[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ablakteerima ‹42›

1. aiand ligistama
2. med imikut rinnast võõrutama

ablatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. geol liustiku pealispinna kulumine aurumise, sulamise ja liustiku pinnal voolavate vete toimel
2. med silma võrkkesta irdumine soonkestast

abort ‹abordi 21› ‹s›
med vet raseduse v. tiinuse enneaegne katkemine v. katkestamine (inimesel enne 28. rasedusnädala lõppu). Iseeneslik, tehislik abort. Aborti tegema, teha laskma. Loomade aborti nimetatakse harilikult nurisünnituseks.

abortiivne ‹-se 2› ‹adj›
med vet
1. väljakujunemata nähtudega. Abortiivne haigus.
2. haiguse kulgu katkestav. Abortiivne ravi, ravim.
3. aborti tekitav. Abortiivsed vahendid.

abortima ‹abordin 42›

1. med rasedust v. tiinust enneaegselt katkestama, aborti tegema. Aborditud loode.
2. info programmi täitmist enneaegu lõpetama

abrasioon ‹-i 21› ‹s›

1. geol murrutus
2. med (emakaõõne) kaabing

abstsess ‹-i 21› ‹s›
med vet mädanik, põletiku tagajärjel kudedes tekkiv piiratud mädakogum. Naha, nahaaluse koe abstsess.
▷ Liitsõnad: aju|abstsess, kopsuabstsess.

abuulia ‹1› ‹s›
med haiguslik tahtenõrkus

adeniit ‹-niidi 21› ‹s›
med näärmepõletik

adenoid ‹-i 21› ‹s›
‹hrl. pl.› med lapseeas esinev neelu- ja kurgumandli vohand. Adenoidide eemaldamine.

adenoom ‹-i 21› ‹s›
med healoomuline näärekasvaja

adneksiit ‹-siidi 21› ‹s›
med emakamanuste põletik

adstringeerima ‹42›
med kootama

aero|teraapia
med õhkravi

afaasia ‹1› ‹s›
med võimetus end sõnades ja kirjas väljendada v. kõnest ja kirjast aru saada, kõnehalvatus

aft ‹-i 21› ‹s›
med väike hallikaskollane valuline haavand suu limaskestal

aglutinatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. keel juure ja afiksite liitumine sõnavormiks, nii et nende piirid jäävad selgeks
2. med vedelikus (näit. vereseerumis) hõljuvate mikroobide, vereliblede vm. rakkude liimumine sadestuvateks tombukesteks

aglutiniin ‹-i 21› ‹s›
med aglutinatsiooni (2. täh.) tekitav antikeha

agorafoobia ‹1› ‹s›
med haiguslik hirm lagedaist kohtadest üle minna, lagedapelgus

agranulotsütoos ‹-i 21› ‹s›
med granulotsüütide vähesus v. puudumine veres

ainevahetus|haigus
med ainevahetushäiretest tingitud haigus. Tähtsamad ainevahetushaigused on suhkurtõbi, rasvtõbi ja podagra.

ajaline ‹-se 5› ‹adj›

1. ajaga (hrl. 1., 2. täh.), kestusega, vältusega seoses olev, sellesse puutuv, ajas esinev jne.; ‹liitsõna järelosana› teat. aja kestev, vältav. Ruumilised ning ajalised suhted. Ajaline järgnevus, piir, vahe, vahemaa. Sademete ajaline jaotus. Selle romaani ajaline haare on peaaegu pool sajandit. Kunstiteose mõistmiseks on vaja tunda tema ajalist tausta. Tähtsamad sündmused ajalises järjekorras, reastuses.
▷ Liitsõnad: kuu|ajaline, lühi|ajaline, pika|ajaline, pikema|ajaline, tunniajaline.
2. med õigeaegne. Ajaline sünnitus 'sünnitus normaalse aja kestnud raseduse järel'. Ajaline laps 'normaalse aja kestnud raseduse järel sündinud laps'.

aju|kasvaja
med (hrl. peaajukasvaja kohta)

ajukelme|põletik
med ajukestapõletik

ajukesta|põletik
med meningiit

aju|kärbus
med ajupehmumus

aju|pehmumus
med ajukoe koldeline pehmenenud olukord. Süüfilise põhjustatud ajupehmumus.

aju|põletik
med (hrl. entsefaliidi, peaajupõletiku kohta). Viiruslik ajupõletik.

aju|põrutus
med peaajupõrutus

aju|rabandus
med peaaju mingi osa talitluse järsk katkemine, apopleksia, insult

aju|surm
med ajutegevuse pöördumatu lakkamine. Ajusurma diagnoosima. Ajusurmas elundidoonor.

aju|vapustus
med (hrl. peaajuvapustuse kohta)

aju|verevalum
med

aju|vigastus
med. Ajupõrutus ja ajuvapustus on ajuvigastused.

akne ‹1› ‹s›
med vinnid

aktino|mükoos
med vet krooniline mädanikukolletega haigus, mida põhjustavad kiirikbakterid

akupressuur ‹-i 21› ‹s›
med punktimassaaž. Jalatalla, otsmiku akupressuur. Akupressuuri tegema.

akupunktuur ‹-i 21› ‹s›
med nõelravi

akušöör ‹-i 21› ‹s›
med sünnitusabi eriarst

akuutne ‹-se 2› ‹adj›

1. terav, teravalt päevakorral olev. Akuutne probleem. Looduskaitse on muutunud akuutseks kogu maailmas. Üks akuutsemaid ülesandeid.
2. med äge, lühikest aega vältav ning sageli tormiliselt kulgev; ant. krooniline. Akuutne haigus, põletik.

ala|happesus
med maonõre normist väiksem happesus

alandi ‹1› ‹s›
‹hrl. liitsõna järelosana› med alandaja, vähendaja
▷ Liitsõnad: kolesterooli|alandi, palaviku|alandi, vererõhualandi.

ala|toitumus
med alatoitlusest tingitud seisund. Laste alatoitumuse tunnused.

ala|äge
med ägeda ja kroonilise vahepealne, subakuutne. Alaäge haigus.

albuminuuria ‹1› ‹s›
med seisund, mille korral uriinis sisaldub normaalsest rohkem albumiine

alimentaarne ‹-se 2› ‹adj›
med vet toidust põhjustatud, toiteline. Alimentaarne intoksikatsioon, düstroofia.

alkaloos ‹-i 21› ‹s›
med happe ja leelise tasakaalu häire veres, aluseliste ainete suhtelise sisalduse suurenemine

alkoholi|mürgi(s)tus
med alkoholist põhjustatud mürgi(s)tus

alkoholi|psühhoos
med alkoholist põhjustatud psühhoos

alkoholiseerima ‹42›

1. (veinile) piiritust lisama
2. med alkoholiga mõjustama. Närvi alkoholiseerima.

allergeen ‹-i 21› ‹s›
med allergiat põhjustav aine

allergia ‹1› ‹s›
med organismi tavalisest erinev tundlikkus, hrl. ülitundlikkus mõnede ainete suhtes
▷ Liitsõnad: ravimi|allergia, toidu|allergia, õietolmuallergia.

allergoloogia ‹1› ‹s›
med õpetus allergiast ning allergilistest haigustest

ambulatoorium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
med väiksem polikliinikutaoline raviasutus. Ülikooli ambulatoorium. Läksin ambulatooriumi haava siduma.

ambulatoorne ‹-se 2› ‹adj›
med ambulatooriumis, polikliinikus vms. raviasutuses toimuv, seal ravitav jne., nii et haige käib raviasutuses v. arst tema juures kodus; ant. statsionaarne. Ambulatoorne ravi. Ambulatoorsed haiged.

amneesia ‹1› ‹s›
med võimetus mäletada mingil ajavahemikul toimunut, ajaliselt piiratud mälulünk

amputatsioon ‹-i 21› ‹s›
med amputeerimine. Jäseme amputatsioon.

amputeerima ‹42›
med jäset v. elundit täielikult v. osaliselt operatsiooni teel kõrvaldama. Jalg, rinnanääre tuli amputeerida. | piltl. Riimi pärast ei tohi sõnu amputeerida.

amöbiaas ‹-i 21› ‹s›

1. med amööbdüsenteeria, -tõbi
2. aiand amööbtaud

amööb|düsenteeria
med teat. amööbi (Entamoeba histolytica) põhjustatud äge v. krooniline soolenakkus, amööbtõbi

amööb|tõbi
med amööbdüsenteeria, amöbiaas (1. täh.)

anaeroobne ‹-se 2› ‹adj›

1. biol elamiseks vaba hapnikku mittevajav; vaba hapnikuta toimuv, hapnikuvaba; ant. aeroobne. Anaeroobsed bakterid. Anaeroobne keskkond. Anaeroobsed tingimused, protsessid. Anaeroobne treening 'treening, mille käigus vajamineva hapniku hulk ületab saadaoleva hapniku hulga'.
2. med anaeroobidest põhjustatud. Anaeroobne haavanakkus, infektsioon.

anafülaksia ‹1› ‹s›
med ülitundlikkus korduvalt manustatava kehavõõra valkaine (näit. raviseerumi) suhtes

analeptikum ‹-i, -i 10› ‹s›
med elustav, ergutav vahend, erguti. Kofeiin, kamper ja teised analeptikumid. Kooma korral manustatakse analeptikume.

analgeesia ‹1› ‹s›
med valutus, valutundetus

anamnees ‹-i 21› ‹s›
med haiguse eellugu, haigusnähtude tekkimise, arenemise, seniste uuringute ja ravi kirjeldus

anatomeerima ‹42›
med laipu teadusliku uurimise otstarbel lahkama v. prepareerima

anatoomikum ‹-i, -i 10› ‹s›
med asutus v. hoone inimese anatoomia õpetamiseks ja uurimiseks. Ülikooli anatoomikum.

anatsiidsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
med soolhappe puudumine maomahlas

androloogia ‹1› ‹s›
med teadus mehe organismi iseärasustest, meestehaigustest ja nende ravist

aneemia ‹1› ‹s›
med kehvveresus

anesteesia ‹1› ‹s›
med
1. tundlikkuse täielik puudumine. Naha anesteesia.
2. tuimastus. Lokaalne anesteesia ehk paikne tuimastus.

anesteetikum ‹-i, -i 10› ‹s›
med tuimasti

anesteseerima ‹42›
med tuimastama

anestesioloog ‹-i 21› ‹s›
med anestesioloogia spetsialist; narkoosiarst

anestesioloogia ‹1› ‹s›
med õpetus valutustamisest meditsiini haruna

aneurüsm ‹-i 21› ‹s›
med tuiksoonelaiend

angiin ‹-i 21› ‹s›
med äge kurgumandlite põletik. Katarraalne, follikulaarne, lakunaarne angiin. Lapsed jäid angiini, olid angiinis.
vrd rinnaangiin

angioom ‹-i 21› ‹s›
med soonkasvaja

anküloos ‹-i 21› ‹s›
med liigesejäikus

annus ‹-e 4› ‹s›
korraga kasutatav, antav jne. osa, hulk millestki. a. med organismi manustatav kindlaksmääratud ravimikogus, doos. Alalävine, toimiv, mürgistav, surmav annus. Ravimi ühekordne, ööpäevane annus. Miljon annust rõugevaktsiini. Ta sai antibiootikume suurtes annustes. Võttis sisse tubli annuse unerohtu. b. portsjon. Liha anti jaopärast, igaühele kindel mõõdukas annus. Mehed said kahekordse annuse viina. Soola oli pandud supisse vähemalt kolmekordne annus. c. piltl (millegi abstraktse kohta). Temas on tubli annus kõrkust, auahnust. Paras annus huumorimeelt, elurõõmu, skepsist.
▷ Liitsõnad: alkoholi|annus, kiirgus|annus, kiiritus|annus, leiva|annus, lisa|annus, mürgi|annus, ravimi|annus, sööda|annus, toidu|annus, väetisannus.

anoreksia ‹1› ‹s›
med isutus, mille korral inimene sööb energiavajadusest vähem ja mille tagajärjeks on kõhnumine. Neurootiline anoreksia. Anoreksia käes, all kannatama. Tütrel diagnoositi anoreksia. Ravib anoreksiat.

anorektiline ‹-se 5› ‹adj›
med anoreksia all kannatav; ülimalt, ebanormaalselt kõhn. Anorektiline patsient. Tüdruk, modell näeb anorektiline välja. Anorektilised sead.

anti|bakteriaalne
med bakteri(te)vastane. Antibakteriaalne ravim, toimeaine.

antigeen ‹-i 21› ‹s›
biol med taimse v. loomse päritoluga kehavõõras aine, mis põhjustab organismis kaitsekehade teket

anti|keha
biol med organismis antigeeni mõjul tekkiv kaitseaine, kaitsekeha, immuunkeha

anti|koagulant
keem med koagulatsiooni, näit. vere hüübimist takistav aine

antiseptika ‹1› ‹s›
med antiseptiline haavaravi

anti|toksiin
füsiol med toksiini neutraliseerides kahjutuks tegev antikeha; selliseid antikehi sisaldav seerum. Difteeria, teetanuse antitoksiin.

anti|viirus

1. med farm mikroobide kultuuri filtraat, mis takistab nende paljunemist
2. info viirustõrjeprogramm. Uue põlvkonna antiviirus. Antiviirust installima, alla laadima, uuendama.

antrakoos ‹-i 21› ‹s›
med söetolmust põhjustatud kopsutolmumus

antraks ‹-i 2› ‹s›
vet med Siberi katk, põrnatõbi

anuuria ‹1› ‹s›
med kuse eritumise lakkamine, kusetus

apenditsiit ‹-siidi 21› ‹s›
med ussripikupõletik, pimesoolepõletik

aplitseerima ‹42›

1. aplikatsiooni(de)ga kaunistama. Rikkalikult aplitseeritud padi.
2. med manustama. Seda ravimit aplitseeritakse salvina.

apnoe ‹14› ‹s›
med (ajutine) hingamiskatkestus, hingamispeetus. Vastsündinu apnoe. Apnoe võib osutuda eluohtlikuks.
▷ Liitsõnad: uneapnoe.

apopleksia ‹1› ‹s›
med ajurabandus

arengu|peetus
ka med (vaimse vms.) arengu aeglustumine v. pidurdumine, mahajäämus arengus, retardatsioon. Arengupeetusega laps. | iroon. Mõnel ajakirjanikul näikse olevat sotsiaalne arengupeetus.

arseeni|mürgi(s)tus
med

arteriit ‹-riidi 21› ‹s›
med arteripõletik, tuiksoonepõletik

arterio|skleroos
med arterite kõvastumine ja lubjastumine; ateroskleroos

artriit ‹-riidi 21› ‹s›
med liigesepõletik
▷ Liitsõnad: polüartriit.

artroos ‹-i 21› ‹s›
med liigesepindade kulumises seisnev liigesehaigus peam. kesk- ja vanemaealistel inimestel

arütmia ‹1› ‹s›
ka med rütmitus. Südame, pulsi arütmia.

arütmiline ‹-se 5› ‹adj›
ka med rütmitu. Arütmiline pulss.

asendus|ema
med naine, kellele on üle kantud võõras munarakk v. embrüo

asendus|ravi
med vastavate preparaatide kasutamine puuduva v. puuduliku sisesekretsiooni korral

aseptika ‹1› ‹s›
med haigusidutu haavade käsitsemine

aseptiline ‹-se 5› ‹adj›
med haigusidutu, mikroobivaba. Aseptiline side, põletik.

asfüksia ‹1› ‹s›
med lämbus

aspiraator ‹-i, -it 2› ‹s›
tehn med imemise põhimõttel töötav seade näit. õhuproovide võtmiseks, mäda väljaimemiseks vms.

aspiratsioon ‹-i 21› ‹s›

1. hrl med välja-, äraimemine; sisseimemine, hingamisteedesse tõmbamine
2. keel hõngus

aspireerima ‹42›

1. hrl med välja v. ära imema; hingamisteedesse tõmbama. Röga ja lima aspireeritakse hingamisteedest.
2. keel hõngama. Aspireeritud klusiilid.

assaneerima ‹42›
med sanitaartingimusi parandama, tervishoiunõuete kohaselt korraldama

asteenia ‹1› ‹s›
med organismi üldine jõuetus, rammetus

asteeniline ‹-se 5› ‹adj›

1. med asteeniast tingitud v. sellega iseloomustuv. Asteeniline sündroom, seisund.
2. antr pikk ja kõhn. Asteenilist tüüpi inimene.

astigmaatiline ‹-se 5› ‹adj›
füüs med astigmatismi omav

astigmatism ‹-i 21› ‹s›

1. füüs läätsede aberratsioon, mille puhul punkti kujutiseks on ellips
2. med nägemishäire, mille puhul ühest punktist lähtuvad valguskiired ei fokuseeru silmas punktina

astma ‹1› ‹s›
med hingeldus- v. öiste õhupuudushoogudega iseloomustuv haigus
▷ Liitsõnad: bronhiaal|astma, kopsuastma; kardiaal|astma, südameastma.

astmaatik ‹-u 2› ‹s›
med astmat põdev inimene

ataksia ‹1› ‹s›
med koordinatsioonihäire tahteliste liigutuste sooritamisel

ateroom ‹-i 21› ‹s›
med puderkasvaja

ateroskleroos ‹-i 21› ‹s›
med arterite seinte lubjastumine ja hapraks muutumine omaette haigusena. Põeb ateroskleroosi.

atoonia ‹1› ‹s›
med lõtvus, pingusetus. Mao, soolte atoonia.

atrofeeruma ‹37›
kõhetuma. a. biol (füsioloogilise taandarenemisena). Harkelund atrofeerub suguküpsuse saabudes. b. med haiguslikult vähenema. Halvatud jäseme lihased atrofeeruvad. c. piltl. *Näitlejal atrofeerub mingi kuues meel, kui ta ei puutu pikemat aega kokku publikuga. V. Panso.

atroofia ‹1› ‹s›
biol med kõhetus, kõhetumine, atrofeerumine. Harkelundi, mao limaskesta, lihaste atroofia.
▷ Liitsõnad: raukusatroofia.

atsidofiilbakter(i)|mass
ka biol med

atsidoos ‹-i 21› ‹s›
med happe ja leelise tasakaalu häire veres, happeliste ainete suhtelise sisalduse suurenemine

atüüpiline ‹-se 5› ‹adj›
hrl med ebatüüpiline. Atüüpiline kopsupõletik.

audiomeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
med kuulmisteravuse mõõtur

aura ‹6› ‹s›

1. mõjujõud; muljet kujundav õhustik. Hea, halva auraga koht. Sel linnaosal on boheemlaslik aura. Nõukogudeaegse auraga hoone.
2. (okultismis, parapsühholoogias:) inimkeha ümbritsev eriline kiirgusvöönd vm. mõjuväli
3. med langetõvehoole eelnev seisund

auskultatsioon ‹-i 21› ‹s›
med auskulteerimine, kuulatlus

auskulteerima ‹42›
med kopsudes, südames v. mujal organismis tekkivaid helisid kuulama (hrl. diagnoosimiseks), kuulatlema. Kopse, südant, südametoone auskulteerima. Arst asus haiget auskulteerima.

autism ‹-i 21› ‹s›
med psüühikahäire, mis seisneb inimsuhetest eemaldumises ja oma fantaasiamaailma sulgumises, endassesulgumus

autoinfektsioon ‹-i 21› ‹s›
med organismis seni kahjutult eksisteerinud haigusetekitajate põhjustatud haigestumine, isenakatus

autointoksikatsioon ‹-i 21› ‹s›
med organismi mürgistumine kehas tekkivate ainevahetusproduktidega, isemürgistus

autopsia ‹1› ‹s›
med koolnuvaatlus koos lahanguga

autovaktsiin ‹-i 21› ‹s›
med haigelt endalt saadud baktereist valmistatud vaktsiin

avanemis|periood
med sünnituse esimene periood, mil toimub emakakaela avanemine

avardus|pulk
med riist ahenenud söögitoru, kusejuha vms. avardamiseks

avirulentne ‹-se 2› ‹adj›
med nakatamisvõimetu

avitaminoos ‹-i 21› ‹s›
med vitamiinipuudus ning sellest tingitud haiguslik seisund. Skorbuut ja rahhiit on avitaminoosid.

bakterieemia ‹1› ‹s›
med bakterveresus

bakteri|kandja ‹1› ‹s›
med pisikukandja

bakteritsiid ‹-i 21› ‹s›
med pisikuid hävitav aine. Kloor bakteritsiidina.

bakteritsiidne ‹-se 2› ‹adj›
ka med pisikuid hävitav. Antiseptikumide bakteritsiidne toime.

bakteritsiidsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
ka med pisikuid hävitav toime

bakter|veresus ‹-e 5› ‹s›
med bakterite leidumine veres, bakterieemia

balneoloogia ‹1› ‹s›
ka med õpetus mineraalvetest, nende sise- ja välispidisest toimest ning raviomadustest

balneoteraapia ‹1› ‹s›
med ravi mineraalvetega; kümblusravi

bandaaž ‹-i 21› ‹s›

1. med tugiside (lihaste v. liigeste kaitseks, hoiaku parandamiseks jne.). Rippkõhu korral tuleb kanda bandaaži. Tõstjate, maadlejate bandaažid.
▷ Liitsõnad: kubemebandaaž.
2. tehn vaguni- ja veduriratastele, hammasratastele jne. suurema tugevuse ning kulumiskindluse andmiseks pealdatav metallvõru v. -vöö

batsill ‹-i 21› ‹s›
biol med spoore moodustav kepikesekujuline bakter (Bacillus); (laiemas täh. ka:) haigusetekitaja bakter | piltl. *Mingi arusaamatu vaenulikkuse pisiku kõrval parasiteerib ka ükskõiksuse batsill. H. Meriste.
▷ Liitsõnad: tuberkuloosi|batsill, tüüfusebatsill.

batsilli|kandja
med pisikukandja

bensiini|mürgistus
med mürgistus bensiiniaurude sissehingamisest

beribeeri ‹6› ‹s›
med B₁-vitamiini vaegusest tingitud avitaminoos

biopsia ‹1› ‹s›
med haigestunud koest proovitükikese, kehavedeliku vm. võtmine ning selle mikroskoopiline uurimine

bio|tehnika
biol med tehnikateaduse rakendused meditsiinis ja bioloogias

blastoom ‹-i 21› ‹s›
med kasvaja

blokaad ‹-i 21› ‹s›

1. linna, sadama, väegrupi jne. täielik sissepiiramine hävitamise v. alistumisele sundimise eesmärgil; sellise isoleerituse seisukord. Leningradi blokaad. Vaenlase blokaad murti läbi. Neil õnnestus blokaadist läbi murda. Palju inimesi hukkus blokaadis.
▷ Liitsõnad: maa|blokaad, mere|blokaad, õhublokaad.
2. poliitiliste, majanduslike jt. abinõude v. sõjalise jõu rakendamine mõne riigi v. riikide rühma isoleerimiseks
▷ Liitsõnad: kontinentaalblokaad.
3. füsiol med mõne elundi v. elundite süsteemi tuimastamine v. talitluse ajutine katkestamine
▷ Liitsõnad: novokaiin|blokaad, südameblokaad.

blokeerima ‹42›

1. blokaadi seisukorda looma, sisse v. ümber piirama. Blokeeritud linn jätkas võitlust. Krimmi sõja ajal blokeerisid Inglise ja Prantsuse eskaadrid Eesti sadamaid.
2. teed, läbipääsu, soovimata tegevusi vms. tõkestama; sulustama. Tee blokeeriti langetatud puudega. Uksed, väravad blokeeriti. Semaforide süsteem blokeerib teeosa, kus rong parajasti sõidab. Valge blokeeris musta tsentrietturi. Pikka korvpallurit on raske blokeerida. Ründelööke blokeerima.
3. füsiol med elundit v. elundite süsteemi tuimastama v. talitlust ajutiselt katkestama. Lihaseid lõõgastavad ained blokeerivad erutuse ülekandumise närvilt lihasele.

borrelioos ‹-i 21› ‹s›
med puukide levitatav närvisüsteemi, liigeseid ja südant kahjustav nakkushaigus, Lyme'i tõbi. Borrelioosi haigestuma, nakatuma.

botulism ‹-i 21› ‹s›
med teat. raske toidumürgistus (eriti riknenud vorstist, kalast vms.)

bronhiaal|astma
med kopsuastma, astma (1. täh.)

bronhiit ‹-hiidi 21› ‹s›
med kopsutorude limaskesta põletik, kopsukatarr. Tal on bronhiit. Sain külmetamisest bronhiidi.

bronho|pneumoonia
med koldeline kopsupõletik

bronhoskoop ‹-koobi 21› ‹s›
med optikariist hingamisteede vaatlemiseks

bronhoskoopia ‹1› ‹s›
med hingamisteede vaatlus bronhoskoobi abil

buboon ‹-i 21› ‹s›
med lümfisõlmede muhk (hrl. kubemes)

buliimia ‹1› ‹s›
med taltsutamatu söögiisu, millega kaasneb kehakaalu tõus ja vajadus seda reguleerida (näit. meelega esile kutsutud oksendamisega), liigsöömine. Põeb buliimiat. Buliimia all kannatama.

bursiit ‹-siidi 21› ‹s›
med liigeselähedase limapauna põletik

bužeerima ‹42›
med bužii abil avardama (ahenenud söögitoru, kusejuha)

bužii ‹14› ‹s›
med avarduspulk

circulus vitiosus [tsirku- -tsioo-] ‹-e 5› ‹s›

1. loog ringtõestus
2. med vastastikku üksteist põhjustavate v. komplitseerivate patoloogiliste protsesside kompleks

daltonism ‹-i 21› ‹s›
med värvipimedus, võimetus eristada värvusi, eriti punast ja rohelist

daltonist ‹-i 21› ‹s›
med daltonismi all kannataja. Daltonistid ei sobi autojuhtideks.

debiilik ‹-u 2› ‹s›
van med debiilne isik

debiilne ‹-se 2› ‹adj›
van med kergelt nõrgamõistuslik, debiilsusega iseloomustuv. Debiilsed lapsed, inimesed.

debiilsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
van med sünnipärase v. varases lapseeas tekkinud nõrgamõistuslikkuse kergeim aste

defektiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. med kehaliselt v. vaimselt puudulik, vigane. Defektiivsed rakud.
2. keel mitte kõiki muutevorme omav. Defektiivsed verbid, noomenid.

defektne ‹-se 2› ‹adj›

1. puudulik, riketega, defektidega. Defektne toode, ese, eksemplar. Raamat on defektne.
2. med defektiivne (1. täh.)

deformatsioon ‹-i 21› ‹s›
kuju või ruumala muutus. a. füüs tehn. Elastne, plastne deformatsioon. b. biol med haiguslik moondumine, väärmoodustis vms. Lülisamba, puusaliigese, pöia deformatsioon. Liigesepõletikust põhjustatud deformatsioonid. Õunapuu tüve deformatsioon. c. (muid kasutusi). Sõna foneetiline deformatsioon. Maailmapildi deformatsioon.

dehelmintiseerima ‹42›
med vet sisenugilisi väljutama

dekompensatsioon ‹-i 21› ‹s›
med mitteküllaldasest kompensatsioonist tingitud elundi talitluse puudulikkus. Südame dekompensatsioon.

dekompressioon ‹-i 21› ‹s›

1. ka tehn rõhukadu (näit. sisepõlemismootori v. kolbkompressori silindris); rõhu alandamine
2. med õhurõhu järsu langemise tagajärjel tekkiv haiguslik seisund

deliirium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
med psüühikahäire rohkete hallutsinatsioonide, katkendlike luulumõtete ning liigutusrahutusega (eriti joomahulluse kohta). Alkohoolik oli deliiriumis.

demarkatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. hrl pol piiri v. piirjoone määramine
2. med surnud kudede piiristumine eluskoest. Nekrootilise koe demarkatsioon.

demarkatsiooni|joon

1. pol (vahe)rahu sõlminud riikide relvajõude v. võidetud riigi okupeeritud piirkondi üksteisest eraldav piirjoon v. maariba
2. med piir haige ja terve koe vahel

dementne ‹-se 2› ‹adj›
med nõdrameelne

dementsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
med nõdrameelsus

denge ‹6› ‹s›
med dengepalavik

denge|palavik
med moskiitode levitatav troopikamaade äge viirushaigus, mille iseloomulikke tunnuseid on kõrge palavik, liigesevalu ja verejooksud; denge. Haigestus, suri dengepalavikku. Dengepalaviku epideemia.

dentaalne ‹-se 2› ‹adj›
hammastesse puutuv; (hääliku kohta:) hammaste piirkonnas moodustatav. Dentaalne implantaat med tehishambajuur. Dentaalne sibilant keel hammaste piirkonnas moodustatav sisihäälik.

dentist ‹-i 21› ‹s›
med (kõrgema erihariduseta) hambaarsti nimetus mõnel maal

depigmentatsioon ‹-i 21› ‹s›
biol med normaalse pigmentatsiooni kahanemine v. kadumine

depressiivne ‹-se 2› ‹s›
med depressiooniga iseloomustuv, kurvameelsus-, masendus-. Depressiivne reaktsioon, luul, meeleolu. Haige depressiivne seisund.

depressioon ‹-i 21› ‹s›

1. ka med kurvameelsus, masendus, meeleolusurutis. Ajutine, kerge, sügav, raske, tugev depressioon. Hingeline, psüühiline depressioon. Reaktiivne depressioon areneb mõne ränga elamuse tagajärjel. Depressioon süveneb. Kannatab depressiooni all.
2. maj üldine langus riigi tööstuses, panganduses v. majanduses, surutis. Majanduslik depressioon.
3. geogr geol vajunud koht maakoores; alamik
4. meteor madalrõhuala

dermatiit ‹-tiidi 21› ‹s›
med nahapõletik

dermatoloogia ‹1› ‹s›
med õpetus nahast ja nahahaigustest

dermato|mükoos
med nahaseentõbi

dermato|plastika
med naha siirdistutamine, nahasiire

desensibiliseerima ‹42›

1. med organismi liigtundlikkust vähendama
2. fot säritatud filmi v. plaadi valgustundlikkust vähendama

diabeet ‹-beedi 21› ‹s›
med kuse eritumise suurenemine, liigkusesus; (sagedasti:) suhkurtõbi

diabeetik ‹-u 2› ‹s›
med diabeedi põdeja; suhkurtõbine

diabeetiline ‹-se 5› ‹adj›
med diabeediga, hrl. suhkurtõvega seotud, sellest johtuv. Diabeetiline kooma.

diagnoos ‹-i 21› ‹s›

1. med vet haiguse olemuse ja iseloomu määrang. Õige, täpne, väär, vale diagnoos. Diagnoosi täpsustama. Arst määrab, paneb haigele diagnoosi. Haiguslehele oli märgitud diagnoosiks gripp. | piltl. *Ja ta tegi diagnoosi, nõnda nagu see talle paistis õige olevat: „Rahulolematus!” .. A. Jakobson.
2. biol taksoni (liigi, perekonna) eristamist võimaldav teaduslik kirjeldus. Uute liikide kirjeldamisel andis K. Linné täpse diagnoosi.
3. ka tehn (tehnilise) seisundi määrang

diagnoosima ‹42›

1. med vet diagnoosi (1. täh.) panema. Haigust diagnoosima. Arst, loomaarst diagnoosis haiguse õigesti. Kõiki reumajuhtumeid ei diagnoosita. Kergesti, raskesti diagnoositav haigus. „Normaalne,” diagnoosisid tohtrid. | piltl. *Ta diagnoosis kohe mu loppis füsiognoomia põhjused ja vajadused. H. Trass.
2. biol diagnoosi (2. täh.) koostama. Uut taimeliiki diagnoosima.
3. ka tehn (tehnilist) seisundit määrama

diagnostika ‹1› ‹s›

1. med vet õpetus haiguse tunnuste ning olemuse ja haige seisundi kindlaksmääramise meetoditest. Südamehaiguste diagnostika.
▷ Liitsõnad: isotoop|diagnostika, röntgendiagnostika.
2. tehn masinate, seadmete tehnilise seisukorra uurimine võimalike rikete ennustamiseks ja ennetamiseks

diarröa ‹14› ‹s›
med kõhulahtisus

diatees ‹-i 21› ‹s›
med organismi soodumus teatavateks haigusteks. Eksudatiivne diatees.

diatermia ‹1› ‹s›
med sügavamal asuvate kudede v. elundite soojendamine kõrgsagedusvooluga, läbisoojutus, soojutusravi

dieteetika ‹1› ‹s›
ka med dietoloogia

dietoloogia ‹1› ‹s›
ka med õpetus dieedist, teadus õigest ja tervislikust toitumisest, dieteetika

diferentsiaal|diagnoos
med lähedaste nähtudega haiguste eristamine

difteeria ‹1› ‹s›
med äge nakkushaigus, mis kõige sagedamini kahjustab nina-kurguruumi ja kõri. Haigestus, jäi, suri difteeriasse. Lapsed on difteerias.
▷ Liitsõnad: kurgu|difteeria, kõri|difteeria, neelu|difteeria, ninadifteeria.

difteeria|katt
med difteeriale iseloomulik katt

difteeria|seerum
med raviseerum difteeria vastu

dilataator ‹-i, -it 2› ‹s›
med riist kehaõõnte ja -avade laiendamiseks

diplokokk ‹-koki 21› ‹s›
biol med kaksikkokk, kaksikkerabakter

diploopia ‹1› ‹s›
med kahelinägemine

dipsomaania ‹1› ‹s›
med hooti esinev ning mitu päeva kestev rohke alkoholi tarvitamine, joomasööst

dislokatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. sõj sõjaväeosade ja -asutuste rahuaegne paiknemine linnakuis, laagreis jm.; sõjalaevastiku üksuste paigutus sadamate järgi. Agentuurandmed vastase väeosade dislokatsiooni kohta.
2. geol kihtide esialgse asetuse muutus, (lasumus)rike. Tektooniline dislokatsioon.
3. med (hrl. luuotste) nihe, väärasetumine
4. füüs teat. kristallvõre defekt

dispositsioon ‹-i 21› ‹s›

1. ka med eelsoodumus, vastuvõtlikkus, kalduvus. Organismi sünnipärane dispositsioon millekski või millelegi. Rahvalaulu rütmiliigendust seletatakse vastava dispositsiooniga inimese psüühikas või füsioloogias. Muusikakriitik peaks looma meis kontserdi kuulamiseks vajaliku dispositsiooni.
2. kava, järjestus. Kõne kava ehk dispositsioon. || van sõj paigutus, asetus(kava) lahinguks. Napoleoni vägede dispositsioon Borodino lahingus. Sõjalaevade dispositsioon reidil.
3. käsk, korraldus; van sõj täpne kirjalik lahingu- v. rännakukäsk vägedele
4. muus oreliregistrite ja mängutehniliste abinõude loetelu
5. kirj kirjandusteose põhiline, teemat arendav osa

disseminatsioon ‹-i 21› ‹s›
med haiguse levimine uute haiguskollete tekkega

distorsioon ‹-i 21› ‹s›

1. med nikastus
2. füüs aberratsioon, mille puhul sirgjooned muutuvad kõverjoonteks

diureetikum ‹-i, -i 10› ‹s›
med kusele ajav aine

divaktsiin ‹-i 21› ‹s›
med vaktsiin immuniseerimiseks kahe nakkushaiguse vastu

divertiikul ‹-i, -it 2› ‹s›
med sopis

doonor ‹-i, -it 2› ‹s›

1. ka med oma vere, rinnapiima, elundi, koe vm. andja. Olen korduvalt olnud doonoriks.
▷ Liitsõnad: elundi|doonor, geeni|doonor, munaraku|doonor, neeru|doonor, seemneraku|doonor, sperma|doonor, veredoonor.
2. keem aatom, mis keemilise sideme tekkimisel annab temaga ühinevale aatomile elektronipaari

doonorlus ‹-e 5› ‹s›
med doonoriks olemine, doonorina näit. vere loovutamine. Doonorlus ei kahjusta organismi.

dreen ‹-i 21› ‹s›

1. põll tehn maa-alune veejuhe pinnasevee kogumiseks ja ärajuhtimiseks; torukraav, salakraav. Dreenide vahekaugus, sügavus. Soo on kuivendatud, dreenid on sees. Dreenid kipuvad ummistuma.
▷ Liitsõnad: hagu|dreen, kogumis|dreen, latt|dreen, mutt|dreen, pilu|dreen, torudreen.
2. med kummi-, klaas- v. metalltoruke kehaõõnde v. mädanikukoldesse koguneva vedeliku väljajuhtimiseks

dreenima ‹42›

1. põll tehn dreene, torukraave rajama; dreenide abil kuivendama. Dreenitud uudismaa.
2. med dreeni (2. täh.) abil vedelikku kehaõõnest v. mädanikukoldest välja juhtima. Mädakolle dreenitakse.

drenaaž ‹-i 21› ‹s›

1. põll tehn salakraavitus, torutus; dreenide (1. täh.) ja juurdekuuluvate rajatiste süsteem. Drenaaž põldude ja metsade kuivendamiseks.
▷ Liitsõnad: horisontaal|drenaaž, püst|drenaaž, ring|drenaaž, rõht|drenaaž, toru|drenaaž, täidis|drenaaž, vertikaal|drenaaž, õõsdrenaaž.
2. med mäda väljajuhtimine kehaõõnest v. koest dreeni (2. täh.) abil

düsenteeria ‹1› ‹s›
med jämesoole limaskesta kahjustuste ning kõhulahtisusega iseloomustuv nakkushaigus, verine kõhutõbi. Düsenteeriasse haigestuma, jääma. Düsenteeriat põdema.

düspepsia ‹1› ‹s›
med toidu puudulikust lõhustumisest tingitud seedehäire mao, kõhunäärme, maksa või peensoole talitlushäirete tõttu
▷ Liitsõnad: käärimis|düspepsia, roiskumisdüspepsia.

düstroofia ‹1› ‹s›
med mingi koe, elundi v. kogu organismi toitumishäire. Alimentaarne düstroofia ehk näljadüstroofia.

eba|liiges
med luumurru halva paranemise korral tekkiv luuotste püsiv liikuvus

eel|näht
med haigusele eelnev v. selle algusjärku iseloomustav näht. Tuulerõuged algavad tavaliselt järsku, eriliste eelnähtudeta.

eel|soodumus
ka med kalduvus, vastuvõtlikkus, (pre)dispositsioon. Eelsoodumus teadustööks. Pärilik eelsoodumus nahahaigusteks, ateroskleroosi tekkeks.

eel|vesi
med veekesta lõhkemisel väljavoolav lootevesi

eeter|narkoos
med etüüleetri abil tehtud narkoos

ehhino|kokk [-koki]
zool med põistang; põistangpaeluss

ehholaalia ‹1› ‹s›
med kuuldud sõnade v. fraaside tahtmatu kordamine, kajakõne

eklampsia ‹1› ‹s›
med krampidega rasedustoksikoos, raseduskrambid

eksanteem ‹-i 21› ‹s›
med peam. nakkushaiguste v. allergia puhul nahale tekkiv lööve

ekseem ‹-i 21› ‹s›
med naha pindmiste kihtide mittenakkav äge v. krooniline põletik, sammaspool

ekstraheerima ‹42›

1. keem segust üht v. mitut ainet (ekstrahendi abil) eraldama. Kalamaksast ekstraheeritud õli.
2. med (hammast) välja tõmbama

ekstra|süstol
med lisalöök väljaspool normaalset südamerütmi. Ventrikulaarsed ekstrasüstolid. Ekstrasüstolit tundma.

ekstrauteriinne ‹-riinse 2› ‹adj›
med vet emakaväline. Ekstrauteriinne rasedus.

eksudaat ‹-daadi 21› ‹s›
med põletiku puhul läbi veresoonte seina väljatungiv vedelik. Mädane eksudaat.

eksudatiivne ‹-se 2› ‹adj›
med eksudaadiga iseloomustuv. Märg e. eksudatiivne kopsukelmepõletik.

ektoparasiit ‹-siidi 21› ‹s›
med välisnugiline