[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

alistunult ‹adv›
vastupanust loobunult, olukorraga leppinult, resigneerunult. Alistunult nõustuma. Naeratas nukralt ning alistunult. Istus alistunult voodiservale. *Nad talusid piinu tuimalt ning saatusele alistunult. L. Metsar (tlk).

alt
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki altpoolt, madalamalt (ära); kaetud, varjatud olekust (välja); ant. pealt. Laua, voodi alt. Uss ilmus kännu, mätta alt. Maa vabanes lume alt. Kaevati mulla alt välja. Kerkis esile nagu maa alt. Võtsin pliidi alt tuhka välja. Tuli duši alt. Võttis raamatu padja alt. Laev sõitis silla alt läbi. Põgenik puges rongi alt läbi. Tuli kuuse, põõsa alt välja. Välja minu katuse alt 'majast'! Pind kadus jalge alt. Võttis käe lõua alt. Võttis viha kaenla alt 'kaenlast'. Puges teki alt välja. Vabastas pildi katte alt. Kuu tuli pilvede alt välja. Kuuri alt 'kuurialusest'. Rehe alt 'rehealusest'. *Me sõidame ja vaatame teele, mis tormab meile vastu ja kaob me alt. L. Promet. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Käe alt kinni hoidma. Vilksas mütsinoka alt vaadata. Sidus rätiku lõua alt kinni. Valutab rinde, südame alt. Kana nokitses tiiva alt. Kass oli kõhu alt valge. Jaki alt paistis roosa pluus. Pildi alt oli kiri veel loetav. Joone alt leidis ta vajaliku viite. *.. [rebane] oli nii lahja, et ta küljekondid paistsid naha alt kui redelipulgad. R. Roht.
2. millegi juurest, lähedalt (hrl. millestki, kuskilt vaadates madalamalt). Mäerinnaku, künka alt voolas läbi oja. Tuli akna alt ära. Lahkus kiige alt lõbusas tujus. Maantee läheb otse ukse alt mööda. Tee keerab meie õue alt ära. Nad möödusid küla külje alt. Vaenlane taganes Narva alt. Nad sõitsid Orissaare alt mootorpaadiga Kõinastule. *Siin pole muud, kui hakka välja alt kaevama ja kaeva edasi, kuni ots on jões. A. H. Tammsaare.
3. tegevus- v. mõjupiirkonnast ära. Põgenesime pommirünnakute alt. Hoole, mõju alt vabanema. Vahi, valve, aresti, keelu alt vabastama. Ikke, rõhumise, võimu, valitsuse alt pääsema. Sein on äsja krohvija pintsli alt tulnud. Tema käe alt on läbi käinud palju noori. *Pillimehe sõrmede alt aga voolasid valsid ja polkad .. L. Metsar. || kellegi, millegi alluvusest, haldusest ära. Asutus läks ühe ministeeriumi alt teise alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt ordu alla. Talupojad püüdsid mõisnike alt vabaneda.
4. hõivatud, hõlmatud seisundist ära. Heinte alt vabanenud küün. Millal ma oma raha kauba alt kätte saan?
5. osutab lahtrile, rubriigile, kategooriale, kust midagi leitakse, saadakse, ammutatakse. *Jalg kipsis, luges Väärtnõu lehest kohalike teadete alt sõnumit oma õnnetusest. P. Viiding.
6. (ühendis nurga alt osutab lähtumist teat. aspektist, teat. vaatenurgast). Läheneb küsimusele täiesti uue nurga alt. Vaagis asja mitme nurga alt.
7. esineb fraseologismides, näit.:. Hõlma, leti alt. Küünalt vaka alt välja tooma. Nina alt ära näpsama. Pinda jalge alt kaotama. Põranda alt välja tulema. Silma alt kaduma. Südame alt külmaks võtma.
II. ‹prep› [gen] murd alla. Alt viiekümne, kolmekümne (vanuse kohta). *Asutajaliikmeist elas alt veerandi Tartus .. F. Tuglas.
III. ‹adv›
1. altpoolt, madalamalt; ant. ülalt, ülevalt; ant. pealt. Alt üles vaatama. Soe õhk tõuseb alt üles. Pealt pandi vili kolusse, alt jooksis jahu välja. Alt orust kostis laulu. Ulatas müüriladujale alt telliseid kätte. Ta kolis alt '(vahetult) alumiselt korruselt' üles. *Eile alt lehte tuues käis südamest iseäralik tuksatus: nüüd! L. Hainsalu. || (oma otstarvet täitmast). Lõi vaadil põhja alt. Libe jää nagu niitis jalad alt. Võtsin suusad, uisud alt. Autol võeti ratas alt. Võtsin kampsuni alt ära. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Püksisääred on alt katki. Männitüved olid alt tumedamad, ülalt heledamad. Näkineiul on ülalt naisterahva keha, alt kala saba. Hein, loog on veel alt märg. Taime lehed on alt karvased. Alt korter on praegu tühi. Alt on kontserti parem kuulata kui rõdult.
2. eest kõrvale, eest ära (hrl. hoiatushüüetes). Alt ära! Hoia, hoidke alt! *Alt! Alt! Papi! Lea! Minge ometi eest! B. Alver. *Hobused aeti risti-rästi sinna ja siia – muudkui hoia aga alt ja vaata ette! R. Sirge.
3. ‹ühendverbi osana› näit. alt minema, alt tõmbama, alt vedama jt.

argpükslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
argpüks olev; argpüksile omane v. iseloomulik. *Argpükslik alistuja, reetja. Julm, salakaval, argpükslik mõrtsukatöö! L. Metsar (tlk).

arutelu ‹11› ‹s›
arutlemine, arutlus. a. kollektiivne mõttevahetus (ka vastav koosolek vms.). Ettekandele järgnes elav arutelu. Põhiseaduse projekti üldrahvalik arutelu. Teose, näidendi, lavastuse, filmi arutelu. Kas jääte, tulete ka arutelule? b. omaette arutlemine (ka vastav kõne v. kirjutis). Võhiku arutelu paneb asjatundja muigama. *Mäletan, kuidas mind rabas Roosalu arutelu tuleviku kunstist. L. Metsar.

asuma ‹37›

1. kusagil olema. a. (asjade, loodusobjektide, rajatiste jne. kohta:) asetsema, paiknema. Aiatööriistad asuvad kuuris. Sõnaraamatud asuvad keskmises riiulis. Maja, suvila, paadikuur asub järve ääres. Uus teletorn asub linnast väljas. Kus, mis tänavas asub raamatukogu? Ministeerium asub endises kohas. Koolimaja ja rahvamaja asuvad lähestikku ühel pool tänavat. Kauplused asuvad käe-jala juures. Meie uus korter asub kolmandal korrusel. Kohviku vastas asuv park. Suurem osa jäämäest asub vee all. b. (inimese jm. elusolendi kohta:) ajutiselt v. püsivalt viibima; elama; elutsema. Ta asus aastaid välismaal. Selles metsatalus ei asu enam ühtki hingelist. Kes teab, kus ta praegu asub. Muistsed soomeugrilased asusid õige laialdasel maa-alal. Karud asuvad sügaval laanes. *Kes asus lähemal süldikausile, kahmas säält kahvliga käntsaka taldrikule .. R. Sirge. c. (millegi abstraktse kohta). Küüntes ja juustes usuti asuvat peidetud elujõudu. *Akna taga asus jahe kevadöö. L. Metsar. *.. lõbusalt nad astusid ja nende nägudel asus vaikne rõõm. F. Tuglas (tlk).
2. kuhugi minema v. tulema; kusagil aset võtma, end sisse seadma jne. Asuti lauda, laua taha, laua ümber. Dirigent asus koori ette, pulti. Poisid asusid ritta, rivisse. Asusime järjekorda, sappa. Väeosa asus positsioonile. Asuti jõe kaldale laagrisse. Valvur asus oma vahipostile. Reisijaid palutakse asuda vagunitesse, oma kohtadele. Asuge trepile seisma, teeme pildi. Poiss asus tüdrukule lähemale, tüdruku kõrvale. Emalind asus jälle pesale. *Lauda istuti nõnda, et köster asus laua otsa, tema paremal käel Andres ise .. A. H. Tammsaare. | piltl. Rõõm, õnnetunne, kurbus, viha asus südamesse, hinge. || kuhugi elama minema v. tulema; kuhugi üle v. ümber kolima; välja rändama. Uude majja, uude korterisse asuma. Maale, maalt linna elama asuma. Ta olevat Hiiumaale asunud. Suveks võib lakka, aita asuda. Krimmi ja Kaukaasiasse asunud eestlased.
3. midagi tegema hakkama, mingit tegevust alustama. Asuti niitma, kraavi kaevama, suvilat ehitama. Lapsed asusid kirjandit kirjutama, koduseid ülesandeid lahendama. Kõneleja asus viimase probleemi juurde. Kõik asuvad sööma, toidu kallale. Hobune asus kaeru krõmpsutama. Tuli asuda teele, minekule. Külalised asusid minema. Puhkus on läbi, tuleb asuda jälle ametisse, töö juurde, tööle. Asume asja juurde. Diviis asus pealetungile. Jüri asus teiste juhiks. *Peale seda asus ta teopoisina mõisa tööle. A. H. Tammsaare. *Tuul aga asus niutsuma ümber maja .. A. Mälk. || mingisse olukorda, situatsiooni, vahekorda jne. astuma. Asub kaitseasendisse. Ema asus minu nõusse. Asus endiste sõpradega vaenujalale. Ta asus täiesti erinevale seisukohale.
4. van millestki v. kellestki kinni hakkama v. kinni haarama, asima. *.. [Jüri Tork] asus mõlema käega ta pagunitest kinni ja kiskus need krauhti maha. E. Vilde.

au|kohustus
austav kohustus. *Kuriaali amet muutus aukohustusest koormavaks kohustuseks. L. Metsar.

deklareerima ‹42›
avalikult kuulutama, ametlikult v. pidulikult teada andma. Põhiseadus deklareeris sõna- ja trükivabadust. Deklareeris, et ta enam oma jalga sinna ei vii. *„Ilma Saaremaa koduõlut maitsmata küll ära ei lähe!” deklareeris Paul Laane .. L. Metsar.

disputeerima ‹42›
(teaduslikul teemal) vaidlema. *Noh, niipea kui magister disputeerima hakkas, oli ta kohe võidumees. L. Metsar (tlk). *.. disputeeris poolunes oma romaanikangelastega. O. Luts.

elu|vool [-u]
voolav, liikuv elu (hrl. 3. täh.) Ruttav, tormav eluvool. Linna ergas eluvool. *Võib-olla peaks iga inimene aeg-ajalt eluvoolust kaldale ujuma ja jälgima seda kõrvaltvaataja pilguga? L. Metsar.

faktiline ‹-se 5› ‹adj›

1. fakti(de)sse puutuv, fakti(de)alane, fakte esitav, fakti-. Faktilised andmed. Faktiline aines, materjal. Teoses oli faktilisi vigu. *Kui auditoorium vaikseks jäi, palus Rander sõna faktiliseks märkuseks. L. Metsar.
2. faktidel põhinev; faktidele vastav, tegelik. Faktilise tagapõhjaga teos. Faktiline abielu. Faktiline töötasu. Faktiline võim, juhtimine. Maa faktiline kasutaja.

filipika ‹1› ‹s›
äge paljastus-, süüdistuskõne. *Lauri targutamine teoreetikutest – see oli ju terve filipika minu aadressil. L. Metsar.

finiš ‹-i 2› ‹s›
sport
1. distantsi lõpp-punkt (jooksudes, ujumises, sõudmises, suusatamises jm.). Läbis finiši esimesena. 30 startinust jõudis finišisse vaid 22. | piltl. *Pankrot on niisuguse elu loomulik finiš. P. Kuusberg. *Ta ainult andis [jutustades] kätte koordinaadid, et kuulaja mõte ise finišini jõuaks. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: vahefiniš.
2. võistleja lõpp-pingutus, jooksu, ujumise vms. lõpposa. Tal on nõrk, tugev finiš.

fokstrott ‹-roti 21› ‹s›
kahe- v. neljaosalise taktimõõduga seltskonnatants; selle tantsu muusika. Aeglane fokstrott on fokstroti teisendeid. *.. otsustasin panna viimase välja ja väsitada neiu kiire fokstrotiga. L. Metsar. *Teises toas taoti klaveril fokstrotti. M. Metsanurk.

formaalsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. asjaajamise, tavade v. käitumisreeglite kindlaksmääratud vorminõue. Tavaline, tarvilik formaalsus. Formaalsusi täitma, järgima. Saabumise formaalsused möödas, võisime oma tuppa minna. *Siis järgnevad viimased formaalsused, välispassi ja välisvaluuta saamine .. V. Panso.
2. vormilisus; vormitäitmine. Tühi, paljas, asjatu formaalsus. Küsimuse arutamise formaalsus ärritas kõiki. *.. [arheoloogilised] kaevamised pole mingi formaalsus, vaid uurimistöö lahutamatu osa. L. Metsar.

frentš ‹-i 21› ‹s›
seljalõhiku ja nelja pealeõmmeldud taskuga taljes sõjaväekuub. Hall, kaitsevärvi, roheline frentš. Kandis kinnise kaelusega frentši. *.. säärikud ning frentš andsid talle praegugi sõjamehe välimuse. L. Metsar.

frigiidne ‹-se 2› ‹adj›
suguliselt külm, sugukülm. *Selle öö vägivald oli teinud temast frigiidse naise .. L. Metsar.

galopeerima ‹42›
galoppima. Kannustas hobuse galopeerima. Galopeerides kihutas mööda põdrakari. *Korraga galopeeris ratsapolitseinik üle ratsutamistee. I. Sikemäe (tlk). | piltl. *Kui fokstroti ajal Rutist-Laurist mööda galopeerisime, hüüdsime uljalt .. L. Metsar.

hardalt ‹adv›
(< harras). Hardalt palvetama. Ta hääl kõlas hardalt. Hardalt imetlema. *Hardalt, peaaegu pühalikult sulgesin ma ukse. L. Metsar.

hasart ‹-sardi 21› ‹s›
ind, õhin, hoog. Õnnemängija, küti hasart. Hasarti minema, sattuma. Hasardis olema. Töötab suure hasardiga. Teda haaras meeletu, palavikuline, pime, ebaterve hasart. Pimedas hasardis hakkasid koerad kitse jälitama. *See mõte ajas poisi nii hasarti, et ta läks üleni higiseks. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: jahi|hasart, mängu|hasart, võistlus|hasart, võitlushasart.

heaks tegema
halba heaks pöörama, hüvitama. Püüdis oma süüd, eksimust heaks teha. *Noh, seda unustamist jõuan heaks teha. Aega veel on. L. Metsar.

helahtus ‹-e 5› ‹s›
helahtamine, lühike järsk helin. *Rein astub söögisaali, mis on täis.. klaaside helahtusi ja kõnekõminat. L. Metsar.

himulik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
hrv himuline. *Sest sina meelitasid rahvakoosolekule.. meremehi, kes on himulikud röövimise ja saagi peale. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: uudishimulik.

histooria ‹1› ‹s›
van v nlj ajalugu. *..et ma olen ühe veidravõitu töö ette võtnud: uurida siitkandi maade ja riikide histooriat. J. Kross. *Kuidas ta sinna troonile sai, see ise on juba terve histooria. L. Metsar (tlk).

hoog ‹hoo, hoogu 21› ‹s›

1. liikumise kiirus ja energia; kineetiline energia. Poisid jooksid, tormasid hirmsa, tulise, pöörase hooga trepist alla. Kelk põrkus täie hooga, täiel hool vastu puud. Ohjeldamatu, metsiku hooga paiskuvad veejoad vastu kaljut. Hea hoog sees. Hoogu kaotama, maha võtma. Hoogu pidurdama, vähendama. Hoog kahaneb, väheneb, kaob, kasvab, suureneb. Hoog sai otsa, on otsas. Auto sai kiiresti hoo sisse, kätte. Mida raskem sõiduk, seda suurem hoog. Andsin kiigele jalgadega hoogu. Laev võtab hoogu ja tormab tääviga vastu jääd. „Hoogu juurde, hoogu juurde,” ergutati jooksjaid. Keerutasime niisuguse hooga, et pea hakkas ringi käima. Uks tõmmati mu ees hooga kinni. *Ja järsul kurvil rõhus hoog sõitjad teineteisele veelgi ligemale. M. Raud.
▷ Liitsõnad: jooksu|hoog, langus|hoog, laskumis|hoog, lennu|hoog, liikumis|hoog, sõiduhoog.
2. sport hoovõtt; keha v. kehaosade hoogne õõtsuv liikumine (võimlemises). Hoota hüpe. Hoog rippesse. Hoog kehaga ette või taha.
▷ Liitsõnad: eel|hoog, jala|hoog, kaar|hoog, käte|hoog, taha|hoog, ülehoog.
3. mingi tegevuse, toimingu, nähtuse intensiivsus, tõhusus, tempo; õhin, tuhin, ind. Tulekahju, sadu võtab uut hoogu. Pidu oli hoos, läks hoogu. Kõneleja sattus üha enam hoogu. Tunnustus andis hoogu uuteks pingutusteks. Jutt, õppimine ei saanud õiget, täit hoogu sisse. Tuli läks hooga põlema. Ehitamine käib suure hooga. Hakkasin palavikulise hooga asju pakkima. *Mis aga Annelit võlus, oli elu hoog, inimeste toimekus. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: jutu|hoog, kasvu|hoog, lahingu|hoog, lugemis|hoog, mängu|hoog, tantsu|hoog, taplus|hoog, töö|hoog, vaidlus|hoog, võistlus|hoog, võitlushoog.
4. puhang, sööst, valang. a. (loodusnähtuste kohta:) iil; sagar. Tuli hea hoog vihma. Tuul puhus heitlike hoogudena. *Lühikeste, teravate hoogudena sadas vististi rahet. E. Tennov. b. (füsioloogiliste ja psüühiliste nähtuste kohta:) sööst, vahk. Kuum, palav hoog jooksis üle selja. Valud käisid hoogude kaupa. Emaliku helluse hoog. *..ja temast uhkas üle mõru meelekibeduse hoog. L. Metsar. *Härra oli äkiline ja põles kui kadakas, kui vihaseks sai. Aga see hoog läks harilikult ruttu üle.. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: maru|hoog, rahe|hoog, raju|hoog, saju|hoog, tormi|hoog, tuule|hoog, vihma|hoog, äikesehoog; ahastus|hoog, armukadedus|hoog, astma|hoog, avameelsus|hoog, haigus|hoog, haledus|hoog, heldimus|hoog, hellus|hoog, higistamis|hoog, hingeldus|hoog, hirmu|hoog, hullus|hoog, hüsteeria|hoog, iiveldus|hoog, kire|hoog, krambi|hoog, köha|hoog, langetõve|hoog, malaaria|hoog, märatsus|hoog, naeru|hoog, nukrus|hoog, nutu|hoog, nõrkus|hoog, pahameele|hoog, palaviku|hoog, raevu|hoog, rõõmu|hoog, tusa|hoog, tõve|hoog, vaimustus|hoog, valu|hoog, viha|hoog, õrnus|hoog, ägedushoog.

hämarus ‹-e 5› ‹s›

1. valguse ja pimeduse vahepealne, videvikuaegne seisund; hämarik. Õhtune, hommikune, koidueelne hämarus. Suveöö hämarus. Kerge, pehme, sume hämarus. Algav, tihenev, täielik hämarus. Hämaruse hõlma, rüppe vajuma, kaduma. Hämarusse uppuma. Toas valitses hämarus. Silmad harjusid hämarusega. Hämarusest hakkasid ähmaselt paistma alevi esimesed majad. *Õhtutaevas leegitses veel, maad aga haaras juba sinetav hämarus. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: hommiku|hämarus, videviku|hämarus, õhtu|hämarus, ööhämarus; poolhämarus; metsahämarus.
2. ebaselgus, ähmasus. Läbi aegade hämaruse. Sajandite, ajaloo, mineviku hämarusse kaduma. Mõtete, oletuste hämarus.

hüvak ‹-u 2› ‹adj›
parem, parempoolne. *Kiievist jõejooksuga ühes minnes on hüvak kallas järsk, mägine ja metsarikas. H. Sergo. *..kett libiseb tal käest ja mähkub kuldse ahelana ümber tema hüvaku randme. L. Metsar (tlk).

hüve|olu
heaolu. *Meie eesmärk on Rooma riigi ja tema kodanike hüveolu. L. Metsar.

hüüdma ‹hüüan 45›

1. kellelegi mingit käsku, kutset, teadet vms. valju häälega, kõlavalt edasi andma, kellelegi midagi hõikama. Ma ei saanud aru, mida ta hüüdis. Keegi hüüdis mu nime. Õpetajale hüüti kolmekordne hurraa. „Elagu!” hüüdsid poisid kooris. „See on ju hea mõte!” hüüdis Toomas. Mees hüüdis valvuritele needusi näkku. Siin-seal hüüdis ta mõne lause ergutuseks. Ta hüüdis midagi kõva häälega, täiest kõrist. Lapsed hüüdsid ja huikasid metsas. Õnnetus ei hüüa tulles. || piltl huikama (3. täh.) *Jah, see oli .. segamini paisatud paelahmakate lasu, millel üks rohulible hüüdis teist. L. Metsar. || valjusti häälitsema. Paneme pillid, pasunad hüüdma. Hädakell hüüab. Kirikukellad, vabrikuviled hakkasid hüüdma. Kirikus pandi orel hüüdma. Kägu hüüdis: „Kuk-ku, kuk-ku!”. *Vaikus viibib juba mäel ja orul, / ainult ööbik hüüab toomingas. K. E. Sööt.
2. kedagi hõigates (enda juurde) kutsuma, kellegi poole hõikega pöörduma. Perenaine hüüdis koera nimepidi. Meid hüüti appi. „Ema!” hüüdis poeg. Alles mõne hetke pärast taipasin, et mind hüütakse. *Poisid hüüdsid Riia viimaks oma tule äärde.. A. H. Tammsaare.
3. nimetama, kellekski v. millekski kutsuma. Pärisnimega teda peaaegu kunagi ei hüütud. Musta lehma hüütakse Mustikuks. Jõhvikaid hüüab rahvas ka kuremarjadeks. Lapsed hakkasid Maretit tädiks hüüdma. *Rolts – nii hüüti poissi – keeras suurele maanteele. E. Raud.

ihnur ‹-i, -it 2› ‹s›
ihne inimene, ihnuskoi. Igat senti koguv ihnur. *Neljakümnendal aastal saadud maad / ma hoidsin kui ihnur kulda. J. Smuul. *..Rooma on tudisev rauk, kuid tõelise ihnurina hoiab ta kümne küünega kinni igast linnast, igast maatükist.. L. Metsar.

ilmalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. ‹ka s› mittevaimulik, mittekiriklik. Ilmalik kirjandus, kunst, laul, raamat. Ilmalikud matused, varrud, kalmistupäevad, kombetalitused. Ordul oli keskajal ka ilmalik võim. *Sisse astuvad uued vaimulikud, nende hulgas ka keegi ilmalik. L. Metsar (tlk). || kergemeelne, jumalavallatu. Ilmalik meel. Jutud olid vaimulikel üpris ilmalikud. Endine lahkusuline on läinud õige ilmalikuks.
2. maine, maapealne. Ilmalik vara, tarkus. Ilmalikud rõõmud, soovid.

ilmselt ‹adv›
silmanähtavalt, selgesti, kindlalt; nagu näha, küllap. Mees oli ilmselt väsinud. Nad pole ilmselt puutööd teinud. Käsikirjad on ilmselt hävinud. Ilmselt oli seal vähe lund. *Ja Randar.. tahtis nagu midagi ütelda, kuid mõtles ilmselt ümber. L. Metsar.

läbi imbuma

1. millestki, kusagilt vähehaaval läbi tungima v. salamahti läbi hiilima. Kingataldadest imbub niiskust läbi. Kindlast kaitsest polnud kerge läbi imbuda. || piltl teatavaks saama. Üht-teist imbus jutust ikkagi läbi. Ametimeestelt imbub läbi tähtsat informatsiooni.
2. midagi täis imbuma. Traktoristi riided imbuvad õliga läbi. Sidemed olid verega läbi imbunud. *Tundsin, et särk mu kaenlaalustes oli higist läbi imbunud.. O. Tooming. | piltl. *Kogu ühiskond oli läbi imbunud apaatiast, tuima ükskõiksusega taluti meeleheitlikku olukorda.. L. Metsar.

irvendama ‹37›
irevil, irvakil olema. *Tema kummikusääres irvendas pikk lõhe. L. Metsar.

isa ‹11› ‹s›

1. meessoost vanem, mees oma lapse v. laste suhtes. Kolme lapse isa. Lihane isa. Riinal on hea, hoolitsev, karm, vali, nõudlik isa. Isa ega ema pole kodus. Mart elas isa juures. Lapsed armastavad, kardavad oma isa. Isa poolt sugulased. Sai noorelt isa hirmu ja ema armu. Poeg on neil isasse (läinud) 'isa sarnane (väliselt, loomult)'. See on isa eaks ja poja põlveks 'väga vastupidav'. Keda isa ei õpeta, seda õpetab ilm. Kuidas isa ees, nõnda poeg taga. *Endises korteris haukusid poisid ikka [vallas]lapse kallal, et kus see isa: isa metsas, saba seljas. M. Sillaots.
▷ Liitsõnad: ema|isa, isa|isa, kasu|isa, päris|isa, ronga|isa, vaar|isa, vallas|isa, vana|isa, vanavana|isa, võõrasisa.
2. isane loom oma otseste järglaste suhtes. Puhast tõugu hagijas nii isa kui ka ema poolt. Pääsukesepoegadele toovad toitu nii isa kui ka ema.
3. ‹pl.› esivanemad, varasemad sugupõlved. Isade keel, vaim, tõekspidamised. Austus isade töö vastu. Isade kombed, tavad. Jättis maha oma isade maa.
▷ Liitsõnad: esiisad.
4. pereisa; vanem lugupeetav meesisik. Isa on pere leiva tugi. *„Teisepere isa, ae!” hüüdis talle [= Pearule] Andres.. A. H. Tammsaare. *Manja.. kutsus Kukke isaks, otsekui toonitades vanusevahet, mis neid teineteisest lahutas.. T. Lehtmets.
▷ Liitsõnad: maja|isa, naabriisa.
5. (mitmetes ühendites vananenud v. vananev:) kellegi v. millegi eest hoolt kandev meesisik. Akadeemiline isa. *Ainult meeles pidada tuli.. kihelkonna isa ja hingekarjast.. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: leiva|isa, linna|isa, riigi|isa, vallaisa.
6. hrl kirikl. a. (katoliku) vaimulik, papp. Püha isa (hrl. paavsti kohta). Vagad isad panid ta kirikuvande alla. *Isa peapiiskop, kuulen, et siin mainiti selle mässaja nime. L. Metsar (tlk). b. (jumala, kaitsevaimu kohta). Taevane isa. Meie isa, kes sa oled taevas. Isa, poja ja püha vaimu nimel.
▷ Liitsõnad: kiriku|isa, pihiisa; metsa|isa, taevaisa.
7. auväärt (vaimu)inimene, (ühiskonna)tegelane vms.; vaimne juht, õpetaja; algataja, looja, esimene esindaja. Isa Jannsen. Isa Kreutzwald. Teooria, mõttesuuna, liikumise vaimne, ideeline isa. Trükikunsti, arstiteaduse, raketitehnika isa. Eesti puhkpillimuusika isa.
▷ Liitsõnad: lauluisa.

joonistuma ‹37›

1. joonistatud saama. Kajaloodi lindile joonistus siksak.
2. nagu joonistatuna esile kerkima, (piirjoontes) nähtavaks saama. Taeva, mere taustale joonistusid majade siluetid. *Luiged? Pikk plastiline linnurida joonistub taeva alla. A. Kaal. *Hetkeks pidi ta [= neiu] tõusma kikivarvule, nii et rinnakumerused teravalt välja joonistusid. L. Metsar.

jõu|tunne
*Kindlat jõutunnet hoovab [rahvahulga] sammudest, hüüetest ja lauludest. L. Metsar (tlk).

järglus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
järglaseks-olek; sugulus. *Need kaks putukarühma arenesid teineteisest sõltumatult, igasuguse järgluseta omavahel. J. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: kultuuri|järglus, õigusjärglus.

kaaluvalt ‹adv›
kaaludes (3. täh.); hindavalt. Ta töötas asjalikult ja kaaluvalt. *Esimees silmitses kaaluvalt mu kuube, millel puudus üks nööp. L. Metsar.

kahamus ‹-e 5› ‹s›
murd judin, kahm. *Üle keha käis otsekui kuum kahamus, nii et muutusin hoobilt kaineks. L. Metsar.

kahestuma ‹37›
kaheks osaks jagunema, kaheks lõhestuma, kahenema. Tähelepanu kahestus. Kahestunud isiksus. *Aeg-ajalt tajus Martin, et ta just nagu kahestub, et teda jälgib just nagu keegi teine Martin, külm ja skeptiline. L. Metsar.

kahmus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
hrv kahm. *Kuid nagu me Männiku tänavasse pöörasime, käis minust otsekui kahmus üle .. L. Metsar. *Kahmusest lausa tardunud, avas Leo Vilmuti kirju. A. Beekman.

kahtlematult ‹adv›
kahtlemata. *Kahtlematult on Peeter tubli organisaator ja ametnik. L. Metsar.

kallistama ‹37›
embama, sülelema, kaisutama, kaelustama. Ema kallistab lapsi. Laps võttis kallistades ema kaela ümbert kinni. Olen nii rõõmus, et kallistaksin kogu maailma. *Trotslikult tõukas ta tagasi mu kallistavad käed .. L. Metsar. | piltl. Kallistav pilk. *Voog vilu kallistab [ujumisel] liikmeid .. V. Ridala.

kalott ‹-loti 21› ‹s›
pealaele liibuv ümmargune mütsike (näit. katoliku vaimulikel). *Vaimulikul aukandjal oli lilla kalott peas .. L. Metsar (tlk).

kandilisus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as kandiline). Näo, kehaehituse kandilisus. *Talle meeldisid Tõnu kandilisus, põikpäisus ja enesekindlus .. L. Metsar.

kapsuma ‹42›
kabinat tekitama, kopsuma. *Nüüd hakkasid sellel [= tänavasillutisel] kapsuma hobuste kabjad. L. Metsar (tlk).

karja|lambake
koguduse liige, karjalambuke. *.. jumalateenistust pidas, et Hea Karjase kuju abil kinnitada oma karjalambakeste kõikuma löövat usku. L. Metsar.

karjatus2 ‹-e 5› ‹s›
äkiline, järsk karjumine, karje. Ahastav, meeleheitlik, läbilõikav, üdini tungiv, metsik, õudne karjatus. Haavatute karjatused ja oiged. Kostis hele, summutatud karjatus. Kukkus karjatusega müürilt alla. Ärkas omaenese karjatusest. Karjatuse peale joosti kokku vaatama, mis on juhtunud. Viimased sõnad tulid otse karjatusena. Kajakate kiledad karjatused. *„Ära puuduta mind!” kostis hüsteeriline karjatus. L. Metsar. | piltl. *.. kuulduvad inimeste huiked, autode ja trammi elektrikella karjatused. J. Vahtra.
▷ Liitsõnad: hirmu|karjatus, häda|karjatus, meeleheite|karjatus, rõõmu|karjatus, surma|karjatus, valu|karjatus, viha|karjatus, õuduskarjatus.

karvastik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
karvad, karvkate. Musta, heleda karvastikuga loom. Rebasel on talvel kohev ja tihe karvastik. Hurdatõud erinevad vaid kasvult ja karvastikult. *Täiskasvanud meeste keha katab üleni hõre karvastik .. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: suve|karvastik, talvekarvastik.

kas ‹adv›

1. alustab jaatavat v. eitavat vm. alternatiivset vastust eeldavat küsilauset (samas funktsioonis kasutatakse ka inversiooni ja intonatsioonimuutust). Kas väljas sajab? Kas linna on palju maad? Kas valus ka on? Ants, kas sa ütlesid nii? „Hakkame minema” – „Kas kohe?” Kas ei või jaa? Kas Linda on tööl või ei? Kas sa sõidad Tartusse või Elva? || kõnek (pöördumiste algul). Sina, kas tead, ära tee nende nöökimistest väljagi. *Nõiajõud, kas näete, mõjusid veelgi. F. Tuglas (tlk).
2. alustab lauset, mis on vormilt küsiv, väljendab aga (kas ainult v. küsiva sisu kõrval):. a. kahtlust, ebakindlust. Kas ta täna tulebki? Kas me enam kunagi kohtume. *„See on kuri poiss,” seletas Maret. – „Kas ta just kuri on ...” lausus Tiina .. A. H. Tammsaare. b. kõhklevat ettepanekut. *„Kas me ei läheks kord aeda,” tegi Emmi pärast sööki ettepaneku. K. Ristikivi. c. käsku, keeldu, nõuet vms. Kas sa oled vait! Kas sa saad minema! Neid marju ei tohi võtta, kas kuuled! *„Kas sa pead lõuad söögi ajal!” käratas Heroodes. R. Kaugver. d. imestust v. pahameelt. Kas sa näed, tema ka siin! Inimesi öösel häirida, kas see on kellegi komme! Kas teie, piimahabemed, ka midagi teate! *Mis ta jandab nende kividega, kas ta ei oska oma käsi paigal pidada! P. Vallak. e. eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet. Kas laps ei olegi inimene? Kas ta siis loll on! f. hrv eitust. *„Mis on metall?” – „Kas mina tean. Toots räägib, et olevat must puu, millest indiaanlased vibupüsse põletavat.” O. Luts.
3. alustab küsivat, kahtlevat vms. sihitis- vm. kõrvallauset vrd kas (1. ja 2.a. täh.) Ütle, kas see on tõsi. Nad küsivad, kas ma olen ettepanekuga nõus. Tekkis küsimus, kas on mõtet edasi minna. Ei tea, kas ta enam tuleb. Otsustage ise, kas see on õige. Kahtlane, kas ma teda enam ära tunnen. Vaatab, kas maja paistab juba. Kuula, kas sammud juba kostavad.
4. kõnek esineb omapärase rõhutava sõnana rahvapärastes ütlustes. Ta kirus kaaslast taga kas küll saab. Kuidagi ei pääsenud üle jõe, kas tee mis tahad! *„Mina olen nagu voorimehe vana hobune,” oli kord Vana seletanud, „kui nahk juba soojaks läheb, siis jookseb kas mu meie ...” L. Metsar. *Aga leili, seda võtab kere vastu kas kui palju. Mida palavam, seda parem. A. Mägi.
5. van kas või. Poiss saab ikka tüdruku juurde, kas läbi oherdiaugu. *Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei püsi ükski minu ees, peksan kas terve kõrtsitäie üksipäinis läbi. A. H. Tammsaare. *Viiu oleks kas 5 päeva mulle ühtelugu [laulda] kõõrutanud. M. J. Eisen.
6. ‹ühendsidesõna osana› kas ... või vt või

kavalkaad ‹-i 21› ‹s›
ratsasalk; pidulik ratsanike rongkäik. *Kumeda kabjaplaginaga traavis temast mööda kavalkaad. L. Metsar (tlk).

keere ‹keerme 17› ‹s›

1. nööri v. köie kokkukeerutatud osa, säie. Köie, nööri, trossi keermed.
2. tehn kruvijooneline element silindrilise v. koonilise keha pinnal. Poldi, mutri keere. Keerme lõikamine. Keerme tõus.
▷ Liitsõnad: meeter|keere, parem|keere, peen|keere, sise|keere, toll|keere, toru|keere, vasak|keere, väliskeere.
3. keerd (1. täh.) *Mari maalil on raam, mida kaunistab paljudest keermetest koosnev spiraal. L. Metsar (tlk).

keeruline ‹-se 5› ‹adj›

1. keerde omav, keerdudega; keerdus. Keeruline palmik, küünal. Kringlid on keerulised. Veini joodi suurest keerulisest sarvest. *.. juhtis ta läbi kõverate ning keeruliste koridoride ümmargusse kõrge kupliga tuppa. L. Metsar (tlk).
2. rohkete erisuguste osiste v. seostega, raskesti mõistetav v. teostatav, vähe ülevaatlik vms., keerukas, komplitseeritud; ant. lihtne. Keeruline riist, aparaat. Molekuli keeruline ehitus. Keeruline protsess, nähtus, ülesanne, küsimus, probleem. Ta püüdis asja keeruliseks ajada. Poliitiline olukord oli keeruline. Lugu on keerulisem, kui algul arvati. Ajad olid äärmiselt keerulised. Elu, olukord oli väga keeruline. Kerge on lubada, keeruline täita. Tee sinna on võrdlemisi keeruline. Keerulist polnud selles töös midagi. Minu jaoks on see jutt, mõttekäik liiga keeruline. Keeruline reegel, sõnastus. Keerulised vahekorrad.
▷ Liitsõnad: ime|keeruline, ülikeeruline.

keisri|kroon

1. keisri kroon. *Ainult sõge võiks praegu keisrikrooni ihaldada. L. Metsar.
2. harilik püvilill (Fritillaria imperialis). Akna all peenral õitsesid kollased keisrikroonid.

kella|värk
kõnek kellamehhanism (hrl. võrdlustes). Kellavärgiga mängutoos. Oled täpne nagu kellavärk. Kõik klappis nagu kellavärk. Töö käis korrapäraselt kui kellavärk. *Kuid ma ei tundnud enam väsimust ja pea hakkas tööle nagu kellavärk. L. Metsar.

kere ‹illat -sse e. kerre 6› ‹s›

1. ka anat keha keskosa, keha ilma pea ja jäsemeteta (truncus); (üldkeeles ka:) keha. Kere jaguneb rindkereks ja kõhuks. Kere lihased. Ajas oma pika kere sirgu. Tal oli keret ja jõudu. Pingutus võttis üle kere higiseks. Kalamehed olid poolest kerest saadik märjad. Joodud viin surises mõnusalt kogu keres. Vihtlesime saunas kered kuumaks. Kihutas, laskis vastasele kuuli kerre, keresse. *Kujust oli alles ainult kere koos käe- ja jalaköntidega. L. Metsar. || (loomadel hrl. keha keskosa ilma pea, jäsemete ja sabata). Linnu, looma kere. Hunt on pikema kerega kui koer. Poisid lõikasid ussil pea maha, aga kere elas veel tükk aega edasi. || kõnek kõht. Kere on täis, tühi, hele. Sõi, parkis, vihtus, vitsutas (endal) kere täis. Kere koriseb näljast. Ehmatus võttis kere lahti. *Kahekümne viie rubla eest viina keres, mis siis imestada .. A. Sinkel.
▷ Liitsõnad: luu|kere, rindkere.
2. liiklusvahendi, hoone, eseme vms. keskne osa, mille külge kinnituvad vajalikud lisaosad. Laeva, paadi, purjeka kere. Lennuki, autobussi, sõiduauto kere. Laia kerega vanker. Tuuliku, mõrra, elektrimasina kere.
▷ Liitsõnad: auto|kere, laeva|kere, paadi|kere, vankrikere; kivi|kere, metall|kere, plekk-|kere, puit|kere, teraskere.
3. etn jääle kasetohust, puukoorest v. laudadest ehitatud onn (talvisel kalapüügil)

kergus(e)|tunne
hea, kerge enesetunne. Teda haaras eriline kergustunne, nagu poleks argipäeva oma muredega olemaski. *Niisiis trimpas ta vägevasti. Ta tundis peas ja kogu kehas tuttavat ning mõnusat kergusetunnet. L. Metsar (tlk).

kerima ‹37›

1. (lõnga, nööri vms.) kerasse, rulli, vihti (v. kerast, rullist, vihist lahti) keerama. Lõnga (kerasse) kerima. Toas kedrati, haspeldati ja keriti. Keris nööri ümber käe, oheliku randme ümber. Kerib õngenööri rullile, ümber lati. Kerisin köie kokku, lahti. Korstnapühkija keris köie vihti. Okastraat oli puntrasse keritud. Kerisin lindi tagasi ja vaatasin filmikatkendi uuesti üle. *.. vints hakkab vaierit tagasi kerima ja üksteise järel kerkivad öisest merest batomeetrid. J. Smuul. *Jana kandis turjal rulli, millelt must kaabel oli maha keritud. L. Metsar (tlk). | piltl. *Salongi akendest paistis, kuidas looklev jõelint end kaugusse lahti keris .. L. Mölder (tlk). *Heidame nüüd pilgu lõunasse ja kerime aja tagasi. L. Meri. || hrv riiet keerama, käärima. *Seejärel keris ta seelikusaba vöö vahele ja hakkas lapiga sopast vett kokku koguma. A. Beekman.
2. piltl heietama (2. täh.) Jutulõnga, juttu, mõttelõnga kerima. *Nad arutasid ja kerisid ikka ja ikka samu mõtteid, teemasid ja küsimusi .. A. Jakobson.
3. kerasse, kõverasse tõmbama v. kerasolekust sirgu ajama. Uss keris end lahti, mättal rõngasse. Koer, kass keris end tulepaistel kerra. Kerisin end kägarasse, kõverasse. Keris end voodis teki sisse. Keris end diivaninurka istuma. Jalgu toolile, istumise alla kerima. *.. küljeli heintel, põlved lõua alla keritud. P. Vallak. *Nõnda kerib enda kokku siil, kui vaenlane lähedal. E. Vilde.
4. kõnek kärmesti käima, minema, ka jooksma, siia-sinna askeldama. Poiss keris minema. Sõi ja keris kohe magama. Soobel keris nõlvakust üles ja sealt puu otsa. *.. Hedvig kerinud vahepeal oma pikkadel ning peentel putkedel kui tuul kodu poole .. E. Vilde. *.. hakkas kohe mööda tuba kerima kibekiires reisiettevalmistuses. E. Tennov. | piltl. *Ta mõtted käivad teisi teid, kerivad ta enese isiku ümber .. V. Uibopuu. || ‹hrl. imperatiivis› hlv kasi, kasige. Olete meil jalus, kerige minema! Sina keri kus seda ja teist! Keri põrgu, kuradile, potilaadale, kuu peale! Et sa siit minema kerid! Sa võiksid õige seenele kerida! *Ei võta vastu! Las kerib iga nelja tuule poole! A. Kurfeldt (tlk).

keskele
I. ‹postp› [gen]
1. keskpaika, keskkohta. Tantsijad asetusid toa keskele. Ujusime jõe keskele. Väljaku keskele püstitatakse mälestussammas. || millestki, kellestki ümbritsetud kohta. Viskas end pikali karikakarde keskele. Peitis paki kolikambrisse vana kolu keskele. Pillub hagu tulle, otse leekide keskele. Sattus peagi kihava elu keskele. *Ta ise ei kohku tagasi, kargab kui tarvis otse lahingumöllu keskele .. A. Sang (tlk).
2. kellegi, millegi seltsi, hulka (hrl. samast tegevusest, olukorrast osavõtmiseks). Tulge meie keskele! Asus võõra rahva keskele elama.
3. sekka, hulka (osutab hrl. keskkonnale, inimrühmale, kuhu midagi levib). *Nüüd on lõpp segadustel, milliseid kasutas Saatan, et kristlaste keskele tüli ja riidu külvata .. L. Metsar.
4. (ajaliselt:) keskpaika. Nõupidamine lükati edasi kuu keskele.
II. ‹adv› keskkohta, keskpaika. Keskele istutati kõrgemad lilled. Istu sa siia keskele, meie vahele!

keskelt läbi
keskeltläbi; keskmiselt, keskmist viisi; keskmine, keskpärane. *Kuidas teie olete elanud? – Keskelt läbi. L. Metsar. *Mina ei taha isegi keskelt läbi mees olla. Mina tahan silma paista. H. Pukk.

kesva|karask
odrakarask. *.. kes saab sinult nõuda, et sa kujutaksid päikest ümmarguse kesvakaraskina. L. Metsar (tlk).

kibestus|tunne
*Kasuema lahkus. Rutt jäi laua äärde, kibestustunne südames. L. Metsar.

kihar ‹-a 2› ‹s›
(väike) kähar juuksesalk; lokk. Kuldsed, pruunid, peened kiharad. Kiharad langesid laubale, kaelale. Kübara alt ulatus välja paar kiharat. || (habeme kohta). *Too vaikis, keerutas mõtlikult siidise habeme kiharat sõrme ümber. L. Metsar (tlk). | piltl. *.. kõrgel taevas liuglesid väikesed hõbedaste kiharatega pilved .. A. Kurtna (tlk).
▷ Liitsõnad: juukse|kihar, kukla|kihar, kuld|kihar, laubakihar; suitsu|kihar, villakihar.

kihtamisi ‹adv›
hrv kihiti. *Kes lebavad nende [= hauakivide] all, maetuna kihtamisi üksteise peale .. L. Metsar (tlk).

kiirgama ‹kiirata 48›

1. energiat elektromagnetlainetena v. aineosakestena levitama. Tähed kiirgavad maailmaruumi tohutul hulgal energiat. Päike kiirgab valgust ja soojust. Ahi kiirgab soojust. Radioaktiivset kiirgust kiirgav keha. Tehiskaaslane kiirgab Maale raadiosignaale. *Jääväljad kiirgasid seninägematut valgust. E. Kreem. || piltl mingit tunnet, meeleolu tugevasti ilmutama v. levitama. Kõik tema maalid kiirgavad rõõmu ja elujaatust. *Maaja Lindkvist saabus pooljoostes, nägu kiirgamas teovõimet ja asjalikkust. A. Pervik.
2. eredalt särama (omavalgusega). Tähed kiirgavad öises taevas. Kauguses kiirgasid linna tuled. Rohus kiirgasid jaaniussid. Taevas kiirgas tähetules. Aknad kiirgasid tuledes. Päike kiirgas lagitaevas. | piltl. *Nagu eesti kirjanduses paraku ikka, kiirgavad episoodilised tegelased eredamalt. R. Kaugver.
3. (valgust peegeldades) tugevasti helkima, sätendama, särama, sädelema, heledalt läikima. Veepind, meri kiirgab silmipimestavalt. Kristall ja kalliskivid kiirgavad. Puhtad aknaruudud, vaskplaadid lõid päikese käes kiirgama. || (silmade läikimise, ka neist otsekui helkiva tunde kohta). Kassi silmad kiirgasid rohekalt. Mehe silmad kiirgasid tigedalt. Vaatas mulle vihast kiirgavate silmadega otsa. *Ta tuli õnnelikuna väljalt koju ja ta pilk kiirgas lootusest .. A. H. Tammsaare.
4. kiirguma, levima. Ahjust kiirgab soojust. *Vasak põsk õhetas katlast kiirgavast palavusest .. P. Viiding. || piltl (mingi tunde, meeleolu kohta:) tulvama, õhkuma; loitma, lõõmama. Temast otse kiirgab elurõõmu, tahtejõudu ja energiat. Kõigi nägudest kiirgas suur rõõm ja rahu. *Siin on Anne, kellest kiirgab soojust, hingejõudu ja südameheadust .. L. Metsar.
5. intensiivsetes värvides särama, eretama. Pilvede vahelt kiirgas sinine taevas. *Eespool kiirgavad kaks suurt valget [vesiroosi] õit ja üks imeilus nupp. A. Kaal. *Juba veidi sügiseseks muutunud loodus kiirgas värvikülluses. R. Roht.

kile1 ‹6› ‹s›

1. ka anat (lahutav v. piirav) nahkjas moodustis (membrana). Keskkõrv on väliskõrvast eraldatud õhukese kilega.
▷ Liitsõnad: trummikile.
2. õhuke painduv sünteeslehtmaterjal. Kasvatab kile all kurke. Toiduained pakiti kilest kotti. Kilega kaetud raamatukaaned.
▷ Liitsõnad: polüetüleen|kile, polüester|kile, tsellofaankile.
3. õhuke ainekiht, kelme. Lakikiht moodustab kuivades eseme pinnal õhukese kile. *.. kui ta märkas, et tassides on hoopis kakao, mille pinnale hakkas just kile tekkima. L. Metsar.

kino|lina
kinoekraan, filmilina. See näidend on jõudnud nii teatrilavale kui ka kinolinale. *Kuid pikkamisi hakkab kinolinal hargnev sündmustik Reinu siiski erutama. L. Metsar.

kiskja ‹1›

1. ‹s› (suur) röövloom, harvemini -lind v. -kala. Karud, hundid, lõvid, tiigrid jt. kiskjad. Ilves on ohtlik kiskja. Vaata, et sa metsas mõne kiskja küünte vahele ei satu! Kaladest on haug, lindudest kotkas suur kiskja. || piltl (halastamatu, julma inimese kohta). See on bandiit, ehtne kiskja. *Missugune inimene ta küll on, see minu armas Alkibiades. Metsik kiskja ja sealsamas vagur talleke. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: metsakiskja.
2. ‹adj› kiskja (1. täh.) olemusega, kiskjalik, murdja. Kiskjad loomad, linnud. Pealt näha vaga lammas, seest kiskja hunt. *See [= sõda] oli kiskjam kui kull, meeletum kui metsis, õelam kui öökull .. L. Kibuvits.

kivi ‹9› ‹s›

1. looduses, maakoores esinev kõva mineraalne aine. Paemurrus murtakse kivi. Kivist alusmüür, hoone, kindlustus. Liikumatu kui kivist kuju. Porised teed on talve tulekul muutunud kõvaks kui kivi.
▷ Liitsõnad: juudi|kivi, kilt|kivi, küüne|kivi, liiva|kivi, lubja|kivi, nõrg|kivi, pae|kivi, pimss|kivi, põlev|kivi, päeva|kivi, räni|kivi, sarv|kivi, savikilt|kivi, tilke|kivi, tule|kivi, vilgu|kivi, õlikivi.
2. kõvast mineraalsest ainest looduslik keha. Kõva, rabe, ümar, lapik, veealune kivi. Karjamaal oli kivi kivis kinni. Põldudel lõhuti, korjati, koristati, kaaluti kive. Koorem kive. Kividest laotud aed. Poiss ronis suure kivi otsa. Seisab kivil, kivi otsas. Istus kivile. Jõest saab mööda kive kuiva jalaga läbi. Kivid veeti hunnikusse kokku. Lõin jala vastu kivi. Puuris kivisse augu. Poisid loopisid, pildusid kividega. Ehitusmaterjalina kasutati kive ja savi. Läks nagu kivi põhja. See ülesanne oli mul nagu kivi kaelas. Ega õnnetus käi kive ja kände mööda. Veerevale kivile ei kasva sammalt. Terav kirves leiab kivi. | (piltlikes väljendites). Ega temagi süda kivist 'tundetu' ole! Kividki peaksid kisendama (ütlus väga suurest kuritööst v. ülekohtust rääkides). || sellest töödeldud, vahel ka tehislikku päritolu ese. Veskis oli jahvatamiseks kaks paari kive. Teadlase sünnikohta asetati tema bareljeefiga kivi. Kaks kõva kivi ei tee head jahu.
▷ Liitsõnad: graniit|kivi, hiigel|kivi, hiiu|kivi, kalda|kivi, kant|kivi, klibu|kivi, loodus|kivi, maa|kivi, mere|kivi, muna|kivi, põhja|kivi, põllu|kivi, ranna|kivi, raud|kivi, ränd|kivi, sala|kivi, veer|kivi, võlu|kivi, ümarkivi; alus|kivi, ankru|kivi, ehitus|kivi, haua|kivi, hiie|kivi, ihna|kivi, ihumis|kivi, iste|kivi, jahvatus|kivi, jahve|kivi, kalmu|kivi, kerise|kivi, klomp|kivi, kolde|kivi, kultuse|kivi, kupitsa|kivi, käia|kivi, käsi|kivi, lautri|kivi, lihvimis|kivi, lingu|kivi, litograafia|kivi, luisu|kivi, lutsu|kivi, läve|kivi, mälestus|kivi, ohvri|kivi, piiri|kivi, raid|kivi, risti|kivi, ruuni|kivi, sillutus|kivi, tahu|kivi, tänava|kivi, uri|kivi, vajutus|kivi, veski|kivi, viske|kivi, vundamendi|kivi, võlvi|kivi, võrgu|kivi, äärekivi; kaarna|kivi, komistus|kivi, proovikivi.
3. looduslikku kivi (2. täh.) meenutav tehisliku päritoluga keha. a. (ehitusmaterjalina). *Ta nägi, kuis kollasest telliskivivirnast heideti kive käest kätte. F. Tuglas. b. (muu). *Kahe sõrmega toppis ta uue kivi välgumihklisse. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: ahju|kivi, dekoratiiv|kivi, ehis|kivi, ehitus|kivi, fassaadi|kivi, harja|kivi, katuse|kivi, korstna|kivi, parketi|kivi, põranda|kivi, voodrikivi; betoon|kivi, glasuur|kivi, kahhel|kivi, pott|kivi, räbu|kivi, silikaat|kivi, tehis|kivi, tellis|kivi, tsementkivi; tulemasinakivi.
4. vääriskivi, kalliskivi (v. selle imitatsioon). Säravatest kividest rinnaehe. Kividega kaunistatud käevõru. Neiu kandis tagasihoidliku kiviga sõrmust. Viie kiviga käekell.
▷ Liitsõnad: ehte|kivi, ilu|kivi, poolkallis|kivi, poolvääris|kivi, sõrmusekivi.
5. seemet (v. seemneid) ümbritsev kõva puitunud sisekest luuviljadel, luu. Kivideta kirsikeedis. Aprikoosidel, toomingamarjadel on kivid sees. Sülitas ploome süües kivid välja.
▷ Liitsõnad: aprikoosi|kivi, kirsi|kivi, ploomikivi.
6. mänguplaadike mõningates lauamängudes
▷ Liitsõnad: doominokivi.
7. ‹hrl. liitsõna järelosana hrl. pl.› med anorgaanilisest ainest tekkiv kõva kivitaoline moodustis sapipõies, neeruvaagnas v. kusepõies
▷ Liitsõnad: kuse|kivi, neeru|kivi, põie|kivi, sapikivi.
8. ‹hrl. liitsõna järelosana› kõva sadestis v. katt millegi pinnal. Katla seintele tekkis kivi.
▷ Liitsõnad: hamba|kivi, katlakivi.
9. ‹liitsõna järelosana› mõnedes ainenimetustes
▷ Liitsõnad: põrgu|kivi, seebi|kivi, silma|kivi, viinakivi.

klõps ‹-u 21› ‹s›

1. klõpsatus. Kostis lüliti klõps ja valgus kustus. Avas, sulges uurikapsli kerge klõpsuga. Panin lusika klõpsuga lauale. Laskis sõrmedega kõlava klõpsu. Fotograaf võttis aparaadi ja tegi mitu klõpsu. *.. taksomeeter lõi ühtepuhku klõpsu. E. Kippel.
2. kõnek klõpsu (1. täh.) andev ese v. selle osa. *Laskis kohvrikaane alla ja surus klõpsud lukku. L. Metsar (tlk).

knakk|vorst
kõnek väike suitsuvorst. *Neli knakkvorsti ja leiba, nad võtsid istet vahariidega kaetud nurgalauas .. L. Metsar (tlk).

kolkima ‹kolgin 42›

1. hrl. mingi tööriistaga taguma, lööma. Vartadega kolgiti viljapeadest terad välja. Pesu pesti vanasti kurikaga kolkides. Pesu kolkima 'rulli keeratud puhast pesu puunuiaga pehmeks taguma'. Linu kolkima 'linavarsi kolgitsaga murdma, lõugutama'. Võttis kivi ja kolkis väljaulatuvaid naelapäid. *Küll on siin puusepad kolkinud, nii et kohe peast lõikas läbi. L. Metsar. || kõvasti koputama, kloppima. Uksele, ukse taga, vastu seina kolkima. Kolkis rusikatega värava pihta, nõudes sisselaskmist. Minu koputamise peale küsis seest mehehääl: „Kes seal kolgib?”.
2. peksma, naha peale andma, nüpeldama. Teda kolgiti nii rusikate kui kaigastega. Peremees kolkis karjapoisi läbi, vaeseomaks. Ats sai suuremate poiste käest kõvasti kolkida. Vaenlane sai lahingus armetult kolkida.

kolm ‹-e 22›

1. ‹num› põhiarv 3. Kolmega jaguv arv. Ruutjuur kolmest. Kolm korda kolm on üheksa. Null koma kolm. Õpetaja luges takti „üks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm”. Kas sa hakkad juba minema, ma loen kolmeni! (käsuna, ähvardusena). Ma ei jõudnud kolmegi, kolmenigi lugeda 'mitte midagi mõelda v. ette võtta', kui nad juba tulid. Nelikümmend kolm. Kolm tuhat. Kolm viiendikku. | (kellaaja kohta). Kell kolm. Kell on, saab pool kolm. Kell on kolm ja seitseteist minutit. Olin öösel (kella) kolmeni ülal. See juhtus vähe enne (kella) kolme, (kella) kolme paiku. || hulgalt, koguselt 3. Kolm meest, last. Kolm aastat. Kolm krooni. Kolm ja pool meetrit. Kolm paari pükse, kolmed püksid. Kulutas talvega kolmed kindad läbi. Kolme kuu palk. Paar-kolm päeva. Nädalat kolm tagasi. Ta on töötanud kolmes kohas. Kolme uksega kapp. Vili jagati kolme ossa. Nende vahet oli kolm-neli sammu. Seal oli kolme sorti jahu. Viimased kolm sõna on maha kriipsutatud. Ostsime selle kolme peale. Neid oli kokku kolm. Kõik kolm lahkusid. Üks meist kolmest peab minema. Seis oli kolm – null. Kolm korda kohtu seadus. *.. Sabinus oli määranud oma sõnaga, et segada tuleb [= veini] vahekorras üks kolmele. L. Metsar. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Paragrahv kolm 'kolmas paragrahv'. Buss number 3 ei peatu siin.
2. ‹s›. a. number 3. Araabia, Rooma kolm. Maalis paberile suure kolme. b. rahuldav hinne viiepallises hindamissüsteemis. Sai matemaatikas kolme. Õpilane vastas kolme peale. Kontrolltöö hindeks oli kolm miinus. Poisi tunnistusel olid ainult kolmed ja neljad. Ta õpib kolmedele. Keemias on ta kogu aeg tugev kolm. Kolm on koolipoisi hinne. c. (muid juhte). Risti kolm '3 ristisümboliga mängukaart'. Viskas täringuga kolme. Esimene lask läks kolme sisse.

kus kolmkümmend
teadmata kus v. teadmata kuhu, kus kurat. *Kuni sa järele jõuad, oleme meie kus kolmkümmend. L. Metsar. *Koristajatädi karjub midagi ukselt, aga juba on Reemets kadunud kus kolmkümmend. L. Hainsalu.

kombes ‹adv›
kõnek korras, nii nagu peab. See asi on nüüd kombes. Majapidamine on tal kenasti kombes. Anna viis krooni – ja asi kombes! Minuga on kõik kombes, aga kuidas sinuga on? *„Halvasti?” – „Oh ei! Kombes.” L. Metsar.

komejant ‹-jandi 21› ‹s›
kõnek
1. näitleja, näitemängutegija, etenduseandja. *Ta [= R. Bauman] oli veel nende komejantide hulgast, kellel elu ja teater olid üks. V. Panso. *Tõllast kajas naer ja pillimäng – need olid komejandid, kes andsid narrietendusi .. A. Tassa. || veiderdaja, kometitegija, janditaja. Ole mõistlik, ära mängi komejanti! *Ta pistis rõkkama: „Teie veiderdajad! Teie komejandid!” L. Metsar (tlk).
2. etendus, jant, komet. *.. kirik oli tulvil uudishimulisi, kes olid [laulatust] tulnud vaatama nagu mingit komejanti. M. Mõtslane.

kommersant ‹-sandi 21› ‹s›
kaubandustegelane, ärimees. Ettevõtlik kommersant. *.. dokumentide järgi oli ta Ida-India kompanii teenistuses olev kommersant .. L. Metsar (tlk).

konar ‹-a 2›

1. ‹s› konarus (1. täh.) Vanker põrub tee aukudes ja konaratel. Lund oli juba niipalju maas, et kattis konarad kinni. Kivi teravad konarad. *Kõik konarad on juba siledaks nühitud, kuju on valmis. L. Metsar (tlk). || ebatasane, konarustega maapind. Pori oli külmanud konaraks. *.. köstrimajast lahkudes marsiti üle kevadise konara .. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: jää|konar, mullakonar.
2. ‹adj› hrv konarlik. *Hoost sundi sai mees üle konara mulla .. V. Ridala. | piltl. *.. ja neid kaevikus kirjutatud konaraid ridu lugedes murdub viimnegi lootuse õlekõrs. F. Tuglas.

konna|perspektiiv
piltl kitsas, piiratud lähenemine millelegi, piiratud käsitus. *Ja siis tuligi mõte, et olen seni kõike käsitlenud konnaperspektiivis. L. Metsar.

korvama ‹korvata 48›

1. puudust v. vajakajäämist (mingil määral) tasa tegema, tasakaalustama. Puudujääke millegagi korvama. Tekkinud kahju, rasket kaotust on võimatu korvata. Kogemuste puudumist korvasid hea tahe ning julge pealehakkamine. Nägemisvõime puudumist korvab mõnedel loomadel terav kuulmine. Uurimistulemused korvasid aja- ja närvikulu. Palkade tõstmine ei korvanud elukalliduse tõusu. Stsenaariumi nõrku kohti korvas mõneti näitlejate suurepärane mäng. *.. ihutoidu nappust korvati vaimutoidu küllusega. L. Metsar.
2. midagi asendama, välja vahetama, millegi aset täitma. *.. kui Cervantes ühe ajast läinud romantilise šablooni tappis, siis korvas ta selle kohe teisega, mis vastas aga rohkem ajavaimule. F. Tuglas. *Ja unistavate silmade sarmi oli nüüd korvanud õudne kannatamise tarretus.. A. Mälk.

kraapima ‹kraabin 42›

1. kõva, terava v. kareda esemega korduvalt mingit pinda mööda (kraapsti) tõmbama; sel teel midagi puhastama, uuristama vms. Kraabib lusikaga pudrust pajapõhja. Kraapis tikuga, tikust tuld. Kraabib aknalt küünega jääd. Värv ei lähe maha pestes ega kraapides. Koer kraapis käppadega ust, ukse taga. Okkaline põõsas kraapis käed katki, riided lõhki. Paat kraapis juba põhjaga kiviklibu. Matil kraabitakse püüdlikult jalgu. Perenaine kraabib luuakontsuga põrandat, kõnniteelt kõntsa. Kraabi trepp lumest puhtaks! Loomi tuli kammiga hoolikalt kraapida. Riiviga, noaga kraapisin kaladelt soomused. Kraabib lõua, põsed habemetüükast puhtaks. Kraapis oma nimetähed puukoorde, liivakivisse. | piltl. Jäine tuul kraapis nägu nagu raspel. *Aeg kraabib ja muudab natuke välist koort, aga inimene ise jääb samaks. A. H. Tammsaare. || kratsima, sügama. Põrsaile meeldib, kui nende selga kraabitakse. Karjakrants kraabib hoolega kirpe 'kraabib end kirpude pärast'. || mulla sisse, pinnasesse auku v. lohku tegema, mulda teise kohta tõmbama. Koer kraabib auku. Kutsikas kraapis kondi mulla sisse. Suslikud kraabivad endale urud. Poiss kraapis jalaga kruusa laiali.
2. kokku kraapima. a. Taat kraabib kotipõhjast tubakat ja topib piipu. *Kapten kraapis põlemata puutükid hoolikalt lõkkesse.. L. Metsar (tlk). b. Rikkust, vara kraapima. Kraapis suurema osa üldisest sissetulekust endale. *Vanaisa rühmas ja kraapis eluaja, aga pärandas võlad sulle. R. Sirge.

krahmima ‹42›
korduvalt krahmama; kokku ahmima, kokku kraapima. *Vanda krahmis pihud lilli täis.. R. Sirge. *.. kui kiriku ja bürokraatliku riigivõimu teenrid krahmisid kokku rikkusi nagu harpüiad.. L. Metsar.

kruvima ‹37›

1. midagi kruvi(de)ga kinnitama v. kruvi(de)st keerates lahti tegema. Peegel on seina külge kruvitud. Puusärgi kaas kruviti kinni, peale. Kruvis midagi mootori küljest lahti.
2. midagi keermega (2. täh.) varustatut keerates kuhugi külge kinnitama v. sealt eraldama. Kruvib pudelilt korgi, bensiininõule korgi peale. Kruvis täitesulepea lahti. Kruvisin pesasse uue pirni (sisse). || piltl (kruvijoont meenutavate keerutustega liikumise kohta). Lõoke kruvis end taevalaotuse alla. *Rindelt kruvis end unnates kõrgele lagendiku kohale vaenlase vaatluslennuk. L. Metsar (tlk). *Tee kruvib end spiraali mööda mäkke. A. Siig.
3. kõnek keerama (1. täh.), kruttima. Lülitas raadio sisse ja kruvis nuppu. Juht kruvis külgakna alla. *Lõpuks võtab Pommer ikkagi viiuli appi, kruvib ja timmib seda. M. Traat.
4. piltl midagi teat. määral muutuma, hrl. tõusma, lisanduma, kasvama panema. Kaupmehed, spekulandid kruvisid hinnad järjest kõrgemale. Aktsiate kursid kruviti kõrgeks, alla. Võistlejad kruvisid mängutempo algusest peale kõrgeks. Põnevus kruviti haripunkti. Kõrgele kruvitud nõuded, pretensioonid. *.. korra oli aga vabrikuvalitsus kõvemaks kruvinud kui kuskil mujal. A. Hint. || häält kõrgemaks pingutama. *.. hüüdis õige peenikeseks kruvitud häälega: „Ei teinud. Ausõna, noh! Ei teinud ise!” H. Pukk.

kujuteldamatu ‹1› ‹adj›
kujutlematu. *.. mis võiks seda eile veel täiesti kujuteldamatut õnne takistada.. L. Metsar (tlk).

kukkuma2 ‹kukun 42›

1. raskusjõu tõttu allapoole liikuma (hrl. kiiremini kui langema). Ära roni, kukud (maha, alla)! Kukkus pimedas auku, kraavi. Alpinist kukkus jääprakku, kuristikku. Auto kukkus sillalt jõkke. Kivi kukkus vastu maad, sulpsti vette. Seeme kukub mulda. Leivatükk kukkus laua alla. Nuga, taldrik kukkus käest. Pommid kukkusid linna taha. Lennuk kukkus kivina maa poole. Vaas kukkus katki, kildudeks. Nii kõrgelt võib ju surnuks kukkuda. Puudelt kukub jämedaid tilku kaela, krae vahele. Trambivad seal lae peal, nii et krohv kukub. Jõgi kukub rannaastangult kohiseva joana (alla). Mida kõrgemalt kukud, seda enam haiget saad. Käbi ei kuku kännust kaugele. *Paadi esiosa tõuseb üles, samas kukub laksatades vastu vett. M. Kesamaa. *.. kraavid ei kuku küllalt [= neil pole küllalt langust], jõgi seisab liig täis. A. H. Tammsaare. | piltl. Tere kukkus nii moka otsast. *.. kaitses teda südilt iga kõvera sõna vastu, mis teiste suust juhtus kukkuma. E. Vilde.
2. püsti-, istumis- vm. normaalasendit kaotama, sellest välja langema. Kukkus ninali, silmili, otseti, käpuli, kõhuli, külili, selili, pikali, istukile, istuli (maha). Uisutaja komistas ja kukkus. Käima õppiv laps kukub palju. Libedal tänaval inimesed muudkui kukkusid. Buss pidurdas nii järsult, et seisjad kukkusid robinal üksteise otsa. Kukkus põlve marraskile, jalaluu katki, muhu pähe. Haaras lauast kinni, et mitte kukkuda. Joobnul ja lapsel on kukkudes padi all 'kukuvad pehmelt, end vigastamata'. Hobune kukkus kiirel traavil üle kaela. Puuriit kukkus kolinal laiali. | piltl (üllatuse, ootamatuse kohta). *Tornimäe Pire kukkus pepuli, kui küsisin, kas ta tuleb mulle naiseks. O. Tooming. || senist seisundit, positsiooni kaotama. Inglismaal olevat jälle valitsus kukkunud. Ei see direktor kuku, tal on mõjukad kaitsjad.
3. vabalt (pehmelt) rippuma (hrl. riideeseme kohta), langema. Linane riie ei kuku hästi. Kleidi pihaosa kukub kergelt vööle. Lai vabalt kukkuv rüü, mantel, kleit. Raskelt kukkuvad kardinad. Õlgadele, laubale kukkuvad lokid.
4. (järsult) alanema, langema. Baromeeter kukub, ilm läheb halvale. Rahakurss kukub. Maa-, viljahinnad olid jälle kukkunud. Ta matemaatikahinne on kukkunud viielt kolmele. *Söödakapsas praegu seda piima hoiabki. Kui kapsas kaob, kukub ka piim.. O. Anton.
5. kõnek järsku mingisuguseks muutuma, mingisse teise (psüühilisse) seisundisse minema. Kukkus näost valgeks, punaseks, ära. Silmad kukkusid pärani, suureks, ümmarguseks, märjaks. Suu kukkus imestusest lahti, pärani, ammuli. Kukkus ehmatusest tummaks. *.. Miitra kukkus tulivihaseks, lõi perenaise kaevu juurde maha. P. Vallak. *Oh sa jumal, mäherdune pauk! Jumal, kõrvad kukkusid lukku .. E. Särgava.
6. kõnek järsku v. ootamatult kuhugi v. mingisse olukorda sattuma. Kust, kuidas sina siia kukkusid? Kukkusin kuuks ajaks haiglasse. Sellise teo eest võib vanglasse, vangi, türmi, trellide taha, vee ja leiva peale kukkuda. Läksin lihtsalt külla, aga kukkusin sünnipäevale. Ta pole sellele tööle juhuslikult kukkunud. Kukkus halba seltskonda, kampa, punti, röövlite küüsi, varitsejate võrku. Nüüd oleme küll portsu otsa kukkunud! Küll vanamees kukkus hoogu, hasarti! Minule kukub ikka tühi loos. Hüüdnimi on talle küll paras kukkunud. Et see mulle ka varem meelde ei kukkunud! *„Kuidas sa nende lauda kukkusid?” küsisin ma Kivimaalt.. L. Metsar.
7. äkki midagi hooga tegema hakkama. Kukkus kärkima, sõimama, räuskama, tänitama, meie peale karjuma. Naine kukkus hädaldama, kurtma, halisema. Kus kukkus hooplema, suurustama, laiutama, ennast kiitma! Kukkus nutma, töinama, vesistama. Kukkus naerma, lõkerdama, itsitama, köhima, läkastama, aevastama. Mees oli jälle jooma, pummeldama kukkunud. Kukkus tantsu, tööd vihtuma, pikalt ja laialt seletama. Kukkus sööma, õgima, helpima. Hobused kukkusid lõhkuma. Pull kukkus möirgama ja maad kaapima. Koerad kukkusid raginal haukuma. Küll kukkus sadama, tuiskama!

kuldama ‹kullata 48›

1. kullaga (v. seda meenutava metalliga) katma. Juveliir kuldas käekellaketi. Kullatud karikas, kroonlühter, pildiraam, lusikas. Kullatud äärega taldrikud ja tassid. Kaugele särasid katedraali värskelt kullatud kuplid. Pagariäri sissekäiku kaunistas suur kullatud kringel. || piltl kedagi eriliselt ülistama. *„Kas sa provotseerid mind, et ma hakkaksin nüüd sinu voorusi kuldama?” küsis Sokrates. L. Metsar (tlk).
2. kullavärviliseks tegema, kullana helkima panema. Loojuv päike kuldas pilveservi, merepinda, puude latvu, majade katuseid. Kevadel kuldavad kullerkupud jõeaasu. *.. kased kahel pool sõiduteed kuldasid oma lehtedega koltunud muru .. E. Maasik.

kuld|võru
*Claudia musti juukseid hoidis koos peenike kuldvõru. L. Metsar.

kulla|vihm
piltl rikkalik tulu. *Kullavihm, mis langes linnale tollide ja maksude näol, oli pannud võrsuma kõik marmorist ehitused kahel pool peatänavat.. L. Metsar.

sisse kuluma
sagedase kordamise tõttu täiesti omaseks saama. Sissekulunud harjumused, arvamused. *Kust kohast mul nooruses neid peeni kombeid õppida oli, nii et nad sisse said kuluda? L. Metsar.

kuninga|kroon

1. kuninga kroon. *Nende kõrval, kes kannavad kuningakrooni, tiaarat, hertsogi- või vürstikrooni, sõitis siia kokku kroonimata võimumehi.. L. Metsar (tlk).
2. harilik püvilill, keisrikroon. *Kodu lähemal andsid need [= põõsad] aset jorjenitele, kuningakroonidele, murtudsüdametele ja paljudele teistele lillesortidele.. A. Saar.

kus ‹adv›
I. küsiv-siduv sõna: missuguses kohas
1. otseses küsimuses. Kus sa elad? Kus sa käisid? Kus me kokku saame? Kus on kõige lähem postkontor? Eedi, kus sinu asjad on? Millal ja kus see juhtus? Kus see kirjas on? Kus Madis on? '(tõlgendatav ka:) miks Madis siin ei ole?' Siin kusagil ta on, aga kus nimelt? Kus kohas sa teda nägid? Kus su aru oli! *„Kus siis sina olid!” karjus Eeva Lusja peale. L. Promet.
2. alustab sihitis-, koha-, täiend- vm. kõrvallauset. Küsisin õelt, kus ema on. Ma ei tea, kus kandis see maja asub. Ma lähen vaatan, kus nad on. Ema hakkas pärima, kus ma käisin. Küllap ta on seal, kus teisedki. Kus esines alusmetsa, seal kasvasid sarapuud ja toomingad. Nad läksid järve äärde, kus noori oli juba varem koos. Kus suitsu, seal tuld. Ta rääkis sellest kõikjal, kus kuulajaid leidus. Nüüd mindi tuppa, kus toidulaud juba ootas. Ta aitas, kus võis. Ta rääkis paikadest, kus ta suvel käis. Siit on ühiselamuni, kus Margus elab, hea tükk maad. Näita mulle ajalehte, kus sellest on kirjutatud. See on ammu teada, kus ta on. Saar on ainuke, kus on säilinud haruldased taimeliigid.
3. mõningates väljendites osutab ebamäärast kohta. Küll ma üles leian, olgu ta ükskõik kus, kus tahes. Kõik varjasid end, kus keegi. Kõik olid suvel kes kus. Ta on ilma peavarjuta, ööbib kus juhtub. Kus ta ka ei viibiks, kodu on ikka meeles. Pool päeva on möödas ja tagaotsitav juba kes teab kus. Poiss vedeleb kurat teab kus. Ta oli oma mõtetega jumal teab kus. || kõnek mitmesugustes enamasti fraseoloogilist laadi ütlustes. Käige, käi kus kurat! Kasi, kasige kus kurat! Mingu, lennaku kõik kus kurat! Mine siit oma jutuga kus kurat! Saada ta kus kurat! Tuul viib võrgud kus kurat. Käi siit kus kurivaim! Jäta kõik kus pagan! Minge kõik kus tuhat! Jäta, saada kõik kus see ja teine! Õppimine jäi seks korraks kus seda ja teist. *Kuni sa järele jõuad, oleme meie kus kolmkümmend. L. Metsar.
4. kõnek kuhu (hrl. otseses küsimuses). Kus kohta ma selle panen? *„Kus sa lähed?” küsis Tõnisson.. O. Luts.
5. kõnek (hrl. küsimusena:) kuidas. *Aga kus te üldse selle peale tulete, et teie Ines viibib Atlantises? B. Kabur.
II. siduv ajamäärsõna, alustab täiend-, aja- vm. kõrvallauset; sün. mil(lal) (sobib mõnikord). Küll veel tuleb aeg, kus sa seda kahetsed. Oli päevi, kus polnud midagi süüa. See oli silmapilk, kus kõik oli kaalul. See polnud ainuke kord, kus nad kohtusid. Nüüd, kus kõik tööd korras, võib pisut puhata. See pole võimalik enam praegu, kus olukord on muutunud. Nüüd, kus tuul selja tagant, liikus paat palju jõudsamini. See juhtus lõuna ajal, kus kogu pere kodunt ära. Kõige ülevam silmapilk oli see, kus mängiti hümni. *..liig järsku tuli see, kus ta köstri ette pidi minema. O. Luts.
III. kõneleja suhtumist, tundetooni rõhutav sõna a. hrl. lause algul aitab toonitada millegi hoogsust, ägedust, võimsust, suurust, ka kellegi imestust, üllatust vms. Kus hakkas rängasti sadama! Kus naised pistsid tänitama! Kus noorest peast sai möllatud ja trallitud! Kus käsi läks paiste mis hirmus! Kus siis läksid kõigil silmad suureks! Kus Andres sai vihaseks, ägedaks! Mina nii väga ei tahtnudki, aga kus tema! Vaata aga, kus poisil pea lõikab! Kus oli ikka vaprus! Kus oli pidu, süüa ja juua jätkus hommikuni! Kus see külarahva naer, kui teada saadakse! Vaat kus oli alles õnn! Vaat kus lugu – või kohe käsitsi kallale! Kus selle kahju, häbi ots! *Kus mul oli maal ilus talu nagu pupe, aga näe, vaja oli trügida linna.. O. Luts. b. rõhutab (ja vormistab) kõneleja põlastamist, pahandamist v. üleolekut. Ena kus mul targad väljas! Kus mul ka asjamees, käskija! Vaat(a) kus närukael, saatan, sunnik! Vaat kus kuradid! Kus mul kavaler, keda vaadata! Vaata kus kutsikanäru, või hammastega külge! Kus ikka tobu, tema ei ole nõus! Kus asi, millega ka uhkustada! Kus ka varandus, mida taga nutta! Kus ka leidis tuttava! Kus teeb ennast tallekeseks, tema pole kedagi puutunud! c. alustab hrl. vormilt jaatavat lauset (v. ütlust), mis tegelikult sisaldab eitavat arvamust v. hinnangut. Kus ma seda võisin teada! Kus meil see aeg ringi hulkuda! Kus ta's haige on! Tule õhtul meile! – Kus ma siis saan! Kus siis kõik meelde jääb! Oh, kus tema nüüd kodus püsib! Teised läksid ees, kus tema maha sai jääda. Kus Toomalgi see raha kohe võtta! Keelati küll, aga kus tema (kuulas)! Nii ma tulingi, kus sa hakkad ära ütlema. Aga kus nüüd nemad millestki hoolivad. Kus niisugune viitsib sul tööd teha! Ma pean minema, kus ma pääsen! Kus tema nüüd nõus ei ole! Et ka kellegagi nõu peaks, kus sa sellega! Kas sind sunniti? – Ei, kus sellega! *„Kas karjas pika päevaga uni peale ei tiku?” – „Kus ta ikka tikub, kui silmad lahti hoida!” A. Hint.

kus|kohta ‹adv›
kõnek kuhukohta. Kuskohta sa kavatsed minna? „Kas tuled tagasi?” – „Kuskohta ma ikka jään!”. *Jumal ise näitas meile, kuskohta ta soovib meil lasta seda uut sünagoogi püstitada. L. Metsar (tlk).

välja kuulutama
ametlikult, avalikult teada andma (vahel ka ühtlasi sellega kehtestama). Kuulutati välja mobilisatsioon, sõjaseisukord, vabariik, amnestia, valimised. Ajaleht kuulutas välja lühijutuvõistluse. Instituut kuulutas välja konkursi vabade kohtade täitmiseks. Töölised kuulutasid välja üldstreigi. Etendus, koosolek on juba välja kuulutatud. *Isegi siis, kui paavst Husi kirikuvande alla pani, ei julgenud Praha peapiiskop paavsti bullat välja kuulutada. L. Metsar (tlk).

kõlkuma ‹kõlgun 42›

1. ripnema, kuskilt alla rippuma (ka edasi-tagasi kõikudes). Ukse kohal kõlkus latern. Pada kõlgub konksu otsas. Käekott kõlgub sangapidi käevangus. Turistidel kõlkusid fotoaparaadid rinnal. Daami kõrvades kõlkusid ripatsid. Mehel kõlkus puss vööl. Ordenid ja rahad kõlguvad rinnas. Ämber kõlgub kaevukoogu küljes. Poodud kõlkusid võllas. Langevari avanes ja mees jäi selle külge kõlkuma. Mehe jalad kõlkusid üle vankriääre alla. Invaliidi parem kuuevarrukas kõlkus tühjalt. Võrkkiik kõlgub kahe puu vahel. Tramm oli täis, mõned noormehed kõlkusid koguni treppidel. *Ta raputas raevuhoos Dimkat nii, et sellel pea kõlkus edasi-tagasi. V. Beekman. *Ta kõlkus sadulas, iga silmapilk maha kukkumas. L. Metsar (tlk).
2. kõnek ilma kindla vajaduseta kuskil viibima v. liikuma, tolknema. Mis sa siin kõlgud, hakka juba astuma! *Oli võimalus jääda niisama teatri juurde kõlkuma, ilma kindla palgata.. A. Eskola. *Aga kui teda ei ole vaja.., siis kõlgub ta sul alati jalus. J. Kärner.

kõmisevalt ‹adv›
kõminal, kõmisedes. *Kõmisevalt kajasid ratsu kabjalöögid pimedate väravate all. L. Metsar (tlk).

kõrguma ‹37›

1. ümbrusest kõrgemale, kõrgusse ulatuma. Vallimäel kõrgusid lossivaremed. Siin-seal kõrgub viilkatuseid, korstnaid, torne, antenne. Ümberringi kõrgus mets. Taamal kõrguvad mäed. Linna keskel kõrgub 23-korruseline hotell. Kail kõrguvad kaubavirnad, söehunnikud. Turulaudadel kõrgusid puuviljavirnad. Sillapostid kõrgusid 110 m üle veepinna. *Lopsakad vaarikavarred kõrgusid poistel üle pea. H. Väli. *Taevas kõrgub täna Võru kohal avarana ja heledana. J. Piiper. || esile kerkima, esile ulatuma. *Meie väike saareke kõrgub veest vaid meetri võrra. G. Olevsoo (tlk).
2. hrv kõrgemale v. kõrgusesse kerkima, kõrgusse tõusma. *Viirlev suits otsekui mängib valguse ja varju piiril, loob pilvi, kõrgub mäeks. L. Metsar.

käima ‹käia imperf käisin, käis 40›

1. astudes, kõndides, sammudes liikuma.; ant. jooksma. a. (eeskätt liikumisviisi v. -võimet silmas pidades). Jala, jalgsi käima. Lapsi tuli käies ja joostes. Vehib, vantsib käia. Varvastel, kikivarvul käima. Käib kergel sammul, nõtkelt, hiilivalt. Haige käib omal jalal. Ta käib kepi najal, kepiga, karkudega, proteesiga. Hoiab käies paremat jalga. Taktis, ühte jalga, sammu käima. Minu järel käies – marss! Ära nii kiiresti käi! Küürus, kühmas, lookas käima. Soe, käi või särgiväel. Ta oli nii nälginud, otsa lõppenud, et ei jõudnud käiagi. Laps õpib käima. Ta ei saa käia, jalg on haige. Poiss oskas kätel käia. Hobune käib sammu. *Siledal jääl käivad nad [= pingviinid] püsti nagu inimesed. J. Smuul. b. (muudel juhtudel). Teed käima. Ema käib köögi ja toa vahet. Käib mööda tuba edasi-tagasi. Mees käis koorma kõrval, natuke maad meie ees. Käisime tükk aega kõrvuti. Poisid armastasid salgas käia. Keegi käis uksest. Käib jalad rakku. Jälgib aknast mööda käivaid inimesi. Tükk maad on juba käidud. Käib nagu kass ümber palava pudru. Koer käib peremehe kannul. Sälg ei ole veel vankri ees käinud.
2. kuhugi minema ja sealt tagasi tulema (pole alati seotud kõndimisega, jalgsi astumisega). Külas, võõrsil käima. Ta käis möödunud nädalal kodus, maal, onu pool. Isa käis tihti linnas. Poes, turul, laadal käima. Marjul, seenel, kalal, jahil, õngel, tulusel käima. Arsti juures, arstide vahet, ravil, polikliinikus, rätsepa, kingsepa juures käima. Isa käis veskil tangu tegemas. Teatris, kinos, kontserdil, tsirkuses, peol, kirikus, kiigel käima. Pole mitu aastat armulaual käinud. Käis jaamas isal vastas. Laupäevaõhtul käidi saunas. Ehal, naistes, kosjas käima. Haiget vaatamas käima. Siin on vargad käinud. Sind käidi küsimas, taga otsimas. Mardilaupäeva õhtul käidi (mardi)sandiks. Kas käite sageli kohvikus? Käis hobusega sepal. Tüdrukul käisid mitmed kosilased. Ma ei ole seal, siin käinud. Kellegi jutul, palvel käima. Käisin ujumas, jalutamas, päikest võtmas. Kus sa lõunal, söömas käid? Ta käib seltsi koosolekutel, kooris laulmas. Pulmas, katsikul, sünnipäeval, matustel käima. Ta käis naabritel abiks. Haige ei käi toast väljas. Ma käisin teda saatmas. Tüdruk käinud salaja noormehega kohtumas. Kus te eile käisite? Käisime puhkuse ajal Ungaris. Suvel käis palju külalisi, turiste. Käin iga õhtu vannis. Asjal, poti peal, väljas käima. Vallavaene käis külakorda. Mees käis vargil. Vanaisa on käinud Türgi sõjas. Käisime paadiga sõitmas. Kalurid käisid merel. Aeg-ajalt käivad etendusi andmas külalisteatrid. Sadamas käib sageli välismaa(de) laevu. Kari käib sügisel heinamaadel. Kass on linnupesa kallal käinud. Surnute hingi arvati kodus käivat. || (töötamise, õpingutega seoses jne.). Koolis, ülikoolis käima. Tütar käib tal juba viiendas klassis. Tööl, karjas käima. Vanasti käidi mõisas teol, viinavooris. Käisin kursustel, komandeeringus. Kas sa sõjaväes, kroonus oled juba käinud? Lapsed käivad lähedases lasteaias. || ‹ma-infinitiivis ka› külastama, koduseid vaatama. Lapsed tulid pühadeks koju käima. Sõdur lasti kaheks nädalaks koju käima. Kas sa oled nüüd päriselt kodus või tulid ainult käima? *„Ah, noorperemees ka kodumail käimas,” naeris ta sõbralikult. O. Tooming.
3. ‹hrl. imperatiivis› kõnek minema, kasima. Käi tee pealt eest! Käi minema! Käige magama! *Ja nüüd käi tööle! Mikumärdil villast ei venitata! H. Raudsepp. *Nüüd käite tagasi Laanekurru. Teid ma kaasa ei võta. K. A. Hindrey. || (vandevormelites nördimuse, tugeva pahameele vms. väljendamiseks millessegi eitava suhtumise korral). Käi(gu) seenele, potilaadale, põrgu, kuu peale. Käi(gu) kuradile, kus kurat, mina ei tea kogu asjast midagi.
4. (teat. moel riietatud olemise, teat. riietuse kandmise kohta). Ta käib korralikult, kallilt, lihtsalt, näruselt riides. Poiss käis kulunud pintsakus. Ta käib ilma kübarata, paljapäi. Mulle meeldib hästi riides käia. Tüdruk käis nõelutud kleidiga. Loodusrahvad käisid alasti.
5. liikuma (mitte kõndimise kohta). Kiik käib kõrgele. Süstik käib edasi-tagasi. Kellapendel käib kindlas taktis. Sööjate lusikad käisid kausi ja suu vahet. Vasar käis üles-alla. Luud käib laias kaares. Pilved käivad madalalt. Päike hakkab kõrgemalt käima. Sooled käivad kubemes '(kellelgi) on song'. Käsi käis hellalt üle lapse juuste. Tal käis hea kaart (kaardimängus). Joobnu keel käis kangelt. Olen nii väsinud, et jalad käivad risti all. Mudisin sõrmi, et veri jälle käima hakkaks. Hobuste jalad käisid kui kedervarred. Linavästriku saba käis üles-alla. *".. Magusad söögilõhnad käivad üle küla,” seletas Simm. H. Laipaik. || (kiire töötamise puhul). Käed käivad kärmesti. Sukavardad, näpud käivad vilkalt. Laskis kirvel, rehal, nõelal käia. || sõitma, kurseerima; regulaarselt liikuma. Tallinna ja Tapa vahel käib palju ronge. Tuisu tõttu eile hommikul bussid ei käinud. Tallinnast Frankfurti käib lennuk. Laev käib plaani järgi üle päeva. On hilja, trammid ei käi enam. Kirjad käisid Tartu ja Viljandi vahet. Post käib aeglaselt. || (ukse, värava vms. avanemise ja sulgumise kohta). Jalgvärav käis ja siis oli kuulda kaugenevaid samme. Uks käis ja lävele ilmus võõras mees. Uks ei käi hästi. Aken, sahtel käib raskelt. || puhuma (tuule kohta). Kevad oli külm, tuuled käisid põhjast ja idast. Käisid esimesed tormihood. *Juba kase ladvalt lehed langvad, / kõle tuul käib üle kesamaa.. L. Koidula. || lainena, lainetusena liikuma; lainetama. Lained käivad kõrgelt, madalalt. Vesi käib üle paadi, parda. *Torm tuli. Peipsi kees ja käis. J. Sütiste. || paiskuma, lendama; hoovama. Sädemed käisid vastu taevast. Tulesammas, leek käis kõrgele. Pori ja vesi käib jooksmisel üle pea. Säuhti! käis kopsikutäis külma vett talle kaela. Šampanjapudeli kork käis vastu lage. Kuum leitsak käis vastu nägu. *Viina ja õlle lõhn käis tal suust ning ninast. E. Vilde. || kukkuma. Andis sellise hoobi, et teine käis pikali, uperkuuti, istuli, ninali. Käis plartsti! ülepeakaela vette. Poiss käis koos tooliga põrandale. || hooga millegi pihta minema (hrl. löögi kohta). Sõnade kinnituseks käis rusikahoop vastu lauda, vastasele otse pähe. Laks! käib käsi vastu kõrva. Piits käis siuh! ja piits käis säuh! Mats! käib hoop vastu turja. *„Tolvan!” käis laks soldatile vastu põske. R. Sirge. || järsku läbistama (tunde, aistingu, mõtte v. selle välise ilmingu kohta). Aeg-ajalt käivad valuhood. Haigel hakkasid krambid käima. Külmavärinad, kuumad hood käivad üle keha. Hirmujudin käib üle ihu, läbi keha. Kerge puna, naeruvine käis korraks üle näo. „Aga kui ma ei suuda!” käis mõte läbi pea. Haigutused käivad. *Marial käis magus valu läbi südame, kui ta don Alfredot nägi.. L. Promet. || liikvel olema, ringi liikuma, levima. Tema kohta käisid mitmesugused jutud. Käivad visad kuuldused, et.. Käib kumu, kõlakas, et ta olevat surnud. Uudis käis suust suhu. *Ta rääkis sellest oma tuttavatele edasi ja niiviisi läkski kuulujutt käima. E. Raud. || ühe valdusest, kasutusest teise valdusse, kasutusse minema. Õllekann, raamat, lendleht käib käest kätte. Raamat käis tunni ajal pingist pinki. Mõis käis korduvalt käest kätte. *Klaas käis suu pealt suu peale ja jutt hakkas ladusamalt jooksma. O. Tooming. || tellituna korrapäraselt saabuma. Talle käib kolm ajalehte ja mitu ajakirja. Kas sul „Eesti Loodus” käib? || piltl kulgema, liikuma; arenema. Loodus, elu käib oma rada. Sõda ja viletsus käivad käsikäes. Sõja kannul käisid nälg ja katk. Tema teed ja ettevõtmised käivad laialt. Õnnetused käivad ikka mööda inimesi. Needus käis nende kannul. Sõda käis kaks korda üle maa. Armastus käib kõhu kaudu. Tema mõtted käisid teisi radu. Aegamööda asjad käivad.
6. töötama, talitlema. a. (masinate, seadmete vms. kohta). Mootor, masin ei lähe käima. Ei saa masinat käima. Pani, lõi tsikli, propelleri, masina, mootori käima. Mootor prahvatas, kargas käima. Laskis, pani veski käima. Kell käib täpselt. Kell loksus, täksis käia. Käib nagu kellavärk. Magnetofon käib. Loosirattad pandi käima. Elektriga käiv marjapress. Raha paneb rattad käima. b. ‹muudel juhtudel, hrl. ma-infinitiivis› tegutsema, toimima. Ettevõtet, töökoda, restorani, kohvikut, kõrtsi käima panema. Elektrijaam peab aasta lõpuks käima minema. Oli tegemist, enne kui ajakirja käima saime. Sõjasügisel ei saadud koole õigel ajal käima. *Ma räägin härra Kihule – temal on suured ärid käimas. M. Metsanurk. *Ma panen vahepeal kohvivee käima [= tulele]... L. Metsar.
7. toimuma. Töö käib hommikust õhtuni. Streik käib juba teist nädalat. Käis sõda, lahing, tulevahetus, võitlus elu ja surma peale. Käis äge kaklus. Lauas käis elav vestlus, üsna tavaline jutt. Vaidlus käib uue romaani ümber. Laupäeviti käis pesemine ja puhastamine. Kõrvaltoas käib mürgel ja möll. Käib igavene kauplemine ja tingimine. Läbirääkimised on käimas. Saalis käib koosolek. Siin on midagi kahtlast käimas. Linnas käisid vahistamised. Mis pidu teil siin käimas on? Kultuurimajas käib tants. Kinos käis esimene seanss. Käimas on ettevalmistused pulmadeks. Saalis käib näidendi proov. Maal käib sügiskünd, kibe ehitamine. Juurdlus käib edasi. Meil käib remont. Tartus on käimas korvpalliturniir. Ajakirja veergudel käis äge diskussioon. Kuidas see mäng käib? Ta rääkis, kuidas elu laagris käib. Sinu käes käib see lihtsalt. Ah nii see teil siis käibki. Kõik käib kindlate reeglite järgi. Õppetöö koolides käib emakeeles. Töö käis käsitsi, masinatega, täie hooga. Jutt käis mõistu, mitmes keeles. Vestlus käis sõbralikus toonis. Kella ei olnud, ajaarvamine käis umbkaudu. Nõnda on see käinud põlvest põlve.
8. käiku sooritama. a. (males, kabes). Etturiga, lipuga, kuningaga käima. Valge käis e2 – e4. Must oda käib f7. Valge, musta kord on käia. Tamm käis mööda diagonaali. b. (kaardimängus). Ta käis ruutut, trumpi, kolm korda järjest ristimasti. Käib ässaga, kümnega, emandaga.
9. kurameerima, kurameerivalt kellegagi sõbrustama. Käis kogu üliõpilaspõlve ühe blondi tütarlapsega. Liikusid jutud, et Ivar käivat Edaga. Ema ei lubanud, et tütar poistega käib. Nad käisid enne abiellumist mitu aastat. Sa ehk ei tahagi abielluda, tahad niisama käia.
10. kulgema, suunduma, ulatuma. Tee käis vinka-vonka. Talveteed käivad silmalt üle soode ja rabade linna. Oja käis loogeldes ja kaareldes läbi heinamaa. Voored käivad loodest kagusse. Ühest seinast teise käisid tahmunud parred. Ka üksikusse metsatallu käib elektriliin. Piir käinud vanasti tükk maad lõuna poolt. Üle jõe käib rippsild. Mööda rästiku selga käib siksakiline joon. Üle selja käis sinine vorp. *Alustassi veert mööda käib kannikeste pärg ja ääre ümber käib kuldne vööt.. K. A. Hindrey.
11. kõlbama, (tarvitamis)kõlblik olema, sobima; vastu pidama. Käib kah! Pole uut vaja osta, vana käib veel mõne aja. Need saapad käivad selle talve veel. Esialgu käib see töö, tuba küll, eks pärastpoole või paremat otsida. Kui kohvi ei ole, käib tee ka. Kui paremat paberit pole, käib ka see asja ette 'kõlbab kuidagi ka'. *Passi peal on Eduard Hallik, aga töö juures käib Eedi küll. H. Lumet. || midagi v. kedagi edukalt asendama, millegi, kellegi ülesannetega toime tulema. Rulli keeratud kampsun käib tal padja ette. Tuhatoosi eest käib mõranenud taldrik. *Uus radist aga käis täie eest ja tundis asja. H. Sergo. *Ma tundsin end müügileti taga mehe ette käivat.. H. Raudsepp.
12. käärima (hrl. õlle kohta). Õlu käib, hakkas käima. *.. veel hilja öösel kuuleb Lea läbi oma neitsiune, kuis surutis tõrres käib ja viin sorinal astjasse jookseb. F. Tuglas.
13. (kahjustavalt) mõjuma; (kahjustavat) mõju avaldama. See töö käib tervisele, närvidele, närvide peale. Terav valgus käib silmadele, silmade peale. Kitsad kingad käivad varvaste peale. See müra käib kõrvadele. *Selle adraga ei tahtnud sulanegi künda, sest see käivat käte peale kui kurivaim. M. Mõtslane.
14. kellegagi, millegagi seotud olema, kedagi, midagi puudutama; maksev olema, kehtima. See korraldus meie kohta ei käi. Kelle kohta see märkus käib? Ta ei eitanud tema kohta käivaid kuuldusi. See nimetus käib eeskätt nooruki kohta. Teema kohta käiv kirjandus on hoolikalt läbi töötatud. *Iga tasane sosin ja naeruturtsatus näis käivat tema pihta. V. Gross. *Ketserite kohta käib seadus, et nad avalikult põletatakse. A. Hint.
15. kuuluma. a. (millegi juurde, hulka, sisse, alla). Aunimetuse juurde käis veel preemia. See käib tema ametikohustuste hulka. See käib seaduse, paragrahvi alla. Tema aastakäik ei käi enam mobilisatsiooni alla. *Taari vald oli kroonu oma ja käis vanasti Uuemõisa alla. E. Särgava. b. mingiks otstarbeks sobima v. ette nähtud olema. Moosipurkide peale käib tsellofaanpaber. Kuhu see mutter, kruvi käib? Niisuguse kübara juurde käib sulg. *Liiati arvas onu Juhan teadvat, et kalasupi juurde käib ilmtingimata valge viin.. H. Väli. *Harilikku filmilinti, mis fotoaparaadis käib, teadsid kõik. H. Pukk.
16. kõlama. a. kuuldav olema, kostma. Tema bassihääl käib üle koori. Elaguhüüded, heakskiiduhüüded käivad üle saali. „Tuld!” käis käsklus. Jutt käis valjult. Vanatädil käis iga asja peale „oh issand!”. Läbi oru käis sarvehüüd. Käis väike sulps. Käisid mõned paugud. Käis ilmatu kõmakas, kärgatus, raksatus, praks, hele plaks. Eemal käis paar tumedat mütsatust, tasane naksatus. Sammud käisid matsudes. Käis vabrikuvile, märgukell. *Ikka veel õites käib sumin... P. Haavaoks. b. sõnastatud olema. See laul käis umbes sedamoodi. Sõna-sõnalt käis ütlus nii. Ei mäleta enam, kuidas see salm täpselt käis.
17. ajaliselt edenema teat. ajalõigu sees. Käivad mängu viimased minutid. Suurem poiss oli viieaastane; väiksem käis kolmandat. Ta on kaheksateist täis ning käib üheksateistkümnendat. Taat käib üheksandat aastakümmet. Suvi käis esimest nädalat. *Kell käib keskhommikut.. H. Kiik. *Noh, Mirdi, millal sa siis lüpsma tuled? Õhviti käid esimest poega. M. Nurme.
18. (ihade, himude, tahtmiste jms. intensiivse esinemise kohta). Poisil käivad neelud õunte järele. Tüdruku himu käis ehete järele. Ei, sinnapoole ta iha ei käinud. *Sest vähema kui professoriameti järele ei käinud Karli plaanid. P. Viiding.
19. teat. viisil suletav olema. Uks käib lukku, haaki, konksu, riivi. Mantel käis eest haakidega kinni.
20. van mingis suunas asetsema. *Opman Rosenbergil oli .. kaks ruumikat tuba elukorteriks, mille aknad osalt õue, osalt aia poole käisid. E. Vilde. *Ta [= tuba] oli õhtu pool küljes ja aknad käisid rohuaeda. J. Mändmets.
21. olema. See käib minu põhimõtete, vaadete vastu. See töö käib mul üle jõu, üle mõistuse. *Väga tore värv: miski ei käi üle kastanpruuni. G. Meri (tlk).
22. kõnek toimima, talitama. Ta käiski selle soovituse järgi. Tuleb põhikirja järgi käia. Ma katsusin isa õpetust mööda käia. *.. küünlapäevasel peakoosolekul käisime oma vana põhikirja ja määruste järgi.. A. Hint.

käitumis|joon
(iseloomulik) käitumisviis. *.. Rander aga nägi tõsist vaeva professorile kohase käitumisjoone säilitamisega. L. Metsar.

käratu ‹1› ‹adj›
ilma kärata toimuv v. tegutsev. Käratu liikumine. Käratud sammud. *..libises mitu käratut varju lossist mööda põiktänavasse.. L. Metsar (tlk).

kaks ~ mitu kärbest ühe hoobiga
kaks v. mitu asja, toimetust, õiendust, ülesannet jne. üheainsa ettevõtmise v. tegevusega korda aetud. Kivide lõhkumisega löödi kaks kärbest ühe hoobiga: saadi kesa puhtaks ning vundamendiks kive. *„Oled sina alles õnneliku tähe all sündinud! Vabaks ja varjupaiga emandaks – kaks kärbest ühe hoobiga! ..” sädistasid sõbratarid magushapult. L. Metsar.

käsitus ‹-e 5› ‹s›
arusaam, mõistmine, taipamine, käsitamine. Loodusnähtuste materialistlik, idealistlik käsitus. Asjast puudus täpne, selge käsitus. Uurijal on kogu loost hoopis teine käsitus. Jõuti käsituseni, et tuleb uuesti alustada läbirääkimisi. *Katoliku kiriku käsituses on Hus ketser ning mässaja .. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: ajaloo|käsitus, kunsti|käsitus, loodus|käsitus, maailma|käsitus, moraali|käsitus, vormikäsitus.

käte|vaev
pingutus, vaevanägemine (millegi tegemisel, ehitamisel, loomisel jms.); töö ja vaevaga saavutatu. Kõik kätevaev läks tühja. *Ma elan oma kätevaevast, harin koguduse põllulappi. L. Metsar (tlk).

külge
I. ‹adv›
1. millegagi tervikuks, tihedasse seosesse, millessegi kinni. Siirdistutatud nahk kasvas hästi külge. Puudele jäid sügisel mõned lehed külge. Kastrulile joodeti sang külge. Rongile haagiti kaks vagunit külge. Kruvis aparaadile paar detaili külge. Hakkas särgile kraed, kleidile nööpe külge õmblema. Kaubatoodetele kleebitakse sildid külge. Magnet tõmbab rauda külge. Värske värv hakkas külge. Riputas jõulupuule ehteid külge. Pistis, torkas laastudele tule külge. | (abstraktsemais ja piltlikes väljendites). Juust võtab kergesti võõraid lõhnu külge. Ära püüa mulle teiste seisukohti ja vaateid külge pookida! Hüüdnimi jäi kogu eluks külge. Halvad harjumused jäävad kergesti külge. Ära endale suitsetamise kommet külge harjuta! Üht-teist hakkas loetust iseenesest külge. Teiste erutus, vaimustus hakkas ka mulle külge. *Tähtis oli, et ta siin töö juures brigaadi heale nimele plekki külge ei teeks. O. Kool. || (haigestumisest, haiguste nakkamisest kõneldes). Haigus, gripp hakkas Liisalegi külge. Sai endale mingi halva haiguse külge. See tõbi võib haigetelt loomadelt inimestelegi külge hakata. Külmetusest see häda talle külge lõi. *.. neerud annavad ennast ka tunda – viga, mis talle sõjas külge jäi... L. Metsar.
2. haardega, hoidega millessegi, kellessegi kinni. Panime käed paadile külge ja lükkasime selle vette. Lööme hulgakesi käed külge, ehk saame auto porist välja! Poisid, käed külge! (õhutus mingiks tegevuseks). Poiss lõi õunale hambad külge. Lõi tangid külge ja sikutas naela seinast välja. *Aga seda ei ole, et kirvele kätt külge pandaks! M. Saat. *Tahab midagi, ja muudkui küüned külge! O. Jõgi (tlk). || (jõuga v. sõnadega ahistades) kallale. Koer kargas lõrinal külge. Ta on nii vihane, et tuleb või käsitsi külge. Metsa vahel kargasid talle kolm meest külge. Norib ja otsib põhjusi, et saaks külge hakata. Külm kipub vägisi külge. *Mõistlik mees oli. Kääris käised üles ja hakkas tööle külge. O. Anton.
3. pealetükkivalt sõbrustades kellelegi ligi. Jüri lõi, ajas peol kõvasti Antsu õele külge. Poisid üritasid paarile tüdrukule külge lüüa. Ära kleebi end mulle külge! Haakis end meie kambale külge ega jäänud kuidagi maha. See mees on vist koputaja, kleebib külge nagu vihaleht.
4. kõnek pihta. Visatud lumepall tuli mulle külge. Libedal teel ajas oma autoga eessõitvale veoautole külge. *Ta tõstis juba püssi, et kui tulistaks. Külge ei laseks, hirmutaks ainult. R. Vellend.
5. kõnek (rahalise) kahjuna taluda, kahjuna kraesse. *Talvel sai ta [= ärimees] oma metsaga raskelt külge. P. Viiding. *Suurem osa tahab [kaupa] raamatu peale. Kui ma nende elu läbi ei näe, lasen endale külge teha. L. Vaher.
6. kõnek kavala rääkimisega, sokutades, poolpettusega kaela. *.. nad lasksid [poesellil] enestele külge määrida igasugust prahti. H. Raudsepp.
II. ‹postp› [gen]
1. millessegi, kuhugi (lahtitulematult, -pääsmatult) kinni, millegagi kindlasse ühendusse. Lauad löödi naeltega postide külge. Majaseina, kivi külge kinnitati mälestustahvel. Sidusin hobuse lasipuu külge kinni. Vagunid haagiti rongi külge. Mees poos end penni külge. Ühendasin juhtme otsad üksteise külge. Savi hakkas, kleepus saabaste külge. Takjad hakkasid riiete külge. Pistis tule laastude külge. Seisis nagu maa külge naelutatud, kasvanud. Raske haigus aheldas ta voodi külge. Jäägu mu keel suulae külge kinni, kui ma valetan! Liitis ühe vallutatud ala teise järel oma valduste külge. || (üldisemalt). Kelle külge katk hakkas, see suri. Pärisorised talupojad olid kinnistatud maa külge. Ta on ihu ja hingega kasvanud oma töö külge. *Või nii teineteise külge olete kasvanud – Saalep ja sina! E. Vilde. *Ta oli tüdruk, kes maast madalast kasvanud külaelu külge.. R. Sirge.
2. haardega, haarates kuhugi, kellessegi kinni. Kargas perutavale hobusele suitsete külge. Uppuja klammerdus päästja külge. *Seekord siiski Miina kätt pudeli külge ei aja. H. Kiik. *.. nemad [= koerad] olid valmis iga silmapilk kassi külge kargama, eriti just Muska. A. H. Tammsaare. || (üldisemalt). Kes teda uskuda teab, paneb veel sulle noa kõri külge! Mu silmad jäid kohe tema külge kinni. Kõigi pilgud naelutusid kõneleja külge.
3. kõnek (puutudes) vastu. Uks on värvitud, vaata et sa selle külge ei lähe! *.. tuleb käsikaudu kobades toast ja sihib oma voodi poole; juhtub kätega Marguse külge.. A. Kitzberg. || pühkides millegi vastu, millegi sisse. Ema kuivatas käed põlle külge. *.. pühkis käed ninarätiku külge puhtaks. O. Luts.

küll ‹adv›

1. mingit väidet eriliselt toonitav sõna. Istu rahulikult, küll mina lähen. Ole mureta, küll me saame hakkama. Küll ta tuleb, ta ju lubas. Küll ma ta üles leian! Küll näed, et ta peab sõna. Kasva suureks, küll siis saad kõik teada! Küll mina juba tean, mis ma teen! Võta aga, küll sa pärast tasud! Pole viga, küll ta paraneb. Poiss veel noor, küll ta võtab pärast aru pähe. Küll tuleb aeg, kus sa oma sõnu kahetsed. Kas ma talle küll ei rääkinud, et ära mine. Ilm on halb. – Küll päeva peale paraneb. *Kui need näevad, et järele ei anta, küll nad lepivad poole, vahest isegi kolmandiku hinnaga. K. A. Hindrey. || vastust kinnitav sõna. Kas jääb meelde? – Jääb küll. Saad sa üksi hakkama? – Küll (saan). Te olete vist arst? – Seda küll. Sa oled muidugi rahul? – Olen küll. Kas see on direktor? – Vist küll. Sa ei ole vist varem seda tööd teinud? – Ei ole küll. Saad sa sellest aru? – Ega ei saa küll. Mul pole sulle paremat toitu pakkuda. – Ah, see käib küll. *„Ta ei ütle!” – „Ütleb küll! Lubame kompvekki.” R. Vaidlo. || rõhutav sõna, enamasti täh. 'igatahes; tõega'. Nüüd ma pean küll minema. Mihkel nüüd küll selles süüdi ei ole. Praegu ei saa ma küll tema plaanidest aru. Mina küll nii ei teeks. Teile ma sellist õnnetust küll ei sooviks. Mida see küll peaks tähendama? Siin küll poolt kilogrammi ei ole. Upsakas ja uhke ta küll ei ole. Nüüd olen küll ära eksinud! Sellest on küll juba oma paar nädalat, kui ma Hildat nägin. Uudishimulikke oli palju, enamuses küll naised. *See oli küll esimene kord, kus soos oli korraga nii palju inimesi.. L. Metsar.
2. kinnitav, rõhutav sõna mingi vastanduse korral. a. esineb vastandusele eelnevas lauseosas. Lubasime küll teineteisele kirjutada, aga lubadus ununes peagi. Talv on küll peaaegu läbi, kuid väljas ikka veel külm. Ma pole küll päris terve, kuid tulen siiski kaasa. Töö ei olnud küll raske, ent väsitas ometi. Mahtusime küll kuidagi ära, aga kitsas oli. Hooples küll, aga ise oli hirmu täis. Sihtisin küll, aga ei saanud pihta. Aiman küll, missugust vastust ta minult ootab, kuid vaikin. Ta on küll lahke, ent samal ajal nõudlik. Siin on küll rahulik, kuid igav. Küll otsiti kõik metsad ja rabad läbi, aga kadunut ei leitud. b. esineb vastanduvas lauseosas v. lauses endas; hrl. eelneb sel juhul eitavasisuline väide. Venda ta ei kohanud, küll aga nägi vennanaist. Raamatut ma ei saatnud, küll aga kirja. Külm ei tee mulle midagi, küll aga ei talu ma tõmbetuult. Mind nad ei märganud, aga mina nägin neid küll. Ta polnud kuri, aga range küll. Saar on asustamata, küll peatuvad siin vahetevahel kalamehed.
3. ‹sageli elliptiliselt› aitab esile tuua kõneleja arvamust v. tundetooni. Imelik küll, kuhu ta nii kauaks jääb. Kurb küll, aga nii see on. Oleks ikka hull küll, kui sadama hakkab. Kahju küll, aga nii see läks. Ime küll, et see vanker nii kaua vastu pidas. Veider küll, et mõni inimene nii põikpea on. Õige küll, sina ju seda veel ei tea! Sellest me ei rääkinud, tõsi küll. Vaevalt küll ta enam tuleb! See tekst käib küll. *Aga olid ikka rängad ja rasked sõnad küll. Keelepära võttis kangeks.. T. Braks.
4. rõhutav sõna mitmesugustes oletust, kõhklust, imestust, nõutust vms. väljendavates otsestes ja kaudsetes küsimustes, sageli täh. 'ometi, siiski'. Mis sind küll siia tõi? Mis sa temas küll leiad? Mis ta küll praegu peaks tegema? Mis meid küll seal ootab? Miks ta küll nõnda kardab? Kuidas need inimesed küll omavahel sobivad? Kes küll võis arvata, et see nii läheb! Kuidas see küll võis juhtuda, et ta alla jäi! Imestati, kuhu nad küll nii kauaks jäävad. Huvitav, kust ta küll selle raha võtab. Jäime ootama, mis ta küll ütleb.
5. rõhutav sõna mitmesugustes hüüatustes. Küll on ilus õhtu! Küll alles tuiskab! Küll on tore, et sa tulid! No küll ikka ütles vägevasti! Ah teid küll oma pärimistega! Kuidas küll tahaks reisida! Küll on aga palju inimesi! Küll sa ikka oled rumal! Mis teil küll arus on! On aga lugu küll! „Ah sind küll!” pahandas ema. Oi jumal küll, mis nüüd saab! Sa heldene aeg küll! Oi kuradit küll, mida nüüd peale hakata!
6. esineb kõneleja tundetooni rõhutavalt jaatavas lauses, mis aga tegelikult sisaldab eitavat v. kahtlevat arvamust millegi suhtes. Küll ta sul tuleb! Kuhu niisugune temp küll kõlbab! *„Ma luban, et ta enam kunagi ei põgene.” – „Usub Emai sinu lubadust küll!” väitis Thompson. H. Treimann (tlk).
7. küllalt, piisaval määral, piisavalt. Süüa ja juua oli üsna küll. Ehitusmaterjali, raha on veel küll. Puudust ei olnud millestki, kõike oli küll. Ära sina mine, seal on aitajaid isegi küll! Vara alles, koiduni on veel aega küll. Siin on ruumi küll. Pole rohkem vaja, sellest on küll. Küll, ära mulle rohkem suppi tõsta! Laiseldud on juba küll, aeg on tööle hakata. Põhjust sääraseks arvamiseks oli rohkem kui küll. Kas minu kallal norimisest veel küll ei ole, nüüd asud ka laste kallale! *Mitja kelgutas liumäel ja uisutas kinnikülmanud jõel, nii et küll sai.. M. Veetamm. || ‹korduvana› külluses, hästi palju. Aega, tegemist on veel küll ja küll. Selliseid juhtumeid on olnud küll ja küll. Inimesi oli seal juba ilma minutagi küll ja küll. *Juba läbikäidud maa järele otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi palju.. A. H. Tammsaare.
8. seob rõhutades ühendava sidesõna laadselt korduvaid lauseliikmeid v. eri lauseid. Mindi küll üksikult, küll hulgakesi. Temaga on proovitud hakkama saada küll heaga, küll kurjaga. Tuli ette küll suuremaid, küll väiksemaid vigu ja möödalaskmisi. Väntasime küll parema, küll vasaku käega, küll mõlemaga. Küsisin seda küll isalt, küll emalt. Küll oli nüüd rõõmu, küll oli nüüd naeru ja kilkamist! *Varsti oldigi sealmaal, et protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. A. H. Tammsaare. *Küll oli tal igav, küll ta palus, et teda lastaks sõbra juurde, küll ta tahtis ära leppida, küll ta tiirutas ümber arestimaja.. J. Smuul.
9. ‹sidesõnalaadselt› alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat lauseosa v. kiilsõna laadi ühendit. *.. aga nüüd kuulukse Laes „Vabaduses” jälle tegelane olevat, küll mitte enam juhatuse esimehena.. A. Hint. *Pealegi leidub veel teisi tõlkeid, mida võib (küll ainult oletamisi) siduda Mango Hansuga. R. Põldmäe. | ‹ühendsidesõna osana› ehk küll vt ehk

üle külvama
tihedalt, ohtralt katma v. üle puistama. Tšempion külvati üle lilledega. Metsatukk külvati kuulirahega üle. Väljak oli mitmesuguse prahiga üle külvatud. Aas on õitega üle külvatud. Nägu oli tedretähtedega üle külvatud. *Varsti oli vana Toomemägi lausa üle külvatud rohekaskollastest vahtraõisikutest. L. Metsar. | piltl. Kedagi ülistustega, õnnesoovidega, etteheidetega, manitsustega, kiitusega, sõimuga üle külvama. Meid külvati küsimuste ja pärimistega üle. Ta külvati üle kingitustega, helluse ja hoolitsusega. *See kirjutas oma lehele, külvas kaastööga üle teised ajalehed ja raadio.. V. Gross.

üles kütma
tundeid, meeli, kujutlusi vms. üles kihutama, üles kruvima. Kellegi vaimustust, armastust, uudishimu, viha üles kütma. Küttis oma jutuga kõikide meeled, närvid üles. Sa kütad end nende mõtetega ise üles. Esinejate temperamentsed laulud ja tantsud kütsid publiku üles. *Mõtted kütsid mu üles. Läksin ägedaks nagu tedrekukk, pomisesin ähvardusi... L. Metsar.

ladestama ‹37›
lademesse v. lademena asetama v. kuhjama. Jõed ladestavad deltasse setteid. Juurdelõikamiseks ladestatud kangad. | piltl. Ebaõnnestumised ladestavad hinge kibedust. *Siiski olid tema liigutused nobedad, just nagu polekski kõikväeline aeg tema luudesse-liikmetesse tina ladestanud. L. Metsar.

laiendama ‹37›
laiemaks, avaramaks, suuremaks tegema. a. (ristsuunas v. läbimõõdult ulatuslikumaks). Kõnniteed, tänavat laiendama. Teed kavatsetakse 10 m võrra laiendada. Lõhedesse valguv vesi laiendab neid. See ravim laiendab veresooni. b. (pindalalt suuremaks, avaramaks). Maja laiendati juurdeehitusega. Põllu arvel laiendati viljapuuaeda. Karjakoppel laiendati teeni, lauda taha välja. *Mansardkorrust oli laiendatud. Siin asusid nüüd kaks tuba .. L. Metsar. c. (arvuliselt, hulgaliselt v. ulatuselt). Laiendatakse tootmist, sortimenti. Tutvuskonda laiendama. Juhatuse laiendatud 'juhatusele lisaks muude osavõtjatega' koosolek. Laiendatud taastootmine. d. (midagi abstraktset). Tuleb oma teadmisi laiendada. Reisimine laiendab silmaringi. Püüab oma võimu, mõju laiendada. Seadust laiendati ka Balti kubermangudele. e. keel. Laiend laiendab mingit teist lauseliiget. Laiendatud 'laiendeid, kõrvalliikmeid omav' lihtlause. Laiendamata 'ilma laienditeta, ainult lause pealiikmeist koosnev' lause. f. mat murru lugejat ja nimetajat ühe ja sama arvuga korrutama. Murdu laiendama.

laienema ‹37›
laiemaks, avaramaks, suuremaks muutuma. a. (ristsuunas v. läbimõõdult ulatuslikumaks). Tee, rada kord kitseneb, kord laieneb. Kitsas käik, jääpragu laienes. Alamjooksul jõgi laieneb. Veresooned laienevad. Sportlasel oli süda laienenud. b. (millegi konkreetse kohta:) avarduma, suurenema. Kõuepilv kerkis ning laienes üha. Asula laieneb tulevikus metsa suunas, tee poole. Paistetus oli öö jooksul laienenud. Muie ta näol laienes. *Anne nägu värvus roosakaks, reetlik õhetus laienes kaelalegi. L. Metsar. c. (arvuliselt, hulgaliselt v. ulatuse, haarde poolest). Tootmine, toodete sortiment laieneb. Kohvi tarbimine laieneb. Ta klientuur, tutvusringkond laienes. Rahutused ähvardavad laieneda. See õigus laieneb kõigile pensionäridele. d. (millegi abstraktse kohta). Silmaring, eruditsioon laieneb. *Ja sääraste huvide tõttu laienes ta vaade elu ning maailma kohta. F. Tuglas (tlk).

lakei ‹14› ‹s›
(endisaegne) livrees teener. Lakeid teenisid lossides isandaid. Lakei avas härrale tõllaukse. || piltl orjameelne käsutäitja; tallalakkuja. Võimumehe ümber lipitsev lakei. *Mitte iialgi kaotajate poolel olla tähendab olla alati lakei, sõita igavesti kellegi tõlla astmelaual. L. Metsar.

laksima ‹42›
hrv peksma, lööma, laksutama. *Lapsed, kes armastavad ronida igale poole, olid mitu korda saanud sellepärast laksida. K. Ristikivi. *Kütid sammusid hanereas ja laksisid kätega tüütuid sääski. L. Metsar (tlk).

lambi|valgus
lambitule valgus. Aknast langeb õue kollakat lambivalgust. *.. hakkab lambivalguses viirlevat suitsuvinet jälgima. L. Metsar.

lantima ‹landin 42›
kõnek
1. lanti heitma v. viskama, landiga kala püüdma. Läksime järvele, järve äärde lantima.
2. piltl mingit noosi otsima. *.. vahetanud ta välja valvesõduri, et see saaks külasse lantima minna. A. Kaal. *Need olid hundid, kes pöördusid tagasi, et mahajäetud laagriplatsilt jahisaagi jäänuseid lantida. L. Metsar (tlk).

lihaks saama
kehastuma; kehastunuks, tegelikuks saama. Lihaks saanud unistus. *Ta [= Hus] nägi oma sõnu lihaks saavat tuhandete mõõkade näol. L. Metsar (tlk).

liha|suretamine ‹-se 5› ‹s›
lihasuretus. *Vastukaaluks kristlikule lihasuretamisele vohas siin ohjeldamatu naudinguhimu .. L. Metsar.

liialdama ‹37›

1. midagi ülepakutult, paisutatult esitama v. kujutlema. Jahimehejuttudes liialdatakse saagi suurust. Ära liialda, nii hull see asi ei ole. Pisut liialdades võiks öelda, et kaks kuud pole vihma tulnud. Võib liialdamata väita, et ta on meil parim laulja. Liialdaksin, kui ütleksin, et lavastus on laitmatu. Sinu vaimustus, kartused on liialdatud. Uuris eset liialdatud huviga, tähelepanuga. *Aga sinu puhul tuleb puudusi liialdada, muidu ei hakka sa nende üle mõtlemagi .. L. Metsar.
2. midagi liiga palju, mõõdukuse piire ületades kasutama v. harrastama. Liialdab maiustustega, alkoholiga. Ka kohvi pruukimises ei maksaks liialdada. Liialdab võõrsõnadega, võõrsõnade kasutamises.

luba|kiri
hrl van kirjalik luba. *Nad olid esitanud valvuritele paavsti lubakirja ja lasknud endale värava avada. L. Metsar (tlk).

lupsuma ‹42›
lupse kuuldavale laskma. *Kepid tulid lupsudes soopinnast välja. L. Metsar. *Ja tapid läksid postide aukudesse nii et lupsus .. H. Lepik (tlk).

lõbu|poiss
(naisi) seksuaalselt teenindav poiss v. mees. *Roogasid kandsid ette näitsikud, kelle ainsaks kehakatteks oli läbipaistev loor niuete ümber, või siis paljad, lõhnastatud lõbupoisid. L. Metsar.

lõmmu|leht
murd vesiroosi v. vesikupu leht; vesiroos v. vesikupp. Kalad löövad lupsu lõmmulehtede vahel. *Vaikse jõekääru lõmmulehtede all ujuvad punaseuimelised roosärjed. L. Metsar.

lõvi|nahk
*Otse Claudia kõrval lamas lihaseline atleet Milon, niuete ümber lõvinahk, ülakeha paljas .. L. Metsar.

lõõsk ‹lõõsa 23› ‹s›

1. lõõm. a. Tulekahju, jaanitule lõõsk. Kuivad kasehalud põlevad laias lõõsas. Pääsesime välja põleva linna lõõsast. b. Südasuvine, keskpäevane lõõsk. Pole pääsu päikese kõrvetavast lõõsast. Koidu-, ehataeva lõõsk. *Mu teede ääres vahtrad kiiskasid / ja aiad õhetasid lillas lõõsas .. H. Jürisson. c. piltl. Armastuse, kirgede lõõsk. Igatsuse lõõsk hinges, südames. *.. [silmad] leegitsesid, ja nende lõõsk oli tugevam kui kõik veini tulejoad kokku .. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: päikese|lõõsk, tulelõõsk; armu|lõõsk, kirelõõsk.
2. hrv lõõtse, lõõskamine vrd lõõskama (2. täh.) *Uksed vajuvad pärani, vahel puhub kui külm lõõsk tarest läbi. H. Laipaik.
▷ Liitsõnad: tormi|lõõsk, tuulelõõsk.

lössi ‹adv›
kokku, laiaks, lömmi, lotsi. Surub nina vastu aknaklaasi lössi. Kaabu oli lössi vajutatud, istutud. *.. ukse poole rüsimisel astuti lössi peekreid ja lusikaid. L. Metsar. || piltl masendunuks, norgu, loppi. *See vist kurvastas teda, sest ta jäi nagu kuidagi lössi .. R. Kaugver.

maha lööma

1. löögiga v. löökidega maha kukkuma panema, maha raiuma, pikali lööma. Hakkas õunu ridvaga puu otsast maha lööma. Lapsed olid kogemata vaasi laualt maha löönud. Löö prügi, puru, lumi mantlilt maha. Võta kirves, löö paar noort kuuske maha. Löödi uksed maha. Mõrtsukal löödi pea maha. Rahe lõi vilja maha. Õhtuks oli pool heina maha löödud. || (pilku, vaadet) allapoole suunama. Lõi silmad häbelikult, kohmetult, häbistatuna maha.
2. kõnek ära tapma, surnuks lööma. Vaenlased löödi armutult maha. Välk lõi karjamaal lehma maha. Mul on õigus, löö või maha! *.. tegin pehmet saia ja ühe raskema kana lõin maha .. M. Raud.
3. kõnek (ära, maha) pidama. Linna kaitsjatel tuli raske lahing maha lüüa. *Vardja oli juba paar tantsugi maha löönud .. L. Metsar.

ümber lülitama
(näit. raadiovastuvõtjat teisele saatejaamale v. lainealale, televiisorit teisele kanalile, mootorit, masinat teisele töörežiimile jne.). *„Moskvitš” lülitanud lähenedes aegsasti kaugtuled ümber lähituledeks. P. Kuusberg. *Radist sai ainult kuulata, ümber lülitada, ja siis sai ta jällegi kõnelda .. L. Metsar (tlk). | piltl. Hoopis teistesse tingimustesse sattudes ei suuda me end paugupealt ümber lülitada.

maa põhja (~ maapõhja) vanduma ~ kiruma ~ needma ~ manama
kedagi v. midagi hirmsasti, kõvasti kiruma, sajatama. Sulane vandus ihnet peremeest, rasket elu maa põhja. Kirusin oma ettevaatamatust maa põhja. *Üks kiidab mind taevani, teine neab maapõhja. L. Metsar (tlk).

magnet ‹-i 2› ‹s›
püsivalt (ka välise magnetvälja puududes) magnetiseerunud olekus keha. Looduslik magnet. Magneti põhja- ja lõunapoolus. Malemäng tõmbas mind magnetina ligi. || piltl miski v. keegi ligitõmbav, väga paeluv. Teater oli noortele magnet. *.. sind tõmbavat sinna vägev magnet – sealse laste muusikakooli üks õpetajannasid. L. Metsar. *Ükskõik, mis see ka on, kuid igaühel peab olema elus oma suur magnet, mis vastupandamatu jõuga enda poole tõmbab .. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: elektro|magnet, hoburaud|magnet, permanent|magnet, püsi|magnet, tehis|magnet, varbmagnet; turismimagnet.

maius ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as maias). Lapsed on ikka maiad, laste maiuses pole midagi imelikku. *Tundsid omal ajal üsna suurt maiust va viinuski vastu, pakuksin ehk ka täna klaasikese? A. Jakobson.
2. maiuspala(d), hõrgutis(ed); maiustus(ed). Ega sellist maiust kui suitsuangerjas iga päev saa! Mõned ei söö üldse maasikaid, mulle on nad maius. Sool on loomadele maiuseks. Tõi lastele saia, pähkleid ja muud maiust. Kulutab raha maiuste peale. *Mine aga sina nüüd sööma, külamees, muidu jääd viimaks parematest maiustest ilma. E. Vilde. *Vasikas ajas muretult maiust [= maiustas] ristikheina, oblikate ja võililledega. L. Metsar (tlk).

manööverdama ‹37›

1. manöövrit v. manöövreid (1. täh.) sooritama. Vaenlane manööverdas, hoidudes esialgu otsesest rünnakust. Laev manööverdas kai äärde. Lennuk manööverdas stardipaigale. Jaamas huikasid manööverdavad vedurid. Manööverdasin auto parklas vabale kohale. Juht manööverdas edasi-tagasi, et autot kitsal teel ümber pöörata. Mees manööverdas osavalt ratastooliga. Valgel õnnestus ratsu teisele tiivale manööverdada. Keskmäng oli manööverdav. *Järgmise tantsu ajal istus Palusoo ukse kõrval toolil ja mina manööverdasin kaugemas saalinurgas, et mitte õppejõu silma alla sattuda. L. Metsar.
2. piltl kavalalt, osavaid võtteid kasutades toimima. Diplomaadina oskas ta laveerida ja manööverdada. Pange tähele, küll ta manööverdab end mõnele juhtivale kohale! *Niisugune on juba meie saatus, aina manööverda suurte [riikide] jalus, vaata, et keegi sind ära ei tallaks. R. Kaugver.

mask ‹-i 21› ‹s›

1. puidust, riidest, vahast, papist vm. materjalist näokate, mille eesmärgiks on muuta kandja mittetuntavaks v. teha ta teat. inimese v. olendi näoliseks. Vanad rituaalsed, kultuslikud maskid. Indiaanlaste maskid. Antiikteatri maskid. Naisel oli mask ees. Ants pani maski ette, võttis maski (näo) eest. Maskides mardisandid. Kallaletungija nägu varjas mask. | piltl. Kuulajate näol oli täieliku ükskõiksuse mask. Villemi nägu tardus maskiks 'muutus ilmetuks, läbitungimatuks'. Varjas oma tundeid ranguse maskiga. *See võis olla pila, ent võis olla ka surmtõsine elumõte eneseiroonia maski all. V. Adams.
▷ Liitsõnad: karnevali|mask, looma|mask, tantsu|mask, teatrimask; kips|mask, surimask.
2. maski (1. täh.) kandev, maskeeritud isik (näit. maskiballil). Balli maskide hulgas oli doominoid, pajatseid, korstnapühkijaid, türklasi. *Mööda Praha juudilinna liikusid rongkäigus ülemeelikud maskid .. L. Metsar (tlk).
3. näo ees kantav (v. sinna asetatav) vahend kaitseks, steriilsuse tagamiseks vm. otstarbeks. Gaasitorbiku mask. Lestade ja maskiga allveesportlased. Vehklejad kannavad maski. Keevitaja silmi kaitseb mask. Operatsiooni juures on meditsiinitöötajatel maskid ees. Gripi puhul soovitatakse kanda marlist maski. Narkoosiaparaadi mask.
▷ Liitsõnad: gaasi|mask, hapniku|mask, kaitse|mask, kummi|mask, marli|mask, narkoosi|mask, tolmu|mask, vehklemismask.
4. naha iluraviks hrl. lühikeseks ajaks näole määritav ainete kiht. Maskid toidavad, tugevdavad ja värskendavad nahka.
▷ Liitsõnad: kurgi|mask, muna|mask, toitemask.
5. fot läbipaistmatu ekraan, mis pildistamisel, kopeerimisel v. kujutise projitseerimisel varjab mingit osa kaadrist valguskiirte eest

mattuma ‹37›

1. millegi alla v. sisse maetud saama. Asula mattus laava alla. Kõrbeliiva alla, kõrbeliiva mattunud hooned, linnad. Jõemutta mattunud puutüved. Haopinud, tarad, teerajad mattusid lumme. Kauged mäetipud mattusid pilvedesse. Kogu org mattus külma uttu. Põlev laev mattus paksu suitsu. Uduvinesse, tolmupilvedesse mattuv silmapiir. Väänkasvudesse mattunud aiamaja. Saabus öö ning kõik mattus pimedusse. Toanurgad mattusid juba hämarusse. | piltl. *Maxil oli kalduvus kõike hiigelsuurel hulgal tellida, nii et raha liiga kauaks seisvate kaupade alla mattus. M. Metsanurk. || (hääle kohta:) summutatud saama; katkema, lämbuma. Viimased sõnad mattusid mootorimürinasse, üldisesse lärmi. Meeste hüüded mattusid tormi mühinasse. *".. tulen sind paluma, et sa ta ristiksid, enne kui ...” Järgnevad sõnad mattuvad meeleheitlikku nuuksumisse. L. Metsar (tlk).
2. piltl end ümbrusest eraldades kuhugi, mingisse tegevusse matma. Mattusin täielikult oma töösse, õpingutesse. *.. midagi uimastavat oli kujutluses, et ta mattub kuhugi kaugesse metsakolkasse .. M. Sillaots.

meele|kujutus
kujutlus, fantaasia. Seda võib juhtuda ainult unes või meelekujutuses. *Martini jutt andis Epu meelekujutusele impulsse, iga lause tõi vaimusilma ette konkreetseid inimesi, esemeid, maastikke. L. Metsar.

meele|masendus
masendus. *Ent niipea kui teener asus aerutama ja kallas kaugenes, haaras emandat meelemasendus .. L. Metsar (tlk).

mehe|iga [-ea]
mehepõlve aastad. Meheikka jõudnud nooruk. Ta on parimas, küpses meheeas. Vanadus tuleb, meheiga jääb seljataha. | piltl. *Roomal on seljataga noorpõlv ja meheiga. Rooma on rauk .. L. Metsar.

mesi|kollane
kollane nagu mesi. Mesikollased merevaigust pärlid. Mesikollaste õitega taim. *Metsa kohale kerkib mesikollane kuu. L. Metsar.

metalline ‹-se 4› ‹adj›
metalne. Hääle metalline kõla. *Metallised [odade] teravikud helkisid päikesepaistel .. M. Metsanurk. *Kruuside ja peekrite metalline plärin saatis tema kukkumist kõuemürinana. L. Metsar (tlk).

mimikri ‹1› ‹s›
biol mimetismi vorm, mis seisneb kaitsevahenditeta looma välimuse sarnanemises mõne teise, mitterünnatava loomaga | piltl. *Kasesalu võis pigem aimata kui näha. Kriitvalgetes kuubedes kased lumisel maastikul olid saavutanud peaaegu täieliku mimikri. L. Metsar (tlk).

üle minema

1. midagi ületades v. millegi kaudu kulgema. Läksime kraavist palki mööda üle. Siit läks eriti tugev äikesehoog üle. *Pidin peaaegu küsima, keda nad nüüd veel haaravad – rinne läks ju paar nädalat tagasi üle .. R. Kaugver. || piltl süvenemata üle libisema v. mööda minema (4. täh.) Piinlikust küsimusest püüti kiiresti üle minna.
2. varasemalt tegevuselt, olukorralt teisele tegevusele, teistsugusele kasutusviisile, erinevat laadi olukorrale siirduma. Teisele tööle üle minema. Väed läksid kaitselt pealetungile üle. Läks piibusuitsetamiselt üle paberossidele. Kirjanik on lüürikalt proosale üle läinud. Läks teisel kursusel juurast üle usuteaduskonda. Sa oled juba suveriietusele üle läinud. Läks peagi teietamiselt üle sinatamisele. Teoorjuselt mindi üle raharendile. Ratsud läksid traavilt üle galopile. || (leeri, poolt jms. vahetades siirduma). Vaenlase poole üle minema. Osa sõjaväge läks ülestõusnute poole üle. Eesti talupojad hakkasid vene õigeusku kui „keisri usku” üle minema. Ühest parteist, rühmitusest teise üle minema. || (keele vahetamisega ühenduses). Alustas juttu vene keeles, läks aga varsti eesti keele peale üle. *Reedik läks üle Võru murdele.. O. Kruus. || kellegi teise valdusse minema (3. täh.) Maja läheb pärandina üle kadunu poegadele. *Pärast Rosenplänteri surma läks tema kogu, mis sisaldas 407 nimetust, üle Õpetatud Eesti Seltsile. V. Alttoa.
3. muutuma. Sadu läks üle lausvihmaks. Lõunamaades läheb päev järsult ööks üle. Naer läks üle hingematvaks läkastuseks. Kahtlus läks üle ehmatuseks. Mõnikümmend sammu edasi läks mets üle soiseks võsaks. Healoomuline kasvaja võib üle minna pahaloomuliseks. *.. mu kõndimine läks märkamatult üle jooksuks. L. Metsar.
4. lakkama, järele jääma, mööda minema. Sadu, vihm, äike, torm, tuisk läks üle. Valu, kipitus, köhahoog, sügelemine, erutus läks üle. Külmavärinad ei läinud üle. Lapsel läks nutt, jonn üle. Viha, paha tuju ei taha üle minna.

mingi|sugune ‹pron›
mingi. a. ‹jaatavas lauses›. Mingisugused tundmatud taimed, puud. Jõime mingisugust mahla. Tal on mingisugused kahtlased sõbrad siginenud. Rong lähenes mingisugusele jaamale. Peame leidma mingisuguse lahenduse. Tegutseme nagu mingisuguses ekstaasis. Mingisugusegi hariduse saanud inimene siia kolkasse ei jää. | vahel rõhutab halvustavat suhtumist. See mõni maja, mingisugune lobudik! *Elanud mõisas kord mingisugune hullumeelne parun, mingisugune põrundpea, nagu kõik kinnitasid .. A. H. Tammsaare. b. ‹eitavas lauses›. Peaaegu mitte mingisugust taimestikku, üksnes liiv. Ta ei salli mingisugust vasturääkimist. Tal ei ole sellest mingisugust ettekujutust, aimu. Kasu polnud sellest mingisugustki. *Mitte mingisugusele ebamäärasusele või kõhklemisele ei jää enam kohta. L. Metsar (tlk).

mistõttu ‹adv›
küsiv-siduv sõna: mille pärast, mille tõttu
1. otseses küsimuses. Mistõttu vili õieti ikaldus? Mistõttu ta tulemata jäi?
2. alustab kaudküsimust vm. kõrvallauset. Ütle, mistõttu vili ikaldus. Vastased on enam-vähem võrdsed, mistõttu heitlus kulgeb vahelduva eduga. Paneelide vuugid on halvasti isoleeritud, mistõttu niiskus tungib tubadesse. Raha oli vähe, mistõttu osa vajalikke oste jäi tegemata. *Taevatelgil pole kuud, mistõttu Vltava lai veepind on süsimust .. L. Metsar (tlk).

mitme|tahuline
piltl mitmepalgeline, mitmeplaaniline. Mitmetahuline looming, teos. Kirjad annavad luuletaja elust mitmetahulise pildi. Inimesed on mitmetahulisemad, kui arvata oskad. *Sa näitasid mulle elu kogu selle mitmetahulises ilus ja värvikuses. L. Metsar (tlk).

välja murdma

1. vägivaldselt, jõuga välja tungima. Murti piiramisrõngast, sissepiiratud majast välja. | piltl. Suletud ringist, ahistavast argipäevast välja murdma. *Kill lihtsalt armastab nii väga metsa ja loodust üldse, et see armastus tema lauludes välja murrab! E. Rannet.
2. jõuga murdes välja võtma v. kuskilt eemaldama, välja kangutama. Mehed hakkasid sillutisest kive välja murdma. Plangust murti paar lauda välja. *Ainult kihvad murdsid nad tal [= hundil] lõualuust välja .. L. Metsar (tlk).

mustjas|kõrb [-kõrvi] ‹adj›
vähese mustja tooniga kõrb. *.. ratsutas ta aeglaselt mustjaskõrvil tantsiskleval täkul .. L. Metsar (tlk).

ära muutma
hrl van kehtetuks tegema, ära kaotama; teiseks tegema. Surmanuhtlus muudeti ära ja asendati sunnitööga. *„Pole enam mingit hingede-päeva,” ütles Peetrus. „See on ära muudetud,” lisas ta seletuseks juurde. A. H. Tammsaare. *.. Muhammed muutis ära testamendi ja nimetas oma järglaseks sultan Dželal ed-Dini. L. Metsar (tlk).

mõistuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. mõistusest lähtuv, sellel põhinev; mõistuspärane, ratsionaalne. Külmalt mõistuslik luule. Kained mõistuslikud kaalutlused. Mõistuslikud praktilised inimesed. *.. kui mannetult mõjusid filosoofide mõistuslikud argumendid Athanasiose fanaatilise kõne kõrval. L. Metsar.
2. mõistust omav, mõistusega. Kas on universumis peale inimese veel teisigi mõistuslikke olendeid?
▷ Liitsõnad: nõrgamõistuslik.

mõtte|lõng
piltl. Mõttelõng katkes. Kaotasin mõttelõnga. Mõttelõng kipub sassi minema. *Ära pane pahaks, et mu mõttelõng on nii sõlmiline ja hüplev. L. Metsar.

mõõdu|puu

1. teat. pikkusega v. peale märgitud pikkustega varva- v. latikujuline mõõtevahend. Süllapuu oli ühe sülla pikkune, küünarpuu ühe küünra pikkune mõõdupuu.
2. piltl millegi mõõtmise, hindamise alus. Palk on elatustaseme põhiline, kuigi mitte ainus mõõdupuu. Raamatuhuvi rahva kultuuritaseme mõõdupuuna. Tänapäeva mõõdupuuga mõõtes on ta teosed üsna küündimatud. Ära mõõda teisi oma mõõdupuuga! Vanemal põlvkonnal on alati teistsugused mõõdupuud kui noortel. *Ja ehk oligi ta õnnelik, kui võtta õnne mõõdupuuks eluiga, sest ta suri üheksakümneaastasena. L. Metsar. *Veidrik ja liigmõtleja oli ta siinse mõõdupuu järgi .. V. Traat (tlk).

kahe teraga mõõk
miski, millel hea kõrval on ka halb külg. *Väliuurimine on ju kahe teraga mõõk. Ühelt poolt annab see materjali teadusele, teiselt poolt aga hävitab muistise. L. Metsar.

mähkuma ‹37›
end mähkima. Sinelitesse mähkunud sõdurid magasid põrandal. Veetaimed kipuvad mähkuma ümber ujuja jalgade. *All torni jalamil pöörleb suur sõtkeratas; selle telje ümber mähkub köis, mis vinnab ühe raske palgi teise järel üles tellingutele. L. Metsar (tlk). *.. pikad heinad mähkusid jalgu – oli raske joosta. R. Sirge. | piltl. Org mähkub piimjasse uduloori, valgesse uttu. Päike mähkus pilvedesse. Põuavinesse mähkuvad kauged mäed. *Laev oli mähkunud vaikusse ja unisusse .. R. Põder.

müstiline ‹-se 5› ‹adj›
müstikasse kuuluv v. kalduv; salapärane. Müstilised rituaalid. Müstiline veealune maailm. Müstilised Idamaad. Müstiline hirm loodusjõudude ees. *Hinge ülimaks eesmärgiks on ühinemine müstilises ekstaasis jumalusega. L. Metsar.

müüristik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
kokkukuuluvate, tervikut moodustavate müüride kogum. Muistse kindluse, kloostri müüristik. *.. Praha linnajagude kivine meri .. Müüristiku ja katuste lained .. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: tugi|müüristik, välismüüristik.

nahk|astja
(eriti piiblikeeles). *Ja mitte keegi ei pane värsket veini vanade nahkastjate sisse, sest muidu ajab värske vein nahkastjad lõhki .. L. Metsar.

(kas või) nahast välja hüppama
millelegi tugevasti reageerima. Oleks rõõmu pärast kas või nahast välja hüpanud. *Ära nahast välja hüppa! Täna võit, homme keretäis, nagu ikka. L. Metsar.

nalja|hammas
naljamees, hambamees, lõuapoolik. Igavene vigurivänt ja naljahammas. Teravmeelne, suur, tuntud naljahammas. *Tollal liikus ta pungil portfelliga, mille keegi naljahammas ristis nahklähkriks. L. Metsar.

nardi|õli
nardi juurikast saadav lõhnav õli. *Demetrios, kes kandis siidtoogat ja lõhnas nardiõlist .. L. Metsar.

narri|müts [-i]
(õue)narri sopiline kuljustega peakate. *Narri pealiigutus paneb kuljused tema narrimütsil kergelt helisema. L. Metsar (tlk).

ära needma
kedagi v. midagi igaveseks hukka mõistma (selleks saatuse, üleloomulike jõudude, näit. jumala viha esile manades ning karistust soovides). *Kas mina oleksin hakanud kõnelema jumalasalgajaga, kelle pühad imaamid ära needsid? L. Metsar (tlk).

nelja|kaupa ‹adv›
neli (eset, inimest jms.) korraga; neli tükki koos. Sammusime rongkäigus, kolonnis neljakaupa reas. Sisse lasti neljakaupa. *Sel hetkel hakkavad helisema väikesed hõbedast kellukesed, mis on neljakaupa keppide külge riputatud. L. Metsar (tlk).

nii ‹adv›

1. sedamoodi, sel kombel v. viisil, selliselt. Tee nii (sedamoodi, kui rääkija parajasti teeb, ütleb, on just teinud, ütelnud v. kohe teeb, ütleb). Pane käed nii (nagu rääkija näitab). Ah nii! Või nii! Nii see asi, elu enam ei lähe. Paistab (küll) nii. Las jääda, olla nii. Nii on hästi. Nii ta arvas. Nii räägitakse. Nii see tegelikult ei olnud. Nii seisis ajalehes must valgel. Kuidas (siis) nii? Kas tõesti oli nii? Nii see läks, mis parata. Ei, nii ei lähe. Või nii (on lugu)! Kui teeks nii, nii ma olen seda mõelnud. Oleme seda asja arutanud nii ja naa. Räägib, seletab kord nii, kord naa. Ja nii edasi. Nii või teisiti 'olgu kuidas on', aga ära tuleb elada. Nii need noored inimesed on, kipuvad aga kodunt minema. Mis te kohe nii, ägedusega pooleks! Kuidas külvad, nii (ka) lõikad. Mõnikord käib hommikupoolikul, mõnikord õhtupoolikul – nii, kuidas juhtub. Jooksime nii, kuidas jalad võtsid. Sõitsime nii, et tuli rummus. Nii nagu ema ees, nii tütar järel. Kuidas sina mulle, nii mina sulle. Kõik ei oska nii elada kui sina. Ta naeris nii, nagu naeravad tavaliselt lapsed. Ma olen talle ükskord nii lubanud. *Läksidki nii minema, mõrsjat nägemata ja hernesuppi maitsmata. L. Kibuvits. || (kinnitavalt, möönvalt). Just, täpselt, ainult nii! Vaat, olgu nii! Jääb siis nii. Nii, sellel on nüüd lõpp! Nii, see on nüüd valmis. Nii-nii, hakkan taipama. *Nii, nii, kust me siis peale hakkame? K. Ristikivi.
2. sel määral, sedavõrd; (hrl. rõhutatuna:) väga, eriti. Ilm on nii vaikne, et lepalehtki ei liigu. Kõigil oli nii külm, et hambad lõgisesid. Keegi pole nii õnnetu, kui ta ise arvab. Nii loll kui lammas. Ostan nii odava, kui saan. Miks tädi nii vana on? Kuhu sa nii vara lähed? Me ei ela nii hästi, et kadetseda maksaks. Mul pole nii palju raha. Nii kaua ma oodata ei saa. Nii kaugele kui silm ulatus, aina põllud. Jaan oli juba nii kaugel, et silm teda vaevalt seletas. Igaüks sai nii mitu õuna, kui tahtis. Sööme nii, kuidas rahakott lubab. Mis sealt siis nii võtta, ära viia on. Me kõik nii ootasime sind. Nii ilus ilm täna! Tuba nii puhas ja põrand nii valgeks küüritud. Olen sulle nii tänulik selle nõuande eest. Ta on nii üksi ja nii õnnetu. Ole kohe nii vait kui saad! Kas sa elad nii linna keskel? *.. meil pole ju õiget majagi ja mis rahasidki sul nii tagavaraks? A. Mälk. *Sellepärast see tüdruk tal nii südame küljes seisiski. R. Sirge. || ‹korduvana sõnade palju, mitu ees› hulga mainimisel, mida ei mäletata, ei taheta öelda vms. Ütles, et ta on pidanud juba nii ja nii palju raha kulutama, nii ja nii mitu aastat ootama.
3. umbes, (millegi) ringis. Üle puuda, nii paarkümmend kilo. Nii kolmekümnene – kolmekümne viiene mees, nii meeter kaheksakümmend pikk. Kaks poisikest, nii 11–12 aastat vanad. Jään veel nii paariks nädalaks maale. See vahemaa võib olla nii kilomeetrit seitse. Nii sada grammi konjakit võis veel pudeli põhjas olla. *.. ja kõvad maletajad oskavad eluski nii seitse käiku ette näha? L. Ruud. || nagu, midagi sellist v. sedamoodi. Ega ma seda tõsiselt mõelnud, ma (rohkem) nii nalja pärast (ütlesin). See oli rohkem nii linnapoiste komme. Nii omavahel öelda. Ta on kuidagi kohmakas või nii. *Võib-olla tuleb norimist pealkirja arvel, et ilukirjanduslik või nii. L. Metsar. *Armastus on üsna kena asi, aga see on rohkem nii priipõlve poistele ja tüdrukutele! M. Metsanurk.
4. selle tulemusel, sellest tingituna, seetõttu. *..kapteni kajutis oli laskemoona küllalt – nii ei saanud mässajad kajutit oma võimusesse. J. Parijõgi. *Elutunnetus avardub ja nii hakatakse mõningaid sündmusi mõistma kui inimkonna ühisettevõtteid. H. Puhvel.
5. väljendab vahetut ajalist järgnevust. Nagu tema tuli, nii mina läksin. Nagu Paul pikali heitis, nii ta ka magas.
6. ‹ühendsidesõna osana› nii et, nii kui, nii ... kui ... (ka), nii nagu vt et, vt kui, vt nagu

nurr ‹-u 21› ‹s›
nurrumine, nurrulöömine. Diivanilt kostis kassi mõnusat nurru. Kass lööb, laseb nurru. *.. kass ajaks ahju pääl nurru, kilk sirtsuks koldes .. J. Aavik (tlk). || (muu samalaadse heli kohta). Pärast sööki on mõnus natuke nurru lasta, väikest nurru teha 'veidi magada'. *Kusagil alustas öösorr oma pikka nukrat nurru .. L. Metsar. *Teemasin laual nurru ajab / ning mõttes vaikib peremees. J. Sütiste. | piltl. *.. sinna, kus puhuti ta sõrme peale ja löödi nurru [mehkeldati, miilustati] ta ümber ... V. Saar.

nõdra|usuline
see v. selline, kelle usk on nõder. Mungadki kurtsid, et nad on nõdrausulised ega suuda saatana kiusatustele vastu panna. *Oo sina, nõdrausuline! Kas sa ei tea, et Jumal päästis Taanieli lõukoerte koopast! L. Metsar.

nõel|terav
Nõelterav torn, obelisk. Kala nõelteravad hambad. Nõelterav pliiats. Nõelteravate tippudega lehed, ogad. Nõelterav läbitungiv pilk. *Mu tähelepanu muutus äkki nõelteravaks. L. Metsar.

nõrgendama ‹37›
nõrgemaks tegema, nõrgemaks muutma. a. (tugevust, vastupidavust). Pikaajaline sula nõrgendab jääd. Alkohol nõrgendab tervist, organismi. Miski ei nõrgenda tema usku, veendumust, tahtekindlust. b. (intensiivsust, võimsust, mõju). Suu loputamine nõrgendab janutunnet. Ravimi toimet nõrgendav tegur. Vastupanuliikumine nõrgendab autoritaarset režiimi. *Idas hakkas kahvatu koidukuma .. taevakehade sära nõrgendama. L. Metsar (tlk). c. (taset, kvaliteeti). Rootsi koondis saabus maavõistlusele nõrgendatud koosseisus. Pikad monoloogid nõrgendavad näidendit.

nõrk ‹nõrga 23›

1. ‹adj› mitte tugev, kõva, kindel v. vastupidav. a. (ainete, esemete, taimede vms. kohta). Jää on alles nõrk. Sild, tala on liiga nõrk. Nõrga pinnase kaevamisel tuleb augu servi kindlustada. Nõrga koorega muna. Puul on nõrgad rippuvad oksad. Pumpas nõrgaks läinud jalgrattakummi jälle täis. Kui tainas on liiga nõrk, sõtku jahu juurde. Nõrga varrega, juurestikuga taimed. *.. vallid olid Tuunisel nõnda nõrgad, et võidi neid õla tõukega lammutada. A. Saareste (tlk). | piltl. Oletus, teooria on nõrgal alusel, nõrkadel jalgadel. b. (inimese v. looma kehalise oleku, tervise jm. kohta). Jäi nii nõrgaks, et ei jõudnud käiagi. Jalad, põlved läksid, lõid nõrgaks. Jalad on põlvist nõrgad. Ehmatus võttis ihu nõrgaks. On palavikust, näljast nõrk. Nõrga kondiga, kehalt nõrk plikanääps. Käed on nõrgad kandma. Tal on nõrk tervis, nõrgad kopsud. Umbses ruumis läheb süda nõrgaks. Linnupoegadel on tiivad alles nõrgad. Üks vanadusest väeti, teine noorusest nõrk. Mitmed mesilaspered jäid kevadeks õige nõrgaks. Õrnem, nõrgem sugu 'naised, naiste sugu'. *.. kaebas nõrka olemist, heitis pikali ja sinna jäigi. V. Ilus. c. (inimese meelte, vaimsete võimete, iseloomu, moraali jms. kohta). Nõrk mälu, nägemine, kuulmine. Tal on nõrk iseloom, tahtejõud. Inimene on nõrk, ei suuda kiusatustele vastu panna. Mees oli viina, naiste vastu nõrk. Lõi ülekuulamisel nõrgaks ja tunnistas kõik üles. Minu nõrk aru, mõistus ei võta seda kinni. Ta on nõrkade närvidega. Läks enne surma peast, arust nõrgaks. *.. magustoidu ees veel olin nõrk. K. Ristikivi. *Tiirase naise poolt äravõrgutatud nõrk meesterahvas ... E. Rannet. d. ‹substantiivselt› (kellegi v. millegi kohta). Rikas koorib vaest, vägev nülib nõrka. Nõrgad jäävad olelusvõitluses alla. *Nõrgemad taganesid; kes rahulikult [püstolit laadiva] Tootsi juurde seisma jäid, nende julguse üle avaldati imestust. O. Luts.
2. ‹adj› (intensiivsuselt, tõhususelt, võimsuselt) vähene v. väike. Päike on suhteliselt nõrk täht, suhteliselt nõrga heledusega. Nõrk raadiosaatja. Nõrga suurendusega luup. Aine nõrk viskoossus, elastsus. Tal on nõrgemad prillid kui minul. Nõrk lainetus, veevool, tuul, sadu, öökülm, maavärin. Nõrga läbivooluga järv. Keedetakse nõrgal tulel, küpsetatakse nõrgas kuumuses, nõrgas ahjus. Nõrgad püsilokid. Nõrk rahusti, antiseptikum. Nõrgad 'aeglaselt reageerivad' leelised, happed. Valu jäi nõrgemaks. Avaldas vaid nõrka vastuseisu, vastupanu, protesti. Nõrk trööst, lootus. Nõrk riik, majandus, sõjavägi, kuningavõim. || lahja, väikese kontsentratsiooniga. Nõrk soolvesi, siirup, värvilahus. Jootis imikut nõrga kummeliteega. Nõrga soolaga heeringad, kurgid. || halvasti v. vaevalt nähtav, kuuldav v. tuntav. Nõrk hääl, heli, kaja. Nõrgad hüüded, oiged. Kuulsin nõrka krabinat, sahinat, niutsumist. Nõrgad punktiirjooned. Nõrk templijälg. Nõrk kauge kuma. Parkides on juba nõrka rohelust märgata. Näole tekkis nõrk naeruvine. Meel võib olla nõrk või üsnagi tugev lõhn. *Istud nagu ämblik keset võrku ja tunned niitide nõrgimatki võbinat .. L. Metsar (tlk). || keel. Nõrgad klusiilid b, d, g. Nõrk aste 'astmevaheldusega sõna II-välteline või b, d, g kao v. muutusega vorm'.
3. ‹adj› kehv, vilets; ebarahuldav, küündimatu. Keskpärased ja nõrgad õpilased. XII c oli lõpuklassidest kõige nõrgem. Matemaatikas on ta nõrk, vaevalt veab nõrga kolme välja. Matemaatika on kogu kooliaja olnud ta nõrk koht, külg. Nõrk ettevalmistus, keeleoskus, juhtimine. Nõrk ujuja ärgu mingu kaldast kaugele. Ta on nõrk ärimees, näitleja. Odaviskes jäi ta võitjast 10 cm võrra nõrgema tulemusega teiseks. Novellivõistlusele oli saadetud ka üsna nõrku töid. Nõrgad põhjendused, tõendused. *Ja siis veel – pealevisked on nõrgad! Aina mööda ja mööda. H. Pukk. | piltl. Selle ilu kirjeldamiseks on mu sulg nõrk, jääb mu sulg nõrgaks.
4. ‹s› van hinne "1” v. mitterahuldav hinne üldse. Poisil oli tunnistusel mitu nõrka. *.. et selle töö eest tuleks lihtsalt nõrk välja panna. Mul hakkas aga kahju sellist sirget numbrit kirjutada .. E. Järs.

nädala|pikkune
nädalane (hrl. 2. täh.) Nädalapikkune matk, töö, ootamine. *.. jooksis [pisar] üle esiletunginud sarnaluu ja vajus nädalapikkusesse hallinevasse habemesse .. L. Metsar.

välja näitama

1. välja paista laskma, ilmutama, näitama (5. täh.) Hirmu ei tohi välja näidata. Kui kardadki, ära näita välja! Ta nägu on kui mask, midagi välja ei näita. Ta näitab kõik välja, mida mõtleb või tunneb. *Huvi mehe vastu võib tunda, kuid seda ei tohi välja näidata. L. Metsar.
2. kõnek ette näitama, lagedale tooma. Ära peida midagi, näita aga välja, mida sa ostsid. *No näita nüüd oma paberid välja ... kuidas sa selle talve ka õppinud oled? L. Kibuvits.
3. hrl van välja nägema, paistma. *.. sai rikkaks ja laskis enesele linnas uut moodi kuuenurgelise maja ehitada, mis imepärdik välja näitas. J. V. Jannsen. *Aga siiamaani ehk näitab kõik teistviisi välja.. A. Hint.

näppama ‹näpata 48›

1. (midagi väikest v. vähest viisi, pisut) varastama. Poiss oli isa tagant raha näpanud. Näppab, kust saab. Keegi oli talt rongis käekoti näpanud. Alguses näppab, hiljem hakkab lausa varastama. Raamatukogudest näpati pildiajakirju. Harakad näppavad läikivaid asju. Selle pooltunni võiksid endale tööajast näpata. *.. süüdistas [Porphyrios] kristlasi sõnaselgelt varguses, üteldes, et kristlased näppavad hellenite mõtteid .. L. Metsar. || ära v. üle võtma, üle lööma. Oli Värdil pruudi nina eest (ära) näpanud. Kuldnoka laulus on teistelt lindudelt näpatud häälitsusi. *.. kes inimene on, .. see ei lähe ilma mööda hulkuma, mööda maid leiba või kohta santima, teiste eest ära näppama. A. H. Tammsaare.
2. hrv korraks näppudega haarama. *Ta näppab teda jälle käisest ja nüüd tugevamini kui enne. E. Vilde.

närbutama ‹37›
murd närtsitama. *Päikest ei paistnud, aga kuumus närbutas. L. Promet. *.. et seda erakordselt auahnet meest on pikkade aastate kestel närbutanud suur ebaõnn. L. Metsar (tlk).

näsima ‹37›

1. (hrl. kehvade hammaste v. toidu vintskuse tõttu) aeglaselt närima; vähehaaval ning pikkamööda sööma. Rüüpa teed peale, mis sa kuivalt näsid. Armastab telerit vaadates midagi näsida. Näsib vorstijuppi, koorikut, kamarat, rabarberivart. Muudkui näsib süüa. Kitsed on heinakuhja juures näsimas käinud. Põder näsib sammalt, puude noori võsusid. *Vanad linnud karjusid nii haledasti, kui Milli [= kass] nende poegi näsis .. A. H. Tammsaare. *.. hobused on söönud kõik rohu ja näsivad juba juuri .. L. Metsar (tlk). || hammastega, hamba all läbi v. katki hammustamata muljuma. Näsib mõtlikult heinakõrt, pliiatsiotsa. Koer näsib nohinal oma pikkadest karvadest kirpe. *Nad [= koerad] heitsid nende ette maha, võtsid saapad käppade vahele ja hakkasid nende sääri näsima. F. Tuglas.
2. nüsima. Näsib habet lühemaks (lõigata). *.. ja sellega [= nüri noaga] pean mõne sirgema pihlaka kallal näsima kaua aega .. O. Luts. *Niisugust külmunud [palgi]jurakat näsib ta [= saag] minutit viis. V. Lattik. *Õled ei kõlba ju katuseks, / kui me nüriga [nüri sirbiga] näsime. J. Bergmann.
3. hrv mudima, nässutama. *Võttis kiirelt pingi kõrvalt oma mütsi ning hakkas seda kätega näsima .. A. Gailit.

nüri|meelne
nüri (3. täh.), tuim; juhm. Nürimeelne inimene. Ründab nürimeelse visadusega. Nürimeelne ilme, naeratus näol. Vaimul tuli võidelda nürimeelse võimuga. Nürimeelsed dogmad, tõekspidamised. *Niisugustelt nürimeelsetelt, kivikõvadelt ning liikumatutelt nägudelt ei loe sa iial midagi! L. Metsar (tlk).

ohvri|altar
altar (2. täh.) *Taastatakse Olümpose jumalate templid, pannakse suitsema ohvrialtarid. L. Metsar.

okas|kera
piltl ((kerratõmbunud) siili kohta). *.. ehmatasime siili turtsuvaks okaskeraks. L. Metsar.

omandi|tunne
omandit tähtsustav ellusuhtumine; omaniku, omaja tunne. Tugev, juurdunud omanditunne. *Epus oli tekkinud Tõnu suhtes mingi omanditunne.. L. Metsar.

ootus|pärane
ootusele vastav. Ootuspärane käitumine. Lavastuse menu on igati, kõigiti, täiesti ootuspärane. Ootuspärase vabanduse asemel hakkas ta end õigustama. *.. niisugust küsimust pidas ta täiesti ootuspäraseks. L. Metsar.

ootus|ärevus
kellegi v. millegi pinevil ootamine. Stardi-, reisi-, esinemiseelne ootusärevus. Rõõmus ootusärevus oli vallanud laste meeled. Mees piinles ootusärevuses. *Mind täitis tore ootusärevus – kuidas ema ust avades üllatub! L. Metsar.

orient ‹oriendi 21› ‹s›
‹ka suurtäheliselt› idamaa(d). Oriendi valitsejad, arhitektuur. *Turg on ikka veel harjunud oriendi safraniga.. L. Metsar (tlk).

ortodoks ‹-i 21› ‹s›
õigeusklik, ametlikult õigeks peetavatest põhimõtetest kinnipidaja. *Algas [kristluses] sajandeid kestev võitlus ortodokside ja igasuguste ketserite vahel.. L. Metsar.

pahmak ‹-u 2› ‹s›
pahmakas. Paks pahmak paberit, ajalehti. Pahmak heinu. Suitsu tõusis suurte pahmakutena. *Aleksei kollakas habe paiskus kahte pahmakusse heasüdamliku naeru tõttu. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: juuksepahmak.

paluke(ne) ‹-se 5› ‹s›
(leiva)tükike; leiva vm. söögipoolise suutäis. Murdis leiva küljest palukesi. Anna mulle ka paluke leiba. Karjalaskepäeval pidi igale loomale tuhkapäeval küpsetatud leivast palukese andma. Sant ootas palukesi sakste laualt. Ei olnud aega korralikult süüa, võttis püstijalu palukese. Kuni peremees ära oli, ei võtnud koer palukestki suhu. Jagas oma viimastki palukest teistega. || toit, toidupoolis. *.. avaneb võimalus teenida armetu paluke, millest elamiseks vähe ja suremiseks palju. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: leiva|paluke(ne), vahepaluke(ne).

paus ‹-i 21› ‹s›

1. vaheaeg, seisak, peatus, katkestus; puhke- v. vaikusehetk, soikeperiood. Hetkeline, lühike, pikk paus. Nädalaid kestev, aastatepikkune paus. Pausi pidama, tegema. Vestlusse tekkis piinlik paus. Pärast pisikest pausi töö jätkus. Rääkis aeglaselt ja sagedaste pausidega. Tegi kõnes mõjukaid, tähendusrikkaid pause. Ilusate ilmade tõttu polnud heinatöös pause. *„Oli see alles tants!” hingeldas Anne, kui .. muusikamehed kuulutasid veerandtunnilise pausi. L. Metsar. || keel peatus v. katkestus kõneprotsessis. Mõnede sõnade vahel on pausid, teised sulavad üldisse kõnevoolu.
▷ Liitsõnad: hingamis|paus, kohvi|paus, kunst|paus, kõne|paus, lõuna|paus, mõtte|paus, puhke|paus, põnevus|paus, suitsu|paus, sund|paus, söögi|paus, töö|paus, vahepaus.
2. muus ühe, mitme v. kõigi häälte v. muusikariistade ajutine vaikimine ühe v. mitme takti jooksul; selle vältust tähistav märk noodikirjas. Esimestele viiulitele tuli paus. Pauside suhteline vältus vastab helide vältusele.
▷ Liitsõnad: kaheksandik|paus, kuueteistkümnendik|paus, pool|paus, täis|paus, veerandpaus.
3. meteor atmosfääri eri kihtide vaheline üleminekuala, siirdekiht
▷ Liitsõnad: meso|paus, strato|paus, tropopaus.

peale
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna allatiivilõpuga›
1. millestki v. kellestki ülespoole, kõrgemale, millegi pealispinnale; midagi katma, varjama; ant. alla. Kohver tõsteti kapi peale. Asetas kruusi laua peale. Klaveri peale oli kogunenud tolmu. Heitis diivani, kušeti peale pikali. Istus sängi ääre peale. Võta mind ka reepära peale! Taat ronis ahju peale. Koor kerkib piima peale. Pane võid ka leiva peale. Ära mulle jala peale astu. Pani käed kõrvade, rinna peale. Raha laoti talle kohe peo peale. Vaiküla ehitati vee peale. Heinad aeti aida peale 'aidalaele'. Tõmbas endale paksu kampsuni särgi peale. Loss tehti maatasa, nii et kivi ei jäänud kivi peale. Kahtluse vari langes tema peale. Ma ei tea, mis kuri minu peale tuli. Küsija suu peale ei lööda. || (kehaasendist kõneldes:) nõnda et põhisõnaga märgitud kehaosa jääb alla. End selja, külje peale keerama, pöörama. Komistas, ent jäi ometi jalge peale.
2. kasut. viitamaks kohale, kuhu keegi läheb v. saadetakse, midagi rajatakse vms. Poisid läksid paadiga järve peale. Ta tõttas rongi, bussi peale. Läksime soo peale marjule. Kari lasti ristikupõllu peale. Lageda peale ei maksa minna, seal tuul tõmbab. Ema tuli ukse peale 'ukselävele'. Astus mulle poole kehaga tee peale ette. Õue, hoovi peale ehitatakse kuuri. *.. ma kardan, kas see pole mitte Põdeja veski – selle koha peale leek jääb. E. J. Voitk. | ‹asendatav ka põhisõna illatiivilõpuga› kõnek. Õhtul läksime niisama küla, linna peale hulkuma. Tuleks minna Tartu peale uudiseid kuulama. Ta läks vist kõrtsi peale. *„Võta Ilvese Hendrik koolimajja korteri peale,” ütleb ta. M. Traat. || teat. kaugusele, teat. vahemaa taha. Oli nii pime, et paari sammu peale polnud midagi näha. Seda võis mitme versta peale kuulda. Vaenlane oli lähenenud linnale kümne kilomeetri peale. Ta tuli meile poole tee peale vastu.
3. kasut. viitamaks mingile ametile, tööle, tegevusalale, millele keegi siirdub. Ta sai, läks tähtsa, vastutusrikka koha peale. Noormees tahtis väga traktori, kombaini peale saada. Milda viidi põllutöö pealt karja, linnufarmi peale. Mis ameti peale ta pandi? Esimene päev pandi mind heinaveo peale. Noored himustasid linna kergema töö peale. *Kui Reinul tahtmist, saadab poisi ükskord ülikooli matemaatika peale. A. Hint. || viitab tegevuse eesmärgile v. iseloomule. Läks metsa jahi peale. Võtsin ta tööle proovi peale. Lapsed vist läksid ula peale. Ära lase loomi paha, kurja peale! Poiss sai linnas tädi juurde kosti peale. Pani sea nuuma peale. Võitlus käis elu ja surma peale. Sattusime temaga hea jutu peale. *Nad lähevad küll välja rumalate matside pügamise peale.. J. Kärner. || viitab seisundile, millesse jõutakse. Ta on töökas olnud ja kindla järje peale jõudnud. Kõik lapsed on otsa peale aidanud. Noored jõudsid parema põlve peale, kui vanemad seda olid suutnud.
4. kasut. viitamaks sellele, millest tingituna v. ajendatuna, mille pärast midagi toimub. Uks avati pika kloppimise, mitmekordse koputamise peale. Ärkasin uksekella helistamise, telefonihelina, mingi kolksatuse, mingi krõbina peale. Kisa, kära, karjumise peale jooksis rahvast kokku. Ta tegi seda minu käsu, nõudmise peale. Nagu käskluse peale pöörasid kõik ümber. Vahekohtuniku märguande peale sööstsid võistlejad rajale. Tuli alles kutsumise peale tuppa. Tegi seda pika nurumise, palumise peale. Poiss ei vastanud midagi ema pärimise, küsimiste peale. Kõik hakkasid tema jutu, sõnade peale naerma. Ajalehe kuulutuse peale tuli mitu pakkumist. Leidsin selle koha alles pika otsimise peale. See kõik oli nagu tellimise peale. Selle peale ei osanud keegi midagi kosta, ütelda, lausuda. *Ärkas Jaak unenäo peale üles ja ei saanud enam und silma. J. Vahtra.
5. kasut. viitamaks teat. hulgale v. üksusele, kelle v. mille kohta midagi tuleb. Norm oli kaheksasada grammi leiba mehe peale. Saate viiskümmend krooni nina peale. Kui palju te kahe peale (kokku) teenite? Kaks väikest tuba suure pere peale on vähe. See toidukraam on meile kamba peale. Koristajaid on terve maja peale ainult üks. Saime magada ainult neli-viis tundi ööpäeva peale. Kui suur on autol kütusekulu 100 km peale? *Ainult mõne mõõdu kalu said mehed kogu laeva peale. A. Kalmus. || kasut. viitamaks rühmale, hulgale, kes midagi koos, ühiselt teeb. Hulga peale saaksime selle raha kokku. Tellisime ajalehe kahe peale. Purjekas oli ehitatud mitme mehe peale. Jõime kahe peale ära pudeli veini. *.. Tõnis ei taha laeva üksi teha, vaid kamba peale.. A. Hint.
6. kasut. viitamaks objektile, kuhu on suunatud mingi tegevus v. mõju. Nad vist peavad jahti selle põgenenud vangi peale. Me ei saa otsimise peale rohkem aega raisata. Ta mõtleb oma poja, kodukoha, tuleviku peale. Ära karju mu peale! Ta käib kaaslaste peale ülemusele kaebamas. See ei ole õige, ta valetas minu peale. Ella räägib sinu peale igasuguseid jutte. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kümne päeva jooksul. Kõva südamega inimene, ei tema halasta, heida armu kellegi peale. Sinu peale ma lootsin kõige enam. Mihkel oli Tõnu peale kade, maruvihane, tige. Miks sa minu peale pahaseks said? Ta on uhke oma laste, saavutuste, rikkuse peale. Ta ei vaata sinu peale mitte hea pilguga. Koerad haukusid võõra peale. See mürin, lärm käib juba närvide peale. Suur lugemine, nõrk valgus mõjus silmade peale. Selle mehe peale ei hakka tuli ega vesi 'ei mõju miski'. See lehk hakkab juba südame peale käima. *Jutt tahtis vägisi poliitika peale kiskuda.. A. Kitzberg. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || kallale. Kui sa veel meie õue tuled, ma ässitan Muri su peale. *.. nad peitsid endid metsas põõsaste varju ja koobastesse ning langesid salaja meie peale. A. Saal.
7. millegi suhtes eriliselt oskuslik, valmis, hakkamas. Ta on iga töö peale meister, mees. Õmblemise peale on tal lahtised, osavad käed. Teisi tüssata – selle peale on ta mees! Poisil on muusika, keelte peale andi. Matemaatika peale ei ole tal pead. Tempude, koerustükkide peale oled sa valmis! Ta on viina, naiste peale maias.
8. suunas, poole. Üks tee läheb Valga, teine Pärnu peale. Liiguti läbi metsade otsejoones Vändra peale. Siit viib metsasiht Kikepera peale. Laev võttis kursi Aegna peale. Läksin traktorimürina, pillihäälte peale. Ööliblikad lendavad valguse peale. Ta viskas palli korvi peale, kuid ei tabanud.
9. kasut. viitamaks sellele, mille järel v. millega ühenduses midagi (vahetult) toimub. Raske töö peale kuluks väike puhkus, kehakinnitus ära. Ärkas paaritunnise magamise peale. Hoop käis hoobi peale. Peremehelt tuli üks käsk teise peale. Kiskus kogu aeg suitsu, pabeross paberossi peale. Pole hea suitsetada tühja kõhu peale. Pill tuleb pika ilu peale. *Viimaks pika ootamise peale tuli hommik.. A. Kalmus.
10. kasut. viitamaks teat. ajale, millele miski jääb, jäetakse v. mille jooksul midagi toimub v. muutub. Ära jäta kõiki toimetusi õhtu peale. Sõit jääb paraku öö peale. Teeme kiiremini, muidu jääme liiga hilja peale. Hakka varem tulema, ära jää pimeda peale. Väitekirja kaitsmine lükkus sügise peale. Uue hoone ehitamine jäi tuleviku peale. Ole mureta, küll ta aja peale unustab. Öö peale läks külm käredamaks. Küll päeva peale ilm paraneb. *.. laulatus oli suvistepühade peale määratud. O. Kruus.
11. kasut. viitamaks mingile asjaolule v. väitele, mille kinnituseks midagi tehakse v. ollakse valmis tegema. Kaubatehingu peale tehti väikesed liigud. Küll poiss hakkama saab, minu käsi selle peale! *Niisugusest tüdrukust – selle peale võib kas või vanduda – saab tubli perenaine.. E. Vilde.
12. kasut. viitamaks sellele, mille alusel, millele tuginedes midagi tehakse. Tulin siia meie kokkuleppe peale. Kogu äriajamine toimus ausõna peale. Merele mindi hea õnne, hea usu, ehku peale. Mõnigi mees tuli kohale vana usu peale, et küll abistajale midagi ikka antakse. *Hiilgav meil väljamaal muidugi ei saa olema. Me läheme algul lihtsalt Teresa kasina kaasavara peale... J. Kross. || viitab tingimus(t)ele, mille põhjal midagi toimub v. tehakse. Raha peale kaarte mängima. Vedasime kihla kümne krooni peale. Võttis mitu hektarit maad pooletera peale. Kaupmees andis kaupa ka võla, raamatu peale. Pani raha panka intressi peale. Mul ei ole aega, mul on kella peale minek. *Tean, et oled talu peale mõne aasta kestes hulga võlgu teinud.. A. Taar.
13. kasut. viitamaks sellele, millele v. kellele midagi kulub v. kulutatakse. Toiduained on kallid, nende peale kulub palju raha. Laste peale kulus kuus mitusada krooni. Raiskad liiga palju õlle, lõbustuste, loteriide peale. Kampsuni peale kulus palju lõnga. Seda laadi töö peale kulub umbes kolm päeva. Selle käigu peale üle poole tunni kulutada ei saa. Ma panen sulle toitu tee peale kaasa. *Juhan kulutas kogu oma jõu töö peale. H. Sergo.
14. kasut. viitamaks mingile määrale, hulgale. Jõi oma pitsi, klaasi poole peale. Sõidupileti hind tõusis kahe krooni peale. Tegi sulasekauba suve, ühe aasta peale. *.. lõi välk põlisesse tamme, mille vanust arvati vähemalt paarisaja aasta peale.. O. Samma (tlk).
15. kasut. viitamaks sellele, kellele on miski ülesandeks, kohustuseks, taluda vms. Mina seda ülesannet küll enda peale ei võta. Selle töö lõpetamine jääb sinu peale. Käskjala kohustused pandi Riina peale. *Aga ta vaene süda tunneb siiski nii elavat tänutunnet isiku vastu, kes enda peale tema pärast nii raske nuhtluse on tõmmanud.. E. Vilde.
16. kasut. viitamaks mingile seisukohale, arvamusele, mõttele, mis kellelgi on millegi suhtes. Kuidas sa üldse seesuguse mõtte peale tulid? Ta lihtsalt ei tulnud selle peale, et neid kahtlustada. Ma vilistan seesuguse lori peale! Miks pole juba keegi varem selle peale tulnud! *Hindrik ise muidugi niisuguse asja peale ei tulnud. O. Kruus.
17. kasut. viitamaks sellele, kellele v. millele juhuslikult, poolkogemata satutakse. Metsavaht sattus metsavaraste peale. Sattusin raamatukogus huvitava ajakirja, teose peale. Ega alati vajaliku kauba peale ei juhtu. *Oravaga ajasin juttu, väikese väleda rästiku peale juhtusin. A. Kitzberg.
18. kasut. viitamaks sellele, millele minnakse üle v. on üle mindud. Oli vanasti piibumees, kuid on nüüd paberosside peale üle läinud. Kõik masinad on elektri peale viidud. Läks poole jutu pealt inglise keele peale üle.
19. kasut. viitamaks hindele v. hinnetele, mida keegi saab. Õpib, sooritas eksamid viite peale. *Praegu huvitas mind väga, kuidas võis Ingel vene keel viie pealt kahe peale kukkuda. H. Pukk.
20. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kellegi hammas ei hakka tema peale. Kellegi peale hammast ihuma. Hinge peale käima, jääma. Ilma peale jääma. Kaela peale käima, tulema. Kanna peale astuma, käima. Keele peale tulema, kerkima. Kere, kitli, naha peale andma, saama. Kindla peale. Kobina peale. Kedagi kuu peale saatma. Ei tõsta, liiguta kõrt kõrre peale. Käima peale saama. Oma käe peale hakkama. Liimi peale minema. Kedagi liistu peale tõmbama. Mett moka peale määrima. Naha peale andma, saama. Ei saa nahka silma peale. Nina peale andma, saama. Nina peale kirjutama, viskama. Kellegagi nugade peale minema. Kellelegi näppude peale vaatama. Oraste peale. Ei saa kuidagi otsa peale. Pole pea peale kukkunud. Midagi pea peale pöörama, keerama. Pinna peale käima, andma, tegema. Ühe pulga peale panema. Õige soone peale sattuma. Pole suu peale kukkunud. Kellelegi midagi südame peale panema. Tasku peale käima. Tuhka (oma) pea peale raputama. Tuliseid süsi pea peale koguma. Tupe peale andma, saama. Kellelegi varba peale astuma. Vee ja leiva peale.
21. [elat] millestki alates. a. (ajaliselt). Hommikust, lõunast, eilsest peale on sadanud. Nii on see olnud esmaspäevast, kevadest, septembri keskpaigast peale. Tänasest (päevast) peale. Lapsepõlvest, noorest east, lapsest, poisikesest peale. Sündimisest peale on teda hellitatud. Oleme koolivennad esimesest klassist peale. 16. sajandist, 19. sajandi 50-ndaist aastaist peale. Need kivid on siin iidsetest aegadest peale. Sellest ajast peale. Nüüdsest peale hakkame teistmoodi elama. Oleme sõbrad esimesest kohtumisest peale. Nad pole algusest peale omavahel sobinud. *Vanamooriks ta sind laulatusest peale kutsus, kutsub kuni surmani. K. Saaber. b. (harvemini muudel juhtudel). Esimene katse ebaõnnestus, tuleb uuesti otsast peale alata. Õpetust alustati päris a-st ja b-st peale. *Ja mitte Arno üksi, kõik isast ja emast peale silmitsesid viiulit suure uudishimuga. O. Luts.
II. ‹prep›
1. [gen] välja arvatud. Peale vanaema polnud kedagi kodus. Kõik peale Peetri olid kohal. Peale minu ei tea seda veel keegi. Peale leiva polnud neil midagi süüa. Midagi polnud kuulda peale tuule ulgumise. Ei saanud kedagi ega midagi usaldada peale oma vaistu. *Ja nii naeris ja laitis ta iga ametit peale põllumeheameti. K. Ristikivi.
2. [gen] kellelegi v. millelegi lisaks. Peale minu oli toas veel kaks inimest. Peale sinu pean ma ka ema eest hoolitsema. Peale rätsepatöö pidas ta ka kingsepaametit. Peale raamatute hävis tules ka väärtuslikke käsikirju. Ta kogus ise rahvaluulet, peale selle innustas selleks teisi. Peale kutsehariduse annab kool ka üldise keskhariduse. Ma pean artikli käsikirja lõpetama, muud tegemist veel peale selle.
3. [gen] van üle, rohkem kui. Ta on peale kaheksakümne aasta vana. Talul oli peale viiekümne vakamaa põldu. *Meid on peale neljasaja hinge teises klassis. E. Vilde.
4. [part] pärast (ajaliselt). Peale lõunat, hommikusööki. Kaks nädalat peale jaanipäeva, jõulu, pühi. Mõni aasta peale sõda. Aastal 580 peale Kristust, meie ajaarvamist. Läks peale tööd, koolipäeva kohe koju. Peale koosolekut vesteldi kuluaarides. Peale pikki vaidlusi jõuti kokkuleppele. Peale vihma lõi kõik roheliseks. Jõudsime kohale peale teisi. Autot saab näha iga päev peale kella 18. Varsti peale seda vanaema haigestus. *Poiss püüab tekile pikali heita ja peale paari katset see õnnestub. J. Smuul. | [gen] van. *Noomitakse. Peale tundide jäetakse istuma. K. A. Hindrey.
III. ‹adv›
1. pealepoole, kõrgemale; pealispinnale, katma, katteks; ant. alla. Kartulihunnikule kuhjati katteks mulda peale. Kesale veeti sõnnikut peale. Pani pudelile korgi, lambile klaasi peale. Karbile käib ka kaas peale. Keeras kruvile mutri peale. Autojuht surus pidurid peale. Tegi ojale purdegi peale. Määrisin leivale paksult võid peale. Pane haavale joodi peale. Puhus haiget saanud kohale peale. Kitlile tuleb taskud peale ajada. Siin on klaasikilde maas, vaata et sa peale ei astu! Piimale kerkib koor peale. Majale tuleb uus vooder peale panna. Hakkasime autole koormat, kotte peale laadima. Laotas lapsele paksu teki peale. Pani pintsakule veel mantli peale. Kirjuta oma vihikule nimi peale. Kirjale löödi tempel peale. Aidale lüüakse parajasti katust peale. Talveks ehk saame uuele majale sarikad peale. Ta läks vankri juurde ja kobis peale. Üks juhuslik auto võttis mind tee äärest peale. Istu peale, sõidame linna. Selles peatuses ei tulnud kedagi peale. Buss tuli, jõudsin veel peale. *Künna see maatükk ... pealegi üles ... ja tee midagi peale... V. Uibopuu. || kahjustades kellelegi v. millelegi otsa. See kruusaaugu sein võib sulle peale vajuda. *Ja vaata sa ühtelugu selja taha, et mõni hobusemees sulle peale ei aja. O. Luts. || võitjaks, valitsema. Vallutajad jäid selles võitluses peale. Poiste omavahelises jõukatsumises jäi Oskar enamasti peale. Esimese mängu võitsime, teises jäid peale Läti võrkpallurid. Vaidluses jäi meistri sõna, arvamus peale.
2. kinnitab, fikseerib mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. tekkimist. Mul tuli kole hirm peale. Nii jube, et ajab hirmu, judinad peale. Uni tükkis, kippus kangesti peale. Nii mõnus tukastus tuli peale. Köhahoog, aevastus, iiveldus tuli peale. Poisil tulnud pissihäda peale. Haigel käivad krambid peale. Imelik nõrkus tuli äkki peale. Naer, nutt tükkis vägisi peale. Mul tuli seda nähes ahastus peale. Kogu miljöö ajas talle tülgastuse peale. Tusk, norutunne, kahetsus tuli peale. Meestel kippusid laulutuurid peale. Mis sul ometi meeles oli, nagu hullustus oleks peale tulnud. Lähen jälle edasi, kui tahtmine peale tuleb. Ma ei oska midagi öelda, mul ei tule vaim peale.
3. osutab kallaletungi, rünnaku, surve, ahistamise suunatust kellelegi v. millelegi. Vaenlane tungis, pressis suurte jõududega peale. Eestlased langesid ristirüütlitele kahelt poolt metsast peale. Peale, mehed, vaenlane taganeb! Andrus oli kange kaklema, tuli otse rinnutsi peale. Ma assetan, ässitan sulle koera peale! Oli suur trügimine, kõik pressisid eesminejatele peale. Taludele käidi suurte normidega peale. Siin tungib meri maismaale, teisal jälle maa merele peale. Lained käisid laevale kõvasti peale. Tuiskliiv, võsa surub põldudele peale. Mured, rasked mõtted, mälestused rõhusid peale. | (pallimängudes). Viskas küll peale, kuid pall ei läinud korvi. Lõi küljelt väravale peale. || (ägeda, järsu, käsutava ütlemise kohta). Peremees käratas karjapoisile kurjalt peale. Ärgu tulgu ikka mulle iga asja pärast peale hüppama! Poisile peab peale põrutama, muidu läheb ülekäte. Kus karjus peale, et mis sa mees õige endast mõtled! „Kas sa jääd juba vait!” käratas ta koerale peale.
4. osutab kellelegi v. millelegi suunduvale mõjuavaldusele. Talle ei meeldinud tüdrukud, kes (end) peale pressivad. Ära topi end peale, kui sinust ei hoolita! Nii tugev puit, et isegi kirves ei hakka peale. Hambad ei hakka kivikõvaks kuivanud leivale peale. Sügisene päike ei hakka enam peale. Siin võib tuul lapsele peale käia. Mul pole aega, tööd pressivad peale. Sügiskülmad pressivad juba peale. || osutab ühtlasi tegevuse intensiivsusele. Isa murdis ägedalt tööle peale. Poisid, pressige peale, õhtuks peame heinad rõuku saama! Aga nüüd kiiremini, paneme jalgadele pressi peale! *..rõhun vaikides labidale peale ega mõtlegi õieti midagi. R. Kaugver.
5. kellelegi midagi kohustusena kanda, taluda; kellegi suhtes kehtivaks, maksvaks. Riik pani elanikkonnale mitmesugused maksud peale. Sõja ajal pandi taludele suured normikohustused peale. Ristiusk suruti meie esivanematele relva jõul peale. Sageli surusid vallutajad alistatud rahvastele peale oma kultuuri ja tavad. Abielu paneb peale kohustusi. Selle risti, koorma on sulle jumal peale pannud. Püüdis oma vaateid, seisukohti, tahet teistele peale suruda. *Väevõimuga ei saa kellelegi sõprust ja armastust peale sundida.. L. Metsar (tlk).
6. osutab mingi aja, sündmuse, olukorra saabumisele, mille tõttu hrl. midagi katkeb v. jääb tegemata. Külmad tulid peale ja põllud jäidki kündmata. Võistlused jäid pidamata, kevad tuli enne peale. Lähme koju: õhtu, öö tuleb peale. Pime, pimedus oli peale tulemas. Peale tulnud sõda tõmbas kõikidele plaanidele kriipsu peale. Ehitus jäi pooleli, sest muud tööd ja ülesanded tulid peale. Pole enam jõudu: vanadus tükib peale. *.. tea, mis selle lehega teha, töö surub peale ja lugeda aega pole. E. Maasik.
7. osutab olukorrale, kus kedagi v. midagi märgatakse ootamatult, juhuslikult, hrl. asjaomasele soovimatult. Sattus, trehvas varastele peale. Õpetaja juhtus peale, kui poisid suitsu tõmbasid. Jahimehed sattusid padrikus karukoopale peale. *Lõbu ma ei tundnud, küll pani mind kannatama salahirm, et keegi ehk tuleb peale. P. Krusten.
8. lisaks, juurde; rohkem. Korterivahetusel tuli tal mõni tuhat peale maksta. Kaupmees andnud peoga kompvekke peale, kui midagi ostsid. Sellist filmi ei vaataks ma ka siis, kui peale makstaks. Metsa ei tohtinud rohkem raiuda, kui peale kasvab. Uus kunstnike põlvkond on peale kasvamas. *.. siis viimaks jäi uskuma, et paarikümne aasta paiku see aeg peaks kõikuma – olgu ivake alla või pisut peale... M. Raud.
9. toidule, joogile (nagu hõlbustava) lisana otsa. Mehed sõid ja rüüpasid piima peale. Kuivale toidule joodi kalja peale. Joodi õlut ja hammustati juustu peale. Tühjendati pitsid ja hammustati hapukurki, heeringat peale. Samagonn on vastik, peab olema midagi peale haugata. *.. vanamees pistis õhtul kausitäie ahjus hautatud hapukapsaid kinni ja helpis rosinatega leivasuppi peale. O. Tooming.
10. osutab kusagil ringiliikumise lõpetatusele v. kogu ala läbikäimisele. Tegime kogu saarele, vahtkonnale ringi peale. Selle ajaga jõudsime külale mitu tiiru peale teha. *Mina lasin ringi kolhoosile peale, sest agronoomil on korralik mootorratas.. E. Maasik.
11. esineb millegi algusmomenti rõhutavana. Siit see asi siis peale algas. Aeg on käes, kus koolid peale algavad. Film oli juba peale alanud. Mina ei ole süüdi, tema hakkas peale. Hommikut ei tahaks kohe tüliga peale hakata. *„Nii. Hakkame siis peale,” pomises doktor Kubelik.. A. Jakobson.
12. pealegi. a. (nõustudes). Noh, olgu siis peale nii. Jäägu peale koju, kui ta nii väga tahab. Eks sa siis mine peale! Minge aga peale, ärge mind ootama jääge! Las olla peale, mis sest enam rääkida. Las võtab peale, siin on küllalt. *.. pomises korra: „Naerge peale, mis narridel muud ametit on,” ja hakkas Kiirt otsima. O. Luts. b. kõnek muudkui, alalõpmata. Ajas aga peale oma joru. Tiirutab peale ringi, ära ka ei lähe. Rüga aga peale päevast päeva. *Ja teie logelete peale, ei ametit ees ega taga.. A. Kitzberg.
13. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. peale ajama, peale hakkama (osas ühendites), peale käima, peale passima
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|peale, mis|peale, pika|peale, sealt|peale, see|peale, sest|peale, siit|peale, tihtipeale

peeker ‹-kri, -krit 2› ‹s›
pealt laienev karikast väiksem ilma jalata (metallist) jooginõu. Metallist peeker. Peekris on vein, viin. Peekrist jooma, rüüpama. Ära joo peekrit põhjani! Võttis peekri ja jõi selle tühjaks. Külaliste peekrid valati uuesti täis. *.. see täringumängija ja veinitrimpaja on tõstnud rohkem peekrit kui mõõka. L. Metsar. || peekritäis. Veel üks peeker veini! Pool peekrit viina oli ta jõudnud juba ära juua. || ‹liitsõna järelosana› (ka mõne teise nõu kohta), näit. munapeeker
▷ Liitsõnad: hõbe|peeker, kuld|peeker, tinapeeker; veini|peeker, viinapeeker; kell|peeker, muna|peeker, täringupeeker.

peenike(ne) ‹-se 5›
I. ‹adj›
1. peen (1., 2. täh.).; ant. jäme. a. (pikkade, hrl. silinderjate esemete ja moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Peenike kasevibalik. Peenikesed oksad, juured, varred, leherootsud. Peenike nõel, sukavarras, traat, raudtoru. Peenike pliiats. Peenike niit, lõng, nöör. Peenike 'peenikesest lõngast' kangas, riie. Peenikesed sõrmed, käsivarred, sääred, jalad. Peenikeste patsidega tüdruk. Ta on õbluke ja peenikese pihaga, pihast peenike, keskelt peenike. Sul on kont peenike, sa ei jaksa palju tõsta. Mees polnud paks ega ka peenike. Poiss on peenike kui piibuork, piitsavars. Koeral oli peenike saba. Angerjas on pikk ja peenike. Korstnast kerkis peenike suitsusammas. Parem pikk ja peenike nälg, kui jäme ja lühike nälg. || (tasapinnaliste moodustiste kohta:) kitsas v. väike (sageli ka tihe, kribuline). Peenikesed kulmud. Peenikesed kortsud näos. Tõmbas sulega ilusa peenikese kriipsu. Peenike kribuline kiri. b. ühesugustest pisikestest (eriti ümmargustest) osistest koosnev (ka sellise osise enda kohta). Peenike liiv, tolm. Peenike sool, suhkur. Väga peenike pulber. Peenike klaasipuru. Põua tõttu jäi rukkitera peenikeseks. Peenikesed vihmapiisad. Udutab, piserdab, tibab, tibutab peenikest vihma. Hakkas sadama, pihutama peenikest lund.
▷ Liitsõnad: ime|peenike(ne), pihu|peenike(ne), pilbas|peenike(ne), ülipeenike.
2. omas liigis parimate hulka kuuluv, väärtuslik, väga kõrgeks hinnatav, peen. a. kõrgemasse, haritumasse, esinduslikumasse kihti kuuluv v. selliseks peetav; sellele kihile omane; suursugune, noobel, valitud. Peenike härra, proua, härrasmees, isand. Päris peenike saks kohe! Hulk peenikest rahvast koos. Peenikesed kombed. Ta on väga peenikese käitumisega. *Kui tast tark, peenike mees saaks! Kas advokaat, tohter, kohtuhärra või kirikuõpetaja.. E. Vilde. *Madam Evert pidas peenikeseks aeg-ajalt sõrme kõrvaaugu sisse pista ja kutistada.. A. Kitzberg. b. paremast materjalist, kallihinnaline; luksuslik, elegantne. Väga peenikesed riided seljas. Peenike kleit, pesu. Peenikesed toidud, joogid, napsid, suupisted. Peenike numbrituba televiisori ja telefoniga. Neil olevat oma maja, auto ja ka muidu peenike elamine. Küll on peenikene värk!
3. täpne, täpsust nõudev, peen; oskuslik, kvalifitseeritud. See oli väga peenike töö. Pidas rahaasjus peenikest arvestust. Peenike tisler, rätsep. Kiviraiuja oli peenike meister. Peenike asjatundja. *Igast [templi] jaost paistab ehitajate vägev võim ja peenike kunstitundmus välja. E. Bornhöhe.
4. kaval, osav, riukalik, peen. Peenike sell, vend, suli. See mees on peenike poiss, teab, mis teha. Peenikesed vigurid. See oli neil peenike kokkumäng. Peenike nali. *Ei vajatud enam peenikest poliitikat ega diplomaatilisi intriige. L. Metsar.
5. (hääle, heli kohta:) kõrge, hele, peen. Nii suur mees ja nii peenike hääl! Kostis lapse peenike viril nutuhääl. Varss hirnus peenikese häälega. Kuulis selja tagant pikka ja peenikest vilet.
6. (raha kohta:) väikese väärtusega, peen. Mul ei ole peenikest raha. Raha peenikeseks tegema 'lahti vahetama'.
II. ‹s› kõnek peenraha. Kogu peenike kulus ajalehe peale. *.. seletab, et pole ta salamüüja ning pole tal peenikest tagasi anda. V. Gross.

pehmitama ‹37›
pehmeks (hrl. 1., 2., 4. täh.) tegema, pehmendama. Nahku pehmitama. Pehmitas määrdega saapaid. Vihta kuumas vees pehmitama. Saun pehmitab ihuliikmeid, luid-konte. Naise surm oli mehe südant pisut pehmitanud. Küll ma sind piitsaga pehmitan! 'kuulekaks, järeleandlikuks teen'. *Jumalanna Concordia pole lasknud end pehmitada ei palvete ega ohvritega. L. Metsar.

pikk|-kuub
etn paksust villasest riidest pikk meeste v. naiste pealisrõivas. Meeste, naiste pikk-kuub. Mulgi, Tartumaa, Järvamaa pikk-kuub. Kandis põlvini ulatuvat pikk-kuube. Pikk-kuues Hiiu taat. || (üldisemalt:) pikem kuub vm. pikem pealisrõivas (ka teistel rahvastel). *Möödus apteeker. Tal oli must pikk-kuub seljas, nankingpüksid jalas.. M. Sillaots (tlk). *Etruski haruspeksid, seljas poolde säärde ulatuv violetne tuunika, mille peal ilma käisteta punane pikk-kuub laia kollase äärisega.. L. Metsar.

pilduma ‹pillun 42›

1. (korrapäratult) viskama, korduvalt heitma, loopima. Poiss pildus kive vette. Pildusime pambud paadist kaldale. Pildusime labidaga kruusa koormasse. Tühjad kotid pilluti autokasti. Lõkketukid pilduge jõkke. Selles jões käime ikka spinningut pildumas 'spinninguga kala püüdmas'. Ärge pilduge suitsukonisid, jäätisepabereid maha! Pildusin kiiruga riideid, asju kohvrisse. Pildus sahtli kraamist tühjaks. Kõik toakraam oli segi pillutud. Ärge pilduge asju mööda tuba laiali! Pildus tuvidele, kaladele leivaraasukesi. Pildusin läbivaadatud ajalehed hunnikusse. Võitjale pilluti lilli. Võitjat pilluti hurraatades õhku. Saunas pilluti leili ja viheldi. Noored pilluvad 'mängivad' õues palli. Kaevikusse pilluti granaate. Aknad oli puruks pillutud, kividega sisse pillutud. Noorukid pildusid tänavalaternad kildudeks. Pildusime riided seljast 'kiskusime riided kiiruga seljast'. Pildusime lumepalle vastaste pihta. Pildusime üksteist lumepallidega, käbidega, samblatuttidega. Poisid pilluvad koera kividega. Ta pilluti kividega surnuks. Esinejat pilluti tomatite ja mädamunadega. Lennukist pilluti pomme. Härg pildus sõrgadega liiva. Hobuste kabjad pildusid lumekamakaid, pori. Mööda sõitvad autod pildusid jalakäijaid poriga. Lained pilluvad laeva küljelt küljele. Tuul pildus lehti, tuhkjat lund vastu akent. Lained pilluvad vahtu kõrgele. Keema hakanud pada pildus vahtu tulle. Vaigused halud praksusid ja pildusid sädemeid. *Ülevalt müüriservalt pilluti aga kogu aeg suuri kive neile [= ründajatele] kaela.. E. Kippel. | ‹impers.› *.. lõpmata soe ilm ja müristas ning pildus välku. J. Vahtra. | piltl. Toomingas pillub uimastavat aroomi kõikjale. Sügis pillub värve üle metsa ja maa. Endised väärtused olid kõik segi pillutud. *Rõõmukiiri minu meel / pillub kõikjale mu teel! A. Haava. *.. on tuulte pilduda olnud / aastasadasid eestlaste hõim. P. Rummo. || hrv lükkama, tõukama. *Ning tugevate küünarnukkidega ühte ja teist kõrvale pildudes raius ta endale teed. A. Gailit. || hrv paugutades, prõmmides kinni virutama. *Ja kaunikesti närvlik on Essi täna hommikul. Ta pillub uksi ning sorib sahtlites.. L. Tigane.
2. mingi kehaosaga järske liigutusi tegema. Tantsijannad pildusid jalgu kõrgele. Mees jooksis kätega pildudes värava poole. Pildus tantsides käsi ja jalgu. Haige rabeles jalgadega ja pildus pead. Tüdruk pildus oma juuksekahlu kärsitu pealiigutusega silme eest. Hundiratast pilduma. Rahutu hobune pildus peaga, pildus pead selga. Kits jooksis taguotsa pildudes karjale järele. Lehm jooksis jalgu kahele poole pildudes. Harakas kädistas ja pildus saba. *.. haige hakkas end [= oma keha] küljelt küljele pilduma ja avas viimaks silmad. A. Jakobson.
3. helki, kiiri, sädelust levitama. Sädemeid pilduv kalliskivi. Kastetilgad rohul pildusid kiiri. Päikesekiiri pilduv 'peegeldav' merepind. *Vaikne merepeegel oli peaaegu valge, ainult loojangu all pildus punakuldseid helke. E. Tennov. || piltl (teat. laadi tunnet väljendava silmavaate kohta). Naise silmad hakkasid kelmikaid sädemeid pilduma. Mehe vihased pilgud pilluvad sädemeid. Ta käed tõmbusid rusikasse, silmad pildusid välke, tuld.
4. (sõnade, väljenduste kohta:) loopima, puistama, (korduvalt) heitma. Pillub niisama tühje sõnu, millest pole kasu. Ära pillu nii kergelt raskeid süüdistusi. Pildus kergekäeliselt tühje lubadusi. Sai hoo sisse ja pildus sõnu nagu käisest. Milleks pilduda ülespuhutud fraase! Pildus vaimukusi nagu ikka. Ta on osav komplimente pilduma. Julius on nobe teravusi pilduma. Vihastas ja hakkas ähvardusi pilduma. Meile pilluti näkku kõige hullemaid nimetusi. Meid hakati teravate sõnadega pilduma. *„Sa naeruvääristad neid [= mehi]! Pillud neid poriga!” karjus Alkibiades. L. Metsar (tlk). *Ja siit kui sealt pilluti Andresele järele küsimusi, mille varjult piidles ilmne kahjurõõm.. A. Jakobson.
5. raiskama, pillama (5. täh.) *Kust sa selle raha võtad, mida sa nõnda pillud? A. Jakobson. *.. mees ei tohi olla raiskaja, kes pillub mõtlematult raha kahele poole. L. Tigane.

pime ‹-da 2›

1. ‹adj› valgusetu v. valgusvaene; vähese valgustusega v. valgustamata. a. (üldiselt). Pimedal pilvisel ööl on kerge eksida. Öö oli pime ja õudne. Pikad pimedad õhtud. Oli augustiöö pimedaim aeg. Kardan pimedal ajal väljas käia. Ilm läks pimedaks. Pimeda ilmaga on nähtavus halb. Väljas on juba pime. Õues on päris, sootuks pime. Oli pilkaselt pime. On pime nagu kotis. Oli nii pime, et silm ei seletanud teerada. Vahepeal oli pimedaks läinud. Väljas kisub, muutub, lööb juba pimedaks. Iga minutiga läks pimedamaks. | piltl. See on minu elu pime pool. b. (ruumide v. mingi muu konkreetse koha kohta). Pime esik, koridor, köök. Õhtul istusime kaua pimedas toas. Mu tuba on üsna pime – suured puud on akna all. Toas oli juba täiesti pime. Tee tuba pimedaks 'kata aken kinni v. kustuta tuli ära'. Sees oli pime, sest aidal polnud aknaid. Valgustasime taskulambiga pimedaid nurki. Pime koobas, kuristik, org. Pime laas, kuusemets. Puude all oli üsna pime. Pime põõsaalune. Jalgrada, metsarada oli pime. Läksin lõkke äärest pimeda mere poole. Pimedate 'halvasti nähtavate' kurvidega tee. || ilma kunstliku valgustuseta v. vähese valgustusega. Aknad on pimedad, pole vist kedagi kodus. Oli elektririke, tänavad olid pimedad. Oli pimenduskäsk ja majad kõik pimedad. Jõulupuu altari ees oli veel pime 'süütamata küünaldega'. Auto sõitis pimedate 'poolvõimsusega põlevate' tuledega. | piltl. Pime 'võisilmata' puder. Juustu kutsutakse „pimedaks”, kui tal on liiga vähe auke.
▷ Liitsõnad: kott|pime, pilkas|pime, poolpime.
2. ‹s› valguse puudumine v. selle vähesus, pimedus; ööpäeva valguseta aeg. Pilkane, suur, vana pime oli juba käes. Väljas valitses täielik pime. Pimeda hakul asusime teele. Tuisu ja pimedaga eksisime teelt. Me ei jõudnud enne pimedat kohale. Pime jõudis kätte. Tõusti juba pimedas. Tuld üles ei võetud, riietuti pimedas. Lapsed kartsid pimedas õue minna. Saarmas näeb pimedas väga hästi. Jäime pimeda peale, kätte 'enne kui kohale jõudsime, valmis saime vm., läks pimedaks'. Lapsed olid pimedani õues. Töötasime pimeda tulekuni. Pimedast pimedani 'varahommikust hilisõhtuni' olime põllul. Tegime tööd varavalgest suure pimedani. *Tuli kustus pikkamisi. Näod kadusid pimedasse. M. Sillaots (tlk). | piltl. Ma ei tea veel täpselt, koban alles pimedas. *.. ma olen juba ammu tahtnud teile seda selgeks teha, kuidas teid pimedas ümber veetakse, aga ma ei ole seda julgenud. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: hommiku|pime, õhtu|pime, ööpime; sügis|pime, talvepime; kott|pime, pilkas|pime, poolpime.
3. ‹adj› mittenägev, nägemisvõimetu. Pime inimene, vanamees, kerjus. Laps sündis pimedana, on sündimisest saadik pime. Jäi gaasist pimedaks. Trahhoom võib pimedaks teha. Oma elu viimastel aastatel oli ta päris pime. Mees on peaaegu pime. Ta on ühest, mõlemast silmast pime. Tal löödi kakluses silm pimedaks. Ega ma pime ole, näen küll. Ta ei märganud midagi ümberringi, just nagu oleks ta pime ja kurt. Kassipojad olid veel pimedad. Saarma pimedad pojad saavad nägijaks 9.–10. päeval. Koobastes elab pimedaid kalu. Pime kana leiab ka tera. *„Siis ta ikka päris pime ei ole?” küsis isa. – „Ei ole.. Aga Villu kõlbaks ehk pimedast peastki Kõrbojale peremeheks..” A. H. Tammsaare. || (ajutise mittenägemise v. puuduliku nägemisvõime kohta). Valgusesähvatus võttis silmad pimedaks. Ere päikesevalgus lõi silmist pimedaks. Koopasse sisse astudes jäin esialgu pimedaks, alles pikapeale hakkasid silmad midagi seletama. Ta silmad olid pimedad pisaraist. Mul lõi hirmu pärast silmade ees pimedaks.
▷ Liitsõnad: kae|pime, kana|pime, lume|pime, poolpime.
4. ‹s› nägemisvõimetu inimene, mittenägija. Sündinud pime. Pimedate kiri, kool. Eesti Pimedate Ühing. Pime oli oma nägemise kaotanud sõjas. Pimedatel on hästi arenenud kompimismeel. Pime kompis kepiga teed. Talutasime pimeda üle tee. Pime ei või pimedale teed juhatada.
▷ Liitsõnad: pool|pime, purupime; kana|pime, värvipime.
5. ‹adj› piltl midagi v. kedagi mitte märkav, tähelepanematu; tegelikkuse suhtes taipamatu v. sellest mitte hooliv ja mitte väljategev. Oled sa pime, et ei märka, milline ta tegelikutl on! Armunud inimene on oma armsama vigade nägemiseks pime. Ta pole kunagi olnud pime ilule. Too isand on pime egoist. Ta on meelitustega, rahaga pimedaks tehtud, löödud. Mõisnikud hoolitsesid selle eest, et keiser oleks kurt ja pime talupoegade hädade suhtes. Armastus on pime. *Kuidas võisin ma pimedaks jääda kõige selle ülekohtu vastu, mis ma kloostris, linnas ja maal nägin? G. Helbemäe.
6. ‹adj› piltl vähearenenud, taipamatu, rumal; harimatu, mahajäänud. a. (inimeste kohta). Poliitiliselt pime inimene. Pärismaalasi peeti pimedateks ja mõistmatuteks. Peaksin olema arust pime, kui su juttu usuksin. Olen eksituse tee peal käinud ja pime olnud. Selles asjas oled sa ikka veel päris pime. Pimedat ja harimata rahvast hirmutati maailmalõpuga. Pimedat massi on kerge petta, lollitada. Sa oled pime 'tahtetu' tööriist nende käes. Otsustati pimedad paganad ristiusku pöörata. *Et lapsed, nagu Tõnu armastas öelda, mitte päris pimedatena ei kasvaks, pani ta nad Lõõnikule kooli. A. Kalman. b. (seesuguse maakoha, kandi kohta). Töötada tuli tal pimedas kolkakülas. Pimedamates maanurkades oli lahkusulistel rohkem edu. Ega meil polnud mõni pime nurk, tegutsesid ühistud ja seltsid. *..ära siit kehvast tarehütist, pimedast ja rumalast ümbrusest.. R. Sirge. c. (ajajärgu kohta). Saabus pime keskaeg oma feodaalsuhetega. Pime orjaaeg. Pimedate aegade ebausk. *Lääne-Euroopa pimedatel sajanditel oli araabia maailm antiikkultuuri pelgupaik. L. Meri.
▷ Liitsõnad: vaimupime.
7. ‹adj› piltl ohjeldamatu, pöörane, pidurdamatu; arutusse tegevusse tõukav. Meest valdas, haaras pime viha. Peksis hobust pimedas vihas. Ta on arutu, pimedat viha täis. Tormas vastasele pimedas raevus kallale. Pimedast hirmust haaratud loomad tormasid jõkke. *.. vihast pime, trummeldab nõrkade rusikatega teise laia rinda. J. Rannap. || arutu, mõistust mittearvestav; tunnetel, vaistul põhinev. Noored olid nii pimedad oma kires, et olid valmis kas või kuritööks. Pime instinkt. Pime armukadedus tegi ta pööraseks. Mind valdas pime hirm, pime trots. Pimeda emaarmastusega võib lapse ära rikkuda. Pime kiindumus ei märka teise puudusi. Pime fanatism. Pime kättemaksuiha kihutas neid tagant. Ma ei kavatse pimedas vaimustuses kõiki ta tegusid heaks kiita. Pime elutahe. Vaen ja viha teevad pimedaks. *Kuid sõjas pole tarvis pimedat vaprust, vaid arukust. L. Metsar (tlk).
8. ‹adj› piltl ebakriitiline, kahtlusteta; alistuv, orjalik. Pime truudus, alandlikkus, käsutäitmine, kohusetunne. Ema pime usk oma poja andekusse. Pime usk üleloomulike jõudude olemasolusse. „Libahundi” Tiina on pimeda ebausu ohver. Suurte eeskujude pime matkimine. Autoriteetide pime kummardamine. Tundis ülemuste ees pimedat aukartust. Ei tohi kelleltki nõuda pimedat sõnakuulmist.
9. ‹adj› piltl sünge, lootusetu, lohutu, raske. Ta elu oli rõõmutu ja pime. Tulevik tundus pime ja lootusetu. Pimedatel aegadel on rahvas tuge saanud usust. Hinges on pime mure. *Igaühe ajus pöörles pime, raske küsimus: miks on elus nii palju vaeva, viletsust, nälga?... F. Tuglas.
10. ‹adj› piltl segane, ebamäärane, arusaamatu; kahtlane, ebaseaduslik. Selle firma tegevus on üks pime asi. Pimeda äriga võib vahele jääda. Turukaup on tihti pime ja kontrollimata. Kasutas ära kõik pimedad otsad. Räägitakse, et ta sai pistiseks suure summa pimedat 'kahtlase päritoluga' raha.
11. ‹adj› piltl täiesti ettenägematu, juhuslik, juhuslikult esinev v. toimiv. Mind päästis ainult pime juhus. Meie kohtumine oli pime juhus. Ei usu, et siin oleks tegemist ainuüksi pimeda juhusega. Pime õnn, et.. Mind aitas pime õnn: leidsin suurema summa raha. *Eks pime saatus oli tahtnud Jakobile Matise kivitee lõhkumise eest kätte maksta. A. Beekman.
12. ‹s› kõnek (pahameelt väljendava kerge rahvaliku kirumissõnana, tihti seotud ehmatuse v. üllatusega:) pimevaim, hullvaim, pimeloom, põrguline. Mis sa, pime, ehmatad teisi inimesi! Mis te pimedad trügite! Kuhu nad pimedad nii ummisjalu tormavad? Mis sa, pime, nii kõvasti norskad! Pime, ehmatas mind päris ära oma jutuga! Mis see koer, pime, nii uluma peaks. Pea, pime, valutab. *Juba ma tulen, kannatage ometi natukene, pimedad! V. Pant. *.. oleks nad [= kiisad] põrgulised natuke suuremad olema. Nad pimedad on ju pisikesed nagu i-pead. O. Luts. || (hrl. jahmatust, üllatust väljendavates hüüatustes). Toho(o) pime, see on ju lausa uskumatu lugu! Tohoh pime, kui raske kott. Või teenisid tuhat kuus, toho pime! Oh sa pime, küll lõhuvad ukse taga! Oh sa pime, magasin sisse! Oi sa pime, mis nüüd saab!
13. ‹adj› kõnek kiirustav, kiire, tuline. *Mul nüüd pime tegemine. Sead sööta, lehmad lüpsa – kõik nõuavad oma õigust.. E. Vaigur. *Ei me saanud mahti sõrmegi kõverdada, kui kult juba tulise jutiga meie kohal, aga ega ta meid pimeda valuga üldse märganudki.. M. Nurme.
14. ‹adj› hrv (värvuse kohta:) tume, must. *.. ja öökull huikas mäe kuuskedes, sünge laas nende all kohises raskelt ning pimedad pilved peitsid taevakaane. F. Tuglas (tlk).

pirin ‹-a 2›

1. ‹s› putukate tekitatud kõrge vibreeriv heli. Ämblikuvõrgus sipleva kärbse pirin. Haiget saanud mesilase pirin. Tasane, ühetooniline pirin. Sääsed oma tüütu ja ärritava pirinaga ei lase magada. Sääsk tiirutas pirinal magaja kohal. || (eluta looduse ning esemete helide, harva ka inimhääle kohta). Telefoni summeri pirin. Spinningurulli pirin. Ta laulis kõrgelt ja ühetooniliselt ning see pirin ei tahtnud kuidagi lõppeda. *Kostis pikkade pasunate kähisevat tuututamist ja vilepillide pirinat. L. Metsar (tlk). *Ja kui möödus tramm, vabises majagi ja üks lahtine aknaklaas saatis teda kerge pirinaga.. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kärbse|pirin, sääsepirin.
2. ‹s› (nutune) virin, vingumine, hädaldamine, kurtmine. Laste nuttu ja pirinat oli tuba täis. Laps pistis pirinal nutma. Küll on plika: nagu näpuga puutud, kohe pirin lahti. Jäta oma pirin, sa käid juba närvidele. *Populus aga oli tüdinud Eeva pirinast ja kodu taganutmisest.. L. Promet.
▷ Liitsõnad: jonni|pirin, nutupirin.
3. ‹adj› viril, pirisev, virisev, hädaldav. Pirin laps. Ta on niisugune pirin inimene, kes viriseb iga tühja asja pärast. *Kuid Mitja polnud üksnes plikaliku väljanägemisega – ta oli arg, tundlik, pirin, aldis hüsteerilistele raevupursetele.. M. Lott (tlk).

sekka pistma
vahele ütlema, sekka poetama, sekka torkama. Pidas vajalikuks ka omalt poolt teiste jutule mõne sõna sekka pista. *.. seletab pikalt-laialt inimtunnetuse stiimulitest, pistab sekka mõne tsitaadi oma populaarteaduslikust teosest „Mineviku jahil”.. L. Metsar.

plahvatama ‹37›

1. (plahvatuse toimumise kohta). Gaas, väävelsüsinik, küttesegu plahvatas. Põrutuse tagajärjel lõhkeaine plahvatas. Süütelaeng plahvatas. Märg püssirohi ei sütti ega plahvata. Vedelgaasi ja õhu segu plahvatab süütetemperatuuril. Plahvatavad keemilised ühendid, ained. Aatomituum plahvatas. Plahvatav vulkaan. || plahvatuse toimel purunema (ja ühtlasi purustama v. põlema süütama), lõhkema. Gaasiballoon, bensiinipaak plahvatas. Kütuse-, laskemoonaladu plahvatas kuumusest. Granaadid, miinid, mürsud plahvatavad. Pommid vingusid ja plahvatasid. Lennuk, rakett, langev meteoriit plahvatas õhus. || otsekui plahvatuse toimel äkitselt süttima, suure leegiga põlema paiskuma. Film plahvatas demonstreerimise ajal ja põhjustas raske õnnetuse. Gaasilatern, tuletikk plahvatab põlema. Priimusetuli plahvatab leegiks. Kasetoht plahvatas pliidi all põlema. *Äkki plahvatas kuumaks läinud tõrv ja leek lõi kõrgele üles. M. Aitsam. | piltl. Nii kui ta lülitile vajutas, plahvatas valgus. *Tundmatuilt mandritelt pühiti udu / päikene plahvatas põlema.. H. Jürisson.
2. piltl (meeleolude, tunnete järsu, ägeda esilepurskumise kohta). Rahva rahulolematus plahvatas revolutsiooniks. Ta lausa plahvatab energiast. Arnol oli kiiresti plahvatav karakter. Ta on tore poiss, aga plahvatab nagu mustlase püss. Publiku vaimustus plahvatas kiidutormiks. Meestes plahvatas metsik võitlushimu. Vaen, viha, raev plahvatas esile. Pikka aega hinge kogunenud sapp plahvatas viimaks välja. Tüdrukud plahvatasid naerma. Mu süda plahvatas metsikust rõõmust. Neiu plahvatas kohmetusest punaseks. *.. mis juhtub pealtvaatajatega, kui see lõunamaine impulsiivsus ning vaoshoitud energia plahvatab valla kirglikus tantsus. L. Metsar. || hrl. sõnades, ütlustes esile purskuma. Naised plahvatavad kergemini kui mehed. „Mis sa ometi trügid!” plahvatas keegi järjekorras. „Vait, kurat!” plahvatas mees ägedas vihas. Ta pidi juba midagi plahvatama, kuid sai veel pidama. *Isegi kõige rahulikumad plahvatavad. Elutut laeva sõimatakse nagu ämma. J. Smuul.
3. piltl äkki, nagu plahvatuse tagajärjel tekkima, esile kerkima v. muutuma. Tas plahvatas uus idee, uus jõud. Poisil(e) plahvatas hea mõte pähe. Mul plahvatas 'taipasin' alles eile, mida sa öelda tahtsid. *Kreeklaste väike maailm Peloponnesose poolsaarel ja Vahemere saartel oli tosina aastaga plahvatanud maailmariigiks. L. Meri.
4. kõnek oma võimeid, jõudu kiiresti koondada suutma. Heal sprinteril peab olema võimet plahvatada. *.. ta [= U. Väljaots] on valmis igal proovil midagi uut leidma ja üldse n.-ö. plahvatades ja kiiresti töötama. V. Kivilo.

pleebs ‹-i 21› ‹s›
aj lihtrahvas Vana-Roomas, plebeid. *Kui Caesar oma triumfe pühitses, siis andis ta süüa kogu Rooma pleebsile. L. Metsar. || hlv lihtrahvas, alamrahvas. Vabrikutöölistesse suhtus ta kui pleebsi.

ploksatama ‹37›
(õõnsalt) plaksatama. *.. tugev hoop kirvesilmaga, ja känd ploksatas lõhki nagu pähkel. L. Metsar (tlk).

ploomi|rasv
looma (eriti sea) kõhuõõne rasv, siserasv. Ploomirasv sulatatakse toidurasvaks. Määris viga saanud jalga ploomirasvaga. *Lihamüüjate laudadel punetasid vasikaveerandikud ja soonte vahelt helkis surnult ploomirasv. L. Metsar (tlk).

poeg ‹poja 22› ‹s›

1. meesisik oma vanema(te) suhtes, otsene meessoost järglane. Martin on Andrese ja Maia poeg. Arsti, õpetaja, sepa poeg. Ta sündis kaupmehe pojana. Noorem, keskmine poeg. Vanim (ta) poegadest elab linnas. Ainus, üksik poeg. Lihane poeg. Mu poeg Kaarel on kolmeaastane, Peetrist poeg ühene. Kai sai, sünnitas poja, tahtis poega. Talle sündis poeg. Neil on kaks last: poeg ja tütar. Mis pojale nimeks pannakse, nimeks saab? Jukul on Reedaga poeg. Emad nutsid oma sõtta viidud poegi (taga). Arvo on (täpselt) oma isa poeg 'välimuselt, olekult oma isa moodi'. Maja on nii vastupidav, et sellest saab isa eaks ja poja põlveks. Aktsiaselts „Mets ja Pojad”. Kuidas isa ees, nõnda poeg taga. || (hellitav kõnetlussõna). „Kannata ära, poeg,” rääkis äi väimehele.
▷ Liitsõnad: ema|poeg, esik|poeg, hoora|poeg, inimese|poeg, kasu|poeg, kuninga|poeg, lelle|poeg, lita|poeg, mamma|poeg, mehe|poeg, naise|poeg, onu|poeg, pere|poeg, pisi|poeg, poja|poeg, päris|poeg, risti|poeg, sohi|poeg, tädi|poeg, tütre|poeg, venna|poeg, väimees|poeg, õepoeg.
2. looma otsene järglane; noor loom, lind, kala vm. Koeral on pojad. Kass jättis pojad maha. Karu koos poegadega. Merisiga tõi viis poega. Emalind haub pojad välja. Suurkoovitaja pojad on juba koorunud. Siilidel on kolmas pesakond poegi. See ka mõni havi, poeg ju alles. Peenike kui vihmaussi viimane poeg. Ei saanud kala ega kala poegagi. | piltl. Pole penni poegagi 'mitte mingit raha' taskus.
▷ Liitsõnad: ahvi|poeg, haugi|poeg, hiire|poeg, hundi|poeg, kajaka|poeg, kala|poeg, kana|poeg, karu|poeg, kassi|poeg, koera|poeg, konna|poeg, käo|poeg, linnu|poeg, looma|poeg, pardi|poeg, pesa|poeg, pääsu|poeg, särjepoeg.
3. kõnek pistik, tütartaim vms. Tahtsin su kaktuselt poega võtta ja kasvama panna. Maasikad ajavad tänavu hirmsasti poegi.
4. (poeetilisemas pruugis:) mees oma maa, rahva, ajastu, teat. mõtteviisi vms. (väärika) esindajana. Fjordidemaa poeg. Mustanahalised Aafrika pojad. Laulis temperamentne madjarite poeg. Mälestussammas isamaa, linna kuulsatele, ustavatele poegadele. Mägede pojad välgutasid nuge. Filosoofi vaimne poeg. Oma aja pojana valdas ta mitmeid keeli. *Teid ma teretan, Eestimaa pojad, / kellel kulmud kuumavad töös.. L. Koidula.
▷ Liitsõnad: kõrbe|poeg, mere|poeg, mägede|poeg, saare|poeg, taeva|poeg, talupoeg.
5. hrl kirikl. a. Kristus. Jeesus Jumala poeg. Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. b. (kirikuhierarhias alama kohta). Kuningas on kiriku sõnakuulelik poeg. *„Tõuse, armas poeg,” lausus paavst põlvitajale.. L. Metsar (tlk).

pool|lauldes ‹adv›
pooleldi lauldes, laulval toonil. *.. tema asemele tuli deklameerija, kes kithara saatel hakkas poollauldes esitama katkendeid eepostest. L. Metsar.

poolt|hääl
hääletamisel poolt antud hääl; pooltarvamus. Žürii tegi otsuse kuue poolthäälega kümnest. *Turuplats .. kihas ärritatud inimestest. Poolt- ja vastuhääled lõikusid vihaselt üksteisesse. L. Metsar (tlk).

potserdama ‹37›
mätsima, potsima. Sarika külge potserdatud pääsukesepesa. *Nad [= lapsed] potserdasid porist kuulikesi ja pildusid neid üksteise pihta. L. Metsar (tlk).

preestri|maja
preestri elumaja. *Ratsud peatati preestrimaja ees, mis oli kiriku külge ehitatud. L. Metsar (tlk).

pretsedent ‹-dendi 21› ‹s›
esmakordne juhtum, mis on järgnevatele samalaadsetele eeskujuks. Ohtlik, halb, oluline, järeletegemisele ahvatlev pretsedent on olemas. Esimesed ookeaniületajad lõid pretsedendi meresõidu ajaloos. *.. Diocletianuse kõikidele reformidele leidsid tema vastased pretsedente Rooma ajaloost.. L. Metsar. || jur otsus, mida analoogiliste asjade lahendamisel arvestatakse kohustusliku näidisena. Kohtulik pretsedent.

pronksine ‹-se 4› ‹adj›

1. pronksist tehtud v. pronksitud, pronks-. *Pronksist naine on sammus seisatanud, .. raevukas tuul kisub ta pronksiseid riideid. V. Beekman.
2. pronksivärviline (ja -läikeline), kuldpruun. Päikesest pronksiseks põlenud nägu. Pronksise jumega mees. *Loitvate tõrvikute kuma andis tema punakatele vurrudele pronksise varjundi. L. Metsar (tlk).

pruusatama ‹37›
korraks pruuskama. *Ratsu pruusatas, ajas kõrvad kikki. L. Metsar (tlk).

pudru|pea
kõnek rumal, taipamatu inimene (ka kirumissõnana). Oh mind pudrupead! *.. erilist liiki pudrupea, kes lõpetab kooli kiitusega ja viib hiljem töökohal teised meeleheitele oma saamatusega. L. Metsar.

üles puhuma
liialdades kedagi v. midagi tähtsamaks, suuremaks, paremaks jne. tegema, kui ta v. see tegelikult on. Tüli puhuti asjatult üles. Reklaamiga ülespuhutud kaup. Jutud ta rikkusest on üles puhutud. On alles ülespuhutud piiga. Ta kipub end liiga üles puhuma. *Me peame kogu selle juhtumi suureks paisutama, üles puhuma.. L. Metsar (tlk).

puna|habe
punase habemega mees. Punahabe oli külas tuntud hea puutöömehena. *Põgenege koos meiega punahabe Tšingis-khaani viha eest.. L. Metsar.

pupsik ‹-u 2› ‹s›
kõnek ettur. a. (malemängus). Olen juba paarist pupsikust ilma. b. piltl. *Selles malemängus on paavst väike pupsik. Kõige tähtsamateks viguriteks saavad Sigismund ja kardinalid. L. Metsar (tlk).

purpur|rüü
(purpuriga värvitud) purpurpunane hinnaline ülikurüü. Purpurrüüs keiser. *Hakkavad vilkuma kümned kollased küünlaleegid.. Legaat Brancacci purpurrüü lööb nüüd sünges verises tumepunas helkima.. L. Metsar (tlk). | piltl. *Kuid kask koltus, purpurrüüs seisis haab.. F. Tuglas (tlk).

puruks ‹adv›

1. katki, tükkideks, kildudeks, lõhki, rusudeks, sodiks, kasutamiskõlbmatuks, vigastatuks. Tõmbasin kirja puruks. Virutas, tagus pudeli vastu puud puruks. Aken on puruks visatud. Puruks löödud tänavalatern. Pillas tassi puruks. Taldrik läks puruks. Mees peksis kirvega ukse puruks. Kalur raiub jääkaant puruks. Hiired on raamatu puruks närinud. Kääriv õlu pressis vaadi puruks. Hobune rebib päitsed, keti puruks. Kala kiskus õnge puruks. Puruks tõmmatud pael. Tellingud varisesid puruks. Helikopter kukkus puruks. Paat paiskus vastu kaljusid puruks. Munad kukkusid puruks. Tampis tabletid uhmris puruks. Ta lubas mu luud ja kondid puruks murda. Hundid on jänese puruks kiskunud. Särk on puruks rebitud, käristatud. Tuul lõi purjed puruks. Rahe on orased puruks peksnud. Muru sõtkuti, sõideti puruks. Karla ajas traktoriga aia puruks. Linn on puruks pommitatud. Kõik sillad tulistati, lasti puruks. Ema vajutas, surus marjad lusikaga puruks. Kartulid keesid puruks. Rutjus, litsus putuka jala all puruks. Sa pigistad mu puruks! Jää pressib laeva puruks. Ära jalgratast päris puruks aja. Täiesti puruks sõidetud auto. King on jala puhta puruks hõõrunud. Peep kukkus põlve puruks. Lõi oma varba vastu kivi puruks. Sõitis enda puruks. *„Ma kratsin su silmad puruks,” ähvardas naine. A. H. Tammsaare. | piltl. Ta on kõik mu tunded puruks tallanud. Puruks rebitud armusidemed. Naera või puruks! Nad pidid endid puruks naerma. On end kodu ja töö vahet lipates puruks rebinud. Tegi uue romaani pihuks ja puruks 'maatasa, pihuks ja põrmuks'.
2. piltl (kellegi v. millegi hävitamise, äravõitmise kohta). Punased löödi, peksti puruks. Sõjavägi, garnison, valvemeeskond, rünnak, mäss on puruks löödud. Puruks löödud luuresalk. Litsume, tallame vaenlase puruks! *Kleon hooples, et ei jäta sõdimist enne kui Sparta pole täielikult puruks sõtkutud ja pihuks ning põrmuks tehtud. L. Metsar (tlk).
3. van väga, täiesti, puru-. Vana mees oli puruks väsinud. *.. See on puruks ununud. J. V. Jannsen.

purunema ‹37›

1. puruks, katki minema; lagunema. Klaas, pudel, vaas puruneb. Kauss kukkus ja purunes. Vaata, et peegel ei puruneks! Purunevate nõude klirin. Skulptuur purunes mitmeks tükiks, kildudeks. Paat purunes vastu kaljut pilbasteks. Lennuk on maandumisel purunenud. Maja purunes pommiplahvatusest. Bussil olevat telg purunenud. Muumia purunes tolmuks. Jääpangad purunevad üksteise vastu põrgates. Purunevate luude ragin. Temperatuurimuutuste toimel purunenud 'murenenud' kivimid. Murdlained purunevad rahudel, vastu muuli, vihase laksatusega. Purunenud hambad. *Vesi langes kõrgest rennist rattale ja purunes tuhandeks helkivaks piisaks.. L. Metsar (tlk). | piltl. Päike puruneb peeglis tuhandeks killuks. Viimaks on meiegi vahel jää purunenud.
2. piltl hävima, olemast lakkama, kaduma. Sõprus puruneb. Ideaalid purunesid põrmuks. Hiilgav idee purunes seebimullina, munakoorena. Lootused, unistused, illusioonid on purunenud. Purunenud abielu, perekonnaõnn. Armastus purunes pettumuseks. Purunenud meelekindlus, lapsemeelsus. Uni puruneb silmapilkselt. Vaikus on purunenud. Minus purunes miski.

puru|pommi
kõnek purujommi. *Sõber, kellega ma purjutasin, jäi varsti purupommi. L. Metsar (tlk).

pusa2 ‹11› ‹s›

1. lastehirmutis, koll. Pusa viib pahad lapsed ära. Ära mine, keldris on pusa! *Ja sina vahid mind täna .. süngelt nagu mõni pusa! L. Metsar (tlk).
2. lastek täi. *Pääharja tahad, kas sul pusad on? A. Kitzberg. *Kuningas Inderlinni pääs pole praegu küll veel krooni – praegu on sääl ainult suured ja väikesed pusad.. O. Luts.
3. kõnek käpard; midagi käpardlikku. *Väliselt oli Todi kabe sell, aga tegelikult oli ta üks pusa, kes muudkui hädaldas. A. Vanapa. *Kõigepealt muidugi hasardiga paarid pusad, siis juba seeria ettevaatlikumaid ja õnnestunumaid viskeid.. R. Vaidlo.

puu|pahk
mügarik, muhk puutüvel. *Vana kütt .. puhus hõõguva puupaha seest leegi lõkkele. L. Metsar (tlk).

puu|vile [-vile]
puidust vile. a. (vilespillina). Karjapoiss tegi männipulgast puuvile. b. (orelivilena). *.. kooril hakkas orel üürgama. Selle puuviled huilgasid, tuues kuuldavale majesteetlikke toone.. L. Metsar (tlk).

põhi2 ‹põhja 31› ‹s›

1. (õõnsa) eseme, sõiduriista vm. alumine (rõhtne) osa; selle sise- ja välispind. Kannu, kausi, purgi, klaasi, tassi põhi. Kastruli, paja, poti põhi. Panni nõgine, tahmane põhi. Tünni, tõrre, vanni põhjas on auk. Veinivaadil löödi põhi alt. Ämbril on põhi püsti 'ämber on kummuli'. Karbi kaas ja põhi. Paberkoti põhi läks katki. Tasku põhjas oli auk. Korvi põhi sai maasikatest, maasikatega kaetud. Kapi lagi ja põhi. Punutud, nöörist põhjaga tool. Voodil on kõva, pehme, hööveldamata laudadest põhi. Madala põhjaga regi. Paadi põhi riivas veealust kivi. Heitis paadi põhjale, põhja pikali. Tasandas kellu põhjaga mörti. Jalgade põhjad 'jalatallad' tulitasid. Panin kingadele soojad põhjad 'sisetallad' sisse. Taldrikul juba põhi paistab 'taldrik hakkab tühjaks saama'. Jõi, kummutas, võttis, rüüpas pitsi, klaasi põhjani 'tühjaks'. Puder kõrbes põhja 'põhja külge kinni (ja söömiskõlbmatuks)'. Piim hakkab põhja 'kõrbedes põhja külge kinni'. Sulamata suhkur kohvitassi põhja peal, põhjas. Salve põhja peale, põhja on natuke teri jäänud. Silmaalune sinine nagu paja põhi. Püksitagumik on auklik nagu sõela põhi. | piltl. *Teiste kaela / ma enese muret ei vii. / Selle karika ise põhjani joon.. T. Lehtmets. || midagi, mis on põhja v. põhja peale jäänud. Joo pudeli põhi ära! || ‹sisekohakäänetes› kõige alumine, põhjalähedane osa. Raamatud ja pesu laoti põhja, toidumoon peale. Kindad on teiste asjade all põhjas. Raha on teises sahtlis, põhjas. Kott on nii täis, et põhjast ei saa midagi kätte. Räägib, naerab nagu tõrre põhjast 'kõmisevalt, madalalt'. *Täna õhtul peidan käsikirja kohvri kõige sügavamasse põhja. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: paadi|põhi, paja|põhi, pesa|põhi, pudeli|põhi, sõela|põhi, tooli|põhi, vankripõhi; kõrkja|põhi, laud|põhi, polster|põhi, reform|põhi, vedru|põhi, vineer|põhi, õlgpõhi; kohvri|põhi, sahtli|põhi, taskupõhi; jala|põhi, kurgu|põhi, mao|põhi, silmapõhi; õiepõhi.
2. looduslike vms. moodustiste alumine pind v. kõige madalam osa. a. (veekogu vm. veega süvendi kohta). Kivise põhjaga jõgi. Tiigi mudane põhi. Kaevu, basseini põhi. Liivase põhjaga ujumiskoht. Pehme põhjaga madal jõesopp. Vesi on sogane, silm ei seleta põhja. Tundsin põhja jalge all. Jalad ei ulatu oja keskel põhja. Kaotasin põhja jalge alt. Siin oli madal, paat jäi põhja kinni. Hoidis mõla põhjas, et paat paigal püsiks. Liiv, kruus setib põhja. Loigud ja lombid külmusid põhjani. Uputas varanduse järve põhja. Laev läks põhja 'uppus'. Vaenlane tulistas laeva põhja. Parv lasti põhja 'uputati'. Vrakid mere põhjas. Poiss läks, vajus nagu kivi põhja. Keeris kiskus uppuja põhja. Põhjast pinnale kerkivad veemassid. Põhja veekihtide temperatuur. Vaga vesi, sügav põhi. b. (ilma veeta süvendi vm. kohta). Augu, lohu põhi. Sügaval oru põhjas, piki oru põhja lookleb jõgi. Kuristiku, jääraku põhjast kerkib udu. Koopa põhjas on rõske ja pime. Tee laskub mahajäetud kivimurru põhja. Lapsed mängivad kruusaaugu põhjas. Haua, kaeviku, kaeveõõne põhi. Rebasepojad kükitasid uru põhjas.
▷ Liitsõnad: jõe|põhi, kraavi|põhi, mere|põhi, ookeanipõhi; kruusa|põhi, liiva|põhi, muda|põhi, savipõhi; orupõhi.
3. millegi aluseks olev, kandev pind v. kiht; pinnase sügavam osa. Kõva põhjaga tee. Pinnas on alles külmunud, sool veel kohati kõva põhi all. *Ikka novembrikuul, kus Pärnu maantee oli põhjata, vihmast vedel kuni üle rattarummude.. A. Kitzberg. *Ja muistise osalt veel säilinud põhja kaevamisel leiti madalast lohust suur hulk rauaräbu.. O. Raudmets. | piltl. *.. vana põhja peale lõi pool klaasigi meeldivalt sarve. S. Hallik (tlk). *Ja vaja süüagi natuke. Olgugi et sõidan külla, aga alati on parem, kui kodune põhi on all. O. Luts.
▷ Liitsõnad: alus|põhi, kalju|põhi, maa|põhi, paepõhi; pooli|põhi, tordipõhi.
4. ‹hrl. sisekohakäänetes› kõige kaugem (ja varjatum) koht. a. kolgas, pärapõrgu, teadmata koht. Tõmmu mees kusagilt Siberi põhjast. Elab võõraste keskel, jumal teab kus Venemaa põhjas. Mitu peret küüditati mine tea kuhu Venemaa põhja. Seitsmel vennal oli talu kaugel laane põhjas. *Mul tekkis korraga kahtlus, kas ei minda mitte Kõpu metsade põhja. V. Luik. b. (sisemaailma ja sügavalt sisemusest lähtuva kohta). Olen talle hinge, südame põhjast tänulik. Ema sõnad ulatusid lapse südame põhja. Matsin selle tunde sügavale põue põhja. Tema pilk puuris mulle hinge põhja. „Isa!” karjatas poiss südame põhjast. Ohkas sügavalt südame, rinna põhjast. Lugu vapustas, liigutas mind hinge, südame põhjani. Hakkas rinna põhjast köhima. Kraaksub, röögib kurgu põhjast. Tema pilgu põhjas võis aimata võitlust pisaratega. *Teadvuse põhjas hakkab värelema kujutelmi nagu kauget valgust. K. Kangur.
▷ Liitsõnad: põrgu|põhi, pärapõhi; hinge|põhi, südamepõhi.
5. see, millel miski põhineb, rajaneb, tugineb, alus (2. täh.), lähtekoht. Kool andis mulle reaalainetes kindla, tugeva põhja. Tal on inglise keeles hea põhi all. Romaani ajalooline põhi. Konflikt on igasuguse draamateose põhi. Oma avastusega pani ta põhja uuele uurimissuunale. *Rahvatarkus on see kõige muu tarkuse põhi. M. Traat. *.. tema on nagu sari, millest kõik läbi voolab, sest ta elul ega tööl pole armastuse põhja all. V. Saar. | põhjal ‹postpositsioonilaadselt› millegi alusel, järgi; millegi kohaselt. Ütlen seda esimeste muljete, igapäevaste kogemuste, pikemaaegsete tähelepanekute põhjal. Otsus tehti faktide põhjal. Uurimus on kirjutatud väga ulatusliku materjali põhjal. Mille põhjal sa mind süüdistad? Eelnenu põhjal on pikemata selge, et.. Muinasjutu põhjal loodud ooper. Jutustuse, romaani põhjal tehtud film. Vabanes vanglast üldise amnestia põhjal. Sain vara omanikuks pärimisõiguse põhjal. *.. seal on Kaarel kihlveo põhjal kahte muna joomas, millest üks mädaks osutus.. L. Metsar. || põhjus, ajend, põhjendus. Sinu jutul pole mingit põhja (all). Kas selles süüdistuses on ka ikka põhja? *Mis oli siis sündinud või mida sündis, et niisugusele umbusaldusele ja kahtlusele vähegi põhja anda? E. Vilde. || majanduslik alus, majanduslik järg. Kaasavara lõi majapidamisele tugeva põhja. Selle rahaga panime ettevõttele kindla põhja alla. Jõukamail oli vana põhi all. Pani oma varandusele juba noorpõlves põhja alla. Laenu saab ainult see, kellel juba enam-vähem põhi all. *Saaks kusagile rabaveerele saunamehe krundi. Kui lõhuks kahe eest tööd, lööks elule põhja alla. H. Laipaik. || piltl alustalaks olev(ad) isik(ud). Tulid tagasi näitlejad, kes olid teatri põhjaks enne sõda. *„Ma olen see Kärneri küla põhi,” ütleb Juuli Mölder. „Teisi nii vanu inimesi pole enam mitte.” A. Kaal.
▷ Liitsõnad: tõepõhi.
6. taust, tagapõhi, foon. Pildi hele põhi. Tumedale põhjale maalitud kuldsed tähed. Vana sildi luitunud põhjalt eraldusid üksikud sõnad. Tumeda põhja ja lilleliste kirjadega põll. Lipp oli valge ristiga punasel põhjal. Laeva esiosa hallil põhjal seisab mustade tähtedega nimi. *Kaugel kiirgasid mõned Lodijärve lossi valgustatud aknad nagu kassisilmad metsa mustaval põhjal. E. Bornhöhe.
7. mingi eseme ülemine pind v. osa. Nelinurkse, kalevise, valge põhjaga vormimüts. Võttis mütsi peast ja pühkis selle põhjaga otsaesist. Meeste sõrmkübar on ilma põhjata.
▷ Liitsõnad: mütsipõhi.
8. mat geomeetrilise keha pind, mis asetseb risti selle kõrgusega. Püramiidi, koonuse põhi. Prisma, silindri põhjad.
9. ‹illatiivis ja inessiivis› kõnek kasut. seoses millegi lõpuni, viimseni vajutamise v. keeramisega. Juht vajutab gaasi, pedaali, pidurid põhja. Hoidsin gaasipedaali põhjas. *Näe, Ilmar lükkab akna lahti, tõstab raadio aknalauale ja pöörab häälenupu põhja. O. Anton.
10. põhjani läbini, üdini, täiesti, lõpuni. Põhjani aus, halb inimene. Kogu see lugu on põhjani vale. Ma tunnen ja mõistan teda põhjani. Olin sellest põhjani haavunud, rabatud. Etendus tehti põhjani maha. Asja põhjani ära seletama, selgeks rääkima. Põhjani läbi uurima, järele mõtlema. Tahtis oma õnne põhjani maitsta. Otsisin kõik kohad põhjast põhjani 'täielikult, eriti põhjalikult' läbi.
11. ‹sisekohakäänetes› (piltlikes väljendites seoses majandusliku v. kõlbelise allakäiguga). Põllumajandus on praegu päris põhjas. Võlad ajasid, vedasid, kiskusid ettevõtte põhja. Kas oled tõesti nii põhjas, nagu sa välja näed? Ta jõi ennast (täiesti) põhja, läks joomisega põhja. Mees hakkab joomisega põhja jõudma. Poiss läks põhja ja pätistus.

põletama ‹37›

1. tulega hävitama v. hukkama; tules põleda laskma. Oksarisu, prügi, prahti põletama. Põletasin vanu kirju. Keelatud raamatud korjati kokku ja põletati. Keskajal põletati nõidu elusalt, tuleriidal. Meie esivanemad on oma surnuid põletanud. Posti alumine ots põletati söele. Vaenlased röövisid, rüüstasid ja põletasid. Sõja ajal põletati terve see küla tuhaks, lagedaks. Talupojad ässitati mõisaid põletama. Tuli põletas nende maja ja kogu kraami. *Oma põletatud kodu varemete kõrvalt leidsin üheainsa säilinud trükiteose. F. Tuglas. | piltl. Mõnegi lootuse põletas sõjatuli tuhaks. || maad, pinnast tule abil põlluks ette valmistama v. puhastama. Alet, sõõrdu, kütist põletama. Põletati võsastikku, et põllumaad juurde teha. || mingit ainet lõhnava suitsu saamiseks põleda laskma. Kirikus põletatakse viirukit. || kõnek suitsetama. Piipu, paberossi põletama. Põletas piibu lõpuni, põhjani. Kas sa põletad ka head tubakat?
2. midagi hrl. valgustamiseks v. soojendamiseks põleda laskma. Puid, briketti, kivisütt põletama. Küünlaid põletama. Põletas enne eksamit hilja ööni lampi. Naaber põletab öö läbi elektrit. Jaanituld põletama. Metsaserval põletati lõkkeid. Jõulupuud põletama 'jõulupuul (elektri)küünlaid põletama'.
3. kuumutamisega töötlema v. valmistama. a. mingit materjali v. toodet kuumutama sellele vajalike omaduste andmiseks. Saviesemeid põletama. Põletatud savinõud. Põletatud, põletamata tellised. Põletatud keraamiline mass. Põletatud 'termiliselt töödeldud' teras. b. sel teel toorainet valmistama. Tõrva, sütt põletama. Lubjakivist lupja põletama. Põletatud ehk kustutamata lubi. Põletatud ooker. c. destilleerides valmistama, ajama. Viina põletama. Põletatud viin. d. kõnek röstima. *.. veski hammaste vahel purunes raginal põletatud kohviuba ja tulel auras parkali perenaise kohvipada. F. Tuglas (tlk).
4. tulise v. hõõguva esemega kuhugi midagi kaunistuseks v. märgistuseks tekitama. Põletas piibule, kapale kirjad peale. Põletas kannule tulise traadiga mustrikirjad sisse. Kirstu otsalauale põletati omaniku nimi. Lehmadele põletatakse numbrid selga. Timukas põletas tulise rauaga naise õlga häbimärgi. *Ja kaamelilegi, näe, on tema omandimärk sisse põletatud. L. Metsar (tlk). *Joonistus jääb joonistuseks, olgu ta tsinki põletatud või puusse lõigatud. J. Vahtra. | piltl. Need sõnad põletati mu mällu kui tulise rauaga. See on tulekirjal mu meelde põletatud. || van juukseid lokitangidega lokkima. *Iga kolme päeva takka laskis ta neid [= lokke] Harti juures uuesti põletada. B. Alver.
5. väga kuumana v. tulisena tunduma, sellisena valu põhjustama. Kuum liiv lausa põletas taldu. Ahi on nii tuline, et põletab. Hõõguv sigaret põletas sõrmi. Põletasin tuld kohendades sõrmed villi. Põletas kuuma supiga oma suu, keele. *Pea auras, jalad hõõgusid, õhk oli põletav. A. Saal. || (päikese kohta:) väga palavalt paistma, kõrvetama. Päike juba põletab, tuleb ilus rannailm. Päike põletab halastamatult. Keskpäevane päike põletas turja, selga, kuklasse. Laste näod on päikesest pruuniks põletatud. Päike põletas põllud. *Ühel suvel põletas põud põllud paljaks.. H. Laipaik. | piltl. Suudlused põletasid palgel, kaela. || (kangete ainete söövitava, kahjustava toime kohta). Hape põletas riidesse augu. Liialt tugev väetis kipub orast põletama. Seebikivi, lubi põletab käenahka.
6. teravat, pistvat valutunnet põhjustama v. sellist valu tundma. a. (mingist ainest, esemest vm. põhjustatuna). Haava puhastati viinaga, see põletas põrgulikult. Kõrvenõgesed lausa põletasid mu sääri. Vapsikute põletavad pisted. Miski põletas vasakus õlas. *Minul endalgi kipub silm koopast välja, põletab pealuus nagu kuum süsi.. O. Luts. || (otseselt valutunde kohta). Valu põletab rinda, rinnas. Tundsin reies põletavat valu. *Pidi jalad põlvist veidi konksus hoidma ja astuma lühikeste sammudega, muidu põletas nagu tulega. H. Sergo. b. (terava külmaaistingu kohta:) valutunnet esile kutsuma. Jäine külmus põletas nägu. Põletav pakane. Põletav, üdini tungiv tuul. *Kõik, mida tuli puudutada, – kirves, katel, puuoksad – oli jäine ja põletas sõrmi. R. Põder (tlk). c. (mingi aine kohta:) kipitavat, tulitavat, õhetavat tunnet tekitama. Kange jook, viin põletas kurku, magu, tühja sisikonda. Tugevasti pipardatud toit põletas suulage. Pipratinktuur on põletava maitsega vedelik. d. (terava janu-, harvemini näljatunde kohta). Tundsin põletavat janu. *.. janu põletas suulage enam kui söed. U. Masing. *.. sellest pole põletava nälja vastu märgatavat abi. O. Luts.
7. piltl (ühenduses tundmustega:) tugevalt, intensiivselt mõjuma, avalduma v. ilmnema; niiviisi piinama, haiget tegema. Armastus, iha, kirg põletab keha ja meeli. Poissi põletas meeletu uudishimu. Paljas mõte oma inetust teost juba põletas. Teda põletab hirm lapse tervise pärast. Ema etteheited, sõnad põletasid. Tundsin põletavat kojuigatsust. Põletav viha, põlgus, häbi. Põletav pilk. Häbitunne põletab hinge. Oleksin heameelega ära rääkinud, mis mu südant põletas 'südamel oli'. Ennast põletama 'elu põletama'. *Ma peaksin varsti Tallinnas olema. See on, mis vaevab ja põletab. V. Pant. || (millegi kohta, mis äratab vastikust, häbi vms. tunnet). See raha põletab näppe. Varastatud hilbud põletasid ihu. *Pean ma kerjusekepi võtma, mis põletab? A. H. Tammsaare.
8. kõnek (energilise, intensiivse tegevuse kohta). a. lööma, virutama, äigama, põrutama. Põletas poisile paar tulist. Põletas kantsikuga, ratsapiitsaga üle kaela, üle turja. Kui põletan sulle ühe täie vastu vahtimist! Vaata kui põletab veel vastu koonu! *Ottomar saab oma pahema jala vabaks ja põletab sellega Jorhile kubemesse.. O. Luts. b. kiiresti liikuma, tormama, kihutama. Mehed põletavad kohe alevisse. Poiss põletas otseteed koju. Kuhu sa siis nüüd jälle põletad? Istusime autosse ja põletasime linna poole. Mootorrattur põletas bussist mööda. *.. kui vana tahab täna minema põletada, siis sellest küll midagi head ei tule! V. Anslan. c. tulistama, laskma. Mees võttis püssi ja põletas vargale paar kärtsu järele. Põletas nagaanist kaks pauku.
9. info programmi või andmeid püsimällu (eriti ühekordselt kirjutatavale kandjale) kirjutama

põletus|piiritus
põletusainena kasutatav piiritus. *Priimus lõi surisema. Kööki täitis kerge põletuspiirituse lõhn. L. Metsar.

põrgulik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. põrgut meenutav; põrgule omane, kuratlik, võigas, õudne. Tulemäe purskes ja laavajõgedes on midagi põrgulikku. Tehumardi põrgulik lahing. Näol põrgulik irvitus. Ta pilgus, silmis oli põrgulik läige. Selles põrgulikus kliimas kaua vastu ei pea. Iga järgmine päev tundus eelmisest põrgulikum.
2. väga suur v. tugev; kohutav, pöörane, metsik, põrgu-. Põrgulik müra, lärm, kära, kisa. Põrgulik tulistamine kestis vähemalt pool tundi. Põrgulik kuumus, palavus. Põrgulik lainete möll. Haav teeb põrgulikku valu. Tundsin põrgulikku häbi. *„Missugune põrgulik kullaahnus on haaranud kiriku,” jätkab Hus.. L. Metsar (tlk).

päikese|viirg
päikesekiirte juga. *Hele päikeseviirg jooksis nobedalt üle soo.. L. Metsar.

pühkima ‹pühin 42›

1. midagi v. millegagi kuskilt üle libistama, libistades lükkama v. tõmbama; niiviisi midagi puhastama v. kuivatama, midagi kuskilt eemaldama. Põrandat, õue, tänavat pühkima. Luuaga, harjaga pühkima. Igaüks pühkigu ise oma ukseesine (puhtaks). Pühkis trepilt, ukseesiselt rajalt lume ära. Kojamees pühib lehti hunnikusse. Tuba on juba pühitud. Trepp on ammusest ajast pühkimata. Pühi killud kokku! Korstnat pühkima. Pühkis enne tuppa minekut matil jalad puhtaks. Õpilane pühib niiske lapiga tahvlit. Perenaine pühib nõud rätikuga kuivaks. Pühkis käsi rätikusse, põlle sisse, pükste külge. Peremees jõi klaasi tühjaks ja pühkis vuntse. Poisike pühib käisega nina. Nende rahatähtedega võid nüüd tagumikku pühkida (kehtivuse kaotanud raha kohta). Pühib taskurätiga prille. Pühkis käega laupa, üle otsaesise. Naised nutsid ja mehedki pühkisid silmi. Pühi silmad ära, kuivaks! Naine pühkis käeseljaga, põllenurgaga pisaraid. Mees pühkis otsa eest higi, põselt verd. Pühkis pluusi pealt mardika ära. Pühiti tolmu ja pesti põrandaid. Lõpetanud niitmise, pühkis vikati rohutuustiga puhtaks. Tüdruk pühkis sorakil juukseid laubalt tagasi. Tee on puhas nagu luuaga pühitud. Hoov oli inimestest tühi nagu pühitud. Uni oli äkki kui pühitud. Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu. Uus luud pühib puhta toa. *.. teise käega aga pühkisin õlleselt letilt kopikad taskusse. J. Nõmm. | piltl. Tüdruk pühkis silmist une. *Üks nõrga helgiga prožektor pühkis ajuti taevast, nagu väikese saunavihaga edasi-tagasi sopsides. L. Vaher. || millegi vastu käima, (lohisedes) vastu maad puutuma. Mantlihõlm pühkis maad. Läks, seelikusaba üle peenarde pühkimas.
2. piltl jõuga, hooga kuhugi v. mingis suunas ise liikuma v. liikuma sundima; endaga kaasa kiskuma v. (ära) kaotama, olematuks tegema. a. (loodusnähtuste kohta). Kõle põhjatuul pühkis üle põldude, ümber maja. Tuisk pühkis piki tänavat. Ummiklaine pühkis üle vööri. Tuul pühkis taeva pilvedest puhtaks. Torm, laine pühkis madruse üle parda, laevalaelt merre. Äkiline tormi-iil ähvardas auto teelt pühkida. Lumelaviin, rusuvool pühib kõik oma teelt. Vihm on jäljed minema pühkinud. *.. tuli raske ja külma talve järel äkiline kevad, pühkides lume nädalaga jõgedesse. H. Laipaik. b. ‹ka impers.› (seoses tundmuste, psüühiliste v. füsioloogiliste ilmingutega). See uudis pühkis kogu meelepaha minema. Tema lustlikud vembud pühkisid tusatuju kus seda ja teist. Kõik kahtlused, mured, kartused olid korraga pühitud. Ka viimane lootus pühiti minema. Möödunu on meelest, mälust pühitud. Sedamaid oli viha pühitud. Hommikune kargus pühkis roidumuse ihust. Uni oli otsemaid pühitud. Luuletuse algus järsku nagu, otsekui, justkui pühiti peast. Kogu lõbusus, vaprus, väsimus, valu oli äkitselt, jalamaid nagu käega pühitud. Kõik viimaste päevade halbus oli nagu pühitud. Mälestusi ei saa lihtsalt ära pühkida. *Ta tegi parema käega liigutuse, mis pühkis mu mõtte kõrvale. J. Kross. c. vägivalda kasutades kõrvaldama, (ära) koristama. Tsaar pühiti troonilt. Tsaarirežiim, reaktsiooniline valitsus pühiti minema. Kõik, kes avaldasid uuele vastupanu, pühiti teelt. Rahvas pühkis minema võõrad vallutajad. Tsivilisatsioon on pühkinud maakeralt terved rahvad. *Uusen pühkis saunad maa pealt, tõmbas krundile aia ümber. Madde Kalda. || (relvade, relvastusega hävitamise kohta). Võimas laeng pühkis tammi maa pealt. Üksainus tuumapomm pühiks terve linna maakeralt, maapinnalt (ära). Suurtükituli pühkis minema hoone katuse. *.. need paar-kolm vintidega poisinokka või vanameest pühitakse esimeste valangutega teelt eest. R. Sirge. d. (muid kasutusi). Minu väikseimgi liigutus pühkis linnud lendu. Võõrad kadusid kui tuulest pühitud. Aeg on hauaplaadilt nime ära pühkinud. *Alles läbi tiheda lepavõsa pagemine pühkis jälitajad kannult. J. Peegel. *Kuumus pühkis meid lavalt alla, sundis põrandale kükitama. L. Metsar.
3. kõnek tormama, sööstma, tuiskama, kihutama. Pööras kannalt ümber ja pühkis trepist alla. Poiss pühkis tulistjalu, jalapealt, kui tuul minema. Ants ei jäänud mind ootama, vaid pühkis kohe minekut. Pühkisime tuhatnelja, suure valuga tagasi. Teeme nüüd, et pühkima 'kiiresti minema' saame! Hobune pääses lahti ja pühkis kodu poole. Kits, jänes pühkis metsa. Mootorratas pühkis minema, nii et suitsujutt taga. *Ja naised pühkisid ribinal-robinal luudi ostma. E. Männik. || kiiresti toimima, esile tulema. *Pisarad muudkui pühkisid tulemist.. J. Lattik.

püügi|auk
(näit. kalapüügi jaoks jääs; ka auk püünisena). Kalameeste püügiaugud. *Ülejäänud kütid pidasid laagris nõu, kuidas jahti läbi viia. Püügiaukude kaevamiseks polnud enam aega. L. Metsar (tlk).

raasuke(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. (< dem raas); pisitilluke tükike. Raasuke leiba, liha. Poetasin võileiva küljest raasukesi lindudele. Poetas saia raasukesteks. Korjas, pühkis laua pealt raasukesed kokku. Koogist pole enam raasukestki järel. Näljasena sõi toidu viimse raasukeseni ära. Kurk on nii valus, et ei saa kõige pisematki raasukest alla (neelata). Neile ei antud raasukestki 'vähimatki, mitte midagi' süüa. Ma ei ole täna veel raasukestki 'toiduivagi' suhu saanud. See taim on mürgine, isegi väike raasuke põhjustab surma. Üks kord raasuke, teine kord raasuke, viimaks ikka suur hulk väheneb. *Mõni india, pärsia või rooma kröösus pidas siin selliseid pidusid, et ainuüksi tema peolaualt langenud raasukestest said söönuks kõik linna vaesed. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: koogi|raasuke(ne), leiva|raasuke(ne), saia|raasuke(ne), toiduraasuke(ne).
2. ‹ka adverbilaadselt› (võrdlemisi väikese hulga v. määra kohta:) natuke, veidike, väheke. Aias on veel raasuke vaba pinda. Ta tuli minuga raasuke maad kaasa. Puude vahelt paistab raasuke merd. Ta mõtles enne vastamist raasuke aega. Oota veel raasuke (aega)! Kas puhkame raasukese? See raasuke külma ei tee midagi. Kogus vestluses kokku kõik oma saksa keele oskuse raasukesed. On sul raasukenegi arusaamist, mõistust? Raasuke valet, tõtt. Leena hääles kõlas raasuke etteheidet, pilget. Kas sul pole raasukestki halastust! Mul pole sellest raasukestki sooja ega külma. Kas sa saad mind raasuke aidata? Ta on raasuke edev. See riie on teisest raasuke heledam. Raha võiks olla raasuke rohkem. Räägi raasuke kõvemini. Vaatas raasuke(se) kõhklevalt mulle otsa. Raasuke(se) eemal seisis auto. *Liiatigi paistab, et Ungru-härral on raasuke õigus kah. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: aru|raasuke(ne), mõistuse|raasuke(ne), mõtteraasuke(ne).
3. ‹liitsõna järelosana› (hellitavalt v. haletsevalt väikese inimese vm. olendi kohta). *„Mu raasuke!” / vaid kordas tema / ja suudles kohmetanud last. F. Kotta.
▷ Liitsõnad: inimese|raasuke(ne), lapse|raasuke(ne), naise|raasuke(ne), õeraasuke(ne).

rabatult ‹adv›
rabatuna (hrl. 2., 3. täh.) Mees kukkus maha nagu välgust rabatult. Avas ukse ja jäi (otsekui) rabatult seisma: tuba oli tühi. *„Olümpose jumalad!” hüüdis ta rabatult. „Ma jään sellest vaatepildist pimedaks!” L. Metsar (tlk).

rahulduma ‹37›

1. millegagi rahul olema, rahule jääma, seda piisavaks pidama, enamat mitte taotlema, sellega leppima. Rahuldub oma elus piskuga, vähesega. Vähenõudlikuna rahuldus sellega, mis parajasti saadaval oli. Kindlat töökohta ei ole, peab rahulduma juhuslike otsadega. Ärge kunagi rahulduge saavutatuga, pürgige edasi! Ta on unistaja ja ei rahuldu argieluga. Laps ei rahuldu millegagi, paku talle piima või mahla. Sellise pealiskaudse vastusega ei võinud õpetaja rahulduda. Sportlane pidi rahulduma tagasihoidliku kuuenda kohaga. Me ei rahuldu enne, kui oleme eesmärgile jõudnud. *„Ahah,” rahuldus Pleet, „ma juba mõtlesin, et ta tegi sohki.” I. Luhaäär.
2. oma tegutsemises millestki mitte kaugemale minema, millegagi piirduma. *Me rahuldusime sellega, et kihutasime ta minema ülikoolist ja Oxfordist. Tal vedas: ta suri õigel ajal. L. Metsar (tlk).

rahva|rämps
hlv (lihtrahva, alaväärtuslikuks peetavate inimeste kohta). Isanda silmis olid orjad ainult rahvarämps. *.. nad kõik ihaldavad pööbli poolehoidu. Selle nimel on nad valmis end rahvarämpsu ees kas või tuleriidal ära põletama .. L. Metsar.

raksama ‹raksata 48›

1. (raksuga, raksti) hooga lööma, murdma, põrkama vms. Raksab rusikaga lauale, vastu lauda. Raksas tülihoos teisele vasaraga pähe. Raksab kirvega puuhalu katki. Raksas kepi vastu põrandat pooleks. Raksasin puu küljest paar oksa. Lehm raksas sarvega väravat. Mättad raksasid rehapulga katki. Kivi raksas sahateral tüki otsast ära. Paat raksas vastu kivi. Pikne raksas kusagil puusse. Uks raksas lukku. *See pidi olema tohutu tulekera, mis tollal Saaremaa paepinda raksas .. L. Metsar. *Siis raksasid juba mitmete traalerite vöörid silla postidesse. A. Uustulnd.
2. järsult, ka käratades midagi ütlema, kähvama. Mees raksab mõne vandesõna. Raksas teisele näkku: „Ära valeta!”. *„Kuidas pean ma seda mõistma, Tääker?” raksas vihast meeletu Käsper. A. Kivikas.

ranniku|riba
5 km laiune rannikuriba. *Dalmaatsia, selle pika ja kitsa rannikuriba eraldasid ülejäänud Illüüriast mäeahelikud. L. Metsar.

raporteerima ‹42›
ka sõj raportit tegema, ette kandma. Kreisiülem raporteeris rahutustest Liivimaa kubernerile. Läksin oma päralejõudmist ülemusele raporteerima. Päeva lõpul võisin raporteerida, et ülesanne on täidetud. Laagri korrapidaja raporteeris, et laagris on kõik korras. *Lõi käe kiivri äärde, raporteeris: „Härra vanemleitnant, seersant Josef Kalaš ...” L. Metsar (tlk).

rappima ‹rapin 42›

1. kalu, hrv. ka tapetud loomi sisikonnast jm. mittetarvilikust puhastama, rookima. Räimi, heeringaid rappima. Rapib noaga kala, nii et soomused lendavad. Võta nuga ja rapi kalad puhtaks! Rapitud kalad pandi soola. *Varemal ajal, kui peredes loomi tapeti, käis saunanaine Vesta abiks rappimas. Sai sisikonnad endale. L. Promet. | piltl. *Siis raputas ta seelikuid, rappis supelmantli kõrtest puhtaks .. H. Raudsepp.
2. kiskuma, rebima. a. (hammastega, nokaga hrl. tükke küljest). Varesed rapivad raibet. Raisakotkad rappisid looma korjuse kallal. *Õieti tuleks tema keha visata kõrbesse, et linnud selle küünte ning nokkadega puruks rapiksid ja kiskjad ära sööksid. L. Metsar. b. (kusagilt midagi lahti, välja). *Mehed polnud saagiga tulnud. Naised rappisid juurikaid .. A. Valton. *.. üks vanaeit rapib köögis kana – ja suled aina lendavad! A. Jakobson. c. piltl räsima, räsides lõhkuma v. rikkuma. Tormi-iilid rappisid puid. Rahe rappis vilja maha. *Killud täksisid puid. Üksik teeäärne kasekene rapiti pilbasteks. L. Vaher.
3. peksma, kolkima; nahutama, rookima. Pataljon oli lahingus kõvasti rappida saanud. *Sest meid [= kirjanikke] on hoiatatud ja rapitud surmastseenide ning monoloogide pärast. K. Saaber. || tapvalt peksma (hrl. väiksemat looma). Tagus ja rappis vastast, kuni see elutult lamama jäi. Koer rapib ussi 'raputab lõugade vahele haaratud ussi kiiresti kahele poole, peksab selle puruks'.
4. rabelema, raplema, visklema. Kala rappis ennast õnge otsast lahti. *Väike Tõnu hakkas korraga unes rappima, tõstis nutust häält. R. Sirge. *.. [hobune] end püsti ajas ja peaga rappima hakkas, kiskus päitsed katki ning jooksis metsa. E. Soosaar (tlk). || (töötegemise kohta). Päevad läbi rapiti rasket tööd teha. Kogu elu oli ta rühkinud ja rappinud, ilma et oleks olnud aega puhata. *Ega's ma hakka .. end lõhki rappima. Pikk ja palav päev ees, aega küllalt higistada. E. Vaigur.

raud|kirves
rauast kirves. *Hallis minevikus hävitasid metsa raudkirves ja tuli, et luua põllumaad. L. Metsar.

rauk ‹rauga 23›

1. ‹s› väga vana inimene, kõrges eas inimene. Tudisev, küürus, hallipäine, kepi najal komberdav rauk. 80-aastane rauk. Lapsed ja raugad on ühesugused väetid. Suur osa akadeemikuid oli lupjunud ajudega raugad. Raske töö, mure, aastad on teinud temast rauga. Vanaisa on järsku raugaks muutunud, jäänud. Vangilaagrist tuli ta tagasi enneaegse raugana. Käed värisevad nagu raugal. *Kaunid on nooruse õhkuvad uned, uhked mehe mehised mõtted, magusad rauga mälestused. F. Tuglas. | piltl. *Roomal on seljataga noorpõlv ja meheiga. Rooma on rauk ja mitte ühegi Medeia nõiakunst ei saa talle tagasi anda noorust. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: kerjus|rauk, vanarauk; õunapuurauk.
2. ‹adj s› murd vilets, vaene, väeti. Oh sind rauka! *Kuid nii võimetu, nii rauk Peter veel ei olnud, et mitte katset teha end ja oma talu kaitsta .. R. Sirge.

redu|paik
paik, kuhu rettu minnakse v. kus redus ollakse, redu (1. täh.) Redupaika otsima. Laaned pakkusid sõja korral kindlat redupaika. Paremat redupaika ei leia sa kuskilt. Miski ei reetnud, keegi ei teadnud jooksiku redupaika. Sõjaaegsed redupaigad asusid harilikult metsastel soosaartel. Linnuse kaitsjatele oli vahitorn viimaseks redupaigaks. Kirikus oli redupaigaks ette nähtud võlvidepealne ruum. *Padriku redupaikadest jooksis välja kolm hunti. L. Metsar.

rehkima ‹rehin 42›
murd vehkima, materdama. *Siin kusagil rehkis mu suur vend Jüri heinateo ajal rästiku ära .. L. Metsar. *Selle vihaga [et meil raha polnud] nad meid rehkima hakkasidki. J. Kross.

reisi|komps
*.. ruumides käratsesid inimesed, kes lakkamatult liikusid, reisikompse kandsid, kutsareid ja hobuseid taga otsisid, sööki ja jooki nõudsid. L. Metsar (tlk).

renditama ‹37›
maj rendile andma, välja rentima. *.. igas ringkonnas renditasime indulgentside müügi ülemdiakonidele .. L. Metsar (tlk).

riisa ‹6› ‹s›
hrv
1. ornaat. *Purpurpunased rüüd vahelduvad kullaga tikitud valgete riisadega.. L. Metsar (tlk).
2. ikooni (väärismetallist) kattekiht. *Nende [= ikoonide] riisad olid läikivaks puhastatud ja helkisid nagu uued. O. Samma (tlk).

ristlema ‹ristelda 49›

1. sagedasti suunda muutes, risti-rästi, siia-sinna liikuma v. kulgema. a. (kindla sihita) ringi kõndima, sõitma v. lendama. Ristlesin sihitult mööda tänavaid. Poiss ristles niisama paigast paika ja otsis tegevust. Turistid ristlesid terve päeva võõra linna tänavatel. Lapsed ristlesid suvel kogu saare läbi. Buss ristleb äärelinna tänavavahedes. Jõe kohal ristlevad kiilid. Lauda läheduses ristleb pääsukesi. || (millegi vahel) siksakitades liikuma, loovima, põiklema. Autode, vankrite vahel risteldes pääsesime hädavaevu läbi. Laev ristleb jäätükkide vahel. *Ainult neeger ristleb vahel autoparvedes rolleriga. R. Sirge. b. laevaga vms. mingis piirkonnas vahelduva kursiga sõitma; laevaga lõbureisi tegema. Laev, laevastik ristleb rannavetes. Merel ristlesid sõjalaevad. Olen kaptenina paljudel meredel ristelnud. Turistid ristlevad Aafrika ranniku lähistel, Kreeka saarestikus. Järvel ristleb purjekaid ja mootorpaate. Nad ristlesid kaua ja otsisid üle parda kukkunud madrust. *Muhu väinas ristlesime „Vironiaga” umbes nädala. H. Sergo. c. maastikul korduvalt suunda muutes kulgema, looklema. Puude vahel ristleb teerada. Jõesäng ristles kitsas kaljulõhes. d. piltl ekslema, keerlema. Murelikud mõtted üha ristlesid peas. Poisi pilk ristles mööda tuba.
2. (korduvalt) ristuma v. lõikuma; põimlema. Paiguti teerajad ristlesid, paiguti kulgesid kõrvu. Pikad varjud ristlevad veel. Taevas ristlesid välgud. Helgiheitjate, prožektorite valgusvihud ristlevad tumeda taeva taustal. Metsa all ristlevad loomade jäljed. Aparaadi kilbil ristleb juhtmete rägastik. Kangas koosneb ristlevatest koe- ja lõimelõngadest. Tüvede ümber ristlevad humalaväädid. *Tuiksoonde suubuvate veresoonekestena ristlevad ning lõikuvad taliteed ja jalgrajad.. L. Metsar. | piltl. Hääled, hüüded segunesid ja ristlesid õhus. Majaelanike kohkunud pilgud ristlesid omavahel. *Kupees ristleb kolm vestlust kahes keeles.. H. Rajandi (tlk).
3. risttolmlema. Kõik rõika- ja redisesordid ristlevad omavahel ja põldrõikaga.

rivistus ‹-e 5› ‹s›

1. rivistamine; rivistumine; rivi, riviline paigutus. Pidulik rivistus. Pasunahelid kutsusid mehi rivistusele. Hommik algas rivistusega. Rivistus pikkuse järgi. *Roomlased olid küll kõikjal taganenud, kuid pärslased polnud suutnud nende rivistust purustada. L. Metsar.
2. sport meeskonna, koondise v. võistkonna koosseis. Koondis esines oma parimas, tugevaimas rivistuses. Treener tegi esinduse rivistuses muudatusi. Tartu meeskond esineb peaaegu samas rivistuses mis eelmistel aastatelgi. Eesti koondis sõitis maavõistlusele tugevdatud rivistuses.
▷ Liitsõnad: algrivistus.

roopima ‹roobin 42›
ka tehn roobiga segama v. (kokku) lükkama. Kütja roopis koldes sütt. Kütust roopima. || murd kokku kraapima. *Selle jutu kestel roopis ta laualt pabereid kokku ja viskas ahju. L. Metsar.

rõht|seis

1. rõhtasend. *Viimaste [= paelahmakate] alla oli kiilutud väikesi munakaid, et paeplaate ühtlaselt rõhtseisu viia. L. Metsar.
2. sport kere ettekaldega seis ühel jalal, teine jalg ulatusvõimeni taha sirutatud

rõkkama ‹rõkata 48›

1. valjusti hõiskama, lõkerdama, (rõõmsalt) käratsema. Noored rõkkavad kiigeplatsil. Koplis rõkkab ööbik, kägu. Mis see kukk nii vara rõkkab? Trummid põrasid ja torupillid rõkkasid. Lõkke juures rõkkab lõõtspill. „Häh-äh-äh!” rõkkas ta kõhtu kinni hoides. Publik rõkkab heameelest. Nali võttis saali rõkkama. Kõik puhkesid rõkates naerma, rõkkasid naerda, naeru. Poisid rõkkavad naerust. Naeris nii mis rõkkas. Rõõmust rõkkav plikake. Rõkkate nii, et laps ärkab üles. | piltl. Süda rõkkab rõõmust.
2. valjusti midagi hüüdma, hõikama; kärkima. „Õige!” rõkkas Tõnu saalist. Taat rõkkab kurjalt, et keegi ometi appi tuleks. *.. näitejuhti nähes rõkkas ta juba kaugelt üle pika koridori: „Hei, Rommi, pea kinni!” O. Tooming. *Ta pistis rõkkama: „Teie, veiderdajad! Teie, komejandid!” L. Metsar (tlk).
3. valjusti kostma, (vastu) kajama. Äkki rõkkab vägev rongivile. Karjamaal rõkkab lehmade ammumine. Köögis rõkkab rõõmukisa, elav jutuvadin. Puhkes rõkkav naer, käteplagin, laul. Hoov rõkkab laste kilkeist. Maja rõkkas naerust, pillimängust. Norskab nii, et tuba rõkkab. Niidud rõkkasid lindude laulust. Mets rõkkab püssipaukudest. Riieldi, nii et ilm rõkkas. *Ise karjub, lapsed karjuvad... Terve küla aina rõkkab. O. Luts. *Kuidas küll vastu rõkkas / igale hüüdele laas. H. Visnapuu.
4. rõkendama. Ta palgeil rõkkab puna. Rõkkav koit. Lumi rõkkab päikesest. *Rõkates keerles tulelatv tooretes kadakates.. R. Soar. *.. kõik kabelilised kandsid kirevaid hiiu riideid, mis otse rõkkasid oma siniste, roheliste ja punaste vöötidega. A. Kalmus. || pulbitsema, pakatama. Tänavail rõkkab elu. Mees lausa rõkkas tervisest, priskusest.

rõngas|särk
aj väikestest metallrõngastest valmistatud kaitserõivas, soomussärk. *.. kiptšaki sõdalased [seisid] kuulsates horezmi rõngassärkides, milledest nooled läbi ei tunginud .. L. Metsar (tlk). *Absalonilt sain ka varustuse ja relvad – kerge rõngassärgi, ühekäemõõga, sõjakirve ja peakatte. B. Kangro.

räusk2 ‹räusa 22› ‹s›
hrv räuskamine. *.. huist sa porikeerutis, kes kogu me linna on teistpidi tubranud, kelle räusast me Ateena ammu on ju täitsa kurt.. L. Metsar (tlk).

röhatus ‹-e 5› ‹s›

1. röhitsus. Söömisjärgne röhatus. Rohke söömine ja joomine tekitab ebameeldivaid röhatusi. *Röhatustega väljendasid õgijad oma õndsalikku meeleolu. L. Metsar (tlk).
2. (ühekordne lühike) röhkimine. Sea röhatus.

rüpp ‹rüpe 22› ‹s›
‹hrl. ainsuse sisekohakäänetes›
1. alakeha ja reite kujundatud nurk istumisel; süli. Laps istus ema rüpes, puges ema rüppe. Vanaema koob, lõngakerad rüpes. Naine istus, käed, raamat rüpes. Väsinud käed vajusid rüppe. Laskis kudumistöö rüppe libiseda, langeda. Viimaks laskis neiu mandoliini rüppe. Leivatükk kukkus näpust rüppe. *Ta langes mehe tooli ette põlvili ja peitis oma näo tema rüppe.. H. Sepamaa (tlk). | piltl. Väsinud mees vajus sügavale tugitooli rüppe. Mitte igaühele ei lange selline õnn rüppe.
2. üsk, emaihu. *Muidugi elas küll poeg Karla, kel oleks võinud olla veel poegi ja tütreid, aga tema naise rüpp oli viljatu.. A. H. Tammsaare. *.. otse enne sinu sündimist nägi su ema und: tema rüpest tuleb ilmale teine Achilleus. L. Metsar.
3. (hrl. naisterahval:) seeliku, särgi v. põlle ülestõstetud alaosaga kujundatud ruum millegi hoidmiseks, kandmiseks. Ema tuli aiast, õunad rüpes, rüpp õunu täis. Naised korjasid seeni rüppe. Tüdruk kandis rüpega liiva.
4. piltl süli, põu, sisemus; hõlm. Kui pääseks linnast looduse rüppe! Kusagil laane sügavas rüpes elab nõid. Mitu kuud seiklesime mägede ja orgude rüpes. Metsade ja rabade rüppe peitunud küla. Nende meeste haud on mere märjas rüpes. Päike tõusis mere rüpest. Need asjad on ammu unustuse, igaviku rüppe vajunud. Hämarus mähib maastiku oma halli rüppe. Mees pöördus tagasi kiriku, usu rüppe. Tartu ülikooli rüpest on võrsunud teine kõrgkool – hilisem põllumajandusülikool. Teda ootab muretu vanadus oma perekonna rüpes. Vabaks saanud riik pürib Euroopa Liidu rüppe. Siinse maapinna rüpp on vaene. *Kreeka filosoofia rüpes sündisid antiikse teaduse alused: füüsika, matemaatika, astronoomia, keemia ja bioloogia. J. Laas. *.. su rüppe heidan unele, / mu püha Eestimaa! L. Koidula.
▷ Liitsõnad: metsa|rüpp, mullarüpp.

sadakond ‹-konna 22› ‹s›

1. arvult umbes sada, saja ringis. Asulas elas sadakond peret. Täienduseks saadeti sadakond meest. Koosolekust osavõtjaid võis olla sadakond. Karjas oli sadakond looma. Lugesin sadakond lehekülge. Läksime sadakond meetrit edasi. Jälitaja oli sadakonna meetri kaugusel. Ookeanini oli siit tubli sadakond miili. Saar oli kõigest sadakond sammu pikk ja mõnikümmend lai. Ligi sadakond aastat tagasi, hiljem.
2. aj umbes sajameheline väesalk allüksusena (näit. sotnja, tsentuuria). *Ta [= Tšingis-khaan] ise jaotas tatarlased tuhatkondadeks, sadakondadeks ning kümmekondadeks, ja määras neile ise tuhatkonnaülemad, sadakonnaülemad, kümmekonnaülemad.. L. Metsar (tlk).
3. aj krahvkonna halduslik allüksus varakeskajal

sadula|vaip
looma selga sadula alla (hrl. kaunistuseks) asetatud vaip. *Edasi järgnesid Horezmi tähtsad aukandjad, kes ratsutasid uhkesti punaste sadulavaipadega kaetud hobustel. L. Metsar (tlk).

sala|side [-me]
salajane side, seos kellegagi v. millegagi. Tal olnud salasidemed välisluurega. Mingid salasidemed vedasid teda lapsepõlvepaikadesse. *Mulle meenus, kreeklased arvasid, et surnud on lakkamatult mingites salasidemetes elavate maailmaga.. L. Metsar (tlk).

samasugune ‹-se 4› ‹pron›
näitav omadussõnaline asesõna, osutab kellegi v. millegi sarnasusele, samalaadsusele eelnevast teada olevaga v. järgnevas mainitavaga. Tütar on oma olemuselt, hingelaadilt samasugune kui ema. Sa nagu polekski muutunud, oled ikka samasugune. Jüri oli karjasena samasugune saamatu kui ta eelkäijagi. Mehel olid nisukarva juuksed ja samasugused kulmud. Tal oli täpipealt samasugune ülikond kui vennal. Veeretas ühe kivi kõrvale – all oli teine samasugune. Samasugused suured puulodjad nagu meil Emajõel. Vahetada kahetoaline korter samasuguse vastu Tartus. Maailm ei ole enam samasugune kui sada aastat tagasi. Lahtis oli samasugune halb ilm, kui mitte hullemgi. Samasugune tunne on mul vahel olnud ennemaltki. Nad nõuavad samasuguseid õigusi, kui on teistel. Kas sinuga juhtus samasugune veider lugu? Midagi samasugust ma enam läbi elada ei tahaks. *Kõik oli siin samasugune nagu kunagi tollel teisel järvelgi.. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: niisamasugune.

sarve|hääl
sarve puhumise heli. Metsast kostab sarvehääl: seal on jahiseltskond. *Telki tungis sarvehääli, mis kuulutasid keskööd ja vahtkondade vahetust. L. Metsar.

sedamööda ‹adv›

1. vastavalt sellele. Lõunat söödi sedamööda, kuidas kellelgi aega. Sedamööda, kuidas päike madalamale vajus, pikenesid ka varjud. *Poiss kasvas, ja sedamööda arenes ka tema mõistus. L. Metsar (tlk). *Seepärast olgu üks, kelle mõistlikku sõna kõik peavad kuulama ja sedamööda end üleval pidama. F. Tuglas (tlk).
2. hrv selle järel, pärast seda. *Õunapuud aias hakkasid õitsema, sedamööda kastanid ja nende kaudu jõudis õitseaeg sireliteni. K. Ristikivi.

kus (sa) sellega

1. oh ei, hoopiski mitte. Karu lasta ei tohtinud, kus sa sellega! Praaki ka teha ei sobinud, kus sa sellega! Härrale vastamata ei saanud ka jätta, kus sa sellega! Et vana Jaak ka tööinimestele puhketundi annaks, kus sellega! *Kas kohut peeti üldse inimese üle? Kus sa sellega? Seal mõisteti surma tõde .. L. Metsar (tlk). *„Kas teid sunniti?” – „Ei, kus sellega! Need olid väga kenad mehed ..” A. Kaal.
2. ei õnnestu, ei lähe korda; võta näpust. Eks katsu vasikaga võidu joosta, kus sa sellega! *.. tahtsin ära minna, aga kus sa sellega: ta oskas külalist lõbustada otsekui ehtne perenaine. V. Tamm (tlk).

see|sugune ‹pron›
näitav omadussõnaline asesõna; sün. selline, niisugune
1. sisaldab viidet ümbritsevale tegelikkusele: osutatava moodi, sellega sarnanev. Seesugused kartulid paneme teise korvi. Kas teil seesuguseid nööpe on veel järel? „Seesugune mu kleit ongi,” lõpetas ta joonistamise. Seesuguseid kombeid õpetatakse maast-madalast. | ‹substantiivselt›. Näita oma kingi; jaa, just seesuguseid oleks mulgi tarvis. Küll on hea inimene, teist seesugust sa ei leia.
2. sisaldab viidet eelnenud tekstis mainitud v. järgnevas mainitavale tunnusele v. iseloomustusele. Sa oled paha ja jonnakas, seesugust last ei julgegi teatrisse kaasa võtta. Anu osutus just seesuguseks naiseks, nagu olema peab. Teist seesugust sõpra ma enam ei leia. Ära käi küürus, viimati jäädki seesuguseks. Ennu polnud veel kunagi seesugusena nähtud. Miks ta nii sünge on? – Ta on alati seesugune. Armastan seesugust karget päikselist talveilma. Ükskord juhtus taas seesugune lugu. Peame minema hakkama, seesugune on minu arvamus. Taskurätt on seesugune asi, mis peab ikka kaasas olema. Ma ei leia seesugust nõu, kuhu marjad panna. Siin kehtib seesugune seadus, et kõik löövad kaasa. Jõgi on siin seesugune, et suvel saab kuiva jalaga läbi. Poes ei leidunud midagi seesugust, mida osta oleks tahtnud. *.. kõikidel ei ole seesugust vankumatut usku nagu sinul, Hegesias. L. Metsar. | ‹substantiivselt›. Ta hoopleb küll, aga eks seesuguseid ole ennegi nähtud. Miks sa seesugustega sõbrustad? Koob kindaid, salle ja muud seesugust. *Paulil on võrgutaja välimus, seesugused meeldivad tüdrukutele.. J. Semper.
3. üldisemalt, konkreetse viiteta; ka kergelt nentiv rõhutu sõna. Tema on meil seesugune... unistaja. Vanaisa oli seesugune suur ja tugev. Õhk oli seal seesugune paks ja raske. Toob küll see-, küll teistsuguseid ettekäändeid. *Aga üldiselt ei seisa küsimus lõpplahenduses, vaid probleemis kui seesuguses. L. Vaher.