[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kippadi-kappadi ‹adv›
kapates. *Kippadi-kappadi ratsutab meie senjoor .. nende juurde. K. Ruus (tlk).

kõrgend ‹-i 2› ‹s›
kõrgenenud v. kõrgendatud koht; kõrgendav (lisa)osa. Järelkärule tehti traatvõrgust kõrgend. *Mustade drapeeringutega kaunistatud kõrgendil mustas kirstus puhkab Altisidora. K. Ruus (tlk).

pahvak ‹-u 2› ‹s›

1. (suitsu, auru vms.) pilv, (õhu v. lõhna) hoog, puhang. Puhus teisele pahvaku suitsu näkku. Uksest tuli pahvak külma õhku. Tuul toob pahvaku lillelõhna, bensiinivingu. Mehest levis pahvakutena viinalehka. Suitsetas sigarit, puhudes aeglaselt väikesi pahvakuid õhku. Magaja hingas raskete pahvakute kaupa teisele kõrva. *Kustuvast, juba tumenevast tuleasemest paiskus äkki pahvak kollaseid leeke otse üles.. V. Raud (tlk). || pahmakas, lahmakas. Pahvakute viisi tõmmatakse okstelt lund üksteisele kaela. || (häälte kohta:) järsk lühike hoog, puhang. Pahvak naeru, elevust. *Pärast seda bassihääle pahvakut kostis vaigistav sisin.. V. Ilus. *.. kõrvulukustav helide pahvak ehmatab teda.. Müriseb orkester.. K. Ruus (tlk).
▷ Liitsõnad: auru|pahvak, külma|pahvak, leili|pahvak, suitsu|pahvak, sädeme|pahvak, tolmu|pahvak, tule|pahvak, vingu|pahvak, õhupahvak; naeru|pahvak, nutu|pahvak, raevu|pahvak, tunde|pahvak, vihapahvak.
2. hrv mahv, pahv. Tõmbas sigarist paar pahvakut. *Toots kisub endale suure pahvaku suitsu sisse.. O. Luts.
3. hrv (elusolendite kohta:) suur hulk, parv, summ. Pahvak kihulasi. *Tema järel ilmusid teised [= inimesed], nähtavasti oli buss neid terve pahvaku kohale toimetanud. A. Valton.

perversiteet ‹-teedi 21› ‹s›
hrv perverssus. *„Kas olete tähele pannud, et kui Alasto sõimab, siis muutub kogu ta olemus loomalikuks perversiteediks?” tähendas Ruus.. K. Rumor.

päeva|varas
logard, looder, laiskleja. Igavene veenusk ja päevavaras. Päevavargaid ja muidusööjaid meil tööl ei peeta. Longib ringi nagu mõni päevavaras. Töömehele palka, päevavargale malka. *Mida sa oskad [teha], armuleivasööja, päevavaras, kes elab teiste kulul? K. Ruus (tlk).

valetama ‹37›

1. sihilikult valet rääkima, rääkides teadlikult tõsiasju moonutama. See ei ole tõsi, sa valetad! Ärge teda uskuge, ta valetab. Ära valeta mulle! Ära tule mulle suu sisse 'häbitult, läbinähtavalt' valetama! Kusti on suur meister valetama. Teile valetati tema tegevusest. Poiss valetas, nagu oleks ta pileti ära kaotanud. Ma pidin sinu pärast palju valetama. Ta valetab minu peale! Valetas oma sõbra kohta igasuguseid asju. Ta ei armasta keerutada ega valetada, rääkis kõik ausalt ära. Mind keelas valetamast, nüüd aga valetab ise. Suud-silmi täis valetama 'kõvasti, häbematult, rohkesti valetama'. Valetab, nii et suu suitseb 'valetab märgatava liialdusega'. Kes valetab, see varastab. Ega kiri ei valeta. *.. sahvrisse peitu pugenud ja käskinud meil, lastel, suisa valetada, et teda pole kodus .. V. Ilus.
2. piltl midagi valesti näitama v. valesti esitama. See kell veidi valetab, ta kipub nimelt taha jääma. Nii külm küll ei ole – kraadiklaas valetab. Kompassi tuleb kontrollida, et ta ei valetaks. *Koolipoiste orkester ei pea viisi, ta valetab juba ilmselgelt. V. Ruus.

või
I. ‹konj› eraldav sidesõna
1. seob alternatiive väljendavaid sõnu v. lauseosi. Nüüd või ei iialgi! Olla või mitte olla? Raha või elu! Kumb tuleb, kull või kiri? Tüdruk võis olla nii nelja- või viieaastane. Armastas matkata ainult jalgsi või jalgrattal. Salga või ära salga, meie nägime kõik. Sõiduplaan on enam või vähem täpne. Varem või hiljem peavad lapsed kodunt lahkuma. Üks kroon ees või taga, mis tähtsust sel on. Mõni sent siia või sinna. Randlase elu on juba kord mere võtta või jätta. Nii või teisiti 'igal juhul' oli see temast suuremeelne. See töö tuleb tahes või tahtmata ära teha. Sosistatakse, et see või teine võtnud jälle noore naise. „See ka mõni mees või asi!” põlastas tüdruk. *Asi läks põnevaks, kuigi ma – löö või maha – aru ei saanud, mille ümber kogu jutt keerles. H. Kross (tlk). || (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Sure või igavuse kätte ära! Poiss jääb või püstijalu magama. Selle mehe juttu kuula või söömata. See hais paneb või hinge kinni. Mine või vihast lõhki! Õhk oli nii paks, et lõika või noaga. Sellest pole pääsu, tee või tina. *Sadagu või pussnuge, aga see poiss peab kohal olema. A. Vanapa. || alustab lauset, kui see on mõeldud eelneva lause jätkuks. Pane raamatud aknalauale. Või riiulile. Kus ta võib olla? Kodus? Või kinos? *Kas see vale on või? Või mõni suur patt? Või riigisaladus? R. Roht.
2. esineb loetelus, mille liikmed võivad kõik võimalikud olla. Otsustasime nädalaks või paariks suvilasse sõita. Olgu ta vana või noor, haigus on ristiks igaühele. Kas te maksate sularahas, tšekiga või ülekandega? *Ma ei tea, mis ma teile annaksin või teie heaks teeksin, kui te laulaksite ainult minule siin metsas. A. H. Tammsaare. *Võõrastemaja valvur või administraator, või kes ta oli, või oli kõik kokku ühes isikus, äratas Borkwelli üles. J. Kruusvall.
3. (ähvardust vm. ebasoovitavat tagajärge viitavas väites:) muidu, vastasel juhul. Mine ära, või ma ei vastuta oma tegude eest! Palu kohe andeks, või isa võtab vitsa!
4. (paranduse ees:) see tähendab, täpsemalt; pigem ei. *Kes on mõrvar? Või õigemini, kas üks teatud isik on süüdi mõrvas või mitte. K. Ristikivi. *Joo see vein ära! Või ei, ära neilt parem midagi vastu võta! K. Ruus (tlk).
5. kõnek jutustava lause lõppu lisatuna muudab selle küsilauseks. Päris põrunud oled või? Tuli tagasi elusalt ja tervelt või? Halvad uudised või? *Ja nüüd sa siis minu pärast kardad või? M. Raud.
II. ‹adv›
1. (rõhutav sõna lause alguses v. teisel kohal väljendab imestust, kahtlust, üleolekut, halvakspanu:) kas tõesti, ega ometi, vaevalt. Või teie hakkate maja ehitama? Või ometi kord leidsid aega! Või nii, või tema sõidab välismaale! Või salgab ka veel! Või sa ise targem oled. Ah või ei saa aru? Ja või ta seda mulle ütlekski. Paluda ju võib, aga või sellest kasu on. Või mina pläran? Või tema ei kuulnud! Valevorst! *Ja nüüd oli pesa käes. Mõtle, või sõime all! V. Luik. *Paljugi, mis saksad vastu vaidlevad! Või need talupojale kunagi head on soovinud! E. Vilde.
2. ‹koos adverbiga veel› kuidas teisiti, aga muidugi, lõpuks ometi; kus sa sellega. Või veel, kes siis teda ei mäletaks! Kas sa uisutada oskad? – Või veel, mul on ema uisutamistreener. Või veel, seda ma ju kogu aeg ootasingi! Rühmad hommikust õhtuni ja mitte keegi ei ütle aitäh. Või veel! Sõimatakse veel pealekauba. Ta on ehk haige? – Või veel! Haige ta küll ei ole. *Tavaliselt poisid ei salli nukke. Või veel – plikade mängud! E. Pillau (tlk).
3. kõnek lause lõpus koos mõne adverbiga kasut. umbmäärases tähenduses. Usun, et see oli eksitus või nii. *Enne töö, siis tasu. Tulete nädala pärast või kuidas, siis näete, mis olen teinud .. H. Raudsepp.
4. esineb adverbi kas või osana vt kas
III. ‹interj› (imestus- v. üllatushüüatus). *Või, mis ilusad teki lõngad teil! Juh. Liiv. *Või jumal, see [= mees] on nagu vikatimees ise! M. Traat.

võimalikult ‹adv›
(< võimalik). Lükkab kõik ebameeldiva võimalikult kaugemale. Arst soovitas tal võimalikult palju jalutada. Hiilis võimalikult tasakesi trepist üles. Püüab halva mängu juures võimalikult head nägu teha. *Kõigepealt olge nii kena ja rääkige tasem, võimalikult [= kui võimalik, siis] ilma žestikuleerimata .. K. Ruus (tlk).

võlu|võim
imettegev võim; imevõim. Amuleti, talismani võluvõim. Iseäraliku külgetõmbejõu, võluvõimuga sai ta kuulajad oma valdusse. Luule võluvõim. *Koos hiilgava mundriga kadus ka prestiiž, kadus võluvõim. K. Ruus (tlk).

õilis|hing
ka nlj v iroon (õilsa hingega inimese kohta). Isamaa teenimisele pühendunud õilishing. *Leena oli ehtne õilishing, oma sõbra eest oli ta valmis kannatama nii vaimseid kui ka füüsilisi piinu. V. Ruus.