[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kikki ‹adv›

1. esileulatuvalt püsti; õieli, sirgu. Hobune tõmbas, ajas kõrvad kikki. Hirved ajasid kõrvad kikki ja jälgisid teraselt ümbrust. Vanaisa kammis habeme kikki. Keeras vuntsid, vurrud kikki. Rinnad hoidusid kikki. Tanu tagumine osa hoidus hästi kikki. Pärast vihma ajas oras end ilusasti kikki. || piltl pingule, pinge alla, üleskruvitult ootevalmis. *Miina enam ei naerata. Nüüd näib temas kõik ajavat tigedana kikki. P. Krusten.
2. murd kikkis. Üks kõrv on kikki, teine lontis.

kõrvu kikki ajama, kõrvad lähevad kikki vt kõrv

kikkima ‹kikin 42›
hrv kikki ajama; kikki keerama. *Ta lai nägu naeris ja pumatiga teravaks kikitud vurruotsad liikusid nina all nagu katsesarvekesed. E. Männik.

kikkis ‹adv›
esileulatuvalt püsti v. õieli. Oraval, ilvesel on kikkis kõrvad ja kikkis saba. Jänes jäi seisma, kõrvad kikkis. Kutsikal oli üks kõrv kikkis, teine lontis. Emandal oli tanu kikkis peas. Kikkis vurrud. Vanamees vahtis, habe kikkis. Tüdruku nöbininakene oli uhkelt kikkis. Rinnanibud jahedusest kikkis. Kikkis oras. *Kaks lühikest kikkis palmikut hoidsid peast kohkunult eemale, aga silmad unistasid. L. Promet. || piltl nagu pinge all, ootevalmis; hakkamas, traksis. *Poiss tõuseb rees põlvili, vahib ärevil silmadega, ise üleni kikkis .. M. Rebane. *Mehike, kes alles hirmunult ahju tagant varju otsis, on äkki ootamatult kikkis ja kohevil. I. Sikemäe.

kõrvu kikkis hoidma, kõrv(ad) kikkis ~ kikkis kõrvul ~ kikkis kõrvadega (kuulama) vt kõrv

nikkima ‹nikin 42›
hrv (hrl. koos sõnaga näkkima:) näkkima, näkitsema, nikitsema. *Veidi nikkisin-näkkisin taldrikuäärt. T. Lehtmets.

pikkima1 ‹pikin 42›
aiand mets noori taimi pikkimispulga abil ümber istutama, pikeerima [2]. Idulehtedega tõusmed pikiti lavasse. Pikitud taimed.

pikkima2 ‹pikin 42›
kok pekkima. Rasvavaest veiseliha võib enne praadimist pikkida. Puhastatud nutriat pikiti suitsulihaga. Küüslaugu ja mandlitega pikitud lambaliha. | piltl. Ehituse vuukidesse oli pikitud väikesi musti kive. Huumoriga pikitud jutt.

rikki ‹adv›

1. korrast ära, mitte (korralikult) töötavaks. Nii vana auto mootor võib igal ajal rikki minna. Raadio läks rikki ja jäi vait. Rikki läinud televiisor, telefon, kanalisatsioon. Ära keera võtit nii lohakalt, ajad luku rikki. Tervis läheb vägisi rikki. Ta mõistus on liigsest õppimisest rikki läinud. Ajas rohtudega mao rikki.
2. nässu, untsu; hukka. Nii hea plaan läks rikki. Ilm on päris rikki läinud. *Juhtus vahel mõndagi, aga ega sellepärast vahekorrad rikki läinud. P. Krusten. *Meestele ei tohi jätta vabadust: nad on nagu lapsed, lähevad rikki. K. Rumor.
3. riknenuks. Koerale meeldib pisut rikki läinud liha. Soojas läheb toit kergesti rikki.

rikkis ‹adv›

1. korrast ära, mitte (korralikult) töötav. Rikkis äratuskell, lift, pump, konditsioneer. Koputas, sest uksekell oli rikkis. Föön ei tööta, mehhanism on rikkis. Lukk on rikkis, keel ei liigu. Telefoniliinid olid kolm päeva jutti rikkis. Rikkis elektririistu ei tohi kasutada. Auto(mootor) on tõsiselt rikkis. Vanaisal on süda puhta rikkis. Mu närvid on täiesti rikkis. Mis lapsel viga? – Kõht on rikkis.
2. nässus, untsus; hukas. Üks vale tõmme ja ongi joonis rikkis. Ta vahekord naisega oli täitsa rikkis. *Mõisnikuga asi ka nii rikkis, et isakohta tagasi või muud teist koa loota ei ole.. E. Vilde.
3. riknenud. Külmikusse panemata toit on nüüd vist rikkis. Rikkis piim.

sakki ‹adv›
kõnek kergelt purju, kergelt vinti. Mehed jäid juba õllest sakki.

sakkima ‹sakin 42›
kõnek
1. tuuseldama, raputama, sakutama. Ants sai suurematelt poistelt sakkida. *Ja tagatipuks sörgib muidugi veel köstriisand ise .. kohale, et pahategijat sakkida ning läbi põrkida. E. Nirk. *.. aga seda Eigot peaks pisut sakkima küll. Missugune ülbe tegelane väljas! A. Maripuu.
2. pragama. *.. aga sakkis teda tagantjärele halva naise võtmise ning paha tütre eest. L. Vaher.
3. sakiliseks tegema, sakitama. *.. rohkesti kaelariste, küll eebenist, küll sandlipuust, küll hõbedast, küll kullast, küll sakitud servadega, küll ristilöödud õnnistegijaga. L. Hainsalu. *Tee, teadagi, on ammuilma sõrgadest sakitud.. K. Saaber.

sakkis ‹adv›

1. kõnek kergelt purjus, vintis. Mehed olid juba õllest sakkis. *.. ei meeldinud talle juhtida autot, kui veidikegi sakkis. M. Saat.
2. murd sassis. *Herbert peaks juuksed hoolsamini maha sugema, riidepoe sellil ei tohi olla sakkis pea. K. Ristikivi.

sihkima ‹sihin 42›
silmadega, pilguga sihtima, rihtima. Laskis teistel vaadata ja sihkida, kas tahvel on loodis. *Jaak võttis keerdukasvanud männipaku, sihkis seda siit- ja sealtpoolt.., võttis hoogu ja virutas paku lopsti pooleks. M. Traat.

sikh ‹-i 21› ‹s›, sikhid pl
hinduismist välja kasvanud monoteistliku usulahu liikmed, kes on kõrvale tõrjunud enamiku hindu pärimuslikke tavasid (sealhulgas ka kastisüsteemi). Turbaneis sikhid.

sikhism ‹-i 21› ‹s›
hinduismist välja kasvanud sikhide usund

sikk ‹siku 21› ‹s›

1. sokk [soku] (kitsede isaslooma kohta). Siku sarved, habe. Karja juht oli vana hall sikk. Vanamees on kange nagu sikk. Poisid on nagu sikud, sarved ühtelugu koos. Sikutas mind käest nagu vastupuiklevat sikku. Haiseb kui sikk. Inimene läheb õnne peale, sikk sarve peale. || ka hlv (kangekaelse v. purjus inimese, hrl. mehe kohta). Mul pole isu selle põikpäise sikuga jagelda. *Aga tee sellest sikust [= ohvitserist] sõnakuulelik tööriist! V. Vaida. *Haisev sikk! Noh, korista oma pudel, ja et su lehkagi enam siin ei oleks! H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: juhtsikk vrd pime|sikk, vrd sõgesikk.
2. zool saleda keha ja pikkade jäigalt kaardus tundlatega mardikas
▷ Liitsõnad: haava|sikk, koore|sikk, kuuse|sikk, maja|sikk, ohaka|sikk, puidu|sikk, sini|sikk, õiesikk.

sikkel ‹sikli, siklit 2› ‹s›
kõnek mootorratas, tsikkel. Teen sikliga ühe tiiru.

lambaid sikkudest ~ sikke lammastest lahutama vt lammas

täis nagu ~ kui sikk
täiesti purju(s). Vanamees oli täis nagu sikk, kui eile õhtul koju jõudis.

sikku ‹adv›
pungi, punni. *Me paneme siin niisuguse elu käima, et... kõik ajavad imestusest silmad sikku. E. Maasik.

sikkus ‹adv›
pungis, punnis. *Volmer.. tuleb tüki aja pärast lava tagant välja, juuksed sassis ja silmad sikkus. A. Mägi.

sisim ‹-a 2›

1. ‹adj› (< superl sisemine) (seoses hingega, sisemaailmaga); võõraste, kõrvaliste eest kõige varjatum, intiimne. Sisimad mõtted, tunded, soovid. Piibel on tema sisim usk. Oma sisimat mina ei avanud ta kellelegi. Oma sisimas olemuses tunnen sügavat üksildust. Magamistoas usaldati teineteisele sisimaid südamesaladusi.
2. ‹s› hing, sisemaailm; selle varjatuim osa. Oma sisimas on ta rahul ja õnnelik. Sisimas pidasin endaga ägedat võitlust. Kuskil sisimas närib hirm, tõstab pead kadedus. Tundsin sisimas, et keegi mind kõrvalt jälgib. Sisimas aimas ta õnnetust. Küllap ta oma sisimas kogu seda lugu kirub ja vannub. Sisimas ei ole meil omavahel midagi ühist. Mida ta võis oma sisimas tunda? Näoilme ei reetnud, mis toimus tema sisimas. Sisimas süüdistasin iseennast. Sisimas lootsin, et asi hakkab paremuse poole minema. Imet ei sünni inimesega, kes seda sisimas ammu pole oodanud. Sisimas naerma, muigama. Sisimas läbielatud tunded. *Ei! karjatab kogu ta sisim, – ei, minu laps elab, peab elama! B. Alver.
3. ‹s› hrv sisemus (1. täh.) *Nälg puuris uue õelusega mu sisimas.. B. Alver. *Näe, toa sisimast sirgub väike, pruun peo, poeb vaagnasse, täitub selle sisust ja kaob taas. L. Kibuvits.

sukkis ‹adv›
sukkade väel, ilma jalanõudeta. Jättis kingad esikusse ja astus sukkis edasi.

tikkima ‹tikin 42›

1. teat. pistetega mingit kujundit, mustrit, kaunistust õmblema; midagi tikandiga kaunistama. Tikkis padjapüürile, käterätikule monogrammi. Laudlina nurkadesse on tikitud lilled. Lillkirjad tikiti valgele linasele riidele. Ristpistes tikitud kaunistus. Siidniidiga, värviliste niitidega tikitud muster. Tikib linikut, rätikut. Tikitud vaip, padjakate, pluus, krae, vest. Kullaga tikitud must sametmüts. Pärlitega tikitud vöö.
2. hrv (kivisse) raiuma, (kivist) välja raiuma. *Paljuks Passeril lihtsa etikukivi peale aega läheb! Mõne tunni jooksul tikib näokujud ja kõik kivi peale .. H. Salu.
3. piltl ühelaadsete asjadega tihedalt, väikeste vahedega katma; niiviisi midagi kirjuks, kirjaliseks muutma. Linnud on liivale kriimulisi jälgi tikkinud. Madalate kadakatuttidega tikitud karjamaa. Muru on lilli täis tikitud. Kaart oli täis tikitud tillukesi lipukesi. Tedretähtedest tikitud põsed. *.. suur pea kõigub peenikese, kirpudest ja prussakatest tikitud kaela otsas nagu mooninupp .. J. Parijõgi. *Lumi oli .. kaotanud talvise puhtuse, tikitud helepruunide okastega ja tahmmusta koorepuruga. J. Piiper. || nagu pistetega sisse vajutama v. lööma (näit. tihedasti langedes). Kuulid tikkisid kaldaliiva. Vihmapiisad tikivad jõepinda.
4. õmblusmasina töötamist meenutavaid, kiiresti üksteisele järgnevaid helisid tekitama. Ragisesid püssid ja tikkisid kuulipildujad. *.. paks velskriemand oli liikuv ja rääkis sõnu tikkides nagu õmblusmasin. V. Gross.

vikkima1 ‹vikin 42›
murd mätsima; lupjama. *.. tuul vikkis seinavahed lund täis. H. Sergo.

vikkima2 ‹vikin 42›
murd ehtima, mukkima. *Kuhu sa's end jälle vikid ja mukid. H. Raudsepp.