[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

anduma ‹37›

1. end millegi (hrl. tunde, kire, elamuse, mõtete jms.) võimusesse andma; mingile tegevusele, harrastusele vms. pühenduma. Täielikult, piiritult, kogu hingega anduma. Oma unistustele, armastusele andunud noored. Ei tohi anduda muremõtetele, nukrusele, kiusatusele. Andus joomisele, lõbustustele, seiklustele. Kirjandusele, kunstile, muusikale andunud inimene. Ta on oma tööle, erialale andunud. Andunud revolutsionäär, võitleja.
2. sugulisse vahekorda astuma (eriti naise kohta). Ta polnud veel ühelegi mehele andunud. Armastas üht, aga andus teisele. *Unised, nagu nad olid, .. andusid nad teineteisele tugeva ning kosutava kirega. K. Rumor.

armetu ‹1› ‹adj›

1. vilets, väga kehv, haletsusväärne. Armetu lobudik, hurtsik, putka, tool. Elasin küla kõige armetumas osmikus. Käib armetuis räbalais. Talupojad olid armetus olukorras. Sai oma töö eest armetuid sandikopikaid. Soos kasvas vaid üksikuid armetuid männijässe. Armetu väljamõeldis, soperdis. Paljastas enda kogu oma armetus tühisuses. Taat on vanaks ja armetuks jäänud. Armetu setukas, kronu. Pesast väljakukkunud armetu linnupoeg. *Olen nõnda armetuks pekstud, et ma ei tunne vähematki huvi selle vastu, mis meid ootab. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: halearmetu.
2. van armutu, halastamatu. Armetul kombel 'põhjalikult' läbi peksma, välja naerma. *Aga peksuga, piitsaga, armetu rookimise ja keretäiega. Peab taguma välja tast iga jonni, kõige isemeelikuse. K. Rumor.

asi (on) ants ~ tahe ~ vask ~ mutt ~ nudi, asi toosis, asi sellega
(hrl. ütluse, mõttekäigu jne. lõpus:) (ja) asi (on) korras, kombes, lahendatud; jutul (on) lõpp jne. Lõpetame selle töö kähku ära ja asi ants. No lööme käed ja asi on nudi. Me lihtsalt ei lähe ja asi tahe. Kui oled nõus, siis on asi vask. Anna avaldus sisse ja asi sellega. *Keda me teist homme veel pargis näeme, neil lööme nina üles ja asi mutt! H. Väli. *Näe, vanemad tütred läksid mehele: polnud nagu asjagi. Tuli võtja, viis ära, – asi toosis. K. Rumor.

emb-kumb ‹emma-kumma, emba-kumba 22› ‹pron›
üks kahest (vastandavalt), üks või teine. a. ‹adjektiivselt›. Tuleb valida emb-kumb võimalus. *Näidaku keegi mulle perekonda, kus emb-kumb pool, tavaliselt mõlemad, poleks maitsnud keelatud vilja. O. Tooming. b. ‹substantiivselt›. Emb-kumb teise võidab. Tulgu lastevanemate koosolekule emb-kumb, kas ema või isa. Emb-kumb: (kas) läheme kõik või ei lähe keegi. *Lahendame siis siin olukorra emma-kumma kasuks. A. Antson. *Emba-kumba: kas olid nööbid liiga suured või augud liiga pisikesed. K. Rumor.

jää|kirm
jääkirme. *Kerge jääkirm kraavides kadus ühes varjude lühenemisega. K. Rumor.

kaardi|laud
laud, millel kaarte mängitakse. Istus pooled ööd jooma- või kaardilaua taga. Veetis terve õhtu kaardilauas. *Ta ei kohkunud tagasi kaardilauastki, jättes sinna enamasti viimse veeringu. K. Rumor.

kasutama ‹37›
mingil otstarbel, millegi sooritamiseks v. saavutamiseks vahendina rakendama; enese v. kellegi teise kasuks, huvides rakendama; (varasemas keelepruugis on tarvitama üldine, tänapäevases paljudel juhtudel taandunud).; sün. tarvitama. a. (masinate, aparaatide, esemete, riistade vm. vahendite korral; siin tarvitama tänapäeval üsna harva). Masinaid, aparaate, seadmeid kasutama. Lahinguis kasutati lennukeid ja tanke. Auto, vanker seisab hoopis kasutamata. Söömisel kasutame nuga ja kahvlit. Lubage kasutada telefoni! Katuse katmiseks kasutatakse eterniitplaate. Haige kasutab käimisel keppi. Varasemail aegadel kasutati rasvaküünlaid. Karusnahka kasutatakse rõivaste valmistamisel. Seda raamatut kasutatakse õpikuna. Teose lõpul on kasutatud kirjanduse loetelu. Orav kasutab oma kohevat saba tüürina. Aurujõudu, aatomi-, elektrienergiat kasutama. Kasutas ajakirjandust, mitmesuguseid väljaandeid oma vaadete propageerimiseks. b. (mitmesuguste ainete puhul; sageli võrdväärne tarvitama). Tammi rajamiseks kasutati kive, liiva ja kruusa. Kütteks kasutati puid ja turvast. Majandid kasutavad rohkesti mineraalväetisi. Haige kasutas ravimeid. Kitsepiima võib kasutada keetmatult. Maitseainetest kasutati pipart ja soola. c. (looduslike objektide, samuti hoonete, ruumide puhul; vahel võimalik ka tarvitama). Maad kasutama. Kasutas oma suuri maavaldusi rikastumiseks. Jõge kasutati parvetusteena. Kalamajanduslikult kasutatavad järved. Metsi kasutati ebaperemehelikult. Inimene õppis tuld kasutama juba iidsetel aegadel. Tulpe kasutatakse dekoratiivtaimedena. Hoone seisab kasutamata. Saali kasutatakse koosolekuruumina. Vannituba kasutama. d. (ühenduses raha, vara, sissetulekut märkivate sõnadega; võimalik ka tarvitama). Kasutab palka, saadud raha väga otstarbekalt. 1000 krooni eelarvest on veel kasutamata. Sissetulekuid kasutatakse ettevõtte laiendamiseks. e. (inimeste, loomade vm. elusolendite puhul; vananenud pruugis ka tarvitama). Palgalist tööjõudu kasutama. Teid me ei saa sel tööl kasutada. Ülestõusu mahasurumiseks kasutas valitsus sõjaväge. Kaamelit, elevanti kasutatakse tööloomana. *Nad talutasid kaht vaevunud tütarlast, keda poisid olid metsa vedanud ja neid seal lubamatult kasutanud. K. Rumor. f. (ajaga ühenduses; varasemas pruugis ka tarvitama). Tuleb osata aega otstarbekalt kasutada. Kibedal heinaajal tuleb pühapäevigi kasutada. Kasutas jutuajamises tekkinud pausi mõne lisaküsimuse esitamiseks. Vihmaseid ilmu kasutati sisetöödeks. Osa puhkust jäi kasutamata. Selleks tegevuseks ei saa me kasutada üle 15 minuti. g. (abstraktsemalt; varasemas pruugis ka tarvitama). Aretustöös kasutatakse laialdaselt hübridiseerimist. Nad kasutavad teaduse ja tehnika uusimaid saavutusi. Selleks võib kasutada mitmesuguseid meetodeid, vorme, võtteid. Kasutas teiste äraolekut oma kavatsuste täideviimiseks. Pidime võõraste abi, teeneid kasutama. Soodsat olukorda, juhust, võimalust kasutama. Kasutas oma õigusi, kauaaegseid kogemusi. Kasutab kurjasti sõbra usaldust. Oskab kasutada kavalust, teiste nõrkusi. Mees püüab kasutada oma laialdasi tutvusi. See on palju kasutatud teema, motiiv. Teoses on kasutatud rahvapärast ainestikku. h. (ühenduses mitmesuguste väljendamist, ütlemist, rääkimist vms. märkivate sõnadega; harvemini võimalik tarvitama). Omavahelises vestluses kasutasid nad saksa keelt. Kirjanik kasutab murret, kõnekeelt, võrdlusi. Sel juhul kasutatagu tingivat kõneviisi. Seda sõna on kasutatud vales tähenduses. Tema kasutas nii kõnes kui kirjas ühesugust stiili. Luuletuses on poeet kasutanud rahvalaulu värsimõõtu. Mees kasutas liiga karmi tooni.

keelustama ‹37›
keelu alla panema, ära keelama. Riigis keelustati poliitilised parteid. Keelustati streigid ja demonstratsioonid. Tuleb keelustada tuumarelvakatsetused. *Klooster löödi veelgi kinnisemaks; keelustati isegi nunnade emadele nende ülereedene tütarde külastamine. K. Rumor.

keerang ‹-u 2› ‹s›
ühekordne keeramine. *.. teeb järsu keerangu ümber põõsa ja lippab tagasi .. M. Lepp. *Jõgi, mis teeb siin äkilise keerangu, oli .. viinud laia lahmaka kallast endaga kaasa. K. Rumor.

kesk|päevane
keskpäeval esinev v. toimuv, keskpäevale omane, keskpäeva-. Keskpäevane leitsak, päikeselõõm. Keskpäevane päike. Keskpäevased varjud on lühikesed. Keskpäevased ilmavaatlused. *Oli keskpäevane tund: nii umbes kella kahe ja kolme vahepeal. K. Rumor.

ketistuma ‹37›
ketina asetuma. *Noorsõdurid palus ketistuda ning piirata võsastik sisse. K. Rumor.

kikas ‹kikka 19› ‹s›
kukk. Kikas kireb. Nagu kikas kivi otsas. *Kuke-pagan jälle kaevukaanel! „Kas sa, kikas!” hüüab vanaema .. A. Tigane. *Ja sõdurpoiss kui kikas,/ pruut iga sõrme jaoks. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: tedrekikas; nõgikikas.

kindlalt ‹adv›

1. lahtipääsmatult, tugevasti, kõvasti. Laev oli kindlalt ankrus. Silla lauad on kindlalt kinni. Puude juured on kindlalt pinnases. Uksed on kindlalt suletud. Pudelil oli kork kindlalt peal. Võttis mu käest veel kindlamalt kinni.
2. vankumatult, vääramatult, kõigutamatult. Müürid seisid kindlalt aastasadu. Mees püsis kindlalt sadulas. Usub väga kindlalt paremasse tulevikku. Ma olen selles kindlalt veendunud. Vaatamata hädaohtudele mindi kindlalt edasi. Masin töötas kindlalt ja häireteta. Realiseeris oma ülekaalu kindlalt võiduks. Tulin kindlalt esikohale. || järeleandmatult, otsustavalt. Ta keelas selle kindlalt ära. Jäi kindlalt oma arvamuse juurde. Ta oli kindlalt töö katkestamise vastu. Ma olen kindlalt otsustanud, et ma ei lähe. *Vastused ta suust tulid kaalutult ja kindlalt. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: enese|kindlalt, otsuse|kindlalt, tahtekindlalt; järje|kindlalt, kava|kindlalt, meele|kindlalt, meetodi|kindlalt, plaani|kindlalt, sihi|kindlalt, süsteemikindlalt; kalju|kindlalt, raud|kindlalt, surmkindlalt.
3. ilma et milleski mingit kahtlust oleks, kahtlematult, kindlasti. *Antit ma jälle puutuda ei julge, tema on minust kindlalt üle. R. Kaugver. *Need sellid juba päris kindlalt / ei ole sündind sõduriks. T. Lehtmets.
▷ Liitsõnad: kalju|kindlalt, raud|kindlalt, surmkindlalt.
4. konkreetselt, täpselt. Kindlalt piiritletud ala. Kindlalt väljakujunenud ilme.
5. ‹hrl. liitsõna järelosana› millegi mõju eest täiesti usaldusväärselt kaitstud seisundis
▷ Liitsõnad: heli|kindlalt, ilmastiku|kindlalt, vee|kindlalt, õhukindlalt.

kitsi ‹6› ‹adj›

1. ülemäära kokkuhoidlik ja kulusid kartev, ihnsusele kalduv. Kitsi perenaine, pererahvas. Loomult hirmus kitsi inimene. Meest peeti väheke kitsiks. Ta oli nii kitsi, et ei raatsinud perele korralikult süüagi anda. Ta ei ole rahadega, tasuga kitsi. Kitsi käega, olemisega peremees. *Vald oli kitsi [koolile] puid andma. Saadud süldadest jätkus vaid talviseks kütteks. K. Rumor. || piltl midagi napilt, otsekui vastu tahtmist andev. Kitsi pinnas. Karm ja kitsi loodus. Saare paesed põllud on kitsid vilja andma. Märtsis on veel päike soojusega kitsi. Elu oli kitsi õnnehetki andma. *Ta teadis, missugune maa oli mille peale annikas ja milles kitsi. V. Ilus.
2. mingis suhtes tagasihoidlik, midagi napilt väljendav v. esitav. Kitsi jutuga noormees. Ema oli kitsi kiitma, kiitusega, hellitustega kitsi. Mees polnud õpetamise ja nõuandmisega, lubadustega kitsi. Ta on kitsi nii tunnetes kui ka sõnades. *..see naeratus oli kitsi ja polnud raske oletada, et harva ulatub see mehe suunurkadest kaugemale. E. Krusten.

klopats ‹-i 2› ‹s›
hrv hlv poisinolk. *Miks sa tema järele siis jooksed, kui ta sihuke klopats on? K. Rumor.
▷ Liitsõnad: poisiklopats.

kolmeti ‹adv›

1. kolmekaupa
2. hrv kolmes järgus, kolme viisi. *Kummardunud üle paku, oli ta pikk ning kõhn kogu kolmeti kõver just kui haakristi haru. K. Rumor.

kolmik ‹-u 2›

1. ‹s› kolmeliikmeline inimeste rühm. Meie kolmik – Ats, Jüri ja mina – oli varakult kohal. Algusest peale asus jooksu juhtima „Kalevi” kolmik. *Mõisa härrasteõue väraval .. seisis sõdurite kolmikust koosnev valvepost. K. Rumor. || kolmest esemest v. nähtusest moodustuv rühm. Üle taeva sööstis hävitajate kolmik. Kokkukasvanud kristallid moodustasid kolmiku. Järvede kolmik.
▷ Liitsõnad: esi|kolmik, juht|kolmik, medali|kolmik, ründekolmik.
2. ‹s› ‹pl.› kolm sama ema korraga sünnitatud järglast. Naine sünnitas kolmikud. Poisid on kolmikud. *Tavaliselt tõi lammas ühe talle, vahel ka kaksikud, üliharva isegi kolmikud. K. Põldmaa.
3. ‹adj› ‹pl.› kolmikutena (2. täh.) sündinud. *Seatud ajal sai naine nurgavoodisse ja tõi kolmikud lapsed ilmale.. F. R. Kreutzwald.
4. ‹s› kõnek kolmikhüpe. Koolipõlves hüppas ta kaugust ja kolmikut. Hüppas kolmikut 14. 16.
5. ‹s› tehn T-kujuline toruliitmik
▷ Liitsõnad: torukolmik.

koonal ‹koonla 20› ‹s›
vokil (v. kedervarrel) ketramiseks kokkukeeratud taku- v. linapundar. Koonal linu, takku. Koonal kinnitati koonlalauale vardaga. Tuuseldas poissi nagu koonalt. | piltl. Samblikud rippusid puudel hallide koonaldena. Suits keerles koonaldena. *.. pikk nagu piksevarras, maailmatu koonal valgeid juukseid kammitud otse üle lagipea .. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: lina|koonal, takukoonal; habeme|koonal, juukse|koonal, pilve|koonal, suitsu|koonal, tolmu|koonal, udukoonal.

korpus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (masina, sõiduki) põhiosa, kere. Laeva korpus. *Praami suur hall korpus istub meres raskelt.. J. Smuul. *Vaatleme silla kõrgeid metalltalasid, tema pikka rahulikku korpust. A. Kaal. || inimese keha, kere. *..see [seismine] ei sobinud talle noores easki, saadik siis nüüd, kus korpus liigselt raskepäraseks muutunud.. K. Rumor.
2. mingisse hoonerühma kuuluv üksikhoone. Tehase korpused. Valmis haigla uus neljakorruseline korpus.
▷ Liitsõnad: ravi|korpus, tootmis|korpus, õppekorpus.
3. sõj mitmest diviisist ja eriväeosadest koosnev taktikaline väekoondis. Motoriseeritud, mehhaniseeritud korpus. Tegi sõja läbi korpuses 'Eesti kaardiväe laskurkorpuses'.
▷ Liitsõnad: armee|korpus, kaardiväe|korpus, kadeti|korpus, laskur|korpus, lennuväe|korpus, ratsa(väe)|korpus, tanki|korpus, õhudessantkorpus.
4. ühiste ülesannete v. ühise kutsega seotud inimeste kogu. Diplomaatiline korpus 'ühte riiki akrediteeritud diplomaatiliste esinduste juhid (v. kogu vastavate esinduste isikkond)'.
▷ Liitsõnad: konsulaarkorpus.
5. trük kirjakraad, mille suurus on 10 punkti; vastav trükikiri
6. teat. tunnuste järgi süstematiseeritud andmekogu veebis. Vana kirjakeele korpus. Eesti murrete korpus. Korpuse kasutajaliides. Otsis korpusest tekstinäiteid.
▷ Liitsõnad: tekstikorpus.

korrespondent ‹-dendi 21› ‹s›

1. ajalehe, ajakirja, raadio, teabeagentuuri v. televisiooni toimetuse töötaja, kes kirjutab v. hangib kaastööd talle määratud piirkonnast v. ainealalt. ETV korrespondent Brüsselis. Töötab Eesti Raadio korrespondendina Tartus.
▷ Liitsõnad: eri|korrespondent, foto|korrespondent, raadio|korrespondent, väliskorrespondent.
2. kaastöö saatja, vabatahtlik kaastööline. Etnograafiamuuseumi, Emakeele Seltsi korrespondentide võrk. 1906. aastal kogus J. Hurda juhtimisel eesti rahvaluulet 960 korrespondenti.
▷ Liitsõnad: murdekorrespondent.
3. hrl van kirjavahetaja; kirjavahetust pidav ametnik (äris, büroos). *Ta oli korrespondendiks ja informatsiooniosakonna juhatajaks suures sisse- ning väljaveoäris. K. Rumor.

kriiskama ‹kriisata 48›

1. heledat, teravalt läbilõikavat häält tegema. a. (inimeste karjumise v. hüüdmise kohta). Hüsteeriliselt, vihaselt, kiledalt, ärritatult kriiskama. Naine pistis hirmust kriiskama. Joobnud seltskond kriiskas laulda. Vihane eit kriiskas kõigest kõrist needusi. Ta hüüdis seda lausa kriisates. „Ära puutu mind!” kriiskas naine. Kriiskav hääl. Kostis kriiskav kisa, nutt. *Ta häälgi tõusis mehelikust baritonist kriiskavaks aldiks.. K. Rumor. b. (muude elusolendite sellise valju häälitsemise kohta). Peoleo kriiskab enne vihma. Papagoi kriiskab puuris. Järve kohal kriiskasid kajakad. Vihane kukk kriiskas laulda. Puude otsas lärmitsesid ja kriiskasid ahvid. *Suitsenud raudkivist laotud ahju pragude vahel kriiskasid kilgid. J. Mändmets. c. (eluta looduse pikemate teravate helide kohta). Mürtsuvad trummid ja kriiskavad vilespillid. Trammi rattad kriiskavad pöörangul. *Varahommikust hilisõhtuni kriiskas kreissaag. M. Mõtslane.
2. (värvitoonide kohta:); eredana, käredana, lõõskavana paistma. Kriiskavad värvi(tooni)d. Raamatute kriiskavad kaanepildid. *.. seinu katsid lilled, väänduvad ronitaimed, puud ja põõsad, ent see kõik oli elutu, kriiskas vaid kullasära.. T. Vint.

krook ‹kroogi 21› ‹s›
murd krooge. Õmblus kisub krooki. *Pannalt [rüü] krookide hoidmiseks asendas kõndija paremal puusal kuldne rist .. K. Rumor.

kräsune ‹-se 4› ‹adj›
kräsuline. *Juuksed olid tal kräsused, nagu kasvaksid nad palava panni peal. K. Rumor.

kumendama ‹37›
(sageli pisut poeetilisemas stiilis:) kumama. Läbi udu kumendasid linna tuled, valgustatud aknad. Uksepraost kumendab esikusse valgust. Pale lõi rõõmust kumendama. Kumendav kuu, koit. Tulekahjust, loojangust kumendav taevas. *.. põhjapoolsel taevakaarel kumendas lühikese suveöö roosakas eha. K. Rumor. *Verepiisad need polnud .., vaid pohlamarjad, mis läbi lume kumendasid. N. Baturin.

kummuma ‹37›

1. võlvina, kummina kõrguma v. kaarduma. Meie kohal kummub taevavõlv, tähistaevas, laotus. Linna kohal kummub vikerkaar. Üle jõe kummub sild. Vanaaegne kaunilt kummuv võlvlagi. Kummuva pinnaga raba. *.. siuglevad lõhnavad heinakaared või kummuvad väikesed rohetavad saod. K. Saaber. *Rinnad kummuvad pluusis. J. Semper.
2. kummi, kumeraks tõmbuma. Igikeltsa surve tõttu kummub pinnas kühmudena üles. Painutamisel kummus kõht ette. Märgunud vineer on kohati kummunud. Kummunud kaanega karpides on konserv riknenud. *Hakkas valgeks minema. Pilvine taevas ülal puulatvade kohal lõi erksaks, kummus kõrgemaks. R. Sirge.
3. hrv kummuli heitma; kummutatud saama. *Kaevikus kummusid mehed maha, kui tuli uus granaat, mis lõhkes siinsamas.. K. Rumor. *.. mehed hüppasid hirmunult üles, kiisakatel kummus tulle. F. Tuglas (tlk).

kurat ‹kuradi, kuradit 2› ‹s›

1. religioonis jumala vastand, kuri vaim, saatan, vanakuri, vanaõelus, sarvik. Kurat eksitab, kiusab, püüab hingi. Kurat saatis ta kiusatusse. Lubab, annab oma hinge kuradile. Joobnu nägi lambikuplil kuradeid tantsimas. Kurat pole kunagi nii hirmus, kui teda maalitakse. Anna kuradile sõrm, siis võtab ta terve käe. *Ja kust võetakse, et nõiarohud ja nõiasõnad kuradist tulevad – miks ei või nad taevaarmust tulla? K. Rumor. *..teist väljapääsu pole. Kurat pidi hädaga kärbseidki sööma. A. Liives. | (võrdlustes, ka koos värvikust lisava täiendiga). Must, porine kui kurat. Võitleb nagu kurat. Kardab hunti nagu kurat välku. Poisid olid päikesest pruunid, päevitanud nagu noored kuradid. Naine on tal lausa, püsti, elus kurat. *Värdi pistis jooksu, nagu oleks teda tuhat kuradit taga ajanud. R. Lahi.
▷ Liitsõnad: pea|kurat, vanakurat.
2. üks kõige tavalisemaid, levinumaid ning tugevamaid vandumis- ja kirumissõnu (harjumuspärases kõnepruugis ka nõrgenenult, peaaegu täitesõnana). a. ‹hrl. sg. nom. interjektsioonilaadselt› kasut. hrl. tugeva negatiivse (harvemini positiivse) emotsiooni väljendamiseks, ka vandumisvormelite osa. Kurat, kes siin pillub kividega? Ole vait, kurat, mis sa õiendad! Ptüi, kurat, küll ajab jama! „Kurat!” vandus mees tulist kurja. „Mis kurat!” protesteeris ta. „Võluv tüdruk, kurat!” sõnas Enn. Milline õnn, kurat, et see nii läks. Oh sa, oi sa kurat, see on ju peaaegu uus kell. Mis, kurat, me peame tegema? Kurat, kuhu sa kadusid? Tohoo kurat, või nii on lood! Sa tuline kurat, küll jalg valutab! Kuradi kurat, mis loba sa ajad! Kurat ja põrgu, mis nüüd ette võtta! Kurat, habe ka pikk! No kurat, seda me veel vaatame! Kurat teda võtku! Kurat võtaks, see on alles mõte! No nüüd on kurat lahti 'asjad hullusti'. Ära, kuradi päralt, nii kõvasti karju! Kuradi päralt, kuradi pihta, on see alles auto! Ah, käi, kasi kuradile, kus kurat oma jutuga! || (vandumissõna kurat lausumise kohta). Ta ei võtnud kuradit kordagi suhu. Laskis pahameelega lendu mitu kõva kuradit. *Kurat on kodune sõna. Vanaisa sünnipäeval lendasid kuradid ja joodi viina. I. Jaks. b. (siunates, pahandades, taunides) kellegi, harvemini millegi kohta, ligikaudu täh.: 'saatan, põrguline, pagan vms.'. Keda sa, kurat, teotad. Vanamees, kurat, on jälle purjus. Kes kurat seal kolistab? Seda poleks küll keegi kurat arvata osanud. Kurat sinust aru saab, räägid sa tõtt või valetad. Küll on kuradid, vaata mis tegid! Mis te, kuradid, seal laisklete! Mis see sinu kuradi asi on, kus ma käin. „Ma löön ta kuradi maha!” ähvardas vanamees. Vaata, kae kuradit, läkski minema! Küll ma talle kuradile veel näitan! Kellele kuradile seda pahandust tarvis on! Koera kurat haukus öö läbi. Sääsed, kuradid, ei andnud rahu. *Mida kuradit see rahvas peaks iga päev sõitma. A. Valton. c. kuradi ‹substantiivi laiendina› (halvustavalt, pahandavalt, taunivalt, harva ka tunnustavalt:) kuradima, pagana, saatana, sunniku vms. Kuradi ihnuskoi, põikpea! Kuradi lontrus, raisk, raibe! Kuradi vanamees, vaat kuidas meid ninapidi vedas. Neid kuradi naisi küll oma vatramisega. Kuradi kassinäru on piima ära solkinud. Mis kuradi kord siin on! Küll on kuradi elu! Käsi kipitab kuradi kombel. Selle kuradi ilmaga pole väljas midagi teha.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› millelegi, midagi tegema ahvatlev v. õhutav vastupandamatu vägi, tahe kelleski. *Ja järele andes auahnuse kuradile oli ta läinud tütarlastekooli tunniandjaks. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ahnuse|kurat, edevuse|kurat, kadeduse|kurat, mängu|kurat, naeru|kurat, teatri|kurat, uhkuse|kurat, trükivea|kurat, viinakurat.
vrd kuradi
vrd kuradim
vrd kuradima

kuri|tõbi
van süüfilis. *Vabrikunaised käivad, jalad harkis, sest mehed toovad neile harjakult kuritõbe.. K. Rumor.

kurjus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as kuri (hrl. 1., 2. täh.)) Mind kohutas selle inimese kurjus. Su süda on kurjust täis. Ei tea, mis ta oma kurjuses oleks teinud. Tegi seda sulaselgest kurjusest. Lausus seda ilma vähimagi kurjuseta. Tuhkur on täis kurjust ja verejanu.
2. kuri (1., 3. täh.) olend, asjaolu vms. Võitles ebaõigluse, kurjuse ja julmuse vastu. Muinasjuttudes võidab headus kurjuse. *Jumalate tark nõu moondas aga Linda Irumäel kivisambaks, et keegi kurjus tema karski lese elu solkida ei saaks. J. Kunder. *Niikaua kui inimesel veel sinepiiva võrra hinge sees on, võib ta iga kurjusega hakkama saada.. K. Rumor.

kuulutama ‹37›

1. midagi avalikult, ametlikult teatavaks tegema (suuliselt v. kirjalikult). Sõda kuulutama. Kohtuotsust kuulutama. Uue seaduse kehtimahakkamisest kuulutati rahvale kirikukantslist. Pärast mitmetunnilist istungit kuulutati vaheaeg. Kuulutas ajalehes, et tal on maja müüa. Edumeelsed kuulutasid avalikult, et toetavad uut korda. || kedagi v. midagi avalikult kellekski v. millekski, teat. seisundis olevaks tunnistama. Kuningaks, keisriks, presidendiks, pealikuks kuulutama. Endine asumaa kuulutati iseseisvaks. Katoliku kirik kuulutas Jeanne d'Arci pühakuks. Looduskaitsealaks kuulutatud piirkond. Mees kuulutati tagaotsitavaks. Kirik kuulutas teisitimõtlejad ketseriteks. Koosolek kuulutati avatuks. Diskussioon kuulutati lõpetatuks. Kõrgkoolis kuulutati mitu kohta vakantseks. Määrus, seadus kuulutati kehtetuks. Võlad kuulutati kustutatuks. *Sümbolistid kuulutasid oma õpetajaks Paul Verlaine'i.. N. Andresen. *Riik oli kuulutatud sõjaseisukorda. Väeosades kästi moodustada väljakohtud.. K. Rumor. || maha kuulutama. *Hilda kuulutati täna esimest korda kirikus ... Madjakuga. O. Luts.
2. rääkima, seletama, ütlema, teada andma. Ruttas teistele head uudist, oma rõõmu, muret, kartusi kuulutama. Kaupmehed kuulutasid laadaplatsil valju häälega oma kaupa. Mis sellest ikka võõrastele, kogu maailmale kuulutada! Ta kuulutas suure suuga kõigile, mis ta teel nägi. „Palun kõiki lauda istuda!” kuulutas perenaine pidulikult. „Seda ei või mingil juhul lubada!” kuulutasin resoluutselt. Marika kuulutas, et tema ei tule homme kaasa. *Valvsa ja terase haraka kädistamine, kes kõike näeb ja kõigest kuulutab, päästab mõnegi looma elu. O. Tooming. || piltl millestki märku v. tunnistust andma. Kellahelin kuulutab vahetunni lõppu, tunni algust. Raekoja kell kuulutas südaöötundi. Vabrikuvile kuulutas tööpäeva algust. Lõokesed ja kuldnokad kuulutavad kevade saabumist. *Varsti kuulutab vägev norskamine, et väsimus tast on võitu saanud. E. Vilde. *Söö kui hästi, aga nägu seda ei kuuluta. P. Krusten.
3. jutlustama, levitama, propageerima. Jumalasõna, evangeeliumi, ristiusku kuulutama. Kuulutati võrdsust ja vendlust. *Ma kuulutasin üht aadet. G. Suits.
4. ennustama, ette kuulutama. Oraakel kuulutas kreeklastele võitu. Kaardimoor kuulutas kaartidelt tulevikku. Käevaataja oli talle kuulutanud pikka iga, rikast meest. Jutlustaja kuulutas viimsepäeva tulekut. Ta kuulutas oma vastastele kadu. Kaardid ei kuulutanud talle midagi head. *Nagu saunaeit suvel kuulutanud, nõnda see ka oli: Krõõdal sündis tütar. A. H. Tammsaare. || saabuva, tulevikus toimuva kohta tunnistust andma, midagi aimata laskma. Meeste vihased näod kuulutasid kurja, ei kuulutanud midagi head. Kõik taevamärgid kuulutasid ilmamuutust. Pikad varjud kuulutasid õhtu lähenemist. *Tuul rebib pilvi, kisub kübaraid peast, kuulutab sula. J. Semper.

kuu|sõõr
(täis)kuu. *Otse rändaja näo ees õhetas taeva udukuses lame kuusõõr.. K. Rumor.

kõbuke(ne) ‹-se 5› ‹s›
vana tudike, kõbi. *Siin liikus .. kõbukesi kepi najal. M. Metsanurk. *..ei näinudki palju muid kui muistseid ümberasukaid, raugastunud naisi ja mehi, samasuguseid Issanda kõbukesi, nagu ta ise. K. Rumor.

kõhr ‹-u 21› ‹s›
murd hobuse turi. *Nad olid näinud teda varemaltki kihutamas öhe, hall ja küürutõmbunud, otsekui limukas tihedalt vastu hobuse kõhru. K. Rumor.

kõlatus ‹-e 5› ‹s›
(< as kõlatu). *..jahmus nüüd isegi oma hääle kõlatusest. K. Rumor.

kõlbulik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kõnek kõlblik. *Ehitustööd võtsid hoogu. Kõlbulikud mehed jaotati töösalkadeks.. K. Rumor.

kõnnak ‹-u 2› ‹s›

1. käimise, kõndimise viis. Nooruslik, kerge, rühikas, vetruv, graatsiline, raske, kohmakas kõnnak. Meremehe taaruv kõnnak. Ta kõnnak oli kindel ja väärikas. Läks lohiseva kõnnakuga üle toa. Astub õõtsuval kõnnakul. Ma tunnen teda juba kõnnakust. Tema kõnnakus on midagi vanainimeselikku. Hundi kõnnak erineb koera omast.
▷ Liitsõnad: kassi|kõnnak, maamehe|kõnnak, meremehe|kõnnak, pardikõnnak.
2. hrv kõndimine, kõnd, käimine. *Miks ta ei läinud minust mööda, ehkki olin aeglustanud kõnnakut? K. Rumor.

kõre ‹-da 2› ‹adj›
murd pikk ja sirge. Kõre kuusk, mänd. *Tõusid [rannas] kuhjalavade kõredad vardad ja üksikud raagus puud. K. Rumor.

kägistama1 ‹37›

1. kõrist pigistama, hinge kinni pigistama. Ta kägistas vastast kõrist. Kitsas krae kägistas (kurku). Haaras mehel kõrist kinni ja hakkas teda kägistama. Mul on kurgus tunne, nagu keegi kägistaks. Tundsin kägistavaid sõrmi kõri ümber. | piltl. *Kägistav viha, alates hingelõõrist, tungis otse kurku. K. Rumor. || kõri kinni pigistades tapma. Surnuks kägistama. Vangid kägistasid valvuri (ära) ja põgenesid. Kurjategija kägistas naise nailonsukaga.
2. piltl (survega, ahistamisega) lämmatama, alla suruma; ahistama, raskelt rõhuma. Vaenlane katsus piiramisega linna kägistada. Võõrväed tahavad meie vabadust kägistada. *Hirmuäratav on vaimselt kägistatud inimeste valmisolek julmusteks. E. Krusten.

kähardama ‹37›
käharaks tegema, lokkima. Lokitangidega kähardatud juus. *.. kullaläikeline blond juus, kähardatud meisterlikult bubisoengusse. K. Rumor.

käre ‹-da 2› ‹adj›

1. (inimese kohta:) ägedalt ründava loomuga; kergesti süttiv, terava ütlemisega. Käre ja äkiline mees, naine. On see alles käre eit! Ta oli teiste vastu, kaaslastega võrdlemisi, liiga käre. Ta on käre korda nõudma. Käreda loomuga inimene. *Kellelt Andres laenatud raha kätte ei saanud, sellelt läks käre Marta ise nõudma. Ta ei mõistnud nalja.. M. Metsanurk. | ‹substantiivselt›. Uhke läheb hukka, käre kärna, hiljuke saab edasi. || (sisult, laadilt:) ägedalt ründav, kritiseeriv; resoluutne, terav. Käredad sõnad. Käre kriitika, noomitus, hukkamõist. Käre koosolek. Hinnang, arvamus oli õige käre. Käreda ütlemisega mees. Pidas käreda kõne. Toon oli natuke liiga käre. Kiri sai käre. Artikli käredamaid kohti kärbiti. Esitasime käredaid nõudmisi. *..ei olnud see rahulik jutuheietus, vaid käre sõnavahetus. I. Sikemäe.
2. (hääle, helide kohta:) kärisev, kare, räme; (läbi)lõikav; vali ja vihane. Käredad hüüded, käsklused. Käre haukumine. Eide hääl läks käredaks. *Ihatõiv viipas nüüd sarvemehele, kes saatis ettepoole käredaid helisid. K. A. Hindrey.
3. kiiresti v. kärestikuliselt voolav (vee, jõe vms. kohta). Käre, käreda vooluga jõgi, oja. Käre vool viib lootsiku kaasa.
4. märgib mingi nähtuse v. protsessi, samuti aine omaduse erilist intensiivsust. a. (madala temperatuuri kohta:) iseäranis külm, kõva, äge. Käre pakane. Külm on käre, läheb käredamaks. Tänavune jaanuar oli hästi käre. Tuli käre talv, ilm. Puhus käre põhjatuul. b. (kõrge temperatuuri kohta:) lõõmav, ägeda leegiga; kõrvetav, väga kuum. Pada keeb käredal tulel. Ahi oli vorstide jaoks liiga käre. Armastab käredat leili. c. väga kange, tugeva toimega (hrl. alkohoolsete jookide, tubaka kohta). Käre õlu, naps, märjuke. *Ja jutt on niisugune, et endal käib isu käreda tubaka järele. H. Kiik. d. ere, kiiskav, kriiskav (värvitooni kohta); väga ere, terav, hele (valguse kohta). Noore muru käre rohelus. Käredad värvid, värvitoonid. *..sidus ette käreda punase lipsu. V. Beekman. *..olid mõlemad peaaegu pimedad. Käre kevadpäike paistis neile silmi. K. Rumor. e. hoogne, tempokas. Käre polka, masurka, marss. f. range, tugev. *..see oli ka sinu kergemeelne süü, millega sa kõige käredama karistuse oled teeninud. E. Vilde.
5. kõnek (kiitva, tunnustava hinnanguna:) väga tore, maru, vägev, vahva. See on käre mutt, eit (tüdruku, naise kohta). On alles käredad poisid, vennad! Käre raamat, lugu. *Tegime Aljošaga käreda parve, sidusime pajuvitstega kinni ja purjetasime kõrkjate varju.. E. Rängel.

kärmelt ‹adv›
kärmesti. Poiss ruttas kärmelt käsku täitma. Kodu poole astun kärmemalt. Putukas sibas kärmelt. Laske kätel kärmelt käia. *Petja, hõi! Sadulda hobune. Aga kärmelt! K. Rumor.
▷ Liitsõnad: kibekärmelt.

käsilane ‹-se 5› ‹s›

1. kellegi kuulekas truualamlik abiline, sabarakk, käsik. Okupantide käsilane. Inkvisitsioon pidas nõidu kuradi käsilasteks.
2. käealune, abiline. *Sattunud poisikesena tisleri käsilaseks, ta hakkas vaba aja mõnustamiseks laelinnukesi, kasse ja koeri nikerdama.. K. Rumor. *Enne oled käsilane, siis tööline, siis võid saada tööjuhatajaks.. M. Pärna (tlk).

käänduma ‹37›

1. end käänama, end pöörama, pöörduma. Käändus näoga võõra suunas, mere poole. Lamaja käändus küljelt seljale. Paat käändus kummuli. Meeste pead, pilgud käändusid ukse poole. *..uuesti käändub / vaatama: sädeleb aken jäätund / üleni.. M. Raud.
2. painduma, koolduma, kaarduma, kõveraks, kaardu minema vms. Kõverasse, looka käänduma. Nael käändus seina löömisel kõveraks. Mõõgatera käändus lüües kahekorra. Sõrm käändus paberossi hoides konksu. Humalad käänduvad ümber tugede. Rõngasse käändunud sabajõhv. | piltl. Mu keel ei käändu seda ütlema.
3. endisest suunast kõrvale käänama, käänakuga uues suunas minema, käänama (5. täh.), pöörduma. a. (liikumisel). Mehed käändusid Angerja tänavasse. Aeglaselt käänduti ranna poole. Põiktänava otsast tuleb vasakule käänduda. Ta käändus ümber maja õue. *Rong käändus kriuksudes ja ragisedes teise suunda, viies mu silmist jaama.. J. Semper. | (tuule kohta). Tuul käändus lõunasse, maa poole. b. (liikumiseta). Maantee, raudtee käändus paremale. Rada käändus metsas siia-sinna. Suure kase juurest käändus tee taluõuele. Kitsas käik käändus peaaegu täisnurkselt. | piltl. Jutt käändus tulevikule. *Ilm näis taas põuale käänduvat. K. Rumor.
4. keel käändeti muutuma, deklineeruma. Kuidas käändub sõna „raskus”? See sõna käändub, ei käändu.

küllane ‹-se 4› ‹adj›

1. täissöönud; täissöödud. *Sõi vähe, ent näis küllane olevat. K. Rumor. *Küllane kõht roiutas Tiidu varsti uniseks.. M. Raud.
2. rikkalik, külluslik. Küllane söömaaeg, elu. *Maa on rikas, tema annid küllased. V. Beekman.
▷ Liitsõnad: fantaasia|küllane, huumori|küllane, huvi|küllane, jõu|küllane, päikese|küllane, rõõmu|küllane, tuju|küllane, tunde|küllane, valguse|küllane, vormi|küllane, värviküllane.

kümneline ‹-se 5›

1. ‹s› paberraha v. münt mingi kümne ühiku väärtuses (näit. kümnekroonine, kümnesendine jne). Kümneliste pakk. Võttis rahakotist kolm krabisevat kümnelist. Vahetasin kaks viiesendist kümnelise vastu.
2. ‹adj› kümmet ühikut v. üksust omav, ka kümnest isikust koosnev. Kümnelised paberrahad. *Vangid jagati kümnelisteks salkadeks.. K. Rumor.

küüruma ‹37›
küürduma. *Nende [= roomajate] küürunud kogud mustendasid liikuvate mätastena. K. Rumor. *Paisu kohal küürusid tuules nukrad pajud. A. Kurfeldt (tlk).

laialdane ‹-se 5› ‹adj›

1. (pinna v. ruumi kohta:) suur ja lai, avar. Laialdane maa-ala, territoorium. Laialdane tsüklon Põhja-Euroopa kohal. Laialdased üleujutused. Harilik kadakas on laialdase levilaga. *Kaks mugavat tuba ja laialdane letiruum oli seal. K. Rumor.
2. arvukas, suur, paljusid hõlmav. Tal on laialdane tutvuskond, laialdased sidemed. Laulja on võitnud laialdase populaarsuse, tunnustuse. *Kooli pere oli küllaltki laialdane: klasse oli kuni 14 ja õpetajaid suur hulk. J. V. Veski.
3. ulatuslik ning mitmekülgne v. mitmekesine. Tal on laialdased teadmised. Vanalinnas käivad laialdased restaureerimistööd. Uuele filmile tehti laialdast reklaami. Tööpõld on meil laialdane.

laitmatus ‹-e 5› ‹s›
(< as laitmatu). Käitumise laitmatus. *Särk oli lumivalge, puhas laitmatuseni. K. Rumor.

ligane ‹-se 4› ‹adj›
porine, lögane; limane; (kleepuvalt) räpane. Sulaga on kõnniteed ligased. Kingad said mudaaugus ligaseks. Poristest jalgadest ligaseks tallatud koridor. Virn ligaseid pesemata taldrikuid. Mingi ligane sadamakõrts. *Kuningapoeg äratas ligaseks kärnkonnaks nõiutud tütarlapse uuesti inimeseks .. A. Hint. | piltl. *Seiklused selle mehega olid olnud ligased ning alandavad. K. Rumor.

liig|naine

1. (mitmenaisepidamise korral:) hrl. madalamast soost, väiksemate õigustega naine peanaise v. kõrgemast soost naiste kõrval. Kuningas Saalomonil olnud seitsesada vürstisoost emandat ja kolmsada liignaist.
2. (paarabielu korral:) abielumehe armuke, sohinaine. *Ta lubas endale väljaspool kodu vahekorrapidamist oma nägusate naisteenijatega ja omas veel paaris teiseski linnas väikest luksuskorterit liignaiste jaoks. K. Rumor.

lohev ‹-a 2› ‹adj›
hrv lohva, avar. *Ta öösärk oli õlgadest lai ja rinnalõikelt lohev .. K. Rumor.

ludisema ‹37›
ludinal minema, liikuma. Sul läheb kudumine nagu ludiseb 'ludinal'. *Ludisedes voolas märjuke kurgust alla .. K. Rumor. *Ja Timmu ütleb jälle: „Maksad mis ludiseb.” J. Smuul.

lõbu|tunne
lõbu, mõnu, nauding. Silitused, kallistused, hellitlused tekitavad lõbutunde. *Rabi või nõid .. pidavat sooritama seda veritööd [lambatapmist] kalestunud timuka lõbutundega. K. Rumor.

lõks ‹interj adv›
annab edasi lõksatust, lõksumist. Uks läks lõks kinni. *.. ja jooja hiiglakõrisõlm tegi neelates: lõks, lõks. K. Rumor.

lõppeks ‹adv›
lõpuks. *.. ja mõnest [ülesandest] ei saanud ta üldse jagu – koolmeister pidi lõppeks tulema appi. M. Metsanurk. *Lõppeks on juba iga armuvahekord abielunaisega ka vargus või avalik röövimine. K. Rumor.

läbi|segamini
läbisegi. Raamatud ja toidunõud läbisegamini laual. *Imetlevad, kahjatsevad ja vaimustavad hüüud kostsid läbisegamini. K. Rumor.

lällutama ‹37›
lällama. a. Joodikud lällutavad (pehmel keelel). Purjuspäi lällutati lorilaule. *Aga mida rohkem ta [= Pearu] jõi, seda sagedamini hakkas tal keel lällutama kadunud [Krõõda] nime. A. H. Tammsaare.b. *.. [elamus] ei asunud hingelisi peale kahe lällutava rinnalapse. K. Rumor. c. *See on ju kõik lapsik, mis nad seal oma rahvuslusest lällutavad. A. Kivikas.

lärts ‹-i 21› ‹s›
murd lehis, lärjepuu. *Siis ratsutas ta minema .. kaudu lärtside allee. K. Rumor.

lödisema ‹37›
lödinat kuuldavale laskma, lodisema. *Väljade vahel, kus maapind savine, lödises rattarööpais pori. K. Rumor.

lööv ‹-a 2›
(< partits lööma); (eriti:) tabav, tõhus, mõjuv. Lööv kriitika, pealkiri, satiir. Otsib võimalikult löövaid sõnu, väljendeid. *Mood, Ester, on kummaline asi: mida peapeale pööratum, seda löövam. K. Rumor.

lühendus ‹-e 5› ‹s›

1. lühendamine. Käiste, püksisäärte lühendus. Töönädala, tööpäeva lühendus. *.. pidasid aru, milliste jõekäärude lühenduseks kaevatakse uus jõesäng .. A. H. Tammsaare.
2. kõnek lühend, lühendis. *Noormees hüüdis teda [= Koivistot] perekonnanime lühendusega lihtsalt Koiviks. K. Rumor.

mammi ‹6› ‹s›
kõnek
1. vanem naisterahvas, mutt. Paks, kerekas mammi. Mammid müüvad kalmistu värava juures lilli. Järgmises trammipeatuses läks paar mammit maha. Korteris olin Kuuse-mammi juures.
▷ Liitsõnad: koja|mammi, kosti|mammi, naabri|mammi, vanamammi.
2. mamma, memm. Jooksis trepile ja hüüdis ema: mammi, mammi, tule ruttu! *Kindlasti olid tütred haritumad ja targemad. Vast nägid nad oma vananevas mammis õigusega veel ainult koomilist eite .. K. Rumor.

marune ‹-se 4› ‹adj›

1. tormine. Marune ilm, meri. *Tuul oli nüüd muutumas järjest marusemaks. M. Aitsam.
2. hrv maruline (2. täh.), tormiline. *Millest küll see marune hoog? Kust küll see tormamine ja sädelus silmades? K. Rumor.
3. hrv marutõbine. *Maruseid loomi eksis alatihti inimeste jalgu, kuskil silitas laps haiget rebast ... Vesipapp.

meele|valdsus ‹-e 5 või -e 4›
(< as meelevaldne). *Pärastine elukäik õpetas teda küll meelevaldsusele piire panema ja tavalisi käitumisreegleid omaks võtma .. K. Rumor.

muda|laviin
*Jõed uputasid madalikke, mägedest laskusid mudalaviinid. K. Rumor.

mulin ‹-a 2› ‹s›

1. vedeliku liikumisel, eriti keemisel, suhteliselt vähese vedeliku voolamisel tekkiv heli. Kivide vahel voolava vee mulin. Jõesopis oli mingi loom, käis sulin ja mulin. Keeva vee mulin. Vesi, supp keeb mulinaga, mulinal. Geisri purskele eelneb omapärane mulksumine ja mulin.
2. (arusaamatu) sõnade vm. häälitsuste suur hulk. Ma ei saanud sellest võõrkeelsest mulinast midagi aru. *Viin mõjus: jutt muutus sõnade mulinaks .. E. Särgava. *Kuski kaugel, kaugel kudrutasid tedred. Selle pehme ning pudeda mulina hulka kostsid aeg-ajalt isatedre vihased riuhkamised .. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: jutu|mulin, kõne|mulin, sõnamulin.
3. kõnek mula. Ära on tüüdanud ta mulin, ma ei taha seda enam kuulata. Üks ja sama kõlisevate fraaside mulin. *.. luupainajalik mulin koosolekutel .. A. Beekman. *Ja mis ma pidin ütlema, kui kapteni käsu tõttu tuli välja, et see lendleht on paljas mulin. S. Hallik (tlk).

mulistama ‹37›

1. vett liigutamise v. liikumisega mulisema panema, mulinat tekitama. Lapsed solistavad ja mulistavad vees. Mis te porilombis mulistate! Sead söövad mulistades, mulistavad süüa. *Valitses täiuslik vaikus, üksnes hüpiklainekesed mulistasid rihviku sõmeral. K. Rumor. *Kiiksudes veereb käru rööpast, mulistades rehvidega tuimhallis poris. J. Peegel.
2. hrv mulisema, mulama. *Ma olin liiga palju sõnu välja mulistanud. R. Saluri.

mullake(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem muld) (hrl. hellitlevalt vanakese, rauga kohta). Ta on juba ise vana mees, ema peab olema siis päris mullake. *Ja rauk ta oligi: mullake ihu poolest, mullake mälestustelt. K. Rumor.

murdlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
(kergesti) murduv. Kasvuhoonelillede murdlikud varred. Värisev ja murdlik hääl. *Liigutused muutusid murdlikuks, küljelt küljele heitlevaks. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: sõnamurdlik.

mõtte|ilm
mõttemaailm. Rahvalaulud aitavad mõista muistset mõtteilma. *Tütre mõtteilma ja tunnete tajumiseks puudus õpetajal vastav meel. K. Rumor.

mõõtu mööda
võimetele vastav v. vastavalt. *Aga, näe, ei olnud õppimine tüdrukule mõõtu mööda. Kaks talve käis, kolmanda – jättis pooleli. K. Rumor.

määrama ‹määrata 48›

1. (seaduse vm. õigusakti kohta:) ette kirjutama, sätestama; (organi v. isiku kohta:) millekski käsku, korraldust andma. Selle otsuse punkt 30 määrab.. Tuleb teha nii, nagu seadused, eeskirjad määravad. Ta määrati töörühma juhiks, kooli direktoriks, Türile metsaülemaks. Maja saab müüa seaduses määratud korras. Stipendiumi, toetust, preemiat, auhinda määrama. Määrati uus tähtaeg tööde lõpetamiseks. Karistust määrama. Liikluspolitseinik võib määrata eeskirjade rikkumise eest rahatrahvi. Mässulistele talupoegadele määrati kadalippu, mõned määrati mahalaskmisele. Varandus jaotati nii, nagu kadunu oli oma testamendis määranud. Isa oli määranud pojale maja ja tütrele auto. Arst määras talle soojendused, mudavanne. *Aga maa kasutamise eest määras peremees Juulile aastas seitse heinateopäeva kraesse. J. Kruusvall. || (milleski kokkuleppimise kohta). Kohtumise määrasime kella kuueks. Pulmapäev on (kindlaks) määratud. Ootasin määratud kohas. Koosolek lükati määramata ajaks edasi.
2. kindlaks tegema, (süstemaatilist kuuluvust, olemust vm.) välja selgitama. Laeva asukoht määrati sekstandi abil. Objekti vanust saab määrata radiokeemiliselt. Tähtede järgi saab aega ja ilmakaari määrata. Määrab vahemaa, nõu mahu silma järgi. Arst määrab diagnoosi. Kogub ja määrab taimi, liblikaid, mardikaid. Raskesti määratavad seeneliigid, mineraalid. Laboris määrati aine koostis, tihedus, aedvilja nitraadisisaldus. *Perenaise vanust oli uustulnukal võimatu määrata näo järgi, mil lasus terve kiht pastasid ja puudrit. R. Sirge. || määratlema. Kolmnurk määratakse kahe külje ja nendevahelise nurga kaudu. Sirgjoont määravad punktid. *Ma pole suutnud oma vahekorda selle mehega määrata. Kunagi ei kujunenud see .. südamlikuks sõpruseks, kuid ikka oli see enam kui harilik tutvus. F. Tuglas.
3. millekski v. kellelegi ette nähtud olema. Need sõnad polnud määratud sinule, sinu kõrvadele. Siis ta taipas, et küsimus oli temale määratud. Aukülalised istusid neile määratud kohtadele. Nooremale koolieale määratud lasteraamat. *Iga asi seisis siin [= toas] määratud paigal .. K. Rumor. || (millegi paratamatult, inimese tahtest sõltumatult toimumisega seoses). Pillimeest minust ei tulnud, polnud saatusest määratud. Kinnikasvamisele määratud soostuv järv. Päästmatult hukkumisele, surmale määratud merehädalised. Kas olen määratud siia igavesti ekslema?
4. milleski oluline, tooniandev, peamine olema. Suurelt osalt määrab kliima taimede ja loomade levikuala. Mis määras ta sellise otsuse, valiku? Inimesed, poliitikud, kes on meie sajandi ilmet määranud. *.. mehe määravad siiski nimelt tema suurimate saavutuste mastaabid, mõte, teostus .. Ü. Tuulik. *Kõik mõtlesid ainult tasu peale ja see oligi, mis määras nende vahekorra tööga. A. H. Tammsaare.

naaskeldama ‹37›
hrv naaskliga v. naasklina torkima. Kingsepp naaskeldab ja tikutab saapa talda. *Võimetus pesitses veres ja soontes, täites kogu olemuse, naaskeldades mõtetes ning tunnetes. K. Rumor. *Ja ta väledalt naaskeldavad silmad kahtlesid alati ja kõiges. L. Promet.

naeru|vääristuma
hrv naeruväärseks muutuma. *Eile õhtul veel pidi ta omis saamatuis katsetusis armetult naeruvääristuma. K. Rumor.

naline ‹-se 4› ‹adj›
kõnek lihtne, tühine, naljaasjaks olev, lõbus. *Uut auku kaevata ja vana kinni visata on ju naline õiendus .. M. Raud. *Ei olevatki naline vaev suure katlatäie pesuga üksipäini toime tulla .. K. Rumor.

nokkima ‹nokin 42›

1. nokaga (toksides v. rebides) toitu võtma; nokaga taguma, toksima. Kanad, tuvid, varblased nokivad teri, leivaraasukesi, seemneid. Tihane nokib rasvatüki kallal, rasva. Kuldnokad nokivad künnivaol vihmausse ja tõuke. Kotkas rebib ja nokib saaklooma liha. Varesed nokkisid jänesepoja surnuks. Linnud on ladvaõunad seest õõnsaks nokkinud. *.. nokkis [kana] prussaka müüripraost välja. Nokkis välja, neelas kohe alla. A. Jakobson.
2. midagi vähehaaval tegema. a. vähehaaval hammustada, süüa näkkima, näksima. Kala nokib sööta, nokib ussi õnge otsast ära. Haigel pole isu, ainult nokib söögi kallal. Laps nokib leivatükikest. *Kui Indrek korki vahtides näeb, et kala nokib, siis on tal tundmus, nagu nokiks keegi tema oma südant rinnas. A. H. Tammsaare. *.. kuhu ma selle raha siis õige panen? Viina ma ei joo, suitsu ei pahvi, sööki nokin ka nagu varblane. L. Kibuvits. b. (ükshaaval) noppima, korjama. Lapsed nokivad iga marja ära, mis vähegi punaseks läheb. Nokib näpuga kõik purud põrandalt üles. Saia jätsin järele, aga rosinad nokkisin seest ära. *Ta jutt kargles ainelt teisele, nokkis tera siit, teise sealt .. K. Rumor. *Indiaani täpsuskütid nokkisid ära iga sõduri, kes end varjata ei osanud. O. Volmer. c. (muu tegevuse kohta). Abilisi pole, nokin üksi niita. *Roosi ulatabki Rõõmule kandle .. Rõõm nokib algul, kannel kumiseb armsasti vastu .. L. Kibuvits. *.. et mida ta ennast siis nii hoolega nokib ja kammib. J. Tuulik.
3. sõnadega torkima, pilkama, tögama. Tüdruk on kange teisi, poisse nokkima. Koolis oli ta teiste naerda ja nokkida. Vanapoissi nokiti kosjajuttudega. Teda nokiti ta ihnsuse pärast. Mis te nokite ta kallal? Ta on saanud palju nokkida, nokkivaid sõnu ja märkusi kuulda. *„Oled ju alles noor, varsahambad suus,” ütles poiss. – „Sinust vanem, sa täismees,” nokkis tüdruk vastu. A. H. Tammsaare.

noor|põlv

1. noorus(aeg). Vanaema jutustas oma noorpõlvest. Isa oli noorpõlves meremees olnud. See meenutab mulle mu noorpõlve. See, millest noorpõlves unistasime.
2. noor põlvkond, noored, noorus. Vanad kurdavad ikka, et noorpõlv on käest ära. Nii ammust aega ei saagi noorpõlv mäletada. Akadeemiline noorpõlv. *Noorpõlv noppis vaid latvu seal, kus vana koolmeister omal ajal püsivalt tuuma otsis. K. Rumor.

nõh(h) ‹interj›
nõõ, nõõh. *.. istub vankrisse ja tõmbab ohjadest: „Nõhh, Miira!” L. Promet. *Sangvars trünnis ruuna ohjadest.. „Nõh – nõh, sörgi nüüd! ..” K. Rumor.

närts ‹-u 21› ‹s›
narts. Võta närts, pühi laud puhtaks. Sidus sõrme puhta närtsuga kinni. Käib ringi vanades närtsudes, närtsud seljas. Ole mees, ära ole närts! *Ihu läks märjaks nagu närts ja särk ei suutnud imeda endasse ohtralt voolavat higi. K. Rumor.

nüblak ‹-u 2› ‹s›
nüblik. *.. valis [peksmiseks] keppide koost sitkemaid nüblakuid. K. Rumor.

ohjama ‹ohjata 48›

1. ohjadest juhtima. Üritas perutavat hobust ohjata. *.. tõmbasime ohjad üle puki [tõlda] sisse ja ohjasime seest. J. Kross.
2. juhtima, suunama, korraldama. Pidu ohjab sarmikas õhtujuht. Politseinikud kutsuti appi liiklust ohjama. *Kasvatus oli küll valjult ohjanud selle lapse loomu .. K. Rumor.

osastama ‹37›

1. osadeks jagama. Rütmiliselt osastatud noodid. Pere ühisvara osastati, igale liikmele eraldati tema osa.
2. hrv osaks andma. *.. ei tahtnud olla tänamatud suure armu vastu, mis taevas neile osastas. K. Rumor.

paagatuma ‹37›
hrv paaka kuivama v. minema. *Tõstis siis .. looma jalga, kaapides terava puutükiga kapjadesse paagatunud sõnnikut. K. Rumor. *Kui Kusta vankriga õue tuli, olid rattad lobjakust paagatunud kui laudrattad. E. J. Voitk.

pala1 ‹7› ‹s›

1. korraga hammustatav v. suhu võetav tükk, suutäis, suupala. Pala leiba, juustu, liha. Ma pole täna veel palagi söönud. Sõi, võttis kiiruga mõne pala ja ruttas tööle. Kuiv pala käib suus ringi, kipub kurku kinni jääma. Ema lõikas lapsele liha väikesteks paladeks. Näris hammustatud pala põhjalikult peeneks. Murdis saia küljest pala ja pistis suhu. Koer püüdis osavalt talle visatud palasid. || toit, roog. Tegi külalistele igasuguseid maitsvaid palasid. Parem(ad) pala(d) 'maitsvam toidupoolis v. roog'. *Üle pika aja on palal parem maik ja joogil vägevam mõju.. E. Rängel.
▷ Liitsõnad: leiva|pala, liha|pala, maius|pala, suu|pala, söögi|pala, toidu|pala, vahepala.
2. lühike muusika-, kirjandus- vms. teos, selle osa v. katkend (ka ettekandena, eeskavanumbrina). a. muusikapala. Orkester mängis populaarseid palasid. Mozarti etüüdid ja muud lühemad palad. Klaveriõpilane mängib juba üsna raskeid palasid. Kontserdi esimene, viimane pala. b. kirjandus-, lugemispala. Ajalehes leidub ka ilukirjanduslikke palu. Deklamaatorite esitatud palad. Koolilugemiku palad.
▷ Liitsõnad: ava|pala, džässi|pala, instrumentaal|pala, klaveri|pala, kontserdi|pala, lemmik|pala, lisa|pala, lugemis|pala, lühi|pala, muusika|pala, nalja|pala, oreli|pala, orkestri|pala, proosa|pala, soolo|pala, tantsu|pala, vahe|pala, viiuli|pala, värsspala.
3. (väike) tükk v. osa midagi. *.. kiskus end kuutõbisele omaste liigutustega pala-palalt riidest lahti. K. Rumor. *.. ja kuski pala maanteed kaugusesse kulges.. J. Kärner.

palge|pool [-e]

1. pale (4. täh.), nägu. *Idülliline saar ja kaunis Vahemeri näitasid oma teist palgepoolt. E. Nirk.
2. esipool [-e]. *Kohtukoda asus rahvarikkal tänavate ristel, palgepoolega küüdi- ning postihoone vastu. K. Rumor.

paostuma ‹37›
hrv pagema, pakku minema. *Säärane [saamatu] mees paostugu seeki ja ärgu enam iialgi ilmugu naiste silma alla. K. Rumor.

paotama ‹37›

1. paokile avama. Ust, karbikaant paotama. Paotasin kardinat ja piilusin tänavale. Haige katsus silmi, laugusid paotada. Kuulas muusikat, suu paotatud ja silmad unelevad. Liikluseeskirjade rikkujal tuli [trahvi maksmiseks] rahapunga, kukrusuud paotada.
2. ütlema, lausuma, sõnama. Ära paota sellest kellelegi sõnagi! Paotas sõna sekka. *„Oskan puutööd, ka sepapajas oleks minust abi,” paotas Oad tagasihoidlikult. J. Peegel. *Seni oli ta töötanud silpigi lausumata, nüüd paotas minu poole vaatamata: „Kelli palus tänada.” O. Tooming.
3. murd peitma. *Mässis linad puntrasse ja paotas mustapesu hulka.. K. Rumor.

pendeldama ‹37›

1. hrl. rippudes edasi-tagasi liikuma, pendlitaoliselt võnkuma, kõikuma. Kaevukoogu otsas pendeldas ämber. Terastross hakkas suure hooga edasi-tagasi pendeldama. Astumisel kaelas olev ripats pendeldas. Mees astus üha kiiremini, pikad käed kõrval pendeldamas. Kompsuke käe otsas pendeldas edasi-tagasi. Spidomeetri osuti pendeldas kuuekümne ja seitsmekümne vahel. *Ja ometi – Reksi saba pendeldas kõhklevalt kahele poole.. M. Seping. || edasi-tagasi v. siia-sinna liikuma, käima v. sõitma. Mootorpaat muudkui pendeldas saare ja maa vahet. Pendeldab ühest poest sisse, teisest välja. Ta pendeldas rahutult arsti ukse taga. Pall pendeldas tempokalt värava alt värava alla. *Klaverdajast paistis ainult profiil. Selle kõrval pendeldas hoogsalt viiuldaja poogen. K. Rumor. | piltl. Meeleolu pendeldas kartuse ja lootuse vahel.
2. ka sport edasi-tagasi liigutama, kõigutama. Pendeldas enne heitmist köit käes. Harjutuses tuleb käsi lõdvalt pendeldada. Pendeldas tvisti tantsides jalgu hoogsalt vasakule-paremale. *.. Aadam [= ahv] pendeldas kella, ikka vastu majaseina ja tagasi. L. Kibuvits.

perversiteet ‹-teedi 21› ‹s›
hrv perverssus. *„Kas olete tähele pannud, et kui Alasto sõimab, siis muutub kogu ta olemus loomalikuks perversiteediks?” tähendas Ruus.. K. Rumor.

pesitsema ‹37›

1. pesa tegema ja selles asuma ning järglasi kasvatama. a. (lindude kohta). Roostikus, metsas, põõsastes, puuõõntes, laidudel pesitsevad linnud. Kurepaar pesitses kõrge kase otsas. Kuldnokad pesitsevad pesakastides, tuvid räästa all. Kajakad pesitsevad kolooniatena. Metsvint pesitseb suve jooksul kaks korda. Koiva puisniitudel pesitseb paarkümmend linnuliiki. b. (loomade kohta). Kivimurrus pesitsev kärp. Lagrits pesitseb linnu- ja oravapesades. Kass oma poegadega pesitses lakas. Kilk pesitseb ahju taga. || piltl (bakterite, hrl. tõvestavate mikroobide kohta). Ninaneelu limaskestal, kopsus pesitsevad pisikud. *.. voolisid pühade esemetega oma kõhtu ning rinda. Kes endas pahatõbe arvas pesitsevat, too hõõrus ka allpoolset ihuosa. K. Rumor.
2. piltl varjupaika, asupaika omama; kusagil (ajutiselt) asuma, elama (enamasti halbade isikute kohta). Rabades pesitsesid metsavennad. Vanasti pesitsenud Kukemetsas teeröövlid. Aguliurgastes pesitses kahtlast rahvast. Kurjategija oli suvel heinaküünides ja lakkades pesitsenud. Paistab, et meil on vabrikus pesitsema hakanud logardite kamp. Eks nõiad pesitse Lapimaal. *Ja siis tuli uudishimu. Kus pidi pesitsema rajatava kaevanduse peenem rahvas? V. Gross. || (varjatult, kõrvalises kohas) asetsema, paiknema (hoonete, esemete vms. kohta). Talud ise pesitsesid metsatukkade vahel. Platsi serval sirelites pesitses väike maja. Esialgu pesitses kauplus keldrikorrusel kitsukestes ruumides. *Ning vana vedruvanker, armu poolest alles hoitud, pesitseb veel kreegipadrikus. A. Kaal. || (hrl. halvasisuliste, ebameeldivate abstraktsete mõistetega ühenduses:) asuma, (peidetult) esinema. Mure, rahutus, kartus, ärevus, kadedus, viha pesitseb südames, hinges. Silmades pesitses väsimus, hirm. Hingepõhja oli süütunne, väike kahtlusekübe pesitsema jäänud. Need pahed ja nõrkused pesitsevad meis endis. Missugused mõtted selle poisi peas pesitsesid! Temas näis pesitsevat ikkagi vaikne lootus, et olukord paraneb. Arvas pimedas metsas pesitsevat suurt hädaohtu. Toa kaugemais nurkades pesitseb hämarus. Ihus pesitses mingi tõbi. *Väljaotsa saunas pesitses popsi terve viletsus. E. Vilde. *.. silmad naeratlesid ja suunurkades pesitses muhelus. E. Männik.
3. hrv kuhugi asuma, asupaika võtma. *Pisut on ka seda tuska, mis korraks pesitses Emma südamesse Minnalt kuuldud uudise mõjul.. M. Raud.

pihi|tool
katoliku kirikus kaheosaline kabiin, mille vaheseinas oleva ava kaudu pihtija saab pihiisale (tundmatuks jäänuna) pihtida. *.. käis tihti armulaual ja põlvitas pihitooli ava ees kauem kui sünnis. K. Rumor.

pikuti

1. ‹adv› pikkuse suunas, pikkupidi. Puutüvi, palk oli pikuti lõhki saetud. Lõikasime leivapätsi pikuti pooleks. Lõika muna, kurk, porgand pikuti pooleks. Rappimisel tuleb kala pikuti lõhki lõigata. Tõmbasin paberi pikuti kaheks. Vaigutamiseks lõigati puutüvesse pikuti soon sisse. Kangas pandi pikuti kahekorra kokku. Avenüüd läbisid linna pikuti. Parki pikuti läbiv tee. Ruum oli vaheseinaga pikuti pooleks jagatud. Lained rullusid pikuti üle laevateki. Pange laud pikuti akna alla. Järv on pikuti 15 km. Tuba on viis sammu laiuti ja kümme pikuti. Metsa on paar kilomeetrit laiuti, viis pikuti. Kõndisin saare pikuti ja põigiti läbi. Linn kasvas rohkem pikuti kui laiuti. Ma olen seda asja pikuti ja põigiti 'igas suhtes' läbi mõelnud. *Martin kasvas Alajõe meeste moodi enam laiuti kui pikuti. H. Sergo.
2. ‹adv› hrv pikali. *Nad oleksid ju võinud olla ilusasti pikuti autol, aga püsti oli ikkagi uhkem. K. A. Hindrey. *Ta heitis, nagu oli, kõigi riietega pikuti pingile. K. Rumor.
3. ‹prep› [part] hrv piki. *Pistis pikuti katuseharja punuma.. A. Jakobson. *See oli pikk eeskoda, mis jooksis pikuti maja.. A. Oras (tlk).

pilla-palla ‹adv›

1. (korrapäratult) segamini, läbisegi, korratus olekus; sellisesse olekusse. Me alles kolisime sisse, asjad on kõik veel pilla-palla. Pärast pidu oli tuba pilla-palla. Laste mänguasjad olid põrandal pilla-palla laiali. Köögis, toas, sahvris oli kõik pilla-palla, korda tegemata. Laos olid materjalid pilla-palla. Pilla-palla visatud jalatsid. Asjad loobiti pilla-palla kasti. Ära jäta oma asju tuppa pilla-palla laiali! Pärast kaevamistöid jäeti kogu ümbrus pilla-palla. Torm pildus võrgud pilla-palla. *Istuvad pilla-palla. Jah, just nimelt pilla-palla. Kaootiliselt segamini. L. Kivisaar. || laiali, laiali paisatult, siin ja seal. *Ja veel mingid kummalised katusealused armsalt pilla-palla mööda avarat õue. T. Kallas. *Heinamaad asuvad pilla-palla jõeäärsetel luhtadel. A. Ehin. || piltl segamini, segi, laokil(e). Mõtted olid pilla-palla. *..eksleks mööda tanumat, / meeled-mõistus pilla-palla! A. Kaal. *Mida kauem ta pimedas heinaprahil viskles, seda enam läksid tunded ja mõtted pilla-palla.. L. Kahas.
2. korratult, lohakalt, hooletult; kiiruga, tõtakalt, rutuga, ülepeakaela. Ma pole kunagi midagi pilla-palla teinud. Pilla-palla, hooletult tehtud töö. Kõik oli tehtud kuidagimoodi ja pilla-palla. Tõlge oli tehtud kiirustades, pilla-palla. Nad ei otsustanud midagi pilla-palla. Kaua tehtud kaunikene, pea tehtud pilla-palla. *Maegeren ei toiminud pilla-palla. Aastaid uuris ta kirjandust, arhiive, muuseume, et teada võimalikult kõike van Delftist.. O. Kangilaski. *Eit hakkas kärmesti riietuma. Asjad lendasid ta käes pilla-palla. K. Rumor. | ‹täiendina›. See on räpakas, pilla-palla töö.

pilvitama ‹37›

1. pilve minema v. pilves olema; vaheldumisi pilve minema ja selginema. Hommikul pilvitas. Idakaarest pilvitab. Pilvitab tugevasti, hakkab vist sadama. Ilm on kahtlane: aeg-ajalt pilvitab. *Pilvitas päeva, siis keeras jälle kuiva poole tagasi.. A. Mägi.
2. piltl (näoilme kohta:) pilves olema; pilviseks tegema. Ta nägu, pale, kulm pilvitas. *Naise otsaesist pilvitasid küll ka vahel murelikud mõtted eelseisva lahkumineku pärast.. K. Rumor.

pimesi ‹adv›

1. pimedas, korralikult nägemata, hrl. käsikaudu liikudes. Ärkasin ja kobasin pimesi ust. Lõin enda pimesi liikudes vastu kapinurka ära. Liikusime edasi peaaegu pimesi. Vihmasajus oli nähtavus halb ja me liikusime pimesi, mälu järgi. Öösel tuli lennata pimesi. *Pimesi päi leidis Jonas tikud ja süütas tahilambi. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: poolpimesi.
2. kinnisilmi v. objektile peale vaatamata, seda nägemata. Pani silmad kinni ja üritas rippuvat eset pimesi tabada. Harjunud tööd võib teha kas või pimesi. Kudus pimesi, varrastele pilku heitmata. Ta oli suuteline malepartiid pimesi mängima. Sõdur oskas relva pimesi päi lahti võtta ja kokku panna. || umbropsu. Tulistas pimesi kuuldud hääle suunas. Tõmbasin pimesi pakist kolm kaarti. Merepõhja traaliti pimesi. *Ta varpis pimesi edasi ja eksis hoopis ära. O. Jõgi (tlk).
3. arutult, ilma mõtlemata (hrl. talitsematult toimides). Tormas majast välja ja pistis pimesi jooksu. Loodusjõud tegutsevad stiihiliselt, pimesi. *Kui ta, loll, viimaks ei hakka pimesi lippama, jookseb otse sülle! R. Janno. *Liide kiljatusest ta nagu ärkab, sööstab pimesi päi uksest välja, voolavasse vihma. A. Mägi.
4. piltl liiga usaldavalt, kriitikata, lähemalt mõtlemata, kergekäeliselt, pimedast peast. Naine usaldas, uskus oma meest pimesi. Kõike, kõigesse ei saa pimesi uskuda. Ta armastas, jumaldas sind pimesi. Oli valmis pimesi täitma kõiki ülemuste käske. Järgis kõiki eeskirju pimesi. Pidas pimesi kinni islami õpetusest. Nii suurt ostu ei saa pimesi teha. *Ta pole mõni pimesi töörühmaja, nagu meil neid tihtipeale leida võib.. O. Anton. || lähemalt uurimata, asjasse süvenemata; huupi. Olin dokumendile pimesi alla kirjutanud. Peame enne nõu, pimesi päi ei maksa alustada. *.. vaata ette, vaata vasakule, vaata paremale, ära jookse pimesi trammi tagant välja... A. Kaskneem.

piprane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
palju pipart sisaldav, pipra maitsega. Piprased toidud. Kaste on minu jaoks liiga piprane. Piprase maitsega juust. | piltl. *Kuid tingimuseks jäi, et nuhtlejateks peavad olema naised; neil painduv käsi ja piprane hing. K. Rumor. *Ja ometi, miski oli nagu piprane, see polnud see õige rõõm. K. Ristikivi.

pisarane ‹-se 5› ‹adj›
pisaratega, pisaratest märg. Pisarane pale. Meeste silmad olid suitsust pisarased. *Pereema silmis sädeles pisarane rõõm, kuulates lapselapse pihtimist. K. Rumor.

piserdama ‹37›

1. ‹hrl. impers.› peente piiskadena, uduvihmana sadama, piisutama. Piserdas vihma. Hommikust peale piserdab taevast, lauspilvedest kerget seenevihma. Väljas piserdab juba tükk aega. Sügishommik piserdas vihma. Piserdav vihm, sügissadu. *.. täna on luuvalu ilm, tilgutab ja piserdab ja leotab läbi. R. Saluri. *Taevas aga piserdas alla uduvihma.. A. Mälk. || hrv (pisarate nirisemise kohta). *.. ahi köeb paar korda päevas, nii et suits paneb silmad piserdama – kuidas võis tulla haigus? E. Vilde.
2. kergelt, niisutades pritsima. Ema piserdab vett tolmusele põrandale, enne triikimist kuivadele linadele. Minestanut püüti toibutada, piserdades talle külma vett näkku. Noormees piserdab endale lõhnavett näole. Saiadele piserdatakse peale sulatatud võid. Toataimi tuleb leige veega piserdada. Preester piserdas ruume, puusärki pühitsetud veega. Piserdab taimi kemikaalidega. Pihusti piserdab vett. Laine piserdas soolaseid piisku näkku. Vesi piserdas üle ahtri. *Purskkaevud piserdasid veepiisku kõrgele.. A. Saarna. | piltl. *Kuu kollane ratas piserdas salapäraseid kiiri.. K. Rumor.

plaanitult ‹adv›
(< plaanitu [1]). Kõike tehti juhuslikult ja plaanitult. *Linn oli tekkinud kühmlikule maastikule ning arenenud plaanitult. K. Rumor.

pool|paljas

1. poolalasti. Poolpaljas tantsijatar. Poolpaljad põgenikud.
2. osaliselt lage, katteta, katmata v. tühi. Poolpaljaks näritud kondid. Mehe poolpaljas pealagi. *Tee läks mööda poolpaljaid kevadisi maastikke. K. Rumor.

priipass ‹-i 21› ‹s›
kõnek kõrvalerakendus. *.. [sõitis] suure tõllaga, kaks hobust vedamas ning kolmas priipass.. H. Sergo. | piltl. *.. vana Laikson ise viibib Prantsusmaal ja proua on nii-öelda priipassi peal. K. Rumor.

prior ‹-i, -it 2› ‹s›
kirikl mõnede mungaordude kloostriülem; harukloostri ülem; abti abi. Dominiiklaste, augustiinlaste kloostri prior. *Kus on kloostrivanem? .. Prior on haige.. K. Rumor. *Sel esimesel õhtul võttis mind Mäel vastu abti asemel prior Jacobus.. B. Kangro.

prõõgatama ‹37›
pröögatama. *„Mis sa, va emane, ulud!” prõõgatas keegi meestest. K. Rumor.

pudendama ‹37›

1. pudeneda laskma, poetama. Kastanid pudendavad õisi. Kask pudendab lehti. Taevas pudendas vihma, üksikuid lumehelbeid alla. *Eeslid olid pudendanud sõnnikut päikesepleekele.. K. Rumor. *Kadri Parvi pudendas rüppe mõned pisarad.. A. Gailit. | piltl. *.. siit ja sealt pudendatud vihjeist taipas Liina, et Elgit ja Simulit on viimaseil päevil sageli kahekesi nähtud.. O. Tooming.
2. tükikesteks peenendama, murendama. Pudendab näppude vahel leiba. Piima sisse pudendatud küpsis. Pudendas kartuli peos peeneks. Raputus on maalilt värvi lahti pudendanud. *Nüüd pudendas ta oma piipu viimased konid. T. Kallas.

pudetama ‹37›
murd poetama, pudendama. *Pudetas hõredat kiudlund.. K. Rumor.

pudrune ‹-se 4› ‹adj›

1. pudruga määrdunud. Laste suud on pudrused. Pudrune lusikas.
2. puderjas. Mädanikust haaratud kartulimugul muutub pudruseks massiks.
3. piltl kõnek ebaselge; segane, sassis. Pudruse jutuga mees. Pudruse peaga tekitatud segadus. *Pärast sündmusrikast päeva tundus maailmaelu ta meelest pudrune ja sogane olevat. K. Rumor.

puhmastuma ‹37›
hrv puhmaliseks muutuma. *Künnimaa oli enamjaolt alles puhmastunud sööt. A. Murakin (tlk). *Selle juures pillasid ta sügavavõitu silmad puhmastuvate kulmukarvade all .. elurõõmsaid pilke. K. Rumor.

purju ‹adv›
alkoholijoobesse, joobnuks. Isa jääb kergesti, ruttu, paarist pitsist purju. Poisid jõid, võtsid end õllest väga purju. Tõmbas pea purju ja keeras magama. Ära jooda last purju! Kali ei tee purju. Magus naps pani naise purju. || piltl joovastunuks. Värske õhk pani ta purju. *Valt jäi purju kauneist maastikest ja inimesist. L. Anvelt. *Julius tundis jäävat end ihadest purju ning jampsivat ilmsi. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: pool|purju, purupurju.

purpuri|karvaline
purpurikarva. *Kuid õied osutusid .. kasteheinakõrteks, milledest igaüks kandis varre küljes purpurikarvalist südant nukrate leinapisaratega. K. Rumor.

puselema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. vastastikku puskima, pusklema. Sõnnid pääsesid omavahel puselema.
2. vastastikku müksima, rüselema, tõuklema. Lapsed puselevad ukseaugus, trepikojas. | piltl. *.. joovastus ning häbi puselesid ta hinges. Näis, et ta ei suudagi maha rahuneda. A. Beekman. || kaklema, tülitsema. *.. naine äigas talle küünarnukiga otse küljekontidesse. Oh oleks eite-sunnikut: kipub puselema mehega! K. Rumor. *Ega ma sinuga hakka puselema.. Mina tahan sõbralikult... A. Mägi.

putkeline ‹-se 5›

1. ‹s› putkelised pl bot sarikalised. Kollektsioneerib haruldasi putkelisi.
2. ‹adj› putke v. putki omav. Putkeline taim. *.. mitmesugustest kividest kirendav väljak, kus puhmastub hõredalt kaktus ja putkelisi põõsaid. K. Rumor.
3. ‹adj› putkekujuline, torujas. Putkelise varrega võti.

põiklema ‹põigelda 49›

1. korduvalt (järsku) suunda muutes, siksakitades, siia-sinna liikuma; nõnda liikudes (v. järskude liigutustega) midagi v. kedagi vältima, millestki v. kellestki hoiduma. Poiss jooksis puude vahel põigeldes eest ära. Suure vaevaga õnnestus autode vahelt üle tänava põigelda. Põiklesime ja ekslesime vanalinna tänavalabürindis. Poiss põikles isa otsides laadarahva hulgas. Püüdke valvurist mööda põigelda. Pea kohal põikles pääsukesi. Koer ajab siia-sinna põigeldes jälgi. Põikles osavalt vastase löökide eest kõrvale. *Rannal hüples ja põikles vene keti otsas kui rahutu peni. R. Sirge. | piltl. Ta pilk, silmavaade oli rahutu ja põiklev. || põikeid, käänakuid, lookeid tehes kulgema. Jalgrada põikles puude ja põõsaste vahel.
2. midagi varjata v. mitte otse välja öelda soovides jutuga laveerima v. keerutama. Mees vastas põigeldes, andis põiklevaid vastuseid, põikles vastusega, põikles otsesest vastusest kõrvale. Räägi minuga avameelselt, põiklemata. Aus mees, ei ta põikle ega aja midagi tagasi. „Kas tuleksid mulle naiseks?” – „Kes teab!” põikles Maali. *Pikkamisi, ääri-veeri mööda, puigeldes ja põigeldes tuldi lõpuks asja tuuma juurde. K. Rumor.
3. mingist ebameeldivast tegevusest kõrvale hoiduma, seda vältida püüdma. *.. ja homme hommikul tuleb Jaanil juba sinna [= abikooli] minna. Ja ärgu mõelgugi kõrvale põigelda, asjale saadakse ikka jälile. J. Parijõgi.

põsekil ‹adv›
põsakil. *Toetunud põsekil kätele ja põlvedele, nad kuulasid teineteise südamelööke.. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: käsipõsekil.

päikese|kuum

1. ‹adj› päikesepaistest kuum. Päikesekuum kivi, asfalt. Päikesekuumad tänavad.
2. ‹s› päikesekuumus. *Nende näod olid päikesekuumast tursunud.. K. Rumor.

päikese|soe

1. ‹adj› päikesepaistest soe. Päikesesoojad kivid. Vesi järves on päikesesoe. Päikesesoe metsalagendik.
2. ‹s› päikesesoojus. Maapinnalt õhkus päikesesooja. *Luiteliiv oli päikesesoojast pehme ning pude. K. Rumor.

päkapiku|mees
päkapikk. *Pisike päkapikumees oled sa ise ja õed su kõrval on suured elfid. K. Rumor.

pöördeline ‹-se 5› ‹adj›

1. pöörde iseloomuga, pööret toov v. pöördele viiv, murranguline. Pöördelised sündmused, ajad. Toimusid pöördelised muudatused ühiskonnas. Pöördeline aasta meie rahva elus. Suured, pöördelised avastused. See oli pöördeline otsustus tema elus. See aasta oli ajaloos pöördelise tähtsusega. Kooliminek kujunes minu elus mitmes mõttes pöördeliseks.
2. pöördeid, pöörakuid omav, pööretega. *Elu on heitlik ja pöördeline, kuid väärib elamist. K. Rumor.
3. keel pöördes, pöördena esinev, finiitne. Verbi pöördelised vormid. Pöördelised verbivormid.
▷ Liitsõnad: vaegpöördeline.

pööri|päev

1. päev, mida peetakse astronoomilise aastaaja alguseks. Kevadine, suvine, sügisene, talvine pööripäev. Suvisel pööripäeval on päev kõige pikem.
2. pöördeline päev. Tähtsad pööripäevad inimese, rahva elus. *Meheleminek, mis tähendab tüdrukutele järsku pööripäeva, saabus talle asjalikult ja kainelt. K. Rumor.

rajutsema ‹37›
rajune olema, ägedalt tormitsema. *Oli jälle rajutsemas üks neid jõulukuu vihmahooge, mis tulevad keerdtuulega .. K. Rumor.

ratsa|mees

1. ratsanik; ratsaväelane. Muinasaja ratsamehe varustus. Vägi liikus edasi, ratsamehed ees ja jalamehed taga. *Harvakuid jalakäijaid ilmus veel üksikult ja paarikesi, kuid vankri- ja ratsamehi mitte enam. K. Rumor.
2. van (males:) ratsu. Ratsamehega käima, lööma.

rauge ‹1› ‹adj›
(lõtvunult, väsinult) loid, roidunud, jõuetu, rammetu, ramb. a. (kehalise v. vaimse oleku kohta). Rauge aadlidaam. Magamatusest rauge. Kuumus teeb raugeks. Haige vajus raugena tagasi patjadele. Ta tundis enese olevat nii nõrga ja rauge. Terve päeva rauge olnud, virgus ta alles õhtuks. *Kuid nüüd oli ta ise väsinud ja rauge. Õhk oli rammestavalt soe, täis mulla ja õite lõhna. Ning sellest muutusid mõttedki niisama raugeiks. F. Tuglas. b. sellist olekut väljendav. Rauge naeratus, pilk, ilme. Võtab sisse rauge poosi. Vastas unest raugel häälel. Uus tüdruk oskas laulda kõige raugemaid filmimeloodiaid. *Hommikupoole ööd jõime me üheskoos mingis rauges häbelikkuses .. J. Kross. c. piltl (loodusnähtuste kohta:) rahunenud, vaibunud, rahulik, vaikne; mahe, sume. On rauge südasuvine pealelõunatund. Linnainimene igatseb taga metsade rauget rahu. Loojangueelne rauge tuul paitab pehmelt nahka. Suveõhtu rauge soojus. Läbi pilveloori paistab rauge kuu. Meeldiv jahedus ja rauge valgus põlispuude all. Lainetus oli muutunud raugemaks. *See polnud hommikune kirgas värvilehvik, vaid hoopis pehmem, raugem, väsinum. E. Vetemaa. *Öö lähenes raugetel tiibadel just kui pesale hilinenud lind. K. Rumor. *Kannab tuul kui kallist andi / ristikheina lõhnu raugeid .. H. Adamson.

rebakil ‹adv›
rebadel, ripakil. *Professor oli nüüdsama voodist tõusnud; seisis särgiväel, jalga aetavad püksid rebakil. K. Rumor.

rebaslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
rebasele iseloomulik, omane v. seda meenutav. Rebaslik nägu, naeratus. Mehe ilmes välgatas midagi rebaslikku. *Poisikestele sobis iga mulk rebaslikuks pugemiseks. K. Rumor.

rihmama ‹rihmata 48›

1. rihmaga lööma v. peksma. Rihmab hobust ja kihutab tuhatnelja edasi. Vaene poiss sai iga päev rihmata. || (loodusnähtuste vms. lööva, peksva, piitsutava toime kohta). Rahet rihmas vastu nägu. *Teelt kõrvale astujaid nõelasid okkad, rihmasid väädid. K. Rumor.
2. rihmaga (kinni, lahti, kokku) siduma. Rihmas uisud jalga, suusad alla. Piloot rihmab end kinni. Tugevasti kinni rihmatud jalad.

rihvik ‹-u 2› ‹s›
rihvaga [1] kaetud ala. *Eemal aga veeretas meri lauski laineid kivisele rihvikule. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: rannarihvik.

rikki ‹adv›

1. korrast ära, mitte (korralikult) töötavaks. Nii vana auto mootor võib igal ajal rikki minna. Raadio läks rikki ja jäi vait. Rikki läinud televiisor, telefon, kanalisatsioon. Ära keera võtit nii lohakalt, ajad luku rikki. Tervis läheb vägisi rikki. Ta mõistus on liigsest õppimisest rikki läinud. Ajas rohtudega mao rikki.
2. nässu, untsu; hukka. Nii hea plaan läks rikki. Ilm on päris rikki läinud. *Juhtus vahel mõndagi, aga ega sellepärast vahekorrad rikki läinud. P. Krusten. *Meestele ei tohi jätta vabadust: nad on nagu lapsed, lähevad rikki. K. Rumor.
3. riknenuks. Koerale meeldib pisut rikki läinud liha. Soojas läheb toit kergesti rikki.

ringitsema ‹37›
hrv ringlema; ringina ümbritsema. Sulane ringitseb ümber heinakuhja. *Munga katmata pealael sinerdas sõõrikukujuline lapp raseeritud pinda, ringitsetud tiheda juuksekasvuga. K. Rumor.

ring|rada
ringina kulgev (spordi)rada (näit. staadionil); suletud joonena kulgev kurviline, tõusude ja langustega moto- ja autospordirada. Velodroomi ringrada. Uisutajad kihutavad ringrajal. Võidusõit Pirita–Kose–Kloostrimetsa ringrajal. *Vett pumpas pime eesel .. kõndides sügavaks tallatud ringrada mööda. K. Rumor.

rinna|kuhil
*Aga Lavelis ei ulatanud talle huuli, suudles vaid ta rinnakuhilaid.. K. Rumor.

rinna|lõige
piki- v. väljalõige rõiva rinnaosal. Särgi, pluusi rinnalõige. Umbkuue rinnalõike kohta on õmmeldud kaunistused. *Ta öösärk oli õlgadest lai ja rinnalõikelt lohev; sellepärast tundus nagu istuks neiu poolekehani alasti. K. Rumor.

rinna|pool [-e] ‹s›
*Praegu oli ta kampsuniesine .. pingul, nii et kumbki rinnapool moodustas omaette kuhiku. K. Rumor.

rinnuli ‹adv›

1. rinnale toetudes v. toetuvaks; rinnaga; rinnukil(e). Tüdrukud on rinnuli laual ja joonistavad. Poisike vahtis rinnuli paadiserval vette. Sööb, peaaegu rinnuli üle kausi. Naabrid kõõluvad rinnuli aia najal. Joodik lamab rinnuli letil. Taat laskub, laseb rinnuli akna(laua)le. Upitas end kuidagiviisi rinnuli jääservale. Ootaja toetub, nõjatub rinnuli käsipuule. Istusin, rinnuli lauanurgale najatudes.
2. pikali, rind allpool v. allapoole; kõhuli. Kütt lamab rinnuli lõkke juures. Laps kukkus rinnuli maha, viskus kraavi rinnuli. Koer laseb heintele rinnuli. || ka sport (ujumise kohta:) kõhuli v. rinnuliujumise tehnikat kasutades. Rinnuli ujuma. Ta läbis 100 meetrit rinnuli ajaga ..
3. rind rinna vastas. *.. pani [rätsep] palksatades pikali iga poisi, kui rinnuli kokku mindi. K. Rumor. | piltl. *Ja siis oldi jälle mere ääres, nüüd juba merega rinnuli koos. K. Ristikivi.

roomasklema ‹37›
hrv (vähehaaval, tasapisi) roomama. Madu hakkas edasi roomasklema. *Pisut madalamal roomaskles künka külge mööda põuamugulate kiudpeeni juuri.. K. Rumor.

roosa|karvaline
roosat värvi olev. *Daamidel .. paistsid korseti vahelt roosakarvalised rinnad just kui manna vahukoores. K. Rumor.

roosi|krants

1. kirikl palvehelmed. Roosikrantsi sõrmitsema. Mungal on roosikrants käes, sõrmede vahel. *Vanamees lükkis mõtteid mõtte otsa, just kui helmeid roosikrantsi. K. Rumor.
2. van roosidest punutud pärg, roosipärg. Neiu kandis peas roosikrantsi.
3. med sõlmereana rinnal esinevad roiete jämenenud kõhreosad. Rahhiitiline roosikrants.

roostetama ‹37›

1. roostega kattuma. Ader oli jäetud põllule roostetama. Töökoja lähedal lageda taeva all roostetab vanu masinaosi. Tsingitud plekk ei roosteta niiskuse käes. Nõu põhi roostetas aastatega auklikuks, kõlbmatuks. Kruvid roostetavad paneeli sisse kinni. Katel on väljastpoolt roostetanud. Väljakaevamistel leiti roostetanud mõõku. Uks kriiksub roostetanud hingedel. Roostetanud kett, traadipundar. See raud, mis käsil käib, ei roosteta ilmas.
2. piltl. a. (närbudes v. riknedes) roostevärviliseks muutuma. Sarapuud juba roostetavad. Rohi on põuast roostetama löönud. Roostetanud heeringad, silgud. b. (hääle kohta:) kärisema. Mees küsib midagi roostetanud häälega. Pika vaikimisega on hääl ära roostetanud. c. kasutamatult, tegevusetult seisma; kõlbmatuks muutuma. Pikal kriisiperioodil laskis kirjanik oma sulge roostetada. Lootustandev anne roostetas. Noored astuvad otsustavalt roostetanud tavade vastu. Koondatud näitleja jäi koju roostetama. Kasuta ajusid, muidu lähevad roostetama. Heategu ei roosteta. *„Ega vana arm ei roosteta, madam.” – „Arm küll mitte, aga inimesed vananevad ja roostetavad...” K. Rumor.

rututama ‹37›
kiirustama, tagant sundima. *Kahtlased tüübid korraldasid endid kähku ning rututasid ka kõhklejaid. K. Rumor.

rõngastuma ‹37›
hrv rõngast v. rõngaid moodustama. Puhub suust rõngastuva suitsujoa. *Rahvas tänaval rõngastus ta ümber.. K. Rumor.

rõõmuma ‹37›
hrv rõõmu tundma, rõõmsaks muutuma. *Näiteks see kirst – kuidas võib rõõmuda kiriku ilust, milles lebab see kastitäis kõdunevat ollust? A. Oras (tlk). *Pärna okstes vilistasid kuldnokad, rõõmunud ja hullunud kevade kättejõudmisest. K. Rumor.

rändama ‹rännata 48›

1. pikkade vahemaade taha, paigast paika liikuma (hrl. siin-seal vahepeatusi tehes). a. (matkates v. reisides). Läks laia ilma rändama. Võõrsil rändama. Ta on mitu aastat mööda maailma rännanud, maailma mööda ringi rännanud. Rändasime tuntud radu Otepää lähedal. Nooruses, omal ajal sai käidud Karpaatides rändamas. Ta alustas oma teekonda Berliinist, rändas läbi Saksamaa ja üle Alpide Austriasse. Minu vanaisa rändas kunagi jalgsi Tartust Narva. Rahvuspargis saavad huvilised rännata mööda õpperadu. Palju rännanud inimene. Minu rännud on rännatud. b. uuele asualale v. uude elupaika siirduma, asuala v. elupaiga otsinguil ringi liikuma; kuskile levima. Eskimod on Gröönimaale rännanud Kanadast. Raskete majandusolude tõttu kodumaal rändasid paljud eestlased 19. sajandi teisel poolel Kaukaasiasse ja Siberisse. Noored rändavad maalt linna. Terved rahvad on rännanud paigast paika. Karjakasvatajad jätavad maha talvised elupaigad ja rändavad suvistele karjamaadele. Rändavad suguharud, mustlased. Luiged rändavad pesitsuspaikadesse. Hundid rändasid toidu otsingul põhja poole. Klaasangerjad rändavad meredest jõgedesse. *Lõuna-Ameerikasse rändas koer arvatavasti Panama maakitsuse kaudu, sest Lõuna-Ameerikas pole ju kunagi olnud hunte, kellest nad kohapeal võinuksid tekkida. I. Heidemaa. | piltl. Lapsuke rändas uneriiki. Kord rändame kõik teise ilma, esiisade juurde. Mõned usuvad, et hinged rändavad. *Naine oli rännanud kopsutõvega juba surnuaeda.. I. Sikemäe. c. ameti, töö tõttu ühest kohast teise, paigast paika liikuma. Vanasti rändasid käsitöölised mööda maad ringi. Rändavad harjuskid, kaupmehed. *Nüüdsest peale algas trubaduurielu rändava muusikuna ühest lossist teise. A. Raid. d. piltl levima, (edasi) kanduma. Maakolkas rändavad uudised kiiresti. Põrutav teade rändas klassis pingist pinki. Üks kuulujutt rändab ringi. Ühest teosest teise rändavad kujundid. Meie keelde rännanud laensõnad. Mööda Euroopat rändas Hongkongi gripp. || asukohta vahetama. Eesti kohamuistendid rändavatest järvedest.
2. liikuma, kulgema. a. kuskile minema (kõndima, sõitma) v. kuskil käima; teed käima. Lapsed rändavad kõrvuti kooli poole. Pühapäevariietes inimesi rändas kiriku suunas. Rändasime hulga aega, enne kui linna jõudsime. Sügisel rändas Miku karjaga kaugematele heinamaadele. Hajameelselt, närviliselt rändas ta toast tuppa. *Nõnda rändas Jürka mitmed-setmed korrad alt üles laudile ja sealt alla toa taha. A. H. Tammsaare. *Järgnevatel päevadel rändasid lugematud reed raiesmiku ja vaksali vahet. K. Rumor. b. ringi liikuma, hulkuma v. uitama. Õhtuti ei osanud ta midagi peale hakata, rändas niisama tänavatel. Terve päeva rändasin mööda metsa ja raba. *Ta rändas kui luuletaja põllupeenraid ja metsateid, noppis suuri lillekimpe ja laulis. R. Roht. || (loomade, lindude, putukate kohta). Seinu mööda rändas laisalt prussakaid. Vana kass armastas aeg-ajalt metsas ringi rännata. c. piltl. Käsikäes rändame eluteed. Taevas rändavad valged pilved. Kuu rändab kõrgel taevavõlvil. Jõgi rändab rahulikult oma teed. Mõtted läksid rändama. Mõte rändas minevikku, oma rada. Pilk rändab üle põldude, laiade viljaväljade. Külaline laskis silmadel rännata mööda raamaturiiuleid.
3. kasut. seoses suunatud liikumisega (millegi kuskile panemise v. toimetamisega). Käsikiri rändas paberikorvi, trükikotta, arhiivi. Lukk klõpsatas kinni ja võti rändas taskusse. Vanaema voodi on ammu pööningule, prügimäele rännanud. Mõnigi parem riietusese rändas pandimajja. Hein rändab kuhjadesse. Halud, katkised jalanõud, kirjad rändasid tulle, ahju. Suurem osa mustikaid rändas korjaja suhu, väiksem osa läks korvi. Pakike rändab poisi pluusipõue, taskusse peitu. Toidukraam rändab kotti. Kastidesse pakitud apelsinid rändavad maailmaturule. Poiss viskas kassile priske räime, peagi rändab sama teed teine kala. Rahurikkuja rändab nädalaks kartsa. *Asjad rändasid Kaarli kaudu maale ja sealt toidu näol linna tagasi. M. Rebane. *.. lehmi ja mullikaidki oli rännanud kord punaste, kord valgete patta. J. Semper. || ühe valdusest, kasutusest teise valdusse, kasutusse minema. Õllekapp, pudel rändab käest kätte, ringi. Maa rändas ühe vallutaja käest teise kätte. Ehted rändavad ikka emadelt tütardele. *Mõnikord rändas ka mõni nikkelkell või juba kulunud riidetükk odavalt ahnete peremeeste kätte. E. Männik.

räuglema ‹räuelda 49›
kräunuma. *Kuski räuglesid kassid – saja, mitmesaja häälega. K. Rumor.

ründama ‹rünnata 48›

1. kellelegi (v. millelegi) kallale tungima, peale tungima. a. (jõuga v. massiga). Vaenlase positsioone, kaitseliine ründama. Vaenlane ründas suurte jõududega, laial rindel. Õhust ründas laevu lennuvägi. Autokolonni rünnati varitsusest. Raske oli üle lageda maastiku rünnata. Ülestõusnud ründasid kasarmuid. Vang ründas valvurit ootamatult selja tagant. Toibusin ja asusin ise kallalekippujat ründama. Jahimehed ründasid karu piikidega, odadega. Haavatud karu ründas jahimeest. Koer ründas võõrast. Kuri kukk ründas kanade ligi tulnud last. Mesilased ründasid kärjeröövleid. *Nüüd rünnati autot: sõiduk piirati ümber, klaasid peksti malkadega puruks.. E. Kippel. || (spordis:) värava, korvi, punkti saavutamiseks peale tungima. Esimesel poolajal ründasid meie jalgpallurid küll raevukalt, kuid värav jäi siiski löömata. Esimesel kolmandikajal oli ründavaks pooleks vastasmeeskond. Valge ründas kuningatiival. b. (sõnadega, kriitikaga). Mitmes sõnavõtus rünnati ägedalt seltsi juhatust. Teda rünnati etteheidete ja nõudmistega. Ajakirjandus ründas linnavolikogu korrumpeerunud liikmeid. Kirjanik ründab oma romaanis tõusiklikkust. Ründas oma kirjutistes pärisorjuslikku korda. Hakkas kohe ründama, et miks mina nende kaitseks välja ei astu. Ründav sõnavõtt, kirjutis. c. piltl. Tuul ründas aknaluuke. Orkaan ründas USA idarannikut. Lained hakkasid vihaselt laeva ründama. Paisuv jõgi ründab raevukalt kaldaid. Teel ründas meid ootamatu vihmavaling. Palavus ründas järelejätmatult. Õhtutundidel hakkasid teda ründama mälestused. Kurvad mõtted kippusid ründama. Koduigatsus ründas uue hooga. *Ühel tänavanurgal ründavad isa ja tütart köögilõhnad.. N. Toiger (tlk).
2. millegagi v. kellegagi (raskuste v. takistustega võideldes) aktiivselt tegevuses olema. Päevatöö tehtud, istusin laua taha inglise keelt ründama. Kuldnokad ründavad parvedena aedu. Röövikud ründavad ka elujõulisi puid. *.. kohmetud, põllutööd mittetundvad noored inimesed, ilmselt mõni õpilasmalev, ründavad vikatitega heina.. E. Vetemaa. || kedagi pealetükkivalt ja agaralt piirama; kellelegi ligi pressima. Noormees ründas tüdrukut lakkamatute tähelepanuavaldustega. Autogrammikütid ründavad filmitähte. Reporterid, fotograafid ründasid parves värsket maailmameistrit. Uustulnukat rünnati igasuguste küsimustega. „Noh, kuidas läks?” rünnati eksamilt tulnut. *.. miks peab üks vana mees suutma vastu seista, kui noored naised teda ründavad.. A. Beekman. || midagi agara tegutsemisega saavutada v. vallutada püüdma. Rekordeid ründama. Meistritiitlit valmistus ründama kaheksa pretendenti. Alpinistid asusid mäetippu ründama. Maailmaruumi, meresügavusi, põhjanaba ründama.
3. tõtates liikuma, kiirustama, tormama, sööstma. Mul pole aega poode mööda rünnata. Kõik ründasid tõugeldes akna juurde. *.. ta ilmuski enamasti ootamatult ning ründas oma valgel hobusel mööda välju ja metsakurusid.. K. Rumor. *.. kihutaks [laevaga] täie auru all otse edasi! Ründaks nagu maruiil üle karide.. F. Tuglas.
4. murd (tööd) rühmama, rügama, rahmeldama. *.. mehe teenistus näis lubavat naisele ulavat laisklemist, kuna teised pidid ründama hommikust õhtuni.. A. H. Tammsaare.

rütmistama ‹37›
rütmiliseks tegema, rütmi seadma. Töölaulude ülesanne oli tööd rütmistada. Rütmistatud proosa. *Valsi pidulik hüüd rütmistas nende liikumise.. K. Rumor.

sabat ‹-i 2› ‹s›

1. judaismis nädala viimane päev, mida pühitsetakse reede õhtust laupäeva õhtuni rangete rituaalsete eeskirjade järgi. *Järgmisel sabatil toimus Agrippa koguduse sünagoogis suur jumalateenistus. A. Sang (tlk).
2. nõidade pidu. *Sõidad nõidadega sabatile ja vihtled üksipäini jahtunud saunades. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: nõiasabat.

saja|jalgne

1. ‹adj› sada jalga omav, saja jalaga. *.. tihe rahvamurd, et näis, nagu tammuks seal edasi-tagasi üksainus sajajalgne rahutu olevus. K. Rumor.
2. ‹s› sadajalgne. Kivide all on peidus sajajalgseid.

sajaline ‹-se 5›

1. ‹s› paberraha mingi saja ühiku väärtuses (näit. sajakrooniline). Rahakoti vahel oli mitu sajalist. Sajaliste pakk. Anna, laena mulle üks sajaline! Võttis pangaautomaadist mõned sajalised. Kes vahetab sajalise peeneks? Mis see mõni kroon, sajaline on juba midagi.
2. ‹adj› sadat ühikut v. üksust omav, ka sajast isikust koosnev. Sajalised paberrahad. *Sajalistes ja tuhandelistes salkades rändasid palvetajad, lootusega lunastusele. K. Rumor.

sakslus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
saksa rahvuslus, saksameelsus. Ägeda eesti rahvuslasena vihkas ta sakslust ja saksa keelega edvistamist. Paljud haritud eestlased vajusid saksluse rüppe. *Ei võivat olla mingit kompromissi eestlaste ja lätlastega, sest see tähendaks Baltikumis saksluse kokkuvarisemist. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: kadakasakslus.

sama ‹7› ‹pron›
näitav omadussõnaline asesõna; sün. seesama
1. mitte teine, mitte muu kui juba teada olev, mainitud v. mainitav, sellega identne. Sama mees käis siin ka pool tundi tagasi. Õpetaja küsis täna täpselt samu õpilasi, keda eilegi. Kas see on ikka sama tee, mida mööda me tulime? Samas lehes on veel teinegi huvitav artikkel. Lubas tulla mõne päeva pärast, aga tuli juba samal päeval. Võis olla umbes sama kellaaeg mis praegu. Vana maja on hävinud, samas kohas on uus moodne hoone. Rannikul on pehmem kliima kui samadel laiustel sisemaal. Pojal on isaga sama eesnimi. Punane mööbel ja sama värvi kardinad. Jätkake samas tempos, samas vaimus! Ta tunneb sama mis sinagi. Kõik nõuded on jäänud samaks. Maja pihta avati tuli, sealt vastati samaga. Sinu esivanemad on kõik põldu harinud, miks sina ei võiks sama teha. Töötas arstina, kuid võttis samal ajal 'ühtlasi' aktiivselt osa seltsielust. *Kõik oli sama: puud olid samad, inimesed olid samad, taevas oli sama. M. Unt. | koos sõnaga üks, mis aitab rõhutada samasust, identsust. Need vargused on sooritanud tõenäoliselt üks ja sama isik. Ta tõuseb igal hommikul ühel ja samal ajal. Üks ja sama sõna võib tähendada mitut eri asja. Kuidas see kõik on tüüdanud – hommikust õhtuni üks ja sama. *Lapsel polnud uut jutule lisandada. Kordas üht ning sama mitmes teisendis. K. Rumor. | ‹ühendsidesõna osana› samal ajal kui vt kui
2. samasugune, kellegagi v. millegagi ühesugune. Neid tabas sama saatus. Ta oli minuga samal arvamusel. Ta ei suutnud artiklit enam samana taastada. *Üldiselt olid nad samad, nagu neid mäletasin, ja ei olnud ka. O. Tooming. *Ühtemoodi mundrid, .. ühesugused hoolitsetud vurrud, ühesugused portupeed, sama mütsikalle. E. Org (tlk).
3. osutab, et miski asi, nähtus v. olukord on ühine kahele v. enamale. Ants ja Peeter käisid samas koolis, kuigi eri aegadel. Elasin temaga ühiselamus samas toas. Nad on sama ema lapsed. *Tempod on erinevad, inimesed on erinevad, siht on sama. Kurgja kutsub. M. Kahu.
Omaette tähendusega liitsõnad: too|sama, ükssama

savitsema ‹37›
murd siblima. *Seapaha ees savitsesid kanad sõnnikuhunniku harjal. K. Rumor.

sedastama ‹37›

1. nentima, konstateerima. Tuleb sedastada, et selts on asunud aktiivsemalt tegutsema. Arvustustes sedastati teose, lavastuse üldist õnnestumist, kuid toodi esile ka puudusi. Ringi rännates pidime ikka ja jälle sedastama: ilus oli see paikkond. *„Kõikjal leidub uudistajaid ning jälitajaid...” sedastas Beata. K. Rumor.
2. täheldama, märkama. Viimasel ajal võib sedastada teatrikülastajate arvu suurenemist. Puisniidul on üldse sedastatud 370 taimeliigi esinemist. Paljudel inimestel võis sedastada liigset kehakaalu. Rindkere perkussioonil sedastatav tumestus viitab võimalikule vere kogunemisele.

Paabeli segadus
väga suur segadus. *Valitses Paabeli segadus. Sõjapõgenejate koli ulatus [vaksali] põrandast laeni. Inimesed trügisid otsekui hullumeelsed .. K. Rumor.

seier ‹-i, -it 2› ‹s›
van osuti. Suur, väike seier. Kella seierid. *Istu aga töölaua ette, paranda seiereid ja venita vedrusid.. K. Rumor.

seisatama ‹37›

1. liikumises äkki (korraks) seisma jääma, peatuma. Seisatab silmapilguks, et hinge tagasi tõmmata. Võõras seisatab aeg-ajalt ja vaatab ringi. Ta seisatas nagu kõheldes. Astus paar sammu, siis seisatas uuesti. Ta seisatas iga vaateakna ees. Mehed seisatasid veidikeseks aru pidama. Trepist üles roninud, jääb memm seisatama 'natukeseks seisma'. Sammud lähenesid ja seisatasid äkki ukse taga. Lähenev auto seisatas punase tule taga. Koera haukumise peale seisatavad ema sukavardad hetkeks. Surmasõnum paneb südame seisatama. Ootajale tundus, et aeg on seisatanud. *Vana saksa silm libises poisi verisest käest ja lõhkistest riietest üle ning jäi ta reiele seisatama.. E. Vilde.
2. seisma panema, seiskama. Vastane seisatas alistumise märgiks malekella. On seisatatud pikaajaliste laenude väljamaksmine. *Et paastujatele ja pihtijatele mitte liiga teha, olid mõisa tööd juba lõuna ajal seisatatud. K. Rumor.

selja|nõgu
piki selgroogu kulgev madal vagu seljal. *.. neiul oli poisikeselik piht vooljalt joonistatud seljanõoga. K. Rumor.

semu ‹11› ‹s›

1. sõber, sõbramees, omamees. Tore, hea, vahva semu. Kord olime suured semud, nüüd oleme võõramaks jäänud. Üle aastate kokkusaanud semud. Jüri on Antsuga vana semu. Temast paremat semu ei leidugi. Nad on omavahel alati head semud olnud. Temale on igaüks semu ja sõber. Me oleme temaga kooliajast semud. Küll mõni semu su hädast välja aitab. Sa oled küll mu semu, aga ära ennast minu asjadesse sega. Ära häbene, siin on kõik omad semud! *„Tere, semu! Kas sa mind enam ei tunne?” V. Saar.
▷ Liitsõnad: koolisemu.
2. kõnek (familiaarselt v. kerge halvustusega:) poiss, noormees; tegelane, kuju, tüüp. Üks semu tegi auto kapotil ratsasõitu. Need pealinna semud on ju uhkust täis. Ega sinusugust semu tea uskuda. *Seal seisis paar tuttavat semu uut puhvetineiut sihtimas. A. Pervik. *„Tskae, matsid pidasid meid salakauba semudeks...” lausus Mario lõbusalt. K. Rumor.

siid|lina
*Sametpatjades, siidlinade vahel leidsin oma kallima. K. Rumor.

siit ‹adv›

1. osutab lähemal, kõneleja ligidal olevale kohale, kust midagi lähtub (vahel väljendades ka objekti v. objekti osa, millele tegevus on suunatud); ant. sealt. Siit algavad meie maad. Jaama on siit kaks kilomeetrit. Me kolime siit varsti ära. Peas tagus ainult üks mõte: ära siit! Kao siit! Varsti sõidab siit rong mööda. Õpin siit siiani ja mitte kriipsugi rohkem! Laps näitas raamatusse: „Loe siit!” Kas siit saab ajalehti? Jõgi on siit paigast lai. Nii et te polegi siit kandist? Tema on siit ilmast juba ammu lahkunud. *„Lastakse,” vastas peremees. „Siit edasi, seal all, liivaaugus.” E. Krusten. *Poiss ähvardab kõnelda. Muidugi siit mõisa inimestele. E. Vilde.
2. osutab eespool mainitud, teada olevale (v. mainitavale) kohale v. millelegi muule, kust midagi lähtub (ja mis on kõnelejaga lähemalt seotud). Tule selle akna juurde, siit on kõik hästi näha. See mägi on siin kandis kõrgeim, siit avaneb tore vaade ümbrusele. Olev astus raamatukokku, esmaspäeviti võis Sirjet ikka siit leida. Tulnud koju, ei leidnud ma siit oma abikaasat. Mees mõtles naise peale, siit läks mõte laste juurde. *Jõuame tee käänakule. Siit kaldub ta jälle enam vasakule. V. Ridala. || osutab asjaolule, mis midagi põhjustab, millest miski tuleneb v. järeldub vms. (kohatähendus tuhmunud). Ta õppis vähe, siit ka ebaõnn eksamil. Minu vanaisa oskas hästi joonistada, siit siis ka minu kunstianne.
3. osutab koos sõnaga sealt millegi juhuslikumale, eri kohtades esinemusele, tegevusele vms.: mõnelt poolt, mitmest kohast, ühest ja teisest kohast vrd siit-sealt Siit ja sealt kostis vahelehüüdeid. Siit ja sealt vilguvad mõned tuled. Koer naksas poissi siit ja sealt. Olen siit ja sealt tööd otsinud, aga midagi korralikku pole leidnud. Tegi kirja lahti, vaatas mõnda kohta siit ja sealt. Luges siit, luges sealt, aga raamat ei meeldinud. Tal on ikka midagi häda: kord torgib siit, kord sügeleb sealt. *Ta jutt kargles ainelt ainele, nokkis tera siit, teise sealt.. K. Rumor.

siit|saadik ‹adv›

1. sellest ajast peale, siitpeale. Siitsaadik algab uus elu. Olen teda korduvalt hoiatanud, siitsaadik tehku, mida ise tahab. *Tiit ja Jüri kirjutasid lepingule alla ja siitsaadik olid nende vahekorrad lõplikult selged. A. Kivikas.
2. kuni selle ajani, seniajani, senini. *Siitsaadik oli meie keisriks Nikolai, aga edaspidi saavat selleks Villem. K. Rumor. *.. küll aga on meil põhjust tänulikuks imestamiseks seeüle, et Jumal sedasama kirikut siitsaadik on hoidnud elus.. T. Paul.
3. siinse, selle kohani, siiamaani. Jalg tuleb siitsaadik maha võtta. Siitsaadik ja mitte enam!

sile ‹-da 2› ‹adj›

1. (täiesti) tasane, ilma väljaulatuvate osade ja konarusteta; (puudutamisel:) mitte krobeline ega kare. Sile pind, sein, põrand. Lükkas höövliga, hööveldas laua siledaks. Vesi, lained on kivi siledaks lihvinud. Klaasi ääred lihviti siledamaks. Siledaks kulunud trepikäsipuu, vana münt. Liivapaberi sile pool. Labase sidusega riie on sile. Rullis taigna siledaks. Palme on nii sileda kui rõngalise tüvega. Sile asfalt. Läksime mööda siledat jääd. Kaldasein oli nii sile, et jalga polnudki kuskile toetada. Reejalasest jäi teele ilus sile jälg. Kunagisest kividega kaetud põllust on saanud ilus sile väli. Sõidame siledal, rööbasteta teel. Tee on sile nagu saelaud. *.. kus ta [= Kalevipoeg] aga kingule astus, sinna sigines sile maa asemele. J. Kunder. *Tapma ma teda ei hakka, aga sihverplaadi õiendan tal siledaks. K. Rumor. | piltl. Tema elutee on olnud üsna sile. Elu ei ole alati nii sile, kui tahaksime. *Ilm aga oli endiselt karvane ja ei mõelnudki siledamaks jääda. J. Tuulik. || (veepinna kohta:) lainetuseta, liikumatu. Järv on vaikne ja sile. Siledal veepinnal polnud vähimatki virvendust. Meri on sile kui peegel, klaas. || (tüve, varre kohta:) oksteta, ogadeta v. lehtedeta. Puud olid siledad kui tornid, sambad. Kõrvu kasvasid ogalise ja sileda tüvega puu. *Leeni.. korjab pärja tarvis lilli ja roobitseb nende varsi siledaks. M. Traat. || paljas, karvadeta; hästi raseeritud. Ajab lõua, näo, põsed siledaks. Kraapis peegli ees lõuga siledaks. Lükka oma lõug ka siledaks. Siledaks pöetud pea. Ühel olid karvased, teisel siledad jalad. Karvamüts on siledaks kulunud. | (taime- ja loomanimetustes). Sile tondipea, peperoomia. Sile keraskarp, valgetigu.
▷ Liitsõnad: klaas|sile, laud|sile, peegel|sile, siidsile.
2. kortsudeta; sirge. Lapse nahk on sile. Näos on kortsud ja laup pole enam sile. Viiekümneselt oli ta nägu veel päris sile. Tüdruku kumer kõht on sile kui marmor. Triigib pesu, riided siledaks. Siledad linad, kardinad. Silus ajalehe käega siledaks. Uhiuued, täiesti siledad rahad. *.. riputas sineli ja seljakoti eestoas varna, tõmbas pluusi siledaks ja astus edasi. A. Jakobson. || (juuste, karva kohta:) lokkideta, mitte krässus; (peadligi) liibuv v. selliseks kammitud. Tüdrukul on siledad ja siidised juuksed. Lapsena olid tal siledad juuksed, nüüd on krussis ja käharad. Harjab, kammib juuksed, pea hästi siledaks. Siledaks soetud lakkadega täkud. Terve looma karv on sile ja läikiv. *.. juuste sile soeng moondas ta näo nukker-leebeks.. A. Adson.
3. hästi toidetud, rammus, ümar. Ilusad siledad sead. Siin talus on põllud korras, kari sile ja kambrid puhtad. Rakendas vankri ette siledad traavlid. Söötis hobused siledaks. See lehm on teistest siledam. *Aga näe, kevad käes, loomad siledad ja udarad maani. V. Saar.
4. piltl kena, hoolitsetud, klanitud; viisakas, peen. Sinusugusel sileda näolapiga, silmnäoga tüdrukul ei tohiks kavaleridest puudu olla. Vaata, kui sileda väljanägemisega, välimusega noormees! Pealtnäha on poiss üsna sileda olemisega, moega, lips ees ja puha. Niipea kui tüdruk veidigi siledamat poissi näeb, kohe läheb põlema. Igas siledamas naises pesitseb konkurentsitunne. See sile ja lihvitud sell tiirleb sinu naise ümber. Tegi sileda kummarduse. Õhtuks peaks habeme ära ajama ja siledamad riided selga tõmbama. *.. ütles naeratades: „Lapsed, hoidke ennast siledad, kosilane kodus.” A. Kitzberg.
5. piltl ladus, kuid võlts, ilustatud, lakeeritud; pealispindne, sügavuseta. Siledad sõnad. Veeretas siledat juttu. Ära mitte püüagi juhtunut siledaks rääkida. Magusad ja siledad kunstiteosed. Näiliselt on selles romaanis kõik sile ja õnnestunud. Sile, väliselt hiilgav lavastus. Näidendis puudub dramatism, on ainult sile olustikumäng. *Lihtsustavalt ümber pannes saadakse pealtnäha sile sõnastus; nii ongi tõlgitud terveid raamatuid. U. Liivaku.

siuhkama ‹siuhata 48›
hrv
1. (sihinal, vihinal) kiiresti liikuma. Juba varahommikul siuhkavad heinamaal vikatid. *Läbi õhu siuhkas nahkhiir. O. Jõgi (tlk).
2. (siuhti) tõmbama. *Kaks meest siuhkavad näilises üksmeeles kahekäesaega. H. Kiik.
3. lippama. *„Suur varbaviskaja ta pole... ” arvas Mario. „Aga kui tuli hänna all, küll ta juba siuhkab!” K. Rumor. *Nüüd siuhkas Ly mingite paberitega mööda.. V. Gross.

spiritistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
spiritismi valdkonda kuuluv, spiritismiga seotud, spiritismi-. Spiritistlikud kontaktid. *Ta [= professor] ise oli tulnud.. huvitavalt spiritistlikult seansilt, kus nimekaid vaime välja kutsutud. K. Rumor. *Imelik spiritistlik meeleolu hõljus ruumis ja kõik olid äraootavalt vait. A. Beekman.

suletus ‹-e 5› ‹s›
suletud olek. Ruumi suletuse järgi eristatakse sise- ja välisruumi. Kuressaare linnust kui kaitseehitist iseloomustab range suletus. Feodaalne suletus takistas suhtlemist maa eri osade vahel. Rahvuslik suletus. Elati vaimses suletuses. Ususektidele on iseloomulik suletus. *Elu siseõue suletuses omandas üksluise vindumise iseloomu. K. Rumor. *Püüan veel kord süveneda oma ema ilmesse, aga ka seekord ei pääse ma avama selle suletust. M. Pihla.
▷ Liitsõnad: endassesuletus.

sulitsema2 ‹37›
hrv (nagu) sulgedena eralduma. *Sulitses ikka imelikku lund. Külmast tarretuv õhk sünnitas seda ise mingist liigsest küllastusest. K. Rumor.

susi ‹soe, sutt 36› ‹s›
murd hunt. Lagendikul hulkusid näljased soed. Susi ei murra pesa ümbert. *Ei kihvu pole kaotanud kiskjad soed. J. Semper. || (kirumisväljendeis). Susi mind (sind, teda, meid, teid, neid) söögu. Susi teda võtku! Mingu, et susi teda sööks! Susi seda, teda teab, kus ta on. Susi tema sisse näeb! *Rämps oli säärane elu ja susi temaga. K. Rumor.

sõnuma ‹37›

1. pahandama; siunama, kiruma. Ena asja, mille pärast sõnuda! *Kuhu see jutt nüüd jäi? Vat jah, tüürimees sõnus Tallinna saksu, et mis neil kuraditel ja needsinased teised sõnad .. U. Masing.
2. hrv sõnama, lausuma, ütlema. *„Teie elu on hakanud mind huvitama,” sõnus Joosep .. M. Metsanurk.
3. folkl sõnadega, ütlemisega halba tekitama; sõnadega nõiduma. *Kuutõbiste vaistuga sõnusid sõnujad ja ennustasid ennustajad. K. Rumor.

sõrg|loom [-a]
sõraline (1. täh.) *Kui ta seapahast parajasti mööda astus, ruigasid ukse taga mitmed sõrgloomad .. K. Rumor.

sõõratama ‹37›
sõõrutama. *Lehmad olid targad, isepäised ja kitsiduseni kokkuhoidlikud: sõõratasid piima ainult vasikatele. K. Rumor. | piltl. *.. savisegane maapõhi ei jõua neelata vett sellisel hulgal, nagu sõõratab seda alla madalale laskunud laotusest. A. Jakobson. *Ka sünnist teksti ei sõõratanud pea, ja nõnda jätsin nõu katki. E. Vilde.

sööt ‹söödi 21› ‹s›
pikemat aega harimata põllumaa, mida kasut. hrl. karjamaana. Lage, rohtunud, võsastunud sööt. Söötide ülesharimine. Hakkab sööti (ümber) kündma. Liivane nurm seisis söödis. Söödist tehakse uut põldu. Lehmad aeti söödile. *Mõisa söötidel sõi mitmesajaline kari sarvloomi. K. Rumor. | piltl. *Seisku söödis ennem luulemaa, / teist ei, sõbrad, tema kündjaid saa! Jak. Tamm. vt sööti, vt söötis

taandumus ‹-e 5› ‹s›
taandunud, tagasitõmbunud olek. *Näiliselt kuivapoolne, sageli seltskondlikust suhtlemisest taandumusse tõmbunud, omas ta ometi äärmuseni pingutatud erksust .. K. Rumor.

taeva|arm [-u]
jumala arm. Laps jäi taevaarmust elama. *Ja kust võetakse, et nõiarohud ja nõiasõnad kuradist tulevad – miks ei või nad taevaarmust tulla? K. Rumor.

taltsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
hrv taltsas olek. *Juba lapsepõlves loeti teda kiuslikuks põikpeaks, kellele isa püksirihma ja ratsapiitsaga taltsust pidi õpetama. K. Rumor.

tamp ‹tambi 21› ‹s›

1. tambits. Püssirohuveski tampide müdin. Rasket tampi veeti hobusega üle viljalademe. Segukihti tambiti laiapõhjalise tambiga. Mehaanilisi tampe kasutatakse pinnase tihendamiseks. Tal läksid jalasääred jämedaks kui tambid. *Revolutsiooni tõenäosus rippus tambina õhus. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: puutamp; pudru|tamp, rehe|tamp, savitamp.
2. tampimine. Rööpad põrisesid läheneva kaubarongi tambist. || piltl (pingelise töö, suure koormuse, kiiruse kohta:) press, sõit, mahv (2. täh.), aur; hoog. Sügisel on taluperes niisugune tamp peal, et pole aega süüagi. Seljataha jäi kolm nädalat igavest tampi treeninglaagris. Noorele hobusele ei tohi kohe täit tampi peale panna. Jätame praegu töö pooleli ja hakkame hommikul täie tambiga pihta. Pistis nii hirmsa, kõva tambiga jooksma kui jaksas.
3. ‹liitsõna järelosana› etn mõnedes toidunimetustes
▷ Liitsõnad: herne|tamp, oatamp.

tangid ‹-de 21› ‹s› pl

1. kahest liigendiga ühendatud vastassuunalisest poolest koosnev tööriist esemete haaramiseks, hoidmiseks, painutamiseks, lõikamiseks vms. Suured, väikesed tangid. Tangide mokad, sääred. Sepp hoiab punast rauda tangide vahel. Tõmbas tangidega naelu välja, painutas plekki. Lõika, hammusta tangidega kaabli otsast tükk maha. Aeg-ajalt tuleb tangidega tuld liigutada. Säbrutab tangidega soengut. Arst aitas sünnitamisele tangidega kaasa. Hobuse rautamise, lindude rõngastamise tangid. Sportlasel on tugevad käed nagu tangid. Kõrvahark naksas mul käest justkui tangidega kinni. Ta on väga kidakeelne, iga sõna kisu suust nagu tangidega välja.
▷ Liitsõnad: augu|tangid, kingsepa|tangid, lame|tangid, lapik|tangid, lõike|tangid, maniküüri|tangid, montööri|tangid, naela|tangid, näpits|tangid, räsamis|tangid, sepa|tangid, tisleri|tangid, toru|tangid, tsvikk|tangid, tule|tangid, ümartangid; kruus|tangid, loki|tangid, pähkli|tangid, suhkru|tangid, sünnitus|tangid, voolutangid; suiratangid.
2. piltl teat. püsiühendites märgib survet, mille alla keegi satub, mille all ta on v. millest ta vabaneb. Vaenlane haaras, pigistas nad oma tangide vahele. Ülekuulamisel võeti mees kõvasti tangide vahele. Tundis, et on tangide vahel, pääsu ei ole. Parajasti toodi üks vang ülekuulajate tangide vahelt. *Kui mõistus tümaks tehtud, võeti tunded tangidesse. K. Rumor.

teine ‹teise, teist illat teisesse e. teise 5›
I. ‹num› järgarv põhiarvust 2 (ka liitjärgarvude lõpposana), märgitakse mõnikord numbriga 2. (punktiga) v. II (punktita). a. mingis loendis v. reas esimese järgmine. 2. veebruar. II sajand. Juuni teisel nädalal. Augusti teisest poolest alates. Iga kuu teisel pühapäeval. Jõulu teisel pühal. Koduigatsus tekkis juba teisel päeval. Käib teises klassis. Elan teisel korrusel. Ostis piletid teise ritta. Näidendi teine vaatus. Entsüklopeedia teine köide. Paremalt teine aken. Teise põlve haritlane. Teist põlve majaomanik. Laps köhib juba teist kuud. Ainsuse, mitmuse 2. pööre. Teine maailmasõda. Keiser Aleksander II. Kolmekümne teine. Juht lükkas teise käigu sisse. Kas valid esimese või teise võimaluse? b. tähtsuselt v. väärtuselt esimesest madalamal asuv. Kõrgem, esimene ja teine sort. Teise sordi jahu. Teise klassi vagun. Teise ringi pärijad. Teine tüürimees, piloot. Sai romaanivõistlusel teise auhinna. Saavutas võistlustel teise koha. Meie korvpallurid tulid teiseks, teisele kohale. Mängib orkestris teist viiulit. Tunneb ennast teise järgu, teise sordi inimesena. Suuruselt teine reisilaev maailmas. *Nii olen mina siis Jukola karjas teine mees, mis jõusse puutub. F. Tuglas (tlk).
II. ‹pron› substantiivne ja adjektiivne näitav asesõna
1. osutab, et tegemist on kellegagi v. millegagi, kes v. mis ei ole sama kui teada olev v. mainitu, jääb väljapoole mainitut (vastandub v. lisandub sellele). a. ‹substantiivselt› märgib täpsemalt määratlemata elusolendit (hrl. inimest), harvemini midagi elutut. Tema asemel töötab seal nüüd teine. Ajasin ta kellegi teisega segamini. Seda juttu võid teistele rääkida, mina ei usu. Ta pidi meiega tulema, aga läks hoopis teistega. See ei saanud olla keegi teine kui tema. Teisi ei võetagi tööle kui ainult pillimehi. Ei taha seda kaarti, anna sealt mõni teine. Mõtleb üht, kuid räägib teist. Kutsu mõni teine ka kaasa. Ära soovi teisele seda, mida sa endale ei taha. Ela ise ja lase teistel ka elada. Igaüks tegeleb oma asjadega, teiste jaoks pole kellelgi aega. Mine nüüd teiste juurde mängima. Ära nii kõvasti räägi, teised kuulevad. Oota, kuni teised koju tulevad. Ma ei taha teiste naeruks saada. Üle teiste kõlas Mari hele hääl. Ehitusele läks teiste hulgas ka minu vend. Poiss sörkis teiste sabas. Kui vähe on tarvis selleks, et teist õnnelikuks teha! Selliseid kirju oli teisigi. See on üks olulisemaid teemasid paljude teiste seas. Tema on teistsugune kui kõik teised. Ainult Priit on puudu, teised on kohal. Sa oled üksi, kus teised on? Sina jääd siia, meie teised lähme koju. Ta vajab armastust nagu iga teinegi. Ainult kolm tomatit olid punased, kõik teised olid alles rohelised. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub. *Siiski, küllap see on Liisu, kes teine on vilunud astuma nii ettevaatlikult .. A. Hint. || kõnek (kõneleja enda kohta). Ära võta teise pliiatsit ära! Aga mis ta siis lööb teist! Küll mõnel on kerge elu, teine pingutagu end või surnuks! Ära tule teisele kallale! || ‹omastavalise täiendina› mitte oma, võõras; hrv naabri-, teise pere. Teise vaeva ei hinda keegi. Ära topi oma nina teiste asjadesse. Elab teiste tööst ja vaevast. Kes see teiste asju teab. Oma häda luu küljes, teise häda puu küljes. *Teiste perenaine käis ennist siin. J. Mändmets. b. ‹adjektiivselt› põhisõna võib tähistada nii elusolendit kui ka midagi elutut. Oodatu asemel tuli üks teine arst. Mis sina rabeled, selle töö jaoks on teised inimesed. Mina teiega ei mängi, mina mängin nüüd teiste poistega. Pane teine kleit selga. Ta viidi üle teisele tööle. Läks teise tuppa. Paat on teisel kaldal. Teisel pool teed. Teeme küll, aga teisel ajal ja teises kohas. Elektrist ei tea ta midagi, ta on teise ala mees. Täna ei saa, jätame teiseks korraks. Pööra koogil teine külg. Läheneb asjale hoopis teisest küljest. Poiss tegi ruttu teist juttu. Jutustage see lugu teiste sõnadega ümber. Püüdis kaaslast teistele mõtetele juhtida. Mul on hoopis teised plaanid. Ei olnudki teist teed kui rääkima hakata. Ma ei olnud üksi, üks teine poiss oli ka. Teist inimest ei vahita nagu puurilooma! Teiste lõpetajate hulgas oli ka meie naabripoiss. Klassis oli peale korrapidajate ka teisi lapsi. Käitu nii nagu teised inimesed. Kuhu teised lapsed jäid? Üks laulis salmi, teised neli refrääni. Ka sina pead kooli minema nagu iga teine laps. Selle hääle tunnen kõigi teiste häälte hulgast alati ära. Veenus on heledam kui teised planeedid. Kass, põrsas ja teised loomad. Sina pead oma vanemaid austama ja need teised sõnad. Võib tuua teisigi näiteid. Teistes tubades on ka vingu. Tule mõni teine päev jälle meile! Seda leiba võib teinegi kord osta. Ostsin 200 grammi vorsti ja teist samapalju juustu. Kolm kilomeetrit poeni, teist niisama palju tagasi. *See oli ju siis nii ilmsüüta vale, et teist sellesarnast otsima peab. O. Luts. || mõni. *Ning juttu sel tüdrukul – nagu teisel mehel aganaid! A. Gailit. || järgmine. Teisel hommikul olid külalised kadunud. Aga juba teisel hetkel oli ta otsustanud. Ei tulnud ta sel ega teistelgi päevadel. *„Selle oled sa hästi teinud,” ütles ta vanainimese tõsidusega .. „Teine kord aga ära ole enam nii rumal, et sa puu asemel sõrme lõikad! ..” E. Aspe. || teistsugune, teistmoodi. Ta näis elavat hoopis teises maailmas. Andres parandab oma kahed ära, aga Toomaga on teine lugu, asi teine. Vaikis hetkeks ja jätkas siis teise tooniga. Jättis joomise maha ja hakkas elama hoopis teist elu. Näen nüüd kõike sootuks teises valguses. Pärast seda sündmust vaatas ta elule hoopis teise pilguga. Ta ei teinud teist nägugi. Tuli uus ülemus ja tööl on kohe teine minek. Üks hetk võib inimese teiseks muuta. Usina lapse elu kujuneb teiseks kui laisa oma. Meie nii ei käitu, meie elulaad on teine. Õel on teine iseloom kui minul. Vanasti olid sa minu vastu hoopis teine kui praegu. Ehk keerab homseks ilma teiseks. *Muidugi on pealinna elu üsna teine kui see seal, kodus. R. Roht. | ‹komparatiivis›. Tal on teisemad mõtted. Kui saunas käidud, on ikka teisem tunne küll. Elu on nüüd hoopis teisem kui varemalt. Sõjaväest tuli tagasi sootuks teisem mees. Igal sügisel on lapsed jälle natuke teisemad. Tema on teisemast puust mees.
2. ‹substantiivselt› viitab tekstis kellelegi v. millelegi varem mainitule. a. kõnek rõhuta positsioonis esineb 3. isiku asesõnana v. tähenduses 'see'. Ei tea, kuhu see tüdruk jääb, pidi teine juba hommikul tulema. Ma ei raatsinud Annet üles ajada, magas teine nii magusasti. Kass toob varsti pojad, vaata kui paks teine juba. Mina seda Antsu ei salli, õel teine mis hirmus. Küll meie naabrimees on otsa jäänud, nagu piitsavars teine. Võtsin lapsele kommi ka, kuidas sa jätad ostmata, kui teine nii väga palub. Poiss on ilmast ilma haige, päris häda teisega. Kopliservast kostis tüdrukute kilkamist, tulid teised jooksuga toa poole. Meil on head lapsed, ei jõua teisi ära kiitagi. Kartsin, et ei tule saali kaunistamisega toime, aga päris ilus sai teine. Nuga kadus ära, pillasin teise kuhugi siiasamasse. Päris tore album on, saab teist ikka vahel vaadatud. Ära söö õunu, toored teised alles. Enam ma raamatuid ei osta, niigi teisi juba ülearu kogunenud. || viitab viimasena mainitud isikule. Ta tahtis tüdrukule midagi kinkida, mille üle teisel hea meel oleks olnud. Isa ärritab meelega poega, et panna teine rääkima. Ta möödus sõbrast sellise näoga, nagu oleks teine paljas õhk. b. ‹koos pronoomeniga üks v. see› asendab eelnevas tekstis esinevaid rinnastatud keelendeid v. tarindeid, eitavas lauses tähenduses 'ei kumbki', jaatavas lauses tähenduses 'mõlemad'. Nüüd pidi küll maapind avanema või taevas alla langema, aga ei juhtunud üht ega teist. Kas tahad kommi või küpsist? – Nii üht kui teist. Oleks veel et haigus kallal või ülearu vana, aga ei seda ega teist. *Kiir tõmbab otsaesise kipra ja naeratab suunurgaga, mis võib-olla kahetsust, võib-olla laitust, võib-olla seda kui teist korraga peab avaldama. O. Luts.
III. ‹pron› substantiivne ja adjektiivne umbmäärane asesõna, mis väljendab midagi ebamäärast v. viitab mingile lähemalt täpsustamata asjale, olendile v. tunnusele
1. ‹ka korduvana› (mitmesugustes ühendites). a. ‹koos pronoomeniga üks v. see› umbkaudu tähenduses 'miski, nii mõnigi, mingi, mingisugune vms.'. Ta on sel teemal üht ja teist kirjutanud. Pakuti ühte ja teist. Räägiti ühest ja teisest. Neil on alati ühest ja teisest puudus. Siin leidub nii ühte kui teist. Eks elus ole üht kui teist nähtud. Ma ei tea midagi, võin ainult üht kui teist oletada. Üks kui teine oli saladuse jälile saanud. Inimesi vooris mööda, üks kui teine ostis midagi. Kodus on alati üht või teist teha. Rääkisime niisama sellest ja teisest. Tean temast seda ja teist. Noorpõlves sai seda kui teist tehtud. Tahan üht ja teist asja osta. Üks ja teine hädaline käis abi otsimas. Vaatasin ühele ja teisele poole, aga kuskilt ei paistnud kedagi tulemas. Ta on sellele üks kui teine kord mõelnud. On karta, et ettepanek lükatakse ühel või teisel põhjusel tagasi. Puudusi on ühel või teisel määral igas kirjandis. Üht, teist või kolmandat moodi see asi ikka laheneb. Asja arutati seda ja teist kanti pidi. | (pehmendavalt, mahendavalt mingite ütluste kohta). Ta sõimas mind selleks ja teiseks. Mina olevat see ja teine. b. ‹koos pronoomeniga üks, see v. mõni› tõstab mingist tervikust v. hulgast esile lähemalt täpsustamata üksikuid isikuid, asju v. omadusi. Üks silm nutab, teine naerab. Ühes käes tort ja teises lilled. Vanaemal on kaks kassi, üks on hall ja teine must. Klass jagunes pooleks, ühed süüdistasid teda, teised kaitsesid. Mis üht inimest vaimustab, võib teise hoopis külmaks jätta. Ühed kaabakad on nad kõik, võta üks ja viska teist. Äkki kadusid kõik, üks siia, teine sinna. Kõigisse ei saa ühtmoodi suhtuda, ühed lapsed vajavad hellust, teised karmi sõna. Ühed tahavad ühte, teised teist. Üks kivi oli liiga suur, teine liiga väike, kolmas liiga teravate servadega. Mõned seisavad, teised istuvad. *Teeradadest olid mõned laiaks tallatud, teised kitsaks kraavistunud .. K. Rumor. | ‹elliptiliselt, ilma pronoomenita üks›. Käega suurrätti, teisega seelikut hoides astus perenaine üle õue. Istub, jalg üle teise. | ‹korduvana›. *„Kaks [last] oli, teine poeg, teine tütar,” vastas saunatädi. A. H. Tammsaare. || (kaht asjaolu, olukorda vastandavates tarindites). Ühelt poolt tuleb see asjale kasuks, teiselt poolt teeb kahju. Ühest küljest toob lemmikloom perre palju rõõmu, teisest küljest aga on suureks nuhtluseks. Üks asi on haigust teeselda, hoopis teine asi aga haige olla. || iga üksik eraldi võetuna. Tuleb ära otsustada, mida ühele või teisele lapsele kinkida. Ütle, milline tapeet ühte või teise tuppa panna. Ta jutustas täpselt, mis sellel või teisel seljas oli. *Sel puhul on muidugi kerge teada saada, kus, millal ja kes selle või teise muinasjutu on kirjutanud. H. Niit. || ‹ka korduvana› kummastki paarist kumbki eraldi võetuna (vastandavalt). Apteek ja kauplus asuvad üks ühel, teine teisel pool teed. Kas nad on tülis, et teine istub teises toanurgas? Nad lahkusid teine teises suunas. Kaks õde seisavad teine teisel pool haiget. *Nüüd tõmbas kull kaks sulge seljast, andis nad kuningapoja kätte ja ütles: „Värava suus on kaks karu vahiks. Viska teisele teine sulg ette...” J. Kunder. || vastastikuse tegevuse väljendamisel koos pronoomeniga üks; (harvemini korduvana v. muus ühenduses) tähenduses 'üksteise' v. 'teineteise'. Kõik rääkisid eri keeli, üks ei saanud teisest aru. Inimesi on palju, üks püüab teise eest teenistust ära võtta. Nad istusid nii lähestikku, et üks kuulis teise hingamist. Õde-venda on kui koer ja kass, üks ei anna teisele asu. Poisid saavad hästi läbi, üks aitab alati teist. Nad häbenesid nii väga, et teine ei julgenud teisele silmagi vaadata. Vili on sel aastal kehv, üks kõrs hüüab teist taga. Kumbki ei aimanud, et ta teist sellises paigas kohtab. *Ümberringi sagisid puha võõrad inimesed, keegi ei teinud teist tundmagi. A. Ploom. || ‹koos pronoomeniga üks esineb komparatiivses võrdlustarindis› osutab, et vastav omadus iseloomustab võrdselt kõiki objekte. Nurgas on terve hunnik kitleid, üks räpasem kui teine. Üks tüdruk on ilusam kui teine, ei oskagi valida. c. ‹koos pronoomeniga üks› korduvust, järgnevust näidates. Käib ühest toast teise. Tõstab asju ühest kohast teise. Üks töö ajab teist taga. Muudkui käi aga ühe arsti juurest teise juurde. Üks vale teise otsa! Otsis ühe sahtli teise järel läbi. Üks maja kerkis teise järel. Üks sõna järgnes teisele ja tüli oligi käes. Üks töö lõpetatud, alustas ta kohe teist. Täna polnud muud, kui üks külaline tuli, teine läks. *Pulmi ja pidusid peetud ja magusat õlut joodud ikka ühest pühapäevast teise. E. Aspe. | ‹elliptiliselt, ilma pronoomenita üks›. Künkast alla, teisest üles, ja nii terve tee. *Päev ajas teist taga ja nii nad kadusid. E. Kippel. *Tehku Marie oma prouaga päev otsa nurmel koormaid, nõnda et hobune teises kinni ja vaheaega pole! L. Vaher. || vahelduvust näidates, umbkaudu tähenduses 'edasi-tagasi'. Poiss keksib ühelt jalalt teisele. Pillub tulist kartulit ühest käest teise. Vaarub ühest teeservast teise.
2. üks (kahest). Kassipojal on teine silm alles kinni. Poiss oli teist jalga pidi kraavi kukkunud.
3. mõni. Teinegi kord tunned, et inimesed sind mõistavad. Teine päev juhtub, et pole aega süüagi.

teotama ‹37›
teo v. sõnaga rängalt solvama, au ja väärikust alandama, häbistama, rüvetama. Vange peksti ja teotati igal viisil. Laimas ja teotas teist terve ilma ees. Teota meest, mitte mehe ametit. Teotas naabrit valesüüdistusega. Kuidas sa, häbematu, julged ausat meest sedaviisi teotada! Selle tembuga oled sa ennast ise teotanud. Teotavad sõnad. Teotav ihunuhtlus. Töö ei teota kedagi, laiskust laidab igamees. Vanus ei teota kedagi, kui inimene vanust ei teota. *Mul oli vagade neitside pansionaat, aga nemad laimavad ja teotavad, et mina pidanuvat lõbumaja. K. Rumor. || pühadust rüvetama. Jumalat teotama. Vaenuväed laastasid maad ja teotasid kirikuid. Vallutajad teotasid võõraid pühapaiku. || suguliselt rüvetama, vägistama. Mässulised põletasid külasid ja teotasid naisi. Andres sai kuulda, et tema tütar on ära teotatud.

teotsema ‹37›
tegutsema. *Ta mees oli hariduselt insener, kuid teotses ärimehena, juhtides vanematelt päritud kaubamaja. K. Rumor. *Minu püha soov on, et mu rahvus usuks oma tulevikku: mõtleks ja teotseks, nagu elaks ta igavesti. H. Mikelsaar.

tikk|sirge
sirge nagu tikk, väga sirge. Tikksirge vahisõdur. Tikksirge puu. Istub tikksirge seljaga. Käskluse peale nõksatasid kõik tikksirgeks. *Ta seisang oli nii tikksirge, nagu ei kannataks ta ihu kõige ettevaatlikumatki painutamist. K. Rumor.

tina|pomm
seatinast pomm (2. täh.) Loodib järve tinapommiga. *Täismees kandis saapasääres härjakara ja kuuevarrukas nahkpidemega tinapommi. K. Rumor.

tohlakas ‹-ka, -kat 2›
kõnek
1. ‹s› hoop, latakas, mats [-u]. Andis, äigas, virutas, pani tülinorijale ühe tohlaka. Sai varga kätte ja lajatas tohlaka üle vahtimise. *Auto küljelaud toksis tema puusa, mis oli veel hell ema tugevatest tohlakatest. L. Vaher.
2. ‹s› tohman, tohmakas. Sinusuguse tohlakaga ei tasu vaielda. Tohlakate hulgas on siin ainult mõni üksik mõistlik mees.
3. ‹adj› tohmakas. *Mõnede arvates asusid seal tohlakad talupojad ja maatöölised .. K. Rumor.

toidu|alune ‹s›
kõnek söögialune. *.. käsutas endale toidualuseks mahuka klaasi pillirooviina. K. Rumor.

toru ‹11› ‹s›

1. hrl. silindriline õhukeseseinaline, suhteliselt pikk õõneskeha. Metallist, rauast, betoonist, plastmassist, kummist, klaasist toru. Keraamilised, mitmekihilised torud. Valatud, valtsitud, gofreeritud, pliitatud toru. Õmbluseta, muhvotsaga toru. Peen, jäme toru. Sirge, kõver toru. Torude paigaldamine, jätkamine. Torude mähkimine. Toru kalle. Toru läbimõõt oli 0,5 m. Pumba, veepaagi toru. Vesi jookseb lauta torusid mööda. Gaas juhitakse korteritesse torude kaudu. Vesi, nafta voolab torudes. Lüpsimasin kisub lüpsmisel piima torusse. Torupill koosneb tuulekotist ja torudest. Vanamoeline toruga grammofon. Aerodünaamiline toru tehn seade, milles tekitatakse kiire õhuvool. || telefonitoru. Telefon helises, võtsin toru. Võttis toru hargilt, pani, viskas toru hargile. Torust kostis naisehääl. „Tulen kohe,” ütlesin kiirustades torusse. *Õige nüüd Airil vaja neid kõnesid pidada, ta pole kohe sihuke tüüpki, kes ripuks toru otsas. H. Mänd. || kõnek (pika vabriku- v. laevakorstna kohta). Lähenesime linnale: paistsid kirikute tornid ja vabrikute torud. *Silmapiiril kümmekond laeva, peaaegu pooltel neist suitsu ajavad torud peal. H. Sergo. || kõnek (püksisäärte, ka käiste kohta). *Minu koolipõlves lehvisid mehed ringi laiades kloššpükstes, nüüd jälle kantakse nii peenikesi torusid, et ei mõista ära arvatagi, kuidas neid jalga ja jalast ära saab. L. Promet.
▷ Liitsõnad: alumiinium|toru, asbest|toru, asbesttsement|toru, betoon|toru, eboniit|toru, frees|toru, klaas|toru, kummi|toru, laud|toru, malm|toru, metall|toru, plastmass|toru, plekk|toru, puu|toru, raud|toru, ribi|toru, savi|toru, teras|toru, tsement|toru, vasktoru; auru|toru, bergmann|toru, dreeni|toru, elektronkiire|toru, gaasi|toru, haru|toru, hingamis|toru, imi|toru, isoleer|toru, jaotus|toru, joa|toru, joote|toru, juht|toru, kanalisatsiooni|toru, keskkütte|toru, koore|toru, kuulatlus|toru, kuulde|toru, kõne|toru, kütte|toru, magistraal|toru, mantel|toru, piima|toru, pikendus|toru, pumba|toru, puur|toru, põlv|toru, püstik|toru, ring|toru, soojus|toru, rõhu|toru, röntgeni|toru, sifoon|toru, solgi|toru, spiraal|toru, suitsu|toru, suruõhu|toru, surve|toru, toite|toru, tsirkulatsiooni|toru, tuulutus|toru, tühjendus|toru, vaatlus|toru, vee|toru, ventilatsiooni|toru, vihmavee|toru, väljalaske|toru, väljavoolu|toru, õhu|toru, õhutus|toru, äravoolu|toru, ühendus|toru, ülevoolutoru; hääletoru.
2. ‹illatiivis ja inessiivis lähedane adverbile› torutaoline, kujult mõneti toru (1. täh.) meenutav moodustis. Keeras singiviilu toruks ja pistis suhu. Torus püksisääred, püksid. Pani käed toruks, toruna suu juurde ja hüüdis midagi. Mees pani käed suu ette torusse, torru ja puhus söed hõõgvele. Imes torus huultega jäätist. Tüdruku huuled läksid, tõmbusid pettunult torru. Huuled irooniliselt torus. „Ah jäta ometi see jutt!” ajas Urve huuled torru. Ah jälle ei meeldi, jälle mokad torus! Jäi midagi mõtlema, suu torus. *.. ja pehmete kurruliste põskede vahel suu, mis üllatusest ümmarguseks toruks tõmbus ja siis heameelest pikaks kriipsuks venis. M. Saat.
▷ Liitsõnad: hinge|toru, sool|toru, sääre|toru, söögitoru; kapillaar|toru, sõel|toru, tolmutoru.
3. kõnek (tulirelva raua, ka relva enese, eriti suurtüki kohta). Karabiini, kuulipilduja, kahuri, haubitsa toru. Pika toruga parabellum. Laeng lõhkes torus. Andsime relvadest tuld, nii et torud tulised. See on vilets jahimees, kellele loom jookseb ise toru ette. Tulerühm sätib torusid positsioonile. *Saime tund aega marutuld kõigist torudest ning kaotasime kaks ettevaatamata meest. R. Kaugver. *Esimese patarei esimene toru annab oma esimese paugu selles sõjas. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: automaadi|toru, kahuri|toru, püssi|toru, püstoli|toru, suurtükitoru.
4. kõnek (puhkpilli kohta). Pasunamehed võtsid oma torud ja alustasid uut lugu. *Põder asutas .. puhkpilliorkestri, mille torud telliti D. O. Wirkhausi vahendusel Berliinist. K. Saaber. *Vasksete torude kaeblik viis ihub sumbunud valu värskeks pitsituseks. A. Beekman.
5. kõnek rumal, taipamatu, saamatu inimene, loru. Kes käskis teda selline toru olla! Sina ka midagi tead, va toru! *Aga eit ütleb: „Ega sa printsi endale väimeheks saa, vana toru! .. ” K. Rumor. | ‹adjektiivselt›. Et inimene ka nii toru võib olla!

trünnima ‹42›
murd sikutama. *Sangvars trünnis ruuna ohjadest, pidas talle pikki jutlusi ja manitsusi. K. Rumor.

tuiskama ‹tuisata 48›

1. ‹ka impers.› (lume kohta:) tuule mõjul hooga edasi kanduma. Õhtul hakkas tugevasti tuiskama. Väljas sajab ja tuiskab. See on hea märk, kui jõulu ajal tuiskab ja tormab. Öösel oli kõvasti (lund) tuisanud. Näkku tuiskas tihedat kihulund, jääkübemeid. Ilm tuiskas talviselt veel aprilliski. *Öö on kottpime, sajab tuiskavat lobjakat. A. Gailit. || (tulemust, tagajärge osutades). Talvel tuiskas siin läbipääsmatuid hangi kokku. Üleni lumme tuisanud heinaküün. Külateed olid kõik täis, umbe, hange tuisanud. Tuul on jää pealt lume ära tuisanud.
2. (suurel hulgal) laiali lendama, tugevasti mitmes suunas paiskuma. Kihutas mootorrattal minema, nii et pori tuiskas kahele poole. Löödi tantsu, nii et tolm tuiskas. Tuul pani luited tuiskama. Lained tuiskasid vastu kaldakaljut. Üle parda tuiskab vett, pritsmeid. Meeste ümber tuiskas kuule nagu rahet. Lume tuisates ajab sahk teed lahti. Valget vahtu tuiskas kõrgele. Meri tuiskas tuule käes. Linnuparve järsust lendutõusmisest lõi vesi lausa tuiskama. *Mulda, rohututte ja kamaratükke tuiskas laiali, maa [võitlevate] loomade jalge all muutus mustaks. O. Tooming. || piltl (tunnete kohta:) möllama. Põues tuiskavad tunded ei lasknud tal uinuda. Esimene armastus pani vere tuiskama ja tormama.
3. midagi hooga üles v. laiali paiskama. Püssid tuiskasid tuld. Šrapnellid olid kaevikusse killurahet tuisanud. Helikopter tõusis õhku, lumetolmu pilvi üles tuisates. Küla oli pommidest laiali, segi tuisatud. Plahvatus tuiskas mehed üleni mulla alla, liiva ja kildudega üle. Vaateaknad tuiskavad valgust. Lapsed tuiskasid üksteist lumega, veega. | piltl. *Kui eestlane sõimu tuiskas, siis polnud ka lätlase suu korvis. K. Rumor.
4. kiiresti, suure hooga liikuma, kihutama, tormama, sööstma. a. (liiklusvahendite, loodusnähtuste jm. kohta). Jõel tuiskav kiirkaater. Hävitajad tuiskasid madallennul linnast üle. Üks auto teise järel tuiskas meist mööda. Mis mõte on kümne päevaga Euroopa lihtsalt läbi tuisata! Narta tuiskab üle lumevälja. Meteoriit tuiskas taevas, üle taeva. Kosk tuiskab järsakust alla. Majakõrgused lained tulid tuisates laevale vastu. Aknast tuiskas tuppa pahvak värsket õhku. Pärast üleskeeramist hakkas vurr jälle tuiskama 'hooga keerlema'. Kuul tuiskas vaid vaksakauguselt kõrvust mööda. Mõtted tuiskavad tuhatnelja peast läbi. *.. ja selline uudis tuiskab hullemini kui kulutuli üle koguduse laiali. O. Tooming. b. (elusolendite kohta). Tuiskab talust tallu, et inimesi kokku kutsuda. Veebel tuiskas ees, rühm tema järel. Olin kingituse leidmiseks kõik poed läbi tuisanud. Me ei jõudnudki näha, kes meist mööda tuiskas. Tuiskas ühe hooga nõlvast üles. Lausa lennates tuiskas kohale laevaarst. Kuhu sa nõnda kiiruga tuiskad? Virgats tuiskas kohe staabi poole minema. Inimesed tuiskasid põgenema, kes kuhu. Kurvi tuiskas järgmine jooksja. Tantsupaar tuiskab üle põranda. Sellest nõlvast on hea alla tuisata nii suuskadel kui kelguga. Ratsasalk tuiskas metsikus galopis lähemale. Hobusekari tuiskab mööda steppi. Rebane tuiskas kanakarja keskele. Nugis tuiskas nagu nool orava kannul. Üle laste peade tuiskas linnuparv. Kohmakas pingviin tuiskab vees kiiresti kui delfiin.
5. piltl midagi hooga, rutates tegema; tuisakalt tegutsema. Tuiskasime kogu aeg tööd teha. Talgulised tuiskasid heinu kokku panna, et kiiremini õhtule saaks. Ei maksa ülepeakaela tuisata igat käsku täitma. Oota nüüd ometi, mis sa selle asjaga nõnda tuiskad!
6. hrv pillama, raiskama. *Või arvad, et minulgi neid kroonisid nõnda tuisata on? H. Sergo.

tulu|toovus ‹-e 5 või -e 4›
(< as tulutoov). *Oma linna matuseaeda põlastas ta eriliselt, sest see oli muudetud kirikuvõimude sahkerdamise ja tulutoovuse ettevõtteks. K. Rumor.

tund ‹tunni 21› ‹s›

1. 1/24 ööpäevast, 60 minutiga võrduv ajaühik (tähis t., h); sellise kestusega ajavahemik. Ööpäevas on 24 tundi. Kell näitab kümnendat tundi. Veerand, pool, kolmveerand tundi. Kahe tunni pärast. Neli tundi tagasi. Kell on tervelt pool tundi ees, järel. Töötas päevas kümme tundi. Laps magas päeval peaaegu kolm tundi. Film kestab kaks tundi ja 20 minutit. Sõitsime Tallinnast Tartusse kahe tunniga. Veel pool tundi sõitu ja olemegi kohal. Eksami alguseni, tööaja lõpuni on jäänud paar tundi. Aega on selleks umbes tund. Ole mulle mõni tund abiks. Võid tunniks (ajaks) õue mängima minna. Tulen tagasi tunni (aja) pärast. Tund läheb, kulub tunni järel. Möödus tund, teine, kolmaski, aga kedagi ei saabunud. Tunnist tundi ikka üks ja seesama. Tunnid venisid ja venisid. Viibisin kunstimuuseumis tunde. Istus tundide viisi, tundide kaupa oma raamatute taga. Teenis 50 krooni tunnis. Auto sõitis 120 kilomeetrit tunnis. Akadeemiline tund (kõrgkooli loenguaja järgi, 45–50 min.) Suvine tund enam kui talvine päev. *Alles vastu hommikut magan tunni või teise rahulikumat und. O. Luts. || (mingi vahemaa mõõduna). Sinna on mõne tunni tee, mõni tund teed. *Pool tundi maad siit otse põhja poole on põlise metsa keskel lage koht .. E. Bornhöhe. || oma eripäraga aeg, osa ööpäevast. Varane, hiline tund. Hommikune, lõunane, õhtune, öine tund. Kesköine tund. Oli vaikne pärastlõunane tund. Vaimude tund 'kummituste aeg (hrl. südaöö)'. *Töötamiseks ei jätkunud päeva valgetest tundidest. K. Rumor. || sellise kestusega (ka lühem v. tunduvalt pikem) kindlaks otstarbeks määratud ajavahemik. Vaikne tund 'kuni paaritunnine puhkeaeg laste- v. raviasutuses'.
▷ Liitsõnad: pool|tund, täis|tund, veerandtund; tähetund; amper|tund, kilovatt-|tund, vatt-tund; auto|tund, inim|tund, tingtund; lennu|tund, puhke|tund, saate|tund, seisu|tund, sõidu|tund, treeningu|tund, töö|tund, ületund; hommiku|tund, hämariku|tund, keskpäeva|tund, kesköö|tund, koidu|tund, lõuna|tund, puhte|tund, päeva|tund, pärastlõuna|tund, südaöö|tund, videviku|tund, õhtu|tund, öötund; keelu|tund, komandandi|tund, politseitund; info|tund, kõne|tund, palve|tund, piibli|tund, teabe|tund, vastuvõtutund.
2. hrl. 45-minutiline ajavahemik õppetöö põhivormina. Ladina keele, usuõpetuse tund. Esmaspäeviti on meil kuus tundi. Reedel algavad tunnid kell üheksa ja lõpevad pool kaks. Esimene, kolmas, viimane tund on joonistamine. Homme jääb, jäetakse emakeele tund ära. Täna andis tunde praktikant. Õpetaja annab, peab tundi. Alustame tundi. Lõpetame tunni. Kell helises tundi, tunnist välja (tunni algust v. lõppu kuulutava kellahelina kohta). Tundidest poppi tegema, pausi panema. Miks sa tunnist puudusid? Hilines tundi. Õpilane jäeti pärast tunde 'peale tundide lõppemist karistuseks v. järeleõppimiseks koolimajja'. Ära sega tundi! Õppealajuhataja tuli tundi kuulama. Õpetaja lahkus poole tunni pealt. Tänaseks on tunnid läbi. Hakati tundi 'tunnis õpitut' vastama, üles ütlema. Tuletage eilne tund meelde. Tundideks õppima, ette valmistama. Lahtine tund 'näidistund'. Õpetaja koormus on 18 tundi nädalas. Annab keeltekoolis tunde. Võtab matemaatikas eraõpetajalt tunde. *Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ajaloo|tund, bioloogia|tund, füüsika|tund, grammatika|tund, joonistus|tund, keele|tund, keemia|tund, kirjandus|tund, klaveri|tund, konversatsiooni|tund, käsitöö|tund, laulu|tund, lugemis|tund, matemaatika|tund, muusika|tund, rehkendus|tund, solfedžo|tund, sõidu|tund, tantsu|tund, tööõpetus|tund, viiuli|tund, võimlemistund; vahetund; aine|tund, klassijuhatajatund; asendus|tund, era|tund, harjutus|tund, järeleaitamis|tund, klassi|tund, kooli|tund, kordamis|tund, lemmik|tund, muster|tund, näidis|tund, praktika|tund, proovi|tund, rühma|tund, saali|tund, võimla|tund, õppetund; nädalatund.
3. (oma eripäraga) aeg; (õige, sobiv) hetk. Raskel tunnil ei olnud temast abi. Need olid ilusad tunnid, kus me kõike koos tegime. Kätte on jõudnud tasumise tund. Otsustav tund on käes. Lahkumise tund on ligi. Saabus kojuminemise tund. Kodumaa vabastamise tund ei ole enam kaugel. Oli neidki, kes lahkusid kodupaigast hädaohu tunnil. Käsikiri jääb sahtlisse oma tundi ootama. Poisid, tund on tulnud! (märguandena millegi alustamiseks). || elu lõpp, suremise aeg; millegi eksisteerimise lõpp. Vanamees hakkas tundma, et tema tund ei ole enam kaugel. Ta otsekui aimas, et viimne tund on lähedal, käes. Haige arvas, et tema tund on tulnud. Tundus, nagu oleks lähenemas maailma viimne tund. *Missuguses mundris ta ükskord, kui tund kätte tuleb, Käina kirikuaias Liisu kõrvale pannakse, seda ta ise enam ei näe. H. Sergo. *.. tahaksin paluda, et kui mu tund [= elamise aeg] täis saab, siis ma sureksin äkilist surma kevadisel päeval .. I. Talve.
▷ Liitsõnad: elu|tund, jõude|tund, lahkumis|tund, piibu|tund, rüsina|tund, suitsu|tund, söögi|tund, tasumis|tund, tipp|tund, tusa|tund, tähe|tund, une|tund, üksindustund; surmatund.

tursuma ‹37›

1. vedeliku kogunemise tagajärjel paisuma, paistetama. Nohuga nina limaskest tursub. Silmad on nutust, pisaratest tursunud. Tursunud silmaalused, -laud. Joomisest tursunud nägu. Sõrmed tursusid soojusest. Põsk hakkas põletikulisest hambast tursuma. Kõht on ebaloomulikult suureks tursunud. Lillakaks tursunud käsi. Jalg on liikmest veidi tursunud. Vasak ranne on tursunud ja valutab. Südamehaigel on jalad tursunud nagu pakud. Igemed on nii tursunud, et süüa ei saagi. Tursunud mandlid. Liival lebas uppunu tursunud keha. Laip oli tugevasti tursunud. *Kuigi eit oli püüdnud nägu piitsa eest kaitsta, tursusid ta põskedel ja laubal juba rusked vorbid. M. Lott (tlk). || suurenema. Säärtel on veresooned tursunud ja sinised. Suurest pingutusest, vihast tursusid sooned meelekohtadel. Haige lümfisõlmed on tursunud.
2. vedeliku v. niiskuse imendumise tõttu paisuma, porsuma. Uks on tursunud, ei käi hästi. Liimile lisada vett ja jätta tursuma. *Supileem jäi lahjaks; rohi ja juured, mida hankisid lapsed ja töölt vabanevad naised, olid kibedamaigulised ning tursusid kõhus. K. Rumor.

tõesti ‹adv›

1. (rõhumäärsõna:) tõepoolest, tõega. a. (kinnitab, rõhutab usku öeldu paikapidavusse). See on tõesti tõsi. Mul on tõesti hea meel. Tahan temast tõesti lahti saada. Ühele inimesele käib see töö tõesti üle jõu. Ma tõesti ei tea, kes seda tegi. See kleit sobib sulle tõesti. See oli tõesti julge tegu. Ehitajad olid tõesti tublid. Tõesti hea film, raamat. Tõesti väärt nõu. Näed tõesti väga noor välja. Muret on olnud tõesti liiga palju. Usu, see ei lähe tõesti mitte. Tõesti, ta on halliks läinud. Ja tõesti, ta vääris seda, mis temast kirjutati. Ta ei pahandanud lapse peale, sest tõesti – mis sa siin pahandad. *Tõesti, tõesti, säärane mees polnud väärt kandma pükse. K. Rumor. b. (rõhutab hämmeldust, ebalust, nõutust). On see tõesti tema? Kas tõesti on kõik linnupojad surnud? Kas ma ikka tõesti võitsin miljoni? Kas nendes metsades on tõesti karusid? Kas sa tõesti ei tundnud teda? Arvad sa tõesti, et ta valetab? Võib-olla on tal tõesti õigus? Kas siis enam tõesti mitte midagi pole teha? | (imestust, üllatust, huvi väljendavalt). „Ma ei tunne neist kedagi.” – „Ah tõesti,” imestati. Mulle ta meeldib. – Tõesti?! Me hakkame kolima. – Ah tõesti? Miks siis?
2. tõeliselt, tegelikult, päriselt. Romaani peategelase prototüübiks on tõesti elanud mees. Laps usub, et päkapikud on tõesti olemas. *Minust teatakse rohkem, kui olemas, aga mina ei tea teistest sedagi, mis tõesti on. A. H. Tammsaare.

tõsi|asi
tõik, fakt. Ajaloolised tõsiasjad. Seadus tunnistab ainult tõsiasju. Üldtuntud, vaieldamatu tõsiasi. Tõsiasi jääb tõsiasjaks. See on tõsiasi, millele tuleb silma vaadata. Tõsiasju ei saa ignoreerida. On tõsiasi, et .. Ei saa mööda minna tõsiasjast, et .. *Okupatsioon ähvardas osutuda lähemate päevade tõsiasjaks. K. Rumor.

täkutama ‹37›
hrv mära paaritama; kõnek naist magatama. *Sihukest täkutada ... mitte kuupalga eestki, aulikud kohtusaksad! K. Rumor.

uhmima ‹42›
hrv ahmima. *Uhmis suure lusikaga pruunjat oakeedist. K. Rumor.

uim ‹-a 22› ‹s›

1. joobumus, joovastus, hurm. Armastuse, naudingute uim. Tunneb õnnestavat uima. Jasmiinist hoovas magusat uima. Teda täitis, haaras, valdas uim. Armastajad on mingis hardas, õnnelikus uimas. Meest ei rahuldanud ühe öö uim. Ärkas oma uimast. See oli vaid hetkeline uim, mitte armastus.
▷ Liitsõnad: õnneuim.
2. joove, joobnud olek. Alkoholi nõrgestav uim. Õlle kerge uim oli peaaegu lahtunud. Veinist tõusis soe uim pähe. Võttis eile tubli peatäie ja magab nüüd uima välja. Tüdruk teab nii mõndagi narkootikumidest ja nende uimast. Kokaiin tekitas umbes ühe tunni kestva uima. Mehe uimas nägu. Uimas narkomaan. Elab nagu mingis lakkamatus uimas. *.. uim ta peas muutus järjest tugevamaks – nüüd alles näis purjujäämine tõeliselt algavatki. A. Jakobson. || uimas(t)us; pööritus. *See pole sügav, raske uni, vaid läbipaistev, kerge uim .. I. Viiding. *Või polnudki see minestus, vaid nälja ning kurnatuse uim. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: alkoholi|uim, jooma|uim, narko|uim, narkootikumi|uim, puskari|uim, veini|uim, viina|uim, õlleuim; uneuim.

ulgu ‹11› ‹s›
murd ulgumeri. Tuul viis jää ulgule. *Ulgult tulid vastu mõned löhitsevad lained. K. Rumor.

ullike(ne) ‹-se 5› ‹s›
rumaluke. *Kes oleks küla vahel [Eesti iseseisvumisest] sellist lora ajanud, seda oleks ullikeseks peetud. T. Kallas. *Lapsed, ullikesed, ei läbenud kuulda, mis neile räägiti .. K. Rumor.

ummistama ‹37›
umbseks tegema. a. umbe ajama. Rämps võib kanalisatsiooni ummistada. Jõe suudmeala on roostikust ummistatud. Lumetuisk ummistas teed. Varing oli käigu ummistanud, see polnud läbitav. Rahvamurd ummistas sissepääsu. Konfiskeeritud kaup ummistab tolliladusid. See kreem ei ummista poore. Mida teha, et reklaam ei ummistaks postkasti? Veresoont ummistav tromb. b. rõhuma, ängistama. Südant ummistav raskustunne. *Läks ja tajus järjest ummistavamat tühjuse survet enda ümber. K. Rumor.

uppi ‹adv›

1. kummuli, ümber, uperkuuti; segi. Künad on uppi aetud. Lauad-toolid lükati kakluses uppi. Torm paiskas uppi terved puud koos juurtega. Auto oli kiiruskatsel uppi lennanud. Halvasti tehtud koorem läheb kergesti uppi. Kirjeldab, kuidas ta paadiga uppi käis. Ähvardas kõik uppi peksta. Monarhia, troon löödi uppi.
2. piltl nurja, luhta, ebaõnnestunuks. Hea peremehe käe all talu uppi ei lähe. Äri oli uppi minemas. Head plaanid, kavatsused lendasid kõik uppi.
3. uppasendisse, upakile. Ajab ennast nii uppi kui võimalik. *Siivak kangutas enda uppi, et mitte pead esimesena kuulide alla pista. K. Rumor. || (kehaosade kohta:) püsti(asendisse). Ajab nina liiga uppi. *Ema haarab mu turjast, rebib istmiku uppi ja kihutab selle tihedasti sadavaid lakse täis. M. Pihla.

usaldus|osaline ‹s›
usaldusalune. *Nähtavasti soovib ta minu usaldusosaliseks saada ja siis vaikimise tasuks raha võtta. K. Rumor.

uur ‹-i 21› ‹s›
taskukell. Hõbekapslitega, raudkapslitega uur. Võttis, tõmbas uuri vestitaskust välja. *Esimeses toas tiksusid seinakellad, äratajad ja uurid. K. Rumor. *Maret tolgutas uuri keti otsas, kangutas kapsli lahti ning surus kella vastu kõrva. M. Rebane.
▷ Liitsõnad: hõbe|uur, kuld|uur, nikkeluur.

vaagima ‹vaen 42 või kõnek vaagin 42›

1. kaalu, raskust kindlaks määrama, kaaluma (2. täh.) Otsis välja kaalud ja vaagis neil lihakäntsakat. Vaagis käes paki raskust. Hüpitas ja vaagis eset peopesal. *Kui ta veskil käies pärast viljakotti ka ennast vaagida laskis, siis näitasid vihid ligemale neli ja pool puuda .. H. Sergo. *On raskust, mida kaaluga ei vaeta, / ja koormat, mida eeselgi ei vea. J. Kaidla. || piltl väärtust kindlaks määrama, hindama. „Tubli töömees,” vaagis ta endamisi sulast. Komisjon vaagis mind põhjalikult ja pidas ebasobivaks. Tosin silmapaari vaagis võõrast. Vaeb mind pika uuriva pilguga. *Tema [= jumala] käes on kaalud, milledel vaetakse iga meie tegu. K. Rumor.
2. millegi üle aru pidama, järele mõtlema, kaalutlema, kaaluma (3. täh.) Küsimust, argumente, probleemi, juhtunut, sündmusi, tulemusi vaagima. Seda asja(olu) peab veel vaagima. Iga kavatsust tuleb enne otsustamist põhjalikult vaagida. Vaeme kujunenud olukorra häid ja halbu külgi. Ei ole mõtet hakata vaagima tema puudusi ja väärtusi. Seda võimalust on vaetud juba pikemat aega. Ärimehena vaeb alati üksipulgi kauba väärtusi. Käsikirja vaeti toimetuses nii- ja naapidi. Vaeti igakülgselt, kes kandidaatidest võiks olla kõige sobivam linnapea kohale. Nõupidamisel vaeti, vaagiti erakonna tegevust. Vaagis, mida ettepaneku peale öelda. Vaagis mõttes, kuidas põgenikku aidata. Siin pole enam midagi vaagida: asi on otsustatud. Vae mis vaed, otustada ikka ei suuda. Kõneles rahulikult – iga sõna ja lauset otsekui vaagides. Elektronarvuti aitab vaagida probleemi erinevaid lahendusvariante. *.. kuid seda nad ei teadnud veel, / mis mõtteid vaagis tütre meel. R. Sepp (tlk).
3. van piltl teat. kaalu (1. täh.) omama, väärt olema. *Ega linnamehel enam seda kihku ole [mis külainimesel], et ükstapuha palju väi vaeb, kui aga tütrehing mõisa alt lahti saab .. J. Kross.

vahemine ‹-se 5› ‹adj›
vahelmine. *Nad läksid tagasi vahemisse kambrisse. K. Rumor. *On andmeid, et „Kingu Laose” vahemised vaatused tsensori poolt kärbiti .. H. Puhvel.

valla|isa
‹hrl. pl.› kõnek (valla juhtide kohta). Tsooru vallaisad eesotsas vallavanemaga. *„Tubli põllumees, see meie koolmeister!” kiitsid vallaisad. K. Rumor.

vargus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
ka jur varastamine; selle üksikjuht. Väärtasjade, kunstiteoste vargus. Häbematu, jultunud vargus. Lapsepõlve väikesed vargused. Mõisteti varguse eest, varguse pärast kinni. Viimasel ajal on siinkandis toime pandud palju riisumisi ja vargusi. Suurem osa vargusi jäi avastamata. Mustlast süüdistati ebaõiglaselt kahe hobuse varguses. Teda kahtlustatakse tarkvara varguses. Mees oli osa võtnud riigimetsa vargusest. Narkomaan elatubki vargusest. Üks jõuguliige tabati varguselt, nabiti varguse pealt kinni. Mõisavargust ei pidanud talupojad varguseks. Harakas jäi kuldsõrmuse vargusega vahele. *Kogu see Mesilase vanakraamikauplus oli nagu avalik varguste ja kelmuste pesa. P. Vallak. *Lõppeks on ju iga armuvahekord abielunaisega kas vargus või avalik röövimine. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: aida|vargus, hobuse|vargus, info|vargus, jalgratta|vargus, karja|vargus, kaupluse|vargus, korteri|vargus, kunsti|vargus, loome|vargus, metsa|vargus, murd|vargus, mõisa|vargus, pisi|vargus, raha|vargus, riigi|vargus, tasku|vargus, õunavargus; päevavargus.

varju|paik

1. paik, kus keegi leiab varju v. ulualust; peidupaik. Sellise koerailmaga on heinaküün väga sobiv varjupaik. Koobas oli ainsaks varjupaigaks langevate kivide eest. Linnust kasutati varjupaigaks, varjupaigana vaenlaste eest. Soosaared pakkusid sõja ajal ümbruskonna küladele varjupaika. Suvituslinnas leidub varjupaika nii rikkale kui vaesele. Linnu-uurija leidis endale varjupaiga mahajäetud tuletornis. Põgenikud ehitasid, tegid metsa varjupaiga. Maa-aluses varjupaigas ei tohtinud tuld teha. Hulkuvad koerad ja kassid püütakse kinni ja viiakse loomade varjupaika. Nahkhiired kolisid oma suvistesse varjupaikadesse puuõõnsustes ja pööningutel. Öösel tuleb ämblik oma varjupaigast välja. | piltl. *Aga iseenda eest ei ole inimesel varjupaika. Põgene nii palju kui tahes, ikka jääd tabatavaks. K. Rumor.
2. koht, kus põgenikule on tagatud isikupuutumatus. Pagulane taotleb poliitilist varjupaika. Tal õnnestus varjupaika saada naaberriigis.
3. peavarjuta inimeste ööbimispaik v. kodu (hrl. varasemal ajal). Kodutute, vaeste, pidalitõbiste, vaimuhaigete, orbude, leidlaste varjupaik. Naiste varjupaik turvakodu perevägivalla all kannatavatele naistele. *Lõpuks leiti Maiele sobiv koht kristlikus poolkloosterlikus tütarlaste varjupaigas, kuhu võeti kasvatada luteriusulisi vanemateta tütarlapsi. A. Paas.

varras ‹varda 19› ‹s›

1. millegi riputamiseks, läbitorkamiseks, puhastamiseks vms. kasutatav peenike ja sirge (teravaotsaline) hrl. kõvast ainest ese. Pada pandi vardaga lõkke kohale keema. Vardas küpsetatud kana, liha. Kalu suitsutati kaseoksast voolitud vardas. Räimed aeti lõpuseid pidi vardasse. Puuvilju jookide kõrvale serveeriti varda otsa aetult. Tõotas vaenlase elusalt varda otsa ajada. Jahimees puhastas vardaga püssi. Puust varrastega, varrastel kootud sall. Kudus klõbinal, nii et vardad aina välkusid. Mis sa karjud nagu varda otsas. *Jutupuhumine oli justkui sukakudumine: aina keeruta silm silma järele vardasse – ega lõng otsa lõpe. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: luu|varras, metall|varras, puu|varras, terasvarras; kudumis|varras, küpsetus|varras, laadimis|varras, prae|varras, puhastus|varras, püssi|varras, sorteerimis|varras, suka|varras, šašlõkivarras; ringvarras.
2. püstine post, latt, kepp v. ritv. Katusele püstitati piksekaitseks kõrge varras. Võidupühal tõmmati lipp vardasse. Leinalipud on pooles vardas. Terava varda otsas kääksus plekist tuulelipp. Õige meister oskas teha sellise kuhja, kus pole varrastki sees. Väänkasvud ronivad mööda vardaid. Vihma valas nagu vardast 'väga tugevasti'. *Siin ja seal nende [= langenute] kõrval seisid mahasadanud odad ja ammunooled varrastena püsti. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: kuhja|varras, lipu|varras, pikse|varras, püst|varras, tapuvarras.
3. tehn mitmesuguste masinate ja ehitiste koostisosa, mille pikkus on oluliselt suurem ristlõike mõõtmetest. Vardad on näiteks talad, postid, kepsud, võllid ja tõmmad. Varrast kirjeldatakse varda telje ja ristlõike kuju ning mõõtmete kaudu.
▷ Liitsõnad: juht|varras, koonla|varras, liuguri|varras, puur|varras, sarruse|varras, side|varras, tugevdus|varras, tugivarras.

varruline ‹-se 5› ‹s›
varrudest osavõtja, ristseline. *Õigust öelda oli talu veel nii vaene, et nad varrulistele korralikku kõhutäitki ei oleks saanud anda. K. Rumor.

viitlik1 ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
hrv ajaviitlik. *Istudes lõunastamisele järgnenud viitlikul tunnil kahekesi .., jutustas Arved Kadar õpilasele oma muljeid Lapimaa pikast ööst. K. Rumor.

virilduma ‹37›
virilaks minema; moonduma. Raevust, kohkumisest, valust virildunud nägu. Näojooned virildusid piinarikkaks grimassiks. Suu virildus ebaloomulikus põlglikus muiges. Seltskonna tuju kippus virilduma. Virildunud hingeeluga inimene. *Gondel näis käilast ahtrini ahenduvat ja omandavat virildunud pähkli kuju. K. Rumor.

volti ‹adv›
voltidesse, voldiliseks. Otsaesine, otsmik tõmbus volti. Mees irvitas nägu volti kiskudes. Riie hoiab vöö kohalt natuke volti. Volti vajunud säärikud. *Pöidlad olid jämedad ja litsusid peanaha volti. K. Rumor.

voorus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. moraalselt heakskiidetav omadus inimeste juures v. ilming ühiskonnas; inimeste käitumist juhtiv püsiv püüd headuse poole. Ausus, õiglus, vaprus jt. inimlikud voorused. Tagasihoidlikkust peeti vooruseks. Poeg on pärinud pea kõik isa voorused. Tal on palju, mitmeid voorusi. Kiideti noormehe häid kombeid ja voorusi. Ülistab oma naise ilu ja voorusi. Ta on naiselike vooruste kehastus. Oled täiuslik kõigi oma pahede ja voorustega. Teistes nähakse kergemini vigu kui voorusi. Poisi voorused muutusid tüdruku silmis peagi puudusteks. Katsu oma puudusest voorus teha. Teeb vaesusest vooruse. Muinasjuttudes võidutseb voorus pahe üle. Armastus kui ülim voorus. *Need on ju naisterahva kõige kaunimad voorused, kui ta on virk, ilus ja jumalakartlik. J. Lintrop. || millegi tugev v. hea külg, väärtus. Teose peamised voorused. Õpiku suurim voorus on uudne ja hästi valitud näitematerjal. Vaeti lavastuse puudusi ja voorusi. Toaubrikul oli üks voorus – ta oli odav.
▷ Liitsõnad: eba|voorus, peavoorus; rüütlivoorus.
2. vooruslik-olek, vooruslikkus. *Kuidas riskida noorikut koju tuua, kelle voorus kiriklikku häbiposti löödud! K. Rumor.

võrgutama ‹37›

1. vastassugupoolt seksuaalvahekorda meelitama. Mehel õnnestuski tütarlaps ilusate sõnade ja kingitustega (ära) võrgutada. Kuidas ta küll laskis end tol vanamooril (ära) võrgutada! Noor mõisahärra oli talutüdruku võrgutanud ja seejärel rasedana maha jätnud. *Sihukesi [mehi] tuntakse juba: võrgutavad ning heidavad kus kurat. K. Rumor. || (vastassugupoole armastuse taotlemise, kellegi soosingu võitmise kohta). Mees võrgutas tütarlast ilusate sõnade ja kingitustega. Proovis igavusest võrgutada kord üht, kord teist meest. Juudit läks Olovernest võrgutama. Ta armus minusse sügavalt, ilma et mina mingilgi määral teda võrgutanud oleksin. Võrgutab, aga poiss ei võta vedu. Võrgutavad sõnad, pilgud. *Tunnista, mil viisil ja missuguste abinõudega sa ühe vaga preestri südame oled võrgutanud? A. Kitzberg.
2. kedagi ahvatlema, meelitama, peibutama. Võrgutas poisi joomisele, jooma. Lõbunaine võrgutab meest unustama kombekat pereelu. Juhataja võrgutas alluvaid lubaduste ja palgatõusuga. Kaupmees võrgutas võimalikke ostjaid odavate hindadega. Näitleja võrgutas publikut filigraanse osatäitmisega. Saatan võrgutab hingi kavaluse ja pettusega. Kõrbes võrgutab meeli miraaž. Võrgutav naine.

võrra
‹postp› [gen] mingi osa v. üksuse ulatuses. Taganes kolme sammu võrra. Ilm soojenes mõne kraadi võrra. Korterite hinnad olid juba poole võrra odavnenud. Intressi tõsteti 2% võrra. Kojusõit venis veel ühe päeva võrra. Kahe korruse võrra müüri on juba laotud. Mängi see lugu kvindi võrra kõrgemalt. Vahepeal sadas äikesevihma, ja tööd tehti ka selle võrra vähem. *.. kes [= poisid] iga aastaga kasvasid küünra võrra pikkuses ja sülla võrra laiuses. H. Rajandi (tlk). *Niikaua kui inimesel veel sinepiiva võrra hinge sees on, võib ta iga kurjusega hakkama saada .. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: kahe|võrra, kuigi|võrra, minuti|võrra, mitme|võrra, mõne|võrra, päeva|võrra, sama|võrra, see|võrra, tuhat|võrra, vaksa|võrra, ühevõrra.

vähekesi ‹adv›

1. vähesed koos, mõnekesi. Nii vähekesi ei tee me seda tööd küll ära.
2. kõnek vähekese. *Sukad ulatusid ainult vähekesi pealepoole põlvi. K. Rumor.

vähene ‹-se 4› ‹adj›

1. kasin, napp, kesine, mittepiisav; väike, pisike. Vähene kartulisaak. Vähene palk, teenistus. Vähene magamine kurnab inimest. Vaimse töö korral võib toit olla lahjem ja vähesem. Vähese pilvitusega, väheste sademetega ilm. Eelmine talv oli vähese lumega. Vähese jutuga mees. Jooksis vähese riidega üle õue. Vähenegi keeleoskus tuleb alati kasuks. Vähene materjal ei võimalda teha suuremaid üldistusi. Teadusele pööratakse vähest tähelepanu. Pidu ei saa hoogu sisse, eks vist vähese viina viga. Tegi ajalehele vähest kaastööd. Vähene küünlatuli ei lasknud kõiki toas viibijaid näha. Vastas küsimustele juba vähese ärritusega. Olen võimeline ilu vastu võtma ainult vähestes annustes. Aiand kasvatab vähesel määral 'pisut, natuke' ka lilli. *Eelistasid [naised] hõlbuelu ja püüdsid ilmas vähese vaevanägemisega toime tulla. K. Rumor. || ‹substantiivselt› väike hulk, kogus. Lepi selle vähesega, mis sul on. Lõunamaal piisab elamiseks nii vähesest. *Mina mäletan neist [= vanematest] õieti vähe ja seegi vähene on värvitud lapsepõlve nostalgiast. E. Mihkelson.
2. ‹pl.› üksik, mõni. Need vähesed tunnid, mis ta kodus veedab, kuluvad peamiselt magamisele. Vedur tiris enda järel väheseid vaguneid. Ainult vähestes akendes põles veel tuli. Sõjaajast on mul meeles vähesed sündmused. Kutsutud on ainult vähesed kõige lähemad sõbrad. *.. see oli üks neid väheseid alasid, millel polnud mingit sidet ta igapäevase tööga .. K. Ristikivi. | ‹substantiivselt›. Vähesed olid temaga nõus. Tundsime siin ainult väheseid. Ta oli üks väheseid, kes appi ruttas. Ääretult vähestele on antud elada saja-aastaseks. *Kartuleid koju viima olid kanged, aga korra eest valutas väheste süda. T. Lehtmets.

välja|kohus [-kohtu]
van välikohus. *Väeosades kästi moodustada väljakohtud, kus vastuhakkajate üle kohut mõisteti. K. Rumor.

välja|pidi ‹adv›
väljapoole. *.. kui lammutada teda üksikpaladeks ja keerata seesmuselt väljapidi. K. Rumor.

välja|vaade

1. hrl. kusagilt, millegi seest avanev vaade, vaatepilt. Aknast avanes väljavaade platsile, üle katuste. Puud varjavad väljavaadet merele. *Anna ei tundnud lapsena suuri väljavaateid: ääretuid luhtasid, piiritalt sinavat merd, laialt lokkavaid väljasid. M. Sillaots.
2. millegi teostumise võimalus, võimalik-olek, perspektiiv, šanss. Ministriks saamise väljavaade. Vanematel puudusid tütre toetamiseks igasugused väljavaated. Ennul on kõige rohkem väljavaateid võistlus võita. Kohanemisvõimelisel isendil on paremad ellujäämise väljavaated. Abielu kontorirotiga polnud suurem asi väljavaade. *Ilus väljavaade. Jäta perekond igapäevaste pommisagarate alla ja mine ise haiglasse .. J. Jaik. *Kerkis silmade ette karikas kuhjani täidetud halli külaharitlase elu ilma väljavaadeteta ning rõõmuta. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: korteri|väljavaade, medali|väljavaade, tulevikuväljavaade.

õgu|joon
hrv sirgjoon. Mees liikus metsas mööda õgujoont. *Tuulemurd ummistas paiguti [metsa]sihi saledat õgujoont. K. Rumor. *On ka sirgjoonelisi [inimesi]. Nende tee on õgujoon. N. Baturin.

äkiline ‹-se 5› ‹adj›

1. äkki, kiiresti (ja üllatades) toimuv. Tõukas eesseisja äkilise liigutusega kõrvale. Äkiline tõmme, hüpe. Auto peatus äkilise nõksatusega. Lennuk tegi õhus äkilisi tõuse. Külalise äkiline ärasõit. Vastase äkiline rünnak 'äkkrünnak'. Äkiline välgusähvatus, piksekärgatus. Äkilised tuulehood murdsid puid. Äkiline sula viis lume. Pärast karmi talve saabus äkiline kevad. Äkiline leid, avastus. Pärast lahingumüra saabus äkiline vaikus. Peretütre äkiline meheleminek üllatas. Oli rabatud isa äkilisest surmast. Äkilisi saatuselööke kas talutakse või murdutakse. Äkiline teadvusekaotus. Selga lõi äkiline valu. Äkiline tundepuhang, viha(hoog), rõõmusööst. *Mis ma olin teinud, oli sündinud äkilise mõtte tõttu. K. Ristikivi. || tugev, kõva, terav. Äkilised kontrastid muudavad teose põnevamaks. Tundis äkilist himu suitsetada. *Oleme sõja kuumas ahjus saanud väga äkilise küpsetuse. J. Peegel.
2. ägedaloomuline, ohjeldamatu, talitsematu, järsk. Jaagup oli käre ja äkiline mees. Oma loomult oli isa karm ja äkiline. Ta on äkilise loomuga, meelega, vaimuga inimene. Purjuspäi oli mees kole, hirmus, kangesti äkiline. Firma juhiks ta ei sobi, on liiga äkiline. Püüa end tagasi hoida, sa oled väga, natuke äkiline. Isa oli järsu, äkilise ütlemisega inimene. Ta on äkiline nagu püss, püssipauk. Äkiline kui Rakvere kohus. Ära väsib äkiline, vastu peab pikaline. *.. tungis igale poole kui pisielukas, oli väga äkilise vihaga, tigeda temperamendiga, tasus metsikult kätte .. J. Oks.
3. (hrl. maapinna kohta:) tugeva kallakuga, järsk. Äkiline järsak, nõlvak, kaljusein. Lõuna suunast on mägi äkilisem. *Tee viis paiguti mööda kõrget, äkilist merekallast. K. Rumor. *Minu tuba oli teise korra peal, millest kaunis äkiline trepp alla viib. Juh. Liiv.
4. tugevasti suunda muutev, järsk. Jõgi, tee, rada teeb siin äkilise käänaku, pöörde.

ühe|tasane

1. (mingi pinna kohta:) ühetaoliselt tasane. Savipõrand ei olnud ühetasane. Lõikas heki enam-vähem ühetasaseks. Koputas paberipaki servad vastu lauda ühetasaseks. Ümberringi laius ühetasane maapind. Rabamaastik oli ühetasane ja lage. || ümbritseva v. külgneva pinnaga ühetasa olev. Kingade madalad kontsad olid tallaga peaaegu ühetasaseks kulunud. *Paremalt poolt tungis kitsas poolsaar kiiluna merre, kuna pahemal mõned liivaluited paistsid, peaaegu ühetasased veepinnaga. K. Rumor.
2. ühtlane, (rütmilt, tugevuselt jne.) ühesugune. Nad astusid ühetasase sammuga edasi. Kätki ühetasane õõtsumine uinutas lapse. Metsa, mere ühetasane kohin. Mootorite ühetasane põrin, undamine. Kostis lauakella ühetasast tiksumist. Magajate ühetasane hingamine. Kõneles vaiksel ühetasasel häälel. Väljast kostsid ühetasaste vahedega tumedad löögid. *.. on tugev pakane, puhub ühetasane nordituul, tõstes siit ja sealt lahtist lund .. A. Gailit.

üht|järge ‹adv›
ühtejärge. Töötasime ühtjärge mitu tundi. Raksatas ühtjärge kolm lasku. Mardil ja Mariel sündis ühtjärge viis last. *Kui nad ühtjärge ratsutaksid, võiksid jõuda õhtuks mõisa .. K. Rumor.

üle|annetus ‹-e 5› ‹s›
vallatus, ulakus, üleannetu tegu. Laste, noorte üleannetused. Pisikese üleannetuse pärast ei karistatud. Mis üleannetusega poiss jälle on hakkama saanud? Ta oli ühtepuhku koerust ja üleannetust täis. *Oo üleannetust! Lilli petab meest, kellega pole veel abiellunudki. K. Rumor.

üle|astuja ‹1› ‹s›
eeskirjadest, korraldustest jms. mittekinnipidav, neid mittetäitev isik. Seadusest, keelust üleastujaid karistati karmilt. *.. meenutas kohtule, et just Eeva oli tolleks Jumala käsust üleastujaks, kes mehe patuteele ahvatles. K. Rumor.

ümber|õppimine ‹-se 5› ‹s›
õppimine teistsuguseks; ühe kutse asemele teise õppimine. Valesti õpitu ümberõppimine võtab aega. *Anti mõista, et õiget tööjõudu tast [= vanast koolmeistrist] küll pole, ümberõppimist aastad ka enam ei võimalda, aga esialgu võib siiski paigale jääda .. K. Rumor.