina. *.. [rauk] silmitses mind viivu umbusklikult, noogutas siis ja asus nohisedes oma viinamarjakoogi kallale. E. Vetemaa. || osutab ruumilisele järgnevusele. *Edasi tuleb mets ja siis Vallaste. J. Parijõgi. *.. [toas] on kõigepealt minu voodi, siis suur ümmargune laud, siis kägisevate ustega kapp.. R. Kaugver.
3. viitab mainitud v. mainitavatele asjaoludele, tingimustele vms.. a. niisugusel juhul, sellisel puhul. Võta kompass kaasa, siis pole eksimist karta. Sööge aga, siis jõuate rohkem tööd teha. Lähme koos, siis tee ka lühem! Aga kui kedagi kodus ei ole, mis siis? Ma olen seda filmi näinud, sellepärast ma tean. – Ah nii, siis muidugi. *Aga valeta, vaata, siis oled sa mees! O. Luts. | esineb tingimuslause fakultatiivse korrelaadina pealauses. Kui ei saa mina, siis ei saa ka sina! Kui õhtul sajab, siis jääb kinnominek ära. Kui tahad sõbrast lahti saada, siis laena talle raha. Kui täna raha kaasas pole, siis makske homme! Siis, kui on aega, pole raha. Oleks ta mõne aasta vanem, siis arvaks ta teisiti. b. seega, niisiis, järelikult. *Riigiametnikku preemiatega ei peibuta ega kollita, midagi peale aja varastada ka pole ja seda ainukest siis ammutataksegi. V. Lattik. *„Ta on mees!” teatas Sirje jultunult. Olev jäi talle otsa põrnitsema – see oli siis juba selgeks tehtud! M. Saat. c. esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui juba, siis juba. Kui hiljem, siis hiljem. Kui juba teha, siis teha korralikult. Vihastas, siis vihastas. Räägin oma saladuse ära, saagu siis mis saab. Oled rumal. – Olen, siis olen.
4. alustab pealauset, millele eelneb sidesõnaga kui algav vastandav kõrvutuslause. Kui tütar huvitus peamiselt kaunitest kunstidest, siis poja tähelepanu oli suunatud eeskätt ärile.
5. esineb põhjuslause (fakultatiivse) korrelaadina pealauses. Et me hästi oleme läbi saanud, (siis) ei aja ma sind ära. Kuna keegi ei tulnud, siis lahkusime meiegi.
6. ‹ühendsidesõna osana› ehk olgu siis, või olgu siis vt ehk, vt või.
7. väljendab kõneleja suhtumist, tundetooni. a. esineb vormilt jaatavas (harvemini eitavas) lauses, mis tegelikult sisaldab vastupidist arvamust v. hinnangut. Kaugel see koolimaja siis pole, ainult üle teeristi. Või siis head naist kerge leida on. Paljukest siis sinusugune ikka sööb. Kui pikk see suvine öö siis ongi! Kes siis iga aasta jõuab mantlit osta! Kes siis seda ei tea, et.. b. esineb möönvates, nõustuvates ja kinnitavates või millekski kehutavates ütlustes. Mis siis ikka. Ega siis midagi, kedagi. Mis siis enam, muudkui hakkame astuma. Mis siis muud, kui hakkame tööle. No viruta siis, pagan võtaks! Mine siis, mis sa veel ootad! Täiskasvanugi vajab tunnustust, mis siis veel lapsest rääkida. Haige loomgi tahab abi, ammu(gi) siis veel inimene. Oled kokkuhoidlik inimene? – Kuidas siis. *Kord kulub ja lõpeb ka see maailm, saati siis patune inimloom. F. Tuglas (tlk). *Ei, veskipoiss, ilma piitsata ei saa rahvastki karjatada, siis veel peru looma. J. Sütiste. c. aitab toonitada imestust, üllatust vms. Kust sina siis tuled? Mis see siis tähendab? Kas te siis ei tulegi kinno? Ah teie oletegi siis õpetaja! Kas siis keegi akna lõhkumist ei näinud? Ah siis sina! Ah siis mõtled naist võtta. Kas ta siis sugugi ujuda ei oska? Kas sina siis loed selliseid raamatuid? d. aitab rõhutada pahameelt, üleolekut, etteheidet v. parastust. Kas ma sellest siis vähe rääkinud olen! Kes siis seda niimoodi teeb! Isegi on palav, ja nüüd siis veel prožektorid ka! Sinust räägiti, kellest siis muust! Kaua ma siis nii elan. Nüüd siis tullakse koju! Kas sa siis ei näe, mis minuga toimub! Mis sest siis on, et hilinesin! Ah, mis siis, ma ei karda teda! Mis siin siis nii erilist on. Mõni ime siis, et hinded halvad on! Näed siis, mis juhtus! Saad karmi karistuse, vaata siis!
8. kindla tähenduseta sõnana tugevdab eelnevat v. järgnevat sõna v. lauseosa v. esineb täitesõnana. Homseni siis. No tere siis! Ole siis terve. Kuidas sulle see tuba siis meeldib? Mis laulu ma sulle siis laulan? Kuidas see elu teil siis on? Millal sa siis sõidad? Lapsed, jääb siis nii? Sa siis ei anna andeks? Ma siis nüüd lähen. Peab siis seda veel küsima? Nõnda siis, lapsed, lugu on selline. Ei mäletagi, juhtus see aasta või siis kaks tagasi. Ta oli ikka esimene, olgu siis mängima, kaklema või muidu tegutsema. Seda raamatut sa ei saa. – Miks siis? Pean sulle midagi ütlema. – Eks ütle siis.

sõna|järjestus
keel sõnade paiknemine lauses. Loomulik, halb sõnajärjestus. Parandasin natuke sõnajärjestust lausetes.

sõna|klass
keel sõnad, millel on lauses ühesugune otstarve v. asend, mida muudetakse ühtviisi v. mis kuuluvad samale mõistealale. Morfoloogilised, süntaktilised sõnaklassid.

sõna|kordus
sõnade kordamine lauses v. pikemas tekstis. Kohati esineb kirjutises tarbetut sõnakordust. Rahvaluules ja kirjanduses võidakse sõnakordust kasutada stiilivõttena.

süntagma ‹6› ‹s›
keel kahest (v. enamast) grammatiliselt seostatud sõnast koosnev rühm lauses

sünteetiline ‹-se 5› ‹adj›

1. sünteesil rajanev, üksikosadest kokkuliidetud; ant. analüütiline. Raadio-, televisiooni-, filmikunst on sünteetilised kunstid. Kulude sünteetiline arvestus. Sünteetilised keeled 'keeled, milles sõnade seoseid lauses väljendavad mitte niivõrd abisõnad ja sõnajärjestus, kuivõrd sõna koostisosad (näit. afiksid)'. Sünteetiline vorm 'lihtvorm, ühe sõna abil väljendatav sõnavorm'.
2. sünteesi teel polümeeridest vm. lähteainetest saadud, süntees-. Sünteetilised kiudained, kiud. Sünteetiline kautšuk. Sünteetilised vaigud, liimid. Sünteetilised materjalid. Sünteetilised pesemisvahendid 'pindaktiivsete ainete, anorgaaniliste soolade ja orgaaniliste ainete segust koosnevad pesemisained'. Sünteetilised värvained.
▷ Liitsõnad: pool|sünteetiline, täissünteetiline.

tegema ‹teha, teen, tegin, tegi, tehku, tegev, teinud, tehakse, tehtud 42›
üsna üldise tähendussisuga verb (vahel võib selle asendada mingi konkreetsema verbiga), kasut. sageli ka perifrastilistes ühendites
1. midagi valmistama, tekitama, looma. a. (toidu kohta). Ema hakkas kooki tegema. Lõunaks teen suppi, seapraadi. Kas teen kohvi või teed? Piimaga tehtud puder. Mulle meeldib süüa teha 'toitu valmistada'. Kodupoolist, era tegema. Kes teie peres õlled teeb? 'pruulib'. Tegin talveks moosi ja kompotti. Vanaema oskas head leiba teha 'küpsetada'. Oskad sa verivorste teha? Käis veskil tangu tegemas 'vilja tanguks jahvatamas'. b. (õmblustööga, meisterdades, ehitades vms.). Lasksin endale uue kostüümi teha. Teen 'koon' sulle sünnipäevaks kampsuni. Kingsepp tegi poisile uhked saapad. Isa õpetas, kuidas tuleb vibu teha. Nokitsesin lastele tõukeratast teha. Poiss tegi endale tuulelohe. Ega iga mees osanudki pisuhända teha. Lapsed teevad lumememme. Pääsuke tegi räästa alla pesa. Kiriku juurde tehti kellatorn. Suvel tehti majale uus katus peale. Siia tuleks sild teha. Mehed tegid sohu uut teed. Seisab nagu puust tehtud (millegi ootamatu, rabavaga seoses). Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. c. tootma. Puitparketti tehakse tammest ja saarest. Selles tsehhis tehakse kalakonserve. Tallinnas tehakse ka dieetjogurtit. d. seades, sättides, kujundades vms. tegevusega midagi tekitama; teat. töödega seotud väljendites. Tegin aseme diivanile, lakka. Lasksin uued lokid teha. Õhtuks teen soengu pähe. Vaja uued passipildid teha (lasta). Käsikirjast tehti mikrofilm. Poisid läksid lepikusse hagu tegema 'raiuma'. Saunaahi tuleb kütte panna, kes läheb puid tegema? 'saagima ja lõhkuma'. Heina tegema 'niitma ja koristama'. Tegime lammastele lehiseid. Ma ei oska koormat teha. Olen meister peenraid tegema. Tegime aia taha suure tule, lõkke. Tegin ahju tule. *Ta kaevas kraavi, juuris puid, raius mättaid, lõhkus ja rükkis kive, tegi uut põldu .. A. H. Tammsaare. || kõnek (külvamise vms. kohta). On õige aeg kaera, otra teha. Rukis on meil juba tehtud. Põld seisab tegemata. Künna see maatükk üles ja tee midagi peale. e. (seoses vaimse tegevusega:) kirjutama (3. täh.), koostama vms. Reporter läks lugu tegema. Tee temast üks lugu lehte! Kirjastuses tehakse entsüklopeedia viimast köidet. Poeg teeb Tallinnas ajalehte. Noorpõlves tegin ma ka luuletusi. Romaanist on tehtud palju tõlkeid. Sina kirjuta sõnad, mina teen viisi. Kes on selle pildi teinud? On sul testament tehtud? Aastaaruanne palun teha homseks. Eelarve on veel tegemata. Seadusi, lepinguid tegema. || (märkmeid, parandusi, täiendusi jm.) kirja panema. Pliiatsiga tehtud märkmed, märkused. Parandused tehke lehe servale. Tööraamatusse tehti sissekanne töövahekorra lõpetamise kohta. f. (abstraktsemalt). Koos tegime tulevikuplaane. Otsust teha ei olnud kerge. Tegin juhtunust omad järeldused. g. sigitama. Poiss tegi tüdrukule lapse, tite. Tehke sugu ja saagu teid palju! *Veart eit oli sul! Niisukest änam ei tehta! A. H. Tammsaare. *.. [Viiu] tegi paari aasta möödudes kellegi laevamehega lapse ja suri sünnitusel. A. Uustulnd. h. van (endast) kasvatama, looma. *Siin paremat kätt põllul oli rukis päid tegemas .. F. R. Faehlmann. *„Sa kõneled kui laps – kui virin laps, kes hambaid teeb,” naeratas Madli .. E. Vilde.
2. (kusemise, roojamise kohta:) laskma. Kits tegi põrandale pabulaid. Laps on veel nii väike, et teeb püksi. Koer tegi mulle jala peale. Tuppa teinud kass sai naha peale. *.. kus lehmade asemed nii puhtad, nagu ei oskakski need lehmad mustust teha .. M. Mõtslane.
3. (hääle, häälitsuse kuuldavale laskmise v. helide, müra vms. tekitamise kohta). Koolmeister tegi kurja, kõva häält. Mu hääl oli nii ära, et ma ei saanud piiksugi, piuksugi teha. Imik hakkas häält tegema. Panin sõrme huultele ja tegin: „Psst!” Tihane teeb tii-tii-tüü, tii-tii-tüü. Loomake tegi peenikest häält. Mardisandid tegid ukse taga kisa ja kära. Ärge tehke lärmi! Poisid, teeme laulu 'hakkame laulma'! Nende pillidega ilusat muusikat ei tee. Tantsuõhtutel tegi muusikat orkester. Bänd tegi poodiumil kõva mürtsu. Keegi teeb pööningul kolinat. Mootor ei teinud piuksugi. Traktor tegi kõrvulukustavat müra. Sellest püssist pole veel pauku tehtud. *Ei tea, kas see vana leierkast on kunagi üldse häält teinud? V. Pant. || (ütlemise, rääkimise kohta). Tuli vastu ja tegi tere 'teretas'. Astusin meestele juurde ja tegin juttu. Rahast juttu ei tehtud. Talle see teema ei meeldinud, tegi kohe teist juttu 'vahetas kõneainet'. Ära tee 'levita' tühje jutte. Toonist ei saanud aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsist juttu. *Aga need [= mehed] tegid ainult soh et, noh et, jah et ning läksid oma töö juurde tagasi. A. H. Tammsaare.
4. (hrl. lühemate (suuliste) väljendusvormide kohta:) esitama, jagama vms. Korrarikkujatele tehti märkus. Tegin Annele abieluettepaneku. Ma ei tee sulle mingeid etteheiteid. Maadlejale tehti hoiatus. Tee pakkumine! Vahepeal on tehtud mitmeid korraldusi. Mulle tehti ülesandeks lõkkel silm peal hoida. Ta on meister naistele komplimente tegema.
5. midagi korraldama, organiseerima. Neile tehti ekskursioon Saaremaale. Kartulid tuleb üles võtta, teeme talgud. Lubasin talgulistele teha vägeva peo. Tegin endale tööl vaba pärastlõuna ja läksin randa. Vanemad lubasid pojale teha pulmad, mis pulmad on. Millal te pulmad teete 'abiellute'? Jõulupuud, jõulupidu tehti ikka koolimajas. || rajama, asutama, looma. See oli siis, kui kolhoose tegema hakati. Teeme päris oma võrkpallimeeskonna. *.. kui nad .. nii buurid kui ka inglased maalt välja kihutaksid ja siis ise oma riigi teeksid! A. Hint.
6. põhjustama, esile kutsuma, tekitama. a. (mingit tunnet, tundmust, aistingut, seisundit). Mulle teeb homne eksam tõsist muret. Tahaksin sulle millegagi rõõmu teha. Talle teeb lõbu oravaid kividega pilduda. Joodik poeg tegi emale palju südamevalu, meelehärmi. Õnneks kuul ainult riivas kätt ja ei teinud tõsisemat häda. Ta tegi raske tööga endale viga, oma tervisele kahju. Haav, selg teeb valu. Tegin endale kukkudes haiget. Küll teeb tuska, et televiisor rikki läks. Tormiilm hakkas juba hirmu tegema. Lausa viha teeb, kui mõistmatu sa oled! Talle teeb nalja, kui õnnestub teisi ninapidi vedada. Hüppasin jalalt jalale, et endale sooja teha. Ära tee paanikat! Ta tegi kõigile hea tuju. Tahtsin sulle üllatust teha. Kuum tee meega teeb sulle head. Käitu nii, et oma vanematele häbi ei tee. Temasugune ei tee kärbselegi kurja. Pole ta mulle teinud ei head ega halba. Luuletajale tegi aineline külg raskusi. Ei teeks paha 'poleks paha, oleks hea', kui harjutaksid rohkem. || (pidulikumas väljenduslaadis v. viisakusvormelites). Tehke mulle seda heameelt, head meelt ja tulge õhtul meile. Istuge meie lauda, tehke meile seda au! Selline teos teeks au iga rahva kirjandusele. Ma loodan, et ei tee teile öömajale jäämisega palju tüli. Ärge tehke endale söögitegemisega tüli! b. (nähtuste kohta). Föön teeb sooja tuult. Mesilassülemi kättesaamiseks tuleb vihma teha. Kaater tegi lahingu ajal teistele suitsukatet. Põhjas teevad valgust virmalised. | ‹impers.› (ilmastikunähtuste kohta). Vastu õhtut hakkas tuult tegema. *Enne jõulusid tegi külma ja andis siis hulk värsket lund juurde, nii et talv oli täielik. A. H. Tammsaare. c. nõidumisega, lausumisega midagi esile kutsuma. *Väikesele kolmeaastasele Lindale teinud ta täiad selga .. M. Mõtslane. *Aga titt karjus päeval ja öösel ja nänn ütles: see on tehtud asi. A. Schmuul. d. (täpsemalt määratlemata toime v. mõju kohta). Vaata, mis armastus temaga tegi. Oleme näinud, mis sõda teeb. Kivimüürile ei tee tuli midagi. Lonks viina ei tee midagi, lööb ainult pea selgeks. See ei tee midagi 'sellest pole lugu', et mõni küpsis on kõrbenud. Kerge sadu ei tee mehele midagi. *Karistagu mind, mina olen kõiges süüdi. Minule ei tee see midagi, minu vanemad elavad kaugel, neid nad kooli ei kutsu .. E. Krusten. | (vormilt küsivas, sisult eitavas lauses). Las ta haugub, mis see mehele teeb. Mis inimene põuale, pakasele teha võib. Teatan jah kõigile, mis te mulle ikka teete, teha saate.
7. (kehaliigutuste sooritamise kohta ja seoses ühest paigast teise liikumisega). Tegin tõrjuva liigutuse. Tädi tegi lapsele pai. Õpetaja teeb koolnu kohale ristimärgi. Tegi sügava kummarduse. Kükke, kukerpalli, tiritammi tegema. Tee tädile kniksu, kraapsu, kraapjalga! Hommikvõimlemist, kõva trenni tegema. Tegin sammukese kõrvale, paar arglikku sammu ukse poole. Rohutirts teeb pika hüppe. Jänes tegi põgenedes haake. Tegime uiskudel juba poognaidki. Teeme paar tantsu! Ma ei läinud otse, vaid tegin ringi. Tegin mõned tiirud ümber sündmuskoha. Matkajad tegid saarele ringi, tiiru peale. Mul on vaja veel mõni käik teha. Külalised ei mõelnudki minekut teha. Tegi juba minekut, aga pööras siis uksel ringi. Mina tegin sealt üsna pea tulekut. Teeme õhtuse jalutuskäigu. Hobune tegi kiiret sõitu, uhket traavi, kerget sörki. Suusataja teeb head, tubli sõitu. Laev tegi 'sõitis' kuus miili tunnis.
8. (mitmesuguste tegevuste ja tegude sooritamise kohta). a. (tööde, toimingute, ettevõtmiste kohta). Tööd tegema. Rügab, lõhub, vihub tööd teha. Mõisas tegu, teopäevi tegema. Kütist, alet tegema. Tegime oma igapäevaseid toimetusi. On suur rõõm midagi teha omaenda aias, krundil, talus. Naised teevad laudas lüpsi. Pärast kartulivõttu tehti järelnoppimist. Kasvuhoones tehti kastidesse esimesed lillekülvid. Tegime ettevalmistusi külaliste vastuvõtuks. Köögis tuleb remont teha. Praegu tehakse saalis näitemängu proovi. Stuudio tegi siin veealuseid võtteid. Keset talgupäeva tegime lühikese puhkuse. Tegin väikese lõunauinaku. Koosolek otsustas teha vaheaja. Kõneleja tegi tähendusrikka pausi. Sain oma ostud tehtud. Haigele tuleb teha maoloputus. Patsiendile tehti rahustav süst. Kellegagi keppi tegema vulg (suguühte kohta). || (töötamise, toimetamise, talitamise kohta, ilma objektita). Teed ja talitad hommikust õhtuni, aga tulemust pole näha. Noorik kohe tahtis teha ja toimetada. Kes teeb, see saab. Lase mees sööb, siis mees teeb. || (suitsetamise, alkohoolsete jookide joomise kohta). Mehed tegid suitsu. Kui teeks enne ärasõitu ühe piibu? Lähme teeme poti õlut, mõned õlled. Tegime baaris paar pitsi, mõned napsid, väiksed tropid, väiksed viinad. Teeme sada grammi konjakit. Teeme teise jala jaoks ka! (ettepanek teise napsi võtmiseks). Ostu puhul tuli liiku teha. Uue auto liigud on veel tegemata. *„Kas teeme ka midagi või?” päris Vardja, mõõtes asjatundliku pilguga poeriiulitel helkivaid pudeleid. L. Metsar. || (mängude kohta:) mängima. Teeme partii malet! Poisid tegid lumesõda. Teeme õige pimesikku. || esitama, etendama. Ta teeb uues filmis väikest osa. Tegime tonti, vanad voodilinad ümber. Tegin naabri lastele jõuluvana. || katseid, eksameid sooritama. Abituriendid teevad eksameid. Ladina keele eksam on mul tehtud. Lõpueksamid jäid tal haiguse tõttu tegemata. Mitu arvestust sul veel teha on? || ‹objektita› kõnek õpetust andma, karistama, näitama (6. täh.) Ma sulle teen, kui sa siin veel oma nägu näitad! Küll poisid talle nüüd teevad, mis ta siis käib kaebamas. | ‹eitavalt koos ebamäärase objektiga›. Sul on arusaaja ema, ega ta sulle midagi tee! Ära nuta, õpetaja ei teinudki midagi. Ma ei teinud talle midagi, isegi riidlema ei hakanud. b. (tegude, tempude jms. kohta; sageli püsiühendeis). Suuri tegusid, imetegusid tegema. Pattu tegema. Ta on võimeline igasuguseid alatusi tegema. Olge viksid poisid, ärge tehke koerust. Koer oli pahandust teinud: peremehe sussid puruks närinud. Ta on meister krutskeid tegema. Ära tee lolli, et kooli pooleli jätad. Vaja talle kuidagi ninanipsu teha. Mis sigadusi te teete, aknad kõik sisse pekstud! Sohki tegema. Raamatupidaja on suli teinud. Teenet, karuteenet tegema. Tegime koos igasuguseid tempe, tükke. On alati valmis vallatust, vigurit tegema. Tahaks talle mingi vingerpussi teha. On tal tõsi taga või teeb niisama teatrit, tsirkust? Poisid tegid kaebajale kolki, tappa. Purjuspäi kipub ta mürglit tegema. Tuli purjuspäi koju ja tegi skandaali. Teeb oma truudusetule abikaasale ühtepuhku stseene. Taksojuht tegi avarii. Vanamees oli endale otsa (peale) 'enesetapu' teinud. || saavutama. Kergekaallane tegi kaks Pärnu rekordit. Uisutaja tegi hooaja tippmargi. Meie meeskond tegi revanši eelmise turniiri kaotuse eest. || (mingi kokkuleppe sõlmimise kohta). Tegin peremehega kaupa, et ta võtab mu tallu sulaseks. Kaup sai tehtud kahe aasta peale. Lõpetagem sõda ja tehkem rahu! | tehtud! nõus!, oleme rääkinud, oleme kokku leppinud. Jääb siis nii, et kohtume homme? – Tehtud! *Ja see koolivend kutsub teid kõiki minu kaudu endale võõrsile. Lähme. Tehtud! A. Jakobson. c. peale hakkama, ette võtma; korda saatma. Lastel pole suvel linnas midagi teha. Nii kuival heinamaal pole lehmadel midagi teha 'pole midagi süüa'. Ilma võõrkeelte oskuseta ei tee maailmas midagi. Midagi tuleks teha, aga mu pea on tühi. Ma ei oska nende nupslitega midagi teha. Ma ei osanud muud teha kui naerda. Ja mis sa siis nüüd edasi mõtled teha? Kõige targem, mis sa praegu teha saad, on lihtsalt ära minna. Püüan sinu heaks teha, mis saan. Mis tehtud, see tehtud – kahetsemine ei aita midagi. Mõeldud – tehtud (otsustamise ning kiire selle järgi tegutsemise kohta). Milleks kohut vaja, andke poistele kere peale ja asi tehtud 'klaar, kombes, ühel pool'. *Nüüd, kus sõit läks pärituult, polnud tal muud teha kui istuda või magada. A. Kalmus.
9. (mingit ala) harrastama v. viljelema; mingil alal tegutsema. Sporti tegema. Noorena tegin rahvatantsu. Teeb kergejõustikku, tõstmist, poksi. Teatritöö kõrvalt on raske estraadi teha. Poeg teeb linnas poliitikat. Pärast ülikooli hakkas ta hoopis äri tegema.
10. kellestki v. millestki kedagi v. midagi (olemuselt, staatuselt teist) kujundama; kedagi v. midagi kellekski v. millekski (teiseks) muutma. Isa tahtis pojast kirikuõpetaja teha. Pahempoolsed vaated tegid temast revolutsionääri. Sõjaaeg tegi lastest kiiremini täiskasvanud. Tolleaegne poliitika pidi meist tegema venelased. Küll sõjavägi, kroonu, meri poisist mehe teeb! Koerast tehti koduloom juba ammu. Täkust tehti ruun. Kõrvalruumist saaks teha väikese töökoja. Ära tee minu kodust kõrtsi! Helsingist tehti pealinn 1812. a. Ta ei teinud sellest mingit küsimust. See mees ei tee endale karjäärist eluküsimust. Teen su oma talu perenaiseks. Konstantin Suur tegi ristiusu riigiusuks. Ädala võiks juba heinaks teha. Lehm tehti lihaks 'tapeti'. Tegi end ilmarahva naeruks 'naerualuseks'. Ämm tegi minia elu põrguks. Harjutamine teeb meistriks. || kedagi mingile kohale, ametipostile panema. Antsust tehti vallavanem. Ilmselt tehakse temast erakonna esimees. || kellekski v. millekski täisväärtuslikuks muutma. Riie teeb inimese. Keel on see, mis ühest rahvast rahva teeb. *Püksid ja naine ei tee veel meest. A. Liives. *Nugisest teevad nugise sale, painduv keha, tugevad jalad, erksad meeled .. ja veel mõned üksnes nugisele omased käitumisjooned .. F. Jüssi.
11. mingisuguseks muutma, mingisse (teistsugusesse) olukorda viima. Kui vähe on teinekord tarvis, et teist õnnelikuks teha. Ära tee mind õnnetuks! Laul teeb rinna rõõmsaks. See muusika tegi mind kurvaks. Üks mõte teeb mind rahutuks. Laps oli manitsustega araks tehtud. Pahandused teevad mu meele haigeks. Mälestused teevad meid hellaks. Pingeline elu teeb hulluks. Tüdruk püüdis end meeste seltskonnas huvitavaks teha. Suur armastus teeb inimese julgeks. C-vitamiin teeb kahjutuks paljud organismi sattunud mürgid. See ravim teeb su kindlasti terveks. Uus määrus teeb vormistuse keeruliseks. Ta on osanud oma elu kergeks teha. Tegi oma naabrite elu kibedaks. Vihmasabin teeb uniseks. Poolik usk ei tee kedagi õndsaks. Teeme maailma selliseks, et siin on kõigil hea elada. Võta kommi, tee suu magusaks. Laps tegi püksid märjaks 'pissis püksi'. Leil teeb luud-kondid pehmeks. Lasksin end meelitustega pehmeks teha. Kooliskäimine tehti kohustuslikuks. Uudis tehti avalikuks, kõigile teatavaks. Politsei ei ole veel tapetu isikut kindlaks teinud. Kaup sai kindlaks, sirgeks tehtud. Vaja kindlaks, selgeks teha, kellel on õigus. Kõigepealt tuleb lastele tähed selgeks teha. Vaja sotid selgeks, sirgeks, klaariks teha. Ärimees tehti rahast lagedaks. Mind tehti kaardilauas paljaks. Tee tuba pimedaks, tuli surnuks! See rohi teeb sind terveks. Tee mind temaga tuttavaks! Tegime moosipurgi tühjaks. Vargad on korteri tühjaks teinud. Selle otsusega tehti kõik meie ettevõtmised tühjaks. Kes tegi kruusi katki? Teeme köögi, õue, aia korda. Külalised tulevad kohe, tehke end korda! Sõja ajal tehti see küla maatasa. Ei maksa kõike uut kohe maatasa teha. See lahe jook küll purju ei tee. Teeme koogi pooleks. || (seoses näoilme muutmisega). Tegi ükskõikse, uskumatu, kurva, kavala näo. Tegi kurja näo pähe. Ära tee nii haput, haledat, mossis nägu! Ta jälgis hoolega, mis näo me teeme 'kuidas me reageerime'. Tegin näo 'teesklesin', nagu poleks ma neid märganudki. Ta ei teinud teist nägugi 'ei reageerinud mingil moel'. *Mida peenem kelm, seda leebema näo oskas ette teha. A. Hint.
12. (seoses tegelikkuse esitamisega teistsugusena). a. (kedagi v. midagi) mingis teises valguses näitama; (kedagi v. midagi) teistsuguseks väitma, millekski v. kellekski tembeldama. Ära tee end lollimaks kui oled! Ära tee asja hullemaks. Ta oskab end igal pool tähtsaks teha. Katsusin end võimalikult tähelepandamatuks teha. Nad tahtsid mind vargaks teha. Suurtalunik tehti kulakuks. Tema teeb endast alati suure vabadusvõitleja. Pole mõtet vaesusest voorust teha. Inimesed teevad jõe sinna, kus pole mitte ojagi. b. teesklema; ‹eitusega ka› välja tegema (1. täh.) vrd tehtud Sa ainult teed, et oled purjus. Tegi, nagu ei tunnekski mind. Tegin, nagu õpiksin. Et koolist koju jääda, tegin end haigeks. Kui vanemad koju jõudsid, tegin end magama. Midagi nad õiendasid, aga ma ei teinud märkamagi. Ei tee teadmagi, et siin temast räägitakse. Ei tee teise küsimust kuulmagi. Õpetaja ei tee nägemagi, et mina ka vastata soovin. *Tehku, nagu läheksid linna, aga pööraku kaubaaitade taha. Ta .. tuleb järele. A. Hint. *Lasin ennast viimases hädas käpuli ja tegin, et ma mängin, et ma ei ole mängides Liisu tulekut tähelegi pannud. V. Luik. c. mingisugusena paista laskma. Kas see pruun kleit ei tee mind natuke vanaks? Tume riietus teeb näo kahvatuks. *„Väga ilus kampsun! .. See teeb su silmad täiesti siniseks ..” M. Traat.
13. (mingil viisil) toimima, käituma, tegutsema (viisi väljendab adverbiaalne laiend v. kõrvallause). Aega on vähe, teeme lühidalt. Võib-olla tegin ma valesti? Tee ruttu, kähku! Õigesti tehtud! „Hästi tehtud,” kiitis ema poega. Nii on teinud juba meie esivanemad. Kogu aeg ta õpetab: ära tee nii ja ära tee naa. Teed targasti, kui sa teda ei kuula. Ei maksa teha käsu vastu. Poisid, tehke eluga 'kiiresti, ruttu'! Teen, nagu ma heaks arvan. Tee nagu minagi: osta aktsiaid. Ega mina jõua kõigi tahtmist mööda teha! *Et kui meie head lapsed oleme, siis ehk Jumal teeb nii, et Reedu Kõverjalg ei kaebagi emale. J. Parijõgi.
14. (tegelikkuses muutumatuna püsiva olukorra, seisu kohta). a. (ruumis). Tee tegi väikese käänaku. Raudtee teeb siinkohal pöörde. Jõgi tegi pöörde itta. Koridor tegi käänaku vasakule. *Kahe talu piir .. tegi siis järsu pöörde jõele. Samasuguse nurga tegi ka teine piir, mis seisis Aaseme krundi vastu. A. H. Tammsaare. b. (arvude, numbrite kohta:) (kokku) olema, välja tegema (3. täh.) Palk ja honorar kokku tegid oma kümme tuhat krooni kuus. Kui su igapäevane suitsupakk maksab kümme krooni, kui palju see siis kuus teeb? Kui meie rahaks ümber arvestada, teeb see viissada. Lendur oli lennanud 3 600 000 km, mis teeks 90 tiiru ümber maakera. *Kui arvate, et mootor kaalub pool tonni, siis viissada jagada neljale teeb oma sada kakskümmend kilo mehe peale. A. Valton.
15. esineb ütlustes, mis väljendavad võimatust midagi ette võtta v. asjade käiku kuidagi mõjutada. See pole kahjuks meie teha. Jätsime minemata ja kahetsesime pärast, kuid teha 'parata' polnud midagi. Praegu ma ei tule, tee mis tahad. Tehke mis tahate, minul ärisoont pole. Nägin seda oma silmaga pealt, tehke mis tahate 'uskuge või ärge uskuge'. Tee mis tahes, ladvaõunu kätte ei saa. Noored laulavad kiuste keelatud laule, tee mis teed. | (vormilt küsivas, sisult eitavas lauses). Mis sa hing sellisel puhul teha oskad. Mis sa teed maal sellise inimesega, kel põllutööst aimugi pole. Mis teha 'pole midagi parata', nii see on ikka olnud.
16. ‹enamasti käskivas kõneviisis, koos et-kõrvallausega› väljendab kiirele tegutsemisele, kiirustamisele õhutamist (hrl. ähvardamisi) v. osutab väledusele. Tehke, et te kaote! Tee, et sa siit oma kondid koristad 'mine siit minema, kao siit'! Tee, et magama saad! Poiss haaras oma palli ja tegi, et minema sai 'kadus kiiresti'.
17. ‹sg. 3. pöördes seoses mis-küsimusega v. -kõrvallausega›. a. (umbkaudu tähenduses:) millises seisus on, milline on. Mis su tervis teeb? Mis su käsi teeb, kas ikka valutab? Mis teeb 'kuidas on kasvanud' te kartulipõld? Vaja vaadata, mis ilm teeb. Mis teeb su romaan? – Trükitakse. b. (umbkaudu tähenduses:) kuidas elab. Mis isa teeb? 'kuidas isal läheb'.
18. asendab eespool mainitud verbi. Otsustasin paar aastat aiandust õppida, ja nii ma tegingi. *Ta oskas juba tantsida ja tegi seda meeleldi. A. Kalmus. *Nagu Ester hiljem ise tunnistas, olevat ta algul kavatsenud kõigest vaikida. Võib-olla oleks ta seda teinudki, kui ilme poleks teda reetnud. E. Krusten. | keelavates hüüatustes osutab mingile käimasolevale tegevusele. Ära tee! Ärge tehke!

tegevus|subjekt
keel tegijat v. olijat väljendav element lauses v. tarindis, semantiline subjekt. Grammatiline subjekt ja tegevussubjekt.

teine ‹teise, teist illat teisesse e. teise 5›
I. ‹num› järgarv põhiarvust 2 (ka liitjärgarvude lõpposana), märgitakse mõnikord numbriga 2. (punktiga) v. II (punktita). a. mingis loendis v. reas esimese järgmine. 2. veebruar. II sajand. Juuni teisel nädalal. Augusti teisest poolest alates. Iga kuu teisel pühapäeval. Jõulu teisel pühal. Koduigatsus tekkis juba teisel päeval. Käib teises klassis. Elan teisel korrusel. Ostis piletid teise ritta. Näidendi teine vaatus. Entsüklopeedia teine köide. Paremalt teine aken. Teise põlve haritlane. Teist põlve majaomanik. Laps köhib juba teist kuud. Ainsuse, mitmuse 2. pööre. Teine maailmasõda. Keiser Aleksander II. Kolmekümne teine. Juht lükkas teise käigu sisse. Kas valid esimese või teise võimaluse? b. tähtsuselt v. väärtuselt esimesest madalamal asuv. Kõrgem, esimene ja teine sort. Teise sordi jahu. Teise klassi vagun. Teise ringi pärijad. Teine tüürimees, piloot. Sai romaanivõistlusel teise auhinna. Saavutas võistlustel teise koha. Meie korvpallurid tulid teiseks, teisele kohale. Mängib orkestris teist viiulit. Tunneb ennast teise järgu, teise sordi inimesena. Suuruselt teine reisilaev maailmas. *Nii olen mina siis Jukola karjas teine mees, mis jõusse puutub. F. Tuglas (tlk).
II. ‹pron› substantiivne ja adjektiivne näitav asesõna
1. osutab, et tegemist on kellegagi v. millegagi, kes v. mis ei ole sama kui teada olev v. mainitu, jääb väljapoole mainitut (vastandub v. lisandub sellele). a. ‹substantiivselt› märgib täpsemalt määratlemata elusolendit (hrl. inimest), harvemini midagi elutut. Tema asemel töötab seal nüüd teine. Ajasin ta kellegi teisega segamini. Seda juttu võid teistele rääkida, mina ei usu. Ta pidi meiega tulema, aga läks hoopis teistega. See ei saanud olla keegi teine kui tema. Teisi ei võetagi tööle kui ainult pillimehi. Ei taha seda kaarti, anna sealt mõni teine. Mõtleb üht, kuid räägib teist. Kutsu mõni teine ka kaasa. Ära soovi teisele seda, mida sa endale ei taha. Ela ise ja lase teistel ka elada. Igaüks tegeleb oma asjadega, teiste jaoks pole kellelgi aega. Mine nüüd teiste juurde mängima. Ära nii kõvasti räägi, teised kuulevad. Oota, kuni teised koju tulevad. Ma ei taha teiste naeruks saada. Üle teiste kõlas Mari hele hääl. Ehitusele läks teiste hulgas ka minu vend. Poiss sörkis teiste sabas. Kui vähe on tarvis selleks, et teist õnnelikuks teha! Selliseid kirju oli teisigi. See on üks olulisemaid teemasid paljude teiste seas. Tema on teistsugune kui kõik teised. Ainult Priit on puudu, teised on kohal. Sa oled üksi, kus teised on? Sina jääd siia, meie teised lähme koju. Ta vajab armastust nagu iga teinegi. Ainult kolm tomatit olid punased, kõik teised olid alles rohelised. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub. *Siiski, küllap see on Liisu, kes teine on vilunud astuma nii ettevaatlikult .. A. Hint. || kõnek (kõneleja enda kohta). Ära võta teise pliiatsit ära! Aga mis ta siis lööb teist! Küll mõnel on kerge elu, teine pingutagu end või surnuks! Ära tule teisele kallale! || ‹omastavalise täiendina› mitte oma, võõras; hrv naabri-, teise pere. Teise vaeva ei hinda keegi. Ära topi oma nina teiste asjadesse. Elab teiste tööst ja vaevast. Kes see teiste asju teab. Oma häda luu küljes, teise häda puu küljes. *Teiste perenaine käis ennist siin. J. Mändmets. b. ‹adjektiivselt› põhisõna võib tähistada nii elusolendit kui ka midagi elutut. Oodatu asemel tuli üks teine arst. Mis sina rabeled, selle töö jaoks on teised inimesed. Mina teiega ei mängi, mina mängin nüüd teiste poistega. Pane teine kleit selga. Ta viidi üle teisele tööle. Läks teise tuppa. Paat on teisel kaldal. Teisel pool teed. Teeme küll, aga teisel ajal ja teises kohas. Elektrist ei tea ta midagi, ta on teise ala mees. Täna ei saa, jätame teiseks korraks. Pööra koogil teine külg. Läheneb asjale hoopis teisest küljest. Poiss tegi ruttu teist juttu. Jutustage see lugu teiste sõnadega ümber. Püüdis kaaslast teistele mõtetele juhtida. Mul on hoopis teised plaanid. Ei olnudki teist teed kui rääkima hakata. Ma ei olnud üksi, üks teine poiss oli ka. Teist inimest ei vahita nagu puurilooma! Teiste lõpetajate hulgas oli ka meie naabripoiss. Klassis oli peale korrapidajate ka teisi lapsi. Käitu nii nagu teised inimesed. Kuhu teised lapsed jäid? Üks laulis salmi, teised neli refrääni. Ka sina pead kooli minema nagu iga teine laps. Selle hääle tunnen kõigi teiste häälte hulgast alati ära. Veenus on heledam kui teised planeedid. Kass, põrsas ja teised loomad. Sina pead oma vanemaid austama ja need teised sõnad. Võib tuua teisigi näiteid. Teistes tubades on ka vingu. Tule mõni teine päev jälle meile! Seda leiba võib teinegi kord osta. Ostsin 200 grammi vorsti ja teist samapalju juustu. Kolm kilomeetrit poeni, teist niisama palju tagasi. *See oli ju siis nii ilmsüüta vale, et teist sellesarnast otsima peab. O. Luts. || mõni. *Ning juttu sel tüdrukul – nagu teisel mehel aganaid! A. Gailit. || järgmine. Teisel hommikul olid külalised kadunud. Aga juba teisel hetkel oli ta otsustanud. Ei tulnud ta sel ega teistelgi päevadel. *„Selle oled sa hästi teinud,” ütles ta vanainimese tõsidusega .. „Teine kord aga ära ole enam nii rumal, et sa puu asemel sõrme lõikad! ..” E. Aspe. || teistsugune, teistmoodi. Ta näis elavat hoopis teises maailmas. Andres parandab oma kahed ära, aga Toomaga on teine lugu, asi teine. Vaikis hetkeks ja jätkas siis teise tooniga. Jättis joomise maha ja hakkas elama hoopis teist elu. Näen nüüd kõike sootuks teises valguses. Pärast seda sündmust vaatas ta elule hoopis teise pilguga. Ta ei teinud teist nägugi. Tuli uus ülemus ja tööl on kohe teine minek. Üks hetk võib inimese teiseks muuta. Usina lapse elu kujuneb teiseks kui laisa oma. Meie nii ei käitu, meie elulaad on teine. Õel on teine iseloom kui minul. Vanasti olid sa minu vastu hoopis teine kui praegu. Ehk keerab homseks ilma teiseks. *Muidugi on pealinna elu üsna teine kui see seal, kodus. R. Roht. | ‹komparatiivis›. Tal on teisemad mõtted. Kui saunas käidud, on ikka teisem tunne küll. Elu on nüüd hoopis teisem kui varemalt. Sõjaväest tuli tagasi sootuks teisem mees. Igal sügisel on lapsed jälle natuke teisemad. Tema on teisemast puust mees.
2. ‹substantiivselt› viitab tekstis kellelegi v. millelegi varem mainitule. a. kõnek rõhuta positsioonis esineb 3. isiku asesõnana v. tähenduses 'see'. Ei tea, kuhu see tüdruk jääb, pidi teine juba hommikul tulema. Ma ei raatsinud Annet üles ajada, magas teine nii magusasti. Kass toob varsti pojad, vaata kui paks teine juba. Mina seda Antsu ei salli, õel teine mis hirmus. Küll meie naabrimees on otsa jäänud, nagu piitsavars teine. Võtsin lapsele kommi ka, kuidas sa jätad ostmata, kui teine nii väga palub. Poiss on ilmast ilma haige, päris häda teisega. Kopliservast kostis tüdrukute kilkamist, tulid teised jooksuga toa poole. Meil on head lapsed, ei jõua teisi ära kiitagi. Kartsin, et ei tule saali kaunistamisega toime, aga päris ilus sai teine. Nuga kadus ära, pillasin teise kuhugi siiasamasse. Päris tore album on, saab teist ikka vahel vaadatud. Ära söö õunu, toored teised alles. Enam ma raamatuid ei osta, niigi teisi juba ülearu kogunenud. || viitab viimasena mainitud isikule. Ta tahtis tüdrukule midagi kinkida, mille üle teisel hea meel oleks olnud. Isa ärritab meelega poega, et panna teine rääkima. Ta möödus sõbrast sellise näoga, nagu oleks teine paljas õhk. b. ‹koos pronoomeniga üks v. see› asendab eelnevas tekstis esinevaid rinnastatud keelendeid v. tarindeid, eitavas lauses tähenduses 'ei kumbki', jaatavas lauses tähenduses 'mõlemad'. Nüüd pidi küll maapind avanema või taevas alla langema, aga ei juhtunud üht ega teist. Kas tahad kommi või küpsist? – Nii üht kui teist. Oleks veel et haigus kallal või ülearu vana, aga ei seda ega teist. *Kiir tõmbab otsaesise kipra ja naeratab suunurgaga, mis võib-olla kahetsust, võib-olla laitust, võib-olla seda kui teist korraga peab avaldama. O. Luts.
III. ‹pron› substantiivne ja adjektiivne umbmäärane asesõna, mis väljendab midagi ebamäärast v. viitab mingile lähemalt täpsustamata asjale, olendile v. tunnusele
1. ‹ka korduvana› (mitmesugustes ühendites). a. ‹koos pronoomeniga üks v. see› umbkaudu tähenduses 'miski, nii mõnigi, mingi, mingisugune vms.'. Ta on sel teemal üht ja teist kirjutanud. Pakuti ühte ja teist. Räägiti ühest ja teisest. Neil on alati ühest ja teisest puudus. Siin leidub nii ühte kui teist. Eks elus ole üht kui teist nähtud. Ma ei tea midagi, võin ainult üht kui teist oletada. Üks kui teine oli saladuse jälile saanud. Inimesi vooris mööda, üks kui teine ostis midagi. Kodus on alati üht või teist teha. Rääkisime niisama sellest ja teisest. Tean temast seda ja teist. Noorpõlves sai seda kui teist tehtud. Tahan üht ja teist asja osta. Üks ja teine hädaline käis abi otsimas. Vaatasin ühele ja teisele poole, aga kuskilt ei paistnud kedagi tulemas. Ta on sellele üks kui teine kord mõelnud. On karta, et ettepanek lükatakse ühel või teisel põhjusel tagasi. Puudusi on ühel või teisel määral igas kirjandis. Üht, teist või kolmandat moodi see asi ikka laheneb. Asja arutati seda ja teist kanti pidi. | (pehmendavalt, mahendavalt mingite ütluste kohta). Ta sõimas mind selleks ja teiseks. Mina olevat see ja teine. b. ‹koos pronoomeniga üks, see v. mõni› tõstab mingist tervikust v. hulgast esile lähemalt täpsustamata üksikuid isikuid, asju v. omadusi. Üks silm nutab, teine naerab. Ühes käes tort ja teises lilled. Vanaemal on kaks kassi, üks on hall ja teine must. Klass jagunes pooleks, ühed süüdistasid teda, teised kaitsesid. Mis üht inimest vaimustab, võib teise hoopis külmaks jätta. Ühed kaabakad on nad kõik, võta üks ja viska teist. Äkki kadusid kõik, üks siia, teine sinna. Kõigisse ei saa ühtmoodi suhtuda, ühed lapsed vajavad hellust, teised karmi sõna. Ühed tahavad ühte, teised teist. Üks kivi oli liiga suur, teine liiga väike, kolmas liiga teravate servadega. Mõned seisavad, teised istuvad. *Teeradadest olid mõned laiaks tallatud, teised kitsaks kraavistunud .. K. Rumor. | ‹elliptiliselt, ilma pronoomenita üks›. Käega suurrätti, teisega seelikut hoides astus perenaine üle õue. Istub, jalg üle teise. | ‹korduvana›. *„Kaks [last] oli, teine poeg, teine tütar,” vastas saunatädi. A. H. Tammsaare. || (kaht asjaolu, olukorda vastandavates tarindites). Ühelt poolt tuleb see asjale kasuks, teiselt poolt teeb kahju. Ühest küljest toob lemmikloom perre palju rõõmu, teisest küljest aga on suureks nuhtluseks. Üks asi on haigust teeselda, hoopis teine asi aga haige olla. || iga üksik eraldi võetuna. Tuleb ära otsustada, mida ühele või teisele lapsele kinkida. Ütle, milline tapeet ühte või teise tuppa panna. Ta jutustas täpselt, mis sellel või teisel seljas oli. *Sel puhul on muidugi kerge teada saada, kus, millal ja kes selle või teise muinasjutu on kirjutanud. H. Niit. || ‹ka korduvana› kummastki paarist kumbki eraldi võetuna (vastandavalt). Apteek ja kauplus asuvad üks ühel, teine teisel pool teed. Kas nad on tülis, et teine istub teises toanurgas? Nad lahkusid teine teises suunas. Kaks õde seisavad teine teisel pool haiget. *Nüüd tõmbas kull kaks sulge seljast, andis nad kuningapoja kätte ja ütles: „Värava suus on kaks karu vahiks. Viska teisele teine sulg ette...” J. Kunder. || vastastikuse tegevuse väljendamisel koos pronoomeniga üks; (harvemini korduvana v. muus ühenduses) tähenduses 'üksteise' v. 'teineteise'. Kõik rääkisid eri keeli, üks ei saanud teisest aru. Inimesi on palju, üks püüab teise eest teenistust ära võtta. Nad istusid nii lähestikku, et üks kuulis teise hingamist. Õde-venda on kui koer ja kass, üks ei anna teisele asu. Poisid saavad hästi läbi, üks aitab alati teist. Nad häbenesid nii väga, et teine ei julgenud teisele silmagi vaadata. Vili on sel aastal kehv, üks kõrs hüüab teist taga. Kumbki ei aimanud, et ta teist sellises paigas kohtab. *Ümberringi sagisid puha võõrad inimesed, keegi ei teinud teist tundmagi. A. Ploom. || ‹koos pronoomeniga üks esineb komparatiivses võrdlustarindis› osutab, et vastav omadus iseloomustab võrdselt kõiki objekte. Nurgas on terve hunnik kitleid, üks räpasem kui teine. Üks tüdruk on ilusam kui teine, ei oskagi valida. c. ‹koos pronoomeniga üks› korduvust, järgnevust näidates. Käib ühest toast teise. Tõstab asju ühest kohast teise. Üks töö ajab teist taga. Muudkui käi aga ühe arsti juurest teise juurde. Üks vale teise otsa! Otsis ühe sahtli teise järel läbi. Üks maja kerkis teise järel. Üks sõna järgnes teisele ja tüli oligi käes. Üks töö lõpetatud, alustas ta kohe teist. Täna polnud muud, kui üks külaline tuli, teine läks. *Pulmi ja pidusid peetud ja magusat õlut joodud ikka ühest pühapäevast teise. E. Aspe. | ‹elliptiliselt, ilma pronoomenita üks›. Künkast alla, teisest üles, ja nii terve tee. *Päev ajas teist taga ja nii nad kadusid. E. Kippel. *Tehku Marie oma prouaga päev otsa nurmel koormaid, nõnda et hobune teises kinni ja vaheaega pole! L. Vaher. || vahelduvust näidates, umbkaudu tähenduses 'edasi-tagasi'. Poiss keksib ühelt jalalt teisele. Pillub tulist kartulit ühest käest teise. Vaarub ühest teeservast teise.
2. üks (kahest). Kassipojal on teine silm alles kinni. Poiss oli teist jalga pidi kraavi kukkunud.
3. mõni. Teinegi kord tunned, et inimesed sind mõistavad. Teine päev juhtub, et pole aega süüagi.

valents ‹-i 21› ‹s›

1. keem elemendi aatomi võime siduda keemiliselt kindlat arvu teisi aatomeid (hrl. väljendatud ühendis sisalduvate vesinikuaatomite kaudu)
2. keel sõna v. sellega võrdse keeleelemendi võime seostuda lauses kindla arvu laienditega

öeldis ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
keel lauseliige, mis näitab, mida lauses millegi v. kellegi kohta teatatakse, küsitakse, kästakse, soovitakse v. keelatakse; sün. predikaat. Öeldise ühildumine alusega.
▷ Liitsõnad: liitöeldis.