[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

välja astuma

1. astudes välja tulema v. minema. Vanaema astus kliinikust, kliiniku uksest välja. Sealt, ahju tagant astus välja Jaan. Astusime vagunist välja.
2. (näit. mingi organisatsiooni) liikmeskonnast, koosseisust lahkuma. Seltsist, ühingust, parteist välja astuma. Ülikoolist, instituudist välja astuma.
3. (tegude v. sõnadega) kellegi, millegi eest v. kellegi, millegi vastu võitlema. a. (kellegi v. millegi eest). Oma tõekspidamiste, veendumuste, ideede, õiguste, vabaduse eest välja astuma. Astub enda, oma kaaslaste eest välja. Sõbra kaitseks tuli välja astuda. Enamik sõdureid oli valmis ülestõusnute poolel välja astuma. b. (kellegi v. millegi vastu). Vaenlase, rõhujate, vägivalla, omavoli vastu välja astuma. Talupojad astusid välja mõisnike vastu. *G. Suits astus vahel karmide arvustajate vastu karmilt välja. J. V. Veski.
4. hrl van avalikult esinema. Aktuse kontsertosas astus esmakordselt välja meeskoor. *Miina nägi ära, et salgamine oleks nüüd niisama asjatu kui valetamine, ja otsustas parem tõega välja astuda. E. Vilde.

avaldama ‹37›

1. hrl. sõnadega (kõnes v. kirjas) midagi (kellelegi v. avalikult) teatavaks tegema, esile tooma, väljendama. Armastust, lugupidamist, tunnustust, tänu, kiitust avaldama. Lahkunu omastele avaldati kaastunnet. Kõik avaldasid imestust. Kahetsust, meelepaha, ägedat protesti avaldama. Umbusaldust, laitust, rahulolematust avaldama. Avaldati kahtlust, kas see ikka on nii. Avaldas lootust, veendumust, et töö saab õigel ajal valmis. Avaldasin oma arvamuse, seisukoha, mõtte, kartuse, soovi. Raadio avaldas teadaande. Võistluseksamite tulemused avaldatakse homme. || ära rääkima; kellelegi midagi usaldama, pihtima. Tunnistaja on kohustatud avaldama kõik, mis ta asja kohta teab. Avaldan sulle saladuse, kogu tõe. Põhjust ei ole ta kellelegi avaldanud. *Ma märkan, et sul on midagi südame peal ... Avalda oma õpetajale: ta aitab sul koormat kergendada! E. Särgava.
2. publitseerima, üllitama. Ta on avaldanud 11 romaani. Avaldas „Loomingus” jutustusi, luuletusi. Kõik ajalehed avaldasid peaministri kõne. Trükis avaldatud uurimused. Perioodikas, aastaraamatutes avaldatud artiklid. Avaldamata käsikirjad, fotod. *.. tal olevat siin midagi kirjutatud, vaadaku meie, ehk kõlbab avaldada. J. V. Veski.
3. ilmutama, osutama. Vaenlane avaldas vastupanu. Lahkunule avaldati viimast austust. Lapsed avaldavad oma vaimustust kilkamisega. Talle avaldati igal viisil tähelepanu. Nad avaldasid huvi kõige ümbritseva vastu. Ta ilme, pilk, nägu avaldas imestust, hämmastust, kohkumist, nõutust. Mürgistatu avaldas veel elumärke. Avaldavad rahutuse tundemärke. Ta avaldab end muusikas, musitseerimises. || hrl van millestki tunnistust andma, midagi tõendama. *Tugevad kondid avaldavad tervist, tüse keha jõudu. Juh. Liiv. *Jordani kollendava oru põhjas avaldab roheline viir seda kohta, kus jõgi puude ja põõsaste varjul voolab. E. Bornhöhe.
4. (vähestes ühendites:) esile kutsuma, tekitama. Ravimid, süstid avaldavad mõju. Kellelegi positiivset, negatiivset, halba mõju avaldama. Tuleb talle survet avaldada. Kontsert avaldas publikule sügavat muljet. Tahab muljet avaldada ning imponeerida. Müra avaldab ebameeldivat toimet organismile.
5. mat avaldisena esitama. Avaldada ristküliku pindala aluse ja kõrguse kaudu.

ehk
I. ‹adv› osutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: võib-olla, vahest. Ehk tuleb mulgi minna. Ehk oli paremgi, et ta seda ei näinud. Ehk polegi midagi juhtunud. „Ehk ta ei tulegi enam,” kahtles mees. Ehk ta eksis pimedas ära? Ehk ta on haige! See asi annab ehk veel korraldada. Ta hakkab ehk varsti pärale jõudma. Teda ei ole ehk enam kuigi kauaks. Sellel jutul on ehk tõepõhja ka! Mis ta seal seisab, ootab ehk kedagi? Päeva peale läheb ehk soojemaks. Tänaseks ehk aitab õppimisest. Ta on noor mees, ehk paraneb veel. Küsi temalt, ehk tema teab. Praegu küll ei saa, ehk kunagi tulevikus. Leiba ja piima seal ehk ikka leidub. Seda juhtub ehk kord kogu suve jooksul. Tema jaoks oli see ehk ainult huvitav ajaviide. Kõigile ehk ei meeldi see raamat. Seal edasi on ehk kuivem. Silo oli vähe, viis-kuus tonni ehk. Kas ma ei peaks ehk sellest vennale rääkima? Vaatab ringi, kas ehk mõni tuttav teda ei näe majja minemas. Ta on ehk pisut kõhnavõitu. „Millal sa tagasi jõuad?” – „Ehk lõuna paiku.”. *Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. A. H. Tammsaare. | esineb koos teise võimalikkust väljendava sõnaga. Vahest ehk Mihkel teab sellest midagi. Seal võis olla paar-kolmkümmend inimest, vahest ehk rohkemgi. *Värske kala kalapoes jäi nägemata ... Võib-olla ehk kevadel, lohutas end Märt. R. Sirge. || esineb tagasihoidlikus kõnetluses, eriti mingi soovi v. palve korral. Teate ehk öelda, kus asub Maakri tänav? Ehk saad mulle paar krooni laenata? Sa ehk oled nii lahke ja juhatad võõra tee peale! Kas sul on ehk mõni minut aega? Ehk võiksite mind pisut aidata! Ehk on sul raha vaja? Ma ehk segan teid, kui siin pisut kirjutan? Sul on ehk igav? Ma ehk toon sulle veidi süüa? || kõnek kasut. ebamäärases, pooleldi nõustuvas vastuses mingi küsimuse peale. „Kas sa tuled õhtul?” – „Ehk tulen ka.”. *„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt. – „Küllap näis,” vastas Andres. „Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.” A. H. Tammsaare.
II. ‹konj›
1. ühendava sidesõnana:. a. seob sünonüümseid, üht ja sama mõistet tähistavaid v. teat. kontekstis samatähenduslikult kasutatud sõnu. Isohüps ehk samakõrgusjoon. Diameeter ehk läbimõõt. Vokaal ehk täishäälik. Kalender ehk varasema nimetusega tähtraamat. Kõmri ehk uelsi keel. Vääna ehk Tõdva jõgi. Uue- ehk Vastse-Kasaritsa. *Paterdan kõrkjais ja leian sealt ilusaid susipurikaid ehk hundinuie .. O. Luts. b. seob kaht väljendit, milledest viimane selgitab esimest v. annab seda edasi teiste sõnadega. Soode üldpindala on 9340 km² ehk 20,7% Eesti territooriumist.
2. van ka kõnek või. *Ja siis tuleb ehk läheb üks ja teine rongi ootaja. V. Ridala. *.. tulge minu tuppa ja istuge seal, ehk visake voodisse pikali. O. Luts.
3. van ehkki, kuigi, olgugi et. *Särgava rahva meeleolu ei näinud olevat just mitte kõige lõbusam, ehk selles ei heinakoristamise töö ega ka ilm ei võinud olla süüdi. E. Särgava.

et ‹konj›

1. üldalistav sidesõna. a. alustab aluslauset. On hea, et sa tulid. Paistab, et see on õige lahendus. Vanematele oli peaasi, et laps õppis. Tähtis on, et vili saaks õigeks ajaks koristatud. Võimalik, et ilm päeva jooksul muutub. Et minekust midagi välja ei tule, see oli algusest peale selge. *Ainuke, mis kõiki mõtlema pani, oli see, et preili mehele ei saa. A. H. Tammsaare. b. alustab sihitislauset (sealhulgas kaud- ja siirdkõnet ning kaudküsimust). Kuulsin ainult seda, et uksele koputati. Ma tean, et see raamat sulle meeldib. Lubage, et ma olukorda pisut selgitan! Võib-olla ta ootas, et sa vabandust paluksid. Meile öeldi, et sa olevat haige. Mainisin nagu muuseas, et nägin teda eile kohvikus. Poiss muudkui mangub, et osta ja osta mulle võrr. Ta räägib, et tema poeg olevat meremees. Ma juba mõtlesin, et mis see koer küll haugub. *Et tema vaikne ema võib nii vihaseks minna, seda ei osanud Peep arvatagi. T. Lehtmets. *Pikisilmi ootas sauna Juss, et millal küll pere Andres hakkab pulmamõtteid mõtlema. A. H. Tammsaare. c. alustab täiendlauset. Talle andis julgust teadmine, et ta ei ole päris üksi. Muret tegi juba seegi asjaolu, et toiduvarud vähenesid. Ta püüdis harjuda mõttega, et peab õpingud katkestama. d. alustab öeldistäitelauset. Olukord oli säärane, et pidime taganema. *Jah, asjalugu on niisugune, et ega ma enam aias ei olegi. K. Ristikivi. e. alustab sihitismääruslauset. Hoia, et ema sind siit ei leia! Võid kindel olla, et ma sellest kellelegi ei räägi. Mis sa selle kohta ütled, et ma täna varem ära lähen? Kogu lugu lõppes sellega, et koosolek jäi pidamata. *Kas nad siis sellest aru ei saa, et ta tahab vait olla .. E. Krusten.
2. tagajärge ja viisi väljendav sidesõna, alustab tagajärje-, viisi- ja määralauset. Kas te ise seda nägite, et nii enesekindlalt räägite? Tõmbas nii, et nöör katkes. Näpistas nii valusasti, et teine karjatas. Kraav oli nii lai, et sellest ei saanud üle hüpata. Juhtus nõnda, et ma pidin ära sõitma. Naerab, et hoov rõkkab. Saavutas niipalju, et koosolek lükati edasi. Ta oli niivõrd ärevil, et unigi ei tulnud. Et vaikus tuleb pärast tormi, nii on ikka olnud. *Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe! A. H. Tammsaare. *Tõuvili on küps, et variseb. H. Suislepp.
3. otstarvet väljendav sidesõna, alustab otstarbelauset. Tõusti kikivarbaile, et paremini näha. Võttis raamatu, et natuke aega lugeda. Kui vähe on tarvis selleks, et teist rõõmustada. Tal oli tegemist, et võlgadest lahti saada. Näitan sulle valgust, et sa trepil ei komistaks. Oled liiga noor, et elu mõista. *Et lapsele sooja saada, tuli koldesse lõke läita. M. Nurme.
4. põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset. Ütlesin seda sellepärast, et tal on õigus. Et Jüril midagi teha ei olnud, läks ta metsa hulkuma. *Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema. A. H. Tammsaare.
5. hrl kõnek alustab iseseisvaid, sageli elliptilisi lauseid, mis väljendavad:. a. käsku, kategoorilist nõuet. Et see homseks korda tehtud oleks! Et see kõigil teada oleks! *Otto: Et seda meest homme laeval ei ole! E. Tammlaan. b. soovi (öeldis hrl. tingivas kõneviisis). Et ta juba kord tuleks! Et sa ometi mõistlikumaks muutuksid! Va ahnepäits, et sa lämbuksid! *Eesti laul, et kõla sa / üle metsa, üle maa! L. Koidula. c. kahetsust v. etteheidet. Et see just nõnda pidi minema! Et ma seda varem ei taibanud! Et sul ka häbi pole selliseid asju rääkida. *Et ilm juba kord soojaks ei lähe! A. Hint. d. imestust, üllatust. Ah et ta ei tulegi! *Et sa mu ka leidsid! M. Raud. e. siirdkõnet. *Ta rääkis asjast ka Kägile. Et näe, missugune häda. Raha ei ole ja maksta on vaja. P. Viiding. *Mindki kipub Neeme sageli ülearu sõnaohtralt esitlema. Et palun väga, siin on teile nüüd seltsimees Lõuend, kirjutab doktoritööd .. E. Raud.
6. kõnek esineb lausetes fakultatiivse täiteelemendina:. a. (dialoogi) küsilause alguses. Et mina pean minema? „Et millal?” küsis Ats. „Nõupidamine on Viljandis.” – „Et ikkagi Viljandis?”. *Ning perenaine ütles: „Et mõtled siis koju kõmpida? ..” A. Jakobson. b. tervituse vm. ütluse alguses. Et head aega siis! Et terekest kah! Et olgu siis pealegi nii! *„Tere õhtust.” – „Et tere. Varn on seal.” R. Kaugver. c. koos sõnadega peaaegu, vaata, vaevalt vms. Seal oli kolm peaaegu et ühesuguses rõivastuses last. Viimased meetrid läbis ta peaaegu et vaarudes. Teost võiks pidada peaaegu et romaaniks. Vajadus on praegu vaata et suuremgi. Lund on vaata et vööni. Seda riista vaevalt et enam kasutada saab. *Ent Vallasmaad oleks nagu hella paika puudutatud, peaaegu et solvatud. E. Tennov. *Laiu ja maa vaheline silm ei olnud lai – vaevalt et sülda viis-kuuskümmend .. J. Peegel.

etümoloogia ‹1› ‹s›
keel
1. keeleteaduse haru, mis uurib sõnade päritolu ja sugulussuhteid teiste sõnadega
2. sõna algupära, algtähendus ning sugulussuhted muude sama keele v. teiste keelte sõnadega. Sõna etümoloogiat selgitama, jälgima. Sõna etümoloogia on ebaselge.
▷ Liitsõnad: rahvaetümoloogia.
3. van vormiõpetus

habemesse kargama
kellelegi peale käratama, sõnadega kallale tungima. *Ja neljakümne üheksandal, kui kulakuks tehti, ei saanud keegi Peedule habemesse karata, et on võõrast tööjõudu kasutanud. E. Maasik.

halvustama ‹37›
halvaks pidama; (sõnadega) halba varju heitma, maha tegema. Töökaaslased halvustasid nooruki käitumist. Hoidu teisi halvustamast! Naine halvustas ja isegi põlgas teda. Ainult võhik halvustab murdekeelt. Halvustav pilk, toon, muie, suhtumine. Halvustav märkus, võrdlus, kriitika.

hambaid külge ajama, hammastega küljes kinni olema
(sõnadega) ägedalt, õelalt kallale tungima; kellegi kallal näägutama. Eit ei anna poisile asu: iga päev hammastega küljes kinni. *Nüüd Reinu kuuldes veel perenaine ei julge hambaid külge ajada. M. Metsanurk.

harja (kinni) hakkama ~ kargama, harjas kinni olema, harjast kinni hakkama
käsitsi v. sõnadega kallale minema v. kallal olema, ründama. *Joogikohtade ees vaidlesid laevamehed suutäite pärast, valmis kargama üksteisele harja. A. Mälk. *Direktor karanud harja, et poiss, oled sa purjus või. E. Maasik.

häbistama ‹37›

1. häbi tegema, häbisse saatma, teotama. Häbistab oma käitumisega kogu perekonda, oma kooli head nime. Häbistav karistus, ihunuhtlus. Häbistav tegu, kaotus. Olen teotatud ja häbistatud. || naise au röövima, vägistama. *Isand leidis põhjuse, et oma ori sunnitööle saata, ise aga häbistas tema pruudi. H. Sergo.
2. hurjutama, sõnadega häbenema panna püüdma. Tüdrukut häbistati tema lohakuse pärast. Õpetaja häbistas teda terve klassi ees. Häbistavad sõnad. Häbistav märkus. *„Häbi, häbi, häbi!” hakkas ema sõrmega keerutades poissi häbistama. E. Männik. *„Mis sa kuulad pealt!” häbistasin Eedit. L. Promet.

häälitsema ‹37›

1. mingit häält tegema, hääli kuuldavale tooma. a. (inimeste kohta). Laps hällis hakkas häälitsema. Ta häälitses ebamääraselt unes. „Vissi, vissi, vissi!” häälitses perenaine lehma kutsudes. *Iga kord, kui ta oma oletusi kinnitava tundemärgi leidis, häälitses ta kuuldavalt läbi suletud huulte. A. Jakobson. *„Nii et siis... ei!” häälitseb õnnetu kosilane. M. Traat. b. (muude elusolendite kohta). „Kukku! Kukku!” häälitseb kägu. Rukkis häälitses rääk. Ka kalad on suutelised häälitsema. *Siis hakkas häälitsema / ta jalge ees valge voon. M. Under. c. hrv (millegi elutu kohta). Kõrvalseinas häälitseb veetorustik. *Meri möirgab, kattes puude kohinat ja kõike, mis tormil häälitseb. A. H. Tammsaare.
2. murd sõnadega rahustama, vaigistama, meelitama; meelitavalt kutsuma. *Ära häälitse mind nagu last, mu süda ei kannata seda välja – ega ma mõni memm ole. A. Taar. *Ala-Sepale jõudnud, ronis Toomas üle püstandaia, häälitses koera vaikseks ja läks kohe aida juurde. A. Jakobson.

jagu ‹jao 27› ‹s›

1. (jaotatud v. jagatud) osa millestki v. kelledestki. a. (üldiselt). Suurem jagu heina on juba tehtud. Juurviljaaiast on väike jagu maasikate all. Üks jagu tüdrukuid läks ujuma, teised jäid kaldale peesitama. Perekonna hauaplats on surnuaia uues jaos. Õlgkatust ehitati jagude kaupa. Skandinaavlased on suuremalt jaolt pikka kasvu. Istuti enamalt jaolt vaikides. b. (antav v. saadav) osa; annus, portsjon; norm. Sõi oma jao ära ja küsis lisagi. Jättis laste jao leiba kappi. Söödajagamiskonveierilt tuleb igale loomale tema jagu. Ega sa ilma jää, annan sulle omast jaost. Kümnik hakkas kraavikaevajatele jagusid välja mõõtma. Võtke julgesti, nüüd on jao aeg! Sai oma jao (näit. tõrelda, pahandada, peksa). c. kõnek (osutab kellelegi kuulumist). See pall on vist Marju jagu. Esimesed saapad, mis on päriselt tema enda jagu. Räägitakse, et Anna laps on Mihkli jagu 'Mihkel on lapse isa'. d. van kindla suurusega osa (koos järgarvuga märgib murdarvu). Kolm jagu aasta(s)t on meri jääs, üks jagu jäävaba. Heinateost sai peremees kaks jagu, saunik ühe jao. Sega kaks jagu vett ja kolm jagu viina. Neljanda jao ruumi võttis ahi ära. *..linnast [on] kolmas jagu hinda rohkem lubatud, kui mõis seda võib anda. Jak. Liiv. *..kolmas, neljas või ka viies jagu põldu iga aasta lina alla läheb. C. R. Jakobson.
▷ Liitsõnad: linna|jagu, maailmajagu.
2. mingi struktuuri koostisosa. a. raamatu v. filmi alaosa, jaotis. Romaani I osa koosnes kahest peatükkideks liigendatud jaost. „Sõda ja rahu” on film neljas jaos. b. sõj kõige madalam, 6-12 sõjaväelasest koosnev taktikaline allüksus. *Piki magistraalkraavi kallast viis ta oma jao edasi, nad pidid koos rühma teiste jagudega jõudma rannamaantee joonele.. J. Peegel. c. van kooliklass v. selle alajaotis. Kreiskooli ülem jagu e. sekunda. *..selle ettevalmistusega võis ta pääseda ainult kihelkonnakooli või siis linnakooli esimese klassi teise jakku.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: jalaväe|jagu, laskur|jagu, luure|jagu, sapööri|jagu, sidejagu.
3. hulk, määr. a. (üldiselt). Vilja on veel hea jagu koristada. Igal inimesel peab olema paras jagu auahnust. *..püstiseisjaidki jätkus kiriku istmeteta uksepoolde veel maailmatu jagu. J. Kross. | üks jagu, üksjagu; kõnek teat. määral, küllaltki palju. Üks jagu loll lugu. *..ühtekokku sai vedusid kohe üks jagu. H. Lehiste. b. (hrl. koos mõõtu v. hulka märkivate sõnadega:) määr v. hulk, mille võrra midagi kas on olemas, jääb üle v. puudu. Kaalus ostjale naela jao liha. Pange põhjas on vahest liitri jagu vett. Paadi parras oli paari vaksa jagu veest väljas. Kaevamisega jõuti ainult mõne meetri jagu edasi. Käia jääb veel kilomeetri jagu. Väljasõit lükkus tunni jao edasi. Paari tänava jagu tuleb jalgsi minna. Tõusis edetabelis koha jao ülespoole. Kui ühed lahkusid, jäi teistele seda jagu lahedamalt ruumi. Lapse kingad peavad olema kasvamise jagu suuremad. Tal on habet ainult udukarva jagu. Ripsmed on juustest varjundi jagu tumedamad. Juuksekarva jagu jäi puudu. On temast pea jagu, pea jao pikem, lühem. On teadmistelt kõigist pea jagu, pea jao 'tublisti, tunduvalt' üle. c. määr v. hulk, mis millessegi läheb, millekski kulub, millekski vajalik on. Paari sao jagu loogu jäi vihma kätte. Eterniiti on ainult elumaja katuse jagu. Luuletusi on tal kogunenud juba raamatu jagu. Lõhub nädala jao puid valmis. Toiduaineid anti laost välja päeva jagu korraga. Kas said une jao juba täis? *..Elli võis üsna rahulikult edasi nutta, kuni jagu täis. A. H. Tammsaare.
4. kõnek liik, laad, sort. Paksemat, õhemat jagu riie. Korjas nõidumiseks seitset jagu rohtusid. Külvas segamini mitmest jaost seemneid. Tal on kõik lapsed ühte jagu, puha tüdrukud. Mõni jagu inimesi armastab kiuselda. *Peegelsepad on vabrikus nooremat jagu keskealised mehed. J. Kross. *Leenardile meeldib tema tõmmu näojume.. ja töö juures alati paljad prisket jagu käsivarred. H. Kiik. || (aja määratlustes). On veel eilset jagu purjus. Hommikust jagu ööd hakkas sadama. See oli vist sügisest jagu talve.

ümber jutustama
midagi (kuuldut, loetut) oma sõnadega edasi andma. Õpilane jutustas teose sisu ümber. Lüürilist luuletust on raske ümber jutustada.

kaas|sõna
keel (üks sõnaliike:) käändsõna juurde kuuluv ja selle vahekorda lause teiste sõnadega väljendav sõna, ees- v. tagasõna

kallal
I. ‹postp› [gen]
1. jõuga ründamas, vägivalda tarvitamas, liiga tegemas. Poisid olid hulgakesi ühe kallal. Kass on linnupesa kallal. Parmud on loomade kallal. Kull on kanade kallal. Hunt on hobuse kallal. Lained teevad hävitustööd laeva kallal. Tuul sasib puude, katuse kallal. Karjub, nagu oleks tal keegi elu, kõri kallal. || sõnadega ahistamas, ründamas v. peale käimas. Mis sa norid, närid minu kallal? Jussi kallal lõõbiti tema saamatuse pärast. Lapsed mangusid ema kallal seni, kuni see lubas neid õue.
2. osutab objektile, mille (v. kelle) juures keegi on mingis tegevuses. Töötab romaani, väitekirja, käsikirja kallal. Kunstnik on maali kallal palju vaeva näinud. Pusib ülesannete kallal. Näitleja töötab uue osa kallal. Kalurid õiendasid midagi võrkude kallal. Mees kohmitses kohvri kallal. Keegi kolistas laudaukse kallal. Koer järab kondi kallal. Nad on millegi tähtsa kallal ametis. Juurdleb probleemi kallal. *.. Sokumets tiriti otsemaid grimeerijate ja kostümeerijate ette ning tema kallal algas kibe töö. E. Vetemaa. || osutab objektile, kust midagi võetakse. Käis kapi kallal. Kes on leiva kallal käinud? Vargad on tasku kallal käinud. Kanad on koera toidunõu kallal.
3. osutab asjaolule, põhjusele, mille pärast midagi toimub. Norib iga pisiasja kallal. *.. maa ja linn seisavad vastamisi kui kaks vihaseimat venda, kes tülitsevad päranduse kallal. A. H. Tammsaare.
II. ‹adv›
1. ründamas, jõuga ahistamas, kimbutamas, liiga tegemas. Nad olid tal hulgakesi kallal. Võlausaldajad olid nagu hagijad kallal. Haigus, tõbi on kallal. Nälg on kallal. Lehmadel on palavaga parmud kallal.
2. tegevuses, ametis (millegi juures). Selle tööga saame hakkama, kui hoolega kallal olla. *Kui siin kallal mõni tund pusida, saaks ka ilma skeemita läbi .. B. Kabur. || midagi puutumas, võtmas. Lihatünnil on vargad kallal käinud.

kallale
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi (v. millegi) kimpu vägivalda tarvitades, jõuga rünnates, liiga tehes. Tormasid, sööstsid nagu kiskjad teineteise kallale. Röövlid tungisid teekäija kallale. Talle kiputi elu kallale. Koer tormas kassi kallale. Hunt kargas hobusele kõri kallale. Piinavad mõtted tulid kui kaarnaparv mu kallale. *Tuul kargas iiliti õunapuude kallale, sasis nende latvu ja raputas neid .. E. Krusten. || sõnadega kellegi kimpu ahistama, sõnadega külge. Asus küsimustega vastase kallale. *Isa vabaduse kallale ei kippunud ema oma käskudega iialgi. M. Saat.
2. osutab objektile, mille (v. kelle) juurde keegi mingisse tegevusse asub. Asub õpingute, ülesannete, töö kallale. Asus ahnelt toidu, prae, pudrukausi kallale. Kõik asusid innukalt asja kallale. Tuleval nädalal kavatsetakse heina, rukki kallale asuda. *.. lagunenud hooned, mille kallale ma ema juhatusel tööle asusin .. Jak. Liiv. || osutab objektile, kust midagi minnakse, asutakse võtma. Läheb kapi, koti kallale. Lapsed, ärge minge võõraste asjade kallale! Kanad tükkisid koera toidunõu kallale.
II. ‹adv›
1. (kedagi, midagi) ründama, jõuga ahistama, kimbutama. Tikkus lausa käsitsi, jõuga kallale. Ta oli valmis vastasele kallale kargama. Nad tulid mulle mitmekesi kallale. Ässitas koerad võõrale kallale. Enne vihma tükivad sääsed pööraselt kallale. Väsimus, tüdimus, uni, külm tikub kallale. Nälg, puudus, haigus tikub kallale. *Mõtted tulid kallale, kiusasid, tulid uuesti. Ü. Tuulik. || sõnadega kimpu ahistama, sõnadega külge. Esimehele tungiti mitmes sõnavõtus ägedalt kallale. Kriitika tungis teosele kallale.
2. tegevusse, ametisse (millegi juurde). *Pigistas huuled kokku, käänas käised üles ja asus tööle kallale. L. Kibuvits. || (midagi kusagilt) puutuma, võtma. Vaata, et sa sinna näppepidi kallale ei lähe! *.. Alajõe kellakapis võis pudel kas või terve aasta seista, keegi kallale ei läinud. H. Sergo.

kallale|kippumine ‹-se 5› ‹s›
kallaletung, rünnak (ka sõnadega). Kaitseb end arvustajate kallalekippumiste vastu.

kallale|tung [-i]
ründamine jõuga, vägivalda tarvitades. Relvastatud kallaletung. Bandiitide kallaletung löödi tagasi. Röövlite, huligaanide kallaletung rahulikele elanikele. Vaenlane alustas kallaletungi, valmistus kallaletungiks. Kiskjate, metsloomade kallaletung. || sõnadega ründamine. Tõrjus oma vastuses kõik kritiseerijate kallaletungid.
▷ Liitsõnad: õhukallaletung.

karvu katkuma
(kisklemise, kaklemise v, sõnadega kallalemineku kohta). *Selle nimegi pärast on karvu katkutud. Eks ühinemisel paku iga majand ikka oma nime ja oma esimeest. V. Saar.

kasuistika ‹1› ‹s›

1. aj üldiste normide ja dogmade rakendamine üksikjuhtude lahendamisel (keskaegses õigusteaduses, teoloogias). Kirikuisade kasuistika. || piltl riuklemine, sõnadega keerutamine, sõnade väänamine. Kogu vaidlus, argumentatsioon oli puhas kasuistika.
2. jur kohtupraktikas üksikjuhtude lahendamine analoogilistes asjades varem tehtud otsuste põhjal
3. med haigusjuhtude uurimine ja kirjeldamine

kasutama ‹37›
mingil otstarbel, millegi sooritamiseks v. saavutamiseks vahendina rakendama; enese v. kellegi teise kasuks, huvides rakendama; (varasemas keelepruugis on tarvitama üldine, tänapäevases paljudel juhtudel taandunud).; sün. tarvitama. a. (masinate, aparaatide, esemete, riistade vm. vahendite korral; siin tarvitama tänapäeval üsna harva). Masinaid, aparaate, seadmeid kasutama. Lahinguis kasutati lennukeid ja tanke. Auto, vanker seisab hoopis kasutamata. Söömisel kasutame nuga ja kahvlit. Lubage kasutada telefoni! Katuse katmiseks kasutatakse eterniitplaate. Haige kasutab käimisel keppi. Varasemail aegadel kasutati rasvaküünlaid. Karusnahka kasutatakse rõivaste valmistamisel. Seda raamatut kasutatakse õpikuna. Teose lõpul on kasutatud kirjanduse loetelu. Orav kasutab oma kohevat saba tüürina. Aurujõudu, aatomi-, elektrienergiat kasutama. Kasutas ajakirjandust, mitmesuguseid väljaandeid oma vaadete propageerimiseks. b. (mitmesuguste ainete puhul; sageli võrdväärne tarvitama). Tammi rajamiseks kasutati kive, liiva ja kruusa. Kütteks kasutati puid ja turvast. Majandid kasutavad rohkesti mineraalväetisi. Haige kasutas ravimeid. Kitsepiima võib kasutada keetmatult. Maitseainetest kasutati pipart ja soola. c. (looduslike objektide, samuti hoonete, ruumide puhul; vahel võimalik ka tarvitama). Maad kasutama. Kasutas oma suuri maavaldusi rikastumiseks. Jõge kasutati parvetusteena. Kalamajanduslikult kasutatavad järved. Metsi kasutati ebaperemehelikult. Inimene õppis tuld kasutama juba iidsetel aegadel. Tulpe kasutatakse dekoratiivtaimedena. Hoone seisab kasutamata. Saali kasutatakse koosolekuruumina. Vannituba kasutama. d. (ühenduses raha, vara, sissetulekut märkivate sõnadega; võimalik ka tarvitama). Kasutab palka, saadud raha väga otstarbekalt. 1000 krooni eelarvest on veel kasutamata. Sissetulekuid kasutatakse ettevõtte laiendamiseks. e. (inimeste, loomade vm. elusolendite puhul; vananenud pruugis ka tarvitama). Palgalist tööjõudu kasutama. Teid me ei saa sel tööl kasutada. Ülestõusu mahasurumiseks kasutas valitsus sõjaväge. Kaamelit, elevanti kasutatakse tööloomana. *Nad talutasid kaht vaevunud tütarlast, keda poisid olid metsa vedanud ja neid seal lubamatult kasutanud. K. Rumor. f. (ajaga ühenduses; varasemas pruugis ka tarvitama). Tuleb osata aega otstarbekalt kasutada. Kibedal heinaajal tuleb pühapäevigi kasutada. Kasutas jutuajamises tekkinud pausi mõne lisaküsimuse esitamiseks. Vihmaseid ilmu kasutati sisetöödeks. Osa puhkust jäi kasutamata. Selleks tegevuseks ei saa me kasutada üle 15 minuti. g. (abstraktsemalt; varasemas pruugis ka tarvitama). Aretustöös kasutatakse laialdaselt hübridiseerimist. Nad kasutavad teaduse ja tehnika uusimaid saavutusi. Selleks võib kasutada mitmesuguseid meetodeid, vorme, võtteid. Kasutas teiste äraolekut oma kavatsuste täideviimiseks. Pidime võõraste abi, teeneid kasutama. Soodsat olukorda, juhust, võimalust kasutama. Kasutas oma õigusi, kauaaegseid kogemusi. Kasutab kurjasti sõbra usaldust. Oskab kasutada kavalust, teiste nõrkusi. Mees püüab kasutada oma laialdasi tutvusi. See on palju kasutatud teema, motiiv. Teoses on kasutatud rahvapärast ainestikku. h. (ühenduses mitmesuguste väljendamist, ütlemist, rääkimist vms. märkivate sõnadega; harvemini võimalik tarvitama). Omavahelises vestluses kasutasid nad saksa keelt. Kirjanik kasutab murret, kõnekeelt, võrdlusi. Sel juhul kasutatagu tingivat kõneviisi. Seda sõna on kasutatud vales tähenduses. Tema kasutas nii kõnes kui kirjas ühesugust stiili. Luuletuses on poeet kasutanud rahvalaulu värsimõõtu. Mees kasutas liiga karmi tooni.

kaudne ‹-se 2› ‹adj›

1. millegi vahendusel v. kaudu toimuv v. väljenduv; mitteotsene v. -vahetu; ant. otsene. Kaudsed andmed, teated. Kaudne mõõtmine, kontrollimine. Kaudne tõestus, järeldus. Sel sündmusel, vahejuhtumil oli meile kaudne mõju. Kaudsed põhjused. Jutus leidus kaudseid vihjeid toimunule. Saime sellest kaudsel teel teada. Tegelaste kaudne iseloomustus. Selles lauses peitus kaudne küsimus. Asjast saadi ikkagi kaudne ettekujutus. Seos nende nähtuste vahel on kaudne. Kaudsed kulud maj personali töötasu, üldruumide kulud, büroo- ja postikulud ning pangateenused. Kaudsed valimised jur valimised valijameeste v. esinduskogu kaudu. Kaudsed maksud maj käibemaks ja aktsiisid. Kaudne tõend jur faktilised andmed, millega tuvastatakse mõni kõrvalseik, kusjuures sellest omakorda järeldub tõendamist vajav asjaolu. Kaudne kõne keel teise isiku jutu edasiandmine refereerivalt, edastaja sõnadega. Kaudne kõneviis keel kõneviis, mis väljendab kõneleja ebakindlust verbiga esiletoodud tegevuse v. olemise tõesuses.
▷ Liitsõnad: ligi|kaudne, pealis|kaudne, umbkaudne; naha|kaudne, suukaudne.
2. hrv ringi, ümbert, kaarega vms. kulgev. Mehed, teated saabusid pärale kõige kaudsemaid teid mööda. *Ta pidas pikalt teejuhiga aru, kes odaotsaga lumele märkis Kämbi küla ja siis vedas sinna radasid küll õgvemaid, küll kaudsemaid .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ümberkaudne.

kinnitus ‹-e 5› ‹s›

1. millegi külge kinnitamine v. kinnitumine; kinnitav vahend v. seadis. Tala kinnitus. Detailide kinnitus konksudega. Kaante kruvideta kinnitus. Kinnituseks kasutatakse nööpe, polte. Tuleb kontrollida aparaadi kinnitust.
▷ Liitsõnad: kruvi|kinnitus, liim|kinnitus, nael|kinnitus, poltkinnitus; kannakinnitus.
2. kindlamaks, tugevamaks, vastupidavamaks, kestvamaks muutmine; kindlamaks, vastupidavamaks muutev aine, sündmus, asjaolu vms. Kauba kinnituseks tehti liigud. Sõpruse kinnituseks vahetati aadresse. *Jah, jah, toit tervisele toeks. Toon kohe kinnitust kehale. V. Beekman. || rõhutamine. Raputas eituse kinnituseks pead. Lõi oma sõnade kinnituseks rusikaga vastu lauda.
▷ Liitsõnad: keha|kinnitus, kõhu|kinnitus, vaimukinnitus.
3. tõendamine, tõendus; tõendust pakkuv asjaolu, olukord vms. Oma väite kinnituseks tõi ta järgmised faktid. Tema oletused, lootused ei leidnud kinnitust. Otsis oma kahtlustele kinnitust. Hüpotees leidis varsti kinnitust praktikas. Kuulduste tõelevastavuse kohta tuli järjest uusi kinnitusi. Võta temalt kirjalik kinnitus, et ta tuleb! *See [= käesurve] oli tõsine kinnitus, et teda usutakse. M. Raud. || sõnadega, ütlusega tõendamine. „Tuled ju?” küsis ta teiselt kinnitust oodates.
4. ütlus, väide, väitmine. Tema kinnitust mööda juhtus lugu nii. Mehe enda kinnituse järgi olevat ta täiesti terve. Keegi ei uskunud poisi kinnitusi, et ta ei tea asjast midagi.
5. kõrgema, otsustava instantsi heakskiitmine v. sanktsioon millegi kohta. Seaduseelnõul puudub veel parlamendi kinnitus. Uus osakonnajuhataja on teada, oodatakse ainult kinnitust.
6. van kindlustus (2. täh.)

komme ‹kombe 18› ‹s›

1. teat. ühiskonnale v. paikkonnale omane pärimuslik käitumisviis v. mingi sündmusega seotud tavakohane toiming. Esiisade, indiaanlaste kombed. Paganlikud, ristiusu kombed. Idamaade kombe kohaselt. Igal rahval on omad kombed. Jaanipäeva, kadripäeva kombed. Kevadise karjalaskmisega seotud kombed. Jaanitule põletamine, ehalkäimine on vana komme. „Ristimine” ekvaatoril on igipõline meremeeste komme. Minu lapsepõlves oli veel kombeks .. *Hiiumaal kehtis vanasti komme, et pruut käis enne pulmi peigmehe kodus „kolme päeva” tegemas. H. Sergo. || (kitsama piirkonna v. inimrühma tava kohta). Ma ei tunne siinseid kombeid. Külalisena austas ta maja kombeid. Meie peres oli kombeks vara tõusta. Talus oli kombeks pärast lõunasööki pisut puhata. Vahelesegamist ei peetud heaks kombeks.
▷ Liitsõnad: ebausu|komme, jõulu|komme, kiriku|komme, matmis|komme, nääri|komme, pulma|komme, rahva|komme, tähtpäeva|komme, usu|komme, vastlakomme; ohverdamis|komme, tervitamis|komme, tätoveerimiskomme; burši|komme, joomakomme.
2. kellelgi väljakujunenud viis mingil moel toimida v. käituda. Harjuta endalt see halb, veider, inetu komme ära! Poisil oli rumal komme küüsi närida. Mul on kombeks pärast lõunat teed juua. Ta läks harjunud kombe järgi kohe koju. Mul pole kombeks end teiste asjadesse segada! Eks see ole Aadu komme – sõnadega keerutada. Kas see on kellegi komme päevad läbi ringi hulkuda? Mis komme see olgu vanematele vastu haukuda! | (loomade, lindude, asjaolude kohta). Koertel on komme igasuguseid asju peremehe juurde tassida. Sel linnul oli veider komme oma pikka saba väristada. *.. jutt jõudis tema [= šerifi] kõrvu, nagu halbadel uudistel ikka kombeks .. J. Sang (tlk). || (väline) vormitäitmine, niisama moepärast sooritatav tegu. Tegi seda rohkem kombe pärast kui tõemeeli. Mihkli kurjustamine oli pigemini justkui kombeks. Koer polnud kuri: haukus niisama kombe pärast.
3. ‹hrl. pl.› üldistele tõekspidamistele, nõuetele vastav v. mittevastav käitumisviis. Seltskondlikud kombed. Ta oli heade, viisakate, laitmatute kommetega noormees. Uus virtin olevat kommetelt väga peen. Ta oli linnas paremaid kombeid õppinud. On üldine komme, et õpilased tõusevad õpetaja klassi astumisel püsti. Tüdrukul on albid kombed. Mari oli kommetelt lodev tüdruk. *Kõik ootasid, et Ibrahim laskub majesteedi ees ühele põlvele, nagu komme oli. H. Saari (tlk).
▷ Liitsõnad: elu|komme, lauakomme.
4. kombel (mingil) viisil, moel, moodi. a. ‹koos eelneva (ühilduva) omadus- v. asesõnaga; mõnikord on asendatav vastavast omadus- v. asesõnast tuletatud adverbiga›. Tegi seda oma naljakal, pentsikul, veidral kombel. Ta pettis mind kõige nurjatumal kombel. Imelikul, kummalisel kombel pole mulle sellest loost midagi meelde jäänud. Üllataval kombel teadis Sirje asjast üsna palju. Lähen kas rongiga või muul kombel. Tegi seda harjunud kombel. Ta sai sellest omal kombel aru. Töö ei edenenud mitte mingil kombel. Sel kombel ei olnud temaga veel keegi rääkinud. || koos sõnadega kole, hirmus, armetu, hale jms. väljendab millegi rohkust v. intensiivsust. Verd tuli koledal kombel. Teda peksti armetul kombel. Ehmus koledal, hirmsal kombel. Mees vihastas rängal kombel. Kukkusin haledal kombel sisse. Töö väsitas hullul kombel. b. [gen] ‹hrl. nimisõna järel postpositsioonilaadselt› (väljendab tegelikult võrdlust eelneva nimisõnaga: mehe kombel 'nagu mees' jne.). Hullas poisikese kombel. Tervitas sõjamehe kombel. Rõõmustas lapse kombel. Elab munga kombel. Hiilis varga kombel majja. Õigem oleks olnud Jaani kombel ära minna. Sinu kombel ma küll tööd rügama ei hakka. Hiilis kassi kombel. Rebasekutsikad hauguvad koera kombel. Tegi seda üsna inimese kombel 'mõistlikult'. Juhtumise kombel 'juhtumisi, juhuslikult'. c. kõnek koos määrsõnaga. Tal oli häbemata, kuradima kombel 'väga palju' õnne. Kogemata kombel 'täiesti juhuslikult' sattusime õige raja peale.
▷ Liitsõnad: eksi|komme, ime|komme, õnnekombel.

kriimustama ‹37›

1. marraskile, katki, ka pealispinnasse kriime tõmbama. Okastraat, kibuvits kriimustas valusasti jalasääri. Puuoksad ja põõsad kriimustasid ta mitmest kohast veriseks. Mööbel, kapp, põrand sai kolimisel kriimustada. Kriimustatud lauaplaat, parkett. Kõvem mineraal kriimustab pehmemat. Mannerjää kriimustatud aluspõhi. || küünistama. Kes su näo katki kriimustas? Ta hammustas ja kriimustas kui metsloom. Kass kriimustas last küüntega. || piltl sõnadega, ütlemisega kergelt haavama v. solvama. Teise märkus, järsk toon kriimustas teda pisut.
2. end mingi kõva v. terava asja vastu marraskile, katki, kriimuliseks kiskuma. Kriimustas põõsastest läbiminekul käsi ja jalgu. Poiss kriimustab kukkudes veidike põlve. Kus ta on oma näo, sõrme veriseks, ära kriimustanud?

kujutama ‹37›

1. konkreetsel, nähtaval kujul esitama; nähtavat pilti, kuju looma. Foto kujutas noort naist lapsega. Skulptuur kujutab haavatud sõdurit. Lavapilt kujutab talutuba. Vapil on kujutatud kotkas. Maalikunst kujutab sündmusi, kirjanik jutustab neist. Temperatuuri muutumist saab graafiliselt kujutada. Joonisel on kujutatud tüvikoonus. Näitlejad kujutasid ajaloolisi tegelasi meisterlikult. Kujutav kunst 'eelkõige maalikunsti, graafikat ja skulptuuri hõlmav kunstiharu'. Kujutav geomeetria 'ruumilisi kujundeid tasapinnal esitav geomeetriaharu'. || millestki kirjeldades, jutustades pilti looma. Kirjanik kujutab elu nii, nagu see tegelikult oli. Romaanis kujutatakse esimesi sõjajärgseid aastaid. Jutustuse peategelast on kujutatud kasuahnena. Püüdis olukorda paremas valguses kujutada.
2. olema, moodustama (hrl. esineb koos sõnadega endast, enesest). Romaan kujutab endast triloogia viimast osa. Tema elukäsitus ei kujuta endast terviklikku süsteemi. Tolm kujutab endast väikeste tahkete aineosakeste kogumit. Iga lend kujutas endast omaette julgustükki. Tahaksin teada, mida ta endast kujutab 'mis on ta tegelik olemus'. Kujutab endast liiga palju 'on ennast täis, liiga enesekindel'. *Inimene oli nõder, tihti halb, vahel õiliski; elu kujutas puudulikku, enamasti suursuguseta kompromissi.. I. Jaks.
3. hrv kujutlema, ette kujutama. *Nüüd kujuta – mind kümme aastat nooremaks. T. Kallas. *Ja vaimus kujutasime, kui kena oleks siin ühel sumedal suveööl vähke püüda.. M. Mõtslane.
4. van (vees) peegeldama. *Tasa hingab lehevarjus / sügav järv, nii sinine; / pilved sees end kujutavad.. L. Koidula. *.. et nagu peegel ta silmale / sätendas Peipsi vesi. / Ja et sääl peeglis end kujutas / randlase majakene.. G. Suits.

kõrisse ~ kõrri (kinni) kargama, kõris(t) kinni (olema)
kallale kargama (ka sõnadega); kimbutama, ahistama hakkama; kellegi kallal, kellegagi vaenujalal olema, kellegagi kisklema. Põrnitsevad vastamisi, valmis teineteisele kõrri kargama. Üks igavene tüli ja riid, vend vennal kõris kinni. *.. peaaegu kogu maailm põleb, rahvad on üksteisel kõrist kinni .. E. Krusten.

kõrvetama ‹37›

1. pinda kergelt põletama, seda kuumusega v. tulega mõjutama, kõrbemist põhjustama. Kuum aur, tuline roop kõrvetas käsi. Ahi on nii kuum, et kõrvetab. Kuum supp kõrvetas suud, keele ära. Põlev tikk kõrvetas sõrme. Kõrvetasin tikutulega endal sõrmi. Liblikad kõrvetasid end vastu lambiklaasi lennates. Lutikaid kõrvetati keeva veega. Kes korra end kõrvetanud, kardab tuld. Võõras raha kõrvetab tasku. *Kui raud palav, kõrvetas juukseisse kiharad.. A. Murakin (tlk). | piltl. Vaata, et sa end selle looga ei kõrveta! Ta jäi pealtvaatajaks, kartis end kõrvetada. || (leegita) põlemise v. kuumutamisega pinda pruuniks v. mustaks muutma v. söestuda laskma. Sigureid kõrvetama. Vaata, et sa liha pannil mustaks ei kõrveta! Kõrvetatud kohvioad. Õllele lisati kõrvetatud linnaseid. Kümme kokka kõrvetavad pudru põhja. || kõnek suitsetama. *Enne ma ostan omale mõne paki tublit mahorkat ja kõrvetan, nii et päänahk pigiseks läheb! A. Jakobson.
2. väga kuumana, tulisena, põletavana tunduma, sellisena mõjuma. Kompressivesi on küllalt soe, kuumem kõrvetaks juba. Laskis kuumal liival oma selga kõrvetada. Kõrvetav kuumus, palavus, leil. *..oli midagi niisugust, mis Arkadi nägu põuatuulena kõrvetas. A. Beekman. || (päikese kohta:) väga palavalt, tuliselt paistma, kuumust välja kiirgama. Augustipäike kõrvetas turja, selga. Päike kõrvetab pilvitust taevast armutult, kõvasti lagipähe. Päike kõrvetas villid selga. Ah, kuidas (päike) kõrvetab! Küll kõrvetab, tuleb vist äikest! Päike kõrvetas meid lausa neegriteks. || palavuse ja kuivusega taimi kahjustama. Suvekuumus oli rohu roostepruuniks kõrvetanud. *Kuivavad kaevud, kõrvetab põud. K. Merilaas.
3. kipitust v. valu tekitama. a. (nõgese, samuti kõrverakke omavate selgrootute puutel:) kipitavat valu ja nahal kuplasid tekitama. Nõges kõrvetas jalga, käsi, sääred kupla. Lapsed kisklesid ja kõrvetasid üksteist nõgestega. Karikloomade meduusid võivad valusasti kõrvetada. *Siis andis vanaema mulle kindad kätte, et ma end ei kõrvetaks nõgestes... O. Luts. b. (mingi aine kohta:) kipitavat, tulitavat, õhetavat tunnet tekitama. Pipar kõrvetab suud. Haavale pandud jood kõrvetas. Soolane vesi kõrvetas silmi. *..viin kõrvetas kõhtu, tõusis tulise voona südame alla. R. Vellend. c. ‹ka impers.› teravana, lõikavana tunduma. Haav alles kõrvetas jalas. Läbi haavatud õla käis kõrvetav valuhoog. Küll kõrvetab sees, rinde all, maos (valu kohta). Kõrvetav janu. d. (terava külmaaistingu kohta:) valutunnet esile kutsuma. Kõrvetav pakane. Käre külm lausa kõrvetas nägu ja paljaid käsi. Raudkülm vesi kõrvetab keha. Jäine tuul kõrvetas nägu. e. piltl (ühenduses tugevate tundmustega). Juhanit kõrvetas südametunnistuspiin. Tema südant kõrvetas armukadedus. Piinav mõte, solvang kõrvetas mehe hinge. Uudishimulikud pilgud kõrvetasid ta kukalt. Kõrvetav hirm, hingevalu, viha. Teda tõukas tagant kõrvetav uudishimu. Näkku tõusis kõrvetav häbipuna.
4. kõnek (intensiivse tegevuse kohta). a. lööma, virutama. Ülevaataja kõrvetas vangidel nuudiga üle turja. *Kuuled, Toots, jeekim on vihane nagu seatapja ja tahab sulle kooljaluuga pähe kõrvetada. O. Luts. b. (ütlemisega, sõnadega:) sähvama, kähvama. *Mõtlen: küll ma sulle vastu kõrvetan, ära hoople, ja kõrvetasingi: „Mitte tütar pole ta mul, vaid – ema!..” P. Vallak. c. tulistama, laskma. Peremees kõrvetas õunavarastele jahipüssist paar pauku järele. Vaenlane kõrvetas tükk aega suurtükkidest. *Samas hakkas võsast kõrvetama kergekuulipilduja. H. Lepik (tlk). d. kiiresti minema v. tulema; kiiresti liikuma. *..pidin just otsekohe siia kõrvetama.. O. Luts. *Nii nad kõrvetasid kahekesi ees, teineteist oma tempoga tappes. T. Uba.
5. kõnek (laserkettale) kirjutama, põletama

käsi ‹käe, kätt 36› ‹s›

1. inimese v. ahvi ülajäse randmest sõrmeotsteni; ülajäse tervikuna, õlast kuni sõrmeotsteni. Parem, vasak käsi. Tal on suur, väike, kitsas, lai käsi. Külmad, soojad, mustad, pesemata, puhtad käed. Pahklikud, korpas, krobelised, rakkus, karedad käed. Paljad, kinnastatud käed. Käsi pesema, kuivatama. Käega katsuma, puudutama, silitama. Pühkis käega otsaesist. Käega näitama, viipama. Käed valutavad, külmetavad, on külmast sinised. Käed on pakkidega kinni, punumisega ametis. Kätt andma, pakkuma, pigistama, raputama, suruma (näit. teretamisel). Sirutab tervitades, ulatab hüvastijätuks käe. Mehed andsid lepingu kinnituseks kätt. Minu käsi selle peale (kindla väitmise v. nõusoleku vormel). Pani käed palveks risti, nagu palvetades kokku. Hõõrub rõõmu pärast, rahulolevalt käsi. Käsi plaksutama. Pealtvaatajad ahhetasid ja lõid jahmunult käsi kokku. Mehed vedasid kihla ja Juhan lõi vahemehena nende käed lahti. Käsi taskusse panema, pistma. Seisis, käsi taskus. Tõstab tervituseks käe kõrva äärde. Kätt rusikasse suruma, pigistama. Käsi on rusikas. Kätt suudlema. Kätte kinni hakkama, kargama. Kindaid kätte panema, käest tõmbama. Ühes käes on kinnas, teine on paljas. Õllekann, pudel käis käest kätte. Halge anti edasi käest kätte. Haarab, kahmab labida, kangi kätte. Pole mahti raamatut kätte võttagi. Võõral on ühes käes kohver. Tal oli kirves, kepp käes. Annab, viskab palli käest. Käest kinni hoidma, lahti laskma. Pillas kausi käest maha. Pea vajub kätele. Süütas värisevi käsi sigareti. Käsi raudu panema. Vangid istusid seotud, raudus käsi. Valib oma käega loosipileti. Haarasin mõlema käega paadiservast kinni. Käsi on sidemega kaelas. Käed väsisid, surid ära. Käed all, ees, kõrval. Käsi püsti. Käed üles! Tegin oma käele haiget. Sain käest haavata. Käsi sai vigastada. Õpilased tõstsid tunnis agaralt kätt. Kätt, käega lehvitama. Vehib käega sääski eemale. Seisab, käed puusas. Kindla käega laskur. Tugevate kätega mees. Küünarnukist kõverdatud käsi. Laps sirutas käed emale vastu. Võtan kompsu käe otsa. Laskis oma pikad käed abitult rippu. Ringutas meeleheites käsi. Ei oska midagi peale hakata, laotab ainult nõutult käsi. Ema haaras lapse käte vahele. Rabelesin püüdjate käte vahelt lahti. Käe alt kinni võtma. Käsi kaela ümber, rinnale vaheliti panema. Mind kanti kätel autoni. Tal käed-jalad terved. Ahvi, inimahvi käsi. Käsi peseb kätt. | piltl. Surma, nälja kondine käsi. Pakane pigistas jäise käega. Saatuse karm käsi. Talve käsi. *Sõja käsi hakkas meid kobama. R. Vaidlo. || (elukutsest, soost, east jne. sõltuvate iseärasustega). Tal on sepa, viiuldaja, klaverimängija käed. Vanainimese, lapse, naise käsi. Remont nõuab mehe kätt. *Ei oska [ametit ära] arvata. Mõnele vaatad näkku ja kohe on klaar. Või kui nägu ei räägi, siis räägivad käed. A. Liives.
▷ Liitsõnad: inimkäsi; kunst|käsi, kunstniku|käsi, kura|käsi, laba|käsi, puu|käsi, sepa|käsi, terekäsi.
2. piltl sümboliseerib isikut, kes midagi teeb (enamasti adjektiivide vm. sõnadega lähemalt määratletud). Metrood ehitasid tuhanded käed. Üks tundmatu käsi oli kalmule lilli toonud. Võõrad käed ei hoolinud hoonetest. Virgad käed asusid appi. Lahke käsi tõi toidu lauale. Maja vajab hoolitsevat kätt. Saadetis jõudis pärale mitme käe läbi. Poiss on nüüd heades kätes. Kiri sattus õigetesse kätesse. Raamat on läbi käinud paljudest kätest. Tulevik on meie endi kätes. Su vastane on kõva käsi. Küllap süütas hooned kuri käsi 'kurjategija, pahatahtlik inimene'. *Ei olnud suurt tööd, sest oli püügivaheaeg ja jõude käsi oli linnas isegi küllalt. J. Parijõgi. || kõnek üks vajalikest mängupartnereist kaardimängus; bridžis ka mängija, kelle kätte mäng jääb; ant. laud. Üks, neljas käsi on puudu. Viimane käsi 'tagakäsi'. Käsi käis, võttis.
▷ Liitsõnad: rakkus|käsi, raud|käsi, siidkäsi; ees|käsi, tagakäsi.
3. piltl sümboliseerib töötamist, tegutsemist, toimimist; võim, mõjuvõim. Poisil kätt 'käega töötamise oskust' selle peale, selleks on. Et ma kooli sisse sain, selle juures aitas pisut kaasa tuttava direktori käsi. Süütaja käe läbi sai tuleroaks mitu maja. Siia metsade taha vaenlase käsi ei ulatunud. *Seda ma talle ei jäta, ta peab mu kätt maitsta saama! E. Vilde. || ‹koos laiendiga› iseloomustab tegutsemise, toimimise, suhtumise laadi. Tal on virgad, osavad, nobedad käed. Tal on kuldsed käed: kõike ta oskab teha. Vanemad andsid, jätsid lastele elukutse valikus vabad käed. Tegi seda armastava, õrna käega. Mehel oli kõigis ettevõtmistes õnnelik käsi. Sõuab hoogsa käega. Koristab kärmel käel tuba. Laeva, lennukit juhiti kindla käega. Siin kitsi käega ei oldud. Perenaine kandis lahke käega toite lauale. Meid kostitati laial käel 'ohtrasti, kokku hoidmata'. Ta võeti lahkel käel 'lahkesti' vastu. Kunstnik jagas heldel käel autogramme. Vürst lõi valjul käel korda. Valitseb riiki raudse, tugeva, kange käega. Korra loomiseks on kõva, kõvemat kätt vaja. Tema üle oli, teda varjas võimukandja kaitsev käsi. Majapidamises on tunda korraliku peremehe kätt. Teoses on märgata toimetaja kätt. Elu pakkus ohtral käel 'ohtrasti' üllatusi. *Vabandage seda korralagedust! Poissmehe asi! Pole naise hoolitsevat kätt majas! A. Maripuu.
▷ Liitsõnad: kunstniku|käsi, meistrikäsi.
4. hrl van esineb ühendites, mis väljendavad ettepanekut abielluda, selle vastuvõtmist v. tagasilükkamist. Palus vanematelt tütre kätt. Sulane saanud peretütre käe ja pool talukohta. *Ta on aus ja jõukas mees, aga ma lükkasin ta käe tagasi. Juh. Liiv.
5. van käekiri. *Täna sain kirja, mille ümbrikul tundsin ära Tamaara käe. M. Metsanurk. || allkiri. Panin oma käe ka lepingule alla. *Vaata, siin on üks kiri aastast 1601, sellel on koguni kuninga käsi all. H. Sergo.
6. pool, külg, suund. Paremat, head kätt. Vasakut, pahemat kätt. Kumbagi, mõlemat kätt laiusid viljaväljad. Kummalgi käel olid uhked majad. Õnnetuses oli süüdi vale kätt sõitev hobusemees. Pannakse istuma peoperemehe paremale käele. Tema ühel käel istus kooliõpetaja, teisel köster. *Nii saadavad sind teel kõndides kivitarad hüva ja kura kätt.. J. Peegel.

kääne ‹käände 18› ‹s›

1. käänamine, pööre, suunamuutus. Teeb käände paremale, vasakule. | piltl. *..nüüd on su lips läbi, ei ühtegi käänet ega väänet enam.. H. Saari (tlk). *Siis tegi mees kõnelusse järsu käände.. E. Õun.
▷ Liitsõnad: ettekääne.
2. keel käändsõna grammatiline kategooria, kaasus; selle kategooria iga vorm, mis näitab sõna süntaktilist ja semantilist vahekorda lause teiste sõnadega. Nimetav, omastav kääne. Käänake sõna „puu” kõikides käänetes! Eesti keeles on 14 käänet.
▷ Liitsõnad: koha|kääne, obliikva|kääne, sisekoha|kääne, väliskohakääne.
3. astr taevakeha nurkkaugus taevaekvaatorist, deklinatsioon. Tähe kääne.

külge
I. ‹adv›
1. millegagi tervikuks, tihedasse seosesse, millessegi kinni. Siirdistutatud nahk kasvas hästi külge. Puudele jäid sügisel mõned lehed külge. Kastrulile joodeti sang külge. Rongile haagiti kaks vagunit külge. Kruvis aparaadile paar detaili külge. Hakkas särgile kraed, kleidile nööpe külge õmblema. Kaubatoodetele kleebitakse sildid külge. Magnet tõmbab rauda külge. Värske värv hakkas külge. Riputas jõulupuule ehteid külge. Pistis, torkas laastudele tule külge. | (abstraktsemais ja piltlikes väljendites). Juust võtab kergesti võõraid lõhnu külge. Ära püüa mulle teiste seisukohti ja vaateid külge pookida! Hüüdnimi jäi kogu eluks külge. Halvad harjumused jäävad kergesti külge. Ära endale suitsetamise kommet külge harjuta! Üht-teist hakkas loetust iseenesest külge. Teiste erutus, vaimustus hakkas ka mulle külge. *Tähtis oli, et ta siin töö juures brigaadi heale nimele plekki külge ei teeks. O. Kool. || (haigestumisest, haiguste nakkamisest kõneldes). Haigus, gripp hakkas Liisalegi külge. Sai endale mingi halva haiguse külge. See tõbi võib haigetelt loomadelt inimestelegi külge hakata. Külmetusest see häda talle külge lõi. *.. neerud annavad ennast ka tunda – viga, mis talle sõjas külge jäi... L. Metsar.
2. haardega, hoidega millessegi, kellessegi kinni. Panime käed paadile külge ja lükkasime selle vette. Lööme hulgakesi käed külge, ehk saame auto porist välja! Poisid, käed külge! (õhutus mingiks tegevuseks). Poiss lõi õunale hambad külge. Lõi tangid külge ja sikutas naela seinast välja. *Aga seda ei ole, et kirvele kätt külge pandaks! M. Saat. *Tahab midagi, ja muudkui küüned külge! O. Jõgi (tlk). || (jõuga v. sõnadega ahistades) kallale. Koer kargas lõrinal külge. Ta on nii vihane, et tuleb või käsitsi külge. Metsa vahel kargasid talle kolm meest külge. Norib ja otsib põhjusi, et saaks külge hakata. Külm kipub vägisi külge. *Mõistlik mees oli. Kääris käised üles ja hakkas tööle külge. O. Anton.
3. pealetükkivalt sõbrustades kellelegi ligi. Jüri lõi, ajas peol kõvasti Antsu õele külge. Poisid üritasid paarile tüdrukule külge lüüa. Ära kleebi end mulle külge! Haakis end meie kambale külge ega jäänud kuidagi maha. See mees on vist koputaja, kleebib külge nagu vihaleht.
4. kõnek pihta. Visatud lumepall tuli mulle külge. Libedal teel ajas oma autoga eessõitvale veoautole külge. *Ta tõstis juba püssi, et kui tulistaks. Külge ei laseks, hirmutaks ainult. R. Vellend.
5. kõnek (rahalise) kahjuna taluda, kahjuna kraesse. *Talvel sai ta [= ärimees] oma metsaga raskelt külge. P. Viiding. *Suurem osa tahab [kaupa] raamatu peale. Kui ma nende elu läbi ei näe, lasen endale külge teha. L. Vaher.
6. kõnek kavala rääkimisega, sokutades, poolpettusega kaela. *.. nad lasksid [poesellil] enestele külge määrida igasugust prahti. H. Raudsepp.
II. ‹postp› [gen]
1. millessegi, kuhugi (lahtitulematult, -pääsmatult) kinni, millegagi kindlasse ühendusse. Lauad löödi naeltega postide külge. Majaseina, kivi külge kinnitati mälestustahvel. Sidusin hobuse lasipuu külge kinni. Vagunid haagiti rongi külge. Mees poos end penni külge. Ühendasin juhtme otsad üksteise külge. Savi hakkas, kleepus saabaste külge. Takjad hakkasid riiete külge. Pistis tule laastude külge. Seisis nagu maa külge naelutatud, kasvanud. Raske haigus aheldas ta voodi külge. Jäägu mu keel suulae külge kinni, kui ma valetan! Liitis ühe vallutatud ala teise järel oma valduste külge. || (üldisemalt). Kelle külge katk hakkas, see suri. Pärisorised talupojad olid kinnistatud maa külge. Ta on ihu ja hingega kasvanud oma töö külge. *Või nii teineteise külge olete kasvanud – Saalep ja sina! E. Vilde. *Ta oli tüdruk, kes maast madalast kasvanud külaelu külge.. R. Sirge.
2. haardega, haarates kuhugi, kellessegi kinni. Kargas perutavale hobusele suitsete külge. Uppuja klammerdus päästja külge. *Seekord siiski Miina kätt pudeli külge ei aja. H. Kiik. *.. nemad [= koerad] olid valmis iga silmapilk kassi külge kargama, eriti just Muska. A. H. Tammsaare. || (üldisemalt). Kes teda uskuda teab, paneb veel sulle noa kõri külge! Mu silmad jäid kohe tema külge kinni. Kõigi pilgud naelutusid kõneleja külge.
3. kõnek (puutudes) vastu. Uks on värvitud, vaata et sa selle külge ei lähe! *.. tuleb käsikaudu kobades toast ja sihib oma voodi poole; juhtub kätega Marguse külge.. A. Kitzberg. || pühkides millegi vastu, millegi sisse. Ema kuivatas käed põlle külge. *.. pühkis käed ninarätiku külge puhtaks. O. Luts.

küps ‹-e, -et 2 või -e, -e 22› ‹adj›

1. toiduna valmis küpsetatud. Toit on juba küps. Küps liha, kala. Kartulid, kaalikad on juba küpsed. Kuklid said ruttu küpseks. Praad ei ole veel päris küps. Mida palavam ahi, seda küpsemad leivad.
▷ Liitsõnad: poolküps.
2. (vilja, puuvilja, marjade vms. kohta:) valminud, nii et seemned on idanemisvõimeliseks saanud. Küps mari, seeme. Küpsed maasikad, ploomid, kirsid. Oder, kaer, rukis, nisupõld on varisemiseni küps. Õunad söödi enne ära, kui nad küpseks said. Küpsed pähklid tulevad kergesti tupest välja. Küpsena on tera kõva. Küps vili variseb kergesti.
▷ Liitsõnad: kold|küps, koristus|küps, kuld|küps, lõikus|küps, piim|küps, täis|küps, vaha|küps, üliküps.
3. piltl täielikult väljakujunenud, väljaarenenud, valminud. a. (ealt). Ma pole enam poisike, vaid küps mees. Ta oli täies õitsengus küps naine. Täiesti küps mets. *Ta oli aastatega küpsemaks, mitte aga vanemaks läinud. P. Kuusberg. | (vahel eriti kesk- v. vanema ea kohta). Täidlane küpses eas daam. See rõivas sobib vaid küpsemale eale. Küpsesse keskikka jõudnud inimene. Küpsete aastate elutarkus. Küpsemates aastates mees. b. millekski, millegi tegemiseks täiesti valmis. Küps kunstnik, helilooja, sõnameister. Selles maalis on tunda küpse meistri kätt. Poliitiliselt, ideoloogiliselt küps inimene. Küps abiellumiseks, abielluma. Nooruk pole küps iseseisvalt tegutsema, otsustama. Erik osutus neis küsimustes minust küpsemaks. Küps ja kaine mõistus. Muld on külviks küps. *Rahva eluvaim oli pärast sõjaraskusi taas küps eneseteostuseks. K. Saaber. c. (seoses olukorda, nähtusi vms. märkivate sõnadega:) väljakujunenud, valmis. Nõu, kava, plaan, otsus oli küps, sai peagi küpseks. Küps hinnang, arvamus. Seaduseelnõu ei ole veel küps vastuvõtmiseks. Teos ei ole avaldamiseks küps. Asi, asjad, kaup räägiti küpseks. Aeg oli kõigi meelest küps töid alustada. Küpsemal arupidamisel jäeti plaan katki. Kirjaniku, kunstniku küpse, küpsema loomingu periood, kõige küpsem teos. Küps lavastus, stiil. See oli küpse klassitsismi periood. Küps uurimus, ülevaade. Etendus sai küpseks mõne nädalaga. Rünnata tohtivat alles siis, kui seis on küps. *Päev lausa särab küpse suve ilust. P. Haavaoks.
▷ Liitsõnad: eba|küps, elu|küps, hilis|küps, sugu|küps, varaküps; avaldamis|küps, ekraani|küps, esitamis|küps, ilmumis|küps, kunsti|küps, lava|küps, mängu|küps, raie|küps, trükiküps.
4. kõnek omadega läbi, otsas; pehmeks tehtud, muserdatud. Kui ta veel mõne pitsi võtab, siis on ta varsti küps. Ta on hirmust täiesti küps. *Vanamees siin. Nüüd olen ma küps! O. Luts. *„Jalad on korras! Aga käed?” küsib Kalle. – „Parem on küps ... Ja pea!” ütleb Oskar. H. Laansalu.
5. kõnek (värvitooni kohta:) küllastunud, sügav. Suvemaastiku küps roheline. Maalija viimase aja loomingus valitsevad peamiselt küpsed pruunid toonid.

küsimus ‹-e 5› ‹s›

1. lausung, millele oodatakse vastust. Suuline, kirjalik küsimus. Otsene, kaudne, retooriline küsimus. Asjalik, terav, kaval, rumal, huupi esitatud, liigne küsimus. Ankeedi küsimused. Küsimusi esitama. Küsimustele vastama. Küsimusi pandi risti ja põiki. Õpetaja kordas küsimust. Kas kõik said küsimusest aru? Poetasin argliku küsimuse. Pöördus küsimusega minu poole. Ma ei suutnud küsimust vastata. Küsimusele nõuti täpset vastust. Küsimus kipitab, kibeleb keelel, kerkis keelele. Ta puistati üle küsimustega. Küsimuste tulv sadas talle kaela. Mind hakati küsimustega pommitama. Ta ajab mind oma küsimustega ummikusse. Teda vaevas kogu aeg küsimus, kuidas ja miks. Peas keerles mõtete ja küsimuste virvarr. Ta vaatas mulle otsa, silmades tumm küsimus.
▷ Liitsõnad: ankeedi|küsimus, eksami|küsimus, keerd|küsimus, lisa|küsimus, mõistatus|küsimus, nalja|küsimus, rist|küsimus, vahe|küsimus, vastu|küsimus, viktoriiniküsimus.
2. probleem; lahendust, selgitust vajav asi v. asjaolu. Kiireloomuline, pakiline, keeruline küsimus. See on tülikas, tõsine, põhimõtteline küsimus. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus'. Tehnilised, majanduslikud, poliitilised, praktilised küsimused. Küsimust püstitama, üles seadma, tõstatama, kaaluma, otsustama, lahendama. Uurimist, arutamist vajavaid küsimusi on palju. Küsimusse tuleb selgust tuua. Ta on poliitika küsimustega kursis. See küsimus tuleb võtta päevakorda. Ühe või teise küsimuse üle tuleb veel nõu pidada. See on kaugema tuleviku küsimus. Tasu küsimus jäi lahtiseks. Selles küsimuses olid kõik ühel meelel. Nendes küsimustes on ta vanamoodne. Desarmeerimine on muutunud küsimuste küsimuseks 'tähtsaimaks küsimuseks'. Ma ei tahtnud sellest küsimust teha. See on säärane küsimus, millest võõrastega rääkida ei taheta. | [millegi] küsimus(t)es asjus, suhtes. Lahkhelid tekkisid tulude jaotamise küsimuses. *.. maa jagamise küsimustes kisklesid feodaalid tihtilugu omavahel. A. Vassar.
▷ Liitsõnad: agraar|küsimus, au|küsimus, elu|küsimus, haridus|küsimus, kaadri|küsimus, kasvatus|küsimus, keele|küsimus, kooli|küsimus, kultuuri|küsimus, kunsti|küsimus, leiva|küsimus, maa|küsimus, majandus|küsimus, moraali|küsimus, mure|küsimus, nais|küsimus, olme|küsimus, palga|küsimus, personaal|küsimus, piiri|küsimus, prestiiži|küsimus, päevakorra|küsimus, rahvus|küsimus, riietus|küsimus, seksuaal|küsimus, sotsiaal|küsimus, talurahva|küsimus, toitlustus|küsimus, tuleviku|küsimus, töölis|küsimus, tüli|küsimus, usaldus|küsimus, usu|küsimus, vaidlus|küsimus, võimu|küsimus, üldküsimus; ise|küsimus, keerd|küsimus, pea|küsimus, pisi|küsimus, põhi|küsimus, sõlm|küsimus, võtme|küsimus, üksikküsimus.
3. (seoses aega väljendavate sõnadega millegi lähemas tulevikus toimuva kohta). Sõja lõpp on juba päevade küsimus. Töö lõpetamine on vaid aja küsimus. Tundus, et see polnud isegi enam tundide, vaid minutite küsimus.

laulma ‹laulan 43›

1. hääleelundite abil teat. rütmi ja kõrgusega helide jada kuuldavale tooma. a. (inimese kohta:) oma häälega muusikalisi, hrl. sõnadega seotud helisid moodustama; laulu (2. täh.) v. helitööst laulja partiid esitama. Vaikselt, tasa, kõvasti, ilusasti, kõlavalt, kähinal, heleda häälega laulma. Ta laulab hästi, kindlalt, vaimustunult, innuga. Laulab metsa poole 'viisilt kõrvale kaldudes, valesti'. Lapsed, laulame midagi kevadest! Lauldi hümni, „Gaudeamust”, vanu laule. Sopranit, alti, tenorit, baritoni, bassi laulma. Laulab ooperis, operetis. Kes laulab selles etenduses Toscat? Laulab soolot, kooris, ansamblis, kvartetis. Käib poistekooris laulmas. Tulime laulmast. Laulab noodist, klaveri saatel, orkestriga. Ümiseb, joriseb, lällutab, põrutab, üürgab, rõkkab, lõõritab, kõõrutab laulda. | piltl. Süda laulab õnnest, rõõmust. *.. mu ümber sala laulvad vaiksed leinad. E. Enno. b. (lindude kohta:) hrl. laulukõri abil liigiomaseid häälitsusi v. kindlat häälitsuste jada moodustama. Linnud laulavad, nii et mets kajab. Ööbik laksutab laulda. Kukk laulis kolmandat korda. c. (putukate kohta:) sumisti, siristi vm. abil liigiomast heli tekitama. Emamesilane laulab tarus. Sääsed laulavad. Kilk laulab ahju taga. d. piltl (loodushäälte jms. kohta). Raielangil laulavad saed. Kumedalt laulavad telefonitraadid. Meri, torm laulab oma ürgset viisi. Vagunirattad laulavad monotoonset rütmi. Teekann laulab pliidil.
2. midagi luulendama, luules ülistama. L. Koidula on laulnud isamaast. Eeposes lauldakse vägilasest. *Siis laulda tahan ajaks igaveseks / su ilu, mis on antud üürikeseks. H. Visnapuu.
3. hrl hlv rääkima. Seda juttu, sellest asjast ei maksa küla mööda laulda. Pugeja laulab järele, mis suured saksad ees ütlevad. Võimumeestele, võimule kiitust, kiidulaulu, ülistust laulma 'võimumehi kiitma, ülistama'. Avalikult laulavad ühte, südames mõtlevad teist. Küll siis laulad teist laulu 'räägid teist juttu', kui tegelikku olukorda näed. Reeturiga pikka laulu ei lauldud 'reeturi saatus otsustati kiiresti'.

lausuja ‹1› ‹s›
(< tgn lausuma); folkl sõnadega arstija, sõnuja. Otsiti abi lausujatelt. *Ehk küll lausujaid ja tarku rohkesti kokku tulnud, siiski ei võinud ükski neist kuninga haigust parandada. F. R. Kreutzwald.

lausuma ‹42 või 37›
ütlema, sõnama. Ta ei lausunud mu jutu peale sõnagi, mitte midagi. Läks sõna lausumata toast välja. Ta pole mulle sellest sõnagi lausunud. „Me peame neid aitama,” lausus Juhan. Sünnipäevalast õnnitledes lausuti kauneid sõnu. Tänu-, kiidusõnu lausuma. Tema tegude kohta on lausutud ränki sõnu. Selle peale ei oska küll midagi lausuda. || folkl sõnadega nõiduma, sõnuma, loitsima. *Keegi teine aga ei teadnud salasõnu, mille abil „kolme õde” inimesteks tagasi lausuda ... R. Sirge. *Et süüa elukat [= siga], kelle sisse teie naatsaretlasest prohvet kord lausus kuradi. G. Meri (tlk).

lausumine ‹-se 5› ‹s›
(< tn lausuma). Ta on kiidusõna lausumisega kitsi. || folkl sõnadega nõidumine, sõnumine, loitsimine. Ussihammustuse, haava, roosi lausumine. Oskas verejooksu lausumisega peatada. Loodeti abi targa lausumistest.

lendva ‹1› ‹s›

1. müt nõianool, mille kuri inimene saadab sõnadega v. tuulega looma v. inimest rabama
2. (nõianoolest tulnud) äkiline haigus v. valu. a. van rabandus. *Löögu lendva läbi su lehmad ja lambad .. M. Metsanurk. *Vanal ajal .. siis oli üksainus surmatõbi – lendva! .. siis öeldi ikka, et mis muud – lendva lõi läbi! P. Vallak. b. kõnek (äkiline) selja-, nimmevalu. *Minul lõi talvel lendva kontidesse .. H. Sergo. *.. lendva murdis jälle ta ristluis. A. Mälk.
3. müt kratt, pisuhänd. *Pisuhänna asemel öeldi ka tulihänd, tulekera, tulehaga, tulik, lendva .. L. Meri.
4. kõnek torm, maru. *„Kisub lõunatormiks! Nüüd tuleb vist üsna lendvat!” ütles Aadu. A. Mälk.
5. kõnek kiirus, tamp. *Mul oli parajasti ka kole kiire, nagu mul alati on igavene lendva peal .. O. Tooming.

lühi|sõnaline
väheste sõnadega väljendatud, lakooniline. Definitsioon, seletus olgu võimalikult lühisõnaline.

maa|ilm

1. (maailma)kõiksus, universum. Maailma loomine. || ‹hrl. pl.› universumi teat. osa, planeedi- v. tähesüsteem. Universumi maailmad ja maailmasüsteemid. Eksisteerib oletus, et paljudes teistes maailmades võib esineda arukat elu.
▷ Liitsõnad: antimaailm.
2. Maa, maakera (kõige sellel eksisteerivaga). Maailma maad, riigid, rahvastik, keeled. Maailma taimestik, loomastik. Maailma maavarad, tööstustoodang, energiavarud. Reisis mitu aastat mööda maailma ringi. See teade levis kõikjal maailmas, üle kogu maailma, sai teatavaks kogu maailmas. Sõdasid toimus mitmel pool maailmas. Maailma sellesse nurka polnud ta varem sattunud. Ajalehe kaudu oli ta maailma asjadega kursis. Noortele näib, et kogu maailm on nende ees lahti. Kaotada pole midagi, võita aga terve maailm 'kõik'. Järgneb oma armastatule kas või maailma otsa. Ta ei loobu oma plaanist, mingu või maailm hukka. Arvab, et tema suudab kõik, nihutab või maailma paigast. Arvas, et nüüd on maailma lõpp käes. || selle teat. suurem piirkond. Vana Maailm 'Euroopa, Aasia ja Aafrika'. Uus Maailm 'Ameerika mander, Austraalia'. Araabia maailm 'araabia maad'. Tahtis näha, kuidas mujal maailmas elatakse. Läks kodusaarelt (laia) maailma õnne otsima. Tahaks rännata ning maailma näha. Ta on maailma näinud mees. Poegadest ei jäänud ükski kodumaale – kõik lendasid maailma (laiali). *.. ja jutustas [Eeva] Tartu ja maailma uudiseid. J. Kross. || (vahel ka lähema ümbruse, lähikonna kohta). Täna särab päike, maailm on kaunis. Maailm mähkub, peitub uttu. Mets, raba vist põleb, kõik maailm on suitsu täis. Pea käis ringi ja maailm läks silmade ees mustaks. Lõugab nii, et maailm kajab. *Tundus, nagu oleks õhkki külmemaks läinud, ainult kaugel eemal eretav kaasik oli nagu tulekahju keset sinist maailma. E. Maasik. || (liialdavalt, kedagi v. midagi üle tähtsustades). See on maailma põnevaim 'väga põnev' raamat. Sa oled maailma kauneim tüdruk. Ema teeb maailma parimaid pirukaid. Peab ennast maailma nabaks 'kõige tähtsamaks'.
▷ Liitsõnad: välismaailm.
3. keskkond, miljöö, olustik, eluring. Idamaa turg on omaette kirev maailm. Lapse maailm piirdus koduga ja kodukülaga. Maalt linna kolides sattusime hoopis uude, võõrasse maailma. Tema noorpõlve maailm oli agul. Ühiselamu oli maailm, millega ma ei harjunud. Rahvaluule, muinasjuttude maailm. Ta luges palju, otse elas raamatute maailmas. *Taluelu ja koolimaja elu vahel oli ka suur vahe. Need olid kaks maailma. J. Semper.
▷ Liitsõnad: ime|maailm, luule|maailm, muinasjutu|maailm, muinasmaailm.
4. inimeste maine elukeskkond, maapealne elu (lähtub kujutlusest, et olemas on ka surnute riik, hauatagune elu). Ajalik, kaduv maailm. (Siia) maailma sündima, tulema. Siit maailmast lahkuma 'surema'. Meest ähvardati ja soovitati maailmaga jumalaga jätta. Eedi jäi vaeslapsena üksi maailma. Ta on nii eluvõõras ja kohanematu, just nagu poleks siit, sestsinatsest maailmast pärit. *See oli tal [= junkrul] viimne naer siin maailmas, sest juba vuhises Jaanuse mõõk õhus .. E. Bornhöhe. || hrl. koos sõnadega teine, parem märgib taevast, hauatagust elu, surnute riiki. Teise, paremasse maailma minema, kolima 'surema'.
▷ Liitsõnad: allmaailm.
5. maailma (2. täh.), ka mõne selle piirkonna inimesed, rahvas, üldsus; teat. inimeste ring. Kogu maailm jälgis põnevusega esimest kosmoselendu. Maailm ei hooli temast, ei hinda teda küllaldaselt. Vanemad inimesed kurtsid, et maailm on hukas, päris käest ära. Ta hülgas oma lapsed, jättes nad maailma hooleks. Kes kaitseks teda kurja, ülekohtuse maailma eest! Võid sattuda maailma naeru, pilke alla. Ära kaeba maailmale oma häda, õnnetust. Ära kuuluta seda maailmale! Lugu läks maailma kõrvu, nüüd teavad seda kõik. Proovi, katsu sa maailma suud sulgeda! Maailma silmis olen ma muidugi süüdlane.
▷ Liitsõnad: inim|maailm, järelmaailm.
6. ühesuguste sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike, kultuuriliste vm. tingimuste v. ühesuguste tõekspidamiste alusel moodustuv ühiskond v. suur inimeste rühm. Kolmas Maailm 'arengumaad'. Katoliiklik, protestantlik, islami(usuliste) maailm. Ingliskeelne maailm. Nõnda kirjutab seda nime kogu ladinakirjaline maailm. Kunstirahva, teadlaste, sportlaste, boheemlaste, kurjategijate maailm. Kapseldub oma akadeemilisse maailma. Ärimeeste maailm jäi talle võõraks, kaugeks. *Õpetajad – need olid [õpilastele] teine maailm .. J. Parijõgi. || mingi eluringkond v. nähtuste piirkond looduses. Taimede, loomade, kalade, lindude, putukate, vetikate, bakterite maailm. Korallide imepärane maailm. Sügislooduse värvide maailm. *Kuid kõik kalad pole kolinud hauakohtadesse ega püsi paigal, kuigi jääalune maailm on pime ja vaikne. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: antiik|maailm, kapitalimaailm; kirjandus|maailm, kunsti|maailm, male|maailm, muusika|maailm, raha|maailm, spordi|maailm, teaduse|maailm, teatri|maailm, tehnika|maailm, ärimaailm; makro|maailm, mikromaailm.
7. inimese mõtete, tunnete, kujutluste ja muu vaimse elu ring. Talurahva, õpilaste vaimne maailm. Kunstniku sisemine maailm. Ma imetlesin tema kujutluste, unistuste, mõtete, huvide maailma. Laste mõistmiseks tuleb mõista nende maailma. Meie sinuga oleme nii erinevad, elame oma eri maailmades. *Aga on olemas ainult üks Mari Möldre, ja see tähendab omaette maailma. V. Panso.
▷ Liitsõnad: fantaasia|maailm, kujutlus|maailm, mõtte|maailm, sise|maailm, tunde|maailm, vaimumaailm.
8. kõnek suur hulk; väga, (maa)ilmatu palju. Aega on rongini (veel) maailm. – Pole maailma midagi, see paar tunnikest läheb kiiresti. Mul on neli tuba, ruumi maailm. Aitab koorimisest, siin on kartuleid juba maailm. Õiendamist oli selle asjaga (terve) maailm. Sinna on maailma plarakas maad. Maailma hulk raamatuid, kes neid jõuab läbi lugeda! *Rongi polnud veel ees, aga rahvast juba maailm koos. L. Promet.

maa|tark ‹s›
maarohtudega, ka sõnadega arstija, rahvaarst, posija. Rahvas otsis abi maatarkadelt.

manama ‹37›

1. folkl sõnadega, lausudes nõiduma. Manatark olevat esivanemate vaime välja mananud. Libahundiks manatud neiu. Nõid mananud kepi ussiks, tõbesid vaenlaste kaela. Mees jäi liikumatult seisma nagu kohale manatud. *Soome ja karjala loitsudes manatakse kivisse eriti mitmesuguseid haigusi, s.o. nende deemoneid ja muid kurje vaime. A. Annist.
2. piltl kujutlusse, vaimusilma ette äratama; (ilmet vm.) esile kutsuma. Püüdsin endale uuesti silma ette manada vanemaid, lapsepõlve, raskeid sõja-aastaid. „Tasuja” manab meie ette pilte esiisade võitlusest. Vana kirstu tuttavad lõhnad manavad esile kaugeid mälestusi. Manab näole tõsise, ametliku ilme, lahke naeratuse, virila muige. Manasin ette kaastundliku näo. Püüab oma häälde manada sõbralikkust. *Dramatiseeringu lavastas sedapuhku P. Põldroos, kes oskas vilunud käega esile manada jõulisi massistseene. O. Kuningas.
3. kiruma, vanduma, siunama, needma. Manab rasket elu, õnnetut saatust, okupante ja nende käsilasi. Manas oma miniat, ämma, lapsi, naabreid. Manas oma joodikut meest veel hauapõhjagi (järele). Manab oma viletsat autoloksu. Mitmed manasid teda sõnamurdlikkuse, oskamatuse, saamatuse pärast. Vanamees hakkas, kukkus suure häälega manama. Suu ees naeratab libedalt, tagaselja manab ja neab. Mis sa sest Aadust nii väga manad! *Oli ainult kuulnud teda manavat mehi tobudeks, kellest targem olevat eemale hoida. R. Sirge. *„Tont võtku,” manab noor peremees, „kuhu jäi siis Lible? ..” O. Luts.

manitsema ‹37›
pehmelt noomides, õpetades mõjutama, sõnadega korrale, ka eluviisi parandamisele kutsuma. Ülevaataja manitseb lohakaid töömehi. Pastor manitses kantslist kogudust. Manitses mehi kojuminekule, tööd jätkama. Manitses vastuhakkajaid mõistlikkusele, kuulekusele. Arst manitses teda voodisse jääma, vaikselt lamama. Isa manitses poisse korralikult käituma, tülitsejaid leppima. Laps teeb ulakusi, kuid ema ei keela, ei manitse. Ta sai tihti lohakuse pärast manitseda. Ütles lärmajaile mõne manitseva sõna. Ema muudkui manitses, et ära tee seda ja ära mine sinna. Manitsesin Villemit, et ta rahaga kokkuhoidlikum oleks. „Olge head lapsed ja kuulake õpetajate sõna!” manitses ema. Keelusildid manitsevad ettevaatlikkusele, eeskirjadest kinni pidama. *Ühel keskhommikul viib ta kõik aeda, manitseb vaikseks ja tähelepanelikuks. M. Traat.

metafraas ‹-i 21› ‹s›
kirj kirjandusteksti sisu täpne vahendus teiste sõnadega, näit. luuleteose proosatõlge

mis ‹mille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledesse ‹substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron›
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a. ‹substantiivselt› (tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b. ‹adjektiivselt› (täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2. ‹hrl. sg. nom.› kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c. ‹asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus› (umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt› (millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b. ‹adjektiivselt› (nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a. ‹adjektiivselt› (hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b. ‹substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a. ‹substantiivselt› (esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b. ‹adjektiivselt› (nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a. ‹seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid› (ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3. ‹kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.› kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b. ‹adjektiivselt› (nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

mõnitama ‹37›
(hrl. sõnadega) häbistavalt, solvavalt pilkama. Mõnitades naerma, ilkuma, järele ahvima, teise sõnu kordama. Muu-usulisi, teisitimõtlejaid on ikka püütud mõnitada. Teda mõnitati küll otse, küll mõistu. Mis te tast mõnitate? Kui kaua sa mind selle äparduse pärast, äpardusega mõnitad? Tegi vanakese kohta mõnitavaid märkusi. Oma sõnades oli ta jäme ja mõnitav. Mõnitav kirjutis. *Ka tädi Himma mõnitas Kasparit langisandiks ja kemmulööjaks. L. Vaher. *„Sina armastad!” mõnitas Oskar. „Sinu armastus on nagu ila, mis jookseb hullu koera suust.” A. H. Tammsaare. || teotama. Naisi olevat enne mahalaskmist mõnitatud. Mõnitati tapetuid, laipu. Ärge pilduge leiba, leib ei ole mõnitada. *.. nad riisusid ümberkaudseid elanikke ja mõnitasid bütsantslaste kombeid. R. Kulpa (tlk).

mängima ‹42›

1. mänguga (1. täh.) tegelema, mängu harrastama. Lapsed mängivad omaette, hulgakesi õues, liivakastis, pargis. Mängivad nukkudega, klotsidega. Mängivad palli, peitust, kula, kooli, poodi, sõda, isa ja ema, röövleid. Mängime, et meil on külalised. Andis tikud lastele mängida. Rebasekutsikad mängivad koopasuu ees. Kass mängib hiirega, koer kondiga. Mis mängu me nüüd mängime? Ei taha enam mängida, ei mängi enam sinuga. Hakkame keksu, ringmängu, mõnda jooksumängu, „Tagumist paari” mängima. Pulmas mängitakse pruudipärg järgmistele paariminejatele. Võrk-, korv-, jalgpalli, tennist, hokit mängima. Naiskond mängis end kõrgliigasse, esikohale. Mängin kabet, malet. Hasartmänge ma ei mängi. Raha peale kaarte mängima. Mängisin 'tegin hasartmängus panuse' kogu pangale, õigele hobusele. Mängib ruletil niikaua, kuni taskud tühjad, viimane sent läinud, mängib enda võlgadesse. Suurmeistrid mängisid viiki. P. Keres mängis seda partiid mustadega. || midagi nagu mänguasja käsitsema. Mängib rääkides pliiatsiga, sulepeaga. Ära mängi söögilauas toiduga, kahvliga, lusikaga. Kõnnib jalutuskepiga mängides pargiteel. Töö läheb tema käes (nagu) mängides. Tõstab mängides 'kergelt, pingutamata' raskeid kotte.
2. mitte tõsiselt võttes suhtuma, millegagi naljatama; kedagi niimoodi kohtlema. Mängib armastusega, tunnetega, teiste närvidega. Ära mängi oma (noore) eluga! Ei maksa tervisega, hea töökohaga mängida. Ausõnaga ei mängita. Ära lase endaga mängida, pane oma tahtmine maksma. See mees on paljude naistega mänginud, paras, et nüüd tema endaga mängiti. || jändama, hullama. Lase lahti, ära mängi! Mis sa mängid, anna müts kätte! Ära mängi, ma saan vihaseks!
3. kõnek kombineerides, teat. tulemust taotledes tegutsema. Andis mängida, enne kui auto korda sain. Mängisin selle kellaloksu kallal hulga aega. Mängis enda sooja koha peale, sõjaväest vabaks, ministrile väimeheks. Seni sa mängid, kuni trellide taha lähed. Mängis meie plaani konkurendi kätte. Selle kauba pealt endale suurt ei mängi 'suurt kasu ei saa'. || (kellegi vastu). Mängis teisele ninanipsu, vingerpussi, vembu. Vaat, millise tüki mängis koosolek esimehele! Mängis mulle niisuguse seatembu, et seda ma andeks ei anna. *„Mis vigurit sa mängid, et hobust kätte ei anna?” küsis Andres Pearult. A. H. Tammsaare.
4. (loomade kohta:) paarimisajal eriliselt käituma. Isasloomad mängivad omavahel võideldes. Tedrekuked mängivad kudrutades, kõhistades ja sulgi turritades. Jões haug juba mängib.
5. piltl muutlikult, vahelduvalt liikuma v. liigutama. Lihased mängivad naha all. Suu ümber mängib muie, naeruvine. Silmad, pilgud mängivad koketeerivalt. Mängib edvistavalt silmadega, pilkudega. Õrn puna mängib neiu palgeil. Rõõmusära mängib lapse silmis. Noor veri mängib. Jõud mängib lihastes. Tuul mängib põõsastes, sügislehtedes, juustega, seelikuga, purjedega. Lained, veekeerised mängivad paadiga. Lõkke helgid mängivad meeste nägudel. Veepinnal mängib virvendus. Pikad varjud liiguvad mängides seintel. Akna taga mängivad langevad lumehelbed. Halvasti kleebitud linoleum hakkab põrandal mängima 'kohruma, liikuma'. *.. tuul mängib lillelõhnaga .. E. Enno.
6. lava- v. ekraaniteoses osa täitma, esinema; lavateost etendama. Näitleja mängib hästi, kaasakiskuvalt, usutavalt, halvasti, puiselt, rolli sisse elamata. Juba koolitüdrukuna mängis ta näitemängudes. Taidlejad mängisid lastenäidendit. Ta on mänginud teisejärgulisi osi, peaosas pole ta kunagi mänginud. Kes Hamletit mängis? Paljude noorte unistuseks on filmis mängida. Mida täna „Estonias”, draamateatris mängitakse? Viljandi „Ugala” mängib homme Tartus „Vanemuises”. Verdi oopereid on Eestis palju mängitud. || kõnek etenduma. *G. Ormi komöödia „Kevade ja suve vahel” mängib linnas .. E. Nirk. || (seoses sõnadega osa, roll:) etendama. Mis osa Jaan selles segases loos mängis? Juhtivat, olulist, silmapaistvat osa mängima. Ei oska öelda, mis tema valimisel kõige tähtsamat rolli mängis. Raha ei mängi elus sugugi mitte kõrvalist, tähtsusetut rolli. Vahelihas mängib hingamisel märkimisväärset osa.
7. end kellenagi paista laskma; kellenagi, kellegi rollis esinema v. teat. olukorras käituma ja tegutsema. Armastab teisi käsutada ja ülemust, härrat, saksa, kubjast mängida. Poeg mängib majas peremeest. Mängib daamide seltskonnas, naiste ees rüütlit, kaitseinglit, kangelast. Mängib solvunut, kannatajat, kõrvuni armunut, lihtsameelset, süütukest. Ära mängi prohvetit, advokaati, kõiketeadjat. Ära püüa(gi) mängida, et oled väga julge. Poisike tahab ikka täismeest mängida. Koolist koju jäämiseks mängis poiss haiget. Kas ta alati kometit, tola, narri, lolli mängib 'veiderdab'? Emalind mängib vigast, et tulijat pesa lähedalt eemale meelitada. Kui klappimiseks läks, ei mänginud keegi ihnuskoid. Vend pidi õele peol kavaleri mängima 'kavaleriks olema'. Ole hea, mängi postiljoni, too minu post ka ära! Mängisin oma naisperele kutsarit, autojuhti 'olin autojuhiks, kutsariks'. || midagi teesklema. Ma ainult mängisin magamist, vihastamist, kaastunnet, haigust, huvi asja vastu. Mängime, et ei tea asjast midagi. Mängis, nagu oleks temasse kõrvuni armunud. Ta ägedus, vaimustus tundus mängituna.
8. pillil muusikahelisid tekitama, helindit muusikariista(de)l esitama; (pilli, muusikariista kohta:) selliselt tekitatud helidest kõlama. Mängib flööti, klaverit, kannelt, akordioni, torupilli, trombooni. Ta mängib mitut pilli. Kõik nad on musikaalsed – laulavad ja mängivad. Mängib ansamblis, bändis, orkestris, kvartetis. Õpib viiulit mängima. Mängib nauditavalt, meisterlikult, virtuoosselt. Orkester hakkas mängima, mängis marssi, valssi. Kontserdil mängiti Sibeliust ja Griegi, mängiti ka D. Šostakovitši VII sümfooniat. Kas Tubinast, Tubinalt ka midagi mängiti? Mängib noodist, peast, kuulmise järgi. Kusagil mängib lõõtspill. Pill mängib ja tants käib. Viiul mängib lausa nutvalt. || (heli ülekandva v. reprodutseeriva aparaadi kohta). Raadio, teler mängib. Keera raadio mängima, las raadio mängib. Pane grammofon, makk, plaat, lint mängima. Hakkame uusi plaate, linte mängima. See on kauamängiv plaat, mängib üle poole tunni.

nahutama ‹37›
naha peale andma, peksma. Poiss on isa käest küllalt nahutada saanud, aga ikka sõna ei kuula. Nahutab hobust vemblaga, piitsaga. Vargapoiss tuleks läbi nahutada. *Tsaar sai ju küll jaapanlaste käest nahutada .. A. Hint. || ‹hrl. väljendis nahutada saama› petta, tüssata. Kes pole ärimees, võib kauba tegemisel kergesti nahutada saada. Olen oma lolli usaldavuse tõttu tihti nahutada saanud. *„Kel Martsepaga tegu, saab alati nahutada,” arvab emm. „Lähed villu ostma ja tagasi tuled niidetult.” L. Vaher. || piltl tugevasti arvustama, sõnadega materdama, läbi võtma, tõrelema. Lohakas töötaja sai koosolekul nahutada. Kriitikud nahutasid, kriitika nahutas noore autori esikromaani. Följetonis nahutati päevavargaid ja luusureid.

neelama ‹neelata 48›

1. kurgu- ja neelulihaste kokkutõmmete abil midagi (hrl. söödavat v. joodavat) suust ja neelust söögitorusse suruma. Toitu, jooki, suppi, putru, vett neelama. Närib, mälub läbi ja neelab. Kurk on haige, neelata on valus, ei saa kuidagi neelata. Näri peeneks, ära tervelt neela. Neelab suhu kogunevat sülge. Madu neelab saagi elusalt. Sööta neelates neelab kala ka õnge. Tsirkusekunstnik neelas mõõku ja tulelonte. Neelab kurku kippuvaid pisaraid, püüab pisaraid neelates nuttu tagasi hoida. || ahnelt sööma v. jooma; sisse sööma. Kohvi peale on ta maias, neelab mitu tassitäit järjest. Polnud aega korralikult süüa, jõudsin kiiruga paar-kolm võileiba neelata. Haiglas sain süste ning pidin palju tablette neelama. | piltl. Kiiresti rääkides ta puterdab, neelab sõnade lõppe 'ei häälda sõnade lõppe selgesti välja'.
2. piltl (tegevuse sooritajaks inimene). a. (nägemismeelega) innukalt vastu võtma, endasse ahmima. Ta loeb palju, lausa neelab raamatuid. Nii põnev romaan, et neelasin selle ühe ööga. Lapsed istuvad ümber jutustava vanaema ja neelavad ahnelt iga ta sõna. Aplalt neelati raadiouudiseid, salajast, keelatud kirjandust. Ta neelas silmadega, ta silmad neelasid kirja ridu. Vahib neelaval pilgul graatsilisi görle. Söögi ootel neelasime köögist tulevaid lõhnu. *Neelas muusikahelisid, igatsevat ja südamessetungivat tangot .. R. Sirge. b. vaikides, (sõnadega) reageerimata ära kannatama (harilikum: alla neelama). Ta oli sunnitud, pidi neelama kõik etteheited, solvangud, häbistamised, näägutused. Raske oli neelata viha, vastikustunnet. *Kogudusel ei ole midagi kritiseerida, tal on ainult neelata, mis talle jagatakse ja peale pannakse. E. Vilde.
3. piltl (esemete, asjade, olukordade kohta). a. endasse valguda, vajuda laskma; endasse haarama v. kiskuma. Äravoolutoru, kraav, renn ei suutnud kõike vihmavett neelata. Veskikolu neelab teri. Rotatsioonimasina terasvaltsid neelavad paberilinti. Rehepeksumasin neelab viljavihke. See taksofon on rikkis, ainult neelab münte. Lained, vood neelasid paadi. Pimedus, hämarus, udu, öö neelas nad endasse. Pilved neelasid kaugeneva lennuki. Mädasoo, soomülgas, laugas võib neelata inimese või looma. Et maa su neelaks! *Kihisedes ja korisedes neelab mind muda. R. Sirge. b. endasse imema, absorbeerima. Kuiv maa neelas ahnelt vihmavett. Liiv, sool neelab endasse niiskust. Absoluutselt mustaks nimetatakse keha, mis neelab kogu temale langeva kiirguse. Atmosfäär neelab suure osa ultraviolettkiirgusest. Taimed neelavad õhust süsihappegaasi. c. (tule, leekide kohta). Tuli neelas aplalt kuiva õlgkatust. Leegid limpsivad ja neelavad kuluheina, oksaraage. Tulekahju neelab kõik, jätab tuhahunniku järele. d. (hääle, heli kohta:) summutama, matma. Tormine öö neelas püssipaugud, karjatused, appihüüded. Kose müha neelas kõik muud hääled. *Mets neelab huiked nagu näljane elukas. J. Eilart. e. (palju) kulutusi nõudma; palju kulutama. Maja ehitamine neelas kõik ta sissetulekud ja säästud. Luksuslik elu neelab raha. Suur ahi neelab tohutult puid, kütet. See auto neelab palju bensiini. See töö neelab kogu mu energia ja aja. Pisiaskeldused neelasid kogu päeva. f. endasse, enda alla haarama; endaga liitma. Maa vajub, meri neelab pikkamisi maismaad. Kruusaaugud on neelanud palju maalilisi moreenseljakuid. Suurmonopolid neelavad väikesi ja keskmisi ettevõtteid. g. sõites, kihutades teed läbima, selja taha jätma. Auto neelab halli asfaltteed, teelinti. Rong neelab jaamavahesid. Limusiin kihutab kilomeetreid neelates. h. (elujõudu, tervist) ruineerima, hävitama. *Tervise neelasid, hinge imesid seest [maja ja vara], kuid praegugi sirutavad nagu polüübid haarmeid hinge järele. O. Tooming. *Vabrik neelas sinu isa, Adeelekene .. sinu isa mälestus on veel liiga värske .. E. Rängel.

ninasse ~ ninna (kinni) kargama, ninas kinni olema, ninasse ~ ninna ~ nina peale hüppama
häbematult, ülbelt, tigedalt kellelegi midagi ütlema; kedagi sõnadega salvama. Madis kargab, hüppab kõigile ninna, tal on selline loomus. Ta on mul alati ninas kinni, iriseb ja jõriseb. Iga nolk tuleb nina peale hüppama.

nokkima ‹nokin 42›

1. nokaga (toksides v. rebides) toitu võtma; nokaga taguma, toksima. Kanad, tuvid, varblased nokivad teri, leivaraasukesi, seemneid. Tihane nokib rasvatüki kallal, rasva. Kuldnokad nokivad künnivaol vihmausse ja tõuke. Kotkas rebib ja nokib saaklooma liha. Varesed nokkisid jänesepoja surnuks. Linnud on ladvaõunad seest õõnsaks nokkinud. *.. nokkis [kana] prussaka müüripraost välja. Nokkis välja, neelas kohe alla. A. Jakobson.
2. midagi vähehaaval tegema. a. vähehaaval hammustada, süüa näkkima, näksima. Kala nokib sööta, nokib ussi õnge otsast ära. Haigel pole isu, ainult nokib söögi kallal. Laps nokib leivatükikest. *Kui Indrek korki vahtides näeb, et kala nokib, siis on tal tundmus, nagu nokiks keegi tema oma südant rinnas. A. H. Tammsaare. *.. kuhu ma selle raha siis õige panen? Viina ma ei joo, suitsu ei pahvi, sööki nokin ka nagu varblane. L. Kibuvits. b. (ükshaaval) noppima, korjama. Lapsed nokivad iga marja ära, mis vähegi punaseks läheb. Nokib näpuga kõik purud põrandalt üles. Saia jätsin järele, aga rosinad nokkisin seest ära. *Ta jutt kargles ainelt teisele, nokkis tera siit, teise sealt .. K. Rumor. *Indiaani täpsuskütid nokkisid ära iga sõduri, kes end varjata ei osanud. O. Volmer. c. (muu tegevuse kohta). Abilisi pole, nokin üksi niita. *Roosi ulatabki Rõõmule kandle .. Rõõm nokib algul, kannel kumiseb armsasti vastu .. L. Kibuvits. *.. et mida ta ennast siis nii hoolega nokib ja kammib. J. Tuulik.
3. sõnadega torkima, pilkama, tögama. Tüdruk on kange teisi, poisse nokkima. Koolis oli ta teiste naerda ja nokkida. Vanapoissi nokiti kosjajuttudega. Teda nokiti ta ihnsuse pärast. Mis te nokite ta kallal? Ta on saanud palju nokkida, nokkivaid sõnu ja märkusi kuulda. *„Oled ju alles noor, varsahambad suus,” ütles poiss. – „Sinust vanem, sa täismees,” nokkis tüdruk vastu. A. H. Tammsaare.

norima ‹37›

1. väiklaselt, pahatahtlikult etteheiteid tegema, puudusi ning vigu otsima, selliselt arvustama; sõnadega torkima, nokkima, pilkama. Autorile tundub, et arvustajad norivad. Ära hakka iga pisiasja pärast norima. Alati leidub, mille kallal norida. Naine noris mehega, et see vähe teenib. Teise kooli poisid kippusid meiega norima. Kas tahate tüli norida? Ära tule norima, saad vastu muhku. Nii kaua norisid ja nokkisid, kuni tüli lahti. Mina ei nori kellegagi riidu. Noriv kriitika, arvustus. Irisev ning noriv toon. *Olen siis mina .. muutunud juba mingiks naljanumbriks, keda noritakse ja õrritatakse muidu niisama? A. H. Tammsaare.
2. korduvalt küsides, peale käies midagi saada tahtma, manguma, nuruma. Norib isalt raha, laenu. Norib, et annaksin viis krooni. Lapsed norivad kompvekki, maiustusi. On õpilasi, kes käivad õpetajate juures paremaid hindeid norimas. Poiss noris tüdrukult musi. Kass norib perenaiselt piima. Teised norisid, et näita ometi meile ka. Poiss noris, et teda linna kaasa võetaks. Noris ülemuselt paremaid tööotsi, suuremat palka. Laomehelt norisime vajaliku tagavaraosa välja. *.. mehed hakkasid norima: nüüd oled peremees, tee liiku, ära koonerda. J. Peegel.
3. välja korjama; valides otsima, endale meelepärast välja valima v. korjama. Siga norib ikka mollipõhjast paksemat. Söögiga mees ei nori, sööb kõike, mis lauale tood. Koer noris hunnikust paremat konti. *Ja kui saagilade alanes, sõuti kaldale pikemate pootshaakide järele ja noriti merepõhi tühjaks. A. Mälk.

näkku kargama ~ hüppama
häbematult, teravalt ütlema, sõnadega kallale tungima. Pole sinu asi mulle oma noomitustega näkku hüpata. *Parun praegu mõisa jõudis, / .. opmanile kargas näkku – / aru nõudis .. J. Sütiste.

nähvima ‹42›
korduvalt nähvama. a. (löökidega). Nähvib hobust piitsaga. b. (teravate, salvavate sõnadega). *.. sest naine teda ei sallinud ja ainult nähvis temaga. P. Vallak. c. (haaramiste, napsamistega). *Ta [= tuli] ulatas esimeses lõbutujus ja vallatuses nähvima isegi kase lehti ja kuuse okkaid. J. Mändmets.

näkku|hüppamine ‹-se 5› ‹s›
sõnadega kallaletungimine. Selline häbematu näkkuhüppamine.

otsene ‹-se 4› ‹adj›

1. vahetu, vahendamata, vaheastme v. -perioodita. Otsene seos, kokkupuude. Otsesed kulud, maksud. Tema otsene ülemus, eelkäija, järeltulija. Otsesed järglased, pärijad. Otsene valgustus, päikesekiirgus. Otsesed tõendused, andmed. Tean seda otseseist allikaist. Romaan on eelneva otsene jätk. Andmed on kogutud otsese vaatluse teel. Töökoht oli kodu otseses naabruses. Fanaatik selle sõna otseses mõttes pole ta iial olnud. Otsene laen, tõlge teisest keelest. Otsene üleminek tahkest olekust gaasilisse. Otsene kõne keel ütluse edasiandmine kõneleja enese sõnadega.
2. (lausa) selge, ilmne. Otsene ähvardus, oht, vale, laim. Tehing on otseses vastuolus seadusega. Otsene vihje ta minevikule. Otsene vajadus käsiraamatute järele. Otsest raiskamist kontroll ei tuvastanud. Ei tea endal otsest süüd olevat. Otsest nälga, külma, hirmu ei olnud. On oma isa otsene vastand.
3. hrv sirge, suunast kõrvale kaldumata, kõveruseta. *Kuna vallamaja seisis ainult kaks-kolm kilomeetrit eemal, kui minna mööda otsest jalgteed.. A. H. Tammsaare. *Lahedat kasvu ja otsese silmavaatega .. paistis ta [= poiss] üsna oma isa ja vanaisa moodi. H. Sergo.
4. hrv ausameelne, otsekohene, siiras. Küsimus tundus liiga järsk ja otsene. Põikles otsesest vastusest kõrvale. Ta on otsese ütlemisega, olemisega. *.. pole mina mingi meelitaja: olen otsene natuur. R. Tiitus. *Küll on otsene inimene, ei karda oma tempu näkku tunnistada. H. Kiik.

paar ‹-i 21›
I. ‹s› kaks kokkukuuluvat, mingis mõttes tervikut moodustavat ühesugust v. ühelaadilist eset v. olendit
1. (kahekaupa esinevate v. kasutatavate, harvem kaheosaliste esemete kohta). Paar pastlaid, saapaid, kingi, sukki, sokke, kindaid. Ostis kaks paari uusi kummikuid. Paar säravaid silmi, tugevaid töökäsi. Kaks paari jalgu. Kolm paari suiseid. Paar kõrvarõngaid, käeraudu, suuski, suusakeppe, uiske, aere. Veski töötab kahe paari kividega. Tegime kümme paari vihtu. Pildiloto põhineb piltide valikul paaride järgi. Kromosoomide paar. Jõudude, muutuvate suuruste paarid. Üks paar võrdseid nurki. Vöö oli kinnitatud kahe paari haakidega. Kingad on ühest, samast paarist. Need kindad on eri paarist. Sokid ei ole ühest, samast paarist. Paar pesu 'särk ja püksid'. Paar nuge-kahvleid 'nuga ja kahvel'. Paar pükse, sukkpükse 'ühed püksid, sukkpüksid'. Lippas tuhatnelja kodu poole, nagu oleks tal kaks, sada, mitu paari jalgu all.
▷ Liitsõnad: jala|paar, jalatsi|paar, jõu|paar, jäseme|paar, kalossi|paar, kihva|paar, kinda|paar, kinga|paar, kivi|paar, kõrva|paar, käte|paar, pastla|paar, pesu|paar, püksi|paar, ratta|paar, riimi|paar, rööpa|paar, saapa|paar, sarika|paar, sarve|paar, silma|paar, soki|paar, suka|paar, sussi|paar, suusa|paar, sõna|paar, uisu|paar, viisu|paar, vitsapaar.
2. kaks koos esinevat, töötavat v. tegutsevat inimest v. looma. a. (inimeste kohta). Elli ja Ester moodustavad töö juures paari. Raielangil töötasid mehed paaridena. Igale paarile anti ämber. Bridži mängitakse kahe paariga. Meie klassis oli kaks paari kaksikuid. Koomikute paar. Tagumist, viimast paari mängima. Kooliajal olime sõbratariga lahutamatu paar. Tüdrukud jalutasid paaridena koridoris. Võtke paaridesse! Paariks loe! Paarid on täis, keegi ei jäänud üksikuks. Pallipüüdmist harjutati paarides. Võistlejad loositi paaridesse. Jäätantsus tuli esikohale Kanada paar. Paras paar, paar parajaid 'halvustav v. irooniline ütlus kahe mingis mõttes ühesuguse, samaväärse inimese kohta'. b. (loomade kohta). Paar härgi. Teenistuskoerte valvas paar. Sulased töötasid kahe paari hobustega. *Ilus kõrbide paar, mära ja ruun olid tõesti märjad, päris nõrgusid.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: esi|paar, finaal|paar, jäätantsu|paar, mees|paar, nais|paar, sega|paar, tennise|paar, võistluspaar; hobuse|paar, härjapaar.
3. kaks hrl. eri sugupoolde kuuluvat inimest v. looma. a. (abielupaari, armastajapaari kohta). Armunud paar. Registreeritud, registreerimata, laulatatud, lahutatud paar. Armunute, vanakeste paar. Nad on kena, ilus, suurepärane, ideaalne, nagu loodud paar. Üks paar suudles pargipingil. Pühapäeval oli laulatusel kolm paari. Meie ees istus üks hallipäine paar. Vanale paarile pakuti istet. Nad olid nii noor paar, et neil ei olnud veel lapsigi. Meist sinuga oleks tulnud ebavõrdne paar. Tiiust ja Antsust võib paar saada. Kodukandis peeti Annet ja Peetrit kurameerijaks paariks. Ruumid jaotati lihtsalt: üks paaridele, teine üksikutele. *Vana Tuvide paari – Jaani ja Anu – ainus poeg langes Poolamaal. L. Kibuvits. b. kaks koos elavat v. pesitsevat looma v. lindu. Leevikeste, metskitsede paar. Kaks paari koovitajaid pesitseb siin lähedal. Kolmandal eluaastal saavad toonekured suguküpseks ja heidavad paaridesse. Nurmkanad elavad paaridena. Kui ka emalinnud on pääsukestel pärale jõudnud, moodustuvad paarid. Oravate ühel paaril võib aastas olla 20 järeltulijat. c. tantsupaar. Põrandal keerlesid tantsivad, tantsijate paarid. Valsitaktis tiirlevad paarid. Mõned paarid läksid tantsima. Üks paar teise järel läheb põrandale. Tantsupõrand oli tihedalt paare täis. Rahvatantsurühmal on iga paari jaoks kaks komplekti rahvariideid.
▷ Liitsõnad: abielu|paar, armastaja|paar, noor|paar, pruut|paar, vanapaar; kuldnoka|paar, kure|paar, linnu|paar, luigepaar; mees|paar, nais|paar, rahvatantsu|paar, sega|paar, tantsupaar.
4. ‹hrl. pl.› murd kaelkoogud hrl. koos nende otsas olevate ämbritega. Läks paaridega vett tooma. Võttis seasöögi paaridega õlale. || kaks ämbritäit (hrl. kaelkookude otsas). Too üks paar vett! Vinnas eile kümme paari vett sauna. *Viilip toob teiste kaevust paarid vett ja kaob siis. R. Kõvamees.
▷ Liitsõnad: veepaar.
5. ‹hrl. pl.› murd sarikas. Katust kannavad paarid. *.. seal [= talli katuses] oli mitmesuguseid auke, kust immitses alla roosakat valgust, heites heledaid laike tolmustele paaridele. V. Uibopuu.
6. murd aampalk, tala. Parte kandjaiks on kaks tugevat tala ehk paari. Pukktuuliku ülemistele paaridele toetub võlliks olev pöörpakk. *Paremat kätt, ukse kanna taga rippus paari küljes kaks-kolm katla kooku. R. Soar.
▷ Liitsõnad: katuse|paar, laepaar.
II. ‹pron› kaks v. mingi muu umbmääraselt väike arv üheliigiliste olendite, esemete, nähtuste vms. hulgast, kaks-kolm, mõni. Paar leevikest istus oksal. Kohtasime paari tuttavat. Paar-kolm suuremat poissi võiks(id) appi tulla. Toas oli(d) laud ja paar tooli. Võtsin kaasa paar taskurätti. Astus paar sammu lähemale. Ajasime paar sõna juttu. Tahaksin teiega paar sõna rääkida. Paari hüppega oli ta trepist all. Tegi paar tiiru linna peal. Pärast paari pala tegi orkester vaheaja. Ainult paaril õpilasel olid kõik viied. Käisime veel paaris kohas sees. Seda ei saa paari-kolme lausega ära seletada. Mõned majad olid veel püsti, paaril aknadki terved. Ega meil suurt pidu ei olnud, ainult paar õnnesoovijat astus läbi. Ega mul lambaid ei olegi rohkem kui paar ainukest. *Kuskilgi kaugemas talus haukusid paar koera: üks pikkamööda, laisalt, uniselt.., teine käredalt, ruttu, vihaselt.. S. Truu. *Kummutile oli siginenud paar õuna. Sõin ühe ära, kaks jäid alles. Ü. Tuulik. || (koos mõõtu, hulka, määra väljendavate sõnadega). Paar pakki võid, paar vagu kartuleid, paar liitrit marju, paar peotäit pähkleid. Paari kilomeetri kaugusel. Paar kraadi üle nulli. Rahvaarv oli kasvanud paarile miljonile. Paarile-kolmele leheküljele jäädvustatud sündmus. Paar korda, paaril korral, korda paar, kord või paar on sulle helistatud. Pits või paar sai konjakit võetud. Teeksime õige paar õlut, paarid õlled! Tuul oli nõrk, võib-olla pall või paar kõige rohkem. Paar piiska kukkus, ega suurt vihma ei tulnudki. Sukasilmad olid paari sõrme laiuselt üles jooksnud. Raamat ei maksnud rohkem kui paar krooni. *Oli vaikne mehike ja niipea kui paar janu õllekannust juua sai, magas ta kas või söögilaua ääres. A. H. Tammsaare. || (mitmesugustes ajalistes seostes). Paar päeva, paaril päeval, paari päevaga. Paar tuhat aastat enne meie ajaarvamist. Paar-kolm aastat tagasi. Kord paari päeva jooksul. Paaril viimasel talvel, viimasel paaril talvel. Iga paari kuu tagant käib ta ema vaatamas. Paar minutit varem, hiljem. Vend on minust paar aastat vanem. Toitu jätkus ainult paariks-kolmeks päevaks. Ärasõiduni oli jäänud paar tundi, tundi paar, tund või paar. Ootas päeva, ootas paar. Paari päeva, päeva paari eest kuuldud uudis. Paari aasta, aasta paari pärast on maja katuse all. Paari päevaga, päeva paariga toimunud muutus. Peatume selles hotellis päeva või paar. Oli tulnud nädalaks või paariks, nädalaks-paariks, nädalaks, paariks. Ta oli saanud puhata ainult paar-kolm hommikueelset tundi. Paar kõige kibedamat päeva puudus ta töölt. *See on Arno ema, kes vaevalt paari tunni osa maganud on.. O. Luts.

pagan ‹-a 2› ‹s›

1. risti- (v. juudi, muhamedi) usku mittekuuluv inimene, polüteistliku religiooni tunnistaja. Ristimata pagan. Paganaid ristiusku pöörama. Muistsed eestlased olid paganad, kes kummardasid loodusjõude. *Läheme koos kui ühised Kristuse vennad tolle paganate pagana Lembitu vastu. J. Sütiste. || kirikust võõrdunud, usukommete suhtes ükskõikne inimene. Kirikus ta ei käi, on hoopis paganaks jäänud. *Ja et Lokki, seda paganat, olla seal enne [laulatust] ristitud ja leeritatud. E. Rannet. *.. paludes armu ja halastust paganaile, kes inimese ilma jumalasõna ja kirikulauluta hauda panevad. J. Semper.
▷ Liitsõnad: pool|pagan, püstipagan.
2. hrv kurivaim, kurat, vanapagan. Rahvalaul nimetab mõisat „kuradi kojaks, pagana paigaks”. Mees on must kui pagan, vannub kui pagan. Tee paganaga õlut – ta sööb raba, joob õlle ja lõhub tõrre takkapeale.
▷ Liitsõnad: vanapagan.
3. ‹hrl. sg. nom. interjektsioonilaadselt› tagasihoidlik kirumissõna, kasut. negatiivse, harvem positiivse emotsiooni väljendamiseks ja rõhutamiseks ning vandumisvormelite osana: kurivaim, sindrinahk, sunnik, põrguline, tont, saatan. a. (üldiselt, mitte kellelegi v. millelegi otseselt suunatuna). „Ah sa pagan!” siunas ta endamisi. Oh sa pagan – jälle sajab! Oi pagan, unustasin selle hoopis! Küll raputab pagan! Pagan, kui palju raha on läinud! „Ptüi, pagan!” kirus ta ehmatusest. Oh sa pagan küll, kui kärmed te olete! Tohoo pagan, on need alles julged mehed! Oi (sa) pagan, küll on kõht tühi! Sa pagan, äärepealt oleksime ta kätte saanud! Pagan küll, et see mul ka enne meelde ei tulnud! Noh, pagan, ega mina ka kehvem ei ole! Pagan võtaks, kuidas ma seda ei märganud! Hakka peale, pagan sind võtku! Võtaks pagan su jonni! Ägedad sellid, pagan neid võtaks. Käigu, mingu oma jutuga kus pagan! Nüüd on pagan lahti 'asjad hullusti'. Ära, pagana päralt, mu peale karju! Kuidas, pagana pihta, ta nimi oligi? Pagana pihta, nii me teemegi! b. (pahandavalt, taunivalt, üllatunult, tunnustavalt v. imetlevalt kellegi, harvem millegi kohta). Mis te, paganad, karjute! Kuhu sa, pagan, tormad? Kus ta pagan on? Kas te saate, paganad, koju! Miks sa, pagan, seda kohe ei ütelnud? Paganad, lõid akna puruks! Küll ikka paganad teevad lohakat tööd! Lambad paganad on välja pääsenud! Taevale tänu, läks, pagan, minema! Ükski pagan, mitte keegi pagan ei oska seda ära arvata. (Kes) pagan seal vahet teha mõistab. Pagan ka seda Antsu sinna ajas. Targad, paganad, oskavad oma nahka päästa. Vaata paganat, mis välja mõtles! Küll ma neile paganatele veel näitan! Kuidas sul, paganal, mu sõnad kõik meeles on? Neid paganaid ei osta keegi, kui on müügil ilusamaid kapsaid. Kärbse(id) paganaid on kõik kohad täis. Vanamoori pagan ei taha mulle enam süüa anda. *.. tunnen mõndagi arstimistaime, aga seda paganat, seda tubakat – ei tunne. O. Luts. c. tunderõhuliselt koos sõnadega kes, mis, kus, kuhu, kust, kuidas. Kes pagan seal kolistab? Kes pagan selle vanamehe siia juhatas? Kes pagan võis üldse teada, et ma tagasi olen? Mis pagan sinul sellega asja on? Mis pagan selle koha nimi nüüd oligi? Mis pagan(at), mida pagan(at) te seal teete? Ma lähen vaatan, mis pagan ta veel jokutab. Kus pagan(as) see Villem peaks olema? Kust pagan(ast) ma selle raha välja võtan? Kuhu pagan(asse) sa selle mütsi ometi panid? Kuidas pagan ta enne hakkama sai! Keda paganat te ootate? Mida paganat teadsin mina sellest loost. Milleks paganaks seda arvestust veel vaja on? Mille pagana pärast sa siin istud? d. pagana ‹substantiivi ees genitiivis› (rõhutava sõnana halvustavalt, pahandavalt v. tunnustavalt, imetlevalt:) kurjavaimu, kuradi(ma), sindrima, paganama, saatana. Pagana tüdruk, mida ta kõik tahab teada! Kõik on selle pagana vanamehe süü! Vaata kus pagana sindrinahk! Vaata pagana poissi, millega hakkama sai! Ütle sellele pagana Juhanile, mis ma tast arvan. See pagana konjak hakkas pähe. Kui selle pagana pumba korda saaks! Mul ju see va pagana puujalg. See pagana pilli kääksutamine on kõiki ära tüüdanud. Mis pagana sodi sa meile sisse söödad? Mis pagana virisemine see olgu! Kust pagana kohast need andmed on võetud? Pagana lugu, et vahele jäin! Tema plaan tegi meile pagana nalja. Pagana kahju, et ma seda varem ei teadnud. Pagana moodi 'väga' igav. Tee tolmas pagana moodi 'väga'. *Pagana mehed need traalimehed, tõmbavad, nii et merepõhi kõliseb taga, poegagi mööda ei lase... R. Sirge.

parafraas ‹-i 21› ‹s›

1. kirj kirjeldavalt, teiste sõnadega edasiantud väljend, ümbersõnastus, näit. kali – halli lehma piim, kuu – poissmeeste päike
2. muus instrumentaalhelitöö mingi teise teose teemal. Parafraas eesti karjaselauludest. Pianist esitas Bendeli parafraasi Verdi „Maskiballi” teemale. Liszt parafraaside autorina. Džässimeloodia arenes loomingulise parafraasina. || (muude kunstiliikide kohta). See lavastus on tuntud menufilmi parafraas.

pea|pesu

1. pea pesemine. Too peapesuks vihmavett!
2. piltl äge sõnadega nahutamine, läbipragamine, etteheited, noomitused vms. Akna lõhkumise eest saime ema käest peapesu. Ülemus tegi neile kõva peapesu. Sai isalt valetamise pärast ränga peapesu. Selle eest tuleb meil peapesu vastu võtta. Tubli, korralik, hea peapesu kuluks talle küll ära. Tööluusi pärast ootas peapesu. Korraldan talle niisuguse peapesu, et mäletab. *Olime kartnud kodus marulist peapesu või koguni püksimõõtu. E. Kuus.

pihu ‹11› ‹s›
puru, tolm, peened kübemed v. piisakesed. Tuul tõi peent pihu silma. Hooti sadas peent pihu. Algul tuli hooti pihu, siis hakkas laia lund sadama. Pudendas õlekõrre näppude vahel pihuks. Purskas suutäie vett pihuks. Selle ilma vägevatest jääb järele vaid põrm ja pihu 'eimiski'. Tagaajajaid tuli nagu pihu ja põrmu 'palju, suurel hulgal'. Tüdrukut vaadatakse nagu rõõsa piima peal pihu. || pihuks (hrl. ühenduses sõnadega põrmuks v. puruks:) puruks, sodiks; maatasa, täiesti maha; olematuks. Vaenlane löödi pihuks ja põrmuks. Aegade jooksul on hooned pihuks ja põrmuks varisenud. Ähvardas vastased pihuks ja põrmuks teha. Arvustus tegi teose pihuks ja puruks. Professor lõi pihuks kõik mu argumendid. Kogu ta mehisus varises pihuks ja põrmuks. Viimne lootus oli langenud pihuks.
▷ Liitsõnad: lume|pihu, tolmu|pihu, vihmapihu.

priks ‹interj adv›
annab edasi praksatust, prõksatust (kasut. hrl. koos sõnadega praks v. prõks). Priks ja praks purunesid tassid. *Iga silmapilk võis mõni oks priks ja prõks katki minna. A. Kaal.

purema ‹pureda 37 või murd purra, purin, purrakse 39›

1. hammustades viga tegema. Koer pures postiljoni. Meie koer ei pure. Poiss sai koera käest, koeralt pureda. Ei lähe mina sinna koerte pureda. Meie koer armastab säärest pureda, pureb vihaselt sääremarja, kätt. Penid on hane kaela katki purenud. Rebane pures kana surnuks, vigaseks. Nende pere hobune kipub purema. Sääsed, parmud purevad paljast keha. Lutikatest, kirpudest kupla puretud mehed. *Ta [= koer] ärkas äkki sellest, et kirp teda keset selga puri. F. Tuglas. | piltl. Purev pakane. *Oleksin pidanud sinu jätma sinna lagedale väljale tuulte purra.. A. Gailit. || sõnadega kallale tungima, teravalt ütlema, solvama. *Ennemalt nii leplik poisike pureb nüüd Jorhi, kus ta iganes võib.. O. Luts.
2. närima. a. (süües). Puresin kuiva leiba. Hammustas liha ja pures seda isuga. Söödi kiirustades, ei mallatud toitu peeneks pureda. Orav pureb pähklit. Koidest puretud kapp. *Ja mis siin söödi? Küllap vist kogu aja pureti silku ja joodi teed? R. Roht. b. (hamba all muljudes, läbi hammustamata). Naine pureb huuli. Ta pures hammastega huult, nii et vere maik suus. Hambaid (ühte) purema 'hambaid kokku suruma'. Tüdruk pures vihaselt padjanurka. Hobune pureb suuraudu. c. piltl vaevama, piinama. Teda pureb ränk tõbi, kõrge palavik. Pead pureb tuim valu. Külm pures varbaid. Vastamata küsimused purevad hinge. Kurjad sõnad purevad südant. Südames pureb mure. Kibedad mõtted purevad ajus. Meest pures kahtlus, igatsus, kadedus, üksindus. Purev kirg, nälg.
3. piltl lagundama, purustama, rikkuma. Rooste pureb rauda. Jõgi pureb liivaseid kaldaid. Pommikildudest puretud müür. Vankriratastest puretud tee. Tormi puretud katused. Ajahambast puretud loss, mäeahelik. Hallitusest puretud raamatuleheküljed. Päikeselõõsast ja tuultest puretud nägu. Rõugetest puretud palged. Rängast peksust puretud selg.

põlastama ‹37›

1. põlgusega, halvakspanuga v. üleolevalt suhtuma; sellist suhtumist (sõnadega) väljendama. Naist põlastati tema kergemeelse elu pärast. Oma salajases südamesopis põlastas ta meest. Isata laps oli kõigi pilgata ja põlastada. Pidas end saksaks ja põlastas maainimesi ja nende tööd. Kõik põlastavad su inetut tegu. Ta põlastas kõike labast. Küll ta juba leiab midagi laita ja põlastada! „Konn mätta otsas!” põlastati Andrest. „See ka mõni mees või asi,” põlastas tüdruk. „Ena mul kangelasi!” põlastati. Poiss krimpsutas põlastades nägu. Põlastav ilme, pilk, grimass, suhtumine. Võõras tegi põlastava näo. Põlastav märkus, hüüdnimi. *Põlastab ju vanasõnagi lobisejaid: „Suuga teeb suure linna, kätega ei kärbse pesagi.” A. Hint.
2. murd imestama. *„Ai sa pagan, või nii sarnased võivad võõrad inimesed omavahel olla!” põlastas onu Martin.. A. Jakobson.

põlema ‹37›

1. süttinuna leekides olema, leegitsema. Puud põlevad ahjus. Suitsedes, lõõmates, mühinal, nõrgalt, loiult põlema. Oksad lõid, lahvatasid heledalt põlema. Märjad, toored puud ei taha kuidagi põleda, hästi põleda. Tuli ei tahtnud pliidi all põlema hakata. Ma ei saa ahjus puid põlema. Ahi põleb 'köeb'. Puud olid juba peaaegu söele, söeks põlenud. Pane priimus 'kütus priimuses' põlema. Tuleriit süüdati põlema. Mäe otsas põleb lõke, jaanituli. Tikku põlema tõmbama, kra(a)psama. Lõi tulerauast taelatüki põlema. Küünlad on peaaegu lõpuni põlenud. Põlev 'kütusena kasutatav, tuld võttev' maavara. Kööki valgustas ainult põlev peerg. Rongkäik põlevate tõrvikutega. Korstnas on tahm põlema süttinud. Poisid pistsid kulu põlema. Lapsed panid tikkudega mängides maja põlema. Vaenlane tulistas linna põlema. Pikne lõi küüni põlema. Ait läks põlema. Ümberringi lõõmab mets põleda. Lõhkesid pommid, põlesid külad ja linnad. Põlevaid hooneid ei suudetud päästa. Kütus plahvatas põlema. Paberid põlesid tuhaks. Varga peas põleb müts. *.. neis pommides oli midagi, mis kõik põlema pani, seda nimetati vist termiidiks.. E. Org (tlk). || (kahju)tules hävima v. kahjustuma. Linn on mitu korda maatasa põlenud. Paljaks, puupaljaks põlema 'tulekahjus kogu vara kaotama'. Tal polnud muud selga panna kui põlenud vatikuub. Kolm korda kolida on niisama hea kui üks kord põleda. *Siis vaatas ta käsi: põlenud peopesad olid verised, seal ei olnud nahka olemaski. E. Krusten. | piltl. Maailm põleb sõjatules. Kõik lootused põlesid tuhaks. *Poleks kunagi uskunud, et pean enne nii mitmes tules põlema, kui minust saab vähegi sobiv õpetaja. V. Saar. || (tubaka kohta:) suitsetamisel hõõguma. Panin, süütasin uue sigareti, suitsu põlema. Piip põleb 'tubakas põleb piibus'. Viskas põleva suitsuotsa maha. || väga kuum olema, kuuma hõõgama. Päike põleb (armutult) pea kohal. Rannaliiv lausa põles jalge all. Keskpäeval katuseplaadid päris põlevad.
2. tulekeelena v. elektritulena helendama, valgust andma; (elektri)tuledes särama. Pane lamp põlema! Laual põles lamp. Laes põleb üksainus elektripirn. Pliidiserval põles tattnina. Keeras, vajutas elektri põlema. Toas, akendes põleb veel tuli. On nii pime, et lamp põleb päevad läbi. Jõulukuusk põles (elektri)tuledes. Järsku lõi helgiheitja põlema. *Ema teadis, et Peeter pole valgust mitte unustanud põlema, vaid meelega jätnud. M. Unt.
3. (keemilise nähtuse kohta:) hapnikuga ühinedes kiirelt oksüdeeruma. Ainevahetuse käigus põlevad organismis valgud, süsivesikud ja rasvad. || käärides kuumaks minema ja riknema. Niiskem vili kippus salvedes põlema minema. *Siis [vihmaga], ütleb rahvas, ei sünni enam heina hunnikusse panna – läheb põlema. J. Mändmets.
4. suure kuumuse mõjul kõrbema. Liha põles ühelt küljelt mustaks. Kartulid on lõkkes söeks, söele põlenud. Koogid läksid pannil põlema. Oma taadi põlenud kooruke on parem kui võõra võileib. *Küpsetusahi on kroopa põlenud, puhastan ammoniaagiga.. H. Nõu. || tugevasti päevituma. Ta põleb suviti kergesti pruuniks. Tuultest pargitud ja päikeses(t) põlenud nägu. Lapse nägu ja kael olid (päikesest) päris punaseks põlenud. Poisid on põlenud tumedaks, tõmmuks kui neegrid. *.. šillersärgi avatud rinnaesisest paistis narmendama põlenud ihunahk. V. Uibopuu. || päikese käes väga ära kuivama. Savimuld põleb põuaga lõhki. Kuumusest põlesid stepid pruuniks. *Põua-aastatel põlesid aga põllud täiesti tühjaks. M. Raud.
5. teravalt v. kipitavalt valutama, tulitama; (valulikult) kuumama, hõõguma v. õhkuma. Selg põleb liigsest päikesest. Põsk põleb tugevast löögist. Käed põlevad nõgestest, okaste torkeist. Paistetanud jalg lausa põleb all. Põlesin öö otsa palaviku käes, palavikus(t). Suu põleb vürtsidest. Esimene naps võttis suulae, sisikonna põlema. | piltl. Lahkumissuudlus põles veel kaua neiu huulil. Temas põles tuline viha mehe vastu. || õhetama. Nägu põleb häbipunas. Põsed põlevad kui tuletukid. || teravalt janutama, kõrbema. Kurk põleb, juua tahaks. Keel põleb janust.
6. piltl eredates (punastes-kollastes) värvitoonides paistma, helendama v. särama. Läänetaevas põleb tumedas purpuris, violetsetes tuledes, punakais värvides, loojangu järelkumast. Mäed põlevad loojuva päikese kullas. Valgus lausa põleb päikesest. Sügisene mets põleb värvikülluses. Aedades põlevad roosid. Taevavõlvil süttisid põlema esimesed tähed. Heinamaa põleb jaaniussidest. Hundi, kassi silmad põlevad pimedas. Silmad põlesid peas kui vanakurjal. *.. lõi mõlemad käed ta peenikese kaela ümber ja suudles mitu, mitu korda neid põlevaid punajuukseid.. E. Vilde.
7. piltl (mingist intensiivsest, tugevast tundest haaratuse v. sellise tunde avaldumise kohta). a. kirglikult, innukalt midagi (teha) tahtma. Kärsitusest, kannatamatusest, tegutsemisihast, teotahtest, tasumishimust põlema. Lapsed põlesid soovist kaasa sõita. Noorukid põlesid innust midagi suurt korda saata. Poiss põles huvist tüdrukuga juttu alustada. Tüdruk lausa põleb uudishimust kõike teada saada. Tema pilgus põleb uudishimu. Mul otse põles keelel talle midagi nähvata. *Tõldsepp nägi, et poiss lihtsalt põleb kõige selle järele, mis traktori kallal teha saab. E. Rannet. b. innuga, vaimustudes, andunult, tugevasti läbi v. kaasa elama; tugeva tunde võimuses olema, selle käes piinlema v. kannatama. Elada tuleb põledes. Sisemiselt põlemata ei looda suuri teoseid. Tüdruk etles sugestiivselt, põledes. Publik põles vaimustuses. „Ja meie omad said esimese koha?” lõi, läks poiss põlema. Kuulajate näod, pilgud põlesid vaimustuses(t). Vihast, armukadedusest, kahjurõõmust põlema. Oli näha, et poiss põleb armutules. Mihklis põles rahutus, kirg. Poisid kuulasid vana meremehe juttu põlevate silmadega, põlevi silmi. Vanamehe silmad põlesid õelalt. Hing põleb kiivuses. Süda põleb murest. Tahtsin talle rääkida, mis mul südames põles. Elasin talle kaasa, põlesin ja kannatasin koos temaga. *Olen põlenud kõigis ideedes, mis meie rahvast haarasid ta suurtel silmapilkudel. H. Raudsepp. || (koos seisundi järsku algust märkivate sõnadega minema, lööma jms.:) ägestuma, vihastama. Mees läks raevust, vihast põlema. Ta on äkkvihaga, võib ootamatult põlema minna. Naine lõi põlema nagu kadakapõõsas, õletuli. „Ah et sina ei tea midagi!” süttis õpetaja põlema. See teade pani mehed põlema. Solvangu peale lõi mehe veri põlema. *Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. L. Kibuvits. c. süümepiinadega segatud vastikustunnet tekitama; piinama, vaevama. Varastatud raha põles poisi taskus. See patt jääb mu südame peale, hingele põlema. *Pehme sohva põles tal külje all.. Kas ei olnud kõik see jõleda häbiraha eest ostetud! E. Vilde.
8. kõnek esineb mitmetes kiirustamise, tormamisega seotud ütlustes. Mis tal siis nõnda põleb selle asjaga? Mis tal põleb, et nii kiire on? Kus sul siis põleb, et põrmugi aega pole? Kas kodus põleb, et nii kangesti sinna kipud? Ega see asi põlema lähe ega eest ära jookse. Tormab, nagu põleks tal tuli takus. *Aga kellel see nii väga põles Karvuti Kaarliga kokku minna! A. Maripuu.

põrgu ‹illat põrgusse e. põrgu 1›

1. ‹s› surnute ja pahade vaimude asupaik, allmaailm; ristiusus ja judaismis patuste surmajärgne karistuspaik. Paradiis, põrgu ja puhastustuli. Põrgut valitseb kurat. Patused ja paganad heidetakse põrgusse. Head inimesed lähevad pärast surma taevasse, pahad põrgusse. Kurat viis mehikese otseteed põrgu. Põrgus ootavad hirmsad piinad. Küll sind põrgus praetakse! Kalevipoeg jäänud kättpidi põrgu väravasse kinni. Vajugu ma põrgu põhja, kui valetan! Siin on palav nagu põrgu eeskojas. *.. hädakisa ja karjumise peale tuli põrgust värava juurde igasuguseid pärgleid ja kuradeid nagu tolmu. J. Jaik. *Põrgu kõigile on valla, taevas ainult harvadele. F. Tuglas.
2. ‹s› piltl füüsilistelt tingimustelt raske v. õudne paik; olukord v. elamine sellises seisundis. Maapealne, kodune põrgu. Lahingute, raevuka heitluse põrgu. Siberi laagrite põrgust pääsesid vähesed. See mees käis sõjas mitmest, kõige hirmsamast põrgust läbi. Eesliinil keeb tõeline põrgu. Töö kaevanduses oli täielik, päris põrgu. Orjade elu oli pidev põrgu. Lapsed tegid vanemate(l) elu põrguks. Üks hammas suus teeb põrgut 'valutab metsikult'. Meie abielu on põrguks muutunud. Kui ma sellest põrgust veel pääseksin. *Mäletan .. kaptenit, katlaruumi kuuma põrgut ja higirättidega, tahmaseid kütjaid. J. Smuul. *Kui aga mured iga päev ja öö piinavad, siis on põrgu juba maa peal valmis. M. Metsanurk. || ränk hingeline kannatus, ahistavad mõtted ja tunded vms. Siseheitluste piinav põrgu. *Nüüd algas minu põrgu. Teadmatus, kahtlused, kaotusehirm, mahajäetu ahastus.. M. Seping.
▷ Liitsõnad: laagri|põrgu, lahingu|põrgu, sõja|põrgu, tulepõrgu; pärapõrgu.
3. ‹s› ‹interjektsioonilaadselt› keskmise kangusega vandumis- ja kirumissõna, kasut. negatiivse (mõnikord ka positiivse) emotsiooni väljendamiseks, ka vandumisvormelite osa. a. (üldiselt, mitte millelegi otseselt suunatuna:) pagan, kurat. See on põrgu teab mis! Põrgu päralt, kus sa oled olnud? Ära nüüd põrgu päralt enam iitsatagi! Põrgu pihta, no oli see alles kala! Põrgu seda teab, mis sellest kõigest saab! Kuhu ta jääb, põrgu teda võtku! Kurat ja põrgu, tuli ja põrgu, nüüd ma teile alles näitan! Oi sa põrgu, asi on ju päris hull! „Oi põrgute põrgut!” ahastas Ain. Nüüd on (päris) põrgu lahti 'asjad hullusti'. Nüüd läheb (lausa) põrguks, põrgu lahti 'asi hulluks'. | ‹illatiivis›. Keri põrgu, või ma kutsun politsei! Kerigu, käigu põrgusse, mis see minu asi on! Käigu see töö põrgusse! Mine selle jutuga kohe päris põrgu! Põrgusse sõida oma äride ja asjaajamistega! Sõitku põrgu, mina seda asja kaasa ei tee! Ah, põrgusse kõik ettevaatusabinõud! b. tunderõhuliselt, hrl. koos sõnadega kes, mis, kus, kuhu, kust. Kust põrgust sina nüüd lagedale ilmusid? Kust põrgu(st) ma selle raha võtan? Kuhu põrgu põhja sa mind vead? Kes põrgu(t) mul käskis seda teha! Kus põrgut ta võib täna ringi kooserdada? Mida, keda põrgut sul veel vaja on! Mis põrgut, mida põrgut siin nii vahtida on? Kuhu põrgut mind toodi? *Aga ütelge mulle ometi, mis põrgu pärast te sealt Venemaalt nii ruttu tagasi tulite? O. Luts.
4. ‹adj› kõnek pöörane, metsik, põrgulik. Teil peab küll põrgu 'kõva' kannatus olema! Jalg valutab põrgu moodi 'väga'. *Mõtlesime, et asi paraneb niigi. Aga järjest põrgumaks on läinud. M. Traat.
5. ‹s› (rahvapärane ütlus koobaste, koobastiku kohta). Tori, Helme põrgu.
6. ‹s› ‹liitsõna järelosana› mingi paheline koht v. asutus
▷ Liitsõnad: jooma|põrgu, kaardi|põrgu, mängupõrgu.

püha|kiri
usklike poolt pühaks peetav raamat. Kristlaste, ristiusu pühakiri on Piibel, muhameedlastel Koraan. Pühakirja lugema, uurima. Pühakirjas seisab, pühakiri ütleb, et .. Võtke kuulda pühakirja sõna! Ema noomis poega pühakirjaga 'selle sõnadega'. See raamat oli talle pühakirja eest, otsekui pühakiri.

ründama ‹rünnata 48›

1. kellelegi (v. millelegi) kallale tungima, peale tungima. a. (jõuga v. massiga). Vaenlase positsioone, kaitseliine ründama. Vaenlane ründas suurte jõududega, laial rindel. Õhust ründas laevu lennuvägi. Autokolonni rünnati varitsusest. Raske oli üle lageda maastiku rünnata. Ülestõusnud ründasid kasarmuid. Vang ründas valvurit ootamatult selja tagant. Toibusin ja asusin ise kallalekippujat ründama. Jahimehed ründasid karu piikidega, odadega. Haavatud karu ründas jahimeest. Koer ründas võõrast. Kuri kukk ründas kanade ligi tulnud last. Mesilased ründasid kärjeröövleid. *Nüüd rünnati autot: sõiduk piirati ümber, klaasid peksti malkadega puruks.. E. Kippel. || (spordis:) värava, korvi, punkti saavutamiseks peale tungima. Esimesel poolajal ründasid meie jalgpallurid küll raevukalt, kuid värav jäi siiski löömata. Esimesel kolmandikajal oli ründavaks pooleks vastasmeeskond. Valge ründas kuningatiival. b. (sõnadega, kriitikaga). Mitmes sõnavõtus rünnati ägedalt seltsi juhatust. Teda rünnati etteheidete ja nõudmistega. Ajakirjandus ründas linnavolikogu korrumpeerunud liikmeid. Kirjanik ründab oma romaanis tõusiklikkust. Ründas oma kirjutistes pärisorjuslikku korda. Hakkas kohe ründama, et miks mina nende kaitseks välja ei astu. Ründav sõnavõtt, kirjutis. c. piltl. Tuul ründas aknaluuke. Orkaan ründas USA idarannikut. Lained hakkasid vihaselt laeva ründama. Paisuv jõgi ründab raevukalt kaldaid. Teel ründas meid ootamatu vihmavaling. Palavus ründas järelejätmatult. Õhtutundidel hakkasid teda ründama mälestused. Kurvad mõtted kippusid ründama. Koduigatsus ründas uue hooga. *Ühel tänavanurgal ründavad isa ja tütart köögilõhnad.. N. Toiger (tlk).
2. millegagi v. kellegagi (raskuste v. takistustega võideldes) aktiivselt tegevuses olema. Päevatöö tehtud, istusin laua taha inglise keelt ründama. Kuldnokad ründavad parvedena aedu. Röövikud ründavad ka elujõulisi puid. *.. kohmetud, põllutööd mittetundvad noored inimesed, ilmselt mõni õpilasmalev, ründavad vikatitega heina.. E. Vetemaa. || kedagi pealetükkivalt ja agaralt piirama; kellelegi ligi pressima. Noormees ründas tüdrukut lakkamatute tähelepanuavaldustega. Autogrammikütid ründavad filmitähte. Reporterid, fotograafid ründasid parves värsket maailmameistrit. Uustulnukat rünnati igasuguste küsimustega. „Noh, kuidas läks?” rünnati eksamilt tulnut. *.. miks peab üks vana mees suutma vastu seista, kui noored naised teda ründavad.. A. Beekman. || midagi agara tegutsemisega saavutada v. vallutada püüdma. Rekordeid ründama. Meistritiitlit valmistus ründama kaheksa pretendenti. Alpinistid asusid mäetippu ründama. Maailmaruumi, meresügavusi, põhjanaba ründama.
3. tõtates liikuma, kiirustama, tormama, sööstma. Mul pole aega poode mööda rünnata. Kõik ründasid tõugeldes akna juurde. *.. ta ilmuski enamasti ootamatult ning ründas oma valgel hobusel mööda välju ja metsakurusid.. K. Rumor. *.. kihutaks [laevaga] täie auru all otse edasi! Ründaks nagu maruiil üle karide.. F. Tuglas.
4. murd (tööd) rühmama, rügama, rahmeldama. *.. mehe teenistus näis lubavat naisele ulavat laisklemist, kuna teised pidid ründama hommikust õhtuni.. A. H. Tammsaare.

sajatama ‹37›

1. vanduma, kiruma, põhjama, needma. Eit siunas ja sajatas oma joodikust vanameest. Sajatab lapsi, et need ei viitsi midagi teha. Sajatas oma rumalat poega selleks ja teiseks. Peremees sajatas sulast selle laiskuse pärast. Teolised sajatasid tagaselja kubjast, sundijaid põrgu põhja. Sajatati tsaarivalitsust, kolhoosikorda. Sajatasin oma hooletust, saamatust. Isa oli nagu meeletu ning sajatas tuld ja tõrva. Vanamoor hakkas koledasti sajatama, aga sellest polnud kasu. Tõrjus sajatades kurja koera. „Seda ma teile, kuraditele, ei kingi!” sajatas taat. „Oh põrgut küll!” sajatas Mihkel. *Kurat võtaks, nüüd võib sõimu valla päästa, sajatada, et maa must.. P. Viires (tlk).
2. manama (1. täh.), sõnadega nõiduma. Sajatanud teisele täid selga. Hakkas sajatades ümbruskonnale häda kaela kutsuma. *On Viruski nõidu, kes sajatavad su kriimsilmaks, saati siis inimest viga ristikummardajaks loitsida. A. Kalmus. *Minnes olla ta [= vanapagan] sajatanud: „Kadugu tüdruku häbi ja härjakasv!” A. Kitzberg.

sakutama ‹37›
(kergelt) kiskuma, rebima, sikutama; raputama. Keegi sakutas mind hõlmast, käisest, varrukast. Sakutas magajat õlast, käest, jalast. Madis sakutas koeri turjast. Sakutas vastast habemest, vastase juukseid ja habet. Hobusemees sakutab looma ergutamiseks ohjadest, ohje. Sakutasin kahe käega õngenööri. Sakutab ihule kleepunud särki allapoole. Mul õnnestus isa voodis ärkvele sakutada. Haaras vastasel rinnust ja sakutas ägedalt. Annab enne sakutada, kui kaalikas maa seest välja tuleb. Koer sakutas hammastega võõrast püksisäärest, võõra püksisäärt. Tuul sakutab katuseõlgi, puid ja põõsaid, kõndijate riideid. || tutistama. Ema vihastas ja sakutas poissi juustest. Sai lapsena sageli koerustükkide eest juustest, tukast sakutada. || piltl sõnadega nahutama, läbi võtma, tõrelema. Lohakas töötaja sai koosolekul kõvasti sakutada.

sarjama ‹sarjata 48›

1. sarja abil tuulama, läbi sarja ajama. Vilja sarjama. | piltl. *.. lund sarjab, sarjab kerge kevadpilve-sõel. J. Kärner.
2. sakutama, rebima. Haaras poisil juustest, neid sarjates. Torm sarjas ja murdis puid. *Kargab Harakale kõrri, sarjab teda ja viskab ette tuppa.. M. Metsanurk.
3. piltl käredalt kritiseerima, sõnadega nahutama, peapesu tegema. Koosolekul sarjati loodreid päris kõvasti. Teda vahel kiideti, siis aga laideti ja sarjati. Direktor sarjas ja tõreles, kui leidis vigu. Kirjanik sarjab oma teostes inimlikke pahesid. Töötajad sarjasid tagaselja oma ülemust. Hakkas mind kohe päris valimatute sõnadega sarjama. Sarjas ennast tormakuse pärast. Ära asjata sarja ilma! Küll sa nüüd õpetajate käest sarjata saad. Peeter sai hooletuse pärast tihti sarjata.

läbi sarjama
piltl põhjalikult sarjama, sõnadega läbi võtma. Pahategija tuleks mehemoodi läbi sarjata.

seal ‹adv›

1. osutab kohale, mis on kaugemal, kõnelejast eemal; ant. siin. Laud on siin, tool seal. Ühed istuvad siin, teised seal. Näe, seal lendab suur kull! Seal on porine, tule siiapoole! Mis sealgi paremat, ühesugune töö igal pool. Kes seal on? (kellelegi, keda kuuldakse läheduses liikuvat). Kus on sinu raamatud? – Seal. *Mees on seal ja seal nõiduse väel vangis, aga teie ei või teda minu abita lahti päästa.. F. R. Kreutzwald. | järelasendis on kohta lähemalt märkiv sõna v. väljend. Seal metsatukas on rohkesti sarapuid. Mis sa seal väljas näed? Seal kaugemal on rohkesti marju. Seal kuskil otsustatakse ka meie saatus. Ega neil seal välismaal kerge olnud. Kuidas nad seal kodus küll ilma temata hakkama saavad? Kes seal ukse taga kolgib? Seal lõuna pool on maa mägisem. *Teeb olemise uhkeks, kui mõtled, et Vana on ka seal laineid rammivas paadis. J. Tuulik.
2. osutab eespool juba mainitud, teada olevale (v. mainitavale) kohale, olukorrale, kus midagi toimub, esineb jne. Soo oli pehme, seal võis kergesti sisse vajuda. Maja pole enam kaugel, kümne minutiga oleme seal. Lähen ära linna, seal olevat elu kergem. Heitis diivanile ja lesis seal pisut aega. Ta võttis ajalehe, seal oli huvitav artikkel. *Aga nõudma – jaa, seal on kõik mehed, – ja sõimu pealegi.. E. Vilde. | korrelatsioonis eelneva v. järgneva sõnaga kus, harvemini sõnaga kust v. kuhu. Kus enne kasvas mets, seal on nüüd põllud. Hoiab raha kokku seal, kus sellest vähe kasu. Kust vesi üle käinud, seal oli oras hävinud. Kuhu sa ka ei läheks, seal on tema ikka ees. Kus suitsu, seal tuld. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
3. osutab koos sõnadega siin ja teal millegi juhuslikumale, eri kohtades esinemusele, tegevusele vms. vrd siin-seal, vrd seal-teal Siin ja seal oli rohi veel sajust märg. Siin ja seal nähti majade akendes tulekuma. Käidi siin ja seal päevilisena tööl. Rääkis lugusid, mis juhtunud siin või seal. Seal ning teal mõni üksik kadakapõõsas. *.. plataanide all oli rooside väli puhkemas; seal ja teal murul kõikus liiliaid.. A. Saareste (tlk).
4. esineb ajalises ühenduses. a. ‹mõnikord asendatav sõnadega siis, samas, äkki, korraga› märgib ajamomenti, millega algab eespool mainitule vahetult järgnev sündmus. Läks paar päeva mööda, seal ilmus linna sõjaväeüksus. Poisid jäid nõutult seisma; seal astus keegi mees nende juurde. Sammud – seal ta vist tulebki! Peeter tahtis juba väljuda, seal langes ta pilk laual lebavale kirjale. Pere oli juba magama minemas, seal koputatakse uksele. Tahtis edasi minna, aga seal pistis koer haukuma. Seal, keset vaikust, äkki pauk. *Ema oli täna kurvem kui iialgi enne. Seal palus tütar teda niikaua, kuni ema talle kõik oma leinaloo ära rääkis.. J. Kunder. b. märgib nähtuse, olukorra (kiiresti) vahelduvat esinemist. *Ilm omakorda jagunes harudesse: seal oli külm, seal oli soe; seal oli tuul, seal oli vaikus; seal oli vihm, seal oli põud. R. Roht. *Seal õrretab Kärbelit, aga sealsamas teeb laule! E. Särgava.
5. väljendab modaalseid suhteid, kus kohatähendus tuhmunud. a. ‹hrl. koos pronoomeniga mis› esineb möönvates, nõustuvates vms. ütlustes. Aga mis seal parata, käsk on käsk! Mis seal ikka, eks sõidame siis pealegi. Poiss nagu poiss, mis seal ikka. Mis seal salata: olin pisut solvunud. Kunstniku asi, mis seal's imestada! Kõik oli selge, mis seal enam viivitada. Täna juba paha, mis seal veel homsest rääkida! Mis sa seal oskadki niisugusele küsimusele vastata. Kellel seal õigus, kes seda oskab öelda. *Õhtu jõuab, ööke sõuab. Ega seal muud, kui varsti magama. A. Jakobson. b. esineb laitvat, taunivat, pahandavat suhtumist väljendavates ütlustes. Seal te nüüd olete: kui midagi ütled, kohe süda täis! Isa pahandas: „Seal ta nüüd on, see sinu tegemine!” Seal ta nüüd on: üks räägib üht, teine hoopis teist. *Näeh, seal ta on: loksutavad jumalavilja [= õlut] maha liiva sisse! E. Särgava.

sealt ‹adv›

1. osutab kaugemal, kõnelejast eemal olevale kohale, kust keegi tuleb v. on pärit v. kust midagi lähtub; ant. siit. Kes sealt tuleb? Kuskilt sealt tuldi, kuhugi sinna mindi. Korjasin sealt rabaservast murakaid. Kust ta pärit on? – Sealt.
2. osutab eespool juba mainitud, teada olevale (v. mainitavale) kohale v. millelegi muule, kust midagi lähtub. Läks kööki ja tuli sealt kohe toidunõudega tagasi. Läksime üle väljaku, sealt oli kõige lühem tee koju. Võrku sattunud kalad ei pääse sealt enam välja. Võttis suitsupaki ja sealt ühe sigareti. Väga sisukas ajakiri, alati võib sealt leida midagi huvitavat. *Vana rehala lösutab nende ees, kuid sealt ei kosta kilksu ega kõlksu. T. Lehtmets. | korrelatsioonis eelneva v. järgneva sõnaga kust, harvemini sõnaga kus v. kuhu. Eks võta sealt, kuhu panid! Kust tuul, sealt meel. *Noh, jätkakem siis sealt, kus me pooleli jäime. E. Krusten.
3. osutab koos sõnadega siit ja tealt millegi juhuslikumale, eri kohtades tegevusele, esinemusele vms. vrd siit-sealt, vrd sealt-tealt Pistis siit ja sealt mõne marja suhu. Püüdis siit ja sealt tööd leida. Rehitses siit, rehitses sealt, kuid ei leidnud midagi. Tuul puhus kord siit, kord sealt. Kord valutas tal siit, kord sealt. Sirvisin raamatut niisama siit ja sealt. *Naised omasoodu jäädes näppisid juttu siit ja sealt, aga ära minna ei raatsinud ükski niipea.. A. H. Tammsaare. *.. ja sealt ning tealt kuuldus [härgade] surmaheitluse korisevaid hingetõmbeid. F. Tuglas (tlk).

seni ‹adv›
(märgib tegevuse v. olukorras olemise ajalist piiri:)
1. selle ajani; tänini, siiani. Olen seni jala käinud, käin edaspidigi. Seni pole ma kellelegi midagi võlgu jäänud. Maja, milles seni olime elanud, lammutati. Seni pole avaldusele veel vastust saanud. Nii on see seni olnud. Nüüd tuleks teha teisiti kui seni. Osa ainestikku on jäänud seni kasutamata. Seni on olnud tuulevaiksed ilmad. Avaldati trükis seni käsikirjadena ringelnud tekstid. Seni graafikuna tuntud kunstnik esineb näitusel õlimaalidega. Sõidust pole seni midagi välja tulnud. Karu polnud ta seni metsas kohanud. Uuel pirnisordil ei ole seni märgatud külmakahjustusi. Siniseid tulpe seni veel ei ole. Seni oli seda õigeks peetud.
2. nii kaua (kõrvallause siduvate sõnadega kui v. kuni täpsustab teat. ajalise piiri saabumise tingimusi). Hoidis teda seni kinni, kuni teised appi jõudsid. Siirupit keedetakse seni, kuni ta paksemaks muutub. Veenis mind seni, kuni andsin nõusoleku. Lehvitas seni, kui minejad kadusid silmist. Ootan seni, kui teised on söönud. Seni linnuke lendab, kuni ta pesa leiab. Kuni sõira, seni sõpra. *„Seni jändad [ujuda], kui suu vett täis,” ütles peremees. A. H. Tammsaare. *Joon seni, kui ma suren. O. Luts. | ‹ühendsidesõna osana› seni kui vt kui
3. (samaaegsete tegevuste puhul:) sel ajal, vahepeal. Sa puhka, ma teen seni toidu valmis. *Sortsi tütar norskas pea, et mets vastu kajas. Seni toimetas must lehm jälle ketramistöö ära.. J. Kunder.
4. selleks ajaks, nii kauaks. *Tule aga, istume seni aia peale, kuni ma jutustan! M. J. Eisen.

silmi (kinni) kargama ~ jooksma, [kellegi] silmil olema, silmile kargama ~ jooksma
(sõnadega) ägedalt kallale tungima, tülitsema. *„Teie olete üks häbematu kelm!” kargasin mina pakikandjale silmi. E. Bornhöhe. *„Küsige seda proua Loolt, mis te minu silmile jooksete,” vastab talle Koovit. P. Krusten. *Nüüd elas juba nagu kaks paari verivaenlasi ühe katuse all, alati teineteise silmil. A. H. Tammsaare.

sinna ‹adv›

1. osutab kaugemal, kõnelejast eemal olevale kohale v. suunda, kuhu keegi v. miski suundub, on suunatud, ulatub; ant. siia. Ära jäta kirvest siia, pane sinna. Siit sinna on kümmekond meetrit. Sinna ja tagasi (siia) on paari tunni tee. Pööra, mine sinna! Jänes pages kuhugi sinna. | järelasendis on kohta täpsemalt märkiv sõna või väljend. Ära mine sinna lõkke ligidale, mere äärde! Nihuta kott sinna pingi otsale.
2. osutab eelnevas tekstis märgitud kohale, kuhu keegi v. miski suundub v. suunatakse. Kuidas ma pääsen Haabneeme? – Sinna sõidab buss. Lubas sauna minna ja sinna ta lonkiski. Sina juba tuled töölt, mina alles lähen sinna. Poiss läks tüdruku juurde ja sinna ta jäi. Lähen randa, ei mäletagi, millal mu jalg sinna viimati sai. Lähme Manni juurde. – Mis me sinna otsime? Paat lükati vette ja sinna see jäi. See on hea kool, sinna ma tahan oma lapse õppima panna. Võta suurem kott, sinna peaks kõik asjad ära mahtuma. Võtab paberi ja kirjutab sinna paar rida. | korrelatsioonis eelneva v. järgneva sõnaga kuhu, kus. Kus on, sinna tuleb juurde. Lähen sinna, kus mu koht on. Kõik asjad jäid sinna, kuhu kukkusid. *Kuhu obaduse annab, sinna habe ei kasva. E. Männik.
3. osutab koos sõnadega siia ja tänna kellegi või millegi kaootilisele, eri suundadesse (kohtadesse) liikumisele. Tuul pillub lehti siia ja sinna. Loomad jooksid sinna ja siia laiali. Torm virutas paati sinna ja tänna. Vaatab küll siia, küll sinna. Pallid veeresid laiali, üks siia, teine sinna, üks sinna, teine tänna. Kõik lahkusid, kes sinna, kes tänna. Mõtles seda asja sinna ja tänna 'nii ja teisiti'. Üks räägib siia, teine sinna 'üks räägib ühest, teine teisest asjast'.
4. mõnedes ühendustes on lähedane asesõna see kasutusele; kohatähendus on nõrgenenud v. puudub. a. esineb täpsustavana, rõhutavana kohamääruse ees: (just, nimelt) sellesse. Sinna erakonda ma ei astu. Sinna klubisse ei tohi sa nii hilja minna. b. osutab eelnevas tekstis märgitud olu- v. seisukorrale: sellele, selle peale, selle jaoks. Ei taha maja ehitada, sinna läheb väga palju raha. Aknad tahavad pesta – sinna läheb mitu tundi. c. ühendis sinna juurde osutab millelegi, millele miski lisandub: selle juurde. Pakuti kala ja sinna juurde valget veini. Vilistab ja lööb sinna juurde jalaga takti. d. ajalises ühenduses osutab mingile eelnevas (v. järgnevas) tekstis märgitud asjaolule v. sündmusele, milleni mõõdetakse aega: selleni, selle ajani. Olin siis kahekümne aastane – sinna saab juba pool sajandit. Millal on jõulud? – Sinna on veel kaks kuud. *.. üks öö ja poolteist päeva on sinna tagasi, kui me viimast korda sõime. F. Tuglas (tlk).
5. esineb mitmesugustes paratamatust väljendavates lausungites. Sinna pole midagi parata. Ta ei saanud sinna midagi teha. Sinna see jutt jäigi. *Pererahva asi, kes sinna midagi võib. A. H. Tammsaare.

sugema ‹soen 42›

1. kammima, harjama. Juukseid sugema. Enam polnud mahti peadki sugeda. Suges pea korralikult siledaks. Suges juuksed harjasena püsti. Keskelt lahku, üle pea soetud juustega mees. Lapsel pea puha sugemata. Tüdrukud kõik nii mukitud ja soetud. Isa suges sõrmedega habet. Kohevaks soetud habe. Hobust sugema. Siledaks soetud lakkadega täkud.
2. takkusid linaharja abil linakiust eraldama. Linu sugema. Linad on halvasti soetud. Soetud lina. *Naised külast tulid linadega, mida nad mõisale olid lõugutanud ja ropsinud, et neid siin puhtaks sugeda. E. Vilde.
3. peksma, nüpeldama. Selle tembu eest sai poiss kodus korralikult sugeda. Kelle käest sa nii haledasti sugeda oled saanud? Suges vastase vemblaga läbi. Mis sa sest koerast soed! Vaenlane sai lahingus üsna kõvasti sugeda. *Võta aga jälle malakas ja soe tagumik tuliseks. H. Väli. || sakutama. Laps sai tukast sugeda. || piltl sõnadega nahutama, pragama, sarjama. Sain emalt sugeda, et pimedas loen ja silmi rikun. Peaminister suges opositsiooni nii kuis sai. Kriitika suges teost üsna tublisti. *Saad ülemuste käest sugeda et olgu! A. Liives.
4. van tekkima, sugenema. *Hiljem, mäletan, olid mul ka adrad, äkked, vankrid ja sugesid kõiksugused majariistad.. R. Soar.

sõimama ‹sõimata 48›

1. kedagi valimatute sõnadega halvustama, selliselt oma pahameelt v. viha avaldama. Hakkas, kukkus, pistis sõimama. Teda sõimati kadekopsuks, kobakäpaks, lolliks, töllmokaks, sitavareseks, tallalakkujaks. Sain omavolilise tegutsemise eest ta käest kõvasti sõimata. Sõimas valjul häälel poisikesi, kes ta jalgratta ära rikkunud. Naabriperes sõimati üksteist ja kakeldi tihti. Sõima oma sõimamised ära ja rahune maha. Kui sind sõimatakse, ära sõima vastu. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Vanker sõimab talve. | piltl. Läks kukke püüdma, kuid see kadus oma keeli sõimates nurga taha.
2. van nimetama, hüüdma (millekski, kellekski). *Nad sõimavad mind Jussiks, aga minu nimi on Juhan. M. Metsanurk. *Noh, kui ta just puhas lellepoeg ei ole, oleme ometi nii seitsme põlve takka sugulased ja sõimame üksteist sellepärast lelleks .. L. Koidula.

sõna|kõlin
tühine sõnadega ilutsemine, sisutud fraasid, võltspaatos vms. Selles luules pole tõelisi tundeid, vaid üksnes tühi sõnakõlin.

sõna|maagia
folkl maagia sõnadega, lausumisega (näit. posimisega, needmisega). Usk sõnamaagiasse.

sõna|maaling
sõnadega loodud pilt. Teose, luuletuse värvikad sõnamaalingud.

ära sõnama
kõnek sõnadega, ütlemisega halba tekitama, sõnuma. Oma tervist kiitma ma ei hakka, muidu sõnan veel ära.

sõnul|seletamatu
selline, mida on võimatu sõnadega väljendada, kirjeldamatu; määratu, tohutu. Teda valdas sõnulseletamatu õnnetunne, hirm, kurbus. Oi, missugune sõnulseletamatu õndsus! Sõnulseletamatu nauding oli kuulata kaunist muusikat. *.. aga veel rohkem oli tunda seda ainulaadset, sõnulseletamatut hõngu, mis on vältimatu kõikjal, kus pikemat aega on peatunud sõjavägi. I. Saks (tlk).

sõnuma ‹37›

1. pahandama; siunama, kiruma. Ena asja, mille pärast sõnuda! *Kuhu see jutt nüüd jäi? Vat jah, tüürimees sõnus Tallinna saksu, et mis neil kuraditel ja needsinased teised sõnad .. U. Masing.
2. hrv sõnama, lausuma, ütlema. *„Teie elu on hakanud mind huvitama,” sõnus Joosep .. M. Metsanurk.
3. folkl sõnadega, ütlemisega halba tekitama; sõnadega nõiduma. *Kuutõbiste vaistuga sõnusid sõnujad ja ennustasid ennustajad. K. Rumor.

ära sõnuma
folkl sõnadega ära nõiduma; ära sõnama. Eit võib sind oma nõidustega veel ära sõnuda. Laps on nagu ära sõnutud 'nagu oleks sant sõna lapsest üle käinud'. Teoksil olevast tööst ta ei taha rääkida, kardab ära sõnuda.

sõnutsi ‹adv›

1. kellegi sõnul, sõnade järgi, sõnade kohaselt. Esineja sõnutsi ei ole lähiaegadel suuri muudatusi oodata. Arstide sõnutsi on haige seisund normaalne. Tunnistajate sõnutsi alustas riidu naabrimees.
2. sõnadega, sõnade abil. Koosolekul võideldakse vastasega sõnutsi. *Luusis mu järel ja noris sõnutsi. E. Tegova.

žongleerima ‹42›

1. esemeid osavalt õhku pilduma ja lennult kinni püüdma, žonglöörina esinema. Kloun žongleeris nugadega, kolme pudeliga. *Xavier tegi sigaretiga liigutuse, nagu žongleeriks ta põleva tõrvikuga. K. Ristikivi. || piltl osavalt liikuma. Ettekandjad žongleerivad kandikutega laudade vahel.
2. piltl osavalt, kuid meelevaldselt faktide ja sõnadega mänglema. Ta on osav mees sõnadega žongleerima. Oskab žongleerida tühjade kuuldustega. Hakkas arvudega žongleerides esinejale vastu vaidlema.

tagant
I. ‹adv›
1. tagantpoolt küljest, tagaküljelt; tagumisest otsast.; ant. eest. a. tagantpoolt teat. kauguselt. Ärgita sa eest, ma lähen tagant. Keegi lähenes talle tagant. Auto sõitis tagant otsa. Tagant oli kuulda tulistamist. Üks sikutas eest, teine lükkas tagant. Tuul puhus tagant. Uuris kummalist elukat eest ja tagant 'igast küljest'. Bussi tuleb tagant peale minna. Ta oli järjekorras tagant kolmas. || (osutab taga asumist v. liikumist). Hõikas veel meile nõuandeid tagant järele. Läksin talle silmnäolt tagant järele. Ta jooksis ees, meie tagant järele. b. tagumisest otsast, tagaküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Ora oli tagant jämedam. Krae on tagant üleval. Hobune lõi, raius tagant üles. Noorikul tuli tuju pisut tagant üles lüüa (vastuhaku, allumatuse kohta). Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. tagumiselt poolelt v. osalt küljest ära. Nõelal tuli niit tagant ära. Võttis uksel puu, kangi tagant (sulgemast ära). *.. kahmas [koer] haudujal tedrel sabasulgedest kinni, aga need olid nii pudedad, et nad kohe tagant ära tulid .. A. H. Tammsaare.
3. osutab kellegi sõnadega nõustumisele, nende toetamisele. Kiitis tagant, mis teised ees ütlesid. „Ega ma mõni hilpharakas ole.” – „Ei ole jah,” kiitis õde tagant. *Ei julge rääkida vastu, vaid tõendab alandlikult tagant, et inimesekuradid on ikka alandlikud küll .. P. Krusten.
4. ‹ühendverbi osana› sundimist ja õhutamist väljendavates ühendverbides rõhutab protsessi intensiivsust. Ergutas hobust ohjaharuga tagant. Peremees sundis sulaseid tagant. Kihutas, kupatas oma alamaid tagant. Mind pole vaja tagant torkida. „Tee kähku, tee kähku!” kiirustas ta tagant. Ta ei keelanud, pigem õhutas, ässitas veel tagant. Mingi imelik sund, pime kättemaksuiha, ärev mõte, töö kihutas tagant. Tuul piitsutas lainet tagant. *.. ka aeg kihutas tagant. Valge peale jäämine võis kogu mineku nahka panna. H. Sergo. *Eks su enda ülalpidamine kihutab neid jutte veel tagant. A. Jakobson.
II. ‹postp› [gen]
1. millegi v. kellegi suhtes tagantpoolt (esile), millegi v. kellegi taga olekust (esile); millegi v. kellegi tagakülje poolt; ant. ka. eest. Põõsaste tagant ilmus võõras mees. Tulija trügis teiste tagant esile. Kurvi, tänavanurga tagant tormas välja auto. Tõusis laua tagant istumast. Poiss söandas maja nurga tagant välja tulla. Päike tõusis metsa tagant. Kuu tuli pilveserva tagant välja. Võta käsi selja tagant! Päästis poisi luku tagant 'lukustatud ukse tagant'. Ta on pärit Narva tagant. Hiilis maja tagant mööda. Seina tagant kostis jutuajamist. Plangu tagant paistis naabermaja. Sõiduteed võib ületada bussi tagant. Piilusin teda puu tagant. Pani keti kukla tagant kinni. Haaras tüdrukul selja tagant ümbert kinni. Järelväele on selja tagant kallale tungitud. Kratsis, sügas kõrva tagant.
2. teat. vahemaa kauguselt. Tal tuleb mitme kilomeetri tagant tööl käia. Inimesi oli tulnud isegi mõnekümne kilomeetri tagant. Palke veeti kuue-seitsme versta tagant. Märkasin teda juba paarisaja meetri tagant. Nad on tulnud kauge maa tagant 'kaugelt'. Tulistatud oli lähedase maa tagant 'lähedalt'. *.. käis mitme tänava tagant mind kutsumas. L. Promet. || (ajaliselt:) teat. kauguselt minevikust. See komme pärineb aastasadade tagant.
3. kasut. viitamaks esemele v. tegevusele, mille juurest (tegevusest) eemaldutakse. Läks otse raamatute tagant sõtta. Mehed tulid kaartide tagant 'kaarte mängimast'. *Ta oli tulnud otse töö tagant – jalas poripritsmeis kirsad .. N. Baturin.
4. millegi tagumise osa küljest ära. Niit tuli nõela tagant ära. Võttis puu ukse tagant (sulgemast ära).
5. kasut. viitamaks asjaolule, olukorrale, nähtusele, mille varjust miski (v. keegi) esile tuleb. Selle nime tagant ei avasta teda keegi. Ükskõikse tooni tagant võis aimata kahjutunnet. *Palju niisugust selgub ridade vahelt ja tagant. J. Peegel.
6. kasut. viitamaks vahemikule, mille järel miski kordub.; sün. järel. a. (ajaliselt). Teadurite ümbervalimine toimub iga nelja aasta tagant. Vahetas paari aasta tagant töökohta. Käis raamatukogus kord kahe kuu tagant. Muru niideti iga kahe-kolme nädala tagant. Sinna käib buss iga tunni tagant. Helistamine kordus iga viie minuti tagant. Haigutas iga natukese aja tagant. Kohtusime uuesti mitme aja tagant. Saab sind ka kaua aja tagant näha! Oli hulga aja tagant jälle kodumaal. b. (ruumilise vahemaa kohta). Peatus iga sammu tagant. Sama muster kordub kangal iga kolme sentimeetri tagant. *Väikeste vahemaade tagant korduvad aga Šiva templid oma iseloomulike tornidega .. A. Kaal.
7. teat. aja järel. Nüüd, aastate tagant tundub kõik tähtsusetuna.
8. kasut. viitamaks isikule, kellelt tema teadmata midagi omastatakse. Poiss näppas, varastas isa tagant kümme krooni. Ei tea, kelle tagant ta selle pliiatsi võttis. *Või kas see siis oleks mõni vargus olnud, kui tütar isa tagant omaenese raha oleks võtnud! E. Vilde.
9. esineb fraseoloogilistes jm. väljendites. (Kõike, viimast) hinge tagant ära andma. Kõike hinge tagant ära rääkima. Nagu, kui paisu tagant. Ei näe puude tagant metsa.
Omaette tähendusega liitsõnad: seljatagant

takka
I. ‹adv›
1. tagant (hrl. kõnekeelsem, ülekantud tähendustes üldine). a. tagantpoolt küljest, tagaküljelt; tagumisest otsast. Üks sikutas eest, teine lükkas takka. Mees uuris autot eest ja takka. Poiss lidub ees, mutt vehib takka järele. Hobune lõi, raius takka üles. Täkk pillub takka üles. *Plikal oli seljas sihuke kellukesekujuline seelik, mis takka püsti seisis. H. Lepik (tlk). *Aga mida rohkem ta [= Saulus] Issanda vastu takka üles lõi, seda raskem see oli. A. Kalmus. b. osutab hrl. kellegi sõnadega nõustumisele, nende toetamisele, nõusolule. Kiitis aina teiste juttu takka. Vennad kiidavad teineteisele takka. „Täitsa õige,” kiitis ta teise sõnu takka. „Just minu mõte,” kinnitasin takka. Vend itsitas mu üle ja kogu pere naeris takka. *„Kange mark.” – „See on kange jah,” kiitsin mina takka. T. Liiv. *Ega põld ole lasteaed! Esimees noogutas takka ja ütles, et õige küll .. H. Jõgisalu. c. ‹ühendverbi osana› rõhutab sundimise ja õhutamise intensiivsust. Ergutas hobust ohjaharudega takka. Kubjas sundis teolisi kepihoopidega takka. Rabas ise tööd ja tegi ka teistele säru takka. Kihutasin, kiirustasin kaaslasi takka. Ega ta ise oleks teinud, teised ässitasid takka. Ässitas koera takka. Anna härgadele takka! „Mine jah,” õhutasin teda takka. Ta ei keelanud, pigem andis hoogu takka. Viha, auahnus kannustas takka. Pole aega puhata, töö ajab takka. Kui sul jaksu ja tahtmist rassida, siis tõmba aga takka!
2. hiljem, pärastpoole. Igaüks takka tark, ette ei tea keegi.
3. hrv järele. *.. ainult Mall Habahannes jääb neile [= parvepoistele] kurvalt takka vaatama, kuni näha veel nende kogusid ja kuulda nende hääli. A. Gailit.
II. ‹postp› [gen] tagant (sageli vananenum ja kõnekeelsem). a. millegi v. kellegi suhtes tagantpoolt, millegi v. kellegi tagakülje poolt. Maja nurga takka ilmus koerarakats. Päike tõusis metsa takka. Tähesilmagi ei paistnud pilvede takka. Keegi lõi talle selja takka pähe. Seina takka kuuldus jutukõminat. Kratsis kõrva takka. *Teed on porised ja venivad loogeldes ühe põõsa takka teise taha nagu poriojad .. E. Särgava. b. teat. vahemaa kauguselt. Liiva toodi ehitusele sajakonna meetri takka. Kauge maa takka kuuldi kostmas jahisarve häält. Järgnes isale pika vahemaa takka. c. kasut. viitamaks ajavahemikule, mille järel miski kordub. Vaatas iga natukese aja takka kella. Pesu vahetati viie-kuue päeva takka. Saab sind ka mitme aja takka näha! Kes see nii pika aja takka enam täpselt mäletab! d. teat. aja järel. Nüüd, saja aasta takka, on selle kirja sisu raske mõista. e. kasut. viitamaks isikule, kellelt tema teadmata midagi võetakse. Ei tea, kelle takka ta selle rätiku näppas! f. esineb fraseoloogilistes väljendites. (Kõike, viimast) hinge takka ära andma.

tarvitama ‹37›

1. mingil eesmärgil, millegi sooritamiseks v. saavutamiseks kasutusele võtma, käiku rakendama.; sün. kasutama.; (tänapäevases keelepruugis on kasutama sageli üldisem kui tarvitama). a. (masinate, esemete, riistade vm. vahendite korral; siin kasutama siiski tavalisem). Töö juures tarvitatakse vasarat, pumpa, labidat. Laps ei mõista veel nuga-kahvlit tarvitada. Õppis mõõka, revolvrit tarvitama. Isa tarvitab karistamisel vitsa. Vanasti tarvitati puutelgedega vankreid. Võis ilma pikema jututa rusikaid tarvitada. Edasipääsemiseks tarvitati küünarnukke. Olevat juturaamatut tarvitanud keele õppimiseks. Tarvitatud esemete ost ja müük. b. (mitmesuguste ainete korral; sageli võrdväärne kasutama). Tekstiilitööstus tarvitab väga palju vett. Hapnikku tarvitatakse hingamiseks. Maalikunst tarvitab värve väljendusvahendina. Tarvitab rohkesti kreeme ja lõhnavesi. Kevadel soovitatakse tarvitada vitamiine. Need ravimid kõlbavad tarvitada 30 päeva. Saartel ei tarvitatud seeni toiduks. Joogiks tarvitati keedetud vett. Tarvitatud õli mahuti. || (toitu, vägijooke) pruukima (siin kasutama pole võimalik). Tarvitab alkoholi. Hakkas juba noorelt narkootilisi aineid tarvitama. *Simeoni elas poissmehena Juhani majas, tarvitades talu sööki ja jooki .. F. Tuglas (tlk). c. (looduslike objektide, ka hoonete, ruumide puhul; kasutama on tänapäevasem). Metsapadrikut tarvitati loomade karjatamiseks. Talvel tarvitasid nad otseteed üle raba. Sirmiga eraldatud nurka tarvitati magamisruumiks. *Joosepi onul olid lahedad eluhooned, rehetoast lahus. Tema andis noorpaarile talveks ühe toa tarvitada. A. H. Tammsaare. *Keegi pole temalt nõudnud, et ta oma veskit ka tuletorniks tarvitaks .. E. Vilde. d. (seoses raha, varandust märkivate sõnadega; kasutama siin tänapäevasem). Tarvitab krediiti mõtlematult. Pärandus jäi pojale tarvitada. *Üks oli Indrekul nüüd ometi selge: Karin tarvitab raha kaugelt üle oma sissetulekute. A. H. Tammsaare. e. van (elusolenditega ühenduses; tavaline on kasutama). Tarvitas poissi varakult kündjana. Sõiduloomadeks tarvitati hobuseid, põtru. *Pea tulin ma selle mõtte peale, et teda enese ameti juures tarvitada .. Juh. Liiv. *.. polnud puudust Aini-vanustest lastest, keda veel töö juurde ei tarvitatud. E. Aspe. || (kellegi seksuaalselt kasutamise kohta). Õppis viina viskama ja naisi tarvitama. f. hrl van (ühenduses aega väljendavate mõistetega; kasutama siin üldine). Tarvitab iga priitundi õppimiseks. *Ta kartis, et Hindrek vaba päeva tarvitades võiks välja minna. E. Vilde. *Tema oli kehvuse koolis aega kasulikul viisil õppinud tarvitama ega jätnud nüüdki õppimist järele. M. J. Eisen. g. (abstraktsete mõistete puhul; välja arvatud mõned ühendid, on kasutama sagedasem). Selleks võib tarvitada mitmesuguseid abinõusid. Pääsemiseks pidi ta kavalust tarvitama. Ähvardab vägivalda, omavoli tarvitada. Sa oled teise usaldust, avameelsust kurjasti tarvitanud. Tarvitab juhust, et põgeneda. Seda ainet on autor tarvitanud oma jutustuse lõimeks. *Ma ei salli ilusaid sõnu, kui tegusid tarvitada võib. A. H. Tammsaare. *Mõistus areneb ainult siis, kui teda tarvitatakse. E. Raud. h. (seoses mitmesuguste väljendamist, ütlemist märkivate sõnadega; sagedasti kasutama siiski tavalisem). Tarvitab rohkesti kõnekeelseid väljendeid, murret. Luuletuses on tarvitatud kõrgstiili. Pole ilus vandesõnu tarvitada. Võiksid tarvitada vähem teravat tooni. Õpetaja tarvitas vaheldumisi saksa ja rootsi keelt. *See oli sama must, inetu sõna, mida tarvitas isa kord joobnud peaga ema vastu .. E. Vilde. *Ma võisin tükk aega vist mööda libiseda tahtvalt mõnd vabandust tarvitada .. K. A. Hindrey. || van (mõnedes fraseoloogilistes väljendites täh. 'pruukima'; kasutama pole siin võimalik). *Rahvas jooksis kokku. Igaüks tarvitas oma suud, kisa ja kära täitis õue. J. Pärn. *Makske esite oma võlg, siis alles tarvitage lõugu! M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: kuritarvitama.
2. van kedagi, midagi vajama. *Mina annan ta [= lapse] sulle tagasi, kui ta enam minu abi ja hoolt ei tarvita. O. Luts. *Minu tee ei ole pikk, ja selleks ei tarvita ma iialgi saatjat, oli ta vastus. A. Saal. || millekski vaja, tarvis minema. *Ülekuulamine tarvitas aega .. A. Kitzberg. *Mõisa rentimine tarvitas aga suure summa raha ja seda tal ei olnud. Chr. Kannike.

teal ‹adv›
siin; (hrl. esineb koos sõnaga seal või koos sõnadega siin, seal ning osutab millegi juhuslikumale, eri paigus esinemusele) vrd seal-teal Teepervedel kasvavad seal ja teal paiselehed. Uhkustab, et on seal ja teal suvitanud. Kuulatas siin, kuulatas seal, kuulatas teal – kõikjal vaikus. *Küll ilul hiilgab mõnda teal, / küll valjult kostab rõõmuhääl .. L. Koidula.

teisisõnu ‹adv›
teisi sõnu, teiste sõnadega, teisiti öeldes. 36 kuud ehk teisisõnu 3 aastat. Teadsin juba diagnoosi – leukeemia, teisisõnu verevähk.

teritama1 ‹37›

1. hrl. terariista lõikeserva teravaks, hästi lõikavaks töötlema, sellele (paremat) lõikevõimet andma. Kirvest, pussi, saagi teritama. Meislit, höövlirauda teritama. Puuripeade lõikeservi võib teritada tavalisel käial. Kääre teritama. Niitja teritab luisuga vikatit. Mees teritas rihma peal habemenuga. Adrateradki peab ära teritama. Mõõgatera teritati mõlemalt poolt. Nüriks kulunud veskikive teritati (täkiti uuesti kivide vastaspinnad ja süvendati kaarjaid sooni). *Sepp see ju oli, kes vankrirattale rehvi peale ajas, adrale uue nina teritas .. R. Kolk. *.. nüüd on relvad teritatud, mehed on valmis minekuks, nüüd algavad jälle tapatalgud ja sõjasõnnid kaabivad hirnudes. K. A. Hindrey. | piltl. Kellegi kallal (oma) hambaid teritama 'kedagi v. midagi sõnadega ründama, teravalt arvustama'. || muul otstarbel serva kiilukujuliseks töötlema. Kindlama liikumise ja parema tõuke saavutamiseks tuli uiske tihti teritada. Et põhja uurdesse mahutada, tuli laudnõu põhja serv teritada. || (loomade, lindude kohta:) ihumist meenutavaid liigutusi tegema. Kass teritab küüsi. Lind teritas vastu oksa nokka.
2. millegi otsa teravdama, midagi otsast kooniliseks lõikama v. raiuma (kirjutamiseks, kuhugi löömiseks, torkamiseks vms.). Pliiatsit teritama. Ka rätsepakriiti saab vajaduse korral teritada. Vaia, pulka teritama. Õues seisis suur virn teritatud teibaid. Mehed teritasid kärbisepuid. Teritatud tikkude abil saab kastanimunadest loomi meisterdada. *Igaühel [= igal kirjutajal] oli ees tupes rida teritatud sulgi, pott tindiga, toos kuivatusliivaga ja paberit. G. Helbemäe. | piltl. Kriitik teritab sulge järjekordseks väljaastumiseks. || pealt, otsast teravaks sättima v. tõmbama. Teritatud heinakuhjad. Mees teritab näpu vahel vuntse.
3. (nägemist, kuulmist, mõtlemist vms.) teravamaks pingutama. Teritasin kõrvu, et sõnadest paremini aru saada. Poiss teritas kõrvu, kuni kuuliski kapi tagant mingit sahinat. Põgenik teritas iga krõbina peale kõrvu ja silmi. Kuulmist teritades hiilis kütt põõsaste vahel. Teritas silmi, et selgemini näha. Kui pilku teritad, võid metsaservas liikumist märgata. Tähelepanu teritama. *Mida enam ma vaadet teritasin, seda imelikumaks, ebausutavamaks muutus pilt. F. Tuglas. *Vardja püüdis asjata teritada oma mõduvahust segipaisatud mõtlemist. A. Sinkel.
4. piltl. a. lihvima, arendama v. erksamaks, peenemaks, tundlikumaks muutma (vaimsete võimete, meelte jms. kohta). Loogika õppimine teritab mõistust, mõtlemist. Väitlused teritavad vaimu. Ainuüksi jutukate lugemine küll ajusid ei terita. See mäng teritab mälu, tähelepanuvõimet. Suur lugemus teritab kriitikameelt. Looduses teritatud vaist petab kütti harva. Nende lavastustega olevat teritatud vaatajate maitset. Elukogemus on teritanud kirjaniku pilku pisiasjadegi märkamiseks. Kunstniku teritatud 'vilunud' silm märkab siin ilu igal sammul. *Iseäranis teritatud meresõidumeelt nõudis võte, mis on tuntud kui kursi tunnetamine „püksipõhjaga”. V. Beekman. b. mõjuvaks, tabavaks, löövaks viimistlema (olulist võimendades v. tarbetut kõrvaldades). Vaimukas mõte teritatud sõnastuses. Kogu selle lavastusliku tulevärgi abil teritab lavastaja teose ideed. Naljakad juhtumused on teritatud groteskini. *Ja sedaviisi .. seemet mulda visates oli tal hea teritada mõtet ja sõnu selleks, et tarviduse korral jälle vastu astuda maailmast tulnud poja upsakusele ja ülbusele. M. Raud. *Teatris küpseb näidend etenduseks, seal viilitakse maha kõik ülearune, teritatakse karaktereid, situatsioone. H. Lumet.
5. tugevdama, süvendama. Kuulujutt teritas mu uudishimu. *Meie teravam suhtumine temasse teritas ka tema trotsi. A. Tigane.

tuli|sõnaline
tuliste sõnadega väljendatud. Tulisõnaline isamaaluule.

turja kargama
hrl. sõnadega kallale minema, ründama. Agar kriitik kargas lavastajale raginal turja.

tutti (kinni) kargama
käsitsi v. sõnadega kallale minema, ründama. Kargas esimesele ettejuhtunule tutti ja kukkus teist tuuseldama. *„Sa viimane kabajantsik!” kargas vanem vend nooremale tutti kinni. „Lasid tal sääred teha! Sina viimane säinapoeg!” H. Väli.

tuuseldama ‹37›

1. sakutama, sasides raputama. a. (inimese vm. elusolendi kohta:) hullates, kakeldes v. karistades nõnda toimima; peksma, klobima. Tuuseldas poissi juustest. Tal oli tahtmine sõpra rõõmu pärast tuuseldada. Koer tuuseldab mängukaru. Vihane sõnn tuuseldas põõsaid oma teravate sarvedega. Võtab vastasel rinnust kinni ja tuuseldab teda nagu takutuusti, õlekubu. Isa tuuseldas sõnakuulmatut poega päris mehiselt. Sai oma teo eest tublisti tuuseldada. Tuuseldas teist malakaga, nii et rusikad mütsusid. Pealtkuulaja võeti kinni ja tuuseldati vaeseomaks. Naabri kukk sai meie kuke käest kõvasti tuustida ja tuuseldada. *Leeris oli tema ajal ainult üks poiss, kel maksis püksivärvlist või rinnust kinni võtta, teised olid kõik ühe käega tuuseldada. A. H. Tammsaare. || piltl vintsutama. Nagu näha, on elu sind kõvasti tuuseldanud. || piltl tugevasti, teravalt arvustama, sõnadega nahutama. Kriitik kiitis noori ja tuuseldas vanu. Lavastus sai lehtedes kenakesti tuuseldada. b. (loodusnähtuste kohta). Tuuleiilid tuuseldavad puid ja põõsaid. Torm on laeva tublisti tuuseldanud. Sarikapärg on tormi käes muljuda ja tuuseldada saanud. Läänetuuled tuuseldasid kurjalt merepinda. Orkaan tuuseldas saari. Tuul tuuseldab nööril kuivavat pesu.
2. askeldama, sebima; tormakalt (segadust tekitades) liikuma v. tegutsema, möllama. Koristaja tuuseldab mööda tube. Eit hakkas luuaga tuuseldama. Perenaine teeb ja tuuseldab hommikust õhtuni. Olen hommikust saadik ringi tuuseldanud – kraaminud, keetnud, hakkinud, küpsetanud. Tuuseldab peenarde vahel nagu ogar. Koer hullab ja tuuseldab ringi. Kass tuuseldas laual, ajas piimaklaasi ümber. *.. juba ta tuuseldas köögis või karjaaias, valmistas sööke või saatis karjapoisiga piima meiereisse. A. Kivikas. | piltl. Peas tuuseldab üksainus mõte – kust saada raha.
3. otsides kuskil, milleski tormakalt sorima, segi pöörates otsima, tuhlama. Tuuseldati kapis, vaadati padja alla ja linade vahele, aga midagi ei leitud. Mis sa ometi tuuseldad, otsi rahulikult! Läbiotsijad tuuseldasid maja segi. Põgenike jahtijad tuuseldasid põõsaid ning metsaalust.

va ‹indekl. adj›
kõnek (rõhutus asendis, kuid on tunderõhulise hinnanguga:) vana, igavene. a. (üleolevalt, põlglikult v. halvustavalt isiku, eseme vm. kohta). Kes see muu oli kui va Tontu Toomas! Rein ise oli mõistlik mees, aga see va Madli! Oled ikka va arg mehike, va hädavares. Mis sa ka oled, va näljarott! Tule rutem, va uimerdis! Kade ja kitsi oled, va nöörija! Mis ta peaks õiendama selle va joodikuga! Va lõhverdis, va kerglane! Viiu oli va jonnakas plika. Kustas oli va nigel kiitsakas mees. See va koeravolask lesis trepil ukse ees. Va vareseraisad kanade toidu kallal! Va parmud ja kärbserojud ei anna loomadele rahu. Elamiseks on tal va pime ja rõske tuba. Põllud metsa veeres on va liivasossid. Mis viht see ka on, va sorakas! See va uks käib jälle nii raskesti. See va lahja õllevirre nüüd midagi mehele mõjub. Inimestes on seda va õelust nii palju! b. (tunnustavalt, lugupidavalt kellegi v. millegi kohta). Va kadunuke oli ütlemata hea inimene. Va koolivend, va vennas, aita mind jälle! Ta ju va nupukas mees. Naabritaat on va mõnus vanamees. Va viks naisterahvas. See Volli on ikka va hambamees küll! Kiitis mind va heaks poisiks. Va kohusetruu Reks aitas poisil karja hoida. Peab ikka seda va nuppu ka olema, siis jõuab elus edasi. *Ta oli küll kõva kuulmisega, aga seda va ihurammu oli tal küllalt. E. Õun. c. esineb tihti kinnitavalt koos raha ja alkoholi märkivate sõnadega. Tal seda va nodi laialt käes. Muudkui ehitab, va rahapuru näib tal jätkuvat. Kas sul seda va kibedat on? Lonks va kärakat kuluks nüüd ära! Mõned mehed olid poolvintis, ju olid seda va märjukest mekkinud. *.. või oli kõiges [= uppumises] süüdi va porujomm, see vähipüügi kaasnähtus. I. Sikemäe. *Arve sehkendab üksi rahadega, .. ta sülgab pöidlale ja lappab edasi neid va krabisevaid. H. Kiik.

vaht ‹vahu 21› ‹s›

1. vedelik (v. tahke aine), milles on rohkesti gaasimulle. Lainete vaht. Tuul ajab, piitsutab lained vahule. Laineharjad, meri on valges vahus. Kärestikuveel kobrutab vahtu. Lained pilluvad vahtu üles. Vaadist lastaval õllel on vaht peal. Riisub keevalt leemepajalt lusikaga vahtu pealt. Kloppis koore, munavalge, roosamanna vahule. Seebitas end nii, et vannivesi kobrutas vahust. Kasutab habet ajades pintslit ja vahtu. Haavatu suust mullitas roosakat vahtu. Raevutses nii, et suust pritsis vahtu. Hobused tõlla ees olid vahus 'vahuse higiga kaetud' ja lõõtsutasid. Ratsanik ajas tõtates hobuse vahule. Hobune aiste vahel oli lausa vahul, nõretas vahust. Räägib, nii et suu vahul 'kiiresti, ägedalt'. | piltl. Tunnete, ideede vaht. *Nüüd eitas ta ka Beckettit, Ionescot ja Genet'd, üldse igasugust moodsat dramaturgiat, leides, et see on vaid vaht ajastu pealispinnal, mis tuleb ja läheb .. M. Unt.
▷ Liitsõnad: keemis|vaht, laine|vaht, mere|vaht, seebi|vaht, supi|vaht, vanni|vaht, õllevaht; kohupiima|vaht, manna|vaht, roosamanna|vaht, õunavaht; pilve|vaht, pitsi|vaht, õi(t)evaht.
2. piltl midagi sisutut, kerget, ülespuhutut (jutus, kirjutises, tegevuses). Tema jutus oli liiga palju vahtu. Artikkel on kõvasti vahule löödud 'suurte sõnadega huvitavaks, paeluvaks tehtud'. Meedias klopitakse kuulsuste ümber vahtu.
▷ Liitsõnad: sõnavaht.

vahtima ‹vahin 42›

1. pikalt, kestvalt vaatama (1. täh.), vaadates jälgima. Kõik vahtisid mind kui imelooma. Lapsed vahtisid võõrast ammuli sui. Seisime tänava ääres ja vahtisime möödaminejaid. Vahtist vastast altkulmu. Õngitseja vahtis õngekorki. Vahib õhtuti telekat, telekas mõnda filmi. Ta on pikali murul ja vahib pilvi. Mida sa seal nii kangesti vahid? Lastel oli linnas palju uudistada ja vahtida. Vahib aina maantee poole, nagu ootaks sealt kedagi tulevat. Üks mees muudkui vahib siiapoole. Vahtis aknast tänavale. Lamas lakke vahtides voodis. Poiss seisab ja vahib enda ette põrandale 'pilk on maha suunatud'. Vahtis mulle kogu aeg otsa, mehele väljakutsuvalt näkku. Vahitakse ei tea kuhu, et mitte otsa vaadata. Rahvahulk ei julgenud soldatitele lähemale tulla, ainult vahtis eemalt. Mis sa vahid, ei tunne ära või? Pead sa ka alati ninapidi juures vahtima, mis ma teen! Lähme siit ära, inimesed juba vahivad! Eks nad vahtigu pealegi, mis minul sellest! Koer vahib kangesti metsa poole: mis ta seal näeb? Ta mõtted olid kusagil mujal, silmad vahtisid tühjusse. *Vahin [paberit] nagu vasikas pühadekalendrit. Ei oska üht mõõtu teiseks ümber panna. H. Kiik. | piltl. Päike, kuu vahib taevast. Puudus vahtis 'vaatas vastu' igast toanurgast. *.. toosama [elutuba], mille suur aken vahib elupuude tagant jalgvärava poole. M. Kõiv. || vastassugupoolele tähelepanu pöörama. Ise poisike, aga vahib juba tüdrukuid. Ta oli poiss, keda kõik tüdrukud vahtisid. *Kuuled! Sinu poeg ei tohi mitte enam minu tütre järele vahtida, temaga kõnelda ega ise ei tea mis mõelda .. Juh. Liiv.
2. hrl van vaatama (4. täh.) kellegi v. millegi järele, valvama. *Olin juba kuuene või seitsmene, kui pidin hanesid vahtima. I. Sikemäe. *.. Priidu peab puumaad, aga rendi eest toob mõisa jäneseid ja metslinde, aga vahib ühel hoobil ka mõisa metsa. J. Peegel.
3. kõnek aega kasutult, tegevusetult mööda saatma; logelema. Kusagil tööl ta ei käi, vahib niisama kodus. Mis sa ilusate ilmadega linnas vahtisid, tulnud maale! Ära seal jälle poole ööni vahi, tule õigel ajal koju! Kell juba kaheksa, kus sa nii kaua vahtisid? Mis sa vahid, võta ometi midagi ette! 'tegutse'. *Mis kurat sa siin oled vahtinud, et toitki valmis pole! V. Saar.
4. koos sõnadega viltu, kõõrdi, altkulmu väljendab halvakspanevat v. umbusklikku suhtumist kellessegi. Inimesed vahtisid Kusti peale millegipärast viltu. Vahid kõõrdi: mis ma sulle teinud olen? Neile seleta küll kõik ära, aga ikka vahitakse altkulmu. *.. neid sõimati koonerdajaiks ning neile vahiti viltu. O. Raun.
5. vahi ‹interjektsioonilaadselt› kõnek (väljendab imestust, üllatust, halvakspanu, ka millegi kinnitust vms.), ennäe. (Sa) vahi, mis tegi! Vahi, millega tema hakkama sai! Vahi, või sedaviisi, ja mina ei teadnudki! Vahi, kui töökas mees! Vahi, kus mul nüüd tark välja ilmus! Vahi kuradeid, raibet! (pahandades). *Vahi: insener tuleb! On sellel alles nina igasuguste korralageduste peale! M. Lott (tlk).

verbaliseerima ‹37›
sõna kaudu, sõnadega väljendama. Tal on raske oma tundeid verbaliseerida.

suule voli andma
kedagi valimatute sõnadega hurjutama, sõimama. Nüüd andis naine oma suule voli ja kukkus teist siunama.

võrd
‹postp› [gen] (koos mõõtu v. hulka määravate sõnadega:) võrra. Ta ei taganenud ühegi vaksa, tolli, sammu võrd. Tahtis oma elu parandada kas või juuksekarva võrd. *.. ta ei olnud mulle kunagi küünemusta võrd paha teinud ... E. Vilde.
▷ Liitsõnad: karva|võrd, kriipsu|võrd, kui|võrd, kuigi|võrd, küüne|võrd, nii|võrd, sama|võrd, sedavõrd.

väljendama ‹37›

1. (mõtet, tunnet) edasi andma, avaldama. a. sõnadega välja ütlema. Püüdke oma mõtteid, seisukohti väljendada võimalikult täpselt. Väljendas avalikult oma hukkamõistu, etteheidet, meelepaha. Testamendis on väljendatud pärandaja viimane tahe. Luuletus väljendab poeedi suurt nooruskiindumust. Gümnasist peab juba suutma end inglise keeles väljendada. Ilukirjandus on sõnades väljendatud kunst. b. kunstivahenditega kujutama. Kunstnik väljendab ennast erksates värvides. Järsud kontrastid väljendavad sonaadi dramaatilist sisu. Arhitektuuriski väljendatakse ühiskonna ideoloogiat. *India meisterlik miniatuurmaal käsitleb tihti armastusteemat, väljendades armunute ootust, lootust, pettumust, andumust, igatsust, kirge. L. Hainsalu. c. (tegude v. olekuga) esile tooma, ilmutama. Pilk, vaade, ilme väljendab umbusaldust. Õpetaja nägu ei väljendanud ühtki tundeliigutust. Publik väljendas vaimustust tormilise plaksutamisega. Tardunud poos väljendas äärmist üllatust. Ärevust ja hirmu väljendavad linnuhääled.
2. (väärtust, kogust, suurust vms.) teisendatuna v. mõõtühikutes esitama. Toiduainete energiasisaldust väljendatakse kilokalorites. Teekonna pikkust väljendati päevadega. Muusikat saab ka matemaatiliselt väljendada. *Kingiks kõlbab ainult see, mida .. võib iga silmapilk rahaks ümber vahetada. Kink peab olema viisakalt väljendatud raha. A. H. Tammsaare.

väärt

1. ‹indekl. adj›. a. (ostmisel, müümisel) mingit hinda omav, teat. rahasummat maksev. Kalliskivi on oma hinda väärt. Saapad olid üle 600 krooni väärt. See korter on julgesti oma pool miljonit väärt. Mis see võlakiri väärt on? b. hea, väärtuslik, midagi v. kedagi vääriv. Ta on tõesti üks väärt inimene. Töökus on väärt omadus. Soovita mulle mõni väärt raamat. Need olid väärt sõnad, teod. Sul on väärt oskus inimestega suhelda. Igaüks saab hinde, mis ta väärt on. Tervis on palju väärt. See auhind on juba midagi väärt. Asi pole mainimist väärt. Need röövlid on küll põrgutuld väärt. Ole sa tänatud! – Pole tänu väärt! (vastuseks tänuavaldusele). Leidis endale väärt vastase. Ta ei ole seda tüdrukut väärt. Ma pole väärt ta kingapaelugi lahti päästma. *.. sõi üksipäinis, nagu poleks ta enam seda väärt, et einetada ühes teistega. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: armastus|väärt, austamis|väärt, au|väärt, elamis|väärt, häbi|väärt, imestus|väärt, kadestamis|väärt, kahetsus|väärt, kiidu|väärt, kulda|väärt, kõne|väärt, laidu|väärt, lugupidamis|väärt, mainimis|väärt, naeru|väärt, nimetamis|väärt, põlastus|väärt, taunimis|väärt, tähelepanu|väärt, tänu|väärt, uskumis|väärt, vaatamisväärt.
2. ‹postp› [gen] (koos mõõtu v. hulka määravate sõnadega:) võrd, võrra. Üks ei jõudnud teisest mitte juuksekarva väärt ette. *.. [kangelane] raksas siis [mõõga] vastu alasit, et tera mitme tolli väärt rauda sisse tungis. J. Kunder.
Omaette tähendusega liitsõnad: karva|väärt, küüneväärt

ähvardama ‹37›

1. sõnadega, žestidega vms. väljendama oma kavatsust teha kellelegi midagi halba, kasutada vägivalda, põhjustada kahju v. ebameeldivusi vms. „Kas võtan vitsa?” ähvardas ema. „Tapan ära, kui sellest kellelegi räägid!” ähvardas mees. „Ma lasen su töölt lahti!” ähvardas ülemus. „Neid sõnu sa veel kahetsed,” ähvardanud naaber. On juba mitu korda viinase peaga ähvardanud, et võtab endalt elu. Mässajad ähvardati üles puua. Vanaperemees ähvardanud poja pärandusest ilma jätta. Sulane ähvardas keset suve ära minna. Naaber ähvardas Antsule koera kallale ässitada. Võttis püssiga ähvardades metsavarga kinni. Ähvardas hobust piitsaga. Ähvardas tülitajat rusikaga. Õpetaja ähvardas käratsevaid lapsi sõrmega 'sõrme vibutades'. Vaenulik naaberriik ähvardas sõjaga. Peetrit ähvardati kohtuga, vanglaga. Rahvalauludes ähvardatakse kubjast koleda surma ja põrgupiinadega. Vastutulija hakkas sõimama ja ähvardama. Mind ähvardati eile telefoni teel. Temaga tõreldi ja teda ähvardati. Ütle, kes sind on ähvardanud? Hüüded paisusid järjest ähvardavamateks. || (üldisemalt:) lubama, tõotama midagi teha. Kaja ähvardas maale elama minna. On juba korduvalt ähvardanud pensionile jääda.
2. olema ohuks kellelegi v. millelegi, andma põhjust kartuseks, et võib juhtuda midagi halba; kedagi v. midagi ohtu panema, ohustama. Jõeäärseid asulaid ähvardab üleujutus. Ähvardas sõjaoht, uus sõda. Viljaikaldus ähvardas kogu maad näljaga. Ettevõtet ähvardab pankrot. Linde ähvardavad nende rännetel paljud hädaohud. Paljusid taime- ja loomaliike ähvardab väljasuremine. Meest ähvardab pimedaksjäämine. Maletajat ähvardas kahekäiguline matt. Tiik, jõgi ähvardab ära kuivada. Ülestõus ähvardas laieneda. Olukord ähvardas õige kehvaks minna. Tugev tuul ähvardas lambi kustutada. Saapad ähvardasid laguneda. Külalisi tuli aina juurde, nii et ruum ähvardas kitsaks jääda. Suits ähvardab hinge matta. Nurin ähvardas tüliks kasvada. Kõrtsis ähvardas kakluseks minna. Pea läks segamini, mõistus ähvardas kaduda. Süda ähvardas seisma jääda. Süda ähvardas valust lõhkeda (väga tugeva hingevalu kohta). || osutab mingile (hrl. kahjustavale, ebasoodsale, ebameeldivale) nähtusele v. olukorrale, mis on peaaegu kujunemas v. vähe puudub, et oleks juhtunud. Kuiv loog tuli kiiresti üles võtta, sest ähvardas vihma tulla, sadama hakata. Tuul ähvardas tormiks paisuda. Teel Rootsi ähvardanud nende paat hukkuda. Sellest asjast ähvardanud isegi tüli tõusta. Pidu ähvardab lõbus tulla. *Taevas kihutavate pilvede idakülg otsekui põles, päike ähvardas iga silmapilk tõusta .. E. Kuus.

üks ‹ühe, üht e. ühte, ühesse e. ühte, ühtede, ühtesid e. üksi, ühtedesse e. üksisse 22›
I. ‹num›
1. põhiarv 1. Kaks pluss üks on kolm. Üks viiendik. Null koma üks. Kaheksakümmend üks. Sada üks. Üks, kaks ja – korraga! | (kellaaja kohta). Kell üks öösel, päeval. Kell oli kolmveerand üks. Kell üks kakskümmend viis minutit. Kell on viis minutit ühe peal. Ma jõuan ehk kohale (kella) üheks. See võis juhtuda kaheteistkümne ja poole ühe vahel. || arvult, hulgalt 1. Selles majas elab ainult üks inimene. Sügisel müüs ühe lehma ära, kaks jäi alles. Praegu töötab vaid üks masin. Raamatust on säilinud üks eksemplar. Neid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ühe jalaga mees. Särgil ei olnud ees enam mitte ühte 'ühtegi' nööpi. Kas ühtedest kinnastest ei aita? Ühe päevaga seda tööd ära ei tee. Olen seal käinud ainult ühe korra. Kui ta mulle ühegi hea sõna ütleks! Sobib ainult üks variant. Tühjendas peekri ühe sõõmuga. Meil on ju ainult üks elu elada. Üks tee ja kaks asja. Üks pääsuke ei too kevadet. Ega puu ühe laastuga lange. Üks ühe vastu tulen temaga toime. Mida üks ei suuda, seda üheksa suudavad. Üks kõigi eest, kõik ühe eest. Üks kärnane lammas ajab terve karja kärna. Üks rumal oskab enam küsida kui üheksa tarka vastata. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. | (piltlikes väljendites). Kas nii või teisiti, aga asjad olgu lõpuks ühel pool 'korras, selged'. Oodati, et asi kord ühele poole saaks. Ants ei läinudki kaebama, oli ühe sõnaga 'lühidalt öeldes' täitsapoiss. *„Poisi eluga on siis ühel pool,” ohkas isa kergendatult .. M. Mutt. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Punkt, paragrahv üks. Lehekülg (number) üks.
2. ‹s›. a. number 1. Rooma, araabia üks. Ühega lõppevad liitarvud. b. hinne 1. Sai matemaatikas ühe. Karm õpetaja jagas küsitlemisel ühtesid ja kahtesid. c. (muid juhte). Viskas täringuga ühe. Mängiti kahtkümmend üht 'teat. kaardimängu'.
▷ Liitsõnad: ükskordüks.
II. ‹pron› umbmäärane asesõna: osutab, et tegemist on objektiga, keda v. mida ei identifitseerita
1. ‹adjektiivselt› kasut. kellegi v. millegi esmakordsel mainimisel, kui põhisõnaga tähistatavat ei konkretiseerita. Elas kord üks kuningas. Üks kirjanik on kusagil öelnud, et .. Seal on üks võõras mees. Mulle helistas üks tuttav inimene. Ta käitus nagu üks korralik kodanik kunagi. See on üks kuulus laulja. Meile tuleb tuleval nädalal üks praktikant. Kas ma tohin ühe sõbra kaasa võtta? Jõe ääres on ühed suvitajad. Ühed nurjatud viskasid mu akna sisse. Kelle juurde sa lähed? – On üks Sirje, sa ei tunne teda. Olid sa üksi? – Üks teine oli ka. Kusagil meres on üks saar. Sõime lõunat ühes kohvikus. Ja siis tuli üks põhjalikum jutuajamine. Mul on sulle üks palve. Tal on üks veider komme. Ta lubas üks teine kord tulla. Ma tulen ühel õhtul sinu juurest läbi. Mulle meenub üks suveöö. Ja ühel heal päeval tuligi asi ilmsiks. Otsis hoones viimse kui ühe urka 'kõik kohad' läbi. *.. ja jutt aina voolas Jaani suust nagu üks otsata lai ja laisa vooluga jõgi. A. Ploom. | aitab põhisõna emotsionaalselt esile tõsta. See Gustav on üks ütlemata lahke inimene. Sirje on ikka üks vahva ja elav tüdruk! Sa oled ka üks naljatilk! Oled ikka üks ohmu küll! Ta tormas mööda nagu üks keravälk. Metsatöö on üks raske töö. See jutt pole muud kui üks totter jama. See joomine on ikka üks hirmus asi. Oli see vast üks võit! Oled sina ka üks! Miks sa varem ei rääkinud? | rõhutab mingi tegevuse v. olukorra pidevat jätkuvust. Üks töö ja õiendamine ilmast ilma, ei mingit puhkust. Nende vahel käib kogu aeg üks kisklemine ja riid. Üks lõpmata kisa ja lärm iga päev! *Hommikust õhtuni üks mürin, kolin ja gaasiving ... akent ära parem lahti teegi .. V. Lattik. | ‹koos sõnaga mitte eitavalt› (mitmesugustes fraseoloogilist laadi väljendites:) mitte sugugi, üldsegi mitte, mitte natukestki. See lugu ei meeldi mulle mitte üks raas. Toit ei maitsenud mitte üks põrm. Ma ei usalda teda mitte üks tera. Tütar ei ole mitte üks mõhk ema moodi. Aga meie jutust Mihklile mitte üks noh! || kõnek hulka väljendava sõna ees ebamääraselt tähenduses 'umbes, umbkaudu, võiks öelda vms.'. Sinna tuleb maad üks kolm kilomeetrit. See läheb maksma üks kuus-seitsesada krooni. Kas tahad veel kohvi? – Vala üks pool tassi. *.. aga äkki seal vana veskikere kohal ratsutab meile vastu üks paarkümmend punast. Andsime kohe tuld. A. Kivikas.
2. ‹ka pl., substantiivselt› (isiku vm. olendi kohta:) keegi. Ole tasa, üks tuleb. Üks tuli mulle teel vastu, aga ma ei tundnud teda. Üks on mu magustoidu ära söönud. Pean nüüd minema, üks juba hüüdis. Ärkasin, kui üks koputas. Ühed räägivad seal. *Lähedal tegi üks: „Ku-kuu-kuu-ku” ja kaugel vastas talle teine ... V. Luik.
3. ‹substantiivselt› tähistab konkretiseerimata üksikobjekti mingi hulga seast v. konkretiseerimata hulka (lähedane numeraalile). Üks meist. Üks neist, nende seast tegi seda. Kutsututest jäi üks tulemata. Lahkus peolt ühena esimestest. Üks lastest uppus. Viimane kui üks põgenikest tabati. Onul on palju maale, üks neist meeldis mulle eriti. Õunad on köögis, too mulle sealt üks. Täna müüdi ilusaid kingi, ostsin endale ka ühed. Mis sa enam valid, võta üks ära! Ta on üks väheseid õnnelikke, kes pääses. See mees on üks meie tuntumaid kunstnikke. Ta on üks andekamaid õpilasi klassis. Penitsilliin oli omal ajal üks efektiivsemaid ravimeid. *Kuningas teab isegi, et sõduril peab olema kas viin ja veri või viin ja naine, üks kahest. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: igaüks.
4. ‹substantiivselt› (mingi asjaolu, olukorra kohta, millest hrl. järeldub midagi). Üks on selge – alustatu tuleb lõpule viia. Üks mis selge: töömeest temast enam ei saa. Teist sellist võimalust enam ei tule, see on üks mis kindel. Kuid ühes ta ei kahelnud: naine rääkis tõtt. Ühte arvasid kõik: see oli Jaagupi kättemaks. *Mina ütlen ühte: enne kui neid baase ükskord ehitama hakatakse, on sakslased meil ammugi sees. J. Semper.
III. ‹pron› substantiivne ja adjektiivne umbmäärane asesõna, esineb koos asesõnaga teine ja väljendab midagi ebamäärast v. viitab mingile täpsemalt konkretiseerimata asjale, olendile v. olukorrale
1. (mitmesugustes ühendites umbkaudu tähenduses:) see, miski, mõni, mõnesugune vms. Uustulnukalt küsiti üht ja teist. Olen sellest üht ja teist kuulnud, aga täpselt ei tea. Rääkisime ühest ja teisest. Ta on sel teemal üht-teist kirjutanud. Poest oli tarvis veel üht-teist osta. Lobiseti niisama ühest-teisest. Eks elus ole üht kui teist nähtud. Üks kui teine oli saladuse jälile saanud. Ma ei tea midagi, võin ainult üht kui teist oletada. Võõrastelt oli võimalik ühte kui teist õppida. Ei kuulnud ma temast ühte ega teist. Kodus on alati ühte või teist teha. Üht või teist võis ju tema vaikimisest oletada. Üks ja teine hädaline käis abi palumas. Külas pakuti ühte ja teist paremat. Vaatasin ühele ja teisele poole, aga kusagil ei olnud kedagi näha. Ta oli sellele juba üks kui teine kord mõelnud. Kartsin, et ettepanek lükatakse ühel või teisel põhjusel tagasi.
2. tõstab kahe (v. mitme) objekti hulgast lähemalt täpsustamata esile ühe v. üksiku(id). Üks mees saagis, teine hööveldas. Vanaemal on kaks kassi, üks on hall ja teine must. Ühele meeldib ema, teisele tütar. Ühes käes tort, teises lilled. Üks kivi oli liiga suur, teine väike, kolmas liiga teravate servadega. Kompassinõel näitab ühe otsaga põhja, teisega lõunasse. Siis äkki kadusid kõik, üks siia, teine sinna. Sõideti, kord üks ees, kord teine. Mis üht inimest vaimustab, võib teise hoopis külmaks jätta. Ühed juba lõpetavad, teised alles alustavad. Ühtedega rääkis spordist, teistega arutles kirjandusprobleeme. Ühed kivimid murenevad kiiremini, teised aeglasemalt. *Rääkisin öömaja pärast küll ühega, küll teisega, aga kaubale ei saanud. H. Sergo. || iga üksik eraldi võetuna. Tuleb ära otsustada, mis ühele või teisele lapsele kinkida. Ütle, milline tapeet ühte või teise tuppa panna. Meile õpetati, kuidas ühel või teisel juhul käituda. *.. seadis Mari liha ja vorstid ahju ning kerisele, nagu ühele või teisele kohane. A. H. Tammsaare. || (kaht asjaolu, olukorda vastandavalt). Täna üks meeleolu, homme hoopis teine. Ühelt poolt oli sellest kasu, aga teiselt poolt tuli uusi muresid lisaks. Raadio räägib üht, tegelik elu näitab hoopis teist. *Rahvalaul teeb vahet töö ja töö vahel, üks töö on endale, teine – töö võõrale, orjastajale. Ü. Tedre. || (objektide vastastikuse tegevuse v. olukorra puhul). Nad saavad hästi läbi, üks aitab teist. Hõikasid ja hüüdsid küll, aga üks ei kuulnud teist. Nad istusid nii lähestikku, et üks kuulis teise hingamist. Üks maja on ühel pool, teine teisel pool teed. Vili on kehv, üks kõrs hüüab teist taga. || ‹komparatiivses võrdlustarindis›. Üks tüdruk on ilusam kui teine, ei oska valida.
3. esineb korduvuse, järgnevuse osutamisel. Käis rahutuna ühest toast teise. Tõstab asju ühest kohast teise. Poiss pääses raskusteta ühest klassist teise. Üks koorem metsamaterjali teise järel toimetati laoplatsile. Polegi vahet: üks külaline läheb, teine tuleb. Üks töö ajab teist taga. Teda tabas üks häda teise otsa. Üks sõna järgnes teisele ja tüli oligi käes. || (vahelduvuse osutamisel). Poiss keksis ühelt jalalt teisele. Kaldub oma meeleoludes ühest äärmusest teise.
IV. ‹pron› lähedane omadussõnalisele näitavale asesõnale
1. osutab objektide, nähtuste, olukordade identsusele, samasusele v. sellele, et miski on kahele v. enamale ühine; sün. sama (sobib sageli). Seisab kui naelutatult ühe koha peal. Ta läheb igal õhtul ühel ajal magama. Ole ettevaatlik: nad on kõik üks kamp. Šamaan oli preester ja arst ühes isikus. Neis on nii palju ühist, et nad on kui üks olend. Meil olid ühte värvi mantlid. Üht tüüpi laevad. Seadused kehtivad ühte viisi kõigi kohta. Olime ühel nõul, arvamusel, seisukohal. Selles asjas on nad ühel meelel. Riis on tatraga ühes hinnas. Mõlemad raamatud on ühe hinnaga. Ametiredelil olime enam-vähem ühel pulgal. Kõiki inimesi ei saa mõõta ühe mõõdupuuga. Temperatuur püsis kogu aja ühel tasemel. Kasutati küll eri vahendeid, kuid eesmärk oli üks. Nad istusid ühe laua taga. Ühiselamus elasime temaga ühes toas. Temaga on võimatu ühe katuse all 'samas majas' elada. Tuleb välja, et sõitsime ühes rongis. Oleme käinud ühes koolis, kuigi eri aegadel. Lähme koos, meil on üks tee! Koer ja kass sõid ühest kausist. | esineb koos sõnadega sama ja seesama, mis aitavad identsust rõhutada. Ei mingit vaheldust, aina ühed ja samad inimesed ümberringi. Nende nimetustega mõeldakse tegelikult üht ja sama asja. Kuidas ka arvutati, tulemuseks oli ikka üks ning sama summa. Mart käib kogu aeg ühe ja sellesama tüdrukuga. Ma ei saa ju ühel ja selsamal ajal mitmes kohas olla. Aastast aastasse korduvad kirjandites ühed ja needsamad vead. Päevast päeva kordub üks ja seesama.
2. ühesugune, samasugune. Vennad on ühte nägu 'näolt sarnased'. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. *„Ei usu ma enam kedagi ega midagi. Ühed petised olete te, mehed, kõik!” karjatas Ene-Age .. O. Kruus.

ümber
I. ‹postp prep› [gen]
1. osutab millegi kui keskpunkti suhtes ring- v. pöörlemisliikumisele. a. ‹postp› Maa tiirleb Päikese ümber. Käis paar ringi maja ümber. Mis sa tiirutad minu ümber? Tuks keerles nagu meeletu poisi ümber. Jooksjad tegid järve ümber ringi. b. ‹prep› Maa pöörleb ümber oma telje ja tiirleb ümber Päikese. Kosmoselaev tegi mitu tiiru ümber Maa. Algas teekond ümber maailma. Võistlejatel tuli joosta mitu ringi ümber staadioni 'staadioni ringrajal'. Keerutas hooga vasarat ümber pea 'pea kohal ringe tehes'. || osutab millelegi, millest kaarega möödutakse. Sõudsime paadiga ümber maanina. Tuli ümber lauaotsa minu juurde. See pood on meist ainult ümber nurga 'tänavanurga taga'. || ümber nurga piltl kaude, mitte otse. Sellest räägiti ümber nurga, vihjamisi. Lähenes probleemile ümber nurga. Ütle otse, mis sa hiilid ümber nurga! *Asi puutub küll Tammsaaresse kaunis ümber nurga .. H. Tarand.
2. midagi v. kedagi ümbritsevasse asendisse. a. ‹postp› Seo see pael endale käe ümber. Lõi käed jämeda paku ümber ja püüdis seda tõsta. Tegi noorte istikute ümber pulkadest aia. Lapsed jooksid vanaema ümber kokku. Poisid kogunesid tiheda ringina kandlemängija ümber. Boa lööb end saaklooma ümber keerdu. Lapse suu ümber ilmus nutuvõru. *.. ja samal hoobil lõid tuliste rebaseraudade välkuvad vibud mehe sääre ümber kinni ning pigistasid pööraselt. F. Tuglas (tlk). b. ‹prep› Heitis mulle käed ümber kaela. Keeras endale sideme ümber käsivarre. Lõi käed ümber puupaku ja püüdis seda tõsta. Istus ja asetas käed ümber põlvede.
3. midagi v. kedagi (sõõrina) ümbritsemas; ümberringi. a. ‹postp› Laua ümber istus mitu meest. Noorrahvas seisis kiige ümber. Poistekamp oli oma peamehe ümber kobaras koos. Seisti ringis kõneleja ümber. Omaksed seisid vaikselt lahkunu puusärgi ümber. Maja ümber on väike iluaed. Lätte ümber kasvab kõrge rohi. Viljapuude ümber on kastmiseks rennid. Tal oli seljas tihedasti keha ümber liibuv kleit. Kaela ümber oli pärlikee. Lamas asemel, jalad kõveras ja käed põlvede ümber. Vanaisa suu ümber lehvis kerge naeratus. Selle naise ümber oli mingi salapärasuse loor. Maja ümber valitses vaikus. Minejate ümber oli pime öö. Avas silmad, kuid ei taibanud äkki, mis tema ümber toimus. *.. kaks versta õhtu pool seisab Sauga jõe ääres Sauga mõis ja tema ümber laialine Sauga vald. E. Aspe. b. ‹prep› Istusime kõik ümber suure laua. Kükitasime kolmekesi ümber lõkke. Seisime sõõris ümber matkajuhi. Ümber puutüvede on põimunud liaanid. Kitsas kleit oli ümber keha nagu tupp. Meestel oli punane lint ümber käsivarre. Istus kivil, käed ümber põlvede. Lapsel oli nutuvõru ümber suu.
4. askeldamas, tegevuses, liikumas millegi v. kellegi läheduses v. juures. a. ‹postp› Ema korraldas midagi pliidi ümber. Kalamaimud sagivad toidukübemete ümber. Liblikas tiirleb lille ümber. Ärimaailmas jätkus tants kuldvasika ümber 'mammonajaht'. Vanas tares koondus kogu elu külmal ajal reheahju ümber. Põgeniku pea ümber vihisesid kuulid. Laps keerles ema jalge ümber. || kellegi tähelepanu, soosingut võita püüdes temaga vestlemas, tema eest hoolitsemas jne. Ilus poiss, tüdrukud aina lipitsesid tema ümber. Ats keerles kogu õhtu Viivi ümber. *Tüdrukud olid igalpool nagu mesilased Andrese ümber .. A. H. Tammsaare. b. ‹prep› Inimesed askeldasid ümber autode. Mesilased lendlesid ümber taru. *Ta mõtted ringlesid ümber Simuli .. O. Tooming.
5. ‹hrl postp› osutab koondumisele millegi v. kellegi kui keskuse v. suunaandja juurde. Ajalehe ümber kogunes peagi kindel lugejaskond. Isamaaliselt meelestatud haritlased koondusid Eesti Kirjameeste Seltsi ümber. *Tallinna linnakonsistooriumi ümber koondusid kõik Põhja-Eesti protestantlikud kogudused .. E. Siirak.
6. ‹postp› osutab millegi (v. kellegi) keskpunktiks olekule (jutuajamistes, vaidlustes, sündmustes jne.). Jutt keerles kalapüügi ümber. Tal pole ka midagi uut kõnelda, jorutab aina ühe ja sama asja ümber. Ilmunud raamatu ümber käisid esialgu tulised vaidlused. Jagelus käis päranduse ümber. Seadusemuudatuse ümber oli palju kära. Noormehe mõtted liikusid sageli koduste ümber: kuidas nad elavad ja toime tulevad? Teose sündmustik koondub Mahtra sündmuste ümber. *Ta on ilma teenistuseta, ta on vaene, tema nime ümber on tehtud halba kõmu .. J. Kärner.
7. (arvuliselt:) umbes, ringis. a. ‹postp› Kohale tuli üksnes paarikümne inimese ümber. Naisväge oli kartulipõllul nii tosina ümber. Ajalehel oli tellijaid tuhande ümber. Puuliike on Taheva pargis 50 ümber. Sel teemal on temalt ilmunud veerandsaja kirjutise ümber. Räime võis paadis olla paarisaja kilo ümber. Aastaid võis naisel olla kolmekümne ümber. Jaak oli viiekümne ümber vanapoiss. Mehe kadumisest on juba nädala ümber mööda läinud. Põldu oli talul 30 hektari ümber. Koolimajani oli meilt maad poolteise kilomeetri ümber või veidi rohkemgi. Käre külm püsis mitu päeva neljakümne kraadi ümber. Päikesetõusuni on veel jäänud poole tunni ümber. b. ‹prep› hrv. *Ümber kümne kilomeetri matkanud, istume rukki äärde puhkama. E. Ellor.
8. ‹postp› (ajaliselt:) paiku, ringis. Kell võis kuue ümber olla, kui ta hommikul koju jõudis. Aeg võis olla südaöö ümber ja kõik magasid. Lõuna ümber muutus laadal elavamaks. Jaanipäeva ümber on ööd kõige lühemad. Käsu Hans suri 1715. aasta ümber. See võis toimuda umbkaudu sajandivahetuse ümber.
9. kestel, läbi, ringi. a. ‹postp› *.. siis teevad nad selle ilma maata hurtsiku eest mõisale jälle päevi – mees ühe päeva nädalas aasta ümber, naine kaks päeva nädalas jüripäevast mihklipäevani .. E. Vilde. b. ‹prep› *Buenos Aireses on ümber kogu aasta soe. H. Sergo. *.. nad [= käbilinnud] hauvad poegi ümber aasta, nii talvepakases kui suvesoojuses. K. Põldmaa.
10. esineb fraseologismides, näit.:. Nagu kass ümber palava pudru, palava pudru ümber käima. Kedagi ümber sõrme, sõrme ümber mässima.
II. ‹adv›
1. oma telje v. keskpunkti suhtes ringjoone v. kaare kujuliselt ringi. Ajab käsikivi, käia ümber. Vesi ajab vesiratast ümber. Ajas kohviveskit vändast ümber.
2. ümbritsevasse asendisse, (ringina) ümbritsema. Tegi krundile aia ümber. Karjamaale oli vaja ainult traat ümber vedada. Õunapuudele oli vaja talveks õlgi ümber panna. Pani raamatule uue paberi ümber. Iidsele kindlusele on aastasadadega linn ümber kasvanud. || (riietusesemete katteks võtmise v. selgapaneku kohta). Kui sul külm hakkab, võta endale suurrätt või mantel ümber. Saanis seati lastele veel tekke ja rätikuid ümber. Vanaperemeeski võtab õue minnes kasuka ümber. Võttis endal pintsaku seljast ja pani lõdisevale poisile ümber. Pane endale ka veidi paremad hilbud ümber! Sa ju läbimärg, mine pane endale kuivad riided ümber! || (millegi v. kellegi suhtes ringina ümbritsevasse, piiravasse seisu asumise kohta). Vaenlane piiras linna, lossi ümber. Metsas redutavad mässajad piirati ümber. Põgenikud leidsid, et nad on ümber piiratud. Vaenlane püüdis taganevat väeosa ümber haarata. *Meid võeti [jurtades] sõbralikult vastu, piirati ümber, puistati üle küsimustega. H. Kiik (tlk).
3. ümbritsemas, ümberringi. Maja läheb remonti, tellingudki juba ümber. See oli väike lagendik, ümber kasvas tihe mets. Seisatas ja kuulas: ümber oli kõik vaikne. Ei ühtki elavat hinge, ümber ainult lumi ja jää. Alustas kõnet, peagi oli rahvast murdu ümber. || (riietusesemete katteksoleku kohta). Naistel olid hommikumantlid ümber. Tuli naabertalu perenaine, suurrätt ümber. Kõigil olid pühade ajal paremad hilbud ümber. *Alati on tal midagi värvilist seljas ja ümber, harilikult kollast ja punast ka keset talve. A. Mägi.
4. liikudes, askeldades siin-seal, eri paigus ringi (sageli ilma kindla eesmärgita). Longib, hulgub niisama ümber, tööd ei tee. Kolab mööda linna ümber. Poissi pole näha, aeleb vist jälle kusagil ümber. Keegi luusib siin meie kandis ümber. Sõideti mööda laatu ümber. Lapsed hilpasid õues omapead ümber. Aeg-ajalt koperdas vanataat ka õues ümber. Püsi ometi paigal, mis sa aina tuuseldad ümber! Mis tal viga on, käib kui uimane ümber. || (kergemeelsust v. kõlvatust väljendavates püsiühendites). Kurtis, et mees ajavat tüdrukulipakatega ümber. Tüdruk päris käest ära, aeleb ümber naisemeestega. Poiss joob ja tõmbab igasuguste naistega ümber. Mine tea, kus see Kusti jälle oma topsisõpradega ümber aeleb! *Nüüd on aga nii, et kui töö tehtud, siis pirtsud-partsud selga ja killadi-kõlladi ümber tõmbama. Todaviisi elada ei saa. R. Roht.
5. vastupidisesse suunda, teistpidi, ringi. Mineja tegi paar sammu, kuid pöördus siis ümber. Pööras ukse peal sõna lausumata ümber ja läks tagasi. Pööras end istmel ümber selja taha vaatama. Käskis voorimehel ümber pöörata ja linna tagasi sõita. Pööras paadi ümber ja sõudis kaldasse tagasi. Pööras, keeras poolel teel otsa(d) ümber ja tuli koju tagasi. Autol pole siin ruumi ümber keerata.
6. (vaatamisega ühenduses:) mitmesse suunda, mitmele poole, ringi. Vaatas abiotsivalt ümber. Vaatasin kiiruga ümber, kuhu vihma eest varjule minna. Poiss piilus kogu aeg kartlikult ümber. Ma ei jõudnud veel ümbergi vaadata, kui keegi krabas mind käest. Laskis silmad saalis ümber käia, kuid ei märganud tuttavaid. *Aga sina oled nüüd siiski peremees! Vaatad muidugi ümber, kust saaks rikast naist? M. Metsanurk.
7. teise kohta, teisale, ringi. Kallas kartulid kotist ümber kasti. Hakkas sööginõusid laual ümber tõstma. Paistab, et siin on piirikupitsad ümber tõstetud. Lahkunu põrm maeti ümber Metsakalmistule. Mõne aasta pärast kolis kogu pere Põltsamaalt ümber Tartusse. Vallutajad asustasid osa kohalikku rahvast ümber teistele aladele. Väeosa paigutati ümber teise rindelõiku. Järgmises asulas istusime laevalt ümber paatidesse. Ketitasin nurmel hobused ümber. Kaup laaditi vagunist ümber autodele. Toataimi istutatakse aeg-ajalt ümber suurematesse pottidesse. Oli keelatud elektrijuhtmeid ümber paigaldada. *.. [toimetaja] soovitas nimed ümber tõsta veidi teise järjekorda. E. Vetemaa.
8. püst- v. normaalasendist pikali v. kummuli. Komistas tooli otsa ja see läks kolinal ümber. Kõrtsis läks kakluseks – lauad paisati ümber. Lehm lõi lüpsiku jalaga ümber. Ajasin kogemata kausi, kohvitassi, veepudeli ümber. Värvipott läks ümber. Ristid olid viltu vajunud, mõned ümbergi kukkunud. Ebajumalakujud tõugati ümber. Kõndis õlaga toetades heinakoorma kõrval, et see ümber ei läheks. Kipakas paat võib kergesti ümber minna. Torm oli ühe kalalaeva ümber visanud. Vaata et sa metsas rege ümber ei aja! Mees oli väsimusest ümber kukkumas. *Tuul murrab puu kas tüvest pooleks või virutab juurtega ümber. E. Maasik. || ‹koos verbiga lükkama› osutab millegi paikapidavuse, õigsuse kummutamisele. Kellegi väidet, seisukohta, arvamust ümber lükkama. Teadus on selle teooria, hüpoteesi ümber lükanud. Neid fakte polnud võimalik ümber lükata. Lükkas tunnistajate abiga kogu talle esitatud süüdistuse ümber.
9. teise külje peale, teistpidi. Künti lahmakas sööti ümber. Kaevas aiamaa juba sügisel ümber. Läks heinamaale loogu ümber keerama. Pöörab pannil lihaviile ümber. Pööras paberilehe ümber ja uuris selle teist külge. Kui ta seda kuuleks, pööraks ta end veel hauas ümber. *Harva tuli mõni kunde, laskis ümber pöörata vana mantli, kohendada kleidivolange .. E. Männik.
10. (ühenduses muutmise v. muutumisega:) teistsuguseks, teiseks, ringi. Mitmed vanad hooned on kohendatud ja ümber ehitatud. Vana tuulik ehitati ümber kohvikuks. Autojuht lülitas kaugtuled ümber lähituledele. Ema tegi vanema poja palitu noorema jaoks ümber. Vahetas raha pangas ümber. Loodab senist korterit parema vastu ümber vahetada. Tuli töölt ja riietas end kodus ümber. Töötas käsikirja põhjalikult ümber. Laulumäng on ümber tehtud operetiks. Mälu kipub sündmusi ümber kujundama. Arvutas miilid ümber kilomeetriteks. Püüdis oma elu, majapidamist ümber korraldada. Temasugust enam ümber ei kasvata. Misjonärid läksid paganaid ümber pöörama. Seda meest on raske milleski ümber veenda. Ta suutis muutunud olukorras kiiresti ümber orienteeruda. Elus on tulnud paljugi ümber hinnata. Tehnika tormiline areng sundis paljusid ümber õppima. Kõike ei saa rahasse ümber arvestada. Ta on nagu ümber vahetatud: sõbralikkusest enam mitte jälgegi. || ühest keelest teise. Raamatu on saksa keelest maakeelde ümber pannud üks baltisaksa pastor. Mõtles natuke aega, kuidas öeldut prantsuse keelde ümber panna. Püüdis kuulajaile kuidagi võõra jutu ümber panna. || oma sõnadega (edasi andes). Ma ei saa sulle kogu teost ümber jutustada, pead ise lugema. Võimatu on merehädaliste kannatusi ümber jutustada. || (nimetamisega ühenduses:) uutmoodi, teisiti, teise nimega. Paljud tänavad on ümber nimetatud. Perekonnanimede eestistamisel muutnud ta Tomsoni ümber Toompaluks. Sõjaministeerium nimetati ümber kaitseministeeriumiks. || märgib, et midagi tehakse uuesti v. üle, otsustatakse uuesti vms. Praaktöö tuli suurelt osalt ümber teha. Osa müüri tuleb ümber laduda. Ambulantsis seoti haav korralikult ümber. Mul lubati eksam ümber teha. Osa filmistseene, kaadreid võeti mitu korda ümber. Korteriühistu juhatus valiti ümber. Oli kavatsenud juurat õppida, kuid otsustas ümber filoloogia kasuks. Sa ikka tuled kaasa, ega sa ometi vahepeal ümber ole mõelnud?
11. (ajaliselt:) otsa, mööda, läbi; otsas, möödas. Tema teenistusaeg hakkab ümber saama. Tuleb jälle tööle minna: puhkus sai ümber. Kõik tähtajad on ümber saanud. Taat ütles, et tema aeg on ümber ja ta sureb varsti. *Üks tagasipöördumatu etapp oli asunikuelust ümber. K. Saaber.
12. ringiga, kaarega, mitte otse. Sellest asjast ei pääse, saa me üle ega ümber 'seda ei saa kuidagi vältida'. *Aga ämber vedeles hooviteel ja inimestel tuli sellest üle hüpata või ümber minna. A. Valton.
13. ‹koos verbiga käima› moodustab püsiühendi, mis väljendab hrl. kellegagi käitumist, kellegi v. millegi kohtlemist. a. (inimeste ja loomadega ühenduses). Nii ei tohi lastega, teenijatega ümber käia. Ülemus peab oskama oma alluvatega viisakalt ümber käia. Kes sinuga nii halvasti, toorelt on ümber käinud? Poisile tuleb öelda, et ta loomadega, hobustega paremini ümber käiks. b. (esemete, loodusvarade, aja jm. puhul). Poiss käib oma raamatutega lohakalt ümber. Õnnetus juhtus sellest, et lapsed olid tulega hooletult ümber käinud. Leivaga käis vanarahvas väga austavalt ümber. Sa oled pillaja, ei oska veel rahaga ümber käia. Maapõuevaradega on liiga priiskavalt ümber käidud. c. (mingi riista, vahendi, masina käsitsemisega ühenduses). Kas sa oskad arvutiga ümber käia? Noormehi õpetatakse sõjaväes relvadega ümber käima. *.. seda kalapüüdmise riista ei olegi, millega tema ümber ei mõistaks käia. O. Luts.

ümber|jutustaja
millegi (loetu, kuuldu) oma sõnadega edasiandja. Ta oli hea raamatute sisu ümberjutustaja.

ümber|jutustus

1. ümberjutustamine. Loetud teksti, teose sisu ümberjutustus.
2. muudatustega, omade sõnadega edasi antud varasema autori teos, mingi lugu vms. „Kalevipoja” proosavormis ümberjutustus. Homerose eeposte ümberjutustused. Raamatuke on piiblilugude ümberjutustus lastele.
▷ Liitsõnad: proosaümberjutustus.