[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

siia ‹adv›

1. osutab lähemal, kõneleja ligidal olevale kohale, kuhu keegi v. miski suundub; ant. sinna. Tule siia! Otsustasime siia jääda. Kompsud jätame siia. Puhas pesu pane siia, must sinna. Tee siia ei paista. Anna pall siia 'mulle, minu kätte'! *„Näita siia,” käskis isa poja paremat kätt lähendades. A. H. Tammsaare. | järelasendis on kohta täpsemalt märkiv sõna v. väljend. Kalla muld siia puu alla. Mul on siia majasse asja. Võib-olla me ei juhtu enam kunagi siia kanti.
2. osutab koos sõnaga sinna kellegi v. millegi (juhuslikumale) eri kohtadesse suundumisele vrd siia-sinna Tuul pillub lehti siia ja sinna. Poiss jookseb koera otsides siia ja sinna. Korraldab ja õpetab, jookseb küll siia, küll sinna. Lapsed peitsid end üks siia, teine sinna. Mõtles asja siia ja sinna 'nii ja teisiti, mitutpidi'. Üks räägib siia, teine sinna 'üks räägib ühest, teine teisest asjast' ja midagi ei saa aru. *Näpud kobasid niisama sinna ja siia, ilma et püksirihm oleks avanenud. R. Sirge.
3. osutab eelnevast ilmnevale v. kohe mainitavale olukorrale v. asjade seisule (kohatähendus tuhmunud). Mis see siia puutub? Mis ma siia ikka teha saan, kui ta ära minna ei taha.