[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

luu ‹15› ‹s›

1. ka anat luukoest koosnev selgroogsete luustiku üksikosa; sün. kont (kõnekeelsem). Lühikesed, lamedad, pikad luud. Lihased kinnituvad luude külge kõõluste vahendusel. Inimese, imetajate, kalade, lindude luud. Vanainimese luud on haprad, võivad kergesti murduda. Luu on kokku kasvanud. Haav ulatub luuni. Tal on reuma kallal, kõik luud ja liikmed valutavad. Jäi sõjas kaduma, kes teab, kus tema luud (ja kondid) puhkavad, pleegivad. Küll luu liha kasvatab. || (ainena). Muistne inimene valmistas luust tarbeesemeid, ehteid. Luust nikerdatud kuju. || hrv (kehaehituse kohta:) kont. *Vanaisa, tugeva luuga mees .. J. Mändmets. *Olen väike, kitsas ja õhukese luuga. H. Raudsepp. || (koos sõnaga liha:) inimkeha. Külm tuul puhub lihast ja luust läbi, läbi liha ja luu. *Siis veidi väsimust mul tundub lihas-luus .. M. Under.
▷ Liitsõnad: aba|luu, hamba|luu, häbeme|luu, istmiku|luu, jala|luu, kaarna|luu, kaela|luu, keder|luu, keele|luu, kiiru|luu, kodar|luu, kolju|luu, koolja|luu, krõmps|luu, kukla|luu, käe|luu, külje|luu, küünar|luu, laba|luu, lõua|luu, nina|luu, oimu|luu, otsmiku|luu, pahk|luu, pea|luu, pind|luu, puusa|luu, pöia|luu, randme|luu, rang|luu, reie|luu, rinna|luu, rist|luu, saba|luu, sahk|luu, sarna|luu, sääre|luu, toru|luu, õla|luu, õlavarre|luu, õndraluu; elevandi|luu, hark|luu, kala|luu, linnu|luu, loomaluu; umbluu.
2. linaluu. Linaleovesi peab olema sobiva temperatuuriga, et võtaks parajasti luud lahti, seejuures kiudu määndamata. *Linakolkmed lasti robinal [ropsiratta] lippide ette ja valged luud lendasid õhku kui lumi. E. J. Voitk.
▷ Liitsõnad: linaluu.
3. luuvilja puitunud sisekest, kivi. Ploomi, kirsi, kreegi luu.

leiba luusse laskma vt leib

liha [kellegi] lihast ja luu [kellegi] luust, [kellegagi] üks luu ja liha, luu [kellegi] luust ja liha [kellegi] lihast vt liha

lihasse ja luusse, lihas ja luus, luusse ja lihasse vt liha

luu(de)ni ja üdini
täielikult, täiesti. *.. kogu keha joobus temast [= päikesest] luudeni ja üdini. A. H. Tammsaare. *.. rannakülapoisist sai vahepeal meremees – luuni ja üdini. H. Sergo.

luu ja nahk
(väga kõhna olendi kohta). Ta on põdemisest otsa lõppenud nagu luu ja nahk. *Aga mis mõjus kõik nõõtamine ja piitsutamine neisse kurvalt kõrvu lingutavaisse tööloomadesse! Nad olid ju paljas luu ja nahk. E. Vilde.

luust ja lihast ~ lihast ja luust ~ luust ja üdist läbi lõikama ~ käima
teravalt, läbilõikavalt kõlama; sellisena tugevasti kellegi meeltele mõjuma, nii kedagi ehmatama. Tal on kile hääl, lõikab luust ja lihast läbi. Pidurite krigin käis luust ja lihast läbi. *.. piimamees tühjade plekknõudega sõitis hirmsa tärinaga mööda, raudlatikoorma kärin käis luust ja üdist läbi .. M. Metsanurk.