[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aasta ‹1› ‹s›

1. ajavahemik, mille vältel Maa teeb tiiru ümber Päikese; kalendriaasta (365, lisapäeva-aastal 366 ööpäeva), lähtepunktiks 1. jaanuar. 1980. aasta, aasta 1980. Möödunud, eelmine, käesolev, tulev, eelolev aasta. Aasta algus, lõpp. Kongress peetakse kas vana aasta lõpus või uue aasta alguses. August on aasta 8. kuu. Mis aastal sa sündinud oled? Milline näeb Tallinn välja 2100. aastal, aastal 2100? Aastail 1941–1944. Uut aastat vastu võtma. Õnne ja edu algavaks aastaks! Tulevast aastast alates. Sideeriline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus tähtede suhtes, täheaasta (365 päeva 6 t. 9 min. 9 sek.). Troopiline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini (365 päeva 5 t. 48 min. 46 sek.). Aastad ei ole vennaksed. || ‹pl.› (mõnest v. paljudest aastatest koosneva perioodi kohta). Möödunud sajandi 60-ndad aastad.
2. 12 kuu pikkune ajavahemik, lähtepunktiks ükskõik missugune moment. 22. veebruaril möödus 10 aastat onu surmast. See juhtus kümmekond aastat tagasi, mõned head aastad tagasi. Aasta paari pärast. Päevast päeva, aastast aastasse ikka üks ja sama töö. Ma pole enam aasta otsa teatrisse saanud. Siit jätkub tööd terveks, kogu aastaks, aastaks otsaks. Suusatajad saavad nüüd treenida aasta ringi. Ta sai varguse eest viis aastat. Fuksia õitseb peaaegu aasta läbi. Teise aasta ristikupõld. Ta elas aastate viisi välismaal. Aastate jooksul on kogunenud ülearust koli. Aastate pikku kerkis uus linnaosa Õismäele. Akadeemiline aasta 'õppeaasta kõrgemas õppeasutuses'. Parem aasta oodata kui kaks kahetseda. || (vanuse, ea, eluaastate kohta). Poiss on juba seitse aastat vana. Ligi 1000 aastat vana toomkirik. 3. mail saab laps aasta vanaks. Ta võib olla nii aasta nelja(teistkümnene)-viieteistkümnene. Aastaid võib tal olla juba üle neljakümne. Niipalju aastaid ei oskaks talle küll anda. Ta on oma aastate kohta väga nooruslik. Aastate poolest alles noor mees, aga pea hall otsas. Tal juba 70 aastat turjal. Poiss võis olla aastat viisteist vana. Parimad aastad jäävad juba seljataha. Kes daamide aastaid oskab või julgeb arvata! Juustes on tal juba aastate hõbedat. Küürus aastate koorma all. Surm ei küsi aastatest. Armastus ei päri aastaid taga. *Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg .. A. H. Tammsaare. || aastates ~ aastais ‹täiendiga› eas; ‹täiendita› eakas, elatanud; mitte enam noor; hrv (esemete vms. kohta:) vana. Parimates, keskmistes aastates mees. Ta on mees parimates aastates. Keskealine mees ja umbes samades aastates naine. Tema aastates veel abielluda! Ta juba aastates mees. Tüse, juba aastates, kuid mitte veel vana naisterahvas. Hallipäine aastais direktor. *Päike soojendas aastates maja sammaldunud katust .. E. Maasik.
Omaette tähendusega liitsõnad: abielu|aasta, alg|aasta, algkooli|aasta, algus|aasta, ameti|aasta, aruande|aasta, asutamis|aasta, eelarve|aasta, elu|aasta, finants|aasta, heina-|aasta, ikaldus|aasta, ilmumis|aasta, juubeli|aasta, kalendri|aasta, kasvu|aasta, keskkooli|aasta, kiriku|aasta, kooli|aasta, kriisi|aasta, kuu|aasta, lapsepõlve|aasta, leina-|aasta, lese|aasta, liig|aasta, lisapäeva-|aasta, maapao|aasta, majandus|aasta, marja-|aasta, mõõna-|aasta, neiupõlve|aasta, noorus|aasta, nälja-|aasta, okupatsiooni|aasta, olümpia-|aasta, orjus|aasta, pagendus|aasta, pensioni|aasta, pool|aasta, proovi|aasta, põllumajandus|aasta, põua-|aasta, päikese|aasta, raamatu|aasta, rahandus|aasta, rahu|aasta, revolutsiooni|aasta, rännu|aasta, saagi|aasta, surma-|aasta, sõja-|aasta, sünni|aasta, teenistus|aasta, tegevus|aasta, tõusu|aasta, tähe|aasta, töö|aasta, valgus|aasta, valitsemis|aasta, vanadus|aasta, vangla-|aasta, veerand|aasta, vilja-|aasta, õnne|aasta, õpi|aasta, õpingu|aasta, õpipoisi|aasta, õppe|aasta, õuna-|aasta, ülikooliaasta; uus|aasta, vana-aasta

aero|dünaamika
füüs gaaside liikumise seadusi ja gaasis liikuva keha välispinnale mõjuvaid jõude käsitlev aeromehaanika haru

alg|kiirus
kiirus liikumise (v. liikumise vaatluse) algushetkel

animatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. pilthaaval filmimine, mis võimaldab luua liikumatute kujutiste v. esemete liikumise illusiooni, multiplikatsioon; animafilm. Animatsiooni teel loodud joonis- ja nukufilmid. Walt Disney filmistuudio uued animatsioonid.
2. info graafikaobjektide võimalikult tõepäraselt liikuma panemine arvuti abil; liikuv piltkujutis. Animatsioonid teevad veebilehe huvitavaks. Mobiiltelefonidele tellitavad animatsioonid.

dünaamiline ‹-se 5› ‹adj›
dünaamikasse puutuv, dünaamikaga seotud, sellega iseloomustuv jne.. a. jõudude mõjul toimuva liikumisega seotud. Dünaamiline rõhk tekib vedeliku- või gaasiosakeste liikumisel. Dünaamiline geoloogia uurib jõude, mille tegevusest areneb Maa geoloogiline ehitus tervikuna. Dünaamiline meteoroloogia uurib atmosfääri liikumist. b. liikumise, arenemise, muutumisega seotud; hoogne, jõuline; liikuv, arenev. Dünaamiline sündmustik, jutustus, näidend. Dünaamilised sõjamaalid. Tema rahutu ning dünaamiline iseloom. Keel on arenev, dünaamiline struktuur. c. kõlajõu, helitugevusega seotud
▷ Liitsõnad: aero|dünaamiline, hüdro|dünaamiline, termodünaamiline.

edasi ‹adv›

1. enda ees olevas suunas; liikumise pärisuunas; ant. tagasi. Sammub, läheb, tungib edasi. Kihutab, tormab edasi. Minge otse edasi! Astus paar sammu edasi. Ei pääse edasi ega tagasi, sammugi edasi. Siit veidi edasi on suur rändrahn. Järgmine jaam Pääskülast edasi on Laagri. Kellaosuti on ainult mõne kriipsuvahe edasi nihkunud. Päikeselaik seinal on edasi liikunud. | (käsklusena, üleskutsena). Rühm, edasi! Täiskäik edasi! || mingis vajalikus, soovitud, kavatsetud suunas. Sõidan Tartusse ja sealt edasi Võrru. Nihutas end pingil veidi edasi, et sõbrannale istumisruumi teha. Igas järgmises reas nihkub mustrikord ühe lõimelõnga võrra edasi. Käisime ristikuväljal ketitatud hobuseid edasi panemas, edasi tõstmas.
2. ajas kaugemale, eelseisvale ajale; eelseisval ajal, tulevikus. Eksam, koosolek, asja arutamine lükkus edasi. Ärasõit, võistluse algus lükati edasi. Mis edasi saab, ei tea. Kuidas edasi elada?
3. (märgib tegevuse v. olukorra jätkumist:) jätkuvalt, üha, endist viisi, (ikka) veel. See seadus on edasi jõus. Ilmad jäid edasi vihmaseks. Ta magas, luges rahulikult edasi. Pidu, töö käib edasi. Rääkige, laulge, jutustage edasi! Töötab tehases edasi. Ela siin edasi, ega mujal parem ole! Me oleme edasi vihased, tülis. Poiss jäeti kooli edasi. || (katkenud tegevuse jätkamise kohta). Pärast räägime, arutame edasi. Mõtles veidi, siis päris, küsis, uuris edasi. Kevadel saab ehitustöid edasi teha. Komistas korraks, siis tantsis hooga edasi.
4. järgnevalt; (varasemale, eelmisele) lisaks, veel. Esimesena ilmuvad lastel keskmised lõikehambad, edasi välimised lõikehambad. Edasi tõmbame punktist A sirge punktini B. Sumpasime rabas, edasi kõndisime männikus ja nõmmel. Kui palju täna matemaatikas edasi võeti? Edasi kuuluvad tehase sisseseade hulka turbiinid, tõstukid jne. Edasi tuleb pidada silmas, et .. Edasi ei mäleta ma enam midagi. Probleem ärgitab edasi mõtlema, edasi uurima. Ja nii, nõnda edasi (kasut. hrl. mittetäieliku loetelu lõpul).
5. väljendab arenemist v. arendamist, kõrgemale tasemele siirdumist v. siirmist. Jõuab õpingutes, elus, töös edasi. Haris end iseõppimise teel edasi. Õpilane viidi järgmisse klassi edasi. Kaebas edasi kõrgema astme kohtusse. Neid seisukohti on ta oma järgmistes töödes edasi arendanud. Põlevkivikeemia on meil hiiglasammudega edasi arenenud. Elu on viimaste aastatega palju edasi läinud. Püüab elus edasi saada. See avastus on inimkonna ajaloos suur, tohutu samm, hüpe edasi. *Aeg on Kusta südamest riisunud mõnedki lootused, kuid tungi edasi pole Kusta kaotanud .. R. Roht.
6. kasut. vahendamise, teistele üleandmise väljendamiseks. Edasi müüma, toimetama, saatma. Kogemusi edasi andma. Saladust ei tohi edasi rääkida. Võid talle edasi öelda, et koosolekut ei tule. Rahvaluule kandub edasi suust suhu, põlvkonnalt põlvkonnale. Kunstnikul on maalis õnnestunult edasi antud suveöö meeleolu.

ees
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kauguses, eespool; ant. taga. Tema sammus ees, mina järel. Kes seal ees läheb? Üks jooksja oli teistest tublisti ees. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Kari tuli koju, Punik kõige ees. Paatidest oli kord üks ees, kord teine. Ta lükkas käru ees. Poiss ajab lehma ees. Ees on tee hange tuisanud. Mis seal ees sinetab? Ees paistis jõgi. || (kehaosa asendi kohta). Poiss hüppas pea ees vette. Surnu kanti välja, jalad ees. Astub uhkelt, rind ees. Harjutuse algasendis on käed ees. Tal on juba kena kõhuke ees. *Aleksandri lõug oli sõjakalt ees ja kulm kortsus. E. Maasik.
2. esiküljele kinnitatud v. asetatud, esiküljel v. selle läheduses (oma otstarvet täitmas v. selleks valmis). Perenaisel on põll ees. Poisil oli lips ees. Kuuel on kõik nööbid ees. Tal on prillid ees. Meestel olid maskid, valehabemed ees. Uksel on riiv, kang, taba ees. Akendel on luugid ees. Majal on aknad ees. Kardinad, eesriie on ees. Ta istus laua taga, raamat ees. Autot, bussi ei ole veel ees. Loomadel on heinad ees. Tal oli muhe, lahke nägu ees 'tal oli muhe, lahke nägu'. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas.
3. segamas, takistamas, tüliks. Puu oli tee peal risti ees. Vana koli, ämber on asjata tüliks ees. Ära seisa ukse peal, vahekäigus ees! Oled mul igal pool ees. Koerad olid jalus ees. *.. kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. A. H. Tammsaare.
4. varem kohal, varem olemas. Mul seal mitu tuttavat ees. Mind ei ole seal keegi ees ootamas. Pööningul on juba ennegi igasugust koli ees. *Kiilu on ikka kõige kergem sinna lüüa, kus pragu ees .. R. Sirge. || kõnek enne vastuvõtul, jutul, aru andmas, kontrollitavana vms. Kas direktori juures on keegi ees? *Doktor Trapets on ennegi end oodata lasknud. „Tal on keegi ees,” sosistas paks vanatädi mulle ust avades .. L. Promet.
5. kohtus arutlemisel; kohtuprotsessil. See asi on juba mitu korda kohtus ees olnud. *Mehed käisid mitu raksu [kohtus] ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse .. A. H. Tammsaare.
6. (ajaliselt) tulemas; kavatsusel, teoksil. Ees on heinaaeg. Küll ma puhkan, suvi ees. Ehk jõuab, pikk päev ees. Sul elu, paremad päevad alles ees. Neid ootab ees õnnelik tulevik. Ees on veel palju raskusi. Ees seisid lahingud. Poisil on ajateenistus alles ees. Ees on tähtis nõupidamine. Selle artikliga on veel rohkesti tööd ees. Tal on suur tehing, tähtis käik ees. Mis sul täna õhtul ees on?
7. (seoses mingi tegevusega:) eelnevalt, enne teisi. Ta teeb kõik järele, mis teised ees teevad. Ta ütles sõnad ees ja teised kordasid kooris järel. Kuidas isa ees, nõnda poeg järel. Hakka ees minema, küll mina tulen varsti järele. Kes ees, see mees.
8. arengult, edasijõudmiselt kaugemal eespool. Suure kirjanikuna käis ta oma ajast ees. Võimete, teadmiste poolest on ta minust ees. Naabrid on töödega meist tublisti ees. Nemad on igas asjas meist ees. Aastate poolest pole ta minust kuigi palju ees, kuid näeb vana välja. *Pikkuselt oli ta ligemasti pea jagu Tiinast ees .. A. H. Tammsaare. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ette jõudnud. Küll sa jõuad, meie kell on ees. Kell on viis minutit, tervelt pool tundi ees.
9. hrv käsutada, käealusena, käsu peale tegijana. *Aga nüüd on juba taluperemehi, kes vanemate käest varandust on pärinud, kes perenaisele tüdruku ees jõuavad pidada ... A. Kitzberg.
10. kõnek (males:) löödavana, tule all. Vigur, ratsu on puhtalt ees.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki eespool, esikülje v. liikumise suunas; ant. taga. Ta sammus minu ees. Maja ees on aed. Auto peatus ukse, kaupluse ees. Jaama ees on väike väljak. Istus peegli, kamina ees. Nad seisid maali, Euroopa kaardi ees. Noorpaar seisis altari ees. Nende ees laiusid viljaväljad. Hoiab kätt silmade ees. Esikoha võitis Tal Kerese ja Spasski ees. Tal oli minu ees kenake edumaa. Meie ees seisavad suured ülesanded 'meil on täita suured ülesanded'. || hrv (ajaliselt). Orjalapse ees seisid mure- ja nutupäevad.
2. millegi küljes, millegi esiküljel (oma otstarvet täitmas). Kardinad, luugid on akna ees. Võti on ukse ees. Prunt, tropp augu ees. Hobune on vankri, saani ees. Härjad astusid laisalt adra ees.
3. kellegi juuresolekul, nähes v. kuuldes. Tunnistasin seda kõigi ees. Rääkis sellest koosoleku ees. Esines selle teadaandega ajakirjanike ees. Laps häbenes võõraste ees. Poissi kiideti kooli, klassi ees. Ei julge ülemuse ees suudki lahti teha. Ta armastas teiste ees kiidelda oma vägitegudega. Ta tegi seda minu silme ees 'minu nähes'. || kellegi küsitletavana, kellelegi seletusi andmas vms. Mehed käisid mitu korda kohtu ees. Kaitses erialanõukogu ees väitekirja. Õpilane vastas komisjoni ees.
4. kasut. osutamiseks isikule, olendile v. nähtusele, kelle v. mille suhtes midagi tehakse v. toimub. Õpilane vabandas õpetaja ees. Ta püüab end minu ees heana näidata. See oleks enese alandamine vastase ees. Mul ei ole sinu ees saladusi. Müts maha niisuguse mehe ees! Mul on kohustusi kollektiivi ees. Pean täitma oma kohust isamaa ja rahva ees. Toimkond on vastutav seltsi juhatuse ees. Tal on suuri teeneid ühiskonna ees. Olen süüdi, võlglane nende ees. Mul on piinlik, häbi teiste ees. Ma ei taha sinu ees narri seisukorda jääda. Ei saanud jagu kartusest võõraste ees. Hirm teadmatuse, ohtude, surma ees. || millegagi, kellegagi võrreldes. Tal on sinu ees mõningaid eeliseid.
5. vaatekohast, vaatevinklist, seisukohalt, arvates. Ära tee end maailma ees naeruks! Seaduse ees on kõik võrdsed. *Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna nii vana kui noore paruni ees maksab. E. Vilde. *Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. A. H. Tammsaare.
6. kasut. osutamiseks mingile nähtusele, olukorrale, milleni on jõutud v. ollakse jõudmas. Seisime, olime tõsise probleemi ees. Ta ei kohku raskuste ees tagasi. Seisti tõsiasja ees, et minek on paratamatu. Riik seisab uue majanduskriisi ees.
7. (kasut. fraseologismides:). (Kellegi) jalg(ad)e ees. Lõhkise küna ees. (Kellegi) nina ees. Silm(ad)e ees läheb, muutub, võtab mustaks, kirjuks. Suu ees. (Miski on, seisab) ukse ees.

ees|pool

1. (kaugemal) ees, teatavas kauguses vaate v. liikumise suunas.; ant. tagapool. a. ‹adv› Käis meist paar sammu eespool. Me ei pääse edasi, eespool on tee suletud. *Nägin vaid teiste selgi ja kuskil eespool vilksatavat valget mütsi .. A. Kaal. b. ‹prep› [part] hrv. Eespool esimest masti asetsev puri on eespuri.
2. eelnevalt, varem. a. ‹adv› Sellest oli eespool juttu. Eespool mainitud küsimus. b. ‹prep› [part] hrv. *Tema mõte käis alati suure kaarega eespool tegu. H. Sergo.

eest
I. ‹adv›
1. eestpoolt küljest, esiküljelt; eesmisest otsast.; ant. tagant. a. eestpoolt teat. kauguselt. Eest tõusis suitsu. Rünnati eest ja küljelt. Üks tõmbas eest, teine lükkas tagant. Poisid uurisid autot eest ja tagant 'igast küljest'. Pani mul tee eest kinni. Igas ürituses peab olema keegi, kes eest veab. Bussi tagumine uks oli kinni, tuli eest peale minna. Ta oli rivis eest viies. b. eesmisest otsast, esiküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Eest on maja kollaseks värvitud. Pluus on eest märg. Tal olid mantlihõlmad eest lahti. Hobune raius, lõi eest ja takka üles. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. omalt kohalt esiküljel ära, esipoolelt (oma otstarvet täitmast) küljest ära. Võttis põlle, lipsu eest. Võtab prillid eest. Võta mask eest! Kuuel on nööp eest ära. Võtsin uksel võtme, aidauksel taba eest. Lükkas uksel riivi eest. Tõmbas aknal kardina eest kõrvale. Õhusurve lõi akendel klaasid eest. Võta hobune eest! Rakendasin hobuse eest lahti.
3. segamast, takistamast, tülinast ära. Mine eest! Eest ära, või muidu sõidan otsa! Käi tee pealt eest! Tee, et sa eest kaod! Ma tulin neil tülist eest ära. Lükkas tooli eest kõrvale. Lõhkus kraavil tammi eest. Vesi murdis kõik takistused eest. *Mida saab Ene sinna parata, et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub, kui ta suudab eest ära teha. V. Lattik.
4. kasut. koos põgenemist, kõrvalehoidmist, vältimist väljendavate verbidega. Jooksis, pages, põgenes mul eest ära. Olin teda juba kätte saamas, kuid ta hüppas äkki eest kõrvale. Haavatud lind ei jõudnud eest ära lennata.
5. ‹hrl. ühenduses verbiga leidma› varem kohal, varem olemas, varem ees. Kodus leidsin ainult õe eest. Kui kohale jõudsime, leidsime seal juba hulga inimesi eest. Leidis eest tühja korteri, mõned kirjad. Pani osa leiba kappi tagasi, siis õhtul hea eest võtta. *Nad läksid välja ja leidsid eest muutunud ilma – sadas tihedat laia lund. M. Raud.
6. varemalt, enne endale, nii et keegi teine ilma jääb. Varasemad tulijad napsasid huvitavamad raamatud, paremad kohad eest ära. Kellega ma tantsin, kui teised poisid on ilusamad tüdrukud eest ära võtnud.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki v. kellestki eestpoolt, esikülje v. liikumise suunast; ant. tagant. Läks maja eest mööda. Astusin kaardi, tahvli eest kõrvale. Võttis käe silmade eest. Rongkäik liikus tribüüni eest mööda. Poisikesed jooksid meie eest läbi. Päikesevarjutuse ajal läheb Kuu Päikese eest läbi. Laskis veel korraks päevased sündmused silmade eest läbi. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli rinna eest verine. Hääled kostsid kaupluse eest. Pühkis ja koristas natuke trepi eest.
2. millegi küljest, millegi esiküljelt (oma otstarvet täitmast). Tõmbas kardinad akna eest kõrvale. Võta võti ukse eest ära! Võttis tropi augu eest. Rakendas hobuse vankri eest lahti.
3. kelleltki otsust saamast, kellelegi aru andmast, kellegi jutult vms. Eksamisessioonil käib komisjoni eest läbi palju õpilasi. *Jenseni Kristast sai korraga Kristiine-proua. Mis sellest, et altari ja õpetaja eest läbi käimata. H. Sergo.
4. osutab sellele, kelle v. mille kartusel põgenetakse, kõrvale hoitakse, keda v. mida välditakse. Põgenes tagaajajate eest. Nekrutid pagesid pika kroonuteenistuse eest võõrsile. Läks sõja eest pakku. Ära jookse mu eest ära! Pani meie eest putku. Mõisnikud põgenesid talupoegade viha ja kättemaksu eest linna. Ta püüab end minu eest kõrvale hoida. Hoidu rongi eest! Mul õnnestus pea löögi eest kõrvale tõmmata. Säärane mees ei kohku millegi eest tagasi 'võib kõigega hakkama saada'. *Ent vaatamata kõigile pingutustele ei pääsenud ta siiski mälestuste eest .. A. Jakobson.
5. osutab kellegi v. millegi suhtes kaitstud, varjatud olekule v. kaitsmise, varjamise, hoidmise vajadusele. Lukud ei hoidnud röövlite ja varaste eest. Ta hoiatas mind nende kättemaksu eest. Ta on halb inimene, hoia end tema eest! Parvel oli ta metsloomade eest kaitstud. Kuusehekk varjab aeda põhjatuulte eest. Kuuse all olid nad vihma eest varjul. Tema eest tuleb uks kinni hoida. Ma ei varja sinu eest midagi. Tema eest hoiti kõik salajas. Seda tehti vanemate eest salaja. Põlde tuli liigvee eest kaitsta. Muul kaitseb sadamat ummistumise eest. Hoia end kahjulike mõjude eest! *.. arvas end seega kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat .. E. Krusten.
6. asemel, asendajana, ülesannetes. Kes selle töö tema eest ära teeb? Rektori eest kirjutas alla prorektor. Mine sa täna minu eest nõupidamisele! Õienda minu eest see asi ära! Maksa minu eest ka! Ta juba vastas meie mõlema eest. Tädi oli vaeslastele ema eest. Nad kasvatasid teda lapse, poja eest. Ta oli härral nii toapoisi kui ka kutsari eest. Tuhatoosi eest käib alustass. Viletsal ajal oli kartul ka leiva eest. *Karjapoistele see puu oli kella eest – tema vari näitas, millal on õige aeg lõunale minna. J. V. Veski. || võrdselt kellegagi v. millegagi. Poisid olid tööl juba mehe, täismehe eest väljas. Töötab, rabab tööd mitme inimese eest. Rammu oli tal kolme mehe eest. Sõi ja jõi mitme eest. Vihma ei olnud kaste eestki. *.. aga kui naerab, siis ragistab kolme eest. O. Luts.
7. (ajaliselt:) tagasi, varem. Paari aasta eest polnud veel seda maja. Hiiumaa asustati umbes 700 aasta eest. Sellest oli juttu juba aastate eest. Ta sai paari kuu, mõne nädala eest kaheksakümmend täis. Ta käis paari-kolme päeva eest meil. Ta tuli mulle natukese, vähe aja eest vastu. See juhtus nüüdsama, mõne minuti eest.
8. vastu (andes v. saades); väärtuses. Seda ei saa raha eestki. Sularaha eest osteti vähe. Selle palga eest võib juba töötada. Tegi seda väikese tasu eest. Andis 100 krooni eest kella pandiks. Andis viimase kauba poole hinna eest. Mõne penni eest sa ei saa midagi. Must loovutas lipu kahe vankri eest (males). Tegi seda vaid hea sõna eest. Ülesostjad ostsid kokku suurte summade eest. Kaupa on siin praegu 5000 krooni eest. Kopika eest asja, rubla eest lärmi. *.. ta pidavat paljalt aitäh eest tegema kõike väga põhjalikult. V. Gross.
9. osutab sellele, mille tasuks midagi makstakse v. mille vastutasuks midagi toimub. Nende tööde eest makstakse hästi. Plaani täitmise eest anti preemiat. Sai artikli, raamatu eest honorari. Sai kurkide eest head hinda. Kui palju sa selle eest tahad? Tasus remondi, aparaadi parandamise eest. Suur osa palgast läks korteri ja toidu eest. Maksis viletsa toapugeriku eest 1000 krooni kuus. Tegi peremehele maalapi eest päevi. Sai oma hoolikuse eest kiita. Õpilane sai vastuse eest viie. Ma olen veel selle eest võlgu. Teda edutati hoolika ja korraliku töö eest. Suur aitäh abi eest! See on küll mitte millegi eest saadud. Ma olen selle eest sulle surmani tänulik. Nõuan selle eest kahjutasu. || osutab sellele, mille pärast kedagi karistatakse, kritiseeritakse vms. Mille eest teda karistati? Mõisteti riigivastase tegevuse eest 7 aastaks vangi. Istus hobusevarguse eest kinni. Teda trahviti laimamise eest. Ülestõusust osavõtmise eest ootas surmanuhtlus. Talle määrati varguse eest rahatrahv. Poiss sai ulakuse eest tutistada. Iga väikseimagi eksimuse eest peksti. Ta vallandati tööluuside eest. Selle eest ma maksan neile veel kätte! Kas sulle selle eest midagi ei tehta, et nii kaua puudusid?
10. osutab sellele, keda v. mida kaitstakse, kelle v. mille pärast võideldakse vms. Nad võitlesid, langesid, andsid elu kodumaa eest. Võitlus rahu eest. Olin alati ise enda eest väljas. Kellegi eest seisma, kostma. Käis oma poja eest mõisnikku palumas. Nad seisid, võitlesid oma õiguste eest. Töö tulemused kõnelevad ise enese eest. Üks kõigi, kõik ühe eest. *Oli aeg, kus olin valmis surema Su eest. O. Luts. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes hoolt kantakse, korrasolekuks kõik tehakse vms. Perekonna eest hoolitsemine. Hoolitseb laste, haigete, külaliste eest. Minu eest kantakse siin hästi hoolt. Lapsed hoolitsevad küülikute eest. Pakkide korrashoiu, ruumide puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Hoolitse selle eest, et laud oleks kaetud! *Parem muretsege selle eest, et teil enestel igav ei oleks olla, kaks vanapoissi ... A. Kitzberg. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes ollakse vastutav. Mina vastutan teie kõikide eest. Sina vastutad välitööde, kauba ärasaatmise eest! Oma tegude eest annad sa veel vastust!
11. osutab isikule, kes teiste kiirema toimimise tõttu millestki ilma jääb. Kes kiirem oli, kahmas ka teiste eest paremad palad endale. *Ta sõi üldse palju. Ta sõi ka minu eest kõik ära. K. A. Hindrey.
12. esineb fraseologismides, näit.:. Elu, hinge eest. Iga hinna eest. (Mitte) mingi hinna eest. Ilma eest. Jumala eest. Kopika eest; ei ole (mitte) kopika eest(ki). Marja eest. Nina eest napsama, näpsama. Ust nina eest kinni lööma, tõmbama. Täie eest käima, minema. Võileiva (hinna) eest.
Omaette tähendusega liitsõnad: otsa|eest, see-eest

eestkätt ‹adv›

1. peopesaga eespool (käe liikumise, löögi kohta); ant. tagantkätt
2. van eeskätt. *Tema läks ju eestkätt kooli .. A. Kitzberg.

energia ‹1› ‹s›

1. füüs keha võime tööd teha; mateeria liikumise üldine mõõt. Kineetiline e. liikumisenergia. Mehaaniline, keemiline energia. Potentsiaalne energia. Suurte energiate füüsika. Langeva vee energia. Energiaga varustamine. Energia jäävuse seadus. Energia muundamine, muundumine.
▷ Liitsõnad: aatomi|energia, elektri|energia, hüdro|energia, kiirgus|energia, liikumis|energia, soojus|energia, tuuma|energia, valgus|energia, võnkumisenergia.
2. tegutsemisind, tarmukus, aktiivsus. Töötab väsimatu energiaga. On täis, tulvil energiat. Puhkame selleks, et koguda energiat. Ära raiska asjatult aega ja energiat! Rakendab kogu oma energia loomingulisele tööle. *.. ning Juuli lõi ukse sellise jõuga kinni, et Ott aina imetles tema energiat. A. H. Tammsaare.

etapp ‹etapi 21› ‹s›

1. ajavahemik, (aja)järk, aste teat. liikumise, protsessi v. sündmuse arenemises, arenemisjärk. Ettevalmistav etapp. Pealetungioperatsiooni etapp. Inimajaloo tähtsamad etapid. Juurdluse esimene etapp. Viimane etapp toodete töötlemisel on nende värvimine. Meistrivõistlused korraldatakse kolmes etapis.
▷ Liitsõnad: alg|etapp, arenemis|etapp, vaheetapp.
2. hrl sport osa distantsist. 20 km pikkune etapp. Kokku on võistlustrassi pikkus umbes 14 km, mis on jagatud 12 etapiks.
3. aj peatuskoht sõjaväe liikumisel (puhkamiseks, toitlustamiseks, ravimiseks)

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

filmi|kaamera
seade, mis fotograafiliselt jäädvustab filmilindile objekti liikumise selle üksikfaase kujutavate piltide jadana. Noor näitleja närveeris filmikaamera ees. Filmikaamerad olid suunatud presidendile.

füüsika ‹1› ‹s›
mateeria kõige üldisemaid omadusi, ehitust ja liikumise peamisi vorme, seoseid ning seadusi käsitlev teadus. Elementaarosakeste, gaaside, vedelike, tahke keha füüsika. Klassikaline, relativistlik, statistiline, teoreetiline füüsika. | (õppeainena). Õpib ülikoolis füüsikat. Füüsikas on kevadel eksam.
▷ Liitsõnad: aatomi|füüsika, astro|füüsika, eksperimentaal|füüsika, geo|füüsika, kosmose|füüsika, kvant|füüsika, molekulaar|füüsika, tuuma|füüsika, väljafüüsika.

hoog ‹hoo, hoogu 21› ‹s›

1. liikumise kiirus ja energia; kineetiline energia. Poisid jooksid, tormasid hirmsa, tulise, pöörase hooga trepist alla. Kelk põrkus täie hooga, täiel hool vastu puud. Ohjeldamatu, metsiku hooga paiskuvad veejoad vastu kaljut. Hea hoog sees. Hoogu kaotama, maha võtma. Hoogu pidurdama, vähendama. Hoog kahaneb, väheneb, kaob, kasvab, suureneb. Hoog sai otsa, on otsas. Auto sai kiiresti hoo sisse, kätte. Mida raskem sõiduk, seda suurem hoog. Andsin kiigele jalgadega hoogu. Laev võtab hoogu ja tormab tääviga vastu jääd. „Hoogu juurde, hoogu juurde,” ergutati jooksjaid. Keerutasime niisuguse hooga, et pea hakkas ringi käima. Uks tõmmati mu ees hooga kinni. *Ja järsul kurvil rõhus hoog sõitjad teineteisele veelgi ligemale. M. Raud.
▷ Liitsõnad: jooksu|hoog, langus|hoog, laskumis|hoog, lennu|hoog, liikumis|hoog, sõiduhoog.
2. sport hoovõtt; keha v. kehaosade hoogne õõtsuv liikumine (võimlemises). Hoota hüpe. Hoog rippesse. Hoog kehaga ette või taha.
▷ Liitsõnad: eel|hoog, jala|hoog, kaar|hoog, käte|hoog, taha|hoog, ülehoog.
3. mingi tegevuse, toimingu, nähtuse intensiivsus, tõhusus, tempo; õhin, tuhin, ind. Tulekahju, sadu võtab uut hoogu. Pidu oli hoos, läks hoogu. Kõneleja sattus üha enam hoogu. Tunnustus andis hoogu uuteks pingutusteks. Jutt, õppimine ei saanud õiget, täit hoogu sisse. Tuli läks hooga põlema. Ehitamine käib suure hooga. Hakkasin palavikulise hooga asju pakkima. *Mis aga Annelit võlus, oli elu hoog, inimeste toimekus. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: jutu|hoog, kasvu|hoog, lahingu|hoog, lugemis|hoog, mängu|hoog, tantsu|hoog, taplus|hoog, töö|hoog, vaidlus|hoog, võistlus|hoog, võitlushoog.
4. puhang, sööst, valang. a. (loodusnähtuste kohta:) iil; sagar. Tuli hea hoog vihma. Tuul puhus heitlike hoogudena. *Lühikeste, teravate hoogudena sadas vististi rahet. E. Tennov. b. (füsioloogiliste ja psüühiliste nähtuste kohta:) sööst, vahk. Kuum, palav hoog jooksis üle selja. Valud käisid hoogude kaupa. Emaliku helluse hoog. *..ja temast uhkas üle mõru meelekibeduse hoog. L. Metsar. *Härra oli äkiline ja põles kui kadakas, kui vihaseks sai. Aga see hoog läks harilikult ruttu üle.. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: maru|hoog, rahe|hoog, raju|hoog, saju|hoog, tormi|hoog, tuule|hoog, vihma|hoog, äikesehoog; ahastus|hoog, armukadedus|hoog, astma|hoog, avameelsus|hoog, haigus|hoog, haledus|hoog, heldimus|hoog, hellus|hoog, higistamis|hoog, hingeldus|hoog, hirmu|hoog, hullus|hoog, hüsteeria|hoog, iiveldus|hoog, kire|hoog, krambi|hoog, köha|hoog, langetõve|hoog, malaaria|hoog, märatsus|hoog, naeru|hoog, nukrus|hoog, nutu|hoog, nõrkus|hoog, pahameele|hoog, palaviku|hoog, raevu|hoog, rõõmu|hoog, tusa|hoog, tõve|hoog, vaimustus|hoog, valu|hoog, viha|hoog, õrnus|hoog, ägedushoog.

hullu|särk
eriti pikkade, seljal kokkuseotavate varrukatega riietusese märatsevate vaimuhaigete liikumise takistamiseks. Kellelegi hullusärki selga tõmbama, ajama.

hüdraulika ‹1› ‹s›
füüs tehn vedelike tasakaalu ja liikumise seaduspärasuste rakendamise meetodeid käsitlev teadusharu

hüdro|dünaamika
füüs hüdromehaanika haru, mis käsitleb vedelike liikumise seaduspärasusi ja liikuvasse vedelikku asetatud jäiga keha välispinnale mõjuvaid jõude

hüdro|meh(h)aanika
füüs teadus, mis käsitleb vedelike tasakaalu ja liikumise seaduspärasusi

ilu|võimlemine
sport naiste spordiala, mida iseloomustavad liikumise emotsionaalne väljenduslikkus ning seos muusikaga

juhik ‹-u 2› ‹s›
tehn detail, mis tagab temale toetuva teise detaili täpse liikumise

juht|joon

1. oluline, põhiline joon (3. täh.) Keelekorralduse juhtjooned.
2. mat joon, mis määrab joonpinda moodustava sirge liikumise

jõgi ‹jõe, jõge 28› ‹s›
looduslik vooluvesi, mis maapinna kallakuse tõttu voolab püsivalt tema enese kujundatud süvendis. Narva, Kasari, Pedja jõgi. Siberi jõed. Jõe ülem-, kesk- ja alamjooks. Suur, väike, lai, kitsas, madal, sügav, vaikne, kärestikuline, selgeveeline, mudane, kalarikas jõgi. Jõgi on kiire vooluga, kivise põhjaga, selge veega. Jõgi voolab, jookseb, lookleb läbi heinamaa. Jõgi vahutab, kohiseb. Jõgi suubub merre, järve. Jõge paisutama, sulgema, tõkestama. Jõgi süvendati, juhiti uude voolusängi. Üle jõe, jõest üle viib sild, purre. Jõele ehitati tamm, pais. Jões on vesi tõusnud, alanenud. Lapsed olid omapäi paadiga jõe peale läinud. Kukkus sillalt jõkke. Käisime jões suplemas. Lähen jõele vett tooma, tulen jõelt vett toomast. Püüab jõe ääres, jõel, jõest kala. Jõelt tõuseb udu. || piltl (kellegi v. millegi rohke liikumise, voolamise kohta). Tribüüni eest möödus demonstrantide jõgi. *Noored istusid vaikselt.. ega märganud, kuidas aja kuldne jõgi neist mööda voolas. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: haru|jõgi, hiigla|jõgi, lisa|jõgi, metsa|jõgi, mäestiku|jõgi, mägi|jõgi, parvetus|jõgi, pea|jõgi, piiri|jõgi, sala|jõgi, tasandikujõgi; inim|jõgi, laava|jõgi, tulejõgi.

jõud ‹jõu, jõudu 21› ‹s›

1. jaks, tugevus, suutlikkus, võimelisus. a. kehaline jaks, ramm, vägi. Kehaline, füüsiline jõud. Lihaste, käte jõud. Suur, tugev, kõva, vähene, kasin, nõrk jõud. Ebatavaline, hiiglaslik, üleinimlik jõud. Antsul on palju jõudu, lausa looma jõud, jõudu kui karul. Jõud kasvab, taastub, hakkab tagasi tulema. Jõud kahaneb, raugeb, väheneb, nõrkeb, lõpeb, ütleb üles. Põlvist, kätest kadus jõud. Mu jõud on üsna otsas. Võtsin kokku viimase jõu, et jalul püsida. Omal jõul ei suutnud ta sammugi astuda. Puhkasin ja kogusin edasiminekuks jõudu. Jooksin kõigest, täiest jõust. Jooksutempo käis talle üle jõu. Sõudis nii, nagu jõud vähegi kandis, võttis. Surus täie jõuga kangile. Noor täies jõus mees. Vedas end ainult käte jõuga, käte jõul edasi. Lööb täie, kõige jõuga, täiest, kõigest jõust. Ühisel jõul tassisime klaveri trepist üles. Selle kapi nihutamiseks mu jõud napib, mul jääb, tuleb jõust puudu. Selle kandami peale mu jõud ei hakka 'jõudu ei piisa'. Turniir on nõudnud korvpallureilt palju jõudu ja higi. Ei maksa rabada, tehku igaüks oma jõudu mööda. Karul olevat üheksa mehe jõud. Pull proovis mätta kallal jõudu. Poisid katsusid, mõõtsid omavahel jõudu vägikaikaveos. Sinu jõud minu omast üle ei käi. Tema on minust jõu poolest üle. Toore, jõhkra jõuga 'rohkesti jõudu rakendades' võib luku hoopis ära rikkuda. Mida ei saa jõuga, seda saab nõuga. Pidin kasutama jõudu, et teda minemast takistada. Sundis ta jõuga 'jõudu kasutades, väevõimuga' alistuma, kuuletuma. Kas oled nüüd jälle jõu juures, jõus 'terve, tugev'? Jõus hobused, piimakari. Jõus taliviljad, õunaaed. Jõus 'rammus, viljakas' maa, põld. *Poisil jõud aina kiheles kätes ja kus aga iganes suurt rammu tarvis tuli, seal oli ta kohe abiks. E. Raud. | (tervituseks töötegija(te)le). Jõudu (tööle)! Tere jõudu! – Jõudu tarvis! (vastus sellele tervitusele). Möödamineja andis, soovis heinalistele jõudu 'tervitas „Jõudu!” öeldes'. b. vaimne suutlikkus, loomis- v. tegutsemisvõimelisus; tarmukus, teotahe, energia (2. täh.) Vaimne, hingeline, sisemine jõud. Loominguline, loov, moraalne jõud. Rahva murdumatu jõud. Pühendas oma jõu kunstile, teadusele. Võtsin kokku kogu jõu, et mitte ärrituda. Ebaõnnestumine võttis, viis talt viimase jõu, murdis ta jõu. Võõrkeelse ilukirjanduse lugemine käib tal praegu veel üle jõu. Pole enam jõudu vihastuda, vaielda, enese eest seista. Ammutas lootusest uut jõudu. Ei jätku jõudu niimoodi edasi elada. Pingutas jõudu, et kirjutist õigeks ajaks valmis saada. Oskab jagada jõudu õppimise ja harrastuste vahel. Ta on proovinud jõudu ka ajakirjanikuna, tõlkijana. Sundis end kõigest jõust rahulikuks. Leidsin lahenduse omal jõul, ilma kellegi abita. Jätkas uuringuid uue, värske jõuga. c. kõnek majanduslik suutlikkus, varaline seis. Aineline, rahaline, varanduslik jõud. Üle jõu käivad kulutused. Sellest summast käib mu jõud üle. Vanematel ei olnud jõudu laste koolitamiseks, gümnaasiumi panemiseks. On ennast omast jõust, omal jõul koolitanud. Väikese talu jõud ei andnud kaht hobust pidada. Jõud ei kandnud viljapeksumasinat osta. Nende jõud lubab suured pulmad teha. *Talve jooksul ta elas üle jõu, tegi võlgu .. E. Vaigur. d. intensiivsus, hoog, energia (1. täh.); võimsus, tugevus. Langeva vee, tuule, tormi jõud. Lainete purustav jõud. Plahvatuse jõud. Turbiin töötab auru jõul, tuule jõul. Orus kaotas jõevool oma jõu. Tuisk möllas hirmsa jõuga. Tuul võtab aina jõudu 'tugevneb'. Veski käis täiel jõul, täie jõuga. Tuli oli saavutanud kohutava jõu. Tants kestis raugematu jõuga. Tunnete, ideede jõud. Üksmeeles, ühenduses on meie jõud. Riigi majanduslik, poliitiline, sõjaline jõud. Lootus ärkas uue jõuga. Male tõmbas teda järjest suurema jõuga.
▷ Liitsõnad: elu|jõud, hiiglase|jõud, hobuse|jõud, inim|jõud, karu|jõud, keha|jõud, kopsu|jõud, käe|jõud, lihase|jõud, mehejõud; hinge|jõud, kujutlus|jõud, loome|jõud, mõtte|jõud, otsustus|jõud, tahte|jõud, väljendusjõud; ostujõud; auru|jõud, elektri|jõud, hõõrde|jõud, liikumis|jõud, loodus|jõud, masina|jõud, mootori|jõud, plahvatus|jõud, tuule|jõud, veejõud; hobujõud.
2. mõju, võim, mõjuvõim. Laulu, sõna, kõne jõud. Kirjanduse, kunsti, muusika jõud. Näidendi kunstiline jõud. Harjumuse, traditsiooni jõud. Rütmi vastupandamatu jõud. Aja jooksul ravimi jõud väheneb, kaob. Liiga sagedane karistus kaotab oma jõu. || maksvus, kehtivus. Tõendil, allkirjal, dokumendil on seaduslik jõud, ei ole seaduslikku jõudu. Vanad seadused on kaotanud jõu. Seadus astub jõusse 1. märtsist. Korraldus, keeld, kokkulepe on jõus ja jääb edasigi jõusse. Seaduse tagasimõjuv jõud.
▷ Liitsõnad: mõju|jõud, ravi|jõud, seadus|jõud, veenmis|jõud, võlujõud.
3. see, kes v. mis tegutseb, avaldab mõju v. toimet. a. füüs kehade liikumise v. kuju muutumise põhjus; van sün. tung. Elektromotoorne, elektrostaatiline, magnetiline jõud. Kehale mõjuvad jõud. Samasuunalised, vastassuunalised jõud. Jõudu arvutama. Jõud on massi ja kiirenduse korrutis. b. mõjuv v. toimiv tegur. Meie poolel oli veel üks jõud, mis mõjutas asjade käiku. Ühiskonna tootlikud jõud 'tootmise elavate ja esemeliste elementide summa: inimesed ja tootmisvahendid'. Rahulolematus on edasiviiv jõud. Inimesele vaenulikud jõud. Usk üleloomulikesse, kõrgematesse jõududesse. Siin on küll salapärased, mustad, tumedad jõud mängus olnud. c. eri ilme v. tegevussuunaga rühmitis ühiskonnas. Ühiskonna progressiivsed, patriootlikud, demokraatlikud, tagurlikud jõud. Jõudude konkurents, tasakaal. d. mingil alal töötaja v. tegutseja. Teatri loomingulised jõud. Ta on klubi näiteringi kandev jõud. Suurtalu koristas juurvilja omade jõududega. e. ‹hrl. pl.› sõjavägi, sõjaväeüksused. Riigi relvastatud jõud. Vaenlase suured, ülekaalukad jõud. Värsked jõud paisati lahingusse. Vastase jõud löödi tagasi. Meie jõududel õnnestus vaenlase edasitung peatada.
▷ Liitsõnad: elastsus|jõud, elektromotoor|jõud, gravitatsiooni|jõud, kapillaar|jõud, kohesioon|jõud, magnet|jõud, pindpinevus|jõud, raskus|jõud, tsentrifugaal|jõud, tsentripetaaljõud; abi|jõud, büroo|jõud, haldus|jõud, hooaja|jõud, lava|jõud, põhi|jõud, tipp|jõud, töö|jõud, õppejõud; julgeoleku|jõud, kaitse|jõud, löögi|jõud, maa|jõud, mere|jõud, rahu|jõud, relva|jõud, soomus|jõud, tuuma|jõud, võitlus|jõud, õhu|jõud, üldjõud.

järel
I. ‹postp› [gen]
1. (liikumisel) ruumiliselt kellegi v. millegi taga. Ta sammus kohe minu järel. Nad väljusid üksteise järel. Ta käis mu järel nagu vari. Poisid käisid tropis tema järel. Tiris last kättpidi enda järel. Orkestri järel tuli esimene pataljon. Tõmbas ukse enese järel kinni. Kõndis vankri, adra järel. Laev liikus puksiiri järel. Kohe veduri järel on postivagun.
2. (ajaliselt). a. pärast mingit sündmust v. millegi (ka liikumise) ajalist vältamist. 1905. a. revolutsiooni järel. Suve järel tuleb sügis. Naine kolis mehe surma järel mujale. Nii paljude aastate järel ei suuda kooliaega enam täpselt meenutada. Käis iga poole tunni järel õues. Mees hakkas umbes kümneminutise käigu järel hingeldama. Linn vallutati alles mitmepäevase võitluse järel. Mõningate ettevalmistuste järel istuti lauda. „Eks ma siis tulen,” ütles ta hetkelise vaikimise järel. Juba esimeste lausete järel hakkas kõneleja erutus vähenema. Mõne kilomeetri järel tegime peatuse. Vaatas mõne sammu järel tagasi. Pill tuleb pika ilu järel. b. osutab tihedale ajalisele järgnevusele; enamasti kordub sel juhul ka põhisõna. Tal läheb suits suitsu järel. Mitu sulge läks üksteise järel katki. Auto auto järel vuras mööda. *Nagu õhtusöök söödud, pani Meeta padavai metsa ja tassis koju kandami kandami järel [pohli]. V. Lattik. *Haige haige järel näitas arstile ette oma ihuhädad.. L. Mölder (tlk).
3. mingis järjestuses kellestki v. millestki tagapool. Meie võistkond tuli Leedu järel teiseks. Kohtla-Järve on Tallinna ja Tartu järel suuruselt kolmas linn Eestis.
4. midagi v. kedagi kusagilt ära toomas, kätte saamas vms. Käis postkontoris posti järel. Käis palga, honorari järel. Käis õhtul lasteaias laste järel.
5. järgi. *Anna päralt on tuba, mille ta oma käe järel sisse seadis. E. Rängel. *Aga nüüd oli ka tema sunnitud jõnglase tujude järel tantsima. J. Lintrop.
II. ‹adv›
1. liikumisel ruumiliselt taga v. tagapool. Mina läksin ees, Jaan tuli järel. Laps tuli joostes, koer järel. Ta käis mul tükk aega järel. Vedas käru järel. Autol oli teine trossiga järel. Ta kihutas nii, et paks tolmupilv järel. Vedas oma kanget jalga nagu kooti järel. || piltl toeks, toetamas, seljataga. *Märtsipäikesel on juba jõud järel... V. Lattik.
2. ajaliselt kellestki v. millestki hiljem. Üks ütles sõnad ees, teised kordasid järel. *Mba hüppas ees, Ines järel, ja nad maandusid viimasel hetkel.. B. Kabur. || osutab ühtlasi kellegi eeskujul toimimisele. Kuidas vanemad ees, nõnda lapsed järel.
3. arengult, tasemelt, saavutustelt, edasijõudmiselt tagapool. Naabrid on heinatöödega meist tublisti järel. Ta oli koolis minust paar klassi järel. Vend on õest õppimises järel. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast taga. Su kell on järel 'kell näitab vähem, kui ajaliselt tegelikult on'. Kell oli viis minutit, pool tundi järel.
4. säilinud, alles. Mul on veel pisut šokolaadi järel. Viimasest palgast on ainult paarkümmend krooni järel. Tuli oli oma töö teinud ja majast paljalt müürid järel. Vadjalastest on järel vaid mõni vanake. Vanast kaadrist on vähe järel.
5. kõnek oma olemasoluga kellegi vabadust, tegevust piiramas, kellelegi takistavaks asjaoluks. Ega naisegi elu kerge olnud – kaks last järel. *Ilma hariduseta, talu ja pere järel – mis sai ta veel ette võtta. E. Priidel.
6. kõnek tulemuseks, tagajärjeks; sün. taga. Näpistas nii et sinised plekid järel. *..ega kantsi seina sisse auku järele jäänud, ikka nina läks lössi ja veri oli järel. A. Kitzberg.
7. kedagi kusagilt ära viimas, toomas, kätte saamas, otsimas. Hommikul viin lapsed lasteaeda, õhtul käin neil seal järel. *..tore härraslik teener käis täna mul järel ja viis mu ühte majja.. E. Vilde.

järgiv|süsteem
tehn automaatsüsteem kahe mehaaniliselt seostamata seadme v. nende osade asendi ja liikumise kooskõlastamiseks

jää|kriim
geol mandrijää liikumise jälg kivimil

kaal ‹-u 21› ‹s›

1. ‹ka pl.› seade keha massi mõõtmiseks temale mõjuva raskusjõu kaudu. Analüütiline, hüdrauliline, eriotstarbeline, doseeriv kaal. Viljakotid asetati kaalule. Mis siin vaielda, paneme kaalu peale! Marju võeti vastu kaaluga 'kaalul kaaludes'.
▷ Liitsõnad: apteegi|kaal, auto|kaal, automaat|kaal, detsimaal|kaal, digitaal|kaal, kang|kaal, koorma|kaal, käsi|kaal, kümnend|kaal, laua|kaal, osuti|kaal, posti|kaal, sajandik|kaal, torsioon|kaal, vaguni|kaal, vedrukaal.
2. mingi keha v. aine mass. Eseme, kauba täpne kaal. Koorma kaal on kaks tonni. Kaalult kerge, raske. Kaal on suurenenud 200 grammi võrra. Ta on kaalus juurde, maha võtnud. Selleks sobib mõni kergemat kaalu mees.
▷ Liitsõnad: aatom|kaal, absoluut|kaal, bruto|kaal, elus|kaal, eri|kaal, keha|kaal, kogu|kaal, kuiv|kaal, mahu|kaal, maksimaal|kaal, molekul|kaal, neto|kaal, nimi|kaal, nominaal|kaal, puhas|kaal, punkri|kaal, toor|kaal, tühikaal.
3. füüs jõud, millega keha mõjutab liikumise inertsi v. gravitatsiooni tõttu oma alust v. riputusvahendit. Kaaluta olek.
4. tähtsus, väärtus; mõju. Teose ühiskondlik, kirjanduslik kaal. Riigi rahvusvaheline kaal kasvab järjest. Nendel sündmustel on määratu kaal. Tema nimel pole veel teadusmaailmas kaalu. Sel asjaolul pole nüüd mingit kaalu. Mees, kelle sõnal on kaalu. Tema kaal ülemuste silmis tõusis. Doktorikraad andis ta esinemistele kaalu. *.. mis kaalu oli ühel inimelul, kui hävitamisele olid määratud terved rahvad? O. Tooming.
▷ Liitsõnad: osakaal.
5. sport teat. kindel kaalukategooria (näit. poksis, maadluses, tõstmises). Tõstmises peetakse võistlusi üheksas kaalus.
▷ Liitsõnad: helves|kaal, kerge|kaal, kesk|kaal, kukk-|kaal, kärbes|kaal, raske|kaal, sulgkaal.
6. van (hrl. linade kaaluühik:) 10 puuda. Müüs sügisel mitukümmend kaalu linu. *.. linakaupmees pakkus 49 rubla kaalust .. K. A. Hindrey.
Omaette tähendusega liitsõnad: tasa|kaal, vastu|kaal, ülekaal

kallas|rada
avalik rannas liikumise maa. Järve- ja mereäärne kallasrada.

kange ‹1› ‹adj›

1. paindumatu, puine, jäik (nii et liikumine v. liigutamine on takistatud). Jalad on käimisest, külmast üsna kanged. Pärast sellist teekonda oled jalust kange. Ristluud, kondid on raskest tööst kanged. Kael jäi vahtimisest kangeks. Liikmed on luuvalust kanged. Vanamehe sõrmed on rehapulkadena kanged. Jalad, käed tõmbusid jääkülmas vees kangeks. Vaadake, et ta kangeks ei külmu! Ei saa kummarduda, selg on kange. Tõusti ja sirutati istumisest kanget keha. Mehe liigutused olid kohmakad ja kanged. Ohvitser astus tikksirgelt kangel sammul. Surnukeha oli külm ja kange. Räägib kange keelega, nagu oleks ta purjus. Tärgeldusest kange särgikrae. Märjad riided tõmbusid pakases kangeks. | piltl. Kohkus, ehmus kangeks. Jäi hirmust kangeks. || (võõrapärase ja vigase keelepruugi kohta). Parun rääkis kanget eesti keelt. *„Kus on see mees, see Piiri Tönnu?” hüüdis ta pisut kanges maakeeles .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: külma|kange, pulkkange.
2. (keha)jõult tugev, jõuline, kõva. Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem. Mitme vastase vastu ei saa, ole nii kange mees kui tahes. Kelle sõnn on kõige kangem? Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam. *Ülesoo meeste kangete käsivarte mõjul edeneb töö jõudsasti. O. Luts. | piltl. Males oled sa minust kangem. Võõra tahe oli tema omast kangem. Kangem pool (kindlama, otsustavama sõnaga abielupoole, hrl. mehe, harvemini naise kohta). Kangem sugu (meeste kohta). *„Ei Tõnu mind mata,” hooples noorik, „olen tast eluvaimu poolest kangem ..” H. Raudsepp. || mehine, kartmatu; vägev, võimas. Suured teod nõuavad kangeid mehi. Ta oli nii kange mees, et ei kartnud vanakuraditki. Väike, aga kange rahvas. *.. oder kasvas õige kange, mäel pani mahagi. Aga mis tast sai! F. Tuglas.
3. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kõva. Kange töömees, kõnemees. Kange ujuja. Kange kala- ja jahimees. Kange pillimees ja tantsulõvi. Poiss on kange pidudel käija. Ta on kange tööd murdma. Saarlased on kanged meremehed. Mart on valla kangemaid traktoriste. Laine on kange tüdruk: õppeedukuselt klassis esimene. || ‹sageli ma-infinitiiviga› oma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Kange viinavõtja, joodik, kakleja, löömamees. Kange lõuapoolik, mokamees. Kange teisi õpetama, käsutama. Kange mees lubama, lubadusi andma. Ta on kange tagaselja ähvardama, kõigiga vaidlema, tüli norima. Poisid olnud kanged vallatust tegema. Vello olnud kange igasuguste tempude peale. Hobune oli kange üle aia hüppama. Põrsad on kanged sööma. Ohakad on kanged juuri ajama.
4. kõva, väga tugev, suur; äge. Kange peavalu, palavik. Jalga lõi kange valu. Hirmus kange köha, nohu. Kange nälg, janu, söögiisu, väsimus, igavus. Kange tüli, sõnavahetus, vaidlus. Hakkas kange hirm. Ta on kanget jonni täis. Kiristas kanges vihas hambaid. Kange kuraas sees. Kõik asusid kange õhinaga tööle. Mul on kange kiire. Läks lahti kange askeldamine. Kange pingutus võttis nõrgaks. Kange soov, tahtmine edasi õppida. Tal on kange isu välja minna. Kange kiusatus. Mehel käivad kanged viinaneelud. Vennal kange valu naist võtta. *Haigus oli kord juba sees ja muudkui läks aga kangemaks. A. Jakobson. *.. käes on poiss tal esimest aastat ja arm alles kange. V. Lattik. || (kiire liikumise kohta). Tormab kange hooga, ajuga, valuga. Poiss tuli kange jooksuga. Tuhises kange kiiruga edasi. Hobune on kangest sõidust higine. *Siin väinas oli veevool kange ja vesi viis jää varakult välja. A. Kalmus. || (ilmastikuga ühenduses). Väljas on kange külm, pakane, tuisk. Heinaajal oli kange palavus. Puhub kange tuul. Külm läks üha kangemaks. Kange sajuga ei läinud keegi majast välja. *.. oli veel ometi talv, päris kange talv. A. Taar. || vali (hääle, heli kohta). Kange kisa. Vee mühin läks järjest kangemaks. Veski kange mürin. Ukse taga algas kange kloppimine. Kõrvus on kange kohin. || kõnek tuline, innukas. Ta on uue korra kange pooldaja. Mees oli kange katoliiklane. Kingsepp olnud kange punane.
5. tugeva mõjuga, tugevatoimeline (hrl. mingi aine kohta). Kange kohv, tee, äädikas, sinep. Kange tubakas. Kanged rohud, mürgid. Kange hape. Need paberossid on minu jaoks liiga kanged. Tegi lihale kange soolvee. Kange väetiselahus kahjustab taimi. Dieettoidus ei kasutata kangeid vürtse. Klaas kanget lahjendamata jõhvikamahla. || suure alkoholisisaldusega. Kange õlu, viin, puskar. Kange naps. Kanged alkohoolsed joogid. Joodi õlut ja kangematki kraami. | ‹elliptiliselt› kõnek (viina vm. vägevama alkohoolse joogi kohta). Võeti, visati klaasike kangemat. Külalistele otsiti välja pudel kangemat. Peale õlle oli meestel ka üht-teist kangemat kaasas. || (terava, tugeva lõhna v. maitse kohta). Köök oli kanget kärsahaisu täis. Haigla koridoris oli tunda kanget kloroformi ja eetri lehka. Mehel käis suust välja kange õllelehk. *.. märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. O. Luts. || (prillide kohta). Prillid olid liiga kanged ja võtsid silmad valutama. || piltl vägev, võimas. Saunalaval oli kange leil. Käis välja oma kõige kangemad trumbid. Seekord ütles seda juba kraad kangemal kujul. Vandus kõige kangemate sõnadega, kõige kangemat kurja.
▷ Liitsõnad: kibe|kange, mürk|kange, tulikange.
6. mittejäreleandev, visa, vastupidav; kangekaelne, jonnakas. Kange iseloomuga, südamega inimene. Ta on kange ja oma õigust täis. Kanged ja protsessijad vanamehed mõlemad. Oli juba lapsena kange ja isemeelne. Suureline ja kange pealegi! Ära ole nii kange: targem annab järele! Kange nagu sikk. *Nad olid algul kanged olnud ja tühjaks jätnud selle paberi, mis raad neile kongis ette pani .. G. Helbemäe.
7. range, vali, karm. Ta tuli alles kange käsu peale. Tüdrukud läksid kangest keelust hoolimata simmanile. *.. siin oli oma vali kord, omad ülemad ja alamad ja ääretu kange distsipliin. R. Roht.

karniuhti ‹adv interj›
(kiire liikumise, liigutuse, ka millegi kiire toimumise kohta). *Täna poissmees, homme peigmees – sihuke asi sobib vahel karniuhti! E. Vilde.

kate ‹katte 18› ‹s›

1. millegi pealmine, kattev kiht. Kõva kattega maantee. Uue staadioni jooksuradadel puudus veel kate. Paljud tänavad ja kõnniteed said uue katte. Galvanosteegia abil omandas metall korrosiooni- ja kulumiskindla katte. Tugeva kattega varjend. Nahkse kattega mööbel. Võileibade katteks oli pasteet. Pehme talve tõttu olid jõed ja järved kaua kattest vabad. Taimestik ei moodusta stepis ühtlast katet. || geol laia ala hõlmav paks pindmine kivimite v. setendite lasund. Tektooniline kate. || zool anat loomade (ka inimese) keha välispinda kattev elund. Selgroogsete katted on nahk ja selle tekised.
▷ Liitsõnad: asfalt|kate, betoon|kate, glasuur|kate, gudroon|kate, jää|kate, karv|kate, kitiin|kate, kivi|kate, koorik|kate, kruus|kate, laud|kate, liiv|kate, lumi|kate, moreen|kate, muld|kate, muru|kate, must|kate, nahk|kate, pinna|kate, plüüš|kate, raja|kate, roht|kate, sammal|kate, sarv|kate, soomus|kate, sulg|kate, taim|kate, tee|kate, tehis|kate, tsement|kate, tänava|kate, vill|kate, värv|kate, õiekate.
2. kaitsev v. kattev materjal (näit. riie), ese, esemete kogum vms. Maalidel olid riidest katted ümber. Akende ees ripuvad paksud katted. Autole tõmmatakse presendist kate peale. Paneb kausile, purgile vineeritüki katteks peale. Relvad peideti metsa, katteks oksad ja sammal. Magas vankris, vana kasukas katteks peal. Kartulikuhjadel on katteks õled ja muld. Roosid vajavad talveks katet. Pikapeale hakkasin taipama: mu silmadelt langes otsekui kate. | piltl. Sellelt saladuselt ei õnnestunud katet kergitada. Ülivaba toon on vahel vaid argusele katteks. || kehakate (ka kogumina) v. jalanõu. Heitis ujuma minnes kehalt viimase kui katte. Jahe on, saaks ainult mingi katte ümber! Lapsed tahavad süüa ja kehalegi katet. *.. emal olid siis paljad jalad, mis kevadest saadik kunagi katet polnud näinud .. A. H. Tammsaare. || kattev kumm, võlvjas osa sõidukil. Lapsevankri kate. Kaless on allalastava kattega hobusõiduk.
▷ Liitsõnad: akna|kate, diivani|kate, kaitse|kate, katuse|kate, kile|kate, klaveri|kate, laua|kate, mootori|kate, näo|kate, paber|kate, padja|kate, pimendus|kate, plastikaat|kate, present|kate, puldan|kate, põranda|kate, seina|kate, ukse|kate, vaip|kate, vankri|kate, vari|kate, vilt|kate, voodikate; ihu|kate, jala|kate, keha|kate, pea|kate, säärekate.
3. varjamine; varjav v. kaitsev tegevus, olukord v. nähtus. Nad põgenesid öö, (öö)pimeduse katte all. Rääkis sellest suure saladuse katte all 'suure saladusena'. *.. ootusilme / viib võõras nägu [uksel] otsekohe pilve, / külm ametlikkus hämmelduse katteks. V. Verev. || sõj (tulistamisega) oma üksuste v. üksikvõitlejate taandumise vm. liikumise julgestamine. Taganemise katteks tulistati ägedasti vastase positsioone. Jõgi ületati suurtükitule katte all. || sport kaitse, katmine
▷ Liitsõnad: pilv|kate, pimedus|kate, saladus|kate, suitsu|kate, udukate.
4. ‹hrl. translatiivis› vajaduste, nõudmiste rahuldamine; tasumine, korvamine, hüvitus. Toiduainetest jätkus hädavaevu endi vajaduste katteks. Kogu raha läheb võlgade katteks. Palgast ei jätku kulutuste, väljaminekute katteks.
5. reaalselt olemasolev (rahaline, kaubaline) tagatis. Katteta tšekk. Ettenähtud palgasummal polnud pangas katet. | piltl. *.. vahel aga vehitakse väidetega, millel pole üldse mingit katet ei argumentatsiooni ega faktide näol. M. Hint.

keeris ‹-e 4› ‹s›

1. vedeliku, õhu vm. keerlev liikumine; sellise liikumise koht. Ujuja sattus keerisesse ja uppus. Paadi taga tekkisid väikesed keerised. *.. raju vihaste keeriste süles / läheb rebenend pilvede lend. J. Smuul. *..miljonite tantsisklevate sädemete keerises langes katus ragisedes sisse ... B. Linask.
▷ Liitsõnad: liiva|keeris, lume|keeris, suitsu|keeris, tolmu|keeris, tormi|keeris, tuule|keeris, vee|keeris, õhukeeris.
2. piltl sündmuste, sagiva liikluse, tunnete vms. segane, rahutu kulg. Maa sattus sõdade keerisesse. Mees jäi kadunuks segaste, rahutute aegade keerises. Ta kiskus mind ohtlike sündmuste, kõige ägedama võitluse keerisesse. Tunnete, kirgede keeris. *Raudteejaamas satume askeldavate, kiirustavate, ärritatult edasi-tagasi tõttavate inimeste keerisesse. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: elu|keeris, lahingu|keeris, liiklus|keeris, sõja|keeris, võitluskeeris.

keerlema ‹keerelda 49›

1. ringe v. keerde tegema; oma keskpunkti v. telje ümber liikuma, pöörlema; selliselt mingis suunas edasi liikuma. Propeller, vurrkann keerleb. Vesi keerles kärestikes. Paat keerles veekeerises ühe koha peal. Karussell keerleb. Kraavi paiskunud vankri rattad keerlesid veel mõnda aega. Koer ajas keereldes oma saba taga. Esimesed tantsupaarid keerlesid põrandal. Keerlesime valsirütmis. Okstelt keerlesid alla esimesed kolletanud lehed. Keereldes langesid esimesed lumehelbed. Tule kohal keerles suitsu ja sädemete pilv. Tolm tõusis keereldes õhku. Aur keerles paja kohal. Vool kandis edasi keerlevaid jääpanku. Taeva poole, üles keerlev suitsusammas. *Näis, nagu keerleks tuba ta silmade ees ratast-ringi .. E. Männik. || tiirutama, siia-sinna sagima. Mesilased keerlesid mesipuude kohal. Kärbsed keerlesid loomade ümber. Jõe kohal keerlesid kajakad. Koerad keerlesid meeste jalus. Lapsed keerlesid laadaliste hulgas ringi. Poisikesed keerlesid uudishimulikult ümber auto. *Miilu keerleb ta läheduses, jälgib vanaisa iga kriipsu, mis see paberile tõmbab .. L. Promet.
2. piltl mõtete, jutu vms. liikumise kohta (millegi ümber, mingis valdkonnas v. mingis suunas). Jutt, jutulõng, vestlus keerles eelmise päeva sündmuste, uue filmi ümber. Meeste mõtted keerlesid kodu ja koduste ümber. Diskussioon keerles põhiliselt kahe probleemi ümber. Majandusmeeste peas keerles see mõte juba ammugi. *Ma olin noor, mu veri oli kuum, tuhanded unistused ja igatsused keerlesid minus. J. Kärner.
3. käänakuid, lookeid, keerde tehes kulgema. Tee keerles mööda mäekülge. Pargis keerlevad kõnniteed. Oja keerleb nagu sisalik läbi heinamaa. *.. trepp keerles ümber kõrge posti – aina ringi, ringi, ringi. J. Tamm (tlk).
4. mitte paigal püsima, keerutama, visklema. Õpilased muutusid rahutuks, nihelesid ja keerlesid pinkides. Ta rähkles ja keerles kinnihoidjate käte vahel. Tal silmad keerlevad peas. *Kuis kaisutuste kires keerles keha! M. Under.

keerutama ‹37›

1. ringis v. oma keskpunkti v. telje ümber liikuma panema, keerlema panema, korduvalt keerama; millegagi ringitaolisi liigutusi tegema. Veekeeris keerutas paati ühel kohal. Mees keerutas keppi. Keerutab hobust ärgitades ohjaharusid, piitsa. Keerutas vastast õhus ja paiskas siis maha. Keerutas vagunitrepilt hüvastijätuks mütsi. Keerutas närviliselt taskurätti, mütsi näppude vahel. Keerutas tantsupõrandal tüdrukuid. Keerutas end kaua peegli ees. Tuul keerutas tolmupilvi, koltunud lehti, vihma näkku, järvele lainetuse. Tuisk keerutas lund hangedesse, lund katuselt alla. Vastutulev auto keerutas tolmu vastu silmi. Mees keerutas iga senti näpu vahel, enne kui välja andis. Imbi keerutas telefoniketast. Poiss pandi käiavänta keerutama. *Hõissa, setu neiud, tantsige teiegi, keerutage keha ja hööritage puusi .. L. Kibuvits. *Juhataja mõõtis revidenti pika pilguga, pani käed risti ja keerutas pöidlaid. H. Lehiste. | (impersonaalselt). Korstnast keerutas suitsu nagu kotist. *Ja põõsa tagant keerutas lund vastu nägu, nii et tahtis hinge matta. J. Parijõgi. || (selliste liigutustega töötamise kohta). Keerutas päev läbi heinamaal vikatit. Naised keerutasid värtnat. Vaeslaps pidi käsikivi keerutama. Hoovis keerutas kojamehe asemel luuda tädi Alma. *Ja kirve ja saega ära nõnda keeruta, tervist ei osta sa kuldraha eest tagasi. O. Tooming.
2. ringe v. keerde tegema. a. (liikumisel). Keerutasime tükk aega mööda linna. Meie pea kohal keerutas kull. Jääpangad keerutasid kalda juures. Majade vahel keerutas tuul tugevasti. Auto taga keerutas tolmujuga. *Heledaks värvitud tramm keerutab mööda kitsukesi ja kõveraid tänavaid pahemale-paremale. R. Sirge. | kõnek (hääle liikumise kohta). *Ning kõrgelt ja keerutades asuti laulma .. A. Mälk. || nii liikudes tantsima. Tantsu, valssi, polkat keerutama. Ega ta tantsinud ühega, ta keerutas mitmega. Rahvariietes paarid keerutasid murul. *Õpetajad tantsisid oma abikaasadega, õpilased keerutasid omavahel. V. Saar. b. (ilma liikumiseta). Jalgrada keerutas põõsaste vahel. *Enne kui suurele teele jõuda, eksis põlluvahetee mitut puhku kõrvale, tiirutas talude ümber, keerutas põldude vahel .. J. Kello.
3. piltl millestki pikalt-laialt v. sama asja juurde üha tagasi tulles rääkima, juttu heietama. Juttu, sõnu keerutama. Kuulujutte, tühje jutte keerutama. Oli kuidas oli, mis sest vanast loost enam keerutada! Vanamees keerutas vahetpidamata ühe ja sama küsimuse ümber. Keerutas pikalt-laialt, aga asja tuumani ei jõudnudki. Huvitav, kuhu ta oma jutuga keerutab. *Külas niigi keerutatakse pulmadest saadik. Kui sa teaksid, mida kõike nüüd räägitakse. A. Antson. || jutuga laveerima; püüdma tõe rääkimisest v. otsesest vastamisest kõrvale hiilida. Räägi, kuidas asi oli, ära keeruta! Ära usu seda meest, ta keerutab! Jutustas kõigest ausalt ja ilma keerutamata. Ta oskab keerutada – vaata et jääb veel õigust ülegi. *„Kust sa said?” pärisin. – „Varga käest küsitakse, kust said,” keerutas Kasper. R. Vaidlo.
4. rulli v. rõngasse keerama v. niiviisi midagi valmistama; mähkima, käärima. Ta keerutas kaardi rulli. Keerutas endale plotski, pläru, vilka. Eit keerutas pähe juuksekrunni. *.. vajutas mütsi pähe ja keerutas salli ümber kaela. E. Järs.
5. keerdu ajama; keerdu ajades midagi valmistama. Taat keerutas uljalt vuntsi. Nööri, köit keerutama. Sidumismaterjaliks keerutati takkudest võrget. *Piigad istusid iga päev vokkide taga ja keerutasid kuldlinu lõngaks. F. R. Kreutzwald. || piltl plaanitsema, sepitsema, punuma. *See kamp keerutab midagi meie vastu. J. Smuul.
6. kõnek virutama, äigama, lööma, keerama. *Ja siis keerutas too võmm mulle selle eest rusikaga kuklasse .. E. Männik.
7. kõnek (pööritus- v. vastikustunde esinemise kohta). *Kuskil sisemuses hakkab midagi keerutama, aeglaselt ja vastikult. I. Viiding.

kihama ‹37›

1. (ärevalt) igas suunas, läbisegi liikuma, mitmes suunas liikvel olema, (inimeste kohta:) sagima. Rahvast kihab tänavail. Püssipauk pani kogu väesalga kihama. Kärbsepilv kihas toidujäänuste kohal. Sääsed kihavad vee kohal. Kaldavees kihasid kalamaimud. *Raginal langes katus sisse, sädemete meri kees ja kihas .. M. Metsanurk. *Meri oli neemeotsa täiesti enda kaissu haaranud, seal kihas ja vahutas vesi enam kui kuski mujal. J. Parijõgi.
2. piltl ärevuses, rahutu, elevil olema. Linn kihas ja kääris – igasuguseid jutte liikus ringi. Sõnum pani kogu küla, valla kihama. Klass kihas ja sumises nagu mesipuu. Kõneleja viimaste sõnade peale lõi auditoorium kihama.
3. (tegevuse, askelduse, liikumise kohta:) vilkalt, hoogsalt toimuma v. käima. Kõikjal sadamas, ehitusplatsidel kihas töö ja tegevus. Tänavatel, turul kihas elu. Suurlinna kihav elu.
4. (kasut. tunnete tõusu, mõtete läbisegi liikumise vms. kohta). Temas kihab viha, pahameel, trots, rahutus, kange uudishimu. Tüdruk oskas poiste päid kihama ajada. Ta pea kihas mitmesugustest mõtetest, peas kihas mitmesuguseid mõtteid. See asjaolu pani mu meeled, vere nii kihama, et ma öösel undki ei saanud. Õlu pani pea kihama '(kergelt) purju'.
5. kellestki, millestki liikuvast, sagivast täis olema. Tänavad kihavad inimestest. Jaamaesine, väljak kihas rahvast. Rand kihab suvitajatest. Kelgumägi kihas lastest. Vesi otse kihas kaladest. Õhk kihab sääskedest, kärbestest. Laht kihas lindudest. Jõgi lausa kihas sõude- ja purjepaatidest. || liikumist, sagimist, õiendamist, tegevust täis olema. Kesklinna tänavad kihasid sipelgapesana. Üle tänava kihab turg. Jaamaesine kihab mesipuuna: rong on äsja saabunud. Vahetunnil lööb kogu koolimaja kihama.
6. hrv kihisema (1. täh.) *Ja lemmetab nääriöö lund, / ja klaasides kihab šampanja. L. Hainsalu.

kinemaatiline ‹-se 5› ‹adj›
füüs kinemaatikaga seostuv, kinemaatikasse puutuv. Kiirus ja kiirendus on kinemaatilised suurused. Kinemaatiline ahel tehn omavahel liikuvalt ühendatud kehade kogum, mida kasut. liikumise ja jõu ülekandeks.

kinni|pidamine

1. liikumise peatamine. Hobuse kinnipidamine.
2. (isiku kohta:). kellegi vabaduse piiramine. Kahtlustatava kinnipidamine. Süüdimõistetu kinnipdamine vanglas.
3. järgimine. Seadustest, eeskirjadest, sanitaarnõuetest, traditsioonidest kinnipidamine.
4. millegi kinnihoidmine kuskil; saadavast summast osa mitte väljamaksmine. Kaupade kinnipidamine tollis. Maksude, alimentide kinnipidamine palgast.

kitse|rada
kitsede liikumise rada (näit. mägedes)

kondi|mootor
nlj (kasut. jalgsi v. jalgrattaga liikumise kohta). *Lähen kondimootoriga, mrs. Faulk. Ma olen Nantucketist pärit, ja saarlastel on head koivad. J. Rähesoo (tlk). *.. ostis pulmaviinu ja endale jalgratta. „Paadimootori asemel nüüd kondimootor,” naljatles ise .. A. Mälk.

kooli|sõit
sport
1. ratsaspordi ala, kus hinnatakse hobuse ja ratsaniku koostegutsemist, allüüride puhtust ning liikumise sujuvust ja kergust. Meie ratsasportlased said koolisõidus kolmanda koha.
2. kohustusliku kava kohta kasutatav nimetus iluuisutamises

kriuh ‹interj adv›
annab edasi liikumise v. liigutuse kiirust, äkilisust v. krigisevat, kriuksuvat heli. *Siis käisid Entul kriuh! krauh! suusad alt ära.. S. Rannamaa. *.. juuksed krässus, jalas kirjud kingad – kriuh, kräuh! – preili mis preili! R. Roht.

kruvima ‹37›

1. midagi kruvi(de)ga kinnitama v. kruvi(de)st keerates lahti tegema. Peegel on seina külge kruvitud. Puusärgi kaas kruviti kinni, peale. Kruvis midagi mootori küljest lahti.
2. midagi keermega (2. täh.) varustatut keerates kuhugi külge kinnitama v. sealt eraldama. Kruvib pudelilt korgi, bensiininõule korgi peale. Kruvis täitesulepea lahti. Kruvisin pesasse uue pirni (sisse). || piltl (kruvijoont meenutavate keerutustega liikumise kohta). Lõoke kruvis end taevalaotuse alla. *Rindelt kruvis end unnates kõrgele lagendiku kohale vaenlase vaatluslennuk. L. Metsar (tlk). *Tee kruvib end spiraali mööda mäkke. A. Siig.
3. kõnek keerama (1. täh.), kruttima. Lülitas raadio sisse ja kruvis nuppu. Juht kruvis külgakna alla. *Lõpuks võtab Pommer ikkagi viiuli appi, kruvib ja timmib seda. M. Traat.
4. piltl midagi teat. määral muutuma, hrl. tõusma, lisanduma, kasvama panema. Kaupmehed, spekulandid kruvisid hinnad järjest kõrgemale. Aktsiate kursid kruviti kõrgeks, alla. Võistlejad kruvisid mängutempo algusest peale kõrgeks. Põnevus kruviti haripunkti. Kõrgele kruvitud nõuded, pretensioonid. *.. korra oli aga vabrikuvalitsus kõvemaks kruvinud kui kuskil mujal. A. Hint. || häält kõrgemaks pingutama. *.. hüüdis õige peenikeseks kruvitud häälega: „Ei teinud. Ausõna, noh! Ei teinud ise!” H. Pukk.

kõps

1. ‹interj adv› ‹hrl. korduvana› annab edasi kerge astumise, kerge löögi vms. heli. Kõps, kõps, tipib piigake kõrgetel kontsadel. Talleke lööb kõps! jalaga vastu maad. Kõps! kõps! kõlab kerge koputus vastu seina.
2. ‹adv› märgib liikumise, liigutuse äkilisust. Kargas kõps püsti. Hüppas kõps tugitoolist üles.

käigu|ulatus
tehn seadise, tööriista v. selle üksikdetaili liikumise ulatus ühest piirasendist teise

köis ‹köie, köit 35› ‹s›
jämedam tugevast tekstiilkiudainest kinnitamis- ja sidumis-, ka jõu ja liikumise ülekandmisvahend. Kanepist, džuudist, nailonist köis. Punutud, keerutatud köis. Tõrvatud köied. Pikk, lühike, jäme, tugev, vastupidav köis. Köit valmistama, keerutama 'sõõretest ja keedest kokku keerutades valmistama'. Seob koorma köiega kinni. Ämber tõmmatakse köiega üles. Ronib, laskub köie abil. Poiss ronis köit mööda üles. Mehed sikutavad, tirivad köit, köiest. Köietantsija käib köiel. Köit vedama 'köieveost osa võtma'. Peoplats oli köitega piiratud. Poksija paiskas vastase köitesse 'poksiringi piiravatesse nööridesse'. Mõisa köis – las lohiseb. || ‹sisekohakäänetes› (osutab kellegi v. millegi kinnitamisele, kinniolekule v. sellest olukorrast vabanemisele). Paneb, viib lehmad, lambad köide. Hobune on ristikuädalal köies. Tõi õhtul lehma nurmelt köiest koju. *..meresõidukõlblik pole see kolmemastiline enam kindlasti, ehkki ta köies seistes põhja ei vaju. T. Tasa (tlk). | piltl. *Külainimesel, kes on kümne köiega seotud oma maalapi külge, pole kerge kodukohta maha jätta. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: kanep|köis, kapron|köis, manilla|köis, nailon|köis, sisalköis; ankru|köis, julgestus|köis, kinnitus|köis, laeva|köis, nooda|köis, poomis|köis, puksiir|köis, pääste|köis, tõste|köis, veo|köis, võrguköis; vaenuköis.

laine ‹18› ‹s›

1. ka füüs ruumis leviv energiat edasi kandev võnkumine. a. veekogudes tuule, õhurõhu muutumise, loodete jms. mõjul tekkiv veemasside võnkumine; sellisel võnkumisel tekkiv veevall. Madalad, kõrged, vahuharjalised lained. Lained veerevad pahinal, kohinal randa. Laine tõuseb, vajub. Lained peksavad vastu kaldajärsakut. Lainete lokse. Lained pillutavad paati. Laine käib kõrgelt, lööb üle parda. Hoiab paadi laines, vastu lainet. Laev kõigub kõrges, teravas laines. Laevukene lainete turjal. Luht on lausa laines 'üle ujutatud'. *Järvepind virvendas väikestes lainetes. J. Vahtra. | piltl. *Algul oli Martin arvanud, et aegade lained uhuvad nooruse unenäod ja mälestused oma teed .. H. Sergo. b. võnkliikumine muus elastses keskkonnas; üks sellise liikumise võngetest. Ballistiline laine. Heli levib lainetena. Maavärinast tekitatud lained maakoore pinnakihtides. c. ruumis võnkliikumisena leviv elektromagnetväli; elektromagnetvälja võnge. Elektromagnetilised lained kannavad edasi energiat ja impulssi. Laine kiirus, sagedus, elektri- ja magnetväli. Kiirguste levik lainetena. d. kõnek raadiolaine lainepikkus. Mis lainel see saatja on? Saade tuleb ühelt teiselt lainelt. Oleme temaga ühel lainel 'mõtleme, tunneme, mõistame ühtmoodi'. Ma ei ole praegu nalja lainel 'mul ei ole naljatuju'.
▷ Liitsõnad: hiid|laine, hiigel|laine, loode|laine, mere|laine, murd|laine, mõõna|laine, piki|laine, pinna|laine, rist|laine, sise|laine, säbar|laine, tuule|laine, tõusu|laine, ummiklaine; detonatsiooni|laine, elastsus|laine, heli|laine, hääle|laine, keeris|laine, löök|laine, maavärina|laine, nihke|laine, paisumis|laine, õhulaine; detsimeeter|laine, elektromagnet|laine, kesk|laine, lühi|laine, meeter|laine, millimeeter|laine, pikk|laine, raadio|laine, sentimeeter|laine, ultralühi|laine, valguslaine.
2. miski kujult veelainet meenutav. Kaunid lained juustesse vajutatud. Tal on veidi lainesse hoidvad, laines juuksed. Eterniitplaadi, lainepapi lained. Katuseplaadid peavad üksteist katma vähemalt ühe laine võrra. Märgunud vineer tõmbub kuivades lainesse.
▷ Liitsõnad: juukse|laine, loki|laine, vesilaine.
3. miski perioodilise, hootise ilmumise, levimise, liikumise v. tegutsemise poolest veelainet meenutav. a. (rühma, üksikjuhtude kogumi jm. kohta). Pommituslennukid tulid linna peale lainetena, mitme lainena, laine laine järel. Pagulasi, sõjapõgenikke tuli, saabus lainetena. Talurahvarahutuste, streikide laine. Uus arreteerimiste laine. Gripp levib lainetena. Päev algas lausa äparduste lainega. Rändlinnud saabuvad meile lainete viisi, mitmes laines. Esimeste öökülmade laine. | piltl. Kirjanike uus laine. Uue laine luuletajad, lavastajad. Uus laine arhitektuuris. b. tunnete, meeleliigutuse hoog, vahk. Heldimuse laine. Erutus lõi, uhkas lainena näkku. Kuum laine voogas üle ihu, jooksis üle selja. Valulisi laineid käis tal üle näo. Tundmuste laine mattis ta enda alla. *Kogu Orut oleks nagu tabanud meeleraskuse, tusasuse ja nukruse laine. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: aja|laine, arreteerimis|laine, gripi|laine, inflatsiooni|laine, invasiooni|laine, kuuma|laine, külma|laine, moe|laine, pahameele|laine, protesti|laine, rände|laine, ründe|laine, sooja|laine, taudi|laine, terrori|laine, viha|laine, ülestõusulaine.

lend ‹lennu 21› ‹s›

1. lendamine; lendamise üksikjuhtum. a. (lindude jt. tiivuliste v. lennusega v. jäsemete laienditega olendite kohta). Pääsukese, liblikate, sääskede lend. Lendkala, lendorava liuglev lend. Tunneb linde lennust, lennu järgi. Kuldnokapojad harjutavad lendu, neil on lend varsti selge. Luik tõusis, läks tiibu lehvitades lendu. Pääsukesed püüavad lennust, lennul putukaid. Lind põgenes kiirel lennul. Jahimehed lasksid lennust, lennult kolm parti. Lind lõi tiivad lennuks laiali. b. (õhusõiduki ja sellel lendaja v. mingi õhus laugleva seadme kohta). Õhupalli lend. Lend õhupallil. Lend Kiievisse, üle Atlandi, linna kohal. Minu esimene lend reaktiivlennukiga. Kosmoselaeva, kosmonautide edukas lend. Vahemaandumisega, vahemaandumiseta lend. Purilennuki vaba lauglev lend. Lapsed lasksid tuulelohe lendu. c. (muu õhus hõljumise v. läbi õhu liikumise kohta). Pilvede lend sügistaevas. Sädemete lend öises pimeduses. Oda, ketta, vasara lend staadionil. Suusahüppe pikkus sõltub ka hüppaja asendist lennul. Veepiiskade, poripritsmete lend. Tuul viis kaabu lendu. Juuksed tõusevad tuule käes lendu, on tuule käes lennus. Järsul pöördel olid auto teise külje rattad lennus 'maast lahti'. Koer haaras leivatüki lennust, lennult kinni. | piltl. Mõtete, unistuste, julge fantaasia lend. Ta lootused, kujutlused on kõrge lennuga. Sooviti kirjaniku sulele head lendu. Laseb lendu tigedaid märkusi, vandesõnu, roppusi. d. piltl kiire liikumine, tormamine, tõttamine. Regi libises lennul üle lume. Erk hobune on kogu aeg lendu 'kappama' minemas. Üks vang olevat lendu pannud 'põgenenud'. Olin terve päeva lennus 'liikvel, asju ajamas'. Lett sai lennult 'kiiresti' tühjaks. Andekas õpilane taipab kõike lennult 'kiiresti'. Aja, aastate lend. On lendu 'liikvele, käiku' lastud uusi anekdoote, kuulujutte.
▷ Liitsõnad: grupi|lend, harjutus|lend, horisontaal|lend, katse|lend, kaug|lend, kestus|lend, kiir|lend, kosmose|lend, kotka|lend, kruvi|lend, kuu|lend, kõrg|lend, lahingu|lend, laug|lend, linnu|lend, liug|lend, luure|lend, lõbu|lend, madal|lend, mudel|lend, mängu|lend, ookeani|lend, orbitaal|lend, paaritus|lend, paigal|lend, pime|lend, pommitus|lend, proovi|lend, pulma|lend, puri|lend, põrke|lend, rappe|lend, stratosfääri|lend, suusa|lend, sõud|lend, vigur|lend, võnk|lend, välja|lend, õhu|lend, ühis|lend, ülelend; fantaasia|lend, kujutlus|lend, luule|lend, mõtte|lend, tähelend.
2. õppeasutuse (ka teaduskonna, eriharu jne.) üheaegselt lõpetanud isikud. Me oleme oma kooli 37. lend. Ülikool saadab kevadel ellu järjekordse lennu arste. Kooli 1962. a. lennu kokkutulek.

lennu|hoog
lendamise, kiire liikumise v. sõidu hoog. Pääsukeste uljas lennuhoog. Oda sai hea lennuhoo. Palli lennuhoog pidurdati.

liikumis|vaegus
med organismi loomupärase liikumise vähesus. Liikumisvaegusest tingitud haigused.

lirin ‹-a 2› ‹s›

1. peenikese veejoa või õhukese vedelikukihi langemise vm. pidevama liikumise heli. Kraan ei jää korralikult kinni, vee lirin käib juba närvidele. Kraan jookseb lirinal. Puhub piibuvarre lirinal puhtaks.
2. hele kõlav linnulaul. Lõokeste lirin kevadtaeva all.

lirts ‹-u 21› ‹s›

1. vähese vedeliku järsu, millegi survel tekkiva liikumise heli. Lirtsud käivad, kui porist teed kõnnid. Vesi lööb varvaste vahel, kingades, jalgade all lirtsu 'lirtsub'.
2. väike (valatav) kogus vedelikku, sirts. Muudkui sülitab, nii et põrand lirtse täis. Vala lirts kuuma vett juurde!
▷ Liitsõnad: süljelirts.
3. kõnek lira. Hea kange õlu, mitte mingisugune lirts. Linnapiim on maapiima kõrval lirts.

lobin ‹-a 2› ‹s›

1. vedeliku (ebaühtlase) liikumise v. liigutamise heli. Basseinist kostab laste kilkeid ja vee lobinat. Küll on lätsutamist ja lobinat, kui sead söövad. Ninast tuli verd lausa lobinaga, lobinal. *Üsna paadi külje all läheb lahti niisugune lobin, nagu peksaks keegi teibaga vett. J. Rannap. *Ta kallas heledasti ruigavale seakesikule lõunasöögi lobinal künasse .. E. Tennov.
2. (jutu)loba. Tüütu, tühi, sisutu lobin. Ära pane tähele vananaiste lobinat. Aitab lobinast, töö tahab teha! Asuti ilma pikema lobinata asja juurde. Kohvitantadel jätkub lobinat.
▷ Liitsõnad: jutulobin.

lodin ‹-a 2› ‹s›
(pool)vedela aine liikumise heli. Sumasime poris, nii et lodin ja lödin käis. Koore lodin võimasinas. Segab lodinal mörti.

lõike|kiirus
tehn lõikeserva liikumiskiirus töödeldava pinna suhtes laastu tekitava liikumise suunas

lödin ‹-a 2› ‹s›
poolvedela aine liikumise v. liigutamise heli; lodin. Valas hapupiima lödinal purgist välja, kaussi.

lörts ‹-u 21› ‹s›

1. vähese püdela aine järsu liikumise heli; lorts. Läheb märgade kingadega, nii et lörtsud käivad.
2. väike kogus sellist ainet. Sülitab, nuuskab hea lörtsu.

mehhanism ‹-i 21› ‹s›

1. tehissüsteem, mis muundab nn. vedavate lülide etteantud liikumise süsteemi teiste, nn. veetavate lülide soovitavaks liikumiseks; masin(avärk), seade [seadme]. Masin kui mehhanismide kompleks. Pöörlevate, painduvate lülidega mehhanismid. Hüdraulilised, pneumaatilised mehhanismid. Vokk on üsna lihtne mehhanism. Luku mehhanism. Suured keerulised mehhanismid. *Ainsa mehhanismina müriseb ehitusplatsil väike mördisegaja. V. Beekman. *.. nende [= lõksude, püüniste] mehhanism koosnes söödaga varustatud kandehoovastikust, millele toetus vajutipuu. N. Baturin.
▷ Liitsõnad: abi|mehhanism, haarde|mehhanism, heite|mehhanism, hõõrd|mehhanism, jaotus|mehhanism, kella|mehhanism, kiil|mehhanism, kruvi|mehhanism, kuliss|mehhanism, käigu|mehhanism, laadimis|mehhanism, lõike|mehhanism, löögi|mehhanism, nukk|mehhanism, pöörde|mehhanism, tõste|mehhanism, varb|mehhanism, vedru|mehhanism, väike|mehhanism, vänt|mehhanism, ülekandemehhanism.
2. mingi(te) protsessi(de) v. nähtus(t)e toimimis- v. toimumisviis. Antibiootikumide mikroobivastase toime mehhanism. Nakkuse mehhanism vajab veel selgitamist. Närvisüsteemi keeruline mehhanism. *Häälikumuutuste peent mehhanismi jälgides on keeleteadlased vaieldamatult kindlaks teinud selle nimetuse [tšuudid] soomeugrilise algupära. L. Meri.
▷ Liitsõnad: tekke|mehhanism, toimemehhanism.

mere|miin
sõj ujuv õhukindla kestaga lõhkelaeng vastase laevade hävitamiseks ja nende liikumise tõkestamiseks

minema ‹minna, lähen, läksin, läks, mingu, mingem (e. lähme e. läki), minev, läinud, minnakse, mindud 39›

1. (eesmärgile osutamata:) (eemaldudes) edasi liikuma. a. (kulgeva inimese v. looma kohta). Seal metsaserval liigub keegi, ei saa aru, kas läheb või tuleb. Läheb kõndides, aeglaselt jalutades, komberdades, kepile toetudes, joostes, hüpeldes, puusi hööritades. Läheb kas või neljakäpukil, roomates. Longib, vehib, tipib, sibab minna. Mari läks ees, teised tema kannul. Mindi mööda metsasihti. Läksime tükikese maad. Kas läheme jala või hobusega, jalgrattaga, bussiga? See on pikk maa, annab minna. Lähme rutem, kiiremini! Jänes läheb pikkade hüpetega, hölpsat-hölpsat. Mees magab vankris, hobune läheb omapead. Läheb sammu, sörki, galoppi. Jälgedest on näha, et siit on läinud suur koer. b. (sõiduki vm. liikuva objekti kohta). Süst läheb lainetel kui nool. Sputnik läheb üle tähistaeva. Jõel läheb jää suure raginaga. Pilved tulevad ja lähevad. *Läks suitsev rong kesk udust ööd. M. Heiberg. *Mööda lõpmata teed / lähevad reed .. V. Ridala.
2. eesmärgipäraselt (eemale) liikuma, kuhugi v. midagi tegema suunduma. Poodi, kaubamajja, kinno, külla minema. Lähme, käime seal ära! Läki teele! Kuhu ta pidi minema, kuhu ta lubas minna? Läheb jõele, jõe äärde. Lähme siit veidi kaugemale! Kas sa pulma, koosolekule lähed? Peaks minema naabrimehe jutule. Lähme korraks aeda, sauna juurde. Poiss läinud kapi kallale. Hommikul läheb kari metsa, õhtul tuleb koju. Lähen nädalaks maale. Ehale, naistesse, tädiranda, kosja minema. Tööle, õppima, kooli minema. Homme mindavat puid istutama. Pere läks luhta heinale. Marjule, seenele, jahile, kalale minema. Kalurid läksid võrke sisse laskma. Kas lähete jalutama? Lähen toon piima. Läks põõsa taha asjale. Ära nii sügavale vette mine! Tule, lähme tantsima. Lähme juubilari õnnitlema. Läks kööki nõusid pesema. Kes siis nii vara magama läheb? Kuhu sa vastu ööd ikka lähed! Ma pean õhtul valvesse minema. Hädalistele tuleb appi minna. Läks istus kõige viimasesse lauda. Kaugele reis läheb? Sõtta, lahingusse, rünnakule, luurele minema. Sõjaväkke, aega teenima, kroonusse, sõduriks minema. Läheb sepale selliks, õpipoisiks. Läks linna autojuhiks. Lähen suvel karja, karjaseks. Rebane läinud kanavargile. Kass läheb hiirejahti. Loomad läksid paha peale. | kõnek (halvustavalt tõrjudes). Mine metsa, põrgusse, potilaadale, kassisaba alla! Ah, mine persse! || (suunatud v. juhuslike liigutuste v. liikumise kohta). Käsi läheb käisesse, tasku. Sõrm läks päästikule. Pall läks korvi, väravasse. Nael läks hõlpsasti seina. Niit ei läinud nõela taha. Paks püree läheb halvasti läbi sõela. Pilv läheb päikese ette. Päike läheb pilve taha. Hoop läks vastu õlga, põlve. Vaikse ilmaga läheb suits otse üles. Tolm läheb suhu, ninna. Mul läks midagi kurku. Laudlinale on küünlarasva läinud. Pind läks jalga, küüne alla. | piltl. Ta läks nii kaugele, et süüdistas mind plagieerimises. Ärge minge kergema vastupanu teed. Naljadega ei tohi liiga kaugele, liiale minna. Need sõnad läksid talle südamesse, hinge. See päev, sündmus läheb ajalukku. Majapidamine, kord läheb allamäge. Jutt läks oma rada. See lugu läheb homsesse lehte. Oletus läks märki, täppi, täkkesse. *Siis läks naerune vaade jälle üle hommikuse vee maamärke jälgima. O. Kool.
3. lahkuma, kuhugi mujale siirduma, (mõnikord ainult öeldisverbi tugevdavalt:) ära. Külalised asutavad juba minema. Kured on läinud, luiged on veel minemata. Kontoris tuleb koondamine, ei tea veel, kes jäävad ja kes lähevad. Raske on kodumaalt võõrsile minna. Lõi ukse kinni ja läks oma teed. Pärast lühikest nõupidamist mindi laiali. Millal buss, rong, laev läheb? Jooksis, lippas, kihutas, tormas, pühkis, lendas, pani (tulistjalu, padavai) minema. Katsu, et sa siit kiiremini minema saad. Hüppesse, pakku, redusse minema. Koer hiilis minema, saba jalge vahel. Vanker sõitis, veeres minema. Viige ta minema. Saadeti, aeti, kihutati, peksti, kupatati minema. Ta löödi töölt minema. Hirmutas linnud marjapõõsaste kallalt minema. Ehmatad, peletad une minema. Viska need vanad kotad minema! || (ajades v. ähvardades). Tee, et minema saad! Käi, kasi, kao minema! Välja mu majast, minema! Kukemait, kas saad minema! || piltl surema. Ta on väga haige, päris minemas. Igaühel tuleb kord (mulda, mulla alla) minna, keegi ei ela igavesti. Temal oli juba aeg manalasse minna. Siit ilmast minema. Teise ilma minema. *Aga nägu oli tal [= surnul] ilus, väga vaikselt vist läks. R. Kaugver. || (tegevust, elukorda, omandust v. alluvust vahetades) millelegi v. kellelegi muule siirduma. Jutt läks teistele teemadele, muudele asjadele. Läks sörgilt kõnnile. Ta olevat taimtoidule läinud. Läks mehele 'abiellus'. Ei see tüdruk Jürile (naiseks) lähe. Noored kurameerisid paar kuud ja läksid siis paari. Läksin erru, pensionile, kergemale tööle. Meie teeme töö, aga raha läheb tema taskusse. Hiljem läks maja pärijatele, pärijate kätte. Küla läks ühe valla alt teise alla. *Võru on läinud, Narva on läinud, kui kaua me siin sedaviisi juperdame! H. Susi.
4. kaduma, (ära) kuluma. a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma. Kohver on läinud, keegi on ta vist ära varastanud. Ei leia rahakotti kusagilt, läinud mis läinud. Mis läinud, see läinud, tagasi seda enam ei saa. Kui on trumm läinud, siis mingu ka pulgad! Maja, auto läks võlgade katteks. Kui avarii teed, on su juhiload läinud 'võetakse ära'. Kevad käes, varsti on lumi läinud. b. (millegi peale) kuluma. Kui palju sul kuus korteri peale läheb? Suur osa palgast läheb toidu peale. Mida rohkem raha saad, seda rohkem läheb. Mingu või viimane kopikas, aga auto peab saama! Üle saja krooni on läinud, kuhu see mul küll läks? Sügisel ja talvel läks palju petrooleumi. Kleidile, kleidiks läheb oma 4 meetrit riiet. Ütle, kui palju see sul maksma läks! Pani 'kulutas' restoranis ühe õhtuga pool palka minema. Pole viga, see raha läks asja ette. *.. näete, kui palju mehi laua ääres, üks tegu leiba teise järel läheb nagu kerisele. A. H. Tammsaare. c. (aja kohta:) mööduma, kuluma. Kui kiiresti küll aeg läheb! Aega läks, aga asja sai! Läks tükike, hulk aega. Tervet päeva selle töö peale küll ei lähe. Ja nii läks päev päeva järel. Paar tundi läks tarbetu tegevuse nahka. Palju aega läks kaotsi. Meenutati läinud aegu. See oli läinud pühapäeval, nädalal, aastal, suvel, sajandil. *Ja laevade peal / tema paremad aastad on läinud. J. Smuul. d. piltl. Kas sa mäletad veel või on sul see juba meelest läinud? See on ammu moest läinud. Kõik lootused on läinud. Õnn ja armastus – kõik on läinud! *.. ja sest saadik on tema sõprus Mariga läinud. A. H. Tammsaare.
5. oma seisundit, olekut v. asendit muutma; senisest erinevaks muutuma. a. (elusolendiga toimuvate füüsiliste, füsioloogiliste, psüühiliste jm. muutuste kohta). Ta on priskeks, paksuks läinud. Mehel on pealagi paljaks läinud. Ihu läheb kananahale. Kulm, otsmik läheb kortsu. Juuksed lähevad halliks. Läheb näost punaseks, valgeks, kahvatuks. Jalg läheb paiste(sse), siniseks. Silme ees läheb mustaks. Käed läksid kärna, paiste. Kõht läheb tühjaks. Vanainimese sõrmed lähevad konksu ja kõveraks. Tuju läheb halvaks, heaks. Meel läheb haledaks, härdaks, nukraks. Mängijad läksid järjest enam hoogu. Silmad lähevad märjaks seda meenutades. Ära sellepärast pabinasse, ärevusse, ähmi (täis) mine. Ei maksa ägedaks, marru, hasarti, põlema minna. Tüdrukud läksid kihevile. Suu läheb ammuli. Silmad lähevad imestusest suureks, pärani. Nägu läheb pilve, mossi, naerule. Kas ta on hulluks, lolliks, jaburaks, segaseks läinud? Tal läks mõistus segi. Laps on ulakaks, ülekäte läinud. Mees läks vihaseks. Loll läheb kergesti lõksu, mõrda 'saab petta'. See mees läheb joomisega põhja. Poiss on logardiks, pätiks läinud. Vanad kurdavad alati, et noored on raisku, hukka läinud. Lehmal läheb karv siledaks, läikima. Toakoer kippus liiga rammusaks, rasva minema. Kõrvad lähevad kikki, lonti, lingu. Saba läheb püsti, rõngasse, sorgu. Karv läheb turri, hambad lähevad irevile, paljaks. Pull läks kurjaks, tigedaks. Hobune on kaerte peal jõudu 'tugevaks, jõuliseks' läinud. *Näe kassipoeg läheb ka niruks, kui teda solgutad. A. H. Tammsaare. b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms. muutuste kohta). Järv läheb järsku sügavaks. Puud lähevad lehte, mets läheb roheliseks, sirelid lähevad õide. Ilm läheb külmaks, külmale, sulale, soojaks, soojale, vihmale, sajule. Läheb vist tormile, tuisule. Tuul on suureks läinud. Väljas läheb juba valgeks, pimedaks. Taevas läheb selgeks, pilve. Puud lähevad härma. Seened on vanaks läinud. Nuga on roostesse läinud. Katki, pooleks, tükkideks, kildudeks, lömmi, mõlki minema. Kott läks lõhki. Nöör läks umbsõlme. Uks läks sneprisse, lukku, riivi. Lukk läks rikki. Kevadel lähevad teed põhjatuks, poriseks. Seelik läks istudes kortsu. Toit läks soojaga halvaks. Lärm, kära läks suureks. Käru läks kummuli, uppi, uperkuuti. Talu läks pankrotti. Õhk läheb lämbeks, paksuks, raskeks. Nende kooselu läks võimatuks. Asi läheb halvaks, tõsiseks. Nüüd läks meil kiireks. Elu läheb räbalaks, viletsaks, viltu. Kõik kipub untsu, nässu, nurja minema. Nüüd sa läksid oma jutuga küll metsa. Unistused lähevad harva täide. Igavaks siin küll ei lähe. See ennustus võib tõeks minna. Seekord läks veel õnneks 'õnnestus, läks korda'. Ega sellepärast veel ilm hukka lähe! Kogu ettevõtmine läks tühja. c. välimuselt v. loomult kellegi sarnaseks kujunema. Vanem poeg on isasse läinud, noorem jälle emasse. Tal pole sarnasust ei isa ega emaga, oleks nagu pulmalistesse läinud. Kellesse ta niisugune küll on läinud! *Ta näis minevat noorusepäevade Jakobisse. Ilmalik trall oli tema kõrvadele magusam inglite laulust .. O. Tooming. *.. erineb oma isast, .. arvatavasti on ta läinud mõnesse kaugemasse esivanemasse .. M. Traat.
6. protsessi v. tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema. Mootor ei tahtnud käima minna. Uus elektrijaam läheb käiku. Lind läks lendu. Maja läks välgust põlema. Ahi läks hõlpsasti küdema, kütte. Kohvivesi läks keema. Haav läks mädanema. Mahl on käärima, pealt hallitama läinud. Selline kuuldus, kumu on liikuma, liikvele läinud. Istutasin kadaka, aga see ei läinud kasvama. Koerad läksid purelema. Eks katsu minna rahva vastu! Läheb nüüd sulane peremehega maid jagama! Läksid omavahel vaidlema, nägelema, tülli, riidu, raksu, käsitsi kokku, kaklema, kiskuma. Läks vaidluseks, ütlemiseks, nägelemiseks, tüliks. Nüüd läheb löömaks, mölluks, madinaks, raginaks. Hommikul läheb sõiduks. Traktoristidel kippus palgapäeviti viinavõtmiseks minema. *Kas siis mõni kaupmees teil kahjuga kauplema läheb, hurjuh! O. Luts. | läks! las läheb, las minna. Tähele panna! Valmis olla! Läks! *.. (valab Filosoofile veiniklaasi konjakit täis): Läks! E. Rannet.
7. sujuma, edenema, arenema. Kuidas elu, töö läheb? – Läheb ka, mis seal ikka. Kuidas sul koolis, eksamil läks? – Läks üle ootuste hästi. Seekord läks halvasti, kehvasti. Sul võib haprasti minna. Alati ei lähe nii, nagu soovime. Eks näe, kuidas tal kauplemisega läheb. – Mis seal minna! Sain asjad korda, kõik läks libedasti. Ei tea, mis saab või kuidas läheb. Ära muretse, las minna nagu läheb. Harjuta rohkem, küll hakkab minema. Töö ei lähe ega lähe, tee mis tahad. Sul, sinu käes läheb puude ladumine nagu päris metsamehel. Sai jalad alla, elu hakkas minema. Kõik asjad läksid korralikult. Jutt hakkas kuidagimoodi minema. Kuidas lükkad, nõnda läheb. *On mehi, kellel ei õnnestu hobustega, leidub teisi, kellel ei lähe linadega. R. Sirge. || kujunema, juhtuma. Läks nii, et ma ei saanudki tulla. Kahju, et nõnda läks. Ega see teisiti võinudki minna. See asi läks küll viltu.
8. sobima, kõlbama, sünnis olema. See kübar läheb sulle hästi. – Peab minema, kui teist ei ole. Minusugusele see korter ehk kuidagi läheks. Punased värvitoonid lähevad talle. Igale mehele habe ei lähe. See pole viisakas, see lihtsalt ei lähe. See nõu ei lähe. *Kuidas see ikka läheb, et kooliõpetaja lõhub puid. E. Männik.
9. mahtuma; mõõtmetelt sobima. Topi kott nii täis kui vähegi läheb! Siia ei lähe enam midagi. Kõht on nii täis, et enam ei lähe suutäitki. Saunapatta läheb 15 pange vett. Kilosse läheb marju poolteist liitrit. Need kingad ei lähe mulle jalga. Sinu mantel mulle selga ei lähe. Püksid lähevad lahedasti jalga. Proovisin sõrmust sõrme, aga ei läinud.Raamatud on riiulil nii tihedalt, et käsi ei lähe vahele.
10. tarvis, vaja olema, ära kuluma. Jämedamad puud läksid ehitusmaterjaliks. Seda läheb sul endal tarvis. *Ustel valvavad virgad, enamasti nahkpõlledes poesellid ja küsivad igalt mööduvalt maainimeselt: „Noh, peremees, noh, peremees, mis läheb?” O. Luts. *".. Või läheb ehk enne magamist üks topka?” – „Ei lähe ühtigi,” vastas onu. E. Männik.
11. ostetav, nõutav, menukas olema. Vanamoelised rõivad ei lähe, kes neid ostab. Kirjastaja kartis, et selline raamat ei lähe. Sõnaraamatud lähevad nagu soojad saiad. *Lugu on nõnda, et meie leht enam viimasel ajal ei lähe. M. Metsanurk.
12. teat. suunas paiknema v. kulgema; selliselt liikumist v. läbipääsu võimaldama. Esikust läheb üks uks kööki, teine tuppa. Kuhu see tee läheb? See tee läheb Paide peale, Türi poole. Raudtee läheb läbi metsa. Jõgi teeb siin käänaku ja läheb kirdesse. Koobas, kust pidi minema tee põrgusse. Näitas kaardilt, kus(t) rindejoon läheb. *Kahelt poolt ta [= pulli] kaelast läksid jämedad ketid käevarrepaksuste raudpostideni .. F. Tuglas.
13. etenduma. „Kuningal on külm” läheb „Vanemuises” suure menuga. Kõik etendused läksid täissaalile. O. Lutsu „Kevade” läks üle 200 korra. Kinos läks suure menuga üks Tarzani-film.

mängu|aed
pulkadest aiake väikelapse liikumise piiramiseks. Kui ema läheb kööki kohvi keetma, paneb lapse tuppa mänguaeda.

mööda
I. ‹prep› [part]
1. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingil pinnal v. piki mingit pinda, rada v. joont. Tuleb mööda teed, tänavat, mööda looklevat rada, mööda põllupeenart. Laps roomab mööda põrandat. Köis lohiseb mööda maad. Poisid sõidavad, liuglevad mööda trepikäsipuud alla. Tuli minna mööda käänulisi koridore. Üle oja pääseb mööda kitsast purret. Suusatajad laskusid mööda nõlvakut orgu. Vesi, gaas, nafta voolab mööda torusid. Vesi valgub, niriseb mööda seinu alla. Pisarad veerevad mööda põski. Sulg libiseb kergelt mööda paberit. Judinad jooksevad mööda selga, selgroogu. Käed ripuvad lõdvalt mööda külgi alla. Igasugust kola vedeleb mööda seinaääri. *Murka tuli talle [= kassile linnu]pesa juurest mööda haisu järele. A. H. Tammsaare. | piltl. *Kriitika nõrkuseks on libisemine mööda pinda. J. Smuul.
2. kasut. seoses liikumise v. paiknemisega mingi maa-ala, ruumi piires v. ulatuses. Uitasime mööda metsa, linna. Lapsed jooksevad mööda aeda, parki. Rändab mööda maad, maailma (ringi). Poiss ajas mööda maja kassi taga. Marsib mööda tuba edasi-tagasi. Vanasti käis rätsep mööda talusid õmblemas. Kobab mööda taskuid, otsib tikutoosi. Jookseb mööda poode, ametiasutusi. Õnnetused käivad mööda inimesi, ei käi mööda kive ega kände. Majad on laiali mööda orgu ja mäenõlvu. Vedeleb mööda kõrtse.
3. (seoses löömisega:) vastu. Andis, virutas, laksas, sai mööda nägu, kõrvu, lõugu. Poiss sai vitsaga paar sirakat mööda sääri, tagumikku. Sähmas hobust ohjaharudega mööda külgi. *Siin põrutas Tõmm rusikaga mööda lauda, et piimakauss ja võitaldrik kõlisesid .. J. Pärn.
II. ‹postp› [part]
1. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingil pinnal v. piki mingit pinda, rada, joont jne. Tuleb teed, tänavat, põllupeenart, rada mööda. Laps roomab põrandat mööda. Köis lohiseb maad mööda. Koolipoisid sõidavad trepikäsipuud mööda alla. Jooksid, põgenesid aiaäärt mööda minema. Sõudsime jõge mööda alla. Roniti redelit mööda üles. Purret mööda pääseb üle jõe. Hiilisime neile jälgi mööda järele. Lõika, sae täpselt joont mööda. Läheb otse(joones) nagu nööri mööda. Vesi voolab kraave, renne, torusid, voolikuid mööda. Higi niriseb selga mööda alla. Võtsime ritta ja andsime telliseid rida mööda edasi. *Põrand oli pesemisest veel ääri mööda niiske. M. Raud. | piltl. See jutt jõudis riburada mööda minunigi.
2. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingi maa-ala, ruumi piires v. ulatuses. Hakkas tuba mööda edasi-tagasi käima. Hulgub ilma, küla, linna mööda (ringi). Eksles kogu päeva metsa mööda. Harjusk käis kaubitsedes külasid mööda. Sellega on palju asjaajamist ning asutusi mööda käimist, vantsimist. Nohu pärast ei maksa arste mööda joosta. Lapsed on kõik juba ilma mööda laiali. *Niisuguse jutuga käis Västrik oma üleaedsete uksi mööda. P. Vallak.
3. millelegi vastavalt, millegi kohaselt, millegi järgi. Toimib oma arvamist, tahtmist mööda, elab oma harjumusi mööda. Vanarahva tarkust mööda peaks tänavu ilus kevad tulema. Minu teadmist ja mäletamist mööda oli see 1950. aastal. Püüan võimalust mööda aidata. Miski pole tema meelt mööda. Tööta jaksu mööda. Peenraid tuleb tarvidust mööda kasta. Pealtnägijate kinnitust mööda, tunnistajate seletust mööda toimus see nii. Tehku oma äranägemist mööda. *Või peab ta võimude kätte toimetama, et talle mõistetaks seadust mööda? A. H. Tammsaare. *Piiskopi käsku mööda hakati nüüd Ükskülas sõjamehi koondama. E. Kippel. || ‹konkreetse substantiiviga›. Hästi keha, pihta, taljet mööda kleit. *See [= mood] nõudis, et sukad oleksid ilusasti säärt mööda .. L. Promet. *.. aga juurikast kepi käepide oli äti pahklikku pihku mööda. V. Sõelsepp. | piltl. Soojus oli talle nahka mööda. See töö on talle südant mööda.
▷ Liitsõnad: jõudu|mööda, järge|mööda, konti|mööda, korda|mööda, meelt|mööda, mokka|mööda, pikka|mööda, sedamööda.
III. ‹adv› ‹hrl. ühendverbi osana›
1. esineb ühendites, mis väljendavad ühe objekti peatumatut edasiliikumist teise objekti suhtes. a. (liikumistee ääres paiknevat v. vastuliikuvat objekti endast tahapoole jättes). Siit pole selle aja sees kedagi mööda läinud. Hiilis akna alt, ukse eest mööda. Jalutasime surnuaiast, surnuaia juurest mööda. Kolonnid marsivad tribüünist, tribüüni eest mööda. Tal õnnestus piletikontrollist mööda lipsata. Rong kihutas mürinal mööda. Astu sisse, kui juhtud mõnikord siit mööda minema. Agulimajad libisevad vaguniaknast mööda. Tõstsin käe, aga takso vuhises peatumata mööda. Marsib ülbelt, teretamata mööda. b. (ees liikujat endast tahapoole jättes). Mootorratas kihutas autost mööda. Finiši eel õnnestus tal teistest mööda spurtida. Kitsal teel ei pääse eessõitjast kuidagi mööda. Teised autod lasevad kiirabiauto mööda. *Andres kupatanud pikast kirikuliste voorist mööda. A. H. Tammsaare. *Ta ruttas mööda kõigist, kes käisid neil minuteil jala mööda Harju uulitsat .. M. Raud. c. piltl. Seadustest, korraldustest, eeskirjadest annab mööda hiilida. Sellest ei saa vaikides mööda minna. Teda tuleb arvestada, temast ei saa mööda minna. Kas läheb see karikas meist mööda? Selline vapustus ei lähe jälgi jätmata mööda. *Need [= ükskõiksed inimesed], kes lähevad laiduväärsest mööda ja ei tee väljagi. A. Valton. *Aga sina .. virised kõrval ja elu läheb sust mööda. H. Raudsepp.
2. viltu, märgist kõrvale, mitte pihta v. täppi. Viskas, laskis, tulistas mööda. Kuul, nool, oda läks mööda. Teine vabavise – jälle mööda! Läks korda see hoop mööda juhtida. Vaatas midagi märkamata minust mööda. | piltl. Vastus läks mööda. Oma sõnavõtuga laskis ta märgist mööda. Luulest võib valesti aru saada, hoopis mööda lugeda. Tõsiasjadest ei saa mööda vaadata. Neil pole vastastikust mõistmist, elavad teineteisest mööda. *Lame kiitus on mage. Pahandab koguni, kui asjast mööda kiideti. G. Ernesaks. *Alati hõlpsasti / mõistatad mööda, / kes on siin kes .. J. Kross. || ‹adjektiivilaadselt› kõnek niisugune, nagu ei pea olema, ebaõnnestunud, sobimatu. See kleit on sul päris mööda ost. Moel pole vigagi, aga värv on mööda. Ära tema joba tähele pane, ta on veidike mööda 'napakas'.
3. (ajaliselt tahapoole, seljataha jäämise kohta). Läks natuke aega, mõni päev, paar tundi mööda. Lendasid, veeresid mööda kuud ja aastad. Sõidame maale nädalalõppu mööda saatma. Ära lase head juhust, võimalust mööda. Haigus-, valuhoog, peapööritus, väsimus, unisus läks mööda. Küll halb tuju läheb mööda. Sadu, vihm, tuisk, äike läks mööda. *Lõunaaeg jõuab mööda, Liisi ja Maret peavad tuppa minema. A. H. Tammsaare. || kõnek möödas. Kesköö, mardipäev juba ammugi mööda. Sellest on paar tundi mööda. Kui heinaaeg mööda, saab hinge tagasi tõmmata.

noor|eestlane

1. kirj „Noor-Eesti” kirjanduslik-kultuurilise rühmituse liige. Suits, Ridala, Tuglas jt. nooreestlased. *Sajandi alguse nooreestlaste hulgast tulevadki meie loodusluule, üldse ilukirjanduslike maastikumaalingute suured rikastajad .. J. Eilart.
2. ‹pl.› aj eesti rahvusliku liikumise tegelased 1870. aastate lõpul ja 1880. aastate algul

nutatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. füüs pöörleva keha pöörlemistelje võnkumine pretsessioonikoonuse suhtes || astr Maa pöörlemistelje pretsessioonilise liikumise perioodilised häired
2. bot (roni)taimede kasvuliikumine, mis seisneb võsutipu v. juuretipu spiraalses pöörlemises

oma|liikumine
astr tähe asukoha muutumine taevasfääril tähe enda ja Päikese liikumise tõttu maailmaruumis

op|kunst
kunst kujutava kunsti vool, mis joonte ja geomeetriliste kujundite ning värvi- v. valguskontrastide kombinatsioonidega taotleb liikumise v. ruumilisuse muljet

padavai ‹adv›
kõnek (kiire, hoogsa liikumise, kuhugi minemise kohta:) otsejoones, kiiruga. Pani padavai kodu poole, trepist alla. Jalad selga ja padavai minema, metsa, küla peale. Pööras otsa ümber ja padavai koju. Vajutas gaasi põhja ja padavai linna tagasi. Nüüd pole muud kui hobune ette ja padavai minekut! Padavai poodi, šampuse järele! Tahtis ümber keerata ja padavai minema panna.

pahin ‹-a 2› ‹s›
(intensiivse) veevoolu, õhuliikumise vms. tekitatud heli; kohin, kahin, mühin, sahin. Langeva, voolava vee, kraani, duši pahin. Vett tuleb pahinal, pahinaga nagu tuletõrjevoolikust. Kose võimas pahin. Laine veereb pahinaga, pahinal rannale. Raske vihmahoo tume pahin. Metsis tõusis pahinal, (suure) pahinaga lendu. Magaja hingab pahinal, pahinaga. Tõmbas kopsud pahinal õhku täis. Härg puhus pahinal sõõrmetest õhku välja. Sõnad kadusid tuule pahinasse. Petrooleumilamp põleb tasase pahinaga, tasasel pahinal. Pahinal, pahinaga tõusis keriselt aurupilv. Teekann keeb pahinal, pahinaga. Lõõtsa, aurumasina töötamise pahin. *Suude valjul puhkimisel, ninasõõrmete pahinal .. ujusid loomad [= põdrapaar].. V. Krimm (tlk). || (liikumise v. mingi tegevuse hoogu, intensiivsust märkivalt). Vanapagan pannud suure pahinaga sohu. Purskas pahinal nutma. Kuulajad panid pahinal naerma. Külma õhku viskas pahinal ukse vahelt sisse. *.. oksendasid roa koos viina ja õllega pahinal välja. E. Kippel. *Lota oli sellises jutlustamise pahinas, et Maali kuulas ammulisui. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: tule|pahin, tuule|pahin, veepahin.

pahisema ‹37›
pahinat kuuldavale laskma; pahinaga liikuma, voolama, toimuma v. midagi tegema. a. (vee, vihma vm. voolamise kohta). Ahtri taga pahiseb vesi. Pahisev kosk, purskkaev. Laine veereb pahisedes rannale. Vihma pahises vastu akent. Vesi pahiseb alla kividele. Kõrge laine pahises üle reelingu. Vett tuleb kraanist mis pahiseb. Dušist pahises sooja vett väsinud kehale. Vili pahiseb salvedesse. *.. [laeva] vint lõi sadamabasseini raske, tumeda vee pahisema. A. Hint. | piltl. Kiiduavalduste laine pahises läbi saali. Heameele soe laine pahises ta soontes. b. (õhu liikumise, põlemise, keemise kohta). Pahisev hingamine. Akna vahelt pahises tuult sisse. Ähkides ja pahisedes peatus reisirongi vedur. Torust pahises auru. Tõrvik põles pahisedes. Gaasilamp pahiseb põleda. Kann pahiseb köögis keeda. Tuli pahvatas pahisedes põlema. *.. [leili]aur tungis katuseunkaist pahisedes välja. E. Kippel. | piltl. Vihast pahisedes virutas ta ukse kinni. c. (muudel juhtudel, hrl. intensiivsust rõhutavalt). Pahises ummisjalu peremeest otsima. *Pahiseb taevasiku laia naeru kume kaja üle sumeda taevaaluse. M. Raud. *Ja siis pahisesid kõik ruttu läbi sõnajala ja humalaväätide kallakut mööda üles. K. A. Hindrey.

pahvatama ‹37›

1. pahvakuna paiskuma, vastu v. üles lööma, kuhugi tungima. Värske õhk, kuumus pahvatab näkku. Köögist pahvatas vastu magusaid lõhnu. Laevakorstnast pahvatas tihe suitsusammas. Keriselt pahvatab auru. Kui keegi ukse avas, pahvatas sisse tolmupilv. Leek pahvatas kõrgele (üles). Hüppas jõkke, nii et vesi pahvatas (kõrgele). Ruum pahvatas eredat valgust täis. *Äkki pahvatas [õlle] valge juga vastu plekknõu äärt säärase jõuga, et vaht latakatena üle kogu laua tuiskas. H. Sergo. | piltl. Kõik pahvatas talle äkki meelde. Kehasse pahvatab kuum kihk.
2. järsku ja hrl. häälekalt, pahvakuga mingisse tegevusse v. protsessi puhkema v. purskuma. Tuli pahvatas põlema, lõkkele, heledaks leegiks. Nägin aknaist leeke pahvatavat. Vaigune oksakoht pahvatas leekima. Pahvatas (laginal) naerma, (lahinal) nutma. Seda põrgulärmi, mis nüüd valla pahvatas! Naerurõkatus pahvatas üle saali. Mootor pahvatas käima. Pada, supp pahvatas keema. Pahvatab üle näo punaseks. *Taimed pahvatavad [Aleuudi saartel] õitsele märatsevas külluses.. L. Meri. | piltl. Tunded pahvatasid lõkkele. || (äkilise ja hoogsa liikumise kohta:) paiskuma, avanema, ilmuma, langema, tõusma vms. Uks, aken pahvatas lahti. Värav pahvatas pärani. Linnud pahvatasid lendu. Pahvatas sillalt vette. Rasked kuused pahvatasid maha, lumme. Kui kell lõi kaks, pahvatas koolimaja õuele elu. *Siia tuulevarju kogunes arutu hulk liblikaid, need pahvatasid ohakaõitelt korraks üles, keerutasid ümber pea.. V. Luik. || piltl kihvatama (2. täh.) *Nüüd pahvatas kõik Laanekotka sisemuses. Ta haaras valitsejal rinnust kinni ja kähistas läbi hammaste.. M. Aitsam.
3. järsku ja hrl. ägedalt midagi ütlema, midagi ootamatut välja ütlema. „Sa sinder!” pahvatas naine südametäiega. „Jutt või asi!” pahvatas ta vihaselt. Tüdruk pahvatas vastuseks midagi rõvedat. „Küll on palju linde!” pahvatas poiss vaimustatult.

panema ‹panna, panin, pannakse 39›

1. kuhugi, mingisse kohta asetama, paigutama. Paneb palitu varna, raamatu lauale, pea padjale, telefonitoru hargile, kirja ümbrikku, märgi rinda, raha tasku, sõrme suule, käed puusa, käe sõbra õlale, kõrva vastu lukuauku, piibu suhu, lapse rinna otsa, kohvri enda kõrvale. Pani pudeli suule ja rüüpas. Pane hobusele päitsed pähe, rauad suhu, rangid kaela. Paneb mantli selga, kingad jalga, kindad kätte, mütsi pähe, salli kaela. Käe ümber pandi side, mähis. Haigele tuli kuppu, sinepiplaastrit panna. Lasksin saabastele pooltallad, uksele uue luku panna. Kuhu sa oled mu prillid pannud? Pillimees pani sõrmed kandlele, viiuli lõua alla. Müürsepp paneb kive müüri. Panin raamatu paberisse. Ema pani poti, supi tulele. Panin tule ahju, varsti saab sooja. Leivad pandi ahju (küpsema). Ta pani raamatu käest. Panin kirja posti. Pani suurema summa panka, (vanemate kätte) hoiule. Pani igast palgast natuke tallele. *Või kui paneks raha veel paari laevaaktsia alla, prahihinnad on praegu head. A. Kaskneem. | piltl. Suitsu näkku panema. Jalga kodumaa pinnale panema. Paneb ilusad summad taskusse. Kellelegi midagi nina alla panema. Kirvest puu külge panema. Arstid panid haige taas jalgadele. Kedagi häbipinki panema. Kellelegi nuga kõri külge panema. Kellelegi, millelegi suuri lootusi panema. Ta ei õigustanud temale pandud lootusi. Oma tundmusi, mõtteid sõnadesse panema. Pani mulle nii raskeid küsimusi, et ma ei osanud vastata. Ilu patta ei panda. || kirjutama; joonistama. Panin kuulutuse ajalehte. Tahtis lasta naabri, selle kiusuteod ajalehte panna. Tema tunnistus pandi protokolli. Avaldusele pandi resolutsioon: „Rahuldamata jätta!”. *Margus naeratas hiljemgi veel – kui ta suplevaid poisikesi lõuendile pani, ise juba noor kunstnik. L. Kibuvits. || kedagi kuhugi (midagi tegema) suunama, saatma, viima. Laps pandi kooli, lasteaeda, karja, kostile. Panin poisi suveks tädi juurde maale. Lapsed pandi varakult voodisse, magama. Kurjategija pandi vangi. || (mõnedes koha- vm. määruseta väljendites). Kartuleid panema 'kartuleid saagi kasvatamiseks mulda paigutama'. Paneb 'ehitab, valmistab' lage, katust, põrandat. Paneb 'liimib seinale' tapeeti. Oli osav püünist, paelu, mõrdu panema 'üles seadma'. Laskis endale kaarte panna 'kaartidega ennustada'. Taadid istusid puhkama ja panid 'tegid, tõmbasid' piipu, suitsu. Selle rahaga ta oma ärile aluse, põhja panigi 'äri lõi, rajas, alustaski'.
2. teise asendisse, seisundisse v. olukorda seadma. Ust lukku, haaki, pööra, riivi, ketti panema. Elektripostid on juba püsti pandud. Jalga lahasesse, käsi raudu panema. Röövel pandi raudu. Peremees paneb koera ketti. Lehm pandi köide. Hobust rakkesse, sadulasse panema. Hobust rauda panema 'rautama'. Härgi ikkesse panema. Ennast riidesse panema. Paneb kangast niide. Ema pani lapse kuivaks 'asendas märjad mähkmed kuivadega'. Pane kauss täis! Pane ennast valmis, korda, hakkame kohe minema. Heinu rõuku, kuhja, kive hunnikusse panema. Kedagi pikali, põlvili, õlgadele panema. Paneb tassi kummuli. Rätikut pooleks, kahekorra panema. Käsi, jalgu risti panema. Pani käed torru ja hüüdis. Orkestrandid panid oma pille häälde 'häälestasid'. Ta pani mu täbarasse olukorda. Paneb oma elu hädaohtu. Pani tütre arstile mehele. Jüri ja Mari pandi paari. Mari pandi Jüriga paari. Teemat keelu alla, varandust aresti alla, panti panema. Pani pesu likku, kuivama. Ta pandi politsei valve alla. Nad pandi põlu alla. Tulemused pandi kahtluse alla. Kellegi kannatust, närve, teadmisi, tõelist väärtust, vastupidavust proovile panema. Ettepanek pandi hääletusele. Isa pani 'lubas, andis' tütre koolmeistrile (naiseks). | piltl. Ära tee kõike ise ära, pane oma alluvad rakkesse. Ta on mitu maja püsti pannud 'ehitanud'. *Tõepoolest, nii mõndagi looduses vallatlevat energiat pole inimene veel suutnud lõõga panna. H. Riikoja. *.. elu lust ja rõõm oli meie eest lukku pandud asi. A. Kitzberg.
3. mingit tegevust v. seisundit esile kutsuma. Lampi, suitsu põlema panema. Ahju küdema, kütte panema. Raadiot, grammofoni mängima panema. Mootorit käima, käiku, seisma, seisu, tööle panema. Tööd, töökoda käima panema. Ta pani käed käbedamini käima. Pealetungi, jutuvoolu, tööd, ettevõtet seisma panema. Kedagi piinlikkust tundma, naerma, nutma panema. Probleemid panid meid mõtlema. Koputus uksele pani ootaja võpatama. Rõske õhk pani ihu värisema. Toidu lõhn paneb suu vett jooksma. Kingitus pani lapse silmad särama. Kaupade hinnad panid ostjatel pea pööritama. Tuul paneb lehed sahisema. Vihmapiisad panid veepinna virvendama. On oma tervise mokka, tuksi, turki pannud. Asju jutti, joonde, kombe panema. Oskab oma tahtmist, ennast maksma panna. Viin paneb mehe purju. Pakane pani jõed jäässe. Pauk pani kõrvad lukku, kumisema. Paneme peo püsti 'korraldame peo'. || käskima, sundima. Ta pani mu vägisi sööma. Panin ta puid tegema. Neid ei saanud kuidagi rääkima panna. Terve klass pandi püsti seisma. Ka loodrid pandi tööle. Mis pani sind seda tegema? *Lõunase lüpsi ajal pandi meid okstega lehmade seljast parme peletama. J. Saar.
4. määrama. a. kedagi kellekski v. kuhugi. Ta pandi ühistu esimeheks, vabriku direktoriks, õpetajaks. Ega ma temale vahiks juurde pandud pole! Paneme rühmale uue juhi. *Selle jaoks on ta ametisse pandud.. J. Rannap. b. kellelegi midagi ülesandeks, kohustuseks tegema. Rännakul oli temale pandud pudrukeetja kohustused. Ta ei täitnud temale pandud ülesannet. *Sina oled laste üle pandud, sina vastutad. L. Promet. c. kellelegi v. millelegi hinnangut andma. Arst pani haigele vale diagnoosi. Õpilasele hinnet panema. Õpetaja pani poisile rahuldava. Kirjandi eest pandi talle hindeks viis. Kui palju talle trahvi pandi? d. (omaks) andma. Poistele pandi nimeks Madis ja Mait. Mis nime te oma koerale panite?
5. hrl van pidama, arvama. Ei pannud paljuks (vaeva) lapse järele vaadata. Seda tegu ei saa mei(l)e süüks, patuks panna. Ei pannud vaevaks vanainimest aidata. *.. näha võis, et Joosep Teras ühtegi tööd raskeks ei pannud.. Jak. Liiv.
6. kõnek (tegevuse intensiivsust väljendades asendab teisi verbe:). a. kiiresti, äkki (kuskile) liikuma, minema; põrutama, kihutama. Ta pani toast välja. Pane otse edasi! Urmas pani Reinule järele. Poiss pani suure kiiruga kooli poole, metsa. Panin paarkümmend kilomeetrit ühe jutiga edasi. Naised panid padinal üle hoovi. Paneme Tallinnasse! Buss pani peatusest mööda. Panin „Jawal” saja neljakümnega! Kala pani õnge otsast minema. Pani plehku, pakku, putku, jooksu, kaabet 'põgenes'. b. lööma, virutama. Kellelegi vastu kõrvu, pead, lõugu, mööda kannikaid panema. Pane talle, nii et aitab! Karjapoiss paneb lehmale vitsaga hea nähvaka. | piltl. Kellelegi põntsu, põõna panema. Külmas vees solistamine pani ta jalgadele põntsu. c. kiruma, vanduma; midagi tabavalt ütlema v. kirjutama. Tulist kurja panema. Riho pani paar sarvilist. *„Hästi paned!” Aleksander veab pöidlaküünega üle mu artikli pealkirja, üle mu nime. E. Vetemaa. *Vägevasti laulsid. Panid üle teiste nagu tõrre põhjast. V. Gross. d. jooma. Viina, veini panema. Kärakat panema. e. tulistama. Püssist pauku, valangut, kärtsu panema. Nagu paugu panin, oli hunt pikali. f. (muude intensiivsete tegevuste kohta). Tööle takka panema. *Nägite, Mati paneb tvisti! A. Pervik. *Pane kas või veel paar nädalat streiki. V. Gross.
7. kõnek hakkama, mingit tegevust alustama (hrl. häälitsemise v. liikumise kohta). Karjuma, kisama, ulguma, pragama, kiruma, naerma panema. Poiss pani kõigest kõrist röökima. Tüdrukud panid ehmunult kiljuma. Kõik panid laginal naerma. Laps kohkus ära ja pani töinama. Vanamees pani valitsust siunama. Panime jooksma, jooksu, punuma, lõikama, plagama, leekima, ajama. Hobune pani lõhkuma. Joobnu pani märatsema.

pantomiim ‹-i 21› ‹s›
hrl teater ilma tekstita etendus, milles sisu antakse edasi liikumise, žestide ja miimikaga, tummnäidend. Kütid esitasid põtrade käitumist jäljendava pantomiimi. *Pealegi elas Kolja jutustades sündmustele kogu keha ja miimikaga kaasa. Täielik pantomiim! H. Pukk.

parem|poolne
ant. vasakpoolne, pahempoolne
1. paremal pool v. küljel asuv v. toimuv. Sõidutee parempoolne äär. Bussis võis avada ainult parempoolseid aknaid. Mu parempoolne lauanaaber. Panin rahakoti mantli parempoolsesse taskusse. Parempoolne liiklus. Spindli parempoolne 'kellaosuti liikumise suunas' pöörlemine.
2. poliitiliselt konservatiivne. Parempoolsed parteid, ringkonnad. Sotsiaaldemokraatia parempoolne tiib, parempoolsed liidrid. Parempoolne poliitikategelane, ajakirjandus. | ‹substantiivselt›. Parempoolsete blokk parlamendivalimistel.
▷ Liitsõnad: ultraparempoolne.

peatuma ‹37›

1. liikumist, kulgemist (ka mingit tegevust) katkestama, seisma jääma. a. (inimese vm. elusolendi kohta). Jalutaja, suusataja peatus. Matkajad peatusid puhkuseks. Võõras jäi väravasse peatuma. Peatusin seisjatega juttu puhuma. Peatus, et kaaslasi järele oodata. Aeg-ajalt ta peatus kuulatamiseks. Peatusime vaateakna ees. Teekäijad läksid peatumata edasi. Autojuht ei peatunud, vaid sõitis edasi. Vägedele anti käsk peatuda. Aeg-ajalt ta peatus oma töös ja jäi mõttesse. Kõneleja peatus tihti sobivat sõna otsides. Üritaja ei või peatuda poolel teel. Oma eesmärgi saavutamiseks ei peatu ta millegi ees. Koer lähenes arglikult, aeg-ajalt peatudes. *Kaspar kirjutab veidi, jääb uuesti peatuma, loeb, viskab sule põlgusega kõrvale. J. Mändmets. b. (sõiduki, transpordivahendi kohta). Auto peatus. Rong peatus kaua mingis pooljaamas. Buss peatub siin ainult viieks minutiks, viis minutit. Vanker, saan peatus poiste kõrval. c. (muu liikumise kohta). Sõudjate käed, aerud peatusid. Vanaema vokki tallav jalg peatus. Masin, konveier peatus. Kellaosutid olid peatunud kaheteistkümne peal. Lained tormasid peatumata edasi. *Pea kohal tukkus paar pilvesagarat, nagu lennul peatunud. F. Tuglas. d. piltl (muid kasutusi). Õpetaja pilk peatus kõige tagumises pingis istuval poisil. Antsu silmad peatusid Mannil. Mõtted peatuvad ikka ja jälle laste juures.
2. kusagil viibimise, käimise korral asuma, korteris olema. Kanadast tagasitulekul peatus mõne päeva Helsingis. Tartus käies peatusin sugulaste pool, tuttavate juures. Hotellis ei saanud me peatuda, polnud kohti. Ühe öö peatusime kämpingus. Võõras linnas pole kusagil peatuda. *Esimeseks pikemaks puhkuseks ta otsustas peatuda voorimeeste kõrtsis.. M. Raud.
3. mõneks ajaks v. täiesti lakkama (tegevuse, protsessi kohta). Talvel vesiveski tegevus peatus. Mineraali murenemine võib peatuda. Poiss on kasvus peatuma jäänud. Haigusprotsess saadi peatuma. Verejooks, käärimine peatus. Areng ei peatu kunagi. Näis, nagu oleks aeg peatunud.
4. mitme võimaluse korral valikut tegema, ühe kasuks otsustama. Ettepanekuid oli mitu; peatuma jäädi neist viimasele. Uurimisteemat otsides jäi ta peatuma kodukoha minevikule. Noormees jäi peatuma mehhanisaatori elukutse juurde. Katsetanud mitmeid tehnikaid, jäi kunstnik peatuma temperal.
5. mingit küsimust pikemalt v. lühemalt käsitlema, millelegi (keskendatud) tähelepanu pöörama. Õpetaja peatus „Mahtra sõja” loomislool ning ühiskondlikul taustal. Kõneleja peatus karjakasvatuse kitsaskohtadel. Sellel küsimusel pole mõtet pikemalt peatuda. Nimetatud teemal saame vaid põgusalt peatuda. Peatugem lähemalt juubilari tööl ja tegevusel.

pea|vool [-u]
voolamise vm. liikumise peamine suund. a. (veevoolu kohta). Püüdis paati jõe peavoolust välja juhtida. b. (vaimse liikumise kohta). Kunsti, kirjanduse, filosoofia peavoolud 19. saj. lõpul.

pidi
‹postp› [part]
1. mööda (piki mingit pinda, rada jms. liikumise v. kulgemise kohta). Läks teed, tänavat, sihti pidi. Tõttasin metsaradu pidi edasi. Jalutasime jõekallast, mereranda, põlluäärt pidi. Varemete juurde pääseb kahte teed pidi. Lapsed jooksevad koridori pidi. Sõideti maad ja merd pidi. Ronis redelit, treppi, astmeid pidi üles. Üle jõe saab purret pidi. Sõudsime jõge pidi ülespoole. Jõudsime jälgi pidi laagrisse. Maanteed pidi tuleb sinna umbes 7 km. Vett pidi on sinna paar kilomeetrit. Tee kulgeb raudteevalli pidi. Jõgi voolab uut sängi pidi. Lauda pidi sibab väike putukas. Gaas jõuab meieni torusid pidi. Mahl jookseb kaseoksa pidi pudelisse. Infektsioon levib lümfiteid pidi lümfisõlmedesse. Ärevusjudinad jooksid selga pidi nagu sipelgad. *Ja kuidas tuli Andrese roigasaedasid pidi Siimoni laudani ulatus. J. Kross. || (piltlikes väljendites). Mõtted jooksid mineviku teid pidi. Asjad arenevad loomulikku rada pidi. Ajab äri kõveraid teid pidi. Alustas ääri-veeri pidi oma juttu. Lapsi hakkas riburada pidi tulema.
▷ Liitsõnad: külge|pidi, külgi|pidi, seinapidi.
2. kasut. seoses liikumisega (v. paiknemisega) mingi maa-ala, ruumi piires v. ulatuses, mööda. Kõnnib tuba pidi. Turiste veetakse linna pidi ringi. Poiss luusib metsa pidi. Ema otsis poegi küla pidi taga. Tervemad patsiendid hulguvad juba haiglat pidi. Käib maja pidi allkirju kogumas. *.. maanurka paljaste kaljurahnudega, põldudega, mis venivad kitsukeste siiludena mäeseljandikkude nõlvu pidi.. L. Remmelgas (tlk). || (ühelt samalaadselt objektilt teisele liikumise kohta). Külasid pidi käivad kõnemehed. Turistid jooksevad poode pidi. Mardisandid käisid peresid pidi. Suur kultuurimajasid pidi käija pole ta kunagi olnud. Vedeles suvi läbi kuurorte pidi. Mees kolab kõrtse pidi. Poiss kondab kamraade pidi. Jutt veeres tuttavaid pidi. Tuustib sahtleid, taskuid pidi. *Tema mõte käib tavalisi inimesi ja nende tegusid pidi. R. Vellend.
▷ Liitsõnad: külapidi.
3. millegi külge kinnitatuna, millestki kinni hoituna v. kinni hoides. Köis on üht otsa pidi puu külge seotud. Kopsik ripub käepidet pidi seina löödud naela otsas. Jäi kaht sõrme pidi masina vahele. Sedel lipendab üht nurka pidi posti küljes. Võttis kepi jämedamat otsa pidi pihku. Süüdlane tiriti juukseid või rõivaid pidi pingi alt välja. Tüdruk vedas kassi tagumisi jalgu pidi järel. *.. tuhanded ja tuhanded heeringad on sattunud hõbedasi päid pidi võrgusilmadesse.. J. Smuul. *Nad vedasid ärevil hobuseid ratsuteid pidi käekõrval.. U. Masing. || millessegi sisse, milleski sees v. millegi vastu puutudes. Vajus üht jalga pidi laukasse. Palk on üht otsa pidi vees. Laps lohistab end istmikku pidi põrandal edasi. *.. ja istub vabaks jäänud toolile ainult üht reit pidi. J. Sütiste.
▷ Liitsõnad: harja|pidi, hõlma|pidi, jalga|pidi, jalgu|pidi, juukseid|pidi, kaela|pidi, karvu|pidi, ketti|pidi, koiba|pidi, konksu|pidi, kraed|pidi, kõhtu|pidi, kõrvu|pidi, käist|pidi, käppa|pidi, käsi|pidi, kätt|pidi, köit|pidi, küüsi|pidi, lõõga|pidi, natti|pidi, nina|pidi, nokka|pidi, nurka|pidi, nurki|pidi, näppu|pidi, nööpi|pidi, nööri|pidi, ohelikku|pidi, otsa|pidi, otsi|pidi, paelu|pidi, patsi|pidi, pead|pidi, põhja|pidi, päitseid|pidi, rihma|pidi, rindu|pidi, saba|pidi, sanga|pidi, sarvi|pidi, selga|pidi, serva|pidi, suud|pidi, sõrga|pidi, sõrme|pidi, sõrmi|pidi, tukka|pidi, turja|pidi, tutti|pidi, valjaid|pidi, vart|pidi, õlgapidi.
4. ‹ka liitsõna järelosana› esineb millegi toimumise viisi ja laadi märkivates väljendites ja liitsõnades (viimastes mõnikord ka teistsuguse liitumisega). Vili oli lamandunud, seda sai kombainiga lõigata ainult üht külge pidi. Tabel peaks laiust pidi lehele ära mahtuma. Mets kammiti mitut pidi läbi. Asja arutati mitut kanti pidi. Oleme ettepanekut kaalunud seda ja teist kanti pidi. Üht silmanurka pidi jälgis ta sõbra suhtumist. *.. ah küll oleks vaja keerata see elu hoopis teist kanti pidi käima! R. Sirge.
▷ Liitsõnad: aega|pidi, alas|pidi, alla|pidi, iga(te)|pidi, ise|pidi, järge|pidi, kaht(e)|pidi, kaksi|pidi, karu|pidi, kuidagi|pidi, kumbagi|pidi, kõike|pidi, kõiki|pidi, mis|pidi, mitut|pidi, mõlemat|pidi, mõnda|pidi, naa|pidi, nii|pidi, nuri|pidi, pahem|pidi, pahu|pidi, parem|pidi, pikku|pidi, põiki|pidi, päri|pidi, risti|pidi, seda|pidi, sees|pidi, tagas|pidi, tagur|pidi, teisi|pidi, teist|pidi, vale|pidi, vastu|pidi, välis|pidi, õiget|pidi, äras|pidi, üht(e)|pidi, üksi|pidi, ülespidi.
5. millelegi vastavalt, millegi põhjal, järgi. Tunneb kõiki ees- ja isanime pidi. Meesliini pidi pärineb ta Läänemaalt. Vana harjumust pidi jätkas ta kamandamist. Võimalust pidi püüab ta säästa naisi rasketest töödest. Tema hinnangut pidi on meie disaini tase kõrge.
▷ Liitsõnad: nime|pidi, nägupidi.

pidur ‹-i 2› ‹s›

1. tehn seade masina v. selle osa liikumise aeglustamiseks ja peatamiseks v. soovitava asendi säilitamiseks. Mehaanilised, hüdraulilised, pneumaatilised pidurid. Jalgratta, auto, veduri pidurid. Tuuliku, spindli pidur. Korras, rikkis pidurid. Vajutas, surus jala pidurile. Pani piduri(d) peale, vajutas piduri(te)le. Juht vajutas pidurid põhja 'lõpuni alla'. Tramm, auto peatus pidurite kriiksudes. Bussi pidurid ütlesid üles.
▷ Liitsõnad: elektri|pidur, hõõrd|pidur, õhk|pidur, õlipidur; ketas|pidur, klots|pidur, koonus|pidur, lintpidur; häda|pidur, jalg|pidur, käsipidur.
2. piltl tagasi hoidev, talitsev, tõkestav tegur, pärss. a. ‹hrl. pl.› (sisemiste, psüühiliste tõkete kohta). Moraalsed pidurid. Armastuses on ta liiga arukas, tal on ikka pidurid peal. Poisil on pidurid pealt ära, muudkui kipub kaklema. Alkohol vallandab, vabastab pidurid. Raev pühkis minema kõik mõistuse pidurid. *Joobes kaotab inimene pidurid! Sellepärast ongi joobumus nii lõbus.. V. Adams. b. (takistuste kohta mingis protsessis). Tõsiseks piduriks teadusliku mõtte arengus on dogmaatilised, tardunud vaated. Kõige suuremaks piduriks tervishoiukorralduse parandamisel oli raha vähesus. Leppimine harjumuspärasega on progressi piduriks. Hariduse alahindamine võib saada inimkonna sotsiaalse arengu piduriks.

pistma ‹pistan 46›

1. teravaotsalise esemega torkama. Nõelaga, noaga, piigiga, oraga pistma. Pistan nõela riidesse, nõelapatja. Pistis loomale pussi rinda, südamesse. Pistis vaenlase odaga, täägiga surnuks. Ta tehti pimedaks, pisteti silmad peast. Piigi otsa pistetud karupea. Hüppas kui nõelast pistetud üles. Mingi okas pistis sõrme. Lipp lipi, lapp lapi peal ilma nõela pistmata. (Mõistatus). *..hein on ohakatutte täis, need pistavad nagu nõelaga. T. Braks. | piltl. Tema sõnad pistavad mind valusasti. *.. siiski pistis sõnades peituv tõeokas Villemit valusasti. O. Tooming. || (mõningate putukate v. usside puhul:) nõelama, hammustama. Sääsed, parmud pistavad valusasti. Herilane pistis mulle vasaku silma alla. Sööstab õuelt minema, nagu oleks teda herilane pistnud. Uss oli hobust ninasse pistnud.
2. ‹hrl. impers.› (järsu torkava valusööstu kohta). Rinnus, rinnas, südames, südame all, küljes, ristluudes pistab. Seljas pistis justkui pussnoaga. Peas, kubemes pistis valusasti. Mõnikord torkis ja pistis seal kusagil pahema külje sees, vasaku abaluu all. Pipraviina on hea võtta, kui südame alt pistab. Naersime nii, et kõhus hakkas pistma. Tuline valu sees, pistab kui oraga. Valu pistab rinde all. Nii hele valgus, otse nagu pistab silmades. *Sees hakkas pistma, aga jooksin nii ruttu, kui ma jõudsin. V. Luik.
3. (piir 4. tähendusega kohati ebakindel:) torkeliigutusega midagi kuhugi suruma, toppima, torkama. Niidiots oli läbi nõelasilma pistetud. Pistis võtme lukuauku, mõõga tuppe, kirja ümbrikku, sõrmuse sõrme, kraadiklaasi kaenla alla. Pistis käe tasku(sse), varrukasse, varrukast mööda. Mees pistis käe tasku ja võttis sealt paar münti. Pistab raha, välgumihkli tasku(sse). Pistis pussi seinaprakku, hangu harusidpidi maasse. Pistsin stepsli seinakontakti. Pistis kainenemiseks pea külmaveekraani alla. Pista pea patja, teki alla ja katsu uinuda! Pistan jalad pehmetesse toatuhvlitesse. Pistis jala ukse vahele. Tüdruk pistis ainult varba vette. Pistab labakud põue, raamatu padja alla. Taskuraamatu vahele pistetud fotod. Pistab vurruotsa hammaste vahele. Poiss pistab näpu, kompveki, suitsu suhu. Pistis sigari näkku, hambu, plotski suhu. Pistis kaks sõrme suhu ja vilistas. Pista lapsele lutt suhu! Pistis sõrmed kurku ja oksendas. Nii pime, et ei näe sõrmegi suhu pista. Vaestel polnud ivakestki suhu pista 'midagi süüa'. Pistab kirsioksa, lilled vaasi. Pistsin seemned, tulbisibulad, taimed mulda. Laps pistis käe isa pihku. Poiss pistis käe tulele veel ligemale. Pistis rusika, protokolli teisele nina alla. Pistis mulle lille rinda, nööpauku. Pistan sulle teate postkasti, ukse külge. Pistab lumememmele silmad pähe. Seelikusaba oli kahelt poolt värvli vahele pistetud. Lauajala alla oli pistetud paberinutsakas. Põrsas pistis nina moldi. Koer pistis oma nina mulle pihku. Lind pistis pea tiiva alla. *Sõjavangid vedasid kaevu juurest vett, teivas läbi toobrikõrvade pistetud.. A. Jakobson. | piltl. Pistis selle tehinguga kenakese summa taskusse. Lööme käed ja kuu aja pärast võid talu tasku pista. Eluaeg polevat ta oma jalga kirikusse, kõrtsituppa pistnud. Ega nii kaval mees kergesti juba kätt tulle ei pista. Olgu kuidas on, mina oma kätt sinna vahele enam ei pista. Kes pagan on juba jõudnud direktorile sellest pista. Aeg-ajalt pistetakse üldsõnalisse lobisemisse huvitavaid fakte. Nii on ja jääb – pista see oma kolusse! Esimesed kevadlilled pistavad päid mättast, rohukulust. *Ja korraga nagu pisteti Kustu meelde: mine linna! A. Kivi. || (andmise kohta). Pistis teretuseks kõigile kordamööda käe pihku. Meestele pisteti püssid, luuad pihku. Pistis sõbrale pudeli, õuna pihku. Pistab poisile saunaraha pihku, viiekroonise, paar rahatähte näppu. Igaühele pisteti reklaamleht pihku, näppu. Kui Ants ise järele ei tule, pista rahasumma vanamehe kätte. | piltl. Saatus ise oli talle trumbid pihku pistnud. *Siin oli ka väljapääs – kutsuda Ruudi appi! Ta heitis käega, otsekui oleks keegi selle mõtte pihku pistnud. O. Kool. || kõnek (kirjapanemise v. äratrükkimise kohta). Me kõik olime nimekirja pistetud. Oma muljed pistsin kirja ja saatsin kodustele lugeda. Tõi oma kirjutise ja palus sobivuse korral ajakirja pista. Mis saladus see enam on, kui te ta juba lehte pistsite!
4. midagi v. kedagi kuhugi asetama v. mingisse olukorda panema. Pistis mantli nagisse, soni naela otsa, dokumendid kausta. Perenaine pistis leiva tagasi riiulile, toidu sahvrisse luku taha. Pistab asjad portfelli, kalad kotti. Pista puud ahju ja tuli otsa! Viimane aeg on praad ahju pista. Pistan panni tulele. Ära pista minu külge oma märga kätt! Kasepuu võib tulle pista isegi pooltoorena. Pole kedagi, kes tule pliidi alla pistaks 'teeks'. Pistis tule maja räästasse. Pistab kindad kätte, sokid ja saapad jalga, kapukad jala otsa, mütsi pähe. Pistis puid lõkkesse juurde. Inimene pole mootor, et pistad tagavaraosa asemele. Vaata, et sa kirvest võõra puu külge ei pista! Pista midagi selga, laps kiiresti riidesse! Pistis ruuna aiste vahele, vankri ette, rakkesse. Loom pisteti puuri. Kavandid on kadunud, mine tea, kuhu ta nad pistis või jättis. Kuhu ma olen küll oma prillid pistnud? Pista möödaminnes kiri posti! Kedagi pokri, vangi, türmi, kongi, kartsa, vanglasse, soolaputkasse pistma. Selline mees tuleks hullumajja pista. Stalin pistis meid laagrisse, luku ja riivi taha. Lihtsad maapoisid, sõdurimundrisse pistetud. Pole, kuhu vanas eas oma pea pista 'pole asumispaika'. *..jäi üle ühiselt postid püsti pista ja nädala pärast võrk külge kinnitada. V. Lattik. *„Mõtlen nimelt, kuhu sind panna,” ütles Indrek. „Pista mind, kuhu tahad,” vastas Melesk. A. H. Tammsaare.
5. mingit tegevust v. seisundit esile kutsuma. Pistis piibu, suitsu põlema. Kevadel pisteti vana kulu põlema. Ähvardas metsa, maja põlema pista. Ma kardan, et ladu oli põlema pistetud. Puud on ahjus valmis, pista ainult põlema! Pista ahi küdema, kütte! Pistab 'lülitab' tule, lambi põlema. Pista uks lukku, riivi, ketti! Pistis mootori, masina käima. Pista raadio mängima! Pistame lapsed magama, siis saame juttu ajada. *Vaikus, kõik väravad on pulka pistetud – küllap siis käib juba siloniit. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek pistist andma. Ei tea, kus ja kui palju ta pistis, et talu jäi jagamata. Kohtunikule tuleks natuke pista. Otsis ametnikkude seast inimest, kellele võiks pista. Taiplik inimene peab ise mõistma, kellele ja kui palju pihku pista. *.. [Pearu] oli maamõõtjale pistnud, mis pista võis, ja see oli vastutasuks sihid ajanud, nagu neid vähegi võimalik oli ajada. A. H. Tammsaare.
7. kõnek midagi teravat, salvavat (vahele) ütlema, hammustama, nähvama, torkama. Püüab mind igal võimalusel pista ja torgata. Ta on terava keelega, oskab päris peenelt pista kui vaja. Poetas vahele mõne pistva märkuse. Sina pead kohe teist paha sõnaga pistma. „Jäta jama!” pistab ta läbi hammaste. *„Sul on siin kurameerimised käsil, sellepärast sa ei taha maale minna,” pistab Johannes. P. Krusten. *Juba naksivad minu sääri. Nagu ma ei oleks kuulnud, kuidas üks ja teine pistab: näeh, Kükakünka kuningas läheb... O. Tooming.
8. kõnek isukalt sööma v. jooma (ka alkoholi). Pistsime marju kahe suupoolega. Pannkooke pistes jäi jutt pooleli. Pole terve päev aega olnud süüa – pistame nüüd! Vana Kristjan pistis nahka mitu taldrikutäit suppi. Tormas lauda ja kukkus pistma. Pista, Kusti, kõik on klimbid! (öeldakse midagi eriliselt head pakkudes). Lapsed olid kõik kommid korraga nahka pistnud. Mehed pistavad ühe topka teise järel. Noh, pistame siis selle esimese pitsi sünnipäevalapse terviseks! Kartsin, et hunt võib su nahka pista. Karu pistab sipelgad nahka koos pesaga. *Kuid olen nii näljane, et pistaksin suure isuga rohutirtse. B. Alver.
9. kõnek kiiresti, hooga (kuhugi) minema, tormama; kihutama. Pistsin tulistvalu, nagu nool kodu poole. Poiss pistis metsa, tulistjalu mereranda, tuhatnelja kõige ees. Tüdruk pistis naerdes toast. Juku pistis joostes koolimaja poole. Loom pistis raginal läbi rägastiku. Lehmad pistsid üle peedipõllu lauda poole. Pistis otse edasi, tuldud teed tagasi. Pane hobune ette ja pista linna! Lõpetasime rohimise ja pistsime järve. Vesi murdis mättad eest ja pistis vulinal jõe poole. *Kui seda kisa kuulsime, pistsime kohe sinna vaatama, kuidas see mees alla jäi. J. Parijõgi. *Kõrb sai külmetada, nüüd pistab teravat traavi. E. Vilde. || (põgenemise, ärajooksmise, äramineku kohta). Pistis mobilisatsiooni eest metsa, merele. Küllap kurjategijad pistsid üle piiri Venemaale. Pistsime selles segases olukorras maalt linna. Pistis sõjaväest jooksu. Pistis hirmuga kodunt, tagaajajate eest plehku. Ei sa kahe mehe käest putku pista! Püüdis paadiga plehku, putku pista. Mees ei pistnud kellegi eest pakku. Jänes, kitsekari pistis plehku. *Meist ei jäänud sinna [= Vihuksele] ükski, pistsime kõik iga nelja tuule poole laiali. A. H. Tammsaare.
10. kõnek äkki, hoogsalt midagi tegema hakkama. a. (liikumise kohta). Pistis hirmuga, kõigest jõust kodu poole jooksma. Mees pistis mind nähes, pauku kuuldes jooksu. Pistis jooksu, et veel bussile jõuda. Pistsin kui tuul punuma. Pistis tulistjalu leekima, lõikama, liduma. Kui hunti näen, pistan plagama. Vaenlane pistis korratult põgenema. Hüppas vankrile ja pistis ajama. Poiss oli kõige ees minema pistnud. Jättis kõik sinnapaika ja pistis tulema. Pistis kodunt minema, tulema. Hobune pistis sörkima, traavima, kappama. Lehmad pistsid kiini jooksma. Jänes pistis üle nurme liduma. Lind pistis vurinal lendu. Putukas pistis vudima. *Aga kui minul sulg vahel õhtul õige hea lustiga lendama pistis, siis oli hommikul ikka küll tore ridasid lugeda.. M. Raud. b. (hüüdmise, kisamise vm. hääletegemise kohta). Pistis appi karjuma, kisama, röökima. Laps pistis täiest kõrist kisendama, karjuma. Pistis kõva häälega nutma, töinama, tönnima, pillima, uluma. Pistab ropult vanduma, sõimama, kiruma. Kõik pistsid laginal naerma, rõõmsalt itsitama, naeru kihistama. Saal pistis tema sõnade peale elavalt sumisema. Pistab äkki valjul häälel laulma. Üks mutt pistis lõugama, et mis me kolame ringi. „Kuidas sa minuga räägid?” pistis ta pragama. Eit pistis hädaldama, pahandama, tänitama, vihaselt kriiskama. Pistis purjuspäi märatsema, räuskama. Pealtvaatajad pistsid juubeldama. Isa pistab poega hurjutama. Pistis kohe kelkima, teisi pilkama. Kelner pistis vabandama, et nii juhtus. Tüdruk pistis paluma: „Pai onu, võta mind kaasa!” Lapsed pistsid üksteise võidu seletama. Keeras uue lehekülje ja pistis vurinal lugema. Koerad pistsid haukuma, klähvima, ulguma. Kukk pistab varakult kirema. Hobused pistsid norskama, hirnuma. Lehmakari pistis ammuma. Olin just suigatanud, kui äratuskell plärisema pistis. *..tuul tõusis ja pikne pistis põristama. H. Raudsepp. c. (muudel juhtudel). Südametäiega pistis ta jälle jooma, purjutama. Mind nähes pistis kohe silmi vesistama. Kuked pistsid kaklema. Kus pistis alles hobust nüpeldama! Võiksime vihmavarju minna, kui jälle sadama pistab. *Aga kui siis kirjutama pistis, siis käsikirja hunnik aina kasvas. F. Tuglas. *Peep tunneb, kuidas ta süda vasardama pistab ja üle kogu keha jookseb palav laine. T. Lehtmets.

plirts ‹-u 21› ‹s›
lirts. a. väike (valatav) kogus vedelikku. Plirts sülge. Loksutas plirtsu vett maha. b. sellise vedelikukoguse liikumise heli. Sülitas plirtsuga põrandale.

pool|telg
tehn võll, mis annab veorattale pöörleva liikumise. Autol murdus tagumine pooltelg.

pulseerima ‹42›
tuiklema, tukslema. a. (südametegevuse ja sellest johtuva vere rütmilise liikumise kohta). Süda pulseerib. Veri purskub haavast pulseeriva joana. Pulseeriv arter. | piltl. *.. võis kujutleda, kuidas õlu torudes pulseerib ja vaadiseinu rõhub. M. Unt. b. (mitmesuguste nähtuste perioodilise muutumise v. rütmiliselt kulgeva tegevuse kohta). Võimsad pulseerivad lained tekkisid ja kadusid. Kuumaveeallikad pulseerivad. Pulseerivad tähed 'pulsarid'. Pulseeriv kiirgus, valgusvoog, vool. Kõrvas on terav pulseeriv valu. c. piltl (silmas pidades millegi kulgemise rütmilisust, sageli ka hoogsust ja intensiivsust). Suurlinna elu pulseerib rahutus rütmis. Hoogsalt, elavalt pulseeriv kultuurielu. Pulseeriv liiklus. *Sõdurid ja ohvitserid seisid rahutult pulseerivas summas telgi ees. V. Beekman.

punkt|mass
(klassikalise mehaanika mõistena:) punktiks idealiseeritud keha; keha, mille mõõtmed ja kuju on vaadeldava liikumise puhul ebaolulised. Ümber Päikese tiirlevate planeetide liikumist uurides loetakse planeedid ja Päike punktmassideks.

puru|jutt [-juti]
(kiire liikumise, ägeda toimimise kohta). Kihutas nii, et purujutt taga. *.. laseme [sõidame] vaat' selle metsatukani ja siis kohe purujutiga tagasi. R. Janno. *Neero võttis kui raginal, nii et purujutt taga! Pärast kuulsin, et mõnel olnud kintsud lõhki, teistel säärtes hamba-augud.. M. Metsanurk.

põiki

1. ‹prep› [part] (viltuse, teat. nurga all liikumise v. paiknemisega ühenduses). Nägime põiki teed seisvat vankrit. Vool kandis üle jõe ujujat põiki jõge allapoole. Paat pöördus põiki lainet, laineid. Klošš-seelik lõigatakse põiki riiet.
2. ‹adv› mingi suuna v. normaalasendi suhtes umbes 45-kraadise nurga all, viltu, diagonaalselt, põigiti; risti. Sammusime põiki üle väljaku. Jänes lippas põiki üle põllu. Latid pandi alla ja lauad põiki peale. Lapsed magavad põiki laias voodis. Kassil on kala põiki suus, hammaste vahel. Haaras mapi põiki kaenlasse. Kork jäi pudelikaela põiki kinni. Tõmbas joone põiki üle lehe. Maapind oli pikuti ja põiki lõhesid täis. Tee viib põiki mäkke. Vihm peksab põiki aknasse, vastu klaasi. Ratsutas, püss põiki sadulal, seljas. Apteek on siit põiki üle tee. Ma olen Eestimaa risti ja põiki 'igas suunas' läbi käinud. Kaalusin seda asja mõttes risti ja põiki 'igas suhtes, igast küljest'. *.. maakuulaja peatas hobuse ja tõmbas selle põiki teele, et tagasi vaadata. A. Kivikas. || takistavalt ette v. ees. Šveitser seisis uksele põiki ette. *Samuti olin risti ja põiki tüliks paadis. Minu tõttu lõi see kõikuma.. A. Mälk. *Konservatism on ühiskonnast visa kaduma, puupead ja silmakirjatsejad igal pool põiki ees. M. Unt.
▷ Liitsõnad: poolpõiki.

päikese|aasta
astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini, troopiline aasta

päikese|aeg
astr Päikese näiva ööpäevase liikumise järgi mõõdetav aeg. Tõeline, keskmine päikeseaeg.

päri|päeva ‹adv›
Päikese näiva liikumise suunas, idast lõuna kaudu läände, vasakult üles paremale; ant. vastupäeva. Päripäeva ringlema, pöörlema, tiirlema. Kruvid, mutrid keeratakse kinni päripäeva. Kaarte jagatakse ringis päripäeva. Õllekapp käis meeste käes päripäeva ringi. Tuule suund pöördus pisut päripäeva. Päripäeva 'alla päikest' pildistama. *.. tee linnusesse kulges kaitsetorni alt poolviltu päripäeva üles.. E. Tõnisson.

pöörd ‹pööru 21› ‹s›

1. murd pöörak, pööre. *Kusti tuli meile vastu koorejaama pööru peal.. A. Kaal. *Ise tead, Adeelel seal õuetee pöörus kibuvitsapõõsas. J. Tuulik.
2. murd (liigutuste, liikumise laadi kohta). *Näe, mihuke kõrge jala ja kärme pööruga tüdruk! H. Sergo.
▷ Liitsõnad: ümberpöörd.
3. hrv pööris, keerutus. *Ning korraga näis kogu keerlev karussell õhku tõusvat .. ja kõik hirmsas pöörus uperpalli kukkuvat. F. Tuglas.

rahunema ‹37›

1. oma erutusest, ärevusest, hirmust vms. jagu saama, rahuliku(ma)ks muutuma. Ärevus, pinge, hirm väheneb ja inimene rahuneb. Rahune, pole ju põhjust ärrituda, närveerida. Poiss rahunes aegamööda, varsti. Möödus tükk aega, kuni ta rahunes. Esineja rahunes, ta kõne muutus vabamaks. Treener manitses sportlasi rahunema. Ta väriseb hirmust ega suuda kuidagi rahuneda. Rahusti hakkas mõjuma ja haige rahunes. Ärevus ei lasknud tal rahuneda. Ta on oma esialgsest erutusest juba veidi rahunenud. Vaidlus lõppes ja meeled rahunesid. Sain kirja ja mu süda rahunes veidi. Loom rahunes alles siis, kui puuriuks jälle suleti. Nähes perenaist, rahuneb kuri koer peagi. *Ta on üldse vanemas eas rahunenud, võiks ütelda resigneerunud .. H. Nõu.
2. (olukorra kohta:) rahulikku seisu tagasi pöörduma, stabiilseks, rahulikuks muutuma. Maa rahunes pikapeale pärast ülestõusu mahasurumist. Ootame ära, millal ajad rahunevad. Partii rahunes viigiks (males).
3. (looduse, liikumise kohta:) vaikseks, rahulikuks muutuma, tasanema. Meri, veepind rahunes vähehaaval. Jõgi rahuneb astangust allpool vaiksemavooluliseks. Torm rahunes. Kõvasti taguv pulss rahunes aegamööda. | piltl. *Mõtted jooksid üksteist taga ajades .., vahel veidi rahunedes, ent siis seda suurema hooga tormates .. A. Hint.

raske ‹1› ‹adj›

1. palju kaaluv, suure kaaluga; ant. kerge. Raske kivi, kaljurahn. Palgid olid rasked kanda, tõsta. Raske ese, kohver, kaubakast, seljakott, kandam. Mis selles pakis on, et ta on nii hirmus raske? Rasked vasksed kroonlühtrid, hõbedased küünlajalad. Raske aidavõti, pesurull, massiivne uurikett. Meestel olid jalas rasked saapad. Rasked viljavihud. Mõrd oli kaladest raske. Hobune veab rasket koormat. Põld on pehme, ei kanna raskeid masinaid. Laev, paat on raskes lastis. Sa oled minust raskem mees. Üks raske lehm vajus sohu sisse. Sukellinnud on raske kehaga. Raske kui tina. Magma kergemad osad kerkisid üles, raskemad vajusid alla. Külmemad veekihid, õhumassid on raskemad kui soojad. Õhust raskemad gaasid. Raske vesinik 'deuteerium'. Raske vesi keem vesi, mille molekulis esineb deuteerium. *Kuld on raske, nelikümmend münti on paras ponts käe peal. H. Kiik. | piltl. Rasked vigurid 'vanker ja lipp males'. Talupidamine oli liiga raske koorem ta noortele õlgadele. *Tuli peagi ta pihku kõige raskem puu, kerjusekepp tuli ta kätte .. F. Tuglas (tlk). || (hrl. koos vastava arvulise suurusega). Koorem on kolm tonni raske. Kui raske see pakk on? || suhteliselt suure kogu ja kaaluga (hrl. teiste sama liiki asjadega, moodustistega võrreldes). Pikad lookas viljapead on täis raskeid teri. Rasked kirsimarjad. Langesid esimesed rasked vihmapiisad. Jämedad rasked pisarad veeresid üle lapse palgete. Rohul helkis raske kaste. Varane kaer, raske kaer. *Raskeid helbeid näeb täna taevast langemas alla. A. Kaalep. || (kehaehituse, kehaosade kohta:) suur, kogukas, kaalukana näiv. Rasked ardenni hobused. Tal on raske keha kohta ebanormaalselt peenikesed jalad. Mehe rasked kandilised õlad. Raske käsi, rusikas. Naisel olid rasked kummis rinnad. Raskete patsidega, raske juuksepalmikuga tüdruk.
▷ Liitsõnad: hiigla|raske, kivi|raske, märg|raske, rahn|raske, ramp|raske, raud|raske, ront|raske, ränk|raske, tina|raske, üliraske.
2. (kehalise töö, tegevuse kohta:) rohket lihaste jõudu nõudev ja väsitav; ant. kerge. Laadimine oli raske kehaline töö. Sepatöö on raske töö. Töö turbarabas oli väga raske. Taludes tuli lapsest saadik rasket maatööd teha. Põllud said raske tööga järjele. Päeval palavaga oli raske niita. Korvpalluritel on peetud kolm rasket mängu. *Aga, vanaonu, ega's koormale peale istuta – hobusel on ju raske. A. Taar. || (teel, maastikul liikumise kohta:) rohkesti kehalist pingutust põhjustav. Meessuusatajatel tuli läbida kolmekümne kilomeetri pikkune raske rada. Suusarajal oli mitu rasket tõusu. Orienteerujad treenivad raskel maastikul. Raskema kategooria takistussõit (ratsutamises). Teekond mäkke osutus erakordselt raskeks. Soos on raske käia. Tal on jalg haige, seepärast raske liikuda. *Tee oli väga raske, külmunud ja rooplik, koorem mitte kerge .. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: hiigla|raske, ränk|raske, üliraske.
3. hoogne, jõuga sooritatud, jõuline; ant. kerge. Jagas mõõgaga vasakule ja paremale raskeid hoope. Oli kuulda raskeid lajatavaid lööke. Kunstnik maalib raskete pintslitõmmetega. *.. üksteise järel huugasid viled, pikad ja madalad, otsekui esimesed rasked poognatõmbed päeva kumiseval kontrabassil .. F. Tuglas.
4. rohket vaeva, oskusi nõudev, rohke vaevaga sooritatav, saavutatav, talutav vms.; keeruline, komplitseeritud; ant. hrl. kerge. See on raske amet, elukutse. Õpilastel seisab ees raske kontrolltöö. Rasked matemaatikaülesanded. Siin on palju raskeid küsimusi, probleeme. Sa valisid uurimiseks liiga raske teema. Mis sulle oli koolis kõige raskem õppeaine? Ladina keel on võrdlemisi raske keel. Raskemat teksti ta ei suuda tõlkida. Õpetamisel siirdutakse järk-järgult kergemalt raskemale. Selle osa äraõppimine oli noorele näitlejale küllalt raske. Tuleb korralikult puhata: homme on raske päev. Valvearstil oli olnud raske unetu öö. Sõjaväeteenistuses oli raske. Kõik, mis sa siin näed, on saavutatud raske vaevaga. Üksnes pensionist ära elada läheb ikka raskeks. Meil on raske ilma sinuta toime tulla. Umbses toas oli raske magada. Pimedas oli raske orienteeruda. Tema käekirja on raske lugeda. Seda on raske tõestada. Raske on harjumustest vabaneda, suitsetamist maha jätta. Raske oli ära öelda, raske ka pakkumist vastu võtta. Raske on igaühe meele järgi olla. Väga raske oli otsustada, kummal õigus. Seda on raske ette kujutada, uskuda. Raske oli tagakiusamist taluda. Iga algus on raske. Laenu on kerge anda, aga raske tagasi saada. || (iseloomu, isiku kohta:) olemuselt seesugune, et temaga pole toimetulemine, läbisaamine hõlpus. Temaga ei saa sul kerge olema: tal on väga raske iseloom. Koolis pidasid õpetajad Anne raskeks lapseks. VIIIa oli kooli raskemaid klasse. || (hingamise kohta:) vaevaline, pingutatud. Hingata on raske, õhust tuleb puudu. *Ta silmis läikis palaviku helk .. Ühtlasi kuulsin, et hingamine raskem harilikust. A. Mälk. || (kuulmise kohta:) nõrgenenud, tönts. Raske kuulmisega taat. Temaga tuleb kõvasti rääkida, tal on raske kuulmine.
▷ Liitsõnad: üliraske.
5. (kehalise tunde kohta:) rammetu, jõuetu, väsinud. Pea oli pohmelusest, joomisest raske. Tuli kõrtsist koju raske peaga. Pea on mõtetest raske. Silmalaud on unest rasked. Silmad hakkavad raskeks minema, uni kipub peale. Joobnu seletas midagi raske keelega. Tundis kehas rasket roidumust. Kogu keha on nii raske: vist kipub haigus kallale. *Hobune auras viidakust teest, noorel sulaselgi oli tegu väsimusest raskeid jalgu tõsta .. H. Laipaik.
6. (meeleolu, tunnete kohta:) valuliselt kurb, murelik, sünge; rõhutud, masendunud; ant. kerge. Halb uudis tegi, võttis meele raskeks. Meel, süda läheb järjest raskemaks. Mu süda on raske, justkui aimab halba. Lahkusime kodunt, loobusime kavatsusest raske südamega. Mu südames, hinges on nii raske. Lahkusin haige juurest raske tundega. Tuju muutus raskeks. Leinamajas valitses raske meeleolu. Taat istus raskeis mõtteis. Hinge rusus raske eelaimus. Raske pettumus, elamus, mälestus. Teda vaevasid rasked unenäod. Südamepõhjast tulev raske ohe. Oli kuulda leinajate raskeid nuukseid. Selle teate peale võttis taas maad raske vaikus. *Iga lahkumine on raske, iga teelesaatmine kurb. L. Hainsalu. || osutab ühtlasi selle tunde v. meeleolu erilisele intensiivsusele. Teda rõhuvad rasked mured. Hinges on raske ahastus. Olen tema pärast rasket südamevalu tunda saanud.
▷ Liitsõnad: mõtteraske.
7. (olude, olukorra kohta:) palju kannatusi, vaeva, muret valmistav; ant. kerge. Toimus raske liiklusõnnetus. On meeles veel raske sõjaaeg, rasked sõja-aastad. Raske teoorjus. Rasked majanduslikud tingimused. Töö-, elutingimused olid rasked. Elati okupatsiooni rasketes tingimustes. Ta on üles kasvanud väga rasketes oludes. Rindel käivad rasked lahingud. Vangilaagri rasked päevad. Maad tabas raske näljahäda. Meie rahva raske minevik. Talupoegade elu oli mõisasunduses väga raske. Tema lapsepõlv, elusaatus oli raske. Tuleb kuidagi läbi ajada, ajad on rasked. Külm ja lumerohke talv oli ulukitele raske. Möödunud aasta oli meie põllumeestele raske. Ma ei või teda raskel tunnil, silmapilgul 'raskes olukorras' maha jätta. *See oli raske suvi. Olid rüüstatud väljad, põletatud majad, puudusid töötegijad. F. Tuglas. || (kellegi isikliku elu, hakkamasaamise kohta). Algul oli tal uues töökohas väga raske. Naistel on eriti raske – perekond, kodu, töö. Kõigil on raske, kõigil on omad mured. *Mina tean küll. Sul on raske oma vigase tervisega. Chr. Rutoff.
8. (haiguse, kehavigastuse jms. kohta:) tõsine, (elu)ohtlik; ant. hrl. kerge. Raske, isegi surmaga lõppeda võiv haigus. Raske südameatakk. Rasked rindkere haavad. Mitu haavatut suri rasketesse haavadesse. Autoõnnetuses sai kaks inimest raskeid vigastusi. Raske alkoholimürgi(s)tus. Sünnitus oli raske. Haiget ootab ees raske operatsioon. Haige seisund on raske. Haigus võttis raske pöörde. Raske külmetus. Ta jampsib raskes palavikus. See on raskete haigete palat. | piltl. Sõda lõi riigi majandusse raskeid haavu. Sel lool võivad olla rasked tagajärjed.
9. ränk, suur, kohutav. Raske kuritegu, süütegu, seadusest üleastumine. Sa oled talle rasket ülekohut teinud. See oli mulle raske katsumus. Meie muusikute peret on tabanud raske kaotus. Isa surm oli kogu perele raskeks löögiks. *Ma ei suuda enesetapjaid mõista. Niisugune raske, andestamatu patt! B. Alver. || kõnek tohutu, väga rohke. Teenib kogu aeg rasket raha. Ilusad asjad, aga maksavad ka rasket raha. Valvurid ei kuulnud ega näinud midagi: nad olid raske(te) raha(de)ga kinni makstud. Kõike saab, kui on rasked rahad mängus. *Oli laenanud raskete protsentide eest veskiomanikult ja veel mujaltki ehituseks raha. E. Männik. || suur(ema)t kapitali omav, varakas. *Ta oli rõõmus, kui peremees soovitas natukeseks aeda istuma minna. Tulid kaasa mõned raskemad peremehed. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ränkraske.
10. väga tugev, intensiivne.; ant. kerge. a. (hrl. loodusnähtuste kohta). Puhkes raske torm, raju. Pärast rasket tuisku ja lumesadu läks sulale. Raske vihmavaling, rahehoog. Laev sõitis raskes udus karile. Taevast katsid tumedad rasked pilved. Kuskil põleb, laotus on täis rasket suitsu. Tormine raske meri. Laine oli kõrge ja raske. Akende taga oli juba raske pimedus. b. (hrl. madalatooniliste helide, häälte kohta). Mere raske koha, müha. Kaugelt kostab rasket kahurimürinat, lahingu rasket kõma. Kajas raskeid plahvatusi. Lennukimootorite raske undamine. *.. sõnas oma raske bassiga: „Mina! Mina tegin püüse tühjaks, lasin [kalad] merre!” R. Vellend. c. (lõhnade kohta). Toomeõite, jasmiinide raske lõhn. Oli tunda muda ja vesikasvude rasket lõhna. Õhutamata ruumi raske läppunud lehk. Juba vaguniuksel lõi vastu raske higilehk. d. (värvuste, värvitoonide kohta:) tume; sünge. Must ja lilla on rasked värvid. Kunstnik armastab tumedaid, raskeid toone. Mehe nägu kattus raske vihapunaga. e. (une kohta:) sügav, kõva, sitke. Tuli nii raske uni, et ärkasin alles keskhommikul. Kõik magasid rasket und, olid raskes unes. Väsinuna vajusin raskesse unne. Mall on raske unega. Kuulasin magajate rasket hingamist, norskamist. f. (toidu kohta:) raskesti seeditav, maos raskustunnet tekitav. Liha on seedimise seisukohalt raske toit. Õhtul ei ole hea süüa liiga rasket toitu. *.. ühekülgse toitumise tagajärg, liiga palju soolast ja rasket. Tuleb dieedile minna, rohkem tarvitada piima- või kalatoitu. R. Sirge. g. kõnek (alkohoolsete jookide kohta:) kange, tugevatoimeline. Raske vein tegi ruttu pea uimaseks. Ta oli raske 'väga tugeva' joobe seisundis, raskes joobes. *Oli teada, et ta ei joo rasket õlut, ainult maitseb korra pealt ... V. Pant.
▷ Liitsõnad: magusraske.
11. karm, vali, range; ant. hrl. kerge. Süüdlasi ootab raske karistus, trahv. Kohtuotsus oli raske: kümme aastat vangistust. Meestele esitati raske süüdistus. || (sõnade, väljenduste kohta:) ränk, ähvardav, vihane. Kuuldus raskeid vandesõnu, rasket sõimu. Loobib teisele raskeid sajatusi näkku. Raske teotav pilge, solvang. Süüdlane tõmbus teise raskete sõnade all kössi. Puhkes raske riid. || (pilgu, vaate kohta:) kuri, tige, hukkamõistev. Isa vaatas, mõõtis poissi raske pilguga. Ta silmavaade oli nii raske, otse vihkav.
▷ Liitsõnad: rõhuvraske.
12. (õhu kohta:) hingamiseks ebasoodus, rõhuvana tunduv, sumbunud, läppunud, umbne; ant. kerge. Aknad olid suletud, õhk toas lämmatavalt raske. Peab tuba tuulutama, õhk läheb raskeks. Tubakasuitsust, toidulõhnadest raske õhk. Tuleb vist äikest, õhk on nii raske. *Raske leitsak, kuumuse ja sõnnikuhaisu tiine segu, rippus liikumatuna välja kohal .. A. Jakobson.
13. (kõnnaku, kulgemise kohta:) kerguseta; aeglane; ant. kerge. Töömehe, meremehe raske samm. Nad vantsivad pikkamisi, väsimusest raskel sammul. Suur raske sammuga mees. Ta tuli raskel kõnnakul. Põrandalauad kriuksuvad perenaise raskest astumisest. *Naise jalg oli pealegi juba väga raske, kuue või seitsme nädala pärast oli oodata mahasaamist .. H. Saari (tlk).
14. (hrl. ehitiste, ka mööbli kohta:) kogult suur ja võimas, massiivne; ant. kerge. Toomkiriku rasked kivimüürid. Raske võlvitud lagi. Seintel olid rasketes kuldraamides maalid. *Tume puutahveldis, raske barokkmööbel, kuld, parkettpõrandad kriuksusid .. See oli vana maja. I. Sikemäe (tlk).
15. (riide, rõiva vm. tekstiili kohta:) paks ja tihe; ant. kerge. Raske, hea langusega ülikonnariie. Tugevast ja raskest riidest jope. Taft kuulub raskemate siidide hulka. Rasked kardinad, eesriided, portjäärid.
16. (väljenduslaadi, stiili, kujunduse kohta:) raskepärane, keeruline. Ta väljendusviis, lausestus, stiil on raske. Sonett on kindlas, küllaltki raskes vormis kirjutatud luuletus. Eredad värvid ja rasked mustrid teevad figuuri suuremaks. Armastab kerget muusikat, sümfooniline muusika on tema jaoks liiga raske. Klassikuid ta ei lugenud, pidas raskeks.
17. (mulla, pinnase kohta:) savikas, savisegune; ant. kerge. Rasked savimullad. Raske liivsavimuld. Pinnas on siin raske savimaa.
18. van rase, raskejalgne. *„Nägid sa teda,” jätkati pikkamisi .. „Ja kas sa tead, et ta on sinust raske?” M. Jürna. *Kuid sellel [mehe] koduskäimisel oli see tagajärg, et lõpuks jäi Erna raskeks. V. Ilus.

ratsutama ‹37›

1. hrl. hobuse seljas (sadulas) istudes liikuma, ratsa sõitma. Hobusel, hobuse seljas ratsutama. Galoppi, nelja ratsutama. Poistele meeldib, poisid tahavad ratsutada. Mees hüppas sadulasse ja ratsutas minema, naaberkülla, metsa poole. Ta ratsutavat iga päev kaks tundi maneežis. Oleme viis miili maha ratsutanud. Mine ratsuta ette ja teata meie tulemisest. Käib hipodroomil ratsutamas. Kaameli seljas ratsutav tuareeg. || hrv hobust tema seljas istudes liikuda, joosta laskma. Mära tuleb jõe äärde jooma ratsutada. *Kuulevane seletas, et enne viit aastat ta hobust ei pane rakkesse ega ratsuta teda. K. A. Hindrey. || piltl (kellegi v. millegi seljas v. peal istumise v. liikumise kohta). Laps tahab ratsutada isa kukil, põlve peal. Nõiad ratsutavad luual, luua seljas. Paat ratsutab lainetel. *Nende [= ideeliste väärtuste] seljas siis ratsutatakse, kui ihad käivad lihtsalt maapealsete varanduste järele. A. H. Tammsaare.
2. piltl ringi liikuma, kihutama, tormama. Lapsed ratsutavad toa ja õue vahet. Istu, mis sa ratsutad mööda tuba! Päev läbi ratsutasime linna mööda ringi, aga sobivaid kingi ei leidnud. Vaatab, kuidas sipelgad mööda tüve üles-alla ratsutavad. Eksami eel läheb kiireks, jõuab ainult ratsutada üle lehekülgede. Jõudis raamatu ühe õhtuga läbi ratsutada. Külmavärinad ratsutavad mööda selga. Torm, maru ratsutab üle lageda karjamaa. Rumalus ratsutab ees, tarkus tatsutab taga järele. *Nad on juba sügavas unes, mina aga ratsutan ikka oma mõtetega siia-sinna .. A. Uustulnd.

ringe ‹18› ‹s›

1. ringlus. Viiesendised mündid on ringest kadunud, neid oli ringes liiga vähe. Looduses toimuva ainete ringe uurimine on olnud ta elutöö.
▷ Liitsõnad: aine|ringe, lümfi|ringe, vee|ringe, vereringe.
2. (liikumise) ring; üks tsükkel. Maa ringete arvu ümber Päikese ei tea täpselt keegi. Rohelist sibulat ajatati kasvuhoones kaks ringet.

ringlus|kiirus
maj käibivate väärtuste liikumise kiirus. Raha ringluskiirus.

risti

1. ‹prep› [part] (ristsuunas liikumise v. paiknemisega ühenduses); ant. hrl. piki. Hakkasin ujuma risti lainet, laineid. Puugravüür tehakse risti puud lõigatud plaadile. Noalaev jookseb risti taevast. Praad lõigatakse risti kiudu viiludeks. *Vahel tõmmatakse istutamisel ette piki ja risti peenart jooned ning taimed istutatakse tekkinud ruutude nurkadesse. L. Patune-Mitt.
2. ‹adv› (paari moodustavate asjade, esemete vms. asendi kohta teineteise suhtes:) ristamisi, ristakuti, vaheliti. Eideke pani käed palveks risti. Seisab seina ääres, käed rinnal risti, ja vaatleb teisi. Käed risti pea all, süles. Tüdruk istub risti jalu, jalad rätsepa kombel, nagu türklasel risti. Jalad käivad väsimusest, kangest joogist risti. Asetas noa ja kahvli risti taldrikule. Suusad läksid hüppel risti.
3. ‹adv› mingi asendi v. suuna suhtes (umbkaudu) täisnurga all; pikitelje v. püstsihiga (umbkaudu) täisnurgi. Meestel olid automaadid risti rinnal. Taadil on prillid risti nina peal. Lapsed magasid risti laias voodis. Poisil on viiulikast risti süles. Pani vaikimise märgiks sõrme risti suu peale, huultele. Kass jooksis risti meie eest läbi. Lapsed läksid risti üle põllu. Lendame risti üle Alpide. Tänavat tuleb ületada risti, mitte põiki. Kauplus asub siit risti üle tee. Paadimees sõuab risti üle jõe. Läksin risti läbi alevi. Lõika muna algul pikuti kaheks, siis risti. Sügav kraav lõikab tänava risti pooleks. Turvas laoti kuivama, ikka kaks pätsi alla ja kaks risti peale. Juhita jäänud paat käändus voolusuunaga risti. Saaremaa on mul risti ja põiki, risti ja põigiti, risti ja rästi 'igas suunas, põhjalikult' läbi käidud. Tunnen võistlusmäärusi risti ja põiki 'igast küljest, põhjalikult'. Siin oled igaühel risti hammaste vahel 'kõneaineks, taga rääkida'. *Et sina kõrrekesegi risti paneksid, pisutki kaasa aitaksid.. A. Mälk. || takistamas, segamas (ees). Mees seisis lävel risti ees, tõkestades tee. Kutsikad sebivad töömeestel risti jalus. Võimu juurde trügides laskis ta kõrvaldada kõik, kes ta teel risti ees olid. *Pidi küll see pagana vanatüdruk talle just nüüd kõikjal risti ja põiki ees olema! O. Luts. *See õnnetu auto oli jutul risti ja põigiti ees.. O. Kruus.
4. ‹adv› kokku, ristuma. *Lükkab aga vanajumal meie teed veel kord risti, ajame jälle mõne sõna juttugi.. A. Jakobson.
5. ‹adv› täiesti, täielikult, diametraalselt. Risti vastupidised arvamused, seisukohad. Üksteisele risti vastukäivad korraldused. Tegelikult on asi risti vastupidi. Sellisele kavatsusele seisis, oli ema risti vastu. Risti vastu vanemate soovi(le) lahkus noormees koolist.

rist|löök
sport löök palli v. mängija liikumise suunaga risti (näit. jalgpallis, poksis). Kaitsja sooritas ristlöögi õhust. Tugevate ristlöökidega haaras poksija initsiatiivi taas enda kätte.

roomama ‹roomata 48›

1. kehaga pinnale toetudes (edasi) liikuma. a. (kõhuli ja/või käte-jalgade abil). Käpuli, (nelja)käpakil, kõhuli roomama. Põlvili, põlvede peal roomama. Laps hakkab juba roomama. Koopasse pääses ainult roomates. Sõdurid roomavad lumes, üle põllu. Haavatu roomab omadeni, kaevikust välja. Vaatamata porile tuli edasi roomata. Roomavad aia, traadi alt läbi. Kass roomab saagile lähemale. Mesilane ei rooma, vaid kõnnib. *Lellepoja abil roomas ta okste alt välja, ajas end käpakile ja viimaks püstigi. M. Metsanurk. *Jalgadest auklikuks tambitud lumel aga armastavad nad [= pingviinid] roomata pugul, tiivakontsudega kaasa aidates. J. Smuul. b. (loogeldes v. keha venitades ja lühendades). Madu roomab rohus. Rästik roomab vingerdades põõsasse. Lehtede alt roomas välja vaklu ja vihmausse. c. piltl (aeglase, vaevalise liikumise kohta:) ronima, venima. Auto, raske koorem, rong roomab mäkke. Traktorid, kombainid roomavad üle välja. Lennukilt vaadates näis, nagu laevad merel roomaksid. Mööda roomasid väsinud kolonnid. || levima, edasi tungima. Suitsusambad roomavad taeva poole. Vesikaarest roomas musti pilvi. Udujoomed roomavad soo kohal. Merelt hakkab roomama rõsket õhtujahedust. Laisad lained roomavad randa. Puude varjud roomasid pikenedes üle tee. Näole roomas kahjurõõmus naeratus. Soo roomas põldudele peale. Lepavõsa roomab karjamaale. Liivaluited, jäämäed roomavad visalt edasi. Küla peal roomas ringi igasuguseid kuulujutte. Roomav inflatsioon. || (aja kohta:) aeglaselt edenema, venima. Oodates roomavad minutid tundidena. Jutustuse roomav tempo. *Kaht haiget valvates roomasid Annal päevad mööda – igavalt ja kurvalt. L. Koidula.
2. looklema (1. täh.) Tee roomab mööda mäenõlva. Jõgi roomas läbi ürgmetsa. Seintel roomab läbisegi igasuguseid juhtmeid. Madalad kadakapõõsad roomavad rannavallidel. Luuderohi roomab kõrgele mööda tüve. Poiss komistas üle jalgraja roomavatele puujuurtele. Roomav mähis. | roomav (taimenimetustes jt. terminilaadsetes ühendites). Roomav kastehein, maran, metsvits, tulikas. Roomavate varte, risoomidega taim. Maasikal on roomavad võsud.
3. piltl pugema, lipitsema, lömitama. Tudeng võib hea hinde pärast roomata. Ta ei roomanud ülemuste ees. Roomav käitumine äratas tülgastust. *Ta oli aastate kaupa roomanud, selleks roomanud, et selle läbi midagi enesele kätte võita. J. Mändmets. || alandlik olema v. alandlikult paluma. *Sa tuled mul veel roomates, krants! E. Vilde. *Ja kerjanud olen ja santind / ja roomanud põrmuni .. Juh. Liiv.

ränk1 ‹ränga 22› ‹adj›

1. (kehalise töö, tegevuse kohta:) äärmiselt raske, suurt pingutust nõudev, kurnav. Ränk töö paemurrus, kaevanduses. Ränga maatöö jaoks oled sa liiga nõrk. Talukoht nõuab ränka tööd. Ärge endale ränga tööga liiga tehke! Ta abistas mind kõige rängematel töödel. Rängast rassimisest väsinud mehed. See raha on ränga tööga teenitud. *Kuid kas selles seisabki mehisus, kui lõhutakse aina ränka tööd? P. Vallak. || (teel liikumise kohta). Komberdasime mööda ränka mägirada. Trepp on nii ränk, et paneb hingeldama. Vastutuult oli üsna ränk astuda.
2. (olude, olukorra kohta:) palju kannatusi, vaeva v. raskusi põhjustav, kannatuste v. vaevaga iseloomustuv; väga raske (taluda). Rängad ajad, sõja-aastad. On elatud ränka elu. Vangipõli oli ränk. Teda on tabanud ränk saatus. Minevik tundub praegu ränga unenäona. Kasvas kõige rängemates tingimustes. Tänane päev on olnud ränk ja tappev. Seljataga on rängad lahingud. Ränk ja armutu võitlus, heitlus, taplus. Vangide ränk piinamine. Ränk teoorjus. Aafrika kliima on eurooplasele ränk. Lumerohke talv oli metsloomadele ränk. Veetsin haigevoodi ääres ränga öö. Tema mõtlematul tegutsemisel olid rängad tagajärjed. Asjaolud olid meie jaoks liiga rängad. Rängimad katsumused. Sõnatut hukkamõistu on teinekord rängem kanda, taluda kui kõige süüdistavamaid sõnu. Külla toodi ränk sõnum lahingu kaotamisest. Kohe tuli veel rängem uudis, selline, mis päris tummaks lõi. *Paljukesed meist siis ookeanil on olnud, et kõiki ränki asju sealsete tormidega võrdleme. F. Tuglas. *Sa ehk ei tunne ränki tunde, mil inimene vihkab ennast.. L. Hainsalu. || (haiguse, kehavigastuse vms. kohta:) väga raskelt v. suurte vaevustega kulgev, eriti tõsine, (elu)ohtlik. Ränk haigus, tervisehäire. Mees põdes ränka tõbe. Liiklusõnnetuses kannatanu vigastused on rängad. Peapõrutusel olid rängad tagajärjed. Haige piinleb ränkades valudes. Kannatab ränkade peavalude käes.
3. kaalult äärmiselt raske (ja kogult suur v. massiivne). Hobune veab ränka koormat. Ränk kandam, last. Poeriiulid painduvad ränkade kaubakoormate all. Olen rängematki taaka tassinud. Rängad kivimürakad. *Suur ränk sahk jooksis rahulikult oma laia aluse peal tüma maa sees. J. Mändmets. *Söögitoas on ränk tammepuust puhvet, toolid ja lauad.. Madde Kalda. | piltl. Riigivõlgade ränk koorem lasus rahva õlgadel. Ränk kivi langes korraga südamelt. || (kehaehituse, kehaosade kohta:) vägev, võimas. *Vanamees pigistas oma ränkade kämmaldega toolikorju, mille taga ta seisis.. J. Kross. *Läks [lehm] ragisevatel kontidel ränka keret ja rasket piimalännikut kandes kodu poole. H. Jõgisalu. || (sellise olendi astumise kohta). Mees astus rängal sammul ukse poole.
4. (hulga, määra, koguse kohta:) väga suur. Ränka vaeva nägema. Kraavikaevamine on ränka ihurammu nõudev töö. Treeningutel said poisid ränka mahvi. Küll väänati rängad normid kaela! Maal on praegu ränka moodi 'väga palju' tööd, tegemist. *.. meil oli jälle üks neist ränkadest õhtusöökidest 10–13 käiguga ja tervituskõnedega .. A. Eskola. || kohutav, tohutu. Olen teinud ränga vea. Süüdistus on alusetu, tegu on ränga eksitusega. Sellest võib tulla veel ränka pahandust. Milline ränk, andestamatu patt! Ränk ülekohus. Narkootikumide kasutamine viib tihtipeale ränkadele kuritegudele. Ristmikul oli ränk liiklusõnnetus. Ema surm oli lastele rängaks hoobiks, löögiks. Lüüasaamine, kaotus oli ränk. Sõda nõudis ränki ohvreid. Rängad katsumused läbi teinud rahvas. Talupoegi karistati ränga peksuga. || kõnek (rahaasjades:) väga rohke, raske. Advokaadid teenivad tänapäeval ränka raha. Poeg ajab merel, laeva peal ränka raha kokku. Valimiskampaania läks maksma ränki summasid. Olen raamatute peale ränka raha raisanud. Uue elu alustamine nõuab ränka raha, mida kuskilt võtta pole. Tal on rängad rahad taskus, ränk võlg kaelas. Selle maja eest on küll ränka hinda makstud. Tuli maksta ränka trahvi.
5. (intensiivsust väljendades:) ülitugev, ülikange, kõva. a. (ilmastikuga ühenduses). Ränk pakane. Laev sattus ränga tormi kätte. Rängale sajule ei paistagi lõppu tulevat. Väljas möllab ränk lumetuisk. Öösel tuli ränk pikne. Merel oli ränk udu. *Pärast rängemat vihma patsatas alla vaid sõredaid piisku. E. Kuus. b. (meeleolu, tunnete kohta). Teda on haaranud ränk masendus, ahastus, meeleheide, ükskõiksus. Ränk mure, hingepiin. Kõige rängem pettumus ootas alles ees. Rängad kahtlused, kõhklused. Tundsin äkki ränka väsimust. Mees hakkas rängast ärritusest hingeldama. *Ja vaata ette, Gösta, sest sinu vastu kannab ta ränka viha.. M. Pedajas (tlk). c. (hrl. väga väsinud v. kurnatud inimese une kohta:) väga sügav, raske. Pärast söömist vajusid mehed ränka unne. Magas ränka und hilise hommikuni. *Ja tema uni oli nõnda ränk, et ta ei kuulnudki, kui tareväravad lükati jälle valla ja peremees tuli tööd jätkama.. M. Raud. d. jõuline, vägev. Vastu ust hakkas langema ränki lööke. Poiss sai ränga hoobi vastu otsmikku. e. (mingi tegevuse kohta). Oli pulmas alles ränk söömine! Mehel oli ränk joomahoog. Ränk higistamine. *Rängast halva tubaka suitsetamisest ta rinnad körisesid ja ragisesid.. P. Vallak. f. (inimese kohta:) kange, kõva midagi tegema. Uus asunik on tõepoolest ränk töömees! *Nii ränk naljavend küll keegi ei ole, et ta suisa nalja pärast istuma läheb. A. Valton.
6. karm, vali, raske. Kohtuotsus oli ootamatult ränk. Kuriteole järgnes ränk karistus. Nii ränga süüdistuse, etteheite peale puhkes laps nutma. || (sõnade, väljenduste kohta:) väga vihane v. solvav. Ränk solvang. Ütles teisele midagi ränka. Ränk sõim, vandumine. Mina ei nimetaks seda poissi nii ränkade nimedega. Sõimas teist kõige rängemate sõnadega. *Vahel pillab mees ränga vande ja vahel lajatab kibedat tõtt.. I. Sikemäe.
7. palju vaeva, oskusi nõudev, suure vaevaga saavutatav v. sooritatav; väga keeruline. Ränk amet, elukutse. Ränk ja raske ettevõtmine. Noor näitleja sai ränga rolli. Õppimine oli tema jaoks ränk töö. See raamat on ränga mõttetöö vili. *Kaheteistkümnendas voorus alistas Keres rängas partiis (pärast ebakorrektset vankriohvrit) Steineri.. V. Heuer.
8. sünge, masendust äratav; sügavtõsine. Igasugused mõtted keerlesid peas, üks rängem kui teine. *Ja siis ta mängis. Midagi pidulikku ja ränka, mille kohta mina ei mõistnud suuremat arvata. J. Kross. *Kas peab siis just Noorsooteatris olema selline ränk ja rahutu, pigem sünge kui helge „Hamlet”? L. Tormis.

rütm ‹-i 21› ‹s›

1. korrapärane vaheldumine v. kordumine. a. (hingamis- ja südametegevuse kohta). Rind tõusis ja vajus hingamise rütmis. Pulsi korrapärane rütm. Veri tuikab soontes kindlas rütmis. b. (liikumise v. liigutuste kohta). Sammude, liigutuste rütm. Tüdruku rinnad rappusid käimise, astumise rütmis. Uisutajal kulus õige rütmi omandamiseks tublisti vaeva. Sõudjad hoidsid rütmi. Võimlemisharjutuses oli tempot, rütmi ja graatsiat. Paat õõtsus merega ühes rütmis. Töötajate käed toimisid masina rütmis. Väsimus kadus ja töö jätkus endises rütmis. *.. lasku ainult koodil vabamas ja ühtlasemas rütmis liikuda. M. Traat. c. muus erineva vältusega helide korrastatud ajaline järgnevus, kõigi muusikaelementide reeglipärane vaheldus. Punkteeritud, sünkopeeritud rütm. Rahvalaul liigub rahulikus monotoonses rütmis. Muusika võttis valsi rütmi. Marsi kaasakiskuv rütm. Orkestrandid kiirendasid rütmi. Trummid tagusid, raiusid rütmi. Jalg kõpsub muusika rütmis. Neiu hõljutas laulu rütmis keha. Neegrimuusika rütmid. Raske rütmiga rokk. || (ka muude, mittemuusikaliste helide kohta). Ookean kohiseb oma igaveses rütmis. Vagunirataste rütm. *.. hakkas [naaber] äkitselt hoopis teises rütmis ja kõrguses norskama. A. Vanapa. d. ka kirj samamõõduliste (v. muude tunnuste poolest sarnaste) kõneüksuste korrapärane kordumine tekstis (hrl. luuletuses). Kõne, lause rütm. Luuletuse, värsi rütm. Meetriline rütm. Ajaluulele on iseloomulik jõuline, dünaamiline rütm. Korrapärase rütmiga proosa. *Väga sagedaseks stiilivahendiks vanasõnades on rütm. E. Normann. e. (kompositsioonivahend filmi-, teatrikunstis:) tegevuspinge tõusu ja languse korrapärane vaheldumine; pildi v. heli kordumise seaduspärasus. Lavastuse, etenduse rütm. f. kunst (kompositsioonivahend arhitektuuris ja kujutavas kunstis:) värvis v. vormis korduvad detailid, mis annavad kunstiteosele liikuvust ja elavust. Joonte, kujundite, värvide rütm. Rangele klassikalisele rütmile allutatud idamaised ornamendid. Kunstniku maalid rajanevad laigu ja joone vahelduval rütmil. *Fassaadi liigendus ja rütm ning stiilne dekoor kuulub baroki valdkonda. H. Üprus.
▷ Liitsõnad: hingamis|rütm, liikumis|rütm, südamerütm; laulu|rütm, marsi|rütm, metro|rütm, polka|rütm, põhi|rütm, samba|rütm, tantsu|rütm, trummi|rütm, valsirütm; lause|rütm, luule|rütm, proosarütm.
2. (üldisemalt:) samasuguste v. sarnaste nähtuste vaheldumine looduses v. elus, inimtegevuses. Aastaaegade rütm. Tõusu ja mõõna rütm. Temperatuuri muutuste rütm. Taevakehade liikumise rütm. Pilvitusel on ööpäevane rütm. Organismile on oluline töö, puhkuse ja toitumise regulaarne rütm. Kindlas rütmis töörügamine. Inimese organism vajab väga rütmi. Tänapäevase elu, suurlinna rahutud rütmid. Haiglas möödusid päevad hoopis teises rütmis. Õnnetus viis elu pikaks ajaks tavalisest rütmist välja.
▷ Liitsõnad: aasta|rütm, bio|rütm, elu|rütm, päeva|rütm, sise|rütm, toitumis|rütm, töö|rütm, ööpäevarütm.

sae|tee
sae liikumise tee saetavas materjalis. Laiem saetee saadakse saehammaste räsamisega.

side ‹-me 3› ‹s›

1. seotava ümber keeratav, mähitav sidumisvahend; miski ümberseotu. a. (kinnitamiseks v. ühendamiseks). Köitis viljavihud sidemega. Side hoiab kõrred vihus. Asetas sideme maha ja ladus, tõstis lõigatud vilja selle peale. Korjas rukki sidemele. Tegi, keerutas heintest sideme, et viljaredeleid kokku siduda. *Lühikese rukki puhul jatkati side umbes peotäiest kõrtest, mis jagati pooleks, ladvad pandi vaheliti ja keerutati kokku. E. Jaagosild. *Väledasti harutavad nad purjede kallal, need kukuvad oma sidemeist vabaks ja hakkavad tuules lipendama. A. Kalmus. b. ka med haava vm. vigastuse sidumiseks kasutatav mähis. Steriilne, aseptiline side. Lai, kitsas side. Kahe sentimeetri laiune side. Isekleepuvad sidemed. Ostis kolm rulli, pakki sidet. Otsi ruttu sidet ja valuvaigisteid! Haavale sidet tegema 'haava (kinni) siduma'. Haav seoti sidemega kinni. Jäsemele asetati kinnitav, fikseeriv side. Sidet vahetati iga päev. Homme võetakse side maha. Harutas jala ümbert sidemeid. Keris sideme pea ümbert ära. Haavatu lamas voodis, kael sideme(i)s. Haigel on käsi sidemega kaelas. Veri immitses läbi sideme, sidemest läbi. Viskas verised sidemed minema. Side ei taha haava peal seista. Hügieenilised sidemed (menstruatsiooni puhuks). c. varrukal, üle näo vm. kantav lint v. pael (eraldus- v. tunnusmärgina, millegi varjamiseks vms.). Püssimehel oli punane side ümber käsivarre. Võistluste kohtunik kandis vasakul varrukal värvilist sidet. Mehe paremat silma kattis must side. Kannab silma peal sidet. Kui kohale jõuti, võeti mehel side silmade eest, silmadelt (ära). *Tuli vana turkmeenlanna, pea ümber punane side, millele olid hõbemündid külge õmmeldud.. L. Metsar (tlk). || van kaelaside. *.. vanamoodi pikaotsaline krae kaelas ja selle ümber puhas valge side lihtsas sõlmes. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: haava|side, häda|side, katte|side, kips|side, käe|side, ling|side, marli|side, pea|side, plaaster|side, rull|side, rõhk|side, rätik|side, tugiside; hügieeni|side, naisteside; kaela|side, leinaside.
2. anat tihedast sidekoest väät, mis ühendab skeleti osi v. elundeid omavahel, ligament. Luudevahelised kanna-pöia sidemed. Maksa-mao side.
▷ Liitsõnad: liigeseside.
3. jäik, püsiva kujuga kinnitus- v. ühendusvahend. a. ehit. Karkassehitise sidemed. b. suusaside. Pani suusad alla ja lükkas jalad sidemeisse. Suusataja pani sidemed kinni.
4. nähtustevaheline (põhjuslik) seos; mõju. Hakati otsima sidet eilsete sündmuste ja tänase juhtumi vahel. Toimunul pole otsest sidet minu kavatsustega. Äsja saabunud telegrammi ja mu üleva meeleolu vahel on üsna tihe side. || füüs mehaanilise süsteemi (keha) liikumise kitsendus. Sidemetest vabastatavuse printsiip. || keem. Keemiline side 'aatomitevaheline seos keemiliste ühendite molekulides'.
▷ Liitsõnad: ioon|side, kaksik|side, kolmik|side, valents|side, üksikside.
5. kontakt, suhe, suhtlemine. Hõimudevahelised, sugukondlikud, perekondlikud sidemed. Side kooli ja kodu vahel oli hea, nõrk, puudus hoopis. Vilistlastel on kooliga tihedad sidemed. Välismaa üliõpilased hoidsid sidet kodumaaga. Tütre ja ema vahel säilisid usalduslikud sidemed. Tüdrukute vahel ei ole enam endist sõbralikku sidet. Noorest peast sõlmitakse sageli sidemeid, mis ei jää püsima. Kinnivõetu eitas sidemeid kuritegeliku maailmaga. Kahtlustatuna sidemetes välisluurega saadeti mees maalt välja. Diplomaatilised, rahvusvahelised, majanduslikud sidemed. Katkestati kaubanduslikud sidemed Inglismaaga. Tal õnnestus luua sidemed ärksamate haritlastega. Koolivahetusega seoses tekkis tal palju uusi sidemeid. Paigalejäänute ja väljarännanute vahel katkesid sidemed. Igasugune side minevikuga on katkenud. Ta on kaotanud sideme vanematega. Pärast kooli lõpetamist kadus viimanegi side klassikaaslastega. || lähedane tutvus mõjukate isikutega. Tal on sidemeid kõrgemates ringkondades. Pühendas kogu oma vaba aja tutvuste ja sidemete soetamisele. Kasutab oma autoriteeti ja sidemeid. Töökoha saamisel aitasid teda vanemate sidemed. Sul ei ole ei seltskondlikku positsiooni ega sidemeid. Ta on ärimees, kes tunneb turgu ja kel on sidemeid. Kas su laps käiks praegu eliitkoolis, kui ma oma sidemeid mängu poleks pannud? *.. tunti ju Jüri Veiderpassi kui sidemetega meest, kellel suur erikaal nii ees- kui tagatreppidel. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: abielu|side, armu|side, hõimu|side, kauba(ndus)|side, kultuuri|side, sugulus|side, sõprus|side, töö|side, usu|side, venna|side, vere|side, välis|side, äriside(med); otse|side, salasidemed.

siht ‹sihi 21› ‹s›

1. eesmärk, otstarve; kavatsus, mõte, taotlus. Ühine, ainuke, peamine siht. Mis on sinu elu siht? Pole mul mingit sihti elus. Organisatsiooni ülesanded ja sihid. Selle poliitilise liikumise sihid pole mulle päris selged. Külaskäigu siht on tutvumine siinse töökorraldusega. Tüdruku ainus siht on saada õnnelikuks. Meil on erinevad sihid ja ilmavaated. Praegustel abiturientidel on selged, kindlad sihid silme ees. Ega nad endale kõrgeid sihte seadnudki. Ta on isikliku eluga ummikus, pole enam sihte, kuhu pürgida. Küll ta juba teab, kuidas sihile jõuda, oma sihti saavutada. Ma ei mõista sinu sihte. Mis siht sellisel visal pärimisel on? Mis sihti sa silmas pead? Last kasvatati ja õpetati sihiga teha temast kunstnik. Mis sihiga sa seda räägid? Elab ilma sihita. Visadus viib sihile. *.. vahel on elu nii tühi, nagu puuduks olemisel siht ja sisu. A. Kalmus. || koht, kuhu tahetakse jõuda, sihtkoht, sihtpunkt. Sõidu, reisi siht. Meie esimene siht Tartus on ülikool. Sammub pikkamisi ilma sihita edasi. Karavan suundus lõunasse, sihiks kahe päevatee kaugusel asuv oaas. *Kuna osa reisijaid oli ühtlasi ka sihile jõudnud, jäi vagun silmapilguks tühjaks. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: elu|siht, reisi|siht, rännusiht; pea|siht, püüde|siht, sala|siht, tulevikusiht.
2. mingite punktide vaheline mõtteline sirgjoon; liikumise, kulgemise suund. Kompassi magnetnõel pöördub alati tagasi põhja-lõuna sihti. Tuulelipp näitab tuule sihti. Jõgi voolab kirde sihis. Jää hakkas hoopis teises sihis triivima. Veepinnal tekkisid igas sihis levivad lained. Olen kaotanud õige sihi. Võttis sihi linnast välja. Metsaalune oli pime, aga mehed hoidsid kindlalt sihti. Põgenik pidas sihti sinnapoole, kust tõuseb päike. Läks otseteed kiriku sihis. Suunas oma sammud maja sihis. Rahvas hakkas laiali minema – ühed küla sihis, teised alevi poole. Pelk juhus võib inimese eluteele hoopis teise sihi anda. Aeg liigub ikka ühes sihis – sünni poolt surma poole. Mõtted võtsid peagi uue, teise sihi. *Hommiku sihis olevat meri.. T. Hallap (tlk). || tegevussuund, suunitlus, tendents. Uued sihid põllumajanduses, hariduspoliitikas. *Meie ei anna eesõigust ühelegi sihile ega voolule, meie laseme oma uksest sisse oma ja kõigi rahvaste paremad vaimutöölised.. E. Vilde. || mat sirgete paralleelsust iseloomustav mõiste. Paralleelsetel sirgetel on sama siht.
▷ Liitsõnad: otse|siht, püst|siht, rist|siht, rõhtsiht; tegevussiht.
3. puudest ja põõsastest puhastatud sirge maariba (hrl. metsas). Lai, kitsas siht. Nöörsirged sihid. Sihid tuli raiuda läbi võsa. Metsa aeti, tõmmati risti-rästi sihid sisse. Siit rajame sihi läbi, otse põllu äärde välja. Marjulised jõudsid sihi äärde. Metsatee viis üle sihi. Korjab sihi peal pohli. Läksime mööda sihti, sihti pidi maanteele. Soos oli sihte ja kupitsaid. Väikselt Munamäelt lähtub paar sihti, mida kasutatakse slaalomiradadena. || raudteetammi, kraavi vms. suunda tähistav liin maastikul. Melioraatorid ajavad sihte ja mõõdavad tulevaste kraavide pikkust. *Peakraavi siht aeti mööda kahe talu piiri. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: kvartali|siht, metsa|siht, soosiht.

siht|põhjus
filos (metafüüsikas:) tegevuse, liikumise otstarbest tulenev põhjus (causa finalis)

silm ‹-a pl. gen -ade e. silme pl. illat -adesse e. silmisse e. silmi 22› ‹s›

1. inimese ja enamiku loomade paariline nägemiselund (sageli ka üksnes selle välise osa, kuju, asetuse kohta). Vasak, parem silm. Inimese, koera, kala, linnu, ussi, kärbse silmad. Kassi, hundi hiilgavad silmad. Vasika suured niisked silmad. Hallid, sinised, pruunid, rohelised, mustad silmad (vikerkesta värvi järgi). Maksahaige kollased silmad (silmavalge värvi järgi). Suured, väikesed, ümmargused, mandlikujulised, ilusad silmad. Silma sisenurk, ülemine laug. Silmade nägemisvõime, valgustundlikkus. Kauge-, lühinägelikud silmad. Mu üks silm näeb normaalselt, aga teine on pime. Hämaras silm ei seleta, mis siin kirjas on. Ere valgus hakkab silmadele, pimestab silmi, võtab silmad pimedaks. Silmist pime rauk. Auku vajunud, aukus, koopa(i)s, punnis, pungis, kõõrdi(s) silmad. Pilus silmad. Tal on marjad silmas, marjas silmad 'silmamarjad, trahhoom'. Kotid, kortsud, sinised rõngad silmade all. Paistes, vesised, (ära)nutetud, punased silmad. Silmi paotama, avama, sulgema. Tegi, lõi silmad lahti. Paneb silmad kinni. Silmi kissitama, pilutama, vidutama, jõllitama, pungitama. Ajas silmad pilukile, vidukile, jõlli, pungi. Tõmbas silmad kissi, silmad on kissis. Pikutavad lahtisi, avali silmi diivanil. Pilgutab kiiresti silmi. Pilgutab vennale silma (näit. märguandeks). Vaatab toimuvat suurte silmadega, suuri(l) silmi(l), laial silmal 'jahmunult, üllatunult'. Vahtis enda ette, silmad õudusest pärani. Vaatab tulijale otsa, silmad rõngas, pulkas peas. Vaatas rongiaknast välja, silmad (peas) kui tõllarattad, taldrikud. Silmad sõõris, uudistab laps ninasarvikut. Silmad on haiged. Silmad kipitavad, valutavad. Ravim tuleb silma tilgutada. Seep, suits läheb silma. Silmad jooksid vett. Pisarad purskavad silmist. Lapsel on pisarad silmis. Tüdruk seisab, silmad pisarais, vees. See jutt kisub, võtab, teeb silma(d) märjaks, niiskeks. Teade võttis vanainimesel pisarad silma, silmad veele. Silm kisub veele. Vesi tuleb silma, silmast välja. Silmad nõrguvad, tulevad, tõusevad, seisavad vett täis. Silmad löövad märjaks, tilguvad. Vaatab kalkvel silmi(l). Silmad nagu räästad. Kuivatab pisarad silmist, silmad pisaraist. Pühib silmi, silmad kuivaks. Kes see siin silmi vesistab? 'nutab'. Lõkerdavad, et silmad märjad. Silmad lähevad verd täis 'silmavalged lähevad punaseks'. Sidusin silma kinni. Pistis, lõi tüli käigus teisel silma välja. Surnu silmad vajutati kinni. Vanaisa sai vaskrahad silmadele 'on surnud'. Keevitaja kaitseb silmi prillidega. Tüdruk vaatab, käsi varjuks silmade ees, silmil 'silmade kohal'. Müts tõmmati silmadele, silmini pähe. Pea on silmini kinni seotud. Komberdab otsekui seotud silmi. Silmi 'lauge, ripsmeid' värvima, jumestama. Hõõrub uniseid silmi, une silmist. Uni tikub silma, tuleb silmi(le). Ei saanud terve öö und silma(le), ei pannud silmagi kinni 'ei suigatanudki'. Mure viis viimse uneraasu silmist. Laps vahib võõrale julgesti silma, silma sisse. Nii häbi, et ei julge silma vaadata. Vaatas tüdrukule liiga sügavasti silma 'armus tüdrukusse'. Suudan tõele, raskustele silma vaadata 'tõde, raskusi taluda'. Mees on sõja-aastail surmale küll ja küll silma vaadanud 'on surmale väga lähedal olnud'. Olin silmad välja jätnud, silmad jäid õue 'heleda valguse käest tulles ei näinud hästi'. Mitte ei näe nii pimedas lugeda, võta või silm näppu. Nii pime, et ei näe sõrme silma pista. Tuul oli kogu tee silma sisse 'otse vastu'. Tuiskas suud ja silmad täis (suure tuisu kohta). Poiss luiskas, sõimas suud ja silmad täis 'luiskas, sõimas nagu jaksas, kõvasti'. Ta valetab suisa silmi 'näkku, avalikult'. Kas sul pole silmi peas? 'kas sa ei näe, ei märka'. Kus su silmad olid? Mul on omal silmad peas 'näen ja taipan ise'. Ma ei usu oma silmi! 'ei suuda seda, mida näen, uskuda'. Mida nende vanad silmad kõik nägema pidid! Olen üksainus silm ja kõrv 'vaatan ja kuulan väga hoolega'. Tal polnud naiste jaoks silmi 'ta ei huvitunud naistest'. Nägi, veendus oma(enda) silmaga 'ise', et kodu on paljaks varastatud. Jätsin ilma silma nägemata 'vahetult nägemata' jumalaga. Laps kosub lausa silma nähes 'nähtavalt'. See on silmaga näha 'ilmselge', et ta terve pole. Surm, pääsemine oli silmaga näha 'väga lähedal, käegakatsutav'. Siitkandi koolmeister on agar talurahva silmi selgitama 'talurahvale teadmisi jagama'. Silmad keerlevad, pöörlevad peas (silmamunade, ka pilgu nähtava liikumise kohta). Pööritasin imestusest, pahameelest silmi. Kellele sa oma silmi pööritad? (pilkudega koketeerimise kohta). Silmad lähevad pahempidi pähe 'on nii, et ainult silmavalged paistavad'. Silmad hüppavad pealuust välja 'on näit. imestusest väga pungis'. Kutsikail tulevad silmad pähe 'kutsikate silmad lähevad lahti ja nad saavad nägijaiks'. Silm on väike, aga näeb kõik ilma. Hirmul on suured silmad. || silmanägemine; nägemisvõime, -teravus. Head, teravad, töntsid, viletsad silmad. Loe sina, sul selgem silm. Tal on täpne silm. Raske haigus võttis silmad, ta silmad kustusid. Vanaisa on silmist ilma. Silm ei võta 'ei näe' enam. Kui silm ei peta, on tulijaid kaks. Vanal varese, noorel nugise silmad. *Peagi röövis saabuv ööpimedus meilt ka silmad. H. Sergo. || (inimese kohta, kes midagi näeb või jälgib). Aed ehitati nii kõrge, et võõras silm sellest üle ei ulataks nägema. Riigipiire kaitsevad valvsad silmad. Röövlitel olid silmad-kõrvad valvamas. Tema oli see silm ja kõrv, kelle kaudu kõike teati. *Ta teatas neile, et sõidab talveks ära, aga jätab siia oma silma. A. Kurtna (tlk). || (nägemismuljega seoses). Metsarohelus rõõmustab silma, on silmale rõõmuks, pakub silmale palju. See vaatepilt riivab, kriibib silma. || silmaümbrus; silmnägu. Silmad lähevad mustaks, on määrdunud. Kriimuks nutetud silmad. Silmi loputama, (puhtaks) pesema. Motorist viskab kiiresti vett silma(de) peale. Võttis räti ja kuivatas silmad ära. Atsil löödi silm siniseks. Naine kisub sul silmad lõhki. Su ütlemine sobis siia nagu rusikas silma 'silmaauku'. Pistab monokli paremasse silma. Seisab, kiiker silmas.
▷ Liitsõnad: hirve|silm, fassett|silm, ihu|silm, inim|silm, jõll|silm, kassi|silm, kriim|silm, kõõr(d)|silm, lapse|silm, liha|silm, liit|silm, linnu|silm, mandli|silm, mongoli|silm, nööp|silm, pilu|silm, pulli|silm, pung(is)|silm, punn|silm, sea|silm, sini|silm, sõstra|silm, täpp|silm, vasika|silm, vidu|silm, öökulli|silm, ükssilm; seadusesilm.
2. silmavaade, pilk, vaatamisviis. Tõstsin silmad raamatult (üles). Silmi lakke, üles, maha lööma. Seisab, silmad laes, maas. Seesolijad viskasid silmad ukse poole, tulija peale. Heitis aeg-ajalt volksti silma peeglisse. Laskis silmad toas ringi, ümber käia. Käis silmadega üle ruumi. Silm langes lauale. Libistab, laseb silmadega üle lehe. Tõin ajakirja, tahaks silma(d) sisse pista. Heitsin, lõin, viskasin artiklile silma(d) peale ja ehmusin. Silmad libisevad, jooksevad üle kirjaridade. Neelab silmadega, silmad neelavad raamatu ridu. Kiskusin silmad paberilt lahti. Maalilt oli raske silmi (ära) pöörata. Silmad jäid temasse, tema külge kinni. Kuulajad ripuvad silmadega kõnemehe huultel. Silmad ripuvad rääkija suu küljes. Laps otsib silmadega ema, sihib silmadega kommikotti. Valvur puurib silmadega pimedusse, akent. Arsti kogenud silm märkas tõbe kohe. Ta silmad käivad mu kannul. Silm riivab möödujat, puhkab lilledel. Kõikjal meri, nii kaugele kui silm ulatab, ulatub, võtab. Ei tea, kuhu häbi pärast silmi panna, peita. Ei julge poja pärast enam oma silmi kellelegi näidata. Annab sõbrale silmadega märku. Teritasin silma, et paremini näha. Silmade keel, mäng. Silmad naeravad, säravad, löövad välku, välguvad, pilluvad sädemeid, põlevad nagu palavikus (peas). Silmi välgutama, volksutama (näit. provotseerivalt, demonstratiivselt siia-sinna vaatamise kohta). Silmis süttis kaval tuluke, välgatas rõõm, silmad kustusid. Silmad krillis (peas) (hrl. purjusolekust tingitud uduse pilgu kohta). Sõbralikud, hellad, tõsised, nukrad, säravad, selged silmad. Tähelepanelikud, terased, klaasistunud, tühjad silmad. Ta silmist paistab tarkus. Silmis tuhat küsimust. Püüdsin ta soove silmist lugeda 'sõnatult taibata'. Nägi tütre silmist, et asjad on halvad. Kõigil on silmad ootust, ärevust täis. Valvsail silmil, jahmunud, säravi, põlevi silmi jälgitakse toimuvat. Laskurid harjutavad, proovivad silma 'harjutavad, proovivad laskmist'. Vanemad ei vaata poja pruudi peale hea silmaga 'pruut ei meeldi neile'. Vaatas naabri koera poole viltu silmaga 'umbusklikult'. Vaatan nüüd elule hoopis teiste silmadega 'teistmoodi'. Luges teksti korrektori silmaga 'tähelepanelikult, teraselt nagu korrektor'. Püüa oma kodu näha, vaadata kunstniku silmaga. Silm on hinge peegel.
▷ Liitsõnad: kala|silm, kulli|silm, nirgi|silm, nugis|silm, särasilm; kunstniku|silm, lavastajasilm.
3. esineb mitmesuguste püsiühendite, ütluste, väljendite koosseisus v. eritähendusliku sõnavormina (vt. ka fraseoloogiaosa). a. (väljendites, mis osutavad vaataja asjatundlikkusele v. tähelepanelikkusele). Tal on moe asjus silma. Sel õmblejal on hea silm. Majapidamises läheb vaja nooriku kätt ja silma. Heal kasvatajal jätkub silma kõigi laste jaoks. *Mareti.. silma maja korraldada kiitis isegi vana Peter. R. Sirge. *Talvelgi on omad nüansid, kui on silma. M. Traat. b. (kellegi v. millegi märkamisega ühenduses). Talle ei puutunud midagi kahtlast silma. Marile jäi silma, et õde on väga kahvatu. Peeter jäi talle juba esimesel kursusel silma. Ega mu võtmed pole sulle silma juhtunud? Kevadeti lööb, kargab praht rohkem silma. c. (silmamõõdu kohta). Kaugust tuli mõõta, hinnata silmaga. Rätsep lõikas riiet silma järgi 'silmamõõduga'. Silm on sirkel ja nina vinkel (töö kohta, mida tehakse mõõduvahendit kasutamata). d. (nägemishäirete ilmingute kohta). Arvud hakkasid silme ees tantsima. Silmade ees, silmis virvendab. Maailm pöörleb silme ees ringi. Vihastas, sai põrutada, nii et silme ees läks mustaks. Lõin pea nii kõvasti ära, et silmist lõi, lendas sädemeid. Valu võtab silmade eest mustaks. *Indrekul lõi silmade ees kõik mustaks, pilkases pimeduses sähvisid ainult mingisugused kiudpeened palavad välgud. A. H. Tammsaare. e. väljendab kujutlustes, meeles, vaimusilmas olevat. Ema kuju seisab ikka mu silmade ees. Võigas pilt tükib silma. Seda pilti ei saa silmist pühkida. Peab Issandat alati silme ees. Tal on selge siht silme ees. Laskis kogu päeva silma eest läbi. Läbielatu möödub mu silmade ees. Manas silmade ette salapärase daami. Maalib maaelu võlud silme ette. Ta silmade ette tuli isakodu. Romaanikangelane kerkib silme ette. || [kellegi] silmis (kellegi) meelest, arusaamist mööda, (kellegi) jaoks. Ta muutus mu silmis aina kaunimaks, targemaks, paremaks. Sõjast tulnud meeste silmis polnud millelgi väärtust. Avalikkuse silmis on sel ajakirjal suur autoriteet. f. silmist vaateväljast, nägemisulatusest, lähedusest. Olime rannal, kuni paat silmist kadus. Kao, kasi mu silmist! Mis silmist, see südamest.
▷ Liitsõnad: vaimusilm.
4. miski kujult v. pinnalt silma (1. täh.) meenutav v. selline osa millestki. a. silmus (hrl. silmkoe elemendina), aas. Kudumi, trikoo, võrgu, püüniste silmad. Pahempidi, parempidi kootud silm(ad). Kuduja loeb silmi. Noppis vardalt mahatulnud silmad tagasi. Silmi (üles) looma, kahandama, kokku võtma. Üks silm jäi vahele. Sukad esimest korda jalas ja juba silmad jooksevad. Sukal läks, jooksis silm maha. Silmi üles võtma. Silmade tihedus, suurus. Suurte, väikeste, tihedate silmadega noot. Tikkis tanule silmad. *Katrin istus nurgas võrguhargi taga ja sopsis uiga kalasile ühe silma teise kõrvale. H. Sergo. b. kirve (vm. sellelaadse tööriista) tömp osa, kand; selles olev varreauk. Lõi, tagus suure kirve silmaga kiilu puusse. Silmaga, ilma silmata kivikirves. Kirka, kõpla, haamri silm. *Kallemeel laskus põlvili jääle ja koputas tapri silmaga otse kala lagipähe. A. Kalmus. c. auk saapa- v. kingapealses paela läbi tõmbamiseks; nööpauk; eelmiste (metallist) ääris. Silmadega kingad, saapad. Pael ei lähe silmast läbi. Metallist silmad. Silmaga nööpauk. d. avaus, ava milleski. Õmblusnõela, õngekonksu silm. Niit tuleb silmast läbi ajada. Lühikese, pika silmaga nõelad. Terad voolavad silmast 'kivisilmast' veskikivide vahele. Tihedate silmadega sõel. e. pudrusilm. Pudrul on või silmas. Perenaine paneb silma ka pudrusse, pudrule sisse. Pani pudrule tükikese võid silmaks. *Putrude kõrvale anti ka piima, kui seda oli, vahel pandi sulatatud rasvagi silma. M. Metsanurk. f. värviline klaasikilluke v. kivi ehte kaunistusena. Veinpunaste silmadega preesid. g. punkt (täpina täringul, mängu ehk võistluse kokkuliidetava arvestusühikuna). Mitu silma on ühel täringul? Sai kolme viske kogusummaks 12 silma. Kaardimängijad loevad silmi. Äss annab üksteist silma. Mängisime mutti kolm senti silm. Võitja laskis 50 võimalikust silmast välja 49. Suurim korvikütt oli Mati kahekümne silmaga. h. kartulimugula uinuv pung; iduauk, milles see asetseb; silmastamisel kasutatav pung. Kartuli silmas peitub kolm või enam silma. Silmastaja lõikab pookoksalt silma. Silm läks hästi kasvama. i. madalate ja laidude vahelised sügavamad kohad meres; madal rannaäärne jäänukjärv. Laev ei saanud kitsast Püssirahu silmast läbi sõita. Saaparahu silmas on sügav vesi. *Leetel kasvab tedrehein, kohati tükeldavad seda kitsad madalad veeväljad – silmad. J. Smuul. *.. silm on väike järveloik, mille meri taganemisel randa maha jätab.. A. Hint. j. tuulevaikne piirkond tsükloni keskosas k. piltl. Päikese kuldne silm. Järvede sinised silmad. Kastetilk särab lille silmas. Valgusfoori punane, raadio roheline, piibu tuline silm. Kaamera silm. Majakas pilgutab silma. Autod välgutasid kurvidel silmi. Kurbade silmadega mersu. Kustunud silmadega majad. Ärklitoa silmad on pimedad. Läikivad silmad paabulinnu sabasulgedel. Praemuna kollane silm. Märklaua must silm. l. ‹liitsõna järelosana› esineb taimede ja loomade (rahvapärastes) nimetustes, näit. pääsusilm
▷ Liitsõnad: akna|silm, auto|silm, härja|silm, järve|silm, kartuli|silm, kassi|silm, kinga|silm, kinnis|silm, kirve|silm, kivi|silm, klaas|silm, konna|silm, lauka|silm, liia(s)|silm, liig|silm, linnu|silm, lätte|silm, lüüsi|silm, majaka|silm, mõrra|silm, niie|silm, nooda|silm, nõela|silm, paisu|silm, pikk|silm, pudru|silm, põlve|silm, püvi|silm, rasva|silm, soo|silm, suka|silm, tule|silm, tähe|silm, ukse|silm, vee|silm, veski|silm, või|silm, võrgu|silm, õhk|silm, õiesilm; häni|silm, härja|silm, kiilas|silm, kriim|silm, oja|silm, paabu|silm, lõo|silm, pääsusilm.
vrd silmini

siuh ‹interj adv›
annab edasi löögiga v. hõõrdumisega kaasnevat heli, ka löögi vm. liigutuse v. liikumise kiirust. Siuh, siuh, siuh kõlasid piitsalöögid. Siuh ja säuh! vehkis vikat. Lükkab höövliga siuh ja siuh. Siuh ja siuh! ristati rapiire. Haaras noa ja lõikas siuh! teisel kõri läbi. Ta on nii püsimatu – siuh siia, säuh sinna. Tõmbas siuh, säuh mõned jooned ja pilt oligi valmis. Siuh, lendas müts varna, säuh, kingad jalast. Tema käes käib niitmine siuh ja lips. Kelk läks mäest alla nagu siuh! Siuh! laskis poiss mööda trepikäsipuud alla. *Siis äkki siuh – nöör lendab rattalt! F. Tuglas. *Naiste juures ei tohi olla aeglane, ikka siuh ja sips, muidu on lips läbi! E. Vaigur.

sotsiaal|demokraatia
pol sotsialistliku liikumise ja ideoloogia vool, mis tänapäeval propageerib sotsiaalse partnerluse ideed heaoluriigis

spurtima ‹spurdin 42›
spurti tegema, spurdiga jooksma v. sõitma. Jooksja spurtis vahetult enne finišit. Inglane spurdib lõpusirgel nigeerlastest mööda. Sai palli ja spurtis väljaku vabamasse ossa. || kõnek (üldisemalt kiirendusega liikumise v. tegutsemise kohta). Spurtisin Toompea nõlvast üles. Spurtis ja jõudiski töö õhtuks valmis.

strihh ‹-i 21› ‹s›
muus keelpillidel poogna liikumise viis; poognatõmme. Lamavad, katkestatud, põrkavad strihhid.

sujuv ‹-a 2› ‹adj›
ühetasaselt, katkestusteta, hüpeteta kulgev, mitte järsk. a. (liikumise, üleminekute kohta). Sujuv lend, sõit. Automaatjaama sujuv laskumine Kuule. Vedrustus tagab autole sujuva liikumise. Miski ei häirinud sündmuste sujuvat käiku. Näis, nagu oleks näidendi seni sujuv kulg hakanud korraga venima. Laulu sujuv rütm. Sujuv üleminek ühelt värvitoonilt teisele. || (joonte kohta:) kõverusteta, konarusteta, jõnksudeta. Sujuv joon, kõver. b. (liigutuste kohta:) paindlik, nõtke, pehme. Pingevaba ja sujuv jooks. Astub sujuval sammul, kõnnakul. Tantsijate sujuvad liigutused. Imetles orava sujuvaid hüppeid ühelt puult teisele. Kiired ja sujuvad töövõtted. Pidurdamine peab olema sujuvam. Maalib sujuvate pintslitõmmetega. c. ladus, voolav. Tema muidu nii sujuv kõne oli sedapuhku katkendlik. Luuletaja värss on muutunud sujuvamaks. Sujuva sulega kirjamees.

suruõhu|mootor
tehn mootor, mis pneumoajameis muudab suruõhuenergia liikumise energiaks, pneumomootor

suusatamis|tehnika
suuskadel liikumise viisid ja võtted. Suusatamistehnika õpetamine.

sõitma ‹sõidan 46›

1. mingi sõiduvahendiga (edasi) liikuma. Sõidab bussiga, laevaga, lennukiga, trammiga, reega, jalgrattaga, hobuse seljas, hobusega. On hobuse märjaks, vahule sõitnud. Sõidab aeglaselt, kiiresti, pikkamisi. Peeter sõidab tööle autoga. Auto on nässu, sodiks, hunnikusse, pulkadeks sõidetud. Sõitsime loginal vankris mööda külavaheteid. Sõidab raudteel esimeses klassis. Sõidab metsateel, mööda jääd, mäest alla, ringiga ümber järve. Põllu sisse, läbi põllu oli tee sõidetud. Tee on auklikuks, põhjatuks, porile sõidetud. Seda teed olen palju sõitnud. Sõitis traktoriga kraavi. Poisikesed sõitsid parvega tiigil. Kummipaadiga tuli terve tee vastuvoolu sõita. Maie oskab juba uiskudega, uiskudel sõita. Kas oskad autoga, jalgrattaga sõita 'seda juhtida'? Üks kelgutajatest sõitis kogemata teisele selga. Oli paras tuul, merel sõideti täite purjedega. Tee oli nii vilets, et hobusega võis üksnes sammu sõita. Ilusa ilmaga käiakse jõe peal lusti sõitmas. Määri suusad ja sõidame siis natuke võidu. Koolivaheajal sõitis õde oma suusad katki. Onu, võta hobuse peale sõitma! Mis me jorutame, hakkame juba sõitma! Nõõ, lase sõita! (hobusele). Suusatajad uhasid, vehkisid sõita, nii et higi voolas. Laps sõitis kaksiratsa isa seljas, turjal. Poisid sõidavad jääpankadega, jääpankadel jõe peal. Sõidab liftiga, liftis (üles, alla). Käis lõbustuspargis karusselliga, vaaterattaga sõitmas. || (sõiduvahendi, -looma vms. (edasi)liikumise kohta). Auto sõitis väga kiiresti. Kas see laev sõidab või seisab? Takso sõitis treppi. Hobune sõidab sammu, sörki, traavi, nelja, kapakut. Hobune sörgib, traavib, nõkutab, kappab sõita. || (elukutsena, tööna, tegevusena). Mehed olid mitu aastat koos kalatraaleri peal sõitnud. Kapten on üle 20 aasta merd sõitnud. Suusataja sõidab slaalomit, krossi, maratoni, 5 kilomeetrit. Ta on aastaid rallit sõitnud. Käib õhtuti oma autoga taksot sõitmas. Selle kapteniga on pootsman ennegi sõitnud. || ka piltl (muu liikumise kohta:); libisema, kanduma; libistama. Poiss sõitis istmiku peal kuhja otsast alla. On püksipõhja liumäel viledaks sõitnud. Lahtipääsenud kastid sõitsid trümmi põrandal ühest seinast teise. Palgiparved, jäätükid sõidavad allavett. Ära sõida mööda trepi käsipuud! Sõidab konarusi otsides käega üle lauapinna. Sõidab käeseljaga üle ninaaluse. *Kahemehesaag sõitis edasi-tagasi läbi männihalu. H. Pukk. *„See on sul heinatõstmisest, käed-jalad sõidavad nagu lapsel,” arutas naine. R. Sirge.
2. reisima; liikuma kindlas suunas v. kindla eesmärgiga. Sõidab ümbermaailmareisile. Klass sõidab ekskursioonile Saaremaale. Ta sõidab Ameerikasse onu vaatama. Lapselapsed sõitsid suveks maale vanaema juurde. Sõitke meile külla. Ants sõidab nädalavahetuseks koju. Edasi sõitke Karepa suunas. Kui kaua buss siit kesklinna sõidab? Istus autosse ja sõitis oma teed, minema. Mihkel sõitis Miinale kosja. Sõideti marjule, seenele, kalale, jahile. Sõitsime Pärnust kiiresti tulema. | kõnek (halvustavalt tõrjudes). Sõida potilaadale, põrgu, seenele, (Sirtsu) soo peale! | piltl. Lusikatäis putru teise järel sõidab lapse suhu. Sõidab 'veab häält' lauldes ühelt noodilt teisele. Sõidab oma jutuga teemalt teemale. Sõitis teisele rusikaga silmade vahele, näkku. Tume kõuemürin sõitis üle taeva.
3. hrv sõidutama. *.. meid sõideti laevale. J. Parijõgi. | piltl. *.. edasi-tagasi sõidetud mõte / on kulunud libedaks. E. Lättemäe.

edasi sõitma
liikumise pärisuunas sõitma. Peatusime külas paar tundi, seejärel sõitsime edasi.

sõud ‹sõu, sõudu 21› ‹s›
sõudmine, sõue. a. (paadi sõudmise kohta). *.. ja kalamehe kolksuv sõud / viib lõhemõrra saare taha. J. Sütiste. *Ta surus jalad tugevasti paadikaarte taha ja kiskus sõudu, keha vibuna pingul. A. Uustulnd. b. piltl (voolamise, lendlemise, liuglemise vm. liikumise kohta). Jõgi jätkab vääramatult oma sõudu. Lainete sõud. Kajakate liuglev sõud. Pilvede vaikne sõud taevas. *.. mis tehtud, teoksil aja umbses sõus .. G. Suits.

sõudma ‹sõuan 45›

1. aerupaari (v. aeru) tõmmetega paati vees liikuma panema. Lootsikut, paati sõudma. Praami sõudsid neli meest. Võtsin aerud ja hakkasin sõudma. Sõuda tuli vastutuult, vastuvett. Mees sõudis kõigest jõust, pikkamisi edasi. Merd sõudma 'sõudepaadiga merel käima, näit. kalastamas'. Sõudsime jõel, lahel. Sõudsime kaldale, üksikule saarele, laiu poole. Olin seni ainult rannalähedastes vetes sõudnud. Päevas tuli mitu korda üle jõe sõuda. Sõudsime läbi kõik järvesopid. Hakkasime püüniseid sisse sõudma 'sõudes sisse laskma'. Käisime sõudmas (näit. vastaval treeningul). Paat libises sõudmatagi edasi. Üksik paat sõudis merele. *Põhjanaela järgi sõudsime otse lõunasse. J. Parijõgi. || sõudepaadiga kuhugi toimetama. Ta sõudis mind üle jõe. Loots sõuti laevale.
2. piltl kasut. mitmesuguste liigutuste v. liikumise kulgemise märkimiseks. a. käte v. jalgadega edasi-tagasi liigutama, vehklema, õõtsutama vms. Väikemees sõuab kätkis käte ja jalgadega. Ujuja sõuab hoogsalt mõlema käega. Maria sõudis hälli. Järvel sõuab pardipere. *Viimased [= noormehed] seisavad ühel kiigepingil püsti ja sõuavad; neiud istuvad teisel pingil ja hoiavad püstpuudest tugevasti kinni. E. Vilde. *.. kuna ämm keeva vette sõrejahu raputab ning puulusikaga pajas sõuab. K. Saaber. b. lendama v. lendlema; õhus liuglema. Põllu kohal sõuab paar varest. Kurgede kolmnurgad sõuavad lõuna poole. Taevas, üle taeva sõuavad valged pilved. *Ometi jõuab ükskord päev, kus kõrgel puulatvade kohal sõuavad valgest siidist langevarjud – võilill külvab ennast. L. Hainsalu. c. (taevakehade kohta:) näiliselt taevafoonil edasi liikuma. Taevalaotuses sõudis vaikselt poolkuu. *Päike mägede kohalt kesktaevasse sõuab.. U. Laht. d. (tuule, helide liikumise kohta). Tuuleiilid sõuavad üle sügisese nurme. *Päike oleks soojendanud selga, kellahelid oleksid vaikselt sõudnud üle karjuse ja karja .. L. Kibuvits. e. (mõtte, kujutluse vms. kohta:) tõtlema, kihutama. Lesisin avasilmi sängis ja mõtted aina sõudsid. Hinges sõudsid igatsused. *„Suur meri mõõdab mitmeid maid, suur süda sõuab laialt,” vastas pime targalt. A. Mälk. f. van (aja, mingi olukorra lähemale tulemise, kättejõudmise kohta). *Õhtu jõudnud, õhtu sõudnud, / looja läinud päikene. Jak. Tamm.

sähvama ‹sähvata 48›

1. midagi järsku ja teravalt ütlema, nähvama. Sähvas midagi tigedalt, pahaselt, teravalt, salvavalt, vihaga. Sähvab küsida, vastata. Vastuseks sähvasin sõbrale, et maitse üle ei vaielda. Ta pidi revidendi aadressil äärepealt paar kõvemat sõna sähvama. Viimaks õnnestus ka mul sõna tema jutule sekka sähvata. „Sinu süü!” sähvab Roosi vahele. „See on juba minu asi!” sähvas teine tusaselt vastu. *Krantsina haukusin vastu, sähvas ämm sõna, ei jäänud minagi võlgu. B. Alver.
2. järsku lööma, äigama vms. Sähvab hobust, hobusele piitsaga, ohjaharudega. Sähvas kronule mitu sirakat üle selja. Sähvas vitsaraoga jõnglasele vastu sääri. Isa sähvas poisile kõrvakiilu. Torgati odaga ja sähvati mõõgaga. Keegi oli talle kakluses pussiga reide sähvanud. Sähvas veel kord leili visata. Ei jätnud niites ühtki rohututti maha sähvamata. Lehm sähvas sabaga. *Põdra esijala löök sähvab hundi pooleks nagu noaga.. O. Tooming. || (valutunde kohta). Terav valu sähvas läbi südame.
3. välgatama, sähvatama. Mere kohal sähvas silmipimestav välk. Pimeduses sähvas taskulambi valgusjuga. Silmades sähvab vaenulik helk. | piltl. *Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb.. G. Suits. || (järsu v. kiire liikumise kohta). Rebane sähvab üle raja. Madu sähvas nagu välk põõsasse. *Liide sähvab käruservalt püsti kui vedruga. V. Lattik.
4. järsku meelde tulema, pähe torgatama. Siis sähvas talle pähe, et oli võtmed tööle unustanud. Päästev mõte sähvab läbi pea. Millal see mõte, idee sulle pähe sähvas? Kuidas see mulle ometi mõttesse sähvas? Kõik läbielatu sähvas mulle korraga meelde. *Kohe sähvab üürivõlg õmbleja peast läbi ja viib tal vere palgest. E. Vilde.

säuh ‹interj adv›
‹ka korduvana› märgib löögi vm. hoogsa liigutuse v. liikumise kiirust ja annab edasi sellega kaasnevat heli. Vihtles mõnuga: säuh jalgadele, säuh seljale. Viskab toobiga kerisele vett, säuh! Vikat vihises säuh ja säuh läbi rohu. Põuavälgud käivad üle taeva, ikka säuh ja säuh. Pääsukesed vuhisesid siuh ja säuh uksest mööda. Küll see laps on kärsitu: siuh siia, säuh sinna, mitte ei seisa paigal! *Ja siis tuleb Jumal oma pika vitsaga ja lööb säuh-säuh-säuh, nii et urvad lendavad! E. Särgava.

taboriit ‹-riidi 21› ‹s›
aj hussiitide liikumise radikaalse suuna esindaja

tagasi
I. ‹adv›
1. enda taga olevas suunas; liikumise vastassuunas; ant. edasi. Astu samm tagasi. Poiss vaatas tagasi. Ei pääse kõrvale ega tagasi, vaid ainult edasi. Suusad libisevad, annavad jäisel lumel tagasi. Pööras end sadulas tagasi. Kallutas pea tagasi. Tõmbas kassi sabast tagasi. Põrkas, tõmbus, kargas ukselt tagasi. Pilved peegeldavad kiiri tagasi. Kiirgus peegeldub lumelt tagasi. Nii kõva puu, et kirves põrkab tagasi. Laskis, keris lindi tagasi. Keerasin raamatus paar lehte tagasi. Kella tuleb tagasi keerata. Väed on tagasi tõmbunud, tõmmanud (taganemist märkivate ühendverbide koosseisus). | (käsklusena). Tagasi, poisid! Rühm, tagasi! || lähtekohta, endisesse paika; lähtekohas, endises paigas. Pilet Tartust Tallinna ja tagasi. Sõit Riiga ja tagasi. Sinna ja tagasi, selleks kulub paar tundi. Tagasi mindi suure sõjasaagiga. Ta ei leidnud metsas teed tagasi. Auto pööras tuldud teed, poolelt teelt tagasi. Hüüa lapsed tagasi! Poisid jooksid korraks koju, kuid olid varsti tagasi. Isa on arsti juurest tagasi. | (koos lähte- v. endist kohta märkiva sõnaga). Loomad aeti lauta tagasi. Pääsukesed vihisesid pessa tagasi. Põllult leitud pealuu maeti sinna tagasi. Juhtis auto garaaži tagasi. Asetas raamatu riiulile tagasi. Sügisel koliti linna tagasi. Kipub, kiirustab koju tagasi. Pane asjad oma kohale tagasi! Tuul kandis lehed teele tagasi. Laskis kalad vette tagasi. Pani oma raha taskusse tagasi. Jõudis jutuga jälle samasse kohta tagasi. || ära, minema. Abipaluja saadeti, aeti, tõrjuti ukselt tagasi.
2. näitab millegi üleminekut v. -andmist endisele valdajale v. omanikule. Anna mu raamat tagasi. Võttis auto venna käest tagasi. Maksis võla nädala jooksul tagasi. Kuidas sa laenu tagasi tasud? Tagasi pole tarvis. Vanaisa ihkab talumaid tagasi. Nad ostsid oma koha tagasi. Küll ma kord selle sõrmuse tagasi küsin. Lunastas oma kella tagasi. Võitis maailmarekordi tagasi. Must võidab lipu tagasi. Sõber, kui laenad, vaenlane, kui tagasi tahad. | (peale kasvu-, tootmis- vm. tsükli läbimist). Peremees ei saanud põllult seemetki tagasi. Üks turismiärisse mahutatud kroon andvat kolm tagasi.
3. osutab endisesse seisundisse, olukorda, endisele positsioonile jõudmisele, endises seisundis, olukorras, endisel positsioonil olemisele. Tervis, tõbi on tagasi tulnud. Operatsioon andis nägemise tagasi. Mälu hakkab tasapisi tagasi tulema. Sain tasakaalu tagasi. Vajusin tagasi unne. Silmad vajusid kinni tagasi. Temperatuur on kolmekümnele kraadile tagasi tõusnud. Astusin tagasi argipäeva. Ta on usu juurde tagasi pöördunud. Vanainimene muutub lapseks tagasi. Kohtunik valiti tagasi. Võeti tööle tagasi. Pääsesin kursustele tagasi. | osutab millegi poolelijäänu jätkamisele. Me tuleme selle küsimuse juurde veel tagasi. Tulen nüüd tagasi oma arutluskäigu juurde.
4. ajas kaugemal(e) mineviku suunas, möödunud aega v. ajal. Rahvalaulud ulatuvad väga kaugele tagasi. Arheoloogid jälgivad ajalugu tagasi kuni jääajani. Heidame nüüd pilgu tagasi. Paul Keresele tagasi mõeldes. Niipalju kui ma tagasi mäletan .. Elule tagasi vaatama. Ajas tagasi astuma. *Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. A. Kitzberg. || (tulenemisega ühenduses). Käändelõpp -ga läheb tagasi sõnale kaas. Selle loo saab piiblilegendile tagasi viia.
5. osutab millegi nõrgenemisele, raugemisele, vähenemisele. Torm hakkab tagasi andma. Tuul on veidi tagasi jäänud. Külm tõmbus tagasi. Tõbi, paistetus annab tagasi. Hirm andis pisut tagasi. See rohi võtab külmetuse tagasi. || märgib viletsamaks muutumist, allakäiku. Kriis paiskas riigi majanduse tagasi. Üliõpilassport, kõnekultuur on tagasi läinud. Tammume oma töös paigal või nihkume isegi tagasi.
6. ‹ühendverbi osana› esineb loobumist, keeldumist, soostumatust märkivates ühendverbides. Tõotust ei saa tagasi võtta. Võta oma sõnad tagasi! Võttis oma kaebuse tagasi. Süüdistus on tagasi võetud. Minister astus oma kohalt tagasi. Keiser oli troonilt tagasi astunud. Prints lükkas krooni tagasi. Kosjad lükati tagasi. Ettepanek, nõudmised, töö on tagasi lükatud. Tõrjus etteheited, lähenemiskatsed tagasi.
7. ‹ühendverbi osana› esineb kellegi v. millegi ohjeldamist, pidurdamist, tõkestamist, takistamist märkivates ühendverbides. a. (kellegi v. millegi liikuva kohta). Peapael hoiab juukseid tagasi. Hoidis ust tagasi, et see kinni ei vajuks. Tüdruk hoiab ema kleidisabast tagasi. Pidas mind käsivarrest tagasi. b. (inimese füsioloogia v. psüühikaga seotud nähtustega ühenduses). Surus köha, haigutuse tagasi. Hoiab nuttu, pisaraid, naeru tagasi. Ei suutnud end tagasi hoida. Tõrjub kurbi mõtteid tagasi. Tõmba ennast vähe tagasi. c. (võitluses). Rünnak tõrjuti tagasi. Tormijooks on tagasi löödud.
8. (reaktsioonina, vastusena mingile tegevusele:) vastu. Löögi peale äigas poiss lööjale tagasi. Ta ei viruta kunagi tagasi. Küll ma sulle tagasi teen! Nii terava keelega plika, et ei saa kuidagi tagasi pistmata jätta. Mõõdab vennale täie mõõduga tagasi.
9. ‹ühendverbi osana› esineb millegi ees arakslöömist, äraehmatamist märkivates ühendverbides. Kohkusin reetmise ees(t) tagasi. Ta ei põrganud võltsingutestki tagasi. Pruut põrkas tagasi, sest mehel polnud kodu ega sissetulekut.
10. ‹ühendverbi osana› väljendab kärpimist, lühemaks, tasaseks, ära. Praegu on sobiv aeg vääte tagasi lõigata. Igihaljaste taimede koltunud osad lõigatakse tagasi. Näpistab suve jooksul mitu korda kasve tagasi.
11. kahekorra, maha. Käänab varrukasuud tagasi. Krae tuleb tagasi pöörata. Hargi üks haru on konksutaoliselt tagasi painutatud.
12. esineb koos sõnaga edasi vrd edasi-tagasi Olen seda asja mõelnud edasi ja tagasi.
13. ‹muude tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustavate ühendverbide osana› näit. tagasi ajama, tagasi kutsuma, tagasi tõmbuma
II. ‹postp› [nom part] teat. ajavahemik mineviku suunas. See juhtus aasta tagasi. Ta sündis viiskümmend aastat tagasi. Mõni aeg tagasi veel elati siin külas. Pidin juba tund tagasi lambi süütama. Kaua aega tagasi. Aastat viisteist tagasi. Aastaid tagasi. Palju, mitu aega tagasi. Napp nädal tagasi.

takt ‹-i 21› ‹s›

1. muus helitöö väike osa, mis algab meetrumi rõhulisest üksusest ja hõlmab järgnevad rõhuta üksused. Kahe-, kolmeosaline takt. Kolmelöögiline takt. Taktid on ühesuguse kestusega. Kostsid masurka esimesed taktid. Vilistab paar takti. Takti lööma 'takti osi hrl. kä(t)eliigutustega osutama'. Dirigent lööb hoogsalt takti.
▷ Liitsõnad: ava|takt, eel|takt, lõputakt; liht|takt, liit|takt, segatakt.
2. millegi korrapärasest vaheldumisest sugenev liigendatus, (tegevuse, liikumise) rütm. Jalad liikusid muusika taktis. Tüdrukud õõtsutasid end laulu taktis. Poisid hoidsid marssides hästi takti. Üks-kaks, üks-kaks loeb võimlemisõpetaja takti. Oskab tantsides hästi takti pidada. Langesime taktist välja. Astusime ühes taktis. Kõndis naabri taktis. Pesukurikaga peab lööma taktis. Aerud langesid ja tõusid kiires taktis. Mehes sõudsid taktis. Magaja rind tõusis ja vajus ühtlases taktis. Käed liiguvad jooksu taktis kaasa. Me südamed löövad ühes taktis. Viljakoormad veeresid rehepeksumasina undamise taktis. Rongi raiuv takt. Pump peksis rahutut takti. || (tempo kohta). Tantsiti aina kiirenevas taktis. || (taktimõõdu kohta). 3/4 taktis tants. Kolm kaheksandikku on mõnusa hooga takt.
3. tehn sisepõlemismootori töötsükli osa, mille vältel kolb liigub ühest piirasendist teise. Neljataktilises mootoris vahelduvad neli erisugust takti.
▷ Liitsõnad: komprimeerimis|takt, paisumis|takt, surve|takt, töö|takt, väljalasketakt.
4. peenetundelisus, delikaatsus, mõõdutunne käitumises, taktitunne. Ilmutab suhtlemisel takti, suhtub kaaslastesse taktiga. Naisel oli piisavalt takti, et mitte naerma pursata. Lahendas olukorra pedagoogilise takti ja rikkalike kogemustega. Võlus kõiki oma peene taktiga. Takti nõudev ülesanne. Mees, kes tunneb takti. Räägib kõigest ilma igasuguse taktita.

talve|sadam
jää liikumise ja hoovuste eest kaitstud sadam. Suursadam, Orjaku, Loksa ja Vergi on vanad tuntud talvesadamad. Laev jäi talvesadamasse remonti.

tangentsiaalne ‹-se 2› ‹adj›
(liikumise trajektoori) puutujaga samasihiline, puutuv, puute-. Tangentsiaalne kiirendus. Rakkude tangentsiaalne jagunemine. Tangentsiaalne ehk puutevigastus.

terav ‹-a 2› ‹adj›

1. (terariista, selle tera kohta:) hästi lõikav, vahe; hästi sisse v. läbi tungiv; ant. nüri. Terav nuga, saag, kirves. Terav naaskel, puur, nõel. Terav mõõk, oda. Väga teravad uued käärid. Habemenuga on hästi terav. Ihus noa teravaks. Nuga on nii terav, et juuksekarva lõikab pikuti pooleks. Laseb pussi käia peal teravamaks. Luiskas vikati teravaks. Mehed läksid heina niitma, teravaks pinnitud vikatid õlal. Terav kirves leiab kivi. || (hammaste kohta). Noortel on head teravad hambad, nemad saavad kõike süüa. || (millegi muu kohta:) selline, millel on lõikav, torkav, kriipiv, kergesti haavu tekitav serv v. ots. Terav kivitükk, granaadikild. Teravad klaasikillud võivad õnnetusi põhjustada. Roosi, kaktuse teravad ogad. Teravate ohetega nisupead. Kassil on teravad küüned. Röövlinnu terav nokk. Ole ettevaatlik, kapil on teravad nurgad. Jalg sattus millelegi teravale. Teravad lõikeservad viilitakse tasaseks.
▷ Liitsõnad: naaskel|terav, nael|terav, nuga|terav, nõel|terav, oga|terav, ohak|terav, tikk|terav, tääkterav.
2. (millegi kuju, välise vormi kohta). a. õheneva serva v. aheneva otsaga, kitsast serva, tippu v. nurka moodustav; teravikuga lõppev. Terav kikkhabe. Terava ninaga kingad. Teravad kraenurgad. Pliiatsi terav ots. Sedel on kirjutatud hästi terava pliiatsiga. Muna tömp ja terav ots. Kuhjal võetakse hari teravaks. Mägede teravad tipud. Veest tõusevad teravad kaljunukid. Merre lõikus terav maanina. Teravad murdlained. Vanalinna teravad katuseharjad. Teravad püksiviigid. Seljak on kohati nii terav, et seal leidub ruumi ainult kitsale teerajale. Tee keeras terava 'järsu' kurviga paremale. b. kitsas v. (kõhnusest) kitsenenud, esiletungiva luuga, nurgeline (kehaosade kohta). Teravad põsenukid, -sarnad. Tal on terav lõug ja veel teravam nina. Terava näoga kõhn poisike. Kondine, teravate õlanukkidega mees. Poisil olid kõhnad sääred ja teravad põlved. Terava ninaga koer. Kitsa koonu ja teravate kõrvade järgi tundsin ära rebase. Andis kronule piitsavarrega vastu teravaid puusakonte. *Nälg oli nende näod teravaks vooletanud, magamatus silmadele kibepunased sõõrid ümber joonistanud. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: nõel|terav, oga|terav, tikkterav.
3. (visuaalselt) selgesti eristuv v. eristatav, selge, kontrastne. Terav kujutis. Teleril pole pilt terav. Teravad kontuurid. Ere päike heitis hoovi teravaid varje. Taeva taustale joonistub kraana terav siluett. Piir aastarõngaste vahel on terav. Pilvede piirjooned muutusid teravamaks. || sügav. Suu ümber on tekkinud teravad kurrud. || (mõtteliste piiride kohta). Lapse kujutluses pole oleva ja olematu vahel teravat piiri. Seisuste vahel tehti teravat vahet.
▷ Liitsõnad: ebaterav.
4. intensiivselt meeltele mõjuv, tugevat (sageli häirivat) aistingut tekitav. a. (lõhna kohta:) ninna tungiv, nina limaskesti ärritav, mitte mahe. Terav higilõhn, tubakahais. Küüslaugu, puskari terav hais. Kabiini tungis teravat bensiinivingu. Väävelvesinik on terava lõhnaga värvitu gaas. *Kui tikust tuld tõmmata, siis on õhus alati tunda erilist teravat lõhna. See lõhn tuleb põlevast tikuväävlist. V. Beekman. b. (maitse kohta:) suu limaskesti ärritav, suus erilist hõõgumistunnet tekitav; mitte mahe. Sibula, pipra terav maitse. Terav tomatikaste. Riis terava kastmega. Idamaa toidud vürtsitatakse teravate maitseainetega. Sinihallitusjuustud on terava maitsega. Maohaavade korral ei tohi süüa teravat ega haput. *Keelele tuli terav hapu maitse – hilist sorti punastest sõstardest, mis kasvasid vanaema aias keldri juures. L. Ruud. c. (helide v. häälte kohta:) läbilõikav, läbitungiv; lühike, järsk ja vali. Terav vedurivile. Terav signaal puuris pealuust läbi. Ukse tagant kostab terav ja nõudlik kellahelin. Sügistuule terav vihin. Õhk tungib terava sisinaga kummist välja. Terava kõlaga tenorsaksofon. Hakkide, kajakate teravad häälitsused. Kõrvaltoast kostis kuivi teravaid köhatusi. Koer laskis kuuldavale paar teravat haugatust. Lajatas terav püssipauk. Oks murdub terava praksatusega. Terav piitsaplaks. Terav koputus uksele. d. (valguse, värvide kohta:) (väga) ere v. hele. Tähtede, lumevälja terav sära. Kunstnik kasutab teravaid värve. Erkroosa ja teised teravad toonid. Liiga terav valgus pole silmadele hea. e. (valu kohta:) lõikav, torkiv, kõrvetav; äge, mitte tuim. Küljes puurib terav valu. Teravad valuhood kõhus, rinde all. Pea tuikab teravast valust. Haige tunneb rinnas teravaid pisteid. f. (seoses külma- v. puuteaistinguga:) torkivat, kipitavat valutunnet tekitav; (tuule kohta:) lõikavalt külm, vinge, kõle. Merelt puhus terav kirdetuul. Lagedal on tuul veel teravam. Teravad tuuleiilid sundisid varju otsima. Teravat lumepihu peksis näkku. Tuulehoog lõi teravat rahepuru vastu nägu. Tuul keerutas üles lõikavalt teravat tolmu. *.. oli pime nagu kotis, ja vihm – külm, terav ja rõske – kriipis nägu nagu nõeltega. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: pipar|terav, tuliterav.
5. (pilgu kohta:) läbitungiv, karm. Tal on külmad ja teravad silmad. Äkitselt muutus terav vaade pehmeks, mahedaks. Mehe ilme muutus järsuks ja teravaks. *Silmanurkadest jooksid meelekohtade poole kortsukesed, mis pehmendasid hallide silmade teravat pilku. E. Rängel.
6. (meelte ja vaimuomaduste hrl. positiivsel iseloomustamisel:) terane. a. (meelte, vaistu kohta:) hea, täpne, tundlik, mitte tönts. Röövlindudel on terav nägemine. Noortel on teravamad silmad kui vanadel. Seitsmekümneseltki oli ta silm veel terav ja käsi kindel. Terav kõrv kuuleb iga pisimatki heli, eristab helisid hästi. Vanaisa on peaaegu pime, kuid terava kuulmisega. Loomadel on terav haistmine. Koera terav nina tundis erutavat jäneselõhna. Tänu pimeda teravale vaistule jäi õnnetus tulemata. *Kui teravad on ikka lapse meeled: Rein mäletab täpselt isegi värske hobusekuse sooja .. lõhna. E. Vetemaa. b. tähelepanelik (ja vilunud). Õpetaja terava silma eest ei jää midagi varjule. Tüdrukul on looduse jaoks teravat pilku. Rahaasjades on tal terav silm. *Oled ikka terava pilguga mees olnud, mine nüüd parem ja hoia silm maanteel – et keegi meile peale ei juhtuks! A. Jakobson. c. vaimselt ergas, kiire ja selge taibuga; nutikas, leidlik. Terava mõistusega inimene. Male nõuab teravat mõtlemist. Laps on oma ea kohta terava arusaamisega. *Käämer on kõigest hoolimata siiski terava peaga poiss .. A. Kivikas.
7. (ütlemislaadi, tooni kohta:) torkav, salvav, pilkav; kuri. Kasutab tihti teravat ja üleolevat tooni. „Mis sa sellega öelda tahad?” küsis ta teraval toonil. Ta läheb, muutub kergesti teravaks. Mõnele lausa meeldib terav olla. Sähvab teisele midagi teravat. Kumbki ei säästnud teravaid sõnu. Palvele vastati terava naeruga. Tüdrukut ei sallitud tema terava keele pärast. Ajakirjaniku terav sulg põhjustab sekeldusi. Läks teravaks vaidluseks, ütlemiseks, sõnavahetuseks. Kõige teravamad kohad on arvustusest välja jäetud. Armutult terav kriitika. Terav vastus, märkus. Teravad etteheited, süüdistused. Nõupidamiste toon oli küllaltki terav.
8. (suhete, olukordade kohta:) konfliktne, vaenulik; pingeline, ärev. Suhted vendade vahel on teravad. Ära aja suhteid asjata teravaks! Vahekorrad kipuvad järjest teravamaks minema. Olukord muutub päev-päevalt teravamaks.
9. (liigutuste, liikumise kohta:) äkiline ja kiire; järsk, hoogne. Terav pealevise. Õnge veest väljavõtmine toimugu kerge terava löögiga. Mäng algas vastasmeeskonna terava rünnakuga. Viimane kolmandik algas rootslaste survega, soomlased piirdusid üksikute teravate vastulöökidega. Hobune pani teravat traavi.
10. väljendab millegi intensiivsust. a. (füsioloogiliste ja psüühiliste protsesside ning tunnete kohta:) väga suur, sügav. Äkitselt tundis poiss teravat nälga. Näljatunne läks järjest teravamaks. Silmapilgu tundis ta teravat kadedust. Tunneb alluvate vastu teravat põlgust. Tajus äkki teravat kahjutunnet teiste lahkumise pärast. Liiga ere valgus tekitas terava ebamugavustunde. Publik jälgib etendust terava huviga. Terav uudishimu sundis poissi teistega kaasa minema. Mõnel on kohe terav vajadus pihtida. *Niisugusel minutil vaatad terava tusaga möödunud päevale tagasi ja tunned end poisikesena, kes omapead hulkuma tulnud. O. Kool. || erutav. Otsib teravaid elamusi. *Diskode ja pubide keskkond on neid [= teismelisi] tüüdanud, uusi teravaid kogemusi enam ei ole. J. J. Leppik. b. (seoses probleemsete, keeruliste olukordadega:) raske; väga suur, äärmiselt suur. Terav majanduskriis. Kõige teravamal kujul avaldusid kriisinähtused väikeriikides. Tööpuudus oli tol ajal terav. Töökätest on talus terav puudus. Sõjajärgsel ajal tunti teravat puudust igasugustest ehitusmaterjalidest. *Korterihäda oli mõisas terav .. A. Kivikas. || olulise tähtsusega, (kiiret) lahendust nõudev. Teravad sotsiaalsed probleemid, küsimused.

tibin ‹-a 2› ‹s›

1. vihmatibade tasase langemise heli. *Vaikus. Ainult männiokste prigin ja vihmatilkade tibin. L. Kibuvits. *Vihm polnud vahepeal ei kõvenenud ega vaibunud, ikka seesama tibin .. R. Põder.
2. (väikeste, kergete sammudega liikumise kohta). *Ning ta jookseb tibinal kirikusse, laseb altari ette põlvili. A. Murakin (tlk).

tiirlema ‹tiirelda 49›
mingi keskpunkti ümber tiire tegema; ringe, keerde tehes mingis suunas edasi liikuma; keerlema v. pöörlema. Kuu tiirleb ümber Maa. Planeedid tiirlevad ümber Päikese. Ringorbiidil tiirlev tehiskaaslane. Valsitaktis tiirlevad paarid. Lumehelbed tiirlevad õhus, langevad tiireldes. Helikopter tiirleb linna kohal. Lambi ümber tiirles liblikas. Tantsija tiirles vurrina, nagu vurrkann. Auto tagarattad tiirlevad paigal. Mootorratta taga tiirles tolmupilv. Kivide vahel vees tiirleb valgeid vahutorte. Silme ees tiirlevad punased ringid. *Talvel käisime jääl, kelk vuhises kaldalt alla või tiirles pika ridva otsas karusselli .. E. Tarkpea. || siia-sinna v. edasi-tagasi liikuma, tiirutama. Koer tiirleb klähvides ümber võõra. Lapsed tiirlevad auto ümber, piduliste vahel, töömeeste jalus. Poisi ümber tiirleb vallatu kassipoeg. Mees tiirles tükk aega majaridade vahel, leidmata õiget maja. Tiirlesin põõsaste vahel mitu tundi, kuid ei leidnud midagi. Taevalaotuses tiirlevad saaki varitsedes kullid. Mere kohal, traktorite taga tiirlesid kajakad. Sääsed tiirlevad parvedena meie ümber. *Kogu päev tiirles ta rahutult ringi, jooksis toast tuppa .. A. Gailit. || piltl (mõtete, jutu vms. liikumise kohta). Kõik mu mõtted tiirlevad ühe küsimuse ümber. Jutt tiirles päevasündmuste, eelseisva reisi ümber. Tal tiirleb peas üks nurjatu mõte.

tiksuma ‹42›

1. (kella kohta:) käimise heli kuuldavale laskma; (kella käimise, osutite liikumise kohta). Seinal, laual, kummutil tiksub kell. Kell tiksub vaikselt, kõvasti, vaevukuuldavalt, monotoonselt. Vana seinakell tiksub aeglaselt. Kell ei tiksu enam, on vist seisma jäänud. Üleskeeratud kell hakkas jälle tiksuma. Kell tiksub sekundeid. *Nikline lauakell tiksus oma kärmet käiku. M. Raud. *Poolhämaras ruumis vaatab Annup kella. See on jõudnud juba päratult palju edasi tiksuda. E. Tegova. || (millegi muu kohta, mis töötades, käies samalaadset rütmilist heli tekitab). Taksomeeter tiksub. Telegraafiaparaadid tiksuvad. Teletaip hakkas äkitselt tiksuma. Kuskil tiksus kuulipilduja. *Kajalood tiksus, isekirjutaja alt venis paberilint pruuni põhjajäljendiga. J. Kello. || (samalaadset heli tekitavate putukate kohta). Seinapalgis, kiigesambas tiksub toonesepp. *Reheahju jahtudes kolisid kilgid tarest tuppa lõõriuurdeisse, kus nad talve läbi tiksusid. S. Ekbaum. || (lindude samalaadse häälitsemise kohta). Tihased tiksuvad. Kuskil tiksus kivitäks. *Vaevukuuldavalt tiksub taamal talitsiitsitaja – veidi nukralt, midagi igatsevalt. J. Piiper.
2. piltl (kiiresti v. ühetooniliselt) kulgema; monotoonselt korduma. Tehke kähku, aeg tiksub! Minutid tiksuvad praegu meie kasuks. Päev tiksub päeva kõrvale. Elu tiksub omasoodu edasi. Peas tiksub ainus soov: saaks rutem koju! *Igal sammul tundsime, kuidas meistrid olid suutnud panna uue linna elu toredasti tiksuma .. M. Port.
3. kõnek (millegi vähehaaval lisandumise kohta). Laen on võetud ja intressid tiksuvad.

tolmama ‹tolmata 48›

1. tolmu levitama. Tee, maantee tolmab. Tänavad tolmasid kuivaga. Jalge all tolmab liiv. Põud pani mulla tolmama. Tulekahjuasemel tolmas kuum tuhk. Hein läks kevade poole tolmama. Rehala, töökoda tolmab. Tõstab tolmavaid jahukotte vankrile. Linnalaps pole näinudki, kuidas tolmab õitsev rukis. *.. kõrvi nahk tolmab, kui vits talle üle teiste hobuste selja oma osa kätte mõõdab. M. Traat. || kõnek suitsu levitama, tossama. Pani piibu tolmama. Igal poisinokal tolmab sigaret ees, hambus. Niipea kui töös tekib väike paus, tolmavad meeste nina all suitsupilved. Suitsu tolmab akendest välja. Veesuitsu tolmab üle parda sisse.
2. (kiire liikumise, hoogsa v. jõulise tegevuse kohta, eriti püsiühendites). Väravast tolmas välja mootorratas. Võttis jalad selga ja tolmas kodu poole. Vahetati uudiseid, lastes suul tolmata. Teeb tööd, nii et habe tolmab. Vihtus tantsida, nii et nahk tolmas (seljas). Saad mu käest, nii et tolmab! (ähvardus). Anname vastasele naha peale nagu tolmab. *Ning sõimavad kah, et maa tolmab ning seinad värisevad .. A. Gailit.

troopiline ‹-se 5› ‹adj›
troopikavöötmesse kuuluv, troopikavöötmele, troopikale omane, troopika-. Troopilised alad, piirkonnad. Vaikse ookeani troopilised saared. Troopilised mered, kõrbed, vihmametsad. Troopiline floora. Troopilised õhumassid, tsüklonid. Troopiline öö. Lausa troopiline kuumus 'väga suur kuumus'. Troopiline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini.
▷ Liitsõnad: lähis|troopiline, subtroopiline.

tuhin ‹-a 2› ‹s›

1. tugeva õhuvoolu, tule vms. tekitatav kõlatu ühetooniline heli, tuhisemine. Tuule tuhin. Uinusime sügistormi tuhina saatel. Läbi lumetuisu tuhina kostaks justkui pillimängu. Hüüe kustus tule, leekide tuhinasse. Puumaja põles tuhinal, suure tuhinaga.
2. (liikumise v. tegevuse kiiruse v. intensiivsuse kohta:) hoog; möll. Tormituule tuhin tahtis mehe otse ümber lükata. Tööl oli õige tuhin sees. Suures tuhinas sõitsime peatusest mööda. Jookseb sellise tuhinaga, nagu oleksid tagaajajad kannul. Ettevalmistused käisid tulise tuhinaga. Noorusaeg möödub tuhinal. Tundis end rahvapeo suures tuhinas üksi olevat. *.. lahing kutsus tedagi kaasa. Ta vajus uuesti hobuse kaelale ning tormas kingult alla, et minna tuhinasse. E. Kippel.
3. äge (ja hrl. mööduv) tegutsemisind; tundepuhang, vaimustus, õhin vms. Tuhin tantsimist õppida, välismaale sõita. Tuhin hullata. Teda valdas kättemaksu, solvumise tuhin. Tuhin vaibub, raugeb, jahtub. Vaidluste tuhinas ununes kõik muu. Noorusliku tuhinaga asuti asja kallale. Esimeses tuhinas, esimese tuhinaga oleks ta tahtnud keelduda. Paljugi mis suure tuhinaga öeldakse. Raske oli tuhinasse sattunud mehi vaigistada. Vahel tuleb mulle peale kange koristamise tuhin. Naisevõtmise tuhin läks tal kiiresti üle. Ta on oma tuhinais ettenägematu. Nii tähtsat sammu ei maksa astuda silmapilgu tuhina tõukel. Tuhinal haarati sellest mõttest kinni.
▷ Liitsõnad: armu|tuhin, hullamis|tuhin, jooma|tuhin, jutu|tuhin, mängu|tuhin, rõõmu|tuhin, tantsu|tuhin, tegutsemis|tuhin, tunde|tuhin, töö|tuhin, vaidlus|tuhin, viha|tuhin, võitlustuhin; noorus(e)tuhin.

tuikama ‹tuigata 48›

1. rütmiliselt v. hooti (nõrka, tuima) valu tunda andma; selliselt tukslema. Pea, kukal tuikab valust. Kõht tuikas tummas valus. Hammas, kõrv hakkas jälle kergelt tuikama. Liigne pidutsemine oli oimukohad tuikama pannud. Käed tuikavad valutada. Rinnus, südames tuikas tuimalt, hoogude kaupa. Väga hullusti enam ei valutagi, ainult tuikab veel veidi. Kogu keha tuikas väsimusest, ülepingutusest. Põletik algas tuikava kipitusega, mis järjest tugevnes. Tüütu reuma ei lakka tuikamast. *.. hakkas süda ägedasti peksma, nii et löögid meelekohtades valusasti tuikasid. R. Põder (tlk). || piltl (seoses hingeliste elamustega). Hõõguv armuvalu tuikas rinnus. Etteheide jäi terava okkana tema hinge tuikama. Teravate valutorgetena tuikas peas mõte: kõik on läbi! *Kusagil hämaral mäluriiulil .. hakkavad valusalt tuikama jumal teab kust ja millal talletatud sõnad. K. Kangur.
2. tuksuma. a. (südametegevuse ja vere pulseeriva liikumise kohta). Aeglustas sammu, et süda ei tuikaks liiga kiiresti. Katsus käega, kas lamajal süda ikka tuikab. Süda peksles ja veri tuikas meelekohtades. On näha, kuidas sooneke kaelal tuikab. Pulss tuikas ühtlaselt, rahulikult. || (tunnetega seoses). Süda tuikas rõõmust, õnnest. Nooruki veri tuikab rahutult, ärevalt. Kärsitu ootus pani rinna tugevasti tuikama. Tunneb rinnus tuikavat jõudu, heldimustunnet. b. piltl (eluprotsesside, töötamise vm. rütmilisust silmas pidades). Linna kiirelt tuikava eluga kohaneda polnud maalapsel kuigi lihtne. Meie sajandi kärsitult tuikav pulss. Argipäev tuikas oma harilikku tuikamist. Lõunamaa linna tõeline elusoon tuikab turgudel. Kevadel hakkab mahl tüvedes tuikama. Laeva raudne süda tuikab vahetpidamata. Kaljulõhest keeb välja väike tuikav allikas. c. piltl (millegi mõttes mõlkumise kohta). Kusagil sisimas tuikas kogu aeg küsimus: mis edasi saab? Isa sõnad jäid talle mällu tuikama. Enne uinumist tuikas üks mõte läbi pea. *.. meeles tuikas ebamäärane teadmine, et ta on midagi väga tähtsat tegemata jätnud .. T. Vint.
3. vilkuma, värelema. Tuhandeid tähti tuikab öises taevas. Kaugel tuikas üksik tuluke. Silme ees hakkasid tuikama punased täpid. *Midagi helendab, helgib ja tuikab / kaugete kinkude takka .. V. Ridala.

tule|rinne
tule liikumise riba (näit. metsatulekahjus)

tuule|energia
füüs õhuosakeste liikumise energia. Tuuleenergiat kasutama, rakendama. Tuuleenergiaga töötav rong.

tõmbuma ‹37›

1. tahapoole liikuma (astuma, nihkuma vms.), eemalduma, taanduma vms.; kuskile eralduma. Tõmbusin aknast eemale. Lapsed on vaikselt nurka, teiste selja taha tõmbunud. Tõmbub teise tuppa puhkama. Isa tõmbus oma kabinetti töötama. Laps tõmbus põõsa varju (peitu). Nädalavahetuseks tõmbuvad kõik oma nelja seina vahele. Karu tõmbus kartlikult tagumisse puurinurka. Tigu tõmbus oma karpi. *Aga teised valivad eraldumise, tõmbuvad kuskile maakolkasse või mägedesse või kloostritesse. Ü. Mattheus. || piltl endasse sulguma, iseloomult, käitumiselt kinniseks muutuma (hrl. koos enesekohase asesõnaga). Mees muutus süngeks ja tõmbus endasse. Mure sundis teda endasse tõmbuma. Võõrdus teistest ja tõmbus iseendasse. Koolipõlves oli ta arglik ja enesesse tõmbunud. Tüdruk jäi vaikseks ja tõmbus oma kesta.
2. (magnetismi vm. külgetõmbejõu mõjul toimuva liikumise kohta). Kõik kehad maailmas tõmbuvad üksteise poole. Kuu tõmbub Maa poole. Samanimelised laengud tõmbuvad (omavahel), erinimelised tõukuvad.
3. (märgib asendi v. seisundi, olukorra muutumist); kiskuma. a. (näoilme, keha v. selle osadega toimuvate muutuste kohta). Nägu tõmbus naerule, muigele, irvele, mossi, nutuseks, virilaks. Huuled tõmbusid põlglikult prunti. Laps tõmbus näost tulipunaseks. Naise nägu tõmbus pilve. Koosolijad tõmbusid tõsiseks, morniks, süngeks. Silmad tõmbuvad ereda valguse käes kissi. Pilk tõmbus uduseks. Silmad on niiskeks, märjaks tõmbunud. Isa kulm tõmbus kipra, kortsu. Ta on vanadusest kühmu, küüru, kööku, köötsi tõmbunud. Mees tõmbus külmast kössi. Selg, turi on vimma tõmbunud. Vasak jalg tõmbub krampi. Vanainimese sõrmed hakkavad konksu, kõverasse tõmbuma. Solvumise peale tõmbusid tal käed rusikasse. Lihased tõmbusid pingule. Näonahk on kortsu, krimpsu tõmbunud. Juuksed on hakanud halliks tõmbuma. Käed tõmbusid külmast siniseks. Surnu on kangeks tõmbunud. Otsaesine, pealagi, selg tõmbus higiseks. Sõdur tõmbus valveseisangusse. Haige tõmbus valust kõverasse. Siil tõmbus kerra. Kännul lamab rõngasse tõmbunud rästik. Kass tõmbub küüru. Hobuse kõrvad tõmbusid ligi pead. *Ainult korraks tundus tal kurk nagu umbe tõmbuvat ja ta pidi mitu korda kuivalt köhatama .. M. Raud. b. (elutute objektide, esemete, nähtuste kohta). Märjad lauad tõmbusid kuivamisel kaardu. Kasetoht tõmbus põledes krussi. Filmiriba tõmbub rulli. Aknad, prilliklaasid tõmbusid uduseks. Puhus hea tuul ja puri tõmbus pingule. Verivorstid on mõnusasti krõbedaks tõmbunud. Niiskeks tõmbunud sool, suhkur. Tammepakud tõmbuvad vees seistes täiesti mustaks. Kollakaks tõmbunud paber. Roheliseks tõmbunud vasknõud. Ühe nädalaga on õuemuru roheliseks tõmbunud. Pihlakad tõmbuvad punaseks. Varjud tõmbuvad tumedamaks. Põhjataevas tõmbub heledaks, selgeks. Taevas on pilve tõmbunud. Ilm tõmbub jahedaks, järjest külmemaks, vihmale, kuivale. Pikkamisi tõmbub päev õhtule. Tuul tõmbus kagusse. Ring tõmbus põgeniku ümber koomale. *Veri hüübis samas, tõmbudes mustaks koorikuks .. L. Merzin. | ‹impers.› Juba hakkab õhtusse tõmbuma. Akna taga tõmbus hämaraks. Iga minutiga tõmbub pimedamaks. Õhtul tõmbus veidi jahedamaks.

tõusma ‹tõusta, tõusen 44›

1. ülespoole, kõrgemale liikuma. a. (keegi v. miski mingi pinna suhtes). Tõusin mööda treppi pööningule, torni. Tõuseme mäele, mäkke, kinkudele. Tõusti Elbrusele. Tõusis ikka kõrgemale ja kõrgemale. Nüüd me enam ei tõuse, vaid laskume. Tõusis raskelt, jõudsal sammul. Eit tõusis pulkhaaval redelil ülespoole. Orkestrijuht on pulti tõusnud. Kapten tõuseb silda, sillale, laevatekile. Lind tõusis lendu, õhku. Lennuk tõuseb maast lahti. Allveelaev tõuseb pinnale. Laev tõuseb ja vajub lainetel. Lift tõusis ülakorrusele. Lipp tõuseb masti. Tõkkepuu tõuseb. Eesriie tõusis. Nui aina tõusis ja vajus ta käes. Korstnast tõuseb suitsu. Kraatrist tõusis tuhapilv. Jõelt tõuseb udu. Leil tõuseb pahinal lakke. Soe õhk tõuseb ülespoole. Kevadel hakkab kasemahl tõusma. Taimemahla tõusev ja laskuv vool. || ka astr (tähe v. taevakeha ketta ülaserva horisondile ilmumise kohta; taevakeha näiva liikumise kohta taevavõlvil). Päike tõuseb täna kell üheksa ja loojub viie paiku. Päike tõusis merest, metsa tagant. Kuu pole veel tõusnud. Jaapan on tõusva päikese maa. Tõusvad ja loojuvad tähed. Päike on kesktaevasse tõusnud. || kõrgemale nihkuma. Vöö on tõusnud kaenla alla. Seelik tõuseb üle põlvede. || piltl (ka püsiväljendite koosseisus). Vandesõnad tõusid kergelt ta keelelt lendu. Hele naisehääl tõuseb üle kuulajate peade. Painajalik mälestus tõusis taas pinnale. Kops tõuseb üle maksa (vihastamise kohta). Veri tõuseb pähe (ärrituse, vihastamise kohta). Viin tõusis pähe, latva 'hakkas pähe'. Tõuseb tippu, võimule. Tõusis karjääriredelil kiiresti. Tõusev täht äritaevas. b. istuvast v. lamavast asendist üles tulema, püsti(semat) asendit võtma. Mees tõusis ja lahkus. Tõusin külalist tervitama. Aitas kukkunud sõbral tõusta. Tuttav tõuseb minekule. Noormees tõusis liikvele. Peale etendust tõusis rahvas kolistades. Olin juba tõusmas, kui mind paluti veel hetkeks istuda. Tõuseb toolilt, kivilt, voodist. Tõusis lebamast. Oleme alles lauast 'söömast' tõusnud. Kergitab, asutab end tõusma. Kohus tuleb, palun püsti tõusta. Peapõrutuse kahtluse puhul ei tohi tõusta. Tundis, et ei suuda jalule tõusta. Tõusis voodis istukile. Tõusis istuli, istuma. Tõusis vaevaliselt põlvili. Koer tõuseb saba liputama. Karu tõusis tagajalgadele. | piltl. Pere on peale õnnetust taas jalule tõusnud. || end varvastele ajama. Tõuse kikivarvule, siis näed paremini. Baleriin tõusis varvastele. c. ka piltl (karvade, kehaosade vm. kohta:) püsti(semasse) asendisse liikuma, püsti(semat) asendit võtma. Kassi seljakarvad tõusid turri. Poisi juuksed tõusid uuesti püsti, turri. Habe tõuseb kikki. Koera kõrvad tõusid nakki, tirki. Hääletajate käed tõusevad üksmeelselt. Poisi rusikas tõusis. Ema käsi on kerge tõusma (löömiseks). See oli esimene kord, kui ta käsi inimese vastu tõusis (kellegi löömise kohta). || (ütlustes, mis väljendavad tõrget mingi soorituse suhtes). Mu keel ei tõusnud seda ütlema. Käsi ei tõuse kõrvakiilu andmiseks. Kas su käsi tõuseb isakodu lõhkuma? Jalg ei tõuse vihamehe majja astuma. *Minul elusa looma peale püss ei tõuse. J. Tuulik. || kõnek (suguliikme kohta suguvõimega ühenduses). Tal tõuseb, ei tõuse. || (taimevarre kohta; ka taimede liiginimetustes). Suure teelehe vars on lamav või tõusev. Tõusev maran. d. ärkama, peale ärkamist asemelt üles tulema, üles tõusma. Tõusis magamast väga vara. Meie peres tõustakse kell seitse. Tõuse, kõik on juba üleval! Mine õhtul varem magama, siis on hommikul kergem tõusta. Pidi äratuskella helisema panema, sest ei tõusnud ise kunagi. Tõuseb kanadega ühes, enne kukke ja koitu, poole öö ajal. Oled täna vasaku, pahema jalaga voodist tõusnud (kellegi paha tuju märkivalt). *Talu oli küll ärganud, aga rahvas polnud veel jõudnud tõusta. A. Kalmus. || (haigusest paranemisega seoses). Kui ta nüüd voodisse jääb, ei ta siis enam tõuse. Haigel on lootust alles kuu-kahe pärast jalule tõusta. || (taas ellu ärkamise kohta). Laps tõusis arsti abiga uuesti hinge. Peetrus seadis surnu luud kokku ja lausus: „Tõuse ellu!” Ta ilmus ootamatult kui tõusnud surnu. *Surnu ei tõuse ka siis, kui kogu maailm ta terviseks jooks. A. Uustulnd.
2. kõrgemaks muutuma, kõrgenema, kerkima. a. rõhtpinnaga teat. nurga all kõrgenema. Sealpool järve hakkab pinnas tõusma. Maapind, maastik tõusis aegamööda. Tee tõuseb siin oma 200 meetrit. Teatrisaali põrand on tõusev. Tõusvad istmeread. Sõõriksõlg tõuseb kergelt kuhja. Tõusev sirgjoon. Trepp, redel tõuseb peaaegu püstloodis. Rind tõuseb ja langeb ärevusest. Rind tõusis uhkusest kummi. b. (taseme, nivoo vms. kohta). Vesi tõusis üle tavalise taseme. Jõgi tõusis üle kallaste. Meri tõuseb. Piim tõusis keema. Vererõhk tõuseb. Õhutemperatuur ei tõusnud üle nulli, kümne kraadini. || (abstraktsemalt). Lõputööde tase tõuseb. c. paisuma. Tainas on tõusma pandud. Leib, saiategu tõusis astjas. d. (hääle, intonatsiooni vms. kohta). Kõneleja hääl tõusis ärritusest. Ingliskeelset küsimust iseloomustab tõusev intonatsioon. Tõusev ja laskuv heliredel.
3. (taimede kohta:) maapõuest üles tulema, tärkama; kasvama. Kuivast maast ei tõuse ühtki liblet. Sel aastal seeme ei tõusnudki. Põllumehed loodavad, et tõuseb hea oras. Porgandid on ühtlaselt tõusnud. Kännult tõusid võrsed. Üks puu langeb, teine tõuseb asemele.
4. kõrguma, kõrgusse kerkima, oma ümbrusest kõrgemale ulatuma. Taamal tõuseb mets. Linna ääres tõusevad tehasekorstnad. Laevamastid tõusid taevasse. Üle latvade tõusev trampliin. Järvest tõuseb kaunis saar. || mingi piirini ulatuma. Hanged tõusevad rinnuni. Kadakad ei tõusnud kõrgemale puude alumistest okstest.
5. (määralt, ulatuselt, astmelt, näitajatelt jne.) suurenema, kasvama; tugevnema; kiirenema. Palk, pension, honorar tõusis. Hinnad tõusevad 10% võrra. Aktsiate kurss tõuseb. Töötajate arv tõusis kahekordseks. Tiraaž tõusis. Abiellumus ei tõusnud, vaid langes. Aastatega on vilumus, vastupidavus tõusnud. Pinge tõusis viimse piirini, haripunkti. Tuul tõusis tormiks, maruks. Tuulepuhangud tõusevad ja vaibuvad. Ta viha aina tõusis. Mootorimürin tõuseb ja vajub. Aplaus tõusis tormiks. Pianist mängis üha tõusvas tempos. | piltl. Pärast sõda tõusid noorte meeste aktsiad enneolematult kõrgele. *.. Karin arvas tundvat, et tema kurss tõuseb viimasel ajal. A. H. Tammsaare.
6. paranema, ülenema. Meeleolu, enesetunne hakkas tõusma. Tuju tõusis topsi najal. Õppeedukus on tublisti tõusnud.
7. tekkima, sündima; ilmuma, (esile) tulema; kerkima. a. (millegi ehitatava, rajatava kohta). Südalinna tõuseb uus hotell. Ehitajate kätest tõusevad elumajad, tehased. Narva tõusis tuhast ja varemeist. Siin tõuseb tore talu. | van (millegi asutatava kohta). Põllumeeste seltsid on ellu tõusnud. *1921. aastal .. tõusis ellu Eesti Bibliograafia Asutis. J. V. Veski. b. nähtavaks v. kuuldavaks saama, kostma (hakkama). Pimedusest tõuseb (esile) kaame mehenägu. Silmisse tõusevad pisarad. Puna tõusis palgesse. Kibe naer tõuseb huulile. Paadist tõusis hüüdeid ja lärmi. Ukse tagant tõusis naeru. Saalis tõusis kihin ja kahin. c. välja kujunema, silma paistma (hakkama). Uued juhid tõusevad (esile) noorte seast. Meie keskelt tõusnud luuletaja. Uus prohvet on tõusnud. Poiss tõusis koolis esile hea joonistusoskusega. Tõusev intelligents, linnakodanlus. d. (muid kasutusi). Iiveldus, klomp, klimp, tükk, nutt tõusis kurku. Veremaitse tõusis suhu. Naise südamesse, hinge tõusis suur tänu. Unes tõusis kodu ta silme ette. Meelde tõusid vanaema sõnad. Jälle tõusis ärasõit päevakorda, päevakorrale. Tulipunkti, esiplaanile, tähelepanu keskpunkti tõusid kasvatusprobleemid. Asi tõusis ilmsiks, avalikuks. See töö tõuseb veel hinda. Tõusis kiusatus pintsli ja lõuendi järele. Ei tea, kas sellest ka kasu tõuseb. Küsimus tõuseb küsimusest. Paadis tõusis väike heitlus. On tõusnud kerge tuul.
8. ka piltl kellekski v. millekski saama, teat. positsiooni saavutama, edenema. Tal on kange soov direktoriks tõusta. Vallavanemaks tõusnud mees. Tõusis edukaks firmajuhiks, kaptenist kindraliks, väejuhi kohale, eesrindlaseks. Peremeheks tõusnud sulane. Ta on tõusnud tugevaks maletajaks. Meeskond tõusis liidriks, kolmandaks. Nad on meile kõvaks konkurendiks tõusnud. Noormees on tõusnud vormelisõitjate esirinda, esiridadesse, etteotsa. Oleme tõusnud jõukale, kindlale järjele. Sportlane on tõusnud (heasse) vormi. Silmapaistvaks teaduskeskuseks tõusnud ülikool. Rahvad ja kultuurid tõusevad ja langevad. Riik tõusis Euroopa kõige rikkamate hulka. Kuningapoeg tõuseb varsti troonile. On lihtne treial, aga loodab kõrge(ma)le tõusta. Tüdruk tõusis mu silmis 'arvamus temast paranes'.
9. võitlusse astuma, vastu hakkama, üles tõusma. Talupojad tõusid mõisnike vastu. Rahvas tõusis võitluseks. Kogu klass tõusis õpetaja kaitseks. *Siis lõpuks tõusis maa: tõusid üles hõimud, kes elutsesid steppides .. J. Selirand (tlk).

tähe|lend

1. kosmoselend (tähele). Küllap tulevikus on tähelennud tavalised.
2. (heledate taevakehade liikumise, süttimise, kustumise kohta). *.. vaatab unistades tähelendu, kui pilluks kõrguses keegi vallatult värvilisi konfette. A. Gailit.
3. piltl kiire karjäär vm. suur edu. Oma tähelendu raadioreporterina alustanud minister. Tantsutrupi üürike tähelend. Uue vaktsiini tähelend.

täis|gaas
(ühenduses suure liikumiskiirusega, liikumise äkilise alustamise v. kiirendamisega). Auto kihutab täisgaasiga. Lendurid andsid täisgaasi.

täis|käik
kiireim, võimsaim käik (8. täh.); (kiire, täisvõimsusega liikumise kohta). Kipper lükkab täiskäigu sisse, kangi täiskäigule. Laevale anti täiskäik. Mootor töötas täiskäigul. Auto kihutas, sõitis täiskäigul, täiskäiguga. Täiskäik edasi! Suusataja sõitis täiskäigul kraavi. | piltl. Majandusel on täiskäik peal. Koristustööd lähevad täiskäiguga. Päev tormas täiskäigul edasi.

täis|tiir
(lõpetatud, täieliku ringjoonekujulise liikumise kohta). Kuu teeb täistiiru ümber Maa umbes 28 ööpäeva jooksul.

tänna ‹adv›

1. hrv siia. Tule tänna!
2. osutab koos sõnaga sinna (mõnikord ka koos sõnaga siia) liikumise, kulgemise vm. erisuunalisusele, kaootilisusele vrd sinna-tänna, vrd siia-sinna Puuoksad painduvad tuules sinna ja tänna. Uitas õue peal sinna ja tänna, seisatas siin, seisatas seal. Vaatas hirmunult kord sinna, kord tänna. Lapsed jooksid laiali, ühed sinna, teised tänna. Kirjutab sinna ja tänna kaebekirju. Mõtles sinna ja tänna 'nii ja teisiti', kuidas edasi talitada. Marjad kukkusid korvist siia ja tänna laiali. *.. [istutame] siia seda sorti, sinna teist, tänna kolmandat-neljandat. H. Pukk.

tömp ‹tömbi 21› ‹adj›

1. ümarajooneline, teravikuta, ümara v. lameda otsaga, nüri; ant. terav. Muna tömp ots. Tömbi otsaga haamer. Rannajoonelt tömp poolsaar. Saarma tömbid kõrvad. Tatarlastel on tömp nina. Tömbi ninaga tuhvlid. Tömbi nurgaga reväärid. Tömp nool, nõel. Tömpide piidega kamm. Koera tömp saba. Tömp koon. *Oleviste [kirik] on saanud uue sihvaka torni .. Minu ajal seisis ta tömbina .. H. Salu. || lõiketeravuseta, nüri. Tömbid hambad. Kirves on tömp.
2. jäme (ja kohmakas). Lühike tömp naine. Öökulli tömp matsakas keha. Niisutab keeleotsaga oma tömpe huuli. Pliiats libises tömpide sõrmede vahelt maha. || (liikumise kohta:) aeglane, kohmakas. Poiss on tömp jooksma. Tatsab tömbil sammul.
3. juhm, rumal; tuim, tundetu, ilmetu, nüri. Mõistuselt tömp mees. Tömbi aruga vanainimene. Ta tömp aju ei suuda seda kinni võtta. Tömp väsinud nägu. Vahib tömbil ilmel, tömbi pilguga enda ette. Ta huumorimeel näib tömp olevat. Elu ilma ohuta tundus tömp. Kummardas tömbi alandlikkusega. Tömp laul. Tömbid laused.

töö|käik
tehn masina v. selle põhiosa liikumise faas, mille vältel ta teeb ettenähtud tööd; ant. tühikäik. Saag teeb 180 töökäiku minutis. Väetised ja seeme viiakse mulda ühe töökäiguga.

tühi|käik
tehn masina v. selle põhiosa liikumise faas, mille vältel ta ei tee ettenähtud tööd; ant. töökäik. Mootor töötab tühikäigul, tühikäiguga. Laev ootas paadi lähenemist tühikäigul. | piltl. Selge sihi puudumine viis uurimistöö tühikäigule. Kulutab oma energiat tühikäigul.

vaba ‹7 komp vabam superl kõige vabam› ‹adj›

1. iseseisev, sõltumatu. a. (inimese kohta:); selline, kelle üle teistel ei ole käsutamisõigust, täielike õigustega. Nad olid vabad inimesed, mitte orjad. Vabaks ostetud ori. 19. sajandi alguse talurahvaseadustega kuulutati eesti talupoeg isiklikult vabaks. | ‹substantiivselt›. Orjandusliku korra ajal jagunes elanikkond vabadeks ja orjadeks. b. (rahva, riigi v. maa kohta:) selline, kes v. mis ei ole alistatud, suveräänne. Vaba rahvas, maa. Vaba Eesti. Kodumaa on jälle vaba, võõras ike murtud. Koloniaalsõltuvuses olevad maad, rahvad võitlevad end vabaks. c. (riiklike v. ühiskondlike olude kohta:) selline, kus kodanike õigused, tegevus, üldine seisund ei ole ülemäära kitsendatud. Vaba ühiskond. Vaba maailm (nimetus mittetotalitaarsete ja mittekommunistlike maade kohta). Elame vabal maal, kus igaüks võib oma arvamust avaldada. Vaba ajakirjandus, trükisõna. Vabad valimised. Vaba turumajandus, ettevõtlus, konkurents. Lõpuks ometi hakkasid vabamad tuuled puhuma 'muutusid olud vabamaks'.
▷ Liitsõnad: liht|vaba, maa|vaba, õilisvaba.
2. selline, kes (v. mis) ei ole vangistatud, kinniseotud v. -hoitud olekus vms. Ta oli vaba, mitte enam vang. Sai vangist, vangilaagrist vabaks. Osa vange, kinnipeetuid lasti vabaks. Mees lasti süütõendite puudumisel vabaks. Sai lunaraha eest vabaks. Ta päästeti köidikuist vabaks. Rabeles end kinnihoidjate käest vabaks. Sai käe teise haardest vabaks tõmmata. Laskis linnu puurist vabaks. Päästis endal vöö vabamaks 'lõdvemaks'. *Lase vasikas koplist vabaks, vaata mis ta teeb! A. Antson. || füüs keem mitteühinenud millegi teisega; sidumata. Vaba aatom. Vaba hape, hapnik, süsinik, ioon, neutron. Vabad elektronid, radikaalid. Vaba laeng. Vaba energia (energia termodünaamiline parameeter). Vaba vesi (mineraalides).
3. selline, keda ei takista, piira, seo korraldused, keelud, kohustused vms. ning kes võib oma tahte järgi toimida. a. (inimese, harvemini muu elusolendi kohta). Ma olen vaba mees: lähen, kuhu tahan. Vaba inimesena ei pruukinud ta teisi arvestada. Saad töö varem valmis, oled vaba mees. Ma olen täiesti vaba, ei sõltu kellestki. Minu poolest oled sa nüüdsest vaba. Lõpuks oli ta kõikidest kohustustest vaba. Sai kroonuteenistusest, sõjaväest vabaks. Ta oli nõus lahutama ja naist vabaks andma. Lõpuks ometi tundis ta end vabana nagu linnuke oksal. b. (tahte, otsustuse jne. kohta). See on meie vaba tahe. Tulime siia oma vabal tahtmisel, vabal soovil. Sul on vaba voli otsustada. Nad tegid seda vabal kokkuleppel. See on kirjaniku vaba fantaasia vili. Kirjand vabal 'ette mittemääratud' teemal. Reegli järgimine anti vabaks 'jäeti igaühe enda otsustada, kuidas kasutada'. *Oleme inimesed, kes oskavad hinnata vaba mõtte juhtivat tähtsust avalikkuses .. A. Saarna. c. (mingi tegevuse v. olukorraga ühenduses:) mittepiiratud; kitsendamatu. Elas suvel vaba hulkurielu. Loengutest osavõtt, raamatukogu kasutamine on kõigile vaba. Vaba planeering, hoonestus (näit. linnaosa tänavate kujunduses). Sõja ajal ei olnud vabal müügil paljusid tarbekaupu. || ‹pl.› (koos sõnaga käsi piiramata toimimisvõimaluse kohta). Peremees jättis, andis töödejuhatajale kõiges vabad käed. Sai pangadirektorina kõikideks operatsioonideks vabad käed. Nõudis kulutusteks vabu käsi. Uus seadus jättis mõisnikele talumaade suhtes vabad käed. Repertuaari valikul olid esindusteatril mõnevõrra vabamad käed.
4. selline, kus ei arvestata, järgita täiel määral eeskujusid, originaali, üldisi reegleid, kombeid vms. Vaba 'mitte sõnasõnaline' tõlge. Raamatuke on vaba mugandus saksa keelest. Rahvajuttudel on enamasti vaba vorm. Vaba 'täpselt reeglistamata' sõnajärjestus. Vaba improvisatsioon rahvamuusika ainetel. Skitseeriv ja vaba maalitehnika. Kunstniku pintslitõmme on julge ja vaba. Tal on liiga vabad vaated. Võõristust äratavalt vaba käitumine. Vabade elukommetega naised. *Elen ei sallinud liiga purjus mehi, ehkki muidu oli ta väga vaba. M. Mutt.
5. oma olekus sundimatu, mittepingutatud, lahe. Ole nii vaba ja loomulik, kui vähegi suudad! Ta on muutunud enesekindlamaks ja vabamaks. Meeste olek muutus vabamaks, juba naerdi. Kõiki haaras vaba ja sundimatu meeleolu. Vestlus oli vaba ja otsekohene. Mind valdas selles seltskonnas kerge, vaba tunne. *Ja samm oli tal vaba nagu inimesel, kes pärast päevatööd, ilusal kevadisel õhtul ajaviiteks ringi luusib ... A. Kaal. || (avara, laheda, mittepingul rõivastuse kohta). Vaba ja lohmakas pintsak. Eelistatud on vaba ja lai rõivas. Vaba 'mitterange' tegumoega mantel, kombinesoon.
6. kasutuses mitteolev, mittehõivatud v. mida ei ole mingiks otstarbeks kinni pandud. a. (mingi koha, eseme vm. kohta). Kas see koht, tool on vaba? Kohvikus polnud vabu kohti, vabu laudu. Üks pinginurk oli veel vaba, istusin sinna. Mihkli voodi on praegu vaba, lama natuke! Hotellis polnud enam ühtki vaba tuba. Keldrikorter jäi, sai hiljaaegu vabaks. Igale kalendrilehele on jäetud märkuste jaoks vaba ruumi. Kui leidub mõni vaba reha, ma tulen appi! Võtsin möödasõitva vaba takso. Meie asutuses on üks toimetajakoht vaba, see peaks sulle sobima. Põgenikud asustati vabadele ääremaadele. Ühes käes oli korv, teine käsi vaba. b. (palgatööst v. muudest kohustuslikest ja vajalikest toiminguist hõivamata aja kohta). Ametitööst, õppetööst vabal ajal. Käis vabal ajal kalal. Kella kaheni on meil pool tundi vaba aega. Küsisin, sain töölt vaba päeva. Mul on täna vaba õhtu, õhtupoolik. Kõik vabad tunnid istus ta õpikute taga. Kas sul on mõni vaba minut minu jaoks? Tuli igal vabal hetkel haiget sõpra vaatama. c. (parajasti kasutuses mitteoleva vara kohta). Ma ei saa sulle laenata, mul ei ole praegu vaba raha. Oma vaba raha viib ta panka. Vaba kapital 'sularaha'. d. (millegi v. kellegi poolt mittehõivatud isiku kohta). Ma ei ole kahjuks täna õhtul vaba. Paari tunni pärast lõpeb tööaeg, siis olen vaba. Küsisin end töölt paariks tunniks vabaks. Vahikorrast vabad mehed kogunesid ruhvi. Meil on külluses vaba tööjõudu. Tüdrukul on juba keegi, ta ei ole enam vaba. Kas Kreeta süda on ikka veel vaba? *Varsti kolmkümmend täis, kust ta endale siis vaba meesterahva leiab. L. Tungal.
7. (liikumise, kulgemistee, nähtavuse kohta:) tõkketa, takistusteta. Kutsar karjus: „Tee vabaks!” Vaata, et taganemistee vaba oleks! Pääs keldrisse peab olema vaba. Otsisime kaljude vahel vaba käiku. Vaba liin tsentris (näit. males). Õhu vaba juurdepääs. Kõrgendikult avaneb vaba vaade merele. Vaba langemine füüs keha liikumine maapinna suhtes ainult raskusjõu toimel. | piltl. Tuulele avaneb kõrbes vaba tegevusväli. Ollakse huvitatud kapitali võimalikult vabast liikumisest üle riigipiiride.
8. katmata; lahtine. a. (vee, veekogu kohta). Jõgi, järv on jääga kaetud, ainult kallastest kaugemal on vaba vett. Soostuvas järves on vaba pinda suhteliselt vähe. Mõne aerutõmbega libisesime roostikust välja vabasse vette. Jää oli läinud ja meri jälle vaba. *Vaheti oli jää vahel siin-seal lahva vett, aga mida kaugemale laevad jõudsid, seda kitsamaks vabad veed läksid. A. Kalmus. b. (palja kehaosa kohta). Õhtukleidi dekoltee jättis õlad ja selja vabaks. Haavatul oli sidemeist vaba vaid tilluke lapike näost. See soeng jätab lauba vabaks. c. (muu pinna kohta). Liustikest vaba maapind. Kiviktaimlakivide vahele peab jääma vaba pinda lillede istutamiseks. d. (looduslikus keskkonnas v. ruumidest väljasoleku kohta). Pühapäeval ruttavad inimesed vabasse loodusesse. Peaksime rohkem viibima vabas looduses, vabas õhus. Rahvapidusid korraldatakse vabas õhus. Õhtust söödi vabas õhus väikese lõkke ääres. Kohvikus kaetakse suviti mõned lauad vaba taeva alla, terrassile.
9. millestki v. kellestki ilmaolev; millestki v. kellestki lahti saanud. Ta on vaba eelarvamustest, valskusest, himudest ja ihadest. Ka mina ei olnud taolisest arvamusest päriselt vaba. Elu oli nüüd muredest vaba. On väidetud, et tõeline kunst on poliitikast vaba. Püüti hankida viirushaigustest vaba kartuliseemet. Lõpuks sai ta tüütavatest külalistest vabaks. Need päevad võis ta tööst vabana lihtsalt puhata. *Tuba oli niisama vaba kunstist kui raamatukapp kauniskirjandusest. K. Ristikivi. || sport (pallimängudes:) vastastest mittetakistatud. Mängis end korvi all vabaks ja asus pealeviskele. Mängus on oluline osata rünnakul kohta valida ja ennast vabaks joosta.
▷ Liitsõnad: aatomi|vaba, alkoholi|vaba, eelarvamus|vaba, haigus|vaba, happe|vaba, illusiooni|vaba, jää|vaba, kahjuri|vaba, kompleksi|vaba, koormus|vaba, kriisi|vaba, kõhklus|vaba, leelis|vaba, limiidi|vaba, lume|vaba, lämmastiku|vaba, maksu|vaba, mikroobi|vaba, mängu|vaba, müra|vaba, mürgi|vaba, nakkus|vaba, pinge|vaba, pisiku(te)|vaba, plii|vaba, rasva|vaba, reklaami|vaba, riski|vaba, rooste|vaba, soola|vaba, stambi|vaba, suitsu|vaba, žürii|vaba, taudi|vaba, teenistus|vaba, tolli|vaba, tolmu|vaba, tuuma|vaba, täi|vaba, töö|vaba, umbrohu|vaba, vee|vaba, viisavaba.
10. tasuta, prii. Vaba pääse kontserdile, ballile, teatrisse.
11. Vabad kunstid aj Vana-Roomas ja keskajal vabale (1. täh.) haritud mehele sobivaks peetud teadmiste ja oskuste alad (grammatika, dialektika, retoorika, aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika), artes liberales.

vaikne ‹-se 2› ‹adj›

1. (hääle, helide, kõne jms. kohta:) mitte vali, nõrgalt v. vähe kuulda olev, tasane; hääletu v. häälte poolest vähene. Räägib vaikse häälega, vaiksel häälel. Kuulsime vaikset naeru. Vaiksed, sosinal öeldud sõnad. Lindude vaiksed häälitsused. Metsa vaikne kohin. Vaikne vihmakrabin katusel. Vaikne koputus. Keeras raadio vaiksemaks. Tema sõnade peale jäi ruumis korrapealt vaikseks. Toas oli imelikult vaikne, sest kell seisis. Maja, majas oli täiesti vaikne. Õues oli pime ja vaikne. Kõndisime mööda vaikset metsateed. Elan vaikses põiktänavas. Kuulatasin: ümberringi oli kõik vaikne. Oli nii vaikne, et võinuks kuulda nööpnõela kukkumist. Vaikne õhtu, vaiksed öötunnid. Olime hästi vaiksed, et mitte linde hirmutada. Peied olid tagasihoidlikud ja väga vaiksed. Lahkunut mälestati vaikse leinaseisakuga. On vaikne nagu hauas. Vaikne tund 'pärastlõunane puhkeaeg ravi- ja lasteasutuses'. Vaikne nädal 'ülestõusmispühadele eelnev nädal'. *Nüüd muutus peres üsna vaikseks: Andres oli tumm, Mari keeletu, nagu varjaksid nad kahekesi mõnda paha asja. A. H. Tammsaare. || (ilma, looduse kohta:) tuuletu vm. suhtes liikumatu. Täna tuleb ilus vaikne ilm. Vaikse ilmaga kostavad hääled kaugele. Sadu jääb järjest vaiksemaks 'vähemaks'. Järve pind oli vaikne kui peegel. Meri ei ole siin kunagi päris vaikne 'lainetuseta'. Vaiksed lahesopid. Vaikses vees liigub paat teisiti kui lainetavas vees. Oli väga vaikne: isegi haavalehed ei liikunud. Oli vaikne nagu enne äikest. Jaanuari lõpul püsisid vaiksed kõvad külmad.
▷ Liitsõnad: haud|vaikne, hiir|vaikne, surm|vaikne, tummvaikne; ime|vaikne, peegel|vaikne, tuulevaikne.
2. rahulik, vagane; talitsetud. Elame vaikset elu. Oli vaikne argipäev, pealelõuna. Siin kolkas on vaiksed olud. Kolis pealinnast maakohta, kus on vaiksem. See vaikne poiss ei riku koolis korda. On vaikne inimene, ei tema kedagi sega. Väga vaiksed mehed, ei lärmi ega naeru. Vaikse loomuga mees, naisterahvas. Iseloomult oli Tiit vaikne ja kinnine. Ema oli vaikne ja alati tasakaalukas. Pull oli vaikne ja taltsas. Naise nägu, pilk oli ütlemata vaikne. Tal on alati vaikne naeratus näol. Tema vaikne huumor köitis vestluskaaslasi. *Kokkuleppel arstidega mängis Tihhomirov hullu, mitte märatsevat, vaid vaikset hullu. J. Smuul. || vähe rääkiv, vähese jutuga, sõnaaher. Ta oli vaikne mees, rohkem kuulas kui rääkis. Miks sa täna nii vaikne oled? Sõnakehv vanaisa muutub järjest vaiksemaks. *Saarlane, kes arvas, et on liialt paljugi lobisenud, jäi vaikseks. E. V. Saks.
3. sõnatu, sõnades väljendamata. Vaikne õnn, rõõm, nukrus. Jälgib vaikse valuga, vaikse murega sündmuste käiku. Tema toimimisviis äratas minus vaikset imestust. Südames on vaikne lootus paranemisele. Tal oli olnud vaikne soov tööga täna lõpule jõuda. Tegime seda nagu vaiksel kokkuleppel. Noormehe vaikseks unistuseks on kõrgkooli minna.
4. (liikumise kohta:) vähese kiirusega, aeglane. Vaikne tuul. Tuul on vahepeal vaiksemaks jäänud. Jõe vool on siin hästi vaikne. Lõkke kohalt tõuseb vaikne suitsuvine. Kultuurialases tegevuses oli tunda vaikset 'vähest' edasiminekut. *Meri oli kurruline vaikseist laineist .. A. Kalmus.

vastu
I. ‹postp› [gen]
1. asendi poolest esiküljega (näoga) otse kellegi esikülje (näo) poole, otse kellegi v. millegi ette; (tänava v. tee suhtes) otse teisele poole; vastas (I. 1. täh.) Kool ehitati lasteaia vastu. Võttis laua äärde isa vastu istet. Sulastemaja vastu seisab viinaköök.
2. millegagi v. kellegagi vahetusse kokkupuutesse, millelegi v. kellelegi toetuvaks v. nõjatuvaks; vastas (I. 2. täh.) Nõjatub aia vastu. Noored suruvad end teineteise vastu. Toetab pea poisi õla vastu. Surus raamatu rinna vastu. Särk on tihedalt ihu vastu. Seisti külg külje vastu. Istusid selg selja vastu. || löögiga, põrkega millegi pihta. Labidas kolksatab kivi vastu. Lind lendas akna vastu. Koputas piibu tubakakarbi vastu tühjaks. Lööb rusikaga ukse vastu. Mille vastu sa end ära lõid? || pühkides millegi külge, sisse. Pühkis käed kuue vastu puhtaks. Pühib käed põlle vastu kuivaks.
3. osutab millelegi vastuminekule, kellegi vastuvõtmisele. Poisid läksid rongi vastu. Läks sadamasse laeva vastu.
4. väljendab vastuseisu, vastuolemist kellelegi v. millelegi. Kes pole meie poolt, on meie vastu. Olen ettepaneku vastu. Hääletas otsuse vastu. Rahvas oli selle korralduse vastu. Vanemad olid poja abielu vastu. Mis neil küll meie vastu on? Mul ei ole töö vastu midagi. Kohalikud seisid suurehituse vastu. Saatus oli ta vastu. Surma vastu ei saa. Artikkel jahipidamise vastu. Rünnak juutide vastu. Sõda kõikide vastu. Võideldi salakaubitsejate vastu. Võitlus kiusatuse vastu. Tunnistas kohtus oma isa vastu. Astus valitsuse vastu. Kellegi vastu relva tõstma. Rahvast kellegi vastu üles kihutama. See jutt on igasuguse loogika vastu (ebaloogilise jutu kohta).
5. osutab, kellega v. millega on mingi tunne, suhtumine, tegevus seotud, kellele v. millele see on suunatud, kelle v. mille suhtes miski toimub v. ilmneb. Armastus isamaa vastu. Viha varaste vastu. Ükskõiksus kiriku vastu. Nõudlikkus enese vastu. Nõrkus viina vastu. Huvi keemia vastu. Lahke meel kõigi vastu. Tänutunne Jumala vastu. Teeb seda poolehoiust kaaslaste vastu. Muutus minu vastu sõbralikumaks. Kuidas uus hoidja lapse vastu ka on? Olge armulised vaeste patuste vastu. Oli kõigi vastu viisakas. Eksis kodukorra vastu. Kindlustas oma vara tulekahju, varaste vastu.
6. vältimaks v. eemaldamaks midagi. Tablett peavalu vastu. Kasutab vistrike vastu salvi. Selle haiguse vastu rohtu ei ole. Vahend koide vastu. Kaitses mind vägivalla vastu.
7. osutab millekski ettevalmistavale tegevusele. Valmistab end tulevaste näguripäevade vastu. Orav valmistab talve vastu. Valmistutakse pulmade vastu. Teeb reisi vastu ettevalmistusi. Matka vastu on kõik juba korraldatud. Tüdruk hakkab end väljamineku vastu ehtima.
8. (tasu, tagatise vm. sellisega ühenduses:) eest. Tegi seda väikese tasu vastu. Andis kümne krooni vastu kella pandiks. Sai allkirja vastu vabaks. Kaup anti käsiraha vastu. Vangilangenu vahetati lunaraha vastu välja.
9. (hääletuse, võistluse jne. arvulise suhtena väljendatud tulemuse kohta). Ettepanek lükati tagasi 12 häälega 7 vastu. Eestlased said kolm esikohta soomlaste kahe vastu. Kartuleid saadi kaks tonni eelmise aasta ühe tonni vastu. Vean tuhat ühe vastu kihla!
10. ‹eitusega› osutab, et keegi v. miski pole kellegagi v. millegagi võrreldav v. võrdne. Mis on kevadine tuul tuiskude vastu! Eilne töö polnud midagi tänase vastu. *Ei rukkileiva vastu pole teist vägevamat; tema see pea toitja ongi! E. Särgava. *Nõrk on see linnasuits, ei ole oma vastu. A. Mägi.
11. kasut. koos verbiga vahetama asendamise, ümbervahetamise kohta. Vahetas tööriided teiste vastu. Riided vahetati toidu vastu. Sõdurid vahetasid leiva tubaka vastu. On oma naise uue vastu vahetanud.
12. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Silm silma vastu, hammas hamba vastu. Nina nina vastu. Vennaksed võitlesid külg külje vastu. Võideldi mees mehe vastu. Astla vastu (takka) üles lööma. Kätt tõstma kellegi vastu. Vorst vorsti vastu.
II. ‹prep› [part]
1. (hooga) millegagi vahetusse kokkupuutesse; vahetus kokkupuutes; pihta, külge. Koputas vastu seina. Lõi jalaga vastu maad. Tuul peksis oksi vastu akent. Auto sõitis vastu aeda. Lükkab tooli vastu lauda. Vesi loksub vastu paadikülge. Laev põrkas vastu kaljusid. Toetab käega vastu uksepiita. Lapsed ootavad ema, ninad vastu aknaruutu. Kuulab, kõrv vastu maad. Istub, nõjatub seljaga vastu ahju. Kass hõõrub end vastu perenaise jalga. Käed on tihedalt vastu külgi. Lund keerutab vastu nägu. Liiv paiskus vastu silmi. Pühib käed vastu mantlit puhtaks. || (ühendites löömise ja löödud saamise kohta); piki, mööda. Tõmbas, virutas, andis vastu hambaid, vastu vahtimist. Valas vastu nägu, vastu koonu. Sähvas paar laksakat vastu tagumikku. Lõi poisile vastu kätt. Sai vitsaga paar sirakat vastu sääri. Sai vastu kõrvu, vastu lõugu, vastu tatti, vastu molu. Vastu pead, vastu kukalt saama.
2. millegi liikumise suuna suhtes risti teistpidi, vastupidi; millegi poole, millegi suunas. Ujus vastu vett, vastu voolu. Hoidis paadinina risti vastu lainet. Keeras ketast käes vastu päeva. Seadis näo vastu tuult. Pööra kõht vastu päikest! Lipuvarras tõuseb vastu taevast. Raketid lendavad vastu taevast. Hundid ulusid, koonud vastu taevast. Vastu valget ei seleta silm tulija nägu. Vaatas röntgenipilti vastu valgust. Magamistoa aknad on vastu tänavat, vastu põhja, vastu päikest.
3. osutab (vahetult) millegi ääres v. vastas paiknemisele. Ta maja seisis otse vastu merd. Ta elab külaservas vastu metsa. Tallinn on üle lahe vastu Helsingit.
4. vahetult enne. Tuli koju vastu hommikut. Kuhu sa veel vastu ööd lähed? Ööl vastu tänast puhkes torm. Vastu kevadet lõppes aidast vili. Vastu talve koliti linna. Vastu suuri pühi kraamiti kogu maja puhtaks. Vastu õhtut läks pilve. Oli juunikuu öö, üheksas vastu kümnendat. Ta on valves ööl vastu pühapäeva. Suri ööl vastu kümnendat maid.
5. millegi vastaselt; kiuste. Abiellus vastu (isa) tahtmist. Otsustati vastu meie soovi. Sööb vastu oma harjumust väga ruttu. Toimis vastu tavalist kommet. Vastu ootusi ja lootusi tervis halvenes. Kinnitasin seda vastu oma veendumust.
6. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Vastu taevast saatma, põrutama, lendama. Sülitab vastu taevast. Vastu pükse saama. Vastu karva käima, olema. Kedagi vastu karva silitama. Peaga vastu müüri, seina jooksma. Kellelegi vastu kaela andma, tõmbama. Vastu kaela saama. Vastu muhku saama, andma. Sai valusasti vastu nina, sõrmi. Kedagi vastu seina suruma. Nina vastu lina.
III. ‹adv›
1. ‹liikumist märkivate verbide laiendina›. a. osutab, et keegi v. miski liigub kulgeja liikumisele vastupidises suunas. Tüdruk jooksis emale vastu. Koer tormas, kargas haukudes tulijale vastu. Laps astub võõrale vaprasti vastu. Ühtki autot ei tulnud vastu. Jõuti aeglaselt edasi, sest tuul oli, puhus vastu. Inimesed liiguvad päri ja vastu. | piltl. Teater läheb vastu uuele hooajale. Läks vastu oma surmale, saatusele. b. osutab kellegi vastuvõtmisele, millelegi vastuminekule. Läksime jaama vanaemale vastu. Mindi sadamasse laevale vastu. c. osutab kellegi v. millegi liikumisele kuhugi poole, kellegi v. millegi suunas. Haige sirutas käed õele vastu. Õienupud sirutusid, tõusid päikesele vastu. d. (lõhna vms. kellenigi levimise kohta). Vastu hoovab magusat lõhna. Keldrist lööb kopituse lehk vastu. Kuum leitsak lööb leiliruumist vastu. Vastu pahvab, paiskub auru. e. osutab millenigi jõudmisele. Viimaks tuli meri vastu. f. (muu millegi suhtes vastassuunalise tegevuse kohta). Hoia kõvasti vastu, muidu puu kukub valesti. Poisid tirisid köit oma poole, tüdrukud sikutasid vastu.
2. väljendab vastuolemist, vastuseisu, vastupanu, keeldumist, eitamist, järeleandmatust. Reis jäi ära, sest kõik olid vastu. Ta on alati kõigele vastu. Oli teise soovile vastu. Oled sa poolt või vastu? Laps tõrgub, punnib, ajab, sõdib, sipleb, puikleb vastu. Vaidleb, räägib, poriseb vastu. Tema hakkab alati õpetajale vastu. Raiub vihaselt vastu. Astus julgelt vaenlasele vastu. Seisis noorte abielule vastu. Ta töö läheb teooriatele vastu. Üks seadus käib teisele (risti) vastu. Vaenlane paneb visalt vastu. Haige rabeles vastu, tõrjus kätega vastu. Ta töötab teistele vastu. Hobune tõrgub vastu. Kiusatusele vastu panema, seisma. Ei suuda vastu seista naise pisaratele. Argumendid poolt ja vastu. Kostsid hüüded poolt ja vastu.
3. ‹ühendverbi osana› esineb vastumeelsust, vastikust väljendavates ühendverbides. Imal lõhn käib vastu. Inimeste lärmakus ja pealetükkivus hakkas vastu. Mulle lööb ta upsakus vastu.
4. ‹ühendverbi osana› esineb püsimist, säilimist, jaksamist väljendavates ühendverbides. Tervis lööb vaevu vastu. Reisiraha Roomani vastu ei löö. Raske oli, aga pidasime vastu. Maja peab vanade surmani vastu. Villane mantel paneb hästi vastu. Joomata siin kuumas kaua vastu ei pane. Kui ei saa tööle vastu, tuleb abiline võtta.
5. (millelegi reageerides:) vastutasuks, vastuseks, omakorda; (vastassuunas) tagasi. Midagi peaks toidu eest vastu ka andma. Aga mida ma su aitamise eest vastu saan? Kirjuta mulle vastu! Viimaks hõikas marjuline metsast vastu. Koer klähvis ja naabripeni haukus vastu. Tervitas viisakalt vastu. Vaenlane hakkas vastu tulistama. Ära löö vastu! Poiss kärkis ja tüdruk andis vihaselt vastu. Sai vastu kõrvu ja pani ise vastu ka. „Millal tuled?” küsiti. – Poiss vastu: „Homme.” Lapsed huikavad ja mets kajab, kaigub vastu. Tühjad tänavad kõmisesid vastu.
6. (kedagi v. midagi võrreldes:) vastukaaluks, võrdväärsena kõrvale. Talle pole meil midagi vastu panna. Seadis teise jõule vastu oma osavuse. Malemängus sa mulle vastu ei saa. Vara poolest talle vastu ei saa.
7. ‹vaatamist märkivate verbide laiendina› otsa. Tütar vaatas emale vihaselt vastu. Autost vahtisid politseinikule vastu ehmunud poisid.
8. esineb ühendites, mis märgivad millegi (peegeldusena, eredalt) paistmist. Aknaklaasilt peegeldus vastu talvemaastik. Päike veikles tuuleklaasilt vastu. Jõehauast kiirgas vastu avar taevas. Talveöös särab vastu valgustatud aken. Suust helkis vastu kuldhammas. Toanurgast läikisid vastu kassi kollased silmad. Oru põhjas irvitas, haigutas vastu sügav haud. Sukakannast vaatab auk vastu.
9. ‹muude tähenduslikult lahutamatute ühendverbide osana› näit. vastu tulema, vastu võtma

vastu|laine
kellegi v. millegi liikumise suhtes vastassuunaline laine. Paat tantsib raskes vastulaines üles-alla.

vastu|päeva ‹adv›
päripäeva liikumise suunale vastupidi; ant. päripäeva. Vastupäeva tiirlema, keerlema. Kruvid keeratakse kinni päripäeva ja lahti vastupäeva. Tramm sõitis ringteel vastupäeva. Põhjapoolkeral pöörleb õhk tsüklonis vastupäeva. Kellaosuteid ei tohi vastupäeva kruttida.

vastu|tuul
kellegi v. millegi liikumise suhtes vastupidises suunas puhuv tuul; ant. taganttuul, pärituul. Puhub tugev vastutuul. Vastutuul takistas sõitu. Kerge vastutuul värskendab ratturi kuumavat ihu. Vastutuule tõttu tuli aerud pihku haarata. Vastutuules sõit võttis omajagu jõudu. Laev seisis vastutuule tõttu nädalapäevad. Vastutuul 'näkku puhuv tuul' võttis ootajate ninad punetama.

vedel ‹-a 2›

1. ‹adj› voolav, selline, mis ei hoia kindlat kuju, mitte tahke ega gaasiline; rohkesti vedelikku sisaldav, hästi voolav. Vedelad, tahked, gaasilised ained. Aine vedel olek. Vedel kütus, õli, magma, tõrv, mesi, vaha. Vedel seep. Vedela konsistentsiga kreemid. Elavhõbe on vedel metall. Rasv tuleb vedelaks sulatada. Soolepõletiku korral on väljaheide vedel. Ei tea, kas võtta paksem või vedelam pahtel? Vedelad toidud. Vedel hapukoor, kaste. Kui tainas on liiga vedel, tuleb lisada jahu. Supp sai liiga vedel. Puder on täna vedelaks jäänud. Vedel muna (hrl. vedela munakollasega). See rohi teeb vere vedelamaks. Mida rohkem koeri koos, seda vedelam lake. || (maa, pinnase kohta:) vesine, märg, püdel. Maapind on pehme ja vedel. Sügisvihmadest vedelad põllud. Vedel muda on külmast kohma tõmmanud. Tee muutus läbipääsmatuks vedelaks poriks.
▷ Liitsõnad: pool|vedel, tilk|vedel, vesivedel.
2. ‹s› miski vedel, vedelik. Jõi supikausi pealt kuuma vedela ära. Hammustati leiba ja võeti jõevett vedelaks peale. Leivapala närimine oli tüütu, eelistanuks midagi vedelat.
▷ Liitsõnad: supivedel.
3. ‹adj› piltl. a. (rühi, kehaosade, liikumise kohta:) kehaliselt pingeta, lõtv, lodev, loge; loid. Vedel rüht. Vedelad lihased. Vedela näoga naine. Vedel käesurve, haare. Vedelad liigutused, sõrmed. Teretas vedela käega. Ta kont oli vedel, ei pidanud raskele tööle vastu. Purjuspäi muutuvad jalad vedelaks. Magav laps oli vedel nagu soolikas. Lebab kui igavene lasu voodis, vedel ja pehme. *.. pikk vedela kehaga Nigul, kelle liikmed lahtised nagu noorel koeral ja samm hooletu .. M. Rebane. *Ma ei jõudnud kirstu koos Rolandiga kärule tõsta .. võtsin vedela Rolandi sülle, ta vajus süles laiali .. M. Kõiv. b. (eseme oleku kohta:) mitte pingul, lotendama kippuv. Ühekordne nöör on vedelam kui kahekordne. *.. ja vahtis ainiti oma suure ning vedela koti sisse, milles tuhnis ennast unustades. A. Beekman. c. (inimese omaduste, inimloomuse kohta:) saamatu, laisk, tugeva tahteta; arg. Igaüks võib hädaldada, mõni vedelam mees muud ei teegi. Vanasti oli iga töö peale hakkamas, nüüd on vedelaks jäänud. On vast vedel vend! Valab nõrkade peale viha välja, täismeeste ees on vedel. Vedel argpüks! Väljapressijad on vedelad kujud, löövad kohe põnnama. Poisid ei olnud jahil sugugi vedelad. Naistel on vedel süda ja veri. Tahtis teise vedelaks ehmatada. Võttis vedelaks küll, käed hakkasid värisema. *Et nad töös vedelad on, seda kuulen iga päev. E. Vilde.

veerema ‹42 või 37›

1. pööreldes mingit pinda mööda edasi liikuma. Pall veereb nurka, auti. Kartul, kapsapea veereb tooli alla. Nööp oli laua pealt maha veerenud. Kast läks ümber ja õunad veeresid laiali. Münt veeres tüdruku jalge ette. Veerevate kivide mürin. Muna veeres mööda lauda. Palgid veeresid mäest alla. Veerevale kivile ei kasva sammal(t). || ümber oma telje pöörlema. Vokiratas veereb. Ema koob kiiresti, lõngakerad korvis aina veerevad. || (kallakal pinnal allapoole) libisema. Mööbel oli kajutipõranda külge kinnitatud, et see veerema ei pääseks. Mees veeres mööda õlgkatust aeglaselt allapoole. || (pisarate jms. kohta:) voolama. Pisarad veerevad mööda palgeid, põski, üle põskede. Silmist veerevad pisarad. Laubalt veereb higitilku. || piltl. Kähvas midagi ja sellega pandi kivi veerema (millegi käivitamise v. käivitumise kohta). Elas veereva kivi elu 'ei olnud paikne'. Veereb paigast paika, ei juurdu kuskil. Jalgpall veereb täna Tallinnas 'Tallinnas mängitakse täna jalgpalli'. Kogu raha veereb vahendaja tasku. Tema juba oskab raha veerema panna. Majandus veeres allamäge. Äriasjad hakkasid allamäge veerema. *.. ta on lõplikult veendunud, et Essilt temale ei veere enam ainustki penni. L. Tigane. *Täna üliõpilane, homme vallakirjutaja, näitleja, siis koloniaalkaupmees ... Tema oli veerev kivi. J. Sütiste.
2. ratastel liikuma, sõitma. Maanteel veerevad autod. Rong veereb aeglaselt jaama. Koorem hakkab ikka kiiremini veerema. Tõld veeres minema. Lennuk veereb stardirajale. Üksteise järel veeresid bussid garaaži. Jalgratas veereb kodu poole. Juht laskis masinal vabakäigul veereda. Veerev koosseis 'veerem'. || piltl (sõjategevuse kohta). Sõjavanker veeres üle Eestimaa. Rinne veereb lääne poole. Lahingud veeresid pealinna alla. Siit on sõda üle veerenud.
3. piltl (hrl. lühikese, ümara inimese vm. olendi kohta:) (kiiresti) liikuma, käima, jooksma. Perenaine veereb nagu värten mööda hoovi. Laps veereb tuppa. Koerake veereb peremehe juurde. Hiir veeres kiiresti kapi alla. Varblased veerevad keradena teel. Kassipoeg veeres kui muna üle põranda. *Elli veeres kui vurrkann toa ja sahvri, toa ja köögi, toa ja aida vahet. M. Pihla.
4. (Päikese v. Kuu näiva liikumise kohta taevavõlvil:) kulgema; loojuma. Päike veereb madalalt, madalamale. Päike hakkas õhtusse veerema. Kuu veeres pilve taha, pilve tagant välja, mööda taevavõlvi. Veerev päike hõõgus kurjakuulutavalt. Päikeseratas veeres kalurimajade tagant välja. *.. ja jõudis koju alles siis, kui päikesetera oli juba veeremas. E. Krusten.
5. (vete liikumise kohta:) kulgema, voogama, rulluma. Lained veerevad vaikselt, möirates randa. Kõrge veemägi veeres üle teki. Aeglaselt veeresid jõevood mere poole. | piltl. Kaevandustest veeres üle streikide laine. Üle kogu maa veeres protestilaine. || (tuule, pilvede vms. liikumise kohta). Põllust veereb üle mahe suvine tuul. Pilved veerevad mere peale. Paks tolm veeres pilvena ligemale.
6. (heli, hääle kohta:) kajama, kostma, kanduma. Müristamine, kõu veereb üle taeva, linna. Kaja veeres läbi kiriku. Kahurite ähvardav mürin veereb lähemale. Kellalöögid veeresid kaugele. Lauluviis pääses veerema.
7. ka piltl (millegi abstraktse liikumisega, kulgemisega, levimisega ühenduses). a. (aja kohta). Aeg veereb kiiresti, aeglaselt, üksluiselt, märkamatult. Päevad, aastad veerevad üksteise järel ajamerre. Aasta on aasta kannul veerenud. Kümme aastat on mööda veerenud. Nädalad veeresid. Tund veeres tunni järel. Ka kõige pikem päev veereb õhtusse. Aeg veereb kui jõevoog. b. (elu kohta). Elu veereb vaikselt, endiselt, endisesse rööpasse. Elu veereb nagu hernes. Elu on märkamatult mööda veerenud. Nii see elukene meil veereb. c. (juttude, mõtete kohta). Jutt veereb tasapisi mälestustele. Kuuldused pääsesid veerema. Teade veeres suust suhu. Mehe suust hakkavad veerema sünged needused. Mõte veeres kodukanti.

veeretama ‹37›

1. veerema panema; nii kuhugi toimetama. Veeretab kinganinaga kivikest. Mehed veeretavad vaate, tünne, põllukive. Paberirullid veeretati laevale. Veeretas raske puunoti riita. Palgid veeretati mäest alla. Autokummid veeretati lattu. Liikus end ettevaatlikult veeretades jääl edasi. Laps veeretas end diivanilt maha, voodist välja. Haige ei saa magada, veeretab end voodis küljelt küljele. Tuul veeretab prahti mööda tänavat. Poisid veeretasid platsil palli 'mängisid jalgpalli'. *.. näriti paberosse, veeretati neid keelega ühest suunurgast teise. A. Jakobson. | piltl. Kellegi eluteele kive veeretama. Läheb nii, nagu elu sind veeretab. || ainetompu veerema pannes midagi valmistama. Lapsed veeretavad lumest suuri palle. Ema veeretas tainast kuklid. Hakklihast veeretati kotletid. Veeretab leivasisust kuulikesi. Apteeker veeretas pillid valmis. || (lükates) midagi ratastel liikuma panema. Sõdurid veeretasid suurtükki. Veeretab mootorratta teeserva. Veeretas jalgratast käekõrval. Mootor jäi seisma, auto tuli garaaži veeretada. Serveerimislaud veeretatakse kamina ette. Plokid veeretati rullidel kohale. || (vete liikumise, liikumapaneku kohta). Meri veeretab laineid kaldale. Jõgi veeretas oma voogusid, vett mere poole. Tõusis tuul ja hakkas laineid veeretama. || (pisarate kohta:); langeda laskma. Veeretas haleda loo peale paar pisarat. || piltl (ajaga viivitamist märkivana). Kümmekond aastat veeretati pabereid ministeeriumis. Mis siin sügiseni veeretada, tüdruk vaja mehele panna.
2. midagi keskpunkti v. telje ümber ringi ajama v. ringis käima panema, keerutama. Vokki veeretama. Tüdruk veeretas käsikivi. Loosiratast veeretama. Veeretab väledasti vardaid 'koob'. Pajatati sukavarrast veeretades. Veeretas pöidlaid vaheliti. *.. võtan liua sülle ning hakkangi lusikaga veeretama. Algul muutuvad või ja koor liua põhjas ühiseks vedelaks massiks .. O. Luts. || midagi käes pööritama. Veeretas kohmetult mütsi käes. Veeretab pliiatsit, paberossi, veiniklaasi sõrmede, näppude vahel. Preester veeretas palvehelmeid sõrmede vahel. Veeretab nõutult paberit käes. Veeretab silti otsides pudelit. Veeretab iga kopikat, senti peos, peo peal, näppude vahel 'ei täi raha välja anda'.
3. (piltlikes ja püsiväljendites:) (kellelegi teisele) siirma, lükkama. Süüd, koormat kellegi peale veeretama. Vastutust kellegi kaela veeretama. Kuuldu veeretas raske koorma südamele, südame peale, südamelt, südame pealt (ära). Veeretas oma mured ema peale. Haigus, vaesus on ta teele katsumusi, raskusi, takistusi veeretanud. Kõiki töid ei tohi tema õlgadele veeretada. Veeretas oma patud sõbra selga. Tahtis kahtlusi endalt veeretada. Maksud veeretati rahvale. Üritas lastekasvatamise kooli peale veeretada. Kelle peale sa oma koorma veeretad? *Ta veeretas õpetamise ning noomimise ülesanded oma naisele .. K. A. Hindrey.
4. piltl (märgib tasapisi elamist, elutsemist, olesklemist). Veeretas päevi õhtusse. Veeretab elupäevi õhtule. Ta on vaikselt oma päevi surma poole veeretanud.
5. piltl rääkima, heietama; mõlgutama. Jäädi istuma ja juttu veeretama. Lõkke paistel veeretati jutte hommikuni. Mõtlikult veeretati jutulõnga, jutukera. Veeretas juttu kord ühele, kord teisele poole. Veeretab ümmargust juttu. Veeretab sõnu. Veeretas kõigest, mis keelele tuli. Tõmbab tooli tüdrukule lähemale ja hakkab oma seiklustest veeretama. Veeretas neile ei tea mida ette. Veeretab muremõtteid peas ringi. Seda küsimust, kavatsust oleme juba kaua veeretanud. || (laulmise, pillimängu kohta). Regivärssi veeretama. Noored istusid viise veeretades koos. Laps veeretab omaette laulu. Veeretas pillil lõbusaid lugusid. *Hommikuti ärgates meenus talle mingi meloodia ja seda veeretas ta väsimatult kuni õhtuni. O. Tooming.

veo|jõud

1. põll jõud, millega traktor v. veoloom veab veokit v. põllutööriista. Hobuse, traktori veojõud. Tegelik, normaalne, maksimaalne veojõud. Veojõudu mõõtma.
▷ Liitsõnad: nominaalveojõud.
2. tehn liiklusvahendi liikumise suunas mõjuv motoorne tõmbe- v. tõukejõud. Reaktiivmootori, propelleri veojõud. Väikese veojõuga mootor.
3. (veolooma(de) v. -vahendi(te) kohta). Veojõuna kasutati härgi.

vihin ‹-a 2› ‹s›
kiirest liikumisest v. hõõrdumisest, kokkupuutest tekkiv terav kõrgetooniline heli (ka liikumise kiirust, hoogu rõhutavalt). Tiibade, piitsa, saanijalaste vihin. Tuule vihin akna taga. Õhk oli täis kuulide, mürskude vihinat. Tänavalt kostis autokummide vihinat. Polnud kuulda muud kui vikatite vihinat. Köhib, hingab vihinal. Torust paiskus vihinal välja aurujuga. Tasase vihinaga, tasasel vihinal lendasid üle õue pääsukesed. Tiivad lõikavad vihinal õhku. Nool läks vihinal lendu. Vibutas vihinal piitsa. *Kui ta hingas, kostis vihin ja kahin: Morsi piinas astma. H. Sepamaa (tlk).
▷ Liitsõnad: kuuli|vihin, piitsa|vihin, sae|vihin, tiiva|vihin, tuulevihin.

vihtlema ‹vihelda 49›

1. ihu saunavihaga peksma. Laval võetakse leili ja viheldakse. Mehed vihtlesid kaua ja mõnuga. Tehti sauna, viheldi oma ihuliikmed, luud-kondid pehmemaks. Isa vihtles poega. Tule vihtle mu selga! Paljud ei armasta vihelda. Nõiad vihtlevad (rahvapärane ütlus, kui korraga paistab päike ja sajab vihma). | piltl. *Jalad vajuvad paksu samblasse, mustikavarred vihtlevad pöidasid. P. Kuusberg.
2. (lindude kohta:) tiibadega vehkides, tiibu saputades sablitsema. Kanad vihtlevad soojas liivas. Varblased vihtlevad tolmus. *Vihtlesid aga varesed jõe või järve ääres, tuli varsti vihma .. K. Põldmaa. || (putukate kiire edasi-tagasi, siia-sinna liikumise kohta). Kihulased vihtlesid tihedate parvedena.

vilistama ‹37›

1. (inimese kohta). a. teravat heledat heli tekitama, puhudes õhku läbi kitsa pilu (kokkusurutud huulte vahelt, sõrmi suhu pannes, vile abil vms.). Vilistas pikalt, kõvasti. Oskab vilistada küll torus huultega, küll läbi hammaste. Pistis sõrmed suhu ja vilistas läbilõikavalt. Tänaval, laevas ei vilistata. Vanamees magas, läbi nina õhku vilistades. „Soo-oh!” ütles ta ja vilistas imestusest. Laste kätte ei või vilet anda, nad vilistavad kõrvad lukku. || piltl mitte hoolima, mitte tähelepanu osutama. Vilistas seadustele, seaduste peale. Mees on endast heas arvamuses, töökaaslaste peale aga vilistab. *Teiste inimeste jutt on meile ainult vilistada! S. Rannamaa. || sel moel kedagi kutsuma v. kellelegi märku andma. Peremees vilistas koera. Karjane vilistas loomad enda juurde. Jääger vilistas küttide kokkuajamiseks signaali. Vilista, kui tahad teisi appi kutsuda. Meeskond vilistati ohu korral üles. Kahtlasele mehele vilistati koerad kallale. Politseinik vilistas segadust tekitanud autojuhile. Teisel poolajal vilistati 'kohtunik vilistas' meie meeskonnale ainult neli viga. Kohtunik vilistas mängu lõppu. Meie spordikohtunikud on käinud mänge vilistamas 'on olnud kohtunikuks' ka suurvõistlustel. b. sel moel mingit meloodiat esitama. Armastas endale tasakesi nina alla mõnd vana lauluviisi vilistada. Vilista mulle selle aaria algus ette!
2. (muude elusolendite, peam. lindude samalaadse häälitsemise kohta). Kuldnokad vilistasid heledasti. Vindi, põldrüüdi, musträsta vilistav laul. *Juulis-augustis vilistavad lagendike veertel metskitsed. O. Tooming.
3. (millegi elutu kohta:) samalaadset heli tekitama. a. vilega märku andma. Vedur vilistas ärasõitu. Kaubarong vilistas jaamale lähenedes alati pikalt. Reidil vilistab laev. *Seks ajaks, kui teemasin vilistama hakkas, kogunes eestuppa võõraid. L. Promet. b. (kiirel liikumisel v. vibreerimisel tekkiva heli kohta). Väljas vilistas torm, raju, tuisk. Tuul vilistas korstnas, vantides, puude okstes. Marutuul puhus vilistades aknapragudest sisse. Torust tungis vilistades välja tugev aurujuga. Üle pea hakkas vilistades lendama kuule, mürske, pomme. Lumi vilistab reejalaste all. Mets raksus ja vilistas tormi käes. Paat kihutas nii kiiresti, et kõrvades vilistas. Rinnus vilistas (kopsutorudes oleva lima liikumise tõttu). Vilistav norskamine, sosin. *.. talle tuleb tükiks ajaks peale hirmus köha, mis ta rinnas rägiseb, kähiseb, vilistab ja mängib. H. Rajamets (tlk).
4. kõnek luiskama, valetama. Ära sa mulle siin vilista, va valevorst! *Ja too mutt muudkui usub, mida tüdruk talle ette vilistab! E. Tegova.

vilks ‹interj adv›
‹ka korduvana› annab edasi liikumise kiirust, liigutuse lühiajalisust. Vilks! oli poiss kadunud. Vilks ja vilks lendasid kilomeetripostid autoaknast mööda. Päikeselaik hüples vilks, vilks aknaklaasidel. Põgeneja vahib vilks-vilks kogu aeg ringi. *.. heitis vilks ja vilks silmanurgast kahtlustavaid pilke. H. Luik. *.. kuidas madalale vajunud päikese poolviltused kiired Inget vilks ja vilks puude vahelt valgustasid. H. Pukk.

vilksama ‹vilksata 48›

1. ainult lühikeseks ajaks (nii et vaevu jõuab silmata, märgata) nähtavale tulema v. nähtaval olema. Nägi tüdruku seelikusaba ukse vahel vilksamas. Üle näo vilksas pilklik naeratus. Mehe silmis tundus vilksavat kahjurõõmu tuluke. Maantee mõlemal pool ikka mets ja mets, ainult haruharva vilksas sekka mõni maja. *.. ja verstadki – eks vilksa need / kui aiaroikad piki teed. B. Alver (tlk). || (kiire liikumise kohta). Keegi vilksas põõsa tagant välja. Nägin putukaid püüdvaid kalu veepinnale vilksamas. Üritasin võimalikult ruttu läbi toa vilksata. Üle tee vilksas must kass. Kala oli õnge otsast minema vilksanud. Nõel ei vilksa nii kärmesti, kui tarvis oleks. Jahid vilksasid lahel siia-sinna. *Jah, säärane lause vilksab tal vahel kogemata ja üsna ebateadlikult suust. E. Vilde. || (äkilise mõtte v. kujutluspildi kohta). Läbi pea vilksas mõte, küsimus, kartus. *Vilksab meelde kusagilt loetud luuletus, kus poeet võrdleb linnulaulu puurmasina müraga. M. Seping. *Kohutava selgusega vilksasid need koledad kujutused Agnese erutatud vaimusilma eest mööda .. E. Bornhöhe.
2. silmi, pilku ainult korraks kuhugi suunama; (silmade kohta:) kiiresti, hüplikult liikuma. Vilksas üle õla, paremale ja vasakule (vaadata). Iga natukese aja tagant vilksas ta mulle otsa vaadata. Ken vilksab altkulmu ema poole. Vilksasin vahetevahel kella. Tüdruk vilksab sageli peeglisse. Autojuht jälgis teed, ent vilksas ühe silmaga kaaslast. Ikka ja jälle pidi ta pilguga selja taha vilksama. Lapse silmad vilksasid ühelt külaliselt teisele.

vinguma ‹42›

1. peenikest kimedat häält (kestvalt) kuuldavale tooma, kiunuma. a. (elusolendite hrl. erutust väljendava nasaalse hääle kohta). Purelevad koerad lõrisevad ja vinguvad. Kutsikas vingus haledasti valust, valu pärast. Kui foksterjer näeb oma peremeest, hakkab ta rõõmust vinguma. Orikas ruigas ja vingus kui tapalaval. Näljased põrsad võtsid talitaja vingudes vastu. Rebane turtsus ja vingus vihaselt. „Küll sa mu käes veel ükskord vingud!” ähvardas mees õunavarast. Vingudes kihutasid lapsed rõõmuteadet koju viima. Naise hääl muutus tigedalt vinguvaks. *Tagatipuks hakkas ta pugejaliku falsetiga vastikult vinguma – täiesti nagu hiina mops. R. Saluri (tlk). b. (eluta looduse, esemete kiirel liikumisel v. vibreerimisel tekkiva heli kohta). Tuuled, tormid, tuisud vinguvad raevukalt. Tuul vingus korstnas, räästas, traatides, kõrvus. Vastu akent peksis tigedalt vingudes viltune vihm. Väljas pladiseb ja vingub. Merevood vingusid paadi ümber. Üle peade vingusid kuulid, miinid, šrapnellid. Mürsukillud paiskusid vingudes laiali. Malakas, vemmal, piits, nuut vihiseb vingudes. Traadid vinguvad tuule käes. Tormis vinguv mets. Toores puu vingub tules. Vaierid katkesid vingudes. Auto sööstis kummide vingudes minema. Kõrtsis vinguvad rõõmsalt viiulid. Treipink, höövelmasin vingub. Pingul vints vingus. Hommikust õhtuni vingusid metsas saed. Karussell hakkas kriiskavalt vingudes keerlema. Kaater eemaldus mootorite vingudes. || (töötamise, liikumise intensiivsust rõhutades). Töö lendas, nii et vingus. Elu või surm, aga nüüd paneme auto vinguma. *.. kui [lõikuse] tähtpäev tulnud, siis rukis või vingugu käes. H. Kiik.
2. (kimeda nasaalse häälega) hädaldama, halisema, virisema; nutma; sellise häälega midagi ütlema. Rahapuudus, vaesus paneb vinguma. Näljased lapsed vingusid haledasti. Otsib naist, kes ei vinguks ega armukadetseks. Kalurid vinguvad, et tänavu on kala vähe. Nii tühja asja pärast sedasi vinguda! Poiss ainult vingus hoopide all. Hüsteeriliselt vinguv naine. „Jäta järele!” vingus tüdruk. || sellise häälega nuruma, manguma. *Kirikuportaalide ees oli karjakaupa kerjuseid, kes vingusid almuseid. L. Metsar (tlk).