[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aga
I. ‹konj› kõige üldisem vastandav sidesõna; sün. kuid, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. ühe lause v. lauseosa kaks komponenti on vastandatud teise lause v. lauseosa kahele komponendile. a. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Eile oli külm, aga täna on soe. Sina lähed, aga mina mitte. Mõte oli hea, aga selle teostus ebaõnnestus. Ma keelasin küll, aga või tema sellest hoolis! *Miika oli surnud, Mihkel oli surnud, tema aga elas ja teda võidi vihata. A. Jakobson. b. (korduvate lauseliikmete puhul). Tal on vähe raha, aga palju tööd. Muret oli tihti, rõõmu aga vahel harva. Ühed elasid jõukalt, teised aga äärmises vaesuses. Võib-olla kunagi tulevikus teen, aga praegu mitte. Seda võib küll mõista, aga mitte õigustada.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Ta on väike, aga tubli. Paratamatu, aga ikkagi kurb sündmus. Koosolekul arutleti praegust olukorda, aga ka tulevikuväljavaateid. Ütles seda tasa, aga kindlalt. Kõik olid väsinud, aga matkaga rahul. Koer haukus ägedalt, aga kallale ei tulnud. Ähvardab lüüa, aga ometi ei löö. *Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle. E. Vilde. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ma oleksin ehk läinudki, aga isa ei lasknud. Tundis väsimust, aga uni ei tulnud. Raske muidugi on, aga küll me toime tuleme. *Ema vahest ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. A. H. Tammsaare. | (otsese kõne korral võib lause aga kohalt katkeda). *„Noh, kas perenaine lubas?” küsis noorhärra järgmisel õhtul. – „Lubas küll, aga ..” M. Metsanurk.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandus nõrk ning aga kasutatakse ütlust sissejuhatava sõnana. „Mina seda ei teinud.” – „Aga kes siis tegi?”. *Jajah, nojah, õige küll. Aga siis peate rikas inimene olema, kui nii palju raamatuid ostate. R. Roht. *Nõu meeldis vanahärrale, ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. E. Vilde.
II. ‹adv› (rõhutav sõna)
1. muudkui, vaid. Mis siin enam oodata, istume aga lauda! Tulge aga julgesti, koer on ketis! Lase aga kuulda! Mine aga sina pealegi, küll saame siin hakkama! *Pole inimesed ju taevapilved, et aga lähevad ja lähevad ja seda kiiremini, mida kurjem on tuul. A. Mälk.
2. ainult, vaid, üksnes. Kaupa on külluses, oleks aga raha! Tal pole muud mõttes kui aga oma töö. Ta tuleb kõigega toime, kui ta aga viitsib teha. No oodaku aga! (ähvarduses). *Temal on ükskõik, kuidas elab, kui tal aga riided seljas ja tükk leiba on .. M. Metsanurk. || ‹hrl. ühenduses pronoomenite, adverbide ja konjunktsioonidega› iganes. Kes aga ette sattus, see kolki sai. Võeti, mis aga kätte sattus. Läks, kuhu aga tahtis. *.. ruttas nii kärmesti kodu poole, kui aga vana ruuna kabjad kandsid. J. Kunder.
3. (hrl. imestust, üllatust väljendavates hüüatustes:) alles, ikka. Oled sina aga optimist! No on see aga peletis, suli! Küll on aga kuum – päris ära tahab lämmatada.
4. väljendab v. rõhutab etteheidet v. ähvardust. Aga! Aga, ema, kuidas sa võid ometi Reinust nii rääkida! „Aga sa nüüd isa käest saad!” ähvardas tädi.
5. (ebamäärase tähendusega). a. sissejuhatava sõnana, eriti otseses kõnes. Aga küll tõusis kära! Aga see oli alles sõit! Aga me kolkisime neid päris korralikult kohe! „Arva, mis ma leidsin.” – „Aga mitte ei oska arvata.”. b. tarvitatakse hrl. koos verbi kordamisega imperatiivis. Tule aga tule lähemale! Vaata aga vaata, või tema ka siin! Rääkige aga rääkige, küll te pärast kahetsete! „Astu aga astu!” sundis mees hobust. c. (muudel juhtudel). Ta tundis huvi humanitaarainete, eriti aga ajaloo vastu. See asi puudutab meid kõiki, eelkõige aga sind.

aktiveerima ‹42›

1. aktiivse(ma)ks, tegeva(ma)ks muutma, aktiivse(ma)sse olekusse viima; tegevusse, tööle rakendama; sün. aktiviseerima. Õpilasi aktiveeriv õppemeetod. || tehn aktiivsöe valmistamisel selle adsorptsioonivõimet suurendama
2. füüs radioaktiivseks muutma

allapoole
I. ‹adv›
1. suunaga alla, millegi pealpool, kõrgemal asuva suhtes madalamale; ant. ülespoole. Allapoole laskuma, vajuma, veerema, veeretama, lükkama. Orav jooksis mööda puutüve allapoole. Maa-alune käik viis üha allapoole. Tõmbas kleidiserva veidi allapoole. Laps oli nutma hakkamas, ta suunurgad kiskusid allapoole. Allapoole laieneva võraga puu. Allapoole kaardus huuled. Linnud võivad puuokstel liikuda, selg allapoole 'alaspidi'. Läksime mööda jõe kallast natuke maad allapoole 'suudme suunas'.
2. määralt vähemaks; tasemelt madalamaks. Temperatuur langes nullist allapoole. Palgad läksid üha allapoole.
II. ‹prep› [part] (millestki) madalamale; sün. alla
1. millestki ruumiliselt madalamale. Poisil on püksid allapoole põlve. Löök allapoole vööd. Laager jääb siit umbes kilomeetri allapoole 'suudme poole' kärestikku. *Ta polnud blond, vaid pikkade tumedate juustega, allapoole kõrvu. L. Promet.
2. määralt, tasemelt madalamale. Meil langeb temperatuur harva allapoole 20°. *.. oli tunne, nagu laskuks ta sellega allapoole oma taset .. H. Rajandi (tlk).

ehk küll
möönev sidesõna (ehk ja küll vahel võib eriti varasemas pruugis esineda teisi sõnu); sün. kuigi, ehkki, olgugi et
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Mindi teele, ehk küll sadas kõvasti. Jaak jätkas tööd, ehk küll Mikk arvas, et sellest pole kasu. Ehk küll see on juba vana lugu, võetakse ta vahel uuesti kõne alla. Ta läks koosolekule, ehk tal küll selleks tahtmist polnud. *Körber nikutas tõsiselt peaga, ehk süda küll naeris ... E. Särgava. *Ehk ta küll oma vettinud riietes külma pärast lõdises, uinus ta siiski varsti magama. E. Vilde.
2. alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset) v. vastava iseloomuga lauseosa. See raamat meeldis rohkem poistele, ehk küll ka tüdrukute hulgas oli lugejaid. Ta oli hea inimene, ehk küll pisut äge. Niisugust asja juhtub, ehk küll mitte sageli. Üldiselt oldi arvamusel (ehk küll kuuldus ka kahtlevaid hääli), et töö tuleb hinnata heaks. *Iga lusikatäie järel lähevad elavamaks ta silmad, kõnekamaks ta nägu, ehk küll ikka nii tõsine, tume. Juh. Liiv.

ehkki ‹konj›
möönev sidesõna; sün. kuigi, olgugi et, ehk küll
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Mehed jätkasid tööd, ehkki hakkas sadama. Ma kartsin veidi, ehkki kartuseks polnud põhjust. Ta toetas veel lapsigi, ehkki ta enda majanduslik olukord polnud just kiita. Ta ei tunne korralikult linna, ehkki on seal aastaid elanud. Ta ei tulnud, ehkki lubas. Ehkki ta kedagi kaasa ei kutsunud, tormasid kõik talle järele. Ehkki ta on veel võrdlemisi noor mees, hakkavad juuksed meelekohtadel juba halliks tõmbuma. *Ta ei lähe mööda, ehkki me pole teab mis suured tuttavad, ja istub mu kõrvale. L. Promet.
2. alustab piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset) v. vastava iseloomuga lauseosa. Ta on suurte kogemustega mees, ehkki ilma erihariduseta. Ta tuli, ehkki hilinemisega. Need marjad on vitamiinirikkad, ehkki mitte kõige maitsvamad. Räägiti (ehkki seda eriti ei usutud), et ta olnud vanasti röövel. *Ja üks säärane salakõrts oli ka mamsel Siilivälja kodu, ehkki hoopis suurejoonelisem kui kõik teised. A. Jakobson.

ei ‹adv›

1. öeldisverbi juurde kuuluv eitussõna, annab kogu lausele eitava sisu. Ma ei tee seda. Tal ei ole raha. Siin ei aita enam miski. See ei võta palju aega. Ei mäletagi, millal me viimati teatris käisime. Ma arvasin juba, et sa ei tulegi enam. Miks sa minema ei hakka? Ei tea, kas maksab teda tülitada. Inimene ei ela ainult leivast. Mis see siis ära ei ole! Mees ei joo ega suitseta. Ta ei kurtnud ega hädaldanud. Ta ei lausu musta ega valget. Kas nad siis ei teadnud, et tee on suletud? Ega ta enne ei jäta, kui oma tahtmise saab. Kingatallad ei pidanud enam vett. Isa ei olnud seal varemalt käinud. Ei puudunud palju, et kõik oleks õnnelikult läinud. Töö ei tahtnud kuidagi edeneda. Sellisest võimalusest ei ütleks keegi ära! Täna ei mindud metsa. Aeg on hiline, teda ei oodata enam. Rääkis, et ilma temata ei tuldavat seal toime. „Äkki sa valetad?”–„Ei valeta.”. | ‹predikaatverb on juurdemõeldav›. Kas sa tuled või ei? „Kas sa süüa tahad?”–„Tänan, ei.” „Kas teid sunniti?”–„Ei, me tegime seda vabatahtlikult.” Vaatasime, et nüüd keerab meile sisse, aga ei, mööda läks. Ma ei saa, mitte kuidagi ei! Külmetasin kõvasti, aga ei häda midagi. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
2. üldisem, ilma verbita esinev eitussõna. a. eitab korrigeerivalt teat. lauseosa. Sajad, ei, tuhanded hukkusid. Tule kell neli, ei, veel parem – kell viis! b. eelneb (harvemini järgneb) rõhutavalt, väidet kategooriliseks tegevalt eituslausele (viimases on hrl. verbiga koos esinev ei v. mõni muu eitussõna). Ei, seda ma ei tee! Ei, see ei ole Madis! Ei, mind ta ei näinud. Ei, ära tee nii! Ei, see pole kuidagi võimalik. Ei, selline olukord küll ei meelitanud. „Ei, kauem see kesta ei tohi!” otsustas ta. See ei olnud mina, oh ei! Ei, ei, ma ei usu teid! *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid inimliku õnnega. F. Tuglas. c. esineb eitava vastuse v. otsusena millegi kohta (järgnev lause on tavaliselt jaatavas kõnes). Ei, ei, see võimalus langeb ära. *„Ei, ei,” ütles Kati tõsiselt, „sa pead mulle rääkima! Mul on ikka tundmus, nagu varjaksid midagi minu eest.” A. Gailit. *„Ärge talle haiget tehke,” palus perenaine tagant järele.–„Ei noh, kus nüüd seda,” vastas sauna Madis. A. H. Tammsaare.
3. annab üksnes järgnevale sõnale eitava sisu v. rõhutab seda.; sün. hrl. mitte. a. (järgnevaks sõnaks adverb). Ei iialgi! Tundis hirmu, nagu ei eales varem. Töö pole puudusteta, ei pooltki. Proovisin igasuguseid vahendeid, aga abi ei ühti. Otsin, otsin, aga teda ei kuskil pool. *„Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine. – „Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup .. A. H. Tammsaare. *Ega ole Eerogi enam nende lühemate hulgast Soomes, ei sugugi. F. Tuglas (tlk). b. (järgnevaks sõnaks pronoomen). Kasu polnud sellest ei mingisugust. Töö oli korralik, ei ühtki viga. Andres on süüdi, ei keegi muu. Nad elavad vanamoodi, ei midagi uut. *„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt. A. H. Tammsaare. c. (järgneb mõni muusse sõnaliiki kuuluv sõna). Õunad on ilusad, ei ainsatki ussitanut ega kärbatanut hulgas. *Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem .. R. Kaugver. *Teda narriti igal pool, nii, väikselt, ei asja ees, teist taga, – oli juba säärane mood. R. Roht.
4. esineb sisult jaatavates lausetes. a. tagasihoidliku küsimuse v. soovi esitamisel. Kas see ei ole äkki August? Kas sa süüa ei taha? Kas ma ei öelnud sulle, et ära mine? Kas ma ei saaks sind aidata? Kas ei tuleks sedagi võimalust kaaluda? „Kas me ei läheks kinno?” tegi üks poistest ettepaneku. b. retoorilistes küsilausetes, hüüatustes vm. seda laadi väljendustes. Kuhu sa ka ei läheks, igal pool tema ees. Mis imeasju seal küll näha ei saanud! Mille kõige pärast küll tema muret ei tunne! Kas ma siis tema kombeid ei tunne! Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjatu. *„Ma arvasin, et see on teie pruudi kiri.” – „Mis teile küll pähe ei tule,” ütles Eduard .. E. Krusten. c. mõnikord koos miks-sõnaga nõustuval v. möönval vastamisel. „Kas sa tahad kaasa tulla?” – „Miks ei taha!”. „Aga nii ei tohi ju!” – „Miks ei, sõjas on kõik lubatud!”. *„Noh, siis on hästi. Kas võiksin tuba näha?” – „Seda võib kah, jah, jah. Miks ei või ...” R. Roht. d. vahel mitte ainult ~ üksnes ... vaid ka lausetes (viimasest võib mõni sõna olla ka ainult juurdemõeldav). See ei ole mitte ainult sinu, vaid meie kõikide ülesanne. *Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid .. A. H. Tammsaare.
5. eitavas lauses võib kuuluda sidesõnalisse konstruktsiooni. a. ‹korduvana› läheneb ühendavale sidesõnale. *Seljas polnud tal enam mundrit, ei mütsi peas, ei saapaid jalas. E. Vilde. *Ta lamas peaaegu liikumatult ega rääkinud kellegagi. Ei sanitaridega, ei õdedega, ei arstidega, ei palatikaaslastega. P. Kuusberg. b. ‹ühendsidesõna osana› ei ... ega vt ega
6. kõnek esineb mõnedes teadma-verbiga seostuvates ebamäärasust väljendavates ütlustes. Arvab endast veel ei tea mis! Ta annaks ei tea mis, et sellest ülesandest lahti saada. Kui ohver viimaks toibus, oli ründaja juba ei tea kus. *Kas tead, sa ära karda midagi, kui see ka ei tea mis oleks. O. Luts. *Algselt näib, et säärases külas polekski nagu aset ei tea kui keerukatele inimsuhetele .. V. Alttoa.
7. kõnek rõõmu, vaimustust, heameelt, rahulolu vm. tunnet väljendavate (hüüd)lausete algul läheneb hüüdsõnale. Ei, oli see alles sõit! *Ja hakkaski [liköörist] soe. „Ei, tont võtku, tore on,” ütles Hella Aasa .. P. Viiding. *Aga nüüd lähen ma järve ja suman jahedas vees ... ei, see oli saun! H. Raudsepp.

enam ‹-a 2› ‹pron›

1. (< komp palju); sün. rohkem. Kahe või enama isiku osavõtul. Enama tööga olnuksid tulemused paremad. Enamat jagu 'enamikku' neist tunnen juba aastaid. Kokkutulnud olid enamalt jaolt noored inimesed. Õunad lõigatakse neljaks või enamaks tükiks. Pesu oleks pidanud enama veega loputama. See on enama kui ühe inimese arvamus. Enamat kui kümmet külalist ei saa ma korraga vastu võtta. Enamale kui kahele sõbrale pole ma asjast rääkinud. Enamast kui toidust näljane ei unista. Enamaks kui lühivestluseks ei jäänud aega. Enamat kui sõprust mul sulle pakkuda pole. Enamale ma ei pretendeerigi. Oli oodatud, loodetud enamat. Olen enamaks võimeline. *Ta müüs ühe hobuse, müüs õhvakesed ja ühe lehma, müüs enama jao vilja. M. Metsanurk.
2. ‹adj› (millegagi võrreldes) rohkem väärt olev, parem. Enam kui sõber. Peab ennast teistest enamaks. Mille poolest sina siis enam oled? Püüab näidata end enamana kui teised. Tarkus on rikkusest enam, enam kui rikkus. Isa sõna on enam kui ema vits. *.. sulastele ei panda pahaks, kui nad piirlevad enamate ja uhkemate neiude ümber. A. Hint.

ent ‹konj›
vastandav sidesõna; sün. aga, kuid; (esineb harvemini kui aga või kuid ja on kirjanduslikum)
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. kaks komponenti on omavahel vastandatud. *.. maad läänes katab öine pilvevari, / ent idas päiksest lõõskab taevatelk .. J. Kärner. *Mari teeb tujuti tiidsalt ja jõudsasti tööd, ent tujuti on lõtv ning loid. E. Vilde.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Isa oli mures, ent rahulik. Kirjutis oli lühike, ent tabav. Ütles seda vaikse häälega, ent otsustavalt. Alkoholi pruukimine oli lubatud, ent mõistlikkuse piirides. Ta oli voodis, ent ei maganud. Vesi tõusis aeglaselt, ent pidevalt. Ta peatus korraks, ent jooksis siis edasi. *Selles pole midagi valet, ent pole ka päris tõtt. I. Sikemäe. *Näovärv oli veidi kahvatu, valge, ent siiski mitte elutu, vaid hapralt õrn. R. Roht. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ta tahtis tõusta, ent teda tõugati tagasi. Ta silmad vajusid küll kinni, ent naeratus püsis näol edasi. Otsisin küll kõrvalisema paiga, ent ka siia kostis pidutsejate lärm. Ilm oli soe, ent aeg-ajalt sadas. *Seltskond laua äärde asub, / kõigil koormana ent lasub / kohmetus ja meelehärm. B. Alver. *Räägiti, et kuusikus oligi hunte nähtud, ent kunagi ei kohanud sõbrad neid oma teel. E. Krusten.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandusmoment nõrk ning sõna ent on ütlust sissejuhatav sõna. *Aga võis ju selle teo kellegi teise kaela ajada! Ent kelle kaela? H. Raudsepp. *Suured poisid küll, aga näe – peavad teda päevakangelaseks! Ent mõne aja pärast hakkas poiste huvi Ljoša vastu vähehaaval vaibuma. V. Beekman.

ainult et
alustab lauset v. lauseosa, mis piirab v. täpsustab eelnenud väidet; sün. ainult (4. täh.) Ilus, ainult et väike tuba. Vanaisa kuuleb küll, ainult et kõvemini peab rääkima. *Keskel käik nagu klassiski, ainult et pinkide asemel mõlemal pool voodid haavatutega. E. Krusten. *Liiv mis liiv. Ainult et hästi peenike ja puhas. H. Pukk.

seda enam et
alustab põhjuslauset, mis toob rõhutatult esile põhjuse, mille pärast pealauses märgitud olukord v. tegevus aset leiab; sün. liiati(gi) et. *Hiljem harjusin õige kiiresti ära, seda enam et suur osa haigeid olid sõbralikud, ainult mõni põrnitses ehtsa hullu moodi. L. Tigane.

haak|rist
täisnurkselt paremale v. vasakule pööratud haruotstega rist, vanimaid ususümboleid ja ornamendimotiive; sün. svastika. Haakrist kui päikese sümbol, õnnetoov märk. | (natsionaalsotsialistide embleemina). Valvuril oli käsivarrel haakristiga lint.

jumal ‹-a 2› ‹s›
religioonis kõrge(i)m üleloomulik olend v. jõud, keda austatakse ja teenitakse. a. ‹ka pl.› Muistsed jumalad. Kreeklaste, roomlaste, germaanlaste jumalad. Jumalatele ohverdama, ohvreid tooma. Jumalaid kummardama, teenima, appi hüüdma. Puupakust jumal aidanurgas. Vaaraod peeti maapealseks jumalaks. Tantsib, laulab nagu noor jumal 'eriti hästi, hiilgavalt'. b. ‹ristiusu kirjanduses suurtäheliselt sg.› Jumal; sün. Issand, Jehoova, Looja. Kolmainus, kõikväeline, kõikvõimas, suur jumal. Jumala arm, nimi. Jumala viha, vits. Jumalat paluma, tänama, uskuma. Jumalale lootma, end jumala hoolde andma. Jumal olgu neile patustele armuline! Jumalat eitama, teotama. Jumalast taganema. Jumala tahtmine sündigu. Nii on jumalast seatud. Jumal on ta ära, enese juurde kutsunud 'ta on surnud'. Muusik, kunstnik jumala armust 'sünnipärase andega'. Palun, vannutan sind jumala nimel 'härdasti, tungivalt'! Jumalast mahajäetud 'üksildane, kõrvaline' maanurk. Jumal kõrgel, kuningas kaugel. Kui jumal loob lolli, annab ta ka molli. c. rahvapärastes ütlustes, täh. tugevasti nõrgenenud. Vaatan siin seda jumala ilma. Tule söö, jumala loomake! Jumala õnn, et juhtusid täna siia tulema. Istub jumala rahus, jumala rahuga ahju kõrval. Heinaajal sadas iga jumala päev. Iga jumala öö kooserdab poiss küla peal. Annaks jumal, et kõik hästi läheks! Toas on niisugune segadus, et tule jumal appi. Jumal appi, kui jonni täis võib üks inimeseloom olla! Issand jumal, tuli on lahti! Armas jumal, kust ta sellise mõtte peale tuli? Oh sa mu jumal, kui suureks on Kati kasvanud! Uhke nii et jumal hoidku. Jumal hoidku, mis seal kõik ära tehti! Hiljaks jäin, jumal paraku. Jumal teab 'keegi ei tea', kus poiss jälle kolab. Tegi, nagu oleks käsil jumal teab kui 'eriti, väga' tähtis töö. See pole jumal teab kui 'kuigi' kallis. Jumal nendega 'olgu (peale)', las räägivad mis tahavad. Tehku nagu tahab, jumal temaga! Jumalale tänu, kõik on hästi. Pääsesime, jumal tänatud, õigel ajal varju alla. d. piltl austus-, ihalusobjekt, ideaal. Kogu eluks jäi kunst ta jumalaks. Raske on korraga mitut jumalat teenida 'mitmele eri harrastusele pühenduda'. *..raha peab mul olema; raha on jumal, raha on vägi, raha on võim! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: armastus|jumal, kodu|jumal, sõja|jumal, tarkusejumal; maa|jumal, päikese|jumal, tule|jumal, veejumal; eba|jumal, peajumal.

justkui

1. ‹konj› esineb sarnasusvõrdlustes, kus seostab võrdluse selle põhisõnaga.; sün. kui, nagu, otsekui (on viimastest kõnekeelsem ja juhuvõrdlustes harvem). a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga mingi nimetamata, kuid aimatava ühisomaduse põhjal. Mees justkui härg. Plika justkui tulesäde. Nina justkui kartul. Silmad justkui söed, tõllarattad, taldrikud. Hambad justkui rehapulgad. Juuksed justkui padrik. Tal on jõudu justkui karul. Mehel on isu justkui hundil. Elu justkui kuninga kassil. b. seostab võrreldava adjektiivi sama omadusega iseloomustuva substantiiviga. Raske justkui tina. Vedel justkui sült. Räpane justkui poriorikas. Kare justkui lehma keel. Näost must justkui korstnapühkija. Keel haraline justkui ussil. Jalad on külmad justkui jäätükid. Poiss on pisike justkui püksinööp. Tuba on külm justkui hundilaut, lage justkui koppel. c. seostab võrreldava adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Vait justkui hiir urus. Ennast täis justkui konn mätta otsas. Üksi justkui vana känd. Selili justkui sitikas. Kinni justkui tinutatud, justkui pigiga. Libedasti justkui õlitatult. Jutt lõppes järsku justkui noaga lõigatud. d. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vms. Tammub justkui karu. Lippab justkui jänes koera eest. Tormab ringi justkui pöörane, arust ära. Peatus justkui kõheldes. Hoidis käest justkui tangidega kinni. Vihkab teda justkui ussi aia all. Räägib, laulab justkui tõrre põhjast. Vastasid justkui ühest suust. Kadus justkui maa alla, justkui tina tuhka. Vihma tuleb justkui oavarrest. Karjub justkui põrsas aia vahel. Käib peale justkui uni. Kargas püsti justkui ussist nõelatud. Sobib justkui rusikas silmaauku. Valu kadus justkui peoga pühitud. Kõik tõusid justkui käsu peale. Kõik paistab siit justkui peo peal. Teda on hoitud justkui essu pilpa peal. See tuli justkui iseenesest. Hea nõu on tal alati justkui varnast võtta. See raha on justkui maast leitud. Olen siin justkui herilase pesas. Oli ehmatusest justkui puuga pähe saanud. Poiss on justkui isa suust kukkunud. Kõik nad on justkui ühe vitsaga löödud.
2. ‹konj› alustab näimist v. tundumist võrdlevat, tingivas kõneviisis kõrvallauset. Nägin unes, justkui oleksin olnud kuskil lossis. Puud painduvad tuules, justkui kummarduksid kellegi ees. Tuleb tuttav ette, justkui oleksin seda juba kunagi näinud. Nii kerge oli joosta, justkui oleksid jalgadele tiivad kasvanud. Talle tundus, justkui oleks midagi puudu. Mulle paistis, justkui muigaksid teised. Teeb näo, justkui ei saaks aru. Mul on tunne, justkui võiksin lendu tõusta.
3. ‹adv› kõnek kasutatakse mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel.; sün. nagu. a. tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Oleks justkui põhjust rääkida. Aga see oli meil justkui juba kokku lepitud. Sa justkui lubasid kindlasti tulla. Oleks justkui aeg lõunale minna. Tuleks justkui tööle hakata (või nii). Sai justkui sellepärast tuldud. Ootasime justkui enamat. Tahaks justkui midagi soolast. Pole justkui tahtmist minna. Seda peaks ta justkui teadma. Korter tuleks justkui oma silmaga üle vaadata. Kas oled seda tööd varem teinud? – Justkui oleks. b. näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Sadu on justkui hõredamaks jäänud. Hakkab justkui sulale minema. Sai mu ütlemise peale justkui pahaseks. Ta justkui ehmatas, jahmatas. Sa justkui varjad midagi. Ta justkui ei rõõmustanudki. Tal oli justkui häbi, piinlik. Kuula, keegi justkui koputab. Poiss justkui ei julge sisse tulla. Justkui raske uskuda. See ikka justkui ei kõlba, ei lähe. Ta paistab justkui linnamehe moodi. Sa oled justkui rohkem selle töö mees. Ei näe selgesti: oleks justkui põder, aga võib-olla on hoopis lehm. c. millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele, hurjutuse väljendamiseks. Justkui sa ise ei teaks! Justkui mul ilma selleta tööd vähe on! Justkui ta minu juttu usuks! Justkui sellest midagi kasu oleks! Justkui nad ise poleks näinud, kuulnud. Justkui meie sinna midagi saaksime parata. *Teised inimesed justkui polekski inimesed, ainult põllumehed ja põllumehed! O. Luts.

jõud ‹jõu, jõudu 21› ‹s›

1. jaks, tugevus, suutlikkus, võimelisus. a. kehaline jaks, ramm, vägi. Kehaline, füüsiline jõud. Lihaste, käte jõud. Suur, tugev, kõva, vähene, kasin, nõrk jõud. Ebatavaline, hiiglaslik, üleinimlik jõud. Antsul on palju jõudu, lausa looma jõud, jõudu kui karul. Jõud kasvab, taastub, hakkab tagasi tulema. Jõud kahaneb, raugeb, väheneb, nõrkeb, lõpeb, ütleb üles. Põlvist, kätest kadus jõud. Mu jõud on üsna otsas. Võtsin kokku viimase jõu, et jalul püsida. Omal jõul ei suutnud ta sammugi astuda. Puhkasin ja kogusin edasiminekuks jõudu. Jooksin kõigest, täiest jõust. Jooksutempo käis talle üle jõu. Sõudis nii, nagu jõud vähegi kandis, võttis. Surus täie jõuga kangile. Noor täies jõus mees. Vedas end ainult käte jõuga, käte jõul edasi. Lööb täie, kõige jõuga, täiest, kõigest jõust. Ühisel jõul tassisime klaveri trepist üles. Selle kapi nihutamiseks mu jõud napib, mul jääb, tuleb jõust puudu. Selle kandami peale mu jõud ei hakka 'jõudu ei piisa'. Turniir on nõudnud korvpallureilt palju jõudu ja higi. Ei maksa rabada, tehku igaüks oma jõudu mööda. Karul olevat üheksa mehe jõud. Pull proovis mätta kallal jõudu. Poisid katsusid, mõõtsid omavahel jõudu vägikaikaveos. Sinu jõud minu omast üle ei käi. Tema on minust jõu poolest üle. Toore, jõhkra jõuga 'rohkesti jõudu rakendades' võib luku hoopis ära rikkuda. Mida ei saa jõuga, seda saab nõuga. Pidin kasutama jõudu, et teda minemast takistada. Sundis ta jõuga 'jõudu kasutades, väevõimuga' alistuma, kuuletuma. Kas oled nüüd jälle jõu juures, jõus 'terve, tugev'? Jõus hobused, piimakari. Jõus taliviljad, õunaaed. Jõus 'rammus, viljakas' maa, põld. *Poisil jõud aina kiheles kätes ja kus aga iganes suurt rammu tarvis tuli, seal oli ta kohe abiks. E. Raud. | (tervituseks töötegija(te)le). Jõudu (tööle)! Tere jõudu! – Jõudu tarvis! (vastus sellele tervitusele). Möödamineja andis, soovis heinalistele jõudu 'tervitas „Jõudu!” öeldes'. b. vaimne suutlikkus, loomis- v. tegutsemisvõimelisus; tarmukus, teotahe, energia (2. täh.) Vaimne, hingeline, sisemine jõud. Loominguline, loov, moraalne jõud. Rahva murdumatu jõud. Pühendas oma jõu kunstile, teadusele. Võtsin kokku kogu jõu, et mitte ärrituda. Ebaõnnestumine võttis, viis talt viimase jõu, murdis ta jõu. Võõrkeelse ilukirjanduse lugemine käib tal praegu veel üle jõu. Pole enam jõudu vihastuda, vaielda, enese eest seista. Ammutas lootusest uut jõudu. Ei jätku jõudu niimoodi edasi elada. Pingutas jõudu, et kirjutist õigeks ajaks valmis saada. Oskab jagada jõudu õppimise ja harrastuste vahel. Ta on proovinud jõudu ka ajakirjanikuna, tõlkijana. Sundis end kõigest jõust rahulikuks. Leidsin lahenduse omal jõul, ilma kellegi abita. Jätkas uuringuid uue, värske jõuga. c. kõnek majanduslik suutlikkus, varaline seis. Aineline, rahaline, varanduslik jõud. Üle jõu käivad kulutused. Sellest summast käib mu jõud üle. Vanematel ei olnud jõudu laste koolitamiseks, gümnaasiumi panemiseks. On ennast omast jõust, omal jõul koolitanud. Väikese talu jõud ei andnud kaht hobust pidada. Jõud ei kandnud viljapeksumasinat osta. Nende jõud lubab suured pulmad teha. *Talve jooksul ta elas üle jõu, tegi võlgu .. E. Vaigur. d. intensiivsus, hoog, energia (1. täh.); võimsus, tugevus. Langeva vee, tuule, tormi jõud. Lainete purustav jõud. Plahvatuse jõud. Turbiin töötab auru jõul, tuule jõul. Orus kaotas jõevool oma jõu. Tuisk möllas hirmsa jõuga. Tuul võtab aina jõudu 'tugevneb'. Veski käis täiel jõul, täie jõuga. Tuli oli saavutanud kohutava jõu. Tants kestis raugematu jõuga. Tunnete, ideede jõud. Üksmeeles, ühenduses on meie jõud. Riigi majanduslik, poliitiline, sõjaline jõud. Lootus ärkas uue jõuga. Male tõmbas teda järjest suurema jõuga.
▷ Liitsõnad: elu|jõud, hiiglase|jõud, hobuse|jõud, inim|jõud, karu|jõud, keha|jõud, kopsu|jõud, käe|jõud, lihase|jõud, mehejõud; hinge|jõud, kujutlus|jõud, loome|jõud, mõtte|jõud, otsustus|jõud, tahte|jõud, väljendusjõud; ostujõud; auru|jõud, elektri|jõud, hõõrde|jõud, liikumis|jõud, loodus|jõud, masina|jõud, mootori|jõud, plahvatus|jõud, tuule|jõud, veejõud; hobujõud.
2. mõju, võim, mõjuvõim. Laulu, sõna, kõne jõud. Kirjanduse, kunsti, muusika jõud. Näidendi kunstiline jõud. Harjumuse, traditsiooni jõud. Rütmi vastupandamatu jõud. Aja jooksul ravimi jõud väheneb, kaob. Liiga sagedane karistus kaotab oma jõu. || maksvus, kehtivus. Tõendil, allkirjal, dokumendil on seaduslik jõud, ei ole seaduslikku jõudu. Vanad seadused on kaotanud jõu. Seadus astub jõusse 1. märtsist. Korraldus, keeld, kokkulepe on jõus ja jääb edasigi jõusse. Seaduse tagasimõjuv jõud.
▷ Liitsõnad: mõju|jõud, ravi|jõud, seadus|jõud, veenmis|jõud, võlujõud.
3. see, kes v. mis tegutseb, avaldab mõju v. toimet. a. füüs kehade liikumise v. kuju muutumise põhjus; van sün. tung. Elektromotoorne, elektrostaatiline, magnetiline jõud. Kehale mõjuvad jõud. Samasuunalised, vastassuunalised jõud. Jõudu arvutama. Jõud on massi ja kiirenduse korrutis. b. mõjuv v. toimiv tegur. Meie poolel oli veel üks jõud, mis mõjutas asjade käiku. Ühiskonna tootlikud jõud 'tootmise elavate ja esemeliste elementide summa: inimesed ja tootmisvahendid'. Rahulolematus on edasiviiv jõud. Inimesele vaenulikud jõud. Usk üleloomulikesse, kõrgematesse jõududesse. Siin on küll salapärased, mustad, tumedad jõud mängus olnud. c. eri ilme v. tegevussuunaga rühmitis ühiskonnas. Ühiskonna progressiivsed, patriootlikud, demokraatlikud, tagurlikud jõud. Jõudude konkurents, tasakaal. d. mingil alal töötaja v. tegutseja. Teatri loomingulised jõud. Ta on klubi näiteringi kandev jõud. Suurtalu koristas juurvilja omade jõududega. e. ‹hrl. pl.› sõjavägi, sõjaväeüksused. Riigi relvastatud jõud. Vaenlase suured, ülekaalukad jõud. Värsked jõud paisati lahingusse. Vastase jõud löödi tagasi. Meie jõududel õnnestus vaenlase edasitung peatada.
▷ Liitsõnad: elastsus|jõud, elektromotoor|jõud, gravitatsiooni|jõud, kapillaar|jõud, kohesioon|jõud, magnet|jõud, pindpinevus|jõud, raskus|jõud, tsentrifugaal|jõud, tsentripetaaljõud; abi|jõud, büroo|jõud, haldus|jõud, hooaja|jõud, lava|jõud, põhi|jõud, tipp|jõud, töö|jõud, õppejõud; julgeoleku|jõud, kaitse|jõud, löögi|jõud, maa|jõud, mere|jõud, rahu|jõud, relva|jõud, soomus|jõud, tuuma|jõud, võitlus|jõud, õhu|jõud, üldjõud.

jäle ‹adv›
kõnek väga, eriti, hiigla-; sün. jube, jõle. Jäle sügav vesi. Pean seal jäle siva 'väga kiiresti' ära käima.

jäle ‹-da 2› ‹adj›

1. väga vastumeelne, eemaletõukav, vastik, kole. Jäle hais, maitse. Mingi jäle löga. Ämblikud olid tema meelest kõige jäledamad elukad. Jäle kujutleda, puudutada, vaadata. Jäle tegu, mõte, komme, vaatepilt. Ropendas, sõimas kõige jäledamal kombel. *Jäle veretee tekkis varsti [talupoegi peksvate] soldatite kaksikrea vahele. E. Vilde. *See, et vana Laas oleks nuhk,.. on liiga jäle isegi kartuseks. A. Hint.
2. kõnek väga suur, koletu, tohutu; sün. jube, jõle. Tööga on jäle tamp peal. *Mind valdas jäle hirm. R. Kaugver. *..suurel kalal on jäle jõud. Pane kui tahes jäme nöör taha, ikka mõni puudane tõmbab puruks.. M. Raud.

järel
I. ‹postp› [gen]
1. (liikumisel) ruumiliselt kellegi v. millegi taga. Ta sammus kohe minu järel. Nad väljusid üksteise järel. Ta käis mu järel nagu vari. Poisid käisid tropis tema järel. Tiris last kättpidi enda järel. Orkestri järel tuli esimene pataljon. Tõmbas ukse enese järel kinni. Kõndis vankri, adra järel. Laev liikus puksiiri järel. Kohe veduri järel on postivagun.
2. (ajaliselt). a. pärast mingit sündmust v. millegi (ka liikumise) ajalist vältamist. 1905. a. revolutsiooni järel. Suve järel tuleb sügis. Naine kolis mehe surma järel mujale. Nii paljude aastate järel ei suuda kooliaega enam täpselt meenutada. Käis iga poole tunni järel õues. Mees hakkas umbes kümneminutise käigu järel hingeldama. Linn vallutati alles mitmepäevase võitluse järel. Mõningate ettevalmistuste järel istuti lauda. „Eks ma siis tulen,” ütles ta hetkelise vaikimise järel. Juba esimeste lausete järel hakkas kõneleja erutus vähenema. Mõne kilomeetri järel tegime peatuse. Vaatas mõne sammu järel tagasi. Pill tuleb pika ilu järel. b. osutab tihedale ajalisele järgnevusele; enamasti kordub sel juhul ka põhisõna. Tal läheb suits suitsu järel. Mitu sulge läks üksteise järel katki. Auto auto järel vuras mööda. *Nagu õhtusöök söödud, pani Meeta padavai metsa ja tassis koju kandami kandami järel [pohli]. V. Lattik. *Haige haige järel näitas arstile ette oma ihuhädad.. L. Mölder (tlk).
3. mingis järjestuses kellestki v. millestki tagapool. Meie võistkond tuli Leedu järel teiseks. Kohtla-Järve on Tallinna ja Tartu järel suuruselt kolmas linn Eestis.
4. midagi v. kedagi kusagilt ära toomas, kätte saamas vms. Käis postkontoris posti järel. Käis palga, honorari järel. Käis õhtul lasteaias laste järel.
5. järgi. *Anna päralt on tuba, mille ta oma käe järel sisse seadis. E. Rängel. *Aga nüüd oli ka tema sunnitud jõnglase tujude järel tantsima. J. Lintrop.
II. ‹adv›
1. liikumisel ruumiliselt taga v. tagapool. Mina läksin ees, Jaan tuli järel. Laps tuli joostes, koer järel. Ta käis mul tükk aega järel. Vedas käru järel. Autol oli teine trossiga järel. Ta kihutas nii, et paks tolmupilv järel. Vedas oma kanget jalga nagu kooti järel. || piltl toeks, toetamas, seljataga. *Märtsipäikesel on juba jõud järel... V. Lattik.
2. ajaliselt kellestki v. millestki hiljem. Üks ütles sõnad ees, teised kordasid järel. *Mba hüppas ees, Ines järel, ja nad maandusid viimasel hetkel.. B. Kabur. || osutab ühtlasi kellegi eeskujul toimimisele. Kuidas vanemad ees, nõnda lapsed järel.
3. arengult, tasemelt, saavutustelt, edasijõudmiselt tagapool. Naabrid on heinatöödega meist tublisti järel. Ta oli koolis minust paar klassi järel. Vend on õest õppimises järel. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast taga. Su kell on järel 'kell näitab vähem, kui ajaliselt tegelikult on'. Kell oli viis minutit, pool tundi järel.
4. säilinud, alles. Mul on veel pisut šokolaadi järel. Viimasest palgast on ainult paarkümmend krooni järel. Tuli oli oma töö teinud ja majast paljalt müürid järel. Vadjalastest on järel vaid mõni vanake. Vanast kaadrist on vähe järel.
5. kõnek oma olemasoluga kellegi vabadust, tegevust piiramas, kellelegi takistavaks asjaoluks. Ega naisegi elu kerge olnud – kaks last järel. *Ilma hariduseta, talu ja pere järel – mis sai ta veel ette võtta. E. Priidel.
6. kõnek tulemuseks, tagajärjeks; sün. taga. Näpistas nii et sinised plekid järel. *..ega kantsi seina sisse auku järele jäänud, ikka nina läks lössi ja veri oli järel. A. Kitzberg.
7. kedagi kusagilt ära viimas, toomas, kätte saamas, otsimas. Hommikul viin lapsed lasteaeda, õhtul käin neil seal järel. *..tore härraslik teener käis täna mul järel ja viis mu ühte majja.. E. Vilde.

järg|arvsõna
keel järjekorda väljendav arvsõna; näit. esimene, kümnes, tuhandes; (2. täh.), ordinaal; sün. järgarv. Järgarvsõnad ja põhiarvsõnad. Järgarvsõnade käänamine.

kasutama ‹37›
mingil otstarbel, millegi sooritamiseks v. saavutamiseks vahendina rakendama; enese v. kellegi teise kasuks, huvides rakendama; (varasemas keelepruugis on tarvitama üldine, tänapäevases paljudel juhtudel taandunud).; sün. tarvitama. a. (masinate, aparaatide, esemete, riistade vm. vahendite korral; siin tarvitama tänapäeval üsna harva). Masinaid, aparaate, seadmeid kasutama. Lahinguis kasutati lennukeid ja tanke. Auto, vanker seisab hoopis kasutamata. Söömisel kasutame nuga ja kahvlit. Lubage kasutada telefoni! Katuse katmiseks kasutatakse eterniitplaate. Haige kasutab käimisel keppi. Varasemail aegadel kasutati rasvaküünlaid. Karusnahka kasutatakse rõivaste valmistamisel. Seda raamatut kasutatakse õpikuna. Teose lõpul on kasutatud kirjanduse loetelu. Orav kasutab oma kohevat saba tüürina. Aurujõudu, aatomi-, elektrienergiat kasutama. Kasutas ajakirjandust, mitmesuguseid väljaandeid oma vaadete propageerimiseks. b. (mitmesuguste ainete puhul; sageli võrdväärne tarvitama). Tammi rajamiseks kasutati kive, liiva ja kruusa. Kütteks kasutati puid ja turvast. Majandid kasutavad rohkesti mineraalväetisi. Haige kasutas ravimeid. Kitsepiima võib kasutada keetmatult. Maitseainetest kasutati pipart ja soola. c. (looduslike objektide, samuti hoonete, ruumide puhul; vahel võimalik ka tarvitama). Maad kasutama. Kasutas oma suuri maavaldusi rikastumiseks. Jõge kasutati parvetusteena. Kalamajanduslikult kasutatavad järved. Metsi kasutati ebaperemehelikult. Inimene õppis tuld kasutama juba iidsetel aegadel. Tulpe kasutatakse dekoratiivtaimedena. Hoone seisab kasutamata. Saali kasutatakse koosolekuruumina. Vannituba kasutama. d. (ühenduses raha, vara, sissetulekut märkivate sõnadega; võimalik ka tarvitama). Kasutab palka, saadud raha väga otstarbekalt. 1000 krooni eelarvest on veel kasutamata. Sissetulekuid kasutatakse ettevõtte laiendamiseks. e. (inimeste, loomade vm. elusolendite puhul; vananenud pruugis ka tarvitama). Palgalist tööjõudu kasutama. Teid me ei saa sel tööl kasutada. Ülestõusu mahasurumiseks kasutas valitsus sõjaväge. Kaamelit, elevanti kasutatakse tööloomana. *Nad talutasid kaht vaevunud tütarlast, keda poisid olid metsa vedanud ja neid seal lubamatult kasutanud. K. Rumor. f. (ajaga ühenduses; varasemas pruugis ka tarvitama). Tuleb osata aega otstarbekalt kasutada. Kibedal heinaajal tuleb pühapäevigi kasutada. Kasutas jutuajamises tekkinud pausi mõne lisaküsimuse esitamiseks. Vihmaseid ilmu kasutati sisetöödeks. Osa puhkust jäi kasutamata. Selleks tegevuseks ei saa me kasutada üle 15 minuti. g. (abstraktsemalt; varasemas pruugis ka tarvitama). Aretustöös kasutatakse laialdaselt hübridiseerimist. Nad kasutavad teaduse ja tehnika uusimaid saavutusi. Selleks võib kasutada mitmesuguseid meetodeid, vorme, võtteid. Kasutas teiste äraolekut oma kavatsuste täideviimiseks. Pidime võõraste abi, teeneid kasutama. Soodsat olukorda, juhust, võimalust kasutama. Kasutas oma õigusi, kauaaegseid kogemusi. Kasutab kurjasti sõbra usaldust. Oskab kasutada kavalust, teiste nõrkusi. Mees püüab kasutada oma laialdasi tutvusi. See on palju kasutatud teema, motiiv. Teoses on kasutatud rahvapärast ainestikku. h. (ühenduses mitmesuguste väljendamist, ütlemist, rääkimist vms. märkivate sõnadega; harvemini võimalik tarvitama). Omavahelises vestluses kasutasid nad saksa keelt. Kirjanik kasutab murret, kõnekeelt, võrdlusi. Sel juhul kasutatagu tingivat kõneviisi. Seda sõna on kasutatud vales tähenduses. Tema kasutas nii kõnes kui kirjas ühesugust stiili. Luuletuses on poeet kasutanud rahvalaulu värsimõõtu. Mees kasutas liiga karmi tooni.

konstruktsioon ‹-i 21› ‹s›

1. masina, mehhanismi, aparaadi, eseme vm. (üles)ehitus, kokkuseade; sün. tarind. Uus täiustatud, parandatud, õnnestunud konstruktsiooniga traktor. Keeruka, algelise, vananenud konstruktsiooniga aparaat. Mootori konstruktsioonis tehti muudatusi. Konstruktsioonilt erinevad lennukid. Spetsiaalse konstruktsiooniga kirjutuslaud.
2. konstrueeritu (ese, detail vm.), tarind. *Projekteeriti [rahvakunstiõhtuks] keerukaid konstruktsioone – elavaid üle-välja-pilte. U. Toomi. || ainult mõttes loodu, konstrueeritu, konstrukt. Niisugust asja pole olemas, see on puhas mõtteline konstruktsioon.
3. ehit ehituskonstruktsioon, tarind. Katust kandev konstruktsioon. Monteeritavad konstruktsioonid. Konstruktsiooni tugevus.
▷ Liitsõnad: betoon|konstruktsioon, kivi|konstruktsioon, metall|konstruktsioon, puit|konstruktsioon, raudbetoon|konstruktsioon, teraskonstruktsioon; kaar|konstruktsioon, kande|konstruktsioon, karkass|konstruktsioon, keevis|konstruktsioon, piirde|konstruktsioon, plaat|konstruktsioon, raam|konstruktsioon, sõrestik|konstruktsioon, tala|konstruktsioon, võlvkonstruktsioon.
4. keel grammatiliselt seostatud morfeemide v. sõnade rühm; morfeemide v. sõnade ühendumisviis sõnavormis v. lauses; sün. tarind. Morfoloogilised, süntaktilised, kaassõnalised konstruktsioonid.
▷ Liitsõnad: absoluut|konstruktsioon, lausekonstruktsioon.
5. konstrueerimine. Konstruktsioonid sirkli ja joonlauaga. Geomeetrilised konstruktsioonid 'võtted geomeetriaülesannete lahendamiseks joonestusvahenditega'.

koos
I. ‹adv›
1. ühte kohta, üheks rühmaks koondatult v. koondunult, ühe rühmana. Siin-seal istus mehi rühmiti koos. Seisti kobaras koos. Kivid on hunnikus koos. Paberid on kaante vahel koos. Pael hoiab juukseid koos. Reisitarbed on kohvris koos. Minu asjad on koos, võime teele minna. Vili on suurelt osalt koos 'koristatud'. Doktoritöö materjalid on koos. Vajalikust summast on veerand koos. *Arno püüdis oma mõtteid koos hoida.. O. Luts. || ühes tervikus, üht tervikut moodustavana. Lahtivõetud mootor on jälle koos. Raamat on nii lagunenud, et vaevalt seisab koos. Kuur on laudaga ühe katuse all koos. Näitetrupp püsis koos ainult ühe aasta. Neid hoiab koos ainult harjumus. Kaup, kaubad on koos 'millegi suhtes on kokku lepitud'. *..need olid smuuliliku huumoriga vürtsitatud elujuhtumid, kus tõde teinekord vaid sellepärast koos seisis, et valeks tunnistamine vajanuks oma silmaga nägemist.. Ü. Tuulik. || (kohaloleku, koosolemise, ka kogunemise, kokkutulemise kohta). Üle hulga aja oli jälle terve pere, meie kamp, lõbus seltskond koos. Muist külalisi oli juba koos, muist alles tulemata. Spordivõistlustel oli rahvast murdu koos. Rahvamajas käis palju noori koos. Komisjon istus mitu korda koos. Möödunud nädalal oli ministeeriumis koos kalanduse ekspertgrupp.
2. väga lähestikku v. päris vastamisi. Seisab, kannad koos. Istus, põlved koos, käed põlvedel koos. Nad arutasid midagi, pead koos. Tülitsejad olid peagi käsitsi, rinnutsi koos. Nad on karvupidi koos. Uksepooled seisid tihedalt koos. Toas on otsakuti koos kaks voodit. | (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Nad on alatasa ninapidi koos. Elati väikeses toauberikus, pead-jalad koos. Pea oma suu, lõuad koos!
3. ühes, seltsis (kahe v. mitme olendi, eseme, nähtuse kohta); ühiselt, üheskoos. Kahekesi, mitmekesi, hulgakesi, kõik, mõlemad koos. Lindat ja Antsu nähti sageli koos. Lastena olime, hullasime, mängisime sageli koos. Me tulime Peetriga kogu tee koos. Käis vennaga sageli koos jahil. Lähme koos koju! Koos on julgem liikuda. Poisid kasvasid koos üles. Tule, istume veidi koos ja ajame juttu. Nad pole ametlikult abielus, elavad niisama koos. Lõpetasime koos ülikooli. Lehmad ja lambad lasti koos karjamaale. Neid ravimeid ei tohi koos tarvitada. Sa oled õnnega koos 'sul on õnne', et nii hea korteri said. *..suure osavusega mässis ta orava maapinnal rätiku sisse ja pistis rätikuga koos korvi. J. Vahtra.
4. millegagi kaetud v. määrdunud. Kingad on poriga paksult koos. Riided olid tolmuga koos. Lusikas on veel meega koos. Sõrmed olid tindiga koos. Laste suud olid moosiga koos. Su püksisäär on millegagi koos.
5. hrl. ühes verbiga seisma osutab millegi koosnemisele teat. osistest. *Koos seisis kihelkonnakohus kohtuhärrast, keda mõisnikud valisid ja kolmest kõrvalistujast.. A. Kitzberg. *Söömisest ja magamisest karihiire elu õieti koos seisabki. F. Jüssi.
II. ‹prep postp› [komit]
1. ühes (sama tehes, sama laadi tegevusest v. protsessist osa võttes), kellegi seltsis (vahel lähedane sidesõna ja funktsioonile). Läks, tuli koos teistega, teistega koos. Tule koos Antsuga! Madli elab seal koos oma vanema tütrega. Ta töötas mõnda aega koos Arturiga. Kutsu ta abikaasaga koos! Isa läks pojaga koos linna. Meie koos Mardiga juba lõpetasime töö. Teda jäid leinama naine koos kolme lapsega. Küün koos rehealusega süttis põlema.
2. ühes (hrl. esinemusest, olemasolust rääkides). Koos kartulitega, kartulitega koos on kotti sattunud ka paar kivi. Koos raamatutega saadeti see kiri. Ta maeti koos teiste võitlejatega ühishauda. Võõrkeelsed lausenäited esitatakse tõlkega koos. Talle anti üle diplom koos rahalise preemiaga. Lepp koos pajuga moodustas siin läbipääsmatuid padrikuid. Kaassõnad esinevad kõige sagedamini koos nimisõnadega. || rõhutab millegi kaasasolu v. kaasaarvatust; sün. tükkis (sobib mõnikord). Rebis taimed koos juurtega, juurtega koos välja. Kaotas rahakoti koos dokumentidega. Ta müüks oma sõbrad koos naha ja karvadega, et aga ise karjääri teha.
3. märgib mingi sündmuse v. olukorra samaaegsust mingi teise olukorra v. sündmusega. Juhan tõusis hommikul koos päikesega, päikesega koos. Koos temperatuuri tõusuga suureneb ka aurustumine.
4. millegagi ühenduses, seoses. Olud ja inimeste suhtumine muutuvad koos ajaga, ajaga koos. Koos Forseliuse surmaga lõppes ka tema kooli tegevus.

kui
I. ‹konj› võrdlev sidesõna
1. (esineb sarnasusvõrdlustes:) metafoorsetes võrdlustes.; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi v. adverbi algvõrdega. Mees oli tugev kui karu. Ta oli näost punane kui keedetud vähk. Meri oli sile kui peegel. Ma olen näljane kui hunt. Lapsed on paljad kui porgandid. Poiss on laisk kui kapsauss. Ta on vaene kui kirikurott. Saksa keel on tal selge kui vesi. See on kindel kui aamen kirikus. Ta on niisama vana kui mina. Joob, on sageli täis kui tint, täis kui tina. Ants oli vait kui sukk. Nõnda kui täna pole varem sadanud. *Palaganiuksed olid pärani kui põrguväravad. F. Tuglas. b. kui-konstruktsioon seostub verbiga. Poisid võitlesid kui lõvid. Mis te vahite kui juhmid! Karjus kui ratta peal. Kaagutab kui kana. Poiss lõdises kui haavaleht. Ta istus kui tulistel sütel. Ta jäi seisma kui soolasammas. Ta kadus kui tina tuhka, kui tuul. Ta oli kui hauast tõusnud, kui meelest ära. Vihma sadas kui oavarrest. See mõjus kui välk selgest taevast. Ülikond istub kui valatud. Valu oli kui peoga pühitud. Ma kardan seda meest kui tuld. Hoiab teda kui oma last. *.. ootusärevus täitis koopa, lämmatas laulu ja tantsu, kustutas kära kui kulutule. A. Üprus. c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, harvemini mõne muu noomeniga (välja arvatud adjektiiv). Tüdruk kui elavhõbe. Hambad suus kui rehapulgad. Tal on küüned kui kullil. Ise kui kirp, aga kangust täis. Seal oli rahvast kui murdu. Tal on raha kui raba. Mehe ilme oli kõike muud kui heatahtlik. *Üks neist [= naistest] oli nagu päev, teine kui kuuvalge öö. F. Tuglas.
2. (esineb sarnasusvõrdlustes:) esineb mõnedes väljendites, mis rõhutavad mingi asjaolu, seisundi ülemmäära v. sellele lähenemist. Nad tulid kõik kohale, viimane kui üks. Tunnen siin iga viimast kui rada. Viimne kui toiduraas oli otsas. Täitsin tema vähema kui kapriisi. Mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Ta ei saanud mitte kui millestki aru. Töö on niisama hästi kui lõpetatud. *Pärast lepingu sõlmimist on aga veerand honorarist avansina samahästi kui käes. E. Vetemaa.
3. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. a. alistavas lauses esinevad enamasti korrelaatidena nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi, sedasi, selliselt, niikaua, niipalju jmt. adverbid; sün. nagu (sobib mõnikord). Ilm polegi nii külm, kui naabrid rääkisid. Nii kaugele ma ei julge ujuda, kui Olev ujus. Mul ei ole niipalju raha, kui see ülikond maksab. Sa tegid ikkagi teisiti, kui ema õpetas. b. ebareaalset, näilikku, kujutletavat tegevust v. olukorda väljendavas võrdluse varjundiga viisilauses on öeldis tingivas kõneviisis; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu (sageli sobivad kui asemel). Juss tõttas (nii), kui oleks tuli takus. Oli, kui viibiksime unenäos. Neelatasin, kui oleks midagi kurku läinud. *Mehed vaikisid ja mehed kõnelesid omavahel tasahääli, kui oleks majas olnud surnu. A. Mälk. *Vaatab paljutähendavalt mulle otsa, kui tahaks öelda, et tal olnud õigus. A. Gailit.
4. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlust sisaldavat alus-, sihitis-, öeldistäite- v. täiendlauset (alistavas lauses on hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. sõna). Ei siin aita muu, kui tuleb kiiresti teele asuda. Aadu ei osanud tookord muud ette võtta, kui rääkis asjast isale. Lugu näib selline, kui saaksime kumbki omamoodi armastusest aru. *Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. A. H. Tammsaare.
5. (erinevusvõrdlustes:) esineb adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral (kui-konstruktsioonile vastab sageli elatiiv). Ta on noorem kui mina. Urve on ilusam kui Virve. Uus korter on natuke suurem kui vana. Ants on täna lõbusam kui tavaliselt. Viljasaak oli väiksem kui eelmisel aastal. Ilm tundub soojem kui hommikul. Olukord oli raskem kui kunagi enne. Mis nende meestega peale hakata: üks arem kui teine. Rahvast tuli kokku enam kui tavaliselt. Poiss õpib hoolsamini kui enne. Ära mine ligemale kui vaja! Mis mõjuks paremini kui kiitus! Sinna on tagasi rohkem kui viiskümmend aastat. Meie arvamused langesid ühte enam kui kümnes punktis. Nende vahet ei olnud rohkem kui kolm-neli sammu. Poiss ei saanud vanem olla kui viisteist, viieteistaastane. || teat. suurt määra osutavates väljendites. Asi on hullem kui hull 'väga hull, täiesti hull'. Olukord oli enam kui imelik. Asi on enam kui kahtlane. Selles võib enam kui kahelda. Tule rutem kui muidu!
6. (erinevusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. Rahvast kogunes rohkem, kui osati oodata. Ta teab kaugelt rohkem, kui te arvate. Ülesanne osutus raskemaks, kui oletasime. Me elame paremini, kui me vanemad elasid. *Tunnid kulusid kiiremini, kui seda oleks soovitud. E. Krusten.
7. (erinevusvõrdlustes:) alustab vastandavat kõrvutuslauset. Pigem olen söömata, kui tema käest abi paluma lähen. Ma parem nokitsen kodus midagi teha, kui siin aega viidan. *Ennem laseme Kõrboja võõraste kätte minna, kui pimeda peremehega teda pidada. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset. Uinusin alles siis, kui väljas hakkas valgeks minema. Kell kolm, kui pere lõunalauas istus, helises telefon. Kui ma töö lõpetan, siis ajame veidi juttu. Pärast seda, kui külalised olid lahkunud, heitsime magama. Ta mõtleb enne tükk aega, kui vastab sõbra küsimusele. *Kui Eeva Andrukson jõudis metsast välja, oli päike juba loojenenud. A. Jakobson.
2. alustab täiend- v. aluslauset. Ma mäletan veel aega, kui siin olid põllud. See oli aprilli lõpus, kui ekspeditsioon asus teele.
3. alustab sihitislauset ning on sageli lähedane sidesõnale et (ka siduvale määrsõnale kuidas). Kuulsin, kui aken avati. Ta ei pannud tähelegi, kui isa tuppa astus. Ta nägi, kui koer last hammustas. Juku ei armasta, kui teda töö juures segatakse. Kas mäletad, kui me esimest korda kalal käisime?
III. ‹konj› tingimust väljendav sidesõna
1. alustab tingimuslauset. Kui homme sajab, siis me jõele ei lähe. Kui säärane olukord edasi kestab, on meie lugu väga halb. Kui sa just ei taha, ära siis tule kaasa! Küll ma tulen, kui aega ja tervist on. Kui võimalik, jätaksin sinna minemata. Aga kui pension oleks äkki ära võetud, mis sa hing siis kostad! *.. kõik on arusaadav, kui asja lähemalt vaadata. J. Vahtra. | esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui sõita, siis sõita. Kui juba, siis juba. Kui mitte, siis mitte. Kui töö, siis töö, nii et kondid raksuvad.
2. alustab aluslauset. Teda ei häirinud see, kui mõni asi läkski viltu. *Küll on tore, kui sul on sõber, kellega koos on üle elatud midagi erakordset, mõtles Eduard. E. Krusten.
3. alustab vastandavat kõrvutuslauset (viimane on hrl. pealause ees). Kui näidendi esimene vaatus areneb rahulikult, siis järgmistes tõuseb pinge pidevalt. *Kui mardid soovisid peamiselt põlluõnne, siis kadrid saatsid karjaõnne. Ü. Tedre.
4. alustab tingimuse varjundiga kiillauset. *Teie olete vist, kui ma ei eksi, proua Pihlat? E. Raud. *Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda võiks nimetada – oli Matile mitmes suhtes tuluks. E. Vilde.
5. koos adverbiga mitte alustab tingimuslikku vaeglauset. See oli juba tõrkumine, kui mitte avalik vastuhakk. Poisse oli kolm, kui mitte rohkem. Asjasse suhtuti skeptiliselt, kui mitte isegi eitavalt. *Näen neidudes elu peamist, kui mitte ainukest võlu. H. Luik (tlk).
6. esineb iseseisvate lausete algul. a. alustab soovi, mõnikord ka kahetsust väljendavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui poiss ometi natuke hoolsam oleks! Kui homseks vihm üle jääks! Oh kui sa teaksid, kuidas ma sind ootasin! Kui ta ometi nii ruttu ei oleks lahkunud! *Kui seda metsa ees ei oleks... Juh. Liiv. *„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. A. H. Tammsaare. b. alustab kõhklust, kahtlust väljendavat lauset. Kui õige saadaks talle kirja! Kui siiski sõidaks mõneks ajaks ära! *Senini on olnud päris soe. Kui ei lähe ainult liialt palavaks! A. Mälk. c. alustab viisakat, tagasihoidlikku palvet v. soovi sisaldavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui te tooksite vett! Kui sa laenaksid mulle oma raamatut. Kui te näitaksite mulle seda riiet.
IV. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab tingimuse varjundiga põhjuslauset. *Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. A. H. Tammsaare. *.. ja kui selleta [= klaverita] on saadud seni läbi, miks siis mitte ka edaspidi. P. Pinna.
V. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset; sün. ehkki, kuigi, olgugi et. *Ja tõhk, kui ta oligi väga häbematu, ei julgenud iialgi ronida rebaseurgu. R. Roht.
VI. ‹konj› samastav sidesõna, seob lisandit põhisõnaga. Peeter kui matemaatik armastas täpsust. Neist peeti lugu kui tublidest põllumeestest. Sina kui koosoleku juhataja pead päevakorrast täpselt kinni pidama. Kubism kui kunstivool tekkis 20. sajandi algul. Tunnen teda kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest. See plaan lükati kui vastuvõetamatu tagasi.
VII. ‹konj› ühendav sidesõna, seob koondlause kaht rööpliiget (= nii(hästi) ... kui (ka)). Ta valvas haiget ööd kui päevad. Nüüd hakkas üks kui teine Oskarile appi. Ma olen sellest ühelt kui teiselt midagi kuulnud. *Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. E. Vilde.
VIII. ‹adv› esineb adjektiivide, partitsiipide, adverbide ja indefiniitsete pronoomenite mitu ja palju ees, väljendades määra, astet, ulatust
1. küsiva-siduva sõnana alustab küsimust. a. iseseisva küsilause algul. Kui vana sa oled? Kui kaugel ta elab? Kui kauaks Jüri ära sõitis? Kui palju see maksab? b. alustab sihitislauset. Ütle mulle, kui kaua see võib kesta. Kas sa tead, kui mitu kilomeetrit meil veel minna on? *Kas võis Juulius öelda, kui tõsiselt ta neid katseid oli võtnud? K. Ristikivi.
2. esineb hüüd- v. väitlauses. a. iseseisvas lauses, hrl. selle algul. Kui ilus maja! Kui tugev te olete! Kui noored me veel tookord olime! Oh, kui hea inimene sa oled! Kui parajal ajal sa tulid. Kui ammu see kõik oli! Kui vähe on inimesel vaja, et olla õnnelik! Kui kiiresti lendab aeg! „Kui kahju!” ütles ta kahetsevalt. Hullusti läks, oi kui hullusti! Kui mitu korda olen ma sulle öelnud: ära mine sinna! *„Kuhu su rikkused sulasid?” uriseb Jurnas. „Nüüdsama oli varandust kui palju.” A. Mägi. b. alustab sihitis- vm. kõrvallauset. Ma ei oska öelda, kui suur on tekitatud kahju. Evald ei aimanudki, kui armukade Mare on. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Pani imestama, kui hästi ta orienteerub kõikides üksikasjades.
3. alustab imestust, üllatust, ootamatust väljendavat lauset; sün. kus (sobib sageli). *Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! J. Parijõgi. *Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilveseroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! F. Tuglas (tlk).
4. esineb mitmesugustes kindlakskujunenud umbmäärastes v. määratlevates väljendites, nagu kui tahes, ükskõik kui, (jumal ~ kes) teab kui jt. (vahel ka üksikult samas tähenduses). Olgu vastane kui tahes tugev, Jõnn tuleb temaga toime. Ta pole just (kes) teab kui suur süüdlane. Poiste kuraasi ei jätkunud teab kui kauaks. Tööta ükskõik kui hoolsasti, ikka ei olda rahul. *.. õieti ei saa aru. Ei näe, kas pinguta silmi kui palju. A. Mägi. *Tema saapad enam ei pea vett ega kedagi, aga minu saabastega mine kui sügavast veest läbi. J. Parijõgi. || tähenduses 'kui tahes, ükskõik kui' alustab mööndlauset. Kui kokkuhoidlikult läbi ei ajagi, ikka tuleb rahast puudu. Kui tark ta ka poleks, kõike ta ikka ei tea. *Nii et haiglas ei ole keegi üle kolme päeva, kui kaugelt sa ka pole. V. Vahing. *Väriseja Johannes ei avanud üldse ust, kui palju Kaarel selle taga ka ei koputanud. A. Jakobson.
Omaette tähendusega liitsõnad: enne|kui, just|kui, muud|kui, nii|kui, otsekui

kuid ‹konj›
vastandav sidesõna; sün. aga, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. kaks komponenti on omavahel vastandatud. a. rinnastavalt seotud osalausete vahel. Talgulised olid enamasti noored, kuid oli ka üksikuid vanemaid inimesi. Sina usud veel tema sõnu, kuid mina ei usu juba ammugi enam. *Niki vaatas kartlikult ringi, kuid Sepo läks julgesti edasi.. V. Raidaru. b. korduvate lauseliikmete puhul. *.. mängis mõnikord eht peremeest, oli üldse üks vajalik, kuid tihti ka mittevajalik olevus talus. J. Vahtra.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. korduvate lauseliikmete puhul. Väike, kuid kärme hobune. Paratamatu, kuid ikkagi ebameeldiv reis. Ilm oli soe, kuid tuuline. Haav oli raske, kuid mitte elukardetav. Tuba oli küll väike, kuid valgusküllane. Riietus oli lihtne, kuid maitsekas. Mihkel oli rahulik, kuid tavalisest tõsisem. Kõne all olid olmeprobleemid, kuid ka mõned muud küsimused. Urmas võttis pudeli vastu, kuid ei rüübanud. *Öö edenes, kuid püsis ikka ühtviisi rohekasvalgena ja läbipaistvana. A. Jakobson. b. rinnastavalt seotud osalausete vahel. Proovisin uinuda, kuid uni ei tulnud. Jüri Mets sündis Valgas, kuid tema noorusaastad möödusid Tartus. Mees oli pealtnäha rahulik, kuid ta südames näris mure. Raamat oli huvitav, kuid Peetrile ta siiski ei meeldinud. Ma hoiatasin neid küll, kuid mind ei võetud kuulda. *Õhku täitis lakkamatu helin, kuid raske oli aru saada, kust ja millest see tekkis.. E. Krusten.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandusmoment nõrk ning kuid on pigem ütlust sissejuhatav sõna. *Ilm oli sajune ja tuisune, ajuti kippus voorimehe hobune eksima. Kuid edasi pidi kiiresti saama, sest hiljaks jäämisest võis oleneda nii paljugi. J. Vorms. *Kuidas tal selle äriga läks, seda Kuslap ei teadnud. Kuid väga suuri ja hiilgavaid tulemusi ei võinud see anda. R. Roht.

kuigi
I. ‹adv› ‹laiendab hrl. adjektiivi v. adverbi, hrl. eitavas lauses› eriti, mainimisväärselt (tagasihoidlikumaks väitmiseks). Park pole kuigi suur. Vesi pole siin kuigi sügav. Teekond polnud kuigi pikk. Õunad polnud kuigi kallid. Maja ülesleidmine ei olnud kuigi keeruline. Aeg polnud veel kuigi hiline. Ma pole temast kuigi heal arvamusel. Sellest pole kuigi palju kirjutatud. Ei ole kuigi kaugel aeg, millal peame jälle tööle minema. Lapsed ei jäänud vette kuigi kauaks. Lennuk ei lennanud kuigi kõrgel. Taat ei kuule enam kuigi hästi. Soos ei jõutud edasi kuigi kiiresti. Ja või seda vilja kuigi palju saadigi! *„Tema ei tea isegi kuigi paljukest,” ütles Karin. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› möönev sidesõna
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud tegevus v. olukord siiski aset leiab; sün. olgugi et, ehkki, ehk küll. Mees sõi, kuigi tal isu ei olnud. Ta läks, kuigi väljas tuiskas. Kuigi töötati hommikust õhtuni, ei jõutud tööga ometi lõpule. Kuigi ta kuulatas teraselt, ei kuulnud ta ometi midagi kahtlast. Kuigi oli käes september, oli väljas veel siiski suviselt soe. Ei tea seda Tõnugi, kuigi on kõrgesti koolitatud. Isa paistis olevat väga rahulik, kuigi oli näost kahvatu. *Aga Kõrbojale peremeheks ei läheks ta mitte, kuigi perenaine kutsuks – niisugune arutu mees on Katku Villu. A. H. Tammsaare. *Vaadake, see keedetud vasikaliha on siiski etem, kuigi ta ei ole praad. R. Roht.
2. alustab piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset) v. vastava iseloomuga lauseosa; sün. ehkki, olgugi et, ehk küll. Õpilane vastas, kuigi vaevaliselt. Ta tuli, kuigi hilinemisega. Ta räägib saksa keelt, kuigi mitte vabalt. Lugu ise on väheusutav, kuigi mitte võimatu. *Tüdruk oli nüüd töö juures alati jaol ja pani käedki külge, kuigi Eerik pidi teda enamasti aitama. A. Mälk. *Räägiti (kuigi seda liialt ei usutud), et õnnistatud vesi pidi rohkem kuulide vastu kaitsma kui hõberistid ja ikoonid.. A. Hint.
3. hrv kui ka, alustab möönva varjundiga tingimuslauset. *Või kuigi ta ise seda poleks tahtnud, siis sundisid teda teised, sundisid olud, sundis Kõrboja.. A. H. Tammsaare. *Miina peitis aga enda oma kambrisse. Kuigi teised noored tulevad, siis võib ema öelda, et Miina polegi kodu.. J. Vorms.

niikaua kui
aega väljendav sidesõna, alustab ajalauset, mis osutab pealausega väljendatud tegevuse v. olukorra kestusele v. selle toimumisajale; sün. seni kui, senikaua kui. Niikaua kui mina teda mäletan, on ta ikka pisut saamatu olnud. *Minu asi oli teid hooldada, niikaua kui teie käisite koolis. P. Viiding.

nii kui

1. aega märkiv sidesõna: niipea kui. Nii kui ta oli seda öelnud, kostis lask. *Nii kui Totu puhus, nii pasun röögatas. I. Maran (tlk).
2. hrv võrdlev sidesõna, alustab võrdlus- v. viisilauset; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. See suur maal sobib siia, nii kui oleks ta selle koha jaoks tellitud.

nõnda kui

1. aega väljendav sidesõna: niipea kui, nii kui (1. täh.) *Nõnda kui see pliidirõngas mul käes vähe lõksatas, kohe su ase hakkas kahisema .. M. Raud.
2. hrv võrdlev sidesõna, alustab võrdlus- v. viisilauset; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. See mantel sobib talle, nõnda kui oleks otse tema jaoks õmmeldud. *.. ja nende verejanu kasvas jõudsasti, nõnda kui kasvab rohi vihma käes. L. Remmelgas (tlk).

nõndavõrd kui
määra väljendav sidesõna, alustab määralauset; sün. niivõrd kui. Ma tahan, nõndavõrd kui seda suudan, teile abiks olla.

samal ajal kui

1. aega märkiv sidesõna, alustab ajalauset, mille tegevus v. olukord on pealause omaga samaaegne; sün. sellal kui. Samal ajal kui teised lõunatundi pidasid, käisime meie jõel. *Samal ajal kui ettevalmistused tasapisi oma rada läksid, saabus Raroialt aina kirju.. E. Masing (tlk).
2. aega märkiv sidesõna, alustab vastandavat kõrvutuslauset, mis konkretiseerib pealause tegevust v. olukorda; sün. sellal kui, kuna. Samal ajal kui riigi põhjaossa on koondunud tööstus, püsib lõunaosa endiselt agraarpiirkonnana. *Mind vapustas just see, et ühe käega mees elas ausalt, samal ajal kui teised hangeldasid, võtsid altkäemaksu, kui ainult pakuti... V. Vahing.

sellal kui

1. aega märkiv sidesõna, alustab ajalauset, mille tegevus v. olukord on pealause omaga samaaegne; sün. samal ajal kui. Sellal kui lapsed magasid, korrastas ema nende riideid. Juta keetis süüa, sellal kui teised niitsid.
2. aega märkiv sidesõna, alustab vastandavat kõrvutuslauset, mis konkretiseerib pealause tegevust v. olukorda; sün. samal ajal kui. *Juba 1860. aastal olid taanlased Gröönimaal kirjaoskamatuse likvideerinud, sellal kui 1952. aastal oli vaid käputäis Kanada eskimoid igas mõttes kirjaoskajad. A. Tungal (tlk).

senikaua kui
aega väljendav sidesõna, alustab ajalauset, mis osutab pealausega väljendatud tegevuse v. olukorra kestusele v. selle toimumisajale; sün. seni kui, niikaua kui. Ootasime põõsa varjus, senikaua kui suurem sadu üle läks. *Senikaua kui papp roodu ees palvust pidas ja mehi õnnistas, võisid soldatid reas seistes ühelt jalalt teisele nõjatuda.. A. Hint.

seni kui
aega väljendav sidesõna, alustab ajalauset, mis osutab pealausega väljendatud tegevuse v. olukorra kestusele v. selle toimumisajale; sün. niikaua kui, senikaua kui. Seni kui ta hobust seab, otsi mulle süüa. Seni kui asi polnud selge, ei tahtnud ta midagi otsustada.

sestpeale kui
aega märkiv sidesõna, alustab ajalauset, mis näitab, millest alates esineb pealausega väljendatud tegevus v. olukord; sün. sestsaadik kui. Lapsed on, sestpeale kui nad aiandis tööl käivad, enda meelest kohutavalt tähtsad. *Sestpeale kui Paklin Peterburisse tagasi tuli, oli ta kokku puutunud väga väheste inimestega, eriti noorte hulgast. A. Tungal (tlk).

sestsaadik kui
aega märkiv sidesõna, alustab ajalauset, mis näitab, millest alates esineb pealausega väljendatud tegevus v. olukord; sün. sestpeale kui. Ma ei ole teda näinud, sestsaadik kui ta kooli lõpetas. Ta on ikka samasugune, sestsaadik kui mina teda mäletan. *Sestsaadik kui Roosi ära kutsuti [= suri], oli vanamees ilma naiseta. A. Valton.

kuivõrd

1. ‹adv› küsiv-siduv sõna: mil määral, kui palju, millises ulatuses. a. otseses küsimuses. Kuivõrd seal on harimiskõlblikku maad? Kuivõrd ta õigustab meie lootusi? Külas olevat vaenlasi, aga kuivõrd? b. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes. *Kuivõrd lootusetum on üksi jäänud kotkapoja olukord! Tema võimalused piiras pesasõõr! J. Rannap. c. alustab sihitis-, alus- vm. kõrvallauset. Imestan, kuivõrd sarnased nad on. Tuleb kontrollida, kuivõrd õiged on meile antud teated. Ei saa aru, kuivõrd tõsiselt ta öeldut võttis. Kuivõrd see raamat levis, ei ole täpselt teada. Uuenduse vastu tundis ta huvi ainult niivõrd, kuivõrd see talle kasu tõotas.
2. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset. a. kõrvallause on pealause järel; sün. sest, kuna. Me peame jalgsi minema, kuivõrd mingit sõidukit sinna kanti ei käi. Ei ole mõtet enam vaielda, kuivõrd asi on juba otsustatud. Ma ei oska sulle nõu anda, kuivõrd ei tunne kõiki asjaolusid. *Sinna tuli neile püstitada elamud nagu inimestelegi, ainult paremad, kuivõrd jumalad olid inimestest täiuslikumad. H. Matve. b. kõrvallause on pealause ees; sün. et, kuna. Kuivõrd ilm läks sajule, jääb matk seekord ära. Kuivõrd teha on nii palju, ei tohi me enam aega kaotada. Kuivõrd puudus võimalus kohe edasi õppima asuda, läks ta tööle.
3. ‹konj› vastandav sidesõna eitava osalause algul ühendis niivõrd ... kuivõrd; täh. 'kui (just)'. See on mitte niivõrd etiketi, kuivõrd taktitunde küsimus. Ta ei ole niivõrd pahatahtlik, kuivõrd mõtlematu. *Tänapäeva inimese kontaktid raamatuga pole tihtipeale niivõrd nõrgenenud, kuivõrd muutunud teiselaadilisemaks. K. Leht.

kuke|pea
kõnek (bravuuritsevalt:) olukord v. töö, mis on v. tundub olevat äärmiselt lihtne ja kerge; sün. naljaasi, naljategu, käkitegu. Tema käes on raadio parandamine kukepea. Antsule on matemaatika eksam kukepea (ära teha). *Kui palju sul veel jäänud on [vangis istuda]? Poolteist aastat? Kukepea, naljanumber. R. Kaugver.

kukerpall ‹-i 21› ‹s›
keha ring üle pea, nii et aluspinda puudutavad järjekorras kukal, selg, tuharad ja jalad; sün. uperpall, kukerkuut; sport tirel. Edaspidi, tagurpidi kukerpall, kukerpall ette, taha. Lapsed lasksid õuemurul kukerpalli. Poiss tegi, lõi, viskas kukerpalli. *Vanaema saunani oli ainult kirbu kukerpall, nagu isa ütles. R. Lahi. || keerutus, keerd (hrl. üle pealmise, ülemise osa). Auto tegi libedal teel kukerpalli. *Vahvasti kukerpalle visates kargas kivilahmakas kõrgele üles.. H. Väli. | piltl. Süda tegi erutusest kukerpalli. Elu teeb vahel kummalisi kukerpalle. *Nii mõnigi sõnade tiritamm ja mõtete kukerpall pani ta naeratama .. A. H. Tammsaare.

kuna
I. ‹konj› aega väljendav sidesõna: samal ajal kui, sel ajal kui, sellal kui
1. alustab hrl. vastandava varjundiga ajalauset, mille tegevus on pealause omaga samaaegne. Ema tõusis hommikul varakult, kuna pere jäi veel magama. Kuna ühed agaralt tegevuses olid, vaatasid teised niisama pealt. *Karl kõverdus koera üle, kuna see end kiunudes seljale heitis ja ta mädaseid käsi lakkus. A. Mälk. *Taneli lõug hakkab äkki vabisema, kuna suu abitult virilaks kooldub. B. Alver.
2. alustab vastandavat kõrvutuslauset. *Linna piiras ühelt poolt hõbedaselt läikiv järv, teiselt poolt tumeroheline mets, kuna mujal laiusid heinamaad ja nurmed. R. Roht. *„Meie elame rahus ainult kristlastega,” lausus nüüd piiskop teravalt, „kuna aga paganatega peame halastamatut sõda!” E. Kippel.
II. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset a. põhjuslause eelneb pealausele; sün. et. Kuna ta haige oli, (siis) ei saanud ta koosolekust osa võtta. Ja kuna elu juba kord oli viltu kiskunud, (siis) lõi ta kõigele käega. Rühma juht teatas, et kuna aeg on hiline, (siis) tuleb laagrisse jääda. *Kuna talle näis, nagu peaks ta millegi üle põhjalikumalt järele mõtlema, läks ta aidaesikusse ja istus tünniveerele.. A. Jakobson. b. põhjuslause asub pealause järel; sün. sest, sest et, sellepärast et, seepärast et. Ma pean seda tegema, kuna olen lubanud. Ta ei saanud tulla, kuna oli haige. Tootmine tuleb lõpetada, kuna toorainet ei jätku. *Ühe liivlaste muistendi järgi ei tohtivat ka Riia linn kunagi valmis saada, kuna ta muidu maa alla langevat. A. Annist. *Lahing puhkes, kuna see pidi puhkema, nad said haavata, kuna nii oli otsustatud.. I. Sikemäe (tlk).
III. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud tegevus v. olukord siiski aset leiab; sün. kuigi, ehkki, sellest hoolimata et, sellele vaatamata et, olgugi et. *Lible lasti parve pärast lahti, kuna ta ometi süüdlane ei olnud. O. Luts. *Suurt süüdlast Taavetitki nuheldi ainult ühe lapsukese surmaga, kuna tal neid küllalt ja küllalt oli. E. Vilde.
IV. ‹adv› kõnek kunas, millal a. *„Ja kuna ma siis kosja tulen?” küsis Jaan. A. Kitzberg. b. *Kõige selle närvelduse keskel ma ei märganudki, kuna kõledad talvetuuled olid lakanud.. F. Tuglas. c. *Kuna kuulutavad [kaardimoorid] blondi, kuna brünetti, aga ei tule kumbagi! M. Metsanurk.

kuni
I. ‹konj›
1. aega märkiv sidesõna, mis näitab, missuguse ajani toimub pealauses väljendatud tegevus v. olukord. a. alustab ajalauset. Magasin, kuni mind äratati. Oota siin, kuni ma tulen. Tee seda, kuni pole hilja! Võitles unega, kuni jäigi tukkuma. Rüübati, kuni pudel sai tühjaks. Läksime edasi, kuni jõudsime suurele teele välja. Laps nuttis seni, kuni väsis. Ta mangus seni, kuni ma järele andsin. Kuni päike paistis, oli soe. Nad vaidlesid niikaua, kuni kaubale said. Käisin talle senikaua peale, kuni ta nõusse jäi. Seni linnuke lendab, kuni ta pesa leiab. b. alustab sihitislauset. Ta ootas, kuni teised järele jõudsid. *Ei ole laeva, tee maal tööd ja oota, kuni õige aluse alla saad. H. Sergo.
2. (harvemini:) aega märkiv sidesõna, alustab ajalauset, mis näitab, mis ajal toimub pealauses väljendatud tegevus v. olukord; sün. sel ajal kui, sellal kui. Kuni kaks varblast kaklesid, näppas kolmas tera endale. *Kuni nad pakkisid, haihtus udu.. V. Raud (tlk). *Kuni niiviisi seisan ja vahin, sõidab minust mööda noor ratsanik, arvata 13-aastane poiss. A. Kaal.
3. ühendav sidesõna, seob sõnu v. sõnaühendeid, mis märgivad millegi ulatuvuse äärmisi piire. a. ühenduses arvsõnadega. Kala võis kaaluda kümme kuni viisteist kilo. Sõidan kaheks kuni kolmeks nädalaks Hiiumaale. Mul läheb aega veel viis kuni kümme minutit. Kümne kuni kaheteistkümne päeva pärast kirjutatakse ta haiglast välja. Reis võib kesta kaks ja pool kuni kolm nädalat. b. ühenduses omadussõnadega. Kuue- kuni kaheksa-aastased lapsed. Tuli piirduda viie- kuni kuuetunnise uneajaga. Seene kübar on kollakas- kuni kahvatupruun. Vesi järves on kollakaspruun kuni rohekaskollane. *Leheserva allosas asetsevad hõredalt tömbid hambad või on serv lainelis-loogeline kuni saagjas. H.-E. Rebassoo.
II. ‹prep› [term] rõhutab noomeniga märgitud piiri, milleni miski toimub v. esineb (võib ka ära jääda, ilma et lause tähendus muutuks) a. (koha, ruumilise ulatuse puhul). Jalutasime kuni metsani. Saadan sind kuni järgmise tänavanurgani. Korva luht ulatub Iigastest kuni Sangasteni. Käed olid kuni küünarnukkideni sidemeis. Sügav arm põsel ulatus kuni kõrvani. b. (aja puhul). Töötasin sellel kohal kuni 1965. aastani. See õunasort säilib kuni järgmise kevadeni. Pidutseti kuni keskööni, kuni varavalgeni. Ma ei unusta seda kuni surmatunnini. Jaanipäevast kuni mihklipäevani. See komme on säilinud kuni tänapäevani. c. (hulga, määra v. seisundi puhul). Kotka tiibade siruulatus küünib kuni 2 meetrini. Süüdlasi trahviti 500 kuni 1000 kroonini. Sõime leiva kuni viimase raasuni ära. Kõik oli kuni pisiasjadeni läbi mõeldud. Võttis riided kuni särgini seljast. Linnust kaitsti kuni viimse meheni. Tantsiti kuni nõrkemiseni.
III. ‹adv› hulga-, mõõdu- v. määramääruse koosseisus rõhutab mingi nähtuse, olukorra küündivuse piiri. Saal mahutab kuni 500 inimest. See võib maksta kuni 150 krooni. Kartoteegis oli keeleainest kuni kümnest kihelkonnast, kuni kahekümnelt autorilt. Ma võin jääda siia kuni nädalaks. Mäed on kuni kilomeeter kõrged. Vesi oli kuni poolde säärde. Heinamaa ulatus sooservast kuni põllu äärde välja. Nähtus ulatub tagasi kuni esiajaloolisse aega.

kus ‹adv›
I. küsiv-siduv sõna: missuguses kohas
1. otseses küsimuses. Kus sa elad? Kus sa käisid? Kus me kokku saame? Kus on kõige lähem postkontor? Eedi, kus sinu asjad on? Millal ja kus see juhtus? Kus see kirjas on? Kus Madis on? '(tõlgendatav ka:) miks Madis siin ei ole?' Siin kusagil ta on, aga kus nimelt? Kus kohas sa teda nägid? Kus su aru oli! *„Kus siis sina olid!” karjus Eeva Lusja peale. L. Promet.
2. alustab sihitis-, koha-, täiend- vm. kõrvallauset. Küsisin õelt, kus ema on. Ma ei tea, kus kandis see maja asub. Ma lähen vaatan, kus nad on. Ema hakkas pärima, kus ma käisin. Küllap ta on seal, kus teisedki. Kus esines alusmetsa, seal kasvasid sarapuud ja toomingad. Nad läksid järve äärde, kus noori oli juba varem koos. Kus suitsu, seal tuld. Ta rääkis sellest kõikjal, kus kuulajaid leidus. Nüüd mindi tuppa, kus toidulaud juba ootas. Ta aitas, kus võis. Ta rääkis paikadest, kus ta suvel käis. Siit on ühiselamuni, kus Margus elab, hea tükk maad. Näita mulle ajalehte, kus sellest on kirjutatud. See on ammu teada, kus ta on. Saar on ainuke, kus on säilinud haruldased taimeliigid.
3. mõningates väljendites osutab ebamäärast kohta. Küll ma üles leian, olgu ta ükskõik kus, kus tahes. Kõik varjasid end, kus keegi. Kõik olid suvel kes kus. Ta on ilma peavarjuta, ööbib kus juhtub. Kus ta ka ei viibiks, kodu on ikka meeles. Pool päeva on möödas ja tagaotsitav juba kes teab kus. Poiss vedeleb kurat teab kus. Ta oli oma mõtetega jumal teab kus. || kõnek mitmesugustes enamasti fraseoloogilist laadi ütlustes. Käige, käi kus kurat! Kasi, kasige kus kurat! Mingu, lennaku kõik kus kurat! Mine siit oma jutuga kus kurat! Saada ta kus kurat! Tuul viib võrgud kus kurat. Käi siit kus kurivaim! Jäta kõik kus pagan! Minge kõik kus tuhat! Jäta, saada kõik kus see ja teine! Õppimine jäi seks korraks kus seda ja teist. *Kuni sa järele jõuad, oleme meie kus kolmkümmend. L. Metsar.
4. kõnek kuhu (hrl. otseses küsimuses). Kus kohta ma selle panen? *„Kus sa lähed?” küsis Tõnisson.. O. Luts.
5. kõnek (hrl. küsimusena:) kuidas. *Aga kus te üldse selle peale tulete, et teie Ines viibib Atlantises? B. Kabur.
II. siduv ajamäärsõna, alustab täiend-, aja- vm. kõrvallauset; sün. mil(lal) (sobib mõnikord). Küll veel tuleb aeg, kus sa seda kahetsed. Oli päevi, kus polnud midagi süüa. See oli silmapilk, kus kõik oli kaalul. See polnud ainuke kord, kus nad kohtusid. Nüüd, kus kõik tööd korras, võib pisut puhata. See pole võimalik enam praegu, kus olukord on muutunud. Nüüd, kus tuul selja tagant, liikus paat palju jõudsamini. See juhtus lõuna ajal, kus kogu pere kodunt ära. Kõige ülevam silmapilk oli see, kus mängiti hümni. *..liig järsku tuli see, kus ta köstri ette pidi minema. O. Luts.
III. kõneleja suhtumist, tundetooni rõhutav sõna a. hrl. lause algul aitab toonitada millegi hoogsust, ägedust, võimsust, suurust, ka kellegi imestust, üllatust vms. Kus hakkas rängasti sadama! Kus naised pistsid tänitama! Kus noorest peast sai möllatud ja trallitud! Kus käsi läks paiste mis hirmus! Kus siis läksid kõigil silmad suureks! Kus Andres sai vihaseks, ägedaks! Mina nii väga ei tahtnudki, aga kus tema! Vaata aga, kus poisil pea lõikab! Kus oli ikka vaprus! Kus oli pidu, süüa ja juua jätkus hommikuni! Kus see külarahva naer, kui teada saadakse! Vaat kus oli alles õnn! Vaat kus lugu – või kohe käsitsi kallale! Kus selle kahju, häbi ots! *Kus mul oli maal ilus talu nagu pupe, aga näe, vaja oli trügida linna.. O. Luts. b. rõhutab (ja vormistab) kõneleja põlastamist, pahandamist v. üleolekut. Ena kus mul targad väljas! Kus mul ka asjamees, käskija! Vaat(a) kus närukael, saatan, sunnik! Vaat kus kuradid! Kus mul kavaler, keda vaadata! Vaata kus kutsikanäru, või hammastega külge! Kus ikka tobu, tema ei ole nõus! Kus asi, millega ka uhkustada! Kus ka varandus, mida taga nutta! Kus ka leidis tuttava! Kus teeb ennast tallekeseks, tema pole kedagi puutunud! c. alustab hrl. vormilt jaatavat lauset (v. ütlust), mis tegelikult sisaldab eitavat arvamust v. hinnangut. Kus ma seda võisin teada! Kus meil see aeg ringi hulkuda! Kus ta's haige on! Tule õhtul meile! – Kus ma siis saan! Kus siis kõik meelde jääb! Oh, kus tema nüüd kodus püsib! Teised läksid ees, kus tema maha sai jääda. Kus Toomalgi see raha kohe võtta! Keelati küll, aga kus tema (kuulas)! Nii ma tulingi, kus sa hakkad ära ütlema. Aga kus nüüd nemad millestki hoolivad. Kus niisugune viitsib sul tööd teha! Ma pean minema, kus ma pääsen! Kus tema nüüd nõus ei ole! Et ka kellegagi nõu peaks, kus sa sellega! Kas sind sunniti? – Ei, kus sellega! *„Kas karjas pika päevaga uni peale ei tiku?” – „Kus ta ikka tikub, kui silmad lahti hoida!” A. Hint.

ligem ‹-a 2› ‹adj›
(< komp ligida); sün. lähem. Meie ligemad naabrid. Ligemas ja kaugemas ümbruses. Ligemasse raudteejaama on viis kilomeetrit. Siit on Tartu ligem kui Viljandi. Kolisime alevisse, et lastel oleks ligem koolis käia. Meilt on randa ligem kui teie juurest. Ligem tulevik, minevik. Tulen (kõige) ligemal ajal, võimalusel. Ligemail aastail pole uue teatrimaja ehitamist ette näha. Kutsus ligemad omaksed ja tuttavad sünnipäevale. Oleme teretuttavad, ligemaid suhteid meil pole. Ema on lapsele kõige ligem. *Kui sinu ligematest keegi sureb või sa ise kaod .. J. Luiga. || täpsem, põhjalikum, üksikasjalikum. Asja ligem uurimine peaks tooma selgust. Jaan on kõigile nii hästi tuntud, et ligem tutvustamine oleks ülearune. Oleks vaja veidi ligemat informatsiooni. *.. sest et Paaljaagu ligemaks hindamiseks õieti puudusid [poenaisel] pidemed. K. A. Hindrey.

ligemal ‹adv›
(< komp ligidal); sün. lähemal. Kes ligemal olid, need kuulsid. Särk on ihule kõige ligemal. Mida ligemal istud, seda soojem mul on.

ligemalt ‹adv›
(< komp ligidalt); sün. lähemalt. Rahvast oli kokku tulnud ligemalt ja kaugemalt. Nii kaugelt sa ei näe, tule vaata ligemalt. || põhjaliku(ma)lt, üksikasjaliku(ma)lt. Asja tuleb ligemalt uurida, enne kui otsustada. Kas sa tunned teda ligemalt? Ligemalt ei tea ma tema kohta midagi. Ta ei seletanud ligemalt, kuidas seda teha.

linool|lõige
kunst graafiline tehnika, mille puhul kujutatav lõigatakse uuritsaga linoleumi; selles tehnikas teos; sün. linoolgravüür. Õpib linoollõiget, katsetab linoollõikega. Linoollõikes eksliibris. Näitusel nähtud linoollõiked.

luu ‹15› ‹s›

1. ka anat luukoest koosnev selgroogsete luustiku üksikosa; sün. kont (kõnekeelsem). Lühikesed, lamedad, pikad luud. Lihased kinnituvad luude külge kõõluste vahendusel. Inimese, imetajate, kalade, lindude luud. Vanainimese luud on haprad, võivad kergesti murduda. Luu on kokku kasvanud. Haav ulatub luuni. Tal on reuma kallal, kõik luud ja liikmed valutavad. Jäi sõjas kaduma, kes teab, kus tema luud (ja kondid) puhkavad, pleegivad. Küll luu liha kasvatab. || (ainena). Muistne inimene valmistas luust tarbeesemeid, ehteid. Luust nikerdatud kuju. || hrv (kehaehituse kohta:) kont. *Vanaisa, tugeva luuga mees .. J. Mändmets. *Olen väike, kitsas ja õhukese luuga. H. Raudsepp. || (koos sõnaga liha:) inimkeha. Külm tuul puhub lihast ja luust läbi, läbi liha ja luu. *Siis veidi väsimust mul tundub lihas-luus .. M. Under.
▷ Liitsõnad: aba|luu, hamba|luu, häbeme|luu, istmiku|luu, jala|luu, kaarna|luu, kaela|luu, keder|luu, keele|luu, kiiru|luu, kodar|luu, kolju|luu, koolja|luu, krõmps|luu, kukla|luu, käe|luu, külje|luu, küünar|luu, laba|luu, lõua|luu, nina|luu, oimu|luu, otsmiku|luu, pahk|luu, pea|luu, pind|luu, puusa|luu, pöia|luu, randme|luu, rang|luu, reie|luu, rinna|luu, rist|luu, saba|luu, sahk|luu, sarna|luu, sääre|luu, toru|luu, õla|luu, õlavarre|luu, õndraluu; elevandi|luu, hark|luu, kala|luu, linnu|luu, loomaluu; umbluu.
2. linaluu. Linaleovesi peab olema sobiva temperatuuriga, et võtaks parajasti luud lahti, seejuures kiudu määndamata. *Linakolkmed lasti robinal [ropsiratta] lippide ette ja valged luud lendasid õhku kui lumi. E. J. Voitk.
▷ Liitsõnad: linaluu.
3. luuvilja puitunud sisekest, kivi. Ploomi, kirsi, kreegi luu.

määrus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. jur täidesaatva võimu poolt väljaantav seadusest madalam õigusakt. Valitsuse, ministri määrus. Komisjoni liikmed kinnitati linnavalitsuse määrusega. Euroopa Ühenduse määrus. || (muude aktide, korralduste, eeskirjade jms. kohta). Maakohtu määrus.
▷ Liitsõnad: kohtu|määrus, põhimäärus; võistlusmäärused.
2. keel lauseliige, mis on omadussõna v. määrsõna laiend või niisugune pöördsõna laiend, mis ei ole sihitis ega öeldistäide; sün. adverbiaal
▷ Liitsõnad: aja|määrus, koha|määrus, määra|määrus, otstarbe|määrus, põhjus|määrus, seisundi|määrus, sihitis|määrus, tegija|määrus, teo|määrus, viisi|määrus, võrdlus|määrus, öeldistäitemäärus.

nagu
I. ‹konj›
1. esineb metafoorsetes sarnasusvõrdlustes.; sün. justkui, otsekui, kui. a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga. Mees nagu härg. Juuksed nagu harjased. Kõrvad nagu kapsalehed. Nägu nagu kitsejälg, täiskuu. Nina nagu kartul. Lillekimp nagu lehma lõuatäis. Poiss nagu ponks. Hobune nagu unistus. Kaupmees nagu lahkus ise. Õnne nagu tõrva! Uni nagu linnul. Mehel on isu nagu hundil. Tal on elu nagu kuninga kassil. Niisugune arenenud maa nagu Taani. Mees nagu mees ikka. b. seostab võrreldava adjektiivi v. adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Tuba külm nagu hundilaut. Kena nagu nukuke. Pime nagu kotis. Raske nagu tina. Punane nagu tuli, veri. Kerge nagu lind, sulg. Vait nagu sukk. Tumm nagu kala. Käed pehmed nagu siid ja samet. Paljas nagu porgand, püksinööp. Süütu nagu sündinud laps. Häbelik nagu peksa saanud peni. Vaene nagu kirikurott. Lahutamatud nagu kaksikud. Üksi nagu vana känd. Selili nagu sitikas. Kinni nagu tinutatud. Järsku nagu noaga lõigatult. Kiiresti nagu filmis. Teen nii hoolikalt nagu üldse võimalik. *Nõu oli varsti täis, aga tundus veel niisama kerge nagu tühjalt. H. Sergo. c. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vm. Tammub nagu karu. Seisab nagu verstapost. Magab nagu nott, jahukott. Istub nagu nui. Haaras mu käe nagu pihtide vahele. Sõnu tuli nagu kuulipildujast. Nina tilgub nagu mahlakask, kevadine jääpurikas. Räägime nagu mees mehega. Mangub, ajab peale nagu uni, mustlane. Karjub nagu ratta peal, nagu põrsas aia vahel. Kleit istub seljas nagu valatud. Kargas üles nagu ussist nõelatult. Poiss visati nagu vedrust püsti. Hääl tuli nagu tõrre põhjast. Koputab nagu viisakas inimene ikka. Teen, arvan nagu teisedki. Mäletan seda nagu läbi une, udu. Vihma kallab nagu pangest, pangega. Tõmbab ligi nagu magnet, magnetiga. d. seostab öeldisverbi onomatopoeetilise verbi või substantiiviga, mis osutab tegevuse intensiivsust, heli vm.; sün. (nii) et, (nii) mis. Magavad nagu noriseb, nagu norin 'norinaga, norinal'. Läks mööda nagu mühises, nagu mühin. Naerab nagu lagiseb, nagu lagin. Nuuskab nagu löriseb, nagu lörin. Laps jookseb juba nagu madiseb, nagu madin. Õunu tuleb alla nagu robiseb, nagu robin. Laseb laulu nagu laksub. Kloppis vaipa nagu matsus.
2. alustab võrdlus-, viisi- vm. võrdlust sisaldavat kõrvallauset. a. alistavas lauses hrl. korrelaadina nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi jmt. adverbid; sün. kui. Sajabki nii, nagu ilmajaam ennustas. Sain niipalju raha, nagu ülikonna ostmiseks vaja on. Tegi nõnda, nagu poleks midagi kuulnud. Ujus niiviisi, nagu kunagi varem polnud ujunud. Nagu ema ees, nii tütar järel. b. alustab näimist v. tundumist väljendavat võrdluse varjundiga viisilauset; sün. kui, justkui, otsekui, just nagu. Nägin unes, nagu oleksin olnud põrgus. Mulle tundub, nagu oleksime kunagi kuskil kohtunud. Tuleb tunne, nagu oleksin sellest juba kuulnud. Paistab, nagu sajule lõppu ei tulekski. c. alustab muud võrdlust sisaldavat kõrvallauset; alistavas lauses hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. Lugu paistab seesugune, nagu oleks meie arusaamad ses asjas täiesti erinevad. Kas tead teist niisugust tüdrukut, nagu oli meie klassiõde Viiu?
3. alustab ajalauset, mille tegevus v. olukord eelneb vahetult pealause tegevusele v. olukorrale; sün. niipea kui. Nagu mind nägi, pistis kisama ja lippas minema. Nagu lähemale tuled, löön küüned näkku. Nagu teada saad, ütle teistele ka. Nagu ühed kindad valmis, alustan teisi.
II. ‹adv› kasut. mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel; sün. justkui, just nagu a. esineb tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Võiks nagu õhtule jääda, kinno minna. Oleks nagu põhjust rääkida. Aga eile sa nagu lubasid kindlasti tulla. Ootasin, lootsin nagu enamat. Kas oled seda tööd varemgi teinud? – Nagu oleks. b. esineb näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Hakkab nagu sajule, sulale, külmale minema. Vihm on nagu hõredamaks jäänud. Sai mu peale nagu pahaseks. Sa nagu ei rõõmustagi? Tal on nagu piinlik küsida. Seda on temast nagu raske uskuda. Niimoodi nagu ikka ei sobi. Keegi nagu kobistab ukse taga. Oli nagu kuskilt kuulnud, et .. Pidavat nagu hakkama naist võtma. See paistab nagu tõukoera moodi. c. esineb millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele v. hurjutuse väljendamiseks. Nagu ta seda ise ei teaks! Nagu ta mu nõu kuulda võtaks! Nagu nad ise ilma süüta oleks! Nagu mina sinna midagi parata saaks! Nagu keegi teda siia oleks palunud!

nii|sugune ‹pron›
näitav omadussõnaline asesõna; sün. selline, seesugune
1. sisaldab viidet ümbritsevale tegelikkusele; osutatava moodi, sellega sarnanev. Niisugust asja näen ma küll esimest korda. Aitäh, just niisugust salli ma soovisingi. Mis niisugused kingad maksavad? „Maja fassaad tuleb niisugune,” näitas ta joonisele. | ‹substantiivselt›. Võta see õun! – Ei, niisugust ma ei taha, anna mõni muu.
2. sisaldab viidet eelnenud tekstis mainitud v. järgnevas mainitavale tunnusele v. iseloomustusele. Niisuguses mornis meeleolus ära parem haige juurde mine. Ta on niisugune suur ja tugev mees. Korrektuuri lugemine võttis tal palju aega, sest ta polnud niisugust tööd enne teinud. Kartsin, et kari jookseb laiali, aga midagi niisugust ei juhtunud. Mul oli niisugune hirm, et lausa värisesin. Oli niisugune tunne, et keegi kuskilt piilub, nagu keegi kuskilt piiluks. Sel kevadel tuli aprill niisugusena, nagu harilikult on mai. Ta on just niisugune inimene, keda meil on vaja. Mis laps see niisugune on, kes kommi ei söö! See on niisugune raamat, mida peab kindlasti lugema. Meil pole niisugust ruumigi, kus külalisi vastu võtta. Armastan mahla, limonaadi ja muid niisuguseid jooke. | ‹substantiivselt›. Linnainimene, mis niisugune põllutööst teab! Teie hulgas pole niisuguseid, kelle peale võiks alati kindel olla. Küll on suur puu, niisugust pole varem näinudki. Ega ma mõni niisugune 'kergete elukommetega naine' ole. *Härra Martini? Pole meil siin niisugust. A. Aspel (tlk). *Niisugune teeb lihtsalt niisama heast peast otsa peale. R. Saluri. || kõnek (pahameeleavaldustes). Sa ikka veel magad, unimüts niisugune! *Vaata õige, kas põrsad pole jälle aiaauku lahti kaevanud, sunnikud niisugused. R. Roht.
3. üldisemalt, konkreetse viiteta: üldse mingisugune. Inimesi on niisuguseid ja naasuguseid. Kes tegi niisuguseid, kes naasuguseid vigu. Nii- ja niisuguse eriala mehed. Osa ta loomingust oli nii- või teistsugusel kujul juba eesti keeles ilmunud. Kes sa niisugune oled? Kes see niisugune sealt tuleb? Elu, maailm, loodus, kunst, kirjandus kui niisugune 'omaette võetuna, olemuslikult'.

olgugi ‹konj›
alustab selgitavat v. täpsustavat möönduslauset v. möönvat lauseosa; sün. kuigi, ehkki. Raha, olgugi peenike, on ikkagi raha. Ta on üliõpilane, olgugi alles esimesel kursusel. *.. kõik arvasid, et olgugi preili, ometi on ta nii-öelda naisterahvas.. A. H. Tammsaare. | ‹ühendsidesõna osana› olgugi et vt et

orb ‹orvu 21› ‹s›
ilma vanemateta laps; laps, kelle üks vanematest on surnud; sün. vaeslaps. Täielik orb. Isata, emata orb. Lapsendasin oma õe orvu. Laps jäi viieaastasena orvuks. Mu vanaema oli üles kasvanud orvuna. Sõda tegi paljud lapsed isatuiks orbudeks. Varsti tõi isa orbudele võõrasema majja. || (loomade kohta). Orvuks jäänud karupojad anti loomaaeda.
▷ Liitsõnad: pool|orb, täisorb.

otse|kui

1. ‹konj› esineb sarnasusvõrdlustes, kus seob võrdluse selle põhisõnaga.; sün. kui, nagu, justkui.; (on veidi raamatulikum ja pidulikum kui kui, nagu, justkui). a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga. Kulmud otsekui pääsutiivad. Varemed otsekui sõja tummad tunnistajad. Kaks valgustatud akent otsekui kaks silma. Kortsus nägu otsekui küpseõun. b. seostab võrreldava adjektiivi v. adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Ruum oli kõle otsekui kelder. Süda on tal kõva otsekui kivi. Värelev, otsekui elus leek. Nägu oli liikumatu, otsekui marmorist välja raiutud. Punane, otsekui tules leekiv taevas. Valge otsekui elevandiluust kael. Metsa vaikne, otsekui uinutav kohin. Libedasti otsekui õlitatult. Ootamatult otsekui välk selgest taevast. Kobamisi otsekui unes. Aeglaselt otsekui venides. Üksi otsekui vana känd. c. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust jm. Räägib otsekui raamatust. Vastas otsekui teise mõtteid lugedes. Seisab otsekui post paigal. Tüdruk lõhnas otsekui sirelikimp. Käib peale otsekui uni. Ilmus otsekui maa alt. Silmad läigivad otsekui palavikus. Kukkus otsekui välgust tabatuna. Vesi kobrutas otsekui keedes. Päevad möödusid otsekui lennul. Tõusime otsekui käskluse peale püsti. Astus teisele otsekui kogemata varbale. Pigistas teise kätt otsekui tangidega. Tunnen end otsekui kodus. Kõik on näha otsekui peegli peal. Teoseid tuleb otsekui konveierilt. Vili on otsekui maha rullitud. Maja oli otsekui välja surnud. Jalad olid otsekui kammitsas. Pea on otsekui vatti täis. Ta on saanud otsekui teiseks inimeseks. Valu oli otsekui käega pühitud. Rääkis seda otsekui meie ärritamiseks.
2. ‹konj› alustab kõrvallauset, mis väljendab:. a. võrdlust. Mäletan nii selgesti, otsekui olnuks see eile. Rõõmutseb, otsekui oleks ise kiita saanud. Kuulas ükskõikselt, otsekui ei oleks jutt temast. Tõstis tüdruku kergesti üles, otsekui oleks see udusulg. Kuulsin puhkimist, otsekui läheneks vedur. Vaatab ringi, otsekui kahtlustaks midagi. b. näimist, tundumist. Vari liikus, otsekui jookseks meile järele. Mulle näib, otsekui oleksin siin juba varem viibinud. Avas suu, otsekui tahaks midagi öelda. Sööb, otsekui poleks mitu päeva toitu näinudki. Mind jäeti omaette, otsekui antaks aega end koguda.
3. ‹adv› kasut. näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse väljendamiseks. Õppis otsekui ainult kohusetundest. Rääkis sellest otsekui muu hulgas. Mets oleks otsekui valjemini kohisenud. Iga ilus päev tundub otsekui kingitusena. Rääkis otsekui enesele. Vabanes otsekui painajast. Otsekui kate langes mu silmilt. Töö oli neile otsekui karistus. Silmad lõid otsekui põlema. Me otsekui häbeneme avameelseid kõnelusi. Tahab oma jutuga otsekui ennastki veenda. Küsimuse peale ta otsekui ärkas oma mõtetest. Unes otsekui pidin klassis tundi andma.

pahk|luu
ülemise hüppeliigese külgedel olev(ad) luukühm(ud); jala vastav piirkond; sün. kederluu, luupeks. Sisemine, välimine pahkluu. Vasak jalg on pahkluu kohalt paistes. Põlve alt või pahkluu(de) kohalt kinni seotud pastlad. Pahkluu(de)ni ulatuv seelik. Vajus pahkluu(de)ni, pahkluu(de)st saadik, üle pahkluu porri. Vett oli ojas ainult pahkluuni. Kihnu sukakiri algab pahkluust natuke kõrgemalt. Kas su sõrmed ulatavad mu pahkluu ümbert kinni võtma?

panegüürik ‹-u 2› ‹s›
panegüürika autor; panegüürika harrastaja; sün. panegürist

pisi|pealisus
(< as pisipealine); sün. mikrokefaalsus

plaksu|mais
maisisort (-sordid), mille terad kuumutades paisuvad ja plaksuga lõhkevad; need terad toiduna; sün. paismais, popkorn. Plaksumaisi terad, tõlvik. Röstitud, röstimata plaksumais. Plaksumaisi valmistama.

põlv ‹-e 22› ‹s›

1. reie ja sääre ühenduskoht, eriti selle eenduv osa. Parem, vasak põlv. Põlv on paistes, kange, marraskil, katki. Poiss lõi põlve valusasti ära. Põlved valutavad. Põlves on valu. Patsiendil on vesi põlves. Jalad on põlvedeni tursunud. Põlvest kõverdatud jalad. Laps tõmbas põlved lõua alla konksu. Toetu paremale jalale ja lase vasak põlvest lõdvaks. Isa võttis poja põlvedele, põlve peale. Kiigutab last põlve peal. Istub rahulikult, käed põlvedel. Istuja lööb jala põlvele, tõstab jala üle põlve. Haarasin kätega põlvede ümbert kinni. Murrab kepi vastu põlve katki. Virutas teisele põlvega tagumikku. Teomees kaapas parunihärra põlve. Põlved nõtkuvad väsimusest, raske kandami all. Haige tõusis põlvede värisedes voodist (üles). Tundsin, kuidas põlvedest, põlvist kadus jõud. Jalad on põlvist nõrgad. Hirm võttis põlvist nõrgaks. Sellise teate peale läksid, lõid tal põlved nõrgaks. Avasin värisevate põlvedega, värisevi põlvi ukse. Tüdruk kõndis nõtkuvi põlvi, põlvi nõtkutades. Usklikud pidid põlvedel templisse komberdama. Kääris püksisääred põlvini üles. Vesi ei tõuse, ei tule üle põlve(de). Hein ulatub põlvini. Mõlemad jalad amputeeriti põlvest saadik. Kleit ulatub alla(poole) põlve. Põlvelt 'põlvelt asendist' laskma. Miski on põlve otsas, peal tehtud 'miski on kiiruga, hädapäraselt, hädaabinõuna tehtud'. Loomad vajusid pehmes kohas põlvini sisse. *Siitpeale vihtusid linlased polkat ja Suuru maavillased lohistasid, põlved lõnksus, inglise valssi. E. Tegova.
2. vastav koht püksisäärel v. sukal. Pükstel on põlved üsna kulunud. Pükstel tuleb põlvedele lapid peale ajada. Püksid on põlvest kitsad. Sukal on põlv juba nõelutud.
▷ Liitsõnad: püksi|põlv, sukapõlv.
3. mingi põlve (1. täh.) meenutav käänuga detail; millegi käänukoht. Vända, väntvõlli põlv. Torustiku põlved. Õngekonksu põlv. *Ronisime .. mööda kääksuvaid puutreppe üles tuuliku põlvele, mis nagu pisike palkon tühjuse kohal rippus. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: torupõlv.
4. põlvkond, sugupõlv; inimpõlv. Tulevased, järeltulevad põlved. Vanema, noorema põlve teadlane, kirjanik. Peale on kasvamas uus intelligentide, haritlaste põlv. Meie põlv on kohutavat sõda näinud. Nad on kõik sama põlve mehed, mehi. Rahvalaulud on paljude põlvede looming. Kogemusi antakse edasi põlvest põlve, ühest põlvest teise. Esimest põlve, esimese põlve linlane, haritlane. Põllumees on ta juba kolmandast põlvest. Tema esivanemad on neli põlve kaupmehed olnud. Selles majas on elanud kolm põlve muusikuid. Meie suguvõsa elab siin kandis juba viiendat põlve. Tema esivanemad tulid Eestisse neli põlve tagasi. Sugulasi on mul veel teisest ja kolmandast põlvest. Teab oma sugupuud neljandast põlvest saadik. Need võimsad tammed on siia istutatud palju põlvi tagasi, mitme põlve eest. Siin metsades pole enam mitu põlve hunti nähtud. Üks põlv kogus vara, teine raiskas. Hoone tuleb tugev, jääb põlvedeks püsima. *Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. A. Kitzberg. || eluiga, elupõlv. Sellest jätkub isa eaks ja poja põlveks. *Andku Jumal pikka põlve ja head õnne! A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: haritlas|põlv, järel|põlv, järglas|põlv, rahvapõlv; metsapõlv.
5. elujärg, elamine-olemine; elutingimused, olukord; sün. põli. Hea, õnnelik, kuldne, raske põlv. Tahab emale vanuigi hõlpsamat, kergemat põlve pakkuda. Ei viitsi tööd teha, ajab kerget põlve taga. Ta ei kurda, kaeba oma põlve üle. Tüdruk sai parema põlve peale, otsa. Läks võõrsile paremat põlve otsima. Meie põlv on paranenud iga aastaga. Vanake võis muretut põlve pidada, maitsta. Noored on oma põlvega täiesti rahul. Mis ta praegusel põlvel viga! Vaata ise, kuidas oma põlve parandada, kergendada. *Mis on aga meie põlv nüüd? Töö ja töö ja jälle töö. E. Vilde. || hea elu. Oh seda pidu ja põlve, mis lastel nüüd oli! *„Oh põlve-põlvekest, mis olema hakkab: töölt koju – ja laiskle kui roju!” lõugutas kuraasikalt Kätsa. O. Jõgi (tlk). || elu v. töötamine kellenagi; mingi ajajärk elus. Ma ei kadesta praegu põllumehe põlve. Peab vabakutselise kirjaniku põlve. Noores põlves on paljud luuletusi kirjutanud. Vanemas põlves huvitus ta aiandusest. Veel vanas põlves sündinud talle laps. Minu vallaline, vallalise põlv on nüüd lõppenud. Mis noores põlves kokku pandud, see vanas eas leida. *Eks ta ikka ole [hästi koolitatud], on oma väikesest põlvest saadik raamatute kallal istunud ja seda tänapäevani teinud.. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: elu|põlv, jõmpsika|põlv, jõude|põlv, karja|põlv, karjapoisi|põlv, karjase|põlv, kasvu|põlv, keskkooli|põlv, kooli|põlv, laisa|põlv, lapse|põlv, lese|põlv, mehe|põlv, mudilas|põlv, mõrsja|põlv, naise|põlv, neitsi|põlv, neiu|põlv, noor|põlv, nooriku|põlv, noormehe|põlv, nooruki|põlv, noorus|põlv, pagulas|põlv, peiu|põlv, pensioni|põlv, pensionäri|põlv, peremehe|põlv, perenaise|põlv, plika|põlv, poisi|põlv, poisikese|põlv, poissmehe|põlv, proua|põlv, pruudi|põlv, põngerja|põlv, rauga|põlv, sandi|põlv, selli|põlv, seminari|põlv, seminaristi|põlv, soldati|põlv, sulase|põlv, teenija|põlv, tudengi|põlv, tüdruku|põlv, vaeslapse|põlv, vallas|põlv, vana|põlv, vangi|põlv, õnne|põlv, õpilas|põlv, ülikooli|põlv, üliõpilaspõlv; häda|põlv, orja|põlv, prii|põlv, päris|põlv, rahupõlv; kutsikapõlv; lumepõlv.

põnts ‹interj adv›
‹hrl. korduvana›
1. annab edasi millegi (raske) kukkumise v. löömise heli. Keegi tagus põnts-põnts vastu põrandat. *.. inimesed muudkui libisesid ja kukkusid üleöö tekkinud kiilasjääkonarail siuh ja mats ja põnts! J. Kross.
2. annab edasi (raskel) astumisel v. jooksmisel tekkivat müdinat; sün. põnt. Põnts-põnts lähenevad kiired sammud.

rahva|luule
rahva pärimuslik poeetiline sõnalooming, laiemalt ka kogu rahvapärimuslik vaimne kultuur; sün. folkloor. Eesti, mordva, soome, kreeka rahvaluule. Rahvaluulet koguma, uurima. Rahvusliku kirjanduse aluseks on rahvaluule.

rahva|pärimus
folkl rahva seas edasiantud pärimus (ka kogumõistena); laiemalt kogu rahvalooming; sün. rahvatraditsioon. Eesti, Kihnu rahvapärimused. Rahvapärimused pisuhänna tegemisest. Rahvapärimuse kogumine, talletamine. Rahvapärimuse järgi on voored Kalevipoja künnivaod. Rahvapärimus räägib, et Laiuse tammed on istutanud Karl XII. Rahvapärimusega seotud paigad. Kaali meteoriidikraatri kohta on rahvapärimusi. Rahvapärimustel põhinev jutustus. Rahvapärimustes ilmneb rahva vaimuelu rikkus.

reisi|kirjeldus
kirj proosažanr, mis käsitleb reisil nähtut ja kogetut; teos selles žanris; sün. reisikiri. Reisikirjeldused kaugetest maadest. Reisikirjelduste sari. Palju reisinud mehena kirjutas ta huvitavaid reisikirjeldusi.

rohkem ‹adv›

1. (< komp palju); üle omaduse, koguse vms. algse, hariliku, eeldatud v. ettenähtud määra v. hulga; sün. enam. Tehas toodab iga aastaga üha rohkem autosid. Sellest oli juttu rohkem kui üks kord. Suur pere vajab rohkem ruumi. Kuulajaid tuli sel korral poole rohkem. Sinna on rohkem kui kümme kilomeetrit. Rohkem kui poole oma elust töötas ta õpetajana. Sõin eile tavalisest rohkem. Mul on rohkem jõudu kui sul. Kaevame siit saadik ja mitte rohkem. Mõni lobiseb rohkem, teine vähem. Soovijaid oli rohkem, kui saali mahtus. Mida rohkem süsi, seda suurem lõke. || edaspidi, sellest peale. Anna mulle andeks, ma rohkem nii ei tee. Ära rohkem meile tule. Rohkem me sellest ei räägi. Keegi talle rohkem vastu ei vaielnud.
2. enamasti, peamiselt, pigemini. Esindatud olid rohkem traditsioonilised võistlusalad. Temale meeldivad rohkem lõbusad lood. Poissi huvitas rohkem jahimeeste seltskond. Kõike seda öeldi rohkem kirgede rahustamiseks. Loomake rohkem imes kui lakkus piima. Rohkem viisakuse pärast vahetati mõned sõnadki. See on rohkem oletus kui tõsiasi. See pole käsk, rohkem nõuanne.

rohkem ‹-a 2› ‹pron›
(< komp palju).; sün. enam. a. ‹adjektiivselt›. Kahe või rohkema isiku osavõtul. Õunad lõigati neljaks või rohkemaks tükiks. See on rohkema kui ühe inimese arvamus. b. ‹substantiivselt›. Rohkemat mehed ei pärinud. Rohkemat kui sõprust pole mul sulle pakkuda. Rohkemaks kui lühikeseks peatuseks ei jäänud aega. Teekäijad ei unistanud rohkemast kui soojast toast. Oled võimeline rohkemaks. Rohkemale ma ei pretendeerigi.

sama ‹7› ‹pron›
näitav omadussõnaline asesõna; sün. seesama
1. mitte teine, mitte muu kui juba teada olev, mainitud v. mainitav, sellega identne. Sama mees käis siin ka pool tundi tagasi. Õpetaja küsis täna täpselt samu õpilasi, keda eilegi. Kas see on ikka sama tee, mida mööda me tulime? Samas lehes on veel teinegi huvitav artikkel. Lubas tulla mõne päeva pärast, aga tuli juba samal päeval. Võis olla umbes sama kellaaeg mis praegu. Vana maja on hävinud, samas kohas on uus moodne hoone. Rannikul on pehmem kliima kui samadel laiustel sisemaal. Pojal on isaga sama eesnimi. Punane mööbel ja sama värvi kardinad. Jätkake samas tempos, samas vaimus! Ta tunneb sama mis sinagi. Kõik nõuded on jäänud samaks. Maja pihta avati tuli, sealt vastati samaga. Sinu esivanemad on kõik põldu harinud, miks sina ei võiks sama teha. Töötas arstina, kuid võttis samal ajal 'ühtlasi' aktiivselt osa seltsielust. *Kõik oli sama: puud olid samad, inimesed olid samad, taevas oli sama. M. Unt. | koos sõnaga üks, mis aitab rõhutada samasust, identsust. Need vargused on sooritanud tõenäoliselt üks ja sama isik. Ta tõuseb igal hommikul ühel ja samal ajal. Üks ja sama sõna võib tähendada mitut eri asja. Kuidas see kõik on tüüdanud – hommikust õhtuni üks ja sama. *Lapsel polnud uut jutule lisandada. Kordas üht ning sama mitmes teisendis. K. Rumor. | ‹ühendsidesõna osana› samal ajal kui vt kui
2. samasugune, kellegagi v. millegagi ühesugune. Neid tabas sama saatus. Ta oli minuga samal arvamusel. Ta ei suutnud artiklit enam samana taastada. *Üldiselt olid nad samad, nagu neid mäletasin, ja ei olnud ka. O. Tooming. *Ühtemoodi mundrid, .. ühesugused hoolitsetud vurrud, ühesugused portupeed, sama mütsikalle. E. Org (tlk).
3. osutab, et miski asi, nähtus v. olukord on ühine kahele v. enamale. Ants ja Peeter käisid samas koolis, kuigi eri aegadel. Elasin temaga ühiselamus samas toas. Nad on sama ema lapsed. *Tempod on erinevad, inimesed on erinevad, siht on sama. Kurgja kutsub. M. Kahu.
Omaette tähendusega liitsõnad: too|sama, ükssama

see|sugune ‹pron›
näitav omadussõnaline asesõna; sün. selline, niisugune
1. sisaldab viidet ümbritsevale tegelikkusele: osutatava moodi, sellega sarnanev. Seesugused kartulid paneme teise korvi. Kas teil seesuguseid nööpe on veel järel? „Seesugune mu kleit ongi,” lõpetas ta joonistamise. Seesuguseid kombeid õpetatakse maast-madalast. | ‹substantiivselt›. Näita oma kingi; jaa, just seesuguseid oleks mulgi tarvis. Küll on hea inimene, teist seesugust sa ei leia.
2. sisaldab viidet eelnenud tekstis mainitud v. järgnevas mainitavale tunnusele v. iseloomustusele. Sa oled paha ja jonnakas, seesugust last ei julgegi teatrisse kaasa võtta. Anu osutus just seesuguseks naiseks, nagu olema peab. Teist seesugust sõpra ma enam ei leia. Ära käi küürus, viimati jäädki seesuguseks. Ennu polnud veel kunagi seesugusena nähtud. Miks ta nii sünge on? – Ta on alati seesugune. Armastan seesugust karget päikselist talveilma. Ükskord juhtus taas seesugune lugu. Peame minema hakkama, seesugune on minu arvamus. Taskurätt on seesugune asi, mis peab ikka kaasas olema. Ma ei leia seesugust nõu, kuhu marjad panna. Siin kehtib seesugune seadus, et kõik löövad kaasa. Jõgi on siin seesugune, et suvel saab kuiva jalaga läbi. Poes ei leidunud midagi seesugust, mida osta oleks tahtnud. *.. kõikidel ei ole seesugust vankumatut usku nagu sinul, Hegesias. L. Metsar. | ‹substantiivselt›. Ta hoopleb küll, aga eks seesuguseid ole ennegi nähtud. Miks sa seesugustega sõbrustad? Koob kindaid, salle ja muud seesugust. *Paulil on võrgutaja välimus, seesugused meeldivad tüdrukutele.. J. Semper.
3. üldisemalt, konkreetse viiteta; ka kergelt nentiv rõhutu sõna. Tema on meil seesugune... unistaja. Vanaisa oli seesugune suur ja tugev. Õhk oli seal seesugune paks ja raske. Toob küll see-, küll teistsuguseid ettekäändeid. *Aga üldiselt ei seisa küsimus lõpplahenduses, vaid probleemis kui seesuguses. L. Vaher.

selline ‹-se 4› ‹pron›
näitav omadussõnaline asesõna; sün. niisugune, seesugune
1. sisaldab viidet ümbritsevale tegelikkusele: osutatava moodi, sellega sarnanev. Näed, ainult selliseid ploome võib võtta. Kui palju selline kübar maksab? Teine selline king on kadunud. Täht A on selline. | ‹substantiivselt›. Vaata neid albumeid, mina sain sünnipäevaks ka sellise.
2. sisaldab viidet eelnevale (v. järgnevale) tekstile; viitab mainitud v. kirjeldatud tunnusele v. iseloomustusele. Ta ületas 2 meetri piiri, kuid selline tulemus ei rahuldanud teda veel. Ei olnud vanasti elektrit ega gaasi ega midagi sellist. Mul on selline tunne, et täna juhtub midagi. Ehitusele vajatakse sellist meest, kes tunneks puutööd. Ümberkaudu on veel palju selliseid kohti, kus me käinud pole. Kasutati selliseid materjale nagu liiv, savi ja kruus. Siinne ahi on selline, mis üldse ei tõmba. Aeg valiti selline, kus teisi ei olnud kodus. Olukord kujunes selliseks, nagu olin kartnudki. Sellist asja, et mulle valetatakse, ma ei salli. *Ilm pööras jahedaks ja vihmaseks ning jäi sellisena pikemaks ajaks püsima. M. Traat. | ‹substantiivselt›. Ta lobiseb liiga palju, sellist ei maksa usaldada. See sõna väljendab üllatust, ehmatust või muud sellist.
3. kõnek üldisemalt, konkreetse viiteta v. kergelt nentiv rõhutu sõna. Ta koer oli selline tilluke karvane pundar. Kauss oli selline loperguste külgedega. Mul on täna selline uimane olemine. Ah, ta on selline joodik ja laaberdaja. Ja kes sa selline üldse oled? Võistlemine kui selline teda ei huvitanud. *Sihvakas säär on küll ja ilus liigutus, selline lõtv ja pehme. V. Lattik. | (pahameeleavaldustes). *Va reo, linnavurle selline! Laskis jalga, katsu nüüd keset kibedat tööaega uut poisi leida. H. Laipaik.

sest ‹konj›

1. põhjendav sidesõna, mis alustab pealausele järgnevat põhjuslauset; sün. seepärast et, sellepärast et, kuna. Ma ei tule, sest mind pole kutsutud. Torises omaette, sest lugu ei meeldinud talle. Lill on kuivanud, sest teda pole kastetud. Õppimine ei edene, sest mõte kipub muudele asjadele. Sulges silmad, sest valgus oli ere. Võpatasin, sest miski torkas mu jalga. Läksin lonkides, sest aega oli küllalt. Tulime üle põllu, sest nii sai otsem. Kohvi loksus maha, sest jooja käsi värises. Õppis seminaris, sest temast pidi tulema koolmeister. | ‹ühendsidesõna osana› sest et vt et
2. van sellepärast, seepärast. *Me künname uuesti söötide pinda, / me külvame lootust ka vanade rinda – / sest tõuskem nüüd, vabad ja noored! G. Suits. *.. sest tõsist õnne hoolega / kui kalliskivi hoia sa! L. Koidula.

sihitis ‹-e 5› ‹s›
keel sihilist tegusõna laiendav lauseliige, mis näitab, millele v. kellele on sihitud tegusõnaga väljendatud tegevus; sün. objekt
▷ Liitsõnad: osa|sihitis, täissihitis.

sobiv ‹-a 2› partits

1. kohane, paslik, paras; sünnis; sün. sobilik. Sobiv lahendus, ettekääne, materjal. Otsin sobivat töökohta. Ootas sobivat juhust. See riietus on matkaks sobiv. Pidulikuks sündmuseks väga sobiv muusika. Sobivamat kaaslast ei oska tahtagi. Sobivaim aeg heina teha. Kehakinnituseks enam kui sobiv roog. Süstaga sõitmiseks üsna, väga sobiv jõgi. Abielunaisel polnud paljapäi sobiv käia. Rääkis nii palju, kui pidas sobivaks.
▷ Liitsõnad: eba|sobiv, mitte|sobiv, vähesobiv.
2. kooskõlas olev, kokkusobiv. Need on (omavahel) sobivad värvid. Nad on sobiv paar.
▷ Liitsõnad: kokkusobiv.

soodus ‹-dsa, -dsat 2› ‹adj›
millegi jaoks, millelegi v. kellelegi hästi sobiv, hea, kasulik; meeldiv, positiivne; sün. soodne. Suusatamiseks soodus ilm. Elamiseks soodus keskkond. Soodus tuul mereleminekuks. Pangandusele soodus aeg. Kolleegi ebaõnnestumine oli mulle soodus. Avanes soodus juhus, võimalus. Eriti soodus on kaubelda linnas. Kuidas soodsaimal viisil pärale jõuda? Haistab soodsat abielu. Annab laenu soodsatel tingimustel. Soodsa kliimaga saared. Ta välimuses on soodsaid muutusi toimunud. Loo endast tööandjale soodus mulje.
▷ Liitsõnad: eba|soodus, vähe|soodus, ülisoodus.

sub|kultuur
ühiskonna mingile rühmale eriomane kultuur (käitumine, hoiakud, rõivastus, kunst jms.), mis märgatavalt erineb selles ühiskonnas üldiselt valitsevast kultuurist; ühiskonnarühm, kelle elustiil erineb üldisest; sün. allkultuur. Etnilised, religioossed subkultuurid. Noorte subkultuurid. Vangide, prostituutide, narkomaanide subkultuur. Kriminaalne subkultuur. Rokkmuusikafestivalil võis näha kõikvõimalike tänapäevaste subkultuuride kooslust.

sugu|ühe
mehe ja naise suguline ühinemine, mis seisneb jäigastunud suguti viimises tuppe ja päädib hrl. seemnepurskega; sün. suguakt. Esimene suguühe. Katkestatud suguühe (coitus interruptus). Juhuslikud suguühted. Haigus nakkab suguühtel.

säärane ‹-se 4› ‹pron›
näitav omadussõnaline asesõna; sün. selline, seesugune, niisugune
1. sisaldab viidet ümbritsevale tegelikkusele: osutatava moodi, sellega sarnanev. Kas ümbruskonnas on veel teisi sääraseid kivimürakaid kui see siin? Kuhu sa säärase kompsuga lähed? *Küll on hirmus sügis. Ei saa aru, kuidas inimene säärase ilmaga veel hulgub aias.. H. Vuolijoki.
2. sisaldab viidet eelnenud tekstis mainitud v. järgnevas mainitavale tunnusele v. iseloomustusele. Huvitav nimi, säärast pole varem kuulnudki. Pärast säärast ränka tööd olime kõik surmväsinud. Heida säärane sõge mõte kohe oma peast välja! Vastu ööd ei ole hea sääraseid jutte rääkida. Ta on säärane kuri mees, et kõik kardavad teda. Pole enam sääraseid seppi, kui oli vanasti. Säärane hirm tuli poisil peale, et ta lidus kohe kodu poole. Ta on säärases meeleheites, et ei tea mis võtab veel teha. Laps jonnis, kuid ega ta alati säärane ole. Seal ei juhtunud midagi säärast, millest maksaks rääkida. *.. ta armastas mööda laatu käia, hobustega parseldada ja muid sääraseid ärisid ajada. A. Kivikas. | ‹substantiivselt›. Vaene mees, sääraselt polnud võtta midagi. Ilmatu uhke kivimaja, esimene säärane alevis. *Kui on nõnda häid inimesi, mis siis viga! Kahju, et sääraseid vähe! M. Metsanurk.
3. üldisemalt, konkreetse viiteta nentiv sõna: üldse mingisugune. Ta olevat jah säärane kidakeelne. *Ning vallavanem ise, säärane lühike, kõhnake ja heleda häälega, karjus kõige enam. A. Gailit. *.. pole tähtis, kas romaanid on lühikesed või pikad ja telliskivirasked, neid tuleb sääraseid ja teistsuguseid nagunii. L. Promet.

taanduma ‹37›

1. tahapoole, tagasi liikuma, tagasi tõmbuma, eemalduma, taganema (1. täh.). a. (tagurpidi) käies, kõndides vms. Taandub hoovõtuks, et oleks vabam hüpata. Taandus paar sammu, et tulijaga mitte kokku põrgata. Rahvahulk taandub kahele poole ja vabastab tee. Tüdruk taandus tagurpidi ukse poole, nurka. Saadikud tõusid ja taandusid aupaklikult. Taanduti kõrvaltuppa ja sõneldi seal edasi. Liikus külaliste keskel ja taandus siis koridori. Osa inimesi nihkus lähemale, osa taandus kaugemale, eemale. Propelleri tuul sundis lennukiootajaid taanduma. Loom taandus küljega vastu laudaust. b. hrl. vastase survel oma positsioone maha jätma. Tatarlased ründasid ja venelased taandusid. Poola väed sunniti taanduma. Taanduti uuele positsioonile. Rindelt taanduvad üksused. Armee taandub itta. Sisside peajõud taandusid mägedesse. c. (looduses toimuvate muutuste kohta:) alanema; (aja jooksul) kaugenema, eemalduma. Meri kord tõusis, kord taandus. Oma sängi taandunud jõgi. Laialehised metsad on taandunud rannikule. Meri taandus pikkamööda lääne poole. Rannajoon taandus mandri poole. Mets taandus kaugele ning tegi ruumi põldudele. Soo ei taandunud teest enam hetkekski. Kõrgrõhuala taandub kagu poole. || (muid juhte). Varakult taanduma hakanud juuksepiir. Eenduvad ja taanduvad 'tagasiastega' müüriosad. d. piltl. Õnn on taandunud kaugele. Solvumisest tekkinud kibedus on taandunud alateadvusse. Unistus taandus karmi reaalsuse ees.
2. nõrgenema, vähenema, järele andma (ja kaduma); tähtsust kaotama; sün. taganema (2. täh.) Palavik oli täielikult, veidi, ajutiselt taandunud. Valu taandus talutavuse piiridesse. Põletiku ägedad nähud taandusid. Laul taandus poolkuuldavaks üminaks. Hirm, erutus, isu taandus. Peale hoolikat kontrolli kahtlused taandusid. Ta võim on taandunud, kuid mitte murtud. Vaen on kergeks vimmaks taandunud. Vihmasadu oli hommikuks taandunud. Pakane taandus üleöö. Suurte pulmade pidamise komme on taandumas. Ühed haigused taanduvad, teised sagenevad. Käsitööndus taandus tööstusrevolutsiooni aegadel.
3. kõrvale tõmbuma; loobuma, lahti ütlema. On suurest spordist taandunud. Tegi karjääri ja taandus siis vaikselt. Taandus oma seisukohtadest. Ei taandunud oma „ei”-st. Õpetlane taandus oma õpetusest. Mees pole oma julgetest mõtetest taandunud. *Olin taandunud oma saatuse kõrvaltvaatajaks. M. Traat.
4. (lihtsamale) tagasi minema, lihtsustuma; millekski vähem väärtuslikuks muutuma. Ta eluvaade ei taandu lihtsale optimismile või pessimismile. Looduses toimuvad muutused taanduvad Demokritose õpetuse järgi mitmesugustele aatomite kombinatsioonidele. Rahvariiete juurde kuulus peaaegu mänguasjaks taandunud mõõk. Tal oli hirm, et terve elu taandub perekonnamuredeks. Endine mõjukas partei on taandunud vaidlusklubiks. Halb lastekirjandus taandub tühiseks ajaviiteks. Meie koorilaul on taandunud isetegevuse tasemele. || Taanduv murd mat harilik murd, mille lugejal ja nimetajal leidub pluss v. miinus ühest erinev ühistegur.
5. keem keel redutseeruma, reduktsioonile alluma

taga
I. ‹adv›
1. teat. kauguses tagapool, tagumisest küljest tagapool; tagaosas; ant. ees. Meie oleme viimased, taga ei ole enam kedagi tulemas. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Ta püsis meil kogu aeg taga. Ta oli meie salgas kõige taga. Poiss tuli, hobune ketiga taga. Neil oli teine paat taga slepis. Lennuk sööstis alla, must suitsujuga taga. Kihutab, tolmujutt taga. Luurajal oli saba 'jälitaja' taga. Veab longates jalga taga. Punapea istus seal taga. Bussis on taga ruumi küll. Sel autol on mootor taga. || toetamas, toeks, seljataga. Mis tal viga rääkida, kui vanemad mehed taga on! || (ajaliselt:) seljataga, möödas. Taga on magamata öö. *Nooruke [sõdur], ju juuksed hallid, / taga julmad tapatrallid. G. Suits.
2. tagumisele poolele, osale kinnitatud, tagumisel poolel, osal küljes (oma otstarvet täitmas). Kirvel, kulbil on vars taga. Nõelal on niit taga. Triikraual on juhe taga. Uksel on puu, kang taga (sulgemiseks). *Ei olnud tal kõhukest ees ega istumist taga. H. Raudsepp.
3. arengult, saavutustelt, tasemelt kaugemal tagapool, järel. Naabrid on põllutöödega meist taga. Ta oli koolis minust paar klassi taga. Teadmiste poolest olen ma teist kõigist taga. Ungari meeskond on eestlastest suurelt taga. *Ka Jõnsoniga võrreldes tundus ta palju noorem, kuigi oli viimasest ea poolest ainult mõni aasta taga. R. Vellend. || (kella kohta:) õigest ajast maha jäänud. Su kell on taga. Kell on paar minutit taga.
4. sundimas, kannustamas, hoogu andmas. a. ‹koos verbiga olema› hrl. esineb kiirustamist v. millegagi kiire-olemist märkivana. Mis rutt, kiire siis sul taga on? Ega sul ju nii kiiret taga ole? Mehel näis suur rutt taga olevat. Ajalehetöös on alati rutt taga. Kõik tõttasid, kõigil oli kiirus taga. Andil oli minekuga tuline kiire, rutt taga. Selle asjaga on kiire taga. Pole sul selle kohviga nii kibe taga midagi. b. esineb koos sundimist ja käskimist väljendavate verbidega. Kündja sundis väsinud hobuseid taga. Peremees sundis teenijaid taga. Oma lastele anti vahel puhkust, kasulast aga utsitati hommikust õhtuni taga. Mind on lapsest saadik tööga taga aetud. Muudkui torkis oma meest taga – tee seda ja too teist. Mind kihutasid tööd ja ülesanded taga. Mure, hirm kihutas taga. Ajasin ennast taga, et töö ära lõpetada. Meeletu uudishimu ajas, sundis taga. Tuul kihutab pilvi taga. *Vastase vaen ässitas teda õieti ainult taga, et kiiremini eesmärgi poole püüda. E. Vilde. c. muid juhte. Mis parata, kui sundijad taga! Mehel oli kõva naisevõtuvalu taga.
5. tulemuseks, tagajärjeks; (kiiresti) järgnemas. Tass kukkus maha ja kohe killud taga. Rebis kasukahõlmast, nii et tükid taga. Käis kõmakas ja kivist polnud muud kui tükid taga. Virutas malakaga, nii et sodi taga. Pilv oli ülal ja vihm varsti taga. Haned lähevad, hallad taga. Lõi nii et veri taga 'lõi nii et veri väljas'. Kui ta midagi ütleb, on tegu ka taga. *Teadagi, väsinud inimese asi, nagu pikali viskad, nii norin taga. E. Maasik. || põhjuseks; peidus, varjus. Ta ei tee tüdrukutele niisama välja, kui seal taga midagi ei ole. Mustlaste hookuspookus, pole seal taga midagi.
6. ‹ühendverbi osana› esineb tagaajamist, jälitamist v. tagaotsimist märkivates ühendverbides. Koer ajas kassi taga. Hundid ajasid hobusemeest tükk maad taga. Lapsed jooksid ja ajasid üksteist kilgates taga. Vaenlast aeti mitu kilomeetrit taga. Rüütlid ajasid põgenejaid taga. Palli taga ajama (hrl. jalgpalli mängimise kohta). Otsitakse taga ohtlikku kurjategijat. Ajas oma aruandes, arvestuses viga taga. Otsis mööda tuba prille taga. Ajasin seda raamatut kõikides poodides taga. Lukussepad on nõutud mehed, neid otsitakse taga. Keegi küsis sind äsja taga. Ajasin teda kõikjalt telefoniga taga. Kus sa olid, ema otsib sind taga! Laps hüüab isa taga. Mets on nii hõre, et üks puu hõikab teist taga. Mis raha sa mu käest jälle taga ajad? || koos kiusama-verbiga rõhutab pahatahtlikku toimimist kellegi suhtes. Teda kiusati taga tema progressiivsete vaadete pärast. Perenaine hakkas poissi igati taga kiusama. Kui sa tema meele järgi ei tee, siis hakkab taga kiusama. Saatus on naist taga kiusanud. || väljendites, mis märgivad millegi sagedast esinemust v. kiiret järgnemist. Üks töö ajas teist taga. Elati muretut elu – üks pidu ajas teist taga. Üks idee ajab peas teist taga. *Päev ajas teist taga ja nii nad kadusid. E. Kippel. || kurameerivat lähenemist märkivates väljendites. Naabrimees ajab naisi taga. Ta on korralik poiss, tüdrukuid taga ei aja. Noor tüdruk, aga ajab juba mehi taga.
7. ‹ühendverbi osana› esineb püüdmist, millegi taotlemist väljendavates ühendverbides. Ajab raha, rikkust, kuulsust taga. Toodangu kvantiteeti taga ajades unustati kvaliteet. Tehas ajab kõrgeid näitajaid taga. Faktides ei ajanud ta erilist täpsust taga. Ajas üksnes oma kasu ja au taga. Nõudis jonnakalt oma õigust taga. Ajab üksnes lõbu taga. Meie siin etiketti taga ei aja. Nõuab koolis tarkust taga.
8. ‹ühendverbi osana› osutab kaotatu, minetatu, möödunu v. puuduva (hilisemale, tagantjärele) kahetsemisele ning selle üle kurtmisele. Ema leinab sõjas langenud poegi taga. Surnu oli üksik vanainimene, keegi ei nutnud teda taga. Nuttis oma ainukest last veel aastate pärast taga. Kurtis taga vanu häid aegu. Lapsed nutsid kadunud kassipoega taga. Õhkab oma tervist taga. Kurdeti surnud omakseid taga. Haletseb hobust taga. Kahetseb taga endist muretut elu. Liiga noor, et paradiisi taga igatseda. Tüdruk on alati sõpra taga ihaldanud. *.. hakkas varsti poolelijäänud kooliõppust taga kahetsema. I. Sikemäe.
9. ‹ühendverbi osana› rääkimist väljendavates ühendverbides väljendab tagaselja, ilma asjaosalis(t)e juuresoluta rääkimist. Pole ilus teisi inimesi taga rääkida. Eit rääkis igal pool oma naabreid taga. Taat kirub oma joodikust poega taga. *„Usu teda kuradit veel,” siunas ta vallavanemat taga .. R. Lumi.
10. kõnek osutab millegi tõhusale olemasolule. Tüdrukul oli kõva kaasavara, koht taga. Sul vägev kere taga, sellepärast jaksad. Peaasi, et mehel ikka nimi taga oleks. Tema tegudel on jõud taga. Sel masinal on sada hobujõudu taga. *See oli kõva vana talu. Puhtad põllud, kuus hobust, kirikutäkk – ja rasked rahad taga .. E. Rannet.
11. järel (osutab kellegi eeskujul, samamoodi toimimisele, rääkimisele vms.). Mida üks ees rääkis, seda teised kordasid taga. Nagu vanemad ees, nii lapsed taga. Kuidas isa ees, nõnda poeg taga.
12. (kõrvalises paigas) kaugel. Elab seal taga pärapõrgus. Ta kodukoht on kusagil taga vastu kõrvemaad. *Aga sel [= pojal] on seal taga Poolamaa põhjas omad plaanid .. A. H. Tammsaare.
13. kõnek järjest, üha. Taga külmemaks läheb. Taga hullem asi on. Taga hullemaks läheb, nüüd võeti viimane leivaraas. *„Kuule, Prits,” püüab Mihkel teda vaigistada, „sinu meel läheb taga hapumaks, nii et vist parem oleks, kui suu jälle seks teeksid. ..” E. Vilde. *Omad lapsed liduvad linna, võõrad tuuakse tallu. Taga kuradimaks see asi ikka läheb. T. Braks.
II. ‹postp› [gen]
1. kellegi v. millegi suhtes tagapool, kellegi v. millegi tagumisest küljest tagapool; ant. ees. Ta istus kohe minu taga. Laps kõnnib isa taga. See riik asub mitme mere taga. Raja taga 'välismaal'. Laev on alles silmapiiri taga. Linna taga algas kõrb. Lauda taga kasvas paar kuuske. Ta seisis kuuri nurga taga. Seina taga mängis raadio. Keegi on ukse, akna taga. Keegi, miski on luku taga 'lukustatud ukse taga'. Vanamehe säng on ahju taga. Autod seisid ülesõidukohal tõkkepuude taga. Uks langes ta (selja) taga kinni. Varjas end kardina taga. Kuulas, käsi kõrva taga. Protsess toimus kinniste uste taga 'oli kinnine'. Istusime ringiratast laua taga 'ääres'. | sün. ka. järel. Ta käis meie taga. Ta oli järjekorras minu taga. Vedas käru enda taga. Kündja sammub adra taga. Sinu nime taga on küsimärk.
2. teat. vahemaa kaugusel. Lähim küla on siit paari-kolme kilomeetri taga. Koolimaja asus ligi kümne versta taga. Iga kümne meetri taga on tikukene püsti. Natukese maa taga paistis mets hõredamaks muutuvat. Jalgvärav on mõne sammu taga. || (ajaliselt:) teat. kaugusel minevikus v. tulevikus. Need sündmused on juba aastakümnete taga. *Paar päeva hiljem, kui jõulupühad olid vaid mõne päeva taga, viisid .. mehed hallid räimevõrgud paatidesse. A. Mälk.
3. kasut. viitamaks esemele, mille kallal v. juures ollakse tegevuses. Istusin päev läbi raamatute taga. Nad istusid poole ööni kaartide, malelaua taga. Mehed jorutasid viinaklaasi, õllekruusi, pudeli taga. Naised jutustavad kohvitassi taga. Ema istus kangastelgede, õmblustöö taga. Autorooli taga tuleb kaine olla. *„Päris seitsmekümneni olin treipingi taga,” rääkis Tõnis. I. Sikemäe.
4. viitab, et mingi nähtus, asjaolu v. isik on kellegi v. millegi poolt toetatud, suunatud, põhjustatud, algatatud. Kes selle asja taga seisab? Teadis, et tema taga on rahvas. Selle mõtte taga seisid peamiselt naised. Ei ole teada, missugused kaalutlused otsuse taga olid. Miks ta nii kergesti nõustus: selle taga on midagi. Kirjutise taga on tunda Jakobsoni kätt. Meie aistingute ja tajude taga on objektiivne tegelikkus. Tulemus on hea, sest selle taga on korralik töö. Aimasin ta sõnade taga suurt muret.
5. kasut. viitamaks nähtusele, asjaolule, olukorrale jne., mille varjus miski v. keegi on. Mis on nende arvude taga? Selle ütluse, nende sõnade taga peitus midagi. Ridade taga peituv etteheide. Vile taga peitus märguanne. On oma teeseldud korrektsuse taga paras avantürist. Teinekord on süütu lapsenäo taga võimuahne naine. Pilke taga võis tunda kibedust. Oli see süütu nali või on selle taga midagi tõsisemat peidus? Külgelöömiskatse taga polnud midagi tõsist. *Lõõbite muidu või on selle taga ka midagi? A. H. Tammsaare. *Selle krahv Stedingki taga pole keegi muu kui keiser ise. J. Kross.
6. kasut. viitamaks mingile takistavale, pidurdavale põhjusele, mille tõttu miski ei saa toimuda. Uue hoone ehitamine seisab raha taga. Asi ei seisa minu taga, vaid direktori allkirja taga. Põrandate tegemine seisab parketi taga, mida pole veel hangitud.
7. esineb fraseoloogilistes jm. väljendites. Enda taga sildu põletama. Keelt hammaste taga hoidma, pidama. Keel ei püsi hammaste taga. (Midagi on) hinge taga. Kulisside taga (toimuma). Seitsme luku taga (hoidma). (Miski on, ei ole) mägede taga. Selja taga 'tagaselja; möödas'. Nagu, kui vanajumala selja taga. Trellide taga (istuma, olema). (Miski on) ukse taga. Istub luku ja riivi taga.
III. ‹prep› hrv millegi v. kellegi suhtes tagapool; teispool, sealpool a. [gen] *.. kui ma isaga taga Viljandi olin, läks sealtpoolt keegi talutüdruk ma ei tea kas Tartu või Peterburi .. E. Särgava. *Kaugel-kaugel taga maade ja merede, elab Kapurthala valitsev vürst .. A. Gailit. b. [part] *Kaugel taga soid ja rabu, uue voore tõusul sinetas kuusikuid. H. Raudsepp. *.. aga kõu kõmises juba kuskil taga Põltsamaad. J. Kross.
Omaette tähendusega liitsõnad: seljataga

taganema ‹37›

1. tahapoole, tagasi liikuma, eemalduma, tagasi tõmbuma, taanduma (1. täh.). a. (tagurpidi) käies, kõndides vms. Laps taganes nurka. Rongkäigu lähenedes taganes rahvamass tee äärde. Jäär taganes ja ründas siis. Taganeb paar sammu. Hobune ajas taganedes vankri kummuli. Külaline taganes kummardustega ukse poole. Poiss taganes tagurpidi roomates. Tagane minust, saatan! Taganes esimesel võimalusel tagatuppa lapse juurde. *Villu taganeb, taganeb. Selg põrkub vastu ust. H. Pukk. *Pommer taganeb meeleheitlikult hoope jagades kodu poole. M. Traat. b. hrl. vastase surve mõjul oma positsioone maha jätma; põgenema, pagema. Väesalk taganes vaenlase eest. Anti käsk taganeda. Ülepeakaela, võideldes, vastupanuta taganema. *.. Berthold langes, võõrad põgenesid, / üle mere kõik nad taganesid. C. R. Jakobson. c. (looduses toimuvate muutuste kohta:) alanema; aja jooksul kaugenema, eemalduma, pinnalt vähenema. Jõgi taganes oma sängi. Maa tungib peale ja meri taganeb. Mandrijää levis ja taganes taas. Soorohi taganeb aruheina ees(t). Küla kerkis ja mets taganes. || (muid juhte). Taganev juuksepiir. Koobastesse taganenud silmad. d. piltl. Öö taganeb hommiku ees. Ta loomingus on luule taganenud proosa ees.
2. nõrgenema, vähenema, järele andma (ja kaduma); tähtsust kaotama, tagaplaanile jääma; sün. taanduma (2. täh.) Talvekülmad taganevad. Haigus taganes iseenesest. Uni ei tahtnud taganeda. Reisiväsimus on taganenud. Hirm ja häbi taganesid. Koduigatsus taganes uute elamuste mõjul. *Noorusluules sagedane isamaaline idee taganes Suitsul 1904. aasta kestel .. N. Andresen.
3. loobuma, lahti ütlema, ära salgama; kõrvale tõmbuma. Kavatsusest, ettevõtmisest, seisukohtadest, raskuste ees taganema. Taganes lepingust, kaubast, sõnast, lubadusest, tõest. Ta on usust taganenud. Oma rahvusest taganema. Oled kord otsustanud, siis ära tagane. Ei mõelnudki tülis taganeda. Vaidlus läks nii ägedaks, et taganesin. *Ma ütlen: ma ei tagane majadest. Sest need on raad ise mu kadunud Margarethe tahtel minu omaks tunnistanud .. J. Kross.

tagant
I. ‹adv›
1. tagantpoolt küljest, tagaküljelt; tagumisest otsast.; ant. eest. a. tagantpoolt teat. kauguselt. Ärgita sa eest, ma lähen tagant. Keegi lähenes talle tagant. Auto sõitis tagant otsa. Tagant oli kuulda tulistamist. Üks sikutas eest, teine lükkas tagant. Tuul puhus tagant. Uuris kummalist elukat eest ja tagant 'igast küljest'. Bussi tuleb tagant peale minna. Ta oli järjekorras tagant kolmas. || (osutab taga asumist v. liikumist). Hõikas veel meile nõuandeid tagant järele. Läksin talle silmnäolt tagant järele. Ta jooksis ees, meie tagant järele. b. tagumisest otsast, tagaküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Ora oli tagant jämedam. Krae on tagant üleval. Hobune lõi, raius tagant üles. Noorikul tuli tuju pisut tagant üles lüüa (vastuhaku, allumatuse kohta). Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. tagumiselt poolelt v. osalt küljest ära. Nõelal tuli niit tagant ära. Võttis uksel puu, kangi tagant (sulgemast ära). *.. kahmas [koer] haudujal tedrel sabasulgedest kinni, aga need olid nii pudedad, et nad kohe tagant ära tulid .. A. H. Tammsaare.
3. osutab kellegi sõnadega nõustumisele, nende toetamisele. Kiitis tagant, mis teised ees ütlesid. „Ega ma mõni hilpharakas ole.” – „Ei ole jah,” kiitis õde tagant. *Ei julge rääkida vastu, vaid tõendab alandlikult tagant, et inimesekuradid on ikka alandlikud küll .. P. Krusten.
4. ‹ühendverbi osana› sundimist ja õhutamist väljendavates ühendverbides rõhutab protsessi intensiivsust. Ergutas hobust ohjaharuga tagant. Peremees sundis sulaseid tagant. Kihutas, kupatas oma alamaid tagant. Mind pole vaja tagant torkida. „Tee kähku, tee kähku!” kiirustas ta tagant. Ta ei keelanud, pigem õhutas, ässitas veel tagant. Mingi imelik sund, pime kättemaksuiha, ärev mõte, töö kihutas tagant. Tuul piitsutas lainet tagant. *.. ka aeg kihutas tagant. Valge peale jäämine võis kogu mineku nahka panna. H. Sergo. *Eks su enda ülalpidamine kihutab neid jutte veel tagant. A. Jakobson.
II. ‹postp› [gen]
1. millegi v. kellegi suhtes tagantpoolt (esile), millegi v. kellegi taga olekust (esile); millegi v. kellegi tagakülje poolt; ant. ka. eest. Põõsaste tagant ilmus võõras mees. Tulija trügis teiste tagant esile. Kurvi, tänavanurga tagant tormas välja auto. Tõusis laua tagant istumast. Poiss söandas maja nurga tagant välja tulla. Päike tõusis metsa tagant. Kuu tuli pilveserva tagant välja. Võta käsi selja tagant! Päästis poisi luku tagant 'lukustatud ukse tagant'. Ta on pärit Narva tagant. Hiilis maja tagant mööda. Seina tagant kostis jutuajamist. Plangu tagant paistis naabermaja. Sõiduteed võib ületada bussi tagant. Piilusin teda puu tagant. Pani keti kukla tagant kinni. Haaras tüdrukul selja tagant ümbert kinni. Järelväele on selja tagant kallale tungitud. Kratsis, sügas kõrva tagant.
2. teat. vahemaa kauguselt. Tal tuleb mitme kilomeetri tagant tööl käia. Inimesi oli tulnud isegi mõnekümne kilomeetri tagant. Palke veeti kuue-seitsme versta tagant. Märkasin teda juba paarisaja meetri tagant. Nad on tulnud kauge maa tagant 'kaugelt'. Tulistatud oli lähedase maa tagant 'lähedalt'. *.. käis mitme tänava tagant mind kutsumas. L. Promet. || (ajaliselt:) teat. kauguselt minevikust. See komme pärineb aastasadade tagant.
3. kasut. viitamaks esemele v. tegevusele, mille juurest (tegevusest) eemaldutakse. Läks otse raamatute tagant sõtta. Mehed tulid kaartide tagant 'kaarte mängimast'. *Ta oli tulnud otse töö tagant – jalas poripritsmeis kirsad .. N. Baturin.
4. millegi tagumise osa küljest ära. Niit tuli nõela tagant ära. Võttis puu ukse tagant (sulgemast ära).
5. kasut. viitamaks asjaolule, olukorrale, nähtusele, mille varjust miski (v. keegi) esile tuleb. Selle nime tagant ei avasta teda keegi. Ükskõikse tooni tagant võis aimata kahjutunnet. *Palju niisugust selgub ridade vahelt ja tagant. J. Peegel.
6. kasut. viitamaks vahemikule, mille järel miski kordub.; sün. järel. a. (ajaliselt). Teadurite ümbervalimine toimub iga nelja aasta tagant. Vahetas paari aasta tagant töökohta. Käis raamatukogus kord kahe kuu tagant. Muru niideti iga kahe-kolme nädala tagant. Sinna käib buss iga tunni tagant. Helistamine kordus iga viie minuti tagant. Haigutas iga natukese aja tagant. Kohtusime uuesti mitme aja tagant. Saab sind ka kaua aja tagant näha! Oli hulga aja tagant jälle kodumaal. b. (ruumilise vahemaa kohta). Peatus iga sammu tagant. Sama muster kordub kangal iga kolme sentimeetri tagant. *Väikeste vahemaade tagant korduvad aga Šiva templid oma iseloomulike tornidega .. A. Kaal.
7. teat. aja järel. Nüüd, aastate tagant tundub kõik tähtsusetuna.
8. kasut. viitamaks isikule, kellelt tema teadmata midagi omastatakse. Poiss näppas, varastas isa tagant kümme krooni. Ei tea, kelle tagant ta selle pliiatsi võttis. *Või kas see siis oleks mõni vargus olnud, kui tütar isa tagant omaenese raha oleks võtnud! E. Vilde.
9. esineb fraseoloogilistes jm. väljendites. (Kõike, viimast) hinge tagant ära andma. Kõike hinge tagant ära rääkima. Nagu, kui paisu tagant. Ei näe puude tagant metsa.
Omaette tähendusega liitsõnad: seljatagant

tagatis|kiri
maj kirjalik tõend tootja kohustuste kohta; jur kolmanda isiku maksevõimet tagav dokument; sün. garantiikiri

tagatis|leping
jur leping, millega tagatiseandja kohustub laenu tagasi maksma, kui see käib laenajale üle jõu; sün. garantiileping

tarvis

1. ‹postp› [gen]. a. kellegi tarvitamiseks v. mingiks otstarbeks, mingiks eesmärgiks; sün. jaoks (enamasti palju tänapäevasem ja tavalisem). Toitu jätkus vaid oma pere tarvis. Piima on veel üksnes laste tarvis. Võtsin sinu tarvis soojemaid riideid kaasa. Tööliste tarvis ehitati paar barakki. Loomade tarvis seati korda vana kuurialune. Kirjutasin selle artikli just „Postimehe” tarvis. Plutooniumi toodetakse tuumapommi tarvis. Kapsataimede tarvis jäeti kaks peenart. Kapis on toidunõude ja muude asjade tarvis ruumi küllalt. Magamise tarvis toodi põhku tuppa. Naine ei anna talle õllebaaris istumise tarvis raha. Katsete tarvis on vaja ruume ja seadmeid. Hangib matka tarvis varustust. Hakkas supi tarvis kartuleid koorima. Täna peab sul lapse tarvis aega leiduma. Mustade päevade tarvis on emal üht-teist kõrvale pandud. Teab kas tal on selle ameti tarvis piisavalt taipu. b. van (tähenduselt lähedane postpositsioonile kohta). *Ajaloolise romaani tarvis on „Leilil” liiga vähe kirjeldust. E. Vilde.
2. ‹adv› ‹ühendverbi osana› näitab, et midagi (v. kedagi) puudu olevat soovitakse kasutusele võtta, käiku rakendada, vaja. Hädas läheb sõpru kibedasti tarvis. Talus ei peeta hobust, kui seda tööks tarvis ei lähe. Ohoo, mis neil tänapäeva noortel kõik tarvis ei lähe! Õpi aga prantsuse keelt, edaspidi võib tarvis tulla. Raha oli kisendavalt, hädasti tarvis. Kellele vanainimest ikka enam tarvis on! Saavutas oma eesmärgi, ilma et tal oleks tarvis olnud sõrmegi liigutada. See töö on veel tingimata tarvis ära teha. Kui vähe on õnneks tarvis! Edu saavutamiseks on ütlemata palju treenimist tarvis. Oli sul siis tarvis see välja lobiseda! Kui teo üles tunnistad, hakatakse sind näägutama; on seda veel tarvis! *Jah, all on pulmad, aga Tibukit pole sinna kutsutud. Noh, pole tarviski! J. Ruven. | ‹elliptilistes lausetes›. Palju siis säärasel hellikul nutuni tarvis. Ei tea, kellel sinu pastakat õige tarvis! Ostsime kõike, mida tarvis. Ta käitus nagu tarvis. Muret mul endalgi rohkem kui tarvis. Jõudu tööle! – Jõudu tarvis! Jätku (leivale)! – Tarvis, tarvis!
Omaette tähendusega liitsõnad: mistarvis

tarvitama ‹37›

1. mingil eesmärgil, millegi sooritamiseks v. saavutamiseks kasutusele võtma, käiku rakendama.; sün. kasutama.; (tänapäevases keelepruugis on kasutama sageli üldisem kui tarvitama). a. (masinate, esemete, riistade vm. vahendite korral; siin kasutama siiski tavalisem). Töö juures tarvitatakse vasarat, pumpa, labidat. Laps ei mõista veel nuga-kahvlit tarvitada. Õppis mõõka, revolvrit tarvitama. Isa tarvitab karistamisel vitsa. Vanasti tarvitati puutelgedega vankreid. Võis ilma pikema jututa rusikaid tarvitada. Edasipääsemiseks tarvitati küünarnukke. Olevat juturaamatut tarvitanud keele õppimiseks. Tarvitatud esemete ost ja müük. b. (mitmesuguste ainete korral; sageli võrdväärne kasutama). Tekstiilitööstus tarvitab väga palju vett. Hapnikku tarvitatakse hingamiseks. Maalikunst tarvitab värve väljendusvahendina. Tarvitab rohkesti kreeme ja lõhnavesi. Kevadel soovitatakse tarvitada vitamiine. Need ravimid kõlbavad tarvitada 30 päeva. Saartel ei tarvitatud seeni toiduks. Joogiks tarvitati keedetud vett. Tarvitatud õli mahuti. || (toitu, vägijooke) pruukima (siin kasutama pole võimalik). Tarvitab alkoholi. Hakkas juba noorelt narkootilisi aineid tarvitama. *Simeoni elas poissmehena Juhani majas, tarvitades talu sööki ja jooki .. F. Tuglas (tlk). c. (looduslike objektide, ka hoonete, ruumide puhul; kasutama on tänapäevasem). Metsapadrikut tarvitati loomade karjatamiseks. Talvel tarvitasid nad otseteed üle raba. Sirmiga eraldatud nurka tarvitati magamisruumiks. *Joosepi onul olid lahedad eluhooned, rehetoast lahus. Tema andis noorpaarile talveks ühe toa tarvitada. A. H. Tammsaare. *Keegi pole temalt nõudnud, et ta oma veskit ka tuletorniks tarvitaks .. E. Vilde. d. (seoses raha, varandust märkivate sõnadega; kasutama siin tänapäevasem). Tarvitab krediiti mõtlematult. Pärandus jäi pojale tarvitada. *Üks oli Indrekul nüüd ometi selge: Karin tarvitab raha kaugelt üle oma sissetulekute. A. H. Tammsaare. e. van (elusolenditega ühenduses; tavaline on kasutama). Tarvitas poissi varakult kündjana. Sõiduloomadeks tarvitati hobuseid, põtru. *Pea tulin ma selle mõtte peale, et teda enese ameti juures tarvitada .. Juh. Liiv. *.. polnud puudust Aini-vanustest lastest, keda veel töö juurde ei tarvitatud. E. Aspe. || (kellegi seksuaalselt kasutamise kohta). Õppis viina viskama ja naisi tarvitama. f. hrl van (ühenduses aega väljendavate mõistetega; kasutama siin üldine). Tarvitab iga priitundi õppimiseks. *Ta kartis, et Hindrek vaba päeva tarvitades võiks välja minna. E. Vilde. *Tema oli kehvuse koolis aega kasulikul viisil õppinud tarvitama ega jätnud nüüdki õppimist järele. M. J. Eisen. g. (abstraktsete mõistete puhul; välja arvatud mõned ühendid, on kasutama sagedasem). Selleks võib tarvitada mitmesuguseid abinõusid. Pääsemiseks pidi ta kavalust tarvitama. Ähvardab vägivalda, omavoli tarvitada. Sa oled teise usaldust, avameelsust kurjasti tarvitanud. Tarvitab juhust, et põgeneda. Seda ainet on autor tarvitanud oma jutustuse lõimeks. *Ma ei salli ilusaid sõnu, kui tegusid tarvitada võib. A. H. Tammsaare. *Mõistus areneb ainult siis, kui teda tarvitatakse. E. Raud. h. (seoses mitmesuguste väljendamist, ütlemist märkivate sõnadega; sagedasti kasutama siiski tavalisem). Tarvitab rohkesti kõnekeelseid väljendeid, murret. Luuletuses on tarvitatud kõrgstiili. Pole ilus vandesõnu tarvitada. Võiksid tarvitada vähem teravat tooni. Õpetaja tarvitas vaheldumisi saksa ja rootsi keelt. *See oli sama must, inetu sõna, mida tarvitas isa kord joobnud peaga ema vastu .. E. Vilde. *Ma võisin tükk aega vist mööda libiseda tahtvalt mõnd vabandust tarvitada .. K. A. Hindrey. || van (mõnedes fraseoloogilistes väljendites täh. 'pruukima'; kasutama pole siin võimalik). *Rahvas jooksis kokku. Igaüks tarvitas oma suud, kisa ja kära täitis õue. J. Pärn. *Makske esite oma võlg, siis alles tarvitage lõugu! M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: kuritarvitama.
2. van kedagi, midagi vajama. *Mina annan ta [= lapse] sulle tagasi, kui ta enam minu abi ja hoolt ei tarvita. O. Luts. *Minu tee ei ole pikk, ja selleks ei tarvita ma iialgi saatjat, oli ta vastus. A. Saal. || millekski vaja, tarvis minema. *Ülekuulamine tarvitas aega .. A. Kitzberg. *Mõisa rentimine tarvitas aga suure summa raha ja seda tal ei olnud. Chr. Kannike.

tasand ‹-i 2› ‹s›

1. tasane pind; mat lihtsaim pind, mis sisaldab iga oma kaht punkti ühendava sirge; sün. tasapind. Horisontaalne, lõikuv, vertikaalne, murduv tasand. Sfäärilise pinna ja tasandiga piiratud lääts. See juhtus siis, kui Kuu ja Päike asusid Maaga ühel tasandil. Kosmoselaeva orbiidi tasandi kalle ekvaatori tasandi suhtes oli 65°. Künkad ja tasandid. Vaatles lebaja keha tasandeid ja kumerusi. || (eri kõrgusastmel liiklusteede kohta). Sõiduteed paiknesid eri tasandeil. Rongid liikusid muu liikluse suhtes eri tasandil.
▷ Liitsõnad: diagonaal|tasand, ekliptika|tasand, fokaal|tasand, horisontaal|tasand, meridiaani|tasand, normaal|tasand, polarisatsiooni|tasand, puutuja|tasand, pöörlemis|tasand, püst|tasand, rõht|tasand, rööp|tasand, sümmeetria|tasand, vertikaal|tasand, võnketasand.
2. tase, aste, järk. Tänaste teadmiste tasand. Surm on tema usu järgi üks olemise tasandeid. Arsti palk olgu samal tasandil pankuri palgaga. Asja arutatakse kõrgemal tasandil. Näitleja tõusis selle rolliga uuele tasandile. Alumine ehk esmajuhtimise tasand ja ülemine ehk tippjuhtimise tasand. *Kõik, mis ka ei paistaks korduvat, kordub kummatigi hoopis teisel tasandil. E. Nirk. *.. [usaldamatus] seadis komissari omaette tasandile, teistest kõrgemale. J. Peegel. || valdkond, aspekt. Konflikt oli majanduslikult pinnalt kandunud poliitilise võimuvõitluse tasandile. Surmanuhtluse kaotamine on põhjendatud nii juriidilisel, eetilisel kui ka religioossel tasandil. || keel keele struktuuri allsüsteem
▷ Liitsõnad: aja|tasand, arengu|tasand, elu|tasand, esma|tasand, keele|tasand, lähte|tasand, meta|tasand, rohujuure|tasand, suhtlemis|tasand, suhtlus|tasand, tava|tasand, võimutasand; foneetika|tasand, fonoloogia|tasand, morfoloogia|tasand, sõnavara|tasand, süntaksitasand.

taust ‹-a 23› ‹s›

1. taga olev pind, põhi, millel miski esile tuleb, tagapõhi. Valkja taustaga pruunitähniline muna. Tumeda taeva taustal säravad tähed. Valge jänes oli lume taustal vaevumärgatav. Pildistati koolilipu taustal. Maja näib suurte kuuskede taustal väiksena. Kaljud on fotol taustaks. Maalil on hele vaas purpursel taustal. Roheka taustaga vaip.
2. helitaust; tagaplaanil kostva muusika, müra vm. kohta. Kuuldemängus kasutati palju taustu: linnulaulu, vankrikäginat, piksekärgatusi. Kandlehelid olid jutule meeleolukaks taustaks. Muusika mängis niisama taustaks. Intervjuu toimus mootorimüra taustal. || solisti vokaalne saade. Duo laulab solistile tausta.
3. piltl (millegi ümbruse, keskkonna, põhjus(t)e, ajendi(te), päritolu vms. kohta); sün. tagapõhi. Keskpärasuse taustal kerkis see anne eriti esile. Kriisiaastate taustal sündinud luulekogu. Romaani ajalooline taust. Hinnangu andmiseks peab tundma sündmuste tausta. Kommete usundiline taust on tuhmunud. Selline hääldusviis viitab kõneleja rannikumurde taustale. Tähtsa ülesande jaoks otsiti puhta taustaga haritud inimesi. Suurinvestori tausta kontrolliti põhjalikult.
▷ Liitsõnad: emotsiooni|taust, kultuuri|taust, murdetaust.

tavaliselt ‹adv›
(< tavaline); sün. harilikult. Sügisel sademete hulk tavaliselt suureneb. Ta on tavaliselt rahulik mees. Käib väga tavaliselt riides. Elati tavaliselt. Pärast sööki ta tavaliselt puhkab. Hilines nagu tavaliselt.

tehis|siid
omadustelt loodusliku siidiga sarnanev tehis- v. sünteeskiudaine; sellest valmistatud riie; sün. kunstsiid

terminoloogia ‹1› ‹s›
keel
1. mingi eriala mõistesüsteemile vastav terminite kogum; kõigi erialade termineid hõlmav kirjakeele leksika osa; sün. oskussõnavara. Keemia, matemaatika, loodusteaduste terminoloogia. On näha, et tõlkija ei tunne purjelaevanduse terminoloogiat. Eestikeelse terminoloogia loomine, korrastamine. Tänapäeva terminoloogias nimetatakse taimeühiskonda taimekoosluseks. || kõnek (kellegi keelepruuki kuuluv) sõnavara. Oma mehest rääkides kasutas naine õige lopsakat terminoloogiat. Üliõpilaste terminoloogias nimetati sünnitusarsti tol ajal titeröövliks.
▷ Liitsõnad: male|terminoloogia, spordi|terminoloogia, tehnikaterminoloogia; nüüdisterminoloogia.
2. õpetus oskuskeelest, eriti termineist ja neile esitatavaist nõudeist

tetrarh ‹-i 21› ‹s›
aj antiikajal mingi maa-ala neljandiku valitseja; hellenismi ja Rooma keisririigi ajal väikese vasallriigi valitseja; sün. nelivürst

tundlikkus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. biol psühh organismi võime reageerida ärritajaile; meeleelundite võime reageerida ärritaja ilmumisele v. muutumisele; sün. sensiiblus. Taktiilne tundlikkus. Meeleelundite absoluutne tundlikkus. Narkoosiga kaasneb teadvuse ja tundlikkuse kadumine. Vanaduses tundlikkus väheneb. Naha suurenenud tundlikkus. Tundlikkus muutub, taastub. || vastuvõtlikkus millegi suhtes, millegi talumise määr. Tundlikkus müra, ereda valguse suhtes. Tundlikkus nikli vastu. Viiruste tundlikkus väliskeskkonna tegurite suhtes. Inimesed on ravimite suhtes erisuguse tundlikkusega. Allergia on organismi tavalisest erinev tundlikkus mõne aine suhtes.
2. tehn seadme v. materjali millelegi reageerimise määr. Mõõteriista, termopaari tundlikkus. Suure tundlikkusega kaldemõõturid. Igal mõõteriistal on oma tundlikkus. Tehniliste kaalude tundlikkus on väiksem kui analüütilistel kaaludel. Raadiovastuvõtja tundlikkus. Lõhkeainete erinev tundlikkus. Fotomaterjalide, filmi tundlikkus.
3. peen ja täpne taju. Suure tundlikkusega modelleeritud skulptuurportree. Vanade kreeklaste otsekui kaasasündinud tundlikkus looduse ilu ja harmoonia suhtes. *A. Vardi on aasta-aastalt süvendanud enda kui värvimeistri peent tundlikkust .. M. Eller.
4. õrnatundelisus, hellahingelisus; emotsionaalne vastuvõtlikkus. *Välise muretuse ja kerguse all elab temas väga õrn tundlikkus .. A. Aspel.

tuule|pesa

1. seenhaiguse vms. tagajärjel puu võras tekkinud tihe peenikeste okste põimik; haiguslik ülirohketest võsudest v. lehtedest tekkinud rohttaimepuhmik; sün. tuuleluud, nõialuud. Mustad tuulepesad. Kase ladvas, otsas, okstes on tuulepesad. Tuulerõugeid raviti tuulepesaga suitsutades.
2. kiudpilvede riba, mille silmapiirile lähim ots arvatakse osutavat, kustpoolt tõuseb tuul. *Taevas oli õhtul sapivärvi kurikollane ja seal oli pilvede verevaist kiududest uusi tuulepesasid. A. Mälk. *Vesikaare alla tekkis kokku jooksvaist pilvehaaradest tuulepesa .. H. Sergo.

täht ‹tähe 22› ‹s›

1. öösel taevas heleda täpina paistev taevakeha; astr püsivalt helenduv taevakeha; sün. taevatäht. Muutlikud, heledad tähed. Linnutee tähed. Päike on Maale lähim täht. Planeedid tiirlevad ümber tähtede. Taevas sirab, virvendab täht. Linna kohal süttivad tähed. Tähed lõid särama, kahvatasid, on kustunud. Tähtedest kirendav taevas. Tähis sügistaevas. Vaatas teleskoobiga tähti. Sabaga täht 'komeet'. Langev, lendav täht 'lendtäht e. meteoor'. Astroloogid ennustavad tähtede (seisu) järgi saatust. | piltl. Ta täht tõusis, loojus, kustus, langes (kellegi kuulsuse, populaarsuse, edu vms. kohta). Selle tantsutehnika täht on tuhmumas. Usub oma tähte, oma tähesse (usu kohta, et miski loodetav on tulema määratud). Ta ei loobu oma tähest (ei loobu oma unistusest, sihist vms.) Õnneliku, õnnetu tähe all sündinud inimene (kellegi õnneliku v. õnnetu saatuse, vedamise v. mittevedamise kohta). Inimese elukäik on tähtedesse kirjutatud.
▷ Liitsõnad: hiid|täht, kaksik|täht, kinnis|täht, kolmik|täht, kääbus|täht, mitmiktäht; ao|täht, eha|täht, hommiku|täht, koidu|täht, lend|täht, ränd|täht, saba|täht, taeva|täht, õhtutäht; õnnetäht.
2. piltl väga kuulus, edukas näitleja, muusik, sportlane vms., staar. Pariisi tähed. Ta on säravaim täht teatritaevas. Tõusev täht kunsti-, juriidilises taevas. Filmis polnud ühtegi tähte. See näitlejanna on esimese suurusjärgu täht. Trupi täht. Kontsert kujunes tähtede paraadiks. Kantrimuusika üks heledamaid tähti. Peale maailmameistrivõistlusi valiti tähtede meeskond.
▷ Liitsõnad: balleti|täht, estraadi|täht, filmi|täht, hoki|täht, jalgpalli|täht, kino|täht, kunsti|täht, laulu|täht, lava|täht, ooperi|täht, opereti|täht, raadio|täht, revüü|täht, roki|täht, spordi|täht, super|täht, teatri|täht, tele(visiooni)täht.
3. kiirjalt kulgevate harudega kujund, ese v. moodustis. Viisnurkne, kaheksaharuline täht. Taaveti täht 'kahest võrdkülgsest kolmnurgast moodustuv kuusnurk, heksagramm'. Kollane täht juudi kuuel (Taaveti tähe kohta juute eristava märgina). Punane täht tornitipus. Täht jõulukuuse tipus. Veterani rinnas särab täht (tähekujulise aumärgi kohta). Tähed õlakutel. || laik, tähn. Liblika tiibu katavad kollakad tähed. Valge täht hobuse otsmikul. || piltl (lilleõie kohta). Lill avab oma tulipunased tähed. Korjati pärna tillukesi kahvaturohelisi tähti.
▷ Liitsõnad: au|täht, kuld|täht, Puna|täht, valgetäht; juuditäht; tedretäht; jõulu|täht, kuld|täht, ratsuritäht; meritäht.
4. kirjas hääliku v. häälikuühendi tähistamise märk, kirjatäht. Gooti, kreeka, ladina, slaavi tähed. Masing võttis eesti keeles kasutusele „õ”-tähe. Täispindala tähistatakse tähega T. V-tähe kujuline kaelus. Kirjuta see sõna suurte, väikeste tähtedega (trüki- ja kirjatähtede kohta). Poisil on tähed juba selged, käes. Ta õpib, veerib tähti. Oskab tähti kokku lugeda, tunneb tähti. Vanaema õpetab tüdrukule tähti. Kuldsete tähtedega kirjutatud nimed mälestustahvlil. Rasvaste tähtedega uudis ajalehe esiküljel. Lapsed lõikasid loosungi jaoks tähti. Astus rahva ette tähtegi paberile panemata. See kõik on tõsi viimase täheni 'on absoluutselt tõsi'. || (hääliku kohta). Põristas r-tähte, susistas s-tähte. Ta ei oska k-tähte öelda. Ei osanud vene keele sisisevaid tähti välja öelda.
▷ Liitsõnad: algus|täht, esi|täht, kirja|täht, liit|täht, nime|täht, suur|täht, trüki|täht, võõr|täht, väiketäht; plii|täht, tinatäht.
5. kirjalik tõend vm. ametlik paber; kiri. Ristimise täht. Tähel seisis paki omaniku nimi. Neile anti tähed, millega pääses ministeeriumi. Mõisnik kirjutas tähe rendi tasumise kohta. Arst kirjutas, andis tähe. *Mitu kuud ei saanud Anna oma mehelt ühtki sõnumit, tähte ega teadet. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: aktsia|täht, arsti|täht, loa|täht, luba|täht, läbipääsu|täht, osa|täht, palga|täht, panga|täht, pääse|täht, raha|täht, ristimis|täht, rohu|täht, rubla|täht, seaduse|täht, voli|täht, võlatäht.
6. (tunnus)märk; märguanne. Kinkis kaaslasele sõpruse täheks oma kuue. Andis lepituse täheks suud. Võidu täheks püstitatud ausammas. Viimsepäeva, surma tähed. *Joosep pani käed risti täheks, et ta kõht on täis saanud. E. Vilde. *.. ta hüüab kõvemini Issanda nime. Kuid ei mingit märki – mingit tähte Issandalt. A. Hint.
▷ Liitsõnad: surma|täht, tunnis|täht, tunnus|täht, tänu|täht, võidutäht.
7. nõuk oktoobrilaste rühm
vt tähele

tähtis ‹-tsa, -tsat 2› ‹adj›

1. oma väärtuse, vajalikkuse, mõju vms. poolest esiletõusev; millelegi mõju avaldav, määrav; sün. oluline. Tähtis teade, kiri. Tähtsad andmed. Erakordselt, eriti, äärmiselt tähtis uudis. Tähtis kaubatee, sadamalinn. Kartserit peeti tähtsaks kasvatusvahendiks. Minu elu kõige tähtsam otsus, samm, silmapilk, päev. Unustasime tähtsa asja: lipu. Neil on tähtis jutt pooleli. Tal oli meile midagi tähtsat öelda. See on kooli seisukohast, koolile tähtis kokkulepe. Tähtis on see, et ta siiski tuli. Kas kunstis on tähtsam sisu või vorm? Kõik meeskonnaliikmed on võrdselt tähtsad. Lapsed on talle kõige tähtsamad. Veenõu oli paadis tähtsaim asi. Poistele on tähtis filmi põnevus. Su sõprus on mulle tähtis. Tervis on talle kõige tähtsam. Kiitus on igaühele tähtis. Tähtsat osa mängisid tutvused. Lille krooni suurus on tähtis sorditunnus. Kas see on tähtis, kummale poole taldrikut lusikas panna? Juhataja nõusolek pole siin üldse tähtis.
▷ Liitsõnad: ainu|tähtis, elu|tähtis, esma|tähtis, pea|tähtis, vähe|tähtis, ülitähtis.
2. kõrge positsiooniga, mõjuvõimas; uhke, upsakas. Väga tähtis isik. Tähtsate vanemate laps. Ta on meie külas tähtis mees. Palju tähtsaid tegelasi, ninasid tuli kokku. Peab end nii tähtsaks, et ei tunnegi meid enam. Kipub ennast tähtsaks tegema. Küll ta on tähtsaks läinud! Lösutas diivanil, paks ja tähtis. || (seda väljendav). Seisab, näol tähtis ilme. Tähtsa näoga, olemisega mees.

töölis|kirjandus
kirj marksistlikule töölisliikumise ideoloogiale tuginev kirjandus; teosed, mis kujutavad tööliskeskkonda v. mille autor on proletaarset päritolu; sün. proletaarne kirjandus

tükkima ‹tükin 42›

1. visalt, vägisi kuhugi minna, midagi teha v. kellekski saada püüdma; sün. kippuma, tikkuma. Külaline hakkab juba õhtu hakul koju tükkima. Ise tükkis ühes ja nüüd tahab ära. Laps tükib vanematega kaasa. Poisid tükivad tüdrukute juurde. Vanamees tükib igal õhtul kõrtsi. Teiste lauda ei sobi tükkida. Ämm tükib noorte ellu. Ega ta linna elama ei tükigi. Ikka tükib merele! Tükib ülikooli, toimetusse tööle. Tükib muudkui veini pakkuma. Tükib suudlema. Tükkis vaidlema, kaklusse. Pärast paari pitsi tükib igaühega tülli, riidu. Ära tüki teiste jutu vahele! Ema tükib moraali lugema. Uustulnukad tükkisid tutvust sobitama. Tükib vägisi nõuandjaks, sõbraks. Tormi ajal tükivad loomad varju alla. Sead tükivad kartulisse. Koer tükkis tulijale kallale. Sääsed tükivad kallale. | piltl. Juuksed tükkisid silmile, otsmikule, krae vahele. Liigutuseklomp tükib kurku. Ahastus tükkis kallale. Kurbus tükib meeltesse. Nutt tükkis silmi. Külm tükib naha vahele. Silmad tükkisid vägisi kinni. Keelele tükkisid vägisõnad. Muremõtted tükivad pähe. || van tungluses, raskustega liikuma, trügima (1. täh.) Tükime lähemale, vaatame, mis lahti. *Vanamees tükkis teiste vahele kui elav õitekuhi ja kogu sõiduk tuli magusaid lõhnu täis. M. Raud.
2. ‹hrl. ma-infinitiiviga› mingis suunas kalduma, millekski kalduvust omama; sün. kippuma, tikkuma. Süda tükib kergesti iiveldama. Poiss on nõrgapoolne – tükib väsima. Ta tükib alatihti unustama. Töökaaslane tükib ikka ironiseerima. Väljas tükib juba pimedaks kiskuma. Kuumaga tükib liha raisku minema. Puhkus tükib lühikeseks jääma. Koosolekud tükkisid hiliste õhtutundideni venima. Siinkandis tükivad saagid väikeseks jääma. Suur raha tükib kergemini kuluma.

türo|toksikoos
med mürgistus, mida põhjustab türoksiini ülemäärane teke; kilpnäärme liigtalitlusseisundite üldnimetus; sün. türeotoksikoos

vana|moodne
moest läinud, moele mitte vastav, moodi mitte järgiv; vanaaegne; iganenud.; sün. vanamoeline. a. (asjade, nähtuste kohta). Vanamoodne kostüüm, mööbel. Vanamoodsad prillid. Talle meeldivad vanamoodsad nahkköited. Vanamoodne kõnepruuk, mõtteviis. Olen veidi vanamoodsa muusikamaitsega. b. (inimese kohta:) moodi mitte arvestav ja mitte järgiv; vaadetelt, põhimõtetelt alalhoidlik, vanas kinni. Ta näeb vanamoodne välja. Tütar on mõnes asjas vanamoodsamgi kui ema. *.. meie oleme vanamoodsad inimesed, meil on jõulupuu, teeme kingitusi, sööme hästi .. I. Pung (tlk).

vapralt ‹adv›
kartmatult, julgesti; kindla(meelse)lt; sün. vaprasti. Sõdurid võitlesid vapralt. Käitub vapralt. Vaatas õpetajale vapralt silma. Meie meeskond peab vapralt vastu. Väsimusest hoolimata harjutati vapralt edasi. Rühma noorim püsis vapralt teiste kannul.

vasardama ‹37›
vasaraga taguma; rütmiliselt, tugevasti, nagu vasaraga taguma; sün. haamerdama. Sepikojas vasardati rauda. Vasardas väiksemat sorti haamriga kabjaraudu. Ehitusmehed saevad ja vasardavad. Vasardas liha enne praadimist kergelt, tugevasti. Vasardas rusikatega vastu ust. Rähn vasardab nokaga puutüve. Vasardas pianiinol. Süda vasardab rinnus ägedasti, kiiresti, lõhkemiseni. Veri vasardab meelekohtades. Oimukohtades vasardas. Peas vasardas ainult üks mõte: mitte kukkuda! Küsimus vasardas peas, ei andnud rahu. Kirikukellad vasardasid. *„Ei ole õnne antud, ei ole õnne antud!” vasardas Jürna südames. A. Kalmus.

vase|gravüür
kunst sügavtrükitehnika, mille puhul kujutis graveeritakse uuritsaga vaskplaadisse ja trükitakse niiskele paberile; selles tehnikas teos; sün. vaselõige. Kunstnik tegeleb vasegravüüriga, viljeleb vasegravüüri. Seinal ripub hinnaline vasegravüür.

veering ‹-u 2› ‹s›

1. aj keskajal hõbeda massi- ja arvestusühik (1/4 marka); Vana-Liivimaal vermitud hõbemünt (9 killingit); sün. ferding. Maksis palkide eest seitse veeringut ja ühe killingi.
2. kõnek raha, eriti väikem rahasumma. Säästetud, higi ja vaevaga teenitud veeringud. Vähesed veeringud lõppesid kiiresti. Tegi rahakoti viimse veeringuni tühjaks. Laps ohverdas oma veeringud maiustuste heaks. Iga veering kulus ära. *Ainuke hüve, et ei suitseta, selle veeringu võib muu peale kulutada. A. Hint.

viitse|admiral
sõj admiralile eelnev auaste; selles auastmes mereväelane; sün. aseadmiral

vismutiin ‹-i 21› ‹s›
geol metalse läikega hallikasvalge mineraal, tähtsaim vismutimaak; sün. bismutiniit

värvikuuli|mäng
sõjamäng, kus vastast tulistatakse värvikuulidega, tabamuse saanud mängija kõrvaldatakse mängust; sün. paintball

õgima ‹37›

1. ka kõnek ahnelt ja palju sööma. Aplalt, ahnelt, isukalt, nobedalt, naudinguga õgima. Vanamoor õgib süüa. Laud õgiti hetkega tühjaks. Õgisime lausa hundiisuga. Õgis kõhu täis. Õgib end viimse võimaluseni, kurguni täis. Õgis nii palju kooke ära, et süda läks pahaks. Õgib kui loom. Õgi ennast või lõhki! Õgis kõik sisse, mis kätte sai. On oma end rasva õginud. Õgis kilo liha alla. Lapsed õgisid punnis suuga praetud kartuleid. Hunt on ablas õgima. Siga õgib ahnelt rokka. Kiskjad õgisid oma ohvrit. Kajakad võivad uskumatult palju õgida. Lambad on maha murtud ja nahka õgitud. Tirtsud õgivad põllud paljaks. Seale pole midagi õgida anda.
2. piltl sün. sööma. a. (inimese mingi intensiivse tegevuse kohta). Ta lausa õgib raamatuid 'ahmib lugeda'. Koduste silmad õgisid 'vahtisid üksisilmi' sõnumitoojat. Naine õgib meest etteheitva pilguga. b. (asjade, olukordade jm. kohta:); kahjustama, hävitama; palju kulutama, neelama. Leegid õgivad paberit. Tuli õgis ehitist. Laine õgib jääd. Päike õgis lund. Organismi kaitsesüsteemi rakud õgivad pisikuid. Poisikest õgis palavik. Vaenlane õgis isamaad. Sõnad õgivad tundeid. Kired õgivad ennast ise. Revolutsioon õgib oma lapsi. Kohtukulud õgisid päranduse ära. Vana ahi õgib palju puid. Auto õgib bensiini. Tsikkel õgib kilomeetreid (tee kiire läbimise kohta). c. (tunnete kohta:) piinama, vaevama, rõhuma, närima. Nälg, kadedus, uudishimu õgib. d. muid kasutusi. Vihamehed õgivad üksteist nahka. Naine on nagu ämblik, kes mehe armastusest ära õgib. Mina oma sõnu ei õgi.

õiguse|mõistmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
jur kohtu tegevus: kehtivate õigusnormide rakendamine konkreetsete asjaolude hindamisel; (laiemalt:); õigluse jaluleseadmine; sün. kohtumõistmine. Õigusemõistmine on kohtute pädevuses. Kodune õigusemõistmine lõppes suure nutuga.

õigus|teadus
filosoofilisest, ajaloolisest, võrdlevast, kriitilisest jm. vaatekohast lähtuvad süstematiseeritud ja korrastatud teadmised õiguse kohta; õiguse süstemaatiline teaduslik uurimine; sün. juura, jurisprudents

öeldis ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
keel lauseliige, mis näitab, mida lauses millegi v. kellegi kohta teatatakse, küsitakse, kästakse, soovitakse v. keelatakse; sün. predikaat. Öeldise ühildumine alusega.
▷ Liitsõnad: liitöeldis.

öeldis|täide
keel lauseliige, mis laiendab verbi olema ja näitab, kes, mis v. missugune on alusega tähistatu; sün. predikatiiv. Nimisõnaline, omadussõnaline öeldistäide. Öeldistäite ühildumine alusega.
▷ Liitsõnad: osa|öeldistäide, täisöeldistäide.

üks ‹ühe, üht e. ühte, ühesse e. ühte, ühtede, ühtesid e. üksi, ühtedesse e. üksisse 22›
I. ‹num›
1. põhiarv 1. Kaks pluss üks on kolm. Üks viiendik. Null koma üks. Kaheksakümmend üks. Sada üks. Üks, kaks ja – korraga! | (kellaaja kohta). Kell üks öösel, päeval. Kell oli kolmveerand üks. Kell üks kakskümmend viis minutit. Kell on viis minutit ühe peal. Ma jõuan ehk kohale (kella) üheks. See võis juhtuda kaheteistkümne ja poole ühe vahel. || arvult, hulgalt 1. Selles majas elab ainult üks inimene. Sügisel müüs ühe lehma ära, kaks jäi alles. Praegu töötab vaid üks masin. Raamatust on säilinud üks eksemplar. Neid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ühe jalaga mees. Särgil ei olnud ees enam mitte ühte 'ühtegi' nööpi. Kas ühtedest kinnastest ei aita? Ühe päevaga seda tööd ära ei tee. Olen seal käinud ainult ühe korra. Kui ta mulle ühegi hea sõna ütleks! Sobib ainult üks variant. Tühjendas peekri ühe sõõmuga. Meil on ju ainult üks elu elada. Üks tee ja kaks asja. Üks pääsuke ei too kevadet. Ega puu ühe laastuga lange. Üks ühe vastu tulen temaga toime. Mida üks ei suuda, seda üheksa suudavad. Üks kõigi eest, kõik ühe eest. Üks kärnane lammas ajab terve karja kärna. Üks rumal oskab enam küsida kui üheksa tarka vastata. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. | (piltlikes väljendites). Kas nii või teisiti, aga asjad olgu lõpuks ühel pool 'korras, selged'. Oodati, et asi kord ühele poole saaks. Ants ei läinudki kaebama, oli ühe sõnaga 'lühidalt öeldes' täitsapoiss. *„Poisi eluga on siis ühel pool,” ohkas isa kergendatult .. M. Mutt. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Punkt, paragrahv üks. Lehekülg (number) üks.
2. ‹s›. a. number 1. Rooma, araabia üks. Ühega lõppevad liitarvud. b. hinne 1. Sai matemaatikas ühe. Karm õpetaja jagas küsitlemisel ühtesid ja kahtesid. c. (muid juhte). Viskas täringuga ühe. Mängiti kahtkümmend üht 'teat. kaardimängu'.
▷ Liitsõnad: ükskordüks.
II. ‹pron› umbmäärane asesõna: osutab, et tegemist on objektiga, keda v. mida ei identifitseerita
1. ‹adjektiivselt› kasut. kellegi v. millegi esmakordsel mainimisel, kui põhisõnaga tähistatavat ei konkretiseerita. Elas kord üks kuningas. Üks kirjanik on kusagil öelnud, et .. Seal on üks võõras mees. Mulle helistas üks tuttav inimene. Ta käitus nagu üks korralik kodanik kunagi. See on üks kuulus laulja. Meile tuleb tuleval nädalal üks praktikant. Kas ma tohin ühe sõbra kaasa võtta? Jõe ääres on ühed suvitajad. Ühed nurjatud viskasid mu akna sisse. Kelle juurde sa lähed? – On üks Sirje, sa ei tunne teda. Olid sa üksi? – Üks teine oli ka. Kusagil meres on üks saar. Sõime lõunat ühes kohvikus. Ja siis tuli üks põhjalikum jutuajamine. Mul on sulle üks palve. Tal on üks veider komme. Ta lubas üks teine kord tulla. Ma tulen ühel õhtul sinu juurest läbi. Mulle meenub üks suveöö. Ja ühel heal päeval tuligi asi ilmsiks. Otsis hoones viimse kui ühe urka 'kõik kohad' läbi. *.. ja jutt aina voolas Jaani suust nagu üks otsata lai ja laisa vooluga jõgi. A. Ploom. | aitab põhisõna emotsionaalselt esile tõsta. See Gustav on üks ütlemata lahke inimene. Sirje on ikka üks vahva ja elav tüdruk! Sa oled ka üks naljatilk! Oled ikka üks ohmu küll! Ta tormas mööda nagu üks keravälk. Metsatöö on üks raske töö. See jutt pole muud kui üks totter jama. See joomine on ikka üks hirmus asi. Oli see vast üks võit! Oled sina ka üks! Miks sa varem ei rääkinud? | rõhutab mingi tegevuse v. olukorra pidevat jätkuvust. Üks töö ja õiendamine ilmast ilma, ei mingit puhkust. Nende vahel käib kogu aeg üks kisklemine ja riid. Üks lõpmata kisa ja lärm iga päev! *Hommikust õhtuni üks mürin, kolin ja gaasiving ... akent ära parem lahti teegi .. V. Lattik. | ‹koos sõnaga mitte eitavalt› (mitmesugustes fraseoloogilist laadi väljendites:) mitte sugugi, üldsegi mitte, mitte natukestki. See lugu ei meeldi mulle mitte üks raas. Toit ei maitsenud mitte üks põrm. Ma ei usalda teda mitte üks tera. Tütar ei ole mitte üks mõhk ema moodi. Aga meie jutust Mihklile mitte üks noh! || kõnek hulka väljendava sõna ees ebamääraselt tähenduses 'umbes, umbkaudu, võiks öelda vms.'. Sinna tuleb maad üks kolm kilomeetrit. See läheb maksma üks kuus-seitsesada krooni. Kas tahad veel kohvi? – Vala üks pool tassi. *.. aga äkki seal vana veskikere kohal ratsutab meile vastu üks paarkümmend punast. Andsime kohe tuld. A. Kivikas.
2. ‹ka pl., substantiivselt› (isiku vm. olendi kohta:) keegi. Ole tasa, üks tuleb. Üks tuli mulle teel vastu, aga ma ei tundnud teda. Üks on mu magustoidu ära söönud. Pean nüüd minema, üks juba hüüdis. Ärkasin, kui üks koputas. Ühed räägivad seal. *Lähedal tegi üks: „Ku-kuu-kuu-ku” ja kaugel vastas talle teine ... V. Luik.
3. ‹substantiivselt› tähistab konkretiseerimata üksikobjekti mingi hulga seast v. konkretiseerimata hulka (lähedane numeraalile). Üks meist. Üks neist, nende seast tegi seda. Kutsututest jäi üks tulemata. Lahkus peolt ühena esimestest. Üks lastest uppus. Viimane kui üks põgenikest tabati. Onul on palju maale, üks neist meeldis mulle eriti. Õunad on köögis, too mulle sealt üks. Täna müüdi ilusaid kingi, ostsin endale ka ühed. Mis sa enam valid, võta üks ära! Ta on üks väheseid õnnelikke, kes pääses. See mees on üks meie tuntumaid kunstnikke. Ta on üks andekamaid õpilasi klassis. Penitsilliin oli omal ajal üks efektiivsemaid ravimeid. *Kuningas teab isegi, et sõduril peab olema kas viin ja veri või viin ja naine, üks kahest. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: igaüks.
4. ‹substantiivselt› (mingi asjaolu, olukorra kohta, millest hrl. järeldub midagi). Üks on selge – alustatu tuleb lõpule viia. Üks mis selge: töömeest temast enam ei saa. Teist sellist võimalust enam ei tule, see on üks mis kindel. Kuid ühes ta ei kahelnud: naine rääkis tõtt. Ühte arvasid kõik: see oli Jaagupi kättemaks. *Mina ütlen ühte: enne kui neid baase ükskord ehitama hakatakse, on sakslased meil ammugi sees. J. Semper.
III. ‹pron› substantiivne ja adjektiivne umbmäärane asesõna, esineb koos asesõnaga teine ja väljendab midagi ebamäärast v. viitab mingile täpsemalt konkretiseerimata asjale, olendile v. olukorrale
1. (mitmesugustes ühendites umbkaudu tähenduses:) see, miski, mõni, mõnesugune vms. Uustulnukalt küsiti üht ja teist. Olen sellest üht ja teist kuulnud, aga täpselt ei tea. Rääkisime ühest ja teisest. Ta on sel teemal üht-teist kirjutanud. Poest oli tarvis veel üht-teist osta. Lobiseti niisama ühest-teisest. Eks elus ole üht kui teist nähtud. Üks kui teine oli saladuse jälile saanud. Ma ei tea midagi, võin ainult üht kui teist oletada. Võõrastelt oli võimalik ühte kui teist õppida. Ei kuulnud ma temast ühte ega teist. Kodus on alati ühte või teist teha. Üht või teist võis ju tema vaikimisest oletada. Üks ja teine hädaline käis abi palumas. Külas pakuti ühte ja teist paremat. Vaatasin ühele ja teisele poole, aga kusagil ei olnud kedagi näha. Ta oli sellele juba üks kui teine kord mõelnud. Kartsin, et ettepanek lükatakse ühel või teisel põhjusel tagasi.
2. tõstab kahe (v. mitme) objekti hulgast lähemalt täpsustamata esile ühe v. üksiku(id). Üks mees saagis, teine hööveldas. Vanaemal on kaks kassi, üks on hall ja teine must. Ühele meeldib ema, teisele tütar. Ühes käes tort, teises lilled. Üks kivi oli liiga suur, teine väike, kolmas liiga teravate servadega. Kompassinõel näitab ühe otsaga põhja, teisega lõunasse. Siis äkki kadusid kõik, üks siia, teine sinna. Sõideti, kord üks ees, kord teine. Mis üht inimest vaimustab, võib teise hoopis külmaks jätta. Ühed juba lõpetavad, teised alles alustavad. Ühtedega rääkis spordist, teistega arutles kirjandusprobleeme. Ühed kivimid murenevad kiiremini, teised aeglasemalt. *Rääkisin öömaja pärast küll ühega, küll teisega, aga kaubale ei saanud. H. Sergo. || iga üksik eraldi võetuna. Tuleb ära otsustada, mis ühele või teisele lapsele kinkida. Ütle, milline tapeet ühte või teise tuppa panna. Meile õpetati, kuidas ühel või teisel juhul käituda. *.. seadis Mari liha ja vorstid ahju ning kerisele, nagu ühele või teisele kohane. A. H. Tammsaare. || (kaht asjaolu, olukorda vastandavalt). Täna üks meeleolu, homme hoopis teine. Ühelt poolt oli sellest kasu, aga teiselt poolt tuli uusi muresid lisaks. Raadio räägib üht, tegelik elu näitab hoopis teist. *Rahvalaul teeb vahet töö ja töö vahel, üks töö on endale, teine – töö võõrale, orjastajale. Ü. Tedre. || (objektide vastastikuse tegevuse v. olukorra puhul). Nad saavad hästi läbi, üks aitab teist. Hõikasid ja hüüdsid küll, aga üks ei kuulnud teist. Nad istusid nii lähestikku, et üks kuulis teise hingamist. Üks maja on ühel pool, teine teisel pool teed. Vili on kehv, üks kõrs hüüab teist taga. || ‹komparatiivses võrdlustarindis›. Üks tüdruk on ilusam kui teine, ei oska valida.
3. esineb korduvuse, järgnevuse osutamisel. Käis rahutuna ühest toast teise. Tõstab asju ühest kohast teise. Poiss pääses raskusteta ühest klassist teise. Üks koorem metsamaterjali teise järel toimetati laoplatsile. Polegi vahet: üks külaline läheb, teine tuleb. Üks töö ajab teist taga. Teda tabas üks häda teise otsa. Üks sõna järgnes teisele ja tüli oligi käes. || (vahelduvuse osutamisel). Poiss keksis ühelt jalalt teisele. Kaldub oma meeleoludes ühest äärmusest teise.
IV. ‹pron› lähedane omadussõnalisele näitavale asesõnale
1. osutab objektide, nähtuste, olukordade identsusele, samasusele v. sellele, et miski on kahele v. enamale ühine; sün. sama (sobib sageli). Seisab kui naelutatult ühe koha peal. Ta läheb igal õhtul ühel ajal magama. Ole ettevaatlik: nad on kõik üks kamp. Šamaan oli preester ja arst ühes isikus. Neis on nii palju ühist, et nad on kui üks olend. Meil olid ühte värvi mantlid. Üht tüüpi laevad. Seadused kehtivad ühte viisi kõigi kohta. Olime ühel nõul, arvamusel, seisukohal. Selles asjas on nad ühel meelel. Riis on tatraga ühes hinnas. Mõlemad raamatud on ühe hinnaga. Ametiredelil olime enam-vähem ühel pulgal. Kõiki inimesi ei saa mõõta ühe mõõdupuuga. Temperatuur püsis kogu aja ühel tasemel. Kasutati küll eri vahendeid, kuid eesmärk oli üks. Nad istusid ühe laua taga. Ühiselamus elasime temaga ühes toas. Temaga on võimatu ühe katuse all 'samas majas' elada. Tuleb välja, et sõitsime ühes rongis. Oleme käinud ühes koolis, kuigi eri aegadel. Lähme koos, meil on üks tee! Koer ja kass sõid ühest kausist. | esineb koos sõnadega sama ja seesama, mis aitavad identsust rõhutada. Ei mingit vaheldust, aina ühed ja samad inimesed ümberringi. Nende nimetustega mõeldakse tegelikult üht ja sama asja. Kuidas ka arvutati, tulemuseks oli ikka üks ning sama summa. Mart käib kogu aeg ühe ja sellesama tüdrukuga. Ma ei saa ju ühel ja selsamal ajal mitmes kohas olla. Aastast aastasse korduvad kirjandites ühed ja needsamad vead. Päevast päeva kordub üks ja seesama.
2. ühesugune, samasugune. Vennad on ühte nägu 'näolt sarnased'. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. *„Ei usu ma enam kedagi ega midagi. Ühed petised olete te, mehed, kõik!” karjatas Ene-Age .. O. Kruus.

üle|eilne

1. ‹adj› eilsele eelnenud; üleeile olnud, toimunud, ilmunud jne.; sün. tunaeilne. Üleeilne päev. Üleeilne ajaleht, pidu. Üleeilne soojalaine tuli üllatusena.
2. ‹s› eilsele eelnenud päev. Sajab juba üleeilsest saadik.

üle|homne

1. ‹adj› homsele järgnev; ülehomme toimuv jne.; sün. tunahomne. Mida toob homne või ülehomne päev? Küsimus tuleb arutamisele ülehomsel koosolekul.
2. ‹s› homsele järgnev päev. Lend lükati ülehomseni edasi.